Arvamuse esitamine

Priit Pikamäe Teie 13.01.2015 nr 3-2-8-1-44-15 Riigikohus [email protected] Meie 13.02.2015 nr 10-3/348 Arvamuse esitamine tsiviilasjas nr 3- 2-1-75-14 I. Kokkuvõte 1 2 Asjassepuutuvad normid on TsMS § 489 lg 5, § 489 lg 1, § 663 lg 5 teine lause ja § 667 lg 1 teine lause. Justiitsministeerium on seisukohal, et asja lahendamine maksekäsu kiirmenetluses ei ole õigusmõistmine PS § 146 tähenduses. Maksekäsu kiirmenetlust iseloomustab menetluse formaliseeritus, samuti see, et selles menetluses ei tuvastata asjaolusid. Maksekäsu kiirmenetluse regulatsioon on kujundatud selliselt, et selles menetluses ei ole menetlejal asja lahendamisel kaalutlusruumi. Niipea kui ilmnevad asjaolud, mis ei sobi kokku menetluse formaalse iseloomuga ja nõuaksid menetlejalt asjaolude tuvastamist, hindamist või kaalutlusruumi, siis formaalne menetlus lõppeb – maksekäsu asja menetlus lõpetatakse või selle menetlemine jätkub väljaspool maksekäsu kiirmenetlust. Seetõttu on maksekäsu määruse tegemise õiguse andmine kohtunikuabile on 2 põhiseaduspärane. TsMS § 489 lg 1 on põhiseadusega kooskõlas. Nii edasikaebeõiguse piirangu kui ka kirjeldava ja põhjendava osata määrusega lahendamise võimaldamise legitiimseks eesmärgiks on menetlusökonoomia ning need on menetluse tõhustamiseks vajalikud ja sobivad vahendid. Tuginedes olemasoleval statistikale ei tooks ringkonnakohtule maksekäsu kiirmenetluse asjades kirjeldava ja põhjendava osaga määruse tegemise kohustuse panemine kaasa ringkonnakohtu töökoormuse olulist kasvu (5,4 määrust kuus), seetõttu ei saa pidada menetlusökonoomilist võitu sedavõrd ulatuslikuks ja mõju kohtule märkimisväärseks, et see saaks õigustada PS § 15 ja § 24 lg 5 riive intensiivsust. Samuti on kaheldav, kas maksekäsu kiirmenetluse asjades Riigikohtule määruskaebuse esitamise piirangust tulenev menetlusökonoomiline võit (4 määruskaebust aastas) õigustab PS § 24 lg 5 tuleneva edasikaebeõiguse välistust. Võttes arvesse asjaolu, et esimese astme kohtumenetlusena toimunud maksekäsu kiirmenetluses lahendatakse asi formaalselt, leiame, et olukord, kus TsMS § 663 lg 5 teise lause ja § 667 lg 1 teise lause kohaselt maksekäsu kiirmenetluse asjas kirjeldava ja 1 põhjendava osaga kohtulahendit ei tehta ning § 489 lg 5 kohaselt ei saa määruskaebuse rahuldamata jätmise määruse peale Riigikohtule edasi kaevata, ei pruugi olla kooskõlas PS § 15 esimese lausega ja § 24 lg-ga 5. 1 Samas leiame, et isegi, kui TsMS § 489 lg 5, § 663 lg 5 teise lause ja § 667 lg 1 teise lause koostoimes tulenev olukord ei ole põhiseaduspärane, siis TsMS § 663 lg 5 teine lause iseseisvalt ei ole põhiseadusvastane. Sätte, mille kohaselt maakohus ei pea määruskaebuse rahuldamata jätmise korral tegema eraldi määrust ega edastama seda menetlusosalistele, legitiimseks eesmärgiks on menetlusökonoomia. Tegemist on kohase abinõuga, mis võimaldab tagada menetluse efektiivsuse. Samuti oleme seisukohal, et kui ringkonnakohtul oleks kohustus teha määruskaebuse lahendamata jätmise määrus kirjeldava ja põhjendava osaga, oleks tagatud PS §-s 15 sisalduv põhiõigus kohtulahendi põhjendustele ning ka riive PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigusele oleks oluliselt vähem intensiivne. Tõnismägi 5A / 15191 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898  2/9 II. Asjaolud ja menetluse käik Osaühing Aktiva Finants (avaldaja) esitas 22.05.2013 Pärnu Maakohtule S.S (võlgnik) vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse põhivõla 950 eurot ja viivise saamiseks. Pärnu Maakohtu kohtunikuabi tegi 20.06.2013 määrusega võlgnikule makseettepaneku põhivõla, viiviste, riigilõivu ja menetluskulu (kokku 1138,12 eurot) tasumiseks, millele lisandub jooksev viivis. Võlgnik esitas maakohtule 31.07.2013 makseettepaneku peale vastuväite. Maakohtu kohtunikuabi kohustas 14.11.2013 maksekäsu määrusega võlgnikku tasuma avaldajale põhinõude, kõrvalnõude, riigilõivu, menetluskulu (kokku 1221,91 eurot), millele lisandub jooksev viivis. Maakohtu määruse kohaselt on võlgnikule makseettepanek kätte toimetatud 28.06.2013. Kohtule ei ole teatatud võla tasumisest, võlgnik ei ole seaduses sätestatud tähtaja jooksul vastuväidet esitanud. Kohus teavitas e-kirjaga võlgnikku vastuväite esitamise tähtaja ennistamise võimalusest, kuid võlgnik ei esitanud vastuväite esitamise tähtaja ennistamise avaldust. Samuti selgitas kohus vastuseks võlgniku kirjale, et talle osutati teenust Eesti Vabariigis ja selline menetlus allub Eesti kohtule, mistõttu ei ole alust menetlust lõpetada. Võlgnik esitas maakohtu maksekäsu määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada ja peatada selle viivitamatu sundtäitmine. Määruskaebuse kohaselt on maksekäsu kiirmenetluse algatamisel rikutud rahvusvahelise kohtualluvuse sätteid. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Samas jättis maakohus võlgniku avalduse täitemenetluse peatamiseks rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28.02.2014 määrusega maakohtu maksekäsu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus lahendas määruskaebuse TsMS § 667 lg 1 järgi ilma kirjeldava ja põhjendava osata. Ringkonnakohus märkis, et määruse peale ei saa edasi kaevata. Võlgnik esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu määruse ja maakohtu 1 maksekäsu määruse tühistada. Muuhulgas palus võlgnik kontrollida TsMS § 489 lg 5 kooskõla PS § 24 lg-ga 5. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 3-liikmeline koosseis lükkas 03.09.2014 määrusega asja läbivaatamise edasi ja andis asja lahendada tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseis andis 17.12.2014 määrusega asja lahendamise üle 1 Riigikohtu üldkogule. Kolleegiumi enamusel tekkis asja lahendades kahtlus, et TsMS § 489 lg-s 5 sätestatud kaebeõiguse piirang võib olla vastuolus PS § 24 lg-ga 5. Kolleegium kahtleb ka selles, kas TsMS § 663 lg 5 ja § 667 lg 1 on kooskõlas ausa õigusemõistmise põhimõttega, PS § 15 2 esimese lausega ja § 24 lg-ga 5. Lisaks tekkis kolleegiumil kahtlus, kas TsMS § 489 lg 1, mis annab maksekäsu tegemise õiguse ka kohtunikuabile, on kooskõlas PS § 146 esimese lausega. III. Vaidlustatud sätted Tsiviilkohtumenetluse seadustik 1 „§ 489 . Määruskaebuse esitamine maksekäsu peale […] (5) Määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata.“  3/9 2 „§ 489 . Kohtunikuabi pädevus maksekäsu kiirmenetluses ja määruste tegemine automatiseeritult (1) Makseettepaneku, maksekäsu ja maksekäsu kiirmenetlusega seotud muu määruse, muu hulgas käesoleva seadustiku §-s 179 nimetatud määruse, võib teha ka kohtunikuabi.“ „§ 663. Määruskaebuse menetlemine maakohtus […] (5) Kui maakohus ei rahulda määruskaebust, esitab ta selle viivitamata koos lisade ja seotud menetlusdokumentidega kohtualluvuse järgi õigele ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. Määruskaebuse rahuldamata jätmise kohta ei ole vaja teha eraldi määrust ega edastada seda menetlusosalistele.“ „§ 667. Määruskaebuse lahendamine (1) Määruskaebus lahendatakse põhjendatud määrusega. Kui ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata ja selle määruse peale ei saa edasi kaevata Riigikohtule, võib ringkonnakohus määruse teha kirjeldava ja põhjendava osata.“ IV. Justiitsministri seisukoht A. Normikontrolli lubatavus Tegemist on põhiseaduslikkuse järelevalve asjaga Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 3 lg 3 teise lause kohaselt lahendab Riigikohtu üldkogu Riigikohtu haldus-, tsiviil- või kriminaalkolleegiumi või erikogu üleantud asja, kui kolleegiumil või erikogul tekib põhjendatud kahtlus kohtuasja lahendamisel asjassepuutuva õigustloova akti, selle andmata jätmise või välislepingu põhiseadusele vastavuses. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseisul tekkis asja lahendades kahtlus eelkäsitletud TsMS sätete põhiseadusele vastavuses ning kolleegium andis asja lahendamise 17.12.2014 määrusega üle Riigikohtu üldkogule. Seega on tegemist põhiseaduslikkuse järelevalve asjaga. Vaidlustatud sätete asjassepuutuvus Riigikohus kontrollib põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses sellise sätte põhiseaduspärasust, mis on konkreetse kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (PSJKS § 14 lg 2). Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega, s.t mille põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte põhiseaduspärasuse korral või kui konkreetses menetluses pidi rakendatama neid menetlusnorme 1 kohtuotsuseni jõudmiseks. Käesolevas asjas on S.S. esitanud Riigikohtule määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2014 määruse peale, millega ringkonnakohus jättis varasema maakohtu maksekäsu määruse 1 muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. TsMS § 489 lg 5 välistab selgesõnaliselt niisuguse ringkonnakohtu määruse edasikaebamise võimaluse. Juhul kui edasikaebeõiguse piirang on põhiseaduspärane, siis koostoimes TsMS § 695 ja § 682 lg-ga 2 peaks Riigikohus jätma S.S 1 määruskaebuse läbi vaatamata. Kui aga TsMS § 489 lg 5 on põhiseadusega vastuolus, on 1 RKÜKo 2.12.2000 nr 3-4-1-10-00, p 10; RKÜKo 28.10.2002 nr 3-4-1-5-02, p 15;RKPJKo 18.06.2010 nr 3-4-1-5- 10, p 34 ja 19; RKÜKo 04.02.2014 nr 3-4-1-29-13, p 35; RKÜKm 26.06.2014 nr 3-2-1-153-13, p 52.  4/9 1 Riigikohtul võimalik S.S määruskaebus siiski läbi vaadata. Seega on TsMS § 489 lg 5 asjassepuutuv. Käesolevas asjas on vaidluse all Pärnu Maakohtu kohtunikuabi 14.11.2013 maksekäsu määrus, mis on määruskaebe korras edasi kaevatud. Kohtunikuabi õiguse teha maksekäsu määrust tuleneb 2 TsMS § 489 lg-st 1. Selle sätte põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral puuduks kohtunikuabil õigus maksekäsu määrust teha ning kohtunikuabi määrus tuleks sellest tulenevalt tühistada. 2 Seetõttu on TsMS § 489 asjassepuutuv säte. Riigikohus on tõstatanud kahtluse ka TsMS § 663 lg 5 ja § 667 lg 1 suhtes, mis võimaldavad jätta kohtulahendi ilma kirjeldava ja põhjendava osata. Juhime tähelepanu, et kummalgi juhul on põhistuseta kohtulahendi tegemise võimalus sätestatud lõike teises lauses. Seetõttu oleme seisukohal, et asjassepuutuvad on TsMS § 663 lg 5 teine lause ning § 667 lg 1 teine lause. B. Normikontrolli põhjendatus 2 1. TsMS § 489 lg 1 põhiseaduspärasus 2 TsMS § 489 lg 1 kohaselt võib makseettepaneku, maksekäsu ja maksekäsu kiirmenetlusega seotud muu määruse, muu hulgas Eesti Vabariigi kasuks menetluskulude väljamõistmise määruse (TsMS § 179), teha ka kohtunikuabi. Seega võib kohtunikuabi olla maksekäsu kiirmenetluse asja menetleja. 2 Riigikohtu tsiviilkolleegiumil tekkis kahtlus, kas TsMS § 489 lg 1, mis annab maksekäsu tegemise õiguse ka kohtunikuabile, on kooskõlas PS § 146 esimese lausega. PS § 146 esimese lause kohaselt mõistab õigust üksnes kohus. Riigikohus on mitmes lahendis analüüsinud seda, mis on õigusemõistmine PS § 146 mõttes, ja seda, et õigust võib PS § 146 kohaselt mõista üksnes kohtunik, sest ta on ametisse nimetatud, tema suhtes kohalduvad PS-st tulenevad tagatised, piirangud ja sõltumatuse ning erapooletuse nõue. Riigikohus on näiteks menetluskulude kindlaksmääramise kohta leidnud, et tegemist on õigusemõistmisega (kahju hüvitamise nõude menetlemine) ja leidnud, et kohtujuristi ja kohtunikuabi poolt menetluskulude kindlaksmääramine ei ole põhiseadusega kooskõlas. Nii tunnistas Riigikohus üldkogu 04.02.2014. a otsusega nr 3-4-1-29-13 põhiseadusega vastuolus 1 olevaks ja kehtetuks kohtute seaduse § 125 lõige 2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 174 lõige 8 osas, mille kohaselt võib tsiviilkohtumenetluses menetluskulud kindlaks määrata kohtujurist. Riigikohtu üldkogu märkis otsuse p-s 43.9, et menetluskulude kindlaksmääramine on PS § 146 mõistes õigusemõistmine, kuna: 1) maakohtus tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel menetluskulude kindlaksmääramist ei saa käsitada õigusemõistmist ettevalmistava või korraldava tegevusena ega tehnilise ja arvutusliku toiminguna. Olemuslikult on tegemist kahju hüvitamise nõude lahendamisega, milleks on tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud erikord; 2) maakohtul tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel hinnata ka seda, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud (sh tsiviilasja keerukust ja menetlusele kulunud aega). Kohtule on jäetud lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramisel ulatuslik kaalutlusruum; 3) tegemist on kahe eraisiku vahelise vaidluse lahendamisega sõltumatus ja erapooletus institutsioonis ehk kohtus. Ühes kohtuastmes langetatakse vaidlusaluses küsimuses sisuline ja täitedokumendi tähenduses lõplik otsustus, millega tekitatakse, muudetakse ja lõpetatakse menetlusosaliste õigusi ja kohustusi; 4) kohtujuristi tehtud määruse peale ei saa esitada määruskaebust, kui määruskaebuse hind ei ületa 200 eurot. Riigikohtu üldkogu asus seisukohale, et kohtus saab õigust mõista PS § 146 esimese lause tähenduses üksnes kohtunik PS §-de 147, 150 ja 153 mõttes. Üksnes kohtunikule PS §-de 147, 150 ja 153 tähenduses on kindlustatud põhiseaduslikud tagatised – ameti eluaegsus, ametist  5/9 tagandamine üksnes kohtuotsuse alusel; kohtunike ametist vabastamise alused ja kord ning sõltumatuse tagatised ja õiguslik seisund sätestatakse seadusega (PS § 147), sh erikord ametisse nimetamiseks (PS § 150) ja kriminaalvastutusele võtmiseks (PS § 153); eelduslikult vastab isik, kes on kohtunik PS §-de 147, 150 ja 153 mõttes, PS §-st 15 tulenevatele sõltumatuse ja erapooletuse nõuetele. Samuti sätestab põhiseadus kohtunikele täiendavad kitsendused, näiteks ei tohi kohtunik olla üheski muus valitavas ega nimetatavas ametis (PS § 147 lg 3). Teistele kohtusüsteemis töötavatele ametnikele põhiseadus selliseid tagatisi ega piiranguid ette ei näe. Põhiseaduslikke 2 tagatisi ja piiranguid ei ole seadusandjal võimalik põhiseadusest alamalseisva õigusaktiga muuta. Sama otsuse p-s 45 märkis üldkogu, et kohtujurist ei ole kohtunik PS §-de 147, 150 ega 153 tähenduses, sest põhiseaduse mõttes ei nimetata teda ametisse eluaegsena, ei ole vaja tema ametist tagandamiseks kohtuotsust, ei laiene temale keeld olla üheski muus valitavas ega nimetatavas ametis, ei ole teda ametisse nimetanud Vabariigi President Riigikohtu ettepanekul ning ei laiene talle tagatis, mille kohaselt saaks teda kriminaalvastutusele võtta ainult Riigikohtu ettepanekul ja Vabariigi Presidendi nõusolekul. Riigikohtu üldkogu 26.06.2014 määrusega tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 tunnistas Riigikohus mh põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks TsMS § 174 lg 8, mille kohaselt võib tsiviilkohtumenetluses menetluskulud kindlaks määrata kohtunikuabi. Üldkogu kordas määruse p-s 57 kohtuasjas nr 3-4-1-29-13 märgitud seisukohti selle kohta, miks saab PS § 146 kohaselt õigust mõista üksnes kohtunik. Määruse p-s 59 asus üldkogu seisukohale, et sarnased küsimused kui kohtujuristi puhul lahendis nr 3-4-1-29-13, tekivad ka kohtunikuabi pädevuse osas. Ka kohtunikuabi ei nimetata ametisse eluaegsena ning seda ei tee Vabariigi President Riigikohtu ettepanekul, kohtunikuabi ametist tagandamiseks ei ole vaja kohtuotsust ja talle ei laiene tagatis, mille kohaselt saaks teda kriminaalvastutusele võtta ainult Riigikohtu ettepanekul ja Vabariigi Presidendi nõusolekul. Erinevalt kohtujuristist kehtivad aga kohtunikuabi kohta kohtuniku ametikitsendused (KS § 116, § 49) ja seega keeld olla muus valitavas või nimetatavas ametis. Hoolimata nimetatud erisusest võrreldes kohtujuristiga, puuduvad üldkogu hinnangul ka kohtunikuabil kohtunikuga võrreldavad garantiid, mis võimaldaks kohtunikuabi käsitada kohtunikuna PS §-de 147, 150 ja 153 tähenduses, ja tagatud ei ole kohtunikuabi institutsionaalne sõltumatus täidesaatvast võimust. Nii nt kehtestab kohtunikuabi ametipalga suuruse Vabariigi Valitsus (KS § 122 lg 1) ning kohtunikuabi nimetab ametisse justiitsminister (KS § 120 lg 5), kellel on kohtunikuabi üle ka distsiplinaarvõim. Eelnevast lähtudes asus üldkogu määruse p-s 60 seisukohale, et TsMS § 174 lg 8, mis annab kohtunikuabile õiguse määrata rahaliselt kindlaks menetluskulud tsiviilkohtumenetluses, on vastuolus PS § 146 esimese lausega ning tunnistas PSJKS § 15 lg 1 p-st 2 lähtudes TsMS § 174 lg 8 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks. Riigikohtu tsiviilkolleegium märkis 01.12.2014. a määruse nr 3-2-1-125-14 p-s 12, et tulenevalt Riigikohtu üldkogu lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13, millega tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks TsMS § 174 lg 8, mille kohaselt võib tsiviilkohtumenetluses menetluskulud kindlaks määrata kohtunikuabi ja Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 26.06.2014. a otsuse nr 3-4-1-1-14, p-st 130, kus sedastatakse, et põhiseaduslikkuse järelevalve otsustega tunnistatakse normid üldjuhul kehtetuks tagasiulatuvalt, on norm, mille alusel võis menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise määruse teha ka kohtunikuabi, kehtetuks tunnistatud tagasiulatuvalt. Seega on käesolevas asjas määrava tähtsusega küsimuseks, kas maksekäsu kiirmenetluses asja lahendamine on õigusemõistmine PS § 146 tähenduses. Kui tsiviilasja lahendamine maksekäsu kiirmenetluses on õigusemõistmine, saab asja menetlejaks eespool kirjeldatud Riigikohtu üldkogu 26.06.2014. a määruse nr 3-2-1-153-13, Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26.11.2014. a määruse nr 3-2-1- 107-14 ja 01.12.2014. a määruse nr 3-2-1-125-14 kohaselt olla üksnes kohtunik. Justiitsministeerium on seisukohal, et asja lahendamine maksekäsu kiirmenetluses ei ole õigusmõistmine PS § 146 tähenduses. 2 RKÜKo 04.02.2014 nr 3-4-1-29-13, p 44.4-44.6  6/9 3 Maksekäsu kiirmenetlust iseloomustab menetluse formaliseeritus, samuti see, et selles menetluses 4 ei tuvastata asjaolusid. Maksekäsu kiirmenetluses ei tule avaldajal esitada oma nõuet tõendavaid dokumente ja kontrolli objektiks on avalduse andmed. Seega ei saagi maksekäsu kiirmenetlus tegeleda asjaolude tuvastamisega. Maksekäsu kiirmenetluse regulatsioon on kujundatud selliselt, et selles menetluses ei ole menetlejal asja lahendamisel kaalutlusruumi. Niipea kui ilmnevad asjaolud, mis ei sobi kokku menetluse formaalse iseloomuga ja nõuaksid menetlejalt asjaolude tuvastamist, hindamist või kaalutlusruumi, siis formaalne menetlus lõppeb – maksekäsu asja menetlus lõpetatakse või selle menetlemine jätkub väljaspool maksekäsu kiirmenetlust. Nii näiteks jäetakse maksekäsu kiirmenetluse avaldus rahuldamata TsMS § 483 lõikes 2 nimetatud formaalsetel alustel. Kohtulahendil, millega jäetakse maksekäsu kiirmenetluse avaldus rahuldamata, ei ole sarnaseid õiguslikke tagajärgi menetluse lõpetamise määruse või sisulise kohtulahendiga, millega jäetakse avaldus või kaebus kohtumenetluses rahuldamata (vt nt TsMS § 432, § 457 lg 1). Maksekäsu kiirmenetluse avalduse rahuldamata jätmisel ei tee kohus sisulist otsustust nõude kohta, mistõttu ei piira avalduse rahuldamata jätmine nõude uuesti esitamist kohtule hagimenetluses või maksekäsu kiirmenetluses (TsMS § 483 lg 5 teine lause). Samuti ei kohaldata maksekäsu kiirmenetlusele TsMS-is menetluse peatumise kohta sätestatut, kuivõrd see ei sobiks menetluse formaliseeritud olemusega. Ka menetluse peatumise aluste ilmnemisel jätab kohus maksekäsu kiirmenetluse avalduse rahuldamata (TsMS § 483 lg 2 p 4); see ei takista nõude uuesti esitamist hagimenetluses või maksekäsu kiirmenetluses. Maksekäsu kiirmenetluses on võlgnikule olulisimaks menetluslikuks tagatiseks makseettepaneku kättetoimetamine, millega tagatakse võlgniku võimalus tema asjas toimuvast menetlusest osa võtta ja vajadusel esitada makseettepanekule vastuväide. Formaalses maksekäsu kiirmenetluses on võlgniku osalemine kujundatud äärmiselt lihtsaks. Kui võlgnik ei nõustu tema vastu esitatud nõudega, piisab menetluslike tagajärgede saabumiseks sellest, kui võlgnik esitab makseettepanekule vastuväite. Seejuures ei tule võlgnikul põhjendada, miks ta võlausaldaja nõudega ei nõustu. Põhjendamata vastuväite esitamisest piisab selleks, et juhul, kui avaldaja on soovinud vastuväite esitamise korral menetluse lõpetada, menetlus lõpetatakse. Kui avaldaja menetluse lõpetamist soovinud ei ole, jätkatakse asja menetlemist hagimenetluses. Hagi antakse üle hagimenetlusse ka juhul, kui makseettepanekut ei õnnestunud võlgnikule mõistliku aja jooksul kätte toimetada ja seda ei saa avalikult kätte toimetada ning avaldaja ei ole soovinud vastuväite esitamise korral menetlust lõpetada; samuti juhul, kui avaldaja ja võlgnik on enne maksekäsu tegemist esitanud kohtule kirjaliku kompromissilepingu (TsMS § 486). Seega on maksekäsu kiirmenetluses täitedokumendi saamise näol tegemist sisuliselt poolte kokkuleppega – makseettepanekuga teavitatakse võlgnikku nõudest, vastuväite esitamise võimalusest ja õiguslikest tagajärgedest, kui vastuväidet ei esitata; kui võlgnik makseettepanekule ei reageeri, loetakse, et ta on nõuet tunnistanud, ning kohus väljastab maksekäsu, mis on täitedokumendiks. Täies mahus kohtuliku menetluse läbiviimine ja õigusemõistmine PS § 146 mõttes toimub nõude suhtes hagimenetluses. Eesti siseriikliku maksekäsu kiirmenetlusega sarnast lihtsustatud menetlust vaidlustamata nõude kohta täitedokumendi saamiseks sisaldab ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1896/2006, 3 V. Kõve. Aegumise peatumine hagi esitamise või muu menetlustoimingu tegemisega kohtus või kohtuväliselt. – Juridica VII/2010, lk 526. 4 T. Tampuu. Tsiviilasja menetluse peatamine teise menetluse tõttu. – Juridica II/2010, lk 103.  7/9 millega luuakse Euroopa maksekäsumenetlus. Määrus on otsekohalduv. Eesti siseriiklik maksekäsu kiirmenetlus on suuresti kujundatud Euroopa maksekäsumenetluse eeskujul. Tuleb märkida, et määruse nr 1896/2006 art 5 lg 3 kohaselt on kohus määruse tähenduses liikmesriigi ametiasutus, kes on pädev Euroopa maksekäsu osas või sellega seotud küsimustes. Seega ei pea Euroopa maksekäsu määruse kohaselt maksekäsuasju lahendama kohus, kui maksekäsuasja lahendamise pädevus on siseriiklikult antud muule asutusele. Eelnevast tulenevalt ei peeta vaidlustamata nõude kohta Euroopa maksekäsumenetluses täitedokumendi andmist õigusemõistmiseks, mida saaks läbi viia üksnes kohus ja Euroopa maksekäsumäärus ei nõua, et maksekäsuasja menetleks kohtunik. Pädevus lahendada maksekäsuasju on antud muule asutusele kui kohtule nt Ungaris – seal lahendavad maksekäsuasju notarid, ja Rootsis, kus maksekäsuasjade lahendamise pädevus on antud täitevasutusele (Kronofogdemyndigheten). Maksekäsuasjade menetlemise puhul on paslik luua võrdlus registrimenetlusega. Registriasja menetlejaks võib samuti olla kohtunikuabi. Kohtunikuabil on TsMS § 595 lg 1 kohaselt pädevus teha kandeid ja registri pidamise alaseid määruseid, sealhulgas trahvimääruseid. Seejuures nõuab registrimenetluse läbiviimine ja selles menetluses otsustuste tegemine spetsiifilisi õigusalaseid teadmisi, otsustuste tegemisel on menetleja kaalutlusruum maksekäsu kirimenetlusega võrreldes ulatuslikum ja registriasja menetlemisega kaasnevad olulised õiguslikud tagajärjed, nt kinnistusregistri menetluse tulemusena kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust eeldatakse (AÕS § 56 lg 1). TsMS § 595 lõikes 2 on antud loeteluna alused, mille esinemisel on kohtunikuabil kohustus anda määruse või kande tegemine üle pädevale kohtunikule. Sellised alused on nt õiguslike raskuste ilmnemine, see, kui kohtunikuabi soovib kõrvale kalduda teadaolevast kohtuniku seisukohast või kui kohaldamisele kuuluv säte on kohtunikuabi arvates vastuolus põhiseaduse või Euroopa Liidu õigusega. Maksekäsu kiirmenetluses on sarnaseks filtriks eespool kirjeldatud TsMS § 483 lg-s 2 loetletud maksekäsu kiirmenetluse avalduse rahuldamata jätmise alused ja TsMS § 485 alusel vastuväite esitamine, mis ei võimalda avaldust formaalselt rahuldada ja selle alusel maksekäsku välja anda, vaid selliste aluste esinemine nõuaks menetlejalt asjaolude väljaselgitamist ja neile õigusliku hinnangu andmist. Nagu eespool kirjeldatud, väljub selliste asjaolude esinemisel asja menetlemine maksekäsu kiirmenetlusest ja õigusemõistmist PS § 146 tähenduses ei toimu. Eeltoodule tuginedes leiab Justiitsministeerium, et asja lahendamine maksekäsu kiirmenetluses ei ole õigusemõistmine PS § 146 tähenduses. Seetõttu on maksekäsu määruse tegemise õiguse 2 andmine kohtunikuabile põhiseaduspärane. TsMS § 489 lg 1 on põhiseadusega kooskõlas. 1 2. TsMS § 489 lg 5, § 663 lg 5 teise lause ja § 667 gl 1 teise lause põhiseaduspärasus 1 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi enamusel tekis kahtlus, kas TsMS § 489 lg-s 5 sätestatud kaebeõiguse piirang, mille kohaselt määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata, on olukorras, kus maksekäsu kiirmenetluses võimaldab TsMS regulatsioon teha esimeses kohtuastmes määruse lihtsustatud vormis ja TsMS § 663 lg 5 ja § 667 lg 1 kohaselt võib määruskaebuse kohta tehtud kohtumääruse teha kirjeldava ja põhjendava osata, kooskõlas põhiseadusega. PS § 15 lg 1 koosmõjus §-ga 14 on kohtumenetlust puudutav lex generalis, mis sätestab põhiõiguse tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele. Paragrahvi 15 lg 1 esimene lause sätestab subjektiivse menetlusõigusliku tagatise, mille eesmärk on muuta põhiõiguste materiaalõiguslik sisu tegelikkuseks. Selle lause põhiseaduslik sõnum kõlab: iga subjektiivset õigust peab olema võimalik  8/9 5 realiseerida kohtus tõhusas ja ausas menetluses mõistliku aja jooksul. Õigus ausale kohtumenetlusele koosneb mitmest alamtagatisest, mille hulka kuuluvad eelkõige kohtumenetluse poolte protsessuaalse võrdsuse põhimõte, õigus võistlevale protsessile ja õigus kohtulahendi põhjendusele. Kohtulahendi põhjendus on oluline nii edasikaebeõiguse tagamiseks, õigusrahu seisukohalt, juriidiliste teadmisteta poolte veenmiseks kui ka õigusemõistmise ühtsuse ja 6 järjepidevuse tagamiseks. Nii edasikaebeõiguse piirangu kui ka kirjeldava ja põhjendava osata määrusega lahendamise võimaldamise legitiimseks eesmärgiks on menetlusökonoomia. Menetlusökonoomia on tulenevalt 7 Põhiseaduse XIII peatükist põhiseaduslikku järku õigusväärtus. Kahtlemata on nii edasikaebeõiguse piirangu kui ka õiguse näol lahendada määruskaebus kirjeldava ja põhjendava osata määrusega tegemist sobivate abinõudega menetlusökonoomia eesmärgi saavutamiseks. Küsimuse all on, kas nimetatud piirangud on proportsionaalsed. Justiitsministeeriumile teadaolevalt jõudis 2013. aastal ringkonnakohtule 65 määruskaebust maksekäsu kiirmenetluse asjas. Nende andmete põhjal tooks ringkonnakohtu kohustamine lahendada määruskaebused maksekäsu kiirmenetluses kirjeldava ja põhjendava osaga määrusega kaasa koormuse kasvu 5,4 määrust kuus. Selline koormuse kasv ei ole märkimisväärne. Seega ei ole toodud arve vaadates menetlusökonoomiline võit sedavõrd ulatuslik ja mõju kohtule märkimisväärne, et see saaks õigustada PS § 15 ja § 24 lg 5 riive intensiivsust. Olukorras, kus ringkonnakohtul oleks kohustus teha määruskaebuse lahendamata jätmise määrus kirjeldava ja põhjendava osaga, oleks tagatud PS §-s 15 sisalduv põhiõigus kohtulahendi põhjendustele ning ka riive PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigusele oleks oluliselt vähem intensiivne. Riigikohtu üldkogu 12.04.2011. a otsuse nr 3-2-1-62-10 kohaselt on edasikaebeõigus lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus. Üldkogu selle otsuse p-s 38 on märgitud järgmist: „Põhiseadus, andes igaühele õiguse seadusega sätestatud korras tema kohta tehtud kohtuotsuse peale kõrgemalseisvale kohtule edasi kaevata, näeb seega ette, et seadusega saab edasikaebeõigust piirata. Põhiseaduse § 24 lg 5 annab seadusandjale võimaluse seada edasikaebeõigusele seadusega sätestatud korras nii menetluslikke piiranguid, nagu riigilõivu tasumise kohustus, menetlustähtajad ja kaebuse esitamise kord kui ka materiaalseid piiranguid, välistades mingit liiki (eelkõige korralduslike) lahendite edasikaevatavuse põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel.“ Maksekäsu peale esitatud määruskaebuse kohta määruse tegemise näol ei ole tegemist korraldusliku lahendiga, vaid iseseisvas hagita asjas tehtud lõpplahendi peale esitatud kaebuse lahendamisega. Maksekäsu peale esitatud määruskaebust menetleb esmalt kohtunikuabi, seejärel maakohus ja lõpuks ringkonnakohus. Maksekäsu kiirmenetluses lahendatakse eraõigussuhtest tulenev kindla rahasumma maksmise nõue formaalses menetluses, mille kohta on sätestatud erikord ja milles ei kohaldata hagita menetluse üldiseid põhimõtteid, nt kohtu uurimisprintsiipi. Kõnealuses menetluses ei toimu sisulist õigusemõistmist. Formaalses menetluses täitedokumendi väljaandmise vältimiseks, st olukorras, kus võlgnik nõuet ei tunnista, piisab üksnes seaduses sätestatud tähtajaks kohtu teavitamisest, et võlgnik nõuet ei tunnista. Sellisel juhul formaalne menetlus lõpeb ja 1 täitedokumenti välja ei anta. Määruskaebuse esitamise alused on TsMS § 489 lg 2 kohaselt 1 valdavalt formaalsed, v.a TsMS § 489 lg 2 p 3, mille kohaselt võib võlgniku määruskaebus tugineda sellele, et maksekäsu kiirmenetluse eeldused ei olnud täidetud või rikuti muul olulisel viisil maksekäsu kiirmenetluse tingimusi või on nõue, mille sissenõudmiseks maksekäsu kiirmenetlus läbi viidi, selgelt põhjendamatu. 5 M. Ernits. Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. § 15 komm 1.2. Arvutivõrgus: http://pohiseadus.ee/ (26.01.2015). 6 Samas, komm 2.1.5. 7 RKÜKo 17.03.2003 nr 3-1-3-10-02 p 9; RKPJKo 17.07.2009 nr 3-4-1-6-09 p 20.  9/9 Nagu viitasime, on seadusandjal võimalik seada edasikaebeõigusele seadusega sätestatud korras nii menetluslikke piiranguid kui ka materiaalseid piiranguid, välistades mingit liiki lahendite edasikaevatavuse põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Nagu eespool viidatud, jõudis 2013. aastal ringkonnakohtusse 65 määruskaebust maksekäsu peale. 8 9 Kohtute statistikast ja Riigikohtu statistikast nähtub, et 2013.a kaevati Riigikohtule edasi ca 43% asju. Riigikohus võtab TsMS § 679 lg 3 kohaselt määruskaebuse menetlusse üksnes juhul, kui kaebus vastab seaduses sätestatud nõuetele ja on esitatud õigeaegselt ning, kui: 1) ringkonnakohus on oma otsuses ilmselt valesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja selle normi vale kohaldamine võis kaasa tuua ebaõige otsuse; 2) ringkonnakohus on otsust tehes rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi ja see võis kaasa tuua ebaõige otsuse; 3) kaebuse lahendamisel on sõltumata käesoleva lõike punktides 1 ja 2 sätestatust põhimõtteline tähendus õiguskindluse tagamiseks ja ühtse kohtupraktika kujundamiseks või õiguse edasiarenduseks.(TsMS § 679 lg 3). 10 Riigikohtu statistika kohaselt võttis Riigikohus 2013.a menetlusse ca 14% tsiviilasjades esitatud menetlustaotlustest. Olemasolevate 2013. a andmete pinnalt tähendaks see ca 4 määruskaebuse menetlusse võtmist aastas. Seega ei saa ka menetlusökonoomiline mõju Riigikohtu koormusele olla suur ja riive proportsionaalsus on pigem küsitav. Võttes arvesse asjaolu, et esimese astme kohtumenetlusena toimunud maksekäsu kiirmenetluses lahendatakse asi formaalselt, leiame eeltoodule tuginedes, et olukord, kus TsMS § 663 lg 5 teise lause ja § 667 lg 1 teise lause kohaselt maksekäsu kiirmenetluse asjas kirjeldava ja põhjendava 1 osaga kohtulahendit ei tehta ning § 489 lg 5 kohaselt ei saa määruskaebuse rahuldamata jätmise määruse peale Riigikohtule edasi kaevata, ei pruugi olla kooskõlas PS § 15 esimese lausega ja § 24 lg-ga 5. 1 Samas leiame, et isegi, kui TsMS § 489 lg 5, § 663 lg 5 teise lause ja § 667 lg 1 teise lause koostoimes tulenev olukord ei ole põhiseaduspärane, on siiski põhiseaduspärane TsMS § 663 lg 5 teise lause regulatsioon. TsMS § 663 lg 5 sätestab, et juhul, kui maakohus ei rahulda määruskaebust, esitab ta selle viivitamata koos lisade ja seotud menetlusdokumentidega kohtualluvuse järgi õigele ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. Sama lõike teise lause kohaselt ei tule määruskaebuse rahuldamata jätmise kohta teha eraldi määrust ega edastada seda menetlusosalistele. Oleme seisukohal, et TsMS § 663 lg 5 iseseisvalt ei ole põhiseadusvastane. Sätte legitiimseks eesmärgiks on menetlusökonoomia. Tegemist on kohase abinõuga, mis võimaldab tagada menetluse efektiivsuse. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Andres Anvelt Minister Katariina Kärsten 620 8262 [email protected] Stella Johanson 620 8240 [email protected] 8 http://www.kohus.ee/sites/www.kohus.ee/files/elfinder/dokumendid/i_ja_ii_astme_kohtute_menetlusstati stika_2013.a_koondandmed.pdf 9 http://www.riigikohus.ee/?id=79 10 http://www.riigikohus.ee/?id=79