Arvamus

Hr Priit Pikamäe Meie 16.06.2015 nr 10-3/3705 Riigikohtu esimees [email protected] Arvamuse avaldamine põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-22-15 I. Kokkuvõte Riigikohus palus Vabariigi Valitsuselt, Õiguskantslerilt, Justiitsministrilt, MTÜ-lt Eesti Autorite Ühing (EAÜ), MTÜ-lt Eesti Fonogrammitootjate Ühing (EFÜ) ning MTÜ-lt Eesti Esitajate Liit (EEL) (kolme MTÜ esindaja vandeadvokaat Priit Lätt) arvamust põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-22- 15. Vastavalt Riigisekretäri 11.05.2015 resolutsioonile 7-7/15-00885 annab Justiitsministeerium arvamuse ka Vabariigi Valitsuse nimel. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30.04.2015. a. vaheotsusega haldusasjas nr 3-13-366 vastuolu tõttu põhiseadusega kohaldamata Vabariigi Valitsuse 17.01.2006 määruse nr 14 „Audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise isiklikeks vajadusteks kasutamise kompenseerimiseks tasu maksmise kord, salvestusseadmete ja -kandjate loetelu ning muusika- ja filmikultuuri arendamiseks ning koolitus- ja teadusprogrammide finantseerimiseks või kasutamiseks muudel analoogsetel eesmärkidel tasu 1 taotlemise kord“ (edaspidi ka määrus nr 14) § 3 lg 1 osas, milles see ei taga autoriõiguse seaduse 2 (AutÕS) § 26 lõikes 1 ette nähtud õiglase tasu saamist. Justiitsministeeriumi hinnangul on määruse nr 14 § 3 lg 1 asjassepuutuv. Kui määruse nr 14 kõnealune norm on põhiseadusega vastuolus ja seda ei kohaldata osas, millega see ei taga AutÕS § 26 lõikest 1 tulenevat õiglase tasu saamise eesmärgi saavutamist, on see asjaolu kohtuasja lahendamisel ning kaebajate nõude rahuldamisel tekitatud kahju hüvitamiseks olulise tähtsusega, kuna puuduks võimalus piirata õiguste omajate võimalust saada hüvitist nende teoste isiklikuks otstarbeks reprodutseerimise korral. Lihtsa piirklausliga põhiõiguste formaalõiguslik aspekt seisneb selles, et neid saab piirata kas seadusega või seaduse alusel. Oluline on ainult, et ka iga täitevvõimu piirang oleks lõppastmes taandatav seaduslikule volitusele. Seadusest alamal seisva akti saab anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. Justiitsministeerium asub seisukohale, et määruse nr 14 § 3 lõige 1 ei võimalda täita AutÕS’st tulenevaid eesmärke ning piirab õiguste omajate õigust tasu saamisele. Antud juhul täpsustab määruse nr 14 aluseks oleva volitusnormi (AutÕS § 27 lg 14) sisu, ulatust ja eesmärki AutÕS § 26 lg 1, mille kohaselt peab määrus nr 14 tagama õiguste omajale õiglase hüvitise maksmise ainuõiguse (õigus teose reprodutseerimiseks) piiramise eest juhul, kui kõne all on isiklikuks otstarbeks tehtavad koopiad audiovisuaalsetest teostest ning teose helisalvestistest. Määrus nr 14 oma kehtivas sõnastuses ei vasta selle andmise aluseks oleva volituse eesmärgile ja ulatusele ning seetõttu on Justiitsministeeriumi hinnangul määruse nr 14 formaalne kooskõla põhiseadusega kaheldav. 1 RT I, 29.12.2011, 156. 2 RT I, 29.10.2014, 4. Tõnismägi 5A / 15191 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898 II. Asjaolud ja menetluse käik MTÜ Eesti Autorite Ühing (EAÜ), MTÜ Eesti Fonogrammitootjate Ühing (EFÜ) ja MTÜ Eesti Esitajate Liit (EEL) esitasid 18.02.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Vabariigi Valitsuselt aastatel 2010-2013 tekitatud kahju hüvitamist summas 831 416.- eurot (nõude suurus 11.03.2014 muudetud seisuga). Kaebuses leiti, et Vabariigi Valitsuse 17.01.2006 määruse nr 14 § 3 lõikega 1 on rikutud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikli 5 lõike 2 punkti b (liikmesriigi kohustus tagada õiglane hüvitis loometöö kasutamise korral) ülevõtmise kohustust ning põhiseaduse paragrahve 3 ja 39 ulatuses, milles see jätab nimetamata muud salvestusseadmed ja -kandjad, mis on tehtud füüsilistele isikutele isiklikul eesmärgil salvestamiseks kättesaadavaks. Vabariigi Valitsus palus jätta kaebus rahuldamata ning oma 09.06.2014. a. otsusega jättiski Tallinna Halduskohus kaebuse rahuldamata. Kohtu hinnangul ei ole määrus nr 14 vastuolus direktiivi 2001/29/EÜ nõuetega, kuna direktiivi artikli 5 lõike 2 punkti b rakendamiseks on võimalikud erinevad alternatiivid ja seega ei ole tegemist otsekohalduva normiga. Kehtiva süsteemiga on määrusandja andnud oma nägemuse salvestusseadmete ja -kandjate loetelust, mis tagab õiglase tasu maksmise õiguste omajatele. Kohus ei pidanud määrust ka põhiseaduse §-dega 3 ja 39 vastuolus olevaks, kuna põhiseaduslikkuse järelevalve alustamiseks peab norm olema asjassepuutuv. Kuna aga asjas 3 puuduvad riigivastutuse seadusest (RVastS) § 14 lõike 1 kohaldamise alused, siis ei oma määruse põhiseadusevastase tuvastamine kohtu hinnangul tähtsust. EAÜ, EEL ja EFÜ esitasid Tallinna Halduskohtu 09.06.2014 otsusele apellatsioonkaebuse, milles paluvad halduskohtu otsuse tühistada ning teha asjas uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses ei peetud õigeks halduskohtu seisukohti direktiivi 2001/29/EÜ artikli 5 lõike 2 punkti b otsekohalduvuse osas ning viidati, et direktiiv on siseriiklikku õigusesse õigesti üle võtud üksnes juhul, kui on saavutatud direktiivis ette nähtud eesmärk. Samuti märgiti, et vaidlusalune Vabariigi Valitsuse määrus on nii formaalses kui materiaalses mõttes põhiseaduse vastane. Vabariigi Valitsus palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, kuna direktiivi 2001/29/EÜ viidatud norm ei ole otsekohalduv. Direktiivijärgse õiglase hüvitise määramisel tuleb arvestada ka potentsiaalset kahju, mida vastav vaba kasutuse võimaldamine kaas toob ning selle kahju ulatus ei ole selge. Järelikult on liikmesriigi seadusandjal oluline kaalutlusruum regulatsiooni ülesehitamisel. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 09.06.2015 apellatsioonkaebuse ning tühistas Tallinna Halduskohtu otsuse haldusasjas 3-13-366. Samuti tegi ringkonnakohus asjas vaheotsuse tunnustades EAÜ, EFÜ ja EEL õigust nõuda Vabariigi Valitsuse 17.01.20106 määruse nr 14 § 3 lõikes 1 sätestatud loetelu täiendamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist ning jättis vastuolu tõttu Eesti Vabariigi põhiseadusega kohaldamata kõnealuse määruse § 3 lg 1 osas, milles see ei taga AutÕS § 26 lg 1 ette nähtud õiglase tasu saamist. Ringkonnakohus leidis, et tegemist on vastuoluga põhiseadusega, sest direktiivi 2001/29/EÜ artiklei 5 lõike 2 punktis b sisalduv õiglase tasu maksmise põhimõte sisaldub ka AutÕS’s (§ 26 lg 1), mistõttu on küsimus eelkõigee selles, kas AutÕS § 27 lg 14 alusel kehtestatud määrus nr 14 on seaduse eesmärgiga kooskõlas. Ringkonnakohus edastas otsuse Riigikohtule koos Vabariigi Valitsuse määruse tekstiga. III. Vaidlustatud sätted Vabariigi Valitsuse 17.01.2006 määruse nr 14 „Audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise isiklikeks vajadusteks kasutamise kompenseerimiseks tasu maksmise kord, salvestusseadmete ja -kandjate loetelu ning muusika- ja filmikultuuri arendamiseks ning koolitus- ja teadusprogrammide finantseerimiseks või kasutamiseks muudel analoogsetel eesmärkidel tasu taotlemise kord“ (RT I, 29.12.2011, 156) § 3 lg 1: „§ 3. Salvestusseadmete ja -kandjate loetelu (1) Tasu tuleb maksta järgmiste salvestusseadmete ja -kandjate eest: 1) videokassetid (VHS) – salvestuseta; 2) audiokassetid – salvestuseta; 3) CD-R, CD-RW, DVD-R ja DVD-RW – salvestuseta; 4) minidiskid (MD) – salvestuseta; 5) VHS ja DVD videosalvestusseadmed; 3 RT I, 13.09.2011, 11. 6) audiokassettidele, CD-R-le ja CD-RW-le salvestavad audiosalvestusseadmed.“ IV. Justiitsministri seisukoht A. Normikontrolli lubatavus Tegemist on põhiseaduslikkuse järelevalve asjaga 4 Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 9 lg 1 kohaselt edastab esimese või teise astme kohus, kui ta on kohtuasja lahendamisel jätnud kohaldamata mistahes asjassepuutuva õigustloova akti, tunnistades selle põhiseadusega vastuolus olevaks, vastava otsuse või määruse Riigikohtule. PSJKS § 4 lg 3 alusel saab põhiseaduslikkuse järelevalve asja algatada kohus, edastades kohtuotsuse või –määruse Riigikohtule. Tallinna Ringkonnakohus jättis oma 30.04.2015. a. vaheotsusega haldusasjas 3-13-366 kohaldamata vastuolu tõttu põhiseadusega Vabariigi Valitsuse 17.01.2006 määruse nr 14 § 3 lõike 1 osas, milles see ei taga AutÕS § 26 lõikes 1 ette nähtud õiglase tasu saamist. Kohus edastas otsuse Riigikohtule koos Vabariigi Valitsuse määruse tekstiga. Seega on tegemist põhiseaduslikkuse järelevalve asjaga. Vaidlustatud säte on asjassepuutuv PSJKS § 9 lg 1 järgi on normikontrolli eelduseks vastava normi asjassepuutuvus. Vaidlustatud säte on asjassepuutuv, kui see on kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega, ehk kui kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui sätte põhiseadusele vastavuse 5 korral . Õigusselguse tagamise eesmärgil on Riigikohus lugenud asjassepuutuvaks ka sellised sätted, mis omavad vaidlustatud normiga tihedat seost ning võivad kehtima jäädes tekitada ebaselgust õigusliku 6 tegelikkuse suhtes . Tallinna Ringkonnakohtu hinnangul on problemaatiline, et määruse nr 14 § 3 lg 1 ei võimalda õiguste omajatel saada AutÕS §-s 26 ette nähtud õiglast tasu (hüvitist). Kõnealust määrust ei ole alates 2006. a. salvestusseadmete ja –kandjate loetelu osas muudetud, mistõttu on kogutavate tasude osas näha 2009. a. alates selget langustendentsi. Ringkonnakohus pidas põhiseadusega vastuolus olevaks just määruse nr 14 § 3 lg 1, kuna määruse andmiseks volitusnormi sisaldav AutÕS sisaldab direktiivist 2001/29/EÜ artikli 5 lõike 2 punktist b tulenevat õiglase tasu maksmise põhimõtet (§ 26 lg 1). Justiitsministeerium nõustub nende kaalutlustega ning hindab määruse nr 14 § 3 lõiget 1 asjassepuutuvaks. Kui määruse nr 14 kõnealune norm on põhiseadusega vastuolus ja seda ei kohaldata osas, millega see ei taga AutÕS § 26 lõikest 1 tulenevat õiglase tasu saamise eesmärgi saavutamist, on see asjaolu kohtuasja lahendamisel ning kaebajate nõude rahuldamisel tekitatud kahju hüvitamiseks olulise tähtsusega, kuna puuduks võimalus piirata õiguste omajate võimalust saada hüvitist nende teoste isiklikuks otstarbeks reprodutseerimise korral. B. Normikontrolli põhjendatus 1. Asjakohane põhiõigus ja selle kaitseala riive Ringkonnakohus on leidnud, et käesolevas asjas on tegemist vastuoluga põhiseadusega, sest infoühiskonna direktiivi artikli 5 lõike 2 punktis b sisalduv õiglase hüvitise maksmise põhimõte 4 RT I, 23.12.2013, 57. 5 RKPJKo 28.10.2002 nr 3-4-1-5-02, p 15. 6 RKPJKo 13.02.2007 nr 3-4-1-16-06, p 18; RKPJKo 09.04.2008 nr 3-4-1-20-07, p 16. sisaldub ka AutÕS § 26 lõikes 1. Seetõttu on küsimus eelkõige selles, kas AutÕS § 27 lg 14 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrus on seaduses sätestatud eesmärgiga kooskõlas. Põhiseaduse (PS) § 39 sätestab, et autoril on võõrandamatu õigus oma loomingule ning riik kaitseb autori õigusi. See tähendab põhiseaduse kommentaaride kohaselt, et riik kehtestab normistiku, millega tagatakse rahvusvaheliselt tunnustatud intellektuaalse omandi liikide kaitse, loob vajalikud institutsioonid ning garanteerib selle normistiku täitmise tagamise ning autori subjektiivsete õiguste 7 kaitse . Nimetatud põhiõigus hõlmab endas nii autori isiklikke kui varalisi õigusi, s.h. õigusi tasule. AutÕS § 26 lg 1 garanteerib õiguse tasule autoritele, esitajatele ja fonogrammitootjatele, kui on piiratud nimetatud õiguste omajate ainuõigust reprodutseerimisele isiklikuks otstarbeks koopiate tegemisel. Samas määruse nr 14 § 3 lg 1 rakendamine on selle eesmärgi täitmisega otseses seoses. Järelikult riivab PS § 39 kaitseala määruse nr 14 § 3 lg 1, kuna ei võimalda õigustatud isikutele õiglase tasu maksmist. 2. Formaalne põhiseaduspärasus Põhiõiguse riive formaalne õiguspärasus tähendab, et riive vastab kõigile põhiseaduse pädevus-, menetlus- ja vormieeskirjadele. Puuduvad andmed selle kohta, et seaduse vastuvõtmisel on rikutud seaduste vastuvõtmiseks ettenähtud menetlusnorme. Autoriõigusliku regulatsiooni üldpõhimõtete kohaselt on õiguste omajal ainuõigus lubada ja keelata oma teoste või autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide kasutamist teiste isikute poolt, sealhulgas õigus lubada ja keelata õiguste objekti reprodutseerimist. AutÕS § 11 lg 4 sätestab, et autori õiguste piiramine võib toimuda ainult AutÕS ettenähtud juhtudel. AutÕS IV peatükk sätestab teose vaba kasutamise juhtumid ehk need juhtumid, mil autorile kuuluvaid varalisi õigusi on piiratud. Antud juhul on kõne all õiguste omaja reprodutseerimisõiguse piiramine, kui tegemist on mistahes kandjal reproduktsioonid, mille füüsiline isik on teinud isiklikuks tarbeks ning mille eesmärk ei ole otseselt ega kaudselt kaubanduslik, s.h. teose ja teose helisalvestise kasutamine isiklikeks vajadusteks (AutÕS §-d 26 ja 27). Tasu audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise kasutamise eest isiklikeks vajadusteks on Eestis kogutud juba alates 1996. a., tulenevalt Vabariigi Valitsuse 26.01.1995. a. määrusest nr 40 „Audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise isiklikeks vajadusteks kasutamise eest tasu võtmise ja maksmise sisseseadmine“ (hiljem mitmel korral muudetud kuni 17.01.2006 kehtestati käesoleva ajani kehtiv määrus nr 14). Rahvusvahelised autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste valdkonda reguleerivad konventsioonid reprodutseerimisõiguse piiramise kohta konkreetselt nimetatud juhul suuniseid ei anna, küll sätestab Euroopa Liidu (EL) 8 õigus vastava õiguse piiramisega seonduva. Direktiivi 2001/29/EÜ artikli 5 lõike 2 punkt b annab liikmesriikidele võimaluse teatud tingimustel reprodutseerimisõigust isiklikul otstarbel kasutamiseks piirata. Eesti on direktiiviga pakutud võimalust kasutanud ning seetõttu lasub Eestil ka kohustus garanteerida õiguste omajale nende vastava ainuõiguse piiramise eest õiglane kompensatsioon. AutÕS § 26 sätestab, et autori nõusolekuta on lubatud reprodutseerida audiovisuaalset teost või teose helisalvestist kasutaja enda isiklikeks vajadusteks. Autoril, aga samuti esitajal ja fonogrammitootjal on õigus saada õiglast tasu teose või fonogrammi sellise kasutamise eest kooskõlas AutÕS §-ga 27. AutÕS § 27 reguleerib tasu maksmist audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise kasutamise eest. AutÕS § 27 lõike 14 alusel on Vabariigi Valitsus määrusega nr 14 vastava korra kehtestanud. Ilma kõnealuse regulatsioonita ehk reprodutseerimisõiguse piiramiseta 9 oleks tegu õiguste omajale kuuluva ainuõigusega ning iga isiklikuks otstarbeks tehtav koopia eeldaks loa küsimist õiguste omaja(te)lt. Seadusreservatsiooni nõue tuleneb õigusriigi ja demokraatia põhimõtetest ja tähendab, et põhiõigusi puudutavates küsimustes peab kõik põhiõiguste realiseerimise seisukohalt olulised otsused langetama seadusandja. Põhiseaduses ette nähtud pädevus- ja vorminõuete eesmärgiks on tagada põhiseaduse kandvate printsiipide (õigusselguse, õiguskindluse, võimude lahususe ja 10 tasakaalustatuse põhimõtte) järgimine ja tõhusam põhiõiguste kaitse. 7 Vt Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, Juura 2012, § 39, komm 1. 8 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (EÜT L 167/10, 22.6.2001, lk 230-239). 9 AutÕS § 13 lg 1 p 1 sätestab autorile kuuluva reprodutseerimisõiguse, § 67 lg 2 p 5 sätestab õiguse teose reprodutseerimiseks esitajale ning § 70 lg 1 p 1 fonogrammitootjale. 10 RKÜKo 03.12.2007 nr 3-3-1-41-06, p 21. PS § 39 teise lause kohaselt „/r/iik kaitseb autori õigusi“. Otsesõnu ei mainita kõnealuse põhiõiguse piiramise võimalust seadustega ega selle tingimusi, seega kindlasti ei tule kõne alla kvalifitseeritud 11 seadusreservatsioon. Tegemist on lihtsa piirklausliga , mis võimaldab piiramise põhjuse defineerida seadusandjal. Lihtsa piiriklausliga põhiõigust on lubatud riivata igal eesmärgil, mis ei ole PS-ga 12 otseselt keelatud . Riigikohus on oma varasemas praktikas korduvalt rõhutanud põhimõtet, et PS § 3 lõike 1 esimesest lausest ja §-st 11 tulenevalt tohib põhiõiguste ja vabaduste piiranguid kehtestada 13 ainult seadusjõulise õigusaktiga. Riigikohtu üldkogu samas on leidnud, et kuigi teatud intensiivsusega põhiõiguste piiranguid saab kehtestada üksnes formaalses mõttes seadusega, ei ole see põhimõte absoluutne. Põhiseaduse mõttest ja sättest tuleneb, et vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid võib kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva 14 volitusnormi alusel määrusega. Lihtsa piirklausliga põhiõiguste formaalõiguslik aspekt seisneb selles, et neid saab piirata kas seadusega või seaduse alusel. Seejuures ei ole oluline, kas piirang toimub seadusega või seaduse alusel. Oluline on ainult, et ka iga täitevvõimu piirang oleks 15 lõppastmes taandatav seaduslikule volitusele . PS § 3 lõikest 1 tulenevalt kujutab ka PS § 87 p 6 16 endast riigivõimu kohustust tagada määruste kooskõlalisus põhiseaduse ja seadustega . Määruste 17 andmist reguleerib ka haldusmenetluse seadus (HMS) , mille § 89 lg 1 kohaselt on määrus õiguspärane, kui see on kooskõlas kehtiva õigusega, vastab vorminõuetele ja kui selle on seaduses ettenähtud korras volitusnormi alusel andnud volitusnormis nimetatud haldusorgan. HMS § 90 lg 1 tulenevalt võib määruse anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. Määrus, mis ületab delegatsiooninormiga antud volituse eesmärki, sisu ja ulatust, ei ole PS’ga kooskõlas. AutÕS § 26 kohaselt peab õiguste omajatele makstav tasu olema õiglane, samas ei sätesta seadus neid täiendavaid kriteeriume, millest lähtudes õiglase tasu suurust või väljamaksmise tingimusi määratleda saaks. AutÕS’st ei tulnene ka otsest Vabariigi Valitsuse kohustust arvestada tasu suuruse määramisel tehnoloogiliste arengutega. AutÕS § 27 lg 14 kohaselt on Vabariigi Valitsusele delegeeritud: 1) audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise isiklikeks vajadusteks kasutamise kompenseerimiseks tasu maksmise kord ning salvestusseadmete ja –kandjate loetelu ning 2) sellise tasu taotlemise kord, mida makstakse organisatsioonidele muusika- ja filmikultuuri arendamiseks ning koolitus- ja teadusprogrammide finantseerimiseks või kasutamiseks muudel analoogsetel eesmärkidel. Justiitsministeeriumi hinnangul on tegemist küsimusega, mille reguleerimist on iseenesest võimalik delegeerida täitevvõimule, olulise küsimusena on seaduse tasandil sätestatud tasu suurus ise (salvestusseadmete puhul 3% ja salvestuskandjate puhul 8% kauba väärtusest, AutÕS § 27 lg 7). Vabariigi Valitsus on täidesaatva riigivõimu organ ning määrus nr 14 on antud kooskõlas Vabariigi Valitsuse seadusest tulenevate menetlusnõuetega ja on avaldatud Riigi Teatajas. Tekib küsimus, kas kehtiv määrus nr 14 vastab selle andmiseks aluseks oleva volitusnormi eesmärgile, sisule ja ulatusele. Õige on vastustaja seisukoht, et liikmesriigi kohustus tagada adekvaatne hüvitis isiklikuks otstarbeks koopiate tegemise eest sõltub sellest, milline on potentsiaalne õiguste omajatele tekitatud kahju. Samas on eelmise, 2014. a. eest määruse nr 14 § 3 lõikes 1 sätestatud seadmete ja –kandjate kataloogi alusel kogutud tasu suurus selline, et peale halduskulude mahaarvamist jäi õiguste omajatele väljamaksmiseks jaotusfondi 0.- eurot. On samuti ilmselge, et Eestis müüakse erinevaid tehnilisi vahendeid, mis isiklikuks otstarbeks teoste kopeerimist võimaldavad. Euroopa Kohus on leidnud, et õiglase tasu hüvitise tasumise kohustust ei pruugi tekkida kahel juhul: 1) kui ilmneb, et teatava andmekandja kõik kasutajad teatavat funktsiooni praktikas peaaegu ei kasuta ning 2) kui õiguste omajatele põhjustatud kahju saab lugeda 18 minimaalseks . Euroopa Kohtu arvates saab õiguspäraselt eeldada, et isikud kasutavad kõiki 19 seadmete võimalikke funktsioone, sealhulgas reprodutseerimist . Seega kui kopeerimist võimaldavad seadmed, aparaadid ja andmekandjad on tehtud füüsilistele isikutele kui isiklikuks 11 Vt ka Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, Juura 2012, II peatüki sissejuhatavad kommentaarid, komm 8.1., kus samamoodi peetakse PS § 39 teist lauset lihtsa piirklausli väljenduseks 12 Vt Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, Juura 2012, II peatüki sissejuhatavad kommentaarid, komm 9.1.2. 13 RKÜKo 11.10.2001 nr 3-4-1-7-01; RKPJKo 12.01.1994 nr III-4/A-1/94 ja III-4/A-2/94; 24.12.2002 nr 3-4-1-10-02. 14 RKÜKo 03.12.2007 nr 3-3-4-41-06, p 22. 15 Vt Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, Juura 2012, II peatüki sissejuhatavad kommentaarid, komm 8.1. 16 RKPJKo 06.10.1997 nr 3-4-1-2-97, p IV. 17 RT I, 23.02.2011, 8. 18 Euroopa Kohtu 05.03.2015 otsus kohtuasjas C-463/12, p 28. 19 Euroopa Kohtu 21.10.2012 otsus kohtuasjas C-467/08, p-d 54 – 55. otstarbeks kasutajatele kättesaadavaks, piisab ainuüksi nende omadusest teoseid reprodutseerida 20 isiklikuks otstarbeks kopeerimise tasu kohaldamise põhjendamiseks . Eestis ei ole Justiitsministeeriumile teadaolevalt viimasel ajal läbi viidud empiirilisi uuringuid, mille alusel oleks võimalik väita, et Eestis on tasuliste teenuste või ka vabalt kättesaadava voogedastuse teenuse kasutamise osakaal isiklikus otstarbeks audiovisuaalsete teoste ja muusika kasutamisel sedavõrd suur, et vastava vaba kasutuse juhu alla käiva kopeerimise eest tasu maksmise vajadus oleks 21 niivõrd minimaalne, et selle mõju õiguste omajatele saaks lugeda ebaoluliseks . Seetõttu on olukorras, kus õiguste omajad ei ole 2014. a. eest isiklikuks otstarbeks tehtud koopiate eest tasu üldse saanud, võimalik määruse nr 14 § 3 lõiget 1 pidada AutÕS § 26 lõikest 1 tulevat eesmärki täitvaks. Seda enam, et 2014. a. eest võetud tasu kogumisel ületasid halduskulud 2014. aasta eest kogutud tasu suurust ning tasu koguja (EAÜ) kandis tasu kogumisega seotud kahjusid 6024.- euro 22 ulatuses . Ka Euroopa Kohus on väljendanud seisukohta, et kui liikmesriigid on siseriiklikus õiguses otsustanud sätestada isiklikuks tarbeks kopeerimise erandi, ei ole nad üksnes kohustatud ette nägema „õiglase hüvitise” maksmist reprodutseerimise ainuõiguse omajatele vastavalt infoühiskonna 23 direktiivi art 5 lg 2 punktile b , vaid neil on ka kohustus tulemuse saavutamiseks, et mitte võtta kõnesolevalt sättelt kogu selle kasulikku mõju. S.t liikmesriigid on kohustatud oma pädevuse piires tagama, et õiguste omajatele hüvitataks neile tekitatud kahju reaalselt sissenõutava õiglase 24 hüvitisega. Ülaltoodust tulenevalt saab asuda seisukohale, et määruse nr 14 § 3 lõige 1 ei võimalda täita AutÕS’st tulenevaid eesmärke ning piirab õiguste omajate õigust tasule suuremal määral, kui seda näeb ette seadus. Antud juhul täpsustab määruse nr 14 andmiseks konkreetse volitusnormi (AutÕS § 27 lg 14) sisu, ulatust ja eesmärki AutÕS § 26 lg 1, mille kohaselt peab määrus nr 14 tagama õiguste omajale õiglase hüvitise maksmise ainuõiguse (õigus teose reprodutseerimiseks) piiramise eest juhul, kui kõne all on isiklikuks otstarbeks tehtavad koopiad audiovisuaalsetest teostest ning teose helisalvestistest. Määrus nr 14 oma kehtivas sõnastuses ei vasta selle andmise aluseks oleva volituse eesmärgile ja ulatusele ning seetõttu on Justiitsministeeriumi hinnangul määruse nr 14 formaalne kooskõla põhiseadusega kaheldav. V. Täiendav informatsioon Täiendavalt soovime rõhutada, et Justiitsministeerium mõistab tekkinud olukorra keerukust ning on seetõttu algatanud diskussiooni nn tühja kasseti tasu süsteemi teemal (Justiitsministeeriumi 02.06.2015. a. kiri nr 1-12/4136). Eesmärgiks on teada saada erinevate teemaga enim kokku puutuvate sidusgruppide arvamusi selle kohta, milline oleks Eestis kõige paremini toimiv ning jätkusuutlik lahendus nn tühja kasseti tasu kogumiseks. Seejärel saab Justiitsministeerium asuda välja töötama lahendust, mis parimal moel arvestab kõigi osapoolte seisukohti, teiste riikide praktikat ning rahvusvahelist õiguslikku raamistikku. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Urmas Reinsalu Justiitsminister Kärt Nemvalts ([email protected], 6 208 283) 20 Euroopa Kohtu 21.10.2012 otsus kohtuasjas C-467/08, p 56; Euroopa Kohtu 05.03.2015 otsus kohtuasjas C-463/12, p 25. 21 Direktiivi 2001/29/EÜ märkus 35. 22 Justiitsministri 27.03.2015. a. käskkiri nr 30. 23 Euroopa Kohtu 21.10.2010 otsus kohtuasjas-467/08, p 30; 16.06.2011 otsus kohtuasjas C-462/09, p 22; 11.07.2013 otsus kohtuasjas C-521/11, p 19. 24 Euroopa Kohtu 16.06.2011 otsus kohtuasjas C-462/09, p 34; 11.07.2013 otsus kohtuasjas C-521/11, p 57.