TÕLGE INGLISE KEELEST Rahvusvaheline Raudteeveo Valitsustevaheline Organisatsioon (OTIF) COTIF-i väljavõte 1999. aasta protokoll kohaldatav alates 01.07.2006 3. juuni 1999. aasta protokoll 9. mai 1980 rahvusvahelise raudteeveo konventsiooni (COTIF) muutmiseks (1999. aasta protokoll) 9. mail 1980 Bernis all a kirj u tatud rahvusvahelise raudteeveo konventsiooni (edaspidi 1980. aasta COTIF ) artikli 6 ja artikli 19 lõike 2 kohaselt toimus 26. maist kuni 3. juunini 1999 Vilniuses r ahvusvahelise r audteeveo valitsustevahelise o rganisatsiooni (OTIF) viies üldkogu . Olles veendunud sellise valitsustevahelise organisatsiooni vajalikkuses ja kasulikkuses, mis tegeleb nii palju kui võimalik rahvusvaheliste raudteevedude kõigi aspektidega riiklikul tasandil ; a rvestades seda eesmärki ja arvestades, et 39 riiki ja nende riikide raudtee-ettevõtjad Euroopas, Aasias ja Aafrikas on kohaldanud 1980. aasta COTIF - i, on OTIF kõige sobivam organisatsioon ; arvestades vajadust töötada välja 1980. aasta COTIF -i , eelkõige CIV -i ühtsed eeskirjad ja CIM -i ühtsed eeskirjad, et kohandada seda rahvusvaheliste raudteevedude praeguste vajadustega ; arvestades, et ohutus ohtlike kaupade veol rahvusvahelises raudteeliikluses nõuab RID - i rakendamist avalikus õiguses , mille kohaldamine ei sõltu enam CIM -i ühtsete eeskirjade kohase veolepingu sõlmimisest ; arvestades, et pärast konventsiooni all a kirj u tamist 9. mail 1980 peaksid paljudes liikmesriikides toimunud poliitilised, majanduslikud ja juriidilised muudatused ajendama selliste ühtsete ettekirjutuste kehtestamis t ja väljatöötamis t , mis hõlmavad rahvusvahelise raudteeliikluse teisi olulisi õigusvaldkondi ; arvestades, et riigid peaksid avalikke erihuve arvesse võttes rakendama tõhusamaid meetmeid rahvusvahelises raudteeliikluses püsivate piiriületuse takistuste kõrvaldamisel; arvestades , et rahvusvaheliste raudteevedude huvides on oluline ajakohastada raudteevaldkonna rahvusvahelisi mitmepoolseid konventsioone ja kokkuleppeid ning vajaduse korral lõimida need konventsiooni , on üldkogu otsustanud järgmist . Artikkel 1 Konventsiooni uus versioon 1980. aasta COTIF -i konventsiooni muudetakse lisas esitatud versiooni alusel , mis on käesoleva protokolli lahutamatu osa. Artikkel 2 Ajutine hoiulevõtja 1. 1980. aasta COTIF-i artiklites 22–26 sätestatud h oiulevõtja ülesandeid täidab OTIF kui ajutine hoiulevõtja alates käesoleva protokolli avamisest all a kirj u ta mise ks kuni selle jõustumise kuupäevani. 2 . Ajutine hoiulevõtja teavitab liikmesriike : a) käesolevale protokolli all a kirj u tam is es t ning ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, heakskiitmis- või ühinemiskirjade hoiuleandmis es t ; b) käesoleva protokolli jõustumise päevast selle artikli 4 kohaldami sel , ning täidab muid hoiulevõtja ülesandeid, mis on sätestatud 23. mai 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni VII osas. Artikkel 3 All a kirj u tamine . Ratifitseerimine. Vastuvõtmine . Heakskiitmine . Ühinemine 1 . Käesolev protokoll jääb liikmesriikidele all a kirj u ta mise jaoks avatuks kuni 31. detsembrini 1999. All a kirj u tamine toimub Bernis ajutise hoiulevõtja kontoris . 2. 1980. aasta COTIF - i artikli 20 lõike 1 kohaselt tuleb käesolev protokoll ratifitseerida, vastu võtta või heaks kiita. Ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või heakskiitmiskirjad antakse hoiule ajutisele hoiulevõtjale nii kiiresti kui võimalik. 3. Liikmesriigid, kes ei ole käesoleva t protokolli all a kirj u ta nud lõike s 1 sätestatud tähtaja jooksul ning riigid, kelle taotlus 1980. aasta COTIF - iga ühinemise ks loetakse selle artikli 23 lõike 2 kohaselt vastuvõetuks, võivad käesoleva protokolliga ühineda enne selle jõustumist, kui annavad ühinemiskirja hoiule ajutisele hoiulevõtjale. 4. Riigi ühinemist 1980. aasta COTIF - iga selle artikli 23 kohaselt , kui ühinemistaotlus on esitatud käesoleva protokolli all a kirj u ta mise ks avamise ja jõustumise vahelisel ajal, käsitatakse ühinemisena 1980. aasta COTIF - i ja konventsiooni uue versiooniga, mis on toodud käesoleva protokolli lisas. Artikkel 4 Jõustumine 1. Käesolev protokoll jõustub kolmanda kuu esimesel päeval pärast seda , mil ajutine hoiulevõtja teavitas liikmesriik e sellise dokumendi hoiuleandmisest, millega täidet i 1980. aasta COTIF - i artikli 20 lõike 2 tingimused. Rii gid , kes olid viienda üldkogu otsuse tegemise ajal liikmesriigid ja kes on seda endiselt ajal, mil käesoleva protokolli jõustumise tingimused täidet akse , loetakse liikmesriikideks artikli 20 lõike 2 tähenduses. 2 . Käesoleva protokolli all a kirj u tamiseks avamisel kohaldatakse artiklit 3. Artikkel 5 Deklaratsioonid ja reservatsioonid Käesoleva protokolli lisas esitatud konventsiooni versiooni artikli 42 lõike 1 kohaseid deklaratsioone ja reservatsioone võib teha või esitada igal ajal, isegi enne käesoleva protokolli jõustumist. Deklaratsioonid ja reservatsioonid jõustuvad käesoleva protokolli jõustumisel. Artikkel 6 Üleminekusätted 1 . Hiljemalt kuus kuud pärast käesoleva protokolli jõustumist kutsub OTIF - i peasekretär kokku üldkogu, et : a) määrata järgmiseks perioodiks halduskom isjoni liikmed (COTIF - i artikli 14 lõike 2 punkt b käesoleva protokolli lisas esitatud versioonis) ja vajaduse korral otsustada praeguse halduskom isjoni volituste lõppemi ne ; b) määrata kuueaastase perioodi maksimumsumma, milleni võivad ulatuda organisatsiooni iga eelarveperioodi kulud (COTIF - i artikli 14 lõike 2 punkt e käesoleva protokolli lisas esitatud versioonis), ning c ) vajaduse korral valida peasekretär (COTIF - i artikli 14 lõike 2 punkt c käesoleva protokolli lisas esitatud versioonis). 2 . H iljemalt kolm kuud pärast käesoleva protokolli jõustumist kutsub OTIF - i peasekretär kokku tehnika ekspertide komisjoni . 3. Pärast käesoleva protokolli jõustumist lõpevad 1980. aasta COTIF - i artikli 6 lõike 2 punkti b kohaselt määratud halduskomi sjoni volitused üldkogu määratud kuupäeval, mis peab langema kokku üldkogu määratud halduskomi sjoni liikmete ja asendusliikmete volituste algusega (COTIF - i artikli 14 lõike 2 punkt b käesoleva protokolli lisas esitatud versioonis). 4. Käesoleva protokolli jõustumise ajal ametis oleva keska meti peadirektori volitused lõpevad 1980. aasta COTIF -i artikli 7 lõike 2 punkti d kohaselt määratud ajavahemiku möödumisel. Alates käesoleva protokolli jõustumisest täidab ta peasekretäri ülesandeid. 5. Isegi pärast käesoleva protokolli jõustumist jäävad 1980. aasta COTIF -i artiklite 6, 7 ja 11 asjakohased sätted kehtima: a) organisatsiooni raamatupidamisaruannete auditeerimi sel ja raamatupidamise aastaaruannete kinnitami s el ; b) organisatsiooni kulude katmiseks liikmesriikide lõplik e liikme maksud e määramisel , c ) liikmemaksude tasumi s e l ; d) maksimaal s e summa suhtes , milleni organisatsiooni kulud võivad ulatuda viie aasta jooksul, mis määratakse kindlaks enne käesoleva protokolli jõustumist. Punktides a – c viidatakse aastale, mille jooksul käesolev protokoll jõustub, ning aastale, mis eelneb sellele aastale. 6 . Liikmesriikide lõplikud liikmemaksud käesoleva protokolli jõustumise aastal arvutatakse 1980. aasta COTIF -i artikli 11 lõike 1 alusel. 7. L iikmesriigi taotlusel, kelle käesoleva protokolli lisas esitatud konventsiooni versiooni artikli 26 kohaselt arvutatud liikmemaks on suurem kui 1999. aastal, võib üldkogu määrata nimetatud riigi liikmemaksu kolmeks aastaks, mis järgneb käesoleva protokolli jõustumise aastale, võttes arvesse järgmisi põhimõtteid: a) ülemineku perioodi liikmemaksu määramise alus on eespool nimetatud artikli 26 lõike 3 kohane minimaalne liikmemaks või 1999. aasta eest tasumisele kuuluv liikmemaks , kui see on suurem kui minimaalne liikmemaks ; b) liikmemaksu kohandatakse järk-järgult kuni kolmes etapis, et jõuda eespool nimetatud artikli 26 kohaselt arvutatud lõpliku liikmemaksuni . Käesolevat sätet ei kohaldata liikmesriikid ele , kellel on minimaalne liikmemaks , mis tuleb igal juhul tasu da . 8 . Liikmesriikide vahelis t e selliste rahvusvaheliste reisijate- või kaubaveolepingute suhtes, mis on sõlmitud CIV -i 1980. aasta ühtsete eeskirjade või CIM-i 1980. aasta ühtsete eeskirjade kohaselt , kohaldatakse lepingute sõlmimise ajal kehtivaid ühtseid eeskirju ka pärast käesoleva protokolli jõustumist. 9. Enne käesoleva protokolli jõustumist sõlmitud lepingutele kohaldatakse ühe aasta jooksul selle jõustumisest CUV -i ühtsete eeskirjade ja CUI ühtsete eeskirjade kohustuslikke sätteid. Artikkel 7 Protokolli tekstid 1. Käesolev protokoll sõlmitakse ja kirj u tatakse alla inglise, prantsuse ja saksa keeles. Lahknevuse korral on ülimuslik prantsuskeelne tekst. 2. Ühe liikmesriigi ettepanekul avaldab organisatsioon käesoleva protokolli ametlikud tõlked teistesse keeltesse, kui üks neist keeltest on ametlik keel vähemalt kahe liikmesriigi territooriumil. Tõlked koostatakse koostöös liikmesriikide pädevate asutustega. Selle kinnituseks on käesoleva protokolli all a kirj u tanu d täievolilised esindajad, kes on saanud nõuetekohased volitused oma valitsuselt . Koostatud 3. juunil 1999 Vilniuses ühes ingliskeelses, ühes prantsuskeelses ja ühes saksakeelses eksemplaris; originaalid jäävad hoiule OTIF - i arhiivi. Kinnitatud koopiad saadetakse igale liikmesriigile. Albaania Vabariigi nimel: Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigi nimel: Austria Vabariigi nimel: Belgia Kuningriigi nimel: Bosnia ja Hertsegoviina nimel: Bulgaaria Vabariigi nimel: Endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi nimel: Hispaania Kuningriigi nimel: Horvaatia Vabariigi nimel: Iirimaa nimel: Iraagi Vabariigi nimel: Iraani Islamivabariigi nimel: Itaalia Vabariigi nimel: Kreeka Vabariigi nimel: Leedu Vabariigi nimel: Liechtensteini Vürstiriigi nimel: Liibanoni Vabariigi nimel: Luksemburgi Suurhertsogiriigi nimel: Madalmaade Kuningriigi nimel: Maroko Kuningriigi nimel: Monaco Vürstirii gi nimel : Norra Kuningriigi nimel: Poola Vabariigi nimel: Portugali Vabariigi nimel: Prantsuse Vabariigi nimel: Rootsi Kuningriigi nimel: Rumeenia nimel: Saksamaa Liitvabariigi nimel: Slovaki Vabariigi nimel: Sloveenia Vabariigi nimel: Soome Vabariigi nimel: Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi nimel: Süüria Araabia Vabariigi nimel: Šveitsi Konföderatsiooni nimel: Taani Kuningriigi nimel: Tšehhi Vabariigi nimel: Tuneesia Vabariigi nimel: Türgi Vabariigi nimel: Ungari Vabariigi nimel:
Rahvusvaheli n e Raudteeveo Valitsustevaheline Organisatsioon (OTIF) COTIF-i väljavõte Konventsiooni põhiosa kohaldatav alates 01.07.2015 9. mai 1980. aasta rahvusvahelise raudteeveo konventsioon 3. juuni 1999. aasta protokolliga muudetud versioonis (COTIF) I jaotis Üldsätted Artikkel 1 Valitsustevaheline organisatsioon 1. Käesoleva konventsiooni lepingupooled moodustavad liikmesriikidena Rahvusvahelise Raudteeveo Valitsustevahelise Organisatsiooni (OTIF), edaspidi organisatsioon . 2. Organisatsiooni peakorter asub Bernis. Üldkogu võib määrata sellele muu asukoha , mis paikneb ühes liikmesriikidest. 3. Organisatsioon on juriidiline isik. Ta võib sõlmida lepinguid, omandada ja võõrandada vallasvara ja kinnisvara ning esineda poolena kohtus. 4. Organisatsiooni, selle töötajate, organisatsiooni nimetatud ekspertide ja liikmesriikide esindajate suhtes kehtivad nende ülesannete täitmiseks vajalikud privileegid ja immuniteedid, mis on sätestatud konventsioonile lisatud organisatsiooni privileegide ja immuniteetide protokollis . 5. Organisatsiooni ja selle peakorteri asukohariigi vahelis i suhte i d reguleeritakse peakorteri kokkuleppes. 6. Organisatsiooni töökeeled on inglise, prantsuse ja saksa keel. Üldkogu võib võtta kasutusele teisi töökeeli. Artikkel 2 Organisatsiooni eesmärk 1. Organisatsiooni eesmärk on rahvusvahelise raudteeliikluse igakülgne soodustamine, parandamine ja hõlbustamine , täpsemalt : a) ühtse õigussüsteemi loomine järgmistes õigusvaldkondades : 1. reisijate ja kaupade rahvusvahelise veo leping rahvusvahelises raudteeliikluses, kaasa arvatud täiendavad veod teiste transpordivahenditega sama lepingu alusel ; 2. vagunite transpordivahendina kasutamise lepingud rahvusvahelises raudteeliikluses; 3. taristu kasutamise leping rahvusvahelises raudteeliikluses; 4 . ohtlike kaupade vedu rahvusvahelises raudteeliikluses; b) piiriületuse takistuste kõrvaldamise taotlemine rahvusvahelises raudteeliikluses võimalikult lühikese aja jooksul, võttes arvesse avalikku eri huvi , kuivõrd nende takistuste põhjused kuuluvad riikide vastutusalasse ; c) raudteevaldkonna koostalitlusvõime ja tehnilise ühtlustamise arendamine tehniliste standardite ja ühtsete tehniliste ettekirjutuste vastuvõtmise teel; d) rahvusvahelises raudteeliikluses kasutamiseks mõeldud raudteematerjali le tehnilise loa väljaandmise ühtse menetluse loomine. e) kõigi organisatsiooni kehtestatud reeglite ja soovituste kohaldamise järelevalve ; f) punktides a – e nimetatud ühtse õigu skorra , reeglite ja menetluste arendamine , võttes arvesse juriidilisi, majanduslikke ja tehnilisi muudatusi . 2. Organisatsioon võib: a) lõikes 1 nimetatud eesmärke silmas pidades välja töötada muid ühtse id õigussüsteeme; b) kehtestada raamtingimusi , mille alusel liikmesriigid võivad välja töötada muid rahvusvahelisi konventsioone , et soodustada, parandada ja hõlbustada rahvusvahelis t raudteeliiklus t . Artikkel 3 Rahvusvaheline koostöö 1. Liikmesriigid kohustuvad raudteevaldkonna rahvusvahelises koostöös keskenduma põhimõtteliselt organisatsiooni eesmärgile ja sellisel määral, et see oleks vastavuses artiklites 2 ja 4 määratud ülesannetega. Selle eesmärgi saavutamiseks pea vad liikmesrii gid võtma kõiki vajalikke ja kasulikke meetmeid, et vastu võtta kõik kehtivad rahvusvahelised mitmepoolsed konventsioonid ja lepingud, mille liikmesriigid ollakse, niivõrd , kui võrd nimetatud konventsioonid ja lepingud puudutavad rahvusvahelist koostööd raudtee valdkonnas ning omistavad pädevusi teistele valitsusvahelistele organisatsioonidele või vabaühendustele , mis kattuvad organisatsioonile määratud ülesannetega. 2. Lõikest 1 tulenevad kohustused liikmesriikidele, mis on samal ajal Euroopa Ühenduse liikmed või Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigid , ei ole ülimuslikud Euroopa Ühenduse liikmete või Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriikide kohustuste suhtes . Artikkel 4 Ülesannete üle võtmine ja ülekandmine 1. Üldkogu otsusel võib organisatsioon kooskõlas artiklis 2 nimetatud eesmärkidega üle võtta ülesandeid, vahendeid ja kohustusi, mis kantakse talle üle teistelt valitsustevahelistelt organisatsioonidelt nendega sõlmitud kokkulepete alusel . 2. Organisatsioon võib üldkogu otsusega k anda ülesandeid , vahendeid ja kohustusi üle teistele valitsustevahelistele organisatsioonidele nende organisatsioonidega sõlmitud kokkulepetest tulenevalt. 3. Organisatsioon võib halduskomisjoni heakskiidu korr a l täita oma eesmärgiga seotud haldusülesandeid, mis on liikmesriik talle usaldanud. Nimetatud ülesannetest tulenevad kulud organisatsioonile kannab asjaomane liikmesriik. Artikkel 5 Liikmesriikide erikohustused 1. Liikmesriigid nõustuvad võtma kõik asjakohased meetmed, et hõlbustada ja kiirendada rahvusvahelist raudteeliiklust. Selleks kohustub iga liikmesriik võimaluste piires: a) kõrvaldama kõik üleliigsed menetlused ; b) lihtsustama ja standardiseerima nõutavaid formaalsusi; c) lihtsustama piirikontrolle. 2. Rahvusvahelise raudteeliikluse hõlbustamiseks ja parandamiseks nõustuvad liikmesriigid andma oma toetus e , et saavutada raudteeveeremi, raudteepersonali, raudteetaristu ja abiteenustega seotud eeskirjade, standardite, menetluste ja korraldusmeetodite võimalikult suur ühtsus. 3. Liikmesriigid lepivad kokku, et hõlbustavad lepingute sõlmimist raudteetaristu haldurite vahel, et optimeerida rahvusvahelist raudteeliiklust. Artikkel 6 Ühtsed reeglid 1. Kui artikli 42 lõike 1 esimese lause kohaseid deklaratsioone ei esitata , siis reguleeritakse rahvusvahelist raudteeliiklust ja raudteematerjali lubamist rahvusvahelises se liikluses se järgmiste õigusaktidega : reisijate rahvusvahelise raudteeveo lepingu ühtsed eeskirjad (CIV), mis moodustavad käesoleva konventsiooni lisa A; kaupade rahvusvahelise raudteeveo lepingu ühtsed eeskirjad (CIM), mis moodustavad käesolev a k onventsiooni lisa B ; ohtlike kaupade rahvusvahelise raudteeveo määrus (RID), mis moodustab käesoleva konventsiooni lisa C; ühtsed eeskirjad, mis käsitlevad sõidukite kasutamise lepinguid rahvusvahelises raudteeliikluses (CUV), mis moodustavad käesoleva konventsiooni lisa D; taristu kasutamist rahvusvahelises raudteeliikluses käsitleva lepingu ühtsed eeskirjad (CUI) , mis moodustavad käesoleva konventsiooni lisa E; ühtsed eeskirjad tehniliste standardite kehtestamiseks ja ühtsete tehniliste eeskirjade vastuvõtmiseks raudteematerjali suhtes, mis on ette nähtud kasutamiseks rahvusvahelises liikluses (APTU) , mis moodustavad käesoleva konventsiooni lisa F; ühtsed eeskirjad tehnoloa väljaandmiseks raudteematerjalile, mida kasutatakse rahvusvahelises liikluses (ATMF), mis moodustavad käesoleva konventsiooni lisa G; teised artikli 2 lõike 2 punkti a alusel organisatsiooni välja tööta t ud ühtsed õiguskorrad, mis on samuti konventsiooni lisad. 2. Lõikes 2 loetletud ühtsed eeskirjad , määrused ja süsteemid koos vastavate lisadega on käesoleva konventsiooni lahutamatu osa. Artikkel 7 Konventsiooni mõiste Konventsiooni all mõistetakse järgnevates sätetes käesolevat konventsiooni, artikli 1 lõikes 4 nimetatud protokolli ja artikli s 6 viidatud lisasid koos nende lisaosadega. II jaotis Ühissätted Artikkel 8 Riigisisene õigus 1. Konventsiooni tõlgendamisel ja kohaldamisel tuleb võtta arvesse selle kuulumist rahvusvahelise õiguse hulka ja vajadust soodustada ühtlustamist. 2. Kui konventsioonis puuduvad vastavad sätted, siis kehtib riigisisene õigus. 3. Riigisisese õiguse all mõistetakse selle riigi õigust koos kollisiooninormidega, kus õigustatud isik esitab oma nõude. Artikkel 9 Arvestusühik 1. Lisades viidatud arvestusühik on Rahvusvahelise Valuutafondi SDR-ühik. 2. Rahvusvahelise Valuutafondi liikmeks oleva liikmesriigi rahaühiku väärtus SDR -ühikut es arvutatakse sama meetodi järgi, mida Rahvusvaheline Valuutafond kasutab oma operatsioonide ja tehingute puhul. 3. Rahvusvahelisse Valuutafondi mittekuuluva liikmesriigi rahaühiku väärtus SDR -ühikutes arvutatakse selle riigi kehtestatud meetodi alusel. Arvutuse tulemus riigi rahaühikutes peab olema võimalikult ligilähedane lõike 2 kohaldamise tulemuse reaalväärtuse le. 4 . I ga kord, kui muutub arvutusmeetod või riigi rahaühiku väärtus arvestusühiku suhtes, peavad liikmesriigid teatama peasekretärile oma lõike 3 kohase arvutusmeetodi. Peasekretär edastab selle informatsiooni teistele liikmesriikidele. 5 . Arvestusühikutes väljendatud summa teisendatakse selle riigi rahaühikuks , mille kohtusse pöörduti. Teisendamine toimub antud ühiku väärtuse kohaselt kohtuotsuse päeval või päeval, mille on pooled kokku leppinud. Artikkel 10 Lisasätted 1. CIV i ühtsete eeskirjade ja CIM i ühtsete eeskirjade täitmiseks võivad kaks või enam liikmesriiki või kaks või enam vedajat kokku leppida lisasätetes, mis ei tohi kõrvale kalduda nimetatud ühtsetest eeskirjadest . 2. Lõike 1 kohased lisasätted jõustatakse ja avaldatakse kooskõlas iga riigi seaduste ja eeskirjadega. Riikide lisasätetest ja nende jõustumisest tuleb teavitada organisatsiooni peasekretäri. Peasekretär edastab teavitused teistele liikmesriikidele. Artikkel 11 Kohtukulude kautsjon Kohtukulude kautsjonit ei saa nõuda menetluste puhul, mis esitatakse CIV i ühtsete eeskirjade , CIM i ühtsete eeskirjade , CUV i ühtsete eeskirjade või CUI ühtsete eeskirjade alusel . Artikkel 12 Kohtuotsuste täitmine. Arestimine 1. Kohtuotsused, mille pädev kohus on konventsiooni sätete alusel pärast kohtulikku arutamist või tagaselja langetanud ja mis kuuluvad täitmisele kohtu kohaldatud seaduste alusel, kuuluvad täitmisele ka igas teises liikmesriigis niipea kui täideviimise riigis on ettenähtud formaalsused täidetud . Kohtuasja sisu ei kuulu läbivaatamisele . Nimetatud sätteid kohaldatakse ka kohtulike kokkulepete suhtes. 2. Lõige 1 ei kohald u ajutiselt täitmisele kuuluvate kohtuotsuste suhtes ega nende kohtuotsuste suhtes, mis kohustavad kohtuasja kaotanud hagejat lisaks kohtukulude kandmisele maksma ka hüvitist. 3. Võlad, mis tulenevad CIV i ühtsete eeskirjade või CIM i ühtsete eeskirjade alusel toimuvast veotoimingust ja mille üks vedaja võlgneb teisele vedajale , kes ei kuulu sama liikmesriigi jurisdiktsiooni alla, võib arestida üksnes selle liikmesriigi kohtu otsuse alusel , mille jurisdiktsioonile allub ettevõte , kes on arestimisele kuuluva nõude võlausaldaja . 4. Võlad, mis tulenevad CUV i ühtsete eeskirjade või CUI ühtsete eeskirjade alusel sõlmitud lepingutest, võib arestida üksnes selle liikmesriigi kohtu otsuse alusel, mille jurisdiktsioonile allub ettevõte, kes on arestimisele kuuluva nõude võlausaldaja. 5. Raudteeveeremit võib väljaspool valdaja registrijärgse asukoha liikmesriiki arestida ainult selle riigi kohtu otsuse alusel . Mõiste „valdaja“ tähendab isikut, kes omanikuna või veeremi käsutamise õigust omades kasutab raudteeveeremit püsivalt transpordivahendina majanduslikul otstarbel. II I jaotis S truktuur ja tegevus Artikkel 13 Organid 1. Organisatsiooni tegevuse tagavad järgmised organid: a) üldkogu ; b) halduskomisjon ; c) revisjonikomisjon ; d) ohtlike kaupade veo ekspertkomisjon (RID i ekspertkomisjon); e) raudteeliikluse hõlbustamise komisjon; f) tehnikaekspertide komisjon; g) peasekretär. 2. Üldkogu võib otsustada luua konkreetsete ülesannete täitmiseks teisi ajutisi komisjone. 3. Üldkogu ja lõike 1 punktides c – f nimetatud komisjonide otsustusvõimelisuse kindlakstegemisel ei võeta arvesse hääleõiguseta liikmesriike (art ikkel 14 lõige 5, artikkel 26 lõige 7 või art ikkel 40 lõige 4). 4. Üldkogu eesistuja, halduskomisjoni eesistuja ning peasekretäri koht tule b põhimõtteliselt anda vaid erinevate liikmesriikide kodanikele. Artikkel 14 Üldkogu 1. Üldkogu koosneb liikmesriikide esindajatest. 2. Üldkogu: kehtestab oma kodukorra; määrab halduskomisjoni liikmed ning igale liikmele ühe asendusliikme ja valib ühe liikmesriigi eesistujaks (artikkel 15 lõiked 1 – 3) ; valib peasekretäri (artikkel 21 lõige 2); väljastab direktiivid halduskomisjoni ja peasekretäri tegevuse kohta; määrab kuueaastase perioodi kohta maksimumsumma, milleni võivad ulatuda organisatsiooni iga eelarveperioodi kulud (artikkel 25) või väljastab maksimaalselt kuueaastaseks perioodiks direktiivid nende kulude piirangute kohta; otsustab organisatsiooni peakorteri üleviimise teise kohta (artikkel 1 lõige 2); otsustab teiste töökeelte kasutuselevõtmise (artikkel 1 lõige 6); otsustab organisatsioonile täiendavate ülesannete võtmise (artikkel 4 lõige 1) ning organisatsiooni ülesannete ülekandmise mõnele teisele valitsustevahelisele organisatsioonile (artikkel 4 lõige 2); otsustab vajadusel luua konkreetsete ülesannete täitmiseks ajutisi komisjone (artikkel 13 lõige 2); kaalutleb, kas mõne riigi käitumist tuleb käsitleda vaikiva denonsseerimisena (artikkel 26 lõige 7); otsustab, kas usaldada auditeerimine peakorteri asukohariigi asemel mõnele teisele liikmesriigile (art ikkel 27 lõige 1); otsustab konventsiooni muudatusettepanekute üle (artikkel 33 lõiked 2 ja 3); otsustab üldkogule esitatud ühinemistaotluste üle (artikkel 37 lõige 4); otsustab piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsiooni ühinemistingimuste üle (artikkel 38 lõige 1); otsustab esitatud assotsieerimistaotluste üle (artikkel 39 lõige 1); ) otsustab organisatsiooni tegevuse lõpetamise ja selle ülesannete võimaliku ülekandmise üle mõnele teisele valitsustevahelisele organisatsioonile (artikkel 43); võtab vastu otsuseid teistes päevakorda esitatud küsimustes. 3. Peasekretär kutsub üldkogu kokku üks kord kolme aasta jooksul või kas vähemalt kolmandiku liikmesriikide või halduskomisjoni taotlusel, samuti artikli 33 lõi getes 2 ja 3 ning artikli 37 lõikes 4 nimetatud juhtudel . Peasekretär esitab päevakorra eelnõu liikmesriikidele vähemalt kolm kuud enne istungi algust kodukorra lõike1 punktis a sätestatud tingimuste kohaselt . 4. Üldkogu on otsustusvõimeline (artikkel 13 lõige 3) , kui on esindatud liikmesriik ide enamus . Liikmesriik võib lasta end esindada teisel liikmesriigil, kuid üks riik ei või teistest riikidest esindada rohkem kui ühte . 5. Konventsiooni lisade muutmist puudutavate üldkogu otsuste korral ei ole hääleõigust neil liikmesriikidel, kes on esitanud vastavalt artikli 42 lõike 1 esimesele lausele antud lisa suhtes deklaratsiooni. 6. Üldkogu võtab otsused vastu hääletamise ajal kohal olevate liikmesriikide lihthäälteenamusega , välja arvatud k äesoleva artikli lõike 2 punktides e, f, g, h, l ja p ning artikli 34 lõikes 6 nimetatud juhtudel , kui on nõutav kahekolmandikuline häälteenamus. Lõike 2 punktis l sätestatud juhul on kahekolmandikuline häälteenamus nõutav ainult konventsiooni enda muudatusettepanekute puhu l, välja arvatud artikkel 9 ja artikli 27 lõiked 2– 5 ning artikli 1 lõikes 4 nimetatud protokoll. 7. Enamuse liikmesriikide nõusolekul võib peasekretär kutsuda a) riike, kes ei ole organisatsiooni liikmed; b) rahvusvahelisi organisatsioone ja ühendusi, kes on pädevad organisatsiooni tegevust puudutavates küsimustes või kes tegelevad päevakorda võetud küsimustega; c) võtma osa üldkogust nõuandva pädevusega . Artikkel 15 Halduskomisjon 1. Halduskomisjon koosneb ühest kolmandikust liikmesriikidest . 2. Komisjoni liikmed ja iga liikme üks asendusliige ning eesistujaks olev liikmesriik nimetatakse ametisse kolmeks aastaks. Komisjoni koosseisu määramisel igaks ametiajaks tuleb pidada silmas proportsionaalset geograafilist jaotust. Kui asendusliige saab ametiaja jooksul komisjoni liikmeks, siis tuleb ta nimetada komisjoni liikmeks järgmisel ametiajal. 3. Kui komisjonis vabaneb mõni koht või kui komisjoni mõne liikme hääleõigus on peatatud või kui mõni liige puudub komisjoni kahe l t järjestikuse l t istungi l t ega lase end vastavalt lõikele 6 mõnel teisel liikmel esindada, siis täidab üldkogu nimetatud asendusliige tema funktsioone kuni ametiaja lõpuni. 4. Välja arvatud lõikes 3 sätestatud juhul, ei tohi ü kski liikmesriik olla komisjonis esindatud rohkem kui kaks järjestikust perioodi. 5. Komisjon: kehtestab oma kodukorra ; sõlmib peakorteri kokkuleppe; annab välja organisatsiooni personalieeskirja ; nimetab ametisse organisatsiooni juhtivtöötajad , arvestades seejuures kandidaatide sobivust ja esindatuse geograafiliselt õiglast jaotust ; kehtestab organisatsiooni rahandus- ja raamatupidamiseeskirja ; kinnitab organisatsiooni tööplaani, eelarve, tegevusaruande ja finantsaruande; määrab artikli 26 kohaselt kinnitatud finantsaruande alusel liikmesriikidele kahe eelneva kalendriaasta liikmemaksu lõpliku suuruse ja ettemaksu suuruse, mis artikli 26 lõike 5 kohaselt tuleb tasuda jooksva ja järgneva kalendriaasta eest ; määrab, millised organisatsiooni ülesanded puudutavad kõiki liikmesriike või ainult osasid neist ning millised on sellest tulenevalt kulud, mis liikmesriikidel tuleb kanda (artikkel 26 lõige 4); määrab kindlaks eritasude suuruse (artikkel 26 lõige 11); annab erikorraldused auditeerimiseks (artikkel 26 lõige 4); annab nõusoleku organisatsioonile haldusülesannete võtmiseks (artikkel 4 lõige 3) ja määrab spetsiaalsed osamaksud asjassepuutuvatele liikmesriikidele; edastab liikmesriikidele tegevusaruande, finantsaruande ning oma otsused ja soovitused; koostab tegevusaruande ja teeb komisjoni uue koosseisu ettepaneku (artikkel 14 lõige 2 punkt b) ning edastab need liikmesriikidele hiljemalt kaks kuud enne üldkogu istungi algust, pidades silmas, et komisjoni koosseisu määra b üldkogu ; teeb järelevalvet peasekretäri ametialase tegevuse üle; teeb järelevalvet, et peasekretär kohalda ks konventsiooni korrektselt ning täida ks teiste organite otsuseid; komisjon võib konventsiooni ja nimetatud otsuste paremaks kohaldamiseks võtta vajalikke meetmeid; esitab põhjendatud seisukoha küsimustes, mis võivad mõjutada organisatsiooni tööd ning mille on komisjonile esitanud liikmesriik või pea sekretär ; langetab otsuse liikmesriigi ja peasekretäri vahelises vaidluses, mis puudutab viimase funktsioone hoiulevõtjana (artikkel 36 lõige 2); otsustab liikmelisuse peatamiseks esitatud taotlus t e üle (artikkel 40); 6. Halduskomisjon on otsustusvõimeline, kui on esindatud kaks kolmandikku komisjoni liikmetest. Komisjoni liige võib lasta end esindada teisel liikmel; kuid üks liige ei või esindada teistest liikmetest rohkem kui üht. 7. Komisjoni otsused võetakse vastu hääletamisel esindatud liikmete häälteenamusega. 8. Komisjoni istungid toimuvad organisatsiooni peakorteris, kui komisjon ei otsusta teisiti. Istungite protokollid saadetakse kõigile liikmesriikidele. 9. Komisjoni esimees: a) kutsub kokku komisjoni vähemalt kord aastas ning ka nelja komisjoni liikme või peasekretäri taotlusel; b) saadab komisjoni liikmetele päevakorra eelnõu ; c) tegeleb istungitevahelisel perioodil kiireloomuliste küsimustega komisjoni kodukorras määratud piirides ja tingimustel; d) allkirjastab lõike 5 punktis b nimetatud peakorteri kokkuleppe. 10. Komisjon võib oma vastutusalas teha esimehele ülesandeks teatud eriülesannete täitmise. Artikkel 16 Teised k omisjonid 1. Artikli 13 lõike 1 punktides c – f ja lõikes 2 nimetatud komisjonid koosnevad põhimõtteliselt kõikide liikmesriikide esindajatest. Kui revisjonikomisjon, RIDi ekspertkomisjon või tehnikaekspertide komisjon tegeleb oma pädevuse piires konventsiooni lisade muutmisega ja teeb sellekohaseid otsuseid, siis need liikmesriigid, kes on esitanud deklaratsiooni vastavate lisade suhtes artikli 42 lõike 1 esimese lause kohaselt, ei saa olla vastava komisjoni liikme d. 2. Peasekretär kutsub komisjonid kokku kas omal algatusel või viie liikmesriigi või halduskomisjoni taotlusel. Peasekretär saadab liikmesriikidele hiljemalt kaks kuud enne istungi avamist päevakorra eelnõu . 3. Liikmesriik võib volitada teise liikmesriigi end esindama, kuid üks riik ei tohi esindada teistest liikmesriikidest rohkem kui kaht. 4. Igal liikmesriigil on üks hääl. Ettepanek võetakse vastu, kui poolthäälte arv: a) võrdub vähemalt ühe kolmandikuga hääletamisel esindatud liikmesriikide arvust ja b) on suurem kui vastuhäälte arv. 5. Peasekretäri kutsel ja liikmesriikide enamuse nõusolekul võivad : a) riigid, kes ei ole organisatsiooni liikmed; b) liikmesriigid, kes ei ole antud komisjoni liikmed; c) rahvusvahelised organisatsioonid ja ühendused, kes on pädevad organisatsiooni tegevust puudutavates küsimustes või kes tegelevad päevakorda võetud küsimustega ; osaleda komisjonides nõuandva pädevusega. 6. Komisjonid valivad igaks istungiks või kindlaks perioodiks esimehe ja ühe või mitu aseesimeest. 7. Arutelud toimuvad töökeeltes. Koosoleku käigus tõlgitakse ühes töökeeles esitatud oluline sisu teistesse töökeeltesse; ettepanekud ja otsused tõlgitakse täies ulatuses. 8. Arutelusid kajasta ta kse protokollides kokkuvõtlikult. Ettepanekud ja otsused kantakse protokolli täies ulatuses. Otsuste puhul on ülimuslik prantsuskeelne tekst. Protokollid saadetakse kõikidele liikmesriikidele. 9. Komisjonid võivad konkreetsete küsimustega tegelemiseks luua töögruppe. 10. Komisjonid kehtestavad oma kodukorra. Artikkel 17 Revisjonikomisjon 1. Revisjonikomisjon: võtab vastu otsuseid konventsiooni muutmisettepanekute kohta kooskõlas artikli 33 lõikega 4 ; vaatab läbi üldkogule esitatud ettepanekud kooskõlas artikli 33 lõikega 2 . 2. Revisjonikomisjon on otsustusvõimeline (artikkel 13 lõige 3) , kui esindatud on liikmesriik ide enamus. Artikkel 18 RIDi ekspertkomisjon RIDi ekspertkomisjon teeb artikli 33 lõike 5 kohaselt otsuseid konventsiooni muudatusettepanekute kohta. RIDi ekspertkomisjon on otsustusvõimeline (artikkel 13 lõige 3), kui esindatud on üks kolmandik liikmesriikidest. Artikkel 19 Raudteeliikluse hõlbustamise komisjon 1. Raudteeliikluse hõlbustamise komisjon: a) avaldab arvamust kõigis küsimustes, mis puudutavad piiriületamise hõlbustamist rahvusvahelises raudteeliikluses; b) soovitab standardeid, meetodeid, menetlusi ja praktikaid raudteeliikluse hõlbustamise kohta. 2. Raudteeliikluse hõlbustamise komisjon on otsustusvõimeline (artikkel 13 lõige 3), kui esindatud on üks kolmandik liikmesriikidest. Artikkel 20 Tehnikaekspertide komisjon 1. Tehnikaekspertide komisjon : a) otsustab tehnilise standardi kehtestamise üle raudteematerjal ile , mis on mõeldud kasutamiseks rahvusvahelises liikluses APTU ühtsete eeskirjade artikli 5 kohaselt ; b) otsustab ühtse tehnilise eeskirja vastuvõtmise üle ehituse, kasutuse, hooldamise või menetluse val dkonnas raudteematerjali puhul , mis on mõeldud kasutamiseks rahvusvahelises liikluses APTU ühtsete eeskirjade artikli 6 kohaselt ; c) teeb järelevalvet tehniliste standardite ja ühtsete tehniliste eeskirjade kohaldamise üle raudteematerjalile , mis on mõeldud kasutamiseks rahvusvahelises liikluses, ning hindab edasiarendamisvõimalusi, pidades silmas nende kehtestamist või vastuvõtmist APTU ühtsete eeskirjade artiklites 5 ja 6 sätestatud menetluse kohaselt ; d) otsustab artikli 33 lõik e 6 kohaselt konventsiooni muudatusettepanekute üle ; e) tegeleb kõigi teiste küsimustega, mis on talle suunatud APTU ja ATMFi ühtsete eeskirjade kohaselt . 2. Tehnikaekspertide komisjon on otsustusvõimeline (artikkel 13 lõige 3), kui esindatud on pool liikmesriikidest artikli 16 lõike 1 kohaselt. Kui võetakse vastu otsusteid APTU ühtsete eeskirjade lisade kohta, ei ole hääleõigust neil liikmesriikidel, kes on esitanud antud sätete suhtes vastuväite artikli 35 lõike 4 alusel või deklaratsiooni APTU ühtsete eeskirjade artikli 9 lõike 1 alusel. 3. Tehnikaekspertide komisjon võib kehtestada tehnilisi standardeid või võtta vastu ühtseid tehnilisi eeskirju või nende kehtestami n e või vastuvõtmise tagasi lükata; komisjon ei tohi mitte mingil juhul neid muuta. Artikkel 21 Peasekretär 1. Peasekretär täidab organisatsiooni sekretariaadi ülesandeid. 2. Peasekretäri valib üldkogu kolmeks aastaks ja teda võib maksimaalselt kaks korda tagasi valida. 3. Peasekretär peab eelkõige: a) täitma hoiulevõtja ülesandeid (art ikkel 36); b) esindama organisatsiooni välja s pool; c) saatma liikmesriik idele üldkogu ja komisjonide otsus ed (art ikkel 34 l õige 1, art ikkel 35 l õige 1); d) täitma ülesandeid, mi lle organisatsiooni teised organid on talle andnud; e) tutvuma liikmesriikide ettepaneku tega konventsiooni muutmiseks, vajaduse korral kaasama selleks eksperte; f) kutsuma kokku üldkogu ja teised komisjonid (art ikkel 14 l õige 3, art ikkel 16 l õige 2); g) edastama liikmesriikidele õigeaegselt vajalikud dokumendid erinevate organite istungiteks; h) koostama organisatsiooni tööplaani, eelarveprojekti ja tegevusaruande ning esitama need kinnitamiseks halduskomisjonile (art ikkel 25); i) juhtima kinnitatud eelarve alusel organisatsiooni rahandust; j) püüdma ühe poole palvel lahendada vaidlusi, mis tulenevad konventsiooni tõlgendamisest või kohaldamisest; k) esitama kõigi poolte palvel arvamuse vaidluste kohta, mis tulenevad konventsiooni tõlgendamisest või kohaldamisest; l) täitma talle V jaotises antud ülesandeid; m) võtma vastu teatisi liikmesriikidelt, artikli 16 lõikes 5 nimetatud rahvusvahelistelt organisatsioonidelt ja ühendustelt ning rahvusvahelises raudteeliikluses osalevatelt ettevõtetelt ( vedajad , taristu haldurid jne) ning vajadusel teavitama nendest teisi liikmesriike, rahvusvahelisi organisatsioone ja ühendusi ning ettevõtteid; n) juhtima organisatsiooni personali; o) teavitama õigeaegselt liikmesriike vabanenud ametikohtadest organisatsioonis; p) haldama ja avaldama artiklis 24 ette nähtud liinide nimekirju. 4. Peasekretär võib omal algatusel esitada ettepanekuid konventsiooni muutmiseks. Artikkel 22 Organisatsiooni personal Organisatsiooni personali õigus i ja kohustus i kirjeldatakse personalieeskirjades, mille halduskomisjon kehtestab artikli 15 lõike 5 punkti c kohaselt . Artikkel 23 Ajakiri 1. Organisatsioon annab välja ajakirja, mis sisaldab ametlikku ning muud konventsiooni rakendamiseks vajalikku ja kasulikku teavet . 2. Teateid, mida peasekretär konventsioonist lähtuvalt peab edastama, võib vajadusel avaldada ajakirjas. Artikkel 24 Liinide nimekirjad 1. CIVi ühtsete eeskirjade ja CIMi ühtsete eeskirjade artiklis 1 nimetatud mere- või siseveeliinid, kus sooritatakse üheainsa veolepingu alusel raudteeveo jätkuks olevaid vedusid, kantakse kahte nimekirja: a) CIVi mere- või siseveeliinide nimekiri ; b) CIMi mere- või siseveeliinide nimekiri. 2. Kui liikmesriik on teinud reservatsiooni CIVi ühtsete eeskirjade artikli 1 lõike 6 alusel või CIMi ühtsete eeskirjade artikli 1 lõike 6 alusel, siis selle liikmes riigi raudteeliinid kantakse vastavalt sellele reservatsioonile kahte nimekirja: a) CIVi raudteeliinide nimekiri ; b) CIMi raudteeliinide nimekiri. 3. Liikmesriigid saadavad peasekretärile oma teatised lõigetes 1 ja 2 osutatud liinide nimekirja kandmi se või sealt kustutamis e kohta . Kui lõikes 1 nimetatud mere- või siseveeliinid ühendavad liikmesriike, siis kantakse n ee d nimekirja ainult nende riikide nõusolekul; sellise liini nimekirjast kustutamiseks piisab ühe riigi esitatud teatisest . 4. Peasekretär teavitab kõiki liikmesriike liini kandmisest nimekirja või sealt kustutamisest. 5. Konventsioon hakkab lõikes 1 nimetatud mere- või siseveeliinide l ja lõikes 2 nimetatud raudteeliinide l toimuva veo suhtes kehtima ühe kuu möödumisel päevast, mil peasekretär teatab liinide kandmisest nimekirja. Konventsioon lakkab liinide suhtes kehtimast kolme kuu möödumisel päevast, mil peasekretär teatab nende kustutamisest nimekirjast; erandiks on juba alustatud veod, mis tuleb lõpetada. IV j aotis Rahandus Artikkel 25 Tööplaan. Eelarve. Finantsaruanne. Tegevusaruanne 1. Organisatsiooni tööplaan, eelarve ja finantsaruanne koostatakse kahe kalendriaasta pikkuseks perioodiks. 2. Organisatsioon annab vähemalt kord kahe aasta jooksul välja oma tegevusaruande. 3. Halduskomisjon määrab peasekretäri ettepanekul i gaks eelarveperioodiks organisatsiooni kulude üldsumma. Artikkel 26 Kulude katmine 1. Lõigete 2 – 4 alusel kannavad liikmesriigid need organisatsiooni kulud, mis ei ole kaetud teiste tulude arvelt, kahe viiendiku ulatuses Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmemaksude arvutamise meetodi alusel , ja kolme viiendiku ulatuses oma raudtee taristu ning artikli 24 lõike 1 kohaselt nimekirjadesse kantud mere- ja siseveeliinide kogupikkuse alusel. M ere- ja siseveeliinide puhul võetakse siiski arvesse ainult pool t nende pikkusest. 2. Kui liikmesriik on teinud reservatsiooni CIVi ühtsete eeskirjade artikli 1 lõike 6 kohaselt või CIMi ühtsete eeskirjade artikli 1 lõike 6 kohaselt, siis arvutatakse tema liikmemaks järgmiselt: a) antud liikmesriigi territooriumil paikneva raudtee taristu kogupikkuse asemel võetakse arvesse ainult artikli 24 lõike 2 alusel nimekirja kantud raudteeliinide pikkus t ; b) Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni meetodi alusel arvutatav liikmemaksu osa arvutatakse selle põhjal , kui suure osa moodustab artikli 24 lõigete 1 ja 2 alusel nimekirjadesse kantud liinide pikkus antud liikmesriigi territooriumil paikneva raudtee taristu kogupikkusest, millele liidet akse artikli 24 lõike 1 alusel nimekirjadesse kantud liinide pikkus; kuid see ei tohi olla väiksem kui 0,01 protsenti. 3. Iga liikmesriik tasub vähemalt 0,25 protsenti ja mitte enam kui 15 protsenti liikmemaksude kogusummast. 4. Halduskomisjon otsustab, millised organisatsiooni ülesanded: a) puudutavad võrdselt kõiki liikmesriike ning milliste kulude kandmises osalevad kõik liikmesriigid lõikes 1 nimetatud valemi kohaselt; b) puudutavad ainult üht osa liikmesriikidest ja milliseid kulusid kannavad need liikmesriigid vastavalt samale valemile. Lõige 3 kehtib mutatis mutandis . Need sätted ei mõjuta artikli 4 lõiget 3. 5. Liikmesriikidel tuleb organisatsiooni kulude katmiseks tasuda liikmemaksud kaheosalise ettemaksuna hiljemalt kaheaastalise eelarveperioodi kummagi aasta 31. oktoobriks. Ettemaksude suurus määratakse kindlaks eelnenud kahe aasta lõplike liikmemaksude põhjal. 6. Liikmesriikidele tegevusaruande ja finantsaruande saatmisel teeb peasekretär neile ühtlasi teatavaks kahe möödunud kalendriaasta liikmemaksu lõpliku suuruse ning ettemaksu suuruse kaheks eelseisvaks kalendriaastaks. 7. Pärast lõike 6 kohaselt edastatud peasekretäri teadet jooksva aasta 31. detsembri l arvestatakse kahe möödunud kalendriaasta eest tasumisele kuuluvalt liikmemaksult viivist viis protsenti aastas. Kui ühe aasta möödumisel sellest kuupäevast ei ole liikmesriik oma liikmemaksu tasunud, peatatakse tema hääleõigus kuni maksekohustuse täitmiseni. Pärast järgmise kaheaastase tähtaja möödumist arutab üldkogu, kas antud riigi käitumist tule b lugeda konventsiooni vaikivaks denonsseerimiseks, määrates vajadusel kindlaks denonsseerimise jõustumise kuupäeva. 8. Lõike 7 või artikli 41 kohase d enonsseerimise korral ning artikli 40 lõike 4 punkti b kohase hääleõiguse peatamise korral kuuluvad võlgu olevad liikmemaksud tasumisele. 9. Maksmata summad kaetakse organisatsiooni vahenditest. 10. Konventsiooni denonsseerinud liikmesriik võib konventsiooniga ühinedes uuesti liikmesriigiks saada tingimusel, et ta on võlg netava summa tasunud. 11. Organisatsioon nõuab sisse tasu erikulude katmiseks, mis tulenevad artikli 21 lõike 3 punktides j – l ette nähtud tegevustest . Artikli 21 lõike 3 punktides j ja k nimetatud juhtudel määrab tasu suuruse peasekretäri ettepanekul halduskomisjon; artikli 21 lõike 3 punktis l nimetatud juhul tuleb kohaldada artikli 31 lõiget 3. Artikkel 27 Auditeerimine 1. Kui üldkogu ei ole artikli 14 lõike 2 punkti k kohaselt otsustanud teisiti, siis auditeerib peakorteri asukohariik käesoleva artikli reeglite kohaselt ning kooskõlas halduskomisjoni erijuhistega ja organisatsiooni rahandus- ja raamatupidamiseeskirjaga (art ikkel 15 l õige 5 p unkt e). 2. Audiitoril on igal ajal piiramatu juurdepääs kõigile pearaamatutele , kontodele, raamatupidamisdokumentidele ja muule teabele, mida ta peab vajalikuks. 3. Audiitor teavitab auditi tulemustest halduskomi sjoni ja peasekretäri. Lisaks võib ta esitada peasekretäri finantsaruande kohta märkusi, mida ta peab asjakohaseks. 4 . A uditeerimise volitused on määratletud rahandus- ja raamatupidamiseeskirjas ning sellele lisatud täiendavates volitustes. V jaotis Vahekohus Artikkel 28 Pädevus 1. Konventsiooni tõlgendamisest või kohaldamisest tulenevad liikmesriikide vahelised vaidlused, samuti liikmesriikide ja organisatsiooni vahelised vaidlused, mis tulenevad käesoleva konventsiooni privileegide ja immuniteetide protokolli tõlgendamisest või kohaldamisest, võib ühe poole nõudmisel anda lahendamiseks vahekohtule. Pooled määravad oma äranägemisel vahekohtu koosseisu ja vahekohtu menetluskorra. 2. Muid v aidlusi, mis tulenevad käesoleva konventsiooni või artikli 2 lõike 2 kohaselt organisatsiooni teiste välja töötatud konventsioonide tõlgendamisest või kohaldamisest ja mida ei ole lahendatud vastastikusel kokkuleppel või mida ei ole esitatud lahendamiseks harilikule kohtule, võib poolte kokkuleppel esitada vahekohtule. Vahekohtu koosseisu le ja menetluse le kohalduvad artiklid 29 – 32. 3. Iga riik võib konventsiooni ga ühinemisel jätta endale õiguse mitte kohaldada osaliselt või täielikult lõikeid 1 ja 2. 4. Iga riik, kes on teinud lõike 3 alusel reservatsiooni, võib sellest hoiulevõtjale teatades alati loobuda. Reservatsioonist loobumine jõustub ühe kuu möödumisel kuupäevast, mil hoiulevõtja sellest liikmesriikidele teatab. Artikkel 29 Kokkulepe vahekohtusse pöördumiseks. Kohtukantselei Pooled sõlmivad vahekohtusse pöördumiseks kokkuleppe, milles esmajärjekorras määratakse kindlaks: vaidluse objekt; vahekohtu koosseis ja vahekohtuniku või vahekohtunike kokkulepitud volituste tähtaeg; vahekohtu kokkulepitud asukoht. Kokkulepe vahekohtusse pöördumiseks esitatakse peasekretärile , kes täidab kohtukantselei ülesandeid. Artikkel 30 Vahekohtunikud 1. Peasekretär koostab vahekohtunike nimekirja ja uuendab seda . Iga liikmesriik võib nimetada vahekohtunike nimekirja kaks oma kodanikku. 2. Vahekohus koosneb vastavalt vahekohtusse pöördumise kokkuleppele ühest, kolmest või viiest vahekohtunikust. Vahekohtunikud valitakse lõikes 1 nimetatud nimekirja kantud isikute hulgast. Kui aga vahekohtusse pöördumise kokkuleppes nähakse ette viieliikmeline vahekohus, võib iga pool nimetada ühe vahekohtuniku, kes ei ole nimekirja kantud. Kui vahekohtusse pöördumise kokkuleppes nähakse ette üks vahekohtunik, valitakse ta poolte vastastikusel kokkuleppel. Kui vahekohtusse pöördumise kokkuleppes nähakse ette kolme- või viieliikmeline vahekohus, valib kumbki pool ühe vahekohtuniku või kaks vahekohtunikku, kes omakorda vastastikusel kokkuleppel nimetavad kolmanda või viienda vahekohtuniku, ke llest saab vahekohtu eesistuja. Kui pooled ei jõua ühe vahekohtuniku valimises kokkuleppele või kui valitud vahekohtunikud ei suuda kokku leppida kolmanda või viienda vahekohtuniku nimetamises, nimetab vahekohtuniku peasekretär . 3. Kui tegemist on ühe vahekohtunikuga või kolmanda või viienda vahekohtunikuga, siis peab ta olema pooltega võrreldes kolmanda riigi kodanik, välja arvatud juhul, kui pooled on sama riigi kodanikud. 4. Kolmanda isiku osalus vaidluses ei mõjuta vahekohtu koosseisu. Artikkel 31 Menetlus. Kulud 1. Vahekohus määrab kindlaks oma menetluskorra, arvestades eelkõige järgnevaid sätteid: a) vahekohus sooritab uurimise ja langetab asjas otsuse poolte esitatud tõendusmaterjali põhjal, kuid ei ole õigusküsimustes otsuste langetamisel seotud poolte tõlgendustega; b) vahekohus ei või välja mõista rohkem ega muud, kui hageja nõuab, ega ka mitte vähem, kui kostja on kohustusena omaks võtnud; c) vahekohtu otsuse koos põhjendusega koostab vahekohus ja pooltele teeb selle teatavaks peasekretär ; d) vahekohtu otsus on lõplik, kui vahekohtu asukohariigi õigus või pooltevaheline kokkulepe ei näe ette teisiti. 2. Vahekohtunike tasu määrab peasekretär . 3. Vahekohus määrab oma otsuses kindlaks kohtukulud ja otsustab, millises vahekorras kohtukulud ja kohtunike tasu poolte vahel jagatakse. Artikkel 32 Aegumine. Täitmine Vahekohtumenetluse algatamisel on aegumise katkemisele samasugune mõju, kui o n kohaldatavas materiaal õiguses ette nähtud hagi esitamise korral harilikku kohtusse. Vahekohtu otsus kuulub täitmisele igas liikmesriigis, niipea kui on täidetud ettenähtud formaalsused selles riigis, kus täitmine peab toimuma. Asja sisu ei kuulu uuesti läbivaatamisele. VI jaotis Konventsiooni muutmine Artikkel 33 Pädevus 1. Peasekretär teavitab viivitamatult liikmesriike konventsiooni muudatusettepanekutest, mis liikmesriigid on talle edastanud või mis ta on ise välja töötanud. 2. Üldkogu otsustab konventsiooni muudatusettepanekute üle, kui lõigetes 4 – 6 ei ole sätestatud teisiti . 3. Kui üldkogule on esitatud muudatusettepanek, siis võib üldkogu artikli 14 lõikes 6 ettenähtud enamusega otsustada, et antud ettepanek on otseselt seotud konventsiooni lisade ühe või mitme sättega . Sellisel juhul ning samuti lõigete 4 – 6 teistes lausetes nimetatud juhtudel on üldkogu ühtlasi pädev otsustama sellise sätte või selliste sätete muutmis e üle . 4. Alludes üldkogu otsus t e le lõike 3 esimese lause kohaselt, teeb revisjonikomisjon otsuse ettepanekute kohta , mille eesmärk on muuta : a) artiklit 9 ja artikli 27 lõikeid 2 – 0; b ) CIV i ühtse i d eeskirju , välja arvatud artiklid 1, 2, 5, 6, 16, 26 – 39, 41 – 53 ja 56 – 60 ; c) CIM i ühtse i d eeskirju , välja arvatud artiklid 1 ja 5, artikli 6 lõiked 1 ja 2, artiklid 8 ja 12, artikli 13 lõige 2, artikkel 14, artikli 15 lõiked 2 ja 3, artikli 19 lõiked 6 ja 7 ning artiklid 23 – 27, 30 – 33, 36 – 41 ja 44 – 48; d) CUVi ühtseid eeskirju , välja arvatud artiklid 1, 4, 5 ja 7 – 12; e) CUI ühtseid eeskirju , välja arvatud artiklid 1, 2, 4, 8 – 15, 17 – 19, 21 ja 23 – 25; f) APTU ühtseid eeskirju , välja arvatud artiklid 1, 3 ja 9 – 11 ning nende ühtsete eeskirjade lisad; g) ATMFi ühtseid eeskirju , välja arvatud artiklid 1, 3 ja 9. Kui punktide a – g kohased muudatusettepanekud on esitatud revisjonikomisjonile, võib üks kolmandik komisjonis esindatud riikidest nõuda, et need ettepanekud esitataks otsustamiseks üldkogule. 5. RIDi ekspertkomisjon otsustab ettepanekud, mis on esitatud o htlike kaupade rahvusvahelise raudteeveo määruse (RID) muutmiseks. Kui nimetatud ettepanekud esitatakse RIDi ekspertkomisjonile, siis võib üks kolmandik komisjonis esindatud riikidest nõuda, et need ettepanekud esitataks otsustamiseks üldkogule. 6. Tehnikaekspertide komisjon otsustab ettepanekud, mis on esitatud APTU ühtsete eeskirjade lisade muutmiseks. Kui nimetatud ettepanekud on esitatud tehnikaekspertide komisjonile, siis võib üks kolmandik komisjonis esindatud riikidest nõuda, et need ettepanekud esitataks otsustamiseks üldkogule. Artikkel 34 Üldkogu otsused 1. Üldkogu vastuvõetud konventsiooni muudatused teeb liikmesriikidele teatavaks peasekretär. 2. Üldkogu vastu võetud konventsiooni enda muudatused jõustuvad kõikide liikmesriikide suhtes kaheteist kuu möödumisel pärast seda, kui kaks kolmandikku liikmesriikidest on nad heaks kiitnud, välja arvatud nende liikmesriikide suhtes, kes on enne muudatuste jõustumist deklareerinud, et nad neid heaks ei kiida. 3. Üldkogu vastu võetud konventsiooni lisade muudatused jõustuvad kõikide liikmesriikide suhtes kaheteist kuu möödumisel pärast seda, kui muudatused on heaks kiitnud pool nendest liikmesriikidest, kes ei ole esitanud artikli 42 lõike 1 esimese lause kohast deklaratsiooni, välja arvatud nende liikmesriikide suhtes, kes on enne muudatuste jõustumist deklareerinud, et nad neid muudatusi heaks ei kiida, samuti nende liikmesriikide suhtes, kes on esitanud artikli 42 lõike 1 esimese lause kohase deklaratsiooni. 4. Liikmesriigid saadavad peasekretärile oma teatised üldkogul vastuvõetud konventsiooni muudatuste heakskiitmise kohta, samuti deklaratsioonid muudatus te mitteheakskiitmise kohta . Peasekretär teavitab selle kohta teisi liikmesriike. 5. Lõigetes 2 ja 3 nimetatud tähtaega arvestatakse päevast, mil peasekretär teatab, et tingimused muudatuste jõustumiseks on täidetud. 6. Üldkogu võib mõne muudatuse vastuvõtmisel otsustada, et iga liikmesriik, kes esitab lõigete 2 või 3 kohase deklaratsiooni ja kes ei kiida muudatust heaks kaheksateistkümne kuu jooksul pärast selle jõustumist, lakkab pärast selle tähtaja möödumist olemast organisatsiooni liige. 7. Kui üldkogu otsused puudutavad konventsiooni lisade muudatusi, siis peatatakse nende otsuste jõustumisel tervikuna antud lisa kohaldamine liikluses nende liikmesriikidega ja nende liikmesriikide vahel, kes lõike 3 kohaselt esitasid õigeaegselt vastuväite. Peasekretär teavitab sellest peatamisest liikmesriike; peatamine kaotab oma kehtivuse ühe kuu möödumisel päevast, mil peasekretär teatab teistele liikmesriikidele vastuväite tagasivõtmisest. Artikkel 35 Komisjonide otsused 1. Komisjonide otsustatud konventsiooni muudatused teeb liikmesriikidele teatavaks peasekretär . 2. Revisjonikomisjoni vastuvõetud konventsiooni enda muudatused jõustuvad kõigi liikmesriikide jaoks kaheteistkümnenda kuu esimesel päeval pärast seda kuud, mil peasekretär neist muudatustest liikmesriike teavitas . Muudatuse teatavakstegemise päevast alates nelja kuu jooksul võivad liikmesriigid esitada vastuväite. Kui üks neljandik liikmesriikidest esitab vastuväite, siis muudatus ei jõustu. Kui liikmesriik esitab neljakuulise tähtaja jooksul revisjonikomisjoni otsuse suhtes vastuväite ja denonsseerib konventsiooni, siis jõustub denonsseerimine kuupäeval, mis oli ette nähtud selle otsuse jõustumiseks. 3. Revisjonikomisjoni vastuvõetud konventsiooni lisade muudatused jõustuvad kõikide liikmesriikide suhtes kaheteistkümnenda kuu esimesel päeval pärast seda kuud, mil peasekretär neist muudatustest liikmesriike teavitas. RIDi ekspertkomisjoni või tehnikaekspertide komisjoni vastuvõetud muudatused jõustuvad kõikide liikmesriikide suhtes kuuenda kuu esimesel päeval pärast seda kuud, mil peasekretär neist muudatustest liikmesriike teavitas. 4. Liikmesriigid võivad esitada vastuväite nelja kuu jooksul alates lõikes 3 nimetatud tea vitamis e päevast. Kui üks neljandik liikmesriikidest esitab vastuväite, siis muudatus ei jõustu. Nendes liikmesriikides, kes e sitasid otsuste suhtes õigeaegselt vastuväite, peatatakse otsuste jõustumisel tervikuna antud lisa kohaldamine liikluses nende liikmesriikidega ja nende liikmesriikide vahel. Kuid vastuväite esitamisel mõne tehnilise standardi kehtestamise või ühtse tehnilise eeskirja vastuvõtmise suhtes peatatakse otsuste jõustumisel ainult vastava standardi või eeskirja kohaldamine liikluses nende liikmesriikidega ja nende liikmesriikide vahel; sama kehtib ka osalise vastuväite korral. 5. Peasekretär teavitab liikmesriike lõikes 4 viidatud peatamistest ; peatamine kaotab kehtivuse ühe kuu möödumisel päevast, mil peasekretär teavitab teisi liikmesriike vastuväite tagasivõtmisest. 6. Lõigetes 2 ja 4 viidatud vastuväidete arvu kindlakstegemisel ei võeta arvesse liikmesriike : a) kellel ei ole hääleõigust (artikkel 14 lõige 5, artikkel 26 l õige 7 või ar tikkel 40 l õige 4) ; b) kes ei ole vastava komisjoni liikmed (art ikkel 16 l õige 1 teine lause) ; c) kes on esitanud deklaratsiooni APTU ühtsete eeskirjade artikli 9 lõik e 1 kohaselt . VII jaotis Lõppsätted Artikkel 36 Hoiulevõtja 1. Käesoleva konventsiooni hoiulevõtja on peasekretär. Tema ülesanded hoiulevõtjana on vastavuses 23. mai 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni VII osas nimetatutega. 2. Kui liikmesriigi ja hoiulevõtja vahel on tekkinud vaidlus hoiulevõtja funktsioonide täitmise üle, peab hoiulevõtja või asjaomane liikmesriik teavitama vaidlusküsimusest teisi liikmesriike või esitama selle vajadusel otsustamiseks halduskomisjonile. Artikkel 37 Konventsiooniga ühinemine 1. Konventsioon on ühinemiseks avatud igale riigile, kelle territooriumil majandatakse raudteetaristut. 2. Riik, kes soovib konventsiooniga ühineda, esitab hoiulevõtjale taotluse. Hoiulevõtja teavitab sellest taotlusest liikmesriike. 3. Kui kolme kuu jooksul pärast lõikes 2 nimetatud teadet ei ole viis liikmesriiki hoiulevõtjale esitanud vastuväidet , siis loetakse taotlus rahuldatuks. Hoiulevõtja teavitab sellest viivitamatult taotluse esitanud riiki ning liikmesriike. Ühinemine jõustub teavitamisele järgneva kolmanda kuu esimesel päeval. 4. Kui vähemalt viis riiki on lõikes 3 nimetatud tähtaja jooksul esitanud vastuväite , siis esitatakse ühinemistaotlus otsustamiseks üldkogule. 5. Artikli 42 kohaselt on i ga konventsiooniga ühinemine seotud üksnes konventsiooni selle redaktsiooni ga , mis kehtib ühinemise jõustumise kuupäeval. Artikkel 38 Piirkondlike majandusintegratsiooni organisatsioonide ühinemine konventsiooniga 1. Konventsioon on ühinemiseks avatud piirkondlikele majandusintegratsiooni organisatsioonidele, kes on pädevad oma liikmete le siduva te õigusaktide vastuvõtmiseks valdkondades, mida konventsioon reguleerib, ja kelle liikmeteks on üks liikmesriik või mitu liikmesriiki. Sellise ühinemise tingimused määratakse kindlaks organisatsiooni ja antud piirko n dliku organisatsiooni vahelises kokkuleppes. 2. Piirkondlik organisatsioon võib kasutada õigusi, mis on käesoleva konventsiooni liikmetel, kuivõrd need puudutavad küsimusi, mis on piirkondlik u organisatsiooni pädevuses. Sama kehtib ka liikmesriikidele konventsioonist tulenevate kohustuste suhtes, välja arvatud artikli 26 kohased rahalised kohustused. 3. Hääleõiguse kasutamisel ja artikli 35 lõigetes 2 ja 4 ettenähtud vastuväite esitamise õiguse puhul on piirkondlikul organisatsioonil sama palju hääli, kui palju on tal liikmeid, kes on ühtlasi organisatsiooni liikmesriigid. Viimati nimetatud võivad oma õigusi, eriti hääleõigust, kasutada ainult sellises ulatuses, nagu seda luba takse lõi kes 2. Piirkondlikul organisatsioonil ei ole hääleõigust IV jaotise tähenduses . 4. Liikmelisuse lõpetamise suhtes kehtib artikkel 41 mutatis mutandis . Artikkel 39 Assotsieerunud liikmed 1. Organisatsiooni assotsieerunud liikmeks võib saada iga riik, kelle territooriumil majandatakse raudteetaristut. Artikli 37 lõiked 2 – 5 kohalduvad mutatis mutandis . 2. Assotsieerunud liige võib osa võtta artikli 13 lõike 1 punktides a ja c – f nimetatud organite tööst ainult nõuandva pädevusega. Assotsieerunud liiget ei või määrata halduskomisjoni liikmeks. Tema osalus organisatsiooni kulude katmises on 0,25 protsenti liikmemaksude summast (art ikkel 26 l õige 3). 3. Assotsieerunud liikme staatuse lõpetamise suhtes kehtib artikkel 41 mutatis mutandis . Artikkel 40 Liikmesuse peat a mine 1. Kui mõne liikmesriigi territooriumil temast sõltumatutel põhjustel rahvusvahelist raudteeliiklust enam ei toimu, siis võib ta ilma konventsiooni denonsseerimata taotleda oma liikmesuse peat a mist organisatsioonis. 2. Otsuse liikmesuse peat a mistaotluse kohta teeb halduskomisjon. Taotlus tuleb esitada peasekretärile hiljemalt kolm kuud enne komisjoni istungit. 3. Liikmesuse peat a mine jõustub selle kuu esimesel päeval, mis järgneb päevale, mil peasekretär teatas halduskomisjoni otsuse st . Liikmesuse peat a mine lõpeb, kui liikmesriik teatab rahvusvahelise raudteeliikluse taastamisest oma territooriumil. Peasekretär teavitab sellest viivitamatult teisi liikmesriike. 4. Liikmesuse peat a mise tagajärjel : a) vabaneb liikmesriik kohustusest maksta organisatsiooni kulude katmiseks liikmemaksu; b) peatub liikmesriigi hääleõigus organisatsiooni organites; c) peatub liikmesriigi õigus vastuväite esitamiseks artikli 34 lõigete 2 ja 3 ning artikli 35 lõigete 2 ja 4 kohaselt . Artikkel 41 Konventsiooni denonsseerimine 1. Konventsiooni võib igal ajal denonsseerida. 2. Liikmesr iik, kes soovib konventsiooni denonsseerida, teatab sellest hoiulevõtja le . Denonsseerimine jõustub järgneva aasta 31. detsembril. Artikkel 42 Konventsiooni deklaratsioonid ja reservatsioonid 1. L iikmesriik võib igal ajal deklareerida, et ei hakka konventsiooni teatud lisasid tervikuna kohaldama. Lisaks on reservatsioonid ja deklaratsioonid konventsiooni enda või tema lisade teatud sätete suhtes lubatud ainult siis, kui need reservatsioonid ja deklaratsioonid on antud sätetes sõnaselgelt ette nähtud. 2. Reservatsioonid või deklaratsioonid tuleb edastada hoiulevõtjale . N ee d hakkavad kehtima hetkel, mil konventsioon jõustub antud riigi suhtes. Pärast seda esitatud d eklaratsioonid jõustuvad deklaratsiooni esitamisele järgneva aasta 31. detsembril. Hoiulevõtja teavitab sellest liikmesriike. Artikkel 43 Organisatsiooni tegevuse lõpetamine 1. Üldkogu võib otsustada organisatsiooni tegevuse lõpetamise ja tema ülesannete võimaliku ülekandmise mõnele teisele valitsustevahelisele organisatsioonile ning määrata vajadusel koos antud organisatsiooniga kindlaks ülekandmise tingimused. 2. Tegevuse lõpetamise korral jagatakse organisatsiooni varad liikmesriikide vahel, kes olid organisatsiooni liikmed katkestusteta viimase viie kalendriaasta jooksul, mis eelnesid lõike 1 kohaselt tehtud otsuse aastale, ja proportsionaalselt organisatsiooni kulude katmiseks tasutud liikmemaksu keskmise protsendimääraga nimetatud eelneva viie aasta jooksul. Artikkel 44 Üleminekusät e Artikli 34 lõikes 7, artikli 35 lõikes 4, artikli 41 lõikes 1 ja artiklis 42 ettenähtud juhtudel kohaldatakse kehtivate lepingute suhtes edasi õigust, mis oli jõus CIVi ühtsetele eeskirjadele , CIMi ühtsete le eeskirjadele , CUVi ühtsete le eeskirjadele või CUI ühtsetele eeskirjadele allutatud lepingute sõlmimise ajal. Artikkel 45 Konventsiooni tekst 1. Konventsioon on koostatud inglise, prantsuse ja saksa keeles. Lahknevuste korral on ülimuslik prantsuskeelne tekst. 2. Asjaomastest riikidest ühe taotlusel annab organisatsioon välja konventsiooni ametlikke tõlkeid ka teistes keeltes, juhul kui mõni neist keeltest on riigikeel vähemalt kahe liikmesriigi territooriumil. Tõlked tehakse koostöös antud liikmesriikide pädevate asutustega.
Rahvusvaheline Raudteeveo Valitsustevaheline Organisatsioon (OTIF) COTIF-i väljavõte Privileegide ja immuniteetide protokoll kohaldatav alates 01.07.20 06 Rahvusvahelise Raudteeveo Valitsustevahelise Organisatsiooni (OTIF) privileegide ja immuniteetide protokoll Artikkel 1 Immuniteet kohtualluvuse, täideviimise ja arestimise suhtes 1. Oma ametlike ülesannete täitmiseks on organisatsioonil immuniteeti kohtu- ja täitemenetluse suhtes, välja arvatud: niivõrd, kuivõrd organisatsioon on üksikjuhtumi puhul sõnaselgelt sellisest immuniteedist loobunud; kolmanda isiku algatatud tsiviilmenetluse korral; organisatsooni algatatud kohtumenetlusega otseselt seotud vastuhagi puhul; juhul kui palk, töötasu või muud sissetulekud, mis organisatsioon võlgneb mõnele oma töötajale, kohtu otsuse alusel arestitakse. 2. Organisatsiooni varal ja vahenditel, olenemata nende asukohast, on immuniteet mis tahes sundvõõrandamise, konfiskeerimise, sekvestrimise või muus vormis arestimise või võõrandamiskeelu suhtes, välja arvatud juhtudel, kui seda peetakse vajalikuks kui ajutist abinõu organisatsioonile kuuluvate või selle nimel kasutatavate mootorsõidukitega seotud õnnetuste ärahoidmiseks või selliste õnnetustega seotud uurimise korral. Artikkel 2 Kaitse sundvõõrandamise eest Kui sundvõõrandamine on vajalik üldsuse huvides, tuleb võtta kõik vajalikud meetmed selleks, et vältida organisatsiooni tegevuse takistamist, samuti tuleb eelnevalt ilma viivitamata tasuda põhjendatud hüvitis. Artikkel 3 Maksudest vabastamine 1. Iga liikmesriik vabastab organisatsiooni ning selle vara ja tulud otsestest maksudest organisatsiooni ametliku tegevuse elluviimiseks. Kui organisatsioon teeb märkimisväärse väärtusega ostu või kasutab märkimisväärse väärtusega teenust, mis on tingimata vajalik organisatsiooni ametlikuks tegevuseks ja kui sellise ostu või teenuse hinnas sisalduvad maksud või lõivud, siis võtavad liikmesriigid võimaluste piires kõiki vajalikke meetmeid, et organisatsioon sellistest maksudest ja lõivudest vabastada või need tagasi maksta. 2. Maksudest ja tasudest, mis kujutavad endast lihtsalt tasu osutatud teenuste eest, organisatsiooni ei vabastata. 3. Lõike 1 kohaselt omandatud kaupu võib müüa, ära anda või kasutada ainult tingimustel, mis on kindlaks määranud maksuvabastuse andnud liikmesriik. Artikkel 4 Tollimaksudest ja -lõivudest vabastamine 1. Organisatsiooni imporditud ja eksporditud kaubad, mis on tingimata vajalikud organisatsiooni ametlikuks tegevuseks, vabastatakse kõikidest impordiga või ekspordiga seoses tasumisele kuuluvatest maksudest ja lõivudest. 2. Käesoleva artikli alusel ei vabastata maksudest organisatsiooni töötajate isiklikuks tarbimiseks imporditud või ostetud kaupu ega neile osutatud teenuseid. 3. Lõike 1 kohaselt imporditud kaupade suhtes kohaldatakse mutatis mutandis artikli 3 lõiget 3. Artikkel 5 Ametlik tegevus Protokollis mainitud organisatsiooni ametlik tegevus on tegevus, mis on kooskõlas konventsiooni artiklis 2 määratletud eesmärkidega. Artikkel 6 Finantstehingud Organisatsioon võib omandada ja vallata igat liiki rahalisi vahendeid, valuutat, sularaha või väärtpabereid. Ta võib neid vabalt kasutada mis tahes eesmärgil, mis on konventsioonis ette nähtud, ning omada mis tahes valuutas pangaarveid ulatuses, mis on vajalik tema kohustuste täitmiseks. Artikkel 7 Side Ametlikul sidepidamisel ja dokumentide edasitoimetamisel ei tohi organisatsiooni kohelda vähem soodsalt kui liikmesriik kohtleb teisi samaväärseid rahvusvahelisi organisatsioone. Artikkel 8 Liikmesriikide esindajate privileegid ja immuniteedid Liikmesriikide esindajatel on oma ülesannete täitmisel ja ametilähetuste ajal liikmesriikides järgmised privileegid ja immuniteedid: kohtulik immuniteet oma ülesannete täitmisel ja isegi pärast ülesande täitmist sooritatud tegude, sealhulgas kirjutatu või lausutu alusel; nimetatud immuniteet ei kehti, kui on tekitatud kahju liikmesriigi esindajale kuuluva või tema juhitud mootorsõiduki või muu transpordivahendiga, samuti sellise transpordivahendiga liikluseeskirjade rikkumise korral; immuniteet vahistamise ja eeluurimise ajal vahi all hoidmise suhtes, väljaarvatud teolt tabamise korral; immuniteet isikliku pagasi arestimise suhtes, väljaarvatud teolt tabamise korral; kogu ametliku dokumentatsiooni puutumatus; nemad ja nende abikaasad on vabastatud kõigist immigratsioonipiirangutest ja välismaalaste registreerimise formaalsustest; ajutises ametilähetuses olevate välisriikide valitsuste esindajatega võrdsed soodustused seoses valuuta ja vahetuspiirangutega. Artikkel 9 Organisatsiooni töötajate privileegid ja immuniteedid Organisatsiooni töötajatel on oma ameti ülesannete täitmisel iga liikmesriigi territooriumil järgmised privileegid ja immuniteedid: kohtulik immuniteet oma ameti ülesannete täitmisel ja oma eelisõiguste piires tehtud tegude, sealhulgas kirjutatu või lausutu alusel, seda ka pärast lahkumist organisatsiooni teenistusest; nimetatud immuniteet ei kehti, kui kahju on tekitatud organisatsiooni töötajale kuuluva või tema juhitud mootorsõiduki või muu transpordivahendiga, samuti sellise transpordivahendiga liikluseeskirjade rikkumise korral; kogu nende ametliku dokumentatsiooni puutumatus; immigratsioonipiirangutest ja välismaalaste registreerimise formaalsustest vabastamisel kehtivad samad soodustused, mis tavaliselt tehakse rahvusvaheliste organisatsioonide töötajatele; nendega koos elavatel perekonnaliikmetel on õigus samadele vabastustele; vabastus riiklikust tulumaksust, kui organisatsioonisiseselt on kehtestatud töötasult, palgalt või muult tasult organisatsiooni kasuks makstav maks; liikmesriigid võivad siiski nimetatud töötasu, palka või muud tasu arvestada muust allikast saadud sissetulekult tasumisele kuuluva maksusumma määramisel; liikmesriigid ei ole kohustatud kohaldama maksuvabastust maksete ning vanadus- ja toitjakaotuspensionide suhtes, mida organisatsioon maksab oma endistele töötajatele või nende määratud isikule; valuutavahetuspiirangute osas kehtivad samaväärsed privileegid, kui on tavaliselt tagatud rahvusvaheliste organisatsioonide töötajatele; rahvusvahelise kriisi ajal võimaldatakse neil ja nendega koos elavatel perekonnaliikmetel pöörduda tagasi kodumaale samadel alustel, kui on tavaliselt tagatud rahvusvaheliste organisatsioonide töötajatele. Artikkel 10 Ekspertide privileegid ja immuniteedid Ekspertidel, kelle teenuseid organisatsioon kasutab, on organisatsioonilt saadud ülesannete täitmisel või organisatsiooni nimel lähetuses viibides järgmised privileegid ja immuniteedid niivõrd, kui need on vajalikud ameti ülesannete täitmiseks, sealhulgas reisidel, mis toimuvad ameti ülesannete täitmise käigus ja selliste lähetuste ajal: kohtulik immuniteet oma ametiülesannete täitmisel sooritatud tegude, sealhulgas kirjutatu või lausutu alusel; nimetatud immuniteet ei kehti, kui on tekitatud kahju eksperdile kuuluva või tema juhitud mootorsõiduki või muu transpordivahendiga, samuti sellise transpordivahendiga liikluseeskirjade rikkumise korral; see immuniteet säilib eksperdil ka pärast organisatsioonilt saadud ameti ülesande täitmist; kogu nende dokumentatsiooni puutumatus; valuutavahetuspiirangute soodustused, kui need on vajalikud nende töötasu ülekandmiseks; isikliku pagasi osas samasugused soodustused kui ajutisel ametilähetusel olevatel välisriigi valitsuste esindajatel. Artikkel 11 Privileegide ja immuniteetide eesmärk 1 . Protokollis ette nähtud privileegid ja immuniteedid on kasutusel üksnes selleks, et igas olukorras tagada organisatsiooni takistamatu toimimine ja nende isikute täielik sõltumatus, kellele sellised immuniteedid ja privileegid on antud. Pädevad asutused võivad tühistada immuniteedi, kui selle olemasolu takistaks õigusemõistmise käiku ja kui selle võib tühistada, kahjustamata selle eesmärgi saavutamist, milleks immuniteet oli antud. 2. Lõikes 1 ette nähtud pädevad asutused on: liikmesriigid oma esindajate suhtes; halduskomisjon peasekretäri suhtes; peasekretär organisatsiooni ülejäänud personali ja ekspertide suhtes, kelle teenuseid organisatsioon kasutab. Artikkel 12 Kuritarvituste ärahoidmine 1. Ükski käesoleva protokolli säte ei vaidlusta liikmesriigi õigust võtta oma ühiskondliku julgeoleku huvides kõiki vajalikke meetmeid. 2. Organisatsioon teeb liikmesriikide pädevate asutustega alati koostööd, et soodustada õigusemõistmist ning kindlustada kõnealuse liikmesriigi seaduste ja muude õigusaktide nõuetekohane täitmine ja vältida käesolevas protokollis nimetatud immuniteetide ja privileegide kuritarvitamist. Artikkel 13 Oma kodanike kohtlemine Liikmesriik ei ole kohustatud võimaldama protokollis käsitletud privileege ja immuniteete: a) artikli 8 kohaselt, välja arvatud punkt d; b) artikli 9 kohaselt, välja arvatud punktid a, b ja d; c) artikli 10 kohaselt, välja arvatud punktid a ja b oma kodanikele või isikutele, kelle alaline elukoht on antud riigis. Artikkel 14 Täiendavad kokkulepped Organisatsioon võib sõlmida ühe või mitme liikmesriigiga täiendavaid kokkuleppeid käesoleva protokolli jõustamiseks selle liikmesriigi või nende liikmesriikide suhtes, samuti muid kokkuleppeid organisatsiooni eduka toimimise tagamiseks.
Rahvusvaheline Raudteeveo Valitsustevaheline Organisatsioon (OTIF) COTIF-i väljavõte Lisa A kohaldatav alates 01.07.2006 Reisijate rahvusvahelise raudteeveo lepingu ühtsed eeskirjad (CIV – konventsiooni lisa A) I jaotis Üldsätted Artikkel 1 Reguleerimisala 1. Käesolevaid ühtseid eeskirju kohaldatakse kõigi reisijate tasulise või tasuta raudteeveo lepingute suhtes, kui lähte- ja sihtkoht asuvad eri liikmesriikides , hoolimata veolepingu poolte elukohast või asukohast ja kodakondsusest. 2. Käesolevaid ühtseid eeskirju kohaldatakse ka siis, kui üheainsa lepingu objektiks oleva rahvusvahelise veo hulka kuulub piiriületava raudteeveo täiendusena ka sisevedu mingi liikmesriigi maanteedel või sisevetel. 3. Kui üheainsa lepingu objektiks oleva rahvusvahelise veo hulka kuulub raudteeveo täiendusena ka merevedu või piiriületav vedu sisevetel, siis kohaldatakse käesolevaid ühtseid eeskirju neil meritsi või sisevetel toimuvatel liinidel, mis on kantud konventsiooni artikli 24 lõikes 1 ette nähtud liinide nimekirja. 4. Käesolevate ühtsete eeskirjade sätteid, mis käsitlevad vedaja vastutust reisija surma või vigastuste korral, kohaldatakse ka nende isikute suhtes, kes saadavad vastavalt CIMi ühtsete le eeskirjadele veetavaid saadetisi. 5. Käesolevaid ühtseid eeskirju ei kohaldata vedude suhtes, mis toimuvad naaberriikides asuvate jaamade vahel, juhul kui nende jaamade taristut majandavad üks või mitu taristu haldurit , kes alluvad ainult ühe riigi jurisdiktsioonile. 6. Iga riik, kes on lepingupool mõnes teises, nende ühtsete eeskirjadega võrreldavas konventsioonis, mi llega reguleeri takse reisijate vedu rahvusvahelise raudteeotseühenduse korral, ja kes on esitanud taotluse käesoleva konventsiooniga ühinemiseks, võib ühinemistaotluse esitamisel deklareerida, et ta kohaldab ühtseid eeskirju vaid vedude suhtes, mis toimuvad ainult ühel osal tema territooriumil asuvast raudtee taristust . See raudteetaristu osa peab olema täpselt kindlaks määratud ja ühend atud mõne teise liikmesriigi raudteetaristuga . Kui riik on esitanud sellise deklaratsiooni , siis kehtivad ühtsed eeskirjad ainult juhul : a) kui veolepingus ette nähtud lähte- või sihtkoht ja ette nähtud liikumistee kuuluvad antud kindlaks määratud raudteetaristu hulka, või b) kui kindlaks määratud raudteetaristu ühendab kahe liikmesriigi raudtee taristuid ja on veolepingu kohaselt transiitveo liikumistee. 7. Riik, kes on teinud lõike 6 kohase reservatsiooni, võib selle igal ajal tagasi võtta, teatades sellest hoiulevõtja le . Tagasivõtmine jõustub ühe kuu möödumisel päevast, mil hoiulevõtja teavitas sellest liikmesriike. Deklaratsioon kaotab kehtivuse, kui antud riigi suhtes kaotab kehtivuse lõike 6 esimeses lauses nimetatud konventsioon. Artikkel 2 R eisijate surma või vigastustega kaasneva vastutuse deklaratsioon 1. Iga riik võib igal ajal deklareerida, et ta ei hakka tervikuna kohaldama käesolevate ühtsete eeskirjade sätteid reisijate surma või vigastustega kaasneva vedaja vastutuse kohta, kui õnnetus toimus antud riigi territooriumil ja reisija on selle riigi kodanik või elab alaliselt selles riigis. 2. Riik, kes on esitanud lõike 1 kohase deklaratsiooni, võib selle igal ajal tagasi võtta, teatades sellest hoiulevõtjale . Tagasivõtmine jõustub ühe kuu möödumisel päevast, mil hoiulevõtja teavitas sellest liikmesriike. Artikkel 3 Mõisted Käesolevates ühtsetes eeskirjades on kasutusel järgmised mõiste d. a) „ V edaja “ – lepinguli ne vedaja, kellega reisija on sõlminud käesolevate ühtsete eeskirjade kohaselt veolepingu või järgnev vedaja, kes vastutab antud lepingu alusel; b) „ asendusvedaja “ – vedaja, kes ei ole reisijaga veolepingut sõlminud, kuid kellele punkti a kohane vedaja on täielikult või osaliselt usaldanud raudteeveo; c) „ üldised veotingimused “ – igas liikmesriigis kas üldtingimustena või tariifidena seaduslikult kehtivad vedaja tingimus ed , mis veolepingu sõlmimisel on saanud selle lahutamatuks osaks; d) „ sõiduk “ – mootorsõiduk või järelhaagis, mida veetakse seoses reisijateveoga. Artikkel 4 Erandid 1. Liikmesriigid võivad sõlmida kokkuleppeid, mis näevad ette erandeid käesolevatest ühtsetest eeskirjadest nende vedude jaoks, mis toimuvad üksnes kahe teine teiselpool piiri asuva jaama vahel, kui nende vahel ei paikne muid jaamu. 2. Kui vedu kahe liikmesriigi vahel toimub läbi mõne riigi, mis ei ole liikmesriik, võivad osalevad riigid sõlmida kokkuleppeid, mis erinevad käesolevatest ühtsetest eeskirjadest. 3. Arvestades teisi rahvusvahelisel avalikul õigusel põhinevaid eeskirju võivad kaks või enam liikmesriiki omavahel kindlaks määrata tingimused, mille alusel vedajad on kohustatud nende riikide vahelises liikluses vedama reisijaid, pagasit, loomi ja sõidukeid. 4. Lõigete 1 – 3 kohastest kokkulepetest ja nende jõustumisest teatatakse Rahvusvahelise Raudteeve o Valitsustevahelisele Organisatsioonile. Organisatsiooni peasekretär teavitab sellest liikmesriike ja huvitatud ettevõtteid. Artikkel 5 Imperatiivne õigusnorm Kui käesolevates ühtsetes eeskirjades pole seda otsesõnu lubatud, siis on kehtetud ja õigustühised igasugused kokkulepped, mis kalduvad otseselt või kaudselt kõrvale ühtsetest eeskirjadest. Selliste kokkulepete kehtetus ei too kaasa veolepingu ülejäänud sätete kehtetust. Vedaja võib siiski võtta endale suurema vastutus e ja ulatuslikumad kohustus ed , kui on sätestatud käesolevates ühtsetes eeskirjades. II jaotis V eolepingu sõlmimine ja täitmine Artikkel 6 V eoleping 1. V eolepingu alusel kohustub vedaja toimetama sihtkohta reisija, vajadusel ka pagasi ja sõidukid ning sihtkohas pagasi ja sõidukid reisijale väljastama. 2. V eoleping peab olema fikseeritud ühes või mitmes piletis , mis tuleb reisijale väljastada. Jättes kehtima artikli 9 sätted, ei puuduta pileti puudumine, selle vigasus ega kaotsiminek lepingu olemasolu ega kehtivust, leping allub endiselt käesolevatele ühtsetele eeskirjadele. 3. Pilet on tõend veolepingu sõlmimise ja selle sisu kohta, kuni pole tõe nd atud vastupidist. Artikkel 7 Pilet 1. Üldised v eotingimused määravad kindlaks piletite vormi ja sisu, samuti keele ja kirjamärgid, mida nende trükkimisel ja täitmisel tuleb kasutada. 2. Piletile tuleb kindlasti kanda: a) vedaja või vedajad; b) teave selle kohta, et vedu allub isegi vastupidise kokkuleppe korral käesolevatele ühtsetele eeskirjadele; seda võib tähistada lühendiga CIV; c) igasugune muu teave, mis on vajalik veolepingu sõlmimise ja sisu tõendamiseks ning mis võimaldab reisijal antud lepingust tulenevaid õigusi maksma panna. 3. Reisija peab pileti vastuvõtmisel veenduma, et see on väljastatud tema esitatud andmete kohaselt . 4. Pileti võib üle anda teisele isikule, juhul kui see ei ole reisija nimel ja sõitu ei ole veel alustatud. 5. Pilet võib endast kujutada ka elektrooniliselt salvestatud teavet, mida saab muuta loetavateks kirjamärkideks. Andmete salvestamiseks ja töötlemiseks kasutatavad menetlused peavad olema funktsionaalselt võrdväärsed, seda eriti just piletil sisalduva teabe tõendusvõime seisukohalt. Artikkel 8 Sõidutasu maksmine ja tagastamine 1. Kui reisija ja vedaja vahel ei ole teis i ti kokku lepitud, tuleb sõidutasu ette ära maksta. 2. Üldis tes veotingimus tes määra takse kindlaks, millistel tingimustel tuleb sõidutasu tagastada. Artikkel 9 Sõiduõigus. Vedamisest keeldumine 1. Reisijal peab olema sõitu alustades kehtiv pilet , mille ta on kohustatud pileti kontrolli puhul esitama. Üldised veotingimused võivad ette näha, a) et reisija, kes ei esita kehtivat piletit , peab lisaks sõidutasule maksma lisamaksu; b) et võib keelduda sellise reisija vedamisest, kes ei maksa ära sõidutasu või lisamaksu; c) kas ja millistel tingimustel tuleb lisamaksu summa tagastada. 2. Üldis tes veotingimus tes või b ette näha võimaluse keelduda selliste reisijate vedamisest või nende vedamise jätkamisest, kes a) ohustavad sõidu turvalisust ja korda või kaasreisijate turvalisust, b) häirivad talumatul moel kaasreisijaid, ning et sellistel reis i jatel ei ole õigust sõidutasu ja pagasiveotasu tagastamisele. Artikkel 10 F ormaalsuste täitmine Reisija peab täitma tolli- ja muud e haldus ameti asutuste nõutud formaalsused. Artikkel 11 Rongi käigust ärajäämine ja hilinemine. Hilinemine ümberistumisele Vedaja peab vajadusel piletil kirjalikult tõendama, et rong jäi käigust ära või et reisija ei jõudnud rongi hilinemise tõttu ümber istuda. III jaotis Käsipa gasi , loomade, pagasi ja sõidukite vedu I peatükk Üldsätted Artikkel 12 Lubatud esemed ja loomad 1. Reisija võib üldiste veotingimuste kohaselt kaasa võtta kergesti kantavaid esemeid (käsipa gasit ) ja elusloomi. Peale selle võib reisija üldiste veotingimuste erisätete kohaselt kaasa võtta suuremõõtmelisi esemeid. K äsipagasina ei tohi kaasa võtta esemeid ja loomi, mis võivad teisi reisijaid häirida või neile kahju tekitada. 2. Üldiste veotingimuste kohaselt võib reisija anda esemeid ja loomi pagasisse. 3. Vedaja võib reisijate veo puhul võimaldada ka sõidukite vedu üldiste veotingimuste erisätete kohaselt . 4. Ohtlike kaupade vedu käsipa gasi ja pagasina, samuti sõidukites või sõidukitel, mida veetakse raudteel vastavalt käesolevale jaotisele, on lubatud ainult kooskõlas ohtlike kaupade rahvusvahelise raudteeveo määrusega (RID). Artikkel 13 Kontrollimine 1. Vedajal on õigus veotingimuste mittejärgimise põhjendatud kahtluse korral kontrollida, kas veetavad esemed (käsipa gas , pagas, sõidukid koos koormaga) ja loomad vastavad veotingimustele, juhul kui seda ei keela selle riigi seadused ja eeskirjad, kus kontrollimine peab toimuma. Reisija tuleb kutsuda kontrollimise juurde. Kui ta kohale ei ilmu või kui teda ei leita, siis peab vedaja kaasama kaks tunnistajat. 2. Kui tuvastatakse veotingimuste rikkumine, siis võib vedaja nõuda reisijalt kontrollimisega seotud kulude tasumist. Artikkel 14 F ormaalsuste täitmine Reisija peab täitma tolli- ja muud e ametivõimude nõutud formaalsused seoses reisil kaasasolevate esemete (käsipa gas , pagas, sõidukid koos koormaga) ja loomadega. Kui antud riigi seadus t e s ja eeskirjad es ei nä hta ette erandit, siis peab ta viibima nende esemete kontrollimise juures. II peatükk Käsipa gas ja loomad Artikkel 15 Järelevalve Reisija peab ise valvama oma käsipa gasi ja kaasavõetud loomade järele. III peatükk Pagas Artikkel 16 Pagasi vastuvõtmine 1. Pagasiveoga seotud lepingulised kohustused tuleb fikseerida pagasikviitungiga, mis väljastatakse reisijale. 2. Jättes kehtima artikli 22 sätted, ei mõjuta pagasikviitungi puudumine, selle vigasus või kaotsiminek pagasiveo kokkulepete olemasolu ega kehtivust, kokkulepped alluvad endiselt käesolevatele ühtsetele eeskirjadele. 3. Kuni ei ole tõe nd atud vastupidist, on pagasikviitung tõend pagasi vastuvõtmise ja pagasi veotingimuste kohta. 4. Kuni ei ole tõe nd atud vastupidist, eeldatakse, et pagas oli vedajale üleandmisel pealtnäha heas seisukorras, ning et pagasiühikute arv ja kaal vastasid pagasikviitungi andmetele. Artikkel 17 Pagasikviitung 1. Üldis tes veo tingimus t e s määra takse kindlaks pagasikviitungi vorm ja sisu, samuti keel ja kirjamärgid, mida selle trükkimisel ja täitmisel tuleb kasutada. Artikli 7 lõige 5 kohaldub mutatis mutandis . 2. Pagasikviitungile tuleb kindlasti kanda: a) vedaja või vedajad; b) teave selle kohta, et vedu allub isegi vastupidise kokkuleppe korral käesolevatele ühtsetele eeskirjadele; seda võib tähistada lühendiga CIV; c) igasugune muu teave, mis on vajalik pagasiveol kehtivate lepinguliste kohustuste tõendamiseks ning mis võimaldab reisijal antud veolepingust tulenevaid õigusi maksma panna. 3. Reisija peab pagasikviitungi vastuvõtmisel veenduma, et see o n väljastatud tema andmete kohaselt . Artikkel 18 Vormistamine ja vedu 1. Kui üldis t e s veo t ingimus t e s ei nä hta ette erandeid, vormistatakse pagas üksnes pileti esitamisel, mis kehtib vähemalt pagasi sihtkohani. Muus osas toimub pagasi vormistamine pagasi vastuvõtukohas kehtivate eeskirjade kohaselt . 2 Kui üldis t e s veo tingimus t e s luba takse pagasit vastu võtta ilma piletit esitamata, siis kohaldatakse käesolevate ühtsete eeskirjade sätteid reisija õigustest ja kohustustest seoses pagasiga mutatis mutandis ka pagasi saatja suhtes. 3. Vedaja võib pagasit vedada teise rongiga või teist liiki transpordivahendiga ning teist teed mööda kui reisijat. Artikkel 19 Pagasiveotasu maksmine Kui reisija ja vedaja vahel ei ole teisiti kokku lepitud, siis tuleb pagasiveotasu ära maksta pagasi vormistamisel. Artikkel 20 Pagasi märgistamine Reisija peab igale pagasiühikule märkima hästi nähtavasse kohta, vastupidavalt ning loetavalt : a) oma nime ja aadressi ; b) sihtkoha. Artikkel 21 Õigus pagasit käsutada 1. Kui asjaolud seda lubavad ja see ei ole vastuolus tolli- ega muude ametivõimude nõutud formaalsustega, siis võib reisija nõuda, et pagas tagastatakse talle vastuvõtu kohas pagasikviitungi vastu või kui üldis t e s veotingimus t e s seda ette nä haks e, siis ka pileti esitamisel. 2. Üldis t e s v eotingimus t e s või b ette näha veel muid sätteid pagasi käsutusõiguse kohta, eelkõige sihtkoha muutmist ja sellest reisija jaoks tulenevaid võimalikke kulusid. Artikkel 22 Pagasi väljastamine 1. Pagas väljastatakse pagasikviitungi vastu ja kui see on asjakohane, siis pagasiga seotud võimalike kulude tasumisel. Vedajal on õigus, kuid mitte kohustus kontrollida, kas pagasikviitungi valdajal on õigus pagasit vastu võtta. 2. Pagasi väljastami ne pagasikviitungi valdajale on võrd ne sihtkohas kehtivate eeskirjade koha s e : a) pagasi üleandmi sega tolli- või maksuametile neile kuuluva te s ruumides või ladudes , kui need ei ole vedaja järelevalve all ; b) elusloomade üleandmi sega kolmanda le isiku le . 3. Pagasikviitungi valdaja võib sihtkohas nõuda pagasi väljastamist kohe pärast kokkulepitud aja ning vajadusel tolli- või muude ametivõimude nõutud formaalsuste täitmiseks kulunud aja möödumist. 4. Kui pagasikviitungit ei esitata, siis peab vedaja väljastama pagasi ainult sellele isikule, kes tõe nd ab, et tal on selleks õigus; ebapiisava tõenduse korral võib vedaja nõuda tagatist. 5. Pagas tuleb väljastada vormistamisel fikseeritud s ihtkohas . 6. Pagasikviitungi valdaja, kellele pagasit ei väljastata, võib nõuda, et pagasikviitungile märgitakse päev ja kellaaeg, mil ta nõudis lõike 3 kohast väljastamist. 7. Õigustatud isik võib keelduda pagasi vastuvõtmisest, kui vedaja ei täida tema nõudmist kontrollida tema juureolekul pagasit, et tuvastada väidetav kahju. 8. Muus osas toimub pagasi väljastamine sihtkohas kehtivate eeskirjade kohaselt . IV peatükk Sõidukid Artikkel 23 Veotingimused Üldiste v eotingimuste erisät etes sõidukite veo kohta määra takse eelkõige kindlaks sõidukite veoks vastuvõtmise ja vormistamise, pealelaadimise ja veo, mahalaadimise ning väljastamise tingimused, samuti reisija kohustused. Artikkel 24 Veodokument 1. Lepingulised kohustused sõidukite veol tuleb fikseerida reisijale väljastatavas veodokumendis. Veodokument võib olla osa reisija piletist . 2. Üldiste v eotingimuste erisäte tes sõidukite veo kohta määra takse kindlaks veodokumendi vorm ja sisu, samuti keel ja kirjamärgid, mida selle trükkimisel ja täitmisel tuleb kasutada. Artikli 7 lõiget 5 kohaldatakse mutatis mutandis . 3. Veodokumendile tuleb kindlasti kanda: a) vedaja või vedajad; b) teave selle kohta, et vedu allub isegi vastupidise kokkuleppe korral käesolevatele ühtsetele eeskirjadele; seda võib tähistada lühendiga CIV; c) igasugune muu teave, mis on vajalik sõidukite veo lepinguliste kohustuste tõendamiseks ning mis võimaldab reisijal antud veolepingust tulenevaid õigusi maksma panna. 4. Reisija peab veodokumendi vastuvõtmisel veenduma, et see on väljastatud tema esitatud andmete kohaselt . Artikkel 25 Kohaldatav õigus K äesoleva peatüki sät ete alusel kohaldatakse III peatüki pagasiveo sätteid sõidukitele. IV jaotis Vedaja vastutus I peatükk Vastutus reisijate surma ja vigastuste korral Artikkel 26 Vastutuse alus 1. Vedaja vastutab kahju eest, mille põhjustavad reisija surm, vigastused või muud tema füüsilise või vaimse tervise kahjustused raudtee majandamisega seotud õnnetuse tagajärjel, reisija viibimise ajal raudteevagunis või sinna sisenedes või sealt väljudes, sõltumata sellest, millist raudtee taristut kasutatakse. 2. Vedaja vabaneb sellest vastutusest, kui : a) õnnetuse põhjustasid asjaolud, mis ei olnud seotud raudtee majandamisega ja mida vedaja ei suutnud kõigi selles olukorras vajalike abinõude rakendamisele vaatamata vältida ning mille tagajärgi ta ei saanud ära hoida; b) õnnetus toimus reisija süü tõttu; c) õnnetus oli tingitud kolmanda isiku tegevusest, mida vedaja ei suutnud kõigi selles olukorras vajalike abinõude rakendamisele vaatamata vältida ning mille tagajärgi ta ei saanud ära hoida; teist ettevõtet, kes kasutab sama raudteetaristut , ei loeta kolmandaks isikuks; regressiõigus jääb puutumata. 3. Kui õnnetus oli tingitud kolmanda isiku tegevusest ja vedaja sellegipoolest ei vabane lõike 2 punkti c alusel täielikult vastutusest, siis vastutab ta käesolevate ühtsete eeskirjade piirangute raames täies ulatuses, ilma et see kahjustaks tema võimalikku regressiõigust kolmanda isiku suhtes. 4. Käesolevad ühtsed eeskirjad ei puuduta vedaja võimalikku vastutust juhtudel, mida pole märgitud lõikes 1. 5. Kui üheainsa veolepingu objektiks olevat vedu sooritavad üksteisele järgnevad vedajad, siis vastutab reisija surma või vigastuste korral see vedaja, kes pidi veolepingu kohaselt osutama seda veoteenust, mille käigus õnnetus juhtus. Kui seda veoteenust ei osutanud vedaja, vaid asendusvedaja, siis vastutavad mõlemad solidaarselt vastavalt käesolevatele ühtsetele eeskirjadele. Artikkel 27 Hüvitis surma korral 1. Reisija surma korral hõlmab hüvitis: a) reisija surma tagajärjel tekkinud vajalikke kulutusi, eelkõige surnukeha transportimise ja matmise kulutusi ; b) kui surm ei saabu otsekohe, siis artiklis 28 sätestatud hüvitist. 2. Kui reisija surma tõttu kaotasid ülalpidaja isikud, kelle suhtes tal seaduse järgi oli või oleks tekkinud ülalpidamiskohustus, siis tuleb ka see kahju neile hüvitada. Nende isikute kahjutasunõuete suhtes, keda reisija pidas ülal ilma seadusest tuleneva kohustuseta, kohaldatakse riigisisest õigust. Artikkel 28 Hüvitis vigastuste korral Reisija vigastuste või muude füüsilise või vaimse tervise kahjustuste korral hõlmab hüvitis: a) vajalikke kulutusi eelkõige ravile ning transpordile; b) varalise kahju hüvitamist seoses reisija täieliku või osalise töövõime kaotusega või tema kasvanud vajadustega. Artikkel 29 Teiste isikukahjude hüvitamine Riigisise ses õigus es määra takse kindlaks, kas ja millises ulatuses peab vedaja hüvitama teistsuguste isikukahjude korral, kui on sätestatud artiklites 27 ja 28. Artikkel 30 Hüvitise vorm ja suurus surma ja vigastuste korral 1. Artikli 27 lõikes 2 ja artikli 28 punktis b ette nähtud hüvitis tuleb välja maksta ühekordse maksena. Kui riigisisene õigus lubab määrata annuiteedi ja vigastatud reisija või artikli 27 lõike 2 järgi nõude esitamiseks õigustatud isikud seda nõuavad, siis toimub hüvitamine sellisel kujul. 2. L õike 1 kohaselt makstava hüvitise suurus määratakse kindlaks riigisisese õiguse alusel. Käesolevate ühtsete eeskirjade kontekstis on iga reisija hüvitise piirmäär 175 000 arvestusühikut ühekordse maksena või sellele summale vastav annuiteet ka siis, kui riigisisene õigus näeb ette madalama piirmäära. Artikkel 31 Teised transpordivahendid 1. Kui lõikest 2 ei tulene teisiti , ei kohaldata sätteid vastutuse kohta reisija surma või vigastuste korral sellise kahju suhtes, mis on tekkinud veo käigus, mi s veolepingu kohaselt ei toimunud raudteel. 2. Kui raudteevaguneid veetakse parvlaevaga, siis tuleb sätteid vastutuse kohta reisija surma või vigastuste korral kohaldada artikli 26 lõikes 1 ja artikli 33 lõikes 1 nimetatud kahju suhtes, mida reisija sai raudtee majandamisega seotud õnnetuse tagajärjel , viibides vagunites, sisenedes sinna või sealt väljudes. 3 Kui raudteeliiklus on erakorraliste asjaolude tõttu ajutiselt katkenud ja reisijaid veetakse teise transpordivahendiga, siis vastutab vedaja käesolevate ühtsete eeskirjade kohaselt . II peatükk Vastutus sõiduplaanist mittekinnipidamisel Artikkel 32 Vastutus rongi käigust ärajäämisel, hilinemisel ja reisija hilinemisel ümberistumisele Vedaja vastutab reisijale tekitatud kahju eest, mis tuleneb sellest, et rongi käigust ärajäämise, hilinemise või reisija hilinemise tõttu ümberistumisele ei saa reisi samal päeval jätkata või et antud asjaoludel ei ole samal päeval reisi jätkamine mõeldav. Reisijale hüvitatakse mõistlikud kulud, mis on seotud tema ööbimisega ja teda ootavate isikute informeerimisega. 2. Vedaja vabaneb vastutusest, kui rongi käigust ärajäämise, hilinemise või reisija ümberistumisele hilinemise tingis mõni järgnevatest põhjustest: a) raudtee majandamisega mitteseotud asjaolud, mida vedaja kõigi antud olukorras vajalike abinõude rakendamisele vaatamata ei suutnud vältida ning mille tagajärgi ta ei saanud ära hoida; b) reisija enda süü; c) kolmanda isiku tegevus, mida vedaja kõigi antud olukorras vajalike abinõude rakendamisele vaatamata ei suutnud vältida ning mille tagajärgi ta ei saanud ära hoida; teist ettevõtet, kes kasutab sama raudteetaristut , ei loeta kolmandaks isikuks; regressiõigus jääb puutumata. 3. Riigisise ses õigus es määra takse kindlaks, kas ja millises ulatuses peab vedaja hüvitama teistsugused kahjud, kui on ette nähtud lõikes 1. Käesolev säte ei piira artikli 44 kohaldamist . III peatükk Vastutus käsipa gasi , loomade, pagasi ja sõidukite eest 1. jagu Käsipa gas ja loomad Artikkel 33 Vastutus 1. Reisijate surma või vigastuste korral vastutab vedaja ka selle kahju eest, mis tekkis nende esemete täieliku või osalise kaotsim in eku või kahjustamise tõttu, mis olid reisijal seljas või käsipa gasi na kaasas; see kehtib ka reisijaga kaasas olnud loomade kohta. Artiklit 26 kohaldatakse mutatis mutandis . 2. Muus osas vastutab vedaja nende esemete , käsipa gasi või loomade, mille järelevalve on artikli 15 kohaselt reisija kohus tus , täielikust või osalisest kaotsiminekust või kahjustamisest tingitud kahjude eest ainult siis, kui selles on süüdi vedaja. Sellisel juhul ei kohaldata IV jaotise teisi artikleid, välja arvatud artikkel 51, ja VI jaotist. Artikkel 34 Hüvitise piiramine asjade kaotsimineku ja kahjustamise korral Kui vedaja vastutab artikli 33 lõike 1 alusel, siis ta peab maksma igale reisijale hüvitist, mille piirmäär on 1400 arvestusühikut. Artikkel 35 Vastutuse välistamine Vedaja ei vastuta reisija ees kahju eest, mis tuleneb sellest, et reisija ei ole täitnud tolli- või muude ametivõimude nõutud formaalsusi. 2.jagu Pagas Artikkel 36 Vastutuse alus 1. Vedaja vastutab kahju eest, mis on tingitud pagasi täielikust või osalisest kaotsiminekust või kahjustamisest alates ajast, mil vedaja selle vastu võt ab kuni väljastamiseni, samuti pagasi hilinenud väljastamisest tingitud kahju eest. 2. Vedaja vabaneb sellest vastutusest niivõrd , kuivõrd kaotsimineku, kahjustuse või hilinenud väljastamise põhjus oli reisija enda süü, reisija antud korraldus, milles vedaja polnud süüdi, pagasi le omased puudused või asjaolud, mida vedaja ei suutnud vältida ja mille tagajärgi ta ei saanud ära hoida. 3. Vedaja vabaneb sellest vastutusest niivõrd , kuivõrd kaotsiminek või kahjustus on tingitud konkreetsest ohutegurist, mis on seotud ühe või mitme järgneva asjaoluga: a) pakendi puudumine või selle mittevastavus; b) pagasi spetsiifilised omadused; c) selliste esemete andmine pagasisse, mille vedu on välistatud. Artikkel 37 Tõendamiskohustus 1. Vedaja kohustus on tõendada, et kaotsimineku, kahjustuse või hilinenud väljastamise põhjus oli mõni artikli 36 lõikes 2 nimetatud asjaoludest. 2. Kui vedaja tuvastab, et kaotsiminek või kahjustus võis vastavalt antud juhtumi asjaoludele olla tingitud ühest või mitmest artikli 36 lõikes 3 nimetatud ohutegurist, siis eeldatakse, et nii see ka oli. Õ igustatud isikul on õigus tõendada, et kahju ei olnud tingitud ühest nimetatud ohuteguritest või oli seda üksnes osaliselt. Artikkel 38 Üksteisele järgnevad vedajad Kui üheainsa veolepingu objektiks olevat veos t veavad üksteisele järgnevad vedajad, siis iga st vedaja st , kes võtab üle pagasi koos pagasikviitungiga või sõiduki koos veodokumendiga, saab pagasikviitungi või veodokumendi kohaselt pagasi või sõiduki veolepingu pool ja ta võtab endale sellest tulenevad kohustused. Sellisel juhul vastutab iga vedaja veo eest kogu marsruudi ulatuses kuni väljastamiseni. Artikkel 39 Asendusvedaja 1. Kui vedaja on usaldanud veo täielikult või osaliselt asendusvedajale, sõltumata sellest, kas tal oli selleks veolepingu alusel õigus või mitte, siis vastutab vedaja siiski kogu veo eest. 2. Kõik käesolevate ühtsete eeskirjade sätted, mi llega reguleeri takse vedaja vastutust, kehtivad ka asendusvedaja vastutuse kohta tema vedude l . Kui esitatakse nõue asendusvedaja teenistujate või teiste isikute vastu, keda ta vedamisel kasutas, siis tuleb kohaldada artikleid 48 ja 52. 3. Igasugune erikokkuleppe, mille alusel vedaja võtab endale kohustusi, mida tal käesolevate ühtsete eeskirjade alusel ei ole, või loobub õigustest, mida talle käesolevate ühtsete eeskirjade alusel tagatakse, puudutab asendusvedajat vaid juhul, kui ta on selleks oma sõnaselge kirjaliku nõusoleku andnud. Sõltumata sellest, kas asendusvedaja on või ei ole sellise nõusoleku andnud, on erikokkuleppest tulenevad kohustused ja loobumisavaldused vedaja suhtes endiselt siduvad. 4. Kui ja niivõrd kui vastutada tuleb nii vedajal kui ka asendusvedajal, vastutavad nad solidaarselt . 5. Hüvitise kogusumma, mille võib välja nõuda vedajalt, asendusvedajalt ning nende teenistujatelt ja teistelt isikutelt, keda nad kasutasid vedamisel , ei ületa käesolevates ühtsetes eeskirjades sätestatud piirmäärasid. 6. Käesolev artikkel jätab puutumata vedaja ja asendusvedaja õigused esitada üksteisele regressinõudeid. Artikkel 40 Kaotsimineku eeldamine 1. Õigustatud isik võib ilma täiendava tõendamiseta lugeda kaotsiläinuks pagasiühiku, mida ei ole talle väljastatud või tema käsutusse antud neljateistkümne päeva jooksul pärast seda, kui pagasi väljastamist nõuti artikli 22 lõike 3 kohaselt . 2. Kui kadunuks peetud pagasiühik leitakse üles ühe aasta jooksul pärast väljastamise nõudmist, siis peab vedaja sellest teavitama õigustatud isikut, juhul kui tema aadress on teada või kui seda on võimalik kindlaks teha. 3. Õigustatud isik võib kolmekümne päeva jooksul pärast lõikes 2 nimetatud teate saamist nõuda pagasiühiku väljastamist. Sellisel juhul peab ta tasuma kulud pagasiühiku veoks vastuvõtu kohast väljastamiskohani ja tagasi maksma saadud hüvitise, millest asjakohasel juhul arvatakse maha sisaldunud kulud. T alle jääb aga õigus nõuda artikli 43 kohast hüvitist hilinenud väljastamise eest. 4. Kui leitud pagasiühiku tagastamist ei nõuta lõikes 3 ette nähtud tähtaja jooksul või kui see leitakse rohkem kui aasta pärast väljastamise nõudmist, siis käsutab vedaja seda vastavalt pagasiühiku asukohas kehtivatele seadustele ja teistele eeskirjadele . Artikkel 41 Hüvitis kaotsimineku korral 1. Pagasi täieliku või osalise kaotsimineku korral peab vedaja igasuguseid teisi hüvitisi välistades maksma : a) tõendatud kahjusumma korral sellega võrd set hüvitist, mis aga ei ületa 80 arvestusühikut brutomassi iga puuduva kilogrammi või 1200 arvestusühikut iga pagasiühiku eest; b) tõendamata kahjusumma korral paušaalhüvitist, mis võrdub 20 arvestusühikuga brutomassi iga puuduva kilogrammi või 300 arvestusühikuga iga pagasiühiku eest. Üldistes veotingimustes määratakse kindlaks, kas hüvitist makstakse iga puuduva kilogrammi või pagasiühiku eest. 2. Lisaks peab vedaja tagastama pagasiveotasu ja muud kaotsiläinud pagasiühiku veoga seoses makstud summad ning juba tasutud tolli- ja aktsiisimaksud Artikkel 42 Hüvitis kahjustamise korral 1. Pagasi kahjustamise korral peab vedaja igasuguseid teisi hüvitisi välistades maksma hüvitist, mis vastab pagasi väärtuse vähenemisele. 2 . Hüvitis ei ületa : a) juhul kui kogu pagas on kahjustamise tõttu kasutamiskõlbmatuks muutunud, seda summat, mis tuleks maksta pagasi täieliku kaotsimineku korral; b) juhul kui ainult osa pagasit on kahjustamise tõttu kasutamiskõlbmatuks muutunud, seda summat, mis tuleks maksta kasutamiskõlbmatuks muutunud osa kaotsimineku korral. Artikkel 43 Hüvitis hilinenud väljastamise korral 1. Vedaja peab pagasi hilinenud väljastamise korral maksma iga väljastamisnõude esitamisele järgnenud 24-tunnise täisperioodi eest, kuid kokku mitte rohkem kui 14 ööpäeva eest, a) kahjusummaga võrduvat hüvitist, kuid mitte rohkem kui 0,80 arvestusühikut hilinenult väljastatud pagasi brutomassi kilogrammi kohta või 14 arvestusühikut pagasiühiku kohta, juhul kui õigustatud isik tõendab, et hilinemine tekitas kahju või kahjustusi; b) paušaalhüvitist, mis võrdub 0,14 arvestusühikuga hilinenult väljastatud pagasi brutomassi kilogr a mmi kohta või 2,80 arvestusühikuga pagasiühiku kohta, juhul kui õigustatud isik ei suuda tõendada, et hilinemine oleks tekitanud kahju või kahjustusi . Üldistes veo tingimustes määratakse kindlaks, kas hüvitist makstakse kadunud pagasi kilogrammi või pagasiühiku pealt. 2. Pagasi täieliku kaotsimineku korral ei maksta lisaks artiklis 41 sätestatud hüvitisele lõikes 1 sätestatud hüvitist. 3. Pagasi osalise kaotsimineku korral makstakse lõikes 1 sätestatud hüvitist allesjäänud osa eest. 4. Pagasi kahjustamise korral, mis ei olnud tingitud hilinenud väljastamisest, makstakse asjakohasel juhul lisaks artiklis 42 sätestatud hüvitisele ka lõikes 1 sätestatud hüvitist. 5. L õikes 1 sätestatud hüvitise ja artiklites 41 ning 42 sätestatud hüvitiste kogusumma ei tohi mingil juhul olla suurem kui hüvitis pagasi täieliku kaotsimineku korral. 3. jagu Sõidukid Artikkel 44 Hüvitis hilinemise korral 1. Kui sõiduki pealelaadimine või väljastamine hilines vedaja süü tõttu ja kui õigustatud isik tõendab, et selle läbi tekitati talle kahju, siis peab vedaja maksma hüvitist, mille suurus ei ületa veotasu. 2. Kui õigustatud isik taganeb veolepingust, sest pealelaadimine hilines vedaja süü tõttu, siis tagastatakse talle veotasu. Kui ta tõendab, et hilinemine tekitas talle kahju, siis võib ta lisaks nõuda hüvitist, mille suurus ei ületa veotasu. Artikkel 45 Hüvitis kaotsimineku korral Sõiduki täieliku või osalise kaotsimineku korral lähtutakse õigustatud isikule tõendatud kahju eest makstava hüvitise arvutamisel sõiduki harilikust väärtusest. Hüvitise piirmäär on 8000 arvestusühikut. Nii täis kui tühi järelhaagis loetakse omaette sõidukiks. Artikkel 46 Vastutus teiste esemete eest 1. Sõidukis olnud esemete või auto külge kinnitatud veomahutites (näit eks pagasi- või suusaboksides) asuvate esemete puhul vastutab vedaja ainult selle kahju eest, mis oli tingitud tema süüst. Koguhüvitise piirmäär on 1400 arvestusühikut. 2. Autole väljastpoolt kinnitatud esemete, kaasa arvatud lõikes 1 nimetatud veomahutite eest vastutab vedaja ainult siis, kui tõendatakse, et kahju on tingitud vedaja tegevusest või tegevusetusest kas sihilikult kahju tekitamise eesmärgil või hooletusest, kuigi oli teada, et selline kahju võib ilmselt tekkida. Artikkel 47 Kohaldatav õigus Lisaks käesoleva jao sätetele kohaldatakse sõidukite le 2. jao sätteid pagasi eest vastutamise kohta . IV peatükk Üldsätted Artikkel 48 Vastutuse piiramise õigusest ilmajäämine Käesolevates ühtsetes eeskirjades ettenähtud vastutuse piiranguid, samuti riigisisese õiguse sätteid, mis piiravad hüvitist teatud summaga, ei kohaldata, kui tõendatakse, et kahju on tingitud vedaja tegevusest või tegevusetusest kas tahtlikult kahju tekitamise eesmärgil või ettevaatamatusest, kuigi oli teada, et selline kahju võib ilmselt tekkida. Artikkel 49 Konverteerimine ja intresside maksmine 1. Kui hüvitise arvutamisel tuleb välisvaluutas väljendatud summad konverteerida, siis tuleb seda teha hüvitise maksmise päeval ja kohas kehtiva vahetuskursi järgi. 2. Õigustatud isik võib hüvitiselt nõuda viieprotsendilist aastaintressi alates reklamatsiooni esitamise päevast artikli 55 kohaselt või kui reklamatsiooni ei ole esitatud, siis alates menetluse algatamise päevast. 3. A rtiklite 27 ja 28 kohastelt arvutatakse hüvitistelt intressi alles alates päevast, mil ilmnesid hüvitise suurust määravad asjaolud, juhul kui see päev on hilisem reklamatsiooni esitamise või menetluse algatamise päevast. 4. Pagasi puhul võib intressi nõuda ainult siis, kui hüvitis ületab 16 arvestusühikut ühe pagasikviitungi kohta. 5. Kui õigustatud isik ei esita vedajale pagasi kohta esitatud reklamatsiooni summa lõplikuks läbivaatamiseks vajalikke tõend avaid dokumente talle seatud mõistliku tähtaja jooksul, siis peatub intresside arvestamine selle tähtaja lõppemisest alates kuni nimetatud tõend avate dokumentide esitamiseni . Artikkel 50 Vastutus tuumaõnnetuse korral Vedaja vabaneb talle käesolevate ühtsete eeskirjadega pandud vastutusest, kui kahju põhjus oli tuumaõnnetus ja kui vastavalt selle riigi seadustele ja teistele eeskirjadele , mi llega reguleeri takse vastutust tuumaenergeetika valdkonnas, vastutab kahju eest tuumaseadme käitaja või temaga võrdsustatud isik. Artikkel 51 Isikud, kelle eest vedaja vastutab Vedaja vastutab oma teenistujate ja teiste isikute eest, kelle teenuseid ta vedamisel kasutab, kuivõrd need teenistujad ja teised isikud täidavad oma tööülesandeid. Veoks kasutatava raudteetaristu haldurid loetakse isikuteks, kelle teenuseid vedaja vedamisel kasutab. Artikkel 52 Muud nõuded 1. Kõigil juhtudel, kui kohaldatakse käesolevaid ühtseid eeskirju, võib mis tahes alusel esitada vedaja vastu tust silmas pidades nõu deid ainult käesolevate ühtsete eeskirjade tingimuste ja piirangute alusel . 2. Sama kehtib nõuete le teenistujate ja teiste isikute vastu, kelle eest vastutab vedaja artikli 51 alusel. V jaotis Reisija vastutus Artikkel 53 Erilised vastutuse alused Reisija vastutab vedaja ees igasuguse kahju eest, a) mis on tingitud oma kohustuste mittetäitmisest, mis tal on : 1. artiklite 10, 14 ja 20 kohaselt , 2. üldiste veotingimuste sõidukite veo erisätete kohaselt või 3. ohtlike kaupade rahvusvahelise raudteeveo määruse (RID) kohaselt või b) mille põhjustasid temaga kaasasolevad esemed või loomad, juhul kui ta ei suuda tõendada, et kahju on tingitud asjaoludest, mida ta vaatamata abinõude rakendamisele, mida nõutakse kohusetundlikult reisijalt, ei suutnud vältida ja mille tagajärgi ta ei saanud ära hoida. See säte ei puuduta vedaja vastutust artikli 26 ja artikli 33 lõike 1 alusel. VI jaotis Õiguste kasutamine Artikkel 54 Osalise kaotsimineku või kahjustamise tuvastamine 1. Kui vedaja avastab vedaja hoole alla antud ese me (pagas, sõiduk) osalise kaotsi mineku või kahjust umise või vedaja eeldab või õigustatud isik väidab, et see on osaliselt kaotsi läinud või kahjustunud , siis peab vedaja viivitamatult ja võimaluse korral õigustatud isiku juuresolekul vastavalt kahju olemusele fikseerima aktis eseme seisundi ja niivõrd kui võimalik, kahju ulatuse, põhjuse ja tekkimise aja. 2. Õigustatud isikule tuleb väljastada tasuta selle akti koopia. 3. Kui õigustatud isik ei ole aktis fikseerituga nõus, siis võib ta nõuda, et pagasi või sõiduki seisundi ning kahju põhjuse ja kahjusumma tuvasta b ekspert, kelle nimetavad veolepingu pooled või kohus. Menetlus toimub selle riigi seaduste ja eeskirjade alusel, kus tuvastamine toimub. Artikkel 55 Reklamatsioonid 1. Reklamatsioonid, mis puudutavad vedaja vastutust reisija surma või vigastuste korral, tuleb kirjalikult esitada sellele vedajale, kelle vastu saab esitada nõude . Sellise veo kohta, mis oli üheainsa lepingu objekt ja mida sooritasid üksteisele järgnevad vedajad, võib reklamatsiooni esitada ka esimesele või viimasele vedajale, samuti vedajale, kellel on reisija elukoha - või alalise elukoha riigis peamine tegevuskoht , filiaal või esindus, mille kaudu veoleping sõlmiti. 2. Teised veolepinguga seotud reklamatsioonid tuleb kirjalikult esitada artikli 56 lõigetes 2 ja 3 nimetatud vedajale. 3. Dokumendid , mida õigustatud isik peab vajalikuks reklamatsioonile lisada, tuleb esitada originaalis või koopiatena, mis vedaja nõudmisel peavad olema nõuetekohaselt kinnitatud . Reklamatsiooni lahendamise käigus võib vedaja nõuda pileti , pagasikviitungi ja veodokumendi esitamist . Artikkel 56 Vedajad, kelle vastu võib nõudeid esitada 1. N õudeid, mis tulenevad vedaja vastutusest reisija surma või vigastuste korral, võib esitada ainult sellise vedaja vastu, kes on vastutav artikli 26 lõike 5 alusel. 2. Teisi veolepingust tulenevaid reisijate nõudeid võib, arvestades se e juures lõikest 4 tulenevat, esitada ainult esimese, viimase või selle vedaja vastu, kes sooritas veo selle osa, mille käigus ilmnes menetluse põhjuseks olev asjaolu. 3. Kui veo korral, mida sooritavad üksteisele järgnevad vedajad, on vedaja , kes on kohustatud pagasi või sõiduki kohale toimetama, märgitud tema nõusolekul pagasikviitungile või veodokumendile, siis võib nõudeid lõike 2 alusel esitada tema vastu ka juhul, kui ta ei ole pagasit või sõidukit vastu võtnud. 4. Nõudeid veolepingu alusel makstud summade hüvitamiseks võib esitada vedaja vastu, kes selle summa sisse nõudis või vedaja vastu, kelle kasuks see summa sisse nõuti. 5. Vastuhagi või vaide korras põhinõudega seotud menetluses võib nõudeid esitada lisaks lõigetes 2 ja 4 nimetatutele ka teiste vedajate vastu, kui need põhine vad samal veolepingul. 6. Niivõrd , kui võrd käesolevaid ühtseid eeskirju kohaldatakse asendusvedaja suhtes, võib ka tema vastu esitada nõudeid. 7. Kui hagejal on valida mitme vedaja vahel, siis tema valikuõigus lõpeb niipea , kui neist ühe vastu on nõue esitatud; see kehtib ka siis, kui hagejal on valida ühe või mitme vedaja ja asendusvedaja vahel. Artikkel 57 Kohtualluvus 1. K äesolevate ühtsete eeskirjade alusel võib nõudeid esitada lepingu poolte kokkuleppel kindlaks määratud liikmesriigi kohtusse või selle liikmesriigi kohtusse, mille territooriumil on kostja alaline või püsiv elukoht või tema peamine tegevuskoht või filiaal või esindus, kes veolepingu sõlmis. Teistesse kohtutesse pöörduda ei või. 2. Kui käesolevatel ühtsetel eeskirjadel põhinev nõue on vastavalt lõikele 1 pädeva kohtu menetluses või kui selline kohus on nimetatud vaidluses teinud otsuse, siis ei saa samad vaidluspooled samas asjas enam nõuet esitada, välja arvatud juhul, kui selle kohtu otsust, kuhu esimese nõudega pöörduti, ei saa täita riigis, kus uus nõue esitatakse. Artikkel 58 Nõudeõiguse lõppemine reisija surma ja vigastuste korral 1. Õigustatud isiku igasugune nõudeõigus seoses vedaja vastutusega reisija te surma või vigastuste korral lõppe b , kui õigustatud isik hiljemalt kaheteistkümne kuu möödumisel sellest, kui ta sai teada kahju tekkimisest, ei teata reisijaga toimunud õnnetusest ühele vedajatest, kellele artikli 55 lõike 1 kohaselt võib esitada reklamatsiooni. Kui õigustatud isik teatab vedajale õnnetusest suuliselt, siis peab vedaja talle väljastama kinnituse suulise teate saamise kohta. 2. N õudeõigus ei lõpe, kui : a) õigustatud isik on lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul esitanud reklamatsiooni ühele artikli 55 lõikes 1 nimetatud vedajatest; b) vastutav vedaja on lõikes 1 sätestatud aja jooksul saanud reisijaga toimunud õnnetusest teada mingil muul moel; c) õnnetusest ei teatatud või seda tehti hilinemisega asjaolude tõttu, milles õigustatud isikut ei saa süüdistada; d) õigustatud isik tõendab, et õnnetus toimus vedaja süül. Artikkel 59 Nõudeõiguse lõppemine pagasiveo korral 1. Kui õigustatud isik võtab pagasi vastu, lõppe b igasugune veolepingust tulenev nõudeõigus vedaja vastu pagasi osalise kaotsimineku, kahjustamise või hilinenud väljastamise korral. 2. N õudeõigus ei lõpe: a) osalise kaotsimineku või kahjustuse korral, kui : 1. õigustatud isik tuvastas kaotsimineku või kahjustuse artikli 54 kohaselt enne pagasi vastuvõtmist; 2. tuvastamine, mis oleks pidanud toimuma artikli 54 kohaselt , jäi ära üksnes vedaja süü tõttu; b) välisel vaatlusel mittemärgatava kahju korral, mille õigustatud isik tuvastas alles pärast pagasi vastuvõtmist, kui ta : 1. nõuab tuvastamist artikli 54 kohaselt otsekohe pärast kahju avastamist ja hiljemalt kolme päeva möödumisel pärast pagasi vastuvõtmist ; ja 2. lisaks tõendab, et kahju tekkis vedaja poolt pagasi vastuvõtmise ja väljastamise vahel; c) hilinenud väljastamise korral, kui õigustatud isik esitab 21 päeva jooksul nõude mõne artikli 56 lõikes 3 nimetatud vedaja vastu; d) kui õigustatud isik tõendab, et kahju on tingitud vedaja süüst. Artikkel 60 Nõudeõiguse a egumine 1. Kahjutasunõuded, mis tulenevad vedaja vastutusest reisija surma ja vigastuste korral, aeguvad järgmiselt : a) reisijate nõuded kolme aasta jooksul, arvates esimesest õnnetusele järgnevast päevast; b) teiste õigustatud isikute nõuded kolme aasta jooksul arvates reisija surmale järgnenud esimesest päevast, hiljemalt aga viie aasta jooksul arvates esimesest õnnetusele järgnenud päevast. 2. Teised veolepingust tulenevad nõuded aeguvad ühe aastaga. A egumistähtaeg on kaks aastat selliste nõuete puhul, kus kahju oli tingitud vedaja tegevusest või tegevusetusest kas tahtlikult kahju tekitamise eesmärgil või ettevaatamatusest, kuigi oli teada, et selline kahju võib ilmselt tekkida. 3. Lõike 2 kohast a egumistähtaeg a arvestatakse nõuete korral : a) täieliku kaotsimineku hüvitamise l neljateistkümnendast päevast pärast artikli 22 lõikes 3 sätestatud tähtaja lõppemist; b) osalise kaotsimineku, kahjustuse või hilinenud väljastamise hüvitamise l väljastamise päevast; c) kõigil teistel reisijateveoga seotud juhtu d el pileti kehtivuse lõppemise päevast. Aegumistähtaja algusena näidatud päev ei ole mingil juhul tähtaja sisse arvatud. 4. Kui esitatakse artikli 55 kohane kirjalik reklamatsioon koos nõutava te dokumentidega , siis peatub aegumine kuni päevani, mil vedaja reklamatsiooni kirjalikult tagasi lükkab ja lisatud dokumendid tagasi saadab. Kui reklamatsioon rahuldatakse osaliselt, siis arvestatakse aegumistähtaeg a veel vaidlusaluse osa suhtes jälle edasi . P ool, kes tugineb reklamatsiooni esitamisele või vastuse andmisele ja dokumentide tagastamisele, peab seda tõendama. Muud reklamatsioonid, mis puudutavad sedasama nõuet, ei peata aegumist. 5. Aegunud nõudeid ei saa ka vastuhagi või vaide korras esitada. 6. Muus osas kehtib aegumistähtaja peatumise ja katkemise suhtes riigisisene õigus. VII jaotis Suhted vedajate vahel Artikkel 61 Veotasu jaotamine 1. Iga vedaja, kes nõudis sisse veotasu või oleks pidanud seda tegema, on kohustatud teistele osalevatele vedajatele maksma neile kuuluva osa veotasust. Makseviis määratakse kindlaks vedajatevaheliste kokkulepetega. 2. Artikli 6 lõiget 3, artikli 16 lõiget 3 ja artiklit 25 kohaldatakse ka üksteisele järgnevate vedajate vahelistele suhete le . Artikkel 62 Regressiõigus 1. Vedajal, kes maksis käesolevate ühtsete eeskirjade kohaselt hüvitist, on teiste veos osalenud vedajate vastu regressiõigus järgnevate sätete alusel : a) vedaja, kes põhjustas kahju, vastutab selle eest täielikult; b) kui kahju põhjustasid mitu vedajat, siis vastutab igaüks enda põhjustatud kahju eest; kui selline eristamine ei ole võimalik, siis jaotatakse hüvitussumma vedajate vahel punkti c alusel ; c) kui ei ole võimalik tõendada, milline vedajatest kahju põhjustas, siis jaotatakse hüvitussumma kõigi vedajate vahel, välja arvatud ne n d e , kes tõendavad, et nemad kahju ei põhjustanud; jaotamine toimub proportsionaalselt vedajatele kuuluva osaga veotasust. 2. Kui mõni neist vedajatest on maksejõuetu, siis jagatakse tema osaks langenud, kuid maksmata summa kõigi teiste veos osalenud vedajate vahel proportsionaalselt neile kuuluva osaga veotasust. Artikkel 63 Regressimenetlus 1. Vedaja, kelle vastu artikli 62 kohaselt on esitatud regressinõue, ei saa vaidlustada regressinõude esitanud vedaja sooritatud makse õiguspärasust, kui hüvitis oli kohtuotsusega kindlaks määratud pärast seda, kui vedajale oli edastatud nõuetekohane teade menetluse kohta ja antud talle seega võimalus menetluses osalemiseks. Põhi nõuet menetlev kohus määrab kindlaks tähtajad kolmanda isiku teavitamiseks ja tema menetlusse kaasamiseks. 2. Regressi õigust kasutav vedaja peab ühe ja sama nõude esitama kõi gi vedaja te vastu , kellega ta ei ole jõudnud kokkuleppele, vastasel korral lõpeb regressiõigus nende vedajate suhtes, kelle vastu ta pole menetlust algatanud . 3. Kohus peab ühes ja samas otsuses lahendama kõik kohtule esitatud regressi nõuded . 4. Vedaja, kes soovib oma regressiõigust maksma panna, võib esitada nõude selle riigi kohtusse, kus ühel osalenud vedajatest on peamine tegevuskoht või filiaal või esindus, kelle kaudu veoleping sõlmiti. 5.Kui nõue tuleb esitada mitme vedaja vastu, siis võib hagev vedaja lõike 4 kohaselt valida menetluse algatamiseks pädevate kohtute vahel. 6. Regressi nõuet ei tohi menetleda koos hüvit ise nõudega , mille on esitanud isik, kellel on selleks õigus veolepingu alusel. Artikkel 64 Kokkulepped regressinõuete suhtes Vedajatel on lubatud sõlmida kokkuleppeid, mis kalduvad kõrvale artiklitest 61 ja 62.
Rahvusvaheline Raudteeveo Valitsustevaheline Organisatsioon (OTIF) COTIF-i väljavõte Lisa B kohaldatav alates 01.05.2016 Kaupade rahvusvahelise raudteeveo lepingu ühtsed eeskirjad (CIM – konventsiooni lisa B) I jaotis Üldsätted Artikkel 1 Reguleerimisala 1. Käesolevaid ühtseid eeskirju kohaldatakse kaupade tasulise raudteeveo kõigi lepingute suhtes, kui kauba veoks vastuvõtmise koht ja üleandmiseks ette nähtud koht asuvad eri liikmesriikides , hoolimata veolepingu poolte asukohast ja kodakondsusest. 2. Käesolevaid ühtseid eeskirju kohaldatakse ka kaupade tasulise raudteeveo lepingute suhtes, kui kauba veoks vastuvõtmise koht ja üleandmiseks ette nähtud koht asuvad kahes eri riigis, millest vähemalt üks on liikmesriik, ja kui lepingupooled lepivad kokku, et leping allub käesolevatele ühtsetele eeskirjadele. 3. Käesolevaid ühtseid eeskirju kohaldatakse ka siis, kui üheainsa lepingu objektiks oleva rahvusvahelise veo hulka kuulub piiriületava raudteeveo täiendusena ka sisevedu mingi liikmesriigi maanteedel või sisevetel. 4. Kui üheainsa lepingu objektiks oleva rahvusvahelise veo hulka kuulub raudteeveo täiendusena ka merevedu või piiriületav vedu sisevetel, siis kohaldatakse käesolevaid ühtseid eeskirju neil meritsi või sisevetel toimuvatel veoliinidel, mis on kantud konventsiooni artikli 24 lõikes 1 ette nähtud liinide nimekirja. 5. Käesolevaid ühtseid eeskirju ei kohaldata vedude suhtes, mis toimuvad naaberriikides asuvate jaamade vahel, juhul kui nende jaamade taristut majandavad üks või mitu taristu haldurit , kes alluvad ainult ühe riigi jurisdiktsioonile. 6. Iga riik, kes on lepingupool mõnes teises, nende ühtsete eeskirjadega võrreldavas konventsioonis, mi llega reguleeri takse rahvusvahelises raudteeotseühenduses kaupade vedu, ja kes on esitanud taotluse käesoleva konventsiooniga ühinemiseks, võib ühinemistaotluse esitamisel deklareerida, et ta kohaldab käesolevaid ühtseid eeskirju vaid vedude suhtes, mis toimuvad ainult ühel osal tema territooriumil asuvast raudtee taristust . See raudtee taristu osa peab olema täpselt kindlaks määratud ja see peab olema ühendatud mõne teise liikmesriigi raudtee taristuga . Kui riik on esitanud sellise deklaratsiooni, siis kehtivad käesolevad ühtsed eeskirjad ainult juhul : a) kui veolepingus ette nähtud kauba veoks vastuvõtmise koht või üleandmiseks ette nähtud koht ning ette nähtud liikumistee kuuluvad antud kindlaks määratud raudtee taristu hulka, või b) kui antud kindlaks määratud raudtee taristu ühendab kahe liikmesriigi raudtee taristuid ja on veolepingu kohaselt transiitveo liikumistee. 7. Riik, kes on teinud lõike 6 kohase reservatsiooni, võib selle igal ajal tagasi võtta, teatades sellest hoiulevõtjale . Tagasivõtmine jõustub ühe kuu möödumisel päevast, mil hoiulevõtja teavitas sellest liikmesriike. Deklar atsioon kaotab kehtivuse, kui antud riigi suhtes kaotab kehtivuse lõike 6 esimeses lauses nimetatud konventsioon. Artikkel 2 Avalik-õiguslikud õigusnormid Veod, mille suhtes kohaldatakse käesolevaid ühtseid eeskirju, alluvad avalik-õiguslikele õigusnormidele, eelkõige ohtlike kaupade veoeeskirjadele ning samuti tolliseaduse ja loomakaitseseaduse sätetele. Artikkel 3 Mõisted Käesolevates ühtsetes eeskirjades on kasutusel järgmised mõiste d . a) „ vedaja “ – lepinguli ne vedaja, kellega kaubasaatja on sõlminud käesolevate ühtsete eeskirjade kohaselt veolepingu või järgnev vedaja, kes vastutab antud lepingu alusel; b) „ asendusvedaja “ – vedaja, kes ei ole kaubasaatjaga veolepingut sõlminud, kuid kellele punkti a kohane vedaja on täielikult või osaliselt usaldanud raudteeveo; c) „ üldised veotingimused “ – igas liikmesriigis kas üldiste tehingutingimustena või tariifidena seaduslikult kehtivad vedaja tingimus ed , mis veolepingu sõlmimisel on saanud selle lepingu lahutamatuks osaks; d) „ühendveoüksus“ – konteiner, vahetusveovahend , poolhaagis või muud võrreldav veovahend, mida kasutatakse ühendveol . Artikkel 4 Erandid 1. Liikmesriigid võivad sõlmida kokkuleppeid, mi lle s nä haks e ette erandeid käesolevatest ühtsetest eeskirjadest nende vedude jaoks, mis toimuvad üksnes kahe teine teiselpool piiri asuva jaama vahel, kui nende vahel ei paikne muid jaamu. 2. Kui vedu kahe liikmesriigi vahel toimub läbi mõne riigi, mis ei ole liikmesriik, võivad osalevad riigid sõlmida kokkuleppeid, mis erinevad käesolevatest ühtsetest eeskirjadest. 3. Lõigete 1 ja 2 kohastest kokkulepetest ja nende jõustumisest teatatakse Rahvusvahelise Raudteeve o Valitsustevahelisele Organisatsioonile. Organisatsiooni peasekretär teavitab sellest liikmesriike ja huvitatud ettevõtteid. Artikkel 5 Imperatiivne õigus norm Kui käesolevates ühtsetes eeskirjades pole seda otsesõnu lubatud, siis on kehtetud ja õigustühised igasugused kokkulepped, mis otseselt või kaudselt kalduvad kõrvale nendest ühtsetest eeskirjadest. Selliste kokkulepete kehtetus ei too kaasa veolepingu ülejäänud sätete kehtetust. Vedaja võib siiski võtta endale suurema vastutus e ja ulatuslikumad kohustused , kui on sätestatud käesolevates ühtsetes eeskirjades. II jaotis Veolepingu sõlmimine ja täitmine Artikkel 6 Veoleping 1. Veolepingu alusel kohustub vedaja toimetama kauba tasu eest sihtkohta ja selle seal kaubasaajale üle andma. 2. Veoleping peab olema fikseeritud ühtse vormi järgi koostatud saatelehel . S aatelehe puudumine, selle vigasus või kaotsiminek ei puuduta lepingu olemasolu ega kehtivust, leping allub endiselt käesolevatele ühtsetele eeskirjadele. 3. Saatelehele kirjutavad alla kaubasaatja ja vedaja. Allkirja võib asendada templijäljendiga, registreerimismärkega või mõnel muul sobival viisil. 4 . Vedaja peab saate lehe duplikaadil sobival viisil tõendama kauba vastuvõtmist ja andma duplikaadi kaubasaatjale. 5. Saateleht ei ole samaväärne konossemendiga. 6. Iga saadetise kohta tuleb koostada eraldi saateleht . Kui kaubasaatja ja vedaja vahel ei ole kokku lepitud teisiti, tohib ühe saatelehe objekt olla ainult ühe vaguni laadung. 7. Veo korral, mis läbib Euroopa Liidu tolliterritooriumi või territooriumi, kus kohaldatakse ühis t transiidiprotseduuri, peab iga saadetisega kaasas olema artikli 7 nõuetele vastav saateleht . 8. Vedajate rahvusvahelised ühendused kehtestavad saate lehtede ühtsed vormid kokkuleppel klientide rahvusvaheliste ühendustega ja liikmesriikide tolliküsimustes pädevate asutustega, samuti kõigi valitsustevaheliste piirkondlike majandusintegratsiooni organisatsioonidega, kelle pädevuses on oma tollialane seadusandlus. 9. S aate leht koos saatelehe duplikaadiga võib endast kujutada ka elektrooniliselt salvestatud andmeid, mida saab muuta loetavateks kirjamärkideks. Andmete salvestamiseks ja töötlemiseks kasutatavad menetlused peavad olema funktsionaalselt võrdväärsed, seda eriti just teavet sisaldava saatelehe tõendusvõime seisukohalt. Artikkel 7 Saatelehe sisu 1. Saateleht peab sisaldama järgnevaid andmeid: a) koostamise koht ja kuupäev; b) kaubasaatja nimi ja aadress; c) veolepingu sõlminud vedaja nimi ja aadress; d) selle isiku nimi ja aadress, kellele kaup tegelikult üle antakse, kui see ei ole punkti c kohane vedaja; e) kauba vastuvõtmise koht ja kuupäev; f) üleandmiskoht; g) kaubasaaja nimi ja aadress; h) kauba liigi ja pakendi nimetus, ohtlike kaupade puhul ohtlike kaupade rahvusvahelise raudteeveo määruses (RID) ettenähtud nimetus; i) saadetiste arv ja vaguni täislastist väiksemate saadetiste identifitseerimiseks vajalikud spetsiaalsed tähised ja numbrid; j) vaguni number vagunsaadetiste täislastide veol; k) veereminumber, kui veerem liigub oma ratastel ja antakse üle veoks kaubana; l) ühendveoüksuste puhul lisaks nende tüüp ja number või nende identifitseerimiseks vajalikud muud tunnused; m) kauba brutomass või muus vormis teave kauba koguse kohta; n) täpne loetelu dokumentidest, mida tolliamet ja teised ametiasutused nõuavad ja mis on lisatud saate lehe le või mis on vedaja käsutuses nõuetekohaselt määratud asutuses või lepingus kindlaks määratud asutuses; o) veoga seotud kulud (veotasu, lisamaksud, tollimaksud ja muud kulud, mis tekivad alates lepingu sõlmimisest kuni kauba üleandmiseni), kuivõrd need tuleb tasuda kaubasaajal, või mingi teistsugune viide selle kohta, et kulud peab tasuma kaubasaaja; p) märge selle kohta, et vedu allub isegi vastupidise kokkuleppe korral käesolevatele ühtsetele eeskirjadele. 2. Vastavalt vajadusele peab saateleht sisaldama veel järgnevaid andmeid: a) vedude korral, mida teostavad üksteisele järgnevad vedajad, selle vedaja nim i , kes peab kauba üle andma, juhul kui ta on andnud nõusoleku enda saate lehele kandmiseks; b) kulud, mi lle kannab kaubasaatja; c) kauba üleandmisel sissenõutava lunaraha summa; d) kauba väärtuse ja kohaleveo erihuvi väljendava summa deklareerimine ; e) kokkulepitud kohaleveotähtaeg; f) kokkulepitud marsruut; g) loetelu nendest vedajale antud dokumentidest, mida ei ole mainitud lõike 1 punktis n ; h) kaubasaatja kanded vagunile paigaldatud plommide arvu ja tähistuste kohta; 3. Veolepingu pooled võivad saatelehele märkida ka muid andmeid, mida nad peavad vajalikuks. Artikkel 8 Vastutus saatelehe le kantud andmete eest 1. Kaubasaatja vastutab kõigi kulude ja kahjude eest, mis tekivad vedajal seetõttu, et : a) kaubasaatja kanded saatelehel on ebaõiged, ebatäpsed või ebatäielikud või ei ole kantud selleks ette nähtud kohta, või b) kaubasaatja on jätnud RIDis ettenähtud kanded tegemata. 2. Kui vedaja kannab kaubasaatja nõudmisel andmed saatelehele , siis eeldatakse , kuni ei ole tõestatud vastupidist, et vedaja tegutses seejuures kaubasaatja nimel. 3. Kui saatelehel ei ole artikli 7 lõike 1 punktis p nimetatud märget, siis vastutab vedaja kõigi kulude ja kahjude eest, mis selle märkimata jätmise tõttu tekivad õigustatud isikule. Artikkel 9 Ohtlikud kaubad Kui kaubasaatja on jätnud RIDis ettenähtud kanded tegemata, siis võib vedaja igal ajal ilma hüvitist maksmata , kui asjaolud seda nõuavad, kauba maha laadida, hävitada või kahjutuks teha, kuivõrd ta ei olnud kauba vastuvõtmisel teadlik selle ohtlikest omadustest. Artikkel 10 Kulude tasumine 1. Kui kaubasaatja ja vedaja vahel ei ole kokku lepitud teisiti, tuleb kulud (veotasu, lisa kulud , tollimaksud ja muud kulud, mis tekivad alates lepingu sõlmimisest kuni kauba üleandmiseni) tasuda kaubasaatjal. 2. Kui vastavalt kaubasaatja ja vedaja vahelisele kokkuleppele peab kulud tasuma kaubasaaja ja kui kaubasaaja ei ole ei saate lehte välja lunastanud ega pannud maksma oma veolepingust tulenevaid õigusi artikli 17 lõike 3 kohaselt ega muutnud veolepingut artikli 18 kohaselt , siis on kohusta t ud kulud tasuma kaubasaatja . Artikkel 11 Kontrollimine 1. Vedajal on õigus igal ajal kontrollida, kas veotingimustest on kinni peetud ja kas saadetis vastab kaubasaatja kannetele saatelehel . Kui kontrollitakse saadetise sisu, siis tuleb seda võimaluse korral teha õigustatud isiku juuresolekul; kui see ei ole võimalik, siis peab vedaja kaasama kaks tunnistajat , kui selle riigi seadustes ja teistes õigusaktides, kus kontrollimine toimub, ei ole sätestatud teisiti. 2. Kui saadetis ei vasta saatelehe kannetele või kui ei ole kinni peetud kauba veole sätestatud eritingimustest, siis tuleb kontrolli tulemus märkida kaubaga kaasas olevale saate lehele, ja kui saatelehe duplikaat on veel vedaja käes, siis ka sellele. Juhul, kui kontrollimisest tingitud kulusid ei tasuta kohe, lisatakse need kauba kuludele. 3. Kaubasaatja võib kauba pealelaadimisel nõuda, et vedaja kontrolliks kauba ja pakendi seisundit ning saatelehe le kantud andmete õigsust , pidades silmas saadetiste arvu, nende markeeringu id ja numbre id ning brutomassi või mõnel muul moel väljendatud kogus t . Vedaja on kohustatud kontrolli ma ainult siis, kui tema käsutuses on selleks kohased vahendid. Vedajal on õigus nõuda kontrollimiskulude hüvitamist. Kontrolli tulemus tuleb kanda saate lehele . Artikkel 12 Saatelehe tõendus jõud 1. Kuni ei ole tõestatud vastupidist, on saateleht tõend veolepingu sõlmimise ja selle sisu kohta ning selle kohta, et vedaja on kauba vastu võtnud. 2. Kui vedaja on kauba peale laadinud, siis tõendab saateleht kuni vastupidise tõe nd amiseni kauba seisundi ja pakendi vastavust saate lehe andmetele ning selliste andmete puudumisel kauba väliselt head seisundit selle vastuvõtmisel vedaja poolt ning saatelehe andmete õigsust saadetiste arvu, nende markeeringu id ja numbr eid ning brutomassi või mõnel muul moel väljendatud kogus t silmas pidades . 3. Kui kaubasaatja on kauba peale laadinud, siis tõendab saateleht kuni vastupidise tõe nd amiseni kauba seisundi ja pakendi vastavust saatelehe andmetele ning selliste andmete puudumisel kauba väliselt head seisundit ja lõikes 2 nimetatud andmete õigsust ainult juhul, kui vedaja on seda kontrollinud ja andmete õigsust kinnitava kontrolli tulemuse saatelehele märkinud. 4. Ent saateleht ei ole tõend, kui see sisaldab põhjendatud reservatsiooni. Reservatsiooni võib põhjendada eelkõige sellega, et vedaja käsutuses ei olnud kohaseid vahendeid saatelehe andmete õigsuse kontrollimiseks. Artikkel 13 Kauba peale- ja mahalaadimine 1. Kaubasaatja ja vedaja lepivad kokku, kes on kohustatud ka u ba peale laadima ja kes maha laadima. Sellise kokkuleppe puudumisel on saadetiste puhul nii peale- kui mahalaadimine vedaja kohustus, samas kui täislastide puhul on pealelaadimine kaubasaatja kohustus ja mahalaadimine pärast üleandmist kaubasaaja kohustus. 2. Kui kauba laeb peale kaubasaatja, siis vastutab ta laadimisvigade kõigi tagajärgede eest ja peab vedajale eelkõige hüvitama seeläbi tekitatud kahju. Vedaja peab tõendama, et laadimine oli ebaõige. Artikkel 14 Pakend Kaubasaatja vastutab vedaja ees kauba pakendi puudumisest või puudustega pakendist tingitud kõigi kahjude ja kulude eest, välja arvatud juhul, kui puudused olid silmanähtavad või vedajale kauba vastuvõtmisel teada ja ta ei esitanud nende kohta reservatsioone. Artikkel 15 Fo rmaalsuste täitmine 1. Kaubasaatja peab lisama saatelehele dokumendid, mis on vajalikud tolli- või muude haldus ametiasutuste nõutud formaalsuste täimiseks enne kauba üleandmist, või andma need dokumendid vedaja käsutusse ning edastama vedajale kogu vajaliku informatsiooni. 2. Vedaja ei ole kohustatud kontrollima dokumentide ja informatsiooni õigsust ning piisavust. Kaubasaatja vastutab vedaja ees mis tahes kahju eest, mis tekib dokumentide ja informatsiooni puudumisest, puudulikkusest või ebaõigsusest, välja arvatud juhul, kui süüdi on vedaja. 3. Vedaja vastutab saatelehel nimetatud ja sellele lisatud või vedaja kätte antud dokumentide kadumise või ebaõige kasutamise tagajärgede eest, välja arvatud juhul, kui kadumise või dokumentide ebaõige kasutamisega tekitatud kahju põhjuseks olid asjaolud, mida vedaja ei suutnud vältida ja mille tagajärgi ta ei saanud ära hoida. Ta ei pea siiski maksma suuremat hüvitist kui kauba kaotsimineku korral. 4. Kaubasaatja võib saatelehel tehtud märkega või kaubasaaja artikli 18 lõike 3 alusel antud korraldusega nõuda, et : a) tema ise või tema volitatud isik viibi b tolli- või muude haldus ametiasutuste nõutud formaalsuste täitmise juures, et anda vajalikku informatsiooni ja asjakohaseid selgitusi; b) tema ise või tema volitatud isik täida b tolli- või muid haldus ametiasutuste nõutud formaalsusi, kuivõrd need on luba tud selle riigi seadus t e ja eeskirjadega , kus formaalsusi täidetakse; c) tema ise või tema volitatud isik tasub tollimaksud ja teised maksud, juhul kui nad viibivad tolli- või muude haldus ametiasutuste nõutud formaalsuste täitmise juures või täidavad neid ise . kui võrd need on luba tud selle riigi seadus t e ja eeskirjade alusel , kus formaalsusi täidetakse. Nimetatud juhtudel ei tohi ei kaubasaatja ega kauba suhtes käsutusõigust omav kaubasaaja ega nende volitatud isik võtta kaupa oma valdusesse. 5. Kui kaubasaatja on tolli- või muude haldus ametiasutuste nõutud formaalsuste täitmiseks määranud koha, kus nende täitmine ei ole kehtivate eeskirjade tõttu võimalik või kui ta on selleks määranud mõne teise menetluse, mida ei ole võimalik täita , siis toimib vedaja nii, nagu talle tundub õigustatud isiku jaoks kõige kasulikum olevat ja teavitab kaubasaatjat rakendatud meetmetest. 6. Kui kaubasaatja on võtnud tollimaksude maksmise enda peale, siis võib vedaja tolliformaalsused täita omal valikul kas teel olles või sihtkohas. 7. Kui kaubasaaja ei lunasta saatelehte tähtaja jooksul, mis on ette nähtud sihtkohas kehtivates eeskirjades, siis võib vedaja toimida vastavalt lõikele 5. 8. Kaubasaatja peab hoolitsema selle eest, et kaubad oleksid pakitud ja kaetud vastavalt tolli- ja muude haldus ametiasutuste nõutud eeskirjadele. Kui kaubasaatja ei ole kaupu vastavalt nimetatud eeskirjadele pakkinud ega katnud, siis võib seda teha vedaja; tekkinud kulud lisatakse kauba kuludele. Artikkel 16 Kohaleveotähtajad 1. Kohaleveotähtaja lepivad kokku kaubasaatja ja vedaja. Kokkuleppe puudumisel ei tohi kohaleveotähtaeg ületada lõigetes 2 – 4 sätestatut. 2. Kui lõigetest 3 ja 4 ei tulene teisiti , on maksimaalsed kohaleveotähtajad: a) täislastide korral - vormistamise tähtaeg 12 tundi ; - veotähtaeg iga alustatud 400 km lõigu kohta 24 tundi; b) täislastist väiksema saadetise korral - vormistamise tähtaeg 24 tundi ; - veotähtaeg iga alustatud 200 km lõigu kohta 24 tundi. Vahemaa peab vastama kokkulepitud veomarsruudile, selle puudumisel lühimale võimalikule veomarsruudile. 3. Vedaja võib kindlaks määrata teatud kestusega lisatähtajad järgmistel juhtudel: a) saadetistele, mida veetakse - erineva rööpmelaiusega liinidel, - meritsi või sisevetel, - raudteeühenduse puudumisel maanteel; b) kui erakorralised asjaolud toovad kaasa liiklustiheduse ebatavalise kasvu või ebatavalisi raskusi liikluskorralduses. Lisatähtaegade kestus peab olema ära näidatud üldistes veotingimustes. 4. Kohaleveotähtaega hakatakse arvestama alates kauba vastuvõtmisest; tähtaeg pikeneb seisuaja võrra, mis ei ole tingitud vedaja süüst. Kohaleveotähtaja arvestamine peatub pühapäevadel ja riiklikel pühadel. Artikkel 17 Üleandmine 1. Vedaja peab kaubasaajale üle andma saatelehe ja kauba ettenähtud üleandmiskohas vastuvõtukviitungi vastu ja veolepingust tulenevate nõuete tasumisel. 2. S ihtkohas kehtivate eeskirjade kohaselt loetakse kauba üleandmine kaubasaajale võrdseks järgmiste juhtumitega: a) kui kaup antakse üle tolli- või maksuametile nende ruumides või laoruumides, mis ei ole vedaja järelevalve all, b) kui kaup antakse hoiule vedaja või ekspediitori lattu või avalikku kaubalattu. 3. Pärast kauba saabumist üleandmiskohta võib kaubasaaja nõuda vedajalt saatelehe ja kauba üleandmist. Kui on tuvastatud kauba kaotsiminek või kaup ei ole artikli 29 lõikes 1 sätestatud tähtajaks kohale jõudnud, siis võib kaubasaaja oma veolepingust tulenevad õigused enda nimel vedaja vastu maksma panna. 4. Õigustatud isik võib ka pärast saatelehe lunastamist ja veolepingust tulenevate nõuete tasumist keelduda kauba vastuvõtmisest seni, kuni on täidetud tema nõudmine tuvastada väidetav kahju. 5. Muus osas antakse kau p üle vastavalt üleandmiskohas kehtivatele eeskirjadele. 6. Kui kaup on kaubasaajale üle antud ilma kaubal lasuvat lunaraha sisse nõudmata, siis peab vedaja kaubasaatjale hüvitama kahju kuni lunaraha summa ulatuses, jättes endale regressiõiguse kaubasaaja vastu. Artikkel 18 Õigus kaupa käsutada 1. Kaubasaatjal on õigus kaupa käsutada ja veolepingut hiljem muuta. Eelkõige võib ta nõuda, et vedaja : a) peatab kauba vedamise; b) lükkab edasi kauba üleandmise; c) anna b kauba üle mõnele teisele kaubasaajale, kui on näidatud saate lehel ; d) anna b kauba üle mõnes teises kohas, kui on näidatud saatelehel . 2. Kaubasaatja õigus veolepingu muutmiseks lõpeb, isegi siis, kui saate lehe duplikaat on tema valduses, kui kaubasaaja on a) saatelehe lunastanud; b) kauba vastu võtnud; c) pannud oma õigused maksma vastavalt artikli 17 lõikele 3; d) õigustatud lõike 3 kohaselt korraldusi andma ; sellest hetkest alates peab vedaja täitma kaubasaaja korraldusi ja juhiseid. 3. Kaubasaajal on õigus veolepingut muuta juba alates saatelehe koostamisest , välja arvatud juhul, kui kaubasaatja on saatelehel teinud vastupidise märke. 4. Kaubasaaja õigus veolepingut muuta lõpeb, kui ta on a) saatelehe lunastanud; b) kauba vastu võtnud; c) maksma pannud oma õigused artikli 17 lõike 3 kohaselt ; d) lõike 5 kohaselt teinud ettekirjutuse kauba üleandmiseks kolmandale isikule ja see isik on artikli 17 lõike 3 alusel oma õigused maksma pannud. 5. Kui kaubasaaja on teinud ettekirjutuse kauba üleandmiseks kolmandale isikule, siis ei ole sellel isikul õigust veolepingut muuta. Artikkel 19 Käsutusõiguse kasutamine 1. Kui kaubasaatja või artikli 18 lõikes 3 sätestatud juhul kaubasaaja soovib hilisemate korraldustega veolepingut muuta, siis peab ta vedajale esitama saatelehe duplikaadi, millele tuleb kanda muudatused. 2. Kaubasaatja või artikli 18 lõikes 3 sätestatud juhul kaubasaaja peab vedajale hüvitama kõik kulud ja kahjud, mis on tingitud hilisemate muudatuste täideviimisest. 3. Hilisemate muudatuste täideviimine peab olema võimalik, seaduslik ja vastuvõetav sellel hetkel, kui korraldus muudatuse kohta saabub isikuni, kes peab neid täitma ; eelkõige ei tohi muudatused häirida vedaja normaalset töökorraldust ega tekitada kahju teiste kaubasaadetiste saatjatele või saajatele. 4. Hilisemad muudatused ei tohi kaasa tuua kaubasaadetise jagamist. 5. Kui vedaja ei saa lõikes 3 sätestatud tingimustel talle antud korraldusi täita, siis peab ta sellest kohe teavitama korralduse andnud isikut. 6. Kui vedaja on süüdi, siis vastutab ta hilisema korralduse mittetäitmise või puuduliku täimise tagajärgede eest. Ta ei pea siiski maksma suuremat hüvitist kui kauba kaotsimineku korral. 7. Kui vedaja täidab kaubasaatja hilisemaid korraldusi, ilma et ta nõuaks saatelehe duplikaadi esitamist ja kui duplikaat on juba kaubasaajale üle antud, siis vastutab vedaja kaubasaaja ees tekitatud kahju eest. Vedaja ei pea siiski maksma suuremat hüvitist kui kauba kaotsimineku korral. Artikkel 20 Veotakistused 1. Veotakistuse korral otsustab vedaja, kas on otstarbekas vedada kaupa lihtsalt marsruuti muutes või on õigustatud isiku huvides, et talle edastataks e kogu vedajale teadaolev teave ja küsitaks e tema korraldusi. 2. Kui veo jätkamine on võimatu, küsib vedaja korraldusi kauba käsutuseks õigustatud isikult. Kui vedajal ei õnnestu mõistliku tähtaja jooksul korraldusi saada, siis peab ta rakendama abinõusid, mis on tema arvates kauba käsutuseks õigustatud isiku huvides kõige kasulikumad. Artikkel 21 Üleandmist takistavad asjaolud 1. Kui mingid asjaolud takistavad kauba üleandmist, peab vedaja sellest kohe teavitama kaubasaatjat ja küsima temalt korraldusi, juhul kui kaubasaatja ei ole märkega saatelehel nõudnud, et üleandmisel ilmnevate takistuste korral kaup talle kohe tagasi saadetakse. 2. Kui üleandmist takistavad asjaolud kaovad enne kaubasaatja korralduste jõudmist vedajani, siis tuleb kaup kaubasaajale väljastada. Kaubasaatjat tuleb sellest kohe teavitada. 3. Kui kaubasaaja keeldub kauba vastuvõtmisest, on kaubasaatjal korralduste andmise õigus isegi juhul, kui ta ei saa esitada saate lehe duplikaati. 4. Kui üleandmist takistavad asjaolud ilmnevad pärast seda, kui kaubasaaja on veolepingut artikli 18 lõigete 3 – 5 kohaselt muutnud, siis peab vedaja teavitama vastavat kaubasaajat. Artikkel 22 Veo- ja üleandmise takistuste tagajärjed 1. Vedajal on õigus nõuda kulude hüvitamist, kui need on tingitud sellest, et ta : a) küsis korraldusi ; b) täitis saadud korraldusi ; c) ei saanud küsitud korraldusi või sai need hilinemisega ; d) korraldusi küsimata tegi otsuse artikli 20 lõike 1 kohaselt , välja arvatud juhul, kui nende kulude põhjus oli tema enda süü. Ta võib eeskätt sisse nõuda veotasu tegeliku marsruudi alusel ja taotleda sellele vastavat kohaleveotähtaega. 2. Artikli 20 lõikes 2 ja artikli 21 lõikes 1 sätestatud juhtudel võib vedaja õigustatud isiku kulul kauba otsekohe maha laadida. Pärast mahalaadimist loetakse vedu lõpetatuks. Vedaja peab seejärel vastutama kauba eest õigustatud isiku nimel . Ta võib kauba usaldada ka kolmanda isiku hoole alla ja vastutab siis ainult kolmanda isiku hoolika valiku eest. Kaup jääb koormatuks veolepingust tulenevate tasude ja kõigi teiste kuludega. 3. Vedaja võib panna kauba müüki, ootamata ära õigustatud isiku korraldusi, kui tegemist on kiirest rikneva kaubaga või kui kauba seisund seda õigustab või kui säilituskulud ei ole mõistlikus vahekorras kauba väärtusega. Ta võib ka muudel juhtudel kauba müüki panna, kui ta ei ole mõistliku tähtaja jooksul saanud õigustatud isikult vastupidiseid juhiseid, mille täitmist võiks temalt õigustatult nõuda. 4. Kui kaup on müüdud, tuleb müügitulu pärast kaubalt tasutavate kulude mahaarvamist anda õigustatud isiku käsutusse. Kui müügitulu on väiksem kui nimetatud kulud, peab kaubasaatja vahe kinni maksma. 5. Müügi viis määra takse kindlaks kauba asukohas kehtiva te seadus te ja eeskirjade alusel või selle koha tavad e põhjal . 6. Kui kaubasaatja ei anna veo- või üleandmise takistuste korral mõistliku tähtaja jooksul korraldusi ja kui veo- või üleandmise takistust ei saa vastavalt lõigetele 2 ja 3 kõrvaldada, siis võib vedaja kauba kaubasaatja kulul talle tagasi saata või hävitada, kui see on õigustatud. III jaotis Vastutus Artikkel 23 Vastutuse alus 1. Vedaja vastutab kahju eest, mis tekib kauba täieliku või osalise kaotsimineku või kahjustumise tagajärjel ajavahemikus kauba vastuvõtmisest kuni üleandmiseni, samuti kahju eest, mille tingib kohaleveotähtaja ületamine, sõltumata sellest, millist raudtee taristut kasutatakse. 2. Vedaja vabaneb sellest vastutusest, kuivõrd kaotsimineku, kahjustuse või kohaleveotähtaja ületamise põhjus oli õigustatud isiku süü, õigustatud isiku korr a ldus, mida ei saa panna vedaja süüks, kaubale eriomased puudused (riknemine, loomulik kadu jms) või asjaolud, mida vedaja ei suutnud vältida ja mille tagajärgi ta ei saanud ära hoida. 3. Vedaja vabaneb sellest vastutusest, kuivõrd kaotsiminek või kahjustus oli tingitud konkreetsest ohutegurist, mis oli seotud vähemalt ühega järgnevatest asjaoludest: a) vedu lahtistes vagunites vastavalt üldistele veotingimustele või kui selles oli sõnaselgelt kokku lepitud ja see oli märgitud saate lehele ; kahjud e puhul , mida kaupadele põhjustavad ilmastikuolud, ei loeta lahtistes vagunites veetavaiks neid kaupu, mida veetakse ühendveoüksustes ja mis on laaditud kinnistesse maanteesõidukitesse, mida veetakse raudteevagunitel; kui kaupade veol lahtistes vagunites kasutab kaubasaatja katteid, siis vastutab vedaja ainult sellises ulatuses, nagu on tema kohu s veol lahtistes vagunites ilma kateteta, isegi juhul, kui tegemist on kaupadega, mida vastavalt üldistele veotingimustele ei veeta lahtistes vagunites; b) pakendi puudumine või puudulikkus kaupade puhul, mis oma olemuselt on sellised, et nad pakendi puudumise või puudulikkuse korral hävivad või kahjustuvad; c) kauba laadis peale kaubasaatja või laadis maha kaubasaaja; d) teatud kaupade eripära, mis on eeldus nende täielikule või osalisele hävinemisele või kahjustumisele, eriti purunemise, roostetamise, iseenesliku riknemise, kuivamise või loomuliku kao tagajärjel; e) saadetiste ebaõige, ebatäpne või ebatäielik märgistamine või nummerdamine; f) elusloomade vedu; g) saadetis, millel vastavalt kehtivatele eeskirjadele või kaubasaatja ja vedaja vahelisele, saatelehel märgitud kokkuleppele oleks pidanud kaasas olema veosaatja, juhul kui kaotsiminek või kahjustus oli tingitud ohutegurist, mille veosaatja oleks pidanud ära hoidma. Artikkel 24 Vastutus veeremi veol kaubana 1. Veeremi veol, mis liigub oma ratastel ja on vormistatud kaubana, vastutab vedaja kahju eest, mis on tingitud veeremi või selle eemaldatavate osade kaotsiminekust või kahjustusest ajavahemikus vastuvõtmisest kuni üleandmiseni, samuti kohaleveotähtaja ületamisest, kui ta ei tõenda, et kahju põhjus ei olnud tema süü. 2. Vedaja ei vastuta lahtise lisavarustuse kaotsimineku ja kahjustuste eest, mis ei ole kirjas veeremi külgedel või sellega kaasasolevas inventariloendis. Artikkel 25 Tõendamiskohustus 1. Vedaja kohustus on tõendada, et kaotsimineku, kahjustuse või kohaleveotähtaja ületamise põhjus oli mõni artikli 23 lõikes 2 nimetatud asjaoludest. 2. Kui vedaja tuvastab, et kaotsiminek või kahjustus võis vastavalt antud juhtumi asjaoludele olla tingitud ühest või mitmest artikli 23 lõikes 3 nimetatud ohutegurist, siis eeldatakse, et see nii ka oli. Õ igustatud isikul on õigus tõendada, et kahju ei olnud tingitud ühest nendest ohuteguritest või oli seda üksnes osaliselt. 3. Lõike 2 kohast eeldust ei kohaldata artikli 23 lõike 3 punkti a suhtes, kui tegemist on ebatavaliselt suurte kadudega või terve saadetise kaotsiminekuga. Artikkel 26 Üksteisele järgnevad vedajad Kui üheainsa veolepingu objektiks olevat ve ost veavad üksteisele järgnevad vedajad, siis iga st vedaja st , kes võt ab üle kauba koos saatelehega , saab selle saatelehe kohaselt veolepingu pool ja ta võtab endale sellest tulenevad kohustused. Sellisel juhul vastutab iga vedaja veo eest kogu marsruudi ulatuses kuni üleandmiseni. Artikkel 27 Asendusvedaja 1. Kui vedaja on usaldanud veo täielikult või osaliselt asendusvedajale, sõltumata sellest, kas tal oli selleks veolepingu alusel õigus või mitte, siis vastutab vedaja siiski kogu veo eest. 2. Kõik käesolevate ühtsete eeskirjade sätted, mi llega reguleeri takse vedaja vastutust, kehtivad ka asendusvedaja vastutuse kohta tema vedude l . Kui esitatakse nõue asendusvedaja teenistujate või teiste isikute vastu, keda ta ve da misel kasutas, siis tuleb kohaldada artikleid 36 ja 41. 3. Igasugune erikokkuleppe, mille alusel vedaja võtab endale kohustusi, mida tal käesolevate ühtsete eeskirjade alusel ei ole, või loobub õigustest, mida talle käesolevate ühtsete eeskirjade alusel tagatakse, puudutab asendusvedajat vaid juhul, kui ta on selleks oma sõnaselge kirjaliku nõusoleku andnud. Sõltumata sellest, kas asendusvedaja on või ei ole sellise nõusoleku andnud, on sellisest erikokkuleppest tulenevad kohustused ja loobumisavaldused vedaja suhtes endiselt siduva d . 4. Kui ja nii võrd kui vastutada tuleb nii vedajal kui asendusvedajal , vastutavad nad solidaarselt. 5. Hüvitise kogusumma, mille võib välja nõuda vedajalt, asendusvedajalt ning nende teenistujatelt ja teistelt isikutelt, keda nad kasutasid vedamisel , ei ületa käesolevates ühtsetes eeskirjades sätestatud piirmäära. 6. Käesolev artikkel jätab puutumata vedaja ja asendusvedaja õigused esitada üksteisele regressinõudeid. Artikkel 28 Kahju eeldamine uue vormistamise korral 1. Kui käesolevate ühtsete eeskirjade kohaselt vormistatud saadetis vormistatakse samade eeskirjade kohaselt uueks veoks ja kui pärast uut vormistamist tuvastatakse osaline kaotsiminek või kahjustus, siis eeldatakse, et kahju tekkis viimasena sõlmitud veolepingu kehtimise ajal, kuivõrd saadetis jäi vedaja hoole alla ja vormistati uuesti samas seisundis, milles ta saabus uuesti vormistamise kohta. 2. See eeldus kehtib ka siis, kui uuele vormistamisele eelnev veoleping ei allunud käesolevatele ühtsetele eeskirjadele, kuivõrd neid ühtseid eeskirju oleks võinud kohaldada otsevormistamise korral esialgsest lähtekohast kuni lõpliku üleandmise kohani. 3. See eeldus kehtib lisaks veel siis, kui uuele vormistamisele eelnev veoleping allus mõnele teisele, käesolevate ühtsete eeskirjadega võrreldavale konventsioonile kaupade rahvusvahelise raudteeveo otseühenduse kohta ja see konventsioon sisaldab samasugust õigus likku eeldust saadetiste kasuks, mis on vormistatud vastavalt käesolevatele ühtsetele eeskirjadele. Artikkel 29 Kauba kaotsimineku eeldamine 1. Õigustatud isik võib lugeda kauba ilma täiendava tõendamiseta kaotsiläinuks, kui seda ei ole kolmekümne päeva jooksu pärast kohaleveotähtaja lõppemist kaubasaajale üle antud või tema käsutusse antud. 2. Õigustatud isik võib kadunud kauba eest hüvitise saamisel teha kirjaliku taotluse, et teda kohe teavitataks, kui kaup ühe aasta jooksul pärast hüvitise väljamaksmist üles leitakse. Vedaja kinnitab taotluse kättesaamist kirjalikult . 3. Õigustatud isik võib kolmekümne päeva jooksul pärast lõikes 2 nimetatud teate saamist nõuda, et kaup antakse talle üle veolepingust tulenevate nõuete tasumisel ja saadud hüvitise tagasimaksmisel, millest on asjakohasel juhul maha arvatud hüvitises sisalduvad kulud. T alle jääb õigus nõuda hüvitist kohaleveotähtaja ületamise eest artiklite 33 ja 35 kohaselt . 4. Kui lõikes 2 nimetatud taotlust ei esitata või kui pole antud korraldust lõikes 3 ettenähtud tähtaja jooksul või kui kaup leitakse üles hiljem kui aasta pärast hüvitise väljamaksmist, siis käsutab vedaja kaupa vastavalt selle asukohas kehtivatele seadustele ja eeskirjadele . Artikkel 30 Hüvitis kaotsimineku korral 1. Kauba täieliku või osalise kaotsimineku korral peab vedaja teisi hüvitisi välistades maksma sellist hüvitist, mida arvutatakse kauba börsihinna alusel, selle puudumisel kehtiva turuhinna alusel või, mõlema ee spool nimetatu puudumisel, kauba ülevõtmise päeval ja kohas samasuguste ja sama kvaliteediga kaupade tavalise väärtuse alusel. 2. Hüvitise piirmäär on 17 arvestusühikut brutomassi iga puuduva kilogrammi eest. 3. Oma ratastel liikuva ja kaubana veoks vormistatud veeremi, ühendveoüksuse või nende eemaldatavate osade kaotsimineku korral on hüvitis igasuguseid teisi hüvitisi välistades piiratud veeremi, ühendveoüksuse või nende eemaldatavate osade tavalise väärtusega kaotsimineku päeval ja kohas. Kui kaotsimineku päeva või kohta ei ole võimalik tuvastada, on hüvitis piiratud tavalise väärtusega vedaja ülevõtmise päeval ja kohas. 4. Vedaja peab peale selle tagastama veotasu, makstud tollimaksud ja muud seoses kaotsiläinud kauba veoga tasutud summad, välja arvatud aktsiisimaksud, mille tasumine on antud kaupade puhul vastava menetluse alusel edasi lükatud. Artikkel 31 Vastutus loomuliku kao korral veo käigus 1. Kaupade puhul, millel nende eripärast tulenevalt ilmneb veo käigus enamasti loomulik kadu, vastutab vedaja sõltumata läbitud vahemaa pikkusest ainult selle kao eest, mis ületab järgmisi protsendimäärasid: a) kaks protsenti vedelate või niiskes olekus veoks antud kaupade massist; b) üks protsent kuivkaupade massist. 2. Vedaja ei või tugineda lõikes 1 sätestatud vastutuse piirangule, kui tõestatakse, et kadu ei olnud asjaolusid arvestades tingitud põhjustest, mis olid aluseks lubatud protsendimäärade kehtestamisele. 3. Kui ühe saatelehe alusel veetakse mitut saadetist , siis arvutatakse kadu iga saadetise kohta eraldi, kuivõrd saadetise mass on vormistamisel eraldi saatelehel märgitud või on seda võimalik muul viisil kindlaks teha. 4. Kauba täieliku kaotsimineku või üksikute saadetiste kaotsimineku korral ei võeta kaoprotsenti hüvitise arvutamisel arvesse. 5. Käesolev artikkel ei puuduta artikleid 23 ja 25. Artikkel 32 Hüvitis kahjustamise korral 1. Kauba kahjustamise korral peab vedaja igasuguseid teisi hüvitisi välistades maksma hüvitist, mis vastab kauba väärtuse vähenemisele. Selle summa arvutamisel tuleb aluseks võtta protsendimäär, mille võrra artikli 30 kohaselt kindlakstehtud kauba väärtus on sihtkohta jõudmisel vähenenud. 2. Hüvitis ei tohi ületa da: a) summat, mis tuleks maksta täieliku kaotsimineku korral, juhul kui kogu saadetis e väärtus on kahjustamise tõttu vähenenud ; b) summat, mis tuleks maksta kahjustunud osa kaotsimineku korral, juhul kui ainult üks osa saadetisest on kahjustuse tõttu väärtust kaotanud . 3. Oma ratastel liikuva ja kaubana veoks vormistatud veeremi, ühendveoüksuse või nende eemaldatavate osade kahjustuse korral on hüvitis igasuguseid teisi hüvitisi välistades piiratud nende taastusremondi kuludega. Hüvitis ei ületa summat, mis tuleks maksta kaotsimineku korral. 4. Vedaja peab lisaks sellele tasuma lõikes 1 sätestatud vahekorras artikli 30 lõikes 4 nimetatud kulud. Artikkel 33 Hüvitis kohaleveotähtaja ületamise korral 1. Kui kohaleveotähtaja ületamise tõttu on tekkinud kahju, siis peab vedaja maksma hüvitist, mille piirmäär on neljakordne veotasu. 2. Kauba täieliku kaotsimineku korral ei maksta lisaks artiklis 30 sätestatud hüvitisele lõikes 1 sätestatud hüvitist. 3. Kauba osalise kaotsimineku korral on lõike 1 kohase hüvitise piirmäär saadetise allesjäänud osale langev neljakordne veotasu. 4. Kauba kahjustuse korral, mis ei ole tingitud kohaleveotähtaja ületamisest, makstakse asjakohasel juhul artiklis 32 sätestatud hüvitisele lisaks lõikes 1 sätestatud hüvitist. 5. Mitte mingil juhul ei saa lõikes 1 sätestatud hüvitise ja artiklites 30 ja 32 sätestatud hüvitiste kogusumma olla suurem kui hüvitis kauba täieliku kaotsimineku korral. 6. Kui artikli 16 lõike 1 kohaselt on kohaleveotähtaeg kokkuleppega kindlaks määratud, siis võib selles kokkuleppes ette näha lõikest 1 erineva hüvitamise. Kui sel juhul on ületatud artikli 16 lõigetes 2 – 4 sätestatud kohaleveotähtaegu, siis võib õigustatud isik nõuda hüvitist kas vastavalt nimetatud kokkuleppele või lõigetes 1 – 5 ettenähtud hüvitist. Artikkel 34 Hüvitis väärtuse deklareerimise korral Kaubasaatja ja vedaja võivad kokku leppida, et kaubasaatja deklareerib saatelehel kauba väärtuse, mis ületab artikli 30 lõikes 2 ettenähtud piirmäära. Sellisel juhul asendab deklareeritud summa piirmäära. Artikkel 35 Hüvitis kohaleveo erihuvi korral Kaubasaatja ja vedaja võivad kokku leppida, et juhu l kui kaup läheb kaotsi või saab kahjustada ja kui kokkulepitud kohaleveotähtaega ületatakse, avaldab kaubasaatja kohaleveo suhtes erihuvi ning kannab selleks numbrilise summa saate lehele . Kohaleveo erihuvi korral võib lisaks artiklites 30, 32 ja 33 ettenähtud hüvitistele nõuda deklareeritud summa piires ka täiendava tõestatud kahju hüvitamist. Artikkel 36 Vastutuse piiramise õigusest ilmajäämine Artikli 15 lõikes 3, artikli 19 lõigetes 6 ja 7, artiklites 30 ja 30 – 35 ettenähtud vastutuse piiranguid ei kohaldata, kui tõendatakse, et kahju on tingitud vedaja tegevusest või tegevusetusest kas tahtlikult kahju tekitamise eesmärgil või ettevaatamatusest, kuigi oli teada, et selline kahju võib ilmselt tekkida. Artikkel 37 Konverteerimine ja intresside maksmine 1. Kui hüvitise arvutamisel tuleb välisvaluutas väljendatud summad konverteerida, siis tuleb seda teha hüvitise maksmise päeval ja kohas kehtiva vahetuskursi järgi. 2. Õigustatud isik võib hüvitiselt nõuda viieprotsendilist aastaintressi alates reklamatsiooni esitamise päevast artikli 43 kohaselt või kui reklamatsiooni ei ole esitatud, siis alates menetluse algatamise päevast. 3. Kui õigustatud isik ei esita vedajale reklamatsiooni summa lõplikuks läbivaatamiseks vajalikke tõend avaid dokumente talle seatud mõistliku tähtaja jooksul, siis peatub intresside arvestamine selle tähtaja lõppemisest alates kuni nimetatud tõendavate dokumentide esitamiseni . Artikkel 38 Vastutus raudtee-merevedude korral 1. Kombineeritud raudtee-merevedude korral, mis toimuvad konventsiooni artikli 24 lõikes 1 nimetatud liinidel, võib iga liikmesriik, kui ta nõuab vastava märke tegemist käesolevatele ühtsetele eeskirjadele allutatud liinide nimekirja, täiendada artiklis 23 sätestatud vastutusest vabastamise aluseid, lisades neile tervikuna järgnevad alused: a) tulekahju, kui vedaja tõendab, et see ei tekkinud tema, kapteni, meeskonna, lootsi ega vedaja teenistuses olevate isikute süül; b) elu või vara päästmine või päästmise katse merel; c) kauba laadimine laevatekile, kuivõrd kaubasaatja on andnud selleks saatelehel oma nõusoleku ja kaupa ei veeta vagunites; d) hädaoht või õnnetused merel või teistel laevatatavatel vetel. 2. Vedaja võib lõikes 1 nimetatud vastutusest vabastamise alustele toetuda ainult siis, kui ta tõendab, et kaotsiminek, kahjustus või kohaleveotähtaja ületamine tekkis mereveol ajavahemikus kaupade laadimisest laevale kuni laevalt mahalaadimiseni. 3. Kui vedaja toetub lõikes 1 nimetatud vastutusest vabastamise alustele, siis vastutab ta siiski, kui õigustatud isik tõendab, et kaotsiminek, kahjustus või kohaleveotähtaja ületamine oli tingitud vedaja, kapteni, meeskonna, lootsi või vedaja teenistuses olevate isikute süüst. 4. Kui mereliini teenindavad mitu ettevõtet, mis on kantud liinide nimekirja konventsiooni artikli 24 lõike 1 kohaselt , siis tuleb kõikide ettevõtete suhtes kohaldada ühesuguseid vastutuse sätteid. Kui need ettevõtted on liinide nimekirja kantud mitme liikmesriigi taotlusel, siis peavad need riigid lisaks sellele olema eelnevalt jõudnud kokkuleppele nende sätete kohaldamise kohta. 5. L õigete 1 ja 4 kohaselt võetud meetmetest tuleb teavitada peasekretäri. Need jõustuvad mitte varem kui kolmekümne päeva möödumisel päevast, mil peasekretär saatis teistele liikmesriikidele teate nendest meetmetest. Teelolevaid saadetisi nimetatud meetmed ei puuduta. Artikkel 39 Vastutus tuumaõnnetuse korral Vedaja vabaneb talle käesolevate ühtsete eeskirjadega pandud vastutusest, kui kahju põhjus oli tuumaõnnetus ja kui vastavalt selle riigi seadustele ja eeskirjadele , mi llega reguleeri takse vastutust tuumaenergeetika valdkonnas, vastutab kahju eest tuumaseadme käitaja või temaga võrdsustatud isik. Artikkel 40 Isikud, kelle eest vedaja vastutab Vedaja vastutab oma teenistujate ja teiste isikute eest, kelle teenuseid ta vedamisel kasutab, kuivõrd need teenistujad ja teised isikud täidavad oma tööülesandeid. Veoks kasutatava raudtee taristu haldureid loetakse isikuteks, kelle teenuseid vedaja vedamisel kasutab. Artikkel 41 Muud nõuded 1. Kõigil juhtudel, kui kohaldatakse käesolevaid ühtseid eeskirju, võib mis tahes alusel esitada vedaja vastutust silmas pidades nõu deid ainult käesolevate ühtsete eeskirjade tingimustel ja piirangute alusel . 2. Sama kehtib nõuete le teenistujate ja teiste isikute vastu, kelle eest vedaja vastutab artikli 40 alusel. IV jaotis Õiguste kasutamine Artikkel 42 Osalise kaotsimineku või kahjustamise tuvastamine 1. Kui vedaja avastab või eeldab või kui õigustatud isik väidab, et kaup on osaliselt kaotsi läinud või kahjustatud, siis peab vedaja viivitamatult ja võimaluse korral õigustatud isiku juuresolekul vastavalt kahju või kaotsimineku olemusele fikseerima aktis antud kauba seisundi, selle massi ja, niivõrd kui võimalik, kahju või kaotsimineku ulatuse, põhjuse ning tekkimise aja. 2. Õigustatud isikule tuleb väljastada tasuta selle akti koopia. 3. Kui õigustatud isik ei ole aktis fikseerituga nõus, siis võib ta nõuda, et kauba seisundi ja massi ning kahju või kaotsimineku põhjuse ja kahjusumma tuvasta b ekspert, kelle nimetavad veolepingu pooled või kohus. Menetlus toimub selle riigi seaduste ja eeskirjade alusel, kus tuvastamine toimub. Artikkel 43 Reklamatsioonid 1. Veolepingust tulenevad reklamatsioonid tuleb kirjalikult esitada sellele vedajale, kelle vastu võib nõuet esitada. 2. Reklamatsiooni võivad esitada isikud, kellel on õigus vedaja vastu nõuet esitada. 3 . Reklamatsiooni esitamisel peab kaubasaatja esitama ka saatelehe duplikaadi. Selle puudumisel peab ta esitama kaubasaaja nõusoleku või tõendama, et kaubasaaja on keeldunud kauba vastuvõtmisest. 4. Kaubasaaja peab reklamatsiooni esitamisel esitama saatelehe , juhul kui see on talle üle antud. 5. Saateleht , saatelehe duplikaat ja muud dokumendid , mida õigustatud isik peab vajalikuks reklamatsioonile lisada, tuleb esitada originaali või ärakirjadena, mis vedaja nõudmisel peavad olema nõuetekohaselt kinnitatud . 6. Reklamatsiooni lahendamise käigus võib vedaja nõuda saatelehe , saatelehe duplikaadi või lunarahatõendi esitamist originaalis, et märkida sellele reklamatsiooni lahendus. Artikkel 44 Isikud, kellel on õigus esitada vedaja vastu nõudeid 1. Kui lõigetest 3 ja 4 ei tulene teisiti , on veolepingust tulenevate nõuete esitamise õigus : a) kaubasaatjal kuni selle hetkeni, kui kaubasaaja : 1. lunastas saatelehe ; 2. võttis kauba vastu ; või 3. pani maksma oma õigused, mis tal on artikli 17 lõike 3 või artikli 18 lõike 3 alusel; b) kaubasaajal alates hetkest, kui ta ; 1. lunastas saatelehe ; 2. võttis kauba vastu ; või 3. pani maksma oma õigused, mis tal on artikli 17 lõike 3 või artikli 18 lõike 3 alusel. 2. K aubasaaja nõude õigus lõpeb niipea , kui artikli 18 lõike 5 kohaselt kaubasaaja nimetatud isik on lunastanud saatelehe , kauba vastu võtnud või pannud maksma oma õigused, mis tal on artikli 17 lõike 3 kohaselt . 3. Õigus esitada nõue veolepingu alusel makstud summade tagastamiseks on ainult sellel isikul, kes need maksed sooritas. 4. Õigus esitada nõue luna raha kohta on ainult kaubasaatjal. 5. Nõude esitamisel peab kaubasaatja esitama saatelehe duplikaadi. Selle puudumisel peab ta esitama kaubasaaja nõusoleku või tõendama, et kaubasaaja on keeldunud kauba vastuvõtmisest. Vajadusel peab kaubasaatja tõendama saatelehe puudumist või kaotsiminekut. 6. Kaubasaaja peab nõude esitamisel esitama saatelehe , kui see on talle üle antud. Artikkel 45 Vedajad, kelle vastu võib nõudeid esitada 1. Veolepingust tulenevate nõuete esitamise õigus kehtib lõigetest 3 ja 4 tuleneva te piirangutega ainult esimese, viimase või selle vedaja vastu, kes sooritas veo selle osa, mille käigus ilmnes menetluse põhjuseks olev asjaolu. 2. Kui veo korral, mida sooritavad üksteisele järgnevad vedajad, on kauba üleandmiseks kohustatud vedaja märgitud tema nõusolekul saate lehele , siis võib nõudeid lõike 1 alusel esitada tema vastu ka juhul, kui ta ei ole ei kaupa ega saatelehte kätte saanud. 3. Nõudeid veolepingu alusel makstud summade hüvitamiseks võib esitada vedaja vastu, kes selle summa sisse nõudis või vedaja vastu, kelle kasuks see summa sisse nõuti. 4. Luna rahast tulenevaid nõudeid võib esitada ainult selle vedaja vastu, kes võttis kauba üle lähtekohas. 5. Vastuhagi või vaide korras põhinõudega seotud menetluses võib nõudeid esitada lisaks lõigetes 1 – 4 nimetatutele ka teiste vedajate vastu, kui need põhine vad samal veolepingul. 6. Niivõrd , kui võrd käesolevaid ühtseid eeskirju kohaldatakse asendusvedaja suhtes, võib ka tema vastu esitada nõudeid. 7. Kui hagejal on valida mitme vedaja vahel, siis tema valikuõigus lõpeb niipea , kui neist ühe vastu on nõue esitatud; see kehtib ka siis, kui hagejal on valida ühe või mitme vedaja ja asendusvedaja vahel. Artikkel 46 Kohtualluvus 1. K äesolevate ühtsete eeskirjade alusel võib nõudeid esitada lepingu poolte kokkuleppel kindlaks määratud liikmesriikide kohtutesse või selle liikmesriigi kohtutesse, mille territooriumil on : a) kostja alaline või püsiv elukoht, tema peamine tegevuskoht või filiaal või esindus, kes veolepingu sõlmis või b) kauba vedaja poolt veoks vastuvõtmise koht või üleandmiseks ette nähtud koht. Teistesse kohtutesse pöörduda ei või. 2. Kui käesolevatel ühtsetel eeskirjadel põhinev nõue on vastavalt lõikele 1 pädeva kohtu menetluses või kui selline kohus on nimetatud vaidluses teinud otsuse, siis ei saa samad vaidluspooled samas asjas enam nõuet esitada, välja arvatud juhul, kui selle kohtu otsust, kuhu esimese nõudega pöörduti, ei saa täita riigis, kus uus nõue esitatakse. Artikkel 47 Nõudeõiguse lõppemine 1. Kui õigustatud isik võtab kauba vastu, on lõppenud igasugune veolepingust tulenev nõudeõigus vedaja vastu kauba osalise kaotsimineku, kahjustamise või kohaleveotähtaja ületamise korral. 2. Kuid nõudeõigus ei lõpe: a) osalise kaotsimineku või kahjustuse korral, kui : 1. õigustatud isik tuvastas kaotsimineku või kahjustuse artikli 42 kohaselt enne kauba vastuvõtmist; 2. tuvastamine, mis oleks pidanud toimuma artikli 42 kohaselt , jäi ära üksnes vedaja süü tõttu; b) välisel vaatlusel mittemärgatava kahju korral, mille õigustatud isik tuvastas alles pärast kauba vastuvõtmist, kui ta 1. nõuab tuvastamist artikli 42 kohaselt otsekohe pärast kahju avastamist ja hiljemalt seitsme päeva möödumisel pärast kauba vastuvõtmist ja 2. lisaks tõendab, et kahju tekkis kauba vastuvõtmise ja üleandmise vahel; c) kohaleveotähtaja ületamise korral, kui õigustatud isik esitab jõustab enda õigusi 60 päeva jooksul mõne artikli 45 lõikes 1 nimetatud vedaja vastu; d) kui õigustatud isik tõendab, et kahju oli tingitud vedaja tegevusest või tegevusetusest kas tahtlikult kahju tekitamise eesmärgil või ettevaatamatusest, kuigi oli teada, et selline kahju v õib ilmselt tekkida. 3. Kui kaup on vastavalt artiklile 28 vormistatud uueks veoks, siis lõpeb eelnevast veolepingust tulenev nõudeõigus osalise kaotsimineku või kahjustuse korral, nagu oleks tegemist üheainsa veolepinguga. Artikkel 48 Nõudeõiguse aegumine 1. Veolepingust tulenevad nõuded aeguvad ühe aastaga. Kuid kahe aastaga aeguvad nõuded : a) selle luna raha väljamaksmiseks, mille vedaja on kaubasaajalt sisse nõudnud; b) müügitulu väljamaksmiseks, kui vedaja on kauba maha müünud; c) kahju hüvitamiseks, mis oli tingitud vedaja tegevusest või tegevusetusest kas tahtlikult kahju tekitamise eesmärgil või ettevaatamatusest, kuigi oli teada, et selline kahju võib ilmselt tekkida; d) mis tulenevad uuesti vormistamisele eelnenud veolepingust artiklis 28 ettenähtud juhtumil. 2. Aegumistähtaega hakatakse arvestama nõuete korral a) täieliku kaotsimineku hüvitamiseks kolmekümnendast päevast pärast kohaleveotähtaja lõppemist; b) osalise kaotsimineku, kahjustuse või kohaleveotähtaja ületamise hüvitamiseks kauba üleandmise päevast; c) kõigil teistel juhtumitel alates päevast, mil nõuet võib esitada. d) Aegumistähtaja algusena näidatud päev ei ole mingil juhul tähtaja sisse arvatud. 3. Kui esitatakse artikli 43 kohane kirjalik reklamatsioon, siis peatub aegumine kuni päevani, mil vedaja reklamatsiooni kirjalikult tagasi lükkab ja lisatud dokumendid tagasi saadab. Kui reklamatsioon rahuldatakse osaliselt, siis arvestatakse aegumistähtaeg a veel vaidlusaluse osa suhtes jälle edasi . P ool, kes tugineb reklamatsiooni esitamisele või vastuse andmisele ja dokumentide tagastamisele, peab seda tõendama. Muud reklamatsioonid, mis puudutavad sedasama nõuet, ei peata aegumist. 4. Aegunud nõudeid ei saa ka vastuhagi või vaide korras esitada. 5. Muus osas kehtib aegumistähtaja peatumise ja katkemise suhtes riigisisene õigus. V jaotis Suhted vedajate vahel Artikkel 49 Tasaarveldus 1. Iga vedaja, kes kauba vastuvõtmisel või üleandmisel nõudis sisse veotasu või muid veolepingust tulenevaid nõudeid või oleks pidanud seda tegema, on kohustatud teistele osalenud vedajatele maksma neile kuuluva osa veotasust. Makseviis määratakse kindlaks vedajatevaheliste kokkulepetega. 2. Artiklit 12 kohaldatakse ka üksteisele järgnevate vedajate vahelistele suhete le . Artikkel 50 Regressiõigus 1. Vedajal, kes maksis käesolevate ühtsete eeskirjade kohaselt hüvitist, on teiste veos osalenud vedajate vastu regressiõigus järgnevate sätetele alusel : a) vedaja, kes põhjustas kahju, vastutab selle eest täielikult; b) kui kahju põhjustasid mitu vedajat, siis vastutab igaüks enda põhjustatud kahju eest; kui selline eristamine ei ole võimalik, siis jaotatakse hüvitussumma vedajate vahel punkti c alusel ; c) kui ei ole võimalik tõendada, milline vedajatest kahju põhjustas, siis jaotatakse hüvitussumma kõigi vedajate vahel, välja arvatud ne nde , kes tõendavad, et nemad kahju ei põhjustanud; jaotamine toimub proportsionaalselt vedajatele kuuluva osaga veotasust. 2. Kui mõni neist vedaja i st on maksejõuetu, siis jagatakse tema osaks langenud, kuid maksmata summa kõigi teiste veos osalenud vedajate vahel proportsionaalselt neile kuuluva osaga veotasust. Artikkel 51 Regressimenetlus 1. Vedaja, kelle vastu artikli 50 kohaselt on esitatud regressinõue, ei saa vaidlustada regressinõude esitanud vedaja sooritatud makse õiguspärasust, kui hüvitis oli kohtuotsusega kindlaks määratud pärast seda, kui esimesena nimetatud vedajale oli edastatud nõuetekohane teade menetluse kohta ja antud talle seega võimalus menetluses osalemiseks. Põhi nõuet menetlev kohus määrab kindlaks tähtajad kolmanda isiku teavitamiseks ja tema menetlusse kaasamiseks. 2. Regressi õigust kasutav vedaja peab ühe ja sama nõude esitama kõigi vedajate vastu , kellega ta ei ole jõudnud kokkuleppele; vastasel korral lõpeb regressiõigus nende vedajate suhtes, kelle vastu ta pole menetlust algatanud . 3. Kohus peab ühes ja samas otsuses lahendama kõik kohtule esitatud regressi nõuded . 4. Vedaja, kes soovib oma regressiõigust maksma panna, võib esitada nõude selle riigi kohtusse, kus ühel osalenud vedajatest on peamine tegevuskoht või filiaal või esindus, kelle kaudu veoleping sõlmiti. 5. Kui nõue tuleb esitada mitme vedaja vastu, siis võib hagev vedaja lõike 4 kohaselt valida menetluse algatamiseks pädevate kohtute vahel. 6. Regressi nõuet ei tohi menetleda koos hüvit ise nõudega , mille on esitanud isik, kellel on selleks õigus veolepingu alusel. Artikkel 52 Kokkulepped regressinõuete suhtes Vedajatel on lubatud sõlmida omavahel kokkuleppeid, mis kalduvad kõrvale artiklitest 49 ja 50.
Rahvusvaheline Raudteeveo Valitsustevaheline Organisatsioon (OTIF) COTIF-i väljavõte Lisa C kohaldatav alates 01.01.2011 Ohtlike kaupade rahvusvahelise raudteeveo määrus (RID – konventsiooni lisa C ) Artikkel 1 Reguleerimisala Käesolevat määrust kohaldatakse: ohtlike kaupade rahvusvahelisel raudteeveol lepinguosaliste riikide territooriumil ; raudteeveoga kaasneva veo osas, mille puhul kohaldatakse CIM-i ühtseid eeskirju , kooskõlas teiste transpordivahenditega toimuvat vedu reguleerivate eeskirjadega, samuti käesoleva määruse lisas nimetatud tegevuste suhtes. Ohtlikke veoseid, mille vedu on käesolevas l isas keelatud, ei tohi rahvusvaheliseks veoks vastu võtta. Artikkel 1bis Mõisted Määruse ja selle lisa kontekstis tähendab RID-i lepinguosaline riik organisatsiooni liikmesriiki , mis ei ole esitanud määruse asjus deklaratsiooni kooskõlas konventsiooni artikli 42 lõike 1 esimese lausega. Artikkel 2 Erandid Käesolevat määrust ei kohaldata tervikuna või osaliselt selliste ohtlike veoste suhtes , mille puhul l isas on sätestatud erandid. Erandi sätestamine on lubatud üksnes juhul, kui erandi alla kuuluva veose või pakendi kogus või iseloom tagab nende ohutu veo. Artikkel 3 Piirangud Igale RID-i lepinguosalisele riigile jääb õigus reguleerida või keelustada ohtlike veoste rahvusvahelist vedu oma territooriumil veo ohutusega mitteseotud põhjustel. Artikkel 4 Muud eeskirjad Käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluva veo suhtes kohaldatakse jätkuvalt riigisiseseid või rahvusvahelisi eeskirju , mis kehtivad üldiselt kaupade raudteeveo suhtes. Artikkel 5 Lubatud rongitüüp. Vedu käsipagasina, registreeritud pagasina või moot or sõidukitel Ohtlikke veoseid võib vedada ainult kaubarongides, välja arvatud käesoleva l isa kohaselt veoks sobivad ohtlikud veosed tingimusel, et peetakse kinni mitte-kaubarongide s ohtlike kaupade veo puhul kehtivatest maksimaalsetest kogustest ja veo eritingimustest; ohtlikud veosed, mida veetakse käesoleva l isa eritingimuste kohaselt käsipagasina, registreeritud pagasina või mootorsõidukitel vastavalt CIV-i ühtsete eeskirjade artiklile 12. Ohtlikke veoseid võib võtta kaasa käsipagasina, saata või anda veoks üle registreeritud pagasina või vedada mootorsõidukitel, kui need vastavad käesolevas lisas toodud eritingimustele. Artikkel 6 Lisa Lisa on määruse lahutamatu osa. *** Lisa teksti on koostanud ohtlike kaupade veo ekspertkomisjon 3. juuni 1999. a asta protokolli jõustumise ajal, millega muudetakse 9. mai 1980. a asta rahvusvahelise raudteeveo konventsiooni (COTIF) vastavalt nimetatud konventsiooni artikli 19 lõike le 4.
Rahvusvaheline Raudteeveo Valitsustevaheline Organisatsioon (OTIF) COTIF-i väljavõte Lisa D kohaldatav alates 01.07.2015 Vagunite kasutamist rahvusvahelises raudteeliikluses käsitleva lepingu ühtsed eeskirjad (CUV – konventsiooni lisa D) Artikkel 1 Reguleerimisala Käesolevaid ühtseid eeskirju kohaldatakse kahe- või mitmepoolsetele lepingutele, mis käsitlevad raudteevagunite transpordivahendina kasutamis t vedudel, mis vastava d CIVi - ühtsetele eeskirjadele ja CIM - i ühtsetele eeskirjadele. Artikkel 2 Mõisted Käesolevates ühtsetes eeskirjades on kasutusel järgmised mõisted. a) „ raudteeveo-ettevõtja “ – igasugu ne eraõiguslik või avalik-õiguslik ettevõtja, kellel on õigus reisijate või kaupade veoks ja mis tagab veduriteenuse ; b) „ vagun “ – oma ratastel mööda raudteed liikuv sõiduk, millel ei ole ve durit ; c) „ valdaja “ – isik või üksus , kes omanikuna kasutab vagunit alaliselt majanduslikul otstarbel transpordivahendina; d) „ kodujaam “ – koht, mille nimi on kirjutatud vagunile ja kuhu vaguni vastavalt kasutuslepingu tingimustele võib saata või peab saatma. Artikkel i Tähistused ja pealdised vagunitel 1. Sõltumata rahvusvahelises liikluses kasutatavatele vagunitele tehn ilise loa väljaandmise eeskirjadest peab artiklis 1 viidatud lepingu alusel sõiduki teise käsutusse andja hoolitsema selle eest, et vagunile oleksid kirjutatud: a) valdaja nimi; b) vajaduse korral raudteeveo-ettevõt ja nimi, kelle vaguniparki vagun kuulub; c) vajaduse korral kodujaama nimi; d) teised vaguni kasutamise lepingus kokkulepitud tähistused ja pealdised. 2. L õikes 1 nimetatud tähistuse d ja pealdis ed võib vormistada ka elektroonilise identifitseerimise vahend it e ga . Artikkel 4 Vastutus vaguni kaotsimineku või kahjustuse korral 1. Raudteeveo-ettevõtja, kelle käsutusse on vagun transpordivahendina kasutamiseks antud, vastutab vaguni või selle lisavarustuse kaotsiminekust või kahjustusest tingitud kahju eest, kui ta ei tõenda, et kahju ei olnud tingitud tema süüst. 2. Raudteeveo-ettevõtja ei vastuta sellise lisavarustuse kaotsimineku või kahjustuse eest, mis ei ole kirjas vaguni külgedel või sellega kaasasolevas inventariloendis. 3. Vaguni või selle lisavarustuse kaotsimineku korral on hüvitis igasuguseid teisi hüvitusi välistades piiratud vaguni või selle lisavarustuse tavalise väärtusega kaotsimineku ajal ja kohas. Kui kaotsimineku päeva ja kohta ei ole võimalik tuvastada, on vastutus piiratud tavalise väärtusega vaguni kasutamiseks vastuvõtmise päeval ja kohas. 4. Vaguni või selle lisavarustuse kahjustamise korral on hüvitis igasuguseid teisi hüvitusi välistades piiratud taastusremondi kuludega. Hüvitis ei ületa summat, mis tuleks maksta kaotsimineku korral. 5. Lepingupooled võivad sõlmida kokkuleppeid, mis kalduvad kõrvale lõigetes t 1 – 4. Artikkel 5 Vastutuse piiramise õigusest ilmajäämine Artikli 4 lõigete 3 ja 4 vastutuse piiranguid ei kohaldata, kui tõendatakse, et kahju on tingitud raudteeveo-ettevõtja tegevusest või tegevusetusest kas tahtlikult kahju tekitamise eesmärgil või ettevaatamatusest, kuigi oli teada, et selline kahju võib ilmselt tekkida. Artikkel 6 Vaguni kaotsimineku eeldamine 1. Õigustatud isik võib ilma täiendava tõendamiseta lugeda vaguni kaotsiläinuks, kui ta on nõudnud raudteeveo-ettevõtjalt, kellele käsutusse ta vaguni transpordivahendina kasutamiseks oli andnud, selle otsimist ja vagunit ei ole kolme kuu jooksul pärast tema taotluse laekumist antud tema käsutusse või ta ei ole saanud mingit informatsiooni vaguni asukoha kohta. Tähtaeg pikeneb aja võrra, mil vagun oli liiklusest kõrvaldatud vaguni kahjustuste või asjaolude tõttu, mille eest raudteeveo-ettevõtja ei vastuta. 2. Kui kadunuks loetud vagun leitakse üles pärast hüvitise maksmist, siis võib õigustatud isik kuue kuu jooksul pärast leidmisteate saamist nõuda raudteeveo-ettevõtjalt , kelle käsutusse ta oli vaguni transpordivahendina kasutamiseks andnud, et saadud hüvitise tagasimaksmisel vagun talle kas kodujaamas või mõnes teises kokkulepitud kohas tasuta üle antaks. 3. Kui lõikes 2 nimetatud taotlust ei esitata või kui vagun leitakse üles hiljem kui aasta pärast hüvitise välja maksmist, siis käsutab raudteeveo - ettevõt ja , kelle käsutusse õigustatud isik oli vaguni transpordivahendina kasutamiseks andnud, vagunit vastavalt selle asukohas kehtivatele seadustele ja eeskirjadele . 4. Lepingupooled võivad sõlmida kokkuleppeid, mis kalduvad kõrvale lõigetes t 1 – 3. Artikkel 7 Vastutus vaguni tekitatud kahju eest 1. Isik, kes lõike 1 kohase lepingu alusel on andnud vaguni transpordivahendina kasutamiseks kellegi teise käsutusse, vastutab vaguni tekitatud kahju eest, juhul kui ta on selles süüdi. 2. Lepingupooled võivad sõlmida kokkuleppeid, mis kalduvad kõrvale lõikes t 1. Artikkel 8 Regressiõigus Kui vaguni kasutusleping us nä haks e ette, et raudteeveo-ettevõtja võib vaguni anda transpordivahendina kasutamiseks teiste raudteeveo-ettevõtjate käsutusse, siis võib raudteeveo-ettevõtja valdaja nõusolekul kokku leppida teiste raudteeveo-ettevõtjatega : a) et ta, jättes endale regressiõiguse, asub nende kohale suhetes valdajaga, mis puudutab vastutust vaguni või selle lisavarustuse kaotsimineku ja kahjustuse korral; b) et ainult valdaja vastutab teiste raudteeveoettevõtjate ees vaguni tekitatud kahju eest, kuid et ainult raudteeveo-ettevõtjal, kes on valdaja lepingupartner, on õigus teiste raudteeveo-ettevõtjate nõudeid maksma panna. Artikkel 9 Vastutus töötajate ja teiste isikute eest Lepingupooled vastutavad oma teenistujate ja teiste isikute eest, kelle teenuseid nad lepingu täitmisel kasutavad, kuivõrd need teenistu j ad ja teised isikud täidavad oma tööülesandeid. 2. Kui lepingupooled ei ole kokku leppinud teisiti, siis loetakse neid raudtee taristu haldureid , kelle raudtee taristul raudteeveo-ettevõtja vagunit transpordivahendina kasutab, isikuteks, kelle teenuseid raudteeveo - ettevõtja kasutab. 3. Lõiked 1 ja 2 kehtivad ka artikli 8 kohase regressi korral . Artikkel 10 Muud nõuded 1. Kõigil juhtudel, kui kohaldatakse käesolevaid ühtseid eeskirju, võib mis tahes õiguslikul alusel esitada nõude vaguni või selle lisavarustuse kaotsimineku või kahjustuse korral raudteeveo-ettevõtja vastu, kellele vagun oli transpordivahendina kasutamiseks antud, ainult käesolevate ühtsete eeskirjade ning kasutuslepingu tingimustel ja piirangutega. 2. Lõige 1 kehtib ka artikli 8 kohase regressi korral . 3. Sama kehtib ka nõuete kohta teenistujate ja teiste isikute vastu, kelle eest vastutab raudteeveo - ettevõtja, kelle käsutusse vagun oli transpordivahendina kasutamiseks antud. Artikkel 11 Kohtualluvus 1. K äesolevate ühtsete eeskirjade kohaselt võib sõlmitud lepingu alusel nõudeid esitada lepingupoolte kokkuleppel kindlaks määratud kohtutesse. 2. Kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti, siis on pädevad selle liikmesriigi kohtud, kus on kostja asukoht. Kui kostja asukoht ei ole üheski liikmesriikidest, siis on pädevad selle liikmesriigi kohtud, kus kahju tekkis. Artikkel 12 Nõudeõiguse a egumine 1. Nõuded artiklite 4 ja 7 alusel aeguvad kolme aastaga. 2. Aegumistähtaeg a hak atakse arvestama: a) artikli 4 alusel esitatud nõuete puhul alates päevast, mil tuvastati vaguni kaotsiminek või kahjustus, või päevast, millal õigustatud isik võib vaguni artikli 6 lõigete 1 või 4 kohaselt lugeda kaotsiläinuks; b) artikli 7 alusel esitatud nõuete puhul alates päevast, mil kahju tekkis.
Rahvusvaheline Raudteeveo Valitsustevaheline Organisatsioon (OTIF) COTIF-i väljavõte Lisa E kohaldatav alates 01.07.2015 Taristu kasutamist rahvusvahelises raudteeliikluses käsitleva lepingu ühtsed eeskirjad (CUI – konventsiooni lisa E) I jaotis Üldsätted Artikkel 1 Reguleerimisala 1. Käesolevaid ühtseid eeskirju kohaldatakse kõigi lepingute suhtes, mis käsitlevad raudteetaristu kasutamist rahvusvaheliste ks raudteevedude ks CIV - i ühtsete eeskirjade ja CIM - i ühtsete eeskirjade tähenduses. Käesolevad ühtsed eeskirjad kehtivad sõltumata lepingupoolte asukohast ja kodakondsusest. Käesolevaid ühtseid eeskirju kohaldatakse ka siis, kui raudtee taristut haldavad või kasutavad riigid või riiklikud asutused või organisatsioonid. 2. Kui artiklis t 21 ei tulene teisiti , ei kohaldata käesolevaid ühtseid eeskirju teiste õigussuhete suhtes, eelkõige : a) vedaja või haldur i vastutuse suhtes oma teenistujate või teiste isikute ees, kelle teenuseid nad oma tööülesannete täitmisel kasutavad; b) vastutuse suhtes ühelt poolt vedaja või haldur i ja teiselt poolt kolmanda isiku vahel. Artikkel 2 Deklaratsioon vastutuse kohta isikukahjude korral 1. Iga riik võib igal ajal deklareerida, et ta ei hakka tervikuna kohaldama sätteid vastutuse kohta isikukahjude korral ( surm, vigastus või muu füüsilise või vaimse tervise kahjustus ) , kui ohvrid on selle riigi kodanik ud või ela vad alaliselt selles riigis. 2. Riik, kes on esitanud lõike 1 kohase deklaratsiooni, võib selle igal ajal tagasi võtta, teatades sellest hoiulevõtjale . Tagasivõtmine jõustub ühe kuu möödumisel päevast, mil hoiulevõtja teavitas sellest liikmesriike. Artikkel 3 Mõisted Käesolevates ühtsetes eeskirjades on kasutusel järgmised mõiste d. a) „ raudtee taristu“ – kõik rööbaste e d ja püsirajatis ed , mis on vajalikud veeremite liikluseks ja liiklusohutuseks; b) „haldur“ – isik, kes võimaldab taristut kasutada ja kes kannab vastutust kooskõlas taristu asukohariigis kehtivate seaduste ja eeskirjadega ; c) „ vedaja “ – isik, kes veab reisijaid või kaupu rahvusvahelises raudteeliikluses CIV - i ühtsete eeskirjade või CIM - i ühtsete eeskirjade kohaselt ning kellel on tegevusluba tegevuslubade andmise ja tunnustamisega seotud seaduste ja eeskirjade kohaselt, mis kehtivad riigis, kus isik seda tegevust sooritab ; d) „ abipersonal “ – teenistujad või teis ed isikud, keda haldur või vedaja kasutab lepingu täitmiseks, kuivõrd nimetatud teenistujad ja teised isikud täidavad oma tööülesandeid; e) „ kolmas isik “ – kõik teis ed isikud peale halduri , vedaja ja nende abipersonali; f) „ tegevusluba “ – riigi poolt vedajale riigi seaduste ja eeskirjade alusel välja antud luba vedajana teg utsemiseks ; g) „ ohutustunnistus “ – kasutatava taristu asukohamaa seadustes ja eeskirjades ette nähtud dokument, mis kinnitab, et vedaja : - ettevõtte sisemine organisatsioon ning - kasutataval taristul rakendatavad personal ja veerem vastavad ohutusnõuetele, et tagada antud taristul ohutu liiklus. Artikkel 4 Imperatiivne õigusnorm Kui käesolevates ühtsetes eeskirjades pole seda otsesõnu lubatud, siis on kehtetud ja õigustühised igasugus ed kokkulepped , mis otseselt või kaudselt kalduvad kõrvale nendest ühtsetest eeskirjadest. Selliste kokkulepete kehtetus ei too kaasa veolepingu ülejäänud sätete kehtetust. L epingupool ed võivad siiski võtta endale suurema vastutus e ja ulatuslikumad kohustused , kui on sätestatud käesolevates ühtsetes eeskirjades või määr ata kindlaks asjale tekitatud kahju hüvitamise piirmäära . II jaotis Kasutusleping Artikkel 5 Sisu ja vorm 1. Kasutuslepinguga reguleeritakse suhteid halduri ja vedaja või mis tahes muu isiku vahel, kellel on õigus sõlmida sellist lepingut vastavalt selle riigi seadustele ja eeskirjadele , kus taristu asub . 2. Leping uga reguleeri takse eelkõige halduslikke , tehnilisi ja finantsilisi kasutustingimusi. 3. Leping peab olema fikseeritud kirjalikult või sellega võrdväärses vormis. Kirjaliku v ormistuse puudumine või selle vigasus, samuti lõikes 2 ette nähtud andmete puudumine ei mõjuta lepingu olemasolu ega kehtivust, leping allub endiselt käesolevatele ühtsetele eeskirjadele. Artikkel 5bis Kehtiv õigus 1. Artikkel 5 ning artiklid 6, 7 ja 22 ei mõjuta kohustusi, mida taristu kasutuslepingu pooled peavad täitma selle riigi seaduste ja eeskirjade kohaselt, kus taristu asub, sealhulgas vajaduse korral Euroopa Liidu õiguse alusel. 2. Artiklid 8 ja 9 ei mõjuta kohustusi, mida taristu kasutuslepingu pooled peavad täitma ELi liikmesriigis või riigis, kus kohaldatakse Euroopa Liidu õigusakte tulenevalt Euroopa Liiduga sõlmitud rahvusvahelistest lepingutest. 3. Lõiked 1 ja 2 puudutavad eelkõige: - raudtee-ettevõtjate või volitatud taotlejate ja raudteetaristu haldurite vahel sõlmitava i d lepingu i d; - tegevuslubasid , - ohutustunnistusi , - kindlustus t , - tasustami st , mis hõlmab tulemuslikkuse kavasid, et minimeerida viivitusi ja häireid ning parandada raudteevõrgu toimimist; - klientide le hüvitise maksmise kord a ja - vaidluste lahendami st . Artikkel 6 Vedaja ja halduri erikohustused 1. Vedajal peab olema õigus tegutseda raudteeveo-ettevõtjana. Rakendatav personal ja kasutatav veerem peavad täitma ohutusnõudeid. Haldur võib nõuda, et vedaja tõenda b nimetatud tingimuste täitmist kehtiva tegevusloa ja ohutustunnistuse või nende kinnitatud ärakirjade esitamisega või mis tahes muul viisil. 2. Vedaja peab haldurit informeerima igast asjaolust, mis võib mõjutada tema tegevusloa, ohutustunnistuste või muu tõendusmaterjali kehtivust. 3. Haldur võib nõuda, et vedaja tõendab , et tal on kõigi artiklitest 9 – 21 tuleneda võivate nõuete katteks, sõltumata nende õiguslikust alusest, sõlmitud piisava ulatusega vastutuskindlustuse leping või et ta on tarvitusele võtnud võrdväärseid abinõusid. Vedaja peab kohases vormis kinnitusega igal aastal tõendama, et vastutuskindlustus või võrdväärsed abinõud kestavad edasi; muudatustest peab ta haldurit teavitama enne nende jõustumist. 4. Lepingupooled peavad teineteist informeerima igast asjaolust, mis võiks takistada nende vahel sõlmitud lepingu täitmist. Artikkel 7 Lepingu lõpetamine 1 . Haldur võib kasutuslepingu viivitamatult üles öelda, kui : a) vedajal ei ole enam õigust tegutseda raudteeveo-ettevõtjana; b) rakendatav personal ja kasutatav veerem ei vasta enam ohutusnõuetele; c) vedaja viivitab maksmisega , nimelt : 1. kahe üksteisele järgneva maks eperioodi eest summa ulatuses, mis ületab ühe kuu kasutustasu ; või 2. ajavahemiku jooksul, mis ületab kaht makse perioodi ning summa ulatuses, mis võrdub kahe kuu kasutustasuga; d) vedaja on tõsiselt rikkunud mõnda artikli 6 lõigete 2 ja 3 kohast erikohustust. 2 . Vedaja võib kasutuslepingu viivitamatult üles öelda, kui haldur kaotab õiguse taristu haldamiseks . 3 . Kumbki lepingupool võib kasutuslepingu viivitamatult üles öelda, kui teine lepingupool on tõsiselt rikkunud oma olulist kohustust, kuivõrd see kohustus puudutab reisijate ja kaupade ohutust; lepingupooled võivad kokku leppida, kuidas nad seda õigust teostavad. 4 . See lepingupool, kes andis põhjuse lepingu ülesütlemiseks, vastutab teise poole ees sellest tekkinud kahju eest, välja arvatud juhul, kui ta tõendab, et tema ei olnud kahju tekkimises süüdi. 5 . Lepingupooled võivad sõlmida kokkuleppeid, mis kalduvad kõrvale lõike 1 punktides c ja d ning lõikes 4 sätestatust. III jaotis Vastutus Artikkel 8 Halduri vastutus 1. Haldur vastutab : a) isikukahju eest (surm, vigastus või muu füüsilise või vaimse tervise kahjustus) ; b) vara kahju eest (vallas- või kinnisasja hävimine või kahjustus) ; c) rahalise kahju eest, mis on tingitud sellest, et vedaja peab CIV - i ühtsete eeskirjade ja CIM - i ühtsete eeskirjade kohaselt hüvitisi maksma ; juhul kui nimetatud kahju tekitati vedajale või tema abipersonalile taristu kasutamise ajal ning selle põhjus on taristus . 2. Haldur vabaneb vastutusest : a) isikukahju ja rahalise kahju korral, mis tulenevad sellest, et vedaja peab CIV - i ühtsete eeskirjade kohaselt hüvitist maksma : 1. kui kahju tekitanud sündmuse põhjustasid asjaolud, mis ei olnud seotud taristu haldamisega ja mida haldur ei suutnud kõigi selles olukorras vajalike abinõude rakendamisele vaatamata vältida ning mille tagajärgi ta ei saanud ära hoida; 2. kui võrd kahju tekitanud sündmuses on süüdi kahju kannatanud isik ; 3. kui kahju tekitanud sündmus oli tingitud kolmanda isiku tegevusest, mida haldur ei suutnud kõigi sellises olukorras vajalike abinõude rakendamisele vaatamata vältida ning mille tagajärgi ta ei saanud ära hoida; b) vara kahju ja rahalise kahju korral, mis tulenevad sellest, et vedaja peab CIM - i ühtsete eeskirjade kohaselt hüvitist maksma , kui kahju põhjus oli vedaja süü või vedajapoolne korraldus, milles ei olnud süüdi haldur , või asjaolud, mida haldur ei suutnud vältida ning mille tagajärgi ta ei saanud ära hoida. 3. Kui kahju tekitanud sündmus oli tingitud kolmanda isiku tegevusest ja haldur siiski ei vabane täielikult oma vastutusest lõike 2 punkti a alusel, siis vastutab ta käesolevate ühtsete eeskirjade piiranguid arvestades täies ulatuses , kuid see ei kahjusta võimalikku regressiõigust kolmanda isiku vastu. 4. Lepingupooled võivad kokku leppida, kas ja millises ulatuses vastutab haldur kahju eest, mida vedajale tekitavad hilinemine või ekspluatatsioonihäired. Artikkel 9 Vedaja vastutus 1. Vedaja vastutab : a) isikukahju eest (surm, vigastus või muu füüsilise või vaimse tervise kahjustus) ; b) vara kahju eest (vallas- või kinnisasjade hävimine või kahjustus) ; mille haldurile või tema abipersonalile tekitasid taristu kasutamisel vedaja kasutatud transpordivahendid, tema veetud reisijad või veetud kaup. 2. Vedaja vabaneb sellest vastutusest : a) isikukahju korral 1. kui kahju tekitanud sündmuse põhjustasid asjaolud, mis ei olnud seotud vedaja tegutsemisega ja mida vedaja ei suutnud kõigi selles olukorras vajalike abinõude rakendamisele vaatamata vältida ning mille tagajärgi ta ei saanud ära hoida; 2. kui võrd kahju tekitanud sündmuses on süüdi kahjustatud isik; 3. kui kahju tekitanud sündmus oli tingitud kolmanda isiku tegevusest, mida vedaja ei suutnud kõigi selles olukorras vajalike abinõude rakendamisele vaatamata vältida ning mille tagajärgi ta ei saanud ära hoida; b) vara kahju korral, kui kahju põhjus oli halduri süü või tema korraldus, milles ei olnud süüdi vedaja, või asjaolud, mida vedaja ei suutnud vältida ning mille tagajärgi ta ei saanud ära hoida. 3. Kui kahju tekitanud sündmus oli tingitud kolmanda isiku tegevusest ja vedaja siiski ei vabane lõike 2 punkti a alusel täielikult oma vastutusest, siis vastutab ta käesolevate ühtsete eeskirjade piiranguid arvestades täies ulatuses, kuid see ei kahjusta võimalikku regressiõigust kolmanda isiku vastu. 4. Lepingupooled võivad kokku leppida, kas ja millises ulatuses vastutab vedaja kahju eest, mida haldurile tekitavad ekspluatatsioonihäired. Artikkel 10 Põhjuste koosmõju 1. Kui kahju tekkis halduri vastutada olevate põhjuste ja vedaja vastutada olevate põhjuste koosmõjul, siis vastutab kumbki lepingupool ainult ulatuses, mil määral põhjus, mille eest ta artikli 8 või 9 kohaselt vastutab, aitas kaasa kahju tekkimisele. Kui ei ole võimalik tuvastada, millises ulatuses antud põhjus aitas kaasa kahju tekkimisele, siis kannab kumbki lepingupool ise talle tekitatud kahju. 2. Kui kahju tekkis halduri vastutada olevate põhjuste ja mitmete sama taristut kasutavate vedajate vastutada olevate põhjuste koosmõjul, siis kohaldatakse lõiget 1 mutatis mutandis . 3. Kui artikli 9 kohane kahju tekkis põhjuste koosmõjul, mille eest vastutavad sama taristut kasutavad mitu vedajat, siis kohaldub lõike 1 esimene lause mutatis mutandis . Kui ei ole võimalik tuvastada, millises ulatuses antud põhjused kahju tekkimisele kaasa aitasid, siis vastutavad kõik vedajad halduri ees võrdselt. Artikkel 11 Hüvitis surma korral 1. Surma korral hõlmab hüvitis: a) surma tagajärjel tekkinud vajalikke kulutusi, eelkõige surnukeha transportimise ja matmise kulutusi ; b) kui surm ei saabu otsekohe, siis artiklis 12 ettenähtud hüvitist. 2. Kui surma tõttu kaotasid ülalpidaja isikud, kelle suhtes surmasaanul oli või tulevikus oleks tekkinud seaduse alusel ülalpidamiskohustus, siis tuleb ka see kahju neile hüvitada. Nende isikute kahjunõuete suhtes, keda surmasaanu pidas ülal ilma seadusest tuleneva kohustuseta, kohaldatakse riigisisest õigust. Artikkel 12 Hüvitis vigastuste korral Vigastuste või muude füüsilise või vaimse tervise kahjustuste korral hõlmab hüvitis: a) vajalikke kulutusi, eelkõige ravile ning transpordile; b) varalise kahju hüvitamist seoses vigastatud isiku täieliku või osalise töövõime kaotusega või tema kasvanud vajadustega. Artikkel 13 Teiste isikukahjude hüvitamine Riigisiseses õigus es määra takse kindlaks, kas ja millises ulatuses peab haldur või vedaja hüvitama need isikukahjud, mis ei ole loetletud artiklites 11 ja 12. Artikkel 14 Hüvitise vorm ja suurus surma ja vigastuste k orral 1. Artikli 11 lõikes 2 ja artikli 12 punktis b ette nähtud hüvitis tuleb välja maksta ühekordse maksena. Kui riigisisene õigus lubab määrata annuiteedi ja vigastatud isik või artikli 11 lõike 2 järgi nõude esitamiseks õigustatud isikud seda nõuavad, siis toimub hüvitamine sellisel kujul. 2. L õike 1 kohaselt makstava hüvitise suurus määratakse kindlaks riigisisese õiguse alusel. Käesolevate ühtsete eeskirjade kontekstis on iga isiku hüvitise piirmäär 175 000 arvestusühikut ühekordse maksena või sellele summale vastav annuiteet ka siis, kui riigisisene õigus näeb ette madalama piirmäära. Artikkel 15 Vastutuse piiramise õigusest ilmajäämine Käesolevates ühtsetes eeskirjades ette nähtud vastutuse piiranguid, samuti riigisisese õiguse sätteid, mis piiravad hüvitist teatud summaga, ei kohaldata, kui tõendatakse, et kahju on tingitud kahju tekitaja tegevusest või tegevusetusest kas tahtlikult kahju tekitamise eesmärgil või ettevaatamatusest, kuigi oli teada, et selline kahju võib ilmselt tekkida. Artikkel 16 Konverteerimine ja intresside maksmine 1. Kui hüvitise arvutamisel tuleb välisvaluutas väljendatud summad konverteerida, siis tuleb seda teha hüvitise maksmise päeval ja kohas kehtiva vahetuskursi järgi. 2. Õigustatud isik võib hüvitiselt nõuda viieprotsendilist aastaintressi alates lepitusmenetluse algatamise, konventsiooni V jaotises ette nähtud vahekohtusse pöördumise või menetluse algatamise päevast. Artikkel 17 Vastutus tuumaõnnetuse korral Haldur ja vedaja vabanevad neile käesolevate ühtsete eeskirjadega pandud vastutusest, kui kahju põhjus oli tuumaõnnetus ja kui vastavalt selle riigi seadustele ja eeskirjadele , m illega reguleeri takse vastutust tuumaenergeetika valdkonnas, vastutab kahju eest tuumaseadme käitaja või temaga võrdsustatud isik. Artikkel 18 Vastutus abipersonali eest Haldur ja vedaja vastutavad oma abipersonali eest. Artikkel 19 Muud nõuded 1. Kõigil juhtudel, kui kohaldatakse käesolevaid ühtseid eeskirju, võib mis tahes alusel esitada halduri või vedaja vastu tust silmas pidades nõudeid ainult käesolevate ühtsete eeskirjade tingimustel ja piirangute alusel . 2. Sama kehtib nõuete le abipersonali vastu, kelle eest haldur või vedaja vastutavad artikli 18 alusel. Artikkel 20 K okkulepped Lepingupooled võivad kokku leppida, millistel tingimustel nad esitavad teise lepingupoole vastu kahjutasunõudeid või loobuvad nende esitamisest. IV jaotis Abipersonali nõuded Artikkel 21 Nõuded halduri või vedaja vastu 1. Vedaja abipersonal võib mis tahes alusel esitada halduri vastu nõudeid halduri põhjustatud kahju hüvitamiseks ainult käesolevate ühtsete eeskirjade tingimustel ja piirangute alusel . 2. Halduri abipersonal võib mis tahes alusel esitada vedaja vastu nõudeid vedaja põhjustatud kahju hüvitamiseks ainult käesolevate ühtsete eeskirjade tingimustel ja piirangute alusel . V jaotis Õiguste kasutamine Artikkel 22 Lepitusmenetlus Lepingupooled võivad kokku leppida lepitusmenetluse kasutamises või pöörduda konventsiooni V jaotises sätestatud vahekohtusse. Artikkel 23 Regress CIV -i ühtsete eeskirjade või CIM -i ühtsete eeskirjade alusel vedaja sooritatud makse õiguspärasust ei saa vaidlustada, kui hüvitis oli kohtuotsusega kindlaks määratud pärast seda, kui haldurile oli edastatud nõuetekohane teade menetluse kohta ja antud talle seega võimalus menetluses osalemiseks. Artikkel 24 Kohtualluvus 1. K äesolevate ühtsete eeskirjade alusel võib nõudeid esitada lepingupoolte kokkuleppel kindlaks määratud liikmesriigi kohtusse. 2. Kui lepingu pooled ei ole kokku leppinud teisiti, siis on pädevad selle liikmesriigi kohtud, kus on halduri tegevus koht. Artikkel 25 Nõudeõiguse a egumine 1. Käesolevatel ühtsetel eeskirjadel põhinevad nõuded aeguvad kolme aastaga. 2. Nõuete a egumi stähtaega hakatakse arvestama päevast, millal kahju tekkis. 3. Isikute surma korral aeguvad nõuded kolme aasta jooksul alates esimesest surmale järgnenud päevast, kuid mitte hiljem kui viie aasta jooksul alates esimesest õnnetusele järgnenud päevast. 4. Vastutav isik võib esitada regressi nõude ka pärast lõike 1 aegumistähtaja möödumist, kui nõue esitatakse tähtaja jooksul, mis kehtib selle riigi õiguse alusel, kus menetlus algatatakse. Kuid tähtaeg ei tohi olla lühem kui üheksakümmend päeva alates päevast, kui regressi nõude esitaja rahuldas nõude või kui talle esitati teade tema vastu algatatud menetluse st . 5. Aegumistähtaeg katkeb, kui pooled lepivad kokku lepitusmenetlus e kasutamise s või pöörduvad konventsiooni V jaotises sätestatud vahekohtusse. 6. Muus osas kehtib aegumistähtaja peatumise ja katkemise suhtes riigisisene õigus.
Rahvusvaheline Raudteeveo Valitsustevaheline Organisatsioon (OTIF) COTIF-i väljavõte Lisa F kohaldatav alates 01.03.2019 (korrigeeritud 31.07.2019) Ühtsed eeskirjad tehniliste standardite kehtestamiseks ja ühtsete tehniliste eeskirjade vastuvõtmiseks raudteematerjali suhtes, mis on ette nähtud kasutamiseks rahvusvahelises liikluses (APTU – konventsiooni lisa F) Artikkel 1 Reguleerimisala Käesoleva te ühtse te eeskirjad ega määra takse kindlaks menetlus, mille ga kehtestatakse tehnilised standardid ja võetakse vastu ühtsed tehnilised eeskirjad (UTP) raudteematerjali le , mis on ette nähtud kasutamiseks rahvusvahelises liikluses. Artikkel 2 Mõisted Lisaks ATMF-i artikli 2 mõistetele on k äesolevates ühtsetes eeskirjades , lisades ja ühtsetes tehnilistes eeskirjade s kasutusel järgnevad mõiste d. a) „ reisivagun “ – veomootorita veerem, mis on ette nähtud reisijate veoks; mõiste alla kuulub ka pagasivagun, mida veetakse koos reisirongiga; b) „edasijõudnud arengujärgus projekt“ – projekt, mille kavandamise/ehituse etapp on jõudnud punkti, kus tehnilise kirjelduse muutmine oleks asjasse puutuvale lepinguosalisele r iigile vastuvõetamatu. Selline takistus võib olla õiguslik, lepinguline, majanduslik, rahaline, sotsiaalne või keskkonnaalane ning seda tuleb nõuetekohaselt põhjendada; c) „hoolduse käigus asendamine“ – komponentide mis tahes asendami ne identse funktsiooni ja toimivusega osade vastu ennetava või korrigeeriva hoolduse käigus ; d) „tehniline eeskiri“ – ühtsetes tehnilistes eeskirjades sisalduv reeg e l raudteematerjali ehituse, majandamise, hoolduse, ohutuse või menetluse kohta, mis ei ole tehniline standard; e) „tehniline standard“ – tunnustatud rahvusvahelise standardiorganisatsiooni vastu võetud vabatahtlik standard, mis on vastu võetud kohaldatava korra kohaselt ; f ) „ mootorveerem “ – veomootoriga varustatud veerem; h) „ kaubavagun “ – veomootorita veerem, mis on ette nähtud kaupade veoks . Artikkel 3 Eesmärk 1. Raudteematerjali tehniliste standardite kehtestamise ja raudteematerjali ühtsete tehniliste eeskirjade vastuvõtmise eesmärk on: a) hõlbustada veeremite vaba liiklemist ja muu raudteematerjali vaba kasutamist rahvusvahelises liikluses; b) aidata kaasa rahvusvahelise liikluse ohutuse, usaldusväärsuse ja ladusa töökorralduse tagamisele; c) arvestada keskkonna kaitse ja rahvatervise kaitsega . 2. Tehniliste standardite kehtestamisel või ühtsete tehniliste eeskirjade vastuvõtmisel võetakse arvesse ainult neid standardeid ja eeskirju, mis on välja töötatud rahvusvahelisel tasandil. 3. Võimaluse korral : a) tuleb tagada rahvusvahelise liikluse jaoks vajalike tehnosüsteemide ja komponentide ühilduvus; b) on tehnilised standardid ja ühtsed tehnilised eeskirjad seotud funktsionaalsusega ; vajaduse korral hõlmavad need variante. Artikkel 4 Tehniliste standardite ja eeskirjade väljatöötamine 1. Raudteematerjali tehniliste standardite ning tööstustoodete ja -protsesside standardimine on tunn u statud riiklike ja rahvusvaheliste standardiorganisatsioonide ülesanne. 2. Ühtsete tehniliste eeskirjade väljatöötamise ülesanne kuulub tehnikaekspertide komisjonile, keda assisteerivad artikli 6 kohaste taotluste alusel sobivad töögrupid ja peasekretär . Artikkel 5 Tehniliste standardite kehtestamine 1. Tehnikaekspertide komisjon langetab otsuse tehnilise standardi või selle konkreetsete osade kehtestamise kohta konventsiooni artiklite 16 ja 20 ning artikli 33 lõike 6 menetluse alusel. Otsused jõustuvad konventsiooni artikli 35 lõigete 3 ja 4 kohaselt. 2 . Taotluse tehnilise standardi kehtestamiseks võib esitada: a) iga l epinguosaline riik ; b) iga ATMF-i artikli 2 punktis x määratletud piirkondlik organisatsioon; c) iga riiklik või rahvusvaheline standardiorganisatsioon, kelle ülesandeks on raudteealane standardimine; võetakse arvesse artikli 3 lõiget 2; d) iga esinduslik rahvusvaheline ühendus, kelle liikmete jaoks on raudteematerjali ühtsete tehniliste standardite kehtimine nende tegevuse ohutuse ja majanduslikkuse huvides hädavajalik. 3. Peasekretär avaldab viited kehtestatud tehnilistele standarditele organisatsiooni veebilehel. Kui viide on avaldatud, eeldatakse käesoleva tehnilise standardi kohaldamisel vastavust asjakohasele ühtse le tehnilise le eeskirja le . 4. Kehtestatud tehniliste standardite kohaldamine on vabatahtlik; kuid standard või selle osa võib siiski muut uda kohustuslikuks ühtse tehnilise eeskirja tõttu . Artikkel 6 Ühtsete tehniliste eeskirjade vastuvõtmine 1. Tehnikaekspertide komisjon teeb otsuse ühtse tehnilise eeskirja vastuvõtmise või selle muutmise kohta konventsiooni artiklite 16 ja 20 ning artikli 33 lõike 6 menetluse alusel. Otsused jõustuvad konventsiooni artikli 35 lõigete 3 ja 4 kohaselt. 2. Taotluse ühtse tehnilise eeskirja vastuvõtmiseks või selle muutmiseks lõike 1 kohaselt võib esitada: a) iga l epinguosaline riik ; b) iga ATMF-i artikli 2 punktis x määratletud piirkondlik organisatsioon ; c) iga esinduslik rahvusvaheline ühendus, kelle liikmete jaoks on raudteematerjali ühtsete tehniliste standardite kehtimine nende tegevuse ohutuse ja majanduslikkuse huvides hädavajalik. Artikkel 7 Taotluste vorm Artiklite 5 ja 6 kohased taotlused tuleb saata organisatsiooni peasekretärile ja adresseeri d a tehnikaekspertide komisjonile ühes konventsiooni artikli 1 lõikes 6 toodud organisatsiooni töökeeles. Tehnikaekspertide komisjon võib taotluse tagasi lükata, kui komisjon leiab, et see ei ole täielik, sidus või põhjendatud. Taotluses peab sisalduma tagajärgede sotsiaalse, majandusliku ja keskkonnamõju hinnang. Artikkel 7a Mõjude hinnang 1. Tehnikaekspertide komisjon teeb oma otsuse pärast taotleja esitatud põhjenduste kaalumist. 2. Hinnangus tuleb näidata tõenäolist mõju kõikidele l epinguosalistele riikidele, operaatoritele ja muudele asjaomastele osalistele. Kui ettepanek mõjutab muid ühtseid tehnilisi eeskirju kui see, mille kohta ettepanek on otseselt tehtud , võetakse arvesse ka neid mõjusid . 3. Hindamisel osalevad k õik asjaomased pooled , esitades nõutavaid andmeid tasuta, välja arvatud juhul, kui need on hõlmatud intellektuaalomandi õigustega. Artikkel 8 Ühtsed t ehnilised eeskirjad 1. Vastuvõetud ühtsed tehnilised eeskirjad avaldatakse organisatsiooni veebilehel. 2. Põhimõtteliselt kohaldatakse iga alamsüsteemi suhtes üht ühtset tehnilist eeskirja. Vajaduse korral võib alamsüsteem hõlmata mitu ühtset tehnilist eeskirja ja üks ühtne tehniline eeskiri võib hõlmata mitut alamsüsteemi. 2a . Ühtseid tehnilisi eeskirju kohaldatakse u ute le al am süsteemide le . Neid kohaldatakse ka olemasoleva le al am süsteemi le , kui seda pikendatakse või uuendatakse. Taotlus peab olema kooskõlas lõike 4 punktis f viidatud ülemineku strateegiaga. 3. Pärast konventsiooni artikli 35 lõigete 3 ja 4 kohast teavit amis t ja vähemalt üks kuu enne jõustumist avaldab peasekretär organisatsiooni veebi lehel: a) vastu võetud ja teatatud ühtse tehnilise eeskirja ; b) selle jõustumise kuupäev a ; c ) nende l epinguosaliste riikide loetelu, kelle le seda ühtset tehnilist eeskirja kohaldatakse; d) ühtsete tehniliste eeskirjade ajakohastatud loetelu ja nende jõustumise kuupäev. 4. Niivõrd, kui see on vajalik artikli 3 eesmärgi saavutamiseks, peab al am süsteemidele viitav as üht s e s tehnili s e s eeskir jas vähemalt: a) tooma välja selle kavandatav a kohaldamisala (võrgu või veeremi osa; al am süsteem i või al ams üsteemi osa); b) kehtesta m a põhi nõuded igale asjaomasele al am süsteemile ja selle liidestele teiste al am süsteemidega; c ) kehtesta m a funktsionaalsed ja tehnilised kirjeldused, millele peavad vastama al am süsteem ja selle liidesed teiste al am süsteemidega. Vajaduse korral võivad need kirjeldused erineda sõltuvalt al am süsteemi kasutusest, näiteks vastavalt liini de , rummu de ja/või veeremi te kategooria tele ; d) määra ma kindlaks ehitus like või koostalitlu slike komponentide ja liideste elemendid, mi da peavad hõlmama tehnilis ed standardi d , mis on vajalikud raudteesüsteemi koostalitlusvõime saavutamiseks; e) märki m a igal vaadeldaval juhul, milliseid menetlusi tuleb ühtsetele tehnilistele eeskirjadele vastavuse hindamise l kasutada. Need menetlused põhinevad hindamismoodulitel, mis on määratletud lõikes 8 viidatud üldises ühtses tehnilises eeskirjas; f) esitama ühtse tehnilise eeskirja rakendamise strateegia. Eelkõige tuleb kindlaks määrata läbitavad etapid, et minna järk-järgult üle praegusest olukorrast lõplikule olukorrale, kus ühtse tehnilise eeskirja järgimine on norm; iga etapi kohta lisatakse asjakohased üleminekusätted; g) märki m a asjaomaste töötajate kvalifikatsioon i ning töötervishoiu ja tööohutuse tingimused, mis on vajalikud asjaomase al ams üsteemi käitamiseks ja hooldamiseks ning ühtse tehnilise eeskirja rakendamiseks; h) märki m a olemasolevate al am süsteemide le ja veeremite le kehtivad sätted, eelkõige ümberehitamise ja uuendamise korral, ning sellistel juhtudel muudatus töö d, mis nõuavad uue loa taotlemist ; ja i) määratlema veeremite ja püsi vate al am süsteemide parameetrid, mida raudteeveo-ettevõtja peab kontrollima, ning menetlus ed , mida kohaldatakse nende parameetrite kontrollimise l veeremi ja liinide ühilduvuse tagamiseks. 5. Iga ühtne tehniline eeskiri koostatakse olemasoleva alamsüsteemi läbivaatuse põhjal ja selles märgitakse üks või mitu sihtalamsüsteemi, mida on võimalik järk-järgult mõistliku aja jooksul saavutada. Seega aitab ühtse tehnilist eeskirja järkjärguline kasutuselevõtt ja järg i mine järk-järgult saavutada raudteesüsteemi koostalitlusvõimet. 6 . Ühtne tehniline eeskiri säilitab sobival viisil iga l epinguosalise riigi olemasoleva raudteesüsteemi ühilduvuse. Sel eesmärgil võib igas ühtses tehnilises eeskirjas sätestada „erijuhud“, mis hõlmavad üht või mitut l epinguosalist riiki nii võrgu kui ka veeremi puhul; erilist tähelepanu tuleb pöörata gabariidi väravale , rööpmelaiusele või rööbasteede vahelisele ruumile ning kolmandatest riikidest pärit või sinna suunduvatele sõidukitele. Iga konkreetse juhtumi puhul sätestatakse ühtses tehnilises eeskirjas lõike 4 punktides c – g viidatud elementide rakenduseeskirjad. 7. Kui olulistele nõuetele vastavaid teatavaid tehnilisi aspekte ei saa ühtses tehnilises eeskirjas sõnaselgelt käsitleda, tuleb need selles selgelt ära märkida kui „avatud punktid“. 8 . Tehnikaekspertide komisjon võib vastu võtta ühtse id tehnilis i eeskirj u , mis ei viita al am süsteemidele, näiteks üldsätte i d, olulis i nõude i d või hindamismoodul e id. 9 . Ühtne tehniline eeskiri peab olema kahe veeru ga vormingus. Täislaius es tekst ilma veergudeta peab olema identne Euroopa Liidu koostalitluse tehnilise kirjelduse ( TSI ) vastavate tekstidega. Tekst, mis on jagatud kahte veergu, erineb ühtse tehnilise eeskirja ja vastava TSI või muu vastavate Euroopa Liidu määrus e puhul. Vasakpoolses veerus on ühtse tehnilise eeskirja tekst (OTIF - i eeskirjad), parempoolses veerus on esitatud Euroopa Liidu TSI tekst. Parem al pool el on esitatud TSI viide. Artikkel 8a Ühtsete tehniliste eeskirjade puudused 1. Kui tehnikaekspertide komisjon saab teada, et vastuvõetud ühtsed tehnilised eeskirjad sisaldavad vigu või puudusi, sealhulgas juhul, kui vastuvõetud ühtsed tehnilised eeskirjad ei vasta täielikult olulistele nõuetele, võtab komisjon asjakohaseid meetmeid, sealhulgas: a) teeb otsus e selle kohta, kas asjaomast ühtset tehnilist eeskirja on vaja muuta artiklite 6 ja 8 kohaselt; ning b) annab soovitus i põhjendatud ajutiste lahenduste kohta. 2 . L epinguosalistel riikidel, piirkondlikel organisatsioonidel ja hindamisasutustel on kohustus teavitada viivitamata peasekretäri, kui nad avastavad ühtsetes tehnilistes eeskirjades vigu või puudusi. Artikkel 9 Deklaratsioonid 1. Iga lepinguosaline riik võib nelja kuu jooksul arvates päevast, mil peasekretär teeb teatavaks tehnikaekspertide komisjoni otsuse, esitada otsuse kohta põhjendatud deklaratsiooni, et ta ei hakka kohaldama või kohaldab ainult osaliselt kehtestatud tehnilist standardit või vastuvõetud ühtset tehnilist eeskirja oma territooriumil asuva raudtee taristu ja sellel taristul toimuva liikluse suhtes. 2. Lepinguosalisi riike , kes on esitanud lõike 1 kohase deklaratsiooni, ei võeta arvesse nende riikide arvu kindlakstegemisel, kes konventsiooni artikli 35 lõike 4 kohaselt peavad esitama vastuväite selleks , et tehnikaekspertide komisjoni otsus ei jõustuks. 3. Riik, kes on esitanud lõike 1 kohase deklaratsiooni, võib selle igal ajal tagasi võtta, teatades sellest peasekretärile. Tagasivõtmine jõustub teatamisele järgneva teise kuu esimesel päeval. Artikkel 10 Tehnilise ühtsuse kehtivuse lõppemine Artikli 6 lõike 1 kohaselt t ehnikaekspertide komisjoni vastuvõetud ühtsete tehniliste eeskirjade jõustumisel kaotab kõikides lepinguosalistes riikides kehtivuse 1938. aasta redaktsioon r audteede tehnilise ühtsuse rahvusvaheli s e st konventsioon ist , mis allkirjastati 21. oktoobril 1882 Bernis . Artikkel 11 Ühtsete tehniliste eeskirjade ülimuslikkus 1. Artikli 6 lõike 1 kohaselt t ehnikaekspertide komisjoni vastuvõetud ühtsete tehniliste eeskirjade jõustumisel on nendes sisalduvad tehnilised standardid ja ühtsed tehnilised eeskirjad lepingu osalis te riikide vahelistes suhetes ülimuslikud võrreldes 1938. aasta redaktsiooniga r audteede tehnilise ühtsuse rahvusvahelisest konventsioonist, mis allkirjastati 21. oktoobril 1882 Bernis . 2. Artikli 6 lõike 1 kohaselt t ehnikaekspertide komisjoni vastuvõetud ühtsete tehniliste eeskirjade jõustumisel on käesolevad ühtsed eeskirjad ning tehnilised standardid ja ühtsed tehnilised eeskirjad lepingu osalis tes riikides ülimuslikud järgnevate kokkulepete tehniliste regulatsioonidega võrreldes: a) v agunite ja pidurdusvagunite vastastikuse rahvusvahelises liikluses kasutamise kord (RIC), b) v agunite vastastikuse rahvusvahelises liikluses kasutamise kord (RIV). Artikkel 12 Riiklikud tehnilised nõuded Lepinguosalised riigid tagavad, et peasekretäri teavitatakse nende raudteeveeremi le kohaldatavatest riiklikest tehnilistest nõuetest. Peasekretär avaldab need nõuded ATMF - i ühtsete eeskirjade artiklis 13 viidatud andmepangas. Peasekretär peab saama teabe kolme kuu jooksul alates läbivaadatud ühtsete eeskirjade jõustumisest. Selline nõue võib jääda jõusse ainult seni, kuni see või analoogne nõue jõustub eespool nimetatud artiklite kohaste eeskirjade vastuvõtmisega. Lepinguosaline riik võib ajutise sätte igal ajal tühistada ja sellest peasekretärile teatada. 2 . Kui ühtsed tehnilised eeskirjad on vastu võetud või neid on muudetud, tagab lepinguosaline riik, et peasekretäri teavitatakse – koos põhjendusega – lõikes 1 nimetatud riigisisestest tehnilistest nõuetest, mille järgimist ta veel nõuab , et tagada veeremi ja võrgu tehniline ühilduvus; see hõlmab tehniliste eeskirj ade avatud punktide suhtes kehtiva i d riiklikke eeskirju , mida kohaldatakse tehnilistes eeskirjades nõuetekohaselt märgitud erijuhtudel. Teave peab sisaldama märget ühtsete tehniliste eeskirjade avatud punkti(de) ja/või erijuhtumi(te) kohta, millega iga riiklik tehniline nõue on seotud. Riigisisesed tehnilised nõuded jäävad kehtima üksnes juhul, kui peasekretär saab teate kätte kuue kuu jooksul alates päevast, mil kõnealune tehniline eeskiri või selle muudatus jõustus. 3. Teave peab sisaldama riigisisese tehnilise sätte tervikteksti lepinguosalise riigi ametlikus keeles ning pealkirja ja kokkuvõtet ühes OTIF - i ametlikest keeltest. Artikkel 13 Võrdlus tabel 1 . Hinnangute ja sellega ka tehnilis t e lubade taotlemise kulude minimeerimiseks klassifitseeritakse artikli 12 kohased riiklikud tehnilised nõuded vastavalt käesolevate ühtsete eeskirjade lisas sätestatud parameetrite loetelule ja põhimõtetele. Klassifitseerimine toimub tehni ka ekspertide komisjoni vastutusel. Lepinguosalised riigid ja piirkondlikud organisatsioonid teevad selle ülesande täitmisel koostööd tehni ka ekspertide komisjoni ja peasekretäriga. 2 . Tehni ka ekspertide komisjon võib lisa läbi vaadata, võttes arvesse lepinguosaliste riikide veeremi vastastikusel heakskiitmisel saadud kogemusi. 3 . Tehni ka ekspertide komisjon peab tagama sellise viitedokumendi koostamise, milles viidatakse kõigile teatatud riigisisestele tehnilistele nõuetele. Viitedokumendis märgitakse ka ühtsete tehniliste eeskirjade ja vastavate TSI-de asjakohased sätted (artikli 8 lõige 9). V iite dokument avaldatakse organisatsiooni veebi lehel ja seda ajakohastatakse. 4. Võttes nõuetekohaselt arvesse asjaomaste lepingu osaliste riikide ja piirkondlike organisatsioonide arvamust, võib tehnikaekspertide komisjon otsustada tunnistada raudteeohutuse samaväärse ks : a) erinevate lepingu osalis te riikide riigisiseste tehniliste nõuete lõikes ; b) ühtse tehnilise eeskirja ja vastavate TSI-de lõikes ; ja C) ühe või mitme lepinguosalise riigi riigisiseste tehniliste nõuete ja ühtsete tehniliste eeskirjade sätete ja/või TSI-de sätete lõikes . Deklareeritud samaväärsus tuleb märkida võrdlus tabelisse punktis 3 nimetatud v iite dokumendis. Lisa Parameetrid, mida tuleb kontrollida ühtsetele tehnilistele eeskirjadele mitte vastavate sõidukite tehnilise loa andmisel ja riiklike tehniliste nõuete klassifikatsiooni l 1. Parameetrite loetelu 1.1 Üldine dokumentatsioon Üldine dokumentatsioon (sh uus , pikendatud või uuendatud veeremi kirjeldus ja kavandatud kasutus, konstruktsioon, parandamine, teave kasutuse ja hoolduse kohta, tehniline toimik jne) 1.2 Konstruktsioon ja mehaanilised osad Mehaaniline terviklikkus ja veeremiüksuste vahelised liidesed (sealhulgas veoseadmed ja puhverseadised , ühendussillad ), veeremi konstruktsiooni ja sisustuse (nt istmete) tugevus, kandevõime, passiivne ohutus (sealhulgas sise- ja väliskonstruktsiooni kokkupõrkekindlus) 1.3 Rööbastee vastastiktoime ja gabariidid Mehaanilised infrastruktuuriliidesed (sh staatiline ja dünaamiline käitumine, vahemikud ja sobivus , gabariidid, veermikud jne) 1.4. Piduriseadmed Pidurdamisega seotud elemendid (sh ratta lohisemise vältimise seadmed , pidur ite juhtimis seadis, pidurdustõhusus sõidu ajal, häda- ja seisupidur) 1.5 Reisijatega seotud detailid Reisijate le mõeldud sisseseade ja reisikeskkond (sh reisijate le mõeldud aknad ja uksed, piiratud liikuvusega isikute vajaduste arvestamine jne) 1.6 Keskkonnatingimused ja aerodünaamili ne mõju Keskkonna mõju veeremile ja veeremi mõju keskkonnale (sh aerodünaamilised tingimused ning liides veeremi ja raudteesüsteemi rööbasteeäärse osa vahel ja väliskeskkonna vahel) 1.7 Välis e hoiatuse, tähistuse , funktsioonide ja tarkvara tervikluse nõuded Väline hoiatus, tähistus ning tarkvara funktsioonid ja tervik l us, st ohutusega seotud funktsioonid, mis mõjutavad rongi, sh rööbasbussi käitumist 1.8 Sõidukisisesed toite- ja juhtimissüsteemid Pardal olevad veo -, toite- ja juhtimissüsteemid, lisaks veeremi ja toitesüsteemi vahelised liidesed ning kõik elektromagnetilise ühilduvuse aspektid 1.9 Personali rajatised, liidesed ja keskkond Töötajate le mõeldud parda l olev sisseseade , liidesed, töötingimuse d ja -keskkond (sh juhikabiin, juhi ja masina vaheline liides) 1.10 Tuleohutus ja evakueerimine 1.11 Hooldus Pardal olev sisseseade ja liidesed hooldustööde jaoks 1.12 Pardal olev juhtimine , käsklused ja signaali d Kõik pardaseadmed, mis on vajalikud ohutuse tagamiseks ning raudteevõrgu s kasutamiseks loa saanud rongide liikumise juhti miseks ja kontrolli miseks ning nende mõju raudteesüsteemi rööbasteeäärsele osale 1.13 Ekspluatatsiooni erinõuded Veeremite konkreetsed ekspluatatsiooninõuded (sh halvenenud tingimuste, veeremi remontimise korral jne) 1.14 Kaubaveoga seotud detailid Kauba veo ga seotud nõuded ja keskkond (sealhulgas ohtlike kaupade jaoks nõutavad eriseadmed) Eespool kaldkirjas olevad selgitused ja näited on esitatud üksnes teabe eesmärgil ega ole parameetrite määratlused. 2. Riiklike tehniliste nõuete liigitus Jaos 1 määratletud parameetritega seotud riiklikud tehnilised nõuded liigitatakse ühte järgmisest kolmest rühmast. Rangelt kohaliku iseloomuga eeskirju ja piiranguid ei ole arvesse võetud; nende kontrollimine hõlmab muu hulgas raudteeveo-ettevõtjate ja raudtee taristu haldurite vastastikusel kokkuleppel tehtavaid kontrolle. Rühm A R ühm A sisaldab : – rahvusvahelis i standard e id ; – riigisisese i d eeskirj u , mida peetakse raudteeohutuse seisukohast samaväärseks teiste lepinguosaliste riikide riigisiseste eeskirjadega ; – riigisisese i d eeskirj u , mida peetakse raudteeohutuse seisukohast samaväärseks ühtsete tehniliste eeskirjade ja/või TSI-ga . R ühm B R ühma B kuuluvad kõik eeskirjad, mis ei kuulu A ja C rühma või mida pole olnud võimalik liigitada ühte neist rühmadest. Rühm C R ühma C kuuluvad eeskirjad, mis on rangelt vajalikud ning on seotud taristu tehniliste näitajatega , et tagada ohutu ja koostalitluslik kasutamine antud võrgus (nt gabariidivärav).
Rahvusvaheline Raudteeveo Valitsustevaheline Organisatsioon (OTIF) COTIF-i väljavõte Lisa G kohaldatav alates 01.03.2019 (korrigeeritud 31.07.2019) Ühtsed eeskirjad tehnoloa väljaandmiseks raudteematerjalile, mida kasutatakse rahvusvahelises liikluses (ATMF – konventsiooni lisa G) Artikkel 1 Reguleerimisala Käesoleva te ühtse te eeskirjad ega määra takse kindlaks menetlus, millega veeremit ja muud raudteematerjali lubatakse liiklusesse või lubatakse kasutada rahvusvahelises liikluses. Artikkel 2 Mõisted Käesolevates ühtsetes eeskirjades ja nende (tulevastes) lisa des, APTU ühtsetes eeskirjades ja nende lisades ning APTU ühtsetes tehnilistes eeskirjades ja nende lisades (UTP) on kasutusel järgnevad mõiste d . a) „õnnetus“ – soovimatu või ettekavatsemata ootamatu sündmus või selliste sündmuste konkreet ne ahel, millel on kahjulikud tagajärjed; õnnetused jagunevad järgmistesse kategooriatesse: kokkupõrked, rööbastelt mahasõit, õnnetused raudteeülesõidu l , liikuva veeremiga seotud õnnetused, tulekahjud j a muud ; ab) „akrediteerimine“ – riikliku akrediteerimisasutuse tõendus selle kohta, et vastavushindamise asutus vastab Euroopa harmoneeritud standardite või kohaldatavate rahvusvaheliste standardite nõuetele ning vajaduse korral mis tahes täiendavatele nõuetele, kaasa arvatud asjaomastes valdkondlikes kavades sätestatud nõuetele, et sooritada konkreetne vastavushindamise toiming. ac) „akrediteerimisasutus“ – lepinguosalise riigi ain us asutus, mis akrediteerib riigi volitusel. b) „ tüübikinnitus “ – õigus, mille kohaselt pädev asutus annab loa veeremi konstruktsioonitüübile, mis on alus selle konstruktsioonitüübi kohase veeremi kasutamisele ja mida tõendab tüübikinnituse tunnistus ; c) „ kasutusloa andmine “ – õigus, mille kohaselt pädev asutus lubab veeremit kasutada rahvusvahelises liikluses ja mida tõendab kasutusluba ; ca) „kasutus luba “ – tõendus , mille pädev asutus annab kasutusse lubamisele, kaasa arvatud kasutusse lubamise tingimused; cb) „kontrollimistunnistus“ – hindava asutuse väljastatud tõend us selle kohta, et kontrollimine on andnud positiivse tulemuse; d) „tehnikaekspertide komisjon“ – konventsiooni artikli 13 lõike 1 punktis f sätestatud komisjon; da) „hankija“ – avalik-õiguslik või eraõiguslik asutus , kes tellib al am süsteemi projekteerimise ja/või ehitamise või ümberehitamise või uuendamise. See asutus võib olla raudteeveo-ettevõtja, raudtee taristu haldur või valdaja või projekti elluviimise eest vastutav töövõtja ; e) „lepingu osaline riik “ – organisatsiooni liikmesriik, kes ei ole käesolevate ühtsete eeskirjade kohta esitanud deklaratsiooni konventsiooni artikli 42 lõike 1 esimese lause kohaselt ; f) „ tüübikinnituse tunnistus “ – pädeva asutuse välja antud tõend us tüübikinnituse andmise kohta, sealhulgas selle tingimused; g) „konstruktsioonielement“, nimetatakse ka „koostalitluse komponen t “ – seadme lihtkomponent, komponentide kogum, täielik koost või ala m koost, mis on liidetud alamsüsteemiga või mida kavatsetakse sellele liita ja millest otseselt või kaudselt sõltub raudteesüsteemide koostalitlusvõime, sealhulgas nii materiaalsed kui ka mittemateriaalsed esemed; h) (reserveeritud) i) „olulised nõuded“ – kõik asjaomase ühtse tehnilise eeskirja tingimus ed , millele raudteesüsteem, alamsüsteemid ja koostalitluse komponendid, sealhulgas liidesed, peavad vastama; j) „vahejuhtum“ – mis tahes juhtum, välja arvatud õnnetus või tõsine õnnetus, mis on seotud rongide kasutamisega ja mis mõjutab kasutamise ohutust; k) „taristu haldur“ – ettevõtja või asutus, kes haldab raudteetaristut; l) „rahvusvaheline liiklus“ – veeremiüksuste liikumi ne raudteeliinidel vähemalt kahe lepinguosalise riigi territooriumi; m) „uurimine“ – õnnetuste ja vahejuhtumite ennetamiseks sooritatav protsess, mis hõlmab teabe kogumist ja analüüsimist, järelduste tegemist, sealhulgas põhjuste kindlaksmääramist (tegevus, tegevusetus, sündmused või tingimused või nende kombinatsioon, mis põhjustas õnnetuse või vahejuhtumi ) ning vajaduse korral ohutusalaste soovituste andmist; n) „valdaja“ – isik või asutus , kes veeremi omanikuna või kasutusõiguse alusel kasutab veeremit transpordivahendina ja on sellisena registreeritud artiklis 13 viidatud raudteeveeremi registris; o) „hooldustoimik“ – dokument (dokumen did ), milles määratakse kindlaks APTU ühtsete eeskirjade artikli 12 kohaselt veeremi ülevaatused ja hooldusülesanded, mis on koostatud ühtsete tehniliste eeskirjade ja sätete kohaselt , sealhulgas erijuhud ja teatatud riiklikud tehnilised nõuded, kui need on olemas. Hooldus toimik sisaldab punktis p määratletud hooldusregistri toimikut ; p) „hooldusregistri toimik“ – kasutusse lubatud veeremiga seotud dokumentatsioon, mis sisaldab andmeid veeremi kasutusajaloo ning selle ülevaatuste ja hooldustoimingute kohta; q) „võrk“ – raudteesüsteemi ohutu ja pideva toimimise tagamiseks vajalik ud liin id , jaam ad , terminal id ja igasugused püsiseadmed; r) „avatud punktid“ – oluliste nõuetega seotud tehnilis ed aspekt id , mida ei kajastata ühtsetes tehnilistes eeskirjades ja mis on ühtsetes tehnilistes eeskirjades sõnaselgelt sellistena ära toodud; s) (reserveeritud) t) „raudteeveo-ettevõtja“ või „raudtee - ettevõtja“ – igasugune eraõiguslik või avalik-õiguslik ettevõtja, kellel on kohaldatava õiguse alusel luba või litsents osutada kaupade ja/või reisijate raudteeveo teenuseid tingimusel, et ettevõtja peab tagama veojõu; see hõlmab ettevõtjaid, kes pakuvad ainult veojõudu; u) „raudteetaristu“ (või lihtsalt „taristu“) – kõik raudteeliinid ja püsirajatised, kui need on vajalikud käesolevate ühtsete eeskirjade kohaselt lubatud veeremi ühilduvuseks ja ohutuks liikumiseks; v) „raudteematerjal“ – veerem ja raudteetaristu; w) „veerem“ – raudteeveerem, mis sobib liiklemiseks raudteeliinidel omadel ratastel koos veojõuga või ilma selleta; veerem koosneb ühest või mitmest struktuurilisest ja funktsionaalsest alamsüsteemist; wa) „tunnustamine“ : 1 . muu pädeva riikliku asutuse kui akrediteerimisasutuse kinnitus selle kohta, et üksus vastab kohald u vatele nõuetele, või 2. teise lepinguosalise riigi üksuse väljastatud tunnistuste, menetlusdokumentide või katsetulemuste aktsepteerimine pädeva asutuse poolt; x) „piirkondlik organisatsioon“ – konventsiooni artiklis 38 määratletud organisatsioon, millel on lepinguosaliste riikide loovutatud ainupädevus; y) „ taastamine “ – alamsüsteemil või selle osal tehtav oluline asendamine, mis ei muuda alamsüsteemi kogujõudlust; z) „ tõsine õnnetus“ – rongi kokkupõrge või rööbastelt mahasõit, mis põhjustab vähemalt ühe inimese surma või viie või enama inimese raske vigastuse või ulatusliku kahju veeremile, raudtee taristule või keskkonnale, ning mis tahes muu sarnane õnnetus, millel on ilmne mõju raudteeohutuse reguleerimisele või ohutuse juhtimisele; „ ulatuslik kahju“ tähendab kahju, mille puhul uurimisasutus saab kohe hinnata, et see maksab kokku vähemalt 1,8 miljonit SDRi; aa) „erijuhtum“ – lepinguosaliste riikide raudteesüsteemi mis tahes osa, mis on kas ajutiselt või lõplikult tähistatud ühtsete tehniliste eeskirjade erisättena geograafiliste, topograafiliste või linnakeskkonna piirangute või olemasoleva süsteemiga ühilduvust mõjutavate piirangute tõttu. See võib sisaldada eelkõige ülejäänud võrgustikust eraldatud raudteeliine ja -võrke, gabarii diväravat , rööpmelaiust või rööbasteede vahelist ala, samuti üksnes kohalikuks, piirkondlikuks või ajalooliseks kasutuseks mõeldud veeremi t ning kolmandatest riikidest pärit või sinna suunduva t veeremit ; bb) „alamsüsteemid“ – ühtsetes tehnilistes eeskirjades näidatud raudteesüsteemi jagamise tulemus; need alamsüsteemid, mille kohta tuleb kehtestada olulised nõuded, võivad olla konstruktsioonilised või funktsionaalsed; cc) „tehnoloa väljaandmine“ – pädeva asutuse menetlus, millega antakse veeremile luba rahvusvahelises liikluses kasutamiseks või millega antakse luba konstruktsioonitüübile; dd) (reserveeritud) ee) „tehniline toimik“ – veeremi dokumentatsioon, mis sisaldab kõiki selle tehnilisi omadusi, sealhulgas kasutusjuhendit ja asjaomase eseme identifitseerimiseks vajalikke omadusi, nagu on kirjeldatud ühtsetes tehnilistes eeskirjades; ee1) „rong“– üh te või mit u t veeremiüksus t sisaldav veojõuga koosseis, mis on ette valmistatud kasutamiseks ; eea) „TSI“ – direktiivide 96/48/EÜ, 2001/16/EÜ või 2008/57/EÜ kohaselt vastu võetud koostalitluse tehniline kirjeldus, mis hõlmab igat al am süsteem i või al am süsteemi osa oluliste nõuete täitmiseks ja raudteesüsteemi koostalitlusvõime tagamiseks; ff) „konstruktsioonitüüp“ – veeremi konstruktsiooni põhiomadused, mis sisalduvad tüübi kontrollimise sertifikaadis või konstruktsiooni kontrollimise sertifikaadis , mida on kirjeldatud ühtsete tehniliste eeskirjade GEN-D hindamismoodulites SB ja SH1; gg) „uuendamine“ – alamsüsteemi või selle osa oluline muutmine, mille tulemus on alamsüsteemi tehnilise toimiku muutmine, kui kõnealune tehniline toimik on olemas, ja mis parandab alamsüsteemi üldist toimivust; hh) „ veeremi kasutuspiirkond“ – võrgud, mis asuvad kahes või enamas lepinguosalises riigis , kus veeremit kavatsetakse kasutada. Artikkel 3 Veeremi rahvusvahelisse liiklusesse lubamine 1. Käesolevate ühtsete eeskirjade kohaselt peab rahvusvahelises liikluses kasutamiseks olema v eerem il luba . 2. Tehnoloa välja a ndmise eesmärk on kontrollida, kas veerem vastab : a) ühtsete tehniliste eeskirjade ehituseeskirjadele, b) RIDi ehitus- ja sead me - eeskirjadele, c) artikli 7 a kohas t ele tehnoloa väljaandmise eritingimustele. 3. Muu raudteematerjali ning veeremi ja muu raudteematerjali konstruktsiooni elementide tehnoloa väljaandmisel kehtivad mutatis mutandis lõiked 1 ja 2 ning samuti järgnevad artiklid. Artikkel 3a Koostoime teiste rahvusvaheliste lepingutega 1 . Veerem , mis on Euroopa Liidu (EL) ja kohalduvate riigisiseste õigusaktide kohaselt kasutusele võetud või turule lastud, loetakse käesolevate ühtsete eeskirjade kohaselt kõigi lepinguosaliste riikide poolt kasutusele võetud veeremiks : a) kohaldatavate TSI-de sätete ja vastava ühtse tehnilise eeskirja täieliku samaväärsuse korral ning b) tingimusel, et kohaldatavate TSI-de kogum , mille alusel veerem on saanud loa, hõlmab kõiki asjaomaste a lam süsteemide aspekte, mis kuuluvad veeremisse , ja c ) tingimusel, et need TSI-d ei sisalda avatud punkte, mis on seotud taristu tehnilise ühilduvusega ; ja d) tingimusel, et veeremi suhtes ei kohaldata erandit ja e) tingimusel, et veerem i suhtes ei kohaldata erijuhtumeid, mis piiravad kasutuselevõtu või turule lubamise loa tingimusi. Kui punktide a – e tingimused ei ole täidetud, kohaldatakse veeremi suhtes artikli 6 lõiget 4. 2. Üksnes raudteeteenuste osutamise eesmärgil loetakse käesolevate ühtsete eeskirjade kohaselt kasutamiseks lubatud veerem sobivaks turule lubamiseks Euroopa Liidu liikmesriikides ja riikides, mis kohaldavad Euroopa Liiduga sõlmitud rahvusvaheliste lepingute alusel Euroopa Liidu õigusakte, kui: kohaldatava ühtse tehnilise eeskirja ja vastava TSI sätted on täielik ult samaväärs ed ; ning b) kohaldatavate ühtsete tehniliste eeskirjade kogum, mille alusel veeremile luba anti, hõlmab kõiki veeremi osaks olevate asjakohaste a lam süsteemide aspekte, ja c ) need ühtsed tehnilised eeskirjad ei sisalda avatud punkte, mis on seotud taristu tehnilise ühilduvusega, ja d) veeremi suhtes ei kohaldata erandit ja e) veeremi suhtes ei kohaldata erijuhtumeid, mis piiravad kasutuselevõtu või turule lubamise loa tingimusi. Käesoleva lõike kohaselt kasutusele võetud veeremi suhtes kohaldatakse direktiivi (EL) 2016/797 artiklit 23 enne selle kasutamist Euroopa Liidu liikmesriikides. Kui punktides a – e sätestatud tingimused ei ole täidetud, tuleb veeremile anda luba Euroopa Liidu liikmesriikide kohaldatavate seaduste alusel ja Euroopa Liiduga sõlmitud rahvusvaheliste lepingute põhjal Euroopa Liidu õigusakte kohaldavate riikide seaduste alusel . 3. Ainult Euroopa Liidu liikmesriikides kasutatava veeremi turule lubamise , kasutamise ja hooldamise lubasid reguleeri takse kohaldatava te Euroopa Liidu ja riigisises t e õigusaktid ega . See kehtib ka lepinguosalistele riikidele, kes kohaldavad Euroopa Liiduga sõlmitud rahvusvaheliste lepingute alusel asjakohaseid Euroopa Liidu õigusakte. ELi piires tegutsevate raudtee-ettevõtjate ja raudteetaristu haldurite puhul on ELi õigusaktid ülimuslikud käesolevate ühtsete eeskirjade suhtes. 4 . Lõikeid 1–2 kohaldatakse mutatis mutandis veeremitüüpide lubadele. 5. Artikli 15 lõike 2 kohaselt sertifitseeritud kaubavaguni hoolduse eest vastutav üksus loetakse sertifitseerituks kohaldatavate Euroopa Liidu ja riigisiseste õigusaktide kohaselt ning vastupidi, kui ELi raudteeohutuse direktiivi 2004/49/EÜ artikli 14a lõike 5 alusel vastu võetud sertifitseerimissüsteem ja artikli 15 lõike 2 kohaselt tehni ka ekspertide komisjoni vastu võetud eeskirjad on täielikult samaväärsed. Vastuvõetud eeskirjad on esitatud käesolevate ühtsete eeskirjade lisas A . Artikkel 4 Menetlus 1. Veeremi tehnoloa väljaandmine toimub a) kas ühes järgus, andes ühele konkreetsele veerem ile kasutusloa ; b) või kahes järgus, andes – veeremi konstruktsioonitüübile tüübikinnituse ; – seejärel lubades kasutusse üksikud veeremiühiku d , mis vastavad kinnitatud konstruktsioonitüübile , menetluse korras, mille käigus kontrollitakse nende kuuluvust antud veeremitüüpi. Kui veeremile väljastatakse luba ühes järgus, siis samal ajal antakse ka veeremi konstruktsioonile tüübikinnitus . 2. Hinnatakse veeremi või konstruktsioonielemendi vastavust ühtsetele tehnilistele eeskirjadele ja kohaldatavate le riigisisestele tehnilistele nõuetele. Ühtsete tehniliste eeskirjade sertifikaatide hindamismenetlused ja sisu sätestatakse asjaomastes ühtsetes tehnilistes eeskirjades . Tehni ka ekspertide komisjonil on pädevus muuta või tühista d a hindamismenetlusi ja ühtsete tehniliste eeskirjade sertifikaatide sisu. Veeremi ü htsetele tehnilistele eeskirjadele vastavuse hindami s e , millel loa andmine põhineb, võib jagada teatavateks osadeks või hindav asutus võib neid kontrollida teatavate etappide na , millest igaüks esitatakse kontrolli vaheteatises. 3. Raudtee taristu tehnoloa andmise korra le kohaldatakse kõnealuses lepinguosalises riigis kehtivaid sätteid. Artikkel 5 Pädev asutus 1. V eeremile tehnoloa väljaandmine on riiklike või rahvusvaheliste asutuste ülesanne, kes on selleks pädevad vastavalt antud lepinguosalise riigi seadustele ja teistele eeskirjadele ( edaspidi pädev asutus ) . 2. Pädevad asutused võivad nende riigis kehtivate seaduste alusel anda hindamise , kaasa arvatud vastavate kontrollimistunnistuste väljastamise, tervikuna või osaliselt üle teistele asutustele. Pädevuse üleandmine: a) raudteeveo-ettevõtjale; b) raudteetaristu haldurile; c) valdajale; d) artikli 15 kohaselt hoolduse eest vastutavale üksusele, e) raudteematerjali projekteerijale või tootjale, kes osaleb otseselt või kaudselt raudteematerjali tootmises; kaasa arvatud eespool nimetatud üksuste tütarettevõtjate le , on keelatud. 3. Lõikes 2 nimetatud hindava asutusena tunnustamiseks või akrediteerimiseks peavad olema täidetud järgmised tingimused: a) hindav asutus peab olema organisatoorselt, õigusliku struktuuri poolest ja otsuste tegemisel sõltumatu mis tahes raudteeveo-ettevõtjast, raudteetaristu haldurist, taotlejast ja hankijast ; b) eelkõige on hindav asutus ja hindamise eest vastutavad töötajad oma tegevuses sõltumatud õnnetuste juurdluse eest vastutavatest asutustest; c) hindav asutus peab vastama asjakohase ühtse tehnilise eeskirja nõuetele. 4. Lõike 3 nõuded kohalduvad pädeva le asutuse le mutatis mutandis seoses lõikes 2 nimetatud ülesannetega, mida ei ole hinda vale asutusele üle antud. 5. Iga lepinguosaline riik tagab, et peasekretäri teavitatakse pädevast asutusest, hindava st asutusest ja vajaduse korral akrediteerimisasutusest või artikli 2 punkti s wa 1 nimetatud pädevast riiklikust asutusest, ühtlasi iga asutuse vastutusala st . Peasekretär avaldab pädevate asutuste, hinda vate asutuste ja akrediteerimisasutuste või pädevate riiklike asutuste loetelu, nende identifitseerimisnumbrid ja vajaduse korral vastutusalad ning ajakohastab nimekirja. Teavitusi võivad esitada COTIFiga ühinenud piirkondlikud organisatsioonid nende lepinguosaliste riikide nimel, kes on asjaomase piirkondliku organisatsiooni liikmed. 6. Lepinguosaline riik tagab järjepideva järelevalve lõikes 2 nimetatud hindavate asutuste üle ja tühistab sellise hindava asutuse pädevuse , kes ei vasta enam lõikes 3 nimetatud kriteeriumidele, millisel juhul teatab ta sellest kohe peasekretärile. 7. Kui lepinguosaline riik leiab, et teise lepinguosalise riigi hindav asutus või pädev asutus ei vasta lõike 3 kriteeriumidele, antakse küsimus üle tehnika ekspertide kom isjonile , kes nelja kuu jooksul teavitab asjaomast lepinguosalist riiki kõigist muudatustest, mis on vajalikud hindavale asutusele või pädevale asutusele antud staatuse säilitamiseks. Sellega seoses võib tehnika ekspertide komisjon otsustada anda lepinguosalisele riigile korralduse peatada või tühistada tehnoload , mis on koostatud asjaomase hinda va asutuse või pädeva asutuse tehtud töö põhjal. Artikkel 6 Tehnoloa kehtivus 1. Artiklis 11 nimetatud tehnoload, mille lepinguosalise riigi pädev asutus on välja andnud kooskõlas käesolevate ühtsete eeskirjadega , kehtivad kõikides teistes lepinguosalistes riikides. Nende lubadega hõlmatud veeremi liik le mise ja kasutamise suhtes nimetatud teiste riikide territooriumidel kohaldatakse siiski käesolevas artiklis sätestatud tingimusi. 2 . Kasutu sloa andmine võimaldab raudteeveo-ettevõtjal kasutada veeremit oma kasutus piirkonnas , st ainult veeremiga ühilduval taristul selle spetsifikatsiooni ja muude lubatud tingimuste kohaselt ; selle tagamise eest vastutab raudteeveo-ettevõtja. 3 . Ilma et see piiraks artikli 3a kohaldamist, kehtib kõigi kohaldatavate ühtsete tehniliste eeskirjadega kooskõlas oleva le veeremi le kasutusloa andmine teiste lepinguosaliste riikide territooriumil tingimusel, et : a) need ühtsed tehnilised eeskirjad hõlmavad kõik i olulis i nõude i d ja b) veeremile ei kohaldu: – erijuhtum, mis mõjutab tehnilist ühilduvust asjaomase lepinguosalise riigi võrgustikuga ; või – ühtsete tehniliste eeskirjade avatud punktid, mis on seotud taristu tehnilise ühilduvusega ; või – erand. Vaba liikumise tingimused võib sätestada ka asjakohases ühtses tehnilises eeskirjas . 4 . a) Kui lepinguosalises riigis on antud luba kasutada veeremit : – millele kohaldub erijuhtum , mis mõjutab tehnilist ühilduvust asjaomase lepinguosalise riigi võrguga, avatud punkt ; mis on seotud taristu tehnilise ühilduvusega või erand, või – mis ei vasta kõigile veeremiga seotud ühtsetele tehnilistele eeskirjadele ja kõigile muudele asjakohastele sätetele või b) kui ühtsed tehnilised eeskirjad ei hõlma kõiki olulisi nõudeid; siis esmase kasutusse lubamise kasutuspiirkond piirdub otsuse teinud riigi ga /riikidega. Teiste riikide pädev asutus või pädevad asutused võivad küsida taotlejalt täiendavat tehnilist teavet, näiteks riskianalüüsi ja/või veeremi katseid, enne kui nad annavad täiendava loa veeremi kasutamiseks ja laiendavad veeremi kasutu spiirkonda . Veeremi selle osa puhul, mis vastab ühtsetele tehnilistele eeskirjadele või nende osale, peavad pädevad asutused aktsepteerima teiste pädevate asutuste või hindavate asutuste tehtud ühtsete tehniliste eeskirjade kohaseid kontrolle. Veeremi teise osa puhul võtavad pädevad asutused täielikult arvesse APTU ühtsete eeskirjade artiklis 13 viidatud v õrdlus t abelit. Uuesti ei tule hinnata, kas täidetud on: – i dentse d sät ted ja samaväärseks tunnistatud sät ted; – sä tted , mis ei ole seotud eri juhtumiga, mis mõjutab tehnilist ühilduvust asjaomase lepinguosalise riigi võrgustikuga ; ja – sä tted , mis ei ole seotud taristu tehnilise ühilduvusega ; 5 . Lõikeid 2–4 kohaldatakse mutatis mutandis tüübikinnituse andmisele . Artikkel 6a Menetlusdokumentide tunnustamine 1. Käesolevate ühtsete eeskirjade kohaselt sooritatud hindamisi, deklaratsioone ja muid dokumente tunnustavad kõikide lepinguosaliste riikide ametiasutused ja pädevad asutused, raudteeveo-ettevõtjad, valdajad ja raudtee taristu haldurid sellisena, nagu need on . 2 . Kui nõue või säte on tunnistatud samaväärseks APTU ühtsete eeskirjade artikli 13 kohaselt , ei korrata juba sooritatud ja dokumenteeritud hindamisi ja katseid. Artikkel 6b Tehniliste ja käitamiskatsete tunnustamine Tehni ka ekspertide komisjon võib vastu võtta eeskirj u käesolevate ühtsete eeskirjade lisasse kaasamiseks , ja nõudeid ühte või mitmesse ühtsesse tehnilisse eeskirja kaasamiseks , mi lle s käsitle takse tehnoülevaatuste, lubatud veeremiüksuste hooldustoimikute ja käitamiskatsete, näiteks rongi pidurduskatsete , sätteid ja vastastikust tunnustamist. Artikkel 7 Veeremi le kohaldatavad nõuded 1. Selleks, et veerem lubataks rahvusvahelisse liiklusesse, peab ta vastama a) kohaldatavatele ühtsetele tehnilistele eeskirjadele; b) vajaduse korral RID -i säte t ele; c) kõikidele muudele spetsifikatsioonidele, et täita kohaldatava i d olulis i nõude i d . 1a. Veerem peab vastama ühtsetele tehnilistele eeskirjadele, mida kohaldatakse loa andmise , uuendamise või taastamise taotluse esitamise ajal ning kooskõlas käesolevate ühtsete eeskirjadega ja võttes arvesse APTU ühtsete eeskirjade artikli 8 lõigetes 2a ja 4f sätestatud ühtsete tehniliste eeskirjade kohaldamise ülemineku strateegiat ning artiklis 7a sätestatud erandite tegemise võimalusi; see vastavus peab säilima püsivalt veeremi kasutamise ajal. Tehni ka ekspertide komi sjon kaalub, kas on vaja välja töötada käesolevate ühtsete eeskirjade lisa, sealhulgas sätted, mis võimaldavad taotlejatel saada kohaldatavate nõuete kohta suuremat õiguskindlust enne, kui nad esitavad veeremi lubamise, uuendamise või taastamise taotluse. 2. Alamsüsteemile kohaldatavate ühtsete tehniliste eeskirjade puudumisel peab tehnoluba põhinema kohaldatavatel riigisisestel tehnilistel nõuetel, mis kehtivad APTU ühtsete eeskirjade artikli 12 kohaselt selles lepinguosalises riigis, kus tehnoloa taotlus esitatakse. 3 . Kui kõik veeremiga seotud ühtsed tehnilised eeskirjad ei kehti või kui tegemist on erijuhtude või avatud punktidega, põhineb tehnoluba: a) ühtsetel tehnilistel eeskirjadel; b) vajaduse korral RID-i sätetel; ja c) kohaldatavatel riiklikel tehnilistel nõuetel, mis kehtivad APTU ühtsete eeskirjade artikli 12 kohaselt. Artikkel 7a Erandid Tehnikaekspertide komisjon on pädev vastu võtma suuniseid või kohustuslikke sätteid erandite tegemiseks struktuuriliste ja funktsionaalsete ühtsete tehniliste eeskirjade suhtes . Suunised ja sätted on esitatud käesolevate ühtsete eeskirjade lisas B. Artikkel 8 Raudteetaristule kohaldatavad nõuded 1 . Raudteetaristu peab vastama: a) ühtsetele tehnilistele eeskirjadele; ja b) vajaduse korral RID-ile; c) kõikidele muudele spetsifikatsioonidele, et täita olulis i kohaldatava i d nõude i d. 2. Taristu kasutuselevõtmise ja selle hoolduse järelevalvele kohaldatakse jätkuvalt sätteid, mis kehtivad selles lepinguosalises riigis, kus taristu asub. 3 . Artikleid 7 ja 7a kohaldatakse taristule mutatis mutandis . Artikkel 9 Tegevuseeskirjad 1. Raudteeveo-ettevõtjad, kes kasutavad rahvusvahelisse liiklusse lubatud veeremit, on kohustatud järgima ühtsete s tehnilistes eeskirjades sisalduvaid eeskirju veeremi rahvusvahelises liikluses kasutamise kohta. 2. Ettevõtjad või haldusasutused, kes haldavad lepingu osalis tes riikides rahvusvaheliseks liikluseks määratud ja selleks sobivat taristut , kaasa arvatud turva- ja juhtimis süsteeme, on kohustatud sellise taristu ehitamisel ja haldamisel järgima ja pidevalt täitma ühtsete s tehnilistes eeskirjade s sätestatud tehnilisi nõudeid . Artikkel 10 Tehnol ubade ja deklaratsioonide taotlemine ja andmine ning nendega seotud tingimused 1. Tehnoloa andmine on seotud veeremi konstruktsioonitüübi või veeremi endaga. 2. (reserveeritud) 3. Tehnoloa taotluse võib esitada mis tahes lepinguosalise riigi pädevale asutusele. 3a. Hindamistaotluse ning vastavate ühtsete tehniliste eeskirjade tunnistuste ja deklaratsioonide väljaandmise taotluse võib esitada igale hindavale asutusele, kellele pädev asutus on täielikult või osaliselt üle andnud pädevuse sooritada hindamisi artikli 5 lõike 2 kohaselt. 4. Kui veeremile kohaldatakse artikli 6 lõiget 4, peab taotleja märkima lepinguosalised riigid (vajaduse korral liinid), mille puhul on tehnoload vajalikud vabasse liikumisse lubamiseks; sellisel juhul pea va d seotud pädevad asutused ja hinda vad asutused tegema koostööd, et muuta protsess taotleja jaoks lihtsamaks. Kui veeremile kohaldatakse artikli 6 lõiget 3, hõlmab kasutus piirkond kõiki lepinguosalisi riike. Kui taotleja soovib laiendada juba kasutusse lubatud veeremi kasutus piirkonda , ajakohastab ta veeremi dokumentatsiooni selle täiendava kasutus piirkonnaga ja taotleb artikli 6 lõikes 4 määratletud menetlust. 5 . Kõik kasutusse lubamisega seotud kulud kannab taotleja, välja arvatud juhul, kui selles riigis kehtivate seaduste ja eeskirjade kohaselt, kus luba antakse, ei ole sätestatud teisiti. Pädeva l asutuse l ei ole lubatud väljastada lubasid kasumi teenimiseks . 5a . Kõik otsused, hindamised, katsed jne peavad toimuma erapooletult. 6. Taotleja töötab välja ja lisab oma taotlusele tehnilise toimiku, mis sisaldab asjaomastes ühtsetes tehnilistes eeskirjades nõutavat teavet. Hindav asutus koostab tehnilise toimiku. 7 . Hindav asutus dokumenteerib i ga sooritatud hindamise aruandes, mi lle s põhjendab tehtud hindamisi ja toob välja , milliste sätete alusel on objekti hinnatud ja kas objekt on selle hindamise läbinud või mitte. 8 . K asutu s loa taotleja peab artikli 4 lõike 1 punktis b sätestatud tehnoloa menetluse korras lisa ma oma taotlusele artikli 11 lõike 2 kohaselt koostatud tüübikinnituse tunnistuse ja tõenda ma asjakohasel viisil, et veerem , mille kohta ta tunnistust taotleb, vasta b seda tüüpi konstruktsioonile. Uu e veeremi puhul seisneb asjakohane tõendamisviis ühtsete tehniliste eeskirjade kontrollimistunnistuse s , mille on välja andnud hindav asutus kooskõlas asjaomase ühtse tehnilise eeskirjaga . 9 . Tehnoluba antakse välja põhimõtteliselt tähtajatu lt ; see võib olla üldine või piiratud ulatusega. 10. Kui artikli 7 kohastes ettekirjutustes on muudetud asjakohaseid sätteid, mille alusel on konstruktsioonitüüp lubatud, ja kui APTU artikli 12 kohaselt kehtivates ühtsetes tehnilistes eeskirjades või riiklikes tehnilistes nõuetes ei ole määratletud asjakohaseid üleminekusätteid, siis see lepinguosaline riik, kus vastav tüübikinnituse tunnistus on välja antud , otsustab pärast konsulteerimist teiste riikidega, kus tunnistus kehtib vastavalt artiklile 6, kas tunnistus võib jääda kehtima või seda tuleb uuendada, et lubada uut sellele tüübile vastavat veeremit . Kriteeriumid, mida tuleb kontrollida uue ndatud tüübi kinnituse korral, võivad hõlmata ainult muudetud sätteid. Tüübi kinnituse uuendamine ei mõjuta veeremile varem lubatud tüüpide alusel juba antud kasutuslubasid . 11. Olemasoleva veeremi taastamise või uuendamise korral on vaja uut kasutusluba, kui: a) veeremi ja kasutuspiirkonna vahelise tehnilise ühilduvuse kontrollimisel selgub, et muudatuste tulemusena ühtsetes tehnilistes eeskirjades ja vajaduse korral APTU artikli 12 kohaselt kehtivates riiklikes tehnilistes nõuetes määratud parameetrite piirväärtusi ületatakse või neid ei saavutata ; või b) muudatused toovad kaasa asjaomase al am süsteemi üldise ohutustaseme languse või c ) seda nõu takse asjakohas t e s ühtse tes tehnilis t e s eeskirjad es . Kui on vaja uut luba, saadab taotleja asjaomasele lepinguosalisele riigile projekti kirjeldava toimiku. Lepinguosaline riik otsustab, millises ulatuses tuleb projekti suhtes kohaldada asjaomas eid ühtseid tehnilisi eeskirju . Lepinguosaline riik teeb oma otsuse hiljemalt neli kuud pärast seda, kui taotleja on esitanud täieliku toimiku . Kui nõutakse uut luba ja kui ühtseid tehnilisi eeskirju ei kohaldata täielikult, tuleb veeremile taotleda uut luba , mille suhtes kohaldatakse artikli 6 lõikes 4 sätestatud tingimusi, ning osalisriigid teatavad peasekretärile : a) põhjus e , miks ühtseid tehnilisi eeskirju täielikult ei kohaldata; b) ühtsete tehniliste eeskirjade asemel kohaldatavad tehnilised näitajad ja c ) asutused, kes vastutavad punktis b viidatud tehniliste omaduste hindamise eest. Peasekretär avaldab talle antud teabe organisatsiooni veebi lehe l. 12. Lõiget 11 kohaldatakse mutatis mutandis tüübikinnituse tunnistuse ja kõnealuse konstruktsiooni või konstruktsiooni osade kohta esitatavate le deklaratsioonide le . Artikkel 10a Tehnolubade tühistamise või peatamise reeglid 1. Kui muu lepinguosalise riigi pädev asutus peale selle, kes väljastas (esmase) kasutusloa avastab nõuete rikkumise, peab ta koos kõigi üksikasjadega teavitama (esime st ) loa andnud asutust; kui mittevastavus on seotud tüübikinnituse tunnistusega , teavitatakse sellest ka selle väljastanud asutust. 2 . Kasutusloa võib ära võtta, a) kui veerem ei vasta enam : – ühtsete tehniliste eeskirjade ettekirjutustele ja APTU ühtsete eeskirjade artikli 12 kohastele kohaldatavatele riigisisestele õigusaktidele; – tema kasutusloa väljaandmise eritingimustele artikli 7 a kohaselt; või – RID - is sätestatud ehitus- ja sead me - eeskirjadele ; või b) kui valdaja ei täida määratud tähtaja jooksul pädeva asutuse nõudmist kõrvaldada puudused; või c ) kui korraldusi või tingimusi, mis tulenevad piiratud kasutusloa väljaandmisest artikli 10 lõike 10 kohaselt , ei täideta või neist ei peeta kinni. 3 . Tüübikinnituse tunnistuse või kasutusloa võib ära võtta ainult asutus, kes selle andis. 4 . Kasutusluba peatub : a) kui ei ole sooritatud veeremi tehnilist ülevaatust, kontrolli, hooldust ja remonti, nagu see on ette nähtud hooldustoimikus, ühtsete s tehnilistes eeskirjades, kasutusloa väljaandmise eritingimustes artikli 7 a kohaselt või RID - is sätestatud ehitus- ja sead me -eeskirjades (või kui ei järgita tähtaegu) ; b) kui veeremi tõsise kahjustuste korral ei täideta pädeva asutuse korraldust veerem ette näidata ; c) kui rikutakse käesolevaid ühtseid eeskirju ja ühtsete tehniliste eeskirjade ettekirjutusi ; d) kui APTU ühtsete eeskirjade artikli 12 kohaselt kehtivaid riigisiseseid sätteid või nende APTU ühtsete eeskirjade artikli 13 kohaselt samaväärseks tunnistatud sätteid ei järgita. Loa kehtivus peatatakse asjaomaste s lepinguosalistes riikides . 5 . Kasutusluba lõpeb veeremi mahakandmisega. Mahakandmisest tuleb teatada artikli 13 lõike 4 kohaselt . 6 . Lõikeid 1–4 kohaldatakse mutatis mutandis tüübikinnituse tunnistuse le. Artikkel 10b Hindamise ja menetluse eeskirjad Tehnikaekspertide komisjon on pädev võtma vastu hindamisi käsitlevaid kohustuslikke sätteid ja tehnoloa menetluse e eskirju. Hindamis t puudutavad sätted on esitatud asjaomases ühtses tehnilises eeskirjas . Artikkel 11 Tehnoload 1. Tüübikinnitus ja kasutusluba fikseeritakse kahes eri dokumendis, mille nimed on „ t üübikinnituse tunnistus “ ja „ k asutusl uba “. 2. Tüübikinnituse tunnistus peab: a) esitama veeremi konstruktsioonitüübi projekteerija ja eeldatava valmistaja; b) sisaldama tehnilist toimikut; c) vajaduse korral täpsustama konkreetseid veeremi konstruktsioonitüübile ja sellele konstruktsioonitüübile vastavale veeremile kehtivaid kasutuspiiranguid ja -tingimusi ; d) sisaldama hindamisaruandeid; e) vajaduse korral esitama kõik sellega seotud (vastavuse ja kontrollimise) deklaratsioonid; c) esitama välja andnud pädeva asutuse, väljaandmise kuupäeva ja asutuse allkirja; g) vajaduse korral esitama selle kehtivusaja; h) veeremi puhul, mille suhtes kohaldatakse artikli 6 lõiget 4, sisaldama koopiad täiendavatest riigisisestest lubadest, kui neid on. 3. Kasutusl uba peab sisaldama: a) kogu lõikes 2 toodud teavet b) veeremi kasutuspiirkonda c) ühtsetes tehnilistes eeskirjades ja vajaduse korral APTU artikli 12 kohastes riiklikes nõuetes sätestatud parameetrite väärtuse i d veeremi ja kasutuspiirkonna tehnilise ühilduvuse kontrollimiseks; d) veeremi vastavus t asjakohastele ühtsetele tehnilistele eeskirjadele ja APTU artikli 12 kohast e le riiklikele nõuetele, mis on seotud punktis c viidatud parameetritega; e) veeremi kasutustingimus i ja mu i d piirangu i d; f ) loa alla kuuluva veeremi identifitseerimiskood i d; g) teavet loa alla kuuluva veeremi valdaja kohta selle väljaandmise päeval; h) vajaduse korral selle kehtivusaega. 4 . K asutusl uba võib sisaldada sama tüüpi üksikute veeremite rühma, sellisel juhul tuleb täpsustada lõikes 3 nõutav at teave t iga rühma kuuluva veeremi kohta ning tehniline toimik peab sisalda ma loetelu iga veeremi puhul tehtud katseid identifitseeritavate dokumentide kohta. 5 . Tehniline toimik peab sisaldama ühtse tehnilise eeskirja kohast teavet . 6. Tunnistus ja luba peavad olema trükitud ühes konventsiooni artikli 1 lõike s 6 käsitletud töökeeltest. 7 . Lõigetes 2 ja 3 nimetatud tunnistuse ja loa väljastab taotlejale pädev asutus. 8 . K asutusl uba on seotud esemega. Kui veerem on kasutusel, annab k asutusloa (sealhulgas tehnilise toimiku) omanik, kui ta ei ole praegune valdaja, selle viivitamata üle praegusele valdajale koos hooldustoimikuga ning teeb kättesaadavaks kõik tema valduses olevad hooldus- ja k asutu sjuhised. 9 . Lõiget 8 kohaldatakse mutatis mutandis artikli 19 kohaselt lubatud veeremile ja raudteematerjali le , kusjuures kõnealused dokumendid on kinnitusdokumendid ja mis tahes muud dokumendid, mis sisaldavad kas täielikult või osaliselt tehnilise toimiku ja hooldustoimiku nõuetes sisalduvaga sarnast teavet. Artikkel 12 Ühtsed vormid 1. Organisatsioon kehtestab ühtsed vormid artiklis 11 nimetatud tunnistuse ja loa ning artikli 10 lõikes 7 nimetatud hindamisaruande jaoks. 2. Vormid töötab välja ja võtab vastu tehnikaekspertide komisjon ning need avaldatakse organisatsiooni veebilehel . 3 . Tehnikaekspertide komisjon võib otsustada lubada samaväärse id tunnistusi , mis on koostatud muus kui käesolevates ühtsetes eeskirjades ette nähtud vormingus, kuid mis sisaldavad artikli 11 kohaselt nõutavat teavet. Artikkel 13 Registrid 1. Veeremiregister luuakse ühe või mitme riikliku või piirkondliku elektroonilise andmepanga vormis, mis sisaldavad teavet veeremi kohta, millele on väljastatud k asutusl uba . Register sisaldab ka veeremit , millel on artikli 1 9 kohane luba ; see võib sisaldada veeremit , mis on lubatud üksnes riigisiseseks liikluseks. Register või registrid peavad: a) vastama tehni ka ekspertide komisjoni vastu võetud spetsifikatsioonidele; b) olema ajakohastatud; c ) olema kättesaadav ad kõigi lepinguosaliste riikide pädevatele asutustele, raudteeveo-ettevõtjatele ja raudtee taristu halduritele ning veeremi t registreerivatele või registrisse kantud isikutele või organisatsioonidele. 1a. Organisatsioon loob hoolduse eest vastutavate üksuste (ECM) ja ECM sertifitseerimisasutuste sertifikaatide registri ja hoiab seda ajakohasena või teeb selle kättesaadavaks. 1b . Organisatsioon loob veeremi valdaja märgistuskoodide registri ja ajakohastab seda või teeb selle kättesaadavaks. 2 . ( reserveeritud ) 3 . Tehni ka ekspertide komisjon võib otsustada lisada andmepanka muid raudteetegevuses kasutatavaid andmeid, näiteks konstruktsiooni tüübid, teave lubatud veeremiüksuste deklaratsioonide, ülevaatuse ja hoolduse kohta (sh järgmi s e ülevaatus e kuupäev ), veerem i ja võrgu tehnilise ühilduvuse tuvastamiseks vajalik teave, teave õnnetuste ja vahejuhtumite kohta ning registrid veeremi, asukohtade, raudteeveo-ettevõtjate, valdajate, raudtee taristu haldurite , töökodade, tootjate jne koodide kohta. 4 . Tehni ka ekspertide kom isjoni pädevuses on otsustada käesolevas artiklis viidatud registrite ja andme baaside muutmi n e, ühendami n e või tühistami n e. Tehni ka ekspertide komi sjon kehtestab käesolevas artiklis määratletud registrite funktsionaalse ja tehnilise ülesehituse ning võib samuti määrata , milliseid andmeid tuleb säilitada, millal ja kuidas need esitatakse, millised on juurdepääsuõigused ning muud haldus likud ja korralduslikud sätted, sealhulgas millist andmebaasi struktuuri tuleks kohaldada. Igal juhul peab registrikande omanik registri pidajale viivitamata teatama valdaja vahetamisest, hoolduse eest vastutavast üksusest, mahakandmisest , ametlik u st liik lusest kõrvaldamisest , tunnistuste , deklaratsioonide või muude tõendite peatamisest ja tühistamisest ning veeremi muudatustest, mis kalduvad kõrvale lubatud konstruktsioonitüübist. 5. Käesoleva artikli kohaldamisel võtab tehni ka ekspertide kom isjon arvesse lepinguosaliste riikide ja piirkondlike organisatsioonide loodud registreid viisil, mis vähendab asjaosaliste, näiteks piirkondlike organisatsioonide, lepingu osalis te riikide, pädevate asutuste ja tööstusharu põhjendamatut koormust. Organisatsiooni kulude minimeerimiseks ja ühtsete registrisüsteemide saamiseks kooskõlastavad kõik asjaosalised organisatsiooniga oma plaanid ja käesolevate ühtsete eeskirjade kohaldamisalasse kuuluvate registrite arendamise. 6 . Andmepangas salvestatud andmed on esmaseks tõendiks veeremile tehno loa väljaandmise l . 7. Tehnikaekspertide komisjon võib otsustada, et andmepanga loomise ja haldamise kulud kannavad täielikult või osaliselt kasutajad. Artikkel 14 Pealdised ja tähistused 1. Kasutusloaga veeremil pea vad olema ühtses tehnilises eeskirjas ettenähtud pealdised ja tähistused, sealhulgas kordumatu veeremi number. Pädev asutus, kes annab (esmase) kasutusloa, vastutab selle eest, et igale veeremile määratakse tähtnumbriline tunnuskood. See kood, mis sisaldab (esmase) kasutusloa andnud riigi riigikoodi, tuleb märkida igale veeremile ja kanda selle riigi riiklikku veeremiregistrisse. 2. Tehnikaekspertide komisjon võib kehtestada tähise, mis tõendab, et seda kandvat veeremit on lubatud käesolevate ühtsete eeskirjade kohaselt rahvusvahelises liikluses kasutada. 3. Tehnikaekspertide komisjon võib sätestada üleminekuajad, mille jooksul rahvusvahelises se liikluses se l ubatud veerem võib kanda lõigetes 1 ja 2 sätestatutest erinevaid pealdisi ja tähistusi . Artikkel 15 Veeremi hooldus 1. Veerem peab olema nii heas korras, et see vastaks artikli le 7. Veeremi seisukord ei tohi mingil viisil selle liiklemise või rahvusvahelises liikluses kasutamise tõttu vähendada tööohutust ega kahjustada taristut , keskkonda ja rahvatervist. Selleks tehakse veerem kättesaadavaks hooldustoimikus ettenähtud parandusteks , ülevaatus t eks ja hooldus t eks. S el eesmärgil hoolduse eest vastutava üksuse määramise eest vastutab valdaja . 2 . E nne veeremi kasutusse lubamist või võrgus kasutamist peab igale veeremile olema määratud hoolduse eest vastutav üksus ning see üksus registreeritakse artiklis 13 viidatud andmepangas. Hoolduse eest vastutav üksus tagab, et veerem , mille hoolduse eest ta vastutab, on hooldussüsteemi abil ohutus töökorras. Hoolduse eest vastutav üksus võib kasutada töövõtjaid, sealhulgas hooldustöökodasid. Tehni kae kspertide komi sjoni pädevusse kuulub hoolduse eest vastutavate üksuste sertifitseerimise ja auditeerimiste eeskirjade vastuvõtmine ja muutmine . Eeskirjad määratakse käesolevate ühtsete eeskirjade lisas A . Kaubavaguni hoolduse eest vastutava üksuse sertifitseerib ECM -i sertifitseerimisasutus, mis on akrediteeritud või tunnustatud ühes lepinguosalises riigis kooskõlas käesolevate ühtsete eeskirjade l isaga A . 3. Valdaja t eeb hoolduseks vajalikul määral hoolduse eest vastutavale üksusele kättesaadavaks parandamise , pideva või korrapärase järelevalve, kohandamise ja hoolduse juhistega seotud elemendid. Hoolduse eest vastutav üksus peab kas otse või valdaja kaudu tagama, et tegutsevale raudteeveo-ettevõtjale on kättesaadav usaldusväärne teave hoolduse ja kasutamist mõjutavate piirangute kohta, mis on vajalik ja piisav ohutu kasutamise toetamiseks. Tegutsev raudteeveo-ettevõtja peab õigeaegselt, kas otse või valdaja kaudu, esitama hoolduse eest vastutavale üksusele teabe sellise veeremi kasuta mise kohta (sealhulgas läbisõit, tegevuse liik ja ulatus, vahejuhtumid/õnnetused), mille eest hoolduse eest vastutav üksus vastutab. 4 . Kasutusloaga veeremi hoolduse eest vastutav üksus peab selle veeremi hooldus toimikut ja hooldusregistri toimikut ning ajakohastab seda . Hoolduse eest vastutav üksus teavitab valdajat hooldusregistri toimiku ajakohastamisest. Toimikud on tutvumiseks kättesaadavad pädevale riiklikule asutusele. Artikkel 15a Rongi koosseis ja kasutamine 1. Raudtee-ettevõtja kontrollib oma tegevusega seotud riske, eelkõige rongide kasutamisega seotud riske. Selleks tagab ta, et need rongid vastavad olulistele nõuetele ja eelkõige: a) taga b rongi nõuetekoha s e ja ohutu koost amise ja ettevalmistami se , sealhulgas väljumiseelsed kontrollid; a) võt ab arvesse iga veeremi ohutuks kasutamiseks vajalikku teavet, sealhulgas võimalikke k asutamis piiranguid; b) kasuta b veeremit ainult selle kasutuspiirangute ja -tingimuste piires; c ) on kohustatud täitma rahvusvahelises liikluses kasutamisega seotud eeskirju , näiteks neid, mis on sätestatud asjakohastes ühtsetes tehnilistes eeskirjades ; d) taga b , et igale veetavale veeremile on määratud hoolduse eest vastutav üksus ja vajaduse korral on hoolduse eest vastutaval üksusel kehtiv tunnistus . 2. Lõike 1 reegleid kohaldatakse mutatis mutandis muudele üksustele kui raudteeveo-ettevõtja le , kes kasutavad ronge omal vastutusel. 3. Valdaja teeb veeremit kasutavale raudteeveo-ettevõtjale kasutamiseks vajalikul määral kättesaadavaks kasutustingimuste ja -piirangutega ning teeninduse ja pideva või rutiinse järelevalvega seotud elemendid. 4. Raudtee taristu haldur teeb oma võrgus tegutsevale raudteeveo-ettevõtjale kättesaadavaks taristu omadustega seotud elemendid, niivõrd kui see on kasutamiseks vajalik. Artikkel 16 Õnnetused , vahejuhtumid ja tõsised kahjustused 1. Õnnetuse , vahejuhtumi või veeremi tõsise kahjustuse korral on kohustatud kõik seotud pooled (taristu haldurid, valdajad, hoolduse eest vastutav üksus, seotud raudteeveo-ettevõt jad ja muud pooled): a) võtma viivitamatult kõiki vajalikke meetmeid, et tagada raudteeliikluse ohutus, keskkonnasäästlikkus ja rahva tervise kaitse, ning b) selgitama välja õnnetuse , vahejuhtumi või tõsise kahjustuse põhjused. 1a. Lõike 1 kohased meetmed peavad olema kooskõlastatud. Nimetatud kooskõlastamine on raudteetaristu halduri kohustus, kui asjaomases riigis ei ole sätestatud teisiti. Lisaks asjaosalistele pandud uurimiskohustusele võib lepinguosaline riik nõuda sõltumatut uurimist. 2. Tõsiselt kahjustatuks loetakse veeremit, mida ei saa tavaliste vahenditega ära remontida, nii et see saaks raudtee tööd ohustamata oma ratastel rongi koosseisus liikuda. Kui remonti on võimalik teha vähem kui 72 tunni jooksul või kulud kokku on väiksemad kui 0,18 miljonit SDR-i, ei loeta kahjustust tõsiseks. 3. Õnnetustest , vahejuhtumitest ja tõsistest kahjustustest tuleb viivitamat a teatada asutusele, kes andis välja veeremi kasutusloa. Asutus võib nõuda kahjustatud või ka juba remonditud veeremi esitamist ülevaatuseks, et kontrollida väljaantud kasutusloa kehtivust. Vajadusel tuleb kasutusloa väljaandmise menetlus uuesti sooritada . 4. Lepinguosalised riigid peavad arvestust, avaldavad uurimisaruandeid, sealhulgas järeldusi ja soovitusi, teavitavad asjaomaseid ametiasutusi ja organisatsiooni nende territooriumil toimunud rahvusvahelise liikluse õnnetuste, vahejuhtumite ja tõsiste kahjustuste põhjustest. Tehnikaekspertide komisjon võib uurida rahvusvahelise liikluse tõsiste õnnetuste ja vahejuhtumite või tõsis t e kahjustus te põhjuseid , et võimaluse korral arendada ühtsetes tehnilistes eeskirjades sisalduva veeremi ehitus- ja k asutus nõudeid, ning võib vajaduse korral otsustada anda lepinguosalistele riikidele lühikese aja jooksul korralduse peatada asjakohased kasutusloa d , tüübikinnituse tunnistused või väljastatud deklaratsioonid. 5. Tehnikaekspertide komisjon võib ette valmistada ja vastu võtta täiendavaid kohustuslikke eeskirju, mi lle s käsitle takse tõsiste õnnetuste, vahejuhtumite ja tõsiste kahjustuste uurimist, nõudeid sõltumatutele riiklikele uurimisorganitele ning aruannete vormi ja sisu. Samuti võib komisjon muuta lõikes 2 ja artikli 2 punktis ff esitatud väärtusi/numbreid. Artikkel 17 Veeremi kasutusest eemaldamine ja kasutamise keel a mine 1. Pädev asutus, raudteeveo-ettevõtja või raudteetaristu haldur ei tohi keelduda veeremi kasutamisest ühilduval raudteetaristul, kui on täidetud käesolevad ühtsed eeskirjad, ühtsetes tehnilistes eeskirjades sisalduvad ettekirjutused, kasutusloa väljaandmise eritingimused, kui need on olemas, ning RIDis sisalduvad ehitus- ja k asutus nõuded. Käesolev artikkel ei piira raudteeveo-ettevõtja vastutust, mis on määratletud artiklis 15a. 2. Pädeva asutuse õigust veeremit kontrollida ja kasutusest eemaldada ei mõjuta see, kui kahtlustatakse lõike 1 nõuete rikkumist, kuid kindluse tagamiseks tuleb kontrollida võimalikult kiiresti ja igal juhul 24 tunni jooksul. 3 . Kui lepinguosaline riik ei peata ega tühista tunnistust artikli 5 lõikes 7 või artikli 16 lõikes 4 sätestatud piirides, on teistel lepinguosalistel riikidel siiski õigus kõnealu s e veeremi kasutamine keelata või see kasutusest eemaldada . Artikkel 18 Eeskirjade rikkumine 1. Võttes arvesse lõikes 2 ja artikli 10 a lõike 4 punktis c sisalduv at reservatsioon i , reguleeri takse õiguslikke tagajärgi, mis tulenevad käesolevate ühtsete eeskirjade ning ühtsete tehniliste eeskirjade sätete rikkumisest, selle lepinguosalise riigi riigisise s e õigus ega , kaasa arvatud kollisiooninormid ega , kelle pädev asutus andis välja esmase kasutusloa. 2. Tsiviil- ja kriminaalõiguslikke tagajärgi, mis tulenevad käesolevate ühtsete eeskirjade ning ühtsete tehniliste eeskirjade sätete rikkumisest, reguleeri takse taristu puhul selle lepinguosalise riigi riigisise s e õigus ega , kaasa arvatud kollisiooninormid ega , kus on taristu halduri tegevus koht. Artikkel 19 Üleminekusätted 1. (reserveeritud) 2. Käesolevad ühtsed eeskirjad ei mõjuta enne 0 1. 0 1.2011 väljastatud k asutus lubasid veeremile , mis oli olemas seisuga 0 1. 0 1.2011 ja mis on märgistatud RIV- või RIC-koodiga tõendina RIV 2000 lepingu (1. jaanuar i 2004 muudetud versioon ) või RIC lepingu tehniliste le sätete le vastavus es t, ja olemasolevale veeremile , mis ei ole märgistatud RIV- või RIC-koodiga, kuid millel on kasutusluba ja mis on märgistatud organisatsioonile teatatud lepinguosaliste riikide vaheliste kahe- või mitmepoolsete kokkulepete kohaselt . 3 . Ilma et see piiraks lõike 5 kohaldamist, kehtib lõike 2 kohane esmane kasutusluba seni, kuni veerem vajab uut luba artikli 10 lõike 11 kohaselt . 4. Artiklis 14 viidatud pealdiseid ja tähistusi koos artikli 13 lõikes 1 viidatud andmebaasis säilitatavate andmetega käsitatakse piisava tõendina kasutusloa olemasolust . Selle märgistuse loata muutmist käsitatakse pettusena ja selle eest esitatakse süüdistus riigisisese õiguse kohaselt . 5. Olenemata käesolevast üleminekusättest peab veerem ja selle dokumentatsioon vastama ühtsete tehniliste eeskirjade kehtivatele märgistamis- ja hooldusnõuetele; vajaduse korral tagatakse ka kehtivate RID - i nõuete järgimine. Tehni ka ekspertide komisjon võib samuti otsustada, et nõuetekohaselt põhjendatud ohutuse või koostalitlusvõimega seotud põhjustel tuleb täita ühtsete tehniliste eeskirjade ettekirjutusi teatava tähtaja jooksul. 6. Olemasolev veerem, mis ei kuulu lõike 2 alla, võib lubada kasutusse pädevale asutusele esitatud taotleja taotluse alusel. Pädev asutus võib nõuda taotlejalt täiendavat tehnilist teavet, riskianalüüsi ja/või veeremi katsetusi enne täiendava kasutusloa andmist. Pädevad asutused võtavad siiski täielikult arvesse APTU ühtsete eeskirjade artiklis 13 viidatud võrdlus tabelit. 7 . Tehni ka ekspertide komisjon võib vastu võtta täiendavaid üleminekusätteid. Artikkel 20 Vaidlused R ahvusvahelises liikluses kasutatavale veeremile tehnoloa väljaandmist puudutavate vaidluste puhul võivad pooled pöörduda tehnikaekspertide komisjoni poole, kui nad ei suutnud lahkarvamusi omavaheliste läbirääkimiste teel lahendada. Selliste vaidlustega võib konventsiooni V jaotise menetlust järgides pöörduda ka vahekohtusse. Artikkel 21 Lisad ja soovitused 1. Tehnikaekspertide komisjon otsustab lisa või seda muutva sätte vastuvõtmise üle konventsiooni artiklites 16 ja 20 ning artikli 33 lõikes 6 määratud korras. Otsused jõustuvad konventsiooni artikli 35 lõigete 3 ja 4 kohaselt. 2. Taotluse lisa või seda muutva sätte vastuvõtmiseks võib esitada: a) mis tahes lepinguosaline riik; b) ATMFi artikli 2 punktis x määratletud mis tahes piirkondlik organisatsioon; c) mis tahes esinduslik rahvusvaheline ühendus, mille liikmete jaoks on lisa olemasolu hädavajalik ohutuse ja säästlikkuse tagamiseks oma tegevuses. 3. Lisade koostamise eest vastutab tehni ka ekspertide komisjon, keda abistavad asjakohased töörühmad, ja peasekretär lõike 2 kohaselt esitatud taotluste alusel. 4 . Tehni ka ekspertide komisjon võib soovitada rahvusvahelises liikluses kasutatava raudteematerjali tehnolubadega seotud meetodeid ja praktikaid .
Organisation intergouvernementale pour les
transports internationaux ferroviaires
Zwischenstaatliche Organisation für den
internationalen Eisenbahnverkehr
lntergovernmental Organisation for
International Carriage by Rail
OTIF
Extract from
COTIF
Protocol 1999
applicable from 01.07.2006
Protocol 1999
14
Protocol
of 3 June 1999
for the Modification of the Convention
concerning International Carriage by Rail (COTIF) of 9 May 1980
(Protocol 1999)
In application of Articles 6 and 19 § 2 of the Convention concerning International Carriage by
Rail, signed at Berne on 9 May 1980, hereinafter called "COTIF 1980", the fifth General
Assembly of the Intergovemmental Organisation for International Carriage by Rail (OTIF)
was held at Vilnius from 26 May to 3 June 1999.
Convinced of the necessity for and usefulness of an intergovernmental organisation
which deals so far as possible with all aspects of international carriage by rail at the
State level,
considering that for this purpose, taking account of the application of COTIF 1980
by 39 States in Europe, Asia and Africa as well as by the railway undertakings in
those States, OTIF is the most appropriate organisation,
considering the necessity of developing COTIF 1980, in particular the CIV Uniform
Rules and the CIM Uniform Rules, in order to adapt it to the present needs of
international carriage by rail,
considering that safety during the carriage of dangerous goods in international rail
traffic demands the transformation of RID into a regime of public law, whose
application no longer depends upon the conclusion of a contract of carriage subject to
the CIM Uniform Rules,
considering that the political, economic and juridical changes which have occurred in
a large number of Member States since the signing of the Convention on 9 May 1980
should be the motive for establishing and for developing prescriptions which are
uniform covering other fields of law which are important for international rail traffic,
considering that the States should adopt, while taking into account special public
interests, more efficacious measures to eliminate the obstacles which persist in the
crossing of frontiers in international rail traffic,
considering that, in the interest of international carriage by rail, it is important to
bring up to date the international multilateral conventions and agreements which
exist in the railway field and to integrate them, where appropriate, into the
Convention,
the General Assembly has decided the following
Protocol 1999
15
Article 1
New version of the Convention
COTIF 1980 shall be modified according to the version appearing in the Annex which forms
an integral part of this Protocol.
Article 2
Provisional Depositary
§1 The functions of the Depositary Govemment, provided for in Articles 22 to 26 of
COTIF 1980, shall be performed by OTIF, as Provisional Depositary, from the
opening for signature of this Protocol and until the date of its entry into force.
§2 The Provisional Depositary shall inform the Member States
a) of signatures of this Protocol and of the deposit of instruments of ratification,
acceptance, approval or accession,
b) of the day on which this Protocol enters into force m application of its
Article 4,
and shall perform the other functions of Depositary such as are set forth in Part VII
of the Vienna Convention on the Law of Treaties of 23 May 1969.
Article 3
Signature. Ratification. Acceptance. Approval. Accession
§1 This Protocol shall remain open for signature by the Member States until
31 December 1999. The signing shall take place at Berne at the office of the
Provisional Depositary.
§2 In accordance with Article 20 § 1 of COTIF 1980, this Protocol shall be subject to
ratification, acceptance or approval. The instruments of ratification, acceptance or
approval shall be deposited as soon as possible with the Provisional Depositary.
§3 The Member States which have not signed this Protocol within the period provided
for in § 1, as well as States of which the application to accede to COTIF 1980 is
deemed to have been accepted in accordance with its Article 23 § 2, may accede to
this Protocol before its entry into force by depositing an instrument of accession with
the Provisional Depositary.
§4 The accession of a State to COTIF 1980 in accordance with its Article 23, the
application to accede having been made during the period between the opening of
this Protocol for signature and its entry into force, shall be considered as an accession
to COTIF 1980 as well as to the Convention in its new version which appears in the
Annex to this Protocol.
Protocol 1999
16
Article 4
Entry into force
§ 1 This Protocol shall enter into force on the first day of the third month following that
during which the Provisional Depositary will have notified the Member States ofthe
deposit of the instrument by which the conditions of Article 20 § 2 of COTIF 1980
are fulfilled. States which, at the time of the decision of the fifth General Assembly,
were Member States and which are still such at the moment when the conditions for
entry into force of this Protocol are satisfied, shall be considered as Member States
within the meaning ofthe said Article 20 § 2.
§2 However, Article 3 shall be applicable from the openmg for signature of this
Protocol.
Article 5
Declarations and reservations
Declarations and reservations, provided for in Article 42 § 1 of the Convention in the version
in the Annex to this Protocol, may be made or lodged at any time, even before the entry into
force ofthis Protocol. They shall take effect at the time ofentry into force ofthis Protocol.
Article 6
Transitional provisions
§ 1 At the latest six months after the entry into force of this Protocol, the Secretary
General ofOTIF shall convene the General Assembly in order to
a) designate the members of the Administrative Committee for the next period
(Article 14 § 2, letter b) of COTIF in the version in the Annex to this Protocol)
and, if appropriate, to take decisions about the end of the mandate of the
current Administrative Committee,
b) fix, for a period of six years, the maximum amount that the expenditure of the
Organisation may reach during each financial period (Article 14 § 2, letter e) of
COTIF in the version in the Annex to this Protocol), and
c) proceed, ifappropriate, to the election ofthe Secretary General (Article 14 § 2,
letter c) ofCOTIF in the version in the Annex to this Protocol).
§2 At the latest three months after the entry into force of this Protocol, the Secretary
General ofOTIF shall convene the Committee ofTechnical Experts.
§3 After the entry into force of this Protocol, the mandate of the Administrative
Committee, determined in accordance with Article 6 § 2, letter b) of COTIF 1980,
shall terminate on the date fixed by the General Assembly which must coincide with
the beginning of the mandate of the members and deputy members of the
Administrative Committee designated by the General Assembly (Article 14 § 2,
letter b) ofCOTIF in the version in the Annex to this Protocol).
§4 The mandate of the Director General of the Central Office, in office at the time of
entry into force of this Protocol, shall terminate on the expiration of the period for
Protocol 1999
17
which he has been appointed in accordance with Article 7 § 2, letter d) of
COTIF 1980. He shall exercise, from the time of entry into force of this Protocol, the
functions of Secretary General.
§5 Even after the entry into force of this Protocol, the relevant provisions of Articles 6,
7 and 11 of COTIF 1980 shall remain applicable with regard to
a) the auditing of the accounts and the approval of the annual accounts of the
Organisation,
b) the fixing of the definitive contributions of the Member States to the expenses
of the Organisation,
c) the payment of contributions,
d) the maximum amount that the expenditure of the Organisation may reach
during a five-year period, fixed before the entry into force of this Protocol.
Letters a) to c) refer to the year during which this Protocol enters into force as well as
to the year which precedes that year.
§6 The definitive contributions of the Member States due for the year during which this
Protocol enters into force, shall be calculated on the basis of Article 11 § 1 of
COTIF 1980.
§7 At the request of the Member State whose contribution calculated pursuant to
Article 26 of the Convention in the version in the Annex to this Protocol is greater
than that for the year 1999, the General Assembly may determine the contribution of
that State for the three years which follow the year of entry into force of this
Protocol, taking account of the following principles
a) the basis for the determination of the transitional contribution shall be the
minimum contribution pursuant to Article 26 § 3 above referred to or the
contribution due for the year 1999 if this is greater than the minimum
contribution;
b) the contribution shall be adapted progressively in three steps at most to arrive
at the amount of the definitive contribution calculated pursuant to Article 26
above referred to.
This provision shall not apply to Member States which owe the mm1mum
contribution which, in any event, shall remain due.
§8 Contracts of carriage of passengers or goods in international traffic between Member
States, concluded pursuant to the CIV Uniform Rules 1980 or the CIM Uniform
Rules 1980, shall remain subject to the Uniform Rules in force at the time of the
conclusion of the contracts even after the entry into force of this Protocol.
§9 Mandatory provisions of the CUV Uniform Rules and of the CUI Uniform Rules
shall apply to contracts concluded before the entry into force of this Protocol one
year after its entry into force.
Protocol 1999
18
Article 7
Texts of the Protocol
§ 1 This Protocol shall be concluded and signed in the English, French and German
languages. In the case of divergence, the French text shall prevail.
§2 On a proposa! by one of the Member States concemed, the Organisation shall publish
official translations of this Protocol in other languages, if one of these languages is
an official language in the territory of at least two Member States. These translations
shall be prepared in cooperation with the competent services of the Member States
concemed.
In witness whereof, the undersigned plenipotentiaries duly authorised by their respective
Govemments have signed this Protocol.
Done at Vilnius on 3 June 1999, in one original in each of the English, French and German
languages; these originals shall remain deposited in the archives of OTIF. Certified copies
shall be sent to each of the Member States.
Protocol 1999
19
For the Republic of Albania:
For the People's Democratic Republic of Algeria:
For the Federal Republic of Germany:
For the Republic of Austria:
For the Kingdom ofBelgium:
For Bosnia and Herzegovina:
For the Republic ofBulgaria:
For the Republic of Croatia:
For the Kingdom of Denmark:
For the Kingdom of Spain:
For the Republic ofFinland:
For the French Republic:
For the United Kingdom of Great Britain and Northern Ireland:
For the Hellenic Republic:
For the Republic ofHungary:
For the Republic oflraq:
For the Islamic Republic of Iran:
For Ireland:
For the Italian Republic:
For the Lebanese Republic:
For the Principality ofLiechtenstein:
For the Republic ofLithuania:
For the Grand Duchy ofLuxembourg:
For the Former Yugoslav Republic ofMacedonia:
For the Kingdom ofMorocco:
For the Principality ofMonaco:
For the Kingdom ofNorway:
Protocol 1999
20
For the Kingdom of the Netherlands:
For the Republic of Poland:
For the Portuguese Republic:
For Romania:
For the Slovak Republic:
For the Republic of Slovenia:
For the Kingdom of Sweden:
For the Swiss Confederation:
For the Syrian Arab Republic:
For the Czech Republic:
For the Republic ofTunisia:
For the Republic ofTurkey:
Organisation intergouvernementale pour les
transports internationaux ferroviaires
Zwischenstaatliche Organisation für den
internationalen Eisenbahnverkehr
lntergovernmental Organisation for
OTIF
International Carriage by Rail
Extra et from
COTIF
Protocol on the Privileges and
lmmunities
applicable from 01.07.2006
Organisation intergouvernementale pour les
transports internationaux ferroviaires
Zwischenstaatliche Organisation für den
internationalen Eisenbahnverkehr
lntergovernmental Organisation for
International Carriage by Rail
OTIF
Extract from
COTIF
Appendix A
applicable from 01.07.2006
Organisation intergouvernementale pour les
transports internationaux ferroviaires
Zwischenstaatliche Organisation für den
internationalen Eisenbahnverkehr
lntergovernmental Organisation for
International Carriage by Rail
OTIF
Extract from
COTIF
Appendix B
applicable from 01.05.2016
Appendix B – CIM
2
Uniform Rules Concerning the Contract of International Carriage of Goods by Rail
(CIM - Appendix B to the Convention)
Title I
General Provisions
Article 1
Scope
§1 These Uniform Rules shall apply to every contract of carriage of goods by rail for
reward when the place of taking over of the goods and the place designated for
delivery are situated in two different Member States, irrespective of the place of
business and the nationality of the parties to the contract of carriage.
§2 These Uniform Rules shall apply also to contracts of carriage of goods by rail for
reward, when the place of taking over of the goods and the place designated for
delivery are situated in two different States, of which at least one is a Member State
and the parties to the contract agree that the contract is subject to these Uniform
Rules.
§3 When international carriage being the subject of a single contract includes carriage
by road or inland waterway in internal traffic of a Member State as a supplement to
transfrontier carriage by rail, these Uniform Rules shall apply.
§4 When international carriage being the subject of a single contract of carriage includes
carriage by sea or transfrontier carriage by inland waterway as a supplement to
carriage by rail, these Uniform Rules shall apply if the carriage by sea or inland
waterway is performed on services included in the list of services provided for in
Article 24 § 1 of the Convention.
§5 These Uniform Rules shall not apply to carriage performed between stations situated
on the territory of neighbouring States, when the infrastructure of these stations is
managed by one or more infrastructure managers subject to only one of those States.
§6 Any State which is a party to a convention concerning international through carriage
of goods by rail comparable with these Uniform Rules may, when it makes an
application for accession to the Convention, declare that it will apply these Uniform
Rules only to carriage performed on part of the railway infrastructure situated on its
territory. This part of the railway infrastructure must be precisely defined and
connected to the railway infrastructure of a Member State. When a State has made
the above-mentioned declaration, these Uniform Rules shall apply only on the
condition
a) that the place of taking over of the goods or the place designated for delivery,
as well as the route designated in the contract of carriage, is situated on the
specified infrastructure or
b) that the specified infrastructure connects the infrastructure of two Member
States and that it has been designated in the contract of carriage as a route for
transit carriage.
Appendix B – CIM
3
§7 A State which has made a reservation in accordance with § 6 may withdraw it at any
time by notification to the Depositary. This withdrawal shall take effect one month
after the day on which the Depositary notifies it to the Member States. The
declaration shall cease to have effect when the convention referred to in § 6, first
sentence, ceases to be in force for that State.
Article 2
Prescriptions of public law
Carriage to which these Uniform Rules apply shall remain subject to the prescriptions of
public law, in particular the prescriptions relating to the carriage of dangerous goods as well
as the prescriptions of customs law and those relating to the protection of animals.
Article 3
Definitions
For purposes of these Uniform Rules the term
a) “carrier” means the contractual carrier with whom the consignor has concluded
the contract of carriage pursuant to these Uniform Rules, or a successive carrier
who is liable on the basis of this contract;
b) “substitute carrier” means a carrier, who has not concluded the contract of
carriage with the consignor, but to whom the carrier referred to in letter a) has
entrusted, in whole or in part, the performance of the carriage by rail;
c) “General Conditions of Carriage” means the conditions of the carrier in the
form of general conditions or tariffs legally in force in each Member State and
which have become, by the conclusion of the contract of carriage, an integral
part of it;
d) “intermodal transport unit” means a container, swap body, semi-trailer or other
comparable loading unit used in intermodal transport.
Article 4
Derogations
§1 Member States may conclude agreements which provide for derogations from these
Uniform Rules for carriage performed exclusively between two stations on either
side of the frontier, when there is no other station between them.
§2 For carriage performed between two Member States, passing through a State which
is not a Member State, the States concerned may conclude agreements which
derogate from these Uniform Rules.
§3 Agreements referred to in §§ 1 and 2 as well as their coming into force shall be
notified to the Intergovernmental Organisation for International Carriage by Rail.
The Secretary General of the Organisation shall inform the Member States and
interested undertakings of these notifications.
Appendix B – CIM
4
Article 5
Mandatory law
Unless provided otherwise in these Uniform Rules, any stipulation which, directly or
indirectly, would derogate from these Uniform Rules shall be null and void. The nullity of
such a stipulation shall not involve the nullity of the other provisions of the contract of
carriage. Nevertheless, a carrier may assume a liability greater and obligations more
burdensome than those provided for in these Uniform Rules.
Title II
Conclusion and Performance of the Contract of Carriage
Article 6
Contract of carriage
§1 By the contract of carriage, the carrier shall undertake to carry the goods for reward
to the place of destination and to deliver them there to the consignee.
§2 The contract of carriage must be confirmed by a consignment note which accords
with a uniform model. However, the absence, irregularity or loss of the consignment
note shall not affect the existence or validity of the contract which shall remain
subject to these Uniform Rules.
§3 The consignment note shall be signed by the consignor and the carrier. The signature
can be replaced by a stamp, by an accounting machine entry or in any other
appropriate manner.
§4 The carrier must certify the taking over of the goods on the duplicate of the
consignment note in an appropriate manner and return the duplicate to the consignor.
§5 The consignment note shall not have effect as a bill of lading.
§6 A consignment note must be made out for each consignment. In the absence of a
contrary agreement between the consignor and the carrier, a consignment note may
not relate to more than one wagon load.
§7 In the case of carriage which takes place on the customs territory of the European
Union or the territory on which the common transit procedure is applied, each
consignment must be accompanied by a consignment note satisfying the require-
ments of Article 7.
§8 The international associations of carriers shall establish uniform model consignment
notes in agreement with the customers’ international associations and the bodies
having competence for customs matters in the Member States as well as any
intergovernmental regional economic integration organisation having competence to
adopt its own customs legislation.
§9 The consignment note and its duplicate may be established in the form of electronic
data registration which can be transformed into legible written symbols. The
procedure used for the registration and treatment of data must be equivalent from the
Appendix B – CIM
5
functional point of view, particularly so far as concerns the evidential value of the
consignment note represented by those data.
Article 7
Wording of the consignment note
§1 The consignment note must contain the following particulars:
a) the place at which and the day on which it is made out;
b) the name and address of the consignor;
c) the name and address of the carrier who has concluded the contract of carriage;
d) the name and address of the person to whom the goods have effectively been
handed over if he is not the carrier referred to in letter c);
e) the place and the day of taking over of the goods;
f) the place of delivery;
g) the name and address of the consignee;
h) the description of the nature of the goods and the method of packing, and, in
case of dangerous goods, the description provided for in the Regulation
concerning the International Carriage of Dangerous Goods by Rail (RID);
i) the number of packages and the special marks and numbers necessary for the
identification of consignments in less than full wagon loads;
j) the number of the wagon in the case of carriage of full wagon loads;
k) the number of the railway vehicle running on its own wheels, if it is handed
over for carriage as goods;
l) in addition, in the case of intermodal transport units, the category, the number
or other characteristics necessary for their identification;
m) the gross mass or the quantity of the goods expressed in other ways;
n) a detailed list of the documents which are required by customs or other
administrative authorities and are attached to the consignment note or held at
the disposal of the carrier at the offices of a duly designated authority or a body
designated in the contract;
o) the costs relating to carriage (the carriage charge, incidental costs, customs
duties and other costs incurred from the conclusion of the contract until
delivery) in so far as they must be paid by the consignee or any other statement
that the costs are payable by the consignee;
p) a statement that the carriage is subject, notwithstanding any clause to the
contrary, to these Uniform Rules.
Appendix B – CIM
6
§2 Where applicable the consignment note must also contain the following particulars:
a) in the case of carriage by successive carriers, the carrier who must deliver the
goods when he has consented to this entry in the consignment note;
b) the costs which the consignor undertakes to pay;
c) the amount of the cash on delivery charge;
d) the declaration of the value of the goods and the amount representing the
special interest in delivery;
e) the agreed transit period;
f) the agreed route;
g) a list of the documents not mentioned in § 1, letter n) handed over to the
carrier;
h) the entries made by the consignor concerning the number and description of
seals he has affixed to the wagon.
§3 The parties to the contract may enter on the consignment note any other particulars
they consider useful.
Article 8
Responsibility for particulars entered on the consignment note
§1 The consignor shall be responsible for all costs, loss or damage sustained by the
carrier by reason of
a) the entries made by the consignor in the consignment note being irregular,
incorrect, incomplete or made elsewhere than in the allotted space, or
b) the consignor omitting to make the entries prescribed by RID.
§2 If, at the request of the consignor, the carrier makes entries on the consignment note,
he shall be deemed, unless the contrary is proved, to have done so on behalf of the
consignor.
§3 If the consignment note does not contain the statement provided for in Article 7 § 1,
letter p), the carrier shall be liable for all costs, loss or damage sustained through
such omission by the person entitled.
Article 9
Dangerous goods
If the consignor has failed to make the entries prescribed by RID, the carrier may at any time
unload or destroy the goods or render them innocuous, as the circumstances may require,
without payment of compensation, save when he was aware of their dangerous nature on
taking them over.
Appendix B – CIM
7
Article 10
Payment of costs
§1 Unless otherwise agreed between the consignor and the carrier, the costs (the
carriage charge, incidental costs, customs duties and other costs incurred from the
time of the conclusion of the contract to the time of delivery) shall be paid by the
consignor.
§2 When by virtue of an agreement between the consignor and the carrier, the costs are
payable by the consignee and the consignee has not taken possession of the
consignment note nor asserted his rights in accordance with Article 17 § 3, nor
modified the contract of carriage in accordance with Article 18, the consignor shall
remain liable to pay the costs.
Article 11
Examination
§1 The carrier shall have the right to examine at any time whether the conditions of
carriage have been complied with and whether the consignment corresponds with the
entries in the consignment note made by the consignor. If the examination concerns
the contents of the consignment, this shall be carried out as far as possible in the
presence of the person entitled; where this is not possible, the carrier shall require the
presence of two independent witnesses, unless the laws and prescriptions of the State
where the examination takes place provide otherwise.
§2 If the consignment does not correspond with the entries in the consignment note or if
the provisions relating to the carriage of goods accepted subject to conditions have
not been complied with, the result of the examination must be entered in the copy of
the consignment note which accompanies the goods, and also in the duplicate of the
consignment note, if it is still held by the carrier. In this case the costs of the
examination shall be charged against the goods, if they have not been paid
immediately.
§3 When the consignor loads the goods, he shall be entitled to require the carrier to
examine the condition of the goods and their packaging as well as the accuracy of
statements on the consignment note as to the number of packages, their marks and
numbers as well as the gross mass of the goods or their quantity otherwise expressed.
The carrier shall be obliged to proceed with the examination only if he has
appropriate means of carrying it out. The carrier may demand the payment of the
costs of the examination. The result of the examination shall be entered on the
consignment note.
Article 12
Evidential value of the consignment note
§1 The consignment note shall be prima facie evidence of the conclusion and the
conditions of the contract of carriage and the taking over of the goods by the carrier.
§2 If the carrier has loaded the goods, the consignment note shall be prima facie
evidence of the condition of the goods and their packaging indicated on the
Appendix B – CIM
8
consignment note or, in the absence of such indications, of their apparently good
condition at the moment they were taken over by the carrier and of the accuracy of
the statements in the consignment note concerning the number of packages, their
marks and numbers as well as the gross mass of the goods or their quantity otherwise
expressed.
§3 If the consignor has loaded the goods, the consignment note shall be prima facie
evidence of the condition of the goods and of their packaging indicated in the
consignment note or, in the absence of such indication, of their apparently good
condition and of the accuracy of the statements referred to in § 2 solely in the case
where the carrier has examined them and recorded on the consignment note a result
of his examination which tallies.
§4 However, the consignment note will not be prima facie evidence in a case where it
bears a reasoned reservation. A reason for a reservation could be that the carrier does
not have the appropriate means to examine whether the consignment corresponds to
the entries in the consignment note.
Article 13
Loading and unloading of the goods
§1 The consignor and the carrier shall agree who is responsible for the loading and
unloading of the goods. In the absence of such an agreement, for packages the
loading and unloading shall be the responsibility of the carrier whereas for full
wagon loads loading shall be the responsibility of the consignor and unloading, after
delivery, the responsibility of the consignee.
§2 The consignor shall be liable for all the consequences of defective loading carried out
by him and must in particular compensate the carrier for the loss or damage sustained
in consequence by him. The burden of proof of defective loading shall lie on the
carrier.
Article 14
Packing
The consignor shall be liable to the carrier for any loss or damage and costs due to the
absence of, or defects in, the packing of goods, unless the defectiveness was apparent or
known to the carrier at the time when he took over the goods and he made no reservations
concerning it.
Article 15
Completion of administrative formalities
§1 With a view to the completion of the formalities required by customs and other
administrative authorities, to be completed before delivery of the goods, the
consignor must attach the necessary documents to the consignment note or make
them available to the carrier and furnish him with all the requisite information.
§2 The carrier shall not be obliged to check whether these documents and this
information are correct and sufficient. The consignor shall be liable to the carrier for
Appendix B – CIM
9
any loss or damage resulting from the absence or insufficiency of, or any irregularity
in, such documents and information, save in the case of fault of the carrier.
§3 The carrier shall be liable for any consequences arising from the loss or misuse of the
documents referred to in the consignment note and accompanying it or deposited
with the carrier, unless the loss of the documents or the loss or damage caused by the
misuse of the documents has been caused by circumstances which the carrier could
not avoid and the consequences of which he was unable to prevent. Nevertheless any
compensation payable shall not exceed that provided for in the event of loss of the
goods.
§4 The consignor, by so indicating in the consignment note, or the consignee by giving
orders as provided for in Article 18 § 3 may ask
a) to be present himself or to be represented by an agent when the customs or
other administrative formalities are carried out, for the purpose of furnishing
any information or explanation required;
b) to complete the customs or other administrative formalities himself or to have
them completed by an agent, in so far as the laws and prescriptions of the State
in which they are to be carried out so permit;
c) to pay customs duties and other charges, when he or his agent is present at or
completes the customs or other administrative formalities, in so far as the laws
and prescriptions of the State in which they are carried out permit such
payment.
In such circumstances neither the consignor, nor the consignee who has the right of
disposal, nor the agent of either may take possession of the goods.
§5 If, for the completion of the customs or other administrative formalities, the
consignor has designated a place where the prescriptions in force do not permit their
completion, or if he has stipulated for the purpose any other procedure which cannot
be followed, the carrier shall act in the manner which appears to him to be the most
favourable to the interests of the person entitled and shall inform the consignor of the
measures taken.
§6 If the consignor has undertaken to pay customs duties, the carrier shall have the
choice of completing customs formalities either in transit or at the destination place.
§7 However, the carrier may proceed in accordance with § 5 if the consignee has not
taken possession of the consignment note within the period fixed by the prescriptions
in force at the destination place.
§8 The consignor must comply with the prescriptions of customs or other administrative
authorities with respect to the packing and sheeting of the goods. If the consignor has
not packed or sheeted the goods in accordance with those prescriptions the carrier
shall be entitled to do so; the resulting cost shall be charged against the goods.
Appendix B – CIM
10
Article 16
Transit periods
§1 The consignor and the carrier shall agree the transit period. In the absence of an
agreement, the transit period must not exceed that which would result from the
application of §§ 2 to 4.
§2 Subject to §§ 3 and 4, the maximum transit periods shall be as follows:
a) for wagon-load consignments
- period for consignment 12 hours,
- period for carriage, for each 400 km or fraction thereof 24 hours;
b) for less than wagon-load consignment
- period for consignments 24 hours,
- period for carriage, for each 200 km or fraction thereof 24 hours.
The distances shall relate to the agreed route or, in the absence thereof, to the shortest
possible route.
§3 The carrier may fix additional transit periods of specified duration in the following
cases:
a) consignments to be carried
- by lines of a different gauge,
- by sea or inland waterway,
- by road if there is no rail link;
b) exceptional circumstances causing an exceptional increase in traffic or
exceptional operating difficulties.
The duration of the additional transit periods must appear in the General Conditions
of Carriage.
§4 The transit period shall start to run after the taking over of the goods; it shall be
extended by the duration of a stay caused without any fault of the carrier. The transit
period shall be suspended on Sundays and statutory holidays.
Article 17
Delivery
§1 The carrier must hand over the consignment note and deliver the goods to the
consignee at the place designated for delivery against receipt and payment of the
amounts due according to the contract of carriage.
Appendix B – CIM
11
§2 It shall be equivalent to delivery to the consignee if, in accordance with the
prescriptions in force at the place of destination,
a) the goods have been handed over to customs or octroi authorities at their
premises or warehouses, when these are not subject to the carrier’s supervision;
b) the goods have been deposited for storage with the carrier, with a forwarding
agent or in a public warehouse.
§3 After the arrival of the goods at the place of destination, the consignee may ask the
carrier to hand over the consignment note and deliver the goods to him. If the loss of
the goods is established or if the goods have not arrived on the expiry of the period
provided for in Article 29 § 1, the consignee may assert, in his own name, his rights
against the carrier under the contract of carriage.
§4 The person entitled may refuse to accept the goods, even when he has received the
consignment note and paid the charges resulting from the contract of carriage, so
long as an examination which he has demanded in order to establish alleged loss or
damage has not been carried out.
§5 In other respects, delivery of the goods shall be carried out in accordance with the
prescriptions in force at the place of destination.
§6 If the goods have been delivered without prior collection of a cash on delivery
charge, the carrier shall be obliged to compensate the consignor up to the amount of
the cash on delivery charge without prejudice to his right of recourse against the
consignee.
Article 18
Right to dispose of the goods
§1 The consignor shall be entitled to dispose of the goods and to modify the contract of
carriage by giving subsequent orders. He may in particular ask the carrier
a) to discontinue the carriage of the goods;
b) to delay the delivery of the goods;
c) to deliver the goods to a consignee different from the one entered on the
consignment note;
d) to deliver the goods at a place other than the place of destination entered on the
consignment note.
§2 The consignor’s right to modify the contract of carriage shall, notwithstanding that
he is in possession of the duplicate of the consignment note, be extinguished in cases
where the consignee
a) has taken possession of the consignment note;
b) has accepted the goods;
Appendix B – CIM
12
c) has asserted his rights in accordance with Article 17 § 3;
d) is entitled, in accordance with § 3, to give orders; from that time onwards, the
carrier shall comply with the orders and instructions of the consignee.
§3 The consignee shall have the right to modify the contract of carriage from the time
when the consignment note is drawn up, unless the consignor indicates to the
contrary on the consignment note.
§4 The consignee’s right to modify the contract of carriage shall be extinguished in
cases where he has
a) taken possession of the consignment note;
b) accepted the goods;
c) asserted his rights in accordance with Article 17 § 3;
d) given instructions for delivery of the goods to another person in accordance
with § 5 and when that person has asserted his rights in accordance with
Article 17 § 3.
§5 If the consignee has given instructions for delivery of the goods to another person,
that person shall not be entitled to modify the contract of carriage.
Article 19
Exercise of the right to dispose of the goods
§1 If the consignor or, in the case referred to in Article 18 § 3, the consignee wishes to
modify the contract of carriage by giving subsequent orders, he must produce to the
carrier the duplicate of the consignment note on which the modifications have to be
entered.
§2 The consignor or, in the case referred to in Article 18 § 3, the consignee must
compensate the carrier for the costs and the prejudice arising from the carrying out of
subsequent modifications.
§3 The carrying out of the subsequent modifications must be possible, lawful and
reasonable to require at the time when the orders reach the person who is to carry
them out, and must in particular neither interfere with the normal working of the
carrier’s undertaking nor prejudice the consignors or consignees of other
consignments.
§4 The subsequent modifications must not have the effect of splitting the consignment.
§5 When, by reason of the conditions provided for in § 3, the carrier cannot carry out
the orders which he receives he shall immediately notify the person from whom the
orders emanate.
Appendix B – CIM
13
§6 In the case of fault of the carrier he shall be liable for the consequences of failure to
carry out an order or failure to carry it out properly. Nevertheless, any compensation
payable shall not exceed that provided for in case of loss of the goods.
§7 If the carrier implements the consignor’s subsequent modifications without requiring
the production of the duplicate of the consignment note, the carrier shall be liable to
the consignee for any loss or damage sustained by him if the duplicate has been
passed on to the consignee. Nevertheless, any compensation payable shall not exceed
that provided for in case of loss of the goods.
Article 20
Circumstances preventing carriage
§1 When circumstances prevent the carriage of goods, the carrier shall decide whether it
is preferable to carry the goods as a matter of course by modifying the route or
whether it is advisable, in the interest of the person entitled, to ask him for
instructions while giving him any relevant information available to the carrier.
§2 If it is impossible to continue carrying the goods, the carrier shall ask for instructions
from the person who has the right to dispose of the goods. If the carrier is unable to
obtain instructions within a reasonable time he must take such steps as seem to him
to be in the best interests of the person entitled to dispose of the goods.
Article 21
Circumstances preventing delivery
§1 When circumstances prevent delivery, the carrier must without delay inform the
consignor and ask him for instructions, save where the consignor has requested, by
an entry in the consignment note, that the goods be returned to him as a matter of
course in the event of circumstances preventing delivery.
§2 When the circumstances preventing delivery cease to exist before arrival of
instructions from the consignor to the carrier the goods shall be delivered to the
consignee. The consignor must be notified without delay.
§3 If the consignee refuses the goods, the consignor shall be entitled to give instructions
even if he is unable to produce the duplicate of the consignment note.
§4 When the circumstances preventing delivery arise after the consignee has modified
the contract of carriage in accordance with Article 18 §§ 3 to 5 the carrier must
notify the consignee.
Article 22
Consequences of circumstances preventing carriage and delivery
§1 The carrier shall be entitled to recover the costs occasioned by
a) his request for instructions,
b) the carrying out of instructions received,
Appendix B – CIM
14
c) the fact that instructions requested do not reach him or do not reach him in
time,
d) the fact that he has taken a decision in accordance with Article 20 § 1, without
having asked for instructions,
unless such costs were caused by his fault. The carrier may in particular recover the
carriage charge applicable to the route followed and shall be allowed the transit
periods applicable to such route.
§2 In the cases referred to in Article 20 § 2 and Article 21 § 1 the carrier may
immediately unload the goods at the cost of the person entitled. Thereupon the
carriage shall be deemed to be at an end. The carrier shall then be in charge of the
goods on behalf of the person entitled. He may, however, entrust them to a third
party, and shall then be responsible only for the exercise of reasonable care in the
choice of such third party. The charges due under the contract of carriage and all
other costs shall remain chargeable against the goods.
§3 The carrier may proceed to the sale of the goods, without awaiting instructions from
the person entitled, if this is justified by the perishable nature or the condition of the
goods or if the costs of storage would be out of proportion to the value of the goods.
In other cases he may also proceed to the sale of the goods if within a reasonable
time he has not received from the person entitled instructions to the contrary which
he may reasonably be required to carry out.
§4 If the goods have been sold, the proceeds of sale, after deduction of the costs
chargeable against the goods, must be placed at the disposal of the person entitled. If
the proceeds of sale are less than those costs, the consignor must pay the difference.
§5 The procedure in the case of sale shall be determined by the laws and prescriptions in
force at, or by the custom of, the place where the goods are situated.
§6 If the consignor, in the case of circumstances preventing carriage or delivery, fails to
give instructions within a reasonable time and if the circumstances preventing
carriage or delivery cannot be eliminated in accordance with §§ 2 and 3, the carrier
may return the goods to the consignor or, if it is justified, destroy them, at the cost of
the consignor.
Title III
Liability
Article 23
Basis of liability
§1 The carrier shall be liable for loss or damage resulting from the total or partial loss
of, or damage to, the goods between the time of taking over of the goods and the
time of delivery and for the loss or damage resulting from the transit period being
exceeded, whatever the railway infrastructure used.
§2 The carrier shall be relieved of this liability to the extent that the loss or damage or
the exceeding of the transit period was caused by the fault of the person entitled, by
Appendix B – CIM
15
an order given by the person entitled other than as a result of the fault of the carrier,
by an inherent defect in the goods (decay, wastage etc.) or by circumstances which
the carrier could not avoid and the consequences of which he was unable to prevent.
§3 The carrier shall be relieved of this liability to the extent that the loss or damage
arises from the special risks inherent in one or more of the following circumstances:
a) carriage in open wagons pursuant to the General Conditions of Carriage or
when it has been expressly agreed and entered in the consignment note; subject
to damage sustained by the goods because of atmospheric influences, goods
carried in intermodal transport units and in closed road vehicles carried on
wagons shall not be considered as being carried in open wagons; if for the
carriage of goods in open wagons, the consignor uses sheets, the carrier shall
assume the same liability as falls to him for carriage in open wagons without
sheeting, even in respect of goods which, according to the General Conditions
of Carriage, are not carried in open wagons;
b) absence or inadequacy of packaging in the case of goods which by their nature
are liable to loss or damage when not packed or when not packed properly;
c) loading of the goods by the consignor or unloading by the consignee;
d) the nature of certain goods which particularly exposes them to total or partial
loss or damage, especially through breakage, rust, interior and spontaneous
decay, desiccation or wastage;
e) irregular, incorrect or incomplete description or numbering of packages;
f) carriage of live animals;
g) carriage which, pursuant to applicable provisions or agreements made between
the consignor and the carrier and entered on the consignment note, must be
accompanied by an attendant, if the loss or damage results from a risk which
the attendant was intended to avert.
Article 24
Liability in case of carriage of railway vehicles as goods
§1 In case of carriage of railway vehicles running on their own wheels and consigned as
goods, the carrier shall be liable for the loss or damage resulting from the loss of, or
damage to, the vehicle or to its removable parts arising between the time of taking
over for carriage and the time of delivery and for loss or damage resulting from
exceeding the transit period, unless he proves that the loss or damage was not caused
by his fault.
§2 The carrier shall not be liable for loss or damage resulting from the loss of
accessories which are not mentioned on both sides of the vehicle or in the inventory
which accompanies it.
Appendix B – CIM
16
Article 25
Burden of proof
§1 The burden of proving that the loss, damage or exceeding of the transit period was
due to one of the causes specified in Article 23 § 2 shall lie on the carrier.
§2 When the carrier establishes that, having regard to the circumstances of a particular
case, the loss or damage could have arisen from one or more of the special risks
referred to in Article 23 § 3, it shall be presumed that it did so arise. The person
entitled shall, however, have the right to prove that the loss or damage was not
attributable either wholly or in part to one of those risks.
§3 The presumption according to § 2 shall not apply in the case provided for in
Article 23 § 3, letter a) if an abnormally large quantity has been lost or if a package
has been lost.
Article 26
Successive carriers
If carriage governed by a single contract is performed by several successive carriers, each
carrier, by the very act of taking over the goods with the consignment note, shall become a
party to the contract of carriage in accordance with the terms of that document and shall
assume the obligations arising therefrom. In such a case each carrier shall be responsible in
respect of carriage over the entire route up to delivery.
Article 27
Substitute carrier
§1 Where the carrier has entrusted the performance of the carriage, in whole or in part,
to a substitute carrier, whether or not in pursuance of a right under the contract of
carriage to do so, the carrier shall nevertheless remain liable in respect of the entire
carriage.
§2 All the provisions of these Uniform Rules governing the liability of the carrier shall
also apply to the liability of the substitute carrier for the carriage performed by him.
Articles 36 and 41 shall apply if an action is brought against the servants and any
other persons whose services the substitute carrier makes use of for the performance
of the carriage.
§3 Any special agreement under which the carrier assumes obligations not imposed by
these Uniform Rules or waives rights conferred by these Uniform Rules shall be of
no effect in respect of the substitute carrier who has not accepted it expressly and in
writing. Whether or not the substitute carrier has accepted it, the carrier shall
nevertheless remain bound by the obligations or waivers resulting from such special
agreement.
§4 Where and to the extent that both the carrier and the substitute carrier are liable, their
liability shall be joint and several.
§5 The aggregate amount of compensation payable by the carrier, the substitute carrier
and their servants and other persons whose services they make use of for the
Appendix B – CIM
17
performance of the carriage shall not exceed the limits provided for in these Uniform
Rules.
§6 This article shall not prejudice rights of recourse which may exist between the carrier
and the substitute carrier.
Article 28
Presumption of loss or damage in case of reconsignment
§1 When a consignment consigned in accordance with these Uniform Rules has been
reconsigned subject to these same Rules and partial loss or damage has been
ascertained after that reconsignment, it shall be presumed that it occurred under the
latest contract of carriage if the consignment remained in the charge of the carrier
and was reconsigned in the same condition as when it arrived at the place from which
it was reconsigned.
§2 This presumption shall also apply when the contract of carriage prior to the
reconsignment was not subject to these Uniform Rules, if these Rules would have
applied in the case of a through consignment from the first place of consignment to
the final place of destination.
§3 This presumption shall also apply when the contract of carriage prior to the
reconsignment was subject to a convention concerning international through carriage
of goods by rail comparable with these Uniform Rules, and when this convention
contains the same presumption of law in favour of consignments consigned in
accordance with these Uniform Rules.
Article 29
Presumption of loss of the goods
§1 The person entitled may, without being required to furnish further proof, consider the
goods as lost when they have not been delivered to the consignee or placed at his
disposal within thirty days after the expiry of the transit periods.
§2 The person entitled may, on receipt of the payment of compensation for the goods
lost, make a written request to be notified without delay should the goods be
recovered within one year after the payment of compensation. The carrier shall
acknowledge such request in writing.
§3 Within thirty days after receipt of a notification referred to in § 2, the person entitled
may require the goods to be delivered to him against payment of the costs resulting
from the contract of carriage and against refund of the compensation received, less,
where appropriate, costs which may have been included therein. Nevertheless he
shall retain his rights to claim compensation for exceeding the transit period provided
for in Articles 33 and 35.
§4 In the absence of the request referred to in § 2 or of instructions given within the
period specified in § 3, or if the goods are recovered more than one year after the
payment of compensation, the carrier shall dispose of them in accordance with the
laws and prescriptions in force at the place where the goods are situated.
Appendix B – CIM
18
Article 30
Compensation for loss
§1 In case of total or partial loss of the goods, the carrier must pay, to the exclusion of
all other damages, compensation calculated according to the commodity exchange
quotation or, if there is no such quotation, according to the current market price, or if
there is neither such quotation nor such price, according to the usual value of goods
of the same kind and quality on the day and at the place where the goods were taken
over.
§2 Compensation shall not exceed 17 units of account per kilogramme of gross mass
short.
§3 In case of loss of a railway vehicle running on its own wheels and consigned as
goods, or of an intermodal transport unit, or of their removable parts, the
compensation shall be limited, to the exclusion of all other damages, to the usual
value of the vehicle or the intermodal transport unit, or their removable parts, on the
day and at the place of loss. If it is impossible to ascertain the day or the place of the
loss, the compensation shall be limited to the usual value on the day and at the place
where the vehicle has been taken over by the carrier.
§4 The carrier must, in addition, refund the carriage charge, customs duties already paid
and other sums paid in relation to the carriage of the goods lost except excise duties
for goods carried under a procedure suspending those duties.
Article 31
Liability for wastage in transit
§1 In respect of goods which, by reason of their nature, are generally subject to wastage
in transit by the sole fact of carriage, the carrier shall only be liable to the extent that
the wastage exceeds the following allowances, whatever the length of the route:
a) two per cent of the mass for liquid goods or goods consigned in a moist
condition;
b) one per cent of the mass for dry goods.
§2 The limitation of liability provided for in § 1 may not be invoked if, having regard to
the circumstances of a particular case, it is proved that the loss was not due to causes
which would justify the allowance.
§3 Where several packages are carried under a single consignment note, the wastage in
transit shall be calculated separately for each package if its mass on consignment is
shown separately on the consignment note or can be ascertained otherwise.
§4 In case of total loss of goods or in case of loss of a package, no deduction for
wastage in transit shall be made in calculating the compensation.
§5 This Article shall not derogate from Articles 23 and 25.
Appendix B – CIM
19
Article 32
Compensation for damage
§1 In case of damage to goods, the carrier must pay compensation equivalent to the loss
in value of the goods, to the exclusion of all other damages. The amount shall be
calculated by applying to the value of the goods defined in accordance with
Article 30 the percentage of loss in value noted at the place of destination.
§2 The compensation shall not exceed:
a) if the whole consignment has lost value through damage, the amount which
would have been payable in case of total loss;
b) if only part of the consignment has lost value through damage, the amount
which would have been payable had that part been lost.
§3 In case of damage to a railway vehicle running on its own wheels and consigned as
goods, or of an intermodal transport unit, or of their removable parts, the
compensation shall be limited, to the exclusion of all other damages, to the cost of
repair. The compensation shall not exceed the amount payable in case of loss.
§4 The carrier must also refund the costs provided for in Article 30 § 4, in the
proportion set out in § 1.
Article 33
Compensation for exceeding the transit period
§1 If loss or damage results from the transit period being exceeded, the carrier must pay
compensation not exceeding four times the carriage charge.
§2 In case of total loss of the goods, the compensation provided for in § 1 shall not be
payable in addition to that provided for in Article 30.
§3 In case of partial loss of the goods, the compensation provided for in § 1 shall not
exceed four times the carriage charge in respect of that part of the consignment
which has not been lost.
§4 In case of damage to the goods, not resulting from the transit period being exceeded,
the compensation provided for in § 1 shall, where appropriate, be payable in addition
to that provided for in Article 32.
§5 In no case shall the total of compensation provided for in § 1 together with that
provided for in Articles 30 and 32 exceed the compensation which would be payable
in case of total loss of the goods.
§6 If, in accordance with Article 16 § 1, the transit period has been established by
agreement, other forms of compensation than those provided for in § 1 may be so
agreed. If, in this case, the transit periods provided for in Article 16 §§ 2 to 4 are
exceeded, the person entitled may claim either the compensation provided for in the
agreement mentioned above or that provided for in §§ 1 to 5.
Appendix B – CIM
20
Article 34
Compensation in case of declaration of value
The consignor and the carrier may agree that the consignor shall declare in the consignment
note a value for the goods exceeding the limit provided for in Article 30 § 2. In such a case
the amount declared shall be substituted for that limit.
Article 35
Compensation in case of interest in delivery
The consignor and the carrier may agree that the consignor may declare, by entering an
amount in figures in the consignment note, a special interest in delivery, in case of loss,
damage or exceeding of the transit period. In case of a declaration of interest in delivery
further compensation for loss or damage proved may be claimed, in addition to the
compensation provided for in Articles 30, 32 and 33, up to the amount declared.
Article 36
Loss of right to invoke the limits of liability
The limits of liability provided for in Article 15 § 3, Article 19 §§ 6 and 7, Article 30 and
Articles 32 to 35 shall not apply if it is proved that the loss or damage results from an act or
omission, which the carrier has committed either with intent to cause such loss or damage, or
recklessly and with knowledge that such loss or damage would probably result.
Article 37
Conversion and interest
§1 Where the calculation of the compensation requires the conversion of sums
expressed in foreign currency, conversion shall be at the exchange rate applicable on
the day and at the place of payment of compensation.
§2 The person entitled may claim interest on compensation, calculated at five per cent
per annum, from the day of the claim provided for in Article 43 or, if no such claim
has been made, from the day on which legal proceedings were instituted.
§3 If the person entitled does not submit to the carrier, within a reasonable time allotted
to him, the supporting documents required for the amount of the claim to be finally
settled, no interest shall accrue between the expiry of the time allotted and the actual
submission of such documents.
Article 38
Liability in respect of rail-sea traffic
§1 In rail-sea carriage by the services referred to in Article 24 § 1 of the Convention any
Member State may, by requesting that a suitable note be included in the list of
services to which these Uniform Rules apply, add the following grounds for
exemption from liability in their entirety to those provided for in Article 23:
a) fire, if the carrier proves that it was not caused by his act or default, or that of
the master, a mariner, the pilot or the carrier’s servants;
Appendix B – CIM
21
b) saving or attempting to save life or property at sea;
c) loading of goods on the deck of the ship, if they are so loaded with the consent
of the consignor given on the consignment note and are not in wagons;
d) perils, dangers and accidents of the sea or other navigable waters.
§2 The carrier may only avail himself of the grounds for exemption referred to in § 1 if
he proves that the loss, damage or exceeding the transit period occurred in the course
of the journey by sea between the time when the goods were loaded on board the
ship and the time when they were unloaded from the ship.
§3 When the carrier relies on the grounds for exemption referred to in § 1, he shall
nevertheless remain liable if the person entitled proves that the loss, damage or
exceeding the transit period is due to the fault of the carrier, the master, a mariner,
the pilot or the carrier’s servants.
§4 Where a sea route is served by several undertakings included in the list of services in
accordance with Article 24 § 1 of the Convention, the liability regime applicable to
that route must be the same for all those undertakings. In addition, where those
undertakings have been included in the list at the request of several Member States,
the adoption of this regime must be the subject of prior agreement between those
States.
§5 The measures taken in accordance with §§ 1 and 4 shall be notified to the Secretary
General. They shall come into force at the earliest at the expiry of a period of thirty
days from the day on which the Secretary General notifies them to the other Member
States. Consignments already in transit shall not be affected by such measures.
Article 39
Liability in case of nuclear incidents
The carrier shall be relieved of liability pursuant to these Uniform Rules for loss or damage
caused by a nuclear incident when the operator of a nuclear installation or another person who
is substituted for him is liable for the loss or damage pursuant to the laws and prescriptions of
a State governing liability in the field of nuclear energy.
Article 40
Persons for whom the carrier is liable
The carrier shall be liable for his servants and other persons whose services he makes use of
for the performance of the carriage, when these servants and other persons are acting within
the scope of their functions. The managers of the railway infrastructure on which the carriage
is performed shall be considered as persons whose services the carrier makes use of for the
performance of the carriage.
Appendix B – CIM
22
Article 41
Other actions
§1 In all cases where these Uniform Rules shall apply, any action in respect of liability,
on whatever grounds, may be brought against the carrier only subject to the
conditions and limitations laid down in these Uniform Rules.
§2 The same shall apply to any action brought against the servants or other persons for
whom the carrier is liable pursuant to Article 40.
Title IV
Assertion of Rights
Article 42
Ascertainment of partial loss or damage
§1 When partial loss or damage is discovered or presumed by the carrier or alleged by
the person entitled, the carrier must without delay, and if possible in the presence of
the person entitled, draw up a report stating, according to the nature of the loss or
damage, the condition of the goods, their mass and, as far as possible, the extent of
the loss or damage, its cause and the time of its occurrence.
§2 A copy of the report must be supplied free of charge to the person entitled.
§3 Should the person entitled not accept the findings in the report, he may request that
the condition and mass of the goods and the cause and amount of the loss or damage
be ascertained by an expert appointed either by the parties to the contract of carriage
or by a court or tribunal. The procedure to be followed shall be governed by the laws
and prescriptions of the State in which such ascertainment takes place.
Article 43
Claims
§1 Claims relating to the contract of carriage must be addressed in writing to the carrier
against whom an action may be brought.
§2 A claim may be made by persons who have the right to bring an action against the
carrier.
§3 To make the claim the consignor must produce the duplicate of the consignment
note. Failing this he must produce an authorisation from the consignee or furnish
proof that the consignee has refused to accept the goods.
§4 To make the claim the consignee must produce the consignment note if it has been
handed over to him.
§5 The consignment note, the duplicate and any other documents which the person
entitled thinks fit to submit with the claim must be produced either in the original or
as copies, the copies, where appropriate, duly certified if the carrier so requests.
Appendix B – CIM
23
§6 On settlement of the claim the carrier may require the production, in the original
form, of the consignment note, the duplicate or the cash on delivery voucher so that
they may be endorsed to the effect that settlement has been made.
Article 44
Persons who may bring an action against the carrier
§1 Subject to §§ 3 and 4 actions based on the contract of carriage may be brought:
a) by the consignor, until such time as the consignee has
1. taken possession of the consignment note,
2. accepted the goods, or
3. asserted his rights pursuant to Article 17 § 3 or Article 18 § 3;
b) by the consignee, from the time when he has
1. taken possession of the consignment note,
2. accepted the goods, or
3. asserted his rights pursuant to Article 17 § 3 or Article 18 § 3.
§2 The right of the consignee to bring an action shall be extinguished from the time
when the person designated by the consignee in accordance with Article 18 § 5 has
taken possession of the consignment note, accepted the goods or asserted his rights
pursuant to Article 17 § 3.
§3 An action for the recovery of a sum paid pursuant to the contract of carriage may
only be brought by the person who made the payment.
§4 An action in respect of cash on delivery payments may only be brought by the
consignor.
§5 In order to bring an action the consignor must produce the duplicate of the
consignment note. Failing this he must produce an authorisation from the consignee
or furnish proof that the consignee has refused to accept the goods. If necessary, the
consignor must prove the absence or the loss of the consignment note.
§6 In order to bring an action the consignee must produce the consignment note if it has
been handed over to him.
Article 45
Carriers against whom an action may be brought
§1 Subject to §§ 3 and 4 actions based on the contract of carriage may be brought only
against the first carrier, the last carrier or the carrier having performed the part of the
carriage on which the event giving rise to the proceedings occurred.
Appendix B – CIM
24
§2 When, in the case of carriage performed by successive carriers, the carrier who must
deliver the goods is entered with his consent on the consignment note, an action may
be brought against him in accordance with § 1 even if he has received neither the
goods nor the consignment note.
§3 An action for the recovery of a sum paid pursuant to the contract of carriage may be
brought against the carrier who has collected that sum or against the carrier on whose
behalf it was collected.
§4 An action in respect of cash on delivery payments may be brought only against the
carrier who has taken over the goods at the place of consignment.
§5 An action may be brought against a carrier other than those specified in §§ 1 to 4
when instituted by way of counter-claim or by way of exception in proceedings
relating to a principal claim based on the same contract of carriage.
§6 To the extent that these Uniform Rules apply to the substitute carrier, an action may
also be brought against him.
§7 If the plaintiff has a choice between several carriers, his right to choose shall be
extinguished as soon as he brings an action against any one of them; this shall also
apply if the plaintiff has a choice between one or more carriers and a substitute
carrier.
Article 46
Forum
§1 Actions based on these Uniform Rules may be brought before the courts or tribunals
of Member States designated by agreement between the parties or before the courts
or tribunals of a State on whose territory
a) the defendant has his domicile or habitual residence, his principal place of
business or the branch or agency which concluded the contract of carriage, or
b) the place where the goods were taken over by the carrier or the place
designated for delivery is situated.
Other courts or tribunals may not be seized.
§2 Where an action based on these Uniform Rules is pending before a court or tribunal
competent pursuant to § 1, or where in such litigation a judgment has been delivered
by such a court or tribunal, no new action may be brought between the same parties
on the same grounds unless the judgment of the court or tribunal before which the
first action was brought is not enforceable in the State in which the new action is
brought.
Appendix B – CIM
25
Article 47
Extinction of right of action
§1 Acceptance of the goods by the person entitled shall extinguish all rights of action
against the carrier arising from the contract of carriage in case of partial loss, damage
or exceeding of the transit period.
§2 Nevertheless, the right of action shall not be extinguished:
a) in case of partial loss or damage, if
1. the loss or damage was ascertained in accordance with Article 42 before
the acceptance of the goods by the person entitled;
2. the ascertainment which should have been carried out in accordance with
Article 42 was omitted solely through the fault of the carrier;
b) in case of loss or damage which is not apparent whose existence is ascertained
after acceptance of the goods by the person entitled, if he
1. asks for ascertainment in accordance with Article 42 immediately after
discovery of the loss or damage and not later than seven days after the
acceptance of the goods, and
2. in addition, proves that the loss or damage occurred between the time of
taking over and the time of delivery;
c) in cases where the transit period has been exceeded, if the person entitled has,
within sixty days, asserted his rights against one of the carriers referred to in
Article 45 § 1;
d) if the person entitled proves that the loss or damage results from an act or
omission, done with intent to cause such loss or damage, or recklessly and with
knowledge that such loss or damage would probably result.
§3 If the goods have been reconsigned in accordance with Article 28 rights of action in
case of partial loss or in case of damage, arising from one of the previous contracts of
carriage, shall be extinguished as if there had been only a single contract of carriage.
Article 48
Limitation of actions
§1 The period of limitation for an action arising from the contract of carriage shall be
one year. Nevertheless, the period of limitation shall be two years in the case of an
action
a) to recover a cash on delivery payment collected by the carrier from the
consignee;
b) to recover the proceeds of a sale effected by the carrier;
Appendix B – CIM
26
c) for loss or damage resulting from an act or omission done with intent to cause
such loss or damage, or recklessly and with knowledge that such loss or
damage would probably result;
d) based on one of the contracts of carriage prior to the reconsignment in the case
provided for in Article 28.
§2 The period of limitation shall run for actions
a) for compensation for total loss, from the thirtieth day after expiry of the transit
period;
b) for compensation for partial loss, damage or exceeding of the transit period,
from the day when delivery took place;
c) in all other cases, from the day when the right of action may be exercised.
d) The day indicated for the commencement of the period of limitation shall not
be included in the period.
§3 The period of limitation shall be suspended by a claim in writing in accordance with
Article 43 until the day that the carrier rejects the claim by notification in writing and
returns the documents submitted with it. If part of the claim is admitted, the period of
limitation shall start to run again in respect of the part of the claim still in dispute.
The burden of proof of receipt of the claim or of the reply and of the return of the
documents shall lie on the party who relies on those facts. The period of limitation
shall not be suspended by further claims having the same object.
§4 A right of action which has become time-barred may not be exercised further, even
by way of counter-claim or relied upon by way of exception.
§5 Otherwise, the suspension and interruption of periods of limitation shall be governed
by national law.
Title V
Relations between Carriers
Article 49
Settlement of accounts
§1 Any carrier who has collected or ought to have collected, either at departure or on
arrival, charges or other costs arising out of the contract of carriage must pay to the
carriers concerned their respective shares. The methods of payment shall be fixed by
agreement between the carriers.
§2 Article 12 shall also apply to the relations between successive carriers.
Appendix B – CIM
27
Article 50
Right of recourse
§1 A carrier who has paid compensation pursuant to these Uniform Rules shall have a
right of recourse against the carriers who have taken part in the carriage in
accordance with the following provisions:
a) the carrier who has caused the loss or damage shall be solely liable for it;
b) when the loss or damage has been caused by several carriers, each shall be
liable for the loss or damage he has caused; if such distinction is impossible,
the compensation shall be apportioned between them in accordance with
letter c);
c) if it cannot be proved which of the carriers has caused the loss or damage, the
compensation shall be apportioned between all the carriers who have taken part
in the carriage, except those who prove that the loss or damage was not caused
by them; such apportionment shall be in proportion to their respective shares of
the carriage charge.
§2 In the case of insolvency of any one of these carriers, the unpaid share due from him
shall be apportioned among all the other carriers who have taken part in the carriage,
in proportion to their respective shares of the carriage charge.
Article 51
Procedure for recourse
§1 The validity of the payment made by the carrier exercising a right of recourse
pursuant to Article 50 may not be disputed by the carrier against whom the right of
recourse is exercised, when compensation has been determined by a court or tribunal
and when the latter carrier, duly served with notice of the proceedings, has been
afforded an opportunity to intervene in the proceedings. The court or tribunal seized
of the principal action shall determine what time shall be allowed for such
notification of the proceedings and for intervention in the proceedings.
§2 A carrier exercising his right of recourse must make his claim in one and the same
proceedings against all the carriers with whom he has not reached a settlement,
failing which he shall lose his right of recourse in the case of those against whom he
has not taken proceedings.
§3 The court or tribunal must give its decision in one and the same judgment on all
recourse claims brought before it.
§4 The carrier wishing to enforce his right of recourse may bring his action in the courts
or tribunals of the State on the territory of which one of the carriers participating in
the carriage has his principal place of business, or the branch or agency which
concluded the contract of carriage.
§5 When the action must be brought against several carriers, the plaintiff carrier shall be
entitled to choose the court or tribunal in which he will bring the proceedings from
among those having competence pursuant to § 4.
Appendix B – CIM
28
§6 Recourse proceedings may not be joined with proceedings for compensation taken by
the person entitled under the contract of carriage.
Article 52
Agreements concerning recourse
The carriers may conclude agreements which derogate from Articles 49 and 50.
Organisation intergouvernementale pour les
transports internationaux ferroviaires
Zwischenstaatliche Organisation für den
internationalen Eisenbahnverkehr
lntergovernmental Organisation for
International Carriage by Rail
OTIF
Extract from
COTIF
Appendix C
applicable from 01.01.2011
Organisation intergouvernementale pour les
transports internationaux ferroviaires
Zwischenstaatliche Organisation für den
internationalen Eisenbahnverkehr
lntergovernmental Organisation for
International Carriage by Rail
OTIF
Extra et from
COTIF
Appendix D
applicable from 01.07.2015
Organisation intergouvernementale pour les
transports internationaux ferroviaires
Zwischenstaatliche Organisation für den
internationalen Eisenbahnverkehr
lntergovernmental Organisation for
International Carriage by Rail
OTIF
Extract from
COTIF
Appendix E
applicable from 01.07.2015
Organisation intergouvernementale
pour les transports internationaux
ferroviaires (OTIF)
Zwischenstaatliche Organisation
für den internationalen
Eisenbahnverkehr (OTIF)
Intergovernmental Organisation
for International Carriage
by Rail (OTIF)
Extract from
COTIF
Appendix F
applicable from 01.03.2019
(corrected 31.07.2019)
Appendix F – APTU
2
Uniform Rules concerning the Validation of Technical Standards
and the Adoption of Uniform Technical Prescriptions
applicable to Railway Material intended to be used in International Traffic
(APTU - Appendix F to the Convention)
Article 1
Scope
These Uniform Rules lay down, for railway material intended to be used in international traffic,
the procedure for the validation of technical standards and the adoption of Uniform Technical
Prescriptions (UTP).
Article 2
Definitions
For the purposes of these Uniform Rules, their Annex(es) and the UTP, in addition to the terms
defined in Article 2 of ATMF, the term
a) “carriage” (or “coach”) means a railway vehicle, not provided with a means of
traction, which is intended to carry passengers; the term includes a luggage
wagon which is intended to be carried in a passenger train;
b) “project in an advanced stage of development” means any project whose
planning/construction stage has reached a point where a change in the technical
specifications would be unacceptable to the Contracting State concerned. Such
an impediment may be legal, contractual, economic, financial, social or
environmental in nature and must be duly substantiated;
c) “substitution in the framework of maintenance” means any replacement of
components by parts of identical function and performance in the framework of
preventive or corrective maintenance;
d) “technical prescription” means a rule, other than a technical standard, included
in the UTP, relating to the construction, operation, maintenance or safety
aspects, or relating to a procedure concerning railway material;
e) “technical standard” means a voluntary standard adopted by a recognised
international standardisation body, according to the procedures applicable to it;
f) “traction unit” means a railway vehicle provided with a means of traction;
g) “wagon” means a railway vehicle, not provided with a means of traction, which
is intended to carry goods.
Appendix F – APTU
3
Article 3
Aim
§1 The validation of technical standards relating to railway material and the adoption of
UTP applicable to railway material shall have as its aim to
a) facilitate the free circulation of vehicles and the free use of other railway material
in international traffic,
b) contribute to ensuring the safety, efficiency and the availability for international
traffic,
c) take account of the protection of the environment and public health.
§2 When technical standards are validated or UTP are adopted, only those prepared at the
international level shall be taken into account.
§3 To the extent possible
a) it is appropriate to ensure interoperability of technical systems and components
necessary for international traffic;
b) technical standards and UTP shall be performance related; if appropriate, they
shall include variants.
Article 4
Preparation of technical standards and UTP
§1 The preparation of technical standards concerning railway material and the
standardisation of industrial products and procedures shall be the responsibility of
recognised national and international standardisation bodies.
§2 The preparation of UTP shall be the responsibility of the Committee of Technical
Experts assisted by appropriate working groups and the Secretary General on the basis
of applications made in accordance with Article 6.
Article 5
Validation of technical standards
§1 The Committee of Technical Experts shall decide whether to validate a technical
standard or specific parts of it in accordance with the procedure laid down in
Articles 16, 20 and 33 § 6 of the Convention. The decisions shall enter into force in
accordance with Article 35 §§ 3 and 4 of the Convention.
§2 An application for validation of a technical standard may be made by:
a) any Contracting State;
b) any regional organisation as defined in Article 2 x) of ATMF;
Appendix F – APTU
4
c) any national or international standardisation body having the task of
standardisation in the railway field; Article 3 § 2 shall be taken into account;
d) any representative international association for whose members the existence of
technical standards relating to railway material is indispensable for reasons of
safety and economy in the exercise of their activity.
§3 The references to validated technical standards shall be published by the Secretary
General on the website of the Organisation. Once the reference is published, the
application of this technical standard gives presumption of compliance with the
corresponding UTP.
§4 The application of validated technical standards is voluntary; however, a standard or a
part of it may be made obligatory through provisions in a UTP.
Article 6
Adoption of UTP
§1 The Committee of Technical Experts shall decide whether to adopt a UTP or a
provision amending it in accordance with the procedure laid down in Articles 16, 20
and 33 § 6 of the Convention. The decisions shall enter into force in accordance with
Article 35 §§ 3 and 4 of the Convention.
§2 An application for adoption of a UTP or a provision amending it according to § 1 may
be made by:
a) any Contracting State;
b) any regional organisation as defined in Article 2 x) of ATMF;
c) any representative international association for whose members the existence of
UTP relating to railway material is indispensable for reasons of safety and
economy in the exercise of their activity.
Article 7
Form of applications
Applications referred to in Articles 5 and 6 shall be sent to the Secretary General and addressed
to the Committee of Technical Experts in one of the working languages according to
Article 1 § 6 of the Convention. The Committee of Technical Experts may reject any
application, if it considers the application not to be complete, coherent, properly reasoned or
justified. The application shall include an assessment of social, economic and environmental
consequences.
Article 7a
Assessment of consequences
§1 The Committee of Technical Experts shall take its decision after consideration of the
reasoning and justification provided by the applicant.
Appendix F – APTU
5
§2 The assessment shall indicate the likely impact for all Contracting States, operators
and other relevant actors concerned. If the proposal has an impact on UTP other than
the one for which the proposal is directly intended, these interfaces shall also be taken
into account.
§3 All concerned entities shall participate in the assessment by providing free of charge
the requisite data unless covered by intellectual property rights.
Article 8
UTP
§1 The adopted UTP shall be published on the website of the Organisation.
§2 In principle, each subsystem shall be subject to one UTP. Where relevant, a subsystem
may be covered by several UTP and one UTP may cover several subsystems.
§ 2a The UTP shall apply to new subsystems. They shall also apply to an existing
subsystem when it is renewed or upgraded. The application shall be in accordance with
the migration strategy referred to in § 4 f).
§3 After the notification process according to Article 35 §§ 3 and 4 of the Convention and
at least one month before entry into force, the Secretary General shall publish on the
website of the Organisation
a) the adopted and notified UTP;
b) the date of its entry into force;
c) the list of Contracting States to which this UTP applies;
d) the updated list of UTP and their date of entry into force.
§4 To the extent necessary to achieve the aim set out in Article 3, the UTP referring to
subsystems shall at least:
a) indicate its intended scope (part of network or vehicles; subsystem or part of
subsystem);
b) lay down essential requirements for each subsystem concerned and its interfaces
vis-à-vis other subsystems;
c) establish the functional and technical specifications to be met by the subsystem
and its interfaces vis-à-vis other subsystems. If need be, these specifications may
vary according to the use of the subsystem, for example according to the
categories of line, hub and/or vehicles;
d) determine the elements of construction or interoperability constituents and
interfaces which must be covered by technical standards, which are necessary to
achieve interoperability within the rail system;
Appendix F – APTU
6
e) state, in each case under consideration, which procedures are to be used in order
to assess the conformity with the provisions of the UTP. These procedures shall
be based on the assessment modules defined in a general UTP referred to in § 8;
f) indicate the strategy for implementing the UTP. In particular, it is necessary to
specify the stages to be completed in order to make a gradual transition from the
existing situation to the final situation in which compliance with the UTP shall
be the norm; for each stage, appropriate transitional provisions shall be included;
g) indicate, for the staff concerned, the professional qualifications and health and
safety conditions at work required for the operation and maintenance of the
subsystem concerned, as well as for the implementation of the UTP;
h) indicate the provisions applicable to the existing subsystems and vehicles, in
particular in the event of upgrading and renewal and, in such cases, the
modification work which requires an application for a new admission and
i) indicate the parameters of the vehicles and fixed subsystems to be checked by
the railway undertaking and the procedures to be applied to check those
parameters to ensure compatibility between vehicles and the routes on which
they are to be operated.
§5 Each UTP shall be drawn up on the basis of an examination of an existing subsystem
and indicate one or more target subsystems that may be obtained gradually within a
reasonable time scale. Accordingly, the gradual adoption of the UTP and compliance
therewith will help gradually to achieve the interoperability of the rail system.
§6 The UTP shall retain, in an appropriate manner, the compatibility of the existing rail
system of each Contracting State. With this objective, provision may be made in each
UTP for “specific cases” covering one or more Contracting States, with regard to both
network and vehicles; special attention must be given to the loading gauge, the track
gauge or space between the tracks and to vehicles originating from or destined for third
countries. For each specific case, the UTP shall stipulate the implementing rules of the
elements indicated in § 4 c) to g).
§7 If certain technical aspects corresponding to the essential requirements cannot be
explicitly covered in the UTP, they shall be clearly identified in it as “open points”.
§8 The Committee of Technical Experts may adopt UTP which do not refer to
subsystems, such as general provisions, essential requirements or assessment modules.
§9 The UTP shall have a two column format. Text which appears in full width without
columns is identical to corresponding texts of the European Union Technical
Specifications for Interoperability (TSI). Text which is split into two columns is
different for the UTP and for the corresponding TSI or other corresponding European
Union regulations. The left-hand column shows the UTP text (OTIF regulations),
while the right-hand column shows the European Union TSI text. On the far right the
TSI reference is indicated.
Appendix F – APTU
7
Article 8a
Deficiencies in UTP
§1 If it comes to the attention of the Committee of Technical Experts that an adopted UTP
contains errors or deficiencies including where an adopted UTP does not fully meet
the essential requirements, the Committee shall take the appropriate measures
including:
a) the decision whether the relevant UTP may need to be amended in accordance
with Articles 6 and 8 and
b) recommendations for justified provisional solutions.
§2 The Contracting States, regional organisations and assessing bodies have the
obligation to inform the Secretary General without delay if they discover errors or
deficiencies in a UTP.
Article 9
Declarations
§1 Any Contracting State may, within a period of four months from the day of notification
of the decision of the Committee of Technical Experts by the Secretary General, make
a reasoned declaration notifying him that it will not apply or will apply only partially,
the validated technical standard or the adopted UTP, so far as it concerns the railway
infrastructure situated on its territory and the traffic on that infrastructure.
§2 The Contracting States which have made a declaration in accordance with § 1 shall not
be taken into account in determining the number of States which must formulate an
objection in accordance with Article 35 § 4 of the Convention, in order that a decision
of the Committee of Technical Experts should not enter into force.
§3 A State which has made a declaration in accordance with § 1 may withdraw it at any
time by notification to the Secretary General. This withdrawal shall take effect on the
first day of the second month following the notification.
Article 10
Abrogation of Technical Unity
The entry into force of the UTP, adopted by the Committee of Technical Experts in accordance
with Article 6 § 1, in all the States parties to the 1938 version of the International Convention
on the Technical Unity of Railways, signed at Berne on 21 October 1882, shall abrogate that
convention.
Article 11
Precedence of the UTP
§1 With the entry into force of the UTP, adopted by the Committee of Technical Experts
in accordance with Article 6 § 1, the technical standards and the UTP shall take
precedence, in relations between Contracting States, over the provisions of the 1938
Appendix F – APTU
8
version of the International Convention on the Technical Unity of Railways, signed at
Berne on 21 October 1882.
§2 With the entry into force of the UTP, adopted by the Committee of Technical Experts
in accordance with Article 6 § 1, these Uniform Rules as well as the technical standards
and the UTP, shall take precedence, in the Contracting States, over the technical
provisions
a) of the Regulation governing the reciprocal use of carriages and brake vans in
international traffic (RIC),
b) of the Regulation governing the reciprocal use of wagons in international traffic
(RIV).
Article 12
National technical requirements
§1 Contracting States shall ensure that the Secretary General is informed of their national
technical requirements which apply to railway vehicles. The Secretary General shall
publish these requirements in the data bank referred to in Article 13 of the ATMF
Uniform Rules.
The information shall be received by the Secretary General within 3 months from the
day when the revised Uniform Rules enter into force.
Such a requirement may stay in force only until it or an analogous requirement is
brought into force through the adoption of prescriptions according to the Articles
above. The Contracting State may at any time withdraw the temporary provision and
notify this to the Secretary General.
§2 When a UTP has been adopted or amended, the Contracting State shall ensure that the
Secretary General is informed - with justification - of those national technical
requirements mentioned in § 1 which it will still require to be complied with in order
to ensure the technical compatibility between the vehicles and its network concerned;
this includes national rules applicable to “open points” in the technical prescriptions
and applicable to the specific cases duly identified in the technical prescription.
The information shall include indication of the “open point(s)” and/or “specific
case(s)” in the UTP to which each national technical requirement relates.
The national technical requirements shall only remain valid if the notification is
received by the Secretary General within 6 months from the day when the technical
prescription in question or the change to it has entered into force.
§3 The information shall include the full text of the national technical provision in an
official language of the Contracting State as well as the title and a summary in one of
the official OTIF languages.
Appendix F – APTU
9
Article 13
Equivalence table
§1 In order to minimise the assessments and thereby the costs for applying for a technical
admission, national technical requirements in accordance with Article 12 shall be
classified pursuant to the list of parameters and the principles set out in the Annex to
these Uniform Rules. The classification shall be carried out under the responsibility of
the Committee of Technical Experts. The Contracting States and the regional
organisations shall cooperate with the Committee of Technical Experts and the
Secretary General in this task.
§2 The Committee of Technical Experts may review the Annex taking account of the
experience with the cross-acceptance of vehicles in the Contracting States.
§3 The Committee of Technical Experts shall ensure that a reference document is drawn
up cross-referencing all the notified national technical requirements. The reference
document shall also indicate the relevant provisions in the UTP and the corresponding
TSI (Article 8 § 9). The reference document shall be published on the website of the
Organisation and shall be kept up to date.
§4 Taking due account of the opinion of the Contracting States concerned and of the
regional organisations involved, the Committee of Technical Experts may decide to
declare the equivalence in railway safety terms:
a) between national technical requirements of different Contracting States;
b) between provisions in the UTP and the corresponding TSI; and
c) between national technical requirements of one or more Contracting States and
provisions in the UTP and/or provisions in the TSI.
The declared equivalence shall be indicated in an equivalence table in the reference
document mentioned in § 3 above.
Appendix F – APTU
10
Annex
Parameters to be checked in Conjunction with the Technical Admission of
Non-UTP Conform Vehicles and Classification of the National Technical Requirements
1. List of Parameters
1.1 General documentation
General documentation (including description of new, renewed or upgraded vehicle
and its intended use, design, repair, operation and maintenance information, technical
file, etc.)
1.2 Structure and mechanical parts
Mechanical integrity and interface between vehicles (including draw and buffer gear,
gangways), strength of vehicle structure and fittings (e.g. seats), loading capability,
passive safety (including interior and exterior crashworthiness)
1.3 Track interaction and gauging
Mechanical interfaces to the infrastructure (including static and dynamic behaviour,
clearances and fits, gauge, running gear, etc.)
1.4. Braking equipment
Braking-related items (including wheel-slide protection, braking control, and braking
performance in service, emergency and parking modes)
1.5 Passenger-related items
Passenger facilities and passenger environment (including passenger windows and
doors, requirements for persons with reduced mobility, etc.)
1.6 Environmental conditions and aerodynamic effects
Impact of the environment on the vehicle and impact of the vehicle on the environment
(including aerodynamic conditions and both the interface between the vehicle and the
trackside part of the railway system and the interface with the external environment)
1.7 External warning, marking, functions and software integrity requirements
External warnings, markings, functions and integrity of software, e.g. safety-related
functions with an impact on train behaviour including train bus
1.8 Onboard power supply and control systems
Onboard propulsion, power and control systems, plus the interface of the vehicle with
the power supply infrastructure and all aspects of electromagnetic compatibility
1.9 Staff facilities, interfaces and environment
On-board facilities, interfaces, working conditions and environment for staff
(including drivers’ cabs, driver machine interface)
1.10 Fire safety and evacuation
1.11 Servicing
Onboard facilities and interfaces for servicing
Appendix F – APTU
11
1.12 Onboard control, command and signalling
All the on-board equipment necessary to ensure safety and to command and control
movements of trains authorised to travel on the network and its effects on the trackside
part of the railway system
1.13 Specific operational requirements
Specific operational requirements for vehicles (including degraded mode, vehicle
recovery etc.)
1.14 Freight related items
Freight-specific requirements and environment (including facilities specifically
required for dangerous goods)
Explanations and examples in italics above are for information only and are not definitions of
the parameters.
2. Classification of the National Technical Requirements
The national technical requirements relating to the parameters identified in section 1
shall be attributed to one of the following three groups. Rules and restrictions of a
strictly local nature are not involved; their verification involves checks to be put in
place by mutual agreement between the railway undertakings and the infrastructure
managers.
Group A
Group A covers:
- international standards,
- national rules deemed to be equivalent, in railway safety terms, to national rules
of other Member States,
- national rules deemed to be equivalent, in railway safety terms, to the provisions
in the UTP and/or provisions in the TSI.
Group B
Group B covers all rules that do not fall within the scope of Group A or Group C, or
that it has not yet been possible to classify in one of these groups.
Group C
Group C covers rules that are strictly necessary and are associated with technical
infrastructure characteristics, in order to ensure safe and interoperable use in the
network concerned (e.g. the loading gauge).
Organisation intergouvernementale
pour les transports internationaux
ferroviaires (OTIF)
Zwischenstaatliche Organisation
für den internationalen
Eisenbahnverkehr (OTIF)
Intergovernmental Organisation
for International Carriage
by Rail (OTIF)
Extract from
COTIF
Appendix G
applicable from 01.03.2019
(corrected 31.07.2019)
Appendix G – ATMF
2
Uniform Rules concerning the Technical Admission
of Railway Material used in International Traffic
(ATMF - Appendix G to the Convention)
Article 1
Scope
These Uniform Rules lay down, for railway vehicles and other railway material, the procedure
for the admission to circulation or use in international traffic.
Article 2
Definitions
For the purposes of these Uniform Rules and their (future) Annex(es), the APTU Uniform Rules
and their Annex(es) and the APTU Uniform Technical Prescriptions (UTP) the following
definitions shall apply:
a) “accident” means an unwanted or unintended sudden event or a specific chain
of such events which have harmful consequences; accidents are divided into the
following categories: collisions, derailments, level-crossing accidents, accidents
to persons involving rolling stock in motion, fires and others;
ab) “accreditation” means an attestation by a national accreditation body that a
conformity assessment body meets the requirements set by European
harmonised standards or applicable international standards and, where
applicable, any additional requirements, including those set out in relevant
sectoral schemes, to carry out a specific conformity assessment activity.
ac) “accreditation body” means the sole body in a Contracting State that performs
accreditation with authority derived from the State.
b) “admission of a type of construction” means the right granted according to which
the competent authority authorises a type of construction of a vehicle, as a basis
for the admission to operation for vehicles which correspond to that type of
construction, as evidenced by a Design Type Certificate;
c) “admission to operation” means the right granted according to which the
competent authority authorises a vehicle to operate in international traffic, as
evidenced by a Certificate of Operation;
ca) “Certificate of Operation” means the attestation issued by the competent
authority of an admission to operation, including the conditions of the admission;
cb) “Certificate of Verification” means the attestation issued by an assessing entity
that verification has been carried out with a positive result;
d) “Committee of Technical Experts” means the Committee provided for in
Article 13 § 1, f) of the Convention;
da) “contracting entity” means any entity, whether public or private, which orders
the design and/or construction or the renewal or upgrading of a subsystem. This
Appendix G – ATMF
3
entity may be a railway undertaking, an infrastructure manager or a keeper, or
the concession holder responsible for carrying out a project;
e) “Contracting State” means a Member State of the Organisation which has not
made a declaration in respect of these Uniform Rules in accordance with
Article 42 § 1, first sentence of the Convention;
f) “Design Type Certificate” means the attestation issued by the competent
authority of the admission of a type of construction, including the conditions of
the admission;
g) “element of construction”, also called “interoperability constituent”, means an
elementary component, group of components, complete assembly or
subassembly of equipment incorporated or intended to be incorporated into a
subsystem, upon which the interoperability of rail systems depends directly or
indirectly, including both tangible objects and intangible objects;
h) [reserved]
i) “essential requirements” means all the conditions set out in the relevant UTP,
which must be met by the rail system, the subsystems and the interoperability
constituents, including interfaces;
j) incident” means any occurrence, other than accident or serious accident,
associated with the operation of trains and affecting the safety of operation;
k) “infrastructure manager” means an undertaking or an authority which manages
railway infrastructure;
l) “international traffic” means the circulation of vehicles on railway lines over the
territory of at least two Contracting States;
m) “investigation” means a process conducted for the purpose of accident and
incident prevention which includes the gathering and analysis of information,
the drawing of conclusions, including the determination of causes (actions,
omissions, events or conditions, or a combination thereof, which led to the
accident or incident) and, when appropriate, the making of safety
recommendations;
n) “keeper” means the person or entity that, being the owner of a vehicle or having
the right to use it, exploits the vehicle as a means of transport and is registered
as such in the vehicle register referred to in Article 13;
o) “Maintenance File” means the document(s) that specify the inspections and
maintenance tasks to be carried out on a vehicle, which is set up according to the
rules and provisions in the UTP including specific cases and notified national
technical requirements in force, if any, according to Article 12 of the APTU
Uniform Rules. The Maintenance File includes the Maintenance Record File as
defined in p);
Appendix G – ATMF
4
p) “Maintenance Record File” means the documentation relating to an admitted
vehicle, which contains the record of its operating history and the inspections
and maintenance operations that have been carried out on it;
q) “network” means the lines, stations, terminals, and all kinds of fixed equipment
needed to ensure safe and continuous operation of the rail system;
r) “open points” means technical aspects relating to essential requirements which
have not been covered in a UTP and are explicitly indicated as such in that UTP;
s) [reserved]
t) “rail transport undertaking”, or “railway undertaking”, means a private or public
undertaking which is authorised or licensed by applicable law to provide services
for the transport of goods and/or passengers by rail with a requirement that the
undertaking must ensure traction; this includes undertakings which provide
traction only;
u) “railway infrastructure” (or just “infrastructure”) means all the railway lines and
fixed installations so far as these are necessary for the compatibility with and
safe circulation of vehicles admitted according to these Uniform Rules;
v) “railway material” means vehicles, and railway infrastructures;
w) “vehicle” means a railway vehicle suitable to circulate on its own wheels on
railway lines with or without traction; a vehicle is composed of one or more
structural and functional subsystems;
wa) “recognition” means:
1. the acknowledgment by a competent national body other than the
accreditation body that an entity meets the applicable requirements, or
2. the acceptance by a competent authority of certificates, procedural
documentation or test results which are issued by an entity from another
Contracting State;
x) “regional organisation” means an organisation as defined in Article 38 of the
Convention within the exclusive competence that Contracting States have ceded
to it;
y) “renewal” means any major substitution work on a subsystem or part subsystem
which does not change the overall performance of the subsystem;
z) “serious accident” means any train collision or derailment of trains, resulting in
the death of at least one person or serious injuries to five or more persons or
extensive damage to rolling stock, the railway infrastructure or the environment,
and any other similar accident with an obvious impact on railway safety
regulation or the management of safety; “extensive damage” means damage that
can immediately be assessed by the investigating body to cost at least
1.8 million SDR in total;
Appendix G – ATMF
5
aa) “specific case” means any part of the rail system of the Contracting States which
is indicated as a special provision in the UTP, either temporarily or definitively,
because of geographical, topographical or urban environment constraints or
those affecting compatibility with the existing system. This may include in
particular railway lines and networks isolated from the rest of the network, the
loading gauge, the track gauge or space between the tracks as well as vehicles
strictly intended for local, regional or historical use, and vehicles originating
from or destined for third countries;
bb) “subsystems” means the result of the division of the rail system, as shown in the
UTP; these subsystems, for which essential requirements must be laid down,
may be structural or functional;
cc) “technical admission” means the procedure carried out by the competent
authority to authorise a vehicle to operate in international traffic or to authorise
a type of construction;
dd) [reserved]
ee) “Technical File” means the documentation relating to the vehicle containing all
its technical characteristics, including a user manual and the characteristics
necessary to identify the object(s) concerned, as described in the relevant UTP;
ee1) “Train” is a formation provided with traction, consisting of one or more vehicles
and prepared for operation;
eea) “TSI” means Technical Specification for Interoperability adopted in accordance
with Directives 96/48/EC, 2001/16/EC or 2008/57/EC, according to which each
subsystem or part of a subsystem is covered in order to meet the essential
requirements and ensure the interoperability of the rail system;
ff) “type of construction” means the basic design characteristics of the vehicle as
covered by a type examination certificate or design examination certificate
described respectively in assessment modules SB and SH1 of the UTP GEN-D;
gg) “upgrading” means any major modification work on a subsystem or part of it
which results in a change to the technical file relating to the subsystem, if that
technical file exists, and which improves the overall performance of the
subsystem;
hh) “area of use of a vehicle” means the networks located within two or more
Contracting States in which a vehicle is intended to be used.
Article 3
Admission to international traffic
§1 Each railway vehicle must, for circulation in international traffic, be admitted in
accordance with these Uniform Rules.
§2 The technical admission shall have the aim of ascertaining whether the railway
vehicles satisfy
Appendix G – ATMF
6
a) the construction prescriptions contained in the UTP,
b) the construction and equipment prescriptions contained in RID,
c) the special conditions of an admission under Article 7a.
§3 §§ 1 and 2 as well as the following articles shall apply mutatis mutandis to the technical
admission of other railway material and of elements of construction either of vehicles
or of other railway material.
Article 3a
Interaction with other international agreements
§1 Vehicles which have been placed in service or on the market according to applicable
European Union (EU) and corresponding national legislation shall be deemed as
admitted to operation by all Contracting States according to these Uniform Rules
a) in the case of full equivalence between the provisions in the applicable TSIs and
the corresponding UTP and
b) provided the set of applicable TSIs, against which the vehicle was authorised,
cover all aspects of the relevant subsystems that are part of the vehicle and
c) provided these TSIs do not contain open points related to the technical
compatibility with infrastructure and
d) provided the vehicle is not subject to a derogation and
e) provided the vehicle is not subject to specific cases which limit the conditions of
admission or authorisation for placing in service or on the market.
If the conditions of a) to e) are not fulfilled, the vehicle shall be subject to Article 6 § 4.
§2 For the exclusive purpose of providing railway services, vehicles which have been
admitted to operation according to these Uniform Rules shall be deemed as authorised
for placing on the market in the Member States of the European Union and in the States
which apply European Union legislation as a result of international agreements with
the European Union in the case of
a) full equivalence between the provisions in the applicable UTP and the
corresponding TSIs and
b) provided the set of applicable UTP against which the vehicle was authorised
covers all aspects of the relevant subsystems that are part of the vehicle and
c) provided these UTP do not contain open points related to the technical
compatibility with infrastructure and
d) provided the vehicle is not subject to a derogation and
e) provided the vehicle is not subject to specific cases which limit the conditions of
admission or authorisation for placing in service or on the market.
Appendix G – ATMF
7
Vehicles which have been admitted to operation according to this paragraph are subject
to Article 23 of Directive (EU) 2016/797 before being used in Member States of the
European Union.
If the conditions of a) to e) are not fulfilled, the vehicle shall be subject to authorisation
according to the law applicable in the Member States of the European Union and in
the States which apply European Union legislation as a result of international
agreements with the European Union.
§3 The authorisation for placing on the market, the operation and the maintenance of
vehicles intended to be used only in Member States of the European Union are
regulated by the applicable European Union and national legislation. This provision is
also applicable to Contracting States which apply relevant European Union legislation
as a result of international agreements with the European Union.
For Railway Undertakings and Infrastructure Managers, when operating within the
EU, EU legislation takes precedence over the provisions in these Uniform Rules.
§4 §§ 1 to 2 apply mutatis mutandis to admissions / authorisations of vehicle types.
§5 An entity in charge of maintenance1 (ECM) for a freight wagon, certified according to
Article 15 § 2, shall be deemed as certified according to applicable European Union
and corresponding national legislation and vice versa in the case of full equivalence
between the certification system adopted under Article 14a (5) of the EU Railway
Safety Directive 2004/49/EC and rules adopted by the Committee of Technical Experts
according to Article 15 § 2. These adopted rules are set out in Annex A to these
Uniform Rules.
Article 4
Procedure
§1 Technical admission of a vehicle shall be carried out
a) either in a single stage by the granting of admission to operation to a given
individual vehicle,
b) or in two successive stages, by the granting
- of admission of a type of construction to a given type of construction,
- subsequently an admission to operation to individual vehicles corres-
ponding to this type of construction by a procedure verifying that they are
of this type.
If the vehicle is admitted in a single stage, the type of construction of the vehicle is
admitted at the same time.
1 The requirements relating to the entity in charge of maintenance are set out in Article 15.
Appendix G – ATMF
8
§2 A vehicle or an element of construction shall be assessed for compliance with the
provisions of the UTP and applicable national technical requirements. The assessment
procedures and content of UTP certificates are set out in the relevant UTP.
The Committee of Technical Experts shall be competent to amend or revoke the
assessment procedures and the content of UTP certificates.
The assessments of the conformity of a vehicle with the provisions of the UTP on
which the admission is based may be divided into certain parts or checked at certain
stages by the assessing entity each evidenced by an intermediate statement of
verification.
§3 The procedures for the technical admission of railway infrastructure are subject to the
provisions in force in the Contracting State in question.
Article 5
Competent authority
§1 The technical admission shall be the task of the national or international authority
competent in the matter in accordance with the laws and prescriptions in force in each
Contracting State, hereinafter the competent authority.
§2 The competent authorities may or, according to the provisions in force in their State,
shall transfer to assessing entities the competence to carry out assessments as a whole
or partly, including the issuing of the corresponding certificates of verification.
The transfer of competence to
a) a rail transport undertaking,
b) an infrastructure manager,
c) a keeper,
d) an entity in charge of maintenance (ECM) in accordance with Article 15,
e) a designer or manufacturer of railway material participating directly or indirectly
in the manufacture of railway material,
including subsidiaries of the foregoing entities shall be prohibited.
§3 In order to be recognised or accredited as an assessing entity mentioned in § 2 the
following conditions must be fulfilled:
a) The assessing entity must be independent in its organisation, legal structure and
decision making from any railway undertaking, infrastructure manager,
applicant and procurement entity;
b) In particular, the assessing entity and the staff responsible for the assessments
shall be functionally independent of the bodies in charge of investigations in the
event of accidents;
Appendix G – ATMF
9
c) The assessing entity shall meet the requirements as set out in the relevant UTP.
§4 The requirements of § 3 shall apply mutatis mutandis to the competent authority
regarding the tasks mentioned in § 2 which have not been transferred to an assessing
entity.
§5 Each Contracting State shall ensure, by notification, that the Secretary General is
informed of the competent authority, the assessing entities and, if applicable the
accreditation body, or the competent national body referred to in Article 2 wa (1),
indicating each body's area of responsibility. The Secretary General shall publish a list
of competent authorities, assessing entities and accreditation bodies or competent
national bodies, their identification numbers, if applicable, and areas of responsibility,
and shall keep the list updated.
Notifications may be made by regional organisations which have acceded to COTIF
on behalf of Contracting States which are members of the regional organisation
concerned.
§6 A Contracting State shall ensure the consistent supervision of the assessing entities
indicated in § 2 and shall withdraw the competence from an assessing entity which no
longer meets the criteria referred to in § 3, in which case it shall immediately inform
the Secretary General thereof.
§7 Should a Contracting State consider that an assessing entity or competent authority of
another Contracting State, does not meet the criteria of § 3, the matter shall be
transferred to the Committee of Technical Experts which, within four months, shall
inform the Contracting State in question of any changes that are necessary for the
assessing entity or authority to retain the status conferred upon it. In relation to this,
the Committee of Technical Experts may decide to instruct the Contracting State to
suspend or withdraw technical certificates made on the basis of work done by the
assessing entity or by the authority in question.
Article 6
Validity of technical certificates
§1 Technical certificates, as specified in Article 11, issued by the competent authority of
a Contracting State in accordance with these Uniform Rules, shall be valid in all the
other Contracting States. However the circulation and use of the vehicles covered by
these certificates on the territories of those other States shall be subject to the
conditions specified in this Article.
§2 An admission to operation allows the rail transport undertakings to operate a vehicle
within its area of use, meaning only on infrastructures compatible with the vehicle
according to its specifications and other conditions of the admission; it is the
responsibility of the rail transport undertaking to ensure this.
§3 Without prejudice to Article 3a an admission to operation issued for a vehicle which
is in conformity with all applicable UTP shall be valid on the territories of other
Contracting States provided that
a) all essential requirements are covered in these UTP and
Appendix G – ATMF
10
b) the vehicle is not subject to
- a specific case which affects the technical compatibility with the network
of the Contracting State concerned, or
- open points in the UTP that are related to technical compatibility with the
infrastructure, or
- a derogation.
The conditions for the free circulation may also be specified in the relevant UTP.
§4 a) Where in a Contracting State an admission to operation has been issued for a
vehicle which is
- subject to a specific case which affects the technical compatibility with the
network of the Contracting State concerned, an open point which is related
to the technical compatibility with the infrastructure or a derogation, or
- not in conformity with all the UTPs concerning the vehicle and all other
relevant provisions, or
b) where not all essential requirements are covered in the UTPs,
the area of use concerning the initial admission shall be limited to the issuing State(s).
The competent authority or authorities of the other States may ask the applicant for
additional technical information such as risk analysis and/or vehicle tests before
granting a complementary admission to operation and extending the vehicle’s area of
use.
For the part of the vehicle which is compliant with a UTP or part of it, the competent
authorities have to accept verifications that have been made by other competent
authorities or assessing entities according to the UTP. For the other part of the vehicle
the competent authorities shall take full account of the equivalence table referred to in
Article 13 of the APTU Uniform Rules.
The fulfilment of
- identical provisions and provisions declared equivalent,
- provisions not related to a specific case which affects the technical
compatibility with the network of the Contracting State concerned and
- provisions not related to the technical compatibility with infrastructure,
shall not be assessed again.
§5 §§ 2 to 4 shall apply mutatis mutandis to an admission of a type of construction
Article 6a
Recognition of procedural documentation
Appendix G – ATMF
11
§1 Assessments, declarations and other documentation made according to these Uniform
Rules shall be recognised at face value by the authorities and competent bodies, the
rail transport undertakings, the keepers and the infrastructure managers in all the
Contracting States.
§2 If a requirement or a provision has been declared as equivalent in accordance with
Article 13 of the APTU Uniform Rules related assessments and tests which have
already been carried out and documented shall not be repeated.
Article 6b
Recognition of technical and operational tests
The Committee of Technical Experts may adopt rules for inclusion in an Annex to these
Uniform Rules and requirements for inclusion in one or more UTPs concerning the provisions
for and the mutual recognition of technical inspections, maintenance files for the admitted
vehicles and operational tests such as train braking tests.
Article 7
Prescriptions applicable to vehicles
§1 In order to be admitted to circulation in international traffic, a vehicle must comply
with
a) the applicable UTPs and
b) where applicable, the provisions contained in RID and
c) all other specifications in order to fulfil the applicable essential requirements.
§ 1a Vehicles shall comply with the UTPs applicable at the time of the request for
admission, upgrading or renewal, in accordance with these Uniform Rules and taking
into account the migration strategy for application of the UTPs as set out in Article 8
§§ 2a and 4 f) of the APTU Uniform Rules, and the possibilities for derogations set
out in Article 7a; this compliance shall be permanently maintained while each vehicle
is in use.
The Committee of Technical Experts shall consider whether it is necessary to develop
an Annex to these Uniform Rules including provisions allowing applicants to obtain
increased legal certainty on the prescriptions to be applied before they submit their
request for admission, upgrading or renewal of vehicles.
§2 In the absence of UTPs applicable to the subsystem, the technical admission shall be
based on the applicable national technical requirements in force according to
Article 12 of the APTU Uniform Rules in the Contracting State in which an application
for technical admission is made.
§3 If not all vehicle related UTPs are in force, or in the case of specific cases or open
points, the technical admission shall be based on
a) the provisions contained in the UTPs,
Appendix G – ATMF
12
b) where applicable, the provisions contained in RID and
c) applicable national technical requirements in force according to Article 12 of the
APTU Uniform Rules.
Article 7a
Derogations
The Committee of Technical Experts is competent to adopt guidelines or mandatory provisions
for derogations from structural and functional UTPs.
The guidelines and provisions are set out in Annex B to these Uniform Rules.
Article 8
Prescriptions applicable to railway infrastructure
§1 Railway infrastructure must comply with
a) the provisions contained in the UTP and
b) where applicable, the provisions contained in RID
c) all other specifications in order to fulfil the applicable essential requirements.
§2 Admission of infrastructure and supervision of its maintenance remain subject to the
provisions in force in the Contracting State in which the infrastructure is located.
§3 Article 7 and 7a shall apply mutatis mutandis to infrastructure.
Article 9
Operation prescriptions
§1 The rail transport undertakings which operate railway vehicles admitted to circulation
in international traffic shall be required to comply with the prescriptions relating to the
operation of a vehicle in international traffic, specified in the UTP.
§2 The undertakings and administrations which manage infrastructure in the Contracting
States, including operational safety and control systems, intended and suitable for
operation in international traffic, shall be required to comply with the technical
prescriptions specified in the UTP and satisfy them permanently in respect of the
construction and the management of that infrastructure.
Article 10
Application and granting of technical certificates and declarations
and related conditions
§1 The grant of a technical certificate shall be related to the type of construction of a
vehicle or to the vehicle itself.
§2 [reserved]
Appendix G – ATMF
13
§3 The application for a technical certificate may be made to the competent authority of
any Contracting State.
§ 3a The application for an assessment and for the issuing of corresponding UTP
certificates and declarations may be made to any assessing entity to which a competent
authority has wholly or partly transferred competence to carry out assessments in
accordance with Article 5 § 2.
§4 If Article 6 § 4 applies to the vehicle, the applicant shall indicate the Contracting States
(if applicable the lines) for which the technical certificates are required to permit free
circulation; in this case the competent authorities and assessing entities involved
should cooperate in order to make the process easier for the applicant.
If Article 6 § 3 applies to the vehicle, the area of use shall cover all Contracting States.
Where the applicant wishes to extend the area of use of a vehicle which has already
been admitted to operation, it shall update the vehicle’s documentation concerning this
additional area of use and apply for the process defined in Article 6 § 4.
§5 All costs arising from the admission process shall be covered by the applicant, unless
provided otherwise according to the laws and prescriptions in force in the State where
the admission to operation is granted. Granting admissions to operation by the
competent authority for profit shall not be permitted.
§ 5a All decisions, assessments, tests etc. shall be carried out in a non-discriminatory way.
§6 The applicant shall elaborate and attach to his application a Technical File containing
the information required in the relevant UTPs. The assessing entity shall compile the
technical file.
§7 Every assessment carried out shall be documented by the assessing entity in an
Assessment Report which shall substantiate the assessments carried out hereby, stating
which provisions the object has been assessed against and whether the object passed
or failed this assessment.
§8 The applicant for a Certificate of Operation by the procedure of technical admission
as set out in Article 4 § 1, b), shall attach to his application the Design Type Certificate,
established in accordance with Article 11 § 2, and demonstrate in an appropriate
manner that the vehicles for which he is applying for a Certificate of Operation
correspond to that type of construction.
For new vehicles, an appropriate manner of demonstration consists of a UTP certificate
of verification issued by an assessing entity in accordance with the relevant UTP.
§9 A technical certificate shall be granted in principle for an unlimited period; it can be
general or limited in scope.
§ 10 If relevant provisions in the prescriptions according to Article 7 on the basis of which
a type of construction has been admitted have been changed, and if no relevant
transitional provisions are defined in the UTP or National Technical Requirements
valid in accordance with Article 12 APTU, the Contracting State in which the
Appendix G – ATMF
14
corresponding Design Type Certificate has been issued, and after consultation of the
other States where the Certificate is valid according to Article 6, shall decide whether
the Certificate may remain valid or need to be renewed for the admission of new
vehicles according to that type. The criteria which shall be checked in the case of a
renewed type admission may only concern the changed provisions. The renewal of the
type admission does not affect admissions to operation already granted to vehicles on
the basis of previously admitted types.
§ 11 In the event of renewal or upgrading of existing vehicles, a new admission to operation
shall be required if:
a) the changes result in exceeding or falling below the limit values of the
parameters set out in the UTPs and, where applicable, National Technical
Requirements valid in accordance with Article 12 APTU, for checking the
technical compatibility between the vehicle and the area of use, or
b) the changes result in a decrease of the overall safety level of the subsystem
concerned, or
c) it is required by the relevant UTP.
If a new admission is required, the applicant shall send the Contracting State concerned
a file describing the project. The Contracting State shall decide to what extent the
provisions in the related UTP need to be applied to the project.
The Contracting State shall take its decision not later than four months after
submission of the complete file by the applicant.
When a new admission is required and if the UTP are not fully applied the vehicle
shall be subject to a new admission to which the conditions of Article 6 § 4 apply and
the Contracting States shall notify to the Secretary General
a) the reason why a UTP is not fully applied,
b) the technical characteristics applicable in place of the UTP and
c) the bodies responsible for the assessment of the technical characteristics referred
to under b).
The Secretary General shall publish the notified information on the website of the
Organisation.
§ 12 § 11 applies mutatis mutandis to a Design Type Certificate and to any declaration
concerning the construction or the elements of construction in question.
Article 10a
Rules for withdrawals or suspensions of technical certificates
§1 If a competent authority of a Contracting State other than the one which has granted
the (first) admission to operation discovers non-compliance it shall, with all details,
Appendix G – ATMF
15
inform the (first) admitting authority; if the non-compliance relates to a Design Type
Certificate, the authority which issued it shall also be informed.
§2 A Certificate of Operation may be withdrawn
a) when the vehicle no longer satisfies
- the prescriptions contained in the UTP and in applicable national
provisions in force according to Article 12 of the APTU Uniform Rules,
or
- the special conditions of its admission under Article 7a or
- the construction and equipment prescriptions contained in RID or
b) if the keeper does not comply with the requirement of the competent authority
to remedy the defects within the prescribed time or
c) when stipulations and conditions resulting from a limited admission under
Article 10 § 10 are not fulfilled or complied with.
§3 Only the authority which has granted the Design Type Certificate or the Certificate of
Operation may withdraw it.
§4 The Certificate of Operation shall be suspended
a) when technical checks, inspections, maintenance and servicing of the vehicle
prescribed in its Maintenance File, in the UTP, in the special conditions of an
admission pursuant to Article 7a or in the construction and equipment
prescriptions contained in RID are not carried out (or if deadlines are not
observed);
b) if in case of severe damage to a vehicle, the order of the competent authority to
present the vehicle is not complied with;
c) in case of non-compliance with these Uniform Rules and prescriptions contained
in the UTP;
d) if applicable national provisions in force according to Article 12 of the APTU
Uniform Rules or their declared equivalent provisions according to Article 13 of
the APTU Uniform Rules are not complied with. The validity of the Certificate
shall be suspended for the Contracting State(s) concerned.
§5 The Certificate of Operation shall become void when the vehicle is withdrawn from
service. This withdrawal from service shall be notified in accordance with Article 13
§ 4.
§6 §§ 1 to 4 shall apply mutatis mutandis to a Design Type Certificate.
Article 10b
Rules for assessments and procedures
Appendix G – ATMF
16
The Committee of Technical Experts is competent to adopt mandatory provisions for the
assessments and procedural rules for technical admission. Provisions for the assessments are
set out in the relevant UTP.
Article 11
Technical Certificates
§1 The admission of a type of construction and the admission to operation shall be
evidenced by separate documents called: “Design Type Certificate” and “Certificate
of Operation”.
§2 The Design Type Certificate shall:
a) specify the designer and intended manufacturer of the type of construction of the
vehicle;
b) have the Technical File attached;
c) if appropriate, specify the special operating limitations and conditions for the
type of construction of a vehicle and for vehicles which correspond to this type
of construction;
d) have the Assessment Report(s) attached;
e) if appropriate, specify all related declarations (of conformity and verification)
issued;
f) specify the issuing competent authority, date of issue and contain the signature
of the authority;
g) if appropriate, specify its period of validity;
h) have attached for vehicles subject to Article 6 § 4, copies of the additional
national admissions, if any.
§3 The Certificate of Operation shall include
a) all the information indicated in § 2, and
b) the area of use of the vehicle;
c) the values of the parameters set out in the UTPs and, where applicable, in the
national requirements in accordance with Article 12 APTU, for checking the
technical compatibility between the vehicle and the area of use;
d) the vehicle's compliance with the relevant UTPs and sets of national
requirements in accordance with Article 12 APTU, relating to the parameters
referred to in letter c);
e) the conditions for use of the vehicle and other restrictions;
f) the identification code(s) of the vehicle(s) covered by the certificate;
Appendix G – ATMF
17
g) information on the keeper of the vehicle(s) covered by the certificate on the day
of its issue;
h) if appropriate, its period of validity.
§4 The Certificate of Operation may cover a group of individual vehicles of the same
type, in which case the information required according to § 3 shall be specified
identifiably for each of the vehicles of the group and the Technical File shall contain
a list with identifiable documentation concerning the tests made on each vehicle.
§5 The Technical File shall contain the information according to the provisions in the
UTP.
§6 The certificates shall be printed in one of the working languages according to Article
1 § 6 of the Convention.
§7 The certificates referred to in §§ 2 and 3 shall be issued to the applicant by the
Competent Authority.
§8 The Certificate of Operation is related to the object. Once the vehicle is in operation
the holder of the Certificate of Operation (including the Technical File), if not the
current keeper, shall without delay hand it over to the current keeper together with the
Maintenance File and make available all instructions for maintenance and operations
that are still in his possession.
§9 § 8 applies mutatis mutandis to vehicles and railway material admitted according to
Article 19, whereby the documentation in question is the approval documentation and
any other documentation containing any information similar to what is included in the
requirements for the Technical File and Maintenance File, whether in full or in part.
Article 12
Uniform formats
§1 The Organisation shall prescribe uniform formats of the certificates indicated in
Article 11 and of the Assessment Report according to Article 10 § 7.
§2 The formats shall be prepared and adopted by the Committee of Technical Experts and
shall be published on the Organisation’s website.
§3 The Committee of Technical Experts may decide to allow certificates made according
to another specified format than that prescribed in these Uniform Rules, but containing
the information required according to Article 11, to be recognised as equivalent
substitutes.
Article 13
Registers
§1 Vehicle registers shall be set up in the form of one or more electronic national or
regional data banks containing information concerning the vehicles in respect of which
a Certificate of Operation has been issued. The register shall also include vehicles
Appendix G – ATMF
18
admitted according to Article 19; it may contain vehicles admitted for national traffic
only. The register or registers shall:
a) comply with the specifications adopted by the Committee of Technical Experts;
b) be kept updated;
c) be accessible by the competent authorities of all Contracting States, by railway
undertakings and infrastructure managers, as well as those persons or
organisations registering vehicles or identified in the register.
§ 1a The Organisation shall establish and keep up-to-date, or make accessible a register
with certificates of entities in charge of maintenance (ECM) and ECM Certification
bodies.
§ 1b The Organisation shall establish and keep up-to-date, or make accessible a register
with Vehicle Keeper Marking codes.
§2 [reserved]
§3 The Committee of Technical Experts may decide to include other data to be used in
railway operations in a data bank, such as design types, information concerning
declarations, inspections and maintenance of the admitted vehicles (including next
inspection due), information needed to establish if there is technical compatibility
between vehicle and network, information on accidents and incidents and registers
concerning coding of vehicles, locations, rail transport undertakings, keepers,
infrastructure managers, workshops, manufacturers, etc.
§4 The Committee of Technical Experts is competent to decide on modifications to or the
merging or withdrawal of the registers and databases referred to in this Article. The
Committee of Technical Experts shall establish the functional and technical
architecture of the registers specified in this Article and may also specify the data to
be contained, when and how the data shall be provided, what the access rights will be
and other administrative and organisational provisions, including which database
structure should be applied. In all cases, change of keeper, change of ECM,
withdrawals from service, official immobilisations, suspensions and withdrawals of
certificates, declarations or other evidence and modifications to a vehicle which
derogate from the admitted type of construction shall be notified by the registration
holder to the entity keeping the register without delay.
§5 When applying this Article, the Committee of Technical Experts shall consider
registers set up by Contracting States and regional organisations in such a way so as
to reduce undue burden on the involved parties such as regional organisations,
Contracting States, competent authorities and industry. In order also to minimise the
cost for the Organisation and obtain coherent register systems, all parties involved
shall coordinate with the Organisation their plans and the development of registers
which are within the scope of these Uniform Rules.
§6 The data registered in the data bank according to § 1 shall be considered as prima facie
evidence of the technical admission of a vehicle.
Appendix G – ATMF
19
§7 The Committee of Technical Experts may decide that the costs of setting up and
running the data bank shall be covered, in whole or in part, by the users.
Article 14
Inscriptions and signs
§1 Vehicles admitted to operation must bear inscriptions and signs prescribed in the UTP,
including a unique vehicle number.
The competent authority which grants the (first) admission to operation is responsible
for ensuring that the alphanumeric identification code is assigned to each vehicle. This
code, which shall include the country code of the (first) admitting State, must be
marked on each vehicle and be entered in the NVR of that State.
§2 The Committee of Technical Experts may lay down a sign which establishes that the
vehicle bearing it has been admitted to operation in international traffic according to
these Uniform Rules.
§3 The Committee of Technical Experts may set out the transitional periods during which
the vehicles admitted to circulation in international traffic may bear inscriptions and
signs derogating from those prescribed in §§ 1 and 2.
Article 15
Maintenance of vehicles
§1 Vehicles must be in a good state of maintenance in such a way that they comply with
the provisions as defined in Article 7. The condition of vehicles must not in any way
compromise operational safety and must not harm the infrastructure, environment and
public health by their circulation or their use in international traffic. To that end,
vehicles shall be made available for and undergo the service, inspections and
maintenance as prescribed in the Maintenance File. It shall be the responsibility of the
keeper to designate an ECM for this purpose.
§2 Each vehicle, before it is admitted to operation or used on the network, shall have an
ECM assigned to it and this entity shall be registered in the data bank referred to in
Article 13. The ECM shall ensure that the vehicles for which it is in charge of
maintenance are in a safe state of running by means of a system of maintenance. The
ECM may make use of contractors including maintenance workshops.
The Committee of Technical Experts shall be competent to adopt and amend rules for
certification and auditing of ECM and maintenance workshops. The rules are set out
in Annex A to these Uniform Rules.
The ECM for a freight wagon shall be certified by an ECM Certification Body
accredited or recognised in one of the Contracting States in accordance with Annex A
to these Uniform Rules.
§3 The keeper shall make available to the ECM, as far as necessary for maintenance, the
elements relating to the instructions concerning servicing, constant or routine
monitoring, adjustment and maintenance.
Appendix G – ATMF
20
The ECM must ensure, either directly or via the keeper, that reliable information about
maintenance and restrictions affecting operations, necessary and sufficient to support
safe operations are available for the operating railway undertaking.
The operating railway undertaking must in due time, either directly or via the keeper,
provide the ECM with information on operation of the vehicles (including mileage,
type and extent of activities, incidents/accidents) for which the ECM is in charge.
§4 The ECM of an admitted vehicle shall keep and update the Maintenance File and
Maintenance Record File for that vehicle. The ECM shall inform the keeper of updates
to the Maintenance Record File. The files shall be available for inspection by the
competent national authority.
Article 15a
Train composition and operation
§1 The rail transport undertaking shall control the risks associated with its activities and
especially those related to the operation of trains. To that end it shall ensure that these
trains comply with the essential requirements and shall in particular:
a) ensure correct and safe train composition and preparation, including pre-
departure checks,
a) take into account information necessary for the safe operation of each vehicle,
including possible operating restrictions,
b) only use vehicles within their limit and conditions of use,
c) be required to comply with the prescriptions relating to operation in international
traffic, such as those specified in the relevant UTPs,
d) ensure that each vehicle carried has an ECM assigned to it and when required
that the ECM has a valid certificate.
§2 The rules as set out in § 1 shall apply mutatis mutandis to entities other than a rail
transport undertaking that operate trains under their own responsibility.
§3 The keeper shall make available, as far as necessary for operation, to any rail transport
undertaking operating the vehicle, the elements relating to the conditions and limits of
use and concerning servicing and constant or routine monitoring.
§4 The infrastructure manager shall make available, as far as necessary for operation, to
any rail transport undertaking operating on its network, the elements relating to the
infrastructure characteristics.
Article 16
Accidents, incidents and severe damage
§1 In case of accident, incident or severe damage to vehicles, all parties involved (the
infrastructure managers, the keepers, the ECM, the railway undertakings concerned
and possible others), shall be required
Appendix G – ATMF
21
a) to take, without delay, all necessary measures to ensure the safety of railway
traffic, respect for the environment and public health and
b) to establish the causes of the accident, the incident or the severe damage.
§ 1a The measures according to § 1 must be coordinated. Such coordination is the
obligation of the infrastructure manager unless otherwise prescribed by provisions in
force in the State in question. In addition to the duty of investigation placed upon the
parties involved, the Contracting State may require an independent investigation to be
carried out.
§2 A vehicle shall be considered severely damaged when it cannot be repaired by a simple
operation which would allow it to be joined in a train and to circulate on its own wheels
without danger for operations. If the repair can be carried out in less than 72 hours or
the cost is less than 0.18 million SDR in total, the damage shall not be considered as
severe.
§3 The accidents, incidents and severe damage shall be notified, without delay, to the
authority or body which admitted the vehicle to circulation. That authority or body
may require the damaged vehicle to be presented, possibly already repaired, for
examination of the validity of the admission to operation which has been granted. If
appropriate, the procedure concerning the grant of admission to operation must be
repeated.
§4 The Contracting States shall keep records, publish investigation reports including their
findings and recommendations, inform the authorities concerned and the Organisation
of the causes of accidents, incidents and severe damage in international traffic that
occurred on their territory. The Committee of Technical Experts may examine the
causes of serious accidents and incidents or severe damage in international traffic with
a view possibly to developing the construction and operation prescriptions for vehicles
contained in the UTP and may, if appropriate, decide to instruct the Contracting States
within a short time limit to suspend relevant Certificates to Operation, Design Type
Certificates or declarations issued.
§5 The Committee of Technical Experts may prepare and adopt further mandatory rules
concerning the investigation of serious accidents, incidents and severe damage,
requirements concerning independent State investigation bodies and the form and
content of reports. It may also change the values/numbers in § 2 and in Article 2 ff).
Article 17
Immobilisation and rejection of vehicles
§1 A competent authority, a rail transport undertaking or an infrastructure manager shall
not prevent vehicles from running on compatible railway infrastructures if these
Uniform Rules, the prescriptions contained in the UTP, the special conditions, if any,
for the admission set out by the admitting authority as well as the construction and
operation prescriptions contained in RID, are complied with.
This Article shall not prejudice the responsibility of the rail transport undertaking as
defined in Article 15a.
Appendix G – ATMF
22
§2 The right of a competent authority to inspect and immobilise a vehicle is not affected
if non-compliance with § 1 is suspected, but the examination to establish certainty
should be carried out as quickly as possible and in any case within 24 hours.
§3 However, if a Contracting State does not suspend or withdraw a certificate within the
limit indicated according to Article 5 § 7 or Article 16 § 4, other Contracting States
are entitled to reject or immobilise the vehicle(s) in question.
Article 18
Non-compliance with the prescriptions
§1 Subject to § 2 and Article 10 a § 4 c), the legal consequences resulting from failure to
comply with these Uniform Rules and the UTP shall be regulated by the provisions in
force in the Contracting State of which the competent authority has granted the first
admission to operation, including the rules relating to conflict of laws.
§2 The consequences in civil and penal law resulting from failure to comply with these
Uniform Rules and the UTP shall be regulated, so far as concerns the infrastructure,
by the prescriptions in force in the Contracting State in which the infrastructure
manager has his place of business, including the rules relating to conflict of laws.
Article 19
Transitional provisions
§1 [reserved]
§2 These Uniform Rules do not affect admissions to operation issued before 1.1.2011 for
vehicles which exist as at 1.1.2011 and which are marked with RIV or RIC as proof of
current compliance with the technical provisions of the RIV 2000 agreement (revised
edition of 1 January 2004) or the RIC agreement respectively and for existing vehicles
not marked RIV or RIC but admitted and marked according to bilateral or multilateral
agreements between Contracting States notified to the Organisation.
§3 Without prejudice to § 5, the original admission according to § 2 is valid until the
vehicle requires a new admission according to Article 10 § 11.
§4 The inscriptions and signs referred to in Article 14, together with the data stored in the
database indicated in Article 13 § 1, shall be considered as sufficient proof of the
admission. Unauthorised changing of this marking shall be considered as fraud and
prosecuted according to national law.
§5 Regardless of this transitional provision, the vehicle and its documentation shall
comply with the prescriptions in force of the UTP concerning marking and
maintenance; compliance with the prescriptions of RID in force shall also be ensured,
where applicable. The Committee of Technical Experts may also decide that, for duly
justified safety or interoperability reasons, prescriptions introduced in the UTP shall
be complied with within a certain deadline.
§6 Existing vehicles which are not covered by the scope of § 2 may be admitted to
operation upon the request of an applicant to a competent authority. The latter may
request additional technical information from the applicant, risk analysis and/or
Appendix G – ATMF
23
vehicle tests before granting a complementary admission to operation. However, the
competent authorities shall take full account of the equivalence table referred to in
Article 13 of the APTU Uniform Rules.
§7 The Committee of Technical Experts may adopt additional transitional provisions.
Article 20
Disputes
Disputes relating to the technical admission of vehicles intended to be used in international
traffic, may be dealt with by the Committee of Technical Experts if there is no resolution by
direct negotiation between the parties involved. Such disputes may also be submitted, in
accordance with the procedure specified in Title V of the Convention, to the Arbitration
Tribunal.
Article 21
Annexes and recommendations
§1 The Committee of Technical Experts shall decide whether to adopt an Annex or a
provision amending it in accordance with the procedure laid down in Articles 16, 20
and 33 § 6 of the Convention. The decisions shall enter into force in accordance with
Article 35 §§ 3 and 4 of the Convention.
§2 An application for adoption of an Annex or a provision amending it may be made by:
a) any Contracting State;
b) any regional organisation as defined in Article 2 x) of ATMF;
c) any representative international association for whose members the existence of
the Annex is indispensable for reasons of safety and economy in the exercise of
their activity.
§3 The preparation of Annexes shall be the responsibility of the Committee of Technical
Experts assisted by appropriate working groups and the Secretary General on the basis
of applications made in accordance with § 2.
§4 The Committee of Technical Experts may recommend methods and practices relating
to the technical admission of railway material used in international traffic.
Tõlke teinud INGLISE KEELE – EESTI KEELE VANDETÕLK Kudrun Tamm. Vandetõlgiks nimetatud 8. jaanuaril 2015, kutsetunnistus nr 37, välja antud 27. jaanuaril 2015. aastal. Büroo: Scriba Tõlkebüroo, Raekoja plats 20, 51004 Tartu; tel +372 52 86 768; e-post:
[email protected]; veebileht: www.scriba.ee. Info vandetõlkide kohta: http://www.just.ee. Vandetõlkide Koda: http://www.vandetolgid.ee Tõlg itud on COTIF-i eelnevasse RT-s avaldatud versiooni ( sh lisadesse ) võrreldes digiallkirjastatud konteinerisse lisatud ingliskeelse versiooniga tehtud muudatused. Tõlkes on 129 lehekülg e . Tõlke registreerimise number 25 5 Tartu, 02.09 . 2022
Välisministeerium 06.09.2022 nr 7-13/2022/5509-1
[email protected]
Islandi väljak 1
15049, Tallinn
Rahvusvahelise raudteeveo konventsiooni
(COTIF) avaldamine
Austatud Jonatan Vseviov
Tulenevalt asjaolust, et rahvusvahelise raudteeveo konventsiooni (COTIF) on pidevalt muudetud
ja mitmed kehtivad muudatused, mis on OTIFi revisjonikomisjoni otsusega vastu võetud, ei ole
Riigi Teatajas avaldatud, edastame Teile rahvusvahelise raudteeveo konventsiooni ja selle lisade
eestikeelse kehtiva tervikteksti, et Välisministeerium saaks vastavalt välissuhtlusseadusega antud
pädevusele korraldada nimetatud dokumentide avaldamise Riigi Teatajas. Tõlke on teostanud
vandetõlk Kudrun Tamm (kutsetunnistus nr 37, e-post:
[email protected]).
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Ahti Kuningas
transpordi asekantsler
kantsleri ülesannetes
Lisad: COTIF
Marko Roots
639 7656
[email protected]
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 /
[email protected] / www.mkm.ee
Registrikood 70003158