Siseministri 18. veebruari 2021. aasta määruse nr 10 „Veevõtukoha rajamise, katsetamise, kasutamise, korrashoiu, tähistamise ja teabevahetuse nõuded, tingimused ning kord“ muutmine

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Rahandusministeerium 24.11.2022 nr 1-6/2662-1 Siseministri 18. veebruari 2021. aasta määruse nr 10 „Veevõtukoha rajamise, katsetamise, kasutamise, korrashoiu, tähistamise ja teabevahetuse nõuded, tingimused ning kord“ muutmise eelnõu kooskõlastamiseks esitamine Austatud ministrid Siseministeerium esitab kooskõlastamiseks siseministri 18. veebruari 2021. aasta määruse nr 10 „Veevõtukoha rajamise, katsetamise, kasutamise, korrashoiu, tähistamise ja teabevahetuse nõuded, tingimused ning kord“ muutmise eelnõu. Palume eelnõu kooskõlastada ja arvamused anda erandkorras 5 tööpäeva jooksul. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Lauri Läänemets siseminister Lisad: 1) siseministri 18. veebruari 2021. aasta määruse nr 10 „Veevõtukoha rajamise, katsetamise, kasutamise, korrashoiu, tähistamise ja teabevahetuse nõuded, tingimused ning kord“ muutmise eelnõu (3 lehel); 2) siseministri 18. veebruari 2021. aasta määruse nr 10 „Veevõtukoha rajamise, katsetamise, kasutamise, korrashoiu, tähistamise ja teabevahetuse nõuded, tingimused ning kord“ muutmise eelnõu seletuskiri (11 lehel); 3) siseministri 18. veebruari 2021. aasta määruse nr 10 „Veevõtukoha rajamise, katsetamise, kasutamise, korrashoiu, tähistamise ja teabevahetuse nõuded, tingimused ning kord“ muutmise eelnõu lisad 1, 2 ja 3 (kokku 7 lehel). Arvamuse andmiseks: Päästeamet Pikk 61 / 15065 Tallinn / 612 5008 / [email protected] / www.siseministeerium.ee Registrikood 70000562 Transpordiamet Eesti Kindlustusseltside Liit Eesti Linnade ja Valdade Liit Eesti Vee-ettevõtete Liit Eesti Turvaettevõtete Liit Eesti Veevarustuse ja Kanalisatsiooniinseneride Selts Eesti Arhitektide Liit Helen Ojamaa- Muru helen.ojamaa- [email protected] 2 (2)  EELNÕU 23.11.2022 SISEMINISTER MÄÄRUS 2022 nr Siseministri 18. veebruari 2021. aasta määruse nr 10 „Veevõtukoha rajamise, katsetamise, kasutamise, korrashoiu, tähistamise ja teabevahetuse nõuded, tingimused ning kord“ muutmine Määrus kehtestatakse tuleohutuse seaduse § 24 lõike 4 alusel. § 1. Siseministri 18. veebruari 2021. aasta määruses nr 10 „Veevõtukoha rajamise, katsetamise, kasutamise, korrashoiu, tähistamise ja teabevahetuse nõuded, tingimused ning kord“ tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 3 lõige 6 tunnistatakse kehtetuks; 2) paragrahvi 4 täiendatakse lõikega 1 1 järgmises sõnastuses: „(11 ) Ehitusteatis peab sisaldama vähemalt järgmisi veevõtukoha andmeid: 1) väljundi asukoha koordinaadid; 2) esmase kasutuselevõtu aasta; 3) tüüp; 4) hüdrauliline lahendus; 5) veeallika tüüp, ja kui see on asjakohane, siis ka veekogus; 6) veevooluhulk.“; 3) paragrahvi 6 lõige 3 sõnastatakse järgmiselt: „(3) Veevõtukoht peab paiknema hoone kaugeimast sissepääsust või rajatise kaugeima st ligipääsetavast punktist kuni 200 meetri kaugusel. Kui hoones on tuleohutuspaigald iste päästemeeskonna toitesisend, peab veevõtukoht paiknema ka sellest kuni 200 meetri kaugusel.“; 4) paragrahvi 6 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses: „(31 ) Põlevmaterjali alalise ladustamise alal peab veevõtukoht olema ladustamisplats i kaugeimast punktist kuni 300 meetri kaugusel. “; 5) paragrahvi 6 lõige 4 sõnastatakse järgmiselt: „(4) Päästetehnikaga survestatav veevõtukoht peab paiknema hoone kaugeimast sissepääsust või rajatise kaugeimast ligipääsetavast punktist kuni 50 meetri kaugusel. Kui hoones on tuleohutuspaigaldiste päästemeeskonna toitesisend, peab päästetehnikaga survestatav veevõtukoht paiknema ka sellest 50 meetri kaugusel.“; 1 6) paragrahvi 6 lõike 5 teises lauses asendatakse sõna „alevikus“ sõnaga „alevis“; 7) paragrahvi 6 täiendatakse lõigetega 51 ja 52 järgmises sõnastuses: „(51 ) Ehitise veevõtukohana võib käsitada lähimat nõuetele vastavat veevõtukohta juhul, kui täidetud on vähemalt üks järgmistest tingimustest: 1) ehitise ehitisealune pind on kuni 60 ruutmeetrit; 2) erinevatel kinnistutel olevad esimese kasutusviisiga hooned asuvad üksteisest kaugemal kui 40 meetrit; 3) erinevatel kinnistutel olevad esimese kasutusviisiga hooned asuvad üksteisele lähemal kui 40 meetrit, kuid tuleohutus on analüütiliselt tõendatud; 4) eripõlemiskoormus on arvutatud projekteerimisel ja see jääb alla 200 megadžauli ruutmeetr i kohta. (52 ) Esimese kasutusviisiga hoonega samal kinnistul asuva abihoone veevõtukohana võib käsitada lähimat nõuetele vastavat veevõtukohta.“; 8) paragrahvi 7 lõike 1 sissejuhatav lauseosa sõnastatakse järgmiselt: „(1) Hoone kustutamiseks vajalik veevooluhulk veevõtukohas (edaspidi ka veevooluhulk) määratakse hoone suurima eripõlemiskoormusega tuletõkkesektsiooni järgi järgmise lt, kusjuures kui suures hoones on erineva eripõlemiskoormusega tuletõkkesektsioo nid, arvestatakse ainult nende tuletõkkesektsioonidega, mille pindala on üle 200 ruutmeetri:“; 9) paragrahvi 7 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt: „(2) Kui hoone eripõlemiskoormust ei ole võimalik määrata, arvutatakse veevooluhulk eripõlemiskoormuse järgi, mis on üle 1200 megadžauli ruutmeetri kohta.“; 10) paragrahvi 7 lõiget 6 täiendatakse pärast sõna „kasutusviisiga“ sõnadega „hoonel, välja arvatud kõrghoonel,“; 11) paragrahvi 9 lõiget 6 täiendatakse pärast sõna „tulemus“ sõnadega „ehitisregistri kaudu“; 12) paragrahvi 10 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11 ) Kasutusteatis peab sisaldama vähemalt järgmisi veevõtukoha andmeid: 1) väljundi asukoha koordinaadid; 2) esmase kasutuselevõtu aasta; 3) tüüp; 4) hüdrauliline lahendus; 5) veeallika tüüp, ja kui see on asjakohane, siis ka veekogus; 6) veevooluhulk.“; 13) paragrahvi 12 lõike 1 sissejuhatav lauseosa sõnastatakse järgmiselt: „(1) Veevõtukoha omanik või temaga seotud isik teavitab esimesel võimalusel ehitisregistr i kaudu Päästeametit, kui:“; 14) paragrahvi 12 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt: 2 „(2) Päästeamet edastab esimesel võimalusel, kuid hiljemalt järgmise kuu 15. päeval, ehitisregistri kaudu veevõtukoha omanikule või temaga seotud isikule pärast veevõtukoha kasutamist järgmise teabe: 1) kasutatud vee kogus; 2) vee kasutamise ajavahemik; 3) veevõtukoha kasutatavus; 4) veevõtukoha või veeallika puudused, kui neid on ilmnenud.“; 15) paragrahvi 12 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks; 16) paragrahvi 13 lõiget 1 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses: „Teabe olemasolevate veevõtukohtade kohta kogub ja seda täpsustab kohaliku omavalits use üksus koos Päästeametiga.“; 17) paragrahvi 13 täiendatakse lõigetega 3–5 järgmises sõnastuses: „(3) Käesoleva määruse § 9 lõikes 6 ja §-s 12 nimetatud teabevahetust ehitisregistri kaudu hakatakse tegema alates 1. juulist 2023. aastal. (4) Veevõtukoha viit viiakse kooskõlla käesoleva määruse lisa 2 nõuetega veevõtukoha hoolduse käigus, kuid hiljemalt 1. jaanuariks 2028. aastal.“; 18) määruse lisad 1–3 kehtestatakse uues sõnastuses (lisatud). § 2. Määrus jõustub 1. jaanuaril 2023. aastal. (allkirjastatud digitaalselt) Lauri Läänemets siseminister (allkirjastatud digitaalselt) Tarmo Miilits kantsler Lisa 1. Veevõtukoha tehnilised nõuded Lisa 2. Veevõtukoha viit Lisa 3. Veevõtukoha katsetamine 3  Siseministri määruse „Siseministri 18. veebruari 2021. aasta määruse nr 10 „Veevõtukoha rajamise, katsetamise, kasutamise, korrashoiu, tähistamise ja teabevahetuse nõuded, tingimused ning kord“ muutmine“ eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Siseministri määruse „Siseministri 18. veebruari 2021. aasta määruse nr 10 „Veevõtukoha rajamise, katsetamise, kasutamise, korrashoiu, tähistamise ja teabevahetuse nõuded, tingimused ning kord“ muutmine“ eelnõuga (edaspidi eelnõu) täpsustatakse teabevahetust, parandatakse ebatäpsused ja leevendatakse teatud juhtudel nõudeid veevõtukoha kaugusele ehitisest. Teabevahetus tuletõrje veevõtukoha (edaspidi veevõtukoht) omaniku või temaga seotud isiku ja Päästeameti vahel hakkab eelnõu kohaselt käima läbi ehitisregistri (edaspidi EHR). Teavet vahetatakse eelkõige veevõtukoha katsetamise tulemuste kohta, aga ka juhul, kui veevõtukohast on vesi ära võetud või veevõtukoht ei vasta kehtestatud nõuetele. Kui ehitise ehitusalune pind on kuni 60 ruutmeetrit või esimese kasutusviisiga hooned asuvad eelnõus nimetatud tingimustel erinevatel kinnistutel või ehitise eripõlemiskoormus jääb alla eelnõus toodud piirmäära, lubatakse nimetada veevõtukohaks ehitisele lähim nõuetele vastav veevõtukoht. See on oluline leevendus ning peaks lahendama olukorrad, kus inimene näiteks renoveerib oma kõrvalhoonet ja peab kehtiva õiguse järgi rajama selle jaoks uue veevõtukoha. Uus sõnastus lubab sellistel juhtudel, kui ehitis on väike või täidetud on muud tingimused, nimetada ehitise veevõtukohaks lähima nõuetele vastava veevõtukoha. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Siseministeeriumi pääste- ja ohutuspoliitika osakonna nõunik Mari Tikan ([email protected], tel 612 5142), Päästeameti päästetööde osakonna ekspert Karmo Kuru ([email protected], tel 444 7808) ja Päästeameti ohutusjärelevalve osakonna ekspert Erti Suurtalu ([email protected], tel 5656 8103). Eelnõu ja seletuskirja juriidilist kvaliteeti on kontrollinud Siseministeeriumi õigusnõunik ud Kadi Parmas ([email protected]) ja Helen Ojamaa-Muru (helen.ojamaa- [email protected]) ning Päästeameti õigusosakonna juhataja Eneken Kost ([email protected], tel 628 2030). Eelnõu ja seletuskirja, välja arvatud lisade 1 ja 2 joonised, on keeleliselt toimetanud Siseministeeriumi õigusosakonna keeletoimetaja Heike Olmre ([email protected], tel 612 5241). 1.3. Märkused Eelnõuga muudetakse siseministri 18. veebruari 2021. aasta määrust nr 10 „Veevõtukoha rajamise, katsetamise, kasutamise, korrashoiu, tähistamise ja teabevahetuse nõuded, tingimused ning kord“ (edaspidi määrus nr 10) avaldamismärkega RT I, 23.02.2021, 20. Eelnõu on seotud päästeseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga1 (edaspidi eelnõu 678 SE), mille raames muudetakse ka tuleohutuse seadust (edaspidi TuOS). Eelnõu 678 SE on planeeritud jõustuma 2023. aasta 1. jaanuaril. Eelnõu kohaselt tunnistatakse kehtetuks loetelu ehitistest, mille puhul on veevõtukoht lubatud asendada kustutussüsteemiga, kuna see loetelu 1 678 SE. 1 viidi eelnõu 678 SE kohaselt TuOS-i. Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamise ega Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga. 2. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu koosneb kahest paragrahvist. Eelnõu § 1 punktiga 1 tunnistatakse kehtetuks määruse nr 10 § 3 lõige 6. Loetelu ehitiste st, mille puhul on veevõtukoht lubatud asendada tulekustutussüsteemiga, viiakse eelnõu 678 SE kohaselt TuOS-i. Kui hoone on varustatud tulekustutussüsteemiga, mis rakendub ja teavitab rakendumisest hoones olijaid, ei pea sellel olema veevõtukohta. Tulekustutussüsteem rakendub tulekahju algfaasis ja kustutab selle täielikult või summutab seda piisavalt, et kui päästemeeskond saabub, on tulekahju võimalik kaasas oleva veega kustutada. Tulekustutussüsteem ei lase tulekahjul areneda, mis omakorda lubab hoones olijatel ohutult evakueeruda ja päästemeeskonnal tulekahju kustutada. Ka loetelus nimetamata hoonete omanikel on lubatud varustada hoone tulekustutussüsteemiga, isegi kui see ei ole õigusaktides ette nähtud. Hoonesisene tulekustutussüsteem on tõhusaim viis takistada tulekahju arengut. Eelnõu § 1 punktiga 2 täiendatakse määruse nr 10 § 4 lõikega 11 , mille kohaselt peab veevõtukoha ehitamisel esitatav ehitusteatis sisaldama vähemalt järgmisi veevõtukoha andmeid: 1) väljundi asukoha koordinaadid; 2) esmase kasutuselevõtu aasta; 3) tüüp; 4) hüdrauliline lahendus; 5) veeallika tüüp, ja kui see on asjakohane, siis ka veekogus; 6) veevooluhulk. Määruse nr 10 § 4 lõike 1 kohaselt tuleb veevõtukoha rajamiseks esitada ehitusteatis ehitusseadustiku § 35 lõike 3 kohaselt. Täiendus on vajalik, sest EHR-is on veevõtukoha ehitusteatises vaja esitada ka muid parameetreid kui näiteks hoone ehitusteatises. Seega on täpsustus vajalik, et määrata veevõtukoha rajamisel oluliste näitajate koosseis. Loetelu andmetest on vajalik ka EHR-i arendajatele, et lisada EHR-i vajalikud väljad. Kui veevõtukoha esmase kasutuselevõtu aasta ning veevõtukoha ja selle veeallika tüüp – koos veekogusega, kui see on asjakohane – on selged parameetrid, mis kommenteerimist ei vaja, siis veevõtukoha väljundi asukoha koordinaadid on selle koha koordinaadid, kus päästjad saavad päästetehnika veevõtukohale kinnitada. Veevõtukoha hüdrauliline lahendus saab olla survestatud, survestamata või päästetehnikaga survestatav. Valiku saab teha ehitusteatise sisestamisel EHR-i. Veevõtukoha veevooluhulk on suurus, mis projekteeritakse veevõtukoha le, lähtudes ehitisest. Aluseks võetakse määruse nr 10 § 7 lõiked 1–3. Eelnõu § 1 punktiga 3 muudetakse määruse nr 10 § 6 lõiget 3 selliselt, et oleks täpsemini määratud veevõtukoha kaugus hoone erinevatest osadest. Nii hooned kui ka rajatised on ehitised, kuid koondmõistet sättes enam ei kasutata. Muudetud sõnastusega määratakse täpsemalt, millisel juhul ja millisest hoone osast arvates peab veevõtukoha kaugusega arvestama. Nii asendatakse fraas „ehitise sissepääs“ fraasiga „hoone sissepääs“ ja lisatakse rajatise kaugeim ligipääsetav punkt. Eelnõu kohaselt on ehitisel kaks osa, millest on võima lik arvestada veevõtukoha maksimaalset kaugust: hoone kaugeim sissepääs või rajatise kaugeim ligipääsetav punkt. Rajatis, mida siin silmas peetakse, saab olla näiteks mahuti või muu taoline 2 ehitis ja selle puhul tuleb arvestada veevõtukohast kaugeimat ligipääsetavat punkti. Lisaks on nõue, et kui hoones on tuleohutuspaigaldiste päästemeeskonna toitesisend, peab veevõtukoht olema ka sellest kuni 200 meetri kaugusel. Hea näide on Ülemiste kaubanduskeskus. Hoones on mitu sissepääsu ja tuleohutuspaigaldiste päästemeeskonna toitesisendit – seega on ka hoone ümbritsetud veevõtukohtadest, sest tulekahju puhkemise korral ei tea kunagi, millist sissepääsu või milliseid toitesisendeid on päästjatel vaja kasutada. Veevõtukoht on mõeldud ehitiste kaitseks: põleva hoone kustutamiseks või kõrvalasuvate hoonete kaitsmiseks tule ja soojuskiirguse eest, samuti rajatiste kustutamiseks või jahutamiseks. Tuletõrjevesi jõuab sündmuskohale päästjate voolikute ja pumpade kaudu, kuid arvestada tuleb, et vesi kaotab pikemal transpordil vajaliku rõhu, et voolikust piisava survega väljuda. Seega on oluline, et veevõtukoht oleks ehitisele piisavalt lähedal, et päästjad saaksid voolikusüsteemides säilitada vajaliku veesurve. Samas peab olema võimalik paigaldada päästeautosid sündmuskohal eri kohtadesse, et tagada võimalikult tõhus kustutustöö. Kuni 200 meetri kaugusel olev veevõtukoht tagab, et päästetehnikal on tulekahju toimumise kohas ja sellest lähtudes valitud tulekahju kustutamise taktika puhul katkematult kogu aeg olemas tuletõrjeve s i. Silmas tuleb pidada, et kaugust arvestatakse tee järgi, mida mööda saab päästetehnikaga sõita ja voolikuliine vedada. Eelnõu § 1 punktiga 4 täiendatakse määruse nr 10 § 6 lõikega 31 , mille kohaselt peab põlevmaterjali alalise ladustamise alal veevõtukoht olema ladustamisplatsi kaugeimast punktist kuni 300 meetri kaugusel. Põlevmaterjali alalise ladustamise alaks loetakse näiteks puidutööstuse territooriumil olevaid platse, aga ka jäätmete ladustamise kohta, kui see ei ole ajutine. Kuigi põlevmaterjali ladustamise platsil võivad olla samuti rajatised, millele nähakse eelnõuga ette veevõtukoha kaugus kuni 200 meetrit, on sellised platsid siiski eriliigilised. Eelnõuga täpsustatakse, et sellise rajatise puhul ehk põlevmaterjali alalise ladustamise alal peab veevõtukoht olema ladustamisplatsi kaugeimast punktist kuni 300 meetri kaugusel. Nimetatud vahemaa on seotud päästetaktikaga. Päästeauto paiknemine sellise ala põlemise korral võimaldab autost teha lisahargnemist, mis tingibki võimaluse, et veevõtukoht saab olla kuni 300 meetri kaugusel. Eelnõu § 1 punktiga 5 muudetakse määruse nr 10 § 6 lõiget 4 selliselt, et päästetehnika ga survestatav veevõtukoht, mille puhul ei ole veeallika torustik rõhu all, vaid vajalik rõhk tekitatakse päästetehnikaga, peab paiknema hoone kaugeimast sissepääsust või rajatise kaugeimast ligipääsetavast punktist kuni 50 meetri kaugusel. Juhul, kui hoones on tuleohutuspaigaldiste päästemeeskonna toitesisend, peab veevõtukoht paiknema ka sellest kuni 50 meetri kaugusel. Sarnaselt eelnõu § 1 punktiga 3 täpsustatakse ka vajalikku vahemaad hoonest või rajatisest päästetehnikaga survestatava veevõtukohani. Päästetehnikaga survestatav veevõtukoht asub päästetehnikaga survestataval torustikul. Veevõtukoht, mis on paigaldatud päästetehnikaga survestatavale torustikule, peab olema hoone või rajatise nimetatud osast kuni 50 meetri kaugusel, kuna mitme päästeauto kasutamisel: a) ei pruugi paigaldatud tehnika tagada, et joatorudes on veel olemas kustutamiseks vajalikud rõhu- ja vooluväärtused; b) põhjustaks üle 50-meetrine vahemaa probleeme vajaliku varustuse transportimisel ehitisse. Tavaliselt reageerib eluhoone tulekahjule kaks päästemeeskonda, millest esimese autopump on tule ründamise jaoks ja teine paigutatakse veevõtukohale. Kui tavalise veevõtukoha puhul tuleb vedada kuni 200 meetrit voolikuid hoone sissepääsu juurde paigutatud päästeautoni (vt eelnõu § 1 punktis 3 toodud vahemaid), siis päästetehnikaga survestatava veevõtukoha puhul ei paikne päästeauto hoone sissepääsu juures. 50 meetrit on vahemaa, mille puhul ei muutu olulise lt 3 hooneni veetavate voolikuliinide hüdraulika ja mis ei ole liiga pikk, et päästjad peaksid kulutama palju energiat ja aega varustuse tassimisele hoone ja päästeauto vahet. Eelnõu § 1 punktidega 3 ja 5 ei muudeta määruses nr 10 sätestatud vahemaid. Täpsustatakse vaid hoone ja rajatise mõistet. Eelnõu § 1 punktiga 6 asendatakse määruse nr 10 § 6 lõike 5 teises lauses sõna „alevik us “ sõnaga „alevis“. Lõike 5 järgi on lubatud esimese kasutusviisiga hoone ehk eluhoone veevõtukoha kaugust ehitisest suurendada kuni 400 meetrini, kui voolikuliini saab vedada veevõtukohast hooneni sirgjooneliselt. Et tuletõrjevesi on nii põleva ehitise kustutamiseks kui ka kõrvalasuvate ehitiste jahutamiseks ja kaitsmiseks, ei kehti see leevendus tiheasustusega alal, kus ehitised on üksteisele lähedal. Praeguse sõnastuse järgi ei kehti leevendus linnas ja alevikus. Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse § 6 lõike 2 kohaselt on Eesti asustusüksused asulad, mis on linnad, külad, alevikud ja alevid. Vabariigi Valitsuse 25. novembri 2004. aasta määruse nr 335 „Asustusüksuse liigi, nime ja lahkmejoonte määramise alused ja kord“ § 2 lõike 3 kohaselt on küla hajaasustusega asula või üldjuhul vähem kui 300 alalise elanikuga tiheasustusega asula ja alevik lõike 4 kohaselt üldjuhul vähemalt 300 alalise elanikuga tiheasustusega asula. Alev ja linn asustusüksustena on üldjuhul vähemalt 1000 alalise elanikuga tiheasustusega asulad. Kuivõrd alev on suurem asula kui alevik ja sätte mõte on lähtuda leevenduse kasutamise l asustuse tihedusest ja ehitiste omavahelisest kaugusest, täpsustatakse eelnõuga, et leevendust ei lubata linnas ja alevis. Samas tuleb möönda, et sellise leevenduse korral puudub Päästeametil kaalutlusõigus, kuigi teatud olukordades oleks see mõistlik. Näiteks, kui asula on väike linn, mille servas on tagatud voolikute sirgjooneliselt vedamise võimalus, võiks lubada veevõtukoha kaugust pikendada kuni 400 meetrini. Siin tuleb aga aru saada tuletõrjevee ühest eesmärgist – vajaduse korral kõrvalolevate hoonete jahutamine. Seega, kui hooned on üksteisele lähedal, on tulekahju levik kõrvalasuvatele hoonetele tõenäolisem ning tulekahju kustutamiseks on vaja kiiresti ja piisava lt vett. Nii ei oleks leevendus tiheasustuses asjakohane. Kindlasti tuleb siinkohal juhtida tähelepanu ka sellele, et kohaliku omavalitsuse üksusel (edaspidi KOV) tuleb ehitada planeeringutes ettenähtud veevõtukohad välja. Veevõtukohtade võrgustik on üks olulis im parameeter päästemeeskondade jaoks, sest kaasas olevast tuletõrjeveest ei pruugi tulekahjude kustutamiseks piisata. Eelnõu § 1 punktiga 7 täiendatakse määruse nr 10 § 6 lõigetega 51 ja 52 . Nendega sätestatakse erisused, millal võib ehitise veevõtukohana käsitada ehitisele lähimat nõuetele vastavat veevõtukohta. See tähendab, et veevõtukoht võib olla ehitisest kaugemal, kui on määruses nr 10 lubatud. Silmas tuleb pidada seda, et kui TuOS-i kohaselt saab teatud hoonete puhul veevõtukoha rajamise asemel kasutada hoones tulekustutussüsteemi, kuid seda ei rajata, on võimalik lähtuda ka lõike 51 loetelust, kas hoonel võib olla veevõtukoht kaugemal, kui on põhinõudega ette nähtud. Lõikes 51 sätestatud leevenduse kasutamisel tuleb aga arvestada võimalusega, et tulekahju puhkemise korral võib päästemeeskonnal olla vaja tuua vett nii kaugelt, et selle transpordile kuluva aja tõttu saab hoone palju rohkem tulekahjustusi kui siis, kui vett saaks võtta veevõtukohast, mis on näiteks rajatud konkreetselt selle hoone kaitseks kuni 200 meetri kaugusele, või kui hoonel oleks tulekustutussüsteem. Seega on nimetatud leevenduse kasutamine seotud riskiga, mille maandamiseks tuleb inimestel eelkõige täita kõiki tuleohutusnõudeid, et tulekahju ei puhkeks ja oleks takistatud selle levik. Alati on aga võima lik hoonesse paigaldada tulekustutussüsteem, sest see on tõhus ja kiire tulekahju kustutaja. 4 Kui ehitise veevõtukohaks otsustatakse nimetada lähim nõuetele vastav veevõtukoht, tuleb arvestada ka TuOS-i § 24 lõikes 3 toodud põhimõttega, et veevõtukoha korrashoiu tagavad ühiselt omanikud, kelle ehitise ehitiseväline tuletõrjevesi veevõtukohaga tagatakse. Seega peab ehitise omanik võtma olemasoleva veevõtukoha omanikuga ühendust, kui soovib lähima nõuetele vastava veevõtukohaga tagada enda ehitise ehitisevälise tuletõrjevee olemasolu. Esiteks, kui ehitise ehitisealune pind on kuni 60 ruutmeetrit, võib selle veevõtukohana käsitada sellele lähimat nõuetele vastavat veevõtukohta. Selle alla kuuluvad igasuguse kasutusviis iga väikese pindalaga ehitised: elumajad, kõrvalhooned, aidad, aga ka raamatukogud, kauplused jms. Oluline on, et ehitisealune pind oleks kuni 60 ruutmeetrit. Leevenduses ei ole seatud ehitisele kõrguspiirangut, sest selliseid väikese pindalaga kõrgeid hooneid praktikas ei ole. Väikeses hoones jäävad eripõlemiskoormus ja põlevmaterjali hulk selliseks, et tulekahju saab kustutada päästeautoga kaasas oleva veega, ning veevedu ei pruugi olla vajalik. See tähendab olulist leevendust igasuguste väikeste ehitiste puhul. Määruses nr 10 ei ole praegu tehtud vahet, kas hoone on näiteks abihoone või korterelamu – igal juhul peab lähim nõuetele vastav veevõtukoht olema kuni 200 või teatud juhul kuni 400 meetri kaugusel. Eelnõuga lubatakse seega igasuguste väikeste ehitiste puhul oluliselt suuremat vahemaad veevõtukoha ni. Teiseks, kui esimese kasutusviisiga hooned ehk eluhooned asuvad erinevatel kinnistutel ja on üksteisest kaugemal kui 40 meetrit, võib ka nende veevõtukohana käsitada lähimat nõuetele vastavat veevõtukohta. Leevendus hõlmab elamuid, abihooneid, kuure, aiamaju, aga ka individuaalgaraaže, korterelamuid ja suvilaid. 40 meetrit on vahemaa, millest alates on tule levik soojusülekande või sädemetega märksa kehvem. See omakorda tähendab, et kõrvalkinnistul asuvatele hoonetele ei ole nii suurt ohtu ja põleva hoone saab kustutada kaasas oleva veega. Silmas tuleb pidada, et nõude täitmise eeldus ei ole ehitise ehitisealune pind, vaid ehitiste omavaheline kaugus ja kasutusviis. Esimese kasutusviisiga hooned on siseministr i 30. märtsi 2017. aasta määruse nr 17 „Ehitisele esitatavad tuleohutusnõuded“ (edaspidi määrus nr 17) kohaselt hooned, mille kasutajad tunnevad hoone ruume ja neil on eeldused iseenda ohutuse tagamiseks, kuid neilt ei saa eeldada pidevat ärkvel olemist. Sellisteks hooneteks loetakse näiteks:  ühe või kahe korteriga elamut (üksikelamu, kaksikelamu, kaksikelamu sektsioon, suvila, aiamaja);  kolme või enama korteriga elamut (ridaelamu, korterelamu ja korruselamu);  elamu abihoonet (kuur, saun, individuaalgaraaž). Kui 40 meetri sees asub mets, ei loeta seda tuld edasikandvaks ja üldjuhul ei saa see takistuseks leevenduse kasutamisel, sest tule levikut sellises kohas saab sisuliselt takistada igaüks. Lisaks võib esimese kasutusviisiga hoonete alla lugeda ka grillinurkasid ja välikööke, kui need ei ole nii suured, et kannaksid tuld edasi. Siinkohal võib ära märkida üha populaarsemad päikesepaneelide kogumid, mis pigem sulavad, kui põlevad, ja ei takista seega samuti leevenduse kasutamist. Samas tuleb juhtida tähelepanu, et igasugusest hoonest, sealhulgas abihoonest, võib alguse saada tulekahju, mille kustutamiseks võib olla vaja väga palju vett, ja kui selle vee toomiseks läheb päästjatel oluliselt kauem aega, tuleb arvestada, et tulekahju kustutamine on samuti aeglasem. Tule levik on samas kiire. Seega peab sellise leevenduse puhul inimene ise tegema kõik, mis võimalik, et hoida ära tulekahju teke, ja olema valmis rasketeks tagajärgedeks, kui see peaks puhkema. Seega tasub alati läbi mõelda tuletõrjevee kättesaadavus. Mida lähema l asub nõuetele vastav veevõtukoht, seda suurem on tõenäosus, et päästjad suudavad tulekahju kiiremini kustutada. 5 Kolmandaks, lähimat nõuetele vastavat veevõtukohta saab käsitada erinevatel kinnistute l olevate esimese kasutusviisiga hoonete veevõtukohana ka juhul, kui need hooned asuvad üksteisele lähemal kui 40 meetrit ja tuleohutus on tõendatud analüütiliselt. See tähendab seda, et selliselt asuvate hoonete puhul peab olema tõendatud, et tule levik ühelt hoonelt teisele on takistatud. Analüütiline tõendamine on määruse nr 17 kohaselt olukord, kus tuleohutusnõuete st kõrvalekaldumise mõju hinnatakse, kasutades kvalitatiivset hinnangut, kvantitatiivset analüüs i, nende kombinatsiooni või muud usaldusväärset tõendusviisi. Kvalitatiivne hinnang põhineb statistikal, kogemustel, katsetel ning teadus- ja arendustege vuse raportitel või muudel sarnastel dokumentidel. See tähendab, et kvalitatiivse hinnanguga ei looda lisaväärtust, vaid võetakse aluseks varasemad valdkondlikud uuringud ja referentsid, mille alusel tõendatakse olukorra tuleohutust. Selliselt sobib tuleohutust tõendada ehitistes, mille sarnastes on varasema info põhjal tuleohutust analüütiliselt tõendatud. Kvantitatiivses analüüsis analüüsitakse riskide tõenäosust ja mõju arvuliselt ning arvutatakse üldine risk. Kvantitatiivne analüüs on prognoosimeetod, milles kasutatakse üldjuhul modelleerimist ja eksperdihinnanguid. Kvantitatiivse analüüsiga luuakse seega olemasolevate andmete alusel uus andmekogum, modelleeritakse võimalikku tulevikuolukorda ja leitakse parimad tuleohutust tagavad lahendused. Muu usaldusväärne tõendusviis võib olla mõni meetod, mis pole praegu veel juurdunud, näiteks mõnes uurimistöös esitatud mudel, millele tugineda. See tähendab, et saab võtta aluseks ka mõne juhendi või metoodika, mida pole kunagi varem kasutatud. Silmas tuleb aga pidada, et määruse nr 17 kohaselt peab sellisel juhul juhend või metoodika olema Päästeameti või muu erialaliidu või rahvusvahelise organisatsiooni koostatud või heaks kiidetud ja võimaluse korral kodulehel avaldatud. Kui tuleohutuse analüütiliseks tõendamiseks soovitakse kasutada mõnda varem kasutamata juhendit või metoodikat, tuleb kõigepealt näidata valitud tõendamisviis i usaldusväärsust. See tähendab, et kasutada saab ka näiteks tõlkematerjale, kuid Päästeametile või muule erialaliidule tuleks sellisel juhul võimaldada tutvuda ka tõlke lähtetekstiga. Määruse nr 17 kohaselt võib tuleohutust analüütiliselt tõendada kuuenda taseme tuleohutuseksperdi kutsetunnistusega isik, kes ühtlasi kaasab erivaldkonda tundva või selles pädeva isiku. See tagab analüütilise tõendamise asjatundlikkuse ja tegeliku tuleohutuse. Tuleohutuse analüütilise tõendamise kohta on seega keeruline tuua konkreetseid näiteid, sest kasutada võidakse väga erinäolisi lahendusi. Ühe näitena võib küll nimetada näiteks hoonete välist sprinkleerimist, kus tulekustutussüsteem on paigaldatud hoone välisküljele, et takistada tule levikut kõrvalasuvale hoonele. See ei ole aga kindlasti ainus lahendus. Seega on selline leevendus suunatud pigem tulevikku, et lubada uudseid lahendusi tuleohutuse tagamiseks. Igale hoonele tuleb määruse nr 17 § 7 kohaselt määrata eripõlemiskoormus, et dimensionee r ida selle järgi tuletõkkesektsiooniga seotud konstruktsioone. Eripõlemiskoormus määratakse usaldusväärse analoogi järgi või arvutatakse projekteerimise käigus. Eelnõuga sätestatakse neljanda leevendusena, et kui eripõlemiskoormus arvutatakse, mitte ei kasutata analoogi, saab juhul, kui tulemus on alla 200 megadžauli ruutmeetri kohta, ehitise veevõtukohana käsitada lähimat nõuetele vastavat veevõtukohta. Analoogi ei saa kasutada põhjusel, et hetkel ei luba analoogid tolerantse, mis oleksid asjakohased. Mida väiksem on hoone eripõlemiskoor mus, seda väiksem on põlemine hoones, mis omakorda tähendab, et päästjad saavad tulekahju kustutatud ka veega, mis on päästeautodega kaasas. Analoogi kasutades tuleb aga igal juhul tagada hoonele väline tuletõrjevesi vähemalt ühe joatoru tarbeks, mis on 10 liitrit sekundis. 6 Väga väikese eripõlemiskoormuse korral ei kesta aga tulekahju nii pikalt, et oleks vaja tuletõrjevett juurde, ja nii võiks eripõlemiskoormuse arvutamine motiveerida kasutama lähimat nõuetele vastavat veevõtukohta. Viimase leevendusena lubatakse eluhoonega samal kinnistul asuva abihoone veevõtukoha na käsitada lähimat nõuetele vastavat veevõtukohta. Selle mõte on, et kui näiteks eluhoone ehitisealune pind on kuni 60 ruutmeetrit ja selle veevõtukohana saab seega käsitada lähimat nõuetele vastavat veevõtukohta, ei pea hakkama samal kinnistul oleva, kuid pindalalt suurema abihoone jaoks rajama eraldi veevõtukohta. Silmas tuleb aga pidada, et abihoonena mõistetakse määruse nr 17 kohaselt üldjuhul sauna, kuuri, garaaži, aiamaja, aga ka grillinurka, maakivikeldrit, lauta vms. Muu kasutusotstarbega ehitise puhul tuleb lähtuda selle ehitise eripärast ja täita vajalikke tuleohutusnõudeid. Seega ei oleks näiteks tootmishoone puhul leevendus kohane, sest leevenduse mõte on, et päästemeeskond saab abihoone kustutatud tuletõrjeveega, mis on tal kaasas. Seega saab leevendust kasutada väikese abihoone puhul, mille eripõlemiskoormus on väike. Kui hoone eripõlemiskoormus on hoones toimuva tõttu suur, ei saa eeldada, et päästemeeskond saab tulekahju kustutatud kaasas oleva veega. Seega tuleb leevenduse kasutamist hoolikalt kaaluda ja omanik peab aru saama, et veevõtukoha kaugus tema hoonetest mõjutab otseselt tulekahju tagajärgi: mida kaugemalt peavad päästjad tuletõrjevett tooma, seda suuremad on tulekahjustused. Eelnõu koostajad on teadlikud, et inimesed võivad hakata leevendusi ära kasutama ja leiuta ma viise, kuidas jätta veevõtukoht rajamata. Tuleb aga mõista, et võimalikult lähedal olevast veevõtukohast saab päästemeeskond kiiremini vett, millega tulekahju kustutada. Kui inime ne on nõus aktsepteerima riski, et tema hooned saavad tules rängalt kahjustada, ei tohiks keegi tulekahju järel süüdistada päästemeeskonda tegevusetuses. Riski on võtnud inimene teadlikult ise. Kindlasti juhib Päästeamet leevenduste kasutamisel ka inimeste tähelepanu võimalik e le ohtudele. Eelnõu § 1 punktiga 8 muudetakse määruse nr 10 § 7 lõike 1 sissejuhatavat lauseosa sellise lt, et oleks selgemalt välja toodud, mille järgi tuleb arvutada hoone kustutamiseks vajalik veevooluhulk veevõtukohas. Eelnõu kohaselt määratakse hoone kustutamiseks vajalik veevooluhulk veevõtukohas hoone suurima eripõlemiskoormusega tuletõkkesektsiooni järgi. Kehtiva lõike 1 kohaselt tuleb veevooluhulga määramisel lähtuda hoone suurima tuletõkkesektsiooni eripõlemiskoormusest. See on aga ebatäpne. Oluline on, et veevooluhulk vastaks hoone suurima eripõlemiskoormusega tuletõkkesektsioonile, sest nii piisab sellest veevooluhulgast ka teiste, väiksema eripõlemiskoormusega hoone osade kustutamiseks. Lisaks täpsustatakse, et kui tegemist on suure hoonega, mille tuletõkkesektsioonidel on erinev eripõlemiskoormus, arvestatakse ainult nende tuletõkkesektsioonidega, mille pindala on üle 200 ruutmeetri. Täpsustus on oluline näiteks suurte tööstus- ja laohoonete puhul, kus võib olla väga suuri tuletõkkesektsioone, näiteks 600 ruutmeetrit, ja väga väikesi, näiteks 50 ruutmeetr it. Isegi kui väikese tuletõkkesektsiooni eripõlemiskoormus on üle 1200 megadžauli ruutmeetr i kohta, näiteks pisikeses värvilaos, siis arvestades hoone üldmahtu ja asjaolu, et tulekahju jääb teatud ajaks vaid sellesse tuletõkkesektsiooni, kus see on puhkenud, ei ole hoone väikese tuletõkkesektsiooni eripõlemiskoormus üldiselt tähtis. Samas tuleb silmas pidada, et kui hoones on palju väikesi tuletõkkesektsioone, mille pindala on kuni 200 ruutmeetrit, arvestatakse vajalik veevooluhulk loomulikult nendest suurima eripõlemiskoormusega tuletõkkesektsiooni järgi. Eelnõu § 1 punktiga 9 muudetakse määruse nr 10 § 7 lõiget 2. Olukorras, kus hoone eripõlemiskoormust ei ole võimalik hoone kasutamisel ette näha, näiteks laohoone rentimise korral, tuleb vajaliku veevooluhulga arvutamisel võtta aluseks suurim eripõlemiskoor mus. 7 Hoone puhul, mille eripõlemiskoormus võib selle kasutamise ajal muutuda, on mõistlik kogu hoone dimensioneerida kõrgeima eripõlemiskoormuse järgi. Seda põhjusel, et kui ühel aastal soovitakse hoones ladustada betoonplokke ja järgmisel hakkepuitu, oleks võimaliku tulekahju korral siiski tagatud hoone tulepüsivus ja ka vajalik tuletõrjevesi. Eelnõu § 1 punktiga 10 täiendatakse määruse nr 10 § 7 lõiget 6 pärast sõna „kasutusviis iga “ sõnadega „hoonel, välja arvatud kõrghoonel,“. See on oluline täpsustus, sest esimese kasutusviisiga hooned võivad olla ka kõrghooned, kuid nende puhul ei saa lugeda veeallikas piisavaks veekoguseks vähemalt 30 kuupmeetrit. Kõrghoonetele arvutatakse vajalik veekogus määruse nr 10 § 7 lõikes 3 esitatud tabeli kohaselt. Eelnõu § 1 punktiga 11 täiendatakse määruse nr 10 § 9 lõiget 6 pärast sõna „tulemus“ sõnadega „ehitisregistri kaudu“. See tähendab, et pärast igat korrashoiu tagamiseks tehtavat katsetamist edastatakse veevõtukoha katsetamise tulemus EHR-i kaudu Päästeametile. Ainuke muudatus võrreldes kehtiva lõikega on see, et määratakse kanal, mille kaudu teavet vahetatakse, ja see on EHR. Oluline on märkida, et EHR-i kaudu hakatakse teavet vahetama alates 1. juulist 2023 (vt eelnõu § 1 punkt 17). Eelnõu § 1 punktiga 12 täiendatakse määruse nr 10 § 10 lõikega 11 , mille kohaselt peab kasutusteatis sisaldama vähemalt järgmisi veevõtukoha andmeid: 1) väljundi asukoha koordinaadid; 2) esmase kasutuselevõtu aasta; 3) tüüp; 4) hüdrauliline lahendus; 5) veeallika tüüp, ja kui see on asjakohane, siis ka veekogus; 6) veevooluhulk. Sisuliselt tehakse samalaadne muudatus nagu eelnõu § 1 punktis 2. Eelnõuga täpsustatakse, mis peab kasutusteatises kajastuma. Eelkõige on muudatus seotud EHR-i arendamisega. Isik, kes kasutusteatise EHR-is esitab, peab täitma seal nõutavad väljad. Eelnõu § 1 punktiga 13 täpsustatakse määruse nr 10 § 12 lõike 1 sissejuhatavas lauseosas kanalit, mille kaudu veevõtukoha omanik või temaga seotud isik Päästeametiga teavet vahetab. Muudatuse järgi teavitab veevõtukoha omanik või temaga seotud isik esimesel võimaluse l EHR-i kaudu Päästeametit, kui veevõtukohta ei saa kasutada või ajutiselt kasutamatut veevõtukohta saab taas kasutada. Lisaks täpsustatakse, et teavet vahetavad Päästeamet ja veevõtukoha omanik või temaga seotud isik. Muudatuse tingis asjaolu, et olukorras, kus veevõtukoha omanik on delegeerinud kogu asjaajamise kellelegi edasi, oleks ka sellel isikul õigus teabevahetust pidada. Selline olukord võib tekkida näiteks siis, kui veevõtukoht asub KOV-ile kuuluval maal ja sellega tegelemiseks on lepitud teatud isikuga kokku vajalik kord, või näiteks siis, kui vanaisa on lubanud lapselapsel ajada kõiki oma maaga seotud asju, sealhulgas maal asuva veevõtukohaga seotut. Eelnõu § 1 punktiga 14 sätestatakse määruse nr 10 § 12 lõikes 2, et Päästeamet edastab esimesel võimalusel, kuid hiljemalt järgmise kuu 15. päeval, EHR-i kaudu veevõtukoha omanikule või temaga seotud isikule pärast veevõtukoha kasutamist järgmise teabe: 1) kasutatud vee kogus; 2) vee kasutamise ajavahemik; 3) veevõtukoha kasutatavus; 4) veevõtukoha või selle veeallika puudused, kui neid on ilmnenud. 8 Lõikes 2 täpsustatakse teabevahetuse ajalisi piire ja seda, et teavet vahetatakse EHR-i kaudu. Lisaks on võrreldes kehtiva lõikega lisatud info vee kasutamise ajavahemiku ja veevõtukoha kasutatavuse kohta. Sisuliselt tähendab see seda, et Päästeamet annab pärast veevõtukoha kasutamist selle omanikule teada, millal ja kui palju veevõtukohast vett võeti ning kas pärast seda on veevõtukohta võimalik kasutada. Kui veevõtukoht on looduslik või isetäituv või asub ühisveevärgil, on edasine kasutatavus ilmselt tagatud. Kui aga on tegemist mahutiga, ei pruugi seda olla võimalik vee äravõtmise järel eesmärgipäraselt kasutada. Veevõtukoha omanikule on see info oluline, sest tema kohustus on tuletõrjevesi sellesse tagasi toimetada. Lõike 2 punkt 4 on olemas ka määruses nr 10 ja selle kohaselt annab Päästeamet omanikule märku, kui on ilmnenud veevõtukoha või selle veeallika puudusi. Silmas tuleb pidada, et seda teavet saab Päästeamet edastada ka näiteks perioodilises kontrollis leitud puuduste kohta. Eelnõu § 1 punktiga 15 tunnistatakse kehtetuks määruse nr 10 § 12 lõige 3. See tähendab, et Päästeamet ei avalikusta enam veevõtukohtade asukohti ja vooluhulkasid Maa-ameti avalikus kaardirakenduses. Seda põhjusel, et see info liigub EHR-i, kust võib igaüks talle huvipakk uva hoone või piirkonna veevõtukohta vaadata. Selline info on oluline just planeerimise ajal, sest planeeringujärgses ehitise projektis peab olema näidatud ehitisevälise tuletõrjevee lahendus ja kirjeldatud veevõtukoha korrashoid. Nii saavad veevõtukohtadest huvitatud isikud tulevik us EHR-ist vaadata, missugused on neile lähimad veevõtukohad. Eelnõu § 1 punktiga 16 täiendatakse määruse nr 10 § 13 lõiget 1 teise lausega, mille kohaselt kogub teabe olemasolevate veevõtukohtade kohta ja täpsustab seda KOV koos Päästeametiga. Kehtiva lõike 1 järgi kannab pädev asutus või EHR-i vastutav töötleja enne 1. märtsi 2021 olemas olnud veevõtukohtade andmed asukoha koordinaatide, veeallika tüübi ja veevooluhulga kohta EHR-i hiljemalt 1. jaanuariks 2024. Lisatav lause kinnitab, et selliste veevõtukohtade tuvastamiseks teevad Päästeamet ja KOV koostööd, et kõik vajalikud andmed saaksid kogutud ja kontrollitud. Eelnõu § 1 punktiga 17 täiendatakse määruse nr 10 § 13 lõigetega 3 ja 4. Lõike 3 kohaselt hakatakse määruse nr 10 § 9 lõikes 6 ja §-s 12 nimetatud teabevahetust EHR-i kaudu tegema alates 1. juulist 2023. aastal. See annab aega EHR-i vajalik uks arendamiseks. Selle ajani saab teavet vahetada näiteks e-kirja teel. Lõike 4 kohaselt ei nõuta kõigi olemasolevate veevõtukohtade viitade kohest väljavahetamist, et viia need kooskõlla määruse nr 10 lisaga 2. Eeldatakse, et viit vahetatakse välja veevõtukoha hoolduse käigus, kuid hiljemalt 1. jaanuariks 2028. aastal. Eelnõu § 1 punktiga 18 asendatakse määruse nr 10 lisad 1–3 uute lisadega, milles täpsustatakse veevõtukoha tehnilisi lahendusi, viitadel olevat teavet ja katsetamisega seotud tegevusi. Eelnõu §-s 2 kehtestatakse määruse jõustumise aeg. Määrus jõustub 1. jaanuaril 2023. aastal. 3. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu on vastavuses Euroopa Liidu õigusega. Euroopa Komisjoni on kavandatavatest tehnilistest normidest Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/15352 alusel teavitatud. 2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. septembri 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/1535, millega nähakse ette tehnilistest eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord (kodifitseeritud tekst). – ELT L 241, 17.09.2015, lk 1–15. 9 4. Määruse mõjud Kavandatav muudatus: veevõtukoha omanik või temaga seotud isik ja Päästeamet hakkavad teavet vahetama EHR-i kaudu Sotsiaalne mõju Mõju sihtrühm Veevõtukoha valdajad, keda on praegu teadaolevalt kuni 7000. Päästeameti andmetel on Eestis 7121 veevõtukohta, välja arvatud hüdrandid. Neist 2125 puhul puudub Päästeametil info omaniku kohta. Samas annab Päästeamet aastas keskeltläbi 5300 nõusolekut ehitise kasutamiseks. See tähendab, et ka nendes menetlustes on märgitud ehitise veevõtukoht, olgu uus või olemasolev. Siinkohal peab märkima, et need andmed hõlmavad üksnes Päästeametile teadaolevat infot. Avalduv mõju ja mõju olulisus Eelnõu kohaselt peab veevõtukoha omanik või temaga seotud isik teavitama esimesel võimalusel EHR-i kaudu Päästeametit, kui veevõtukohta ei saa kasutada või kui ajutise lt kasutamatut veevõtukohta saab taas kasutada. Sellise info vahetamine on Päästeametile ülioluline ja sõltub suuresti tulekahjusündmustest, kus vajatakse tuletõrjevett. Kindlasti on sagedasemad juhtumid, kus kasutatakse ühisveevärgil asuvaid hüdrante. Sellisel juhul on suhtluspartnerid vee-ettevõtja ja Päästeamet, kes juba praegu sellist infot vahetavad. Teiste veevõtukohtade omanikega saab suhtlus olema ilmselt hõlbus ja kiire, kuna suhtlema hakkavad kohalik päästekomando ja veevõtukoha valdaja. Kokkuvõttes on nii mõju ulatus kui ka sagedus sihtrühmale eeldatavalt väike ja mõju seetõttu väheoluline. Arvestades teabekorralduse eesmärki ja vajalikkust, on mõju positiivne. Mõju riigiasutuste töökorraldusele Mõju sihtrühm Päästeamet, kus töötab umbes 2200 teenistujat. Arvestades riigiametnike ja töötajate koguarvu, on sihtrühma suurus väike. Avalduv mõju ja mõju olulisus (mõju riigiasutuste töökorraldusele) Eelnõu kohaselt peab Päästeamet edastama esimesel võimalusel EHR-i kaudu veevõtukoha omanikule või temaga seotud isikule pärast veevõtukoha kasutamist teabe kasutatud vee koguse ja veevõtukoha avastatud puuduste kohta. Sellist infot vahetavad juba ühisveevärgil asuvate hüdrantide kohta vee-ettevõtja ja Päästeamet. Kui Päästeamet hakkab saama ka teistelt veevõtukohtade omanikelt veevõtukohtade korrashoiuga seotud olulist infot, on mõju Päästeameti töökorraldusele positiivne. Teabevahetuse hõlbustamiseks arendatakse EHR-i, kuid see ei välista, et teabevahetuseks arendatakse ka muid võimalusi, näiteks äpp või muu keskkond. Mõju Päästeameti töökorraldusele avaldub vaid juhul, kui teabevahetuseks soovitakse luua muid IT-lahendus i. EHR-i arendus on seotud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi suurema ehitusvaldkonna digilahenduste arendustööga, eraldi kulu teabevahetuse arendamiseks ei ole. Seega on mõju sagedus pigem väike, sest IT-lahendusi ei looda sageli või ei arendata üldse, ja ulatus samuti väike, sest ehkki kasutajaid võib olla palju, on arendustegevuses osalejaid vähem. 10 Kokkuvõttes on Päästeametile avalduv mõju väheoluline. 5. Määruse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja määruse rakendamis e eeldatavad tulud Vajalikud suhtluskanalid veevõtukoha omanike, KOV-i ja Päästeameti vahel arendab välja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium oma eelarvest. Lisakulud vee-ettevõtjatele on seotud korrashoiu käigus vahetatavate viitadega ja rajatavate veevõtukohtade puhul ka võimalike uute kaevukaantega. Siiski tuleb silmas pidada, et need kulud saavad olema seotud eelkõige uute rajatavate veevõtukohtadega või viitade puhul korrashoiutoimingute ga . Olemasolevaid kaevukaasi ega korrasolevaid viitasid ei pea välja vahetama. 6. Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. jaanuaril 2023. aastal, millal jõustub eelnõu aluseks olev eelnõu 678 SE. 7. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu esitatakse eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu kooskõlastamiseks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ja Rahandusministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks Päästeametile, Transpordiametile, Eesti Kindlustusseltside Liidule, Eesti Linnade ja Valdade Liidule, Eesti Vee-ettevõtete Liidule, Eesti Turvaettevõtete Liidule, Eesti Veevarustuse ja Kanalisatsiooniinseneride Seltsile ning Eesti Arhitektide Liidule. 11  Siseministri 18. veebruari 2021. aasta määruse nr 10 „Veevõtukoha rajamise, katsetamise, kasutamise, korrashoiu, tähistamise ja teabevahetuse nõuded, tingimused ning kord“ lisa 1 (siseministri xx.xx.2022. aasta määruse nr xx sõnastuses) Veevõtukoha tehnilised nõuded 1) Eeldatakse, et veevõtukoht vastab nõuetele, kui selle ehitamisel on järgitud asjakohast standardit ja käesolevat lisa. 2) Veevõtukoha kõik komponendid peavad olema valmistatud joogiveetorustikule mõeldud materjalist. 3) Veevõtukoha püstiku siseläbimõõt peab olema vähemalt 10 sentimeetrit. 4) Veevõtukoha väljundile peab olema paigaldatud Storz 125 liitmik1 , mille kinnituskõrvade pesadesse mustuse kogunemine peab olema välistatud ja vee äravool peab olema tagatud. Liitmikul peab olema sulgurliitmik või kate. 5) Maa-aluse veevõtukoha väljund peab olema 0 kraadi maapinna suhtes ja paiknema kaevuluugist allpool kaugusel, mis on vähemalt pool kaevukaane läbimõõdust, kuid kõige rohkem 40 sentimeetrit. Maa-alune veevõtukoht ja sulgeseade peavad olema paigutatud kaevu, mis takistab sinna pinnase sattumist, ning kaev peab olema võimaluse korral isetühje ne v. Kaevukaas peab olema vähemalt 50-sentimeetrise läbimõõduga ja eristatav oma kuju või tähistuse poolest. 6) Maapealse veevõtukoha väljundi tsenter ei või olla kõrgemal kui 75 sentimeetrit ja peab olema 80 kuni 90 kraadi maapinna suhtes. 7) Kui veevõtukohal on sulgeseade, peab selle saama avada 24-millimeetrise nelikantvõtme ga. Maa-aluse veevõtukoha sulgeseadme, mis suleb veevoolu, peab saama sulgeda võtmega väljastpoolt torustikku. 8) Veevõtukoha torustik peab isetühjenema sellisel määral, et oleks tagatud, et selles olev vesi ei külmu. Isetühjenduslahendus ei tohi takistada veevõtukohast tsentrifugaalpumba ga hõrenduse teel vee võtmist. 9) Survestamata veeallikal paikneva veevõtukoha torustiku sisendil peab olema sõel, mille avade pindala peab olema kolm korda suurem kui toru ristlõike pindala. 10) Kui veevõtukoha torustiku paigaldamisel on järgitud selle tootja nõudeid, loetakse torustik nõuetekohaselt paigaldatuks. 11) Veevõtukoha torustik ja selle ühendused peavad olema hermeetilised ning taluma rõhku vähemalt 5 baari, välja arvatud päästetehnikaga survestatava veevõtukoha torustik, mis peab taluma rõhku vähemalt 10 baari. 1 Eeldatakse, et Storz 125 liitmik ja sulgurliitmik vastavad NFPA 1963 standardile. 1 12) Survestamata veeallikal paikneva veevõtukoha torustik peab taluma rõhku kuni miinus 0,8 baari. 13) Päästetehnikaga survestatava veevõtukoha torustik tuleb dimensioneerida hüdraulilise arvutuse teel, arvestades sisendrõhuks kuni 10 baari. 14) Päästetehnikaga survestatava veevõtukoha täitmiskohal peab olema kaks DN 80 sisendit, millel on Gost 80 liitmikud koos sulgurliitmikega, mis on kinnitatud ketiga torustiku külge. Sisendid peavad paiknema 50 kuni 70 sentimeetri kõrgusel maapinnast või maa-aluses kaevus kaevuluugist allpool kaugusel, mis on vähemalt pool kaevukaane läbimõõdust, kuid kõige kaugemal 30 sentimeetrit. 15) Külmuva survestamata veeallika ehk avatud veeallika veekogus ja veevõtukoha horisontaalse torustiku sügavuse arvestamiseks tuleb arvesse võtta külmumispiir i, mis on üldjuhul 70 sentimeetrit. 16) Kui survestamata veeallika põhjas ei ole ega saa tekkida setteid ja sadet, võib survestamata veeallikal paikneva veevõtukoha sisendi paigaldada veeallika põhja. Vastasel juhul tuleb sisend paigaldada vähemalt 50 sentimeetri kõrgusele põhjast. 17) Survestamata veeallikal paikneva veevõtukoha sisendi sõela ülemised avad peavad olema vähemalt 50 sentimeetrit veepinnast allpool. Kui on veeallika külmumisoht, tuleb arvestada ka külmumispiiriga 70 sentimeetrit. Kasutades spetsiaalset madala vee imisõela või muid veevõtulahendusi, tuleb paigaldamisel ja veeallika kasuliku vooluhulga arvutamisel arvestada tootja juhistega. 18) Survestamata veeallikal paikneva veevõtukoha torustiku veega täitmata osa võib olla kuni 3 meetrit maapinnast allpool ja kõige pikem 8 meetrit. Kõnealuse torulõigu, välja arvatud püstiku siseläbimõõt peab olema 10 kuni 12,5 sentimeetrit ±0,5-sentimeetrise siseläbimõõd uga. 19) Kinnisel survestamata veeallikal, näiteks mahutil, peab olema piisav õhu pealevool sellest vett võttes ja äravool seda täites, arvestades veevooluhulgaga 50 liitrit sekundis. 20) Kinnisel survestamata veeallikal peab olema hooldusluuk ja redel. Redel peab olema püsivalt kinnitatud ja libisemiskaitsega ning taluma vähemalt 125-kilogrammist koormust. 2 Joonis 1. Näited võimalike veeallikatega veevõtukohtadest ning nõutud mõõtmed ja vahemaad Joonis 2. Survestamata veevõtukoha võimalik lahendus koos nõutud mõõtmetega ja veeallik a le esitatavad nõuded 3 Joonis 3. Kinnise survestamata veevõtukoha võimalik lahendus koos nõutud mõõtmetega ja veeallikale esitatavad nõuded 4  Siseministri 18. veebruari 2021. aasta määruse nr 10 „Veevõtukoha rajamise, katsetamise, kasutamise, korrashoiu, tähistamise ja teabevahetuse nõuded, tingimused ning kord“ lisa 2 (siseministri …2022. aasta määruse nr … sõnastuses) Veevõtukoha viit 1. Veevõtukoha viida taust peab olema valgustpeegeldav ja valget (RAL9003) värvi. 2. Veevõtukoha viida ääre raam ja võtme kujutis peavad olema valgustpeegeldavad ning survestatud veeallika puhul punast (RAL3001), survestamata veeallika puhul rohelist (RAL6032) ja päästetehnikaga survestatava veevõtukoha puhul sinist (RAL5005) värvi. 3. Veevõtukoha viida kaugus veevõtukohast vasakule või paremale meetrites on võtme kujutise vasak- või parempoolse käepideme all. 4. Veevõtukoha viida kaugus veevõtukohast viidast ettepoole meetrites on võtme kujutise all. 200 100 VEEALLIKA TÜÜP (S; MS; PS) KAUGUS VASAKULE 10 SURVESTATUD VEEALLIKAS (RAL3001) SURVASTAMATA VEEALLIKAS (RAL6032) PÄÄSTETEHNIKAGA SURVESTATAV (RAL5005) KAUGUS ETTE VEEVÕTUKOHA VEE MAHT 10 (VALIKULINE, SÕLTUB VEEALLIKA TÜÜBIST) VALGUSTPEEGELDAV (RAL9003) Joonis 1. Veevõtukoha viida mõõtmed, info paigutus ja värvused SURVESTATUD SURVESTAMATA PÄÄSTETEHNIKA GA VEEALLIKA L PAIKNEVA VEEALLIKA L PAIKNEVA SURVESTATA VA VEEVÕTUKOHA VEEVÕTUKOHA VEEVÕTUKOHA VIIT VIIT VIIT Joonis 2. Veevõtukoha viida näidised  Siseministri 18. veebruari 2021. aasta määruse nr 10 „Veevõtukoha rajamise, katsetamise, kasutamise, korrashoiu, tähistamise ja teabevahetuse nõuded, tingimused ning kord“ lisa 3 (siseministri xx.xx.2022. aasta määruse nr xx sõnastuses) Veevõtukoha katsetamine 1. Veevõtukoha veevooluhulga mõõtmine 1.1. Veevõtukoha veevooluhulka mõõdetakse pädeva asutuse kalibreer itud vooluhulgamõõturiga, järgides selle tootja kasutusjuhendit. 1.2. Veevõtukoha veevooluhulga mõõtetulemus ümardatakse alla lähima viiega jaguneva täisarvuni. 1.3. Survestatud veeallikal paikneva veevõtukoha veevooluhulka mõõdetakse järgmiselt: 1.3.1. veevõtukoha ühele väljundile paigaldatakse vooluhulgamõõtur, kusjuures vooluhulgamõõtur peab vastama väljundi läbimõõdule, välja arvatud juhul, kui selle tootja lubab seda kasutada erinevatel toruläbimõõtudel; 1.3.2. kui veevõtukoha üks väljund ei taga nõutud veevooluhulka, väljutatakse vett kõigist väljunditest, kuid mõõdetakse ühelt väljundilt ja mõõtetulemus korrutatakse väljund ite arvuga; 1.3.3. vett väljutatakse ilma survepaagita süsteemi puhul 1 minut ja survepaagiga süsteemi puhul 5 minutit, pärast mida fikseeritakse mõõtetulemus, kusjuures enne mõõtetule muse fikseerimist peab veevool olema stabiilne. 1.4. Survestamata veeallikal paikneva veevõtukoha veevooluhulka mõõdetakse järgmiselt: 1.4.1. enne mõõtmist pestakse torustikku vähemalt 1 minut tootlikkusel, mis on nõutud veevooluhulk; 1.4.2. nõutud veevooluhulga mõõtmiseks kasutatakse tsentrifugaalpumpa, mille tootlikkus on ehitisele ettenähtud veevooluhulgast vähemalt 100 protsenti suurem, kuid mitte üle 50 liitr i sekundis; 1.4.3. vett väljutatakse vähemalt 5 minutit, pärast mida fikseeritakse mõõtetulemus. 1.5. Päästetehnikaga survestatava veevõtukoha veevooluhulka mõõdetakse järgmiselt: 1.5.1. enne veevooluhulga mõõtmist tehakse torustiku hüdrauliline rõhutest, mis peab toimuma 15 baari juures ja vähemalt 10 minutit; 1.5.2. veevooluhulka mõõdetakse samamoodi nagu survestatud veeallikal paikneva veevõtukoha puhul, kuid arvestama peab, et nõutud veevooluhulga väljutamisel ei tohi torustiku sisendrõhk tõusta üle 10 baari. 2. Veenduda tuleb, et kõik veevõtukoha ja selle veeallika komponendid on töökorras, ning läbi tuleb viia nende tootja kehtestatud hooldusprotseduurid. 3. Survestamata veeallika puhul tuleb hinnata vajaliku veekoguse olemasolu. 4. Kontrollida tuleb viida olemasolu ja selle andmete õigsust. 5. Hinnata tuleb veevõtukoha külmumisvastaste meetmete toimimist. 6. Hinnata tuleb veevõtukohale juurdepääsu nõuetele vastamist. EISi teade Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine. Eelnõu toimik: SIM/22-1430 - Siseministri 18. veebruari 2021. aasta määruse nr 10 „Veevõtukoha rajamise, katsetamise, kasutamise, korrashoiu, tähistamise ja teabevahetuse nõuded, tingimused ning kord“ muutmine Kohustuslikud kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Rahandusministeerium; Eesti Linnade ja Valdade Liit Kooskõlastajad: Arvamuse andjad: Kooskõlastamise tähtaeg: 01.12.2022 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/6e9fc656-7fc9-472f-898c-5fba2d6c260e Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/6e9fc656-7fc9-472f-898c-5fba2d6c260e?activity=1 Eelnõude infosüsteem (EIS) https://eelnoud.valitsus.ee/main