Kiri

Haridus- ja Teadusministeerium Teie 14.11.2022 nr HTM/22-1388/-1K [email protected] Munga 18 Meie 25.11.2022 nr 2-7/2022/6984 50088, Tartu Eelnõu kooskõlastamine Austatud minister Põhiseaduse preambuli kohaselt on Eesti Vabariigi eesmärk tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Keeleseadus aitab selle eesmärgi täitmisele kaasa, luues vajaliku õigusruumi eesti keele arendamiseks, säilitamiseks ja kaitseks. Toetame igati eelnõu eesmärki tugevdada eesti keele staatust riigikeelena ning eesti keele positsiooni ja nähtavust avalikus ruumis. Nõustume, et tarbijal peab olema õigus saada eestikeelset teavet, kuid see puudutab väga laia spektrit valdkondi. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas on mitmeid valdkondi, millele keeleseaduse ja ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu avaldab märkimisväärset mõju. Üheks oluliseks valdkonnaks on ühistransport, mille korraldusse ühistranspordiseaduse muudatustega oluliselt sekkutakse. Seetõttu leiame, et vajalik on põhjalikum analüüs nii eelnõus väljapakutud lahenduste osas kui ka eelnõu reguleerimisalast väljajäänud valdkondades. Mõjusid tuleb hinnata laiemalt, nii tarbijate kui teenusepakkujate perspektiivist. Samuti oleme arvamusel, et eelnõu kiireloomulisena menetlemine pole põhjendatud ning vajalik on väljatöötamiskavatsuse koostamine, et võtta arvesse ühiskonnaelus toimunud muudatusi ja uute innovatiivsete majandusvormide teket. Ka eelnõu seletuskirjas (lk 5) osundatakse, et pärast 2011. aasta keeleseaduse jõustumist on toimunud Eestis ulatuslikud muudatused ja digiplatvormide kaudu teenuste osutamine on märkimisväärselt kasvanud. Väljatöötamiskavatsuse koostamise käigus on võimalik välja selgitada, milline on keelenõuete kehtestamiseks avalik huvi ja tarbijate ootused teenustele. Isegi kui eelnõu väljatöötamise kavatsust ei ole koostatud, tuleks seletuskirjas analüüsida kirjeldatud probleemide võimalikke lahendusi, neid võrrelda ja põhjendada valitud lahenduse eeliseid. Tulenevalt eelnõu olulistest puudustest kooskõlastame eelnõu järgmiste märkustega arvestamisel. Järgnevalt kirjeldame põhjalikumalt probleeme kavandatud ühistranspordiseaduse muudatustega ning juhime tähelepanu ka teistele üldisematele teemadele, nagu asutustele ja riigiäriühingutele laienevad keelenõuded ja platvormitöötajatele keelenõuete kehtestamine. 1. Ühistranspordiseaduse muudatused 1.1. Eelnõu seletuskirjas on eelnõu § 2 punkti 1 selgitustes eksitav väide, et eelnõuga taastatakse enne 2016. aastat kehtinud teenindaja kaardi taotleja ja omaja eesti keele oskuse nõue vähemalt B1-tasemel. Väide on eksitav, sest ühissõidukite juhtidele kehtib vähemalt B1-tasemel eesti keele oskuse nõue ka pärast 2016. aastat ehk ka praegu. Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee Registrikood 70003158 Keeleinspektsiooni peadirektor on Riigikogule 2016. aastal esitatud arvamuses selgitanud: „Keeleseadus nõuab taksojuhtidelt eesti keele oskust juba enam kui 20 aastat. Täpsemalt kehtib see nõue juba alates 1989. aasta jaanuarist, kui võeti vastu ENSV keeleseadus. Selle seaduse täitmiseks antud Eesti NSV Riikliku Töö ja Sotsiaalküsimuste Komitee 14.07.1989 määrusega nr 10 kehtestatud juhendi kohaselt pidid kõik üksikisikutega tööalaselt suhtlevad töötajakategooriad oskama riigikeelt oma erialale ja ametikohale vastaval tasemel alates 1. veebruarist 1993. Taksojuhid loeti teenindustöötajate hulka, kellelt nõuti keeleoskust vähemalt B-kategooria ulatuses, mis tähendas toona algtaset. 1995. aasta 1. aprillil jõustunud keeleseaduse alusel asendati varasem kategooriaeksamite süsteem eesti keele tasemeeksamitega, mille rakendamisel nõuti taksojuhtidelt kui isikutega tööalaselt suhtlevatelt teenindustöötajatelt eesti keele oskust algtasemel. Praegu kehtiva keeleseaduse § 39 lg 1 kohaselt loetakse varasem algtaseme keeleoskuse nõue vastavaks praegu kehtivale B1-taseme keeleoskusnõudele.“1 1.2. Oktoobris 2015. aastal jõustunud ühistranspordiseaduses sisaldus nõue, et teenindajakaardi taotleja ja omaja peavad oskama eesti keelt vähemalt B1-tasemel ja teenindajakaardi taotleja peab esitama loa andjale vastavat keeleoskust tõendava dokumendi. Juhime tähelepanu, et nimetatud sätted tunnistati kehtetuks ühistranspordiseaduse muutmise seadusega, mille algatasid Riigikogu liikmed (ühistranspordiseaduse muutmise seadus 159 SE). Seega on seadusandja ise leidnud, et nimetatud nõude kehtestamine ühistranspordiseaduses ei ole põhjendatud. Riigikogus eelnõu menetlemise käigus esitati taksojuhtide keelenõude ühistranspordiseadusest väljajätmiseks erinevaid argumente. Leiti, et selline universaalne nõue pole otstarbekas ja on põhjendamatult koormav (või lausa solvav) tuhandete eesti keelt emakeelena kõnelevate taksojuhtide jaoks. Samas märgiti, et sätte seadusest väljajätmisel ei taganeta keeleseaduse alusel kehtestatud keelenõuetest taksonduses ning et B1-tasemel keeleoskuse nõue kehtib jätkuvalt täies mahus ilma reservatsioonideta. Nõustume esitatud argumentidega ja leiame, et ühistranspordiseaduse muudatustega ei saa lahendada keeleseaduse küsimusi. Keelenõuded ja nende üle järelevalve teostamine tuleneb keeleseadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist. Järelevalve teostajaks on Keeleamet ja kohaliku omavalitsuse üksusel puudub selles vallas pädevus. Vastavalt KeeleS § 30 lõikele 2 on Keeleameti pädevuses kontrollida eesti keele ja võõrkeelte kasutamist ning eesti keele oskuse ja eesti keele kasutamise nõuete täitmist keeleseaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud valdkondades. Keeleseaduses toodud keelenõue on sõltumatu nõue teenindajakaardist ja keelenõude mittetäitmine ei peaks andma alust teenindajakaardi andmisest keeldumiseks või selle kehtetuks tunnistamiseks. Selline lähenemine on muu hulgas analoogne ka teiste teenindussektori valdkondadega – nt kui jaekaubanduses on sätestatud tegevusloa nõue, siis ei ole KeeleS kohane keelenõue tegevusloa andmisest keeldumise või selle kehtetuks tunnistamise aluseks. Keelenõuete täitmise meetmed on Keeleameti poolt tehtavad ettekirjutused ja määratav sunniraha ning väärteomenetluse korras määratavad karistused. 1.3. KeeleS § 17 lõige 1 ütleb, et kaupade ja teenuste tarbijal on õigus eestikeelsele teabele ja teenindamisele tarbijakaitseseaduse alusel. Tarbijakaitseseadus (TKS) § 4 lõige 3 ütleb, et tarbijale antav teave peab olema eesti keeles, kui tarbija ei ole nõustunud selle esitamisega mõnes muus keeles. Kahe seaduse koosmõju arvestades oleks eelnõus koostajad võinud analüüsida ja seletuskirjas kirjeldada, kas probleemi võiks lahendada tarbijale temaga suhtlemise keele osas otsustusõiguse andmine. Näiteks võib teoreetiliselt konstrueerida olukorra, kuis infoühiskonna teenuse vahendusel taksot tellides võib tarbijat rakenduse vahendusel teavitada, et taksojuht 1 03.03.2016 Keeleinspektsiooni peadirektori arvamus https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/8c1dc9e8-196c-465f-994c- 8353257c7b33/%C3%9Chistranspordiseaduse%20muutmise%20seadus 2 teenindab nt ainult vene või inglise keeles ning kui tarbija sellega nõus on, siis on see lahendus õigusaktiga kooskõlas. Kui tarbija sellega nõus ei ole, siis on võimalus, et talle pakutakse uut taksot, mille juht oskab ka eesti keelt. 1.4. Äärmiselt puudulik on eelnõuga ühistranspordiseaduses tehtava muudatuse mõju analüüs (seletuskirja punkt 6.6). Mõju sihtrühmadena on loetletud teenuse tarbijad, riik ja teenindajakaardi taotleja ja sõidukijuht taksoveol. Positiivsena on välja toodud mõju Keeleameti töökoormusele, kuid ära on unustatud sihtrühm, kelle töökoormus kasvab ettenägematus ulatuses ehk kohaliku omavalitsuse üksused. ÜTS § 55 lõike 1 kohaselt annab sõidukijuhile teenindajakaardi valla- või linnavalitsus või tema volitatud valla või linna ametiasutus, mille haldusterritooriumil sõidukijuht soovib sõidukijuhina töötada ning lõige 2 võimaldab selle ülesande täitmise halduslepinguga üle anda mittetulundusühingule või piirkondlikule ühistranspordikeskusele. Teenindajakaartide üle peetakse arvestust majandustegevuse registris. Registri andmete kohaselt on 21. novembri 2022. aasta seisuga väljastatud 18 031 teenindajakaarti. Kõige rohkem on teenindajakaarte väljastatud Tallinna linnas (taotluste menetleja Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet) – 11 277. Järgnevad Tartu linn – 2245, Harjumaa vallad, v.a. Viimsi vald (taotluste menetleja Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus) – 1619, Narva – 953, Pärnu – 649. Mõni vald on väljastanud ka vaid ühe teenindajakaardi, näiteks Anija või Ülenurme vallad. Kokku on teenindajakaarte väljastanud 42 linna ja valda. Kuna muudatus mõjutab 79-st kohaliku omavalitsuse üksusest 42, siis on ilmselgelt tegemist sihtrühmaga, mille suurust saab mõjude hindamise metoodika kohaselt lugeda suureks, mistõttu loetakse avalduvat mõju automaatselt oluliseks ning tuleb teostada põhjalikum analüüs. 1.5. Seletuskirjas (lk 8) on välja toodud, millised tagajärjed ilmnevad, kui teenindajakaardi omaja ei esita loa andjale hiljemalt 2024. aasta 1. jaanuariks keeleoskust tõendavat dokumenti. ÜTS § 63 lõike 2 punkti 1 järgi võib teenindajakaardi andja selle omajale teha puuduste kõrvaldamiseks ettekirjutuse või teenindajakaardi kehtivuse kindlaksmääratud ajaks peatada või selle kehtetuks tunnistada. Tegemist on tegevustega, mida mõju hindamisel pole peetud vajalikuks nimetada. Ometi lisandub loa andjatele oluline koormus. Hea halduse põhimõttest tulenevalt peab haldusorgan teavitama sihtgruppi täiendavate nõuete kehtestamisest ning nõude täitmise tõendamise kohustusest. Kui loa andjale esitatakse keelenõude täitmist tõendav dokument, peab loa andja hindama selle sobivust. Keelenõude täitmist võib tõendada eesti keele tasemeeksami sooritamisega saadud tasemetunnistusega või dokumendiga selle kohta, et taotleja on omandanud eesti keeles kas põhihariduse, üldkeskhariduse, põhihariduse baasil kutsehariduse, põhihariduse baasil keskerihariduse või kõrghariduse. Eesti keele oskust tõendavate tunnistuste vastavust reguleerib KeeleS § 39. Vabariigi Valitsuse 6. juuni 2005. aasta määruses nr 120 „Eesti Vabariigi kvalifikatsioonide ja enne 20. augustit 1991. aastal antud endise NSV Liidu kvalifikatsioonide vastavus“ reguleeritakse täpsemalt kvalifikatsioonide vastavus haridustasemetele ja kõrgharidusastmetele Eesti Vabariigi haridussüsteemis. Keeloskust tõendavate dokumentide paljusus tähendab seda, et Eesti 42 kohaliku omavalitsuse üksust peavad hakkama hindama neile esitatud dokumente, tuvastama, et tegemist on tõepoolest dokumendiga, mis tõendab hariduse omandamist. Seletuskirjas ei ole välja toodud, kuidas loa andja saab esitatud tõendi põhjal olla kindel, et tegemist on keelenõude täitmist tõendava dokumendiga ning milliseid riigi andmekogusid saab selleks kasutada. Ilmselgelt ei ole tegemist kõigi kohaliku omavalitsuse üksuste jaoks igapäevase tegevusega. Kui teenindajakaardi omanik ei esitada eelnõus nimetatud tähtajaks vajalikku tõendid, tuleb loa andjal läbi viia haldusmenetlus, mille raames võib teha ettekirjutuse, selle täitmata jätmisel teenindajakaardi kehtivuse peatada või kehtetuks tunnistada. See kõik toob kaasa intensiivse töökoormuse kasvu. 1.6. Kuna teenindajakaartide väljastamiseks kasutatakse menetlusplatvormina majandustegevuseregistrit, siis eeldab uue dokumendi esitamise võimaluse loomine ka registri 3 arendusi. Ka selle vajadusega ei ole eelnõu koostamisel arvestatud. 1.7. Seletuskirja p-s 6.6.3 (lk 17) on ekslikult väidetud, et: „Muudatus mõjutab neid taksojuhtidena töötavaid isikuid, kes täna eesti keelt B1-tasemel ei valda. Tuginedes Keeleameti järelevalvepraktikale, on ebapiisava eesti keele oskusega ligikaudu tuhat taksojuhti või sõidujagamisteenust pakkuvat isikut.“. Kuna eesti keele oskust peavad tõendama kõik ca 18 000 teenindajakaardi omanikku, siis on ilmselgelt eksitav väita, et muudatus puudutab 18 korda väiksemat inimeste gruppi. Eesti keele oskust peavad samaväärselt mitte-eestlaste ja sisserännanutega tõendama emakeelena eesti keelt rääkivad Eesti Vabariigi kodanikud. Samuti on taksojuhte, kes valdavad vabalt eesti keelt, kuid on lõpetanud näiteks venekeelse kooli, kuid ka nemad peavad tegema keeleoskuse tõendamiseks tasemeeksami. Sellise nõudega on raske nõustuda ja pidada seda proportsionaalseks meetmeks, kui tegelikkuses on mure tuhatkonna taksojuhi keeleoskusega. 1.8. Eelnõu koostajad on pidanud piisavaks vähem kui aasta pikkust perioodi, mille jooksul peab taksojuht oma keeloskust tõendama. Seletuskirjas puuduvad selgitused, kuidas riik toetab taksojuhtide eesti keele nõutud taseme oskuse tõendamist kiirkorras. KeeleS § 24 lõige 1 sätestab, et eesti keele oskust hinnatakse tasemeeksamil. Eesti keele tasemeeksameid korraldab Haridus- ja Noorteamet (HARNO). HARNO veebilehel2 oleva info kohaselt toimuvad eesti keele tasemeeksamid kord kvartalis Tallinnas, Tartus, Narvas ja Jõhvis ning kord aastas Pärnus ja Helsingis. 2023. aasta eksamite toimumise kuupäevad on juba paika pandud. Eesti keele tasemeeksamite statistika3 näitab, et 2021. aastal registreerus B1-taseme eksamile 1921 inimest, osales 1690, kellest eksami sooritas 1109 inimest ehk 65,6%. Aastatel 2015-2021 on jäänud eksami positiivselt sooritanute osakaal 62‒69% vahele. Esitatud arvud näitavad, et kõik eksami sooritajad ei pruugi esimesel korral eksamit sooritada ja peavad eksamit kordama. Teatud juhtudel ei ole võimalik eksamit enne poole aasta möödumist ka uuesti sooritada. Selleks, et võimaldada taksojuhtidel oma keeleoskust tõendada, võib olla vajalik tihendada eksamite korraldamist, kui seletuskirjas sellele aspektile ja HARNO rollile kogu protsessis ei ole tähelepanu pööratud. Samuti pole hinnatud, millised on isikutele vajaliku keeleoskuse taseme saavutamise ja keeleõppega kaasnevad kulud ning võimalused nõutava keeleoskuse omandamiseks. 2. Platvormitöötajate eesti keele nõue 2.1. Eelnõuga tehtava KeeleS § 23 lõike 2 muudatusega soovitakse tööplatvormi kaudu platvormitööd tegevad isikud lisada nende isikute nimekirja, kellele on võimalik Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestada eesti keele oskuse nõuded. HÕNTE § 48 lõike 2 kohaselt esitatakse seletuskirja lisana rakendusakti kavand, mis peab sisaldama rakendusakti eelnõu esialgset sõnastust sellise täpsusega, et oleks võimalik hinnata rakendusakti vajalikkust, volitusnormi ulatust, kohast tasandit ja muid asjaolusid. Kuna rakendusakti kavandit ei ole lisatud ja ka seletuskirjas pole nimetatud, millist keeleoskustaset kavandatakse platvormitööd tegevad isikutelt nõuda, pole võimalik hinnata sätte põhiseaduspärasust ja proportsionaalsust. 2.2. Eelnõu säte sisaldab terminit „digiplatvormi kaudu töötav töötaja“, mida Eesti õigusaktides varem ei ole kasutatud ja mis vajab õigusakti tasandil sisustamist, et oleks üheselt selge, kellele antud nõuded kohalduvad. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) 2022/2065, mis käsitleb digiteenuste ühtset turgu ja millega muudetakse direktiivi 2000/31/EÜ (digiteenuste määrus) artikkel 3 punkti i kohaselt on digiplatvorm teabe talletamise teenus, mille käigus teenusesaaja taotlusel talletatakse ja levitatakse üldsusele teavet. Ebaselgeks jääb, kas eelnõuga kehtestatakse kõigi digiplatvormide (kuulutuste portaalid, foorumid, internetipõhised kauplemiskohad, 2 https://harno.ee/eesti-keele-tasemeeksamid#toimumisajad 3 https://harno.ee/sites/default/files/documents/2022-01/Statistika%202021.pdf 4 ühisrahastusplatvormid) kõigile töötajatele eesti keele oskuse tasemenõue ning mis on taolise nõude kehtestamise põhjendus, nt mis põhjendusel peavad osta.ee, naistekas.delfi.ee, kuldnebors.ee, filmiveeb.ee jne kõik töötajad oskama eesti keelt. Töötaja on seevastu Eesti õiguses sisustatud mõiste ning hõlmab üksnes töölepingu alusel teisele isikule töö tegijat töölepinguseaduse (TLS) § 1 lõike 1 alusel. Töötajaks ei peeta isikut, kes on töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev TLS § 1 lõike 4 kohaselt. Keeleseadusest juba tuleneb töötajatele eesti keele oskuse ja kasutamise nõuete määrusega kehtestamise õigus, mistõttu on seadusemuudatuse vajadus ja põhjendatus ebaselge. 2.3. Eelnõu põhjendatud ja proportsionaalse kohaldamisala määratlemiseks tuleb eelnõus defineerida tööd korraldava digiplatvormi ja platvormitööd tegevate isikute mõisted, et vältida soovimatute digikaubanduse valdkondade reguleerimist. Soovitame selleks tutvuda platvormitöö direktiivi eelnõus4 kasutatud mõistetega. Siiski tuleb tähele panna, et tööplatvormide kaudu osutatakse väga erinevaid teenuseid, millest kõigi puhul ei osutata teenuseid tarbijatele. Tööplatvormide kaudu osutatakse ka keerukamaid oskuseid eeldavat veebipõhist tööd (loominguline töö ja IT-alane töö, näiteks graafiline disain, tarkvaraarendus, tõlkimine) ning lihtsamaid veebipõhiseid administratiivseid töid ja kontoritöö laadi töid. Seega ei pruugi kõigi tööplatvormide kohaldamisalasse hõlmamine ja nende kaudu platvormitööd tegevatele isikutele keelenõuete kehtestamine olla vajalik ega proportsionaalne, eriti võttes arvesse platvormitöö iseloomu ja tarbijakaitseseadusest tulenevat tarbija valikuvabadust, mis keeles ta teenuse osutamist soovib. 2.4. KeeleS § 23 lõike 4 teise lause kohaselt lähtutakse isikute eesti keele oskuse ja kasutamise nõudeid reguleerides töö iseloomust ja töö- või ametikoha keelekasutusolukorrast. Platvormitöö puhul tuleb arvesse võtta kolmiksuhet tööplatvormi, platvormitööd tegeva isiku ja tarbija või töö tellija vahel. Suurema osa tarbijatele suunatud tööplatvormide puhul on võimalik valida tööplatvormiga suhtluskeeleks eesti keel ning leppida eesti keeles kokku lepingu põhiesemetes, nagu teenuse olemus ja hind. Nt takso tellimisel infoühiskonnateenuse vahendusel (nn platvormitakso) saab klient sisestada sõidu alguspunkti ja sihtkoha ning kokku leppida hinnas. Lisaks toimub arveldamine eestikeelse rakenduse kaudu, kus on lisaks kättesaadavad eestikeelsed kasutajatingimused ja klienditugi. Kui tööplatvormi kaudu on digitaalselt lepingu põhiesemetes kokku lepitud, siis vajab analüüsimist, milline peab lähtuvalt töö iseloomust ja töökoha keelekasutusolukorrast olema teenust osutavate isikute keeleoskus. 2.5. Seadusandja on juba tunnistanud nn platvormitakso erinevust tavalisest taksoteenusest, kuna ühistranspordiseaduses kehtivad erinevad nõuded teenuse osutamisele infoühiskonna teenuse vahendusel ning infoühiskonna teenuse vahenduseta. Infoühiskonna teenuse vahendusel taksoveo teenuse osutamisel pole vajalik taksomeeter, hinnakiri ja printer ÜTS § 64 lõike 3 kohaselt, kuna tellija saab antud teabe teenuse osutamiseks kasutatava rakenduse kaudu. Eelnevast tulenevalt tuleb analüüsida, kas Vabariigi Valitsuse 20. juuni 2011. aasta määrus nr 84 arvestab tänapäevase platvormimajanduse keelekasutuskorra ning platvormitöö iseloomuga. Seadusandja on rõhutanud, et eesti keele kasutamise ja keeleoskuse nõue peab olema põhjendatud ning proportsionaalne taotletava eesmärgiga ega tohi moonutada piiratavate õiguste olemust (KeeleS § 2 lõike 2 kolmas lause). 2.6. Eelnõu mõjude hinnangus ei ole hinnatud, kui suurt hulka tööplatvormi kaudu tegutsevaid isikuid või infoühiskonnateenuse vahendusel taksoveoteenuse osutajaid eelnõuga plaanitud muudatused mõjutavad. Samuti pole hinnatud, millised on isikutele vajaliku keeleoskuse taseme omandamisega kaasnevad kulud ning võimalused nõutava keeleoskuse omandamiseks. Mõõduka 4 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CONSIL:ST_14450_2021_INIT&from=EN 5 koormusega täiendkursusi võttes kulub ühele keeletasemele jõudmiseks (näiteks A1.1-A2.1) ligikaudu üks aasta. Vajab selgitamist, kust saab isik keeleõppes osalemise ajal vajaliku sissetuleku enda ja oma pere ülalpidamiseks ning milliseid kulutusi põhjustab riigile keelt õppiva inimese ja vajadusel tema perekonna töötu- või sotsiaaltoetuste kaudu toetamine. 2.7. Mõjuanalüüsis pole hinnatud, kuidas mõjutaks eelnõu haavatavaid ühiskonnagruppe, sealhulgas töötuid, sõjapõgenikke ja üliõpilasi, ning nende võimalust tööturul osaleda ning elatist teenida. Arenguseire Keskuse uuringu „Platvormitöö Eestis 2021“ kohaselt on platvormitöö tööturu duaalsust arvestades pigem n-ö väheste valikuvõimalustega töötegijate pärusmaa. Nimelt on venekeelsete vastajate seas just füüsiliste platvormide kaudu vahendatavate teenuste osutamise tase kõrgem (venekeelsele ankeedile vastanutest 9,5% osutab vähemalt kord aastas sõidujagamisteenust ja 11,7% osutab vähemalt kord aastas kulleriteenust, kusjuures eestikeelsele ankeedile vastanute vastav osakaal oli 4,1% ja 6,5%). Sellest teeb uuring järelduse, et venekeelsetel vastajatel on lihtsaid oskusi eeldavat platvormitööd sissetulekute suurendamiseks rohkem vaja kui eestikeelsetel. Uuringu kohaselt teenib suurim osa regulaarsetest platvormitöötajatest igakuiselt kokku 401–700 eurot ning eriti paistab see silma mitte-eestlaste puhul. Mõjuanalüüsis on analüüsimata, kuidas mõjutaks eelnõu nõutaval tasemel eesti keelt mitteoskavate isikute sissetulekuid ning kuidas mõjutaks sissetulekute vähenemine nende toimetulekut. 2.8. Mõjuhinnangus pole hinnatud, kui paljud teenuseosutajad peavad uute nõuete kehtima hakates teenuse osutamise lõpetama ning kuidas see mõjutab teenuste kättesaadavust ja hinda tarbijate jaoks. Platvormitöö direktiivi mõjuanalüüsis on Komisjon hinnanud, et platvormide kaudu tegutsejate võimalikku arvu vähendavad nõuded tõstavad tarbijatele teenuste hinda (max 40%), vähendades samal ajal teenuste kättesaadavust, kuna võimalikke teenuseosutajaid on vähem 5. Taoline võimalik negatiivne mõju tarbijatele on jäetud täielikult analüüsimata, eriti võttes arvesse, et tarbijatel on valikuõigus, millises keeles ta teenust saada soovib. 2.9. Eelnõuga kehtestatakse digiplatvormi kaudu töötajatele nõue, et teenus peab olema osutatud eesti keeles ning kohustuslik keeleoskuse tase. Seletuskirja kohaselt ei olnud digiplatvormi kaudu töötajad varem nende isikute nimekirjas, kellele kehtib eestikeelse teenindamise kohustus. Seletuskirja kohaselt on digiplatvorm infoühiskonna teenus, mistõttu kehtib neile kehtestatavatele uutele nõuetele Euroopa Komisjoni teavitamiskohustus infoühiskonna teenuse seadus § 31 lõike 1 punkti 1 kohaselt. Seejuures tuleb Vabariigi Valitsuse 23. septembri 2010. aasta määruse nr 140 „Kavandatavast tehnilisest normist, infoühiskonna teenusele kehtestatavast nõudest ja teenuse osutamise nõudest teavitamise kord ning teavitamist koordineeriva asutuse määramine“ § 14 lõike 1 kohaselt eelnõu vastuvõtmine lükata edasi kolmeks kuuks kuupäevast, mil Komisjon on tehnilist normi ning infoühiskonna teenusele nõuet kehtestava eelnõu kätte saanud, mille jooksul Komisjon, Euroopa Liidu liikmesriigid ja Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigid võivad eelnõu kohta teha märkusi ning avaldada üksikasjalikku arvamust. 3. Eelnõuga muudetakse KeeleS § 10 lõike 1 teist lauset, kuid sõnastuse muudatuse tagamaid ei ole seletuskirjas selgitatud. Peame vajalikuks välja tuua mõne konkreetse valdkonnaga seotud riigiäriühingutega seotud aspekte. Eestikeelse asjaajamise nõue kõigile riigi osalusega äriühingutele ei pruugi olla sisuliselt põhjendatud ega täida eelnõu eesmärki. KeeleS seletuskirjas6 on 2011. aastal selgitatud, et § 10 lõikes 1 on silmas peetud eelkõige selliseid ettevõtteid nagu Eesti Energia – enamasti tegelevad need ka mõne avaliku teenuse osutamisega ning riik peab enamusomanikuna suutma eestikeelse asjaajamise ja suhtlemise tagada. 5 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/PDF/?uri=CELEX:52021SC0396(01)&from=EN, lk 35 6 Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/19049bf4-c903-fb3a-d5c8- 35f94253e7f8/Keeleseadu 6 Eestikeelse asjaajamise nõue võib olla põhjendatud, kui äriühingu teenused või tootevalik on suunatud ainuüksi kodumaisele kliendile ja teenuse sisu on eestikeelne ning selle tarbijad asuvad Eestis. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas on mitmeid äriühinguid, mille töökeeleks on eesti keele kõrval inglise keel. Näiteks Nordic Aviation Group ASi töötajate ja ka renditud tööjõu jaoks on tegevusala globaalsust, lepingupartnereid ja tegutsemiskohti arvestades oluline rääkida ladusat erialast inglise keelt või muud keelt sõltuvalt teenuse osutamise asukohast (nt rootsi keelt Stockholmi-Arvidsjauri lennuliinil ja selle teenindamisega seotud töölõikudes, hooldusteenuse pakkumisel ja lennujaamades osutatavate maapealsete teenuste tarbimisel). Samas tähtsustatakse ettevõttes asukohajärgse emakeele kasutamist, milleks on ette nähtud nii eestikeelsed kui ingliskeelsed töödokumendid, manuaalid, protseduurid, juhised. Igaühel eesti keelt emakeelena rääkival töötajal on tagatud eestikeelne suhtlemise võimalus ettevõtte kolleegide ja juhtkonnaga, ent samalaadne võimalus kogu kontsernis on tagatud ka võõrkeelt emakeelena rääkival isikul, kes tööalaste õnnestumiste tarbeks valdavalt inglise keelt asjaajamiseks kasutavad. Kui töödokumendid peaksid olema täielikult vaid eesti keeles, toob see kaasa olukorra, kus suurem osa ettevõtte töötajaskonnast peaks oskama võõrkeele kõrval ka eesti keelt, mida nad kasutaksid vaid ettevõttesiseses asjaajamises, kuid tööalaselt neil seda tarvis ei lähe. Praktikas ei ole see põhjendatud ega vajalik. Olgu lisatud, et nimetatud ettevõtte juhtkonnas on samuti võõrkeelt emakeelena rääkivaid inimesed, kes juhivad ettevõtet vastavalt omaniku ootuste dokumendis kehtestatud eesmärkidele ja on orienteeritud kasumi suurendamisele, mis on ettevõtluse üks peamisi olulisi sihte. Juhatuse liikmele, samuti valdkonna ekspertidele, on kehtestatud hulgaliselt erinevaid erialast kvalifikatsiooni nõudvaid tingimusi, et ettevõtet professionaalselt juhtida, sh ei ole globaalsel turul tegutseva ettevõtte vaatest oluline niivõrd eestikeelne asjaajamine, kui pigem põhjalik erialane ettevalmistus, ladus koostöö ja erialased suhted partneritega. Ka riigi omandis olevad äriühingud on orienteeritud ärikasumi suurendamisele ja seega parima kvaliteetse tööjõu, valdkondliku töökeele ja eriala spetsiifikat silmas pidades ei loo ainuüksi asjaajamisele eestikeelse ja töötajatele keelenõude lisamine lisaväärtust, vaid pigem loob takistusi niigi keerulistes konkurentsitingimustes pädevate ekspertide värbamiseks. Oluline on ka mainida, et Eesti koolitatavad eksperdid pilootidest lennujuhtideni tegutsevad samuti välisturgudel, st eesti keelt emakeelena kasutavad eksperdid eelistavad sissetulekut teenida pigem väljaspool Eestit (kusjuures valdavalt räägitakse piisaval tasemel erialast inglise keelt, mis ei nõua teise riigi või lennuettevõtja sisemiselt kasutatava keele oskust). Seega oleks eestikeelse asjaajamise ja keelenõude reservatsioonideta kohaldamine lennundusvaldkonna äriühingutes sellisel viisil ebavajalik ja fiktiivne. Täiendavalt on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas äriühinguid, kelle sisemine asjaajamine toimub eesti keeles, kuid töökeeleks ja täiendavaks asjaajamiseks erialaselt kasutatakse inglise keelt. Nendeks on AS Tallinna Lennujaam ja Lennuliiklusteeninduse AS. Ettevõtete tegevuses tuleb mitmeid olukordi ette, kui asjaajamises kasutatakse ingliskeelseid dokumente ja suhtlust. See on selleks, et teenuse tarbijatele maksimaalselt kvaliteetset teenust pakkuda. Tekib küsimus kuidas oleks korrektne taoliste juhtumite korral käituda – aeronavigatsiooniteenuste tarbijaskond, samuti lennujaamateenuste sihtgrupp vajab inglisekeelset asjaajamist ja teenindust. Arusaadavalt eelnõu ei keela inglisekeelset asjaajamist, ent sõnastus dikteerib vaid eestikeelse asjaajamise vajaduse ning seega tuleb sõnastuses ette näha kas erisused või täiendused, mis võimaldab rahvusvahelistel turgudel tegutsevatel ettevõtetel vajaduspõhiselt otsustada asjaajamises kasutatava keele üle. 4. Eelnõuga KeeleS §-i 10 lisatavas lõikes 5 nähakse ette, et asutuse ametniku ja töötaja e- postiaadressis tohib kasutada vaid eestikeelseid sõnu ja lühendeid. Sõnastus vajab täpsustamist, sest sellest jääb eksitav mulje, et e-posti aadressides tohib kasutada vaid eesti perenimesid ja 7 keelatud on e-posti aadressid, mis vastab töötaja või ametniku nimele, kuid nimi on vene-, saksa- või inglisepärane (nt perenimed Bird, Berg jne). E-posti aadress koosneb kahest osast: kasutajaosast ja domeeniosast. Eeldame, et sättes on mõeldud domeeninimele viitavad e-posti aadressi osa. Samuti on seletuskirjas (lk 3) sobimatute näidetena välja toodud Transpordiameti e-posti aadressid, mis sisaldavad ingliskeelset osa (nt [email protected]). Leiame, et kontaktaadressidena kasutatavates e-posti aadressides, mis on suunatud rahvusvahelisele kliendile, on õigustatud kasutada inglise keelt, mis on merenduses tunnustatud suhtluskeeleks. Eesti klientidele suunatud suhtluskanalite puhul kasutatakse jätkuvalt eesti keelt. 5. KeeleS § 16 lõike 3 sõnastust muudetakse eelnõuga järgmiselt: „(3) Kaubamärgi kasutamisel isiku tegevuskoha tähisena või välireklaamis tuleb kaubamärgi võõrkeelne osa, mis sisaldab olulist teavet tegevuskoha, pakutava kauba või teenuse kohta, esitada ka eestikeelsena. Eestikeelne tekst peab olema sama hästi nähtav kui võõrkeelne tekst ja paiknema võõrkeelsega samas vaateväljas“. Võrreldes kehtiva sättega lisandub, et eestikeelne tekst peab olema sama hästi nähtav ning jääb välja täpsustus, et eestikeelse teksti esitamine ei tohiks seejuures kahjustada kaubamärgi eristusvõimet. Esmalt juhime tähelepanu sellele, et sõnastus „sama hästi“ on subjektiivne, mistõttu on tõenäoline, et tekitab praktikas mitmeid küsimusi ning sättest arusaamine ja järgimine võib turuosalistele olla keeruline. Seepärast peaks väljendit vähemalt seletuskirjas (kasvõi praktiliste näidete abil) abil lahti selgitama. Lisaks ei ole selge, miks jäetakse eelnõuga välja täpsustus, et eestikeelse teksti esitamine ei tohiks kahjustada kaubamärgi eristusvõimet. Täna kehtiva KeeleS § 16 lõike 3 sõnastus on Haridus- ja Teadusministeeriumiga kokkulepitud kompromissina koostöös Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ja Patendiametiga ning sätte eesmärk on kaitsta kaubamärki kui intellektuaalomandi objekti. Kaubamärk on tähis, millega ühe isiku kaupu ja teenuseid on võimalik teise isiku samaliigilistest kaupadest ja teenustest eristada. Selgitame, et registreeritud kaubamärk ei saa vastavalt kaubamärgiseadusele (KaMS) §-s 9 loetletud absoluutsetest registreerimise keeldumise alustest tulenevalt anda olulist informatsiooni kauba või teenuse kohta (välja arvatud juhul, kui kaubamärk on registreerimistaotluse esitamise kuupäevaks kasutamise tulemusena eristusvõime omandanud või on üldtuntud). Kaubamärk saab õiguskaitse sellisel kujul nagu ta registreeritakse ja millegi sinna hilisemalt lisamine on omaniku ainuõiguste rikkumine. Arusaamatu on, miks muudatusettepaneku kohaselt on kehtiv kaubamärgi eristusvõime kahjustamata jätmise kohustus välja jäetud, kui seletuskirja kohaselt on muudatuse eesmärk tegelikult tagada, et vajalik teave oleks nähtav. Et tagada nii kaitstud kaubamärgi terviklikkuse ja kaubamärgiomaniku ainuõiguse kaitse ning tarbija õigus saada teavet eesti keeles ilma suurema vaevata, on otstarbekam jätta muutmata KeeleS § 16 lõike 3 esimene lause ning täiendada kehtiva lõike teist lauset, lisades sinna vajaliku täpsustuse. Seletuskirja kohast eesmärki oleks võimalik täita näiteks ka § 16 lõike 2 teise lause sõnastusega: „Nimetatud teave peab olema esitatud eestikeelselt hästi nähtavana ning paiknema tarbija vaateväljas tegevuskoha sissepääsu juures“. Kehtiva KeeleS § 16 lõike 3 väljatöötamisel oli oluliseks argumendiks ka asjaolu, et kaubamärgi kaitse tagamiseks peab omanik seda ka järjepidevalt kasutama, vastasel juhul võib KaMS § 53 lõike 1 punkti 3 kohaselt iga isik taotleda kaubamärgiomaniku ainuõiguse kehtetuks tunnistamist, kui registreeritud kaubamärki ei ole pärast registreeringu tegemist mõjuva põhjuseta viie järjestikuse aasta jooksul KaMS § 17 tähenduses kasutatud. Kaubamärgi kasutamiseks loetakse KaMS § 17 lõike 2 punkti 1 kohaselt ka kaubamärgi kasutamist kujul, mis erineb kaubamärgi reproduktsioonist selliste elementide poolest, mis ei muuda kaubamärgi eristusvõimet sellisel kujul, millisena see on registreeritud, sõltumata sellest, kas kaubamärk on ka kasutatud kujul 8 kaubamärgiomaniku nimele registreeritud, ehk kaubamärgi eristusvõime säilitamine on kaubamärgiõiguse mõttes oluline. Märgime ka selle muudatuse osas, et tarbijakaitseseadus juba reguleerib tarbija õigusi saada teavet kaupade ja teenuste kohta, sealhulgas seda, et selline teave peab olema eesti keeles (TKS § 4 lõige 3). Muu hulgas ütleb tarbijakaitseseadus, et kauba nimetust ei või asendada kaubamärgiga ega väljamõeldud nimega (§ 5 lõige 3). 6. Eelnõuga lisatakse KeeleS §-i 16 uus lõige 6, mille kohaselt on avalikkusele suunatud audioreklaam eestikeelne ning eestikeelsele audioreklaamile võib järgneda audioreklaam võõrkeeles, kusjuures võõrkeelse audioreklaami osakaal ei tohi ületada 20 protsenti audioreklaami esitamise kogumahust. Seletuskirjas (lk 4) on välja küll toodud, et Keeleametile laekunud kaebustest võib järeldada, et kaubanduskeskuses viibides jääb tihti mulje, et eestikeelset reklaami polegi. Selline põhjendus on aga siiski väga tunnetuslik ja ei võimalda järeldada, et seadust on vaja ilmtingimata muuta. Samuti tuleb kaaluda, kas kehtivat seadust saaks paremini rakendada, ning kui siiski on vaja regulatsiooni muuta, tuleks kaaluda erinevaid lahendusvõimalusi. On arusaamatu, miks on lubatud võõrkeelse reklaami mahuks valitud just 20%. Seletuskiri (lk 4) toob küll põhjenduseks, et riigis on 20% eesti keelt mitteoskavaid isikuid, kuid selle protsendi ülekandmine reklaami mahtu on meelevaldne. Eelnõuga lisatavast sättest võib järeldada, et kaubanduskeskuses ei tohi edaspidi olla võrdses mahus eesti- ja ingliskeelset reklaami, st et kui igale eestikeelsele reklaamile järgneb selle ingliskeelne tõlge (täpselt samas mahus), oleks tegemist seaduse rikkumisega. Sellise piirangu kehtestamise vajalikkust ja põhjendatust tuleks täiendavalt kaaluda. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Riina Sikkut majandus- ja taristuminister Katrin Andre 625 6322 Margus Tähepõld 625 6490 Taivo Linnamägi 639 7607 Hindrek Allvee 639 7670 9 10