Eesti Vabariigi valitsuse ja Pakistani Islamiriigi valitsuse vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu

Hr Margus Tsahkna Välisministeerium [email protected] Meie 09.01.2024 nr 1.1-10.1/102-1 Eesti Vabariigi valitsuse ja Pakistani Islamiriigi valitsuse vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu Austatud minister Palume esitada Vabariigi Valitsuse istungi päevakorda Eesti Vabariigi valitsuse ja Pakistani Islamiriigi valitsuse vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Mart Võrklaev rahandusminister Lisad: 1. Pakistani lepingu ratif. eelnõu; 2. Pakistani lepingu ratif. seletuskiri; 3. Pakistani maksuleping eesti keeles; 4. Pakistani maksuleping inglise keeles. Tiina Hansson 5885 1480 [email protected] Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] / www.rahandusministeerium.ee registrikood 70000272  EELNÕU Eesti Vabariigi valitsuse ja Pakistani Islamiriigi valitsuse vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seadus Ratifitseerida juurdelisatud Eesti Vabariigi valitsuse ja Pakistani Islamiriigi valitsuse vaheline tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise leping ja selle juurde kuuluv protokoll, mis on alla kirjutatud 2023. aasta 20. novembril Tallinnas. Lauri Hussar Riigikogu esimees Tallinn, 2023 Algatab Vabariigi Valitsus Vabariigi Valitsuse nimel  Eesti Vabariigi valitsuse ja Pakistani Islamivabariigi valitsuse vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1 Sisukokkuvõte Seadusega ratifitseeritakse Eesti Vabariigi valitsuse ja Pakistani Islamiriigi valitsuse vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu (edaspidi leping) ja selle juurde kuuluva protokolli eelnõu. Pakistaniga sõlmitava lepingu tekst parafeeriti 21. oktoobril 2016. a Islamabadis. Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu esitati kooskõlastamiseks Välisministeeriumile ja Justiitsministeeriumile 29. märtsil 2018. a. Menetluse käigus ilmnesid tehnilised vead lepingu tekstis, mille parandamises jõuti Pakistaniga kokkuleppele 2019. aastal nootide vahetamise teel. Kuna lepingu teksti muudeti, esitas Rahandusministeerium lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli heakskiitmise korralduse eelnõu uuesti kooskõlastamiseks. Vabariigi Valitsuses kiideti muudetud lepingu tekst heaks 26. märtsil 2020. a. Lepingule kirjutati alla 20. novembril 2023. a Tallinnas. Eesti ja Pakistani vaheline leping järgib üldjoontes Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (ingl k Organisation for Economic Co-operation and Development, edaspidi OECD) koostatud tüüplepingut. Seisuga 1. veebruar 2020 on Eestil kehtivaid topeltmaksustamise vältimise lepingud 62 riigiga1. Topeltmaksustamise vältimise lepingute eesmärk on soodustada investeeringuid lepinguosaliste riikide vahel. Leping kui rahvusvaheline õigusakt annab investoritele võrreldes riigisisese õigusaktiga suurema õiguskindluse lepinguga reguleeritud maksusüsteemi elementide suhtes, kuna kahepoolse rahvusvahelise lepingu muutmine nõuab üldjuhul rohkem aega kui riigisisese õigusakti muutmine. Eesmärgi saavutamiseks piirab leping tulumakse, mida tuluallikariik teise riigi residentide tulule võib kehtestada, tagab isikute võrdse kohtlemise ning kõrvaldab võimaliku topeltmaksustamise. Lepingus sätestatud vastastikuse teabevahetuse kohustus loob lisavõimalusi maksupettuste tõkestamiseks. 1.2 Eelnõu ettevalmistaja Lepingu eestikeelse teksti, seaduse eelnõu ja seletuskirja on ette valmistanud Rahandusministeeriumi maksupoliitika osakonna peaspetsialist Tiina Hansson (tel 5885 1480, [email protected]). Lepingu tõlget on toimetanud vandetõlk Mariliis Soomäe (Dussan Tõlkebüroo, tel 614 3071, [email protected]). Seaduse eelnõu juriidilist kvaliteeti on kontrollinud Rahandusministeeriumi personali- ja õigusosakonna õigusloome valdkonna juht Virge Aasa (tel 5885 1493, [email protected]). 1.3 Märkused 1 Sõlmitud lepingute nimekiri on kättesaadav Rahandusministeeriumi veebiaadressilt https://www.rahandusministeerium.ee/et/topeltmaksustamise-valtimise-lepingud 1 Eelnõu on seotud 18. mai 2023. a kinnitatud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi punktiga 3.1.9, mis seab eesmärgiks, et Eesti on ettevõtlus-ja maksukeskkonna ning välislepingute poolest parim maa, kus luua ja hoida ettevõtte peakorterit ning mille kaudu globaalselt hallata varasid. Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga ega Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. Kooskõlas Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ § 1 lõike 2 punktiga 3 ei ole koostatud eelnõu väljatöötamiskavatsust. Pärast allkirjastamist tuleb leping ratifitseerida Riigikogus ning ratifitseerimise aluseks on Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 113 väljendatud seadusereservatsiooni põhimõte, mille kohaselt tuleb maksuküsimused kehtestada seadusega. Seaduse vastuvõtmiseks Riigikogus on vajalik poolthäälte enamus. Tulenevalt Välisministeeriumi, Justiitsministeeriumi ja Riigikantselei vahel kokku lepitud välislepingute lihtsustatud menetlemise korrast lisati kooskõlastusringil olevale lepingu heakskiitmise korralduse eelnõu seletuskirjale ratifitseerimise seaduse eelnõu kavand ning korralduse eelnõu seletuskiri koostati seaduseelnõu seletuskirjale kehtestatud hea õigusloome ja normitehnika eeskirja reegleid järgides. Lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu kooskõlastati ministeeriumidega samaaegselt korralduse eelnõu kooskõlastamisega. 2. Seaduse eesmärk Seadusega ratifitseeritakse leping ja luuakse võimalus selle kohaldamiseks. Eesti sõlmib topeltmaksustamise vältimise lepinguid, et tagada maksukeskkonna stabiilsus nii välismaistele ettevõtjatele, kes investeerivad Eestisse kui ka Eesti ettevõtjatele, kes laiendavad oma tegevust välisturgudele. Kahes või enamas riigis tegutsemise tagajärjel on isik tavaliselt allutatud vähemalt kahe riigi maksuseadustele, mille kohaldamise tulemusena võib tekkida juriidiline topeltmaksustamine. „Rahvusvaheline juriidiline topeltmaksustamine“ on maksuõiguse termin, millega tähistatakse olukorda, kus kaks riiki maksustavad samalaadsete maksudega ühe ja sama maksumaksja tulu. Juriidilise topeltmaksustamise kõrval eksisteerib majanduslik topeltmaksustamine, mis tähendab, et sama tulu maksustatakse kahe erineva maksumaksja tuluna. Topeltmaksustamise kahjulik mõju rahvusvahelisele majandustegevusele on ilmne ning topeltmaksustamise vältimise lepingute peamine eesmärk ongi juriidilise topeltmaksustamise kõrvaldamine. Topeltmaksustamise ennetamiseks jagab leping maksustamisõigusi riikide vahel eri tululiikide kaupa. Selline jagamine toimub ühe riigi maksustamisõiguse piiramisena teise riigi kasuks ja vastupidi. Lisaks topeltmaksustamise kõrvaldamisele on välisinvestorile oluline, et teda ei maksustataks investeeringu sihtkohariigis koormavamalt kui kohalikke ettevõtjaid. Leping sätestabki teatud piirides maksumaksjate võrdse kohtlemise kohustuse. Kuna mitmes riigis tegutsemisel võib eri riikide maksuseaduste kohaldamise tulemusena tekkida ka topeltmittemaksustamine ja suureneda võimalus muul viisil maksukohustuse täitmisest kõrvalehoidumiseks, sätestab leping võimaluse ja kohustuse maksualase teabe vahetuseks lepinguosaliste riikide pädevate ametiisikute vahel. Pädevateks ametiisikuteks on üldjuhul maksuhaldurid (st Eestis Maksu- ja Tolliamet). Leping võib luua maksumaksjatele riigisisese õigusega võrreldes vaid soodsamad tingimused, kuna leping riigile uusi maksustamisõigusi ei anna. Kui lepingus on antud ühele lepinguosalisele riigile teatud liiki tulu 2 maksustamise õigus, kuid riigisisese seaduse kohaselt sellist tulu seal ei maksustata, siis ei teki riigil lepingu alusel õigust maksu võtta. Kui näiteks tulumaksuseaduse (edaspidi ka TuMS) alusel mitteresidendile makstavat dividendi ei maksustata, pole Eestil õigust lepingus sätestatud määras dividendilt tulumaksu kinni pidada. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Seaduse eelnõu koosneb ühest lausest, millega ratifitseeritakse lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli eelnõu. Eesti ja Pakistani leping koosneb 30 artiklist ja lepingu juurde kuuluvast protokollist. Lepingu esimesed 5 artiklit käsitlevad lepingu kohaldamisala ja mõisteid. Artikkel 1 Lepingut kohaldatakse lepinguosaliste riikide residentidele. Residendi mõiste on määratletud viitega riigisisesele õigusele lepingu artiklis 4. Eesti tulumaksuseaduses on residendi mõiste sätestatud §-s 6. Teatud lepingu sätted kohalduvad isikutele, kes ei pruugi olla kummagi riigi residendid. Näiteks artikkel 19 (avalik teenistus) võib kohalduda Eesti või Pakistani avalikule teenistujale, kes pole kummagi riigi resident. Artikli 25 (teabevahetus) kohaselt võivad riigid teavet vahetada ka kolmandate riikide residentide kohta. Artikkel 2 Lepingu artiklis 2 sätestatakse lepingu ese- maksud, millele lepingut kohaldatakse. Lepingut kohaldatakse Eestis ja Pakistanis kehtestatud tulumaksudele sõltumata nende kogumise viisist. Artikli 2 lõikes 2 on sätestatud tulumaksu määratlus ning lõikes 3 on nimetatud kummaski riigis kehtestatud maksud, millele lepingut eelkõige kohaldatakse. Lepingut kohaldatakse ka samastele või sama laadi maksudele, mis kehtestatakse olemasoleva maksu asemele või sellele lisaks pärast lepingu allakirjutamist. Pädevatel ametiisikutel lasub kohustus maksuseaduste olulisematest muudatustest teineteist teavitada. Mitme artikli puhul on lepingu kohaldamisala laiem. Teabevahetuse (artikkel 25) ja maksude sissenõudmise abistamise (artikkel 26) artiklid kohalduvad kõigile maksudele, mille lepinguosaline riik või selle kohaliku omavalitsuse üksus on kehtestanud. Artikkel 3 Mõistete juures tuleb tähele panna, kas määratlus on antud viitega riigisisesele õigusele või on määratlus riigisiseses õiguses kasutatud samalaadsetest mõistetest sõltumatu. Artikkel 3 koondab mitmeid lepingus kasutatavaid mõisteid, kuid artiklid 4 ja 5 on pühendatud ühe mõiste selgitamisele. Mõistete ja terminite määratlusi võib siiski leida ka lepingu teistest artiklitest. Üldjuhul on siis mõistel tähendus ainult konkreetse artikli kohaldamisel. Artikli 3 lõige 2 sätestab üldreegli lepingus määratlemata mõistete tõlgendamiseks. Kui kontekstist ei tulene teisiti, lähtub lepinguosaline riik lepingus käsitletud maksudega seotud mõistet tõlgendades selle lepinguosalise riigi seadustes sellel ajal kasutatud määratlusest, pidades silmas, et maksuseadustes määratletud mõisted on ülimuslikud teistes seadustes määratletud mõistete suhtes. Nimetatud sätte kohaldamisel tuleb silmas pidada ka rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artiklites 31, 32 ja 33 sätestatud rahvusvaheliste lepingute tõlgendamise üldreegleid. Artikkel 4 Lepingu artikkel 4 määratleb termini lepinguosalise riigi resident lepingu teiste sätete kohaldamiseks ning sätestab reeglid lepinguresidentsuse määramiseks, kui lepinguosaliste riikide seaduste koosmõjus tekib topeltresidentsus. Lepingu kohaselt on isik resident, kui ta on resident lepinguosalise riigi õiguse 3 alusel ning kui ta on selles riigis maksukohustuslane. Siin peetakse üldiselt silmas piiramatut maksukohustust kogu maailmast, mitte ainult sellest riigist saadud tulult. Samas ei välista see säte oma kohaldamisalast territoriaalse maksusüsteemiga riikide2 residente. Residendina lepingu mõistes käsitatakse ka seda riiki ennast ja selle kohaliku omavalitsuse üksust ehk selliseid üksuseid, kes lepingus sätestatud üldreeglite alusel residendiks ei kvalifitseeruks (ei ole isikud artikli 3 lõike 1 punkti d kohaselt ega ka tulumaksukohustuslased), kuid kellele peetakse vajalikuks lepingut kohaldada, kui nad näiteks teisest riigist tulu saavad. Lisaks eelloetletud isikutele ja üksustele käsitatakse selles lepingus residendina ka Eestis ja Pakistanis asutatud ning riigi järelevalve all olevaid pensionifonde. Pensionifondide sõnaselge määratlemine residendina tähendab seda, et Eestis asutatud fondil on võimalus saada selle lepingu alusel maksuhalduri käest residentsustõend, mille esitamisel saab Pakistanis lepingu kohaldamist taotleda. Lisaks sellele, et pensionifondi käsitatakse residendina, loetakse ta ka tema arvele laekuvate väljamaksete saajaks, sest tuluallikariigil on kohustus dividendilt kinnipeetavat maksu lepingus sätestatud määrani vähendada ainult juhul, kui isik või üksus, kelle arvele väljamakse laekub, on ka selle tulu saaja. Kui füüsiline isik on residendi määratluse kohaselt nii Eesti kui ka Pakistani resident, siis lepingu artikli 4 lõike 2 kohaselt määratakse isiku residentsus eelnimetatud artiklis toodud kriteeriume järgides, andes eelisõiguse isikuga lähemalt seotud riigile. Äriühingute topeltresidentsuse tekkimisel lahendatakse küsimus Eesti ja Pakistani pädevate ametiisikute kokkuleppel, arvestades kõrgeima juhtimisorgani asukohta, asutamise kohta või muud asjaomast tegurit. Kui pädevad ametiisikud kokkuleppele ei jõua, siis isikule antakse lepingus ettenähtud maksusoodustusi ainult siis, kui pädevad ametiisikud lepivad kokku soodustuse andmise ulatuse ja viisi. Kõrgeima juhtimisorgani asukoht (inglise keeles place of effective management) on Eesti õigussüsteemis tundmatu termin, kuid paljudes teistes riikides on see juriidiliste isikute ja muude üksuste residentsuse kindlaksmääramise kriteeriumina kasutusel. Eesti ei ole siiani nõustunud kasutama kõrgeima juhtimisorgani asukoha kriteeriumi residentsuse määramisel otsustavana, kuid on olnud valmis mainima seda ühe otsustamist mõjutava tunnusena. OECD tüüplepingu kommentaar nr 24 artiklile 1 selgitab, mida kõrgeima juhtimisorgani asukoht lepingu kontekstis ja rahvusvahelises maksuõiguses üldiselt tähendab: „Kõrgeima juhtimisorgani asukoht on koht, kus võetakse sisuliselt vastu kõige olulisemaid otsuseid üksuse kui terviku juhtimise ja majandustegevuse kohta. Kõrgeima juhtimisorgani asukoha kindlaksmääramiseks tuleb uurida kõiki olulisi asjaolusid. Üksusel võib olla mitu juhtimiskohta, kuid samal ajal saab tal olla ainult üks kõrgeima juhtimisorgani asukoht.“ Artikkel 5 Püsiva tegevuskoha tekkimise tingimused on kindlaks määratud lepingu artiklis 5. Artikli 5 lõige 1 sätestab püsiva tegevuskoha tekkimise üldreegli. Lõikes 2 on toodud tüüpiliste püsivate tegevuskohtade näited. Toodud loetelu täiendab lõiget 1, kuid püsiv tegevuskoht tekib vaid siis, kui see vastab lõikes 1 nimetatud tingimustele. Püsiv tegevuskoht lepingu mõistes on üldjuhul äritegevuse kindel koht, mille kaudu täielikult või osaliselt toimub ettevõtja äritegevus. Selleks, et mitteresidendil tekiks teises riigis püsiv tegevuskoht, peab tema käsutuses olema koht äritegevuseks (näiteks kontor, tehas, ehitusplats, töökoht kellegi teise kontoris). Pole oluline, kas see koht on ainuüksi mitteresidendi kasutuses või millisel õiguslikul alusel ta seda kasutab. Teine oluline tingimus on, et koht peab olema püsiv ning moodustama majandusliku ja geograafilise terviku. Sõna „püsiv“ tähendab püsiva tegevuskoha puhul nii geograafilist kui ka ajalist püsivust ning eeldab tõlgendamisel teatud paindlikkust ja konkreetsele äritegevusele iseloomulike asjaolude arvestamist. Kolmas 2 Riigid, kes oma residentide välisriigist saadud tulu ei maksusta. 4 tingimus on, et mitteresidendist ettevõtja majandustegevus peab toimuma eelnimetatud koha kaudu, mis enamasti tähendab seda, et ettevõtja ise või tema heaks töötavad isikud peavad põhiliselt tegutsema selles kohas. Püsiva tegevuskoha enamlevinud vormid on välisriigi juriidilise isiku filiaal ja välisriigi ettevõtja käsundi alusel tegutsevad nii-öelda sõltuvad esindajad, kellel on õigus ettevõtja nimel lepinguid sõlmida. Kui esindajat saab käsitada ettevõtjast majanduslikult ja õiguslikult sõltumatuna, siis selline esindaja ettevõtjale püsivat tegevuskohta ei tekita. Leping täpsustab, et esindaja, kes tegutseb üksnes või peamiselt ühe või mitme ettevõtja huvides, kellega ta on tihedalt seotud, ei saa olla lepingu mõistes sõltumatu esindaja. Üldise määratluse kohaselt loetakse selles lepingus tihedalt seotuks isikuid või ettevõtjaid, kui ühel on kontroll teise üle või mõlemat kontrollivad samad isikud või ettevõtjad. Artikli 5 lõike 8 kohaselt loetakse automaatselt tihedalt seotuks isikuid või ettevõtjaid teise isiku või ettevõtjaga, kui ühel on enam kui 50- protsendiline otsene või kaudne osalus teises või kui kolmandal isikul või ettevõtjal on enam kui 50- protsendiline osalus nii isikus kui ettevõtjas või kahes isikus või ettevõtjas (äriühingu puhul aktsiate või osade hääleõigustest ja väärtusest). Sõlmitavas lepingus käsitatakse ehitusplatsi ja ehitus-, montaaži- või seadmestamistöid või nende üle teostatavat järelevalvet püsiva tegevuskohana üksnes juhul, kui selline tegevus kestab üle 183 päeva. Perioodi arvestatakse töö alustamisest (sh igasugune ettevalmistav töö) kuni lõpetamiseni, ajutisi (nt ilmast, materjali või tööjõu puudumisest sõltuvaid) tööseisakuid maha ei arvestata. Lisaks ehitustegevusele sätestab leping konkreetse ajalise läve ka teenuste osutamisel tekkivale püsivale tegevuskohale. Teenuste osutamisel tekib ettevõtjal püsiv tegevuskoht üksnes juhul, kui selline tegevus kestab teises riigis vähemalt 183 päeva kaheteistkümnekuulise ajavahemiku jooksul. Olenemata püsiva tegevuskoha tekkimise võimalikkusest artikli 5 lõikes 1 loetletud tunnuste alusel, ei teki ettevõtjal teises riigis püsivat tegevuskohta juhul, kui tema tegevus teises lepinguosalises riigis piirdub ettevalmistavat või abistavat laadi tegevusega. Eelpool nimetatud erand ei kehti äritegevuse kindlale kohale, kui ettevõtjate tegevus samas kohas või ettevõtja või tihedalt seotud ettevõtjate tegevus erinevates kohtades samas riigis moodustavad teineteist täiendava ühtse majandustegevuse. Lõike 5 kohaldamiseks peab vähemalt ühte neist äritegevuse kohtadest saama artikli 5 alusel käsitleda püsiva tegevuskohana või erinevates kohtades toimuv tegevus tervikuna peab olema enamat kui ainult ettevalmistava või abistava iseloomuga tegevus. Sätte eesmärk on takistada püsiva tegevuskoha tekkimise kunstlikku vältimist, kus ettevõtja või grupp tihedalt seotud ettevõtjaid killustavad oma majandustegevuse väiksemateks osadeks, kus iga tegevus eraldi on ettevalmistava või abistava iseloomuga. Artikkel täpsustab ka, et äriühingute omavaheline seotus ei anna ainuüksi põhjust käsitada ühte äriühingut teise püsiva tegevuskohana. Järgnevates artiklites käsitletakse tulu maksustamist, mille kohta sätestatakse järgmised põhimõtted. Artikkel 6 Kinnisvaratulu ja kinnisvara võõrandamisest saadud kasu (vt ka artikli 13 seletust) võib maksustada lepinguosalises riigis, kus vara asub. Kinnisvara mõiste on lepingus laiem kui Eesti riigisiseses õiguses, näiteks hõlmab see lepingus ka eluskarja, põllumajanduses ja metsanduses kasutatavaid seadmeid, kinnisvaraga seotud õigusi ja õigusi tasule maavara leiukoha ja loodusvara kasutamise või kasutusõiguse eest. Kinnisvara asukohariigil on piiramatu õigus maksustada kinnisvarast saadud tulu ka juhul, kui kinnisvara on seotud teise lepinguosalise riigi residendi äritegevusega. Näiteks Eesti kinnisvara asukohariigina lubab teise riigi residendil lisada kinnisvaratulu püsiva tegevuskoha muude tulude hulka ja maksustab seda artikli 7 (ärikasum) alusel, kuid artikkel 6 tagab kinnisvara asukohariigi maksustamisõiguse ka juhul, kui isikul, kes kinnisvaratulu saab, ei ole kinnisvara asukohariigis püsivat tegevuskohta. 5 Artikkel 7 Ärikasumit, mida ettevõtja saab teises lepinguosalises riigis toimuvast äritegevusest, võib maksustada teises lepinguosalises riigis ainult juhul, kui ettevõtja äritegevus toimub seal asuva püsiva tegevuskoha kaudu. Kasumit, mis on omistatav püsivale tegevuskohale, võib maksustada püsiva tegevuskoha asukohariigis. Kuigi püsiv tegevuskoht ei ole iseseisev isik vaid majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutseb, käsitatakse püsivat tegevuskohta suhetes selle ettevõtjaga, kelle püsiv tegevuskoht ta on, eraldiseisva isikuna. Sellest põhimõttest lähtudes omistavad lepinguosalised riigid püsivale tegevuskohale kasumi, mida püsiv tegevuskoht eeldatavasti saaks, kui ta tegutseks iseseisvalt samal tegevusalal kui see ettevõtja, kelle püsiv tegevuskoht ta on. Kasumi omistamine toimub riigisisese õiguse alusel ehk leping üldiselt ei sätesta, milliste reeglite alusel püsivale tegevuskohale kasumit omistada tuleb. Võrdse kohtlemise artiklist tuleneb siiski põhimõte, et mitteresidendist ettevõtjat, kes tegutseb teises lepinguosalises riigis püsiva tegevuskoha kaudu, ei tohi maksustada koormavamalt kui selle riigi residendist ettevõtjat. Eesti ja Pakistani leping annab püsiva tegevuskoha asukohariigile ulatuslikuma maksustamisõiguse kui OECD tüüpleping, sätestades, et püsivale tegevuskohale võib omistada ka kasumit püsiva tegevuskoha kaudu müüdava kaubaga samase või sama laadi kauba müügist, kui müük oli korraldatud eesmärgiga vältida maksustamist püsiva tegevuskoha riigis. Sarnane põhimõte on ÜRO tüüplepingus, et suurendada tuluallikariigi maksustamisõigusi ja saada maksutulu ka juhul, kui mitteresidendid üritavad maksukohustust tuluallika riigis vältida korraldades oma majandustegevust sel viisil, et see ei toimuks püsiva tegevuskoha kaudu. Püsiva tegevuskoha kasumi arvestamisel peab lepinguosaline riik lubama püsiva tegevuskoha tuludest maha arvata ka püsiva tegevuskoha tegevusega seotud kulud. Eraldi on ära mainitud juhtimis- ja halduskulud, mille mahaarvamist tuleb lubada olenemata sellest, kas need kulud tekkisid püsiva tegevuskoha asukohariigis või mujal. Artikli 7 viimane lõige paneb paika artikli 7 vahekorra teiste artiklitega. Kui ettevõtja kasumi hulgas on lepingu teistes artiklites käsitletud tulu, siis ei takista artikkel 7 muudele tululiikidele asjakohaste sätete kohaldamist. Kuigi nii mõnedki artiklid viitavad püsiva tegevuskoha kasumi maksustamisel omakorda tagasi artiklile 7, on artikli 7 viimane lõige üldreegel teiste artiklite suhtes, millele mõned artiklid on teatud tululiigi suhtes kehtestanud erandid. Artiklit 7 kohaldatakse tulule, mida tulumaksuseaduse alusel maksustatakse paragrahvide 49–53 alusel. Artikkel 8 Rahvusvahelistest mere- ja õhuvedudest saadud kasum maksustatakse veoettevõtja residendiriigis. Eesti ja Pakistani vahelises lepingus võib rahvusvahelistest merevedudest saadud kasumit teatud ulatuses maksustada ka teine lepinguosaline riik, kuid see teine riik peab sel juhul vähendama maksusummat 50 protsendi võrra ning samas ei või brutosummale rakendatav maksu määr ületada 4 protsenti. Rahvusvahelise veo mõiste on lahti seletatud artiklis 3 ning selle kohaselt käsitletakse rahvusvahelise veona lepinguosalise riigi ettevõtja mere- või õhuvedu, välja arvatud juhul, kui selline tegevus toimub ainult teises lepinguosalises riigis. Artikkel 9 Lepingu artikkel 9 käsitleb maksustatava kasumi jaotamist seotud ettevõtjate vahel ehk teisisõnu sätestab aluse siirdehindade3 korrigeerimiseks. Selles artiklis on maksustatava kasumi kindlaksmääramise reeglid juhuks, kui ühe lepinguosalise riigi ettevõtja otseselt või kaudselt osaleb teise lepinguosalise riigi ettevõtja 3 Siirdehind – seotud isikute (nt ema- ja tütarettevõtja) vahel tehtud tehingu hind. 6 osa- või aktsiakapitalis või juhtimises. Kui seotud isikute vahel tehtud tehingu hind ei vasta turuhinnale ja ettevõtja kasum jääb seetõttu väiksemaks, kui ta oleks olnud siis, kui tehing oleks tehtud turuhinnaga, on ettevõtja residendiriigil õigus ettevõtja kasumit korrigeerida. Kui näiteks üks riik on ühe tehingupoole kasumilt arvestatavat maksukohustust suurendanud, peaks teine riik teise tehingupoole kasumit vastavalt allapoole korrigeerima, et ei tekiks topeltmaksustamist. OECD tüüplepingu kommentaare lugedes selgub, et teine riik on kohustatud oma residendist ettevõtja (või seal asuva püsiva tegevuskoha) maksukohustust korrigeerima ainult juhul, kui ta esimese riigi tehtud maksuarvestuses kasumi korrigeerimisega nõus on. Praktikas tähendab see seda, et riigid püüavad vastastikuse kokkuleppe menetluse teel üksmeelele jõuda seotud isikute vahel tehtud tehingute turuhinnas, millest tulenevalt korrigeeritakse seotud ettevõtjate kasumilt arvestatavat maksukohustust ühes riigis alla- ja teises ülespoole. Võrreldes Eesti tulumaksuseaduse §-ga 8 on ettevõtjate seotuse määramise kriteeriumid lepingus sätestatud väga üldiselt. Lõike 3 kohaselt lepinguosaline riik ei korrigeeri oma ettevõtja kasumit pärast selle riigi seadustes sätestatud tähtaja möödumist ning igal juhul pärast kümne aasta möödumist maksustamisaasta lõpust, mil korrigeeritav kasum oleks pidanud ettevõtjale laekuma. Eesti puhul on maksusumma määramise aegumistähtajad sätestatud maksukorralduse seaduse §-s 98. Artikkel 10 Väljamakstavat dividendi võivad maksustada nii dividendimaksja kui ka dividendisaaja residendiriik. Dividendimaksja kasumit maksustab riik, kus dividendi maksev äriühing on resident ja kui äriühingul on välisriigis püsiv tegevuskoht, siis ka see riik, kus püsiv tegevuskoht asub. Selline kasum maksustatakse artikli 7 kohaselt ning saadud dividend artikli 10 alusel, üldjuhul väljamakstavalt dividendilt tulumaksu kinnipidamise teel. Leping annab tuluallikariigile dividendi piiratud maksustamisõiguse. Kinnipeetava maksu ülempiiriks on 12,5 protsenti dividendi brutosummast. Leping sätestab viitega riigisisesele õigusele ka dividendi mõiste. Dividend lepingu mõistes on igasugune tulu osalusest või muust kasumi saamise õigusest (mis ei ole võlanõue) ning teistest õigustest saadav tulu, mida riigisisese õiguse alusel maksustatakse nagu osalusest saadud tulu. Artikli 10 lõige 5 takistab dividendi maksustamist riigil, kus küll teeniti kasum, millest dividendi makstakse, aga mis ei ole tuluallikariik selle artikli mõistes. Dividendide korral on tuluallikariigiks see riik, mille resident on dividendi maksev äriühing. Samuti keelab lõige 5 maksustada mitteresidendist äriühingu jaotamata kasumit ainuüksi sel põhjusel, et kasum sisaldab tulu, mis oli teenitud selle riigi territooriumil. Teisisõnu keelab lõige 5 dividendide ekstraterritoriaalse ehk jurisdiktsioonivälise maksustamise. Tulumaksuseaduse § 29 lõike 71 kohaselt maksustatakse tulumaksuga vaid mitteresidendist füüsilisele isikule makstud dividend või muu kasumieraldis, mida ta sai residendist äriühingult, kui see on residendist äriühingu tasemel või dividendi maksmise aluseks olevat kasumit jaotanud äriühingu tasemel maksustatav TuMS § 501 alusel ehk 14% määraga ega ole maksustatav § 50 lõike 1 alusel. Sel juhul on kasumit jaotaval äriühingul kohustus 7% tulumaksu kinni pidada (TuMS § 41 punkt 72 ja TuMS § 43 lõige 1 punkt 11). Kuna tulumaksuseaduse alusel kinnipeetava maksu määr (7%) on soodsam lepingus sätestatud määrast (12,5%), siis Pakistaniga sõlmitav leping mitteresidendist füüsilisele isikule makstava dividendi maksustamist ei mõjuta. Artikkel 11 Lepingu kohaselt ei või teise riigi residendile makstavalt intressilt kinnipeetava maksu määr ületada 12,5 protsenti intressi brutosummast. 7 Tuluallikariigil ei ole õigust maksustada intresse, mille saajaks on teine riik, selle kohaliku omavalitsuse üksus, muu haldusüksus või keskpank. Ainult intressi saaja residendiriigis maksustatakse ka sellist intressi, mida on makstud teise lepinguosalise riigi valitsuse või täielikult valitsuse omandis oleva üksuse või finantsasutuse antud, tagatud või kindlustatud laenult. Termin „intress“ on lepingus määratletud kui tulu igasuguselt võlanõudelt. Leping täpsustab, et termin ei hõlma artikli 10 kohaselt dividendina käsitatavat tulu ega hilinenud makse eest võetavat viivist. Artiklis sätestatud tuluallikariigi maksustamisõiguse piirang ei kehti olukorras, kus väljamakse tegija ja tulu saaja või nende mõlema ning muu isiku erisuhte tõttu ületab võlanõude eest makstava intressi summa selle summa, milles oleksid intressi maksja ja intressi saaja kokku leppinud ilma sellise suhteta. Enammakstud intressi osa võib maksustada kummagi lepinguosalise riigi seaduste kohaselt, arvestades lepingu teisi sätteid. Tulumaksuseaduse kohaselt on turuväärtust ületav intressi osa maksustatav siirdehinna reeglite alusel (olenevalt väljamaksja isikust kas TuMS § 14 lõige 7, TuMS § 50 lõige 4 või § 53 lõige 46). Tulumaksuseaduse § 29 lõike 7 kohaselt maksustatakse teatud tingimustel tulumaksuga intress, mida mitteresident sai seoses osalusega lepingulises investeerimisfondis või muus varakogumis, kui tema varast intressi maksmise ajal või kahe aasta jooksul enne seda moodustasid otse või kaudselt üle 50% Eestis asuvad kinnisasjad. Sellise fondi arvel osakuomanikule tehtud väljamakse aluseks pole võlanõue. Kuna lepingu määratluse kohaselt on intress tulu võlanõudelt, siis TuMS § 29 lõikes 7 nimetatud tulu maksulepingu mõistes intressiks ei liigitu. Eesti ja Pakistani lepingu kohaselt on selline intress maksustatav artikli 6 (kinnisvaratulu) alusel. Artikkel 12 Eesti ja Pakistani lepingus hõlmab artikkel 12 lisaks litsentsitasule ka tehnilise teenuse tasu. Lepingu kohaselt on tuluallikariigil mõlema tasu piiratud maksustamise õigus. Teise riigi residendile makstavalt litsentsitasult või tehnilise teenuse tasult ei või kinnipeetava maksu määr ületada 10 protsenti litsentsitasu või tehnilise teenuse tasu brutosummast. Leping käsitab litsentsitasuna makseid teadustöö, kirjandus- või kunstiteose autoriõiguse, patendi, kaubamärgi, kasuliku mudeli ja tööstusdisainilahenduse või salajase valemi kasutamise või kasutamise õiguse eest. Samuti tasu tööstus-, kaubandus- või teadusseadme kasutamise või kasutamise õiguse eest ning tööstusliku, kaubandusliku või teadusalase oskusteabe eest. Tehnilise teenuse tasuna käsitatakse lepingu artikli 5 lõike 3 punktis a ning artiklites 14 ja 15 käsitlemata makset juhtimis-, tehnilise- või nõustamisteenuse eest, sealhulgas tasu tehnilise- või muu personali osutatud teenuse eest. Nii nagu intressi artiklisse on ka litsentsitasu ja tehnilise teenuse tasu artiklisse lisatud täpsustus, et tuluallikariigil on maksustamisõigus olukorras, kus nimetatud tasude maksja ja saaja või nende mõlema ja muu isiku erisuhte tõttu ületab litsentsitasu või tehnilise teenuse tasu selle summa, milles oleksid maksja ja saaja kokku leppinud ilma sellise suhteta. Enammakstud litsentsitasu või tehnilise teenuse tasu osa võib maksustada kummagi lepinguosalise riigi seaduste kohaselt, arvestades lepingu teisi sätteid. Kuna tulumaksuseaduse § 29 lõike 6 punkt 4, § 41 punkt 8 ja § 43 lõike 1 punkt 2 sätestavad mitteresidentidele makstavalt litsentsitasult kinnipeetava maksu määraks 10 protsenti, leping mitteresidendile makstava litsentsitasu maksustamist ei mõjuta. Tehnilise teenuse tasu liigitub TuMS § 29 lõikes 3 nimetatud tulu alla. Artikkel 13 Kasu vara võõrandamisest maksustatakse üldjuhul vara võõrandaja residendiriigis. Terminil „võõrandamine“ (alienation) on lepingu kontekstis võimalikult lai tähendus, hõlmates igasugust vara 8 üleandmist teisele isikule, sealhulgas müüki, vahetust, sundvõõrandamist, mitterahalist sissemakset äriühingusse, kinget ja vara üleminekut surma korral. Tuluallikariigil on õigus maksustada kasu, mida teise riigi resident saab selles riigis asuva kinnisvara võõrandamisest ja selles riigis asuva püsiva tegevuskoha enda või püsiva tegevuskoha tegevusega seotud vara võõrandamisest. Artikli 13 lõike 3 kohaselt võib kasu rahvusvahelises veos kasutatava laeva või õhusõiduki või nende kasutamisega seotud vallasvara võõrandamisest maksustada ainult see riik, mille resident laeva või õhusõiduki käitaja on. Artikli 13 lõige 4 võrdsustab kinnisvara võõrandamisega osaluse võõrandamise (nii äriühingus kui ka näiteks seltsingus või trustis), mille väärtus tuleneb ükskõik millisel ajal 365 päeva jooksul enne võõrandamist vähemalt 50 protsendi ulatuses otseselt või kaudselt kinnisvarast. Sellise osaluse võõrandamisest saadud kasu võib esmajärjekorras maksustada see riik, kus kinnisvara asub. Tulumaksuseaduse § 29 lõike 4 punkt 5 on mõnevõrra kitsama ulatusega kui artikli 13 lõige 4, kuna lubab mitteresidendi kasu osaluse võõrandamisest maksustada ainult juhul, kui mitteresidendil oli äriühingus või varakogumis võõrandamise ajal vähemalt 10protsendine osalus. Artikkel 14 Eraviisilisest teadus- ja haridustööst, kirjandus- ja kunstitegevusest ning arsti, juristi, inseneri, arhitekti, hambaarsti ja raamatupidaja erapraksisest või muud seda laadi tegevusest ehk kutsetegevusest saadava tulu maksustamise õigus on üldjuhul tulusaaja residendiriigil. Kui nimetatud tulu on teenitud teisest lepinguosalisest riigist, võib tuluallikariik sellist tulu maksustada vaid juhul, kui isik tegutseb selles riigis asuvas kindlas kohas või viibib seal riigis vähemalt 183 päeva majandusaasta jooksul ning vaid ulatuses, mis on omistatav sellele kindlale kohale või teenitud selles riigis toimunud tegevusest. Terminit „kindel koht“ leping ei määratle, samuti pole selle termini määratlust Eesti riigisiseses õiguses. Arvestades asjaolu, et OECD võttis aastal 2000 artikli 14 oma tüüplepingust välja põhjendusega, et artiklil 7 ja 14 ei ole sisulist vahet, võime järeldada, et termini „kindel koht“ sisustamisel võime lähtuda artiklis 5 püsiva tegevuskoha kohta sätestatust. Artikkel 15 Töötamise eest saadud tulu maksustatakse lepingus sätestatud tingimustel kas lepinguosalises riigis, kus maksumaksja on resident, või riigis, kus tulu on teenitud. Lepinguosalise riigi residendi palka ja töösuhtest saadud muud tasu on teisel lepinguosalisel riigil õigus maksustada vaid eeldusel, et töötamine toimub selles teises lepinguosalises riigis. Töötaja residendiriigil on maksustamise ainuõigus, kui:  töötamine teises lepinguosalises riigis ei kesta enam kui 183 päeva ja  töötamisega seotud tasu ei maksa teise lepinguosalise riigi resident ja  tasu ei maksa teises lepinguosalises riigis asuv mitteresidendi püsiv tegevuskoht. Artikkel sätestab ka erireeglid rahvusvahelistes vedudes kasutatavatel laevadel või õhusõidukitel töötamise eest saadud tasu maksustamiseks. Artikli ülejäänud sätetest olenemata on nimetatud tasu maksustamise esmane õigus laeva või õhusõidukit rahvusvahelistes vedudes käitava ettevõtja residendiriigil. Artikkel 16 Eesti ja Pakistani lepingus hõlmab artikkel 16 nii tasu, mida lepinguosalise riigi resident saab teise lepinguosalise riigi residendist äriühingu juhatuse või muu samalaadse organi liikmena, kui ka palka ja muud sellist tasu, mida lepinguosalise riigi resident saab teise lepinguosalise riigi residendist äriühingu 9 tegevjuhtkonna liikmena. Mõlemal juhul võib nimetatud tasusid maksustada äriühingu residendiriik. Tegevjuhtkonna palga puhul on sätestatud täiendav tingimus – tasu maksja peab olema teise riigi resident. Termin „tegevjuhtkond“ on määratletud artikli 16 lõikes 3 ja tähendab piiratud arvul ametikohtadel töötavaid isikuid, kelle peamiseks ülesandeks on äriühingu tegevuse üldine suunamine. Lõige täpsustab, et termin ’tegevjuhtkond’ ei hõlma juhatuse liikmeid, kelle tasud on kaetud lõikega 1. Tegevjuhtkonna hulka võivad kuuluda näiteks müügi-, finants- või muu valdkonna direktorid või osakonnajuhatajad, kes sisuliselt osalevad äriühingu tegevuse kavandamises. Erinevalt palgatöö eest saadava tasu maksustamise põhimõtetest ei olene juhatuse liikme ja tegevjuhtkonna liikme tasu maksustamine sellest, kus ülesandeid täidetakse. Äriühingu juhatuse või muu samalaadse organi või tegevjuhtkonna liikmeks olemise eest saadava tasu maksustamise õigus on äriühingu residendiriigil ka juhul, kui juhatuse liikme kohustusi täidetakse väljaspool seda riiki. Artikkel 17 Meelelahutaja ja sportlaste teises lepinguosalises riigis toimunud tegevusest saadud tulu võib maksustada lepinguosalises riigis, kus nende tegevus toimus. Kui meelelahutaja või sportlase tulu laekub mõnele teisele isikule, ei takista artiklid 14 ja 15 lepinguosalisel riigil seda tulu artikli 17 alusel selle teise isiku käes maksustamast. Eraldi on sätestatud residendiriigi ainuõigus maksustada tulu, mida saavad sellised isikud, kelle tegevust rahastatakse riigi, kohaliku omavalitsuse üksuse või muu haldusüksuse vahenditest. Viimatinimetatud erandi alla lähevad näiteks rahvakultuuri tutvustavate esinejate külastused teise riiki, kui riik või kohalik omavalitsus on külastust toetanud. Sellise külastuse käigus toimunud esinemiste eest ei maksta esinejatele ka tavaliselt tasu. Artikkel 18 Pensioni ja muud seda laadi tasu maksustamise ainuõigus on pensionisaaja residendiriigil. Avalikule teenistujale riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse makstava pensioni maksustamist reguleerib artikkel 19. Artikkel 19 Üldjuhul maksustab avaliku teenistuse eest saadava töötasu ainult lepinguosaline riik, kelle teenistuses isik töötab. Avalikuks teenistuseks loetakse ka kohaliku omavalitsusüksuse või muu haldusüksuse teenistuses töötamist. Kui lepinguosalise riigi avalik teenistuja töötab teises lepinguosalises riigis ning on selle teise riigi resident ja kodanik, on avaliku teenistuja töötasu maksustamise õigus isiku residendiriigil. Avaliku teenistuse eest makstavat pensioni maksustab ainult pensioni väljamaksev riik. Artikkel 20 Väljamaksed, mida tehakse lepinguosalises riigis viibivatele üliõpilastele või praktikantidele ülalpidamiseks, õpinguteks või praktikaks, on õpingute asukohamaal ühe aasta jooksul maksust vabastatud tingimusel, et neid saadakse väljaspool seda riiki asuvatest allikatest ja isik on või oli vahetult enne õppima või praktikale asumist teise lepinguosalise riigi resident. Artikkel 21 Lepingus eraldi nimetamata muu tulu maksustatakse tulu saaja residendiriigis olenemata selle tekkimise kohast. See tähendab, et artikkel kohaldub ka tulule, mis on tekkinud kolmandas riigis. Näiteks kui Eesti ja Pakistan mõlemad loevad isikut artikli 4 lõike 1 alusel oma residendiks ning topeltresidentsuse küsimuse lahendamisel lepingu artikli 4 lõigete 2 või 3 alusel loetakse isik Eesti residendiks, siis Pakistan ei või maksustada kolmandates riikides tekkinud tulu isegi siis, kui riigisiseste õigusaktide kohaselt loeb ta isikut oma residendiks. Kui lepinguosalise riigi resident saab lepingu eelmistes artiklites käsitlemata muud tulu, mis on tekkinud 10 teises lepinguosalises riigis, on lõike 3 kohaselt tuluallikariigil õigus sellist tulu maksustada. Artikkel 22 Topeltmaksustamise kõrvaldamise artikkel on oluline siis, kui mõlemal lepinguosalisel riigil säilib õigus tulu maksustada. Sel juhul välditakse topeltmaksustamist maksumaksja residendiriigis kas vabastus- või tasaarvestusmeetodi abil. Topeltmaksustamise vältimiseks kasutab Eesti sõltuvalt tululiigist vabastus- või tasaarvestusmeetodit. Kui Eesti resident saab tulu, mida on maksustatud Pakistanis, vabastab Eesti selle tulu maksust. Dividendi, intressi ja litsentsitasu puhul kasutab Eesti topeltmaksustamise vältimiseks tasaarvestusmeetodit. See tähendab seda, et kui Eesti resident saab Pakistanist tulu, mida lepingu kohaselt on Pakistanis juba maksustatud, võib Eesti resident oma tulumaksukohustust arvutades lahutada Eestis tasutavast tulumaksust Pakistanis tasutud maksu summa. Kui Pakistanis tasutud tulumaksusumma on suurem kui maksusumma, mida Eesti resident on kohustatud Eesti seaduste kohaselt tasuma, siis seda vahet ei hüvitata. Kui aga Pakistanis tasutud tulumaksusumma on väiksem kui Eestis tasutav maksusumma, peab Eesti resident tasuma selle tulumaksu vahe. Oluline on ka märkida, et Pakistanis tasutud tulumaksust võetakse Eestis arvesse vaid see osa, mille tasumine oli maksulepingu alusel kohustuslik. Nii võetakse näiteks litsentsitasult kinnipeetud tulumaksuna arvesse lepingus ettenähtud 10 protsenti, mitte Pakistani riigisisese seadusega ettenähtud 15-protsendiline kinnipidamine. Kui väljamakse tegemisel on jäänud maksuleping rakendamata, saab litsentsitasu saaja tuluallikariigist enamtasutud tulumaksu tagasi taotleda. Pakistan kasutab topeltmaksustamise vältimiseks tasaarvestusmeetodit. Artikkel 23 See artikkel sätestab lepinguosalistele riikidele kohustuse kõrvaldada maksumaksjate ebavõrdne kohtlemine konkreetsetel artiklis nimetatud juhtudel. Kõik riigid kohtlevad maksumaksjaid teatud tunnustest lähtuvalt erinevalt (näiteks arvestatakse maksustamisel isiku maksevõimet ja residentsusest tulenevat maksukohustuse ulatust), kuid selle artikli eesmärk on eristada põhjendamatut diskrimineerimist põhjendatult erinevast kohtlemisest. Artikli esimene lõige sätestab kohustuse kõrvaldada ebavõrdne kohtlemine kodakondsuse alusel, mis tähendab seda, et lepinguosaline riik ei tohi teise riigi kodanikku maksustada koormavamalt kui võrreldavas olukorras oma riigi kodanikku. Lepingu artikli 3 kohaselt on kodanik lepinguosalise riigi kodakondsusega füüsiline isik ja juriidiline isik või muu isikute ühendus, mis on asutatud lepinguosalise riigi seaduste alusel. See säte ei keela maksumaksjate eristamist residentsuse alusel. Ebavõrdse kohtlemise põhjuseks ei tohi olla kodakondsus. Lõige 2 kohustab teise lepinguosalise riigi ettevõtja püsivat tegevuskohta kohtlema samamoodi kui selle riigi ettevõtjaid, kes tegutsevad samal alal. Samas ei tähenda see kohustus seda, et teise riigi residendist füüsilisele isikule, kel on selles riigis püsiv tegevuskoht, peaks andma samasuguseid isiklikke maksusoodustusi nagu riik annab oma residendile. Vastasel juhul võib füüsiline isik saada maksusoodustusi topelt – nii selles riigis, kus ta on resident, kui ka selles riigis, kus tal on püsiv tegevuskoht. Teise lepinguosalise riigi residendile tehtud makseid peab residendist ettevõtjal lubama kasumit arvestades maha arvata samadel tingimustel kui sama riigi residendile tehtud samasuguseid makseid. Eelnev kohustus ei kehti juhul, kui maksed on tehtud seotud isikutele turuhinnast kõrgema hinnaga. 11 Lõige 4 keelab ettevõtjate ebavõrdse kohtlemise nende osanike või muul viisil nende üle valitsevat mõju omavate isikute residentsuse alusel, kuid ei kohusta oma residentidega samamoodi kohtlema ettevõtja mitteresidendist osanikke. Artikkel 24 Lepingu kohaldamisel või kohaldamata jätmisel tekkivate maksuvaidluste lahendamise kord on sätestatud vastastikuse kokkuleppe menetluse artiklis ning selle kohaselt püüavad lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud lepingu tõlgendamisel ja kohaldamisel tekkivad küsimused lahendada vastastikusel kokkuleppel. Lisaks konkreetsete vaidluste lahendamisele, on pädevatele ametiisikutele antud õigus ka üldistes lepingu tõlgendamise ja kohaldamise küsimuste vastastikuse kokkuleppe menetluse käigus suhelda. Kui pädevad ametiisikud ei suuda kahe aasta jooksul arvates isiku kaebuse esitamisest kokkuleppele jõuda ning samas maksuasjas ei ole Eesti ega Pakistani kohtueelne vaidlusorgan ega kohus teinud otsust, esitatakse juhtum isiku nõudmisel arutamiseks vahekohtule. Kui asjassepuutuv isik vahekohtu otsust ei vaidlusta, on see siduv mõlema riigi jaoks. Vahekohtumenetluse detailid lepitakse kokku selles samas artiklis sätestatud vastastikuse kokkuleppe menetluse käigus. Vahekohtumenetluse säte annab ka maksumaksjale kindluse, et tema maksuvaidlus saab mõistliku aja jooksul lahenduse ning motiveerib riike kahe aasta jooksul kokkuleppele jõudma, et kulukat vahekohtumenetlust vältida. Artikkel 25 Lepingu teabevahetuse artikkel annab lepinguosaliste riikide pädevatele ametiisikutele võimaluse vahetada lepingu ja lepinguosaliste riikide seaduste täitmiseks teavet tingimusel, et maksustamine, mille jaoks teavet kogutakse, ei ole lepinguga vastuolus. Teisest riigist saadud teavet tuleb hoida saladuses samamoodi ehk sarnaseid turvameetmeid kasutades kui oma riigist saadud teavet ning seda tohib avaldada ainult lepingus loetletud isikutele ja asutustele. Kuna maksukorralduse seaduses on maksuhalduri teabe edastamise õigused ja kohustused tunduvalt laiemad kui lepingus, tuleb lepingu alusel saadud teavet hoida maksukorralduse seaduse alusel saadud teabest eraldi, et vältida juhuslikku teabe edastamist isikutele, kel seda lepingu alusel õigus saada ei ole. Leping annab siiski võimaluse lepingu alusel edastatud teavet ka lepingus nimetamata isikutele edastada, kuid selleks peab olema täidetud kaks tingimust: sellist edastamist peavad lubama mõlema lepingupartneri õigusaktid ja teine lepingupartner peab selle heaks kiitma. Teabevahetus ei ole piiratud lepinguosaliste riikide residentidega ega lepingus nimetatud maksudega. Lepingu kohaselt ei või riik teabevahetusest keelduda ainuüksi seetõttu, et tal enda tarbeks sellist maksualast teavet vaja ei ole. Samuti ei või riik keelduda teabe andmisest ainult seetõttu, et teabe valdaja on krediidiasutus, muu finantsasutus, esindajakonto omanik, esindaja, usaldusisik; või teave puudutab osalust isikus. Kui teabe andmine eeldab selliseid haldustoiminguid, mis on vastuolus lepinguosalise riigi seaduste ja halduspraktikaga või kui teave ei ole lepinguosalise riigi seaduste alusel või tavapärases haldusmenetluses kättesaadav, võib lepinguosaline riik teabe andmisest keelduda. Samuti ei tõlgendata artikli sätteid lepinguosalise riigi kohustusena anda teavet, mis sisaldab äri-, tööstus- või ametisaladust või teavet, mille avaldamine on vastuolus avaliku korraga. 12 Artikkel 26 Eesti ja Pakistani leping sätestab ka maksuhaldurite koostöö põhimõtted maksunõuete sissenõudmisel. Maksunõuete sissenõudmine ei ole piiratud lepinguosaliste riikide residentidega ega lepingus nimetatud maksudega. Leping kohustab lepinguosalist riiki teise riigi maksunõuet sisse nõudma kooskõlas oma maksude sissenõudmist ja kogumist käsitlevate õigusaktidega, nagu oleks tegu tema enda maksunõudega. Riigid võivad kooskõlas oma seadustega rakendada teise riigi eest ka võlgniku vara säilitamise abinõusid. Lepinguosaline riik ei ole kohustatud teist riiki abistama maksunõuete täitmisele pööramisel kui rakendatavad haldusabinõud on vastuolus seaduse, halduspraktika või avaliku korraga. Samuti võib abi osutamisest keelduda, kui teine riik ei ole võtnud oma riigis maksunõude täitmise tagamiseks kõiki meetmeid või abi osutamine põhjustaks ebaproportsionaalset halduskoormust. Artiklis 27 kinnitatakse, et lepinguga ei mõjutata diplomaatide maksusoodustusi. Artikkel 28 Artiklis 28 (õigus soodustustele) sätestatakse nn peamise eesmärgi test (inglise keeles principal purpose test), mis piirab kogu lepingu ulatuses lepingus tululiigile ettenähtud soodustuse andmise, kui kõikide asjaolude põhjal on mõistlik järeldada, et selle soodustuse saamine oli tehingu üks peamistest eesmärkidest ning nendel asjaoludel soodustuse andmine ei vasta lepingu sätete eesmärgile. Seega tuleb sätet lugeda kogu lepingu, sealhulgas selle preambuli kontekstis. Lõikega 2 antakse pädevale ametiisikule siiski kaalutlusõigus asjaolude põhjal hinnata, kas soodustuse oleks isik saanud ka ilma sellise tehinguta ning kas isikule võiks siiski õigus soodustusele olla. Isik peab selleks esitama taotluse lepinguosalise riigi pädevale ametiisikule, kes oleks soodustuse andnud. Pädeval ametiisikul lasub kohustus enne taotluse tagasilükkamist teise riigi pädeva ametiisikuga nõu pidada, kuid nad ei pea selles küsimuses üksmeelele jõudma. Artikkel 29 Lepinguosalised riigid edastavad teineteisele teate lepingu jõustumiseks vajaliku riigisisese menetluse lõpetamise kohta ning leping jõustub hilisema teate kuupäeval. Lepingu sätteid rakendatakse Eestis lepingu jõustumisele järgneva aasta 1. jaanuaril või hiljem saadud tulult kinnipeetava maksu suhtes ja tasutava muu tulumaksu suhtes. Pakistanis kohaldatakse lepingut lepingu jõustumisele järgnevast 1. juulist või pärast seda makstud või krediteeritud kinnipeetava või tasutava muu maksu suhtes. Artikkel 30 Lepingu võivad lõpetada mõlemad lepinguosalised riigid sellest ette teatades enne kalendriaasta 30. juunit alates 5. aastast, mil leping jõustus. Sel juhul ei kohaldata lepingut Eestis teate edastamisele järgneva aasta 1. jaanuaril või hiljem saadud tulult kinnipeetava või tasutava muu tulumaksu suhtes. Pakistanis ei kohaldata lepingut teate edastamisele järgnevast 1. juulist või hiljem makstud või krediteeritud kinnipeetava või muu maksu suhtes. Protokoll moodustab lepingu lahutamatu osa ja selles täpsustakse lepingu kohaldamise ajaolusid. Protokolli punkti 1 kohaselt lepingu artiklite pealkirjad ei mõjuta lepingu tõlgendamist. Need on lisatud viitamise hõlbustamiseks. Protokolli punktis 2 sätestatakse, mida hõlmavad artiklis 5 kasutusel olevad terminid „osalus“ ja „osalus äriühingu omakapitalis“. Nimetatud terminid hõlmavad õigust saada ettevõtja kasumist dividende või kasumieraldisi. Ettevõtja likvideerimise korral ka õigust saada osa varadest, kui ei ole kasumi jaotamise kokkulepet sõlmitud. 13 Protokolli punktis 3 on toodud loetelu Eestis ja Pakistanis täielikult valitsuse omandis olevatest üksustest või finantsasutustest, kellele makstud intress maksustatakse artikli 11 lõike 3 punkti b alusel ainult intressi saaja residendiriigis. Protokolli punkti 4 kohaselt hõlmab Pakistanis maksustatud Eesti residendi tulu ka eeldatava ja lõpliku tulu maksurežiimi sätetega seotud tulu, samuti tulu, mis Pakistani seaduste kohaselt ei ole maksustatav ühegi tululiigi all. Protokolli punkti 5 alusel saavad pädevad ametiisikud teineteisega nõu pidades välja töötada vastastikuse kokkuleppe menetluse rakendamiseks sobivad meetodid ja tingimused. Leping sõlmitakse kahes eksemplaris inglise keeles. Eelnõu on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse, välissuhtlemisseaduse ja tulumaksuseadusega. Leping tuleb Riigikogus ratifitseerida tulenevalt põhiseaduse §-s 113 väljendatud seadusereservatsiooni põhimõttest. Põhiseaduse § 113 kohaselt sätestatakse riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed seadusega. Maksukorralduse seaduse § 4 lõige 3 loetleb maksuõigussuhte kohustuslikud elemendid, mis tuleb sätestada maksuseaduses. Üksikute elementide osas otsustusõiguse delegeerimine täitevvõimule rikub võimude lahususe ja tasakaalu põhimõtet ning on seetõttu põhiseadusvastane.4 Kohustuslike elementide hulka kuuluvad näiteks maksuobjekt, maksumäär ning maksusoodustused. Lepinguga kehtestatakse riigisisesest regulatsioonist soodsamad sätted nii residentide kui ka mitteresidentide maksustamiseks ning mõningad maksumenetlust reguleerivad sätted. Riigisisesest seadusest võivad erineda ka maksuobjektide määratlused. Seadusereservatsiooni põhimõttest lähtuvalt tuleb leping jõustada seaduse alusel, kuna lepingu jõustamine Vabariigi Valitsuse korralduse alusel tähendaks sisuliselt maksuõigussuhte elementide kehtestamise õiguse delegeerimist täitevvõimule, mis oleks vastuolus põhiseadusega. Välislepingute ülimuslikkuse põhimõte on sätestatud põhiseaduse §-s 123, mille kohaselt ei sõlmi Eesti Vabariik välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega. Kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogus ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingut. Tulumaksuseaduses reguleerib välislepingu ja seaduse vahekorda § 6 lõige 5, mis sätestab, et kui välislepingu alusel määratud residentsus erineb seaduse alusel määratud residentsusest või kui lepingus on tulu maksustamisel ette nähtud seaduses sätestatust soodsamad tingimused, kohaldatakse välislepingu sätteid. 4. Eelnõu terminoloogia Seaduse eelnõus ei esine õigusaktides varem kasutamata termineid. Lepingu tõlkimisel on võimaluse korral lähtutud eelkõige tulumaksuseaduses, kuid ka muudes Eesti õigusaktides kasutatud mõistetest ning arvestatud on keelenõustajate soovitusi. Lähemat selgitust vajavad kaks lepingus kasutatud mõistet, mis on selle lepinguga sarnaste lepingute kooskõlastamisel tõstatanud küsimusi nende kasutamise õigsuse kohta. 4 Eesti Vabariigi põhiseadus: kommenteeritud väljaanne (2017), kättesaadav veebiaadressilt https://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&ptid=124&p=113 , § 113 kommentaar nr 5. 14 Artikli 4 lõikes 1 ja artikli 5 lõike 2 punktis a kasutatakse terminit „juhtkond“. Mõiste „juhtkond“ on lepingu tähenduses laiem kui mõiste „juhtorgan“ tsiviilseadustiku üldosa seaduse tähenduses. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 31 lõike 2 kohaselt on eraõigusliku juriidilise isiku juhtorganid juhatus ja nõukogu. Lepingu tähenduses on aga juhtkond igasugune isik või organ, kes äriühingu või selle osa (ettevõtte) majandustegevust juhib. Juhtkonnaks lepingu tähenduses võivad olla ka filiaali juhataja ja väljaspool äriühingu residendiriiki asuva tehase juhtimise eest vastutavad isikud. Artikli 4 lõike 2 punktis a kasutatakse terminit „kodu“, mis on tõlge ingliskeelsest terminist „permanent home“. Lepingute kooskõlastamisel on Rahandusministeeriumile tehtud ettepanekuid asendada sõna „kodu“ väljendiga „alaline elukoht“, mis oli varem kasutusel väljendi „permanent home“ tõlkena. Rahandusministeerium ei pea topeltmaksustamise vältimise lepingu kontekstis õigeks termini „alaline elukoht“ kasutamist termini „permanent home“ eestikeelse vastena järgmistel põhjustel. Esiteks tuleb ka eesti keeles teha vahet lepingu artikli 4 lõikes 1 kasutatud terminil „residence“ ja artikli 4 lõike 2 punktis a kasutatud terminil „permanent home“. Ingliskeelne sõna „residence“ on lepingu eestikeelses tekstis tõlgitud kui „elukoht“. Teiseks aitab termini „kodu“ kasutamine vältida olukorda, kus lepingu tõlgendamisel sisustatakse termin „permanent home“ viitega kas tsiviilseadustiku üldosa seaduses määratletud terminile „elukoht“ või mõnes muus õigusaktis kasutatud terminile „alaline elukoht“, mis selle termini tõlgendamisel poleks õige, kuna rahvusvaheliste lepingute tõlgendamise põhimõtted, mis sisalduvad rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni (edaspidi RLÕVK) artiklites 31–32, sätestavad, et lepingute tõlgendamisel võib kasutada materjale, mille mõlemad pooled on heaks kiitnud või millega mõlemal poolel on olnud võimalik lepingu sõlmimisele eelnevalt või läbirääkimiste ajal tutvuda. Topeltmaksustamise vältimise lepingu artikli 3 lõikes 2 sisalduv nn ühepoolne tõlgendamisreegel tuleb kasutusele siis, kui RLÕVK võimalused on ammendatud. Terminit „kodu“ (permanent home) aitavad sisustada näiteks OECD tüüplepingu kommentaarid ja artikli 4 tõlgendamise kohta avaldatud kirjandus, mille kohaselt tuleb vältida artikli 4 lõike 2 asümmeetrilist tõlgendamist, mis tuleneb ühe lepinguosalise riigisisese õiguse määratluste kasutamisest. Kuna leping põhineb suures osas OECD tüüplepingul, saab lepingu tõlgendamisel kasutada OECD tüüplepingu kommentaare, mida OECD liikmesriigid (täidesaatev võim) on moraalselt kohustatud järgima. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Leping määrab kindlaks maksustamisvõimalused, mis viiakse ellu riigi maksuseaduste kaudu juhul, kui selline maksustamine on seadusega ette nähtud. Seega sõltub lepingu kohaldamine riigisisesest õigusest, mis on ELi õigusega juba kooskõlla viidud. 6. Mõjud Lepingu jõustumisel on ette näha mõju maksumaksjatele, majandusele ning riigiasutuste töö korraldusele. Puudub mõju keskkonnale, regionaalarengule ja riigi julgeolekule ning muudele valdkondadele. Lepingu jõustumisega kaasnevad võimalikud mõjud sihtrühmade lõikes: Mõju maksumaksjale Lepingu jõustumine avaldab positiivset mõju neile Eesti maksumaksjatele, kes saavad Pakistanist tulu, mida maksulepingu puudumisel maksustataks mõlemas riigis. Lepingu peamine eesmärk on juriidilise topeltmaksustamise vältimine. Leping keelab tuluallikariigil teatud tululiike maksustada, kehtestab 15 tavapärasest madalama maksumäära või nõuab residendiriigil maksuvabastuste või mahaarvamiste kehtestamist. Samuti kehtestab leping reeglid topeltresidentsuse lahendamiseks, mida riigisiseste õigusaktidega ei saagi lahendada. Sihtrühma suurus võrreldes maksumaksjate koguarvuga on väike, sest Eesti ja Pakistani vahelised majandussuhted on seni olnud tagasihoidlikud. Kui palju sihtrühma suurus võiks lepingu jõustumisel kasvada, ei ole võimalik ette ennustada. Leping aitab ära hoida ka lepinguosaliste riikide kodanike, residentide ja äriühingute diskrimineerimist, sätestades võrdse kohtlemise reeglid. Lepingu olemasolu annab maksumaksjale kindluse teise riiki investeerimisel ja seal tegutsemisel, et teda seal õiglaselt koheldakse ning vajadusel saab ta maksuvaidluse lahendamiseks pöörduda oma riigi maksuhalduri poole teise riigi pädeva asutusega vastastikuse kokkuleppe saavutamiseks. Mõju majandusele Lepinguga luuakse soodsamad tingimused riikidevahelisteks investeeringuteks ning inimeste, kaupade ja teenuste vabaks liikumiseks. Lepingu jõustumine võib suurendada Eesti ja Pakistani vahelisi investeeringuid, kuna väldib teise riiki tehtud investeeringu topeltmaksustamist, vähendab ülemäärast tuluallikariigis maksustamist ning annab õiguskindluse lepingus nimetatud tululiikide maksustamiseks. Lepinguga piiratakse teatud puhkudel tuluallikariigi maksustamisõigust, mis vähendab sealset maksutulu mitteresidentidele tehtud väljamaksetelt. Maksutulu vähenemine sõltub suures osas kapitaliinvesteeringute mahust. Väiksematest kinnipeetavatest maksumääradest (või teistest piirangutest allikariigis maksustamisel) tingitud lühiajalist maksutulu vähenemist korvab osaliselt või täielikult suurenenud välisinvesteeringust, majanduskasvust ja/või vähenenud maksupettustest saadav tulu. Tõhus metoodika, mille järgi saaks täpselt ennustada lepingutest johtuvat tulevast maksutulu, puudub.5 Mõju riigiasutuste korraldusele Lepingu jõustumine võib avaldada vähest mõju Maksu- ja Tolliametile. Lepingu rakendamisega seotud küsimusi lahendab Maksu- ja Tolliamet vastavalt vajadusele, seega võib, kuid ei pruugi suureneda maksuhalduri halduskoormus. Välislepingutega võetud maksualaste kohustuste täitmise tagamine on üks Maksu- ja Tolliameti põhimäärusega kinnitatud ülesannetest ning selleks pädeva asutusena on maksuhaldur juba 62 kehtiva topeltmaksustamise vältimise lepingu rakendajaks (seisuga 1. detsember 2023). Kuivõrd maksulepingud põhinevad OECD tüüplepingul ning on oma sisult sarnased, siis uue lepingu jõustumisega ei kaasne vajadust maksuhalduri senist töökorraldust muuta. Lepingus kindlaks määratud teabevahetuse, maksunõuete sissenõudmise ja vastastikuse kokkuleppe menetluse reeglid hõlbustavad lepinguosaliste riikide maksuhaldurite koostööd. Leping võimaldab maksuhalduril paremini maksude tasumisest hoidumist takistada ning seeläbi kaitsta oma riigi maksutulu, kui maksumaksja üritab seda teha näiteks kapitali välisriiki paigutamisega, välisriigi tulu deklareerimata jätmisega või maksude vältimise skeemide kasutamisega. 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Seaduse rakendamine ei too Eesti Vabariigile kaasa otseseid varalisi kohustusi, kuid topeltmaksustamise vältimise kaudu võib Eestile varalisi kohustusi siiski tekkida – lepingu jõustumisel tuleb Eestil lepingus 5 A. Pickering, Why Negotiate Tax Treaties, Paper No. 1-N, May 2013 http://www.un.org/esa/ffd/tax/2013TMTTAN/Paper1N_Pickering.pdf 16 sätestatud juhtudel loobuda teatud tulu liikide maksustamisest. Samas peab arvestama ka sellega, et lepingus ettenähtud juhtudel loobub Pakistan omakorda Eesti residentide teatud tulu liikide maksustamisest Eesti kasuks. Eeltoodust tulenevalt ei ole kulude ega tulude suurust võimalik ette hinnata. 8. Rakendusaktid Seaduse rakendamiseks ei ole vaja rakendusakte kehtestada. 9. Seaduse ja lepingu jõustumine Seadus jõustub üldkorras. Leping tuleb seadusereservatsiooni põhimõttest tulenevalt ratifitseerida Riigikogus (vt seletuskirja 3. osa). Artikli 29 kohaselt rakendatakse lepingu sätteid Eestis lepingu jõustumisele järgneva aasta 1. jaanuaril või hiljem saadud tulult kinnipeetava maksu suhtes ja järgneva aasta 1. jaanuaril või hiljem algaval maksustamisperioodil tasutava muu tulumaksu suhtes. Pakistanis kohaldatakse lepingut lepingu jõustumisele järgnevast 1. juulist või pärast seda makstud või krediteeritud kinnipeetava või tasutava muu maksu suhtes. 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Ratifitseerimise seaduse eelnõu kavand esitati koos lepingu heakskiitmise korralduse eelnõuga kooskõlastamiseks Välisministeeriumile ja Justiitsministeeriumile infosüsteemi EIS kaudu (toimik 20- 0007). Mõlemad ministeeriumid kooskõlastasid eelnõu märkusteta. Kuna lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu esitati kooskõlastamiseks koos lepingu heakskiitmise korralduse eelnõu seletuskirjaga, siis esitatakse see pärast lepingule allakirjutamist otse Välisministeeriumile Vabariigi Valitsusele esitamiseks. Algatab Vabariigi Valitsus (allkirjastatud digitaalselt) 17  Eesti Vabariigi valitsuse ja Pakistani Islamivabariigi valitsuse vaheline tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise leping Eesti Vabariigi valitsus ja Pakistani Islamivabariigi valitsus, soovides edasi arendada majandussuhteid ja edendada maksukoostööd ning kavatsedes sõlmida tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise lepingu, ilma et see tooks kaasa tulu maksustamata jätmist või maksusumma vähendamist maksupettuste või maksudest hoidumise kaudu (sealhulgas maksulepingu kuritarvitustega, mille eesmärk on kolmandate jurisdiktsioonide residentidele selles lepingus sätestatud soodustuste võimaldamine), on kokku leppinud järgmises.  Artikkel 1 Lepingu subjekt Lepingut kohaldatakse sellele isikule, kes on ühe või mõlema lepinguosalise riigi resident. Artikkel 2 Lepingu ese 1. Lepingut kohaldatakse lepinguosalise riigi, selle kohaliku omavalitsuse üksuse või muu haldusüksuse kehtestatud tulumaksudele, sõltumata nende kogumise viisist. 2. Tulumaksuna käsitatakse tulult või selle osalt, sealhulgas vallas- või kinnisvara võõrandamisest saadud kasult ning ettevõtja makstud palga kogusummalt võetavat maksu. 3. Maksud, millele lepingut eelkõige kohaldatakse, on: a) Eestis tulumaks; b) Pakistanis tulumaks ja lisamaks. 4. Lepingut kohaldatakse ka samasele või sama laadi maksule, mis kehtestatakse olemasoleva maksu asemele või sellele lisaks pärast lepingu allakirjutamist. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud teevad teineteisele teatavaks asjaomaste maksuseaduste iga tähtsa muudatuse. Artikkel 3 Põhimõisted 1. Kui kontekst ei nõua teisiti, kasutatakse selles lepingus mõisteid järgmises tähenduses: a) Eesti tähendab Eesti Vabariiki ja geograafilises mõttes Eesti territooriumi ning Eesti territoriaalvetega külgnevaid alasid, kus Eesti võib oma seaduste kohaselt ja kooskõlas rahvusvahelise õigusega teostada oma õigusi merepõhjale ja maapõuele ning seal leiduvatele loodusvaradele; b) Pakistan tähendab geograafilises mõttes Pakistani Islamivabariiki ja hõlmab Pakistani territoriaalvetega külgnevaid alasid, kus Pakistan teostab oma seaduste ja rahvusvahelise õiguse kohaselt oma suveräänseid õigusi ja jurisdiktsiooni merepõhja, maapõue ning mandrilava vete loodusvaradele; c) lepinguosaline riik ja teine lepinguosaline riik on kontekstist olenevalt kas Eesti või Pakistan; d) isik hõlmab füüsilist isikut, äriühingut ja muud isikute ühendust; e) äriühing on juriidiline isik või muu üksus, mida maksustatakse kui juriidilist isikut; f) lepinguosalise riigi ettevõtja ja teise lepinguosalise riigi ettevõtja tähendab kontekstist olenevalt kas ühe või teise lepinguosalise riigi residendi ettevõtlust; g) rahvusvaheline vedu on lepinguosalise riigi ettevõtja mere- või õhuvedu, välja arvatud juhul, kui mere- või õhuvedu toimub ainult teises lepinguosalises riigis; h) pädev ametiisik on: i) Eestis rahandusminister või tema volitatud esindaja ja ii) Pakistanis Föderaalne Maksuamet või selle volitatud esindaja;  i) lepinguosalise riigi kodanik on: i) lepinguosalise riigi kodakondsusega füüsiline isik ja ii) juriidiline isik või isikute ühendus, mis on asutatud selles lepinguosalises riigis kehtivate seaduste alusel. 2. Kui lepinguosaline riik kasutab lepingut kohaldades selles määratlemata mõistet, lähtub ta lepingus käsitletud maksudega seotud mõistet tõlgendades selle lepinguosalise riigi seadustes sellel ajal kasutatud määratlusest, kui kontekst ei nõua teisiti. Maksuseadustes määratletud mõisted on ülimuslikud teistes seadustes määratletud mõistete suhtes. Artikkel 4 Resident 1. Selles lepingus tähendab termin lepinguosalise riigi resident isikut, kes on selle lepinguosalise riigi seaduste alusel maksukohustuslane oma elu- või asukoha, juhtkonna asukoha, asutamise koha või muu sellise kriteeriumi järgi; termin hõlmab ka lepinguosalist riiki, selle kohaliku omavalitsuse üksust või muud haldusüksust ning selles riigis asutatud ning järelevalve all olevat pensionifondi. Termin ei hõlma isikut, kes on selle lepinguosalise riigi maksukohustuslane üksnes seetõttu, et tema tuluallikas asub selles lepinguosalises riigis. 2. Kui lõike 1 kohaselt on füüsiline isik mõlema lepinguosalise riigi resident, määratakse tema staatus järgmiselt: a) ta on ainult selle riigi resident, kus tal on kodu; kui tal on kodu mõlemas riigis, siis on ta üksnes selle riigi resident, millega tal on tihedamad isiklikud ja majanduslikud sidemed (eluliste huvide keskus); b) kui eluliste huvide keskust ei ole võimalik kindlaks määrata või tal ei ole kodu kummaski riigis, siis on ta selle riigi resident, kus ta tavaliselt viibib; c) kui isik viibib tavaliselt mõlemas riigis või kui ta ei viibi tavaliselt kummaski neist, siis on ta selle riigi resident, mille kodanik ta on; d) kui isik on mõlema lepinguosalise riigi kodanik või kui ta ei ole kummagi lepinguosalise riigi kodanik, lahendatakse küsimus lepinguosaliste riikide pädevate ametiisikute kokkuleppel. 3. Kui isik on lõike 1 kohaselt mõlema lepinguosalise riigi resident, siis lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud püüavad kokkuleppe teel kindlaks määrata, millise lepinguosalise riigi residendina isikut selle lepingu tähenduses käsitatakse, arvestades isiku kõrgeima juhtimisorgani asukohta, asutamise või muul moel moodustamise kohta või muud asjaomast tegurit; see ei kehti füüsilise isiku kohta. Kui kokkuleppele ei jõuta, ei anta sellele isikule lepingus ettenähtud maksusoodustusi ega –vabastusi, välja arvatud juhul, kui lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud lepivad kokku soodustuse andmise ulatuses ja viisis. Artikkel 5 Püsiv tegevuskoht 1. Selles lepingus tähendab termin püsiv tegevuskoht äritegevuse kindlat kohta, mille kaudu täielikult või osaliselt toimub ettevõtja äritegevus. 2. Püsivaks tegevuskohaks peetakse esmajoones: a) juhtkonna asukohta; b) filiaali; c) kontorit; d) tehast; e) töökoda; f) ladustamisteenuse osutamise kohta; g) püsivat müügiväljapanekut või -kohta ja h) kaevandust, nafta- ja gaasipuurauku, karjääri või muud loodusvarade kaevandamise kohta. 3. Püsivaks tegevuskohaks loetakse: a) ehitusplatsi ja ehitus-, montaaži- või seadmestamistöid või nende üle teostatavat järelevalvet üksnes juhul, kui seal tegutsetakse või selliseid töid tehakse üle 183 päeva; b) teenuste osutamist, sealhulgas nõustamis- või juhtimisteenust, millega tegelevad lepinguosalise riigi ettevõtja töötajad või selleks palgatud muud isikud üksnes juhul, kui selline tegevus kestab (sama või seotud projekti raames) lepinguosalises riigis üle 183 päeva majandusaastal algava või lõppeva kaheteistkümnekuulise ajavahemiku jooksul. Kui ettevõtja tegevus lepinguosalises riigis on seotud temaga tihedalt seotud ettevõtja tegevusega samas riigis, siis punktides a ja b nimetatud tegevuste kestus leitakse tihedalt seotud ettevõtjate tegevusperioodide kokku liitmisel. Ajavahemikku, mille jooksul kaks või enam tihedalt seotud ettevõtjat tegutsevad samaaegselt, arvestatakse tegevuse kestuse kindlaks määramiseks vaid üks kord. 4. Eelmistest lõigetest olenemata ei peeta püsivaks tegevuskohaks äritegevuse kindla koha pidamist üksnes tegevuseks või tegevusteks, mis on ettevõtja äritegevuse jaoks ettevalmistava või abistava iseloomuga. 5. Lõiget 4 ei kohaldata ettevõtja kasutuses olevale äritegevuse kindlale kohale, kui selle ettevõtja või tihedalt seotud ettevõtja äritegevus toimub samas või teises kohas samas lepinguosalises riigis ning: a) seda kohta või teist kohta käsitatakse selle artikli kohaselt ettevõtja või tihedalt seotud ettevõtja püsiva tegevuskohana või b) kahe ettevõtja samas kohas toimuva äritegevuse või ettevõtja või tihedalt seotud ettevõtjate kahes kohas toimuv äritegevus ei ole kogumis ettevalmistava või abistava iseloomuga, tingimusel, et ettevõtjate samas kohas toimuv äritegevus või ettevõtja või tihedalt seotud ettevõtjate kahes kohas toimuv äritegevus on ühtset majandustegevust täiendav tegevus. 6. Kui isik tegutseb lepinguosalises riigis ettevõtja nimel ning tavaliselt sõlmib lepinguid või tal on esmatähtis roll selliste lepingute sõlmimise ettevalmistamisel, mida ettevõtja tavaliselt sõlmib olulisi muudatusi tegemata, ning need lepingud on sõlmitud: a) ettevõtja nimel või b) ettevõtja omandis või kasutuses oleva vara omandi üleandmiseks või sellele varale  kasutusõiguse andmiseks või c) teenuste osutamiseks ettevõtja poolt, siis lõigetest 1 ja 2 olenemata, kuid arvestades lõiget 7, on ettevõtjal selles lepinguosalises riigis püsiv tegevuskoht nende tegevuste kaudu, mida see isik ettevõtja jaoks teeb; sätet ei kohaldata, kui sellise isiku tegevus piirdub lõikes 4 loetletud eesmärkidel tehtavate toimingutega, mis ei muuda äritegevuse kindla koha kaudu toimuvat tegevust lõike 4 tähenduses püsivas tegevuskohas toimuvaks. 7. Lõiget 6 ei kohaldata, kui isik tegutseb lepinguosalises riigis teise lepinguosalise riigi ettevõtja nimel sõltumatu esindajana ning tema tegevust esimesena nimetatud lepinguosalises riigis võib käsitada tema tavapärase äritegevusena. Kui selline isik tegutseb üksnes või peamiselt ühe või mitme sellise ettevõtja nimel, kellega ta on tihedalt seotud, ei ole isik selle lõike tähenduses ühegi sellise ettevõtja sõltumatu esindaja. 8. Selles lepingus on isik tihedalt seotud ettevõtja või isikuga, kui toetudes kõikidele asjaoludele, on ühel kontroll teise üle või mõlemat kontrollivad samad isikud või ettevõtjad. Igal juhul on isik tihedalt seotud ettevõtja või isikuga, kui ühel on enam kui 50-protsendiline otsene või kaudne osalus teises (või äriühingu puhul enam kui 50 protsenti äriühingu aktsiate või osade hääleõigustest ja väärtusest või osalusest äriühingu omakapitalis) või kui teisel isikul on enam kui 50-protsendiline otsene või kaudne osalus isikus ja ettevõtjas (või äriühingu puhul enam kui 50 protsenti äriühingu aktsiate või osade hääleõigustest ja väärtusest või osalusest äriühingu omakapitalis). 9. Kui lepinguosalise riigi residendist äriühing kontrollib või teda kontrollitakse teise lepinguosalise riigi residendist äriühingu poolt või kui äriühingu tegevus toimub püsiva tegevuskoha kaudu või muul viisil teises lepinguosalises riigis, ei anna see alust käsitada üht äriühingut teise äriühingu püsiva tegevuskohana. Artikkel 6 Kinnisvaratulu 1. Tulu, sealhulgas põllumajandusest või metsandusest saadud tulu, mida lepinguosalise riigi resident saab teises lepinguosalises riigis asuvast kinnisvarast, võib maksustada see teine riik. 2. Termin kinnisvara määratletakse vara asukoha riigi seaduste alusel. Termin hõlmab igal juhul kinnisasja päraldist, eluskarja, põllumajanduses ja metsanduses kasutatavat seadet, maaomandit käsitleva seadusega sätestatud õigust, kinnisvaraga seotud nõudeõigust, kinnisvara kasutusvaldust ning õigust saada tasu maavara leiukoha ja loodusvara kasutamise või kasutusõiguse eest. Kinnisvarana ei käsitata laeva ega õhusõidukit. 3. Lõiget 1 kohaldatakse ka kinnisvara isiklikust kasutamisest, rendile- või üürileandmisest või muul viisil kasutamisest saadud tulule. 4. Lõikeid 1 ja 3 kohaldatakse ka ettevõtluses ja kutsetegevuses kasutatavast kinnisvarast saadud tulule. 5. Selle lepingu teistest sätetest olenemata maksustab loodusvaradest ja loodusvarade uurimisest ning kasutamisest saadud tulu lepinguosaline riik, kus loodusvarad asuvad.  Artikkel 7 Ärikasum 1. Lepinguosalise riigi ettevõtja kasumi maksustab ainult see riik. Kui ettevõtja tegutseb püsiva tegevuskoha kaudu ka teises lepinguosalises riigis, võib seal maksustada selle kasumiosa, mida saab omistada püsivale tegevuskohale. Püsiva tegevuskoha kaudu müüdava kaubaga samase või sama laadi kauba müügist või muust äritegevusest saadava kasumi, mis on samane või sama laadi selles riigis püsiva tegevuskoha kaudu toimuvaga, võib omistada püsivale tegevuskohale, kui on tõendatud, et müük või tegevus oli korraldatud eesmärgiga vältida maksustamist püsiva tegevuskoha riigis. 2. Lõiget 3 arvestades käsitavad lepinguosalised riigid püsivale tegevuskohale omistatava kasumina seda kasumit, mida püsiv tegevuskoht eeldatavasti saaks, tegutsedes iseseisvalt samadel või sama laadi tingimustel samal või sama laadi tegevusalal kui teise lepinguosalise riigi ettevõtja, kelle püsiv tegevuskoht see on. 3. Püsivale tegevuskohale omistatavat kasumit arvestades võib tuludest maha arvata juhtimis- ja halduskulud ning püsiva tegevuskoha äritegevusega seotud muud kulud, sõltumata sellest, kas need tekkisid püsiva tegevuskoha riigis või mujal. Maha ei või arvata neid kulusid, mis ei ole mahaarvatavad lepinguosalise riigi seaduste alusel, kus püsiv tegevuskoht asub. 4. Kui lepinguosalises riigis on püsivale tegevuskohale omistatavat kasumit arvestades tavaliselt jaotatud ettevõtja kogukasum ettevõtja osade vahel proportsionaalselt, ei ole lõikega 2 vastuolus lepinguosalise riigi õigus kasutada nimetatud meetodit maksustatava kasumi kindlaksmääramiseks juhul, kui meetodi rakendamise tulemus on kooskõlas selle artikli põhimõtetega. 5. Kasumit ei omistata püsivale tegevuskohale, kui ettevõtja ostab selle kaudu kaupa ainult oma tarbeks. 6. Eelmistes lõigetes käsitletud püsivale tegevuskohale omistatava kasumi leidmiseks rakendatakse igal aastal sama meetodit, kui ei ole küllaldast põhjust seda muuta. 7. See artikkel ei mõjuta lepingu teiste artiklite kohaldamist, kui kasum hõlmab nendes teistes artiklites käsitletud tulu. Artikkel 8 Mere- ja õhuvedu 1. Lepinguosalise riigi ettevõtja kasumit laeva või õhusõiduki käitamisest rahvusvahelistes vedudes maksustab ainult see riik. 2. Lõikest 1 olenemata võib lepinguosalise riigi ettevõtja rahvusvahelistest merevedudest saadud kasumit maksustada teine lepinguosaline riik, kuid selles teises riigis vähendatakse maksusummat 50 protsendi võrra. Merevedudest saadud kasumilt võetava maksu määr ei või ületada 4 protsenti selle tulu brutosummast. 3. Lõikeid 1 ja 2 kohaldatakse ka kasumile, mis on saadud osalusest puulis või muud liiki ühises äritegevuses või rahvusvahelises veoorganisatsioonis, kuid ainult selles ulatuses, mis on omistatav osalejale võrdeliselt tema osalusega ühistegevuses.  Artikkel 9 Seotud ettevõtjad 1. Kui a) lepinguosalise riigi ettevõtja otse või kaudselt osaleb teise lepinguosalise riigi ettevõtja juhtimises, kontrollib ettevõtjat või kui tal on osalus ettevõtja osa- või aktsiakapitalis või b) samad isikud otse või kaudselt osalevad mõlema lepinguosalise riigi ettevõtja juhtimises, kontrollivad ettevõtjaid või kui neil on osalus mõlema ettevõtja osa- või aktsiakapitalis ning kui ettevõtjad järgivad omavahelistes äri- ja rahandussuhetes sõltumatute ettevõtjate vahel kokkulepitust erinevaid tingimusi, mille tõttu jääb ettevõtja kasum eeldatavast väiksemaks, loetakse ettevõtja kasumiks eeldatav kasum ja see maksustatakse asjakohaselt. 2. Kui lepinguosaline riik arvab oma ettevõtja kasumi hulka ja asjakohaselt maksustab tulu, mida on teises lepinguosalises riigis maksustatud selle lepinguosalise riigi ettevõtja kasumina ja mille oleks saanud esimesena nimetatud riigi ettevõtja, kui ettevõtjad oleksid omavahelistes suhetes järginud sama laadi tingimusi nagu sõltumatud ettevõtjad, korrigeerib see teine riik kasumilt tasutavat maksusummat. Maksusummat korrigeerides arvestatakse lepingu teisi sätteid ja lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud peavad vajaduse korral teineteisega nõu. 3. Lõikest 1 olenemata ei korrigeeri lepinguosaline riik oma ettevõtja kasumit selles lõikes nimetatud asjaoludel pärast selle lepinguosalise riigi seadustes sätestatud tähtaja möödumist ning mitte mingil juhul pärast kümne aasta möödumist selle maksustamisaasta lõpust, mil korrigeeritav kasum oleks selles lõikes nimetatud tingimustel ettevõtjale laekunud. Seda lõiget ei kohaldata pettuse või tahtliku rikkumise korral. Artikkel 10 Dividend 1. Dividendi, mida lepinguosalise riigi residendist äriühing maksab teise lepinguosalise riigi residendile, võib maksustada see teine riik. 2. Dividendi võib maksustada ka dividendi maksva äriühingu residendiriik selle riigi seaduste kohaselt; kui dividendi saaja on teise lepinguosalise riigi resident, ei või dividendilt võetava maksu määr ületada 12,5 protsenti dividendi brutosummast. Lõiget ei kohaldata äriühingu selle kasumi maksustamisele, millest dividendi makstakse. 3. Selles artiklis käsitatakse dividendina tulu osalusest või muust kasumi saamise õigusest, mis ei ole võlanõue, ning teistest õigustest saadavat tulu, mida maksustatakse kasumit jaotava äriühingu residendiriigi seaduste kohaselt nagu osalusest saadud tulu. 4. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata, kui lepinguosalise riigi residendist dividendisaaja äri- või kutsetegevus toimub püsiva tegevuskoha või kindla koha kaudu teises lepinguosalises riigis, mille resident dividendi maksev äriühing on, ning ta saab dividendi seoses püsiva tegevuskoha või kindla koha kaudu toimuva äri- või kutsetegevusega. Sel juhul kohaldatakse artiklit 7 või 14. 5. Kui lepinguosalise riigi residendist äriühing saab tulu teisest lepinguosalisest riigist, ei või see teine riik maksustada äriühingu makstavat dividendi ega jaotamata kasumit, kuigi need sisaldavad tulu, mis on tekkinud selles teises riigis; see ei kehti teise lepinguosalise riigi residendile makstava dividendi kohta ega selliselt osaluselt makstava dividendi kohta, mis on seotud selles teises riigis asuva püsiva tegevuskoha või kindla kohaga.  Artikkel 11 Intress 1. Intressi, mis tekib lepinguosalises riigis ja mida makstakse teise lepinguosalise riigi residendile, võib maksustada see teine riik. 2. Nimetatud intressi võib oma seaduste kohaselt maksustada ka see lepinguosaline riik, kus intress tekib; kui intressi saaja on teise lepinguosalise riigi resident, ei või intressilt võetava maksu määr ületada 12,5 protsenti intressi brutosummast. 3. Lõikest 2 olenemata maksustatakse lõikes 1 nimetatud intressi ainult lepinguosalises riigis, mille resident intressi saaja on, kui: a) intressi on makstud lepinguosalisele riigile, selle kohaliku omavalitsuse üksusele või muule haldusüksusele või selle lepinguosalise riigi keskpangale; b) intressi on makstud lepinguosalise riigi valitsuse või täielikult valitsuse omanduses oleva üksuse või finantsasutuse antud, tagatud või kindlustatud laenult. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud teavitavad üksteist sellistest organisatsioonidest ning nendega seotud muudatustest. 4. Selles artiklis käsitatakse intressina tulu võlanõudest, olenemata sellest, kas nõue on hüpoteegiga tagatud, ja sellest, kas nõue annab õiguse võlgniku kasumile, ja eelkõige tulu valitsuse võlakirjadest või muudest võlakohustustest ning nendega seotud maksetest. Hilinenud makse eest võetavat viivist selle artikli tähenduses intressina ei käsitata. Termin intress ei hõlma artikli 10 kohaselt dividendina käsitatavat tulu. 5. Lõikeid 2 ja 3 ei kohaldata, kui lepinguosalise riigi residendist intressisaaja äri- või kutsetegevus toimub püsiva tegevuskoha või kindla koha kaudu teises lepinguosalises riigis, kus intress tekib ja kus ta saab intressi püsiva tegevuskoha või kindla koha kaudu toimuva äri- või kutsetegevusega seotud võlanõudelt. Sel juhul kohaldatakse artiklit 7 või 14. 6. Intress on tekkinud lepinguosalises riigis, kui intressi maksab selle riigi resident. Kui võlgnevus, millelt intressi makstakse, on seotud püsiva tegevuskoha või kindla kohaga ning kui intressikulu kannab püsiv tegevuskoht või kindel koht, on intress tekkinud püsiva tegevuskoha või kindla koha riigis, olenemata sellest, kas intressi maksja on lepinguosalise riigi resident või mitte. 7. Kui intressi maksja ja intressi saaja või nende mõlema ning muu isiku erisuhte tõttu ületab võlanõude eest makstava intressi summa seda summat, milles oleksid intressi maksja ja intressi saaja kokku leppinud ilma sellise suhteta, kohaldatakse seda artiklit ainult viimati nimetatud summale. Enammakstud intress maksustatakse kummagi lepinguosalise riigi seaduste kohaselt, arvestades lepingu teisi sätteid. Artikkel 12 Litsentsitasu ja tehnilise teenuse tasu 1. Litsentsitasu või tehnilise teenuse tasu, mis tekib lepinguosalises riigis ja mille saaja on teise lepinguosalise riigi resident, võib maksustada see teine riik. 2. Nimetatud litsentsitasu või tehnilise teenuse tasu võib oma seaduste kohaselt maksustada ka see lepinguosaline riik, kus litsentsitasu või tehnilise teenuse tasu tekib; kui litsentsitasu või tehnilise teenuse tasu saaja on teise lepinguosalise riigi resident, ei või litsentsitasult või tehnilise teenuse tasult võetava maksu määr ületada 10 protsenti litsentsitasu või tehnilise teenuse tasu brutosummast. 3. a) Selles artiklis käsitatakse litsentsitasuna makset, mida saadakse kirjandus- või kunstiteose või teadustöö autoriõiguse, patendi, kaubamärgi, disaini või mudeli, plaani, salajase valemi või protsessi kasutamise või kasutamise õiguse eest või tööstus-, kaubandus- või teadusseadme kasutamise või kasutamise õiguse eest või tööstusliku, kaubandusliku või teadusalase oskusteabe eest. b) Selles artiklis käsitatakse tehnilise teenuse tasuna makset juhtimis-, tehnilise või nõustamisteenuse eest, sealhulgas tasu tehnilise või muu personali osutatud teenuste eest, kuid termin ei hõlma makseid selle lepingu artikli 5 lõike 3 punktis a ning artiklites 14 ja 15 nimetatud tegevuste eest. 4. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata, kui lepinguosalise riigi residendist litsentsitasu või tehnilise teenuse tasu saaja äri- või kutsetegevus toimub püsiva tegevuskoha või kindla koha kaudu teises lepinguosalises riigis, kus litsentsitasu või tehnilise teenuse tasu tekib ja kus ta saab litsentsitasu või tehnilise teenuse tasu püsiva tegevuskoha või kindla koha kaudu toimuvas äri- või kutsetegevuses kasutatavast õigusest või varast. Sel juhul kohaldatakse artiklit 7 või 14. 5. Litsentsitasu või tehnilise teenuse tasu on tekkinud lepinguosalises riigis, kui litsentsitasu või tehnilise teenuse tasu maksja on selle riigi resident. Kui litsentsitasu või tehnilise teenuse tasu maksmise kohustus on seotud püsivas tegevuskohas või kindlas kohas toimuva äri- või kutsetegevusega ning litsentsitasu või tehnilise teenuse tasu kulu kannab püsiv tegevuskoht või kindel koht, on litsentsitasu või tehnilise teenuse tasu tekkinud püsiva tegevuskoha või kindla koha riigis, olenemata sellest, kas litsentsitasu või tehnilise teenuse tasu maksja on lepinguosalise riigi resident või mitte. 6. Kui litsentsitasu või tehnilise teenuse tasu maksja ja saaja või nende mõlema ning muu isiku erisuhte tõttu ületab eseme kasutamise, kasutamise õiguse või oskusteabe eest makstav litsentsitasu või tehnilise teenuse tasu seda summat, milles oleksid litsentsitasu või tehnilise teenuse tasu maksja ja saaja kokku leppinud ilma sellise suhteta, kohaldatakse seda artiklit ainult viimati nimetatud summale. Enammakstud tasud maksustatakse kummagi lepinguosalise riigi seaduste kohaselt, arvestades lepingu teisi sätteid. Artikkel 13 Kasu vara võõrandamisest 1. Kui lepinguosalise riigi resident saab kasu artiklis 6 määratletud ja teises lepinguosalises riigis asuva kinnisvara võõrandamisest, võib kasu maksustada see teine riik. 2. Kui lepinguosalise riigi resident saab kasu sellise vallasvara võõrandamisest, mida ta kasutab teises lepinguosalises riigis püsiva tegevuskoha äritegevuses või kindlas kohas oma kutsealal tegutsedes, või püsiva tegevuskoha (eraldi või koos ettevõttega) või kindla koha võõrandamisest, võib kasu maksustada see teine riik. 3. Kui lepinguosalise riigi ettevõtja, kes käitab laeva või õhusõidukit rahvusvahelistes vedudes, saab kasu sellise laeva või õhusõiduki või nende käitamisega seotud vallasvara võõrandamisest, maksustab kasu ainult see riik. 4. Kui lepinguosalise riigi resident võõrandab osaluse või muu võrreldava osaluse, näiteks osaluse seltsingus või trustis, võib kasu maksustada teine lepinguosaline riik, kui osaluse väärtus tuleneb ükskõik millisel ajal 365 päeva jooksul enne võõrandamist vähemalt 50 protsendi ulatuses otseselt või kaudselt selles teises lepinguosalises riigis asuvast artiklis 6 nimetatud kinnisvarast. 5. Eelmistes lõigetes käsitlemata vara võõrandamisest saadava kasu maksustab ainult lepinguosaline riik, mille resident on vara võõrandaja. Artikkel 14 Kutsetegevus 1. Lepinguosalise riigi residendi kutsetegevusest või ettevõtlusest saadud tulu maksustab ainult see riik; sellist tulu võib maksustada ka teine lepinguosaline riik järgmistel asjaoludel: a) kui isik tegutseb teises lepinguosalises riigis asuvas kindlas kohas, maksustab see teine riik ainult selle tuluosa, mis on omistatav sellele kindlale kohale, või b) kui isik viibib teises lepinguosalises riigis kokku vähemalt 183 päeva majandusaasta vältel, maksustab see teine riik ainult selle tuluosa, mida ta saab selles teises riigis toimuvast tegevusest. 2. Selles lepingus käsitatakse kutsetegevusena eraviisilist teadus- ja haridustööd, kirjandus- ja kunstitegevust ning arsti, juristi, inseneri, arhitekti, hambaarsti ja raamatupidaja erapraksist või muud seda laadi tegevust. Artikkel 15 Palgatöö 1. Lepinguosalise riigi residendi palka ja töösuhtest saadud muud tasu maksustab ainult see riik, arvestades artikleid 16, 18 ja 19. Kui lepinguosalise riigi resident on töötanud ka teises lepinguosalises riigis, võib selles teises riigis teenitud tasu maksustada see teine riik. 2. Lõikest 1 olenemata maksustab lepinguosalise riigi residendi teises lepinguosalises riigis töösuhtest saadud tasu ainult esimesena nimetatud riik, kui kõik järgnevad tingimused on täidetud: a) tasu saaja viibib teises lepinguosalises riigis kokku kuni 183 päeva majandusaastal algava või lõppeva kaheteistkümnekuulise ajavahemiku jooksul; b) tasu maksab tööandja või tasu makstakse selle tööandja nimel, kes ei ole teise lepinguosalise riigi resident, ja c) tasu ei maksta tööandja teises lepinguosalises riigis asuva püsiva tegevuskoha või kindla koha kaudu või nende arvel. 3. Selle artikli eelmistest lõigetest olenemata võib lepinguosalise riigi ettevõtja rahvusvahelistel vedudel käitataval laeval või õhusõidukil töötamise eest saadud tasu maksustada see riik.  Artikkel 16 Juhatuse liikme tasu 1. Juhatuse liikme tasu ja muud seda laadi maksed, mida lepinguosalise riigi resident saab teise lepinguosalise riigi residendist äriühingu juhatuse või muu samalaadse organi liikmena, võib maksustada see teine riik. 2. Palka ja muud sarnast tasu, mida lepinguosalise riigi resident saab teise lepinguosalise riigi residendist äriühingu tegevjuhtkonna liikmena ja mida maksab teise lepinguosalise riigi resident, võib maksustada see teine riik. 3. Termin tegevjuhtkond tähendab piiratud arvul ametikohtadel tegutsevaid inimesi, kes vastutavad äriühingu üldise juhtimise eest; eelnev ei kehti juhatuse liikmete tegevuse kohta. Termin hõlmab isikut, kes tegutseb nii juhatuse kui ka juhtkonna liikmena Artikkel 17 Meelelahutaja ja sportlase tulu 1. Artiklitest 14 ja 15 olenemata võib lepinguosalise riigi residendi tulu, mida ta saab teises lepinguosalises riigis meelelahutajana teatris, filmis, raadios, televisioonis või mujal esinemise eest või muusiku või sportlasena tegutsedes, maksustada see teine lepinguosaline riik. 2. Artiklitega 14 ja 15 ei ole vastuolus, kui meelelahutaja või sportlase tulu, mis laekub tema asemel mõnele teisele isikule, maksustab lepinguosaline riik, kus meelelahutaja või sportlane tegutses. 3. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata meelelahutaja või sportlase tulule, mille ta saab tegevuse eest lepinguosalises riigis, kui tema külastust sellesse riiki rahastatakse peamiselt teise lepinguosalise riigi, selle kohaliku omavalitsuse üksuse või muu haldusüksuse vahenditest. Sel juhul maksustab tulu ainult see lepinguosaline riik, kus meelelahutaja või sportlane on resident. Artikkel 18 Pension Lepinguosalise riigi residendile makstud pensioni ja muud seda laadi tasu maksustab ainult see riik; see ei kehti artikli 19 lõikes 2 nimetatud pensioni kohta. Artikkel 19 Avalik teenistus 1. Palka ja muud tasu, mida lepinguosaline riik, selle kohaliku omavalitsuse üksus või muu haldusüksus maksab isikule riigi, selle kohaliku omavalitsuse üksuse või muu haldusüksuse asutuses töötamise eest, maksustab ainult see riik. Sellist palka ja muud tasu maksustab ainult teine lepinguosaline riik, kui isik on töötanud selles riigis ja ta on selle riigi resident ning täidetud on üks järgnevatest tingimustest: a) ta on selle riigi kodanik või b) tema residentsus tuleneb ka muust asjaolust kui töötamine. 2. Pensioni, mida lepinguosaline riik, selle kohaliku omavalitsuse üksus või muu haldusüksus maksab või mida nende loodud fondidest makstakse isikule töötamise eest selle riigi, omavalitsusüksuse või muu haldusüksuse asutuses, maksustab olenemata lõikest 1 ainult see riik. 3. Lepinguosalise riigi, selle kohaliku omavalitsuse üksuse või muu haldusüksuse äritegevusega seotud töö eest saadud palgale ja muule tasule ning pensionile kohaldatakse artikleid 15, 16, 17 ja 18. Artikkel 20 Üliõpilase tulu Lepinguosaline riik ei maksusta tema territooriumil üksnes õpingutel või praktikal viibiva üliõpilase või praktikandi ülalpidamiseks, õpinguteks või praktikaks tehtavaid väljamakseid, kui isik on teise lepinguosalise riigi resident või oli seda vahetult enne õppima või praktikale asumist ja väljamakse tehakse väljaspool õppimis- või praktikakoha riiki asuvast allikast. Selles artiklis sätestatud maksuvabastust kohaldatakse praktikandile kuni üks aasta alates tema esimese praktika alguse kuupäevast selles lepinguosalises riigis. Artikkel 21 Muu tulu 1. Lepinguosalise riigi residendi tulu, mida lepingu eelmistes artiklites ei ole käsitletud, maksustab olenemata tulu tekkimise kohast ainult see lepinguosaline riik. 2. Lõiget 1 ei kohaldata sellele tulule, mida lepinguosalise riigi resident saab teises lepinguosalises riigis püsiva tegevuskoha või kindla koha kaudu toimuvast äri- või kutsetegevusest, kui õigused või vara, millest tulu on tekkinud, on seotud selle püsiva tegevuskoha või kindla kohaga; lõiget ei kohaldata artikli 6 lõikes 2 määratletud kinnisvarast saadud tulule. Sellistel juhtudel kohaldatakse artiklit 7 või 15. 3. Lõigetest 1 ja 2 olenemata võib lepinguosalise riigi residendi selle lepingu eelmistes artiklites käsitlemata tulu, mis on tekkinud teises lepinguosalises riigis, maksustada ka see teine riik kooskõlas oma seadustega. Artikkel 22 Topeltmaksustamise kõrvaldamine 1. Eestis välditakse topeltmaksustamist kooskõlas Eesti seadustega ja arvestades nendes seadustes nimetatud piirangutega (mida võidakse aeg-ajalt muuta muutmata üldpõhimõtet) järgmiselt: a) kui Eesti resident saab tulu, mida selle lepingu kohaselt on maksustatud Pakistanis, vabastab Eesti selle tulu maksust, võttes arvesse punkti b ja lõiget 4; b) kui Eesti resident saab tulu, mida artikli 10 lõike 2, artikli 11 lõike 2 või artikli 12 lõike 2 kohaselt võib maksustada Pakistan, lubab Eesti residendi tulumaksust maha arvata summa, mis võrdub Pakistanis tasutud maksuga. Mahaarvatav summa ei ületa tulumaksu seda osa, mis on arvutatud enne maksukohustuse vähendamist tulult, mida võib maksustada Pakistanis. 2. Kui Pakistani resident saab tulu, mida selle lepingu kohaselt võib maksustada Eestis, lubab Pakistan residendi tulult tasutavast maksust maha arvata summa, mis võrdub Eestis tasutud tulumaksuga, võttes arvesse lõikeid 3 ja 4. Mahaarvatav summa ei ületa tulumaksu seda osa, mis on arvutatud enne maksukohustuse vähendamist tulult, mida võib maksustada Eestis. 3. Kui Pakistani residendist äriühing saab dividendi Eesti residendist äriühingult, milles talle kuulub vähemalt 10% hääleõiguslikest aktsiatest või osadest, siis lõike 2 kohaldamisel lubab Pakistan selle residendi maksust maha arvata 12,5% saadud dividendi brutosummast. 4. Kui lepinguosalise riigi residendi tulu on selle lepingu kohaselt selles riigis maksust vabastatud, võib see riik sellest hoolimata residendi ülejäänud maksukoormuse arvutamisel vabastatud tulu osa arvesse võtta. Artikkel 23 Võrdne kohtlemine 1. Lepinguosaline riik maksustab teise lepinguosalise riigi kodanikku ja kohaldab talle maksustamisega kaasnevaid nõudeid samamoodi nagu oma kodanikule samadel asjaoludel. 2. Lepinguosalise riigi ettevõtja teises lepinguosalises riigis asuvat püsivat tegevuskohta maksustatakse samadel alustel kui teise lepinguosalise riigi samal tegevusalal tegutsevat ettevõtjat. 3. Lepinguosalise riigi ettevõtja võib maksustatavat kasumit arvestades sellest maha arvata teise lepinguosalise riigi residendile makstud intressi, litsentsitasu, tehnilise teenuse tasu ja muu väljamakse samadel alustel nagu oma riigi residendile tehtud makse korral; sätet ei kohaldata artikli 9 lõikes 1, artikli 11 lõikes 7 ega artikli 12 lõikes 6 nimetatud juhtudel. Selle lõike eelnevaid sätteid ei kohaldata väljamaksetele, millelt ei ole oma õigusaktide alusel ja kooskõlas selle lepingu sätetega maks kinni peetud ja ülekantud. 4. Lepinguosalise riigi ettevõtjat, mida kontrollib otse või kaudselt teise lepinguosalise riigi resident või milles teise lepinguosalise riigi residendil on otsene või kaudne osalus, ei maksustata kõrgemalt ega esitata talle maksustamisega seotud lisanõudeid võrreldes sama lepinguosalise riigi samalaadse ettevõtjaga. 5. Seda artiklit ei tõlgendata kui lepinguosalise riigi kohustust võimaldada teise lepinguosalise riigi residendile tema perekonnaseisu või perekondlike kohustuste tõttu samasugust maksusoodustust, -vabastust või -vähendust, mida ta võimaldab oma residendile. Artikkel 24 Vastastikuse kokkuleppe menetlus 1. Kui isik arvab, et lepinguosalise riigi tegevus põhjustab või võib põhjustada tema sellist maksustamist, mis ei ole lepinguga kooskõlas, võib ta lepinguosaliste riikide õigusaktidest sõltumata esitada kaebuse kummagi lepinguosalise riigi pädevale ametiisikule. Kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul alates päevast, mil teatati lepingut rikkuvat maksustamist põhjustavast tegevusest. 2. Kui kaebus on pädeva ametiisiku arvates õigustatud ja ta ei leia rahuldavat lahendust, püüab  ametiisik kaebuse lahendada vastastikusel kokkuleppel teise lepinguosalise riigi pädeva ametiisikuga, järgides põhimõtet, et lepingut rikkuvat maksustamist tuleb vältida. Kokkulepe täidetakse lepinguosaliste riikide õigusaktides ettenähtud ajapiirangut kohaldamata. 3. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud püüavad lepingu tõlgendamisel ja kohaldamisel tekkivad küsimused lahendada vastastikusel kokkuleppel. Topeltmaksustamise vältimiseks võivad nad teineteisega nõu pidada ka lepingus käsitlemata juhtudel. 4. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud võivad eelmistes lõigetes käsitletud kokkuleppele jõudmiseks suhelda teineteisega vahetult, sealhulgas pädevatest ametiisikutest või nende esindajatest moodustatud ühiskomisjoni kaudu. 5. Kui a) isik on lõike 1 kohaselt esitanud lepinguosalise riigi pädevale ametiisikule kaebuse ühe või mõlema lepinguosalise riigi tegevuse kohta, mis põhjustas maksustamist, mis ei olnud lepinguga kooskõlas, ja b) pädevad ametiisikud ei suuda lõike 2 alusel kokkuleppele jõuda kahe aasta jooksul alates kaebuse esitamisest teise lepinguosalise riigi pädevale ametiisikule, esitatakse lahendamata küsimused isiku nõudmisel vahekohtule. Lahendamata küsimusi ei esitata vahekohtule, kui samas asjas on ühes neist riikidest olemas kohtu- või kohtueelse vaidlusorgani otsus. Vahekohtu otsus on siduv mõlemale lepinguosalisele riigile ja see täidetakse lepinguosaliste riikide õigusaktides ettenähtud ajapiirangut kohaldamata välja arvatud juhul, kui isik, kelle suhtes otsus tehti, otsusega ei nõustu. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud lepivad selle lõike kohaldamise viisi kokku vastastikuse kokkuleppe menetluse käigus. Artikkel 25 Teabevahetus 1. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud vahetavad lepingu täitmiseks või riigisiseste õigusaktide kohaldamiseks eeldatavalt asjakohast teavet lepinguosalises riigis, selle kohaliku omavalitsuse üksuses või muus haldusüksuses kehtestatud maksude kohta tingimusel, et maksustamine ei ole lepinguga vastuolus. Artiklid 1 ja 2 teabevahetust ei piira. 2. Lepinguosaline riik käsitab lõike 1 alusel saadud teavet salajasena samamoodi nagu oma õigusaktide alusel saadud teavet ning avaldab seda üksnes isikule ja ametivõimule (sealhulgas kohtud ja haldusasutused), kes lõikes 1 nimetatud makse määrab, kogub või sisse nõuab või maksudega seotud kaebusi lahendab või eeltoodu üle järelevalvet teostab. Selline isik või ametivõim kasutab teavet ainult eelloetletud eesmärkidel. Teavet võib avaldada avalikul kohtuistungil või kohtuotsuses. Eelnevast olenemata võib lepinguosaline riik saadud teavet kasutada teistel eesmärkidel, kui seda lubavad mõlema lepinguosalise riigi õigusaktid ja teavet edastava lepinguosalise riigi pädev ametiisik annab selleks nõusoleku. 3. Lõikeid 1 ja 2 ei tõlgendata lepinguosalise riigi kohustusena: a) rakendada haldusabinõusid, mis on vastuolus lepinguosaliste riikide seaduste ja halduspraktikaga; b) anda teavet, mis ei ole lepinguosaliste riikide seaduste alusel või tavapärases haldusmenetluses kättesaadav; c) anda teavet, mis sisaldab äri-, tööstus- või ametisaladust või käsitleb kaubavahetust, või teavet,  mille avaldamine on vastuolus avaliku korraga. 4. Kui lepinguosaline riik on selle artikli kohaselt taotlenud teavet, siis teine lepinguosaline riik võtab teabe saamiseks meetmeid ka juhul, kui see teine riik ei vaja sellist maksualast teavet enda tarbeks. Eelmises lauses sätestatud kohustus on piiratud lõikega 3, kuid seda piirangut ei või ühelgi juhul tõlgendada kui lepinguosalise riigi õigust keelduda teabe andmisest ainult riigisisese huvi puudumise tõttu. 5. Lõiget 3 ei tõlgendata lepinguosalise riigi võimalusena keelduda teabe andmisest ainult seetõttu, et teabe valdaja on krediidiasutus, muu finantsasutus, esindajakonto omanik, esindaja või usaldusisik või teave puudutab osalust isikus. Artikkel 26 Abi maksude sissenõudmisel 1. Lepinguosalised riigid abistavad teineteist maksunõuete täitmisele pööramisel. Artiklid 1 ja 2 abi osutamist ei piira. Lepinguosaliste riikide pädevad ametiisikud võivad selle artikli kohaldamise korras omavahel kokku leppida. 2. Selles artiklis tähendab maksunõue lepinguosalise riigi või selle kohaliku omavalitsuse üksuse või muu haldusüksuse kehtestatud maksukohustuse summat, tingimusel et maksustamine ei ole vastuolus lepingu ega muu dokumendiga, mille pooled on lepinguosalised riigid, samuti selle summaga seotud intressi ja trahvi ning maksu kogumise või võlgniku vara säilitamise kulusid. 3. Kui lepinguosalise riigi maksunõue on selle riigi seaduste kohaselt täitmisele pööratav ja maksukohustuslane ei saa sel ajal selle riigi seaduste kohaselt maksunõude täitmisele pööramist ära hoida, võtab teise lepinguosalise riigi pädev ametiisik esimesena nimetatud riigi pädeva ametiisiku taotlusel maksunõude täitmisele pööramise üle. Teine lepinguosaline riik kogub maksunõude summa kooskõlas oma maksude sundsissenõudmist ja kogumist käsitlevate seadustega, nagu oleks tegu tema enda maksunõudega. 4. Kui lepinguosaline riik võib maksunõude täitmisele pööramise tagamiseks oma õiguse kohaselt rakendada võlgniku vara säilitamise abinõusid, võtab teise lepinguosalise riigi pädev ametiisik esimesena nimetatud riigi pädeva ametiisiku taotlusel maksunõude üle, et rakendada võlgniku vara säilitamise abinõusid. Teine lepinguosaline riik rakendab maksukohustuslase vara säilitamise abinõusid kooskõlas oma seadustega, nagu oleks tegu tema enda maksunõudega, isegi kui nende abinõude rakendamise ajal ei ole maksunõue esimesena nimetatud riigis täitmisele pööratav või on maksukohustuslasel õigus ära hoida selle täitmine. 5. Kui lepinguosaline riik on lõigetes 3 ja 4 nimetatud eesmärkidel maksunõude üle võtnud, ei kohaldata neist lõigetest olenemata selles riigis selle nõude suhtes ajapiiranguid ega eeliseid, mida kohaldatakse maksunõude suhtes selle riigi seaduste kohaselt. Lisaks ei ole lõigete 3 ja 4 eesmärgil ülevõetud maksunõudel lepinguosalises riigis eelist, mis on sellel maksunõudel teise lepinguosalise riigi seaduste kohaselt. 6. Lepinguosalise riigi maksunõude olemasolu, selle kehtivuse ja summa üle peetavaid vaidlusi ei menetleta teise lepinguosalise riigi kohtus ega haldusasutuses. 7. Kui lepinguosalise riigi lõike 3 või 4 kohase taotluse esitamise ja teise lepinguosalise riigi poolt summa kogumise ning selle esimesena nimetatud lepinguosalisele riigile ülekandmise vahelisel ajal  maksunõue lakkab olemast, siis: a) lõikes 3 nimetatud taotluse korral esimesena nimetatud lepinguosalise riigi maksunõue, mis on selle riigi seaduste kohaselt täitmisele pööratav ja mille täitmisele pööramist maksukohustuslane ei saa sellel ajal selle riigi seaduste kohaselt ära hoida, või b) lõikes 4 nimetatud taotluse korral esimesena nimetatud lepinguosalise riigi maksunõue, mille suhtes see riik võib oma seaduste kohaselt rakendada maksukohustuslase vara säilitamise abinõusid, et tagada selle täitmine, teatab esimesena nimetatud riigi pädev ametiisik sellest viivitamata teise riigi pädevale ametiisikule ja teise riigi valikul esimesena nimetatud riik kas peatab oma taotluse või võtab selle tagasi. 8. Seda artiklit ei tõlgendata lepinguosalise riigi kohustusena: a) rakendada haldusabinõusid, mis on vastuolus lepinguosaliste riikide seaduste ja halduspraktikaga; b) rakendada abinõusid, mis on vastuolus avaliku korraga; c) osutada abi, kui teine lepinguosaline riik ei ole võtnud kõiki oma seaduste ja halduspraktikaga võimaldatud asjakohaseid kogumis- või säilitamismeetmeid; d) osutada abi juhul, kui see tekitaks sellele riigile halduskoormust, mis on ilmselgelt ebaproportsionaalne teise riigi saadava kasuga. Artikkel 27 Diplomaatilise esinduse ja konsulaarasutuse töötaja Lepingut ei kohaldata diplomaatilise esinduse ega konsulaarasutuse töötaja rahalistele soodustustele, mis on ette nähtud rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normide ja erikokkulepete alusel. Artikkel 28 Õigus soodustustele 1. Olenemata selle lepingu teistest sätetest, ei anta selles lepingus tulu suhtes ettenähtud soodustust, kui kõikide asjaolude põhjal on mõistlik järeldada, et soodustuse saamine oli tehingu, mis otseselt või kaudselt viis selle soodustuse saamiseni, üks peamistest eesmärkidest; see ei kehti juhul, kui nendel asjaoludel soodustuse andmine vastab lepingu asjakohaste sätete eesmärgile. 2. Kui lõike 1 alusel on keeldutud isikule selles lepingus ettenähtud soodustuse andmisest, võib lepinguosalise riigi pädev ametiisik, kes oleks selle soodustuse andnud, sellegipoolest isiku taotlusel käsitleda teda selle või muu konkreetse tululiigi soodustuse saajana, kui pädev ametiisik teeb pärast asjaolude kaalumist kindlaks, et see isik või teine isik oleks selle soodustuse saanud lõikes 1 nimetatud tehingu puudumisel. Taotluse saanud lepinguosalise riigi pädev ametiisik peab enne teise riigi residendi selle lõike alusel tehtud taotluse tagasilükkamist nõu teise riigi lepinguosalise riigi pädeva ametiisikuga.  Artikkel 29 Lepingu jõustumine 1. Lepinguosalised riigid edastavad teineteisele teate lepingu jõustumiseks vajaliku seaduses ettenähtud menetluse lõpetamise kohta. Leping jõustub hilisema teate kuupäeval. 2. Lepingut kohaldatakse: a) Eestis: i) lepingu jõustumisele järgneva aasta 1. jaanuaril või hiljem saadud tulult kinnipeetava maksu suhtes; ii) lepingu jõustumisele järgneva aasta 1. jaanuaril või hiljem algaval maksustamisperioodil tasutava muu tulumaksu suhtes; ja b) Pakistanis: i) lepingu jõustumise kuupäevale järgneval 1. juulil või hiljem makstud või krediteeritud summadelt kinnipeetava maksu suhtes; ii) lepingu jõustumise kuupäevale järgneval 1. juulil või hiljem algaval maksustamisaastal tasutava muu maksu suhtes. Artikkel 30 Lepingu lõpetamine Leping on jõus, kuni lepinguosaline riik selle lõpetab. Lepinguosaline riik võib lepingu lõpetada, teatades sellest diplomaatiliste kanalite kaudu hiljemalt kalendriaasta 30. juunil, kuid mitte enne, kui lepingu jõustumisest on möödunud neli aastat. Sel juhul ei kohaldata lepingut: a) Eestis: i) teate edastamisele järgneva aasta 1. jaanuaril või hiljem saadud tulult kinnipeetava maksu suhtes; ii) teate edastamisele järgneva aasta 1. jaanuaril või hiljem algaval maksustamisperioodil tasutava muu tulumaksu suhtes; ja b) Pakistanis: i) lepingu lõpetamise kirjaliku teate edastamise kuupäevale järgneval 1. juulil või hiljem makstud või krediteeritud summadelt kinnipeetava maksu suhtes; ii) lepingu lõpetamise kirjaliku teate edastamise kuupäevale järgneval 1. juulil või hiljem algaval maksustamisaastal tasutava muu maksu suhtes. Selle kinnituseks on volitatud isikud lepingule alla kirjutanud. Koostatud ........................................................ aastal ................................ kahes eksemplaris inglise keeles. _________________________ __________________________ Eesti Vabariigi valitsuse nimel Pakistani Islamivabariigi valitsuse nimel  PROTOKOLL Eesti Vabariigi valitsuse ja Pakistani Islamivabariigi valitsuse vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu allakirjutamisel on pooled leppinud kokku järgmises, mis moodustab lepingu lahutamatu osa. 1. Lepingu suhtes Lepingu artiklite pealkirjad on lisatud vaid viitamise hõlbustamiseks ning need ei mõjuta lepingu tõlgendamist. 2. Artikli 5 suhtes Terminid osalus ja osalus äriühingu omakapitalis hõlmavad õigust saada ettevõtja kasumist dividende või kasumieraldisi või õigust saada ettevõtja likvideerimisel kasumi jaotamise kokkuleppe puudumisel osa varadest; see ei kehti võlausaldajate või töötajate suhtes. 3. Artikli 11 suhtes Lõike 3 tähenduses on täielikult valitsuse omanduses olev üksus või finantsasutus: a) Pakistanis Pakistani Riigipank, Pakistani Ekspordi- Impordi Pank, Pakistani keskpank, ja b) Eestis Eesti Pank, Maaelu Edendamise Sihtasutus, Eesti Ekspordi Krediteerimise ja Garanteerimise Sihtasutus, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus või c) muu üksus või asutus kui mõlema lepinguosalise riigi pädevad ametiisikud on selles kirja teel kokku leppinud. 4. Artikli 21 lõike 3 suhtes Pakistanis maksustatud Eesti residendi tulu hõlmab ka eeldatava tulu maksurežiimi ja lõpliku maksurežiimi sätetega seotud tulu või tulu, mis Pakistani seaduste kohaselt ei ole maksustatav ühegi tululiigi all. 5. Artikli 24 suhtes Pädevad ametiisikud võivad üksteisega nõu pidades välja töötada artiklis 24 sätestatud vastastikuse kokkuleppe menetluse rakendamiseks sobivad kahepoolsed meetodid ja tingimused. Lisaks sellele võib pädev ametisik välja töötada asjakohased ühepoolsed meetodid ja tingimused eespool nimetatud kahepoolsete tegevuste hõlbustamiseks ning vastastikuse kokkuleppe menetluse rakendamiseks. Selle kinnituseks on volitatud isikud protokollile alla kirjutanud. Koostatud .................................... aastal........................... kahes eksemplaris inglise keeles. _________________________ __________________________ Eesti Vabariigi valitsuse nimel Pakistani Islamivabariigi valitsuse nimel  CONVENTION BETWEEN THE GOVERNMENT OF THE REPUBLIC OF ESTONIA AND THE GOVERNMENT OF THE ISLAMIC REPUBLIC OF PAKISTAN FOR THE ELIMINATION OF DOUBLE TAXATION WITH RESPECT TO TAXES ON INCOME AND THE PREVENTION OF TAX EVASION AND AVOIDANCE The Government of the Republic of Estonia and the Government of the Islamic Republic of Pakistan, desiring to further develop their economic relationship and to enhance their co-operation in tax matters and intending to conclude a Convention for the elimination of double taxation with respect to taxes on income without creating opportunities for non- taxation or reduced taxation through tax evasion or avoidance (including through treaty- shopping arrangements aimed at obtaining reliefs provided in this Convention for the indirect benefit of residents of third jurisdictions), Have agreed as follows:  Article 1 PERSONS COVERED This Convention shall apply to persons who are residents of one or both of the Contracting States. Article 2 TAXES COVERED 1. This Convention shall apply to taxes on income imposed on behalf of a Contracting State or of its political subdivisions or local authorities, irrespective of the manner in which they are levied. 2. There shall be regarded as taxes on income all taxes imposed on total income or on elements of income, including taxes on gains from the alienation of movable or immovable property, taxes on the total amounts of wages or salaries paid by enterprises. 3. The existing taxes to which the Convention shall apply are in particular: a) in Estonia, the income tax; b) in Pakistan, the income tax and the super tax. 4. The Convention shall apply also to any identical or substantially similar taxes that are imposed after the date of signature of the Convention in addition to, or in place of, the existing taxes. The competent authorities of the Contracting States shall notify each other of any significant changes that have been made in their relevant taxation laws.  Article 3 GENERAL DEFINITIONS 1. For the purposes of this Convention, unless the context otherwise requires: a) the term “Estonia” means the Republic of Estonia and, when used in the geographical sense, the territory of Estonia and any other area adjacent to the territorial waters of Estonia within which, under the laws of Estonia and in accordance with international law, the rights of Estonia may be exercised with respect to the seabed and its subsoil and their natural resources; b) the term “Pakistan” when used in a geographical sense means the Islamic Republic of Pakistan and includes any area outside the territorial waters of Pakistan which under the laws of Pakistan and international law is an area within which Pakistan exercises sovereign rights and exclusive jurisdiction with respect to the natural resources of the seabed and subsoil and superjacent waters; c) the terms “Contracting State“ and “other Contracting State“ mean Estonia or Pakistan as the context requires; d) the term “person” includes an individual, a company and any other body of persons; e) the term "company" means any body corporate or any entity that is treated as a body corporate for tax purposes; f) the terms “enterprise of a Contracting State” and “enterprise of the other Contracting State” mean respectively an enterprise carried on by a resident of a Contracting State and an enterprise carried on by a resident of the other Contracting State;  g) the term “international traffic” means any transport by a ship or aircraft operated by an enterprise of a Contracting State, except when the ship or aircraft is operated solely between places in the other Contracting State; h) the term “competent authority” means: (i) in Estonia, the Minister of Finance or his authorised representative; and (ii) in Pakistan, the Federal Board of Revenue or its authorised representative; i) the term “national” means: (i) any individual possessing the nationality of a Contracting State; and (ii) any legal person, partnership or association deriving its status as such from the laws in force in a Contracting State. 2. As regards the application of the Convention at any time by a Contracting State, any term not defined therein shall, unless the context otherwise requires, have the meaning that it has at that time under the law of that State for the purposes of the taxes to which the Convention applies. Any meaning under the applicable tax laws of that State shall prevail over a meaning given to the term under other laws of that State. Article 4 RESIDENT 1. For the purposes of this Convention, the term "resident of a Contracting State" means any person who, under the laws of that State, is liable to tax therein by reason of his domicile, residence, place of management, place of incorporation or any other criterion of a similar nature, and also includes that State and any political subdivision or local authority thereof, as well as a pension fund established in and supervised by that State. This term, however, does not include any person who is liable to tax in that State in respect only of income from sources in that State. 2. Where by reason of the provisions of paragraph 1 an individual is a resident of both Contracting States, then his status shall be determined as follows:  a) he shall be deemed to be a resident only of the State in which he has a permanent home available to him; if he has a permanent home available to him in both States, he shall be deemed to be a resident only of the State with which his personal and economic relations are closer (centre of vital interests); b) if the State in which he has his centre of vital interests cannot be determined, or if he has not a permanent home available to him in either State, he shall be deemed to be a resident only of the State in which he has an habitual abode; c) if he has an habitual abode in both States or in neither of them, he shall be deemed to be a resident only of the State of which he is a national; d) if he is a national of both States or of neither of them, the competent authorities of the Contracting States shall settle the question by mutual agreement. 3. Where by reason of the provisions of paragraph 1 a person other than an individual is a resident of both Contracting States, the competent authorities of the Contracting States shall endeavour to determine by mutual agreement the Contracting State of which such person shall be deemed to be resident for the purposes of the Convention, having regard to its place of effective management, the place where it is incorporated or otherwise constituted and any other relevant factors. In the absence of such agreement, such person shall not be entitled to any relief or exemption provided by this Convention except to the extent and in such manner as may be agreed upon by the competent authorities of the Contracting States. Article 5 PERMANENT ESTABLISHMENT 1. For the purposes of this Convention, the term "permanent establishment" means a fixed place of business through which the business of an enterprise is wholly or partly carried on. 2. The term "permanent establishment" includes especially:  a) a place of management; b) a branch; c) an office; d) a factory; e) a workshop; f) a warehouse in relation to a person providing storage facilities to others; g) a permanent sales exhibition or sales outlet; and h) a mine, an oil or gas well, a quarry or any other place of extraction of natural resources. 3. The term "permanent establishment" is deemed to include: a) a building site, a construction, assembly, installation or supervisory activities in connection therewith, but only where such site, project or activities continue for a period of more than 183 days; b) the furnishing of services, including consultancy and managerial services, by an enterprise through employees or other personnel engaged by an enterprise for such purposes, but only where activities of that nature continue (for the same or a connected project) within the Contracting State for a period or periods exceeding in the aggregate 183 days in any twelve-month period commencing or ending in the fiscal year concerned. The duration of activities under subparagraphs a) and b) shall be determined by aggregating the periods during which activities in a Contracting State are carried on by closely related enterprises, provided that the activities of an enterprise in that Contracting State are connected with the activities in that Contracting State carried on by its closely related enterprises. The period during which two or more closely related enterprises are carrying on concurrent activities shall be counted only once for the purpose of determining the duration of activities. 4. Notwithstanding the preceding provisions of this Article, the term “permanent establishment” shall be deemed not to include the maintenance of a fixed place of business solely for any activity or combination of activities that is of a preparatory or auxiliary character for the business of an enterprise. 5. Paragraph 4 shall not apply to a fixed place of business that is used or maintained by an enterprise if the same enterprise or a closely related enterprise carries on business activities at the same place or at another place in the same Contracting State and: a) that place or other place constitutes a permanent establishment for the enterprise or the closely related enterprise under the provisions of this Article; or b) the overall activity resulting from the combination of the activities carried on by the two enterprises at the same place, or by the same enterprise or closely related enterprises at the two places, is not of a preparatory or auxiliary character, provided that the business activities carried on by the two enterprises at the same place, or by the same enterprise or closely related enterprises at the two places, constitute complementary functions that are part of a cohesive business operation. 6. Notwithstanding the provisions of paragraphs 1 and 2 but subject to the provisions of paragraph 7, where a person is acting in a Contracting State on behalf of an enterprise and, in doing so, habitually concludes contracts, or habitually plays the principal role leading to the conclusion of contracts that are routinely concluded without material modification by the enterprise, and these contracts are: a) in the name of the enterprise; or b) for the transfer of the ownership of, or for the granting of the right to use, property owned by that enterprise or that the enterprise has the right to use; or c) for the provision of services by that enterprise, that enterprise shall be deemed to have a permanent establishment in that Contracting State in respect of any activities which that person undertakes for the enterprise, unless the activities of such person are limited to those mentioned in paragraph 4 which, if exercised through a fixed place of business, would not make this fixed place of business a permanent establishment under the provisions of that paragraph. 7. Paragraph 6 shall not apply where the person acting in a Contracting State on behalf of an enterprise of the other Contracting State carries on business in the first-mentioned Contracting State as an independent agent and acts for the enterprise in the ordinary course of that business. Where, however, a person acts exclusively or almost exclusively on behalf of one or more enterprises to which it is closely related, that person shall not be considered to be an independent agent within the meaning of this paragraph with respect to any such enterprise. 8. For the purposes of this Convention, a person is closely related to an enterprise or a person if, based on all the relevant facts and circumstances, one has control of the other or both are under the control of the same persons or enterprises. In any case, a person shall be considered to be closely related to an enterprise or a person if one possesses directly or indirectly more than 50 per cent of the beneficial interest in the other (or, in the case of a company, more than 50 per cent of the aggregate vote and value of the company’s shares or of the beneficial equity interest in the company) or if another person possesses directly or indirectly more than 50 per cent of the beneficial interest (or, in the case of a company, more than 50 per cent of the aggregate vote and value of the company’s shares or of the beneficial equity interest in the company) in the person and the enterprise. 9. The fact that a company which is a resident of a Contracting State controls or is controlled by a company which is a resident of the other Contracting State, or which carries on business in that other Contracting State (whether through a permanent establishment or otherwise), shall not of itself constitute either company a permanent establishment of the other.  Article 6 INCOME FROM IMMOVABLE PROPERTY 1. Income derived by a resident of a Contracting State from immovable property (including income from agriculture or forestry) situated in the other Contracting State may be taxed in that other State. 2. The term "immovable property" shall have the meaning which it has under the law of the Contracting State in which the property in question is situated. The term shall in any case include property accessory to immovable property, livestock and equipment used in agriculture and forestry, rights to which the provisions of general law respecting landed property apply, any rights of claim in respect of immovable property, usufruct of immovable property and rights to variable or fixed payments as consideration for the working of, or the right to work, mineral deposits, sources and other natural resources. Ships and aircraft shall not be regarded as immovable property. 3. The provisions of paragraph 1 shall also apply to income derived from the direct use, letting or use in any other form of immovable property. 4. The provisions of paragraphs 1 and 3 shall also apply to the income from immovable property of an enterprise and to income from immovable property used for the performance of independent personal services. 5. Notwithstanding the other provisions of this Convention, income derived from the natural resources and the activities associated with the exploration or exploitation of natural resources, shall be taxable only in the Contracting State where the natural resources are situated. Article 7 BUSINESS PROFITS 1. The profits of an enterprise of a Contracting State shall be taxable only in that State unless the enterprise carries on business in the other Contracting State through a permanent establishment situated therein. If the enterprise carries on business as aforesaid, the profits of the enterprise may be taxed in the other State but only so much of them as is attributable to that permanent establishment. However, profits derived from the sale of goods or merchandise of the same or similar kind as those sold, or from other business activities of the same or similar kind as those effected, through that permanent establishment may be considered attributable to that permanent establishment if it is established that such sales or activities were structured in a manner intended to avoid taxation in the State where the permanent establishment is situated. 2. Subject to the provisions of paragraph 3, where an enterprise of a Contracting State carries on business in the other Contracting State through a permanent establishment situated therein, there shall in each Contracting State be attributed to that permanent establishment the profits which it might be expected to make if it were a distinct and separate enterprise engaged in the same or similar activities under the same or similar conditions and dealing wholly independently with the enterprise of which it is a permanent establishment. 3. In determining the profits of a permanent establishment, there shall be allowed as deductions expenses which are incurred for the purposes of the business of the permanent establishment, including executive and general administrative expenses so incurred, whether in the Contracting State in which the permanent establishment is situated or elsewhere. However, no deduction is allowable in respect of expenses which are not deductible under the law of the Contracting State in which the permanent establishment is situated. 4. Insofar as it has been customary in a Contracting State to determine the profits to be attributed to a permanent establishment on the basis of an apportionment of the total profits of the enterprise to its various parts, nothing in paragraph 2 shall preclude that Contracting State from determining the profits to be taxed by such an apportionment as may be customary; the method of apportionment adopted shall, however, be such that the result shall be in accordance with the principles contained in this Article. 5. No profit shall be attributed to a permanent establishment by reason of the mere purchase by that permanent establishment of goods or merchandise for the enterprise. 6. For the purposes of the preceding paragraphs, the profits to be attributed to the permanent establishment shall be determined by the same method year by year unless there is good and sufficient reason to the contrary. 7. Where profits include items of income which are dealt with separately in other Articles of this Convention, then the provisions of those Articles shall not be affected by the provisions of this Article. Article 8 SHIPPING AND AIR TRANSPORT 1. Profits derived by an enterprise of a Contracting State from the operation of ships or aircraft in international traffic shall be taxable only in that Contracting State. 2. Notwithstanding the provisions of paragraph 1, profits derived by an enterprise of a Contracting State from the operation of ships in international traffic may be taxed in the other Contracting State, but the tax imposed in that other State shall be reduced by an amount equal to 50 per cent thereof. However, the tax so charged shall not exceed 4 per cent of gross amount received. 3. The provisions of paragraphs 1 and 2 shall also apply to profits from the participation in a pool, a joint business or an international operating agency, but only to that part of the profits that correspond to the participant’s share in the joint operation. Article 9 ASSOCIATED ENTERPRISES 1. Where a) an enterprise of a Contracting State participates directly or indirectly in the management, control or capital of an enterprise of the other Contracting State, or  b) the same persons participate directly or indirectly in the management, control or capital of an enterprise of a Contracting State and an enterprise of the other Contracting State, and in either case conditions are made or imposed between the two enterprises in their commercial or financial relations which differ from those which would be made between independent enterprises, then any profits which would, but for those conditions, have accrued to one of the enterprises, but, by reason of those conditions, have not so accrued, may be included in the profits of that enterprise and taxed accordingly. 2. Where a Contracting State includes in the profits of an enterprise of that State – and taxes accordingly – profits on which an enterprise of the other Contracting State has been charged to tax in that other State and the profits so included are profits which would have accrued to the enterprise of the first-mentioned State if the conditions made between the two enterprises had been those which would have been made between independent enterprises, then that other State shall make an appropriate adjustment to the amount of the tax charged therein on those profits. In determining such adjustment, due regard shall be had to the other provisions of this Convention and the competent authorities of the Contracting States shall, if necessary, consult each other. 3. Notwithstanding the provisions of paragraph 1, a Contracting State shall not change the profits of an enterprise of that Contracting State in the circumstances referred to in that paragraph after the expiry of the time limits provided in the laws of that Contracting State and, in any case, after ten years from the end of the taxable year in which the profits that would be subjected to such change would, but for the conditions referred to in that paragraph, have accrued to that enterprise. The provisions of this paragraph shall not apply in the case of fraud or wilful default. Article 10 DIVIDENDS 1. Dividends paid by a company which is a resident of a Contracting State to a resident of the other Contracting State may be taxed in that other State. 2. However, such dividends may also be taxed in the Contracting State of which the company paying the dividends is a resident and according to the laws of that State, but if the beneficial owner of the dividends is a resident of the other Contracting State, the tax so charged shall not exceed 12.5 per cent of the gross amount of the dividends. This paragraph shall not affect the taxation of the company in respect of the profits out of which the dividends are paid. 3. The term "dividends" as used in this Article means income from shares or other rights, not being debt-claims, participating in profits, as well as income from other rights which is subjected to the same taxation treatment as income from shares by the laws of the Contracting State of which the company making the distribution is a resident. 4. The provisions of paragraphs 1 and 2 shall not apply if the beneficial owner of the dividends, being a resident of a Contracting State, carries on business in the other Contracting State of which the company paying the dividends is a resident, through a permanent establishment situated therein, or performs in that other State independent personal services from a fixed base situated therein, and the holding in respect of which the dividends are paid is effectively connected with such permanent establishment or fixed base. In such case the provisions of Article 7 or Article 14, as the case may be, shall apply. 5. Where a company which is a resident of a Contracting State derives profits or income from the other Contracting State, that other State may not impose any tax on the dividends paid by the company, except insofar as such dividends are paid to a resident of that other State or insofar as the holding in respect of which the dividends are paid is effectively connected with a permanent establishment or a fixed base situated in that other State, nor subject the company’s undistributed profits to a tax on the company’s undistributed profits, even if the dividends paid or the undistributed profits consist wholly or partly of profits or income arising in such other State.  Article 11 INTEREST 1. Interest arising in a Contracting State and paid to a resident of the other Contracting State may be taxed in that other State. 2. However, such interest may also be taxed in the Contracting State in which it arises and according to the laws of that State, but if the beneficial owner of the interest is a resident of the other Contracting State, the tax so charged shall not exceed 12.5 per cent of the gross amount of the interest. 3. Notwithstanding the provisions of paragraph 2, interest referred to in paragraph 1 shall be taxable only in the Contracting State in which the recipient of interest is a resident if: a) the interest is paid to a Contracting State, a political subdivision or a local authority thereof, or the Central Bank of a Contracting State; b) the interest is paid in respect of a loan granted, guaranteed or insured by the Government or any entity or financial institution wholly owned by the Government of that Contracting State. The competent authorities shall notify each other of such existing organisations and any subsequent changes thereof. 4. The term ”interest” as used in this Article means income from debt-claims of every kind, whether or not secured by mortgage and whether or not carrying a right to participate in the debtor’s profits, and in particular, income from government securities and income from bonds or debentures, including premiums and prizes attaching to such securities, bonds or debentures. Penalty charges for late payment shall not be regarded as interest for the purpose of this Article. The term "interest" shall not include any item of income which is treated as a dividend under the provisions of Article 10. 5. The provisions of paragraphs 2 and 3 shall not apply if the beneficial owner of the interest, being a resident of a Contracting State, carries on business in the other Contracting State in which the interest arises, through a permanent establishment situated therein, or performs in that other State independent personal services from a fixed base situated therein, and the debt-claim in respect of which the interest is paid is effectively connected with such permanent establishment or fixed base. In such case the provisions of Article 7 or Article 14, as the case may be, shall apply. 6. Interest shall be deemed to arise in a Contracting State when the payer is a resident of that State. Where, however, the person paying the interest, whether he is a resident of a Contracting State or not, has in a Contracting State a permanent establishment or a fixed base in connection with which the indebtedness on which the interest is paid was incurred, and such interest is borne by such permanent establishment or fixed base, then such interest shall be deemed to arise in the State in which the permanent establishment or fixed base is situated. 7. Where, by reason of a special relationship between the payer and the beneficial owner or between both of them and some other person, the amount of the interest, having regard to the debt-claim for which it is paid, exceeds the amount which would have been agreed upon by the payer and the beneficial owner in the absence of such relationship, the provisions of this Article shall apply only to the last-mentioned amount. In such case, the excess part of the payments shall remain taxable according to the laws of each Contracting State, due regard being had to the other provisions of this Convention. Article 12 ROYALTIES AND FEES FOR TECHNICAL SERVICES 1. Royalties or fees for technical services arising in a Contracting State and paid to a resident of the other Contracting State may be taxed in that other State. 2. However, such royalties or fees for technical services may also be taxed in the Contracting State in which they arise and according to the laws of that State, but if the beneficial owner of the royalties or fees for technical services is a resident of the other Contracting State, the tax so charged shall not exceed 10 per cent of the gross amount of the royalties or fees for technical services. 3. a) The term "royalties" as used in this Article means payments of any kind received as a consideration for the use of, or the right to use, any copyright of literary, artistic or scientific work, any patent, trademark, design or model, plan,  secret formula or process, or for the use of, or the right to use, industrial, commercial or scientific equipment or for information concerning industrial, commercial or scientific experience. b) The term "fees for technical services" means payment of any kind in consideration for the rendering of any managerial, technical or consultancy services, including the provision of services by technical or other personnel, but does not include consideration for any activities mentioned in subparagraph a) of paragraph 3 of Article 5, Articles 14 and 15 of this Convention. 4. The provisions of paragraphs 1 and 2 shall not apply if the beneficial owner of the royalties or fees for technical services, being a resident of a Contracting State, carries on business in the other Contracting State in which the royalties or fees for technical services arise, through a permanent establishment situated therein, or performs in that other State independent personal services from a fixed base situated therein, and the right or property in respect of which the royalties or fees for technical services are paid is effectively connected with such permanent establishment or fixed base. In such case the provisions of Article 7 or Article 14, as the case may be, shall apply. 5. Royalties or fees for technical services shall be deemed to arise in a Contracting State where the payer is a resident of that State. Where, however, the person paying the royalties or fees for technical services, whether he is a resident of a Contracting State or not, has in a Contracting State a permanent establishment or a fixed base in connection with which the liability to pay the royalties or fees for technical services was incurred, and such royalties or fees for technical services are borne by such permanent establishment or fixed base, then such royalties or fees for technical services shall be deemed to arise in the State in which the permanent establishment or fixed base is situated. 6. Where, by reason of a special relationship between the payer and the beneficial owner or between both of them and some other person, the amount of the royalties or fees for technical services, having regard to the use, right or information for which they are paid, exceeds the amount which would have been agreed upon by the payer and the beneficial owner in the absence of such relationship, the provisions of this Article shall apply only to the last-mentioned amount. In such case, the excess part of the payments shall remain taxable according to the laws of each Contracting State, due regard being had to the other provisions of this Convention. Article 13 CAPITAL GAINS 1. Gains derived by a resident of a Contracting State from the alienation of immovable property referred to in Article 6 and situated in the other Contracting State may be taxed in that other State. 2. Gains from the alienation of movable property forming part of the business property of a permanent establishment which an enterprise of a Contracting State has in the other Contracting State or of movable property pertaining to a fixed base available to a resident of a Contracting State in the other Contracting State for the purpose of performing independent personal services, including such gains from the alienation of such a permanent establishment (alone or with the whole enterprise) or of such fixed base, may be taxed in that other State. 3. Gains derived by an enterprise of a Contracting State from the alienation of ships or aircraft operated by that enterprise in international traffic or movable property pertaining to the operation of such ships or aircraft shall be taxable only in that Contracting State. 4. Gains derived by a resident of a Contracting State from the alienation of shares or comparable interests, such as interests in a partnership or trust, may be taxed in the other Contracting State if, at any time during the 365 days preceding the alienation, these shares or comparable interests derived more than 50 per cent of their value directly or indirectly from immovable property, as defined in Article 6, situated in that other State. 5. Gains from the alienation of any property, other than that referred to in the preceding paragraphs, shall be taxable only in the Contracting State of which the alienator is a resident.  Article 14 INDEPENDENT PERSONAL SERVICES 1. Income derived by an individual who is a resident of a Contracting State in respect of professional services or other activities of an independent character shall be taxable only in that State except in the following circumstances, when such income may also be taxed in the other Contracting State: a) if he has a fixed base regularly available to him in the other Contracting State for the purpose of performing his activities; in that case, only so much of the income as is attributable to that fixed base may be taxed in that other Contracting State; or b) if his stay in the other Contracting State is for a period or periods amounting to or exceeding in the aggregate 183 days in the fiscal year concerned; in that case, only so much of the income as is derived from his activities performed in that other State may be taxed in that other State. 2. The term "professional services" includes especially independent scientific, literary, artistic, educational or teaching activities as well as the independent activities of physicians, lawyers, engineers, architects, dentists and accountants. Article 15 DEPENDENT PERSONAL SERVICES 1. Subject to the provisions of Articles 16, 18 and 19, salaries, wages and other similar remuneration derived by a resident of a Contracting State in respect of an employment shall be taxable only in that State unless the employment is exercised in the other Contracting State. If the employment is so exercised, such remuneration as is derived therefrom may be taxed in that other State. 2. Notwithstanding the provisions of paragraph 1, remuneration derived by a resident of a Contracting State in respect of an employment exercised in the other Contracting State shall be taxable only in the first-mentioned State if all the following conditions are met:  a) the recipient is present in the other State for a period or periods not exceeding in the aggregate 183 days in any twelve month period commencing or ending in the fiscal year concerned; b) the remuneration is paid by, or on behalf of, an employer who is not a resident of the other State; and c) the remuneration is not borne by a permanent establishment or a fixed base which the employer has in the other State. 3. Notwithstanding the preceding provisions of this Article, remuneration derived in respect of an employment exercised aboard a ship or aircraft operated by an enterprise of a Contracting State in international traffic, may be taxed in that State. Article 16 DIRECTORS’ FEES 1. Directors’ fees and other similar payments derived by a resident of a Contracting State in his capacity as a member of the board of directors or any other similar organ of a company which is a resident of the other Contracting State may be taxed in that other State. 2. Salaries, wages and other similar remuneration derived by a resident of a Contracting State in his capacity as an official in a top-level managerial position of a company which is a resident of the other Contracting State and such remuneration is paid by the resident of that other Contracting State may be taxed in that other State. 3. The term “top-level managerial position” refers to a limited group of positions that are responsible for the general management of the company, apart from the activities of the directors. The term covers a person acting as both a director and a top-level manager.  Article 17 ENTERTAINERS AND SPORTSPERSONS 1. Notwithstanding the provisions of Articles 14 and 15, income derived by a resident of a Contracting State as an entertainer, such as a theatre, motion picture, radio or television artiste, or a musician, or as a sportsperson, from his personal activities as such exercised in the other Contracting State, may be taxed in that other State. 2. Where income in respect of personal activities exercised by an entertainer or a sportsperson in his capacity as such accrues not to the entertainer or sportsperson himself but to another person, that income may, notwithstanding the provisions of Articles 14 and 15, be taxed in the Contracting State in which the activities of the entertainer or sportsperson are exercised. 3. The provisions of paragraphs 1 and 2 shall not apply to income derived from activities exercised in a Contracting State by an entertainer or a sportsman if the visit to that State is mainly financed by the other Contracting State, its political subdivisions or local authorities. In such case, the income shall be taxable only in the Contracting State of which the entertainer or a sportsman is a resident. Article 18 PENSIONS Subject to the provisions of paragraph 2 of Article 19, pensions and other similar remuneration paid to a resident of a Contracting State shall be taxable only in that State.  Article 19 GOVERNMENT SERVICE 1. Salaries, wages and other similar remuneration paid by a Contracting State or a political subdivision or a local authority thereof to an individual in respect of services rendered to that State or subdivision or authority shall be taxable only in that State. However, such salaries, wages and other similar remuneration shall be taxable only in the other Contracting State if the services are rendered in that State and the individual is a resident of that State and has fulfilled one of the following conditions: a) he is a national of that State; or b) he did not become a resident of that State solely for the purpose of rendering the services. 2. Notwithstanding the provisions of paragraph 1, any pension paid by, or out of funds created by, a Contracting State or a political subdivision or a local authority thereof to an individual in respect of services rendered to that State or subdivision or authority shall be taxable only in that State. 3. The provisions of Article 15, 16, 17 and 18 shall apply to salaries, wages and other similar remuneration, and to pensions, in respect of services rendered in connection with a business carried on by a Contracting State or a political subdivision or a local authority thereof. Article 20 STUDENTS Payments which a student or trainee or apprentice who is or was immediately before visiting a Contracting State a resident of the other Contracting State and who is present in the first-mentioned Contracting State solely for the purpose of his education or training receives for the purpose of his maintenance, education or training shall not be taxed in that Contracting State, provided that such payments arise from sources outside that Contracting State. The exemption provided by this Article shall apply to a business apprentice or trainee only for a period not exceeding one year from the date on which he first begins his training in that Contracting State. Article 21 OTHER INCOME 1. Items of income of a resident of a Contracting State, wherever arising, not dealt with in the foregoing Articles of this Convention shall be taxable only in that State. 2. The provisions of paragraph 1 shall not apply to income, other than income from immovable property as defined in paragraph 2 of Article 6, if the recipient of such income, being a resident of a Contracting State, carries on business in the other Contracting State through a permanent establishment situated therein, or performs in that other State independent personal services from a fixed base situated therein, and the right or property in respect of which the income is paid is effectively connected with such permanent establishment or fixed base. In such case the provisions of Article 7 or Article 15, as the case may be, shall apply. 3. Notwithstanding the provisions of paragraphs 1 and 2, items of income of a resident of a Contracting State not dealt with in the foregoing Articles of this Convention and arising in the other Contracting State may also be taxed in that other State in accordance with domestic laws. Article 22 ELIMINATION OF DOUBLE TAXATION 1. In Estonia, double taxation shall be avoided in accordance with the provisions and subject to the limitations of the laws of Estonia (as it may be amended from time to time without changing the general principle hereof), as follows: a) where a resident of Estonia derives income which, in accordance with the provisions of this Convention, has been taxed in Pakistan, Estonia shall, subject  to the provisions of sub-paragraph b) and paragraph 4, exempt such income from tax; b) where a resident of Estonia derives income which in accordance with provisions of paragraph 2 of Articles 10, 11 and 12 may be taxed in Pakistan, Estonia shall allow as a deduction from the tax on the income of that resident an amount equal to the tax paid in Pakistan. Such deduction shall not, however, exceed that part of the income tax, as computed before the deduction is given, which is attributable to the income which may be taxed in Pakistan. 2. Where a resident of a Pakistan derives income which, in accordance with the provisions of this Convention, may be taxed in Estonia, Pakistan shall allow, subject to the provisions of paragraphs 3 and 4, as a deduction from the tax on the income of that resident an amount equal to the income tax paid in Estonia. However, such deduction shall not exceed that part of the income tax, as computed before the deduction is given, which is attributable to the income which may be taxed in Estonia. 3. For the purposes of paragraph 2, where a company that is a resident of a Pakistan receives a dividend from a company that is a resident of Estonia in which it owns at least 10 per cent of its shares having full voting rights, Pakistan shall allow as a deduction from the tax of that resident an amount equal to 12.5 per cent of the gross dividend received. 4. Where in accordance with any provision of the Convention income derived by a resident of a Contracting State is exempt from tax in that State, such State may nevertheless, in calculating the amount of tax on the remaining income of such resident, take into account the exempted income. Article 23 NON-DISCRIMINATION 1. Nationals of a Contracting State shall not be subjected in the other Contracting State to any taxation or any requirement connected therewith, which is other or more burdensome than the taxation and connected requirements to which nationals of that other State in the same circumstances, in particular with respect to residence, are or may be subjected. 2. The taxation on a permanent establishment which an enterprise of a Contracting State has in the other Contracting State shall not be less favourably levied in that other State than the taxation levied on enterprises of that other State carrying on the same activities. 3. Except where the provisions of paragraph 1 of Article 9, paragraph 7 of Article 11, or paragraph 6 of Article 12 apply, interest, royalties, fees for technical services and other payments made by an enterprise of a Contracting State to a resident of the other Contracting State shall, for the purpose of determining the taxable profits of such enterprise, be deductible under the same conditions as if they had been paid to a resident of the first-mentioned State. However, the preceding provisions of this paragraph shall not apply to the payments made without withholding and depositing tax chargeable under the domestic law and in accordance with the provisions of this Convention. 4. Enterprises of a Contracting State, the capital of which is wholly or partly owned or controlled, directly or indirectly, by one or more residents of the other Contracting State, shall not be subjected in the first-mentioned State to any taxation or any requirement connected therewith which is other or more burdensome than the taxation and connected requirements to which other similar enterprises of the first-mentioned State are or may be subjected. 5. The provisions of this Article shall not be construed as obliging a Contracting State to grant to residents of the other Contracting State any personal allowances, reliefs and reductions for taxation purposes on account of civil status or family responsibilities which it grants to its own residents.  Article 24 MUTUAL AGREEMENT PROCEDURE 1. Where a person considers that the actions of one or both of the Contracting States result or will result for him in taxation not in accordance with the provisions of this Convention, he may, irrespective of the remedies provided by the domestic law of those States, present his case to the competent authority of either Contracting State. The case must be presented within three years from the first notification of the action resulting in taxation not in accordance with the provisions of the Convention. 2. The competent authority shall endeavour, if the objection appears to it to be justified and if it is not itself able to arrive at a satisfactory solution, to resolve the case by mutual agreement with the competent authority of the other Contracting State, with a view to the avoidance of taxation which is not in accordance with the Convention. Any agreement reached shall be implemented notwithstanding any time limits in the domestic law of the Contracting States. 3. The competent authorities of the Contracting States shall endeavour to resolve by mutual agreement any difficulties or doubts arising as to the interpretation or application of the Convention. They may also consult together for the elimination of double taxation in cases not provided for in the Convention. 4. The competent authorities of the Contracting States may communicate with each other directly, including through a joint commission consisting of themselves or their representatives, for the purpose of reaching an agreement in the sense of the preceding paragraphs. 5. Where, a) under paragraph 1, a person has presented a case to the competent authority of a Contracting State on the basis that the actions of one or both of the Contracting States have resulted for that person in taxation not in accordance with the provisions of this Convention, and  b) the competent authorities are unable to reach an agreement to resolve that case pursuant to paragraph 2 within two years from the presentation of the case to the competent authority of the other Contracting State, any unresolved issues arising from the case shall be submitted to arbitration if the person so requests. These unresolved issues shall not, however, be submitted to arbitration if a decision on these issues has already been rendered by a court or administrative tribunal of either State. Unless a person directly affected by the case does not accept the mutual agreement that implements the arbitration decision, that decision shall be binding on both Contracting States and shall be implemented notwithstanding any time limits in the domestic laws of these States. The competent authorities of the Contracting States shall by mutual agreement settle the mode of application of this paragraph. Article 25 EXCHANGE OF INFORMATION 1. The competent authorities of the Contracting States shall exchange such information as is foreseeably relevant for carrying out the provisions of this Convention or to the administration or enforcement of the domestic laws concerning taxes of every kind and description imposed on behalf of the Contracting States, or of their political subdivisions or local authorities, insofar as the taxation thereunder is not contrary to the Convention. The exchange of information is not restricted by Articles 1 and 2. 2. Any information received under paragraph 1 by a Contracting State shall be treated as secret in the same manner as information obtained under the domestic laws of that State and shall be disclosed only to persons or authorities (including courts and administrative bodies) concerned with the assessment or collection of, the enforcement or prosecution in respect of, the determination of appeals in relation to the taxes referred to in paragraph 1, or the oversight of the above. Such persons or authorities shall use the information only for such purposes. They may disclose the information in public court proceedings or in judicial decisions. Notwithstanding the foregoing, information received by a Contracting State may be used for other purposes when such information may be used for such other purposes under the laws of both States and the competent authority of the supplying State authorises such use. 3. In no case shall the provisions of paragraphs 1 and 2 be construed so as to impose on a Contracting State the obligation: a) to carry out administrative measures at variance with the laws and administrative practice of that or of the other Contracting State; b) to supply information which is not obtainable under the laws or in the normal course of the administration of that or of the other Contracting State; c) to supply information which would disclose any trade, business, industrial, commercial or professional secret or trade process, or information the disclosure of which would be contrary to public policy (ordre public). 4. If information is requested by a Contracting State in accordance with this Article, the other Contracting State shall use its information gathering measures to obtain the requested information, even though that other State may not need such information for its own tax purposes. The obligation contained in the preceding sentence is subject to the limitations of paragraph 3 but in no case shall such limitations be construed to permit a Contracting State to decline to supply information solely because it has no domestic interest in such information. 5. In no case shall the provisions of paragraph 3 be construed to permit a Contracting State to decline to supply information solely because the information is held by a bank, other financial institution, nominee or person acting in an agency or a fiduciary capacity or because it relates to ownership interests in a person.  Article 26 ASSISTANCE IN THE COLLECTION OF TAXES 1. The Contracting States shall lend assistance to each other in the collection of revenue claims. This assistance is not restricted by Articles 1 and 2. The competent authorities of the Contracting States may by mutual agreement settle the mode of application of this Article. 2. The term "revenue claim" as used in this Article means an amount owed in respect of taxes of every kind and description imposed on behalf of the Contracting States, or of their political subdivisions or local authorities, insofar as the taxation thereunder is not contrary to this Convention or any other instrument to which the Contracting States are parties, as well as interest, administrative penalties and costs of collection or conservancy related to such amount. 3. When a revenue claim of a Contracting State is enforceable under the laws of that State and is owed by a person who, at that time, cannot, under the laws of that State, prevent its collection, that revenue claim shall, at the request of the competent authority of that State, be accepted for purposes of collection by the competent authority of the other Contracting State. That revenue claim shall be collected by that other State in accordance with the provisions of its laws applicable to the enforcement and collection of its own taxes as if the revenue claim were a revenue claim of that other State. 4. When a revenue claim of a Contracting State is a claim in respect of which that State may, under its law, take measures of conservancy with a view to ensure its collection, that revenue claim shall, at the request of the competent authority of that State, be accepted for purposes of taking measures of conservancy by the competent authority of the other Contracting State. That other State shall take measures of conservancy in respect of that revenue claim in accordance with the provisions of its laws as if the revenue claim were a revenue claim of that other State even if, at the time when such measures are applied, the revenue claim is not enforceable in the first-mentioned State or is owed by a person who has a right to prevent its collection. 5. Notwithstanding the provisions of paragraphs 3 and 4, a revenue claim accepted by a Contracting State for purposes of paragraph 3 or 4 shall not, in that State, be subject to the time limits or accorded any priority applicable to a revenue claim under the laws of that State by reason of its nature as such. In addition, a revenue claim accepted by a Contracting State for the purposes of paragraph 3 or 4 shall not, in that State, have any priority applicable to that revenue claim under the laws of the other Contracting State. 6. Proceedings with respect to the existence, validity or the amount of a revenue claim of a Contracting State shall not be brought before the courts or administrative bodies of the other Contracting State. 7. Where, at any time after a request has been made by a Contracting State under paragraph 3 or 4 and before the other Contracting State has collected and remitted the relevant revenue claim to the first-mentioned State, the relevant revenue claim ceases to be: a) in the case of a request under paragraph 3, a revenue claim of the first- mentioned State that is enforceable under the laws of that State and is owed by a person who, at that time, cannot, under the laws of that State, prevent its collection, or b) in the case of a request under paragraph 4, a revenue claim of the first- mentioned State in respect of which that State may, under its laws, take measures of conservancy with a view to ensure its collection, the competent authority of the first-mentioned State shall promptly notify the competent authority of the other State of that fact and, at the option of the other State, the first- mentioned State shall either suspend or withdraw its request. 8. In no case shall the provisions of this Article be construed so as to impose on a Contracting State the obligation: a) to carry out administrative measures at variance with the laws and administrative practice of that or of the other Contracting State; b) to carry out measures which would be contrary to public policy (ordre public);  c) to provide assistance if the other Contracting State has not pursued all reasonable measures of collection or conservancy, as the case may be, available under its laws or administrative practice; d) to provide assistance in those cases where the administrative burden for that State is clearly disproportionate to the benefit to be derived by the other Contracting State. Article 27 MEMBERS OF DIPLOMATIC MISSIONS AND CONSULAR POSTS Nothing in this Convention shall affect the fiscal privileges of members of diplomatic missions or consular posts under the general rules of international law or under the provisions of special agreements. Article 28 ENTITLEMENT TO BENEFITS 1. Notwithstanding the other provisions of this Convention, a benefit under this Convention shall not be granted in respect of an item of income if it is reasonable to conclude, having regard to all relevant facts and circumstances, that obtaining that benefit was one of the principal purposes of any arrangement or transaction that resulted directly or indirectly in that benefit, unless it is established that granting that benefit in these circumstances would be in accordance with the object and purpose of the relevant provisions of this Convention. 2. Where a benefit under this Convention is denied to a person under paragraph 1, the competent authority of the Contracting State that would otherwise have granted this benefit shall nevertheless treat that person as being entitled to this benefit, or to different benefits with respect to a specific item of income, if such competent authority, upon request from that person and after consideration of the relevant facts and circumstances, determines that such benefits would have been granted to that person, or to another person, in the absence of the transaction or arrangement referred to in paragraph 1. The competent authority of the Contracting State to which the request has been made will consult with the competent authority of the other State before rejecting the request made under this paragraph by a resident of that other State. Article 29 ENTRY INTO FORCE 1. The Contracting States shall notify each other of the completion of the procedures required by its law for the bringing into force of this Convention. The Convention shall enter into force on the date of the later of these notifications. 2. The provisions of the Convention shall have effect: a) in Estonia: (i) in respect of taxes withheld at source, on income derived on or after the first day of January next following the year in which the Convention enters into force; (ii) in respect of other taxes on income, on taxes chargeable for any taxation period beginning on or after the first day of January next following the year in which the Convention enters into force; and b) in Pakistan: (i) with regard to taxes withheld at source, in respect of amounts paid or credited on or after the first day of July next following the date upon which the Convention enters into force; and (ii) with regard to other taxes, in respect of taxable years beginning on or after the first day of July next following the date upon which the Convention enters into force.  Article 30 TERMINATION This Convention shall remain in force until terminated by a Contracting State. Either Contracting State may terminate the Convention, through diplomatic channels, by giving notice thereof not later than the 30th June of any calendar year from the fifth year following that in which the Convention entered into force. In such event, the Convention shall cease to have effect: a) in Estonia: (i) in respect of taxes withheld at source, on income derived on or after the first day of January next following the year in which the notice is given; (ii) in respect of other taxes on income, on taxes chargeable for any taxation period beginning on or after the first day of January next following the year in which the notice is given; and b) in Pakistan: (i) with regard to taxes withheld at source, in respect of amounts paid or credited on or after the first day of July next following the date on which written notice of termination is given; and (ii) with regard to other taxes, in respect of taxable years beginning on or after the first day of July next following the date on which written notice of termination is given. IN WITNESS WHEREOF the undersigned, being duly authorised thereto, have signed this Convention. DONE in duplicate at …………………… this ………..day of ………………. 20.…. in the English language. FOR THE GOVERNMENT OF FOR THE GOVERNMENT OF THE REPUBLIC OF ESTONIA THE ISLAMIC REPUBLIC OF PAKISTAN  PROTOCOL At the moment of the signing of the Convention between the Government of the Republic of Estonia and the Government of the Islamic Republic of Pakistan for the Elimination of Double Taxation with respect to Taxes on Income and the Prevention of Tax Evasion and Avoidance, both sides have agreed upon the following provisions, which shall form an integral part of the Convention: 1. With reference to the Convention The headings of the Articles of this Convention are inserted for the convenience of reference only and shall not affect the interpretation of the Convention. 2. With reference to Article 5 The terms “beneficial interest” and “beneficial equity interest” include any right to receive a dividend or a share of distributions from the profits of the enterprise, or if there is no profit-sharing agreement, the right to receive a share of the assets on liquidation of the enterprise, except as a creditor or employee. 3. With reference to Article 11 For the purposes of the provisions of paragraph 3, the entities and financial institutions wholly owned by the Government are: a) in Pakistan, the State Bank of Pakistan, the Export-Import Bank of Pakistan, the National Bank of Pakistan; and b) in Estonia, the Bank of Estonia, Rural Development Foundation, Estonian Credit and Export Guarantee Agency, Enterprise Estonia Foundation, or  c) any other entities or institutions as may be agreed upon from time to time between the competent authorities of the Contracting States through exchange of letters. 4. With reference to paragraph 3 of Article 21 It is understood that income of a resident of Estonia taxed in Pakistan includes income falling under the provisions relating to presumptive tax regime and final tax regime or income for which specific provisions in the domestic law of Pakistan expressly provides that such income shall not be taxable under any head of income. 5. With reference to Article 24 The competent authorities, through consultations, may develop appropriate bilateral methods and conditions for the implementation of the mutual agreement procedure provided for in Article 24. In addition, a competent authority may devise appropriate unilateral methods and conditions to facilitate the above-mentioned bilateral actions and the implementation of the mutual agreement procedure. IN WITNESS whereof the undersigned, being duly authorised thereto, have signed this Protocol. DONE in duplicate at ……………….. this ……….. day of ……………… 20….. in the English language. FOR THE GOVERNMENT OF FOR THE GOVERNMENT OF THE REPUBLIC OF ESTONIA THE ISLAMIC REPUBLIC OF PAKISTAN