Täiendava seisukoha küsimine seoses õhuseireradarite andmete analüüsiga

-864235 -144145 0 0 Kaitseministeerium Sakala 1 15094 TALLINN 08.01.16 nr 16-6/ 15-1443-005 Täiendava seisukoha küsimine seoses õhuseireradarite andmete analüüsiga Saare Wind Energy OÜ (registrikood 12747106, Mõisa tn 10, 75301 Rae vald) esitas 09.04.2015 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile hoonestusloa taotluse, mille kohaselt kavandatakse Eesti territoriaalvetesse Saaremaa läänerannikule meretuuleparki. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium küsis 23.04.2015 kaitseministeeriumilt veeseaduse (edaspidi VeeS ) § 22 7 lõike 2 kohast arvamust hoonestusloa menetluse algatamiseks või algatamata jätmiseks. Kaitseministeerium vastas oma 25.05.2015.a kirjas nr 12.1-1/15/1808, et nõustub kavandatava tuulepargi hoonestusloa taotluse menetluse algatamisega. Samas juhiti tähelepanu sellele, et edaspidi tuleb planeerimisseaduse alusel Kaitseministeeriumiga kooskõlastada kavandatava tuulepargiga seotud planeering ning lennundusseaduse alusel kavandatava tuulepargi ja tuulikute ehitusprojektid. 01.07.2015 muutunud veeseaduse § 22 6 lõike 1 ning e hitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 25 lõik e 1 kohaselt on enne 01.07.2015 esitatud hoonestuslubade menetlejaks Tehnilise Järelevalve Amet (edaspidi TJA), kuid menetlus viiakse läbi hoonestusloa taotluse esitamise hetkel kehtinud õigusaktide kohaselt ning loa andmise otsustab Vabariigi Valitsus. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium andis enne 01.07.2015 esitatud hoonestuslubade taotlused menetluse läbiviimiseks TJA- le üle 30.09.2015. 21.12.2015 Kaitseministeeriumis toimunud kohtumisel Rahandusministeeriumi ja Tehnilise Järelevalve Ameti esindajatega ilmnes, et Kaitseministeeriumil on seoses avamere tuuleparkide ja õhuseireradarite andmeanalüüsidega uuenenud infot, mis võib muuta seni avaldatud seisukohti avamere tuuleparkide hoonestuslubade menetluste osas. Edastame Kaitseministeeriumile uuesti Saare Wind Energy OÜ hoonestusloa taotluse koos lisadokumentidega ning palume täiendavat seisukohta , võttes aluseks Kaitseministeeriumile teadaolevad õhuseire analüüsi andmed ning kavandatava avamere tuulepargi tuulikute parameetrid. Soovime seisukohta, kas taotlu sega kavandatud tuulikud võivad segada õhuseireradarite tööd, seades seega ohtu Eesti Vabariig i julgeoleku tagamise . Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Kaur Kajak t ööstusohutuse teenistuse juhataja Lisa 1 : Saare Wind Energy OÜ hoonestusloa taotlus Lisa 2: Hendrikson&Ko ekspertarvamus Liis Piper 667 2004 [email protected] SAAREMAA LÄÄNERANNIKU MERETUULEPARGI KESKKONNA-ALANE JA PLANEERINGULINE EKSPERTARVAMUS HOONESTUSLOA TAOTLUSE LISA 3 OÜ Hendrikson & Ko Raekoja plats 8, Tartu Lennuki 22, Tallinn www.hendrikson.ee Töö nr 1979/15 Kuido Kartau KMH litsents KMH 0034 Tartu, aprill 2015 SAAREMAA LÄÄNERANNIKU MERETUULEPARGI KESKKONNA-ALANE JA PLANEERINGULINE EKSPERTHINNANG SISUKORD SISUKORD .................................................................................................. 3 SISSEJUHATUS ........................................................................................... 2 1. SAAREMAA LÄÄNERANNIKU MERETUULEPARGI ARENDUSKAVATSUSEST.............................................................................. 3 2. TUULERESSURSS, TOODANG JA KASVUHOONEGAASIDE EMISSIOONI VÄLTIMINE ................................................................................................. 4 3. MERETUULEPARGI VASTAVUS PLANEERINGUTELE ............................. 7 4. ASUSTUS RANNIKUL JA SOTSIAAL-MAJANDUSLIKUD MÕJUD .......... 10 4.1. TÖÖKOHAD JA MÕJU PIIRKONNA MAJANDUSELE ............................................. 11 5. LOODUSKAITSE ................................................................................ 13 6. RIIGIKAITSEST ................................................................................ 15 7. ÜLEKANDELIINIDE PAIGALDAMISEST MERRE .................................. 17 8. KOKKUVÕTE ..................................................................................... 18  SAAREMAA LÄÄNERANNIKU MERETUULEPARGI KESKKONNA-ALANE JA PLANEERINGULINE 2 EKSPERTARVAMUS SISSEJUHATUS Käesolev töö on koostatud Eesti lääneosas Saaremaa lääneranniku piirkonda kavandatava mere tuuleelektrijaama1 rajamisega kaasnevate potentsiaalsete eeskätt keskkonnale avalduvate mõjude ja ruumilise planeerimise konteksti väljaselgitamiseks. Tuuleelektrijaama arendamisest huvitatud isikuks on Saare Wind Energy OÜ (edaspidi lühendina ka SWE OÜ). Töö teostati OÜ Hendrikson&Ko ekspertgrupi poolt. 1 Edaspidi käesolevas taotluses on kavandatavat avalikku veekogu koormavat tuuleelektrijaama nimetatud sünonüümina ka meretuulepargiks. TÖÖ NR 1979/15  SAAREMAA LÄÄNERANNIKU MERETUULEPARGI KESKKONNA-ALANE JA PLANEERINGULINE 3 EKSPERTARVAMUS 1. SAAREMAA LÄÄNERANNIKU MERETUULEPARGI ARENDUSKAVATSUSEST Kavandatavaks tegevuseks on Saaremaa lääneranniku territoriaalmeres lähistele meretuulepargi rajamine. Tuulepargi kavandatud võimsus on arendaja andmetel 600 MW ning esialgsete toodanguarvutuste kohaselt on elektrienergia toodang ca 2,8 TWh aastas. Meretuulepark kavandatakse Saaremaa läänerannikust 10 – 27 km kaugusele. Meretuulepargi hoonestusloa taotlusega hõlmatav pindala on ca 154,4 km 2. Elektrituulikute täpne asukoht määratletakse edasiste tööde (hoonestusloa menetlus, KMH, projekteerimine jms) käigus võttes arvesse väga erinevaid täpsustavaid asjaolusid (keskkonnaaspektid, tehnilis-majanduslikud tingimused jms). Käesolevaks ajaks koostatud lahenduses on kavas kasutada 100 Siemens SWT-6.0- 154 (http://www.energy.siemens.com/hq/en/renewable-energy/wind- power/platforms/d6-platform/) elektrituulikut, igaüks võimsusega 6 MW. Meretuulepargi optimaalses lahenduses on kavandatava suurusega elektrituulikud üksteisest ca 800 – 1100 meetri kaugusel. Seega on 100 elektrituuliku poolt hõlmatav mere territoorium koos tuulikutevahelise alaga suurusjärgus 100 km 2. Tuulikute paigutamiseks kasutatakse kogu maailmas üldjuhul kas gravitatsioonilist vundamenti või vai-vundamenti. Vähemlevinud on nn tripood-vundament. Täpne tuuliku vundamendi tüübi valik sõltub eelkõige merepõhja geoloogiast. Kõvade setete puhul (aluspõhja kivimid, lubjakivi jne) ei pruugi vai-vundamendi pinnasesse rammimine olla teostatav. Pehmete setete puhul (pehme savi, meremuda jms) võib betoonvundament vajuda setetesse vähenenud kontrollitavusega (viltu). Arvestades Läänemere võimalikke jääolusid on praeguste eelduste kohaselt meretuulepargis kasutatavaks lahenduseks gravitatsiooniline vundament. Iga vundamendi põhjapindala on suurusjärgus kuni 500 m 2. Tuulikute paigutamise sügavus on 20-35 meetrit. Praeguste teadmiste kohaselt on merepõhi valdavalt liivane ja kivine. TÖÖ NR 1979/15  SAAREMAA LÄÄNERANNIKU MERETUULEPARGI KESKKONNA-ALANE JA PLANEERINGULINE 4 EKSPERTARVAMUS Lisaks tuulikutele rajatakse meretuuleparki ka alajaam ning tuulikutest alajaamani rajatakse meretuulepargi sisene veekaabelliinide süsteem. Liitumine Eesti põhivõrguga toimub Sindi alajaamas. Meretuulepargist kuni liitumispunktini rajatakse veekaabelliini ja maismaal kulgevat elektriülekandesüsteemi (maakaabel või õhuliin) hõlmav lahendus, mida täpsustatakse ja täiendatakse edaspidiste detailsemate töödega (sh planeeringud maismaal). 2. TUULERESSURSS, TOODANG JA KASVUHOONEGAASIDE EMISSIOONI VÄLTIMINE Käesoleval ajaperioodil (2014-2015) taastuvenergeetika, sh tuuleenergeetika, arenguperspektiividest ja vajalikkusest rääkides on väga sageli fookuses suhteliselt lühiajaline perspektiiv. Keskendutakse Euroopa Liidu 2020. aastaks taastuvenergeetikale seatud eesmärkidele ja tõdetakse, et Eesti on nende eesmärkide täitmisel teinud juba tänaseks hea tulemuse ning suurt riski kohustustest kinnipidamisega Eestil ei ole. Siiski ei tohi unustada, et Euroopa Liit (ja loodetavasti kogu globaalne kogukond) seab ka edaspidiseks järjest ambitsioonikamaid eesmärke, mille siinkohal täpne tsiteerimine ei ole vajalik ja paljude dokumentide detailid ei olegi veel kokku lepitud. Järgnevate aastakümnete eesmärgid taastuvenergeetikale on aga kõrged. Mainida võib EL poolt seatud eesmärke 2030. aastaks kui kasvuhoonegaaside heidet soovitakse vähendada 40% võrreldes 1990. aastaga ja taastuvatel allikatel elektritootmine soovitakse viia 27%-ni. Kaugemas perspektiivis (nt 2050+) soovitakse jõuda süsinikuvaba (süsinikuneutraalse) majanduseni. Seega on meretuulepargi arendamine (mille töölehakkamine toimub järgmisel aastakümnel) Eestis igati vastavuses taastuvenergeetika ja keskkonnakaitse üldiste suundumustega. Tuuleelektrijaamade jaoks on tuul üks olulisematest ressurssidest ja sellega tuleb asukohtade planeerimisel arvestada. Euroopa kontekstis on tänaseks kõige enim projekte realiseeritud ja töös Põhjamerel ja Läänemerel. Potentsiaali on ka teistel piirkondadel, näiteks Atlandi ookean ja Vahemeri. Arvestades tänasest tehnoloogilisest tasemest tulenevat TÖÖ NR 1979/15 SAAREMAA LÄÄNERANNIKU MERETUULEPARGI KESKKONNA-ALANE JA PLANEERINGULINE 5 EKSPERTARVAMUS realiteeti (nt veel ei ole toimivaid majanduslikult arukaid lahendusi ujuvateks tuulikuteks süvamere jaoks jms) on tõenäoliselt vähemalt lähimal aastakümnel meresügavus oluliseks piiranguks ning seetõttu on Põhjameri ja Läänemeri kõige perspektiivsemad piirkonnad. Joonis 1. Euroopa erinevate merealade tuule energiapotentsiaal arvestamata tehnilisi piiranguid. Slaid Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni esindaja ettekandest 27.03.2014 Pärnus mereala planeeringu seminarilt. Läänemere kontekstis on senini tuuleparkide arendamine olnud kõige intensiivsem Taanis. Samuti Rootsis ja Saksamaal. Objektiivselt tuuleressurssi ja muid asjaolusid arvestav 2012 aasta nn BASREC uuring toob kõige potentsiaalsemana välja Läänemere idaosa, eeskätt Soomes Botnia lahe ja Eestis Hiiumaa ja Saaremaa läänerannikulähedased alad ja Liivi lahe. TÖÖ NR 1979/15  SAAREMAA LÄÄNERANNIKU MERETUULEPARGI KESKKONNA-ALANE JA PLANEERINGULINE 6 EKSPERTARVAMUS Joonis 2. BASREC Läänemere tuuleenergeetika potentsiaali uuring, GL Garrad Hassan 2012. Slaid Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni esindaja ettekandest 27.03.2014 Pärnus mereala planeeringu seminarilt. Eesti rannikumere ja maismaa tuuleressursi kogu Eestit katvaks informatsiooniks on seni teadaolev üheks parimaks allikaks Eesti Energia poolt tellitud ja Lääne-Eesti neljas maakonnas teostatud maakonnaplaneeringute raames avalikustatud materjal. Tegemist on 2008 aastal teostatud Rootsi Uppsala Ülikooli Meteoroloogiainstituudi mudelarvutusega, mis annab keskmise tuule kiiruse info 1 km2 suuruste pinnaühikute kohta. Tuule kiirus on arvutatud 103 m kõrgusel maapinnast või merepinnast. Avalikel üritustel Eesti Energia poolt presenteeritud tuuleressursi kaardil on tuuletugevus jaotatud 10 vahemikuks, milles skaala madalaim väärtus on 6,25 m/s ja kõrgeim väärtus 9,50 m/s. Kaardi kohaselt asuvad kõige tuulisemad alad Eesti rannikumeres: Soome lahes, Liivi lahes ning Saaremaast ja Hiiumaast läänes. Seal ulatub keskmine tuule kiirus 9,01 kuni 9,25 m/s, rannikust kaugemal võib tuule kiirus ulatuda isegi üle 9,25 m/s. Rannikule lähemale liikudes hakkab tuule kiirus vähenema. Rannikul ulatub tuule kiirus enamasti 8,26 kuni 8,50 m/s. Maismaa kohal väheneb tuule kiirus veel kiiremini kui merel. Rannikust kümnete kilomeetrite kaugusel olevatel aladel, võib tuule kiirus 103 m kõrgusel maapinnast olla suurusjärgus 7,50 m/s ja velgi kaugemal veelgi madalam. TÖÖ NR 1979/15  SAAREMAA LÄÄNERANNIKU MERETUULEPARGI KESKKONNA-ALANE JA PLANEERINGULINE 7 EKSPERTARVAMUS Joonis 3. Aastakeskmised tuulekiirused 103 meetri kõrgusel (allikas: Eesti Energia 2009). Eeltoodu põhjal võib väita, et üldiste suundumuste kontekstis on võimalik arendusala Saaremaa lääneranniku piirkonnas väga perspektiivikas piirkonnas. Arendajapoolsete arvutuste kohaselt on kavandatava 600 MW võimsusega tuulepargi aastane elektritoodang 2800 GWh. Sellise koguse taastuvatest allikatest elektri tootmisel välditakse ca 2,5 miljoni tonni CO 2 paiskamist atmosfääri. 3. MERETUULEPARGI VASTAVUS PLANEERINGUTELE Merealade planeerimine on Eestis senini oluliselt vähem praktiseeritud kui maismaal. Sellise olukorra peamiseks põhjuseks on praktiline ratsionaalsus, mis seisneb selles et alates Eesti taasiseseisvumisest toimus intensiivseim arendustegevus ja seda territoriaalselt suunav ruumiline planeerimine eeskätt maismaal. 1990-ndatel koostati nii üleriigiline planeering, maakondade TÖÖ NR 1979/15  SAAREMAA LÄÄNERANNIKU MERETUULEPARGI KESKKONNA-ALANE JA PLANEERINGULINE 8 EKSPERTARVAMUS planeeringud kui ka enamus omavalitsustes üldplaneeringud ning väga arvukalt detailplaneeringuid konkreetsetes asukohtades, kus eksisteeris arenduse soov. Merelade planeerimist takistas lisaks suhteliselt väiksemale arendussurvele ka vastutava ja õigusi omava institutsiooni selge puudumine. Nimelt on ka täna mereala riigi omandisse kuuluv territoorium ja omavalitsuste (kelle vastutusalas on üldplaneeringud ja detailplaneeringud) võimalused mereala planeerida on väga piiratud. Ka maakondade tasandil ei ole olnud suurt initsiatiivi mereala planeerida, sest maavalitsuste roll merel toimuva osas on olnud tagasihoidlik. Vaatamata asjaolule, et teoreetiliselt on planeerimisseadus oma erinevates redaktsioonides võimaldanud merd planeerida ka varasemalt, ei ole seda kuni viimase ajani mahukalt tehtud. Erinevate praktilist lahendust vajavate teemade (sadamate arendamine, riigikaitse korraldamine, kaabelliinide rajamine, meretuulepargid jms) lahendamiseks on vastava huvigrupi/ametkonna initsiatiivil loodud 2000-ndate esimesel kümnendil eriregulatsioonid, kuid süsteemseks ja terviklikuks mereala ruumiliseks planeerimiseks seda pidada ei saa. Mereala on planeerimise osaks olnud üleriigiliste planeeringute (Eesti 2010 ja Eesti 2030+) koostamistel. Praegune kehtiv üleriigiline planeering Eesti 2030+ kehtestati Vabariigi Valitsuse poolt 30.08.2012 ning ka merega seotud erinevad teemad on selles planeeritud. Näiteks visioonis (visioon „Eesti 2030“) on ühe põhipunktina rõhutatud et Eesti on avatud merele, rõhutatakse sadamate tõhusat koostoimimist muu taristuga ning merealade tõhusat ja kestlikku kasutamist, milles on mõistlikus tasakaalus turism, veekogude kaitse, riigikaitse ja majandustegevus. Energiataristuga varustatuse (peatükk 5) juures räägitakse kohaliku taastuva ressursi kasutamisest, milleks on peamiselt tuuleenergeetika ja bioenergia. Konkreetselt meretuuleparkide rajamiseks peetakse kõige sobivamaks Eesti läänepoolset rannikumerd. Alljärgnevalt on esitatud joonis Eesti energiavarustuse ja võrguühenduste arengusuunad üleriigilisest planeeringut Eesti 2030+. 2012 aasta oktoobris algatas Vabariigi Valitsus kaks maakonnatasandi planeeringut merealadele, vastavalt Hiiu ja Pärnu maakonnaga piirnevate merealade planeeringud. Tegemist on sisuliselt nn pilootprojektidega selgitamaks praktikas välja mereala planeerimise erinevad aspektid. Hiiumaa mereala planeering kehtestatakse eeldatavasti 2015 aastal ja Pärnumaa mereala planeering 2016 aastal. Kahe maakonnaplaneeringu koostamisega samaaegselt on Siseministeeriumi juhtimisel koostatud mereala planeerimise metoodiline juhend, mis valmib lõplikuna eeldatavasti juba lähiajal (kevad-suvi 2015). Metoodiline juhendmaterjal on kooskõlas muutuva planeerimisseadusega, mille kohaselt maakonnatasandi planeeringuid edaspidi merealadele ei koostata, vaid selle asemel koostatakse üleriigiline merealade teemaplaneering (millesse integreeritakse juba seni koostatud 2 maakonnaplaneeringu lahendused). TÖÖ NR 1979/15 SAAREMAA LÄÄNERANNIKU MERETUULEPARGI KESKKONNA-ALANE JA PLANEERINGULINE 9 EKSPERTARVAMUS Joonis 4. Väljavõte üleriigilisest planeeringust Eesti 2030+ joonis Eesti energiavarustuse ja võrguühenduste arengusuunad https://eesti2030.files.wordpress.com/2014/07/eesti2030.pdf Võimalik, et üleriigilist merealade teemaplaneeringut asutakse koostama 2016 aastal ning selle koostamine kestab tõenäoliselt minimaalselt ca 2 aastat. Üleriigiline teemaplaneering täpsustab ja täiendab kehtivat üleriigilist planeeringut Eesti 2030+. Võttes arvesse seniseid planeeringuid ja edasist eeldatavat planeerimise loogikat, võib väita et kavandatav meretuulepark Saaremaa lääneranniku piirkonnas territoriaalmeres vastab igati kehtivale koostatud mereala planeeringule. TÖÖ NR 1979/15  SAAREMAA LÄÄNERANNIKU MERETUULEPARGI KESKKONNA-ALANE JA PLANEERINGULINE 10 EKSPERTARVAMUS Käesoleval ajal on olemas toimiv regulatsioon hoonestusloa menetlemiseks ja selle raames kõiki olulisi riiklikke struktuure kaasava kaalutlemise ja otsustuse teostamiseks. Seega puudub otsene vajadus üleriigilise teemaplaneeringu koostamisega lõpulejõudmiseks (kehtestamiseks) selleks, et hoonestusloa menetlusega 2015 aastal operatiivselt alustada. Kuna hoonestusloa menetlus (koos KMH’ga) kestab aastaid, siis tekib eeldatava üleriigilise merealade teemaplaneeringu koostamise ajal piisavalt pikk periood meretuulepargi teemat arutada ka planeeringu kontekstis ning puudub sisuline alus näiteks teoreetilisele väitele, et „hoonestusluba ei saa menetleda, kuna puudub vastav planeering“. 4. ASUSTUS RANNIKUL JA SOTSIAAL- MAJANDUSLIKUD MÕJUD Meretuulepark kavandatakse Saaremaa läänerannikust 10 – 27 km kaugusele. Kõige lähemal rannikul asuvad omavalitsused on Lääne-Saare, Salme ja Torgu vald. Müra. Vahemaa tuulepargist rannikuni on vähemalt 10 kilomeetrit, mis välistab müra kuuldavuse rannikul. Seega on müra võimalik mõju elamualadel ja puhkekohtades olematu. Visuaalne mõju. 10 ja rohkem kilomeetrit on vahemaa, mille korral on tuulikud heades ilmastikutingimustes nähtavad, kuid nad on silmapiiril suhteliselt väikesed ja ei domineeri vaates. Loomulikult on inimeste suhtumine tuuleenergeetikasse ja sellest tulenevalt ka arvamus nähtavate elektrituulikute osas erinev ning tavaliselt kostab nii avalikes menetlustes (sh avalikel aruteludel) kui meedias rohkem välja inimeste arvamus, kes leiavad et tegemist on negatiivse mõjuga. Konkreetse arendusplaani väljatöötamisel tuleb tasakaalustatult arvestada erinevate huvigruppidega ja arvamustega. Käesolevaks hetkeks ei ole koostatud kavandatava tuulepargi visualiseeringuid ega muid analüüse visuaalse mõju süsteemseks hindamiseks. Need tööd tuleb teostada hiljemalt KMH raames (visuaalne mõju hindamine). Kalastik ja kalandus. Lisaks visuaalsele mõjule võib meretuulepark mõjutada kalastikku ja seeläbi ka kohalikku rannakalandust. Käesolevaks hetkes ei ole teostatud meretuulepargi mõju uuringut kalastikule, samuti ei ole analüüsitud TÖÖ NR 1979/15  SAAREMAA LÄÄNERANNIKU MERETUULEPARGI KESKKONNA-ALANE JA PLANEERINGULINE 11 EKSPERTARVAMUS rannakalanduse situatsiooni ja võimalikku mõju sellele. Siinkohal on vajalik rõhutada, et meretuulepargi mõju kalastikule (ja seeläbi ka kalandusele) võib osutuda ka positiivseks, kuna vundamendid tekitavad meres uut sobivat elupaika ja see võib suurendada kalastikku. Vastavad uuringud ja analüüsid konkreetses kavandatavas meretuulepargis tuleb teostada edaspidi KMH raames. Koostöö kohaliku kogukonna tasandil. Tuginedes teiste edumeelsete maade (nt Taani) kogemusele on ka Eestis nii maismaa kui meretuuleparkide rajamisel järjest rohkem teadvustatud koostöö vajadust kohaliku kogukonnaga. Koostöö osaks on näiteks maismaa projektide puhul reaalsest toodangust sõltuv toetus (üldjuhul vastava mittetulundusühingu kaudu) kohaliku elu-olu parandamisse. Meretuuleparke Eestis veel ei ole, mistõttu ka rahalised seosed kohaliku kogukonna ja meretuulepargi omaniku/arendaja/operaatori vahel ei ole praktikas veel realiseerunud. Küll aga on tehtud aastaid jõupingutusi vastavasisuliste lahenduste väljatöötamiseks Hiiumaa ranniku lähedale kavandatavate meretuuleparkide puhul. Tänaseks on jõutud sõlmida Hiiu Vallavalitsuse, Nelja Energia AS ja Hiiumaa Offshore Tuulepark OÜ vaheline ühiste kavatsuste protokoll (http://www.hiiuvald.ee/uhiste-kavatsuste-protokoll), mis visandab üsna detailselt olulisimad põhimõtted, mis võimaldavad kohalikul kogukonnal saada arendatavast tuulepargist märkimisväärset majanduslikku tulu. Kavandatava Saaremaa lääneranniku meretuulepargi projektis ei ole tänaseks protsessi algfaasi arvestades arusaadavalt sellises täpsusastmes kokkuleppeid veel sõlmitud, kuid teadaolevalt eksisteerib Arendaja poolt põhimõtteline valmisolek ka seda teemat edasises protsessis käsitleda. 4.1. TÖÖKOHAD JA MÕJU PIIRKONNA MAJANDUSELE Kavandatav 600 MW võimsusega meretuulepark koos elektrilise liitumisega põhivõrguga on väga mastaapse investeeringumahuga (eeldatavalt üle 1 miljardi euro) objekt, millega kaasneb tööhõive alates toormaterjalide ammutamisest ja elektrituulikute tootmisest kuni kohapealse ehitusaegse tegevuse ja tugiteenusteni välja. Suur osa töökohtades on seotud elektrituulikute tootmisega, mis ei toimu Saaremaal vaid vastavates tehastes väljaspool Eestit. Samas koosneb iga elektrituulik tuhandetest väiksematest ja suurematest komponentidest, millede tootmine toimub ka Eestis. Näiteks Tallinna lähedal Jüris paiknev ABB tehas toodab märkimisväärse osa maailma elektrituulikute generaatoritest. Võimalik, et teatud komponente toodetakse ka Saaremaal, kuid sellealase rahvusvahelise allhankesüsteemi kohta täpne ülevaade puudub. TÖÖ NR 1979/15  SAAREMAA LÄÄNERANNIKU MERETUULEPARGI KESKKONNA-ALANE JA PLANEERINGULINE 12 EKSPERTARVAMUS Väga oluliseks mõjutab tööhõivet ehitusaegse sadama asukoht ja seal tehtavad tööd. Ükski Lääne-Saaremaa kohalikest sadamates ei sobi oma väiksuse tõttu ehitusaegse teenuse osutamiseks. Teatud funktsioonide pakkumisel tulevad kõne alla Saaremaa sadam, Veere sadam ja Mõntu sadam. Merekaabli paigaldamisel võivad sobivateks tugisadamateks osutuda ka Roomassaare ja Pärnu sadam. Suure süvisega tööstuslikku tegevust võimaldavate sadamatena on eesti sadamatest tõenäoliseim Paldiski sadam ning Läti sadamatest Ventspilsi sadam. Meretuuleparkide ehitamisel otseselt tuulikute montaažil kasutatavad laevad on väga spetsiifilised vaid selleks otstarbeks ehitatud alused ning ka nende igaks projektiks ettevalmistamine on spetsiifiline töö, mille alane oskusteave on olemas üsna vähestes piirkonna sadamates. Käesolevaks ajaks ei ole loomulikult välja töötatud detailset logistilist ja töökorralduslikku kava ning seetõttu ei ole võimalik ka hinnata võimalikku positiivset mõju tööhõivele ei Saaremaal ega laiemalt kogu Eestis. Siiski on selge, et tegemist on väga suure ehitusmahuga ning kui mõni piirkond või sadam soovib selle töö tegemisel osaleda, siis on selleks suur tõenäosus ja võimalus. Joonis 5. Piirkonna sadamad Eesti sadamaregistri andmetel (http://www.sadamaregister.ee/SadamaKaart/DoGis). TÖÖ NR 1979/15  SAAREMAA LÄÄNERANNIKU MERETUULEPARGI KESKKONNA-ALANE JA PLANEERINGULINE 13 EKSPERTARVAMUS 5. LOODUSKAITSE Kavandatav tuuleelektrijaam asub Eesti lääneosas, kus on arvukalt ja ulatuslikult erineva kaitserežiimiga looduskaitselisi alasid. Tuntumateks on põhja pool asuv Vilsandi rahvuspark ning ulatuslikumaks lõuna pool paiknev Kura kurgu linnuala. Tuulepargile lähimateks kaitsealadeks on ida suunas rannikupiirkonnas asuvad Karala-Pilguse linnuala ja Riksu ranniku linnuala. Suur osa Saaremaa rannikuvööndist on erinevate looduskaitseliste aladena kaitstavad. Üldine ülevaade piirkonna kaitsealadest ja tuulepargist on esitatud joonisel 6. Joonis 6. Üldine ülevaade kaitsealadest kavandatava tuulepargi piirkonnas (allikas: Maa-Ameti geoportaali looduskaitse rakendus), kollase ristkülikuga on markeeritud ligikaudne tuulikupargi piirkond. Lisaks olemasolevatele kaitsealadele on vajalik arvestada ka teadaolevate võimalike uute muutustega kaitsealade süsteemis. Antud piirkonnas on olulisimaks ja ulatuslikumaiks muudatuseks kavandatav Vilsandi rahvuspargi mereala täiendav laiendus, mis asub kavandatavast tuulepargist loodes (vt joonis 7). TÖÖ NR 1979/15  SAAREMAA LÄÄNERANNIKU MERETUULEPARGI KESKKONNA-ALANE JA PLANEERINGULINE 14 EKSPERTARVAMUS Joonis 7. Ülevaade kaitsealadest ja kavandatavatest uutest kaitsealadest kavandatava tuulepargi piirkonnas (allikas: Maa-Ameti geoportaali looduskaitse rakendus), kollase ristkülikuga on markeeritud ligikaudne tuulikupargi piirkond. Kavandatav meretuulepark on paigutatud vastavuses üleriigilise planeeringu põhimõtetega ja väljapoole nii olemasolevaid kui kavandatavaid looduskaitsealasid. Seega on üldine asukohavalik positiivne ja väldib maksimaalselt võimalikke konflikte looduskaitseliste väärtustega, näiteks linnustikuga. Siiski on Saaremaa lääneranniku loodusväärtused keerukamad kui pelgalt kaitsealade piirid ning edasiste (nt KMH raames) tööde käigus tuleb täpsustada võimalikku mõju looduskaitselistele väärtustele nii kaitsealade piiride sees kui ka väljaspool. Kõige olulisemateks võimalikeks mõjudeks võib eeldatavalt pidada mõju linnustikule (sh nt liikumisteed Vilsandi piirkonna ja Sõrve poolsaare piirkonna vahel), samuti nahkhiirtele ja mereelustikule (kalastik, hülged). Tõenäoliselt sõltub konkreetne keskkonnamõju suures ulatuses tuulikute täpsetest asukohtades, tehnoloogilistest lahendustest ning nii ehituse kui opereerimise ajal rakendatavatest leevendavatest meetmetest. Käesoleval ajal võib asukohavalikut pidada konflikte vältivaks, kuid täpsem võimalik mõju tuleb täpsustada edasiste tööde käigus (nt KMH). TÖÖ NR 1979/15  SAAREMAA LÄÄNERANNIKU MERETUULEPARGI KESKKONNA-ALANE JA PLANEERINGULINE 15 EKSPERTARVAMUS 6. RIIGIKAITSEST Kaitsestruktuuride jaoks seonduvad tuuleelektrijaamad tänasel päeval peamiselt võimaliku häiringuga riigikaitselistele radaritele (nii Kaitseväe õhuseireradarid kui Politsei- ja Piirivalveameti radarid). Radar (radio detecting and ranging) on seade, millega seiratakse ümbritsevat ruumi. Radari seireulatus kaugusesse ja ka kõrgusesse oleneb konkreetse radari tehnilistest parameetritest. Õhuseires kasutatakse tänapäeval põhiliselt primaarradareid, mis pööreldes ümber oma vertikaaltelje moodustavad enda ümber toorikujulise töötsooni ehk seireala (vt joonis 8). Joonis 8. Primaarradari töötsoon. Töötsooni kuju sõltub eelkõige radari antenni suunakarakteristikutest. Radari suurema töötsooni tagamiseks paigutatakse radarid tavaliselt asukohta, kus puuduvad nähtavust varjavad looduslikud, aga ka inimtekkelised takistused. Hiljem radari seirealasse rajatiste lisamine võib vähendada radari seireulatust. Radarite tehnoloogilised lahendused arenevad pidevalt ning seoses riigisaladusliku olemusega ei ole võimalik esitada temaatika täpset ülevaadet. Oluline on planeeringute koostamisel ja erinevates loamenetlustes (hoonestusluba, ehitusluba jms) teha koostööd vastavate riiklike struktuuridega (eeskätt Kaitseministeerium ja Siseministeerium) ning arvestada nende seisukohtadega. On loomulik, et nii tehnoloogia areng kui julgeolekuolukorra muutused tingivad muutused ka ametkondade seisukohtades, mistõttu ei ole võimalik välja tuua väga konkreetseid reegleid planeeringute koostamiseks ja tuuleparkide kavandamiseks. Iga projekti puhul võivad esineda erinevad asjaolud ja neid analüüsitakse konkreetset projekti arvestades. TÖÖ NR 1979/15  SAAREMAA LÄÄNERANNIKU MERETUULEPARGI KESKKONNA-ALANE JA PLANEERINGULINE 16 EKSPERTARVAMUS Lääne-Eestis 4 maakonna tuuleenergeetika teemaplaneeringu koostam isel on Kaitseministeerium poolt kujundatud seisukoht, et kuni 15 kilomeetrit radarist on elektrituulikute püstitamise keelutsoon ning 15-100 km ulatuses nn täiendavat tähelepanu vajav tsoon, kus tuleb teostada spetsiifiline analüüs. Kavandatavale meretuulepargile lähim kaitseväe radar on Muhu saarel paiknev radar, mis on ca 90 kilomeetri kaugusel. Seega on tegemist üsna suure vahemaaga ning võib eeldada, et tuuleparki on võimalik rajada (vajadusel sobivaid leevendavaid meetmeid kasutades) ilma riigikaitseliste radarite tööd segamata. Piirivalve funktsiooni täitvad radarid asuvad lähemal, kuid nende asukohta ei ole arukas täpselt esile tuua. Arvestades nende funktsionaalseid erisusi võib eeldada et ka nende puhul on võimalik edasise kavandamise käigus leida sobiv meretuulepargi lahendus. Joonis 8. Väljavõte Lääne-Eestis 4 maakonna tuuleenergeetika teemaplaneeringu KSH aruandest (Hendrikson&Ko 2013) joonisest Riigikaitsemaa ja radarite piirangutsoonid. TÖÖ NR 1979/15  SAAREMAA LÄÄNERANNIKU MERETUULEPARGI KESKKONNA-ALANE JA PLANEERINGULINE 17 EKSPERTARVAMUS 7. ÜLEKANDELIINIDE PAIGALDAMISEST MERRE Lisaks tuulikutele rajatakse meretuuleparki ka alajaam ning tuulikutest alajaamani rajatakse meretuulepargi sisene veekaabelliinide süsteem. Liitumine Eesti põhivõrguga toimub Sindi alajaamas. Meretuulepargist kuni liitumispunktini rajatakse veekaabelliini ja maismaal kulgevat elektriülekandesüsteemi (maakaabel või õhuliin) hõlmav lahendus, mida täpsustatakse ja täiendatakse edaspidiste detailsemate töödega (sh planeeringud maismaal). Merd läbivate ülekandesüsteemide puhul tuleb teostada vastavasisuline protsess kõigi vajalike lubade saamiseks. Merekaablite paigaldamine merepõhja on spetsiifiline insenertehniline tegevus, milleks kasutatakse üldjuhul vastava otstarbelist eritehnikat. Enamasti kasutatakse vastavaid kaablipaigaldusaluseid (laevu), millel olevatele hiiglaslikele poolidele keritakse kaabli valmistaja juures vastava elektriülekandesüsteemi tarbeks valmistatud kaabel ning kaabel paigaldatakse merepõhja aeglaselt liikuvalt laevalt. Sõltuvalt ühenduse pikkusest ja muudest tehnilistest asjaoludest paigaldatakse kaabel merepõhjale kogu pikkuses ühes tükis või vajadusel jätkates mitmest lõigust (nt juhul kui osaliselt on trass maismaal). Varasemal ajal võiski nii elektri- kui sidekaablite paigaldamiseks pidada kaabli uputamist merepõhjale (ning vajadusel rannikuäärsete lõikude kindlustamist). Tänapäeval on kaablipaigaldustehnoloogia arenemas üha enam suunas, kus kaabli merepõhjale laskmisele lisandub selle kogu pikkuses kaitsmine võimalike vigastuste eest. Üheks enampraktiseeritavaks meetodiks kaabli kaitsmisel on selle m atmine merepõhja setetesse, millega tagatakse ohutus ja majandusliku kahju vältimine, aga ka osade keskkonnamõjude (magnetväli, soojus) leevendamine. Seega saab tänapäeval kaabli paigaldamise jagada kaheks etapiks – kaabli uputamine merepõhjale ja kaabli kaitsmine, näiteks süvistades see merepõhja seteteisse. Nimetatud kaks etappi võivad toimuda üheaegselt – kaablipaigaldusaluse abil maetakse kaabel samaaegselt setetesse selle merepõhjale laskmisega. Kuid kaabli laskmine merepõhja ning selle süvistamine setetesse võib toimuda ka ajaliselt eraldatud tööetappidena – kaabel lastakse merepõhja, millele järgneb selle süvistamine setteisse või esmalt kaevatakse põhjasetteisse kraav või vagumus, millesse järgnevalt paigaldatakse kaabel. Kavandatavas Saaremaa lääneranniku meretuulepargis on oluliseks edasisel detailsemal merekaablite kavandamisel nende asukoha täpsustamine valimaks tehniliselt sobivaim asukoht (trajektoor, merepõhja reljeef/nõlvad, merepõhja setete iseloom ja suured kivirahnud jms) ning hinnata kaasneda võivad keskkonnamõjud nii ehituse ajal (nt põhjasetete veekeskkonda liigutamine) kui kasutusaegselt. TÖÖ NR 1979/15  SAAREMAA LÄÄNERANNIKU MERETUULEPARGI KESKKONNA-ALANE JA PLANEERINGULINE 18 EKSPERTARVAMUS 8. KOKKUVÕTE Eesti lääneosas Saaremaa lääneranniku piirkonda kavandatava meretuulepargi asukoht on valitud üldisel tasandil väga sobiv, sest:  Piirkond on kõrge tuuleenergeetika potentsiaaliga nii kogu Euroopa merealade kui kitsamalt Läänemere ja Eesti merealade kontekstis.  Piirkond asub kehtivas üleriigilises planeeringus Eesti 2030+ markeeritud tuuleenergeetika arenduspiirkonnas.  Tuulepargi detailsemaid piire on korrigeeritud vältimaks võimalikke riske teadaolevate looduskaitseliste väärtustega. Tuulepargi ala asub väljaspool olemasolevaid ja kavandatavaid kaitsealasid. Edasise arendustegevuse käigus (sh hoonestusloa menetlus, KMH, vajadusel planeeringud maismaal, ehitusload jms) tuleb täpsustada valdkondi, mida on vajalik detailsemalt analüüsida. Täismahuline KMH protsess kestab tõenäoliselt kuni 2 aastat ning selles käsitletakse kõiki asjassepuutuvaid teemasid. Praeguses teadmises on keskkonnakaitseliselt lisaks muudele eeldatavasti olulisteks teemadeks linnustik ja mereelustik (kalastik, hülged), võimalik ka et nahkhiired. Meretuulepargil kui taastuvenergeetika objektil on oluline positiivne mõju kliimamuutuste kontekstis. Kavandatav meretuulepark on Eesti mastaabiga võrreldes väga olulise mahuga taastuvenergeetika projekt. Kui lähiajal (nt 2016) asutakse koostama üleriigilist merealade teemaplaneeringut, siis on vajalik meretuulepargi protsessis sellega arvestada, kuid kuna mõlemad protsessid kestavad aastaid, siis on selleks piisavalt pikk periood. TÖÖ NR 1979/15