Arvamuse esitamine

Priit Pikamäe Teie 23.02.2015 nr 3-2-8-1-212-15 Riigikohus [email protected] Meie 06.04.2015 nr 10-3/1668 Arvamuse esitamine tsiviilasjas nr 3-2-1-71-14 I. Kokkuvõte Riigikohus palus arvamust tsiviilasjas nr 3-2-1-71-14 kerkinud põhiseaduslikkuse järelevalve vaidluses justiitsministrilt ja Vabariigi Valitsuselt. Vastavalt riigisekretäri 25.02.2015 resolutsioonile on käesolev arvamus koostatud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ja Justiitsministeeriumi koostöös. Justiitsminister annab arvamuse ka Vabariigi Valitsuse nimel. 2 Justiitsministeeriumi hinnangul on käesolevas vaidluses asjassepuutuvaks normiks ELTS § 59 lg 1 esimene lause, mis paneb tarbijale taastuvenergia tasu maksmise kohustuse. Sättega on tihedalt 2 1 seotud ELTS § 59 lg 5. ELTS § 59 lg 1-2 ning § 59 lg 1-2 ja 5-6 aga saavad käesolevas kohtuasjas olla asjassepuutuvad üksnes osas, milles neist tuleneb taastuvenergia tasu suurus. Osas, milles need sätted reguleerivad tootjate ja põhivõrguettevõtja vahelist õigussuhet, ei ole need sätted käesolevas kohtuasjas asjassepuutuvad. Arvestades taastuvenergia tasu osakaalu keskmise tarbija kulutustes, ei saa sellest tulenevat mõju isiku varalisele seisule pidada märkimisväärseks ning on põhjust kahelda, kas sellises suurusjärgus tasu kujutab enesest omandipõhiõiguse riivet. Juhul kui pidada taastuvenergia tasu siiski omandipõhiõiguse riiveks, siis on selle intensiivsus väga madal. Justiitsministeerium nõustub õiguskantsleri 19.06.2014 seisukohas esitatud põhiargumentide ja järeldusega, et taastuvenergia tasu näol on tegemist avalik-õigusliku rahalise kohustusega ning et taastuvenergia tasu tariifi määratlemise regulatsioon on ELTS-s piisavalt määratletud ja seetõttu kooskõlas PS § 113 tuleneva avalik-õigusliku kohustuse seaduses sätestamise nõudega. Seadusandjal on majanduspoliitika kujundamisel, sh taastuvenergia toetuste ja tasude regulatsiooni kehtestamisel ulatuslik kaalutlusruum. Ainult seadusandjal on pädevus hinnata ja otsustada, kas ja kuidas saavutada riigi taastuvenergia eesmärke ning kellele ja kui palju tuleb selleks toetusi maksta, samuti kuidas toetusi rahastada. Riigikohus ei saa teha selliseid otsuseid seadusandja asemel. Seetõttu saab Riigikohus taastuvenergia tasu proportsionaalsuse hindamisel võimude lahususe põhimõttest tulenevalt teostada üksnes meelevaldsuse kontrolli ehk hinnata vaid seda, kas seadusandja on teinud ilmselge vea taastuvenergia tasude kehtestamisel. ELTS-s sätestatud taastuvenergia toetuste ja nende rahastamiseks ette nähtud tasude eesmärgiks on soodustada taastuvatest energiaallikatest elektrienergia tootmist ning elektri ja soojuse koostootmist, sh tõhusat koostootmist ja primaarenergia säästmist ning Eesti elektrisüsteemi varustuskindlust. Nende meedete laiem eesmärk on parandada keskkonnakaitset, energiatõhusust ja energiaga varustamise kindlust ning Eesti energiajulgeolekut. Skeem, kus elektritarbija finantseerib taastuvenergia tasu otse, kannab läbipaistvuse ja selguse eesmärki, sest taastuvenergia tootjate toetamise kulud, mis olid enne peidetud põhivõrguettevõtja võrgutasudesse, on nüüd Tõnismägi 5A / 15191 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898  2 / 11 tarbijale esitataval arvel eraldi välja toodud ning põhivõrguettevõtja võrgutasud on selle kulu võrra väiksemad. Justiitsministeeriumi hinnangul on tegemist legitiimsete eesmärkidega. Abinõu on sobiv, sest tarbitud elektrienergia kogusest sõltuva suurusega taastuvenergia tasu juhib iga elektritarbijat tegema teadlikke tarbimisvalikuid, mis omakorda aitab kaasa keskkonnahoidlikule ja säästlikule ressursikasutusele ehk laiemate keskkonnakaitseliste eesmärkide saavutamiseks. Tarbija elektriarvel eraldi real kajastuv taastuvenergia tasu on kahtlusteta läbipaistev ja aitab kaasa tarbijate teadlikkuse kasvule, mis puudutab taastuvenergia tootmise toetamist ja energiasäästlikkust. Abinõu on ka vajalik, sest alternatiiv (toetuste rahastamine otse riigieelarvest) võimaldaks küll edendada taastuvenergia tootmist, kuid ei omaks samalaadset kaasmõju tarbijate käitumisele ning oleks vähem selge ja läbipaistev. Taastuvenergia tasu moodustab väga väikese osa keskmise majapidamise kulutustest, mistõttu on tegemist väheintensiivse riivega. Samas taotletavad eesmärgid on ilmselgelt väga kaalukad. Taastuvenergia tasu kaudu toetuste ülemäärase rahastamise oht ei ole aktuaalne, kuna peale tuuleenergia on kõigi muude Eestis kasutatavate energialiikide kasutuselevõtt kas olemuslikult või tehniliselt piiratud ning tuuleenergia toetamisele on seatud koguseline piirang. Ülekompenseerimise välistamist on riigiabi loataotluse menetluses põhjalikult kontrollinud ka Euroopa Komisjon. Taastuvenergia tasude finantseerimine otse tarbijate poolt on proportsionaalne seatud eesmärkide suhtes ning taastuvenergia toetuste üleliigset rahastamist nende tasude kaudu ei toimu. Vaidlustatud 2 1 ELTS § 59 lg 1 esimene lause ja lg 5 koostoimes ELTS § 59 lg-tega 1-2 ning § 59 lg-tega 1-2 ja 5- 6 osas, milles neist sätetest tuleneb taastuvenergia tasu suurus, on põhiseadusega kooskõlas. Ministeerium soovib asja arutamist kirjalikus menetluses. II. Asjaolud ja menetluse käik 12.03.2012 esitas Eesti Energia AS (hageja) Harju Maakohtule Mati Makkari (kostja) vastu hagi, milles palus viimaselt välja mõista põhivõla 5951 eurot 46 senti, intressi 73 eurot 29 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 1261 eurot 44 senti ja tulevikus sissenõutava viivise 0,1% tasumata põhivõlast päevas kuni täitmiseni, kuid mitte üle põhivõla. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 22.04.2002 elektrienergia ostu-müügi lepingu ja võrguteenuse osutamise lepingu. Kostjal tekkis elektrienergia, võrguteenuse, taastuvenergia tasu ja elektriaktsiisi võlg. 22.02.2011 sõlmisid pooled võla tasumise kokkuleppe kogu võla ja intressi (23%) tasumiseks ning leppisid lisana kokku maksegraafikus. Hagiavalduse kohaselt kostja kokkulepitud makseid ei tasunud. Kostja viitas vastuses hagile taastuvenergia tasude vastuolule Euroopa Liidu õigusega. 21.08.2012 esitas kostja vastuhagi, milles palus tunnistada õigusvastaseks võrguühenduse katkestamise hageja poolt 31.01.2012 ning mõista hagejalt välja saamata jäänud üüritulu 1917 eurot ja mittevaralise kahju hüvitis. 29.05.2013 otsusega rahuldas Harju Maakohus nii hagi kui ka vastuhagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 7215 eurot 90 senti, sh põhivõla 5951 eurot 46 senti, viivise 1261 eurot 44 senti ning viivise 0,1% päevas põhinõudest alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõude suurus. Lisaks mõistis kohus kostjalt riigi kasuks välja vastuhagilt tasumata riigilõivu 175 eurot. Maakohus tunnistas hageja elektri väljalülitamise 31.01.2012 õigusvastaseks. Taastuvenergia tasu osas leidis maakohus, et hageja esitatud arvetes sisalduva taastuvenergia tasu nõue on seaduslik. Maakohtu hinnangul on taastuvenergia tasu riigi määratud tasu, mille eesmärk on toetada taastuvast allikast või tõhusa koostootmise režiimil elektrienergia tootmist, ning seda koguvad jaotusvõrguettevõtjad. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus rahuldas hagi, jättis kostja vastuhagi rahuldamata ning mõistis kostjalt välja riigilõivu. Apellatsioonkaebuses viitas kostja, et maakohus ei kohaldanud Euroopa Liidu õigust ega pöördunud eelotsuse küsimiseks Euroopa Kohtu poole, et välja selgitada, kas taastuvenergia tasud ning nende maksmise kohustus on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega.  3 / 11 12.12.2013 otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega mõisteti kostjalt riigi tuludesse riigilõiv 175 eurot. Ülejäänud osas jäi maakohtu otsus muutmata. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles jäeti kostja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kostja arvates leidsid kohtud valesti, et hagejal on õigus kostjalt taastuvenergia tasu nõuda. Kostja hinnangul ei ole taastuvenergia tasu kooskõlas Euroopa Liidu õigusega ning kohtud oleksid pidanud selles küsimuses küsima Euroopa Kohtult eelotsust. 27.10.2014 määrusega andis tsiviilkolleegium asja lahendamiseks Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule, kuna Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kolmeliikmelises koosseisus tekkisid põhimõttelist laadi eriarvamused elektrituruseaduse kohaldamisel. 12.02.2015 määrusega andis tsiviilkolleegiumi kogu koosseis asja lahendamise üle Riigikohtu üldkogule. Kolleegiumi enamusel tekkis asja lahendades kahtlus, et taastuvenergia tasu 2 maksmisega kaasnev tarbija PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõiguse riive ELTS § 59 lg 1 koosmõjus § 59 lg 1 ja 2 regulatsiooniga võib olla vastuolus põhiseadusega. Määruses viitas kolleegium asjaolule, et kehtivad õigusaktid ei näe ette piiranguid toetatavale taastuvatest allikatest toodetud elektrienergia kogusele, välja arvatud tuulest toodetud elektrienergiale seatud piir 600 GWh/aastas; samuti asjaolule, et taastuvenergia toetuste määrad ei ole seotud elektribörsi Eesti hinnapiirkonna hindadega. Kolleegiumi hinnangul on PS § 32 mõttes problemaatiline eelkõige see, et tarbija võib olla kohustatud rahastama taastuvenergia toetusi rohkem, kui on põhjendatud. III. Vaidlustatud sätted Elektrituruseadus „§ 59. Toetus (1) Tootjal on õigus saada põhivõrguettevõtjalt toetust: 1) taastuvast energiaallikast tootmisseadmega, mille netovõimsus ei ületa 100 MW; 2) alates 2010. aasta 1. juulist elektrienergia eest, kui ta on selle tootnud biomassist koostootmise režiimil, välja arvatud juhul, kui biomassist toodetakse elektrienergiat kondensatsioonirežiimil, siis toetust ei maksta. Koostootmise täpsema juhise kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega valdkonna eest vastutava ministri ettepanekul. Koostootmise täpsema juhise ettepaneku esitamisel Vabariigi Valitsusele võtab valdkonna eest vastutav minister aluseks Konkurentsiameti ettepaneku; 3) elektrienergia eest, kui ta on selle tootnud tõhusa koostootmise režiimil jäätmetest jäätmeseaduse tähenduses, turbast või põlevkivitöötlemise uttegaasist; 4) elektrienergia eest, kui ta on selle tootnud tõhusa koostootmise režiimil tootmisseadmega, mille elektriline võimsus ei ületa 10 MW; 5) põlevkivil töötava tootmisseadme installeeritud netovõimsuse kasutatavuse eest, kui tootmisseade on tööd alustanud ajavahemikus 2013. aasta 1. jaanuarist kuni 2016. aasta 1. jaanuarini. (2) Põhivõrguettevõtja maksab tootjale tema taotluse alusel toetust: 1) 0,0537 eurot ühe kilovatt-tunni elektrienergia eest, kui see on toodetud käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 1 või 2 kohaselt; 2) 0,032 eurot ühe kilovatt-tunni elektrienergia eest, kui see on toodetud käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 3 või 4 kohaselt; 3) ühe kilovatt-tunni elektrienergia eest käesoleva lõike punktis 1 või 2 nimetatud määras või Konkurentsiameti kooskõlastatud määras, kui elektrienergia on toodetud tõhusa koostootmise režiimil taastuvast energiaallikast või turbast; 4) 0,016 eurot tunnis ühe kilovati käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 ja § 108 lõikes 11 nimetatud netovõimsuse kasutatavuse eest, kui kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse hind on üle 20.00 euro ühe tonni eest; 5) 0,015 eurot tunnis ühe kilovati käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 ja § 108 lõikes 11 nimetatud netovõimsuse kasutatavuse eest, kui kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse hind on 15.00–20.00 eurot ühe tonni eest;  4 / 11 6) 0,014 eurot tunnis ühe kilovati käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 ja § 108 lõikes 11 nimetatud netovõimsuse kasutatavuse eest, kui kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse hind on 10.00–14.99 eurot ühe tonni eest. […] 2 § 59 . Toetuse rahastamine (1) Käesoleva seaduse §-s 59 nimetatud toetuse rahastamisest tekkiva kulu kannab tarbija, arvestades võrguteenuse tarbimise mahtu ning otseliini kaudu tarbitud elektrienergia kogust. 1 Toetuse rahastamise kulu hõlmab ka §-s 58 nimetatud päritolutunnistuste elektroonilise andmebaasi haldamise kulu.“ IV. Justiitsministri seisukoht A. Normikontrolli lubatavus Tegemist on põhiseaduslikkuse järelevalve asjaga Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (edaspidi PSJKS) § 3 lg 3 kohaselt lahendab üldkogu Riigikohtu haldus-, tsiviil- või kriminaalkolleegiumi või erikogu üleantud asja, kui kolleegiumil või erikogul tekib põhjendatud kahtlus kohtuasja lahendamisel asjassepuutuva õigustloova akti, selle andmata jätmise või välislepingu põhiseadusele vastavuses. Riigikohtu tsiviilkolleegiumil tekkis tsiviilasja nr 3-2-1-71-14 lahendamisel kahtlus, et taastuvenergia tasu 2 maksmisega kaasnev tarbija PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõiguse riive ELTS § 59 lg 1 koosmõjus § 59 lg 1 ja 2 regulatsiooniga võib olla vastuolus põhiseadusega. Riigikohtu tsiviilkolleegium andis 12.02.2015 määrusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 19 lg 4 p 3 ja § 690 teise lause ning PSJKS § 3 lg 3 teise lause alusel asja lahendamise üle Riigikohtu üldkogule. Seega on tegemist põhiseaduslikkuse järelevalve asjaga. Vaidlustatud sätete asjassepuutuvus PSJKS § 9 lg 1 järgi on normikontrolli eelduseks vastava normi asjassepuutuvus. Vaidlustatud säte on asjassepuutuv, kui see on kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega, ehk kui kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui sätte põhiseadusele vastavuse 1 korral . Õigusselguse tagamise eesmärgil on Riigikohus lugenud asjassepuutuvaks ka sellised sätted, mis omavad vaidlustatud normiga tihedat seost ning võivad kehtima jäädes tekitada 2 ebaselgust õigusliku tegelikkuse suhtes . Tsiviilkolleegiumi hinnangul on problemaatiline, et kuna taastuvate energiaallikate (v.a tuuleenergia) kohta ei ole sätestatud toetuse ülempiiri, võib tarbija olla kohustatud rahastama taastuvenergia toetusi rohkem, kui on põhjendatud. Kolleegium kahtleb taastuvenergia tasust tuleneva omandipõhiõiguse riive proportsionaalsuses. Justiitsministeerium on seisukohal, et käesoleva kohtuasja lahendamisel esilekerkinud põhiseaduspärasuse küsimuse lahendamisel saavad asjassepuutuvad olla üksnes need ELTS sätted, mis reguleerivad hageja ja kostja vahelist õigussuhet, s.o õigussuhet jaotusvõrguettevõtja ja tarbija vahel. Siinkohal saavad kõne alla tulla vaid normid, mis panevad tarbijatele kohustuse tasuda taastuvenergia tasu ning määratlevad selle tasu suuruse. 2 Kohustuse tasuda taastuvenergia tasu paneb tarbijale ELTS § 59 lg 1, mille kohaselt taastuvenergia toetuse rahastamisest tekkiva kulu kannab tarbija, arvestades võrguteenuse tarbimise mahtu ning 1 RKPJKo 28.10.2002 nr 3-4-1-5-02, p 15. 2 RKPJKo 13.02.2007 nr 3-4-1-16-06.  5 / 11 otseliini kaudu tarbitud elektrienergia kogust. Kõnealuse sättega võib pidada tihedalt seotuks sama paragrahvi lg 5, mille kohaselt võrguettevõtja esitab tarbijale võrguteenuste eest arve, millel on taastuvast energiaallikast toodetud elektrienergia ja tõhusa koostootmise režiimil toodetud elektrienergia toetuste rahastamise kulu eraldi välja toodud. 2 Taastuvenergia tasu suuruse kujunemist reguleerivad ELTS § 59 lg-d 2-4. Tarbijad maksavad taastuvenergia tasu vastavalt põhivõrguettevõtja poolt aastaks ette arvutatud taastuvenergia tariifile. Põhivõrguettevõtja peab iga aasta 1. detsembriks koostama ja oma kodulehel avaldama hinnangu selle kohta, kui suur on järgmisel aastal taastuvenergia toetuste rahastamiseks kuluv summa (arvestades ELTS § 59 lõikes 2 sätestatud toetuste määrasid ning taastuvatest allikatest ja tõhusa koostootmise režiimil toodetava elektrienergia koguste prognoosi), tarbijatele osutatavate võrguteenuste maht ning otseliinide kaudu tarbitud elektrienergia kogus. Selle hinnangu alusel määrab põhivõrguettevõtja järgmise aasta taastuvenergia tariifi ehk taastuvenergia toetuse rahastamise kulu tarbitud võrguteenuse ja otseliini kaudu tarbitud elektrienergia ühe kilovatt-tunni kohta, võttes seejuures arvesse hinnangu koostamisele vahetult eelnenud 12 kuu jooksul toetuste rahastamiseks üle- või alalaekunud summasid, ülelaekunud summalt teenitud intressi või alalaekunud summalt tasutud intressi ning toetuste haldamiseks tehtavaid põhjendatud kulutusi. Tarbija igakuine (kuupõhise arvestuse korral) taastuvenergia tasu kujuneb nimetatud tariifi ja tarbija poolt kuus tarbitud võrguteenuse mahu korrutisena. Tasu suurus sõltub sellest, kui suured on elektrienergia tootjatele makstavate toetuste määrad, samuti sellest, millises koguses toetustele kvalifitseeruvat elektrienergiat kalendriaastas eeldatavalt toodetakse. ELTS § 59 lg 1 määrab ära, millistel tootjatel, olenevalt kasutatavast energiaallikast, valitud tootmisreziimist ja tootmisseadme võimsusest, on võimalik taastuvenergia toetust saada. Toetuste määrad on sätestatud ELTS §59 lg- 1 s 2. Toetuste suurust mõjutavad ka ELTS § 59 lg 1 ja 2, mis sätestavad toetuste saamise 1 positiivsed ja negatiivsed tingimused, ning ELTS § 59 lg 5-6, mis seavad piirangud tuult energiaallikana kasutavate tootjate ning põlevkivil töötava tootmisseadmega elektrienergia tootjate toetamisele. 2 Justiitsministeeriumi hinnangul on käesolevas vaidluses asjassepuutuvaks normiks ELTS § 59 lg 1 esimene lause, mis paneb tarbijale taastuvenergia tasu maksmise kohustuse. Sättega on tihedalt 2 seotud ELTS § 59 lg 5. 1 ELTS § 59 lg 1-2 ning § 59 lg 1-2 ja 5-6 aga saavad käesolevas kohtuasjas olla asjassepuutuvad üksnes osas, milles neist tuleneb taastuvenergia tasu suurus. Osas, milles need sätted reguleerivad tootjate ja põhivõrguettevõtja vahelist õigussuhet, ei ole need sätted käesolevas kohtuasjas asjassepuutuvad. B. Normikontrolli põhjendatus 1. Asjakohane põhiõigus ja selle kaitseala riive Tsiviilkolleegium on tõstatanud kahtluse taastuvenergia tasu kui omandiõiguse riive proportsionaalsusest. PS § 32 kaitseb omandina varalisi õigusi - nii asju, raha kui ka rahaliselt hinnatavaid õigusi ja nõudeid.3 Seega kuulub ka elektritarbijate, kellel on kohustus tasuda taastuvenergia tasu, varaline seis PS § 32 kaitsealasse. Üldjuhul loetakse omandipõhiõiguse riiveks PS §-s 32 sätestatud õigusliku positsiooni igasugust kitsendamist.4 Antud juhul on küsimuse alla aga omandipõhiõigus rahale. Põhiseaduse kommentaarides on leitud, et kui jutt on omandipõhiõigusest rahale, siis on omandipõhiõiguse riivega tegemist siis, kui põhiõiguste adressaadi tegevuse tagajärjel isiku varaline seis väheneb märkimisväärselt.5 Seega võib taastuvenergia tasu maksmise kohustus riivata elektritarbijate 3 RKÜKo 3-3-1-69-09, p 56. 4 RKÜKo 3-3-1-69-09, p 57. 5 Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2012, § 32, komm 4.9.  6 / 11 omandipõhiõigust, kuid seda üksnes juhul, kui see põhjustab märkimisväärset negatiivset mõju tarbija varalisele seisule. Eesti Taastuvenergia Koda on oma käesolevas kohtuvaidluses Riigikohtule esitatud arvamuses selgitanud, et taastuvenergia tasu moodustab tarbija elektriarvest 2014. aastal ca 7,3% ehk keskmisel kodumajapidamisel suurusjärgus 2,2 eurot kuus. Keskmise leibkonnaliikme kulutustest moodustab taastuvenergia tasu keskmiselt 0,33% kuus. Seega mõju isiku varalisele seisule ei saa kuidagi pidada märkimisväärseks Seetõttu võib teatud tarbijagruppide puhul olla isegi küsitav, kas taastuvenergia tasu kujutab endast nende jaoks omandipõhiõiguse riivet. Arvestades aga taastuvenergia tasu osakaalu keskmise tarbija kogukuludest, saab seda pidada pigem väheintensiivseks omandipõhiõiguse riiveks. 2. Formaalne põhiseaduspärasus Põhiõiguse riive formaalne õiguspärasus tähendab, et riive vastab kõigile põhiseaduse pädevus-, menetlus- ja vormieeskirjadele. Riigikohus on muuhulgas palunud justiitsministri arvamust küsimuses, kas taastuvenergia tasu on avalik-õiguslik rahaline kohustus PS § 113 mõttes. 6 Kõnealust küsimust on põhjalikult analüüsinud õiguskantsler oma 19.06.2014 seisukohas. Viidatud seisukohas on õiguskantsler leidnud järgmist: - Kui seadusandja kohustab isikuid avalikes huvides kasutama teatud eraõiguslike isikute poolt osutatavaid teenuseid või ostma teatud kaupu, siis isiku poolt teenuse osutajale või kaupade müüjale makstav tasu on eraõiguslik juhul, kui isik saab valida teenuse osutaja või kauba müüja ning teenuse või kauba hind kujuneb suures osas vastavat toodet või teenust pakkuvate isikute vahelises konkurentsis. - Kui seadusandja kohustab isikuid avalikes huvides kasutama teatud eraõiguslike isikute poolt osutatavaid teenuseid või ostma müüdavaid kaupu, siis isiku poolt teenuse osutajale või kauba müüjale makstav tasu on avalik-õiguslik juhul kui: a) isik ei saa valida, kellelt ta teenust või kaupa ostab, ja see ei tulene mitte teenuse või kauba olemusest,16 vaid avaliku võimu poolt kehtestatud piirangutest ning b) teenuse või kauba hinna determineerib seadusandja/avalik võim. Analüüsides taastuvenergia tasu olemust, jõudis õiguskantsler viidatud seisukohas järgmistele järeldustele: 1) tarbijale, kes kasutab elektrienergiat, on elektrituruseadusega sisuliselt muudetud kohustuslikuks osta taastuvatest allikatest toodetud elektrienergiat; 2) tarbija ei tea, millise taastuvenergia tootja toodetud energiat ta ostab ja kasutab; 3) tarbija makstav taastuvenergia tasu ei kujune turul toimuva konkurentsi tingimustes, vaid lähtub seadusandja kehtestatud taastuvenergia toetuste määradest (ElTS § 59 lg 2) ning nende põhjal arvutatud taastuvenergia tariifist; 1) tarbija ise ei saa taastuvenergia tasu suurust mõjutada, v.a osas, milles ta vähendab enda tarbimist (kuna tasu kujuneb taastuvenergia tariifi ja võrguteenuse tarbimismahu koostoimes; tariifi osas tarbijal läbirääkimisvõimalust pole); 2) kohustus finantseerida muu hulgas taastuvenergia tasu kaudu taastuvatest allikatest toodetud elektrienergiat on tarbijale pandud avalikes huvides – eesmärgiga initsieerida ja hoida töös Eestis taastuvenergia tootmist selleks, et mitmekesistada elektrienergia tootmist, tagada Eesti elektrienergia tootmise jätkusuutlikus ja varustuskindlus. 6 Õiguskantsleri 19.06.2014 kiri nr 6-1/130045/1402722. Arvutivõrgus: http://oiguskantsler.ee/et/seisukohad/seisukoht/vastuolu-puudumine-taastuvenergia-toetuste-rahastamise-skeem (31.03.2015).  7 / 11 PS § 113 kohaselt tuleb kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused ja nende elemendid üldjuhul kehtestada Riigikogus vastuvõetud seadusega. PS § 13 järgi on sellisteks avalik-õiguslikeks rahalisteks kohustusteks eelkõige maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed. Riigikohtu praktikast tulenevalt kuuluvad PS § 113 kohaldamisalasse ka kõik muud avalik-õiguslikud rahalised kohustused, sõltumata sellest, kuidas neid konkreetsel juhul nimetatakse. 7 Riigikohus on siiski möönnud, et seadusandaja võib delegeerida avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamise täidesaatvale võimule, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ja seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda kohustuse alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, kohustuse suuruse arvestamise aluste kehtestamises või muus, mis tagab selle suuruse kindlaksmääramise objektiivsetel alustel, võimaldab kohustatud subjektil piisava täpsusega näha ette kohustuse ulatust ja selle täitmise üksikasju ning tagab isikute võrdse kohtlemise. 8 Justiitsministeerium nõustub õiguskantsleri lõppjäreldusega, et taastuvenergia tasu näol on tegemist avalik-õigusliku rahalise kohustusega. 2 Kuna ELTS § 59 lg-test 2-4 tulenevalt määrab taastuvenergia tasu tariifi põhivõrguettevõtja, siis tekib küsimus, kas selline regulatsioon on kooskõlas PS § 113 nõuetega. Nõustume õiguskantsleri viidatud seisukohas esitatud arvamusega, et põhivõrguettevõtja ei saa taastuvenergia toetuste rahastamiseks kuluva summa hindamisel, sellel põhineva taastuvenergia tariifi määramisel ega ka elektritootjatele taastuvenergia toetuse välja maksmisel lähtuda suvast, vaid peab arvestama seadusandja ette antud raamidega. Põhivõrguettevõtja roll on üksnes välja arvutada taastuvenergia tariif ning tal puudub sisuline kaalutlusõigus, milliseks tariif kujundada. Seega ei reguleeri põhivõrguettevõtja taastuvenergia tariifi avalikustamisega mõnda avalik-õigusliku rahalise kohustuse elementi, vaid tegemist on tehnilise arvutuskäigu vahepealse sammuga, mille põhjal saab kindlaks määrata elektritarbijalt konkreetse arvega nõutava tasu suuruse. Seetõttu oleme seisukohal, et taastuvenergia tasu tariifi määratlemise regulatsioon on ELTS-s piisavalt määratletud ning kooskõlas PS § 113 tuleneva avalik-õigusliku kohustuse seaduses sätestamise nõudega. 3. Materiaalne põhiseaduspärasus Riive materiaalse põhiseaduspärasuse hindamiseks tuleb kõigepealt leida põhiõiguse kaitseala riive legitiimne eesmärk ning teiseks peab riive olema proportsionaalne. Riigikohus on muuhulgas palunud justiitsministri arvamust küsimuses, mis ulatuses on Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses pädev hindama avalik-õigusliku rahalise kohustuse proportsionaalsust, arvestades võimude lahususe põhimõtet. Põhiseaduse § 152 paneb Riigikohtule ülesande kontrollida, kas seadusandja ja täidesaatva riigivõimu tegevus vastab põhiseadusele. Riigikohus on aga iseenda pädevust piiritlenud: „Seda ülesannet täites peab Riigikohus aga arvestama võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet ning põhiseadusega kujundatud riigiorganite pädevusi. Riigikohus peab kontrollima, kas seadusandja tegevus on põhiseadusega kooskõlas, kuid ei saa seejuures otsustada põhiseaduse kohaselt Riigikogu pädevusse antud küsimusi.”9 Samuti on Riigikohus rõhutanud, et kohtul puudub õigus langetada poliitilisi otsuseid ning ühiskondlike suhete reguleerimise õigus on PS-ga kindlaksmääratud piirides eelkõige seadusandjal. 10 Majandus- ja sotsiaalpoliitika valdkonnas on Riigikohus enese pädevust piiranud korduvalt. 11 7 RKÜKo 22.12.2000 nr 3-4-1-10-00, p 20. 8 RKPJKo 19.12.2003 nr 3-4-1-22-03, p 19, RKPJKo 01.07.2008 nr 3-4-1-6-08, p 41. 9 RKÜKo 12.07.2012 nr 3-4-1-6-12, p 173. 10 RKÜKo 28.10.2002 nr 3-4-1-5-02. 11 RKPJKo 21.01.2004 nr 3-4-1-7-03, p 15; RKÜKo 07.06.2011 nr 3-4-1-12-10, p 58; RKHKo 10.11.2003 nr 3-3-1- 65-03, p 14.  8 / 11 Majanduspoliitika teostamine on Riigikogu pädevuses. Seadusandjal on majanduspoliitika kujundamisel, sh taastuvenergia toetuste ja tasude regulatsiooni kehtestamisel ulatuslik kaalutlusruum. Ainult seadusandjal on pädevus hinnata ja otsustada, kas ja kuidas saavutada riigi taastuvenergia eesmärke ning kellele ja kui palju tuleb selleks toetusi maksta. Riigikohus ei saa teha selliseid otsuseid seadusandja asemel. Justiitsministeeriumi hinnangul on oluline, et käesolevas asjas taastuvenergia tasu proportsionaalsust hinnates ei asuks Riigikohus hindama taastuvenergia toetuste proportsionaalsust. Kuna taastuvenergia toetused kujutavad endast riigiabi, siis on taastuvenergia toetuste proportsionaalsuse ja ühisturuga kokkusobivuse hindamise ainupädevus Euroopa Komisjonil. Euroopa Komisjon on Eesti taastuvenergia toetusi hinnanud ja teinud 28.10.2014 positiivse otsuse.12 Riigikohus ei tohi asuda põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse raames Euroopa Komisjoni ainupädevusse kuuluvat küsimust omakorda üle hindama ja Euroopa komisjoni otsuse üle sisulist kontrolli teostama. Küsimus sellest, kuidas toimub taastuvenergia tasu toetuste finantseerimine, on samuti oma olemuselt poliitiline otsus ning seega Riigikogu ainupädevuses olev ülesanne, millesse Riigikohus sekkuda ei saa. Eeltoodust tulenevalt leiab Justiitsministeerium, et taastuvenergia tasu proportsionaalsuse hindamisel saab Riigikohus võimude lahususe põhimõttest tulenevalt teostada üksnes meelevaldsuse kontrolli ehk hinnata vaid seda, kas seadusandja on teinud ilmselge vea taastuvenergia tasude kehtestamisel. 3.1 Riive legitiimne eesmärk PS § 32 lg 2 teine lause näeb ette omandiõiguse piiramiseks lihtsa seadusereservatsiooni. Lihtne seadusereservatsioon tähendab, et üldjuhul võib omandiõigust piirata mis tahes eesmärgil, mis ei 13 ole põhiseadusega vastuolus. Taastuvast allikast ja tõhusa koostootmise režiimil toodetud elektrienergia toetamise eesmärk on saavutada aastaks 2020 võetud eesmärk toota taastuvast allikast elektrienergiat 17,6% sisemaisest elektrienergia tarbimisest. Asjakohane eesmärk tuleneb Eesti taastuvenergia tegevuskavast, mille kohaselt on Eesti võtnud Euroopa Liidu ees kohustuse toota energiat taastuvatest allikatest 25% ulatuses sisemaisest energiatarbimisest, s.h 17,6% taastuvatest allikatest toodetud elektrienergia võrreldes kogu sisemaise elektrienergia tarbimisega. Eesti üldine 25% eesmärk tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema 14 kehtetuks tunnistamise kohta lisast 1 (edaspidi direktiiv 2009/28/EÜ). Lähtudes nimetatud direktiivist, töötati välja Vabariigi Valitsuse 26.11.2010. a korraldusega nr 452 heaks kiidetud Eesti taastuvenergia tegevuskava aastani 2020, milles on toodud sektoripõhised (elekter, soojus, transport) taastuvenergia osakaalu kujunemiskõverad. Direktiivi preambula p 1 ja 5 tulenevalt on taastuvenergia osakaalu suurendamine energia lõpptarbimises vajalik selleks, et vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid, tugevdada energiavarustuse kindlust, samuti vähendada liidu sõltuvust energiaimpordist. Kuna taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kulupõhine hind on kallim, kui elektribörsi Eesti hinnapiirkonna keskmine elektrienergia hind, siis on taastuvenergia tootjatele toetuste maksmine vajalik turubarjääri kaotamiseks ja vastavate tootjate turule tuleku soodustamiseks ja just seetõttu on Eesti seadusandja taastuvatest allikatest elektrienergia tootjate turule tuleku motiveerimiseks ja taastuvenergia tootmise toetamiseks kehtestanud ELTS-s taastuvenergia toetuste maksmise 12 Euroopa Komisjoni väljastatud riigiabi luba nr SA.36023 - http://ec.europa.eu/competition/elojade/isef/case_details.cfm?proc_code=3_SA_36023. 13 RKÜJKo 17.04.2012 nr 3-4-1-25, p 37; RKTKm 13.05.2003 nr 3-2-1-49-03, p 33-34. 14 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta - http://eur- lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2009:140:0016:0062:et:PDF  9 / 11 skeemi. Seega on ELTS-s sätestatud taastuvenergia toetuste ja nende rahastamiseks ette nähtud tasude eesmärgiks soodustada taastuvatest energiaallikatest elektrienergia tootmist ning elektri ja soojuse koostootmist, sh tõhusat koostootmist ja primaarenergia säästmist ning Eesti elektrisüsteemi varustuskindlust. Nende meedete laiem eesmärk on parandada keskkonnakaitset, energiatõhusust ja energiaga varustamise kindlust ning Eesti energiajulgeolekut. ELTS-i muutmise seaduse eelnõu seletuskirja järgi kannab skeem, kus elektritarbija finantseerib taastuvenergia tasu otse, lisaks ka läbipaistvuse ja selguse eesmärki, sest taastuvenergia tootjate toetamise kulud, mis olid enne peidetud põhivõrguettevõtja võrgutasudesse, on nüüd tarbijale esitataval arvel eraldi välja toodud ning põhivõrguettevõtja võrgutasud on selle kulu võrra 15 väiksemad. Kehtiv rahastamisskeem võimaldab elektritarbijal selgelt näha, mille eest ja kui palju ta tasub. See aga loob paremad võimalused aduda oma tarbimiskäitumise tagajärgi ning tõstab tarbija teadlikkust vajadusest toetada taastuvenergia tootmist ja kasutamist. Justiitsministeeriumi hinnangul on tegemist legitiimsete eesmärkidega. 3.1 Riive proportsionaalsus Proportsionaalne on abinõu, mis on sobiv, vajalik ja proportsionaalne kitsamas tähenduses ehk mõõdukas. Kuivõrd antud kohtuasjas on küsimuse all mitte taastuvenergia toetuste süsteem tervikuna, vaid üksnes taastuvenergia tasude proportsionaalsus seatud eesmärgi suhtes, siis keskendume allpool kitsalt taastuvenergia tasude proportsionaalsuse hindamisele. 3.1.1 Abinõu sobivus Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Sobivuse nõude sisuks on kaitsta isikut 16 avaliku võimu tarbetu sekkumise eest . Justiitsministeeriumi hinnangul on taastuvenergia toetuste finantseerimine taastuvenergia tasu kaudu otse tarbijatelt sobiv abinõu eelkirjeldatud eesmärkide saavutamiseks. Tarbijate poolt makstava taastuvenergia tasu suurus sõltub otseselt sellest, kui palju nad ise elektrienergiat tarbivad, seega saavad nad oma tarbimiskäitumisega mõjutada makstava tasu suurust. Nii juhib taastuvenergia tasu ka iga elektritarbijat tegema teadlikke tarbimisvalikuid, kasutama vähem elektrienergiat, mis omakorda aitab kaasa keskkonnahoidlikule ja säästlikule ressursikasutusele ehk laiemate keskkonnakaitseliste eesmärkide saavutamisele. Ka ei ole Justiitsministeeriumil kahtlust, et olukord, kus tarbija näeb elektriarvel eraldi real konkreetse summana taastuvenergia tasu, on läbipaistvam ja selgem võrreldes sellega, kui taastuvenergia tasu on peidetud võrgutasudesse või rahastatakse seda muul viisil riigieelarvest. 3.1.2 Abinõu vajalikkus Abinõu on vajalik, kui puudub teine sobiv ja vähemalt sama mõjus, kuid põhiõigusi vähem kitsendav 17 abinõu . ELTS vaidlustatud sätete kohaselt finantseeritakse taastuvenergia toetusi vahetult tarbijate poolt nende tarbitud elektrienergia koguse alusel. Põhimõtteliselt on olemas alternatiiv, mille kohaselt finantseeritakse taastuvenergia toetusi otse riigieelarvest, kuid Justiitsministeeriumi hinnangul oleks selline lahendus oluliselt vähem efektiivne ja läbipaistev. Riigieelarvest finantseeritavaid toetused maksavad lõppastmes kinni ikkagi tarbijad, kuid siis ei sõltuks tasu suurus enam konkreetse isiku 15 ELTS muutmise seadus nr 1051 SE seletuskiri. Arvutivõrgus http://www.riigikogu.ee/?op=emsplain2&content_type=text/html&page=mgetdoc&itemid=063390018 (31- 03-2015) 16 RKPJKo 06.03.2002 a nr 3-4-1-1-02, p 15. 17 E-J. Truuväli jt. Eesti Vabariigi Põhiseadus kommenteeritud II täiendatud väljaanne. Juura AS. Tallinn, 2008, lk 128.  10 / 11 tarbimiskäitumisest ega suunaks isikuid seega loodussäästlikumale käitumisele. Ka oleks niisugune lahendus kahtlusteta vähem läbipaistev. Valitud rahastamisskeemi sobivust ja vajalikkust kinnitab ka asjaolu, et samasugune otse tarbijate poolt rahastamise regulatsioon on kasutusel väga paljudes EL liikmesriikides, sh Hispaanias, Hollandis, Itaalias, Küprosel, Saksamaal, Sloveenias, Soomes, Taanis ja Tsehhis. 3.1.3 Abinõu proportsionaalsus e mõõdukus Abinõu on mõõdukas, kui kasutatud vahendid on proportsionaalsed soovitud eesmärgiga. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja 18 intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust . Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda 19 kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused . Nagu ülalpool selgitatud, moodustab taastuvenergia tasu 0,33% keskmise leibkonna kuutarbimisest. Justiitsministeeriumi hinnangul on tegemist väheintensiivse riivega. Samas taotletavad eesmärgid - primaarenergia säästmine ning Eesti elektrisüsteemi varustuskindlust, laiemalt aga keskkonnakaitse, energiatõhususe ja energiaga varustamise kindluse ning Eesti energiajulgeoleku parandamine – on ilmselgelt väga kaalukad. Riigikohtu tsiviilkolleegium nägi probleemina seda, et tarbija võib olla kohustatud rahastama taastuvenergia toetusi rohkem, kui on põhjendatud, sest taastuvate energiaallikate (v.a tuuleenergia) kohta ei ole sätestatud toetuse ülempiiri ning taastuvenergia tasud ei ole seotud elektrienergia börsihinnaga. Justiitsministeerium peab siinkohal oluliseks rõhutada, et ELTS § 108 lg 1 tulenevalt on kõigi 1 energiaallikate puhul makstav toetus ajaliselt piiratud. ELTS § 59 lg 5 kohaselt on koguseliselt piiratud elektrienergia toetamine tuult energiaallikana kasutavale tootjale. Teistele energiaallikatele ei ole seaduses sätestatud toetuse ülempiiri, kuid piirangud tulenevad energiaallikate olemusest. Tõhusa koostootmise režiimil elektrienergia tootmiseks vajalik soojusressurss on Eestis olulises osas juba kasutusele võetud, mistõttu eksisteerib selles valdkonnas loomulik piirang energiatootmisele. Taastuvatest allikatest on Eesti tingimustes võimalik toota elektrienergiat, kasutades selleks päikeseenergiat, tuule kineetilist energiat, biomassi ELTS § 57 lg 2 mõistes ning vee kineetilist energiat. Biomassi kasutavate koostootmisjaamade turuletuleku suurendamiseks puudub Eestis kasulik soojuskoormus. Enamus sellisest soojuskoormusest on juba koostootmisjaamade kasutuses, mistõttu on biomassist toodetud elektrienergia toetamisele tehniline piir tulenevalt vajaliku soojuskoormuse puudumisest põhimõtteliselt toetusskeemi juba sisse kirjutatud. Päikeseenergia ressurssi Eestis küll on, kuid tänane tehnoloogia ei ole sobiv, et päikesest elektrienergiat Eestis suurtes kogustes toota. Sarnane on olukord ka hüdroressursidega – enamus Eestis olemasolevast hüdroressursist on kasutusele võetud ning täiendav võimalus uute hüdroelektrijaamade rajamiseks puudub. Kui aga peaksid tekkima põhimõtteliselt uudsed tehnoloogiad taastuvate energiaallikate kasutamiseks, siis on seadusandjal alati võimalik sekkuda ja toetuste süsteemi vastavalt korrigeerida. Eeltoodust tulenevalt oleme seisukohal, et kuna peale tuuleenergia on kõigi muude Eestis kasutatavate energialiikide kasutuselevõtt kas olemuslikult või tehniliselt piiratud ning tuuleenergia toetamisele on seatud koguseline piirang, siis ei ole ohtu, et tarbijad peaksid rahastama taastuvenergia tootmist ülemääraselt. Mis puudutab taastuvenergia toetuste mitteseotust börsihinnaga, siis on siin kohane viidata eelkõneldud Euroopa Komisjoni otsusele, millega Komisjon andis riigiabi loa ELTS-s sätestatud ja 20 kavandatavale toetusskeemile . Loa punktides 68 ja 73 ütleb Komisjon selgesõnaliselt, et kehtiv 18 RKPJKo 03.01.2008 nr 3-3-1-101-06, p 27. RKPJKo 06.03.2002 nr 3-4-1-1-02, p 15. RKPJKo 09.04.2008 nr 3-4-1-20-07, p 21. 19 RKPJKo 09.04.2008.a nr 3-4-1-20-07, p 21. 20 Vt allmärkus nr 12.  11 / 11 toetusskeem tagab tootjatele tootluse, mis katab vaid mõistlikult oodatava tootluse. Seega on Komisjon kõnealuses loas hinnanud ja leidnud, et ELTS-s olemasolevad ja kavandatavad toetused on proportsionaalsed ega võimalda ülekompenseerimist ning seda olenemata sellest, et kehtiv toetusmäär ei ole börsihinnaga seotud. Eeltoodud kaalutlustele tuginedes oleme seisukohal, et taastuvenergia tasude finantseerimine otse tarbijate poolt on proportsionaalne seatud eesmärkide suhtes ning taastuvenergia toetuste üleliigset 2 rahastamist nende tasude kaudu ei toimu. Vaidlustatud ELTS § 59 lg 1 esimene lause ja lg 5 1 koostoimes ELTS § 59 lg-tega 1-2 ning § 59 lg-tega 1-2 ja 5-6 osas, milles neist sätetest tuleneb taastuvenergia tasu suurus, on põhiseadusega kooskõlas. IV. Täiendav informatsioon Lisaks eeltoodule soovime juhtida Riigikohtu tähelepanu asjaolule, et MKM on ette valmistanud ELTS-s sätestatud toetusskeemi muudatuse; asjakohane seaduseelnõu esitati Riigikogule 21 menetlemiseks 2012.a sügisel . Eelnõu seadusena vastuvõtmine jäi kuni 2014.a sügiseni Euroopa Komisjonilt toetuste maksmist käsitleva riigiabi loa menetlemise taha, kuid ehkki Euroopa Komisjon tegi 28.10.2014 riigiabi loa suhtes positiivse otsuse, ei jõudnud XII Riigikogu koosseis ei jõudnud eelnõud lõpuni menetleda. MKM plaanib esitada eelnõu uue valitsuse poolt Riigikogule menetlemiseks esimesel võimalusel. Eelnõus on seotud toetuste maksmine konkreetsete eesmärkidega – iga-aastaselt makstakse toetust vaid selles ulatuses, mis on vaja, et täita Eesti 2020 võetud eesmärki. Lisaks seob eelnõu toetuse määrad elektrienergia turuhindadega, vähendades seega elektrienergia hinna tõusul (ja seega tootja rahavoo kasvul) tarbija osa skeemi finantseerimisel. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Andres Anvelt Minister Lisaadressaadid: Riigikantselei Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Katariina Kärsten 620 8262 [email protected] 21 Seaduseelnõu 318SE - http://www.riigikogu.ee/?op=ems&page=eelnou&eid=188f4633-4b15-41b6-a2dc- 8bfe0e25946f&