Eelnõu esitamine

Välisministeerium [email protected] 10.03.2020 nr 1-11/604-1 Vabariigi Valitsuse korralduse „Euroopa Nõukogu filmialane kaastootmise konventsiooni (uuendatud) heakskiitmine ja volituse andmine“ eelnõu esitamine Kultuuriministeerium esitab Välisministeeriumile Vabariigi Valitsuse istungile esitamiseks Vabariigi Valitsuse korralduse „Euroopa Nõukogu filmialase kaastootmise konventsiooni (uuendatud) heakskiitmine ja volituse andmine“ eelnõu. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Tõnis Lukas minister Lisad: 1. Eelnõu 1 lehel 2. Seletuskiri koos lisadega 3. Konventsiooni tõlge 11 lehel Merle Põld 628 2347 [email protected] Suur-Karja 23 / 15076 Tallinn / 628 2222 / [email protected] / www.kul.ee / Registrikood 70000941  EELNÕU .03.2020 VABARIIGI VALITSUS KORRALDUS Tallinn 2020 nr Euroopa Nõukogu filmialase kaastootmise konventsiooni (uuendatud) heakskiitmine ja volituse andmine Välissuhtlemisseaduse § 16 ja § 17 lõike 2 alusel 1. Kiita heaks Euroopa Nõukogu filmialane kaastootmise konventsioon (uuendatud). 2. Volitada Eesti Vabariigi erakorralist ja täievolilist suursaadikut, alalist esindajat Euroopa Nõukogu juures kirjutama Eesti Vabariigi nimel alla punktis 1 nimetatud konventsioonile. Jüri Ratas Peaminister Taimar Peterkop Riigisekretär  04.03.2020 Vabariigi Valitsuse korralduse „Euroopa Nõukogu filmialase kaastootmise konventsiooni (uuendatud) heakskiitmine ja volituse andmine“ eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1 Sisukokkuvõte Eelnõuga kiidetakse heaks Euroopa Nõukogu filmialase kaastootmise uuendatud konventsioon 1 (edaspidi konventsioon) ja antakse volitus selle allkirjastamiseks Eesti Vabariigi nimel. Konventsioon asendab 2. oktoobri 1992 Euroopa filmialase koostöö konventsiooni (edaspidi 1992. aasta konventsioon), millega on praeguseks liitunud 43 riiki. Selle peamine eesmärk on filmialase koostöö edendamine Euroopas. Eesti ratifitseeris 1992. aasta konventsiooni seadusega2 (RT II 1997, 11, 41) 19. märtsil 1997 ja see jõustus Eesti suhtes 1. septembril 1997. See konventsioon on tõlgitud kui „Euroopa filmialase koostöö konventsioon“. Uuendatud konventsiooni puhul võetakse eesti keeles kasutusele mõiste „kaastootmine“, sest see on tänapäevasem ning annab täpsemalt edasi konventsiooni sisu ja mõtte, kui mõiste „koostöö“, mis on laiema sisulise tähendusega. Uuendatud konventsiooni eesmärk ei muutu. Igakülgne ja tõhus koostöö filmialal jääb prioriteediks. 1992. aasta konventsiooni uuendamise tingis asjaolu, et alates 1992. aastast on filmitööstus olulisel määral nii tehniliselt, majanduslikult kui ka kunstiliselt edasi arenenud. Uus tehnoloogia on muutnud filmide tootmise-, levi- ja linastusmeetodeid ning riiklikud filmivaldkonna rahastuskeemid on muutunud mitmekesisemaks. 1992. aasta konventsiooniosalistes on lisandunud mitmeid filmivaldkonda soodustavaid maksu- ja muid soodustusi ning paljud väiksemad Euroopa riigid püüavad suurendada oma filmitööstuse rahvusvahelist tegevust. Näiteks kasvas Euroopa filmitoodang 2007.–2017. aastani 1422 täispikalt filmilt 2200 täispika filmini, kusjuures kümme riiki3 kahekordistasid oma filmitoodangut. Ligikaudu 20% kogu Euroopa filmitoodangust ning 55% kogu Euroopa kinolevi ekspordist on kaastoodangud (mõõtes filmide pealkirjade järgi). Vaatamata sellele, et kõigist Eestis toodetud filmidest on alates 2015. aastast vaid 39% kaastoodangud, on Eestist eksporditavatest filmidest lausa 75% kaastoodangud. Euroopas on kaastoodetud filmidel keskmiselt 1,6 korda rohkem kinokülastusi, kui vaid ühe riigi toodetud filmidel.4 Eeltoodut arvestades uuendati 1992. aasta konventsiooni, et pidada sammu muutuva filmitööstusega ja tagada konventsiooni jätkuv ajakohasus. Uuendatud konventsioon annab endiselt õigusliku aluse, et määratleda riikide kahe- ja mitmepoolseid kaastootmisi ning konventsiooni tulemusel on Eesti filmitootjatel võimalik rahvusvaheliste kaastootmise projektidega lihtsamini ühineda, laiendades seeläbi filmiprojektide tegemiseks loomingulisi ja rahastamise võimalusi. Tagamaks konventsiooni asjakohasust ja tõhusat rakendamist ka praegu, oli selle uuendamine vältimatu. 1 https://www.coe.int/en/web/conventions/full-list/-/conventions/treaty/220 2 https://www.riigiteataja.ee/akt/78654 3 Rumeenia, Bulgaaria, Läti, Leedu, Bosnia ja Hertsogoviina, Türgi, Sloveenia, Soome ja Põhja-Makedoonia 4 International film co-production in Europe, A European Audiovisual Observatory publication, mai 2018 1 1992. aasta konventsiooni asjakohasuse üle arutleti 2011. aastal Euroopa Nõukogu kultuurikomisjoni täiskogu istungil. Seal lepiti kokku konventsiooni võimalikus läbivaatamises ning hindamisuuringu korraldamises. Hindamisuuringut tegi Suurbritannia konsultant Jonathan Olsberg, kes intervjueeris rahvuslikke filmifonde, ametiasutusi ning erasektori spetsialiste (nt produtsente ja kaastootmise läbirääkimistele spetsialiseerunud advokaadibüroosid). Konsultatsioonide tulemusena avaldati aruanne „Euroopa filmialase kaastootmise konventsiooni läbivaatamine ja muudatusettepanekud“, mis näitas, et 1992. aasta konventsioon oli paindlik ja kergesti kasutatav vahend, mis suhestus lihtsasti riikide õigussüsteemide ja olemasolevate kahepoolsete kaastootmislepingutega. Samuti näitas raport, et 1992. aasta konventsioon on aidanud arendada filmivaldkonnas parimaid praktikaid nii riiklikele asutustele kui ka filmitootjatele. Konventsioon oli aidanud suurendada kaastootmiste arvu ja paremat levi väljaspool riike, kes kaastootmises osalesid. Olsbergi uuring näitas ka vajadust 1992. aasta konventsiooni ajakohastada, et see vastaks uutele tehnoloogiatele, riikide praegustele mitmekesistele rahastamisvõimalustele, filmitööstuse majanduslikele ja rahalistele muutustele ning üha kasvavale trendile toota filme koos riikidega väljaspool Euroopat. 2012. aastal kohtus viiest eksperdist koosnev Euroopa sõltumatut filmisektorit esindav ekspertgrupp kahel korral, et Olsbergi raportit ja selle ettepanekuid analüüsida. Raporti järeldustega nõustuti ühehäälselt ja leiti, et 1992. aasta konventsiooni on vajalik uuendada, et viia see vastavusse sektoris kehtiva praktika ja tehnoloogia arenguga. Ekspertgrupp tegi Olsbergi raporti järgi oma ettepanekud 1992. aasta konventsiooni nüüdisajastamiseks. Euroopa Nõukogu kultuurikomisjoni plenaaristungil 2012. aasta mais võttis kultuurikomisjon ekspertgrupi ettepanekud teadmiseks ning leppis kokku vajaduses koostada konventsiooni uuendatud versioon. Konventsiooni uuendasid 43 liikmesriigi nimetatud eksperdid (CPP-CINE), kes moodustasid väiksema, 15 eksperdist koosneva töögrupi, kes valiti välja 43 CPP-CINE eksperdi hulgast. Töögrupp kohtus kaks korda ja esitas oma ettepanekud CPP-CINE grupile, kes esitas omakorda enda ettepanekud Euroopa Nõukogu kultuurikomisjonile. Konventsiooni tekst võeti vastu 29. juunil 2016 ja avati allkirjastamiseks 30. jaanuaril 2017. 4. märtsi 2020 seisuga on konventsioon jõustunud Horvaatias, Taanis, Gruusias, Ungaris, Iirimaal, Lätis, Leedus, Maltal, Montenegros, Hollandis, Norras, Poolas, Serbias, Slovakkias, Rootsis ja Šveitsis. 4. märtsi 2020 seisuga on konventsioonile alla kirjutanud Armeenia, Austria, Belgia, Bulgaaria5, Küpros, Tšehhi, Kreeka, Itaalia, Luksemburg, Põhja-Makedoonia, Portugal, Sloveenia6, Hispaania ja Ühendkuningriik.7 Eesti jaoks on konventsiooniga ühinemine oluline selleks, et osaleda kaastootmisprojektides, kus tootja panus jääb alla 10% filmi tootmiskuludest, aga ei ole väiksem kui 5%. Võrreldes 1992. aasta konventsiooniga on minimaalset vajalikku vähemuskaastootja rahalist panust vähendatud ning see avab eelkõige Eesti-sarnasele väikeriigile võimaluse osaleda senisest enamates kaastootmisprojektides. 1.2 Eelnõu ettevalmistajad Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Kultuuriministeeriumi kunstide osakonna audiovisuaalnõunik Mati Kaalep (mati.kaalep@kul,ee; 628 2238) ning õigus- ja varahaldusosakonna juhataja Merle Põld ([email protected]; 628 2347). 5 Konventsioon jõustub 01.04.2020 6 Konventsioon jõustub 01.05.2020 7 Nimekiri kättesaadav siit: http://www.coe.int/en/web/conventions/full-list/- /conventions/treaty/220/signatures?p_auth=dorfvYJG 2 Seletuskirja on keeleliselt toimetanud Kultuurministeeriumi kantselei sekretär-keeletoimetaja Anni Viirmets ([email protected]; 628 2220). Eelnõu väljatöötamisse on olnud kaasatud Sihtasutus Eesti Filmi Instituut (edaspidi ka EFI). Konventsiooni ingliskeelse teksti on tõlkinud eesti keelde vandetõlk Katrin Selbak ([email protected]; 5624 2050). 1.3 Märkused Eelnõu toetab Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi punktis 10.14 seatud eesmärki toetada eesti filmikunsti ja audiovisuaaltööstust. Välislepingute menetlemise lihtsustamise eesmärgil on konventsiooni heakskiitmise korralduse eelnõule lisatud ratifitseerimise seaduse eelnõu kavand ning korralduse eelnõu seletuskiri on koostatud seaduseelnõu seletuskirjale kehtestatud hea õigusloome ja normitehnika eeskirja reegleid järgides. Pärast konventsiooni heakskiitmist ei esitata selle ratifitseerimise seaduse eelnõu uuesti ministeeriumidele kooskõlastamiseks, vaid otse Välisministeeriumile Vabariigi Valitsuse istungile esitamiseks. Eelnõu ei ole seotud ühegi teise menetluses oleva eelnõuga ega Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. 2. Korralduse eesmärk Korralduse eesmärk on heaks kiita Euroopa Nõukogu filmialase kaastootmise uuendatud konventsioon. Korraldusega volitatakse välissuhtlemisseaduse (edaspidi VäSS) § 17 lõike 2 kohaselt ja kooskõlas VäSSi §-ga 16 Eesti Vabariigi erakorralist ja täievolilist suursaadikut, alalist esindajat Euroopa Nõukogu juures, Eesti Vabariigi nimel nimetatud konventsioonile alla kirjutama. Konventsiooni allkirjastamise järel on vajalik see ratifitseerida seadusega Riigikogus. VäSS-i § 25 lõike 1 kohaselt muudetakse välislepingut selle sõlmimisega samas korras, kui välislepingus ei ole ette nähtud teisiti. Konventsioon on 1992. aasta konventsiooni uuendamine, mis toob juurde täiendavad elemendid, kuid ei muuda 1992. aasta konventsiooni täielikult. Selliste konventsioonide puhul on lähtutud praktikast, et järgitakse varasemat menetluskorda. 1992. aasta konventsioon on Riigikogus ratifitseeritud, mistõttu on vajalik ka uuendatud konventsioon seadusega ratifitseerida. Konventsiooni eesmärk on ametlike filmialaste kaastootmiste arendamine konventsiooniosaliste vahel. Eesmärgi saavutamiseks loob konventsioon paremad võimalused kaastootmisfilmide loomiseks. Konventsiooni rakendamiseks on vajalik muuta kultuuriministri 13. detsembri 2018 määrust nr 25 „Filmikunsti arendamise, tootmise ja levitamise toetamise tingimused ja kord“8. Määruse kavand on lisatud eelnõu materjalidele. 8 https://www.riigiteataja.ee/akt/104012019025 3 Konventsiooni heakskiitmise ja ratifitseerimisega jääb siiski teatud ulatuses kehtima ka 1992. aasta konventsioon, sest seal sätestatud juhtudel kohaldatakse kaastootmisprojektidele endiselt 1992. aasta konventsiooni ja Eesti huvides on, et filmialane kaastootmine toimuks võimalikult paljude osapooltega. Näiteks jääb konventsioon kehtima juhul, kui mõlemad osapooled ei ole uue konventsiooniga ühinenud. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Korralduse eelnõu koosneb kahest punktist. Esimeses kiidetakse konventsioon heaks ja teises volitatakse konventsioonile alla kirjutama Eesti Vabariigi erakorralist ja täievolilist suursaadikut, alalist esindajat Euroopa Nõukogu juures. Konventsioon koosneb preambulist, 24 artiklist ja kahest lisast. Esimene peatükk määrab kindlaks üldsätted, teine kaastootmisprojektidele kehtivad reeglid ja kolmas lõppsätted. Kahes konventsiooni lisas on sätestatud tehniline info konventsiooni reeglite rakendamise kohta – lisa I käsitleb taotlusmenetlust ja lisa II sobiva filmi määratlemist. Preambul koosneb konventsiooni tausta selgitavast avaldusest ning toob eesmärgina välja Euroopa riikide kultuurilise mitmekesisuse soodustamise. See tuleneb UNESCO kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsioonist, mille Vabariigi Valitsus kiitis heaks 23. novembril 20069 ning mis tunnustab kultuurilist mitmekesisust ja toetab selle loomist, tootmist, levitamist, turustamist ja kasutamist. Kuivõrd film on oluline vahend kultuuriliseks ja kunstiliseks väljendamiseks ning kannab tähtsat rolli sõnavabaduse, mitmekesisuse ja kodanikudemokraatia kaitsel, on filmialase koostöö tagamine ja selle tugevdamine vajalik. I peatükk. Üldsätted Artiklis 1 sõnastatakse konventsiooni üldised eesmärgid, milleks on rahvusvahelise filmialase kaastootmise edendamine ja arendamine. Seejuures räägitakse filmialase kaastootmise arendamisest, mitte audiovisuaalsete teostega seotud koostööst. Audiovisuaalsed teosed on konventsiooni skoobist välistatud kahel põhjusel. Esiteks ei ole nende tootmine riikidevaheliste kaastootmise lepingutega reguleeritud ja seega puudub vajadus rahvusvaheliste reeglite harmoneerimiseks. Teiseks, tehnoloogia kiire arengu tõttu puudub praegu laialt aktsepteeritud audiovisuaalsete teoste definitsioon ja seetõttu tekib konventsiooni rakendamisel praktiline takistus. Võrreldes 1992. aasta konventsiooniga on konventsiooni eesmärgina sõnastatud rahvusvahelise filmialase kaastootmise edendamine, mitte enam Euroopa filmialase koostöö edendamine. Muudatuse põhjuseks on asjaolu, et Euroopa filmitootjad ja filmitööstus toodavad üha enam filme koos riikidega väljaspool Euroopat. Artiklis 2 on määratletud konventsiooni rakendamissala. Võrreldes 1992. aasta konventsiooniga jääb konventsiooni kohaldamisala samaks. Lõikes 1 on sätestatud, et konventsioon kohaldub poolte suhetele mitmepoolsete kaastootmisprojektide elluviimisel nende riikide territooriumil. Täpsemalt on riigi territoriaalne tingimus reguleeritud konventsiooni artiklis 21. 9 https://www.riigiteataja.ee/akt/12754904 4 Sättega viidatakse, et konventsioon kehtestab rahvusvahelise õiguse reeglid eesmärgiga reguleerida vähemalt kolme riigi filmialaste teoste tootjate vahelisi suhteid. Konventsioon kehtib ka kahepoolsete ehk bilateraalsete kaastootmiste suhtes eeldusel, et riikide vahel ei ole sõlmitud kahepoolset filmialase kaastootmise lepingut ning kumbki riik ei ole konventsiooni artikli 22 kohaselt kehtestanud sätte osas reservatsiooni. Lõikes 1 nimetatud konventsiooniosaliste territooriumilt pärinevad mitmepoolsed kaastootmisprojektid ei viita, et eksisteerib üks asukohamaa kinnitus, vaid et iga kaastootmise riigi kohta kehtib vastav kinnitus. Konventsioonile saavad tugineda ainult need tootjad, kes on konventsiooniosalisest riigist pärit ning suudavad seda tõestada, näiteks konventsiooniosalise äriregistri kinnitusega. Lõige 2 sätestab konventsiooni rakendamise kaks üldreeglit. Esiteks, punkti a kohaselt kohaldub konventsioon nendele kaastootmisfilmidele, milles osaleb vähemalt kolm tootjat kolmest liikmesriigist ning film vastab konventsiooni artiklis 3 sätestatud kriteeriumitele (st mängu-, anima- ja dokumentaalfilmid, mis on mõeldud kinos levitamiseks). Teiseks, punkti b kohaselt kohaldub konventsioon nendele kaastootmisfilmidele, millel on lisaks kolmele liikmesriigile tootjaid ka konventsiooniga mitteliitunud riikidest, kui viimaste panus ei ületa 30% filmi kogueelarvest. Teisisõnu peavad konventsiooniosalise filmitootjad selleks, et konventsiooni saaks rakendada, panustama kaastootmisfilmi vähemalt 70% selle kogumaksumusest. Määramaks teose päritoluriiki, lähtutakse artikli 3 punktist c ja lisast 2, mis on konventsiooni lahutamatu osa. Lõige 3 piiritleb konventsiooni kohaldamisala, sätestades, et kahepoolse kaastootmise puhul kohalduvad täielikult riikide vahel sõlmitud kahepoolseid kaastootmisi reguleerivad lepingud. Seevastu mitmepoolsete kaastootmiste puhul kohalduvad kahepoolsed lepingud konventsiooniosaliste vahel vaid eeldusel, et need ei lähe konventsiooni sätetega vastuollu. Vastuolu korral kahepoolse lepingu ja konventsiooni vahel on konventsioon otsekohalduv ning vastuolus olevate sätetes puhul lähtutakse konventsioonis sätestatust. Lõike 4 kohaselt kohaldub konventsioon ka kahepoolsete suhete korral eeldusel, et kaastootvate konventsiooniosaliste vahel puudub kahepoolseid filmialase kaastootmissuhteid reguleeriv leping ning kumbki osapool ei ole teinud reservatsiooni artikli 22 kohaselt. Artikli 22 alusel võib riik deklareerida, et artikli 2 lõige 4 ei rakendu tema ning ühe või mitme konventsiooniosalise kahepoolsetele kaastootmissuhetele. Seni on reservatsiooni teinud Leedu ja Norra, kuid Eestil ei ole see kavas. Artiklis 3 defineeritakse konventsioonis kasutatavad mõisted. Punktis a defineeritakse filmi mõiste. Filmiks loetakse erineva pikkusega ja erinevate vahenditega toodetud filmid – eeskätt mängu-, anima ja dokumentaalfilmid –, mis on kooskõlas konventsiooniosalise filmitööstust reguleerivate õigusnormidega ning mõeldud kinos näitamiseks. Kui film ei peaks kinoekraanidele jõudma, siis selle tõttu ta oma kaastootmisfilmi staatust ei kaota. Konventsiooniga ei ole seni kasutatud filmi definitsiooni muudetud. Eesti siseriiklikus õiguses on filmi defineeritud autoriõiguse seaduse (edaspidi AutÕS) § 731 lõikes 2, mille kohaselt on film audiovisuaalne teos või liikuvad kujutised koos neid saatvate helidega või ilma helideta, mis teos ei ole. See definitsioon tugineb omakorda Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2006/116/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kaitse tähtaja kohta artikli 3 lõikele 3. See lähtub omakorda Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/115/EÜ rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas 5 artiklist 2(1)c. Kuna tegemist on üsna laia tõlgendamisvõimalust pakkuva määratlusega, ei ole vastuolude tekkimist konventsioonist tuleneva regulatsiooni rakendamisel ette näha. Punktis b defineeritakse mõiste „kaastootjad“: see on filmitootmisega tegelev ettevõtja või tootja, kes on registreeritud käesoleva konventsiooni poolte poolt ja kes on seotud kaastootmislepinguga. Senisega võrreldes ei ole konventsioon kaastootjate mõiste sisu muutnud. Punktis c defineeritakse mõiste „ametlikul kaastoodetud film“. 1992. aasta konventsioon defineeris siinkohal mõistena „Euroopa film“, mis pidi vastama konventsiooni lisa II tingimustele, kuid kuna uue konventsiooni eesmärk on avardada ka konventsiooni rahvusvahelist mõõdet ning hõlbustada mitte-Euroopa riikide kaasamist, on siinkohal loobutud mõistest „Euroopa film“ ja asendatud see üldisema väljendiga „ametlikult ühiselt toodetud film“. See peab vastama konventsiooni lisa II tingimustele. Lõikes 4 defineeritakse mõiste „mitmepoolne kaastootmisprojekt“: see on film, mille on tootnud vähemalt kolm kaastootjat kooskõlas artikli 2 lõikes 2 sätestatuga. Senisega võrreldes konventsioon mõiste tähendust ei muuda. II peatükk. Kaastootmisprojektidele kehtivad reeglid Artiklis 4 on käsitletud kaastootmisprojektide raames valminud filmide võrdsustamist kodumaiste filmidega. Lõige 1 sätestab tingimuse, mille kohaselt filmid, mis on valminud mitmepoolse kaastootmisprojekti tulemusena ning kuuluvad konventsiooni rakendusalasse, saavad õiguse kodumaistele filmidele antavatele soodustustele. 1992. aasta konventsiooni kohaselt kohaldati seda sätet Euroopa filmidele. Uues konventsioonis on sättest loobutud ning kaastootmisprojekte vaadatakse laiemalt. Soodustused (ingl benefits) ei ole konventsioonis defineeritud ega piiritletud, kuid praktikas tähendavad need eelkõige tootjate võimalust taotleda toetusi filmiprojektide teostamiseks ning kaastoodetavate teoste hõlmamist kodumaise teletoodangu ja tellitavate teenuste miinimummahu hulka, mis on paljudes riikides kvoodina määratletud. Nimelt on Eestis sarnaselt teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega televisiooniteenuse osutamisel reguleeritud minimaalne Euroopa teoste maht. Meediateenuste seaduse (edaspidi MeeTS) § 8 lõikes 3 on sätestatud, et televisiooniteenuse osutaja varub teleprogrammi aastamahust, millest on maha arvatud uudiste-, spordi- ja mänge sisaldavate saadete ning reklaami, otsepakkumise ja teleteksti maht, vähemalt 51% Euroopa päritoluga audiovisuaalsete teoste edastamiseks. MeeTSi § 11 lõige 1 kohaselt on Euroopa päritoluga audiovisuaalne teos Euroopa Liidu liikmesriigist pärinev teos; piiriülese televisiooni Euroopa konventsiooniosaliseks olevast kolmandast Euroopa riigist pärinev teos, või teos, mis on toodetud ühistoodanguna Euroopa Liidu liikmesriigi ja kolmanda riigi vahel sõlmitud lepingu raames ja vastab seal määratletud tingimustele. Järelikult võib konventsiooni alusel kaastootmisena valmiv film olla käsitletav Euroopa teosena. Lõike 2 kohaselt antakse toetus riigis, milles on kaastootja registreeritud. Eestis on kaastootmisfilmide toetuste andmine reguleeritud kultuuriministri 31. detsembri 2018 määrusega nr 25 „Filmikunsti arendamise, tootmise ja levitamise toetamise tingimused ja kord“ (edaspidi EFI määrus). Määruse rakendamise eest vastutab ja toetust annab Eesti Filmi Instituut. Samuti jagab filmide tootmiseks ja filmikunsti toetamiseks toetusi Eesti Kultuurkapital (edaspidi KULKA). 6 Praktikas on kaastootmise peamine toetaja aga EFI, kus vahendid on eraldatud vähemuskaastootmise toetamiseks. KULKA audiovisuaalse kunsti sihtkapitali tegevuse eesmärk on Eesti audiovisuaalkultuuri edendamine. See tähendab eestkätt filmide tootmise, filmiürituste korraldamise ja muude tegevuste toetamist, mis tugevdavad audiovisuaalkunsti kandepinda. Artiklis 5 määratletakse kaastootmisprojekti staatuse määramise tingimused. Lõigetes 1 ja 2 määratakse, et kaastootmisprojektid tuleb kinnitada kaastootjad registreerinud konventsiooniosaliste pädevates asutustes, milleks Eestis nimetatakse EFI. Kaastootmisprojekti staatuse saamise taotlused esitatakse kinnitamiseks pädevatele asutustele konventsiooni lisas I sätestatud taotlusmenetluse reeglite järgi. Pädeva asutuse otsus on lõplik, välja arvatud juhul, kui projekti elluviijad võetud kunstilisi, rahalisi või tehnilisi kohustusi ei täida. EFI hindab rahvusvahelisi kaastootmise projekte järgmiselt: kui toetust taotleb Eesti peatootja, on taotluses välja toodud peaprodutsendi (Eesti-poolne) ja kaastootjate andmed, nende osalused filmi rahastusplaanis, eelarve jagunemine kaastootjate vahel ning kirjalike kokkulepete koopiad, sh kaastootmislepingud või -memod, finantseerimis- ja kaasfinantseerimislepingud jm. Kui toetust taotleb Eesti vähemuskaastootja, on taotluses välja toodud peatootja (välismaise ettevõtja), peaprodutsendi (välismaise ettevõtja produtsendi), Eesti vastutava produtsendi ja teiste maade tootjate andmed, nende osalused filmi rahastusplaanis, eelarve jagunemine kaastootjate vahel ning kirjalike kokkulepete koopiad, sh kaastootmislepingud või -memod, finantseerimis- ja kaasfinantseerimislepingud jm. Eesti vähemuskaastootja loomingulist ja tootmisalast osalust kontrollitakse vähemuskaastootmise punktitabeli abil (konventsiooni lisa II) EFI kontrollib dokumentide sisu. Lõplik osaluste jagunemine kinnitatakse enne toetuse otsuse tegemist ja filmivõtete algust. Kinnituskirja filmi rahastusplaani vastavuse Euroopa Nõukogu filmialase kaastootmise konventsiooni tingimustele küsib alati Euroopa Nõukogu kultuuri toetuse fond Eurimages kõikide konventsiooniosaliste fondidest juhul, kui filmile on antud Eurimages’is toetus. Eurimages küsib sellist kinnituskirja kaks korda: enne toetuse esimest väljamakset ning lõpparuande kinnitamisel pärast filmi valmimist. Eurimages’i taotluses tuleb märkida ka kaastootmise punktid (et filmi teevad konventsiooniga ühinenud maad, mitte suures osas näiteks konventsiooniga mitteliitunud riik). Eestis neid punkte seni arvutatud ei ole, sest kõik kaastootmised on hõlmanud vaid Euroopa riike. Kui film ei taotle või ei saa Eurimages’i toetust, siis kodumaised filmifondid konventsioonile viitavaid rahastusplaanide kinnituskirju üksteisele ei saada. Kaastootmisi tehakse Euroopas tuhandeid ning nende kirjade saatmine tekitaks kõigile osapooltele ebamõistlikku halduskoormust. Seni eraldi menetlusreeglid kaastootmisfilmide staatuse kinnitamise kohta EFI määruses puuduvad. Määruse § 5 ja § 19 tuleb vastavate nõuetega täiendada (määruse eelnõu kavand p 3 ja 4). Lõike 3 kohaselt ei saa kaastootmisprojekti staatust anda filmidele, mis on pornograafilise sisuga, diskrimineerimist, viha või vägivalda õhutavad või inimväärikust solvavad. EFI määruse § 3 lõike 4 alusel ei anna EFI toetust muu hulgas pornograafilise sisuga, rassismi või vägivalda propageerivale projektile. Kavas on viidatud sätte sisu täpsustada ja sõnastada järgmiselt: „Toetust ei anta harrastusliku filmiloomingu, tellimus-, õppe-, promotsiooni- ja reklaamfilmi, telesaate, ajaviitemängude, ilmselgelt pornograafilise sisuga või diskrimineerimist, viha või vägivalda propageerivale või avalikult inimväärikust solvavale projektile.“ (määruse kavand p 2). 7 Võrreldes 1992. aasta konventsiooniga on laiendatud kaastootmisfilmi staatuse mitteandmise aluseid. 1992. aasta konventsioon nägi ette, et kaastootmisprojekti staatust ei anta filmile, mis on ilmselgelt pornograafilise sisuga või vägivalda propageeriv või inimväärikust solvav. Uue konventsiooniga on sinna lisatud diskrimineerimist või viha õhutavad filmid. Sarnaselt EFI-le ja konventsioonile ei eralda KULKA toetust filmi tootmiseks, mis on pornograafilise sisuga, vägivalda propageeriv, avalikult inimväärikust solvav, õhutab vaenu või vihkamist rahvuste või rasside vahel või on muul viisil seadusevastase sisuga10. Lõike 4 kohaselt antakse kaastootmisprojekti staatusest tulenevad soodustused kaastootjatele, kelle puhul on pädev asutus veendunud, et neil on projekti teostamiseks vajalikud tehnilised ja rahalised vahendid ning piisav erialane pädevus. Sätte eesmärk on tagada, et kaastootmisega tegelevad produtsendid on võimelised projekti ellu viima. Senisega võrreldes konventsioon muudatusi kaasa ei too. See on kaetud EFI määruse § 13 lõigetes 1 ja 2. Lõike 5 kohaselt tuleb osa konventsiooniosalisel nimetada pädevad asutused deklaratsioonis, mis esitatakse konventsioonile allakirjutamisel või ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andmisel. Dokumenti võib hiljem igal ajal muuta. Senisega võrreldes konventsioon muudatusi kaasa ei too. Konventsiooni ratifitseerimise seaduses nähakse ette volitusnorm valdkonna eest vastutavale ministrile (kultuuriministrile) pädeva asutuse määramiseks. Eestis on riigi asututud Sihtasutus Eesti Filmi Sihtasutus, kes on ellu kutsutud, et luua tingimused Eesti rahvusliku filmikultuuri arenguks, toetada Eesti professionaalsete filmide loomist, tootmist ja levitamist. EFI-l on olemas vajalik pädevus ja oskusteave, et täita konventsioonist tulenevaid kohustusi ja ülesandeid kohasel viisil. EFI on ka 1992. aasta konventsiooni kontekstis sama rolli seni juba täitnud ning on põhjendatud, et EFI nende ülesannete täitmist jätkab. Konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu kavand ja kultuuriministri käskkirja kavand on seletuskirjale lisatud. Artiklis 6 on reguleeritud kaastootjate panuse osakaalu kaastootmisfilmi rahastamises. Lõike 1 kohaselt ei või mitmepoolse kaastootmisprojekti väikseim panus olla alla 5% ja suurim panus ületada 80% filmitootmise kogumaksumusest. Kui väikseim panus on alla 20% või kui koostöö on üksnes rahaline, võib asjaomane pool vähendada rahalist toetust oma riigi toetusprogrammidest või subsideerimisest loobuda. Võrreldes praegu kehtiva regulatsiooniga on kaastootjate panuste osakaalu protsente muudetud. 1992. aasta konventsioon nägi ette, et väikseim panus ei või olla alla 10% ning suurim panus ei või ületada 70% filmitootmise kogumaksumusest. Sellised piirmäärad on muutunud väikeste riikide, kus kinotööstus on haavatavam ja sageli alarahastatud, osalemise (eelkõige ambitsioonikates) kaastootmisprojektides keeruliseks. Seetõttu on muudetud, et väikseim võimalik panus on 5% ning suurim panus 80% filmitootmise kogumaksumusest. Kuna suurtel riikidel on rohkem kogemusi, võimaldab alampiiri alandamine anda väikeste riikide filmitootjatele väärtuslikke kogemusi ja kasulikke kontakte. Samuti aidata neid seeläbi rahaliselt ja loominguliselt. Väiksem lävend muudab atraktiivsemaks kaastootmist nende riikide filmtootjatega, kelle avalik filmirahastus on väiksem. 10 https://www.kulka.ee/sihtkapitalid/audiovisuaalne-kunst/raha-jagamise-kord-kehtiv-alates-15-04-19 8 Lõikes 2 sätestatakse, et kui konventsioon asendab kahe riigi vahelist ehk bilateraalset kaastootmise kokkulepet, ei tohi väikseim panus olla alla 10% ja suurim panus ületada 90% kogumaksumusest. Võrreldes 1992. aasta konventsiooniga on konventsioon muutnud paindlikumaks ka kahepoolsete lepingute panuseid, tuues minimaalse nõutava panuse 20%-lt 10%-ni ja maksimaalse nõutava panuse 80%-lt 90%-ni. Kui väikseim panus on alla 20% või kui koostöö on üksnes rahaline, võivad riigid toetusi vähendada või selle andmisest keelduda. Artiklis 7 määratletakse kaastootjate õigused filmile. Lõike 1 kohaselt peab kaastootjale tagama filmi varaliste ja mittevaraliste õiguste ühise omandi. Pooltevahelise lepinguga reguleeritakse küsimused filmi originaali säilitamise osas ning igale kaastootjale tagatakse sellele vaba juurdepääs. Võrreldes 1992. aasta konventsiooniga on säte ümber sõnastatud. 1992. aasta konventsioonis on sätestatud, et kaastootjale peab olema tagatud originaalpildi ja -heli ühine omand. Kaastootmise eesmärk on luua ühine omand kõigi filmi õiguste kohta, mis on vajalikud teose tootmiseks, levitamiseks ja kasutamiseks. Sellega seoses kavandatakse EFI määruse lõike 1 punkti 4 muuta järgmiselt: vähemuskaastootmise toetus Eesti filmitootjale rahvusvahelise täispika mängufilmi, täispika dokumentaalfilmi, täispika animafilmi või lühianimafilmi projektis osalemiseks tingimusel, et projekti peatootja ei ole Eestis registreeritud juriidiline isik ja Eesti filmitootjale kuuluvad filmi varalised autoriõigused ühise omandina teiste projektis osalenud kaastootjatega. Rahvusvahelises vähemuskaastootmises valmiv film on eestikeelsete subtiitritega või eestikeelne ning linastub Eesti kinodes ühe aasta jooksul pärast filmi rahvusvahelist esilinastust (määruse eelnõu kavand p 1). Lõike 2 kohaselt hõlmab pooltevaheline kaastootmisleping ka kaastootja juurdepääsuõigust materjalile ning filmi originaalile koopiate tegemiseks. Ligipääs materjalidele hõlmab enamat kui lõpetatud teost selle originaalkeeles – lisaks kõiki teisi materjale, mis on vajalikud teose tõlkimiseks teistesse keeltesse. Samuti lepivad kaastootvad pooled kokku originaalteose hoiustamise koha, mis on igale kaastootjale vabalt ja tasuta ligipääsetav. Filmitööstuse praktikas lepitakse tingimustes kokku kaastootmise lepingus. EFI kontrollib vastavate lepingutingimuste olemasolu toetuse taotluse menetlemisel. EFI teeb sellisel juhul toetusotsuse kõrvaltingimusega ning selle osaks on dokumentide nimekiri, mida nõutakse lõpliku otsuse tegemiseks (EFI määrus § 14 lg-d 4 ja 5). Artiklis 8 määratletakse kaastootmisfilmide tehniline ja kunstiline osalus. Võrreldes 1992. aasta konventsiooniga jääb artikkel samaks. Lõike 1 kohaselt hõlmab iga kaastootja panus tehnilist ja kunstilist osalemist. Kaastootja riigi kunstilise ja tehnilise personali osalus filmiprojektis peab olema proportsionaalne selle riigi investeeritud summaga. Kui panused ei ole proportsionaalsed, võivad konventsiooniosalise pädevad asutused jätta filmile kaastootmise staatuse andmata. Konventsiooniosalise pädevad asutused tõlgendavad kaastootja kunstilist ja tehnilist osalemist siseriiklikust õigusest ja filmitööstuses kehtestatud standarditest lähtuvalt (EFI määrus § 13 lg 2). Lõike 2 kohaselt peab filmimisel osalev tehniline ja oskustööliste personal koosnema nende riikide kodanikest, kes on kaastootmisprojektis kaastootjad ning ka järeltootmine peab toimuma nendes riikides. Selle piirangu eesmärk on vältida olukorda, kus filmivõtetel kasutatakse tööjõudu 9 välisriikidest, kelle kaitstus võib olla kehvem kui kohalikel töötajatel. Seetõttu võib konventsiooniosaline sätestada, et residendist mittekodanikud on kodanikega võrdsustatud. Juriidilised isikud, kes on asutatud konventsiooniosalises riigis ning panustavad kaastootmisprojekti, on konventsiooni mõttes samuti kodanikud. EFI määruse § 21 punkti 9 kohaselt on vähemuskaastootmise toetuse saaja kohustatud kulutama majandustegevusele Eestis sellele filmiprojektile eraldatud EFI toetusest 100%. Artiklis 9 määratletakse osalus kaastootmisprojektis ainult rahalise osaluse korral. Lõike 1 kohaselt võib projektile anda kaastootmisprojekti staatuse, kui see panustab projekti vaid rahaliselt, kuid ainult eeldusel, et on täidetud lõike 1 punktides a–d sätestatud tingimused. Konventsiooni eesmärk ei ole soodustada kaastootmisi, milles üks või mitu osalist osaleb ainult rahaliselt. Artiklis 8 sätestatud proportsionaalne kunstiline, tehniline ja rahaline osalus on üldreegliks, millest kõrvalekaldumine on võimalik pigem erandlikel juhtudel. Pakkumaks õiguslikku raamistikku ka sellistele kaastootmise projektidele, kus filmi kultuurilise identiteedi säilitamiseks on vajalik teha sarnaseid kunstilised otsused läbivalt, saab kaastootmise staatust omistada ka riigile, kes osaleb projektis ainult rahaliselt. Antud küsimuses on otsustussõigus konventsiooniosalise pädeval asutusel. Eestis teeb vastava otsuse EFI. EFI määrus ei välista toetuste andmist kaastootmisfilmidele, millesse teise riigi kaastootja panustab ainult rahaliselt. Määruse § 5 lõike 13 kohaselt peab vähemuskaastootmise toetuse taotluses olema eraldi välja toodud Eesti osapoole eelarve ja rahastusplaan. Kaastootjad peavad siiski arvestama, et kui kaastootmisfilmi puhul on ühe kaastootja panus ainult rahaline ja ületab 25% või on alla 10% filmi kogueelarvest, ei saa sellist filmi lugeda kaastootmisfilmiks konventsiooni mõistes. Lisaks on võrreldes 1992. aasta konventsiooniga uuendatud konventsiooni artikli 9 lõike 1 punkti c ja loobutud nõudest arendada Euroopa identiteeti. See on asendatud nõudega aidata arendada kultuurilist mitmekesisust ja kultuuride vahelist dialoogi. Lõige 2 näeb ette, et kaastootmisprojektid kvalifitseeruvad kaastootmisprojekti staatusele üksnes siis, kui pädevad asutused on andnud oma kinnituse, arvestades seejuures konventsiooni artikli 10 sätetega. Iga kaastootmisprojekti tuleb hinnati eraldi, võttes arvesse konkreetse asja olusid. Artiklis 10 sätestatakse üldise tasakaalu põhimõte. Paljudes riikides, nagu Eestiski, saab filmitööstus taotleda kaastootmise projektide teostamiseks toetust avalikest vahenditest. Käesolev säte annab võimaluse konventsiooniosalisel nõuda, et filmiprojekti rahaline, kunstiline ja tehniline tasakaal säilitatakse või taastatakse, kui konventsiooniosalise hinnangul on selle riigi kunstiline, tehniline ja rahaline tasakaal ebaproportsionaalseks muutunud. Lõike 1 kohaselt peavad poolte filmialased suhted olema üldises tasakaalus nii kaastootmisfilmi projekti investeeritud raha kui ka tehnilise ja kunstilise osaluse vallas. Tasakaalupõhimõtet tuleb tõlgendada paindlikult ja avatuna. EFI määruses on vastav põhimõte sätestatud § 13 lõikes 2, mille kohaselt hinnatakse vähemuskaastootmise toetuse taotluse puhul lisaks filmi teemale, sisulistele ja 10 kunstilistele kavatsustele, eelarvele ja rahastusplaanile, levile, festivalide potentsiaalile ning taotleja varasematele filmialastele kogemustele ja tulemustele ka Eesti tootja loomingulist ja tehnilist osalust. Lõikes 2 nähakse ette võimalus, et pool võib keelduda edasisest kaastootmisest kuni tasakaalustatud filmialaste suhete taastamiseni. Artiklis 11 sätestatakse kaastootmisprojektis oleva personali riiki sisenemise ja seal ajutiselt elamise põhimõtted. Konventsiooniga nähakse ette, et iga konventsiooniosaline hõlbustab riikide vahel kaastootmisfilmide võttemeeskonna ja varustuse liikumist. Abi hõlmab eelkõige riiki sisenemist, seal elamist ja tööloa saamist. Samuti peab konventsiooniosaline lubama ajutiselt importida ja reeksportida varustust, mis on vajalik filmi tootmiseks ja levitamiseks. Võrreldes 1992. aasta konventsiooniga sätet muudetud ei ole. Artiklis 12 määratletakse kaastootmises osalenud riikide äramärkimine. Lõigetes 1–2 sätestatakse, et kaastootmisena valminud filmides tuleb ära märkida kõik osalenud riigid, seda filmi tiitrites, reklaammaterjalides ja filmi näitamisel. Filmitööstuse praktikas lepitakse märkimine kokku kaastootmislepingutes. Võrreldes 1992. aasta konventsiooniga sätet muudetud ei ole. Artiklis 13 sätestatakse kaastootmisfilmi eksport. 1992. aasta konventsioon näeb ette, et kui kaastootmisfilm eksporditakse riiki, kus filmiimpordile on kehtestatud kvoodid ning ühel kaastootjal ei ole õigust sinna filme vabalt importida, lisatakse kaastootmisfilm selle riigi kvoodile, kellel oli suurem osalus. Kui riikide osalus kaastootmisfilmi tootmisel on olnud võrdne, lisatakse film selle riigi kvoodile, kellel on paremad võimalused filmi ekspordiks kõnealusesse riiki. Kui eelnevat ei saa rakendada, lisatakse kaastootmisfilm selle poole kvoodile, kust on pärit režissöör. Võrreldes praegu kehtiva konventsiooniga jääb uue konventsiooniga kirjeldatud olukord samaks. Eestis mainitud kvoote ei ole. Artiklis 14 sätestatakse konventsiooniosalise pädeva asutuse õigus nõuda kaastootjalt filmi lõppversiooni, mis on selle poole keeles. 1992. aasta konventsiooni kohaselt võib pädev asutus nõuda kaastootjalt filmi koopiat. EFI määruse § 3 punkti 4 kohaselt on rahvusvahelises vähemuskaastootmises valmiv film eestikeelsete subtiitritega või eestikeelne ning linastub Eesti kinodes ühe aasta jooksul pärast filmi rahvusvahelist esilinastumist. Artiklis 15 reguleeritakse festivalidega seonduv. Nii 1992. aasta konventsioon kui ka uus konventsioon näevad ette, et rahvusvahelistel festivalidel näitab filme see pool, kus on registreeritud suurima osalusega kaastootja. Võrdse osaluse puhul näitab kaastootmisfilmi see pool, kust on pärit režissöör. Filmitööstuse praktikas lahendatakse need küsimused kaastootmislepingus. 11 III peatükk. Lõppsätted Artiklis 16 on määratletud konventsiooni mõju. Lõigetes 1–2 sätestatakse, et konventsioon asendab konventsiooniosalistele 1992. aasta konventsiooni. Seni, kuni konventsiooniosaline ei ole ratifitseerinud uut konventsiooni, kehtib tema suhtes 1992. aasta konventsioon. Konventsiooniosaliste vahelistele suhetele, kus üks on konventsiooni pool ning teine 1992. aasta konventsiooni pool, kohaldub jätkuvalt 1992. aasta konventsioon. Uut konventsiooni kohaldatakse konventsiooniosaliste vahel vaid siis, kui need on selle ratifitseerinud. 1992. aasta konventsioon jääb paralleelselt uue konventsiooniga kehtima ning selle kehtima jäämine on ka Eesti huvides, sest see reguleerib tulevikus suhteid nendega, kes konventsiooniga ühinenud ei ole. Kuna Eesti huvides on filmialase kaastootmise tagamine võimalikult paljude riikidega, ei ole kirjeldatud olukorras mõistlik 1992. aasta konventsiooni denonsseerida. Artiklis 17 määratletakse järelmeetmed ja muudatused konventsiooni lisades. Lõikes 1 sätestatakse, et Euroopa filmialaste ja audiovisuaalsete teoste ühise tootmise ja levitamise toetusfondi Eurimages’i juhatus vastutab konventsiooni järelmeetmete eest. 1992. aasta konventsioon järelmeetmete mehhanismi ette ei näinud. Euroopa Nõukogu 11 kaastootmisfondi Eurimages’i juhatusele antakse pädevus konventsiooni üle järelevalve teostamiseks ning konventsiooni lisades I ja II märgitud filmitööstuse praktika ühtlustamiseks. Eurimages on 1988. aastal loodud toetusfond, mille eesmärk on toetada Euroopa filmitööstust tootmise ja turundamise kaudu. Eurimages’i töös osaleb 39 Euroopa riiki, mille seas ka Eesti, kes ühines sellega 2004. aastal.12 Toetusfond Eurimages on toetanud mitmeid Eesti kaastootmisfilme – näiteks filme „Mandariinid“, „November“, „Supilinna salaselts“, „Skandinaavia vaikus“, „Viimased“ ja „Vehkleja“. Lõikega 2 nähakse ette, et konventsiooni pool, kes ei ole Eurimages’i liige, võib olla Eurimages’i juhatuses esindatud ühe häälega. Vajadus selle järele tuleneb asjaolust, et konventsiooni pool ei pruugi olla Eurimages’i liige ning seetõttu ei ole konventsiooniosaline seal esindatud. Selle küsimuse lahendamiseks võimaldatakse konventsiooniosalisel saata üks või mitu delegaati Eurimages’i juhatuse koosolekutele, kui juhatus arutab konventsiooniga talle määratud ülesandeid. Iga pool kannab oma delegaatide kulutused ise ning iga konventsiooniosaline on esindatud ühe häälega. Lõige 3 täpsustab Eurimages’i juhatuse võimalusi konventsiooni tõhusaks kohaldamiseks. Eurimages’i juhatusel on pädevus teha ettepanekuid poolte vahelise kaastootmise soodustamiseks. Võrreldes 1992. aasta konventsiooniga on tehtud muudatus, mille kohaselt on toetusfondi juhatusel õigus teha ettepanekuid parema praktika juurutamiseks liikmesriikide vahel ning sõnastada ettepanekuid liikmesriikide taotluste ja konventsiooni rakendamise suhtes. Lõigetes 4–5 sätestatakse, et konventsiooni lisade ajakohasuse tagamiseks võib muudatusettepanekuid esitada iga konventsiooniosaline, Ministrite Komitee või Euroopa filmialaste ja Eurimages’i juhatus. Ettepanekud edastab konventsiooni pooltele Euroopa Nõukogu peasekretär. 11 The Board of Management of the European Support Fund for the Co-production and Distribution of Creative Cinematographic and Audiovisual Works „Eurimages“ 12 https://www.riigiteataja.ee/akt/807340 12 Pärast vastava muudatusettepaneku esitamist ja pooltega konsulteerimist võib Ministrite Komitee Euroopa Nõukogu põhikirja artikli 20 punktis d ettenähtud häälteenamusega muudatuse vastu võtta. Muudatus jõustub aasta jooksul arvates selle pooltele edastamisest. Kuni jõustumiseni võib pool edastada peasekretärile vastuväited muudatuse jõustumisest tema suhtes. Lõigetes 6–7 sätestatakse, et kui Euroopa Nõukogu peasekretärile esitab vastuväite muudatuse jõustumise kohta vähemalt kolmandik pooltest, siis muudatus ei jõustu. Kui poolte hulk, kes teatavad vastuväidetest, on kolmandikust väiksem, siis muudatus vastuväite esitanud poolte jaoks ei jõustu. See tähendab, et muudatus jõustub vaid nende poolte jaoks, kes vastuväidet ei esitanud. Lõikega 8 täpsustatakse vastuväite ja muudatuse jõustumise osa. Kui muudatus on kooskõlas konventsiooni artikli lõigetega 5 ja 7 ning osapool on teatanud vastuväitest, võib see poole suhtes jõustuda, kui pool teavitab Euroopa Nõukogu peasekretäri muudatusega nõustumisest. Konventsioon näeb ette võimaluse, mille kohaselt võib pool vastuväite igal ajal tagasi võtta. Muudatus jõustub poole suhtes järgmise kuu esimesel päeval arvates sellest, kui ta Euroopa Nõukogu peasekretäri nõustumisest teavitas. Lõige 9 on seotud käesoleva paragrahvi lõigetega 4 ja 5. Nende kohaselt on võimalik konventsiooni lisade muutmine, mille kord on eelpool lahti selgitanud. Lõikest 9 nähtub, et kui muudatusettepanek on vastu võetud, ei ole osapoolel või Euroopa Liidul end konventsiooniga võimalik siduda, olemata nõus muudatuste vastuvõtmisega. Artiklis 18 reguleeritakse konventsiooni allakirjutamine, ratifitseerimine ja heakskiitmine. Lõike 1 järgi on konventsioon avatud allakirjutamiseks Euroopa Nõukogu liikmesriikidele ning teistele Euroopa kultuurikonventsiooni osalistele. Teised Euroopa kultuurikonventsiooni osalised“ saavad nõusolekut konventsiooniga sidumiseks avaldada kahel viisil. Lõike 1 punkti a kohaselt võib riik avaldada nõusoleku konventsiooniga sidumiseks konventsiooni allakirjutamisega ratifitseerimis- või heakskiitmistingimuseta. Lõike 1 punkti b kohaselt võib riik seda teha ka allakirjutamisega ja sellele järgneva ratifitseerimise või heakskiitmisega. Eesti ratifitseerib konventsiooni. Lõike 2 alusel antakse ratifitseerimis- või heakskiitmiskiri hoiule Euroopa Nõukogu peasekretärile. Artiklis 19 käsitletakse konventsiooni jõustumist ja jõustumise tingimusi. Lõike 1 kohaselt jõustub konventsioon selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele päevast, mil kolm riiki, kelle seas on vähemalt kaks Euroopa Nõukogu liikmesriiki, on väljendanud nõusolekut lugeda end konventsiooniga seotuks. Konventsioon jõustus 1. oktoobril 2017. Lõike 2 kohaselt jõustub konventsioon riigi suhtes, kes on nõusolekut konventsiooniga seotuse kohta väljendanud hiljem, kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele allakirjutamise päevast või ratifitseerimis- või heakskiitmiskirja deponeerimise päevast. Nimekiri konventsiooniga ühinenud praegustest liikmesriikidest on esitatud käesoleva seletuskirja sisukokkuvõttes. Artiklis 20 selgitatakse mitteliikmesriikide ühinemist. 13 Lõigetega 1–2 nähakse ette, et pärast konventsiooni jõustumist ja pooltega konsulteerimist võib Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee teha ühinemisettepaneku kas riigile, kes ei ole Euroopa Nõukogu liige, või ka Euroopa Liidule. Ühinemisettepanek tehakse juhul, kui see on otsusega ja Ministrite Komitee istungil ühehäälselt vastu võetud. Iga ühineva riigi või Euroopa Liidu kohta jõustub konventsioon selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele päevast, mil nad andsid hoiule ühinemiskirja Euroopa Nõukogu peasekretäri juures. Võrreldes 1992. aasta konventsiooniga on laiendatud nende riikide hulka, kellel on konventsiooniga ühinemine võimalik. 1992. aasta konventsioonis oli sätestatud, et konventsiooniga võib ühineda mistahes Euroopa riik, kes ei ole Euroopa Nõukogu või Euroopa Majandusühenduse liige. Sellega võimaldatakse konventsiooniga ühinemist ka riigile, kes ei ole Euroopa Nõukogu liige ja keda on konventsioonis ettenähtud korras kutsutud sellega ühinema. Konventsiooniga liitumine eeldab, et riik on varem ühinemise vastu huvi üles näidanud. Muudatuse põhjused olid järgmised kaalutlused: 1) suurenenud hulk kahepoolseid kaastootmise kokkuleppeid Euroopa ja mitte-Euroopa riikide vahel; 2) üldine suurenenud rahvusvahelistumine nii projektide rahastuse kui ka avaliku rahastuse kontekstis. Näiteks Eurimages lubab juba alates 2014. aastast mitte-Euroopa riikidel fondiga ühineda; 3) aja jooksul on enamik Euroopa Nõukogu konventsioone avatud ühinemiseks mitte-Euroopa riikidele. Artiklis 21 sätestatakse territoriaalne tingimus. Lõike 1 kohaselt võib iga riik allakirjutamisel või ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andmisel täpsustada territooriumi või territooriumid, mille suhtes käesolevat konventsiooni rakendatakse. Eestil puudub vajadus sellekohase täpsustuse tegemiseks. Lõikega 2 nähakse ette võimalus, millega konventsiooniosaline võib hiljem igal ajahetkel laiendada deklaratsioonis nimetatud territooriumile. Selleks tuleb riigil esitada Euroopa Nõukogu peasekretärile vastavasisuline deklaratsioon. Sellise territooriumi suhtes jõustub konventsioon selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele päevast, mil peasekretär sai käesolevas lõikes nimetatud deklaratsiooni. Lõikega 3 on loodud võimalus eelmistes lõigetes esitatud deklaratsioon igal ajal tagasi võtta. Selleks tuleb riigil esitada Euroopa Nõukogu peasekretärile vastavasisuline teade. Tagasivõtmine jõustub päevast, mis järgneb kolme kuu möödumisele päevast, mil peasekretär tagasivõtmise teate kätte sai. Artiklis 22 nähakse ette reservatsioonid. Konventsiooni kohaselt saab teha kahte liiki reservatsioone. Esiteks on võimalik välistada artikli 2 lõike 4 kohaselt konventsiooni kohaldumine kahepoolsete kaastootmiste suhtes. Teiseks on võimalik näha ette reservatsioon artikli 9 lõike 1 punktist a, millega sätestatakse ainult rahalise osalusega kaastootmiste maksimaalne rahaline panus. Eestil ei ole kavas reservatsioone teha. 14 Riik, kes on reservatsiooni teinud, võib selle igal ajal tagasi võtta. Reservatsiooni tagasivõtmiseks tuleb riigil esitada sellekohane teade Euroopa Nõukogu peasekretärile. Tagasivõtmine jõustub päevast, mil peasekretär teate kätte sai. Artiklis 23 on määratletud denonsseerimise tingimused. Lõigete 1–2 järgi võib riik igal ajal konventsiooni denonsseerida, edastades sellekohase teate Euroopa Nõukogu peasekretärile. Denonsseerimine jõustub päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele päevast, mil peasekretär teate kätte sai. Artiklis 24 on sätestatud Euroopa Nõukogu liikmesriikide, Euroopa Liidu ja konventsiooniosaliste teavitamine Euroopa Nõukogu peasekretäri poolt. Võrreldes kehtiva konventsiooniga on lisandunud teavitamine liikmesriikide tehtud reservatsioonidest. Filmialase konventsiooni lisad Konventsiooni lahutamatud osad on kaks lisa. Neist esimene käsitleb konventsiooniosaliste taotlusmenetlust ja teine sobiva filmi määratlust. Lisa I. Taotlusmenetlus Lisas I on määratud pädevale asutusele esitatavad dokumendid, dokumentide esitamise tähtaeg ning kaastootmisprojekti staatuse andmine. 1992. aasta konventsioon nägi ette üheastmelise kaastootmisprojekti staatuse andmise protsessi. Võrreldes sellega on kaastootmisprojekti staatuse andmine muutunud kaheastmeliseks. Esmalt tuleb esitada vajalikud dokumendid enne filmivõtete algust ning filmi valmimise järel tehakse lõplik otsus kaastootmisprojekti saatuse andmise kohta. Säärane muudatus järgib paremini pädevate asutuste senist praktikat. Konventsiooni lisaga I on seotud määruse kavandi p-d 3 ja 4. Taotlus ja muud dokumendid, mille esitamist nõutakse, tuleb võimaluse korral esitada pädeva asutuse keeles, kellele need esitatakse. Keeleseaduse § 10 lõike 1 alusel toimub riigiasutuse, sh riigi asutatud sihtasutuste asjaajamine eesti keeles. Lisa II. Sobiva filmi määratlus Konventsiooni lisas II on määratletud kvalifitseeriva filmi definitsioon. Konventsiooni lisale II viidatakse konventsiooni artikli 3 punktis c, mille kohaselt on ametlikult ühiselt toodetud film teos, mis vastab konventsiooni lisa II tingimustele. Lisas II eristatakse mängufilmi, animafilmi ja dokumentaalfilmi. Punktides 1–2 ja nende juurde kuuluvas tabelis on määratletud mängufilmi kvalifitseerimise tingimused. Mängufilm kvalifitseerub kaastootmisena, kui see saab vähemalt 16 punkti 23 võimalikust punktist. Kui mängufilm saab vähem kui 16 punkti, võib see saada sellegipoolest kaastootmisprojekti staatuse, kui pädevad asutused teevad vastava otsuse pärast omavahelist konsulteerimist. Punktides 3–4 ja nende juurde kuuluvas tabelis on määratletud animafilmi kvalifitseerimise tingimused. Animafilmina kvalifitseerub teos, mis saab vähemalt 15 punkti 23 võimalikust punktist. 15 Kui animafilm saab vähem kui 15 punkti, võib see saada kaastootmisprojekti staatuse, kui pädevad asutused teevad vastava otsuse pärast omavahelist konsulteerimist. Punktides 5–6 ja nende juurde kuuluvas tabelis on määratletud dokumentaalfilmi kvalifitseerimise tingimused. Dokumentaalfilmina kvalifitseerib teos, mis saab asjakohastest punktidest vähemalt 50%. Asjakohased on punktid, mida saab filmi suhtes tegelikult kohaldada. Näiteks kui dokumentaalfilm ei ole vajanud heliloojat, võib selle eest anda ühe punkti. Kuna dokumentaalfilmid on eriilmelised, võib juhtuda, et dokumentaalfilmi hindamiseks ette nähtud kõiki elemente ei ole võimalik tabelis toodud alustel hinnata. Kui dokumentaalfilm saab punktidest vähem kui 50%, võib see saada kaastootmisprojekti staatuse, kui pädevad asutused teevad vastava otsuse. Võrreldes 1992. aasta konventsiooniga eristatakse nüüd konventsiooni lisas II filme nende liikide alusel. Selliselt arvestatakse enam filmiliikidega ning neist tingitud eripäradega, mis tagavad filmide võrdsema ja õiglasema hindamise. Juhul kui tekib olukord, kus produtsendid on uuendatud konventsiooniosalistest ja kohaldatakse uuendatud konventsiooni, kuid tootmiseks kasutatakse personali ja vahendeid, mis pärinevad 1992. aasta konventsiooni osapooltelt, lähtub konventsiooniosalise pädev asutus kaastootmisprojekti hindamisel konventsiooni hindamistabelist. 1992. aasta konventsiooni tingimustega arvestatakse niivõrd, kui see on võimalik. Muutunud on ka punktide määrad. Tulenevalt režissööri kasvavast osatähtsusest antakse mängu- ja dokumentaalfilmide hindamisel režissööri eest varasema 3 punkti asemel 4 punkti. Stsenaristi osakaalupunktid on jäänud samaks ehk 3 punktile. Stsenaristi osakaalupunkte võib jaotada kodakondsuse alusel või erinevate autorite (originaalidee autor, dialoogide autor jne) vahel. Võttegrupi osas on arvestatud konventsioonis tehnika ja filmitööstuse arenguga ning seetõttu on osakaalupunktid mängufilmidele ette nähtud näiteks ka visuaalsete efektide eest. Võttekohta arvestatakse vaid juhul, kui stuudiot ei ole kasutatud. Animafilmide kriteeriumite aluseks on võetud toetusfondi Eurimages’i rahalise toetuse eraldamise kriteeriumid, mida on konventsioonis kohaldatud paindlikumalt, ning valdkonna spetsialistide soovitused. Hindamistabeli kohaselt tuleb 3 osakaalupunkti saamiseks kanda konventsiooniosalistel vähemalt 75% animatsiooni kuludest. Seejuures annab 25% täitmine ühe punkti. Näiteks kui konventsiooniosalised kannavad 50% kuludest, antakse neile 2 punkti 3st. Dokumentaalfilmi hindamistabelis on suurendatud ühe punkti võrra režissööri punkte, rõhutamaks tema olulisust dokumentaalfilmi tegemisel. Stsenaristi osakaalupunkte on seevastu vähendatud, mis peegeldab dokumentaalfilmides tema osatähtsuse vähesust. 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõus ega lepingu eelnõus ei kasutata kehtivates õigusaktides varem kasutamata termineid. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu on vastavuses Euroopa Liidu õigusega. 6. Korralduse mõjud 16 Käesolevas peatükis hinnatakse konventsiooni heakskiitmise mõjusid mõjuvaldkondade kaupa. 6.1 Sotsiaalsed ja demograafilised mõjud. Mõju kultuurile Sihtrühm: filmivaatajad Mõju kirjeldus ja hinnang mõju olulisusele: Konventsioon loob paremad võimalused väiksema toetustega riikide filmitootjatel rahvusvahelistes projektides osalemiseks, mistõttu laieneb eelduslikult filmide valik, kus Eesti filmitegijad osalevad ja mida saab lugeda „Eesti filmiks“. Nimelt võib uue konventsiooniga olla väikseim panus vähemalt 5% kaastootmisfilmi kogumaksumusest ning suurim kuni 80% kogumaksumusest. Sellega luuakse väikeriikidele, kus filmitööstus on rahastatud väikeses mahus, paremad võimalused osaleda suurtes filmiprojektides ning omandada seeläbi kasulikke kogemusi ja kontakte. Eeltoodust tulenevalt võib eeldada teatavat positiivset mõju kultuurivaldkonnale ja kultuurialasele suhtlusele. Samuti laieneb eelduslikult filmivaatajate jaoks filmide hulk, kus Eesti on osalenud ning kus seeläbi kandub edasi ka Eesti kultuur. Samas tuleb silmas pidada, et EFI rakendatav vähemuskaastootmistele suunatud taotlusvoor on võrreldes teiste voorudega väiksema mahuga. Lisaks on praegu Eesti filmidest kaastoodangud vaid 39%, mistõttu enamiku Eesti publikule toodetud filme on tootnud Eesti enda tootjad. Kokkuvõttes ei ole mõju oluline. 6.2 Majanduslikud mõjud. Mõju ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtete tegevusele Sihtrühm: filmitootjad, muud filmitootjatele tugiteenuseid pakkuvad ettevõtjad ja isikud Mõju kirjeldus ja hinnang mõju olulisusele: Kaastootmise piirmäära alandamine (väiksem lävend 5%) omab positiivset mõju Eesti filmitootjatele, kes osalevad kaastootmisfilmide tootmises. 1992. aasta konventsiooni kohaselt oli madalaim lävend kaastootmises osalemiseks 10%, mida on Eesti filmitööstuse rahastuse juures keeruline saavutada. EFI vähemuskaastootmise eelarve on 2019. aastal 500 000 eurot, mis on pärast 2017. aastat peaaegu kahekordistunud (2017. a-l oli 280 000 eurot), kuid arvestades, et mängufilmide eelarve Euroopas on keskmiselt 3,17 miljonit eurot 13 , ei ole EFI-l võimalik anda 10% toetust isegi kahele kaastoodetavale mängufilmile aastas. Aastatel 2015–2019 on rahvusvahelisi kaastootmisi peatootjana või vähemuskaastootjana läbi viinud 14 mängufilmide tootjat (Allfilm, Amrion, Homeless Bob Production, Nafta Films, Stellar Film, Taska Production, Alasti Kino, Three Brothers, Meteoriit, F Seitse, Kopli Kinokompanii, Exitfilm, Münchhausen Production ja Orbital Vox), viis dokumentaalfilmide tootjat (Pimik, Vesilind, Traumfabrik, Film Tower Kuubis, Kultusfilm) ja viis animafilmide tootjat (A Film Eesti, Nukufilm, Joonisfilm, Fork, Chintis Lundgreni Animatsioonistuudio). Huvi kaastootmise vastu on üles näidanud veel kuus tootmisettevõtet. Kaastootmine on olnud hädavajalik keskmiste ja suure-eelarveliste eesti filmide tegemisel, sest ainuüksi Eesti rahastusega neid filme sündida ei saaks. Seega on kaastootmine peamine filmide tootmisviis keskmiste ja suuremate eelarvetega filmide puhul. Eesti filmid vajavad välispartnereid vähemuskaastootjateks ning välispartnerid vajavad vähemuskaastootjaks omakorda Eestit. 13 Fiction Film Fincancing in Europe. A sample analysis of films released in 2016, European Audiovisual Observatory, lk 45, tabel 8 17 Seetõttu omab kirjeldatud lävendi muutus Eesti filmitootjatele positiivset mõju, sest EFI saab aastas toetada senisest enam projekte. Suurem kaastootmiste hulk mõjub positiivselt tööhõivele ja aitab tuua filmivaldkonda täiendavat oskusteavet, mis omakorda arendab valdkonda erialaliselt. Seoses kunstilise ja tehnilise ametikohtade loetelu laiendamisega võib Eesti filmitootjate jaoks tekkida võimalus meelitada Eestisse täiendavaid filmivaldkonna teenuseid. Kuna kaastootmisfilmide staatuse saavad ka filmid, mis on loodud koos konventsiooniga mitteliitunud riikidega, võimaldab see Eesti filmitootjatel osaleda laiemalt kui vaid konventsiooniosaliste filmiprojektides. Kuivõrd võib eeldada suurenevat filmialast kaastootmist Eesti filmitootjatega, omab konventsiooniga liitumine mõju ka ettevõtjatele ja teistele isikutele, kes filmitootjatele tugiteenuseid pakuvad. Vaatamata eeltoodud võimalikele positiivsetele mõjudele puudutavad konventsiooniga tehtud muudatused vaid selliseid kaastootmise projekte, mis praeguste tingimuste kohaselt kaastootmise staatust ei saaks või milles ei oleks rahalistel kaalutlustel võimalik osaleda. Aastatel 2015–2018 linastunud filmidest on EFI toetanud kokku 19 filmi vähemuskaastootmist, millest 11 olid mängu-, üks anima- ja seitse dokumentaalfilmid. EFI toetused moodustasid filmi eelarvetest keskmiselt 9%. Peatootjamaad on seni olnud peamiselt Balti riigid ja põhjamaad (Läti 4, Leedu 2, Soome 3 ja Island 2 filmiga). Eesti vaatajate jaoks on ilmselt tuntuimad 2015. aastal linastunud „Vehkleja“ ja 2017. aastal linastunud „Igitee“, mis mõlemad valmisid koos Soome peatootjatega. Mitmed filmid on saanud täiendavaid vähemuskaastootmise toetusi Prantsusmaalt (5 filmi), Saksamaalt (4 filmi) ning Eurimage’ist (4 filmi). EFI vähemuskaastootmise taotlusvoorust toetust saanud filmide eelarve oli keskmiselt 842 692 eurot ning EFI toetused olid keskmiselt 49 713 eurot. Vähemuskaastootmistest on edu kinolinal saatnud vaid „Vehklejat“, kus film kogus 40 376 vaatajat. „Amalimbo“, mis on ainus sel perioodil vähemuskaastootmise taotlusvoorust toetatud animafilm, kinolevisse ei jõudnud. Dokumentaalfilmidest jõudis kinosse vaid üks, „Suguvõsa“, kogudes seal 506 vaatajat. „Vehklejat“ arvestamata on vähemuskaastootmiste voorust toetust saanud filmidel Eestis keskmiselt 2367 kinolevi vaatajat, koos „Vehklejaga“ 6168. Samal perioodil linastus Eestis 23 EFI toetatud mängufilmi, millest üheksal oli välisriigi kaastootja. Seejuures on kaastootmised ka filmid „November“, kus EFI osalus oli vaid 29%, ja „1944“, kus EFI osalus oli 23%. Täispikki animafilme on samal perioodil toodetud vaid kaks, millest nukufilm „Kapten Morten lollide laeval“ sai EFI toetust 800 000 eurot. Toetus moodustas Iirimaa, Belgia ja Ühendkuningriigi panuste kõrval filmi eelarvest 11% (kogueelarve 7 332 975 mln eurot) ja film kogus Eestis 8926 kinolevi vaatajat. EV 100 programmist toetust saanud joonisfilm „Lotte ja kadunud lohed“ toodeti koos Lätiga ning Eesti toetus 1 530 000 eurot moodustas filmi 2 722 000 eurosest kogueelarvest 53%. „Lotte ja kadunud lohed“ kogus Eestis 76 385 kinolevi vaatajat. Dokumentaalfilmide puhul on kaastootmine haruldasem ning aastatel 2015–2018 linastunud 41 dokumentaalfilmist olid kaastootmised vaid viis. Samas – Soomega kaastoodetud „Rodeo“ ja Saksamaaga kaastoodetud „Tuulte tahutud maa“ said suurema tähelepanu osaks kui enamik teistest lähiaastate dokumentaalfilmidest. Neist esimene kogus 5407 ja teine 43 250 kinolevi vaatajat. „Rodeo“ eelarvest moodustas EFI toetus 36% ja „Tuulte tahutud maa“ 57%. 6.3 Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste töökorraldusele 18 Sihtrühm: Eesti Filmi Instituut Mõju kirjeldus ja mõju olulisus: Eelnõu ei mõjuta asutuste vahelisi suhteid või nende omavahelisi pädevussuhteid. Samuti ei oma eelnõu mõju EFI senisele töökorraldusele. Konventsioon ei sätesta täiendavaid kohustusi võrreldes kehtiva konventsiooniga, mistõttu puudub mõju asutuste töökoormusele. Kuna asutuste töökoormus ei muutu, puudub vajadus täiendava personali järele. 7. Eelnõu rakendamiseks vajalikud kulutused ja eeldatavad tulud Korralduse rakendamisega ei kaasne riigile lisakulutusi ega otseselt mõõdetavaid tulusid. Konventsioon ei lisa konventsiooniosalistele rahalisi kohustusi. Samuti ei too konventsiooni rakendamine kaasa lisakulutusi riigieelarvest, sest konventsioonis nimetatud eesmärgid saavutatakse Kultuuriministeeriumi ja EFI eelarve piires. 8. Rakendusaktid Konventsiooni rakendamiseks on vajalik muuta kultuuriministri 13. detsembri 2018. a määrust nr 25 „Filmikunsti arendamise, tootmise ja levitamise toetamise tingimused ja kord“. Määruse kavand on lisatud seletuskirjale. 9. Korralduse jõustumine Korraldus jõustub üldises korras. Konventsioon jõustub Eesti suhtes selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele päevast, mil Eesti on väljendanud nõusolekut lugeda end konventsiooniga seotuks. Konventsiooni nõusolek väljendatakse konventsiooni artikli 18 lõike 1 punktis b kirjeldatud viisil. See tähendab, et konventsiooni allkirjastab Vabariigi Valitsuse poolt selleks volitatud isik, millele järgneb VäSSi § 25 lõike 1 järgi konventsiooni ratifitseerimine Riigikogus. 10. Eelnõu kooskõlastamine Eelnõu esitati eelnõude infosüsteemi kaudu kooskõlastamiseks ministeeriumidele ning arvamuse avaldamiseks Sihtasutusele Eesti Filmi Instituut, Eesti Kultuurkapitalile ja Mittetulundusühingule Eesti Filmitööstuse Klaster. Välisministeerium ja Siseministeerium kooskõlastasid eelnõu. Justiitsministeerium kooskõlastas eelnõu märkustega, millega on arvestatud (kooskõlastustabel lisatud). Teised ministeeriumid kooskõlastasid eelnõu vaikimisi. Sihtasutus Eesti Filmi Instituut ja Mittetulundusühing Eesti Filmitööstuse Klaster toetavad eelnõu ja märkusi ei esitanud. Eesti Kultuurkapitalilt tagasisidet ei tulnud, eelnõu loetakse nende poolt kooskõlastatuks. 19  Korralduse eelnõu seletuskirja lisa 1 Märkuste tabel Vabariigi Valitsuse korralduse „Euroopa Nõukogu filmialase kaastootmise konventsiooni (uuendatud) heakskiitmine ja volituse andmine“ eelnõule seisuga 4.03.2020 Märkuse tegija Märkuse sisu Arvestamine/mittearvestamine 1. Justiitsministeerium 1) Korralduse eelnõu p 3 - seletuskirja kohaselt teeb Vabariigi Arvestatud. Pädeva asutuse määramine Valitsus deklaratsiooni, millega määratakse konventsiooni art Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõust välja 5 lõike 5 järgi kaastootmisprojekti staatuse kinnistamise jäetud. Täiendame konventsiooni pädevaks asutuseks Sihtasutus Eesti Filmi Instituut. Juhime ratifitseerimise seaduse eelnõu viisil, milles tähelepanu, et rahvusvahelise õiguse mõttes on tõepoolest nähakse ette volitusnorm pädeva asutuse tegemist deklaratsiooniga konventsiooni mõttes, kuid lisaks määramiseks valdkonna eest vastutavale tuleb arvesse võtta ka siseriiklikku õigust. Konventsiooni art ministrile (kultuuriminister). Kultuuriministri 5 lõike 5 järgi määravad lepinguosalised riigid pädeva käskkirja kavand lisatud eelnõu seletuskirja asutuse, kuid konventsioon ei räägi (ega saagi rääkida) midagi juurde. siseriiklikust pädevusest. Vabariigi Valitsus ei saa otse konventsioonist õigust pädeva asutuse määramiseks, see peab tulenema siseriiklikust õigusest. Käsiloleva VV korralduse preambulis märgitud välissuhtlemisseaduse § 16 ja § 17 lg 2 Vabariigi Valitsusele sellist pädevust ei anna. Tavapäraselt määratakse pädev asutus rahvusvahelise lepingu ratifitseerimise seaduses, kus see võib olla esitatud ka volitusnormina (nt pädeva asutuse määrab Vabariigi Valitsus korraldusega). Justiitsministeeriumi hinnangul tuleb ka praegusel juhul sätestada pädeva asutuse määramise õigus konventsiooni ratifitseerimise seaduses. Seejuures palume kaaluda, kas õige tase selleks on Vabariigi Valitsus või hoopis kultuuriminister. Palume Kultuuriministeeriumil koostöös Välisministeeriumiga leida kõnealuse küsimuse lahendamiseks viis, mis on korrektne nii siseriikliku õiguse kui rahvusvahelise õiguse järgi. 2) Seletuskirjas on konventsiooni art 3 selgitustes (lk 5) Arvestatud. Seletuskirja täiendatud. öeldud, et Eesti siseriiklik õigus "filmi" mõistet ei defineeri. Selgitame, et autoriõiguse seaduses § 731 lõike 2 kohaselt on filmiks kõnealuse paragrahvi tähenduses (ehk seoses autoriõigusega kaasnevate õiguste tekkimisega filmi esmasalvestuse tootjale) „audiovisuaalne teos või liikuvad kujutised koos neid saatvate helidega või ilma helideta, mis pole teos“. See definitsioon omakorda tugineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2006/116/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste kaitse tähtaja kohta artikli 3 lõikele 3. See omakorda lähtub Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/115/EÜ rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas artiklist 2(1)c. Kuna tegemist on üsna laia tõlgendamisvõimalust pakkuva määratlusega, siis mingite vastuolude tekkimist konventsioonist tuleneva regulatsiooni rakendamisel ei ole ette näha. 3) Seletuskirja osa 1.3 „Märkused“ – palume lisada teave selle Arvestatud. Täiendame vastavalt kohta, kas eelnõu on seotud teise menetluses oleva eelnõuga ratifitseerimise seaduse eelnõu seletuskirja. või Euroopa Liidu õiguse rakendamisega, samuti teave nõutava häälteenamuse kohta (HÕNTE § 41 lg 3 p 1, 2, 5). Märgime, et eelnõu lugeja jaoks on oluline info ka see, kui seoseid teiste eelnõude ja EL õigusega ei ole – ka see tuleb ära nimetada. 4) Seletuskirja osa 2 „Seaduse eesmärk“ – palume lisada Arvestatud. Täiendame vastavalt HÕNTE § 42 lg 2 kohane viide sellele, et eelnõu kohta pole ratifitseerimise seaduse eelnõu seletuskirja. koostatud väljatöötamiskavatsust tulenevalt HÕNTE § 1 lg 2 p 3 sätestatud erandist.  Korralduse eelnõu seletuskirja lisa 2 EELNÕU KAVAND .03.2020 Euroopa Nõukogu filmialase kaastootmise konventsiooni (uuendatud) ratifitseerimise seadus § 1. Ratifitseerida Euroopa Nõukogu filmialase kaastootmise konventsioon (uuendatud), mille Eesti Vabariigi valitsus on heaks kiitnud 2020. aasta x. kuul. § 2. Kooskõlas konventsiooni artikli 5 lõikega 5 määrab pädeva asutuse valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga. Henn Põlluaas Riigikogu esimees Tallinn, ”…” …………….. 2020. a Algatab Vabariigi Valitsus....................... 2020  Korralduse eelnõu seletuskirja lisa 4 KAVAND .03.2020 KULTUURIMINISTEERIUM MINISTRI KÄSKKIRI Tallinn .2020 nr Euroopa Nõukogu filmialase kaastootmise konventsiooni (uuendatud) ratifitseerimise seaduse § 2 alusel, kooskõlas Vabariigi Valitsuse 12. novembri 1996. a määrusega nr 284 kinnitatud „Kultuuriministeeriumi põhimääruse“ punkti 9 alapunktidega 2 ja 3 Määran Euroopa Nõukogu filmialase kaastootmise konventsiooni (uuendatud) artikli 5 lõikes 2 nimetatud pädevaks asutuseks Sihtasutus Eesti Filmi Instituudi. Tõnis Lukas Minister  TÕLGE INGLISE KEELEST Euroopa Nõukogu lepingute seeria nr 220 Euroopa Nõukogu filmialase kaastootmise konventsioon (uuendatud) Rotterdam, 30. jaanuar 2017 Preambul Allakirjutanud Euroopa Nõukogu liikmesriigid ning teised Euroopa kultuurikonventsiooni (ETS nr 18) osalisriigid, arvestades Euroopa Nõukogu eesmärki saavutada liikmesriikide suurem ühtsus, eelkõige et kaitsta ja edendada nende ühispärandiks olevaid ideaale ja põhimõtteid; arvestades, et loomingu- ja väljendusvabadus on nimetatud põhimõtete alus; arvestades, et Euroopa kultuurikonventsiooni üks eesmärk on Euroopa riikide kultuurilise mitmekesisuse edendamine; võttes arvesse kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise UNESCO konventsiooni (Pariis, 20. oktoober 2005), milles tunnistatakse kultuuriline mitmekesisus inimkonnale iseloomulikuks tunnusjooneks ning millega püütakse suurendada kultuuri väljendusvormide loomist, tootmist, levitamist, tutvustamist ja nautimist; arvestades vajadust tugevdada filmialast kaastootmist, mis on globaalse kultuurilise mitmekesisuse loomis- ja väljendusvahend; olles teadlikud, et film on kultuurilise ja kunstilise väljenduse oluline vahend, millel on keskne roll väljendusvabaduse, mitmekesisuse ja loovuse ning kodanikudemokraatia toetamisel; otsustanud arendada neid põhimõtteid ning meenutades ministrite komitee soovitusi liikmesriikidele filminduse ja audiovisuaalalal ning eeskätt soovitust Rec(86)3 audiovisuaalse toodangu arendamise kohta Euroopas ja soovitust CM/Rec(2009)7 riikliku filmipoliitika ja kultuurilise väljenduse mitmekesisuse kohta; tunnistades, et Euroopa filmide ja muude audiovisuaalteoste kaastootmise ja levitamise toetusfondi Eurimages loomise resolutsiooni Res(88)15 on muudetud, et võimaldada ühineda kolmandatel riikidel; otsustanud saavutada need eesmärgid ühiste jõupingutustega, et edendada koostööd ning määrata kindlaks reeglid, mis kehtiksid filmialasele kaastootmisele tervikuna; arvestades, et ühiste reeglite vastuvõtmine võib vähendada piiranguid ning elavdada koostööd filmialase kaastootmise vallas; arvestades filmitööstuse tehnoloogilise, majandusliku ja rahastamise arengut pärast Euroopa filmialase koostöö konventsiooni (ETS nr 147) allakirjutamiseks avamist 1992. aastal; 1 uskudes, et selle arengu tõttu on vajalik 1992. aasta konventsioon uuesti läbi vaadata, et tagada selle raamistiku jätkuv asjakohasus ja tõhusus filmialase kaastootmise jaoks; tunnistades, et praeguse konventsiooniga kavatsetakse asendada Euroopa filmialase koostöö konventsioon, on kokku leppinud järgmises. I peatükk ÜLDSÄTTED Artikkel 1. Konventsiooni eesmärk Konventsiooniosalised kohustuvad edendama rahvusvahelist filmialast kaastootmist järgmiste sätete kohaselt. Artikkel 2. Kohaldamisala 1. Konventsioonis sätestatakse konventsiooniosaliste suhted nende territooriumilt pärinevate mitmepoolsete kaastootmisprojektide puhul. 2. Konventsiooni kohaldatakse: a) kaastootmisprojektidele, millel on vähemalt kolm kolmes erinevas konventsiooniosalises registreeritud kaastootjat, ja b) kaastootmisprojektidele, millel on vähemalt kolm kolmes erinevas konventsiooniosalises registreeritud kaastootjat ning üks või mitu konventsiooniosalistes registreerimata kaastootjat. Konventsiooniosalises registreerimata kaastootjate kogupanus ei tohi ületada 30% tootmise kogumaksumusest. Konventsiooni kohaldatakse ainult juhul, kui teos vastab artikli 3 punktis c esitatud ametlikult kaastoodetud filmi mõistele. 3. Konventsiooniosaliste vahel sõlmitud kahepoolsete kokkulepete kohaldamist jätkatakse kahepoolsete kaastootmisprojektide suhtes. Mitmepoolsete kaastootmisprojektide puhul asendab konventsioon konventsiooniosaliste kahepoolsed kokkulepped. Kahepoolseid kaastootmisprojekte käsitlevad sätted jäävad kehtima juhul, kui need ei ole konventsiooniga vastuolus. 4. Kahe konventsiooniosalise kahepoolseid kaastootmissuhteid käsitleva kokkuleppe puudumisel kohaldatakse konventsiooni ka kahepoolsetele kaastootmisprojektidele, kui üks konventsiooniosalistest ei ole teinud reservatsiooni artikli 22 alusel. Artikkel 3. Mõisted Konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid: 2 a) film – erineva pikkusega ja erinevate vahenditega toodetud filmid, eeskätt mängufilmid, animafilmid ja dokumentaalfilmid, mis on kooskõlas konventsiooniosalise filmitööstust reguleerivate õigusaktidega ning ette nähtud kinos näitamiseks; b) kaastootjad – konventsiooniosalistes registreeritud ja kaastootmislepinguga hõlmatud filmitootmisega tegelevad ettevõtted või tootjad; c) ametlikult kaastoodetud film (edaspidi film) – konventsiooni lahutamatuks osaks olevas II lisas sätestatud tingimustele vastav film; d) mitmepoolne kaastootmisprojekt – film, mille tootmises osaleb artikli 2 lõike 2 kohaselt vähemalt kolm kaastootjat. II peatükk KAASTOOTMISPROJEKTIDELE KEHTIVAD REEGLID Artikkel 4. Omamaiste filmidega võrdsustamine 1. Mitmepoolsete kaastootmisprojektidena valminud ning konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvatel filmidel on õigus saada selles kaastootmisprojektis osalevate konventsiooniosaliste kehtivate õigusnormidega omamaistele filmidele antud soodustusi. 2. Kaastootjale tagab soodustused selle kaastootja registreerinud konventsiooniosaline oma õigusnormidega ettenähtud tingimuste ja piirangute kohaselt ning kooskõlas konventsiooniga. Artikkel 5. Kaastootmisprojekti staatuse saamise tingimused 1. Filmialane kaastootmisprojekt tuleb kinnitada kaastootjad registreerinud konventsiooniosalise pädevates asutustes pärast asutuste omavahelisi konsultatsioone ja I lisas sätestatud menetluse kohaselt. Nimetatud lisa on konventsiooni lahutamatu osa. 2. Kaastootmisprojekti staatuse saamise taotlused esitatakse kinnitamiseks pädevatele asutustele kooskõlas I lisas sätestatud korraga. Kinnitus on lõplik, välja arvatud juhul, kui projekti teostajad ei täida oma algselt võetud kunstilisi, rahalisi või tehnilisi kohustusi. 3. Ilmselgelt pornograafilise sisuga või diskrimineerimist, viha või vägivalda propageerivatele või avalikult inimväärikust solvavatele projektidele ei saa anda kaastootmisprojekti staatust. 4. Kaastootmisprojekti staatusest tulenevad soodustused antakse kaastootjatele, kelle puhul ollakse veendunud vajalike tehniliste ja rahaliste vahendite ning piisava erialase kvalifikatsiooni olemasolus. 5. Lepinguosalised riigid määravad lõikes 2 nimetatud pädevad asutused konventsioonile allakirjutamisel või ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andmisel esitatavas deklaratsioonis. Seda deklaratsiooni võib hiljem alati muuta. Artikkel 6. Kaastootjate panuste osakaal 3 1. Mitmepoolse kaastootmisprojekti puhul ei tohi väikseim panus olla alla 5% ja suurim panus ületada 80% filmi tootmise kogumaksumusest. Kui väikseim panus on alla 20% või kaastootmisprojekt on ainult rahaline, võib asjaomane konventsiooniosaline vähendada subsideerimist oma riigi toetusprogrammidest või subsideerimisest üldse loobuda. 2. Kui konventsioon asendab kahe konventsiooniosalise vahel sõlmitud kahepoolset kokkulepet artikli 2 lõike 4 kohaselt, siis ei tohi väikseim panus olla alla 10% ja suurim panus ületada 90% filmi tootmise kogumaksumusest. Kui väikseim panus on alla 20% või kaastootmisprojekt on ainult rahaline, võib asjaomane konventsiooniosaline vähendada subsideerimist oma riigi toetusprogrammidest või subsideerimisest üldse loobuda. Artikkel 7. Kaastootjate õigused filmile 1. Kaastootmisleping peab tagama igale kaastootjale kaasomandi filmi materiaalsetele ja immateriaalsetele omandiõigustele. Lepingus sätestatakse filmi originaali (esimese valmis versiooni) säilitamine paigas, mille kaastootjad on ühiselt kokku leppinud, ning kaastootjatele tagatakse sellele vaba juurdepääs. 2. Kaastootmisleping peab samuti tagama igale kaastootjale õiguse kasutada materjali ja filmi originaali koopiate tegemiseks. Artikkel 8. Tehniline ja kunstiline osalus 1. Kaastootja panus sisaldab tõhusat tehnilist ja kunstilist osalust. Põhimõtteliselt ja kooskõlas konventsiooniosaliste siduvate rahvusvaheliste kohustustega peab kaastootjate panus loominguliste, tehniliste ja kunstiliste töötajate ning osatäitjate ja tehnilise varustuse poolest olema proportsionaalne nende investeeringuga. 2. Kooskõlas konventsiooniosalisi siduvate rahvusvaheliste kohustuste ja ekraaniteosele esitatavate nõuetega peab teose filmimisega tegelev meeskond koosnema kaastootmisprojekti partnerriikide kodanikest ning järeltootmine toimub tavaliselt nendes riikides. Artikkel 9. Rahalised kaastootmisprojektid 1. Erandina artiklist 8 ning kooskõlas konventsiooniosaliste kehtivates õigusaktides sätetatud tingimuste ja piirangutega võib kaastootmisprojektidele konventsiooni alusel anda kaastootmisprojekti staatuse juhul, kui need vastavad järgmistele tingimustele: a) kaasavad kaastootmislepingu kohaselt ühe või mitu vähemusosalust, mis võivad olla üksnes rahalised, tingimusel et ühegi riigi osa ei ole väiksem kui 10% ega suurem kui 25% tootmiskuludest; b) kaasavad suurima osalusega kaastootja, kes annab tõhusa tehnilise ja kunstilise panuse ning täidab oma riigis filmi rahvusteoseks tunnistamise tingimused; c) aitavad soodustada kultuurilist mitmekesisust ja kultuuridevahelist dialoogi ning d) on fikseeritud sissetulekute jaotamise sätteid sisaldavates kaastootmislepingutes. 4 2. Rahalised kaastootmisprojektid võivad saada kaastootmisprojekti staatuse ainult siis, kui pädevad asutused on igal üksikul juhul andnud oma kinnituse, arvestades eelkõige artiklis 10 sätestatut. Artikkel 10. Üldine tasakaal 1. Konventsiooniosaliste filmialased suhted peavad olema üldises tasakaalus niihästi kaastoodetud filmidesse investeeritud kogusumma kui ka kunstilise ja tehnilise osaluse suhtes. 2. Konventsiooniosaline, kes mõistliku aja jooksul märkab puudujääke kaastootmissuhetes ühe või mitme konventsiooniosalisega, võib jätta järgmisele kaastootmisprojektile oma kinnituse andmata kuni tasakaalustatud filmialaste suhete taastamiseni nimetatud konventsiooniosalise või konventsiooniosalistega. Artikkel 11. Riiki sisenemine ja seal elamine Kooskõlas kehtivate õigusaktide ning rahvusvaheliste kohustustega hõlbustab konventsiooniosaline teistest kaastootmisprojektis osalevatest konventsiooniosalistest pärit tehniliste ja kunstiliste töötajate oma territooriumile sisenemist ja seal elamist ning töölubade andmist. Samuti lubab konventsiooniosaline ajutiselt importida ja reeksportida konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate filmide tootmiseks ja levitamiseks vajalikku varustust. Artikkel 12. Kaastootmises osalevate riikide äramärkimine 1. Kaastoodetud filmides märgitakse ära kaastootmises osalenud riigid. 2. Nende riikide nimed märgitakse selgelt ära tiitrites, kõigis reklaami- ja müügiedendusmaterjalides ning filmi esitamisel. Artikkel 13. Eksport Kui kaastoodetud film eksporditakse riiki, kus filmiimpordile kehtivad kvoodid, ning ühel kaastootjaks olnud konventsiooniosalisel ei ole õigust oma filme sinna vabalt eksportida: a) lisatakse film tavaliselt suurima osalusega riigi kvoodile; b) film, mis on toodetud eri riikide võrdse osalusega, lisatakse selle riigi kvoodile, kellel on importivasse riiki parimad ekspordivõimalused; c) kui punkte a ja b ei ole võimalik kohaldada, lisatakse film režissööri päritoluriigi kvoodile. Artikkel 14. Keeled Kaastootmisprojekti staatuse andmisel võib konventsiooniosalise pädev asutus nõuda selles riigis registreeritud kaastootjalt filmi lõplikku versiooni ühes selle konventsiooniosalise keeles. Artikkel 15. Festivalid 5 Kui kaastootjad ei otsusta teisiti, näitab filme rahvusvahelistel festivalidel suurima osalusega kaastootja registreerinud konventsiooniosaline või võrdse rahalise osaluse puhul režissööri päritoluriik. III peatükk LÕPPSÄTTED Artikkel 16. Konventsiooni mõju 1. Konventsioon asendab konventsiooniosaliste jaoks Euroopa filmialase koostöö konventsiooni, mis avati allakirjutamiseks 2. oktoobril 1992. 2. Praeguse konventsiooni ning 1992. aasta konventsiooni osaliste, kes ei ole praegust konventsiooni ratifitseerinud, vahelistes suhetes jätkatakse 1992. aasta konventsiooni kohaldamist. Artikkel 17. Konventsiooni järelmeetmed ning I ja II lisa muutmine 1. Euroopa filmide ning muude audiovisuaalteoste kaastootmise ja levitamise toetusfondi Eurimages juhatus vastutab konventsiooni järelmeetmete eest. 2. Konventsiooniosaline, kes ei ole Eurimagesi liige, võib olla esindatud ja omada ühte häält Eurimagesi juhatuses, kui juhatus täidab temale konventsiooniga pandud ülesandeid. 3. Konventsiooni tõhusa kohaldamise edendamiseks võib Eurimagesi juhatus: a) teha ettepanekuid konventsiooniosaliste vahel kogemuste ja hea tava vahetamise soodustamiseks; b) sõnastada oma arvamuse konventsiooni kohaldamist ja rakendamist puudutavates küsimustes ning anda selle kohta konventsiooniosalistele konkreetseid soovitusi. 4. Konventsiooniosaline, ministrite komitee või Euroopa filmide ja muude audiovisuaalteoste kaastootmise ja levitamise toetusfondi Eurimages juhatus võib teha konventsiooni I ja II lisa uuendamiseks muudatusettepanekuid, et tagada nende asjakohasus filmitööstuse ühiste tavade seisukohalt. Euroopa Nõukogu peasekretär edastab ettepanekud konventsiooniosalistele. 5. Pärast konventsiooniosalistega konsulteerimist võib ministrite komitee lõike 4 kohaselt esitatud muudatusettepaneku vastu võtta Euroopa Nõukogu põhikirja artikli 20 punktis d ettenähtud häälteenamusega. Muudatus jõustub pärast ühe aasta möödumist selle konventsiooniosalistele edastamise päevast. Konventsiooniosaline võib selle aja jooksul esitada peasekretärile oma vastuväite muudatuse tema suhtes jõustumisele. 6. Juhul, kui kolmandik konventsiooniosalistest esitab Euroopa Nõukogu peasekretärile vastuväiteid muudatuse jõustumisele, siis muudatus ei jõustu. 7. Juhul, kui vastuväiteid esitab vähem kui kolmandik konventsiooniosalistest, siis jõustub muudatus nende konventsiooniosaliste suhtes, kes ei ole vastuväidet esitanud. 6 8. Kui muudatus on käesoleva artikli lõigete 5 ja 7 kohaselt jõustunud ning konventsiooniosaline on esitanud sellele vastuväite, jõustub see muudatus selle konventsiooniosalise suhtes järgmise kuu esimesel päeval pärast seda, kui konventsiooniosaline teatab Euroopa Nõukogu peasekretärile muudatusega nõustumisest. Vastuväite esitanud konventsiooniosaline võib selle alati tagasi võtta, teatades sellest Euroopa Nõukogu peasekretärile. 9. Kui ministrite komitee võtab muudatuse vastu, ei või riik ega Euroopa Liit väljendada nõusolekut konventsiooni siduvuse kohta ilma samal ajal muudatust vastu võtmata. Artikkel 18. Allakirjutamine, ratifitseerimine, heakskiitmine 1. Konventsioon on allakirjutamiseks avatud Euroopa Nõukogu liikmesriikidele ning teistele Euroopa kultuurikonventsiooni osalisriikidele, kes võivad väljendada nõusolekut konventsiooni siduvuse kohta: a) allakirjutamisega ilma ratifitseerimis- või heakskiitmistingimuseta või b) allakirjutamisega ratifitseerimis- või heakskiitmistingimusega, millele järgneb ratifitseerimine või heakskiitmine. 2. Ratifitseerimis- või heakskiitmiskirjad antakse hoiule Euroopa Nõukogu peasekretärile. Artikkel 19. Jõustumine 1. Konventsioon jõustub selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele päevast, mil kolm riiki, nende hulgas vähemalt kaks Euroopa Nõukogu liikmesriiki, on artikli 18 kohaselt väljendanud nõusolekut konventsiooni siduvuse kohta. 2. Allakirjutanud riigi suhtes, kes väljendab nõusolekut konventsiooni siduvuse kohta hiljem, jõustub konventsioon selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele allakirjutamise päevast või ratifitseerimis- või heakskiitmiskirja hoiule andmise päevast. Artikkel 20. Mitteliikmesriikide ühinemine 1. Pärast konventsiooni jõustumist võib Euroopa Nõukogu ministrite komitee konventsiooniosalistega konsulteerimise järel enamusotsusega Euroopa Nõukogu statuudi artikli 20 punkti d kohaselt ning ministrite komitees osalemiseks õigustatud konventsiooniosaliste esindajate ühehäälse otsusega teha riigile, kes ei ole Euroopa Nõukogu liige, ning Euroopa Liidule ettepaneku konventsiooniga ühinemiseks. 2. Ühineva riigi või Euroopa Liidu suhtes jõustub konventsioon selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele ühinemiskirja Euroopa Nõukogu peasekretärile hoiule andmise päevast. Artikkel 21. Territoriaalne kohaldamine 1. Riik võib allakirjutamisel või ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andmisel määrata territooriumi või territooriumid, kus konventsiooni kohaldatakse. 7 2. Konventsiooniosaline võib hiljem alati Euroopa Nõukogu peasekretärile esitatava deklaratsiooniga kohaldada konventsiooni muule deklaratsioonis nimetatud territooriumile. Konventsioon jõustub sellise territooriumi suhtes selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele päevast, mil peasekretär on deklaratsiooni kätte saanud. 3. Kahe eelneva lõike alusel esitatud deklaratsiooni võib peasekretärile saadetava teatega deklaratsioonis nimetatud territooriumi suhtes tagasi võtta. Tagasivõtmine jõustub selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele päevast, mil peasekretär on teate kätte saanud. Artikkel 22. Reservatsioonid 1. Riik võib allakirjutamise või ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andmise ajal deklareerida, et artikli 2 lõiget 4 ei kohaldata tema ning ühe või mitme konventsiooniosalise kahepoolsetele kaastootmissuhetele. Lisaks sellele võib ta jätta endale õiguse kehtestada artikli 9 lõike 1 punktis a sätestatust erinev suurim osalusprotsent. Muid reservatsioone ei või esitada. 2. Konventsiooniosaline, kes on esitanud eelmise lõike kohaselt reservatsiooni, võib selle täielikult või osaliselt tagasi võtta, esitades Euroopa Nõukogu peasekretärile sellekohase teate. Tagasivõtmine jõustub päeval, mil peasekretär on teate kätte saanud. Artikkel 23. Denonsseerimine 1. Konventsiooniosaline võib alati konventsiooni denonsseerida, edastades Euroopa Nõukogu peasekretärile sellekohase teate. 2. Denonsseerimine jõustub selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kuue kuu möödumisele päevast, mil peasekretär on teate kätte saanud. Artikkel 24. Teated Euroopa Nõukogu peasekretär teeb Euroopa Nõukogu liikmesriikidele ning Euroopa Liidule ja riikidele, kes on konventsiooniga ühinenud või keda on ühinema kutsutud, teatavaks iga: a) allakirjutamise; b) ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiuleandmise; c) konventsiooni artiklite 19, 20 ja 21 kohase jõustumise kuupäeva; d) artikli 22 alusel esitatud reservatsiooni ning reservatsiooni tagasivõtmise; e) artikli 5 lõike 5 kohaselt esitatud deklaratsiooni; f) artikli 23 kohaselt teatatud denonsseerimise; g) konventsiooniga seotud muu akti, teate või teadaande. Selle kinnituseks on täievolilised esindajad konventsioonile alla kirjutanud. 8 Koostatud 30. jaanuaril 2017 Rotterdamis inglise ja prantsuse keeles ühes eksemplaris; mõlemad tekstid on võrdselt autentsed ja antakse hoiule Euroopa Nõukogu arhiivi. Euroopa Nõukogu peasekretär edastab tõestatud koopiad artikli 18 lõikes 1 nimetatud riikidele ning Euroopa Liidule ja konventsiooniga ühinema kutsutud riikidele. I lisa. Taotlusmenetlus Konventsioonile tuginemiseks peavad konventsiooniosalistes registreeritud kaastootjad enne filmimise või animeerimise algust esitama esmase kaastootmisprojekti staatuse taotluse ning lisama järgmised dokumendid. Need dokumendid tuleb esitada pädevatele asutustele piisaval arvul, et neid edastada teiste konventsiooniosaliste pädevatele asutustele hiljemalt üks kuu enne filmivõtete algust: - autoriõiguste deklaratsioon; - filmi ülevaade; - asjaomaste riikide tehniliste ja kunstiliste panuste esmane nimekiri; - eelarve ja esmane rahastamiskava; - esmane tootmiskava; - kaastootjate vahel sõlmitud kaastootmisleping või lühivormis kokkulepe („tehingu memo“). Selles dokumendis peab olema sätestatud sissetulekute või territooriumite jaotamine kaastootjate vahel. Lõplik kaastootmisprojekti staatus antakse filmi valmimisel ning pärast seda, kui riigiasutused on kontrollinud järgmisi lõpptoodangu dokumente: - lõplik autori õiguste olukorra deklaratsioon; - lõplik stsenaarium; - asjaomaste riikide tehniliste ja kunstiliste panuste lõplik nimekiri; - lõplik kuluaruanne; - lõplik rahastamiskava; - kaastootjate vahel sõlmitud kaastootmisleping. Selles lepingus peab olema sätestatud sissetulekute või territooriumite jaotamine kaastootjate vahel. Riigiasutused võivad riigisiseste õigusaktide alusel nõuda muid taotluse hindamiseks vajalikke dokumente. Taotlus ja muud dokumendid esitatakse võimalusel nende pädevate asutuste keeles, kellele need esitatakse. Pädevad riigiasutused saadavad taotluse ja lisadokumentide saamisel need üksteisele. Rahalise vähemusosalusega konventsiooniosalise pädev asutus ei anna oma kinnitust enne suurima rahalise osalusega konventsiooniosalise arvamuse saamist. II lisa. Sobiva filmi määratlus 1. Mängufilmi saab käsitleda ametliku kaastootmisprojektina artikli 3 punkti c mõttes juhul, kui see saab järgnevast konventsiooniosalistest pärinevate elementide loetelust vähemalt 16 punkti võimalikust 21st. 9 2. Kaastootmisprojekti omadusi arvestades võivad pädevad asutused pärast üksteisega konsulteerimist anda kaastootmisprojekti staatuse tavapäraselt nõutavast 16st vähem punkte saanud teosele. Konventsiooniosalistest pärinevad elemendid Kaalupunktid Režissöör 4 Stsenarist 3 Helilooja 1 Peaosatäitja 3 Teine osatäitja 2 Kolmas osatäitja 1 Osakonnajuhataja – filmimine 1 Osakonnajuhataja – heli 1 Osakonnajuhataja – pilditöötlus 1 Osakonnajuhataja – tootmine või kostüümikujundus 1 Stuudio või võtteplats 1 Visuaalsete efektide (VFX) või arvutiga loodud kujutiste (CGI) asukoht 1 Järeltootmise asukoht 1 N.B. ____ Peaosatäitja ning teine ja kolmas osatäitja määratakse töötatud päevade arvu järgi. 21 3. Animafilmi saab käsitleda ametliku kaastootmisprojektina artikli 3 punkti c mõttes juhul, kui see saab järgnevast elementide loetelust vähemalt 15 punkti võimalikust 23st. 4. Kaastootmisprojekti omadusi arvestades võivad pädevad asutused pärast üksteisega konsulteerimist anda kaastootmisprojekti staatuse tavapäraselt nõutavast 15st vähem punkte saanud teosele. Konventsiooniosalistest pärinevad elemendid Kaalupunktid Idee 1 Stsenaarium 2 Tegelaskujude disain 2 Helilooming 1 Režissööritöö 2 Filmiloo pildijada 2 Peadekoraator 1 Arvutitaustad 1 Kujundus (2D) või kujundus ja kaameraplokid (3D) 2 75% animatsioonikuludest konventsiooniosalistes 3 75% puhastamisest, graafilisest interpoleerimisest ja värvimisest konventsiooni osalisriikides (2D) või 3 75% värvimisest, valgustamisest, rigamisest, mudeldamisest ja tekstuurimisest konventsiooniosalistes (3D) Komposiitimine või kaamera 1 Montaaž 1 10  Heli 1 ____ 23 5. Dokumentaalfilmi saab käsitleda ametliku kaastootmisprojektina artikli 3 punkti c mõttes juhul, kui see saab järgnevast elementide loetelust vähemalt 50% võimalikest kogupunktidest. 6. Kaastootmisprojekti omadusi arvestades võivad pädevad asutused pärast üksteisega konsulteerimist anda kaastootmisprojekti staatuse tavapäraselt nõutavast 50%st vähem punkte saanud teosele. Konventsiooniosalistest pärinevad elemendid Kaalupunktid Režissöör 4 Stsenarist 1 Operaator 2 Monteerija 2 Eeltöö tegija 1 Helilooja 1 Heli 1 Filmimise asukoht 1 Järeltootmise asukoht 2 Visuaalsete efektide (VFX) või arvutiga loodud kujutiste (CGI) asukoht 1 ____ 16 _________________________________________________________________________ Tõlke teinud INGLISE KEELE - EESTI KEELE VANDETÕLK KATRIN SELBAK. Vandetõlgiks nimetatud 17.04.2015, kutsetunnistus nr 53, välja antud 28.04.2015. Pilvekiri OÜ, Rakke, Lääne-Virumaa. Telefon 56242050, e-post [email protected], http://pilvekiri.wordpress.com. Info vandetõlkide kohta: http://www.just.ee. Tõlge on tehtud arvutivõrgu kaudu aadressil https://www.coe.int/en/web/conventions/full-list/-/conventions/rms/090000168069309e avalikult elektrooniliselt kättesaadavast dokumendist. Tõlke registreerimise number 4. Rakke, 04.11.2018. Allkirjastatud digitaalselt. 11  Korralduse eelnõu seletuskirja lisa 3 EELNÕU KAVAND .03.2020 MÄÄRUS Kultuuriministri 31. detsembri 2018. a määruse nr 25 „Filmikunsti arendamise, tootmise ja levitamise toetamise tingimused ja kord“ muutmine Määrus kehtestatakse riigieelarve seaduse § 531 lõike 1 alusel. Kultuuriministri 31. detsembri 2018. a määruses nr 25 „Filmikunsti arendamise, tootmise ja levitamise toetamise tingimused ja kord“ tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 3 lõike 1 punkt 4 sõnastatakse järgmiselt: „4) vähemuskaastootmise toetus Eesti filmitootjale rahvusvahelise täispika mängufilmi, täispika dokumentaalfilmi, täispika animafilmi või lühianimafilmi projektis osalemiseks tingimusel, et projekti peatootja ei ole Eestis registreeritud juriidiline isik ja Eesti filmitootjale kuuluvad filmi varalised autoriõigused ühise omandina teiste projektis osalenud kaastootjatega. Rahvusvahelises vähemuskaastootmises valmiv film on eestikeelsete subtiitritega või eestikeelne ning linastub Eesti kinodes ühe aasta jooksul pärast filmi rahvusvahelist esilinastust;“; 2) paragrahvi 3 lõige 4 sõnastatakse järgmiselt: „(4) Toetust ei anta harrastusliku filmiloomingu, tellimus-, õppe-, promotsiooni- ja reklaamfilmi, telesaate, ajaviitemängude, ilmselgelt pornograafilise sisuga või diskrimineerimist, viha või vägivalda propageerivale või avalikult inimväärikust solvavale projektile.“; 3) paragrahvi 5 lõige 13 sõnastatakse järgmiselt: „(13) Vähemuskaastootmise toetuse taotlusele peavad olema lisatud kogu projekti eelarve ja rahastuse plaan, Eesti filmitootja eelarve ja rahastuse plaan ning kaastootjate vaheline koostööleping.“; 4) paragrahvi 19 täiendatakse lõikega 141 järgmises sõnastuses: „(141) Vähemuskaastootmise toetuse lõpparuanne peab sisaldama lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 8 toodule kasumiaruannet, mis võrrelduna eelarve ja rahastuse plaaniga kajastab kogu projekti tulusid, kulusid, kasumit või kahjumit, valdusahelat, tehnilise ja kunstilise panuse lõplikku nimekirja ja kaastootjate vahelist koostöölepingut.“; Tõnis Lukas Minister Tarvi Sits Kantsler