Kiri

Mailis Reps Teie 23.04.2020 nr 8-1/20/1766 Haridus- ja Teadusministeerium [email protected] Meie 28.05.2020 nr 1-12/974-2 „Noortevaldkonna arengukava 2021–2035“ kooskõlastamine Kooskõlastame Vabariigi Valitsuse protokollilise otsuse „„Noortevaldkonna arengukava 2021–2035“ kinnitamine“ eelnõu järgmiste tähelepanekute, märkuste ja ettepanekutega. Kultuuriministeeriumi vastutusvaldkondade poliitikal ja tegevusel on tihedad seosed Haridus- ja Teadusministeeriumi (HTM) juhitavate valdkondade, sh noortevaldkonna poliitikaga. Noortevaldkonna tegevused, eriti huvitegevuse kvaliteet ja kättesaadavus, on kultuuri, sh spordivaldkonna järjepidevuse ja arengu vaates määrava tähtsusega. Samuti viivad ka teised ministeeriumid, sh Kultuuriministeerium ellu tegevusi, mis panustavad omakorda nii noorte- kui ka haridusvaldkonda, kuid neid ei ole eesmärgistatud ega ühiselt planeeritud noorte- ega haridusvaldkonna arengukavade kaudu. Nendeks on näiteks valdkondliku huvitegevuse toetamine ja korraldamine haldusala asutustes või sellest väljaspool. Huvitegevuse valdkonna, sh huvihariduse ühendavad teemad on näiteks osaluse monitoorimine, kättesaadavuse ja kvaliteedi tagamine, juhendajate (õpetajad, treenerid, juhendajad laiemalt) palga ja sotsiaalsete garantiide temaatika, teenusepakkujatele suunatud poliitikakujundamine jpm. Noortevaldkonna arengukava kavandamise ja rakendamise raames jääb küsimus, kuidas ülalnimetatud ühist poliitikat kujundatakse, kuidas kaasatakse ja monitooritakse teiste ministeeriumite panust arengukavas seatud eesmärkidesse ning mis on konkreetne koostöökoht, -vorm ministeeriumide vahel. Riigi tegevuspõhise eelarvestamise metoodika sätestab ühisprogrammide koostamise kaudu aluse, kuidas eelarvet on tehniliselt võimalik planeerida ja hinnata eri ministeeriumide panust tulemusvaldkondade ja valdkondlikes arengukavades planeeritud eesmärkide täitmisse. Võttes aga arvesse, et ministeeriumid planeerivad ja rakendavad oma ressursse peamiselt enda vastutusvaldkondade põhiste programmide kaudu, jääb küsimus, milliste planeerimisinstrumentide kaudu ministeeriumide ülest lõimumist soodustavat ning eesti kultuuri kestmist ja arengut tagavat noortepoliitikat, eriti laiapõhjalist huvitegevust, kujundatakse, ja selles peituvaid ühiskondlikke kitsaskohti lahendatakse. Laiem küsimus on, et kui see arengukava, haridusstrateegia, „Kultuur 2030“ ja „Sport 2030“ käsitlevad igaüks vaid teatud osi huviharidusest, siis kus kajastub huvihariduse pikem strateegiline vaade tervikuna. Leiame, et arengukavas kajastatakse väga palju noorte vajadusi, kuid käsitlemata on ühiskondlik arenguvajadus; mis on selles noorte roll ja kuidas noored panustavad ühiskonda. Leiame, et praegu ei ole soovid ja panus dokumendis proportsioonis (lk 6–7). Näiteks, kultuuri ning noorte panustamist ja osalemist kultuuris on nii haridus- kui ka noortevaldkonna arengukavades kajastatud väga vähe. Leiame, et sellekohane mitteformaalse hariduspoliitika kujundamine huvitegevusvaldkonna tervikvaates peaks olema valdkonna eest vastutava ministeeriumi ülesanne. Huvitegevuse, sh huvihariduse ministeeriumide ülese poliitika ja tervikvaate loomine on oluline noorte, kõikide seotud valdkondade arengu, huvitegevuse pakkujate jt osapooltele vaatest. Noortevaldkonna arengukavas puudub ka formaalhariduse osa. Haridus- ja Teadusministeerium kavandab küll haridusvaldkonna tegevusi haridusstrateegia raames, kuid leiame, et kui noortevaldkonna arengukava lähtub noorte vaatest, on ka formaalharidus nende jaoks väga oluline. Oluline on, kuidas formaalharidus integreerub kogu mitteformaalse haridusega. Ühest lausest nii haridusstrateegias kui ka selles arengukavas meie hinnangul ei piisa. Suur-Karja 23 / 15076 Tallinn / 628 2222 / [email protected] / www.kul.ee / Registrikood 70000941 Dokumendist jääb silma, et enim väärtustatakse ja peetakse kõige olulisemaks huvialaga tegemise kohaks ainult huvikoolides õppimist. Lisa 1 „Noortevaldkonna praegune olukord“ käsitleb ühe punktina lk-l 2 küll huviharidust ja huvitegevust teiste osalusvormide kõrval, aga ka seal tuuakse esile huvikoolide ja seal õppivate noorte arv. Laiemalt huvitegevust mainitakse ainult muuseas, kuid sealgi tegutseb hulk noori, näiteks spordi ja rahvakultuuri valdkonnas. Välja on toomata, et spordivaldkonnas on peamine tegutsemisvorm spordiklubi, mis võib olla teistes tegutsemisvormides, kui huvikool. Seega leiame, et näiteks spordivaldkonnas osalejad oleks vaja välja tuua spordiregistri alusel. Näiteks, spordis on riikliku spordiregistri andmetel ainuüksi noorte (kuni 19a) osalejaid ca 109 000 noort (spordikoolides ja -klubides kokku). Eelnõu lisa 2 „Mõõdikute metoodika ja allikad“ tabelis on kolmanda mõõdikuna välja toodud „Huvikoolis õppivate noorte osakaal (%) kõikide 7–26-aastaste noorte hulgas“ algtase 2018 on 28,8 ja eesmärk 35 (sihttase 2035). Metoodika ütleb, et „mõõdetakse huvikoolis õppivate noorte osatähtsus kõikide noorte (7– 26) hulgas. Näitaja mõõdab noorte osalust huvihariduses, mis on noore jaoks kõige ulatuslikum võimalus pikaajaliselt ja süsteemselt kindla huvialaga tegeleda. Huviharidust saavad huvikooli seaduse alusel pakkuda vaid huvikoolid“. Eelnõus puudub aga mõõdik ja viide noorte (7–26a) osaluse kohta huvitegevuses laiemalt. Samuti on puudu lapsed – andmestik ja neile suunatud poliitika. Spordis osalevate laste ja noorte hulk (kuni 19a) on näiteks üle 50%. Siin võiks kasutada ka teist mõttekäiku, sest keskkooli lõpetades lõpeb ära ka enamike kohalike omavalitsuste tugi spordiklubidele ja -koolidele ning n-ö noortesport lõppeb või muutub oluliselt. Sama kehtib ka kunstide ja mitmetes teistes valdkondades. Tekib küsimus, kui paljudes huvikoolides üle 20-aastased noored osaleda saavad ja kas neile tuleks kujundada teistsugust poliitikat ja toetusmeetmeid. Vanuses 20–26 on väga palju üliõpilasi. Kahjuks ei ole arengukavas üliõpilasorganisatsioonide rolli huvitegevuse pakkumises välja toodud, sh näiteks üliõpilassporti. Leiame, et arengukava lugedes jääb läbivalt puudu hetkeolukorra analüüs ning selgelt välja toodud puudused ja kitsaskohad. Tekst on suunatud järeldustele, tuues välja „et on oluline tähelepanu pöörata, ellu viia, rakendada jne“, aga enam oleks vaja analüüsi hetkeolukorrast, sh laiapõhjalisest huvitegevusest. Lk-l 5 kirjeldatakse noorsootöö rolli noorte jaoks kui mitmekülgsete teadmiste, oskuste ja hoiakute arendamisel, iseseisvumisel, töökogemuse saamisel ja tööturu muutuste teadvustamisel. Noorsootöö defineerimisel kirjeldatakse tulevikuoskuste kujunemist ja üldpädevuste arengut, sotsiaalset võrgustikku ja ühiskondlikku kapitali ning noorte positiivset käitumist, sh noorte kujunemist aktiivseks, algatus- võimeliseks ja ettevõtlikuks kodanikuks. Huviharidus ja huvitegevus tuleb mõistena sisse alles noorsootöö korraldamisel regionaalsel tasandil ülesandena, mida kohalikud omavalitsused peaksid tegema. Samas, järgmises lõigus (lk-l 6) on mõõdikuna kirjas huviharidust pakkuvate huvikoolide hulk ja seal õppivate noorte arv, aga seejärel tõdetakse, et „just avatud noortekeskused on noortele kättesaadavamad maapiirkondades.“ Siit võib jääda mulje, et fookuses on noortekeskused, kuigi väga oluline on pideva haridusmaastiku korrastamise ja koolide arvu vähendamise taustal arvestada ka huvihariduse ja huvikoolide kättesaadavuse ning ligipääsetavusega kõikide Eesti piirkondade vaatest. Mõlemad peaksid olema võrdselt rõhutatud ja esile toodud. Arengukava tekstis on toodud väide: „ühes noorsootöö teenustega on kasvanud ka noortevaldkonna töötajaskond, keda 2019. a seisuga on üle 9000.“ Kahjuks ei ole lk-l 6 selgitust või jaotust, keda nende hulka loetakse, kas näiteks treenereid, ja kas ainult treenereid või ka kutseta juhendajaid. Samuti kirjutatakse, et „võrreldes huvikoolidega on just avatud noortekeskused noortele kättesaadavamad maapiirkondades.“ Palun avada arengukava raames andmeid, millel see väide põhineb. Soovime teada, miks ei ole võrdluses muud huvitegevust. Lk-l 7 punkt 2: „Kvaliteetne noorsootöö on avalike teenuste kogum, mille eesmärk on luua noorele tasemeõppe-, töö- ja koduväliseid võimalusi noore vaba tahte alusel enese avastamiseks, arenguks, koos- ja isetegevuseks.“ Järgnevas lauses on küll sisse toodud informaalne ja mitteformaalne õpikogemus, aga väidetakse, et kvaliteedi aluseks on kvalifitseeritud noortevaldkonna töötajaskond. Seal peaks kindlasti mainima ka õpetajaid, treenereid ja juhendajaid nii üldhariduskoolides kui ka huvikoolides ja huvitegevuses laiemalt. Lõigu „väljakutsed perioodil 2021-2035“, punkt 2: „Iga noore võimalus avastada oma andeid ja huvisid sobival moel, saada osa ühistegevustest ning tuge oma ideede arendamiseks.“ Lõigu seletuses võiks samuti huvihariduse olulise valdkonnana esile tuua. Olulise oleks ka mõisteid ühtlustada. Haridusvaldkonna arengukavas lk-l 14 on kasutatud mõistet „steam“, aga noortevaldkonna arengukavas „matik“. Leiame, et joonis 1 „Noorsootöös osalemise võimalused 2019. aasta andmetel“ tabelis on ära toodud ainult HTMi võrgustiku arvud, mis jätavad märkimisväärse osa noorte osalusest välja. Ei arvestata kõiki osalevaid noori näiteks teiste kultuuriasutuste ja spordiklubide juures, mistõttu on andmed ebatäpsed. Näiteks, Eesti Rahvakultuuri Keskusel on teada laste ja noorte arv, kes tegutsevad aktiivselt rahvakultuurivaldkonnas, huviringid toimuvad paljude muuseumide ja raamatukogude juures, samuti on spordiregistris lisaks EHISe huvikoolide infole ka spordiklubides osalevate noorte andmed. Lk-l 10 on toodud väljakutse 2: „Iga noore võimalus avastada oma andeid ja huvisid sobival moel, saada osa ühistegevustest ning tuge oma ideede arendamiseks. Noored on loov ja edasiviiv jõud Eesti ühiskonnas. Loovuse ja ettevõtlikkuse arenguks on vaja kujundada noores eneseusku ja enesekindlust, võimaldada kogeda eksimusi ja õnnestumisi ning õppida valikutega kaasnevast. Noore andeid, huvisid ja loovust tuleb järjepidevalt tunnustada ja luua täiendavaid tingimusi nende igakülgseks arenguks.“ Jääb selgusetuks, milles väljakutse seisneb. Soovitame selle täpsemalt välja tuua. Lk-l 11 peatükis 8 „Noorsootöö jätkusuutlikkus ja töötajaskonna väärtustamine“ on väljakutsena esile tõstetud noortevaldkonna töötajate palgatingimuste ja sotsiaalsete garantiide temaatika. Näeme aga ka probleemi, et kõigil noortega tegelevatel spetsialistidel ei ole vastavat pedagoogilist või noorsootöö alast haridust ja koolitustest ei saada osa. Näiteks noortega tegelevatel rahvakultuuri valdkonna töötajatel on küll rahvakultuuri, aga mitte noorsootöö haridust. Samas on tegevuse pakkumine noortele suuresti noorte kasvatamine, mistõttu võiksid vastavad täiendkoolitused ja haridusprogrammid kõigile noortega tegelevatele inimestele rohkem kättesaadavad olla. Leiame, et arengukavas oleks vaja käsitleda noorsootööalase koolituse kontekstis juhendajate, õpetajate ja treenerite kutsekvalifikatsiooni temaatikat. Dokumendis läbivalt kasutatud väga üldine „noorsootöötaja“ mõiste ei fookusta, et oluline on noortele pakutavate tegevuste kvaliteet ja seda saavad tagada vaid kutsekvalifikatsiooniga töötajad (sh treenerid, õpetajad jt). Lk-l 12 punktis 1.2. „Toetatakse annete ja tugevuste avastamist ja arendamist“ võiks esile tuua ka põlvkondade vahelise sideme olulisuse ehk eeskuju, mis kannab kultuuri edasi. Näiteks lisades alapunkti: „hoides ja arendades erinevaid traditsioone, mis sh loovad sideme erinevate põlvkondade, meistrite ja nende õpilaste vahel.“ Lk-l 13 teeme ettepaneku punkti 1.3. „Julgustatakse noorte ettevõtlikkust, loovust ja ideede kasvamist“ alapunkti 2 täiendada: lisada lauseosa „tagades ettevõtluspädevuse arendamise võimalused sotsiaalse ettevõtluse, kogukonnatöö, loomemajanduse kaudu“ järele „noorsootöö (sh kõikvõimalikud õpilasesindused jne)“. Lk-l 13 teeme seoses punktiga 2.2. „Tagatakse kõigi noorte kaasarääkimise võimalus ja arvamuse ärakuulamine kõigil tasanditel“ ettepaneku Haridus- ja Teadusministeeriumil taasluua ka õppurite nõukoda. Lk 13 punkti 2.3. „Võimestatakse noori olema aktiivsed kodanikud“ teeme ettepaneku lisada alapunkt „tagades noorte kaasarääkimisvõimalused poliitika kujundamises eri tasanditel vastavate osaluskogude kaudu“. Lk-l 13 punkti 3 „Kvaliteetne noorsootöö on kättesaadav ning loob kõigile noortele võimalused mitmekülgseks arenguks, eduelamusteks ja kogemuste pagasi rikastamiseks“ all võiks välja tuua ka eraldi tähelepanu erivajadustega inimestele. Leiame, et praegu on noorsootöö teenused neile võrdselt kättesaadavad väga harva. Lk-l 14 punkti 3.1 „Tagatakse kvaliteetse noorsootöö regionaalne kättesaadavus“ alapunkti „luues noortele täiendavaid võimalusi kvaliteetse huvihariduse saamiseks kaunite kunstide vallas“ palume täiendada, lisades kaunite kunstide valdkonnale ka kultuuripärandi valdkonna. Lk-l 14 punktis 3.1 on alapunkt sõnastuses „tagades 18–26-aastastele noortele võimaluse osaleda noorsootöö tegevustes võrdselt teiste earühmadega, sh tulumaksuvabastus 18–26-aastaste osalusele huvikoolide tegevuses.“ Kui eesmärk on vähendada ebavõrdsust, on oluline, et tulumaksuvabastus oleks laiendatud kogu huvitegevusele. Näiteks nimetatud tulumaksusoodustus peaks laienema tervele spordi ja kultuuri valdkonna huvitegevusele, kus 7–18-aastaste noorte ebavõrdne kohtlemine on tunduvalt suurema mõjuga kui punktis nimetatud probleem. Näiteks ei rakendu tulumaksuvabastus spordivaldkonnas spordiklubidele (praegu ainult spordikoolidele). See on kaasa toonud spordiklubide poolt massiliselt fiktiivsete spordikoolide asutamise. Seega teeme ettepaneku kasutada punkti sõnastuses „huvitegevuse“ mõistet, et eesmärk laieneks kultuuri ja spordi valdkonnale tervikuna. Huvitegevuse piiritlemine tuleks välja töötada ministeeriumide koostöös. Lahendus ei tohiks olla, et iga huvitegevuse pakkuja organisatsioon või kollektiiv peab end huvikooliks registreerima huvikooli seaduse alusel. Lk-l 15 punktis 4.2. tuuakse välja, et „Soodustatakse riskirühmade sotsiaalset kaasatust ning vähendatakse noorte eemale- ja üksijäämise riski“ Palume kaaluda võimalusi, kuidas ja mil viisil jõuaks abi noorteni, mitte noored ei peaks otsima võrgustikke abi saamiseks. Maapiirkondadesse jõudmisel võivad abiks olla juba olemasolevad võrgustikud, näiteks raamatukogud, sotsiaaltöö võrgustikud vms. Leiame, et lk-l 16 on lisaks seirele oluline ka valdkonna võrgustumine nii katusorganisatsioonide kui ka teiste ministeeriumide/valdkondadega, mida oleks vaja käsitleda. Noorte kaasatuse hindamisel tuleks vaadata eri vanuserühmi, piirkondi ja ka emakeelt. Vaid täpsemaks minnes nähakse, kus on murekohad ja nendele saab leida spetsiifilisi lahendusi. Lk-l 17 mõõdikute tabeli kohta toome välja järgmised ettepanekud: Mõõdik „18–26-aastaste noorte juhitud mittetulundusühingute osatähtsus (%) aktiivsete mittetulundusühingute hulgas“. Tekib küsimus, miks mõõdikus on mittetulundusühingud. Kuna räägitakse mõjust majandusele, peaks olema hõlmatud ka äriühingud ja muud tegevusvormid. Teeme ettepaneku töötada välja mõõdik, mis näitaks laste ja noorte osakaalu kultuuri ja spordi valdkondades laiemalt, hõlmates lisaks huvikoolidele osaluse seiret teistes osalusvormides. Leiame, et strateegia vajaks terve huvitegevuse eesmärgistamist laiemat, k.a juhendajad, noorte osalus, pakkujate vaade jne. Teeme ettepaneku töötada välja mõõdik ka toetuste kohta, millises mahus noorteorganisatsioone riik toetab. Praegu on mõõdik lause esimese poole kohta „noorte õigused on riigis kaitstud“, puudub aga mõõdik lause teise poole kohta „noorte aktiivne kodanikuühiskond on toetatud“. „Noorsootöö teenustega rahul olevate noorte osatähtsus (%)“ mõõdiku all võiks olla selgitatud, milliseid tegevusi monitooritakse. Küsimus on, kas silmas peetakse ainult tegevusi noortekeskustes või laiemalt terves huvitegevuses. Tegevuste parendamiseks oleks vaja rohkem valdkondlikku informatsiooni. Noortevaldkonna arengukavas peaks suuremat tähelepanu pöörama mitteformaalsele keskkonnale, mis soodustab lõimumist ühiste huvide ja tegevuste kaudu, tõstab teadlikkust teistest kultuuridest ja rahvustest ning läbi selle suurendab sallivust ühiskonnas. Nooremate tegevuse kaudu saaksid tegevustest osa ka lapsevanemad. Suurt rolli noorte hoiakute kujunemisel omab meedia, mõjutades noorte käitumist. Uuringud näitavad, et noored veedavad vaba aega enamasti oma kultuuri ja keele keskkonnas ning teistest kultuuridest teatakse vähe. Tihti meedia võimendab stereotüüpe ning soodustab eelarvamuste tekkimist. Eeltoodust lähtudes teeme järgmised ettepanekud:  analüüsida rändetaustaga noorte osalust informaalses ja mitteformaalses õppes ning disainida meetmeid võrdsete võimaluste tagamiseks;  suurendada kultuuridevahelist dialoogi erinevate koostöötegevusete kaudu;  parandada juurdepääsu kultuurile, spordile ja vaba aja tegevustele, sest need on olulised vahendid rändetaustaga noorte Eesti ühiskonnaga lõimimisel;  parandada rändetaustaga noorte meediakirjaoskust;  toetada rändetaustaga noorte aktiivset kaasamist ja osalemist nende kohalikes kogukondades;  parandada võimalusi rändetaustaga noortele info jagamise ja nõustamisteenuste osutamiseks. Teeme ettepaneku tagada Kultuuriministeeriumi osalus noortevaldkonna arengukava juhtkomitees. Teeme ettepaneku lisada ÜRO säästva arengu eesmärkide hulka ka tervise, tuues välja ja lisades spordi huvihariduse ja -tegevuse mõju laiemalt. Märgime ka, et arengukava kohta arvamuse avaldajate hulgas ei ole Eesti Olümpiakomiteed (EOK). Eesti spordi katusorganisatsioonina koondab EOK enda alla kõik spordialaliidud, kelle liikmeteks on valdav osa noortele huviharidust või -tegevust pakkuvatest spordiklubidest. Seetõttu teeme ettepaneku lisada ja kaasata arengukava väljatöötamisse EOK. Juhime tähelepanu, et lk-l 19 toodud seotud arengukavade all on välja toodud „Lõimuv Eesti 2030“, mida ei ole kavas koostada. 2020. aastal on plaanis koostada „Rahvastiku ja sidusa ühiskonna arengukava“, mis sisaldab endas „Lõimuv Eesti 2020“ jätkuarengukava. Samuti juhime tähelepanu, et tegevuspõhise eelarvestamise raamistikus ei saa lk-l 18 nimetatud kodanikuühiskonna programm olla kümneaastane ning kodanikuühiskonna pikaaegne strateegiline vaade peaks olema kavandatud „Rahvastiku ja sidusa ühiskonna arengukava“ raames koos lõimumisvaldkonnaga. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Tõnis Lukas minister Merle Männik 628 2255 [email protected]