Seisukoha edastamine

Riigikantselei Teie: 23.02.2022 nr RIIGIKOGU/22- 0196/-2T Meie: 16.03.2022 nr 1-7/50-2 Siseministeeriumi seisukoht perekonnaseisutoimingute seaduse muutmise seaduse eelnõu (534 SE) kohta Täname, et edastasite meile perekonnaseisutoimingute seaduse muutmise seaduse eelnõu (534 SE). Esitame oma seisukoha valitsuse seisukoha kujundamiseks. Oleme seisukohal, et perekonnaseisutoimingute seaduse muutmise seaduse eelnõu (534 SE) on paljude oluliste puudustega, mistõttu ei saa seda toetada. Näitena (mitte ammendava loeteluna) toome järgmised eelnõu puudused: 1) muudatusettepanek on tehtud vale õigusakti osas; 2) eelnõus kasutatud mõisted ei taga selgust; 3) muudatused ning nende vajalikkus on analüüsimata ja põhjendamata; 4) mõju hindamise osa seletuskirjas on puudulik; 5) välja on toomata vajalikud muudatused rakendusaktides; 6) puudub analüüs, kui palju muudatused riigile ja tervishoiuteenuse osutajatele maksma lähevad, sealhulgas infotehnoloogilised arendustööd registrites jm. Järgnevalt selgitame pikemalt mõnda eelnõu olulist puudust. Siseministeeriumi arvates on eelnõu peamine puudus see, et eelnõuga muudetakse perekonnaseisutoimingute seadust. Meie hinnangul on muudatused tehtud vales seaduses. Perekonnaseisuametniku pädevuses on registreerida sünd kas tervishoiuteenuse osutaja poolt väljastatud meditsiinilise sünnitõendi või kohtulahendi alusel. Perekonnaseisutoimingute seaduses muudetav säte reguleerib seda, milliseid andmeid perekonnaseisuametnik sündi tõendavalt dokumendilt rahvastikuregistrisse kannab sünni registreerimisel. Kui soovitakse piiritleda või laiendada tervishoiuteenuse osutajate pädevust erinevate toimingute tegemise l, siis peaks see olema mõni Sotsiaalministeeriumi pädevuses olev tervishoiukorralduse ga seonduv õigusakt, mitte perekonnaseisutoimingute seadus, mille reguleerimisalaks on perekonnaseisuasutuste pädevus ja ülesanded, perekonnaseisutoimingute tegemise kord ning isikute õigused ja kohustused perekonnaseisutoimingute tegemisel. Kuigi meditsiinilise sünnitõendi väljastamine ei ole ise tervishoiuteenuse osutamine, on tegemist tervishoiutee nuse osutamisega kaasneva tegevusega ja selles osas ei saa tervishoiuteenuse osutaja pädevust piiritleda ega laiendada perekonnaseisutoimingute seaduses. Lisaks soovime välja tuua eelnõu puuduse, et reguleerimata on sisuline tervishoiuteenuse osutamine ja selle pädevus, mille kohta üldse perearst saaks sünnitõendi väljastada. Praegu on eelnõus kirjas vaid, et perearst selle tõendi väljastab, kuid pole kirjeldatud, millised on nõuded selle tegemiseks. Pikk 61 / 15065 Tallinn / 612 5008 / [email protected] / www.siseministeerium.ee Registrikood 70000562 Kuigi edaspidised väited kuuluvad Siseministeeriumi hinnangul enamjaolt Sotsiaalministeeriumi vastutusvaldkonda, peame siiski vajalikuks need teemad ära märkida. Me ei saa nõustuda eelnõus ja seletuskirjas kasutatud mõistega „kodus“. Näiteks võib laps sündida tervishoiuteenuse osutaja kohalolekuta ka kuskil mujal kui kodus. Muudatusettepaneku lause teine pool „või enne tervishoiuteenuse osutaja juurde jõudmist“ ei välista automaatselt, et tervishoiuteenuse osutaja ei saa meditsiinilist sünnitõendit väljastada. Sünnitusabi saab ametlikult osutada veel ka pärast lapse sündi teatud aja jooksul ning kui tervishoiuteenuse osutaja saab veel sünnitusabi osutada, siis ei teki probleemi meditsiinilise sünnitõendi väljastamise ja lapsele isikukoodi moodustamisega. Eelnõu muudatusettepanek ust jääb aga ekslikult mulje, et kui laps sünnib enne tervishoiuteenuse osutaja juurde jõudmist (nt teel haiglasse), kuid haigla saab veel osutada sünnitusabi, ei tohiks sünnitushaigla enam meditsiinilist sünnitõendit väljastada ning pere tuleb suunata hoopis perearsti juurde. Seega reeglina ootamatu sünnituse korral kutsutakse siiski kiirabi ning sellised olukorrad saab lahendada täiesti tavalises korras sündi registreerides. Ka Sotsiaalministeerium on oma seisukohas seda teemat käsitlenud: „Ka siis, kui sünnitus toimub oma transpordivahendis teel haiglasse, jõutakse haiglasse kõikidest Eesti punktidest kuni tunni jooksul ning seega sünnituse III perioodis koos veel sündimata või vahetult sündinud platsentaga, mille puhul jällegi ka meditsiinilise sünnitõendi väljastamisega probleemi ei teki.“ Eelnõu kohaselt pannakse perearstile ema ja lapse vahelise põlvnemise seose tõendamise kohustus. Lahtine on küsimus, et kuidas perearst selle seose tuvastab. Siinkohal tekib ka küsimus, kas perearstil on üldse õigus nõuda täiendavaid andmeid näiteks eratervishoiutee nuse osutaja käest, nagu eelnõus soovitakse sätestada, sest nagu ka eelnevalt välja tõime, ei ole sätestatud regulatsiooni, mida perearst peab järgima, et ta saaks sünnitõend it väljastada. Mis on see teenus, mida perearst sel juhul osutab ning kuidas ta täpsemalt seda teeb? Leiame, et perearstile ei saa panna kohustust tuvastada põlvnemine, nagu seda tsiviilkohtumenetluses tehakse. Seda seisukohta on toetanud varasemalt assisteerimata kodusünnitusega seotud arutelul ka Justiitsministeeriumi esindajad. Sotsiaalministeerium on oma seisukohas märkinud: „Tõenäosusel põhineva õiguse andmine põlvnemise tõendamisel looks õiguslikult olukorra, kus perearstile antakse kaalutlusõigus otsustamaks põlvemist pelgalt vastsündinu olemasolu alusel.“ Praegune sünni registreerimise menetlus aga tagab selle, et ema ja lapse põlvnemine ei ole sisuliselt vaidlustatav, nagu seda on isadus ning me ei pea õigeks seda süsteemi lõhkuda. Kui rahvastikuregistris luuakse suhe lapse ja tema vanemate vahel, siis tekivad sellest olulised juriidilised ning kaugeleulatuvad tagajärjed - laps saab endale sünnijärgse kodakondsuse, tekivad pärimissuhted, vanemad saavad teostada hooldusõigust, makstakse toetuseid, osutatakse arstiabi jne. Seepärast on oluline, et kõik andmed oleksid kohe algusest peale registrisse õigesti kantud. Siseministeerium on seisukohal, et kui eelnõu võetaks sellisel kujul seadusena vastu, võib tulevikus tekkida probleem ka inimkaubandusega. Euroopa Komisjoni aruanne inimkaubandusevastases võitluses tehtud edusammude kohta (2018) selgitab, et inimkauba nd us on keerukas kuritegevus, mille areng sõltub sageli nõudlusest ja inimkaubitsejate leidlikkuse st. Selle keskmes olevat ärakasutamist võib esineda mitmes vormis (vt lk 3), aruannete kohaselt kasvab liikmesriigi territooriumil toimuv riigisisene inimkaubandus /…/, sageli on ilmnenud ka rasedate naistega kaubitsemine vastsündinute müümise eesmärgil (vt lk 5) 1 . Inimkauband us vastsündinud lastega võib tekkida ka Eestis, kui õigusruum on selle jaoks soodne. Samas kui sünni registreerimiseks kehtib regulatsioon, mis nõuab põlvnemise tõsikindlat tuvastamist, siis vastsündinute inimkaubitsemist on seega ka vähem või see puudub sootuks. Asjaolu, et 1 Aruandega on võimalik tutvuda siin: https://eur-lex.europa.eu/legal- content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:52018DC0777&from=EN 2 (3) vastsündinute inimkaubandus Eestis puudub, ei ole vaidlusaluse regulatsiooni lihtsusta mise õigustavaks aluseks. Väljaspool haiglat tervishoiuteenuse osutaja juuresolekuta sündinud laste sünnid ei jää registreerimata, kui pered tegutsevad seaduses ette nähtud reegleid järgides, pöörduvad kohtusse põlvnemist tuvastama ning selle kohtulahendi alusel registreeritakse lapse sünd ka rahvastikuregistris. Seega, kui naine valib teadlikult sünnitamise ilma tervishoiuteenuse osutaja juuresolekuta, ega kutsu ka koheselt kiirabi, siis ta valib lihtsalt teise viisi lapse sünni dokumenteerimiseks, milleks on kohus. Soovime rõhutada, et vastav kohtumenetlus on üldjuhtudel kiire ning lahendini jõutakse üldjuhtudel ühe kuu jooksu. Riigi eesmärk on selle tegevusega kaitsta lapse ja ema tervist ning lapse kui nõrgema osapoole huve, mitte seada lapsevanemaid kuidagi halba või ebavõrdsemasse seisu võrreldes teistega. Eelnõu puuduseks on ka see, et ei ole välja toodud kulusid, mis selle eelnõuga kaasneksid . Näiteks võivad tekkida kulud perearstidele, kulud seoses perekonnaseisuamet nike juhendamisega ja meditsiinilise sünnitõendi vormi loomisega (sh infotehnoloogilised kulud). Kokkuvõttes ei saa me seda eelnõu sellisel kujul toetada. Sotsiaalministeerium on oma seisukohas välja toonud ja rõhutanud, et õigusaktides kehtestatud reeglid on alati ka inimes te käitumist suunavad ning et reeglid ei peaks julgustama sünnitamist ilma tervishoiutööta ja juuresolekuta. Emade ja vastsündinute elude ohtu seadmine seeläbi oleks äärmiselt ebamõistlik. Sotsiaalministeerium on oma seisukohas märkinud, et sama seisukohta on jaganud ka pädevate erialaühenduste (naistearstide ja ämmaemandate) esindajad. Lisaks on Sotsiaalministeerium on oma seisukohas märkinud: „Oleks äärmiselt ebamõistlik panna perearstile kohustus väljastada meditsiiniline sünnitõend sünni kohta, mille juures ta ei ole viibinud ja sünnitusabi osutanud. See oleks täielikus vastuolus kehtiva olulise põhimõttega, mis ei võimalda tervishoiutöötajal dokumenteerida tervishoiuteenust, mida ta ei ole osutanud.“ Siseministeerium toetab Sotsiaalministeeriumi seisukohta. Eeltoodust tulenevalt on Siseministeerium seisukohal, et eelnõud ei saa sellisel kujul toetada. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Kristian Jaani siseminister Teadmiseks: Sotsiaalministeerium Annika Nõmmik Aydin 6125184 [email protected] Karin Saan 53088393 [email protected] Mare Toompuu 612 5223 [email protected] 3 (3)