Kiri

Teie 31.07.2019 nr KUM/18-1142/-3K; 1- Kultuuriministeerium 11/1491-1 [email protected] Meie 11.10.2019 nr 8-2/4581 Spordiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu Kultuuriministeerium on esitanud Justiitsministeeriumile kooskõlastamiseks spordiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Justiitsministeerium kooskõlastab eelnõu järgmiste märkustega arvestamise korral. Käesoleva kirja 4. punktis esitame ettepaneku seaduseelnõu täiendamiseks karistusseadustiku muudatusega, mis puudutavad dopingutega seotud süütegusid. 1. Märkused eelnõu sisu kohta 1.1 Eelnõu § 1 p 1 (SpS § 61 ja 62 spordi andmekogu) – kavatsus hakata isikustatult töötlema harrastajate ja sportlaste isikuandmeid kujutab endast PS § 26 ja 19 tuleneva eraelu ja informatsioonilise enesemääramise põhiõiguse riivet. Seni neid andmeid spordiregistris isikustatult ei töödelda. Riive on õiguspärane, kui see vastab PS-s sätestatud tingimustele, eeskätt kui sel on legitiimne eesmärk ning põhiõiguse piirang on proportsionaalne. Justiitsministeerium on seisukohal, et kõnealune riive – harrastajate ja sportlaste isikuandmete isikustatud töötlemine – ei pruugi olla proportsionaalne ning võib seetõttu olla põhiseadusega vastuolus. 1.1.1 Spordiharrastajad Seaduseelnõu ei defineeri spordiharrastaja mõistet. Seletuskiri viitab siin spordiregistri kehtivale põhimäärusele (§ 12 lg 42), kus kasutatakse spordiklubi harrastaja mõistet: „Spordiklubi harrastajaks käesoleva määruse tähenduses loetakse spordialaga regulaarselt spordiklubis mis tahes tasemel tegelevat, vähemalt 5-aastast Eestis elavat füüsilist isikut, kes lepingu või muu dokumendi alusel harrastab spordiala spordiklubis sagedusega vähemalt üks kord nädalas hooaja või poolaasta jooksul. Spordiklubi harrastajaks ei loeta spordiüritustest ja üksikutest treeningutest osavõtjaid ning teiste spordiorganisatsioonide või spordikoolide harrastajaid.“ Spordiklubi on spordiseaduse § 4 p 1 kohaselt eraõiguslik juriidiline isik, mille põhitegevus on spordi arendamine. Seega kavatsetakse hõlmata väga suurt osa elanikkonnast. Näiteks mõnes omavalitsuses tegutsev jalgpalliklubi käib kõigis selle omavalitsuse lasteaedades läbi viimas nii poistele kui tüdrukutele jalgpalliringi. Tekib küsimus, kas kõik selles ringis osalevad alates 5-aastased lapsed kvalifitseeruksid harrastajateks? Seda, et harrastajate mõistet ei ole defineeritud, on JuM välja toonud juba seaduseelnõu kohta käiva VTK arvamuses1. 1 http://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/5e74b54b-a4b0-4a4b-9a27-827c6b186074#8d2PMqDW Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898  2 / 11 Harrastajate isikuandmete töötlemise üks eesmärk on seaduseelnõus sõnastatud nõnda: „koguda, töödelda ja edastada spordiharrastajate andmeid terviseuuringute vajaduse üle otsustamiseks“. Siit ei selgu, kes otsustab terviseuuringute vajaduse. See ilmneb alles seletuskirjast, kus on jutt Haigekassa poolt rahastatavast noorsportlaste terviseuuringust. „Tervisuuringus, mis annab ülevaate noorsportlase tervislikust seisundist, saavad osaleda kõik kuni 19-aastased (k.a) noored, kes treenivad (sh võistlevad) vähemalt 6 akadeemilist tundi nädalas lisaks kehalise kasvatuse tundidele.“ Eesmärk on tervise kaitse: jälgida kasvava organismi vastupidamist, ennetada noorsportlaste äkksurmasid: „tervisekontrollide üle otsustamisel on oluline teada, kui suure koormusega ja mis vanuses lapsed ja noored treenivad ning suunata rahastatavad terviseuuringud eelkõige nendele, kelle treeningkoormus (arvestades kasvuiga) on suurem, seega ka risk tervisekahjustusteks kõrgem. Nimetatud info saamiseks on vaja töödelda isikuandmeid, sest muul viisil ei ole eesmärk saavutatav. Isikuandmete töötlemine antud eesmärgil tuleb määratleda seaduse tasandil. Noorsportlaste treeningkoormuse teadmine aitab piiratud rahaliste ressursside tingimustes teha erialaoskustega terviseuuringute teostajatel vajaduspõhist valikut terviseuuringute läbiviimisel sõltuvalt noorsportlase treeningkoormusest.“ Samuti: „Terviseuuringu maht, sisu ja sagedus sõltub noorsportlase nädalasest treeningkoormusest, tervislikust seisundist ja põhiuuringute tulemustest: 6–9 akadeemilist tundi nädalas, sh võistlused – terviseuuringu kompleks A (kahe aasta tagant); 10 ja enam akadeemilist tundi nädalas, sh võistlused – terviseuuringu kompleks B või C (1 kord aastas). Haigekassa moodustab spordiregistrist saadud andmete alusel igal aastal sihtgrupi, arvestades punktis kirjeldatud uuringute intervalle.“ Siit ilmneb, et tegelikult plaanitakse terviseuuringute mõttes jälgida hoopis kitsamatele kriteeriumitele vastavaid inimesi – eelnõust see ei selgu. Kuid ka kitsama isikute ringi puhul tõusetub küsimus, kas seda eesmärki ei oleks võimalik saavutada ilma noorte isikuandmeteta, st vähem intensiivse riive kaudu. Näiteks saab spordiklubi kehtestada reegli, et võistlustel ei saa osaleda, kui ei ole tervisekontrolli tehtud. Kaaluda võiks noorsportlastele abstraktset kohustust tervisekontroll läbida, mida spordiklubid peavad jälgima. Eraldi juhime tähelepanu, et seletuskirjas väidetakse: „Samal ajal on suured KOV-id (nt Tallinn, Tartu, Kohtla-Järve), kus toetatakse noorte sporditegevust pearahaga, juba mitu aastat tagasi üle läinud harrastajate andmete töötlemisele isikupõhiselt (Tallinnas PAI süsteem, Tartus SPOKU süsteem).“ Spoku on süsteem, mille eesmärk on võimaldada isikutel esitada KOV-le taotlusi. See ei ole andmekogu eesmärgiga kooskõlas, kui seal on ilma inimese taotluseta hakatud koguma spordiharrastajate andmeid monitoorimise eesmärgil. Eeltoodule tuginedes ei toeta Justiitsministeerium eelnõus esitatud kujul spordiharrastajate andmete isikustatud töötlemist. Palume kõnealune regulatsioon eelnõust välja jätta. 1.1.2 Muud sportlased ja tulemuste alamandmekogu Juhime tähelepanu, et kui riik talletab isikustatud kujul andmeid isiku kohta, riivab see tema põhiõigust eraelu puutumatusele ja informatsioonilisele enesemääramisele. Seletuskirjast ei selgu, milline võiks olla riive legitiimne eesmärk, mis võimaldaks ilma nõusolekuta riigi poolt sporditulemusi koguma ja talletama hakata (milline PS § 26 toodud kriteerium või muu PS- likku järku õigusväärtus seda õigustaks, et riik sellise andmekogu loob?). Tulemusi talletavad spordivõistluste korraldajad. Riik peaks spordi valdkonnas sekkuma võimalikult vähe ning võimaldama spordiorganisatsioonide eneseregulatsiooni. Erandina tulevad arvesse näiteks doping või suurvõistlustega seonduvate massiliste korratuste ennetamine. Seetõttu palume veelkord kaaluda, kas, millisel eesmärgil ja millistel tingimustel on sporditulemuste isikustatud töötlemine põhiseaduspärane. 1.2 Sportlaste lepingutega seonduv  3 / 11 1.2.1 Eelnõu § 1 p 1 (SpS § 61 lg 6 p 5) – lõike 6 punkti 5 kohaselt kogutakse isikuandmetena sportlasega sõlmitud andmeid. Kuna lepingutes sisalduv teave võib olla vägagi ulatuslik, tuleks täpsustada, milliseid andmeid lepingu kohta kogutakse ja millisel eesmärgil. 1.2.2 Eelnõu § 1 p 3 (SpS § 102 – sportlasega sõlmitav leping) 1.2.2.1 SpS § 102 sätestab, et sportlase kui regulaarselt treeniva ja võistleva isikuga sporditegevuse raames sõlmitav leping on sõltuvalt poolte vaheliste suhete iseloomust tööleping või muu teenuse osutamiseks sõlmitav võlaõiguslik leping. Sarnaselt mitteametliku kooskõlastamise käigus esitatud seisukohaga, ei ole me veendunud, et § 102 on eelnõu raames hädavajalik. Sätte eesmärk tundub olevat eelkõige lihtsustada eelnõu teistes sätetes viidet lepingule, mille alusel kohustub spordiorganisatsioon või spordikool maksma sportlasele sporditegevuse eest mingit tasu. Samas on sätte sõnastus eeltoodust ebamäärasem ning eraldivõetuna ei anna vastavat sisu edasi. Kui §-i 102 on siiski ilmtingimata vajalik, tuleks kaaluda lepingu määratluse täpsustamise selliselt, et oleks selgem, kes on lepingu poolteks (hetkel on sättes viidatud vaid sportlasele) ning milline on lepingulise soorituse sisu või eesmärk (viide sporditegevuse raames sõlmitavale lepingule on üsnagi ebamäärane). 1.2.2.2 Seletuskirjas (lk 16) on § 102 kohta toodud selgitus, et lepinguliigi valik soovitakse jätta sportlase ja tema tööandja otsustada. Kuna viide tööandjale viitab kitsamalt töölepingule, oleks võimalik selgitust ehk veidi paremini sõnastada, nt et pooltel on võimalik valida lepinguliik, mis sobib konkreetse õigussuhte reguleerimiseks vms. Samuti on nt leheküljel 5 (neljas lõik) viidatud kitsamalt töötasule, kuigi ilmselt peaks viide hõlmama ka tasu, mida makstakse nt käsunduslepingu alusel. Eelnõu seletuskirja terminoloogia tuleks läbivalt selles osas üle kontrollida. 1.2.3 Eelnõu § 1 p 3 (SpS § 105 – sportlasega sõlmitav leping) 1.2.3.1 Üldise märkusena viitame, et endiselt ei ole me veendunud § 105 vajalikkuses. 1.2.3.2 Lõikes 1 sätestatakse sportlasega sõlmitavale lepingule kirjaliku vormi nõue. Esiteks märgime, et seletuskirjas ei ole põhjendatud, miks on sportlasega sõlmitud lepingu puhul peetud oluliseks kalduda kõrvale üldiselt käsundus- ning muude võlaõiguslike lepingute puhul kehtivast vormivabaduse põhimõttest. Seletuskirjas toodud põhjendus, et kirjalik vorminõue on kehtestatud ka töölepingutele, ei ole piisav, kuna tegemist on oluliselt erinevate lepingutüüpidega, mille puhul ei ole poolte vaheline tasakaal tingimata võrreldav. Võttes arvesse, et eelnõus on sõnaselgelt sätestatud, et vorminõude järgimata jätmine ei too kaasa lepingu tühisust, saab pidada kirjaliku vorminõude kehtestamise eesmärgiks eelkõige poolte informeeritust ning kokkulepete tõendamise hilisemat lihtsustamist. Kui eelnõu koostajad leiavad, et sportlasega sõlmitud võlaõiguslike lepingutele teistsuguse vorminõude kehtestamine lähtub põhjendatud eesmärkidest, võiks kaaluda, kas neid eesmärke ei oleks võimalik saavutada ka kirjalikku taasesitamist võimaldava vorminõudega. TsÜS § 78 lg 1 kohaselt peab kirjalik vormi korral tehingudokument olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 80 lg 1 kohaselt on tehingu kirjaliku vormiga võrdsustatud ka tehingu elektrooniline vorm, mis eeldab siiski dokumendi elektroonilist allkirjastamist. TsÜS § 79 sätestab, et kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm, peab tehing olema tehtud püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil ja sisaldama tehingu teinud isikute nimesid, kuid ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud. Seejuures tuleb arvesse võtta, et TsÜS § 77 lg 3 kohaselt saab seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut muuta üksnes samas vormis, milles tehing on tehtud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega kui pooltel tekib vajadus lepingus hilisemalt mingeid muudatusi teha, tuleb need teha kirjalikus vormis. 1.2.3.3 Lõike 2 kohaselt märgitakse igakuise tasu suurus ja maksmise kord. Seletuskirja kohaselt (lk 6) sätestatakse eelnõus miinimumnõudena tasu maksmine igal kuul.  4 / 11 Esmalt märgime, et sportlasele tasu maksmise kohustus võib eelnõu kohaselt tuleneda ka nt käsunduslepingust või muust võlaõiguslikust lepingust, mille puhul on üldjuhul tavapärane, et tasu maksmine ei toimu regulaarselt, vaid tulemuse saavutamisel, mis võib jääda ka lepingu lõpu perioodi. Seega tasuks täiendavalt kaaluda, kas igakuise tasu tasumise kohustust kõikide lepingutüüpide puhul saab ikkagi pidada sobivaks. Teisalt märgime, et sättest ei ole võimalik üheselt välja lugeda, kas eelnõust tuleneb kohustus tasuda sportlasel võlaõigusliku lepingu alusel tasu igakuiselt. Sätet on võimalik lugeda viisil, et lepingus tuleb küll ära märkida igakuise tasu suurus, kuid viide maksmise korrale võib tähendada võimalust teha makseid mingite teistsuguste perioodide tagant. Ka § 10 6 lg 1 p 1 näeb ette võimaluse maksta sportlasele täiendavat toetust, kui on täidetud tingimus, et sportlase tasutakse lepingu alusel iga kuu vähemalt kuu töötasu alammäära ulatuses. Samas on eelnõu seletuskirjast võimalik välja lugeda, et soovitud on igal juhul sätestada kohustus tasu maksta igakuiselt. Palume eelnevat selgitada. Samuti palume selgitada, mida mõeldakse tasumise korra all, ning kaaluda, kas selline spetsiifiline kohustus on tingimata vajalik. 1.2.4 Eelnõu § 1 p 3 (SpS § 106 – sportlase toetus) TuMS § 19 lg 3 punktis 3 sätestatakse, et tulumaksuga ei maksustata seaduses või valla- või linnavolikogu määruses sätestatud toetust, välja arvatud toetus, mida makstakse seoses ettevõtlusega, töö- või teenistussuhtega või juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmeks olekuga, ning lõikes 4 nimetatud toetused. Ehk kuigi TuMS-iga on sätestatud võimalus seaduses sätestatud toetus lugeda maksuvabaks, tuleneb lause teisest poolest välistus töö- või teenistussuhtega seotud toetuse maksmise puhul. See tekitab küsimuse, kas eelnõus ja TuMS-is sätestatu ei lähe omavahel vastuollu olukorras, kus eelnõu kohast toetust makstakse sportlasele sisuliselt töösuhtest tulenevalt. Või tuleb spordiseaduse alusel tasutavat toetust lugeda siiski mingiks sihtotstarbeliseks toetuseks, mida saab töösuhtest eraldiseisvana vaadata. Eeltoodud küsimus tekib eelkõige selle tõttu, et eelnõu ei sätesta, millisel eesmärgil toetust sportlasele tuleks maksta, nagu nt on tehtud stipendiumi puhul TuMS-is (§ 19 lg 7). Seejuures võib seaduseelnõus ja seletuskirjast jõuda järeldusele, et toetuste tasumise regulatsiooniga ongi soovitud anda spordiorganisatsioonidele ning -koolidele võimalus osa tasust, mida muidu makstaks sportlasele töölepingu või muu lepingu alusel, tasuda toetusena maksuvabalt. Selline lahendus võib aga olla sportlasele kahjulik, kuna eelnõu pinnalt tundub toetuse maksmine põhinevat spordiorganisatsiooni või -kooli ühepoolsel otsusel, mitte poolte vahelisel lepingul, mis annaksid sportlasele ka lepinguõiguslikud õiguskaitsevahendid olukorraks, kus vastavat lepingut ei täideta, nt ei maksta kokkulepitud tasu. Seda aspekti tuleb täiendavalt analüüsida. Kui toetuse regulatsiooni peamiseks eesmärgiks on soov võimaldada sportlasele maksta teatud ulatuses tasu maksuvabalt, tuleks kaaluda, kas eesmärgi saavutamiseks on ka muid, nt maksuõiguslikke võimalusi, mis ei kahjustaks sportlase positsiooni võlasuhtes. Samuti võib tekkida küsimus isikute ebavõrdsest kohtlemisest (PS § 12) – jääb siiski ebaselgeks, mille poolest on sportlased kõigi teiste eluvaldkondade esindajatega võrreldes teistsugused, et see õigustab sedavõrd suure maksuõigusliku erandi loomist. 1.3 Eelnõu § 1 p 4 (SpS § 111 – spordivõistlustega manipuleerimise vastane kontaktpunkt) Seletuskirja kohaselt on Eesti allkirjastanud Euroopa Nõukogu spordivõistlustega manipuleerimise vastase konventsiooni, kuid ei ole konventsiooni ratifitseerinud. Seletuskiri ütleb: „Konventsioon on plaanis ratifitseerida pärast seda, kui Euroopa Liit on selle heaks kiitnud.“ Palume seletuskirjas lahti kirjutada, mida peetakse silmas heakskiitmise all – kas Euroopa Liit on konventsiooni juba allkirjastanud ja jutt käib sõlmimise protseduurist või on kõne all alles konventsiooni allkirjastamine Euroopa Liidu poolt? Samuti palume seletuskirjas ära tuua, kas ja millal konventsioon on jõustunud või jõustub. Praegu seletuskirjas esitatud andmete alusel jääb info konventsiooni õigusliku seisundi kohta ebamääraseks.  5 / 11 Märgime, et eelnõus esitatud SpS § 111 regulatsioon on esitatud kujul problemaatiline. Alustatakse sellest, et kontaktpunkti ülesanded võib halduslepinguga üle anda (lg 1), seejärel viidatakse konventsiooni artiklile 13, kus on kontaktpunkti ülesanded määratletud, ning lõpuks öeldakse, et ülesannete edasise täitmise korraldab Kultuuriministeerium (lg 3). Selleks, et halduse kandja saaks mingit ülesannet delegeerida, tuleb seaduses kõigepealt määratleda (1) mis ülesandega on tegemist ning (2) milline halduse kandja selle ülesande täitmise eest vastutab. Alles seejärel saab rääkida ülesande delegeerimisest (halduskoostöö seaduse, edaspidi HKTS § 3 lg 1 ja 2). See tähendab, et SpS §-s 111 tuleb esmajärjekorras sõnaselgelt välja öelda, millisel eesmärgil luuakse kontaktpunkt ning milliseid ülesandeid see kontaktpunkt täidab. Viitest konventsioonile ei piisa, seda enam, et pole teada, kas konventsioon on jõustunud ja millal või kas üldse Eesti selle ratifitseerib. Seaduses nimetatud ülesannetest peab selguma, kas nende täitmine eeldab täidesaatva riigivõimu volituste kasutamist – viimasel juhul tuleb eelnõu koostamisel arvesse võtta HKTS § 4 regulatsiooni. Seda, kas ülesande täitmine eeldab täidesaatva riigivõimu volituste kasutamist või mitte, palume selgitada ka seletuskirjas. Seaduses tuleb sõnaselgelt ära nimetada halduse kandja, kelle ülesanded need on – antud juhul on selleks ilmselt riik Kultuuriministeeriumi kaudu (Vrd nt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 506). Palume SpS § 111 vastavalt ümber struktureerida ja sõnastada. 2. Märkused eelnõu seletuskirja kohta 2.1. Märkused seletuskirja mõjude osa kohta Täname mahuka ja ülevaatliku mõjude kirjelduse eest eelnõu seletuskirjas. Esitame mõned märkused, mis siiski mõnel määral täpsustamist või selgitamist vajavad. 2.1.1. Seletuskirja lk 13 on viidatud eelnõule eelnenud väljatöötamiskavatsusele. Lisada tuleks, kuivõrd on eelnõuga kaetud samad teemad, mis VTK-s või esineb VTK-ga võrreldes erinevusi lisaks seletuskirjas juba väljatoodud spordivõistlustega manipuleerimise vastase võitluse kontaktpunkti loomise lisamisega muudatusettepanekutele. 2.1.2. Seletuskirja lk 28 on mõju ulatus spordiorganisatsioonidele, sh -koolidele, loetud väikeseks, kuigi ilmselt peeti silmas mõju olulisust, sest mõju ulatus ehk sihtrühma kohanemisvõime ja/või -vajadus on vaid üks mõju olulisusele hinnangu andmise kriteeriumidest. Enne olulisuse hinnangu andmist tuleks aga eraldi hinnata mõju ulatust spordiorganisatsioonidele, kes peavad piirmäära seadmise tõttu stipendiumidelt tasu maksmisele üleminekul leidma täiendavaid vahendeid või vähendama sportlastele väljamakstavaid summasid maksude maksmiseks. Kuna viimane avaldub ilmselt ebasoovitava mõju riskina, tuleks veidi lähemalt analüüsida ka täiendavate vahendite leidmise võimalusi organisatsioonidele ja/või hinnata ka ebasoovitava mõju tõenäosust sportlastele, kellele edaspidi makstavad summad võivad seetõttu väheneda. 2.1.3. Kuigi seletuskirjas leidub mitmeid viiteid toetuste väärkasutamistele (lk 29: andmevahetus Eesti spordiregistri ja töötamise registri vahel aitab kaasa ka stipendiumi ja toetuse väärmaksmise ennetamisele; või lk 33: toetuse andjatel tekib võimalus andmeid kontrollida ja võrrelda, väheneb ebausaldusväärsete andmete hulk ning spordiklubide võimalused saada vajaduspõhist avaliku sektori toetust suurenevad, v.a organisatsioonidel, kes seni on andmeid esitanud ebakorrektselt), pole täiendavalt lisatud mingitki väärkasutuse alast statistikat ehk teisisõnu jääb selgusetuks, kui suure probleemiga ikkagi tegemist on. 2.1.4. Harrastajatele avalduva mõju analüüs (p 6.2.1.) ei eelda muutusi harrastajate käitumises ja ei näe tarvidust muutustega kohanemisele suunatud tegevusteks. Siiski tuleks hinnata ebasoovitava mõju tõenäosust riskile, mis puudutab harrastajate võimalikku soovimatust enda kohta andmete kogumist taluda, mistõttu tuleks hinnata ka seda, kas see siiski ei või mõjutada sihtrühma käitumist või millised on sellistel juhtudel võimalused kaasneva ebasoovitava mõju leevendamiseks.  6 / 11 2.1.5. Seletuskirja p 6.2.2. avalduva mõju osas on antud kokkuvõttev hinnang spordiorganisatsioonide halduskoormusele seoses muutuva andmete esitamise korraga ning leitud, et valdkonnas see tervikuna väheneb. Samas esitab seletuskiri andmed, mille kohaselt kasvaks koormus kaks korda suuremal arvul organisatsioonidest kui neil, kellel see langeks, mistõttu tuleks mõju ulatust ehk esimesena nimetatute kohanemisvõimet uues olukorras ka analüüsida, vastates mh küsimusele, kas viidatud ligemale 900 organisatsioonil võib muudatuste järel tekkida mingeid kohanemisraskusi. 2.1.6. Seletuskirjas käsitletud mõju omavalitsustele peaks sisaldama hinnangut mõjuga kokkupuute sagedusele ehk kui sageli puutuvad omavalitsused keskeltläbi kokku spordivaldkonna toetuste menetlemisega, teisisõnu tuleks hinnata, kas tegemist on nende jaoks igapäevase või pigem regulaarse tegevusega (eeldatavalt siiski mitte harva ja juhusliku tegevusega). 2.1.7. Seletuskirjas hinnatud mõju (p 6.4.1.) on loetud kontaktpunktile oluliseks. Samas tuleks olulist mõju alati muust mõjust põhjalikumalt analüüsida. Puudub nt info, kas selle oluliseks loetud mõjuga kaasneb mingisugune suurem tõenäosus ebasoovitavaks mõjuks või võiks esineda kohanemisraskusi. Kuna kulud kaetakse eelduslikult riigieelarve vahenditest, kontaktpunkti töö sisseseadmine on järkjärguline ning sihtrühm ei moodusta teiste spordi valdkonna organisatsioonide hulgas märkimisväärset osa, tuleks paremini põhjendada nelja mõjukriteeriumi analüüsi kaudu, miks mõju sihtrühmale on siiski loetud oluliseks. Samal ajal tuleks hinnata, kas kontaktpunkti loomine ei või spordiorganisatsioonidele lisaks neile edaspidi pakutavale abile tekitada koormust ka juurde, kuna luua tuleb nii vastavad regulatsioonid kui hakata vastavalt sellele karistusi määrama (vt SK p 6.4.2.) ning seda olukorras, kus ilmselt pole täpselt teadagi, kui suur on võimalike tulevaste kuritarvituste hulk. Teisisõnu, selleks, et hinnata kontaktpunkti loomisest tekkivat võimalikku koormuse vähenemist spordiorganisatsioonidele, oleks vaja anda lühikirjeldus selle kohta, kuidas manipuleerimiste vastane võitlus organisatsioonide tasandil seni on aset leidnud. Eelduslikult on vastav kompetents valdavalt seni üldse puudunud (vt seletuskirja p 6.4.3.). 2.1.8. Kuigi seletuskirjas tehakse vahet teenusepõhistel ärilistel eesmärkidel loodud spordiklubidel, mis valdavalt eelnõuga tehtavate muudatuste sihtrühma ei kuulu, siis pole üheselt selge, kas ka need klubid on loetud eelnõus toodud spordiorganisatsioonide arvu hulka või kui jah, siis kui suur on selliste klubide osakaal seal. Lisaks on veidi ebaselge spordiharrastajate arv, mis seletuskirjas on märgitud nii 181 000 (vt lk 23) kui ka 145 000 (vt lk 32). Ka noorte harrastajate arv kõigub seletuskirjas 103 000 ja 110 000 vahel. 2.1.9. Seletuskirjas ei olnud sihtrühmadena mõju avaldumist analüüsitud olulisematest sihtrühmadest eraldi Kultuuriministeeriumile ega ka Haigekassale, kes siiski mõlemad kavandatavatest muudatustest mõjutatud on. 2.1.10. Väiksemad tähelepanekud 2.1.10.1. Seletuskirja lk 6 on toodud väide, kus kirjas, et kõigi spordiorganisatsioonide täiendav toetamine stipendiumide maksmiselt töötasude maksmisele üleminekuks oleks riigieelarvele liiga koormav ning tõstaks oluliselt avaliku sektori töökoormust. Täpsustamist vajaks milles viidatud avaliku sektori töökoormuse oluline tõus väljenduks? 2.1.10.2. Seletuskirja lk 13 esitatud korrektne otseviide VTK-le oleks järgmine: http://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/5e74b54b-a4b0-4a4b-9a27- 827c6b186074#5dlJra4r 2.1.10.3. Seletuskirja lk 27 märgitakse, et spordiorganisatsioonide arv, kes peavad stipendiumidelt tasu maksmisele üleminekul leidma täiendavaid vahendeid või vähendama sportlasele väljamakstavaid summasid maksude maksmiseks, on võrreldes spordiorganisatsioonide koguarvuga väike, mis peab paika, kuna stipendiume maksabki vaid väike osa spordiorganisatsioonidest. Samas on väite tõestuseks esitatud tabel 1, mis aga näitab mitte stipendiume maksvate spordiorganisatsioonide arvu, vaid stipendiume saavate sportlaste arvu, seega otseselt ei tõenda, kui mitu spordiorganisatsiooni (veidi üle 80-st stipendiume sportlastele maksnutest) olid seotud just kõrgeimate stipendiumide (üle 12 000 euro aastas) maksmisega ehk siis need, kes tegelikult enim mõjutatud on.  7 / 11 2.1.10.4. Seletuskirja lk 29 esitab info, et MTA andmetel oli 2016. aastal spordiorganisatsioonides tööl kokku 2933 ja 2017. aastal 3058 inimest, kelleks olid nii sportlased, treenerid, kohtunikud, tegevtöötajad kui ka sportlaste taustajõud. Selguse huvides vajab täpsustamist, keda saab lugeda viimasena nimetatute hulka. 2.1.10.5. Seletuskirja lk 40 esimeses lõigus on märgitud, et mõju MTA-le on täiendavalt analüüsitud seletuskirja punktis 6.1.4. Ilmselt peeti silmas mõju SKTSA-le. 2.2. Muud märkused seletuskirja kohta 2.2.1. Palume täiendada seletuskirja 1. osa „Sissejuhatus“ alaosa „Märkused“ teabega selle kohta, kas eelnõu on seotud muu menetluses oleva eelnõuga (HÕNTE § 41 lg 4 p 1) ja Euroopa Liidu õiguse rakendamisega (HÕNTE § 41 lg 4 p 2). Oluline info eelnõu lugeja jaoks on ka see, kui neid seoseid ei ole – ka see tuleb ära nimetada. 2.2.2. Palume kontrollida seletuskirja 1. osa „Sissejuhatus“ alaosas „Märkused“ esitatud muudetavate seaduste redaktsioonide avaldamismärkeid. SpS avaldamismärge on vigane, teiste seaduste puhul tuleb aga arvesse võtta kavandatavat jõustumise kuupäeva ning märkida selle tervikteksti avaldamismärge, mis on sel hetkel eeldatavasti jõus. Muudatuste kavandamisel ja menetluse ajal tuleb tutvuda ka pärast märgitud kuupäeva jõustuvate terviktekstidega, et tagada kavandatavate muudatuste sobivus ka neisse (vt Normitehnika käsiraamat, § 41 komm 5). 2.2.3. Palume seletuskirja vormistamisel lähtuda Riigikogu juhatuse 10.04.2014 otsusega nr 70 „Riigikogus menetletavate eelnõude normitehnika eeskirja muutmine“ [1] kinnitatud „Eelnõu ja seletuskirja vormistamise juhendist“ (p 4, pealkirja suurus). 3. Normitehnilised ja keelemärkused 3.1. Üldised keelemärkused 3.1.1. Soovitame asendada sõna sporditegevus, enamasti sõnaga sport (konkreetsed muutmisettepanekud eelnõu dokumendis). Kehtivas spordiseaduses (SpS) ei räägita üldiselt sporditegevusest, vaid spordist. Sporditegevust seal defineeritud ei ole ja selle kasutamine spordi sünonüümina ei ole põhjendatud (sünonüümia vältimine seaduses). Kuna sporditegevus esineb kehtivas SpS-s ainult viis korda, kõik §-s 61 (spordi andmekogu), mida kõnesoleva eelnõuga muudetakse, saaks selle täielikult asendada, kasutades kas sport (vs. sporditegevus) või sportima (vs. sporditegevuses osalema) ja selle tuletisi sportimine ja sportija. 3.1.2. Soovitame litsentseerima asemel kasutada litsentsima, vt ametniku soovitussõnastik (AMSS): litsentseerima ⇒ litsentsima, litsentsi andma, tegevusluba andma. […] Võõrliitega tuletise asemel võiks eelistada sageli täpsemat eestipärast keelendit. 3.1.3. Sportlase toetuse asemel oleks terminoloogiliselt parem sporditoetus, sest lahku kirjutatuna viitab sportlase toetus justkui konkreetsele sportlasele, sporditoetus aga kokku kirjutatuna sobib märkima toetuseliiki, st üldist, mitte konkreetset. Märkus kehtib kogu eelnõu kohta (kokku 14 korda). 3.1.4. Sportlase stipendiumi asemele soovitame spordistipendium (kokku 5 korda), põhjendus sama mis sporditoetuse puhul. 3.1.5. Sporditulemuste andmed ja andmed sporditulemuste kohta asemel soovitame kasutada lihtsalt sporditulemused, sest andmed on selles sõnaühendis liigne. Vrd nt nimi, mitte nime andmed; telefoninumber, mitte telefoninumbri andmed; aadress, mitte andmed aadressi kohta jne. Sageli on sõna andmed tõepoolest vajalik, aga siinsel juhul mitte. [1] https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/nte_eelnou_ja_seletuskirja_vormistamise_juhend.pdf  8 / 11 3.2. Eelnõu § 1 p 1 (SpS § 61 lg 6 p 4) – ebaselgeks jääb, mida peetakse silmas üldandmete all. Palume selgitada või ümber sõnastada. 3.3. Eelnõu § 1 p 3 (SpS § 101 lg 3) – õigusselguse ja ühetähenduslikkuse huvides palume täiendada viidet kuu töötasu alammäärale: töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud kuu töötasu alammäär. Sama ka SpS § 106 lg 1 sissejuhatavas lauseosas ning sama lõike p-s 1. 3.4. Eelnõu § 3 (MKS § 29 p 45) – kehtivat MKS ja eelnõu teksti võrreldes selgub, et MKS § 29 p 45 senine tekst jääb tervikuna alles ning eelnõuga soovitakse olemasolevat üksnes täiendada. Selleks, et vältida kehtiva teksti tarbetut kordamist, palume muutmiskorraldus sõnastada viisil .. täiendatakse pärast sõnu „..“ sõnadega „..“. 3.5. Eelnõu § 5 (jõustumissäte) – täiendada lauset: Käesolev seadus jõustub .. 3.6. Palume arvesse võtta ka keelemärkused, mis on eelnõu koostajatele edastatud eraldi e-kirjaga. 4. Eelnõu täiendamine KarS muudatustega Justiitsministeerium palub lisada eelnõusse dopinguga seotud karistusseadustiku muudatuse, mille alused on välja töötanud ministeeriumite ja spordiringkondade ühine töögrupp. Kultuuriministeeriumi eestvedamisel loodud töögrupis osalesid Justiitsministeeriumi, Riigiprokuratuuri, Eesti Antidopingu Agentuuri ning Eesti Olümpiakomitee esindajad. Muudatuse teksti ja seletuskirja on viidatud töögrupp ka kooskõlastanud. Karistusseadustikus tehakse järgmised muudatused: 1) seadustiku 12. peatüki 3. jao pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „3. jagu Ravimite ja dopinguga seotud süüteod“; 2) paragrahv 195 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 195. Dopingukuritegu (1) Spordis dopingu kasutamise vastase rahvusvahelise konventsiooni kohaselt dopinguna käsitatava aine või meetodi määramise, kasutamisele kallutamise või sellise aine üleandmise või aine või meetodi kasutamisel abistamise eest, samuti dopinguna kasutamise eesmärgil dopinguna käsitatava aine toimetamise eest üle riigipiiri või selle tootmise, valmistamise, turustamise, vahendamise või edasiandmise eesmärgil valdamise eest, kui puudub käesoleva seadustiku §-des 183–185 ja 194 sätestatud süüteokoosseis, – karistatakse rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistusega. (2) Sama teo eest, kui see on toime pandud: 1) korduvalt; 2) noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes; 3) grupi poolt; 4) suure varalise kasu saamise eesmärgil, – karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahalise karistusega.“. Seletuskiri kavandatavate muudatuste kohta:  9 / 11 Seoses KarS § 195 muudatusega selliselt, et § 195 tekstist võetakse „ravim“ välja, on vajalik muuta ka KarS 12. ptk 3. jao pealkirja, mis räägib ravimitega seotud süütegudest. Kõnealuse jao pealkirjas peab olema ka „doping“. Seega täiendatakse pealkirja järgmiselt: „Ravimite ja dopinguga seotud süüteod“. Kehtiv KarS § 195 reguleerib dopingu kasutamisele kallutamist, kui kasutatakse ravimit, mida saab arst välja kirjutada või näiteks treener vm isik sportlasele üle anda või sportlast kallutada sellist ravimit manustama. Analüüs2 näitas, et selline lähenemine on liiga kitsas, kuna spordiregulatsioonides käsitatakse dopinguna keelatud aineid ja meetodeid ja aine ei pea olema tingimata ravim. Samuti ei sisalda olemasolev regulatsioon dopingu kasutamise juures abistamist (näiteks meditsiinitöötaja tegevust, kes ei kirjuta ravimi retsepti, kuid teeb vereülekannet) ega ka dopinguaine tootmist, turustamist, importi jm käitlemist. KarS § 194 reguleerib küll ravimi ebaseaduslikku käitlemist ning kuna kehtiva seaduse mõttes saab dopinguks olla vaid ravim, siis mahub osa käitlemistegevusi selle alla, kuid dopingu spetsiifikast lähtudes vajab ka see osa täiendamist. Selguse huvides on otstarbekas dopinguaine käitlemise regulatsioon tuua KarS §-i 195, tehes muudatuse selliselt, et ei piirdutaks kitsalt ravimiga ning karistatavate tegude hulka lisatakse dopinguaine käitlemisega seonduv. Kuna KarS § 195 muutub senisest kallutamisele suunatud tegevusest oluliselt laiemaks, tuleb muuta ka paragrahvi pealkirja. Uus pealkiri „Dopingukuritegu“ aitab vältida pikka ja lohisevat sõnastust pealkirjas ning kuna tegemist on ainsa dopinguteemat reguleeriva sättega KarS-is, võimaldab see mahutada paragrahvi erinevaid karistatavaid tegusid. Analoogset paragrahvi pealkirjastamist on KarS- is kasutatud ka varem3. Eelnõu esimeses lõikes on ravim asendatud dopinguna käsitatava aine või meetodiga. Dopingu või dopinguaine definitsiooni ei ole küll seaduses, kuid see tuleneb Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Haridus-, Teadus- ja Kultuuriorganisatsiooni (UNESCO) peakonverentsi 33. istungjärgul 2005. aasta 19. oktoobril Pariisis vastu võetud konventsioonist „Spordis dopingu kasutamise vastane rahvusvaheline konventsioon“ 4 (edaspidi konventsioon), mille Eesti on heaks kiitnud välissuhtlemisseaduse § 16 alusel vastu võetud 05.07.2007 Vabariigi Valitsuse korraldusega nr 335 (RT II 2007, 10, 39) ja mis jõustus Eesti Vabariigi suhtes 1. oktoobril 2007. aastal. Konventsiooni artikli 2 punkti 3 kohaselt loetakse dopinguvastase reegli rikkumiseks nii keelatud aine või meetodi (nimekiri konventsiooni lisas) kasutamist kui ka näiteks proovi andmisest keeldumist või enda asukohateabe esitamata jätmist jms. Eelnõus peetakse silmas ainult keelatud aineid ja meetodeid. Dopinguvastase reegli rikkumine on spordireeglitega põhjalikult reguleeritud peale nimetatud konventsiooni maailma dopinguvastases koodeksis, millel on tugev seos konventsiooniga 5. Eelnõus on viidatud konventsioonile seetõttu, et tegemist on välislepinguga, mis on heaks kiidetud valitsuse tasandil. Dopinguvastane koodeks6 on nn spordimaailma raamdokument, mille on heaks kiitnud olümpialiikumine, spordiorganisatsioonid jt ning konventsiooni kaudu ka riikide valitsused. Viide konventsioonile välistab karistamise olukorras, kus sportlane on saanud keelatud ainete nimekirjas oleva ravimi suhtes raviotstarbelise kasutamise eriloa (konventsiooni art 2 p 23) ning nt arst sellise ravimi välja kirjutab. Sel juhul ei ole tegemist dopinguvastase reegli rikkumisega spordireeglite kohaselt ega ka KarS § 195 mõttes. Kehtivast koosseisust jäetakse eelnõu kohaselt välja ravim, kuna dopinguna käsitatakse nii ravimeid kui teisi keelatud aineid (võivad sisalduda ka nt toidulisandites) ja keelatud võtteid, mistõttu ravimi eraldi nimetamine ei ole vajalik. Pigem on ravim siin kitsendav ning segadust tekitav ja kuna seda koosseisu ei kasutata peale dopingu muude ravimitega seoses, siis ei ole ravimi eraldi nimetamine vajalik ning piisab viitest konventsioonile. 2 Justiitsministeeriumi analüüs. Avaldamata. 3 Vt nt KarS § 89, 91. 4 https://www.riigiteataja.ee/akt/12881066 5 Artikkel 4. Konventsiooni ja koodeksi seos. 1. Selleks et kooskõlastada riigi ja rahvusvahelisel tasandil võitlust dopingu kasutamise vastu spordis, on konventsiooniosalised kohustunud võtma konventsiooni artiklis 5 ettenähtud meetmete aluseks koodeksi põhimõtted. 6 Vt https://antidoping.ee/regulatsioonid/maailma-dopinguvastane-koodeks/  10 / 11 Karistatavate tegudena jäävad koosseisu dopinguaine või meetodi määramine (kehtivas seaduses väljakirjutamine, kuid rahvusvaheline konventsioon kasutab määramist ning see on ka täpsem meetodi puhul), mida saab üldjuhul teha meditsiinitöötaja; kallutamine ja üleandmine, mida saavad teha mitmed isikud, nt treener, teine sportlane, võistkonna juht, aga ka sportlase sõber või perekonnaliige või muu isik. Lisatud on aine või meetodi kasutamisel abistamine, mille all on silmas peetud tegevust, mis ei mahu eelnevate alla, kuid on oluline dopingu tarvitamise juures. Näiteks meditsiiniõde, kes abistab sportlast vereülekandel või ravimi doseerimisel või lihtsalt juures olles ja nõu andes vm. Tavapäraselt oleks selline tegevus kaasaaitamine, kuid kuna dopingu tarvitamine sportlase poolt ei ole kriminaalkorras karistatav, ei saa seda olla ka kaasaaitaja tegu. Toodud näite korral ei pruugi olla ka kaasaaitamist kallutamisele, mistõttu tuleb selline tegevus eraldi sanktsioneerida. Koosseisu esimest lõiget on enne sanktsioonimäära täiendatud uue osaga, mis on analoogne KarS §- ga 194, kuid selle kohaselt on karistatav vaid ravimi ebaseaduslik üle piiri toomine. Dopinguaine puhul ei ole oluline, kas see imporditakse legaalselt või ebaseaduslikult. Samuti räägib § 194 tootmise, turustamise jm sellise tegevuse juures võltsitud ravimist, kuid dopingu puhul ei eeldata võltsimist. Kõigi nimetatud käitlemistoimingute juures on oluline ravimi (ka toidulisandi vm) kasutamise eesmärk ehk spordis dopinguna kasutamine ning see eesmärk on toodud tegevuste loetelu ette. Dopinguna kasutamise eesmärgi tõendamine võib osutuda keeruliseks, kuid kõnealuse paragrahvi nn jälituskataloogi lisamine võimaldab vajaduse korral (nt organiseeritud tegevuse korral) kasutada kuriteo tõendamisel jälitustegevust. Muu hulgas eeldab selle sätte edukas rakendamine dopingu leviku vastases võitluses koostöö ja info liikumise parandamist EMTA (tolli), uurimisasutuste, prokuratuuri ja Antidopingu Agentuuri vahel. Käitlemistoimingute lisamine karistatavate tegude hulka ei tähenda siiski dopingu tarvitamise kriminaliseerimist. Dopingu enda tarbeks hankinud ning seejärel seda tarvitanud sportlast karistatakse spordireeglite kohaselt ning muudatuse eesmärk ei ole sellele lisada täiendavat kriminaalõiguslikku hukkamõistu. Kui aga algselt enda tarbeks hangitud dopinguainet hakatakse soovitama või müüma või edasi andma teistele, siis on tegemist juba dopingukuriteoga. Lõikesse 2 on lisatud täiendavalt kvalifitseerivate asjaoludena tegutsemine grupis või suure varalise kasu saamise eesmärgil. Vajadus loetelu täiendada tuleneb sellest, et sageli toimub dopingu tarvitamisele kallutamine isikute grupi koostöös: keegi hangib dopinguaine, keegi soovitab seda sportlasele ja keegi abistab sportlast dopingu kasutamisel. Koordineeritud tegevus on ohtlikum ja taunitavam, mistõttu on põhjendatud selle eest karistamine suuremas määras kui üksikisiku puhul. Samuti on põhjendatud kõrgem karistusmäär sel juhul, kui kuritegu on toime pandud suure varalise kasu eesmärgil. Suure varalise kasu arvutamise aluseks võetakse suure kahju määratlus KarS §-s 121 (s.o üle 40 000 euro). Varaline kasu võib muu hulgas seisneda auhinnarahas, aga ka riikliku toetuse või stipendiumi saamises jne. Samuti võib see seisneda dopingu eest või kasutamise tulemusena saadavas tulus, nt kasu saab arst, kes kirjutab dopinguaine välja. Lisaks on muudetud sanktsiooni määra mõlemas lõikes. Sanktsiooni muutmine seniselt ühelt aastalt kahele esimeses lõikes ja kolmelt aastalt viiele teises lõikes väljendab ühiskondlikku hukkamõistu dopinguga seotud kuritegudele. Samuti on silmas peetud seda, et kuigi sportlast ei saa karistada dopingu tarvitamise eest KarS § 195 alusel, siis teatud juhtudel on võimalik käsitleda sportlase tegevust KarS § 209 kelmuse paragrahvi järgi ja seega on vajalik sanktsioonid ühtlustada. Kelmuse lihtkoosseisu karistusmäär on kuni kolm aastat ja kvalifitseeritud koosseis üks kuni viis aastat vangistust. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Raivo Aeg Minister  11 / 11 Katariina Kärsten 620 8177 [email protected] Anne Kruusement 620 8203 [email protected] Joel Kook 620 8248 [email protected] Kaidi Urgas 620 8153 [email protected] Mari Koik 620 8270 [email protected] Monika Mikiver 620 8112 [email protected]