Vastus selgitustaotlusele

06.12.2018 Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri määruse „Hoone energiatõhususe miinimumnõuded“ eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus Määrusega kehtestatakse ehitusseadustiku (edaspidi EhS) § 65 lõike 3 alusel miinimumnõuded hoone energiatõhususele. Määrus on koostatud ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri määrusena, kelle vastutusvaldkondade hulka kuulub vastavalt peaministri 24. novembri 2016. a korraldusele nr 130 „Ministrite pädevus ministeeriumi juhtimisel ja ministrite vastutusvaldkonnad“ ka ehitusvaldkond. Määruse koostamise tingis vajadus viia hoonete energiatõhususe nõuded kuluoptimaalsele tasemele. Kuluoptimaalsete energiatõhususe miinimumnõuete sätestamise kohustus tuleneb Eesti õigusesse üle võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta (ELT L 153, 18.6.2010, lk 13–35) (edaspidi hoonete energiatõhususe direktiiv). Vastavalt hoonete energiatõhususe direktiivile tuleb iga viie aasta järel määrata hoonete energiatõhususe kulutõhusad tasemeid, võttes arvesse tehnilist arengut, mis möödunud perioodi jooksul on toimunud. Hoonete energiatõhususe direktiivile vastavad kuluoptimaalsed energiatõhususe miinimumnõuded võeti Eesti õigusesse üle Vabariigi Valitsuse 30. augusti 2012. a määrusega nr 68 „Energiatõhususe miinimumnõuded“. Tingituna EhS-i jõustumisest 1. juulil 2015. a asendati Vabariigi Valitsuse määrus majandus- ja taristuministri 3. juuni 2015. a määrusega nr 55 „Hoone energiatõhususe miinimumnõuded“ (edaspidi MTM määrus nr 55), mis vastas EhS-s sätestatud volitusnormile. Energiatõhususe nõuded MTM määruse nr 55 sõnastuses sisuliselt ei muutunud. Seega on hoonete energiatõhususe direktiivile vastavate kuluoptimaalsete energiatõhususe miinimumnõuete sätestamisest möödunud viis aastat. Uute kuluoptimaalsete energiatõhususe miinimumnõuete määramiseks viidi Tallinna Tehnikaülikooli liginullenergiahoonete uurimisrühma poolt läbi analüüs. „Hoonete kuluoptimaalsete energiatõhususe miinimumtasemete analüüs“1 raport valmis 2017. a. lõpus. See on avaldatud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kodulehel, analüüside ja uuringute alalehel. Analüüsi tulemuste alusel kehtestatakse uued energiatõhususe miinimumnõuete tasemed. Energiatõhususe miinimumnõuded viiakse kulutõhusale tasemele nii uute hoonete püstitamisel kui olemasolevate hoonete olulisel rekonstrueerimisel. Vabariigi Valitsuse 30. augusti 2012. a määrusega nr 68 „Energiatõhususe miinimumnõuded“ sätestatud hoonete kasutamisotstarvete jaotust ja madalenergia- ning liginullenergiahoone energiatõhususarvude piirmäärasid täpsustatakse. Liginullenergiahoone nõudele sätestatakse põhjendatud erandid. Määrust ette valmistades on võimalikult suures ulatuses lähtutud MTM määrusest nr 55. Võttes arvesse muudatuste ulatust, on otstarbekas määrus koostada uue terviktekstina. Uue ja kehtiva määruse võrdlustabel, kus on muudatusi kajastatud paragrahvide kaupa, on esitatud seletuskirja lisas 1. Määruse ja seletuskirja koostas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ehitus- ja elamuosakonna nõunik Margus Tali (tel: 639 7672, e-post: [email protected]). Määruse 1 https://www.mkm.ee/sites/default/files/kuluoptimaalsuse_aruanne_20171128_uus.pdf (kättesaadav seisuga: 11.07.2018). 1 eelnõu koostamisel osalesid ka sama ministeeriumi ehitus- ja elamuosakonna peaspetsialist Ülle Reidi (tel: 625 6457, e-post: [email protected]), ehitustegevuse valdkonnajuht Ivo Jaanisoo (tel: 6 397 638, e-post: [email protected]), Tallinna Tehnikaülikoolist inseneriteaduskonna ehituse ja arhitektuuri instituudi direktor ja liginullenergiahoonete uurimisrühma professor Jarek Kurnitski (tel: 620 2406, e-post: [email protected]), inseneriteaduskonna ehituse ja arhitektuuri instituudi liginullenergiahoonete uurimisrühma professor Targo Kalamees (tel: 620 2403, e-post: [email protected]), mittekoosseisuline lektor Teet Tark (tel: 612 9818, e-post: [email protected]), KredEx-i eluaseme- ja energiatõhususe divisjoni hoonete energiatõhususe projektijuht Kalle Kuusk (tel: 667 4140, e- post: [email protected]) ja Eesti Kütte- ja Ventilatsiooniinseneride Ühenduse juhatuse esimees Kevin Vaher (tel: 512 2314, e-post: [email protected]). Määruse juriidilise ekspertiisi tegi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Hendrick Rang (tel: 6256351, e-post: [email protected]). Määruse väljatöötamisse kaasati Eesti Ehitusettevõtjate Liit, Eesti Arhitektide Liit, Eesti Ehituskonsultatsiooniettevõtete Liit, Eesti Kütte- ja Ventilatsiooniinseneride Ühendus ning Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus. Lisaks nimetatud organisatsioonidele teavitati määruse väljatöötamisest ja olulisematest kavandatud muudatustest Eesti Kinnisvarafirmade Liitu, Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liitu, Eesti Ehitusinseneride Liitu, Eesti Puitmajaliitu, Eesti Omanike Keskliitu ja Eesti Korteriühistute Liitu. 2. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Määrus koosneb viiest peatükist ja kahekümne ühest paragrahvist. Peatükk 1 käsitleb üldsätteid. Paragrahvis 1 kehtestatakse määruse reguleerimisala. Lõikes 1 täpsustatakse, et energiatõhususe miinimumnõuded hoonele. Hoonete energiatõhususe miinimumnõuded on Eesti õiguses kehtinud alates 01.01.2008. Määrusega täpsustatakse nõudeid kuluoptimaalsusest lähtudes. Lõigetes 2 ja 3 sätestatakse hoonete kasutusotstarvete üldnimetused, millele energiatõhususe miinimumnõuded kehtestatakse. Kasutusotstarbed on võimalikult suures ulatuses määratud kooskõlas majandus- ja taristuministri 2. juuni 2015. a määruse nr 51 „Ehitise kasutamise otstarvete loetelu“ (edaspidi MTM määrus nr 51) lisaga. Võrreldes MTM määruses nr 55 sätestatud nimekirjaga, mis põhineb hoonete energiatõhususe direktiivi I lisa 5. punktil, on kasutamisotstarvete käsitlust täpsustatud. Täpsustused on tehtud lähtudes tegelikus praktikas ilmnenud puudustest.  Kõige suurem korrektuur kehtivate nõuete osas tehakse väikeelamute puhul. Väikeelamute nõuded kohalduvad edaspidi kolmes kategoorias, lähtudes hoone köetavast pinnast. Väiksemate hoonete puhul kohalduvad suuremate eramutega võrreldes leebemad energiatõhususe nõuded.  Korterelamute mõistele vastavate hoonete koosseisu on täpsustatud. Hoolekandeasutuse hooneid käsitletakse määruses majutushoonetena. Lisaks sellele käsitletakse kasarmut omaette hoone tüübina ja seega muudest korterelamu üldnimetuse alla kuuluvatest hoonetest eraldi.  Ärihoonete üldnimetuse alla kuuluvad MTM määruses nr 55 majutus-, toitlustus- ja teenindushoone. Määruses käsitletakse majutushooneid eraldi, sest majutushoonete tüüpilise kasutuse profiil on ülejäänud ärihoone alla kuuluvatest kasutusotstarvetest oluliselt erinev. 2  MTM määruses nr 55 käsitleti tervishoiuhoonet, mille vasteks on haigla. Haiglale oli MTM määruses nr 55 ette nähtud väga suur ventilatsiooniõhuhulk ja intensiivne tüüpilise kasutuse profiil, mille kohaselt tehti energiaarvutus arvestades asjaolu, et haiglad on avatud ööpäevaringselt. Määruse sõnastuses on termin tervishoiuhoone asendatud ravihoonega. Selle kasutusotstarbe alla kuuluvad muud meditsiiniga seonduvad hooned, mille kasutusprofiil ja energiatõhususarvu piirmäär on sarnased büroohoonega. Haiglat käsitletakse määruses suure energiatarbega hoonena.  Laohoonet MTM määruses nr 55 ei käsitletud ja seega kohaldusid energiatõhususe nõuded laohoonetele analoogia alusel. Määruses on laohoonele sätestatud energiatõhususarvu piirväärtus.  Tööstushoonet MTM määruses nr 55 ei käsitletud ja seega kohaldusid energiatõhususe nõuded tööstushoonetele analoogia alusel. Määruses on tööstushoonele, milles toimuva tööstusliku protsessi soojuseraldus on madalam kui 30 W/m² kohta, sätestatud energiatõhususarvu piirväärtus. Kõrgema soojuseraldusega tööstushooneid käsitletakse suure energiatarbega hoonena. Samas on oluline tähele panna, et vastavalt EhS-i § 62 lõikes 2 sätestatud eranditele ei kohaldu energiatõhususe nõuded tööstusalal, seega ka tööstushoonetes, mis asuvad tööstusalal. Tööstusala on piiratud territoorium, kus viljeletakse mõnda tööstusharu.  Suure energiatarbega hoone kategooriat MTM määruses nr 55 ei käsitletud. Selle kategooria alla kuuluvad määruse kohaselt hooned, milles tagatud sisekliima parameetrid ja tüüpilise kasutuse profiil on määruse lisas ja energiatõhususarvutuse metoodikas sätestatud väärtustest oluliselt erinevad. Sellisteks hooneteks on haigla, siseujula, jäähall, külmhoone, loomaia või botaanikaaia hoone või tööstushoone, milles toimuva tööstusliku protsessi soojuseraldus on kõrgem kui 30 W/m² kohta. Vastavate hoonete energiatõhususarvutus tehakse projekteeritud sisekliima ja energiatarbe (sealhulgas tehnosüsteemide ja seadmete energiatarbe) väärtustega. Lisaks sisulistele muudatustele on kasutamisotstarvete nimetusi normitehniliselt täpsustatud. Loobutud on üldnimetuste hulka mittekuuluvate erandite väljatoomisest määruse koosseisus. Kasutamisotstarvete ulatuses tehtud muudatustest ja hoonete energiatõhususe regulatsiooni ulatuses kasutatud üldnimetustele vastavatest kasutamisotstarvete koodidest on esitatud detailne ülevaade seletuskirja lisas 2. Lõikes 4 on sätestatud, millistele energiatõhususe nõuetele peab vastama hoone, mille kasutusotstarvet ei ole lõigetes 2 ja 3 käsitletud. Kui sellisele hoonele ei kohaldu mõni EhS-i § 62 lõikes 2 sätestatud erand, lähtub energiaarvutuse läbiviija hoone energiatõhususe nõuetele vastavuse määramisel kõige sarnasema kasutamise otstarbega hoonele esitatud nõuetest. Ka energiaarvutus viiakse läbi kõige sarnasema hoone tüüpilise kasutuse andmete alusel. Lähima analoogia määrab hoone energiatõhususarvutuse läbiviija lähtudes enda kutsealasest pädevusest ja talle teada olevatest hoone tehnilistest andmetest. Vastavalt määruse koostamisel kehtivatele kutsestandarditele on energiaarvutuse läbiviimiseks vajalik pädevus näiteks energiaaudiitoritel, energiatõhususe spetsialistidel. Lihtsustatud tõendamismeetodi alusel võivad vastavust energiatõhususe miinimumnõuetele tõendada ka arhitektid ning kütte, ventilatsiooni- ja jahutusinsenerid.. Kõige sarnasema hoone määramisel lähtutakse hoone tüüpilise kasutuse kasutusprofiili ja hoone tehniliste lahenduste sarnasusest. Lõikes 5 sätestatakse piir hoone energiatõhususe näitaja määramiseks. Energiatõhususe arvutuse seisukohalt ei koosne hoone üksnes piiretest ja hoonesse paigaldatud tehnosüsteemidest. Hoone energiatõhususe näitaja määramisel loetakse hoone koosseisu ka hoonesse või kinnistule paigaldatud hoonet teenindav lokaalse energiatootmise süsteem (näiteks päikesekollektorid ja -paneelid, tuuleturbiin, koostootmisjaam). 3 Lõigetes 6–8 sätestatakse, kuidas käsitletakse hoonete energiatõhususarvu määramisel ja energiatõhususarvu piirväärtuse määramisel mitme kasutamisotstarbega hoonet. Mitme kasutamisotstarbega hoones määratakse igale kasutamise otstarbele, mille köetav pind ületab 10% kogu hoone köetavast pinnast, sellele kasutusotstarbele vastav energiatõhususarv. Kasutamisotstarbed, mille pind on väiksem kui 10% hoone köetavast pinnast, arvatakse hoone kasutamisotstarbe koosseisu, mille juurde see funktsionaalselt kuulub. Energiatõhususarv määratakse hoone kui terviku kohta kasutamisotstarvete kohta määratud energiatõhususarvude kaalutud keskmisena. Mitme kasutamisotstarbega hoone energiatõhususarvu piirmäär moodustub sarnaselt hoone arvutusliku energiatõhususarvuga. Maksimaalne lubatud energiatõhususarvu piirmäär saadakse kasutamisotstarvete energiatõhususarvu piirmäärade kaalutud keskmisena. Samas on oluline tähele panna, et energiamärgise välja andmisel valitakse skaala hoone peamisest kasutamisotstarbest lähtudes. Lõikes 9 sätestatakse kuidas käsitleda energiavõrguga (näiteks elektri-, kaugkütte-, kaugjahutuse- ja gaasivõrk) ühendatud tehnosüsteeme. Vastavad süsteemid kuuluvad hoone koosseisu alates liitumispunktist. Lõikes 10 sätestatakse, kuidas käsitletakse lokaalseid energiatootmise süsteeme, mis teenindavat mitut hoonet, kusjuures need hooned võivad asuda kas ühel või mitmel kinnistul. Hetkel on sellisteks mitut hoonet teenindavateks süsteemideks eelkõige lokaalsed katlamajad ja lokaalsed koostootmisjaamad, kuid võimalikud tehnilised lahendused muutuvad aja jooksul, mistõttu on lisaks nimetatud süsteemidele käsitletud muid lokaalse energia tootmise süsteeme. Sellise süsteemi, mis teenindab mitut hoonet, hoonete energiatõhususe arvutamise metoodika määruse kohane energiaarvutus tehakse vastavalt erinevate energiakandjate ulatuses tarnitud energiale ja lokaalselt toodetud taastuvenergiale. Energiakandjate kaalumistegurid, mis energiaarvutuse tegemisel kohalduvad, on sätestatud määruse §-s 7. Energiakandjate sisend jagatakse hoonete vahel proportsionaalselt hoonete aastase energiakasutuse alusel. Arvutus teostatakse igale energiakandjale eraldi. Lõikega 11 sätestatakse, et liginullenergiahoone nõuet ei kohaldata väikeelamule köetava pinnaga kuni 220 m². Samas kohalduvad ka väikeelamutele määruse nõuete jõustumisel madalenergiahoone nõuded ning sätestatakse A-energiaklassi ehk liginullenergiahoone tasemele vastav energiatõhususarvu piirmäär. Seega on võimalik soovi korral püstitada väikeelamuid, mis vastavad liginullenergiahoone tasemele. Liginullenergiahoone erand on tehtud kahele väiksemale väikeelamu kategooriale. Selline erand tehakse, kuna liginullenergiahoone taseme määramisel on lähtutud eeldusest, et hoones rakendatakse lokaalset taastuvelektri tootmist. Üksikelamu puhul toimub selle energia tootmine ja tarbimine valdavalt erinevatel aegadel. Selle tõttu õnnestub väikeelamute puhul võrreldes teiste hoonetüüpidega ära tarbida suhteliselt kõige väiksem hulk lokaalselt toodetud taastuvelektrist. On olemas tehnilisi lahendusi, mille rakendamisel on võimalik lokaalselt toodetud elektri tarbimise hulka oluliselt tõsta, kuid minimaalse energiatõhususe nõude täitmiseks nende lahenduste kasutamist rangelt ei nõuta. Vastavat erandit on kavandatud rakendada kuni järgmise korrani, millal energiatõhususe miinimumnõuded viiakse kuluoptimaalsele tasemele. Senini on kuluoptimaalsele energiatõhususe miinimumnõuete sätestamine vahele jäänud viie aasta pikkune periood. Juhul kui lokaalse taastuvelektri tootmise ja salvestamise lahendused muutuvad järgmise viie aasta pikkuse perioodi jooksul veelgi soodsamaks, on tõenäoline, et liginullenergiahoone muutub ka väikemajade puhul kuluoptimaalseks. Senikaua vastab väikeelamu puhul energiatõhususe miinimumnõue madalenergiahoone tasemele. 4 Paragrahvis 2 käsitletakse määruses kasutatud termineid. Terminid tulenevad hoonete energiatõhususe direktiivist ja vastava valdkonna eriala terminoloogiast. MTM määruse nr 55 terminite kehtestamisel konsulteeriti vastava valdkonna spetsialistidega, kasutatud terminid on valdkonnas tegutsevatele isikutele arusaadavad. Valdavalt vastavad terminid MTM määruses nr 55 käsitletud mõistetele, määruses tehtud muudatused on eelkõige normitehnilist laadi. Selgitused on lisatud mõistete kohta, mille sõnastust on täpsustatud. Lõikes 1 sätestatakse mõiste „tehnosüsteem“ tähendus. Võrreldes MTM määrusega nr 55 on loetelu sätestatud punktidena. Loetelule on lisatud automaatikasüsteem. Uus tehnosüsteemi definitsioon vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile (EL) 2018/844, millega muudetakse direktiivi 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta ja direktiivi 2012/27/EL energiatõhususe kohta (ELT L 156, 19.6.2018, lk 75-91) artikli 1 punktile 1. Lõikes 2 sätestatakse mõiste „sisekliima tagamine“ tähendus. Mõiste definitsioon vastab EhS § 62 lõike 1 sõnastusele, kuid seda on täpsustatud normitehniliselt loobudes näitlikust loetelust, mille kohaselt kuulub ruumiõhu kvaliteedi tagamise hulka kütmine ja jahutamine. Selle asemel on öeldud, et antud määruse mõistes toimub sisekliima tagamine vastavalt määruses sätestatud ventilatsiooni- ja ruumitemperatuuri nõuetele. Valgustamise puhul lähtutakse hoone tüüpilisest kasutusest. Lõikes 3 sätestatakse mõiste „köetav pind“ tähendus. Vastavalt majandus- ja taristuministri 5. juunil 2015 vastu võetud määrusele nr 57 „Ehitise tehniliste andmete loetelu ja arvestamise alused“ on hoone köetav pind hoone kõigi sisekliima tagamisega ruumide suletud netopindade summa. Tegu on väga laia määratlusega. Määruse lisas 1 sätestatakse sisekliima tagamisele konkreetsed nõuded nii ruumitemperatuuri kui arvutuslike välisõhu vooluhulkade osas. Energiatõhususe miinimumnõuete vastavuse kontrollimisel lähtutakse eeldusest, et köetaval pinnal tagatakse määruse lisas 1 sätestatud sisekliima tingimused. Samas on hoones ruume, milles tagatud sisekliima väärtused on oluliselt madalamad võrreldes määruse lisas 1 sätestatud väärtustega. Vastavaid pindasid võib energiaarvutuse läbiviimisel käsitleda madala temperatuuriseadega pinnana. Nii köetav pind kui madalatemperatuurne pind märgitakse ära määruse hoone energiatõhususe arvutamise metoodika kohasel energiaarvutuse lähteandmete esitamine vormil. Lõikes 4 sätestatakse mõiste „madala temperatuuriseadega pind“ tähendus. Tegu on köetavate ruumide netopinnaga, mille temperatuuriseade on oluliselt madalam, kui määruse lisas sätestatud väärtus. Kuna täpsed ruumide temperatuuriseaded võivad vastavalt ruumide kasutusele varieeruda, ei sätestata ühest piirmäära. Madala temperatuuriseadega pinna moodustavad eelkõige köetavad keldrid ja garaažid, mille kütmise eesmärk on eelkõige vältida talvist külmumist. Madala temperatuuriseadega pinna hulka ei kuulu külmad ruumid, milles hoitakse madalaid temperatuure aktiivse jahutamisega. Hoone energiatõhususarvu näitaja ehk energiakasutus kilovatt-tundides määratakse köetava pinna kohta. Köetavat pinda käsitletakse energiatõhususe arvutustes temperatuuriseadetega, mis on sätestatud määruse lisas, ka juhul, kui projekteeritud lahenduse kohaselt erineb temperatuur antud pindadel teatud ulatuses. Madala temperatuuriseadega pinnad arvatakse köetava pinna koosseisust välja. Madala temperatuuriseadega pindade määramisel tuleb lähtuda ruumi sisekliima tagamise eesmärgist (vältida külmumist, jäätumist, kondensatsiooni ja näiteks radiaatorite lõhkemist). Lähtuma peab konkreetse ruumi eesmärgist, mitte konkreetsest väärtusest. Konkreetse väärtuse etteandmisel võib tekkida ettenägematuid olukordi. Näiteks kui võtta nõutavaks temperatuurierinevuseks 10 kraadi, juhul kui välistemperatuur on 40 kraadi, siis 30 kraadi ei 5 ole oluliselt madalam, aga kui toatemperatuur on näiteks 18 kraadi, siis 8 kraadi juba võib olla oluliselt madalam. Seega on oluliselt madalama temperatuuriseadega pindade määramine pädeva arvutaja hinnata vastavalt ruumi eesmärgile. Riikliku järelevalveasutuse (antud juhul Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti) ülesanne on hoone energiatõhususe, energiamärgiste ja energiaauditi suhtes kehtestatud nõuete täitmise kontrollimine. Samuti, kuna tegemist on kutsepõhise tegevusega (EhS § 66 lg 5), siis sätte teadlikul kuritarvitamisel on oht kutse-eetika mittejärgimise tõttu kaotada kutse. Nimetatud mõlema regulatsiooni koostoimes saab edukalt vältida sätte kuritarvitamist. Lõikes 5 sätestatakse mõiste „õhulekkearv“ tähendus. Õhulekketesti võib läbi viia erinevatel rõhkude vahe korral, määruses on õhulekkearvuna silmas peetud väärtus, mis määratakse õhulekketestiga 50 Pa suurusel rõhkude erinevusel. Antud rõhkude vahele vastavat õhulekkearvu tähistatakse mõningatel juhtudel tähisega q50. Välispiirde pind arvutatakse hoone kui terviku, mitte üksikute tubade, välispiirde sisemõõtude põhjal. Seega on õhuleke hoonet kui tervikut iseloomustav näitaja. Lõikes 6 sätestatakse „eksporditud energia“ mõiste, mis on muutmata kujul üle võetud kehtivast MTM määrusest nr 55. Lõikes 7 sätestatakse mõiste „lokaalne taastuvenergia“. Lokaalse taastuvenergiana propageeritakse eelkõige kütusevabasid lahendusi, mis on läbivalt sellisena kajastatud hoonete energiatõhususe regulatsioonis. Teiste taastuvate energiakandjate puhul ei ole tegemist kütusevabade lahendustega, mille kasutamisel tekivad heitmed. Kütuste tsentraalne kasutamine on ka oluliselt tõhusam. Seetõttu toimub teiste taastuvate energiakandjate soosimine läbi energiakandjate kaalumistegurite. Nimetatud lahendus toetab meie üldist lähenemist kliimasäästliku ja energiatõhusa keskkonna suunal, mida väljendatakse ka kehtivates hoonete energiatõhususe õigusaktides. Lõikes 8 sätestatakse mõiste „tarnitud energia“ tähendus. Tarnitud energia on energiavõrgust (näiteks elektri- kaugkütte- või kaugjahutusvõrgust) aastas hangitud energia või kütuse energiasisaldus kilovatt-tundides (kWh/a). Kinnistult hangitud kütusest toodetud energia loetakse tarnitud energiaks. Lõikes 9 sätestatakse mõiste „hoone aastane summaarne energiakasutus“ (edaspidi summaarne energiakasutus) tähendus. Summaarne energiakasutus on hoone sisekliima tagamiseks, tarbevee soojendamiseks ja elektriseadmete kasutamiseks vajalik tehnosüsteemide aastane elektri- ja soojusenergia kasutus kilovatt-tundides (kWh/a), millest on maha arvatud lokaalselt toodetud taastuvenergia, mis tarbitakse hoones. Summaarne energiakasutus sisaldab hoone kõigi tehnosüsteemide, sealhulgas soojusallikate ja lokaalse energia tootmise jaotussüsteemide kadusid ja energia muundamise näitajaid (näiteks soojuspumba soojustegur, külmajaama jahutustegur, koostootmise või kütuseelemendi kasutegur). Lõikes 11 sätestatakse mõiste „energiakandja kaalumistegur“ tähendus. Energiakandja kaalumisteguriga võetakse arvesse tarnitud energia tootmiseks vajalik primaarenergia kasutus ja selle keskkonnamõju. Keskkonnamõju väljendab eelkõige seda, kui suur süsihappegaasi heide energia tootmisel tekib ja kui suur on energia tootmiseks vajalik ressursside kasutus. Mida kõrgem on kaalumisteguri väärtus, seda suurem on primaarenergia kulu ja keskkonnamõju. Kaudselt, saastetasude ja ressursikasutuse kaudu, väljendab keskkonnamõju ka energia hind. Lõpptarbija jaoks tähendab energiatõhusus madalamaid püsikulusid. Seega on oluline, et energiamärgise klassi ja tegelikud energiakulud oleksid selges omavahelises seoses. 6 Kaalumistegurid peavad olema heas korrelatsioonis energiakandjate hindadega lõpptarbijatele. Seetõttu on energiahind kaalumisteguri määramisel üks komponente. Lõigetes 12-14 sätestatakse mõisted „erikasutus“, „summaarne eksporditud energiate kaalutud erikasutus“ ja „summaarne tarnitud energiate kaalutud erikasutus“. Need mõisted on muutmata kujul üle võetud kehtivast MTM määrusest nr 55. Lõikes 15 määratletakse hoone tüüpiline kasutus, milles võetakse kokku hoonete tavapärane kasutus ning jäetakse välja energiakasutus, mida rakendatakse muuks kui hoone sisekliima tagamiseks või hoone tehnosüsteemide käitamiseks. Hoone tüüpilises kasutuses ei kajastu ka muu vabasoojus kui inimestelt tulenev vabasoojus. Näited hoone tüüpilisse kasutusse mittekuuluvast energiakasutusest on järgmised: a) määruses nimetamata tehnosüsteem nagu näiteks pliidikubu, väljatõmbekapp, basseinivee kütteseade, serveriruumitaristu, külmkamber, külmlett, suurköögiseade; b) madala temperatuuriseadega ruume (näiteks garaažid ja keldrid, mida köetakse madalate temperatuurideni) teenindav tehnosüsteem; c) eriotstarbelised elektritarvitid (näiteks elektriauto laadimispunkt, lift, mootor ukse avamiseks ja sulgemiseks, välisvalgustus, välikütteala, sulatuskaabel, välispistikupesa); d) madala temperatuuriseadega pinna energiakasutust energiaarvutuses arvesse ei võeta. Lõikes 16 sätestatakse mõiste „vabasoojus“ tähendus. Vabasoojuse määratlemisel on esitatud komponendid, millest vabasoojus moodustub. Vabasoojus on enda olemuselt energia, mis siseneb hoonesse või tekib hoones. Vabasoojuse tulemusena tõuseb temperatuur hoones välistemperatuurist kõrgemale. Vabasoojus tekib hoonesse sisenevast päikesekiirguses ja valguse, seadmete ning tehnosüsteemide soojuskaost ja inimeselt eralduvast soojusest. Energiatõhususe ja sisekliima valdkonnas käsitletakse vabasoojuse koosseisus üksnes inimeselt eralduvat soojust, sest sisekliimat projekteerides lähtutakse muuhulgas ruumides olevate inimeste hulgast, kuna inimesed ise mõjutavad oluliselt seda, milliseks kujuneb ruumi sisekliima. Küttesüsteemiga toimub ruumitemperatuuri täiendav tõstmine tasemeni, mis on tagab kasutajate mugavuse. Lõikes 17 sätestatakse mõiste „välisõhu vooluhulk“ tähendus. Välisõhu vooluhulk on minimaalne arvutuslik välisõhu kogus, mis tagab hoones küllaldase õhuvahetuse. Määruse lisas on hoonete kasutusotstarvete kaupa sätestatud arvutuslikud välisõhku vooluhulgad, millest lähtudes energiaarvutused läbi viiakse. Valdavalt vastavad lisas sätestatud väärtused MTM määrusega nr 55 sätestatud väärtustele, kuid lähtudes määruses sätestatud hoone kasutamisotstarvete täpsustustest, on käsitletud hoonete välisõhu vooluhulkasid ja temperatuuri seadeväärtusi täpsustatud. Lõikes 18 sätestatakse mõiste „simulatsioonarvutus“. Simulatsioonarvutus on soojuslevi dünaamiline arvutus, mis viiakse läbi selleks otstarbeks spetsiaalselt välja töötatud tarkvaraga. Sarnast arvutust võimaldab teha näiteks arvutusprogramm IDA ICE. Lõikes 19 sätestatakse mõiste „tuulutusasend“ tähendus. Tuulutusasend määruse tähenduses on osaliselt avatud tarindi (näiteks akna või ukse) fikseerimine kindlas asendis. Akna või rõduukse avamine tuulutusasendis toimub eesmärgil ruumi õhutada ehk tuulutada. Kuna akende tüüpe on väga palju ja vastava akna või rõduukse kinnitamine võib toimuda väga erinevatel viisidel on mõiste sõnastatud abstraktsena. 7 Lõikes 20 sätestatakse mõiste „energiatõhususarv“ tähendus. Erinevalt MTM määrusest nr 55 arvestatakse energiatõhusarvu määramisel lokaalselt toodetud taastuvenergiat selles ulatuses, mis hoones tegelikult ära tarbitakse. Seega ei mõjuta energiatõhususarvu väärtust eksporditud energia osakaal. Täpsemad alused lokaalselt toodetud taastuvenergia omatarbe osakaalu määramiseks sätestatakse hoone energiatõhususarvu arvutamise metoodika määruses. Lõikes 21 sätestatakse mõiste „kuluoptimaalne energiatõhusus“ tähendus. Kuluoptimaalse energiatõhususega hoone energiatõhususarv vastab energiatõhususarvu piirväärtusele. Kuluoptimaalse energiatõhususe korral on tagatud hoone elutsükli minimaalne rahaline kogukulu. Kulutõhus energiatõhususe tase tagab parimad kogukulud (arvestades hoone püstitamise, käitamise ja hoolduskuludega) kogu hoone elukaareks, ettenähtud kasutusea jooksul (elamute puhul 30 aastat, mitte-eluhoonete puhul 20 aastat). Kulutõhususe printsiip on hoonete energiatõhususe direktiivi kohaselt energiatõhususe miinimumnõuete määramise aluseks ja põhjenduseks. Kulutõhususe arvutused viiakse läbi, juhindudes Euroopa Liidu Komisjoni delegeeritud määruses (EL) nr 244/2012, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta ja kehtestatakse võrdlusmeetodite raamistik hoonete ja ehitusdetailide energiatõhususe miinimumnõuete kuluoptimaalse taseme arvutamiseks (ELT L 81, 21.3.2012, lk 18–36)2, kirjeldatud metoodikast, mis sätestab muuhulgas hoone tüüpidele ettenähtud kasutusea. Lõikes 22 sätestatakse mõiste „tõhus kaugküte või -jahutus“ tähendus. Vastavad määratlused tingimuste kohta, mille täitmisel loetakse kaugkütte ja -jahutuse süsteemid tõhusateks, tulenevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust, muudetakse direktiive 2009/125/EÜ ja 2010/30/EL ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2004/8/EÜ ja 2006/32/EÜ (ELT L 315, 14.11.2012, lk 1–56) (edaspidi energiatõhususe direktiiv). Mõlemale nimetatud energiakandja tüübile on määruse § 7 lõikes 1 sätestatud kaalumistegur. Peatükk 2 käsitleb hoonete energiatõhususe miinimumnõudeid. Paragrahvis 3 sätestatakse hoone energiatõhususe üldnõuded. Energiatõhususe nõuded on määruses väljendatud energiatõhususarvude piirmääradena ning hoone tehnosüsteemi, tarindi ja ruumitemperatuuri nõuetena. Energiatõhususarvude piirväärtused on võrreldes MTM määrusega nr 55 sätestatud määruse lisana. Hoone tehnosüsteemi, tarindi ja ruumitemperatuuri nõuded on sätestatud omaette määruse 3. peatükis. Võrreldes MTM määruse nr 55 nõuetega on määruse 3. peatüki nõudeid lihtsustatud. Määruse koosseisust on välja jäetud soovituslikud nõuded, sest võimalikke tehnilisi lahendusi kõrge energiatõhusarvu saavutamiseks käsitletakse juhendmaterjalides3. Kõrge energiatõhususe tasemega hoone energiatõhususarv on madala väärtusega ehk sellise hoone energiatarve on madal. Juhul kui püstitatav või oluliselt rekonstrueeritav hoone vastab energiatõhususe nõuetele, loetakse selline hoone kuluoptimaalse energiatõhususe tasemega hooneks. Kuluoptimaalse energiatõhususe olemust on selgitatud lõikes 21. Vastavalt hoonete energiatõhususe direktiivile peavad energiatõhususe nõuded olema sätestatud kulutõhusal tasemel ning olemasolevaid ja uusi hooneid võib käsitleda eraldi. Määruses on sellest lähtudes energiatõhususe nõuded jaotatud olemasolevate hoonete olulisele rekonstrueerimisele kohalduvateks nõueteks ja uutele hoonetele kohalduvateks nõueteks Uute hoonete puhul on juba hetkel sätestatud üleminek liginullenergiahoone nõuetele, mis rakendub 2 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32012R0244&from=ET (kättesaadav seisuga 11.07.2018). 3 http://kredex.ee/energiatohususest/ (kättesaadav seisuga 11.07.2018). 8 üleüldise nõudena alates 01.01.2020. a. Seega täidavad energiatõhususe miinimumnõuetele vastavad hooned direktiivis sätestatud kuluoptimaalsuse nõude. Paragrahvis 4 sätestatakse energiatõhususarvude piirväärtused uue hoone püstitamisel. Uue hoone püstitamisel kohalduvad energiatõhususarvu piirväärtused vastavad määruses madalenergiahoone tasemele. Lõikes 1 sätestatakse madalenergiahoone tähendus. Madalenergiahoone definitsioon vastab põhiosas liginullenergiahoone definitsioonile, kuid madalenergiahoone puhul ei eeldata lokaalse elektri tootmist taastuvast energiaallikast. Taastuvenergiatehnoloogia lahendused, mille kasutamist võib madalenergiahoonetes eeldada, on näiteks soojuspump või päikesekollektor. Madalenergiahoone peab olema ehitatud tehniliselt mõistlikult ehk tehniliste lahendustega, mis sobivad konkreetse hoone kasutusprofiili ning arvestavad hoone asukohta ning paiknemist. Näiteks võib sama hoone energiatõhususe nõude tagada paigutades hoone ilmakaarte suhtes mitut moodi, kuid tehniliselt mõistlikult esitatud hoone puhul on pööratud tähelepanu akende paiknemisele ilmakaarte suhtes, et saada maksimaalne kasu päikesekiirgusest tekkivast vabasoojusest. Seega on sama hoone tehnilise lahenduse korral tehniliselt mõistlik paigutada suuremad aknapinnad lõuna poole jäävasse tarindisse, mitte põhjapoolsele seinale. Lõikes 2 kehtestatud energiatõhususarvude piirväärtused tuginevad „Hoonete kuluoptimaalsete energiatõhususe miinimumtasemete analüüsile“4. Uute hoonete ehitamisel kohalduvaid madalenergiahoone nõudeid on võrreldes MTM määrusega nr 55 täpsustatud selliselt, et need oleksid saavutatavad ilma lokaalse taastuvelektri tootmiseta. MTM määruse nr 55 ja määrusega sätestatud madalenergiahoone energiatõhususarvude piirväärtuste võrdlus on esitatud tabelis 1. Tabel 1. Madalenergiahoone energiatõhususarvude piirväärtuste võrdlus Madalenergiahoone energiatõhususarvu piirväärtus, kWh/(m²·a) Hoone kasutusotstarve Ettevõtlus- ja MTM määrus nr 55 infotehnoloogiaministri määrus 1) väikeelamu köetava pinnaga < 120 m² 165 2) väikeelamu köetava pinnaga 120–220 120 140 m² ja ridaelamu 3) väikeelamu köetava pinnaga > 220 m² 120 4) korterelamu 125 120 5) kasarmu 200 6) kontorihoone 130 130 4 https://www.mkm.ee/sites/default/files/kuluoptimaalsuse_aruanne_20171128_uus.pdf (kättesaadav seisuga 11.07.2018). 9  7) majutushoone 170 160 8) ärihoone 150 9) avalik hoone 150 160 10) kaubandushoone ja terminal 160 190 11) haridushoone 120 120 12) koolieelse lasteasutuse hoone 140 120 13) ravihoone 300 130 14) laohoone - 80 15) tööstushoone - 140 16) suure energiatarbega hoone - 850  Energiatõhususarvu piirväärtuse võrdlevas tabelis 1 toodud muudatustes on energiatõhususarv osa hoone kasutusotstarvete puhul rangem, kuid see arvutatakse uute tüüpilise kasutuse andmete ja kaalumistegurite väärtustega, mis on leebemad. See tähendab seda, et kuigi energiatõhususe nõue on rangem, on selle saavutamine kergem, mis kokkuvõttes viib selleni, et nõuded on muutunud üleüldiselt leebemaks.  Väikeelamu nõudeid on võrreldes MTM määrusega nr 55 täpsustatud. Nõuded on määruses jaotatud kolme järku, lähtudes hoone köetavast pinnast. Väiksemate hoonete korral kohalduvad energiatõhususarvude piirväärtused võimaldavad suuremat energiatarvet ehk nende piirväärtuste saavutamine on kergem. Selline jaotus on põhjendatav asjaoluga, et väikeste hoonete puhul on köetava pinna ruutmeetri kohta rohkem välistarindi pinda. Seega kujuneb soojuskadu suuremaks ning rangeid energiatõhususarvu piirmäärasid on hoone tehnilisest lahendusest tingituna keerulisem saavutada. Energiatõhususe nõuete sätestamisel ei tohiks kaasneda olukorda, kus väiksema köetava pinnaga majade püstitamine muutub põhjendamatult kulukaks. Ka MTM määruses nr 55 oli väikemajade puhul sarnane erand sätestatud. Üldisest energiatõhususe miinimumnõudest leebem nõue kohaldus alla 100 m² suuruse köetava pinnaga väikeelamutele.  Elamute ulatuses käsitletakse edaspidi kasarmuid muudest korterelamutest eraldi. Selline muudatus on tehtud selle tõttu, et vastavate hoonete kasutusintensiivsus ja tehnilised lahendused erinevad muudest korterelamu kasutusotstarbele vastavatest hoonetest oluliselt. Seega on kasarmutele sätestatud energiatõhususarvu piirmäär ja tüüpilise kasutuse andmed, lähtudes tegelikust energiakasutusest. Kasarmu kasutamisotstarbele MTM määruse nr 51 lisas koodi sätestatud. Kasarmu energiatõhususe nõue rakendub juhul, kui hoone tegelik kasutusotstarve vastab kasarmule.  Majutushoonet on määruse redaktsioonis käsitletud muudest ärihoonetest eraldi. Majutushoonete tüüpilise kasutuse andmed on ka siiani võrreldes toitlustus- ja teenindushoonetega erinevad olnud. Määruse lisas sätestatakse majutushoonetele ärihoonetest erinevad sisekliima väärtused ja määruses sätestatakse energiatõhususarvu piirmäär, mis võtab neid erinevusi arvesse.  Koolieelse lasteasutuse hoone energiatõhususarvu piirväärtus on võrreldes MTM määruse nr 55 nõudega madalama väärtusega. See muudatus põhineb asjaolul, et energiaarvutuses 10 kasutatavaid tüüpilise kasutuse andmeid on täpsustatud vastavalt koolieelsete lasteasutuste tegelikele tarbimisandmetele.  Tervishoiuhoone määratlusele vastab MTM määruses nr 55 haigla. Seega on tervishoiuhoone tüüpilise kasutuse profiili puhul arvestatud väga kõrge energiatarbimisega ja energiatõhususarvu piirmäär on sellest tulenevalt samuti väga kõrge väärtusega. Määruse redaktsioonis on tervishoiuhoone asemel kasutatud üldnimetust ravihoone. Üldnimetus lähtub MTM määruse nr 51 kasutusotstarbest „Haiglad ja muud ravihooned“. Ravihoonete hulka kuuluvate hoonete tüüpilise kasutuse andmed sarnanevad pigem kontorihoone kui haiglaga. Haiglaid käsitletakse edaspidi ravihoonetest eraldi, suure energiatarbega hoone kategoorias.  Määrusega sätestatakse energiatõhusarvu piirväärtus laohoonetele. MTM määruses nr 55 laohoonet eraldi ei käsitletud ja seega kohaldusid laohoonele energiatõhususe nõuded analoogia alusel. Laohoone energiatõhususarvu piirväärtus on suhteliselt madala väärtusega, kuna laohoone tüüpilise kasutuse kohane kasutusaste, arvutuslik välisõhu vooluhulk ja kütmise seadeväärtus on samuti madalad.  Määrusega sätestatakse energiatõhusarvu piirväärtus tööstushoonele, milles toimuva tööstusliku protsessi soojuseraldus on kuni 30 W/m² kohta. Juhul kui tööstusliku protsessi soojuseraldus on kõrgem, käsitletakse sellist hoonet suure energiatarbega hoonena. Tööstushoone energiatõhususe miinimumnõuded kohalduvad seega eelkõige kergetööstuse hoonetele.  Määrusega sätestatakse energiatõhusarvu piirväärtus suure energiatarbega hoonele. Kuna energiatõhususe arvutusmetoodika võtab arvesse ka seadmete energiatarvet ja suure energiatarbega hoone energiaarvutus tehakse vastavalt tegelikule energiatarbele, on selles kategoorias lubatud väga kõrged energiatõhususarvu piirväärtused. Määratud energiatõhususarvu alusel saab hoone omanik ülevaate, milliseks kujuneb hoone tegelik energiatarve kasutuse käigus. Seega saab hoone omanik juba hoone kavandamise faasis ülevaate, kui energiatarbemahukaks kujunevad sellistes hoonetes paiknevad energiatarvitid ja tehnosüsteemid. Paragrahvis 5 sätestatakse energiatõhususarvude piirväärtused olemasoleva hoone olulisel rekonstrueerimisel. Kehtestatud energiatõhususarvude piirväärtused tuginevad „Hoonete kuluoptimaalsete energiatõhususe miinimumtasemete analüüsile“5, mis kinnitas, et olemasolevate hoonete rekonstrueerimisel on kuluoptimaalne tase võrreldes 2013. a tasemega tõusnud ühe klassi võrra. Paragrahvis 6 sätestatakse energiatõhususe nõuded liginullenergiahoone püstitamisele. Lõigetega 1 ja 2 sätestatakse, et liginullenergiahoone puhul on tegemist madalenergiahoonega, mille puhul taastuvenergiatehnoloogia osana rakendatakse ka lokaalset elektri tootmist taastuvast energiaallikast. Samas ei ole sätestatud ranget nõuet, mille kohaselt tuleb liginullenergiahoone taseme saavutamiseks lokaalselt taastuvelektrit toota teatud mahu ulatuses. Sellest tulenevalt peavad ka liginullenergiahooned madalenergiahoone energiatõhususarvu piirväärtuse saavutama, sealjuures lokaalse taastuvelektri mõju arvestamata. Energiatõhususarvutuse kõikides etappides käsitletakse soojus- ja elektrienergiakasutust eraldiseisvatena, seega tehakse vastav arvutus ka praegu. Määruse jõustumisel tuleb aga senisest selgemini välja tuua hoone energiatõhususarv ilma lokaalselt toodetud taastuvelektri mõju arvestamata. 5 https://www.mkm.ee/sites/default/files/kuluoptimaalsuse_aruanne_20171128_uus.pdf (kättesaadav seisuga 11.07.2018). 11 Lokaalse taastuvelektri mõju arvestamiseta madalenergiahoone taseme saavutamine on kooskõlas hoonete energiatõhususe direktiivis esitatud liginullenergiahoone määratlusega. Eestis sätestatud hoonete energiatõhususe nõuete lahenduse juures, mille korral on oluline tagada hoonet kui tervikut arvestav lahendus ning ühe detaili puudujääke võib kompenseerida teiste hoone osade kõrgemate energiatõhususe näitajatega, tuleb siiski vältida olukordi, kus hoone tarindite konstruktiivsest lahendusest tingitud suurt energiatarvet hakatakse kompenseerima lokaalse taastuvenergia tootmisega. Vastavalt hoonete energiatõhususe direktiivile on liginullenergiahoonete puhul eelkõige oluline tagada hoonete madal energiavajadus. Otseseid piiranguid sellele, kui suures mahus lokaalset taastuvenergiat liginullenergiahoone juures toodetakse ja tarbitakse, määruses ei sätestata. Üks hoonete energiatõhususe direktiivi sõnastatud eesmärke on taastuvenergia senisest laialdasem kasutusele võtmine. Elektri tarbimine hoonetes on kasvamas ja seega peaks tarbijate vajadus ja võimalused sobiliku lokaalse taastuvelektri tootmismahu määramisel määravaks asjaoluks saama. Lõikega 3 sätestatakse, et liginullenergiahoone energiatõhususarv ei tohi ületada määruse lisa 2 tabelis 3 sätestatud piirväärtust. MTM määruses nr 55 ja määrusega sätestatud liginullenergiahoone energiatõhususarvude piirväärtuste võrdlus on esitatud tabelis 2. Tabel 2. Liginullenergiahoone energiatõhususarvude piirväärtuste võrdlus. Liginullenergiahoone energiatõhususarvu piirväärtus, kWh/(m²·a) Hoone kasutusotstarve Ettevõtlus- ja MTM määrus nr 55 infotehnoloogiaministri määrus 1) väikeelamu köetava pinnaga < 120 m² 145 2) väikeelamu köetava pinnaga 120–220 50 120 m² ja ridaelamu 3) väikeelamu köetava pinnaga > 220 m² 100 4) korterelamu 105 100 5) kasarmu 170 6) kontorihoone 100 100 7) majutushoone 145 130 8) ärihoone 130 9) avalik hoone 120 135 10) kaubandushoone ja terminal 130 160 12  11) haridushoone 90 100 12) koolieelse lasteasutuse hoone 100 100 13) ravihoone 270 100 14) laohoone - 65 15) tööstushoone - 110 16) suure energiatarbega hoone - 820 Tabelis 2 esitatud andmete alusel on näha, et valdavalt on nõuded võrreldes 2013. a määratud liginullenergiahoone tasemega muutunud leebemaks. Energiatõhususarvude väärtuseid mõjutab ka asjaolu, et lokaalselt toodetud taastuvenergiat võetakse edaspidi arvesse üksnes selles ulatuses, mis hoones kohapeal ära tarbitakse. Liginullenergiahoone tase vastab ka määruses A-energiaklassi tasemele ja tegu on rakendumise hetkel kuluoptimaalse energiatõhususe miinimumnõude tasemega. Kehtestatud energiatõhususarvude piirväärtused tuginevad „Hoonete kuluoptimaalsete energiatõhususe miinimumtasemete analüüsile“6. Võrreldes arvutuslike kuluoptimaalsete liginullenergiahoone tasemetega on nõudeid leevendatud 15% võrra, kooskõlas hoonete energiatõhususe direktiiviga. Sellise leevendusega võetakse arvesse asjaolu, et erinevate hoonete püstitamiseks kasutatavad tehnilised lahendused ning hoone planeeringule paiknemine võivad varieeruda väga suures ulatuses. Kuluoptimaalse taseme saavutamine võib seega võrreldes teoreetiliste lahendustega osutuda keerukamaks ja kulukamaks. Nimetatud asjaoludega arvestamiseks on liikmesriikidel lubatud teoreetilisest kuluoptimaalsest tasemest sätestada kuni 15% võrra madalam nõue. Eestis on leevendust rakendatud täies ulatuses. Paragrahvis 7 sätestatakse erisused palkehitistele kohalduvatele energiatõhususe miinimumnõuetele. Hoone korral, mille välisseinatarind on kogu hoone ulatuses vähemalt 180 mm läbimõõduga soojustamata palk, rakendatakse määruse lisa 2 tabelites 1–3 sätestatud energiatõhususarvu piirväärtusele nõuet leevendavaid koefitsiente. Ka MTM määruses nr 55 kohaldus uue palkehitise püstitamisel energiatõhususarvu piirväärtus koefitsiendiga. Määruses laiendatakse seda koefitsienti ka olemasolevate hoonete olulisele rekonstrueerimisele ja liginullenergiahoone nõudele. Masintoodetud palkehitistele ja käsitööna toodetud palkehitistele kohalduvad edaspidi erineva väärtusega koefitsiendid. Määruses kasutatud nimetused vastavad Eesti Puitmajaliidu välja antud standardis kasutatud nimetustele. Palkehitisele kohalduva energiatõhususnõude osas tehakse erisus selle tõttu, et palkehitiste puhul ei vasta seina soojusjuhtivus tänapäevaste konstruktsioonidega saavutatavale tasemele. Samas on palkehitised Eestis traditsiooniliseks eluhoone tüübiks. Seetõttu ei oleks proportsionaalne rakendada energiatõhususe miinimumnõudeid, mis tingiks olukorra, et palkehitisi ei ole võimalik püstitada. Käsitööna toodetud palkehitise puhul on koefitsient kõrgema väärtusega, lähtudes vastava hoone valmistamise meetodist. Käsitöö palkehitise puhul ei kasutata palkide liidete tegemisel spetsiaalseid tootmisliine või tööpinke ja seinapalgid 6 https://www.mkm.ee/sites/default/files/kuluoptimaalsuse_aruanne_20171128_uus.pdf (kättesaadav seisuga 11.07.2018). 13 võivad olla profileerimata. Seega on selliselt valmistatud hoonete puhul õhutiheduse tagamine võrreldes masintoodetud palkehitistega keerukam. Paragrahvis 8 sätestatakse energiatõhususe nõuete erisused päikeseenergiasüsteemi kasutava liginullenergiahoone püstitamisel. Lõigetes 1 ja 2 sätestatakse nõue, mille kohaselt paigaldatakse päikeseenergiasüsteem osa juhul, kui see on majanduslikult põhjendatud või tehniliselt teostatav. Tingimused mille kohaselt vastav süsteem loetakse majanduslikult põhjendamatuks või tehniliselt teostamatuks sätestatakse järgnevates lõigetes. Kui päikeseenergiasüsteemi paigaldamisel kohaldub mõni paragrahvis sätestatud eranditest ei pea seda paigaldama ning vastava hoone energiatõhususe arv peab vastama madalenergiahoone tasemele. Juhul kui kehtivad piiravad asjaolud, mille tõttu ei ole liginullenergiahoone taseme nõudmine põhjendatud, sest päikeseenergiasüsteemi paigaldamine pole antud hoone puhul majanduslikult põhjendatud või tehniliselt teostatav, esitatakse vastavad põhjendused ehitusprojekti energiatõhususe osa koosseisus. Hinnang majanduslikule tasuvusele ja tehnilisele teostatavusele antakse seega hoone projekteerimise käigus. Majanduslikku tasuvust hindab energiaarvutuse läbiviija, tehniliselt teostatavust hoone projekteerija või arhitekt. Lõikes 3 sätestatakse, et liginullenergiahoone taseme saavutamiseks ei loeta majanduslikult põhjendatud päikeseenergiasüsteemi paigaldamist, mille võimsus on madalam kui 1 kW. Vastav süsteemi tootmisvõimsust arvestades kujuneksid kaasnevad kulud liiga kõrgeks ja liginullenergiahoone energiatõhususarvu piirväärtuste täitmiseks vajalikud investeeringud ei pruugi selliselt olla kuluoptimaalsed. Majanduslikult põhjendatuks olukorda, kus päikeseenergiasüsteemi või selle osa aastane tootlikkus on vähemalt 70% optimaalselt suunatud süsteemi aastasest tootlikkusest. Optimaalseks loetakse kaldenurgaga 40° lõunasse suunatud ja objektide poolt varjutamata päikeseenergiasüsteemi aastast tootlikkust. Täpsemad alused päikeseenergiasüsteemide käsitlemiseks sätestatakse määruse hoone energiatõhususe arvutamise metoodika koosseisus. Lõikes 4 sätestatakse olukorrad, mille kohaldumisel loetakse päikeseenergiasüsteemi paigaldamine tehniliselt teostamatuks. Punktis 1 sätestatakse, et tehniliselt teostamatuks loetakse olukorda, kus päikeseenergiasüsteem ei asu võrgu piirkonnas. Energia tootmine päikeseenergiasüsteemiga ja selle tarbimine ei lange täielikult kokku. Selle tõttu müüakse teatud osa kinnistul toodetud energiast võrku. Kui selline võimalus puudub, ei nõuta päikeseenergiasüsteemi paigaldamist, ja seega peab hoone saavutama madalenergiahoone energiatõhususarvu piirmäära. Punktis 2 sätestatakse, et tehniliselt teostamatuks loetakse olukorda, kus päikeseenergiasüsteemi võrku ühendamine nõuab võrguettevõtja poolt elektrivõrgu ümberehitamise töid. Ümberehitamiseks ei loeta kahesuunalise arvesti paigaldamisega seotud töid. Sellises olukorras peab hoone saavutama madalenergiahoone energiatõhususarvu piirmäära. Punktis 3 sätestatakse, et tehniliselt teostamatuks loetakse olukord, kus hoonel ei ole liginullenergiahoone taseme saavutamiseks vajaliku võimsusega päikeseenergiasüsteemi paigaldamise jaoks piisavalt päikese poolse suunaga ja teiste objektide poolt varjutamata katusepinda. Seega nähakse ette, et päikesepaneelide paigaldamine toimub hoone katusel. On võimalikud ka teistsugused tehniliselt lahendused, mille kohaselt päikeseenergiapaneelid 14 paigaldatakse kas fassaadile või vastavatele konstruktsioonidele hoone krundil. Selliste lahenduste rakendamist liginullenergiahoone nõude täitmiseks ei eeldata. Paragrahvis 9 sätestatakse energiakandjate kaalumistegurite väärtused ja alused kütuse energiasisalduse määramiseks. Lõikes 1 sätestatakse energiakandjate kaalumistegurite arvväärtused. Energiakandja kaalumisteguriga võetakse arvesse tarnitud energia tootmiseks vajalik primaarenergia kasutus ja selle keskkonnamõju. Vastavalt hoonete energiatõhususe direktiivile hinnatakse hoone energiatõhususe miinimumnõuete vastavuse kontrollimisel primaarenergia kasutust väljendava arvulise näitaja abil. Selle näitaja saamiseks tuleb tegelik või arvutuslik energiatarve korrutada vastava energiakandja kaalumisteguriga. Vastavalt hoonete energiatõhususe direktiivile määravad kaalumistegurite väärtused kindlaks liikmesriigid, pidades silmas asjaolu, et vastavad väärtused peavad tagama hoone välispiirde optimaalse energiatõhususe. MTM määruses nr 55 sätestatud energiakandjate kaalumistegurite väärtused jäävad kehtima, kuid lähtudes kaugküttesektoris toimunud arengutest, lisatakse kolm täiendavat kaalumistegurit. Punktis 1 sätestatakse taastuvtoormel põhineva kütuse, puidu ja puidupõhise kütuse ning muu biokütuse (välja arvatud turvas ja turbabrikett) kaalumisteguriks 0,65. Seega langeb kaalumisteguri väärtus, võrreldes MTM määrusega nr 55, mille puhul oli vastav väärtus 0,75. Punktis 3 sätestatakse tõhusa kaugkütte kaalumisteguriks 0,65. Vastav väärtus on välja töötatud tihedas koostöös Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühinguga. Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühing väljastab tõhusatele kaugküttesüsteemidele märgist „Tõhus kaugküte“. Tõhusa kaugkütte määratlemisel lähtutakse energiatõhususe direktiivis sätestatud tõhusa kaugkütte ja -jahutuse mõistest, mille kohaselt neis süsteemides kasutatakse vähemalt 50% taastuvenergiat või 50% heitsoojust või 75% koostoodetud soojust või 50% sellise energia ja soojuse kombinatsiooni. Tõhus kaugküte on ka määruses defineeritud, lähtudes energiatõhususe direktiivis sätestatud tingimustest, ning seega vastavad Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühingu välja antud märgise tingimused määruses sätestatud tõhusa kaugkütte tingimustele. Märgise taotleb võrguettevõtja iga kaugküttesüsteemi kohta eraldi. Seega tuleb energiaarvutust läbi viies veenduda, kas antud hoonet teenindav kaugküttesüsteem täidab tõhusa kaugkütte tingimusi või tuleb lähtuda kaugkütte üleüldisest kaalumistegurist 0,9. Punktis 4 sätestatakse kaugjahutuse kaalumisteguriks 0,4. Kaugjahutuse puhul on tegemist lahendusega, mis hoonete energiatõhususe direktiivi nõuete üle võtmisel Eesti õigusesse puudus, kuid möödunud viie aasta pikkuse perioodi järel on selline lahendus turule jõudnud. Punktis 5 sätestatakse tõhusa kaugjahutuse kaalumisteguriks 0,2. Tõhusa kaugjahutuse lahendust hetkel Eestis teadaolevalt ei pakuta, kuid vastav tegur on sätestatud arvestades asjaolu, et eeldused sellise lahenduse turule tulemiseks on olemas. Lõikes 2 sätestatakse, kuidas toimub kütuse energiasisalduse määramine. Kütustel on olemas nii ülemised kui alumised kütteväärtused. Tarbimisaine ülemine kütteväärtus (TÜK) on soojushulk, mis vabaneb ühe ühiku kütuse täielikul põlemisel hapnikus ja kui põlemisel tekkinud veeaur kondenseerub veeks. Seega sisaldab TÜK veeauru kondenseerumissoojust. Tarbimisaine alumine kütteväärtus (TAK) on soojushulk, mis vabaneb ühe ühiku kütuse täielikul põlemisel hapnikus, kusjuures kütuses olev vesi aurustub ega kondenseeru. Soojushulk ei sisalda seega veeauru kondenseerumissoojust. TAK sõltub kütuse kuivaine (v.a mineraalid) 15 ja niiskuse sisaldusest. Mida suurem on kütuse mineraalide sisaldus (tuhasus) ja niiskus, seda madalam on TAK. Andmed kütuse energiasisalduse määramiseks saadakse, kas kütuse tarnijalt või hoone energiatõhususe arvutamise metoodika määruses lisas sätestatud väärtustest. Peatükk 3 käsitleb hoone energiatõhususe seisukohalt olulise mõjuga tehnosüsteemide, hoone tarindi ja suvise ruumitemperatuuriga seonduvaid nõudeid. Määrusega sätestatud hoonete energiatõhususe nõuded kehtivad hoonele kui tervikule. Seega on alati võimalik ühe hoone osa puuduseid teiste süsteemide kõrgema energiatõhususega kompenseerida. Sellise lahendusega tagatakse arhitektidele ja projekteerijatele võimalikult suur vabadus konkreetsele hoone tingimustele kõige paremini vastava tehnilise lahenduse leidmisel. Selle tõttu on 3. peatükis sätestatud tehnosüsteemide nõuded valdavalt üleüldised ning neid ei ole sätestatud kõigile tehnosüsteemide tüüpidele. Paragrahvis 10 sätestatakse nõuded ventilatsioonile ja ruumitemperatuurile, millest lähtudes energiaarvutus läbi viiakse. Lõikes 1 sätestatakse, et ehitatava ja oluliselt rekonstrueeritava hoone ventilatsiooni välisõhu vooluhulk peab energiaarvutuses olema hoone kasutusajal määruse lisas sätestatud väärtuse suurune. Hoonete energiatõhususe direktiivis on öeldud, et energiatõhusust ei tohi saavutada sisekliima arvelt. Piisava õhuvahetuse tagamine on hea sisekliima üks olulisi osasid. Seega tehakse energiaarvutused lähtudes eeldusest, et hoones on tagatud küllaldane õhuvahetus. Lõikes 2 sätestatakse, et maksimaalsed ja minimaalsed nõudluspõhise ventilatsiooni õhuhulgad, mida energiaarvutustes kasutatakse, antakse määruse lisas. Nõudluspõhise ehk muutuva õhuvooluhulgaga ventilatsioonisüsteemi korral võib ventilatsiooni õhuhulkasid juhtida näiteks õhu kvaliteedi, jahutus- ja niiskuskoormuste järgi, vastavalt ruumi kasutusintensiivsusele. Seega on tegu dünaamilise lahendusega, mille puhul muutub ruumi sissepuhutava ja ruumist väljatõmmatava õhu hulk vastavalt ruumi kasutusele. Määruse lisas sätestatud õhuhulk vastab maksimaalsele väärtusele, minimaalsed nõudluspõhise ventilatsiooni õhuhulgad hoone kasutusajal on eluhoonete ja mitteeluhoonete puhul erinevad. Nõudluspõhise ventilatsiooni juhtimine toimub ruumide kaupa. Lõikes 3 sätestatakse minimaalne energiaarvutuses kasutatav ventilatsiooni õhuhulga väärtus korterelamutes, milles juhitakse ventilatsiooni korteripõhiselt. Vastava võimalusega hoone energiaarvutuses ei arvestata välisõhu vooluhulga väärtust väiksemana kui 0,42 l/(s·m²). Korterelamutes, kus korteripõhise juhtimise võimalus puudub, on vastavalt määruse lisale välisõhu arvutuslikuks vooluhulgaks 0,5 l/(s·m²). Lõikes 4 sätestatakse, et ehitatava ja oluliselt rekonstrueeritava hoone kütmise ja jahutuse temperatuuri seadeväärtus peab energiaarvutuses olema määruse lisas sätestatud väärtuse suurune. Temperatuuri seadeväärtus on temperatuuri piirväärtus (arv), mida energiaarvutuses kasutatakse. Vastav nõue kohaldub ka sisekliima tagamisega ruumidele, mille temperatuuri seadeväärtus on ehitusprojekti kohaselt madalam, kui määruse lisas on sätestatud. Sellisteks ruumideks on eelkõige üldkasutatavad ruumid, nagu trepikojad, koridorid ja muud käiguteed. Kui tegemist on madala temperatuuriseadega pindadega, siis vastavalt madala temperatuuriseadega pinna definitsioonile neid pindasid köetava pinna hulgas ei käsitleta. Eelkõige on sellisteks pindadeks keldrid ja garaažid. Juhul kui tegemist on köetavate garaažide ning keldritega, mida käsitletakse köetava pinna osana, määratakse energiatõhususarv eeldusega, et vastavates ruumides tagatakse määruse lisas sätestatud temperatuuri seadeväärtus. 16 Paragrahvis 11 sätestatakse nõuded suvisele ruumitemperatuurile. Võrreldes MTM määrusega nr 55 on tehtud muudatused eelkõige normitehnilised ja seotud sellega, et suvise ruumitemperatuuri nõude arvutamisega seotud nõuded sätestatakse edaspidi hoone energiatõhususe arvutamise metoodika määruse koosseisus. Ruumi ülekuumenemise vältimiseks tuleb aktiivsele jahutussüsteemile eelistada passiivset jahutust ehk ruumi ülekuumenemise vältimist arhitektuurse ja ehitusliku lahendusega (näiteks päikesekaitse, klaaspinna suurus ja paiknemise suund, hoone paiknemine ilmakaarte ja teiste objektide suhtes, tarindite massiivsus). Samuti tuleb päevasele jahutusele eelistada öist jahutust ventilatsiooniga. Jahutusüsteemid on suure energiakasutusega ja seega tuleks energiatõhusat hoonet kavandades võimalikult palju rõhku pöörata passiivsetele lahendustele, mille kombineeritud rakendamisel on Eesti klimaatilistes oludes tihti võimalik tagada suvised ruumitemperatuurinõuded ehk mugav sisekliima jahutussüsteemi paigaldamata. Juhul kui kasutatakse passiivseid jahutuslahendusi, tuleb läbi viia suvise ruumitemperatuuri kontroll. Lõikes 1 sätestatakse suvise ruumitemperatuuri nõue. Selle jaoks, et hoone vastaks energiatõhususe miinimumnõuetele peab see tagama lisaks energiatõhususarvu piirväärtuse nõudele suvise ruumitemperatuuri nõude. Lõigetes 2 ja 3 sätestatakse, tingimused mille vastamisel loetakse suvise ruumitemperatuuri nõue täidetuks. Valdavalt lähtutakse suvise ruumitemperatuuri nõude täitmise kontrollimisel ajaperioodist 1. juunist 31. augustini. Elamutes ei tohi suvisel perioodil ruumitemperatuur jahutuse temperatuuri seadeväärtust ületada enam kui 150 kraadtunni (°Ch) võrra. Mitteelamus ei tohi ruumitemperatuur jahutuse temperatuuri seadeväärtust ületada enam kui 100 °Ch võrra. Üldise käsitlusega võrreldes on erandiks haridushoone üldnimetuse alla kuuluvate kasutamisotstarvetega (MTM määruse nr 51 kohaselt kasutusotstarbed põhikooli või gümnaasiumi õppehoone (kood 12632), kutseõppeasutuse õppehoone (kood 12633) ja ülikooli, rakenduskõrgkooli õppehoone (kood 12634)) hoonete käsitlus, mille puhul on ajaperiood erinev. Mitteelamu suvise ruumitemperatuuri nõue kohaldub haridushoonete puhul 1. maist 15. juunini ja 15. augustist 30. septembrini. Nimetatud perioodide vahele jääval ajal eeldatakse, et hoone on suletud ja seega ei ole suvise ruumitemperatuuri tagamine probleemiks. Juhul kui projekteeritud lahenduse korral ei suudeta suvise ruumitemperatuuri nõuet täita, tuleb ette näha passiivsed (kirjeldatud paragrahvi alguses) või aktiivsed lahendused (jahutusüsteem), millega suvise ruumitemperatuuri nõue tagatakse. Lõikes 4 sätestatakse, et määruse § 1 lõigetes 2 ja 3 nimetatud hoonetes tõendatakse suvise ruumitemperatuuri nõude täitmist tüüpruumide soojuslevi dünaamilise simulatsioonarvutuse abil, mille kohta vaata seletuskirja § 2 lõike 18 selgitusi. Kui tulenevalt temperatuuri reguleerimisest on simulatsioonarvestuses vaja arvesse võtta määruse lisas sätestatud väärtusest kõrgemat ruumitemperatuuri, võib kasutada määruse lisas sätestatud jahutustemperatuuri seadeväärtusest madalamat väärtust. Määruse lisas sätestatud jahutuse temperatuuriseade on seega ülemine piir ning piiratud jahutusvõimsuse korral võib kasutada ka madalamaid väärtuseid, eeldusel et mugav sisekliima suudetakse tagada. Kui ruumis on etteantust oluliselt kõrgem temperatuur (näiteks suurte lõunasse suunatud klaaspindade tõttu), siis tuleb arvestada, et nõutava temperatuuri tagamiseks on vajalik ruumi rohkem jahutada. Lõikes 5 sätestatakse tingimused, mille üheaegse täitmise korral ei pea väikeelamu ja oluliselt rekonstrueeritava korterelamu puhul suvise ruumitemperatuuri nõude täitmist simulatsioonarvutusega kontrollima. Kui tingimused on täidetud, võib eeldada, et nimetatud hoonetüüpide puhul tagatakse suvise ruumitemperatuuri nõue. 17 Paragrahvis 12 sätestatakse nõuded välispiirdele. Võrreldes MTM määrusega nr 55 on välispiirdele kohalduvaid nõudeid määruses lihtsustatud. Määruses on loobutud soovitusliku laadiga nõuetest, mille kohta on ülevaade antud KredExi kodulehel kättesaadavates liginullenergiahoonete juhendmaterjalides7. Lõikes 1 on välja toodud printsiip, et ruumide energiatõhusust ei tohi saavutada soojusliku mugavuse arvelt. Tagamaks ruumi soojusliku mugavuse, tuleb määrata vastav välispiirete soojustuskihi paksus. Piisava soojustuskihi määramisel lähtub projekteerija hoone energiatõhususe nõuetest pidades silmas, et ilma lokaalse taastuvelektri mõju arvestamata oleks võimalik saavutada vähemalt madalenergiahoone tase ka olukorras, kus rakendub liginullenergiahoone nõue. Piisav soojustuskiht peab tagama lisaks energiatõhususele ruumi kasutaja soojusliku mugavuse. Soojuslikku mugavust käsitletakse täpsemalt järgnevas lõikes. Tarindi konstruktsioonile vastava piisava soojustuskihi paksuse määramisel tuleb samuti silmas pidada, et hoitakse ära mikrobioloogised kahjustused (näiteks bakterid, viirused, hallitus, mädanikseened) ning kondensaadi tekkimine tarindi sisepinnal ja tarindis. Niiskuskonvektsiooni riski vältimiseks tuleb tarindi kriitilised sõlmed (näiteks seina ja vundamendi ning põranda ühendus, seina ja katuse ühendus, katuslae auru- või õhutõkke jätkukoht, läbiviik) lahendada võimalikult õhupidavatena. Lõikes 2 sõnastusest tuleneb eeldus, et ruumi soojuslik mugavus on tagatud, kui välispiirde soojusläbivus ei ületa väärtust 0,65 vatti ruutmeetri ja kraadi kohta [W/(m²·K)]. Vastav väärtus on võimalik täita ka vähemalt 180 mm suuruse läbimõõduga täispalkseina puhul, nii masintoodetud palkehitiste kui ka käsitööna toodetud palkehitiste puhul. Vastav nõue on veelgi hõlpsamini täidetav nüüdisaegsete tarindikonstruktsioonidega. Juhul kui tarindi soojusläbivus on siiski kõrgem (selline olukord võib tekkida olulise rekonstrueerimise käigus või eriotstarbeliste tarindite puhul), tuleb soojuslik mugavus tagada küttelahenduse (näiteks küttekeha paigutamine kõrge soojusjuhtivuse väärtusega tarindi ette) või otstarbekohase tehnilise lahendusega (näiteks soojusliku mugavuse tagamine selles ruumi punktis, kus inimene asub). Lõikes 3 sätestatakse, et hoone välispiirde tegelik keskmine õhulekkearv ei tohi ületada energiaarvutuses kasutatud väärtust. Hoone välispiirde tegelik keskmine õhulekkearv tõendatakse hoone ehitamise käigus mõõtmisega, mille viib läbi selleks vajalikku pädevust ja tehnikat omav sõltumatu ekspert. Õhulekkearvu mõõtmine aitab määratleda õhulekke põhjused ja seejärel on võimalik need ehitusprotsessi käigus kõrvaldada. Seega valmib hoone õhutihedamana, võrreldes olukorraga kui õhulekketesti läbi ei viida. Õhulekkearvu võib määrata ka deklareerimismeetodiga. Deklareeritud õhulekkearv on teatud hoonetüübile hoone tarnija poolt õhupidavuse tõendamismeetodi abil deklareeritud õhulekkearv. Deklareerimismeetodi kirjeldus on esitatud Tallinna Tehnikaülikooli ehitusfüüsika ja arhitektuuri õppetooli uurimistöö „Elamute õhulekkearvu baasväärtuse väljaselgitamine ja õhulekkearvu muul viisil tõendamise metoodika väljatöötamine“ raportis8. Paragrahvis 13 sätestatakse tehnosüsteemide nõuded. Lõikes 1 sätestatakse, et tehnosüsteem tuleb projekteerida ja paigaldada nii, et oleks tagatud selle pikaajaline ja efektiivne töötamine optimaalses tööpiirkonnas. Tehnosüsteemi tööpiirkond on süsteemi tööparameetrite vahemik, mille raames tehnosüsteem on ette nähtud töötama. 7 http://kredex.ee/energiatohususest/liginullenergiahooned/juhendmaterjal-2/ (kättesaadav seisuga 12.07.2018). 8 https://www.etis.ee/Portal/Publications/Display/93bbe584-a854-43ed-a20a-26508dcd835f (kättesaadav seisuga 03.08.2018). 18 Tehnosüsteemi töötab tööpiirkonnas, kui see on valitud õigesti ja vastab antud hoone tingimustele. Tehnosüsteemi tööpiirkonna näol on tegemist erialase terminiga, mis on hoonete energiatõhususe valdkonna ekspertidele hästi teada ja seda ei ole määruses eraldi defineeritud. Näiteks tehnosüsteemi tööpiirkonnast on pumba töögraafik, mille ühel teljel on toodud pumba tõstejõud ning teisel teljel pumba tootlus. Iga vastav pump on ette nähtud töötama kindlate väärtuste piires. Seda piirväärtuste vahele jäävat ala nimetataksegi tööpiirkonnaks. Lisaks tehnosüsteemi osana töötavale tehnoseadmele on oluline tähelepanu pöörata tehnosüsteemi konstruktiivsetele osadele. Valdavalt on selleks konstruktiivseks osaks tehnosüsteemi torustik. Tehnosüsteemi energiakadusid vähendatakse torustiku ja soojussalvesti otstarbekohase isoleerimisega. Lõigetes 2 ja 3 sätestatakse, et siseõhu nõutud kvaliteet tagatakse soojustagastusega sissepuhke- ja väljatõmbeventilatsiooni lahendusega ning sätestatakse nõuded, millest lähtudes valitakse sobilik sissepuhke- ja väljatõmbeventilatsiooni lahendus. Ventilatsioonisüsteemi lahendust valides tuleks eelistada kõrge soojustagastuse temperatuuri suhtearvuga (väärtus kõrgem kui 0,8) soojustagastit. Kõrge efektiivsusega soojustagastus aitab tagada kõrget energiatõhusust. Ventilatsioonisüsteemi torustik ja muud ventilatsiooniseadme komponendid tuleks valida selliselt, et need on madala rõhulanguga. Ventilaator ja juhtseade peavad olema võimalikult kõrge kasuteguriga. Täpne kasutegur sõltub õhuhulgast ja ventilaatori tüübist. Kõik nimetatud tegurid aitavad tagada süsteemi optimaalse ja energiatõhusa töö. On olemas olukorrad, mille puhul teatud tehnilistest piirangutest tingituna ei ole võimalik soojustagastusega ventilatsioonisüsteemi kasutamine: soojusallikas on väljatõmbeõhu soojuspump; sissepuhke ja väljatõmbe magistraaltorustikud paiknevad teineteisest liiga kaugel ja neid ei ole võimalik juhtida soojustagastuse teostamiseks ühte ventilatsiooniseadmesse; väljatõmbeõhk sisaldab saasteaineid, mida ei tohi soojustagastisse juhtida (soojustagastuse käigus seguneb väike osa väljatõmmatavast õhust sissepuhutava õhuga); olulisel rekonstrueerimisel ei ole hoonesse tehniliselt võimalik paigaldada ventilatsioonitorustikku; hoone nõutav energiatõhususe tase, siseõhu kvaliteet ja soojuslik mugavus tagatakse uudse lahendusega õhuvahetuse süsteemiga. Lõikes 4 sätestatakse nõuded energiaarvestite paigaldamiseks. Energiaarvestite paigaldamine on vajalik selleks, et hoone energiakasutust oleks võimalik jälgida ja andmete alusel optimeerida. Lisaks sellele on mõõdetud andmete alusel võimalik hoone tegelik energiatarve viia vastavusse tüüpilise kasutusega. Energiaarvestit ei pea paigaldama süsteemile, mis EhS § 4 lõike 5 kohaselt ei ole tehnosüsteem ehk mida ei kasutata ehitise toimimiseks, kasutamiseks või ohutuse tagamiseks. Lõikes 5 sätestatakse, et eraldi energiakasutuse mõõtmist ei nõuta pliidikubu, väljatõmbekapile, ukseavamismootori ja välipistikupesa (paikneb väljaspool hoonet, näiteks fassaadil) puhul. Tegu on energiatarvititega, mille energiakasutusega ei ole tüüpilise kasutuse puhul arvestatud. Samas on vastavate tarvitate energiatarve väga madal ja nende energiatarbe mõõtmiseks tehtud kulutused ei oleks majanduslikult põhjendatud. Lõikes 6 sätestatakse, et soojuspumbaga hoones peab soojuspump olema varustatud eraldi soojus- ja elektriarvestiga. Juhul kui vastav soojuspump toodab soojusenergiat nii hoone kütmiseks kui sooja tarbevee valmistamiseks, piisab ühest soojusarvestist ning käesoleva paragrahvi eelneva lõike punktis 2 nõutud sooja tarbevee arvestit eraldi paigaldama ei pea. 19 Lõikes 7 sätestatakse, et juhul kui ventilatsiooniseade on varustatud elektriliste eelküttekalorifeeriga, paigaldatakse ventilatsiooniseadmele elektriarvesti. Nõue on seotud kitsalt eelküttekalorifeeridega, sest vastavad seadmed võivad töötada põhjuseta ja selle tõttu võib eelküttekalorifeeri kasutamisega kaasneda väga suur energiatarve. Järelküttekalorifeeridega sarnaseid probleeme ei esine. Juhul kui tegemist on mitme ventilatsiooniseadmega, võib piirduda ühise elektriarvestiga. Lõikes 8 sätestatakse, et paragrahvi lõigetes 4–7 nimetatud energiaarvesteid ei pea paigaldama, kui nende paigaldamine ei ole majanduslikult põhjendatud. Majandusliku põhjendatuse arvutuses lähtutakse eeldusest, et energiaarvesti paigaldamata jätmise tõttu suureneb kasutaja arvestuslik energiakasutus 20% võrra. Arvestuslikku energiakasutuse suurenemist saab kasutada üksnes energiatarvitite ja tehnosüsteemide energiakasutuse mõõtmise majandusliku põhjendatuse hindamisel. Seega ei ole sätestatud väärtus kasutatav näiteks küttekulu allokaatorite paigaldamise tasuvuse määramiseks. Üksnes arvestite paigaldamine ei vii energiasäästuni. Korrelatsioon tarbimisandmete ja säästliku energiakasutuse vahel on leidnud kinnitust, sest tarbimisandmed on aluseks sellele, et tarbija saaks langetada teadlikke otsuseid, milliste süsteemide energiatarvet tuleks täpsemini suunata. Paragrahvis 14 sätestatakse küttesüsteemi nõuded. Lõigetes 1–2 sätestatakse, et üldjuhul tuleb hoone eraldi kasutamiseks mõeldud hoone osa (näiteks korter, kaubanduseks või muuks äritegevuseks mõeldud rendipind, eluruumi osa mida kasutatakse muust eluruumist eraldi) küttesüsteemile projekteerida ja paigaldada seade, mis võimaldab määrata hoone osa kütmiseks vajalikku energiakasutust. Lõikes 2 sätestatakse tingimused, mille kohaldumisel ei pea lõikes 1 nimetatud hoone osa energiakasutuse määramist võimaldavat seadet paigaldama. Lõikes 2 sätestatud tingimustest nähtub, et lõikes 1 peetakse silmas eelkõige küllaltki suuri pindasid, mille temperatuuri on võimalik pinna omanikul või rentnikul ise reguleerida. Nende lõigetega võetakse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust, muudetakse direktiive 2009/125/EÜ ja 2010/30/EL ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2004/8/EÜ ja 2006/32/EÜ (ELT L 315, 14.11.2012, lk 1–56) artikli 9 lõikes 3 sätestatud nõue. Lõikes 3 sätestatakse, et juhul kui lõikes 2 sätestatud tingimuste kohaldumise tõttu ei nähta ette hoone osa energiakasutuse määramist võimaldava seadme paigaldamist, selgitatakse selle põhjust ehitusloa taotluse või ehitisteatisele lisatud ehitusprojekti kütte- ja ventilatsiooniosa tehnilises kirjelduses. Põhjendused esitab küttesüsteemi projekteerija. Elamu, mille ehitisealune pind on 20–60 m² ja mis on kuni 5 m kõrge, ümberehitamisel ei ole vaja ehitusprojekti esitada. Seega ei ole vaja ka lõikes 3 nõutud põhjendusi esitada. Selliseid olukordi tekib eeldatavasti võrdlemisi vähe. Hooned, mille suletud netopind on kuni 50 m², on tulenevalt EhS § 62 lg 2 p-st 5 energiatõhususe miinimumnõuetest täielikult vabastatud, seega kehtiksid lõikes 3 kirjeldatud nõuded vaid 50–60 m² suurustele elamutele, millest teatud hoone osa saab eraldi kasutada. Kuna paragrahvis peetakse silmas hoonet, milles on mitu eraldi kasutatavat korterit või korteriomandit, siis 50–60 m² mitme korteriga hoone olemasolu võimalus on hüpoteetiline. Samas tuleb 50 m² hoonete energiatõhususe miinimumnõuetest vabastamine hoonete energiatõhususe direktiivist, mistõttu ei saa siseriiklikus õiguses piire muuta ning sellist võimalikku olukorda tuleb ka õigusaktide koostamisel analüüsida. Kui tegemist on sellise olukorraga, et tuleb esitada üksnes ehitusteatis lisab projekteerija vastavad põhjendused ehitusteatisele. 20 Peatükk 4 käsitleb energiatõhususe nõuetele vastavuse tõendamist. Paragrahvis 15 kuidas toimub energiatõhususe nõuetele vastavuse tõendamine. Lõikes 1 sätestatakse, et energiatõhususe nõuetele vastavust tõendatakse tuleb läbi viia energiaarvutus. Lõikes 2 sätestatakse energiaarvutuses käsitletud energiakasutused. Energiaarvutusega määratakse hoone summaarne energiakasutus hoone sisekliima tagamiseks, tarbevee soojendamiseks ja kasutamiseks ning elektriseadmete (näiteks kodumasinad ja muud olme- või bürooelektriseadmed ning muud hoonetes kasutatavad seadmed) kasutamiseks. Vastav energiaarvutus viiakse läbi tüüpilise kasutuse andmete alusel. Summaarse energiakasutuse alusel määratakse tarnitud ja eksporditud energiakasutused ning hoone energiatõhususarv. Lõikes 3 sätestatakse, et energiatõhususarv määratakse lihtsustatud tõendamismeetodi (määruse § 16) või arvutusliku tõendamismeetodi (määruse § 17) abil. Lihtsustatud tõendamismeetod on energiatõhususarvu määramisel loodud erand. Selle meetodi rakendamiseks tuleb täita määruse § 16 lõikes 1 sätestatud tingimused. Igal teisel juhul määratakse energiatõhususarv vastavalt määrusele hoone energiatõhususe arvutamise metoodika. Paragrahvis 16 sätestatakse suvise ruumitemperatuuri nõude kontrolli nõuded Lõikes 1 sätestatakse, tingimused millest lähtudes valitakse ruumid, millele tehakse määruse §-s 11 sätestatud suvise ruumitemperatuuri nõude kontroll. Suvise ruumitemperatuuri kontroll on osa energiaarvutusest ja selle teostab energiaarvutuse läbiviija. Sellisteks ruumideks on suure vabasoojuskoormusega ruumid (näiteks hoone lõuna- või lääneküljes asuvad suurte klaaspindadega ruumid) ja ruumid, kus on ette näha kasutajate pidevat kohalolekut. Kasutajate pidev kohalolu viitab sellele, et vastavate ruumide kasutusintensiivsus on kõige kõrgem. Seega on lõikes viidatud ruumidele, milles suvise ruumitemperatuuri nõude täitmise tagamine võib osutuda probleemseks. Võimalike probleemide ennetamiseks ja hoone kasutusmugavuse tagamiseks tuleb nõuete täitmisele erilist tähelepanu pöörata ruumides, kus potentsiaal piirmäärasid ületada on kõige kõrgem. Lõigetes 2 ja 3 sätestatakse tingimused minimaalse ruumide koosseisu määramiseks, millele elamute ja mitteeluhoonete puhul suvise ruumitemperatuuri kontroll tehakse. Ruumide valikul juhindutakse määruse eelmises lõikes sätestatud tingimustest. Elamute puhul tehakse suvise ruumitemperatuuri arvutus vähemalt ühele magamistoale ja ühele elutoale. Mitteelamu puhul tehakse suvise ruumitemperatuuri arvutus tüüpruumidele, mis hoones valdavalt esinevad ja mis on seotud hoone kasutusotstarbega. Valitakse tüüpruumid, mis on hoone kasutusotstarbest tulenevalt kõige iseloomulikumad (näiteks koolimaja puhul klassiruum ja õpetajate kabinet, kontorihoone puhul kabinet, majutushoone puhul külastajate jaoks mõeldud tuba jms). Iga ruumitüübi puhul valitakse vähemalt üks ruum. Paragrahvis 17 sätestatakse tingimused, mille täitmisel on võimalik kasutada energiatõhususe nõuetele vastavuse tõendamise lihtsustatud tõendamismeetodit. Lõikes 1 sätestatakse tingimused, mis peavad kehtima üheaegselt, et hoone energiatõhususarvu määramiseks oleks võimalik kasutada lihtsustatud tõendamismeetodit. 21 Punktis 1 sätestatakse, et lihtsustatud tõendamine on võimalik läbi viia üksnes väikeelamute korral. Väikeelamu määratluse alla kuuluvad vastavalt määruse § 1 lõikele 2 MTM määruses nr 51 sätestatud kasutusotstarbed üksikelamu (kood 11101), ridaelamu või kaksikelamu sektsioon (juhul kui on oma katus ja sissepääs maapinnalt) (kood 11102), suvila, aiamaja (kood 11103), kahe korteriga elamu (kood 11212) ja ridaelamu (kood 11221). Punktis 2 sätestatakse, et lihtsustatud tõendamise kasutamiseks peab kütte ja tarbevee soojendamise kombineeritud süsteemi peamine energiaallikas olema kas maasoojuspump, õhk- vesi soojuspump, halu- või puidupelletikütusel katel, kaugküte või gaaskütusel kondensaatkatel. Lihtsustatud tõendamisel sobivad energiaallika lahendused on valitud turul vabalt kättesaadavatest lahendustest, mis tagavad kõrge energiatõhususe. Muu peamise energiaallika kasutamise korral tuleb energiatõhususarv määrata arvutusliku tõendamisega. Punktides 3 ja 4 sätestatakse tehnilised nõuded ventilatsioonisüsteemidele. Ventilatsioonisüsteemi soojustagastuse temperatuuri suhtarv peab olema vähemalt 0,8. Soojusvaheti temperatuuri suhtarv saadakse, jagades soojeneva õhuvoolu temperatuuride vahe enne ja pärast soojusvahetit maksimaalse temperatuuride vahega üle soojusvaheti. Ventilatsioonisüsteemi ventilaatorite elektrilise erivõimsuse väärtus ei tohi olla kõrgem kui 2 W/(l/s). Elektrikasutuse efektiivsust hinnatakse ventilaatori elektrilise erivõimsuse järgi arvutuslikul õhuvooluhulgal. Erivõimsus on seega ventilaatori võimsuse ja õhuvooluhulga suhtarv. Lõikes 2 sätestatakse, kuidas toimub energiatõhususarvu määramine lihtsustatud tõendamismeetodi korral. Juhul kui lõikes 1 sätestatud nõuded on täidetud, tehakse vastav energiaarvutus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi veebilehel avaldatud väikeelamu energiatõhususarvu kalkulaatoriga. Tegemist ei ole hoonete energiavajaduse arvutamise tarkvara lahendusega BV2. Lisaks käesolevas paragrahvis sätestatud nõuetele peavad lihtsustatud tõendamismeetodi kasutamisel olema täidetud muud määruse nõuded, mis on nimetatud töövahendi puhul sätestatud vaikeväärtustena, mida muuta ei tohi. Paragrahvis 18 sätestatakse, kuidas toimub energiatõhususe nõuetele vastavuse tõendamine arvutusliku tõendamismeetodi alusel. Selleks määratakse energiatõhususarv vastavalt hoone energiatõhususe arvutamise metoodikale, mis on sätestatud EhS i § 64 lõike 5 alusel kehtestatud määrusega. Hoone energiatõhususe arvutamise metoodikale kohaselt arvutatakse energiatõhususarv üldjuhul hoone tüüpilisel kasutamisel. Tüüpilise kasutuse andmed sätestatakse hoone energiatõhususe arvutamise metoodika määruses käesolevas määruses sätestatud hoone üldnimetuste kaupa. Tüüpilise kasutuse andmed väljendavad hoone tüüpide keskmist kasutusprofiili. Energiatõhususe arvutused viiakse läbi sama kasutusprofiili alusel, et tagada sarnaste hoonete energiatõhususe näitajate võrreldavas hoone tüübi lõikes. Tüüpilist kasutust ja määrusega sätestatud sisekliima nõudeid ei järgita § 1 lõike 3 punkti 11 alusel sätestatud suure energiatarbega hoone energiaarvutuse läbiviimisel. Suure energiatarbega hoone energiatõhususarvutus tehakse ehitusprojektile vastavate kasutusandmete alusel. Nimetatud kasutusotstarbele ei ole sätestatud tüüpilist kasutust, kuna suure energiatarbega hoonete kasutusprofiilid ja sisekliima tingimused võivad varieeruda väga suures ulatuses. Ehitusprojektis puuduvad andmed hoone energiatarbe kohta määrab energiaarvutuse läbiviija vastavalt pädevusele ja varasematele kogemustele sarnaste hoonetega. Paragrahvis 19 käsitletakse seda, kuidas toimub energiatõhususe miinimumnõuetele vastavuse kontroll ehitusprotsessi erinevate etappide jooksul. 22 Lõikes 1 sätestatakse, et projekteeritud hoone vastavust energiatõhususe nõuetele hinnatakse hoone projekteerimisel ehitusprojekti alusel. Seega tuleb juba projekteerimise esmastes etappides silmas pidada, et valitud lahendus tagab vastavuse energiatõhususe miinimumnõuetele. Lõikes 2 sätestatakse nõue, kuidas toimub hoone energiatõhususe miinimumnõuetele vastavust näitava energiaarvutuse tulemuse esitamine. See arvutus esitatakse projekteeritava hoone ehitusloa taotlemisel või ehitusteatise esitamisel. Kui ehitusprojekti esitamine on nõutav, siis esitatakse energiaarvutus ehitusprojekti osana. Lõikes 3 sätestatakse, et ehitamise ajal muudetud ehitusprojekt peab vastama energiatõhususe miinimumnõuetele. Valdavalt taotletakse ehitusluba eelprojekti staadiumis ning enne tegeliku ehitustegevusega alustamist täpsustatakse tehnilisi lahendusi oluliselt. Ka ehitamise käigus tehakse muudatusi. Käesoleva lõikega on öeldud, et need muudatused ei tohi hoone energiatõhusust mõjutada selliselt, et hoone ei vasta energiatõhususe miinimumnõuetele, mis kehtisid ehitusloa andmisel või ehitusteatise esitamisel. Kui hoone energiatõhususarv on ehitusprotsessi käigus võrreldes ehitusloa taotlusele või ehitusteatisele lisatud energiamärgisega muutunud, antakse välja uus energiamärgis. Lõikes 4 sätestatakse, et valminud hoone vastavust energiatõhususe nõuetele hinnatakse teostusdokumentatsiooni ehk ehitusdokumentide ja ehitusprojekti alusel, mille järgi hoone ehitati. Energiaarvutus viiakse läbi vastavalt tegelikult välja ehitatud lahendusele. Õhulekkearvu mõõtmine ehitusprotsessi käigus loob eeldused selleks, et määratletakse õhu leket põhjustavad läbiviigud ja konstruktiivsed ühendused ning need õhulekked parandatakse. Kui õhulekkearvu mõõtmist läbi ei viida, jäävad sellised puudused valdavalt parandamata ja kõrget õhutihedust ei saavutata. Valminud hoone õhulekkearvu väärtus määratakse mõõtmise või deklareerimismeetodiga. Kui õhulekke määramiseks mõõtmisi läbi viidud ei ole, kasutatakse valminud hoone lahendusele vastava energiaarvutuse tegemisel energiatõhususe arvutusemetoodikas sätestatud õhulekkearvu baasväärtust. Kui hoone energiatõhususarv on võrreldes ehitusloa taotlusele või ehitusteatisele lisatud energiamärgisega muutunud, antakse enne kasutusloa taotluse või kasutusteatise esitamist välja uus energiamärgis. Selle energiamärgise alusel on vastavas menetluses võimalik kontrollida, et ehitatud hoone lõplik lahendus vastab energiatõhususe miinimumnõuetele. Peatükk 5 käsitleb rakendussätteid. Paragrahvis 20 käsitletakse määruse nõuete rakendamisega seonduvaid aspekte. Lõikes 1 sätestatakse, et kui ehitusloa taotlus või ehitusteatis on esitatud enne 2019. aasta 1. jaanuarit, peab ehitis vastama hoonete energiatõhususe nõudeid sätestava määruse nõutele, mille nõuded kehtisid ehitusloa või taotluse esitamise ajal. Lõike uue sõnastuse puhul on lähtutud asjaolust, et energiatõhususe miinimumnõuete täitmine on üheks ehitusloa andmise või ehitusteatise menetlemise käigus kontrollitavaks asjaoluks. Seega saab hoonet kavandada lähtudes kehtivatest nõuetest. Ehitusloa või teatise menetluse pikkus võib varieeruda ja selle tõttu on nõuete kohaldumine seotud taotluse või ehitusteatise esitamisega. Ka Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007. a määruse nr 258 „Energiatõhususe miinimumnõuded“ ja Vabariigi Valitsuse 30. augusti 2012. a määruse nr 68 „Energiatõhususe miinimumnõuete“ jõustumisel toimus üleminek uutele energiatõhususe miinimumnõuetele ehitusloa taotluse esitamise alusel. Hoonete energiatõhususe määruste nõuete rakendumise kohta on antud 23 ülevaade seletuskirja lisas 3. Muudetud on kuupäeva, millega seotult määruses sätestatud nõuded kohalduvad. Lõigetes 2 ja 3 täpsustakse MTM määruse nr 55 sõnastust. Ka liginullenergiahoone nõude rakendumine, mis on enda olemuselt uutele energiatõhususe miinimumnõuetele üle minemine, seotakse ehitusloa taotluse või ehitusteatise esitamise kuupäevaga. Täpsustatud on ka seda, et hoone peab vastamata liginullenergiahoone nõuetele, mitte üksnes liginullenergiahoone energiatõhususarvu piirväärtusele. Nii on tagatud, et kui nimetatud hoonele rakenduvad liginullenergiahoone nõudele määruse §-des 7 ja 8 sätestatud erandid. Muus osas vastavad lõigete sõnastused MTM määruse nr 55 sõnastusele. Samuti peab riigi, kohaliku omavalitsuse üksuse ja avalik-õigusliku juriidilise isiku kasutuses või omandis olev sisekliima tagamisega hoone vastama tervikuna liginullenergiahoonele esitatud nõuetele ka juhul, kui hoones kasutab pinda eraõiguslik isik (näiteks avalik – õigusliku isiku kasutus olevas büroos on eraõiguslikule isikule kuuluv kohvik). Määrusega eeldatakse, et kui hoone on kas või osaliselt kavandatud avaliku sektori omandisse või kasutusse, siis näitab avalik sektor eeskuju võimalikult madala keskkonnamõjuga uute hoonete kasutamisel. Eesti avaliku sektori tellijad reeglina juba tellivad hooneid liginullenergiahoone nõude alusel. Lähtudes Euroopa Komisjoni antud tõlgendusest ja liginullenergiahoone nõude rakendumiseni jäänud ajast ning selleks, et tagada hoonete energiatõhususe direktiivi jätkuv ülevõtmine Eesti õigusesse, muudeti ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 16.01.2018 määrusega nr 5 „Majandus- ja taristuministri 3. juuni 2015. a määruse nr 55 „Hoone energiatõhususe miinimumnõuded“ ja 5. juuni 2015. a määruse nr 58 „Hoone energiatõhususe arvutamise metoodika“ muutmine“ liginullenergiahoone kriteeriumitele vastavuse nõuet Eesti õiguses vastavalt, et üleüldise nõude rakendumise aeg toodi ühe aasta võrra lähemale. Riigiasutuste puhul nõude rakendumise tähtaega ei muudetud, kuna nõude rakendumiseni on jäänud vähe aega ja ehitusprojektide ettevalmistamise protsess on pikk. Praktikas on küsimusi tekitanud asjaolu, mille tõttu on lõigete puhul esitatud täpsustus „ja hoone püstitatakse“. Selle täpsustusega on sätestatud, et liginullenergiahoone nõuded kohalduvad üksnes uute hoonete püstitamisel. Ehituslubasid antakse välja ka olemasolevate hoonete seadustamiseks. Nii võiks tekkida olukord, kus hoone on võimalik seadustada vaid selle ümberehitamisel liginullenergiahooneks. Kuna väga kõrge energiatõhususega hoonete rajamine on kulutõhusana saavutatav, kui hooned on sellisena kavandatud alates hoone ehitamise esmastest etappidest, ei laiendata liginullenergiahoone nõudeid olemasolevate hoonete seadustamisele. 3. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Määruses sätestatud muudatuste eesmärgiks on, et Eesti õigus vastaks täpsemini Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta (ELT L 153, 18.06.2010, lk 13–35) ning määrusega võetakse üle ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2018/844, millega muudetakse direktiivi 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta ja direktiivi 2012/27/EL energiatõhususe kohta (ELT L 156, 19.6.2018, lk 75–91). 4. Määruse mõjud Määruse muudatusega ei kehtestata uusi sisulisi nõudeid. Liginullenergiahoone nõudele üleminek on Eesti õiguses sätestatud alates 2014. a, Vabariigi Valitsuse 22. jaanuari 2014. a määrusega nr 11 „Vabariigi Valitsuse 30. augusti 2012. a määruse nr 68 „Energiatõhususe miinimumnõuded“ muutmine“, lähtudes eeldusest, et 2020. a järel on liginullenergiahoone tase vastav kulutõhusale tasemele. 24 Kulutõhus energiatõhususe tase tagab parimad kogukulud (arvestades hoone püstitamise, käitamise ja hoolduskuludega) kogu hoone elukaareks, ettenähtud kasutusea jooksul, mis Euroopa Komisjoni sätestatud kulutõhususe määramise metoodika9 alusel on elamute puhul 30 aastat ja mitte-eluhoonete puhul 20 aastat. Kulutõhususe printsiip on hoonete energiatõhususe direktiivi kohaselt energiatõhususe miinimumnõuete määramise aluseks ja põhjenduseks. Kulutõhususe arvutused viiakse läbi, juhindudes Euroopa Komisjoni delegeeritud määruses (EL) nr 244/2012, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta ja kehtestatakse võrdlusmeetodite raamistik hoonete ja ehitusdetailide energiatõhususe miinimumnõuete kuluoptimaalse taseme arvutamiseks (ELT L 81, 21.3.2012, lk 18–36), kirjeldatud metoodikast, mis sätestab muuhulgas hoonetüüpidele ettenähtud kasutusead. Määruses sätestatud muudatustega täpsustatakse madalenergiahoone ja liginullenergiahoone nõudele vastavaid energiatõhususarvu piirväärtuseid. Võrreldes 2013. a kehtestatud piirväärtustega muutuvad nõuded leebemaks mõlema nimetatud energiatõhususe taseme puhul. Kuna liginullenergiahoone taseme määramisel on lähtutud eeldusest, et rakendatakse lokaalset taastuvelektri tootmist, on määruses sätestatud tingimused, mille kohaldumisel ei loeta vastava süsteemi paigaldamist põhjendamatuks ja seega ei nõuta liginullenergiahoone taseme saavutamist. 5. Määruse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja määruse rakendamise eeldatavad tulud Määruse rakendamisega ei kaasne täiendavaid tegevusi, kulusid ega tulusid kohaliku omavalitsuse üksustele ega riigile. 6. Määrus jõustumine Määrus jõustub 2019. aasta 1. jaanuaril. 7. Määruse kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Määruse eelnõu kooskõlastati eelnõude infosüsteemis EIS Rahandusministeeriumiga, Sotsiaalministeeriumiga, Kultuuriministeeriumiga, Kaitseministeeriumiga, Haridus- ja Teadusministeeriumiga, Keskkonnaministeeriumiga ning Eesti Linnade ja Valdade Liiduga. Kultuuriministeerium kooskõlastas eelnõu märkustega, ülejäänud kooskõlastasid eelnõu vaikimisi ja märkusi ei esitanud. Lisaks sellele esitasid eelnõu kohta arvamuse Eesti Konsultatsiooniettevõtete Liit, Eesti Kütte- ja Ventilatsiooniinseneride Ühendus, MTÜ Eesti Elektritööstuse Liit, Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühing, Eesti Ehitusettevõtjate Liit ja Eesti Gaasiliit. Ettepanekud ja arvamused on käsitletud seletuskirjale lisatud tabelis kooskõlastajate ja arvamuse avaldajate tagasiside ja otsused arvestamise kohta. 9 Euroopa Komisjoni delegeeritud määrus (EL) nr 244/2012, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta ja kehtestatakse võrdlusmeetodite raamistik hoonete ja ehitusdetailide energiatõhususe miinimumnõuete kuluoptimaalse taseme arvutamiseks. 25 Lisa 1. Majandus- ja taristuministri määruse „Hoone energiatõhususe miinimumnõuded“ võrdlus ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri samanimelise määruse 16. jaanuaril 2018. a vastu võetud redaktsiooniga (RT I, 19.01.2018, 2) Lisa 2. Hoone energiatõhususe miinimumnõuete üldnimetuste vastavus kasutamisotstarvele ning nende koodidele Lisa 3. Hoone energiatõhususe miinimumnõuete rakendussätted Lisa 4. Euroopa Liidu direktiivi ja Eesti õigusakti vastavustabel Lisa 5. Kooskõlastajate ja arvamuse avaldajate tagasiside ja otsused arvestamise kohta 26  Liina Laas Teie 21.11.2022 IB Reaal OÜ Energiatõhususe spetsialist Meie 22.11.2022 nr 1.15-5/2022/6624-3 [email protected] Vastus selgitustaotlusele Austatud Liina Laas Vastavalt märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse § 2 lõike 2 punktile 2 ja §-le 3 ning § 5 lõikele 8 annab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium õigusalase selgituse ministeeriumi enda poolt väljatöötatud õigusakti kohta. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ei ole pädev lahendama õigusvaidlust ega õiguslikult nõustama. Ministeeriumi õigusalane selgitus ei ole haldusorganitele ega kohtutele õiguslikult siduv ja selle andmisel tõlgendab ning selgitab ministeerium õigusnormi tähendust, kuid ei lahenda õiguslikku üksikjuhtumit. Majandus- ja Kommunikatsiooni- ministeeriumi nimel juhin tähelepanu asjaolule, et märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse (MSVS) alusel antud õigusalane selgitus ei tähenda seaduse ainuõige tõlgenduse kehtestamist. Õigust mõistab Eesti Vabariigis põhiseaduse § 146 esimese lause kohaselt ainult kohus. 18.11.2022 edastatud kirjas viitasime ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri määruse nr 63 „Hoone energiatõhususe miinimumnõuded“ § 1 lõikele 4, mis sätestab, et lõigetes 2 ja 3 nimetamata hoone energiatõhususe nõuetele vastavuse määramisel lähtub energiaarvutuse tegija kõige sarnasema kasutusotstarbega hoonele esitatud nõuetest. Täiendav selgitus viidatud lõikele on kajastatud ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri määruse „Hoone energiatõhususe miinimumnõuded (2018)“ eelnõu seletuskirjas (06.12.2018) (Lisa). Seletuskirjas (lk 3) on selgitatud EIM määruse nr 63 lõiget 4. Lõikes 4 on sätestatud, millistele energiatõhususe nõuetele peab vastama hoone, mille kasutusotstarvet ei ole lõigetes 2 ja 3 käsitletud. Kui sellisele hoonele ei kohaldu mõni EhS-i § 62 lõikes 2 sätestatud erand, lähtub energiaarvutuse läbiviija hoone energiatõhususe nõuetele vastavuse määramisel kõige sarnasema kasutamise otstarbega hoonele esitatud nõuetest. Ka energiaarvutus viiakse läbi kõige sarnasema hoone tüüpilise kasutuse andmete alusel. Lähima analoogia määrab hoone energiatõhususarvutuse läbiviija lähtudes enda kutsealasest pädevusest ja talle teada olevatest hoone tehnilistest andmetest. Vastavalt määruse koostamisel kehtivatele kutsestandarditele on energiaarvutuse läbiviimiseks vajalik pädevus näiteks energiaaudiitoritel, energiatõhususe spetsialistidel. Lihtsustatud tõendamismeetodi alusel võivad vastavust energiatõhususe miinimumnõuetele tõendada ka arhitektid ning kütte, ventilatsiooni- ja jahutusinsenerid. Kõige sarnasema hoone määramisel lähtutakse hoone tüüpilise kasutuse Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee Registrikood 70003158 kasutusprofiili ja hoone tehniliste lahenduste sarnasusest. Lugupidamisega Ivo Jaanisoo ehituse asekantsler (allkirjastatud digitaalselt) Lisa - Hoone energiatõhususe miinimumnõuded (2018)“ eelnõu seletuskiri 2 (2)