Kiri

EISi teade Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine. Eelnõu toimik: KEM/19-1338 - Keskkonnaprogrammist toetuse andmise kord ja tingimused Kohustuslikud kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Haridus- ja Teadusministeerium; Justiitsministeerium; Kultuuriministeerium; Kaitseministeerium; Siseministeerium; Maaeluministeerium; Rahandusministeerium; Sotsiaalministeerium; Välisministeerium Kooskõlastajad: Arvamuse andjad: Kooskõlastamise tähtaeg: 10.01.2020 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/b3a2bd4d-415b-483f-89d5-2b417f145eb2 Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/b3a2bd4d-415b-483f-89d5-2b417f145eb2?activity=1 Eelnõude infosüsteem (EIS) http://eelnoud.valitsus.ee/main Ministeeriumid 21.12.2019 nr 1-4/19/6856 Keskkonnaministri määruse "Keskkonnaprogrammist toetuse andmise kord ja tingimused" eelnõu kooskõlastamiseks esitamine Esitame Teile kooskõlastamiseks keskkonnaministri määruse eelnõu „Keskkonnaprogrammist toetuse andmise kord ja tingimused“ ja selle seletuskirja, mis on kättesaadavad eelnõude infosüsteemis aadressil http://eelnoud.valitsus.ee/. Märgime, et eelnõukohase määruse reguleerimisala on võrreldes keskkonnaministri 17. veebruari 2006. a määrusega nr 13 „Keskkonnakaitse valdkonna projekti rahastamise taotluse kohta esitatavad nõuded, taotluste hindamise tingimused, kord ja kriteeriumid, otsuse tegemise, lepingu täitmise üle kontrolli teostamise ning aruandluse kord“ sama, kuid seda on täpsustatud ja täiendatud, sh selle ülesehitust. Kehtivas rahastamise korralduses ja selle nõuetes on tehtud vähe sisulisi muudatusi. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Rene Kokk Minister Lisad: 1. Määruse eelnõu 2. Eelnõu seletuskiri Teadmiseks: SA Keskkonnainvesteeringute Keskus, erialaliidud Kalju Kukk, 626 2815 [email protected] Narva maantee 7a/ Tallinn 15172/ 626 2802/ [email protected]/ www.envir.ee/ Registrikood 70001231  EELNÕU 15.11.2019 KESKKONNAMINISTER MÄÄRUS Tallinn 2019. nr Keskkonnaprogrammist toetuse andmise kord ja tingimused Määrus kehtestatakse keskkonnatasude seaduse § 59 lõike 4 alusel. 1. peatükk Üldsätted § 1. Reguleerimisala Käesolevas määruses sätestatakse nõuded keskkonnakaitse valdkonna projekti rahastamise taotluse kohta, taotluste hindamise tingimused, kord ja kriteeriumid, toetatavad tegevused, otsuse tegemise, lepingu täitmise kontrollimise ning aruandluse kord. § 2. Toetuse andmise eesmärk Toetust antakse keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-s 1 sätestatud eesmärkide täitmiseks. § 3. Keskkonnaprogramm (1) Keskkonnaprogramm käesoleva määruse tähenduses on käesoleva paragrahvi lõikes 2 toodud valdkondlike programmide kogum, mida rahastatakse toetatavate ja teostatavate projektide kaudu. (2) Keskkonnaprogramm koosneb järgmistest valdkondlikest programmidest: 1) atmosfääriõhu kaitse; 2) kalandus; 3) keskkonnateadlikkus 4) looduskaitse; 5) merekeskkond; 6) metsandus; 7) ringmajandus; 8) veemajandus. (3) Taotluste hindamise lihtsustamiseks võib valdkondlikud programmid jaotada alamprogrammideks. § 4. Rakendusüksus (1) Keskkonnaprogrammi vahendite kasutamist korraldab keskkonnatasude seaduse § 56 lõike 1 kohaselt sihtasutus Keskkonnainvesteeringute Keskus (edaspidi SA KIK). (2) SA KIK võib keskkonnaprogrammi vahendite kasutamise korraldamiseks Keskkonnaministeeriumiga kooskõlastatult kehtestada lisaks käesolevas määruses sätestatule täiendavaid taotlemise ja taotluste menetlemise, kulude abikõlblikuks lugemise ja toetuse maksmise nõudeid ja tingimusi, arvestades toetatava valdkonna projektide eripära, käesolevas määruses sätestatud nõudeid ning käesoleva määrusega reguleerimata juhtudel riigisisestes ja Euroopa Liidu õigusaktides sätestatud nõudeid. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud täiendavad nõuded ja tingimused avaldatakse SA KIK veebilehel. § 5. Keskkonnaprogrammi rakendamine Projektide rahastamiseks võib taotlusvoore korraldada ühe või mitme käesoleva määruse § 3 lõikes 2 loetletud valdkondliku programmi, alamprogrammi ja või täpsemalt piiritletud tegevuste või kulude rahastamiseks, mis määratletakse vooru korraldamise otsuses. 2. peatükk Keskkonnaprogrammi üldised tingimused 1. jagu Üldnõuded § 6. Taotleja (1) Toetust võivad taotleda kõik juriidilised isikud, füüsilisest isikust ettevõtjad ja asutused, kui valdkondlikke programme reguleerivatest käesoleva määruse sätetest ei tulene teisiti. (2) Taotleja on kohustatud: 1) SA KIK nõudmisel tõendama, et taotluses esitatud teave vastab käesolevas määruses ja muudes õigusaktides sätestatud nõuetele ja tingimustele; 2) esitama koos taotlusega SA-le KIK nõutavad dokumendid ning nõudmisel lisateavet; 3) võimaldama SA-l KIK kontrollida taotluse ja taotleja vastavust nõuetele, sealhulgas käia kohapeal kontrollimas; 4) teavitama SA-d KIK viivitamata taotluses esitatud andmete muudatusest ja asjaoludest, mis võivad mõjutada taotluse kohta otsuse tegemist; 5) esitama SA-le KIK muud informatsiooni, mis võib mõjutada taotluse kohta otsuse tegemist. § 7. Toetuse saaja Toetuse saaja peab vastama järgmistele nõuetele: 1) ta on täitnud kõik projekti tegevustega seotud õigusaktides sätestatud nõuded ning tema maksu- või maksevõlg riigile koos intressiga ei ole suurem kui 100 eurot või see on ajatatud; 2) ta on tagasimaksmisele kuuluva riikliku toetuse tagasi maksnud nõude täitmise tähtpäevaks; 3) tal või tema seaduslikul esindajal ei ole karistusseadustiku §-de 209, 210, 2601, 372, 373, 379 või 384 alusel määratud kehtivat karistust; 4) ta suudab tasuda omafinantseeringu ja mitteabikõlblikud kulud; 5) tal on projekti elluviimiseks ja haldamiseks vajalik kvalifikatsioon ja kogemus ning õiguslik, organisatsiooniline või tehniline eeldus ja pädevus. § 8. Toetuse osakaal (1) Riigiabi puhul on maksimaalne toetuse osakaal sätestatud riigiabi käsitlevates õigusaktides. (2) Ettevõtjatele toetuse andmisel ning vähese tähtsusega abi andmisel on toetuse osakaal maksimaalselt 50% abikõlblikest kuludest, kui valdkondlikke programme reguleerivatest käesoleva määruse sätetest ei tulene teisiti. (3) Avalik-õiguslikel juriidilistel isikutel peab omafinantseering olema vähemalt 20% toetatava projekti abikõlblikest kuludest, kui valdkondlikke programme reguleerivatest käesoleva määruse sätetest ei tulene teisiti. (4) Toetuse osakaal võib olla 100% abikõlblikest kuludest: 1) valitsus- ja riigiasutuste projektidel; 2) omavalitsustel, kui hooldatakse või korrastatakse riigi maal või omandis olevaid objekte. (5) Sihtasutustel ja mittetulundusühingutel peab omafinantseering olema vähemalt 10% projekti või projekti etapi abikõlblikest kuludest, kui valdkondlikke programme reguleerivatest käesoleva määruse sätetest ei tulene teisiti. (5) Omafinantseering peab olema rahaline ja tasutud enne SA KIK tehtavat lõppmakset. § 9. Riigiabi (1) Riigiabi ja vähese tähtsusega abi andmiseks kehtestab ja avaldab SA KIK oma veebilehel Euroopa Liidu riigiabi aktide ja konkurentsiseaduse nõuete kohased abikavad. (2) Kui projekti eesmärk või tulemus on seotud ettevõtlusega või projekti tulemust kasutatakse hiljem otseselt või kaudselt ettevõtluses, lähtutakse toetuse andmisel riigiabi andmise tingimustest. § 10. Kaasrahastamine (1) Keskkonnaprogrammist võib kaasrahastada muudest allikatest rahastatavaid projekte, kui need vastavad keskkonnaprogrammi eesmärgile. (2) Kaasrahastatavale projektile kohaldatakse käesoleva määruse tingimusi niivõrd, kuivõrd need ei lähe vastuollu põhirahastaja tingimustega. Kui SA KIK toetus projektis on üle 50%, siis kohaldatakse käesoleva määruse nõudeid. 2. jagu Kulude abikõlblikkuse üldtingimused § 11. Abikõlblikkuse periood (1) Keskkonnaprogrammi toetuse abikõlblikkuse periood algab taotlusvooru väljakuulutamisest ja lõpeb 24 kuu möödumisel rahastamisotsuse tegemisest. Põhjendatud juhtudel võib abikõlblikkuse perioodi pikendada kuni kuue kuu võrra. (2) Projekti abikõlblikkuse perioodi algus ja lõpp määratakse kindlaks taotlejaga sõlmitavas sihtfinantseerimise lepingus. (3) Kiireloomuliste projektide abikõlblikkuse periood algab kiireloomulisuse vajaduse ilmnemisel. § 12. Kulude abikõlblikkus (1) Kulu on abikõlblik, kui see on põhjendatud, tekib käesoleva paragrahvi lõigete 3 ja 4 kohaselt ning on kooskõlas kohaldatavate õigusnormidega, sihtfinantseerimise lepinguga ning SA KIK veebilehel avaldatud juhendmaterjalidega. (2) Kulu loetakse põhjendatuks, kui see on sobiv, vajalik ja tõhus taotluse rahuldamise otsuses ja sihtfinantseerimise lepingus esitatud eesmärkide ja tulemuste saavutamiseks ning tekib toetatavate tegevuste käigus. (3) Toetuse andmisel loetakse kulu tekkinuks abikõlblikkuse perioodil, kui kulu aluseks olev töö tehakse, kaup saadakse kätte või teenus osutatakse sihtfinantseerimise lepingus näidatud projekti abikõlblikkuse perioodil ja kulu tekkimine on tõendatud. (4) Tegeliku kulu tekkimine on tõendatud, kui kulu aluseks olev töö on vastu võetud või teenus kätte või kaup oma valdusesse või omandisse saadud ja see on tõendatav dokumendiga. (5) Käibemaks on abikõlblik kulu, kui toetuse saaja ei ole käibemaksukohustuslane või kui toetuse saajal on võimalik tõendada, et käibemaksu reguleerivate õigusaktide järgi on toetuse saaja lõpptarbija, kellel ei ole õigust projekti käigus tasutud käibemaksu oma maksustatavast käibest maha arvata või tagasi taotleda, ning käibemaksu ei hüvitata toetuse saajale ka muul moel. (6) Abikõlblikkuse eritingimused on sätestatud või neile on viidatud käesoleva määruse 3. peatükis. § 13. Personalikulude abikõlblikkus (1) Abikõlblikud on järgmised personalikulud: 1) palk proportsionaalselt projekti heaks töötatud ajaga; 2) puhkusetasu proportsionaalselt projekti heaks töötatud ajaga ja seaduses sätestatud korras; 3) seadusest tulenevad maksud ja maksed käesoleva lõike punktides 1 ja 2 nimetatud kuludelt; 4) seadusest tulenev lähetusega või töö- ja ametiülesande täitmisega seotud kulu; 5) konverentsi- ja seminari osavõtukulu. (2) Kui palka hüvitatakse tegelike kulude alusel ning töötaja täidab lisaks projekti käigus tehtavale tööle samas asutuses ka muid tööülesandeid, tõendatakse projekti heaks töötatud aeg tööajatabeliga või määratud tööaja osakaalu kohaselt. (3) Käesoleva paragrahvi lõikeid 1 ja 2 kohaldatakse töölepingu ja teenistusse võtmise käskkirja alusel tekkivatele personalikuludele. (4) Füüsilise isikuga sõlmitud võlaõigusseaduses nimetatud töövõtu- või käsunduslepingu alusel tekkivast personalikulust loetakse abikõlblikuks proportsionaalselt projekti heaks kulunud ajaga teenuse või töö eest makstav tasu, mida maksustatakse kui palka, ning sellelt tasult makstav sotsiaalmaks ja töötuskindlustusmakse, kui teenuste eest makstavad tasud on eristatud. (5) Kui projekti sisuks on asjade ostmine, ei ole personalikulu abikõlblik. § 14. Asjade ostmise abikõlblikkus Asja ostmise kulu on abikõlblik, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: 1) see vastab selle asja kohta kehtivatele normidele ja standarditele; 2) kasutatud asja ostmisel ei ole sama asja ostmiseks eelnenud seitsme aasta jooksul kasutatud avaliku sektori toetust. § 15. Projektijuhtimise, üld- ja muude kulude abikõlblikkus (1) Projektijuhtimise ja üldkulu on abikõlblik, kui see on kohane, mõistlik ja proportsionaalne projekti tegevuste suhtes. (2) Projektijuhtimise kulu on abikõlblik maksimaalselt 10% ulatuses projekti abikõlblikest kuludest. (3) Üldkulu on abikõlblik maksimaalselt 5% ulatuses projekti abikõlblikest kuludest. Toetatavates teadus- ja arendustegevuse projektides on üldkulu määraks maksimaalselt 15% abikõlblikest tööjõukuludest. (4) Kui projekti sisuks on ainult asjade ostmine, ei ole projektijuhtimise ja üldkulu abikõblik. (5) Sõiduauto kasutamise kulu abikõlblikkuse ülemmäär on 0,3 €/km. Eriotstarbelise mootorsõiduki kasutamise kulu on abikõlblik mõistlikus suuruses asjakohase metoodika järgi. Sõidukite kasutamise kulu on abikõlblik vaid sellekohase arvestuse pidamisel. § 16. Mitteabikõlblikud kulud Abikõlblikud ei ole järgmised kulud: 1) maa ja kinnisvara ost; 2) külaliste või äripartnerite vastuvõtmisega seotud toitlustamise, majutamise, transpordi ja kultuurilise teenindamise kuludele või tulumaksuga maksustatavatele kingitustele ja annetustele lisanduv võimalik tulumaks; 3) toetuse saaja oma töötajate täienduskoolitusega seotud kulu; 4) projekti finantskulu (intressikulu, lepingutasu, tehingukulu, ülekandetasu, valuutavahetustasu, valuutavahetuskahjum, pangakulu ja muud sellised kulud); 5) rahatrahv, rahaline karistus, kohustuse mittetäitmisel makstav leppetrahv ja viivis; 6) juriidiliste teenuste kulu, sealhulgas notari- ja advokaaditasud ja kohtukulud; 7) mitterahaline kulu, sealhulgas vara amortisatsioon; 8) kindlustusmaksed, välja arvatud reisikindlustusmaksed seoses lähetusega; 9) palgale lisaks makstav toetus või lisahüve, mis ei ole käsitatav palgana seaduse tähenduses; 10) organisatsiooni juhtimiskulu; 11) taotluse ettevalmistamise kulu (näiteks tehnoloogilised ja eelprojektid, detailplaneeringud, tasuvusuuringud, arengukavad, keskkonnamõjude hindamine). § 17. Tulu teenimine (1) Kui projekti tegevuste tulemusena tekib projekti abikõlblikkuse perioodil tekkepõhine netotulu, võib seda kasutada omafinantseeringu katteks. Omafinantseeringut ületav tulu arvatakse projekti abikõlblikest kuludest maha. (2) Kui toetuse saaja korraldab projekti elluviimise perioodil või pärast projekti lõppu projekti käigus ostetava või valmiva asja või ehitise kasutamist taotluses kirjeldatud otstarbest erineval viisil ja selle tulemusena tekib tulu, siis on toetuse saaja kohustatud hindama projekti mõju tulu tekkimisele ja sellest rakendusüksust teavitama. SA KIK võib tagasiulatuvalt viie aasta jooksul pärast projekti lõppu tunnistada vastavas ulatuses projekti kulud abikõlbmatuks. 3. peatükk Valdkondlikud programmid ja nendele kohalduvad eritingimused 1. jagu Atmosfääriõhu kaitse programm § 18. Atmosfääriõhu kaitse programmi eesmärk, alamprogrammid ja toetatavad tegevused (1) Atmosfääriõhu kaitse programmi eesmärk on toetada keskkonnast tulenevate terviseriskide ohjamist ning elukvaliteedi parandamist, välisõhu kvaliteedi parandamist, kliimamuutuste tagajärgede leevendamist ja kiirgusohutuse tagamist. (2) Atmosfääriõhu kaitse programmi alamprogrammid on: 1) välisõhu kvaliteedi parandamine; 2) transpordisaaste vähendamine; 3) kiirgusohu vähendamine; 4) keskkonna füüsikalistest heiteallikatest või ohuteguritest tingitud häiringu vähendamine; 5) energeetika negatiivse keskkonnamõju vähendamine. (3) Välisõhu kvaliteedi parandamisega seoses toetatakse järgmisi tegevusi: 1) välisõhu saasteainete puhastussüsteemide renoveerimine ja ehitamine, sealhulgas parima võimaliku tehnika rakendamine; 2) osoonikihti kahandavate ainete ning fluoritud kasvuhoonegaaside kontroll ja kasutamise piiramine ning fluoritud kasvuhoonegaasidelt alternatiivsetele ainetele ja -tehnoloogiatele üleminek; 3) suurõnnetustes ja hädaolukordades välisõhu saastetaseme operatiivse hindamise ja info edastamise süsteemi arendamine; 4) kliimamuutustega, saasteainete kaugleviga, osoonikihi kaitsega ja välisõhu kvaliteediga seotud rakendusuuringute ja analüüside koostamine ning nimetatud valdkondadest ülevaate andmine avalikkusele. (4) Transpordisaaste vähendamisega seoses toetatakse järgmisi tegevusi: 1) transpordist põhjustatud välisõhu saaste vähendamise meetmete rakendamine, sealhulgas ühistranspordi ja alternatiivsete liiklusvahendite kasutamise soodustamine; 2) keskkonnasõbralikumatele mootorsõidukitele soodustuse tegemise võimalikkuse rakendusuuringud; 3) teise ja kolmanda põlvkonna biokütuste kasutamise rakendusuuringud. (5) Kiirgusohu vähendamisega seoses toetatakse järgmisi tegevusi: 1) radioaktiivsete jäätmete nõuetekohase käitlemise tagamine; 2) elanikkonna tervise kaitse ioniseerivast kiirgusest tulenevate ohtude eest, sealhulgas rakenduslikud uuringud ja valdkonnast ülevaate andmine avalikkusele; 3) kiirguse mõõtmismeetodite ühtlustamine ja akrediteerimine. (6) Keskkonna füüsikalistest heiteallikatest või ohuteguritest tingitud häiringu vähendamisega seoses toetatakse füüsikalistest heiteallikatest või ohuteguritest tingitud häiringu vähendamise tegevuskavade, sealhulgas mürakaartide ja müra vähendamise tegevuskavade ja füüsikalistest heiteallikatest või ohuteguritest tingitud häiringu vähendamist käsitlevate rakendusuuringute koostamist ja valdkonnast ülevaate andmist avalikkusele. (7) Energeetika negatiivse keskkonnamõju vähendamisega seoses toetatakse järgmisi tegevusi: 1) põletusseadmete välisõhu saasteainete puhastussüsteemide ehitamine, sealhulgas parima võimaliku tehnika rakendamine; 2) kaugküttevõrgus mitteasuva katlamaja rekonstrueerimine või rajamine soojusenergia tootmiseks puitkütustest; 3) maasoojuspumbal põhineva lokaalküttesüsteemi rajamine, kui puudub võimalus kaugküttevõrguga liitumiseks ja soojuspumba käitamisel kasutatakse rohelist energiat; 4) korteriühistute biomassil või fossiilsel kütusel (v.a maagaas) töötava kütteseadme või otsest elekterkütet kasutava kütteseadme asendamine taastuvat kütust kasutava kütteseadmega või korteriühistu valitsetava elamu ühendamine kaugküttevõrguga, kui elamu on ehitatud enne 2010. aasta 1. jaanuari. § 19. Atmosfääriõhu kaitse programmi eritingimused (1) Soojuspumbal põhineva lokaalküttesüsteemi ehitamisel peab omafinantseering olema vähemalt 50% projekti abikõlblike kulude maksumusest ja toetuse taotlejateks võivad olla ainult avalik-õiguslikud juriidilised isikud või korteriühistud. (2) Katlamaja rekonstrueerimisel või rajamisel soojusenergia tootmiseks puitkütustest ning korteriühistu biomassil või fossiilsel kütusel (v.a maagaas) töötava kütteseadme või otsest elekterkütet kasutava kütteseadme asendamisel taastuvat kütust kasutava kütteseadmega või korteriühistu valitsetava elamu ühendamisel kaugküttevõrguga peab omafinantseering olema vähemalt 50% projekti abikõlblikest kuludest. (3) Soojuspumbal põhineva lokaalküttesüsteemi rajamisel tuleb sisendenergia ja toodetava soojuse mõõtmiseks paigaldada süsteemile eraldi soojuse ja elektri arvestid. (4) Abikõlblik on võrguettevõtjaga liitumise tasu. (5) Atmosfääriõhu kaitse programmis ei ole abikõlblik: 1) soojatrasside ehitamise ja renoveerimise kulu, välja arvatud korteriühistute hoonete ühendamisel kaugküttevõrguga; 2) hoonete ehitamise, sealhulgas rekonstrueerimise kulu, välja arvatud katlaruumide ja kütuse ladustamiseks vajalike ruumide korrastamine ning väljaehitamine mahus, mis on vajalik taastuval kütusel töötava katla kasutuselevõtmiseks; 3) hoonesiseste küttesüsteemide rajamisega seotud kulu (torustikud, radiaatorid, soojusvahetid, isolatsioonid, ventiilid jne), välja arvatud korteriühistu valitsetava elamu kaugküttevõrguga ühendamisega seotud kulu; 4) kütuste tootmisseadmete rajamise kulu; 5) tanklate ja muude kütuste jaotussüsteemide rajamise kulu; 6) sõiduvahendite alternatiivkütustele ümberehitamise kulu; 7) rattataristu rajamise kulu. (6) Käesoleva määruse § 18 lõike 5 punktis 1 nimetatud tegevuse korral võib toetuse osakaal olla kuni 100% abikõlblikest kuludest. (7) Sihtasutustel ja mittetulundusühingutel võib toetuse osakaal olla kuni 100% abikõlblikest kuludest. 2. jagu Kalanduse programm § 20. Kalanduse programmi eesmärk, alamprogrammid ja toetatavad tegevused (1) Kalanduse programmi eesmärk on saavutada tasakaal kalavarude kaitse ja kasutamise vahel ning tagada looduslik mitmekesisus, kalavarude pikaajaline säilimine ning luua püügivõimalus nii kutselistele kui ka harrastuskalastajatele. Kalavarude all peetakse silmas ka agarikuvarusid. (2) Kalanduse programmi alamprogrammid on: 1) kalandusuuringud; 2) vee-elustiku ökoloogilise seisundi parandamine; 3) kalanduse arendusprojektid; 4) kalavarude kaitse ja järelevalve. (3) Kalandusuuringute alamprogrammist toetatakse valdkonna arengusuundade otsustamiseks vajalike kalandusprognooside tegemist ning muid valdkonnaga seotud uuringuid, et seada ja viia ellu arengu- ja tegevuskavade eesmärke. (4) Vee-elustiku ökoloogilise seisundi parandamise alamprogrammist toetatakse järgmisi tegevusi: 1) kalavarude suurendamiseks ja kaitseks kudealade või elupaikade loomine, taastamine või nendele juurdepääsu tagamine ning nende ettevalmistustööd; 2) riiklikku kaitset vajavate ja ohustatud kalaliikide kaitse ja kalavarude taastootmise programmis nimetatud prioriteetsete kalaliikide ning harrastuskalapüügiks oluliste kalaliikide asustamine või taasasustamine. (5) Kalanduse arendusprojektide alamprogrammis toetatakse järgmisi tegevusi: 1) kalanduse valdkonna arengudokumentide ning tegevus- ja majandamiskavade koostamine tasakaalustatud arengu ja kalavaru säästliku kasutamise eesmärgil; 2) kalapüügivõistluste, seminaride, koolituste, õpitubade, teabepäevade ja laagrite korraldamine, et arendada keskkonnateadlikku ja säästvat kalandust; 3) kalavarude kasutamisega seotud andmete ning teabe kogumine ja avaldamine; 4) kalandusliitude osalemine rahvusvahelises kalanduskoostöös ja rahvusvaheliste kalandusürituste korraldamine Eestis; 5) keskkonnasäästlikku harrastuskalapüüki toetava taristu (näiteks juurdepääsuteede, paadisildade, vettelaskmis- ja parkimiskohtade, püügiplatvormide, teavitustahvlite) arendamine avalikes huvides; 6) innovaatilised kalanduse arendusprojektid. (6) Kalavarude kaitse ja järelevalve alamprogrammis toetatakse kalapüügi ning sellega seotud tegevuse järelevalvet. § 21. Kalanduse programmi eritingimused (1) Käesoleva määruse § 20 lõigetes 3, 4, 6 ja lõike 5 punktides 1, 3 ja 4 nimetatud tegevuste korral võib sihtasutustele ja mittetulundusühingutele antava toetuse osakaal olla kuni 100% abikõlblikest kuludest. (2) Kalade rändeteede avamiseks on maa, hoonestusõiguse ja kinnisvara ostmine abikõlblik kulu. (3) Seminaride, koolituste, õpitubade, teabepäevade ja laagrite korraldamisel, et arendada teadlikkust õiguskuulekast ja säästvast kalandusest, on toetus kuni 75% projekti abikõlblikest kuludest. (4) Keskkonnasäästlikku harrastuskalapüüki toetava taristu ja innovaatiliste kalandusalaste arendusprojektide toetuse maksimaalne suurus projekti kohta on 50 000 eurot ilma käibemaksuta. 3. jagu Keskkonnateadlikkuse programm § 22. Keskkonnateadlikkuse programmi eesmärk, alamprogrammid ja toetatavad tegevused (1) Keskkonnateadlikkuse programmi eesmärk on kujundada arusaama, et inimene on osa loodusest, meie majandustegevuse ja kultuuri jätkusuutlikkus sõltub loodusest ning keskkonnakaitse ja -kasutuse vahel peab valitsema tasakaal. Programmist toetatakse tegevusi, mille teemaks on säästva keskkonnakasutuse põhimõtete, looduse ja inimühiskonna seoste, looduses toimuvate protsesside ja elurikkuse tundmaõppimine. (2) Keskkonnateadlikkuse programmi alamprogrammid on: 1) täiskasvanute ja perede keskkonnateadlikkuse suurendamine; 2) üldharidussüsteemi õpilaste keskkonnateadlikkuse suurendamine; 3) teabekandjate loomine ja sihtrühmale kättesaadavaks tegemine; 4) riigi ja rahvusvahelisel tasandil keskkonnahariduskoostöö arendamine. (3) Täiskasvanute ja perede keskkonnateadlikkuse suurendamise alamprogrammis toetatakse järgmisi tegevusi: 1) kindlale teemale keskendunud üleriigilise teavituskampaania korraldamine; 2) festivali, messi korraldamine; 3) loodusõhtu, -hommiku, -retke korraldamine. (4) Üldharidussüsteemi õpilaste keskkonnateadlikkuse suurendamise alamprogrammist toetatakse järgmisi tegevusi: 1) põhikooli klasside ja lasteaia koolieelikute rühma osalemine loodus- ja keskkonnahariduskeskuste või keskkonnakaitse ja -kasutusega seotud ettevõtete aktiivõppeprogrammides; 2) õppepäeva ja laagri korraldamine põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastele ning looduse valdkonna huvikooli õpilastele, seejuures peab õppepäeva ja laagri läbiv teema olema looduses toimuvate protsesside ja elurikkuse tundmaõppimine; 3) Keskkonnaministeeriumi veebilehel prioriteetsena nimetatud loodus- või keskkonnateemat käsitleva projekti elluviimine üldharidusasutuses vähemalt ühe õppeveerandi vältel, seejuures on projekti kohustuslikud elemendid teema seostamine kohalike ja globaalsete oludega, projektis osalejate käitumisharjumuste seostamine projekti teemaga, teema lõimitus eri eluvaldkondadega, haridusasutuste õpetajate keskkonnahariduslik täiendusõpe, koostööoskuse arendamine, projekti tulemuste visualiseeritud väljund ja selle esitlemine; 4) üldharidussüsteemi õpilastele suunatud õppeprogrammideks vajalike õppematerjalide ja -vahendite loomine ja soetamine loodus- ja keskkonnahariduskeskustesse, seejuures on projekti kohustuslik lisa loodavate õppematerjalide või soetatavate õppevahendite kasutamise täpne kirjeldus (seotud tegevused, sihtrühm, kasutamise intensiivsus). (5) Teabekandjate loomise alamprogrammis toetatakse meediatoote, ajutise näituse, õppematerjali või trükise loomist ja sihtrühmale kättesaadavaks tegemist. Toetuse raames valmivad telesaated peavad olema järelvaadatavad ja raadiosaated järelkuulatavad. (6) Riigi ja rahvusvahelisel tasandil keskkonnahariduskoostöö arendamise alamprogrammist toetatakse järgmisi tegevusi: 1) loodus- ja keskkonnahariduskeskuste võrgustiku koostöö arendamine, sealhulgas säästvat arengut toetava hariduse alal täienduskoolituste korraldamine keskkonnahariduse spetsialistidele ning arendusprojektide elluviimine; 2) säästvat arengut toetava hariduse alal üleriigilise haardega rahvusvaheliste projektide või programmide koordineerimine ja nendega seotud tegevused. § 23. Keskkonnateadlikkuse programmi eritingimused (1) Käesoleva määruse § 22 lõike 3 punktides 2 ja 3 nimetatud tegevuste toetus on kuni 50% projekti abikõlblikest kuludest. (2) Käesoleva määruse § 22 lõike 4 punktis 1 nimetatud tegevuse eritingimused on järgmised: 1) taotlejaks saab olla haridusasutus või selle pidaja; 2) iga klass, lasteaiarühm või õppeprogrammis koos osalev õpigrupp saab toetust ühes õppeaastas kuni 300 eurot, mida võib kasutada aktiivõppeprogrammi ja transpordi rahastamiseks; 3) taotlust menetletakse lihtsustatud korras, taotlusvoor kuulutatakse välja üks kord aastas; 4) omafinantseering ei ole kohustuslik. (3) Käesoleva määruse § 22 lõike 4 punktis 2 nimetatud tegevuse eritingimused on järgmised: 1) taotlejaks saab olla haridusasutus, selle pidaja või huvikool; 2) toetus on kuni 75% projekti abikõlblikest kuludest. (4) Käesoleva määruse § 22 lõike 4 punktis 3 nimetatud tegevuse eritingimused on järgmised: 1) taotlejaks saab olla haridusasutus; 2) toetuse saaja oma töötajate täienduskoolitusega seotud kulu on abikõlblik; 3) omafinantseering ei ole kohustuslik. (5) Käesoleva määruse § 22 lõike 4 punktis 4 ja § 22 lõikes 5 nimetatud tegevuse toetus on kuni 75% projekti abikõlblikest kuludest. (6) Käesoleva määruse § 22 lõike 6 punktis 1 nimetatud tegevuse korral on toetuse saaja oma töötajate täienduskoolitusega seotud kulu abikõlblik. (7) Käesoleva määruse § 22 lõike 3 punktis 1 ja lõike 6 punktides 1 ja 2 nimetatud tegevuste puhul võib sihtasutuste ja mittetulundusühingute toetuse osakaal olla kuni 100% abikõlblikest kuludest. (8) Keskkonnateadlikkuse programmis ei ole abikõlblikud: 1) hoonete, paviljonide ja varjualuste ehituse ja remondi kulu; 2) sõiduvahendite soetuskulu. 4. jagu Looduskaitse programm § 24. Looduskaitse programmi eesmärk, alamprogrammid ja toetatavad tegevused (1) Looduskaitse programmi eesmärk on looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilimiseks, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamine ning kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna säilitamine. (2) Looduskaitse programmi alamprogrammid on: 1) looduskaitse pikaajalise arengu kavandamine ja arengu jätkusuutlikkuse tagamine; 2) looduslike elupaikade ning kaitsealade, hoiualade, riiklikult kaitstud parkide ja üksikobjektide hooldamine ja kaitse korraldamine; 3) üleriigilise looduskaitselise infrastruktuuri arendamine. (3) Looduskaitse pikaajalise arengu kavandamiseks ja arengu jätkusuutlikkust tagavate meetmete elluviimiseks toetatakse järgmisi tegevusi: 1) kaitstavate või väheuuritud elupaikade ning looma-, taime- ja seeneliikide, kultuuriväärtusega loodusobjektide ja ökosüsteemide ning ökosüsteemiteenuste väljaselgitamine (inventuurid) või rakendusuuringud; 2) riiklikult kaitstud parkide hooldamiskavade, restaureerimis- ja rekonstrueerimisprojektide koostamine ja elluviimine; 3) kaitstavate loodusobjektide kaitsekorralduskavades ja tegevuskavades kavandatud meetmete rakendamise ja kaitstavate alade võrgustiku toimimise tõhususe hindamine; 4) probleemliikide tõrjemeetmete kavandamine ja nende rakendamine; 5) metsloomade rehabilitatsioonimeetmete rakendamine; 6) loodusteadlikkust suurendavad koolitused, seminarid, infomaterjalide väljaandmine ja muud tegevused. (4) Looduslike elupaikade ning kaitsealade, hoiualade, riiklikult kaitstud parkide ja üksikobjektide hooldamiseks ja kaitse korraldamiseks toetatakse järgmisi tegevusi: 1) kaitsealade ja hoiualade kaitsekorralduskavades kavandatud meetmete rakendamine; 2) kaitstavate loodusobjektide hooldamine; 3) kaitstavatel aladel poollooduslike koosluste taastamine; 4) kaitstavate looma-, taime- ja seeneliikide ning elupaikade soodsat seisundit taotlevate tegevuskavade elluviimine. (5) Üleriigilise looduskaitselise infrastruktuuri arendamiseks toetatakse järgmisi tegevusi: 1) kaitsealade külastuskeskuste loodusõppe püsiekspositsioonide rajamine; 2) vaatetornide, infopunktide ja muude ehitiste rajamine. § 25. Looduskaitse programmi eritingimused (1) Sihtasutustel ja mittetulundusühingutel võib toetuse osakaal olla kuni 100% abikõlblikest kuludest, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 5 nimetatud tegevuste korral. (2) Looduskaitse programmist poollooduslike koosluste hooldamiseks karja ja töövahendite (niiduk, vaaluti, kaaruti, presskogur, esilaadur, pallihaarats ning palliveohaagis) soetamise korral on toetus kuni 85% projekti abikõlblikest kuludest ning projekti omafinantseering peab olema vähemalt 15% projekti abikõlblikest kuludest. Karja soetamisel ei ole toetussumma suurem kui 1500 eurot ühe hobuse kohta, 835 eurot ühe veise kohta ja 165 eurot ühe lamba või kitse kohta. (3) Poollooduslike koosluste hooldamiseks vajamineva karja soetamisel peavad soetatavad hobused olema vanuses 2–4 aastat, veised vanuses 1–3 aastat ja lambad või kitsed vanuses 6 kuud kuni 2 aastat looma vastuvõtmise ajal. (4) Pärast poollooduslike elupaikade taastamist peab toetuse saaja tagama taastatud aladel hoolduse viie aasta jooksul. (5) Seminaride, koolituste ja muude sarnase eesmärgiga tegevuste korraldamisel ning infomaterjalide väljaandmisel on toetus kuni 75% projekti abikõlblikest kuludest. 5. jagu Merekeskkonna programm § 26. Merekeskkonna programmi eesmärk, alamprogrammid ja toetatavad tegevused (1) Merekeskkonna programmi eesmärk on toetada Eesti mereala hea keskkonnaseisundi saavutamist ja säilitamist. (2) Merekeskkonna programmi alamprogrammid on: 1) rakendatavad meetmed; 2) uuringud ja arendustööd; 3) reostustõrje. (3) Rakendatavate meetmete alamprogrammist toetatakse merestrateegia meetmekava meetmeid ja tegevusi või muid tegevusi mere ökosüsteemi teenuste tõhusaks ja kestlikuks kasutamiseks. (4) Uuringute ja arendustööde alamprogrammist toetatakse järgmisi tegevusi: 1) mere seisundi hindamine, selleks vajalike andmete kogumine ja metoodika arendamine; 2) mere kasutamise hindamine, selleks vajalike andmete kogumine ja metoodika arendamine; 3) mere kaitset ja kestlikku kasutamist võimaldava innovaatilise tehnoloogia arendamine. (5) Reostustõrje alamprogrammist toetatakse laevadest ja sadamatest lähtuva reostuse tõrjeks järgmisi tegevusi: 1) sadama reostustõrjeplaani täitmise tagamine; 2) reostuse tagajärjel kahjustatud rannikualade, loodus- ja elukeskkonna taastamine; 3) ennetav koolitus, väljaõpe või teavitustöö; 4) reostustõrjeks valmisoleku suurendamine.  6. jagu Metsanduse programm § 27. Metsanduse programmi eesmärk, alamprogrammid ja toetatavad tegevused (1) Metsanduse programmi eesmärk on: 1) metsanduse pikaajaliste arengusuundade elluviimine; 2) metsade uuendamise tagamine; 3) metsaökosüsteemide kaitse edendamine; 4) säästva metsanduse teemaliste koolituste, teavituste ja uuringute edendamine; 5) jahiulukiarvu taastusvaruna säilimise tagamine; 6) ulukikahjustuse ulatuse vähendamine ning jahimeeste praktiliste oskuste taseme ja jahindusteadlikkuse parandamine. (2) Metsanduse programmi alamprogrammid on: 1) metsandus; 2) jahindus. (3) Metsanduse alamprogrammist toetatakse järgmisi meetmeid: 1) metsanduse jätkusuutliku arengu tagamine; 2) metsaökosüsteemide kaitse; 3) metsade majandamine ja uuendamine; 4) metsateadus, -haridus ja teavitamine. (4) Metsanduse jätkusuutliku arengu tagamise meetmest toetatakse järgmisi tegevusi: 1) makromajanduslike analüüside koostamine metsanduse kui riigi majandusliku ning sotsiaalse arengu kindlustaja olulisuse hindamiseks; 2) metsanduslike infosüsteemide ja e-teenuste arendamine; 3) metsa mitmekülgse kasutuse edendamine ning pärandkultuuri objektide kaardistamine ja tutvustamine. (5) Metsaökosüsteemide kaitsemeetmest toetatakse järgmisi tegevusi: 1) metsa ja kultuurmaastiku territoriaalse vahekorra kujunemise analüüs ning potentsiaalse metsa territooriumi rekonstrueerimine; 2) metsamajandusliku tegevuse käigus looduslike protsesside imiteeritavuse analüüs; 3) erineva majandamisrežiimiga metsade biomitmekesisuse seiremetoodika väljatöötamine ning olemasolevate metoodikate ühtlustamine; 4) majanduslik analüüs, et leida kuluefektiivseim tee metsaökosüsteemide kaitse edendamiseks. (6) Metsade majandamise ja uuendamise meetmest toetatakse järgmisi tegevusi: 1) metsaseemnevaru loomine ning geenireservi metsade ja valikseemnepuistute eraldamine, klooniarhiivide rajamine; 2) metsapuutaimede tootmine. (7) Metsateaduse, -hariduse ja teavitamise meetmest toetatakse järgmisi tegevusi: 1) metsandusüliõpilaste ja -õppejõudude rahvusvaheliste koolitus- ja õppevahetusprogrammide käivitamine; 2) metsahariduse ja -teadusega tegelevate asutuste infrastruktuuri ajakohastamise vajaduse väljaselgitamine ja analüüsimine, lähtudes kõrg- ja kutsehariduse, teaduse ja innovatsiooni kui terviku vajadustest; 3) metsade säästlikku majandamist ning Eesti metsandust ja selle ajalugu tutvustavate teabematerjalide (näiteks trükiste, filmide ja näituste) koostamine; 4) puidu kui taastuva loodusressursi säästva kasutamise võimaluste tutvustamine; 5) puidu kui toorme ja energiakandja paremate kasutusvõimaluste propageerimine ja seeläbi puidu, eriti seni vähem kasutust leidnud puuliikide rahvusvahelise konkurentsivõime parandamine; 6) metsanduslike teadusuuringute ja analüüside tegemine ning analüüsimetoodikate arendamine; 7) kommunikatsiooniprojektide koostamine avalikkuse teadlikkuse suurendamiseks metsandusest; 8) erametsaomanike koolitamine. (8) Jahinduse alamprogrammis toetatakse järgmisi tegevusi: 1) jahinduse teadusuuringute ja analüüside tegemine ning analüüsimetoodikate arendamine; 2) kommunikatsiooniprojektide koostamine avalikkuse ja jahimeeste teadlikkuse suurendamiseks jahindusest; 3) jahiseaduse § 45 alusel reservfondist makstud uluki tekitatud kahju osaline kompenseerimine. § 28. Metsanduse programmi eritingimused (1) Sihtasutustel ja mittetulundusühingutel võib toetuse osakaal olla kuni 100% abikõlblikest kuludest. (2) Jahiseaduse § 45 lõike 1 alusel moodustatud reservfondist tasutud nõuete osalise katmise taotlusi hinnatakse üks kord aastas pärast jahiaasta lõppu. Jahiaasta lõpeb veebruari viimasel päeval. (3) Jahiseaduse § 45 lõike 2 alusel osalise toetuse taotlemisel on abikõlblikud ainult need kulud, mille väljamaksed on tehtud taotlusvoorule eelnenud jahiaasta jooksul. Sellised kulud on abikõlblikud 10‒30% ulatuses tehtud väljamaksetest. 7. jagu Ringmajanduse programm § 29. Ringmajanduse programmi eesmärk, alamprogrammid ja toetatavad tegevused (1) Ringmajanduse programmi eesmärk on toetada keskkonnakorralduse, jäätmete, maapõue ja kemikaalide valdkonna ning nendega seotud teadus-arendustegevust, ressursi tõhusamat kasutamist, ringmajanduse põhimõtete kasutuselevõtmist, jäätmete ja heitmete tekke vältimist ning tegevuste keskkonnamõju vähendamist, ringmajanduse valdkonnast teadlikkuse parandamist ning jätkusuutliku tarbimise ja tootmise lahenduste väljatöötamist ja laiemat kasutust. (2) Ringmajanduse programmi alamprogrammid on: 1) keskkonnakorraldus; 2) jäätmed; 3) maapõu; 4) ringmajanduse teadus- ja arendustegevus. (3) Keskkonnakorraldusega seoses toetatakse järgmisi tegevusi: 1) ressursiauditite tegemine; 2) tööstuses, ehituses või teeninduses ressursside säästmisele või tõhusamale kasutamisele suunatud terviklike tehniliste meetmete väljatöötamine, katsetamine või juurutamine; 3) keskkonnajuhtimissüsteemi rakendamine ja registreerimine, sealhulgas keskkonnajuhtimissüsteemist tulenev keskkonnategevuse edasine parandamine, mis vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1221/2009 organisatsioonide vabatahtliku osalemise kohta ühenduse keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemis (EMAS) ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 761/2001 ning komisjoni otsused 2001/681/EÜ ja 2006/193/EÜ (EÜT L 342, 22.12.2009, lk 1–45); 4) mitteformaalsete keskkonnajuhtimissüsteemide, nagu roheline kontor ja roheline kool, väljatöötamine, rakendamine ja nende sertifikaadi või tunnistuse taotlemine; 5) Euroopa Liidu ökomärgise taotlemine vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 66/2010 ELi ökomärgise kohta (EÜT L 27, 30.1.2010, lk 1–19); 6) uuenduslike keskkonnakorralduslike lahenduste väljatöötamine ja rakendamine (näiteks ökodisain, toote olelusring, tööstussümbioos, ärimudelid, IKT lahendused, uued teenused ja tooted, kujunemisjärgus tehnika, parandustöökojad); 7) keskkonnakorralduslike koolituste korraldamine ja juhendmaterjalide väljatöötamine. (4) Jäätmetega seoses toetatakse järgmisi tegevusi: 1) jäätmetekke vältimine ning toodete või tootekomponentide korduskasutus; 2) selliste jäätmete käitlemine, mille kulud on jäänud riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse kanda; 3) ohtlike jäätmete kogumisringide korraldamine mittelinnalistes piirkondades; 4) maastikupilti kahjustavate kasutusest väljalangenud ehitiste likvideerimine ning kohaliku omavalitsuse üksuse hinnangul maastikupilti kahjustava lagunenud ja kasutusest väljalangenud põllumajandus-, tööstus- või militaarehitise lammutamine ja sellest tekkinud jäätmete käitlemine, sealhulgas taaskasutuse ja ringlussevõtu soodustamine ja maa-ala koristamine; 5) kodumajapidamistes jäätmete liigiti kogumiseks kasutatavate kompostrite, konteinerite ja muude vahendite soetamine, seejuures on eelistatud lahendused, mis aitavad liigiti kogutud jäätmeid käidelda või ära viia jäätmetekitaja lähedal; 6) jäätmejaamade ja jäätmemajade rajamine, laiendamine või rekonstrueerimine; 7) ohtlikke kemikaale sisaldada võivate jäätmete käitlustehnoloogiate arendamine ohtlike kemikaalide tuvastamiseks ja ohtlike kemikaalide, nende segude või neid sisaldavate komponentide eraldamiseks jäätmetest, et suurendada jäätmete taaskasutust ja ringlussevõttu; 8) Keskkonnaministeeriumi ja tema allasutuste koostatud jäätmevaldkonna teavitusmaterjalide trükkimine ja levitamine kohaliku omavalitsuse poolt ja ning teavitus jäätmete liigiti kogumisest; 9) jäätmeteemaliste teavituskavade koostamine; 10) tehnoloogiliste lahenduste väljatöötamine avaliku kogumisvõrgustiku efektiivsuse parandamiseks. (5) Käesoleva paragrahvi lõike 4 punkti 4 tähenduses on: 1) põllumajandusehitis – endise Nõukogude Liidu aegsete kollektiivmajandite kasutatud tootmistaristu ehitis (näiteks loomapidamishoone, põllumajandustoodangu töötlemise hoone, toodangu- või muu ladu, remonditöökoda, kontorihoone); 2) tööstusehitis – endise Nõukogude Liidu ajal kasutuses olnud tööstusehitis (näiteks tootmishoone, ladu, katlamaja, veetorn), seejuures ei käsitata tööstusehitisena eraldi transpordisüsteemi taristu objekte (näiteks raudteega seotud ehitised, rajatised); 3) militaarehitis – endise Nõukogude Liidu armee kasutuses olnud militaarehitis (näiteks kasarmu, ladu, garaaž, piirivalverajatis). (6) Maapõuega seoses toetatakse järgmisi tegevusi: 1) korrastamata karjäärialade ja turbalade korrastamine, kui maavara kaevandamise loa kehtivus on lõppenud ning ei kehti ka maapõueseaduse § 80 lõikes 1, §-s 88 ja § 93 lõigetes 1–4 sätestatud kohustus; 2) allmaakaevandustes kaevandamise tagajärjel maapinnal tekkinud varingute või vajumite korrastamine, kui maavara kaevandamise loa kehtivus on lõppenud ning ei kehti ka maapõueseaduse § 80 lõikes 1, §-s 88 ja § 93 lõigetes 1–4 sätestatud kohustus; 3) geoloogilise uuringu või üldgeoloogilise uurimistöö otstarbel rajatud puuraukude ja kaeveõõnte korrastamine, kui geoloogilise uuringu või üldgeoloogilise uurimistöö loa kehtivus on lõppenud, maapõueseaduse § 80 lõikes 1 sätestatud kohustus ei kehti ning maapõueseaduse §-s 92 sätestatud nõue on aegunud või ei ole seda muul põhjusel võimalik rakendada; 4) geoloogilise teabe süstematiseerimine, ajakohastamine, kirjastamine ning säilitamistingimuste parandamine; 5) geoloogiliste loodusmälestiste korrastamine ja eksponeerimine. (7) Ringmajanduse teadus- ja arendustegevusega seoses toetatakse järgmisi tegevusi: 1) teadusuuringud ning tegevus, mis toetab keskkonnakorralduse, maapõue ja jäätmete valdkonna arengut; 2) uuringud maavarade kaevandamise keskkonna- ja tervisemõju vähendamiseks; 3) ohtlike kemikaalidega seotud uuringud terviseriskide ja keskkonnamõju hindamiseks, sealhulgas biomonitooring; 4) ringmajanduse põhimõtetega arvestavate materjalide ja toodetes ohtlike kemikaalide asendamine ohutumatega ning ohtlike kemikaalide vabade toodete ja tootmisprotsesside väljatöötamine. § 30. Ringmajanduse programmi eritingimused (1) Käesoleva määruse § 29 lõike 3 punktis 1 nimetatud tegevuse rahastamise projektide ülevaatliku auditi tegemise korral on maksimaalne toetus ilma käibemaksuta 3600 eurot, väikeettevõtte detailse auditi tegemiseks 5350 eurot, keskmise suurusega ja suurettevõtte detailse auditi tegemiseks 6700 eurot, väikeettevõtte detailse auditi tegemiseks 1750 eurot juhul, kui enne on rahastatud ülevaatliku auditi tegemist, ning keskmise suurusega ja suurettevõtte detailse auditi tegemiseks 3100 eurot juhul, kui enne on rahastatud ülevaatliku auditi tegemist. (2) Käesoleva määruse § 29 lõike 3 punktis 1 nimetatud tegevuse korral esitab toetuse saaja väljamakse saamiseks SAl-e KIK tehtud auditi ehk projekti väljundi ja selle vastuvõtuakti, mille alusel saab SA KIK kontrollida töö valmimist. (3) Taotledes toetust käesoleva määruse § 29 lõike 3 punktis 1 nimetatud ressursiauditi jaoks, peab see vastama keskkonnaministri 28. juuni 2016. a määrusele nr 17 „Toetuse andmise tingimused meetme „Ettevõtete energia- ja ressursitõhusus“ tegevuse „Energia- ja ressursiauditite läbiviimine“ jaoks avatud taotlemise korral“. (4) Käesoleva määruse § 29 lõike 3 punktis 2 nimetatud tegevusteks on maksimaalne toetussumma ühe taotluse kohta 200 001 kuni 500 000 eurot ilma käibemaksuta. (5) Käesoleva määruse § 29 lõike 3 punktis 2 nimetatud tegevuse korral peab olema tehtud nõuetekohane ressursiaudit vähemalt ülevaatliku ressursiauditi ulatuses, mis kinnitab tekkivat ressursisäästu ning kavandavate investeeringute asjakohasust ning mis on tehtud kooskõlas käesoleva paragrahvi lõikega 3. (6) Taotledes toetust käesoleva määruse § 29 lõike 3 punktis 3 nimetatud keskkonnajuhtimis- ja auditeerimissüsteemi (EMAS) rakendamise ja registreerimise projektile ning kasutades selleks väliste konsultantide abi, peab vähemalt üks kaasatud konsultant oleme liitunud Eesti Keskkonnajuhtimise Assotsiatsiooni (EKJA) keskkonnajuhtimise hea tavaga, mille leiab EKJA kodulehelt. (7) Käesoleva määruse § 29 lõike 4 punktides 3, 5, 6, 8 ja 9 nimetatud tegevusteks saab toetust taotleda kohaliku omavalitsuse üksus ja 100% kohaliku omavalitsuse üksuse omandis olev juriidiline isik. (8) Kui käesoleva määruse § 29 lõikes 4 nimetatud tegevusteks taotleb toetust kohaliku omavalitsuse üksus, peab sellel olema kehtiv ja ajakohane jäätmekava ja jäätmehoolduseeskiri, ning enam kui 1500 elanikuga kohaliku omavalitsuse üksusel korraldatud ja toimiv korraldatud jäätmevedu. Käesolevas lõikes sätestatud nõudeid kohaldatakse ka juhul, kui toetust taotleb 100% kohaliku omavalitsuse üksuse omandis olev juriidiline isik, selle isiku omanikuks oleva kohaliku omavalitsuse üksuse kohta. (9) Käesoleva määruse § 29 lõike 4 punktis 3 nimetatud tegevuste korral on toetatav jäätmete kogumine ja vedu vaid varem kokkulepitud kogumiskohtadest, välja arvatud ukselt uksele vedu. (10) Käesoleva määruse § 29 lõike 4 punktis 3 nimetatud ohtlike jäätmete kogumisringide korraldamisel tuleb asbesti sisaldavate ehitusmaterjalide kogumisel koostada registreerimisleht, kus kajastatakse, milliselt aadressilt ja kui palju jäätmeid üle antakse. Registreerimisleht esitatakse koos lõpparuandega. (11) Käesoleva määruse § 29 lõike 4 punktis 4 nimetatud maastikupilti kahjustava lagunenud ja kasutusest väljalangenud põllumajandus-, tööstus- või militaarehitise lammutamise korral saab ühe kinnistu kohta esitada ühe taotluse. (12) Kui toetust taotletakse käesoleva määruse § 29 lõike 4 punktis 5 nimetatud tegevusteks, siis: 1) tuleb taotlejal esitada taotluses ülevaade, kuidas kavandatud konteinerite, kompostrite või muude vahendite kasutuselevõtt aitab kaasa jäätmete liigiti kogumisele ja olmejäätmete ringlussevõtu sihtarvude saavutamisele; 2) võib kodumajapidamistes kasutatavad kompostrid, konteinerid ja muud liigiti kogumiseks mõeldud vahendid eraldada vaid isikule, kes on liitunud korraldatud jäätmeveoga ning kelle alaline elukoht ja rahvastikuregistri järgne elukoht on vähemalt taotluse esitamise aasta 1. jaanuarist katkematult olnud majapidamine, kuhu liigiti kogumiseks mõeldud vahendeid soovitakse; 3) peab taotleja olema veendunud, et kinnistul, kuhu vahendeid antakse, on nende nõuetekohane kasutamine võimalik, lisaks peab taotleja tagama jäätmetekitajale asjakohase koolituse ja juhendamise; 4) peab kohaliku omavalitsuse üksusel olema terviklik plaan jäätmete liigiti kogumises ja kodus kompostimises alase teadlikkuse suurendamiseks ning selle plaani kirjeldus tuleb esitada koos taotlusega; 5) ei tohi taotleja teenida konteinerite ja kompostrite elanikele jagamise pealt tulu; 6) peab kohaliku omavalitsuse üksus kandma jäätmevaldajate registrisse kõik liigiti kogumiseks mõeldud vahendid ja kompostrid, mis on majapidamistele eraldatud. (13) Kui toetust taotletakse käesoleva määruse § 29 lõike 4 punktis 6 nimetatud tegevusteks, siis: 1) peab jäätmejaamade tehniline varustus tagama lisaks keskkonnaministri 16. jaanuari 2007. a määruse nr 4 „Olmejäätmete sortimise kord ning sorditud jäätmete liigitamise alused“ § 3 lõike 2 punktides 1–5 ja 7–13 nimetatud olmejäätmeliikide vastuvõtmisele elanikkonnalt ka vanarehvide, ehitus- ja lammutusjäätmete vastuvõtmise; 2) tuleb jäätmemajad paigutada mugavatesse asukohtadesse ja need peavad mahutama konteinereid vähemalt segapakendijäätmete, paber- ja kartongpakendijäätmete, paberi- ja papijäätmete, klaaspakendi, tekstiili, patareide, väikeelektroonika, segaolmejäätmete ja biojäätmete kogumiseks; 3) peavad jäätmemajad olema lukustatavad; 4) peavad jäätmete üleandmise võimalused olema tagatud ööpäev ringi. (14) Käesoleva määruse § 29 lõike 4 punktis 3 nimetatud ohtlike jäätmete kogumisringide korraldamisel ei ole abikõlblikud töötasud, projektijuhtimise kulu ja koolitustasud ega probleemtoodete hulka kuuluvate jäätmete jäätmehoolduskulud. (15) Jäätmejaamade ja jäätmemajade halduskulu ei ole abikõlblik. 8. jagu Veemajanduse programm § 31. Veemajanduse programmi eesmärk, alamprogrammid ja toetatavad tegevused (1) Veemajanduse programmi eesmärk on säilitada ja saavutada veekogude ja põhjavee hea seisund ning tagada nõuetele vastav joogivesi. (2) Veemajanduse programmi alamprogrammid on: 1) reoveekäitlus ja joogiveevarustus; 2) jääkreostus; 3) mitteehituslikud tööd; 4) siseveekogude ja rannikuvee tervendamine ja korrashoid. (3) Reoveekäitluse ja joogiveevarustusega seoses toetatakse olemasolevate vee- ja kanalisatsioonisüsteemide vastavusse viimist kehtivate nõuetega ja reoveekogumisalade piires joogivee- ja kanalisatsioonisüsteemide väljaarendamist. (4) Reoveekäitluse ja joogiveevarustusega seoses toetatakse vee- ja kanalisatsioonisüsteemide rajamist üle 500 ie reoveekogumisaladel. (5) Reoveekäitluse ja joogiveevarustusega seoses toetatakse vee- ja kanalisatsioonisüsteemide rajamist alla 500 ie reoveekogumisaladel üksnes terviseohutuse ja keskkonnakaitse kaalutlustel, kui süsteeme rajatakse piirkonnas: 1) kus puuduvad alternatiivsed lahendused elanike terviseohutus- ja kvaliteedinõuetele vastava joogiveega varustamiseks (näiteks endistel kaevandusaladel või nitraaditundlikul alal); 2) kus süsteeme rajatakse kaitsmata või nõrgalt kaitstud põhjaveega aladel või halvas seisundis maapinnalähedase põhjaveekogumi alal; 3) reovee kohtkäitlusel on otsene negatiivne mõju veekogu vee kvaliteedile. (6) Reoveekäitluse ja joogiveevarustuse alamprogrammist ei toetata ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni rekonstrueerimist ega rajamist üle 2000 ie reostuskoormusega reoveekogumisaladel. (7) Reoveekäitluse ja joogiveevarustuse alamprogrammist ei toetata sademeveesüsteemide rajamist. (8) Reoveekäitlusega seoses ei toetata tegevusi, mis on seotud prügilate või muude jäätmekäitlusobjektide opereerimisel tekkiva reovee käitlemisega. (9) Joogiveevarustusega seoses ei toetata tuletõrje veevarustuse rajamist ega rekonstrueerimist iseseisva süsteemina. (10) Jääkreostusega seoses toetatakse pinna- ja põhjavee reostusohu vähendamist jääkreostuskollete likvideerimise või ohutuks muutmise teel. (11) Mitteehituslike töödega seoses toetatakse veemajanduse võimalikult paremaks korraldamiseks vajalikke uuringuid ning arendustöid. (12) Siseveekogude ja rannikuvee tervendamise ja korrashoiuga seoses toetatakse tegevusi, mis aitavad säilitada või saavutada nende head või väga head seisundit või ökoloogilist potentsiaali. § 32. Veemajanduse programmi eritingimused (1) Veemajanduse programmi reoveekäitluse ja joogiveevarustuse alamprogrammist ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni rajamiseks või rekonstrueerimiseks toetuse taotlemiseks peab taotleja vastama kõigile järgmistele tingimustele: 1) olema ühele või mitmele kohaliku omavalitsuse üksusele 100%-liselt kuuluv vee-ettevõtja; 2) olema määratud kohaliku omavalitsuse volikogu otsusega projekti piirkonnas vee-ettevõtjaks või taotlejale peab kuuluma projekti piirkonna veemajandustaristu; 3) olema piirkondlik vee-ettevõtja. (2) Piirkondlik vee-ettevõtja käesoleva määruse tähenduses on vee-ettevõtja, kes osutab veeteenust enam kui 5000 elanikule ning vähemalt kuuel reoveekogumisalal, millest vähemalt üks on reostuskoormusega üle 2000 ie. (3) Reoveekäitluse ja joogiveevarustuse alamprogrammist ühisveevärgi ja -kanalisatsioonisüsteemide rajamiseks või rekonstrueerimiseks toetuse taotlemisel peavad projekti tegevused olema kavandatud kohaliku omavalitsuse volikogu kinnitatud ning ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse nõuetele vastavas ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kavas. (4) Reoveekäitluse ja joogiveevarustuse alamprogrammist ühisveevärgi ja -kanalisatsioonisüsteemide rajamiseks või rekonstrueerimiseks toetuse taotlemisel peavad kõik taotletava projektiga samal kohaliku omavalitsuse üksuse haldusterritooriumil asuvad keskkonnaministri käskkirjaga kinnitatud reoveekogumisalad olema vastavuses tegeliku olukorraga. (5) Veemajanduse programmi reoveekäitluse ja joogiveevarustuse alamprogrammist veevarustus- ja kanalisatsioonisüsteemide rajamiseks või rekonstrueerimiseks toetuse taotlemiseks peab taotleja olema projektiga hõlmatud veemajandustaristu omanik, kes on ühtlasi: 1) tööstus- ja tootmisettevõte; 2) avalikes huvides tegutsev tulundusühistu, sihtasutus või mittetulundusühing või 3) ühele või mitmele kohaliku omavalitsuse üksusele 100%-liselt kuuluv eraõiguslik juriidiline isik. (6) Toetuse maksimaalne suurus projekti kohta on 2 000 000 eurot ilma käibemaksuta, välja arvatud projektid tööstus- ja tootmisettevõtete eelpuhastite ehitamiseks. Tööstus- ja tootmisettevõtte eelpuhasti ehitusprojekti maksimaalne toetus on 200 000 eurot ilma käibemaksuta, võttes arvesse kohaldatavaid riigiabi eeskirju. (7) Jääkreostuse alamprogrammist toetuse taotlejale on abikõlblikud jääkreostuse likvideerimise kulud ja jääkreostusest keskkonnale või inimese tervisele tekitatavate negatiivsete mõjude leevendamiseks vajalikud kulud. Abikõlblikest kuludest lahutatakse maa väärtuse kasv, kui toetuse taotleja või toetuse abil korrastatava maa omanik on ettevõtja. Ettevõtjast taotlejale on jääkreostuse alamprogrammist toetuse maksimaalseks suuruseks 400 000 eurot ilma käibemaksuta. (8) Toetuse taotlemisel veemajanduse programmist on abikõlblikud üksnes nende tegevuste kulud, mis on kavandatud nii taotluse tegevustes kui ka eelarves. Kui tegevus on kirjeldatud ainult ühes eelnimetatuist, ei ole sellise tegevusega seotud kulu abikõlblik. (9) Veemajanduse programmi reoveekäitluse ja joogiveevarustuse alamprogrammi projektide toetuse osakaal on maksimaalselt 50% abikõlblike kulude maksumusest. (10) Veemajanduse programmi siseveekogude ja rannikuvee tervendamise ja korrashoiu alamprogrammi projektide toetuse osakaal on maksimaalselt 70% abikõlblikest kuludest. Projektidele, mille eesmärk on tagada kalade läbipääs riigi maal või riigi omandis või osaliselt riigimaal või riigi omandis oleval paisul, antakse toetust kuni 100% ulatuses. (11) Veemajandusprogrammi jääkreostuse alamprogrammi projektide maksimaalne toetuse osakaal on 70% abikõlblikest kuludest. Projektidele, mille eesmärk on reostusohu vähendamine riigi maal või riigi omandis või osaliselt riigimaal või riigi omandis oleval jääkreostusobjektil antakse toetust kuni 100% ulatuses. (12) Veemajandusprogrammi mitteehituslike tööde alamprogrammi projektide maksimaalne toetuse osakaal abikõlblikest kuludest on järgmine: 1) kuni 50% äriühingutele ning oma liikmete huvides tegutsevatele mittetulundusühingutele; 2) kuni 80% kohaliku omavalitsuse üksustele, haridus- ja teadusasutustele ning avalikes huvides tegutsevatele mittetulundusühingutele. § 33. Veemajanduse programmi abikõlblikkuse eritingimused Veemajanduse programmi abikõlblikkuse eritingimused, mis koosnevad abikõlblike ja mitteabikõlblike kulude loeteludest alamprogrammide lõikes, kehtestab Keskkonnaministeeriumiga kooskõlastatult SA KIK ja avaldab need oma veebilehel taotlusvooru väljakuulutamisel.  4. peatükk Taotlemine ja hindamine 1. jagu Taotlemine, taotluste hindamise kord ja rahastamise otsustamine § 34. Taotluse esitamine ja vastavuse kontroll (1) Informatsioon taotlusvooru kohta avaldatakse SA KIK veebilehel vähemalt 30 kalendripäeva enne taotluste esitamise tähtpäeva. (2) Projekti taotlus koostatakse ja esitatakse SA KIK taotluste sisestamiseks ettenähtud infosüsteemis SA KIK kehtestatud taotlusvormidel. (3) Taotlusest peab selguma projekti eesmärk ja tulemus ning tegevuste seotus käesoleva määruse asjakohase programmi toetatavate tegevustega ja nimetatud toetuse andmise eesmärgiga. (4) Taotlusele tuleb lisada SA KIK nõutud dokumendid, mille nimekiri avaldatakse SA KIK veebilehel. (5) Taotluse võib esitada ühes voorus samade tegevuste kohta vaid ühte valdkondlikusse programmi. (6) SA KIK võib nõuda taotluses esitatu täpsustamist. Samuti võib SA KIK nõuda taotlejalt põhjendatult muude lisatingimuste täitmist või dokumentide esitamist, mis on vajalikud projekti nõuetele vastavuse kontrollimiseks ja teostatavuse hindamiseks. (7) SA KIK kontrollib kuni 45 päeva jooksul taotluste nõuetele vastavust. Taotluse võib tunnistada nõuetele mittevastavaks, kui: 1) taotletav tegevus ei vasta valdkondliku programmi toetatavale tegevusele või seda tegevust ei ole taotlusvoorus avatud; 2) taotleja ei paranda taotluse puudusi lisatähtaja jooksul; 3) taotleja ei ole SA KIK finantshinnangu alusel jätkusuutlik; 4) taotlejal on maksevõlgnevused riigi ees, välja arvatud ajatatud maksevõlgnevused; 5) taotlejal on aruande- või muid võlgnevusi SA KIK ees; 6) taotlejal on aruande võlgnevused riiklikele registritele. (8) Kaasrahastamise saamiseks tuleb taotlus esitada SA-le KIK taotlusvoorude tähtaegadel, välja arvatud käesoleva määruse § 35 lõikes 2 sätestatud juhul. (9) Nõuetele vastavad taotlused edastab SA KIK hindamiseks Keskkonnaministeeriumile. Nõuetele mittevastavad taotlused jätab SA KIK rahuldamata ja tagastab toetuse taotlejale käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud infosüsteemi kaudu. § 35. Kiireloomulised taotlused (1) Kiireloomuline on käesoleva määruse tähenduses selline taotlus, mille kiire rahuldamine on hädavajalik keskkonnakahju vältimiseks, keskkonnareostuse likvideerimiseks või inimese tervise kahjustamise vältimiseks või mille rahuldamata jätmine kiireloomulisena toob kaasa olulise, programmi eesmärke täitva projekti ärajäämise. (2) Kiireloomulisena võib menetleda kaasrahastatavate projektide taotlusi, kui see on vajalik kaasrahastatava projekti tähtaegade tõttu. (3) Kiireloomuliste taotluste menetlemisel kohaldatakse käesolevas määruses sätestatud tingimusi niivõrd, kuivõrd need ei takista käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ülekaalukate eesmärkide saavutamist. (4) Kiireloomulised taotlused edastab SA KIK esimesel võimalusel Keskkonnaministeeriumile arvamuse avaldamiseks. § 36. Taotluste hindamine (1) Taotluste hindamiseks moodustab keskkonnaminister valdkondlikud töörühmad. (2) Valdkondlikud töörühmad hindavad taotlusi käesoleva peatüki 2. jaos sätestatud hindamiskriteeriumite alusel kuni kaheksa nädala jooksul, arvates taotluste saabumisest Keskkonnaministeeriumisse. (3) Taotlusi hinnatakse punktiskaalal 0–4. Taotluse hindamisel antud maksimaalne koondhinne moodustub hindamiskriteeriumite alusel antud hinnete kaalutud keskmisest. § 37. Rahastamise otsustamine (1) Keskkonnakaitse valdkondade rahastamiseks esitatud taotluste rahuldamise või rahuldamata jätmise otsuse teeb SA KIK nõukogu keskkonnaministri ettepanekul. (2) Keskkonnaminister edastab hindamistulemused koos rahastamisettepanekuga SA-le KIK. Keskkonnaminister võib hindamise tulemusena teha SA-le KIK ettepaneku mitte kasutada kinnitatud valdkondliku programmi eelarvet täies ulatuses, kui esitatud taotlused ei vasta valdkondliku programmi eesmärgile või taotlusi on esitatud kinnitatud eelarvest väiksemas summas. Samuti võib rahastamisettepanek sisaldada mõne valdkondliku programmi suurendamist SA KIK vabade vahendite arvelt. (3) Valdkonna rahastamise eelarvet arvestades rahastatakse hindamise tulemusena kõrgema hinde saanud taotlusi, mis on saanud vähemalt 60% (2,4 punkti) võimalikust koondhindest. (4) Rahastamisele ei kuulu taotlused, mis on saanud käesoleva peatüki 2. jaos nimetatud hindamiskriteeriumi „projekti vajalikkus“ alusel 0 punkti. (5) Taotluse võib rahuldada osaliselt, kui taotluse täielik rahuldamine ei ole võimalik taotluste rahastamiseks ette nähtud toetuse mahu tõttu või kui see ei ole põhjendatud, arvestades taotletud toetuse summat, projekti tegevusi ja nendega saavutatavaid tulemusi. Osalise rahuldamise ettepanek sisaldab ettepanekut taotletud toetuse vähendamiseks või projektis kavandatud toetatavate tegevuste muutmiseks. (6) Taotluse võib rahuldada kõrvaltingimusega, kui on tõenäoline, et lõpliku otsuse tegemiseks vajalik eeldus saabub või täidetakse hiljemalt kõrvaltingimuses märgitud tähtajaks ja kõrvaltingimuse seadmine on mõistlik. (7) Taotluse rahuldamise otsuse võib kehtetuks tunnistada, kui esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest: 1) ilmneb asjaolu, mille korral ei oleks taotlust rahuldatud; 2) toetuse saaja rikub oluliselt toetuse kasutamise tingimusi; 3) toetuse saaja avaldust taotluse rahuldamise otsuse muutmise kohta ei rahuldata ja toetuse saajal ei ole võimalik jätkata toetuse kasutamist ettenähtud tingimustel; 4) toetuse saaja esitab avalduse taotluse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistamise kohta. 2. jagu Hindamiskriteeriumid ja hinnatavad näitajad § 38. Hindamiskriteeriumid ja nende osakaal Taotluste hindamiskriteeriumid ja nende hindamise osakaal on järgmine: 1) projekti vajalikkus (30% maksimaalsest koondhindest); 2) projekti teostatavus (30% maksimaalsest koondhindest); 3) projekti jätkusuutlikkus (10% maksimaalsest koondhindest); 4) projekti keskkonnakaitse mõju (30% maksimaalsest koondhindest). § 39. Hinnatavad näitajad atmosfääriõhu kaitse, kalanduse, looduskaitse, merekeskkonna, metsanduse, ringmajanduse ja veemajanduse programmis (1) Projekti vajalikkust hinnatakse selle järgi, kas projekt on vajalik valdkonna arengu- ja tegevuskavades püstitatud eesmärkide ning valdkonda reguleerivate seaduste, määruste ja riigile võetud rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks. (2) Projekti teostatavust hinnatakse selle järgi, kas projekti põhitegevus sobib kavandatud eesmärkide saavutamiseks, projekti eelarve vastab kavandatud tegevusele, taotleja ja projekti partnerid suudavad projekti ellu viia ning kui suur on projekti omafinantseering. (3) Projekti jätkusuutlikkust hinnatakse selle järgi, kuivõrd pärast projekti lõppemist on tagatud projekti tegevuse jätkamine ja projektist saadava lisaväärtuse kasutamine ning laiendamine. (4) Projekti keskkonnakaitse mõju hinnatakse, milline on projekti mõju: 1) kalanduse programmis – kalavarude jätkusuutlikkusele; 2) atmosfääriõhu kaitse programmis – välisõhu kvaliteedi parandamisele, kliimamuutuste tagajärgede leevendamisele ja kui tõhusad on investeeringud keskkonnakoormuse vähendamisel; 3) looduskaitse programmis – liikide ja looduslike elupaikade soodsa seisundi tagamisele ja loodusliku mitmekesisuse säilimisele; 4) merekeskkonna programmis – Eesti mereala hea seisundi saavutamisele, säilitamisele ja kaitsele; 5) metsanduse programmi metsanduse alamprogrammis – metsanduse jätkusuutliku arengu tagamisele, metsaökosüsteemide kaitsele, metsandusteaduse edendamisele ja keskkonnateadlikkuse suurenemisele; 6) metsanduse programmi jahinduse alamprogrammis – jahiulukiarvu taastusvaruna säilimisele ja ulukikahjustuse ulatuse vähendamisele ning jahimeeste praktiliste oskuste taseme parandamisele ja teadlikkuse suurendamisele jahindusest; 7) ringmajanduse programmis – ressursside tõhusamale kasutamisele, jäätmete ja heitmete tekke vähendamisele, keskkonnaseisundi parandamisele, ringmajanduse põhimõtete kasutuselevõtu edendamisele ning avalikkuse teadlikkuse paranemisele; 8) veemajanduse programmi reoveekäitluse ja joogivee varustuse alamprogrammis – pinnaveekogumitele, põhjaveele, joogivee kvaliteedile, varustuskindlusele ja põhjavee reostusohu vähendamisele; 9) veemajanduse programmi jääkreostuse alamprogrammis – joogiveehaardele, veekogumile, põhjaveele ja inimese tervisele; 10) veemajanduse programmi mitteehituslike tööde alamprogrammis – mõju pinna- ja põhjaveekogumi hea seisundi saavutamisele või hea või väga hea seisundi säilitamisele; 11) veemajanduse programmi veekogude tervendamise alamprogrammis – kalavarude taastamisele ja veekogu ökoloogilise mitmekesisuse suurendamisele, veekogu hea seisundi saavutamisele ja säilitamisele. § 40. Hinnatavad näitajad keskkonnateadlikkuse programmis (1) Projekti vajalikkust hinnatakse selle järgi, kas projekt on vajalik keskkonnateadlikkuse programmi eesmärkide elluviimiseks, selle teema on esmatähtis ja tulemuslikkus eeldatav ning kuivõrd see mõjutab projektis osalejate väärtushinnangute, hoiakute ja käitumisharjumuste kujundamist keskkonnahoidlikuks. (2) Projekti teostatavust hinnatakse projektimeeskonna valdkondliku ja organisatoorse võimekuse, projekti eelarve kujunemise mõistetavuse, eelarve optimaalsuse ja omafinantseeringu suuruse põhjal. (3) Projekti jätkusuutlikkust hinnatakse selle järgi, kuivõrd on projekti käigus omandatud teadmised kasutatavad ja vajalikud projektis osalejate hoiakute ja käitumisharjumuste kujundamisel keskkonnahoidlikuks pärast projektiperioodi lõppu. (4) Projekti keskkonnakaitse mõju hindamisel arvestatakse projekti eeldatavat mõju mõne keskkonnaeesmärgi saavutamisele või keskkonnaprobleemi leevendamisele. (5) Keskkonnateadlikkuse programmis lihtsustatud korras menetlevate käesoleva määruse § 22 lõike 4 punktis 1 nimetatud tegevuste korral hinnatakse, kas läbitavad õppeprogrammid põhinevad loodusteaduslikel alustel, kasutatakse aktiivõppe meetodeid, lähtutakse säästva arengu hariduse põhimõtetest ning projekti kulud vastavad määruses sätestatud piirmääradele. 5. peatükk Toetuse maksmine ning lepingu täitmise kontrollimise ja aruandluse kord § 41. Hangete korraldamine (1) Toetuse saaja on kohustatud järgima kulude tegemisel riigihangete seaduse §-s 3 sätestatud üldpõhimõtteid ning olema suuteline nende põhimõtete järgimist veenvalt dokumentaalselt tõendama. (2) Kui hankija kuulub omandisuhte või hääleõiguse kaudu eraõiguslikule isikule, peab ta hanke, mille eeldatav maksumus ilma käibemaksuta on üle 10 000 euro, tegema elektrooniliselt riigihangete registris. Kui hanke eeldatav maksumus ilma käibemaksuta on 5000–10 000 eurot, peab hankija esitama SA-le KIK vähemalt kolm digitaalselt allkirjastatud hinnapakkumust. (3) Kui riigihangete seaduse § 5 lõikes 3 nimetatud hankija hanke eeldatav maksumus ilma käibemaksuta on üle 10 000 euro, tuleb hange teha elektrooniliselt riigihangete registris. Kui hanke eeldatav maksumus ilma käibemaksuta on 5000–10 000 eurot, peab hankija esitama SA- le KIK vähemalt kolm digitaalselt allkirjastatud hinnapakkumust. (4) Toetuse saaja, kes ei ole riigihangete seaduse kohaselt hankija, peab alates hanke eeldatavast maksumusest ilma käibemaksuta üle 10 000 euro tegema hanke elektrooniliselt riigihangete registris. Kui hanke eeldatav maksumus ilma käibemaksuta on 5 000–10 000 eurot, peab hankija esitama SA-le KIK vähemalt kolm digitaalselt allkirjastatud hinnapakkumust. (5) Toetuse saaja peab ehitustööde, omanikujärelevalve ning siseveekogude ja rannikuvee tervendamise ja korrashoiu hangetes kehtestama pakkujale kvalifitseerimise tingimused, mis sisaldavad minimaalse käibe nõuet hankelepingu esemega seotud valdkonnas ning varem hankelepingu esemele sarnaste lepingute täitmise nõuet. (6) Maastikupilti kahjustavate kasutusest väljalangenud ehitiste likvideerimisel ja kaitstavatel aladel poollooduslike koosluste taastamiseks loomade ostmisel peab toetuse saaja tegema hanke elektrooniliselt riigihangete registris olenemata hanke maksumusest. § 42. Sihtfinantseerimise leping ja aruandlus (1) Taotluse rahuldamise otsuse alusel sõlmib SA KIK toetuse saajaga sihtfinantseerimise lepingu pärast seda, kui toetuse saaja on teinud projekti elluviimiseks vajalikud nõuetekohased hanked, või juhul, kui projektis olulisi hankeid ei korraldata, esitanud sihtfinantseerimise lepingu sõlmimiseks nõutavad dokumendid. (2) Toetuse saaja allkirjastatud sihtfinantseerimise leping koos nõutavate lisadega projekti või selle osa finantseerimiseks tuleb esitada SA-le KIK kuue kuu jooksul arvates SA KIK nõukogu või keskkonnaministri otsusest projekti finantseerida. (3) Toetuse saamise õigus tekib pärast sihtfinantseerimise lepingu sõlmimist. (4) Sihtfinantseerimise lepinguga tagatakse riigieelarve vahendite sihtotstarbeline, läbipaistev ja nõuetekohane kasutamine taotluse eesmärkide elluviimisel. SA KIK näeb lepingus ette selleks vajalikud tingimused, nõudes vajaduse korral taotluses esitatu täpsustamist. (5) Toetust kasutatakse, kasutamist kontrollitakse, kasutamise kohta antakse aru ja nõuete rikkumise korral toetust vähendatakse või nõutakse see tagasi sihtfinantseerimise lepingu alusel, arvestades käesolevas määruses ja muudes asjakohastes õigusaktides sätestatut. (6) Kui enne sihtfinantseerimise lepingu sõlmimist ilmneb nõuete rikkumine, sõlmib SA KIK sihtfinantseerimise lepingu nõukogu otsusega võrreldes rikkumise mõju võrra väiksemas summas. Kui rikkumise rahalise mõju suurust ei ole võimalik hinnata, kuid esineb põhjendatud oht, et täitmata jätmine toob kaasa rahalise mõju, vähendatakse toetust sõltuvalt rikkumise olulisusest kuni 50 protsendi võrra. Nõuete olulise rikkumise korral keeldutakse lepingu sõlmimisest. § 43. Muudatused projektis (1) Põhjendatud juhtudel ja SA KIK nõusolekul võib elluviidavas projektis teha muudatusi võrreldes rahuldatud taotluses kavandatuga. (2) Toetuse saaja on kohustatud taotlema SA-lt KIK projekti taotluse muutmist, kui toetuse saaja soovib muuta: 1) projekti tegevusi, nii et sellega muutub oluliselt projekti sisu või tulemus; 2) oluliselt projekti eelarvet; 3) projekti muid osasid, mis oleksid mõjutanud taotluse hindamise tulemust. (3) Väheoluliste muudatuste tegemiseks ei ole SA KIK eelnev nõusolek vajalik. Väheoluliseks muudatuseks loetakse: 1) tegevuste ajakava muutmine tingimusel, et projekti lõpptähtaeg ei muutu; 2) taotluses või sihtfinantseerimise lepingus esitatud eelarve piires kululiikide suurendamine kuni 10% ulatuses, kuid mitte suuremas summas kui 5000 eurot, või suuremas ulatuses, kui rahastusotsuse ja sihtfinantseerimise lepingu summa on väiksem kui 2 000 eurot. (4) Väheoluliste muudatuste põhjendused tuleb esitada sihtfinantseerimise lepingu sõlmimisel ja sihtfinantseerimise lepingu täitmise aruandes. § 44. Maksed (1) Enne projektikohaste tööde tegemist võib ehitusprojektide korral ettemaksuna maksta kuni 30% ning teiste projektide korral kuni 50% sihtfinantseerimise lepingu kogusummast, kui see on kokkulepitud sihtfinantseerimise lepingu maksegraafikus ja on kooskõlas sõlmitud lepingute ning kavandatud või elluviidava tegevusega. (2) Vahemaksed teeb SA KIK pärast seda, kui toetuse saaja või töö tegija on kulud teinud ja dokumentaalselt tõestanud. (3) Lõppmakse minimaalne suurus on 20% sihtfinantseerimise lepingu summast. Lõppmakse tehakse pärast kõikide projekti tegevuste ja tulemite nõuetekohasust tõendavate dokumentide esitamist ja projekti lõpparuande heakskiitmist. (4) Põhjendatud juhul võib sihtfinantseerimise lepingus leppida kokku käesolevas paragrahvis sätestatust erinevates maksemäärades. (5) Riigieelarvelistele asutustele võib toetuse välja maksta ettemaksetena. § 45. Projekti tulemi säilitamine (1) Toetuse abil ostetav või valmiv asi või ehitis peab säilima ja olema kasutuses taotluses märgitud otstarbel vähemalt viis aastat, kui asja mõistlik kasutusaeg ei ole lühem. (2) Toetuse abil rajatud vesiehitised, ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni rajatised ja hooned peavad säilima ning olema sihtotstarbelises kasutuses vähemalt 15 aastat toetuse saajale toetuse lõppmakse tegemisest arvates. Vara võõrandamisel peab vara uus omanik vastama kõikidele toetuse andmise hetkel toetuse saaja kohta kehtinud tingimustele. Vara võõrandamisel on toetuse saaja kohustatud sellest toetuse andjat teavitama. § 46. Lepingu täitmise kontrollimine (1) SA-l KIK on õigus kontrollida projekti elluviimist, sealhulgas investeeringu kasutamist, teha kohapeal eelkontrolli, järelkontrolli ja vajaduse korral auditeid. Taotleja ja toetuse saaja on kohustatud esitama kõik SA KIK poolt selleks põhjendatult nõutavad dokumendid ja selgitused ning võimaldama kontrolli kohapeal. (2) SA-l KIK on õigus kontrollida projekti nõuetekohasust viis aastat, vesiehitiste ning ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni rajatiste ja hoonete rajamisega seotud projektide korral 15 aastat pärast projekti lõppmakse tegemist. (3) Ebaseadusliku riigiabi ja väärkasutatud riigiabi tagastamisele kohaldatakse konkurentsiseaduse § 42 ja kohalduvaid Euroopa Liidu õigusakte. 6. peatükk Rakendussäte § 47. Määruse kehtetuks tunnistamine Keskkonnaministri 17. veebruari 2006. a määrus nr 13 „Keskkonnakaitse valdkonna projekti rahastamise taotluse kohta esitatavad nõuded, taotluste hindamise tingimused, kord ja kriteeriumid, otsuse tegemise, lepingu täitmise üle kontrolli teostamise ning aruandluse kord“ tunnistatakse kehtetuks. Rene Kokk Minister Meelis Münt Kantsler  Keskkonnaministri määruse „Keskkonnaprogrammist toetuse andmise kord ja tingimused“ eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus Määrus kehtestatakse keskkonnatasude seaduse (edaspidi KeTS) § 59 lõike 4 alusel ja keskkonnaministri 17. veebruari 2006. a määrus nr 13 „Keskkonnakaitse valdkonna projekti rahastamise taotluse kohta esitatavad nõuded, taotluste hindamise tingimused, kord ja kriteeriumid, otsuse tegemise, lepingu täitmise üle kontrolli teostamise ning aruandluse kord“ (edaspidi määrus nr 13) tunnistatakse eelnõukohase määrusega kehtetuks. Eelnõukohase määruse reguleerimisala on võrreldes määrusega nr 13 sama, kuid nõudeid on täpsustatud ja täiendatud. Kehtivas rahastamise korralduses ja selle nõuetes on tehtud vähe sisulisi muudatusi. Uue määruse kehtestamise põhjuseks on asjaolu, et määrust nr 13 on selle kehtivusajal mitu korda oluliselt muudetud. Sätteid on lisatud ja tunnistatud kehtetuks, mille tulemusena on määrus muutunud raskesti jälgitavaks. Seetõttu on määruse sisu loetavuse ja selgema ülesehituse huvides tervikuna üle vaadatud ning sellest lähtudes koostatud arusaadava ja loogilise struktuuriga tekst. Samuti on eelnõu teksti integreeritud praegu muudes keskkonnaprogrammi kasutamist korraldavates dokumentides, eelkõige SA Keskkonnainvesteeringute Keskus (edaspidi KIK) dokumentides sisalduvad nõuded. Arvestatud on, et 01.01.2019 jõustunud keskkonnatasude seaduse muudatustega muudeti keskkonnatasude kasutamise korraldust ning keskkonnaprogrammi rahastamise põhimõtteid. Määruse eelnõu ja seletuskirja koostasid Keskkonnaministeeriumi eelarve ja strateegia osakonna nõunik Kalju Kukk (telefon 626 2815, e-post [email protected]), välisõhu ja kiirgusosakonna juhataja Heidi Koger (telefon 626 2976, e-post [email protected]), kalavarude osakonna juhataja Herki Tuus (telefon 626 0711, e-post [email protected]) ja peaspetsialist Tiina Tees (telefon 626 0723 e-post [email protected]), avalike suhete osakonna nõunik Liisa Puusepp (telefon 626 2834, e-post [email protected]) ja peaspetsialist Kairi Toiger (telefon 626 2931, e-post [email protected]), keskkonnatehnoloogia osakonna juhataja Birgit Parmas (telefon 626 2974, e-post [email protected]), keskkonnakorralduse osakonna peaspetsialist Marika Lillemets (telefon 626 2867, e-post [email protected]), looduskaitse osakonna juhataja Taimo Aasma (telefon 626 2871, e-post [email protected]) ja peaspetsialist Kadri Alasi (telefon 626 2882, e-post [email protected]), merekeskkonna osakonna juhataja Rene Reisner (telefon 626 2855, e-post [email protected]), metsaosakonna juhataja Kristel Järve (telefon 626 2913, e-post [email protected]), ja peaspetsialist Maret Parv (telefon 626 0726, e-post [email protected]), veeosakonna juhataja Karin Kroon (telefon 626 2865, e-post [email protected]) ja nõunik Olav Ojala (telefon 626 2919, e-post [email protected]). KIKist olid kaasatud kõik olulisemad keskkonnaprogrammi valdkondadega seotud isikud, teiste seas toetuste ja teenuste osakonna juht Antti Tooming (telefon 627 4312, e-post [email protected]) ja riskiosakonna jurist Kaido Floren (telefon 627 4176, e-post [email protected]). Keeletoimetaja oli õigusosakonna peaspetsialist Aili Sandre (tel 626 2953, [email protected]) ja õigusekspertiisi tegi õigusosakonna nõunik Annemari Vene ([email protected]). Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. 2. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõukohane määrus koosneb 6 peatükist ja 47 paragrahvist. Peatükid on järgmised: 1. Üldsätted 2. Keskkonnaprogrammi üldised tingimused 1. jagu. Üldnõuded 2. jagu. Kulude abikõlblikkuse üldtingimused 3. Valdkondlikud programmid ja nendele kohalduvad eritingimused 1. jagu. Atmosfääriõhu kaitse programm 2. jagu. Kalanduse programm 3. jagu. Keskkonnateadlikkuse programm 4. jagu. Looduskaitse programm 5. jagu. Merekeskkonna programm 6. jagu. Metsanduse programm 7. jagu. Ringmajanduse programm 8. jagu. Veemajanduse programm 4. Taotlemine ja hindamine 1. jagu. Taotlemine, taotluste hindamise kord ja rahastamise otsustamine 2. jagu. Hindamiskriteeriumid ja hinnatavad näitajad 5. Toetuse maksmine ning lepingu täitmise kontrollimise ja aruandluse kord 6. Rakendussätted 1. peatükk „Üldsätted“ koosneb §-dest 1–5. Paragrahvis 1 on ära toodud määruse reguleerimisala KeTSi §-s 59 sätestatud volitusnormi kohaselt. Paragrahvis 2 on ülevaatlikkuse huvides ära toodud KeTSi § 4 lõike 3 kohane toetuse andmise eesmärk. Paragrahvi 3 lõige 1 on võrreldes määrusega nr 13 uus – selles avatakse keskkonnaprogrammi mõiste, arvestades, et terminit kasutatakse nii KeTSis kui ka eelnõukohases määruses. Lõikes 2 on sätestatud rahastavad valdkonnad nagu määruse nr 13 §-s 1. KeTSi § 56 lõige 2 näeb ette, et keskkonnaprogrammi rahastatakse toimub projekti põhjal keskkonnakaitse valdkondade rahastamise kaudu. Selline riiklikest vahenditest valdkonnapõhine rahastamise korraldus on olnud keskkonnaprogrammis kasutusel alates KIKi moodustamisest. Lõikes 3 korratakse määruse nr 13 § 1 lõiget 2 valdkondlike programmide alamprogrammideks jaotamise kohta. Paragrahvi 4 lõige 1 sätestab, et keskkonnaprogrammi rakendusüksus on KIK. KIK on seda rolli täitnud juba alates moodustamisest 2000. aastal ja see tuleneb KeTSi § 56 lõikest 1, milles on sätestatud, et keskkonnaprogrammi elluviimist korraldatakse „riigi sihtasutuse kaudu, mille asutajaõiguste teostajaks on Keskkonnaministeerium“. Keskkonnaminister on KIKiga sõlminud 21.03.2019 halduslepingu nr 1-6/19/6 keskkonnaprogrammi elluviimiseks. Eelnõukohasesse määrusesse lisatakse ülevaatlikkuse huvides viide rakendusüksusele arvestades, et järgnevates sätetes on vaja viidata rakendusüksusele (KIKile), mistõttu peaks see ka määrusest selguma. Lõike 2 kohaselt võib KIK keskkonnaprogrammi vahendite kasutamise korraldamiseks kehtestada lisaks eelnõukohases määruses sätestatule muid taotlemise ja taotluste menetlemise, kulude abikõlblikuks lugemise ja toetuse maksmise nõudeid ja tingimusi, mis täpsustavad määruse sätteid, arvestades toetatava valdkonna projektide eripära, samuti uue määrusega sätestatavaid nõudeid ning selles reguleerimata juhtudel riigisisestes ja Euroopa Liidu õigusaktides sätestatud nõudeid. Tegemist on KIKi kui rakendusüksuse ülesandest tuleneva õigusega, mis on ülevaatlikkuse huvides otstarbekas nimetada ka toetuste andmist reguleerivas määruses. Nimetatud nõuded ja tingimused on ka praegu KIKi poolt kehtestatud. Sõnastamisel on lähtutud Vabariigi Valitsuse 21. augusti 2014. a määruse nr 133 „Perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse taotlemise ja taotluste menetlemise nõuded ja tingimused toetuse andmise tingimuste määruse kehtestamiseks“ § 1 lõikest 3 ja Vabariigi Valitsuse 1. septembri 2014. a määruse nr 143 „Perioodi 2014–2020 struktuuritoetusest hüvitatavate kulude abikõlblikuks lugemise, toetuse maksmise ning finantskorrektsioonide tegemise tingimused ja kord“ § 1 lõikest 3. Lõikes 3 sätestatakse lõikes 2 nimetatud muude tingimuste ja nõuete avalikustamise koht, milleks on KIKi veebileht. Paragrahvis 5 nähakse samamoodi nagu määruse nr 13 § 1 lõikes 3 ette võimalus mitte kuulutada taotlusvoore välja kogu keskkonnaprogrammi ulatuses, vaid suunata toetusi täpsemalt ja vastavalt vajadusele. See võimaldab kasutada nappe vahendeid tõhusamalt kõige olulisemate probleemide lahendamiseks ning samuti optimeerida projektide menetlemist, jaotades eri valdkondade või vajaduse korral ka kitsamate meetmete taotlusvoorud ühtlaselt kogu aasta peale. Võrreldes määrusega nr 13 on sõnastust muudetud paindlikumaks. 2. peatükk „Keskkonnaprogrammi üldised tingimused“ koosneb §-dest 6–17. Paragrahvides 6 ja 7 on sätestatud nõuded taotlejale ja toetuse saajale. Nende nõuete eeskujuks on olnud KIKi senise finantseerimise korra1 vastavad nõuded ning samuti struktuuritoetuste valdkonda reguleeriva Vabariigi Valitsuse 21. augusti 2014. a määruse nr 133 „Perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse taotlemise ja taotluste menetlemise nõuded ja tingimused toetuse andmise tingimuste määruse kehtestamiseks“ § 2. Taotleja ja toetuse saaja nõuded on jaotatud kahte ossa, järgides keskkonnaprogrammi menetlusloogikat ja -ökonoomiat. Nimelt esitatakse keskkonnaprogrammi rohkel arvul taotlusi, millest hindamisel leiab rahastamist pigem väiksem osa. Pärast hindamist ja projekti rahastamisotsuse tegemist sõlmitakse toetuse saajatega sihtfinantseerimise leping, milles lepitakse täpsemalt kokku rahastamise tingimustes ning mille sõlmimisele eelnevalt kontrollitakse kõikide nõuete täidetust. Selline kaheastmeline korraldus võimaldab vähendada nii taotlejate kui ka menetlejate halduskoormust, kuivõrd ebaedukate projektide taotlejad ei pea tõendama juba taotlemise faasis kõikide nõuete täitmist ning neid ei ole vaja ka kontrollida. Ei ole välistatud, et taotlemise ajal ei pruugi taotleja vastata mõnele nõudele, kuid suudab selle puuduse sihtfinantseerimise lepingu sõlmimise ajaks parandada. Samas on ka selge, et kui taotleja ei suuda mõistlikus perspektiivis kõiki nõudeid täita, siis ei ole tal mõtet taotlust esitada, sest isegi kui hinnang tema taotletava tegevuse toetamisele oleks positiivne, ei sõlmitaks temaga ikkagi 1 https://www.kik.ee/sites/default/files/KP/KP2019/finantseerimise_kord_23_04_2019.pdf sihtfinantseerimise lepingut. Paragrahvi 6 lõikega 1 analoogne säte sisaldub määruse nr 13 § 10 lõikes 1, mis sätestab, et toetust võivad taotleda kohaliku omavalitsuse üksused, äriühingud, keskkonnakaitsega tegelevad asutused, mittetulundusühingud, sihtasutused või avalik-õiguslikud juriidilised isikud. Eelnõukohases määruses on taotlejate ringi veidi laiendatud – toetust võivad taotleda kõik juriidilised isikud, füüsilisest isikust ettevõtjad ja asutused, kui valdkondlikke programme reguleerivatest uue määruse sätetest ei tulene teisiti. Senine taotlejate ringi piirang ei olnud põhjendatud, arvestades, et toetuse andmisel on olulisem projekti sisu ja saavutatav eesmärk. Paragrahvi 6 lõige 2 sätestab taotleja üldised kohustused, mida täpsustavad järgnevad peatükid. Paragrahv 7 sisaldab nõudeid toetuse saajale. Analoogseid nõudeid kohaldatakse toetuste andmisel ka praegu, lähtudes KIKi finantseerimise korrast, muuhulgas selle punktist 6.6: „KIK võib tunnistada taotluse nõuetele mitte vastavaks, kui taotlejal või tema seaduslikul esindajal on karistusseadustiku § 209, 210, 2601, 372, 373, 379 või 384 alusel määratud kehtiv karistus, taotleja ei paranda taotluse puudusi KIKi antud tähtaja jooksul või taotleja ei ole KIKi finantshinnangu alusel jätkusuutlik. Samuti juhul, kui taotlejal on KIKi ees aruande või muid võlgnevusi või taotlejal on maksevõlgnevused riigile (v.a ajatatud maksevõlgnevused) või aruande võlgnevused riiklikele registritele.“ Punktides 1, 4 ja 5 nimetatud nõuded on võetud analoogia alusel struktuuritoetuste eelviidatud korrast. Paragrahv 8 käsitleb toetuse osakaale. Sellega seoses tuleb märkida, et samamoodi nagu struktuuritoetuse aktide puhul kasutatakse seejuures sõltuvalt kontekstist ja otstarbekusest nii mõistet „toetuse osakaal“ kui ka „omafinantseering“. Tegemist on lähenemisega projekti eelarve abikõlblikele kuludele eri vaatenurkadest arvestades, et toetus ja omafinantseering kokku moodustavad 100% abikõlblikest kuludest. Toetuse osakaalu puhul tuleb arvestada, et riigiabi, st ettevõtjatele antavate toetuse korral on toetuse osakaalud üldiselt ette nähtud otsekohalduvates ELi riigiabi aktides. Vähese tähtsusega abi2 kohta ei ole ELi aktides abi osakaalu ette nähtud, seetõttu on lõikes 2 sätestatud, et vähese tähtsusega abi andmisel on toetuse osakaal maksimaalselt 50% abikõlblike kulutuste maksumusest. Erinevalt senisest KIKi finantseerimise korra (punkt 4.2) avalik-õiguslike juriidiliste isikute 10% omafinantseeringu nõudest on nüüd lõikes 3 selleks kehtestatud 20% toetatava projekti abikõlblike kulutuste maksumusest. Selle põhjuseks on nii keskkonnaprogrammi vahendite nappus, kui ka eesmärk motiveerida toetuse saajaid viima projekte kulutõhusamalt ellu oma vahendeid kaasates. Lõike 4 kohaselt ei ole omafinantseering kohustuslik valitsus- ja riigiasutuste projektidel, omavalitsuse üksustel, kui hooldatakse või korrastatakse riigi maal või omandis olevaid objekte, ning sihtasutustel ja mittetulundusühingutel. Lõike 5 kohaselt on sihtasutuste ja mittetulundusühingute omafinantseering vähemalt 10% 2 Euroopa Komisjoni määrus (EL) nr 1407/2013, milles käsitletakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamist vähese tähtsusega abi suhtes (ELT L 352, 24.12.2013, lk 1–8). abikõlblikest kuludest, kui valdkondlike programmide sätetest ei tulene teisiti. Atmosfääriõhu kaitse, kalanduse, osaliselt keskkonnateadlikkuse, looduskaitse ja metsanduse valdkondlike programmide puhul võib valdkondlike programmide regulatsioonist tulenevalt toetuse osakaal olla kuni 100% abikõlblikest kuludest, kuna kohustusliku omafinantseeringu kehtestamisega võib jääda ellu viimata nii mõnigi projekt, mis on oluline keskkonnaeesmärkide saavutamiseks. Lõige 6 sätestab, et omafinantseering peab olema rahaline ja tasutud enne KIKi tehtavat lõppmakset. KIKi finantseerimise korra punkti 4.1. kohaselt peab omafinantseering olema rahaline, tasutud enne KIKi tehtavat lõppmakset ning vastama selle korra lisas 1 „Abikõlblikud kulud” sätestatud abikõlblikkuse nõuetele. Nõuet on täpsustatud, et suurendada tehtava toimingu ajalist arusaadavust. Paragrahvi 9 lõige 1 täpsustab riigiabi tingimuste määramise korda. Keskkonnaprogrammi valdkondades antavat võimalikku riigiabi puudutavaid tingimusi ei pea sätestama eelnõukohases määruses, vaid nende kohta võib kehtestada ja avaldada täpsemad abikavad. Ka käesoleval ajal on sellised abikavad KIKi veebilehelt avaldatud ning määruse jõustumisel tuleb need üle vaadata ning vajaduse korral uuesti kehtestada ja avaldada. Lõikes 2 viidatakse põhimõttele, et ka kaudne riigiabi on riigiabi, mille suhtes kohaldatakse riigiabiõigust. Lõige on sõnastatud lähtudes ELi riigiabiõiguses kehtivast põhimõttest, mille kohaselt riigiabi ei ole mitte ainult otseselt makstav rahaline toetus, vaid „igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi“ (Euroopa Liidu toimimise leping), mida võidakse anda ka kaudselt. Paragrahvi 10 lõige 1 näeb ette võimaluse kaasrahastada keskkonnaprogrammist teiste põhirahastajate projekte. Sellisel juhul lähtutakse vajaduse korral põhirahastaja tingimustest. Praktikas on kaasrahastamine osutunud vajalikuks nt ELi Life’i ja Interregi projektide, aga ka ühtekuuluvusfondi projektide kaasrahastamiseks. Tulevikus luuakse tõenäoliselt ka muid keskkonnaprojekte rahastavaid meetmeid, milleks saab riigipoolset kaasrahastust vajaduse korral anda keskkonnaprogrammist. Lõikes 2 sätestatakse, et kui KIKi toetus projektis on üle 50%, siis kohaldatakse määruse tingimusi. Tegemist on praegu KIKi finantseerimise korra punktis 20.2 sisalduva nõudega. Paragrahvi 11 lõige 1 näeb ette abikõlblikkuse perioodiga seotud tingimused, mis on põhimõtteliselt samad kui seni. Ka eelnõukohases määruses sätestatakse, et keskkonnaprogrammi üldine abikõlblikkuse periood on 24 kuud rahastamisotsusest. See on maksimaalne aeg, millele saab toetust taotleda ning mille jooksul tuleb saadud toetus ära kasutada st toetatud projekt ellu viia. Kui projekt on kavandatud hilisemaks ajaks või kui osa projektist lükkub hilisemasse aega, siis tuleb esitada järgnevatel aastatel uus taotlus. Seejuures tuleb tähele panna, et eelnõukohase määruse § 43 lõike 2 järgi tuleb sihtfinantseerimise leping projekti finantseerimiseks esitada KIKile kuue kuu jooksul rahastamisotsusest, ning lõike 2 järgi ei ole konkreetse projekti kulud abikõlblikud 24 kuud, vaid projekti abikõlblikkuse periood määratakse kindlaks projekti vajaduste järgi sihtfinantseerimise lepingus. Eeltoodud tähtajad on olulised, sest nende eesmärk on tagada keskkonnaprogrammi vahendite tõhus haldamine ja finantsjuhtimine. Varasemad kogemused on näidanud, et ilma konkreetsete tähtaegadeta hakkab projektide elluviimine venima. Eesmärgiks on siin see, et projektidele eraldatud vahendid ei seisaks kasutamata broneerituna, vaid et need kasutataks võimalikult kiiresti ära või siis tühistatakse toetuse saaja tegevusetuse korral (ei esita sihtfinantseerimise lepingut tähtajaks või ei asu projekti lepingu tähtaegu järgides ellu viima) rahastamisotsus ja vabanenud vahendid suunatakse uutesse projektidesse. Lisaks tuleb tähele panna, et grupierandiga hõlmatud riigiabi3 puhul algab kulude abikõlblikkus taotluse esitamisest. Üldjoontes on kehtestatavad nõuded samad, mis tulenevad praegu KIKi finantseerimise korrast, uue tingimusena sätestatakse lõikes 1, et põhjendatud juhtudel võib abikõblikkuse perioodi pikendada kuni kuue kuu võrra. Täiendus tehakse, et võimaldada erandjuhtudel suuremat paindlikkust projektide rahastamisel. Samuti on uus lõikes 3 sätestatud tingimus, et kiireloomuliste projektide abikõlblikkuse periood algab kiireloomulisuse vajaduse ilmnemisel. Sisuliselt on seda kohaldatud ka senises praktikas. Paragrahv 12 näeb ette kulude abikõlblikkuse üldpõhimõtted. Seejuures on lihtsustatud seni kasutusel oleva KIKi abikõlblikkuse juhendit ja abikõlblikkuse üldpõhimõtete määratlemisel on eeskujuks võetud ka Vabariigi Valitsuse 1 septembri 2014. a määruse nr 143 „Perioodi 2014–2020 struktuuritoetusest hüvitatavate kulude abikõlblikuks lugemise, toetuse maksmise ning finantskorrektsioonide tegemise tingimused ja kord“ (edaspidi määrus nr 143) §-st 2. Paragrahv 13 näeb ette personalikulude abikõlblikkuse põhimõtted. Põhimõtteid on lihtsustatud, sõnastust on muudetud selgemaks, sisult on uuendatud redaktsioon suuresti analoogne määruse nr 143 §-ga 3. Paragrahv 14 sätestab asjade ostmisel samad nõuded, mis seni olid ette nähtud abikõlblikkuse juhendis. Paragrahvis 15 on lühendatult kokku võetud abikõlblikkuse juhendis ette nähtud abikõlblikkuse nõuded. Seejuures on projektijuhtimise kuluks ette nähtud maksimaalselt 10% ja üldkuluks maksimaalselt 5%. Teadus- ja arendustegevuse toetuste puhul on üldkulu määraks kuni 15% abikõlblikest tööjõukuludest. Kehtivas KIKi abikõlblikkuse juhendis on üldkulu määraks 7% ning erisusena mittetulundusühingutele ja sihtasutustele 10% projekti abikõlblikest kuludest. Arvestades keskkonnaprogrammi vahendite piiratust, on muudatuste eesmärk, et toetust kasutataks võimalikult maksimaalselt konkreetseteks keskkonnaalasteks kuludeks ja vähem muudeks kaasnevateks ja kõrvalkuludeks. Samuti tagab toetuse saaja enda (eelarveliste) vahendite parem kaasatus projekti kulutõhusama elluviimise võrreldes olukorraga, kus toetusest kaetaks suures mahus ka toetuse saaja muid üldkulusid. Paragrahvis 16 sätestatud mitteabikõlblike kulude puhul on olnud osaliselt eeskujuks abikõlblikkuse juhend ja osaliselt määrus nr 143. Tegemist on juba seni kehtinud nõuete täpsustamise ja uuestisõnastamisega, mingeid põhimõttelisi sisulisi muudatusi tehtud ei ole. Paragrahv 17 käsitleb projekti võimalikku tulu teenimist analoogselt senise abikõlblikkuse juhendi vastava tingimusega (punkt 3.19.). Lõige 1 näeb ette projekti elluviimise ajal tekkiva tulu võimaliku kasutamise omafinantseeringu katteks ning lõige 2 sätestab võimaluse lugeda kulud abikõlbmatuks, s.t toetus tagasi nõuda, kui projekti tulemit ei kasutata kokkulepitud 3 Euroopa Komisjoni määrus (EL) nr 651/2014 EL-i aluslepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks (ELT L 187, 26.06.2014, lk 1–78). keskkonnaalasel eesmärgil või näiteks hakatakse toetuse saamisel tasuta lubatud tulemi eest tasu võtma. Vastavad ja vajadusel täpsustatud tingimused, mille alusel nõuete rikkumise eest toetus tagasi nõutakse või seda vähendatakse nähakse ette sihtfinantseerimise lepingus. Sama küsimust, st tulu teeniva projekti tulude võimalikku tagantjärele mahaarvamist käsitletakse ka määruse nr 143 §-s 5. 3. peatükk „Valdkondlikud programmid ja nendele kohalduvad eritingimused“ koosneb §-dest 18–33. Atmosfääriõhu kaitse programm Paragrahv 18 käsitleb atmosfääriõhu kaitse programmi eesmärki, selle alamprogramme ja toetatavaid tegevusi. Atmosfääriõhu kaitse programmi eesmärk on toetada keskkonnast tulenevate terviseriskide ohjamist ning elukvaliteedi parandamist, välisõhu kvaliteedi parandamist, kliimamuutuste tagajärgede leevendamist ja kiirgusohutuse tagamist. Võrreldes määrusega nr 13 on kemikaalid ja nendega seotud tegevused atmosfääriõhu kaitse programmist üle viidud ringmajanduse programmi, millega seoses on atmosfääriõhu kaitse programmis senise kuue alamprogrammi asemel viis alamprogrammi. Paragrahvis 19 on sätestatud atmosfääriõhu kaitse programmi eritingimused, mis on üle võetud senisest KIKi finantseerimise korrast. Täiendav tingimus on, et § 18 lõike 5 punktis 1 loetletud tegevuste puhul võib toetuse osakaal olla kuni 100% abikõlblikest kuludest, kuna tegemist on radioaktiivsete jäätmete nõuetekohase käitlemisega, mis on riigi ülesanne ja mida täidavad riigi asutused või riigi omanduses olevad eraõiguslikud isikud (lõige 6). Lõike 7 kohaselt on atmosfääriõhu kaitse programmis jäetud muutmata kehtiv kord, mille kohaselt võib sihtasutuste ja mittetulundusühingute toetuse määr olla kuni 100% toetatava projekti abikõlblike kulutuste maksumusest. Erandi eesmärk on vältida takistuste tegemist taoliste projektide elluviimisele, mille tulemused on riigi välisõhu kaitse poliitika eluviimiseks vajalikud. Kalanduse programm Paragrahvi 20 lõikes 1 on sätestatud kalanduse programmi üldine eesmärk. Lõikes 2 on välja toodud kalanduse programmi neli alamprogrammi ja lõiked 3–6 kirjeldavad detailsemalt alamprogrammi tegevusi, sh täpsustavad kalanduse programmi toetatavaid tegevusi. Kalandusuuringute valdkonna lõikes 3 on varasemad kaks punkti koondatud üheks ja üldisemaks. Uue punktina on lõikes 5 kalanduse arendusprojektidele lisatud punkt 6, kus toetame innovaatilisi kalandusalaseid arendusprojekte. Võrreldes määrusega 13 on lõike 5 punktide 2 ja 5 eritingimused (75% toetus ja 50 000 euro piirmäär) viidud § 21. Paragrahvis 21 on kirjeldatud kalanduse programmi eritingimusi. Kui eelnõukohase määruse üldnõuetes on sihtasutuste ja mittetulundusühingute omafinantseeringu nõudeks kehtestatud 10% (vt § 8 lõige 4), siis § 21 lõike 1 kohaselt on kalanduse programmis jäänud endiseks sihtasutuste ja mittetulundusühingute toetuse määr kuni 100% toetatava projekti abikõlblike kulutuste maksumusest. Erandi eesmärk on vältida takistuste tegemist taoliste projektide elluviimisele, mille tulemused on riigi kalanduspoliitika eluviimiseks vajalikud. Lõige 2 on uus säte ja selle kohaselt on kalade rändeteede avamiseks abikõlblik kulu maa, hoonestusõiguse ja kinnisvara ost, mis võib osutuda vajalikuks näiteks koelmute taastamisel ja annab võimaluse, et näiteks välja osta pais. Lõiked 3 ja 4 kirjeldavad kalanduse programmi toetuste osakaalusid. Määruses nr 13 on need reguleeritud toetatavate tegevuste all § 2 lõikes 4. Lõikes 3 on kirjeldatud, et seminaride, koolituste, õpitubade, teabepäevade ja laagrite korraldamisel on toetus kuni 75% projekti abikõlblikest kuludest ning lõikes 4, et keskkonnasäästlikku harrastuskalapüüki toetava taristu ja innovaatiliste kalanduse arendusprojektide toetuse maksimaalne suurus projekti kohta on 50 000 eurot ilma käibemaksuta. Keskkonnateadlikkuse programm Paragrahvi 22 lõige 1 sätestab keskkonnateadlikkuse programmi eesmärgi. Võrreldes kehtiva määruse § 8 lõikega 1 on selle sõnastust lihtsustatud, kuid muudatused ei ole sisulised. Lõikes 2 on välja toodud alamprogrammide nimetused, analoogselt teiste programmidega. Lõige 3 sätestab täiskasvanute ja perede keskkonnateadlikkuse suurendamise alamprogrammis toetatavad tegevused, mis on võrreldes määruse nr 13 § 8 lõikega jäänud samaks, kuid tegevuste loetelust on eraldatud tingimused, mida reguleerib § 23. Sama muudatus on tehtud ka teiste alamprogrammide puhul. Lõige 4 sätestab üldharidussüsteemi õpilaste keskkonnateadlikkuse suurendamise alamprogrammis toetatavad tegevused, mis on üldjoontes jäänud võrreldes kehtiva määrusega samaks, välja arvatud punktis 2 nimetatud tegevus „õppepäeva ja laagri korraldamist põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastele ning looduse valdkonna huvikooli õpilastele“. Määruse nr 13 § 8 lõike 4 punkti 2 kohaselt toetatakse „välipraktikumi, sealhulgas laagri korraldamist põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastele“. Muudatus lähtub sellest, et õppepäev annab paremad võimalused keskkonnateadlikkuse suurendamiseks ja välipraktikum oma olemuselt jääb liialt ühekülgseks, lisaks ei saa lihtsustatud korra alusel gümnaasiumiõpilastele taotleda õppeprogramme ning antud muudatus annab selle võimaluse. Lõige 5 sätestab teabekandjate loomise alamprogrammis toetatavad tegevused, millest on võrreldes määruse nr 13 § 8 lõike 5 punktiga 1 välja jäetud m-lahendus ja keskkonnateadlikkust käsitlev uuring. Samuti on lisatud nõue, et toetuse abil valmivad telesaated peavad olema järelvaadatavad ja raadiosaated järelkuulatavad. Muudatused lähtuvad sellest, et uuringud ei täida programmi eesmärke ja m-lahendused ei anna sellisel kujul programmile lisandväärtust. Järelvaadatavuse ja -kuulatavuse nõue oli varem sätestatud keskkonnaprogrammi finantseerimise korras ning on nüüd toodud üle määrusesse. Oluline on, et toetuse eest toodetud telesaated ja raadiosaated on ka hiljem jälgitavad, mitte ühekordsed. See annab võimaluse levitada keskkonnateadmisi laiemalt. Lõige 6 sätestab keskkonnahariduskoostöö arendamise alamprogrammis toetatavad tegevused, mis on samad võrreldes määruse nr 13 § 8 lõikega 6. Paragrahv 23 sätestab keskkonnateadlikkuse programmi eritingimused. Mõningad muudatused võrreldes määrusega nr 13 on tehtud üldharidussüsteemi õpilaste keskkonnateadlikkuse suurendamise alamprogrammi eritingimustes ning teabekandjate alamprogrammi eritingimustes. Lõike 2 punkti 4 ja lõike 4 punkti 3 kohaselt sätestatakse, et omafinantseering ei ole kohustuslik § 22 lõike 4 punktides 1 ja 3 nimetatud tegevuste korral. Vastav erisus oli varem kehtestatud KIKi finantseerimise korras ning on nüüd üle toodud määrusesse. Lisaks on § 22 lõike 4 punkti 1 tegevuse kohta täpsustatud, et toetusmäär kuni 300 eurot kehtib ka õppeprogrammis koos osaleva õpigrupi puhul (§ 23 lõike 2 punkt 2). Sellist põhimõtet on hindamisrühm toetuse säästlikuks kasutamiseks varem järginud, kuid määruses ei ole seda seni nii üheselt välja toodud. Paragrahvis 22 lõike 4 punkti 3 puhul on lisandunud tingimus, et nimetatud tegevuse korral on toetuse saaja oma töötajate täienduskoolitusega seotud kulu abikõlblik. Vastav erisus oli varem sätestatud KIKi finantseerimise korras. Lõikega 5 suurendatakse toetuse osakaalu võrreldes kehtiva määrusega § 22 lõikes 4 punktis 4 nimetatud tegevuse puhul 50%-lt 75%-ni. Muudatus tehakse, et tagada loodavate õppevahendite kvaliteet ning julgustada taotlema ja panustama ka väiksema majanduskasumiga organisatsioone ning et kehtiksid § 22 lõike 5 järgi toetatavate õppematerjalide projektidega võrdsed omafinantseeringu määrad. Samuti on lõikes 5 sätestatud, et § 22 lõikes 5 nimetatud tegevuse toetus on kuni 75% projekti abikõlblikest kuludest. Kehtivas määruses sellist piirangut ei ole, piirang seatakse, et tagada loodavate teabekandjate kvaliteet ning taotleja suurem omavastutus. Lõikes 6 on sätestatud keskkonnateadlikkuse programmi abikõlblikkuse eritingimused, mille kohaselt on § 22 lõike 6 punktis 1 nimetatud tegevuseks toetuse saaja oma töötajate täienduskoolitusega seotud kulu abikõlblik. Vastav erisus oli varem sätestatud KIKi finantseerimise korras. Lõikes 7 sätestatu kohaselt võib keskkonnateadlikkuse programmis olla sihtasutuste ja mittetulundusühingute toetuse määr kuni 100% toetatava projekti abikõlblike kulutuste maksumusest, kui toetatakse teavituskampaaniate, samuti üleriigilise ja rahvusvahelise koostööga seotud projekte. Lõike 8 kohaselt ei ole keskkonnateadlikkuse programmi raames abikõlblikud: 1) hoonete, paviljonide ja varjualuste ehituse ja remondi kulu. 2) sõiduvahendite soetuskulu. Võrreldes KIKi finantseerimise korraga on lõikes 8 välja jäetud kontori-, majapidamis-, hooldus-, audio- ja visuaalse salvestamise ja esitamise ning muu sarnase tehnika soetuskulud, kuna teabekandjate rahastamise projektis on tänapäevaste lahenduste juures need kulud vajalikud. Samuti on välja jäetud toitlustamiskulu – eelnõukohase määrusega ei tehta enam vahet, mis kulu on abikõlblik omafinantseeringust ja mis KIKi toetusest. Looduskaitse programm Paragrahvis 24 „Looduskaitse programmi eesmärk, alamprogrammid ja toetatavad tegevused“ on võrreldes määruse nr 13 §-ga 5 tehtud kaks muudatust. Lõike 3 punkt 3 on sõnastatud laiemalt, et oleks võimalik rahastada hinnanguid/ekspertiise, mis käsitlevad kõikides kaitsekorralduskavades ja ka tegevuskavades kavandatud meetmete rakendamist ning kaitstavate alade võrgustiku toimimise tõhusust. Lõikesse 3 on lisatud uus punkt 6, mis lisab toetatavate tegevuste hulka eraldi mõningad loodusteadlikkust suurendavad tegevused. Ka varem on selliseid tegevusi püütud toetada, aga seni on see olnud võimalik üksnes siis, kui need on olnud mõne suurema projekti väike osa. Samuti on loodusteadlikkust suurendavaid tegevusi seni rahastatud ka keskkonnateadlikkuse programmist. Paragrahv 25 sätestab looduskaitse programmi eritingimused. Lõike 1 kohaselt on looduskaitse programmis jäetud muutmata kehtiv kord, mille kohaselt võib sihtasutuste ja mittetulundusühingute toetuse määr olla kuni 100% toetatava projekti abikõlblike kulutuste maksumusest. Eesmärgiks on vältida takistuste tegemist taoliste projektide elluviimisele, mille tulemused on riigi looduskaitsepoliitika eluviimiseks vajalikud. See ei kehti lõikes 2 ja 5 nimetatud tegevuste korral, kuna neis on sätestatud erisused toetuste määrades. Lõikes 2 sätestatav tingimus on üle võetud KIKi finantseerimise korrast (punkt 4.15.) ja lõikes 3 sätestatav tingimus abikõlblikkuse juhendist (punkt 4.8.). Lõige 4 on sama, mis määruse nr 13 § 5 lõige 5. Lõikes 5 on sätestatud toetuse määr seminaride, koolituste, õpitubade, teabepäevade ja laagrite korraldamiseks, mis on sarnaselt kalanduse programmile kuni 75% projekti abikõlblikest kuludest. Merekeskkonna programm Paragrahv 26 käsitleb merekeskkonna programmi eesmärke, alamprogramme ja toetatavaid tegevusi. Võrreldes määrusega nr 13 on merekeskkonna programm jaotatud kolmeks alamprogrammiks, mis võimaldavad täpsemalt hinnata mitut liiki tegevusi ja nende rahastamisvajadusi. Muid muudatusi võrreldes määruse nr 13 §-ga 31 ei tehta. Lõike 1 kohaselt on merekeskkonna programmi eesmärgiks toetada Eesti mereala hea keskkonnaseisundi saavutamist ja säilitamist. Lõige 2 sätestab merekeskkonna programmi alamprogrammid: rakendatavate meetmete alamprogramm, uuringute ja arendustööde alamprogramm ning reostustõrje alamprogramm. Lõike 3 kohaselt toetatakse rakendatavate meetmete alamprogrammis eeskätt merestrateegia meetmekava meetmeid ja tegevusi või siis muid tegevusi, mis aitavad kaasa mere ökosüsteemi teenuste tõhusale ja kestlikule kasutamisele. Selliste meetmete ja tegevuste all mõeldakse eeskätt füüsilist tegevust merel, aga ka selliseid tegevusi, mis loovad eelduse füüsiliste meetmete või tegevuste rakendamiseks või on osa neist. Näiteks mõni infosüsteem või otsuste tegemiste süsteem, mis aitab rakendada füüsilist abinõu või tegevust. Lõige 4 täpsustab, et uuringute ja arendustööde alamprogrammist võib toetada tegevusi, mis on seotud kas mere seisundi hindamisega, mere kasutamise hindamisega või mere kaitset ja kestlikku kasutamist võimaldava innovaatilise tehnoloogia arendamisega. Lõike 5 kohaselt toetatakse merekeskkonna programmi reostustõrje alamprogrammist tegevusi sadamate reostustõrje plaanide täitmise tagamiseks, reostuse tagajärjel kahjustatud rannikualade, loodus- ja elukeskkonna taastamiseks ning ennetavat koolitust, väljaõpet või teavitustööd. Punkti 1 kohased toetatavad tegevused peavad olema kirjeldatud sadama reostustõrje plaanis. Toetatakse kõiki tegevusi, mis tagavad sadama reostustõrje plaani täitmise, sh tehnilise varustuse soetamist, õppusi või koolitusi vastavalt sellele, kuidas need on reostustõrje plaanis kirjeldatud. Punkti 2 kohaselt toetatakse tegevusi, mis aitavad taastada reostusõnnetuse tagajärjel kahjustunud rannikualasid või ka rannikuga seotud loodus- ja elukeskkonda. Punkti 3 kohaselt toetatakse reostustõrje alamprogrammist ennetavat koolitust, väljaõpet ja teavitustööd, mis on vajalik laevadest ja sadamatest tekkiva reostuse, eeskätt siis naftareostuse ärahoidmiseks või tekkinud reostuse kahjudega toimetulemiseks. Selline vajadus koolituseks, väljaõppeks ja teavitustööks peab olema määratud kas riigi, kohaliku omavalitsuse või ettevõtte/organisatsiooni arengut suunavas dokumendis või muus sarnases, aga ka näiteks reostustõrje plaanis. Punktis 4 sätestatu all mõeldakse eeskätt valmisoleku suurendamiseks vajalikke tegevusi ja vajalike vahendite soetamist vabatahtlikele, keda kaasatakse reostusõnnetuste korral reostuse likvideerimisega seotud tegevustesse. Politsei- ja Piirivalveamet ja Päästeamet ei ole siin toetuse saajad, sest see on nende põhitegevus. Selleks, et vabatahtlikud panustaksid reostustõrje valmisolekusse, tuleb neid motiveerida ning tagada neile vahendid tegutsemiseks reostusõnnetuste korral. Metsanduse programm Paragrahvis 27 sätestatakse metsanduse programmi eesmärk, alamprogrammid ja toetatavad tegevused. Lõikes 1 sätestatakse metsanduse programmi eesmärk, mis on sama võrreldes määruse nr 13 § 6 lõikega 1. Jätkuvalt on metsanduse programmi eesmärk metsanduse pikaajaliste arengusuundade elluviimine, metsade uuendamise tagamine, metsaökosüsteemide kaitse edendamine, säästva metsanduse teemaliste koolituse, teavituse ja uuringute edendamine, jahiulukiarvu taastusvaruna säilimise tagamine, ulukikahjustuse ulatuse vähendamine ning jahimeeste praktiliste oskuste taseme ja teadlikkuse kasvatamine jahindusest. Lõikes 2 nimetatakse metsanduse programmi alamprogrammid, milleks on metsandus ja jahindus. Määrus nr 13 neid eraldi ei nimeta. Lõikes 3 loetletakse metsanduse alamprogrammi meetmed. Võrreldes määruse nr 13 § 6 lõikes 3 nimetatud erametsaomanike koolitamist edaspidi metsateaduse, -hariduse ja teavitamise meetmest (lõike 7 punkt 8), kuna see sobib sinna paremini. Lõigetes 4–6 ei ole võrreldes määrusega nr 13 muudetud toetatavaid tegevusi. Lõike 7 punktis 3 on täpsustatud sulgutes olevat loetelu, et tegemist on näidetega võimalikest teabematerjalidest. Lõiget 7 on võrreldes määrusega nr 13 täiendatud punktiga 8, lisatud on uus tegevus – erametsaomanike koolitamine. Muudatust on selgitatud eespool. Lõige 8 sisaldab jahinduse alamprogrammi toetatavaid tegevusi ning võrreldes määrusega nr 13 on tehtud muudatus, mille kohaselt ei toetata jahimeeste ja jahikorraldajate täiendusõppe korraldamist, sest edaspidi kaetakse täiendusõppega seotud kulud Eesti Jahimeeste Seltsiga sõlmitud halduslepingu järgi iga-aastase sihtfinantseerimise käigus. Paragrahvis 28 sätestatakse metsanduse programmi eritingimused. Lõike 1 kohaselt on metsanduse programmis jäetud muutmata kehtiv kord, mille kohaselt võib sihtasutuste ja mittetulundusühingute toetuse määr olla kuni 100% toetatava projekti abikõlblike kulutuste maksumusest. Erandi eesmärk on vältida takistuste tegemist taoliste projektide elluviimisele, mille tulemused on riigi metsanduspoliitika eluviimiseks vajalikud. Võrreldes määrusega nr 13 on lisatud lõiked 2 ja 3, mis sätestavad jahiseaduse § 45 alusel reservfondist maaomanikule makstud uluki tekitatud kahju kompenseerimise eritingimused. Jahiseaduse § 45 lõike 2 kohaselt toetab KIK jahiseaduse § 45 lõike 1 alusel moodustatud reservfondist tasutud nõuete osalist katmist mahus, mis on minimaalselt 10% ja maksimaalselt 30% reservfondi aastas tehtud väljamaksetest ning mis ei ületa taotletavale aastale eelneva aasta jahipidamisõiguse tasu riigieelarvesse laekumise aastast mahtu. Täiendavalt on fikseeritud, et jahiseaduse § 45 lõike 2 kohaselt reservfondist tasutud nõuete osalise katmise taotlusi hinnatakse üks kord aastas pärast jahiaasta lõppu. Praegu sisalduvad samad nõuded abikõlblikkuse juhendis. Ringmajanduse programm Paragrahv 29 sätestab ringmajanduse programmi eesmärgi, alamprogrammid ja toetatavad tegevused. Lõige 1 loetleb valdkonnad, mida ringmajanduse programmist toetatakse. See säte on suuresti sarnane määruse nr 13 § 71 lõikega 1. Ringmajanduse programmi on atmosfäärikaitse programmist üle toodud kemikaalide valdkond, kuivõrd kemikaalide kasutus mõjutab materjaliringlust, mis on osa ringmajandusest. Muudatusena võrreldes määrusega nr 13 võib välja tuua ka ringmajandusega seotud teemade erineva grupeerimise. Nimelt on ringmajanduse valdkond jagatud neljaks suuremaks teemaks – keskkonnakorraldus, jäätmed, maapõu ning teadus- ja arendustegevus. Täiendatud on ka jäätmevaldkonna toetatavaid tegevusi. Lõikes 2 on sätestatud, et ringmajanduse programm jaguneb neljaks alamprogrammiks, milleks on keskkonnakorraldus, jäätmed, maapõu ning ringmajanduse teadus- ja arendustegevus. Lõikes 3 on nimetatud tegevused, mida toetatakse keskkonnakorralduse alamprogrammist. Sõnastust on täpsustatud EMASi puudutavas osas (punkt 3) parandamaks sisu arusaadavust. Lisaks on eraldi tegevusena välja toodud keskkonnakorralduslikud koolitused, mis on määruses nr 13 ringmajandust toetavate tegevuste all ühe näitena vaid nimetatud. Toetusvõimalused on loodud uuenduslike keskkonnakorralduslike lahenduste väljatöötamise ja rakendamise valdkonnas. Arvestades Eestis ja laiemalt Euroopas toimuvat ning selleks, et Eesti suudaks olla konkurentsivõimeline ja saavutada kliimaneutraalsus ning edendada ringlusmajandust, on vaja rohkem tähelepanu pöörata ettevõtete koostööle, uutele innovaatilistele lahendustele ja toote elutsükli pikendamisele. Samuti on oluline edendada tööstussümbioosi, mille eesmärk on saavutada kinnine tootmistsükkel, kus ühe ettevõtte või tootmisüksuse jäätmed, heitsoojuse ja muud ülejäägid taaskasutab teine ettevõte. Paremal juhul on sümbioosi haaratud ka lähipiirkonnas elav kogukond. Ökodisain võimaldab juba toodete loomisel arvestada keskkonnaga ning samuti asjaoluga, mis saab toodetest nende eluea lõpus. Ressursside säästmisele või tõhusamale kasutamisele suunatud toetatavatest tegevustest on võrreldes määrusega nr 13 välja jäetud EMTAK-põhised piirangud mäetööstusele ja töötlevale tööstusele. Põhjuseks asjaolu, et struktuuritoetuste raames on ettevõtete ressursitõhususe meetme vahendeid olulisel määral vähendatud. Samas arvestades, et ressursside kokkuhoid on oluline ja see toetab ringmajanduse põhimõtteid, on oluline selle tegevuse toetamist jätkata mahus, mis võiks avaldada soovitud mõju. Lõikes 4 on toodud jäätmevaldkonnas toetatavad tegevused. Lõike 4 punkt 1 ei erine sisult määrusest nr 13 (§ 71 lõike 6 punkt 6). Täpsustatud on, et korduskasutus toimub toodete või nende komponentidega. Jäätmetekke vältimine on jäätmehierarhia kõige eelistatum aste, mistõttu on oluline toetada tegevusi, mis sellesse panustavad. Punkti 1 tegevuse puhul on silmas peetud näiteks parandustöökodade (nt kingaparandus, õmblusteenused või kodumasinate parandus) toetamist, mis aitavad pikendada toodete eluiga ja samal otstarbel kasutamist. Jäätmeteket aitavad vähendada ka näiteks ühekordsete nõude asendamine korduvkasutatavatega jms tegevused. Punktid 2, 3 ja 4 ei erine sisult määrusest nr 13 (§ 71). Punkti 3 sõnastust on täpsustatud. Kogumisringide korraldamisel tuleb eelistada ohtlike jäätmete kogumist sellistest asukohtadest nagu külakeskused, parklad, jäätmepunktid, kuhu elanikud jäätmed toovad, mitte nn ukselt- ukselt kogumist, mis tekitab ülemäära suuri transpordikulusid. Ohtlike jäätmetena käsitletakse näiteks asbesti sisaldavaid ehitusmaterjale (eterniit, asbesttorud jne), kemikaale, vanu ravimeid jms. Asbesti sisaldavate ehitusmaterjalide kogumisel tuleb kohaliku omavalitsuse üksusel koostada registreerimisleht, kus kajastatakse, milliselt aadressilt ja kui palju jäätmeid üle antakse. Registreerimisleht esitatakse koos lõpparuandega. Punkt 5 näeb ette, et kohaliku omavalitsuse üksusel on võimalus toetust taotleda kodumajapidamistes kasutatavate kompostrite, konteinerite ja muude liigiti kogumiseks vajalike vahendite soetamiseks. Segaolmejäätmete kogumiseks mõeldud vahendeid ei toetata. Eelistatud on lahendused, mis aitavad liigiti kogutud jäätmeid jäätmetekitaja juures või lähedal keskkonna- ja tervisehoidlikult käidelda või ära viia. Vahendite kasutuselevõtt peab aitama kaasa jäätmete liigiti kogumisele ja olmejäätmete ringlussevõtu sihtarvude saavutamisele. Kohaliku omavalitsuse üksusel peab olema terviklik nägemus, kuhu piirkonda, mis koguses ja milliseid mahuteid/konteinereid/kompostreid vm vahendeid vaja on ja kas neid saab eesmärgipäraselt ja ohutult kasutada (sh kompostreid). Selleks, et parandada elanike teadlikkust kompostimisprotsessi toimimise, kompostimiseks sobivate materjalide ja komposti kasutamise kohta, peab kohaliku omavalitsuse üksus tagama ka koolituse ja juhendamise. Jäätmete liigiti kogumise kohta peab kohaliku omavalitsuse üksusel olema terviklik plaan teadlikkuse suurendamiseks. Kohaliku omavalitsuse üksus võib ette näha jäätmete liigiti kogumise vahendite ja kompostrite eest tasu omaosaluse ulatuses ning katta taotluse omaosalus ning tagada vahendite motiveeritud kasutamine elanike poolt, kuna vastavalt eelnõukohase määruse § 30 lõike 12 punkti 5 kohaselt ei tohi taotleja teenida konteinerite/kompostrite elanikele jagamise pealt tulu. Asjaomane kohaliku omavalitsuse üksus kannab kõik liigiti kogumiseks mõeldud vahendid mis on majapidamistele eraldatud, jäätmevaldajate registrisse. Elanik peab koguma jäätmed liigiti kehtestatud tingimuste kohaselt. Toetusega soetatud vahendeid tuleb säilitada vähemalt viis aastat ja sellel ajal peab olema võimalik kontrollida vahendite sihtotstarbelist kasutamist. Eritingimused on sätestatud §-s 30. Punkt 6 näeb ette toetuse andmise jäätmejaamade ja jäätmemajade rajamiseks, laiendamiseks või rekonstrueerimiseks, mille eesmärgiks on suurendada elanike või ettevõtete võimalusi jäätmeid liigiti ära anda. Tegemist on võrreldes määrusega nr 13 uue toetatava tegevusega. Jäätmejaamad peavad olema avatud keskkonnaministri 16. jaanuari 2007. a määruses nr 4 „Olmejäätmete sortimise kord ning sorditud jäätmete liigitamise alused“ sätestatud tingimustel vähemalt kolm korda nädalas, sealhulgas ühel puhkepäeval, kokku 24 tunni jooksul. Jäätmejaamades, millele eelnõukohase määruse alusel toetust taotletakse, peab olema tagatud jäätmete üleandmise võimalus ööpäev ringi § 30 lõike 13 punkti 4 järgi. Jäätmejaamade tehniline varustatus peab tagama lisaks eelnimetatud määruse nr 4 § 3 lõike 2 punktides 1–5, 7 ja 13 nimetatud olmejäätmeliikide vastuvõtmisele elanikkonnalt ka ehitus- ja lammutusjäätmete vastuvõtmise. Jäätmemajad punkti 6 mõistes on jäätmemajad, mida rajatakse küladesse või kogukondadesse, et tagada elanikele mugav jäätmete liigiti kogumine kodu lähedal. Jäätmemajad peavad olema lukustatavad. Jäätmemajade rajamisega saavutatakse olukord, kus jäätmeauto ei pea eri liiki jäätmeid koguma majapidamiste juurest, vaid kogukonna keskusest, ja selliselt saavutatakse kokkuhoid transpordilt. Samuti säästab jäätmemajade kasutamine teid, kuna rasked jäätmeveokid koormavad neid vähem. Jäätmemajad tuleb paigutada mugavatesse asukohtadesse ja need peavad mahutama konteinereid vähemalt segapakendijäätmete, paberi- ja papijäätmete, klaaspakendi, tekstiili, segaolmejäätmete, paber- kartongpakendijäätmete, patareide, väikeelektroonika ja biojäätmete kogumiseks. Oleks hea, kui jäätmemajades arvestataks ka lisakonteinerite paigutamise võimalusega, kui hiljem peaks olema soov veel muid jäätmeliike eraldi koguda. Punktis 7 sätestatakse toetatava tegevusena ohtlikke kemikaale ehk ohtlikke aineid sisaldavate jäätmete käitlemiseks soetatavate tehnoloogiate arendamine. Eesmärk on suurendada materjalide ringlussevõttu ning taaskasutatava materjalide ohutust. Tegemist on võrreldes määrusega nr 13 uue toetatava tegevusega. Ohtlikud kemikaalid on reguleeritud REACH- ja CLP- ning POS-määruse ja teiste rahvusvaheliste kokkulepetega. Tooted võivad olla kasutuses pikka aega ning korduskasutuse edendades eluiga pikendatakse, mistõttu tegemist võib olla toodetega, mis sisaldavad ohtlikke kemikaale, mis on piiratud kasutusega või mis on keelustatud. Kui tooted saavad elutsükli lõpus jäätmeteks, siis tuleb vältida, et piiratud või reguleeritud ohtlikke kemikaale ei satuks käitlemise teel uuesti materjalidesse jälgsaastena. Kuivõrd eesmärgiks on edendada materjaliringlust ning suurendada taaskasutatavate materjalide ohutust ja kvaliteeti, on väga oluline kindlaks teha, kas jäätmed sisaldavad kemikaale, mis on piiratud või keelustatud, ning et oleks kasutusel või arendataks innovaatilisi tehnoloogiaid, mis võimaldaksid eraldada selliseid aineid jäätmevoost. Selleks, et suunata ja võimaldada jäätmekäitlejatel vastavaid investeeringuid teha, on vaja ka asjakohast meedet. Ohutu materjaliringluse tagamine on osa Euroopa Komisjoni planeeritavast mittetoksilise keskkonna strateegia väljatöötamisest ning osa ka ringmajanduse uuest tegevuskavast. Toetusmeede katab ka võimalust eraldada mitmekomponendilisest jäätmest ohtliku osa, komponendi või segust pärineva kemikaal, mida hiljem käideldakse eraldi muust jäätmevoost, suurendades seeläbi taaskasutust ja ringlussevõttu. Eesmärk on võtta võimalikult palju ressursse ringlusesse, samal ajal tagades materjali ohutuse. Punkt 8 näeb ette, et toetatakse Keskkonnaministeeriumis ja tema allasutustes koostatud jäätmevaldkonna teavitusmaterjalide trükkimist ja levitamist kohaliku omavalitsuse üksuste poolt ning jäätmete liigiti kogumise alast teavitust, mille eesmärk on levitatavate teavitusmaterjalide ühtlustamine. Tegemist on võrreldes määrusega nr 13 uue toetatava tegevusega. Toetust ei anta teiste huvigruppide toodetud teavitusmaterjalide trükkimiseks, sest sellisel juhul jääb teadmata, millist infot teavitusmaterjalidega levitatakse. Toetatakse Keskkonnaministeeriumis ja tema allasutustes koostatud jäätmevaldkonna teavitusmaterjalide trükkimist ja levitamist, sest sellisel juhul tagatakse teavitusmaterjalide seaduspärasus. Toetust on võimalik saada ainult kohaliku omavalitsuse üksustel ja 100% kohaliku omavalitsuse üksuse omandis olevatel juriidilistel isikutel (§ 30 lõige 7). Punkt 9 näeb ette, et toetatakse jäätmeteemaliste teavituskavade koostamist. Tegemist on võrreldes määrusega nr 13 uue toetatava tegevusega. Toetuse andmise eesmärk on luua teavituskavad, mida kohaliku omavalitsuse üksus saab edaspidi teavitustegevuse korraldamisel aluseks võtta. Jäätmeteemalistes teavituskavades tuleb käsitleda kõiki võimalikke tegevusi, mida kohaliku omavalitsuse üksus planeerib. Punkt 10 näeb ette, et toetatakse avaliku kogumispunkti efektiivsuse suurendamiseks tehnoloogilisi lahendusi. Tegemist on võrreldes määrusega nr 13 uue toetatava tegevusega. Tehnoloogiliste lahendustena mõistetakse selliseid seadmeid, millega võimaldatakse elanikele ligipääs jäätmepunktidele – turvakaamerate süsteeme, värava avamist kiipkaardi või telefoniga jms. Turvakaamerate paigaldamine aitab vältida prügistamist. Toetust võib taotleda jäätmemajadele, jäätmejaamadele ja muudele avalikele kogumispunktidele. Lõikes 5 selgitatakse täpsemalt, mis on määruse mõistes põllumajandusehitis, tööstusehitis ja militaarehitis lõike 4 punkti 4 tähenduses. Määruse nr 13 § 71 lõiked 10–12 on sisuliselt samad. Lõikega 6 sätestatakse maapõue valdkonnas toetatavad tegevused. Määruse nr 13 § 71 lõike 14 punktid 1 ja 3 on eelnõukohases määruses ühendatud lõike 6 punkti 3 alla. Määruse nr 13 § 71 lõike 14 punktides 4–6 ja lõikes 15 sätestatut enam eraldi välja ei tooda, kuna need on integreeritud juba teistesse toetatavatesse tegevustesse. Uuringute jaoks saab toetust teadus- ja arendustegevuste alt. Lõikes 7 sätestatakse teadus- ja arendustegevuse toetusvõimalused. Teadus- ja arendustegevuste määratlemisel lähtutakse teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse §-s 2 toodud mõistetest. Arendustegevustena käsitletakse uuringute ja kogemuste kaudu saadud teadmiste rakendamist uute materjalide, toodete ja seadmete tootmiseks, protsesside, süsteemide ja teenuste juurutamiseks või nende oluliseks tähistamiseks. Teadustegevus on isiku loomevabadusel põhinev tegevus, mille eesmärk on teaduslike uuringute abil uute teadmiste saamine inimese, looduse ja ühiskonna ning nende vastastikuse toime kohta. Punktides 1 ja 2 loetletud tegevused olid toetatavad ka määruse nr 13 § 71 alusel, kuid nüüd on need koondatud ühe paragrahvi alla ja täpsustatud nende sõnastust. Punkti 3 kohaselt toetatakse teadus- ja arendustegevust, mis uurib ohtlikest kemikaalidest tingitud terviseriske ja keskkonnamõjusid. Tegemist on määruses nr 13 atmosfääriõhu kaitse programmis (§ 61 lõikes 7) kirjeldatud toetusmeetmega, millega nähti ette vajadust toetada tegevusi, mis on suunatud kemikaalide ja neid sisaldavate toodete ohtlike omaduste väljaselgitamisele ning nendega kokkupuutest tulenevate keskkonna- ja terviseriskide hindamisele ning juhtimisele (ohjamisele, vähendamisele, kõrvaldamisele), samuti ohtlikest kemikaalidest ja neid sisaldavatest toodetest tingitud keskkonna saastatuse näitajate või keskkonnatervise indikaatorite määramist ja hindamist. Eurostati andmetel on keskkonnale ja tervisele ohtlike kemikaalide toodetavad kogused alates 2010. aastast ELis kasvanud, mis tähendab, et suureneb nende ainete hulk keskkonnas ning ka võimalik kokkupuude ohtlike kemikaalidega, mõjutades inimtervist. Kuigi ELis kehtivad ranged piirangud ohtlikele kemikaalidele, imporditakse ohtlikke kemikaale ja neid sisaldavaid tooteid suurtes kogustes ning tarneahelate keerukus ei võimalda saada piisavat teavet toodetes sisalduvatest ainetest ja nende ohtlikkusest. Uue toetatava valdkonnana on lisatud biomonitooring, mille eesmärgiks oleks seirata erinevaid aineid ning nende kokkupuudet inimestega. Biomonitooringu metoodika rakendamine ja selle uurimine võimaldaks täiustada teadmisi ohtlike kemikaalide mõjust ning annaks aluse ainete reguleerimiseks ning nõuete efektiivsuse hindamiseks. Punktiga 4 toetatakse teadus- ja arendustegevusi, mis on suunatud innovaatiliste ja ohutute materjalide väljatöötamiseks ning toodetes sisalduvate ohtlike kemikaalide asendamiseks ning ohtlike kemikaalide vabade lahenduse leidmiseks. Võrreldes määrusega nr 13 on tegemist uue toetatava tegevusega. REACH-määruse kohaselt on osa aineid selliseid, mille kasutust peab enne autoriseerima ehk kaaluma, kas teatud ohtlikke kemikaale saab turule lasta ning kui seda otsustatakse lubada, siis tähtajaliselt ning tingimusega, et vastav aine asendatakse vähem ohtliku ainega. Ka tööstusheite seaduse § 140 seab kohustused asendada ohtlikke aineid või segusid, mis sisaldavad lenduvaid orgaanilisi ühendeid, mis on klassifitseeritud kui kantserogeensed, mutageensed või reproduktiivtoksilised ained. Asendamine eeldab, et välditakse samaväärsete ohtlike ainete kasutust ning leitakse alternatiivsed ning vähemohtlikud kemikaalid. Probleemiks võib olla see, et pole sobivat asendusainet või siis asendusaine on olemas, kuid selle toime ja toote kvaliteet vajab testimist. Ohtlikele ainetele alternatiivsete uute ainete väljatöötamine või tootmise ümberseadistamine vähemohtlike lahenduste kasutuselevõtuks on kulukas ning teatud juhtudel ka teadusmahukas tegevus. Seda on vaja riiklikult toetada, et soodustada väiksemat ohtlike kemikaalide kasutust ning tõsta materjalide käideldavust ning vähendada kemikaalide kasutusest tingitud tervise- ja keskkonnariske. Kemikaali- ja keskkonnapoliitika suundumuseks on materjalide eluea pikendamine ning ohutu materjaliringlus. See eeldab tootearendust, mis põhineb olelusringil ning mille juures rakendataks senisest enam rohelise ja kestliku keemia põhimõtteid. Üheks suundumuseks on vähendada ohtlike kemikaalide kasutust ning tegeleda ökodisaniga, mis pakub tootele funktsiooni disaini, mitte ohtlike kemikaalide kasutuse kaudu. Tootearenduses ning uute materjalide väljatöötamises tuleks hakata kasutusele võtma ohutu tootearenduse või -disaini põhimõtteid, mille järgi oleks juba uute materjalide väljatöötamise käigus keskseks ka materjali omadust ning materjalis sisalduvate ainete omaduste, ohtlikkuse ja riskide hindamine. Meetmetega toetatakse sellist teadus- ja arendustegevust, mille tulemuseks on uued või parandatud materjalid, mis panustavad ringmajanduse toimimisse ning mis arvestavad ringmajanduse põhimõtetega, nagu materjalide kestvus, parandatavus, taaskasutatavus (eeskätt ringlusse võetavus), ressursitõhusus, jäätmete vähendamine. Lisaks toetatakse tegevusi, mis on suunatud ohtlike kemikaalide kasutuse vähendamisele ning mis seeläbi soodustavad ringmajanduse toimimist ning tagavad puhta ja kvaliteetse materjaliringluse. Paragrahv 30 sätestab ringmajanduse programmi eritingimused. Lõikes 1 on sätestatud toetuse suurus ressursiauditile. Võrreldes määrusega nr 13 muudetakse toetuse maksmise alust, mistõttu muutub ka toetuse suurus. Määruse nr 13 § 71 lõike 4 kohaselt on toetuse maksimaalne suurus ülevaatlikule auditile ja detailsele auditile kokku ühe projekti kohta 7500 eurot ilma käibemaksuta. Ülevaatliku auditi toetuse maksimaalne suurus ühe projekti kohta on 2500 eurot ilma käibemaksuta. Eelnõukohase määruse järgi on maksimaalne toetus ülevaatliku auditi tegemiseks 3600 eurot, väikeettevõtte detailse auditi tegemiseks 5350 eurot, keskmise suurusega ja suurettevõtte detailse auditi tegemiseks 6700 eurot, väikeettevõtte detailse auditi tegemiseks 1750 eurot juhul, kui enne on rahastatud ülevaatliku auditi tegemist, ja keskmise suurusega ja suurettevõtte detailse auditi tegemiseks 3100 eurot juhul, kui enne on rahastatud ülevaatliku auditi tegemist. Kõik punktis nimetatud summad on esitatud ilma käibemaksuta. Eelnõukohase määruse alusel makstakse toetust standardiseeritud ühikuhinna alusel. Toetuse suurus määratakse taotluse rahuldamise otsusega. Standardiseeritud ühikuhinna ehk toetuse suuruse määramiseks esitab taotleja info soovitava auditi ja ettevõtte suuruse kohta, milles toodud toetuse summa põhjendatust hinnatakse vastavalt tingimustele ning tuginedes standardiseeritud ühikuhinna analüüsile, mis avalikustatakse KIKi veebilehel. Samuti määratakse taotluse rahuldamise otsuses vastavalt taotlusele, millise toetatava tegevuse jaoks toetust antakse, kas ülevaatliku auditi, detailse auditi või mõlema tegemiseks. Selle järgi tuleb ka projekti tulemus saavutada ning tulemuse saavutamise tõendamiseks esitada auditi aruanne KIKile. Lõikes 2 on seatud nõue väljamakse saamiseks. Toetuse summad on kehtestatud lähtudes standardiseeritud ühikuhinna analüüsist, mistõttu suuremat toetust ei maksta kui analüüsi tulemusel selgus. Väljamakse saamiseks esitab toetuse saaja KIKile auditi ehk projekti väljundi ja selle vastuvõtuakti, millest KIK saab kontrollida töö valmimist. Täpsemalt saab infot määrusele lisatud ühikuhinna analüüsist. Lõikes 3 on kirjas, et ressursside tõhusamale kasutamisele suunatud lahendused on toetatavad vaid juhul, kui on tehtud ressursiaudit, mis vastab keskkonnaministri 28. juuni 2016. a määrusele nr 17. Sama nõue sisaldub abikõlblikkuse juhendi punktis 4.4.6. Nõue kehtestatakse, et tagada auditite ühtlane sisu ning jätta taotlejale võimalus minna keskkonnaprogrammist rahastatud auditi alusel toetust taotlema ka investeeringuteks § 29 lõike 3 punkti 2 alusel ning struktuurivahendite investeeringuvoorust. Lõikes 4 on seatud piirang, et toetuse maksimumsumma tööstuses, ehituses või teeninduses ressursside säästmisele või tõhusamale kasutamisele suunatud terviklike tehniliste meetmete väljatöötamise, katsetamise või juurutamise toetamiseks on 200 001 kuni 500 000 eurot taotluse kohta. Tegemist on võrreldes määrusega nr 13 uue sättega. Piirang on vajalik, arvestades programmi piiratud rahalisi vahendeid. Samas on miinimumväärtuse kehtestamine vajalik, et vältida kattuvust struktuurivahenditest rahastatavate samasisuliste projektidega, mille maksimumpiiriks on 200 000 eurot. Lõike 5 kohaselt saab ressursitõhususe investeeringuteks, mis on loetletud eelnõu § 29 lõike 3 punktis 2, toetust taotleda vaid sel juhul, kui nõuetekohane ressursiaudit on tehtud vähemalt ülevaatliku ressursiauditi ulatuses, mis kinnitab tekkivat ressursisäästu ning kavandavate investeeringute asjakohasust. Taotlema võib tulla ka detailse ressursiauditi alusel. Ressursiaudit peab olema koostatud § 30 lõikes 3 sätestatud nõuete kohaselt. Lõikes 6 sätestatud nõue on seatud tagamaks EMASi rakendamisel piisav kvaliteet. Lõikes 7 on kirjeldatud tegevused, milleks saab toetust taotleda vaid kohaliku omavalitsuse üksus või 100% kohaliku omavalitsuse üksuse omandis olev juriidiline isik. Seoses sellega, et kohaliku omavalitsuse üksustel on kandev roll korraldada oma territooriumil jäätmekäitlust, on antud neile ka võimalus oma tegevuse paremaks korraldamiseks toetust taotleda jäätmete liigiti kogumisega seotud tegevusteks. Toetuse taotlemisel nendeks tegevusteks on eritingimus seotud rahaliste vahendite piiratusega. Nõue sisaldub ka määruse nr 13 § 10 lõikes 2. Lõikes 8 esitatud tingimus on sätestatud ka määruse nr 13 § 10 lõikes 3. Lõikes 9 esitatud põhimõte on kasutusel ka praegu, kuid eelnõukohases määruses on see selguse mõttes konkreetsemalt välja toodud. Sätte kohaselt on ohtlike jäätmete kogumisringide korraldamisel mittelinnalistes piirkondades jäätmete kogumine ja vedu toetatav vaid varem kokkulepitud kogumiskohtadest, välja arvatud ukselt uksele vedu. Lõikes 10 on sätestatud nõuded asbesti sisaldavate ehitusmaterjalide kogumiseks kogumisringidega. Nõue tuleneb vajadusest saada asbesti kui ohtlike jäätmete käitlemisest parem ülevaade. Lõigetes 11, 14 ja 15 sätestatud tingimused kehtivad ka praegu abikõlblikkuse juhendi põhjal. Nüüd on need koondatud ühe paragrahvi alla eelnõukohases määruses ja täpsustatud nende sõnastust. Lõikes 15 viidatud jäätmejaamade ja jäätmemajade halduskulud ei ole abikõlblikud, kuna keskkonnaprogrammi toetus on investeeringutoetus. Lõikes 12 on sätestatud toetuse taotlemise nõuded kodumajapidamistes kasutatavate kompostrite, konteinerite ja muude liigiti kogumiseks vajalike vahendite soetamiseks. Tegemist on uute nõuetega. Punkti 1 kohaselt tuleb taotlejal (kas kohaliku omavalitsuse üksusel või 100% KOV üksuse omandis oleval juriidilisel isikul) esitada taotluses ülevaade, kuidas kavandatud vahendite (nt konteinerid, kompostrid) kasutuselevõtt aitab kaasa jäätmete liigiti kogumisele ja olmejäätmete ringlussevõtu sihtarvude saavutamisele. Punkti 2 kohaselt peavad need isikud, kellele kohaliku omavalitsuse üksus eraldab liigiti kogumiseks mõeldud vahendid, olema liitunud korraldatud jäätmeveoga ning nende alaline elukoht ja rahvastikuregistri järgne elukoht on vähemalt taotluse esitamise aasta 1. jaanuarist katkematult olnud majapidamine, kuhu liigiti kogumiseks mõeldud vahendeid soovitakse. Alaline elukoht on elukoht, kus isik veedab enamiku oma igapäevasest puhke- ja uneajast – mõiste on analoogne riigihalduse ministri 22. veebruari 2018. a määruse nr 14 „Hajaasustuse programm“ § 2 lõikega 1. Kohalikul omavalitsusel on õigus alalise elukoha tõendamiseks küsida tõendeid. Nõue aitab omavalitsusel välja selgitada olukordi, kus rahvastikuregistri järgne elukoht on inimesel küll toetust saavas omavalitsuses, aga elatakse alaliselt mujal ning tegelikkuses ei hakkaks soetatud vahendit keegi kasutama. Punktiga 3 nõutakse, et liigiti kogumise jaoks antud vahendeid peab olema võimalik selles asukohas nõuetekohaselt kasutada, samuti tuleb tagada neid vahendeid kasutavate inimeste koolitamine. Nõue tagab vahendite eesmärgipärase kasutamise ja seeläbi jäätmete liigiti kogumise suurenemise. Punktis 4 on sätestatud, et kohaliku omavalitsuse üksusel peab teadlikkuse suurendamiseks olema plaan, mis esitatakse koos taotlusega. Plaani esitamine tagab ühtse ja läbimõeldud lähenemise. Punktis 5 on sätestatud, et taotleja ei tohi teenida tulu elanikele jagatud vahendite pealt. Kohaliku omavalitsuse üksus võib anda konteinerid/kompostrid elanikele tasuta või küsida tagasi summa, mis jääb omaosaluse piiresse. Nõue on selleks, et vältida vastuolu määruse nõuetega (sh VTA ja riigiabi reeglid). Punktis 6 on nõue, et kõik vahendid tuleb kanda jäätmevaldajate registrisse. See tagab täpse ülevaate, kes on toetusvahendite toel vahendi saanud isikud. Lõikes 13 on täpsemad nõuded, kui taotletakse toetust jäätmejaamade ja jäätmemajade jaoks. Punktis 1 on nõuded jäätmejaamadele. Nimelt tuleb jäätmejaamas tagada lisaks keskkonnaministri 16. jaanuari 2007. a määruses nr 4 „Olmejäätmete sortimise kord ning sorditud jäätmete liigitamise alused“ nimetatud liikidele tagada ka ehitus- ja lammutusjäätmete vastuvõtmine. Punktis 2 on nõuded jäätmemajadele. Jäätmemajad peavad olema mugavates asukohtades ja mahutama konteinereid levinumate kodumajapidamises tekkivate jäätmete liigiti kogumiseks, nt segapakend, tekstiil, paber ja papp, biojäätmed, klaas. Lisaks segaolmekonteiner, milleks toetust ei saa. Biojäätmete konteiner tuleb ette näha juhul, kui biojäätmete kogumist ei toimu kompostrite kaudu. Segapakendikonteineri asemel on soovituslik koguda erinevaid pakendeid liigiti, nt klaas, plast metall. Jäätmemajades oleks hea arvestada ka lisakonteinerite paigutamise võimalusega, kui hiljem peaks olema soov veel muid jäätmeliike eraldi koguda. Jäätmemaja peab olema lukustatav, et vältida kõrvaliste isikute ligipääs (punkt 3). Punktis 4 sätestatud nõude eesmärk on anda inimestele võimalus viia oma jäätmed jäätmejaama igal ajal. Sellisel juhul on suurema tõenäosusega tagatud, et rohkem inimesi viib jäätmed jäätmejaama või jäätmemajja. Ööpäevaringse juurdepääsu saab tagada elektrooniliste süsteemidega, mille soetamist eelnõukohase määruse alusel samuti toetatakse. Tegemist on võrreldes määrusega nr 13 uue nõudega. Veemajanduse programm Paragrahvis 31 sätestatakse veemajanduse programmi eesmärk, määratakse alamprogrammid ning kirjeldatakse, millistele tegevustele programmist toetust antakse. Veemajanduse programmi eesmärk ja toetatavad tegevused on eelnõukohases määruses sisuliselt samad, kui on määruse nr 13 §-s 3. Erinevalt sellest määrusest nimetab eelnõukohane määrus veemajanduse programmi alamprogrammid, milleks on: 1) reoveekäitluse ja joogiveevarustus; 2) jääkreostus; 3) mitteehituslikud tööd; 4) siseveekogude ja rannikuvee tervendamine ja korrashoid. Määruse nr 13 § 3 lõikes 5 kasutatav sõna „arendustööd“ asendatakse sõnadega „mitteehituslikud tööd“, mis peegeldab paremini programmi sisu. Paragrahv 32 käsitleb veemajanduse programmi eritingimusi alamprogrammide kaupa. Reoveekäitluse ja joogivee varustuse alamprogramm on suunatud piirkondlikele vee- ettevõtetele (lõiked 1, 2 ja 3). Piirkondlik vee-ettevõtja on vee-ettevõtja, kes osutab veeteenust enam kui 5000-le elanikule ning vähemalt kuuel reoveekogumisalal, millest vähemalt üks on reostuskoormusega üle 2000 inimekvivalendi. Toetuste suunamisega piirkondlikele vee- ettevõtjatele jätkatakse määruse nr 13 2020. aasta 1. jaanuaril jõustuva redaktsiooni § 10 lõigetes 9–11 kehtestatud põhimõtteid. Lõige 4 kehtestab reoveekogumisalade (RKA) ajakohasuse nõude seades tingimuseks, et toetuse taotlemiseks reoveekäitluse ja joogiveevarustuse alamprogrammist peavad projektiga samal kohaliku omavalitsusüksuse haldusterritooriumil asuvate keskkonnaministri käskkirjaga kinnitatud RKA-de piirid ja reostuskoormused olema vastavuses tegeliku olukorraga. Toetuse taotlemisel esitab taotleja sellekohase kohaliku omavalitsusüksuse kinnituse, mis sisaldab muu hulgas kõiki antud kohaliku omavalitsusüksuse RKAde nimesid ja keskkonnaministri käskkirjaga kinnitamise kuupäevi. Tegemist on kehtiva korraga võrreldes uue nõudega. Lõigetes 8-11 on esitatud toetuse maksimaalsed osakaalud alamprogrammide lõikes. Kuna veemajanduse programmist taotletud toetuste kogumaht on viimastel aastatel kordades ületanud veemajandusprogrammile eraldatud vahendeid, on toetuse maksimaalse osakaaluga tekitatud vajadus suurema omafinantseeringu kasutamiseks, mis omakorda võimaldab programmis rahastada rohkem projekte. 100% toetuse osakaalu rakendatakse veemajandusprogrammis ainult riigimaal/omandis olevatel objektidel. Paragrahv 33 sätestab selguse huvides, et veemajanduse programmi abikõlblikkuse eritingimused kehtestab KIK. Detailsed eritingimused seatakse või kohandatakse ümber iga taotlusvooru väljakuulutamisel. Veemajanduse programmi eritingimused on võrreldes teiste programmidega detailsemad ja mahukamad, mistõttu ei ole neid mõistlik määrusesse lisada. 4. peatükk „Taotlemine ja hindamine“ koosneb §-dest 34–40. Paragrahvi 34 „Taotluse esitamine ja vastavuse kontroll“ aluseks on määruse nr 13 § 11, mille sõnastust on täpsustatud ning mida on täiendatud KIKi finantseerimise korra mõne tingimusega, mis aitavad taotlemismenetlust selgemalt piiritleda. Paragrahv näeb ette taotlemise tähtajad, elektrooniliste taotlusvormide kasutamise ja taotluste üldised nõuded, samuti KIKi menetlust puudutavad tingimused. Sisuliselt taotluse esitamise kord võrreldes kehtivate nõuetega ei muutu. Paragrahv 35 käsitleb kiireloomulisi taotlusi põhimõtteliselt samamoodi nagu määruse nr 13 § 11 lõiked 21 ja 22 ja 5. Kiireloomulised taotlused on erandlikud ja sedavõrd olulised, et nende rahastamise otsus tuleb teha esimesel võimalusel, jättes vajaduse korral kohaldamata mõne formaalse nõude, kui see takistab ülekaaluka eesmärgi (nt ootamatu keskkonnareostuse kõrvaldamine) saavutamist. Kiireloomulise taotluse menetlemisel tuleb esitada põhjendused, miks loetakse taotlus kiireloomuliseks ning millistest erandikest ja ülekaalukatest põhjendustest seejuures lähtutakse. Paragrahv 36 reguleerib taotluste hindamist. Määruse nr 13 kord (§ 12) ei ole muutunud. Paragrahv 37 käsitleb rahastamise otsustamist. Paragrahvi esimesed neli lõiget on sisuliselt samad, mis määruse nr 13 § 22 lõiked 1–4. Lõike 2 kohaselt koostatakse valdkondlike programmide eelnõud, mis kokku moodustavad vastava vooru keskkonnaprogrammi eelnõu ja mis seejärel esitatakse KIKile rahastamise otsustamiseks. See on aluseks KIKi edasisele tegevusele projektide rahastamisel. Seejuures tuleb aga tähele panna, et toetuse saajal tekib toetuse saamise õigus alles siis, kui on sõlmitud sihtfinantseerimise leping, millele eelnevalt tuleb üldjuhul viia nõuetekohaselt läbi projekti hanked ja esitada vajadusel täpsemad kohased tõendid, kinnitused ja dokumendid toetuse kasutamise nõuetekohasuse ja läbipaistvuse tagamiseks. Paragrahvi lõigete 5–6 sõnastamisel, mis näevad vastavalt ette taotluse osalise või kõrvaltingimusega rahuldamise, on võetud eeskujuks Vabariigi Valitsuse 21. augusti 2014 määruse nr 133 „Perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse taotlemise ja taotluste menetlemise nõuded ja tingimused toetuse andmise tingimuste määruse kehtestamiseks“ § 9. Lõige 7 näeb ette taotluse rahuldamise otsuse muutmise ja kehtetuks tunnistamise võimaluse ja alused analoogselt määruse nr 13 §-ga 24. Paragrahvid 38–40 sisaldavad projektide hindamiskriteeriume. Need kriteeriumid peavad olema piisavalt paindlikud võimaldamaks valida keskkonnapoliitilistest eesmärkidest lähtudes küllaltki eripalgeliste projektide hulgast välja parimad. Hindamiskriteeriumid on eelnõukohases määruses sisuliselt samad kui määruse nr 13 §-des 13–19. Erisus seisneb selles, et kuivõrd eri valdkondlike programmide kriteeriumid suuresti kattuvad, siis on need toodud uues määruse nö sulgude ette ja vormistatud §-des 38 ja 39 üldistena kõikidele valdkondadele, välja arvatud keskkonnateadlikus, mille hindamiskriteeriumide erinevused (v.a § 38 sätestatud osas) on võrreldes teiste valdkondlike programmidega suuremad ja mis seetõttu on sätestatud eraldi §-s 40. Kuivõrd hindamiskriteeriumid on küllaltki üldised, siis võib KIK nende sisustamiseks koostada vajaduse korral täpsema juhendmaterjali. 5. peatükk „Toetuse maksmine ning lepingu täitmise kontrollimise ja aruandluse kord“ koosneb §-dest 41–46. Paragrahvis 41 on sätestatud hangete korraldamise nõuded keskkonnaprogrammi projektide elluviimisel. Nõuded on üle võetud senisest KIKi finantseerimise korrast ja tulenevad vajadusest tagada keskkonnatasude seaduse § 59 lõikes 4 ette nähtud tõhus ja tegelik kontroll ja toetuse kasutamisega seotud oluliste riskide vältimine. Just eelkõige hangete korraldamisel võib esineda kelmusi ja korruptsiooni või ka lihtsalt ebamõistliku konkurentsi ärakasutamist või võimalike pakkujate võimalikku ebavõrdset kohtlemist, mis ühtlasi toob kaasa ebatõhusa avalike vahendite kasutamise. Näiteks on tuvastatud rikkumistest rohkem kui üle 90% juhtudest eiratud hankenõudeid. Selliste probleemide vältimiseks on ette nähtud kaks keskset nõuet: riigihangete seaduse (edaspidi RHS) §-s 3 sätestatud põhimõtete järgimine ning alates teatud piirmääradest hangete läbipaistev ja avalik korraldamine elektrooniliselt e-menetlusena riigihangete registris. Paragrahvi kohaselt järgivad n-ö tavapärast hankijad (riigiasutused) RHSi ning RHSi kohaselt kohustuslikku sisemist hankekorda ning teistele on kehtestatud eelnimetatud riskide vältimiseks ja eesmärkide saavutamiseks mõneti rangemad nõuded (lõiked 2–4). Lõigetes 5 ja 6 on seniste kogemuste alusel ette nähtud erinõuded mõningatele projektidele. Paragrahvi 41 lõike 5 senise sõnastuse järgi nõudis KIK hankega hõlmatud töödes varasemat kogemust. Eelnõus on loobutud sõna „kogemus“ kasutamisest. Seda võib lugeda nii, et tuleb nõuda varasemat lepingute täitmise kogemust, aga ka nii, et võib nõuda pakkuja töötajatelt varasemat kogemust. Kehtiva RHSi järgi ei tohi kvalifitseerimistingimusena kogemust nõuda. Muudatuse eesmärk on vältida võimalikku segadust ja vastuolu RHSiga, mida „kogemuse“ nõudmine võib kaasa tuua. Omanikujärelevalvega seotud nõudele lisandub edaspidi käibenõue, aga oleme arvamusel, et see nõue ei ole OJV pakkujate jaoks ülemäära koormav ega piirav. Paragrahv 42 näeb ette sihtfinantseerimise lepingu (edaspidi SFL) sõlmimise. Samamoodi on see sätestatud määruse nr 13 §-s 23, eelnõukohases määruses on SFL-iga seotut veidi täpsustatud. SFL sõlmitakse üldjuhul pärast projekti hangete läbiviimist. Sellise nõude põhjuseks on asjaolu, et kuivõrd erinevalt struktuurivahendite regulatsioonist (perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse seaduse § 48 lõige 8) ei ole keskkonnaprogrammi nõuete rikkumise korral ette nähtud võimalike nõuete sundtäitmist, kuid kuna lõviosa rikkumisi pannakse toime just seoses hangetega, siis võimaldab nõue – hange korraldatakse enne SFL sõlmimist – võimalikke rikkumisi juba SFL sõlmimisel arvesse võtta ja kohalduval juhul toetust sanktsiooni võrra vähendada (lõige 6). Toetuse tagantjärele tagasinõudmine oleks kulukam ja keerukam ning võib osutuda paljudel juhtudel ka võimatuks. Lõike 2 kohaselt esitab toetuse saaja allkirjastatud SFLi KIKile lepingu sõlmimiseks kuue kuu jooksul. Kui seda ei tehta ning ei esine mõjuvaid põhjuseid tähtaja pikendamiseks, võib see kaasa tuua rahastamisotsuse tühistamise ja vahendite vabastamise teiste projektide rahastamiseks. Toetuse saaja võib esitada oma projekti uuesti järgmisse taotlusvooru. Sellega tagatakse riigieelarvelise eraldise tõhus haldamine ja finantsjuhtimine. Varasemad kogemused on näidanud, et kui konkreetset tähtaega ei määrata, hakkab projektide elluviimine venima. Eesmärgiks on siin see, et projektidele eraldatud vahendid ei seisaks kasutamata broneerituna, vaid et need kasutataks võimalikult kiiresti ära. See nõue sisaldub ka kehtivas finantseerimise korras. Lõige 5 sätestab, et aruandlus toimub SFLi järgi. Seetõttu määruses nr 13 sisalduvat ja aruandlust käsitlevat § 26 eelnõukohases määruses uuesti ei esitata, kuna SFLi sõlmimise järel tuleneb see kohustus lepingust. Paragrahv 43 käsitleb projektides tehtavaid muudatusi. Võrreldes kehtiva korraga ei ole elluviidavates projektides muudatuste tegemise korras sisulisi muudatusi, lihvitud on sõnastust ning lõike 3 punktis 2 on piirdutud muudatustele kuni kümne protsendilise piirangu seadmisega ning ära on jäetud senised summalised piirmäärad. Paragrahv 44 reguleerib makseid samamoodi, nagu on seda siiani tehtud – ettemakse suurus võib olla maksimaalselt 50% ja lõppmakse suurus on üldjuhul 20% lepingusummast. Lisaks on jäetud võimalus leppida erandina (seda tuleb tõlgendada kitsalt) põhjendatud juhul kokku teistsugustes määrades, kuna keskkonnaprogrammist rahastatakse väga eriilmelisi projekte ning projekti olemusest tingituna võib olla vaja suuremas summas ettemakset või teha kõik maksed ettemaksetena enne projekti lõplikku valmimist. See ei tähenda, et aktsepteerida tuleks ebatavalisi ja tellija seisukohalt ebamõistlikke toetuse saaja poolt sõlmitavate lepingute maksete tingimusi. Samad tingimused kehtivad praegu finantseerimise korra punktide 12–16 alusel. Paragrahv 45 näeb ette projekti säilitamise tähtajaks vähemalt viis aastat, kui asja olemusest ei tulene teisiti. Sellega on muutmatul kujul üle võetud määruse nr 13 § 222. Paragrahvis 46 on sätestatud KIK tehtava järelevalve alused. Riikliku rahastamise süstemaatiline ja põhjalik järelevalve on väga oluline avalike vahendite nõuetekohase ja efektiivse kasutamise tagamiseks. KIK teeb järelevalvet töökorralduse ja -plaanide ning riskianalüüside ja kogemuste põhjal. Järelevalve käigus uuritakse projektide hanke- ja raamatupidamisdokumente, küsitakse selgitusi ja tehakse muid järelevalvetoiminguid. Kui tuvastatakse nõuete rikkumine, kaalub KIK selle alusel toetuse tagasinõudmist. On olnud juhtumeid, kus järelevalve tulemusel on esitatud avaldus politseile kriminaalmenetluse alustamiseks. Lõige 1 võtab kokku KIKi õigused ning taotleja ja toetuse saaja kohustused kontrolli tegemisel. Tegemist on seni kehtinud põhimõtetega, mis nüüd määruses sõnastatakse. Lõige 2 sätestab, millal KIKi kontrollimise õigus kehtib, lähtudes projekti tulemi säilitamise kohustusest. Lõige 3 sisaldab viidet seoses ebaseadusliku riigiabi ja väärkasutatud riigiabi tagastamisega – neile kohaldatakse konkurentsiseaduse § 42 ja kohalduvaid Euroopa Liidu õigusakte. 6. peatüki „Rakendussäte“ § 47 kohaselt tunnistatakse keskkonnaministri 17. veebruari 2006. a määrus nr 13 „Keskkonnakaitse valdkonna projekti rahastamise taotluse kohta esitatavad nõuded, taotluste hindamise tingimused, kord ja kriteeriumid, otsuse tegemise, lepingu täitmise üle kontrolli teostamise ning aruandluse kord“ kehtetuks. 3. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Euroopa Liit ei reguleeri eelnõus käsitletud keskkonnakaitse valdkondade projektide rahastamistaotluste esitamise korda ega rahalisi piirsummasid, välja arvatud juhul, kui tegemist on riigiabiga. Eelnõukohane määrus riigiabi ei käsitle. 4. Määruse mõju Eelnõukohase määruse jõustamisega ei kaasne olulist sisulist muudatust võrreldes kehtiva korraga, mis tuleneb määrusest nr 13 ja KIKi kehtestatud finantseerimise korrast ja juhistest. Määruses nr 13 kehtivaid nõudeid süstematiseeritakse ja täiendatakse, et tagada ülevaatlikkus ja õigusselgus. Määrusega ei kaasne olulist sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju, samuti mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele, majandusele, elu- ja looduskeskkonnale, regionaalarengule ega muid otseseid või kaudseid mõjusid. Mõju avaldav muudatus: avalik-õiguslikel juriidilistel isikutel peab omafinantseering olema vähemalt 20% toetatava projekti abikõlblikest kuludest senise 10% asemel. Sihtrühm: toetuse taotlejad. Avalik-õiguslike juriidiliste isikutena on taotlusi esitanud ülikoolid, Kaitseliit, Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituut ja Eesti Rahvusringhääling. 2018. a esitati kokku 1090 taotlust, toetust taotleti kokku 87 641 633 eurot. Avalik-õiguslikud juriidilised isikud esitasid 99 taotlust summas 7 877 238 eurot. 2019. a esitati kokku 1033 taotlust kogumaksumusega 73 858 837 eurot. Avalik-õiguslikud juriidilised isikud esitasid 67 taotlust summas 7 338 206 eurot. Kaasnev mõju: muudatus suurendab mõnevõrra avalik-õiguslike isikute omafinantseeringut, samas ei oma see olulist mõju keskkonnaprogrammist rahastamisele tervikuna. Näiteks 2018. aastal moodustasid avalik-õiguslike isikute taotlused 9% taotluste koguarvust, nende kogumaht oli 8,9% üldisest mahust ning keskmine omafinantseering moodustas 18,4%. Sarnaseid proportsioone võib täheldada ka 2019. a taotluste korral. Mõju avaldav muudatus: sihtasutustele (SA) ja mittetulundusühingutele (MTÜ) kehtestatakse omafinantseeringu määraks 10% toetatava projekti abikõlblikest kuludest. Seni oli omafinantseeringu nõue soovitusliku iseloomuga ning selline erand on jäetud kehtima eluslooduse ehk kalanduse, looduskaitse ja metsanduse valdkondlikes programmides. Sihtrühm: toetuste taotlejad. 2018. aastal esitasid SA-d ja MTÜ-d kokku 253 taotlust kogumaksumusega 14 053 038 eurot ning 2019. aastal 193 taotlust kogumaksumusega 7 395 714 eurot. Kui jätta kõrvale erandialused eluslooduse valdkonnad, siis rahastati 2018. a kokku 105 SA ja MTÜ projekti kogusummas 3 266 310 eurot ja 2019. aastal 100 taotlust kogusummas 2 100 398 eurot. Kui aastatel 2018‒2019 oleks SA-de ja MTÜ-de toetustele rakendatud kohustuslikku omafinantseeringut, oleks eeldatavalt vabanenud raha muude taotluste rahastamiseks 2018. aastal u 85 000 eurot ja 2019. aastal u 65 000 eurot ning projekti keskmisena oleks mõju suurus olnud vastavalt 809 ja 692 eurot. Samasugust mõju võib eeldada sihtasutuste ja mittetulundusühingute projektide korral ka edaspidi. 5. Määruse rakendamisega seotud tegevus, vajalikud kulud ja määruse rakendamise eeldatavad tulud Määruse rakendamisega ei kaasne otseseid täiendavaid kulutusi, v.a eelkirjeldatud omafinantseeringu mõningane suurenemine avalik-õiguslike juriidiliste isikute ja mittetulundusühingute projektide korral, samuti ei ole sellest oodata otsest tulu. Toetatavate tegevuste rahastamiseks vajalik raha tuleb keskkonnaprogrammi eelarvest. Määruse rakendamiseks ei ole vajalik täiendav tegevus. 6. Määruse jõustumine Määrus jõustub üldises korras. 7. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Määruse eelnõu saadetakse ministeeriumidele kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi EIS kaudu ning arvamuse esitamiseks SA-le Keskkonnainvesteeringute Keskus ja tutvumiseks Tartu Ülikoolile, Eesti Maaülikoolile, Tallinna Ülikoolile, Tallinna Tehnikaülikoolile, MTÜ-dele Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Vee-ettevõtete Liit, Keskkonnaühenduste Koda, Eesti Keskkonnahariduse Ühing, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Põllumajandus- Kaubanduskoda, Eesti Mäetööstusettevõtete Liit, Eesti Keskkonnajuhtimise Assotsiatsioon, Eesti Ringmajandusettevõtete Liit, Eesti Looduskaitse Selts, Eesti Jahimeeste Selts, Eesti Elektritööstuse Liit, Eesti Hotellide ja Restoranide Liit, Eesti Jäätmekäitlejate Liit, Eesti Arhitektide Liit, Eesti Ehitusettevõtjate Liit, Eesti Ehitusinseneride Liit, Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liit, Eesti Elektroonikatööstuse Liit, Eesti Haiglate Liit, Eesti Kalaliit, Eesti Kaupmeeste Liit, Eesti Keemiatööstuse Liit, Eesti Maastikuarhitektide Liit, Eesti Masinatööstuse Liit, Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit, Eesti Mööblitootjate Liit, Eesti Plastitööstuse Liit, Eesti Puitmaja Liit, Eesti Ravimitootjate Liit, Eesti Rõiva- ja Tekstiililiit, Eesti Trüki- ja Pakenditööstuse Liit, Eesti Sisearhitektide Liit, Eesti Toiduainetööstuse Liit, Eesti Turbaliit, Eesti Turismifirmade Liit, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Väikelaevaehituse Liit, Rahvusvaheline Kaubanduskoda ICC Eesti, Eesti Katuse- ja Fassaadimeistrite Liit, Eesti Päikeseenergia Assotsiatsioon.