Kiri

EISi teade Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine. Eelnõu toimik: KEM/19-1087 - Üügu maastikukaitseala kaitse-eeskiri Kohustuslikud kooskõlastajad: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Haridus- ja Teadusministeerium; Kultuuriministeerium; Kaitseministeerium; Maaeluministeerium; Rahandusministeerium Kooskõlastajad: Arvamuse andjad: Kooskõlastamise tähtaeg: 22.11.2019 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/4abd4112-af92-4ef6-bcf7-abf3ad19bc65 Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/4abd4112-af92-4ef6-bcf7-abf3ad19bc65?activity=1 Eelnõude infosüsteem (EIS) http://eelnoud.valitsus.ee/main Ministeeriumid 31.10.2019 nr 1-4/19/3112-2 Üügu maastikukaitseala kaitse-eeskirja eelnõu kooskõlastamiseks esitamine Keskkonnaministeerium esitab kooskõlastamiseks Vabariigi Valitsuse määruse „Üügu maastikukaitseala kaitse-eeskiri” eelnõu koos seletuskirjaga. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Rene Kokk Minister Lisad: 1. Määruse eelnõu 2. Määruse seletuskiri 3. Kaitseala kaart 4. Hoiuala kaart (2 faili) Kadri Paomees 452 7764, [email protected] Narva maantee 7a/ Tallinn 15172/ 626 2802/ [email protected]/ www.envir.ee/ Registrikood 70001231  EELNÕU 31.10.2019 VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS Tallinn Üügu maastikukaitseala kaitse-eeskiri1 Määrus kehtestatakse looduskaitseseaduse § 10 lõike 1, § 11 lõike 1 ja § 12 alusel. 1. peatükk ÜLDSÄTTED § 1. Üügu maastikukaitseala kaitse-eesmärk (1) Üügu maastikukaitseala2 (edaspidi kaitseala) eesmärk on kaitsta ja tutvustada: 1) Üügu panka, allikasood, maastikku ja sellele iseloomulikku elustiku mitmekesisust; 2) elupaigatüüpe, mida nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50) nimetab I lisas. Need on rannaniidud (1630*)3, kadastikud (5130), lood (alvarid) (6280*), allikad ja allikasood (7160), puiskarjamaad (9070), niiskuselembesed kõrgrohustud (6430) ning lubjakivipaljandid (8210); 3) ohustatud ja haruldasi kaitsealuseid liike ning nende kasvukohti. Need liigid on tõmmu käpp (Orchis ustulata), soohiilakas (Liparis loeselii) ning müür- ja pruun raunjalg (Asplenium rutamuraria ja A. trichomanes). (2) Kaitseala maa-ala kuulub vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise astmele Üügu piiranguvööndisse. (3) Kaitsealal tuleb arvestada looduskaitseseaduses sätestatud piiranguid käesolevas määruses ettenähtud erisustega. § 2. Kaitseala asukoht (1) Kaitseala asub Saare maakonnas Muhu vallas Kallaste külas. (2) Kaitseala välis- ja vööndi piirid on esitatud kaardil määruse lisas4. § 3. Kaitseala valitseja Kaitseala valitseja on Keskkonnaamet. § 4. Kaitse alla võtmise ja piirangute põhjendused Määruse seletuskirjas5 on esitatud põhjendused: 1) kaitse alla võtmise eesmärkide vastavuse kohta kaitse alla võtmise eeldustele; 2) loodusobjekti kaitse alla võtmise otstarbekuse kohta; 3) kaitstava loodusobjekti tüübi valiku kohta; 4) kaitstava loodusobjekti välis- ja vööndi piiride kulgemise kohta; 5) kaitsekorra kohta. 2. peatükk KAITSEALA KAITSEKORD § 5. Lubatud tegevus (1) Kaitsealal on lubatud majandustegevus, arvestades käesoleva määrusega sätestatud erisustega. (2) Inimestel on lubatud viibida, püüda kala, pidada jahti ning korjata marju, seeni ja muid metsa kõrvalsaadusi kogu kaitsealal. (3) Telkimine ja lõkke tegemine on kaitsealal lubatud kohas, mis on kaitseala valitseja nõusolekul selleks ettevalmistatud ja tähistatud. Telkimine ja lõkke tegemine selleks ettevalmistamata ja tähistamata kohas on lubatud kaitseala valitseja nõusolekul ning kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud tegevusel. (4) Kaitsealal on lubatud: 1) sõidukiga sõitmine teedel; 2) jalgrattaga sõitmine radadel; 3) sõidukiga sõitmine väljaspool teed ja maastikusõidukiga sõitmine järelevalve- ja päästetöödel, kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud tegevusel, kaitseala valitseja nõusolekul teostataval teadustegevusel ning kaitse-eeskirjaga lubatud tegevusel. (5) Kaitsealal on lubatud kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine kohas, mis ei ole selleks kaitseala valitseja nõusolekul ettevalmistatud ega tähistatud. Rohkem kui 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine kohas, mis ei ole selleks kaitseala valitseja nõusolekul ettevalmistatud ega tähistatud, on lubatud üksnes kaitseala valitseja nõusolekul. (6) Kaitsealal on lubatud uuendusraie. (7) Kaitseala valitseja nõusolekul on kaitsealal lubatud rajatise püstitamine, kusjuures kaitseala tarbeks rajatise püstitamisel ehituskeeluvööndisse ei laiene rajatisele ranna ehituskeeluvööndi ehituskeeld. § 6. Vajalik tegevus Kaitsealal poollooduslike koosluste esinemisaladel on nende ilme ja liigikoosseisu säilitamiseks vajalik niitmine, loomade karjatamine, puu- ja põõsarinde harvendamine ning kujundamine. 2 § 7. Keelatud tegevus (1) Kaitsealal on keelatud: 1) puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine; 2) uue maaparandussüsteemi rajamine; 3) veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmine; 4) maavara kaevandamine; 5) biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kasutamine. (2) Kaitseala valitseja nõusolekuta on kaitsealal keelatud: 1) muuta katastriüksuse kõlvikute piire ja kõlviku sihtotstarvet; 2) koostada maakorralduskava ja teostada maakorraldustoiminguid; 3) kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut; 4) lubada ehitada ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustuslikku ehitist, sealhulgas lubada püstitada või laiendada lautrit või paadisilda; 5) anda projekteerimistingimusi; 6) anda ehitusluba; 7) rajada uut veekogu, mille pindala on suurem kui viis ruutmeetrit, kui selleks ei ole vaja anda vee erikasutusluba, ehitusluba ega esitada ehitusteatist; 8) jahiulukeid lisasööta. (3) Piiranguvööndis on keelatud puidu kokku- ja väljavedu külmumata pinnaselt. Kaitseala valitseja võib lubada puidu kokku- ja väljavedu, kui pinnas seda võimaldab. § 8. Tegevuse kooskõlastamine (1) Kaitseala valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajab kaitseala valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit. (2) Kui tegevust ei ole kaitseala valitsejaga kooskõlastatud või tegevuses ei ole arvestatud kaitseala valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit, ei teki isikul, kelle huvides nimetatud tegevus on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise tegevuse õiguspärasuse suhtes. 3. peatükk LÕPPSÄTTED § 9. Määruse jõustumine Määrus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist. § 10. Määruste muutmine (1) Vabariigi Valitsuse 27. juuli 2006. a määruse nr 176 „Hoiualade kaitse alla võtmine Saare maakonnas” lisas esitatud Väinamere hoiuala kaardi lehed 2 ja 3 („Väinamere 2”, „Väinamere 3”) asendatakse käesoleva määruse lisades 2 ja 3 esitatud kaardilehtedega („Väinamere 2”, „Väinamere 3”) (lisatud). (2) Vabariigi Valitsuse 14. märtsi 1996. a määruses nr 78 „Osmussaare maastikukaitseala moodustamine, Üügu ja Ohessaare maastikukaitsealade kaitse-eeskirjade ning välispiiri kirjelduste kinnitamine” tehakse järgmised muudatused: 1) määruse pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 3 „Osmussaare maastikukaitseala moodustamine ning Ohessaare maastikukaitseala kaitse-eeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitamine”; 2) punkti 2 alapunktid 2 ja 3 tunnistatakse kehtetuks. § 11. Menetluse läbiviimine Määruse menetlus viidi läbi keskkonnaministri 18. juuni 2018. a käskkirjaga nr 1-2/18/504 algatatud haldusmenetluses, mille ülevaade koos ärakuulamise tulemustega on esitatud käesoleva määruse seletuskirjas. § 12. Vaidlustamine Määrust on võimalik vaidlustada, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras, osas, millest tulenevad kinnisasja omanikule või valdajale õigused ja kohustused, mis puudutavad kinnisasja kasutamist või käsutamist. 1 EÜ Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (ELT L 20, 26.01.2010, lk 7−25). 2 Ala võeti esimest korda kaitse alla Eesti NSV Ministrite Nõukogu 13. märtsi 1959. a korraldusega nr 331-k „Maastiku üksikelementide dendraariumide ja katsekultuuride ning viljapuude ja viljapuuaedade riikliku kaitse alla võtmisestˮ, millega võeti Üügu pank maastiku üksikelemendina kaitse alla. Vabariigi Valitsuse 14. märtsi 1996. a määrusega nr 78 „Osmussaare maastikukaitseala moodustamine, Osmussaare, Üügu ja Ohessaare maastikukaitsealade kaitse-eeskirjade ning välispiiri kirjelduste kinnitamineˮ moodustati Üügu maastikukaitseala. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 1 alapunktist 66 hõlmab kaitseala Väinamere linnuala ja lisa 1 punkti 2 alapunktist 517 hõlmab kaitseala Väinamere loodusala, kus tegevuse kavandamisel tuleb hinnata selle mõju kaitse-eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade suhtes kehtivaid erisusi. 3 Sulgudes on siin ja edaspidi kaitstava elupaigatüübi koodinumber vastavalt nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ I lisale. Tärniga (*) on tähistatud esmatähtsad elupaigatüübid. 4 Kaitseala välis- ja vööndi piirid on kantud määruse lisas esitatud kaardile, mille koostamisel on kasutatud Eesti põhikaarti (mõõtkava 1 : 10 000) ja maakatastri andmeid. Kaardiga saab tutvuda Keskkonnaametis, Keskkonnaministeeriumis, keskkonnaregistris (register.keskkonnainfo.ee) ja maainfosüsteemis (www.maaamet.ee). 5 Seletuskirjaga saab tutvuda Keskkonnaministeeriumi veebilehel www.envir.ee. Jüri Ratas Peaminister Rene Kokk Keskkonnaminister Taimar Peterkop Riigisekretär Lisa 1 Üügu maastikukaitseala Lisa 2 Väinamere 2 Lisa 3 Väinamere 3 4  Vabariigi Valitsuse määruse „ Üügu maastiku kaitseala kaitse-eeskiri” eelnõu SELETUSKIRI 1. Sissejuhatus Looduskaitseseaduse § 10 lõike 1 alusel on Vabariigi Valitsusel õigus võtta ala kaitse alla ja kehtestada ala kaitsekord. Eelnõukohase määrusega muudetakse olemasoleva maastiku kaitseala kaitse-eesmärke ja kaitsekorda ning korrigeeritakse kaitseala piire vastavalt rannajoone muutumisele ja aluskaardi täpsustumisele . Kaitseala asub Saare maakonnas Muhu vallas Kallaste külas. Kaitseala territoorium on olnud kaitse all alates 19 59 . aastast, kui Eesti NSV Ministrite Nõukogu 13 . m ärtsi korraldusega nr 331-k „ Maastiku üksikelementide dendraariumide ja katsekultuuride ning viljapuude ja viljapuuaedade riikliku kaitse alla võtmisest ” võeti kaitse alla maastiku üksikelement Üügu pank . Vabariigi Valitsuse 14. märtsi 1996. a määrusega nr 78 „ Osmussaare maastikukaitseala moodustamine, Osmussaare, Üügu ja Ohessaare maastikukaitsealade kaitse-eeskirjade ning välispiiri kirjelduste kinnitamine ˮ moodustati Üügu maastikukaitseala. Vastavalt looduskaitseseaduse § 91 lõikele 1 kehtivad enne selle seaduse jõustumist kaitse alla võetud kaitsealade ja kaitstavate looduse üksikobjektide kaitseks kehtestatud kaitse-eeskirjad ja kaitsekord seni, kuni looduskaitseseaduse alusel kehtestatakse uued kaitse-eeskirjad. Seega ei võeta määrusega kaitse alla uut ala, vaid kinnitatakse kaitse all olevale alale kehtivate õigusaktide kohane kaitsekord. Eelnõukohase määrusega muudetakse looduskaitseseaduse § 13 lõike 1 alusel olemasole va maastikukaitseala kaitsekorda, kaitse- eesmärke ja korrigeeritakse kaitseala piiri . Kaitsekorda muudetakse loodusväärtuste kaitseks ja vajadusest viia kaitsekord vastavusse kehtivate õigusaktidega. Muudatuse on tinginud ka vajadus tagada nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7‒50; edaspidi loodusdirektiiv ) I lisas nimetatud elupaigatüüpide ning kaitsealuste liikide kaitse. K ogu k aitseala on osa Natura võrgustikku kuuluva st Väinamere loodus - ja linnu ala st . Vabariigi Valitsuse määruse eelnõu on koostanud Keskkonnaa meti looduskaitse osakonna kaitse planeerimise büroo kaitse planeerimise spetsialist Kadri Paomees (tel 452 7764, e-post [email protected]), eelnõu kaitsekorra otstarbek ust on kontrollinud Keskkonnaameti looduskaitse osakonna kaitse planeerimise büroo juhtiv spetsialist Nele Saluveer (tel 447 7386, e post [email protected]) , eelnõu õigusekspertiisi on teinud Keskkonnaameti üldosakonna jurist Kristiin Jääger (tel 680 7424 , e-post: [email protected]) . Keskkonnaministeeriumi kontaktisik eelnõu ministeeriumitevahelisel kooskõlastamisel ja kinnitamisel on Marika Erikson, (tel 6 26 2 880, e post [email protected]) . Eelnõu on keeleliselt toimetanud Siiri Soidro (tel 640 9308, e-post [email protected] ). 2. Eelnõu sisu, piirangute ja kaitse alla võtmise põhjendus 2.1. Kaitse- eesmärkide vastavus kaitse alla võtmise eeldustele Kaitseala kaitse-eesmärk on kaitsta ja tutvustada Üügu panka, allikasood, maastikku ja sellele iselo omulikku elustiku mitmekesisust. Eesmärk on kaitsta elupaigatüüpe, mis on nimetatud loodusdirektiivi I lisas. Need on rannaniidud (1630*), kadastikud (5130), lood (alvarid) (6280*), allikad ja allikasood (7160), puiskarjamaad (9070), niiskus e lembesed kõrgrohustud (6430) ning lubjakivipaljandid (8210) . Kaitstavatest liikidest on eesmärk kaitsta järgmisi ohustatud ja haruldasi liike : tõmmu käpp ( Orchis ustulata ), soohiilakas ( Liparis loeselii ) ning müür- ja pruun raunjalg ( Asplenium rutamuraria ja A. trichomanes ) ning nende kasvukohti. Vastavalt looduskaitseseaduse §-le 7 on kaitseala kaitse alla võtmise eeldused ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelistest lepingutest tulenev kohustus ning linnu- ja loodusdirektiivi rakendamine . Üügu maastiku kaitseala kaitse all olemise eelduseks on alale eesmärgiks seatud väärtuste ohustatus ja haruldus , este etiline väärtus ning linnu- ja loodusdirektiivi rakendamine . Üügu panga esteetiline väärtus . Üügu maastikukaitseala esteetiliseks väärtuseks on Üügu pank koos sealsete loopealsete ja allikasooga. Üügu maastikukaitseala asub geoloogiliselt huvitaval rannajärsakul, kus kogu maastikukaitseala ulatuses on ajalooliselt levinud poollooduslikud ehk pärandkooslused. Pank jääb tänapäevasest rannajoonest mõnikümmend meetrit kaugemale ning rusukaldega kaetud pangajalam paikneb merepinnast 5 – 6 m kõrgemal. Piki panga serva asetsevad loopealsed ehk alvarid, maastikukaitsealasse on hõlmatud ka mõningal määral lookadastikke ja pangajärsaku all asetsev liigirikas allikasoo. Pangajärsaku pikkus on ligikaudu 300 m . Aluspõhja moodustav jaagarahu lade paljandub seal keskmiselt 5 m ulatuses. Profiili ülemine osa koosneb 1 – 3 m paksuselt biohermsest dolomiidist. Järsakul paljandub kõrvuti mitu biohermi , mis on hiljem liitudes moodustanud nüüdse suure rahkja pae kõviku . Biohermse dolomiidi all leidub kuni 3 m paksuses väga ebakorrapäraselt lasuvaid plaatdolomiidi kihte. Sügavamale jääv jaani lade on Üügu pangal maetud rusukalde alla. Jaagarahu ja jaani lademe piiril voolab välja mitu väikest allika t . Kogu Üügu pank on tugevasti liigestatud väiksemate pangalahtede poolt, mis piiravad üksikuid bioherme . Biohermide all lamavates kihilistes dolomiitides leidub rohkesti L itoriinamere - aegseid murrutuskulpaid. Pangajärsaku keskjoonel asuvad ridamisi plaatja dolomiidi sisse Limneamere lainete mõjul 3000 – 2500 aastat tagasi moodustunud murrutuskulpad. Koobaste laius on 4–15 m , sügavus 3,5–7 m ja kõrgus kuni 3 m . Haruldased ja ohustatud kooslused . Üügu maastikukaitseala looduslikest rohumaadest u mbes 10 ha on keskkonnaregistrisse kantud poollooduslike kooslustena. P oollooduslike koosluste säilitamine on Eesti looduskaitse üks olulisimaid vastutusvaldkondi, kuna meie poollooduslikud kooslused on ühed maailma kõige liigirikkamad elupai gad . Sellised loodusväärtused säilivad ainult inimese kaasabil. Ilma niitmise või karjatamiseta poollooduslikud kooslused võsastuvad ning nende liigirikkus kaob. Senise traditsioonilise niitmise ja karjatamise lakkamisele järgnev võsastumine ja roostumine on olulisim niidukoosluste elurikkuse säilimist ohustav tegur (Looduskaitse arengukava aastani 2020). Poollooduslike koosluste rohttaimestik on mitmekesine, mis loob head tingimused ka teistele elustikurühmadele. Kaitsealal asuvad järgmised e lupaigatüübid : rannaniidud (1630*), kadastikud (5130), lood (alvarid) (6280*), allikad ja allikasood (7160), puiskarjamaad (9070), niiskus e lembesed kõrgrohustud (6430) ning lubjakivipaljandid (8210) . Madalakasvuliste niidutaimedega soontaimede poolest liigirikkad looduslikud või poollooduslikud rohumaad rannaniidud (1630*) on Eestis kõige ulatuslikumad Lääne-Eesti mandriosas ja saartel. Madalmurused rannaniidud on paljude lindude, eeskätt kurvitsaliste olulised pesitsus- ja toitumispaigad. Nende koosluste taimkatte kujunemist mõjutab ühelt poolt maakerge ja teiselt poolt inimene koduloomi karjatades ja heina niites. Hoolduse lakkamisel need võsastuvad. Rannaniidud on Eestis ohustatud, kuna nende püsimine sõltub traditsioonilise niitmise ja karjatamise jätkumisest. Kadastikud (5130) on poollooduslikud kooslused, kus kadakas katab vähemalt kolmandiku alast. Kadastikud on levinud peamiselt looaladel (Saaremaal, Loode- ja Põhja-Eesti paepealsetel) ning vähemal määral sisemaa nõmmedel. Lood ehk alvarid (6280*) on tüüpilised väga õhukese mullakihiga ja tasase pinnamoega paepealsetele aladele. Taimestik on looaladel liigirikas: valitsevad kuivataluvad ja lubjalembesed liigid. Loopealseid leidub alal kõige rohkem. Lood ehk loopealsed on kogu maailmas väga piiratud levikuga, mis teeb need globaalselt haruldasteks ja seetõttu erilist kaitset vajavateks kooslusteks. Lisaks Eestile leidub loopealseid arvestataval hulgal veel vaid Rootsi suurtel saartel, eelkõige Ölandil ja Ojamaal. A llikad ja allikasood (7160) on nõlvade jalamil või veekogude kaldaalal asuvad survelisest põhjaveest toituvad sood. Rohurinne on liigirikas, selles kasvab ohtralt haruldaste liikide taimi. Puiskarjamaad (9070) on regulaarselt karjatatavad hõreda puistuga alad, mis sarnanevad struktuurilt puisniitudele, kuid on väiksema liigirikkusega loomade valikulise rohttaimede söömise ja tallamise tõttu . Puiskarjamaad , mida lisaks karjatamisele ka aeg-ajalt üle niidetakse, on üldjuhul liigirikkamad kui ainult karjatamise abil majandatavad alad. Niiskus e lembesed kõrgrohustud (6430) hõlmavad kõrgemakasvuliste soontaimedega rohustuid, mis asuvad teiste elupaigatüüpide servades (jõed, metsad). Eraldi kooslusena neil suurt kaitseväärtust ei ole , kuid need moodustavad sageli puhverala väärtuslikuma tuumala ümber. Lubjakivipaljand id (8210) vahelduvad loopealsetega, need on paepaljandid koos nende pragudes kasvava taimestikuga . Kaitsealal leidub rohkelt II ja III kaitsekategooriasse kuulvaid taimeliike. Kaitse-eesmärgiks seatakse tõmmu käpp ( Orchis ustulata ), soohiilakas ( Liparis loeselii ) ning müür- ja pruun raunjalg ( Asplenium rutamuraria ja A. trichomanes ). Müür-raunjalg ( Asplenium ruta-muraria ) on sõnajalgtaim, mis on levinud peamiselt Lääne Eesti saartel ja mandri loodeosas. Müür-raunjalg kuulub II kaitsekategooriasse ja on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) alusel ohualdis liik. Müür-raunjalg kasvab peamiselt paepragudes. Liigile on suurimad ohutegurid häirimine, tallamine ja kaevandamine ( eElurikkuse andmebaas). Pruun raunjalg ( Asplenium trichomanes ) on sõnajalgtaim, mis on levinud peamiselt Lääne Eesti saartel ja mandri loodeosas. Pruun raunjalg kuulub II kaitsekategooriasse ja on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) alusel ohualdis liik. Pruun raunjalg kasvab peamiselt paepragudes ja kiviaedadel. Liigile on suurimad ohutegurid häirimine, tallamine ja kaevandamine ( eElurikkuse andmebaas). Soohiilakas ( Liparis loeselii ) on levinud Eestis paiguti, tavalisem Lääne-Eestis. Soohiilakas vajab märga lubjarikast kasvukohta eelkõige allikalistes soodes, vahel ka õõtsikutel. Tihti kasvab suhteliselt noortes, niisketes ja lubjarikastes nõgudes. Soohiilakat võib leida ka siirdesoodes, aga ainult laiguti ja liikuva lubjase veega kohtades. Soohiilakas kuulub II kaitsekategooriasse ja on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) alusel ohualdis liik ( ühtlasi l oodusdirektiivi II lisa liik ) . Peamised ohutegurid on soode kuivendamine ja turba võtmine. Soohiilaka arvukus väheneb . Peamine oht on soode veerežiimi muutumine ning liigirikaste madalsoode ja soostunud niitude puhul ka võsastumine ( eElurikkuse andmebaas , soohiilaka kaitse tegevuskava eelnõu). Tõmmu t käpp a ( Orchis ustulata ) leidub Eestis harva, peamiselt Lääne-Eestis. Tõmmu käpp kuulub II kaitsekategooriasse ja on Eesti ohustatud liikide punase nimestiku (2008) alusel o hustatud liik. Tõmmu käpp kasvab peamiselt kuivadel niitudel ja puisniitudel ning kadastikes. Niitudel kasvavaid taimi ohustab enim võsastumine ( eElurikkuse andmebaas). Loodusdirektiivi rakendamine Loodusdirektiivi ülesanne on kaitsta ohustatud loomaliike ja nende elupaigatüüpe ning aidata kaasa looduse mitmekesisuse säilimisele ja taastamisele. Direktiivi artikli 6 lõike 1 kohaselt tuleb liikmesriikidel kehtestada direktiivi lisades nimetatud elupaigatüüpide ning liikide ja nende elupaikade kaitseks vajalikud kaitsemeetmed, mis vastavad nende elupaigatüüpide ja liikide ökoloogilistele nõudlustele. Üügu maastikukaitseala kuulub Väinemere loodusala koosseisus ( Väinamere loodusala, EE0040002 ) üleeuroopalisse kaitsealade võrgustikku Natura 2000. Loodusala eesmärk on loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüüpide ja II lisas nimetatud liikide elupaikade kaitse. Kaitse- ee smärkideks seatud elupaigatüüpide kaitse on ühtlasi Eesti riigi rahvusvaheli ne kohustus. Linnudirektiivi rakendamine Linnudirektiivi eesmärk on kaitsta kõiki linde tapmise ja püüdmise eest, piirata lindude küttimist ja nendega (samuti nende kehaosade ja neist valmistatud esemetega) kaubitsemist. Direktiiv teeb kohustuslikuks moodustada üleeuroopaliselt ohustatud liikide ja rändliikide elupaikade kaitseks spetsiaalsed linnualad. Linnudirektiivi artikli 4 lõike 2 kohaselt on liikmesriikidel kohustus rakendada direktiivi lisades nimetatud regulaarselt esinevate rändlinnuliikide, eelkõige nende liikide pesitsus-, sulgimis- ja talvitusalade ning rändepeatuspaikade kaitseks erimeetmeid , mis tagaks id nende liikide säilimise ja paljunemise nende levikuala l. Lisaks ee s pool nimetatud loodusväärtustele on Üügu maastiku kaitseala kaitse all hoidmine oluline teistegi haruldaste ja ohustatud taime- ja loomaliikide kaitseks. Samas pole nende kõikide eraldi kaitse-eesmärgina nimetamine vajalik , kuna eesmärgiks seatavate katusliikide, nende elupaikade ja koosluste kaitseks kehtestatav kaitsekord tagab kaudselt ka nende kaitse. See tähendab, et kaitsekorra väljatöötamisel on lähtutud kaitse-eesmärgina loetletud liikide ja koosluste ökoloogilistest nõudlustest. Seeläbi tagatakse kaitse kõikidele liikidele, mille elupaigaks on kaitse-eesmärgiks olev kooslus, või ka neile liikidele, mille elupaigaeelistused sarnanevad eesmärgina loetletud katusliikide omadega. Üügu maastikukaitseala puhul on tegemist Väinamere linnualaga, aga kaitse-eesmärgiks ühtegi linnuliiki ei seata, sest linnuliigid on kaitstud elupaigatüüpide kaitsega. Kaitseala kaitse - eesmärgiks on seatud need kooslused ja kaitsealused liigid, mille kaitse jaoks on tegemist esindusliku ja soodsa seisundi säilitamiseks olulise alaga. Kaitse-eesmärgiks on seatud ka need liigid, mille kaitse sellel alal on loodus- või linnudirektiivist tulenev rahvusvaheline kohustus või mille soodsa seisundi pikaajaliseks säilimiseks (säilimiseks pikas perspektiivis) ei piisa ainult isendikaitsest. Teisi kaitsealuseid liike ei ole kaitsekorra määramisel aluseks võetud, kuid nende puhul on arvestatud, et eesmärgiks seatavate katusliikide ja koosluste alusel kehtestatav kaitsekord tagab ka nende kaitse. Kaitse-eeskirjas sätestatud kaalutlusõiguse teostamisel saavutatakse nende liikide puhul kaitse-eesmärk ( looduskaitseseaduse § 14 lõige 2) looduskaitseseaduse §-s 55 sätestatud isendikaitse kaudu. Teiste sõnadega tuleb nende liikide puhul kaitseala valitseja nõusolekul lubatud tegevusteks ja kaitseala valitseja nõusolekuta keelatud tegevusteks nõusolekut andes arvestada, et kavandatud tegevus ei oleks vastuolus looduskaitseseaduse §-s 55 sätestatud isendikaitse põhimõtetega. Isendikaitse väldib konkreetsete isendite surmamist, kahjustamist ja hävitamist, kuid ei taga nende liikide elupaikade säilimist sellises mahus, et oleks tagatud nende liikide püsiv pikaajaline säilimine nende levikualal. Teadaolevatest II ja III kaitsekategooria liikidest, mida ei ole loetletud kaitseala kaitse eesmärgina, esinevad kaitsealal järgmised kaitsealused liigid: harilik muguljuur ( Herminium monorchis ), mustpeasammal ( Catascopium nigritum ), kärbesõis ( Ophrys insectifera ), harilik käoraamat ( Gymnadenia conopsea ), tumepunane neiuvaip ( Epipactis atrorubens ), laialehine neiuvaip ( Epipactis helleborine ), hall käpp ( Orchis militaris ), rohekas käokeel ( Platanthera chlorantha ), soo-neiuvaip ( Epipactis palustris ), kahkjaspunane sõrmkäpp ( Dactylorhiza incarnata ), suur käopõll ( Listera ovata ), tui-tähtpea ( Scabiosa columbaria ), paas- kolmissõnajalg ( Gymnocarpium robertianum ), müürkevadik ( Draba muralis ) ja stepi-naastsamblik ( Psora decipiens ). Nende liikide korral tuleb arvestada, et kaitseala valitseja võib tuginedes LKS § -s 55 sätestatud isendikaitse sätetele seada lisaks kaitse-eeskirjas esitatud piirangutele liigispetsiifilisi tingimusi, mis on vajalikud isendikaitseks. 2.2. Kaitse alla võtmise otstarbekus Üügu pank on 19 59 . aastast kaitse all olnud pank , mis asub Muhu saare põhjaosas . Ala jätkuv kaitse all hoidmine on oluline eeskätt Üügu panga kui maastikuobjekti kaitseks ja tutvustamiseks ning seal leiduvate koosluste ja kaitsealuste liikide kaitse eesmärgil. Kaitseala eesmärgiks lisatavad elupaigatüübid on alal inventeeritud eri ajal . Viimased andmed pärinevad 2015. a astast (Meeli Mesipuu inventuurid) ja 2016. a astast ( Annely Holmi ja Bert Holmi inventuurid). Rannaniitusid on alal 1,3 ha esinduslikkusega B, kadastikke 0,1 ha esinduslikkusega B, alvareid 6,8 ha esinduslikkusega A, allikaid ja allikasoid 0,8 ha esinduslikkusega A, puis karjamaid 0,2 ha esinduslikkusega C, niiskuslembeseid kõrgrohustuid 0,5 ha esinduslikkusega C ja lubjakivipaljandeid 1 ha esinduslikkusega A ( alvaritega kaasnev elupaigatüüp). Üügu pank ja sealne kaljune pind on raunjalgadele väga sobiv, soohiilakale sobib pangaalune allikasoo ning tõmmu le käpale pangapealne loopealne . Tõmmu t käppa on alal vaadeldud viimati 2012. a astal 0,1 ha suurusel alal, arvukus on teadmata. Soohiilakat on alal vaadeldu d viimati 2014. a astal ja siis kasvas seal 5 isendit, varem on arvukus olnud 2 – 32 isendit. Müür raunjalga ja pruuni raunjalga on alal vaadeldud viimati 2012. a astal , 2006. a astal oli arvukus vastavalt 300 ja 500. Lisaks ee s pool kirjas olevale on Üügu maastikukaitseala kaitse all hoidmine põhjendatud asjaoluga, et tegemist on ülepinnaliselt Natura 2000 võrgustikku kuuluva alaga. Üügu maastikukaitseala kuulub Väinemere loodus- ja linnuala koosseisu. 2.3. Kaitstava loodusobjekti tüübi valik Kuna kaitsealal on peamiseks kaitse-eesm ärgiks Üügu panga kui maastikuobjekti kaitse ja tutvustamine , rakendatakse kaitstava loodusobjekti tüübina maastiku kaitseala. Hoiuala kaitsekord ei võimalda n äi t eks seada piira nguid rahvaürituse korraldami s el . Püsielupaigana kaitstakse eelkõige konkreetse liigi elupaika, mitte erinevate väärtustega looduskompleksi. 2.4 . Kaitstava loodusobjekti välis - ja vööndi piir id Kaitseala piiritlemisel on lähtutud põhimõttest, et kaitsealasse on hõlmatud kaitset vajavad loodusväärtused – eelkõige Üügu pank, kaitstavad elupaigatüübid ja kaitstavad liigid – ning ala piirid peavad olema looduses selgelt tuvastatavad ja üheselt mõistetavad. Seetõttu on piiritlemisel kasutatud selgepiirilisi ja ajas vähe muutuvaid objekte nagu teed ja rajad ning nende puudumisel mõttelisi sirgeid . Kaitseala piir on kantud kaardile , kasutades alusena Eesti põhikaarti (mõõtkava 1 : 10 000) ja maakatas tri andmeid . Planeeritavates piirides kaitseala pindala on 10, 5 ha , mis kõik on arvatud piirangu vööndisse . Võrreldes varasemate maastikukaitseala piiridega suureneb kaitseala pindala piiri korrigeerimise tulemusena 0, 9 ha võrra ( varasem pindala 9,6 ha) . Korrigeerimine toimub rannajoone muutumise ja aluskaardi täpsustumise (teed on natukene nihkunud) tõttu . Riigimaad jääb kaitsealale ligikaudu 1,4 ha, jätkuvalt riigi omandis olevat maad ligikaudu 0,2 ha ja eramaid ligikaudu 8,9 ha. Kogu kaitseala jääb ka uue kaitsekorraga piiranguvööndisse, kuna kaitseala eesmärk on säilitada kooslusi, liike ja maastikku, mille säilimine eeldab teatud viisil majandamist. Piiride aluskaartidega vastavusse viimise tõttu suureneb eramaade pindala kaitsealal 0,8 ha võrra ja jätkuvalt riigi omandis oleva maa pindala 0,1 ha . Uut , seni kaitseta eramaad kaitsealale ei lisandu, ehk arvu suurenemine on vaid arvutuslik. Kaitseala läänepiir kulgeb põhikaardile kantud merepiiri punktist ristkoordinaatidega X= 6 504 085,887 ja Y= 455 670,397 lõuna poole teeraja ( välispiirile jäävad teed ja rajad jäävad kaitsealast välja, piir kulgeb tee de ja radade servas) punkti ristkoordinaatidega X= 6 504 067,204 ja Y= 455 662,556 , edasi mööda teerada kuni ristub pinnasteega punktis ristkoordinaatidega X= 6 503 843,377 ja Y= 455 631,545 , edasi lõuna poole kuni teeristini ristkoordinaatidega X= 6 503 792,213 ja Y= 455 614,132 . Lõunapiir kulgeb teeristist mööda pinnasteed ja teerada kagu poole kuni teeraja punktini ristkoordinaatidega X= 6 503 524,951 ja Y= 456 036,694 , edasi kulgeb piir mööda mõttelist sirgjoont kirde poole kuni põhikaardile kantud merepiiri punkti ristkoordinaatidega X= 6 503 674,091 ja Y= 456 229,009 ning edasi mööda merepiiri loode poole kuni põhikaardile kantud merepiiri punkti ristkoordinaatidega X= 6 504 085,887 ja Y= 455 670,397 . 2.5. Kaitsekord 2.5.1 . Kaitsekorra kavandamine Kaitsekorra väljatöötamisel on arvestatud kaitsealal leiduvaid loodusväärtusi. Kaitse-eeskirjaga kehtestatavad piirangud on sätestatud ulatuses, mis tagab kaitsealal asuva maastiku, elupai g a tüüpide , kaitsealuste liikide ja Üügu panga soodsa seisundi ning o n proportsionaal ne saavutatavale efektile. Kaitseala kaitse-eeskiri seab kitsendused omandiõigusele ( Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32, edaspidi PS ). Keskkonda mõjutava tegevuse õigusliku regulatsiooni aluseks on PS §-st 5 tulenev loodusvarade ja loodusressursside kui rahvusliku rikkuse säästva kasutamise põhimõte. Elu- ja looduskeskkonna säästmise ja sellele tekitatud kahju hüvitamise kohustus tuleneb PS § st 53. Tulenevalt PS §-dest 5, 32 ja 53 ning keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja looduskaitseseaduse alusel võib omandiõigust piirata. Omandiõiguse põhiolemuse säilimiseks peavad seadusest tulenevad piirangud olema proportsionaalsed ehk piirangu eesmärgi saavutamiseks sobivad, vajalikud ja mõõdukad. Kaitse-eeskirjaga piirangute seadmise eesmär k on alal leiduvate loodusväärtuste säilimine. Ühtlasi täidetakse loodusdirektiivist riigile tulenev kohustus tagada loodusväärtuste kaitse Natura 2000 võrgustiku alal. Neid eesmärke saab lugeda õiguspäraseks, kuna abinõud, mis soodustavad eesmärgi saavutamist, on õiguslikult sobivad: kaitseala moodustamine ja loodusväärtusi kahjustavate le tegevustele piirangute seadmine aitab kaasa kaitseala eesmärkide täitmisele. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne. Kaitse-eeskirja regulatsiooni eesmärgi (loodusväärtuste säilimine) täitmiseks ei ole muid vähemalt sama efektiivseid, kuid isikuid vähem koormavaid meetmeid. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt isikutele antud õigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Eesti ja Euroopa loodusväärtuste säilimine on oluline eesmärk. Alale kaitse tagamisega ja tegevustele piirangute seadmisega ala loodusväärtused säilivad, kuid loodusväärtusi kahjustavate tegevuste elluviimise l need hävivad. K aitseala seniste piiride muutmiseks ja kaitsekorra uuendamiseks tunnistatakse eelnõukohase määrusega kehtetuks Vabariigi Valitsuse 14. märtsi 1996. a määrus nr 78 „Osmussaare maastikukaitseala moodustamine, Üügu ja Ohessaare maastikukaitsealade kaitse-eeskirjade ning välispiiri kirjelduste kinnitamine” osas, millega on kinnitatud Üügu maastikukaitseala senine kaitse kord ja piirikirjeldus . Vabariigi Valitsuse 27. juuli 2006. a määruse nr 176 „Hoiualade kaitse alla võtmine Saare maakonnas” lisas esitatud Väinamere hoiuala kaardi lehed 2 ja 3 („Väinamere 2”, „Väinamere 3”) asendatakse määruse lisades 2 ja 3 esitatud kaardilehtedega („Väinamere 2”, „Väinamere 3”). Roo varumist ei ole kaitse-eeskirjas reguleeritud, kuna kaitsealal ei leidu pilliroogu. Vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise astmele on kaitseala tervikuna määratud piiranguvööndisse . 2.5.2 . Piirangu vööndi kaitsekord 2.5.2.1. Lubatud tegevused Kaitsealal on lubatud majandustegevus, arvestades käesoleva määrusega sätestatud erisustega. Inimestel on lubatud viibida, korjata marju, seeni ja muid metsa kõrval saadusi ning pidada jahti ja püüda kala kogu kaitsealal. Kaitseala puhul on tegemist väikese alaga, kus ei ole teadaolevalt liike, keda jahipidamine või kalapüük häiriks või mõjutaks , seega on jahipidamine ja kalapüük alal lubatud. Jahipidamine on vajalik metssigade arvukuse piiramiseks ning vajaduse korra l ka näiteks hundi või šaakali küttimiseks. Inimeste liikumist ja loodusandide kasutamist ei piirata, sest see ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärke. Telkimine ja lõkke tegemine on kaitsealal lubatud kohas , mis on kaitseala va litseja nõusolekul selleks ette valmistatud ja tähistatud. Telkimine ja lõkke tegemine selleks ette valmistamata ja tähistamata kohas on lubatud kaitseala valitseja nõusolekul ning kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud tegevusel , näiteks koosluste hooldustööde käigus, et põletada raiejäätmeid ajal ja tingimustel, mis ei kahjusta loodusväärtusi . Siis saab kaitseala valitseja suunata lõkkekoha sinna, kus selle mõju loodusväärtustele oleks minimaalne. Kaitsealuste liikide elupaiku ja looduskaitseliselt kõrgema väärtusega poollooduslikke kooslusi võib kahjustada telkimisega kaasnev võimalik liigne tallamine. Vales kohas lõkke tegemine võib kahjustada poolloodusliku koosluse rohukamarat, kaitsealuseid taimi ning põhjustada kulupõlengu t . Lõkke tegemine väljaspool selleks ettenähtud kohta hävitab elustikku lokaalselt ja tegevusega kaasneb tulekahjuoht. Reguleerimata telkimine ja lõkke tegemine kaitsealal seavad ohtu kaitseväärtuste säilimise, kuna suureneb negatiivne mõju kooslustele (tallamine, prahistamine , taimekoosluste lokaalne hävitamine jne). Eramaal telkimisel ja lõkke tegemisel peab arvestama keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § -des 35 – 36 sätestatut. Kaitsealal puuduvad praegu ettevalmistatud telkimis- ja lõkkekohad. Sõidukiga sõitmine on lubatud teedel, jalgrattaga ka radadel. Ehitusseadustiku § 92 lõike 1 kohaselt on tee inimeste, sõidukite või loomade liikumiseks või liiklemiseks ettenähtud rajatis. Kaitseala teedel sõidukiga ja maastikusõidukiga sõitmisele kohalduvad liiklusseaduses sätestatud nõuded ja piirangud. Sealhulgas tuleb arvestada, et maastikusõidukit tohib teel liikumiseks kasutada liiklusseaduse §-s 154 nimetatud juhul, st jõgede, teede ja muude takistuste ületamiskohtades ning lumega kaetud teel, mis ei ole mootorsõidukitele ajutiselt läbitav, ning teel, kus seda lubab sellekohane liikluskorraldusvahend, samuti politsei- ja tollitöötajad ametiülesannete täitmisel, haige toimetamisel haiglasse, päästetööde tegemisel ning muudel juhtudel, mis on seotud ametiülesannete täitmisega (nagu elektri- ja sideliinide hooldus- ja parandustööde tegemine või muud sellised tegevused). Sõidukiga ja maastikusõidukiga sõitmine väljaspool teid on lubatud järelevalve- ja päästetöödel, kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud tegevusel, kaitseala valitseja nõusolekul teostataval teadustegevusel ja kaitse-eeskirjaga lubatud tegevusel, sealhulgas piiranguvööndis metsamajandustöödel. Muudel tingimustel pole väljaspool teid sõitmine lubatud, sest see kahjustab taimkatet ja kaitsealuste liikide kasvukohti. Kaitsealal on tegemist pinnasteedega ja n eed on sõidukiga läbitavad. Kaitsealal on lubatud kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine kohas, mis ei ole selleks kaitseala valitseja nõusolekul ettevalmistatud ega tähistatud. Rohkem kui 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine kohas, mis ei ole selleks kaitseala valitseja nõusolekul ettevalmistatud ega tähistatud , on lubatud üksnes kaitseala valitseja nõusolekul. Inimeste kaitsealal viibimisele on seatud piiranguid vaid lähtuvalt suuremate inimgruppide ja ürituste võimalikust kahjulikust mõjust loodusväärtustele . Piirang võimaldab vältida suuremaid rahvakogunemisi, samas saab kaitseala valitseja nõusolekul , vajaduse korra l vastavaid tingimusi seades, korraldada rahvaüritusi suuremale osalejaskonnale . Seega on kavandatud piisav paindlikkus ürituste võimaldamiseks eeldusel, et need ei ohusta loodusväärtusi. Kaitsealal puuduvad ettevalmistatud kohad rahvaürituse korraldamiseks , välja arvatud teed , mida käsitletakse ettevalmistatud kohana . Kaitseala valitseja nõusolekul on kaitsealal lubatud rajatise püstitamine , kusjuures kaitseala tarbeks rajatise püstitamisel ehituskeeluvööndisse ei laiene rajatisele ranna ehituskeeluvööndi ehituskeeld . Hoonete rajamiseks kaitsealale vajadus puudub, samuti kahjustaks hoonete ehitamine alal esinevaid kooslusi ja liikide elupaiku . Rajatisi (näiteks suunaviidad, infotahvlid (sh ohutussildid) ja vaatetorn ) võib lubada püstitada, sest nende mõju kaitseväärtustele puudub või on väike. Rajatise paigaldamine on vaja kaitseala valitsejaga kooskõlastada, et leida sellele sobiv asukoht, kus mõju väärtustele oleks minimaalne. Näiteks võib poollooduslikule kooslusele püstitatud suurem rajatis ja selle kasutamine kahjustada rohukamarat. Kaitseala valitseja nõusoleku nõue võimaldab seada tingimusi tööde tegemise viisile ja ajale lähtuvalt kaitstavate niidukoosluste ja liikide vajadusest. Kaitseala tarbeks lubatakse rajatisi püstitada ka ehituskeeluvööndisse. Ranna ehituskeeluvööndisse rajatiste püstitamine on erand, mida kaalutakse väga põhjalikult ning lubatakse ainult juhul, kui see aitab kaasa ala kaitse-eesmärgi saavutamisele ning konkreetset rajatist ei ole võimalik ehitada väljapoole ehituskeeluvööndit . Lisaks on kaitsealal lubatud uuendusraie. Kaitsealal on lubatud uuendusraie, kuna Üügu maastikukaitsealal ei ole inventeeritud kaitsealuseid metsa-elupaigatüüpe ja mets eraldiseisva väärtusena ei ole seatud ala kaitse-eesmärgiks . Uuendusraie langi suurusele piirangut ei seata, kuna kogu kaitsealale jääb väga vähe metsa. Ajalooliselt ei ole Üügu maastikukaitseala piires kunagi metsa kasvanud, tegemist on enamasti poollooduslike kooslustega või väikeste metsatukkadega . Kogu kaitseala ulatuses on panga, alvarite ja kadastike säilimiseks oluline võimalikult suures ulatuses raiuda pealetungivaid lehtpuid ja noori mände. Kaitsealale jääb metsa, mida saab metsamajanduslikult majandada, vaid 0,1 ha, mistõttu on selle ala majandamise mõju kaitse-eesmärkidele väike. Sealjuures on arvestatud ka sellega, et enamik kaitsealale jäävast metsast on arvel poollooduslike kooslustena, mille raiumisel tuleb lähtuda poollooduslike koosluste taastamise ja ho oldamise juhistest. 2.5.2.2. Vajalikud tegevused Kaitseala poollooduslike koosluste esinemisaladel on nende ilme ja liigikoosseisu taastamiseks ja säilitamiseks vajalik niitmine, loomade karjatamine, puu- ja põõsarinde harvendamine ning kujundamine. Vajalikke tegevusi korraldab kaitseala valitseja. Poollooduslike koosluste hooldamine on vajalik, kuna hooldamata kooslused võsastuvad ning poollooduslikke kooslusi hooldamata pole võimalik tagada kaitse-eesmärkidena nimetatud niidukoosluste soodsat seisundit. Üügu maastikukaitsealal inventeeritud poollooduslike koosluste pindala on ligikaudu 10 ha. 2.5.2. 3 . Keelatud tegevused Kaitsealal on keelatud puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine. Puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine vähendab kaitseala bioloogilist mitmekesisust ja maastikuilmet. Kaitsealal on keelatud uue maaparandussüsteemi rajamine, veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmine, maavara kaevandamine ning biotsiidi, taimekait sevahendi ja väetise kasutamine . Nende tegevuste lubamine pole võimalik, sest see kahjustaks kaitsealal leiduvaid ja kaitse-eesmärkidena nimetatud kooslusi ning kaitstavate liikide elupaiku ja kasvukohtasid. Maaparandussüsteem on maaparandusseaduse tähenduses maatulundusmaa viljelusväärtuse suurendamiseks ja keskkonnakaitseks vajalike ehitiste kogum, mis on kinnisasja oluline osa tsiviilseadustiku üldosa sead use § 54 lõike 1 tähenduses. Maaparandussüsteemi rajamise , veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmise ja maavara kaevandamise ga kaasneb veerežiimi ja maastiku muutmine, mis kahjustab elupaigatüüpide soodsat seisundit ja põhjustab muu tusi koosluste liigikoosseisus. Kaitsealal on keelatud puidu kokku- ja väljavedu külmumata pinnaselt. Kaitseala valitseja võib lubada puidu kokku- ja väljavedu, kui pinnas seda võimaldab. Kaitse-eesmärgiks seatud liigid ja niidukooslused on tallamisõrnad, mistõttu tuleb selliseid töid teha eelistatult talveperioodil. Kuna igal talvel ei külmu pinnas piisavalt ära, siis on kaitseala valitseja nõusolekul lubatud puidu kokku- ja väljavedu külmumata pinnaselt, kui pinnas seda võimaldab. Kaitseala valitsejal on seega võimalik tulenevalt konkreetsetest oludest hinnata, kas puidu kokku- ja väljavedu külmumata pinnaselt on võimalik, ilma et kaitseala loodusväärtused saaksid kahjustatud. 2.5. 4 . Tegevuste kooskõlastamine kaitseala valitsejaga Tegevused, mis on keelatud, kui selleks ei ole kaitseala valitseja nõusolekut, on määratud vastavalt looduskaitseseaduse § 14 lõikele 1. Kaitseala valitseja nõusolekuta on kaitsealal keelatud muuta katastriüksuse kõlvikute piire ja kõlviku sihtotstarvet, koostada maakorralduskava ja teostada maakorrald ustoiminguid, kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut, lubada ehitada ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustuslikku ehitist , sealhulgas lubada püstitada või laiendada lautrit või paadisilda , anda projekteerimistingimusi ja ehitusluba , rajada uut veekogu, mille pindala on suurem kui viis ruutmeetrit, kui selleks ei ole vaja anda vee erikasutusluba, ehitusluba ega esitada ehitusteatist, ja jahiulukeid lisasööta. Kaitseala valitseja ei kooskõlasta tegevust, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajab kaitseala valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärkide saavutamist või kaitseala seisundit. Kui tegevust ei ole kaitseala valitsejaga kooskõlastatud või tegevuses ei ole arvestatud kaitseala valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit, ei teki isikul, kelle huvides nimetatud tegevus on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust selli se tegevuse õiguspärasuse osas. Praktikas on tingimuste esitamine kõige enam kasutatav võte, millega välditakse kaitsealadel majandustegevuse kahjustavat mõju. Võimalusel ei keelata tegevust, mis on kaitse-eeskirjas lubatud kaitseala valitseja nõusolekul, vaid püütakse kaalutlusõiguse kaudu leida lahendusi, kus tegevus loodusväärtusi ei kahjusta, ühitades looduskaitse ja arendushuvid. 3. Menetluse kirjeldus Üügu maastiku kaitseala kaitse-eeskirja avalik väljapanek toimus 11 .–28. veebruarini 201 9. a Keskkonnaameti Kuressaare kontoris ning Muhu Vallavalitsuses. Teated kaitse eeskirja avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu mittetoimumise kohta (kui selleks ei avaldata soovi avaliku väljapaneku jooksul) ilmusid 11 . veebruaril 20 1 9. a üleriigilise levikuga ajalehes Postimees ja 9 . veebruaril 201 9 . a kohalikus ajalehes Saarte Hääl . Ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmus kaitse-eeskirja eelnõu avalikustamise teade 5 . veebruaril 201 9 . a. Üügu maastikukaitseala kaitse-eeskirja muutmise eelnõu materjalidega oli võimalik tutvuda ka Keskkonnaameti koduleheküljel. Looduskaitseseaduse §-s 9 sätestatud kaitse alla võtmise menetl use käigus saadeti teade kaitse eeskirja eelnõu avalikustamise kohta kuuele maaomanikule. Teavitus saadeti ka Riigimetsa Majandamise Keskusele, Muhu Vallavalitsusele, Muhu Jahiseltsile, Keskkonnainspektsiooni Saaremaa büroole ja kahele maahooldajale . Kirjas paluti teha parandusettepanekuid ja esitada vastuväited. Kirjad sisaldasid teadet, et kui vastuväiteid ega ettepanekuid kirjas nimetatud tähtajaks ei esitata, loetakse seda kaitse-eeskirja muutmise eelnõuga nõustumiseks. Nimetatud ajaks saabus Keskkonnaametile kolm arvamust/ettepanekut, millele Keskkonnaamet ka vastas. Ettepaneku esitaja Arvamus/ettepanek Keskkonnaameti vastus Keskkonnainspektsioon (KKI) K aitse-eeskirja kehtestamise alusena on viidatud eelnõus looduskaitseseaduse (edaspidi LKS) §10 lg-le 1, mis annab volituse ala kaitse alla võtmiseks, samas puudub viide LKS §-le 12, mis sisaldab volitusnormi kaitseala, püsielupaiga ja kaitstava loodusobjekti kaitsekorra määramiseks. KKI t ee b ettepaneku viidata kaitse-eeskirjas ka LKS §-le 12. Kaitse-eeskirja eelnõu § 5 lg 4 praegune sõnastus sätestab, et telkimine ja lõkke tegemine on kaitsealal lubatud kohas, mis on kaitseala valitseja nõusolekul selleks ettevalmistatud ja tähistatud. Ühtlasi sätestatakse võimalus telkida ning lõket teha selleks ettevalmistamata ja tähistamata kohas, kui selleks on kaitseala valitseja nõusolek. Seega on hetkel planeeritud kaitsekord selliselt, et soovides kas telkida või lõket teha, tuleb kodanikul igakordselt pöörduda kaitseala valitseja (Keskkonnaameti) poole. Kuna seletuskirja kohaselt võib lõkke tegemisega ja telkimisega kaasnev tallamine kahjustada kõrgema väärtusega poollooduslikke kooslusi või kaitsealuseid liike, tee b KKI ettepaneku mitte teha leevendust LKS § 31 lg 2 p-s 11 toodud telkimise keelule ning lubada lõkke tegemist vaid kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud tööde käigus. Kaitse-eeskirja eelnõu § 5 lg 5 p 1 kohaselt on kaitseala teedel lubatud maastikusõidukitega liiklemine. Keskkonnainspektsioon on kursis varasemate selgitustega, et sooviks on vältida asjatut maastikusõidukitega teel sõitmise piiramist, kuid jääte oma seisukoha juurde, et nimetatud säte ei ole kooskõlas liiklusseaduse (edaspidi LS) põhimõttega. Kindlasti ei ole olnud ka LS koostajate eesmärgiks piirata asjatult ning põhjendamatult maastikusõidukitega teedel liiklemist. KKI t ee b ettepaneku viia kaitse-eeskirja eelnõu § 5 lg 5 p 1 säte kooskõlla liiklusseadusega ja sõnastada ümber selliselt, et maastikusõidukitega on teel sõitmine lubatud vaid LS § 154 lõikes 1 sätestatud erisuste korral. Kaitse-eeskirja eelnõu § 5 lg 6 praeguse sõnastuse kohaselt on lubatud kuni 50 osalejaga rahvaürituste korraldamine kohas, mis ei ole selleks kaitseala valitseja nõusolekul ettevalmistatud ja tähistatud. KKI leiab , et ilma kaitseala valitseja nõusolekuta 50 osalejaga rahvaürituse korraldamise lubamine alla 10 ha suurusel kaitsealal on vastuolus kaitse-eeskirja seletuskirjas väljatoodud seisukohtadega, mille kohaselt isegi ühe telgi püstitamine ning sellega kaasnev tallamine võib ohustada nii kaitsealuseid liike kui ka poollooduslikke kooslusi. KKI palub kaaluda mitte teha leevendust LKS § 31 lg 2 p-s 11 toodud rahvaürituste korraldamise keelule. Keskkonnaamet ei nä inud vajadust LKS §12 lg 1 viitamise järele. Kaitseala kaitse alla võtmise volitus on sätestatud LKS §10 lg-s 1. Sama seaduse §11 lg-s 1 on sätestatud, mida LKS § 10 lg 1 alusel tehtav otsus sisaldab. Muu hulgas sisaldab kaitse alla võtmine LKS § 11 lg 1 p-st 2 tulenevalt ala kaitsekorra (s.o kaitse-eeskirja) kehtestamist. Seega on LKS § 10 lg-s 1 sätestatud volitusnormiga hõlmatud ka kaitse-eeskirja kehtestamine ning puudub vajadus täiendavalt viidata §-le 12. Vastavalt uutele juhistele lisati viide hiljem määrusesse. Kuna kaitseala idaosas on alasid, kus elupaigatüüpe ei esine ja kunagi on olnud arutlusel küla lõkkeplatsi rajamine sinna (praegused plaanid ei ole teada), siis leiab Keskkonnaamet, et peab säilima võimalus seal kaitseala valitseja nõusolekul lõket teha ja telkida, sest aladel, kus tegevus väärtusi ei kahjusta, ei ole alust seda keelata. Keskkonnaamet on teadlik, et Keskkonnainspektsioonil on sättest erinev arusaam. Asutuste juristid kohtusid sellel teemal 15.05 ja seal jõutud kokkulepete alusel tehti vastavad muudatused ka määruses. Üügu maastikukaitseala kehtiva kaitse-eeskirja järgi on ka praegu lubatud kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine kohas, mis ei ole selleks ettevalmistatud, ja alal pole seni probleeme esinenud. Kuni 50 inimest korraga (näiteks turistide bussid) alal ei kahjusta loodusväärtusi, sest nad on üldjuhul alal hajutatud ning kasutavad olemasolevaid teid ja radu. Piirang võimaldab vältida suuremaid rahvakogunemisi, mida kaitseala ei pruugi mahutada või võib rahvaüritusega kaasneda elustiku liigne häirimine. Külastajate juhuslikku liikumist kaitsealal ei piirata, kuna see ei koorma ala pinnast ohustaval määral. Reguleerimata telkimine ja lõkke tegemine kaitsealal seavad ohtu kaitseväärtuste säilimise, kuna suureneb negatiivne mõju kooslustele (tallamine, prahistamine , koosluste paigutine hävitamine, puude raie või lamapuidu kasutamine lõkke tegemiseks jne) ja kaitsealuste liikide elupaikadele, sest telki üldjuhul teedele ja radadele ei püstitata. Seega leiab Keskkonnaamet, et kuni 50 osalejaga rahvaüritus ei ohusta kaitseala loodusväärtusi ja kaitsekorda pole vaja rangemaks muuta. Haak OÜ Soovib maastikukaitseala koosseisust välja arvata Keskkonnaametile esitatud joonisel punase värviga ala (katastriüksuse tunnused 47801:003:0104 ja 47801:003:0105), kuna see on kolme tee vaheline ala, asub kaitseala servas ning ei hõlma kaitstavate liikide leiukohti. Nimetatud alal on registreeritud koosluste lood (Natura kood 6280*, tärniga on tähistatud esmatähtsad elupaigatüübid) esinemine ning mitme kaitsealuse taimeliigi esinemine. Tegemist on esindusliku elupaigatüübiga, kus esineb mitmeid kaitsealuseid taimeliike, ning Keskkonnaamet leiab, et ala kaitsealast välja arvamine ei ole põhjendatud. Huviline Kallaste külast Teeb ettepaneku muuta kaitseala piiri nii, et kaitseala läänepiir kulgeks mööda kinnistute Pireti (katastriüksuse tunnus47801:003:0325) ja Üügo (katastriüksuse tunnus 47801:003:0104) vahelist piiri, kuna siis on pilt selgem ja arusaadavam. Kuna kaitstava ala piirid peavad olema looduses täpselt tuvastatavad, tuleb nende määratlemisel kasutada selgepiirilisi ning ajas vähe muutuvaid objekte. Piirialuseks sobivad enim teed, kraavid, jõed, ojad, metsasihid, heas seisundis kiviaiad, selgepiiriline rannajoon jms. Seega antud juhul sobib piiriks kõige paremini olemasolev teerada. Teisele poole teerada jääb kohe Väinamere hoiuala, mille piir korrigeeritakse vastavalt kaitseala piirile. Keskkonnaamet leiab, et piiri muutmine nii, et kaitseala läänepiir kulgeks mööda katastriüksuste piiri, ei ole põhjendatud, kuna looduses on teerada paremini eristatav kui katastriüksuse piir. 4. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu koostamisel on arvestatud järgmiste EL õigusaktidega: 1. EÜ Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50). 2. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (ELT L 20, 26.01.2010, lk 7–25). EÜ Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ ehk loodusdirektiivi artikli 2 lõike 1 kohaselt on nimetatud direktiivi eesmärk looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmisega kaasa aidata bioloogilise mitmekesisuse säilimisele EL liikmesriikide territooriumil. Loodusdirektiivi artikli 3 lõigete 1 ja 2 kohaselt luuakse Euroop a ökoloogiline võrgustik Natura 2000, mille loomisse annab panuse iga liikmesriik võrdeliselt sellega, millisel määral leidub tema territooriumil loodusdirektiivis nimetatud looduslikke elu paigatüüpe ja liikide elupaiku. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 1 alapunktile 66 on Natura 2000 võrgustiku linnualaks esitatud Väinamere linnuala ja punkti 2 alapunktile 517 on Natura 2000 võrgustiku loodusalaks esitatud Väinamere loodusala, mis hõlmab Üügu maastikukaitseala. Seetõttu tuleb Üügu maastikukaitsealal tegevuse kavandamisel hinnata selle mõju kaitse eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade kohta kehtivaid erisusi. Väinamere loodusala on kinnitatud Natura 2000 võrgustiku alaks Euroopa Komisjoni 12. novembri 200 7 . a otsusega 200 8 / 2 4 /EÜ, millega võeti vastavalt nõukogu direktiivile 92/43/EMÜ vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade esimene ajakohastatud loetelu (teatavaks tehtud numbri K(200 7 ) 5402 all, ELT L 12 , 15. 0 1 . 200 8 , lk 118 –3 8 2). Viimati ajakohastati boreaalse biogeograafilise piirkonna loodusalade nimekirja Euroopa Komisjoni 12. detsembri 201 7 . a rakendusotsusega (EL) 201 8/41 , millega võeti vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade üheteistkümnes ajakohastatud loetelu (teatavaks tehtud numbri C(201 7 ) 8255 all, ELT L 15 , 19.01 .201 8 , lk 199 – 350 ). Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ ehk linnudirektiivi artikli 1 kohaselt käsitleb nimetatud direktiiv kõikide looduslikult leiduvate linnuliikide, kaasa arvatud nende munade, pesade ja elupaikade kaitset EL liikmesriikides. See hõlmab nende liikide kaitset, hoidmist ja kontrolli ning kasutamist. Linnudirektiivi artiklite 2 ja 3 kohaselt võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed, sealhulgas kaitsealade loomine, eelnimetatud linnuliikide arvukuse hoidmiseks tasemel, mis vastab eelkõige ökoloogilistele, teaduslikele ja kultuurilistele nõuetele, arvestades samal ajal majanduslikke ja puhke aja veetmisega seotud vajadusi. Pärast määruse jõustumist tuleb korrigeerida ka Väinamere loodus - ja linnu ala piire. 5. Määruse mõju ja rakendamiseks vajalikud kulutused Määruse mõju on positiivne loodus- ja elukeskkonnale, aidates looduskeskkonna säilitamisega kaasa inimeste põhivajaduste ja elukvaliteedi tagamisele. Määrus aitab paremini tagada Üügu maastikukaitsealal leiduvate poollooduslike koosluste ning ohustatud ja haruldaste liikide säilitamist ja nende soodsa seisundi saavutamist , samuti Üügu panga ja maastiku kaitset. Kehtestatud kaitsekord arvesta b ala eesmärgiks olevate väärtuste kaitse vajadusi ja selle rakendamine tagab nende säilimise . Uue kaitse-eeskirja kehtestamine aitab kaasa rahvusvaheliste kohustuste täitmisele, seega on mõju välissuhetele positiivne. Looduse mitmekesisuse ehk elurikkuse säilitamise ja suurendamise vajaduse sätestavad nii Euroopa 2020 kui ka Ressursitõhusa Euroopa tegevuskava. Sellest tulenevalt on elurikkuse vähenemise peatamiseks ja taastamiseks kinnitatud EL elurikkuse strateegia aastani 2020 (KOM(2011)2441), mis seab liikmesriigile konkreetsed ja mõõdetavad eesmärgid elurikkuse (liikide ja elupaikade seisundi) parandamiseks aastaks 2020. Kinnitatav õigusak t toetab otseselt nende eesmärkide saavutamist. Üügu maastikukaitseala on juba riikliku kaitse all, mistõttu puudub määruse jõustumisel oluline mõju sotsiaalvaldkonnale, riiklikule julgeolekule, majandusele, regionaalarengule ning riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele. Planeeringud tuleb kehtestatud õigusaktidega kooskõlla viia . Seega mõjutab määruse kehtestamine ka kehtestatud planeeringuid. T eadaolevalt vastuolusid kehtivate planeeringutega ei ole, mistõttu oluline mõju selles küsimuses puudub. Vastavalt maamaksuseaduse §-le 4 kaasneb määruse jõustumiseg a kohaliku omavalitsuse maamaksutulude mõningane vähenemine. Maamaksuseaduse § 4 lõike 3 kohaselt hakk ab maamaksusoodustus kehtima kaitse-eeskirja jõustumisele järgneva aas ta 1. jaanuaril. Maamaksusea duse § 4 lõike 1 punkti 2 kohaselt makstakse looduskaitseseaduse §-s 31 sätestatud piirangu vööndi maalt maamaksu 50% maamaksumäärast . Määruse jõustumisel laekub maamaksu Muhu vallale ligikaudu 1 euro aastas vähem , kuna Üügu maastikukaitseala pindala suureneb ligi 1 ha võrra . Vastavalt looduskaitseseaduse §-le 20 võib riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kinnisa s ja väärtusele vastava tasu eest. Üügu maastikukaitsealale kehtestatav kaitsekord ei sea võrreldes kehtiva kaitsekorraga olulisi täiendavaid kitsendusi kinnisasja sihtotstarbelisele kasutamisele ja seega ei teki riigil kohustust nende kinnistute omandamiseks. Riigil ei suurene metsatoetuste kulud, kuna tegemist ei ole toetuskõlbliku alaga. Kuna kaitseala laieneb ainult natukene piiri korrigeerimise tulemusena ja tsoneering jääb samaks , siis kulud toetustele ei suurene. Kuna kaitseala ei laiene riigimaale, ei teki ka Riigimetsa Majandamise Keskusele saamata jäävat tulu. Määruse jõustumine ei too kaasa uute organisatsioonide moodustamist . 6. Määruse jõustumine M äärus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist. 7. Määruse v aidlustamine M ääruse üld k orraldusele ehk haldusakti tunnustele vastavat osa on võimalik vaidlustada, esitades halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras kaebuse halduskohtusse. Määruses on üldkorralduse regulatsioon suunatud asja (kinnistu) avalik-õigusliku seisundi muutmisele, hõlmates eelkõige asja kasutamist ja käsutamist reguleerivaid sätteid. Seega vastavad määruses üldkorralduse tunnustele sätted, millest tulenevad kinnisasja omanikule või valdajale õigused ja kohustused on konkreetse kinnisasjaga tihedalt seotud ning puudutavad kinnisasja kasutamist või käsutamist. Halduskohtumenetluse seadustiku § 46 lõike 1 kohaselt võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest arvates ja sama paragrahvi lõike 5 kohaselt kaebuse haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemiseks kolme aasta jooksul haldusakti andmisest arvates. 8. Eelnõu kooskõlastamine Eelnõu kooskõlastatakse teiste ministeeriumidega e elnõude infosüsteemi EIS kaudu .