Andmekaitse Inspektsioon
14.05.2024 nr 1-15/24/7
Selgitustaotlus
Soovime saada Andmekaitse Inspektsiooni hinnangut, milliseks tähtajaks seada
juurdepääsupiiranguid surmaaktidele, mis on koostatud 20. sajandil.
Aastatel 2019-2020 andis Siseministeerium Rahvusarhiivile muude
perekonnaseisudokumentide hulgas üle Eestis aastatel 1926-2010 koostatud surmaaktide
paberoriginaalid ning käesoleval aastal perioodil 1926-2006 koostatud surmaaktide
digitaalsed koopiad – see tähendab paberdokumentide skaneeringud, kokku 1,4 miljonit faili.
Rahvusarhiiv soovib nendele dokumentidele järk-järgult avada juurdepääsu oma
e-teeninduskeskkonnas.
Digiteeritud arhiividokumentidega tutvumiseks peab huviline registreeruma virtuaalse
uurimissaali VAU www.ra.ee/vau kasutajaks ja looma endale kasutajakonto. Konto loomisel
nõustub klient kasutustingimustega ning annab muuhulgas kinnituse, et on teadlik isikute
õigusest perekonna- ja eraelu puutumatusele ning vastutab talle kättesaadavaks tehtud
isikuandmete kasutamise eest vastavalt kehtivatele õigusaktidele.
Sisseloginud kasutajal avaneb:
- vaba juurdepääs kõigile digiteeritud arhiividokumentidele, millele ei ole seatud
isikuandmete kaitseks ega muudel alusel juurdepääsupiiranguid;
- võimalus taotleda juurdepääsu piiranguga arhivaalidele, autentides end digitaalse ID-ga.
Juurdepääsutaotluste menetlemine on reguleeritud Rahvusarhiivi arhivaalidele juurdepääsu
korras: https://www.ra.ee/vau/upload/editor/day_210419/202104191953468621.pdf
Rahvusarhiivi kõige arvukama kasutajagrupi moodustavad suguvõsauurijad. 2023. aastal
registreeriti arhiivi veebikeskkondades kokku üle 1,7 miljoni külastuse. Meie teenuseid
kasutas aasta jooksul 28 500 registreeritud kasutajat, kellest 41% ehk 11 600 identifitseerisid
end genealoogidena. Nelja aasta eest läbi viidud arhiivikasutajate rahulolu-uuringu järgi
otsivad kliendid arhiivist kõige sagedamini just isikuandmeid, reeglina infot oma esivanemate
ja sugulaste kohta. Kasutajad ootavad, et Rahvusarhiiv laiendaks oma digiteerimistegevust ja
muudaks veebis kättesaadavaks üha enam ja enam dokumente. 1
1 Vt. Rahvusarhiivi 2023. aasta aruanne https://www.ra.ee/wp-
content/uploads/2024/03/ra_aruanne_2023.pdf ja Rahvusarhiivi kasutajate rahulolu-uuringu kokkuvõte
https://www.eha.ee/pilvi/index.php/s/Drt3CsxQfm3mdnw
Nooruse 3 / 50411 Tartu / tel 738 7505 / faks 738 7514 /
[email protected] / www.ra.ee / registrikood 70001946
Kui uuemad andmed, s.o pärast 01.07.2010 surnud isikute nimi, sünni- ja surmaaeg, on
rahvastikuregistrist tasuta leitavad ning Teise maailmasõja eelse perioodi perekonnaloolised
allikad (kirikuraamatud) on olnud Rahvusarhiivi digikogus juba aastaid kättesaadavad, siis
täna tunnevad genealoogid kõige enam puudust sõjajärgse perioodi dokumentidest ning eriti
allikatest, mis võimaldavad tuvastada isikute surmaaegu. Praegu ei ole sellist infot lihtne
leida, teavet otsitakse digiteeritud ajalehtede surmateadetest, kalmistute portaalidest ning
tehakse samuti tasulisi päringuid rahvastikuregistrile.
Neid probleeme ja raskusi on genealoogid korduvalt kirjeldanud ning tõstatanud küsimuse,
millal tehakse surmaaktid kättesaadavaks Rahvusarhiivi veebikeskkonnas. Juurdepääsu
surmaaktidele ootavad ka paljud teised arhiivikasutajad (teadlased, tudengid, koduloouurijad
jpt).
Surmaaktid on korrastatud ja pealkirjastatud omavalitsuste kaupa kronoloogiliselt ning
tulevastel kasutajatel ei ole võimalik arhiivi infosüsteemis teha otsingut neis leiduvate isikute
nimede kaudu:
Soovides leida näiteks Orajõe vallas 1947. aastal surnud isiku surmaakti, tuleks läbi vaadata
säilik Orajõe valla TSN TK surmaaktid 1944-1948.
Surmaaktide vormid on kümnendite lõikes muutunud, kuid sellest sõltumata sisaldavad nad
alati:
- surnud isiku isikuandmeid;
- surma registreerinud isiku nime ning kuni 1995. aastani elukoha aadressi.
Surnud isiku nimi, sünni- ja surmaaeg ning surma fakt ei ole juurdepääsupiiranguga andmed,
aga kuna surmaaktidele märgitud surnu isikuandmed sisaldavad veel eraelulist infot (nt
elukoha aadress) ja sageli ka surma põhjust (mis võib olla eraeluline teave või eriliigilised
isikuandmed), ning varasema perioodi (kuni 1995) surmaaktidel on lisaks kirjas surma
registreerinud isikute isiklikud aadressid, siis kehtivad surmaaktidele isikuandmete kaitseks
juurdepääsupiirangud.
Piirangute seadmisel on Rahvusarhiivi hinnangul võimalik lähtuda kahest avaliku teabe
seaduse § 40 lg 3 toodud tähtajast:
- 30 aastat andmesubjekti surmast;
- 75 aastat dokumendi loomisest.
2 (3)
Kuna andmesubjektide surmaajad on kõnealuse dokumendiliigi puhul üheselt tuvastatavad ja
kattuvad säilikute piirdaatumitega, siis oleks Rahvusarhiivil hõlbus pakkuda oma
e-teeninduskeskkonnas vaba juurdepääsu kõigile surmaaktidele, mis on koostatud rohkem kui
30 aastat tagasi. Kahest võimalikust valikust lühema tähtaja seadmine toetuks muuhulgas
põhimõttele, et suguvõsa uurimine ja oma päritolu, esivanemate, sugulaste ja hõimlaste
teadasaamine on üldtunnustatud õigus. Seda temaatikat on Andmekaitse Inspektsioon
käsitlenud oma varasemas juhendis „Isikuandmete töötlemine suguvõsa uurimiseks“
https://www.aki.ee/sites/default/files/dokumendid/isikuandmete_tootlemine_suguvosa_uurimi
seks_0.pdf
Üldjuhul enam kui 30 aastat tagasi surnud isikute isikuandmetele juurdepääsu ei piirata, kuna
see on piisavalt pikk aeg, et tagada eraelu kaitse. Siiski võivad surma põhjused olla mõnikord
delikaatsed ning vastava info ilmsikstulek valmistada täna elus olevatele lähedastele
ebamugavust. Samas eeldaks juurdepääs digiteeritud surmaaktidele Rahvusarhiivi
kasutajakonto loomist ja vajaliku arhivaali otsingut, mistõttu ei oleks juurdepääs tehnilises
mõttes täiesti avalik ning võimalik andmete pahatahtliku kasutamise risk oleks madal.
Kuna suure andmemahu tõttu ei ole võimalik üksikuid dokumente või dokumendiosi eristada
ja välja jätta, samas arvestades laia ringi uurijate suurt huvi teabe vastu ning eraelulise ja või
eriliigilise teabe suhtelist vähesust ja asjaolu, et 30 aastaga on möödunud üks inimpõlv, mis
tähendab, et eeldatavalt teabele juurdepääsu võimaldamisega seotud suurim võimalik riive
eraelule on möödunud, võiks 30aastane piirang andmesubjekti surmast alates olla
Rahvusarhiivi hinnangul piisav.
Kui rakendada surmaaktidele 75 aasta pikkust piirangut, siis tooks see Rahvusarhiivi
klienditeenindusele ennustatavalt kaasa väga pikaks ajaks väga suure töökoormuse
juurdepääsutaotluste menetlemisel. Uurija vaates kulub sel juhul teabe saamiseni rohkem aega
ja teenus on tema jaoks tasuline, kuna otsingu peab läbi viima arhiivi teenistuja.
Palume Andmekaitse Inspektsiooni seisukohta, kas Rahvusarhiivi kaalutlused andmesubjekti
surmast 30 aasta pikkuse juurdepääsupiirangu tähtaja seadmisel on õiged või leidub veel
aspekte, mida peaksime arvesse võtma.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Priit Pirsko
riigiarhivaar
Tõnis Türna
7387516
[email protected]
3 (3)