Hr Henn Põlluaas
Riigikogu Teie 13.05.2020 nr 2-3/14-69
Lossi plats 1A
15165 TALLINN Meie 27.05.2020 nr 1.1-18/20/1622
[email protected]
Vastus Riigikogu liikme kirjalikule küsimusele (KK 69)
Austatud härra Riigikogu esimees
Tänan Riigikogu liiget pr. Kai Rimmelit küsimuse eest, mis käsitleb II Maailmasõja lõpu
tähistamise protokolli Eestis 8. mail. Teise Maailmasõja traagilised sündmused kujunesid Eesti
rahvale kannatuste rajaks, sõjast ja sellele eelnenud ning järgnenud okupatsioonist tulime läbi
kümnete tuhandete inimohvrite hinnaga. Seda tragöödiat ei suuda miski heastada, ohvreid, kes
langesid Eesti vabaduse eest, ei tohi unustada ja neid ei unustata.
8. mail on veel üks rahvusvaheline mõõde, see oli sõja lõpp kõigile rahvastele, kelle
erinevatesse mundritesse pandud pojad ja tütred, reeglina sundmobiliseeritud, langesid selles
suures sõjas. 22. novembril 2004. aastal vastu võetud ÜRO Peaassamblee lühikeses ja
neutraalses resolutsioonis kuulutatakse 8. ja 9. mai mälestamise ja lepituse ajaks. Resolutsioon
möönab, et igal rahval on oma mälestuspäevad, kuid kutsub siiski üles meenutama kõiki sõjas
hukkunuid. Eesti Vabariigi Valitsus tegi 6. mail 2005. aastal selle resolutsiooni alusel
avalduse Teise maailmasõja lõpu tähistamise kohta.
Avalduses anti selge õiguslik ja poliitiline hinnang Eesti okupeerimise ja sõtta kiskumise kohta,
ja rõhutati, et Eesti Vabariigile algas Teine Maailmasõda Molotov-Ribbentropi paktiga ja lõppes
Nõukogude vägede väljaviimisega 31. augustil, 1994. aastal. Eesti Vabariik mälestab neid, kes
võitlesid sõjas ja okupatsiooni ajal meie riigi taastamise eest. Mälestatakse ka
massirepressioonide ohvreid ja holokausti ohvreid. Avalduse viimane lause ütleb, et me
„austame kõigi nende mälestust, kes saatuse sunnil langesid selle sõja ajal“.
Protokolliliselt ongi 8. mai tähistamist kujundatud nimetatud avaldusest lähtudes. Riigisekretäri
ja ministeeriumite kantslerite 14.11.2011 nõupidamisel kiideti heaks dokument „Pühade ja
tähtpäevade tähistamise põhimõtted“. Selles lepiti kokku kõigi riiklike pühade tähistamise
protokollis, sh. ka 8. mai tähistamises. Dokument sätestab: „Vabariigi President või valitsuse
esindaja asetavad Maarjamäe mälestusväljakul pärjad 1944. aasta Eesti kaitselahingutest
osavõtjate mälestusmärgile, Saksa sõdurite haudadele ja punaarmeelaste mälestusmärgile.
Valitsuse esindaja asetab pärja natsismiohvrite mälestusmärgile Rahumäe Juudi kalmistul.
Kaitseväe kaplanid asetavad Vabariigi Valitsuse nimel pärja punaarmeelaste hauatähisele
Kaitseväe kalmistul. “ Nii tulekski kogu 8. mai üritust käsitleda tervikuna, ühe või teise pärja
viimist kontekstist välja rebimata. Ülal kirjeldatud pärgade viimise protokoll on toiminud
aastaid, sellest on saanud tava.
Selgituseks olgu veel lisatud, et kaplanid ei ole pärga viies mundris vaid vaimulikurüüs ja
sümboolselt on tegu pigem kristliku mälestusaktiga, mis kriipsutab alla, et Eesti Vabariik ei sõdi
surnutega. Mis puudutab pronkssõdurit, siis viis Vabariigi Valitsus kuju kaitseväe kalmistule
justnimelt eesmärgiga tõlgendada seda hauamonumendina, et võtta trumbid vaenulikult
propagandalt. Seetõttu on ka oluline, et pärg viiakse kalmistule just 8. mail, mitte 9. mail.
Viimasel ajal on sagenenud komme viia mitme riikliku pärja asemel üks ühispärg „Eesti rahvalt
Sakala 1 / 15094 Tallinn / 717 0022 /
[email protected] / www.kaitseministeerium.ee
Registrikood 70004502
Viimasel ajal on sagenenud komme viia mitme riikliku pärja asemel üks ühispärg „Eesti rahvalt
“, esindades korraga Vabariigi Presidendi, Riigikogu ja Vabariigi Valitsust. Tihti on see
praktiliselt lihtsam ja võimaldab viia pärgi arvukatele monumentidele. Ühispärja kasutamine
erinevatel mälestusüritustel on kokku lepitud 2011. aastal Riigikantselei juurde moodustatud
riiklike pühade ja tähtpäevade tähistamist koordineeriva ministeeriumide ning teiste riigi
institutsioonide ja asutuste esindajatest koosneva töögrupi poolt.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Jüri Luik
Minister
Kadri Roosimägi 717 0143
[email protected]
2 (2)