Kultuuriministeer ium 18.11.19 nr KL-1/11 Suur-Karja 23 15076 Tallinn
[email protected] Lp Tõnis Lukas Täname Teid 18.10.2019 saadetud Kultuuriministeeriumi vastus kirja eest, millega vastasite Eest Omanike Keskliidu (EOKL) 04.06.2019 ettepanekutele muinsuskaitseseaduse (MuKS) muutmiseks. Kultuuriministeerium lükkab eranditeta tagasi kõik muudatusettepanekud. Peame vajalikus esitada siinkohal veelkord oma märkused ettepanekute kohta. Kultuuriministeeriumi jättis kõigepealt arvestamata EOKL ettepanekud nr 1 ja 2 , mis suunavad Muinsuskaitseameti t kaalumisel selgelt arvesse võtma kodaniku huve (kordasime sisuliselt Justiitsministeeriumi ettepanekuid) . Lükkasite ettepanekud tagasi põhjendusega, et proportsionaalsuse kontroll viia kse läbi vaatamata sellele, kas seadustekst erinevate õigushüvede vahel kaalumist sõnaselgelt nõuab või mitte. Tegelikult aga on nii, et k ui täidesaatva riigivõimu praktikas on puudujäägid, tuleb seadusandjal astuda samme õigusriigi nõuete täitmiseks inimeste põhiõiguste piiramisel. Esiteks on Kultuuriministeeriumil jäänud tähelepanuta, et EOKL ettepanekus nr 2 ei ole ära toodud mitte nõue teostada proportsionaalsuse kontroll, vaid ettepanek oli sätestada selgelt seaduses piir, mille ületamine tähendab vastuolu proportsionaalsuse nõudega. Järelikult EOKL ettepanekul nr 2 kaalumisruumi piirav toime, s.t ebaproportsionaalne on objekti mälestiseks tunnistamine alati j uhul, kui see muuda ks omandiõiguse teostamise omaniku poolt mõistlikult soovitud viisil võimatuks või raskendab seda olulisel määral. Teiseks selgitame seoses EOKL ettepanekuga nr 1, et selgemate kaalumisreeglite järele on praktikas suur vajadus. Nimelt on EOKL saanud tagasidet näidete kohta, k u s Teie valitsemisalasse kuuluva Muinsuskaitseameti praktikas sellist kaalumist igapäevaselt tegelikult läbi ei viida. Õigusloomeline võimalus seda praktikat muuta on aga täielikult kasutamata jäetud. Selgitame, et p raktikas käib muinsuskaitse alla võtmine n-ö ”teadaande” vormis, s.t muinsuskaitse alla võtmise üksnes teavitatakse kodanikke, kuid ei esitata põhjendusi, miks muinsuskaitse alla võtmise kasuks rääkiv avalik huvi kaalub üles kodanike õigused. Tegime ettepaneku jätta seadusest välja Muinsuskaitseameti kaalutlusruum situatsioonis, kus muinsuskaitseala alus on ära langenud (ettepanek nr 3) . Ettepanek on tehtud sel lihtsal põhjusel, et kui pole gi enam alust, siis on ainu s õiguspärane valik muinsuskaitseala ära lõpetada ning kaalutlusruum seadusetekstis on üksnes eksitav . Et vältida ja ennetada siin riigi eksimusi, peaks seadusandja seadust muutma ja kaalutlusruumi kaotama. Sellise lahendusega suunaks seadusandja Muinsuskaitseametit mitte viivitama õigusvastaselt mui nsuskaitseala lõpetamisega. Kultuuriministeerium lükkas kõnesoleva kodaniku huvide kaitseks tehtud ettepaneku tagasi arusaamatuks jäävate põhjenduste ga . Soovitame Kultuurministeeriumil siiski kasuta da võimalust l uua kaalutlusvaba norm kodaniku õiguste tõhusamaks kaitseks. Tegime ettepaneku täpsustada seadusest tulenevat omaniku säilitamiskohustust nii, et kodaniku põhiõiguste piiramisel eesmärk ning abinõu ole ksid omavahel materiaalselt tasakaalustatud . Tehtud ettepanek ei luba säilitamiskohustuse l muutu da inimesele ebamõistlikult koormavaks (ettepanek nr 4). Kultuuriministeerium jättis ettepaneku nr 4 rahuldamata põhjendusega, et muudatustel o levat pelgalt täpsustav tähendus ning seetõttu ei ole vat ettepanekus toodud muudatused vajalikud. Selgitame , et tegemist ei ole siiski mitte seaduse täpsustamisega, vaid seadusega kodanikule pandud kohustusele materiaalõigusliku piiri seadmisega. Ettepanekul nr 4 on seega kodanike põhiõiguste sekkumise ulatuse kindlaks määramise seisukohast oluline tähendus. Põhiõigust ei tohi riivata suuremas ulatuses, kui on riivet sisaldava normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav (nt Riigikohtu lahend nr 3-4-1-59-14, p 23). Seega, kui riik on kodanikku kohustanud taluma põhiõigusesse sekkumist ning mõistlikku tasakaalu üksiksiku ja üldiste huvide vahel pole võimalik leida, kujuneb talumiskohustus ülemääraseks . Selle piiri tõmbami sel kitsendaks seadusandja sisuliselt kodaniku õigustesse sekkumise ulatust. Siin annaks EOKL ettepanekus nr 4 pakutud säte selge vastuse küsimusele, kas riikliku sunni kasutamine säilitamiskohustusega taotletava eesmärgi saavutamiseks – s.o hoonete säilitamine selliselt, et neil on kultuuripärandi väärtus - on proportsionaalne meede, kui küsitav on kodaniku võimekus säilitamiskohustust täita . Praegu kehtiv seadus soovi b küll anda maksimaalselt avara otsustamisruumi riigile, kuid kodaniku õiguste piiramisele piiride seadmiseks ei olda nõus piltlikult öeldes ühtegi „silpi“ seadusesse lisama. Tegime ettepaneku, et mälestise või muinsuskaitsealaga seotud uuringu te läbi viimise võiks korraldada Muinsuskaitseamet või teha seda alternatiivina vähemasti kokkuleppel omanikuga (ettepanek ud nr 5-7 ja 11 ). Jätsite ettepaneku arvestamata nr 4 põhjendusega, kus võrdlete uuringukohustust ehitusseadustikus (EhS) sätestatud analoogse kohustusega nõuda ehitusuuringuid. Tegemist on aga paraku halva näitega seadusloomes t , kus haldusorgan ile on gi jäetud hoomamatult lai volitus kodaniku õigustesse sekkumiseks . Tegu on juba varasema ehitusseaduse kehtivuse ajal praktikas haldusorgani omavoli põhjustanud lähenemisega ning seda ei tuleks üle kanda teistesse valdkondadesse . Pealegi tuleb arvestada , et kui ehitusuuringut saab p idada teatud mööndustega ka kodaniku poolt ehitusloa taotluse juurde esitatava ehitusprojekti osaks, siis muinsus kaitseks nõutud uuring on vajalik vaid riigi huvides. Samuti o n Kultuuriministeerium ettepaneku tagasilükkamist põhjendanud sellega, et uuringute nõudmisel lähtutakse proportsionaalsuse põhimõttest ning seetõttu kodanikul muretsemiseks põhjus puudub. Rõhutame, et pelk proportsionaalsuse printsiip (mis tule ne b PS §-st 11) ei ole kodaniku vaatest kuigi selgelt määratletud garantii . Seadusandja ülesanne ongi PS §-s 11 sätestatud põhimõtet õigusnormidega konkretiseerida. Lisaks on Kultuuriministeerium õigesti tähele pannud, et soovitame uuringu te korraldamise vajaduse üle otsustamise l arvesse võtta m.h samu kaalutlusi, nagu ka planeeringu puhul uuringute koostamisel. Taoline ühtlustamine mitmete erinevate menetluste vahel o n menetlusökonoomia ja õigusselguse huvides kasulik (mistõttu esitas EOKL selle kohta veel mitmeid teisi ettepanekuid). Olete täiendavalt märkinud, et omanikel on võimalik ministri määruse alusel taotleda kehtestatud uuringute kulude hüvitamist. Siin on aga põhimõtteline vääritimõistmine , kus kodanikule on antud justkui õigus taotleda kulude hüvitamist, mis on tekkinud talle riikliku kohustuse täitmise tõttu . Isegi, kui hüvitise määramine kompenseerib põhiõiguste piiramist, siis antakse hüvitis ministri määrusega vaid teatud tingimustel ( nt ühe haldusaktiga määratud uuringud hüvitatakse ühe uuringuna, sõltumata eri liiki uuringute arvust) , samuti vaid piiratud ulatuses ning Muinsuskaitseameti suvaõiguse alusel (tingimusel, et uuring on tehtud nõuetekohaselt) . Teiste sõnadega on kogu koormus hüvitise taotlemisel asetatud kodanikele, kes peab riigi eest uuringu tegemisel hüvitise saamiseks piltlikult öeldes kõigepealt „tootma hunniku pabereid“ ning seejärel lootma, et riik tema vaeva osaliselt rahas hüvitab. Samuti ei ole kuidagi põhjendatud, miks hüvita takse riigi heaks tehtud pingutused omanikule üksnes osaliselt. Riik võib korraldada vajadusel muinsuskaitsealased uuringuid, kuid nende tasuta tegemist ei saa nõuda omanikult. Tagasi on lükatud ka kõik ettepanekud , mi lle eesmärk on ühenda da omavahel muinsuskaitselise menetluse ning ehitus- ja planeerimismenetlus (ettepanekud nr 10, 12-19) . Ettepanekute tagasilükkamise põhjendused jäävad tervikuna pigem arusaamatuks. Vii datakse üldsõnalisele normile seaduses, mille järgi tööde tegemise „ luba ei ole nõutav, kui amet on teisele haldusorganile antud kooskõlastuses seda märkinud “ (MukS § 52 lg 7 p 4). Selgitame e siteks , et taoline üldsõnaline võimalus loast loobuda ei anna vähimatki õiguslikku kindlust ja selgust kodanikule, kas ja millal selline mööndus tehakse . Piltlikult öeldes ütleb seadustekst, et kui Muinsuskaitseamet tahab, siis ta nõuab ja kui ta ei taha, siis ta luba ei nõua. Seadusandja roll oleks siin sätestada seaduses hädavajalikud raamid taolistele Muinsuskaitseameti otsustele . Teiseks , isegi kui otsustakse, et luba vaja ei ole, siis igal juhul kehtib edasi ka teatamisreservatsiooniga keeld, s.t mistahes tööd on keelatud seni, kuni Muinsuskaitseamet ei ole pärast teatise „,menetlemist“ selleks eraldi luba andnud ( vt ettepanek nr 17). Selgitame, et isegi kui sel juhul ei kasuta seadusetekst keelendit „luba“, on olemuslikult tegemist de facto loaga samaväärse piiranguga, ehk tegu on n-ö varjatud loa kohustusega . Üldiselt peegeldub Kultuuriministeerium vastusest, et ei pe eta vajalikuks muudatusi, mis täpsustavad ja täiendavad norme omanike õiguste parema kaitse huvides. Loodame, et toodud täiendavad selgitused aitavad paremini mõista, miks EOKL 04.06.2019 ettepanekud on omanike ning ülejäänud kodanike jaoks olulised. Lugupidamisega Ott Rätsep , Eesti Omanike Keskliidu juhatuse liige