dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Sotsiaalministeerium
Väljaminev kiriAvalik

Vastus pöördumisele

Sotsiaalministeerium · 10. märts 2022
Viit
1.2-3/727-2
Registreeritud
10. märts 2022
Dokumendi liik
Väljaminev kiri
Adressaat
Riigikantselei, Siseministeerium
Saabumis/saatmisviis
EIS
Funktsioon
1.2 Õigusloome ja õigusalane nõustamine
Sari
1.2-3 Ettepanekud ja arvamused Sotsiaalministeeriumile kooskõlastamiseks saadetud õigusaktide eelnõude kohta
Toimik
1.2-3/2022
Vastutaja
Heli Paluste (Sotsiaalministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Terviseala asekantsleri vastutusvaldkond, Tervisesüsteemi arendamise osakond)

Failid

  • 📎1.2-3727-2 10.03.2022 Väljaminev kiri.asice347 KB

Sisu (failidest)

Riigikantselei Teie 23.02.2022 nr RIIGIKOGU/22- Siseministeerium 0196/-2T, 2-5/22- 00422/ Meie 10.03.2022 nr 1.2-3/727-2 Sotsiaalministeeriumi seisukoht 534 SE Esitame Sotsiaalministeeriumi seisukoha Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni k.a 22. veebruaril algatatud perekonnaseisutoimingute seaduse muutmise seaduse eelnõu (534 SE) kohta. Eelnõuga täiendatakse perekonnaseisutoimingute seaduse (edaspidi PKTS) paragrahvi 24 lõiget 2 ja lisatakse lõikesse, et kodus tervishoiuteenuse osutaja kohalolekuta või enne tervishoiuteenuse osutaja juurde jõudmist sündinud lapse puhul väljastab lapse sünnitõendi perearst. Seletuskirja kohaselt on eelnõu vajalik, et lõpetada olukord, mille tõttu kodus sündinud lapsi ei saa registreerida. Tegu on eelnõu koostajate sõnul õigusliku lüngaga, mille käesolev eelnõu lahendab. Väidetakse ühtlasi, et kui toimub ootamatu sünnitus või kodusünnitus ning ema ei jõua haiglasse, siis tekib olukord, mille puhul laps võib jääda registreerimata. Hinnatakse, et probleem näitab süvenemise tendentsi ja koduseid sünnitusi toimub rohkem, kuna sünnitushaiglad on paljudes kohtades nii pika vahemaa kaugusel. Sotsiaalministeerium ei saa eelnõu toetada. Kehtiva PKTS kohaselt kantakse lapse sugu, sünniaeg ja isikukood rahvastikuregistrisse tervishoiuteenuse osutaja tõendi või kohtulahendi alusel. Kohtulahendi saamiseks tuleb emast põlvnemise tuvastamiseks pöörduda elukohajärgsesse maakohtusse ja esitada lapse ema avaldus emaduse tuvastamise nõudes, milles tuleb lühidalt selgitada, millisel eesmärgil põlvnemise tuvastamist soovitakse läbi viia. Kui kohus on tuvastanud lapse põlvnemise emast, siis kohtumääruse alusel registreeritakse sünd ja antakse lapsele isikukood kohalikus omavalitsuses. Seega ei ole tegemist õigusliku lüngaga või olukorraga, kus last ei saa registreerida assisteerimata kodusünnituse korral. Avalduse esitamist maakohtule ei saa pidada ka ülemääraselt koormavaks lapse vanematele, sest kohtumäärus on aluseks muudatuste tegemiseks lapse perekonnaseisuandmetes. Kui isik ei pöördu sünnitusabi saamiseks tervishoiuteenuse osutaja poole, ei saa tervishoiuteenuse osutaja väljastada sünnitõendit ja isikukoodi. See ei tähenda, et laps jääks registreerimata. Valides sünnitamise ilma pädeva tervishoiuteenuse osutaja juuresolekuta, valib naine lihtsalt teise tee lapse registreerimiseks – kohtu kaudu. Sünnituse kestus on enamasti tunde, esmasünnitusel keskmiselt 10-20 tundi, korduval sünnitusel 6-12 tundi. Samas kiireid sünnitusi tuleb ette. Kui tegu on kiire sünnitusega, kus sünnitus toimub nt kodus vahetult enne kiirabi jõudmist või kiirabiautos teel haiglasse, on tegu ikkagi tervishoiuteenuse osutaja poolt sünnitusabi osutamisega sünnituse III (platsentaar- ehk päramiste) perioodis ja vahetult selle järgselt, millisel puhul ka põlvnemises tervishoiutöötajal kahtlust ei saa tekkida ning ka meditsiiniline sünnitõend väljastatakse Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952 2 pädeva tervishoiuteenuse osutaja poolt. Kiirabi on Eestis väga hästi kättesaadav ning kutsed sünnitaja juurde loetakse alati kõrge prioriteediga kutseteks. Ka siis, kui sünnitus toimub oma transpordivahendis teel haiglasse, jõutakse haiglasse kõikidest Eesti punktidest kuni tunni jooksul ning seega sünnituse III perioodis koos veel sündimata või vahetult sündinud platsentaga, mille puhul jällegi ka meditsiinilise sünnitõendi väljastamisega probleemi ei teki. Oleks äärmiselt ebamõistlik panna perearstile kohustus väljastada meditsiiniline sünnitõend sünni kohta, mille juures ta ei ole viibinud ja sünnitusabi osutanud. See oleks täielikus vastuolus kehtiva olulise põhimõttega, mis ei võimalda tervishoiutöötajal dokumenteerida tervishoiuteenust, mida ta ei ole osutanud. Antud juhul paneb PKTS tervishoiutöötajale lisaks ka põlvnemise tõendamise kohustuse §-s 25, mille kohaselt lapse ema andmed kantakse rahvastikuregistrisse tervishoiuteenuse osutaja tõendi või kohtulahendi alusel. Kui tervishoiutöötaja ei ole sünnitusabi osutanud, ei saa ta põlvnemise fakti ju kinnitada. Tõenäosusel põhineva õiguse andmine põlvnemise tõendamisel looks õiguslikult olukorra, kus perearstile antakse kaalutlusõigus otsustamaks põlvnemist pelgalt vastsündinu olemasolu alusel. Seda olukorda oleks võimalik kasutada ära ka vääratel eesmärkidel. Sotsiaalministeerium on varasemalt selgitanud ka kohtule, et tervishoiuteenuse osutaja ei saa tõenäosusele tuginedes hakata väljastama dokumente sünni tõendamise kohta. Seda põhimõtet oleks meie hinnangul äärmiselt vale muutma hakata vaatamata sellele, et vastsündinute inimkaubanduse kohta Eestis teavet ja statistikat ei ole. Kui selline esimene juhtum aset leiaks, oleks enesestmõistetav analüüsida, kuidas selline asi võimalikuks osutus ning muu hulgas kas põhjuseks võis olla ebapiisav regulatsioon. Peame õigeks regulatsiooni, mis sellisel olukorral juhtuda ei lase. Õigusaktid tõepoolest ei kohusta naist haiglasse sünnitama minna. Õigusaktid reguleerivad lapse sünni registreerimise korda. Tervishoiuteenuse osutaja poole pöördumine, sh kiirabi kutsumine ka kiire sünnituse korral on oluline eelkõige ema ja vastsündinud lapse tervise huvides. Kiirabi on pädev hindama nii ema kui lapse seisundit, andma vajadusel vältimatut abi ja transportima sünnitanu ja vastsündinu haiglasse. Kodustes tingimustes sünnitamine ilma pädeva tervishoiutöötaja sünnitusabita on meditsiiniliselt äärmiselt riskantne. Esmasünnitaja puhul on riskid oluliselt kõrgemad, aga isegi kui korduvsünnitaja arvab end olevat piisavalt kogenud, tuleb rõhutada, et iga sünnitus võib olla eelmisest erinev mitmetel põhjustel. Ka täiesti normaalselt kulgenud rasedus ja varasemalt kergelt kulgenud sünnitused ei anna mingit garantiid, et järgmine sünnitus kulgeb samamoodi. Väljaõppeta inimene ei oska hinnata ohu märke sünnituse kulus, sünnitaja ja loote või vastsündinu seisundis ning abi võib hilineda. Lisame Eesti statistika – viimase 5 aasta (2014-2019) 194-st planeerimata haiglaväliste sünnituste tulemuseks oli 3 juhul surnult sündinud laps (kokku kordaja 100 sünni kohta oleks 1,5 ning 1000 sünni kohta 15): https://statistika.tai.ee/pxweb/et/Andmebaas/Andmebaas__01Rahvastik__02Synnid/SR68.px /table/tableViewLayout2/ 3 Võrdluseks – Eesti üldine perinataalsuremuse kordaja 1000 sünni kohta on 2,58 (2020 andmed) ja varane neonataalne suremus 1000 sünni kohta 5 (2020 andmed), mis on OECD ja maailma parimate riikide hulgas. Suremus planeerimata haiglaväliste sünnituste puhul on seega ligikaudu 6 korda kõrgem üldisest perinataalsuremusest (perinataalsuremus näitab suremust perinataalperioodil (22. rasedusnädalast 7 päeva pärast sündi) 1000 sünni kohta.). Usume, et keegi ei ole valmis aktsepteerima tänapäeval ~ 100-150 aasta tagust perinataalsuremuse taset, mil suur osa sünnitustest toimuski kodus ilma meditsiinilise abita ja pea igas peres teati mõnda lapse või ema jaoks kurvalt lõppenud sünnituse juhtu. Teemat on analüüsitud ka teistes riikides märksa suuremate andmete pinnalt ja jõutud samade järeldusteni. Teadusartiklites on käsitletud statistilisi uuringuid võrdlemaks perinataalset suremust sünnituste koha (haiglas versus kodus) ja osutatud abi alusel (pädeva tervishoiutöötaja poolt planeeritud ja assisteeritud kodusünnitus versus tahtmatu/planeerimata kodusünnitus). Kokkuvõttes peame oluliseks rõhutada, et õigusaktides kehtestatud reeglid alati ka suunavad inimeste käitumist. Oleme kindlal seisukohal, et reeglid ei peaks julgustama sünnitamist ilma tervishoiutöötaja juuresolekuta. See seab ohtu emade ja vastsündinute elud ja oleks äärmiselt ebamõistlik. Samal seisukohal on olnud ka pädevate erialaühenduste (naistearstide ja ämmaemandate) esindajad. Eestis on võimalik turvaliselt pädevate tervishoiutöötajate abiga sünnitada haiglas või kodus. Kui pere eelistus on sünnitada kodus, siis Eestis on võimalik kodus sünnitada turvaliselt ämmaemanda juuresolekul, mille puhul ka meditsiiniline sünnitõend saadakse sünnitusabi osutanud tervishoiuteenuse osutaja poolt. Koos ämmaemandaga hinnatakse, kas raseda tervisest tulenevalt on turvaline planeerida kodusünnitust ning ämmaemand abistab sünnitusel, tagades pädeva sünnitusabi. Tõeliselt planeerimata kiirelt lõppenud kodusünnitusele reeglina kutsutakse siiski kohe kiirabi ning meditsiinilise sünnitõendi väljastamisega sünnitusabi osutaja poolt mingeid probleeme ei teki. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Tanel Kiik tervise- ja tööminister Heli Paluste 6269 127 [email protected]
Allikas: Sotsiaalministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel