EXPLANATORY MEMORANDUM 1. CONTEXT OF THE PROPOSAL Reasons for and objectives of the proposal Restrictive measures are an essential tool for promot ing the objectives of the Common Foreign and Security Policy (CFSP), as set out in Article 21 of the Treaty on European Union (TEU). These objectives include safeguarding EU values, maintaining international peace and security , and consolidating and supporting democracy, the rule of law and human rights. To preserv e these values, the EU may impose restrictive measures against non-EU countries, entities , legal or natural persons . These measures comprise targeted individual measures, i.e. targeted financial sanctions (asset freezes) and restrictions on admissions (travel bans), and sectoral measures, i.e. arms embargoes or economic and financial measures (e.g. import and export restrictions, and restrictions on the provision of certain services, such as banking services) . Currently, the EU has over 40 sets of restrictive measures in place. Some of these implement restrictive measures adopted by the United Nations; others are adopted autonomously by the EU . In addition to measures addressing country-specific situations, the EU has also adopted general measures targeting the proliferation and use of chemical weapons, cyberattacks, human rights violations , and terrorism . Restrictive measures are binding on Member States and on any person or entity under the jurisdiction of Member States (EU operators) . (1) Inconsistent enforcement of Union restrictive measures As the adoption of Union restrictive measures has intensified over recent decades , so too have the schemes to circumvent them . T he Commission has previously pointed to i nconsistent enforcement of restrictive measures and the fact that this undermines their efficacy and the EU’s ability to speak with one voice . Speaking with one voice has become particularly urgent in the current context of Russia’s military aggression against Ukraine. The EU has put in place a series of restrictive measures against Russian and Belarusian individuals and entities , some of which date back to 2014. In this context, in order to enhance EU -level coordination in the enforcement of these restrictive measures, the Commission set up a ‘Freeze and Seize’ Task Force . This Task Force ensures coordination among Member States and EU a genci es such as Europol and Eurojust. It has regularly discussed the need for a common criminal law approach in order to hold accountable natural and legal persons involved in the violation of Union restrictive measures. The implementation and enforcement of Union restrictive measures is primarily the responsibility of Member States. The competent authorities in Member States have to assess whether there has been a breach of the relevant Council Decisions and Council Regulations adopted under Article 29 TEU or Article 215 of the Treaty on the Functioning of the European Union (TFEU) , respectively and to take appropriate measures. In this regard, EU Regulations systematically include a provision requiring Member States to adopt national rules providing for effective, proportionate and dissuasive penalties for infringements of those Union legal acts . Apart from the restrictions, t hese Decisions and Regulations generally include: an anti-circumvention clause, which prohibits knowing and intentional participation in activities that seek to circumvent the restrictive measures in point ; and other obligations, in particular to report on steps taken to implement the restrictive measures (e.g. reporting to authorities the amount of assets that have been frozen). While Article 29 TEU and Article 215 TFEU provide a legal basis for the Council to adopt the necessary measures in the case of adoption of Union restrictive measures , the legal basis for the adoption of restrictive measures does not provide for the approximation of criminal law definitions and the types and levels of criminal penalties . (2) Differences among Member States’ criminal definitions and penalties In the absence of EU -level harmonisation, national systems differ significantly as concerns criminalisation of the violation of EU law on Union restrictive measures. In 12 Member States, the violation of Union restrictive measures is solely a criminal offence. In 13 Member States, the violation of these measures can amount to an administrative or a criminal offence . The criteria according to which the conduct falls within one or other category of measures are usually related to its gravity (serious nature), determined in either qualitative (intent, serious negligence) or quantitative (damage) terms , but they are different in each Member State. In two Member States, the specific offence of the violation of Union restrictive measures can , at present , only l ead to administrative penalties . Penalty systems also differ substantially across Member States. I n 14 Member States, the maximum length of imprisonment is between 2 and 5 years. In 8 Member States, maximum sentences between 8 and 12 years are possible . The maximum fine that can be imposed for the violation of Union restrictive measures – either as a criminal or as an administrative offence – varies greatly across Member States, ranging from EUR 1 200 to EUR 5 0 00 000 . Fourteen Member States provide for criminal liability of legal persons for the violation of Union restrictive measures . In addition, 12 Member States provide for administrative penalties, notably fines, which may be imposed on legal persons when their employees or their management violate restrictive measures. Maximum fines for legal persons range from EUR 133 000 to EUR 37.5 million . (3) Lack of criminal investigations and prosecutions I n practice, very few individuals or legal persons responsible for the violation of Union restrictive measures are effectively held accountable . However, the Genocide Network report notes that ‘a positive trend can be observed recently in the number of enforcement actions launched and the rise in penalties imposed by certain national authorities’ . Despite the positive trends in some Member States, there seem to be only a few in which there are ongoing judicial proceedings related to the violation of Union restrictive measures . This can serve as an indication that in many Member States insufficient priority is given to investigating and prosecuting the violation of Union restrictive measures . In this regard, it should be noted that Europol and Eurojust have developed a number of activities to further support police and judicial authorities investigating and prosecuting the violation of Union restrictive measures. They have been cross-checking the list of EU - designated individuals and companies against their databases. Europol has also launched ‘Operation Oscar’ to support financial investigations by Member States targeting criminal assets owned by individuals and legal entities subject to Union restrictive measures. At the same time , criminal investigations and prosecutions often build on the detection and referral , from administrative authorities to law enforcement , of violations of Union restrictive measures. The absence of such referrals points to a lack of such operational cooperation within national enforcement chain s . (4) Negative consequences of the status quo In the absence of law enforcement, and of judicial authorities having appropriate and effective tools and resources available to prevent, detect, investigate and prosecute the violation of Union restrictive measures , designated individuals and legal persons whose assets are frozen may continue to be able to access their assets in practice and to support regimes that are targeted by Union restrictive measures , thus frustrating the objectives of those restrictive measures . Moreover, Member States have very different definitions of, and disparate penalties for, the violation of Union restrictive measures under their administrative and/or criminal law . This indicates that the same infringement might be punished with different penalties and at different enforcement levels. T his weakens the enforcement of Union restrictive measures and undermines the credibility of the EU’s objectives. Finally, in some cases the proceeds generated by the activities carried out in violation of Union restrictive measures may also allow the entities and individuals targeted by those restrictive measures to continue to engage in the behaviour for which they have been subject to restrictive measures. (5) Objectives of the proposal Against this background, following a European Commission proposal presented on 25 May 2022 , the Council has decided to identify the violation of Union restrictive measures as an area of crime that meets the criteria specified in Article 83(1) TFEU . This has en a bled t he Commission to adopt this proposal for a Directive under the ordinary le gislative procedure, which aims to approximate the definition of criminal offences and penalt i es for the violation of Union restrictive measures. The objectives of this proposal are to: (a) a pproximate definitions of criminal offences related to the violation of Union restrictive measures; (b) e nsure effective, dissuasive and proportionate penalty types and levels for criminal offences related to the violation of Union restrictive measures; (c) f oster cross-border investigation and prosecution; and (d) i mprove the operational effectiveness of national enforcement chains to foster investigations, prosecutions and sanctioning. Consistency with existing policy provisions in the policy area Article 2 TEU lays down the EU’s common values of human dignity, freedom, democracy, equality, the rule of law and respect for human rights. The effective enforcement of restrictive measures, including through criminal law measures aimed at addressing the violation of restrictive measures , supports the upholding of such common values within and outside the EU . Furthermore, the EU constitutes an area of freedom, security and justice that respect s fundamental rights , and different legal systems and traditions of Member States. It aims at ensur ing a high level of security through measures that includ e preventing and combating crime, racism and xenophobia. Under Article 83(1) TFEU, the European Parliament and the Council may ‘ establish minimum rules concerning the definition of criminal offences and penalties in the areas of particularly serious crime with a cross-border dimension, resulting from the nature or impact of such offences or from a special need to combat them on a common basis. ’ The approximation of definitions and penalties for the criminal offence of the violation of Union restrictive measures complements the Commission proposal for a Directive on asset recovery and confiscation, implementing the Security Union Strategy and the EU strategy to tackle organised crime . Th e proposal for a Directive on asset recovery and confiscation aims at strengthening the capabilities of national authorities to trace and identify, freeze and manage property that constitutes the proceeds or instrumentalities of crime. Furthermore, it provides for a reinforced legal framework on confiscation , including specific cases where a conviction for a specific crime is not possible. In addition, the proposal for a Directive on asset recovery and confiscation contributes to the effective implementation of restrictive measures since it requir es Member States to enable the tracing and identification of property linked to violations of Union restrictive measures as defined under national law . Moreover, the proposal mak es the revised rules on asset recovery and confiscation applicable to the criminal offence of the violation of Union restrictive measures . Following the adoption of this proposal for a Directive approximating the definitions and penaltie s related to the violation of Union restrictive measures, the rules on tracing and identification, freezing, management, and confiscation measures will become applicable to property related to the violation of Union restrictive measures. In the end, proceeds of the violation of Union restrictive measures, for example in instances where individuals and companies would make funds available to those subject to targeted financial sanctions (i.e. asset freezes), could become the object of confiscation measures. At the same time, instrumentalities used to pursue the violation of restrictive measures could also become the object of confiscation. Consistency with other Union policies Council Regulations on Union restrictive measures The establishment of minimum rules concerning the criminal law definition of , and penalties for , the violation of restrictive measures based on Article 83(1) TFEU would strengthen the enforcement of restrictive measures in Member States, thereby complementing the measures taken in accordance with Article 29 TEU and Article 215 TFEU. The provision on penalties in Re gulations No 833/2014 and No 269/2014 have been strengthened as part of the sixth package of restrictive measures in response to the Russian war of aggression against Ukraine. The amended provisions oblige Member States to lay down rules on penalties, including criminal penalties, applicable to infringements of these R egulations and to take all measures necessary to ensure that they are implemented. The penalties must be effective, proportionate and dissuasive. Member States must also provide for appropriate measures for the confiscation of the proceeds of such infringements. On 21 July 2022 , the Council adopted Council Regulation (EU) 2022/1273 , which amends Article 8 and Artic le 9 of Council Regulation (EU) No 269/2014. In particular, in order to ensure the effective and uniform implementation of this Regulation, and in view of the increasing complexity of evasion schemes of restrictive measures , which hamper such implementation, it oblige s designated persons and entities with assets within the jurisdiction of a Member State to report these assets and to cooperate with the competent authority in the verification of this reporting (Article 9) . Failure to respect this obligation will constitute a circumvention . Regulation 2022/1273 also strengthen s the provision on reporting obligations for EU operators, with a view to preventing the breach and circumvention of the freezing of asset s (Article 8) . However, Article 29 TEU and Article 215 TFEU are not the suitable legal basis for the approximation of criminal definitions and the types and levels of criminal penalties. 2021 Commission Communication on the European economic and financial system Furthermore, in its 2021 Communication The European economic and financial system: fostering openness, strength and resilience , the Commission notes that the implementation of Union restrictive measures is not as uniform across the EU as it ought to be. This creates distortions in the s ingle m arket, as E U companies, including EU subsidiaries of foreign companies, can find means to circumvent the restrictive measures. This also creates uncertainty among operators. Inconsistent enforcem ent undermines the efficacy of Union restric tive measures and the EU’s ability to speak with one voice. Among other initiatives, the strategy calls for further coordination work between the Commission and Member States to ensure that national penalties for breaching Union restrictive measures are effective, proportionate and dissuasive. Technical Support Instrument Finally, under the Technical Support Instrument , the Commission supports Member States to provide capacity building and technical advice on the implementation of restrictive measures. 2. LEGAL BASIS, SUBSIDIARITY AND PROPORTIONALITY Legal basis Under Article 83(1) TFEU, the European Parliament and the Council may, by means of directives adopted in accordance with the ordinary legislative procedure, establish minimum rules concerning the definition of criminal offences and sanctions in areas of particularly serious crime with a cross-border dimension resulting from the nature or impact of such offences or from a special need to combat them on a common basis. These areas of crime are the following: terrorism ; trafficking in human beings and sexual exploitation of women and children ; illicit drug trafficking ; illicit arms trafficking ; money laundering ; corruption ; counterfeiting of means of payment ; computer crime ; and organised crime. On the basis of developments in crime, the Council may adopt a decision identifying other areas of crime that meet the criteria specified in this paragraph. In doing so, it act s unanimously after obtaining the consent of the European Parliament. Following t he adoption of Council Decision 2022/2332 , the areas of crime listed in Article 83(1) TFEU now also include the violation of U nion restrictive measures. This has enabled the C ommission to put forward the current proposal for a Directive. Subsidiarity (for non-exclusive competence) T he objectives of this Directive are to ensure common definitions of offences related to the violation of Union restrictive measures and the availability of effective, dissuasive and proportionate criminal penaltie s for serious offences related to the violation of Union restrictive measures . As discussed in more detail in the following paragraphs, these objectives cannot be sufficiently achieved by Member States . They can instead be better achieved at EU level , by reason of the scale and effects of the conduct at stake , which is of an inherent cross-border nature and which p otentially undermines the achievement of EU objectives to safeguard inter national peace and security , and to uphold EU common values . Therefore , the EU may adopt the necessary measures in accordance with the principle of subsidiarity as set out in Article 5 TEU. T he violation of Union restrictive measures is a particularly serious area of crime, since it may perpetuate threats to international peace and security, undermine the consolidation of, and support for , democracy, the rule of law and human rights , and result in significant economic, social and environmental damage. Because of such violations, individuals and entities whose assets are frozen or whose activities are restricted continue to be able to access their assets thus frustrating the objectives of those restrictive measures. Similarly, the money generated by the exploitation of goods and natural resources traded in violation of Union restrictive measures may also allow the regimes targeted by those restrictive measures to have continued access to the necessary means (i.e. purchase the arms and weapons ) with which they maintain repressive practices and continue committing grave crimes . The violation of Union restrictive measures relating to trade could furthermore contribute to the illegal exploitation of natural resources in the jurisdiction targeted by those restrictive measures. In addition, the fact that Member States , under their administrative and/or criminal law, have very different definitions and penalties for the violation of Union restrictive measures suggests that the same infringement might be punished with different penalties and face different enforcement levels. These differences represent an obstacle to the consistent application of the Union policy on restrictive measures. They may even lead to forum shopping by offenders and could ultimately lead to their (quasi) impunity in case they choose to conduct their activities in the Member State(s) that provide for less severe penalties or have a record of being lenient in the prosecution for the violation of Union restrictive measures. This undermines the efficiency of restrictive measures and their enforcement at Union level. Such a situation has the risk of frustrating the EU objectives to safeguard international peace and security and uphold EU common values. Therefore, there is a special need for common action at EU level , by means of criminal law, to address the violation of Union restrictive measures. Furthermore, violations of Union restrictive measures have a clear and at times even inherent cross-border dimension. Not only are they usually committed by natural persons and legal entities operating on a global scale , but , in some cases , Union restrictive measures, such as restrictions on banking services, even forbid cross-border operations. Hence, by definition, their violation is conduct with a cross-border dimension requiring a common cross-border response at EU level. Finally, harmonisation would also increase the deterrent effect of penalties for the violation of Union restrictive measures. Proportionality In accordance with the principle of proportionality, as set out in Article 5 TEU, this Directive does not go beyond what is necessary to achieve its objective. The approximation of definitions of criminal offences and the types and levels of criminal penalties is limited to what is needed to effectively address the violation of Union restrictive measures in Member States . Measures on the use of investigative tools and information exchange are included only to the extent needed for the proposed criminal law framework to function effectively. Choice of the instrument Under Article 83(1) TFEU, the European Parliament and the Council may, by means of directives adopted in accordance with the ordinary legislative procedure, establish minimum rules concerning the definition of criminal offences and sanctions in the areas of particularly serious crime with a cross-border dimension resulting from the nature or impact of such offences or from a special need to combat them on a common basis. 3. RESULTS OF EX POST EVALUATIONS, STAKEHOLDER CONSULTATIONS AND IMPACT ASSESSMENTS Stakeholder consultations T argeted consultations were conducted with Member States in the Working Party on Judicial Cooperation in Criminal Matters ( COPEN ) ( 8 September 2022 ), Europol ( 5 September) and Eurojust ( 13 September). DG JUST also organised an in-depth discussion with members of its Expert Group on EU Criminal Policy ( 16 September). These consultations were based on a dedicated Commission questionnaire that rais ed questions on the offences, penalties, jurisdiction rules , and provisions on cross-border cooperation to be included in the future Directive. Collection and use of expertise Following Russia’s military aggression against Ukraine, the Commission set up the ‘Freeze and Seize’ Task Force at the beginning of March 2022. Its aim is to ensure coordination among Member States in the enforcement of Union restrictive measures on Russian and Belarusian listed individuals and companies, and to explore the interplay between Union restrictive measures and criminal law measures. These exchanges of views included meetings with national competent authorities for the implementation of restrictive measures , Europol, Eurojust , and the Genocide Network , the Secretariat of which is hosted by Eurojust. A specific subgroup of the ‘Freeze and Seize’ Task Force is dedicated to strengthening the implementation of Union restrictive measures. In particular, it tackles questions raised by national authorities and explore s possible ways to identify assets proactively. Member State n ational competent authorities participate in this subgroup. During the exchanges of views in th e context of this subgroup, references were made on several occasions to difficulties in holding accountable individuals and legal persons involved in the violation of Union restrictive measures. Participants in such exchange s also argued in favour of a common criminal law approach to the violation of Union restrictive measures. Evidence of the need for such a common approach is specifically provided for in the Genocide Network report of December 2021 . This report highlights the need for the criminalisation of the violation of Union restrictive measures to ensure that individuals or legal persons responsible for such violations are held accountable . It furthermore concludes that ‘prosecuting sanctions violations can offer a safety net to avoid impunity’, especially in the context of core international crimes . Furthermore, discussions within the ‘Freeze and Seize’ Task Force on the exchange of best practices on both criminal investigations and confiscation demonstrated the importance of a proactive approach and coordination among authorities responsible for the implementation of Union restrictive measures. Financial i ntelligence u nits, law enforcement authorities and customs authorities, along with international partners, civil society and investigative journalists, should cooperate and exchange information in order to obtain the leads that will enable law enforcement authorities to start an investigation. The Commission also consulted its Expert Group on EU Criminal Policy on 13 May and 16 September 2022 . The group generally welcomed the idea of harmonising definitions and penalties at EU level and provided specific input as regards offences, penalties, jurisdiction rules and cross-border cooperation. Impact assessment This proposal for a Directive aims at approximating the definition of criminal offences and penalties in the area of the violation of Union restrictive measures. It follows the adoption of Council Decision (EU) 2022/2332 on identifying the violation of Union restrictive measures as an area of crime that meets the specified criteria laid down in Article 83(1) of the Treaty on the Functioning of the European Union . The European Commission proposal for a Council Decision , presented on 25 May , was accompanied by a Communication Towards a Directive on criminal penalties for the violation of Union restrictive measures . Because of the urgent need to hold accountable individuals and legal persons involved in the violation of Union restrictive measures, the annex to this Communication already outlined the main elements that a future Directive on criminal penalties for the violation of Union restrictive measures could contain. Council Decision (EU) 2022/2332 on identifying the violation of Union restrictive measures a s an ar ea of crime that meets the specified criteria laid down in Article 83(1) of the Treaty on the Functioning of the European Union also underlines the urgency of the adoption of secondary legislation . Given these circumstances , no impact assessment was conducted. Fundamental rights T his Directive respect s fundamental rights and observe s the principles laid down in the Charter of Fundamental Rights of the European Union (the Charter) . Notably, the Directive ensure s compliance with the following provisions of the Charter: the right to liberty and security (Article 6 ) ; the right to protection of personal data (Article 8 ) ; the freedom to conduct a business (Article 16 ) ; the right to property (Article 17 ) ; the right to an effective remedy and to a fair trial (Article 47 ) ; the presumption of innocence and right of defence (Article 48 ) ; the principles of legality and proportionality of criminal offences and penalties (Article 49 ) ; and the right not to be tried or punished twice in criminal proceedings for the same offence (Article 50) . This Directive will have to be transposed into national law respecting fundamental rights . In particular, Member States should ensure that the imposition of criminal and administrative penaltie s respects the principles of the Charter, including the privilege against self-incrimination, the right to remain silent and the prohibition of being tried or punished twice in criminal proceedings for the same offence . Member States should also ensure that the procedural rights of suspected or accused persons in criminal proceedings are respecte d . In this regard, t he obligations under this Directive are without prejudice to Member States ’ obligations under EU law on procedural rights in criminal proceedings. Finally , this Directive will have to be transposed without prejudice to the applicable rules on reporting, confidenti ality and professional secrecy. 4. BUDGETARY IMPLICATIONS The current proposal has negligible budgetary implications for Member States and for the Commission. Specific information on the financial implications for the Commission can be found in the legislative financial statement attached to this legislative package. As provided for in A rticle 19 (1) and (4) of the current proposal, the Commission will have to undertake a number of reporting obligations. Two years after the end of the transposition period, the Commission will have to produce a report on how Member States transposed the Directive. Five years after the end of the transposition period, the Commission must produce a study on the Directive’s effectiveness to evaluate its added value. The latter will only happen after the end of the current multiannual financial framework . The first report relates to transposition of the Directive by Member States . The second report that the Commission has to produce is a study that will assess the effectiveness of the Directive, with respect to a specified series of indicators. In addition , the legislative financial statement details the costs for the collection and analysis of statistics on the criminal offences referred to in A rticles 3, 4 and 5 . Member States have to submit these statistics to the Commission on an annual basis, in accordance with A rticle 19 (2) and (3) of the current proposal. Besides the costs for the Commission, the proposal will also have limited financial implications for Member States. Th e se financial implications can be divided into three parts. (1) A s provided for in A rticle 15 of the current proposal, Member S tates will have to ensure that effective investigative tools are made available for the investigation of offences related to the violation of Union restrictive measures. (2) I n accordance wit h A rticle 13 of the current proposal, Member States will have to ensure coordination and cooperation at strategic and operational level among all their competent authorities involved in the prevention , investigation and prosecution of offences related to the violation of Union restrictive measures. (3) Member States will face some costs related to the above - mentioned obligation to submit, on an annual basis, statistics on the criminal offences referred to in A rticles 3, 4 and 5. However, insufficient data are available to enable an exact cost estimate of the related costs . 5. OTHER ELEMENTS Implementation plans and monitoring, evaluation and reporting arrangements Member States will have six months after the entry into force of the Directive to transpose it into national legislation. Two years after the end of this transposition period, the Commission will have to produce a report on how Member States transposed the Directive. Five years after the end of the transposition period, the Commission must produce a study on the Directive’s effectiveness to evaluate its added value. Detailed explanation of the specific provisions of the proposal Article 1: Subject matter This provision sets out the purpose of the Directive, in particular its aim of ensuring the effective application of Union restrictive measures. Article 2: Scope and definitions This provision sets out the scope of the Directive. It applies to violations of Union restrictive measures adopted by the EU on the basis of Article 29 TEU or Article 215 TFEU . S uch measures include the freezing of funds and economic resources, prohibitions on making funds and economic resources available and prohibitions on entry into , or transit through the territory of a Member State of the European Union, as well as sectoral economic measures and arms embargoes. Furthermore, this provision provides definitions of terms used in the Directive, including of the ‘designated person, entity or body’ , ‘funds’ and ‘economic resources ’ . Article 3: Violation of Union restrictive measures This provision describes the criminal offences covered by this Directive. The offences cover violations of the prohibitions and restrictions contained in Union restrictive measures, conduct intended to circumvent Union restrictive measures , and b reaching conditions under authorisations granted by competent authorities to conduct certain activities otherwise prohibited by the restrictive measures . These offences are not to be understood as impos ing obligations on natural persons contrary to the right not to incriminate oneself and to remain silent as set out in the Charter and Directive (EU) 2016/343 . In addition, they do not affect the applicable rules on reporting, confidentiality and professional secrecy. Moreover, activities which concern the provision of goods and services of daily use for the personal use of designated natural persons, such as food and healthcare products and services, or of petty cash, where it is clearly limited to fulfilling the basic human needs of such persons and their dependent family members are excluded from criminalisation. The failure to report such activities are also excluded from criminalisation. In addition, the delivery of humanitarian aid to persons in need is excluded from criminalisation. Such humanitarian aid must be provided strictly in accordance with international humanitarian law and can notably consist of food and nutrition, shelter, health care, water and sanitation. Furthermore, in implementing this Directive, Member States should take into account that International Humanitarian Law, the law of armed conflict, requires that restrictive measures should not prevent the delivery of humanitarian aid in line with principles of impartiality, humanity, neutrality and independence. Certain v iolations of Union restrictive measures also constitute a criminal offence when committed with serious negligence. In particular , professionals, such as in legal, financial and trade services, should exercise due diligence to prevent any violation of Union restrictive measures . Article 4 : Inciting, aiding and abetting, and attempt Article 4 criminalises inciting, and aiding and abetting, the commission of criminal offences referred to in Article 3. Also, attempt s to commit criminal offences listed in Articles 3 are criminalised. Article 5 : Criminal penalties for natural persons A rticle 5 provides minimum standards to ensure that the offences referred to in Artic les 3 and 4 are punishable by effective, proportionate and dissuasive criminal penalties. T he proposal requires that Member States establish specific sanction levels and types for criminal offences related to the violation of Union restrictive measures. The categorisation proposed reflects the seriousness of the offences. A monetary threshold of EUR 100 000 is set as a way to distinguish more serious offences that should be punishable by a maximum term of imp risonment of at least 5 years. As mentioned, currently , in 14 Member States, the maximum length of imprisonment is between 2 and 5 years. In 8 Member States, maximum sentences between 8 and 12 years are possible . Additional penalties or measures should also be available in criminal proceedings against natural persons. They should include fines. Article 6 : Liability of legal persons A rticle 6 contains obligations to ensure the liability of legal persons for of fences referred to in Articles 3 and 4 where such offences have been committed for their benefit. This A rticle also provides that Member States should make sure that legal persons can be held accountable for a lack of supervision and control that has made possible the commission of an offence referred to in Article 3 and 4 for the benefit of the legal person. Furthermore, the liability of the legal person should not exclude criminal proceedings against natural persons. Article 7 : Penalties for legal persons A rticle 7 sets out penaltie s applicable to legal persons involved in the criminal offences covered by this proposal. In particular, Member States are required to take the necessary measures to ensure that a leg al person held liable pursuant to A rticle 6 is subject to effective, proportionate and di ssuasive penalties, including: c riminal or non-criminal fines; exclusion from access to public funding, including tender proce dures, grants and concessions; disqualification from the practice of business activities; withdrawal of permits and authorisations to pursue activities that have resulted in committing the offence; placing under judicial supervision; judicial winding up ; and closure of establishments that have been used for committing the criminal offence. In addition, this A rticle provides that Member States should take the necessary measures to ensure that legal persons that benefit from the commission by others of offences in violation of Union restrictive measures are punishable by fines, the maximum limit of which should be not less than 5 per cent of the total worldwide turnover of the legal person in the business year preceding the fining decision. The liability of legal persons does not exclude the possibility of criminal proceedings against natural persons who are the perpetrators of criminal offences specified in A rticles 3 and 4 . Article 8 : Aggravating circumstances A rticle 8 sets out the aggravating circumstances to be taken into account when penalties are applied to an o ffence referred to in A rticles 3 and 4 . Any of the following circumstances should be considered an aggravating circumstance: the offence was committed in the framework of a criminal organisation within the meaning of Council Framework Decision 2008/841/JHA ; the offence was committed by a professional service provider in violation of their professional obligations; the offence was committed by a public official when performing their duties; and the offence was committed by another person when performing a public function. Article 9 : Mitigating circumstance A rticle 9 sets out a mitigating circumstance to be considered when penaltie s are applied to an o ffence referred to in Articles 3 and 4 . This would be where the offender provides the administrative or judicial authorities with information they would not otherwise have been able to obtain, helping them to: (i) identify or bring to justice the other offenders ; and/ or (ii) find evidence. Article 1 0 : Freezing and confiscation Article 10 clarifies the concept of ‘ proceeds ’ specifically in situations in which the designated person, entity or body commits or participates in the specific circumvention offences under Article 3(2)( h ) (i) and (ii) . The proportionality of confiscation will have to be observed in each individual case. Article 1 1 : Jurisdiction rules A rticle 1 1 lays down provisions on jurisdiction to make sure that Member States establish jurisdiction for offences covered by the proposal. Member States should exercise jurisdiction over offences committed by legal persons established in their territory and where the offences are committed for the benefit of a legal person i n respect of any business done in whole or in part within the EU. In particular, the 2021 report of the Genocide Network mentions several relevant cases of companies established in a Member State violating restrictive measures in non-EU countries. Furthermore, t he establishment of jurisdiction over legal persons in respect of any business done in whole or in part within the EU is of particular importance to tackle the violation of Union restrictive measures. This will enable Member States to prosecute violation with an EU connection that is conducted via non-EU countries and/or by non-EU persons, e.g. exports from the EU to a targeted destination or end - user, or transfers of assets from the EU to a listed person. Article 1 2 : Limitation periods A rticle 1 2 lays down provisions on limitation periods in order to allow the competent authorities to investigate, prosecute and adjudicate criminal offences covered by this proposal during a certain time period. Article 1 3 : Coordination and cooperation between competent authorities within a Member State This provision requires Member States to ensure coordination and cooperation at strategic and operational level among all their competent authorities involved in the prevention , investigation and prosecution of offences related to the violation of Union restrictive measures. Article 1 4 : Reporting of offences and protection of persons who report offences related to the violation of Union restrictive measures or who assist the investigation This provision concerns the protection of whistle-blowers reporting information or providing evidence to a criminal investigation relating to the violation of Union restrictive measures. Article 1 5 : Investigative tools This provision lays down that effective investigative tools, such as those that are used in organised crime or other serious crime cases, shall also be available for investigating or prosecuting offences referred to in Articles 3 and 4 . Article 1 6 : Cooperation between Member States , the Commission , Europol, Eurojust and the European Public Prosecutor’s Office This provision requires Member State s authorities, Europol, Eurojust, the European Public Prosecutor ’ s Office, and the Commission, within their respective competence, to cooperate with each other in the fight against criminal offences referred to in Articles 3 and 4 . T he competent authorities of the Member States should also share information on practical issues. Article 17 : Amendments to Directive (EU) 2018/1673 The provision amends Article 2 of Directive (EU) 2018/1673 on combatting money laundering by criminal law by defining the violation of Union restrictive measures as “criminal activities” . As a consequence, money laundering as described in Article 3 of Directive (EU) 2018/1673 involving pro perty derived from the criminal offences cove red by this Directive constitutes a criminal offence. Articles 18-21 These A rticles contain further provisions on transposition by Member States, reporting by Member States, evaluation and reporting by the Commission, entry into force , and addressees of this Directive. Given the urgent need to hold accountable individuals and legal persons involved in the violation of Union restrictive measures, Member States should bring into force the laws, regulations and administrative provisions necessary to comply with this Directive within 6 months after the entry into force of this Directive. 2022/0398 (COD) Proposal for a DIRECTIVE OF THE EUROPEAN PARLIAMENT AND OF THE COUNCIL on the definition of criminal offences and penalties for the violation of Union restrictive measures THE EUROPEAN PARLIAMENT AND THE COUNCIL OF THE EUROPEAN UNION , Having regard to the Treaty on the Functioning of the European Union, and in particular Article 83(1) thereof, Having regard to the proposal from the European Commission, After transmission of the draft legislative act to the national parliaments, Acting in accordance with the ordinary legislative procedure, Whereas: (1) In order to ensure the effective application of Union restrictive measures, the integrity of the internal market within the Union, and to achieve a high level of security within the Area of Freedom, Security and Justice, it is necessary to establish minimum rules concerning the definition of criminal offence s and penalties with regard to the violation of those Union restrictive measures. (2) Union restrictive measures, such as measures concerning the freezing of funds and economic resources, the prohibitions on making funds and economic resources available and the prohibitions on entry into or transit through the territory of a Member State, as well as sectoral economic measures and arms embargoes, are an essential tool for the promotion of the objectives of the Common Foreign and Security Policy, as set out in Article 21 of the Treaty on European Union (‘TEU’). Those objectives include safeguarding the Union’s values, security, independence and integrity, consolidating and supporting democracy, the rule of law, human rights and the principles of international law and maintaining international peace, preventing conflicts and strengthening international security in line with the aims and principles of the United Nations Charter. (3) To ensure the effective application of Union restrictive measures, i t is necessary that Member States have effective, proportionate and dissuasive penalties in place for the violation of those Union restrictive measures, including obligations, such as reporting, established therein. It is also necessary that t hose penalties address the circumvention of Union restrictive measures. (4) The effective application of Union restrictive measures calls for common criminal definitions of conduct infringing Union restrictive measures . Member States should ensure that this conduct constitutes a criminal offence when committed with intent as well as with serious negligence, in case the natural or legal person knew or should have known , t hat their conduct would infringe Union restrictive measures. (5) The effective application of Union restrictive measures also calls for common criminal definitions of conduct circumventing a Union restrictive measure . (6) P ersons , entities and bodies, which are designated individually in Union restrictive measures and subject to those Union restrictive measures, may often be involved as instigators and accomplices. For instance, the practice by designated persons and entities of transferring funds, property or economic resources to a third party with a view to circumvent Union restrictive measures is increasingly widespread. Therefore, this conduct is covered by the circumvention offence approximated by this Directive. (7) Legal professionals, as defined by the Member States, should be subject to this Directive, including the obligation to report the violation of Union restrictive measures, when providing services in the context of professional activities, such as legal, financial and trade services. Experience shows that there is a clear risk of the services of those legal professionals being misused for the purpose of violating Union restrictive measures. There should, however, be exemptions from any obligation to report information which is obtained in strict connection with judicial, administrative or arbitral proceedings, whether before, during or after judicial proceedings, or in the course of ascertaining the legal position of a client. Therefore, legal advice in those circumstances should remain subject to the obligation of professional secrecy, except where the legal professional is taking part in the violation of Union restrictive measures, the legal advice is provided for the purposes of violating Union restrictive measures, or the legal professional knows that the client is seeking legal advice for the purposes of violating Union restrictive measures. Knowledge can be inferred from objective factual circumstances . (8) The effective application of Union restrictive measures furthermore calls for a common criminal law definition of conduct breaching conditions under authorisations granted by competent authorities to conduct certain activities, which in the absence of such an authorization are prohibited or restricted under a Union restrictive measure . (9) It is appropriate to exclude from the criminalisation activities which concern the provision of goods and services of daily use for the personal use of designated natural persons, such as food and healthcare products and services, or of petty cash, where it is clearly limited to fulfilling the basic human needs of such persons and their dependent family members. The failure to report such activities should also be excluded from criminalisation. In addition , it is appropriate to exclude from criminalisation the delivery of humanitarian aid to persons in need. Such humanitarian aid must be provided strictly in accordance with international humanitarian law and can notably consist of food and nutrition, shelter, he alth care, water and sanitation. Furthermore, in implementing this Directive, Member States should take into account that International Humanitarian Law, the law of armed conflict, requires that restrictive measures shou ld not prevent the delivery of hu manitarian aid in line with principles of impartiality, humanity, neutrality and independence . (10) Penalties for the offences should be effective, dissuasive and proportionate. To this end, minimum levels for the maximum term of imprisonment should be set for natural persons. Additional penalties or measures should also be available in criminal proceedings. The y should include fines , taking into account that the violation of Union restrictive measures is mostly motivated by economic considerations. (11) Given that legal persons are also subject to Union restrictive measures , legal persons should also be held criminally liable for offences related to the violation of Union restrictive measures according to this Directive. Member States whose national law does not provide for the criminal liability of legal persons should ensure that their administrative sanctioning systems provide for effective, dissuasive and proportionate penalty types and levels. (12) A further approximation and effectiveness of level of penalties imposed in practice should be fostered through common aggravating circumstances that reflect the severity of the crime committed. The notion of aggravating circumstances should be understood either as facts allowing the national judge or court to pronounce a higher sentence for the same offence than the one incurred without these facts, or as the possibility of retaining several offences cumulatively in order to increase the level of the penalty . Member States should provide for the possibility of at least one of these aggravating circumstances in accordance with applicable rules established by their legal system on aggravating circumstances. In any case, it should remain within the discretion of the judge or the court to determine whether to increase the sentence, taking into account all the circumstances of the individual case. (13) Member States should also ensure that in situations where the offender provides the competent authorities with information they would not otherwise have been able to obtain, helping them to identify or bring to justice other offenders or to find evidence , such conduct may be regarded as mitigating circumstance . (14) The freezing of funds and of economic resources imposed by Union restrictive measures is of an administrative nature. As such it should be distinguished from freezing measures of a criminal nature referred to in Directive (EU) […/…] [Directive on asset recovery and confiscation] . (15) There is a need to clarify the concept of proceeds specifically in situations in which the designated person, entity or body commits or participates in : (i) concealing funds or economic resources owned, held, or controlled by a designated person, entity or body, which should be frozen in accordance with a Union restrictive measure, by the transfer of those funds, or economic resources to a third party; or (ii) concealing the fact that a person, entity or body subject to restrictive measures is the ultimate owner or beneficiary of funds or economic resources, through the provision of false or incomplete information . In th o se circumstances, as a consequence of the conduct of concealing, the designate d person, entity of body may continue to access and make full use or dispose of the funds or economic resources subject to Union restrictive measures which have been concealed . Such funds or economic resources should therefore be considered as proceeds of crime for the purposes of Directive (EU) […/…] [ Directive on asset recovery and confiscation ] , it being understood that t he proportionality of confiscation of such proceeds will have to be observed in each individual case. (16) Given, in particular, the global activities of the perpetrators of illegal conduct covered by this Directive, together with the cross-border nature of the offences and the possibility of cross-border investigations, Member States should establish jurisdiction in order to counter such conduct effectively. (17) Member States should lay down rules concerning limitation periods necessary to enable them to counter offences related to the violation of Union restrictive measures effectively, without prejudice to national rules that do not set limitation periods for investigation, prosecution and enforcement. (18) To ensure an effective, integrated and coherent enforcement system, Member States should organise internal cooperation and communication between all actors along the administrative and criminal enforcement chains. (19) To ensure the effective investigation and prosecution of violations of Union restrictive measures, Member States ’ competent authorities should cooperate through and with Europol , Eurojust and the European Public Prosecutor’s Office (EPPO). Th ese competent authorities should also share information among each other and with the Commission on practical issues. (20) Whistleblowers can provide valuable information to competent authorities concerning past, ongoing or planned violations of Union restrictive measures , including attempts to circumvent them . This information can relate, for example, to facts concerning violations of Union restrictive measures , their circumstances and the individuals, companies and third countries involved. Therefore, it should be ensured that adequate arrangements are in place to enable such whistleblowers to alert the competent authorities and to protect them from retaliation. For that purpose, it should be provided that Directive (EU) 2019/1937 of the European Parliament and of the Council is applicable to the reporting of violations of Union restrictive measures and to the protection of persons reporting such violations. (21) To ensure the effective investigation and prosecution of violations of Union restrictive measures, t hose responsible for investigating or prosecuting these measures should have the possibility of using investigative tools such as those which are used in combating organised crime or other serious crimes. The use of such tools, in accordance with national law, should be targeted and take into account the principle of proportionality and the nature and seriousness of the offences under investigation as well as respecting the right to the protection of personal data. (22) A n amendment to Directive (EU) 2018/1673 on combatting money laundering by criminal law should ensure that the violation of Union restrictive measures will be considered a predicate offence for money laundering according to t hat Directive. (23) T he objectives of this Directive, namely to ensure common definitions of offences related to the violation of Union restrictive measures and the availability of effective, dissuasive and proportionate criminal penalties for serious offences related to the violation of Union restrictive measures cannot be sufficiently achieved by Member States but can rather, by reason of the scale and effects of this Directive , be better achieved at Union level, taking into account the inherent cross-border nature of the violation of Union restrictive measures and their p otential to undermine the achievement of the Union objectives to safeguard inte rnational peace and security as well as to uphold Union common values . Therefore the Union may adopt measures, in accordance with the principle of subsidiarity as set out in accordance with Article 5 TEU. In accordance with the principle of proportionality, as set out in that Article, this Directive does not go beyond what is necessary to achieve that objective. (24) This Directive respects the fundamental rights and observes the principles recognised in particular by the Charter of Fundamental Rights of the European Union, including the rights to liberty and security, the protection of personal data, the freedom to conduct a business, the right to property, the right to an effective remedy and to a fair trial, the presumption of innocence and the right of defence including the right not to incriminate oneself and to remain silent , the principles of legality, including the principle of non-retroactivity of criminal penalties and proportionality of criminal offences and penalties, as well as the principle of ne bis in idem . This Directive seeks to ensure full respect for those rights and principles and should be implemented accordingly. (25) In implementing this Directive, Member States should ensure that the procedural rights of suspected or accused persons in criminal proceedings are observed. In this regard, the obligations under this Directive should not affect Member States obligations under Union law on procedural rights in criminal proceedings , in particular Directives 2010/64/EU , 2012/13/EU , 2013/48/EU , (EU) 2016/343 , (EU) 2016/800 and (EU) 2016/1919 of the European Parliament and of the Council . (26) In view of the urgent need to hold individuals and legal persons involved in the violation of Union restrictive measures accountable, Member States should bring into force the laws, regulations and administrative provisions necessary to comply with this Directive within six months after the entry into force of this Directive. (27) In accordance with Articles 1 and 2 of Protocol No 22 on the position of Denmark annexed to the TEU and to the TFEU, Denmark is not taking part in the adoption of this Directive and is not bound by it or subject to its application. (28) [non-participation:] In accordance with Articles 1 and 2 of Protocol No 21 on the position of the United Kingdom and Ireland in respect of the area of freedom, security and justice, annexed to the TEU and to the TFEU, and without prejudice to Article 4 of that protocol, Ireland is not taking part in the adoption of this Directive and is not bound by i t or subject to its application. OR [participation:] In accordance with Article 3 of Protocol No 21 on the position of the United Kingdom and Ireland in respect of the area of freedom, security and justice, annexed to the TEU and to the TFEU, Ireland has notified [, by letter of…,], its wish to take part in the adoption a nd application of this Directive , HAVE ADOPTED THIS DIRECTIVE: Article 1 Subject matter This Directive establishes minimum rules concerning the definition of criminal offences and penaltie s with regard to the violatio n of Union restrictive measures . Article 2 Scope and definitions (1) This Directive applies to violations of Union restrictive measures . Those Union restrictive measures cover : (a) measures concerning the freezing of funds and economic resources ; (b) prohibitions on making funds and economic resources available ; (c) prohibitions on entry into , or transit through, the territory of a Member State (d) sectoral economic and financial measures ; and (e) arms embargoes . (2) For the purposes of this Directive, the following definitions apply: (a) ‘ Union restrictive measures’ are restrictive measures adopted by the Union on the basis of Article 29 TEU or Article 215 TFEU; (b) ‘designated person, entity or body ’ , means those natural or legal persons , entities or bodies subject to Union restrictive measure s consisting in the freezing of funds and economic resources and the prohibition to make funds and economic resources available; (c) ‘funds’ means : (i) cash, cheques, claims on money, drafts, money orders and other payment instruments; (ii) d eposits with financial institutions or other entities, balances on accounts, debts and debt obligations; (iii) p ublicly- and privately-traded securities and debt instruments, including stocks and shares, certificates representing securities, bonds, notes, warrants, debentures and derivatives contracts; (iv) i nterest, dividends or other income on or value accruing from or generated by assets; (v) c redit, right of set-off, guarantees, performance bonds or other financial commitments; (vi) l etters of credit, bills of lading, bil ls of sale; (vii) d ocuments showing evidence of an interest in funds or financial resources; (viii) c rypto assets ; (d) ‘economic resources’ means assets of every kind, whether tangible or intangible, movable or immovable, which are not funds but may be used to obtain funds, goods or services ; (e) ‘freezing of funds’ means preventing any move, transfer, alteration, use of, access to, or dealing with funds in any way that would result in any change in their volume, amount, location, ownership, possession, character, destination or any other change that would enable the funds to be used, including portfolio management ; (f) ‘freezing of economic resources’ means preventing the use of economic resources to obtain funds, goods or services in any way, including, but not limited to, by selling, hiring or mortgaging them . Article 3 Violation of Union restrictive measures (1) Member States shall take the necessary measures to ensure that the violation of a Union restrictive measure constitutes a criminal offence when committed intentionally and provided it fall s in one of the categories defined in paragraph 2 . (2) For the purposes of this Directive, the following shall be regarded as violation of a Union restrictive measure: (a) making funds or economic resources available to, or for the benefit of, a designated person , entity or body in violation of a prohibition by a Union restrictive measure ; (b) failing to freeze without undue delay funds or economic resources belonging to or owned, held or controlled by a designated person, entity or body in violation of an obligation to do so imposed by a Union restrictive measure ; (c) e nabling the entry of designated natural persons into the territory of a Member State or their transit through the territory of a Member State in violation of a prohibition by a Union restrictive measure ; (d) entering into transactions with a third State, bodies of a third State, entities and bodies owned or controlled by a third State or bodies of a third State , which are prohibited or restricted by Union restrictive measures; (e) trading in goods or services whose import, export, sale, purchase, transfer, transit or transport is prohibited or restricted by Union restrictive measures, as well as providing brokering services or other services relating to those goods and services; (f) providing financial activities which are prohibited or restricted by Union restrictive measures , such as financing and financial assistance, providing investment and investment services, issuing transferrable securities and money market instruments , accepting deposits, providing specialised financial messaging services , dealing in banknotes, provide credit rating services , providing crypto assets and wallets ; (g) providing other services which are prohibited or restricted by Union restrictive measures, such as legal advisory services, trust services, public relations services, accounting, auditing, bookkeeping and tax consulting services, business and management consulting, IT consulting, public relations services, broadcasting , architectural and engineering services ; (h) circumventing a Union restrictive measure by : (i) concea ling funds or economic resources owned , held, or controlled by a designated person, entity or body, which should be frozen in accordance with a Union restrictive measure , by the transfer of those funds, or economic resources to a third party ; (ii) concealing the fact that a person, entity or body subject to restrictive measures is the ultimate owner or beneficiary of funds or economic resources , through the provision of false or incomplete information ; (iii) failing by a designated person, entity or body to comply with an obligation under Union restrictive measures to report funds or economic resources within the jurisdiction of a Member State, belonging to, owned, held, or controlled by them ; (iv) failing to comply with an obligation under Union restrictive measures to provide without undue delay information on funds or economic resources frozen or information held about funds and economic resources within the territory of the Member States , belonging to, owned, held or controlled by designated persons, entities or bodies and which have not been frozen , to the competent administrative authorities ; (v) f ailing to cooperate with the competent administrative authorities in any verification of information under points ( iii ) and ( iv ) , upon their reasoned request ; (i) breaching or fail ing to fulfil conditions under authori z ations granted by competent authorities to conduct activities, which in the absence of such an authorization are prohibited or restricted un der a Union restrictive measure. (3) T he conduct referred to in paragraph 2, points ( a ) to ( g ) shall constitute a criminal offence also if committed with serious negligence. (4) Nothing in paragraph 2 shall be understood as impos ing obligations on natural persons contrary to the right not to incriminat e oneself and to remain silent as enshrined in the Charter of Fundamental Rights of the European Union and Directive (EU) 2016/343. (5) Nothing in p aragraph 2 shall be understood as imposing an obligation on legal professional s to report information which is obtained in strict connection with judicial, administrative or arbitral proceedings, whether before, during or after judicial proceedings, or in the course of ascertaining the legal position of a client. L egal advice in those circumstances sh all be protected by professional secrecy, except where the legal professional is taking part in the violation of Union restrictive measures, the legal advice is provided for the purposes of violating Union restrictive measures, or the legal professional knows that the client is seeking legal advice for the purposes of violating Union restrictive measures. (6) Paragraph s 1 , 2 and 3 shall n ot apply to : - the provision of goods or services of daily use for the personal use of designated natural persons, such as food and healthcare products and services, or of petty cash, where it is clearly limited to fulfilling the basic human needs of such persons and their dependent family members , - to the failure to report such activities ; - to humanitarian aid provided for persons in need . Article 4 Inciting, aiding and abetting, and attempt (1) Member States shall take the necessary measures to ensure that inciting, aiding and abetting the offences referred to in Article 3 is punishable as a criminal offence. (2) Member States shall take the necessary measures to ensure that the attempt to commit any of the offences referred to in Article 3 (2) , points (a) to (g), (h (i), (ii) and point ( i) , i s punishable as a criminal offence. Article 5 Criminal penalties for natural persons (1) Member States shall ensure that the criminal offences referred to in Articles 3 and 4 are punishable by effective, proportionate and dissuasive criminal penaltie s. (2) Member States shall take the necessary measures to ensure that the criminal offe nces referred to in Article 3 are punishable by a maximum penalty which provides for imprisonment. (3) Member States shall take the necessary measures to ensure that the criminal offences referred to in Article 3(2) , point s ( h )( iii) , ( iv ) and ( v ) , are punishabl e by a maximum penalty of at least one year of imprisonment when they involve funds or economic resources of a value of at least EUR 100 000. Member States shall ensure that the threshold of EUR 100 000 or more may also be met through a series of linked offences r eferred to in Article 3(2) , point s ( h )( iii ) , ( iv ) and ( v ) , when committed by the same offender . (4) Member States shall take the necessary measures to ensure that the criminal offe nces referred to in Article 3 (2) , points (a) to ( g ) , (h ) ( i ) and ( ii ) , and point ( i ) , a re punishable by a maximum penalty of at least f ive years of imprisonment when they involve funds or economic resources of a value of at least EUR 100 000 . Member States shall ensure that t he threshold of EUR 100 000 or more may also be met through a series of linked offences referred to in Article 3(2) , points (a) to (g ) , (h ) ( i ) and ( ii ) , and point ( i ) , by the same offender . (5) Member States shall take the necessary measures to ensure that natural persons who have committed the offences referred to in Articles 3 and 4 may be subject to additional penalties . Those additional penalties shall include fines. Article 6 Liability of legal persons (1) Member States shall take the necessary measures to ensure that legal persons can be held liable for offences referred to in Articles 3 and 4 committed for their benefit by any person, acting either individually or as part of an organ of the legal person, and having a leading position within the legal person, based on: (a) a power of representation of the legal person; (b) an authority to take decisions on behalf of the legal person; (c) an authority to exercise control within the legal person. (2) Member States shall also take the necessary measures to ensure that legal persons can be held liable where the lack of supervision or control by a person referred to in paragraph 1 of this Article has made possible the commission, by a person under its authority, of any of the criminal offences referred to in Article 3 and 4 for the benefit of that legal person. (3) Liability of legal persons under paragraphs 1 and 2 of this Article shall not exclude the possibility of criminal proceedings against natural persons who are perpetrators , inciters or accessories in the offences referred to in Articles 3 and 4 . Article 7 Penalties for legal persons (1) Member States shall take the necessary measures to ensure that a legal person held liable pursuant to Article 7 is subject to effective, proportionate and dissuasive penalties , which shall include criminal or non-criminal fines , exclusion from entitlement to public benefits or aid, exclusion from access to public funding, including tender procedures, grants and concessions and may include other penalties , such as: (a) disqualification from the practice of business activities ; (b) withdrawal of permits and authorisations to pursue activities which have resulted in committing the offence; (c) placing under judicial supervision; (d) judicial winding-up; (e) closure of establishments, which have been used for committing the criminal offence. (2) Member States shall take the necessary measures to ensure that for legal persons held liable pursuant to Article 7 the criminal offences referred to in Article 3(2) , point s (h ) ( iii) to (v) , are punishable by fines, the maximum limit of which should be not less than 1 percent of the total worldwide turnover of the legal person in the business year preceding the fining decision. (3) Member States sh all take the necessary measures to ensure that for legal persons held liable purs u ant to Article 7 the criminal offences referred to in Article 3(2) , points (a) to (f) , (h )( i ) and ( ii ) , and point (i ) , are punishable by fines, the maximum limit of which should be not less than 5 percent of the total worldwide turnover of the legal person in the business year preceding the fining decision. Article 8 Aggravating circumstances In so far as the following circumstances do not already form part of the constituent elements of the criminal offences referred to in Articles 3 a nd 4 , Member States shall take the necessary measures to ensure that one or several of the following circumstances may be regarded as aggravating circumstances: (a) t he offence was committed in the framework of a criminal organisation within the meaning of Council Framework Decision 2008/841/JHA ; (b) the offence was committed by a professional service provider in violation of his professional obligations ; (c) the offence was committed by a public official when performing his or her duties; (d) t he offence was committed by another person when performing a public function . Article 9 Mitigating circumstance Provided this is not already an obligation under Union restrictive measures , Member States shall take the necessary measures to ensure that, in relation to the offences referred to in Articles 3 and 4 , the following may be regarded as a mitigating circumstance : (a) the offender provides the competent authorities with information they would not otherwise have been able to obtain, helping them to identify or bring to justice the other offenders; (b) the offender provides the competent authorities with information they would not otherwise have been able to obtain, helping them to find evidence . Article 10 Freezing and confiscation Member States shall take the necessary measures to ensure that funds or economic resources subject to Union restrictive measures in respect of which th e designated person, entity or body commits or participates in an offence refer red to in Article 3(2), point s (h )( i ) or ( ii ), are considered as ‘ proceeds ’ of crime for the purposes of Directive (EU) […/…] [Directive on asset recovery and confiscation] . Article 1 1 Jurisdiction rules (1) Each Member State shall take the necessary measures to establish its jurisdiction over the criminal offences referred to in Articles 3 and 4 where: (a) t he criminal offence was committed in whole or in part within its territory , including its airspace ; (b) the criminal offence was committed on board of any aircraft or any vessel under the jurisdiction of a Member State; (c) the offender is one of its nationals or habitual residents; (d) the offender is one of its officials who acts in his or her official duty; (e) the offence is committed for the benefit of a legal person which is established on its territory ; (f) the offence is committed for the benefit of a legal person in respect of any business done in whole or in part on its territory . (2) Where an offence referred to in Articles 3 and 4 falls within the jurisdiction of more than one Member State, these Member States shall cooperate to determine which Member State is to conduct criminal proceedings. The matter shall, where appropriate , be referred to Eurojust in accordance with Article 12 of Council Framework Decision 2009/948/JHA . (3) In cases referred to in paragraph 1, point (c) , Member States shall take the necessary measures to ensure that the exercise of their jurisdiction is not subject to the condition that a prosecution can be initiated only following a report made by the victim in the place where the criminal offence was committed, or a denunciation from the State of the place where the criminal offence was committed. Article 1 2 Limitation periods (1) Member States shall take the necessary measures to provide for a limitation period that enables the investigation, prosecution, trial and judicial decision of criminal offences referred to in Articles 3 and 4 for a sufficient period of time after the commission of those criminal offences, so that those criminal offences can be tackled effectively. (2) Member States shall take the necessary measures to enable the investigation, prosecution, trial and judicial decision of criminal offences referred to in Articles 3 and 4 which are punishable by a maximum penalty of at least five years of imprisonment, for a period of at least five years from the time when the offence was committed. (3) By way of derogation from paragraph 2, Member States may establish a limitation period that is shorter than five years, but not shorter than three years, provided that the period may be interrupted or suspended in the event of specified acts. (4) Member States shall take the necessary measures to enable the enforcement of: (a) a penalty of more than one year of imprisonment; or alternatively (b) a penalty of imprisonment in the case of a criminal offence which is punishable by a maximum penalty of at least four years of imprisonment, imposed following a final conviction for a criminal offence referred to in Articles 3 and 4 for at least five years from the date of the final conviction. That period may include extensions of the limitation period arising from interruption or suspension. Article 1 3 Coordination and cooperation between competent authorities within a Member State Member States shall take the necessary measures to establish appropriate mechanisms for coordination and cooperation at strategic and operational levels among all their competent administrative, law enforcement and judicial authorities . Such mechanisms shall be aimed at least at: (a) ensuring common priorities and understanding of the relationship between criminal and administrative enforcement; (b) exchange of information for stra tegic and operational purposes; (c) consultation in individual investigations; (d) the exchange of best practices; (e) a ssistance to networks of practitioners working on matters relevant to investigating and prosecuting offences related to the violatio n of Union restrictive measures. Article 1 4 Reporting of offences and p rotection of persons who report offences related to the violation of Union restrictive measures or assist the investigation Member States shall take the necessary measures to ensure that the protection granted under Directive (EU) 2019/1937 , is applicable to persons reporting criminal offences referred to in Articles 3 and 4 of this Directive . Article 1 5 Investigative tools Member States shall take the necessary measures to ensure that effective investigative tools, such as those which are used in investigating organised crime or other serious crime cases, are also available for investigating or prosecuting offences referred to in Articles 3 and 4 . Article 1 6 Cooperation between Member States’ authorities, the Commission , Europol, Eurojust and the European Public Prosecutor's Office (1) Without prejudice to the rules on cross-border cooperation and mutual legal assistance in criminal matters, Member States’ authorities , Europol, Eurojust, the European Public Prosecutor's Office, and the Commission shall, within their respective competences, cooperate with each other in the fight against the criminal offences referred to in Articles 3 and 4. To that end, the Commission, and where appropriate , Europol and Eurojust, shall provide technical and operational assistance in order to facilitate the coordination of investigations and prosec u tions by the competent authorities. (2) Member States’ competent authorities shall also regularly share information on practical issues, in particular, patterns of circumvention, e.g. structures to conceal the beneficial ownership and control of assets, with the Commission and other competent authorities. Article 17 Amendments to Directive (EU) 2018/ 1673 In Article 2(1) of Directive (EU) 2018/1673, the following point is added: ‘(w) violation of Union restrictive measures’. Article 1 8 Transposition (1) Member States shall bring into force the laws, regulations and administrative provisions necessary to comply with this Directive by [OP- please insert the data- within six months after entry into force of the Directive ]. They shall immediately inform the Commission thereof. Member States shall communicate to the Commission the text of the main measures of national law which they adopt in the field covered by the Directive. (2) When Member States adopt those measures, they shall contain a reference to this Directive or shall be accompanied by such reference on the occasion of their official publication. The method of making such a reference shall be laid down by Member States. Article 1 9 Evaluation and reporting (1) B y [OP- please insert the date- two years after the transposition period is over] the Commission shall submit a report to the European Parliament and the Council, assessing the extent to which the Member States have taken the necessary measures in order to comply with this Directive. Member States shall provide the Commission with the necessary information for the preparation of that report. (2) Without prejudice to reporting obligations laid down in other Union legal acts, Member States shall, on an annual basis, submit the following statistics on the criminal offences re ferred to in Articles 3 and 4 to the Commission: (a) the number of criminal proceedings initiated, dismissed, resulting in an acquittal, resulting in a conviction and ongoing; (b) the types and levels of penalties imposed for violation of Union restrictive measures. (3) Member States shall submit the statistical data referred to in paragraph 2 to the Commission using the dedicated reporting tools set up by the Commission for reporting in the field of restrictive measures. (4) By [OP-please insert the data-five years after the transposition period is over], the Commission shall carry out an evaluation of the impact of this Directive and submit a report to the European Parliament and to the Council. Member States shall provide the Commission with necessary information for the preparation of that report. Article 20 This Directive shall enter into force on the twentieth day following that of its publication in the Official Journal of the European Union . Article 21 This Directive is addressed to the Member States in accordance with the Treaties. Done at Brussels, For the European Parliament For the Council The President The President
SELETUSKIRI 1. ETTEPANEKU TAUST Ettepaneku põhjused ja eesmärgid Piiravad meetmed on oluline vahend, millega edendatakse Euroopa Liidu lepingu (edaspidi „ELi leping“) artiklis 21 sätestatud ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) eesmärke, sealhulgas ELi väärtuste kaitsmist, rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamist ning demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja inimõiguste tugevdamist ja toetamist. Nimetatud väärtuste alalhoidmiseks võib EL kehtestada kolmandate riikide, üksuste ja juriidiliste või füüsiliste isikute suhtes piiravaid meetmeid. Meetmete hulka kuuluvad sihipärased individuaalsed meetmed, st sihipärased finantssanktsioonid (vara arestimine) ja riiki lubamise piirangud (reisikeelud), ning samuti valdkondlikud meetmed, st relvaembargod ning majandus- ja finantsmeetmed (nt impordi- ja ekspordipiirangud või teatavate teenuste, nt pangandusteenuste osutamise piirangud) . ELil on praegu üle 40 kehtiva piiravate meetmete korra. Mõnega neist rakendatakse ÜRO vastu võetud piiravaid meetmeid, teised on EL vastu võtnud iseseisvalt. Lisaks meetmetele, mis puudutavad olukorda konkreetses riigis, on EL vastu võtnud üldised meetmed, mille eesmärk on tõkestada keemiarelvade levikut ja kasutamist, küberrünnakuid, inimõiguste rikkumist ja terrorismi . Piiravad meetmed on siduvad liikmesriikidele ning kõigile liikmesriikide jurisdiktsiooni alla kuuluvatele isikutele ja üksustele (ELi ettevõtjad) . (1) Liidu piiravate meetmete ebajärjepidev jõustamine Nii nagu viimastel kümnenditel on sagenenud liidu piiravate meetmete kehtestamine, on sagedasemad ka neist meetmetest kõrvalehoidmise skeemid. Komisjon on juba juhtinud tähelepanu piiravate meetmete ebajärjepidevale jõustamisele ning asjaolule, et see pärsib sanktsioonide tõhusust ja ELi võimet väljendada ühtseid seisukohti . Ühtsete seisukohtade väljendamine on muutunud iseäranis hädavajalikuks seoses Venemaa sõjalise agressiooniga Ukraina vastu. EL on kehtestanud Venemaa ja Valgevene üksikisikutele ja üksustele rea piiravaid meetmeid, mõned neist juba 2014. aastal. Selleks et tõhusamalt koordineerida nende piiravate meetmete jõustamist ELi tasandil, on komisjon loonud varade külmutamise ja arestimise töökonna. See töökond tagab liikmesriikide ja ELi ametite (nagu Europol ja Eurojust) tegevuse koordineerimise. Töökonnas on korrapäraselt arutatud vajadust ühise kriminaalõigusliku lähenemisviisi järele, et võtta vastutusele liidu piiravate meetmete rikkumises osalevad füüsilised ja juriidilised isikud. Liidu piiravate meetmete rakendamine ja täitmise tagamine on eeskätt liikmesriikide ülesanne. Liikmesriikide pädevad asutused peavad hindama, kas on rikutud ELi lepingu artikli 29 või Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artikli 215 alusel vastu võetud asjaomaseid nõukogu otsuseid või määrusi ja võtma asjakohaseid meetmeid. Sellega seoses sisaldavad ELi määrused järjekindlalt sätet selle kohta, et liikmesriigid peavad vastu võtma siseriiklikud õigusnormid, millega kehtestatakse tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused asjaomase määruse rikkumise eest . Lisaks piirangutele sisaldavad need otsused ja määrused üldjuhul järgmist: kõrvalehoidmise vastane klausel, mille kohaselt on keelatud teadlik ja tahtlik osalemine tegevuses, millega püütakse kõrvale hoida kehtestatud piiravatest meetmetest, ning muud kohustused, eelkõige kohustus anda aru piiravate meetmete rakendamiseks astutud sammudest (nt teavitada ametiasutusi arestitud varast). Ehkki ELi lepingu artiklis 29 ja ELi toimimise lepingu artiklis 215 on sätestatud õiguslik alus, mis võimaldab nõukogul võtta liidu piiravate meetmete vastuvõtmise korral vastu vajalikud meetmed, ei võimalda see õiguslik alus ühtlustada kriminaalõiguslikke määratlusi ega kriminaalkaristuste liike ja määrasid . (2) Erinevused liikmesriikide kriminaalõiguslikes määratlustes ja karistustes Ühtlustamiseta ELi tasandil on liidu piiravaid meetmeid käsitleva liidu õiguse rikkumised liikmesriikide õiguskordades väga erinevalt kriminaliseeritud. 12 liikmesriigis on liidu piiravate meetmete rikkumine eranditult kuritegu. 13 liikmesriigis võib liidu piiravate meetmete rikkumine olla kas haldusrikkumine või kuritegu . Kriteeriumid, mille alusel tegevus liigitub ühte või teise kategooriasse, on tavaliselt seotud rikkumise raskusastmega (raske rikkumine), mis on määratletud kas kvalitatiivselt (tahtlus, raske hooletus) või kvantitatiivselt (kahju suurus), kuid need on liikmesriigiti erinevad. Kahes liikmesriigis saab liidu piiravate meetmete rikkumises seisnevale süüteole järgneda vaid halduskaristus . Ka karistussüsteemid on liikmesriigiti väga erinevad. 14 liikmesriigis on vanglakaristuse maksimaalne pikkus 2–5 aastat. Kaheksas liikmesriigis on maksimaalne karistus 8–12 aastat . Maksimaalne trahv, mille saab määrata liidu piiravate meetmete rikkumise kui kuriteo või haldusrikkumise eest, on liikmesriikides väga erinev, ulatudes 1 200 eurost 5 000 000 euroni . 14 liikmesriigis on ette nähtud võimalus võtta liidu piiravate meetmete rikkumise eest vastutusele juriidiline isik . 12 liikmesriiki on lisaks ette näinud halduskaristused, eeskätt trahvid, mis võidakse määrata juriidilisele isikule, kui tema töötaja või juhtkonna liige rikub piiravaid meetmeid. Juriidilistele isikutele määratavate trahvide ülemmäärad ulatuvad 133 000 eurost 37,5 miljoni euroni . (3) Puudulik kriminaaluurimiste korraldamine ja süüdistuste esitamine Praktikas võetakse vastutusele väga vähe füüsilisi ja juriidilisi isikuid, kes on liidu piiravaid meetmeid rikkunud . Samas on genotsiidivastase võrgustiku aruandes märgitud, et „liikmesriikide ametiasutuste võetud täitemeetmete ja määratud karistuste arvu osas on viimasel ajal täheldatud positiivset suundumust“ . Hoolimata rõõmustavatest suundumustest mõnes liikmesriigis, tundub, et vaid üksikutes liikmesriikides on käimas liidu piiravate meetmete rikkumisega seotud kohtumenetlused . See võib olla märk sellest, et liidu piiravate meetmete rikkumise uurimist ja selle eest süüdistuste esitamist ei tähtsustata paljudes liikmesriikides piisavalt. Sellega seoses tuleb märkida, et Europol ja Eurojust on töötanud välja mitu meedet, et veelgi enam toetada politsei- ja kohtuasutusi, kes uurivad liidu piiravate meetmete rikkumist ja esitavad selle eest süüdistusi. Nad on võrrelnud ELi piiravate meetmetega hõlmatud üksikisikute ja ettevõtete loetelu oma andmebaasidega. Europol on käivitanud ka operatsiooni „Oscar“, et toetada liikmesriikide finantsuurimisi, kus on tähelepanu keskmes liidu piiravate meetmetega hõlmatud füüsiliste ja juriidiliste isikute omandis olev kuritegelik vara. Samas tugineb kriminaaluurimine ja süüdistuse esitamine sageli sellele, et haldusasutus avastab liidu piiravate meetmete rikkumise ja annab juhtumi üle õiguskaitseasutusele. Kui sellist üleandmist ei toimu, on see märk vähesest operatiivkoostööst liikmesriikide sanktsioonide tagamise ahelas. (4) Senise olukorra jätkumise kahjulikud tagajärjed Kui õiguskaitse- ja kohtuasutustel ei ole asjakohaseid ja tulemuslikke vahendeid ja ressursse, et ära hoida, avastada ja uurida liidu piiravate meetmete rikkumist ja selle eest süüdistusi esitada, võivad füüsilised ja juriidilised isikud, kelle vara on arestitud, praktikas oma vara siiski käsutada ja toetada režiime, mille vastu liidu piiravad meetmed on suunatud, seades seega ohtu nende eesmärkide saavutamise. Peale selle on liidu piiravate meetmete rikkumise määratlused ja seonduvad karistused liikmesriikide haldus- ja/või kriminaalõiguses väga erinevad, mis tähendab, et sama rikkumise eest võidakse karistada erinevate karistustega ja neid rikkumisi uuritakse erineval määral. See nõrgendab liidu piiravate meetmete jõustamist ja vähendab ELi eesmärkide usaldusväärsust. Lisaks võib tulu, mis on saadud liidu piiravaid meetmeid rikkudes, mõnel juhul võimaldada nende meetmetega hõlmatud üksustel ja üksikisikutel jätkata tegevust, mis oli nende suhtes piiravate meetmete kohaldamise põhjuseks. (5) Ettepaneku eesmärgid Seda arvesse võttes on nõukogu komisjoni 25. mai 2022. aasta ettepaneku põhjal otsustanud määratleda liidu piiravate meetmete rikkumise kuriteoliigina, mis vastab ELi toimimise artikli 83 lõikes 1 sätestatud kriteeriumidele. Tänu sellele sai komisjoni võtta seadusandliku tavamenetluse kohaselt vastu käesoleva direktiivi ettepaneku, mille eesmärk on ühtlustada liidu piiravate meetmete rikkumisega seotud kuritegude määratlusi ja seonduvaid karistusi. Käesoleva ettepaneku eesmärgid on järgmised: (a) ühtlustada liidu piiravate meetme rikkumisega seotud kuritegude määratlused; (b) tagada liidu piiravate meetmete rikkumisega seotud kuritegude jaoks tõhusad, hoiatavad ja proportsionaalsed karistuste liigid ja määrad; (c) edendada kuritegude piiriülest uurimist ja süüdistuste esitamist ning (d) parandada liikmesriikide sanktsioonide tagamise ahelate tulemuslikkust, et edendada kuritegude uurimist, süüdistuste esitamist ja karistuste määramist. Kooskõla poliitikavaldkonnas praegu kehtivate õigusnormidega ELi lepingu artiklis 2 on sätestatud liidu ühised väärtused, nagu inimväärikus, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste austamine. Piiravate meetmete tulemuslik jõustamine, sealhulgas nende meetmete rikkumisele keskenduvate kriminaalõiguse meetmete kaudu, aitab selliseid ühiseid väärtusi alal hoida nii ELis kui ka väljaspool ELi. Peale selle moodustab EL vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala, kus austatakse põhiõigusi ning liikmesriikide erinevaid õigussüsteeme ja traditsioone. EL püüab tagada kõrge turvalisuse taseme, muu hulgas kuritegevuse, rassismi ja ksenofoobia ennetamise ja nende vastu võitlemise meetmetega. ELi toimimise lepingu artikli 83 lõike 1 alusel võivad Euroopa Parlament ja nõukogu „kehtestada miinimumeeskirjad kuritegude ja karistuste määratlemiseks eriti ohtlike piiriülese mõõtmega kuriteoliikide puhul tulenevalt nende kuritegude olemusest või mõjust või erivajadusest võidelda nende vastu ühistel alustel“. Liidu piiravate meetmete rikkumises seisneva kuriteo määratluste ja seonduvate karistuste ühtlustamine täiendab komisjoni ettepanekut võtta vastu direktiiv vara tagasivõitmise ja konfiskeerimise kohta, millega viiakse ellu julgeolekuliidu strateegiat ja ELi organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise strateegiat . Vara tagasivõitmist ja konfiskeerimist käsitleva direktiivi ettepanekuga püütakse suurendada liikmesriikide ametiasutuste suutlikkust jälitada ja teha kindlaks, arestida ja hallata vara, mis kujutab endast kriminaaltulu või kuriteovahendeid. Lisaks tugevdatakse sellega konfiskeerimise õigusraamistikku, lisades juhtumid, kus konkreetses kuriteos süüdimõistmine ei ole võimalik. Peale selle aitab vara tagasivõitmise ja konfiskeerimise direktiivi ettepanek kaasa piiravate meetmete tulemuslikule rakendamisele, kuna sellega nähakse ette, et liikmesriigid peavad võimaldama jälitada ja kindlaks teha vara, mis on seotud liidu piiravate meetmete rikkumisega – nii, nagu see on määratletud siseriiklikus õiguses. Lisaks muudetakse kõnealuse ettepanekuga vara tagasivõitmist ja konfiskeerimist käsitlevad läbivaadatud õigusnormid kohaldatavaks kuritegude suhtes, mis hõlmavad liidu piiravate meetmete rikkumist. Kui käesolev direktiivi ettepanek, millega ühtlustatakse liidu piiravate meetmete rikkumisega seotud määratlusi ja karistusi, vastu võetakse, hakatakse vara jälitamist ja kindlakstegemist, arestimist, haldamist ja konfiskeerimist käsitlevaid õigusnorme kohaldama sellise vara suhtes, mis on seotud liidu piiravate meetmete rikkumisega. Lõppkokkuvõttes võidakse liidu piiravate meetmete rikkumisega teenitud tulu suhtes kohaldada konfiskeerimist, näiteks olukorras, kus üksikisik või ettevõte teeb rahalised vahendid kättesaadavaks neile, kelle suhtes kohaldatakse sihipäraseid finantssanktsioone (st vara arestimine). Samal ajal võidakse konfiskeerida ka kuriteovahendid, mida on kasutatud piiravate meetmete rikkumisel. Kooskõla muude liidu tegevuspõhimõtetega Nõukogu määrused liidu piiravate meetmete kohta Piiravate meetmete rikkumise kriminaalõiguslikku määratlust ja seonduvaid karistusi käsitlevate miinimumeeskirjade kehtestamisega ELi toimimise lepingu artikli 83 lõike 1 alusel tugevdatakse piiravate meetmete jõustamist liikmesriikides, seega täiendatakse sellega ELi lepingu artikli 29 ja ELi toimimise lepingu artikli 215 kohaselt võetud meetmeid. Kuuenda piiravate meetmete paketiga, millega reageeritakse Venemaa sõjalisele agressioonile Ukraina vastu, on tugevdatud määruste (EL) nr 833/2014 ja (EL) nr 269/2014 sätteid karistuste kohta. Muudetud sätete kohaselt peavad liikmesriigid kehtestama õigusnormid nende määruste rikkumise eest kohaldatavate karistuste, sealhulgas kriminaalkaristuste kohta ning võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada nende rakendamine. Karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Samuti peavad liikmesriigid ette nägema asjakohased meetmed sellise rikkumisega teenitud tulu konfiskeerimiseks. 21. juulil 2022 võttis nõukogu vastu nõukogu määruse (EL) 2022/1273, millega muudetakse nõukogu määruse (EL) nr 269/2014 artikleid 8 ja 9. Eelkõige selleks, et tagada määruse tulemuslik ja ühetaoline rakendamine, ning pidades silmas üha keerukamaid piiravatest meetmetest kõrvalehoidmise skeeme, mis sellist rakendamist takistavad, kohustatakse määrusega loetellu kantud isikuid ja üksusi, kellel on liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluvat vara, esitama teabe selle vara kohta ja tegema pädeva asutusega koostööd selle teabe kontrollimisel (artikkel 9) . Sellest kohustusest kõrvalehoidmine tähendab meetmetest kõrvalehoidmist . Selle määrusega tugevdatakse ka ELi ettevõtjate teatamiskohustust käsitlevat sätet, et ära hoida vara arestimisega seotud rikkumised ja vara arestimisest kõrvalehoidmine (artikkel 8) . ELi lepingu artikkel 29 ja ELi toimimise lepingu artikkel 215 ei ole siiski sobilik õiguslik alus kriminaalõiguslike määratluste ning karistuste ja nende määrade ühtlustamiseks. Komisjoni 2021. aasta teatis Euroopa majandus- ja finantssüsteemi kohta Oma 2021. aasta teatises „Euroopa majandus- ja finantssüsteem: avatuse, tugevuse ja vastupidavuse edendamine“ märkis komisjon, et liidu piiravate meetmete rakendamine ei ole kogu ELis nii ühtlane, kui see olema peaks. See tekitab ühtsel turul moonutusi, kuna ELi ettevõtjad, sealhulgas välismaiste ettevõtjate ELi tütarettevõtjad, võivad leida vahendeid piiravatest meetmetest kõrvale hoidmiseks. See tekitab ka ebakindlust ettevõtjate seas. Ebajärjepidev jõustamine pärsib liidu piiravate meetmete tõhusust ja liidu võimet rääkida ühel häälel. Muude algatuste seas kutsutakse teatises üles komisjoni ja liikmesriike tegevust omavahel paremini koordineerima, tagamaks, et liikmesriikide kehtestatud karistused liidu piiravate meetmete rikkumise eest oleksid tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Tehnilise toe instrument Tehnilise toe instrumendi kaudu toetab komisjon liikmesriike, pakkudes abi suutlikkuse suurendamisel ja tehnilist nõu piiravate meetmete rakendamise kohta. 2. ÕIGUSLIK ALUS, SUBSIDIAARSUS JA PROPORTSIONAALSUS Õiguslik alus ELi toimimise lepingu artikli 83 lõike 1 alusel võivad Euroopa Parlament ja nõukogu seadusandliku tavamenetluse kohaselt direktiivide abil kehtestada miinimumeeskirjad kuritegude ja karistuste määratlemiseks eriti raskete piiriülese mõõtmega kuriteoliikide puhul tulenevalt nende kuritegude olemusest või mõjust või erivajadusest võidelda nende vastu ühistel alustel. Need kuriteoliigid on järgmised: terrorism, inimkaubandus ning naiste ja laste seksuaalne ärakasutamine, ebaseaduslik uimastikaubandus, ebaseaduslik relvaäri, rahapesu, korruptsioon, maksevahendite võltsimine, arvutikuriteod ja organiseeritud kuritegevus. Olenevalt kuritegevusealase olukorra kujunemisest võib nõukogu võtta vastu otsuse, milles määratakse kindlaks muud kuriteovaldkonnad, mis vastavad selles lõikes sätestatud kriteeriumidele. Nõukogu teeb selle otsuse ühehäälselt pärast Euroopa Parlamendilt nõusoleku saamist. Pärast nõukogu otsuse 2022/2332 vastuvõtmist kuulub ELi toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 loetletud kuriteoliikide hulka ka liidu piiravate meetmete rikkumine. See on võimaldanud komisjonil esitada käesoleva direktiivi ettepaneku. Subsidiaarsus (ainupädevusse mittekuuluva valdkonna puhul) Käesoleva direktiivi eesmärk on tagada liidu piiravate meetmete rikkumisega seotud kuritegude ühised määratlused ning tõhusad, hoiatavad ja proportsionaalsed kriminaalkaristused nende meetmete rikkumisega seotud raskete kuritegude jaoks. Nagu on selgitatud üksikasjalikumalt järgmistes lõikudes, ei suuda liikmesriigid neid eesmärke piisavalt saavutada. Neid saab paremini saavutada ELi tasandil, võttes arvesse seda, milline ulatus ja mõju on vaatlusalusel tegevusel, mis on laadilt piiriülene ning mille tõttu võib olla keeruline saavutada ELi eesmärke kaitsta rahvusvahelist rahu ja julgeolekut ning ELi ühiseid väärtusi. Seega võib EL võtta vajalikke meetmeid kooskõlas ELi lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Liidu piiravate meetmete rikkumine kujutab endast eriti rasket kuriteoliiki, kuna see võib seada ohtu rahvusvahelise rahu ja julgeoleku, kahjustada demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja inimõiguste tugevdamist ja toetamist ning põhjustada suurt majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnakahju. Selliste rikkumiste tõttu saavad üksikisikud ja üksused, kelle vara on arestitud või kelle tegevust on piiratud, siiski oma vara käsutada, mis seab ohtu piiravate meetmete eesmärkide saavutamise. Samuti võib raha, mis on teenitud, kasutades kaupu ja loodusvarasid, millega kauplemisel on rikutud liidu piiravaid meetmeid, tagada režiimidele, mille suhtes selliseid piiravaid meetmeid kohaldatakse, jätkuvalt võimaluse saada vajalikke vahendeid (st osta relvi), mille abil jätkata inimeste represseerimist ja panna toime raskeid kuritegusid. Lisaks võib liidu kaubandusalaste piiravate meetmete rikkumine aidata kaasa loodusvarade ebaseaduslikule kasutamisele riigis, mille suhtes neid piiravaid meetmeid kohaldatakse. Pealegi, kuna liidu piiravate meetmete rikkumise määratlused ja karistused on liikmesriikide haldus- ja/või kriminaalõiguses väga erinevad, võidakse sama rikkumise eest karistada erinevate karistustega ja neid võidakse uurida erineval määral. Need erinevused takistavad piiravaid meetmeid käsitleva liidu poliitika järjekindlat kohaldamist. Need erinevused võivad isegi kaasa tuua selle, et õigusrikkujad valivad endale meelepärase kohtualluvuse ja jäävad lõppkokkuvõttes (peaaegu) karistuseta, kui nad otsustavad tegutseda liikmesriigis (liikmesriikides), kus liidu piiravate meetmete rikkumise eest karistamisel või süüdistuste esitamisel ollakse leebemad. See pärsib piiravate meetmete tõhusust ja nende jõustamist liidu tasandil. Sellises olukorras võivad sattuda ohtu ELi eesmärgid kaitsta rahvusvahelist rahu ja julgeolekut ning ELi ühiseid väärtusi. Seepärast on olemas erivajadus võtta liidu tasandil ühiseid meetmeid, et käsitleda liidu piiravate meetmete rikkumist kriminaalõiguse alusel. Lisaks on liidu piiravate meetmete rikkumisel selge ja mõnikord isegi eriomane piiriülene mõõde. Vähe sellest, et neid rikkumisi panevad tavaliselt toime füüsilised ja juriidilised isikud, kes tegutsevad ülemaailmsel tasandil, mõnel juhul on liidu piiravate meetmetega (näiteks pangandusteenuste osutamise piirangutega) piiriülene tegevus lausa keelatud. Seega on nende meetmete rikkumine piiriülese mõõtmega tegevus, millele on vaja reageerida ühiselt ELi tasandil. Ja veel – ühtlustamine suurendaks ka liidu piiravate meetmete rikkumise eest määratavate karistuste heidutavat mõju. Proportsionaalsus ELi lepingu artiklis 5 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv oma eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale. Kuritegude määratluste ning kriminaalkaristuste liikide ja määrade ühtlustamisel piirdutakse sellega, mis on vajalik, et liidu piiravate meetmete rikkumisele liikmesriikides tulemuslikult reageeritaks. Uurimisvahendite kasutamise ja teabevahetuse meetmed on hõlmatud üksnes niivõrd, kuivõrd need on vajalikud kavandatud kriminaalõiguse raamistiku tulemuslikuks toimimiseks. Vahendi valik ELi toimimise lepingu artikli 83 lõike 1 alusel võivad Euroopa Parlament ja nõukogu seadusandliku tavamenetluse kohaselt direktiivide abil kehtestada miinimumeeskirjad kuritegude ja karistuste määratlemiseks eriti raskete piiriülese mõõtmega kuriteoliikide puhul tulenevalt nende kuritegude olemusest või mõjust või erivajadusest võidelda nende vastu ühistel alustel. 3. JÄRELHINDAMISE, SIDUSRÜHMADEGA KONSULTEERIMISE JA MÕJU HINDAMISE TULEMUSED Konsulteerimine sidusrühmadega Kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö töörühmas (8. septembril 2022), Europolis (5. septembril) ja Eurojustis (13. septembril) toimusid sihtotstarbelised konsultatsioonid liikmesriikidega. Õigus- ja tarbijaküsimuste peadirektoraat korraldas põhjaliku arutelu ka ELi kriminaalpoliitika eksperdirühma liikmetega (16. septembril). Need konsultatsioonid põhinesid spetsiaalsel komisjoni küsimustikul, mis sisaldas küsimusi tulevasse direktiivi lisatavate kuritegude, karistuste, kohtualluvuse normide ja piiriülest koostööd käsitlevate sätete kohta. Eksperdiarvamuste kogumine ja kasutamine Pärast Venemaa sõjalise agressiooni algust Ukrainas kutsus komisjon 2022. aasta märtsi alguses kokku varade külmutamise ja arestimise töökonna. Selle eesmärk on tagada liikmesriikide seas koordineerimine Venemaa ja Valgevene füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes kehtestatud liidu piiravate meetmete jõustamisel ning uurida piiravate meetmete ja kriminaalõiguse meetmete vastastikust mõju. Arvamuste vahetamiseks kohtuti esindajatega piiravaid meetmeid rakendavatest liikmesriikide pädevatest asutustest, Europolist, Eurojustist ja genotsiidivastasest võrgustikust, mille sekretariaati haldab Eurojust. Varade külmutamise ja arestimise töökonna üks allrühm tegeleb liidu piiravate meetmete parema rakendamise teemaga. Eelkõige tegeleb see allrühm liikmesriikide ametiasutuste tõstatatud küsimustega ja uurib viise, kuidas vara ennetavalt kindlaks teha. Selles allrühmas osalevad liikmesriikide pädevate asutuste esindajad. Allrühmas toimunud mõttevahetuse käigus on mitmel korral nimetatud raskusi liidu piiravate meetmete rikkumises osalenud füüsiliste ja juriidiliste isikute vastutusele võtmisel. Ühtlasi on mõttevahetuses osalejad pooldanud ühise kriminaalõigusliku lähenemisviisi rakendamist liidu piiravate meetmete rikkumise suhtes. Konkreetsed tõendid ühise lähenemisviisi vajalikkuse kohta on esitatud 2021. aasta detsembris avaldatud genotsiidivastase võrgustiku aruandes . Aruandes on rõhutatud vajadust liidu piiravate meetmete rikkumine kriminaliseerida, kandmaks hoolt selles eest, et rikkumise toime pannud füüsilised või juriidilised isikud võetakse vastutusele . Lisaks on jõutud aruandes järeldusele, et „sanktsioonide rikkumise eest süüdistuste esitamisega on võimalik luua turvavõrk, vältimaks karistamatust“, eelkõige raskete rahvusvaheliste kuritegude kontekstis . Peale selle näitasid varade külmutamise ja arestimise töökonnas toimunud arutelud, kus oli tähelepanu keskmes parimate tavade vahetamine nii kriminaaluurimiste kui ka konfiskeerimise valdkonnas, et tähtis on rakendada ennetavat lähenemisviisi ja koordineerida liidu piiravate meetmete rakendamise eest vastutavate ametiasutuste tegevust. Rahapesu andmebürood, õiguskaitseasutused ja tolliasutused, samuti rahvusvahelised partnerid, kodanikuühiskond ja uurivad ajakirjanikud peaksid tegema koostööd ja vahetama teavet, et saada vihjeid, mis võimaldaksid õiguskaitseasutustel uurimist alustada. Komisjon konsulteeris 13. mail ja 16. septembril 2022 ka oma ELi kriminaalpoliitika eksperdirühmaga . Eksperdirühm üldiselt toetas määratluste ja karistuste ELi tasandil ühtlustamist ning esitas konkreetsed ettepanekud kuritegude, karistuste, kohtualluvuse normide ja piiriülese koostöö kohta. Mõjuhinnang Käesoleva direktiivi ettepaneku direktiiv eesmärk on ühtlustada kuritegude määratlused ja karistused liidu piiravate meetmete rikkumise valdkonnas. Ettepanek tuleneb vastuvõetud nõukogu otsusest (EL) 2022/2332, mis käsitleb liidu piiravate meetmete rikkumise määratlemist kuriteoliigina, mis vastab Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 sätestatud kriteeriumidele . Euroopa Komisjoni 25. mail 2022 esitatud ettepaneku juurde võtta vastu nõukogu otsus kuulub teatis „Tulevane direktiiv, milles käsitletakse kriminaalkaristusi piiravaid meetmeid käsitleva liidu õiguse rikkumise eest“ . Pidades silmas pakilist vajadust võtta liidu piiravate meetmete rikkumises osalevad füüsilised ja juriidilised isikud vastutusele, on selle teatise lisas juba kirjeldatud põhielemente, mida tulevane direktiiv liidu piiravate meetmete rikkumise eest määratavate kriminaalkaristuste kohta võiks sisaldada. Nõukogu otsuses (EL) 2022/2332, mis käsitleb liidu piiravate meetmete rikkumise määratlemist kuriteoliigina, mis vastab Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 sätestatud kriteeriumidele, on toonitatud ka vajadust võtta kiiresti vastu teisesed õigusaktid . Neid asjaolusid arvesse võttes mõju hindamist ei korraldatud. Põhiõigused Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud põhimõtteid . Eelkõige tagatakse direktiiviga kooskõla harta järgmiste sätetega: õigus vabadusele ja turvalisusele (artikkel 6), õigus isikuandmete kaitsele (artikkel 8), ettevõtlusvabadus (artikkel 16), õigus omandile (artikkel 17), õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele (artikkel 47), süütuse presumptsioon ja kaitseõigus (artikkel 48), kuritegude ja karistuste seaduslikkuse ja proportsionaalsuse põhimõte (artikkel 49) ning mitmekordse kohtumõistmise ja karistamise keeld (artikkel 50) . Käesoleva direktiivi ülevõtmisel siseriiklikusse õigusse tuleb austada põhiõigusi. Eeskätt peaksid liikmesriigid tagama, et kriminaal- ja halduskaristuste määramisel järgitakse ELi põhiõiguste harta põhimõtteid, sealhulgas õigust ennast mitte süüstada ja õigust vaikida ning mitmekordse kohtumõistmise ja karistuse keeldu. Liikmesriigid peaksid samuti tagama, et kriminaalmenetluses austatakse kahtlustatavate ja süüdistatavate isikute menetlusõigusi. Direktiivist tulenevad kohustused ei piira liikmesriikide kohustusi, mis tulenevad kriminaalmenetluses kehtivaid menetlusõigusi käsitlevatest ELi õigusaktidest. Peale selle tuleb käesolev direktiiv üle võtta, piiramata teatamiskohustust, konfidentsiaalsust ja ametisaladust käsitlevate kehtivate õigusnormide kohaldamist. 4. MÕJU EELARVELE Käesolev ettepanek avaldab liikmesriikide ja komisjoni eelarvele vähest mõju. Konkreetne teave komisjonile avalduva finantsmõju kohta on esitatud käesolevale õigusaktide paketile lisatud finantsselgituses. Nagu on ette nähtud käesoleva ettepaneku artikli 19 lõigetega 1 ja 4, tuleb komisjonil täita mitu aruandekohustust. Kaks aastat pärast ülevõtmisperioodi lõppu peab komisjon koostama aruande selle kohta, kuidas liikmesriigid on direktiivi üle võtnud. Viis aastat pärast ülevõtmisperioodi lõppu peab komisjon koostama uuringu direktiivi tulemuslikkuse kohta, et hinnata selle lisaväärtust. See uuring tehakse alles pärast kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku lõppu. Esimeses aruandes vaadeldakse direktiivi ülevõtmist liikmesriikides. Teine aruanne, mille komisjon peab esitama, on uuring, milles hinnatakse kindlaksmääratud näitajate põhjal direktiivi tulemuslikkust. Peale selle on finantsselgituses esitatud üksikasjalikult artiklites 3, 4 ja 5 osutatud kuritegusid käsitleva statistika kogumise ja analüüsimise kulud. Liikmesriigid peavad esitama selle statistika komisjonile kord aastas kooskõlas käesoleva ettepaneku artikli 19 lõigetega 2 ja 3. Lisaks kuludele, mis tekivad komisjonil, avaldab ettepanek mõningast finantsmõju ka liikmesriikidele. Selle finantsmõju saab jagada kolmeks. (1) Nagu on sätestatud käesoleva ettepaneku artiklis 15, peavad liikmesriigid tagama, et liidu piiravate meetmete rikkumisega seotud kuritegude uurimiseks tehakse kättesaadavaks tulemuslikud uurimisvahendid. (2) Kooskõlas käesoleva ettepaneku artikliga 13 peavad liikmesriigid tagama strateegilisel ja operatiivtasandil koordineerimise ja koostöö kõigi oma pädevate asutuste vahel, kes osalevad liidu piiravate meetmete rikkumisega seotud kuritegude ennetamises ja uurimises ja nende eest süüdistuste esitamises. (3) Liikmesriikidel tekivad mõningased kulud seoses eespool nimetatud kohustusega esitada kord aastas statistikat artiklites 3, 4 ja 5 osutatud kuritegude kohta. Paraku ei ole piisavalt andmeid, et esitada täpne hinnang seonduvate kulude kohta. 5. MUU TEAVE Rakenduskavad ning järelevalve, hindamise ja aruandluse kord Liikmesriikidel on direktiivi siseriiklikku õigusse ülevõtmiseks aega kuus kuud alates direktiivi jõustumisest. Kaks aastat pärast ülevõtmisperioodi lõppu peab komisjon koostama aruande selle kohta, kuidas liikmesriigid on direktiivi üle võtnud. Viis aastat pärast ülevõtmisperioodi lõppu peab komisjon koostama uuringu direktiivi tulemuslikkuse kohta, et hinnata selle lisaväärtust. Ettepaneku sätete üksikasjalik selgitus Artikkel 1. Reguleerimisese See säte kajastab direktiivi eesmärki, eelkõige selle eesmärki tagada liidu piiravate meetmete tulemuslik kohaldamine. Artikkel 2. Kohaldamisala ja mõisted Selles sättes määratakse kindlaks direktiivi kohaldamisala. Direktiivi kohaldatakse ELi poolt ELi lepingu artikli 29 ja ELi toimimise lepingu artikli 215 alusel vastu võetud liidu piiravate meetmete rikkumise suhtes. Nende meetmete hulka kuuluvad rahaliste vahendite ja majandusressursside arestimine, rahaliste vahendite ja majandusressursside kättesaadavaks tegemise keelud ning Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumile sisenemise või selle territooriumi läbimise keelud, samuti valdkondlikud majandusmeetmed ja relvaembargod. Peale selle määratletakse selles sättes direktiivis kasutatavad mõisted, sealhulgas mõisted „loetellu kantud isik, üksus või asutus“, „rahalised vahendid“ ja „majandusressursid“. Artikkel 3. Liidu piiravate meetmete rikkumine Selles sättes kirjeldatakse direktiivi kohaldamisalasse kuuluvaid kuritegusid. Nende kuritegude hulka kuuluvad liidu piiravates meetmetes sätestatud keeldude ja piirangute rikkumine, tegevus, mille eesmärk on liidu piiravatest meetmetest kõrvale hoida, ja sellistes lubades sätestatud tingimuste rikkumine, mille pädevad asutused on andnud teatava tegevuse jaoks, mis on piiravate meetmete alusel muidu keelatud. Nende kuritegudega seoses ei panda füüsilistele isikutele kohustusi, mis on vastuolus ELi põhiõiguste hartas ja direktiivis (EL) 2016/343 sätestatud õigusega ennast mitte süüstada ja õigusega vaikida. Peale selle ei piira need teatamiskohustust, konfidentsiaalsust ja ametisaladust käsitlevate kehtivate õigusnormide kohaldamist. Lisaks ei kriminaliseerita igapäevaseks kasutamiseks mõeldud kaupade ja teenuste, nagu toit ning tervishoiutooted ja -teenused või väikesed sularahasummad, pakkumist loetellu kantud füüsilistele isikutele isiklikuks tarbeks, kui need kaubad ja teenused on selgelt mõeldud vaid asjaomaste isikute ja nende ülalpeetavate pereliikmete põhivajaduste rahuldamiseks. Samuti ei kriminaliseerita sellisest tegevusest teatamata jätmist. Ka ei kriminaliseerita humanitaarabi andmist abi vajavatele inimestele. Sellist humanitaarabi, mis võib hõlmata eeskätt toitu ja toitumist, peavarju, tervishoidu, vett ja sanitaartingimusi, tuleb anda rangelt kooskõlas rahvusvahelise humanitaarabiõigusega. Peale selle peaksid liikmesriigid käesoleva direktiivi rakendamisel arvesse võtma seda, et rahvusvahelise humanitaarõiguse ja relvakonfliktiõiguse kohaselt ei tohiks piiravad meetmed takistada humanitaarabi andmist kooskõlas erapooletuse, inimlikkuse, neutraalsuse ja sõltumatuse põhimõttega . Mõned liidu piiravate meetmete rikkumised kujutavad endast kuritegu ka juhul, kui tegu on toime pandud raskest hooletusest. Eelkõige peaksid nõuetekohast hoolsust näitama üles ametiisikud, nagu õigus-, finants- ja kaubandusteenuste osutajad, et hoida ära liidu piiravate meetmete mis tahes rikkumine . Artikkel 4. Kuriteole kihutamine ja kaasaaitamine ning kuriteokatse Artikliga 4 kriminaliseeritakse artiklis 3 osutatud kuritegudele kihutamine ja neile kaasaaitamine. Samuti kriminaliseeritakse katsed panna toime artiklis 3 loetletud kuritegusid. Artikkel 5. Füüsiliste isikute suhtes kohaldatavad kriminaalkaristused Artikliga 5 nähakse ette miinimumstandardid, kandmaks hoolt selle eest, et artiklites 3 ja 4 osutatud kuriteod on karistatavad tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate kriminaalkaristustega. Ettepaneku kohaselt peavad liikmesriigid kehtestama liidu piiravate meetmete rikkumisega seotud kuritegude jaoks konkreetsed karistusmäärad ja -liigid. Kavandatav liigitus kajastab kuritegude raskusastet. Kehtestatakse rahaline künnis (100 000 eurot), et eristada raskemad kuriteod, mille eest määratav maksimumkaristus peaks olema vähemalt viieaastane vangistus. Nagu märgitud, on 14 liikmesriigis vanglakaristuse maksimaalne pikkus praegu 2–5 aastat. Kaheksas liikmesriigis on maksimaalne karistus 8–12 aastat . Füüsiliste isikute suhtes algatatud kriminaalmenetlustes peaks olema võimalik rakendada ka lisakaristusi või -meetmeid, sealhulgas trahve. Artikkel 6. Juriidiliste isikute vastutus Artikkel 6 sisaldab kohustusi, et tagada juriidiliste isikute vastutusele võtmine artiklites 3 ja 4 osutatud kuritegude eest, kui kuritegu on toime pandud nende kasuks. Samuti sätestatakse selles artiklis, et liikmesriigid peaksid tagama, et juriidilisi isikuid saab võtta vastutusele puuduliku järelevalve või kontrolli eest, mis on võimaldanud panna juriidilise isiku kasuks toime artiklis 3 või 4 osutatud kuriteo. Lisaks ei tohiks juriidilise isiku vastutus välistada kriminaalmenetlust füüsilise isiku suhtes. Artikkel 7. Juriidiliste isikute suhtes kohaldatavad karistused Artiklis 7 sätestatakse karistused, mida kohaldatakse käesoleva ettepanekuga hõlmatud kuritegudes osalevate juriidiliste isikute suhtes. Täpsemalt peavad liikmesriigid võtma vajalikud meetmed tagamaks, et artikli 6 kohaselt vastutusele võetud juriidilise isiku suhtes saab kohaldada tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi, mille hulka kuuluvad kriminaalõiguslikud või muud trahvid; ilmajätmine võimalusest saada avaliku sektori vahendeid, sealhulgas kõrvalejätmine hankemenetlustest ning ilmajätmine toetustest ja kontsessioonidest; äritegevuse keelamine; nende lubade ja volituste kehtetuks tunnistamine, mis on välja antud tegevuseks, mille tulemusel kuritegu toime pandi; kohtuliku järelevalve alla võtmine; sundlõpetamine ning kuriteo toimepanemiseks kasutatud asutuste sulgemine. Lisaks nähakse selle artikliga ette, et liikmesriigid peaksid võtma vajalikud meetmed tagamaks, et juriidilisi isikuid, kes saavad kasu teiste toimepandud kuritegudest, millega on rikutud liidu piiravaid meetmeid, saab karistada trahviga, mille ülemmäär ei tohiks olla väiksem kui viis protsenti asjaomase juriidilise isiku ülemaailmsest kogukäibest trahvi määramise otsusele eelnenud majandusaastal. Juriidilise isiku vastutus ei tohiks välistada võimalust algatada kriminaalmenetlus füüsilise isiku suhtes, kes on artiklis 3 või 4 osutatud kuriteo toimepanija. Artikkel 8. Raskendavad asjaolud Artiklis 8 sätestatakse raskendavad asjaolud, mida tuleb arvesse võtta artiklites 3 ja 4 osutatud kuritegude eest karistuse määramisel. Raskendavaks võib lugeda järgmisi asjaolusid: kuritegu on toime pannud kuritegelik ühendus nõukogu raamotsuse 2008/841/JSK tähenduses; kuriteo on toime pannud professionaalne teenuseosutaja, rikkudes oma ametikohustusi; kuriteo on toime pannud ametiisik oma ülesannete täitmisel ning kuriteo on toime pannud mõni muu isik avaliku ülesande täitmisel. Artikkel 9. Kergendav asjaolu Artiklis 9 sätestatakse kergendav asjaolu, mida tuleb arvesse võtta artiklites 3 ja 4 osutatud kuritegude eest karistuse määramisel. Kergendav asjaolu on see, kui õigusrikkuja esitab haldus- või kohtuasutustele teavet, mida need asutused ei oleks muul viisil saanud, aidates neil i) kindlaks teha või kohtu ette tuua teisi õigusrikkujaid ja/või ii) tõendeid leida. Artikkel 10. Vara arestimine ja konfiskeerimine Artiklis 10 selgitatakse mõistet „tulu“, eelkõige olukorras, kus loetellu kantud isik, üksus või asutus on toime pannud liidu piiravast meetmest kõrvalehoidmises seisneva kuriteo, millele on osutatud artikli 3 lõike 2 punkti h alapunktis i või ii, või on selles kuriteos osalenud. Igal konkreetsel juhul tuleb vaadelda konfiskeerimise proportsionaalsust. Artikkel 11. Kohtualluvuse normid Artikliga 11 nähakse ette kohtualluvust käsitlevad sätted, kandmaks hoolt selle eest, et liikmesriigid kehtestavad ettepanekuga hõlmatud kuritegude puhul kohtualluvuse. Liikmesriigid peaksid teostama kohtualluvust kuritegude üle, mille on toime pannud nende territooriumil asutatud juriidilised isikud, ja juhul kui kuritegu on toime pandud juriidilise isiku kasuks, äritegevuse üle, mis toimub tervikuna või osaliselt ELi territooriumil. Genotsiidivastase võrgustiku 2021. aasta aruandes on nimetatud mitut asjakohast juhtumit, kus liikmesriigis asutatud ettevõte on rikkunud piiravaid meetmeid kolmandas riigis . Kohtualluvuse kehtestamine juriidiliste isikute äritegevuse üle, mis toimub tervikuna või osaliselt ELi territooriumil, on liidu piiravate meetmete rikkumise vastu võitlemisel eriti oluline. See võimaldab liikmesriikidel esitada süüdistuse ELiga seost omava rikkumise eest, mis on toime pandud kolmanda riigi ja/või kolmanda riigi isiku kaudu, nagu eksport EList piiravate meetmetega hõlmatud sihtkohta või lõppkasutajatele või vara ülekandmine EList loetellu kantud isikule. Artikkel 12. Aegumistähtajad Artikliga 12 nähakse ette sätted aegumistähtaegade kohta, et pädevad asutused saaksid teatava ajavahemiku jooksul uurida käesoleva ettepanekuga hõlmatud kuritegusid, esitada nende eest süüdistusi ja lahendada nendega seotud kohtuasju. Artikkel 13. Koordineerimine ja koostöö liikmesriigi pädevate asutuste vahel Selle sättega nähakse ette, et liikmesriigid peavad tagama strateegilisel ja operatiivtasandil koordineerimise ja koostöö kõigi oma pädevate asutuste vahel, kes osalevad liidu piiravate meetmete rikkumisega seotud kuritegude ennetamises ja uurimises ja nende eest süüdistuste esitamises. Artikkel 14. Liidu piiravate meetmete rikkumisega seotud kuritegudest teatamine ning neist kuritegudest teatavate või uurimisele kaasaaitavate isikute kaitse See säte käsitleb liidu piiravate meetmete rikkumisega seotud kriminaaluurimise jaoks teavet või tõendeid esitavate rikkumisest teatajate kaitset. Artikkel 15. Uurimisvahendid Selle sättega nähakse ette, et tulemuslikud uurimisvahendid, nagu need, mida kasutatakse organiseeritud kuritegevuse või teiste raskete kuritegude puhul, tuleb teha kättesaadavaks ka artiklites 3 ja 4 osutatud kuritegude uurimiseks või nende eest süüdistuste esitamiseks. Artikkel 16. Liikmesriikide, komisjoni, Europoli, Eurojusti ja Euroopa Prokuratuuri vaheline koostöö Selle sättega nähakse ette, et liikmesriikide ametiasutused, Europol, Eurojust, Euroopa Prokuratuur ja komisjon peavad tegema oma vastava pädevuse piires omavahel koostööd artiklites 3 ja 4 osutatud kuritegude tõkestamisel. Liikmesriikide pädevad asutused peaksid jagama teavet ka praktilistes küsimustes. Artikkel 17. Direktiivi (EL) 2018/1673 muutmine Selle sättega muudetakse direktiivi (EL) 2018/1673 (rahapesu vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse abil) artiklit 2, määratledes liidu piiravate meetmete rikkumise kuritegeliku tegevusena. See tähendab, et direktiivi (EL) 2018/1673 artiklis 3 kirjeldatud rahapesu, mis on seotud käesoleva direktiiviga hõlmatud kuritegudest saadud varaga, kujutab endast kuritegu. Artiklid 18–21 Need artiklid sisaldavad sätteid, mis käsitlevad õigusnormide ülevõtmist liikmesriikides, liikmesriikide aruandlust, komisjonipoolset hindamist ja aruandlust, jõustumist ja direktiivi adressaate. Pidades silmas pakilist vajadus võtta liidu piiravate meetmete rikkumises osalevad füüsilised ja juriidilised isikud vastutusele, peaksid liikmesriigid jõustama käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid kuue kuu jooksul pärast käesoleva direktiivi jõustumist. 2022/0398 (COD) Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV liidu piiravate meetmete rikkumisega seotud kuritegude ja karistuste määratlemise kohta EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU, võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 83 lõiget 1, võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut, olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele, toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt ning arvestades järgmist: (1) Selleks et tagada liidu piiravate meetmete tulemuslik kohaldamine, kindlustada siseturu terviklikkus liidus ning saavutada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal kõrge turvalisuse tase, on vaja kehtestada miinimumeeskirjad liidu piiravate meetmete rikkumisega seotud kuritegude ja seonduvate karistuste määratlemise kohta. (2) Liidu piiravad meetmed, nagu rahaliste vahendite ja majandusressursside arestimine, rahaliste vahendite ja majandusressursside kättesaadavaks tegemise keelud ning liikmesriigi territooriumile sisenemise või selle territooriumi läbimise keelud, samuti valdkondlikud majandusmeetmed ja relvaembargod, on oluline vahend, millega edendada Euroopa Liidu lepingu (edaspidi „ELi leping“) artiklis 21 sätestatud ühise välis- ja julgeolekupoliitika eesmärke. Nende eesmärkide hulka kuuluvad liidu väärtuste, julgeoleku, sõltumatuse ja terviklikkuse kaitsmine, demokraatia, õigusriigi põhimõtete, inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse tugevdamine ja toetamine ning rahvusvahelise rahu säilitamine, konfliktide ennetamine ja rahvusvahelise julgeoleku tugevdamine kooskõlas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja eesmärkide ja põhimõtetega. (3) Selleks et tagada liidu piiravate meetmete tulemuslik kohaldamine, peavad liikmesriigid kehtestama tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused nende meetmete, sealhulgas neis sätestatud kohustuste (nt teatamiskohustus) rikkumise puhuks. Samuti on oluline, et need karistused hõlmaksid ka liidu piiravatest meetmetest kõrvalehoidmist. (4) Liidu piiravate meetmete tulemuslikuks kohaldamiseks on vaja ühtset kriminaalõiguslikku määratlust selle kohta, mida käsitatakse liidu piiravaid meetmeid rikkuva teona. Liikmesriigid peaksid tagama, et kõnealune tegu – kui see pannakse toime tahtlikult või raskest hooletusest – on kuritegu, kui füüsiline või juriidiline isik teadis või oleks pidanud teadma, et ta rikub oma tegevusega liidu piiravaid meetmeid. (5) Liidu piiravate meetmete tulemuslikuks kohaldamiseks on vaja ühtset kriminaalõiguslikku määratlust ka selle kohta, mida käsitatakse liidu piiravatest meetmetest kõrvalehoidmisena. (6) Loetellu kantud isikud, üksused ja asutused, kelle suhtes kohaldatakse liidu piiravaid meetmeid, võivad sageli osaleda kuriteole kihutajana või kaasaaitajana. Näiteks on üha enam levinud see, et loetellu kantud isikud ja üksused annavad liidu piiravatest meetmetest kõrvalehoidmiseks rahalised vahendid, vara või majandusressursid üle kolmandale isikule. Seepärast hõlmab meetmetest kõrvalehoidmise kuritegu, mille määratlust käesoleva direktiiviga ühtlustatakse, ka seda tegevust. (7) Käesolevat direktiivi, sealhulgas kohustust teatada liidu piiravate meetmete rikkumisest, tuleks kohaldada liikmesriikide määratletud õigustöötajate suhtes, kes osutavad oma kutsetegevuse raames teenuseid (nt õigus-, finants- või kaubandusteenused). Kogemused on näidanud, et on selge oht, et nende õigustöötajate teenuseid kuritarvitatakse liidu piiravate meetmete rikkumiseks. Teatamiskohustusest tuleks siiski kehtestada erandid teabe puhul, mis on saadud vaid seoses kohtu-, haldus- või vahekohtumenetlusega kas enne menetlust, menetluse ajal või menetluse järel või mis on saadud kliendi õigusliku olukorra selgitamisel. Seepärast peaks neil asjaoludel toimuva õigusnõustamise suhtes jätkuvalt kehtima ametisaladuse hoidmise kohustus, välja arvatud juhul, kui õigustöötaja osaleb liidu piiravate meetmete rikkumises, õigusalast nõu antakse liidu piiravate meetmete rikkumiseks või õigustöötaja teab, et klient soovib õigusalast nõu liidu piiravate meetmete rikkumiseks. Sellest kavatsusest teadmist saab järeldada objektiivsete faktiliste asjaolude põhjal. (8) Peale selle on liidu piiravate meetmete tulemuslikuks kohaldamiseks vaja ühtset kriminaalõiguslikku määratlust selle kohta, mida käsitatakse pädeva asutuse väljaantud loaga ettenähtud tingimuste rikkumisena, kui luba on antud teatava tegevuse jaoks, mis on sellise loa puudumise korral liidu piirava meetme alusel keelatud või piiratud. (9) On asjakohane mitte kriminaliseerida igapäevaseks kasutamiseks mõeldud kaupade ja teenuste, nagu toit ning tervishoiutooted ja -teenused või väikesed sularahasummad, pakkumist loetellu kantud füüsilistele isikutele isiklikuks tarbeks, kui need kaubad ja teenused on selgelt mõeldud vaid asjaomaste isikute ja nende ülalpeetavate pereliikmete põhivajaduste rahuldamiseks. Samuti ei tuleks kriminaliseerida sellisest tegevusest teatamata jätmist. Lisaks on asjakohane jätta kriminaliseerimata humanitaarabi andmine abi vajavatele inimestele. Sellist humanitaarabi, mis võib hõlmata eeskätt toitu ja toitumist, peavarju, tervishoidu, vett ja sanitaartingimusi, tuleb anda rangelt kooskõlas rahvusvahelise humanitaarabiõigusega. Peale selle peaksid liikmesriigid käesoleva direktiivi rakendamisel arvesse võtma seda, et rahvusvahelise humanitaarõiguse ja relvakonfliktiõiguse kohaselt ei tohiks piiravad meetmed takistada humanitaarabi andmist kooskõlas erapooletuse, inimlikkuse, neutraalsuse ja sõltumatuse põhimõttega. (10) Kuritegude eest määratavad karistused peaksid olema tõhusad, hoiatavad ja proportsionaalsed. Sellega seoses tuleks ette näha füüsiliste isikute maksimaalse vangistuse minimaalne kestus. Kriminaalmenetluses peaks olema võimalik rakendada ka lisakaristusi või -meetmeid. Nende hulka peaksid kuuluma trahvid, võttes arvesse seda, et liidu piiravaid meetmeid ajendavad rikkuma enamasti majanduslikud kaalutlused. (11) Kuna liidu piiravaid meetmeid kohaldatakse ka juriidiliste isikute suhtes, tuleks ka juriidilised isikud võtta käesoleva direktiivi kohaselt liidu piiravate meetmetega seotud rikkumiste eest kriminaalvastutusele. Liikmesriigid, kelle siseriiklikus õiguses ei ole juriidiliste isikute kriminaalvastutust ette nähtud, peaksid tagama, et nende halduskaristuste süsteemidega on nähtud ette tõhusad, hoiatavad ja proportsionaalsed karistuste liigid ja määrad. (12) Praktikas määratavate karistusmäärade edasiseks ühtlustamiseks ja nende mõjususe suurendamiseks tuleks aluseks võtta ühised raskendavad asjaolud, mis kajastavad toimepandud kuriteo raskusastet. Raskendavate asjaoludena tuleks käsitada kas asjaolusid, mis võimaldavad liikmesriigi kohtunikul või kohtul määrata kuriteo eest rangema karistuse kui määrataks sama kuriteo eest ilma nende asjaoludeta, või võimalust liita mitu kuritegu, et tõsta karistuse määra. Liikmesriigid peaksid nägema ette võimaluse tugineda vähemalt ühele neist raskendavate asjaolude tõlgendustest kooskõlas nende õigussüsteemis raskendavate asjaolude kohta kohaldatavate normidega. Igal juhul peaks seda, kas karistust suurendada, otsustama kohtunik või kohus, võttes arvesse kõiki konkreetse juhtumiga seotud asjaolusid. (13) Liikmesriigid peaksid hoolt kandma ka selle eest, et kui õigusrikkuja annab pädevatele asutustele teavet, mida need asutused ei oleks muul viisil saanud, ja aitab neil sel viisil kindlaks teha või kohtu ette tuua teisi õigusrikkujaid või leida tõendeid, võib sellist käitumist käsitada kergendava asjaoluna. (14) Rahaliste vahendite ja majandusressursside arestimine liidu piiravate meetmete alusel kujutab endast haldusmeedet. Seetõttu tuleks seda eristada kriminaalõiguslikest arestimismeetmetest, millele on osutatud direktiivis (EL) […/…] [direktiiv vara tagasivõitmise ja konfiskeerimise kohta]. (15) Vaja on selgitada mõistet „tulu“, eelkõige olukorras, kus i) varjatakse loetellu kantud isiku, üksuse või asutuse omandis, valduses või kontrolli all olevaid rahalisi vahendeid või majandusressursse, mis tuleks liidu piirava meetme alusel arestida, kandes need rahalised vahendid või majandusressursid üle kolmandale isikule, või ii) varjatakse asjaolu, et isik, üksus või asutus, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, on rahaliste vahendite või majandusressursside tegelik tulusaaja, esitades vale- või puudulikku teavet. Selle varjamise tulemusel võib loetellu kantud isik, üksus või asutus pääseda jätkuvalt ligi varjatud rahalistele vahenditele või majandusressurssidele, mille suhtes kohaldatakse liidu piiravaid meetmeid, neid täiel määral kasutada või käsutada. Seepärast tuleks selliseid rahalisi vahendeid ja majandusressursse käsitada direktiivi (EL) […/…] [direktiiv vara tagasivõitmise ja konfiskeerimise kohta] kohaldamisel kriminaaltuluna, mis tähendab, et iga konkreetse juhtumi puhul tuleb jälgida sellise tulu konfiskeerimise proportsionaalsust. (16) Võttes eelkõige arvesse asjaolu, et käesoleva direktiiviga hõlmatud ebaseadusliku tegevuse toimepanijad tegutsevad ülemaailmselt, ning nende kuritegude piiriülest laadi ja piiriülese uurimise võimalust, peaksid liikmesriigid selleks, et kõnealuse tegevuse vastu tulemuslikult võidelda, kindlaks määrama kohtualluvuse. (17) Liikmesriigid peaksid kehtestama aegumistähtaegu käsitlevad normid, mida on vaja, et neil oleks võimalik tulemuslikult võidelda liidu piiravate meetmete rikkumise vastu, piiramata selliste siseriiklike õigusnormide kohaldamist, milles ei ole kehtestatud uurimiste, süüdistuste esitamise ja täitmise tagamise jaoks aegumistähtaegu. (18) Selleks et tagada tulemuslik, integreeritud ja sidus õigusnormide täitmise tagamise süsteem, peaksid liikmesriigid korraldama sisemist koostööd ja teabevahetust õigusnormide haldus- ja kriminaalõigusliku täitmise tagamise ahela kõigi osaliste vahel. (19) Selleks et tagada liidu piiravate meetmete rikkumise tulemuslik uurimine ja süüdistuste esitamine, peaksid liikmesriikide pädevad asutused tegema koostööd Europoli, Eurojusti ja Euroopa Prokuratuuriga ja nende asutuste kaudu. Samuti peaksid need pädevad asutused jagama omavahel ja komisjoniga teavet praktilistes küsimustes. (20) Rikkumisest teatajad võivad anda pädevatele asutustele väärtuslikku teavet liidu piiravate meetmete varasema, toimuva või kavandatud rikkumise kohta, sealhulgas katsete kohta neist meetmetest kõrvale hoida. See teave võib käsitleda näiteks liidu piiravate meetmete rikkumisega seotud fakte, rikkumise asjaolusid ning rikkumises osalevaid isikuid, ettevõtteid ja kolmandaid riike. Seepärast tuleb tagada, et sisse oleks seatud asjakohane kord, et rikkumisest teatajad saaksid pädevaid asutusi hoiatada ja et rikkumisest teatajaid saaks survemeetmete eest kaitsta. Selleks tuleks sätestada, et liidu piiravate meetmete rikkumisest teatamise ja nende meetmete rikkumisest teatavate isikute kaitse suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/1937 . (21) Selleks et tagada liidu piiravate meetmete rikkumise tulemuslik uurimine ja süüdistuste esitamine, peaks neil, kelle ülesanne on neid rikkumisi uurida või nende eest süüdistusi esitada, olema võimalik kasutada uurimisvahendeid, näiteks neid, mida kasutatakse organiseeritud kuritegevuse või muude raskete kuritegude vastases võitluses. Neid vahendeid tuleks kasutada kooskõlas siseriikliku õigusega sihipäraselt, võttes arvesse proportsionaalsuse põhimõtet ning uuritavate kuritegude olemust ja raskusastet ning austades õigust isikuandmete kaitsele. (22) Muudatus, mis on tehakse direktiivi (EL) 2018/1673 rahapesu vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse abil, peaks tagama, et liidu piiravate meetmete rikkumist käsitatakse selle direktiivi kohaselt rahapesu eelsüüteona. (23) Käesoleva direktiivi eesmärke, nimelt eesmärki tagada liidu piiravate meetmete rikkumisega seotud kuritegude ühtsed määratlused ning eesmärki tagada nende meetmete rikkumisega seotud raskete kuritegude jaoks tõhusad, hoiatavad ja proportsionaalsed kriminaalkaristused, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid direktiivi ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võttes arvesse liidu piiravate meetmete rikkumise piiriülest laadi ning seda, et nende meetmete rikkumisega võidakse kahjustada liidu eesmärke kaitsta rahvusvahelist rahu ja julgeolekut ning liidu ühiseid väärtusi. Seega võib liit võtta meetmeid kooskõlas ELi lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Selles artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale. (24) Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid, sealhulgas õigust vabadusele ja turvalisusele, õigust isikuandmete kaitsele, ettevõtlusvabadust, õigust omandile, õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, süütuse presumptsiooni ja kaitseõigust, sealhulgas õigust ennast mitte süüstada ja õigust vaikida, seaduslikkuse põhimõtteid, sealhulgas kriminaalkaristuste tagasiulatuva jõu puudumise ning kuritegude ja karistuste proportsionaalsuse põhimõtet, ning mitmekordse kohtumõistmise ja karistamise keeldu. Käesoleva direktiivi eesmärk on tagada nimetatud õiguste ja põhimõtete täielik austamine ja sellest tuleks lähtuda ka direktiivi rakendamisel. (25) Direktiivi rakendamisel peaksid liikmesriigid tagama, et kriminaalmenetluses järgitakse kahtlustatavate või süüdistatavate isikute menetlusõigusi. Sellega seoses ei tohiks käesolevast direktiivist tulenevad kohustused piirata liikmesriikide kohustusi, mis tulenevad kriminaalmenetluses kohaldatavaid menetlusõigusi käsitlevatest liidu õigusaktidest, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiividest 2010/64/EL, 2012/13/EL, 2013/48/EL, (EL) 2016/343, (EL) 2016/800 ja (EL) 2016/1919 . (26) Pidades silmas pakilist vajadust võtta liidu piiravate meetmete rikkumises osalevad füüsilised ja juriidilised isikud vastutusele, peaksid liikmesriigid jõustama käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid kuue kuu jooksul pärast direktiivi jõustumist. (27) ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 22 (Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav. (28) [mitteosalemine:] ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 21 (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artiklite 1 ja 2 kohaselt ja ilma et see piiraks nimetatud protokolli artikli 4 kohaldamist, ei osale Iirimaa käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav. VÕI [osalemine:] ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 21 (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artikli 3 kohaselt on Iirimaa teatanud [... kirjaga] oma soovist osaleda käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ja kohaldamisel, ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI: Artikkel 1 Reguleerimisese Käesoleva direktiiviga kehtestatakse miinimumeeskirjad liidu piiravate meetmete rikkumisega seotud kuritegude ja karistuste määratlemiseks. Artikkel 2 Kohaldamisala ja mõisted (1) Käesolevat direktiivi kohaldatakse liidu piiravate meetmete rikkumise suhtes. Liidu piiravate meetmete hulka kuuluvad (a) rahaliste vahendite ja majandusressursside arestimise meetmed; (b) rahaliste vahendite ja majandusressursside kättesaadavaks tegemise keelud; (c) liikmesriigi territooriumile sisenemise või selle territooriumi läbimise keelud; (d) valdkondlikud majandus- ja finantsmeetmed ning (e) relvaembargod. (2) Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: (a) „liidu piiravad meetmed“ – piiravad meetmed, mille liit on vastu võtnud ELi lepingu artikli 29 või ELi toimimise lepingu artikli 215 alusel; (b) „loetellu kantud isik, üksus või asutus“ – füüsiline isik, üksus või asutus, kelle suhtes kohaldatakse liidu piiravaid meetmeid, nagu rahaliste vahendite ja majandusressursside arestimine või rahaliste vahendite ja majandusressursside kättesaadavaks tegemise keeld; (c) „rahalised vahendid“ – i) sularaha, tšekid, rahalised nõuded, käskvekslid, maksekorraldused ja muud makseinstrumendid, ii) hoiused finantsasutustes või muudes üksustes, kontode saldod, võlad ja võlakohustused, iii) avalikult ja eraviisiliselt kaubeldavad väärtpaberid ja võlainstrumendid, sealhulgas aktsiad ja osakud, väärtpaberite sertifikaadid, võlakirjad, vekslid, ostutähed, võlaväärtpaberid ja tuletislepingud, iv) intressid, dividendid või muu varadelt saadud või neist kogunenud tulu, v) krediit, tasaarvestusõigus, tagatised, täitmisgarantiid või muud finantskohustused, vi) akreditiivid, veokirjad, ostukirjad, vii) fondides või finantsvahendites osalemist tõendavad dokumendid, viii) krüptovara; (d) „majandusressursid“ – igasugune materiaalne ja mittemateriaalne vara, kinnis- ja ka vallasvara, mis ei kuulu rahaliste vahendite hulka, kuid mida on võimalik kasutada rahaliste vahendite, kaupade või teenuste hankimiseks; (e) „rahaliste vahendite arestimine“ – toimingud, millega tõkestatakse rahaliste vahendite liigutamine, ülekandmine, muutmine, kasutamine, juurdepääs neile ja tehingud nendega, mis võiks kaasa tuua muutusi nende mahus, väärtuses, asukohas, omandilises kuuluvuses, valduses, laadis, otstarbes või muid muutusi, mis võimaldaksid kõnealuseid rahalisi vahendeid kasutada, sealhulgas portfelli hallata; (f) „majandusressursside arestimine“ – toimingud, millega tõkestatakse majandusressursside mis tahes viisil kasutamine rahaliste vahendite, kaupade või teenuste hankimiseks, sealhulgas neid müües, rentides või neile hüpoteeki seades. Artikkel 3 Liidu piiravate meetmete rikkumine (1) Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et liidu piirava meetme tahtlik rikkumine on kuritegu, kui see kuulub mõnda lõikes 2 määratletud kategooriasse. (2) Käesoleva direktiivi kohaldamisel käsitatakse liidu piirava meetme rikkumisena järgmist: (a) rahaliste vahendite või majandusressursside kättesaadavaks tegemine loetellu kantud isikule, üksusele või asutusele või sellise isiku, üksuse või asutuse kasuks, millega rikutakse liidu piirava meetmega kehtestatud keeldu; (b) suutmatus tarbetu viivituseta arestida loetellu kantud isikule, üksusele või asutusele kuuluvad või tema omandis, valduses või kontrolli all olevad rahalised vahendid või majandusressursid, millega jäetakse täitmata liidu piirava meetmega kehtestatud kohustus seda teha; (c) loetellu kantud füüsilisele isikule liikmesriigi territooriumile sisenemise või selle territooriumi läbimise võimaldamine, millega rikutakse liidu piirava meetmega kehtestatud keeldu; (d) sellise tehingu tegemine kolmanda riigiga, kolmanda riigi asutusega või kolmanda riigi või selle asutuse omandis või kontrolli all oleva üksuse või asutusega, mille tegemine on liidu piiravate meetmete alusel keelatud või piiratud; (e) kauplemine kaupade või teenustega, mille import, eksport, müük, ost, edasitoimetamine, transiit või vedu on liidu piiravate meetmete alusel keelatud või piiratud, ning nende kaupade ja teenustega seotud vahendus- ja muude teenuste osutamine; (f) tegelemine finantstegevusega, mis on liidu piiravate meetmete alusel keelatud või piiratud, nagu rahastamine ja finantsabi, investeerimine ja investeerimisteenused, vabalt võõrandatavate väärtpaberite ja rahaturuinstrumentide emiteerimine, hoiuste vastuvõtmine, spetsiifiliste finantssõnumiteenuste osutamine, tehingud pangatähtedega, krediidireitinguteenuste osutamine, krüptovara ja -rahakoti pakkumine; (g) muude teenuste, näiteks õigusalase nõustamise teenuste, usaldusteenuste, suhtekorraldusteenuste, arvepidamis-, auditeerimis-, raamatupidamis- ja maksunõustamisteenuste, äri- ja juhtimisalase nõustamise teenuste, IT-alaste nõustamisteenuste, ringhäälinguteenuste ning arhitektuuri- ja inseneriteenuste osutamine, mis on liidu piiravate meetmete alusel keelatud või piiratud; (h) liidu piiravast meetmest kõrvalehoidmine sellega, et i) varjatakse loetellu kantud isiku, üksuse või asutuse omandis, valduses või kontrolli all olevaid rahalisi vahendeid või majandusressursse, mis tuleks liidu piirava meetme alusel arestida, kandes need rahalised vahendid või majandusressursid üle kolmandale isikule, ii) varjatakse asjaolu, et isik, üksus või asutus, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, on rahaliste vahendite või majandusressursside tegelik tulusaaja, esitades vale- või puudulikku teavet, iii) loetellu kantud isik, üksus või asutus ei täida liidu piiravast meetmest tulenevat kohustust teatada endale kuuluvatest või enda omandis, valduses või kontrolli all olevatest liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluvatest rahalistest vahenditest või majandusressurssidest, iv) ei täideta liidu piiravast meetmest tulenevat kohustust esitada pädevale asutusele tarbetu viivituseta teave arestitud rahaliste vahendite või majandusressursside kohta või teave loetellu kantud isikule, üksusele või asutusele kuuluvate või tema omandis, valduses või kontrolli all olevate, liikmesriigi territooriumil asuvate rahaliste vahendite või majandusressursside kohta, v) pädeva haldusasutusega ei tehta asutuse põhjendatud taotluse korral koostööd punktides iii ja iv osutatud teabe kontrollimisel; (i) sellistes lubades sätestatud tingimuste rikkumine või täitmata jätmine, mille pädevad asutused on andnud tegevuse jaoks, mis sellise loa puudumise korral on liidu piirava meetme alusel keelatud või piiratud. (3) Lõike 2 punktides a–g osutatud tegu on kuritegu ka siis, kui see pannakse toime raskest hooletusest. (4) Lõikes 2 sätestatuga ei panda füüsilistele isikutele kohustusi, mis on vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ja direktiivis (EL) 2016/343 sätestatud õigusega ennast mitte süüstada ja õigusega vaikida. (5) Lõikes 2 sätestatuga ei panda õigustöötajatele kohustust edastada teavet, mis on saadud vaid seoses kohtu-, haldus- või vahekohtumenetlusega kas enne menetlust, menetluse ajal või menetluse järel või mis on saadud kliendi õigusliku olukorra selgitamisel. Seepärast on neil asjaoludel toimuv õigusnõustamine kaitstud ametisaladuse hoidmise kohustusega, välja arvatud juhul, kui õigustöötaja osaleb liidu piiravate meetmete rikkumises, õigusalast nõu antakse liidu piiravate meetmete rikkumiseks või õigustöötaja teab, et klient soovib õigusalast nõu liidu piiravate meetmete rikkumiseks. (6) Lõikeid 1, 2 ja 3 ei kohaldata järgmistel juhtudel: – igapäevaseks kasutamiseks mõeldud kaupade või teenuste, nagu toit ning tervishoiutooted ja -teenused või väikesed sularahasummad, pakkumine loetellu kantud isikutele isiklikuks tarbeks, kui need kaubad ja teenused on selgelt mõeldud vaid asjaomaste isikute ja nende ülalpeetavate pereliikmete põhivajaduste rahuldamiseks; – sellisest tegevusest teatamata jätmine; – humanitaarabi andmine abi vajavatele inimestele. Artikkel 4 Kuriteole kihutamine ja kaasaaitamine ning kuriteokatse (1) Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artiklis 3 osutatud kuritegudele kihutamine ja kaasaaitamine on karistatav kuriteona. (2) Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et katse panna toime ükskõik milline artikli 3 lõike 2 punktides a–g, punkti h alapunktides i ja ii ning punktis i sätestatud kuritegu on karistatav kuriteona. Artikkel 5 Füüsiliste isikute suhtes kohaldatavad kriminaalkaristused (1) Liikmesriigid tagavad, et artiklites 3 ja 4 osutatud kuriteod on karistatavad tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate kriminaalkaristustega. (2) Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artiklis 3 osutatud kuritegude eest määratakse maksimumkaristusena vangistus. (3) Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artikli 3 lõike 2 punkti h alapunktides iii, iv ja v osutatud kuritegude eest määratav maksimumkaristus on vähemalt aastane vangistus, kui kuriteoga seotud rahaliste vahendite või majandusressursside väärtus on vähemalt 100 000 eurot. Liikmesriigid tagavad, et 100 000 euro künnise võib pidada saavutatuks ka sellega, kui sama õigusrikkuja on toime pannud mitu artikli 3 lõike 2 punkti h alapunktis iii, iv või v osutatud omavahel seotud kuritegu. (4) Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artikli 3 lõike 2 punktides a–g, punkti h alapunktides i ja ii ning punktis i osutatud kuritegude eest määratav maksimumkaristus on vähemalt viieaastane vangistus, kui kuriteoga seotud rahaliste vahendite või majandusressursside väärtus on vähemalt 100 000 eurot. Liikmesriigid tagavad, et 100 000 euro künnise võib lugeda saavutatuks ka sellega, kui sama õigusrikkuja on toime pannud mitu artikli 3 lõike 2 punktides a–g, punkti h alapunktis i või ii või punktis i osutatud omavahel seotud kuritegu. (5) Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et füüsilisele isikule, kes on toime pannud artiklis 3 või 4 osutatud kuriteo, saab määrata lisakaristuse. Lisakaristuste hulka kuuluvad trahvid. Artikkel 6 Juriidilise isiku vastutus (1) Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et juriidilisi isikuid saab võtta vastutusele artiklites 3 ja 4 osutatud kuritegude eest, mille on nende kasuks toime pannud isik, kes on juriidilises isikus juhtival kohal ning kelle tegutsemine kas iseseisvalt või juriidilise isiku organi liikmena põhineb (a) õigusel juriidilist isikut esindada; (b) õigusel teha juriidilise isiku nimel otsuseid; (c) õigusel juriidilist isikut kontrollida. (2) Samuti võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed tagamaks, et juriidilisi isikuid saab võtta vastutusele, kui käesoleva artikli lõikes 1 osutatud isiku puuduliku järelevalve või kontrolli tõttu on osutunud võimalikuks, et tema alluvuses olev isik on pannud juriidilise isiku kasuks toime artiklis 3 või 4 osutatud kuriteo. (3) Käesoleva artikli lõigete 1 ja 2 kohane juriidilise isiku vastutus ei välista võimalust algatada kriminaalmenetlus füüsilise isiku suhtes, kes on artiklis 3 või 4 osutatud kuriteo toimepanija või sellele kihutaja või kaasaaitaja. Artikkel 7 Juriidiliste isikute suhtes kohaldatavad karistused (1) Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artikli 7 kohaselt vastutusele võetud juriidiliste isikute suhtes kohaldatakse tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi, mille hulka kuuluvad kriminaalõiguslikud või muud trahvid, riiklike hüvitiste või abi saamise õigusest ilmajätmine ning ilmajätmine võimalusest saada avaliku sektori vahendeid, sealhulgas kõrvalejätmine hankemenetlustest ning ilmajätmine toetustest ja kontsessioonidest, aga ka muud karistused, nagu (a) äritegevuse keelamine; (b) nende lubade ja volituste kehtetuks tunnistamine, mis on välja antud tegevuseks, mille tulemusel kuritegu toime pandi; (c) kohtuliku järelevalve alla võtmine; (d) sundlõpetamine; (e) kuriteo toimepanemiseks kasutatud asutuste sulgemine. (2) Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artikli 7 kohaselt vastutusele võetud juriidilistele isikutele on võimalik määrata artikli 3 lõike 2 punkti h alapunktides iii–v osutatud kuritegude eest trahv, mille ülemmäär on vähemalt 1 % asjaomase juriidilise isiku ülemaailmsest kogukäibest trahvi määramise otsusele eelnenud majandusaastal. (3) Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et artikli 7 kohaselt vastutusele võetud juriidilistele isikutele on võimalik määrata artikli 3 lõike 2 punktides a–f, punkti h alapunktides i ja ii ning punktis i osutatud kuritegude eest trahv, mille ülemmäär on vähemalt 5 % asjaomase juriidilise isiku ülemaailmsest kogukäibest trahvi määramise otsusele eelnenud majandusaastal. Artikkel 8 Raskendavad asjaolud Kui järgmised asjaolud ei kuulu juba artiklites 3 ja 4 osutatud kuritegude koosseisu, võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed tagamaks, et üht või mitut järgmistest asjaoludest võib käsitada raskendava asjaoluna: (a) kuritegu on toime pannud kuritegelik ühendus nõukogu raamotsuse 2008/841/JSK tähenduses; (b) kuriteo on toime pannud professionaalne teenuseosutaja, rikkudes oma ametikohustusi; (c) kuriteo on toime pannud ametiisik oma ülesannete täitmisel; (d) kuriteo on toime pannud mõni muu isik avaliku ülesande täitmisel. Artikkel 9 Kergendav asjaolu Kui see ei ole juba liidu piiravate meetmetega kehtestatud kohustus, võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed tagamaks, et artiklites 3 ja 4 osutatud kuritegude puhul käsitatakse kergendava asjaoluna järgmist: (a) õigusrikkuja annab pädevatele asutustele teavet, mida need asutused ei oleks muul viisil saanud, ja aitab neil sel viisil kindlaks teha või kohtu ette tuua teisi õigusrikkujaid; (b) õigusrikkuja annab haldus- või kohtuasutustele teavet, mida need asutused ei oleks muul viisil saanud, ja aitab neil sel viisil tõendeid leida. Artikkel 10 Vara arestimine ja konfiskeerimine Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et liidu piiravate meetmetega hõlmatud rahalisi vahendeid või majandusressursse, mille puhul loetellu kantud isik, üksus või asutus on toime pannud artikli 3 lõike 2 punkti h alapunktis i või ii osutatud kuriteo või osalenud sellises kuriteos, käsitatakse direktiivi (EL) […/…] [direktiiv vara tagasivõitmise ja konfiskeerimise kohta] kohaldamisel kriminaaltuluna. Artikkel 11 Kohtualluvuse normid (1) Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, et kehtestada oma kohtualluvus artiklites 3 ja 4 osutatud kuritegude üle, kui (a) kuritegu on tervikuna või osaliselt toime pandud tema territooriumil, sealhulgas õhuruumis; (b) kuritegu on toime pandud tema jurisdiktsiooni alla kuuluva õhusõiduki või laeva pardal; (c) kuriteo toimepanija on asjaomase liikmesriigi kodanik või alaline elanik; (d) kuriteo toimepanija on üks asjaomase liikmesriigi ametnikke, kes täitis oma ametiülesandeid; (e) kuritegu on toime pandud tema territooriumil asutatud juriidilise isiku kasuks; (f) kuritegu on toime pandud juriidilise isiku kasuks äritegevuse osas, mis on toimunud tervikuna või osaliselt tema territooriumil. (2) Kui artiklis 3 või 4 osutatud kuritegu kuulub rohkem kui ühe liikmesriigi kohtualluvusse, teevad need liikmesriigid koostööd, et määrata kindlaks, milline liikmesriik viib läbi kriminaalmenetluse. Asjakohasel juhul edastatakse juhtum kooskõlas nõukogu raamotsuse 2009/948/JSK artikliga 12 Eurojustile. (3) Lõike 1 punktis c osutatud juhtudel võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed tagamaks, et nende kohtualluvuse teostamise suhtes ei kohaldata tingimust, mille kohaselt saab süüdistuse esitada ainult pärast seda, kui ohver on esitanud avalduse kohas, kus kuritegu toime pandi, või riik, kelle territooriumil kuritegu toime pandi, on kuriteost teatanud. Artikkel 12 Aegumistähtajad (1) Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et kehtestada aegumistähtajad, mis võimaldavad artiklites 3 ja 4 osutatud kuritegusid uurida, nende eest süüdistust esitada, neid kohtulikult menetleda ja nende kohta kohtuotsust teha piisava aja jooksul pärast kuriteo toimepanemist, et neid kuritegusid saaks tulemuslikult menetleda. (2) Artiklites 3 ja 4 osutatud kuritegude jaoks, mille eest määratav maksimumkaristus on vähemalt viieaastane vangistus, võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed, et võimaldada neid kuritegusid uurida, nende eest süüdistus esitada, neid kohtulikult menetleda ja nende kohta kohtuotsus teha vähemalt viie aasta jooksul alates kuriteo toimepanemisest. (3) Erandina lõikest 2 võivad liikmesriigid kehtestada aegumistähtaja, mis on lühem kui viis aastat, kuid mitte lühem kui kolm aastat, tingimusel et tähtaja kulgemist on võimalik teatavate toimingute korral katkestada või peatada. (4) Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, mis võimaldavad täitmisele pöörata (a) üle ühe aasta pikkuse vangistuse või (b) vangistuse kuriteo korral, mille eest määratav maksimumkaristus on vähemalt nelja-aastane vangistus, mis määratakse pärast lõplikku süüdimõistmist artiklis 3 või 4 osutatud kuriteos, vähemalt viie aasta jooksul alates lõpliku süüdimõistva otsuse tegemise kuupäevast. See tähtaeg võib sisaldada aegumistähtaja kulgemise katkestamisest või peatamisest tulenevaid pikendamisi. Artikkel 13 Koordineerimine ja koostöö liikmesriigi pädevate asutuste vahel Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et luua asjakohased mehhanismid, tagamaks strateegilisel ja operatiivtasandil koordineerimise ja koostöö kõigi oma pädevate haldus-, õiguskaitse- ja kohtuasutuste vahel. Selliste mehhanismide eesmärk on vähemalt (a) tagada ühised prioriteedid ning õigusnormide kriminaal- ja haldusõigusliku täitmise tagamise vaheliste seoste mõistmine; (b) teabevahetus strateegilistel ja operatiiveesmärkidel; (c) konsulteerimine konkreetsete uurimiste raames; (d) parimate tavade vahetamine; (e) abi liidu piiravate meetmete rikkumisega seotud kuritegude uurimise ja nende eest süüdistuste esitamise küsimustega tegelevate spetsialistide võrgustikele. Artikkel 14 Liidu piiravate meetmete rikkumisega seotud kuritegudest teatamine ning neist kuritegudest teatavate või uurimisele kaasaaitavate isikute kaitse Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et direktiivi (EL) 2019/1937 alusel antud kaitset kohaldatakse käesoleva direktiivi artiklites 3 ja 4 osutatud kuritegudest teatavate isikute suhtes. Artikkel 15 Uurimisvahendid Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et tulemuslikud uurimisvahendid, nagu need, mida kasutatakse organiseeritud kuritegevuse või teiste raskete kuritegude uurimisel, on kättesaadavad ka artiklites 3 ja 4 osutatud kuritegude uurimiseks ja nende eest süüdistuste esitamiseks. Artikkel 16 Koostöö liikmesriikide ametiasutuste, komisjoni, Europoli, Eurojusti ja Euroopa Prokuratuuri vahel (1) Ilma et see piiraks kriminaalasjades tehtavat piiriülest koostööd ja antavat vastastikust õigusabi reguleerivate õigusnormide kohaldamist, teevad liikmesriikide ametiasutused, Europol, Eurojust, Euroopa Prokuratuur ja komisjon oma vastava pädevuse piires omavahel koostööd artiklites 3 ja 4 osutatud kuritegude tõkestamisel. Selleks annab komisjon (ning vajaduse korral Europol ja Eurojust) tehnilist ja operatiivabi, et hõlbustada pädevate asutuste korraldatavate uurimiste ja süüdistuste esitamise koordineerimist. (2) Liikmesriikide pädevad asutused jagavad koos komisjoni ja teiste pädevate asutustega ka korrapäraselt teavet praktilistes küsimustes, eelkõige piiravatest meetmetest kõrvalehoidmise viiside kohta, nagu struktuurid vara tegeliku tulusaaja ja kontrolli varjamiseks. Artikkel 17 Direktiivi (EL) 2018/1673 muutmine Direktiivi (EL) 2018/1673 artikli 2 lõikesse 1 lisatakse järgmine punkt: „w) liidu piiravate meetmete rikkumine“. Artikkel 18 Ülevõtmine (1) Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt [väljaannete talitus, palun lisada kuupäev: kuue kuu jooksul pärast direktiivi jõustumist]. Liikmesriigid teatavad nendest viivitamata komisjonile. Liikmesriigid edastavad komisjonile direktiiviga reguleeritavas valdkonnas vastu võetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti. (2) Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad neisse või nende juurde ametliku avaldamise korral viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. Artikkel 19 Hindamine ja aruandlus (1) Komisjon esitab [väljaannete talitus, palun lisada kuupäev: kaks aastat pärast ülevõtmistähtaega] Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles hinnatakse, millises ulatuses on liikmesriigid võtnud käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikke meetmeid. Liikmesriigid esitavad komisjonile aruande koostamiseks vajaliku teabe. (2) Ilma et see piiraks muudes liidu õigusaktides sätestatud aruandluskohustusi, esitavad liikmesriigid komisjonile igal aastal artiklites 3 ja 4 osutatud kuritegude kohta järgmised statistilised andmed: (a) algatatud, lõpetatud, õigeksmõistva otsusega lõppenud, süüdimõistva otsusega lõppenud ja pooleliolevate kriminaalmenetluste arv; (b) liidu piiravate meetmete rikkumise eest määratud karistuste liigid ja määrad. (3) Liikmesriigid kasutavad lõikes 2 osutatud statistiliste andmete komisjonile esitamiseks spetsiaalseid aruandlusvahendeid, mille komisjon on kasutusele võtnud piiravate meetmete alase aruandluse jaoks. (4) Hiljemalt [väljaannete talitus, palun lisada kuupäev: viis aastat pärast ülevõtmistähtaega] hindab komisjon käesoleva direktiivi mõju ning esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande. Liikmesriigid esitavad komisjonile aruande koostamiseks vajaliku teabe. Artikkel 20 Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas . Artikkel 21 Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele kooskõlas aluslepingutega. Brüssel, Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel president eesistuja
Resolutsiooni liik: Riigikantselei resolutsioon
Viide: Justiitsministeerium / / ; Riigikantselei / / 2-5/22-02630
Resolutsiooni teema: ELi piiravate meetmete rikkumise kriminaliseerimise algatus
Adressaat: Justiitsministeerium
Ülesanne: Tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 152` lg 1 p 2 ning Vabariigi Valitsuse
reglemendi § 3 lg 4 palun valmistada ette Vabariigi Valitsuse seisukoha ja otsuse eelnõu järgneva
algatuse kohta, kaasates seejuures olulisi huvigruppe ja osapooli:
- Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv liidu piiravate meetmete rikkumisega seotud kuritegude
ja karistuste määratlemise kohta, eelnõu, COM(2022) 684.
EISi toimiku nr: 22-0761
Tähtaeg: 30.01.2023
Adressaat: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Rahandusministeerium, Siseministeerium,
Välisministeerium
Ülesanne: Palun esitada oma sisend Justiitsministeeriumile seisukohtade kujundamiseks antud
eelnõu kohta (eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu).
Tähtaeg: 09.01.2023
Lisainfo: Eelnõu on kavas arutada valitsuse 09.02.2023 istungil ja Vabariigi Valitsuse reglemendi §
6 lg 6 kohaselt sellele eelneval nädalal (01.02.2023) EL koordinatsioonikogus. Esialgsed materjalid
EL koordinatsioonikoguks palume esitada hiljemalt 30.01.2023
Kinnitaja: Merli Vahar, Euroopa Liidu asjade direktori asetäitja
Kinnitamise kuupäev: 19.12.2022
Resolutsiooni koostaja: Elen Nurme
[email protected], 693 5201
Nimetus
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv liidu piiravate meetmete rikkumisega seotud
ANDMED kuritegude ja karistuste määratlemise kohta, eelnõu
ALGATUSE
KOHTA
Eelnõu nr
COM(2022)684 Esitamise kuupäev: 02.12.2022 Menetluskord EL-is: Kaasotsustus, KHE
RKKTS § 1521 lg 1
1. p1
- algatuse/teatise reguleerimisala nõuab seaduse või Riigikogu otsuse vastuvõtmist, muutmist või kehtetuks tunnistamist
RKKTS § 1521 lg 1
SEISUKOHA 2. - algatuse/ vastuvõtmisega või teatises toodud meetmete rakendamisega kaasneb oluline majanduslik , sotsiaalne või muu mõju
p2
VALITSUSSE
TOOMISE ALUS 3. RKKTS § 1521 lg 2 - Euroopa Liidu asjade komisjoni või väliskomisjoni nõue
4. VVS § 201 lg 1 - algatuse/teatise reguleerimisala nõuab VV pädevusse kuuluva otsuse vastuvõtmist (määruse vastuvõtmine, muutmine, tühistamine)
5. 1
VVS § 20 lg 2 - seisukoha võtmist algatuse/teatise osas peab oluliseks peaminister või minister (on poliitiliselt oluline või tundlik (Eestis või EL-is))
Kaasvastutajate
VALITSUSELE
Kuupäev
sisendid 09.01 EL menetluse
ESITAMINE KOK 01.02.23 ajakava
VV 09.02.2023
SISERIIKLIK Vastutav Kaasatud VäM, RAM, MKM, Sotsiaalpartnerid,
MENETLUS min JUM ministeeriumid SiM huvigrupid ettevõtlusorganisatsioonid
EELNÕU ÜLEVAADE
KOKKUVÕTE
EELÕU SISUST JA
Komisjon on teinud varem ettepaneku lisada piiravate meetmete rikkumine ELi kuritegude loetellu.
EESMÄRKIDEST Selleks võeti vastu nõukogu ühehäälne otsus. Piiravate meetmete rikkumise käsitlemine ELi kuriteona
võimaldab kehtestada süütegude ja karistuste kohta kogu ELis ühised põhinõuded. Sellised ühised ELi
eeskirjad lihtsustavad omakorda piiravate meetmete rikkumiste uurimist, nende eest vastutusele võtmist
ja karistuste määramist kõigis liikmesriikides.
Sätestatakse ELi piiravate meetmete rikkumistega seotud süütegude nimekiri, mis hõlmab
muuhulgas järgmist:
- rahaliste vahendite või muude majandusressursside kättesaadavaks tegemine piiravate meetmete
sihtisikule või -üksusele;
- rahaliste vahendite külmutamata jätmine;
- piiravate meetmete sihtisiku liikmesriigi territooriumile sisenemise või transiidi võimaldamine
läbi liikmesriigi territooriumi;
- sellise tehingu tegemine kolmanda riigiga, mille tegemine on liidu piiravate meetmete alusel
keelatud või piiratud;
- kauplemine kaubanduskeeluga hõlmatud kaupadega, näiteks nende import ja eksport müük, ost,
edasitoimetamine, transiit või vedu;
- tegelemine finantstegevusega, mis on liidu piiravate meetmete alusel keelatud või piiratud;
- muude teenuste osutamine, näiteks õigusalase nõustamise teenuste, arvepidamis-, auditeerimis-,
raamatupidamis- ja maksunõustamisteenuste jne, mis on liidu piiravate meetmete alusel keelatud
või piiratud;
- Rikkumised hõlmavad liidu piiravast meetmest kõrvalehoidmist sellega, et varjatakse piiravate
meetmete loetellu kantud isiku, üksuse või asutuse omandis, valduses või kontrolli all olevaid
rahalisi vahendeid või majandusressursse või varjatakse asjaolu, et isik, üksus või asutus on
rahaliste vahendite või majandusressursside tegelik tulusaaja.
Sätestatakse ka ühtsed karistusmäärad: sõltuvalt rikkumisest võib füüsilisi isikuid oodata kuni 5-
aastane vanglakaristus; juriidiliste isikute puhul oleks trahvi suurus mitte vähem kui 5% ettevõtte
ülemaailmsest kogukäibest trahviotsusele eelnenud majandusaastal. Kehtestatakse rahaline künnis
(100 000 eurot), et eristada raskemad kuriteod.
Liikmesriigid peavad võtma vajalikud meetmed tagamaks, et direktiivis sätestatud kuritegude korral on
võimalik vara tagasivõitmine ja kriminaaltulu konfiskeerimine.
VÕIMALIKUD
SOTS-MAJ.
MÕJUD Piiravad meetmed on oluline vahend, mille abil kaitsta rahvusvahelist julgeolekut ja edendada
inimõigusi. Praegu on ELis kehtestatud rohkem kui 40 piiravate meetmete režiimi ja selliste meetmete
rikkumist kriminaliseerivad õigusnormid on liikmesriigiti erinevad. Näiteks on Euroopa Liit kehtestanud
hulga piiravaid meetmeid Venemaa ja Valgevene üksikisikute ja äriühingute suhtes ning valdkondlikud
meetmed, kuid praktikas on keerukas tuvastada oligarhidele kuuluvaid varasid, mis on peidetud
1/2 Alustatud: 14.12.2022 Muudetud: 19.12.2022
keerukate õigus- ja finantsstruktuuride kaudu eri jurisdiktsioonidesse. Piiravad meetmed on tulemuslikud
ainult siis, kui neid rakendatakse süsteemselt ja täielikult ning kui rikkumistele järgneb karistus. Mõnes
liikmesriigis on piiravate meetmete rikkumine haldusrikkumine ja süütegu, mõnes puhtalt süütegu ja
mõnes liikmesriigis toob piiravate meetmete rikkumine praegu kaasa üksnes halduskaristuse. Sellised
erinevad õigusnormid võimaldavad isikutel, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse, neist mööda
hiilida.
VÕIMALIKUD
ÕIGUSLIKUD
Vajab analüüsi.
MUUDATUSED
MÕJU
EELARVELE
Ei ole väga märkimisväärset mõju. Võimalus sanktsiooni rikkumise kuriteo korral vara konfiskeerida on
Eesti õiguses juba olemas. Meede võimaldab kriminaaltuluna ära võtta üksnes selle osa varast, mis on
seotud sanktsiooni rikkumisega.
KOMMENTAARID
SEISUKOHAD
EESTI
SEISUKOHT
Eesti seisukohad Euroopa Liidu piiravate meetmete rikkumise kriminaliseerimist käsitleva
nõukogu otsuse eelnõu kohta (kinnitatud VV 30.06.2022 istungil)
1.1. Euroopa Liidu karistusõigusliku pädevuse laiendamine peab olema erandlik. Euroopa Liidu ülesed
karistusõiguslikud meetmed on õigustatud üksnes viimse abinõuna (ultima ratio) raskete kuritegude
korral, millel on tegelik potentsiaal kahjustada Euroopa Liidu turvalisuse taset.
1.2. Nii karistusõigusliku pädevuse laiendamisel kui ka sellele järgneval miinimumnõuete sätestamisel ei
tohi kaugemale minna hädavajalikust ning austada tuleb Eesti kriminaalõigussüsteemi, sealjuures selle
olulisi aluspõhimõtteid nagu määratletuspõhimõte (nullum crimen nulla poena sine lege certa) ja
karistusõiguse viimse abinõu põhimõte (ultima ratio).
1.3. Arvestades liidu piiravate meetmete rikkumisega kaasneda võivat ohtu Eesti ja Euroopa
julgeolekule, tuleb selliste tegude vastu võidelda ühistel alustel. Seetõttu toetab Eesti liidu piiravate
meetmete rikkumise lisamist Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 sätestatud kuriteoliikide
hulka.
Eesti seisukohad vara tagasivõitmise ja konfiskeerimise direktiivi eelnõu kohta (kinnitatud VV
29.09.2022 istungil)
Toetame direktiivi eesmärki muuta kuriteona määratletavate liidu piiravate meetmete rikkumise korral
vara jälitamist, kindlakstegemist ja haldamist ning vara arestimist ja konfiskeerimist tõhusamaks. Samas
leiame, et ettepanekus sätestatud kujul ei ole selge, mis on selle valdkonna eraldi esile toomise eesmärk
ning millised kriminaalmenetluse välised õigused või kohustused liikmesriigi asutustel tekivad. Seetõttu
on keeruline hinnata ka regulatsiooni lisandväärtust arvestades eriti asjaolu, et liidu piiravate meetmete
rikkumisega seonduvad kuriteod on direktiivi kohaldamisalas kui üks tulevikus Euroopa Liidu õiguses
harmoneeritud kuriteoliik. Juhul, kui liidu piiravate meetmete rikkumise korral eeldab varajälitus,
kindlakstegemine ja haldamine täiendavat regulatsiooni, on seda kohasem teha liidu piiravate meetmete
rikkumist reguleerivas karistusõiguslikus direktiivis.
TEISTE RIIKIDE
SEISUKOHAD
KOMMENTAARID
2/2 Alustatud: 14.12.2022 Muudetud: 19.12.2022
Eelnõude infosüsteemis (EIS) on antud täitmiseks ülesanne.
Eelnõu toimik: 9.12.1/22-0761 - COM(2022) 684 Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV liidu piiravate meetmete rikkumisega seotud kuritegude ja karistuste määratlemise kohta
Arvamuse andmine eelnõu kohta Justiitsministeeriumile vastavalt Riigikantselei 19.12.2022 resolutsioonile.
Osapooled: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Siseministeerium; Rahandusministeerium; Välisministeerium
Tähtaeg: 09.01.2023 00:00
Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/81cb590f-4c9a-466f-8571-9d78fdeb3fb7
Link menetlusetapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/81cb590f-4c9a-466f-8571-9d78fdeb3fb7?activity=2
Eelnõude infosüsteem (EIS)
https://eelnoud.valitsus.ee/main