Pöördumine

Saatja: Info Aadress <[email protected]> Saadetud: 03.03.2022 12:55 Adressaat: JM info Shared MB <[email protected]> Koopia: SM Info <[email protected]>; Eva Põldis <[email protected]>; Keilin Tammepärg <[email protected]> Teema: Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu Tere Edastame Teile Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu 3.03.2022 kirja nr 3.1-1/18-1 „Pöördumine seoses töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõuga. Kirja koopia on edastatud Sotsiaalministeeriumile. Lugupidamisega Heleri Vahemäe Büroojuht Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit Lõõtsa 2B 11415 Tallinn Mob 5115521 Tel 6177 145 Pr Maris Lauri Justiitsminister Justiitsministeerium Teie 10.02.2022 nr 1.2-2/139-14 Suur-Ameerika 1 10122 TALLINN Meie 03.03.2022 nr 3.1-1/18-1 Pöördumine seoses töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõuga Sotsiaalministeerium (edaspidi: SOM) on Justiitsministeeriumile (edaspidi: JuM) esitanud kooskõlastamiseks töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu (edaspidi: eelnõu), milles muuhulgas sätestatakse töötaja ja tööandja õigused ning kohustused kaugtöö korral. Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit (edaspidi: ITL) esitas SOM-ile eelnõu osas oma muudatusettepanekud 01.12.2021 kirjaga nr 3.1-1/19-3. Kuigi mitmed meie ettepanekud võeti arvesse ja eelnõud on muudetud selgemaks, sisaldab see meie hinnangul endiselt probleemseid sätteid. Seetõttu pöördume JuM-i poole ja esitame omapoolsed täiendavad põhjendused ja selgitused eelnõu nende eelnõu sätete osas, mida palume JuM-il omalt poolt analüüsida. Palume teil võimaluse korral toetada meie ettepanekute lisamist eelnõusse. 1. Riskianalüüside läbiviimine iga kaugtöö tegemise koha kohta ei ole praktikas teostatav Eelnõu § 1 punktiga 15 täiendatakse TTOS-i uue §-iga 135, mis sätestab tööandja kohustused kaugtöö korral. Selle sätte lõike 1 punkt 1 kohustab tööandja kajastama kaugtööga seonduvad võimalikud riskid töökeskkonna riskianalüüsis ning arvestades kaugtöö erisusi rakendama abinõusid töötaja terviseriskide vältimiseks ja vähendamiseks. Kahjuks on tegemist sättega, mille erinevaid elemente on praktikas keeruline või lausa võimatu täita. Seda vaatamata sellele, et muudetud TTOS § 135 lg 2 tekitab erisuse: „niivõrd, kuivõrd see on kaugtöö eripärasid arvestades võimalik“ ja TTOS § 14 lg 4 sätestab tööandaja vastutuse välistuse alused kaugtöö korral. Kindlasti on see erisus oluline, kuid vajab seaduses täpsemat sisustamist (seletuskiri on selles küsimuses mõistetavam kui eelnõu tekst). Esiteks ei saa tööandja rakendada kaugtööl oleva töötaja osas abinõusid terviseriskide vältimiseks ja vähendamiseks kaugtöö tegemise kohas.  2 Tööandja saab töötajat vastavalt juhendada, aga abinõusid peab rakendama töötaja ise (nt istuma sirge seljaga, tegema silmadele puhkepause jms). Tööandja saab väljaspool tööruume vaid juhendada ja soovitada, ta ei saa neid soovitusi ise ellu viia. Lähtudes mõistlikkuse põhimõttest ja mõlema poole huvist kaugtöö võimaldamiseks ei saa tööandja vastutada asjaolude eest, mis ei ole tema kontrolli all. Teiseks ei ole mõeldav, et tööandja teeb riskianalüüsid iga töötaja ja iga tema poolt kasutatava kaugtöö koha kohta eraldi. Tööandja saab hinnata konkreetse töö iseloomust tulenevaid riske (nt kuvariga töö puhul silmade ja sundasendi riske, mida hinnatakse ka kontoris töötamise korral), mitte konkreetsest kaugtöö asukohast tulenevaid kõikvõimalikke erinevaid riske töö tegemisele. Riskide hindamine peab jääma seotuks töötaja poolt tööandja jaoks tehtava tööga ning kajastada tuleks töö tegemisega seotud riskid. Näiteks arvutiga töötamisel tuleks hinnata selle tööga seotud riske, mitte kogu kaugtöö tegemise keskkonda. Iga töötaja kaugtöö koha riskide hindamine ei ole puhtpraktiliselt võimalik suuremates ettevõtetes, kus on palju töötajaid. Iga töötaja kaugtöö tegemise koht on ju erinev ja sellest tulenevalt ka erinevad riskid, mille suhtes tuleks töötajale anda juhised. Kui kõiki riske ei tea, siis ei osata ka juhendada konkreetset töötajat. Olukorra muutudes tähendab see riskianalüüsi mõttes täiendavat/uut riskianalüüsi. Arvestades juba kontoris olevate erinevate riskide suurt skaalat, siis iga töötaja puhul eraldi riske hinnata üle tuhande töötajaga ettevõttes ei ole mõeldav. Kui tööandja ruumid on siiski loetletud arv objekte, mis on hallatav ja kus tööandja saab tagada tööks sobiliku keskkonna (arvestades nii füüsilisi, bioloogilisi, keemilisi, vaimseid riske jne), sh võttes arvesse ka eelnõu kohaselt töötervishoiu arsti soovitusi. Iga töötaja kodus samasugust kontrolli teha ei ole võimalik, s.t lisaks töökoha ergonoomilisusele ja nõuetekohasusele hinnata ka muid ohutegureid - milliseid kemikaale töötaja kodus kasutab, kas on lahtist tuld, kas on stressi (koduvägivald, koduõpe) tekitavaid ohutegureid jne. Seetõttu asume seisukohale, et kaugtöö riskianalüüs ei pea olema erinev sellest riskianalüüsist, mis tehakse töökohal, et tagada töötajate tööohutus ja töötajate turvalisus. Riskianalüüs saab olla üldistud kujul lähtudes tehtavast tööst, mitte konkreetsete töötajate kaugtöö kohtade põhine. Kui töötajal on mure ja ta vajab tööandja nõu arvestades oma kodu eripärasid, siis on tööandjad muidugi valmis töötajaid abistama ning sel teemal vestlusi pidama. Seda aga ei tohi teha kohustuslikuks iga kaugtööd kasutava töötaja puhul. Seejärel annab tööandja kontoritöötaja riskianalüüsi mudeli põhjal töötajale juhised ning töötaja kohustus ja vastutus on oma kaugtööl neid arvestada. Kui neid arvestada ei ole võimalik, siis kaugtöö kokkulepet ei tehta. See kõik toetab töötaja suuremat iseseisvust ja otsustuspädevust ning töötajate privaatsuse kaitset. Tööandjate poole pealt rõhutame, et kui kaugtööga kaasneb nii palju halduskoormust ja vastutust, siis see vähendab tööandjate huvi kaugtööd võimaldada. Ülaltoodud põhjustel teeb ITL ettepaneku sõnastada TTOS-i § 135 lg 1 p 1 järgmiselt: „kajastama võimalikud riskid töökeskkonna riskianalüüsis arvestades kaugtöö erisusi ning juhendama töötajat töö iseloomust tulenevate töötaja terviseriskide vältimiseks ja vähendamiseks;“  3 2. Kodukontori sisustamine peab toimuma poolte kokkuleppel Eelnõus sisalduv TTOS § 135 lg 1 p 4 kohustab tööandja kujundama ja sisustama kaugtöö töökoha, välja arvatud juhul, kui tööandja ja töötaja on kokku leppinud teisiti. ITL kordab oma ettepanekut jätta see säte eelnõust välja, sest tegemist on ülereguleerimisega. Praktikas toimib kodukontori sisustamine poolte kokkuleppel ja vastavalt vajadusele ning leiame, et see peaks ka nii jätkuma. Pigem on oluline, et tööandja juhendaks, millistele nõuetele ostetavad tooted vastama peavad ning toetama töötaja kodukontori sisustust vastavalt võimalustele ja vajadustele. Nende võimaluste ja vajaduste pakkumine töötajale tõstab tööandja mainet tööturul, mistõttu ei tasu arvata, et tööandjad selle nimel ei pinguta ega tegutse. See, kui tööandjad peaksid hakkama kodukontori sisustuseks vajalikke sisustustooteid (nt tool ja laud) ettevõtte arvel pidama ja hiljem kokku koguma, siis see lahendus ei töötaks. See ei oleks mõistlik ei töötaja, tööandja ega ka keskkonna seisukohalt. Võlaõigusseaduse alusel saavad tööandja ja töötaja nagunii kaugtöö koha sisustamises kokku leppida. Arvestades, et enamikel juhtudel tähendab kaugtöö tegelikult hübriidtööd (kodu/kontor) ja üha levinumaid tööampse (mitme tööandja juures ja lühikest aega töötamist), ei ole mõistlik panna seadusega sellist kohustust tööandjale. Tööandjad tagavad loomulikult tööks vajalikud vahendid (seda sätestab ka eelnõus TTOS § 135 lg 1 p 3) ning võimaluse korral pakuvad ka soodustusi, mida saab kasutada sisustuse ostmiseks. Juhime veel tähelepanu, et sõna „kujundama“ tekitab selles sättes segadust ja küsimusi. Näiteks kust jookseb kujundamise piir ja mida see endas sisaldab? Poolte kokkuleppel saab osta kaugtöö kohta ergonoomilise mööbli, et vähendada riske seoses vale istumisasendiga. „Kujundama“ aga viitab, et kohustus võib olla laiem kui mööbli ost. Usume, et ka töötajad ei soovi, et tööandjad nende kodu „kujundama“ hakkavad. 3. Kaugtööga seoses vajavad lahendamist ka maksuküsimused Sõltumata sellest, kas kaugtöö koha sisustamine toimub kokkuleppel või seadusest tuleneva kohustuse alusel, soovivad tööandjad, et seda oleks võimalik teha võimalikult lihtsalt. Hetkel on olukord selline, et töötajale koju ostetud sisustuse eest ei pea maksma erisoodustusmaksu, aga ostetud asjad jäävad tööandja arvele ning need tuleb töösuhte lõppemisel tagasi võtta. Kui tööandja seda ei soovi, siis tuleb maks tasuda. Tööandjad ei soovi ostetud asjade arvele võtmist, kuna sellega on seotud keerulised haldustegevused. Tööandjale lisanduvad ostetud asjade arvele võtmisel ka kohustus sisustuse väljastamise korraldamise, tagasivõetud sisutuse ladustamise ja edasi-tagasi transpordi eest. Suure tõenäosusega tuleb need asjad järelturul maha müüa. Hinnates kõik kulud kokku põhjustab see tööandjatele suuremat koormust kui erisoodustusmaksu tasumine, aga kas see saab olla seadusandja eesmärk. Seetõttu on meie ettepanek laiendada erisoodustusmaksu vabadustega tegevuste nimekirja lisades sinna ergonoomilise töökoha kulud. Teine võimalus oleks suurendada terviseedendamise maksuvabastuse piirmäära selliselt, et ergonoomilise töökoha kulud oleks võimalik katta selle alt. Seni on hoidutud maksude teema käsitlemisest sellest eelnõus, aga meie hinnangul ei saa sellest mööda vaadata. Selgemad kaugtöö reeglid peaksid kaasa tooma mõlema töösuhte osapoole kindlustunde ja valmisoleku kaugtööd rakendada.  4 Maksuerisus omab väga olulist rolli selles, et tööandjad sooviksid töötajate ergonoomilise töökoha kulutusi toetada. Eriti oluline on see aga juhul, kui eelnõus jääb TTOS § 135 lg 1 p 4 muutmata (vt kirja p 2). 4. Kaugtöö kui kokkulepe Eelnõu seletuskiri käsitleb kaugtööd läbivalt kui poolte kokkulepet, aga eelnõus seda kirjas ei ole. Selleks, et tagada õigusselgus, teeme ettepaneku lisada eelnõusse säte, et kaugtööd tehakse ainult poolte kokkuleppel. See on väga oluline põhimõte, millele on üles ehitatud eelnõus sisalduvad poolte kohustused ja vastutuse jaotus. Kokkuvõttes leiame, et eelnõu tuleb viia rohkem kooskõlla selle seletuskirjaga. Hetkel on eelnõu seletuskirja lugedes tööandja kohustused arusaadavamad kui eelnõu ehk tulevase seaduse tekst. Samas on väga oluline, et uus regulatsioon oleks nii seda rakendavatele tööandjatele kui järelevalve teostajatele ühtemoodi mõistetav. Kindlasti tuleb arvestada ka seda, et enamikul juhtudest on kaugtöö puhul tegu hübriidtööga. ITL-i liikmetel on ootus uuele regulatsioonile, et see soodustaks, mitte ei pärsiks kaugtöö kasutamist kui pandeemia ajal hädavajalikku ning muul ajal paindlikku ja töötajate poolt oodatud võimalust. Uue regulatsiooni peamine eesmärk peab olema jagada vastutus tööohutuse ja töötervishoiu teemades tööandja ning töötaja vahel õiglaselt ja tegelikke olusid arvestades. Loodame, et peate võimalikuks ITL-i seisukohti ja ettepanekuid arvestada. Oleme valmis vajadusel oma seisukohti täiendavalt selgitama. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Doris Põld Tegevjuht Koopia: Sotsiaalministeerium Keilin Tammepärg, [email protected]