Liivia Mahlapuu Teie 09.09.2019
Jägala Kalateed
[email protected] Meie 17.10.2019 nr 12-6/958-8
Linnamäe HEJ ja Linnamäe HEJ paisu
kultuuriväärtuste kaitse küsimused
Täname teid pöördumise eest.
Esmalt märgime, et vastasime teie 19.06.2019 saadetud kirjale e-kirjaga 12.07.2019.
Vastuseks teie esimesele küsimusele (miks pidas Muinsuskaitseamet väärtuslikuks osaks ainult
paisu ega nõudnud Eesti ühe silmapaistvama tööstushoone taastamist) selgitame, et
kultuuriministri 21.12.2016 käskkirjaga nr 180 tunnistati kultuurimälestiseks Linnamäe
hüdroelektrijaama pais, kuid mitte turbiinihoone. Menetluse käigus tehti kindlaks, et mälestise
tunnustele vastab ainult Linnamäe hüdroelektrijaama pais, mitte kogu hüdroelektrijaam.
Hüdroelektrijaama hoone, mehhanismid ja jalakäijate sild pärinevad 2002. aastast ja nende
kaitsmist riikliku kultuurimälestisena ei peetud põhjendatuks. Seetõttu tunnistati mälestiseks
ainult Linnamäe hüdroelektrijaama pais koos kalatrepiga.
Teiseks palusite esitada viide selle kohta, et Linnamäe hüdroelektrijaama pais kui
betoonkonstruktsioon on pärast valmimist tunnistatud Eesti kauneimaks tööstusehitiseks.
Kultuurimälestiseks tunnistamise aluseks olev Muinsuskaitseameti eksperdihinnang põhineb
selles küsimuses erinevatele kirjalikele allikatele. Algallikana on viidatud Anto Juske raamatule
„Vesiveskid“ (1993). Sama infot on korratud Eesti Maaparandus- ja Veeühistu Keskliidu
Toimetistes ilmunud Martin Kruusi artiklis Linnamäe hüdroelektrijaamast (2002), kus
leheküljel 13 öeldakse, et „hoone tunnistati kauneimaks tööstusarhitektuuri objektiks Eestis“.
Sama kogumiku leheküljel 58 nimetab Anto Juske Linnamäe HEJi üheks ilusaimaks ning lisab
järgmise hinnangu: „Kuigi jõujaam sõjalõõmas hävis, on 11,8 m kõrgune betoonpais tänaseni
vastu pidanud. Üle 60 aasta on veemassid uhtunud õhkulastud jõujaama riismeid, rikkumata
hüdroehitise alust. Paremat näidet betooni kvaliteedi kohta on raske leida“. Eesti NSV
elektrifitseerimise ajaloos (1974) kirjutab autor Kulno Kala: „20ndate aastate algul Eestis
ehitatud hüdroelektrijaamadest oli kõige silmapaistvaim 1922. aastal Jägala jõel käiku lastud
Linnamäe jõujaam“ (lk 24). Väljaande Ehitaja nr 9 (85; 2003) artiklis „Ehitisi unustusehõlmast“
kirjutab Heldor Pitsner, et Linnamäe HEJ Jägala jõel tunnistati valmimise järel Eesti
kauneimaks tööstusehitiseks. Hüdroelektrijaama vaatamisväärsust kinnitavad lisaks mitmed
artiklid – Kaja nr 173 (03.07.1924): „Linnamäe veejõujaam on suurepärane ja vaatamisväärseim
kogu meie maal. Tamm on 240 m pikk ja 14 m kõrge.“; Pärnumaa Teataja (16.07.1924)
kiidab hoonet kui suurepärast ja vaatamisväärset; Järva Teataja nr 55 (12.05.1931) kirjutab,
Suur-Karja 23/ 15076 Tallinn/ 628 2222/
[email protected]/ www.kultuuriministeerium.ee/ Registrikood 70000941
kuidas välismaised külalised kiitsid jõujaama. Tunnustavalt kirjutatakse Linnamäe kohta ka
Kaja nr-s 108 (10.05.1931) jne.
Kolmandaks küsite, kas ehitis saab jätkuvalt olla ehitismälestis, kui rajatise kaitse alla võtmise
põhjendused tuginesid valedele faktidele. Mälestiseks tunnistamise menetlus viidi läbi vastavalt
sel ajal kehtinud muinsuskaitseseadusele ning Vabariigi Valitsuse 10.09.2002 määrusele nr 286
„Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise ning
kultuurimälestiste andmete muutmise kord“. Menetlus oli läbi viidud korrektselt.
Ehitise mälestiseks tunnistamise ajend oli selle kõrge kultuuriväärtus ja avalik huvi
kultuuriväärtusega asja säilimiseks. Kaitse kehtestamise hetkel kehtinud muinsuskaitseseaduse
§ 2 kohaselt oli kultuuriväärtus mälestis, mis on kaitse all olev kinnis- või vallasasi, selle osa,
asjade kogum või terviklik ehitiste rühm, millel on ajalooline, arheoloogiline, etnograafiline,
linnaehituslik, arhitektuuriline, kunstiline, teaduslik, usundilooline või muu kultuuriväärtus.
Avalik huvi hõlmab nii vaimseid kui ka materiaalseid aspekte. Avaliku huvi sihiks on teatud
avalik, s.o üldine ehk ühiskondlik hüve, mille alla kuulub ka Eesti kultuuri, sh oluliste ajalooliste
ehitiste säilimine läbi aegade.
Linnamäe hüdroelektrijaama pais on suurim ja silmapaistvaim enne II maailmasõda ehitatud pais
Eestis. Paisu on projekteerinud tuntud Soome insener Axel Werner Juselius 1917. aastal ning
valmis ehitati see aastatel 1922–1924. Linnamäe paisu väärtus seisneb selle mastaapsuses ja
kõrgetasemelises insenertehnilises lahenduses, mis teeb paisust Eesti tööstusarhitektuuri
silmapaistva näite. Pais rekonstrueeriti 2002. aastal, on heas seisukorras ja töötab algses
funktsioonis. Linnamäe HEJi taastas 2002. aastal Eesti Energia riigi suunisel ja sadade
eraannetajate toel. HEJi taastamise käigus viidi läbi täiemahuline keskkonnamõjude hindamine
ning Keskkonnaamet väljastas selle tegemiseks vee erikasutusloa. Keskkonnaamet oli kaasatud
ka kultuurimälestiseks tunnistamise menetlusse.
Teie neljandale küsimusele ei ole võimalik kirjas sisalduva info põhjal vastata, sest ei ole
täpsustatud, mida peate silma ehitise konstruktsiooni muutmise all. Mälestise ilme muutmine on
reguleeritud muinsuskaitseseadusega, ehitustegevus lisaks muinsuskaitseseadusele ka
ehitusseadustikuga. Taotlused lahendatakse nende esitamisel, hinnates konkreetse taotluse põhjal
muudatuse ulatust ja selle mõju mälestisele.
Viiendaks küsite, millisele loodusdirektiivi punktile tuginedes sai teha otsuse, et Linnamäe HEJ
pais peab jääma Natura alal loodusliku jõe ja kalade rändetee takistuseks. Märgime, et sellist
otsust tehtud ei ole. Tänaseks on Linnamäe paisul põrkuvate erinevate huvide (looduskaitse,
muinsuskaitse, energeetika ja süsinikuneutraalne majandus, kohaliku omavalitsuse huvi ning
erahuvi) küsimus viidud lahenduse leidmiseks Vabariigi Valitsusse. Teatud juhtudel on
keskkonnaloa andmisel võimalik teha erand Natura kaitse-eesmärkide saavutamise osas isegi
juhul, kui tegevus avaldab negatiivset mõju Natura ala teatud keskkonnaaspektidele. Vabariigi
Valitsus saab teha otsuse Natura ala erandi rakendamiseks ning esitada asendusmeetmed Euroopa
Komisjonile.
Eksitav on väita, et Natura alal kaaluvad looduskaitse eesmärgid üles kõik teised valdkonnad.
Sellise eelduse korral puuduks keskkonnamõjude hindamisel ja kaalutlusotsuse võimaldamisel
mõte. Kordame, et keskkonnaseaduste järgi on kultuuripärand osa keskkonnast, mida tuleb
kaitsta. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 21 kohaselt on mõju
kultuuripärandile oluline keskkonnamõju. Juhtudel, kui kultuuripärand on ohustatud, on tegu
olulise keskkonnamõjuga. Ka keskkonnaseadustiku üldosa seaduse eesmärgiks on
keskkonnahäiringute vähendamine, et kaitsta keskkonda, inimese tervist, heaolu ja vara ning
kultuuripärandit. Loodusdirektiivi artikli 2 lõike 3 kohaselt: „Käesoleva direktiivi kohaselt võetud
meetmetes võetakse arvesse majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi vajadusi ning
piirkondlikke ja kohalikke iseärasusi.“.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Hillar Sein
kunstide asekantsler
kantsleri ülesannetes
Teadmiseks:
Riigikantselei
Liina Jänes 628 2381
[email protected]