Avenue de l'Europe Treaty O ce
F-67075 Strasbourg Cedex
Tel. +33 (0)3 88 41 20 00
www.coe.int
You are here: Conventions
Council of Europe Treaty Series - No. 220
Council of Europe Convention on Cinematographic Co-production (revised)
Rotterdam, 30.I.2017
Preamble
The member States of the Council of Europe and the other States Parties to the European Cultural Convention (ETS No. 18), signatory hereto,
Considering that the aim of the Council of Europe is to achieve greater unity between its members in order, in particular, to safeguard and promote the
ideals and principles which form their common heritage;
Considering that freedom of creation and freedom of expression constitute fundamental elements of these principles;
Considering that fostering the cultural diversity of the various European countries is one of the aims of the European Cultural Convention;
Having regard to the UNESCO Convention on the Protection and Promotion of the Diversity of Cultural Expressions (Paris, 20 October 2005), which
recognises cultural diversity as a defining characteristic of humanity and strives to strengthen the creation, production, dissemination, distribution and
enjoyment of cultural expressions;
Considering that cinematographic co-production, an instrument of creation and expression of cultural diversity on a global scale, should be reinforced;
Aware that film is an important means of cultural and artistic expression with an essential role in upholding the freedom of expression, diversity and
creativity, as well as democratic citizenship;
Determined to develop these principles and recalling the recommendations of the Committee of Ministers to member States on the cinema and the
audiovisual field, and particularly Recommendation Rec(86)3 on the promotion of audiovisual production in Europe and Recommendation
CM/Rec(2009)7 on national film policies and the diversity of cultural expressions;
Acknowledging that Resolution Res(88)15 setting up a European Support Fund for the Co-production and Distribution of Creative Cinematographic and
Audiovisual Works “Eurimages” has been amended to allow the accession of non-member States;
Resolved to achieve these objectives thanks to a common effort to foster co-operation and define rules which adapt themselves to cinematographic co-
productions as a whole;
Considering that the adoption of common rules tends to decrease restrictions and encourage co-operation in the field of cinematographic co-production;
Considering the technological, economic and financial evolution of the film industry since the opening for signature of the European Convention on
Cinematographic Co-production (ETS No. 147) in 1992;
Believing that this development necessitates a revision of the 1992 Convention in order to ensure the continued relevance and effectiveness of this
framework for cinematographic co-production;
Acknowledging that the present Convention is intended to replace the European Convention on Cinematographic Co-production,
Have agreed as follows:
Chapter I – General provisions
Article 1 – Aim of the Convention
The Parties to this Convention undertake to promote the development of international cinematographic co-production in accordance with the following
provisions.
Article 2 – Scope
1 This Convention shall govern relations between the Parties in the field of multilateral co-productions originating in the territory of the Parties.
2 This Convention shall apply:
a to co-productions involving at least three co-producers, established in three different Parties to the Convention; and
b to co-productions involving at least three co-producers established in three different Parties to the Convention and one or more co-producers that
are not established in such Parties. The total contribution of the co-producers who are not established in the Parties to the Convention may not,
however, exceed 30% of the total cost of the production.
In all cases, this Convention shall only apply on condition that the work meets the definition of an officially co-produced cinematographic work as
defined in Article 3, sub-paragraph c, below.
3 The provisions of bilateral agreements concluded between the Parties to this Convention shall continue to apply to bilateral co-productions.
In the case of multilateral co-productions, the provisions of this Convention shall override those of bilateral agreements between Parties to the
Convention. The provisions concerning bilateral co-productions shall remain in force if they do not contravene the provisions of this Convention.
4 In the absence of any agreement governing bilateral co-production relations between two Parties to this Convention, the Convention shall also apply to
bilateral co-productions, unless a reservation has been made by one of the Parties involved under the terms of Article 22.
Article 3 – Definitions
For the purposes of this Convention:
a the term “cinematographic work” shall mean a work of any length or medium, in particular cinematographic works of fiction, animation and
documentaries, which complies with the provisions governing the film industry in force in each of the Parties concerned and is intended to be
shown in cinemas;
b the term “co-producers” shall mean cinematographic production companies or producers established in the Parties to this Convention and bound
by a co-production contract;
c the term “officially co-produced cinematographic work” (hereafter “the film”) shall mean a cinematographic work which meets the conditions laid
down in Appendix II, which is an integral part of this Convention;
d the term “multilateral co-production” shall mean a cinematographic work produced by at least three co-producers as defined in Article 2,
paragraph 2, above.
Chapter II – Rules applicable to co-productions
Article 4 – Assimilation to national films
1 Cinematographic works made as multilateral co-productions and falling within the scope of this Convention shall be entitled to the benefits granted to
national films by the legislative and regulatory provisions in force in each of the Parties to this Convention participating in the co-production concerned.
2 The benefits shall be granted to each co-producer by the Party in which the co-producer is established, under the conditions and limits provided for by
the legislative and regulatory provisions in force in that Party and in accordance with the provisions of this Convention.
Article 5 – Conditions for obtaining co-production status
1 Any co-production of cinematographic works shall be subject to the approval of the competent authorities of the Parties in which the co-producers are
established, after consultation between the competent authorities and in accordance with the procedures laid down in Appendix I. This appendix shall
form an integral part of this Convention.
2 Applications for co-production status shall be submitted for approval to the competent authorities according to the application procedure laid down in
Appendix I. This approval shall be final except in the case of failure to comply with the initial undertakings concerning artistic, financial or technical
matters.
3 Projects of a blatantly pornographic nature or those that advocate discrimination, hate or violence or openly offend human dignity cannot be accorded
co-production status.
4 The benefits provided by co-production status shall be granted to co-producers who are deemed to possess adequate technical and financial means,
and sufficient professional qualifications.
5 Each Contracting State shall designate the competent authorities mentioned in paragraph 2 above by means of a declaration made at the time of
signature or when depositing its instrument of ratification, acceptance, approval or accession. This declaration may be modified at any time afterwards.
Article 6 – Proportions of contributions from each co-producer
1 In the case of multilateral co-production, the minimum contribution may not be less than 5% and the maximum contribution may not exceed 80% of the
total production cost of the cinematographic work. When the minimum contribution is less than 20% or the co-production is financial only, the Party
concerned may take steps to reduce or bar access to national production support schemes.
2 When this Convention takes the place of a bilateral agreement between two Parties under the provisions of Article 2, paragraph 4, the minimum
contribution may not be less than 10% and the largest contribution may not exceed 90% of the total production cost of the cinematographic work. When
the minimum contribution is less than 20% or the co-production is financial only, the Party concerned may take steps to reduce or bar access to
national production support schemes.
Article 7 – Rights of co-producers to the cinematographic work
. The co-production contract must guarantee to each co-producer joint ownership of the tangible and intangible property rights of the film. The contract
shall include the provision that the film master (first completed version) shall be kept in a place mutually agreed by the co-producers, and shall
guarantee them free access to it.
2 The co-production contract must also guarantee to each co-producer the right to access the material and the film master for use as a medium of
duplication.
Article 8 – Technical and artistic participation
1 The contribution of each of the co-producers shall include effective technical and artistic participation. In principle, and in accordance with international
obligations binding the Parties, the contribution of the co-producers relating to creative, technical and artistic personnel, cast and facilities, must be
proportional to their investment.
2 Subject to the international obligations binding the Parties and to the demands of the screenplay, the crew involved in filming the work must be made up
of nationals of the States which are partners in the co-production, and post-production shall normally be carried out in those States.
Article 9 – Financial co-productions
1 Notwithstanding the provisions of Article 8, and subject to the specific conditions and limits laid down in the laws and regulations in force in the Parties,
co-productions may be granted co-production status under the provisions of this Convention if they meet the following conditions:
a include one or more minority contributions which may be financial only, in accordance with the co-production contract, provided that each national
share is neither less than 10% nor more than 25% of the production costs;
b include a majority co-producer who makes an effective technical and artistic contribution and satisfies the conditions for the cinematographic work
to be recognised as a national work in his or her country;
c help to promote cultural diversity and intercultural dialogue; and
d are embodied in co-production contracts which include provisions for the distribution of receipts.
2 Financial co-productions shall only qualify for co‑production status once the competent authorities have given their approval in each individual case, in
particular taking into account the provisions of Article 10 below.
Article 10 – General balance
1 A general balance must be maintained in the cinematographic relations of the Parties, with regard both to the total amount invested and the artistic and
technical participation in co-production cinematographic works.
2 A Party which, over a reasonable period, observes a deficit in its co-production relations with one or more other Parties may withhold its approval of a
subsequent co-production until balanced cinematographic relations with that or those Parties have been restored.
Article 11 – Entry and residence
In accordance with the laws and regulations and international obligations in force, each Party shall facilitate entry and residence, as well as the granting
of work permits in its territory, of technical and artistic personnel from other Parties participating in a co-production. Similarly, each Party shall permit the
temporary import and re-export of equipment necessary to the production and distribution of cinematographic works falling within the scope of this
Convention.
Article 12 – Credits of co-producing countries
1 Co-producing countries shall be credited in co-produced cinematographic works.
2 The names of these countries shall be clearly mentioned in the credit titles, in all publicity and promotion material and when the cinematographic works
are being shown.
Article 13 – Export
When a co-produced cinematographic work is exported to a country where imports of cinematographic works are subject to quotas and one of the co-
producing Parties does not have the right of free entry for its cinematographic works to the importing country:
a the cinematographic work shall normally be added to the quota of the country which has the majority participation;
b in the case of a cinematographic work which comprises an equal participation from different countries, the cinematographic work shall be added to
the quota of the country which has the best opportunities for exporting to the importing country;
c when the provisions of sub-paragraphs a and b above cannot be applied, the cinematographic work shall be entered in the quota of the Party
which provides the director.
Article 14 – Languages
When according co-production status, the competent authority of a Party may demand from the co-producer established therein a final version of the
cinematographic work in one of the languages of that Party.
Article 15 – Festivals
Unless the co-producers decide otherwise, co-produced cinematographic works shall be shown at international festivals by the Party where the majority
co-producer is established, or, in the case of equal financial participation, by the Party which provides the director.
Chapter III – Final provisions
Article 16 – Effects of the Convention
1 This Convention shall replace, as regards its States Parties, the European Convention on Cinematographic Co-production, which was opened for
signature on 2 October 1992.
2 In relations between a Party to the present Convention and a Party to the 1992 Convention which has not ratified the present Convention, the 1992
Convention shall continue to apply.
Article 17 – Follow-up of the Convention and amendments to Appendices I and II
1 The Board of Management of the European Support Fund for the Co-production and Distribution of Creative Cinematographic and Audiovisual Works
“Eurimages” shall be responsible for the follow-up of this Convention.
2 Any Party to this Convention which is not a member of “Eurimages” may be represented and have one vote in the Board of Management of
“Eurimages” when the Board carries out the tasks assigned to it by this Convention.
3 In order to promote the effective application of the Convention, the Board of Management of “Eurimages” may:
a make proposals to facilitate the exchange between Parties of experience and good practice;
b formulate its opinion on any question concerning the application and the implementation of this Convention and make specific recommendations to
Parties in this respect.
4 In order to update the provisions of Appendices I and II of this Convention to ensure their continuing relevance to common practices in the
cinematographic industry, amendments may be proposed by any Party, by the Committee of Ministers or by the Board of Management of the European
Support Fund for the Co-production and Distribution of Creative Cinematographic and Audiovisual Works “Eurimages”. They shall be communicated by
the Secretary General of the Council of Europe to the Parties.
5 After having consulted the Parties, the Committee of Ministers may adopt an amendment proposed in accordance with paragraph 4 by the majority
provided for in Article 20.d, of the Statute of the Council of Europe. The amendment shall enter into force following the expiry of a period of one year
after the date on which it has been forwarded to the Parties. During this period, any Party may notify the Secretary General of any objection to the entry
into force of the amendment in its respect.
6 If one third of the Parties notifies the Secretary General of the Council of Europe of an objection to the entry into force of the amendment, the
amendment shall not enter into force.
7 If less than one third of the Parties notifies an objection, the amendment shall enter into force for those Parties which have not notified an objection.
8 Once an amendment has entered into force in accordance with paragraphs 5 and 7 of this article and a Party has notified an objection to it, this
amendment shall come into force in respect of the Party concerned on the first day of the month following the date on which the Party has notified the
Secretary General of the Council of Europe of its acceptance of the amendment. A Party which has made an objection may withdraw it at any time by
notifying the Secretary General of the Council of Europe.
9 If the Committee of Ministers adopts an amendment, a State or the European Union may not express its consent to be bound by the Convention
without accepting at the same time the amendment.
Article 18 – Signature, ratification, acceptance, approval
1 This Convention shall be open for signature by the member States of the Council of Europe and the other States Parties to the European Cultural
Convention which may express their consent to be bound by:
a signature without reservation as to ratification, acceptance or approval; or
b signature subject to ratification, acceptance or approval, followed by ratification, acceptance or approval.
2 Instruments of ratification, acceptance or approval shall be deposited with the Secretary General of the Council of Europe.
Article 19 – Entry into force
1 The Convention shall enter into force on the first day of the month following the expiration of a period of three months after the date on which three
States, including at least two member States of the Council of Europe, have expressed their consent to be bound by the Convention in accordance with
the provisions of Article 18.
2 In respect of any signatory State which subsequently expresses its consent to be bound by it, the Convention shall enter into force on the first day of
the month following the expiration of a period of three months after the date of signature or of the deposit of the instrument of ratification, acceptance or
approval.
Article 20 – Accession of non‑member States
1 After the entry into force of this Convention, the Committee of Ministers of the Council of Europe may, after consultation of the Parties, invite any State
not a member of the Council of Europe, as well as the European Union, to accede to this Convention, by a decision taken by the majority provided for
in Article 20.d, of the Statute of the Council of Europe, and by the unanimous vote of the representatives of the Contracting States entitled to sit on the
Committee of Ministers.
2 In respect of any acceding State or of the European Union, in the event of its accession, the Convention shall enter into force on the first day of the
month following the expiration of a period of three months after the date of deposit of the instrument of accession with the Secretary General of the
Council of Europe.
Article 21 – Territorial clause
1 Any State may, at the time of signature or when depositing its instrument of ratification, acceptance, approval or accession, specify the territory or
territories to which this Convention shall apply.
2 Any Party may, at any later date, by a declaration addressed to the Secretary General of the Council of Europe, extend the application of this
Convention to any other territory specified in the declaration. In respect of such territory, the Convention shall enter into force on the first day of the
month following the expiration of a period of three months after the date of receipt of the declaration by the Secretary General.
3 Any declaration made under the two preceding paragraphs may, in respect of any territory specified in such a declaration, be withdrawn by a notification
addressed to the Secretary General. The withdrawal shall become effective on the first day of the month following the expiration of a period of three
months after the date of receipt of such notification by the Secretary General.
Article 22 – Reservations
1 Any State may, at the time of signature or when depositing its instrument of ratification, acceptance, approval or accession, declare that Article 2,
paragraph 4, does not apply to its bilateral co-production relations with one or more Parties. Moreover, it may reserve the right to fix a maximum
participation share different from that laid down in Article 9, paragraph 1.a. No other reservation may be made.
2 Any Party which has made a reservation under the preceding paragraph may wholly or partly withdraw it by means of a notification addressed to the
Secretary General of the Council of Europe. The withdrawal shall take effect on the date of receipt of such notification by the Secretary General.
Article 23 – Denunciation
1 Any Party may, at any time, denounce this Convention by means of a notification addressed to the Secretary General of the Council of Europe.
2 Such denunciation shall become effective on the first day of the month following the expiration of a period of six months after the date of receipt of the
notification by the Secretary General.
Article 24 – Notifications
The Secretary General of the Council of Europe shall notify the member States of the Council of Europe, as well as the European Union and any State
which has acceded to this Convention or has been invited to do so, of:
a any signature;
b the deposit of any instrument of ratification, acceptance, approval or accession;
c any date of entry into force of this Convention in accordance with Articles 19, 20 and 21;
d any reservation and withdrawal of reservation made in pursuance of Article 22;
e any declaration made in accordance with Article 5, paragraph 5;
f any denunciation notified in accordance with Article 23;
g any other act, notification or communication relating to this Convention.
In witness whereof the undersigned, being duly authorised thereto, have signed this Convention.
Done at Rotterdam, this 30th day of January 2017, in English and French, both texts being equally authentic, in a single copy which shall be deposited
in the archives of the Council of Europe. The Secretary General of the Council of Europe shall transmit certified copies to the States mentioned in
Article 18, paragraph 1, as well as to the European Union and any State which has been invited to accede to this Convention.
Appendix I – Application procedure
In order to benefit from the provisions of this Convention, the co-producers established in the Parties must, in due time before principal photography or
principal animation commences, submit an application for provisional co production status and attach the documents listed below. These documents
must reach the competent authorities in sufficient number for them to be communicated to the authorities of the other Parties at the latest one month
before shooting commences:
- a declaration of the situation of the authors’ rights;
- a synopsis of the film;
- a provisional list of the technical and artistic contributions from each of the countries involved;
- a budget and a provisional financing plan;
- a provisional production schedule;
- the co‑production contract or a short-form agreement (“deal memo”) made between the co‑producers. This document must include clauses providing
for the distribution of receipts or territories between the co-producers.
Final co-production status is granted on completion of the film and after examination of the following definitive production documents by the national
authorities:
- a complete chain of title;
- a final script;
- a definitive list of the technical and artistic contributions from each of the countries involved;
- a final cost report;
- a definitive financing plan;
- the co-production contract made between the co-producers. This contract must include clauses providing for the distribution of receipts or territories
between the co-producers.
National authorities can request any other document necessary for the evaluation of the application in accordance with national legislation.
The application and other documents shall be presented, if possible, in the language of the competent authorities to which they are submitted.
The competent national authorities shall send each other the application and attached documentation once they have been received. The competent
authority of the Party with the minority financial participation shall not give its approval until the opinion of the Party with the majority financial
participation has been received.
Appendix II – Definition of a qualifying cinematographic work
1 A cinematographic work of fiction qualifies as an official co-production in the sense of Article 3, sub-paragraph c, if with regard to the elements
originating in the States Parties to the Convention, it obtains at least 16 points out of a possible total of 21, according to the list of elements set out
below.
2 Having regard to the characteristics of the co-production, the competent authorities may, after consulting each other, grant co-production status to a
work with a number of points that is less than the normally required 16 points.
Weighting
Elements originating in States Parties to the Convention
points
Director 4
Scriptwriter 3
Composer 1
First role 3
Second role 2
Third role 1
Head of Department – cinematography 1
Head of Department – sound 1
Head of Department – picture editing 1
Head of Department – production or costume design 1
Studio or shooting location 1
Visual effects (VFX) or Computer-generated imagery (CGI) location 1
Post-production location 1
N.B.
_____
First, second and third roles are determined by number
of days worked. 21
3 A cinematographic animation work qualifies as an official co-production in the sense of Article 3, sub-paragraph c, if it obtains at least 15 points out of a
possible total of 23, according to the list of elements set out below.
4 Having regard to the characteristics of the co-production, the competent authorities may, after consulting each other, grant co-production status to a
work with a number of points that is less than the normally required 15 points.
Weighting
Elements originating in States Parties to the Convention
points
Conception 1
Script 2
Character design 2
Music composition 1
Directing 2
Storyboard 2
Chief decorator 1
Computer backgrounds 1
Layout (2D) or layout and camera blocks (3D) 2
75% of expenses for animation in States Parties to the
3
Convention
75% of the cleaning, inter-betweening and colouring in States
Parties to the Convention (2D)
or 3
75% of the colouring, lighting, rigging, modelling and texturing in
States Parties to the Convention (3D)
Compositing or camera 1
Editing 1
Sound 1
______
23
5 A cinematographic documentary work qualifies as an official co-production in the sense of Article 3, sub-paragraph c, if it obtains at least 50% of the
total applicable points according to the list of elements set out below.
6 Having regard to the characteristics of the co-production, the competent authorities may, after consulting each other, grant co-production status to the
work with less than the normally required 50% of the total applicable points.
Weighting
Elements originating in States Parties to the Convention
points
Director 4
Scriptwriter 1
Camera 2
Editor 2
Researcher 1
Composer 1
Sound 1
Shooting location 1
Post-production location 2
Visual effects (VFX) or Computer-generated imagery (CGI)
1
location
_____
16
Source : Treaty O ce on http://conventions.coe.int - * Disclaimer.
TÕLGE INGLISE KEELEST
Euroopa Nõukogu lepingute seeria nr 220
Euroopa Nõukogu filmialase kaastootmise konventsioon (uuendatud)
Rotterdam, 30. jaanuar 2017
Preambul
Allakirjutanud Euroopa Nõukogu liikmesriigid ning teised Euroopa kultuurikonventsiooni
(ETS nr 18) osalisriigid,
arvestades Euroopa Nõukogu eesmärki saavutada liikmesriikide suurem ühtsus, eelkõige et
kaitsta ja edendada nende ühispärandiks olevaid ideaale ja põhimõtteid;
arvestades, et loomingu- ja väljendusvabadus on nimetatud põhimõtete alus;
arvestades, et Euroopa kultuurikonventsiooni üks eesmärk on Euroopa riikide kultuurilise
mitmekesisuse edendamine;
võttes arvesse kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise UNESCO
konventsiooni (Pariis, 20. oktoober 2005), milles tunnistatakse kultuuriline mitmekesisus
inimkonnale iseloomulikuks tunnusjooneks ning millega püütakse suurendada kultuuri
väljendusvormide loomist, tootmist, levitamist, tutvustamist ja nautimist;
arvestades vajadust tugevdada filmialast kaastootmist, mis on globaalse kultuurilise
mitmekesisuse loomis- ja väljendusvahend;
olles teadlikud, et film on kultuurilise ja kunstilise väljenduse oluline vahend, millel on keskne
roll väljendusvabaduse, mitmekesisuse ja loovuse ning kodanikudemokraatia toetamisel;
otsustanud arendada neid põhimõtteid ning meenutades ministrite komitee soovitusi
liikmesriikidele filminduse ja audiovisuaalalal ning eeskätt soovitust Rec(86)3 audiovisuaalse
toodangu arendamise kohta Euroopas ja soovitust CM/Rec(2009)7 riikliku filmipoliitika ja
kultuurilise väljenduse mitmekesisuse kohta;
tunnistades, et Euroopa filmide ja muude audiovisuaalteoste kaastootmise ja levitamise
toetusfondi Eurimages loomise resolutsiooni Res(88)15 on muudetud, et võimaldada ühineda
kolmandatel riikidel;
otsustanud saavutada need eesmärgid ühiste jõupingutustega, et edendada koostööd ning
määratleda reeglid, mis kehtiksid filmialasele kaastootmisele tervikuna;
arvestades, et ühiste reeglite vastuvõtmine võib vähendada piiranguid ning elavdada filmialase
kaastootmise alast koostööd;
arvestades filmitööstuse tehnoloogilise, majandusliku ja rahastamise arenguga pärast Euroopa
filmialase koostöö konventsiooni (ETS nr 147) allakirjutamiseks avamist 1992. aastal;
1
uskudes, et selle arengu tõttu on vajalik 1992. aasta konventsioon uuesti läbi vaadata, et tagada
selle raamistiku jätkuv asjakohasus ja tõhusus filmialase kaastootmise jaoks;
tunnistades, et praeguse konventsiooniga kavatsetakse asendada Euroopa filmialase koostöö
konventsioon,
on kokku leppinud järgmises.
I peatükk
ÜLDSÄTTED
Artikkel 1. Konventsiooni eesmärk
Konventsiooniosalised kohustuvad edendama rahvusvahelise filmialase kaastootmise arengut
järgmiste sätete kohaselt.
Artikkel 2. Rakendusala
1. Konventsioonis sätestatakse osalisriikide suhted nende territooriumilt pärinevate
mitmepoolsete kaastootmisprojektide puhul.
2. Konventsiooni rakendatakse:
a) kaastootmisprojektidele, millel on vähemalt kolm kolmes erinevas konventsiooni osalisriigis
registreeritud kaastootjat, ja
b) kaastootmisprojektidele, millel on vähemalt kolm kolmes erinevas konventsiooni osalisriigis
registreeritud kaastootjat ning üks või mitu osalisriikides registreerimata kaastootjat.
Konventsiooni osalisriikides registreerimata kaastootjate kogupanus ei tohi aga ületada 30%
tootmise kogumaksumusest.
Konventsiooni rakendatakse ainult juhul, kui teos vastab artikli 3 punktis c esitatud ametlikult
kaastoodetud filmi mõistele.
3. Konventsiooniosaliste vahel sõlmitud kahepoolsed kokkulepped kehtivad jätkuvalt
kahepoolsete kaastootmisprojektide puhul.
Mitmepoolsete kaastootmisprojektide puhul asendavad konventsiooni sätted
konventsiooniosaliste kahepoolsete kokkulepete sätteid. Kahepoolseid kaastootmisprojekte
puudutavad sätted jäävad kehtima juhul, kui need ei ole konventsiooniga vastuolus.
4. Kahe konventsiooniosalise kahepoolseid kaastootmissuhteid käsitleva kokkuleppe
puudumisel rakendatakse konventsiooni ka kahepoolsetele kaastootmisprojektidele, kui üks
osalisriikidest ei ole teinud reservatsiooni artikli 22 alusel.
Artikkel 3. Mõisted
Konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid:
2
a) „film“ – erineva pikkusega ja erinevate vahenditega toodetud filmid, eeskätt mängufilmid,
animafilmid ja dokumentaalfilmid, mis on kooskõlas osalisriigi filmitööstust reguleerivate
õigusnormidega ning ette nähtud kinos näitamiseks;
b) „kaastootjad“ – konventsiooni osalisriikides registreeritud ja kaastootmislepinguga hõlmatud
filmitootmisega tegelevad ettevõtted või tootjad;
c) „ametlikult kaastoodetud film“ (edaspidi „film“) – konventsiooni lahutamatuks osaks olevas
II lisas sätestatud tingimustele vastav film;
d) „mitmepoolne kaastootmisprojekt“ – film, mille tootmises osaleb artikli 2 lõike 2 kohaselt
vähemalt kolm kaastootjat.
II peatükk
KAASTOOTMISPROJEKTIDELE KEHTIVAD REEGLID
Artikkel 4. Riigisiseste filmidega võrdsustamine
1. Mitmepoolsete kaastootmisprojektidena valminud ning konventsiooni rakendusalasse
kuuluvatel filmidel on õigus saada selles kaastootmisprojektis osalevate konventsiooniosaliste
kehtivate õigusnormidega riigisisestele filmidele antud soodustusi.
2. Kaastootjale tagab soodustused antud kaastootja registreerinud osalisriik oma
õigusnormidega ettenähtud tingimuste ja piirangute kohaselt ning kooskõlas konventsiooniga.
Artikkel 5. Kaastootmisprojekti staatuse saamise tingimused
1. Filmialane kaastootmisprojekt tuleb kinnitada kaastootjad registreerinud osalisriikide
pädevates asutustes pärast asutuste omavahelisi konsultatsioone ja I lisas sätestatud menetluse
kohaselt. Nimetatud lisa on konventsiooni lahutamatu osa.
2. Kaastootmisprojekti staatuse saamise taotlused esitatakse kinnitamiseks pädevatele
asutustele kooskõlas I lisas sätestatud korraga. Kinnitus on lõplik, välja arvatud juhul, kui
projekti teostajad ei täida oma algselt võetud kunstilisi, rahalisi või tehnilisi kohustusi.
3. Ilmselgelt pornograafilise sisuga või diskrimineerimist, viha või vägivalda propageerivatele
või avalikult inimväärikust solvavatele projektidele ei saa anda kaastootmisprojekti staatust.
4. Kaastootmisprojekti staatusest tulenevad soodustused antakse kaastootjatele, kelle puhul
ollakse veendunud vajalike tehniliste ja rahaliste vahendite ning piisava erialase
kvalifikatsiooni olemasolus.
5. Lepinguosalised riigid määravad lõikes 2 nimetatud pädevad asutused konventsioonile
allakirjutamisel või ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andmisel esitatavas
deklaratsioonis. Seda deklaratsiooni võib hiljem alati muuta.
Artikkel 6. Kaastootjate panuste osakaal
3
1. Mitmepoolse kaastootmisprojekti puhul ei tohi väikseim panus olla alla 5% ja suurim panus
ületada 80% filmi tootmise kogumaksumusest. Kui väikseim panus on alla 20% või
kaastootmisprojekt on ainult rahaline, võib asjaomane osalisriik vähendada subsideerimist oma
riigi toetusprogrammidest või subsideerimisest üldse loobuda.
2. Kui konventsioon asendab kahe osalisriigi vahel sõlmitud kahepoolset kokkulepet artikli 2
lõike 4 kohaselt, siis ei tohi väikseim panus olla alla 10% ja suurim panus ületada 90% filmi
tootmise kogumaksumusest. Kui väikseim panus on alla 20% või kaastootmisprojekt on ainult
rahaline, võib asjaomane osalisriik vähendada subsideerimist oma riigi toetusprogrammidest
või subsideerimisest üldse loobuda.
Artikkel 7. Kaastootjate õigused filmile
1. Kaastootmisleping peab tagama igale kaastootjale kaasomadiõiguse filmi materiaalsetele ja
immateriaalsetele omandiõigustele. Lepingus sätestatakse filmi originaali (esimese valmis
versiooni) säilitamine paigas, mille kaastootjad on ühiselt kokku leppinud, ning kaastootjatele
tagatakse sellele vaba juurdepääs.
2. Kaastootmisleping peab samuti tagama igale kaastootjale õiguse kasutada materjali ja filmi
originaali koopiate tegemiseks.
Artikkel 8. Tehniline ja kunstiline osalus
1. Kaastootja panus sisaldab tõhusat tehnilist ja kunstilist osalust. Põhimõtteliselt ja kooskõlas
osalisriike siduvate rahvusvaheliste kohustustega peab kaastootjate panus loominguliste,
tehniliste ja kunstiliste töötajate ning osatäitjate ja tehnilise varustuse poolest olema
proportsionaalne nende investeeringuga.
2. Kooskõlas osalisriike siduvate rahvusvaheliste kohustuste ja ekraaniteosele esitatavate
nõuetega peab teose filmimisega tegelev meeskond koosnema kaastootmisprojekti
partnerriikide kodanikest ning järeltootmine toimub tavaliselt nendes riikides.
Artikkel 9. Rahalised kaastootmisprojektid
1. Erandina artiklist 8 ning kooskõlas osalisriikides kehtivates õigusaktides sätetatud tingimuste
ja piirangutega võib kaastootmisprojektidele konventsiooni alusel anda kaastootmisprojekti
staatuse juhul, kui need vastavad järgmistele tingimustele:
a) kaasavad kaastootmislepingu kohaselt ühe või mitu vähemusosalust, mis võivad olla üksnes
rahalised, tingimusel, et iga riigi osa ei ole väiksem kui 10% ega suurem kui 25%
tootmiskuludest;
b) kaasavad suurima osalusega kaastootja, kes annab tõhusa tehnilise ja kunstilise panuse ning
täidab oma riigis filmi rahvusteoseks tunnistamise tingimused;
c) aitavad soodustada kultuurilist mitmekesisust ja kultuuridevahelist dialoogi ning
d) on fikseeritud sissetulekute jaotamise sätteid sisaldavates kaastootmislepingutes.
4
2. Rahalised kaastootmisprojektid võivad saada kaastootmisprojekti staatuse ainult siis, kui
pädevad asutused on igal üksikul juhul andnud oma kinnituse, arvestades eelkõige artiklis 10
sätestatut.
Artikkel 10. Üldine tasakaal
1. Osalisriikide filmialased suhted peavad olema üldises tasakaalus niihästi kaastoodetud
filmidesse investeeritud kogusumma kui ka kunstilise ja tehnilise osaluse suhtes.
2. Osalisriik, kes mõistliku aja jooksul märkab puudujääke kaastootmissuhetes ühe või mitme
osalisriigiga, võib jätta järgmisele kaastootmisprojektile oma kinnituse andmata kuni
tasakaalustatud filmialaste suhete taastamiseni nimetatud osalisriigi või osalisriikidega.
Artikkel 11. Riiki sisenemine ja seal elamine
Kooskõlas kehtivate õigusaktide ning rahvusvaheliste kohustustega hõlbustab osalisriik teistest
kaastootmisprojektis osalevatest osalisriikidest pärit tehniliste ja kunstiliste töötajate oma
territooriumile sisenemist ja seal elamist ning töölubade andmist. Samuti lubab osalisriik
ajutiselt importida ja reeksportida konventsiooni rakendusalasse kuuluvate filmide tootmiseks
ja levitamiseks vajalikku varustust.
Artikkel 12. Kaastootmises osalevate riikide äramärkimine
1. Kaastoodetud filmides märgitakse ära kaastootmises osalenud riigid.
2. Nende riikide nimed märgitakse selgelt ära tiitrites, kõigis reklaami- ja
müügiedendusmaterjalides ning filmi esitamisel.
Artikkel 13. Eksport
Kui kaastoodetud film eksporditakse riiki, kus filmiimpordile kehtivad kvoodid, ning ühel
kaastootjaks olnud osalisriigil ei ole õigust oma filme sinna vabalt eksportida:
a) lisatakse film tavaliselt suurima osalusega riigi kvoodile;
b) film, mis on toodetud eri riikide võrdse osalusega, lisatakse selle riigi kvoodile, kellel on
importivasse riiki parimad ekspordivõimalused;
c) kui punkte a ja b ei ole võimalik rakendada, lisatakse film režissööri päritoluriigi kvoodile.
Artikkel 14. Keeled
Kaastootmisprojekti staatuse andmisel võib osalisriigi pädev asutus nõuda selles riigis
registreeritud kaastootjalt filmi lõplikku versiooni ühes selle osalisriigi keeles.
Artikkel 15. Festivalid
Kui kaastootjad ei otsusta teisiti, näitab filme rahvusvahelistel festivalidel suurima osalusega
kaastootja registreerinud osalisriik või võrdse rahalise osaluse puhul režissööri päritoluriik.
5
III peatükk
LÕPPSÄTTED
Artikkel 16. Konventsiooni mõju
1. Konventsioon asendab oma osalisriikide jaoks Euroopa filmialase koostöö konventsiooni,
mis avati allakirjutamiseks 2. oktoobril 1992.
2. Praeguse konventsiooni ning 1992. aasta konventsiooni osaliste, kes ei ole praegust
konventsiooni ratifitseerinud, vahelistes suhetes rakendatakse jätkuvalt 1992. aasta
konventsiooni.
Artikkel 17. Konventsiooni järelmeetmed ning I ja II lisa muutmine
1. Euroopa filmide ning muude audiovisuaalteoste kaastootmise ja levitamise toetusfondi
Eurimages juhatus vastutab konventsiooni järelmeetmete eest.
2. Konventsiooniosaline, kes ei ole Eurimagesi liige, võib olla esindatud ja omada ühte häält
Eurimagesi juhatuses, kui juhatus täidab temale konventsiooniga pandud ülesandeid.
3. Konventsiooni tõhusa kohaldamise edendamiseks võib Eurimagesi juhatus:
a) teha ettepanekuid osalisriikide vahel kogemuste ja hea tava vahetamise soodustamiseks;
b) sõnastada oma arvamuse konventsiooni kohaldamist ja rakendamist puudutavates
küsimustes ning anda selle kohta osalisriikidele konkreetseid soovitusi.
4. Osalisriik, ministrite komitee või Euroopa filmide ja muude audiovisuaalteoste kaastootmise
ja levitamise toetusfondi Eurimages juhatus võib teha konventsiooni I ja II lisa uuendamiseks
muudatusettepanekuid, et tagada nende asjakohasus filmitööstuse ühiste tavade seisukohalt.
Euroopa Nõukogu peasekretär edastab ettepanekud osalisriikidele.
5. Pärast osalisriikidega konsulteerimist võib ministrite komitee lõike 4 kohaselt esitatud
muudatusettepaneku vastu võtta Euroopa Nõukogu põhikirja artikli 20 punktis d ettenähtud
häälteenamusega. Muudatus jõustub pärast ühe aasta möödumist selle osalisriikidele
edastamise päevast. Osalisriik võib selle aja jooksul esitada peasekretärile oma vastuväite
muudatuse tema suhtes jõustumisele.
6. Juhul, kui kolmandik osalisriikidest esitab Euroopa Nõukogu peasekretärile vastuväiteid
muudatuse jõustumisele, siis muudatus ei jõustu.
7. Juhul, kui vastuväiteid esitab vähem kui kolmandik osalisriikidest, siis jõustub muudatus
nende osalisriikide jaoks, kes ei ole vastuväidet esitanud.
8. Kui muudatus on käesoleva artikli lõigete 5 ja 7 kohaselt jõustunud ning osalisriik on esitanud
sellele vastuväite, jõustub see muudatus selle osalisriigi suhtes järgmise kuu esimesel päeval
pärast seda, kui osalisriik teatab Euroopa Nõukogu peasekretärile muudatusega nõustumisest.
Vastuväite esitanud osalisriik võib selle alati tagasi võtta, teatades sellest Euroopa Nõukogu
peasekretärile.
6
9. Kui ministrite komitee võtab muudatuse vastu, ei või riik ega Euroopa Liit väljendada
nõusolekut konventsiooni siduvuse kohta ilma samal ajal muudatust vastu võtmata.
Artikkel 18. Allakirjutamine, ratifitseerimine, heakskiitmine
1. Konventsioon on allakirjutamiseks avatud Euroopa Nõukogu liikmesriikidele ning teistele
Euroopa kultuurikonventsiooni osalisriikidele, kes võivad väljendada nõusolekut
konventsiooni siduvuse kohta:
a) allakirjutamisega ilma ratifitseerimis- või heakskiitmistingimuseta või
b) allakirjutamisega ratifitseerimis- või heakskiitmistingimusega, millele järgneb
ratifitseerimine või heakskiitmine.
2. Ratifitseerimis- või heakskiitmiskirjad antakse hoiule Euroopa Nõukogu peasekretärile.
Artikkel 19. Jõustumine
1. Konventsioon jõustub selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele
päevast, mil kolm riiki, nende hulgas vähemalt kaks Euroopa Nõukogu liikmesriiki, on artikli
18 kohaselt väljendanud nõusolekut konventsiooni siduvuse kohta.
2. Allakirjutanud riigi suhtes, kes väljendab nõusolekut konventsiooni siduvuse kohta hiljem,
jõustub konventsioon selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele
allakirjutamise päevast või ratifitseerimis- või heakskiitmiskirja hoiule andmise päevast.
Artikkel 20. Mitteliikmesriikide ühinemine
1. Pärast konventsiooni jõustumist võib Euroopa Nõukogu ministrite komitee osalisriikidega
konsulteerimise järel enamusotsusega Euroopa Nõukogu statuudi artikli 20 punkti d kohaselt
ning ministrite komitees osalemiseks õigustatud osalisriikide esindajate ühehäälse otsusega
teha riigile, kes ei ole Euroopa Nõukogu liige, ning Euroopa Liidule ettepaneku
konventsiooniga ühinemiseks.
2. Ühineva riigi või Euroopa Liidu suhtes jõustub konventsioon selle kuu esimesel päeval, mis
järgneb kolme kuu möödumisele ühinemiskirja Euroopa Nõukogu peasekretärile hoiule
andmise päevast.
Artikkel 21. Territoriaalne kohaldamine
1. Riik võib allakirjutamisel või ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule
andmisel määrata territooriumi või territooriumid, kus konventsiooni kohaldatakse.
2. Osalisriik võib hiljem alati Euroopa Nõukogu peasekretärile esitatava deklaratsiooniga
kohaldada konventsiooni muule deklaratsioonis nimetatud territooriumile. Konventsioon
jõustub sellise territooriumi suhtes selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu
möödumisele päevast, mil peasekretär on deklaratsiooni kätte saanud.
7
3. Kahe eelneva lõike alusel esitatud deklaratsiooni võib peasekretärile saadetava teatega
deklaratsioonis nimetatud territooriumi suhtes tagasi võtta. Tagasivõtmine jõustub selle kuu
esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele päevast, mil peasekretär on teate kätte
saanud.
Artikkel 22. Reservatsioonid
1. Riik võib allakirjutamise või ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andmise
ajal deklareerida, et artikli 2 lõige 4 ei rakendu tema ning ühe või mitme osalisriigi
kahepoolsetele kaastootmissuhetele. Lisaks sellele võib ta jätta endale õiguse kehtestada artikli
9 lõike 1 punktis a sätestatust erinev suurim osalusprotsent. Muid reservatsioone ei või esitada.
2. Osalisriik, kes on esitanud eelmise lõike kohaselt reservatsiooni, võib selle täielikult või
osaliselt tagasi võtta, esitades Euroopa Nõukogu peasekretärile sellekohase teate.
Tagasivõtmine jõustub päeval, mil peasekretär on teate kätte saanud.
Artikkel 23. Denonsseerimine
1. Osalisriik võib alati konventsiooni denonsseerida, edastades Euroopa Nõukogu
peasekretärile sellekohase teate.
2. Denonsseerimine jõustub selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kuue kuu möödumisele
päevast, mil peasekretär on teate kätte saanud.
Artikkel 24. Teated
Euroopa Nõukogu peasekretär teeb Euroopa Nõukogu liikmesriikidele ning Euroopa Liidule ja
riikidele, kes on konventsiooniga ühinenud või keda on ühinema kutsutud, teatavaks iga:
a) allakirjutamise;
b) ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiuleandmise;
c) konventsiooni artiklite 19, 20 ja 21 kohase jõustumiskuupäeva;
d) artikli 22 alusel esitatud reservatsiooni ning reservatsiooni tagasivõtmise;
e) artikli 5 lõike 5 kohaselt esitatud deklaratsiooni;
f) artikli 23 kohaselt teatatud denonsseerimise;
g) konventsiooniga seotud muu akti, teate või teadaande.
Selle kinnituseks on täievolilised esindajad konventsioonile alla kirjutanud.
Koostatud 30. jaanuaril 2017 Rotterdamis inglise ja prantsuse keeles ühes eksemplaris;
mõlemad tekstid on võrdselt autentsed ja antakse hoiule Euroopa Nõukogu arhiivi. Euroopa
Nõukogu peasekretär edastab tõestatud koopiad artikli 18 lõikes 1 nimetatud riikidele ning
Euroopa Liidule ja konventsiooniga ühinema kutsutud riikidele.
8
I lisa. Taotlusmenetlus
Konventsioonile tuginemiseks peavad osalisriikides registreeritud kaastootjad enne filmimise
või animeerimise algust esitama esmase kaastootmisprojekti staatuse taotluse ning lisama
järgmised dokumendid. Need dokumendid tuleb esitada pädevatele asutustele piisaval arvul, et
neid edastada teiste osalisriikide pädevatele asutustele hiljemalt üks kuu enne filmivõtete
algust:
- autoriõiguste deklaratsioon;
- filmi ülevaade;
- asjaomaste riikide tehniliste ja kunstiliste panuste esmane nimekiri;
- eelarve ja esmane rahastamiskava;
- esmane tootmiskava;
- kaastootjate vahel sõlmitud kaastootmisleping või lühivormis kokkulepe („tehingu memo“).
Selles dokumendis peab olema sätestatud sissetulekute või territooriumite jaotamine
kaastootjate vahel.
Lõplik kaastootmisprojekti staatus antakse filmi valmimisel ning pärast seda, kui riigiasutused
on kontrollinud järgmisi lõpptoodangu dokumente:
- lõplik omandiahel;
- lõplik stsenaarium;
- asjaomaste riikide tehniliste ja kunstiliste panuste lõplik nimekiri;
- lõplik kuluaruanne;
- lõplik rahastamiskava;
- kaastootjate vahel sõlmitud kaastootmisleping. Selles lepingus peab olema sätestatud
sissetulekute või territooriumite jaotamine kaastootjate vahel.
Riigiasutused võivad riigisisese seadusandluse alusel nõuda muid taotluse hindamiseks
vajalikke dokumente.
Taotlus ja muud dokumendid esitatakse võimalusel nende pädevate asutuste keeles, kellele
need esitatakse.
Pädevad riigiasutused saadavad taotluse ja lisadokumentide saamisel need üksteisele. Rahalise
vähemusosalusega osalisriigi pädev asutus ei anna oma kinnitust enne suurima rahalise
osalusega osalisriigi arvamuse saamist.
II lisa. Sobiva filmi määratlus
1. Mängufilmi saab käsitleda ametliku kaastootmisprojektina artikli 3 punkti c mõttes juhul, kui
see saab järgnevast konventsiooni osalisriikidest pärinevate elementide loetelust vähemalt 16
punkti võimalikust 21st.
2. Kaastootmisprojekti omadusi arvestades võivad pädevad asutused pärast üksteisega
konsulteerimist anda kaastootmisprojekti staatuse tavapäraselt nõutavast 16st vähem punkte
saanud teosele.
9
Konventsiooni osalisriikidest pärinevad elemendid Kaalupunktid
Režissöör 4
Stsenarist 3
Helilooja 1
Peaosatäitja 3
Teine osatäitja 2
Kolmas osatäitja 1
Osakonnajuhataja – filmimine 1
Osakonnajuhataja – heli 1
Osakonnajuhataja – pilditöötlus 1
Osakonnajuhataja – tootmine või kostüümikujundus 1
Stuudio või võtteplats 1
Visuaalsete efektide (VFX) või arvutiga loodud kujutiste (CGI) asukoht 1
Järeltootmise asukoht 1
N.B. ____
Peaosatäitja ning teine ja kolmas osatäitja määratakse töötatud päevade
arvu järgi. 21
3. Animafilmi saab käsitleda ametliku kaastootmisprojektina artikli 3 punkti c mõttes juhul, kui
see saab järgnevast elementide loetelust vähemalt 15 punkti võimalikust 23st.
4. Kaastootmisprojekti omadusi arvestades võivad pädevad asutused pärast üksteisega
konsulteerimist anda kaastootmisprojekti staatuse tavapäraselt nõutavast 15st vähem punkte
saanud teosele.
Konventsiooni osalisriikidest pärinevad elemendid Kaalupunktid
Idee 1
Stsenaarium 2
Tegelaskujude disain 2
Helilooming 1
Režissööritöö 2
Filmiloo pildijada 2
Peadekoraator 1
Arvutitaustad 1
Kujundus (2D) või kujundus ja kaameraplokid (3D) 2
75% animatsioonikuludest konventsiooni 3
osalisriikides
75% puhastamisest, graafilisest interpoleerimisest ja
värvimisest konventsiooni osalisriikides (2D)
või 3
75% värvimisest, valgustamisest, taglastamisest,
mudeldamisest ja tekstuurimisest konventsiooni
osalisriikides (3D)
Komposiitimine või kaamera 1
Montaaž 1
Heli 1
____
23
10
5. Dokumentaalfilmi saab käsitleda ametliku kaastootmisprojektina artikli 3 punkti c mõttes
juhul, kui see saab järgnevast elementide loetelust vähemalt 50% võimalikest kogupunktidest.
6. Kaastootmisprojekti omadusi arvestades võivad pädevad asutused pärast üksteisega
konsulteerimist anda kaastootmisprojekti staatuse tavapäraselt nõutavast 50%st vähem punkte
saanud teosele.
Konventsiooni osalisriikidest pärinevad elemendid Kaalupunktid
Režissöör 4
Stsenarist 1
Operaator 2
Monteerija 2
Eeltöö tegija 1
Helilooja 1
Heli 1
Filmimise asukoht 1
Järeltootmise asukoht 2
Visuaalsete efektide (VFX) või arvutiga loodud kujutiste (CGI) asukoht 1
____
16
_________________________________________________________________________
Tõlke teinud INGLISE KEELE - EESTI KEELE VANDETÕLK KATRIN SELBAK.
Vandetõlgiks nimetatud 17.04.2015, kutsetunnistus nr 53, välja antud 28.04.2015.
Pilvekiri OÜ, Rakke, Lääne-Virumaa.
Telefon 56242050, e-post
[email protected], http://pilvekiri.wordpress.com.
Info vandetõlkide kohta: http://www.just.ee.
Tõlge on tehtud arvutivõrgu kaudu aadressil
https://www.coe.int/en/web/conventions/full-list/-/conventions/rms/090000168069309e
avalikult elektrooniliselt kättesaadavast dokumendist.
Tõlke registreerimise number 4.
Rakke, 04.11.2018.
Allkirjastatud digitaalselt.
11
Ministeeriumid 03.01.2020 nr 1-11/13-1
Eelnõu kooskõlastamine
Kultuuriministeerium esitab kooskõlastamiseks Vabariigi Valitsuse korralduse „Euroopa
Nõukogu uuendatud filmialase kaastootmise konventsiooni heakskiitmine ja volituse
andmine“ eelnõu ning Euroopa Nõukogu uuendatud filmialase kaastootmise konventsiooni
ratifitseerimise seaduse eelnõu kavandi.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Tõnis Lukas
minister
Lisad: 1. Korralduse eelnõu 1 lehel
2. Seaduse eelnõu kavand 1 lehel
3. Seletuskiri 19 lehel
4. Seletuskirja lisa: kultuuriministri määruse eelnõu kavand 1 lehel
5. Konventsiooni tõlge eesti keelde 11 lehel
Sama:
Eesti Kultuurkapital
Sihtasutus Eesti Filmi Instituut
"Mittetulundusühing Eesti Filmitööstuse Klaster"
Merle Põld 628 2347
[email protected]
Suur-Karja 23/ 15076 Tallinn/ 628 2222/
[email protected]/ www.kultuuriministeerium.ee/ Registrikood 70000941
EELNÕU
11.12.2019
VABARIIGI VALITSUS
KORRALDUS
Tallinn 2020 nr
Euroopa Nõukogu uuendatud filmialase
kaastootmise konventsiooni
heakskiitmine ja volituse andmine
Välissuhtlemisseaduse § 16 ja § 17 lõike 2 alusel
1. Kiita heaks Euroopa Nõukogu uuendatud filmialase kaastootmise konventsioon.
2. Volitada kultuuriministrit kirjutama Eesti Vabariigi nimel alla punktis 1 nimetatud
konventsioonile.
3. Määrata vastavalt konventsioonil artikli 5 lõikele 5 Eesti pädevaks asutuseks Sihtasutus
Eesti Filmi Instituut.
Jüri Ratas
Peaminister
Taimar Peterkop
Riigisekretär
EELNÕU KAVAND
11.12.2019
Euroopa Nõukogu uuendatud filmialase kaastootmise konventsiooni
ratifitseerimise seadus
Ratifitseerida Euroopa Nõukogu uuendatud filmialase kaastootmise konventsioon, mille Eesti
Vabariigi valitsus on heaks kiitnud 2020. aasta x. kuul.
Henn Põlluaas
Riigikogu esimees
Tallinn, ”…” …………….. 2020. a
Algatab Vabariigi Valitsus....................... 2020
Seletuskirja lisa
EELNÕU KAVAND
11.12.2019
MÄÄRUS
Kultuuriministri 31. detsembri 2018. a määruse nr 25 „Filmikunsti arendamise,
tootmise ja levitamise toetamise tingimused ja kord“ muutmine
Määrus kehtestatakse riigieelarve seaduse § 531 lõike 1 alusel.
Kultuuriministri 31. detsembri 2018. a määruses nr 25 „Filmikunsti arendamise, tootmise ja
levitamise toetamise tingimused ja kord“ tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 3 lõike 1 punkt 4 sõnastatakse järgmiselt:
„4) vähemuskaastootmise toetus Eesti filmitootjale rahvusvahelise täispika mängufilmi,
täispika dokumentaalfilmi, täispika animafilmi või lühianimafilmi projektis osalemiseks
tingimusel, et projekti peatootja ei ole Eestis registreeritud juriidiline isik ja Eesti filmitootjale
kuuluvad filmi varalised autoriõigused ühise omandina teiste projektis osalenud
kaastootjatega. Rahvusvahelises vähemuskaastootmises valmiv film on eestikeelsete
subtiitritega või eestikeelne ning linastub Eesti kinodes ühe aasta jooksul pärast filmi
rahvusvahelist esilinastust;“;
2) paragrahvi 3 lõige 4 sõnastatakse järgmiselt:
„(4) Toetust ei anta harrastusliku filmiloomingu, tellimus-, õppe-, promotsiooni- ja
reklaamfilmi, telesaate, ajaviitemängude, ilmselgelt pornograafilise sisuga või
diskrimineerimist, viha või vägivalda propageerivale või avalikult inimväärikust solvavale
projektile.“;
3) paragrahvi 5 lõige 13 sõnastatakse järgmiselt:
„(13) Vähemuskaastootmise toetuse taotlusele peavad olema lisatud kogu projekti eelarve ja
rahastuse plaan, Eesti filmitootja eelarve ja rahastuse plaan ning kaastootjate vaheline
koostööleping.“;
4) paragrahvi 19 täiendatakse lõikega 141 järgmises sõnastuses:
„(141) Vähemuskaastootmise toetuse lõpparuanne peab sisaldama lisaks käesoleva paragrahvi
lõikes 8 toodule kasumiaruannet, mis võrrelduna eelarve ja rahastuse plaaniga kajastab kogu
projekti tulusid, kulusid, kasumit või kahjumit, valdusahelat, tehnilise ja kunstilise panuse
lõplikku nimekirja ja kaastootjate vahelist koostöölepingut.“.
Tõnis Lukas
Minister
Tarvi Sits
Kantsler
11.12.2019
Vabariigi Valitsuse korralduse „Euroopa Nõukogu uuendatud filmialase
kaastootmise konventsiooni heakskiitmine ja volituse andmine“ / Euroopa
Nõukogu uuendatud filmialase kaastootmise konventsiooni ratifitseerimise
seaduse eelnõu seletuskiri
1. Sissejuhatus
1.1 Sisukokkuvõte
Eelnõuga kiidetakse heaks Euroopa Nõukogu filmialase kaastootmise uuendatud konventsioon 1
(edaspidi konventsioon) ja antakse volitus selle allkirjastamiseks Eesti Vabariigi nimel.
Konventsioon asendab 2. oktoobri 1992 Euroopa filmialase kaastootmise konventsiooni (edaspidi
1992. aasta konventsioon), millega on praeguseks liitunud 43 riiki. Selle peamine eesmärk on
filmialase koostöö edendamine Euroopas. Eesti ratifitseeris 1992. aasta konventsiooni seadusega2
(RT II 1997, 11, 41) 19. märtsil 1997.
Uuendatud konventsiooni eesmärk ei muutu. Igakülgne ja tõhus koostöö filmialal jääb prioriteediks.
1992. aasta konventsiooni uuendamise tingis asjaolu, et alates 1992. aastast on filmitööstus olulisel
määral nii tehniliselt, majanduslikult kui ka kunstiliselt edasi arenenud. Uus tehnoloogia on muutnud
filmide tootmise-, levi- ja linastusmeetodeid ning riiklikud filmivaldkonna rahastuskeemid on
muutunud mitmekesisemaks. 1992. aasta konventsiooni osalisriikides on lisandunud mitmeid
filmivaldkonda soodustavaid maksu- ja muid soodustusi ning paljud väiksemad Euroopa riigid
püüavad suurendada oma filmitööstuse rahvusvahelist tegevust. Näiteks kasvas Euroopa
filmitoodang 2007.–2017. aastani 1422 täispikalt filmilt 2200 täispika filmini, kusjuures kümme
riiki3 kahekordistasid oma filmitoodangut. Ligikaudu 20% kogu Euroopa filmitoodangust ning 55%
kogu Euroopa kinolevi ekspordist on kaastoodangud (mõõtes filmide pealkirjade järgi). Vaatamata
sellele, et kõigist Eestis toodetud filmidest on vaid 39% kaastoodangud, on Eestist eksporditavatest
filmidest lausa 75% kaastoodangud. Euroopas on kaastoodetud filmidel keskmiselt 1,6 korda rohkem
kinokülastusi, kui vaid ühe riigi toodetud filmidel.4
Eeltoodut arvestades uuendati 1992. aasta konventsiooni, et pidada sammu muutuva filmitööstusega
ja tagada konventsiooni jätkuv ajakohasus. Uuendatud konventsioon annab endiselt õigusliku aluse,
et määratleda riikide kahe- ja mitmepoolseid kaastootmisi ning konventsiooni tulemusel on Eesti
filmitootjatel võimalik rahvusvaheliste kaastootmise projektidega lihtsamini ühineda, laiendades
seeläbi filmiprojektide tegemiseks loomingulisi ja rahastamise võimalusi. Tagamaks konventsiooni
asjakohasust ja tõhusat rakendamist ka praegu, oli selle uuendamine vältimatu.
1992. aasta konventsiooni asjakohasuse üle arutleti 2011. aastal Euroopa Nõukogu kultuurikomisjoni
täiskogu istungil. Seal lepiti kokku konventsiooni võimalikus läbivaatamises ning hindamisuuringu
1
https://www.coe.int/en/web/conventions/full-list/-/conventions/treaty/220
2
https://www.riigiteataja.ee/akt/78654
3
Rumeenia, Bulgaaria, Läti, Leedu, Bosnia ja Hertsogoviina, Türgi, Sloveenia, Soome ja Põhja-Makedoonia
4
International film co-production in Europe, A European Audiovisual Observatory publication, mai 2018
1
korraldamises. Hindamisuuringut tegi Suurbritannia konsultant Jonathan Olsberg, kes intervjueeris
rahvuslikke filmifonde, ametiasutusi ning erasektori spetsialiste (nt produtsente ja kaastootmise
läbirääkimistele spetsialiseerunud advokaadibüroosid). Konsultatsioonide tulemusena avaldati
aruanne „Euroopa filmialase kaastootmise konventsiooni läbivaatamine ja muudatusettepanekud“,
mis näitas, et 1992. aasta konventsioon oli paindlik ja kergesti kasutatav vahend, mis suhestus
lihtsasti riikide õigussüsteemide ja olemasolevate kahepoolsete kaastootmislepingutega. Samuti
näitas raport, et 1992. aasta konventsioon on aidanud arendada filmivaldkonnas parimaid praktikaid
nii riiklikele asutustele kui ka filmitootjatele. Konventsioon oli aidanud suurendada kaastootmiste
arvu ja paremat levi väljaspool riike, kes kaastootmises osalesid. Olsbergi uuring näitas ka vajadust
1992. aasta konventsiooni ajakohastada, et see vastaks uute tehnoloogiatega, riikide praeguste
mitmekesiste rahastamisvõimalustega, filmitööstuse majanduslike ja rahaliste muutustega ning üha
kasvava trendiga toota filme koos riikidega väljaspool Euroopat.
2012. aastal kohtus viiest eksperdist koosnev Euroopa sõltumatut filmisektorit esindav ekspertgrupp
kahel korral, et Olsbergi raportit ja selle ettepanekuid analüüsida. Raporti järeldustega nõustuti
ühehäälselt ja leiti, et 1992. aasta konventsiooni on vajalik uuendada, et viia see vastavusse sektoris
kehtiva praktika ja tehnoloogia arenguga. Ekspertgrupp tegi vastavalt Olsbergi raportile oma
ettepanekud 1992. aasta konventsiooni nüüdisajastamiseks.
Euroopa Nõukogu kultuurikomisjoni plenaaristungil 2012. aasta mais võttis kultuurikomisjon
ekspertgrupi ettepanekud teadmiseks ning leppis kokku vajaduses koostada konventsiooni uuendatud
versioon. Konventsiooni uuendasid 43 liikmesriigi nimetatud eksperdid (CPP-CINE), kes
moodustasid väiksema, 15 eksperdist koosneva töögrupi, kes valiti välja 43 CPP-CINE eksperdi
hulgast. Töögrupp kohtus kaks korda ja esitas oma ettepanekud CPP-CINE grupile, kes esitas
omakorda enda ettepanekud Euroopa Nõukogu kultuurikomisjonile.
Konventsiooni tekst võeti vastu 29. juunil 2016 ja avati allkirjastamiseks 30. jaanuaril 2017. 23.
maiks 2019 on konventsioon jõustunud Horvaatias, Taanis, Gruusias, Iirimaal, Lätis, Leedus, Maltal,
Hollandis, Norras, Poolas, Serbias, Slovakkias, Rootsis ja Šveitsis. 23. mai 2019 seisuga on
konventsioonile alla kirjutanud Armeenia, Belgia, Küpros, Tšehhi, Kreeka, Ungari, Itaalia,
Luksemburg, Põhja-Makedoonia, Portugal, Sloveenia, Hispaania ja Ühendkuningriik.5
Eesti jaoks on konventsiooniga ühinemine oluline selleks, et osaleda kaastootmisprojektides, kus
tootja panus jääb alla 10% filmi tootmiskuludest, aga ei ole väiksem kui 5%. Võrreldes 1992. aasta
konventsiooniga on minimaalset vajalikku vähemuskaastootja rahalist panust vähendatud ning see
avab eelkõige Eesti sarnasele väikeriigile võimaluse osaleda senisest enamates
kaastootmisprojektides.
1.2 Eelnõu ettevalmistajad
Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Kultuuriministeeriumi kunstide osakonna audiovisuaalnõunik
Mati Kaalep (mati.kaalep@kul,ee; 628 2238) ning õigus- ja varahaldusosakonna juhataja Merle Põld
(
[email protected]; 628 2347).
Seletuskirja on keeleliselt toimetanud Kultuurministeeriumi kantselei sekretär-keeletoimetaja Anni
Viirmets (
[email protected]; 628 2220).
5
Nimekiri kättesaadav siit: http://www.coe.int/en/web/conventions/full-list/-
/conventions/treaty/220/signatures?p_auth=dorfvYJG
2
Eelnõu väljatöötamisse on olnud kaasatud Sihtasutus Eesti Filmi Instituut (edaspidi ka EFI).
Konventsiooni inglise keelse teksti on tõlkinud eesti keelde vandetõlk Katrin Selbak
(
[email protected]; 5624 2050).
1.3 Märkused
Eelnõu toetab Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi punktis 10.14 seatud eesmärki toetada eesti
filmikunsti ja audiovisuaaltööstust.
Välislepingute menetlemise lihtsustamise eesmärgil on konventsiooni heakskiitmise korralduse
eelnõule lisatud ratifitseerimise seaduse eelnõu kavand ning korralduse eelnõu seletuskiri on
koostatud seaduseelnõu seletuskirjale kehtestatud hea õigusloome ja normitehnika eeskirja reegleid
järgides. Pärast konventsiooni heakskiitmist ei esitata selle ratifitseerimise seaduse eelnõu uuesti
ministeeriumidele kooskõlastamiseks, vaid otse Välisministeeriumile Vabariigi Valitsuse istungile
esitamiseks.
2. Korralduse/seaduse eesmärk
Korralduse eesmärk on heaks kiita Euroopa Nõukogu filmialase kaastootmise uuendatud
konventsioon.
Korraldusega volitatakse välissuhtlemisseaduse (edaspidi VäSS) § 17 lõike 2 kohaselt ja kooskõlas
VäSSi §-ga 16 kultuuriministrit Eesti Vabariigi nimel nimetatud konventsioonile alla kirjutama.
Korraldusega tehakse deklaratsioon, millega määratakse konventsiooni artikli 5 lõike 5 järgi
kaastootmisprojekti staatuse kinnistamise pädevaks asutuseks Sihtasutus Eesti Filmi Instituut.
Ratifitseerimise seaduse eesmärk on konventsioon ratifitseerida, et võimaldada selle jõustamine.
Konventsiooni allkirjastamise järel on vajalik see ratifitseerida seadusega Riigikogus. VäSS-i § 25
lõike 1 kohaselt muudetakse välislepingut selle sõlmimisega samas korras, kui välislepingus ei ole
ette nähtud teisiti. Konventsioon on 1992. aasta konventsiooni täiendus, mis toob juurde täiendavad
elemendid, kuid ei muuda 1992. aasta konventsiooni sõna-sõnalt Selliste konventsioonide puhul on
lähtutud praktikast, et järgitakse varasemat menetluskorda. 1992. aasta konventsioon on Riigikogus
ratifitseeritud, mistõttu on vajalik ka uuendatud konventsioon seadusega ratifitseerida.
Konventsiooni eesmärk on ametlike filmialaste kaastootmiste arendamine konventsiooni
osalisriikide vahel. Eesmärgi saavutamiseks loob konventsioon paremad võimalused koostööfilmide
loomiseks.
Konventsiooni rakendamiseks on vajalik muuta kultuuriministri 13. detsembri 2018 määrust nr 25
„Filmikunsti arendamise, tootmise ja levitamise toetamise tingimused ja kord6. Määruse kavand on
lisatud eelnõu materjalidele.
Konventsiooni heakskiitmise ja ratifitseerimisega jääb kehtima ka 1992. aasta konventsioon, sest seal
sätetatud juhtudel kohaldatakse kaastootmisprojektidele endiselt 1992. aasta konventsiooni ja Eesti
6
https://www.riigiteataja.ee/akt/104012019025
3
huvides on, et filmialane koostöö toimuks võimalikult paljude osalisriikidega. Seetõttu ei
denonsseerita kehtetuks vana konventsiooni ratifitseerimisseadust.
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
Korralduse eelnõu koosneb kolmest punktist. Esimeses kiidetakse konventsioon heaks, teises
volitatakse konventsioonile alla kirjutama kultuuriministrit ja kolmandas tehakse deklaratsioon
pädeva asutuse kohta.
Ratifitseerimise seaduse eelnõu, mille eesmärk on konventsioon ratifitseerida, koosneb ühest lausest.
Konventsioon koosneb preambulist, 24 artiklist ja kahest lisast. Esimene peatükk sätestab üldsätted,
teine kaastootmisprojektidele kehtivad reeglid ja kolmas lõppsätted. Kahes konventsiooni lisas on
sätestatud tehniline info konventsiooni reeglite rakendamise kohta – lisa I räägib taotlusmenetlusest
ja lisa II sobiva filmi määratlemisest.
Preambul koosneb konventsiooni tausta selgitavast avaldusest ning toob eesmärgina välja Euroopa
riikide kultuurilise mitmekesisuse soodustamise. See tuleneb UNESCO kultuuri väljendusvormide
mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsioonist, mille Vabariigi Valitsus kiitis heaks 23.
novembril 2006 7 ning mis tunnustab kultuurilist mitmekesisust ja toetab selle loomist, tootmist,
levitamist, turustamist ja kasutamist. Kuivõrd film on oluline vahend kultuuriliseks ja kunstiliseks
väljendamiseks ning kannab tähtsat rolli sõnavabaduse, mitmekesisuse ja kodanikudemokraatia
kaitsel, on filmialase koostöö tagamine ja selle tugevdamine vajalik.
I peatükk. Üldsätted
Artiklis 1 sõnastatakse konventsiooni üldised eesmärgid, milleks on rahvusvahelise filmialase
koostöö edendamine ja arendamine. Seejuures räägitakse filmialase koostöö arendamisest, mitte
audiovisuaalsete teostega seotud koostööst. Audiovisuaalsed teosed on konventsiooni skoobist
välistatud kahel põhjusel. Esiteks ei ole nende tootmine riikidevaheliste kaastootmise lepingutega
reguleeritud ja seega puudub vajadus rahvusvaheliste reeglite harmoneerimiseks. Teiseks, tulenevalt
tehnoloogia kiirest arengust puudub praegu laialt aktsepteeritud audiovisuaalsete teoste definitsioon
ja seetõttu tekib konventsiooni rakendamisel praktiline takistus.
Võrreldes 1992. aasta konventsiooniga on konventsiooni eesmärgina sõnastatud rahvusvahelise
filmialase koostöö edendamine, mitte enam Euroopa filmialase koostöö edendamine. Muudatuse
põhjuseks on asjaolu, et Euroopa filmitootjad ja filmitööstus teevad üha enam filmialast koostööd
riikidega väljaspool Euroopat.
Artiklis 2 on määratletud konventsiooni rakendamissala. Võrreldes 1992. aasta konventsiooniga
jääb konventsiooni kohaldamisala samaks.
Lõikes 1 on sätestatud, et konventsioon kohaldub poolte suhetele mitmepoolsete koostööprojektide
elluviimisel nende riikide territooriumil. Täpsemalt on riigi territoriaalne tingimus reguleeritud
konventsiooni artiklis 21.
Sättega viidatakse, et konventsioon kehtestab rahvusvahelise õiguse reeglid eesmärgiga reguleerida
vähemalt kolme riigi filmialaste teoste tootjate vahelisi suhteid. Konventsioon kehtib ka kahepoolsete
7
https://www.riigiteataja.ee/akt/12754904
4
ehk bilateraalsete kaastootmiste suhtes eeldusel, et riikide vahel ei ole sõlmitud kahepoolset
filmialase kaastootmise lepingut ning kumbki riik ei ole konventsiooni artikli 22 kohaselt
kehtestanud sätte osas reservatsiooni.
Lõikes 1 nimetatud osalisriikide territooriumilt pärinevad mitmepoolsed kaastootmisprojektid ei
viita, et eksisteerib üks asukohamaa kinnitus, vaid et iga kaastootmise riigi kohta kehtib vastav
kinnitus. Osalisriikide all mõistetakse konventsiooni osalisriike ning konventsioonile saavad
tugineda ainult nende riikide tootjad, kes on osalisriikidest pärit ning suudavad seda tõestada, näiteks
osalisriigi äriregistri kinnitusega.
Lõige 2 sätestab konventsiooni rakendamise kaks üldreeglit. Esiteks, punkti a kohaselt kohaldub
konventsioon nendele koostööfilmidele, milles osaleb vähemalt kolm tootjat kolmest liikmesriigist
ning film vastab konventsiooni artiklis 3 sätestatud kriteeriumitele (st mängu-, anima- ja
dokumentaalfilmid, mis on mõeldud kinos levitamiseks). Teiseks, punkti b kohaselt kohaldub
konventsioon nendele koostööfilmidele, millel on lisaks kolmele liikmesriigile tootjaid ka
konventsiooniga mitteliitunud riikidest, kui viimaste panus ei ületa 30% filmi kogueelarvest.
Teisisõnu peavad konventsiooni osalisriikide filmitootjad selleks, et konventsiooni saaks rakendada,
panustama koostööfilmi vähemalt 70% selle kogumaksumusest. Määramaks teose päritoluriiki,
lähtutakse artikli 3 punktist c ja lisast 2, mis on konventsiooni lahutamatu osa.
Lõige 3 piiritleb konventsiooni kohaldamisala, sätestades, et kahepoolse kaastootmise puhul
kohalduvad täielikult riikide vahel sõlmitud kahepoolseid kaastootmisi reguleerivad lepingud.
Seevastu mitmepoolsete kaastootmiste puhul kohalduvad kahepoolsed lepingud osalisriikide vahel
vaid eeldusel, et need ei lähe konventsiooni sätetega vastuollu. Vastuolu korral kahepoolse lepingu
ja konventsiooni vahel on konventsioon otsekohalduv ning vastuolus olevate sätetes puhul lähtutakse
konventsioonis sätestatust.
Lõike 4 kohaselt kohaldub konventsioon ka kahepoolsete suhete korral eeldusel, et kaastootvate
konventsiooniosaliste vahel puudub kahepoolseid filmialase koostöö suhteid reguleeriv leping ning
kumbki osapool ei ole teinud reservatsiooni artikli 22 kohaselt. Artikli 22 alusel võib riik
deklareerida, et artikli 2 lõige 4 ei rakendu tema ning ühe või mitme osalisriigi kahepoolsetele
kaastootmissuhetele. Seni on reservatsiooni teinud Leedu ja Norra, kuid Eestil ei ole see kavas.
Artiklis 3 defineeritakse konventsioonis kasutatavad mõisted.
Punktis a defineeritakse filmi mõiste. Filmiks loetakse erineva pikkusega ja erinevate vahenditega
toodetud filmid – eeskätt mängu-, anima ja dokumentaalfilmid –, mis on kooskõlas osalisriigi
filmitööstust reguleerivate õigusnormidega ning mõeldud kinos näitamiseks. Kui film ei peaks
kinoekraanidele jõudma, siis selle tõttu ta oma koostööfilmi staatust ei kaota. Konventsiooniga ei ole
seni kasutatud filmi definitsiooni muudetud.
Eesti siseriiklikus õiguses ei ole filmi mõistet määratletud. Autoriõiguse seaduses (edaspidi AutÕS)
on defineeritud audiovisuaalne teos, milleks loetakse mis tahes teost, mis koosneb korrapäraselt
seotud kujutistest koos neid saatvate helidega või ilma helideta, ja mis on ette nähtud näitamiseks
vastavate tehniliste vahenditega (AutÕS § 33 lg 1).
Punktis b defineeritakse mõiste „kaastootjad“: see on filmitootmisega tegelev ettevõtja või tootja,
kes on registreeritud käesoleva konventsiooni poolte poolt ja kes on seotud koostöölepinguga.
Senisega võrreldes ei ole konventsioon kaastootjate mõiste sisu muutnud.
5
Punktis c defineeritakse mõiste „ametlikult ühiselt toodetud film“. 1992. aasta konventsioon
defineeris siinkohal mõistena „Euroopa film“, mis pidi vastama konventsiooni lisa II tingimustele,
kuid kuna uue konventsiooni eesmärk on avardada ka konventsiooni rahvusvahelist mõõdet ning
hõlbustada mitte-Euroopa riikide kaasamist, on siinkohal loobutud mõistest „Euroopa film“ ja
asendatud see üldisema väljendiga „ametlikult ühiselt toodetud film“. See peab vastama
konventsiooni lisa II tingimustele.
Lõikes 4 defineeritakse mõiste „mitmepoolne koostööprojekt“: see on film, mille on tootnud
vähemalt kolm kaastootjat kooskõlas artikli 2 lõikes 2 sätestatuga. Senisega võrreldes konventsioon
mõiste tähendust ei muuda.
II peatükk. Kaastootmisprojektidele kehtivad reeglid
Artiklis 4 on käsitletud koostööprojektide raames valminud filmide võrdsustamist kodumaiste
filmidega.
Lõige 1 sätestab tingimuse, mille kohaselt filmid, mis on valminud mitmepoolse koostööprojekti
tulemusena ning kuuluvad konventsiooni rakendusalasse, saavad õiguse rahvuslikele filmidele
antavatele soodustustele.
1992. aasta konventsiooni kohaselt kohaldati seda sätet Euroopa filmidele. Uues konventsioonis on
sättest loobutud ning koostööprojekte vaadatakse laiemalt.
Soodustused (ingl benefits) ei ole konventsioonis defineeritud ega piiritletud, kuid praktikas
tähendavad need eelkõige tootjate võimalust taotleda toetusi filmiprojektide teostamiseks ning
kaastoodetavate teoste hõlmamist rahvusliku teletoodangu ja tellitavate teenuste miinimummahu
hulka, mis on paljudes riikides kvoodina määratletud. Nimelt on Eestis sarnaselt teiste Euroopa Liidu
liikmesriikidega televisiooniteenuse osutamisel reguleeritud minimaalne Euroopa teoste maht.
Meediateenuste seaduse (edaspidi MeeTS) § 8 lõikes 3 on sätestatud, et televisiooniteenuse osutaja
varub teleprogrammi aastamahust, millest on maha arvatud uudiste-, spordi- ja mänge sisaldavate
saadete ning reklaami, otsepakkumise ja teleteksti maht, vähemalt 51% Euroopa päritoluga
audiovisuaalsete teoste edastamiseks. MeeTSi § 11 lõige 1 kohaselt on Euroopa päritoluga
audiovisuaalne teos Euroopa Liidu liikmesriigist pärinev teos; piiriülese televisiooni Euroopa
konventsiooni osaliseks olevast kolmandast Euroopa riigist pärinev teos, või teos, mis on toodetud
ühistoodanguna Euroopa Liidu liikmesriigi ja kolmanda riigi vahel sõlmitud lepingu raames ja vastab
seal määratletud tingimustele. Järelikult võib konventsiooni alusel kaastootmisena valmiv film olla
käsitletav Euroopa teosena.
Lõike 2 kohaselt antakse toetus riigis, milles on kaastootja registreeritud. Eestis on koostööfilmide
toetuste andmine reguleeritud kultuuriministri 31.12.2018 määrusega nr 25 „Filmikunsti arendamise,
tootmise ja levitamise toetamise tingimused ja kord“ (edaspidi EFI määrus). Määruse rakendamise
eest vastutab ja toetust annab Eesti Filmi Instituut. Samuti jagab filmide tootmiseks ja filmikunsti
toetamiseks toetusi Eesti Kultuurkapital (edaspidi KULKA). Praktikas on kaastootmise peamine
toetaja aga EFI, kus vahendid on eraldatud vähemuskaastootmise toetamiseks. KULKA
audiovisuaalse kunsti sihtkapitali tegevuse eesmärk on Eesti audiovisuaalkultuuri edendamine. See
tähendab eestkätt filmide tootmise, filmiürituste korraldamise ja muude tegevuste toetamist, mis
tugevdavad audiovisuaalkunsti kandepinda.
Artiklis 5 määratletakse koostööfilmi staatuse määramise tingimused.
6
Lõigetes 1 ja 2 määratakse, et koostööprojektid tuleb kinnitada kaastootjad registreerinud osalisriikide
pädevates asutustes, milleks Eestis nimetatakse EFI. Koostööprojekti staatuse saamise taotlused
esitatakse kinnitamiseks pädevatele asutustele vastavalt konventsiooni lisas I sätestatud
taotlusprotseduuri reeglitele. Pädeva asutuse otsus on lõplik, välja arvatud juhul, kui projekti
elluviijad võetud kunstilisi, rahalisi või tehnilisi kohustusi ei täida.
EFI hindab rahvusvahelisi kaastootmise projekte järgmiselt: kui toetust taotleb Eesti peatootja, on
taotluses välja toodud peaprodutsendi (Eesti poolne) ja kaastootjate andmed, nende osalused filmi
rahastusplaanis, eelarve jagunemise kaastootjate vahel ning kirjalike kokkulepete koopiad, sh
kaastootmislepingud või -memod, finantseerimis- ja kaasfinantseerimislepingud jm. Kui toetust
taotleb Eesti vähemuskaastootja, on taotluses välja toodud peatootja (välismaise ettevõtja),
peaprodutsendi (välismaise ettevõtja produtsendi), Eesti vastutava produtsendi ja teiste maade
tootjate andmed, nende osalused filmi rahastusplaanis, eelarve jagunemise kaastootjate vahel ning
kirjalike kokkulepete koopiad, sh kaastootmislepingud või -memod, finantseerimis- ja
kaasfinantseerimislepingud jm. Eesti vähemuskaastootja loomingulist ja tootmisalast osalust
kontrollitakse vähemuskaastootmise punktitabeli abil (konventsiooni lisa II)
EFI kontrollib dokumentide sisu. Lõplik osaluste jagunemine kinnitatakse enne toetuse otsuse
tegemist ja filmivõtete algust.
Kinnituskirja filmi rahastusplaani vastavuse Euroopa Nõukogu filmialase kaastootmise
konventsiooni tingimustele küsib alati Euroopa Nõukogu kultuuri toetuse fond Eurimages kõikide
osalisriikide fondidest juhul, kui filmile on antud Eurimages’is toetus. Eurimages küsib sellist
kinnituskirja kaks korda: enne toetuse esimest väljamakset ning lõpparuande kinnitamisel pärast filmi
valmimist. Eurimages’i taotluses tuleb märkida ka kaastootmise punktid (et filmi teevad
konventsiooniga ühinenud maad, mitte näiteks suures osas ameeriklased). Eestis neid punkte seni
arvutatud ei ole, sest kõik kaastootmised on hõlmanud vaid Euroopa maid.
Kui film ei taotle või ei saa Eurimages’i toetust, siis rahvuslikud filmifondid selliseid konventsioonile
viitavaid rahastusplaanide kinnituskirju üksteisele ei saada. Kaastootmisi tehakse Euroopas
tuhandeid ning nende kirjade saatmine tekitaks kõigile osapooltele ebamõistlikku halduskoormust.
Seni eraldi menetlusreeglid koostööfilmide staatuse kinnitamise kohta EFI määruses puuduvad.
Määruse § 5 ja § 19 tuleb vastavate nõuetega täiendada (määruse eelnõu kavand p 3 ja 4).
Lõike 3 kohaselt ei saa koostööprojekti staatust anda filmidele, mis on pornograafilise sisuga,
diskrimineerimist, viha või vägivalda õhutavad või inimväärikust solvavad. EFI määruse § 3 lõike 4
alusel ei anna EFI toetust muuhulgas pornograafilise sisuga, rassismi või vägivalda propageerivale
projektile. Kavas on viidatud sätte sisu täpsustada ja sõnastada: „Toetust ei anta harrastusliku
filmiloomingu, tellimus-, õppe-, promotsiooni- ja reklaamfilmi, telesaate, ajaviitemängude,
ilmselgelt pornograafilise sisuga või diskrimineerimist, viha või vägivalda propageerivale või
avalikult inimväärikust solvavale projektile.“ (määruse kavand p 2).
Võrreldes 1992. aasta konventsiooniga on laiendatud koostööfilmi staatuse mitteandmise aluseid.
1992. aasta konventsioon nägi ette, et koostööprojekti staatust ei anta filmile, mis on ilmselgelt
pornograafilise sisuga või vägivalda propageeriv või inimväärikust solvav. Uue konventsiooniga on
sinna lisatud diskrimineerimist või viha õhutavad filmid.
7
Sarnaselt EFI-le ja konventsioonile ei eralda KULKA toetust filmi tootmiseks, mis on pornograafilise
sisuga, vägivalda propageeriv, avalikult inimväärikust solvav, õhutab vaenu või vihkamist rahvuste
või rasside vahel või muul viisil seadusevastase sisuga8.
Lõike 4 kohaselt antakse koostööprojekti staatusest tulenevad soodustused kaastootjatele, kelle puhul
on pädev asutus veendunud, et neil on projekti teostamiseks vajalikud tehnilised ja rahalised
vahendid ning piisav erialane pädevus. Sätte eesmärk on tagada, et kaastootmisega tegelevad
produtsendid on võimelised projekti ellu viima. Senisega võrreldes konventsioon muudatusi kaasa ei
too. See on kaetud EFI määruse § 13 lõigetes 1 ja 2.
Lõike 5 kohaselt tuleb osalisriigil nimetada pädevad asutused deklaratsioonis, mis esitatakse
konventsioonile allakirjutamisel või ratifisteerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või
ühinemisdokumendi deponeerimisel. Dokumenti võib hiljem igal ajal muuta. Senisega võrreldes
konventsioon muudatusi kaasa ei too.
Eeltoodu kohaselt on Eestis pädev asutus konventsiooni kontekstis EFI, mis on 1992. aasta
konventsiooni kontekstis sama rolli seni juba täitnud. EFI-l on olemas vajalik pädevus ja oskusteave,
et täita konventsioonist tulenevaid kohustusi ja ülesandeid kohasel viisil. Konventsioonile
allakirjutamisel lisatakse vastavalt konventsiooni artikli 5 lõikele 5 deklaratsioon, kus EFI märgitakse
pädeva asutusena.
Artiklis 6 on reguleeritud kaastootjate panuse osakaalu koostööfilmi rahastamises.
Lõike 1 kohaselt ei või mitmepoolse koostööprojekti väikseim panus olla alla 5% ja suurim panus
ületada 80% filmitootmise kogumaksumusest. Kui väikseim panus on alla 20% või kui koostöö on
üksnes rahaline, võib asjaomane pool vähendada rahalist toetust oma riigi toetusprogrammidest või
subsideerimisest loobuda. Võrreldes praegu kehtiva regulatsiooniga on kaastootjate panuste osakaalu
protsente muudetud. 1992. aasta konventsioon nägi ette, et väikseim panus ei või olla alla 10% ning
suurim panus ei või ületada 70% filmitootmise kogumaksumusest. Sellised piirmäärad on muutunud
väikeste riikide, kus kinotööstus on haavatavam ja sageli alarahastatud, osalemise (eelkõige
ambitsioonikates) koostööprojektides keeruliseks. Seetõttu on muudetud, et väikseim võimalik
panus on 5% ning suurim panus 80%-le filmitootmise kogumaksumusest. Kuna suurtel riikidel on
rohkem kogemusi, võimaldab alampiiri alandamine anda väikeste riikide filmitootjatele väärtuslikke
kogemusi ja kasulikke kontakte. Samuti aidata neid seeläbi rahaliselt ja loominguliselt. Väiksem
lävend muudab atraktiivsemaks koostöö nende riikide filmtootjatega, kelle avalik filmirahastus on
väiksem.
Lõikes 2 sätestatakse, et kui konventsioon asendab kahe riigi vahelist ehk bilateraalset kaastootmise
kokkulepet, ei tohi väikseim panus olla alla 10% ja suurim panus ületada 90% kogumaksumusest.
Võrreldes 1992. aasta konventsiooniga on konventsioon ka kahepoolsete lepingute panuseid
muutnud paindlikumaks, tuues minimaalse nõutava panuse 20%-lt 10%-ni ja maksimaalse nõutava
panuse 80%-lt 90%-ni. Kui väikseim panus on alla 20% või kui koostöö on üksnes rahaline, võivad
riigid toetusi vähendada või toetuse andmisest loobuda.
Artiklis 7 määratletakse kaastootjate õigused filmile.
8
https://www.kulka.ee/sihtkapitalid/audiovisuaalne-kunst/preemiate-stipendiumide-ja-toetuste-maaramise-kord
8
Lõike 1 kohaselt peab kaastootjale tagama filmi varaliste ja mittevaraliste õiguste ühise omandi.
Pooltevahelise lepinguga reguleeritakse küsimused filmi originaali säilitamise osas ning igale
kaastootjale tagatakse sellele vaba juurdepääs. Võrreldes 1992. aasta konventsiooniga on säte ümber
sõnastatud. 1992. aasta konventsioonis oli sõnastatud, et kaastootjale peab olema tagatud
orginaalpildi ja -heli ühine omand.
Kaastootmise eesmärk on luua ühine omand kõigi filmi õiguste kohta, mis on vajalikud teose
tootmiseks, levitamiseks ja kasutamiseks.
Sellega seoses kavandatakse EFI määruse lõike 1 punkti 4 muuta järgmiselt: vähemuskaastootmise
toetus Eesti filmitootjale rahvusvahelise täispika mängufilmi, täispika dokumentaalfilmi, täispika
animafilmi või lühianimafilmi projektis osalemiseks tingimusel, et projekti peatootja ei ole Eestis
registreeritud juriidiline isik ja Eesti filmitootjale kuuluvad filmi varalised autoriõigused ühise
omandina teiste projektis osalenud kaastootjatega. Rahvusvahelises vähemuskaastootmises valmiv
film on eestikeelsete subtiitritega või eestikeelne ning linastub Eesti kinodes ühe aasta jooksul pärast
filmi rahvusvahelist esilinastust (määruse eelnõu kavand p 1).
Lõike 2 kohaselt hõlmab pooltevaheline koostööleping ka kaastootja juurdepääsuõigust materjalile
ning filmi originaalile koopiate tegemiseks. Ligipääs materjalidele hõlmab enamat kui lõpetatud teost
selle originaalkeeles – lisaks kõiki teisi materjale, mis on vajalikud teose tõlkimiseks teistesse
keeltesse. Samuti lepivad kaastootvad pooled kokku originaalteose hoiustamise koha, mis on igale
kaastootjale vabalt ja tasuta ligipääsetav.
Filmitööstuse praktikas lepitakse tingimustes kokku kaastootmise lepingus. EFI kontrollib vastavate
lepingtingimuste olemasolu toetuse taotluse menetlemisel. EFI teeb sellisel juhul toetusotsuse
kõrvaltingimusega ning selle osaks on dokumentide nimekiri, mida nõutakse lõpliku otsuse
tegemiseks (EFI määrus § 14 lg-d 4 ja 5).
Artiklis 8 määratletakse koostööfilmide tehniline ja kunstiline osalus. Võrreldes 1992. aasta
konventsiooniga jääb artikkel samaks.
Lõike 1 kohaselt hõlmab iga kaastootja panus tehnilist ja kunstilist osalemist. Kaastootja riigi
kunstilise ja tehnilise personali osalus filmiprojektis peab olema proportsionaalne selle riigi
investeeritud summaga. Kui panused ei ole proportsionaalsed, võivad osalisriigi pädevad asutused
jätta filmile kaastootmise staatuse andmata. Osalisriigi pädevad asutused tõlgendavad kaastootja
kunstilist ja tehnilist osalemist siseriiklikust õigusest ja filmitööstuses kehtestatud standarditest
lähtuvalt (EFI määrus § 13 lg 2).
Lõike 2 kohaselt peab filmimisel osalev tehniline ja oskustööliste personal koosnema nende riikide
kodanikest, kes on koostööprojektis kaastootjad. Ka järeltootmine peab toimuma nendes riikides.
Selle piirangu eesmärk on vältida olukorda, kus filmivõtetel kasutatakse tööjõudu välisriikidest, kelle
kaitstus võib olla kehvem kui kohalikel töötajatel. Seetõttu võib osalisriik sätestada, et residendist
mittekodanikud on kodanikega võrdsustatud.
Juriidilised isikud, kes on asutatud osalisriigis ning panustavad koostööprojekti, on konventsiooni
mõttes samuti kodanikud.
EFI määruse § 21 punkti 9 kohaselt on vähemuskaastootmise toetuse saaja kohustatud kulutama
majandustegevusele Eestis sellele filmiprojektile eraldatud EFI toetusest100%.
9
Artiklis 9 määratletakse osalus koostööprojektis ainult rahalise osaluse korral.
Lõike 1 kohaselt võib projektile anda koostööprojekti staatuse, kui see panustab projekti vaid
rahaliselt, kuid ainult eeldusel, et on täidetud lõike 1 punktides a–d sätestatud tingimused.
Konventsiooni eesmärk ei ole soodustada kaastootmisi, milles üks või mitu osalist osaleb ainult
rahaliselt. Artiklis 8 sätestatud proportsionaalne kunstiline, tehniline ja rahaline osalus on
üldreegliks, millest kõrvale kaldumine on võimalik pigem erandlikel juhtudel. Pakkumaks õiguslikku
raamistikku ka sellistele kaastootmise projektidele, kus filmi kultuurilise identiteedi säilitamiseks on
vajalik teha sarnaseid kunstilised otsused läbivalt, saab kaastootmise staatust omistada ka riigile, kes
osaleb projektis ainult rahaliselt.
Antud küsimuses on otsustussõigus osalisriigi pädeval asutusel. Eestis teeb vastava otsuse EFI. EFI
määrus ei välista toetuste andmist koostööfilmidele, milles teise riigi kaastootja panustab ainult
rahaliselt. Määruse § 5 lõike 13 kohaselt peab vähemuskaastootmise toetuse taotluses olema eraldi
välja toodud Eesti osapoole eelarve ja rahastusplaan.
Kaastootjad peavad siiski arvestama, et kui koostööfilmi puhul on ühe kaastootja panus ainult
rahaline ja ületab 25% või on alla 10% filmi kogueelarvest, ei saa sellist filmi lugeda koostööfilmiks
konventsiooni mõistes.
Lisaks on võrreldes 1992. aasta konventsiooniga uuendatud konventsiooni artikli 9 lõike 1 punkti c
ja loobutud nõudest arendada Euroopa identiteeti. See on asendatud nõudega aidata arendada
kultuurilist mitmekesisust ja kultuuridevahelist dialoogi.
Lõige 2 näeb ette, et koostööprojektid kvalifitseeruvad koostööprojekti staatusele üksnes siis, kui
pädevad asutused on andnud oma kinnituse, arvestades seejuures konventsiooni artikli 10 sätetega.
Iga koostööprojekti tuleb hinnati eraldi, võttes arvesse konkreetse asja olusid.
Artiklis 10 sätestatakse üldise tasakaalu põhimõte.
Paljudes riikides, nagu Eestiski, saab filmitööstus taotleda kaastootmise projektide teostamiseks
toetust avalikest vahenditest. Käesolev säte annab võimaluse konventsiooni osalisriigil nõuda, et
filmiprojekti rahaline, kunstiline ja tehniline tasakaal säilitatakse või taastatakse, kui osalisriigi
hinnangul on selle riigi kunstiline, tehniline ja rahaline tasakaal ebaproportsionaalseks muutunud.
Lõike 1 kohaselt peavad poolte filmialased suhted olema üldises tasakaalus nii koostööfilmi projekti
investeeritud raha kui ka tehnilise ja kunstilise osaluse vallas. Tasakaalupõhimõtet tuleb tõlgendada
paindlikult ja avatuna. EFI määruses on vastav põhimõte sätestatud § 13 lõikes 2, mille kohaselt
hinnatakse vähemuskaastootmise toetuse taotluse puhul lisaks filmi teemale, sisulistele ja
kunstilistele kavatsustele, eelarvele ja rahastuse plaanile, levile, festivalide potentsiaalile ning taotleja
varasematele filmialastele kogemustele ja tulemustele ka Eesti tootja loomingulist ja tehnilist osalust.
Lõikes 2 nähakse ette võimalus, et pool võib keelduda edasisest koostööst kuni tasakaalustatud
filmialaste suhete taastamiseni.
Artiklis 11 sätestatakse koostööprojektis oleva personali riiki sisenemise ja seal ajutiselt elamise
põhimõtted.
Konventsiooniga nähakse ette, et iga osalisriik hõlbustab riikide vahel koostööfilmide
võttemeeskonna ja varustuse liikumist. Abi hõlmab eelkõige riiki sisenemist, seal elamist ja tööloa
10
saamist. Samuti tuleb osalisriigil lubada ajutiselt importida ja reeksportida varustust, mis on vajalik
filmi tootmiseks ja levitamiseks.
Võrreldes 1992. aasta konventsiooniga sätet muudetud ei ole.
Artiklis 12 määratletakse kaastootmises osalenud riikide äramärkimine.
Lõigetes 1–2 sätestatakse, et koostööna valminud filmides tuleb ära märkida kõik osalenud riigid,
seda filmi tiitrites, reklaammaterjalides ja filmi näitamisel. Filmitööstuse praktikas lepitakse
märkimine kokku kaastootmislepingutes.
Võrreldes 1992. aasta konventsiooniga sätet muudetud ei ole.
Artiklis 13 sätestatakse koostööfilmi eksport.
1992. aasta konventsioon näeb ette, et kui koostööfilm eksporditakse riiki, kus filmiimpordile on
kehtestatud kvoodid ning ühel kaastootjal ei ole õigust sinna filme vabalt importida, lisatakse
koostööfilm selle riigi kvoodile, kellel oli suurem osalus. Kui riikide osalus koostööfilmi tootmisel
on olnud võrdne, lisatakse film selle riigi kvoodile, kellel on paremad võimalused filmi ekspordiks
kõnealusesse riiki. Kui eelnevat ei saa rakendada, lisatakse koostööfilm selle poole kvoodile, kust on
pärit režissöör.
Võrreldes praegu kehtiva konventsiooniga jääb uue konventsiooniga kirjeldatud olukord samaks.
Eestis mainitud kvoote ei ole.
Artiklis 14 sätestatakse osalisriigi pädeva asutuse õigus nõuda kaastootjalt filmi lõppversiooni, mis
on selle poole keeles. 1992. aasta konventsiooni kohaselt võib pädev asutus nõuda kaastootjalt filmi
koopiat. EFI määruse § 3 punkt 4 kohaselt on rahvusvahelises vähemuskoostöös valmiv film
eestikeelsete subtiitritega või eestikeelne ning linastub Eesti kinodes ühe aasta jooksul pärast filmi
rahvusvahelist esilinastumist.
Artiklis 15 reguleeritakse festivalidega seonduv.
Nii 1992. aasta konventsioon kui ka uus konventsioon näevad ette, et rahvusvahelistel festivalidel
näitab filme see pool, kus on registreeritud suurima osalusega kaastootja. Võrdse osaluse puhul näitab
koostööfilmi see pool, kust on pärit režissöör. Filmitööstuse praktikas lahendatakse need küsimused
kaastootmislepingus.
III peatükk. Lõppsätted
Artiklis 16 on määratletud konventsiooni mõju.
Lõigetes 1–2 sätestatakse, et konventsioon asendab osalisriikidele 1992. aasta konventsiooni. Seni,
kuni osalisriik ei ole ratifitseerinud uut konventsiooni, kehtib tema suhtes 1992. aasta konventsioon.
Osalisriikide vahelistele suhetele, kus üks on konventsiooni pool ning teine 1992. aasta
konventsiooni pool, kohaldub jätkuvalt 1992. aasta konventsioon. Uut konventsiooni kohaldatakse
osalisriikide vahel vaid siis, kui osalisriigid on selle ratifitseerinud.
11
1992. aasta konventsioon jääb paralleelselt uue konventsiooniga kehtima ning selle kehtimajäämine
on ka Eesti huvides, sest see reguleerib tulevikus suhteid nende riikidega, kes konventsiooniga
ühinenud ei ole. Kuna Eesti huvides on filmialase koostöö tagamine võimalikult paljude riikidega, ei
ole kirjeldatud olukorras mõistlik 1992. aasta konventsiooni denonsseerida.
Artiklis 17 määratletakse järelmeetmed ja muudatused konventsiooni lisades.
Lõikes 1 sätestatakse, et Euroopa filmialaste ja audiovisuaalsete teoste ühise tootmise ja levitamise
toetusfondi Eurimages’i juhatus vastutab konventsiooni järelmeetmete eest. 1992. aasta
konventsioon järelmeetmete mehhanismi ette ei näinud. Euroopa Nõukogu
9
kaastootmisfondi Eurimages’i juhatusele antakse pädevus konventsiooni üle järelevalve
teostamiseks ning konventsiooni lisades I ja II märgitud filmitööstuse praktika ühtlustamiseks.
Eurimages on 1988. aastal loodud toetusfond, mille eesmärk on toetada Euroopa filmitööstust
tootmise ja turundamise kaudu. Eurimages’i töös osaleb 39 Euroopa riiki, mille seas ka Eesti. Eesti
ühines oetusfondiga 2004. aastal.10
Toetusfondiga Eurimages on toetanud mitmeid Eesti koostööfilme – näiteks „Mandariinid“,
„November“, „Supilinna salaselts“, „Skandinaavia vaikus“, „Viimased“ ja „Vehkleja“.
Lõikega 2 nähakse ette, et konventsiooni pool, kes ei ole Eurimages’i liige, võib omada üht häält
Eurimages’i juhatuses ja olla esindatud. Vajadus selle järele tuleneb asjaolust, et konventsiooni pool
ei pruugi olla Eurimages’i liige ning seetõttu ei ole osalisriik seal esindatud. Selle küsimuse
lahendamiseks võimaldatakse konventsiooni osalisriigil saata ühe või enam delegaati Eurimages’i
juhatuse koosolekutele, kui juhatus arutab konventsiooniga talle pandud ülesandeid. Iga pool kannab
oma delegaatide kulutused ise ning iga osalisriik on esindatud ühe häälega.
Lõige 3 täpsustab Eurimages’i juhatuse võimalusi konventsiooni tõhusaks kohaldamiseks.
Eurimages’i juhatusel on pädevus teha ettepanekuid pooltevaheliste kogemuste soodustamiseks.
Võrreldes 1992. aasta konventsiooniga on tehtud muudatus, mille kohaselt on toetusfondi juhatusel
õigus teha ettepanekuid parema praktika juurutamiseks liikmesriikide vahel ning sõnastada
ettepanekuid liikmesriikide taotluste ja konventsiooni rakendamise suhtes.
Lõigetes 4–5 sätestatakse, et konventsiooni lisade ajakohasuse tagamiseks võib
muudatusettepanekuid esitada iga pool – Ministrite Komitee või Euroopa filmialaste ja Eurimages’i
juhatus. Ettepanekud edastab konventsiooni pooltele Euroopa Nõukogu peasekretär. Pärast vastava
muudatusettepaneku esitamist ja pooltega konsulteerimist võib Ministrite Komitee Euroopa
Nõukogu põhikirja artikli 20 punktis d ettenähtud häälteenamusega muudatuse vastu võtta. Muudatus
jõustub aasta jooksul arvates selle pooltele edastamisest. Kuni jõustumiseni võib pool edastada
peasekretärile vastuväited muudatuse jõustumisest tema suhtes.
Lõigetes 6–7 sätestatakse, et kui Euroopa Nõukogu peasekretärile esitab vastuväite muudatuse
jõustumise kohta vähemalt kolmandik pooltest, siis muudatus ei jõustu. Kui poolte hulk, kes teatavad
vastuväidetest, on kolmandikust väiksem, siis muudatus vastuväite esitanud poolte jaoks ei jõustu.
See tähendab, et muudatus jõustub vaid nende poolte jaoks, kes vastuväidet ei esitanud.
9
The Board of Management of the European Support Fund for the Co-production and Distribution of Creative
Cinematographic and Audiovisual Works “Eurimages”
10
https://www.riigiteataja.ee/akt/807340
12
Lõikega 8 täpsustatakse vastuväite ja muudatuse jõustumise osa. Kui muudatus on kooskõlas
konventsiooni artikli lõigetega 5 ja 7 ning osapool on teatanud vastuväitest, võib see poole suhtes
jõustuda, kui pool teavitab Euroopa Nõukogu peasekretäri muudatusega nõustumisest. Konventsioon
näeb ette võimaluse, mille kohaselt võib pool vastuväite igal ajal tagasi võtta. Muudatus jõustub
poole suhtes järgmise kuu esimesel päeval arvates sellest, kui ta Euroopa Nõukogu peasekretäri
nõustumisest teavitas.
Lõige 9 on seotud käesoleva paragrahvi lõigetega 4 ja 5. Nende kohaselt on võimalik konventsiooni
lisade muutmine, mille kord on eelpool lahti selgitanud. Lõikest 9 nähtub, et kui muudatusettepanek
on vastu võetud, ei ole osapoolel või Euroopa Liidul end konventsiooniga võimalik siduda, olemata
nõus muudatuste vastuvõtmisega.
Artiklis 18 reguleeritakse konventsiooni allakirjutamine, ratifitseerimine, vastuvõtmine ja
kinnitamine.
Lõike 1 järgi on konventsioon avatud allakirjutamiseks Euroopa Nõukogu liikmesriikidele ning
teistele Euroopa kultuurikonventsiooni osalisriikidele. Nimetatud riigid saavad nõusolekut
konventsiooniga sidumiseks avaldada kahel viisil.
Lõike 1 punkti a kohaselt võib riik avaldada nõusoleku konventsiooniga sidumiseks konventsiooni
allakirjutamisega ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või kinnitamistingimuseta. Lõike 1 punkti b kohaselt
võib riik seda teha ka allakirjutamisega ja sellele järgneva ratifitseerimise, vastuvõtmise või
kinnitamisega. Eesti ratifitseerib konventsiooni seadusega.
Lõike 2 alusel deponeeritakse ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või kinnitamisdokumendid Euroopa
Nõukogu peasekretäri juures.
Artiklis 19 käsitletakse konventsiooni jõustumist ja jõustumise tingimusi.
Lõike 1 kohaselt jõustub konventsioon selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu
möödumisele päevast, mil kolm riiki, kelle seas on vähemalt kaks Euroopa Nõukogu liikmesriiki, on
väljendanud nõusolekut lugeda end konventsiooniga seotuks. Konventsioon jõustus 1. oktoobril
2017.
Lõike 2 kohaselt jõustub konventsioon riigi suhtes, kes on nõusolekut konventsiooniga seotuse kohta
väljendanud hiljem, kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele allakirjutamise
päevast või ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või kinnitamisdokumendi deponeerimise päevast. Nimekiri
konventsiooniga ühinenud praegustest liikmesriikidest on esitatud käesoleva seletuskirja
sisukokkuvõttes.
Artiklis 20 selgitatakse mitteliikmesriikide ühinemist.
Lõigetega 1–2 nähakse ette, et pärast konventsiooni jõustumist ja pooltega konsulteerimist võib
Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee teha ühinemisettepaneku kas riigile, kes ei ole Euroopa
Nõukogu liige, või ka Euroopa Liidule. Ühinemisettepanek tehakse juhul, kui see on otsusega ja
Ministrite Komitee istungil ühehäälselt vastu võetud.
Iga ühineva riigi või Euroopa Liidu suhtes jõustub konventsioon selle kuu esimesel päeval, mis
järgneb kolme kuu möödumisele päevast, mil nad deponeerisid ühinemisdokumendid Euroopa
Nõukogu peasekretäri juures.
13
Võrreldes 1992. aasta konventsiooniga on laiendatud nende riikide hulka, kellel on konventsiooniga
ühinemine võimalik. 1992. aasta konventsioonis oli sätestatud, et konventsiooniga võib ühineda
mistahes Euroopa riik, kes ei ole Euroopa Nõukogu või Euroopa Majandusühenduse liige. Sellega
võimaldatakse konventsiooniga ühinemist ka riigile, kes ei ole Euroopa Nõukogu liige ja keda on
konventsioonis ettenähtud korras kutsutud sellega ühinema. Konventsiooniga liitumine eeldab, et riik
on varem ühinemise vastu huvi üles näidanud.
Muudatuse põhjused olid järgmised kaalutlused:
1) suurenenud hulk kahepoolseid kaastootmise kokkuleppeid Euroopa ja mitte-Euroopa riikide vahel;
2) üldine suurenenud rahvusvahelistumine nii projektide rahastuse kui ka avaliku rahastuse
kontekstis. Näiteks Eurimages lubab juba alates 2014. aastast mitte-Euroopa riikidel fondiga ühineda;
3) aja jooksul on enamik Euroopa Nõukogu konventsioone avatud ühinemiseks mitte-Euroopa
riikidele.
Artiklis 21 sätestatakse territoriaalne tingimus.
Lõike 1 kohaselt võib iga riik allakirjutamisel või ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või
ühinemisdokumendi deponeerimisel täpsustada territooriumi või territooriumid, mille suhtes
käesolevat konventsiooni rakendatakse. Eestil puudub vajadus sellekohase täpsustuse tegemiseks.
Lõikega 2 nähakse ette võimalus, millega osalisriik võib hiljem igal ajahetkel laiendada
deklaratsioonis nimetatud territooriumile. Selleks tuleb riigil esitada Euroopa Nõukogu
peasekretärile vastavasisuline deklaratsioon. Sellise territooriumi suhtes jõustub konventsioon selle
kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele päevast, mil peasekretär sai käesolevas
lõikes nimetatud deklaratsiooni.
Lõikega 3 on loodud võimalus eelmistes lõigetes esitatud deklaratsioon igal ajal tagasi võtta. Selleks
tuleb riigil esitada Euroopa Nõukogu peasekretärile vastavasisuline teade. Tagasivõtmine jõustub
päevast, mis järgneb kolme kuu möödumisele päevast, mil peasekretär sai tagasivõtmise teate.
Artiklis 22 nähakse ette reservatsioonid.
Konventsiooni kohaselt saab teha kahte liiki reservatsioone. Esiteks on võimalik välistada artikli 2
lõike 4 kohaselt konventsiooni kohaldumine kahepoolsete kaastootmiste suhtes. Teiseks on võimalik
näha ette reservatsioon artikli 9 lõike 1 punktist a, millega sätestatakse ainult rahalise osalusega
kaastootmiste maksimaalne rahaline panus.
Eestil ei ole kavas reservatsioone teha.
Riik, kes on reservatsioone teinud, võib selle igal ajal tagasi võtta. Reservatsiooni tagasivõtmiseks
tuleb riigil esitada sellekohane teade Euroopa Nõukogu peasekretärile. Tagasivõtmine jõustub
päevast, mil peasekretär teate kätte sai.
Artiklis 23 on määratletud denonsseerimise tingimused.
Lõigete 1–2 järgi võib riik igal ajal konventsiooni denonsseerida, edastades sellekohase teate
Euroopa Nõukogu peasekretärile. Denonsseerimine jõustub päeval, mis järgneb kolme kuu
möödumisele päevast, mil peasekretär teate kätte sai.
14
Artiklis 24 on sätestatud Euroopa Nõukogu liikmesriikide, Euroopa Liidu ja konventsiooni
osalisriikide teavitamine Euroopa Nõukogu peasekretäri poolt. Võrreldes kehtiva konventsiooniga
on lisandunud teavitamine liikmesriikide tehtud reservatsioonidest.
Filmialase konventsiooni lisad
Konventsiooni lahutamatud osad on kaks lisa. Neist esimene käsitleb osalisriikide taotlusmenetlust
ja teine sobiva filmi määratlust.
Lisa I. Taotlusmenetlus
Lisas I on määratud pädevale asutusele esitatavad dokumendid, dokumentide esitamise tähtaeg ning
koostööprojekti staatuse andmine. 1992. aasta konventsioon nägi ette ühefaasilise koostööprojekti
staatuse andmise protsessi. Võrreldes sellega on koostööprojekti staatuse andmine muutunud
kaheetapiliseks. Esmalt tuleb esitada vajalikud dokumendid enne filmivõtete algust ning filmi
valmimise järel tehakse lõplik otsus koostööprojekti saatuse andmise kohta. Säärane muudatus järgib
paremini pädevate asutuste senist praktikat. Konventsiooni lisaga I on seotud määruse kavandi p-d 3
ja 4.
Taotlus ja muud dokumendid, mille esitamist nõutakse, tuleb võimaluse korral esitada pädeva asutuse
keeles, kellele need esitatakse. Keeleseaduse § 10 lõike 1 alusel toimub riigiasutuse, sh riigi asutatud
sihtasutuste asjaajamine eesti keeles.
Lisa II. Sobiva filmi määratlus
Konventsiooni lisas II on määratletud kvalifitseeriva filmi definitsioon. Konventsiooni lisale II
viidatakse konventsiooni artikli 3 punktis c, mille kohaselt tähendab ametlikult ühiselt toodetud filmi
teos, mis vastab konventsiooni lisa II tingimustele. Lisas II eristatakse mängufilmi, animafilmi ja
dokumentaalfilmi.
Punktides 1–2 ja nende juurde kuuluvas tabelis on määratletud mängufilmi kvalifitseerimise
tingimused. Mängufilm kvalifitseerub kaastootmisena, kui see saab vähemalt 16 punkti 23
võimalikust punktist. Kui mängufilm saab vähem kui 16 punkti, võib see saada sellegipoolest
koostööprojekti staatuse, kui pädevad asutused teevad vastava otsuse pärast omavahelist
konsulteerimist.
Punktides 3–4 ja nende juurde kuuluvas tabelis on määratletud animafilmi kvalifitseerimise
tingimused. Animafilmina kvalifitseerub teos, mis saab vähemalt 15 punkti 23 võimalikust punktist.
Kui animafilm saab vähem kui 15 punkti, võib see saada koostööprojekti staatuse, kui pädevad
asutused teevad vastava otsuse pärast omavahelist konsulteerimist.
Punktides 5–6 ja nende juurde kuuluvas tabelis on määratletud dokumentaalfilmi kvalifitseerimise
tingimused. Dokumentaalfilmina kvalifitseerib teos, mis saab asjakohastest punktidest vähemalt
50%. Asjakohased on punktid, mida saab filmi suhtes tegelikult kohaldada. Näiteks kui
dokumentaalfilm ei ole vajanud heliloojat, võib selle eest anda ühe punkti. Kuna dokumentaalfilmid
on eriilmelised, võib juhtuda, et dokumentaalfilmi hindamiseks ette nähtud kõiki elemente ei ole
võimalik tabelis toodud alustel hinnata.
15
Kui dokumentaalfilm saab punktidest vähem kui 50%, võib see saada koostööprojekti staatuse, kui
pädevad asutused teevad vastava otsuse.
Võrreldes 1992. aasta konventsiooniga eristatakse nüüd konventsiooni lisas II filme nende liikide
alusel. Selliselt arvestatakse enam filmiliikidega ning neist tingitud eripäradega, mis tagavad filmide
võrdsema ja õiglasema hindamise.
Juhul kui tekib olukord, kus produtsendid on uuendatud konventsiooni osalisriikidest ja kohaldatakse
seega uuendatud konventsiooni, kuid tootmiseks kasutatakse personali ja vahendeid riikidest, mis on
1992. aasta konventsiooni osapooled, lähtub osalisriigi pädev asutus koostööprojekti hindamisel
konventsiooni hindamistabelist. 1992. aasta konventsiooni tingimustega arvestatakse niivõrd, kui see
on võimalik.
Muutunud on ka punktide määrad. Tulenevalt režissööri kasvavast osatähtsusest antakse mängu- ja
dokumentaalfilmide hindamisel režissööri eest varasema 3 punkti asemel 4 punkti. Stsenaristi
osakaalupunktid on jäänud samaks ehk 3 punktile. Stsenaristi osakaalupunkte võib jaotada
kodakondsuse alusel või erinevate autorite (originaalidee autor, dialoogide autor jne) vahel.
Võttegrupi osas on arvestatud konventsioonis tehnika ja filmitööstuse arenguga ning seetõttu on
osakaalupunktid mängufilmidele ette nähtud näiteks ka visuaalsete efektide eest. Võttekohta
arvestatakse vaid juhul, kui stuudiot ei ole kasutatud.
Animafilmide kriteeriumite aluseks on võetud toetusfondi Eurimages’i rahalise toetuse eraldamise
kriteeriumid, mida on konventsioonis kohaldatud paindlikumalt, ning valdkonna spetsialistide
soovitused. Hindetabeli kohaselt tuleb 3 osakaalupunkti saamiseks kanda osalisriikidel vähemalt
75% animatsiooni kuludest. Seejuures annab 25% täitmine ühe punkti. Näiteks kui osalisriigid
kannavad 50% kuludest, antakse neile 2 punkti 3st.
Dokumentaalfilmi hindetabelis on suurendatud ühe punkti võrra režissööri punkte, rõhutamaks tema
olulisust dokumentaalfilmi tegemisel. Stsenaristi osakaalupunkte on seevastu vähendatud, mis
peegeldab dokumentaalfilmides tema osatähtsuse vähesust.
4. Eelnõu terminoloogia
Eelnõus ega lepingu eelnõus ei kasutata kehtivates õigusaktides varem kasutamata termineid.
5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu on vastavuses Euroopa Liidu õigusega.
6. Eelnõu mõjud
Käesolevas peatükis hinnatakse konventsiooni heakskiitmise mõjusid mõjuvaldkondade kaupa.
6.1 Sotsiaalsed ja demograafilised mõjud. Mõju kultuurile
Sihtrühm: filmivaatajad
Mõju kirjeldus ja hinnang mõju olulisusele:
16
Konventsioon loob paremad võimalused väiksema toetustega riikide filmitootjatel rahvusvahelistes
projektides osalemiseks, mistõttu laieneb eelduslikult filmide valik, kus Eesti filmitegijad osalevad
ja mida saab lugeda „Eesti filmiks“. Nimelt võib uue konventsiooniga olla väikseim panus vähemalt
5% koostööfilmi kogumaksumusest ning suurim kuni 80% kogumaksumusest. Sellega luuakse
väikeriikidele, kus filmitööstus on rahastatud väikeses mahus, paremad võimalused osaleda suurtes
filmiprojektides ning omandada seeläbi kasulikke kogemusi ja kontakte.
Eeltoodust tulenevalt võib eeldada teatavat positiivset mõju kultuurivaldkonnale ja kultuurialasele
suhtlusele. Samuti laieneb eelduslikult filmivaatajate jaoks filmide hulk, kus Eesti on osalenud ning
kus seeläbi kandub edasi ka Eesti kultuur. Samas tuleb silmas pidada, et EFI rakendatav
vähemuskaastootmistele suunatud taotlusvoor on võrreldes teiste voorudega väiksema mahuga.
Lisaks on praegu vaid 39% Eesti filmidest kaastoodangud, mistõttu enamiku Eesti publikule toodetud
filme on tootnud Eesti enda tootjad. Kokkuvõttes ei ole mõju oluline.
6.2 Majanduslikud mõjud. Mõju ettevõtluskeskkonnale ja ettevõtete tegevusele
Sihtrühm: filmitootjad, muud filmitootjatele tugiteenuseid pakkuvad ettevõtjad ja isikud
Mõju kirjeldus ja hinnang mõju olulisusele: Kaastootmise piirmäära alandamine (väiksem lävend
5%) omab positiivset mõju Eesti filmitootjatele, kes osalevad koostööfilmide tootmises. 1992. aasta
konventsiooni kohaselt oli madalaim lävend kaastootmises osalemiseks 10%, mida on Eesti
filmitööstuse rahastuse juures keeruline saavutada. EFI vähemuskaastootmise eelarve on 2019. aastal
500 000 eurot, mis on peale 2017. aastat peaaegu kahekordistunud (2017. a-l oli 280 000 eurot), kuid
arvestades, et mängufilmide eelarve Euroopas on keskmiselt 3,17 miljonit eurot 11 , ei ole EFI-l
võimalik anda 10% toetust isegi kahele kaastoodetavale mängufilmile aastas.
Aastatel 2015–2019 on rahvusvahelisi kaastootmisi peatootjana või vähemuskaastootjana läbi viinud
14 mängufilmide tootjat (Allfilm, Amrion, Homeless Bob Production, Nafta Films, Stellar Film,
Taska Production, Alasti Kino, Three Brothers, Meteoriit, F Seitse, Kopli Kinokompanii, Exitfilm,
Münchhausen Production ja Orbital Vox), viis dokumentaalfilmide tootjat (Pimik, Vesilind,
Traumfabrik, Film Tower Kuubis, Kultusfilm) ja viis animafilmide tootjat (A Film Eesti, Nukufilm,
Joonisfilm, Fork, Chintis Lundgreni Animatsioonistuudio). Huvi kaastootmise vastu on üles
näidanud veel kuus tootmisettevõtet.
Kaastootmine on olnud hädavajalik keskmiste ja suure-eelarveliste eesti filmide tegemisel, sest
ainuüksi Eesti rahastusega neid filme sündida ei saaks. Seega on kaastootmine peamine filmide
tootmisviis keskmiste ja suuremate eelarvetega filmide puhul. Eesti filmid vajavad välispartnereid
vähemuskaastootjateks ning välispartnerid vajavad vähemuskaastootjaks omakorda Eestit.
Seetõttu omab kirjeldatud lävendi muutus Eesti filmitootjatele positiivset mõju, sest EFI saab aastas
toetada senisest enam projekte. Suurem kaastootmiste hulk mõjub positiivselt tööhõivele ja aitab tuua
filmivaldkonda täiendavat oskusteavet, mis omakorda arendab valdkonda erialaliselt.
Seoses kunstilise ja tehnilise ametikohtade loetelu laiendamisega võib Eesti filmitootjate jaoks
tekkida võimalus meelitada Eestisse täiendavaid filmivaldkonna teenuseid. Kuna koostööfilmide
11
Fiction Film Fincancing in Europe. A sample analysis of films released in 2016, European Audiovisual Observatory,
lk 45, tabel 8
17
staatuse saavad ka filmid, mis on loodud koostöös konventsiooniga mitteliitunud riikidega,
võimaldab see Eesti filmitootjatel osaleda rahvusvahelistes filmiprojektides.
Kuivõrd võib eeldada suurenevat filmialast koostööd Eesti filmitootjatega, omab konventsiooniga
liitumine mõju ka ettevõtjatele ja teistele isikutele, kes filmitootjatele tugiteenuseid pakuvad.
Vaatamata eeltoodud võimalikele positiivsetele mõjudele puudutavad konventsiooniga tehtud
muudatused vaid selliseid kaastootmise projekte, mis praeguste tingimuste kohaselt kaastootmise
staatust ei saaks või milles ei oleks rahalistel kaalutlustel võimalik osaleda.
Aastatel 2015–2018 linastunud filmidest on EFI toetanud kokku 19 filmi vähemuskaastootmist,
millest 11 olid mängu-, üks anima- ja seitse dokumentaalfilmid. EFI toetused moodustasid filmi
eelarvetest keskmiselt 9%. Peatootjamaad on seni olnud peamiselt Balti riigid ja põhjamaad (Läti 4,
Leedu 2, Soome 3 ja Island 2 filmiga). Eesti vaatajate jaoks on ilmselt tuntuimad 2015. aastal
linastunud „Vehkleja“ ja 2017. aastal linastunud „Igitee“, mis mõlemad valmisid koostöös Soome
peatootjatega. Mitmed filmid on saanud täiendavaid vähemuskaastootmise toetusi Prantsusmaalt (5
filmi), Saksamaalt (4 filmi) ning Eurimage’ist (4 filmi). EFI vähemuskaastootmise taotlusvoorust
toetust saanud filmide eelarve oli keskmiselt 842 692 eurot ning EFI toetused olid keskmiselt 49 713
eurot.
Vähemuskaastootmistest on edu kinolinal saatnud vaid „Vehklejat“, kus film kogus 40 376 vaatajat.
„Amalimbo“, mis on ainus sel perioodil vähemuskaastootmise taotlusvoorust toetatud animafilm,
kinolevisse ei jõudnud. Dokumentaalfilmidest jõudis kinosse vaid üks, „Suguvõsa“, kogudes seal
506 vaatajat. „Vehklejat“ arvestamata on vähemuskaastootmiste voorust toetust saanud filmidel
Eestis keskmiselt 2367 kinolevi vaatajat, koos „Vehklejaga“ 6168.
Samal perioodil linastus Eestis 23 EFI toetatud mängufilmi, millest üheksal oli välisriigi kaastootja.
Seejuures on kaastootmised ka filmid „November“, kus EFI osalus oli vaid 29%, ja „1944“, kus EFI
osalus oli 23%.
Täispikki animafilme on samal perioodil toodetud vaid kaks, millest nukufilm „Kapten Morten
lollide laeval“ sai EFI toetust 800 000 eurot. Toetus moodustas Iirimaa, Belgia ja Ühendkuningriigi
panuste kõrval filmi eelarvest 11% (kogueelarve 7 332 975 mln eurot) ja film kogus Eestis 8926
kinolevi vaatajat. EV 100 programmist toetust saanud joonisfilm „Lotte ja kadunud lohed“ toodeti
koostöös Lätiga ning Eesti toetus 1 530 000 eurot moodustas filmi 2 722 000 eurosest kogueelarvest
53%. „Lotte ja kadunud lohed“ kogus Eestis 76 385 kinolevi vaatajat.
Dokumentaalfilmide puhul on kaastootmine haruldasem ning aastatel 2015–2018 linastunud 41
dokumentaalfilmist olid kaastootmised vaid viis. Samas – Soomega kaastoodetud „Rodeo“ ja
Saksamaaga kaastoodetud „Tuulte tahutud maa“ said suurema tähelepanu osaks kui enamik teistest
lähiaastate dokumentaalfilmidest. Neist esimene kogus 5407 ja teine 43 250 kinolevi vaatajat.
„Rodeo“ eelarvest moodustas EFI toetus 36% ja „Tuulte tahutud maa“ 57%.
6.3 Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste töökorraldusele
Sihtrühm: Eesti Filmi Instituut
Mõju kirjeldus ja mõju olulisus: Eelnõu ei mõjuta asutustevahelisi suhteid või nende omavahelisi
pädevussuhteid. Samuti ei oma eelnõu mõju EFI senisele töökorraldusele. Konventsioon ei sätesta
18
täiendavaid kohustusi võrreldes kehtiva konventsiooniga, mistõttu puudub mõju asutuste
töökoormusele. Kuna asutuste töökoormus ei muutu, puudub vajadus täiendava personali järele.
7. Eelnõu rakendamiseks vajalikud kulutused ja eeldatavad tulud
Korralduse ja seaduse rakendamisega ei kaasne riigile lisakulutusi ega otseselt mõõdetavaid tulusid.
Konventsioon ei lisa osalisriikidele rahalisi kohustusi. Samuti ei too konventsiooni rakendamine
kaasa lisakulutusi riigieelarvest, sest konventsioonis nimetatud eesmärgid saavutatakse
Kultuuriministeeriumi ja EFI eelarve piires.
8. Rakendusaktid
Konventsiooni rakendamiseks on vajalik muuta kultuuriministri 13. detsembri 2018. a määrust nr 25
„Filmikunsti arendamise, tootmise ja levitamise toetamise tingimused ja kord“. Määruse kavand on
lisatud seletuskirjale.
9. Jõustumine
Korraldus jõustub üldises korras. Ratifitseerimise seadus jõustub üldises korras kümnendal päeval
pärast Riigi Teatajas avaldamist (PS § 108).
Konventsioon jõustub Eesti suhtes selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele
päevast, mil Eesti on väljendanud nõusolekut lugeda end konventsiooniga seotuks. Konventsiooni
nõusolek väljendatakse konventsiooni artikli 18 lõike 1 punktis b kirjeldatud viisil.
See tähendab, et konventsiooni allkirjastab Vabariigi Valitsuse poolt selleks volitatud isik, millele
järgneb VSSi § 25 lõike 1 järgi konventsiooni ratifitseerimine Riigikogus.
10. Eelnõu kooskõlastamine
Eelnõu esitatakse eelnõude infosüsteemi kaudu kooskõlastamiseks ministeeriumidele ning arvamuse
avaldamiseks Sihtasutusele Eesti Filmi Instituut, Eesti Kultuurkapitalile ja Mittetulundusühingule
Eesti Filmitööstuse Klaster.
19