Riigikohtu esimehe ettekanne

Ülevaade kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta Ettekanne Riigikogu 2014. aasta kevadistungjärgul 05.06.2014 Priit Pikamäe Riigikohtu esimees Austatud juhataja, lugupeetud Riigikogu! Kohtute seaduse § 27 lg 3 annab Riigikohtu esimehele võimaluse pöörduda kord aastas parlamendi poole ülevaatega Eesti kohtukorraldusest, õigusemõistmisest ja seaduste ühetaolisest kohaldamisest. Kohtusüsteemi tegevuse mitmetahulisuse tõttu pole ühte ettekandesse võimalik mahutada kõiki päevakajalisi probleeme. Paratamatult tuleb teha teatud valik. Seetõttu soovin tänases ettekandes keskenduda põhiseaduslikkuse järelevalve menetlusele ja seda kahel põhjusel. Esmalt seetõttu, et 2013. a jääb õigusemõistmise ajalukku kui seni kõige suurema põhiseaduslikkuse järelevalve korras lahendatud asjade arvuga aasta. Teiselt poolt võib möödunud aastal läbivaadatud asjadest teha mitmeid olulisi üldistusi, mida seadusandlikus protsessis arvestada. Möödunud põhiseaduslikkuse järelevalve aastat iseloomustavad järgmised arvulised näitajad. Nagu juba öeldud, oli tegemist rekordaastaga selles mõttes, et 2013. aastal lahendatud 66 asja on seni kõige suurem põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses läbi vaadatud asjade arv alates Riigikohtu taasasutamisest. Nendest asjadest ligi 60% ehk 40 asja said alguse konkreetse normikontrolli korras ehk esitati Riigikohtule arutamiseks mõnes kohtuastmes üksiku kohtuasja lahendamisel tekkinud põhiseaduslikkuse küsimuse hindamiseks. Abstraktse normikontrolli asju vaadati läbi kokku 3 menetluses. Kõik need menetlused algatas õiguskantsler. Vabariigi President eelmisel aastal Riigikohtu poole ühegi taotlusega ei pöördunud. Nimetatud 66-s põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses läbi vaadatud asjast rahuldati esitatud taotlus ehk tunnistati selles nimetatud õigusnorm põhiseaduse vastaseks ühtekokku 33 korral, taotlus jäeti rahuldamata 18 korral. Siinkohal olgu kohe öeldud, et nii suur põhiseaduslikkuse järelevalvesse toodud asjade hulk kui ka märkimisväärne rahuldatud taotluste koguarv on ühemõtteliselt tingitud jätkuvalt kestvast riigilõivuseaduse kohtulõive puudutavate sätete põhiseaduslikkuse kontrollist. Kuna eelmine aasta oli ühtlasi kohalike omavalitsuste valimise aasta, siis vaatas Riigikohus läbi ka 17 valimiskaebust. 1. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse lahendite täitmisest Üks sageli Riigikogu liikmete poolt Riigikohtu esimehele esitatav küsimus puudutab Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve vallas tehtud lahendite täitmist. Uuritakse, kas ja mil määral on Riigikogu ja Vabariigi Valitsus täitnud Riigikohtu antud juhiseid põhiseaduse vastaseks tunnistatud õigusaktide muutmisel. Sissejuhatavalt tuleb märkida, et kõik põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses tehtud lahendid, millega on mõni säte tunnistatud põhiseaduse vastaseks, ei eelda uut normiloomet. Nii on see valdavalt olukorras, kus Riigikohus tunnistab mõne olemasoleva normi põhiseadusvastaseks ja kehtetuks ning sellise normi väljajätmisega õigustloova akti tekstist on juba iseenesest saavutatud piisavalt õigusselge olukord. Sel moel vaidlustatud normi enam ei eksisteeri ning põhiseadusvastane olukord on kaotatud. Mõistagi on ka siin eeskätt seadusandjal alati võimalus sekkuda, pakkudes kehtetuks tunnistatud normi asemele välja uue regulatsiooni. 1 Teisiti on olukord aga juhul, kui Riigikohus tunnistab põhiseadusvastaseks regulatsiooni andmata jätmise ehk seadusandja tegevusetuse või kui põhiseaduse vastaseks tunnistatud normi kehtetuse tagajärjeks on õigusselgusetus. Mõistetavalt eeldab sellisel juhtumil põhiseaduspärase situatsiooni loomine seadusandja ja täitevõimu aktiivseid samme asjakohase normistiku väljatöötamisel ja kehtestamisel. Ilmselt ei ole üllatav, et probleemid Riigikohtu lahendite täitmisega tekivad nimelt sellest sfäärist. Riigikohtu käesoleva aasta analüüsist aastatel 2010–2013 tehtud põhiseaduslikkuse järelevalve lahendite täitmise kohta ilmneb, et kolmekümne kahe sellise kaasuse puhul võib märksõnad „otsus täitmata“ kirjutada ühemõtteliselt üheksa lahendi taha. Need on otsused, mille puhul ei ole Riigikohtule teadaolevalt seni vastavat seaduseelnõu põhiseadusvastase olukorra kaotamiseks isegi parlamendi menetlusse antud. Siia hulka ei ole arvatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses tehtud lahendeid riigilõivuseaduse kohta ega juhtumeid, mil Riigikohus on tagantjärele tuvastanud sellise sätte põhiseadusvastasuse, mis oli otsuse tegemise ajaks juba kehtivuse kaotanud. Asja helgemat poolt vaadates võib seega tõdeda, et enam kui kahel kolmandikul juhtudel on seadusandja Riigikohtu lahendi resolutsioonis märgitu kas juba täitmiseks võtnud või on asjakohase seaduseelnõu menetlus käimas. Mõistagi võib ka eelnõu menetlemine erinevatel põhjustel vägagi aeganõudvaks kujuneda, mistõttu lõplikult täidetuks on Riigikohtu lahendit põhjust pidada siiski alles siis, kui uus seadus on jõustunud. Heaks illustratsiooniks viimati nimetatud probleemile on riigivastutuse seaduse ümber kujunenud olukord. 22. märtsil 2011 asus Riigikohtu üldkogu esimest korda seisukohale, et põhiseadusvastaselt on seadusandjal jäänud riigivastutuse seaduses reguleerimata kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamise kord. Nimetatud otsusele järgnesid 30. ja 31. augustil 2011 veel kaks selles valdkonnas seadusandja tegevusetust põhiseadusvaseks tunnistavat kohtulahendit. Kuigi uus riigivastutuse seaduse eelnõu oli üks esimesi Riigikogu selle koosseisu menetlusse võetud eelnõudest, kandes järjekorranumbrit 7, on kriminaalmenetlusega tekitatud kahju küsimus praeguseni ammendavalt reguleerimata. Formaalselt on Riigikohtu seisukohad selles küsimuses seega täitmata juba enam kui kolm aastat. Möönan, et vajaliku regulatsiooni väljatöötamine ei pruugigi teinekord asjade olemuse tõttu olla lihtne, kuid sedavõrd pikka aega kestnud Riigikohtu lahendi täitmisprotsessi ei saa kuidagi pidada mõistlikuks. Lühikokkuvõttena võib Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse lahendite täitmise kohta märkida, et tegemist on õigusriigi põhimõtte tegeliku toimimise ja üldise õiguskultuuri taseme ühe olulisema indikaatoriga. On selge, et põhiseaduskohtu lahendite täitmise kindlustamiseks pole võimalik kehtestada sunnimehhanismi. Eri võimuharude omavaheline ladus koostöö riigi kui terviku toimimise nimel peaks olema see lähtealus, mis tagab põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses tehtud kohtuotsuste täitmise. 2. Õigusemõistmise funktsioonide delegeerimisest Püüdes järgnevalt põhiseaduslikkuse järelevalve praktikas käsitletud küsimusi sisuliselt üldistada, tuleb tõdeda lahendatud probleemide mitmekülgsust. Pean tänases parlamendiettekandes vajalikuks neist peatuda lähemalt kahel: õigusemõistmise sisuga seonduval ning kohtulõivude teematikal ja selle mõjudel. Sihilikult ei peatu ma siinkohal suurt avalikkuse tähelepanu pälvinud üldapteekide asutamispiirangute kaasusel, kuna ajutise regulatsiooni kehtestamine kõnealuses valdkonnas ei luba parlamendi tööd selles osas veel lõppenuks lugeda. Lõpetuseks teen ühe konkreetse ettepaneku, mis puudutab põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatama õigustatud isikute ringi laiendamist. 2 Alustan õigusemõistmisest. Nii üllatav kui see ka pole, siis kuigi ühiskonna vajadus õigusemõistmise järele tingib kohtusüsteemi olemasolu, on küsimus sellest, mida mõista õigusemõistmise all, harva kohtupraktikas tähelepanu leidnud. Vajadus õigusemõistmise kui nähtuse täpsemaks määratlemiseks kerkis Riigikohtu üldkogu ees möödunud aastal Tallinna Ringkonnakohtu taotluse tõttu. Riigikohtul tuli kontrollida, kas kohtute seaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku need sätted, mis andsid kohtujuristile pädevuse määrata kohtuniku asemel ise rahaliselt kindlaks menetluskulud, on kooskõlas põhiseaduse §-ga 146, mille kohaselt mõistab õigust ainult kohus. Seega püstitas ringkonnakohus sisuliselt küsimuse, kes on põhiseaduse mõttes kohtus kui põhiseaduslikus institutsioonis õigustatud õigusemõistmise ülesannet täitma – kas lisaks kohtunikele ka kohtuteenistujad. Oma 4. veebruari 2014. a otsuses asus Riigikohus seisukohale, et tsiviilkohtumenetluses menetluskulude kindlaksmääramine on õigusemõistmine põhiseaduse § 146 esimese lause tähenduses ning kohtujurist ei ole kohtunik põhiseaduse mõttes, millest tulenevalt tunnistati asjassepuutuvad sätted põhiseaduse vastasteks ja kehtetuteks. Riigikohtu põhjendused on kokkuvõtlikult mõistetavad selliselt, et kui konkreetne ülesanne on käsitatav materiaalses mõttes õigusemõistmisena, siis saavad seda ülesannet täita üksnes kohtunikud. Kohtunik põhiseaduse mõttes on eriliigiline ametnik, kes teostab õigust mõistes riigivõimu. Ta on põhiseaduses sätestatud reeglite järgi ametisse nimetatud. Lisaks kohalduvad kohtuniku suhtes põhiseaduses sätestatud tagatised ja piirangud, mis aitavad kaasa tema ja kogu kohtusüsteemi sõltumatuse ja erapooletuse tagamisele. Avalikud teenistujad, kellel selliseid garantiisid pole, ei saa olla õigusemõistjateks. Kuigi Riigikohus ei andnud selle otsusega üldist ega kõikehõlmavat hinnangut, millised konkreetsed ülesanded on käsitatavad õigusemõistmisena ning kas ja millistel tingimustel saab neid kohtus üle anda mittekohtunikest ametnike pädevusse, võib selle kaasuse abil siiski üldisemaid järeldusi teha. Esiteks tuleneb Riigikohtu üldkogu lahendist ühemõtteliselt, et põhiseaduse kohaselt ei saa kohtute töökoormust vähendada ega menetluse kiirust suurendada seeläbi, et materiaalses mõttes õigusemõistmise ülesandeid hakkavad kohtunike asemel täitma kohtuteenistujad, näiteks kohtujuristid. Teiseks toob kõnealune lahend meid tagasi Riigikohtu varasema õigusemõistmist puudutava praktika juurde. Sellest juhindudes võib esile tuua vähemalt kaks omavahel seotud probleemide ringi, millele seadusandja peaks tähelepanu pöörama. Nendeks on õigusemõistmise ülesande üleandmine institutsioonile, mis pole kohus ja kus seetõttu ei tööta kohtunik, ning kohustuslik kohtueelne menetlus. Kohtusüsteemi töökoormuse vähendamiseks on seadusandja mitmes valdkonnas delegeerinud vaidluse esmase lahendamise ülesande mõnele muule institutsioonile kui kohus. Osal juhtudel, näiteks väärteomenetluses, on asja kohtueelse läbivaatamise pädevus antud täitevvõimule. Samasse ritta on paigutatav ka konkurentsiamet, kellele seadus omistab elektrituru osaliste vaheliste vaidluste lahendamise ülesande. Lisaks sellele on seadusandja aga väga erinevate vaidluste läbivaatamiseks loonud spetsiifilisi institutsioone, mille koondmõistena kasutab riigivastutuse seadus terminit „seadusega vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks loodud organ“. Nimetagem siinkohal näidetena töövaidluskomisjoni, üürikomisjoni ja riigihangete vaidlustuskomisjoni. Olemuslikult täidavad kõik need organid ühte ja sama ülesannet, milleks on pooltevahelise vaidluse lahendamine. Paraku tuleb tõdeda, et nende organite tegevuse üldpõhimõtted ning institutsiooni- ja garantiiküsimused nagu ka hilisem võimalus nende tehtud otsustusi kohtulikult vaidlustada on valdkonniti reguleeritud erinevalt. Lisaks on küsitav, kas sellise pädevuse kandjatena saab neid olemuslikult alati käsitada tavapäraste haldusorganitena haldusmenetluse seaduse mõttes. Arvan, et aeg on küps, kaalumaks, kas ka seadusega vaidluse 3 kohtuväliseks lahendamiseks loodud organite tarvis oleks vaja luua üldregulatsioon, mis allutaks sellised institutsioonid ühtsetele toimimispõhimõtetele, arvestades seejuures isiku hilisema kohtukaebevõimalusega. Teine põhimõtteline probleem puudutab vaidluse kohtueelseks lahendamiseks kehtestatud menetluskorda ja selle kohustuslikkust. Riigikohus on arvukates põhiseaduslikkuse järelevalve lahendites pidanud kohtusüsteemi tõhusat toimimist põhiseaduslikuks õigusväärtuseks. Kohustuslik nõue läbida enne kohtusse pöördumist kohtueelne menetlus mõnes kohtusüsteemivälises instantsis võimaldab vähendada kohtusse esitatavate kaebuste arvu ning ei ole seetõttu iseenesest õiguslikult problemaatiline. Seda siiski vaid tingimusel, et kohtueelne menetlus ei kesta ülemäära kaua ning isikule, kes selles menetluses tehtud lahendiga ei nõustu, on tagatud põhiseaduse §-s 15 sätestatud kohtusse pöördumise õigus. Üldjuhul lasub kohtukaebeõiguse kasutamise korral kohtul kohustus lahendada vaidlus n-ö algusest peale. Menetlusseadus ei tohi kohtusse pöördumist selles olukorras käsitada edasikaebeõiguse teostamisena ja kohut apellatsiooniastmena kohtueelses menetluses tehtud lahendi suhtes. Leian, et neid kaalutlusi silmas pidades oleks seadusandjal Riigikohtu 4. veebruari 2014. a kohtujuristi asja valguses põhjust analüüsida Vabariigi Valitsuse algatatud ja hetkel parlamendi menetluses oleva väärteomenetluse seadustiku eelnõu. 3. Liigkõrgetest kohtulõivudest ja nende mõjudest Möödunud aastal jätkus Riigikohtus ka riigilõivuseaduse eri sätete põhiseaduspärasuse kontroll. Kokku möödunud aastal põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses lahendatud 66 asjast oli riigilõivuasju 31, s.o 47 protsenti ehk veidi vähem kui pool läbi vaadatud asjade koguhulgast. Üldse on Riigikohus kohtulõivude temaatikaga tegelenud alates 2009. aastast, olles 31. mai 2014. a seisuga põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses lahendanud ühtekokku 69 riigilõivuasja. Kuna tegemist on juba mitmeid aastaid väldanud protsessiga, siis oleks sissejuhatavalt ilmselt paslik meenutada mõningaid sellega seotud põhilisi asjaolusid. Mäletatavasti otsustas seadusandja alates 1. jaanuarist 2009 suurendada kohtumenetlustes tasutavaid riigilõive eelnevaga võrreldes mitte protsentides, vaid kordades. Sedavõrd drastiline kohtukulude kasv ei jäänud menetlusosaliste tähelepanuta, mistõttu samast 2009. aastast alates on ka Riigikohus järjepidevalt kuni praeguseni pidanud lahendama taotlusi kontrollida erinevate tsiviil- ja halduskohtumenetluse jaoks kehtestatud riigilõivumäärade põhiseaduspärasust. Peamiselt on kahtluse alla seatud tsiviilkohtumenetluses hagimenetluse jaoks sätestatud riigilõivumäärasid. Riigikohus on alates 2011. aastast (otsus 12. aprillist 2011 AS Wipestrex asjas) olnud põhimõttelisel seisukohal, et kuigi põhiseaduse mõttes on lubatavad nii rahaliste vaidluste puhul vähemalt osa riigi õigusemõistmisele tehtavate kulutuste panemine menetlusosalistele kui ka kohtutee lõivustamine põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste vältimiseks, ei saa liigkõrgeid riigilõivumäärasid pidada mõõdukaks vahendiks nende eesmärkide saavutamiseks. Sellise hinnangu kujundamisel oli oluline koht ka võrdlevõiguslikel argumentidel, kuna alates 1. jaanuarist 2009 kehtestatud riigilõivud olid vähemalt rahaliste nõuete puhul kujundanud Eestist ühe Euroopa Liidu kõige kõrgemate kohtukuludega liikmesriigi. Kuigi 1. juulist 2012 alandas seadusandja riigilõivumäärasid oluliselt, ei saa nii kohtusüsteemi kui ka kohtusse pöördujate jaoks 2009. aastal toimunud järsu kohtulõivude tõstmise tagajärgi kuidagi likvideerituks pidada. Nii on Riigikohtul pärast 1. juulit 2012 toimunud riigilõivumäärade alandamist tulnud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses lahendada 47 uut riigilõivuseaduse eelmist redaktsiooni puudutavat kohtuasja, mis teeb keskmiselt 2 taotlust ühes kalendrikuus. 4 Kujundlikult väljendudes võib julgelt väita, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumist on kujunenud lõivukohus. Seega jätkub kohtutes ka pärast pea kaks aastat tagasi toimunud kohtulõivude langetamist endiselt varasemate ja seejuures juba kehtetute seaduste alusel määratud riigilõivumäärade kontrollimine ja vähemalt hetkel ei näi see protsess veel niipea lõppevat. Niisuguse olukorra põhjused peituvad peaasjalikult kahes teguris. Esiteks asjaolus, et kogu senine kohtulõivude põhiseaduspärasuse kontrollimise protsess on toimunud kitsalt konkreetse normikontrolli korras, mis kohtupraktikas seni valitsenud arusaamade kohaselt lubab kohtul võtta seisukoha vaid üksikus asjas kohaldamisele tuleva riigilõivumäära põhiseaduspärasuse kohta. Seega ei saa kohus konkreetses asjas avaldada seisukohta riigilõivuseaduse lisaks oleva kohtulõivude tabeli kohta tervikuna. Ajavahemikul 2009 – 2012 kehtinud kohtulõivude põhiseaduspärasuse abstraktse normikontrolli juurde on jõutud alles käesoleva aasta 16. jaanuaril, mil õiguskantsler pöördus Riigikogu poole ettepanekuga kehtetute kõrgete riigilõivude jätkuva mõju kohta kohtumenetluses. Teiseks ei saa märkimata jätta sedagi, et kui Riigikogu vähendas alates 1. juulist 2012 kohtulõive, siis tehti seda üksnes tulevikku suunatuna, jättes lahendamata liiga kõrgete riigilõivumäärade küsimuse nendes kohtuasjades, mis said alguse ajavahemikus 1. jaanuarist 2009 – 30. juunini 2012 ning mille puhul pole menetlus jõustunud kohtulahendiga praeguseks veel lõppenud. Arvestades tsiviil- ja halduskohtumenetluse seadustikes sisalduvaid enamtasutud riigilõivu tagastamise regulatsioone, on menetlusosalised seetõttu endiselt kohtutes taotlemas kuni 30. juunini 2012 kehtinud liigkõrgete riigilõivumäärade põhiseaduspärasuse kontrollimist vaatamata sellele, et riigilõivuseadus tollases versioonis on formaalselt juba peaaegu kaks aastat kehtetu. Menetlusosaliste selline teguviis on ka täielikult mõistetav, sest nimetatud perioodil kohtuskäimine on olnud kordades kõrgemalt lõivustatud, kui ajavahemikul enne ja pärast seda. Kokkuvõtvalt ei saa seega alates 1. jaanuarist 2009 kehtestatud liigkõrgete kohtulõivude probleemi ühelgi juhul lõplikult lahendatuks pidada – tegemist on ajas jätkuvalt kestva õigusliku probleemiga seni, kuni kohtusüsteemis kestab enne 1. juulit 2012 esitatud kaebuste läbivaatamine. Kuna kohtuasjade keerukuse aste on erinev, võib see protsess võtta veel aastaid, mis tähendab, et ka vastavate uute võimalike põhiseaduslikkuse järelevalve menetluste arv on prognoosimatu. Lahendus tänaseks juba rohkem kui viis aastat kestnud liiga kõrgete kohtulõivude saagale saabub, kui Riigikogu lahendaks tagasiulatuvalt nende enne 1. juulit 2012 kohtusse pöördunute poolt enammakstud lõivude küsimuse seadusega. Hea meel on tõdeda, et tunneli otsast paistab lõpuks ometi valgust, sest Riigikogu on õiguskantsleri 16. jaanuari ettepaneku realiseerimiseks lõpetanud kohtute seaduse ja sellega seotud seaduste muutmise seaduse eelnõu (570 SE) teise lugemise. Sellega nähakse muu hulgas ette liigkõrget ja praeguseks juba kehtetuks tunnistatud kohtulõivu tasunud kohtusse pöördunule selle osaline tagastamine nii haldus- kui ka tsiviilkohtumenetluses. Tulles järgmiseks alates 1. juulist 2012 kehtestatud n-ö uute kohtulõivude juurde, peab märkima, et põhiseaduslikkuse järelevalve korras on seni nende osas kontrollimist leidnud vaid üks aspekt. Nimelt, kas põhiseadusega on kooskõlas olukord, kus kohtusse pöördumisel tasutava riigilõivu määr erineb sõltuvalt sellest, kas kohtukaebus esitatakse elektroonilise e-toimiku süsteemi kaudu või mõnel muul viisil, näiteks paberil. Riigikohtu vastus sellele küsimusele oli selgelt eitav. Pidades silmas, et kohtusse pöördumise õigus on ühtlasi igaühe põhiõiguste kaitse vältimatu eeltingimus ja seega ka üks põhiseaduse kõrgeimat kaitset vajavatest põhiõigustest, ei pidanud Riigikohus 10. detsembri 2013. a otsuses esmajoones 5 võrdsuspõhiõigusega kooskõlas olevaks seda, kui kohtulõivu määr seatakse sõltuvusse kaebuse esitamise viisist. Õigus kohtusse pöörduda peab olema kindlustatud igaühele võrdselt ning see võrdsus hõlmab ka selle õiguse kasutamisega kaasnevat kohtulõivu. Kindlasti on põhiseaduslikus mõttes legitiimne, kui seadusandja soovib tõhustada kohtuasjade lahendamise protseduure kohtutes, kuid seda ei saa saavutada kohtusse pöördujate isesuguse rahalise kohtlemise teel. E-toimiku kaudu kaebuse esitajale tavapärasest soodsama riigilõivumäära kehtestamine seda paratamatult tähendabki, sest tõstatab enesestmõistetava küsimuse, miks peab näiteks arvutikasutamise ja digiallkirjastamise oskuseta inimene maksma kohtuskäimise eest rohkem kui professionaalne menetlusosaline või miks mõne teise Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik rohkem kui digiallkirjaõigusega Eesti kodanik. Mida öelda kohtulõivude põhiseaduspärasuse kontrollimise alateema kokkuvõtteks? Esmalt kindlasti seda, et nagu igasugused maksupoliitilised muudatused nõuab ka kohut puudutavate riigilõivumäärade muutmine põhjalikku eelanalüüsi. Riigikohtu eelmine esimees Märt Rask on 2011. aasta parlamendiettekandes põhjendatult märkinud, et lisaks sotsiaalmajanduslikele aspektidele tuleb riigilõivumäärade üle otsustamisel alati ka silmas pidada, et õigusemõistmine on riigi üks tuumikfunktsioone, mille täitmine peab olema tagatud sõltumata sellest, kas isikul on selle eest võimalik tasuda või mitte (tsitaadi lõpp). See tähendab muuhulgas, et kohtulõive ei ole võimalik vaadelda lahus menetlusabi andmise süsteemist. Mida rohkem tõuseb kohtulõivude puhul esile nende tõkestav mõju ehk mida kõrgemad on riigilõivumäärad, seda enam tuleb kohtutel tegeleda menetlusabi osutamisega. Aastatel 2009–2012 toimunud kohtulõivude järsk suurendamine on seda tõdemust praktiliselt kinnitanud. Seadusandja püstitatud eesmärk vähendada kohtulõivude suurendamise kaudu esitatavate kaebuste arvu ja seega kohtusüsteemi töökoormust jäi saavutamata juba ainuüksi põhjusel, et isegi kui eeldada, et kõrged kohtulõivud vähendasid kohtusse pöördumiste arvu, sõi selle arvel vabanenud ressursi ära samavõrra kasvanud menetlusabi taotluste hulk. Teiseks ei tohi kohtulõivude määrade üle arutledes kunagi unustada, et kohtupidamise kulukus on rahvusvahelise mõõtmega võrdlusobjekt, mille kaudu hinnatakse üksikute riikide ettevõtluskeskkonna atraktiivsust. Nii arvestab Maailmapank oma iga-aastases riikide ettevõtluskeskkonna ja lepingute täidetavuse tagamise hindamise raportis alati ühe indikaatorina ka seda, kui kõrge on ettevõtja jaoks oma potentsiaalse nõudeõiguse kohtuliku maksmapanemise hind. Kogutud andmete alusel koostatakse riikide ettevõtlusõigust hindav analüüs, mille esemeks on muu hulgas ka kohtumenetluse tõhusus. Seda mõõdetakse peaasjalikult kolme kriteeriumi abil, milleks on kohtumenetluse keerukus, kestus ja kulukus. Ülemaailmselt seisab Eesti nende kriteeriumite alusel Maailmapanga 2014. a raporti kohaselt 189 maailma riigi seast 26. kohal, olles eelmise aastaga võrreldes tõusnud kahe koha võrra. Vaatamata sellele ei jäta raport Eestit puudutava probleemina märkimata, et kuigi oleme kohtukulusid alandanud, on meil rahaliste nõuete puhul endiselt Euroopa Liidu ja OECD riikidest lõivude osas kõrgeimad kohtukulud, moodustades 11,9% nõudest. Seejuures tuleb tõdeda, et uuringu andmeteks on võetud praegu kehtivad, s.o alates 1. juulist 2012 jõustunud lõivumäärad. Eestit iseloomustav näitaja on võrreldes paari aasta taguse ajaga küll vähenenud, kuid rahul ei saa sellega kaugeltki olla. Olgu võrdlusena toodud, et näiteks Prantsusmaal, Soomes, Lätis ja Leedus on kohtuskäimise kulud Eestiga kõrvutades küll suuremad, kuid lõivud moodustavad sellest oluliselt väiksema osa – Prantsusmaal 2,7%, Lätis 6,41%, Leedus 6% ja Soomes üksnes 0,6% nõude kogukuludest. Seega peame endale aru andma, et kohtusüsteem ja sellega seonduv ei ole kitsalt põhiõigusi kaitsev institutsioon, vaid maailmakaubanduse kontekstis iseloomustatakse selle usaldusväärsuse ja õigusabikulude kriteeriumite kaudu ka riikide investeerimiskliimat. 6 Kolmandaks koorub Riigikohtu kohtulõivude põhiseaduslikkuse järelevalve praktikast üks põhimõttelisem probleem, mis puudutab Riigikogu. Menetlusosalisena riigilõivuasjades Riigikohtule antud arvamustes on põhiseaduskomisjon Riigikogu nimel järjekindlalt avaldanud, et ajavahemikul 1. jaanuarist 2009 – 30. juunini 2012 kehtinud kohtulõivude määrad olid põhiseaduse vastased. Tegemist on olnud põhiseaduskomisjoni sedavõrd järjepideva seisukohaga, et oma kirjalikus arvamuses 9. oktoobrist 2013 märgiti (tsiteerin): „Riigikogu põhiseaduskomisjon on korduvalt väljendanud seisukohta, et enne 30.06.2012 kehtinud riigilõivude suurused hagihinnalt olid ebaproportsionaalsed ning tuleks seetõttu põhiseadusvastaseks tunnistada ning loobub edaspidi arvamuse andmisest sarnastes asjades.“ (Tsitaadi lõpp.) Tõsi, valdavalt on Riigikohus kõnealustes asjades tehtud kohtulahendite resolutsioonides ühinenud Riigikogu seisukohtadega üksiku riigilõivumäära põhiseaduse vastasuse osas, kuid küsimus polegi selles, kas kohtu ja menetlusosaliste lähenemised langevad kokku või mitte. Põhiseaduse §-st 113 tulenevalt kehtestab riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed seadusandja. Seega on ka riigilõivude üle otsustamine Riigikogu ainupädevuses, mis tähendab, et ka juba kehtestatud kohtulõivude muutmise saab lahendada vaid parlament. Seega tekib siit loomulik küsimus, et kui ka riigilõive kehtestama õigustatud parlament on põhiseaduskomisjoni vahendusel seda meelt, et kogu ajavahemikul 1. jaanuar 2009 – 30. juuni 2012 toiminud riigilõivumäärade regulatsiooni tuleb vaadelda põhiseadusvastasena, siis miks ei ole parlament omal algatusel juba varem võtnud midagi ette sellise põhiseaduse vastase olukorra muutmiseks? Rõhutan siinkohal veel kord, et kohtulõivude põhiseaduspärasuse küsimus pole üksikkaasus, vaid ajas juba pikalt kestnud ja jätkuvalt kestev õiguslik probleem, mis on seni leidnud vaid osalise lahenduse alates 1. juulist 2012 jõustunud uute, endisest madalamate riigilõivumäärade kehtestamisega. Paratamatult jääb mulje, et kuigi ootamatu kohtulõivude suurendamise algatus pärines seadusandjalt, on selle tagajärgede likvideerimine ehk puudutatud isikute põhiõiguste kaitse jäänud üksnes kohtusüsteemi õlgadele. Julgen siiski arvata, et parlamendi tahtmatus siin härjal sarvist haarata ei ole ajendatud soovist säästa menetlusosaliste arvel riigikassat, sest nagu juba öeldud, ei ole kohtulõivude küsimust menetluses olevates asjades võimalik lahendada teisiti, kui juba tasutud võimalikku põhiseaduse vastast lõivu osaliselt menetlusosalistele tagastades. Pigem iseloomustab kohtulõivude ümber kujunenud olukord üldisemat murettekitavat tendentsi parlamendi võimu vähenemise ja täitevvõimu kesksema riigivalitsemise mudeli suunas. Siinkõnelejale näib, et oleme juba mõnda aega olnud tunnistajaks mõnetisele parlamendivõimu erosioonile tingituna erinevatest põhjustest. Kahtlemata on siin oma osa ka eri eluvaldkondade muutumises järjest spetsiifilisemateks, mis omakorda eeldab nendes vajalike otsustuste langetamiseks üha enam eriteadmisi. Viimane on paraku meie riigiõiguslikus evolutsioonis koondunud peaasjalikult täitevvõimu juurde, jättes parlamendi vaeslapse rolli. Riigikogu liikmeid nende töös toetavate tugistruktuuride tugevdamisest on aeg-ajalt räägitud, kuid kahjuks pole need kavad seni otsustaval määral realiseerunud. Väärib siiski rõhutamist, et põhiseaduse §-st 3 tuleneva parlamendireservatsiooni põhimõtte kohaselt ei saa nende küsimuste lahendamist, mida põhiseaduse kohaselt on kohustatud tegema seadusandja, kellelegi edasi delegeerida. Seega peab põhiseaduse kohaselt Riigikogu vajaduse korral suutma võtta initsiatiivi ja olema suuteline algatama seaduseelnõusid ka ilma ühegi teise institutsiooni ettepanekuta. Vastasel korral oleme – kui laenata Euroopa Inimõiguste Kohtu sõnavara – tõsise struktuurse probleemi ees, mille sisuks on põhiseaduses ette nähtud võimude tasakaalumehhanismi kahtluse alla sattumine. Paradoksaalsel kombel ei saa kirjeldatud olukorda muuta samuti mitte keegi teine peale parlamendi enda. Kuigi sageli ongi täitevvõim oma olemusliku operatiivsuse tõttu kohastunum vastama tänapäevase kiire elu väljakutsetele – mõelgem siinkohal kasvõi Euroopa Liidu 7 otsustusprotsessidele –, tuleb ka sellises olukorras leida mõistlik tasakaal eri riigivõimuharude omavahelistes suhetes selliselt, et põhiseaduses sätestatud võimude tasakaalu nõue oleks kindlustatud. Eelöeldut ei tasu võtta kriitikana, vaid pigem tõsise murena meie rahvaesinduse olukorra pärast. 4. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse võimalikest arengutest Lõpetuseks sooviksin teha ühe ettepaneku, mis puudutab meie põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse mudeli võimalikke arenguid. Nagu juba ettekande sissejuhatavas osas esitatud menetlusandmetest nähtus, domineerib meie põhiseaduslikkuse järelevalves kohtute alustatav konkreetne normikontroll, samas kui abstraktse järelevalve osa on väike. Viimane mõjutab omakorda ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtupraktika olemust, mis on valdavalt keskendunud subjektiivsete õiguste rikkumistest tekkinud kohtuvaidluste lahendamisele. Seega võib öelda, et meie praegune põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus on üsnagi kohtusüsteemikeskne ja selle poolt tunnetatud probleemide nägu. Olen siiski seda meelt, et põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses sisalduvat potentsiaali võiks senisest tulemuslikumalt ära kasutada, avardades seda menetlust algatama õigustatud isikute ringi. Pean siin silmas, et näiteks puudub meie õiguskorras praeguseni parlamendi liikmetel endil õigus pöörduda menetletud seaduse põhiseaduspärasuse kontrolliks vahetult põhiseaduskohtu poole. Ometi on sellise kohtukaebetee näol tegemist Euroopa riikides võrdlemisi levinud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise viisiga. Kasutan siinkohal juhust, et kutsuda Riigikogu üles kaaluma sellise võimaluse seadustamist ka meie parlamendi jaoks, positiveerides näiteks Riigikogu fraktsiooni õiguse algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Arvan, et selle ettepaneku vastuvõtmine üheaegselt tugevdab demokraatia põhimõtet, annab parlamendi vähemusele efektiivse kaitse võimaluse oma seisukohtade esindamisel ning toob põhiseaduse sätte ja mõtte senisest enam parlamentaarsete diskussioonide keskmesse. Mõistagi on sellisel ettepanekul vähene veetlus koalitsiooni moodustavate erakondade vaatenurgast, sest tegelikkuses kujuneks põhiseaduskohtu poole pöördumine ilmselgelt eeskätt opositsiooni moodustavate erakondade töövahendiks, mida kinnitab ka teiste riikide praktika. Samas ei saa toimiva demokraatia tingimustes koalitsiooni ja opositsiooni rollide vahetumist kuidagi välistada. Kindlasti aga sisaldub Riigikogu fraktsioonidele põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise õiguse andmises võimalus liikuda senisest enam koalitsiooni ja opositsiooni konsensuspoliitika poole. Ühtlasi pakuks see tõsiseltvõetavat alternatiivi tänases parlamendipraktikas vähemuse kaitseks ikka ja jälle kasutust leidvale obstruktsionismile. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise õiguse kuritarvitamine oleks seejuures tõhusalt ära hoitud kohustusega sõnastada oma vastuväited õigustloovale aktile põhiseaduse taustal juriidiliselt argumenteerituna. Olen seda meelt, et Riigikohtu poolt vaadatuna looks parlamendi fraktsioonidele järelevalvemenetluse algatamise õiguse andmine ühelt poolt vahetu diskussioonivõimaluse parlamendi ja põhiseaduskohtu vahel ning teisalt rikastaks kindlasti ka meie senist riigiõiguslikku diskursust, avardades põhiseadusliku praktika algatamise võimalusi. Ettekande kokkuvõttena teen parlamendile kolm ettepanekut: 1. Analüüsida menetlusseadustikes sisalduvat kohtunike ja kohtuteenistujate vahelist pädevuste jaotust eesmärgiga vältida materiaalses mõttes õigusemõistmise ülesannete täitmise delegeerimist väljapoole kohtunikkonda ning kaaluda kohtuväliste vaidluse lahendamise organite jaoks ühtse regulatsiooni loomist; 8  2. Võimalikult kiiresti viia tagasiulatuvalt põhiseadusega kooskõlla ajavahemikus 1. jaanuarist 2009 – 30. juunini 2012 kehtinud riigilõivuseaduse kohtulõivusid puudutavad sätted; 3. Kaaluda põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust algatama õigustatud isikute ringi parlamendi fraktsioonide lisamist. Tänan tähelepanu eest! Lisad: 1. 2013. a maa-, haldus- ja ringkonnakohtute menetlusstatistika; 2. Analüüs „Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve 2010.–2013. aasta kohtulahendite täitmine“ 9 Lisa 2 Riigikohtu esimehe Riigikogu ettekandele 2014 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve 2010.–2013. aasta kohtulahendite täitmine Käesolevas ülevaates on tabeli kujul esitatud andmed Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtulahendite täitmise kohta. Ülevaade hõlmab aastatel 2010‒2013 tehtud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtulahendeid, milles tunnistati põhiseadusvastaseks mõni norm või õigusliku regulatsiooni puudumine. Vaatluse alt jäid välja kohtulahendid, milles hinnati täitevvõimu või kohaliku omavalitsuse määruste põhiseaduspärasust. Aastatel 2010‒2013 on Riigikohus tuvastanud seaduse sätte või õiguslünga põhiseadusvastasuse 72 kohtuasjas. Nendest 50 on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi (RKPJK) ja 22 Riigikohtu üldkogu (RKÜK) lahendid. Esile tuleb tõsta riigilõivumäära põhiseaduspärasust käsitlevate otsuste suurt osakaalu ‒ Riigikohus tuvastas riigilõivumäära põhiseadusvastasuse kokku 40 lahendis. Kui ühe lahendiga on põhiseadusvastaseks tunnistatud mitme seaduse normid või normi erinevad redaktsioonid, siis on sama lahend toodud tabelite eri ridadel.1 Vaadeldud kohtuasjadest kaks on algatanud õiguskantsler ja ühe Tallinna Linnavolikogu (abstraktne normikontroll). Valdav enamus lahendeid on tehtud konkreetse normikontrolli raames. Madalama astme kohtud on menetluse algatanud 52 juhul. Riigikohtu kolleegiumi taotlusel on üldkogu asjassepuutuva normi põhiseaduslikkuse küsimuse lahendanud 16 asjas ja enda algatusel ühes asjas. Andmed Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtulahendite täitmise kohta on kogutud peamiselt Riigi Teataja ja Riigikogu kodulehel oleva eelnõude otsingu kaudu. Eelnõu puudumisel on täitmise seisu kontrollitud ka Vabariigi Valitsuse eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu. Lahendid on täitmise vajadusest ja seadusandja tegevusest/tegevusetusest lähtudes jagatud järgmistesse kategooriatesse: I Riigikohtu lahendi täitmiseks ei ole vaja seadusandja sekkumist; II seadust on muudetud tulenevalt Riigikohtu lahendist; III Riigikohtu lahend on osaliselt täidetud; IV seaduse eelnõu on Riigikogu menetluses; V Riigikogu menetluses ei ole vastavat eelnõu; VI põhiseadusvastaseks on tunnistatud kehtivuse kaotanud norm. I Riigikohtu lahendi täitmiseks ei ole vaja seadusandja sekkumist Selles kategoorias on lahendid, kus põhiseadusvastase normi või selle tekstiosa kehtetuks tunnistamise tagajärjena ei ole vaja seadust muuta. Kehtetuks tunnistatud säte või lauseosa eemaldatakse seaduse tekstist ja lisatakse viide Riigikohtu lahendile. Seadusandja tegevusetust võib lugeda lahendiga kooskõlas olevaks siis, kui seaduse teksti lahendi kohta märke tegemise ja kehtetu tekstiosa väljajätmisega on saavutatud piisavalt õigusselge olukord seaduse rakendamiseks. 1 Selliseid lahendeid on kokku kolm: Riigikohtu üldkogu 12.04.2011 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 (tabelis 1 nr 25 ja tabelis 2 nr 1), Riigikohtu üldkogu 28.02.2013 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-13-12 (tabelis 2 nr-d 5 ja 29) ja Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 03.10.2013 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-24-13 (tabelis 2 nr-d 11 ja 38). II Seadust on muudetud tulenevalt Riigikohtu lahendist Sellesse kategooriasse on koondatud lahendid, mille täitmiseks on Riigikogu teinud seaduses vajalikud muudatused. Enamasti on sellisel juhul eelnõu seletuskirjas Riigikohtu lahendile viidatud ja muudatusi vastavalt põhjendatud. III Riigikohtu lahend on osaliselt täidetud Selles kategoorias on üks lahend, mille täidetuks lugemisel on erinevad osapooled eri meelt. Kuivõrd seni tehtud muudatused ei taga Riigikohtu üldkogu otsusega taotletud õigusselgust, siis ei saa lahendit täidetuks lugeda. IV Seaduse eelnõu on Riigikogu menetluses Selles kategoorias on lahendid, mille täitmiseks ettevalmistatud muudatusi sisaldav eelnõu on Riigikogu menetluses. V Riigikogu menetluses ei ole vastavat eelnõu Eelkõige kuuluvad siia lahendid, mis eeldavad seadusandja tegutsemist, kuid mille täitmiseks ei ole seadusandja veel vastavat eelnõu menetlema asunud. VI Põhiseadusvastaseks on tunnistatud kehtivuse kaotanud normid Siia kuuluvad juhtumid, kus Riigikohus on tuvastanud õigusnormi põhiseadusvastasuse ajal, kui see norm enam ei kehtinud. Valdavas osas kuuluvad siia ka nn riigilõivuasjades tehtud otsused, mis on nende suure arvu tõttu ja spetsiifilisest iseloomust tulenevalt selguse huvides välja toodud eraldi tabelis (Tabel 2). Tabelis seadusandja tegevuse kohta kajastatu ei kujuta endast seisukohavõttu selles märgitud õigustloova akti põhiseaduspärasuse kohta. Tabel on lõpetatud 3. juuni 2014. a seisuga. Tabel 1. PSJV 2010 – 2013 lahendite täitmine Jrk Kohtuasja nr ja Kuupäev Lahendi resolutsioon Seadusandja tegevus nr märksõnad I RIIGIKOHTU LAHENDI TÄITMISEKS EI OLE VAJA SEADUSANDJA SEKKUMIST 1 31.05.2011 3-3-1-85-10 Tunnistada looduskaitseseaduse Otsuse täitmiseks piisas kehtetu (LKS, looduskaitse § 10 lõike 1 tekstiosa "määrusega" tekstiosa seaduse tekstist alla võtmine VV põhiseadusega vastuolus olevaks ja väljajätmisest. määrusega) kehtetuks. 1.05.2013 jõustus LKS muutmise seadus, millega jäeti ka teistest analoogsetest sätetest välja sõna „määrus“. LKS muutmise seaduse eelnõu koostamise põhieesmärgiks oli täpsustada ja täiendada looduskaitse alla võtmist reguleerivaid sätteid tulenevalt Riigikohtu 31. mai 2011. a otsusest kohtuasjas nr 3-3-1-85-10. Muudatustega täpsustati loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse nõudeid ning täiendati seadust loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse menetlusosalisele kättetoimetamise ja otsuse põhjendamise regulatsiooniga. 2 2 7.06.2011 3-4-1-12-10 Tunnistada ravikindlustuse seaduse Otsuse täitmiseks piisas kehtetu (ravikindlustuse § 57 lõike 6 tekstiosa „ja vähemalt tekstiosa seaduse tekstist seadus, haigushüvitise 65-aastasel kindlustatud isikul“ väljajätmisest. saamise piirangud) põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. 3 21.06.2011 3-4-1-16-10 Tunnistada karistusseadustiku § 872 Otsuse täitmiseks piisas kehtetu sätte (KarS, karistusjärgne lg 2 põhiseadusega vastuolus seaduse tekstist väljajätmisest. kinnipidamine) olevaks ja kehtetuks. Riigikogus 20.06.2013 vastu võetud ja 15.07.2013 jõustunud karistus- seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega tunnistati karistusjärgset kinnipidamist reguleerinud KarS §-d 872 ja 873 kehtetuks. 4 22.11.2011 3-3-1-33-11 Tunnistada põhiseadusega Otsuse täitmise vajadust ei tekkinud. (HKMS, menetlusabi) vastuolus olevaks ja kehtetuks 27.01.2011 oli vastu võetud uus halduskohtumenetluse seadustiku HKMS, mis jõustus 1.01.2012. § 91 lõike 1 teine lause osas, milles see ei võimalda apellatsiooni- menetluses vabastada täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest äriühingut, mis ei vasta selles sättes märgitud kriteeriumitele. II SEADUST ON MUUDETUD TULENEVALT RIIGIKOHTU LAHENDIST 5 18.06.2010 3-4-1-5-10 Tunnistada käskmenetluse 01.09.2011 jõustunud (KrMS, käskmenetluse regulatsioon põhiseadusega kriminaalmenetluse seadustiku regulatsioon) vastuolus olevaks osas, milles see muutmise ja sellega seonduvalt teiste ei taga tõhusalt kaitseõigust. seaduste muutmise seadusega muudeti (täiendati) KrMS § 252, 253 ja 254. Muutmise seaduse eelnõu oli Riigikogu menetluses alates 20.10.2009. Käskmenetlust puudutavad muudatused lisati eelnõusse selle Riigikogus menetlemise käigus. Muudatuste eesmärk oli viia käskmenetluse sätted kooskõlla Riigikohtu 18.06.2010 otsuses märgituga. 6 10.11.2011 3-3-1-28-11 Tunnistada HKMS § 30 lõike 2 Alates 01.01.2012 kehtib uus HKMS. (HKMS, kaebeõigus punkt 2 koostoimes HKMS § 741 Seadusandja on RK otsust silmas II kohtuastmes) lõikega 1 vastuolus olevaks PS § 24 pidades muutnud MKS § 1361. lõikega 5 ja kehtetuks osas, milles Maksukorralduse seaduse ja teiste need sätted ei võimalda isikul, kelle seaduste muutmise seadus (106 SE) vara suhtes andis MKS § 136¹ võeti vastu 23.11.2011, jõustus alusel MKS § 130 lõikes 1 01.01.2012. Selle seadusega nimetatud täitetoimingu tegemiseks kehtestatud MKS § 1361 lg 4 lahendas esimest korda loa ringkonnakohus, olukorra osaliselt. Sätet muudeti esitada loa andmise määruse peale maksukorralduse seaduse muutmise ja määruskaebust Riigikohtule. sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega (507 SE), mis võeti vastu 21.01.2014 ja jõustus 01.02.2014. 3 7 22.11.2011 3-4-1-18-11 Tunnistada HKMS § 30 lõike 2 Alates 01.01.2012 kehtib uus HKMS. (HKMS, kaebeõigus punkt 2 koostoimes HKMS § 471 Seadusandja on RK otsust silmas I kohtuastmes) lõikega 1 vastuolus olevaks PS § 24 pidades muutnud MKS § 1361. lõikega 5 ja kehtetuks osas, milles Maksukorralduse seaduse ja teiste need sätted ei võimalda isikul, kelle seaduste muutmise seadus (106 SE) vara suhtes andis MKS § 1361 võeti vastu 23.11.2011, jõustus alusel MKS § 130 lõikes 1 01.01.2012. Selle seadusega nimetatud täitetoimingu tegemiseks kehtestatud MKS § 1361 lg 4 lahendas loa halduskohus, esitada loa olukorra osaliselt. Sätet muudeti andmise määruse peale määrus- maksukorralduse seaduse muutmise ja kaebust ringkonnakohtule. sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega (507 SE), mis võeti vastu 21.01.2014 ja jõustus 01.02.2014. 8 31.01.2012 3-4-1-24-11 1. Tunnistada vedelkütuse seaduse Riigikogu rahanduskomisjon algatas (vedelkütuse seadus, § 36 lõige 5 põhiseadusega 03.05.2012 VKS muutmise seaduse tegutsemisaja nõue) vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, eelnõu (228SE). Eelnõu koostamise milles see kohaldub tarbimisse eesmärk oli viia vedelkütuse seadus lubatud kütuse müüjate suhtes, kes kooskõlla Riigikohtu 31. jaanuari olid 1. aprillil 2011 registreeritud 2012. a otsusest nr 3-4-1-24-11 majandustegevuse registris kütuse tulenevate soovitustega. Seadus võeti müüjana ning olid kütuseturul vastu 07.06.2012 ja jõustus tegutsenud vähem kui kolm aastat. 07.07.2012. 2. Tunnistada vedelkütuse seaduse § 42 lõike 5 punkti 1 tekstiosa „ning vähemalt kolmeaastane kogemus kütuse käitlemise valdkonnas“ põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. 9 27.03.2012 3-4-1-1-12 Tunnistada korruptsioonivastase Uus korruptsioonivastane seadus (KVS, äriühingute seaduse § 19 lõige 2 punkt 2 jõustus 01.04.2013. Ametniku juht- või põhiseadusega vastuolus olevaks ja tegevuspiirangud on sätestatud samal järelevalveorganitesse kehtetuks. päeval jõustunud uues avaliku kuulumise keeld) teenistuse seaduses. Ametnike erikategooriaid puudutavad tegevuspiirangud sisalduvad tegevust ja staatust reguleerivates seadustes (nt VVS, KOKS, ProkS). 10 9.04.2013 3-3-1-82-12 Tunnistada MKS § 136¹ lg 4 Maksukorralduse seaduse muutmise ja (maksukorralduse vastuolus olevaks PS § 24 lg-ga 5 ja sellega seonduvalt teiste seaduste seadus, kaebeõigus) kehtetuks osas, milles see säte ei muutmise seadus võeti vastu võimalda isikul, kelle vara suhtes 21.01.2014 ja jõustus 01.02.2014. andis MKS § 136¹ alusel MKS § 130 lg-s 1 nimetatud täitetoimingu tegemiseks esimest korda loa ringkonnakohus, esitada loa andmise määruse peale määruskaebust Riigikohtule. 11 14.05.2013 3-4-1-7-13 Tunnistada põhiseaduse vastaseks VHS muutmise seadus võeti vastu (vanemahüvitise ja kehtetuks vanemahüvitise 21.11.2013 ja jõustus 01.01.2014. seadus, hüvitise seaduse § 3 lõike 7 esimene lause vähendamine) osas, mille alusel vähendatakse isiku saadavat vanemahüvitist sedavõrd, et tema kogusissetulek kujuneb väiksemaks kui talle algselt määratud vanemahüvitis. 4 III RIIGIKOHTU LAHEND ON TÄIDETUD OSALISELT 12 16.03.2010 3-4-1-8-09 Tunnistada põhiseadusega Alates 2011. aasta riigieelarve seaduse (KOVide rahastamine, vastuolus olevaks selliste eelnõu menetlemisest on püütud riiklikud kohustused) õigustloovate aktide andmata eristada kohaliku omavalitsuse jätmine, mis: üksuste poolt täidetavaid riiklikke 1. sätestaksid, millised seadusega ülesandeid, et tagada nende kohaliku omavalitsuse üksustele rahastamiseks vajalikud vahendid pandud kohustused on riigieelarves ning eristada need omavalitsuslikud ja millised muudest eraldistest. riiklikud; Riigikohtu otsusele on tuginetud uue 2. eristaksid kohaliku omavalitsuse riigieelarve seaduse (513 SE) üksustele kohaliku elu küsimuste väljatöötamisel. Seadus võeti vastu otsustamiseks ja korraldamiseks 19.02.2014 ja jõustus 23.03.2014, ette nähtud raha riiklike kohustuste riikliku ülesande kulude katmist täitmiseks mõeldud rahast ning puudutavad sätted jõustuvad näeksid ette kohaliku omavalitsuse 01.01.2017. üksustele seadusega pandud riiklike kohustuste rahastamise riigieelarvest. IV SEADUSE EELNÕU ON RIIGIKOGU MENETLUSES 13 22.03.2011 3-3-1-85-09 Tunnistada riigivastutuse seadus Riigivastutuse seaduse eelnõu (7 SE) (RVastS, kohtueelse põhiseadusega vastuolus olevaks on Riigikogu menetluses alates kriminaalmenetlusega osas, mis ei näe ette ebamõistlikult 7.04.2011. Riigikogu 2011. aasta tekitatud kahju pika kohtueelse kriminaal- sügisistungjärgul leppisid hüvitamine) menetlusega tekitatud mittevaralise põhiseaduskomisjon ja kahju hüvitamist. Justiitsministeeriumi kokku, et Justiitsministeerium töötab välja riigivastutuse seaduse eelnõu (7 SE) vajalikud muudatused tulenevalt Riigikohtu poolt põhiseaduslikkuse järelevalves tehtud otsustest. Alates 27.03.2014 on Riigikogu menetluses süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse eelnõu (635 SE), mis näeb ette süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alused, ulatuse ja korra. 14 2.06.2011 3-4-1-3-11 Tunnistada riigi poolt isikule Alates 27.03.2014 on Riigikogu (AVVKHS, alusetult alusetult vabaduse võtmisega menetluses süüteomenetluses tekitatud vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse kahju hüvitamise seaduse eelnõu tekitatud kahju § 1 lõige 1 põhiseadusega vastuolus (635 SE). Kuivõrd eelnõu kohaselt hüvitamine) olevaks osas, milles see välistab asendab uus seadus AVVKHS-i ning kahju hüvitamise, kui kriminaal- ühtlasi laiendab kahju hüvitamise menetlus on lõpetatud KrMS § 199 aluseid, siis tunnistatakse AVVKHS lõike 1 punkti 2 alusel kohtuliku kehtetuks. arutamise ajal. 5 15 30.08.2011 3-3-1-15-10 Tunnistada kohtueelses Riigivastutuse seaduse eelnõu (7 SE) (riigivastutus, kriminaalmenetluses ametikohalt on Riigikogu menetluses alates kriminaalmenetluses kõrvaldamisega õiguspäraselt 7.04.2011. Riigikogu 2011. aasta õiguspäraselt tekitatud tekitatud varalise kahju õiglases sügisistungjärgul leppisid kahju hüvitamine) ulatuses hüvitamise regulatsiooni põhiseaduskomisjon ja puudumine põhiseadusega Justiitsministeeriumi kokku, et vastuolus olevaks. Justiitsministeerium töötab välja riigivastutuse seaduse eelnõu (7 SE) vajalikud muudatused tulenevalt Riigikohtu poolt põhiseaduslikkuse järelevalves tehtud otsustest. Alates 27.03.2014 on Riigikogu menetluses süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse eelnõu (635 SE), mis näeb ette süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alused, ulatuse ja korra. 16 31.08.2011 3-3-1-35-10 Tunnistada kohtueelses Riigivastutuse seaduse eelnõu (7 SE) (riigivastutus, kriminaalmenetluses ametikohalt on Riigikogu menetluses alates kriminaalmenetluses kõrvaldamisega õigusvastaselt 7.04.2011. Riigikogu 2011. aasta õigusvastaselt tekitatud tekitatud varalise kahju hüvitamise sügisistungjärgul leppisid kahju hüvitamine) regulatsiooni puudumine põhiseaduskomisjon ja põhiseadusega vastuolus olevaks. Justiitsministeeriumi kokku, et Justiitsministeerium töötab välja riigivastutuse seaduse eelnõu (7 SE) vajalikud muudatused tulenevalt Riigikohtu poolt põhiseaduslikkuse järelevalves tehtud otsustest. Alates 27.03.2014 on Riigikogu menetluses süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse eelnõu (635 SE), mis näeb ette süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alused, ulatuse ja korra. 17 10.04.2012 3-1-2-2-11 Tunnistada kriminaalmenetluse Alates 21.01.2014 on Riigikogu (KrMS, teistmisaluse seadustiku § 366 põhiseadusega menetluses kriminaalmenetluse puudumine) vastuolus olevaks osas, milles see seadustiku, karistusregistri seaduse, ei näe teistmisalusena ette kriminaalmenetluse seadustiku üldmenetluses tehtud kohtuotsuse rakendamise seaduse, jõustumist, millega tuvastatakse riigilõivuseaduse, riigisaladuse ja kuriteosündmuse puudumine, kui salastatud välisteabe seaduse ning riigi teistetavas kriminaalasjas on õigusabi seaduse muutmise seaduse üldmenetluses tehtud kohtuotsusega eelnõu (578 SE), millega täiendatakse mõistetud isikule selles teistmise aluste loetelu. Eelnõu läbis kuriteosündmuses osalemise eest 12.03.2014 esimese lugemise. karistuseks vangistus. 18 3.07.2012 3-1-1-18-12 Tunnistada kriminaalmenetluse Alates 21.01.2014 on Riigikogu (KrMS, kaebeõigus seadustiku § 385 p 26 menetluses eelnõu (578 SE), millega tingimisi vangistuse põhiseadusvastaseks ja kehtetuks tunnistatakse KrMS § 385 p 26 täitmisele pööramise osas, milles see ei võimalda esitada kehtetuks. Eelnõu läbis 12.03.2014 korral) määruskaebust maakohtu esimese lugemise. täitmiskohtuniku poolt kriminaalmenetluse seadustiku § 427 lg 2 alusel tehtud määruse peale, millega pööratakse tingimisi kohaldamata jäetud vangistus karistusseadustiku § 74 lg 4 alusel täitmisele. 6 19 13.11.2012 3-1-1-45-12 Tunnistada kriminaalmenetluse Alates 21.01.2014 on Riigikogu (KrMS, kaebeõigus seadustiku § 385 p 26 menetluses eelnõu (578 SE), millega karistuse kandmata osa põhiseadusvastaseks ja kehtetuks tunnistatakse KrMS § 385 p 26 täitmisele pööramise osas, milles see ei võimalda esitada kehtetuks. Eelnõu läbis 12.03.2014 korral) määruskaebust maakohtu esimese lugemise. täitmiskohtuniku poolt kriminaalmenetluse seadustiku § 427 lg 2 alusel tehtud määruse peale, millega pööratakse tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastatu karistuse kandmata osa karistusseadustiku § 76 lg 5 alusel täitmisele. 20 30.04.2013 3-1-1-5-13 Tunnistada põhiseadusvastaseks ja Alates 21.01.2014 on Riigikogu (KrMS, kaebeõigus kehtetuks kriminaalmenetluse menetluses eelnõu (578 SE), millega vangistuse täitmisele seadustiku § 385 p 26 osas, milles tunnistatakse KrMS § 385 p 26 pööramise korral) see ei võimalda esitada kehtetuks. Eelnõu läbis 12.03.2014 määruskaebust maakohtu esimese lugemise. täitmiskohtuniku kriminaal- menetluse seadustiku § 428 lg 2 alusel tehtud määruse peale, millega pööratakse karistus- seadustiku § 69 lg 6 järgi täitmisele üldkasuliku tööga asendatud vangistus. 21 10.05.2013 3-4-1-1-13 Tunnistada, et kriminaalmenetluse Alates 21.01.2014 on Riigikogu (KrMS, kaebeõigus seadustiku § 385 p 26 oli Tallinna menetluses eelnõu (578 SE), millega vangistuse täitmisele Ringkonnakohtu 7. jaanuari 2013. a tunnistatakse KrMS § 385 p 26 pööramise korral) määruse tegemise ajal kehtetuks. Eelnõu läbis 12.03.2014 põhiseadusega vastuolus osas, esimese lugemise. milles ei võimaldanud esitada määruskaebust maakohtu täitmiskohtuniku kriminaal- menetluse seadustiku § 428 lg 2 alusel tehtud määruse peale, millega pööratakse karistus- seadustiku § 69 lg 6 järgi täitmisele üldkasuliku tööga asendatud vangistus. 22 9.12.2013 3-4-1-2-13 1. Tunnistada ravimiseaduse § 421 Riigikogu sotsiaalkomisjon algatas (ravimiseadus, lõiked 1–3 põhiseaduse vastaseks ja 10.03.2014 Riigikohtu otsusest apteekide kehtetuks. lähtudes ravimiseaduse, riigilõivu- asutamispiirangud) 2. Lükata käesoleva otsuse seaduse ja tervishoiuteenuste jõustumine edasi kuue kuu võrra. korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu (615 SE). Seadus võeti vastu 21.05.2014. Seadus on saadetud Vabariigi Presidendile. 7  23 10.12.2013 3-4-1-20-13 Tunnistada riigilõivuseaduse § 57 Alates 14.01.2014 on Riigikogu (riigilõivu sõltuvus lõiked 1 ja 15 ning lisa 1 (alates menetluses kohtute seaduse ja sellega avalduse esitamise 1. juulist 2012 kehtivas seonduvalt teiste seaduste muutmise viisist)2 redaktsioonis) põhiseadusega seaduse eelnõu (570 SE). Menetlemise vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, käigus täiendati eelnõu riigilõivu- mis sätestab tsiviilkohtumenetluses määrasid puudutavate muudatustega, avalduse muul viisil esitamisel mille esitas Justiitsministeerium kohustuse tasuda riigilõivu tulenevalt Riigikohtu 10.12.2013 suuremas määras kui avalduse otsusest. Eelnõu kohaselt kaotatakse elektroonilisel esitamisel veebilehe ära avalduse elektroonilisel esitamisel www.e-toimik.ee kaudu. kehtivad riigilõivude soodusmäärad ja alles jäävad RLS lisas 1 toodud täismäärad. Sellise lahenduse küsitavusele (sh vastuolule Riigikohtu otsuses märgituga) juhtis tähelepanu Eesti Kohtunike Ühing Riigikogu põhiseaduskomisjonile 6.03.2014 saadetud arvamuses. Eelnõu läbis teise lugemise 21.05.2014. V RIIGIKOGU MENETLUSES EI OLE VASTAVAT EELNÕU 24 14.12.2010 3-4-1-10-10 Tunnistada relvaseaduse § 43 lõike Riigikogu ei ole muudatusi algatanud. (relvaseadus, 3 punkt 2 koostoimes § 36 lõike 1 (Siseministeerium saatis relvaseaduse kaalutlusõiguse ulatus punktiga 6 põhiseadusega vastuolus muudatused kooskõlastamisele relvaloa kehtetuks olevaks ja kehtetuks osas, milles 16.05.2014.) tunnistamisel) see ei võimalda soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu. 25 12.04.2011 3-2-1-62-10 1. [...] Riigikogu ei ole muudatusi algatanud. (TsMS, menetlusabi) 2. Tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 183 lg 1 esimene lause osas, milles see välistab tsiviilkohtu- menetluses menetlusabi andmise selles sättes märgitud kriteeriumitele mittevastavale Eesti eraõiguslikule juriidilisele isikule apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks. 2 Pärast nimetatud otsust on Riigikohus kohustuse tasuda riigilõivu avalduse muul viisil esitamisel suuremas määras kui avalduse elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee kaudu põhiseadusvastaseks tunnistanud neljal korral (ettekande aja seisuga). Vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10.03.2014 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-6-14 (RLS § 57 lg 4), 27.03.2014 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-2-14 (RLS § 57 lg 14), 19.05.2014 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-10-14 (RLS § 57 lg 7) ja 26.05.2014 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-12-14 (RLS § 57 lg 5). 8 26 14.04.2011 3-2-1-60-10 Tunnistada tsiviilkohtumenetluse Riigikogu ei ole muudatusi algatanud. (TsMS, menetlusabi) seadustiku § 182 lõike 2 punkt 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see välistab apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks menetlusabi andmise füüsilisele isikule, kui menetlus on seotud menetlusabi taotleja majandus- või kutsetegevusega ega puuduta tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi. 27 26.04.2011 3-4-1-2-11 Relvaseaduse § 36 lõike 1 punkt 8 Riigikogu ei ole muudatusi algatanud. (relvaseadus, tunnistada põhiseaduse § 19 lõikega (Siseministeerium saatis relvaseaduse kaalutlusõiguse ulatus 1 vastuolus olevaks ja kehtetuks muudatused kooskõlastamisele relvaloa andmisel) osas, milles see ei võimalda 16.05.2014.) relvaloa andmisel arvestada kahtlustatava või süüdistatava isikuga ja kahtlustuse või süüdistuse sisuks olevate asjaoludega. 28 1.11.2011 3-4-1-19-11 Tunnistada tsiviilkohtumenetluse Riigikogu ei ole muudatusi algatanud. (TsMS, menetlusabi) seadustiku § 182 lõike 2 punkt 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see välistab kohtusse pöördumisel riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks menetlusabi andmise füüsilisele isikule, kui menetlus on seotud menetlusabi taotleja majandus- või kutsetegevusega ega puuduta tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi. 29 17.04.2012 3-4-1-25-11 Tunnistada AÕSRS § 154 lõiked 2- Riigikogu ei ole muudatusi algatanud. (AÕS ja AÕSRS, tasu 4 ja AÕS § 1582 lõike 1 esimese (Justiitsministeerium on jõudnud tehnovõrkude ja - lause osa „asjaõigusseaduse järeldusele, et põhiseaduspärase rajatiste talumise eest) rakendamise seaduse §-s 154 regulatsiooni saavutamiseks tuleb kehtestatud suuruses“ välja töötada ühendusvahendite põhiseadusega vastuolus olevaks õigusliku regulatsiooni korrastamise ning alates käesoleva otsuse seaduse (edaspidi ÜVÕRKS) eelnõu. jõustumisest kehtetuks. Justiitsministeeriumis valminud ühendusvahendite õigusliku regulatsiooni korrastamise seaduse eelnõu kontseptsiooni p 11 kohaselt koostatakse ÜVÕRKS ministeeriumide koostöös - iga ministeerium töötab välja eelnõu selle osa, mis kuulub tema valitsemisalasse. Seega töötab Justiitsministeerium välja AÕS, AÕSRS, KASVS ja TsÜS muudatused, Rahandusministeerium MaaMS muudatused, Keskkonna- ministeerium MaaKatS, MaaRS ja ÜVVKS muudatused ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium TeeS, ElTS jmt muudatused.) 9 30 6.07.2012 3-4-1-3-12 Tunnistada põhiseadusega Riigikogu ei ole muudatusi algatanud. (osaühingu osade vastuolus olevaks ja kehtetuks Eesti (Rahandusministeeriumis on kustutamine väärtpaberite keskregistri seaduse ettevalmistamisel eelnõu, milles väärtpaberite § 18 lg 2 osas, milles see ei sisalda nähakse ette Eesti väärtpaberite keskregistrist) õiguslikku alust osaühingu osade keskregistri seaduse muudatused.) Eesti väärtpaberite keskregistrist kustutamiseks osanike otsuse alusel, kui see ei ole seotud äriühingu ümberkujundamisega ja kui osaühingu osad ei ole panditud. 31 11.12.2012 3-4-1-20-12 Tunnistada kriminaalmenetluse Riigikogu ei ole muudatusi algatanud. (KrMS, alaealise seadustiku § 407 põhiseadus- (Justiitsministeeriumis on kaebeõigus) vastaseks ja kehtetuks osas, milles ettevalmistamisel KrMS muudatused.) see välistab alaealise õiguse esitada kaebus määruse peale, millega kohus annab loa paigutada alaealine kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli. 32 23.05.2013 3-4-1-12-13 Tunnistada relvaseaduse § 41 lõige Riigikogu ei ole muudatusi algatanud. (relvaseadus, 9 koostoimes sama seaduse § 36 (Siseministeerium saatis relvaseaduse kaalutlusõiguse ulatus lõike 1 punktiga 6 põhiseadusega muudatused kooskõlastamisele relvaloa vahetamisel) vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, 16.05.2014.) milles see ei võimalda relvaloa või relvakandmisloa vahetamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu. VI PÕHISEADUSVASTASEKS ON TUNNISTATUD KEHTIVUSE KAOTANUD NORM 33 12.10.2011 3-4-1-15-11 Tunnistada põhiseadusega Otsuse tegemise ajal kehtis uus (liiklusseadus ja VV vastuolus olnuks kuni 30. juunini liiklusseadus, mille vastavale sättele määrus, sõiduki 2011 kehtinud liiklusseaduse § 202 RK ka viitas. Uus liiklusseadus teisaldamis- ja lõike 7 esimene lause. jõustus 01.07.2011. hoiukulud) 2. Tunnistada põhiseadusega vastuolus olnuks kuni 30. juunini 2011 kehtinud Vabariigi Valitsuse 27. augusti 2002. aasta määrus nr 279 „Sõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulude hüvitamise kord ja määrad“. 34 3.07.2012 3-3-1-44-11 Tunnistada kuni 1. oktoobrini 2010 1.10.2010 jõustus välismaalaste (välismaalaste seadus, kehtinud välismaalaste seaduse seaduse uus terviktekst. kaalutlusõiguse § 123 lg 5 koostoimes sama seaduse puudumine) § 12 lg 9 p-ga 4 põhiseadus- vastaseks osas, milles need keelasid ilma kaalutlusõiguseta anda tähtajalise elamisloa välismaalaste seaduse § 123 lg 1 p-s 3 sätestatud alusel. 10 Tabel 2. Põhiseadusvastaseks tunnistatud riigilõivumäärad Jrk Otsuse Kohtuasja nr Otsuse resolutsioon Seadusandja tegevus nr kuupäev RLS 01.01.2009 – 31.12.2010 1 12.04.2011 3-2-1-62-10 1. Tunnistada, et riigilõivuseaduse (RT I 2006, 01.01.2011 jõustus uus RLS. 58, 439; 22.12.2010, 1) § 56 lg-d 1 ja 19 ning Riigilõivumäärasid alandati lisa 1 viimane lause (1. jaanuarist 2009 kuni 01.07.2012 jõustunud 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) riigilõivuseaduse nende koostoimes olid vastuolus põhiseadusega muudatustega. osas, milles need nägid ette kohustuse tasuda tsiviilasjas hinnaga üle 10 000 000 krooni apellatsioonkaebuselt riigilõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni. 2. [...] 2 14.04.2011 3-4-1-1-11 Tunnistada, et riigilõivuseaduse § 56 lõiked 1 ja 01.01.2011 jõustus uus RLS. 19 ning lisa 1 viimane lause (1. jaanuarist 2009 Riigilõivumäärasid alandati kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud 01.07.2012 jõustunud redaktsioonis) nende koostoimes olid riigilõivuseaduse põhiseaduse vastased osas, milles muudatustega. apellatsioonkaebuselt tsiviilasja hinna puhul üle 10 000 000 krooni oli ette nähtud riigilõivu tasumine summas 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni. 3 29.11.2011 3-3-1-22-11 1. Tunnistada, et riigilõivuseaduse § 56 lõige 11 01.01.2011 jõustus uus RLS. koostoimes lisaga 1 (1. jaanuarist 2009 kuni Riigilõivumäärasid alandati 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis), 01.07.2012 jõustunud mis nägid ette, et halduskohtule kahju riigilõivuseaduse hüvitamiseks kaebuse esitamisel tuli nõudelt muudatustega. 2 500 000 kuni 3 000 000 krooni tasuda riigilõivu summas 130 000 krooni, olid põhiseadusega vastuolus. 4 6.03.2012 3-2-1-67-11 1. Tunnistada, et riigilõivuseaduse (RT I 2006, 01.01.2011 jõustus uus RLS. 58, 439; RT I, 22.12.2010, 1) § 56 lõige 1 Riigilõivumäärasid alandati koostoimes lisaga 1 (1. jaanuarist 2009 kuni 01.07.2012 jõustunud 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) riigilõivuseaduse osas, mis nägid ette, et tsiviilasjas hinnaga muudatustega. 5 000 000 kuni 6 000 000 krooni tuli tasuda riigilõivu 220 000 krooni, olid põhiseadusega vastuolus. 5 28.02.2013 3-4-1-13-12 1. Tunnistada, et 1. jaanuarist 2009 kuni 31. 01.01.2011 jõustus uus RLS. detsembrini 2010 kehtinud riigilõivuseaduse Riigilõivumäärasid alandati (RT I 2008, 59, 330; RT I, 23.12.2010, 31) § 56 01.07.2012 jõustunud lõige 11 koostoimes RLS lisa 1 viimase lausega, riigilõivuseaduse mis nägid ette, et halduskohtule kahju muudatustega. hüvitamise kaebuse esitamisel tuli nõudelt, mis ületab 10 000 000 krooni, tasuda riigilõivu 5% summast, mille väljamõistmist taotletakse, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni, olid vastuolus põhiseadusega. 2. [...] Vt tabelis RLS 01.01.2011 - 30.06.2012, nr 29. 11 6 18.04.2013 3-4-1-5-13 Tunnistada, et 1. jaanuarist 2009 kuni 01.01.2011 jõustus uus RLS. 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis Riigilõivumäärasid alandati riigilõivuseaduse (RT I 2006, 58, 439; 01.07.2012 jõustunud 22.12.2010, 1) § 56 lõige 1 koostoimes lisaga 1 riigilõivuseaduse olid põhiseadusega vastuolus osas, milles muudatustega. tsiviilasjas hinnaga üle 1 500 000 krooni kuni 2 000 000 krooni tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 100 000 krooni. 7 11.06.2013 3-4-1-15-13 Tunnistada, et riigilõivuseaduse (RT I 2006, 58, 01.01.2011 jõustus uus RLS. 439; 22.12.2010, 1) § 56 lõige 1 koostoimes Riigilõivumäärasid alandati lisaga 1 olid 1. jaanuarist 2009 kuni 01.07.2012 jõustunud 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis riigilõivuseaduse põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas muudatustega. hinnaga üle 1 000 000 krooni kuni 1 500 000 krooni tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 85 000 krooni. 8 12.09.2013 3-4-1-19-13 Tunnistada, et 1. jaanuarist 2009 kuni 01.01.2011 jõustus uus RLS. 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis Riigilõivumäärasid alandati riigilõivuseaduse (RT I 2006, 58, 439; 01.07.2012 jõustunud 22.12.2010, 1) § 56 lõiked 1 ja 19 koostoimes riigilõivuseaduse lisaga 1 olid põhiseadusega vastuolus osas, muudatustega. milles tsiviilasjas hinnaga üle 1 000 000 krooni kuni 1 500 000 krooni tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 85 000 krooni. 9 12.09.2013 3-4-1-18-13 Tunnistada, et 1. jaanuarist 2009 kuni 01.01.2011 jõustus uus RLS. 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis Riigilõivumäärasid alandati riigilõivuseaduse (RT I 2006, 58, 439; 01.07.2012 jõustunud 22.12.2010, 1) § 56 lõige 1 koostoimes lisaga 1 riigilõivuseaduse oli põhiseadusega vastuolus osas, milles muudatustega. tsiviilasjas hinnaga üle 2 000 000 krooni kuni 2 500 000 krooni tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 115 000 krooni. 10 12.09.2013 3-4-1-26-13 Tunnistada, et 1. jaanuarist 2009 kuni 01.01.2011 jõustus uus RLS. 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis Riigilõivumäärasid alandati riigilõivuseaduse (RT I 2006, 58, 439; 01.07.2012 jõustunud 22.12.2010, 1) § 56 lõige 1 koostoimes lisaga 1 riigilõivuseaduse olid põhiseadusega vastuolus osas, milles muudatustega. tsiviilasjas hinnaga üle 1 000 000 krooni kuni 1 500 000 krooni tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 85 000 krooni. 11 3.10.2013 3-4-1-24-13 1. Tunnistada, et 1. jaanuarist 2009 kuni 01.01.2011 jõustus uus RLS. 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis Riigilõivumäärasid alandati riigilõivuseaduse (RT I 2008, 59, 330; RT I, 01.07.2012 jõustunud 23.12.2010, 31) § 56 lõige 11 ja lisa 1 riigilõivuseaduse koostoimes olid põhiseadusega vastuolus osas, muudatustega. mis nägid ette, et halduskohtule kahju hüvitamise kaebuse esitamisel nõudes üle 3 500 000 krooni kuni 4 000 000 krooni tuli tasuda riigilõivu 160 000 krooni. 2. [...] Vt tabelis RLS 01.01.2011 - 30.06.2012, nr 38. 12 12 22.10.2013 3-4-1-31-13 Tunnistada, et riigilõivuseaduse (RT I 2006, 58, 01.01.2011 jõustus uus RLS. 439; RT I, 22.12.2010, 1) § 56 lõige 1 ja lisa 1 Riigilõivumäärasid alandati olid 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 01.07.2012 jõustunud 2010 kehtinud redaktsioonis põhiseadusega riigilõivuseaduse vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle muudatustega. 6 000 000 krooni kuni 7 000 000 krooni tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 240 000 krooni. 13 28.10.2013 3-4-1-37-13 Tunnistada, et riigilõivuseaduse (RT I 2006, 58, 01.01.2011 jõustus uus RLS. 439; 22.12.2010, 1) § 56 lõige 1 ja lisa 1 olid Riigilõivumäärasid alandati 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 01.07.2012 jõustunud kehtinud redaktsioonis põhiseadusega vastuolus riigilõivuseaduse osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 2 500 000 muudatustega. krooni kuni 3 000 000 krooni tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 130 000 krooni. 14 29.10.2013 3-4-1-40-13 Tunnistada, et riigilõivuseaduse (RT I 2006, 58, 01.01.2011 jõustus uus RLS. 439; RT I, 22.12.2010, 1) § 56 lõige 1 ja lisa 1 Riigilõivumäärasid alandati olid 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 01.07.2012 jõustunud 2010 kehtinud redaktsioonis põhiseadusega riigilõivuseaduse vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle muudatustega. 3 500 000 krooni kuni 4 000 000 krooni tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 160 000 krooni. 15 4.11.2013 3-4-1-33-13 Tunnistada, et riigilõivuseaduse (RT I 2006, 58, 01.01.2011 jõustus uus RLS. 439; RT I, 22.12.2010, 1) § 56 lõige 1 ja lisa 1 Riigilõivumäärasid alandati olid 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 01.07.2012 jõustunud 2010 kehtinud redaktsioonis põhiseadusega riigilõivuseaduse vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle muudatustega. 2 000 000 krooni kuni 2 500 000 krooni tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 115 000 krooni. 16 4.11.2013 3-4-1-28-13 Tunnistada, et riigilõivuseaduse (RT I 2006, 58, 01.01.2011 jõustus uus RLS. 439; RT I, 22.12.2010, 1) § 56 lõige 1 ja lisa 1 Riigilõivumäärasid alandati olid 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 01.07.2012 jõustunud 2010 kehtinud redaktsioonis põhiseadusega riigilõivuseaduse vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle muudatustega. 900 000 krooni kuni 1 000 000 krooni tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 75 000 krooni. RLS 01.01.2011 - 30.06.2012 17 1.11.2011 3-4-1-17-11 Tunnistada, et riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, Otsuse tegemise ajaks oli 107; RT I, 17.03.2011, 1) § 57 lõiked 1 ja 22 seadust muudetud ja ning lisa 1 viimane lause (1. jaanuarist kuni vaidlusalust määra alandatud. 23. märtsini 2011 kehtinud redaktsioonis) nende koostoimes olid vastuolus põhiseadusega osas, milles need nägid ette kohustuse tasuda tsiviilasjas hinna puhul üle 639 116 euro 48 sendi apellatsioonkaebuselt riigilõivu 3 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 131 955 eurot 82 senti. 13 18 7.05.2012 3-4-1-7-12 Tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja Riigilõivumäärasid alandati kehtetuks riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; 01.07.2012 jõustunud RT I, 30.12.2011, 4) § 57 lõiked 1 ja 22 riigilõivuseaduse koostoimes lisaga 1 osas, milles tsiviilasjas muudatustega. hinnaga 63 911 eurot 64 senti kuni 95 867 eurot 47 senti tuleb apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 5432 eurot 49 senti, ja osas, milles tsiviilasjas hinnaga 191 734 eurot 94 senti kuni 223 690 eurot 76 senti tuleb apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 9267 eurot 18 senti. 19 20.06.2012 3-4-1-9-12 Tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja Riigilõivumäärasid alandati kehtetuks riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; 01.07.2012 jõustunud RT I, 02.03.2012, 5) § 57 lg 1 koostoimes lisaga riigilõivuseaduse 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga 447 381 eurot muudatustega. 53 senti kuni 511 293 eurot 18 senti tuleb hagiavalduselt tasuda riigilõivu 16 617 eurot 2 senti. 20 20.06.2012 3-4-1-10-12 Tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja Riigilõivumäärasid alandati kehtetuks riigilõivuseaduse (RT I, 23.03.2011, 01.07.2012 jõustunud 1; RT I, 02.03.2012, 5) § 57 lg 1 koostoimes riigilõivuseaduse lisa 1 viimase lausega osas, milles tsiviilasjas muudatustega. hinna puhul üle 639 116 euro 48 sendi tuleb hagiavalduselt tasuda riigilõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 95 867 eurot 47 senti. 21 28.06.2012 3-4-1-12-12 Tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja Riigilõivumäärasid alandati kehtetuks riigilõivuseaduse (RT I, 23.03.2011, 01.07.2012 jõustunud 1; RT I, 02.03.2012, 5) § 57 lg-d 1 ja 22 riigilõivuseaduse koostoimes lisa 1 viimase lausega osas, milles muudatustega. tsiviilasjas hinnaga üle 639 116 euro 48 sendi tuleb apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 95 867 eurot 47 senti. 22 18.10.2012 3-4-1-15-12 Tunnistada, et riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, Riigilõivumäärasid alandati 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lõige 1 01.07.2012 jõustunud koostoimes lisaga 1 (1. jaanuarist 2011 kuni riigilõivuseaduse 30. juunini 2012 kehtinud redaktsioonis) olid muudatustega. põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga 319 558 eurot 24 senti kuni 383 469 eurot 89 senti tuli hagi esitamisel tasuda riigilõivu 14 060 eurot 56 senti, ja osas, milles tsiviilasjas hinnaga 575 204 eurot 83 senti kuni 639 116 eurot 48 senti tuli hagi esitamisel tasuda riigilõivu 19 173 eurot 49 senti. 14 23 30.10.2012 3-4-1-14-12 Tunnistada, et riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, Riigilõivumäärasid alandati 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lõiked 1 ja 22 01.07.2012 jõustunud koostoimes lisaga 1 (1. jaanuarist 2011 kuni 30. riigilõivuseaduse juunini 2012 kehtinud redaktsioonis) olid muudatustega. põhiseadusega vastuolus järgmises osas: 1) milles tsiviilasjas hinnaga 51 129 eurot 31 senti kuni 57 520 eurot 48 senti tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 4473 eurot 81 senti; 2) milles tsiviilasjas hinnaga 57 520 eurot 48 senti kuni 63 911 eurot 64 senti tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 4793 eurot 37 senti; 3) milles tsiviilasjas hinnaga 159 779 eurot 12 senti kuni 191 734 eurot 94 senti tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 8308 eurot 51 senti. 24 11.12.2012 3-4-1-11-12 1. Tunnistada, et riigilõivuseaduse (RT I 2010, Riigilõivumäärasid alandati 21, 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lõige 14 oli 01.07.2012 jõustunud põhiseadusega vastuolus osas, milles riigilõivuseaduse halduskohtule 109 703 euro 69 sendi suuruse muudatustega. kahju hüvitamiseks kaebuse esitamisel tuli tasuda riigilõivu 5% summast, mille väljamõistmist taotletakse (5485 eurot 18 senti). 2. Tunnistada, et riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lõige 14 koostoimes sama seaduse lisaga 1 olid põhiseadusega vastuolus osas, milles halduskohtule kahju hüvitamiseks kaebuse esitamisel tuli nõudelt, mille suuruseks oli üle 511 293 euro 18 sendi kuni 575 204 eurot 83 senti, tasuda riigilõivu 5% summast, mille väljamõistmist taotletakse, kuid mitte rohkem kui sama suure hagihinnaga hagi esitamisel tsiviilkohtumenetluses (17 895 eurot 26 senti). 25 11.12.2012 3-4-1-23-12 Tunnistada, et riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, Riigilõivumäärasid alandati 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lõiked 1 ja 22 01.07.2012 jõustunud koostoimes lisaga 1 (1. jaanuarist 2011 kuni riigilõivuseaduse 30. juunini 2012 kehtinud redaktsioonis) olid muudatustega. põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 127 823 euro 29 sendi kuni 159 779 eurot 12 senti tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 7349 eurot 83 senti. 26 18.12.2012 3-4-1-24-12 Tunnistada, et riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, Riigilõivumäärasid alandati 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lõige 1 01.07.2012 jõustunud koostoimes lisaga 1 olid põhiseadusega riigilõivuseaduse vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle muudatustega. 255 646 euro 59 sendi kuni 287 602 eurot 41 senti tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 11 184 eurot 53 senti. 27 18.12.2012 3-4-1-25-12 Tunnistada, et riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, Riigilõivumäärasid alandati 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lõige 1 01.07.2012 jõustunud koostoimes lisaga 1 olid Harju Maakohtu riigilõivuseaduse 8. oktoobri 2012. aasta määruse tegemise ajal muudatustega. põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 319 558 euro 24 sendi kuni 383 469 eurot 89 senti tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 14 060 eurot 56 senti. 15 28 3-4-1-28-12 Tunnistada, et riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, Riigilõivumäärasid alandati 19.02.2013 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lõige 1 01.07.2012 jõustunud koostoimes lisaga 1 olid põhiseadusega riigilõivuseaduse vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle muudatustega. 44 738 euro 15 sendi kuni 51 129 eurot 31 senti tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 4154 eurot 25 senti. 29 28.02.2013 3-4-1-13-12 1. [...] Vt tabelis RLS 01.01.2009 - 31.12.2010, Riigilõivumäärasid alandati nr 5. 01.07.2012 jõustunud 2. Tunnistada, et 1. jaanuarist 2011 kuni riigilõivuseaduse 30. juunini 2012 kehtinud riigilõivuseaduse (RT muudatustega. I 2010, 21, 107; RT I, 23.03.2011, 1; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lõiked 14 ja 20 koostoimes RLS lisa 1 viimase lausega (24. märtsist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud redaktsioonis), mis nägid ette, et halduskohtu otsuse peale kahju hüvitamise nõudes 639 116 eurot 48 senti ületavalt summalt tuleb apellatsioonkaebuse esitamisel tasuda riigilõivu 5% summast, mille väljamõistmist taotletakse, kuid mitte rohkem kui 95 867 eurot 47 senti, olid vastuolus põhiseadusega. 30 5.03.2013 3-4-1-29-12 Tunnistada, et 1. jaanuarist 2011 kuni Riigilõivumäärasid alandati 30. juunini 2012 kehtinud riigilõivuseaduse (RT 01.07.2012 jõustunud I 2010, 21, 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 riigilõivuseaduse lõige 1 koostoimes lisaga 1 olid põhiseadusega muudatustega. vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 95 867 euro 47 sendi kuni 127 823 eurot 29 senti tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 6391 eurot 16 senti. 31 10.04.2013 3-4-1-30-12 Tunnistada, et 1. jaanuarist 2011 kuni Riigilõivumäärasid alandati 30. juunini 2012 kehtinud riigilõivuseaduse (RT 01.07.2012 jõustunud I 2010, 21, 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 riigilõivuseaduse lõige 1 koostoimes lisaga 1 olid põhiseadusega muudatustega. vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 51 129 euro 31 sendi kuni 57 520 eurot 48 senti tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 4473 eurot 81 senti. 32 10.04.2013 3-4-1-27-12 Tunnistada, et 1. jaanuarist 2011 kuni Riigilõivumäärasid alandati 30. juunini 2012 kehtinud riigilõivuseaduse (RT 01.07.2012 jõustunud I 2010, 21, 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 riigilõivuseaduse lõige 1 koostoimes lisaga 1 olid põhiseadusega muudatustega. vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 57 520 euro 48 sendi kuni 63 911 eurot 64 senti tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 4793 eurot 37 senti. 33 11.04.2013 3-4-1-31-12 Tunnistada, et 1. jaanuarist 2011 kuni Riigilõivumäärasid alandati 30. juunini 2012 kehtinud riigilõivuseaduse (RT 01.07.2012 jõustunud I 2010, 21, 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 riigilõivuseaduse lõiked 1 ja 22 koostoimes lisaga 1 olid muudatustega. põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 28 760 euro 24 sendi kuni 31 955 eurot 82 senti tuli hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 3195 eurot 58 senti. 16 34 2.05.2013 3-4-1-9-13 Tunnistada, et riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, Riigilõivumäärasid alandati 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lõige 1 01.07.2012 jõustunud koostoimes lisaga 1 olid põhiseadusega riigilõivuseaduse vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle muudatustega. 223 690 euro 76 sendi kuni 255 646 eurot 59 senti tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 10 225 eurot 86 senti. 35 7.05.2013 3-4-1-11-13 Tunnistada, et 1. jaanuarist 2011 kuni Riigilõivumäärasid alandati 30. juunini 2012 kehtinud redaktsioonis 01.07.2012 jõustunud riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; RT I, riigilõivuseaduse 25.06.2012, 3) § 57 lõige 1 koostoimes lisaga 1 muudatustega. olid põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 159 779 euro 12 sendi kuni 191 734 eurot 94 senti tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 8308 eurot 51 senti. 36 11.06.2013 3-2-1-27-13 Tunnistada, et 1. jaanuarist 2011 kuni Riigilõivumäärasid alandati 30. juunini 2012 kehtinud redaktsioonis 01.07.2012 jõustunud riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; RT I, riigilõivuseaduse 25.06.2012, 3) § 57 lõiked 1 ja 22 koostoimes muudatustega. lisaga 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga 287 602 eurot 42 senti kuni 319 558 eurot 24 senti tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 12 782 eurot 32 senti, olid vastuolus põhiseadusega. 37 2.10.2013 3-4-1-22-13 Tunnistada, et riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, Riigilõivumäärasid alandati 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lõige 1 ja lisa 1 01.07.2012 jõustunud olid 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 riigilõivuseaduse kehtinud redaktsioonis põhiseadusega vastuolus muudatustega. osas, milles tsiviilasjas hinnaga 127 823 eurot 30 senti kuni 159 779 eurot 12 senti tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 7349 eurot 83 senti. 38 3.10.2013 3-4-1-24-13 1. [...] Vt tabelis RLS 01.01.2009 - 31.12.2010, Riigilõivumäärasid alandati nr 11. 01.07.2012 jõustunud 2. Tunnistada, et 1. jaanuarist 2011 kuni riigilõivuseaduse 30. juunini 2012 kehtinud redaktsioonis muudatustega. riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lõiked 14 ja 20 koostoimes lisaga 1 olid põhiseadusega vastuolus osas, milles halduskohtu otsuse peale kahju hüvitamise nõudes üle 223 690 euro 76 sendi kuni 255 646 eurot 59 senti tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 10 225 eurot 86 senti. 39 23.10.2013 3-4-1-34-13 Tunnistada, et riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, Riigilõivumäärasid alandati 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lõige 1 ja lisa 1 01.07.2012 jõustunud olid 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 riigilõivuseaduse kehtinud redaktsioonis põhiseadusega vastuolus muudatustega. osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 63 911 euro 64 sendi kuni 95 867 eurot 47 senti tuli hagiavalduse esitamisel tasuda riigilõivu 5432 eurot 49 senti. 17 40 4.11.2013 3-4-1-41-13 Tunnistada, et riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, Riigilõivumäärasid alandati 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lõige 1 ja lisa 1 01.07.2012 jõustunud olid 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 riigilõivuseaduse kehtinud redaktsioonis põhiseadusega vastuolus muudatustega. osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 511 293 euro 18 sendi kuni 575 204 eurot 83 senti tuli hagiavalduse esitamisel tasuda riigilõivu 17 895 eurot 26 senti. 41 18.11.2013 3-4-1-51-13 Tunnistada, et riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, Riigilõivumäärasid alandati 107; RT I 25.06.2012, 3) § 57 lõige 1 ja lisa 1 01.07.2012 jõustunud olid 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 riigilõivuseaduse kehtinud redaktsioonis põhiseadusega vastuolus muudatustega. osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 383 469 euro 89 sendi kuni 447 381 eurot 53 senti tuli hagi esitamisel tasuda riigilõivu 15 338 eurot 79 senti. 18 Lisa 1 Riigikohtu esimehe Riigikogu ettekandele 2014 2013. a maa-, haldus- ja ringkonnakohtute menetlusstatistika1 2013. aastal saabus maakohtutesse lahendamiseks kokku 53 323 kohtuasja: 27 890 tsiviilasja, 16 643 kriminaalmenetlusasja (sh 8418 kriminaalasja) ning 8790 väärteomenetlusasja. Halduskohtutesse esitati kokku 2957 kaebust. Ringkonnakohtutesse laekus kokku apellatsioon- ja määruskaebemenetluses 3232 tsiviilasja, 1245 haldusasja, 2284 kriminaalasja ning 194 väärteomenetlusasja. Alljärgnevatel joonistel on kajastatud viimase 5 aasta saabunud asjade trend nii esimese kui ka teise astme kohtutesse (joonised 1 ja 2). Joonis 1. I astme kohtutesse saabunud asjade dünaamika 2009–2013 Allikas: justiitsministeerium 44500 42500 45618 40967 39665 40500 39362 38500 36500 34196 34500 32720 31166 32500 29575 30500 29522 27890 28500 26276 26500 24450 28426 24500 20908 22500 20500 17484 18500 16643 16500 14500 12500 10500 8790 4875 6917 8500 5111 6500 3264 4500 2957 2500 500 3556 3206 2855 2009 2010 2011 2012 2013 tsiviilasjad¹ maksekäsuasjad² kriminaalkohtumenetlusasjad³ väärteomenetlusasjad haldusasjad Märkused: ¹ välja arvatud järelevalvemenetlused (nt pankrotimenetluse järelevalve), maksekäsukiirmenetluse asjad ning kohtunikuabide poolt lahendatud hagita asjad ² kõik Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumajja esitatud elektroonselt esitatud maksekäsukiirmenetluse asjad ³ maakohtutesse saabunud kriminaalasjad, eeluurimis- ja täitmiskohtuniku jm asjade koondarv 1 2013. a kõikide esimese ja teise astme kohtute koondandmed menetlusliikide kaupa ning detailsem analüüs on avaldatud kohtute veebis http://www.kohus.ee/et/eesti-kohtud/kohtute-statistika Joonis 2. Ringkonnakohtutesse saabunud asjade dünaamika 2009–2013 Allikas: justiitsministeerium Märkus: Esitatud on selles menetlusliigis ringkonnakohtusse esitatud kaebuste koondarv, st nii apellatsiooni- kui ka 3500 3232 3250 3078 2889 2937 3000 2728 2750 2500 2311 2356 2284 2248 2250 2182 2000 1750 1314 1420 1500 1316 1146 1246 1250 1000 750 500 221 195 250 120 115 126 0 2009 2010 2011 2012 2013 tsiviilasjad4 kriminaalasjad4 väärteoasjad4 haldusasjad4 määruskaebemenetlused ja ringkonnakohtus alustatud menetlused 2013. aasta jooksul lahendati maakohtutes kokku 53 486 avaldust või kaebust: 29 301 tsiviilasja, 16 678 kriminaalmenetlusasja (sh 8429 kriminaalasja) ning 7507 väärteomenetlusasja. Halduskohtutes lahendati kokku 2687 haldusasja. Ringkonnakohtutes lahendati tsiviilkohtumenetluses kokku 3006 asja, sh 1276 tsiviilasja, kriminaalkohtumenetluses lahendati kokku 2279 asja, sh apellatsioonimenetluses 708 kriminaalasja ning väärteomenetluses 195 asja, sh 97 väärteoasja. Haldusasju lahendati ringkonnakohtutes kokku 1326, sh apellatsioonimenetluses 604. Joonis 3. Kohtumenetluse keskmine kiirus Eestis 2012–2013 maa- ja halduskohtutes Allikas: justiitsministeerium muut Kohus Arvestuslik menetlusaeg 2013.a Arvestuslik menetlusaeg 2012.a (%) Tsiviilasjad 168 197 -14,7% Harju Maakohus 160 201 -20,4% Pärnu Maakohus 200 206 -2,9% Tartu Maakohus 171 180 -5% Viru Maakohus 165 195 -15,4% Kriminaalasjad – üldmenetlus 262* 295* -11,2% Harju Maakohus 169* 216* -21,8% Pärnu Maakohus 277* 272* 1,8% Tartu Maakohus 268* 277* -3,2% Viru Maakohus 346* 189* 83%  Väärteomenetlusasjad 62 58 6,9% Harju Maakohus 48 53 -9,4% Pärnu Maakohus 95 82 15,9% Tartu Maakohus 69 79 -12,7% Viru Maakohus 51 51 0% Haldusasjad 144* 171* -15,8% Tallinna Halduskohus 151* 189* -20,1% Tartu Halduskohus 128* 146* -12,3%