Kiri

Kultuuriministeerium Suur-Karja 23 Tallinn Keskkonnaministeerium Narva maantee 7a, Tallinn 7.09.2019 Avalik kiri Kultuuriministrile ja Keskkonnaministrile Riik on seni simuleerinud pühapaikade kaardistamist ja laseb pärandil hävida Lugupeetud Rene Kokk ja Tõnis Lukas! Hiite Maja sihtasutus tervitab kultuuri- ja keskkonnaministri kohtumist, kus arutati looduslike pühapaikade olukorda. Tunneme samuti heameelt, et Muinsuskaitseameti algatusel on viimastel aastatel kaardistatud sadakond pühapaika. Samas tuleb nentida, et Keskkonnaministeeriumi 5.09 pressiteates jagatakse valeteavet looduslike pühapaikade olukorra ja kaardistamise kohta. Juhime tähelepanu, et Kultuuriministeerium peatas looduslike pühapaikade täiemahulise kaardistamise 2015. aastal, seni on kaardistatud vaid tühine osa Eesti pühapaikadest, senises tempos jätkates kaob või hävib enamik pühapaiku, Keskkonnaministeerium ja Muinsuskaitseamet on takistanud seni kaardistatud pühapaikade avalikustamist ja kaitsmist. Kultuuri- ja Keskkonnaministeeriumi arengukavades kirjeldatakse looduslike pühapaikade tähtsust meie maastikule ja kultuurile, tuuakse esile nendega seotud traditsioonide elavust ning rõhutatakse nende haruldust ja ohustatust. Kahjuks pole kaunitele sõnadele seni vajalikke tegusid järgnenud. Looduslike pühapaikade päästmisel on raisatud väärtuslikku aega Looduslike pühapaikade arengukava 2015-2020 näeb ette pühapaikade kaardistamise kogu Eestis. Valitud metoodika võimaldab kaardistada ca 15% kõige hõlpsamalt leitavatest pühapaikadest ning jätab ülejäänud saatuse hooleks. Kokku hoitakse eelneva arhiivitöö, aga eelkõige kohaliku elanikkonna metoodilise küsitlemise arvelt. Kuna enamik pühapaiku jääb kaardistamata ja ka tehtud töö tuleb hiljem üle teha, on tegemist säästu-uuringuga ning riik simuleerib pühapaikade kaardistamist. Kuna enamiku pühapaikade leidmine on võimalik vaid vanemaealist elanikkonda metoodiliselt küsitledes, tähendab kaotatud aeg kaotatud pühapaiku. Kuigi arengukava on lõppemas, on tänaseks jõutud säästu-uuring teha vaid viiendikus Eestist, ehk 16 kihelkonnas. Keskkonnaministeeriumi teatel on kaardistatud kokku 147 pühapaika. Hiite Maja SA analüüsis uuringute aruandeid ning selgus, et tegelikult on kaardistatud 115 ajaloolist looduslikku pühapaika (üheks on arvestatud sama pühapaiga eri osade kirjeldused). Neistki on mitmed paigad andmete vähesuse tõttu kantud kaardile Hiite Maja SA Reg. kood 90011295 Tel. 56686892 LHV Pank EE597700771003155579 [email protected] www.hiis.ee tinglikult. Lisaks on kaardistatud kümneid selliseid paiku, mille varasema pühaks pidamise kohta puuduvad andmed ja mis ei liigitu ajaloolisteks looduslikeks pühapaikadeks. Kaardistatud paikade seas leidub ka omajagu selliseid, mis on juba avalikustatud kaitsealuste objektidena. Keskmiselt on kaardistatud 7,2 ajaloolist pühapaika kihelkonna kohta. Nende paikade kaardistajad on teinud head tööd, kuid sama ei saa öelda riigi kohta. Käimasolev uuring on pikk samm tagasi. Aastatel 2008-2013 kaardistati Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuse ja Hiite Maja SA eestvedamisel pühapaigad täies mahus 4 kihelkonnas ja eeluuring tehti 6,5 kihelkonnas. Maastikul leiti üles ja kirjeldati 247 pühapaika (Muhus 56, Juurus 28, Põlvas 88 ja Võnnus 75), nende hulgas on inventeeritud 58 ristipuude paika (Põlvas 31 ja Võnnus 27). Ilma ristipuudeta on täiemahulistes uuringutes inventeeritud kokku 189 pühapaika, mis teeb kihelkonna keskmiseks 47,3 pühapaika. Võrdlevas säästu-uuringus (analoogne praegusele Muinsuskaitse säästu- uuringule) kaardistati kihelkonnas keskmiselt 14,7 pühapaika. Tööd tehti olukorras, kus Kultuuriministeerium rahastas arengukava eelarvest vaid 3,8% ning suurema osa rahast hankisid uurimisasutused ise. Käimasoleva arengukava raames on raisatud maksumaksja raha ja ühist pärandit Peab märkima, et praegune riigihangete korras toimuv säästu-uuring on kujunenud asjatult kalliks ja raiskab maksumaksja raha. Muinsuskaitseameti looduslike pühapaikade eksperdinõukogus valmis 2014. a senistele uuringutele ja kogemustele tuginedes üksikasjalik eelnõu kõigi Eesti ajalooliste looduslike pühapaikade kaardistamise jätkamiseks. Kultuuriministeeriumi hinnangul oli selle eelarve põhjendamatult suur. Eelarve kohaselt olnuks ühe pühapaiga kaardistamise ja inventeerimise maksumuseks 1057 eurot. Käimasolev Muinsuskaitseameti juhitud säästu-uuring aga on kulutanud ühe pühapaiga kaardistamiseks 2651 eurot. Kui võtta arvesse üksnes ajaloolised looduslikud pühapaigad, on muinsuskaitse projektis ühe paiga kaardistamise maksumus veelgi suurem - 3389 eurot. Antud juhul tuleb tõdeda, et kokkuhoid on raiskamine. Ja mitte üksnes rahas. Kuna Kultuuriministeerium peatas 2015. aastal pühapaikade täiemahulise kaardistamise, siis on järgnevatel aastatel viimaste mäletajate kadumise tõttu kadumas ehk hävimas kuni 3000 looduslikku pühapaika. Selline raha raiskamine ja pärandi hävida laskmine ei ole võimudele üllatuseks. Muinsuskaitseameti looduslike pühapaikade eksperdinõukogu, Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskus ning Hiite Maja sihtasutus hoiatasid Kultuuriministeeriumit 2015. a korduvalt, et nende valitud tee mõjub pühapaikadele hukatuslikult. Võimud vastasid paraku vaid jõuvõtetega: Kultuuriministeerium kinnitas ametnike kitsas ringis koostatud küündimatu arengukava ja Muinsuskaitseamet asus ise uuringuid korraldama. Paraku ei ole riik jõudnud vajalikus mahus rahastada ega korraldada ka käimasolevat säästu-uuringut. Kuigi Kultuuriministeeriumi arengukava kohaselt peaksid kõik kihelkonnad olema kaardistatud 2020. a lõpuks, kulub senises tempos jätkates selle töö tegemiseks veel 18 aastat. Teisisõnu peaks Muinsuskaitseameti juhitud säästu-uuring lõppema alles aastal 2037. Võimud takistavad pühapaikade avalikustamist ja hoidmist Kahjuks on võimud teinud olulisi takistusi ka pühapaikade olemasolevate kaardiandmete avaldamiseks. 2018. a alguses toimunud Muinsuskaitseameti looduslike pühapaikade eksperdinõukogu koosolekul andis Hiite Maja sihtasutus nõusoleku kanda valmivale pühapaikade kaardile ka Muinsuskaitse projekti käigus kaardistatud pühapaigad. Paraku tegi Muinsuskaitseamet kannapöörde, heitis Hiite Maja SA eksperdinõukogust välja ja lõpetas meiega igasuguse koostöö. See on kummaline, sest Kultuuriministeeriumi looduslike pühapaikade arengukava tekstis on Hiite Maja SA kirjas kui üks arengukava kaastäitjaid. 2018. a olime tunnistajaks, kuidas suurte metsafirmade soovil, Muinsuskaitseameti heakskiidul ja Keskkonnaministeeriumi toonase asekantsleri Marku Lampi eestvedamisel kõrvaldati looduslike pühapaikade kaart esmalt Metsaregistrist ja seejärel ka Maa-ameti geoportaalist. Ühtegi konkreetset ja vettpidavat näidet kaardi vigade kohta pole seni koostajatele esitatud. Metsaärimeeste vastuseis on jäänud tänaseni arusaamatuks, kuna kaardile kantud pühapaigad moodustavad kogu metsamaast 0,13% ja erametsast veelgi vähem. Keskkonnaministeeriumi tsensuuril on oma hind. Kuna pühapaikade andmed võeti metsaregistrist maha, raius eraomanik tänavu kevadel lagedaks Väike-Maarja vallas asuva Aburi hiie. Aburi hiis oli varem kantud ka RMK pärandkultuuri kaardile, kuid vales kohas. Alles peale hiiemetsa maharaiumist parandas RMK oma vea. Andmete puudumisele viidates raius RMK aga tänavu suvel Viru-Nigula vallas maha osa Pärna küla hiiemetsast. Sealgi on ametlikul kultuurimälestiste kaardil viga. Juba 2014. a valminud Muinsuskaitseameti ekspertiisis toodi kaardiviga esile ja paluti parandada, kuid Kultuuriministeeriumi bürokraatia tõttu on selle ja paljude teiste kaitsealuste pühapaikade asukohaandmed juba aastaid veninud. Kui palju hävib võimude tsensuuri või tegevusetuse tõttu pühapaiku tegelikult, selgub edaspidi kaardiandmete analüüsi ja inspektsioonide käigus. Looduslike pühapaikade kaart parandab riigi vigu ja edendab säästvat metsamajandust Looduslike pühapaikade kaart valmis 2018. a alguses Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuse, Hiite Maja SA ning Maa-ameti koostöös. Kaardi tellis FSC säästva metsanduse standardi asutus. Alates 21.03.2018 peavad FSC kontrollitud puidu serti omavad enam kui 300 metsaettevõtet tõendama, et nad ei kasuta pühapaikadest raiutud puitu. Seejuures on välistatud kõikide pühapaikade puit sõltumata sellest, kas nad on ametlikus registris või mitte. Lähtudes FSC ettevaatuse printsiibist ja arvestades seda, et paljud pühapaigad on metoodiliselt inventeerimata-piiritlemata, või on kaardil punktobjektina, lisati kaardil pühapaikadele 50 m kaitsevöönd. Kaart on teavitav, ei sea kellelegi mingeid kitsendusi ning on abivahendiks mh FSC vabatahtlikku serti kasutavatele ettevõtetele ja paljudele huvilistele. Sarnases staatuses on näiteks RMK pärandkultuuri kaart. See on esimene ja ainus, pühapaikade uurimisasutuste andmetele tuginev ja kogu Eestit hõlmav kaart, kuhu on kantud seni kaardistatud ja avalikustatud ca 1200 erinevat pühapaika. Kaardi aluseks on Maa-ameti erinevatel kaardikihtidel leiduvad kirjed ning senistelt uuringutel saadud andmed. Kaardi koostamisel parandati vead, mis leiti Muinsuskaitseameti kultuurimälestiste, RMK pärandkultuuri ning Keskkonnaameti loodusmälestiste ja ristipuude kaardilt. Leitud vigu parandatakse jooksvalt ka edaspidi. Järjekorras on näiteks Mulgi valla Sudiste küla Kaprali hiiepuu, mille märge asub kultuurimälestiste kaardil puu tegelikust asukohast 80 m eemal. Kultuurimälestiste kaarti ja seadust järgides võib maaomanik selle hiiepuu ja ümbritseva metsa praegu maha raiuda. Looduslike pühapaikade kaarti haldab ja arendab edasi Hiite Maja sihtasutus. Hiljuti lisandus kaardile 30 pühapaika, kihelkondade kiht ja tehti mitmeid täpsustusi. Rahastamist ootab kaardile kantud paikade täielik inspekteerimine ning vajadusel andmete täpsustamine. Suurim ülesanne on aga pühapaikade täiemahulise kaardistamise taaskäivitamine. On ju praegusel kaardil vaid ca neljandik pühapaikadest. Koostöös vabatahtlike koostööringiga Hiiepaik on pühapaikade kaart praegu avaldatud veebilehel http://hiiepaik.ee/vaata/kaardirakendus/. Riigi senine tegevus pühapaikade hoidmisel on olnud küündimatu Kahjuks peame tõdema, et Kultuuriministeeriumi ja Muinsuskaitseameti senine tegevus looduslike pühapaikade kaitsmisel on olnud küündimatu ja võimaldanud ning kohati ka otseselt tinginud pärandi kahjustamist, rüüstamist ja rüvetamist. Muinsuskaitseseadust meelevaldselt tõlgendades ja andmeid varjates on lubatud pühapaikades pea takistamatult raiuda, mürgitada, loomi karjatada jms. MH on need riigiasutused lubanud reostada ja mürgitada pühi allikaid. Sellise tegevuse ulatusest annab aimu 2018. a Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuse ja Hiite Maja SA koostöös tehtud uuringu kokkuvõte Rüüstatud pühapaigad: http://hiis.ee/files/ryystatud_pyhapaigad_2018.pdf Tallinna ametikoridoridest lähtuv paradigma näeb looduses reeglina kultuurimälestiste vaenlast. Mälestisi kaitses võitleb Muinsuskaitseamet loodusjõudude, taimede, lindude, loomade ja putukate vastu. Inimtekkeliste mälestiste puhul on see teatud määral asjakohane. Pühapaikades aga tähendab igasugune haljastamine ja majandamine võitlust pühapaikade vastu. Seejuures on jäetud täiesti tähelepanuta looduslike pühapaikade tähendus ja nendega seotud tavad meie rahvakultuuris. Valitsev paradigma ei arvesta sellega, et loodus on osa meie kultuurist ja looduslikud pühapaigad looduslike isereguleeruvate objektide ning aladena on meie kultuuripärand. Vaja on olulist suunamuutust Võimud pole seni tähelepanu pööranud Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) looduslike pühapaikade haldamise juhendile, mille Eesti 2008. a heaks kiitis. Selle dokumendi kohaselt on looduslikud pühapaigad meie vanimad ja rahvaomased looduskaitsealad, mida tuleb hallata ajaloolisi tavasid järgides pühade paikadena. Eesti mälu ja traditsioone edendava uurimisasutusena ei saa me jätta märkimata, et Muinsuskaitseameti ja Keskkonnameti töötajate hoolimatu suhtumine meie rahvakultuuri ja sealhulgas esivanemate tarkustesse pole mitte üksnes moraalitu, vaid võib seada ohtu ka inimeste tervised ja elud. Kooskõlas rohkete rahvapärimustega kaugemast ja lähemast minevikust on ka tänapäeval tähelepanuväärselt sageli juhtumeid, kus pühapaigas meelega või ka teadmatult rüüstanud inimene saab selle järel ootamatult tõsise terviserikke, või sureb. Mõnigi kord jätavad sel moel oma elu kahetsusväärselt noored inimesed. Isegi kui riigiametnikud ei leia olemasolevate seaduste alusel võimalust seada maaomaniku kavatsustele pühapaigas kitsendusi on ametnikel moraalne kohustus lisada kooskõlastusele teave, et kavandatud tegevus pole kooskõlas hea tavaga ning võib rahvakultuuri kohaselt tuua kaasa tööde tellija ja teostaja haiguse või surma. Sarnaselt tuleks ametnikel pühapaikade maaomanikke juba ennetavalt suunata ja juhendada head tava järgima. Eesti riigi roll ei tohiks piirduda vaid keelamisega, vaid peaks pakkuma ühiskonnale traditsioonide vaimus ka suunamist ja juhendamist. Me mõistame, et ajaloolisi hiietavasid pole seni alati võimalik teaduslikult põhjendada. Ilma teadusliku tõestuseta hoiame ja edendame ka koorilaulu, rahvatantsu ja paljut muud meie rahvale ja kultuurile omast. Tänavu 1.05 kehtima hakanud Muinsuskaitseseadus määratleb looduslikud pühapaigad eraldi mälestise liigina. Loodetavasti teeb see kaitsealuste pühapaikade osas lõpu senisele arheoloogiakesksele loodusvaenulikule lähenemisele ja pühapaikade rüüstamisele. Hiite Maja sihtasutus kutsub Eesti võime üles juhinduma pühapaikade haldamisel edaspidi IUCNi juhendist, käivitama kiiremas korras pühapaikade täiemahulise kaardistamise ja tagama tingimused pühapaikadega seotud vaimse pärandi edasikestmiseks. Oleme hea meelega valmis tegema koostööd Teie ja kõigi teiste institutsioonide ja asutustega, kes soovivad sisuliselt pühapaikade heaks tegutseda. Eesti juured on hiites. Lugupidamisega Ahto Kaasik Hiite Maja SA juhatuse liige /allkirjastatud digitaalselt/