Kiri

Ministeeriumid Meie 16.04.2020 nr 8-1/2540 Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse ning avaliku teabe seaduse muutmise seaduse eelnõu kooskõlastamiseks esitamine Esitame kooskõlastamiseks riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse ning avaliku teabe seaduse muutmise seaduse eelnõu. Palume tagasisidet 15 tööpäeva jooksul. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Raivo Aeg minister Lisaadressaadid: Riigikantselei Vabariigi Presidendi Kantselei Õiguskantsleri Kantselei Riigikohus Eesti Pank Riigikontroll Riigikogu Kantselei Andmekaitse Inspektsioon Rahvusarhiiv Signe Reinsalu 620 8130 [email protected] Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898  Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse ning avaliku teabe seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja lisa 1 Rakendusakti kavand VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS Tallinn ……………2021 nr…. Vabariigi Valitsuse 20.12.2007. a määruse nr 262 „Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse kord“ muutmine Määrus kehtestatakse „Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse“ § 11 lõike 1, § 39 lõike 1 alusel. § 1. Vabariigi Valitsuse 20.12.2007. a määruses nr 262 „Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse kord“ muutmine Vabariigi Valitsuse 20.12.2007. a määruses nr 262 „Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse kord“ tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 5 lõike 1 sissejuhatavast lause osast jäetakse välja sõna „sõjalise“; 2) paragrahvi 5 lõike 1 punktides 19 ja 20 asendatakse arv „25“ arvuga „50“; 3) paragrahvi 5 lõiget 1 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses: „21) Riigikaitseülesannetega asutuste ja isikute riigikaitselisi võimeid, vajadusi ja tegevusi kajastav teave kogumina, välja arvatud juhul, kui selle avalikuks tulek ei kahjusta riigi julgeolekut. See teave salastatakse salajasel tasemel 50 aastaks.“; 4) paragrahvi 5 lõike 8 punktides 1-4 asendatakse arv „25“ arvuga „50“; 5) paragrahvi 6 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Politsei- ja Piirivalveameti isikukaitse üksuse kaitseoperatsioonide plaanide, nende läbiviimist ning töökorraldust puudutav teave, sealhulgas taktika ja meetodid, välja arvatud teave, mille avalikuks tulek ei kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut. See teave salastatakse piiratud tasemel 25 aastaks või kuni isikukaitse osutamise vajaduse ära langemiseni või isikukaitse osutamise lõppemiseni.“; 6) paragrahvi 8 lõiget 1 täiendatakse punktiga 34 järgmises sõnastuses: „34) Siseministeeriumi haldusala infoturbe rakendamisel kogutud teave infosüsteemide kriitilise haavatavuse kohta, välja arvatud teave, mille avalikuks tulek ei kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut. See teave salastatakse piiratud tasemel 10 aastaks.“; 7) paragrahvi 8 lõike 2 punkti 5 täiendatakse pärast sõna „lähtekood“ tekstiosaga „, välja arvatud teave, mille avalikuks tulek ei kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut“; 8) paragrahvi 23 punkt 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „7) pidama arvestust salastatud teabekandjate üle ning kontrollima nende olemasolu ja terviklikkust vastavalt §-le 231.“; 9) paragrahvi 23 punkt 16 tunnistatakse kehtetuks; 10) määrust täiendatakse §-ga 231 järgmises sõnastuses: „§ 231. Teabekandjate kontrollimine (1) Salastatud teavet valdav asutus, põhiseaduslik institutsioon ja juriidiline isik peab kontrollima oma valduses olevaid salajasel ja täiesti salajasel tasemel salastatud teavet sisaldavaid registreeritud teabekandjaid järgmiselt: 1) mitteelektroonilises vormis teabe kandja ning sellele kantud teabe olemasolu ja terviklikkust kontrollitakse vahetult ja visuaalselt; 2) töötlussüsteemiga ühendamata salvestuskandja ning sellele kantud teabe olemasolu kontrollitakse vahetult ja visuaalselt; 3) töötlussüsteemiga ühendatud salvestuskandja, arvutifaili ning neile kantud teabe olemasolu kontrollitakse töötlussüsteemi infotehnoloogiliste vahenditega, sobivate vahendite puudumise korral vahetult ja visuaalselt. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel kontrollitakse teabekandjat vähemalt ühe korra aastas, arhiivis olevat teabekandjat vähemalt ühe korra viie aasta jooksul. (3) Teabekandjate kontrolli tulemused vormistatakse kirjalikult. (4) Töötlussüsteemi infotehnoloogiliste vahenditega tehtud kontrolli tulemused võib salvestada logifailidena.“. § 2. Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. veebruaril 2021. aastal. Jüri Ratas Peaminister Raivo Aeg Justiitsminister Taimar Peterkop Riigisekretär  Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse ning avaliku teabe seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja lisa 2 Rakendusakti kavand VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS Tallinn ……………2021 nr…. Töötlussüsteemide kaitse nõuded Määrus kehtestatakse riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 39 lõike 2 punkti 3 alusel. § 1. Määruse reguleerimisala Määruses sätestatakse elektroonilise teabeturbe nõuete loetelu, mida kohaldatakse salastatud teabe töötlussüsteemile (edaspidi süsteem) ning süsteemi eest vastutavale eriõigustega kasutajale, eesmärgiga tagada süsteemis töödeldava teabe käideldavus, salajasus ja terviklus. § 2. Nõuded süsteemile (1) Nõuded süsteemile on esitatud määruse lisas. (2) Töötlev üksus võib rakendada määruse lisas esitatud nõuetest rangemaid nõudeid. (3) Töötlev üksus võib määruse lisas esitatud nõudeid rakendada osaliselt või jätta rakendamata erandina üksnes juhul, kui sellest tulenevad riskid on kirjeldatud süsteemi riskianalüüsis, seda kompenseerivad turvameetmed on kirjeldatud süsteemi turvanõuete loetelus ja Välisluureamet on need süsteemi akrediteerimisel heaks kiitnud. (4) Kui määruse lisas esitatud nõude rakendamine nõuab töötlevalt üksuselt regulaarseid toiminguid, peab nende sagedus olema kirjeldatud süsteemi turvanõuete loetelus ning vastama süsteemi kasutusintensiivsusele. § 3. Nõuded süsteemi eest vastutavale eriõigustega kasutajale (1) Süsteemi eest vastutavad eriõigustega kasutajad määrab töötleva üksuse juht kirjalikult ning need esitatakse turvanõuete loetelus. 1 (2) Süsteemi eest vastutaval eriõigustega kasutajal peab olema vähemalt süsteemis töödeldava teabe kõrgeimal salastatuse tasemel riigisaladusele juurdepääsu õigus. (3) Salastatud välisteabe töötlemiseks akrediteeritud süsteemi eest vastutava eriõigustega kasutaja puhul tuleb lisaks lõigetes 1 ja 2 sätestatule arvestada salastatud välisteabe avaldaja poolt ettenähtud nõudeid. (4) Süsteemi eest vastutava eriõigustega kasutaja vahetumisest teavitatakse viivitamata kirjalikult Välisluureametit ja Kaitsepolitseiametit. Üks julgeolekuasutus ei teavita süsteemi eest vastutava eriõigustega kasutaja vahetumisest teist julgeolekuasutust. § 4. Määruse rakendamine Enne määruse jõustumist antud vastavussertifikaadid ja ajutised kasutusload kehtivad nende kehtivuse tähtaja lõpuni. § 5. Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. juunil 2021. a. Lisa: Nõuded töötlussüsteemile Jüri Ratas Peaminister Jüri Luik Kaitseminister Taimar Peterkop Riigisekretär 2  Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse ning avaliku teabe seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (RSVS) eesmärk on tagada riigi julgeolek ja välissuhtlemine, kaitstes salastatud teavet avalikuks tuleku ja juurdepääsuõiguseta isikule teatavaks saamise eest. Kehtiv RSVS jõustus 01.01.2008 ning seaduse senised muudatused on lähtunud üksikküsimustes regulatsiooni täiendamise vajadusest. Kõnesolevasse eelnõusse on koondatud viimaste aastate vältel eri riigisaladuse ja salastatud välisteabe töötlejate ning salastatud teabe kaitset korraldavate asutuste1 tõstatud küsimused, mille lahendamiseks ei piisa riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse korra2 (RSVKK või edaspidi kaitse kord) täpsustamisest või RSVS rakenduspraktika muutmisest. Eelnõuga ajakohastatakse salastatud teabe töötlemise nõudeid, et luua paindlikum regulatsioon, mis järgiks nüüdisaegse teabehalduse ja paberivaba asjaajamise põhimõtteid ning hõlmaks tänapäevaseid teabe töötlemise viise ja teabekandjaid. Kehtivad salastatud teabe töötlemise nõuded on koostatud eelkõige paberdokumente silmas pidades, mistõttu need ei ole täies ulatuses ja mõistlikult rakendatavad elektrooniliselt töödeldava salastatud teabe korral. Eelnevast lähtudes ajakohastatakse salastatud teabe märgistamise ja hävitamise reegleid, viies viimased vastavusse arhiiviseaduse (ArhS) nõuetega. Vabariigi Valitsuse määruse tasemel reguleeritakse detailsemalt salastatud teabekandjatele salastamismärgete kandmise ning olemikontrolliga seonduv. Eelnõuga laiendatakse teabeloojate otsustuspädevust teabe salastatuse ennetähtaegsel kustutamisel ja salastamistähtaja pikendamisel. Teadmisvajaduse põhimõtet ja otsustusprotsessi tõhusust silmas pidades saavad eelnõu kohaselt julgeolekuasutuse ja Kaitseväe ning jälitusasutuse juht õiguse otsustada enda asutuse loodud riigisaladuse salastatuse ennetähtaegse kustutamise üle. Samadest eesmärkidest lähtuvalt antakse ministeeriumi valitsemisalas loodud teabe salastamistähtaja pikendamise vajaduse üle otsustamise õigus valdkonna eest vastutavale ministrile ning Riigikantselei loodud riigisaladuse puhul riigisekretärile. Julgeolekuasutuste loodud riigisaladuse salastamistähtaja pikendamise otsuse teeb eelnõu kohaselt julgeolekuasutuse juht. Vabariigi Valitsus kollegiaalorganina otsustab jätkuvalt sellise riigisaladuse salastamistähtaja pikendamise üle, mis on kantud Vabariigi Valitsusele või valitsuskomisjonile otsustamiseks esitatud teabekandjale. Eelnõuga muudetakse paindlikumaks ministeeriumi valitsemisalas teenistusvälistele füüsilistele isikutele õiguse andmine juurdepääsuks piiratud taseme riigisaladusele. Minister saab võimaluse küsimuse otsustamise vajaduse korral see edasi volitada ministeeriumi valitsemisala asutuse juhile. 1 Salastatud teabe kaitset korraldavad oma vastutusvaldkonna piires Kaitsepolitseiamet, Välisluureamet ning Kaitseväe põhimääruses määratud struktuuriüksus. 2 Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse kord on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 20.12.2007 määrusega nr 262. 1 Riigikaitse riigisaladuse osas nähakse ette muudatus, mis loob riigikaitse ettevalmistamist ja juhtimist käsitleva teabe salastamisel laiapindse riigikaitse vajadustega arvestamise võimaluse. Seaduseelnõuga täiendatakse riigisaladuse juurdepääsuloa andmisest keeldumise aluseid. Samuti muudetakse eelnõuga nende ametikohtade loetelu, millel töötavate isikute julgeolekukontrolli teeb Välisluureamet. Eelnõuga laiendatakse nende asutuste ringi, kellel on õigus edastada riigisaladust riigist väljapoole. Samuti täiendatakse avaliku teabe seadust (AvTS) juurdepääsupiiranguga välisteabe kaitset käsitlevas osas. Lisaks tehakse eelnõuga õigusselgust suurendavaid muudatusi riigi julgeoleku volitatud esindaja (RJVE) pädevust reguleerivates sätetes. 1.2. Eelnõu ettevalmistajad Eelnõu väljatöötamiseks moodustati töörühm, millesse kuulusid Kaitseministeeriumi, Siseministeeriumi, Välisministeeriumi, Justiitsministeeriumi, Riigikantselei ja Kaitsepolitseiameti ning Välisluureameti esindajad. Eelnõu ja seletuskiri on koostatud töörühma liikmete poolt. Eelnõu valmistas Justiitsministeeriumi poolt ette õiguspoliitika osakonna avaliku õiguse talituse nõunik Signe Reinsalu ([email protected]). Eelnõu toimetas keeleliselt Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse toimetaja Taima Kiisverk ([email protected]) 1.3. Märkused Eelnõuga muudetakse riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadust 15.03.2019 jõustunud redaktsioonis (RT I, 13.03.2019, 150) ja avaliku teabe seadust redaktsioonis RT I, 15.03.2019, 11. Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis kavandatu elluviimisega (punktid 1.11 ja 2.11)3. Eelnõu põhineb Kaitseministeeriumi poolt 31.08.2018 ministeeriumidele kooskõlastamiseks esitatud riigisaladuse ja salastatud välisteabe ning avaliku teabe seaduse muutmise seaduse väljatöötamise kavatsusel ning selle kohta antud tagasisidel (EIS eelnõu toimiku number 18- 0892)4. Eelnõu vastuvõtmiseks Riigikogus on vaja poolthäälte enamust. 2. Seaduse eesmärk Seaduse eesmärk on tagada Eesti Vabariigi julgeolek ja välissuhtlemine, kaitstes nii riigisaladust kui ka salastatud välisteavet avalikuks tuleku ja juurdepääsuõiguseta isikule teatavaks saamise eest. 3 https://www.valitsus.ee/sites/default/files/content- editors/valitsus/RataseIIvalitsus/vabariigi_valitsuse_tegevusprogramm_2019-2023.pdf 4 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/e23376a0-699a-422d-97e7-183f41f6ef9f 2 Eelnõuga taotletakse järgmiseid eesmärke:  ajakohastada salastatud teabe töötlemise nõudeid;  laiendada salastatud teabe loojate otsustuspädevust teabe salastatuse ennetähtaegsel kustutamisel ning salastamistähtaja pikendamisel;  muuta paindlikumaks ministeeriumi valitsemisalas teenistusvälistele füüsilistele isikutele õiguse andmine juurdepääsuks piiratud taseme riigisaladusele;  tagada piisava tähtaja jooksul, ühtlaselt ning asjakohasel tasemel juurdepääsupiiranguga teabe kaitse, mille avalikuks tulek kahjustaks riigi välissuhtlemist või teabevaldaja seadusest tulenevate ülesannete täitmist;  luua õiguslik alus laiapindse riigikaitse rakendamisel riigikaitse ühtseks planeerimiseks koostatavate strateegiliste arengudokumentide riigisaladusega kaitsmiseks;  muuta paindlikumaks julgeolekukontrolli teostamisel vestluse läbiviimise kord ja täiendada rakenduspraktikas ilmnenud vajadustest lähtuvalt riigisaladuse juurdepääsuloa andmisest keeldumise aluseid;  ajakohastada salastatud teabe riigist väljapoole edastamise regulatsiooni;  tagada õigusselgus juurdepääsupiiranguga välisteabe kaitse nõuete rakendamisel. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu paragrahvis 1 sätestatakse RSVS muudatused. Eelnõu § 1 punktiga 1 muudetakse RSVS § 6 punkti 2 ja sõnastatakse järgmiselt: „2) Välisministeeriumi juures tegutseva strateegilise kauba komisjoni kogutud ja koostatud teave, välja arvatud teave, mille avalikuks tulek ei kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut. See teave salastatakse salajasel või madalamal tasemel kuni 50 aastaks;“. Välisministeeriumi ettepanekul muudetakse strateegilise kauba komisjoni tegevust puudutav punkt üldsõnalisemaks, sest kehtiv salastatud teabe loetelu (teave strateegilise kauba veo, strateegilise kaubaga seotud teenuse ja strateegilise kaua lõppkasutuse kohta) on praktikas osutunud liigselt piiravaks. Samuti soovitakse muudatusega ühtlustada välissuhtlemist käsitleva teabe salastatuse tähtaega. Praktikas on esinenud olukordi, et strateegilise kauba komisjoni töös kasutatakse välissuhtlemise punkti alusel salastatud teavet, mida peab kaitsma 50 aastat. Kui sama teave kajastub strateegilise kauba komisjoni koostatud teabekandjas, on seda kehtiva seaduse alusel võimalik kaitsta vaid kuni 30 aastat. Seetõttu on tähtajad eelnõus ühtlustatud. Eelnõu § 1 punktiga 2 muudetakse RSVS § 7 punkti 1 ja jäetakse välja sõna „sõjalise“. Muudatus on vajalik riigikaitse laia käsituse rakendamiseks ning on seotud kavandatavate RSVKK muudatustega, mille eesmärk on riigi kaitsetegevuse kava ning selle alamkavade salastamiseks konkreetse õigusliku aluse loomine. Ettepaneku sätet eelnõus väljapakutud sõnastuses muuta esitas töörühmale Riigikantselei. Riigikantselei tõi muutmisvajadust põhjendades välja, et hetkel keskendub RSVS § 7 p 1, s.o riigikaitse ettevalmistamist, juhtimist ja tegevust käsitlev osa, üksnes sõjalisele riigikaitsele. Samas on järjest enam kohane keskenduda Eesti riigikaitse laiale käsitusele. Tänases julgeolekukeskkonnas ähvardavad Eestit palju mitmekesisemad ohud kui vaid sõjalised rünnakud. Seega ei pea riigi kaitsmiseks valmistuma mitte ainult Kaitsevägi, vaid kõik riigiasutused ning kogu ühiskond. Sellest põhimõttest lähtudes on 2010. aastal kinnitatud Eesti riigikaitse strateegia ning 2014. aastal 3 vastu võetud laiapindse riigikaitse arengukava aastateks 2013–2022, millele järgneb riigikaitse arengukava aastateks 2017–2026. Laiapindne riigikaitse suurendab kogu Eesti ühiskonna vastupidavust ja valmidust mis tahes kriisideks. Sellega seoses koostavad riigikaitse osas plaane nii Kaitsevägi, Kaitseministeerium kui ka teised riigiasutused, sest laiapindne riigikaitse jaguneb kuue tegevussuuna vahel, mille eest vastutajad ei ole seotud ainult sõjalise riigikaitsega. Seega ka muudel tegevussuundadel peavad olema õigusaktides ette nähtud võimalused planeerimise, juhtimise ja täpsema tegevuse salastamiseks. Eelnevat kokku võttes ei ole RSVS-s esitatud kujul kitsas riigikaitse käsitus enam asjakohane ega piisav. Riigikaitse ühtseks planeerimiseks koostatakse riigikaitse valdkonna strateegilised arengudokumendid (riigikaitse arengukava ja julgeolekupoliitika alused) ja riigi kaitsetegevuse kava (RKTK ning selle alamkavad). RKTK on dokument, mille eesmärgiks on ohuhinnanguid arvestades määrata omavahel seostatuna täidesaatva riigivõimu asutuste riigikaitseülesanded ja võimed. Sealhulgas ülesanded riigikaitselise kriisi korral korraldada ümber oma tegevus, jaotada ümber vahendid ja moodustada varud, samuti täpsustatakse RKTK-s muude riigiasutuste ja isikute seaduses või seaduse alusel määratud püsivaid riigikaitseülesandeid ja nende täitmist. Riigikaitse planeerimisega seotud dokumentatsioon salastatakse praegu kuni salajasel tasemel, kasutades Vabariigi Valitsuse Julgeolekukomisjoni (VVJK) tööd käsitleva teabe kohta käivaid punkte (RSVKK § 7 lg 9 punktid 5 ja 6). Vastavalt võimalusele kasutavad asutused hetkel alamkavade salastamiseks samu punkte, mis Riigikantselei RKTK koostamisel. Õigusselguse huvides on vajalik, et asutused kasutaksid salastamisel korrektseid aluseid ning et oleks tagatud kavades sisalduva informatsiooni asjakohane kaitse. Eelnevast tulenevalt vajab RSVS § 7 p 1 muutmist selliselt, et alust oleks võimalik rakendada RSVKK kavandatavate muudatuste kontekstis. Eelnõu § 1 punktiga 3 muudetakse RSVS § 7 punkti 4 ning lisatakse sõna „laskemoon“. Tegemist on terminoloogilise täpsustusega, mille esitas Kaitseministeerium. Muutmisvajadust selgitades märkis ministeerium, et § 7 ehk riigikaitse riigisaladuse punkt 4 sätestab Kaitseväe ja Kaitseliidu sõjaväerelvade ja lahingumoona käsitleva teabe salastamise. Relvaseaduses on defineeritud mõiste „lahingumoon“5. Lahingumoon ei sisalda relvaseaduse kontekstis laskemoona, mida on käsitletud seaduses eraldiseisvana (laskemoona kasutatakse nii tsiviilrelvades kui ka sõjarelvades, mistõttu nende käitlemise nõudeid saab ühtlustada, samas lahingumoon on tsiviilkäibes keelatud). Ka karistusseadustikus ei loeta laskemoona lahingumoona hulka. Kehtiva RSVS § 7 sõnastuse järgi ei kohalduks punkt 4 laskemoonale, kuid see ei ole olnud sätte algne eesmärk. Eelnevat arvestades tuleb RSVSis ühtlustada ja viia kooskõlla laskemoona ja lahingumoona mõisted relvaseadusega, et vähendada eri mõistetest tulenevaid arusaamatusi. Eelnõu § 1 punktiga 4 täiendatakse RSVS § 7 punktiga 52 järgmises sõnastuses: „52) Kaitseväe ja Kaitseliidu mehitamata õhusõidukeid käsitlev teave, välja arvatud teave, mille avalikuks tulek ei kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut või mille avaldamine on kohustuslik välislepingu alusel. See teave salastatakse salajasel või madalamal tasemel kuni 30 aastaks;“. 5 Relvaseaduse 111. peatükk. 4 Riigikaitse riigisaladust täiendatakse sättega, milles nähakse ette Kaitseväe ja Kaitseliidu mehitamata õhusõidukeid käsitleva teabe salastatus. Kaitseministeerium põhjendas muutmisvajadust sellega, et praeguses sõjapidamises on mehitamata õhusõidukitel täita suur roll (sarnaselt sõjaväerelvadega). Mehitamata õhusõidukite (droonide) andmeid tuleb lennundusseaduse § 72 lõike 3 alusel kehtestatud lennundusmäärustiku järgi (§ 4) hakata kandma kaitselennunduse õhusõidukite registrisse. Mehitamata õhusõidukeid kasutatakse nii Kaitseväes kui ka Kaitseliidus sõjaväelisel väljaõppel ja kriisi tekkides ka kriisides teabe kogumiseks. Mehitamata õhusõidukeid kasutatakse ka muul juhul ning enamikul juhtudel oleks vaja tagada, et vastane ei teaks, kui palju on Kaitseväel ja Kaitseliidul mehitamata õhusõidukeid, kus need asuvad, millisele struktuuriüksusele need kuuluvad ning millisesse kategooriasse ja mis marki need on. Eelnõu § 1 punktiga 5 muudetakse RSVS § 7 punkti 8 ja asendatakse selles arv „25“ arvuga „50“. RSVS § 7 punkti 8 kohaselt salastatakse kaitseväeluure volitusi rakendava Kaitseväe struktuuriüksuse koosseisu, ülesandeid ja eelarve jaotust käsitlev teave salajasel või madalamal tasemel kuni 25 aastaks. Kaitseväeluurega seotud struktuuri ja isikkoosseisu ning nende ülesandeid kajastava teabe saladuses hoidmise eesmärk on tagada eelkõige teenistuja kaitse, kuid laiemas plaanis ka (muu) salastatud teabe kaitse. Isikutel, kes pääsevad ligi Eesti Vabariigi suhtes ebasõbralikult meelestatud välisriiki huvitavale teabele, on suurem oht sattuda sellise riigi eriteenistuse huviorbiiti. Kaitsevägi töötleb sarnaselt julgeolekuasutustega väga tundlikku teavet, mistõttu on ta samuti, sh teenistujad, üks riskirühm, kellele tuleb tagada asjakohane kaitse. 25-aastane salastamistähtaeg ei ole piisav, sest kaitseväeluurega seotud struktuuriüksusi ja isikkoosseisu kajastava teabe avalikustamine võib jätkuvalt kahjustada nii Kaitseväe tegevust kui ka teenistujate ja nende lähedaste turvalisust. Kaitseväes töötab isikuid, kelle staaž on pikem kui 25 aastat. Mida aeg edasi, seda rohkem selliseid isikuid on. Tihti roteeruvad teenistujad struktuuriüksuse või asutuse sees, seetõttu tuleb sama tundlikuks pidada ka teavet struktuuriüksuse ja teenistuja ülesannete kohta, kuna selle põhjal saab hinnata, millist laadi salastatud teabele isikul juurdepääs oli või on. Seega tuleb tagada eelnevalt nimetatud struktuuriüksuste teenistujate, ülesannete ja eelarvega seotud salastatud teabele pikaajalisem kaitse, kui näevad seda ette kehtivad regulatsioonid. Eelnevast tulenevalt on eelnõus tehtud ettepanek pikendada salastamistähtaega kuni 50 aastani, mis vastab julgeolekuasutusele RSVS § 9 punktis 6 sätestatud tähtajale. Eelnõu § 1 punktiga 6 täiendatakse RSVS § 8 punktiga 11 järgmises sõnastuses: „11) Politsei- ja Piirivalveameti isikukaitse üksuse kaitseoperatsioonide läbiviimist käsitlev teave, välja arvatud teave, mille avalikuks tulek ei kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut. See teave salastatakse piiratud tasemel kuni 25 aastaks või kuni isikukaitse osutamise vajaduse äralangemiseni või isikukaitse osutamise lõppemiseni.“. RSVS korrakaitse riigisaladuse regulatsiooni on täiendatud Siseministeeriumi ettepanekul. Isikukaitse plaanid sisaldavad teavet konkreetse kaitsealuse isiku ohustatuse kategooria, kaitsemeeskonna suuruse, töökorralduse (mitu ihukaitsjat korraga tööl, milliseid taktikalisi ülesandeid täidetakse), relvastuse ja erivahendite, reageerimisvõime ja tegutsemise kohta eriolukordades. Kaitseplaanis sisalduva informatsiooni avalikuks tulek võib otseselt seada ohtu kaitstava isiku elu ja tervise. Hetkel kehtiv RSVKK § 4 lg 1 annab võimaluse salastada rahvusvaheliste visiitide või tseremooniate ettevalmistamist või läbiviimist kajastava teabe. Riigisiseselt kaitse all olevate isikute puhul seda sätet ei kohaldata. Välispoliitilise olukorra pingestumisel võib kaitseplaanides sisalduv informatsioon pakkuda huvi ka välisriikide 5 luureteenistustele, kuna plaanid annavad selge vihje konkreetse isiku turvalisuse tagamisel kaasatud inimressursi ning tehniliste vahendite ulatuse ja taseme kohta (näiteks, kas ja millisel määral teostatakse eelnevat tehnilist kontrolli pealtkuulamise tuvastamiseks kaitsealuse poolt külastatavatel objektidel ja viibimiskohtades). Eelnevast tulenevalt on korrakaitse riigisaladuse aluseid Politsei- ja Piirivalveameti isikukaitse üksuse kaitseoperatsioonide läbiviimist käsitleva teabe näol täiendatud. Eelnõu § 1 punktiga 7 muudetakse RSVS § 10 punkti 1 ja sõnastatakse järgmiselt: „1) Vabariigi Presidendi Kantselei, Eesti Panga, Kaitseliidu ja Vabariigi Valitsuse määrusega riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse korras määratud valitsusasutuse ning nende valitsusasutuste hallatavate riigiasutuste valve-, häire-, side- ja infosüsteeme käsitlev teave, välja arvatud käesoleva paragrahvi punktis 2 nimetatud teave ja teave, mille avalikuks tulek ei kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut. See teave salastatakse konfidentsiaalsel või madalamal tasemel kuni 30 aastaks;“. Muudatuse eesmärgiks lisada RSVS regulatsiooni paindlikkust. Kehtivas sõnastuses on loetletud nimeliselt kõik need asutused, mille valve-, häire-, side- ja infosüsteeme käsitlev teave on infrastruktuuri ja teabe kaitse riigisaladus. Selline lahendus toob näiteks asutuse nime muudatuse või uute asutuste moodustamise korral paratamatult kaasa vajaduse muuta iga kord RSVSi, mida ei saa pidada õigusloome mahu seisukohalt otstarbekaks lahenduseks. Eelnõuga ei muudeta sisuliselt olemasolevat regulatsiooni, sest seaduse tasandil otsustatakse endiselt põhiseadusliku institutsiooni, institutsiooni teenindava asutuse (kehtival kujul hõlmab säte Vabariigi Presidendi Kantseleid ja Eesti Panka) ning ka Kaitseliidu valve-, häire-, side- ja infosüsteeme käsitleva teabe riigisaladusena kaitstuse küsimus. Muudatus lähtub eeldusest, et valitsusasutuse ning nende hallatavate riigiasutuste puhul määratakse asutuste täpsem ring edaspidi kindlaks Vabariigi Valitsuse poolt RSVKKs. Eelnõu § 1 punktiga 8 täiendatakse RSVS § 11 lõikega 4 järgmises sõnastuses: „(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud alusel asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabele määratakse juurdepääsupiirang kuni viieks aastaks, kui seadusest või eraõigusliku isiku, välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooniga sõlmitud lepingust ei tulene teisiti. Kui lõikes 3 nimetatud juurdepääsupiirangu kehtestamise põhjus püsib, võib asutuse juht juurdepääsupiirangu tähtaega korduvalt pikendada kuni viie aasta võrra, kuid mitte üle samadele tunnustele vastava riigisaladuse salastamise tähtaja.“. RSVS § 11 lõike 3 kohaselt peab teabevaldaja riigikaitse riigisaladuse, välissuhete riigisaladuse, julgeolekuasutuste riigisaladuse, korrakaitse riigisaladuse ning infrastruktuuri ja teabe kaitse riigisaladuse aluste puhul selle osa teabest (täpsemalt RSVS §-s 6, § 7 punktides 1– 4, 6, 7 ja 10–12, § 8 punktides 1 ja 4–10, § 9 punktides 1–6, 9 ja 10 ning §-s 10 nimetatud teabe), mille avalikuks tulek ei kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut, tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks, kui sellele teabele juurdepääsu piiramine on ette nähtud eraõigusliku isiku, välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooniga sõlmitud lepinguga või kui selle teabe avalikuks tulek kahjustaks riigi välissuhtlemist või teabevaldaja seadusest tulenevate ülesannete täitmist. Eelnimetatud sätte eesmärgipäraseks rakendamiseks on vaja võimaldada asutustel RSVS § 11 lõikes 3 nimetatud teavet kaitsta piisava perioodi vältel asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabena. 6 Kaitseministeerium on oma valitsemisala praktikast välja toonud, et RSVS § 11 lõike 3 loetelust nähtub, et valdava osa seal nimetatud teabe avalikuks tulek võib kahjustada teabevaldaja ülesannete täitmist pikema aja jooksul. Näiteks võib asutusesiseseks kasutamiseks tunnistada julgeolekuasutuse struktuuriüksusi, koosseisu ja nende ülesandeid kajastavat teavet, mille sisu vastab küll riigisaladuseks tunnistamise alusele, kuid mille avalikuks tulek ei kahjusta riigi julgeolekut, küll aga julgeolekuasutuse seadusest tulenevate ülesannete täitmist. Samalaadse teabe riigisaladusena kaitse tähtaeg võib kesta kuni 50 aastat. Tähtaja puhul tuleb arvestada, et mõned julgeolekuasutuse funktsioonid ja struktuuriüksused võivad olla püsivad, mistõttu nende avalikustamine kahjustaks julgeolekuasutuse edasist tegevust. Seega on oluline tagada, et teavet kaitstakse ühtlaselt ja asjakohasel tasemel. Siseministeerium on oma valitsemisala puudutavalt viidanud, et pikema perioodi vältel (st enamaks kui AvTS § 40 ettenähtud 5+5 aastat6) vajab reeglina avalikuks tuleku eest kaitset asutuste riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse juhend, milles kirjeldatu moodustab põhjaliku ülevaate konkreetse asutuse salastatud teabe kaitsemeetmetest ja käitumisreeglitest7. Samuti toob Siseministeerium välja, et praktikas kasutatakse sageli AvTS § 35 lg 1 p 19 (st seaduses sätestatud muu teave) ja RSVS § 11 lg-t 3 koosmõjus RSVS §-ga 10 (infrastruktuuri ja teabe kaitse riigisaladus). Täpsemalt ei ole teatavates olukordades otstarbekas riigisaladusena kaitsta valve-, häire-, side- ja infosüsteeme käsitlevat teavet. Näiteks, kui RSVS § 10 p-s 1 loetletud asutused8 asuvad rendipinnal, siis suure tõenäosusega kasutatakse juba olemasolevaid valve- ja häiresüsteeme. Seega on erinevad osapooled (üüripinna omanik, eelmine üürnik, hooldusteenust pakkuvad isikud jne) eelnevalt käidelnud seda teavet mitte kui riigisaladust. Samal ajal ei oleks teave enam riigisaladus ka järgmise üürniku korral. Teabe salastamine ei oleks seetõttu mõttekas. Lisaks muudab teabe salastamine nende süsteemide haldamise ja hooldamise keerulisemaks ja kallimaks. Sellegipoolest on tegu tundliku teabega, sest kogumis annab see ülevaate võimalikest nõrkustest, mida on võimalik kasutada asutuste või süsteemide ründamiseks vms. Kuna rendilepingud on tihti pikaaegsed, siis tuleb seda teavet kaitsta kauem, kui see on AvTSi üldregulatsiooni kohaselt täna võimalik. Välisministeerium on märkinud, et seda osa teabest, mille avalikuks tulek võib kahjustada riigi välissuhtlemist, on vaja kaitsta AK-teabena (mitte riigisaladusena) sageli selleks, et tagada informatsiooni ja välispoliitiliste hinnangute kiire ja operatiivne vahendamine riikide vahel kui ka välispoliitilise informatsiooni kogumine välisesindustest ning Eesti ametkondade omavaheline tõhus koostöö. RSVS § 11 lõikes 3 viidatud riigisaladuse tunnustele vastavaks teabeks, mille avalikuks tulek kahjustaks riigi välissuhtlemist, on näiteks memod kohtumistest välisriikide või organisatsioonide esindajatega, mille avalikuks tulek ilmselgelt kahjustaks Eesti välissuhtlust pikema perioodi vältel (st ka 10 aastat hiljem). Seda põhjusel, et memod sisaldavad sageli ka hinnanguid kohtumise, kõne all olnud teemade, samuti hinnanguid vestluspartneri kohta, kes 10 aastat hiljem on sageli veel välisriigi teenistuses. Samuti kerkib teabe kaitse tähtaja küsimus välissuhtlust käsitleva kirjavahetuse puhul. Siia alla kuulub riikidevaheline noodivahetus, mis rahvusvahelise tava kohaselt ei ole avalik ega saa ka avalikuks, kui on möödunud 10 aastat. Sellisteks näideteks on noodid välislepingu läbirääkimiste või 6 AvTS § 40 lõike 1 teisest lausest tuleneb, et asutuse juht võib juurdepääsupiirangu tähtaega pikendada kuni viie aasta võrra, kui juurdepääsupiirangu kehtestamise põhjus püsib. 7 RSVKK § 22 lõigetes 1 ja 2 loetletud reeglid (nt asutuse turvaala asukoht, salastatud teabe kaitse plaan ohuolukorras, kohapealse mehitatud valve kontrollkäikude kord) 8 RSVS § 10 p 1 esimene lause näeb ette, et /infrastruktuuri ja teabe kaitse riigisaladus on/ Vabariigi Presidendi Kantselei, Riigikantselei, julgeolekuasutuse, Kaitseministeeriumi, Kaitseväe, Kaitseliidu, Kaitseressursside Ameti, Riigi Infosüsteemi Ameti, Eesti Panga, Siseministeeriumi, Politsei- ja Piirivalveameti ning Välisministeeriumi, sealhulgas välisesinduste, ning nende valitsusasutuste hallatavate riigiasutuste valve-, häire-, side- ja infosüsteeme käsitlev teave /…/. 7 seisukohtade kohta, kus teabe avalikuks tuleku puhul oleks kahjustatud nii Eesti riigi kui ka teise riigi huvid. Välisministeerium on täiendavalt juhtinud tähelepanu, et välissuhtluses peab arvestama ka seda, et Euroopas on välissuhtluse ja riigi julgeoleku küsimustes teabe kaitse praktika erinev, kuid üldistavalt võib väita, et AK-teabe analoogina kaitstud periood on teistes riikides üldjuhul pikem, kui Eesti kehtivas õiguses olev periood 5+5 aastat.9 Eelnõuga täpsustatakse eeltoodust lähtuvalt RSVS § 11 lõike 3 tunnustele vastava teabe kaitse regulatsiooni, nähes jätkuvalt AvTSga analoogselt ette, et asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabele tuleb määrata juurdepääsupiirang kuni viieks aastaks, kui seadusest (nt AvTS § 40 lõike 3 kohaselt kehtib isikuandmeid sisaldavale teabele juurdepääsupiirangu tähtaja erand10) või eraõigusliku isiku, välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooniga sõlmitud lepingust ei tulene teisiti. Täiendavalt seatakse teabevaldajale kohustus hinnata teabe juurepääsupiirangu jätkuva kehtivuse vajadust. Olukorras, kus juurdepääsupiirangu kehtestamise põhjus püsib – nt teabe avalikuks tulek kahjustab endiselt teabevaldaja seadusest tulenevate ülesannete täitmist või riigi välissuhtlemist –, saab asutuse juht juurdepääsupiirangu tähtaega kuni viie aasta võrra korduvalt pikendada, tingimusel et pikendamiste tulemusel ei ületataks samadele tunnustele vastava riigisaladuse salastamise tähtaega. Selle muudatusega tagatakse võimalikult samasugune teabe kaitse võrreldes muu asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabega, kuid nähakse ette vajalik juurdepääsupiirangu tähtaja pikendamist võimaldav erand, mis tuleneb sellega hõlmatud teabe täiendavast kaitse vajadusest. Teabevaldajatel on jätkuvalt oluline sätte rakendamisel järgida AvTS § 42 lõikes 1 ettenähtud kohustust tunnistada juurdepääsupiirang kehtetuks, kui selle kehtestamise põhjus on kadunud. Eelnõus kavandatu aitab RSVS § 11 lõikes 3 nimetatud tunnustele vastavat teavet edaspidi piisava tähtaja vältel ja kohaste meetmega asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabena kaitsta. Asutustel puudub vajadus ülemäära piirata teabega kokkupuutuvate isikute ringi, mis lihtsustab omakorda töökorraldust ning aitab tagada operatiivse infovahetuse. Muudatusega kaasnevalt väheneb vajadus riigisaladuse töötlemisega seonduvateks kuludeks, kuna teabe töötlemine ei vaja spetsiifilistele nõuetele vastavat töötlussüsteemi, hoiustamis- ja säilitamistingimusi, turvaala, edastamise puhul erinõuete täitmist jne. AKteabe töötlemine on võimalik asutuse tavapärases dokumendihaldussüsteemis. Ühtlasi väheneb muudatuse tulemusel ka teavet töötlevate isikute julgeolekukontrolli läbiviimise vajadus, kuna AKteabe töötlemiseks ei ole vaja riigisaladuse juurdepääsuluba. Teisisõnu saab juurdepääsupiiranguga „AK“ teavet lihtsamini ja operatiivsemalt töödelda ning samas tarvilike meetmetega piisava tähtaja vältel kaitsta. Muudatus arvestab seega laiemalt RSVS põhimõtet, et teavet kaitstakse julgeolekuriski arvestades võimalikult madalal tasemel ja lühikese tähtajaga, et võimalikult vähe piirata isikute põhiõigusi ning hoida kaitsemeetmete rakendamisel kokku riigi ressursse. Eelnõu § 1 punktiga 9 muudetakse RSVS § 13 lg 3 punkti 9 ja sõnastatakse see järgmiselt: „9) julgeolekuasutuse juht – julgeolekuasutuse loodud riigisaladuse puhul, välja arvatud riigisaladus, mis on kantud Vabariigi Valitsusele või valitsuskomisjonile otsustamiseks esitatud teabekandjale. Riigisaladuse salastatus kustutatakse enne salastamistähtaja möödumist juhul, 9 Näiteks Soomes 25 aastat; Kreekas, Liechtensteinis, Norras, Saksamaal, Tšehhis ja Ukrainas 30 aastat; Rootsis ja Sloveenias 40 aastat; Horvaatias, Luksemburgis, Poolas 50 aastat; Taanis 60, Hollandis 75, Maltal 80 ning Ungaris 90 aastat. Mitmetes riikides on piiranguaeg fikseerimata, aga on esitatud piirangu rakendamise tingimus (näiteks Slovakkia). Eesti Ajalooarhiivi Toimetised, „Juurdepääsupiirangud arhivaalidele Euroopas ja Venemaal“, 13(20), 2005, lk 55). 10 Isikuandmeid sisaldavale teabele kehtib juurdepääsupiirang selle teabe saamisest või dokumenteerimisest alates 75 aastat või isiku surmast alates 30 aastat, või kui surma ei ole võimalik tuvastada, siis 110 aastat alates isiku sünnist. 8 kui see on vajalik julgeolekuasutuse ülesande täitmiseks, ning ainult selles ulatuses, mis ei sea ohtu teabes nimetatud või teabe kogumisel osalenud või osalevate isikute julgeolekut.“. Eelnõuga laiendatakse julgeolekuasutuse juhi pädevust julgeolekuasutuse poolt loodud teabe salastatuse ennetähtaegsel kustutamisel. Kehtiva RSVS kohaselt saab julgeolekuasutuse juht otsustada vaid RSVS § 9 punktis 4 nimetatud teabe (s.o julgeolekuasutuste ülesannete täitmisel varjatult kogutud teave ja selle kogumit kajastav teave RSVSs loetletud teatud eranditega) salastatuse ennetähtaegse kustutamise üle. Muu teabe korral kehtib praegu reegel, et ministeeriumi valitsemisalas loodud riigisaladuse salastatuse ennetähtaegse kustutamise peab otsustama minister. Julgeolekuasutuste poolt loodud teabe salastatuse ennetähtaegse kustutamisega seonduvalt on küsimuse senise otsustustaseme ebaotstarbekusest tõstatanud nii Siseministeerium kui ka Kaitseministeerium. Kaitseministeerium on välja toonud, et RSVS § 13 lõike 2 punkt 9 piirab menetlusliku keerukuse tõttu suurema osa julgeolekuasutuste loodud teabe salastatuse ennetähtaegset kustutamist. Muu hulgas peaks minister otsustama näiteks julgeolekuasutuse rahvusvahelist koostööd kajastava teabe, julgeolekuasutuse kasutatavat vara ja julgeolekuasutuse eelarve jaotust kajastava teabe või julgeolekuasutuse ülesannete täitmisel analüüsitud ja sünteesitud teabe salastatuse ennetähtaegse kustutamise. See aga võib takistada julgeolekuasutuse ülesande täitmist ning on ebaotstarbekaks, sest formaalsele menetlusele kulutatakse ebaproportsionaalselt palju julgeolekuasutuse ja ministeeriumi ressurssi. Siseministeerium märkis, et ka nende hinnangul on ennetähtaegsel kustutamisel ministri taseme otsus ministeeriumile ebamõistlik, arvestades sellega kaasnevat töökoormust ning selles küsimuses sisulist vähest kaalumisruumi. Eelnõu väljatöötamisel on ministeeriumide ettepanekuid arvestatud ja muudatus esitatud, lähtudes põhimõttest, et julgeolekuasutused on enda poolt loodud teabe osas pädevad sisuliselt hindama, millistel juhtudel teave riigisaladusena salastamist vajab ning millisel juhtudel on salastatuse ennetähtaegne kustutamine vajalik ja põhjendatud. Muudatusena nähakse seetõttu julgeolekuasutuste poolt loodud riigisaladuse salastatuse ennetähtaegne kustutamine ette julgeolekuasutuse juhi otsuse alusel. Valitsuse taseme otsuseks jääb endiselt see osa julgeolekuasutuste salastatud teabest, mis on kantud Vabariigi Valitsusele või valitsuskomisjonile otsustamiseks esitatud teabekandjale. Kehtima jääb nõue, et riigisaladuse salastatus kustutatakse enne salastamistähtaja möödumist juhul, kui see on vajalik julgeolekuasutuse ülesande täitmiseks, ning ainult selles ulatuses, mis ei sea ohtu teabes nimetatud või teabe kogumisel osalenud või osalevate isikute julgeolekut. Muudatus ei hõlma seda osa julgeolekuasutuste tegevusega seonduvast teabest, mida asutus ei ole ise loonud (nt julgeolekuasutuste koordinatsiooni ja Kaitseväega koostööd puudutav). Eelnõu § 1 punktiga 10 täiendatakse RSVS § 13 lõiget 3 punktidega 10 ja 11 järgmises sõnastuses: „10) jälitusasutuse juht – jälitusasutuse loodud käesoleva seaduse § 8 punktis 1 nimetatud riigisaladuse puhul, välja arvatud riigisaladus, mis on kantud Vabariigi Valitsusele või valitsuskomisjonile otsustamiseks esitatud teabekandjale. Riigisaladuse salastatus kustutatakse enne salastamistähtaja möödumist juhul, kui see on vajalik asutuse ülesande täitmiseks, ning ainult selles ulatuses, mis ei sea ohtu teabes nimetatud või teabe kogumisel osalenud või osalevate isikute julgeolekut; 11) Kaitseväe juhataja või tema poolt volitatud struktuuriüksuse ülem – käesoleva seaduse § 7 punktis 7 nimetatud riigisaladuse puhul, välja arvatud riigisaladus, mis on kantud Vabariigi 9 Valitsusele või valitsuskomisjonile otsustamiseks esitatud teabekandjale. Riigisaladuse salastatus kustutatakse enne salastamistähtaja möödumist juhul, kui see on vajalik kaitseväeluure ülesande täitmiseks, ning ainult selles ulatuses, mis ei sea ohtu teabes nimetatud või teabe kogumisel osalenud või osalevate isikute julgeolekut.“. Eelnõuga muudetakse RSVS regulatsioon paindlikumaks ja laiendatakse nende teabeloojate ringi, kellel on õigus otsustada oma institutsiooni või ametiasutuse poolt loodud teatud teabe puhul salastatuse ennetähtaegse kustutamise vajaduse üle. RSVS § 13 lõike 3 loetelusse lisatakse jälitusasutused11 (PPA, Kaitsepolitseiamet, Maksu- ja Tolliamet, Justiitsministeeriumi vanglate osakond, vanglad, Sõjaväepolitsei). Siseministeerium on jälitusasutusi puudutava regulatsiooni muutmise vajadust selgitades viidanud, et kehtiva RSVS kohaselt saab jälitusasutuste poolt RSVS § 8 punktis 1 nimetatud teabe salastatuse ennetähtaegse kustutamise otsustada üksnes minister (nt PPA puhul siseminister, Sõjaväepolitsei puhul kaitseminister ning vanglate puhul justiitsminister). Muudatus võimaldaks senisest operatiivsemalt jälitusteabe salastatust kustutada, sealhulgas näiteks rahvusvahelise koostöö raames. Olukorras, kus jälitusasutus on enda loodud dokumendi edastatud ka teisele asutusele, jääb endiselt kehtima RSVKK § 13 sätestatud kord, mille kohaselt tuleb salastatuse kustutamise kavatsusest teist osapoolt teavitada. Kaitseministeerium on oma valitsemisala puhul viidanud järgnevale. Muudatus on eelnõus sõnastatud kujul vajalik, et võimaldada Kaitseväel kaitseväeluure ülesande täitmisel kogutud salastatud teabel12 salastatuse kustutamist, hõlmates lühemat ajakulu ja väiksemat otsustusringi, kui teabe kaitsmine ei ole enam riigi julgeoleku tagamiseks vajalik või seda on vaja kasutada muudel eesmärkidel (vt ka eelnõu § 1 punkti 10 selgitust). Täiendavalt seatakse kohustus, et seejuures ei tohi ohtu seada teabes nimetatud või teabe kogumisel osalenud või osalevate isikute julgeolekut. Kaitseväeluurel on vajadus edastada enda loodud salastatud teavet, mis ei ole enam riigisaladus, teisele osapoolele (nt strateegilist ohuhinnangut sisaldava teabe edastamine), mis on oluline riigi sõjalise kaitse seisukohast. Teabe edastamine võib olla vajalik mõne konkreetse sündmuse ärahoidmiseks, võimaldades rakendada ennetavaid meetmeid. Samuti leiaks antud sätte juures käsitlemist teave, mis on olnud riigisaladus, kuid mis eri põhjustel vajabki (laiemat) teavitamist. Arvestades Kaitseväe suurust, sh isikkoosseisu muudatusi sõjaaja koosseisu kokkukutsumisel, ja tegevuskohtade võimalikku paljusust (nt rahvusvahelise sõjalise operatsiooni piirkonnad), on mõistlik vastava õiguse edasivolitus Kaitseväe sees pädevatele ülematele, et tagada tegevuse õigeaegsus ja efektiivsus. Eelnõu § 1 punktiga 11 täiendatakse RSVS § 14 lõiget 2 punktidega 7–9 järgmises sõnastuses: /riigisaladuse salastamistähtaja pikendamise otsustab:/ „7) minister – ministeeriumi valitsemisalas loodud riigisaladuse puhul, välja arvatud riigisaladus, mis on kantud Vabariigi Valitsusele või valitsuskomisjonile otsustamiseks esitatud teabekandjale; 11 KrMS §-s 1262 on loetletud jälitusasutustena Politsei- ja Piirivalveamet, Kaitsepolitseiamet, Maksu- ja Tolliamet, Sõjaväepolitsei ning Justiitsministeeriumi vanglate osakond ja vangla. 12 RSVS § 7 punkt 7 kehtib sõnastuses: „7) kaitseväeluurega tegeleva Kaitseväe struktuuriüksuse kogutud ja sünteesitud teave, välja arvatud teave, mille avalikuks tulek ei kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut. See teave salastatakse täiesti salajasel või madalamal tasemel kuni 50 aastaks;“. 10 8) riigisekretär – Riigikantselei loodud riigisaladuse puhul, välja arvatud riigisaladus, mis on kantud Vabariigi Valitsusele või valitsuskomisjonile otsustamiseks esitatud teabekandjale; 9) julgeolekuasutuse juht – käesoleva seaduse §-des 6, 7, 9 ja 10 nimetatud julgeolekuasutuse loodud riigisaladuse puhul, välja arvatud riigisaladus, mis on kantud Vabariigi Valitsusele või valitsuskomisjonile otsustamiseks esitatud teabekandjale.“. Kehtiva RSVS § 14 lõike 1 nõuetest tuleneb, et kui riigisaladus vajab Eest Vabariigi julgeoleku tagamise huvides avalikuks tuleku eest pärast salastamistähtaja möödumist jätkuvalt kaitset, pikendatakse salastamistähtaega viie aasta kaupa, kuid kokku mitte rohkem kui 75 aastaks. Ministeeriumide valitsemisalades loodud riigisaladuse salastamistähtaega saab RSVS § 14 lõike 3 kohaselt pikendada üksnes Vabariigi Valitsus kollegiaalselt ning sellesisulise otsuse tegemise õigust ministrile seoses oma valitsemisala teabega ei ole erinevalt nt riigisaladuse salastatuse ennetähtaegsest kustutamisest kehtivas RSVSis ette nähtud. Kaitseministeeriumi hinnangul on nüüdne ministeeriumi valitsemisalas loodud riigisaladuse salastamistähtaja pikendamise regulatsioon teabe loojatele liigselt piirav ja ka Vabariigi Valitsusele põhjendamatut töökoormust tekitav. Ühtlasi võib see kahjustada salastatud teabe kaitse eesmärke, sest salastamistähtaja pikendamisel saab salastatud teave paratamatult mingis ulatuses teatavaks isikutele väljaspool teabe loonud asutust ning isegi valitsemisala. See aga ei ole kooskõlas põhimõttega, mille järgi võib teabele juurdepääsu anda ainult teadmisvajadusega isikule. Eriti teravalt tõuseb see esile julgeolekuasutuste poolt loodud ülitundliku teabe puhul. Seetõttu tegi Kaitseministeerium ettepaneku julgeolekuasutuste puhul anda otsustus julgeolekuasutuse juhi pädevusse. Siseministeerium toetas salastamistähtaja pikendamise otsustustasandi paindlikumaks muutmist ning juhtis täiendavalt tähelepanu asjaolule, et senisel kujul pikendamise protsessi keerukus võib tekitada teabe „ülesalastamise“ ohu juba teabe loomisel. Töörühm kaalus riigisaladuse salastamistähtaja pikendamise otsustustaseme kohta muudatusettepaneku esitamisel järgmisi võimalusi. a. Ministri otsus vs. valitsuse otsus Plussid: tekib analoogia salastatuse ennetähtaegse kustutamise otsuse tasemega; säilib asutuse välise järelevalve tasand; väheneb valitsuse kui kollegiaalorgani töökoormus konkreetse ministeeriumi valitsemisala üksikküsimuste lahendamisel; tundlik teave ei liigu valitsemisalast välja; teadmisvajaduseta isikute juurdepääsuga kaasnev risk väheneb. Miinus: sõltuvalt teabe sisust võib tekkida vajadus kollegiaalsel tasandil otsuse tegemiseks.13 b. Riigisaladuse loonud julgeolekuasutuse otsus vs. valitsuse või ministri otsus Plussid: tekib analoogia teabe loomisel salastamise otsustamise tasandiga, sest teabe loonud asutuse pädevuses on hinnata, kas on „oht riigi julgeolekule“ või mitte; jätkuvat riigisaladuse kaitset vajav ülitundlik teave (nt teabehankega seonduv) ei liigu teadmisvajaduse põhimõtet arvestades julgeolekuasutusest välja. Miinus: salastamisotsuste pikendamise üle puuduks n-ö väline järelevalve; kui salastamistähtaja pikendamine muutub otsustajale mugavaks, tehakse otsuseid kergekäelisemalt. Kaaluda võib lahendust, kus teatud riigisaladuse puhul on ministril kohustus enne otsuse tegemist viia teema 13 Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni. 11  c. Riigisaladuse tasemetest või konkreetsetest alustest sõltuvalt valitsuse, ministri14 või teabe loonud julgeolekuasutuse otsus Plussid: erinevate tasemete ja/või aluste kataloog võimaldaks paremini teabe sisust tulenevat hindamist, millise teabe puhul võib teabe loonud asutus ise pikendamise otsustada ning millal on vajalik ministri otsus ning mis juhtudel on oluline teha otsus Vabariigi Valitsuse tasemel. Miinus: regulatsioon muutub väga detailseks ja rakendajale ning järelevalve teostajale keeruliseks. Eelnimetatud poolt- ja vastuargumente hinnates on eelnõu tekstis välja pakutud lahendus, mille kohaselt otsustab analoogselt riigisaladuse salastatuse ennetähtaegse kustutamisega minister ka ministeeriumi valitsemisalas loodud riigisaladuse salastamistähtaja pikendamise üle. Erandiks sellest reeglist jääb eelnõus ministeeriumi valitsemisalas loodud riigisaladus, mis on kantud Vabariigi Valitsusele või valitsuskomisjonile otsustamiseks esitatud teabekandjale. Sellistele tingimustele vastava riigisaladuse salastamistähtaega saab eelnõu kohaselt pikendada endiselt vaid Vabariigi Valitsus. Analoogne õigus on eelnõus antud riigisekretärile Riigikantselei poolt loodud riigisaladuse puhul. Samuti on eelnõus ette nähtud, et julgeolekuasutuse juht saab õiguse otsustada, kas julgeolekuasutuse loodud teave (loetelust on selguse huvides välistatud RSVS § 8 alusel nn jälitusasutusena loodud teave) vajab jätkuvalt riigisaladusena kaitset. Erandiks jääb siinkohal salastatud teave, mis on kantud Vabariigi Valitsusele või valitsuskomisjonile otsustamiseks esitatud teabekandjale. Nimetatud teabe puhul saab salastamistähtaja pikendamise küsimuse otsustada vaid valitsus. Samuti ei saa julgeolekuasutuse juht otsustada sellise riigisaladuse salastamistähtaja pikendamise üle, mis ei ole loodud julgeolekuasutuse enda poolt (nt julgeolekuasutuse kohta käiv teave). Eelnõu § 1 punktiga 12 muudetakse RSVS § 16 punkt 4 ja sõnastatakse järgmiselt: „4) teabekandjate olemasolu ja terviklikkuse kontrollimisega;“. Riigisaladuse kaitset tagatakse RSVS § 16 kohaselt muu hulgas salajase ja täiesti salajase taseme riigisaladust sisaldavate teabekandjate olemasolu ja terviklikkuse iga-aastase kontrollimisega (olemikontroll). Muudatuse eesmärk on olemikontrolli puudutavalt RSVS § 16 loetelus edaspidi näha ette üldine teabekandjate kontrolli puudutav põhimõte ning olemikontrolli detailsem regulatsioon sätestada teabevaldaja kohustusi reguleerivas normis (§ 20 lg 7) ning Vabariigi Valitsuse määruses (RSVKKs). Eelnevast tulenevalt on punktis 4 piirdutud üldise kohustusega kontrollida teabekandjate olemasolu ja terviklikkust. Eelnõu § 1 punktiga 13 tunnistatakse RSVS 19 lõike 1 punkt 7 kehtetuks. Kehtiva RSVS § 19 lõike 1 punktis 7 on riigisaladusele juurdepääsu õigust või töötlemisluba omavale isikule seatud nõue teatada enda suhtes julgeolekukontrolli teostamiseks pädevale asutusele viivitamata oma nime muutumisest. Eelnõuga tunnistatakse nimetatud nõue kehtetuks, kuna vastav teave jõuab julgeolekuasutusteni registripäringute kaudu. Siseministeerium selgitab, et isiku nime muutumisest teavitamise nõue on kehtestatud ajal, mil elektrooniline ja pidev juurdepääs andmekogudele ei olnud levinud. Isiku nimi on kantud rahvastikuregistrisse, samuti nähtub registrist nime muutumine (rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsust eeldatakse). Juriidilise isiku nimi on kantud äriregistrisse ning registrist on nähtav nime muutumine. Kuna julgeolekukontrolli teostamiseks pädevatel asutustel on juurdepääs nii rahvastikuregistrile kui ka äriregistrile, on asutustel võimalik kehtiv nimi iseseisvalt välja 14 Võimalik on ette näha kohustus, et minister viib teatud küsimused Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni. 12 selgitada, mistõttu isikul puudub vajadus julgeolekukontrolli teostavat asutust nime muutumisest eraldi teavitada. Kõnesolev muudatus on seotud ka eelnõuga kavandatava täiendava muudatusega, millega kaotatakse RSVS § 53 lõikest 1 viide eelviidatud punktile 7. Nimetatud muudatuse eesmärk tunnistada kehtetuks ka säte, mille kohaselt võiks isikut oma nime muutumisest teavitamata jätmise korral väärteokorras karistada. Eelnõu § 1 punktiga 14 paragrahvi 20 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(7) Teabevaldaja on kohustatud kontrollima oma valduses olevate teabekandjate olemasolu ja terviklikkust vähemalt üks kord aastas ning arhiivis olevate teabekandjate olemasolu ja terviklikkust vähemalt üks kord viie aasta jooksul. Kohustusega hõlmatud teabekandjad, teabekandjate liigi, salastatuse taseme ja kontrolli korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse korras.“. Teabekandjate olemikontrolli puudutav muudatus on seotud RSVS § 16 punkti 4 ümbersõnastamisega. Nimetatud sättes on ette nähtud, et riigisaladuse kaitse tagatakse muu hulgas salajase ja täiesti salajase taseme riigisaladust sisaldavate teabekandjate olemasolu ja terviklikkuse iga-aastase kontrollimisega. Teabevaldaja kohustusena näeb seadus ette vähemalt üks kord aastas kontrollida tema valduses olevate salajase ja täiesti salajase taseme riigisaladust sisaldavate teabekandjate olemasolu ja terviklikkust. Olemikontrolli rangete nõuetega seonduvalt on Kaitseministeerium juhtinud tähelepanu iga-aastase teabekandjate kontrolliga kaasnevale ebamõistlikult suurele töökoormusele, mis on tingitud nende valitsemisalas kontrolli vajavate dokumentide väga suurest mahust. Kaitseministeerium tegi ettepaneku kontrolli sageduse nõue seadusest välja jätta ning reguleerida küsimust täpsemalt kaitse korra tasemel selliselt, et võimalikud oleksid ka olemikontrolli puudutavad erisused. Töörühm kaalus Kaitseministeeriumi ettepanekul võimalust jätta seaduseregulatsioonist kontrolli tegemise sageduse nõue välja ja reguleerida küsimust kaitse korras, eristades võimaluse korral elektroonilist olemikontrolli tavapärasest paberkandjate kontrollist. Siseministeeriumi ja Kaitsepolitseiameti soovil lähtuti eelnõu koostamisel põhjendusest, mille kohaselt on minimaalselt iga-aastane salajase ja täiesti salajase taseme riigisaladust sisaldavate teabekandjate olemikontroll jätkuvalt oluline ja vajalik kontrollimeede, kuna pikema perioodi puhul suureneks märkimisväärselt väärkasutamise avastamata jäämise risk. Täiendavalt tuleb nõude puhul arvestada väärteo aegumise ajaga. Kaitsepolitseiameti soovitusel tuleb olukorras, kus kontrollimist vajavaid dokumente on väga palju, üle vaadata salastatuse alused ning vajaduse ja võimaluse korral vanadel dokumentidel salastusmärge kustutada (arvestades ka kõnesoleva eelnõuga kavandatud muudatusi nende koostoimes). Samuti on lahenduseks arhiveerida dokumendid, mis ei ole pidevalt käibes. Seega asus töörühm seisukohale, et töökorralduslike muudatustega saab probleemi teatavas osas lahendada, kuid nõustuti vajadusega muuta olemikontrolli puudutav seaduse regulatsioon senisest paindlikumaks. Seaduses sätestatakse olemikontrolli üldine põhimõte (eespool nimetatud § 16 punkti 4 muudatus). Täiendavalt nähakse teabevaldajatele ette kohustus kontrollida oma valduses olevate teabekandjate olemasolu ja terviklikkust vähemalt üks kord aastas ning arhiivis olevate teabekandjate olemasolu ja terviklikkust vähemalt üks kord viie aasta jooksul. Täpsema regulatsioon selle kohta, millised on kohustusega hõlmatud teabekandjad, nende liigid, salastatuse tase ja kontrolli kord, kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega RSVKKs. Eelnõu rakendusakti kavandis (lisa 1) on esitatud esialgne olemikontrolli puudutav regulatsioon, mille sõnastust täiendatakse osapoolte ettepanekute alusel seaduseelnõu menetlusega paralleelselt ja seejärel valitsuse määruse muudatuste väljatöötamise käigus. 13 Eelnõu § 1 punktiga 15 täiendatakse RSVS § 22 lõikega 51 järgmises sõnastuses: „(51) Kaitsepolitseiameti poolt teostatava riigisaladuse kaitse kontrolli tööplaani kinnitab Kaitsepolitseiameti peadirektor.“. Siseministeerium pidas vajalikuks täpsustada RSVS § 22 lõikes 6 sätestatud volitusnormi. Kehtiva RSVS § 22 lõike 6 kohaselt kinnitab (volitusnormis ja rakendusmääruses on kasutatud terminit „kinnitama“) valdkonna eest vastutav minister Kaitsepolitseiameti poolt teostatava riigisaladuse kaitse kontrolli tööplaani ja kontrolli läbiviimiseks moodustatava komisjoni töökorra15. Volitusnormi alusel on siseminister 11.01.2008 kehtestanud määrusega nr 4 „Riigisaladuse kaitse kontrolli läbiviimiseks moodustatava komisjoni töökorra“. Kehtiva regulatsiooni kohane riigisaladuse kaitse kontrolli tööplaani kehtestamise protsess ja otsuse tase (kontrolli tööplaani peab minister omakorda kinnitama igal kalendriaastal käskkirjaga Kaitsepolitseiametilt saadud sisendi alusel), ei anna Siseministeeriumile riigisaladuse kaitse korraldamisel lisandväärtust ning tekitab liigset töökoormust. Eelnõuga kavandatu kohaselt kehtestab siseminister jätkuvalt Kaitsepolitseiameti poolt teostatava riigisaladuse kaitse kontrolli läbiviimiseks moodustatava komisjoni töökorra, kuid iga-aastase kontrolli tööplaani kinnitamise otsustamine antakse edaspidi Kaitsepolitseiameti peadirektorile. Eelnõu § 1 punktiga 16 muudetakse RSVS § 22 lõige 6 ja sõnastatakse järgmiselt: „(6) Kaitsepolitseiameti poolt teostatava riigisaladuse kaitse kontrolli läbiviimiseks moodustatava komisjoni töökorra kehtestab valdkonna eest vastutav minister.“. Muudatuse selgitus on esitatud eelmise punkti juures. Eelnõu § 1 punktiga 17 muudetakse RSVS § 23 lõike 1 punkti 2 ja jäetakse välja sõnad „ning väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi asuvates Kaitseväe struktuuriüksustes ja allüksustes“. Ettepaneku on esitanud Kaitseministeerium järgmise põhjendusega. Kehtiva regulatsiooni kohaselt on Kaitseväe põhimääruses määratud struktuuriüksusel (luurekeskusel) õigus korralda ja kontrollida riigisaladuse kaitset Kaitseväes ja Kaitseliidus, välja arvatud väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi asuvates Kaitseväe üksustes, mis on Välisluureameti ülesanne. Muudatusettepaneku kohaselt antakse Välisluureameti ülesanne korraldada ja kontrollida riigisaladuse kaitset väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi asuvates Kaitseväe üksustes luurekeskusele. Praktikas on juba praegu erisugustel põhjustel luurekeskus korraldanud riigisaladuse kaitset ja kontrolli väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi asuvates Kaitseväe struktuuriüksustes, allüksustes ja üksustes. Seega võimaldab seadusemuudatus ära hoida tegevuste dubleerimist. Eelnõu § 1 punktiga 18 muudetakse RSVS § 23 lõike 3 sissejuhatavat lauseosa ja jäetakse välja sõnad „ning väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi asuvates Kaitseväe üksustes“. Muudatuse selgitus on esitatud eelmise punkti juures. Eelnõu § 1 punktiga 19 muudetakse RSVS § 27 lõiget 2 ja täiendatakse pärast tekstiosa „või töötajal,“ tekstiosaga „Kaitseliidu töötajal,“. Lõikesse lisatakse sõnaselgelt Kaitseliit, kuivõrd tegemist on sarnaselt Eesti Pangaga avalik- õigusliku juriidilise isikuga, mistõttu mõiste „riigiasutus“ Kaitseliitu ei hõlma. 15 Määrus on kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/12911019 14 Eelnõu § 1 punktiga 20 muudetakse RSVS § 27 lõike 5 punkt 1 ja sõnastatakse järgmiselt: /teenistusvälisele füüsilisele isikule õiguse andmise juurdepääsuks üksnes piiratud taseme riigisaladusele otsustab igal konkreetsel juhul eraldi:/ „1) asjaomane minister või tema volitusel ministeeriumi valitsemisalasse kuuluva asutuse juht või Kaitseliidu ülem;“. Kehtiva RSVS § 27 lg 5 punkti 1 kohaselt otsustab ministeeriumi valitsemisalas (v.a julgeolekuasutuste puhul) teenistusvälisele füüsilisele isikule õiguse andmise juurdepääsuks üksnes piiratud taseme riigisaladusele igal konkreetsel juhul eraldi asjaomane minister16. Siseministeerium on otsustustaseme probleemi tõstatanud Sisekaitseakadeemia (SKA) kadettide näitel. Politseikadetile (RSVS § 27 tähenduses on kadett teenistusväline füüsiline isik) õppetööks vajaliku ühekordse juurdepääsuõiguse saab kehtiva RSVS kohaselt anda üksnes minister (või RSVS § 4 kohaselt ministri volitusel kantsler17). Kadett on isik, kes ei ole politseiteenistuses (politsei ja piirivalve seaduse § 37). Erisuseks on siinkohal kadett, kes eelnimetatud seaduse § 60 lõike 1 kohaselt nimetatakse õppepraktika ajaks koosseisuvälisena politseiametnikuks. Siseministeeriumi hinnangul ei ole seadusega ministri tasemele antud otsustuspädevus kadettide puhul otstarbekas ega mõistlik. Isik, kes kandideerib politsei või piirivalve erialale SKAs, esitab isikuankeedi, milles küsitakse andmeid, mis võimaldavad hinnata tema sobivust politseiteenistusse (andmeid kogub PPA). Teisisõnu, kadettide suhtes teostatakse analoogne taustakontroll nagu politseiteenistusse kandideeriva isiku suhtes ning puudub sisuline erisus, kas loa annab siseminister või asutuse juht, st Sisekaitseakadeemia rektor. Sarnaselt eelnevalt kirjeldatuga ei ole ministri tasemel otsustuspädevus vajalik ega otstarbekas ka juhtudel, kui piiratud taseme riigisaladusele juurdepääsu õiguse andmine füüsilisele isikule on vajalik ministeeriumi valitsemisala asutuse ning teenuse pakkuja vahel sõlmitud lepingu täitmiseks (nt tarkvaraarenduse lepinguga ette nähtud analüüsi- ja arendustööde teostamine, koristusteenuse pakkumine vms). Eelnõuga kavandatu kohaselt saab minister õiguse küsimuse (s.o teenistusvälistele füüsilistele isikutele anda õiguse juurdepääsuks piiratud taseme riigisaladusele) otsustamise ministeeriumi valitsemisala asutuse juhile edasi volitada. Normis on edaspidi sõnaselgelt viidatud ka Kaitseliidu ülemale, kuna Kaitseliidu näol on tegemist avalik-õigusliku juriidilise isikuga, mistõttu Kaitseliit ei ole asutuse mõistega hõlmatud. Pakutud sõnastus annab juurde paindlikkust valitsemisala asutuste ja Kaitseliidu töökorralduses nimetatud küsimuses. Ministril tekib võimalus (kuid mitte kohustus) otsuse edasivolituseks. Valdkonna eest vastutav minister saab oma ministeeriumi valitsemisala asutuste vajadusi ning töökorraldust arvestades hinnata, kas ja millal on edasivolitamine vajalik ja põhjendatud. Kui ministeeriumi valitsemisalas sellekohane vajadus puudub, saab ministri tasemel otsustust endiselt rakendada. Eelnõu § 1 punktiga 21 muudetakse RSVS paragrahvi 31 lõiget 1, § 33 lõiget 10, § 41 lõiget 1 ja § 43 lõiget 9 ning neid lõikeid täiendatakse pärast sõna „kaudu“ sõnadega „või vastavas elektroonilises keskkonnas“. 16 Riigikogu Kantseleis, Vabariigi Presidendi Kantseleis, Riigikantseleis, Õiguskantsleri Kantseleis, Eesti Pangas, kohtutes, Riigikontrollis ja julgeolekuasutuses otsustab selle üle vastava asutuse juht ning Finantsinspektsioonis Eesti Panga president. 17 RSVS § 4 kohaselt võib minister kantsleri volitada tegema RSVS § 27 lõikes 5 nimetatud otsuseid (s.o teenistusvälisele füüsilisele isikule õiguse juurdepääsuks anda). 15 Kaitsepolitseiamet on välja töötamas juurdepääsuloa saamiseks või selle kehtivuse pikendamiseks nõutavate dokumentide menetlemise elektroonilist keskkonda. Elektroonilise keskkonna eesmärk on lihtsustada dokumentide täitmist ja menetlemist. Andmete ristkasutus võimaldab andmeväljade osalist eeltäitmist. Elektrooniline keskkond annab võimaluse mh kasutada meetmeid dokumentide nõuetekohase täitmise tagamiseks (nt sisestatud andmete kontroll, kohustuslike väljade määramine, mida täitmata ei ole võimalik dokumenti esitada jms), millest tulenevalt puudub vajadus esitada dokumente toetava isiku kaudu, kelle esmane ülesanne on kontrollida dokumentide vastamist vormilistele nõuetele (RSVKK § 23 lg 1 p 5). Sellega väheneb toetavate asutuste töökoormus ning kaob ära juurdepääsuluba taotlevate või selle kehtivust pikendavate isikute isikuandmete täiendav töötlemine. Kehtiv RSVS ja RSVKK koosmõjus haldusmenetluse seadusega ei keela esitada haldusorganile dokumente elektrooniliselt, kuid piiravaks võib pidada § 31 lõikes 1 ja § 41 lõikes 1 sisalduvat sõna „kaudu“, millele vastab RSVKK § 23 llõike 1 punktis 5 sätestatud nn kontrollikohustus18. Kui isik on esitanud dokumendid elektroonilise keskkonna kaudu, siis on ka juurdepääsu- või töötlemisloa andmisest või selle kehtivuse pikendamisest teavitamiseks otstarbekas kasutada sama keskkonda. Seetõttu tuleks kõnealuseid sätteid täpsustada ja luua võimalus ka elektroonilises keskkonnas dokumentide edastamiseks. Eelnõu § 1 punktiga 22 muudetakse RSVS § 31 lõike 1 punkti 2 ja sõnastatakse see järgmiselt: „2) juurdepääsuloa taotlemisel ja pikendamisel juurdepääsuloa taotleja ankeet.“. Muudatusega ajakohastatakse sätte sõnastust, kuivõrd RSVKK 29.10.2016 jõustunud muudatustega19 on ankeedivormid liidetud, mistõttu puudub vajadus neid seaduse tekstis eristada. Eelnõu § 1 punktiga 23 täiendatakse RSVS § 32 lõike 2 punkti 2 pärast sõna „seotud“ sõnadega „isiku või“. Kehtiva RSVS § 32 lõike 2 punkti 2 kohaselt on üheks kaalutlust võimaldavaks juurdepääsuloa andmise või selle kehtivuse pikendamise keeldumise aluseks füüsilise isiku seotus ühendusega, mis oma tegevusega eirab avalikku korda või mille tegevus on suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vägivaldsele muutmisele, territoriaalse terviklikkuse vägivaldsele rikkumisele, vägivaldsele võimuhaaramisele või Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele. Ettepaneku keeldumisaluse sõnastust muuta on esitanud Siseministeerium, põhjendades seda järgmiselt. Karistusseadustiku (KarS) § 235 kohaselt on ühendus kolmest või enamast isikust koosnev grupp. Samas ei pruugi Eesti Vabariigi vastase tegevusega olla seotud üksnes ühendus, vaid ka konkreetne (üksik)isik. Seega võib tekkida olukord, kus luba taotlev isik on seotud konkreetse isiku, kuid mitte ühenduse endaga. See aga on täiendav asjaolu, mida tuleks kindlasti juurdepääsuloa andmisel või selle kehtivuse pikendamise menetluse käigus hinnata. Sõnastusel 18 Salastatud teavet valdava asutuse, põhiseadusliku institutsiooni ja juriidilise isiku riigisaladuse kaitset korraldav isik või struktuuriüksus peab kontrollima nõusolekute, kinnituste, juurdepääsuloa ja töötlemisloa ning nende kehtivuse pikendamise taotluste ning juurdepääsuloa ja töötlemisloa taotleja ankeedi vormilist nõuetele vastavust enne edastamist. 19 Vabariigi Valitsuse 20.10.2016 määrusega nr 113 muudeti „Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse korda“. 16 on lähtutud NATO isikkoosseisu usaldatavuse direktiivis (Directive on Personnel Security) sätestatud kriteeriumitest20. Eelnõu § 1 punktiga 24 asendatakse RSVS § 32 lõike 2 punktis 5 tekstiosa „või 205“ tekstiosaga „, 205 või 2052“. Täiendus on seotud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) paragrahvi 2052 lisamisega (muudatus jõustus KrMSis 01.09.2011, kuid RSVS on jäänud muutmata). Paragrahviga 2052 lisati seadustikku kriminaalmenetluse lõpetamine seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Olukorras, kus kohtueelses menetluses ilmneb, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada, võib Riigiprokuratuur kahtlustatava nõusolekul kuriteo raskust, kriminaalasja keerukust ja mahukust, kriminaalmenetluse senist käiku ja muid asjaolusid arvestades kriminaalmenetluse määrusega lõpetada. Seega tuleb vastavas osas täiendada ka RSVS § 32 lg 2 punkti 5. Eelnõu § 1 punktiga 25 muudetakse paragrahvi RSVS § 32 lõike 2 punkti 9 ja sõnastatakse järgmiselt: „9) kellel on või on olnud narkootilise või psühhotroopse aine või hasartmängusõltuvus, alkoholitarvitamise häire või kes tarvitab või on tarvitanud narkootilisi või arsti ettekirjutuseta psühhotroopseid aineid;“. Normi kehtiva sõnastuse kohaselt võib juurdepääsuluba andmast või selle kehtivust pikendamast keelduda füüsilisele isikule, kellel on narkootilise või psühhotroopse aine, alkoholi- või hasartmängusõltuvus. Viidatud alus on julgeolekukontrolli teostavate asutuste hinnangul osutunud liigselt piiravaks ning selle ümbersõnastamisel on lähtutud NATO direktiivi kriteeriumitest21. Siseministeerium selgitab, et praktikas on esinenud juhtumeid, kus julgeolekukontrollis kogutud andmetest nähtub, et isik ilmselgelt liigtarvitab alkoholi ning tal on tekkinud sellega seoses märkimisväärsed probleemid, mis võivad ohustada riigisaladuse kaitset. Sellegipoolest ei ole julgeolekukontrolli teostaval asutusel võimalik kohaldada RSVS kõnealuses punktis sisalduvat keeldumisalust, sest inimesel ei ole diagnoositud sõltuvust. Kehtiva sõnastuse kohaselt on asjaolud piiritletud „sõltuvusega“, mida saab arvestada üksnes siis, kui isikule on antud konkreetne meditsiiniline diagnoos ning see on juurdepääsuõiguse andmise või selle pikendamise otsustamise ajal kehtiv. Teatud asjaolude kokkulangevusel on vaja võtta arvesse ka sõltuvusi, mis ei ole kehtivad, kuid mis iseloomustavad võimalikku riski, mis isikuga seondub. Alkoholi liigne tarvitamine on üks märkimisväärsemaid terviseriske ja alkoholi väärkasutamine võib lõppkokkuvõttes ohtu seada ka riigisaladuse kaitse. Seetõttu on kõnealuses punktis tehtud muudatusi, mis seonduvad alkoholi tarvitamisega. Eelnõus on ette nähtud, et edaspidi võib keelduda juurdepääsuluba andmast või selle kehtivust pikendamast isikule, kellel on või on olnud alkoholitarvitamise häire. Alkoholitarvitamise häire hõlmab 20 NATO isikkoosseisu usaldatavuse direktiiv. https://www.valisluureamet.ee/nsa/file/rvo_reg/NATO/Directive_on_Personnel_Security_AC-35-D-2000- REV7.pdf. Lk 1–3, punktid c ja d. Viidatud sõnastus: (c) is, or has been, a member of any organisation which by violent, subversive or other unlawful means seeks the overthrow of the government of the member nations, or a change in the form of government of the member nations; (d) is, or has recently been, a supporter of any organisation described in sub-paragraph (c) above, or who is, or who has recently been closely associated with members of such organisations. 21 Isikkoosseisu usaldatavuse direktiiv. Lk 1–3, punkt f. 17 endas nii alkoholisõltuvust kui ka alkoholi kuritarvitamist. Mõlemad on meditsiinilised diagnoosid (rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni järgi sõltuvus F10.2 ja kuritarvitamine F10.1), st hinnangu annab juurdepääsuloa keeldumisaluse esinemise kohta arst. Alkoholi kuritarvitamine on sisuliselt tervist kahjustav alkoholi tarvitamine. Kuritarvitamine võib, kuid ei pruugi eelneda sõltuvusele. Juurdepääsulubade menetlemisel on julgeolekukontrolli teostajate hinnangul vaja arvestada ka (perioodilise) narkootiliste ainete tarvitamisega ning arsti ettekirjutuseta psühhotroopsete ainete tarvitamisega seotud riske. Siinkohal tuleb märkida, et arsti ettekirjutuseta psühhotroopsete ainete kasutamisega on tegu ka siis, kui isik tarvitab aineid suuremas koguses, kui retsept ette näeb. Eelnõu § 1 punktiga 26 jäetakse RSVS § 32 lõike 2 punktist 121 välja sõna „korduvalt“. Kehtiva RSVS § 32 lõike 2 punkt 121 näeb ette, et juurdepääsuluba andmast või selle kehtivust pikendamast keeldutakse füüsilisele isikule, kes on korduvalt viibinud välisriigis, mille kohta kehtib teatamiskohustus, asjaoludel, mis ei ole tuvastatavad. Siseministeerium on põhjendanud sätte muutmise vajadust sellega, et praktikas on olukorras, kus isik ei suuda anda adekvaatseid selgitusi nn riskiriigis kasvõi ühekordse viibimise kohta, tegemist sedavõrd suure täiendav riskiga, mida tuleb juurdepääsuloa andmise või selle kehtivuse pikendamise menetluses hinnata. Tuleb arvestada, et viibimisel välisriigis võib tekkida isikul püsivaid suhteid isikutega, kelle puhul ei saa välistada, et nad püüavad saavutada ebaseaduslikku juurdepääsu riigisaladusele, mõjutades riigisaladuse juurdepääsuõiguse või töötlemisloaga isikut. Näiteks koostöö tegemiseks mõne nn riskiriigi eriteenistusega ei pea isik ilmtingimata käima korduvalt ühes ja samas riskiriigis. Nagu ka näitas H. Simmi kaasus, siis salastatud teavet anti üle muudes (eri) välisriikides. Samas esmane kontakt luuakse enamjaolt eriteenistuse kontrolli all olevas riigis. Kuigi korduvad reisid suurendavad sellise kontakti või mõjutamise riski, ei ole kontakti tekkimine või mõjutamine välistatud ka ühekordsel reisimisel sellisesse välisriiki. Sellest tulenevalt on sätte sõnastust muudetud ja jäetud välja „korduva“ viibimise tingimus. Oluline on rõhutada, et juurdepääsuloa andmisest keeldumise aluseks ei saa olla igasugune nn riskiriigi külastamine, vaid üksnes selline, mille asjaolud jäävad julgeolekukontrolli teostava asutuse jaoks ebaselgeks (st seaduses säilib tingimus, et asjaolud „ei ole tuvastatavad“). Kui isiku selgitused nn riskiriigi külastamiseks on loogilised ja eluliselt usutavad ning neid kinnitavad ka muu julgeolekukontrolli käigus kogutud teave, siis ei saa nn riskiriigi külastamine juurdepääsuloa andmisel või selle pikendamisel takistuseks. Eelnõu § 1 punktiga 27 muudetakse RSVS § 32 lõike 2 punkti 14 ja sõnastatakse see järgmiselt: „14) kes on sotsiaalselt või majanduslikult sõltuv isikust, kelle puhul esineb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4, 5 või 7 või lõike 2 punktis 1, 11, 2 või 8 nimetatud asjaolu;“. Kehtiva RSVS viidatud punkti kohaselt võib juurdepääsuluba andmast või selle kehtivust pikendamast keelduda füüsilisele isikule, kes on sotsiaalselt ja majanduslikult oluliselt sõltuv sugulasest, hõimlasest, abikaasast või temaga abieluga sarnanevas suhtes olevast isikust, kelle puhul esineb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4, 5 või 7 või lõike 2 punktis 2 nimetatud asjaolu. Siseministeerium on esitanud muudatusettepaneku järgmise põhjendusega. Viidatud kaalumist võimaldava keeldumisaluse (võib keelduda) kehtiv sõnastus on osutunud praktikas vaieldavaks, kuivõrd selle kohaselt peavad esinema nii sotsiaalne kui majanduslik sõltuvus samal ajal (sõna 18 „ja“). Lisaks tuleb arvestada, et sõltuvust saab arvesse võtta üksnes juhul, kui see on „oluline“. Praktikas on jõutud selleni, et kehtiva sõnastuse kohaselt ei ole see keeldumisalus sisuliselt rakendatav, sest nende tingimuste koosesinemine on ebatõenäoline. Nii sotsiaalse kui majandusliku sõltuvuse puhul on oluline mõista, et sellistel juhtudel ei ole isik oma otsustes ja tegudes vaba, mis ühtlasi vähendab ka isiku usaldusväärsust. Võimalikke kaasnevaid julgeolekuriske arvestades ei ole riigisaladuse kaitse kontekstis ka tähtis, kes on see isik, kellest isik on sotsiaalselt või majanduslikult sõltuv. Seda põhimõtet arvestades on kaalumist võimaldava keeldumisaluse sõnastust muudetud ja isikute loetelu, kellest sotsiaalse või majandusliku sõltuvusega kaasnevaid riske edaspidi hinnata tuleb, laiendatud (näiteks sõltuvus isikust, kelle tegevus on suunatud Eesti Vabariigi julgeoleku vastu). Eelnõu § 1 punktiga 28 täiendatakse RSVS § 32 lõiget 2 punktidega 19 ja 20. Eelnõuga lisatakse punkt 19 sõnastuses: „19) kelle käitumine on või on olnud selline, millega võib kaasneda oht muutuda väljapressimise või muu surveavalduse objektiks;“. Eelnõuga lisatav punkt 19 võimaldab juurdepääsuloa andmise ja selle kehtivuse pikendamise menetluses arvesse võtta isiku üldist käitumist. Sõnastamisel on muu hulgas lähtutud NATO direktiivist22. Siseministeerium on muutmisvajadust põhjendanud sellega, et riigisaladuse kaitse kontekstis tuleb riskiks pidada igasugust isiku käitumist või eluviisi, mida ta ükskõik mis motiivil kellegi (nt perekonnaliikme, tööandja) eest varjab. Praktika on näidanud, et ebaseaduslikku juurdepääsu riigisaladusele püütakse saavutada üldjuhul kahel viisil – isikut positiivselt (nt raha või muu meelehea pakkumisega) või negatiivselt (nt ähvardades või muud moodi survestades) motiveerides. Survestamine on aga seotud mingi põhjusega. Näiteks kui isik on abielus, kuid kasutab intiimteenuseid ning varjab seda (nt abikaasa ees), siis võidakse seda teavet kasutada väljapressimise eesmärgil. Oht riigisaladuse avalikuks tulekule esineb ennekõike siis, kui isik on nõus asjaolude varjamiseks sellist koostööd tegema. Samuti võib riskiks pidada erinevaid sõltuvusele viitavaid ilminguid. Näiteks RSVS § 32 lg 2 punkt 9 viitab konkreetselt hasartmängusõltuvusele, kuid samaväärselt võib ka juhul, kui isikule ei ole määratud sõltuvusega seotud diagnoosi, kuid on teada tema pidev/perioodiline harjumus mängida hasartmänge (mis näiteks on põhjustanud maksujõuetust või muid negatiivseid tagajärgi), olla põhjendatud isikule juurdepääsuloa andmisest või selle pikendamisest keelduda. Kui isikul on võlad, siis ta võib olla võlgade kustutamise nimel valmis tegudeks, mis võivad seada ohtu riigisaladuse kaitse. Oluline on täiendavalt arvestada, et KarS § 214 kohaselt karistatakse isikut varalise kasu üleandmise nõudmise eest, kui on ähvardatud piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda (väljapressimise karistusõiguslik koosseis). Riigisaladuse kaitse kontekstis ei ole asjakohane eeldada varalise kasu nõudmist, vaid pigem on tõenäoline, et juurdepääsuluba omavalt isikult nõutakse riigisaladuse kaitse nõuete rikkumist. Samuti on kõnealuse RSVS punkti kontekstis eelkõige peetud silmas olukordi, kus sellise nõudega võib kaasneda ähvardus avaldada häbistavaid andmeid. KarSi kommenteeritud väljaandes on selgitatud: „Ähvardus avaldada häbistavaid andmeid tähendab selliste teadete avaldamisega ähvardamist, mis peavad olema taunitavad nii objektiivselt kui subjektiivselt. Esimesele juhul oleksid need vastuolus moraali ja õigusteadvuses omaksvõetud väärtustega, teisel juhul on oluline, et teateid võtaks häbistavana ka isik, keda ähvardatakse. Ei ole oluline, kas andmed on välja mõeldud (st kujutavad endast laimu), moonutatud või tõesed (kujutades endast difamatsiooni).“.23 22 NATO isikkoosseisu usaldatavuse direktiiv. Lk 1–4, punkt g. Viidatud sõnastus: (g) is or has been involved in conduct, including any form of sexual misconduct, which may give rise to the risk of vulnerability to blackmail or pressure; 23 Sootak, J., Pikamäe, P. Karistusseadustik: kommenteeritud väljaanne. Juura, 2014, lk 582. 19 Eelnõuga lisatakse punkt 20 sõnastuses: „20) kes on korduvalt rikkunud riigisaladuse või salastatud välisteabe kaitse nõudeid või eiranud käesoleva seaduse § 19 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kohustusi.“. Kavandatud täienduse näol on julgeolekukontrolli teostava asutuse hinnangul tegemist alusega, mis on riigisaladuse käitlemisel üks olulisemaid põhimõtteid, kuid millele konkreetne keeldumisalus praegu puudub. Sõnastamisel on lähtutud NATO direktiivis sätestatud põhimõtetest24. Riigisiseselt on mõeldud eelkõige korduvate („repeatedly“) rikkumiste arvestamist. Kui isik on korduvalt, kas kogemata või tahtlikult, rikkunud riigisaladuse käitlemise reegleid, võib teatud olukordades konkreetsest juurdepääsuõiguse ja taotlemise pikendamisest keelduda. Näiteks kui isik on varem mitu korda rikkunud riigisaladuse käitlemise reegleid, kuid on piirdutud üksnes suulise hoiatusega, siis seda saaks kõnealuse punkti sisustamisel arvesse võtta. Reeglite korduv rikkumine viitab sellele, et isik ei ole endale selgeks teinud riigisaladuse töötlemise reegleid. Seetõttu on eelnõuga lisatud vastav kaalumist võimaldav keeldumisalus. Eelnõu § 1 punktiga 29 muudetakse RSVS § 33, lõigetes 2 ja 3 asendatakse sõnad „või selle kehtivuse pikendamise“ tekstiosaga „, selle kehtivuse pikendamise ning juurdepääsuloa andmisest keeldumise ja kehtetuks tunnistamise“. Tegemist on tehnilise muudatusega, millega ei muudeta kehtivat korda. Siseministeeriumi selgituse kohaselt on hetkel juurdepääsuloa andmisest keeldumise ja kehtetuks tunnistamise aluseks samuti isiku suhtes teostatud julgeolekukontrolli alusel tehtud otsus, kuid see pole otsesõnu seaduse tekstis lahti kirjutatud. Õigusselguse huvides täiendatakse eelnõu kohaselt regulatsiooni selliselt, et oleks üheselt arusaadav, et ka nendel juhtudel on aluseks isiku suhtes teostatud julgeolekukontrolli alusel tehtud otsus. Samuti nähakse ette, et juurdepääsuloa andmisest keeldumise ja kehtetuks tunnistamise otsustab julgeolekukontrolli teostanud asutuse juht kolme kuu jooksul arvates juurdepääsuloa saamiseks või selle kehtivuse pikendamiseks nõutavate dokumentide esitamisest, nagu see on reguleeritud ka juurdepääsuloa andmise ja kehtivuse pikendamise puhul. Muudatusega täpsustatakse regulatsiooni, et muuta see õigusselgemaks. Eelnõu § 1 punktiga 30 täiendatakse RSVS § 33 lõiget 5 punktiga 11 järgmises sõnastuses: „11) ei ole põhjendatud isiku juurepääsuvajadust;“. Juurdepääsuloa saamiseks või selle kehtivuse pikendamiseks esitab isik enda suhtes julgeolekukontrolli teostamiseks pädevale asutusele juurdepääsuloa toetaja kaudu taotluse, millele lisatakse mh juurdepääsuloa toetaja kiri. Toetaja kirjas põhjendatakse teenistus- või lepingulises suhtes oleva või seda taotleva isiku juurdepääsuvajadust ja toetatakse loa saamist või selle kehtivuse pikendamist. Seega isiku juurdepääsuvajadust peab põhistama toetaja. Juurdepääsuvajaduse põhjendamine on olulise tähtsusega, sest juurdepääsuluba andmast või selle kehtivust pikendamast keeldutakse mh füüsilisele isikule, kellel puudub juurdepääsuvajadus. 24 Isikkoosseisu usaldatavuse direktiiv. Lk 1–4, punkt i. Viidatud sõnastus: (i)has seriously or repeatedly infringed security regulations; or has attempted, or succeeded in, unauthorised activity in respect to communication and information system(s); 20 Kaitsepolitseiamet on juurdepääsuvajaduse hindamisega seonduvalt juhtinud tähelepanu järgmisele probleemile. Kehtiv seadus ei täpsusta, millistele nõuetele toetaja kiri peab vastama, samuti ei ole kehtestatud konkreetset vormi vms. Ennekõike peab kirjast nähtuma, et esineb vähemalt üks RSVS § 3 punktis 5 loetletud tingimus. Viidatud sätte kohaselt on juurdepääsuvajadus töö- või teenistusülesandest, samuti õppe- või uurimistööst, riigihankest või rahvusvahelisest hankest tulenev riigisaladuse või salastatud välisteabe töötlemise vajadus, samuti õigus tutvuda riigisaladuse või salastatud välisteabega muul käesolevas seaduses sätestatud alusel. Seega võib isiku juurdepääsuvajadus näiteks tuleneda sellest, et teda tahetakse nimetada ametikohale, millel töötamise eeltingimuseks on see, et tal on riigisaladusele juurdepääsu õigus. RSVS kohaselt on neli riigisaladuse juurdepääsu taset, millest kolmel tasemel olevale riigisaladusele juurdepääsuks on vaja taotleda juurdepääsuluba. Kuna juurdepääsuloal on kohustuslik välja tuua riigisaladuse tase, millele isiku juurdepääs on lubatud, peab taotlusest nähtuma, mis taseme riigisaladusele juurdepääsu taotletakse. Sealjuures kõrgema taseme riigisaladusele juurdepääsu õigus annab õiguse juurdepääsuks ka madalama taseme riigisaladusele, kuid mitte vastupidi. Seega kui isikule taotletakse juurdepääs nt salajase taseme riigisaladusele, siis peab ka toetaja kirjast selguma, miks on vajalik ja põhjendatud juurdepääsu andmine just selle taseme riigisaladusele. Kõige asjakohasem ning julgeolekukontrolli teostava asutuse jaoks kõige selgem on siinkohal loetleda RSVKK §-de 4–8 konkreetsed punktid, mille alusel salastatud teavet isik tõenäoliselt hakkab töötlema. Lisaks teabe liigile nähtub sellest ka salastamise tase. Kui juurdepääsuvajadus pole niivõrd konkreetne, või vastupidi, juurdepääsuvajadus on väga erinevat laadi teabele, tuleks kirjas välja tuua vähemalt RSVKK-s mainitud valdkonnad. Eeltoodu on minimaalne loetelu teabest, mida toetaja kiri peab sisaldama. Toetaja võib oma kirjas välja tuua ka muud asjaolud, mis tema hinnangul põhistavad isiku juurdepääsuvajadust taotletava taseme riigisaladusele (nt vajadus töödelda salastatud välisteavet). Oluline on esitada see teave sedavõrd ühemõtteliselt, et julgeolekukontrolli teostaval asutusel on võimalik veenduda, et isikule taotletakse juurdepääsu selle taseme riigisaladusele, mida tal oma ülesannete täitmiseks vaja on. Praktikas on sagenenud juhtumid, kus juurdepääsuloa toetajad ei täida oma põhjendamiskohustust ning julgeolekukontrollis kogutud teabest, sh isikuga läbiviidud vestlusest (kohaldatav eelkõige juhul, kui isiku juurdepääsuluba soovitakse pikendada), ei nähtu, et isikul on vaja töödelda konfidentsiaalsel või kõrgemal tasemel salastatud riigisaladust. Näiteks juurdepääsuluba taotletakse küll salajase taseme riigisaladusele, kuid seda põhistatakse viidetega RSVKK punktidele, mille kohaselt teave tuleb salastada maksimaalselt piiratud tasemel. Sellisel juhul võib olla põhjendatud anda isikule juurdepääsuõigus piiratud taseme riigisaladusele, selline otsustuspädevus on asutuse juhil. Halvemal juhul võib selguda, et isikul pole üldse vajadust riigisaladust töödelda (selle välistab asutuses kehtiv töökorraldus vms). Selle teadmiseni jõudmiseks on aga julgeolekukontrolli teostav asutus panustanud märkimisväärselt ressurssi, sh töödelnud suures mahus isikuandmeid ja piiranud sellega isiku põhiõigusi. Pealegi peab olema lõplik haldusakt, milles keeldutakse juurdepääsuloa andmisest või pikendamisest ja tuuakse välja RSVS §-s 32 nimetatud asjaolude esinemise kontrolli tulemused, põhjalikult motiveeritud. Selleks et julgeolekukontrolli menetlus oleks kooskõlas haldusmenetluse põhimõtetega, s.o menetlus tuleb läbi viia eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele, peab julgeolekukontrolli asutusel olema võimalik jätta taotlus läbi vaatamata, kui isiku juurdepääsuvajadust ei ole põhjendatud (nt puudub juurdepääsuloa toetaja kirjas selgitus, miks 21 isikul on juurdepääsuvajadus taotletaval tasemel riigisaladusele). Sellisel juhul oleks julgeolekukontrolli teostaval asutusel võimalik seda esmajärjekorras kontrollida ning paljudel juhtudel langeks ära vajadus isiku põhiõiguste ja -vabaduste piiramiseks. Kui julgeolekukontrolli teostav asutus otsustab taotluse menetlusse võtta, s.o pidades juurdepääsuvajadust piisavalt põhjendatuks, siis ei piira see kontrolli teostava asutuse õigust keelduda juurdepääsuloa andmisest või pikendamisest põhjusel, et isikul puudub juurdepääsuvajadus. Isiku juurdepääsuvajadusele antakse lõplik hinnang julgeolekukontrollis. Eelnõu § 1 punktiga 31 muudetakse RSVS § 35 lõike 1 teine lause ja sõnastatakse järgmiselt: „Kui teabe on loonud teenistusväline füüsiline isik või eraõiguslik juriidiline isik, annab edastamiseks kirjaliku nõusoleku põhiseaduslik institutsioon, valitsusasutus või valitsusasutuse hallatav riigiasutus, kellega sõlmitud lepingu täitmiseks on teave loodud.“. Kehtiva regulatsiooni järgi peab teenistusvälise füüsilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku loodud salastatud teabe edastamiseks andma nõusoleku juurdepääsu- või töötlemisloa toetaja. Praktikas on selle nõude puhul tekitanud probleeme asjaolu, et juurdepääsu- või töötlemisloa aegsel toetajal ei ole enam teadmisvajadust. Olukorras, kus üks asutus on olnud teenistusvälisele füüsilisele isikule või eraõiguslikule isikule loa taotlemisel toetajaks, ei pruugi aastaid hiljem, kuid siiski kehtiva juurdepääsu- või töötlemisloa kehtivuse ajal, esialgne loa toetaja olla selle isikuga enam seotud. Näiteks on ettevõte taotlenud töötlemisluba Kaitseministeeriumi riigihankes osalemiseks, mistõttu loa toetaja oli algselt Kaitseministeerium. Kui kõnealune hange lõpeb, siis võib luba kehtima jääda. Kehtiv regulatsioon viib selleni, et kui aastate pärast on ettevõte seotud muu asutuse salajases riigihankes osalemisega, siis peab selle hankega seotud dokumentide edastamiseks ettevõte RSVS järgi saama nõusoleku endiselt Kaitseministeeriumilt (loa algselt toetajalt). Viimasel puudub aga kõnealuses küsimuses teadmisvajadus. Siseministeerium viitab, et teabe edastamise vajadust saab hinnata ja selleks nõusoleku anda salastatud teabega seotud isik/asutus või keda puudutab salastatud teave või kelle kohta on see tehtud. Eelnõus on seetõttu ette nähtud täpsustus, et kui teabe on loonud teenistusväline füüsiline isik või eraõiguslik juriidiline isik, annab edastamiseks kirjaliku nõusoleku põhiseaduslik institutsioon, valitsusasutus või valitsusasutuse hallatav riigiasutus, kellega sõlmitud lepingu täitmiseks on teave loodud. Eelnõu § 1 punktiga 32 täiendatakse RSVS § 35 paragrahvi lõikega 31 järgmises sõnastuses: „(31) Vanglateenistuse loodud riigisaladuse võib vanglateenistuse siseselt ja teistele asutustele edastada vastavalt vanglateenistuse juhi korraldusele. Vanglateenistusele edastatud piiratud tasemel salastatud riigisaladuse võib teenistuse siseselt edastada vastavalt vanglateenistuse juhi korraldusele.“. Vangistusseaduse § 1051 lõike 2 järgi kuuluvad vanglateenistusse vanglate ja vanglate osakonna ametikohad. KrMS § 31 lõige 1 paneb vanglateenistusele uurimisasutuse ülesanded. RSVS § 3 punkti 5 järgi tuleneb riigisaladusele juurdepääsuvajadus töö- või teenistusülesandest. Ka täna on vanglateenistusel olnud juurdepääsuvajadus uurimis- ja jälitustoimingute materjalidele, mis on salastatud piiratud tasemel riigisaladusena. Eelnõu säte muudab vanglateenistuse töö vähem bürokraatlikumaks ning operatiivsemaks, kuna vanglateenistuse juht saab edaspidiseks kehtestada korra, millest tulenevalt vanglateenistuses piiratud tasemel riigisaladust töödeldaks. Ka täna peab vangla direktor lähtuma saadud korraldustest (vangistusseaduse § 1321 lg 1), kuid riigisaladuse töötlemise kohta seni ühtne säte vanglateenistuse jaoks puudub. Eelnõu § 1 punktiga 33 muudetakse RSVS § 35 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 22 „(4) Teabevaldaja võib edastada riigisaladust välisriigile, rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonile käesolevas seaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud korras: 1) välislepingu alusel või 2) Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni otsuse alusel, kui teabe vastuvõtja tagab kaitse edastatava teabe avalikuks tuleku eest.“. Kehtiva RSVS § 35 järgi on kitsalt piiritletud asutuste ring, kes võivad välisriigile, rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonile riigisaladust edastada. Ühtlasi on kehtivas seaduses ettevõtjate salastatud teabe iseseisva edastamise võimalus välistatud, sest volitus edastada on antud vaid vähestele riigiasutustele. Vastavalt RSVS § 50 lõikele 1 rakendub sama säte ka salastatud välisteabe edastamisele. Kaitseministeerium on probleemi tõstatades juhtinud tähelepanu järgnevale. Arvestades Eesti liikmesust ELis, NATOs ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides, on selline piirang aegunud ega võimalda muudel, st loetlemata ministeeriumidel ja teistel riigiasutustel oma rahvusvaheliste organisatsioonide töös osalemisega seotud ülesandeid mõistlikult täita. Muudatuse eesmärk on laiendada salastatud teabe edastamise õigust omavate isikute ringi ja saavutada olukord, kus RSVSis on paindlik regulatsioon ja üheselt mõistetavad tingimused salastatud teabe edastamiseks välisriigile. Kõige tähtsam teabe kaitse põhimõtetest tulenev nõue on see, et teabe vastuvõtja tagaks kaitse edastatava teabe avalikuks tuleku eest. See nõue väljendub üldjuhul välislepingutes (salastatud teabe vahetamise ja kaitse kokkulepped), mida Eesti Vabariik on sõlminud välisriikidega. Eelnõuga käsitletakse juhtumeid, kui sellist välislepingut välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooniga sõlmitud ei ole, kuid teavet edastada on vaja. Ka sel juhul peab olema kindlus, et teabe vastuvõtja tagab talle edastatava teabe kaitse avalikuks tuleku eest. Seda, kas edastatav teave on küllaldaselt kaitstud, hindab ja otsustab Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjon. Eelnõu § 1 punktiga 34 muudetakse RSVS § 35 lõige 6 ja sõnastatakse järgmiselt: „(6) Riigisaladuse edastamine välisriigile, rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonile registreeritakse eelnevalt riigi julgeoleku volitatud esindaja juures, välja arvatud juhul, kui: 1) teavet edastab julgeolekuasutus; 2) käesoleva seaduse § 7 punktides 51, 7, 10 ja 11 nimetatud teavet edastab kaitseväeluurega tegelev Kaitseväe struktuuriüksus; 3) tunnistajakaitset käsitlevat teavet edastab Politsei- ja Piirivalveamet; 4) käesoleva seaduse § 8 punktides 1– 3 nimetatud piiratud tasemel salastatud teavet edastab jälitusasutus või prokuratuur.“. Sätte sõnastust on Kaitseministeeriumi ettepanekul parema arusaadavuse huvides täpsustatud. Riigisaladuse edastamine välisriigile, rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonile registreeritakse eelnevalt riigi julgeoleku volitatud esindaja juures. Erandina ei kehti see kohustus juhul, kui teavet edastab julgeolekuasutus; RSVS § 7 punktides 51, 7, 10 ja 11 nimetatud teavet edastab kaitseväeluurega tegelev Kaitseväe struktuuriüksus; tunnistajakaitset käsitlevat teavet edastab Politsei- ja Piirivalveamet; RSVS § 8 punktides 1–3 nimetatud piiratud tasemel salastatud teavet (kehtiva sõnastuse kohaselt RSVS § 35 lõikes 51 nimetatud teave, s.o piiratud tasemel salastatud jälitusteave) edastab jälitusasutus või prokuratuur. 23 Eelnõu § 1 punktiga 35 jäetakse RSVS § 36 lõikest 1 välja tekstiosa „avaliku teabe seaduse § 58 lõike 1 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrusest“. Muudatusega ajakohastatakse RSVS § 36 lõike 1 sõnastust. Asjaajamiskorra asemel on Vabariigi Valitsus kehtestanud „Teenuste korraldamise ja teabehalduse alused“, kuid seda samas loetelus oleva ArhS § 6 lg 2 alusel. Seetõttu piisab sättes vastavast viitest. Eelnõu § 1 punktiga 36 muudetakse RSVS § 37 lõiked 1 ja 2, mis sõnastatakse järgmiselt: „(1) Salastatud teabekandja tuleb selle tüüpi ja omadusi arvestades märgistada viisil, mis võimaldab: 1) saada selle valdajal aru, et tegemist on salastatud teabega; 2) saada selle töötlejal teada teabe salastatuse tase ja salastamistähtaeg, õiguslik alus, samuti teave lisaturvameetmete ja teabekandjale juurdepääsu õigust omavate isikute ringi kohta, kui need on määratud. (2) Salastatud teabekandja võib märgistamata jätta juhul, kui märgistamise tõttu tekib oht riigisaladuse salastatusele või märgistamine ei ole teabekandja tüübi või omaduste tõttu võimalik.“. RSVSi järgi on salastatud teabekandja mis tahes objekt, millele on jäädvustatud riigisaladus või salastatud välisteave (§ 3 punkt 3). Seega võimaldab salastatud teabekandja mõiste kehtiv sõnastus („mis tahes objekt“) selle kohaldamist takistusteta ka elektroonse teabe kandjatele. Samas tulenevad RSVS § 37 lõike 1 sõnastusest täpsemad nõuded salastatud teabe kandja märgistamisele, mille puhul nõuete täies mahus rakendamist kõikvõimalikele elektroonilise teabe kandjatele enam niisama lihtsalt eeldada ei saa. RSVSi järgi tuleb salastatud teabe kandjale teha salastusmärge ja märge teabe salastamise õigusliku aluse kohta ning märge teabekandja registreerimise kuupäeva ja salastamistähtaja kohta. Kaitseministeerium on probleemi avamiseks selgitanud, et eelnimetatud märked tuleb seega kanda ka elektroonilisele teabekandjale (eelkõige arvutifailile ja selles sisalduvale dokumendile) või teisaldatavale salvestuskandjale (näiteks mälupulgale). Nõue ei ole aga rakendatav, kui arvutifaili formaat on selline, et selle sisu (nt xml, html) või faili nime ei ole võimalik redigeerida. Samuti on keeruline kanda kõiki nõutud andmeid sellisele salvestuskandjale nagu mälupulk, mis on väike ja kuhu on võimalik teavet korduvalt salvestada. RSVS § 37 lõike 2 järgi on lubatud teabekandja märgistamata jätta üksnes juhul, kui märgistamise tõttu tekib oht riigisaladuse salastatusele. Muudel juhtudel teabekandja märgistamata jätmise või osalise või muul viisil märgistamise võimalus puudub. Alternatiivsete lahenduste puudumisel on teabevaldaja sunnitud tahtmatult RSVSi nõudeid rikkuma. Kuigi RSVKK juba võimaldab teabekandaja suurusest (nn väikesed teabekandajad25) tulenevalt põhjendatud juhtudel erisust teabekandja külge kinnitatud sildi näol, nägi töörühm vajadust muuta märgistusnõude eesmärgist lähtuvalt seaduse regulatsioon paindlikumaks. Oluliseks peeti RSVSis välja tuua vaid märgistamise peamised tingimused ning märgistusnõudega seotud tehnilised detailid reguleerida edaspidi täpsemalt RSVKKs. Muudatuse kohaselt tuleb märgistuse puhul esmalt arvestada teabekandja tüüpi ja omadusi. Oluline on seejuures, et märgistus peab võimaldama: 1) saada selle valdajal aru, et tegemist on salastatud teabega; 2) saada selle töötlejal teada teabe salastamise tase ja salastamistähtaeg, õiguslik alus, samuti teave lisaturvameetmete ja teabekandjale juurdepääsu õigusega isikute ringi kohta, kui need on määratud. 25 RSVKK § 55 lg 2 24 Eelnõu § 1 punktiga 37 tunnistatakse RSVS § 37 lõiked 3, 5 ja 6 kehtetuks. Teabekandjate märgistamise täpsemad tehnilised nõuded reguleeritakse määrusega kaitse korras. Eelnõu § 1 punktiga 38 muudetakse RSVS § 37 lõige 7 ja sõnastatakse järgmiselt: „(7) Salastatud teabekandjale kantud salastatud teabe salastatuse kustumisel on selle valdaja kohustatud asjaomast märgistust muutma viisil, mis võimaldab valdajal aru saada, et tegemist ei ole enam salastatud teabega.“. Tegemist on sõnastusliku täpsustusega, mille eesmärgiks on muuta säte õigusselgemaks ja suurendada teabevaldaja otsustusruumi. RSVS seab täna teabevaldajale kohustuse riigisaladuse salastatuse kustumisel (nt salastamistähtaja lõppemisel) teha salastusmärkega teabekandjale sellekohane märge (kaitse korras on täiendavalt kohustatud salastusmärge ka läbi kriipsutada26). Eelnõus on kohustus erinevaid teabekandjaid arvestades sõnastatud paindlikumalt: ette on nähtud võimalus asjaomase märgistuse muutmiseks viisil, mis võimaldab valdajal aru saada, et tegemist ei ole enam salastatud teabega. Eelnevast tulenevalt peab ka pärast märgistuse muutmist olema arusaadav, et teabe puhul oli tegemist salastatud teabega. Eelnõu § 1 punktiga 39 muudetakse RSVS § 38 lõige 1 ja sõnastatakse järgmiselt: „Arhivaaliks olev teave antakse pärast selle salastatuse kustumist kooskõlas arhiiviseadusega üle Rahvusarhiivile.“. RSVS § 38 muudatused on seotud vajadusega viia salastatud teabekandjate säilitamise ja hävitamise regulatsioon kooskõlla kehtiva ArhSga. Seaduse kohaselt ei tohi avalikku ülesannet täitev asutus või isik, kelle tegevuse käigus võib tekkida arhivaale, oma dokumente hävitada enne arhivaalide väljaselgitamist (§ 7 lg 3). Arhiivieeskirja27 järgi selgitatakse dokumentide arhiiviväärtus (dokumendid, mida osana rahvuslikust kultuuripärandist säilitatakse püsivalt arhivaalidena) välja hindamise käigus (§ 9 lõike 1). Hindamise käigus arhivaalideks tunnistatud dokumendid antakse üle Rahvusarhiivile ja neid ei tohi hävitada. Arhiivieeskiri näeb täiendavalt ette, et asutus võib dokumendi teabekandja hävitada juhul, kui dokumendis olev teave on üle viidud teisele teabekandjale. Üleviimise protseduur, teostaja, aeg, kasutatud riist- ja tarkvara peavad olema dokumenteeritud ja kontrollitavad ning teabe autentsus, usaldusväärsus, terviklus ja kasutatavus peavad olema tagatud (arhiivieeskirja § 13). Kehtiv RSVS § 38 näeb arhivaale puudutavalt ette, et teabekandjate puhul, mille salastatus ei ole kustunud, võib hävitada üksnes:  arhiiviväärtuseta teabekandja riigiarhivaari või tema volitatud ametniku nõusolekul;  teabekandja, mis ei ole arhivaal arhiiviseaduse mõistes. Viidatud sätte sõnastus seab kohustuseks küsida seega ka arhiiviväärtuseta teabekandja hävitamiseks eraldi riigiarhivaari või tema volitatud ametniku nõusolekut. Sellist nõuet ei saa pidada ArhSi mõtte ja eesmärgiga kooskõlas olevaks. Samuti tekitaks nõusolekunõude järgimine asjatut töökoormust nii nõusoleku taotlejale kui ka andjale. 26 RSVKK § 60 lõige 1. 27 Arhiiviseaduse alusel antud Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määrus nr 181. 25 Täiendava probleemina on rakendajad selle sätte puhul välja toonud, et RSVSi regulatsioonist ei nähtu, et salastatud teabe puhul võiks asutus algse teabekandja hävitada olukorras, kus nt paberdokumendis olev teave on üle viidud teisele teabekandjale (nt digiteeritud). Kuna RSVS sätestab salastatud teabe töötlemise erinõuded, siis ei saa asutused arhiivieeskirja leebemaid nõudeid selles küsimuses ka tõlgenduse alusel automaatselt kohaldada. Töörühm arutas muudatuse kavandamiseks küsimust Rahvusarhiivi esindajatega, kes selgitasid, et Rahvusarhiiv hindab asutusi tervikuna ega erista riigisaladust muust teabest. Arhiivi antakse üle vaid arhiiviväärtusega teavet ja seda digiteeritud kujul (sarjad võetakse arhiivi vastu digitaalsel kujul). Seega peab dokumendi arhiiviväärtus olema välja selgitatud eelnevalt hindamise käigus ning riigiarhivaari luba eraldi iga kord arhiiviväärtuseta teabekandjate hävitamiseks (kehtiva RSVS § 38 lg 3) vaja ei ole. Samuti juhiti tähelepanu, et võimalik on sooritada ka ülehindamine, kui selline vajadus on asutusel tekkinud. Eelnõus on eelnevat arvestades § 38 muudatustena ette nähtud:  arhivaaliks (mis on/ei ole arhivaal, peab omakorda olema eelneva hindamise käigus välja selgitatud) olev teave antakse pärast selle salastatuse kustumist kooskõlas ArhSga üle Rahvusarhiivile;  nende teabekandjate puhul, mille salastatus ei ole kustunud, võib hävitada salastatud teabekandja, mis sisaldab ainult arhiiviväärtuseta teavet. Seega ei tohi hävitada teabekandjat, millel on ka arhiiviväärtusega teave;  samuti võib teabekandjate puhul, mille salastatus ei ole kustunud, hävitada salastatud teabekandja, milles sisaldunud arhiiviväärtusega teave on üle viidud teisele teabekandjale viisil, mis tagab selle autentsuse, usaldusväärsuse, terviklikkuse ja kasutatavuse. Sellest tulenevalt saab seega teabe digiteerimisel paberi hävitada, mis vähendab omakorda arhiiviga seonduvat koormust ning on teabevaldajate jaoks tähtis ka olemikontrolli kontekstis. Eelnõu § 1 punktiga 40 asendatakse RSVS § 38 lõikes 2 sõnad „teavet sisaldava kustunud salastatusega teabekandja“ sõnaga „teabe“. Tegemist on normi sõnastuse täpsustusega. Eelnõu § 1 punktiga 41 asendatakse RSVS § 38 lõike 3 sissejuhatavas lauseosas sõna „mille“ sõnadega „millele kantud teabe“. Tegemist on normi sõnastuse täpsustusega. Eelnõu § 1 punktiga 42 muudetakse RSVS § 38 lõike 3 punkt 4 ja sõnastatakse järgmiselt: „4) salastatud teabekandja, mis sisaldab ainult arhiiviväärtuseta teavet;“. Muudatuse selgitus on esitatud eespool eelnõu § 1 punkti 39 juures. Eelnõu § 1 punktiga 43 täiendatakse RSVS § 38 lõiget 3 punktiga 41 järgmises sõnastuses: „41) salastatud teabekandja, milles sisaldunud arhiiviväärtusega teave on üle viidud teisele teabekandjale viisil, mis tagab selle autentsuse, usaldusväärsuse, terviklikkuse ja kasutatavuse;“. Muudatuse sisulist vajadust on selgitatud eespool eelnõu § 1 punkti 39 juures. Eelnõuga nähakse ette võimalus hävitada salastatud teabekandja, milles sisaldunud arhiiviväärtusega teave on üle viidud teisele teabekandjale. Tingimused, millele üleviimisel teave vastama peab, 26 on analoogsed arhiivieeskirjas tooduga – tagatud peab olema üleviidud teabe autentsus, usaldusväärsus, terviklikkus ja kasutatavus. Sõna „terviklikkus“ on lisatud taotluslikult põhjusel, et kasutada RSVSis terminit ühtmoodi (vrd ArhSis on „terviklus“). Eelnõu § 1 punktiga 44 tunnistatakse RSVS § 38 lõike 3 punkt 5 kehtetuks. Muudatuse selgitus on esitatud eespool eelnõu § 1 punkti 39 juures. Eelnõu § 1 punktidega 45–47 muudetakse RSVS § 39 sätestatud arvutite ja kohtvõrkude kaitse nõuete kehtestamist käsitlev osa. Paragrahvi 39 lõigetes 1 ja 3 asendatakse tekstiosa „lõikes 2“ tekstiosaga „lõigetes 11 ja 2“. Paragrahvi 39 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Elektroonilise teabeturbe tagamiseks kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega töötlussüsteemide kaitse nõuded.“. Paragrahvi 39 lõike 2 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks. Kaitseministeerium on esitanud RSVS § 39 muudatusettepanekud, lähtudes § 39 lõike 2 punkti 3 alusel antava määruse ajakohastamise raames tekkinud arutelust. Tehnoloogia arengust, riigi julgeolekut ähvardavatest ohtude muutusest ning Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) ja Euroopa Liidu (EL) asjaomaste regulatsioonide uuendustest lähtudes hinnati 2019. aastal tervikuna kaitseministri määruse „Arvutite ja kohtvõrkude kaitse nõuded“ ajakohasust ning koostati uue tervikmääruse eelnõu. Selle kooskõlastamise käigus ilmnes, et võrreldes teiste § 39 lõike 2 alusel antavate määrustega võib töötlussüsteemidele esitatavate nõuete täitmine tuua kaasa märgatavalt suurema kulu ministeeriumide valitsemisaladele, mis omakorda võib vajada eelarvevahendite planeerimist riigi eelarvestrateegia koostamise raames. Uute nõuete tõhusa täitmise ja nendeks eelarve koostamise huvides antakse eelnõuga selle määruse kehtestamine Vabariigi Valitsusele. See kindlustab nõuete kehtestamise täieliku konsensuslikkuse, sest Vabariigi Valitsuse määruse andmise otsuse kiidavad üldjuhul heaks kõik istungil osalevad ministrid. RSVS eelnõu 2006. aasta seletuskirja järgi on § 39 lõike 2 alusel kehtestatavad määrused kaitseministri määrused eelkõige seetõttu, et see osa salastatud teabe töötlemise regulatsioonist on võrreldes muu töötlemise korraga oluliselt detailsem ja tehnilisem, sisaldades jooniseid, võrrandeid ja tabeleid ning seetõttu koormaks liigselt RSVKK teksti. Senises praktikas on ilmnenud, et erinevalt kahest määrusest „Krüptomaterjalide ning nende töötlemise ja kaitse nõuded“ ja „Kiirgusturbe tagamise nõuded“ ei ole „Arvutite ja kohtvõrkude kaitse nõuded“ liiga tehniline. Samuti ei sisalda see erinevalt kahest nimetatud määrusest salastatud teabeks olevaid osi. Ühtlasi muudetakse määruse pealkiri ning osaliselt ka sisu. Muudatuse järgi kehtestab Vabariigi Valitsus edaspidi töötlussüsteemide kaitse nõuded. Senine määrus kohaldub üksnes arvutitele ja kohtvõrkudele. See ei kajasta aga adekvaatselt kogu kaasaegset salastatud teabe töötlemise praktikat. Salastatud teabe töötlussüsteemid, mille elektroonilise teabeturbe nõuetele vastavust tuleks akrediteerimise käigus kontrollida, on RSVS § 3 punkti 9 järgi mis tahes infosüsteem, sealhulgas tehnilised vahendid, mida kasutatakse teabe elektrooniliseks töötlemiseks. Tehnika areng on tinginud selle, et teabe elektrooniline töötlemine ei toimu alati enam kohtvõrgus (ingl k Local Area Network ehk LAN), s.t piiratud alal või ehitises asuvas võrgus ja selle osaks olevates seadmetes. Samuti on vaieldav termini „arvuti“ ulatus. Muudatus võimaldab hõlmata nõuetega ka näiteks raadiosidevõrke, milles töödeldakse salastatud teavet. Eelnõu § 1 punktiga 48 muudetakse RSVS § 40 lõiget 1 ja sõnastatakse see järgmiselt: „Riigisaladust ja salastatud teabekandjaid võib töödelda riigiasutuse, Kaitseliidu või Eesti Panga valduses oleval kinnis- või vallasasjal, kui käesolevas seaduses või selle alusel antud õigusaktides ei ole sätestatud teisiti.“. 27 Eelnõuga tehtavad muudatused on täpsustavat laadi. Esiteks lisatakse lõikesse sõnaselgelt Kaitseliit, kuivõrd tegemist on sarnaselt Eesti Pangaga avalik-õigusliku juriidilise isikuga ja „riigiasutus“ Kaitseliitu ei hõlma. Lause lõppu lisatakse täiend „kui käesolevas seaduses või selle alusel antud õigusaktides ei ole sätestatud teisiti“. Muudatus on samuti täpsustav, sest nii kehtivas RSVSis kui ka selle alusel antud õigusaktides on juba loodud erandeid olukordadeks, kui riigisaladust ja salastatud teabekandjaid tuleb töödelda väljaspool riigiasutuse või Eesti Panga valduses olevat kinnis- või vallasasja. Nii näeb RSVS ette võimaluse töötluseks väljaspool turvala (RSVS § 39 ning selle alusel kehtestatud erandid kaitse korras), samuti lähtub RSVS § 46 lg 3 erisuste võimalusest. Eelnõu § 1 punktiga 49 muudetakse RSVS § 40 lõiget 2, § 41 lõike 1 punkti 1, § 43 lõiget 7, § 46 lõiget 3 ja § 55 lõiget 2 ja lisatakse loetellu sõna „Kaitseliit“. Tegemist on täpsustavate muudatustega. Kaitseliit avalik-õigusliku juriidilise isikuna ei ole hõlmatud terminiga „riigiasutus“, mistõttu vajab see viidatud sätetes eraldi sõnaselget väljatoomist. Eelnõu § 1 punktiga 50 muudetakse RSVS § 42 lõike 1 punkti 2, § 44 lõike 2 punkti 1 ja § 44 lõiget 3 ning täiendatakse neid pärast sõna „riigiasutuse“ tekstiosaga „, Kaitseliidu või Eesti Panga“. Tegemist on täpsustavate muudatustega. Eesti Pank ja Kaitseliit avalik-õiguslike juriidiliste isikutena ei ole hõlmatud terminiga „riigiasutus“, mistõttu tuleb need sõnaselgelt seaduses nimetada. Eelnõu § 1 punktiga 51 muudetakse RSVS § 47 lõiget 6 ja täiendatakse seda teise lausega järgmises sõnastuses: „Julgeolekukontrolli teostava asutuse nõudmisel peab käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud isik esitama käesoleva seaduse § 31 lõike 1 punktis 2 nimetatud ankeedi.“. Kehtiva regulatsiooni järgi ei ole vaja piiratud juurdepääsuõiguse taotlemisel julgeolekukontrolli teostamiseks julgeolekuasutusele saata § 31 lg 1 punktis 2 nimetatud ankeeti. Isikud peavad edastama ainult RSVS § 27 lg 10 punktis 3 nimetatud nõusoleku. Kaitsepolitseiamet on muutmisvajadust selgitades välja toonud, et RSVS kohaselt seisneb julgeolekukontrolli teostamine üksnes RSVS §-s 32 nimetatud asjaolude esinemise kontrollimises. Ankeedi edastamata jätmine raskendab oluliselt isiku andmete kontrollimist ning võimalike keeldumisaluste tuvastamist. Seda eriti juhul, kui isik on elanud välisriigis. Oluline on ka märkida, et juurdepääsuluba andmast või selle kehtivust pikendamast võib keelduda mh füüsilisele isikule, kes on julgeolekukontrolli teostavale asutusele esitatud juurdepääsuloa taotleja ankeedis või pikendaja ankeedis või vestlusel tahtlikult varjanud andmeid, esitanud valeteavet või võltsitud andmeid, mis on olulised juurdepääsuloa andmise otsustamisel. Seetõttu on asjakohane ja vajalik nõuda isikult ankeedi esitamist ning kontrollida esitatud andmeid. Eelnõu § 1 punktiga 52 muudetakse RSVS § 48 lõiget 3, mis sõnastatakse järgmiselt: „(3) Välisluureamet teostab julgeolekukontrolli järgmiste isikute suhtes: 1) Välisluureametisse teenistusse või tööle kandideeriv ja teenistuses või tööl olev isik, välja arvatud peadirektor ja tema asetäitja ning peadirektori määratud muu Välisluureameti ametnik või töötaja; 28 2) isik, keda Välisluureamet soovib kaasata või on kaasanud koostööle; 3) Kaitsepolitseiameti peadirektor ja tema asetäitja ning peadirektori määratud muu Kaitsepolitseiameti ametnik või töötaja; 4) Siseministeeriumi kantsler ja asekantsler ning Siseministeeriumis Kaitsepolitseiameti tööd suunav ja koordineeriv ametnik; 5) prokurör.“. Julgeolekukontrolli suurema legitiimsuse ning riigisaladuse kaitse tagamiseks tuleb vältida olukorda, kus julgeolekuasutuse tegevust kontrolliva (järelevalve, auditeerimine) või koordineeriva isiku suhtes teostab julgeolekukontrolli seesama julgeolekuasutus. Sõltumatus on tagatud Kaitseministeeriumis Välisluureameti tegevust koordineerivate või kontrollivate ametnike puhul, kelle julgeolekukontrolli teostab Kaitsepolitseiamet (RSVS § 48 lõige 1), kuid ei ole tagatud Siseministeeriumis Kaitsepolitseiameti tegevust koordineerivate või kontrollivate ametnike puhul. Kehtiv regulatsioon eristab julgeolekukontrolli teostamist küll näiteks Siseministeeriumi kantsleri ja asekantsleri suhtes, kuid mitte teiste Siseministeeriumi teenistujate suhtes, kes Kaitsepolitseiameti tegevust kontrollivad või koordineerivad (RSVS § 48 lõike 3 punkt 3). Julgeolekukontrolli teostamise regulatsiooni muutmisega tagatakse julgeolekukontrolli teostavate isikute sõltumatus isikust, kelle suhtes julgeolekukontrolli läbi viiakse. Muudatusega saavutatakse julgeolekukontrolli läbiviimisel suurem legitiimsus ning tagatakse paremini riigisaladuse kaitse. Muudatuse tulemusel saab punkti 1 alusel Välisluureameti peadirektor ja punkti 2 alusel Kaitsepolitseiameti peadirektor määrata oma asutuse ametikohtade eripära arvestades, millisel juhul on vaja julgeolekukontrolli erisust kohaldada. Esmajoones on julgeolekuasutused tuvastanud, et asjakohane võiks olla suunata teise asutusse julgeolekukontrolli need ametnikud, kes täidavad asutuses julgeolekukontrolli funktsiooni sama asutuse teenistusse kandideerivate ja teenistuses olevate isikute suhtes. Nii kaob ära olukord, kus mõned sama asutuse ametnikud teevad vastastikku üksteise suhtes julgeolekukontrolli. Eelnõu § 1 punktiga 53 muudetakse RSVS § 49 lõike 4 esimest lauset ja täiendatakse seda pärast lause osa „(edaspidi taotleja)“ sõnadega „vajaduse korral“. Kehtiva RSVS § 49 lõike 4 sõnastuse kohaselt tuleb juurdepääsuloa esmasel taotlemisel isikuga läbi viia vestlus. Kaitsepolitseiamet on muutmisvajadust selgitades viidanud, et praktikas esineb olukordi, kus ankeedist ja kogutud andmetest nähtub, et ei ole vaja vestlust läbi viia ning otsuse tegemiseks on olemas piisavad andmed ka ilma vestluseta. Tulenevalt sellistest olukordadest ei ole vestluse kohustuse sätestamine RSVSis vajalik. Muudatuse kohaselt on julgeolekukontrolli teostaval asutusel edaspidi sarnaselt juurdepääsuloa pikendamise korraga võimalik iga kord kaaluda ja hinnata, kas vestluse vajadus on. Muudatus aitab vähendada nii julgeolekukontrolli teostava asutuse töökoormust kui ka taotleja halduskoormust. Eelnõu § 1 punktiga 54 tunnistatakse paragrahvi 49 lõike 4 teine lause kehtetuks. Muudatus on seotud eelmise punktiga. Eelnõu § 1 punktiga 55 muudetakse RSVS § 50 lõiget 6 ja sõnastatakse see järgmiselt: „(6) Salastatud välisteabe töötlussüsteem peab vastama salastatud välisteabe avaldaja esitatud nõuetele. Nõuetele vastavust hinnatakse käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud tingimustel ja korras.“. RSVS § 50 lõige 6 näeb kehtivas sõnastuses ette, et kui välislepingust tulenevad töötlussüsteemile salastatud välisteabe töötlemiseks esitatavad nõuded on rangemad käesolevas 29 seaduses või selle alusel antud õigusaktides töötlussüsteemile esitatud nõuetest, siis tuleb töötlussüsteem salastatud välisteabe töötlemiseks täiendavalt akrediteerida. Välisministeerium ja Välisluureamet on tähelepanu juhtinud asjaolule, et salastatud välisteabe töötlussüsteemide vastavust salastatud välisteabe avaldaja esitatud nõuetele tuleb hinnata igal juhul, kuid lõikes käsitletud täiendavat akrediteerimist ei toimu, vaid seda tehakse samal ajal riigisaladuse töötlemise nõuetele vastavuse hindamisega. Eelnevast tulenevalt on sätet Kaitseministeeriumi pakutud sõnastuses täpsustatud. Eelnõu § 1 punktiga 56 muudetakse RSVS § 52 lõike 1 punkt 2 ja sõnastatakse järgmiselt: „2) teabevaldaja poolt salastatud välisteabe kaitse korralduse nõuetele ja teabekandjate töötlemise nõuetele vastavuse ning salastatud välisteabele füüsiliste isikute juurdepääsu kontrollimine, sealhulgas riigi välisesindustes ja väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi asuvates Kaitseväe üksustes;“. RSVS § 52 lõike 1 punkti 2 järgi on RJVE üks ülesandeid kontrollida teabevaldajaid, sealhulgas riigi välisesindusi ja väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi asuvaid Kaitseväe üksusi selleks, et selgitada välja, kas salastatud välisteabe kaitse korraldus ja füüsiliste isikute juurdepääs salastatud välisteabele vastab nõuetele. Kaitseministeerium juhtis tähelepanu, et RSVS § 22 lõike 2 punktide 1 ja 2 järgi kontrollivad Kaitsepolitseiamet ja Kaitseväe põhimääruses määratud struktuuriüksus ning RSVS § 23 lõike 3 punktide 1 ja 3 järgi Välisluureamet oma vastutusvaldkonnas olevate asutuste:  riigisaladuse kaitse korralduse vastavust nõuetele ning füüsiliste isikute juurdepääsu riigisaladusele;  riigisaladuse ja salastatud teabekandjate töötlemise vastavust nõuetele. Seevastu RSVS § 52 lõikes 1 ei ole sõnaselgelt sätestatud RJVE analoogset kohustust kontrollida riigisaladuse ja salastatud teabekandjate töötlemise vastavust nõuetele. Eelnev on tekitanud küsimuse, kas RJVE-l see kohustus puudub või on see kaetud juba salastatud välisteabe kaitse korralduse nõuetele vastavuse kontrolliga. Praktikas täidab RJVE ka seda ülesannet, sest ühelegi teisele isikule ega asutusele seda õigusaktidega pandud ei ole. Kontrolli tegemata jätmine loob võimaluse, et salastatud välisteave ei ole kaitstud avalikuks tuleku ja juurdepääsuõiguseta isikule teatavaks saamise eest. Töörühm hindas muudatuse vajalikkust ja asus seisukohale, et õigusselguse tagamiseks sõnastatakse RJVE kõnealused ülesanded Kaitsepolitseiameti, Kaitseväe struktuuriüksuse ja Välisluureameti ülesannetega identselt. Eelnõu § 1 punktiga 57 muudetakse RSVS § 52 lõiget 3 ja sõnastatakse see järgmiselt: „(3) Kui välislepingust ei tulene teisiti, ei korralda ega kontrolli riigi julgeoleku volitatud esindaja: 1) julgeolekuasutuse teabevahetust välisriigi asutuse, rahvusvahelisele organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooniga ning selle käigus saadud teabe riigisisest edastamist; 2) kaitseväeluurega tegeleva Kaitseväe struktuuriüksuse teabevahetust välisriigi luure- või vastuluureülesannet täitva asutusega ning selle käigus saadud teabe riigisisest edastamist; 3) Politsei- ja Piirivalveameti tunnistajakaitset puudutava teabe vahetust välisriigi asutuse, rahvusvahelisele organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooniga ning selle riigisisest edastamist; 30 4) Politsei- ja Piirivalveameti käesoleva seaduse § 8 punktides 1 - 3 nimetatud piiratud tasemel salastatud teabe vahetust välisriigi asutuse, rahvusvahelisele organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooniga ning selle riigisisest edastamist.“. Lõike sõnastust on Kaitseministeeriumi ettepanekul parema arusaadavuse huvides täpsustatud. Sättesse on lisatud kaitseväeluurega tegelev Kaitseväe struktuuriüksus, mille puhul riigi julgeoleku volitatud esindaja ei korralda ega kontrolli teabevahetust välisriigi luure- või vastuluureülesannet täitvate asutustega ning sama teabe riigisisest edastamist. RSVS § 36 lg 6 kohaselt edastab Kaitsevägi välisriigile RSVS § 7 punktides 5¹, 7, 10 ja 11 nimetatud riigisaladust, registreerimata seda riigi julgeoleku volitatud esindaja juures. Arvestades keerulist julgeolekuolukorda maailmas, on muutunud üha intensiivsemaks Kaitseväe ja liitlasriikide sõjalise riigikaitsega seotud teabe vahetus, sh luuretegevusest saadud teave. Liitlastega vahetatakse sensitiivset ja ajakriitilist salastatud välisteavet, seetõttu peab teabevahetus olema kiire ning toimima igal ajahetkel, sh olema sõltumatu tööajast, et tagada efektiivne ja pidev sõjalise kaitse ettevalmistamiseks või toimimiseks vajaliku teabe vahetus. Eelnevast tulenevalt ning riigi julgeoleku seisukohast lähtuvalt ei ole otstarbekas ega võimalik, kui kõnealuse teabe edastamise eeldus on teise asutuse registreering, st teabevahetuse sõltumist riigi julgeoleku volitatud esindaja tööajast jms. Eelnõu § 1 punktiga 58 muudetakse RSVS § 53 lõiget 1 ja asendatakse tekstiosa „§ 19 punktides 3, 4, 6 ja 7“ tekstiosaga „§ 19 lõike 1 punktides 3, 4 ja 6“. Sättes parandatakse ilmne ebatäpsus. 16.03.2015 jõustus RSVS muudatus, millega § 19 senine tekst loeti lõikeks 1 ja paragrahvi täiendati lõigetega 2–6. Vastavat muudatust ei tehtud § 53 lõikes 1, mis näeb ette riigisaladuse kaitse nõuete rikkumise vastutuse. Eelnevast tulenevalt on muutunud ebaõigeks ka § 53 lõikes 1 sisalduv viide. Teise muudatusena jäetakse normist välja viide § 19 lõike 1 punktile 7, mis tunnistatakse kõnesoleva eelnõuga kehtetuks. Eelnõu paragrahvis 2 on esitatud AvTSi muudatused. AvTS näeb ette, et kui teabekandja seda võimaldab, teeb asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks tunnistatud dokumendile või dokumendi kogumile selle vormistaja märke AK (AvTS § 41). Märkele lisatakse teabevaldaja nimi, juurdepääsupiirangu alus, lõpptähtpäev ja vormistamise kuupäev. Samas tuleneb AvTS § 41 lõike 3 kehtivast sõnastusest, et teiste riikide või rahvusvaheliste organisatsioonide poolt edastatud juurdepääsupiirangu märkega dokumentidele, mida ei loeta vastavalt riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadusele salastatud välisteabeks, märget ei tehta, välja arvatud juurdepääsupiirangu põhjuse äralangemisel sellise piirangu kehtetuks tunnistamiseks. Nõude selgituseks on selle kehtestamisel seletuskirjas märgitud, et AK-märget ei tehta dokumentidele, mis on edastatud teiste riikide või rahvusvaheliste organisatsioonide poolt ning millel on juurdepääsupiirangu märge, kuid mida ei loeta vastavalt riigisaladuse seadusele salastatud teabeks, välja arvatud juurdepääsupiirangu põhjuse äralangemisel sellise piirangu kehtetuks tunnistamiseks. Seega ei võimalda AvTSi kehtiv regulatsioon juurdepääsupiiranguga välisteabele Eesti õiguse kohast AK-märget teha. Kaitseministeerium on juhtinud tähelepanu, et sisuline märke tegemise keeld on viinud rakenduspraktikas olukorrani, kus juurdepääsupiiranguga välisteabe kaitse kord, sh juurdepääsupiirangu tähtajaga seonduv, on teabevaldajate jaoks sageli ebaselge. Kui dokumendil on juurdepääsupiirang, peab see koos aluse ja tähtajaga olema selge ja üheselt 31 arusaadav igale dokumendi kasutajale, välja arvatud juhtudel, kui märgistus on üldtuntud (nt NATO UNCLASSIFIED, EU LIMITE). Vastasel juhul tekib palju riske, mille realiseerumisel võib välispartneri poolt juurdepääsupiirangu saanud info muutuda kättesaadavaks kolmandatele juurdepääsuõiguseta isikutele. Näiteks on vastavalt riikidevahelisele kokkuleppele lubatud teatud juhtudel kaitsta ja töödelda UK OFFICIAL SENSITIVE teavet AK-teabena ning vastupidiselt AvTSis sätestatule on kohustus see ka AK-teabena märgistada. Eelnõus on juurdepääsupiiranguga välisteabe kaitse regulatsiooni täiendatud, nähes ette Eesti õiguse kohase märke tegemise võimaluse. Vajaduse korral annab juhiseid juurdepääsupiiranguga välisteabele märgete tegemise kohta riigi julgeoleku volitatud esindaja, sealhulgas saab ta seda teha oma veebilehel28. Eelnõu paragrahvis 3 on esitatud seaduse jõustumisnormid. Seaduse üldiseks jõustumise ajaks on kavandatud 2021. aasta 1. veebruar. Seaduse jõustumiseks soovitakse jätta vacatio legis, mis võimaldaks Vabariigi Valitsusel kehtestada rakendusakti (RSVKK) muudatused ühel ajal seadusega. Eelnõus on ette nähtud erisus RSVS § 39 lõikes 1 (koosmõjus sama paragrahvi lõike 2 punkti 3 muudatusega) nimetatud volitusnormi jõustumisele. Viidatud normi alusel kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega „Töötlussüsteemide kaitse nõuded“. Kaitseministeerium on pidanud vajalikuks jätta seaduse ja määruse jõustumise vahele piisav aeg rakendusmääruse ettevalmistamiseks. Praegu on selleks piisavaks ajaks arvestatud neli kuud (2021. a 1. veebruarist 1. juunini). Täiendavad selgitused eelnõu kohta Kõnesoleva seaduseelnõu aluseks olevas VTKs, samuti selle kohta antud tagasisides ning hilisemates töörühma aruteludes tõstatati mitmeid RSVS rakendus- või tõlgendusprobleeme, mille seadusemuudatusega lahendamist töörühm küll kaalus, kuid mis eelnõu lõppastmes kajastamist ei leidnud. RSVS § 52 lõike 1 tõlgendus RJVE on juhtinud tähelepanu oma ülesannetega seonduvale teatavale ebaselgusele, mis tuleneb RSVS § 52 lõike 1 kehtivast sõnastusest. RSVS § 52 lõike 1 punkti 2 järgi on RJVE üks ülesandeid kontrollida teabevaldajaid, sealhulgas riigi välisesindusi ja väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi asuvaid Kaitseväe üksusi selleks, et selgitada välja, kas salastatud välisteabe kaitse korraldus ja füüsiliste isikute juurdepääs salastatud välisteabele vastab nõuetele. RSVS § 3 punkti 4 järgi on teabevaldaja asutus, põhiseaduslik institutsioon või juriidiline või füüsiline isik, kelle valduses on riigisaladus või salastatud välisteave. Praktikas on ilmnenud arusaamatusi, kas sättega on kooskõlas NATO julgeolekukomitee otsus asukohariigi RJVE poolt julgeolekujärelevalve läbiviimise kohta asukohariigi territooriumil asuvates NATO üksustes nagu NATO staabielement29 ja NATO Küberkaitsekoostöö Keskus30. Ehk teisisõnu on küsimus selles, kas RSVS § 52 lõike 1 p 8 sõnastus „muude talle välislepinguga pandud ülesannete täitmine“ katab NATO üksuste kontrolliga seonduva vajaduse või vajaks see säte 28 Kättesaadav: https://www.valisluureamet.ee/nsa/ 29 Ingl NATO Force Integration Unit, lühidalt NFIU. 30 Ingl NATO Cooperative Cyber Defence Centre of Excellence, lühidalt CCDCOE. 32 täiendamist. RJVE selgitas, et kokkulepetega on antud kontrollimise ülesanne RJVE-le ning praktikas seda rolli keegi teine ei täida. Töörühm arutas küsimust ning jõudis järeldusele, et seaduse täpsustamist ei ole vaja. Lähtuda tuleb Välisministeeriumi tõlgendusest, et nii ELi kui ka NATO õigusest tulenevad kohustused tulevad meile nende välislepingute kaudu, millega Eesti nende rahvusvaheliste organisatsioonidega ühines. Nende rahvusvaheliste organisatsioonide loodud õigus on kaetud sätte praeguse sõnastusega „muude talle välislepinguga pandud ülesannete täitmine“. 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele ELi salastatud teabe kaitseks on kehtestatud 23. septembril 2013 Euroopa Liidu Nõukogu otsus 2013/488/EL ELi salastatud teabe kaitseks vajalike julgeolekueeskirjade kohta31. Samuti kehtib Euroopa Liidu Nõukogus kokku tulnud Euroopa Liidu liikmesriikide vaheline kokkulepe, mis käsitleb Euroopa Liidu huvides vahetatava salastatud teabe kaitset (2011/C 202/05)32. Kõneolevas eelnõus salastatud välisteabe kaitset puudutav osa on kooskõlas eelviidatud õigusaktidega. 6. Seaduse mõjud 6.1. Kavandatav muudatus: riigisaladuse töötlemise nõuete ajakohastamine Muudetakse teabe märgistamise, registreerimise, arhiveerimise, hävitamise, säilitamise nõudeid (RSVS §-de 36, 37, 38 muudatused), muudatustega ajakohastatakse (nt viiakse arhiiviväärtusteta teabe hävitamise nõuded kooskõlla ArHSga) salastatud teabekandjate töötlemise nõudeid ning muudetakse RSVS regulatsioon paindlikumaks. Riigisaladuse töötlemise täpsemad tehnilised nõuded kehtestatakse rakendusmäärusega. Mõju sihtrühm: salastatud teabe loojad ja valdajad ning nende salastatud teabe kaitse ülesannet täitvad töötajad ja ametnikud Salastatud teavet töötlevate isikute arv on juurdepääsupiiranguga teave. AvTS § 35 lõike 1 punkti 31 järgi on teabevaldaja kohustatud tunnistama AK-teabeks sellise teabe riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse korraldamisega tegeleva teabevaldaja struktuuriüksuse ülesannete ja koosseisu, ametniku ja töötaja ning tema ülesannete kohta, mille avalikuks tulek ohustaks riigi julgeolekut või riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitset. Kaasnev mõju: mõju riigiasutuste töökorraldusele Muudatuse tagajärjel suureneb asutuste tegevuse efektiivsus salastatud teabekandjate töötlemisel. Teabekandjate märgistamise, teabekandjate säilitamise ja hävitamise nõuded muutuvad paindlikumaks. Teabekandjate töötlemisel ei kulu aegunud nõuete, mis ei täida sisulist teabe kaitse eesmärki, täitmiseks aega ega ressurssi. 31 Kättesaadav: https://eur-lex.europa.eu/legal- content/ET/TXT/?qid=1486461411539&uri=CELEX:32013D0488 32 Kättesaadav: https://eur-lex.europa.eu/legal- content/ET/TXT/?qid=1486461306197&uri=CELEX:42011A0708(01) 33 Muudatustega kaasnevad täpsemad mõjud on võimalik välja tuua rakendusmääruse menetluses. Kaasnev mõju: mõju riigi julgeolekule Teabe töötlemise nõuete tõhusus vähendab julgeolekuriske. 6.2. Kavandatav muudatus: laiendatakse salastatud teabe loojate ja teabevaldajate otsustuspädevust (nn otsustustasandi muudatused) salastatud teabe kaitsel Muudatustega suurendatakse kehtiva regulatsiooni paindlikkust: 1) salastamistähtaja pikendamise, 2) teabe salastatuse ennetähtaegse kustutamise ning 3) teenistusvälistele füüsilistele isikutele piiratud taseme riigisaladusele juurdepääsu andmise osas (RSVS §-de 13, 14 ja 27 täiendused) Mõju sihtrühm: salastatud teavet töötlevad asutused ja institutsioonid Muudatused puudutavad Vabariigi Valitsust, ministeeriume (ja valitsemisala asutusi), Riigikantseleid, julgeolekuasutusi, jälitusasutusi, Kaitseväge, Kaitseliitu. Kaasnev mõju: mõju riigiasutuste töökorraldusele Otsustustasandi muudatused on kavandatud eesmärgiga muuta kiiremaks ja tõhusamaks. asutuste tööprotsessi, mis seondub salastatud teabe töötlemise ja juurdepääsuõiguse andmisega. Näiteks laiendatakse kõnesolevate muudatuste raames julgeolekuasutuse juhi pädevust julgeolekuasutuse poolt loodud teabe salastatuse ennetähtaegsel kustutamisel. Kehtiva õiguse kohaselt otsustab ministeeriumi valitsemisalas loodud riigisaladuse kustutamise minister ning julgeolekuasutuse juhil on kustutamise õigus vaid kitsalt määratletud teabe osas (RSVS § 9 p 4, s.o julgeolekuasutuste ülesannete täitmisel varjatult kogutud teave ning selle kogumist kajastav teave, v.a RSVS § 8 punktis 1 nimetatud teave). Eelnõuga kavandatu kohaselt tekib julgeolekuasutuse juhil õigus otsustada julgeolekuasutuse poolt loodud teabe salastatuse ennetähtaegse kustutamise üle. Kehtima jääb senine reegel, mille kohaselt otsustab Vabariigi Valitsus sellise riigisaladuse salastatuse ennetähtaegse kustutamise, mis on kantud valitsuse või valitsuskomisjonile otsustamiseks esitatud teabekandajale. Eelnimetatud muudatuse tagajärjel ei kaasne sihtrühma töökorralduses muudatusi, millega kohanemiseks peaksid asutused oma tegevuse ümber korraldama. Muudatused tehakse sihtrühma toiminguid kergendava eesmärgiga (eesmärk on vähendada põhjendamatut töökoormust ning tõhustada tööprotsesse). Samuti antakse eelnõus kavandatud muudatustega ministrile, riigisekretärile ja julgeolekuasutuse juhile oma asutuse loodud või ministeeriumide puhul valitsemisalas loodud riigisaladuse salastamistähtaja pikendamise otsustamine. Kehtiva õiguse kohaselt saab ministeeriumide valitsemisalas loodud (ja ka Riigikantselei loodud) riigisaladuse salastamistähtaega pikendada üksnes Vabariigi Valitsus. Eelnõuga nähakse ette, et minister otsustab ministeeriumi valitsemisalas loodud riigisaladuse salastamistähtaja pikendamise, välja arvatud riigisaladus, mis on kantud Vabariigi Valitsusele või valitsuskomisjonile otsustamiseks esitatud teabekandjale. Analoogse õiguse saab ka riigisekretär Riigikantselei loodud riigisaladuse puhul. Julgeolekuasutuse juht otsustab riigisaladuse salastamistähtaja 34 pikendamise julgeolekuasutuse loodud riigisaladuse puhul, välja arvatud riigisaladus, mis on kantud Vabariigi Valitsusele või valitsuskomisjonile otsustamiseks esitatud teabekandjale. Eelmises lõigus kirjeldatud muudatustega kaasnev mõju asutuste töökorraldusele ning kuludele on hinnanguline. Vabariigi Valitsuse, Riigikantselei ja ministeeriumide töökoormus väheneb selles osas, mis seondub riigisaladuse salastamistähtaja pikendamise otsuse valitsuse istungi päevakorda esitamiseks ettevalmistamisega. Samas suureneb asutuste töökoormus salastamistähtaja pikendamise otsuste menetlemisel ja lõppotsuse langetamisel. Olulist muudatust asutuste töökorralduses eelnõukohase muudatuse rakendamisega ei kaasne. Eelnõus on kavandatud nn otsustustasemeid puudutava regulatsiooni paindlikumaks muutmise raames mh täiendus, millega minister saab õiguse volitada ministeeriumi valitsemisala asutuse juhile, Kaitseliidu puhul Kaitseliidu ülemale, edasi teenistusvälistele füüsilistele isikutele piiratud taseme riigisaladusele juurdepääsuõiguse andmine. Sellega seonduvalt langeb eelduslikult nende ministeeriumide valitsemisalas, kus minister otsustab küsimuse edasi volitada, nii ministri kui ka ministeeriumis piiratud taseme riigisaladusele juurdepääsu õiguse andmise otsust ettevalmistavate ametnike töökoormus. Muudatusega seonduvalt suureneb samas teataval määral selle valitsemisala asutuse ja asutuse juhi töökoormus, kes edasivolituse alusel saab otsuse ettevalmistajaks. Kaasnev mõju: mõju riigi julgeolekule Tööprotsessi tõhustamine (st otsuste kiirem ja kohasel tasemel langetamine ning teabe paindlikuma töötlemise võimalus) aitab vähendada julgeolekuriske. 6.3. Kavandatav muudatus: riigisaladusega hõlmatud teabe salastamisaluste ja - tähtaegade täiendused Muudetakse välissuhete, riigikaitse ja infrastruktuuri ning teabe kaitse riigisaladuse salastamisaluseid ja/või -tähtaegu (RSVS §-de 6, 7, 8 ja 10 muudatused, millega nt täiendatakse salastamisaluseid ning pikendatakse osale teabele määratud salastamistähtaega). Mõju sihtrühm: välissuhete, riigikaitse ja infrastruktuuri ning teabe kaitse riigisaladuse loojad ja valdajad Kaasnev mõju: mõju riigiasutuste töökorraldusele Näiteks laiendatakse kõnesolevate muudatuste raames riigikaitse ettevalmistamist, juhtimist ja tegevust käsitleva teabe salastamise aluse sõnastust, jättes välja sõna „sõjaline“ (RSVS § 7 p 1). Muudatus on vajalik laiapindse riigikaitse rakendamiseks ning on seotud kavandatavate RSVKK muudatustega (vt eelnõu lisa 1). Muudatus loob eelduse täiendada RSVKK-d soovitud osas ning võimaldab ka tulevikus sätet laiemalt ja paindlikumalt kohaldada. Riigikaitse ühtseks planeerimiseks koostatakse riigikaitse valdkonna strateegilised arengudokumendid (riigikaitse arengukava ja julgeolekupoliitika alused) ja riigi kaitsetegevuse kava (RKTK ning selle alamkavad). RKTK on dokument, mille eesmärgiks on ohuhinnanguid arvestades määrata omavahel seostatuna täidesaatva riigivõimu asutuste riigikaitseülesanded ja võimed. Sealhulgas ülesanded riigikaitselise kriisi korral korraldada ümber oma tegevus, jaotada ümber vahendid ja moodustada varud, samuti täpsustatakse RKTK-s muude riigiasutuste ja isikute seaduses või seaduse alusel määratud püsivaid riigikaitseülesandeid ja nende täitmist. Riigikaitse planeerimisega seotud dokumendid salastatakse praegu kuni salajasel tasemel, kasutades Vabariigi Valitsuse Julgeolekukomisjoni (VVJK) tööd käsitleva teabe kohta käivaid punkte (RSVKK §7 lg 9 punktid 5 ja 6). Vastavalt võimalusele kasutavad asutused hetkel alamkavade salastamiseks samu punkte, mis Riigikantselei RKTK koostamisel. 35 Õigusselguse huvides on vaja, et asutused kasutaksid salastamisel korrektseid aluseid. Oluline on tagada kavades sisalduva informatsiooni asjakohane kaitse. Muudatusettepanek mõjutab kõiki ministeeriume (11) ja nende valitsemisalas olevaid täidesaatva riigivõimu asutusi (kokku hinnanguliselt 23 asutust 30-st). Muudatus ei nõua sihtrühmalt käitumise muutmist (asutused osalevad RKTK ja selle alamkavade koostamises juba praegu). Samuti avaldub muudatuse mõju vaid kavade koostamise ajal (salastamisaluste märkimine). Muudatusettepanekuga ei kaasne Riigikantselei hinnangul täiendavat rahalist kulu, sest kavasid koostatakse juba praegu, kuid puuduvad korrektsed salastamise alused. Salastamisaluste täpsustamisel ja lisamisel täiendavaid kulusid ei kaasne, vaid see tõhustab asutuste senist töökorraldust alamkavade koostamisel. Täiendavalt määratletakse salastamisaluste täiendamise raames näiteks Kaitseväe ja Kaitseliidu mehitamata õhusõidukeid käsitlev teave riigisaladusena. Muudatus mõjutab Kaitseväe ja Kaitseliidu töökorraldust, kes edaspidi peavad nimetatud teavet riigisaladusena töötlema ja sellega oma töökorralduses arvestama. Tegemist on sihtrühmaga, kes töötleb igapäevaselt muul alusel salastatud teavet, mistõttu töökorralduses eeldatavasti olulisi muudatusi ei kaasne. Kaasnev mõju: mõju riigi julgeolekule Muudatuste tagajärjel vähenevad julgeolekuriskid, mis kaasneks riigikaitset puudutava teabe avalikuks saamise või väärkasutamisega. Tundliku teabe kaitsmine riigisaladusega suurendab riigi julgeolekut. 6.4. Teabe asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamist puudutavad muudatused (teabe juurdepääsupiirangu tähtajad ja juurdepääsupiiranguga välisteabe märgistamine) Täiendatakse AvTSs juurdepääsupiiranguga välisteabe kaitse regulatsiooni, nähes ette kohase teabele juurdepääsupiirangut tähistava märke tegemise võimaluse. RSVS § 11 lõikes 3 loetletud teabe (s.o riigikaitse riigisaladus, välissuhete riigisaladus, julgeolekuasutuste riigisaladus, korrakaitse riigisaladus ning infrastruktuuri ja teabe kaitse riigisaladus) puhul on teabevaldajal kohustus hinnata teabe riigisaladusena kaitsmise vajadust ning olukorras, kus teave vastab riigisaladusega kaitstava teabe tunnustele, kuid selle teabe avalikuks tulek ei kahjusta riigi julgeolekut, tuleb teave tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks, kui sellele teabele juurdepääsu piiramine on vajalik lepingust tulenevalt või kui selle teabe avalikuks tulek kahjustaks riigi välissuhtlemist või teabevaldaja seadusest tulenevate ülesannete täitmist. Eelnõus nähakse ette võimalus asutustel RSVS § 11 lõikes 3 nimetatud teavet piisava perioodi vältel kaitsta asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabena. Kehtiva AvTS § 41 lõige 3 näeb ette, et teiste riikide või rahvusvaheliste organisatsioonide poolt edastatud juurdepääsupiirangu märkega dokumentidele, mida ei loeta vastavalt riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadusele salastatud välisteabeks, märget ei tehta, välja arvatud juurdepääsupiirangu põhjuse äralangemisel sellise piirangu kehtetuks tunnistamiseks. Eelnõus on AvTSs juurdepääsupiiranguga välisteabe kaitse regulatsiooni täiendatud, nähes ette kohase teabele juurdepääsupiirangut tähistava märke tegemise võimaluse. 36 Mõju sihtrühm: riigikaitse riigisaladuse, välissuhete riigisaladuse, julgeolekuasutuste riigisaladuse, korrakaitse riigisaladuse ning infrastruktuuri ja teabe kaitse riigisaladuse teabevaldajad, samuti juurdepääsupiiranguga välisteabe valdajad. Mõju sihtrühma kuuluvad juurdepääsupiiranguga välisteabe valdajad ning kõik RSVS § 11 lõikes 3 nimetatud teabe loojad ja valdajad. Kaasnev mõju: mõju riigiasutuste töökorraldusele Muudatuse kohaselt tuleb teabevaldajal RSVS § 11 lõikes 3 nimetatud asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabele määrata juurdepääsupiirang kuni viieks aastaks, kui seadusest või eraõigusliku isiku, välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooniga sõlmitud lepingust ei tulene teisiti. Kui nimetatud juurdepääsupiirangu kehtestamise põhjus püsib, võib asutuse juht tähtaega kuni viie aasta võrra korduvalt pikendada, kuid mitte üle samadele tunnustele vastava riigisaladuse salastamise tähtaja. Muudatusega on tagatud, et RSVS § 11 lõike 3 tunnustele vastav teave on piisaval tasemel (AK teabena) ja samas vajaliku perioodi vältel (asutuse juhil on õigus juurdepääsupiirangu tähtaega paindlikumalt hinnata ja vajaduse korral pikendada) avalikuks tuleku eest kaitstud. Teabevaldajate senises töökorralduses suuri muudatusi ei kaasne, kuivõrd ka kehtiva regulatsiooni kohaselt toimub analoogne teabe hindamine ja juurdepääsupiirangu tähtaja määramine. Juurde tekib võimalus teavet pikema perioodi vältel kaitsta. Muudatus aitab muu hulgas vähendada teabe ülesalastamise ohtu, kuna ka AK-teabena saab eelnimetatud teavet edaspidi piisava vajaliku perioodi vältel kaitsta. Sellega väheneb vajadus üldisemalt riigisaladuse töötlemisega seonduvateks kuludeks, kuna AK-teabe töötlemine ei vaja spetsiifilistele nõuetele vastavat töötlussüsteemi, turvaala ja säilitamistingimusi, edastamisel rangete nõuete täitmist jne. AK-teabe töötlemine on võimalik asutuse tavapärases dokumendihaldussüsteemis. Ühtlasi väheneb muudatuse tulemusel ka teavet töötlevate isikute puhul julgeolekukontrolli läbiviimise vajadus, kuna AK-teabe töötlemiseks ei ole vaja luba riigisaladusele juurdepääsuks. Muudatuse jõustamisega võib kaasneda sihtrühmal mõningane töökoormuse tõus, sest tekib täiendav kohustus nimetatud teabe edasise juurdepääsupiirangu vajaduse üle otsustada ja juurdepääsupiirangu tähtaega vajaduse korral pikendada. Kaasnev mõju: mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele Muudatus loob vajalikud õiguslikud alused juurdepääsupiiranguga teabe kohasel tasemel ja piisava tähtaja vältel kaitsmiseks, tagades samas teabevaldajatevahelise operatiivse infovahetuse võimaluse. Muudatuse tagajärjel vähenevad julgeolekuriskid, mis võiksid kaasneda juurdepääsupiiranguga teabe ennetähtaegse avalikuks tulekuga. 6.5. Kavandatav muudatus: riigisaladuse välisriiki edastamist ja RJVE pädevust puudutavad muudatused (RSVS §-d 35 ja 52) Muudatusega täiendatakse nende asutuste loetelu, kel on õigus riigisaladust välisriiki edastada, ning täpsustatakse teabe välisriiki edastamise tingimusi. Mõju sihtrühm: VVJK, RJVE ja teabevaldajad, kes töötlevad salastatud välisteavet ning edastavad välisriiki riigisaladust Kaasnev mõju: mõju riigiasutuste töökorraldusele 37 Eelnõuga täpsustatakse parema õigusselguse tagamiseks RJVE pädevust. RJVE ülesandeks on kontrollida teabevaldajaid, sealhulgas riigi välisesindusi ja väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi asuvaid Kaitseväe üksusi selleks, et selgitada välja, kas salastatud välisteabe kaitse korraldus ja füüsiliste isikute juurdepääs salastatud välisteabele vastab nõuetele (RSVS § RSVSi § 52 lõike 1 punkti 2 järgi). Õigusselguse suurendamiseks sõnastatakse RSVS § 52 lõikes 1 sõnaselgelt RJVE kohustus kontrollida riigisaladuse ja salastatud teabekandjate töötlemise vastavust nõuetele. Kuivõrd muudatus on tehtud õigusselguse suurendamiseks ja RJVE teostab salastatud välisteabe kaitse korralduse nõuetele vastavuse kontrolli raames salastatud teabekandjate töötlemise nõuetele vastavuse kontrolli praegugi, ei ole RJVE töökorraldust vaja muuta. Eelnõuga laiendatakse nende asutuste ringi, kel on õigus riigisaladust välisriiki edastada (RSVS § 35 lõikes 4 nimetatud asutused). Õiguste laiendamisega seonduvalt täpsustatakse eelnõus teabe välisriiki edastamise tingimusi: üldreeglina tohib riigisaladust välisriiki edastada üksnes välislepingu alusel ning lepingu puudumisel erandina ka VVJK otsusel. Eelnevast tulenevalt suureneb teatavas osas komisjoni ja selle otsuseid ettevalmistavate ametnike töökoormus (töökoormuse tõusu ei ole võimalik täpsemalt prognoosida, kuivõrd parajasti ei ole teada, kui sageli on VVJK otsuse alusel vaja teavet edaspidi välisriiki edastada). Kaasnev mõju: mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele Muudatuste tulemusel paraneb salastatud teabe välisriiki edastamise efektiivsus, millel on positiivne mõju välisuhetele, ühtlasi suureneb riigi julgeolek. 6.6. Kavandatavad muudatused: julgeolekukontrolli teostamist puudutavad muudatused ja juurdepääsuloa andmisest keedumise aluste täiendused Eelnõuga muudetakse RSVS §-de 19, 31, 32, 33, 41, 43, 47, 48 regulatsiooni: laiendatakse isikute/ametikohtade ringi, kelle puhul teostab julgeolekukontrolli Välisluureamet; muudetakse julgeolekukontrolli teostamisel vestluse läbiviimise kord paindlikumaks; täpsustatakse ankeedi nõuet; täiendatakse rakenduspraktikas ilmnenud vajadustest lähtuvalt riigisaladuse juurdepääsuloa andmisest keeldumise aluseid; tehakse muid riigisaladusele juurdepääsu õigusega seonduvaid muudatusi (nt kaotatakse isiku nime muudatusest teavitamise kohustus ning sellega seoses muudetakse ka RSVS §-s 53 ettenähtud vastutuse sätet). Mõju sihtrühm: julgeolekuasutused, juurdepääsuloa toetajad (RSVS § 31 lg 1 kontekstis) ja taotlejad Sihtrühma puudutav teave ei ole avalik. Kaasnev mõju: mõju riigiasutuste töökorraldusele Kõnesolevate muudatuste raames laiendatakse eelnõuga näiteks isikute ringi, kelle julgeolekukontrolli teostab Välisluureamet. Julgeolekukontrolli teostavate julgeolekuasutuste tegevust ei ole vaja muudatusest tulenevalt ümber korraldada. Välisluureameti töökoormus julgeolekukontrollide läbiviimisel vähesel määral suureneb, Kaitsepolitsei töökoormus selle võrra aga langeb. Kaitsepolitsei kulu julgeolekukontrolli läbiviimiseks väheneb ning Välisluureameti oma suureneb. Nende isikute arv, keda kontrollib edaspidi Välisluureamet, sõltub muu hulgas Kaitsepolitseiameti ja Välisluureameti peadirektorite otsustest ning Välisluureameti vajadusest kaasata isikuid koostööd tegema ning see ei pruugi olla aja jooksul 38 püsiv. Kuna muudatusega hõlmatud ametikohtade arv (seega ka puudutatud isikute arv) ei ole avalik, siis ei ole täpsemaid andmed võimalik siinkohal esitada. Samuti täiendatakse eelnõuga juurepääsuloa andmisest keeldumise aluseid, lähtudes praktika käigus ilmnenud puudustest ja võttes osaliselt eeskujuks NATO direktiivi nõuded. Nimetatud muudatusega ei kaasne julgeolekuasutuste poolt teostatava julgeolekukontrolli tööprotsessis muudatusi. Täiendavalt muudetakse paindlikumaks julgeoleku kontrolli käigus isikuga vestluse pidamise kohustus, millega ei kaasne julgeolekuasutuste töökorralduses muudatusi. Vestluste korraldamise võimaluse ettenägemine senise kohustuse asemel aitab kokku hoida julgeolekuasutuste ressurssi (ametnike tööle kuluvat aega). Tööprotsess muutub paindlikumaks, kuivõrd vestluse läbiviimise vajaduse üle saab otsustada asutus ise sõltuvalt julgeolekukontrolli käigus kogutud andmetest. Väheneb ka juurdepääsuluba taotlevate isikute halduskoormus. Kaasnev mõju: mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele Julgeolekukontrolli nõuete täpsustamise ja keeldumisaluste täiendamise tulemusel tekib võimalus salastatud teavet senisest tõhusamalt avalikuks saamise ja väärkasutamise eest kaitsta, mille tulemusel julgeolekuriskid vähenevad. 6.7. Kavandatavad muudatused: muud tehnilised muudatused Eelnõuga tehakse erinevaid täiendusi või täpsustusi RSVS regulatsiooni järgmises osas: ajakohastatakse § 22 volitusnormi sõnastust; lisatakse § 39 arvutite ja kohtvõrkude kaitse nõuete kehtestamise otsustustasandiga seonduv muudatus; §-des 40, 42, 43, 44, 46, 55 täpsustatakse töötlejate loetelu, lisades sellese Kaitseliidu (ja teatavate sätete puhul ka Eesti Panga); §-s 50 ajakohastatakse salastatud välisteabe töötlussüsteemi puudutavat nõuet. Näiteks antakse kõnesolevate muudatuste raames määrusandaja pädevusse otsustamine, milliste valitsusasutuste ja nende hallatavate riigiasutuste valve-, häire-, side- ja infosüsteeme käsitlev teave on riigisaladusena salastatud. Tegemist on õigusloome „kohase tasandi“ küsimusega, millega märkimisväärseid mõjusid ei kaasne. Täiendavalt täpsustatakse kõnesolevate muudatuste raames RSVS § 22 lõikes 6 ettenähtud volitusnormi selliselt, et riigisaladuse kaitse kontrolli komisjoni töökorra kinnitamine jääb ministri ülesandeks, kuid riigisaladuse kaitse kontrolli tööplaani kehtestab iga kalendriaasta kohta Kaitsepolitseiameti peadirektor (§ 22 täiendatakse lõikega 51). Selleks muudetakse volitusnormi alusel kehtestatud siseministri määrust. Muudatusega ei kaasne olulisi muudatusi asutuste senises töökorralduses. Ka kehtiva regulatsiooni kohaselt põhineb kontrolli tööplaani kehtestamine Siseministeeriumis Kaitsepolitseiameti sisendil. Kontrolli läbiviimiseks moodustatava komisjoni töökorra osas jääb volitusnorm samasisulisena kehtima ning selle alusel antud määruses tehakse täpsustavad muudatused. 6.8. Mõju halduskoormusele Eelnõuga ei mõjutata ettevõtjate ega kodanike halduskoormust. 7. Seaduse rakendamise kulud 39 RSVS § 23 lõike 1 p 2 muudatusega, millega antakse Välisluureameti ülesanne korraldada ja kontrollida riigisaladuse kaitset väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi asuvates Kaitseväe üksustes luurekeskusele, ei kaasne Kaitseministeeriumi hinnangul Kaitseväele lisakulusid, kuna vastavaid tegevusi tehakse riigi julgeoleku volitatud esindajale teabe kogumiseks juba praegu ning menetlustoimingute lisandumisega ei kaasne vajadust uute teenistujate järele. Riigi julgeoleku volitatud esindajal muutub ülesande üleandmise tulemusel vähesel määral töökoormus, sest suure osa menetluses vajaminevat teavet kogus Kaitsevägi. Muudatusega ei kaasne kulu kokkuhoidu, sest Välisluureameti koosseis ei muutu. RSVS § 48 lõike 3 muudatusega, millega muudetakse isikute loetelu, kelle suhtes teeb julgeolekukontrolli Välisluureamet, ei kaasne automaatset töökoormuse suurenemist. Seetõttu ei kaasne sellega ka automaatset lisakulu. Nende isikute arv, keda kontrollib edaspidi Välisluureamet, sõltub muu hulgas Kaitsepolitseiameti ja Välisluureameti peadirektorite otsustest ning Välisluureameti vajadusest kaasata isikuid koostööd tegema ning see ei pruugi olla aja jooksul püsiv. Üks muudatuse eesmärk on suunata vastastikku teise julgeolekuasutuse kontrolli teatud ülesandeid täitvaid või ametikohtadel olevaid isikuid, seega ei muuda see oluliselt senist töökoormust. Julgeolekukontrolli tegevate ametikohtade arv, koormus ja julgeolekukontrolli kulu on riigisaladus. RSVS § 39 muudatusega, millega laiendatakse töötlussüsteemide kaitse nõuete kohaldamisala ning viiakse sellekohase määruse kehtestamine Vabariigi Valitsuse tasemele, ei kaasne automaatset kulu riigiasutustele, põhiseaduslikele institutsioonidele ega kohaliku omavalitsuse üksustele. Tegelik kulu ja selle suurus sõltub otseselt kehtestatavatest nõuetest ning seda hinnatakse Vabariigi Valitsuse määruse koostamise raames. Nõuete koostamisel ja ajakohasena hoidmisel jälgitakse aga tehnika arengut ja sellega kaasnevaid ohte salastatud teabele ning laiemalt riigi julgeolekule, nende realiseerumise riski, võimalikke vastumeetmeid ning salastatud välisteabe avaldajate (eelkõige NATO ja EL) asjaomaseid nõudeid. Määruse kohaldamisala laienemise tõttu tuleb nõudeid muuta nii, et need sobiksid eri liiki töötlussüsteemidele. Sellest tuleneb ühekordne lisatöökoormus ja sellega seotud kulu Välisluureametile, kelle ülesanne on elektroonilise teabeturbe korraldamine. Kulu kaetakse vajaduse korral Välisluureameti eelarvest. 8. Rakendusaktid Seaduse rakendamiseks muudetakse Vabariigi Valitsuse 20.12.2007 määrust nr 262 „Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse kord“ (seletuskirja lisa 1). Määruse täpsemate muudatusettepanekute sõnastuse väljatöötamine toimub pärast kõnesoleva seaduseelnõu menetlust seletuskirja lisas 1 sõnastatud määruse kavandi täiendamise teel. Seaduse rakendamiseks kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega „Töötlussüsteemide kaitse nõuded“. Ühtlasi muutub koos volitusnormiga kehtetuks senine kaitseministri määrus „Arvutite ja kohtvõrkude kaitse nõuded“. Vabariigi Valitsuse määruse eelnõu väljatöötamine toimub pärast käesoleva seaduseelnõu menetlust seletuskirja lisas 2 sõnastatud määruse kavandi täiendamise teel. Seaduse rakendamiseks muudetakse siseministri 11.01.2008 kehtestatud määrust nr 4 „Riigisaladuse kaitse kontrolli läbiviimiseks moodustatava komisjoni töökord“. Määruse muutmine toimub pärast käesoleva seaduseelnõu menetlust seletuskirja lisas 3 sõnastatud määruse kavandi täiendamise teel. 40 9. Eelnõu kooskõlastamine Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi EIS kaudu ministeeriumidele ning arvamuse andmiseks Riigikogu Kantseleile, Vabariigi Presidendi Kantseleile, Õiguskantsleri Kantseleile, Riigikohtule, Eesti Pangale, Riigikontrollile, Riigikantseleile, Riigiprokuratuurile, Rahvusarhiivile, Andmekaitse Inspektsioonile. 41  Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse ning avaliku teabe seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja lisa 3 Rakendusakti kavand SISEMINISTER MÄÄRUS Tallinn 2021. a nr Siseministri 11. jaanuari 2008 määruse nr 4 „Riigisaladuse kaitse kontrolli läbiviimiseks moodustatava komisjoni töökord“ muutmine Määrus kehtestatakse riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 22 lõike 6 alusel. Siseministri 11. jaanuari 2008 määruses nr 4 „Riigisaladuse kaitse kontrolli läbiviimiseks moodustatava komisjoni töökord tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 3 lõike 1 sissejuhatav lause sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kontrolli aluseks on Kaitsepolitseiameti peadirektori poolt kinnitatav riigisaladuse kaitse kontrolli tööplaan, milles märgitakse:“; 2) paragrahvi 3 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Riigisaladuse kaitse kontrolli tööplaan edastatakse Siseministeeriumile teadmiseks 30 päeva jooksul pärast tööplaani kinnitamist.“. Mart Helme siseminister Lauri Lugna kantsler  EELNÕU 18.03.2020 Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse ning avaliku teabe seaduse muutmise seadus § 1. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmine Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 6 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „2) Välisministeeriumi juures tegutseva strateegilise kauba komisjoni kogutud ja koostatud teave, välja arvatud teave, mille avalikuks tulek ei kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut. See teave salastatakse salajasel või madalamal tasemel kuni 50 aastaks;“; 2) paragrahvi 7 punktist 1 jäetakse välja sõna „sõjalise“; 3) paragrahvi 7 punktis 4 asendatakse sõnad „ja lahingumoona“ tekstiosaga „, lahingumoona ja laskemoona“; 4) paragrahvi 7 täiendatakse punktiga 52 järgmises sõnastuses: „52) Kaitseväe ja Kaitseliidu mehitamata õhusõidukeid käsitlev teave, välja arvatud teave, mille avalikuks tulek ei kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut või mille avaldamine on kohustuslik välislepingu alusel. See teave salastatakse salajasel või madalamal tasemel kuni 30 aastaks;“; 5) paragrahvi 7 punktis 8 asendatakse arv „25“ arvuga „50“; 6) paragrahvi 8 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses: „11) Politsei- ja Piirivalveameti isikukaitse üksuse kaitseoperatsioonide läbiviimist käsitlev teave, välja arvatud teave, mille avalikuks tulek ei kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut. See teave salastatakse piiratud tasemel kuni 25 aastaks või kuni isikukaitse osutamise vajaduse äralangemiseni või isikukaitse osutamise lõppemiseni.“; 7) paragrahvi 10 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „1) Vabariigi Presidendi Kantselei, Eesti Panga, Kaitseliidu ja Vabariigi Valitsuse määrusega riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse korras määratud valitsusasutuste ning nende valitsusasutuste hallatavate riigiasutuste valve-, häire-, side- ja infosüsteeme käsitlev teave, välja arvatud käesoleva paragrahvi punktis 2 nimetatud teave ja teave, mille avalikuks tulek ei kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut. See teave salastatakse konfidentsiaalsel või madalamal tasemel kuni 30 aastaks;“; 8) paragrahvi 11 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: „(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud alusel asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabele määratakse juurdepääsupiirang kuni viieks aastaks, kui seadusest või eraõigusliku isiku, välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooniga sõlmitud lepingust ei tulene teisiti. Kui lõikes 3 1 nimetatud juurdepääsupiirangu kehtestamise põhjus püsib, võib asutuse juht juurdepääsupiirangu tähtaega korduvalt pikendada kuni viie aasta võrra, kuid mitte üle samadele tunnustele vastava riigisaladuse salastamise tähtaja.“; 9) paragrahvi 13 lõike 3 punkt 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „9) julgeolekuasutuse juht – julgeolekuasutuse loodud riigisaladuse puhul, välja arvatud riigisaladus, mis on kantud Vabariigi Valitsusele või valitsuskomisjonile otsustamiseks esitatud teabekandjale. Riigisaladuse salastatus kustutatakse enne salastamistähtaja möödumist juhul, kui see on vajalik julgeolekuasutuse ülesande täitmiseks, ning ainult selles ulatuses, mis ei sea ohtu teabes nimetatud või teabe kogumisel osalenud või osalevate isikute julgeolekut.“; 10) paragrahvi 13 lõiget 3 täiendatakse punktidega 10 ja 11 järgmises sõnastuses: „10) jälitusasutuse juht – jälitusasutuse loodud käesoleva seaduse § 8 punktis 1 nimetatud riigisaladuse puhul, välja arvatud riigisaladus, mis on kantud Vabariigi Valitsusele või valitsuskomisjonile otsustamiseks esitatud teabekandjale. Riigisaladuse salastatus kustutatakse enne salastamistähtaja möödumist juhul, kui see on vajalik jälitusasutuse ülesande täitmiseks, ning ainult selles ulatuses, mis ei sea ohtu teabes nimetatud või teabe kogumisel osalenud või osalevate isikute julgeolekut; 11) Kaitseväe juhataja või tema poolt volitatud struktuuriüksuse ülem – käesoleva seaduse § 7 punktis 7 nimetatud riigisaladuse puhul, välja arvatud riigisaladus, mis on kantud Vabariigi Valitsusele või valitsuskomisjonile otsustamiseks esitatud teabekandjale. Riigisaladuse salastatus kustutatakse enne salastamistähtaja möödumist juhul, kui see on vajalik kaitseväeluure ülesande täitmiseks, ning ainult selles ulatuses, mis ei sea ohtu teabes nimetatud või teabe kogumisel osalenud või osalevate isikute julgeolekut.“; 11) paragrahvi 14 lõiget 2 täiendatakse punktidega 7–9 järgmises sõnastuses: „7) minister – ministeeriumi valitsemisalas loodud riigisaladuse puhul, välja arvatud riigisaladus, mis on kantud Vabariigi Valitsusele või valitsuskomisjonile otsustamiseks esitatud teabekandjale; 8) riigisekretär – Riigikantselei loodud riigisaladuse puhul, välja arvatud riigisaladus, mis on kantud Vabariigi Valitsusele või valitsuskomisjonile otsustamiseks esitatud teabekandjale; 9) julgeolekuasutuse juht – käesoleva seaduse §-des 6, 7, 9 ja 10 nimetatud julgeolekuasutuse loodud riigisaladuse puhul, välja arvatud riigisaladus, mis on kantud Vabariigi Valitsusele või valitsuskomisjonile otsustamiseks esitatud teabekandjale.“; 12) paragrahvi 16 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „4) teabekandjate olemasolu ja terviklikkuse perioodilise kontrollimisega;“; 13) paragrahvi 19 lõike 1 punkt 7 tunnistatakse kehtetuks; 14) paragrahvi 20 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 2 „(7) Teabevaldaja on kohustatud kontrollima oma valduses olevate teabekandjate olemasolu ja terviklikkust vähemalt üks kord aastas ning arhiivis olevate teabekandjate olemasolu ja terviklikkust vähemalt üks kord viie aasta jooksul. Kohustusega hõlmatud teabekandjad, teabekandjate liigi, salastatuse taseme ja kontrolli korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse korras.“; 15) paragrahvi 22 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses: „(51) Kaitsepolitseiameti poolt teostatava riigisaladuse kaitse kontrolli tööplaani kinnitab Kaitsepolitseiameti peadirektor.“; 16) paragrahvi 22 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(6) Kaitsepolitseiameti poolt teostatava riigisaladuse kaitse kontrolli läbiviimiseks moodustatava komisjoni töökorra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“; 17) paragrahvi 23 lõike 1 punktist 2 jäetakse välja sõnad „ning väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi asuvates Kaitseväe struktuuriüksustes ja allüksustes“; 18) paragrahvi 23 lõike 3 sissejuhatavast lauseosast jäetakse välja sõnad „ning väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi asuvates Kaitseväe üksustes“; 19) paragrahvi 27 lõiget 2 täiendatakse pärast tekstiosa „või töötajal,“ tekstiosaga „Kaitseliidu töötajal,“; 20) paragrahvi 27 lõike 5 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „1) asjaomane minister või tema volitusel ministeeriumi valitsemisalasse kuuluva asutuse juht või Kaitseliidu ülem;“; 21) paragrahvi 31 lõike 1 sissejuhatavat lauseosa, § 33 lõiget 10, § 41 lõiget 1 ja § 43 lõiget 9 täiendatakse pärast sõna „kaudu“ sõnadega „või vastavas elektroonilises keskkonnas“; 22) paragrahvi 31 lõike 1 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „2) juurdepääsuloa taotlemisel ja pikendamisel juurdepääsuloa taotleja ankeet;“; 23) paragrahvi 32 lõike 2 punkti 2 täiendatakse pärast sõna „seotud“ sõnadega „isiku või“; 24) paragrahvi 32 lõike 2 punktis 5 asendatakse tekstiosa „või 205“ tekstiosaga „, 205 või 2052“; 25) paragrahvi § 32 lõike 2 punkt 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „9) kellel on või on olnud narkootilise või psühhotroopse aine või hasartmängusõltuvus, alkoholitarvitamise häire või kes tarvitab või on tarvitanud narkootilisi või arsti ettekirjutuseta psühhotroopseid aineid;“; 26) paragrahvi 32 lõike 2 punktist 121 jäetakse välja sõna „korduvalt“; 27) paragrahvi 32 lõike 2 punkt 14 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 3 „14) kes on sotsiaalselt või majanduslikult sõltuv isikust, kelle puhul esineb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4, 5 või 7 või lõike 2 punktis 1, 11, 2 või 8 nimetatud asjaolu;“; 28) paragrahvi 32 lõiget 2 täiendatakse punktidega 19 ja 20 järgmises sõnastuses: „19) kelle käitumine on või on olnud selline, millega võib kaasneda oht muutuda väljapressimise või muu surveavalduse objektiks; 20) kes on korduvalt rikkunud riigisaladuse või salastatud välisteabe kaitse nõudeid või eiranud käesoleva seaduse § 19 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kohustust.“; 29) paragrahvi 33 lõigetes 2 ja 3 asendatakse sõnad „või selle kehtivuse pikendamise“ tekstiosaga „, selle kehtivuse pikendamise ning juurdepääsuloa andmisest keeldumise ja kehtetuks tunnistamise“; 30) paragrahvi 33 lõiget 5 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses: „11) ei ole põhjendatud isiku juurdepääsuvajadust;“; 31) paragrahvi 35 lõike 1 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Kui teabe on loonud teenistusväline füüsiline isik või eraõiguslik juriidiline isik, annab edastamiseks kirjaliku nõusoleku põhiseaduslik institutsioon, valitsusasutus või valitsusasutuse hallatav riigiasutus, kellega sõlmitud lepingu täitmiseks on teave loodud.“; 32) paragrahvi 35 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses: „(31) Vanglateenistuse loodud riigisaladuse võib vanglateenistuse siseselt ja teistele asutustele edastada vastavalt vanglateenistuse juhi korraldusele. Vanglateenistusele edastatud piiratud tasemel salastatud riigisaladuse võib teenistuse siseselt edastada vastavalt vanglateenistuse juhi korraldusele.“; 33) paragrahvi 35 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Teabevaldaja võib edastada riigisaladust välisriigile, rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonile käesolevas seaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud korras: 1) välislepingu alusel või 2) Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni otsuse alusel, kui teabe vastuvõtja tagab kaitse edastatava teabe avalikuks tuleku eest.“; 34) paragrahvi 35 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(6) Riigisaladuse edastamine välisriigile, rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonile registreeritakse eelnevalt riigi julgeoleku volitatud esindaja juures, välja arvatud juhul, kui: 1) teavet edastab julgeolekuasutus; 2) käesoleva seaduse § 7 punktides 51, 7, 10 ja 11 nimetatud teavet edastab kaitseväeluurega tegelev Kaitseväe struktuuriüksus; 4 3) tunnistajakaitset käsitlevat teavet edastab Politsei- ja Piirivalveamet; 4) käesoleva seaduse § 8 punktides 1–3 nimetatud piiratud tasemel salastatud teavet edastab jälitusasutus või prokuratuur.“; 35) paragrahvi 36 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „, avaliku teabe seaduse § 58 lõike 1 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrusest“; 36) paragrahvi 37 lõiked 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Salastatud teabekandja tuleb selle tüüpi ja omadusi arvestades märgistada viisil, mis võimaldab: 1) saada selle valdajal aru, et tegemist on salastatud teabega; 2) saada selle töötlejal teada teabe salastatuse tase ja salastamistähtaeg, õiguslik alus, samuti teave lisaturvameetmete ja teabekandjale juurdepääsu õigust omavate isikute ringi kohta, kui need on määratud. (2) Salastatud teabekandja võib märgistamata jätta juhul, kui märgistamise tõttu tekib oht riigisaladuse salastatusele või märgistamine ei ole teabekandja tüübi või omaduste tõttu võimalik.“; 37) paragrahvi 37 lõiked 3, 5 ja 6 tunnistatakse kehtetuks; 38) paragrahvi 37 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(7) Salastatud teabekandjale kantud salastatud teabe salastatuse kustumisel on selle valdaja kohustatud asjaomast märgistust muutma viisil, mis võimaldab valdajal aru saada, et tegemist ei ole enam salastatud teabega.“; 39) paragrahvi 38 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Arhivaaliks olev teave antakse pärast selle salastatuse kustumist kooskõlas arhiiviseadusega üle Rahvusarhiivile.“; 40) paragrahvi 38 lõikes 2 asendatakse sõnad „teavet sisaldava kustunud salastatusega teabekandja“ sõnaga „teabe“; 41) paragrahvi 38 lõike 3 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõna „mille“ sõnadega „millele kantud teabe“; 42) paragrahvi 38 lõike 3 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „4) salastatud teabekandja, mis sisaldab ainult arhiiviväärtuseta teavet;“; 43) paragrahvi 38 lõiget 3 täiendatakse punktiga 41 järgmises sõnastuses: „41) salastatud teabekandja, milles sisaldunud arhiiviväärtusega teave on üle viidud teisele teabekandjale viisil, mis tagab selle autentsuse, usaldusväärsuse, terviklikkuse ja kasutatavuse;“; 44) paragrahvi 38 lõike 3 punkt 5 tunnistatakse kehtetuks; 5 45) paragrahvi 39 lõike 1 punktis 1 ja lõikes 3 asendatakse tekstiosa „lõikes 2“ tekstiosaga „lõigetes 11 ja 2“; 46) paragrahvi 39 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Elektroonilise teabeturbe tagamiseks kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega töötlussüsteemide kaitse nõuded.“; 47) paragrahvi 39 lõike 2 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks; 48) paragrahvi 40 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Riigisaladust ja salastatud teabekandjaid võib töödelda riigiasutuse, Kaitseliidu või Eesti Panga valduses oleval kinnis- või vallasasjal, kui käesolevas seaduses või selle alusel antud õigusaktides ei ole sätestatud teisiti.“; 49) paragrahvi 40 lõiget 2, § 41 lõike 1 punkti 1, § 43 lõiget 7, § 46 lõiget 3 ja § 55 lõiget 2 täiendatakse pärast sõna „riigiasutuse“ tekstiosaga „, Kaitseliidu“; 50) paragrahvi 42 lõike 1 punkti 2, § 44 lõike 2 punkti 1 ja § 44 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „riigiasutuse“ tekstiosaga „, Kaitseliidu või Eesti Panga“; 51) paragrahvi § 47 lõiget 6 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Julgeolekukontrolli teostava asutuse nõudmisel peab käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud isik esitama käesoleva seaduse § 31 lõike 1 punktis 2 nimetatud ankeedi.“; 52) paragrahvi 48 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Välisluureamet teostab julgeolekukontrolli järgmiste isikute suhtes: 1) Välisluureametisse teenistusse või tööle kandideeriv ja teenistuses või tööl olev isik, välja arvatud peadirektor ja tema asetäitja ning peadirektori määratud muu Välisluureameti ametnik või töötaja; 2) isik, keda Välisluureamet soovib kaasata või on kaasanud koostööle; 3) Kaitsepolitseiameti peadirektor ja tema asetäitja ning peadirektori määratud muu Kaitsepolitseiameti ametnik või töötaja; 4) Siseministeeriumi kantsler ja asekantsler ning Siseministeeriumis Kaitsepolitseiameti tööd suunav ja koordineeriv ametnik; 5) prokurör.“; 53) paragrahvi 49 lõike 4 esimest lauset täiendatakse pärast tekstiosa „(edaspidi taotleja)“ sõnadega „vajaduse korral“; 54) paragrahvi 49 lõike 4 teine lause tunnistatakse kehtetuks; 55) paragrahvi 50 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 6 „(6) Salastatud välisteabe töötlussüsteem peab vastama salastatud välisteabe avaldaja esitatud nõuetele. Nõuetele vastavust hinnatakse käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud tingimustel ja korras.“; 56) paragrahv 52 lõike 1 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „2) teabevaldaja poolt salastatud välisteabe kaitse korralduse nõuetele ja teabekandjate töötlemise nõuetele vastavuse ning salastatud välisteabele füüsiliste isikute juurdepääsu kontrollimine, sealhulgas riigi välisesindustes ja väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi asuvates Kaitseväe üksustes;“; 57) paragrahvi 52 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Kui välislepingust ei tulene teisiti, ei korralda ega kontrolli riigi julgeoleku volitatud esindaja: 1) julgeolekuasutuse teabevahetust välisriigi asutuse, rahvusvahelisele organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooniga ning selle käigus saadud teabe riigisisest edastamist; 2) kaitseväeluurega tegeleva Kaitseväe struktuuriüksuse teabevahetust välisriigi luure- või vastuluureülesannet täitva asutusega ning selle käigus saadud teabe riigisisest edastamist; 3) Politsei- ja Piirivalveameti tunnistajakaitset puudutava teabe vahetust välisriigi asutuse, rahvusvahelisele organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooniga ning selle riigisisest edastamist; 4) Politsei- ja Piirivalveameti käesoleva seaduse § 8 punktides 1 - 3 nimetatud piiratud tasemel salastatud teabe vahetust välisriigi asutuse, rahvusvahelisele organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooniga ning selle riigisisest edastamist.“; 58) paragrahvi 53 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „§ 19 punktides 3, 4, 6 ja 7“ tekstiosaga „§ 19 lõike 1 punktides 3, 4 ja 6“. § 2. Avaliku teabe seaduse muutmine Avaliku teabe seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 35 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: „(3) Teiste riikide või rahvusvaheliste organisatsioonide poolt edastatud juurdepääsupiirangu märkega teave, mida ei loeta vastavalt riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadusele salastatud välisteabeks, loetakse asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks.“; 2) paragrahvi 40 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Teiste riikide või rahvusvaheliste organisatsioonide poolt edastatud juurdepääsupiirangu märkega teabele, mis loetakse asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks, määrab juurdepääsupiirangu tähtaja teabe avaldaja.“; 3) paragrahvi 41 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Teiste riikide või rahvusvaheliste organisatsioonide poolt edastatud juurdepääsupiirangu märkega dokumentidele, mis loetakse asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks, lisatakse 7 käesoleva paragrahvi lõikele 2 vastav eestikeelne märge juhul, kui teabe avaldaja seda nõuab, kui see on ette nähtud välislepingus või kui see aitab selgitada juurdepääsupiirangut või selle tähtaega.“; 4) paragrahvi 42 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Teiste riikide või rahvusvaheliste organisatsioonide poolt edastatud juurdepääsupiirangu märkega dokumentidele, mis loetakse asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks, tehakse juurdepääsupiirangu kehtetuks tunnistamise kohta märge ka siis, kui neid ei ole märgistatud käesoleva seaduse § 41 lõike 3 kohaselt.“. § 3. Seaduse jõustumine (1) Käesolev seadus jõustub 2021. aasta 1. veebruaril. (2) Käesoleva seaduse § 1 punktid 45–47 jõustuvad 2021. aasta 1. juunil. Henn Põlluaas Riigikogu esimees Tallinn, Toompea „........”...........................” 2020. a ___________________________________________________________________________ Algatab Vabariigi Valitsus „........”...........................” 2020. a 8 EISi teade Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine. Eelnõu toimik: JUM/20-0440 - Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse ning avaliku teabe seaduse muutmise seadus Kohustuslikud kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Riigikantselei; Kaitseministeerium; Maaeluministeerium; Rahandusministeerium; Sotsiaalministeerium; Haridus- ja Teadusministeerium; Kultuuriministeerium; Siseministeerium; Keskkonnaministeerium; Välisministeerium Kooskõlastajad: Arvamuse andjad: Vabariigi Presidendi Kantselei; Riigikontroll; Riigikohus; Õiguskantsleri Kantselei Kooskõlastamise tähtaeg: 08.05.2020 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/08f38bd2-1254-415c-9e60-ae1203e414d3 Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/08f38bd2-1254-415c-9e60-ae1203e414d3?activity=1 Eelnõude infosüsteem (EIS) http://eelnoud.valitsus.ee/main