Eelnõu arvamuse avaldamiseks

Kaitseministeerium 29.06.2020 nr 1-6/2114-1 Lasketiiru ja laskepaiga ning laskevõistluse ja treeninglaskmise ohutusnõuded Siseministeerium esitab kooskõlastamiseks ja arvamuse andmiseks siseministri määruse „Lasketiiru ja laskepaiga ning laskevõistluse ja treeninglaskmise ohutusnõuded“ eelnõu. Eelnõu materjalidega on võimalik tutvuda eelnõude infosüsteemis: http://eelnoud.valitsus.ee Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Mart Helme siseminister Arvamuse avaldamiseks: Politsei- ja Piirivalveamet Kaitsepolitseiamet Eesti Linnade ja Valdade Liit Eesti Laskurliit Eesti Jahispordiliit Eesti Jahimeeste Selts Eesti Practical Laskmise Ühing Eesti Laskesuusatamise Föderatsioon Sven Põierpaas 6125185 [email protected] Pikk 61 / 15065 Tallinn / 612 5008 / [email protected] / www.siseministeerium.ee Registrikood 70000562  Siseministri määruse „Lasketiiru ja laskepaiga ning laskevõistluse ja treeninglaskmise ohutusnõuded“ eelnõu seletuskirja lisa Märkuste tabel 1. Kaitseministeerium Siseministeeriumi seisukoht 1.1. Lasketiiru tagavall peab olema min 6,0 m kõrge ja Siseministeerium toetab esitatud ettepanekut selle esikülg vähemalt 34° nurga all. Tagavalli kõrgust osaliselt. mõõdetakse sihtmärgijoone põranda kõrguse suhtes. Tagavalli esikülje jalam algab 1,0 m kauguselt Kaitseministeeriumi esitatud arvestuste kohaselt sihtmärgijoone tagant. kehtestatakse eelnõu § 6 lõigetega 2 ja 3 erineva laskekauguse puhul erinevad tagavalli miinimum Selgituseks: Valli kõrgus 6,0 m tuleneb Kaitseväe kõrgused. Püssist kuni 50 m kauguselt ja püstolist tehniliste nõuete järgi modelleerides 00-30 üles / 00- või revolvrist kuni 25 m kauguselt laskmisel peab 15 alla automaadi üksiklaskude tulekoonuse järgi 100 lasketiiru tagavalli kõrgus olema vähemalt 4,4 m. m lamades laskeasendist 1,6 m kõrguse sihtmärgi Püssist kaugemalt kui 50 m, kuid lähemalt kui 100 keskpunktiga sihtmärki lastes. Kõrgusega 6,0 m on m ja püstolist või relvolvrist kaugemalt kui 25 m tagatud min 1,0 m kõrgune ülekatte varu tulekoonuse laskemisel peab tagavalli kõrgus olema vähemalt ja valli harja vahel. Valli nurk 34° on loodusliku 6 m. Kuna jahimeeste suuruluki laskekatse pinnase selline varisemisnurk, mille saavutamiseks ei sooritatakse 50 m kauguselt ja vähesed pea pinnast eraldi ankurdama ega armeerima. tsiviilrelvaomanikud lasevad kaugemalt kui 50 m, Ballistilise ohutuse mõistes on tehniliste nõuete järgi ei ole mõistlik kõikide lasketiirude ja –paikade nõutav min 30° nurk, aga uusehitistel on nõutav tagavalli kõrgusele kehtestada nõuet, et see oleks vähemalt 34°, sest peale tagavalli valmimist hakkab vähemalt 6 m kõrge. Tagavalli esiküljele antud nurk koheselt pinnase vajumise ja ilmastiku kaldenurga kehtestamine ei ole mõistlik, kuna mõjul väiksemaks muutuma. Nõudes juba alguses selle nõude täitmine on raske ning ohutusnõuete minimaalset 30°, ei ole see reaalsele kogemusele täitmise üle järelevalvet tegeval Politsei- ja tuginedes ekspluatatsioonis tegelikult kunagi tagatud. Piirivalveametil puudub pädevus ja vahendid numbrilist nurka mõõta. Enamuses juba kasutuses olevates lasketiirudes ja laskepaikades on tagavalli esikülg juba praegu ligikaudu 30° ning nende tagavallide ümberehitamine ei ole põhjendatud. Tagavalli kõrguse mõõtmine on ettepaneku kohaselt kirjeldatud eelnõu § 6 lõikes 1. 1.2 Lasketiiru tagavalli hari peab olema min 1,5 m Siseministeerium toetab esitatud ettepanekut. laiune. Tagavalli harja pikkus peab olema selline, et valli harja otsad ulatuvad min 5,0 m üle äärmiste Ettepanek kajastub eelnõu § 6 lõikes 4. tulepositsioonide keskpunktidest. Selgituseks: Harja laiuse määramist on vaja erosiooni vältimiseks ja kuulikindluse tagamiseks. Harja pikkuse määramine tuleneb horisontaalsest 00- 30 tulekoonusest. 1.3 Lasketiiru tagavalli kõrguse vähendamiseks võib Siseministeerium toetab sisuliselt esitatud kasutada kuulikindlaid põrkeplaate. ettepanekut. Põrkeplaat on kuulikindlast materjalist kaitseplaat, mis on kõrgusega 1,0 – 2,5 m ja mis paikneb maapinna Kuigi eelnõu ei kirjelda ettepanekuna esitatud suhtes 90° nurga all. Põrkeplaadid peavad paiknema kuulikindlate põrkeplaatide paigutust tagavallil, 1 sellisel kõrgusel, et igalt laskepositsioonilt oleks annab eelnõu võimaluse kuulisuunajate tagatud vähemalt 2,2 m kõrgune vaba nähtavus kasutamisega laskealal või kuulipüüdjate põrkeplaadi alt sihtmärkideni. Põrkeplaadid peavad kasutamisega tagavallil kasutada ohutult tiiru ka olema kaetud rikošettimist välistava materjaliga. juhul, kui tagavall ei ole nõutava kõrgusega (vt Põrkeplaatide kasutamisel peab iga laskepositsiooni eelnõu § 3 lõige 1 punkt 10). ees olev esimene põrkeplaat olema mitte kaugemal kui 30,0 m laskepositsioonist. Iga esimesele põrkeplaadile järgnev põrkeplaat peab olema piisava ülekattega, et põrkeplaatide ja tagavalli vahelt ei oleks laskudel võimalik väljuda. Arvestada piisavaks ülekatteks põrkeplaatidel min 200 mm kõrgune põrkeplaadi ala, mida laskepositsioonilt vaadates eelmine põrkeplaat varjab. Viimase põrkeplaadi ja tagavalli vaheline ülekate peab olema min 1,0 m. Selgituseks: See on minimaalne kirjeldus, mille baasil saab põrkeplaate teha. Põrkeplaadid tuleks rikošettimise vältimiseks katta näiteks 50 mm paksuste puitprussidega koos 50 mm õhkvahega prussidekihi ja kuulikindla osa vahel. 1.4 4. Laskepositsioonide absoluutkõrgused peavad Siseministeerium ei toeta esitatud ettepanekut. olema sihtmärgijoonega samal kõrgusel või sellest kõrgemad. Paljude (tsiviil) laskmisdistsipliinide juures lastakse samal kõrgusel olevasse märklauda Selgituseks: Ohutuse tagamiseks peab lasketegevus mitmest erinevast laskeasendist ning seega ei ole olema kõrgemalt positsioonilt madalamale või samal võimalik tagada igakordne märkide kõrguse kõrgusel. Madalamalt kõrgemale lastes suureneb reguleerimine. Näiteks praktilise laskmise märgatavalt tagavalli kõrgus ja seda tuleks eraldi laskedistsipliinis võib sooritada samal modelleerida. märgikõrgusel olevatesse märklaudadesse laske nii põlvelt kui seistes ning laskesuusatamises lastakse samal kõrgusel paiknevatesse märkidesse nii lamades kui seistes. 1.5 Sihtmärgid peavad asuma ühtsel sihtmärgijoonel, Siseministeerium ei toeta esitatud ettepanekut. mis asub tagavalli jalamist 1,0 m eespool. Sihtmärkide paigutamine sihtmärgijoonelt mujale ei ole lubatud. Paljude (tsiviil) laskmisdistsipliinide juures on Sihtmärkide keskpunkti (sihtimispunkti) kõrgus reeglitega määratud sihtmärgi kõrgus maapinnast sihtmärgijoone põrandast peab olema 1,6 m. ning see ei ole kõigi puhul ühetaoline. Selgituseks: Sihtimispunkti kõrgus mõjutab oluliselt seda, kus lubatud tulekoonused tabavad ehitist. Kõrgusega 1,6 m tabab 00-30/00-15 tulekoonus 6,0 m kõrguse tagavalli puhul ainult tagavalli ja lasketiiru põrandast rikošette ei teki. 1.6 Kõik lasketiiru elemendid, mis on tehtud kõvast Siseministeerium toetab esitatud ettepanekut. materjalist (teras, betoon vms) ning mis võivad kuulitabamuse tagajärjel põhjustada rikošetti, Ettepanek kajastub eelnõu § 6 lõikes 16. peavad olema kaetud rikošettimist välistava materjaliga. 1.7-1.10 Siseministeerium toetab esitatud ettepanekut. Ettepanek kajastub eelnõu § 6 lõigetes 2 ja 3. 2 7. Esitatud tingimustele vastavas lasketiirus võib püssiga (relvaseaduse tähenduses) lasta laskedistantsidel kuni 100 m. 8. Nimetatud tingimustele vastavas lasketiirus võib optilise sihikuga varustatud püssiga (relvaseaduse tähenduses) lasta laskedistantsidel kuni 300 m. 9. Nimetatud tingimustele vastavas lasketiirus võib püstoliga (relvaseaduse tähenduses) lasta laskedistantsidel kuni 25 m. 10. Nimetatud tingimustele vastavas lasketiirus võib revolvriga (relvaseaduse tähenduses) lasta laskedistantsidel kuni 25 m. 1.11. Teeme ettepaneku muuta lasketiirude ja Siseministeerium toetab sisuliselt esitatud laskepaikade liigitus ehituslikust (lahtine, poolkinnine ettepanekut, kuid sellega praegu arvestada ei ja kinnine) ohualapõhiseks (ohualaga, piiratud ole võimalik. Arvestada tuleb ka teistes RelvS-i ohualaga, ohualata). alusel lasketiire käsitlevates õigusaktides kasutatavaid samasisulisi termineid (nt Selgituseks: Samas suunas liigub ka Kaitsevägi ning kaitseministri määrus nr 26 „Kaitseväe ja seda tehes tegutseksime samas inforuumis. Kaitseliidu harjutusväljale ja lasketiirule Meie hinnangul on lasketiirude ehitiste eesmärk esitatavad nõuded ja kasutamise kord“). piirata laskmisest tulenevat ohtu ning seetõttu peab lasketiiru nimetus kajastama selle piiramise ulatust. Selle tulemusena kaob vajadus eraldi kirjeldada laskepaiga ohutusnõuded. 1.12. Ohualadega seonduv vajab täpsustamist: Siseministeerium toetab esitatud ettepanekut. a) Kui lasketiirul puudub nõuetekohane tagavall või tagavalli kõrguse vähendamist võimaldavad nõuetele Ettepanek kajastub eelnõu § 3 lõike 1 punktis 11. vastavad põrkeplaadid, tekib lasketiirule ohuala (ohuala tekib ükskõik millise tingimuse eiramisel). Kindlasti tuleb määratleta ka ohuala kuju, sest ohuala on pindobjekt ja seda ühe mõõduga kirjeldada ei saa. Praegu jääb eelnõust mulje, et ohuala on mõeldud nt 5 km pikkuse 180° poolringina, mis ei vasta tegelikkusele. Võttes aluseks ja lihtsustades ohutuse kasuks Kaitseväe tehniliste nõuete ohualade konstrueerimist, tuleks kirjeldada ohuala kui laskepositsiooni sihtimisjoonest mõlemale poole 32° laiuselt ulatuv sektor pikkusega 2 km ääretulepadrunite puhul ja 5 km kesktulepadrunite puhul. Lasketiiru ohuala on kõikide tiirus lubatud laskepostsioonide ohualade summa. 1.13 Eelnõus on määratud, et ohuala ei tohi langeda Siseministeerium toetab esitatud ettepanekut. eluhoonetele. See seab inimesed oma koduhoovis ikkagi ohtu. Pigem tuleks märkida, et tiiru kasutamise Ettepanek kajastub eelnõu § 3 lõike 1 punktis 11. eeltingimuseks on see, et ohuala ei tohi langeda lasketiiru kinnistult väljapoole, välja arvatud kokkuleppel väljapoole jääva kinnistu omaniku või valdajaga. Sõltumata kinnistute kuuluvusest peab kogu ohuala olema looduses piisava tiheduse ja selgusega märgistatud, et ohualasse ei saaks sattuda 3 juhuslikke inimesi. Ohualas viibimine laskmiste ajal on eluohtlik. 1.14 Jäätunud tagavalli korral tekib lasketiirule 200 m Siseministeerium toetab esitatud ettepanekut. ohuala. Kui tagavalli harja sihtmärgijoone poolsele küljele on lisatud 15-45° kaldega kuulikindel katus, Ettepanek kajastub eelnõu § 6 lõikes 11. mis ulatub min 2,0 m valli harjast kõrgemale, siis jäätunud tagavallist tulenevat ohuala ei teki. Kuulikindel katus peab ulatuma min 1,0 m pikkuselt ja tagavalli tagumise külje kohale. 1.15 Teeme ettepaneku asendada termin „laskmise Siseministeerium toetab sisuliselt esitatud eest vastutav isik“ terminiga „lasketiiru eest vastutav ettepanekut, kuid isik“. RelvS § 84 lõige 6 sätestab laskmise eest Selgituseks: võttes arvesse määruse eelnõus toodud vastutava isiku termini , siis määrusega ei saa selgitust, mis on laskmise eest vastutava isiku muuta seaduses olevat terminit või võtta ülesanded ja vastutus (isik, kes vastutab lasketiiru või kasutusele uut sõnastust. Oleme valmis laskepaiga ohutusnõuetele vastavuse eest ning omab arvestama ettepanekuga RelvS-i muutmisel. õigust korraldada ja läbi viia laskmisi), on meie soovitus nimetada termin ümber. Analoogia on kasutusel ka Kaitseväes ja Kaitseliidus. 2. Eesti Jahimeeste Selts Siseministeeriumi seisukoht 2.1 Olemasolevate laskepaikade uue seaduse nõuetele Siseministeerium ei toeta esitatud vastavusse viimise aeg 1 aasta on liiga lühike - ettepanekut. ettepanek 2 ( kahe ) aasta jooksul, Eelnõuga ette nähtud ühe aastane üleminekuaeg juba tegutsevate laskepaikade uute nõuetega vastavusse viimiseks on Siseministeeriumi hinnangul piisav. Laskepaik on ajutine laskeala ning seal uute nõuete kohaselt laskeohutust tagada on võimalik ka näiteks laskekabiini kasutades. Lasketiirus tagavalli või küljevallide nõuetekohaseks kujundamine on ajakulukas protsess ning selleks rahastuse leidmine samuti. Samas laskepaikadesse laskekabiini ehitamine on ühe aasta jooksul teostatav ning rahaliselt samuti vähem koormav. 2.2 Juba olemasolevad hoiatussildid 1,0m x 0,5m, kus Siseministeerium toetab esitatud ettepanekut. on vastavalt vanale seadusele kollasel taustal punane kiri kõrgusega 5 cm võiks jääda kehtima - ettepanek Ettepanek kajastub eelnõu § 6 lõikes 13. kollasel taustal kas punane või must kiri kõrgusega 5 cm. 2.3 Ka laskepaigale võiks kehtida mittevastava Siseministeerium toetab esitatud ettepanekut. tagavalli kõrguse nõue 5,5 m nagu lahtisel ja poolkinnisel lasketiirul kui kuulide Nõuded lasketiirule ja laskepaigale on eelnõuga laskealast väljapääsu välistavad kuulipüüdjad ja ühtlustatud. laskekabiin. Laskepaigas kuulipüüdjad ja laskekabiin mõjuvad ainult ohualadele. 4  Siseministri määruse „Lasketiiru ja laskepaiga ning laskevõistluse ja treeninglaskmise ohutusnõuded“ eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Siseministri määrus kehtestatakse relvaseaduse (edaspidi RelvS) § 84 lõike 7 alusel. Määrusega kehtestatakse lasketiiru ja laskepaiga ning laskevõistluse ja treeninglaskmise ohutusnõuded. Praegu on lasketiiru ja laskepaiga ning laskevõistluse ja treeninglaskmise ohutusnõuded kehtestatud siseministri 23. märtsi 2002. aasta määrusega nr 56 „Lasketiiru ja laskepaiga ning laskevõistluse ja treeninglaskmise ohutusnõuded“. Arvestades, et regulatsioon on jõustumisest alates suures osas kehtinud muutmata kujul, on vaja täpsustada ja ajakohastada pea kõiki sätteid, mistõttu kehtestatakse määruse uus terviktekst. Eelnõu kohaselt viiakse määruse sätted kooskõlla nüüdisaegsete tehniliste võimalustega ja täpsustatakse lasketiirude ja laskepaikade ohutusnõudeid reguleerivaid sätteid nende selguse ja eesmärgipärasuse huvides. Eelnõu kohaselt nähakse ette, et lasketiirul või laskepaigal võib olla mitu tulejoont. See säte kehtestatakse eesmärgiga lubada lasketiirudes ja laskepaikades harrastada praktilise laskmise laskeharjutusi, kus kasutatakse mitut tulejoont ja laskeala. Seni kehtivas määruses sellist võimalust ette nähtud ei olnud. Võrreldes seni kehtiva regulatsiooniga, täpsustatakse lahtise ja poolkinnise lasketiiru ning laskepaiga ohutusnõudeid. Oluliseks muutuseks võib lugeda nõuetekohase taga- ja külgvalliga lahtise lasketiiru kohustusliku ohuala kaotamist ning ajutiste laskepaikade ohutusnõuete võrdsustamist n-ö alalistele lasketiirudele esitatavate ohutusnõuetega. Lisaks ajakohastatakse laskevõistluse ja treeninglaskmise ohutusnõudeid ning arvestatakse ka uute nüüdisaegsete laskedistsipliinide harjutuste eripära. Muudatuste eesmärk on suurendada nii lasketiirude ja laskepaikade kui ka neid ümbritseva ohutust, kuna meetmete rakendamisel on välistatud kuulide lendamine väljapoole lasketiiru või laskepaiga ohuala. Määruses nähakse ette: a) võimalused, mille järgi saab senisest paindlikumalt korraldada tänapäevaste laskedistsipliinide võistlusi ja harjutusi; b) kohustus määrata laskepaigas või lasketiirus laskmist läbiviiv isik, kelle vastutada on laskmise ohutus ja sisekorraeeskirja järgimine. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna nõunk Sven Põierpaas (tel 612 5185; sven.põ[email protected]) ja õigusnõunik Marju Aibast (tel 612 5062; [email protected]). Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetanud Siseministeeriumi õigusosakonna keeletoimetaja Airi Kapanen (tel 612 5241; [email protected]). 1.3. Märkused Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõu, Euroopa Liidu õiguse rakendamise ega Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga. 2. Eelnõu eesmärk, sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu koosneb 22 paragrahvist, mis on koondatud kuude peatükki. Ülesehituselt on eelnõu sarnane seni kehtiva määrusega. Eelnõus sätestatud nõuded on kehtiva määrusega võrreldes ajakohasemad ja detailsemad, et tagada lasketiirudes ja laskepaikades ohutus. 1 RelvS-i §-s 84 on sätestatud, et lasketiir on laskevõistlusteks või -harjutusteks alaliselt kasutatav ehitis, ruum või territoorium. Laskepaik on aga koht, mis sobib või on kohandatud laskevõistluste või -harjutuste ajutiseks korraldamiseks. Seega eristab lasketiiru ja laskepaika eelkõige see, et üks on treeninglaskmiste ja võistluste alalise toimumise koht (lasketiir) ning teine leiab kasutust vaid ajutise tegevuskohana (laskepaik). Laskepaigana saab kasutada karjääre, kus on varasemast kaevandamisest järele jäänud ohutusnõuetele vastavad vallid, või haavlilaskmisel heinamaad, kus on ohutusnõuetele vastav ohuala. Laskepaiga eristamisel lasketiirust ei peaks keskenduma üksnes maa rendilepingu pikkusele, vaid pigem tööde keerukusele või mahule, mida on vaja teha, et viia looduslikud olud vastavusse eelnõuga kehtestatavate ohutusnõuetega. Kui nõutavad tööd on alalised, tuleks laskekohta käsitada pigem lasketiiruna. Laskepaigale iseloomulik on asjaolu, et pärast laskmiste läbiviimist on eelnev olukord lihtne ja mõistlik taastada. Ohutuse seisukohast peavad nii lasketiirule kui ka laskepaigale esitatavad nõuded olema aga samasugused, sest mõlemal juhul kasutatakse samasuguseid relvi ja laskemoona. Olulisi muutusi võrreldes kehtiva määrusega on kaks: 1) nõuetekohase taga- ja külgvalliga lahtiste lasketiirude kohustusliku ohuala kaotamine; 2) ajutiste laskepaikade ohutusnõuete võrdsustamine alalistele lasketiirudele esitatavate ohutusnõuetega. Et suurendada lasketiirudes ja laskepaikades ohutust, kehtestatakse määrusega tagavalli kõrguseks senise 3,5 m asemel 4,4 m, kui lastakse kuni 50 m kauguselt püssist, ja 6 m, kui lastakse kaugemalt kui 50 m, kuid lähemalt kui 100 m. Optilise sihikuga püssist võib lasta sama tagavalli kõrgusega ka kuni 300 m kauguselt. Nõutava tagavalli puudumise korral kehtivad ohuala varem määratud pikkused, kuid eelnõus täpsustatakse ohuala arvestamise korda. Võrreldes seni kehtiva määrusega on eelnõus ette nähtud, et lisaks lasketiirus või laskepaigas laskmise eest vastutavale isikule võib konkreetset laskmist läbi viia vaid isik, kes on määratud laskmist läbiviivaks isikuks. See toob kaasa selge vastutuse, kui juhtub, et ohutusnõudeid on rikutud. Näiteks, laskepaigas laskmise eest vastutav isik ei ole laskmise ajal laskepaigas alati kohapeal, samuti ei ole ta otseselt vastutav, kui enne laskmist ei paigaldata ohutuspiirdeid, hoiatussilte, ei panda välja ajutisi valvureid või ei arvestata laskepaigas ette nähtud ohutuse tagamise tingimusi. Sel juhul vastutab laskmist läbiviiv isik, kelle järelevalve all laskevõistlusest, treening- või õppelaskmisest osavõtja (edaspidi laskur) laskepaigas laseb. Täpsustatud on lahtiste ja poolkinniste lasketiirude ja laskepaikade ohuala määramise reegleid, ohutusnõudeid ning nõudeid lasketiiru ehituse, pinnase ja kasutatud materjali kohta. Võrreldes kehtiva määrusega ei kehtestata eelnõu järgi laskevõistluste ja treeninglaskmiste laskekäskluste nõudeid, kuna eri laskedistsipliinid kasutavad erinevaid laskekäsklusi. Seetõttu ei ole otstarbekas määrusega neid ette näha. Laskmist läbiviivad isikud, kohtunikud ja treenerid võivad käsklused valida laskeharjutuse järgi ja vajadust mööda. Muudetakse ka tegutsemise reegleid, kui laskmine on vaja katkestada ohu tõttu. Kehtivas määruses on nõue, et laskmise katkestamise korral peavad laskurid relvad viivitamata tühjaks laadima. Tänapäeval leitakse aga, et relva tühjakslaadimine võib ohuolukorras põhjustada lisariske. Turvalisem on relv tühjakslaadimise asemel kaitseriivistada ja hoida relvasuu ohutus suunas. Määruse eelnõu kohaselt kaotatakse keeld laskeseeriate vaheajal tulirelva puutuda, kuna laskeseeriate vaheajal võib olla vaja tulirelva kohendada, alusel ringi paigutada või relvahoidikusse viia. Endiselt säilib keeld laskeseeriate vaheajal tulirelva laadida. 2 Määrusega lisatakse lasketiirus olevate alade hulka ohutusala, kus võib sooritada tulirelva käsitsemise harjutusi, laadimise ja päästmise harjutusi, kuid on keelatud laadida tulirelva või salve. Eelnõu ülesehitus on järgmine: 1. peatükk. Üldsätted (§-d 1‒4) 2. peatükk. Lasketiiru ja laskepaiga ohutusnõuded (§-d 5‒9) 3. peatükk. Laskevõistluse ja treeninglaskmise ohutusnõuded (§-d 10‒16) 4. peatükk. Laskmise eest vastutava isiku määramine ja kohustused (§-d 17‒18) 5. peatükk. Laskmist läbiviiva isiku määramine ja kohustused (§-d 19‒20) 6. peatükk. Rakendussätted (§-d 21‒22) Edasine annab ülevaate eelnõu sisust peatükkide kaupa. 1. peatükk. Üldsätted Eelnõu § 1 kohaselt sätestatakse määruse reguleerimisala. Eelnõu § 1 kohaselt sätestatakse määruses ohutusnõuded lasketiirudele ja laskepaikadele, kus lastakse kuni 12,7 mm kaliibriga vintraudsetest tulirelvadest ning tsiviilkäibes lubatud sileraudsetest tulirelvadest. Kasutada tohib vaid tsiviilkäibes lubatud laskemoona. Eelnõu kohaselt on seatud piirang tulirelvadele nende kaliibri alusel, mida kehtivas määruses ette nähtud ei ole. Eelnõu järgi võib määruse kohastes lasketiirudes ja laskepaikades lasta kõiki kuni 12,7 mm kaliibriga vintraudseid tulirelvi olenemata sellest, kas tulirelv kuulub näiteks Kaitseväele või Kaitseliidule. Ametirelvad, mis on teenistusrelvad või sõjaväerelvad, kuid on väiksema kaliibriga kui 12,7 mm, on võrreldavad tsiviilkäibes lubatud tulirelvadega ja erinevad tsiviilrelvadest üksnes selle poolest, et võimaldavad automaattuld. Samas on eelnõu järgi oluliselt karmistatud lasketiirude ja laskepaikade ohutusnõudeid ning need ei ole leebemad, kui Kaitseväe või Kaitseliidu lasketiirudele kehtestatud nõuded. Lasketiirudel ja laskepaikadel peavad olema nii ohutuseeskiri kui ka sisekorraeeskiri, milles nähakse ette selles lasketiirus või laskepaigas kehtivad nõuded. Arvestades, et lasketiirus või laskepaigas on lubatud lasta kuni 12,7 mm kaliibriga tulirelvast, võiks sisekorraeeskirjas ette näha reegli, kas automaattuld võimaldavatest tulirelvadest lastakse vaid üksiklaske või on lubatud kasutada ka automaattuld. Lasketiiru või laskepaiga sisekorraeeskirjas määratakse näiteks, et 7,62 mm kaliibriga vintraudsetest tulirelvadest võib lasta tsiviilkäibes lubatud laskemoonaga, tehes üksiklaske või valanguid. Nii on lubatud lasketiirus või laskepaigas kasutada ka teenistusrelvi ning Kaitseväes või Kaitseliidus sama kaliibriga vintraudseid tulirelvi. Sellise regulatsiooni alusel on võimalik ka Politsei- ja Piirivalvemetil (edaspidi PPA), Kaitsepolitseiametil, Kaitseväel ja Kaitseliidul vajaduse korral kasutada RelvS-i alusel kehtestatud nõuetele vastavaid lasketiire ja laskepaiku kokkuleppel valdajaga. Kuna eelnimetatud asutustes kasutatavad alla 12,7 mm kaliibriga tulirelvad on sageli peaaegu identsed tsiviilkäibes näiteks jahiks või sportimiseks lubatud tulirelvadega, on mõistlik luua võimalus lasketiirus või laskepaigas lasta ka alla 12,7 mm kaliibriga teenistus- või sõjaväerelvast. Keelatud on kasutada RelvS § 20 lg 4 sätestatud laskemoona. Eelnõu § 2 kohaselt esitatakse määruses kasutatavad terminid. Kehtivas määruses termineid sellisel kujul ära toodud ei ole, kuid kuna määrusega kehtestatakse täpsed nõuded laskealale ja ohualale, on otstarbekas selgitada nende kirjeldamisel kasutatud termineid. 3 Esimese terminina on ära toodud „ohtlik rikošett“, mis on nähtus, mille tagajärjel kuul või lendkeha kas põrkub või fragmenteerub ohtlikult, kui tabab kõva materjali või objekti. Terminit „ohtlik rikošett“ kasutatakse põhiliselt suure kiirusega kuuli ja lendkeha põrkumisefekti kirjeldamiseks, aeglaselt liikuvate objektide korral sellele ei viidata. Rikošett sõltub kuuli kujust, materjalist, pöörlemisest, kiirusest, tabatavast materjalist, langemisnurgast ja muudest faktoritest. Rikošett saab ohtlik olla ainult juhul, kui kiire lendkeha tabab kõva materjali või objekti. Ohtlik rikošett on nähtus, mil põrkuvad kuul või lendkeha ise, kuuli killud või fragmendid või ohtlikult lendub pinnaseosi. Ohtlik rikošett ei hõlma üksnes põrkumist, vaid ka mitut ohtlikku kaasnähtust või neid soodustavaid nähtusi ja asjaolusid. Kaitseväe ja Kaitseliidu käsitulirelvade laskmise ohutuseeskirja1 kohaselt toimub rikošett kuni 20-kraadise tabamisnurga puhul kõvalt pinnaselt ja kuni 10-kraadise tabamisnurga puhul veepinnalt. Rikošetti, mis ületab 90 kraadi, peetakse paiskeefektiks. Määruse eelnõus on ohutusnõuete kirjeldamisel kasutatud just terminit „ohtlik rikošett“, kuna see on põhinähtus, mida tuleb lasketiiru ja laskepaiga ehituse ohutuse tagamiseks vältida. Teise terminina on selgitatud, mida tähendab „mitterikošettiv“. See on kõva materjali või objekti omadus tänu millele see objekt või materjal kuulitabamuse korral deformeerub või puruneb ega põhjusta ohtlikku rikošetti. Lasketiiru ehitamise ohutusnõuete hulgas on esitatud ka nõuded laskealal kasutatavatele materjalidele. Kuna laskeala ja märkidejoon on piirkonnad, kuhu lendab kõige rohkem kuule, on ohtliku rikošeti tekkeoht neil kahel alal suurim. Selle ohu välistamiseks tuleb laskealal ja märkidejoonel kasutada mitterikošettivaid materjale, nagu kumm, puit ja muud sarnaste omadustega materjalid. Need materjalid on pigem pehmed ega säilita kuulitabamuse korral oma esialgset olekut, vaid deformeeruvad või purunevad, absorbeerides kuuli lennuga kaasneva kineetilise energia, mis muu hulgas muundub pinnasedeformatsiooniks. See pinnas ja materjal ei tohi tekitada ohtlikke kilde ega fragmente. Kolmanda terminina on nimetatud „kõva materjal või objekt“, mis on pinnas, materjal või aine (sh vesi, jää ja külmunud materjal), mille omadused või koostisosad võivad põhjustada ohtliku rikošeti. Lasketiiru ja laskepaiga ohutusnõuete all on ära toodud, et laskeala ja sihtmärgiala piirkonnas ei tohi olla kõva materjali, mis võib põhjustada ohtliku rikošeti. Tihti on praktikas täheldatud, et näiteks alguses on laskepaiga tagavallis ja sihtmärkide taga asuvas kuulipüüdjas liivapadi, kuid aastate möödudes, aktiivse laskmise tagajärjel see liivapadi aegamisi kaob ja nähtavale tulevad kivid, betoon jms. Sel juhul tuleb tagavall uuesti liivast koostada või sellest kivid eemaldada. Liiva vahetamisel tuleks vana liiva käidelda kui ohtlikku jäädet. Enne tagavallist kõvade objektide eemaldamist on laskmine keelatud, kuna võib tekkida ohtlik rikošett ja see võib põhjustada ohtu nii laskjatele kui ka ümbritsevale. Lasketiiru ja laskepaiga tagavallis ei tohi olla kõvasid objekte, kuid laskealal ei tohi olla ka näiteks vett. Võib ette tulla olukord, kus kevadel esimeste laskmiste ajal asub laskealal lumesulamisveest tekkinud veeväli. Sel juhul ei tohi sellel alal lasta, kuna kuul võib veelt ohtlikult rikošettida ja lennata kuni 800 meetri kaugusele, ohustades sellega ümbritsevaid hooneid ja seada ohtu nii laskjad kui ka lasketiiru ümbruses viibijad. Kõva materjalina käsitatakse ka jääd ja külmunud materjali, kuna neilt võib kuul ohtlikult rikošettida. Seega, kui tagavall on külmunud, peab arvestama, et lasketiiru või laskepaiga ohuala on suurenenud, kuna tagavall või kuulipüüdja ei taga kõikide kuulide vastuvõtu. Neljandana on selgitatud RelvS-i § 84 lõikes 6 sätestatud terminit „laskmise eest vastutav isik“. See on isik, kes vastutab lasketiiru või laskepaiga ohutusnõuetele vastavuse eest ning kellel on 1Kaitseväe juhataja 26. augusti 2008. aasta käskkiri nr 179 „Kaitseväe ja Kaitseliidu väljaõppe üldised ohutuseeskirjad OE 1.7. Käsitulirelvadest laskmise ohutuseeskiri“ 4 õigust korraldada ja läbi viia laskmisi. Laskmise eest vastutava isiku määramine ja tema kohustused on esitatud 4. peatükis. Viienda terminina on esitatud „laskmist läbiviiv isik“. See on isik, kellel on lubatud lasketiirus või laskepaigas laskmist läbi viia. Laskmist läbiviiva isiku kohustused on esitatud 5. peatükis. Kuuenda terminina on esitatud „laskekabiin“, mis on tulejoonel ohutuse tagamiseks kasutatav kuulikindlate vaheseinte ja varikatusega laskekoht, mille eesmärk on vältida kuulide sattumist väljaspoole lasketiiru või laskepaika. Eelnõu §-s 3 kirjeldatakse lasketiiru ja laskepaiga jagunemist aladeks ja nende alade põhiolemust. Eelnõu § 3 lõikes 1 on kirjeldatud seitset ala, milleks võib lasketiir või laskepaik jaguneda. Lõike 1 punktis 1 on kirjeldatud tulejoont, mis on laskekohtadega ala tulirelvade laadimiseks ja laskmiseks. Võrreldes kehtiva määrusega on asendatud termin „laskejoon“ terminiga „tulejoon“, termini sisu on samaks jäetud. Muudatus tehti eesmärgiga ühtlustada termineid, kuna Eestis laialt kasutuses olevate, sh Kaitseväes kasutatavate terminite hulgas on kasutusel termin „tulejoon“. Lõike 1 punktid 2 kuni 5 (märkidejoon, laskeala, ala pealtvaatajatele, kohtunikele ja teenin- davale personalile, laskmiseks ettevalmistamise ala) jäetakse võrreldes kehtiva määrusega muutmata. Lõike 1 punktis 6 on kirjeldatud ohutusala. See on selgelt tähistatud ala laadimata tulirelva kabuurist võtmise, sihtimise, laadimise, vinnastamise ja muu sarnase harjutamiseks ning tulirelva või selle lisaseadmete ülevaatuseks, lahtivõtmiseks, kokkupanemiseks või puhasta- miseks. Ohutusala ei tohi segamini ajada laskmiseks ettevalmistumise alaga, mis on pigem sportlaskmise laskedistsipliinides kasutatav ala. Laskmiseks ettevalmistumise alas ei tohi teha kuiva trenni ega sihtimisharjutusi. See ala on üksnes selleks, kus kohtunikud saavad kontrollida võistleja varustuse vastavust lubatule. Seega on vajalik uue ala kirjeldamine, kuna laskjatel on lasketiirus või laskepaigas vajalikuks osutunud ala, kus teha kuiva trenni, päästmis- või sihtimisharjutusi jms. Ohutusalal peavad olema kindlalt eristatavad piirid ning see peab paiknema sobivas kohas ja olema selgelt tähistatud asjakohaste siltidega. Kui ohutusalal on taga- või külgvallid, peavad need olema võimelised kuuli peatama. Ohutusalas peab olema vähemalt laud ning kindlaks määratud ja tähistatud püsiv ohutu suund, kuhu relvaraua võib suunata. Ohutusalas tähistatud ohutu suund peab paiknema nii, et selles suunas olevas alas ei ole inimesi. Ohutu suund võib olla näiteks vastu puitseina või tiiru välisseina. Et määrata ohutu suund, mis asub hoones, peab arvestama, et juhulasu tõttu väljalennanud kuul ei tohi ohustada inimesi, kes viibivad hoone teistel korrustel. Hoones tuleb ohutuks suunaks määrata soovitatavalt puitkattega kandev sein või välissein, mille taga ei viibi inimesi. Näiteks võib ohutusalaks valida lasketiiru sihtmärkide ala, mida sel ajal ei kasutata ja mida laskmiseks kasutatav tiiru ala ei ohusta. Sel juhul on ohutu suund sihtmärkide poole, kuhu relva võib sihtimise harjutamisel suunata. Ohutusala püsiv ohutu suund määratakse sisekorraeeskirjaga või lähtudes vajadusest ka kohtuniku või laskmist läbiviiva isiku korraldusega. Ohutusalas võivad olla ka relvapüramiidid või alused relvade paigutamiseks ajaks, mil neid ei kasutata. Ohutusalas on lubatud üle vaadata ja lahti võtta relva, selle osi ja lisaseadmeid, neid parandada, kokku panna, laadida salve või see relva küljest ära võtta ning treenida relva vinnastamist. Ohutusalas ei tohi relva laskemoonaga laadida. 5 Lõike 1 punktis 7 on kirjeldatud tagavalli, mis on vahetult sihtmärkide või märkidejoone taga ja laskealaga paralleelselt või selle külgedel asuv pinnasest või muust materjalist moodustatud vall, mille eesmärk on püüda kinni kuulid, ohtlikult rikošettinud kuulid ja pinnasest või muust materjalist pärinevad killud (vt laskepaiga tagavalli näidet pildil 1). Kuna määruse eelnõuga kehtestatakse täpsed nõuded tagavalli koostisele ja ehitusele, on vaja kirjeldada tagavalli olemust. Pilt 1. Laskepaiga tagavall Lõike 1 punktis 8 on defineeritud külgvall. See on laskeala külgedel asuv pinnasest või muust materjalist moodustatud vall, mis täidab tagavalliga samasugust eesmärki (vt laskepaiga külgvalli näidet pildil 2) Pilt 2. Laskepaiga külgvallid Lõike 1 punktis 9 on kirjeldatud kuulipüüdjat. Võrreldes kehtiva määrusega on muudetud kuulipüüdja kohta kasutatavaid termineid. Kuulipüüdja võib eelnõu kohaselt olla tagavalli osa või rajatis märkjoonte taga, kuid seni kehtinud määruses käsitati kuulipüüdjana ka laskeala kohal asuvaid põrkeplaate. Eelnõuga ühtlustatakse terminid, kuna Kaitseväe harjutusväljadele ja väljaõppeehitistele esitatavates nõuetes2 on lahtises lasketiirus kuulipüüdjat määratletud kui tagavalli osa, mille eesmärk on kuulide vastuvõtt ja peatamine, mitte nende suunamine. Seega käsitatakse põrkeplaate eelnõus k u u l i s u u n a j a t e n a , kuna nende eesmärk ei ole kuule püüda, vaid suunata. Kuulipüüdja eesmärk on kinni püüda kuulid ning vältida rikošetti ja paiskemõju. Kuulipüüdjad võivad olla valmistatud erinevatest materjalidest, näiteks liivast, hakkepuidust, 2 Kaitseväe juhataja 15. augusti 2017. a käskkirjaga nr 183 kinnitatud „Harjutusväljadele ja väljaõppeehitistele esitatavad tehnilised nõuded“. Kaitseväe peastaap, väljaõppeosakond 2017. 6 kummiplokkidest või kummigraanulitest või puitpakkudest (viimast kasutatakse kõige sagedamini). Hoolduse käigus tuleb liivast ja hakkepuidust kuulipüüdjast sõeluda välja metallikogumid ja taastada esikalle uue liivaga. Saepuru või laastude segamine liivaga vahekorras 2:1 (liiv, saepuru) säilitab liivamassi niiskuse ja stabiilsuse. Kuna puit ajapikku laguneb, tuleb aeg-ajalt kontrollida selle lagunemisastet ja lisada kuulipüüdja liiva hulka uut saepuru või laaste. Samuti tuleb kuulipüüdja puitpakke vajaduse korral vahetada. Lõike 1 punktis 10 on kirjeldatud kuulisuunajat, mis on kuulikindlast või mitterikošettivast materjalist rajatis, mille eesmärk on vältida märkideala suunast väljapoole suunduvate kuulide sattumist väljaspoole lasketiiru või laskepaika. Sisekorraeeskirjas nähakse ette lubatud laskeasendid ja laskekohad ning mujalt, kus laskekohti ei asu, ei ole lubatud lasta, kuna sel juhul võib olla võimalik suunata tulirelva lasketiirust välja. Kuulisuunajad on paigutatud peatama vaid ettenähtud laskeasendist lastud kuule ning seega tuleb sisekorraeeskirjas kirjeldada laskekohad ja lubatud laskeasendeid. Tulejoonel, olles ettenähtud laskeasendis, ei tohi olla võimalik suunata tulirelva lasketiirust väljapoole. Selle vältimiseks peab olema ka kuulisuunajate ja tagavalli mõningane ülekate. Kuulisuunaja võib olla näiteks betoonplaat, mis on kaetud puiduprusside või kummimatiga. Siiski tuleb arvestada, et kui kõvast materjalist kuulisuunajat kattev materjal puruneb intensiivse kasutuse tulemusel, tuleb see välja vahetada. Enne seda on lasketiirus laskmine keelatud, kuna kuul võib ohtlikult rikošettida (vt pilt 3) Pilt 3. Kuulisuunajad, mis välistavad kuuli lendamise üle tagavalli Lõike 1 punktis 11 on kirjeldatud ohuala, milleks on laskekohast märklaua või märklehe sihtimisjoonest mõlemale poolele 32o laiuselt ulatuv sektor, mille piires võivad tulirelva kuul, selle killud või muu materjali killud tavalistes lasketingimustes lennata ning mille piires tuleb laskmise ajal arvestada ohuga elule, tervisele ja varale, mis tuleneb eelkõige laskmise otsesest mõjust või seismilisest, rõhu- või helilainest või kildude laialipaiskumisest. Vastava sektori nurga ehk ohuala kuju on Kaitsevägi välja arvutanud ja see tagab ohualast väljaspool inimeste turvalise keskkonna. Mitme laskekohaga lasketiiru või laskepaiga ohuala on kõikide laskekohtade ohualade summa. Kehtiv määrus reguleeris ohuala pikkuse, kuid ei reguleerinud ohuala laiust. Eelnõu kohaselt on nüüd määratud mõlemad. Ohualas ei tohi olla elamuid ega muid kasutatavaid hooneid, välja arvatud nende omanike või valdajate nõusolekul. Kuna ohuala pikkus võib olla enam kui 5 km pikk, on sellist lasketiiru tagust hooneteta maa-ala väga raske leida. Eelnõuga antakse võimalus lasketiiru või laskepaiga rajamisel kokkuleppel hoonete omanike ja valdajatega ka nende võimalik asumine ohualas. Kokkulepe puudutab vaid elamuid ja ehitisi ning rajatisi (suvekodu, heinaküün, kasvuhoone jms), kuid laskmise ajal ei ole inimesel lubatud ohualas viibida. 7 Eelnõu § 3 lõikes 2 on ära toodud, et laskekohad tulejoonel peavad asuma märkidejoonega paralleelsel sirgjoonel. See säte jäetakse samaks kehtiva määrusega. Nõue ei kehti haavlite laskmise kohta, kuna kaevikrajal ja kaarrajal ei pruugi laskekohad olla ühel sirgjoonel. Eelnõu § 3 lõikes 4 on määratud, et märkidejoonel võib olla varjend kohtunike ja teenindava personali varjumiseks. Varjend peab paiknema nii, et sinna on välistatud rikošettivate kuulide sattumine. Seda sätet on võrreldes kehtiva määrusega muudetud niipalju, et on välja jäetud nõue, et kaevik peab olema vähemalt 2,5 m sügav ning olema pealt osaliselt kaetud kuulikindla materjali ja kuulide rikošettimist välistava kattega ning et varjendiga peab olema laskmiste ajal tagatud side. Need nõuded on asendatud nõudega, et kaevikusse peab olema välistatud rikošettivate kuulide sattumine. Peale kuulikindla katte tegemise võib seda lahendada mitut moodi. Määruse kohaselt jäetakse lasketiiru valdaja või lasketiirus laskmise eest vastutava isiku otsustada, kuidas varjendis ohutus tagatakse ja kuidas tagatakse side varjendiga. Eelnõu § 3 lõike 5 kohaselt võib lasketiirus olla rohkem kui üks kuulikindlate rajatistega eraldatud laskeala. See on kehtestatud eelkõige eesmärgiga võimaldada lasketiirudes harrastada praktilise laskmise laskeharjutusi. Tavapraktika on, et praktilise laskmise laskeharjutuse alad on eraldatud vallidega ja tiirus võib neid olla palju. Kuna praktilise laskmise laskeharjutused eeldavad sageli, et laskeharjutuste alad paiknevad lasketiirus teineteisele suhteliselt lähedal, võib ühte lasketiiru neid alasid paigutada mitu. Sel juhul peab ohutus olema tagatud muude ohutus- ja turvanõuete kohaselt. Samuti võib olla lasketiirus mitu, näiteks eri kauguselt sooritatavate laskmiste laskeala – need peavad olema eraldatud kuulikindlate seintega, et ei tekiks ohtu, kui lastakse külgnevatel laskealadel. Eelnõu §-s 4 nähakse ette lasketiirus ja laskepaigas olevad kohustuslikud vahendid. Võrreldes kehtiva määrusega on lisatud nõue, et lasketiirus ja laskepaigas peavad nähtaval kohal olema ohutusnõuded ja sisekorraeeskiri. Igal lasketiirul ja laskepaigal peavad need olema. Kuna iga laskur peab olema nendega kursis, on oluline, et need oleks nähtaval, et nendega oleks võimalik tutvuda. Samuti peab nähtaval olema lasketiiru või laskepaiga laskmise eest vastutava isiku nimi. Lisaks peavad lõike 1 kohaselt lasketiirus ja laskepaigas olema esmaabivahendid, sidevahend abi kutsumiseks ja esmased tulekustutusvahendid juhuks, kui peaks süttima kulu või lasketiirus olev materjal. Eelnõu § 4 lõike 2 kohaselt kehtestatakse andmed, mis peavad lasketiiru ja laskepaiga sisekorraeeskirjas kindlasti olema. Sisekorraeeskirjaga määratakse näiteks lasketiiru ohuala ja asendiplaan, kohustuslikult kasutatavad isikukaitsevahendid. Samuti määratakse kindlaks, milliseid laskeharjutusi ja mis laskeasendites võib antud lasketiirus või laskepaigas sooritada. Lasketiirus ja laskepaigas võib sooritada ainult sisekorraeeskirjas ette nähtud laskeharjutusi ette nähtud viisil, ettenähtud laskekohtadelt ning üksnes selles lasketiirus või laskepaigas lubatud tulirelvadest. Samamoodi saab sisekorraeeskirjas määrata, missuguse kaliibriga relvi ja haavleid võib kindlas jahilaskmise lasketiirus kasutada. Vajaduse korral saab kasutada lubatud relvade omadused määrata kaliibrite, funktsiooni või liikide järgi. Ettenähtud laskekohad tuleb sisekorraeeskirjas kirjeldada, sest kui kasutada väljaspool laskekohti muid laskeasendeid, võib tekkida oht, kuna näiteks lasketiiru paigutatud kuulisuunajad ei peata lasketiirust välja suunduvat kuuli. Samuti tuleb sisekorraeeskirjas ette näha, et ei tohi lasta liiga lähedal tagavalli äärmistele otstele, kuna sel juhul võib kuul minna tagavallist mööda. Lisaks määratakse sisekorraeeskirjas esmaabi andmise kord ning keskkonnakaitse ja tuleohutuse tagamise reeglid. Eelnõu § 4 lõike 3 kohaselt kinnitavad laskur ja laskmise juures viibiv isik allkirjaga, et nad järgivad lasketiirus või laskepaigas sisekorraeeskirja ja ohutusnõudeid. Lõike 4 kohaselt peetakse arvestust laskurite ja laskmise juures viibijate käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kinnituste üle. Arvestuse pidamise dokumente tuleb säilitada kuus kuud isiku lasketiirus või laskepaigas viibimisest arvates. Laskurite ja laskmise juures viibijate kinnituste olemasolu on 8 vajalik mitmel põhjusel. Ühest küljest aitab see tagada, et lasketiirus või laskepaigas viibijad on tutvunud seal kehtivate reeglitega ja vastutavad oma tegevuse eest. Teisest küljest tagab sellise kohustuse panemine parema ülevaate lasketiirus või laskepaigas viibijatest. Näiteks, kui lasketiirus peaks tekkima tulekahju, on võimalik lasketiirus viibivad isikud tuvastada ja veenduda, kas keegi on ikka veel ohus vms. Lisaks tagab nende kinnituste olemasolu kuue kuu jooksul seda, et juhul kui kellelgi tekib lasketiirus või laskepaigas toimunu tõttu kahju, on võimalik mõistliku aja jooksul kahjunõue esitada ja politseile teada anda ning süüdlane vastutusele võtta. Kinnituste alusel saab tuvastada, kes millalgi laskmas on käinud ja vajaduse korral saab nendelt isikutelt ütlusi võtta. Kui selliseid kinnitusi ei ole, on keeruline tuvastada, kes on lasketiirus või laskepaigas lasknud või kes on võimalik kahju tekitaja. Näiteks võib tuua piirkonnad, kus asetsevad talumajad või suvilad, mida aasta ringi ei kasutata. Sel juhul võib omanik pool aastat hiljem tuvastada, et tema varale on võinud kahju tekitada laskepaiga või lasketiiru tegevus. Seejärel politseisse tehtud teate alusel on vaja tuvastada, kes vahepeal lasketiirus või laskepaigas lasknud on ja seda saabki teha allkirjalehtede alusel. 2. peatükk. Lasketiiru ja laskepaiga ohutusnõuded Eelnõu § 5 kohaselt sätestatakse lasketiiru liigid. Võrreldes kehtiva määrusega on jäetud samaks kolm lasketiiru liiki: lahtine lasketiir, poolkinnine lasketiir ja kinnine lasketiir. Lisatud on lasketiirude üldliikide kirjeldus, mis on sarnane kaitseministri 28. detsembri 2010. aasta määruses nr 26 „Kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusväljale ja lasketiirule esitatavad nõuded ja kasutamise kord“ esitatuga, kus on käsitletud Kaitseväe ja Kaitseliidu lasketiirule esitatavaid nõudeid. Eelnõu § 5 punkti 1 kohaselt on lahtise ja poolkinnise lasketiiru vähemalt üks külg välispiirdeta. Lahtises lasketiirus on tulejoonelt võimalik tavatingimustel sihtida lasketiirust välja, kuna tiirul ei ole kuulipüüdjaid ja piirajaid, mis füüsiliselt takistaksid tulirelva suunamist sihtmärgialalt välja. Poolkinnine lasketiir on väliskeskkonnast vähemalt kolmest küljest, sealhulgas laskesuunas, püsivate välispiiretega eraldatud ning laskeala kohal olevate kuulisuunajatega lasketiir. Poolkinnises tiirus ei ole tavaolukorras ja ettenähtud laskeasendis võimalik tulejoonelt suunata tulirelva lasketiirust välja, kuna see on takistatud kuulisuunajate, piisavalt kõrge tagavalli ja muude füüsiliste tõketega. Ohutusnõuded lahtisele ja poolkinnisele lasketiirule on ühesugused, seega on neid otstarbekas käsitleda koos. Kui lasketiir ei ole kõigist külgedest kinniseks ehitatud, on sellist lasketiiru mõistlik käsitada lahtise või poolkinnise lasketiiruna. Lahtine või poolkinnine lasketiir võib olla ohualata, kui sellel on nõuetele vastav piisavalt kõrge tagavall või tagavalli ja kuulisuunajate kombinatsioon, mille tõttu ei ole võimalik lasta üle tagavalli ega lasketiirust välja. Eelnõu § 5 punkti 2 kohaselt on kinnine lasketiir väliskeskkonnast katuse ja kõigist külgedest püsivate välispiiretega eraldatud lasketiir. Kinnisel lasketiirul on lisaks tagavallile, kuuli- suunajatele ja külgseintele ka katus, mille tulemusena on lasketiir igast suunast kinniseks ehitatud. Kinnine lasketiir on ohualata, kuna nõuetekohased seinad peavad kinni kõik kuulid ja kuulidel ei ole võimalik väljapoole lasketiiru lennata. Võrreldes kehtiva määrusega on lasketiiru eriliikide hulgast välja jäetud l a s k e s u u s a t a m i s e l a s k e t i i r , kuna tegemist on lahtise või poolkinnise lasketiiruga, mille spordialast tulenevad erisused on siinses määruses eraldi välja toodud. Samuti on loobutud h a a v l i l a s k m i s e l a s k e t i i r u (st lasketiir, kus lastakse vaid tinahaavleid või sarnasest materjalist haavleid sisaldavate padrunitega) eraldi sätestamisest ja piirdutakse üksnes reegli lisamisega juhuks, kui lasketiirus või laskepaigas lastakse haavleid. 9 Eelnõu §-s 6 on esitatud lahtise ja poolkinnise lasketiiru ning laskepaiga ohutusnõuded. Kuna alalise ja ajutise laskekoha ohutusnõuded peavad olema sarnased ja et vältida kordusi, on neid käsitletud koos ühes paragrahvis Lahtise ja poolkinnise lasketiiru ohutusnõuded on kehtivas määruses esitatud kahes lõikes, millest üks määrab kindlaks ohutusvallide üldised nõuded ning teine ohuala piirid ja nõuded hoiatussiltidele. Eelnõuga laienevad nõuded ka laskepaigale ning lisanduvad nõuded vallide koostisele, kuulipüüdjatele ja laskeala pinnasele. Praktikas on olnud juhtumeid, kus laskeala liivapinnas on ajapikku ära vajunud ja nähtavale on tulnud näiteks graniitkivitükid. Sel juhul tekib oht ümbritsevale, kuna kuul võib kivi tabades põhjustada ohtliku rikošeti. Lisatavad nõuded täpsustavad laskeala koostist ja peavad välistama ohtlikud objektid laskealas. Eelnõu § 6 lõikes 1 on kindlaks määratud, et lahtises ja poolkinnises lasketiirus ning laskepaigas peab märkidejoone taga olema kuulide püüdmiseks tagavall. Tagavalli kõrgust mõõdetakse märkidejoone maapinna kõrguselt ja 1 meetri kauguselt märkidejoone tagant. Selline määrang ja kõrguse arvestus aitab välistada olukorda, kus märkidejoon paigutatakse tagavallile ning sellega vähendatakse kuulide püüdmiseks mõeldud tagavalli pinda. Eelnõu § 6 lõikes 2 ja 3 on määratud tagavalli kõrgus eri liiki tulirelvadest laskmise korral ning arvestatud on ka erinevaid laskekaugusi. Kehtivas määruses ei ole tulirelvaliiki ega laskekaugust ei arvestatud ning tagavalli kõrgus peab olema vähemalt 3,5 m. Eelnõu kohaselt on vähim tagavalli kõrgus 4,4 meetrit ja tehes laskeharjutust kaugemalt kui 50 m peab tagavalli vähim kõrgus olema 6 m. Eeskujuks on võetud Kaitseväe väljatöötatud normid (vt joonised 1 ja 2). Kirjeldatud nõudeid rakendades on suunatud lasu korral oht kuulil üle tagavalli lennata minimaalne. Mõlema tagavalli kõrguse arvestamisel on võetud aluseks tulekoonus vertikaalsuunas 0-30 üles ja 0-15 alla. Valli kõrguse ülekate tulekoonuse suhtes on 50 m kauguselt lastes 1,6 meetrit ja 100 m kauguselt lastes 1 m. Joonis 1. Tagavalli vähim kõrgus 50 m kauguselt laskmise korral Joonis 2. Tagavalli vähim kõrgus 100 meetri kauguselt laskmise korral 10 Püstolist või revolvrist laskmine lahtises või poolkinnises lasketiirus kaugemalt kui 50 m ei ole lubatud ning püssist laskmisel distantsilt 100 m kuni 300 m peab kasutama relval optilist sihikut. Kaugemalt kui 300 m ei ole lahtises või poolkinnises lasketiirus püssist võimalik lasta. Käesolevas määruses kehtestatud nõuete ühtlustamine Kaitseväe ja Kaitseliidu nõuetega võimaldab Kaitseväel ja Kaitseliidul kokkuleppel lasketiiru või laskepaiga valdajaga kasutada laskmiseks ka tsiviil-lasketiire. Seni kehtinud nõuete järgi ei olnud see võimalik, kuna Kaitseväele ja Kaitseliidule kehtivad ohutusnõuded ei olnud tsiviil-lasketiirus täidetud. Eelnõu § 6 lõige 4 määrab tagavalli harja laiuseks vähemalt 1,5 m. Selline laius on Kaitseväe hinnangul piisav, et eelnõu §-s 1 kirjeldatud tulirelvadest lastud kuul kinni püüda. Samas tagavalli harja otsad peavad ulatuma vähemalt 5 m üle äärmiste märklaudade või märklehtede keskpunktist. See tähendab, et ühe laskekoha ning ühte märklehte laskmise puhul peab tagavall olema minimaalselt 10 m pikk. Samas liikuva märklehe puhul peab tagavalli pikkus olema 10 m, millele lisandub liikuva märklehe laskurile nähtavaks olemise distants. Eelnõu § 6 lõige 5 määrab ära tagavalli pikkuse, mis peab ära katma ohuala. Lähtudes eelnõu § 1 punktis 11 defineeritud ohuala uuest käsitlusest, peab tagavall, olenevalt laskekaugusest ja laskekohtadest ära katma laskealasse jääva ohuala sektori. Eelnõu § 6 lõike 6 kohaselt peab tagavalli puudumisel olema ohuala pikkus laskmise suunas ja märkidejoone taga väikesekaliibrilisest tulirelvast laskmisel ja sileraudsest tulirelvast kuuliga laskmisel vähemalt 2000 m ja täiskaliibrilisest tulirelvast laskmisel vähemalt 5000 m. Eelnõuga kehtestatavad ohuala pikkused jäävad võrreldes kehtivate normidega samaks, muutub vaid nende arvutamise meetod. Kui kehtivate reeglite kohaselt arvutatakse ohuala pikkus tagavalli otstest sirgjooneliste ja paralleelsete mõtteliste sirgete pikkuse järgi, siis arvestades uut ohuala definitsiooni mõõdetakse sektori haara pikkuseid. Näitena, kui praegu on ühe laskekohaga lahtise lasketiiru, kus lastakse kõige rohkem 50 m kauguselt, ohuala suuruseks täiskaliibrilisest püssist lastes 5000 × 15 m (ligikaudne märkidejoone pikkus) pikk ja kitsas maatükk, siis eelnõu kohaselt on nõuetekohase tagavalli puudumise korral ohuala aga 64-kraadine sektor, mille laius laskmisel 50 m kauguselt on märkidejoonel ligikaudu 62,5 m ja 5000 m kaugusel ohuala lõpus ligikaudu 6300 m Eelnõu § 6 lõike 7 kohaselt peab külgvalli kõrgus olema võrdne laskekaugusest tuleneva tagavalli kõrgusega ning valli hari peab samuti olema vähemalt 1,5 m lai. Külgvalli pikkus peab ära katma ohuala. Külgvall on nõutud vaid siis, kui tagavall ei ole määruses ette nähtud pikkusega, ehk ei kata ära kogu laskealale jäävat ohuala. Kui tagavall on lühem, peavad laskeala külgedel olema külgvallid. Mida lühem on tagavall, seda pikemad peavad olema külgvallid, et takistada kuuli väljalend laskealal olevast ohualast. Eelnõu § 6 lõigete 8 ja 9 kohaselt ei ole nõuetekohase tagavalli või külgvalli olemasolu nõutud, kui kuulide laskealast väljapääsu välistavad kuulipüüdja, kuulisuunajad, laskekabiin, loodusolud või kasutatavate kuulide omadused. Kuulipüüdja, kuulisuunaja ja laskekabiin on eelnõus defineeritud. Loodusolude all mõeldakse näiteks karjääris laskmisel kaevetöödest jäänud vallide olemasolu, kusjuures need vallid peavad olema nõutud kõrguse ja laiusega. Kasutatavate kuulide omaduste all on mõeldud kummi-, värvi- või mõnest muust mittesurmavast materjalist kuulide kasutamist või vaid tinakuuli või haavlitega laskmist. Eelnõu § 6 lõike 10 kohaselt ei tohi lasketiiru laskealal ega tagavalli ja külgvalli koostises olla vähemalt 0,2 m sügavuseni kõva materjali ega objekte, mis võivad põhjustada kuuli ohtliku rikošeti, välja arvatud juhul, kui selle välistavad kasutatavate kuulide omadused. 11 Kuna laskeala taga asub tagavall, millesse lendab enamik kuule, peab selle ala pinnas olema igal juhul mitterikošettiv. Kui lasketiirus lastakse ainuüksi tinakuuliga, näiteks jahilaskmis- harjutusi tinahaavlitega, ei pea kõvade objektide asumise keeld käima kogu laskeala kohta. Tinakuul deformeerub kõva objekti tabades ega põhjusta ohtlikku rikošetti. Samas tuleb jälgida, et kui kasutatakse terasmantliga või muust sulamist südamikuga kuule, mis ei ole üksnes tinast, võib tekkida ohtlik rikošett ja seega tuleb laskeala ja tagavall hoida kõvadest objektidest puhtana. Eelnõu § 6 lõige 11. Tagavalli moodustava materjali külmumisel üle 0,2 m sügavuseni on ohuala vähemalt 200 m. Ohuala võib puududa, kui tagavallil on kuulipüüdja. Kuulipüüdja külmumise ja sellest tuleneva ohu üle saab otsustada kasutades kontrollimiseks kasutatava laskemoona jämedust terasvarrast, mis peab minema 500 mm pinnasesse (tagavalli). Pinnasele või liivale selle kuivkaalust 1–2% soola lisamine aitab niiskust säilitada ning vähendab talvel valli materjali külmumise ohtu. Määrusega ei saa kehtestada iga ohuala kindlat suurust, kuna iga ohuala suurus sõltub paljudest aspektidest ja neid tuleb iga kord eraldi hinnata. Lasketiiru haldaja võib jätta ehitamata kuulisuunajad, kui tal on näiteks piisavalt maad, et teiste isikute omand ei jääks ohualasse. Samas võib lasketiiru haldaja ehitada kuulipüüdjad, sõeluda laskeala pinnasest välja kivid, ehitada piisavalt kõrge tagavalli ja laskekabiinid, kust on võimatu suunata tulirelva väljapoole lasketiiru ala. Sel juhul võib seda lasketiiru pidada ohualata lasketiiruks. Kuna määruse eelnõu kohaselt suurendatakse tagavalli kõrgust, võib isegi kuulisuunajateta lasketiiru pidada kõigi nõuete täitmisel ohualata lasketiiruks. Siiski tekib tagavalli jäätumisel lasketiirule 200 m pikkune ohuala. Kui sellesse 200 m kaugusele ulatuvasse ohualasse jääb mõni elamu või iga päev kasutatav hoone, on laskmine keelatud, kui tagavall külmub. Eelnõu § 6 lõike 12 kohaselt peavad ohuala ja laskeala külgpiirded olema märgistatud hoiatussiltidega nii, et ohualale või laskealale ei ole võimalik siseneda hoiatussilti märkamata. Hoiatussilt peab olema mõõtmetega üks meeter korda pool meetrit. Hoiatussiltide vahemaa on kuni 25 m. Lõike 13 kohaselt peab kollase põhjaga hoiatussildil olema must või punane suurtähtedes kiri „SEIS! LÄBIKÄIK KEELATUD! LASKMISED!“. Kirja vähim kõrgus on 5 cm. Laskealale pääsu võib piirata erinevate vahenditega, nagu traataed, kraav, vall, ohutuslint või valvurid. Kui standardses olukorras põhjustab kuuli kõrvalkalde laskuri viga või tulirelva tehniline eripära, peab kuuli kinni püüdma tagavall. Seega ei ole vajadust ehitada laskeala külgedele statsionaarseid valle, kuna kuuli niivõrd suur kõrvalekalle on väga ebatõenäoline ja võib toimuda vaid kuritahtliku tegevuse tõttu. Eelnõu § 6 lõike 14 kohaselt peab kuulisuunajate paigutus takistama kuuli lennu või ohtliku rikošeti üle tagavalli ja laskeala külgedelt. Kuulisuunajad, mis paiknevad lasketiiru laskeala kohal, takistavad kuuli lennu või ohtliku rikošeti üle tagavalli. Need kuulisuunajad aga, mis asuvad laskeala külgedel takistavad kuuli väljalennu laskealalt. Arvestades, et korrektsel kuulisuunajate paigutamisel ei ole ala väljaspool lasketiiru tulejoonel asuvalt laskepositsioonit näha, ei saa sinna lennata ka kuul. Eelnõu § 6 lõike 15 kohaselt ei tohi lasketiiru kuulisuunajate koostises olla kõva materjali ega objekte, mis võivad põhjustada kuuli ohtliku rikošeti. Kõva koostisega kuulisuunajad tuleb katta vähemalt 5 cm paksuse materjaliga, nagu täispuit või pressitud puitlaastplaat, või muu paksusega kuid sarnaste omadustega materjaliga, mis ei põhjusta ohtlikku rikošetti. Praktikas on kuulisuunajad tihti tehtud betoonist või metallist, et pikendada kuulisuunaja eluiga. Samuti on puidust kuulisuunajate fikseerimiseks kasutatud metallplaate või -talasid. Sel juhul tuleb need katta materjaliga, mis ei tekita ohtlikku rikošetti. Mida rohkem kuule on kuulisuunajaid tabanud, seda kiiremini kipuvad need lagunema ja nii võib paljastuda kuulisuunajate all olev 12 kõva materjal. Kui see juhtub, on lasketiirus keelatud lasta, kuna võib tekkida ohtlik rikošett. Lasketiiru haldajal tuleb kuulipüüdja parandada ja seejärel võib laskmist jätkata. Eelnõu § 6 lõike 16 kohaselt peavad kõik laskealal olevad kõvast materjalist rajatised olema rikošetti välistavalt kaetud eelmises lõikes kirjeldatud materjaliga. Eelnõu §-s 7 määratakse kindlaks ohutusnõuded kinnisele lasketiirule. Võrreldes kehtivas määruses ette nähtuga, on siinses sättes senised nõuded säilitatud osaliselt ja lisatud on täpsed ohutusnõuded lasketiirus kasutatavale materjalile. Eelnõu § 7 lõike 1 kohaselt peavad kinnise lasketiiru seinad, lagi ja põrand olema kuulikindlad või tagama, et kuulid ei välju lasketiirust. Kuna kinnist lasketiiru saab ehitada näiteks hoonesse, kus on ka muid tihedalt kasutatavaid ruume, peab olema välistatud võimalus, et kuul satub lasketiiru seintest, põrandast või laest läbi. Lasketiiru seinad, põrand ja lagi võivad olla kuulikindlad või peab kuulide väljumine lasketiirust olema välistatud muude meetoditega. Lasketiirul võib näiteks olla mittekuulikindlast materjalist ripplagi, mis katab selle all paiknevat kuulikindlat lage. Eelnõu § 7 lõike 2 peavad kinnise lasketiiru seinad olema kaetud vähemalt 1,2 cm paksuse mitterikošettiva materjaliga vähemalt 2 m ulatuses alates tulejoonest märkideala suunas või peab seinte tabamine olema välditud kuulisuunajate abil. Kui juhulask tabab lasketiiru lage või põrandat, on ebatõenäoline, et kuul põrkab tagasi tulejoonele. Küll võib see juhtuda aga siis, kui juhulask tabab seina. Seega tuleb vahetult tulejoone lähedal asuvad seinad katta mitterikošettiva materjaliga või seinte tabamine välistada kuulisuunajate abil. Eelnõu § 7 lõike 3 kohaselt peab lasketiiru paigaldatud ventilatsioon tagama püssirohugaaside äratõmbe tulejoonelt. Lisaks tuleb lasketiiru rajamisel ja töökorras hoidmisel arvestada muu hulgas ka ohutusnõudeid, mis on sätestatud muudes seadustes, et vältida raskmetallide mürgistust laskjatel. Ventilatsioon peab igal juhul olema piisava tugevusega, et püssirohugaasid ei jääks laskjate läheduses pikalt õhku püsima, kuna see on tervisele väga kahjulik. Võrreldes kehtiva määrusega on jäetud välja nõue, et äratõmme peab olema suunaga tulejoonelt märkidejoone poole, sest eelnõuga võetakse kasutusele mitme tulejoonega lasketiiru nõuded ja on väga keerukas ehitada ventilatsioonisüsteemi, mis igal korral tagab äratõmbe just tulejoonelt märkidejoone poole. Lasketiirus peab ventilatsioon olema igal juhul piisav, et tagada püssirohugaaside äratõmme ja säästa laskjate tervist, kuid äratõmbe suund on jäetud lasketiiru valdaja otsustada. Soovituslikult ei tohiks plii keskmine kontsentratsioon lasketiirus ületada ühe tunni jooksul 0,075 mg/m3. Eelnõu § 7 lõike 4 kohaselt peavad vahetult tulejoone taga asuvas piirkonnas olevad lasketiiru seinad ja lagi olema kaetud laskmisega kaasnevat müra summutava materjaliga. Lasketiirus, kus viiakse läbi praktilise laskmise laskeharjutusi või kus kasutatakse mitut tulejoont, peab müra summutava materjaliga olema kaetud vaid alalise tulejoone tagune ala. Peale püssirohugaaside ärajuhtimise on oluline summutada müra, kuna liigne müra võib tekitada tervisekahjustusi, sealhulgas kahjustada kuulmist. Kuna osa mürast ei liigu inimese keskkõrva mitte kuulmiskanali laudu, vaid läbi koljuluude, võib liigne müra põhjustada kuulmislangust isegi siis, kui kasutatakse kuulmiskaitsmeid3. See probleem on eriti terav just kinnistes lasketiirudes, kuna püssirohuplahvatusest tingitud lööklaine ja helilaine ei lahtu lahtises õhus, vaid võib jääda lasketiiru pindadelt põrkuma, tekitades mitmekordse kahju. Seetõttu on vajalik katta tulejoone taga asuvad pinnad müra summutava materjaliga. Vahetult tulejoone ees olevaid pindu ei ole otstarbekas katta poorse või pehme mürasummutava materjaliga, kuna sellesse võib talletuda püssirohuosakesi, mis lõppkokkuvõttes võivad põhjustada isegi plahvatus- või 3 S. Savolainen, M. T. Lehtomäki (1996). Hearing protection in acute acoustic trauma in Finnish conscripts. Scandinavian Audiology 25(1), 53–58 13 süttimisohtu. Käesolevasse sättesse on lisatud nõue, et lasketiirus, kus on kasutuses mitu tulejoont, peab olema müra summutava materjaliga kaetud vaid alalise tulejoone tagune ala. Kuna lasketiirus, kus võib olla mitu tulejoont, ei ole otstarbekas nõuda, et müra summutava materjaliga kaetaks kogu ala. Mürasummutusmaterjal tuleb paigaldada vaid alalise või statsionaarse tulejoone taha. Eelnõu § 7 lõike 5 kohaselt peab kinnise lasketiiru märkidejoone taga oleva kuulipüüdja paksus ja omadused tagama kõikide kuulide vastuvõtu ja välistama ohtliku rikošeti. Tavaliselt kaetakse kinnises lasketiirus kogu tagasein kuulide vastuvõtuks sobiva materjaliga, näiteks puidu, tartaani, kummi või liivaga. Siiski, lasketiiru ekspluatatsiooni käigus võib tagaseina materjal ajapikku mureneda ja seega ei ole kuulide vastuvõtt enam tagatud. Lastav kuul võib tekitada ohtliku rikošeti ka juba varem tagaseina lennanud kuulist. Seepärast tuleb jälgida, et tagaseinas olev materjal oleks selline, mis tagab kõikide kuulide vastuvõtu. Eelnõu § 7 lõike 6 kohaselt peab kinnise lasketiiru tulejoone lähistel olevaid pindu korrapäraselt märgpuhastama, et vältida tuleohtu. Tulejoone piirkonnas võib nii põrandale kui ka lakke, ent ka muudele pindadele sadeneda täielikult ära põlemata püssirohuosakesi, mis võivad kogunedes põhjustada plahvatusohtu või tolmuplahvatusohtu. Lisaks võib laskur liiga palju hingata sisse tulejoone lähedal asuvatele pindadele sadenenud püssirohu ja padrunites sisalduvate raskmetallide tolmu osakesi. Selle vältimiseks tuleb ka tulejoone piirkonda ennast korrapäraselt märgpuhastada. Märgpuhastamise sagedus sõltub lasketiiru koormusest. Ka tulejoone piirkonnas ei tohi kasutada kuivpuhastamist, kuna see paiskab õhku raskmetallide ja püssirohu peene tolmu osakesi ja võib tekitada mürgistust koristajatele või kõrvalviibijatele. Eelnõu §-s 8 määratakse kindlaks haavlite lasketiirus laskmise ohutusnõuded. Kuna haavlilaskmisel ei sihita kõikide laskeharjutuste käigus tagavalli suunas, vaid sihitakse sihtmärke ka õhus (taldrikute laskmine), tuleb sätestada sellisele tegevusele eraldi ohuala nõuded, kuna tagavalli üldnõuetest ei piisa (vt haavlite laskmise lasketiiru näide pildil 4). Pilt 4. Haavlilaskmise lasketiir Eelnõu § 8 lõike 1 kohaselt on kuni 2,5 mm läbimõõduga haavlite laskmiseks kasutatava lasketiiru ohuala pikkus tulejoone ja haavlite langemiskoha vahel vähemalt 250 m. Lõike 2 kohaselt on üle 2,5 mm läbimõõduga haavlite laskmiseks kasutatava lasketiiru ohuala pikkus tulejoone ja haavlite langemiskoha vahel vähemalt 900 m. Lõigetes 1 ja 2 loetletud nõudeid kohaldatakse vaid lennutatavate sihtmärkide laskmisel. Haavlilaskmise ohuala pikkuse määramisel tuleb lähtuda kasutatavate haavlite läbimõõdust. Kuna alati ei sihita tagavalli suunas, tuleb välistada suure kineetilise energiaga kaugele lendavatest kuulidest ja haavlitest tingitud oht. Mida suurem on haavel, seda enam sarnaneb see tavalise terassüdamikuga vintrelva padruniga. Kõige levinumad jahilaskmises või jahispordis 14 kasutatavate sileraudsete kaliibrid on 12, 16, 20 ja 32 GA. GA tähistab sileraudsete tulirelvade kaliibrit. Lühend tuleb ingliskeelsest sõnast gauge, mis tähendab kaliibrit. Siledaraudse relva puhul ei tähista kaliiber relvaõõne läbimõõtu, vaid arvu, mitu ümarkuuli saab sellele relvale valada ühest Inglise naelast (453,59 g) puhtast pliist. Sileraudse relva kaliibri 12–32 GA korral on relvaraua läbimõõt 18–15 mm ja lastakse haavleid, mille läbimõõt on 2–5 mm. Suuremad haavlid on kartetšid ja nende läbimõõt võib ulatuda kuni 9 millimeetrini. Lisaks kasutatakse suurulukijahis haavlirauakuule. Eelnõuga nähakse eri haavlite kasutamise korral ka erinev ohuala, kuna haavlite ohtlikkus ja lennukaugus on isesugune. Haavlite langemise ohuala on samasugune ohualaga vintraudsetest tulirelvadest laskmisel, kuna ka vabalt ülalt kukkuv haavel võib põhjustada inimesele kahjustusi. Seetõttu tuleb keelata isikutel viibida haavlite langemise ohualas. Eelnõu §-s 9 määratakse kindlaks laskesuusatamise lasketiiru ohutusnõuded Eelnõu § 9 lõike 1 kohaselt peab selline lasketiir vastama spordiala rahvusvahelistele nõuetele www.biathlonworld.com ning selles võib lasta vaid laskesuusatamises kasutada lubatud püssidest ning laskemoonana võib kasutada rahvusvahelise standardiga 0.22" = 5,6 mm vintpüssi padruneid. Teiste relvi ja laskemoona on laskesuusatamise lasketiirus keelatud kasutada. Laskmine toimub 50 m kauguselt märkidejoonest. Eelnõu § 9 lõike 2 ja 4 kohaselt peab märkidejoone taga asuma vähemalt 4,4 m kõrgune tagavall. Erandina nähakse ette, et laskesuusatamise lasketiirus võib olla ka madalam tagavall (vähim kõrgus 2,5 meetrit), kui tagavallile või selle taha on ehitatud kuulipüüdja ning koos tagavalli kõrgusega on need vähemalt 4,4 m kõrged. Praktikas paiknevad laskesuusatamise märgid 1 m kõrgusel ja arvestades laskesuusatamise relvade eripära, ei ole vaja rajada suurima võimaliku kõrgusega tagavalli. Vähemalt 2,5 m kõrgune tagavall püüab kinni kõik sihitud kuulid. Tagavallile lisatud kuulipüüdja on pigem julgestuseks ning võimaldab selle taga inimeste ohutu liikumise ja suusatamise. Nõuetekohase tagavalli ja kuulipüüdja ning laskeala külgedel paiknevate kuulisuunajate või küljevallide olemasolul puudub laskesuusatamise lasketiirul märkidejoone tagune ohuala. Lasketiirus laskmisel tuleb järgida võistlusreegleid ning mitte ohustada inimesi, suusaradu ja ümbritsevat keskkonda. Eelnõu § 9 lõike 3 kohaselt võivad laskesuusatamise lasketiiru kuulisuunajad ja kuulipüüdjad olla puidust, mille paksus on vähemalt 250 mm. See on piisav materjal ja paksus, et väikesekaliibrilise püssi kuul seda ei läbiks. 3. peatükk. Laskevõistluse ja treeninglaskmise ohutusnõuded Eelnõu §-des 10–16 nähakse ette ohutusnõuded laskmisel. Võrreldes kehtiva määrusega on nõuded paljuski jäänud samaks, kuid mitu nõuet on tänapäevastatud ja peatüki pealkirja on lihtsustatud. Arvesse on võetud ka praktilise laskmise laskedistsipliini eripärasid, mida kehtivas määruses ei olnud käsitletud. Eelnõu § 10 kohaselt nähakse ette, et laskur peab täitma laskmist läbiviiva isiku käsklusi ning teadma ja järgima tulirelva ja laskemoona käsitsemise ohutusnõudeid, lasketiirus või laskepaigas tulirelvadega tegutsemise ohutusreegleid ning sisekorraeeskirja. Võrreldes kehtiva määrusega on see säte uus ja paneb laskjale kohustuse enne laskmist nende reeglitega tutvuda. Kui laskur seejärel teadmatusest teeb ohtliku vea, langeb vastutus laskjale. Samuti peab laskmist läbiviiv isik veenduma, et laskjad on ohutus- ja muude reeglitega kursis. Seda võib vajaduse korral kontrollida isegi kontrollküsimuste abil. Eelnõu §-s 11 sätestatakse reeglid tulirelva laadimisele ja tegevustele, mida võib juba laetud tulirelvaga teha. Võrreldes kehtiva määrusega on reegleid muudetud, arvestades praktilise 15 laskmise laskedistsipliini eripäradega. Kuna praktilise laskmise laskeharjutuse käigus antakse osa märguandeid helisignaaliga, mitte suuliselt, on määruse eelnõust välja jäetud laskekäsklused, mis on kasutusel vaid sportlaskmises. Välja on jäetud ka nõue laadida püstoleid ja revolvreid vaid maksimaalselt viie padruniga, kuna praktilise laskmise laskeharjutusel võib tihti valida, kas panna salve maksimumarv padruneid või vähem. Padrunite hulk salves on jäetud laskuri enda otsustada. Eelnõu § 11 lõike 1 kohaselt võib tulirelva laadida käskluse kohaselt, mille on andnud laskmist läbiviiv isik või kohtunik või spordiala reeglite kohaselt. Eelnõu § 11 lõike 2 kohaselt on keelatud laetud tulirelva suunata väljapoole märkideala või väljapoole ohutut suunda. Sättes on arvestatud, et alati ei saa isegi laetud tulirelva suunata märklaudade poole, näiteks kui sinna on ilmunud kõrvaline isik. Sel juhul otsustab laskmist läbiviiv isik, kus on ohutu suund, näiteks peavad kõik laskjad suunama tulirelvad enda ette liivapinnasele. Eelnõu § 11 lõike 3 kohaselt on laadimata tulirelva suunamine väljapoole märkideala või ohutut suunda lubatud üksnes ohutusalas. Eelnõu § 11 lõike 4 kohaselt on laskeseeriate vaheajal keelatud tulirelva laadida, kui laskealas viibivad inimesed. Praktilise laskmise harjutuse käigus on salvesid lubatud laskeseeriate vaheajal laadida, kuid keeld tulirelva laadida säilib. Tuleb järgida ka kohtuniku või laskmist läbiviiva isiku korraldusi laadimise, relva suunamise või muu suhtes. Võrreldes kehtiva määrusega on jäetud välja reegel, et sel juhul on relva puudutamine või kättevõtmine keelatud. Üldjoontes ei ole laskuril vaja laskeseeriate vaheajal oma tulirelva puudutada, kuid sõltuvalt eri laskedistsipliinidest või olukordadest võib seda ette tulla. Näiteks on vaja laskeseeria vaheajal vahetada laskmiskohta või isegi tulirelva, sel juhul on keelatud nii tulirelva kui ka salve laadimine, kuid laskur võib relva paigutada karpi, tõsta selle teisele laskekohale või teha muid sarnaseid toiminguid. Keelatud on sihtimisharjutused, päästiku puudutamine, relva kaitseriivist mahavõtmine või muud ohtu suurendavad toimingud. Siiski ei ole määrusega otstarbekas keelata relva puudutamine täielikult, mistõttu on see eelnõuga välja jäetud. Samuti võib laskmist läbiviiv isik või kohtunik lähtuda konkreetse laskmise olukorrast ja anda lisakäsklusi, sealhulgas ka keelata relva puudutamise. Sättesse on võrreldes kehtiva määrusega lisatud nõue, et salve laadimine on lubatud vaid laskmist läbiviiva isiku või kohtuniku korraldusel ja spordiala reeglite kohaselt. Praktilise laskmise laskeharjutuste korral eeldatakse, et enne laskeharjutuse sooritamist, oodates laskejärjekorda, laeb laskur salved laskedistsipliini reeglite järgi ära. Üldiselt on salvede laadimine ilma laskmist läbiviiva isiku või kohtuniku käsuta keelatud, kuid seda võib lubada siis, kui vastav laskespordiala seda võimaldab. Eelnõu §-s 12 määratakse kindlaks laskmise alustamise, katkestamise ja lõpetamise reeglid. Võrreldes kehtiva määrusega on reegleid muudetud, arvestades praktilise laskmise laskedistsipliini eripäradega. Kuna praktilise laskmise laskeharjutuse käigus antakse laskmise alustamisel ja lõpetamisel osa märguandeid helisignaaliga ja mitte suuliselt, on määruse eelnõust välja jäetud kindlaksmääratud laskekäsklused. Eelnõu § 12 lõike 1 kohaselt võib laskmist alustada pärast laskmist läbiviiva isiku käsklust või spordiala reeglite kohaselt. Võrreldes kehtiva määrusega on jäetud välja konkreetne suuline käsklus, kuna eri laskedistsipliinide laskeharjutustes võib kasutada erinevaid käsklusi või helisignaale. Mõnikord alustatakse laskmist isegi ilma käskluseta ja ainult siis, kui märk ilmub, näiteks liikuva märgi laskeharjutustes. Eelnõu § 12 lõike 2 kohaselt tuleb laskmine lõpetada või katkestada pärast laskmist läbiviiva isiku, kohtuniku või kontrollija sellekohast käsklust. Võrreldes kehtiva määrusega on lisatud, et õigus laskmine katkestada on peale kohtuniku ka laskmist läbiival isikul ja kontrollijal, 16 eelkõige ohutuse tagamiseks. Kontrollija ülesanne on jälgida ohutusnõuete täitmist laskmise ajal ja ohu tekkimisel laskmine peatada. Oht võib olla põhjustatud näiteks laskja ohtlikust veast, kui laskealale satub midagi, süttib kulu või tekib muu ohtlik olukord. Eelnõu § 12 lõike 3 kohaselt peab laskur pärast viimase lasu sooritamist või laskmist läbiviiva isiku, kohtuniku või kontrollija asjakohast käsklust tulirelva viivitamata tühjaks laadima, avama tulirelva luku ning esitama, kohalt lahkumata, tulirelva kontrollimiseks laskmist läbiviivale isikule, kohtunikule või kontrollijale. Võrreldes kehtiva määrusega on ka sellest sättest jäetud välja konkreetne suuline käsklus, kuna eri laskedistsipliinide laskeharjutustes võib kasutada erinevaid käsklusi või helisignaale. Samuti näevad mõne laskmisala reeglid ette, millal tuleb iseseisvalt laskmine lõpetada, relv tühjaks laadida ja jääda laskmise läbiviijat või kohtunikku ootama. Eelnõu § 12 lõikes 4 määratakse reeglid laskmise katkestamiseks ohu korral. Sätestatakse, et inimese, looma või laskmisega mitteseotud objekti ilmumisel laskealasse või muu ohu korral peab laskmist läbiviiv isik, kohtunik, kontrollija või laskur, kes esimesena ohtu märkab, viivitamata katkestama laskmise, andes laskuritele käskluse laskmine katkestada. Võrreldes kehtiva määrusega on jäetud välja konkreetne suuline käsklus, samuti on muudetud laskmise katkestamisel kohustust relva tühjaks laadida. Praktikas on täheldatud, et kui laskmine ohu korral katkestatakse, ei ole otstarbekas lasta laskuritel relvi tühjaks laadida. Kõige ohutum on kõigil laskuritel laskmine katkestada, relv kaitseriivistada ja suunata relv kas sihtmärkide poole või muus ohutus suunas. Relvadel, millel pole kaitseriivi, tuleb raud suunata ohutus suunas ja jääda edasisi korraldusi ootama. Relva tühjaks laadimine põhjustaks suuremat ohtu, kuna relva tühjakslaadimisel tuleb teha mitu keerulist toimingut ja ka tühilask. Ohuolukorras võib laskur sattuda paanikasse või ajutiselt unustada tühjakslaadimise korrektse käigu ja põhjustada hoopis juhulasu. Turvalisem on lülitada peale kaitseriiv või jääda relva hoidma rauaga ohutus suunas. Pärast seda otsustab laskmist läbiviiv isik või kohtunik edasised toimingud. Eelnõu § 12 lõike 5 kohaselt nähakse ette, et kui lasketiirus, laskepaigas või lasketiiru või laskepaiga ümbruses ilmneb laskmise ajal laskmisest põhjustatud oht, tuleb laskmine viivitamata lõpetada, kuni on ära langenud ohtu põhjustavad tingimused. Näiteks võib tuua, et kui ohutussildid viib tuul ära või laskmise ajal paljastub tagavallis suur graniitkivi, tuleb laskmine viivitamata lõpetada ja oht kõrvaldada. Samuti kuulub ohuolukordade hulka olukord, kus laskmise ajal teatatakse lähedalasuvast hoonest või rajatisest, et nendeni jõudis rikošettiv kuul. Sel juhul tuleb laskmine viivitamata peatada, et tuvastada teate õigsus ja selgitada välja, kas kuul pärines laskepaigast või lasketiirust. Kui tegemist oli tõesti laskepaigast või lasketiirust rikošettiva kuuliga, tuleb üle vaadata laskeala pinnas, tagavall, kuulisuunajad, kasutatav laskemoon ja veenduda laskurite piisavas laskeoskuses. Kui ohuallikas on kõrvaldatud, võib laskmist jätkata. Eelnõu §-s 13 sätestatakse tulirelva käsitsemise ohutusnõuded. Tulirelva käsitsemise reegleid on võrreldes kehtiva määrusega mõnes osas muudetud. Samaks on jäetud suurem osa üldpõhimõtteid. Eelnõu § 13 lõike 1 kohaselt peab ajal, mil laskmist ei toimu lasketiiru või laskepaiga alal olev tulirelv olema kas tühjaks laetud, lahti murtud, kaitseriivistatud, lahtise lukuga, tühja padrunipesaga või peab selle padrunipesas asuma turvalipp. Võrreldes kehtiva määrusega on ette nähtud, et ajal, kui ei lasta, peab olema tulirelv küll tühjaks laetud, kuid see ei pea iga kord olema lahtise lukuga või turvalipuga, kuna paljud täiskaliibrilised tulirelvad ei võimalda lukku eraldi lahti teha. Kui tulirelval on kelk pidevalt tagumises asendis, väsib taandurmehhanismi vedru liigselt. Samuti ei mahu sellises asendis tulirelv tihti kabuuri, karpi ega vutlarisse. Seega on otstarbekas määrata, et relval võib olla lukk kinni või kelk eesmises asendis, kuid sel juhul peab olema tulirelv kindlasti kaitseriivis ja tühjaks laetud. 17 Eelnõu § 13 lõike 2 kohaselt tuleb väljaspool tulejoont või ohutusala tulirelva hoida ümbrises (kabuuris, vutlaris, relvakastis) või panna tulirelv relvahoidlasse, püramiidi või relvaalusele. Võrreldes kehtiva määrusega on sättesse lisatud ohutusala, kuna seal on võimalik teha sihtimis-, päästmis- ja laadimisharjutusi, ning see eeldab, et tulirelv võetakse kätte. Seega ei või tulirelva kätte või kabuurist välja võtta lasketiirus või laskepaigas mujal, kui vaid tulejoonel või ohutusalas. Eelnõu § 13 lõike 3 kohaselt võib lasketiirus või laskepaigas tulirelva hooldada ainult selleks kohandatud ruumis või kohas, järgides lasketiiru reegleid, laskmist läbiviiva isiku või kohtuniku korraldusi. Võrreldes kehtiva määrusega on sättesse lisatud nõue, et tulirelva võib hooldada peale selleks kohandatud ruumi ka kohas, mis on määratud lasketiiru reeglitega või mille on ette näinud laskmist läbiviiv isik või kohtunik. Praktikas võib ette tulla juhuseid, kui tugeva tuule korral lendab tulejoonele liiva ning suure külmaga võib olla vaja võtta tulirelv lahti ja seda põgusalt hooldada, näiteks õlitada või kontrollida relvaraua puhtust. Selleks ei oleks laskuril vaja liikuda lasketiiru eriruumi, vaid seda saaks teha ka tulejoonel, kuna see võtaks aega vaid mõni minut. Kõik toimub muidugi laskmist läbiviiva isiku või kohtuniku korralduste järgi. Eelnõu §-s 14 määratakse nõuded tulirelva ja laskemoona valvamise kohta. Nähakse ette, et tulirelva ja laskemoona ei või jätta valveta ning et võistluse või treeningu ajal, välja arvatud juhul, kui tulirelv ja laskemoon asuvad relvakapis või relvahoidlas, vastutab tulirelva ja laskemoona eest tulirelva valdaja (laskur, kellele tulirelv on väljastatud). Võrreldes kehtiva määrusega on lisatud lõikega 3 nõue, et kohtuniku korralduse kohaselt võib laskur jätta tulirelva võistluse või treeningu ajaks treeneri või laskmist läbiviiva isiku vahetu valve alla vastutavale hoiule. See nõue on tingitud vajadusest jätta tulirelv näiteks laskejooksu võistluse käigus relvaalusele või laskekohale. Laskejooksu võistluse käigus laseb laskur ettenähtud arvu laske aja peale ja seejärel suundub jooksuringile jättes relva laskekohale. Laskur ei saa relva kaasa võtta ja jooksuringi ajal ei saa ta ka tulirelva valvata. Seega tuleb luua nõue, mille alusel saab laskur selleks ajaks jätta vastavalt kohtuniku korraldusele tulirelva treeneri või laskmist läbiviiva isiku vahetu valve alla vastutavale hoiule. Eelnõu §-s 15 määratakse nõuded juhuks, kui harjutusi viiakse läbi laskemoonata ja tulirelva laadimata. Võrreldes kehtiva määrusega on lisatud võimalus viia laskemoonata harjutusi läbi peale tulejoone ka ohutusalas või selleks lasketiiru või laskepaiga poolt ettenähtud kohas lasketiiru reeglite, laskmist läbiviiva isiku või kohtuniku korralduse järgi. Kuna kehtivas määruses kasutati selle kohta terminit „lasketreening“, kuigi sisult oli tegemist laskemoonata ja tulirelva laadimiseta harjutustega, tekitas termin „lasketreening“ segadust, sest muudes õigusaktides viidatakse taolisele harjutusele kui „tulirelvast laskude sooritamisele“. Eelnõu §-s 16 nähakse ette, et laskevõistluste läbiviimisel tuleb arvestada nõuetega, mille on kehtestanud asjakohane rahvusvaheline laskespordiorganisatsioon. Võrreldes kehtiva määrusega on jäetud välja rahvusvaheliste laskespordi föderatsioonide ja teiste laskeorganisatsioonide nimetused, kuna neid on palju ega ole otstarbekas neid kõiki määruses loetleda. Seda oli põhjendatud teha 2002. aastal, kui kehtiv määrus vastu võeti, sest sellal oli laskedistsipliine Eestis vaid mõni. Nüüdseks on see olukord muutunud. Kuna laskedistsipliine on järjest juurde tulnud ja tuleb veelgi, ei oleks mõistlik uue laskedistsipliini tekkimisel määrust muuta. 5. peatükk. Laskmise eest vastutava isiku määramine ja kohustused Eelnõu §-d 17 ja 18 määravad nõuded laskmise eest vastutava isiku määramisele ja vastutava isiku kohustused. Võrreldes kehtiva määrusega on jäetud samaks nõuded vastutava isiku kvalifikatsiooni ja vastutava isiku määramise kohta. Eelnõus reguleeritakse termin „laskmist 18 läbiviiv isik“ määruse §-s 2 ja siinses peatükis kehtestatakse nõuded, millele laskmist läbiviiv isik peab vastama. Seetõttu on muudetud ka laskmise eest vastutava isiku ülesandeid. Üldiselt on laskmise eest vastutav isik ühtlasi lasketiirus või laskepaigas kogu tegevuse eest vastutav ning vastutav lasketiiru või laskepaiga ohutusnõuete, sh kuulipüüdja, kuulisuunajate, taga- ja külgvallide, laskeala jms nõuetele vastavuse eest. Laskmise eest vastutav isik tagab muu hulgas, et lasketiiru või laskepaiga laskeala ja tagavalli pinnas vastab nõuetele ning kuulipüüdja on piisavalt heas korras, et tagada kõigi kuulide vastuvõtt, samuti et lasketiirus ja laskepaigas olevad ehitised välistavad ohtliku rikošeti. Laskmise ajal võib tekkida mitmesuguseid ohusituatsioone. Enamasti põhjustab neid asjaolu, et lasketiiru või laskepaiga ehitised ei ole ohu vältimiseks piisavalt heas korras ega vasta ohutusnõuetele. Või ei ole näiteks laskeala pinnas nõuetekohane, kuna selles on kõvasid objekte, mis tekitavad ohtliku rikošeti. Teine ohuolukorra tekkepõhjus võib olla seotud mõne kindla laskmisega. Kuna laskmise eest vastutav isik vastutab ainuisikuliselt lasketiiru või laskepaiga statsionaarsete ehitiste vastavuse eest ohutusnõuetele, võib teist tüüpi ohuolukord tekkida kas ohuala puudulikust piiramisest või laskurite ohtlikest vigadest. Laskepaigas näiteks käib laskmas mitu eri laskegruppi ja iga kord ei ole laskmise eest vastutav isik kohal. Laskepaiga valdaja on andnud loa nendel laskegruppidel või isikutel iseseisvalt laskmas käia, kuid nende hulgas peab olema laskmist läbiviiv isik. Sel juhul ei vastuta konkreetse laskmise ohutuse eest mitte laskmise eest vastutav isik, kes ei viibi kohal, vaid laskmist läbiviiv isik, kuna tema on laskmise ajal kohal ja peab kohapeal veenduma laskekoha ohutuses. Kuna laskmist läbiviiv isik on lasketiiru või laskepaika saabunud üksnes laskma, ei saa ta vastutada lasketiiru või laskepaiga ehitiste nõuetele vastavuse eest ega vastuta lasketiiru või laskepaiga heakorratööde, hoiatussiltide olemasolu, kuulisuunajate kattematerjali terviklikkuse, tagavalli koostise ja muu sellise eest. Küll aga vastutab laskmist läbiviiv isik konkreetse laskmisega seotud ohutusnõuete eest. Ta vastutab, et ohuala piiravad vajaduse korral valvurid, hoiatussildid on nõuetekohaselt välja pandud, kasutatakse nõuetele vastavaid tulirelvi ja laskemoona, laskurid järgivad ohutusnõudeid tulejoonel ja oskavad toimida ohuolukorra puhul jne. Kui laskurite ebaõige tegevuse või näiteks hoiatussiltide puudumise tõttu juhtub õnnetus või tekib oht ümbritsevale, vastutab laskmist läbiviiv isik laskegrupi tegevuse ja ala piiramise eest. Sel juhul langeb vastutus vaid laskmist läbiviivale isikule ja mitte vastutavale isikule, kes ei pruugi kohal viibida ega saa kontrollida iga kord, kas iga laskur teab ohutusnõudeid, oskab relva käsitseda ja teeb seda korrektselt iga kord ning hoiatussildid on korrektselt välja pandud. Kui aga tõendatakse, et näiteks tagavallis on kõvasid objekte ning selle tõttu tekkis ohtlik rikošett ja inimkahju, peetakse vastutavaks lasketiiru või laskepaiga vastutavat isikut, kes ei taganud, et lasketiir või laskepaik on piisavalt heas korras ja lubas laskurid laskma. Eelnõu §-s 17 sätestatakse nõuded laskmise eest vastutavale isikule. Eelnõu § 17 lõike 1 kohaselt määrab laskmise eest vastutava isiku lasketiiru omanik, valdaja või laskepaigas laskmist korraldav organisatsioon kirjaliku otsusega. Võrreldes kehtiva määrusega on jäetud see säte muutmata. Eelnõu § 17 lõike 2 kohaselt määrab laskmise eest vastutava isiku avalikku võimu teostava valitsusasutuse, kohaliku omavalitsuse organi ja asutuse, kohtu ning sisekaitselise rakenduskõrgkooli korral nimetatud asutuse või organi juht või tema volitatud ametnik. Võrreldes kehtiva määrusega on jäetud sätte põhiosa muutmata. Lisatud on vaid võimalus asutuse juhil volitada vastutava isiku määramine sobivale ametnikule, et vähendada asutuse juhtide halduskoormust. Eelnõu § 17 lõike 3 kohaselt peab vastutaval isikul olema laskeinstruktori litsents RelvS-i tähenduses. 19 Eelnõu §-s 18 sätestatakse vastutava isiku kohustused. Eelnõu § 18 lõike 1 kohaselt annab vastutav isik kooskõlastatuna lasketiiru omaniku, valdaja või laskepaigas laskmist korraldava organisatsiooniga laskmist läbiviivale isikule taasesitamist võimaldavas vormis loa lasketiirus või laskepaigas laskmist läbi viia. See norm on võrreldes kehtiva määrusega uus, kuna kehtivas määruses ei ole terminit „laskmist läbiviiv isik“. Vastutav isik, kes haldab laskurite tegevust lasketiirus või laskepaigas, saab anda loa isikutele, kes soovivad olla laskmist läbiviivad isikud. Määruse kohaselt ei kehtestata laskmist läbiviivale isikule kvalifikatsiooninõudeid, piisab, kui tal on laskeinstruktori litsents. Kui laskepaiga vastutav isik annab näiteks relvaloa omanikule loa selles laskepaigas laskmisi läbi viia, kehtib see vaid selle laskepaiga kohta ega laiene teistele laskepaikadele või lasketiirudele. Eelnõu § 18 lõike 2 kohaselt sätestatakse, et kui lasketiirus või laskepaigas ei ole määratud laskmist läbiviivat isikut, on laskmise eest vastutav isik kohustatud viibima laskmise ajal lasketiirus või laskepaigas ja täitma laskmist läbiviiva isiku kohustusi. Seega, laskmise eest vastutav isik ja laskmist läbiviiv isik võib olla ka üks isik. Eelnõu § 18 lõike 3 kohaselt peab vastutav isik lasketiirus või laskepaigas juhtunud laskevigastuse korral teatama sellest Politsei- ja Piirivalveametile. Seda sätet on võrreldes kehtiva määrusega muudetud. Kuna vastutav isik ei viibi alati iga laskmise juures, vaid seal on laskmist läbiviiv isik, peab vastutav isik laskmiste läbiviija info alusel teavitama juhtunust Politsei- ja Piirivalveametit. Kannatanule esmaabi andmise eest vastutab laskmist läbiviiv isik, kes relvaloa või muu asjakohase litsentsi omajana on koolitatud esmaabi andma. Vastutav isik peab üksnes tagama, et lasketiirus on nähtaval kohal vajalikud esmaabivahendid. 6. peatükk. Laskmist läbiviiva isiku määramine ja kohustused Eelnõu §-des 19 ja 20 sätestatakse nõuded laskmist läbiviivale isikule. Eelnõu §-s 19 sätestatakse laskmist läbiviiva isiku määramise üldnõuded. Eelnõu § 19 lõike 1 kohaselt määrab lasketiiru omanik, valdaja, laskmist korraldav organisatsioon, laskepaiga valdaja või laskmise eest vastutav isik laskmist läbiviiva isiku, kellel on lubatud lasketiirus või laskepaigas läbi viia laskmist. Otsus tuleb teha taasesitamist võimaldavas vormis. Lasketiiru omanik või vastutav isik võib anda isikule loa lasketiirus lasta või olla laskjate grupi kohta laskmist läbiviiv isik. Laskjate grupp, kelle hulgas ei ole laskmist läbiviivat isikut, ei tohi laskepaigas ega lasketiirus lasta. Nii on välistatud, et laskepaika kasutavad juhuslikud inimesed. Seda on vaja vältida, kuna juhtunud õnnetuse või ohuolukorra puhul on väga raske tuvastada, kes lasketiirus või laskepaigas viibis ja kes on vastutav, et näiteks ohuala ei olnud piiratud vms. Kui lasketiiru valdaja soovib lubada laskurit iseseisvalt lasta, peab laskuri määrama laskmist läbiviivaks isikuks. Laskja tohib lasketiirus üksinda lasta vaid siis, kui ta on lasketiiru valdajalt heakskiidu saanud, sest üksinda laskmine on ohtlikum kui grupis laskmine, sest õnnetusjuhtumi korral ei pruugi laskja olla võimeline abi kutsuma. Seega peab üksinda laskja olema kogenud laskur, kellel on hea arusaamine ohutusnõuetest ja kes on piisavalt usaldusväärne. On eeldatav, et lasketiiru valdajal on ülevaade, kes lasketiirus laskmas käivad Võõrad isikud saavad laskma minna vaid usaldusväärse laskmist läbiviiva isiku järelevalve all. Seega ei tohiks lasketiiru või laskepaiga valdajale täiesti võõras isik minna iseseisvalt laskma, kuna pole kindlust laskja oskuste ja usaldusväärsuse suhtes. Laskmist läbiviivaks isikuks määramist võib korraldada paindlikult ning lasketiiru valdaja ja vastutava isiku soovide järgi. Laskmist läbiviiva isiku võib määrata ka e-kirja alusel või ka näiteks tekstisõnumi (SMS) alusel. Peaasi, et seda otsust on hiljem võimalik tuvastada. Laskmist läbiviivate isikute hulgale ei ole seatud piiranguid. Näiteks võib kes tahes laskurklubi liikmetest olla nende klubi valduses olevas lasketiirus laskmist läbiviiv isik. 20 Eelnõu § 19 lõike 2 kohaselt võib lasketiirus või laskepaigas iseseisvalt lasta vaid isik, kes on määratud laskmist läbiviivaks isikuks. Lasketiirus või laskepaigas võib isik üksi lasta, kuid siis peab valdaja olema veendunud, et isik teab ohutusnõudeid, ei tee laskmisel ohtlikke vigu ja on usaldusväärne üksi lasketiirus laskma. Kui isik soovib üksi lasta, peab valdaja iga kord veenduma, et isik on usaldusväärne ja pädev üksi tiirus tulirelvadega laskma. Selleks tuleb isik kirjalikult määrata laskmist läbiviivaks isikuks. Üksi lasketiirus viibimise korral on ohutase suurem, kuna ei ole kõrvalviibijaid, kes saaks vajaduse korral näiteks esmaabi anda, aidata tõrget kõrvaldada või jälgida, et laskealale ei satu kõrvalisi isikuid ega objekte. Seega peavad üksi laskjale kehtima rangemad ohutusstandardid kui näiteks tavalisele lasketiiru tulnud laskjale, kes ei pruugi mäletada ohutusnõudeid ega ka näiteks oma tulirelva kõiki kasutusnüansse ja tõrke kõrvaldamise tehnikaid. Eelnõu § 19 lõike 3 kohaselt määrab avalikku võimu teostavate valitsusasutuste, kohaliku omavalitsuse organite ja asutuste, kohtute ning sisekaitselise rakenduskõrgkooli korral laskmist läbiviiva isiku loetletud asutuse või organi juht või tema volitatud ametnik. Eelnõu § 19 lõike 4 kohaselt peab laskmist läbiviival isikul olema Eesti laskespordiorganisatsiooni või rahvusvaheliselt tunnustatud laskespordiorganisatsiooni esinduse välja antud laskeinstruktori, lasketreeneri või laskesportlase litsents või Eestis väljastatud relvaluba. See nõue on mõeldud kindlustama, et laskmist läbiviiv isik oleks koolitatud ja pädev laskjaid ohutusnõuete alal juhendama ning jälgima, et ohutusnõuded oleksid täidetud. Relvaloa või muu asjakohase litsentsi omamine näitab, et isik on läbinud laskmisega seotud koolitused. Eelnõu §-s 20 sätestatakse laskmist läbiviiva isiku kohustused. Eelnõu § 20 lõike 1 kohaselt on laskmist läbiviiv isik kohustatud viibima laskmise ajal lasketiirus või laskepaigas. Ilma laskmist läbiviiva isikuta on laskmine lasketiirus või laskepaigas keelatud, kuna lasketiiru või laskepaiga valdaja ei saa kindel olla, kas tema valdustes toimuv on ohutusnõuetega kooskõlas. Kui laskepaika tulevad laskma juhuslikud isikud ja sellest ei teavitata laskepaiga haldajat, ei pruugi nad ohuala piirata, paigaldada valvureid ja hoiatussilte. See võib ohustada isikute elu ja tervist ning ümbritsevat. Samuti ei saa sel juhul veenduda, et kasutatakse nõuetekohaseid tulirelvi ja laskemoona ning see omakorda võib põhjustada ohu, kuna tagavall ja kuulipüüdjad on mõeldud üksnes kindla laskemoona tarbeks ega pruugi olla välistatud ohtlik rikošett, kui kasutatakse muud laskemoona. Näiteks ei tohi mõnes jahilasketiirus lasta millegi muu kui üksnes tinakuuliga või haavlitega laskemoonaga, sest muidu võib tekkida ohtlik rikošett, kuna jahilasketiiru installatsioonid on mõeldud vaid tinakuuliga laskmiseks. Eelnõu § 20 lõike 2 kohaselt kaasab laskmist läbiviiv isik laskmise korraldamisse vajaduse korral laskeinstruktoreid, kohtunikke või kontrollijaid, lähtudes lasketiiru või laskepaiga ohutusnõuetest või sisekorraeeskirjast. Kui laskmas on hulgaliselt laskureid, võib laskmist läbiviival isikul olla keeruline kõiki laskureid ja ohutusnõudeid jälgida. Seega on laskmist läbiviival isikul võimalik kaasata abilisi, kontrollijaid või kohtunikke. Eelnõu § 20 lõike 3 kohaselt kontrollib laskmist läbiviiv isik, et laskurid ja laskmise juures viibijad täidavad ohutusnõudeid ja lasketiirus või laskepaigas käitumise reegleid. Laskma tulles kinnitab laskur ja laskmise juures viibija allkirjaga, et teab lasketiirus või laskepaigas käitumise reegleid ja ohutusnõudeid. Vajaduse korral tutvustab laskmist läbiviiv isik laskuritele ja kõigile lasketiirus viibijatele ohutusreegleid ja lasketiirus või laskepaigas käitumise reegleid. See kohustus on kehtivas määruses pandud laskmise eest vastutavale isikule, kuid iga kord ei pruugi vastutav isik kohal olla, et veenduda, kas kõik laskjad teavad ja järgivad ohutusnõudeid. Laskmist läbiviiv isik võib samal ajal olla ka laskmise eest vastutav isik, seega on need kohustused pandud laskmist läbiviivale isikule, kuna ilma temata ei saa laskmist mingil juhul 21 läbi viia. Iga kord, kui laskegrupp laskma läheb, tuleb neile tutvustada laskepaiga või lasketiiru ohutusnõudeid ja laskepaigas või lasketiirus käitumise reegleid ning võtta laskjatelt allkirjad, et nad on reeglitest teadlikud. Mõni laskja võib olla esimest korda laskmas üle pika aja ega tea tulejoonel käitumise reegleid ning laskmist läbiviival isikul tuleb iga kord veenduda, et laskjale on piisavalt meelde tuletatud laskmise ohutusreeglid. Kui laskur on üksi laskmas ja seega määratud laskmist läbiviivaks isikuks, peab ta olema veendunud, et mäletab kõiki reegleid. Uue nõudena on kehtestatud laskuritele iga kord kohustus anda ohutusnõuete ja lasketiirus või laskepaigas käitumise reeglite teadmise ja nende järgimise kohta allkiri. Sellega kohustub laskja järgima kõiki nõudeid. Allkirjalehe vormistamine on jäetud laskmist läbiviiva isiku otsustada ning see võib olla ka tavaline A4 leht, kuhu osalejad panevad kirja nimed ja allkirjad. Kehtiva määrusega oli allkirjastamise kohustus pandud ainult esimest korda laskma tulnutele, kuid otstarbekas on see kehtestada kõigile. Kehtivas määruses esitatud nõude korral ei ole selge ka see, kas esimest korda laskma tulnu all mõeldakse esimest korda lasketiirus või laskepaigas viibijat või isikut, kes viibib kindlas laskepaigas või lasketiirus esimest korda. Kuna kõik laskmise juures viibijad peavad teadma ohutusnõudeid ja lasketiirus või laskepaigas käitumise reegleid, peavad nad oma teadlikkust kinnitama allkirjaga. On mõistlik, et ka laskmise juures viibivale isikule, kel pole relvaluba ja ta tulirelvast ei lase, tutvustatakse ohutusreegleid, kuna väär käitumine lasketiirus või laskepaigas võib olla ohtlik. Eelnõu § 20 lõike 4 kohaselt kontrollib laskepaigas laskmist läbiviiv isik enne laskmise alustamist laskepaiga ohuala ajutise piirde, ajutiste valvurite, hoiatussiltide ja ohutusnõuete nõuetekohasust ning laskepaiga vastavust käesoleva määruse §-s 9 esitatud nõuetele. Kehtivas määruses ei ole laskepaiga kontrollimise kohta sellist kohustust ühelegi isikule määratud. Eelnõuga pannakse kohustus ohutusnõudeid iga kord kontrollida laskmist läbiviivale isikule, kes on alati kohal, kui toimub laskmine. Selle järgi on laskmist läbiviiva isiku kohustus paigaldada ohutusnõuetele vastavad piirded, valvurid ja sildid. Ühtlasi vastutab ta selle eest, kui neid ei ole paigaldatud ning selle tõttu on tekkinud oht elule ja tervisele või ümbritsevale. Kuna vastutus on ette nähtud konkreetse inimese millegi tegemise või tegemata jätmise eest, millega põhjustatakse oht, ei saa seda panna laskepaigas laskmise eest vastutavale isikule, kuna iga kord ei ole see isik laskmise juures. Hoiatussildid, piirded ja valvurid ei ole laskepaigas väljas kogu aeg ja statsionaarselt, need tuleb paigaldada iga kord eraldi, kui laskma hakatakse. Seega peab nende korrasoleku ja nõuetekohase paigutuse eest vastutama laskmist läbiviiv isik, kes on laskmise juures kohapeal. Eelnõu § 20 lõike 5 kohaselt vastutab laskmist läbiviiv isik laskmise läbiviimise ohutus- ja muude nõuete täitmise eest laskmise ajal ning lõpetab laskmise viivitamatult, kui ilmneb oht. Laskmist läbiviiv isik kontrollib iga kord lasketiiru või laskepaiga ohutusnõuetele vastavust, mis eeldab, et ta vaatab üle tulejoone ja kuulipüüdjad, kontrollib tagavalli ja sihtmärke ning laskepaigas hoiatussiltide, piirete ja valvurite olemasolu. Samuti jälgib laskmist läbiviiv isik laskmise ajal, et ei tekiks ohtlikke vigu või ohtlikke rikošette. Nende tekkimisel peatab ta laskmise viivitamata. 7. peatükk. Rakendussätted Eelnõu § 21 kohaselt tuleb enne määruse jõustumist rajatud ja selleks kohaliku omavalitsuse kirjaliku nõusoleku saanud lasketiirud ja laskepaigad viia vastavusse määruse nõuetega 1. juuliks 2021. aastal. Näiteks, seni kehtinud nõuete kohaselt peab lahtise lasketiiru tagavall olema 3,5 meetrit kõrge ja poolkinnise lasketiiru tagavall 2,5 meetrit kõrge. Eelnõu järgi kehtestatakse nii lasketiiru kui ka laskepaiga tagavalli vähimaks kõrguseks 4,4 meetrit. See nõuab lasketiirude ja laskepaikade omanikelt rahalisi kulutusi tagavalli ümberehitamiseks ja selle kõrguse suurendamiseks, mistõttu on otstarbekas kehtestada piisav üleminekuaeg. Samuti soovitakse eelnõuga kehtestada nõuded ohutusalale ja need võivad erineda praegustest nõuetest. 22 Seega võivad kohaliku omavalitsuse nõusoleku saanud lasketiirud ja laskepaigad jätkata tegevust praeguste nõuete järgi kuni 30. juunini 2021. aastal. Isikud, kes pärast määruse jõustumist soovivad rajada lasketiiru või laskepaiga, peavad aga arvestama juba uute reeglitega. See tähendab muu hulgas seda, et 4,4 meetrist madalama tagavalliga lahtiseid või poolkinniseid lasketiire või laskepaiku üleminekuajal juurde ehitada ei tohi. Eelnõu § 22 kohaselt tunnistatakse siseministri 22. märtsi 2002. aasta määrus nr 56 „Lasketiiru ja laskepaiga ning laskevõistluse ja treeninglaskmise ohutusnõuded“ kehtetuks. 3. Eelnõu terminid Eelnõus kasutatakse kehtivas määruses termini „laskejoon“ asemel terminit „tulejoon“ terminite ühtlustamise eesmärgil. Termini sisu ei muutu. Eelnõuga luuakse uus lasketiirus olev ala ja määratakse selle kohta kasutatavaks terminiks „ohutusala“. Ohutusala loomise eesmärk on võimaldada laskuril harjutada laadimata tulirelva kabuurist võtta, sihtida, laadida, vinnastada ja muud sarnast ning tulirelva või selle lisaseadmeid üle vaadata, tulirelva lahti võtta, kokku panna või puhastada. Kehtivas määruses kasutatud termini „ohutusvall“ asemel kasutatakse siinses eelnõus termineid „tagavall“ ja „külgvall“ terminite ühtlustamise eesmärgil. Termini sisu ei muutu. Eelnõus kasutatakse kehtiva määruse termini „kuulipüüdja“ asemel terminit „kuulisuunaja“ terminite ühtlustamise eesmärgil. Termini sisu ei muutu. Eelnõus sisustatakse uue tähendusega termin „kuulipüüdja“, mida seni oli kasutatud põrkeplaadi tähistamiseks, kuid mis eelnõus on hoopis tagavalli osa, mille eesmärk on vastu võtta kõik kuulid. 4. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõul ei ole Euroopa Liidu õigusega puutumust. 5. Määruse mõju Eestis on PPA 1. jaanuari 2020. a andmetel 64 lasketiiru ja laskepaika. Eesti Jahimeeste Seltsi kodulehe http://www.ejs.ee/jahilaskmine/ andmetel on neist jahimeeste kasutada 43 lasketiiru ja laskepaika. Mõjuvaldkond ja alavaldkond: majanduslik mõju ja mõju ettevõtlusele ja ettevõtete tegevusele Sihtrühm: laskepaikade ja lasketiirude omanikud, valdajad Määrus avaldab mõju eri laskedistsipliinide lasketiirudele ja laskepaikadele. Määrusega luuakse võimalus rajada lasketiiru või laskepaika mitu laskeharjutuse ala, et tegeleda praktilise laskmise laskeharjutustega. See võimaldab lasketiirude ja laskepaikade omanikel ehitada nõuetekohase praktilise laskmise ala, kus tulejooned asuvad näiteks eri tasanditel ja eri suunaga, ning ehitada lasketiiru ka mitu ala, kus saab tegeleda praktilise laskmisega. Määrusega tänapäevastatakse ka laskmise ohutusnõudeid, mis muudetakse paindlikumaks, arvestades eri laskedistsipliine. Ajakohastatud nõuded võivad muuta isikute tegutsemise lasketiirus ja laskepaigas mugavamaks ja paindlikumaks, samas tagatakse turvalisus ja välistatakse ohtlik tegevus. Määrusega on ohutusnõudeid täpsustatud, kuid ei kehtestata täiesti uusi reegleid. Määruses kehtestatavad nõuded on laskmist puudutavates ohutuseeskirjades paljuski juba ära kirjeldatud ja laskurite väljaõppes midagi ei muutu. 23 Laskepaikade ja lasketiirude valdajad peavad tegema kulutusi, et rajada uutele nõuetele vastava kuulipüüdjaga tagavall. Tagavalli kõrgust suurendatakse eelnõu kohaselt osa juhtudel 2,5 meetri võrra. Keskmiselt maksab 1 meetri nõuetekohase valli rajamine 1000–2000 eurot. Kui lasketiirul või laskepaigal on juba 3,5 meetri kõrgune tagavall, nagu kehtivas määruses on nõutud, peab valdaja tegema valli kõrgemaks 2,5 meetri võrra. Lisaks nähakse määrusega ette üleminekuaeg kuni 30. juunini 2021. Selleks tähtpäevaks peab lasketiiru või laskepaiga valdaja ehitama nõuetekohase tagavalli või kasutusele võtma laskekabiini ja kuulisuunaja. Laskepaigas ja lasketiirus laskmine muutub ohutumaks, kuna nähakse ette, et iga kord peab laskegrupiga koos olema ka laskmist läbiviiv isik, kellele pannakse kohustus ohutuseeskirjade täitmist jälgida ning lasketiiru ja laskepaiga ohutuses veenduda. Samuti on selgem, missugune vastutus langeb laskmist läbiviivale isikule. Üldjoontes muutub lasketiirudes ja laskepaigas viibimine ohutumaks, kuna pädev vastutaja peab olema iga kord kohal, kui toimub laskmine. Kehtivas määruses ei olnud määratud vastutajat, kes iga kord laskmise ohutuse eest vastutab. Oli kehtestatud küll üldvastutaja, kuid ei olnud nähtud ette selle isiku kohustust laskmise juures viibida. Kui laskmise eest vastutav isik ehk üldvastutaja ei viibi kohal näiteks laskepaigas, ei saa ta olla ka vastutav, kui laskjad ei piira nõuetekohaselt ohuala, ei paigalda valvureid või nõuetekohaselt ohutussilte. Määruse eelnõuga see probleem lahendatakse, kuna nähakse ette, et iga kord peab laskmise juures olema laskmist läbiviiv isik, kes kõnealuste ohutusnõuete eest vastutab. Mõjuvaldkond ja alavaldkond: mõju riigiasutuste korraldusele, mõju asutuste ülesannetele ja töökorraldusele Sihtrühm: PPA Määrusega jõustatavad muudatused mõjutavad PPA tööd vähe, kuna lasketiire ja laskepaiku kontrollitakse riikliku järelevalve käigus regulaarselt ega ole vajadust eraldi reide teha. Määrusega jõustatavad sätted on senisest täpsemad ning seetõttu on lasketiirud ja laskepaigad edaspidi ohutumad ja väheneb nendega seoses tekkivate kaebuste hulk. Seepärast ei pea PPA kulutama oma töötajate tööjõudu ja -aega, et lahendada lasketiirude ja laskepaikadega seotud probleeme ja nende kohta esitatud kaebusi. PPA peab kulutama aega ja raha lasketiire ja laskepaike kontrollivate ametnike koolitustele, kuna mitmed nõuded on muutunud. Samas muutub lasketiirude ja laskepaikade kontrollimine selgemaks, kuna on nähtud ette kindlad ja lihtsamini tuvastatavad elemendid, mida tuleb kontrollida. 6. Määruse rakendamiseks vajalikud kulutused ja eeldatav tulu Määruse rakendamine võib põhjustada laskepaikadele ja lasketiirudele kulusid, et viia pinnas ja ehitised määrusega vastavusse ning ehitada tagavall. Näiteks tuleb tagavalli ja laskealale paigaldada liivapadi, et katta paljastunud kivid laskealal ja tagavallis, sest need võivad põhjustada ohtliku rikošeti. Samuti võivad tekkida kulud, et viia kuulisuunajad ning lasketiiru lagi, seinad, põrand, kuulipüüdja ja tagavall määrusega vastavusse. Siiski on paljud nõuded juba praegu lasketiirudes ja laskepaikades ellu viidud, kuna valdaja on soovinud kindlustada laskjate ja ümbritseva ohutuse. Siiski on mõni laskepaik, kus ei ole arvestatud nõudeid pinnasele või nõudeid ala piiramise ja ohuala suuruse kohta. On eeldatav, et laskepaiga valdajad peavad tegema kulutusi laskepaiga viimiseks määrusega vastavusse. Siiski on see kokkuvõttes mõeldud nii laskjate kui ka ümbritseva ohutuse tagamiseks ja see toob üldises mõttes kokkuhoidu, sest inimkahju või kahju ümbritsevale võib põhjustada märkimisväärselt suuremaid kulusid. Määruse rakendamine põhjustab väheseid kulusid lasketiirude ja laskepaikade valdajatele laskmist läbiviivate isikute määramisel ja asjakohaste kirjalike otsuste tegemisel. Määruse rakendamine võib põhjustada laskepaikadele kulusid, et viia ohuala piirded ja hoiatussildid määrusega vastavusse, kuna kehtivas määruses ei olnud hoiatussiltidele ja nende 24 paigutusele ette nähtud täpseid nõudeid. Määratud on hoiatussiltide mõõtmed ja välimus ning need ei pruugi vastavuses olla praeguste hoiatussiltidega. Samuti on määratud hoiatussiltide kaugus üksteisest, mida kehtiva määrusega ei ole ette nähtud, seega võib lasketiiru või laskepaiga valdajal olla vajadus paigaldada rohkem hoiatussilte kui seni kasutuses on olnud. Lasketiirude ja laskepaikade omanikele, samuti nendes kohtades tegutsevatele laskeinstruktoritele ei too eelnõus kavandatavad muudatused kaasa olulist koolitusvajadust ega sellega seoses ka kulusid. Kuna paljuski viiakse eelnõuga nõuded vastavusse tegeliku olukorraga, ei ole laskeinstruktoritel ega laskuritel ei ole vaja märkimisväärset ümberõpet. Üldjoontes puudutavad määrusega jõustatavad muudatused paljusid lasketiirude ja laskepaikade valdajaid, kuid paljud lasketiirud ja laskepaigad vastavad määruse nõuetele suures osas juba praegu. Määruse rakendamine võib põhjustada kulusid PPA-le lasketiirude ja laskepaikade ohuala ulatuse määramisel, kui lasketiir või laskepaik taotleb kooskõlastust lasketiiru või laskepaika kasutama hakata. Ohuala ulatuse määramisel võib olla vaja kaasata väline ekspert Eesti Kohtuekspertiisi Instituudist, Kaitseväest või Kaitseliidust või mujalt, et arvesse võtta laskepaiga või lasketiiru ohutust suurendavaid ehitisi või muid olusid. PPA-l võivad tekkida kulud seoses lasketiirude ja laskepaikade ohuala ulatuse määramise ja selleks välise eksperdi kaasamisega. Arvestades, et Eestis on PPA andmetel kolm laskepaika, kus ohutusnõuete täitmist kontrollib PPA ka praegu regulaarselt, ametnike töökoormus pärast määruse vastuvõtmist ei suurene. Ametnikud peavad eeldatavasti läbima väikesemahulise täienduskoolituse, kuna nõudeid laskepaikadele ja lasketiirudele on mõnevõrra täpsustatud, kuid koolituskulusid võib pidada väikeseks ja need on võimalik katta olemasoleva rahaga. PPA-l võivad tekkida kulud, sest nad peavad lasketiirude ja laskepaikade haldajaid teavitama nõuete täpsustamisest, kuid need kulud on ühekordsed ja ebaregulaarsed, seega avaldavad need väheolulist mõju. Kokkuvõttes muudetakse lasketiirude ja laskepaikadega seonduvat regulatsiooni nii, et olukord lasketiirudes ja laskepaikades muutub ohutumaks ja väheneb tõenäosus ohuolukorra, raske õnnetuse, vigastuse, surma tekkimiseks ning selle tulemusena vähenevad eespool loetletud asjaoludega seonduvad kulud. 7. Määruse jõustumine Määrus jõustub üldises korras. 8. Eelnõu kooskõlastamine Samasisuline eelnõu on läbinud kooskõlastusringi kaks aastat tagasi ja esitatud ettepanekuid on arutatud nende esitajatega. Enamiku esitatud ettepanekutega on arvestatud ja eelnõu nende järgi muudetud (vt märkustega arvestamise tabel seletuskirja lisas). Eelnõu esitatakse eelnõude infosüsteemi EIS kaudu kooskõlastamiseks Kaitseministeeriumile ning arvamuse andmiseks Politsei- ja Piirivalveametile, Kaitsepolitseiametile, Eesti Linnade Liidule, Laskurliidule, MTÜ Eesti Practical-laskmise Ühingule, Eesti Jahimeeste Seltsile, Eesti Laskesuusatamise Föderatsioonile ja Eesti Jahispordi Liidule. 25  EELNÕU 25.06.2020 SISEMINISTER MÄÄRUS Lasketiiru ja laskepaiga ning laskevõistluse ja treeninglaskmise ohutusnõuded Määrus kehtestatakse relvaseaduse § 84 lõike 7 alusel. 1. peatükk ÜLDSÄTTED § 1. Reguleerimisala Määruses nähakse ette ohutusnõuded neile lasketiirudele ja laskepaikadele, kus lastakse kuni 12,7 mm kaliibriga vintraudsetest tulirelvadest ning tsiviilkäibes lubatud sileraudsetest tulirelvadest. Kasutada tohib vaid tsiviilkäibes lubatud laskemoona. § 2. Terminid Määruses kasutatakse termineid järgmises tähenduses: 1) ohtlik rikošett – nähtus, mille tagajärjel kuul või lendkeha kas põrkub või fragmenteerub ohtlikult, kui tabab kõva materjali või objekti; 2) mitterikošettiv – kõva materjali või objekti omadus, tänu millele see kõva materjal või objekt ei põhjusta ohtlikku rikošetti ning kuulitabamuse korral deformeerub või puruneb; 3) kõva materjal või objekt – pinnas, materjal või aine (sh vesi, jää ja külmunud materjal), mille omadused või koostisosad võivad põhjustada ohtliku rikošeti; 4) laskmise eest vastutav isik – isik, kes vastutab lasketiiru või laskepaiga ohutusnõuetele vastavuse eest ning kellel on õigust korraldada ja läbi viia laskmisi; 5) laskmist läbiviiv isik – isik, kellel on lubatud lasketiirus või laskepaigas laskmist läbi viia; 6) laskekabiin – tulejoonel ohutuse tagamiseks kasutatav kuulikindlate vaheseinte ja varikatusega laskekoht, mille eesmärk on vältida kuulide sattumist väljas poole lasketiiru või laskepaika. § 3. Lasketiiru ja laskepaiga alad (1) Lasketiir ja laskepaik jaguneb järgmisteks aladeks: 1) tulejoon – laskekohtadega ala tulirelvade laadimiseks ja neist laskmiseks; 2) märkidejoon – ala märklaudade, märklehtede või muude tabamiseks valitud objektide (edaspidi sihtmärk) väljapanekuks; 3) laskeala – tulejoone ja märkidejoone vahele jääv ala, mis on külgedelt piiratud, et laskealale ei satuks kõrvalised isikud ega loomad; 4) pealtvaatajate, kohtunike ja teenindava personali ala; 5) laskmiseks ettevalmistamise ala – ala, kus kontrollitakse võistleja valmisolekut laskmiseks ning tulirelva ja varustuse vastavust võistluse nõuetele; 6) ohutusala – selgelt tähistatud ala laadimata tulirelva ümbrisest (kabuurist, vutlarist, relvakastist) võtmise, sihtimise, laadimise, vinnastamise ja muu sarnase harjutamiseks ning tulirelva või selle lisaseadmete ülevaatamiseks, lahtivõtmiseks, kokkupanemiseks või puhastamiseks; 7) tagavall – vahetult sihtmärkide või märkidejoone taga ja laskealaga paralleelselt asuv, pinnasest või muust materjalist moodustatud vall, mille eesmärk on püüda kinni kuulid, rikošettinud kuulid ja pinnasest või muust materjalist pärinevad killud; 8) külgvall – laskeala külgedel asuv pinnasest või muust materjalist moodustatud vall, mille eesmärk on püüda kinni kuulid, rikošettinud kuulid ja pinnasest või muust materjalist pärinevad killud; 9) kuulipüüdja – rajatis märkidejoone taga, mille eesmärk on püüda kinni kuulid ja vähendada rikošetiohtu; 10) kuulisuunaja – kuulikindlast või mitterikošettivast materjalist rajatis, mille eesmärk on vältida kuulide sattumist väljaspoole lasketiiru või laskepaika; 11) ohuala – laskekohast märklaua või märklehe sihtimisjoonest mõlemale poolele 32o laiuselt ulatuv sektor, mille piires võivad tulirelva kuul, selle killud või muust materjalist pärinevad killud tavalistes lasketingimustes lennata, ning mille piires tuleb laskmise ajal arvestada ohuga elule, tervisele ja varale, mis tuleneb eelkõige laskmise otsesest mõjust või seismilisest, rõhu- või helilainest või kildude laialipaiskumisest. Mitme laskekohaga lasketiiru või laskepaiga ohuala on kõikide laskekohtade ohualade summa. Laskmise ajal on inimeste viibimine ohualas keelatud. Ohualas ei tohi olla elamuid ega muid kasutatavaid ehitisi ega rajatisi, välja arvatud nende omanike või valdajate nõusolekul. (2) Laskekohad peavad asuma märkidejoonega paralleelsel sirgjoonel. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud nõue ei laiene lennutatavate sihtmärkide haavlitega laskmisel. (4) Märkidejoonel võib olla varjend kohtunike ja teenindava personali varjumiseks. Varjend peab paiknema nii, et sinna ei satu rikošettivad kuulid. (5) Lasketiirus võib olla rohkem kui üks kuulikindlate rajatistega eraldatud laskeala. § 4. Lasketiirus ja laskepaigas kohustuslikud vahendid (1) Lasketiirus ja laskepaigas peavad nähtaval kohal olema: 1) ohutusnõuded; 2) sisekorraeeskiri; 3) esmaabivahendid; 4) sidevahend; 5) esmased tulekustutusvahendid; 6) laskmise eest vastutava isiku nimi. (2) Sisekorraeeskirjas kirjeldatakse nõudmised, mida peab lasketiiru või laskepaiga valdaja ja kasutaja teadma ning täitma, et tagada lasketiiru või laskepaiga ohutu ja jätkusuutlik kasutamine. Sisekorraeeskirjas peavad olema vähemalt järgmised andmed: 1) laskmise eest vastutava isiku kontaktandmed; 2) lasketiiru või laskepaiga asendiplaan, ohuala ja nende tähistamise kord; 3) liikumispiirangud; 4) lasketiirus või laskepaigas viibijate turva- ja isikukaitsevahendite kasutamise kord; 5) laskmist läbiviiva isiku kohustused; 6) esmaabi andmise kord; 7) keskkonnakaitse ja tuleohutuse tagamise kord; 8) lasketiirus või laskepaigas keelatud tegevused; 9) relvaliigid ja loetelu, missuguse kaliibriga tulirelvadest ja milliselt laskekauguselt on selles lasketiirus või laskepaigas lubatud lasta. (3) Laskevõistlusest, treening- või õppelaskmisest osavõtja (edaspidi laskur) ja laskmise juures viibiv isik kinnitavad allkirjaga, et nad järgivad lasketiirus või laskepaigas sisekorraeeskirja ja ohutusnõudeid. (4) Lasketiirus või laskepaigas peetakse arvestust käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kinnituste üle. Arvestuse pidamise dokumente säilitatakse kuus kuud isiku lasketiirus või laskepaigas viibimisest arvates. 2. peatükk LASKETIIRU JA LASKEPAIGA OHUTUSNÕUDED § 5. Lasketiiru liigid Lasketiirud liigitatakse: 1) lahtine või poolkinnine lasketiir – lasketiir, mille vähemalt üks külg on välispiirdeta; 2) kinnine lasketiir – lasketiir, mis on väliskeskkonnast eraldatud katusega ja kõigist külgedest püsivate välispiiretega. § 6. Lahtise ja poolkinnise lasketiiru ning laskepaiga ohutusnõuded (1) Märkidejoone taga peab olema tagavall, mille kõrgust mõõdetakse märkidejoone maapinna kõrguse suhtes ning tagavalli esikülje jalam algab 1 m kauguselt märkidejoone tagant. (2) Tagavalli kõrgus peab olema vähemalt 4,4 m, kui lastakse: 1) püssist kuni 50 m kauguselt; 2) püstolist või revolvrist kuni 25 m kauguselt. (3) Tagavalli kõrgus peab olema vähemalt 6 m, kui lastakse: 1) optilise sihikuta püssist kaugemalt kui 50 m, kuid lähemalt kui 100 m; 2) optilise sihikuga püssist kuni 300 m kauguselt; 3) püstolist või revolvrist kaugemalt kui 25 m, kuid lähemalt kui 50 m. (4) Tagavalli hari peab olema vähemalt 1,5 m laiune ning harja otsad peavad ulatuma vähemalt 5 m üle äärmiste märklaudade või märklehtede keskpunktidest. (5) Tagavalli pikkus peab ära katma ohuala. (6) Nõuetekohase tagavalli puudumisel peab märkidejoone taga olema ohuala, mis peab olema: 1) väikesekaliibrilisest tulirelvast laskmisel või sileraudsest tulirelvast kuuliga laskmisel vähemalt 2000 m; 2) täiskaliibrilisest tulirelvast laskmisel vähemalt 5000 m. (7) Külgvalli kõrgus peab olema võrdne tagavalli kõrgusega ja külgvalli hari peab olema vähemalt 1,5 m laiune. Külgvalli pikkus peab ära katma ohuala. (8) Nõuetele mittevastava tagavalli korral võib ohuala puududa, kui kuulide laskealast väljapääsu välistavad, külgvallid, kuulisuunajad, laskekabiin, loodusolud või kasutatavate kuulide omadused. (9) Külgvall ei ole nõutud, kui kuulide laskealast väljapääsu välistavad, kuulisuunajad, laskekabiin, loodusolud või kasutatavate kuulide omadused. (10) Laskealal, tagavalli ja külgvalli koostises ei tohi olla vähemalt 0,2 m sügavuseni kõva materjali ega objekte, mis võivad põhjustada kuuli ohtliku rikošeti, välja arvatud juhul, kui selle välistavad kasutatavate kuulide omadused. (11) Tagavalli moodustava materjali külmumisel üle 0,2 m sügavuseni on ohuala vähemalt 200 meetrit. Ohuala võib puududa, kui tagavallil on kuulipüüdja. (12) Märkidejoone tagune ohuala ja laskeala piirded peavad olema märgistatud hoiatussiltidega nii, et ohualale või laskealale ei ole võimalik siseneda hoiatussilti märkamata. Hoiatussiltide vahemaa on kuni 25 m. (13) Märkidejoone tagune ohuala ja laskeala piiri tähistav hoiatussilt peab olema mõõtmetega 1 m korda 0,5 m. Kollase põhjaga hoiatussildil peab olema punane või must suurtähtedes kiri „SEIS! LÄBIKÄIK KEELATUD! LASKMISED!“. Kirja vähim kõrgus on 5 cm. (14) Kuulisuunajate paigutus peab takistama kuuli lennu või ohtliku rikošeti üle tagavalli ja laskeala külgedelt. (15) Kuulisuunajate koostises ei tohi olla kõva materjali ega objekte, mis võivad põhjustada kuuli ohtliku rikošeti. Kõva koostisega kuulisuunajad tuleb katta vähemalt 5 cm paksuse materjaliga, nagu täispuit või pressitud puitlaastplaat, või muu paksuse, kuid sarnaste omadustega materjaliga, mis ei põhjusta ohtlikku rikošetti. (16) Kõik laskealal olevad kõvast materjalist rajatised, mis võivad kuulitabamuse tagajärjel põhjustada ohtliku rikošeti, peavad olema kaetud käesoleva paragrahvi lõikes 15 määratud viisil. § 7. Kinnise lasketiiru ohutusnõuded (1) Lasketiiru seinad, lagi ja põrand peavad olema kuulikindlad või tagama, et kuulid ei välju lasketiirust. (2) Lasketiiru seinad peavad olema kaetud vähemalt 1,2 cm paksuse mitterikošettiva materjaliga vähemalt 2 m ulatuses alates tulejoonest märkideala suunas või peab seinte tabamine olema välditud kuulisuunajate abil. (3) Lasketiiru paigaldatud ventilatsioon peab tagama püssirohugaaside äratõmbe tulejoonelt. (4) Vahetult tulejoone taga asuvas piirkonnas peavad lasketiiru seinad ja lagi olema kaetud laskmisega kaasnevat müra summutava materjaliga. Lasketiirus, kus kasutatakse mitut tulejoont, peab müra summutava materjaliga olema kaetud üksnes alalise tulejoone tagune ala. (5) Märkidejoone taga oleva kuulipüüdja materjal, paksus ja omadused peavad tagama kõikide kuulide vastuvõtu ja välistama ohtliku rikošeti. (6) Lasketiiru tulejoone lähistel olevaid pindu peab korrapäraselt märgpuhastama, et vältida tuleohtu. § 8. Haavlilaskmise lasketiiru ja laskepaiga ohutusnõuded (1) Kuni 2,5 mm läbimõõduga haavlite laskmisel on lasketiiru ohuala pikkus tulejoone ja haavlite langemiskoha vahel vähemalt 250 m. (2) Üle 2,5 mm läbimõõduga haavlite laskmisel on lasketiiru ohuala pikkus tulejoone ja haavlite langemiskoha vahel vähemalt 900 m. (3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 loetletud nõudeid kohaldatakse vaid lennutatavate sihtmärkide laskmisel. § 9 Laskesuusatamise lasketiiru ohutusnõuded (1) Laskesuusatamise lasketiir peab vastama spordiala rahvusvahelistele nõuetele. Selles tiirus on lubatud lasta ainult laskesuusatamise püssist ning kasutada vaid rahvusvahelise standardiga 0.22" = 5,6 mm kaliibriga vintpüssi padruneid. (2) Märkidejoone taga peab olema käesoleva määruse § 6 lõikes 2 sätestatud kõrgusega tagavall. Tagavall võib olla madalam, kui tagavallil on kuulipüüdja, kuid mitte madalam kui 2,5 m. Tagavall koos kuulipüüdjaga peavad olema, vähemalt 4,4 m kõrge. (3) Laskeala külgedel paiknev kuulisuunaja ja tagavalli kuulipüüdja võivad olla puidust, mille minimaalne paksus on 250 mm. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimuste täitmise korral, ei ole lasketiirul ohuala nõutud, kuid lasketiirus laskmine ei tohi ohustada inimesi, suusaradu, laskesuusatamise staadioni ja seda ümbritsevat ala. 3. peatükk LASKEVÕISTLUSE JA TREENINGLASKMISE OHUTUSNÕUDED § 10. Nõuded laskurile Laskur peab täitma laskmist läbiviiva isiku käsklusi ning teadma ja järgima tulirelva ja laskemoona käsitsemise ohutusnõudeid, lasketiirus või laskepaigas tulirelvadega tegutsemise ohutusreegleid ning sisekorraeeskirja. § 11. Tulirelva laadimine (1) Tulirelva võib laadida, kui selleks on andnud käskluse laskmist läbiviiv isik või kohtunik või spordiala reeglite kohaselt. (2) Laetud tulirelva on keelatud suunata väljapoole märkideala või väljapoole ohutut suunda. (3) Laadimata tulirelva suunamine väljapoole märkideala või ohutut suunda on lubatud üksnes ohutusalas. (4) Kui laskealas viibivad inimesed, on laskeseeriate vaheajal keelatud tulirelva laadida. § 12. Laskmise alustamine, katkestamine ja lõpetamine (1) Laskmist võib alustada pärast laskmist läbiviiva isiku käsklust või spordiala reeglite kohaselt. (2) Laskmine tuleb lõpetada või katkestada pärast laskmist läbiviiva isiku, kohtuniku või kontrollija sellekohast käsklust. (3) Pärast viimase lasu sooritamist või laskmist läbiviiva isiku, kohtuniku või kontrollija käsklust peab laskur tulirelva tühjaks laadima, avama tulirelva luku ja laskekohalt lahkumata esitama tulirelva kontrollimiseks laskmist läbiviivale isikule, kohtunikule või kontrollijale. (4) Laskmisega mitteseotud objekti ilmumisel laskealale või muu ohu korral peab laskmist läbiviiv isik, kohtunik või kontrollija, kes ohtu esimesena märkab, viivitamata andma laskurile käskluse laskmine katkestada. Kui ohtu märkab esimesena laskur, katkestab ta laskmise viivitamata (5) Kui lasketiirus, laskepaigas või nende ümbruses ilmneb laskmise ajal laskmisest põhjustatud oht, tuleb laskmine viivitamata lõpetada, kuni on ära langenud ohtu põhjustavad tingimused. § 13. Tulirelva käsitsemise ohutusnõuded (1) Ajal, mil laskmist ei toimu, peab lasketiiru või laskepaiga alal olev tulirelv olema kas tühjaks laetud, lahti murtud, kaitseriivistatud, lahtise lukuga, tühja padrunipesaga või peab selle padrunipesas asuma turvalipp. (2) Väljaspool tulejoont või ohutusala tuleb tulirelva hoida ümbrises (kabuuris, vutlaris, relvakastis) või panna tulirelv relvahoidlasse, püramiidi või relvaalusele. (3) Lasketiirus või laskepaigas võib tulirelva hooldada ainult selleks kohandatud ruumis või kohas, järgides lasketiiru või laskepaiga reegleid ja laskmist läbiviiva isiku või kohtuniku korraldusi. § 14. Valve tulirelva ja laskemoona üle (1) Tulirelva ja laskemoona ei või jätta valveta. (2) Võistluse või treeningu ajal, välja arvatud juhul, kui tulirelv ja laskemoon asuvad relvakapis või relvahoidlas, vastutab tulirelva ja laskemoona eest laskur, kellele tulirelv on väljastatud. (3) Kohtuniku korralduse kohaselt võib laskur jätta tulirelva võistluse või treeningu ajal treeneri või laskmist läbiviiva isiku vahetu valve alla vastutavale hoiule. § 15. Harjutuste läbiviimine laskemoonata ja tulirelva laadimata Harjutused, mille ajal laskemoona ei kasutata ja tulirelva ei laeta, võivad toimuda üksnes tulejoonel, ohutusalas või kohas, mis on selleks ette nähtud. Harjutuste läbiviimisel peab järgima lasketiiru või laskepaiga reegleid ja laskmist läbiviiva isiku või kohtuniku korraldusi. § 16. Rahvusvaheliste laskespordiorganisatsioonide nõuete arvestamine laskevõistluse läbiviimisel Laskevõistluse läbiviimisel tuleb arvestada nõuetega, mille on kehtestanud asjakohane rahvusvaheline laskespordiorganisatsioon. 4. peatükk LASKMISE EEST VASTUTAVA ISIKU MÄÄRAMINE JA KOHUSTUSED § 17. Laskmise eest vastutava isiku määramine (1) Laskmise eest vastutava isiku määrab lasketiiru omanik, valdaja või laskepaigas laskmist korraldav organisatsioon või laskepaiga valdaja kirjaliku otsusega. (2) Kui tegu on avalikku võimu teostava valitsusasutuse, kohaliku omavalitsuse organi ja asutuse, kohtu või sisekaitselise rakenduskõrgkooliga, määrab laskmise eest vastutava isiku nimetatud asutuse või organi juht või tema volitatud ametnik. (3) Laskmise eest vastutav isik peab olema laskeinstruktor relvaseaduse tähenduses. § 18. Laskmise eest vastutava isiku kohustused (1) Kooskõlastatuna lasketiiru omaniku, valdaja või laskepaigas laskmist korraldava organisatsiooniga või laskepaiga valdajaga annab vastutav isik laskmist läbiviivale isikule taasesitamist võimaldavas vormis loa lasketiirus või laskepaigas laskmist läbi viia. (2) Kui lasketiirus või laskepaigas ei ole määratud laskmist läbiviivat isikut, on laskmise eest vastutav isik kohustatud viibima laskmise ajal lasketiirus või laskepaigas ja täitma laskmist läbiviiva isiku kohustusi. (3) Lasketiirus või laskepaigas juhtunud laskevigastusest teavitab laskmise eest vastutav isik Politsei- ja Piirivalveametit. 5. peatükk LASKMIST LÄBIVIIVA ISIKU MÄÄRAMINE JA KOHUSTUSED § 19. Laskmist läbiviiva isiku määramine (1) Laskmist läbiviiva isiku määrab lasketiiru omanik, valdaja, laskmist korraldav organisatsioon või laskepaiga valdaja või laskmise eest vastutav isik. Otsus tuleb teha taasesitamist võimaldavas vormis. (2) Lasketiirus või laskepaigas võib iseseisvalt lasta vaid isik, kes on määratud laskmist läbiviivaks isikuks. (3) Kui tegu on avalikku võimu teostava valitsusasutuse, kohaliku omavalitsuse organi ja asutuse, kohtu või sisekaitselise rakenduskõrgkooliga, määrab laskmist läbiviiva isiku nimetatud asutuse või organi juht või tema volitatud ametnik taasesitamist võimaldavas vormis. (4) Laskmist läbiviival isikul peab olema Eestis väljastatud relvaluba või laskeinstruktori, lasketreeneri või laskesportlase litsents, mille on välja andnud Eesti laskespordiorganisatsioon või rahvusvaheliselt tunnustatud laskespordiorganisatsiooni esindus. § 20. Laskmist läbiviiva isiku kohustused (1) Laskmist läbiviiv isik on kohustatud viibima laskmise ajal lasketiirus või laskepaigas. Ilma laskmist läbiviiva isikuta on laskmine lasketiirus või laskepaigas keelatud. (2) Laskmist läbiviiv isik võib ohutuse tagamiseks kaasata laskmise korraldamisse laskeinstruktoreid, kohtunikke või kontrollijaid. (3) Laskmist läbiviiv isik kontrollib, et laskurid ja laskmise juures viibijad täidavad ohutusnõudeid ja lasketiirus või laskepaigas käitumise reegleid. (4) Laskmist läbiviiv isik tagab laskmise ohutuse ja kontrollib enne laskmise alustamist laskepaiga vastavust käesoleva määruse §-s 9 loetletud nõuetele ning laskepaiga ohuala ajutise piirde, ajutiste valvurite ja hoiatussiltide paiknemise nõuetekohasust. (5) Laskmist läbiviiv isik vastutab, et laskmise ajal täidetaks laskmise ohutus- ja muid nõudeid, ning lõpetab laskmise viivitamata või annab käsu laskmine lõpetada, kui ilmneb oht. (6) Lasketiirus või laskepaigas juhtunud laskevigastuse korral tagab laskmist läbiviiv isik, et kannatanule korraldatakse kiire meditsiiniabi osutamine ning teavitab juhtunust vastutavat isikut. 6. peatükk RAKENDUSSÄTTED § 21. Määruse rakendamine Enne käesoleva määruse jõustumist rajatud ja selleks kohaliku omavalitsuse kirjaliku nõusoleku saanud lasketiirud ja laskepaigad peavad vastama määruse nõuetele hiljemalt 1. juulil 2021. aastal. § 22. Määruse kehtetuks tunnistamine Siseministri 25. märtsi 2002. aasta määrus nr 56 „Lasketiiru ja laskepaiga ning laskevõistluse ja treeninglaskmise ohutusnõuded“ tunnistatakse kehtetuks.