Kiri

Muinsuskaitseamet Teie: 06.03.2020 nr 1.1-7/3189-2 [email protected] Meie:20.04.2020 Arvamus Jõesuu asulakohtade ja muistsete põllujäänuste kultuurimälestiseks tunnistamise käskkirja eelnõu kohta Lugupeetud Kersti Siim Muinsuskaitseamet esitas 19.12.2019 Jägala kalateed MTÜ-le kirjaga nr 1.1-7/3189 tutvumiseks eksperdihinnangu Linnamäe hüdroelektrijaama paisu kaitsevööndi laiendamise kohta. Muinsuskaitseamet palus Jägala kalateed MTÜ-l arvamust kaitsevööndi laiendamise ja mälestiseks tunnistamise kohta. Jägala kalateed MTÜ esitas 31.01.2020 Kultuuriministeeriumile ja Muinsuskaitseametile eelnõu aluseks olevate argumentide kohta lisaküsimusi ja tõi esile asjaolusid, mille tõttu mälestiseks tunnistamine on põhjendamata ja kehtivate seadustega vastuolus (Lisa 1). Muinsuskaitseamet saatis vastusena 06.03.2020 Jägala kalateed MTÜ-le arvamuse avaldamiseks Asulakohtade ja muistsete põllujäänuste kultuurimälestiseks tunnistamine ning ühise kaitsevööndi kehtestamise eelnõu. Muinsuskaitseamet tänab oma kirjas Jägala Kalateed MTÜ-d menetluses aktiivse osalemise eest ja märgite, et olete ettepanekuid kaalunud, aga ei esita meie sisulistele küsimustele/arvamustele ja ettepanekutele vastuseid. Kuna teie poolt esitatud eelnõu sisaldab taas kaalutlusvigu ja ei ole kooskõlas kehtivate seadustega, siis peame vajalikuks teile meelde tuletada, et haldusakt peab olema õiguspärane, antud hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas ning kaalutlusvigadeta. Eelnõu peamine puudujääk – Linnamäe paisjärve kaitsevööndisse määramise kavandamisel on jäetud mõju Natura alale hindamata. Linnamäe HEJ ja Linnamäe paisjärv asuvad Jägala hoiualal, mis kuulub Natura 2000 alade võrgustikku. Jägala jõe hoiuala hõlmab Jägala jõge Jägala joast suubumiseni Soome lahte. Hoiuala kaitse-eesmärgiks on loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüübi jõgede ja ojade (3260) ning II lisas nimetatud liikide, lõhe (Salmo salar), hariliku võldase (Gottus gobio) ja jõesilmu (Lampetra fluviatilis) elupaikade kaitse. Jägala jõe hoiuala hõlmab Jägala loodusala, mille kaitse-eesmärgiks on lisaks eespool nimetatud väärtustele ka veel paksukojalise jõekarbi (Unio crassus) ja saarma (Lutra lutra) elupaikade kaitse. Oluline on märkida, et KeHJS järgi on vee paisutamine olulise keskkonnamõjuga tegevus. Natura alal tohib olulise keskkonnamõjuga tegevust teostada ainult siis kui on kohaldatud Natura erand. Kultuuriministeerium märgib oma kirjas ( 05.09.2019,nr 12-6/958- 6) Keskkonnaametile väga teadlikult, et Natura erandit saab kohaldada vastavalt loodusdirektiivi art 6 lg 4 ja KeHJS § 29 lg-le 3, kui üheaegselt esinevad järgmised tingimused: 1) alternatiivsed lahendused puuduvad; 2) kavandatav tegevus tuleb ellu viia avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel põhjustel, sh sotsiaalsetel või majanduslikku laadi põhjustel; 3) Vabariigi Valitsus annab nõusoleku; 4) tegevusloa andmisel seatakse hüvitusmeetmete rakendamise kohustus. Hüvitusmeetmed tuleb rakendada enne tegevuse alustamist (teavitada Euroopa Komisjoni). Samas Muinsuskaitseamet jättis Linnamäe paisjärve kaitsevööndisse määramise kavandamisel mõju Natura alale hindamata (KeHJS § 3 p 2). Vastavalt Põhiseaduse § 3 saab riigivõimu teostada üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa. Nii nagu kirjutab ka tuntud kultuuritegelane Olavi Ruitlane oma 18.04.2020 arvamusartiklis - “Loodus kutsub ebaõnnestunud inimest tagasi“ „Siit tuleneb ka ainuvõimalik tegutsemisjärjekord. Kõigepealt tuleb keskkond. Meie ja meie kõrval eksisteerivate liikide füüsiliseks eluks vajalik elukeskkond, see on prioriteet number üks, ja alles siis see teine - meie liigile nii omane ja armas kultuur. Linnamäe elektrijaama juures, millest juttu tuleb, ongi see järjekord täiesti sassi läinud.“ (https://www.err.ee/1078867/olavi-ruitlane-loodus-kutsub-ebaonnestunud-inimest- tagasi#comment-1078867). Kui nüüd aprillis 2020 küsida kas Eesti riigi kultuurijuhil, kultuuriministril, on võimalus hea seista kõlbeliselt olulisima ehk inimese kui liigi eluspüsimise eest, siis vastus on JAH. Eesti Vabariigis ja Euroopa Liidus on kehtestatud seadused mis seavad looduskeskkonna hoidmise esikohale. Paisuomanikele seatakse Põhiseadusevastane kohustus Paisuomanikule soovitakse kaitsevööndi laiendamisega panna kohustusi mis on ebaproportsionaalsed ning seetõttu vastuolus Põhiseadusega, sest riivavad tegevusvabadust ning oma vara käsutamist. Asjaolu, et käesoleval hetkel on paisuomanik (Jõelähtme vald) ja paisu haldaja HÕL alusel (OÜ Wooluvabrik) huvitatud paisutamisest ja elektri tootmisest ei tähenda et see nii tulevikus ka jääb. Muinsuskaitseameti plaan aga põlistaks paisu omanikule või HÕL omanikule kohustuse paisutamiseks. MKA ei selgita kuidas sellist õiguslikult vastuolulist olukorda kavatsetakse lahendada juhul kui vee- erikasutusluba paisutamiseks või elektritootmiseks ei anta. Tuleb mõista et kohaliku omavalitsuse poliitika ja seisukohad muutuvad ajas ning on vaid lühikese aja küsimus millal kohalik võim hakkab säästma keskkonda ühe energiatootja ja kinnisvara arendamise asemel. Eraomanikule seatud kohustuse põhiseadusvastasuse kohta samuti Muinsuskaitse amet selgitusi ei anna. Muinsuskaitse amet viitab, et küsimus erandi tegemisest Linnamäe paisu säilimise eesmärgil on Vabariigi Valitsuses. Kuid siin tuleb täpsustada, et Vabariigi Valitsus ootab praegu hüdroenergia tootja poolt esitatavat nõuetekohast keskkonnamõju hinnangut, kus muu hulgas peab vastavalt Loodusdirektiivile projekti kavandaja TÕENDAMA , et Linnamäe HEJ poolt elektrienergia tootmisele alternatiivsed lahendused Eestis puuduvad ja kavandatav tegevus tuleb ellu viia avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel põhjustel. Siiamaani ( 7a aasta jooksul, mil KMH-d on koostatud) pole see KMHst välja tulnud. Hüdroenergia tootja peab vee paisutamiseks ja energia tootmiseks saama veeerikasutusloa, mille eelduseks on muuhulgas rakendatud hüvitusmeetmed (luuakse samane biotoop kuskil mujal kui vee paisutamise ja siirdekalade rände takistamise tõttu loodusalal hävineb). Hüdroenergia tootja võib oma kavast energiat toota loobuda igal hetkel, eriti kui ta arvestab kokku hüvitusmeetmete rakendamiseks vajalikud kulutused. Muinsuskaitse amet ega ka Vabariigi Valitsus ei saa seada hüdroenergia tootjale kohustust energia tootmisega jätkamiseks. Juhul kui elektritootmine enam arendajat ei köida tekib küsimus, et kas paisu omanik on SUNNITUD paisutama Jägala jõge muinsuskaitselistel kaalutlustel. See tähendab et võib tekkida olukord kus paisu omanikku sunnitakse keskkonnaloaga loastatud paisutustegevust jätkama ka vastu omaniku tahtmist. Oleme sellele õiguslikult vastuolulisele aspektile tähelepanu juhtinud ka oma eelmises kirjas 31.02.2020 (Lisa 1) kuid MKA pole sellele kuidagi vastanud. Oleme oma kirjas Muinsuskaitseametile 31.01.2020 küsinud, et kui Muinsuskaitseamet paneb paisuomanikule kohustuse vee paisutamiseks, siis kas Muinsuskaitseamet plaanib osaleda ka Natura erandi kohaldamise juurde kuuluvas hüvitusmeetmete rakendamises, mis on selle suure kalandusliku potentsiaaliga jõe puhul küllatki kulukas. Ka Põhiseadus § 53 sätestab, et igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. Hüvitamise korra sätestab seadus. Loodusdirektiiv näeb ette kahjude hüvitamise ennetavalt – kui Natura alale plaanitakse kahjulikku mõju avaldada, siis tuleb kahju hüvitada läbi asendusmeetmete rakendamise. Muinsuskaitseamet soovitas suunata kirjeldused, milliseks kujuneb muinsuskaitselise hüve säilitamise hind Vabariigi valitsusele kes praegu ootab elektrienergia ettevõtja poolset nõuete täitmist veeloa menetluse läbiviimisel. Sellest võib välja lugeda, et kuigi paisutus on osaliselt kavandatav ka Muinsuskaitseameti eesmärkide hüvanguks, siis Natura ala kahjustamise hüvitamiskulud jääksid ainult paisu HÕL omaniku ehk Wooluvabriku OÜ kanda. Tulenevalt Keskkonnaseadustiku üldosa seadusest § 22 on „ Juriidilise isiku organ, selle liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja on kohustatud korraldama esindatava käesolevast seadusest, jäätmeseadusest, veeseadusest, atmosfääriõhu kaitse seadusest, maapõueseadusest, kiirgusseadusest, looduskaitseseadusest, metsaseadusest, kalapüügiseadusest, jahiseadusest, tööstusheite seadusest, keskkonnatasude seadusest ja keskkonnavastutuse seadusest ning nende seadustega reguleeritavate valdkondade Euroopa Liidu määrustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ja täieliku täitmise.“ Muinsuskaitseamet peab Wooluvabrik OÜ-le tema tegevust piiravate kohustuste seadmisel jälgima, et need kehtiva seadusandlusega vastuollu ei läheks. Muinsuskaitseliste aspektide kaalutlusvead Muinsuskaitseameti plaan uute mälestiste kaitse alla võtmine ning nende kaitsevööndi laiendamine Linnamäe paisuga ühiseks kaitsevööndiks on kunstlik, tõendamata kaalutlustega ning ebaproportsionaalne arvestades uute kaitseväärtuste tegelikku kaitsevajadust. Võimalikel põllualadel kasvavad aastakümneid tagasi istutatud puud, pindalad on tehnogeensed kuna sealt on kunagi kaevandatud kruusa raudteetammi ehitamiseks. Ei muinaspõldude jäänuste ega Linnamäe paisu säilimiseks ei ole tarvis määrata kaitsevööndisse kogu paisjärve ja sätestada selle tingimustes nii et paisutustase ei tohi langeda. Põhjendused selleks on kunstlikud ning tõendamata. Peamine paisutustaseme hoidmiseks on väide, et kui vesi paisjärvest kaob siis vajub Linnamägi kokku. Antud väide on tõendamata. Ühtegi geoloogi ei ole protsessi ega väite kinnitamiseks kunagi kaasatud. Linnamägi on seisnud tuhandeid aastaid ilma paisutuseta ja teada olevalt järvepinna lainetus mõjub pigem vastupidi. Mingit veesamba toetust ta linnuse mäele pakkuda ei saa. Põhjenduse kuntslikkust ilmestab ka see, et kui Jägala asulakohad ja muistsed põllujäänused pärinevad väga kaugest ajajärgust – mesoliitikumist kuni viikingiaja lõpuni (u 6500 eKr – 1050 pKr), siis kõnealune paisjärv on eksisteerinud selle ajaloo jooksul mikroskoopiliselt lühikest aega 1924-1941 ja 2002-2020. Seetõttu ei oma paisjärve olemasolu linnuse püsimajäämisele mingitki rolli. Põhjalikumalt on uurinud Jägala Jõesuu linnuse piirkonnas paiknevaid muistiseid aastatel 2008–2013 arheoloog Aivar Kriiska. Kuna sel uurimisperioodil oli jõgi paisutatud ja paisjärv kattis olulist osa muististest (Muinsuskaitseameti eksperthinnangust Kaart 3), siis jõe taastamine/paisjärve kaotamine annab võimaluse ajalooliste uurimistööde jätkamiseks. Hõlmates uurimise alla ka paisjärve alla jäävad muistsed asulakohad mis on märgitud Muinsuskaitseameti eksperthinnangus toodud Kaardil nr 2 „. Linnamäe paisjärve piirkonnas olevad muistised 1688. aasta kaardil“ võimaldab see ajaloolise terviku moodustavaid muinasväärtusi paremini teaduslikult uurida ja eksponeerida. Muinsuskaitseamet ka ise möönab eksperthinnangus, et tegemist on Põhja-Eesti tähtsama viikingiaja keskusega, millel on väga kõrge teaduslik potentsiaal. Muinsuste säilimise ja uurimise toetuseks tuleb paisjärv jäädavalt kõrvaldada. Kaitsevööndi laiendamise Linnamäe paisjärvele põhjustena toob Muinsuskaitseamet vajaduse tagada kinnismälestiste säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas ja kinnismälestiste vaadeldavuse, sealhulgas kinnismälestiste Linnamäe hüdroelektrijaama paisu ja Linnuse „Jägala linnamägi“ vaadeldavuse, säilitades konteksti, mis lihtsustavad mälestise „lugemist“. Ka need põhjendused on kunstlikud, sest:  Linnamäe linnus kui Viikingiaegne keskus ei asetsenud paisjärve ääres vaid kärestikulise kalarikka jõe ääres (paisjärv tekkis koos Linnamäe hüdronergia jaama loomisega 1924, alanes koos HEJ hävitamisega 1941 ja paisutus taastus koos HEJ taastamisega 2002);  paisjärve ära kaotamisel jääb alles jõgi, mis on väga tavapärane hüdroenergia tootmisjaamade energia allikaks, seetõttu toetab looduslik jõgi paisu „loetavust“;  jõeline keskkond tagab samaväärselt paisjärvega hüdroelektrijaama vaadeldavuse;  jõel säilivad vaateid „ paisult linnamäele, linnamäelt paisule“;  vaated linnuselt üle paisjärve liivaluidete alla mattunud ja metsaga kaetud muistsetele põllujäänustele ei anna võimalust põllumaid paremini „lugeda“, loetavus on parem kui põllujäänuseid ümbritseks igast küljest maismaal paiknev kaitsevöönd ja oleks võimalik teha paikvaatlust;  vaade muistsetele linnusele, põllumaadele ja praegu paisjärve all olevatele asulapaikadele on üle jõe autentsem kui üle paisjärve = muinasobjektide loetavust toetab piirkonna ajaloos harjumuspärasem keskkond (Kaart 2). Lisaks väidab Muinsuskaitseamet, et hüdroelektrijaama töös hoidmine tagab mälestise (paisu) säilimise. Kunda HEJ riigikohtu lahendis 316478 on selgelt välja toodud, et hüdroelektrijaama töös hoidmine ei ole vajalik mälestise säilitamiseks. Sama saab üle kanda ka Linnamäele. Muinsuskaitselised kaalutlused mis on seni protsessis esitatud on paljasõnalised ja ei ole proportsioonis võimaliku tekkiva Põhiseadusliku riivega kasutada oma vara. Muinsuskaitse põhiargumendina on ametlikult välja toodud uute muinaspõldude kaitse vajadus ning ühtlasi selle liigutusega muudetakse Linnamäe paisu ja uute muistsete põldude kaitsevöönd üheks. Tegelikkuses soovitakse lihtsalt vastu seista võimalikule ohule juhuks kui veeerikasutusluba Wooluvabrik OÜ-le paisutamiseks ja elektri tootmiseks ei anta. Kuidas muidu mõista pakutava kaitsevööndi ala, mis katab terve paisjärve ulatudes muinaspõldudeni teisele poole paisjärve, aga muinaspõldude ümber kaitsevööndit ei planeerita. Soov põllualade paremaks mõistmiseks ja vaadeldavaks tegemiseks säilitada võimalust vaadata põllumaid kaugusest üle kunstliku järve ning sellest tulenevalt jätta sunniviisiliselt kahjustatud seisundisse Põhja – Eesti ühe suurema potentsiaaliga ja Euroopa kontekstis oluline lõhejõgi ja välistada võimalus uurida paisjärve alla mattunud muinasasulaid, on uskumatult küüniline. Muinsapõldude jäänused jäävad paisjärve kaldale ning paisjärve veetaseme alandamine ei kahjustaks kuidagi muinaspõldude olukorda. Veetaseme säilitamine ei taga muinaspõldude stabiilust vaid vastupidi, sest kuivemal maapinnal oleks nende stabiilsus alati suurem kui liigniiskes ja pidevalt muutuva veetaseme tingimustes(vee kõikumine paisutamisel on suurem kui veetaseme kõikumise ulatus looduslikus jõesängis selles piirkonnas). See on labaselt läbinähtav trikk, mida üritatakse varjata muistsete põllujäänuste kaitse retoorikaga. MTÜ Jägala kalateed on teinud ettepaneku Linnamäe pais muinsuskaitse alt välja arvamiseks, sest objekti arvamine muisnsuskaitse alla on olnud põhjendamatu ning pole olnud kooskõlas kehtinud MKS-ga. Linnamäe HEJ paisu Käskkirja ja Ekspertiisi puudused takistavad muinsus- kaitsehuvi arvesse võtmist ja tasakaalustamist keskkonnaalaste kaalutlusotsuste tegemisel. Näiteks tuleb nende dokumentide väheste ja vastuoluliste põhjenduste tõttu pigem järeldada, et muinsus- kaitsehuvi säilitada Linnamäe pais ei saa olla erakordselt tähtis ja ülekaalukas avalik huvi KeHJS § 29 lg 3 tähenduses. Oleme sellele tähelepanu juhtinud kirjaga (Lisa 2). MKA vastas küll kirjale kuid ei vastanud kirjas esitatud väidetele konkreetselt sh neile aspektidele, milles juhiti tähele- panu objekti kaitse alla võtmise tingimustele mitte vastamisele. Vastuses viidates muinsus- kaitse nõukoja seisukohale, aga ei toodud välja tõendeid ja fakte mis kinnitaks objekti väärtust. Jägala Kalateed MTÜ ei nõustu Muinsuskaitseameti poolt kavandatava seaduste vastase kavaga kaitsevööndi laiendamisel Jägala jõe hoiualale ja Jägala loodusalale. Palume vastata kõikidele eelpool viidatud küsimustele ja ettepanekutele sisuliselt. Lugupidamisega, Liivia Mahlapuu Jägala kalateed MTÜ [email protected] Lisa 1 Vastuskiri ettepanekule „ Linnamäe hüdroelektrijaama paisu kaitsevööndi laiendamine, muististe mälestiseks tunnistamine“ 31.01.2020, Jägala Kalateed MTÜ Lisa 2 Ettepanek lõpetada Linnamäe hüdroelektrijaama paisu kultuurimälestiseks olemine 18.11.2019, Jägala Kalateed MTÜ Teadmiseks koopiad: Kultuuriministeerium [email protected] Keskkonnaamet [email protected] Keskkonnaministeerium [email protected]  Muinsuskaitseamet [email protected] Koopia: Kultuuriministeerium Keskkonnaamet Keskkonnaministeerium Majandus – ja kommunikatsiooniministeerium Vabariigi Valitsus Kultuuriministeerium Jõelähtme Vallavalitsus Teie: 19.12.2019 nr 1.1-7/3189 Meie:31.01.2020 Vastuskiri ettepanekule „ Linnamäe hüdroelektrijaama paisu kaitsevööndi laiendamine, muististe mälestiseks tunnistamine“ Muinsuskaitseamet kaalub OÜ Wooluvabriku poolt esitatud ettepanekut 06.03.2019 Harju maakonnas Jõelähtme vallas Jõesuu külas paikneva Linnamäe hüdroelektrijaama paisu (reg-nr 30418, edaspidi Linnamäe HEJ pais) kaitsevööndi laiendamist ning lähestikku asuvatele kultuurimälestistele ühise kaitsevööndi loomist. Ühise kaitsevööndi vajalikkuse hindamiseks koostas Muinsuskaitse amet eksperthinnangu (edaspidi eksperthinnang). 1. Eksperthinnangus on kirjutatud, et „Linnamäe paisule mälestisena sobiva keskkonna moodustab sajandite jooksul kujunenud keskkond ja sellega seotud ehitised.“ See väide ei toetu ajaloole. Ajaloolase Kalle Kroon sõnul on Linnamäe linnuse näol on tegu Eesti suurima muinasasulakohaga Eestis. Eesti juhtiva arheoloogi Aivar Kriiska hinnangul on Eestis vähe selliseid muistseid asulakohti, kus erinevad 1 ajalooperioodid on kiviajast tänapäevani nii kompaktselt esindatud. Paraku on just Linnamäe hüdroelektrijaama rajamine olnud muinasasula suhtes otse hävitav tegevus. Nagu on märgitud S. Maasalu temaatilises 2009.a. Kriiska arheoloogide töögrupi töid linnamäel kajastavas artiklis, sai „muinaslinnus 1 Safranovski, J. Kadunud suurlinn. http://blogi.northestonia.ee/ajalugu/kadunud-suurlinn/ 1  tugevasti kannatada seoses Linnamäe hüdroelektrijaama rajamisega 1922.a.“2 Sama väidetakse ka teemakohases Wikipedia artiklis.3 Linnus sai kannatada seetõttu, et hüdroelektrijaama hoonete rajamisel kaevati üles linnuse jõepoolne külg neemikul, lisaks rajati kehandisse ka juurdepääsutee. Tagatippu on hüdroelektriaajama rajamisega seoses kaevatud linnusesse käike ja linnuse pinnale on rajatud barakke. 4 See hävin kriibib veel praegugi nende inimeste hinge kes ajalugu tunnevad. Küsimused: a) Kas Linnamäe HEJ kui muinasala hävitamise ajend ja allesjäänud muinasala on üksteise väärtust toetav kooslus ? b) Kas hävitaja ja ohvri ühitamine samale väärtusskaalale on tavapärane ajaloos ? c) Kus sellist hävitatava ja hävitaja kooslust on varem hinnaliseks peetud ? 2. Väide „Linnamäe hüdroelektrijaama paisu väärtus ei seisne üksnes rajatises endas, vaid ka sellega seotud ehitises ning ümbritseva paisjärve ajalooliselt väljakujunenud mastaabis. „ on liialdav. Linnamäe paisjärv ei ole sellises mastaabis eksisteerinud piisavalt kaua. Rõhutada tuleks ka veel näivusele tugineva arvamuse ekslikkust, justkui aitaks paisjärv visualiseerida muistse linnuse lähiümbrust. Esiteks on vesi jões alati voolav, vahetuv, mitte seisev, nagu paisjärves, ja teiseks asusid linnuse lähikonnas sajandite vältel lõhekoelmud, neile aga on alati iseloomulik kiire vool ja kärestikulisus ja madal veetase, seega risti vastupidiselt paisjärve iseloomule. Paele pommitamist 1941 lasi elektrijaam vett nii palju läbi, et alalist paisutust suures mastaabis ei omanud. 1960-ndatel karjatasid kohalikud paisjärve aladel loomi (allikas: Lembit Tuur). Peagi kasvas jõe äärsetele aladele mets, mille kännutüükad turritavad veel praegugi vee alt välja. 2 Maasalu, S. Jägala linnamäel kaevatakse luidete alla peitunud prisket asustuskihti.“ Postimees, 17. juuli 2009, vt. ka online https://www.postimees.ee/143087/jagala-linnamael-kaevatakse-luidete-alla-peitunud-prisket-asustuskihti. 3 https://et.wikipedia.org/wiki/Jägala_Jõesuu_linnamägi 4 Kultuurimälestiste riiklik register, Mälestised 17535, „Linnus Jägala linnamägi,“ Pass 1972. T. Moora Leht 1p. vt samas https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=imagegallery&id=17535 2  Kaart 1: Jägala jõgi 1959 Samuti oli näha hukkunud, üle ujutatud metsa siis kui 2011 paisjärv alla lasti. See on otsene tõendus, et mastaapset Linnamäe paisjärve ei ole eksisteerinud 100 aastat. Paisjärv on enamasti püsinud samades mõõtmetes elektrijaama töötamise ajal 1924-1941 ja 2002-tänaseni. Foto 1: Linnamäe HEJ 1979. Keskel on veevärav täielikult avatud. Sellisena püsis Linnamäe HEJ 1941-2001. 80- ndatel püüdis vene sõjavägi tammi kindlustada ja paisjärve paisutada. Aga aegajalt veejõud ja kohalikud tegid oma töö ja vee tase taaskord alanes. (allikas: http://bit.ly/30v5kQu) Foto 2: Linnamäe HEJ 1979. Turbiinimajast voolab jõgi läbi. (allikas: http://bit.ly/30v5kQu) 3 Foto 3: Jägala jõgi praeguse paisjärve alal 2011 oktoobris, kui paisjärv oli suvel alla lastud. Vee alanedes tuli nähtavale hukkunud mets. Näha on ka harukordset kärestikulist jõge mida Eestis kohtab harva. ( Allikas: video https://youtu.be/M50cbIgflfI ) Foto 4: Jägala jõe paisutus 2019 oktoobris kui paisjärv on oma tänases kõrguses. Vees on näha veel turritamas kände ja hukkund puid, ajast mil sellel alal oli jõeäärne mets mida 2002 paisutatud paisjärv üle ujutas. (Allikas: erakogu). Paisjärve peavad pika ajalooga veekoguks ainult need, kes on piirkonda elama asunud sel sajandil. Nii nagu ka paisjärveäärne ainukese elamu omanikule, kes on elamu ehitanud peale 2002 aastat, tundub, et paisjärv olnud kogu aega olemas. Tema järjepidevast võitlusest järve säilimise eest mis tagab elamise privaatsuse on võimalik inimlikult arusaada ja ajaloo mitte tunnistamist, aga eksperdid nii väita ei saa. Ajal mil paisjärve ääres mitte kedagi ei elanud, püüdsid kohalikud vahepael sõjaväe poolt kindlustatud tammi uuesti lahti kangutada, sest piisav veevool 4 tagaks silmudele paremad elutingimused ja silmud said ka luugiavast ülespoole. 90-nadel rekord silmusaaks oli 16 tonni. Küsimused: a) Kui pikalt peab olema tehisjärv eksisteerinud, et piirkonna 6000 aastase ajaloo juures saaks pidada selle eksisteerimist ajalooliseks ? b) Kas 18 aastat (arvestades et, aastal 2011 oli paisjärve asemel pikka aega jõgi) on piisavalt pikk aeg, et saada märget kui ajalooline objekt? c) Millisest aspektist lähtuvalt saab hinnata, et kaasaegse ehitis, 20 aasta vanune paisjärv ja tööstusehitise ehitamisega rikutud 6000 aastane muinaslinnus moodustavad sobiva sümbioosi? Palun sõltumatut eksperthinnangut. d) Millise hüdroinseneri või hüdroloogi arvamusel vajub linnamäe muinaslinnuse asukoht paisjärve eemaldamisel kokku ? Palun esitada vastava eksperdi hinnang. e) 3. MuKS § 14 lg 2 seab mälestise kaitsevööndile eesmärgi tagada mälestist ümbritseva arheoloogilise kultuurkihi säilimine (p 3). Mitte alati ei olnud muinaslinnused elanikkonna püsielupaikadeks, vaid neisse mindi varjule otsese sõja korral. Jägala muinaslinnusest on seevastu leitud ohtralt keraamikat ja muid leide mis tõendavad, et tegu ei olnud mitte üksnes linnuse, vaid ka püsiasulaga. Kuivõrd asulad asusid linnuste külje all, siis tuleks seda enam pöörata muinsuskaitselist tähelepanu ka linnamäe lähemale ümbrusele ajaloolis-arheoloogilisest seisukohast, seega ka alale, mis praegu on hüdroelektrijaama paisjärve all ja tuleks teha kõik, et paisjärv likvideerida. Hoida muinsusi sihilikult vee all oleks kuritegelik. Märgiline on siinkohal linnamäel arheoloogilisi kaevamisi läbi viinud professor A. Kriiska seisukoht:“ Linnus ei saanud olla suletud süsteem, vaid pidi seostuma ümberkaudse eluga. Saamaks teada, kuidas inimesed elasid, tuleb minna linnusest välja ja panna see ajastu konteksti.“5 Muinsuskaitseameti ettepanek Linnamäe hüdroelektrijaama paisu kaitsevööndi suurendamine, üritades kaitse alla arvata ka paisjärve on samm risti vastupidises suunas. Nii hüdroelektrijaama kui ka paisjärve puhul ei ole Muinsuskaitseameti komisjon siinkohal arvesse võtnud ei Linnamäe muinaslinnuse ega asula olemasolu, hüdroelektrijaama rajamisega kaasnenud muinaslinnuse osalist hävitamist, linnust ümbritsenud võimalike asulate olemasolu Natura alast kui kaitsevööndist rääkimata, sest paisjärv ei ole muinaslinnuse ega asula kasutusajast pärit, vaid tegu on linnusealuse kunstliku veekattega, millest tuleb eeldada, et selle alla võib olla jäänud muinasasula(d). Sisuliselt jätkab ja kinnistab Muinsuskaitseamet 5 Kuus, A. „Iga labidatäis Jägala linnamäe pinnast viib üha kaugemale minevikku.“Postimees, 16. august 2008, vt. ka online https://www.postimees.ee/27174/iga-labidatais-jagala-linnamae-pinnast-viib-uha-kaugemale-minevikku 5  sama hävitusprotsessi Jägala linnamäe kallal, mis sai alguse juba 1922.a. Linnamäe hüdroelektrijaama rajamisel. Küsimus: a) Kas Muinsuskaitseamet hinnangul ei vaja paisjärve alla jäävad alad uurimist? b) Kas paisjärve alla jääva ala uurimine ei ole ajaloo seisukohast oluline? 4. Väide „Linnamäe hüdroelektrijaama kompleksi (sh paisu) kultuurilooline väärtus seisneb selles, et tegemist on enne Teist maailmasõda ehitatud suurima ja silmapaistvaima kõrgetasemelise insenertehnilise lahendusega Eestis, mis on algses kasutuses. „ on väär. Linnamäe hüdroelektrijaama kompleks võis olla Teist maailmasõda ehitatud suurim insenertehniline lahendus, aga see kompleks ei ole säilinud ega ei ole ka taastatud. Samuti ei ole enam kasutuses endisaegne insenertehniline lahendus vaid kasutuses on kaasaegne lahendus. Toome siinkohal visuaalse võrdluse milline oli Linnamäe HEJ algusaastatel ja millisena see taastati 2002. Foto 5: Linnamäe HEJ algusaastatel. 6 Foto 6: Linnamäe HEJ alates 2002. Kui arvestada paiga ajalugu, mille algusajaks märgitakse aega praegusest 6000 aastat tagasi, siis ajalooline 1924 ehitatud ja 1941 puruks pommitatud elektrijaam eksisteeris väga lühikesel ajaperioodil. 2002 aastal ehitatud elektrijaam ehitati täiesti kaasaegsena. Vanast ajast säilitati ainult 2 müürijuppi mis on kahel pool elektrijaama (vt Foto 7) . Ülevoolu pais leidis peale rekonstrueerimist taaskasutust. Talle on tehtud juurdeehitis – ankrutega kinnitatav betoonkiht – mis ei ole muinsuskaitseobjektina ja muinsuskaitsepõhimõtet järgides kaitsealuse objektina reeglina aktsepteeritav. Turbiinide juurde jääv paisuosa ei olnud nii hästi säilinud ja ka kaasaegne tehnoloogia nõudis muudatusi ja seetõttu ehitati turbiinide juurde jääv paisu osa uuele projektile vastav. Kalatrepist tehti taastamise käigus kinnine vann, kus ei ole treppi ega voola vesi. Foto 7: Vaade Linnamäe hüdroelektrijaamale 26.02.2015 Ly Renter Küsimused: a) Milliste kriteeriumite järgi hindab Muinsuskaitse amet mittetöötavat kalatreppi kõrgetasemeliseks insenertehniliseks lahendiks? a) Miks võeti muinsuskitse alla juurdeehitusega, rekonstrueeritud pais ? b) Miks võeti muinsuskaitse alla kalatrepp, mis isegi enam ei simuleeri kalatreppi nagu ta algselt oli ehitatud ? c) Miks ei võetud muinsuskaitse alla ainukesed ajalooliselt säilinud rajatised (2 müüri juppi kummalgi pool paisud) (Foto 7) ? 7  d) Mida 6000 aasta vanune linnus kaotab, kui tema naabruses ei ole enam tagasihoidliku arhitektuuriga kaasaegset ehitist nagu on Linnamäe HEJ turbiinihoone? e) Kas Muinsuskaitse amet teab, et turbiini hoone, turbiini hoone sisseseade ja soojendusega elektriline paisuluuk on täiesti uued nii füüsiliselt kui ka insenertehnilise lahenduse poolest? f) Linnamäe paisuga seotud ehitis on käesooleval ajal elektrijaama hoone, mis isegi ei jäljenda 1924 ehitatud suursugust hoonet. Tegemist on tavalise tehnoseadmeid mahutava hoonega. Millist hüroelektrijaama paisu väärtust see madal kaasaegne hoone kannab? 5. Eksperthinnangus leiab märkimist fakt“ Linnamäe hüdroelektrijaama pais oli silmapaistev insenertehniline rajatis, mis peale valmimist tituleeriti Eesti kauneimaks tööstusehitiseks.“. Ajaloos ei eksisteeri fakti selle kohta, et Linnamäe HEJ pais oleks saanud peale valmimist ühtki tiitlit. Ajaloolased on otsinud ja Jägala kalateed MTÜ on kultuuriministeeriumilt korduvalt küsinud viidet algallikale, mis tõendaks, et selline tiitel on kunagi paisule omistatud. Kahjuks Kultuuriministeerium ega Muinsuskaitseamet ei ole selle fakti kohta infot andnud. a) Kas sõna tituleerima tähendab ametlikku tiitlit andma ? b) Millal ja kelle poolt tiitel anti ? c) Kas selle tiitli detailandmed on teada? 6. Väide „Rajatud kalatrepp oli esimesi Euroopas.“ ei ole õige. Soomes kehtis sellel ajal juba seadus, et kui ehitatakse jõele tamm, siis kindlasti peab ehitama ka sinna juurde „kalaredeli“ (kalatrepi). Soomes oli kalaredeleid selleks ajaks palju ehitatud. Kalatrepi kui tehnilise lahenduse hindamisel on oluline teadvustada, et Linnamäe HEJ kalatrepp ei ole kunagi toiminud. Loodud tehniline lahendus ei võimaldanud ühelgi kalal seda mööda üles minna. Tehnilised lahendused on väärtuslikud siis kui nad toimivad. Küsimused: a) Millisele algallikale tuginevalt Muinsuskaitseamet väidab, et rajatud kalatrepp oli esimesi Euroopas? b) Mitu kalatreppi oli selleks ajaks rajatud naaberriikides? 7. Väide „Elektrienergia tootmise lõpetamisel kaotaks hüdrorajatis esialgse funktsiooni, uue funktsiooni leidmine eriotstarbelisele kompleksile on aga ebatõenäoline“ ei saa olla tõene. Juba praegu on pakutud sellele hoonele palju funktsioone. Hoonesse saab luua füüsika õppe keskuse. Võib ka luua ajaloolise Linnamäega ühise püsiekspositsiooniga muusemi, jutustamaks lugusid inimkonna arengu erinevatest etappidest. Ka vähese majandusliku otstarbe ja suure loodust kahjusta mõjuga tammidel on ajaloos oma lugu rääkida. Tänasesse päeva ei sobi ainult nende töö jätkumise eksponeerimine. Küsimused: a) Kas, kelle poolt ja millal on Muinsuskaitseametile teadaolevalt on korraldatud hüdrorajatisele uue funktsiooni leidmiseks ettevõtmisi /idee konkursse? b) Millised olid ideede korje tulemused ? 8. Väide eksperthinnangust :“Lisaks ainelisele keskkonnale, millel on ajalooline, kultuuriline ja esteetiline väärtus, omab piirkond tähtsust ka vaimse kultuuripärandi mõttes, kus läbi aastatuhandete on põlvest põlve 8 edasi antud teadmisi ja oskusi, mis on märgiks sellest, et on kujunenud kohalik kultuuriruum, mis on olnud elavas ja loovas kasutuses.“ Jägala jõe taastamist pidasid ainuvõimalikuks lahenduseks 2019 aastal 2400 allkirja andnud isikut. Looduslikkus ja ajalugu on need millega seovad enda identiteeti nii kohalikud kui piirkonda külastavad inimesed. Järjest väheneb nende inimeste hulk, kes suudavad imetleda mineviku tehnoloogiate hävitavat jõudu. Kui Muinsuskaitseamet peab oluliseks „põlvest põlve edasikantavaid teadmisi ja oskusi, mis peab andma märku sellest, et on kujunenud kohalik kultuuriruum“, siis ei saa mööda vaadata asjaolust, eelnevate põlvede teadmistele tuginedes oleme jõudnud ajajärku kus tegeletakse teadliku looduskeskkonna kaitsega. Looduskeskkonna kaitse ei ole mitte ainult meie kultuuri vaid inimkonna ellujäämise eeldus. Looduskaitse ei ole Eestis üleöö sündinud: paljud loodushoidlikud tavad ja tõekspidamised pärinevad otseselt rahvausundeist. Eestlaste uskumuste üks veetlevamaid jooni oli just sügav ja ehe loodustunnetus koos teesklematu austusega looduse vastu. Kuna paisutused on looduslikku mitmekesisust hävitav ja tänane kultuur (teadlik käitumine) nõuab loodusäästlikke lahenduste kasutamist, peab Muinsuskaitse amet tajuma kultuuriruumi tervikuna, mitte jääma kinni eelmise sajandi teadlikkusse. Kultuur areneb edasi ja seda peab märkama, sellega peab arvestama. Muinsuskaitse ametil on kultuuri arengu mäletajana ja mälestuste kaitsjana tähtis roll. Linnamäe paisjärve ja HEJ puhul tulebki tõdeda, et on jõutud kohta kus on tehtud eelmisest ajastust järeldused ja astutakse uude ajajärku. Euroopa Parlament ja liikmesriigid jõudsid detsembris 2019 üksmeelele selles, millist majandustegevust pidada keskkonnasäästlikuks. Tegevusi saab määratleda keskkonnasäästlikuna, „rohelisena“ siis, kui see ei takista ühegi keskkonnaeesmärgi saavutamist https://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-14970-2019-ADD-1/en/pdf . Palun seda aspekti Muinsuskaitseameti eksperthinnangus kajastada. Linnuses ja linnuse ümber elavate inimeste arusaamade arengut saab muinsuskaitseamet talletada ja eksponeerida. Samaaegselt ei saa Muinsuskaitse amet elu loomulikku arengusse sekkuda. Kui teadlikkus on jõudnud kohta kus looduskahjustusi välditakse ja looduslikku elurikkust taastatakse, siis ei saa Muinsuskaitseamet inimkonna arengut tagasi hoida ja suunata inimesi mitte vigadest õppima ja jätkama enesehävitamist. Küsimused: a) Millised paisjärve kaitsevööndisse võtmisega seotud seadused ja seaduse sätted on alljärgnevate seaduste ja seadussätete suhtes ülimuslikud (ei pea arvestama) ? I Põhisaedust §5 Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. § 53. Igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. II Säästva arengu seadus § 3. Looduskeskkonda ja loodusvarasid säästva arengu alused 9  (1) Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi on igaüks kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hoiduma sellele kahju tekitamast. (2) Omandi käsutamise ja ettevõtlusega tegelemise vabadust kitsendatakse, lähtudes vajadusest kaitsta loodust kui inimkonna ühisvara ja rahvuslikku rikkust. (3) Looduskeskkonna saastamise minimeerimine ja loodusvarade kasutamine loodusliku tasakaalu säilitavates kogustes on majandustegevuse põhinõuded. III Loodusdirektiiv Artikkel 6.4 Kui hoolimata negatiivsest hinnangust kava või projekti tagajärgedele ala suhtes ja alternatiivsete lahenduste puudumisel tuleb kava või projekt üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalsetel või majanduslikel põhjustel siiski ellu viia, peab liikmesriik võtma kõik vajalikud asendusmeetmed, et tagada Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe kaitse. Liikmesriik teatab komisjonile vastuvõetud asendusmeetmetest. IV KeHJS § 3. Keskkonnamõju hindamise kohustuslikkus (1) Keskkonnamõju hinnatakse, kui: 2) kavandatakse tegevust, mille korral ei ole objektiivse teabe põhjal välistatud, et sellega võib kaasneda eraldi või koos muude tegevustega eeldatavalt oluline ebasoodne mõju Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärgile, ja mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik. 9. Linnamäe HEJ tähtsust Eesti elektrienergia tootmisel on vähetähtis. Tänaseks (võrreldes 2002 aastaga) on toimunud oluline murrang taastuvenergia valdkonnas. Kasutusel on palju loodussäästlikke taastuvenergia energiatootmis viise ja mille tootmismahud mahud on juba päris suured. Taastuvatest allikatest pärinevat elektrienergiat toodeti möödunud aastal Eestis 1946 gigavatt-tundi ja taastuvenergia toodang moodustas elektrienergia kogutarbimisest 21 protsenti. Linnamäe HEJ tootmismaht moodustab Eesti taastuvenergia toodangust 0,26%. Eestis on praegu installeeritud hüdroelektrijaamade võimsust 8 MW, mille abil toodetakse aastas 0,22% kogu (Linnamäe HEJ 0,05%) Eestis toodetavast energiast. Seetõttu on kogu Eesti hüdroenergia ressurss marginaalne ja hüdroenergia osakaal elektritootmisel ei ole arvestatav. Eesti Maaülikooli Energiakasutuse õppetooli hoidja, professor Andres Annuki sõnul kui Linnamäe HEJ tootmine seisma panna, siis see ei mõjuta otsuseid, mida tehakse Eestis põlevkivi kasutamisega seoses. Nii Linnamäe HEJ elektriline võimsus, kui ka aastatoodang on jäävad tunduvalt väiksemaks kui statistiline viga võrreldes Eesti vastavate näitajatega. Kui mingi parameetri muutus jääb 5 % piiridesse, siis loetakse statistiliselt selle mõju protsessile olematuks. Eesti jõgedel väga väike hüdroenergeetiline potentsiaal. Selle potentsiaali kasutamine tuleb väga suurte keskkonnakahjude hinnaga. Energiapoliitikas on asutud seisukohale, et taastuvatest energiaallikatest on just päike, tuul ja biokütus prioriteetsed. Ei peeta vajalikuks ega otstarbekaks kasutada niigi Eesti jõgede väikest potentsiaali keskkonnakahju hinnaga. 10 10. Jägala jõe paisutamisel jääb kasutamata oluline majanduslik potentsiaal. Paisutuse likvideerimisest on Jõelähtme vallal võita palju rohkem kui selle säilitamisel. Paisutuse likvideerimisel säiliks ajaloolise väärtusega HEJ paisu ja silla kompleks, mida saab taastunud jõesängiga koos kalandusliku potentsiaaliga üheskoos turistidele atraktiivseks kujundada (turismiväärtused jäävad, sest peamine turismi objekt on üle jõe kulgev kõrge sild, mitte HEJ hoone ise, mis pole tavakasutajale tegelikult eksponeeritud ega avatud. Säilivad ka muinsuskaitselased väärtused ning sellele lisandub märkimisväärne kalaturismi ja veespordi tõus) – sh oleks see nii otsene kui ka kaudne potentsiaalne tulu Jõelähtme vallale. Jõgede kalanduslik väärtus arvutatakse tagasipöördujate ehk täiskasvanud lõhede arvust (mere ellujäämus looduslikul kalal 10–20%), millest lahutatakse eelnevalt omakorda populatsiooni säilimiseks vajaminev protsent (1–2%). Püügiks jääv kalakogus (eeldades, et keskmine lõhe kaalub 5 kg) ehk meie kutseliste kaluritele ja harrastuskaluritele jääv võimalik saak korrutatakse esimesel juhul lõhe esmakokkuostu hinnaga (kutselistel ca 6 €/kg; 2016. aastal) ning harrastuskalurite puhul 145 €-ga (teadusuuringu põhjal lõhe kg hind; Eesti tingimustes kasutatud täielikku miinimumväärtust), mis sisaldab harrastuskaluri poolt tehtavaid kõiki kulutusi (kütus, varustus, majutus, toitlustus jne). Võttes antud summast keskmise, saame ühe jõe kalandusliku väärtuse aastas. Siinkohal tuleb arvestada, et kutselised kalurid ka väärindavad saaki, millisel juhul kala väärtus kg kohta on suurem kui esmakokkuostu hind. Jägala joani jääva jõelõigu kalanduslik väärtus üle 1 miljoni eurot aastas (lõhe 510 000 €, meriforell 163 500 € ja 384 000 € jõesilm). Suureneks nii siseriiklike kui rahvusvaheliste aerutajate hulk kes Jägalal sõitmas käiksid. Kaugemalt tulijad vajavad ööbimist, toitlustust jne. Süstaslaalomi võistlusi ja treeninguid saaks korraldada aastaringselt, mis suurendaks jällegi piirkonna kaupluste, toitlustus- ja majutusasutuste tulusid. Niinimetatud „rohelise“ elektri tootmisest hüdroenergeetikas on enamasti kaotanud ka rekreatsiooni korraldajad ja veespordihuvilised. Baltikumi võimsaima langusega Jägala joa alune kärestik on meelispaik parvematkade korraldajatele, kärestikusõidu ja slaalomisportlastele (http://toru.ee/view/4ffc998da46d). Eesti Arutamisföderatsioon, Süstaslaalomi klubi Pirita Tallinnast www.skpirita.ee, spordiklubi Ekstreempark Võrust www.ekstreempark.ee ja spordiklubi Nelson Rakverest www.nelson.ee toetavad Jägala jõe paisutuse lõpetamist. Paisutamata Jägala jõgi oleks süsta, kanuu ja raftiga aastaringselt sõidetav praeguse 2-3 nädala asemel aastas. See avaks suuremad võimalused turismitööstusele (praegu on raftiga sõidetav osa huvitav ainult ca poole kilomeetri ulatuses, tulevikus 3 km) ja aerutajatele nii tervisespordiga kui võistlusspordiga tegelemiseks. Küsimus: a) Kui vald leiaks Jõe taastamisest suurenenud vallaeelarvest vahendeid Linnamäe HEJ korrashoiuks ka ilma elektrit tootmata, kas Muinsuskaitseamet loobub ideest eksponeerida töötavat elektrijaama ja on nõus toetama loodussäästlikku lahendust ? b) Kas Muinsuskaitseamet on sellise ettepaneku vallale teinud? 11 11. Jõesuu küla (Jõggisuw) , kus Linnamäe paisjärv asub, esmakordne mainimine oli aastal 1565. Siin elasid peamiselt rannatalupojad ning piirkonda teati peamiselt kohaliku tähtsusega sadamakohana. Peamiseks elatusallikaks oli kalapüük. Ka Janek Safranovski kinnitusel oli Jägala mõisaomanik huvitatud kalavarude säilimisest kui ta nõudis, et tema poolt müüdud maale ehitataval elektrijaamal oleks kalatrepp. Kahjuks elektrijaam sai kalatrepi mis ei toiminud ja kalavarud said suuresti kannatada. Ka praegusel ajal on piirkond tuntud kalanduspiirkonnana. Tänaseni on säilinud rannakaluri traditsioonid mille edasikestmiseks on vaja kesta kalavarudel. Paljud rannakalurid on pidanud otsima endale muid elatusallikaid, sest väärikalade kudealade nappus mõjub drastiliselt ka kalasaagile. Küsimused: a) Kas Muinsuskaitse amet väärtustab sajandite pikkuse rannakaluri kultuuri edasikestmist? b) Kas Jõelähtme rannakaluri kultuur on muinsuskaitseameti hinnangul seotud Jõelähtme piirkonna kalavarudega? Kui mitte, siis palun valdkonnana ekspertide poolt koostatud uurimust. 12. Linnamäe HEJ ja Linnamäe paisjärv asuvad Jägala hoiualal, mis kuulub Natura 2000 alade võrgustikku. Jägala jõe hoiuala hõlmab Jägala jõge Jägala joast suubumiseni Soome lahte. Oluline on märkida, et KeHJS järgi on vee paisutamine olulise keskkonnamõjuga tegevus. Natura alal tohib olulise keskkonnamõjuga tegevust teostada ainult siis kui on kohaldatud Natura erand. Kultuuriministeerium märgib oma kirjas ( 05.09.2019,nr 12-6/958-6) Keskkonnaametile väga teadlikult, et „Natura erandit saab kohaldada vastavalt loodusdirektiivi art 6 lg 4 ja KeHJS § 29 lg-le 3, kui üheaegselt esinevad järgmised tingimused: 1) alternatiivsed lahendused puuduvad; 2) kavandatav tegevus tuleb ellu viia avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel põhjustel, sh sotsiaalsetel või majanduslikku laadi põhjustel; 3) Vabariigi Valitsus annab nõusoleku; 4) liikmesriik võtab kasutusele vajalikud hüvitusmeetmed (nendest tuleb teavitada Euroopa Komisjoni).“ Küsimused Muinsuskaitseameti poolsete eelduste ja ootuste osas. a) Kas Muinsuskaitseamet seab paisutuse omanikule OÜ Wooluvabrik kohustuse taotleda Natura erandit või planeerinud ta ise tõendada, et paisutamine on avalikkuse jaoks esmatähtis ja erakordselt tungivalt vajalik ning Muinsuskaitse ametil on plaanis Natura erandi kohaldamise protseduuri läbi teha? b) Kas Muinsuskaitseamet planeerib osaleda hüvitusmeetmete rakendamisel võrdväärselt koos Linnamäe HEJ omanikuga, kel on ainukesena õigus veerikasutusluba taotleda, sest paisutuseks vajalik pais kuulub talle ? c) Kui Linnamäe HEJ omanik peab hüvitusmeetmete rakendamist ülemääraseks kuluks või soovib mingil muul põhjusel paisutamisest loobuda, siis millist sunnimehhanismi saab Muinsuskaitse amet Linnamäe HEJ omanikule rakendada, et ta Natura erandi kohaldamise tingimuste täitmise lõpuni viiks ja paisutamisega jätkaks? d) Arvestades Jägala jõe Natura alale paisutamisega tehtava kahju suurust ja sellest tulenevat hüvitusmeetmete ulatust võib nii suurte rahaliste kohustuste seadmine eraomandi valdajale 12  olla põhiseaduse vastane. Kas Muinsuskaitse amet on seda kaalunud? Hüdroenergia tootmisest saadav tulu (u 150 000 EUR aasta käibe juures) ilmselt hüvitusmeetmete rakendamist ei korva. e) Palun Muinsuskaitseameti kinnitust, et juhul kui toetudes Muinsuskaitseameti hinnangule saab HEJ omanik siseriiklikult loa Natura erandiks (või kui Muinsuskaitseamet ise osaleb Natura erandi protsessis ) ja tegevuse taotlejal tekivad hüvitusmeetmete rakendamise kohustused, aga Euroopa Komisjon lükkab Natura erandi taotluse tagasi (viidates samamoodi punktile 8) ning kohustab liikmesriiki taastama jõelist elupaika ning tagasi võtma väljastatud vee-erikasutusloa, et Muinsuskaitseamet vastutab tekkinud olukorra eest ja panustab oma haldusala finantsvahenditega, et taastada jõeline elupaik ja avada kalade rändetee Jägala jõel. Kokkuvõte: Kaalutlused miks peaks paisjärv olema kaitsevööndis on pealiskaudselt valitud, Linnamäe muinasala emotsionaalne seostamine tänaseks autentsena mitte säilitatud Linnamäe HEJ kompleksiga ei ole põhjendatud ja idee arendamisel ei ole arvesse võetud Natura ala kitsendusi. Praegu käimasoleva keskkonnamõjude hinnangu raames ei ole ilmnenud asjaolusid mis annaks aluse Natura erandi kohaldamiseks, mis on range eeldus paisutuse jätkamiseks. Samas tuleb ka meelde tuletada, et Riigikohus on kord juba analoogset olukorda arutanud. Riigikohtu otsuses 3-16-478 on toodud, et Muinsuskaitseamet esitas seisukoha, et hüdroenergia tootmine ei ole muinsuskaitseliste eesmärkide saavutamiseks hädavajalik. Kui praegune keskkonnamõjude hindamise protsess, mis on algatatud veerikasutusloa saamiseks elektrienergia tootmise eesmärgil, lõpeb kasutusloa mitteväljastamisega, siis Muinsuskaitseamet saab algatada uue veerikasutusloa taotluse protsessi mille eesmärgiks on saada luba , et „paisjärve olemasolu ilmestaks linnamäe vanemaid asustusjärke“. Lugedes senist Natura aladega seotud EL kohtupraktikat, siis sellist pretsedenti ei ole veel loodud, et mingi teise objekti ilmestamiseks vee paisutamise vajadus kaaluks üles Natura ala keskkonnaeesmärgid. Seetõttu Linnamäe paisjärve muinsuskaitse kaitsevööndisse arvamise ettepanekut ei saa pidada perspektiivikakas. Lisamärkused : Taotlusele lisatud „ LINNAMÄE PAISJÄRV „ 90“ MEMORANDUM“ 26.06.2014 ei ole saanud kunagi ümarlaual osalenute konsensuslikku heakskiitu. See dokument jäigi tööversiooniks. Memorandumis esitatud seisukoht „… teeb ümarlaud riigile ettepaneku säilitada Linnamäe paisjärv ja 90 aasta jooksul väljakujunenud elukeskkond. Selleks tunnistada Jägala jõe lõik Jägala joast kuni Linnamäe paisuni oluliselt muudetud veekoguks ja võtta see lõheliste jõgede nimistust välja ning lubada olemasolevas mahus elektrienergiatootmise jätkamist.“ ei kiidetud heaks ümarlaual viibinute poolt ei koosolemisel ega ka hiljem. Valdkonna ekspertidena saab kasutada ainult sõltumatuid eksperte. Kui Jõelähtme Vallavalitsus on asunud kaitsma paisjärve äärse elaniku ja elektritootja huve, siis Linnamäe HEJ ajaloo eksperdina antud küsimuses ei saa kasutada ajaloolast (Janek Safranovski), kelle MTÜ-ga Jägala-Linnamäe on Jõelähtme Vallavalitsus sõlminud pikaajalise rahalise koostöölepingu. Palume küsida eksperthinnangut sõltumatult eksperdilt. Jägala kalateed MTÜ Liivia Mahlapuu Alo Ehasoo [email protected] 13  Lp Tõnis Lukas Kultuuriminister Suur-Karja 23 15076 Tallinn [email protected] 18.11.2019 Ettepanek lõpetada Linnamäe hüdroelektrijaama paisu kultuurimälestiseks olemine ASJAOLUD 1. Linnamäe hüdroelektrijaam (edaspidi Linnamäe HEJ) asub Jägala jõel Jõesuu ja Jägala-Joa küla vahel, ca 3,5 km Jägala joast allavoolu ja ca 1,5 km kaugusel Jägala jõe suudmest Harjumaal Jõelähtme vallas Jõesuu külas Tammi maaüksusel (katastritunnus 24505:002:0030). 2. Linnamäe HEJ rajati Jägala jõe alamjooksule aastatel 1922–1924. Elektrienergia tootmine algas 17. aprillil 1924. Ehitise kompleksi kuulusid pais, jõujaamahoone, liigveelask, kalatrepp ja ülevoolupais (paisu kõrgus jõe põhjast 11,55 m) voolurahustiga. Kalatrepp ei ole teadolevalt kunagi funktsioneerinud. 3. Teise maailmasõja ajal 1941. aastal õhkisid nõukogude väed hüdroelektrijaama hoone, kannatada said turbiinikambrid. Alles jäid pais ning kalatrepp ja jõujaama veealune osa. 4. Jägala jõgi nimetati Linnamäe HEJ-st üles- ja allavoolu 1996. a. Keskkonnaministri määrusega lõheliste kudemis- ja elupaigaks.1 5. Taastamistööde käigus korrastas Eesti Energia 2002. aastal Linnamäe HEJ hüdrorajatised ja rajas turbiinihoone, paisu kohale ehitati üle jõe ulatuv rippsild ja avati juurdepääs paisule kõigist selle külgedest. Konstruktsioonide tugevdamiseks valati tugitammile ja turbiini kanalitele kas peale või ümber ankrutega kinnitatav betoonkiht. Hoone arhitektuurse osa ja silla on arhitekt Raine Karp projekteerinud jäljendamata vana hoonet. Hoone on kavandatud vana vundamendi peale. Ajaloolised osad on ekspert Ly Renteri hinnangul paisust allavoolu kummalgi pool kallast paiknevad tugimüüri osad (Foto 17. Muinsuskaitseameti eksperthinnang Linnamäe hüdroelektrijaama paisu mälestiseks tunnistamiseks.) 6. Jägala jõgi suudmest kuni joani esitati 2004.a. Eesti riigi poolt Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja.2 Vastav jõelõik võeti riigisiseselt hoiualana kaitse alla 2005.a.3 Euroopa 1 Varasemat määrust asendab Keskkonnaministri 15-06.2004 määrus nr 73 „Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu“ 2 Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korraldus nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“ 3 Vabariigi Valitsuse 16.06.2005 määrus nr 144 „Hoiualade kaitse alla võtmine Harju maakonnas“  Komisjon kinnitas Jägala loodusala (EE0010150) Natura alade nimekirja 12. novembril 2007. a.4 7. 02.02.2015.a. tegi Jõelähtme vallavalitsus ettepaneku Linnamäe HEJ mälestiseks tunnistamiseks. Kultuuriministri 21.12.2016.a. käskkirjaga5 (edaspidi Käskkiri) tunnistati mälestiseks pais koos kalatrepiga (edaspidi pais) arvestades Muinsuskaitseameti eksperdihinnangut (edaspidi Ekspertiis) ja Muinsuskaitse Nõukogu 31.03.2016 a. ettepanekut. Hüdroelektrijaama hoone, mehhanismide ja jalakäijate silla kaitsmist mälestisena ei peetud põhjendatutuks, kuna need pärinevad 2002. aastast. 8. 01.05.2019 jõustus uus muinsuskaitseseadus (MuKS) ning 15.05.2019 määrus6, mis täpsustab mälestiste riikliku kaitse üldisi kriteeriume. ETTEPANEKU ÕIGUSLIK ALUS 9. MuKS § 15 koostoimes § 20 lg-ga 6 annab igaühele õiguse esitada ametile põhjendatud ettepanek mälestiseks olemise lõpetamiseks. MuKS § 20 lg 1 p 4 kohaselt võib mälestiseks olemise lõpetada, kui mälestis ei vasta Määruse riikliku kaitse eeldusele. ETTEPANEKU PÕHJENDUSED 10. Oleme seisukohal, et pais ei vasta uutele muinsuskaitse ehitismälestise kriteeriumitele ning paisu mälestiseks tunnistamisel ei ole arvestatud õiguslikult kaitstud olulisi looduskaitselisi asjaolusid ja huve; vastupidi, pais on kaitse alla võetud peamiselt selleks, et takistada looduskaitseliste huvidega kooskõlas olevaid lahendusi. 11. Arvestades Käskkirja ja selle aluseks oleva Ekspertiisi puuduste suurt hulka osundame järgnevalt vaid kõige olulisematele puudustele. 12. Linnamäe pais ei vasta arhitektuuriväärtuse kriteeriumile 12.1. Määruse § 5 p 2 kohaselt hinnatakse ehitismälestise arhitektuuriväärtust, mis seisneb ehitise silmapaistvalt kvaliteetses arhitektuuris või maastikuarhitektuuris, samuti konstruktiivse, insenertehnilise, materjalikäsitlusliku disaini kõrges tasemes. 12.2. Käskkirjas on mälestise tunnustele vastavust kirjeldatud järgmiselt: ''Linnamäe hüdroelektrijaama pais on silmapaistev insenertehniline rajatis, mis peale valmimist tituleeritud Eesti kauneimaks tööstusehitiseks. /.../ Linnamäe paisu väärtus seisneb eelkõige selle mastaapsuses ja kõrgetasemelises insenertehnilises lahenduses, mis teeb sellest Eesti tööstusarhitektuuri silmapaistva näite.'' Veel on kaalutlusi puudutavas osas lisatud: "Kõrgel professionaalsel tasemel kavandatud betoonkonstruktsioon on väärtuslik tööstusarhitektuuri näide ning väärib säilitamist." Ekspertiisis on välja toodud, et: ''Linnamäe hüdroelektrijaama pais koos kalatrepiga on silmapaistvalt 4 Komisjoni otsus (2008/24/EÜ), 12.november 2007, millega võetakse vastavalt nõukogu direktiivile 92/43/EMÜ vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade esimene ajakohastatud loetelu. 5 Kultuuriministri 21.12.2016 käskkiri nr 180 “Linnamäe hüdroelektrijaama paisu kultuurimälestiseks tunnistamine” 6 Kultuuriministri 15.05. 2019 määrus nr 23 "Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid" (edaspidi Määrus). 2  mastaapne ja kõrgel professionaalsel tasemel kavandatud betoonkonstruktsioon, mis tunnistati peale valmimist Eesti kauneimaks tööstusehitiseks (Juske lk 3)''. 12.3. Nimetatud A. Juske töö on 2002.a. koostatud brošüür „Linnamäe hüdroelektrijaam Jägala jõel“. Selle kolmandal leheküljel kirjutatakse, et: “Valminud HEJ loeti omal ajal kaunimaks tööstusehitiseks Eestis.“ A. Juske ei viita seejuures ühelegi allikale. 12.4. Esiteks juhime tähelepanu, et ehitise „lugemine“ kauneimaks ehitiseks on ebamäärasem ja üldisem, kui „tituleerimine“ kauneimaks ehitiseks rääkimata kauneimaks ehitseks „tunnistamisest“. Teisisõnu ei kajasta Käskkiri ja Ekspertiis viidatud allikat täpselt. Teiseks, ja olulisemalt, on nimetatud allikas vaid tutvustav brošüür ning selles esitatud väide on põhjendamata. Kolmandaks on põhjust arvata, et A. Juske esitab brošüüris pigem isikliku arvamuse mitte ei nendi fakti. Nimelt A. Juske raamatus „Vesiveskid“ (1993) kirjutatakse (lk 54), et „Autori arvates oli see Eesti ilusaim hüdroelektrijaam.“ Teisisõnu annab A. Juske isikliku subjektiivse hinnangu, et tegemist on kauneima ehitisega. On raske uskuda, et selle hinnangu esitamisel oleks autor jätnud mainimata kunagise kauneimaks ehitiseks „tituleerimise“ või „tunnistamise“, kui selline fakt oleks autorile teada olnud. Neljandaks annab A. Juske hinnangu HEJ tervikuna, mitte üksnes paisule nagu eksitavalt väidetakse Ekspertiisis ja Käskkirjas. Kokkuvõttes on väited paisust kui omaaegsest kauneimast betoonehitisest nii ilmsete puudustega, et need seavad kahtluse alla Ekspertiisi ja kaitse alla võtmise otsused tervikuna – vead näitavad, et Ekspertiis pole objektiivne ning kaitse alla võtmise menetluses pole piisava põhjalikkusega välja selgitatud olulisi asjaolusid, mistõttu Käskkirja lõppotsus ei saa olla õige. 12.5. Ekspertiisist ja Käskkirjast ei selgu, milles seisneb paisu eriline arhitektuuriväärtus – tegu on tüüpilise HEJ paisuga. Ekspertiisis ja Käskkirjas esitatud väited on paljasõnalised. Kuidagi ei põhjendata, milles seisneb ehitise ''kõrgel professionaalsel tasemel kavandamine'' või milles peitub selle ''kõrgetasemeline insenertehniline lahendus''. Tegelikkuses on selge vastupidine, sest projekteeritud kalatrepp pole teadaolevalt mitte kunagi funktsioneerinud. Viitamine kalatrepi „kõrgetasemelisele insenertehnilisele lahendusele“ on küüniline pidades silmas, et paisu muinsuskaitse alla võtmise peamine ajend on takistada paisu likvideerimist või ümberehitamist viisil, mis oleks kooskõlas looduskaitsenõuetega, mh selliselt, et oleks tagatud kalade rändevõimalus. Kokkuvõttes pole väited „kõrgest professionaalsel tasemel kavandamisest“ ja „kõrgetasemelisest insenertehnilisest lahendusest“ mitte üksnes põhjendamata, vaid ilmselgelt valed kalatrepi osas. 13. Linnamäe HEJ ei vasta autentsuse ja terviklikkuse kriteeriumitele ja pole selge, mis ulatuses on säilinud originaalsubstants 13.1. Määruse § 2 p 3 kohaselt on mälestise riikliku kaitse eelduse hindamise üdiseks kriteeriumiks originaalsubstantsi säilivus. Kriteeriumi kohaselt tuleb kaitse alla võtmisel arvestada, mil määral on originaalsubstants säilinud või restaureerimise käigus asendatud või asendatav. Määruse § 5 p 3 nimetab säilivust eraldi ka ehitismälestise kriteeriumina. Sätte kohaselt on oluline, et rajamisaegne arhitektuurne lahendus ja konstruktsioonid oleksid säilinud võimalikult terviklikult ja hilisemad lisandused täiendaksid algset. Määruse § 5 p 4 sätestatud autentsuse kriteeriumi kohaselt tuleb hinnata, kui palju on säilinud algupärast arhitektuurset lahendust ja originaalsubstantsi, samuti ehitise arengut ja kasutust kajastavate täienduste terviklikkust. Määruse § 5 p 11 kohaselt on ehitismälestise kriteeriumiks terviklikkus ehk ansamblilisus. Selle kohaselt 3  on oluline, et ehitis kuuluks ehitiste terviklikku kogumisse, mis moodustab ansambli, tööstushoonete puhul olulise osa tehnoloogilisest tervikust. Asjakohasel juhul, kui tegemist on osaga suuremast tervikust, hinnatakse, kas tervik on säilinud ja kas ehitis on tervikus asendamatu. 13.2. Ekspertiisist ja Käskkirjast nähtub, et Linnamäe HEJ paisu muinsuskaitselise väärtuse oluliseks eelduseks on paisu pärinemine 1920ndatest aastatest. Käskkirja kohaselt: „Paisu algupärane arhitektuurne lahendus ja konstruktsioonid, sh kalatrepp on suures osas algsel kujul säilinud.“. See järeldus ei vasta muinsuskaitse eksperdi Ly Reinteri hinnangule. Eksperthindamise lisas (foto nr. 17) on ekspert näidanud skemaatiliselt ajalooväärtuslikke osi ja nende asukohti. Näidatud ajalooväärtuslikud osad ei ole täna kaitstavate osade seas. Ajaloolised osad on ekspert Ly Renteri hinnangul paisust allavoolu kummalgi pool kallast paiknevad tugimüüri osad. Ajaloolised osad on kaitseta ning kaitse all on osad, mis eksperdi hinnangul ei oma ajaloolist väärtust. 13.3. Tegelikult pole HEJ autentsel ja terviklikul kujul säilinud ja originaalsubstantsi säilivus on väike ning see pole üldiselt vaadeldav. AS Eesti Energia poolt 2002.a. tellitud taastamistööde ajal ei olnud pais muinsuskaitse all ning töid teostati elektrienergia tootmise võimaldamiseks mitte kultuuripärandi säilitamiseks. Ekspertiisis on välja toodud: „Enne Linnamäe hüdroelektrijaama taastamisprojekti juurde asumist Eesti Projektis uurisid tuukrid jõujaama veealust konstruktsiooni ja selle detaile: tehti kindlaks, mis võib jääda, mida peab remontima ja mida asendama. Konstruktsioonide tugevdamiseks valati tugitammile ja turbiini kanalitele kas peale või ümber ankrutega kinnitatav betoonkiht (Ehitaja, 2003).“ Samas Ekspertiisis on paisu autentsuse kohta märgitud: "/.../ Ehitise algupärast hüdrotehnilist osa säilitati 2002. a ehitustööde käigus nii palju kui oli võimalik - kohati lammutati mõni osa ja valati uuesti, suures osas valati uus betoonikiht peale.'' 13.4. Eeltoodust nähtub, et pais pole suures osas autentsel kujul säilinud, vaid kaetud uue betoonkihiga ning osaliselt asendatud. Pole ka selge, milliseid paisu osi on 2002.a. tööde käigus muudetud ja mis osas on need täielikult asendatud. (Ajaloolised osad on ekspert Ly Renter hinnangul paisust alla voolu kummalgipool kallast paiknevad tugimüüri osad (Foto 17. Muinsuskaitseameti eksperdihinnang Linnamäe hüdroelektrijaama paisu mälestiseks tunnistamiseks).) 13.5. Lisaks tuleb rõhutada, et pais polnud eraldiseisev rajatis, vaid osa terviklikust hüdroelektrijaamast, mis koosnes omavahel ühendatud ehitiste kompleksist. See kompleks pole terviklikult säilinud. 2002.a. tööde tulemusel valminud jõujaama hoone erineb oluliselt algupärasest ning rajatisele on lisatud täiesti uusi elemente, nagu jalakäijate sild. Muinsuskaitse alla võtmisel pole hinnatud terviklikkust ehk ansamblilisust – pole pööratud tähelepanu asjaolule, et on toimunud suured muutused HEJ ehitiste kompleksis, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et rajatis on algsel kujul säilinud. 14. Linnamäe HEJ paisu seos tuntud isikutega on nõrk 14.1. Määruse § 5 p 14 kohaselt tuleb ehitismälestise puhul hinnata selle seost tuntud isikutega - ehitise on projekteerinud tuntud arhitekt, maastikuarhitekt, insener või ehitusmeister. Hoone autor(id) kuulub/kuuluvad Eesti arhitektuuriajaloo väljapaistvate esindajate hulka ja ehitis autori loomingu paremikku. Lisaväärtuseks on ehitise seos teiste ajalooliste isikutega. 4  14.2. Ekspertiisis on niisuguse seose osas märgitud: "Ehitise on projekteerinud ja ehitanud tuntud arhitekt Soomest A.W. Juselius. Hüdroelektrijaama kavandamise ajaks oli Juseliusel 30 aastat töökogemust Soome veejõu sisseseadmete ehitusel. Elektrijaama varemetes filmis Andrei Tarkovski vendade Arkadi ja Boriss Strugatski jutustuse "Väljasõit rohelisse" ainetel filmi „Stalker.“" Käskkirja kohaselt: „Paisu on projekteerinud tuntud Soome insener Axel Werner Juselius 1917. a /../“ 14.3. Juhime tähelepanu, et muinsuskaitse alla võtmisel pole selgitatud, milline on A.W. Juseliuse seos Eesti arhitektuuriajalooga ja kas Linnamäe pais kuulub tema loomingu paremikku. Viitamine filmi "Stalker" võtetele on asjakohatu, sest filmivõtted toimusid elektrijaama hoone varemetes, mida enam ei eksisteeri. Jõujaama hoonet ei võetud ka muinsuskaitse alla. 15. Linnamäe pais ei vasta mälestise olulisuse, selektiivsuse ja harulduse kriteeriumitele 15.1. Määruse § 2 p 1 sätestab „olulisuse“ üldise kriteeriumi. Selle kohaselt tuleb olulisust hinnata kriitilises võrdluses teise analoogse asjaga, kus selgub kõrgem väärtus, tähtsus või tähenduslikkus. Olulistel asjadel on määrav roll tavapärasega võrreldes. Määruse § 2 p 1 on sõnastatud „selektiivsuse“ kriteerium. Selle kohaselt kaitstakse arvukate samatüübiliste asjade olemasolul esinduslikumaid, paremini säilinud ja kumuleeruva väärtusega asju. Riikliku kaitse kehtestamise püüdlus on ülevaatlik ajastuline, tüpoloogiline, inimloomingu erinevate praktikate, väljenduste ja väärtuste esindatus, kus riikliku kaitse alla võetud asjad või maa-alad esindavad väärtuslikumat osa kultuuripärandist. Määruse § 5 p 1 kohaselt arvatakse 1871-1991 aastatest pärit hoonetest kaitse alla vaid kõige olulisemad näited. Määruse § 5 p 7 sõnastab ehitismälestise „harulduse“ kriteeriumi. Selle kohaselt peab ehitis olema vastava liigi, ajastu või ehituskunsti stiili, meistrioskuste, materjalikäsitluse, tehnoloogia või muu sellise silmapaistev näide teatud piirkonnas (Eestis, maakonnas, asustatud punktis). 15.2. Eelnevast tulenevalt saab uute mälestiste kaitse alla võtmine käia ainult paralleelselt olemasolevate mälestiste nimekirja analüüsiga, et põhjendada, miks tahetakse tunnistada mälestiseks just see konkreetne objekt ja mitte mõni teine, ning ka, miks tehakse seda just nüüd ja ei ole tehtud varem. 15.3. Põhjalikumat võrdlevat analüüsi ei leia ka Ekspertiisist. Samas nähtub Ekspertiisist, et varem on läbi viidud muinsuskaitseväärtusi kaardistav uurimisprojekt: „Eesti väärtusliku 20. sajandi arhitektuuri kaardistamine ja analüüs“. Analüüsis käsitletakse mitut Eesti 20. sajandi hüdroelektrijaama, kuid mitte Linnamäe HEJ. Ekspertiisis on asutud seisukohale, et tegu on juhusliku kõrvalejäämisega. Kõrvalejäämine olevat juhuslik, sest Linnamäe HEJ kultuuriväärtus on oluliselt kõrgem: Linnamäe pais on vanem, suurem ja silmapaistvam ning tuntud inseneri poolt projekteeritud. Juhime tähelepanu, et Ekspertiisi väited on vastuolulised: kui Linnamäe HEJ oluliselt kõrgem kultuuriväärtus on ilmselge, siis ei ole usutav, et Linnamäe HEJ oleks muinsuskaitseväärtusi kaardistavas projektis kogemata märkamata jäänud. 15.4. Kokkuvõttes tuuakse Käskkirjas ja Ekspertiisis esile Linnamäe HEJ paisu mastaapsust, kõrgetasemelist insenertehnilist lahendust, projekteerimist tuntud inseneri poolt ja silmapaistvust. 15.5. Oleme seisukohal, et Linnamäe HEJ paisu muinsuskaitse alla võtmisel ei ole piisavalt selgitatud, miks peaks kaitse alla võtma just selle paisu ning miks seda pole tehtud varem. Mastaapsus iseenesest ei saa olla väärtuseks – seda pole ka 5  Määruse kriteeriumite hulgas nimetatud. Seost tuntud isikuga on nõrk ja sisuliselt põhjendamata. Paisu „kõrgetasemeline insenertehniline lahendus“ ja „silmapaistvus“ on paljasõnalised väited. Tegelikkuses on paisu insenertehniline lahendus kalatrepi osas ebaõnnestunud ning Linnamäe HEJ käsitlemata jätmine asjakohases võrdlevas kaardistavas projektis annab alust arvata, et Linnamäe HEJ kultuuriväärtus ei saa olla oluliselt kõrgem võrreldes teiste HEJ-ga. 16. Paisul puudub oluline tähtsus ajalooprotsessis ja sel pole silmapaistvat mõju või sümboolset tähendust 16.1. Määruse § 5 p 13 kohaselt tähendab tähtsus ajalooprotsessis, et ehitis on kaitsesihtotstarbelt märgiline ehitis või rajatis. Määruse § 5 p 12 sätestab, et hinnata tuleb ehitise silmapaistvat mõju või sümboolset tähendust. See tähendab, et ehitis on seotud vastavas kohas asustuse tekke, selle planeeringu ja arenguga ning omab olulist tähendust kohalike eripärade ja ehitustraditsiooni kujundamisel. Ehitis on oma kontekstis tuntud sümbol või silmapaistev maamärk, osa paigamälust ja kogukonna identiteedist. 16.2. Käskkirja kohaselt on pais Eesti tööstusarhitektuuri silmapaistev näide, sest see on mastaapne ja selle lahendus on insenertehniliselt kõrgetasemeline. Ka Ekspertiisis tuuakse korduvalt esile, et tegu on silmapaistva või lausa silmapaistvaima ehitisega. 16.3. Ekspertiisi ja Käskkirja silmapaistvuse väited on põhjendamata – mastaapsus pole asjakohane kriteerium ning paisu insenertehnilist lahendust ei saa pidada kõrgetasemeliseks, mis on ilmne mittefunktsionaalsest kalatrepist. 16.4. Ekspertiisis ei käsitleta paisu tähtsust ajalooprotsessis ega selle sümboolset tähendust. Oleme seisukohal, et pais pole kaitsesihtotstarbelt märgiline rajatis. Paisu kaitse alla võtmisel on täielikult tähelepanuta jäänud, et Linnamäe on Eesti üks kõige pikemajaliselt pidevalt asustatud punkte ja sellisena väga väärtuslik ja unikaalne. Linnamäe oli asustatud juba mesoliitikumis ning rauaajal asus seal suur muinaslinnus. Linnamäe HEJ rajamisega see kultuuripärand osaliselt hävitati, kuigi oli teada, et tegu on muistse asulakohaga. 17. Paisu mälestiseks tunnistamise kaalutlusotsus on oluliste puudustega: vähimalgi määral pole arvestatud olulisi looduskaitsenõudeid ning väljutud on kaalutlusõiguse piiridest 17.1. Mälestiseks tunnistamine on kaalutlusotsus. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Muinsuskaitse alla võtmisel tuleb arvesse võtta olulisi looduskaitselisi asjaolusid ning tasakaalustada muinsuskaitsehuvi ja looduskaitselisi huve. 17.2. Linnamäe HEJ seonduv paisutus on vastuolus mitme olulise õiguslikult kaitstud looduskaitselise huviga. 17.2.1. Linnamäe HEJ paisu ehitisemälestise kaitse alla võtmisel oleks pidanud arvestatama, et paisu säilitamine viisil mis takistab jõe vaba voolamist on KeHJS-st tulenevalt (§ 6 Lõige 1 punkt 21) olulise mõjuga tegevus. Natura alal 6  keskkonnale kahjuliku mõjuga tegevust tohib lubada vaid erandkorras ja teatud tingimustel. Erandi kaalumiseks oleks Muinsuskaitse amet pidanud esitama Keskkonnaametile paisutamiseks loa taotluse ja tõendused, et Linnamäe HEJ paisu säilitamisel puuduvad alternatiivsed lahendused ja tegevus on vajalik avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel põhjustel. (KeHJS §29 lg 3). Sel juhul oleks Valitsus saanud teha säilitamist lubava otsuse. 17.2.2. Kui erandkorras lubatakse paisu ja paisutuse säilimist, siis tegevust ei tohi alustada enne hüvitusmeetmete rakendamist (KeHJS § 29 lõige 4). Hüvitusmeetmed peavad tagama Natura 2000 ala terviklikkuse ja võrgustiku üldise sidususe kaitse. Keskkonnaministeerium peab teavitama vastuvõetud hüvitusmeetmetest Euroopa Komisjoni viivitamata pärast loa andmist. (KeHJS § 29 lõige 3). Mingeid hüvitusmeetmeid Muinsuskaitse amet rakendanud ei ole ja EL pole ka vastavat teavitust saanud. 17.2.3. Jägala jõgi on paisust üles- ja allavoolu hoiualana looduskaitse all. Jägala loodusala kaitse-eesmärgiks on loodusdirektiivi7 I lisas nimetatud elupaigatüübi jõgede ja ojade (3260) kaitse ning II lisas nimetatud liikide, jõesilmu (Lampetra fluviatilis), hariliku võldase (Cottus gobio), lõhe (Salmo salar), paksukojalise jõekarbi (Unio crassus) ja saarma (Lutra lutra) elupaikade kaitse. Loodusdirektiivi preambula kohaselt on ohustatud liigid ja elupaigad osa EL looduspärandist. Jägala loodusala on osa Natura 2000 võrgustikust, mille loomise eesmärgiks on tagada Euroopa kõige väärtuslikumate ja rohkem ohustatud liikide ja elupaikade säilimine 17.3. Ekspertiisis on looduskaitselisi asjaolusid ja huve arvesse võetud äraspidisel moel: õigusaktides sätestatud looduskaitselisi asjaolusid ja –huve pole peetud mitte olulise avaliku huvi väljenduseks, mille realiseerumisele tuleb maksimaalselt kaasa aidata, vaid need on hoopis paisu muinsuskaitse alla võtmise peamiseks ajendiks. Ekspertiisi lk 7 kohaselt keskkonnanõuded „ohustavad“ paisu säilimist ja seega tuleb pais muinsuskaitse alla võtta. Muinsuskaitseamet näib käsitlevat muinsuskaitselist huvi ülimuslikuna muude avalike huvide suhtes. Riigikohus on analoogses asjas selgitanud, et muinsuskaitselist huvi ei saa pidada ülimuslikuks. Huve tuleb kaaluda ning pigem võib pidada ülekaalukateks looduskaitselisi huve arvestades keskkonnanõuetest kõrvalekaldumise rangeid eeldusi.8 17.4. Käskkirjas viidatakse mitmele looduskaitselisele asjaolule ja olulisele huvile. Kahjuks pole Käskkirjas asjakohaseid huve kaalutud ning pole ka selgitatud, kuidas täpselt on looduskaitseliste asjaoludega otsuse tegemisel arvestatud. Käskkirjas sisalduv ainus asjakohane „kaalutlus“ on ilmselgelt puudulik ja selles ületatakse kaalutlusõiguse piire. Käskkirja kohaselt: „Linnamäe paisu kui kultuuriväärtuse säilimine, mis omakorda on eelduseks Linnamäe paisjärve ja 90 aasta jooksul piirkonnas väljakujunenud maastiku säilimisele, on põhjendatud ja oluline avalik huvi samaväärselt looduskaitseliste eesmärkidega.“ 17.4.1. „Kaalutluses“ lähtutakse arusaamatust eeldusest, et „piirkonnas“ on tänu paisule viimase 90 aasta jooksul väljakujunenud väärtuslik maastik. Jägala 7 Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ, 21. mai 1992, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta. 8 RKHKo 3-16-478, 8.10.2018 7  kallaste maastik on tegelikult olnud pidevas muutumises, mh seetõttu, et viimase 90. aasta jooksul on toimunud olulised muutused asustuses ja maakasutuses. Eeldus pole sisuliselt õige isegi paisjärve osas, sest selle veetase oli aastatel 1941-2002 oluliselt madalam. Arusaamatuks jääb ka see, miks peetakse maastiku väärtuslikuks just viimase 90 aasta lõikes, mitte näiteks tuhandete aastate lõikes, hoolimata asjaolust, et Linnamäel asus suur muinasaegne linnus ja muinasaegset asustust iseloomustab kärestikuline jõgi mitte paisjärv. 17.4.2. Ekslikult lähtutakse eeldusest, et Linnamäe paisu kui kultuuriväärtuse säilimine tagab paisjärve säilimise. See eeldus pole õige, sest isegi juhul, kui Linnamäe pais oleks säilitamist vääriv kultuuriväärtus ei tähenda see, et selle vääruse säilitamiseks on tingimata vajalik paisutus. Käskkirja ja Ekspertiisi kultuuriväärtuse põhjenduse arvestades võiks arvata, et parim tasakaal kultuuri- ja loodusväärtuste säilitamise vahel oleks paisutuse likvideerimine selliselt, et säilib maksimaalselt Linnamäe HEJ pais kui „silmapaistev“ betoonehitis. Kokkuvõttes ilmneb antud „kaalutlusest“, et ka Käskkirjas on paisu kaitse alla võtmise peamine ajend looduskaitseliste huvide realiseerumise takistamine mitte muinsuskaitseväärtuse säilimise tagamine, rääkimata muinsuskaitseliste ja looduskaitseliste huvide tasakaalustamisest. 17.4.3. „Kaalutluses“ tõdetakse, et huvid on „samaväärsed“ ilma et vähimalgi määral oleks hinnatud looduskaitseliste huvide olulisust või tasakaalustatud looduskaitselisi huve ja muinsuskaitselist huvi. 17.4.4. Neljandaks ületatakse „kaalutluses“ volituse piire. Käskkirjas asutakse sisuliselt seisukohale, et paisjärve ja piirkonna maastiku säilitamine on olulised looduskaitselised huvid. Looduskaitseküsimused, sh maasikukaitse küsimused, ei ole Kultuuriministri pädevuses. 18. Lõpetuseks juhime tähelepanu, et Käskkirja ja Ekspertiisi puudused takistavad muinsuskaitsehuvi arvesse võtmist ja tasakaalustamist keskkonnaalaste kaalutlusotsuste tegemisel. Näiteks tuleb nende dokumentide väheste ja vastuoluliste põhjenduste tõttu pigem järeldada, et muinsuskaitsehuvi säilitada Linnamäe pais ei saa olla erakordselt tähtis ja ülekaalukas avalik huvi KeHJS § 29 lg 3 tähenduses. Arvestades eeltoodut, palume lõpetada Linnamäe hüdroelektrijaama paisu kultuurimälestiseks olemine. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Alo Ehasoo Jägala Kalateed MTÜ 8 Teadmiseks koopiad: Muinsuskaitseamet [email protected] Keskkonnaamet [email protected] Jõelähtme Vallavalitsus [email protected] 9