Arvamuse andmine

Teie 0 9 .0 6 .201 5 nr Meie 22 .0 6 .20 1 5 nr 7-7/15-527 Indra Kaunis Consolato del Mare OÜ [email protected] Arvamuse andmine Olete oma 09 .06.2015 kirjas avaldanud soovi, et Ri igikohus esitaks oma seisukohad Eesti mereõigust reguleerivate õigusaktide rake ndamisel esinevate probleemide kohta . Esmalt täname võimaluse eest anda panus Eesti mereõigust puudutava õigusraamistiku paremaks muutmiseks. Küll aga peame tõdema , et Riigikohtu praktika mereõiguse v aldkonnas ei ole kuigi ulatuslik – o lemasoleva praktika põhjal ei ole Riigikohtul paraku võimalik mereõigust reguleerivate õigusaktide rakendamisel esinevate probleemide kohta seisukohta võtta . Riig ikohtu olemasolevast praktikast kiir ülevaate pakkumiseks oleme aga käesolevale vastusele lisanud lühi ülevaate mereõigust puudutavast Riigikohtu praktikast ning väljavõtted asjakohastest lahenditest. Leiame, et meil ei oleks mereõiguse kodifitseerimise lähteülesande koostamisse ka suuliselt kuigivõrd enam panustada , mistõttu täiendav kohtumine ei oleks selles küsimuses ilmselt vajalik . Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Rauno Kiris Riigikohtu õ igusteabe osakonna juhataja-analüütik Lisad: 1. Mereõigus Riigikohtu praktikas – lühiülevaade (2 lk) 2. Mereõigus Riigikohtu praktikas – Riigikohtu praktika süstematiseeritud väljavõtted (11 lk) Mereõigus Riigikohtu praktikas Lühiülevaade 2000. aastast praeguse ajani on Riigikohtu kõik kolleegiumid teinud kokku pisut üle kahekümne lahendi, mis on kas otseselt või kaudselt seotud mereõigusega. Praktika kogumisel on lähtutud mereõiguse mõistest, mis hõlmab nii rahvusvahelist mereõigust kui kaubandusliku meresõidu õigust . Leitud Riigikohtu lahendid käsitlevad lisaks kaubanduslikule meresõidule ja meresõidu ohutusele ka keskkonda, laevade ja sadamatega seotud temaatikat ning ujuvvahendil viibivaid isikuid . Rahvusvahelist mereõigust käsitlevaid lahendeid Riigikohtu praktikas ei leidunud. Järgnevalt on lühidalt toodud välja teemad, mida kolleegiumid käsitlesid. Riigikohtu tsiviilkolleegium käsitles kahes otsuses kaubandusliku meresõidu kohta käivate õigusaktide kohaldatavust . Täpsemalt leidis kolleegium, et võlaõigusseaduses sätestatud kaubaveolepingu sätted ei kohaldu veo vedamisel merel, vaid tuleb kohaldada hoopis kaubandusliku meresõidu seadust (3-2-1-56-05 ) ja et CMR (rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsioon) kohaldub üksnes autokaubaveole ja laevaga kauba veolepingu osale kohalduvad mereõiguslikud aktid, sh kaubandusliku meresõidu koodeks ( 3-2-1-15-05 ). Riigikoht u põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ja tsiviilkolleegium käsitlesid kahes lahendis kaubandusliku meresõidu ja meresõiduohutusega seotud temaatikat . Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusega ( 3 4 1 14 09 ) tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks tuletorni-, jäämurde- ja navigatsioonitasud ja nende sissenõudmise menetlus ja tsiviilkolleegium leidis oma otsuses, et tuletorni- ja jäämurdeteenuse osutamisest ja kasutamisest tekib poolte vahel avalik-õiguslik suhe, mitte eraõiguslik ( 3-2-1-55-08 ). Lisaks kaubanduslikule meresõidule ja mereohutusele käsitles Riigikohtu tsiviilkolleegium viies otsuses laeva de a restimist (sellega seoses merivõlga) , hüpoteeki ja kinnistamist . Kahes otsuses analüüsis kolleegium, kas pärast laeva arestimist tekkinud sadamatasudest tulenev nõue on merivõlaga tagatud või on see täitekulu ( 3-2-1-176-11 ja 3-2-1-26-14 ). Ühel korral analüüsis kolleegium laevade arestimisel tagatise suuruse määramist ( 3-2-1-140-13 ), laevahüpoteegi kustutamist registrist ( 3 2 1 116 10 ) ja laeva laevakinnistusraamatust kustutamist ( 3-2-1-49-03 ). Kolmes lahendis käsitlesid kriminaalkolleegium, tsiviilkolleegium ja halduskolleegium ujuvvahendi isikukoosseisu õigusi ja kohustusi . Kriminaalkolleegium leidis oma lahendis, et igal väikelaeva pardal viibijal , olenemata sellest, kas ta juhib väikelaeva või mitte, lasub riigipiiri seadusest tulenev kohustus ujuvvahendiga Peipsi järvele kaugemale kui üks kilomeeter kaldast liikumisel oma minek ning sealt tagasitulek registreerida ( 3-1-1-70-09 ). Tsiviilkolleegium käsitles oma lahendis kaptenina Eesti lipu all sõitval laeval Eesti kodakondsuse olemasolu nõude põhiseaduspärasuse hindamise võimalikkust ( 3 2 1 55 08 ) ja halduskolleegiumi lahendis analüüsiti , kas meresõidudokumendi ja kvalifikatsiooni puudumine toovad automaatselt kaasa meretöölepingu tühisuse ( 3-3-1-38-07 ). Kõige enam , s.o kokku üheksal juhul, käsitleti kolleegiumite lahendites keskkonn a ga seotud küsimusi . Kuues kriminaalkolleegiumi lahendis analüüsiti kalapüügi nõuete rikkumisega seotud väärteokoosseise – kalapüügiga seonduvate andmete esitamise korra rikkumist ( 3-1-1-19-14 , 3 1 1 100 11 ja 3-1-1-42-10 ) ja ebaseaduslikku kalapüüki ( 3-1-1-51-12 , 3-1-1-47-01 ja 3-1-1-37-01 ) – ja ühes lahendis vee kaitse ja kasutamise korra rikkumist ( 3-1-1-22-06 ). Samuti käsitles Riigikohtu halduskolleegium kalapüügilubade väljaandmisega seotud küsimusi ( 3-3-1-43-01 ja 3 3 1 54 02 ). Halduskolleegium käsitles ühes oma lahendis kaebeõiguse puudumist meres maavara kaevandamise loa suhtes puutumatuse tõttu ja rõhutas, et maavara kaevandamine meres asuvas üleriigilise tähtsusega maardlas on vaieldamatult KeHJS § 6 tähenduses olulise keskkonnamõjuga tegevus ( 3-3-1-8-15 ). Sadamatega seotud küsimusi analüüsisid kolleegiumid neljas lahendis. Tsiviilkolleegium käsitles otsuses sadamavaldaja kohustusi sadamaseaduse kontekstis ( 3-2-1-26-06 ). Halduskolleegium leidis, et sadama hoonete, rajatiste ja akvatooriumi piiride asukohta saab määrata detailplaneeringuga ( 3 3 1 72 05 ). Samuti leidis halduskolleegium ühes lahendis, et kaebuse esitajal puudub kaebeõigus vaidlustamaks sadamasse ujuvdoki paigaldamist ilma vee erikasutusloata , kuna kaebaja ei ole esile toonud ühtegi enda ega üldist keskkonnakaitselist huvi ja et sadama akvatooriumi kasutamise üle teostavad kontrolli pädevad järelevalveasutused ( 3-3-1-69-05 ). Kriminaalkolleegium tõstatas lahendis aga küsimuse liiklusseaduse ja –eeskirja kehtivusest sadamaterritooriumil ( 3-1-1-37-10 ). Mereõigus Riigikohtu praktikas Riigikohtu praktika süstematiseeritud väljavõtted KAUBANDUSLIK MERESÕIT JA MEREOHUTUS Tsiviilkolleegiumi otsus 3-2-1-56-05 http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-2-1-56-05 Tsiviilkolleegium juhtis asjas tähelepanu sellele, et VÕSis sätestatud kaubaveolepingu sätted ei kohaldu veose vedamisel merel, vaid kohaldada tuleb hoopis kaubandusliku meresõidu seadust : 28. […] Kohtud on jätnud tähelepanuta VÕS § 774, mille lõike 3 kohaselt ei kohaldata kaubaveolepingu kohta sätestatut veose vedamisele merel. Seega saab võlaõigusseaduse kohaselt ekspedeerija vedajaga sarnaselt vastutada veose eest üksnes siis, kui vedu ei ole toimunud merel. 29. Kaubanduslikust meresõidust tulenevaid suhteid reguleerib 1. oktoobril 2002. a jõustunud kaubandusliku meresõidu seadus (KMSS). Kaubanduslikuks meresõiduks loetakse nimetatud seaduse tähenduses tegevust, mis on seotud laevade kasutamisega lasti-, reisijate-, pagasi- ja postiveoks ja teistel õiguspärastel eesmärkidel. Kaubanduslikul meresõidul vedaja hoolsuse, vedaja vastutuse kauba kaotsimineku või kahjustumise eest, vedaja vabanemise vastutusest jms regulatsioon tuleneb kaubandusliku meresõidu seadusest. Kolleegiumi arvates tuleb mereveo ekspedeerija vastutusele kohaldada VÕS § 861 lg-s 1 nimetatud VÕS-i sätete asemel kaubandusliku meresõidu seaduse sätteid, mis reguleerivad vedaja vastutust. 30. Asja uuel läbivaatamisel tuleb, arvestades seda, et tegemist oli veoga merel, poolte kõiki väiteid hinnata kohaldamisele kuuluvate õigusnormide seisukohalt. Mis puudutab kostja väidet, et hageja pole tõendanud kahju tekkimist, siis selles osas peab kolleegium vajalikuks märkida, et kahju hüvitamise nõude ulatust reguleeriv KMSS § 29 annab kaubaveolepingu sõlminud isikule kauba väärtuse hüvitamise nõude sõltumata sellest, kas tal jäi kauba tellijalt tasu saamata. Tsiviilkolleegiumi otsus 3-2-1-15-05 http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-2-1-15-05 Otsuses käsitles kolleegium CMR artiklit 2 leides, et see säte ei kohaldu mode to mode transpordi vormi korral, st olukorras, kus „kaupa veetakse autotranspordiga ühest riigist teise, millele järgneb pärast kauba ümberlaadimist autolt laevale vedu laevaga, kohaldatakse autotrans pordiga veetud teekonna osale C M R sätteid, kuid mereveo osale kohaldatakse vastavaid mereõiguslikke akte“: 20. Jõudmaks järeldusele, kas käesolevas vaidluses saab kohaldada CMR artiklit 2, tuleb analüüsida art 2 eesmärki. Kuna CMR on rahvusvaheline kokkulepe, mis jõustus sellele esimestena alla kirjutanud riikide suhtes juba 2. juulil 1961. a ning selle kohaldamise kohta on mitmes riigis olemas märkimisväärne kohtupraktika ning teoreetiline kirjandus, uurib kolleegium art 2 sisustamiseks ka vastavat rahvusvahelist erialakirjandust. Kolleegiumile kättesaadava erialakirjanduse (nt M. Clarke , "International carriage of goods by road. CMR", 4. trükk, 2003 ja R. Herber ning H. Piper "CMR Internationales Strassentransportrecht . Kommentar mit Anhang Innerstaatliches Strassentransportrecht europäischer Staaten ", 1996) kohaselt viidi art 2 sisse Suurbritannia taotlusel, kelle geograafiline asend ei võimaldanud piiriülest autotransporti teistesse riikidesse. Eesmärgiks oli reguleerida kombineeritud vedu seoses nn ro-ro tüüpi laevade liiklusega eelkõige Põhjamerel ning La MancheŽi väinas. Nimetatud kirjanduse kohaselt võib multimodaalsel veol olla mitu vormi, kuid art-s 2 reguleeritakse vaid ühte neist. Artiklis 2 reguleeritakse sellist veo vormi, mille korral ühte transpordivahendit (ja sellel olevaid kaupu) veetakse teise transpordivahendiga (nn mode on mode ehk transport superpos ë vorm). Teine multimodaalse veo liik on nn mode to mode ehk transport combinë vorm, mille korral kaup laaditakse veo kestel ühelt transpordivahendilt ümber teisele. Samuti jõutakse kirjanduses seisukohale, et kui kaupa veetakse autotranspordiga ühest riigist teise, millele järgneb pärast kauba ümberlaadimist autolt laevale vedu laevaga, kohaldatakse autotranspordiga veetud teekonna osale CMR sätteid, kuid mereveo osale kohaldatakse vastavaid mereõiguslikke akte. 21. Ringkonnakohus on tuvastanud, et kaks nioobiumikangi läksid kaotsi veol Kapellskärist Hamburgi, seega ajal, kui vedu teostati autotranspordiga. Samuti on tuvastatud, et Hamburgis laaditi veos merekonteinerisse, saadeti raudteetranspordiga Bremerhavenisse ning seal laaditi konteiner kaubaga laevale, s.t autoveole (ning raudteeveole) järgnes kauba vedu laevaga. CMR art 2 kohaldamise eeldused on artikli eesmärgist ja sõnastusest lähtuvalt kaupade vedu ilma ümber laadimiseta ning autoveo kokkulepe, milles nähakse ette ka teise transpordiliigi kasutamise võimalus. See leping ei pruugi siiski tingimata hõlmata kogu veose teekonda, vaid CMR-i kohane autoveoleping võib olla osa veel suuremast lepingust. Käesoleval juhul on ekspediitor OÜ Express Shipping Service veose veoks Tallinnast Portlandi sõlminud veolepingu Shipco Transport Eesti AS-ga . Vedamise kohta on vormistatud 3. novembril 2001. a konossement ( bill of lading ). Konossement on veose vedamise ajal kehtinud kaubandusliku meresõidu koodeksi § 134 kohaselt dokument, millega määratakse kindlaks lastivedaja ja -saaja vahelised õigussuhted. Kaubandusliku meresõidu koodeksi § 134 sätestab, et lastisaatjale tõendab konossement ainult seda, et last on veoks vastu võetud. Veose vastuvõtmisega veoks loetakse leping sõlmituks. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et saatja ja Shipco Transport Eesti AS vahel oli sõlmitud veoleping. […] Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus 3-4-1-14-09 http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-4-1-14-09 Nimetatud asjas kontrollis PSJVK järgmiste sätete põhiseaduspärasust : Meresõiduohutuse seaduse § 95 2 , kaubandusliku meresõidu koodeksi § 6 punkti 1 alapunkti 13 (kuni 24. aprillini 2004 kehtinud redaktsioonis), Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1997. aasta määruse nr 1 "Volituste andmine kaubandusliku meresõidu koodeksist tulenevate õigusaktide kehtestamiseks" punkti 13 osas, millega anti teede- ja sideministrile volitus kehtestada tuletorni- ja jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja kord, teede- ja sideministri 12. detsembri 2001. aasta määruse nr 113 "Tuletorni- ja jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja kord", meresõiduohutuse seaduse § 50 1 lõike 1, § 50 2 , § 50 4 , § 50 5 , § 50 6 ja § 50 7 (25. aprillist 2004 kuni 2. juunini 2005 kehtinud redaktsioonis) osas, milles ei ole sätestatud tuletorni- ja jäämurdetasude piisavat ja tõhusat sissenõudmise regulatsiooni. Kokkuvõttes käis vaidlus asjas selle üle, kas tuletorni-, jäämurde ja navigatsioonitasud ja nende sissenõudmise menetlus on kehtestatud kooskõlas põhiseadusega. PSJV otsustas: 1. Tunnistada KMSK § 6 punkti 1 alapunkti 13 24. aprillini 2004 kehtinud redaktsioon põhiseadusega vastuolus olnuks. 2. Tunnistada Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1997. aasta määruse nr 1 "Volituste andmine kaubandusliku meresõidu koodeksist tulenevate õigusaktide kehtestamiseks" punkt 13 osas, milles anti teede- ja sideministrile volitus kehtestada tuletorni- ja jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja kord, põhiseadusega vastuolus olnuks. 3. Tunnistada teede- ja sideministri 12. detsembri 2001. aasta määrus nr 113 "Tuletorni- ja jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja kord" põhiseadusega vastuolus olnuks. 4. Tunnistada MSOS § 95 2 lõike 1 esimese lause osa "kaubandusliku meresõidu koodeksi 2004. aasta 24. aprillini kehtinud redaktsiooni § 6 punkti 1 alapunktis 13 ettenähtud tuletorni- ja jäämurdetasude ning" põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. Tsiviilkolleegiumi otsus 3-2-1-55-08 http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-2-1-55-08 Asjas esitas Majandus- ja kommunikatsiooni ministeerium hagi AS Tallink Grupp ja AS Hansatee Cargo vastu muuhulgas tsiviilõigusliku suhtes tuvastamiseks . Kolleegium leidis otsuse punktis 10 , et ringkonnakohus on õigesti leidnud, et tulenevalt meresõiduohutuse seadusest on hageja avalik-õiguslikuks kohustuseks tagada üldkasutatavatel laevateedel meresõiduohutus ning oma ülesandeid täidab hageja Veeteede Ameti kaudu. Õige on kohtute järeldus, et tuletorni- ja jäämurdeteenuse osutamisest ja kasutamisest tekib poolte vahel avalik-õiguslik suhe. Kolleegium ei nõustu hageja arusaamaga, et tuletorni- ja jäämurdeteenuse osutamisest ja teenuse kasutamisest tekib eraõigussuhe, mille täitmist on riigil võimalik nõuda tsiviilkohtumenetluse korras, ning et tuletorni- ja jäämurdeteenuse osutamiseks ja kasutamiseks oli riigil Veeteede Ameti kaudu sõlmitud kostjatega tsiviilõiguslik leping. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et tsiviilõigusliku lepingu puhul on lepingupoolel mh õigus nõuda teiselt lepingupoolelt vastusooritust. Tuletorni- ja jäämurdetasu tuleb aga kostjatel tasuda olenemata vastusoorituse saamisest. Kostjatel ei ole võimalust mõjutada ka maksmisele kuuluva tasu suurust. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et jäämurde- ja tuletornitasud on avalik-õiguslikud rahalised kohustused, mis ei ole küll seaduses riikliku maksuna või lõivuna nimetatud, kuid mis oma sisu järgi kuuluvad PS § 113 kaitsealasse. Kolleegium märgib, et tegemist on avalik-õiguslike rahaliste kohustustega, kuna vaidlusalust tasu saab nõuda ainult riik Veeteede Ameti kaudu, tasu ei sõltu teenusest ning tasu suuruse aluseks on meresõiduohutuse seaduse §-s 50 5 ettenähtud määrad. Kaubandusliku meresõiduohutuse koodeksi ja meresõiduohutuse seaduse kohaselt oli ja on Veeteede Ameti ja jäämurde- ja tuletornitasu maksmiseks kohustatud subjektide vahelised suhted võimusuhted, kus Veeteede Amet omab riigilt saadud võimuvolitusi jäämurde- ja tuletornitasu kogumisel ja makse suuruse kontrollimisel. Seega toimub ka jäämurde- ja tuletornitasu menetlemine avalik-õiguslikus menetluses. Sarnasele seisukohale on Riigikohus asunud ka vedelkütuse varumakse menetlemise küsimuses (vt Riigikohtu 8. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3-4-1-15-07 , p 17). Kuna hageja ja kostjate vahel ei ole eraõigussuhet, ei saa jäämurde- ja tuletornitasu tsiviilkohtumenetluse korras sisse nõuda. Otsuse punktis 11 möönas kolleegium, et meresõiduohutuse seaduse § 50 4 lg-s 2 nimetatud arve võib olla haldusakt, mida saab täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 p 21 alusel lugeda täitedokumendiks. LAEVAD Tsiviilkolleegiumi otsus 3-2-1-26-14 http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-2-1-26-14 Asjas oli esitatud hagi kohtutäituri vastu, kes oli keeldunud väljamaksete tegemisest. Kolleegium leidis muuhulgas otsuse punktis 21 järgmist: Kui kostja pidas väljamakse tegemisel probleemiks seda, et polnud teada, kas laeva sadamas seismise tasud loetakse õiguslikult merivõlaga tagatud nõudeks või täitekuludeks, siis ka see asjaolu ei takistanuks väljamakse tegemist. Merivõlaga tagatud nõue oleks laeva asjaõigusseaduse (LAÕS) § 91 kohaselt rahuldatud enne laevahüpoteegiga tagatud nõuet. Hageja nõue on tagatud laevahüpoteegiga. Ka siis, kui sadamatasud oleks loetud täitekuludeks (nii määratigi Riigikohtu 14. märtsil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-176-11 tehtud määruses), oleksid need rahuldatud enne hageja nõuet (LAÕS § 91, TMS § 174 lg 2). Mõlemal juhul ei oleks seega hageja saanud nõuda nende kulude arvel endale väljamakse tegemist, kuid see ei saanud mõjutada ülejäänud tulemi väljamaksmist hagejale, kes oli ainus sissenõudja. Tsiviilkolleegiumi otsus 3-2-1-176-11 http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-2-1-176-11 Asjas käsitles kolleegium küsimust, kas puudutatud isiku nõue, mis on seotud laeva hoidmisega pärast selle arestimist, tuleb lugeda täitekuludeks või on tegu merivõlaga tagatud nõudega. Otsuse punktis 13 leidis kohus järgmist: […] Pärast laeva arestimist tekkinud sadamatasudest tulenev nõue ei ole merivõlaga tagatud nõue. LAÕS § 72 lg 1 kohaselt on merivõlg seaduse alusel tekkiv pant laevale seadusega sätestatud nõuete tagamiseks. LAÕS § 74 lg 1 p 4 järgi on merivõlaga tagatud muu hulgas sadamatasudest, kanalitasudest ja teistest laevateede tasudest ning lootsitasudest tulenevad nõuded. LAÕS §-s 91 eristatakse sundenampakkumisest saadud raha jagamisel mh laeva arestimisega seotud kulusid, mis võetakse saadud rahast maha esimeses järjekorras, ning merivõlaga tagatud nõudeid, mis rahuldatakse teises järjekorras. LAÕS-is ja konventsioonis ei ole sätestatud, et pärast laeva arestimist tekkinud sadamatasud on tagatud merivõlaga. Oluline on, et merivõla lõppemiseks on LAÕS §-s 75 ja konventsioonis ette nähtud lühikene tähtaeg (üks aasta arvates merivõlaga tagatud nõude tekkimisest) ning konventsiooni art 9 lg-st 1 tuleneb, et merivõlg lõpeb ühe aasta möödumisel vaid siis, kui enne ühe aasta möödumist ei ole laeva arestitud või kinni peetud ning sellisele arestile või kinnipidamisele ei järgnenud sundenampakkumist. Seega viitab konventsiooni art 9 lg 1 selgelt sellele, et merivõla all peetakse silmas üksnes enne laeva arestimist tekkinud nõudeid tagavat merivõlga, mis lõpeb ühe aasta möödudes, kui selle aja jooksul laeva ei arestita. Lisaks sätestavad nii LAÕS § 91 kui ka konventsiooni art 12 lg 1 esimene lause laeva arestimise ja müügi kulude nende kõige esimeses järjekorras tulemist mahaarvamise. Arestimise korral saabki laeva arestimise kulu eelkõige seisneda laeva sadamas seismise ja seega sadamateenuse kasutamise kuludes. Konventsiooni art 12 lg 1 teine lause sätestab erandina, et laeva arestimise kuludena käsitatakse mh ka laeva ja meeskonna ülalpidamise kulusid laeva arestimise vältel, sh meeskonna palkasid. Tavaolukorras, s.o enne arestimist on konventsiooni art 4 lg 1 p a kohaselt nimetatud tasud tagatud merivõlaga. Seega on need tasud tagatud merivõlaga ja on samal ajal ka täitekulud. Sadamatasude kohta ei ole sellist erandit aga sätestatud. Eeltoodust tuleneb, et merivõlg tagab mh sadamaomaniku võlaõiguslikke nõudeid laevaomaniku vastu, mis tulenevad sadama kasutamisest. Laeva arestimisega ja selle tõttu laeva sadamas viibimisest tekkinud sadama omaniku hüvitisnõuded ei ole seevastu merivõlaga tagatud nõuded. Tsiviilkolleegiumi määrus 3-2-1-140-13 http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-2-1-140-13 Asja oli esitatud taotlus laeva arestimiseks enne hagi esitamist. Kolleegium leidis otsuse punktis 15 järgmist: […] Kostja põhiline õiguslik väide on selles, et TsMS § 383 lg 1 1 järgne maksimumtagatis rahalise nõudega hagi korral, 32 000 eurot ei ole piisav laevade arestimise menetluses, kuna arestimisega kaasnevad kulud võivad olla oluliselt suuremad. Seega tuleks kohaldada TsMS § 383 lg-s 1 sätestatud kohtu diskretsiooniõigust tagatise määramiseks. Kolleegiumi arvates ei ole võimalik rahalise nõude korral kohaldada TsMS § 383 lg-t 1. See muudaks TsMS § 383 lg 1 1 tagatise suuruse piirangu sisutühjaks. Küll on kolleegiumi arvates laevade arestimise korral võimalik tagatise suuruse hindamisel lähtuda 12. märtsil 1999 Genfis koostatud rahvusvahelise laevade arestimise konventsioonist. Nimetatud konventsiooni art 6 lg 1 jätab tagatise suuruse kohtu määrata, sh aresti säilitamise tagamiseks. Tsiviilkolleegiumi otsus 3-2-1-49-03 http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-2-1-49-03 Asjas käis vaidlus muuhulgas selle üle, kas LaevaRS § 55 lg 8, mille kohaselt peab laeva laevakinnistusraamatust kustutamise avaldus olema notariaalselt tõestatud, kui laev kaotab omandi ülemineku tõttu õiguse kanda Eesti riigilippu, on põhiseaduspärane. Kolleegium leidis kokkuvõttes, et LaevaRS § 55 lg 8 ei ole põhiseadusega vastuolus. Tsiviilkolleegiumi otsus 3-2-1-116-10 http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-2-1-116-10 Otsuse punktis 31 märkis kolleegium järgmist: Kohtumenetluse kestel muutus aga AÕS § 298 sisu ning kehtivas redaktsioonis kohaldatakse selle 1. lõike järgi registerpandile hoopis laeva asjaõigusseaduse (LAÕS) III osa 1. peatükis laevahüpoteegi kohta sätestatut. Kuna kostja nõude eesmärgiks on registris andmeid muuta, tuleb nõude lahendamisel arvestada kehtiva õigusega. Paraku ei sisaldu ka laeva asjaõigusseaduse viidatud sätetes selget regulatsiooni alusetute hüpoteegikannete kustutamiseks. Selles olukorras peab kolleegium siiski võimalikuks kohaldada analoogia korras antud olukorda kõige lähemalt reguleerivat AÕS § 65 lg-t 1, mis võimaldab nõuda pandipidajatelt nõusolekut alusetult registrisse kantud pantide kustutamiseks. Pandipidajate kohustamisel nõusolekut anda asendab nõusolekut TsÜS § 68 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 184 lg 1 järgi (aga ka KPS § 1 lg 3 ja AÕS § 297 3 lg 2 nende koostoimes) kohtulahend. Samuti saab kohaldada kolleegiumi varasemat praktikat hüpoteegi kustutamisel kinnistusraamatust (vt nt RKKKo 3-2-1-153-09 , p 16). UJUVVAHENDI ISIKKOOSSEIS Kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-70-09 http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-1-1-70-09 Nimetatud asjas käis vaidlus riigipiiri seaduses sätestatud väärteokoosseisu üle. Kolleegium leidis otsuse p-s 7, et riigipiiri seaduse § 18 1 lg 4 teise lause kohaselt tuleb ujuvvahendiga Peipsi järvele kaugemale kui üks kilomeeter kaldast minek ning sealt tagasitulek registreerida lähimas piirivalve allüksuses. Sama kohustus on sätestatud piirirežiimi eeskirja p-s 72 1 . […] Kuna riigipiiri seadus ega piirirežiimi eeskiri ei täpsusta, kellel ujuvvahendil viibivatest isikutest lasub registreerimiskohustus, tuleb RiPS § 18 1 lg 4 teises lauses ja piirirežiimi eeskirja p-s 72 1 sätestatud registreerimiskohustus täita igal isikul, kes läheb ujuvvahendiga Peipsi järvele kaugemale kui üks kilomeeter kaldast või sealt tagasi tuleb. Seaduseelnõu nr 117 SE (Riigikogu XI koosseis) seletuskirja punktist 12 nähtuvalt on RiPS §-s 18 1 sätestatud piirangute, sh RiPS § 18 1 lg 4 teises lauses sätestatud registreerimiskohustuse eesmärk tagada riigi julgeolek välispiiri kontrollimisel ja isikute turvaline liikumine piiriveekogudel. Piirangud aitavad Eestil täita rahvusvahelist kohustust valvata välispiiri ja päästa inimesi. Teavitamiskohustusega tagatakse ohtu sattunud isikute kiirem otsimine või päästmine, sest piirivalvel on ülevaade veekogul olijatest ning nende tõenäolisest asukohast. Neid seletuskirjas kirjeldatud eesmärke on võimalik täita üksnes sellisel juhul, kui piirivalve omab ülevaadet kõigist ujuvvahendil viibivatest isikutest. Kuna riigipiiri seaduses ega piirirežiimi eeskirjas ei ole sätestatud, et väikelaeva juht peab registreerima kõik väikelaeva pardal viibijad, tuleb asuda seisukohale, et registreerimiskohustus lasub igal väikelaeval viibijal olenemata sellest, kas ta juhib väikelaeva või mitte. Praktikas võib üks isik (nt väikelaeva juht) registreerida kõik väikelaeva pardal viibijad, kuid registreerimiskohustuse täitmata jätmise korral vastutab iga väikelaeva pardal viibija individuaalselt. […] Halduskolleegiumi otsus 3-3-1-42-08 http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222512101 Asjas käis vaidlus muuhulgas selles, kas nõue, et Eesti lipu all sõitval laeval võib töötada kaptenina ainult Eesti kodakondsusega isik, on vastuolus PS §-s 29 sätestatud tegevusala valiku vabadusega : 20. M. Kilic väidab, et kodakondsuse nõue takistab tal töötada Eesti lipu all sõitva laeva kaptenina, mis on vastuolus PS §-s 29 sätestatud tegevusala valiku vabadusega. Laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse § 3 sätestab: "(1) Merelaeval, mille kohta on väljastatud lipudokument, võib kapteniks olla ainult Eesti kodanik või Euroopa Liidu liikmesriigi või Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriigi kodanik. (2) Merelaeval, mille kohta on väljastatud lipudokument, võib kapteniks olla ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata riigi kodanik, kui see riik annab Eesti kodanikele riikidevahelise lepinguga samasuguse õiguse." Siit tulenevalt ei ole kolleegiumi arvates vahetuks takistuseks töötamaks kaptenina Eesti lipu all sõitval laeval KodS § 6 p 2 1 , vaid Laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse § 3, milles sätestatud tingimustele M. Kilic ei vasta. Kui vabadusõiguse kasutamise vahetuks takistuseks on nn lihtseadus, siis tuleb vaidlustada selle, mitte aga Põhiseaduse § 104 lg-s 2 nimetatud seaduse põhiseadusevastasust. Kui M. Kilic soovib töötada Eesti lipu all sõitval laeval kaptenina, siis tuleb tal omandada Eesti kodakondsus või saavutada Laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse § 3 põhiseadusevastasuse tõttu kehtetuks tunnistamine osas, milles see säte välistab pikaajalise elaniku elamisluba omaval isikul töötamise sellise laeva kaptenina. Käesolevas kohtumenetluses ei saa nimetatud sätte põhiseaduspärasust hinnata, sest vaidluse all on kodakondsuse omandamine, mitte aga tööle võtmisest keeldumine. Halduskolleegiumi otsus 3-3-1-38-07 http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-3-1-38-07 Vaadeldavad asjas käis muuhulgas vaidlus selle üle, kas meresõidudokumendi ja kvalifikatsiooni puudumine toob automaatselt kaasa meretöölepingu tühisuse. Halduskolleegium leidis, et ei too : 15. Riigikohtu halduskolleegium nõustub kassaatoriga , et MTS § 3 lg 1 loeb laeval tööle võetu reeglina laevapere liikmeks. Seda tõlgendust toetab MTS § 3 lg 4. MTS § 3 lg-st 4 võib järeldada, et laevapere liikmeks ei loeta erandina vaid laeva sadamas viibimise ajal laeval teatud töid tegevaid isikuid. Laevapere liikmega sõlmitakse MTS § 3 lg 1 teise lause kohaselt meretööleping, mis oli M. Undresti ja OÜ Kaabeltau vahel ka sõlmitud ning kehtiv. 16. MTS § 3 lg 2 kohaselt mehitatakse laev meresõiduohutuse seadusega kehtestatud korras. MSOS § 21 kehtestab laeva mehitamise üldnõuded, mille kohaselt peab laev olema mehitatud spetsialistidega, kes vastavad laevapere liikme kvalifikatsiooninõuetele ja omavad vastavat tunnistust. Kolleegiumi arvates ei tähenda meresõidudokumendi ja vastava kvalifikatsiooni puudumine siiski, et M. Undrest ei saanudki olla ega ole laevapere liige, seda enam, et faktiliselt on M. Undrestit laevapere liikmena käsitatud. Sellisele järeldusele jõuab kolleegium "Mereteenistuse seadust", "Meresõiduohutuse seadust" ja VV määrust nr 273 koostoimes tõlgendades. Vastavalt MTS § 10 p-le 4 võib, kuid ei tarvitse, reeder või muu tööandja meretöölepingu sõlmimiseks nõuda laevapere liikmelt meresõidudiplomit või kutsetunnistust nõutava kvalifikatsiooni ja hariduse kohta. Mereteenistuse seadusest ei tulene, et meresõidudiplomi või kutsetunnistuse puudumine toob kaasa meretöölepingu tühisuse. MSOS § 94 18 sätestab, et juriidilise isiku poolt laevapere liikme, kellel puudub ametikoha järgi nõutav diplom või meresõidudiplomi või kutsetunnistuse kinnitusleht, tööle rakendamise eest karistatakse rahatrahviga kuni 30 000 krooni. Seega ei välistata põhimõtteliselt, et laevapere liikmena on ametis (olnud) isik, kellel puudub nõutav tunnistus. Niisiis ei too meresõidudokumendi ja vastava kvalifikatsiooni puudumine kaasa meretöölepingu tühisust ega anna alust väita, et M. Undrest ei olnud laevapere liige. KESKKOND Kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-19-14 (vt ka 3-1-1-103-09) http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-1-1-19-14 Väärteoasjas karistati füüsilist isikut kalapüügiseaduse § 23 4 lg 1 järgi kalapüügiga seonduvate andmete esitamise korra rikkumise eest. Kolleegium leidis otsuse punktis 6, et: […] Maakohtu ja kohtuvälise menetleja arusaam, et kalapüügiga seonduvate andmete esitamise korra rikkumise eest vastutavad kõik kalapüügiloa alusel kala püüdvad isikud, ekslik. Nimelt sätestab KPS § 18 lg 1, et kalapüügiloa alusel kala püüdev isik on kohustatud esitama püügi- või lossimisandmed määruses nr 104 kehtestatud nõuete kohaselt. Määruse nr 104 § 3 lg 1 järgi on andmete esitaja kalapüügiloa omanik, laeva kapten või kala esmakokkuostja. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt võib kalapüügiloa omaniku või kala esmakokkuostja nimel esitada andmed kalapüügiloa omaniku või esmakokkuostja esindaja. Kalalaeva kalapüügiloa omaniku nimel võib andmed esitada laeva kapten. Ülaltoodust nähtuvalt lasub kalapüügiga seotud andmete esitamise kohustus neil kalapüügiloa alusel kala püüdvatel isikutel, kes on nimetatud määruse nr 104 §-s 3. Arvestades eelnevat, nõustub kolleegium kassaatoriga , et rannapüügipäeviku täitmise nõuete rikkumise eest saab vastutusele võtta kalapüügiloa omaniku või tema esindaja. Kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-42-10 http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-1-1-42-10 Väärteoasjas karistati füüsilist isikut kalapüügiseaduse § 23 4 lg 1 järgi kalapüügiga seonduvate andmete esitamise korra rikkumise eest. Kolleegium leidis, et: 7. Kalapüügiga seonduvate andmete esitamise korra § 20 kohaselt lähtutakse püügipäeviku täitmisel Euroopa Ühenduste Komisjoni määruse 2807/83/EMÜ, milles sätestatakse liikmesriikide kalasaaki käsitleva teabe registreerimise üksikasjalikud eeskirjad, IV lisas ja vajadusel ka IVa lisas sätestatust. Määruse 2807/83/EMÜ IV lisa p 2.1.2 sätestab asjassepuutuvas osas järgmist: "Püügipäevikut täidetakse [iga päev hiljemalt kell 24.00] ning laeva saabumisel sadamasse". Kolleegium möönab, et sätte grammatilisel tõlgendamisel on võimalik tõepoolest järeldada, et püügipäevikut võib täita vahetult pärast sadamasse jõudmist. Samas leiab kolleegium, et normi tõlgendamise põhieesmärgiks on välja selgitada selle mõte. Seetõttu ei ole võimalik piirduda kitsalt sätte grammatilise tõlgendamisega, kui selle tulemusel jääb ebaselgeks regulatsiooni eesmärk. 7.1 Määruse lisa IV p 1 kohaselt on selles lisas esitatud juhtnöörid suunatud laevade kaptenitele, kes peavad Euroopa Majandusühenduse eeskirjade kohaselt pidama püügireisi jooksul püügipäevikut ja/või peavad esitama sadamasse naasmisel lossimis-/ümberlaadimisdeklaratsiooni . Juba selle sätte sõnastusest nähtub, et püügipäeviku pidamise kohustus lasub kaptenil püügireisi kestel. Samuti juhib kolleegium tähelepanu sellele, et lisa IV p 2.1.2 näeb inglise keeles välja järgmiselt: ? The log-book shall be completed daily by not later than 24.00 hours , and at the time of arrival in port ?, mida saab eesti keelde tõlkida kohustusena kanda vajalikud andmed püügipäevikusse sättes nimetatud ajahetkeks - s.o kella 24.00 (kui püük kestab mitu päeva) või sadamasse saabumise ajaks. […] Selline arusaam on enam kooskõlas ka sellega, et sadamasse naasmisel täidab kapten lossimisdeklaratsiooni, kuhu kantakse täpsed andmed püütud kala kohta. Sel hetkel ei oleks enam andmete kontrollimise seisukohalt vajadust püügipäeviku väljade täitmise järgi samade andmete osas. 7.2 […] Teate edastamise korra § 4 p 6 (alates 12. aprillist 2010 kehtivas sõnastuses) näeb ette, et Keskkonnainspektsioonile edastatud teade peab sisaldama püügipäevikusse kantud kalakoguseid liikide kaupa. Selline sõnastus välistab võimalust, et püügipäevikut täidetakse pärast sadamasse jõudmist, kuna Teate edastamise korra § 2 kohaselt edastatakse teade kalalaeva sadamasse tuleku ja pardal olevate kalakoguste kohta kala käitlemisel Läänemerel vähemalt 2 tundi enne Eesti sadamasse saabumist. Kuigi vastav muudatus on jõustunud 12. aprillil 2010, leiab kolleegium, et tegemist ei ole isiku olukorda raskendava seadusega, vaid normi täpsustamisega, mida kinnitab ka tõsiasi, et kalapüügipäeviku täitmist reguleerivaid norme (Kalapüügiga seonduvate andmete esitamise kord) samal ajal muudetud ei ole. Kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-100-11 (vt ka 3-1-1-103-11) http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-1-1-100-11 Kriminaalkolleegiumi leidis otsuse punktis 16, et […] kalapüügiseaduse § 23¹ lg 2 näol on tegemist blanketse normiga, mis tuleb sisustada viidetega kalapüügiseaduse nendele sätetele, mille nõuete rikkumist menetlusalusele isikule ette heidetakse. Väärteoprotokolli kohaselt seisneb P. K. kui juhatuse liikme tegevuse kaudu OÜ-le Peipsi Grupp Holding omistatav tegu KPS § 6 lg-te 1 ja 3, § 13 lg 3, § 13² lg-te 3 ja 4 nõuete rikkumises. Seega tuleb maakohtul asjas kogutud tõendeid hinnates analüüsida, kas P. K. on kalapüügiseaduse loetletud sätete nõudeid eiranud. Viimane eeldab ühtlasi vastuse andmist küsimusele, kas KPS § 6 lg-test 1 ja 3, § 13 lg-st 3, § 13² lg-test 3 ja 4 on tuletatav väärteoprotokollis kirjeldatud keeld anda kalapüügiõigus üle kolmandale isikule, mille rikkumist P. K. poolt OÜ-le Peipsi Grupp Holding ette heidetakse. Jaatava vastuse korral tuleb maakohtul seejärel hinnata kõnealuse teo õigusvastasust ja süülisust ning viimase sammuna selle omistatavust OÜ-le Peipsi Grupp Holding kitsamas mõttes ehk seda, kas tegu on pandud toime juriidilise isiku huvides KarS § 14 lg 1 mõttes. Kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-51-12 http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-1-1-51-12 Kriminaalasjas süüdistati füüsilist isikut KarS § 361 lg 1 järgi ja juriidilist isikut KarS § 361 lg 3 järgi loodusliku loomastiku kahjustamise eest, millega tekitati oluline kahju keskkonnale. Kolleegium analüüsis kalapüügiseaduse ja selle alusel antud kalapüügieeskirja kohaldamist : 7.1 KPS § 13 lg 3 kohaselt annab kutseliseks kalapüügiks õiguse kalapüügiluba, mis võib olla kalalaeva kalapüügiluba või kaluri kalapüügiluba. Kalapüügiloale kantakse kalaliigi püügivõimalused ehk püütava kala kogus. […] Kalaliigi püügivõimaluse ammendumine lõpetab kalapüügiloa kehtivuse selle kalaliigi osas vastavalt KPS § 16 1 lg-le 1. Kuigi käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et kalalaeval Tõhela oli kalapüügiloa alusel lubatud püüda kilu (selle püügivõimalus ei olnud ammendunud), ei olnud siiski lubatav räime püüdmine, sest selles osas puudus kalapüügiluba. Kuna kohtud tuvastasid, et kilupüügiga kaasneb Läänemeres paratamatult ka räime väljapüük, ei olnud kuni uue loa saamiseni tõepoolest lubatud püüda ka kilu. Seetõttu on vaidlus, kas kalalaev vahetas nõuetekohaselt püügikohti, ainetu. Märkida tuleb, et kalapüügiluba antakse konkreetsele laevale (kalalaeva kalapüügiluba), mistõttu on sellega määratud püügivõimaluste ületamine karistatav sõltumata sellest, kas äriühingule kuuluvatele teistele laevadele väljastatud kalapüügiload on selle kalaliigi osas ammendatud. 7.2 […] kaaspüügi tingimused on sätestatud KPE §-s 44. Nii teo toimepanemise kui ka praegusel ajal kehtiv regulatsioon lubab kaaspüüki kalapüügieeskirjas sätestatud ulatuses. Teo toimepanemise ajal kehtinud KPE § 44 lg 2 kohaselt ei olnud räime kaaspüük püügiloa puudumisel lubatud. Arvestades asjaolu, et konkreetse kalaliigi kaaspüügi lubamine teatud ajavahemikus sõltub merekeskkonna seisundist ja muudest tingimustest, ei pea kolleegium vajalikuks hinnata toimunud kalapüügi lubatavust praegu kehtiva seaduse valguses. Kriminaalkolleegiumi määrus 3-1-1-47-01 http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-1-1-47-01 Kriminaalkolleegium leidis otsuse punktis 7, et kalapüügiseaduse § 25 lg 2 sätestab juriidilise isiku haldusvastutuse, kui rikutakse kalapüügiloa nõudeid . Samuti leidis kriminaalkolleegium otsuse punktis 8, et põhimõtteliselt on kalapüügil NAFO tsoonis põhjendatud NAFO kaaspüüginormide tunnustamine ka juhul, kui neid ei ole eesti keeles avaldatud . Kriminaalkolleegiumi määrus 3-1-1-37-01 http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-1-1-37 -01 Kriminaalkolleegium leidis otsuse p-s 7.3, et e baõige on kassaatori väide, et tegemist oli kaaspüügiga. Kalapüügieeskirja p 17 lg 1 sätestab selgelt, et alamõõdulise lõhe või meriforelli kaaspüük ei ole lubatud. Kaaspüügina on vastavalt sama punkti lõikele kaks lubatud püüda vaid mõõdulist lõhet või meriforelli, mille püük antud ajal, kohas või püünistega on keelatud, või mille püük pole püügiloaga ette nähtud. Seega on alamõõdulise lõhe püük ehk tema saagi hulka arvamine keelatud. Seetõttu on alusetu ka väide, et kalapüügi lõpetamisega täideti Kalapüügieeskirjade p. 20 ja 22 nõudeid. Rõhutame veelkord, et viimatinimetatud sätted kitsendavad kaluri tegevust kaaspüügi korral, käesoleval juhul aga oli kaaspüük üldse keelatud. Kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-22-06 http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-1-1-22-06 Otsuse punktis 10 leidis kolleegium, et veeseaduse § 9 lg 1 sätestab üheselt, et vee erikasutusõigus tekib tähtajalise vee erikasutusloa alusel. Nimetatud luba on vajalik selleks, et vee erikasutuse asukoha keskkonnateenistus saaks kindlaks määrata tingimused veekasutusega kaasnevate kohustuste ja piirangute kohta. Seega olid Aktsiaseltsi jaoks vee erikasutuse nõuded ja tingimused nõuetekohaselt määratlemata ning väärteoprotokollis kirjeldatud tegevus 25. juulil 2005. a oli ebaseaduslik. Seda seisukohta toetab ka Vabariigi Valitsuse 26. novembri 2004. a määruse nr 342 "Vooluveekogude tõkestamisele esitatavad nõuded" § 9 lg 1, mis kohustab tõkestusrajatise kasutajat lähtuma oma tegevuses alati vee erikasutusloa eesmärgist ja nõuetest. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et veetaseme kõikumist kinnitavate täpsete mõõtmistulemuste puudumine ei välista menetlusaluse isiku vastutust vee erikasutusõigust kinnitava loa puudumise eest. Nimetatud loa puudumist on väärteoprotokollis esitatud väärteokirjelduses ka käsitletud. Halduskolleegiumi otsus 3-3-1-8-15 http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222578141 Kaebuse esitaja taotles Keskkonnaministeeriumi käskkirja tühistamist puutumuse motiivil . Keskkonnaministri käskkirjaga oli antud taotlejale maavara kaevandamise luba. Kaebuse põhjenduste kohaselt võib meres kaevandamine negatiivse tagajärjena kaasa tuua mõju rannikule, kalavarude vähenemise, müra, visuaalse reostuse ning kaudse mõjuna kohaliku ranna kultuuri kahjustumise ja kinnisvara väärtuse vähenemise. Otsuse punktis 18 leidis kolleegium , et kuivõrd isikul puudub puutumusel rajanev kaebeõigus, puudub kassatsioonkaebuse lahenda misel vajadus hinnata kassatsioonkaebuse konkreetseid väiteid kaevandamisloa õigusvastasuse kohta. Kolleegium rõhutas siiski, et kavandatav tegevus (maavara kaevandamine) meres asuvas üleriigilise tähtsusega maardlas on vaieldamatult KeHJS § 6 tähenduses olulise keskkonnamõjuga tegevus. Selle tegevuse kavanda misel tuleb eriti hoolikalt hinnata keskkonnamõju ning kaaluda nii olulisi avalikke huve kui ka erahuve. Olulise keskkonna mõjuga tegevuseks loa andmisel tuleb ette näha piisava d leevendus meetmed. Halduskolleegiumi otsus 3-3-1-43-01 http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-3-1-43-01 Halduskolleegium leidis, et kaebajatel puudub kaebeõigus, kuna nad ei ole küsimust kalapüügi lubade tühistamisest oma kaebuses halduskohtu otsuse peale tõstatanud. Samas leidis kolleegium otsuse p-s 6, et käesolevas asjas võinuks tekkida küsimus 2. märtsil 2000 jõustunud KPS § 16 lg 3 teise lause vastavusest Põhiseadusele. KPS § 16 lg 3 teise lause nõue, et piiratud püügivõimaluste korral võib kutselist kalapüüki alustavale ettevõtjale kalapüügiõigust omava ettevõtja arvelt kalapüügiluba anda ainult viimase nõusolekul, puudutas konkurentsivabadust ja võis kaasa tuua ebavõrdse kohtlemise. Konkurentsivabaduse küsimuste otsustamisel ei saa aga võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist tuvastada, hindamata vajalikke tõendeid. Ebavõrdne kohtlemine võib olla piiratud püügivõimaluste tingimustes tingitud näiteks vajadusest tagada kapitalimahukas tootmisharus investeeringuid teinud ettevõtjatele võimalus tasa teenida tehtud investeeringud. Halduskolleegiumi otsus 3-3-1-54-02 http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-3-1-54-02 Halduskolleegium tõlgendas asjas kalapüügiseaduse § 16 lg-t 3, mille kohaselt "kui kalavarud ei võimalda kutselise kalapüügiga tegelevate isikute poolt taotletud püüniste arvu või väljapüügimahtu, vähendatakse mõlemat kõigi taotluste osas võrdeliselt. Piiratud püügivõimaluste korral võib kutselist kalapüüki alustavale ettevõtjale kalapüügiõigust omava ettevõtja arvelt kalapüügiluba anda vaid viimase nõusolekul." Kolleegium leidis otsuse punktis 11, et s ee, et antud normi kohaselt tuleb juhul, kui kalavarud ei võimalda "taotletud" püüniste arvu ja püügimahtu, vähendada mõlemat kõigi "taotluste" osas võrdeliselt, ei tähenda, et vähendamise lähtealuseks peavad olema taotluses esitatud arvud. On ka võimalik, et seadusandja pidas vähendamise alusena silmas senist püügivahendite arvu ja püügimahtu. Seda ei välista iseenesest seaduse hilisem muutmine ja nn "ajaloolise püügiõiguse" selgesõnaline sätestamine normi uues redaktsioonis. […]. Järgnevalt otsuse punktis 12 leidis kolleegium, et […] s eadusandja tahe ei saa olla suunatud teadlikult ebamõistliku ja ebaõiglase regulatsiooni kehtestamisele. Maavanema poolt antud tõlgendus [ võrdelisuse arvutamine matemaatiliselt taotletu ja tegeliku tulemuse vahel on põhjendatud. Seadusest tulenevalt sai võrdeline vähendamine toimuda ainult lähtudes esitatud taotlustest ja jaotatavatest püügivõimalustest, mitte varem kasutatud püügivõimalustest. Käesolevaks ajaks on seadusandja nimetatud regulatsiooni toonud sisse "ajaloolise püügiõiguse" mõiste võimaldamaks seaduse rakendajatel arvestada ajalooliselt väljakujunenud püügivõimalusi] aga viib ilmselgelt ebamõistlikule tulemusele. Siis määraks lubatud püügivahendite jaotuse ära vaid taotleja poolt püügiloataotluses meelevaldselt nimetatud arv, mitte aga objektiivsed kriteeriumid. Isik, kes esitab reaalse taotluse, kannatab võrreldes isikuga, kes esitab selgelt põhjendamatu taotluse, paludes püügimahtu ulatuses, mida tal mingil juhul ei ole võimalik saavutada. SADAMAD Tsiviilkolleegiumi otsus 3-2-1-26-06 http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222487870 Asjas käis vaidlus sadamavaldaja kohustuste üle (hageja hinnangul rikkus sadamavaldaja mitmeid sadamaseaduse sätteid. Tormi tõttu põrkus hageja kaater vastu ujuvkaid, said vigastada ja uppus). Kolleegium leidis, et ka rendilepingut hinnates saab toetuda ka sadamaseadusele: 16. Pooled ei ole vaidlustanud ringkonnakohtu järeldust, et 19. juuni 2001. a leping on õiguslikult kvalifitseeritav rendilepinguna. Kolleegium nõustub sellega. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et asja omaduste suhtes kokkulepitut hinnates ei saa toetuda sadamaseadusele. Kuigi sadamaseaduse peamine eesmärk on SadS § 1 kohaselt reguleerida avalik-õiguslikus suhtes sadama valdaja kohustusi ohutusnõuete täitmisel ja riikliku järelevalvega seonduvaid toiminguid, on ringkonnakohus 19. juuni 2001. a lepingu sisu analüüsimisel kasutusse antud sadamakoha omaduste kirjelduse puudumise tõttu lepingus õigesti toetunud ka (s.t abistavalt) SadS § 12 lg 1 p-le 1. Nimetatud sätte kohaselt on sadama valdaja kohustatud tagama hüdrotehniliste ehitiste korrashoiu. Selle sätte tähenduses tuleb hüdrotehniliste ehitiste hulka lugeda ka sadama alal laevade kinnitamiseks ettenähtud poiankur. Kolleegium märgib, et samale järeldusele saab jõuda ka ringkonnakohtu viidatud rendiseaduse § 7 alusel, mille lg 2 järgi ei vastuta rendile andja vara puuduste eest, mis ta oli lepingu sõlmimisel tingimuseks seadnud. Rendiseaduse § 7 lg 1 alusel on rendile andja kohustatud rendile antud vara rentnikule üle andma lepingus ettenähtud või vara otstarbele vastavas seisundis. Halduskolleegiumi otsus 3-3-1-7 2-05 http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-3-1-72-05 Asjas käis vaidlus selle üle, kas sadama hoonete ja rajatiste ning akvatooriumi piiride asukohta saab määrata detailplaneeringuga. Riigikohus leidis järgmist: 10. [...] a kvatooriumi piiride määramine ja kooskõlastamine on kohaliku omavalitsusüksuse diskretsiooniline volitus. 11. [...] Kolleegium on seisukohal, et sadamate (sealhulgas sadama hoonete ja rajatiste ning akvatooriumi piiride) asukoha määramine detailplaneeringuga on kooskõlas Planeerimisseadusest tulenevate detailplaneeringu eesmärkidega. Riigikohtu halduskolleegium nõustub kassaatoriga ka selles, et detailplaneering on sobiv vahend selgitamaks välja vajalikke keskkonnanõudeid ning kooskõlastamaks erinevaid kaitstavaid huve. Halduskolleegiumi otsus 3-3-1-69-05 http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-3-1-69-05 Halduskolleegium leidis, et kaebuse esitajal puudub kaebeõigus vaidlustamaks ujuvdoki paigaldamist ilma vee erikasutusloata ja et ujuvdoki paigaldamist on pädevad kontrollima järelevalveasutused : 11. VeeS § 6 lg 1 kohaselt toimub vee ja veekogu kasutamine avaliku kasutamisena või erikasutusena. […] 15. Vee erikasutusluba on oma olemuselt eeskätt keskkonnaluba , mis annab õiguse kasutada teatud loodusressurssi - vett. […] AS Haltransa ei ole käesolevas kohtumenetluses esile toonud tema enda ega üldisi keskkonnaalaseid huve ega seda, kuidas vee seisund mõjutab tema majandustegevust. Seetõttu puudus kaebuse esitajal kaebeõiguse eelduseks olev põhjendatud huvi väidetavalt vee erikasutusloa menetluse raames väljastatud kirja (toimingu) vaidlustamiseks. 17. Vastavalt 4. septembri 2003. a lepingule (halduskohtu tl 62-67) võimaldas AS Tallinna Sadam paigutada AS-l Lahesuu Sadam AS Tallinna Sadam Paljassaare sadama akvatooriumisse ujuvdoki ning kasutada seda laevade remondiks. Sadamaseaduse § 5 kohaselt on sadama valdaja isik, kes valdab sadamat ning korraldab sadama tegevust tervikuna. SadamaS § 9 lg 1 kohaselt sätestab sadama eeskiri sadamateenuste osutamisel esitatavad nõuded, sh keskkonnaalased, ning need on kohustuslikud kõigile sadamas tegutsevatele või viibivatele isikutele. Kui sadama valdaja on võimaldanud ujuvvahendi paigaldamise sadama akvatooriumis, on ta tulenevalt SadamaS §-st 12 kohustatud tagama ka ohutuse ja korra sadamas. Eelnimetatud lepingu kohaselt kohustati kasutajat (AS Lahesuu Sadam) kasutama akvatooriumi kooskõlas lepinguga, sadama eeskirjaga ning muude Eesti Vabariigis kehtivate õigusaktidega ning tagama akvatooriumis muuhulgas ka kõigi keskkonnakaitse nõuete täpne täitmine. AS Lahesuu Sadam tegevust ujuvdoki paigaldamisel on pädevad kontrollima järelevalveasutused. Kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-37-10 http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-1-1-37-10 Otsuse punktis 8 heitis kolleegium maakohtule ette liiklusseadusest ja –eeskirjast tulenevate nõuete sadama terriotooriumil kehtivuse käsitlemata jätmist: Liiklusseaduse ja liikluseeskirja esimesed paragrahvid sätestavad, et nende õigusaktidega kehtestatakse liikluse korraldus Eesti teedel. Tee mõiste määratlemisel tuleb lähtuda nii LS §-st 4, LE § 2 p-st 48 kui ka teeseaduse ( TeeS ) §-st 2. TeeS § 2 lg 1 kohaselt on tee maantee, tänav, metsatee, jalgtee ja jalgrattatee või muu sõidukite või jalakäijate liiklemiseks kasutatav rajatis, mis võib olla riigi või kohaliku omavalitsuse või muu juriidilise isiku või füüsilise isiku omandis. J. Marksonile omistatav väärtegu leidis aset Lindi sadama sadamakail. Kolleegium märgib, et nii liiklusseaduse § 1 kui liikluseeskirja § 1 sätestavad Eesti liiklusnõuete kehtivusala mitte funktsionaalselt - kõikjal, kus toimub liiklus -, vaid tee mõiste kaudu. Käesolevas väärteoasjas ei ole kohtuväline menetleja selgitanud neid faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid teha järelduse, kas Lindi sadama sadamakai on käsitatav teena eelnimetatud õigusaktide mõttes . Maakohtu 3. novembri 2009. a istungi protokolli kohaselt on sadamatöötajast tunnistaja M. J. märkinud vastuseks kaitsja küsimusele, kuidas on Lindi sadama territooriumil autode liiklemine korraldatud, et võõrad sadama territooriumil käia ei või (tl 25, pöördel). Sellele vaatamata ei ole maakohus liiklusseadusest- ja eeskirjast tulenevate nõuete kehtivust kõnealuse sadama territooriumil käsitlenud. Samas pole liiklusseaduse peatükis 14 1 kirjeldatud tegevuste eest võimalik isikut karistada juhul, kui tegu ei panda toime teel .