Lea Danilson-Järg Teie 21.02.2023 nr JUM/23-0207/-1K
Justiitsministeerium
[email protected] Meie 13.03.2023 nr 18-2/230370/2301326
Arvamus juristieksami seaduse eelnõu kohta
Austatud pr Lea Danilson-Järg
Tänan võimaluse eest avaldada arvamust juristieksami seaduse eelnõu kohta.
Eelnõuga püütakse leida lahendust probleemidele, mis lähtuvad õigusõppe ebaühtlasest
kvaliteedist ja sellest, et liialt paljudel on kohtuniku- jt erialal töötamiseks vajalikud eksamid
ebaõnnestunud. Jään juristieksami seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse kohta antud seisukoha
juurde. Leian, et ühtse juristieksami sisseseadmine ei lahenda probleeme, mille lahendamiseks see
on mõeldud, küll aga tekitab täiendava ressursikulu. Eelviidatud seisukohale lisan järgmist.
Eristada tuleb klassikalist õigusharidust ja õigusainete õpetamist muude erialade (avalik haldus,
rahvusvahelised suhted, ärijuhtimine jne) raames või muudel erialadel eduka töötamise
toetamiseks.
Riiklikult tunnustatud juristidiplom peaks tähistama seda, et üliõpilane on omandanud piisavad
teadmised kõikides õigusharudes, tunneb õiguskorra ülesehitust, suudab orienteeruda
õigusallikates ja lahendada kaasusi. Sõltuvalt erialavalikust tuleb pidevalt juurde õppida,
spetsialiseeruda, vajadusel läbida konkursse.
Klassikalise õigushariduse sisu on hõlpsasti määratletav, see peaks olema osa õigusteaduse
õppekavast kõikides juristidiplomit omistavates ülikoolides. Lisaks on võimalik pakkuda kitsamat
spetsialiseerumist toetavaid aineid ning sissevaadet teistesse erialadesse.
Asjakohane ei ole ka seletuskirjas esitatud väide, et tööjõuturul on puudus kitsalt spetsialiseerunud
juristidest, mis ühtlasi justkui välistaks vajaduse anda juristidele klassikaline õigusharidus. Kitsalt
spetsialiseerunud juriste on kindlasti vaja, kuid spetsialiseerumine ei saa toimuda enne nn
klassikalise õigushariduse omandamist. Spetsialiseerumine ei tähenda mitte puudujääki
õigushariduses, vaid lisateadmisi ja erioskusi mingis valdkonnas.
2
Leian, et juristieksami seaduse eelnõu ei lahenda õigushariduse kvaliteediga seotud probleemi,
mida sellega väidetavalt püütakse lahendada, kuid toob kaasa kuluka ja bürokraatliku
eksamikorralduse.1
Õigushariduse kvaliteeti aitaks tõhusamalt ja kiiremini parandada see, kui eksami tegemiseks
vajalikud ressursid suunataks õigusharidusse ning riik esitaks ülikoolidele oma arusaamise sellest,
milliseid valdkondi tuleb õigusteaduskonna üliõpilastele kindlasti õpetada. Olukord, kus inimesele
antakse ülikoolist juristidiplom, ent vaikimisi eeldatakse, et ta pole võimeline oma erialal töötama,
ning riik peab juristieksami korraldamiseks tegema lisakulutusi, et ülikooli lõpetanute hulgast
kindlaks teha pädevad juristid, kahjustab (õigusalase) kõrghariduse mainet tervikuna.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Evelin Lopman 693 8431
[email protected]
1
Juristieksamiga seotud muredest Saksamaal vt nt D. Schulze. Die Juristenprüfung zwischen Anspruch und Realität.
Dissertation, Universität Saarland, 17.06.1999. Arvutivõrgus: http://www.ra-schulze.de/diss_main.html.