Arvamus

Signe Riisalo Teie: 23.04.2022 nr 1.2-2/59-1 Sotsiaalministeerium Suur-Ameerika 1 Meie: 24.05.2022 nr RP-1-6/22/1031 10122 Tallinn Arvamus ohvriabi seaduse eelnõule Lugupeetud Signe Riisalo Prokuratuur tänab Teid võimaluse eest anda arvamus ohvriabi seaduse eelnõule. Eelnõuga muudetakse abi kättesaadavamaks suuremale hulgale kannatanutele. Eelnõu võimaldab sihtrühmadele psühholoogilise nõustamise pakkumist abivajaduse ilmnemisel, mitte süüteomenetluse alusel. Eelnõuga sätestatakse kvalifikatsiooninõuded ohvriabi osutajatele ning tingimused erinevate teenuste osutamiseks. Täpsustatakse Sotsiaalkindlustusameti kohustusi ohvriabi korraldamisel ja osutamisel. Tuuakse esile ohvriabi ja lastekaitse koostöö alaealiste ohvrite abistamisel. Luuakse alused asutustevaheliseks ja võrgustikutööks vajalikuks andmevahetuseks. Eelnõus sõnastatakse ohvri kohtlemise põhimõtted. Nii nagu ka juba ohvriabi seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsusele antud tagasisides välja tõime, toetame tervikuna eelnõuga taotletavaid eesmärke, ent tooksime välja ka mõned tähelepanekud ja markeerime ära murekohad prokuratuuri vaatest. Alustame kuriteoohvri hüvitiste teemast, mille muudatusettepanekute osas olime kriitilised juba OAS-i väljatöötamiskavatsusele tagasisidet andes. Kavandatava ohvriabi seaduse 4. peatükk reguleerib kuriteoohvri hüvitist. Eelnõu § 34 lg 3 p 2 järgi käsitletakse lõigetes 1 ja 2 nimetatud tegusid vägivallakuriteona ka siis, kui teo toimepanijat ei ole kindlaks tehtud või teda ei ole õnnestunud tabada või kui teda ei ole muudel põhjustel võimalik süüdi mõista ning kriminaalasjas kogutud tõendid viitavad sellele, et toime on pandud vägivallakuritegu. § 46 järgi teeb Sotsiaalkindlustusamet otsuse hüvitise maksmise kohta 30 päeva jooksul taotluse esitamisest. § 47 lg 1 p 1 järgi võib Sotsiaalkindlustusamet hüvitise määramise otsustamise edasi lükata kuni otsuse tegemiseni maakohtus juhul, kui hüvitise taotleja õigus saada hüvitist vägivallakuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult on ebaselge. Prokuratuur juhib tähelepanu, et kriminaalmenetlustes võib ette tulla olukordi, kus menetluse algfaasis võib isiku vastutus tunduda selge, kuid see muutub ebaselgeks menetluse jätkudes või selgub, et isik ei vastutagi. Näiteks 2021. a lõpetati kolmandik kriminaalasju KrMS § 200 alusel1, mis tähendab, et ilmnes mõni KrMS §-s 199 sätestatud kriminaalmenetlust välistavatest asjaoludest. Sealhulgas võib esineda olukordi, kus isik, kes alguses oli käsitletud kannatanuna, osutub hoopis ise kuriteo toimepannud isikuks. See võib tekitada olukordi, kus hüvitis 1 Kuritegevus Eestis 2021 RIIGIPROKURATUUR Wismari 7 / 15188 TALLINN / 613 9400 / [email protected] / www.prokuratuur.ee Registrikood 70000906 määratakse algselt isikule, kelle puhul hiljem selgub, et tal ei olnud õigust hüvitist saada – kas või nt seetõttu, et kuriteo toimepanemine ei leia tõendamist. Samuti ei pruugi kriminaalmenetluse algfaasis ilmneda ka eelnõu § 36 lg 1 p-s 1 ja lõikes 3 sätestatud hüvitise maksmist välistavad asjaolud. Prokuratuur näeb mitmeid võimalikke olukordi, millest johtuvalt võib tekkida vajadus hüvitis tagasi nõuda, mis võib tekitada erinevates osapooltes ebaõiglustunnet ning millist situatsiooni soovitakse ka eelnõu seletuskirja järgi vältida. Prokuratuuri hinnangul peaks hüvitise mõistmine eeldama kriminaalmenetluses vähemalt kohtueelse menetluse lõpuleviimist ning hüvitise määramine enne kriminaalmenetluses menetlusotsuseni jõudmist (st otsust menetlus lõpetada või esitada süüdistus) peab olema erandlik ja põhjendatud. Selleks tuleks eelnõu § 47 lg 1 ümber sõnastada ja täiendada seda eeldusega seoses kriminaalmenetluse kohtueelse menetluse lõpuleviimisega. Praegune eelnõu sõnastus „kuni otsuse tegemiseni maakohtus“ on igal juhul eksitav, kuivõrd mitte kõik kriminaalmenetlused ei lahene kohtumenetluses. Praegusel juhul jääb eelnõud lugedes ebaselgeks ka see, kas, millistel juhtudel ja millise aja jooksul võib riik esitada ohvrile alusetult makstud hüvitise osas tagasinõude, ehkki sellisele võimalusele on eelnõu seletuskirjas viidatud.2 Regulatsiooni selguse huvides oleks asjakohane viidata SÜS-i vastavatele sätetele otse eelnõu tekstis koos võimalike erisustega, kui neid peaks ette nähtama. Arvestades SÜS-i vastavate sätete üldsõnalisust, vajab prokuratuuri hinnangul kindlasti täpsustamist, millistel konkreetsetel juhtudel loetakse kuriteoohvri hüvitis alusetult makstuks. Praegusest eelnõust see ei selgu. Eelnõu § 10 lg 1 näeb ette Sotsiaalkindlustusameti õiguse töödelda ohvri, tema alaealiste laste ja ohvrit ohustava isiku isikuandmeid, millele järgnevad lõigete kaupa andmete loetelud, ent seletuskirjas on vastavate lõigete juures räägitud läbivalt andmete saamisest. Prokuratuur palub eristada andmete edastamist ja MARAC võrgustikutöö osana andmete töötlemist. MARAC võrgustike liikmeteks on ka prokuratuuri ja PPA esindajad, kellel on ligipääs oma asutuste vastavatele andmebaasidele ning kes saavad võrgustikutöös osaledes anda viidatud sätte alusel võrgustikupartneritele infot konkreetse juhtumi lahendamiseks vajalike andmete kohta, ent see ei tähenda, et eelnõu §-s 10 loetletud andmed edastataks täies mahus Sotsiaalkindlustusametile. Prokuratuur peab seda ebaproportsionaalseks ega näe selle järele ka praktilist vajadust. Vaadates eelnõu §-s 10 toodud andmete loetelusid, tooks kõigi nende andmete kompleksselt edastamine kaasa ühelt poolt väga suure täiendava halduskoormuse nii prokuratuurile kui PPA- le kui ka märkimisväärsed turvariskid seoses andmete hoiustamise ja säilitamisega. Eelnõus ega selle seletuskirjas ei ole lahti kirjutatud, millises andmebaasis hakkaks SKA loetletud andmeid hoiustama, kui pikalt andmeid säilitataks ja kellel oleks sinna ligipääs. Andmed, mis puudutavad prokuratuuri (eelnõu § 10 lg 4 p 10 ja 11) puudutavad eeskätt kohtueelses menetluses olevaid kriminaalmenetlusi, mille andmete avaldamine saab tulenevalt KrMS §-st 214 toimuda vaid prokuratuuri loal. Keskselt on prokuratuuris võimekus selliseid andmeid väljastada vaid ühel inimesel ja kui praegu laekub sarnaseid päringuid u üks igas kvartalis, siis see maht tõuseks oluliselt ning kuivõrd prokuratuuril ei ole selle tarbeks hetkel eraldi palgal inimest, võib tõusetuda sellega seoses ka täiendava tööjõu küsimus. Juhul, kui antud sätte mõte on, et neid andmeid ei väljastata SKA-le vaid MARACi võrgustikus osalev prokuratuuri esindaja võib neid avaldada, siis see on lubatud KrMS § 214 järgides juba ka praegu, mistõttu selliseks seadusemuudatuseks vajadust pole. Prokuratuuri hinnangul on eelnõu § 10 lg 2-4 loeteludest keskselt puudu terviseandmed, mille töötlemine võib olla hädaohus oleva perevägivalla ohvri abistamiseks vajalik laiemalt kui vaid 2 Vt eelnõu seletuskiri, lk 107 2 (3) praeguses eelnõus nimetatud võimaliku raseduse ja puude andmete osas ning mille osas on Riigikohus just hiljuti kritiseerinud seadusliku aluse puudumist3. OAS § 6 lg 2 järgi on uurimisasutus kohustatud tutvustama ohvritele ohvriabi saamise võimalusi. KrMS § 8 p 7 järgi on uurimisasutus, prokuratuur ja kohus kohustatud selgitama füüsilisest isikust kannatanule tema õigust pöörduda ohvriabitöötaja poole ning saada vajaduse korral ohvriabiteenuseid ja vägivallakuriteo ohvritele ettenähtud riiklikku hüvitist ning selgitama seda, milliseid käesolevast seadustikust tulenevaid võimalusi kannatanu turvalisuse tagamiseks saab kasutada. Prokuratuuri hinnangul on kavandatav OAS § 6 lg 2 kaetud KrMS § 8 p-ga 7, sealjuures on viimases sättes selline kohustus sätestatud laiemalt. Prokuratuuri hinnangul ei ole OAS § 6 lg 2 sellisel kujul vajalik, kuna selles välja toodud kohustus on juba KrMS § 8 p-s 7 kajastatud. Prokuratuur juhtis juba ohvriabi seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsusele antud tagasisides tähelepanu sellele, et uurimisasutuste loetelu on ära toodud KrMS §-s 31 ning prokuratuur ega kohus sinna alla ei kuulu. Sama ebatäpsus kajastub ka eelnõu § 36 lg 1 p-s 2, kuivõrd kriminaalmenetluse alustamise pädevus on uurimisasutuste kõrval ka prokuratuuril. Samuti võib KrMS § 195 lg 1 kohaselt esitada kuriteoteate uurimisasutusele või prokuratuurile. Eelnõu § 7 lg 1 puhul on praeguses sõnastuses4 keeruline aru saada, kelle osas peavad edaspidi menetlejad edastama tema andmed, sõltumata isiku nõusolekust. Kas ainult kannatanute või ka teiste menetlusosaliste osas, kes võivad menetleja hinnangul olla ohvriabi vajavaks isikuks? Või ainult nende kannatanute puhul, kellel oleme lisaks ohvriabi vajadusele tuvastanud ka erikohtlemise ja kaitse vajaduse? Eelnõu seletuskirja kohaselt edastab uurimisasutus, prokuratuur või kohus ohvriabi pakkumiseks esimesel võimalusel SKA-le nende inimeste andmed, kes on kriminaalmenetluses kannatanud ja kellel on tuvastatud erikohtlemise ja kaitse vajadus, ent eelnõu enda vastava sätte tekstis on kannatanu kõrval toodud sisse lisaks ka ohvriabi vajaval isiku mõiste, mis tekitab tarbetut segadust. Võimalik, et tegemist on trükiveaga. Prokuratuur soovitab ka eelnõu §-s 7 pika loetelu uurimisasutus, prokuratuur või kohus asemel kasutada mõistet menetleja, mis on kõigi kolme katusmõiste KrMS § 16 lg 1 järgi. Kokkuvõttes toetab prokuratuur ohvriabi seaduse eelnõu ja selle eesmärke kuriteoohvrite toetamise tõhustamisel, ent palub arvestada käesolevas arvamuses tooduga. Austusega (allkirjastatud digitaalselt) Andres Parmas Riigi peaprokurör 3 Vt RKKK 01.04.2022. a otsus kriminaalasjas nr 1-20-5071 4 Eelnõu § 7 lg 1: Kui kriminaalmenetluses kannatanul ohvriabi vajaval isikul on tuvastatud erikohtlemise ja kaitse vajadus, edastab uurimisasutus, prokuratuur või kohus tema andmed ohvriabi saamiseks Sotsiaalkindlustusametile esimesel võimalusel. 3 (3)