Avaldus 25 .09.2019 Tallinnas SA Eesti Vabaõhumuuseumi maaarhitektuuri keskus on tutvunud seletuskirjaga kultuuriministri 31. detsembri 2018. a määruse nr 20 „Taluarhitektuuri toetamise tingimused ja kord“ muutmise määruse eelnõu ja vastava määrusega . L eiame, et tehtud parandused ja selgitused on igati asjakohased ja taotlemise tingimusi selgemalt väljendavad. Omalt poolt leidsime aga kolm punkti, mis vajaksid veel sõnastuslikult läbimõtlemist. 1. Eelnõu punktiga 1 muudetakse määruse § 3 lõike 1 sõnastust. Välja jäetakse lauseosa „sealhulgas kande- ja jäigastavad konstruktsioonid“, kuna osad taotlejad tõlgendasid ka seinakonstruktsioone katuse kandekonstruktsioonidena, mille asendamist taotleti. Uus sõnastus räägib selgemalt katusekonstruktsioonidest, mille hulka arvatakse määruse § 8 lõike 1 punkti 1 kohaselt laetalad ja ülemine müürlatt (ülemine palgiring), kuid mitte sellest allapoole jäävad konstruktsioonid. asendada siin teise lause teine pool järgnevalt: ...mille hulka arvatakse määruse § 8 lõike 1 punkti 1 kohaselt murispuud , neid omavahel ühendavad laetalad või -palgid ja vahe- ning otsaseinte ülemine raiekord, kuid mitte nendest allapoole jäävad tarindid ja raiekorrad. Karl Kallastu selgitus: Komisjonis ja laiemalt võiks mõistetes kokku leppida. Mõistet müürlatt kasutatakse sellisel juhul, kui palk või pruss toetubki müürile (kivi või muu mineraalsest materjalist ladu). Maaarhitektuuri alastes käsitlustes on juurdunud mõiste murispuu , mis sellest, et tuletatud on see ikkagi saksakeelsest tüvest mauer - ehk müürist. Saksa ehituskunstis ongi kivi, tellise ja puidu kombineerimine enamlevinud, seega müürlatt on neil igati õigustatud. Meie maaehitistes räägime müürlatist siis, kui see toetubki otseselt pae-, maakivi, tellis- või savi müüritisele. Üldjuhul, kuid mitte reeglina, toetuvad ja on osaliselt müürlati peale tapitud laetalad, ning nende peale omakorda murispuu , kuhu kinnituvad sarikad. Erandjuhud on need, kui müürlatt puudub ja on ainult üks raiekord müüri peal - sarikad ja laetalad suubuvad mõlemad (pealt poolt) murispuusse . Sellisel juhul võime rääkida müürlatist kui katusekonstruktsiooni osast. Muudel juhtudel pigem mitte. Kasutusel on ka mõiste räästapärlin , kuid seda võiks kasutada pärlinkatuste puhul, mida Eestis esineb harva. Pärlin on tehniliselt sagedamini pikitala , mis kannab nt sarikaid. Ulualusega rehemaja juures võime tinglikult rääkida räästapärlinist selles osas, kus murispuu on ulgne , st sillatud. Nii et võiksime kokku leppida, et maaehitiste juures räägime katusetarindi tähenduses üksnes murispuust . Teine mõiste, mis vajaks rõhutamist, on seesama ülemine raiekord, mis külgseinte puhul kannab nime murispuu . Üldiselt räägime rõhtpalkehituses raiekordadest, vähemalt vanade hoonete puhul kindlasti. Palgiring ja muud sarnased moodustised ei ole õiged, erinevatel põhjustel. Maaehitiste, ka elamute, puhul on rõhtpalktarindite ja katuste puhul mitmeid erijuhtumeid, mida peaks teadma ja taotluste hindamisel kindlasti arvesse võtma. Mõnel juhul on rehemajade, koosehitiste jt eluhoonete kambriosa laetalad piki hoonet. Sellisel juhul ei võta nad vastu murispuust ja sarikatest (katusest) tulenevat tõmbejõudu, vaid töötavad üksnes seinatarindi osana. Põhimõtteliselt on tegu ehitusveaga, kuid nii mõnigi selline hoone on püsinud juba 120 a või kauemgi. Nn lõuna-eesti tüüpi rehemajadel võib olla laetalade kohal veel päris mitu raiekorda, olenevalt ruumide kõrgusest võrreldes rehetoaga. sellistel puhkudel võivad töötada tõmbina ka otsaseinte ning vaheseinte viimased raiekorrad, kui nad on tapitud murispuusse . Sellisel juhul võib neid tinglikult käsitleda katusetarindi osana, mitme raiekorra jagu madalamal asuvaid laetalasid aga mitte. Mida teha siis, kui elamul on palk- või poolpalklagi? Murispuu toetub sellisel juhul kõikidesse laepalkidesse nende otstesse raiutud õnarusse. Tehniliselt on kõikide laepalkide puhul tegu ka taladega, ainult et tõmbejõud on iga palgi kohta suhteliselt väike. Kui nüüd paaril laepalgil pähikud otsast mädanevad, tekib küsimus, millal on seisukord katuse mõistes avariiohtlik. Palklaega ruumide puhul on tihti otsaseina viimane raiekord kõrgem kui murispuu ja on sellesse pealt sisse tapitud, seega võtab ka vastu tõmbejõude. Nii, et kõik murispuuga kontaktis olevad palgid, mis võtavad vastu katusest lähtuvaid tõmbejõude, olgu nad õhku riputatud või seinas, tuleb lugeda katusetarindi osaks ning nende plommimist või asendamist tuleb toetada. Veel lisaks ühe täpsustuse traditsiooniliste puidust katusekatteliikide kohta. Kuna need on üles loetletud, siis tähendab, et inimene, kes soovib panna katusele pilbast (näiteks väiksem asunikuelamu, mille katusepind ei ole suur), ei saa seda toetust taotleda. Muuseas on Avinurmes teadaolevalt n+1 meest, kes tegelevad pilpakiskumisega. Nii et see ei ole võimatu ja me võiks tegelikult pilbaskatust propageerida, sest tegu on ühe pikemaealise puitkatte liigiga. Lisaks on pilbaskate olnud diametraalselt enam-levinud võrreldes nt kimmiga. Selle toetuse eesmärke arvesse võttes on kuritegu jätta pilbas mainimata. Pilbas ei ole tehnilises mõttes laast, olgu veel öeldud. Sama võiks tegelikult öelda õlgkatte kohta. Tehniliselt on see siiski ka 21. saj teostatav, Eestis on teadaolevalt 1 maaehitis - Malvaste õigeusukabel - millel on katusel õled. Ma arvan, et see ei küsi leiba, kui loetletud on ka tänapäeval vähemlevinud katteliigid. 2. Võibolla vajaks eelnõu punktis 2 täpsustamist, mis on vahet valtsplekist katusel ja seda imiteerival klassikprofiiliga plekk-katusel? Välja näevad nad ju väga sarnased. Lisan juurde artikli selle kohta. https://www.toode.ee/klassikaline-valtsplekk-ja-valtsplekine-klassik/ Vähemalt tuleb valmis olla seda aspekti taotlejaile selgitama. Ka õlg- ja roogkatus näevad välja väga sarnased ja me olemegi ühe vahetanud olude sunnil teise vastu. 3. Eelnõu punkti 6 muutmise selgituseks toodud lause „Traditsioonilisi ehitusmaterjale (eriti nt roogu) varutakse pikalt ette, mistõttu on taotlejale oluline saada toetuse otsus enne ehitustöödele eelneva talve saabumist“ on eksitav. Otsusele eelnev talv on juba tänaseks möödas. See lause on ehk lihtsalt ülearune ja seletuskirjast välja jätta. Elo Lutsepp SA Eesti Vabaõhumuuseumi maaarhitektuuri keskuse juhataja
[email protected] +372 53 444 769