Arvamus

Teie 23.03.2015 nr 4-3-58-15 Riigikohus [email protected] Meie 15.04.2015 nr 10-3/2402 Lossi 17 50093, Tartu Arvamuse andmine Austatud Riigikohtu esimees Täname Teid pöördumise eest, milles küsisite Justiitsministeeriumi arvamust karistusseadustiku § 141 lg 2 sanktsioonimäära põhiseaduspärasuse kohta. Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et KarS § 141 lg-s 2 sätestatud sanktsiooni alammäärana ette nähtud 6-aastane vangistus on süüdistatavale etteheidetava teo kontekstis ebaproportsionaalselt raskeks, s.o riive mõõdukuse nõuet rikkuvaks vabaduspõhiõiguse riiveks. Isiku vabaduspõhiõiguse riive intensiivsuse hindamisel tuleb lähtuda konkreetsel juhul kohaldunud vabaduspõhiõiguse riivest. Harju Maakohtu 20.11.2014 otsusega karistati süüdistatavat küll 6-aastase vangistusega, kuid seda vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, s.o 4 aastani. Justiitsministeerium hinnangul ei tule sellisel juhul süüdistatava vabaduspõhiõiguse riivena käsitleda mitte 6-aastast vangistust, vaid 4- aastast vangistust. Vastasel juhul asuks kohus hindama KarS § 141 lg 2 põhiseaduspärasust abstraktselt ning mitte arvestades konkreetse kriminaalasja asjaolusid. Seda ei väära Justiitsministeeriumi hinnangul ka Tallinna Ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt ei võimalda KarS § 141 lg-s 2 sätestatud sanktsiooni alammäär mõista isiku süüle vastavat karistust KarS § 56 lg 1 järgi. Viidatud seisukohaga nõustudes saaks järeldada vaid vastuolu karistusseadustiku eriosa ja üldosa normi vahel, kuid mitte automaatselt, et konkreetses kriminaalasjas tingib KarS § 141 lg-s 2 sätestatud sanktsiooni alammäär süüdistatava vabaduspõhiõiguse ebaproportsionaalse riive. Kuivõrd kõnesoleval juhul teostab Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalvet kohtuotsuse alusel, on tegemist konkreetse normikontrolliga, mille raames saab hinnata kriminaalõigusnormi põhiseadusele vastavust vaid selle kriminaalasja asjaolude põhjal (RKÜKo 14.11.2002, nr 3-1-1-77-02, p 23; RKKKo 20.04.2006, nr 3-1-1-20-06, p 7). PSJKS § 14 lg 2 järgi võib Riigikohus tunnistada põhiseadusevastaseks või kehtetuks üksnes asjassepuutuva sätte. Asjassepuutuvuse hindamisel on määrav, kas põhiseadusevastaseks tunnistatud säte oli kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega. Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades seaduse põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui seaduse Põhiseadusele vastavuse korral. (RKPSJKo 02.12.2002, nr 3-4-1-11-02, p 13-14). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on leidnud, et karistusseadustiku eriosa paragrahvis või selle lõikes ettenähtud karistuse põhiseadusele vastavust saab kontrollida üksnes juhul, kui kriminaalasjas ei saa kohaldada mõnda karistusseadustiku üldosas sätestatud leevendavat regulatsiooni, mis näeb ette võimaluse mõista sanktsiooni alammääras sätestatust kergem karistus ja mille kohaldamisel mõistetav karistus oleks kohtu hinnangul õige. Üldosa sätted avardavad kohtuniku otsustusulatust süüdlase karistamisel (RKPSJKo 25.11.2003, nr 3-4-1-9-03, p 13). Justiitsministeerium on seisukohal, et viidatud lahendis väljendatud seisukoht kohaldub mutatis mutandis ka olukorras, kus esinevad karistusseadustiku üldosast tulenevaid võimalused karistuse täielikult või osaliselt tingimisi täitmisele pööramata jätmiseks, mis vähendavad PS §-s 20 sätestatud vabaduspõhiõiguse riive intensiivsust. Tallinna Ringkonnakohus on oma otsuses hinnanud võimalust mõista süüdistatavale karistus KarS § 61 lg 1 alusel alla alammäära ning leidnud, et kõnesoleval juhul puuduvad selle aluseks olevad erandlikud asjaolud. Samuti on ringkonnakohus viitega Riigikohtu lahenditele asunud seisukohale, et Tõnismägi 5A / 15191 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898 KarS § 141 lg-s 2 sätestatud karistusraamidesse jäävat karistust ei ole võimalik täielikult või osaliselt tingimisi täitmisele pööramata jätta. Kuigi kohtupraktikas on tõepoolest asutud eelnimetatud positsioonile, on Justiitsministeerium seisukohal, et karistusseadustiku üldosa regulatsioon ei sea selliseid nõudeid katseaja pikkuse ning vangistuse kestuse omavahelisele suhtele, mis välistaksid antud juhul KarS § 73 või § 74 kohaldamise. Samuti ei sea karistusseadustiku üldosa selliseid nõudeid osaliselt täitmisele pööratud vangistuse osa pikkusele ega anna Justiitsministeeriumil hinnangul ka vältimatut alust vastavale tõlgendusele. Täielikult või osaliselt tingimisi täitmisele pööramata jäetud vangistus võib olla seksuaalkurjategijatele kohane reageerimisviis eelkõige juhul, kui isik on allutatud ka käitumiskontrollile. Kontrollnõuete ja kohustuste raames saab seksuaalkurjategijale võimaldada ravi, sobivaid sotsiaalprogramme ning teisi abistava, raviva või muul viisil seksuaalkuritegude toimepanemise tõenäosust vähendavaid meetmeid. Täielikult või osaliselt tingimisi täitmisele pööramata jäetud vangistuse näol oleks tegemist oluliselt väiksema intensiivsusega põhiõiguse riivega. Isegi juhul, kui jääda seisukohale, et katseaeg peab olema pikem mõistetud karistusest, ei ole Justiitsministeeriumi hinnangul põhjust mõistetud karistusena käsitleda vähendamata karistust. Kuigi ringkonnakohtuga analoogilisele seisukohale on jõudnud Riigikohtu kriminaalkolleegium 19.10.2012 otsuse nr 3-1-1-83-12 punktides 9-11, oli viidatud lahendi esemeks vangistuse asendamine üldkasuliku tööga KarS § 69 regulatsiooni järgi, mitte karistusest tingimisi vabastamine. Juhul, kui asuda seisukohale, et karistusest tingimisi vabastamise puhul tuleb mõistetud karistusena käsitleda vähendatud karistust, olnuks ringkonnakohtul võimalik kaaluda karistuse vähemalt osaliselt täitmisele pööramata jätmist, mis vähendaks oluliselt isiku vabaduspõhiõiguse riive intensiivsust. Riigikohtu üldkogu on selgitanud, et karistus kujutab endast õiguserikkumise ja selle toime pannud isiku riiklikku hukkamõistu, mis avaldub isiku õiguste ja vabaduste kitsendamises. Karistuse raskuse määravad süü ulatus ning eri- ja üldpreventiivsed vajadused. Teisisõnu peab karistus vastama toimepandud teo ebaõigusele, mõjutama isikut edaspidi rikkumistest hoiduma ning kaitsma õiguskorda. Õiguserikkumisele vastava karistuse määratlemisel on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on seadusandjal sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada õigusvastast käitumist. Seaduses sätestatud karistused vastavad Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele juhul, kui karistus ei ole ülalnimetatud eesmärkide saavutamiseks ilmselgelt ülemäärane (RKÜKo 27.06.2005, nr 3-4-1-2-05, p 57). Kõigepealt tuleb rõhutada, et ringkonnakohus on õigesti leidnud, et tegemist on kuriteoga, mida seadusandja peab eriti raskeks. Samas on seksuaalsüüteod, eriti lapse vastu toimepanduna, oma psühholoogilise invasiivsuse tõttu karistusõiguses üsnagi eristuvaks süütegude grupiks, mistõttu ei ole meie hinnangul kohtuotsuses esitatud võrdlus noorema kui 10-aastase lapse seksuaalse kuritarvitamise ja narkosüütegude vahel asjakohane. Kuna antud kriminaalasjas oli kannatanuks mitte lihtsalt alaealine (noorem kui 18-aastane isik) ega ka lihtsalt lapseealine (noorem kui 14-aastane isik), vaid laps, kes on noorem kui 10-aastane, siis seda raskemaks saab lugeda sekkumise tema õigustesse, samuti tema seksuaalse vabaduse ning keha puutumatuse riivamist. Seetõttu on Justiitsministeerium seisukohal, et antud kriminaalasja kontekstis ei saa KarS § 141 lõikes 2 sätestatud 6-aastast vangistust pidada ilmselgelt ebaproportsionaalseks vabaduspõhiõiguse riiveks. Seadusandja on terve karistusseadustiku kehtimisaja olnud seisukohal, et alla 10-aastase lapse seksuaalne puutumatus ja normaalne suguline areng on erilise kaitse all. Normaalse sugulise arengu all mõistetakse sellist arengut, mis peab kulgema teise isiku seksuaalse sekkumiseta. Alla 10-aastane laps on arusaamisvõimetu eelkõige selles mõttes, et ta ei saa anda nõusolekut, kuna tal puudub füüsilise ja sotsiaalse arengu pinnalt seksuaalne enesemääratlus kui selline, sest ta ei ole vanuse tõttu võimeline adekvaatselt mõtestama seksuaalkäitumist. Alla 10-aastane laps ei oska hinnata tema suhtes toimepandud kuritarvitamise võimalikke tagajärgi ega mõju. Küll aga võib ka alla 10-aastane, näiteks antud kaasuses 7-aastane laps tunnetada, et see, mis temaga tehakse, on vale ja traumeeriv. Ei tohi unustada, et seksuaalne kuritarvitamine kahjustab last emotsionaalselt ja vaimselt ka siis, kui kuritarvitamine ei tekita talle otseselt valu või kehalisi kahjustusi. Seksuaalvägivald kutsub üldjuhul esile hirmu, süütunnet, alandust jt negatiivseid tundeid, muuhulgas ei saa välistada käitumis-, isiksus- või muu psüühikahäire tekkimist tulevikus. Arvestades, et konkreetse normikontrolli teostamisel saab hinnata kriminaalõigusnormi põhiseadusele vastavust vaid selle kriminaalasja asjaolude põhjal, saab Justiitsministeeriumi hinnangul jõuda käesoleval juhul ülekaalukate argumentidega seisukohale, et isikule mõistetav vabaduspõhiõiguse riive ei olnud antud asjaolude korral ebaproportsionaalselt raske. Eeltoodule tuginedes on Justiitsministeerium seisukohal, et karistusseadustiku § 141 lg 2 sanktsiooni alammäär ei ole Põhiseadusega vastuolus. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Urmas Reinsalu Minister Tuuli Ploom 620 8290 [email protected] Markus Kärner [email protected]