Kiri

Austatud HerkiTuus Kalavarude osakonna juhataja Keskkonnaministeerium 29.11.2019 Vastuseks Teie kirjale 07.10.2019 nr 10-7/19/5380, mis sisaldab pakkumist - Hellenurme vesiveski omanikule võimalust rahastada eskiisprojektide ja sõltuvalt vajadusest keskkonnamõju hindamise või eelhinnangu tellimine Keskkonnaministeeriumi poolt juhitava projekti kaudu - vastan nii nagu olen vastanud 2015. aastast peale: Kui on vaja uurida, hinnata, projekteerida, siis uurige, hinnake, projekteerige - minul puuduvad selleks võimalused ja vahendid. Väga hea, et asjade kulg nüüdseks selle etapini jõudis, vaatamata negatiivsele otsusele kohtus. Sest, minul, OÜ Hellenurme Veski (asutatud 1999), juhatuse liikmel, MTÜ Hellenurme Veskimuuseumi (asutatud 2008) juhatuse liikmel, veski kinnistu õigusjärgsel omanikul (aastast 1999), ei ole võimalusi ega vahendeid taaskordse KMH tellimiseks ja selle eest tasumiseks. Vaatamata KeA vastuargumentidele võttis Halduskohtus asja menetleda ja kohtuniku suust kõlanud lootustandvatele seisukohtadele alguses (olukord on jabur, kuna tegelikult riik vaidleb omavahel, riik võiks selle KMH enda kanda võtta, riik arendab oma keskkonda, mitte veski, ma (kohtunik) ei saa aru millist riiklikku huvi te hetkel kaitsete, ainus huvi on panna kodanik seda uurima; jättes kõrvale seadused, võttes asja nii nagu nad on ja tehke need asjad haldusmenetluse kaudu. Kohtunik ei näe seda põhjust, miks veski peab seda tegema. jne(väljavõtted võetud 27.11.2017 Halduskohtu eelistungi stenogrammist), tuli kohtulahend vastupidine, ja nii ka ringkonnakohtus. Mis jätab teadmise, et praegused seadused sellist ülekohut rakendada võimaldavadki. Fakt on ka see, et see otsus ei tekita mulle ega minu ja veskiga seotud ettevõttele ja ühingule vahendeid juurde, millega sellist ebaproportsionaalset ja ülekohtuselt suurt nõuet täita. Seoses KeM lahke pakkumisega, tekkisid mõned küsimused:. Kohtus oli KeA põhiargumendiks väide, et KeHJS § 8 lg 2 kohaselt kannab KMH-ga seotud kulud isik, kes kavandab tegevust ja soovib seda ellu viia. Ma ei hakka siin taas analüüsima, mis on seaduste kontekstis "kavandatav tegevus ja selle ellu viimine" ja mida see reaalselt eesti keeleruumi tundvale inimesele tähendab, vaid ootan selgitust mõttele, mida esitasite vastuskirjas HansaLaw OÜ´le 19. 11. 2019 nr 10-7/19/5380-3: Keskkonnaministeerium ei ole eelpool nimetatud kohtuasjas osaline ning Keskkonnaministeerium tegutseb antud projekti koostamises iseseisvalt ning sellest tulenevalt ei ole ka Keskkonnaametil projekti koostamises puutumust. Minule teadaoleva ja avaliku info põhjal on KeA ja KeM ühe valdkonna valitsusasutused, üks teise allaasutusena ja kohustustes viia ellu ministeeriumi poolt kujndatud poliitikat. Seega peab olema puutumus ka Hellenurme Veskiga seotud küsimustes, sest (KeM) töötab välja ja annab suunised, neid järgivad oma tegevuses KeA ning järelvalvet teostab KKI: https://www.envir.ee/et/ministeerium-kontakt/ministeeriumi-tutvustus-ja-struktuur/haldusala-0 ) Seotust kinnitab ka Keskkonnaministri 20.05.2014 määrus nr 13 “Keskkonnaameti põhimäärus” § 4 lg 2, mille kohaselt teostab järelevalvet Keskkonnaameti tegevuse seaduslikkuse ja otstarbekuse üle keskkonnaminister. Kui teil oli teada, et läbi ülalnimetatud projekti (ei leidnud ei 07.10.2019 nr10-7/19/5380 ega HansaLaw OÜ-le 19.11.2019 nr 10-7/19/5380 saadetud kirjast projekti nime ja millal avanes(b)?) on võimalik "arendaja" eest KMH ja (eel)projektid läbi viia ja nende eest tasuda, siis miks ei teavitatud KeA sellest ja lasti vastasseisul kohtuni areneda? Ka on KeM on osalenud koos KeA-ga kõigis vastavasse teemat puudutavate seaduste ja määruste loomise ja kinnitamise juures. Nt ka VeeS § 17 lg-s 4-1 muutmise juures. Julgen kindlalt väita, toetudes õiguskantsler Ülle Madise soovitusele nimetatud seadusepunkt põhiseadusega kooskõlla viia, riigikogu stenogrammidele ja seadusemuudatuse alguses ja koosolekutel viibinuna, et selle muudatuse eesmärk oli kaalumisvõimaluse lisamine keskkonnaametnikule muude oluliste argumentide väljaselgitamiseks (http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/201601211000#PKP-18148) Näiteks muinsuskaitseline argument, mis antud juhul ka seletuskirjas olulise ja kaaluka argumendina välja toodud, kuid seletuskirjale peale viimast kooskõlasturingi lisatud Natura aladel keskonnamõjuhindamise vältimatuse kohta esitatud nõuded, millise täiendusega seletuskirja enam kooskõlastamisele ei saadetud, on muutnud toona algatud seaduse muudatuse eesmärgi realseerumise võimalikkus praktikas saavutamatuks. Siin oleks kindlasti saanud KeM head tahet näidata ja nii KeA kui MKA ja Kultuuriministeeriumiga sirgjooneliselt koostööd tehes seadust nii korrigeerida, et algne mõte seadusemuudatuseks oleks säilinud ja kogu algatus veeseaduse põhiseadusega kooskõlla viimiseks poleks seletuskirja viimaste kooskõlastamata lisadega tupikusse suunatud. Sisuliselt üritasin kõik need aastad vältida sattumiset Linnamäe ja Kunda HJ omanike olukorda ehk lõputute kulutuste tegemise ringi, mille kohta näitena on tuua, et KeA algatas KMH menetlused, need on läbi viidud, huvitatud isikud teinud märkimisväärseid kulutusi, aga KMH menetlus lõpetati aruannet ootamata (Kunda HEJ puhul) või lükatakse seda pidevalt täiendamsieks tagasi põhjusel, et selles toodud järeldused ei ühti keskkonnahuvidega, seejärel esitati täiendavad nõuded ja lõpuks ikkagi esitati paisutuse likvideerimise nõue, mistõttu olukord on nüüd valitsuse tasandini jõudnud (Linnamäe HJ). Mida siis hinnata, kui on ilmselgelt olemas mingi muu oluline asjaolu (teine riiklikult kaitstav hüve või nõue) kui niikuinii tuleb Natura erandina hinnata või erandlik muu lahendus leida (Natura kaitse alt vabastada, mis on ka Vabariigi Valitsuse otsustada). Senist asjade kulgu hinnates ei kaalu loamenetleja (ilmselgeid olemasolevaid) asjaolusid, vaid teeb ette ära määratud otsuseid. Kuigi juriidiliselt tundub, et Hellenurmes on veeloa olemus samalaadne ja veeloa taotlemise ( siiski pikendamise) etapid peaksid olema läbitud ühetaoliselt teiste vee erikasutajatega paisutuse ja hüdroenergia tarbimiseks, on siin siiski veeloa sisu sootuks teine – tegemist on ajaloolise veskikompleksiga, mille arendamisel ei ole põhitegevus hüdrojaama töö, vaid vesiveski töös hoidmine vee jõul ajalooliste turbiinidega (sh väike hüdrojaam ajaloolise restaureeritud turbiini peal ajaloolisel kohal turbiinikastis veskiturbiini kõrval), millest tulev tulu ei ole mingilgi määral võrreldav eelnimetatud hüdrojaamade jõudluse või potentsiaalse jõudlusega. HJ taastamisel rajasime 1999 OÜ Hellenurme Veski, mille majandusaruanded saavad vaid kinnitada majandustegevuse tagasihoidlikkust, mis iseenesest ei olnud probleem ei meile ega vähese tulu teenimine ei tohiks probleem olla EV – le. Tulu teenimine ei olnud omaette eesmärk, vaid abimeede veskikompleksi töös, elus hoidmisel ja korrastamisel. Olgu siinkohal veelkord üle korratud ka tõsiasi, et hüdrojaam ei töötanud tsükliliselt ( KeA on levitanud sellist väärinfot kohtuni välja: Veski veekasutus on tsükliline, põhjustades veetaseme ja vooluhulga varieeruvust ), vaid ainult suurvee perioodil st vihmarohkel ajal või kevadise suurveeajal, talveperioodil min jõudlusega külmumise vältimiseks ja teatud varieeruvus veehulgas on töiesti normaalne nähe ja kirjutatud ka veeluppa sisse. 2008 kutsuti huvitatud isikute poolt ellu MTÜ Hellenurme Veskimuuseum, veski tööshoidmiseks, veskikopleksi korrastamiseks, muuseumialaseks tegevuseks. Siinkohal on ka võimalus taas meelde tuletada, et kuigi 100 aastat tagasi oli Eestis üle 700 vesiveski, siis nüüd on vee jõul töötamas veel vaid üks – Hellenurme vesiveski, milline veskikoht on esmamainitud adramaarevisjonis 1721, olemasolev veskhoone on ehitatud 1880, veskiseadmed pärinevad aastast 1922. See eeltoodud argument võiks olla piisav proportsionaalse otsuse tegemisel, kuivõrd kaalul on Eesti (lähinaabritest ka Läti ja Soome, kaugematest riikidest rääkimata) viimase vee jõul töötava püüli – ja jahuveski kui kultuuri- ja tööstuspärandi toimimine tema tehniliste näitajate lõpliku kulumiseni. Kuigi teisel pool on kalade kudealade suurendamine, siis konkreetses olukorras, ei ole tegu aegkriitilise olukorraga kalade ja kogu looduskeskkonna jaoks piirkonnas st ükski nimetatud kalaliikidest ei ole tänu veskipaisule Hellenurmes ohustatud või siis välja suremas Eestis nende 3 kilomeetri (on mainitud ka 9 km) pärast ülesvoolu ehk olemasolev väljakujunenud ökoloogiline reźiim ei ohusta juba olemasolevaid liike ning teiste, aastatega tõhusalt taastatud, kalade kudealade kõrval ei saa mõni erand (kalapääsuta veskipais) enam olla määrava mõjuga populatsioonidele ja elupaikadele. Vastupidi, tänu rajatud kalapääsudele, likvideeritud paisudele, peaks olema olukord Eestis kordades paranenud võrreldes ajaga kui kõik need uuringud tehti, millele praegused nõuded on üles ehitatud. Näiteks tohutult peaks olema paranenud hariliku hingu, paksukojalise jõekarbi elutingimused, sest seda peab kaitsma nii Põhja - kui Lõuna-Eesti kaitsealadel olevates jõgedes. Samas mitte kumbki liik ei vaja oma elukeskkonna paranemiseks kalapääsu. (Hoiualad on moodustatud Euroopa Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta I lisas nimetatud elupaigatüübi – jõgede ja ojade (3260) ning loodusdirektiivi II lisas nimetatud liikide hariliku hingi (Cobitis taenia) ja paksukojalise jõekarbi (Unio crassus) kaitseks. Oleksin väga huvitatud tabelitest, uuringutest, kus nendest arengutest loodushoiu teemal lugeda saaksin. Lisan siia ka tähelepaneku, et pea 5 aasta jooksul kirjavahetusest läbi käinud KeA ja nüüd ka kohtu poolt tsiteeritud nõueded, toetuvad suures osas 2013. aastal ühel päeval, 25.07. kuupäeval Elva jõel tehtud seirele, kui tehtud kalaleidude alusel on nimetatud Elva jõe seisund keskjooksul üldiselt "kesiseks" (kõik muud näitajad olid "väga head"), mis on nurgakiviks saanud KeA nõuetes vastavalt siis EU direktiivide nõuetele – muuta jõe seisund vähemalt heaks. (JÕGEDE HÜDROBIOLOOGILINE SEIRE JA UURINGUD 2013.a. ARUANNE Leping Nr 4-1.1/132) Kui nüüd tuletada meelde, et vaja veel kaitsta elupaigatüüpe – jõed ja ojad, siis muud näitajad jões olid väga head, Nüüdseks, kui kõik teised paisud on likvideeritud või kalapääsudega varustatud allpool Hellenurme paisu Elva jõel, peaks jõe seisund olema tunduvalt paranenud kalastiku koha pealt. Seda on suudmest Hellenurme paisuni 53 km, sh Tõravere paisust Hellenurmeni 27,1 km, millele lisanub veel ohtralt lisajõgesid. Seega kudealasid peaks olema Elva jõel pärast Peedu ja Tõravere paisule kalapääsu rajamist juurde tekkinud arvestatav kogus, mis peaks leevendama Hellenurmele kalapääsu rajamise nõuet. Kuigi olen kuulnud KeA ja KeM ametnikelt, et on tehtud uuringuid selle muutunud olukorra kohta, on nüüd KMH nõudes see uuring lisatud vaidlusaluse KMH programmi. Kurb on lugeda, et pärast pea 5 aastat jagelemist, milles olen üritanud just sisulise poole pealt teemat avada, saan kirja, kus KeM kirjutab: ühtlasi selgitame, et Keskkonnaministeeriumi huvi ei ole vahendeid broneerida ja lukustada objektidele, mille osas jätkuvad kohtuvaidlused, mis annavad alust arvata, et tegelikkuses puudub paisu omanikul huvi asjaga sisuliselt edasi liikuda. Minu eesmärk ei olnud kohtusse minna, aga ei jäänud muud üle ebaõiglase, ülemäärase ja Eesti kultuuripärandit ohustava hoolimatu nõude vaidlustamiseks. Praegustes etappides ei ole ma õigust saanud ja minu jaoks ongi siin sõnum, et ju siis EV seadused praegu võimaldavadki selliseid otsuseid teha, aga kas ikka võimaldavad....Olen kõik need aastad just sisulise poole pealt püüdnud olukorda selgitada ja naiivselt igas etapis uskunud-lootnud, et kaalul olevad väärtused ilmselgelt joonistuvad lõpuks välja ja lohutada end ja teisi teemast huvitunuid, et 21. sajandil, iseseisvas Eesti Vabariigis, õigusriigis, ei saa riik omanikule niivõrd ülekoormavaid kohustusi panna. Riik ei saa kohustada omanikku kultuuripärandit hävitatama (KeA poolt väljastatud paisutuse likvideerimisnõuded Kundas, Linnamäel ja ka mujal, sh tihtilugu selle mõttega mängimine ja hirmutamine, nt vestlus KeM, 22. augustil 2019, kui arutlusega jõudsime sinnamaani, kus vestlus kõrge KeM ametnikuga kõlas nõndamoodi: KeM ametnik: siis tuleb pais likvideerida, mina: mina seda küll ei tee, KeM ametnik: küll me leiame selle, kes teeb!). Aga olukord läheb järjest keerulisemaks ja vastu kumab vaid soov iga hinna eest (maksku, mis maksab, kasutada on EU rahad) rajada siia kalapääs või kui seda ei tule, siis koormata-kurnata uuringutega (2015. aastal tellisin ja esitasin KeA nõudel majandus-ökoloogilise aruande, mille valmimisel esitati vaid nädal hiljem KMH algatmise eelnõu 11 lk, KMH algatamine ise juba 20-l lk-l) ja vaidlustega, nüüd ka kohtus, kus ilmselgelt jõudude vahekorrad pole tasakaalus (kohtus käimise kulud kannan mina, vastustaja aga teeb tööd, mille eest saab palka, lisaks KeA poolt palgatud advokaadibüroo, mille kokkuvõttes maksab kinni maksumaksja ehk kodanik, kes riigiga kohtusse on läinud. Tajun KeA poolt huvi suunata “arendaja” keskkonnamõjude väljaselgitamise kulukasse menetlusse, samas kui olukord on lahendatav ka üksnes muudatusega seadusest alamalseisva akti muutmise teel. Näitena on 15. juuni 2004. a määrusega nr.73 „Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu” Mustajõe Vihula mõisa südames paisutusega jõelõik arvatud välja lõhejõe nimekirjast. Hellenurmes ei saa kalad hukka. Rikkalikult pesitseb kaldamudas jõekarpi, harilik hink ei olegi selle piirkonna asukas ja kui oleks, ei kasutaks ta kalapääsu https://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_hink.. Elupaigatüüp jõed ja ojad ei ole kriitilises seisus, sest Elva jõe muudele näitajatele on antud hinnang “väga hea”. Vaidlus käib varasemaga võrreldes potentsiaalselt soodsamate tingimuste loomises kultuuripärandi, mis on taastumatu hüve, rikkumise arvelt. Kirjas väljatoodud küsimustele ja mõttekäikudele vastust ootama jäädes, endiselt uskudes hea tahte olemasollu olukord lahendada mõistlikult ja sisuliselt. Mae Juske /digiallkiri/ Hellenurme Veski kinnistu omanik OÜ Hellenurme Veski juhatuse liige MTÜ Hellenurme Veskimuuseumi juhatuse liige MTÜ Eesti Veskivaramu juhatuse liige Teadmiseks: Keskkonnaamet, Kultuuriministeerium, Muinsuskaitseamet, Õiguskantsler