[Title] Võrumaa Setomaa ajalooliste looduslike pühapaikade inventuuri a ruanne Töö nr: 25123MT1 Töö on teostanud AB Artes Terrae OÜ . Tellija: k ultuuriministeerium Tellija esindaja: Kadri Kallast Tellija kontaktid:
[email protected] , tel 5669 2040 Projekti juht: Mart Hiob , PhD Autor: Mari-Ann Remmel, MA Töörühm: Laura Mäemets , MA Heiki Valk, PhD Lona Päll, PhD Reeli Reinaus , MA Valdo Valper, MA Esikaane pilt : m aa- ja ruumi ameti kaardiserver © AB Artes Terrae OÜ 202 5 Sisukord TOC \o "1-3" \h \z \u 1 Töörühmaliikmete nimi ja roll inventeerimisel PAGEREF _Toc218470049 \h 5 2 Välitööde ajakava ja kulg PAGEREF _Toc218470050 \h 5 3 Tööde käigus ette tulnud probleemid, ettepanekud tulevasteks inventuurideks teistes piirkondades PAGEREF _Toc218470051 \h 9 4 Ettevalmistustöödele, inventuuridele ja järeltöödele kulunud aeg PAGEREF _Toc218470052 \h 9 5 Ülevaade töö tulemuslikkusest PAGEREF _Toc218470053 \h 9 5.1 Uurimise all olnud kohad PAGEREF _Toc218470054 \h 9 5.2 Varasemast kaitse all olevad kohad PAGEREF _Toc218470055 \h 10 5.3 Pärandkultuuri objektid PAGEREF _Toc218470056 \h 11 5.4 Looduslike pühapaikade kaardile kantud objektid PAGEREF _Toc218470057 \h 11 6 Üldine hinnang kohalikele oludele, rahvastiku järjepidevusele ja teadmistele pühapaikadest PAGEREF _Toc218470058 \h 12 7 Inventeeritud kohtade nimestik PAGEREF _Toc218470059 \h 13 8 Kohad, mida ei õnnestunud inventeerida PAGEREF _Toc218470060 \h 14 8.1 Lisauuringuid vajavad/ebamäärased kohad (puudulike või vastuoluliste lähteandmete vm asjaolude tõttu): PAGEREF _Toc218470061 \h 14 8.2 Ebamäärased, kuid märkimisväärsed kohad ja paigad, mida ei inventeeritud / peetud vajalikuks inventeerida PAGEREF _Toc218470062 \h 14 8.3 Hävinud, pöördumatult kahjustatud või leidmatud kohad PAGEREF _Toc218470063 \h 17 9 Töörühma ettepanek riikliku kaitse alla võtmise kohta PAGEREF _Toc218470064 \h 19 10 Kasutatud kirjandus ja käsikirjad PAGEREF _Toc218470065 \h 20 Töörühmaliikmete nimi ja roll inventeerimisel Erinevatel tööetappidel osalejad: Heiki Valk , kihelkonna tööde juht, vahearuande koostamine, välitööde ettevalmistamine, informantide otsimine, aruande koostamine; Mari-Ann Remmel , projekti üldjuht, fotod, välitöödel abistamine, inventeerimise kirjeldused (osa); Jonathan Darvish-Kojori , TÜ folkloristika üliõpilane; Merle Jääger, Moonika Siimets – välitöödel abistamine; Laura Mäemets , arhiivimaterjali otsimine ja sisestamine, abitööd aruande koostamisel, paikade kodeerimine andmebaasis; Reeli Reinaus , GIS andmete loomine; Ahto Raudoja, Arvis Kiristaja , Aare Hõrn – konsultandid. Välitööde ajakava ja kulg Kuupäev Khk, Küla Tegevus: objektide otsimine, inventeerimine, küsitlemine, intervjuud, majutuskoht vms Osalejad 9.08.2025 Küllätüvä k Küllätüvä püha kaevu külastus ja pildistamine, teejuhiks Merle Jääger Heiki Valk, Mari-Ann Remmel, 7.09.2025 Kostkova k, Tonja K Lautsipuu, Ristipuu inventeerimine Heiki Valk, Mari-Ann Remmel 8.09.2025 Võmmorski , Jaanimäe, Maaslova Võmmorski silmaläte koos Merca ja tema kaaslasega, Jaanimäe Tammekalle, piirivalvurid auto taga, küsisid, mis me seal teeme, päris pikalt pidime selgitama ja lubasime järgmine kord ette helistada. Maaslova läte, jalgsi kõndisime ca km või rohkem, lätte juures kass, Simaski Silmalätte otsimine (pimedas ei leidnud). Heiki Valk, Mari-Ann Remmel, Merle Jääger 22.09.2025 Keerba , Meremäe, Serga , Õrsava Keerbä k ohvrikoht, karstiorg, pikk jutt ja jalutuskäik Kerbä t Lembit Saarega (snd 1968), veidi juttu ka Lembitu emaga, Alli Saarega, 92 a Meremäe k, Heino Mäepalo , 89 a, Ojaotsa läte ja oja (Tuhkvitsa oja algus) tema maja taga, pikk jutuajamine temaga koos Lembit Saarega. Serga (Meremäe) kalmepedäjäd , ööseks Õrsavale Heiki Valk, Mari-Ann Remmel 23.09.2025 Saatse, Kolossova , Värska, Keerba Saatse püha mänd kirikuaias, Kolossova Jumalamägi, Keerbä – kivi mõõtmine, uus pikem vestlus Lembitu ema Alli Saarega, 92 a Heiki Valk, Mari-Ann Remmel 1.10.2025 Tsirgu , Keerba , Meremäe, Serga , Tääglova , Lindsi , Härmä, Kremessova Läheneme Võru poolt. Tsirgu k Tsirgu Kalmõpetäi. Keerbä k Saare Lembitu juures ( Miikse raamat talle, veel veidi vestlust emaga). Ojaotsa lätte teine külastus, võtame vett tee poolt oja, Heino juurde sisse ei lähe. Serga kalmepedäjäd , inventeerimine. Tääglova Lindsi ohvripihlaka koha otsimine, oletatav koht küla keskel, kus kasvasid mõned pihlakavõsud. Kuivanud Tääglova Taropetäi / Laudsipetäi jupid külavahel. Lindsi lautsimänd. Härmä Kalmõpettäi , tsässon, presidendipuud. Kremessova lautsimänni otsimine sanatooriumi taga, teeküsimine teeäärsest talust ühelt vanemalt naiselt, kes polnud seto; soovitas kedagi Marjut samas külas, sõitsime maja juurde, kedagi ei olnud kodus. Seenelkäik poolhämaras, külm, vähe seeni, ööseks linna. Heiki Valk, Mari-Ann Remmel 17. 10. 2025 Obinitsa, Ala- Tsumba , Õrsava Võru kaudu Obinitsa muuseumi, kus lappame läbi käsikirju; Ala- Tsumba ristipuu, Obinitsa jumalapedäjad . Öö Õrsaval. Heiki Valk, Mari-Ann Remmel 18.10.2025 Polovina, Küllätüvä , Ala- Tsumba Meldova lautsipuud, Lauri Mäesepaga vestlus ja kontaktide küsimine. Küllätüvä – Rikka Ivvani talus vestlus Ain ja Sigre Raaliga, Aini telefonikõne naabri-Ainole. Küllätüvä läte, lätte naabrid hõikavad künka otsast, mis me seal teeme. Läte nende maal. Ala- Tsumba ristipuu mõõtmine ja ravikivi otsimine, uusasuka, noore naise, uue suvila omaniku küsitlus tee ääres, kes ei teadnud midagi võimalikust ravikivist, ristipuu mõõtmine. Heiki kõne Virve Borgaga autos. Õhtuks linna, pimedas Heiki Valk, Mari-Ann Remmel 19.10.2025 Obinitsa, Küllätüvä , Jaanimäe, Ermakova Uuesti Setomaale, Võru kaudu Obinitsa (enne käisime valimas Tartus). Lõunaks Merca juurde Küllätüva külla. Merca 60, sööme õuepeal torti ja tassist kohvi-teed. Filmijad (Mercast tehakse filmi) saabuvad, ka tordiga, kingituseks tünnilauad. Merca korjab ebaküdooniaid, abistame. Mercaga Veski talus küsitlemas Veski Aarit , kes osutus hoopis Veski Maiaks (Aari surnud paar aastat tagasi) – üle 70 a. naine, riisus aias, muidu elas kusagil Eesti sisemaal. Tammõkalle , Simaski lätte edutu kordusotsing värskelt raiesmikult. Merca jääb filmijatega Simaski metsa. Katse Heikiga Ermakova Silmalättele minna, maaomanik venelane ei luba. Eraomand on püha. Õhtuks linna. Heiki Valk, Mari-Ann Remmel, Merle Jääger 1.11.2025 Tartu/Luhamaa Pikk telefoniintervjuu Taimi Paaliga, kes pärit Luhamaa Määsi k Heiki Valk 7.11.2025 Õrsava , Verhulidsa , Värska, Õrsava lautsipuu, Verhulidsa lautsipuu, Värska püha läte Mari-Ann Remmel, Heiki Valk, Jonathan Darvish-Kojori 8.11.2025 Selise , Igrise , Järvepää , Luhamaa, Napi Igrise k teejuhatuse küsimine ühelt mittekohalikult ehitusmehelt, intervjuu kohaliku Silvia Kinaga (snd 1934) ja tema tütre Maiviga, liitus ka naabrinaine Malle….; vestlus Emmi ( Jefimia ) Saaremetsaga, 91 a, kes oli Selise baptistikoguduse raudvara, rääkis baptistide ristimisest Mädajões Valgelätte lähedal, looduslikke pühapaiku ei teadnud, aga rääkis huvitavalt kristlikust elust; Järvepää külas inventeerisime Laudsete lohku, mille leidsime kohaliku, Prooska t elava Maimu (u 70 a) juhatuse järele. Siis sõitsime Luhamaale Napi külla, pildistasime looduskaitsealust, järsul kaldapervel kasvavat Napi pedäjät (mis on olnud ka tarupuu), ja küsitlesime toas selle kõrval olevas talus põliselanikke, 90 a vanaperenaist Naadi Koplit ja tema 50+ tütart Tiinat. Nüüd on selge, et Napi pedajas pole ei kalme- ega pühapuu. Juttu on ka piirkonna ajaloos. Selgitasime välja hävinud lautsikuuse ligikaudse asukoha Tiilige ja Napi k vahel. Mari-Ann Remmel 15.-16.11.2025 Obinitsa Obinitsas, Õie Sarve juubel, vestlus pühapaikade teemal Ahto Raudoja ja Aare Hõrnaga, Heiki telefonikõne Väino Järvega, kes rääkis Küllätüvä hävinud lautsipetäist . Juudatarõ juures, muljetavaldav koht, võimalik et kunagi ka pühapaik olnud, siis Simaski silmaläte ja Munkade kaev (lõpuks leitud), siis Karamsina k Väino Järve juures Pühä lätet vaatamas, pikemad jutud temaga, Heino Keskküla (82 a) külastamine Lasvas, paaritunnine jutt temaga. Heiki Valk, Mari-Ann Remmel 22.11.2025 Õrsava , Hilana Õrsava lautsipuu, Moonika Siimetsaga Ees-Kõivu talust Hilanas , kus vaatasime ja pildistasime Päävä kivi ja silmasime hävinud lautsipuu kohta. Päike paistis eredalt, maas oli sulanud lumekujundeid, muidu rohi roheline. Heiki Valk, Mari-Ann Remmel Moonika Siimets Tööde käigus ette tulnud probleemid, ettepanekud tulevasteks inventuurideks teistes piirkondades Probleem oli see, et mitmed paigad jäid piiritsooni. Ühel korral pidime piirimeestele põhjalikult tõestama, kes me oleme ja mis eesmärgil metsas käime, hiljem helistasime ette. Samuti tekkis probleem ühe venelasest maaomanikuga, kes ei lubanud meid oma kinnistul asuva lätte juurde minna. Maaparandusega on hävinud paljud tähendustega kivid. Pühapaiga mõiste määratlus Setomaal on hägus ja ebamäärane: kas pühapaigaks lugeda vaid neid kohti, mida nimetatakse pühaks, või ka neid, „mida ei puututa“? Keeruline oli nt kohanimede kirjapilt, mis varieerub eri allikates tugevalt, kuna on suur erinevus kirjakeele ja seto keele vahel. Püüdsime kasutada setokeelseid nimekujusid, külanimede puhul põhikaardil olevaid nimekujusid. Ettevalmistustöödele, inventuuridele ja järeltöödele kulunud aeg Töid teostati augustist–detsembrini 2025, osalt oli andmeid kogutud ja arhiivimaterjali sisestatud juba varem. Arhiivitööd lõpetati augustis, mõned teated lisandusid hiljem. Välitöid (fotod, märkmed) tehti augustist novembrini, kokku 14 päeval. Vahearuanne esitati oktoobri lõpuks. Aruande lõplik vormistamine ja gis -failide loomine toimus detsembri jooksul. Ülevaade töö tulemuslikkusest Uurimise all olnud kohad Eeltööde käigus eristasime esialgses nimistus Setomaa Eesti poolel kokku ca 85 kindlat, võimalikku, oletatavat looduslikku pühapaika (sh 5 suuremat veekogu - järve või oja, mis inventeerimisele ei kuulu). Nende seas eraldi arvestatuna komplekside hulka kuuluvad üksikobjektid/toponüümid ja kompleks tervikuna eraldi, samuti loodus- ja muinsuskaitsealused paigad, hävinud paigad, kaartidelt leitud paigad). Paigad said külapõhised kohakoodid. Neist 24 sai projekti käigus maastikul inventeeritud ja kaardistatud, Ei inventeeritud 6 loodus- või muinsuskaitse all olevat paika, samuti 13 kohta (nende hulgas üks looduskaitsealune puu Rõsnas ), mille puhul ei peetud inventeerimist vajalikuks (suuremad veekogud; pärimus vm andmed olid ebamäärased). Samuti ei inventeeritud looduslikke munaloomkakohti ( Võmmorski ja Keerba k). Vähemalt kolme inventeerimata paiga puhul võiks lisainfot saades veel potentsiaali olla; 37 pühapaika on hävinud, pöördumatult/suures ulatuses kahjustatud või jäänud leidmata puuduliku, tõenäoliselt jäädavalt puuduva läinud info tõttu. Leiti 3 arhiiviandmetes, trükiallikates või kaartidel kajastamata pühapaika, mis selgusid alles välitöödel, need õnnestus inventeerida tänu kohalike elanike küsitlemisele – nt Ala- Tsumba ristipuu, Keerbä ohvrikoht, Melduva lautsipuu . Koguti ka infot mitme hävinud objekti asukoha kohta. Setomaal on palju varasemalt kohanimesid ja pärimuspaiku kaardile kantud, pärandkultuuri kaardistamisel on head tööd teinud Ahto Raudoja. Samuti on põhikaardil palju mikrotoponüüme. Viimaste kümnendite kogumistöö on andnud olulist lisa varasematele arhiiviandmetele, milles ei kajastu enamik lautsipuid ega vähemtuntud pühakohti. Kunagisteks sakraalseteks kompleksideks (suuremateks aladeks mitme objektiga, mis võisid olla omavahel seotud või kuuluda kokku) võib lugeda järgmised kohad/alad: Härma k ohvrikoht (puu, tsässon, kalme), Keerba k ohvrikoht (puu, kivi, kalme??), Kolossova Jumalamägi ja Müürimägi/ Pekomägi , Miikse k ohvrikoht (kivi, puu, allikas, oja, kalme), Meremäe ( Serga ) kalme ja Kalmõtõ pedäja , Pelsi Annõkivi ja Annõmägi (olnud ka puu, tsässon), Saatse püha mänd (varem kask, varasem mänd, kivirist, kirik, kalmistu). Lisaks on setode pühapaigaks olnud Päevapööramise mägi Piusa Võrumaa poolsel kaldal. Tänapäeval on pühapaigana kasutusel Härmä kompleks, Kolossova Jumalamägi (pigem mittekristlikus tähenduses, mäel on Peko kuju, samas on seal ohvriandidena ka ikoone), Miikse ohvrikoht – kivi ja oja, Pelsi Annõkivi , Saatse kirikuga seonduv kompleks (tähtis on kirikus hoitav imettegev kivirist). Ravivett võetakse mitmetest Silmalätetest (Meremäe). Fikseerisime ühe uustekkelise ohvrikoha – ohvrikivi Härmä müüril. Setomaa pühapaikade nimistu on mitmekesine, kuid ohverdamiseks kasutatud kive on vähe. Setomaa eripära on lautsipuud, kuid paljud neist on hävinud. Kõige erilisem objekt oli Keerbä ohvrikoht, mida kohalikud on aktiivselt kasutanud veel pool sajandit tagasi, ning veel 1980ndatel on nähtud seal kadakale on ümber mähitud lambanahka (traditsioon on siiski katkenud). Eriliselt on uuele elule ärganud Kolossova Jumalamägi, kuhu on paigaldatud Samarinnas tegutsenud skulptori Renaldo Veeberi tehtud suur Peko kuju, mille jalamil ja küljes oli rohkesti erinevaid ande. Töös oli abi Heiki Valgu varasematest uurimustest, samuti Aare Hõrnalt, Arvis Kiristajalt ja Ahto Raudojalt saadud infost. Varasema st k aits e all olevad kohad Kuus pühapaika on Setomaal juba muinsuskaitse all: Se_Helbi_01 Ohvrikivi (lohukivi) Reg nr 13519, Se_Härmä_01 Kalmõpetäi Reg nr 13527, Se_Kõõru_02 Müräläte Reg nr 13531, Se_Miikse_01 Miikse Jaanikivi Reg nr 13539 (jääb Vastseliina khk), Se_Pelsi_01 Pelsi Annõkivi Reg nr 13530, Se_Tepia_01 Tepia Silmaläte Reg nr 13594. Neli pühapaika on looduskaitse all : Se_Meremäe_01 Meremäe männid e Ustinapedäjäd , KLO4000665 , Se_Rõsna_01 Rõsna kadakas KL0400126 Se_Tsirgu_01 Kalmõpetäi KLO4000336 , Se_Verhulitsa_01 Verhulidsa Laudsipetäi KLO4000740 . Kaks pühapaika jääb kaitse- või hoiualadele või mälestise kaitsetsooni , kuid pole kaitse all eraldi loodusliku pühapaigana: Se_Jaanimäe_02 Tammõkalle , osaliselt kaitsealuse kalmistu kaitsetsoonis , Se_Meremäe_01 Serga Kalmõpedäjä (Meremäe männid), arheoloogiamälestisena muinsuskaitsealusel kalmel . P ärandkultuuri objektid Pärandkultuuri objektidena olid juba kaardile kantud järgmised (kaitseta) pühapaigad: Ermakova Paasn´amägi ; PK 460:KUL:002, see on pigem pelgupaik ja kalme kui kogukonnale oluline looduslik pühapaik, kuid on teada, et seal toimetas 1940. aastatel ja 1950. aastate alguses nõiaks peetud naisterahvas Akulina Mägi ( Timmos ´ Kull´o ), Se_Hilana_01 Pääväkivi 460:KIV:001 , Se_Jaanimäe_01 , Simaski Silmäläte 460:ALL:004 (kaardil: Simaski allikas), Se_Järvepää_01 Järvepää lautsikoht 465:LAU:002, Se_Küllätüvä_01 Küllätüvä küla kaev 460:KAE:001, Se_Lindsi_01 Lindsi küla lautsipuu 460:LDS:002, Se_Meremäe_01 Serga Kalmõpedäjä (Meremäe männid 732:PUU:005), põhikaardil Ustanapedäjäd , kalme muinsuskaitse all, Se_Tonja_01 Tonja Laudsipuu /Ristipuu 934:LDS:005, Se_Tsirgu_01 Kalmõpetäi 732:PUU:001 (looduskaitsealune), Se_Võmmorski_01 Võmmorski silmaallikas, 460:ALL:005 , Se_Õrsava_01 Õrsava laudsipetäi 934:LDS:002. Looduslike pühapaikade kaardi le kantud objektid Looduslike pühapaikade kaardile olid kantud: Se_Ermakova_04_Paasn´amägi; (see on pigem pelgupaik kui ohvrikoht, on teada et seal toimetas üks nõiaks peetud naisterahvas), Se_Helbi_01 Ohvrikivi, põhikaardil Lohukivi, pühapaikade kaardil püha kivi (ei ole pärimusteateid selle pühakspidamisest, kivil on väikesed kunstlikud lohud, kaitse alla võetud H. Valgu algatusel nende põhjal 1998), Se_Hilana_01 Pääväkivi , Se_Hilana_02 Hilana laudsipetäi ase – puu hävinud (kaardil: Hilana küla laudsi ), Se_Härmä_01 Kalmõtõpettäi (muinsuskaitsealune), Se_Kõõru_02 Müräläte (muinsuskaitsealune), Se_Miikse_01 Kohopiimäkivi (tegelikult kivi tuntakse Jaanikivina, Kohopiimakivi nime ei kasutata üldse), Se_Pelsi_01 Annõkivi (muinsuskaitsealune), Se_Tonja_01 Tonja laudsipuu (kohalikud teavad Ristipuuna), Se_Võmmorski_01 – Võmmorski Silmaallikas, Se_Värska_01 Silmaläte. Üldine hinnang kohalik ele oludele, rahvastiku järjepidevusele ja teadmistele pühapaikadest Kultuuri järjepidevus on Setomaal suurem kui mujal Eestis. Traditsioonisidusate pühakohtade mäletajaid leidub, kuid enamasti on tegemist enam kui 80-aastaste inimestega, keda leidub heal juhul üks kahe-kolme küla peale. Kuna külad asuvad väga lähestikku ja seetõttu teatakse ka naaberkülade paiku, on maa potentsiaalsete informantidega veel võrdlemisi hästi kaetud. Täiesti tühjaks jäänud külasid on vähe. Küll mitte süstemaatiliselt, vaid seto kultuuripärandi üldise talletamise raames, on pühapaikade kohta andmeid kogutud alates 1990. aastatest, mil oli veel rohkesti traditsioonikandjaid ja paikade tundjaid. Seda on teinud Aare Hõrn (Obinitsa-Meremäe piirkond), Ahto Raudoja (inventeeris pärandkultuuriobjekte), Arvis Kiristaja , Heiki Valk. Tähtsateks informatideks on käesoleva ülevaate koostamisel olnud Õrsava külas 1912. aastal sündinud Maria Teplenkov ( Teplenkova Mari), samuti Ermakovas 1942. aastal sündinud Heino Keskküla, kelle huvi rahvaluule ja kultuuripärandi vastu äratas kooliõpetaja Nikolai Repän . Heino Keskküla, kes on käinud Obinitsa koolis, tunneb väga hästi Meremäe valla põhjaosa ( Andrikovast Võmmorskini ). Ta on teinud kogumistööd ja saatńud Kirjandusmuuseumile teateid juba õpilasena 1950. aastatel. Mõlemad infomandid on suulisele kultuurile omase mälutüübi kandjad. Nõukogudeaegsel põlvkonnal huvi pühapaikade vastu enamasti puudub, kuid hästi teatakse mõningaid allikaid, mille puhul on säilinud vee võtmise traditsioon ( Tepia , Meremäe Ojaotsa). Mõnede kogukondliku kalendri- või kirikupühaga seotud ning seeläbi kirikliku tähenduse omandanud pühapaikade puhul on traditsioon järjepidevalt püsinud ( Miikse , Saatse) või taaselustunud (Härmä, Pelsi ). Veel 21. sajandil on säilinud mälestusi nõidadest ning paikadest looduses, kus need olid toimetanud või kuhu panuseid viinud, kuid tegemist pole laiemalt pühapaikadeks peetud paikadega. Esineb paiku, mille pühadus pole otsesõnu väljendatud, kuid mida hoiti ja mille kahjustamisest hoiduti (kalmepuud, üksikud vanad puud). Aimamisi võib oletada kunagisi suuremaid mitme pühapuuga sakraalseid alasid (Saatse, Miikse , Meldova , Tsirgu , ehk ka Härmä), millele viitavad andmed mitme vana erilise tähendusega puu kohta. Hävinud puu sakraalse tähenduse võib üle võtta teine samas kasvav puu (Saatse). Pärimuses kajastub eluslooduse pühadus laiemas mõttes kui seoses sakraalse tähendusega üksikobjektidega: pühaks on peetud kõiki allikaid või suuri üksikuid puid. Setomaale omased lautsipuud pole enam ammu kasutusel, matusekommetes puudub neil tänapäevastunud roll, asukohti teavad-mäletavad, kui puu pole tähistatud, vaid vanemad inimesed. Paljud lautsipuud, mis kajastuvad vanemates ülestähendustes, on elavast mälust kustunud. Seto kogukonna ärksam osa väärtustab kohalikke loodusväärtusi, sh pühapaiku, kuid tundub, et üldine olukord pole kiita. 2008. aastal teostatud küsitluse kohasel väärtustasid toonased noored küll loodust üldiselt, kuid teadmised konkreetsete pühapaikade kohta olid kasinad. Bakalaureusetöö, mille koostamise raames küsitleti 104 Setomaa koolide 7. – 9. klassides õppivat last, sõnastab olukorra järgmiselt: „Sellised vastused näitavad, et looduslike pühapaikade olulisus on setu noorte seas peaaegu hääbunud. Säilinud on peamiselt vaid looduse energia tajumine, kuid ravivateks või õnne toovateks konkreetseid looduslikke objekte ei peeta. Neid ei seostata enam ei kristliku ega rahvapärimusega.“ (Sirge 2008, 25). See põlvkond on praegu täiskasvanueas. Inventeeritud koh tade nimestik Se_Hilana_01 Pääväkivi – lokaliseeritud pärandkultuuri kaardi järgi, Se_Jaanimäe_02 Simaski Tammõkalle , Tammõmägi – lokaliseeritud põhikaardi toponüümi ja Heino Keskküla juhatuse järgi, Se_Jaanimäe_01 Simaski Silmaläte – lokaliseeritud pärandkultuuri kaardi järgi, Se_Järvepää_01 Laudsete lohk – lokaliseeritud kohaliku elaniku abiga, Se_Karamsina_01 Karamsina Püha läte – lokaliseeritud kohaliku elaniku abiga, Se_Kiksova_01 Alatsumba ristipetäi – lokaliseeritud välitöödel kohalike elanike ja üliõpilaste abiga, Se_Keerba_01 Keerbä ohvrikoht – lokaliseeritud välitöödel, tuginedes suulistele andmetele, Se_Kolossova_01 Jumalamägi – lokaliseeritud kaardi toponüümi järgi, täpsustatud maastikul, Se_Kostkova_02 Kostkova laudsipetäi – lokaliseeritud maastikul kohaliku elaniku abiga, Se_Küllätüvä_01 Küllätüvä pühä kaiv , Pauli kaev – lokaliseeritud kaardi ja kohalike juhatuse järgi, Se_Lindsi_01 Lindsi lautsipetäi – lokaliseeritud varasema suulise info ja kaardi järgi, Se_Maaslova_01 Maaslova Silmäläte – lokaliseeritud H. Keskküla juhatuse põhjal, Se_Meremäe_01 Serga Kalmõtõpedäjä – lokaliseeritud suulise info ja kaardi järgi (MK alune kalme), Se_Meremäe_02 Ojaotsa lätted – lokaliseeritud kohalike ütluste ja kaardi järgi, Se_Obinitsa_01 Jumalapedäjä – lokaliseeritud arhiivimaterjalide põhjal ja maastikul täpsustatud, Se_Polovina_01 Melduva laudsipetäi 1 – lokaliseeritud H. Keskküla suulise info põhjal, Se_Polovina_02 Melduva lautsipuud 2 – lokaliseeritud PK kaardi järgi, Se_Saatse_01 Saatse püha mänd – lokaliseeritud arhiivimaterjalide põhjal, Se_Tonja_01 Tonja laudsipuu /Ristipuu – lokaliseeritud pärandkultuuri kaardi põhjal, Se_Tsirgu_01 Tsirgu mänd/ Kalmõpetäi (LK all) – lokaliseeritud suulise info ja kaardi põhjal, Se_Verhulitsa_01 Laudsipetäi (LK all) – lokaliseeritud suulise info põhjal, Se_Võmmorski_01 Võmmorski Silmaläte – lokaliseeritud suulise info ja kaardi põhjal, Se_Värska_01 Värska Silmaläte – lokaliseeritud suulise info põhjal, Se_Õrsava_01 Õrsava Laudsipetäi – lokaliseeritud suulise info põhjal. Kohad, mida ei õnnestunud inventeeri da Lisauuringuid vajavad / ebamäärased kohad (puudulike või vastuoluliste lähteandmete vm asjaolude tõttu): Lisauuringuid vajavad järgmised kohad: Se_Ermakova_03 – Silmaläte Jaaska Põllumehe t, endine kaev, seisund teadmata (H. Keskküla ja M. Piho suuline info; vt ka Val k 2022, 272 – 273); Se_Kolossova_02 Müürimägi/ Pekomägi – pärimusteade ei viita otsesõnu pühakspidamisele, samas on seotud üleloomulike olenditega ( pekokesed ehk nn ”härjapõlvlased”, kes meelitavad inimesi vette, st Piusa jõkke); Jumalamäe lähikonnas; EKIKN [25] (218727) se es1 a-ü ; Se_Tääglova_01 – Ohvripihlaka koht küla keskel; vana pihlakas hävinud ammu, aga oletatavasti umbes samas kohas, nähtavasti kännuvõsudest, kasvab noor pihlakapõõsas; kas käsitleda seda kui vana järglast? Kombestikku samas enam ei järgita . Tääglova külas oli "püha" pihlapuu. Kõneleja olevat ise näinud, kuidas iga möödamineja raha ehk vöö pihlapuu prao vahele oli pannud. Laulatuselt tuli noorpaar ja jättis raha pihlapuu juurde, keegi ei ole julgenud puutuda. RKM II 44, 272 (124) Ebamäärased, kuid märkimisväärsed kohad ja paigad, mida ei inventeeritud / peetud vajalikuks inventeerida Se_Ermakova_01 Silmaläte e Miits´amäe läte – on olemas, voolab paljandist oru W-servas, vett vähe, venelasest maaomanik ei lase ligi (kirjeldatud 2022, kui lätet käidi 2021. aastal Ahto Raudoja algatusel puhastamas), varasemaid arhiiviteateid pole. Sellest, üsna hilisest ajast on avaldatud pikem kirjeldus (Valk 2022, 269 – 272) . Se_Helbi_01 Helbi, tegelikult Kropkuva ohvrikivi, kuhu viidud ande (H. Keskküla teade). Maaparandusega kaotatud. Sama põllu servas asuv sügavate väikeste tehislohkudega kivi (muinsuskaitse all), mis on kaitse all lohukivina (kuigi tegemist pole klassikalise lohukiviga). Pole teada, kas tegemist on sama kiviga või mitte. Kindlasti ei ole tegemist Vene piiri ääres oleva suure, otsakuti püsti aetud kiviga. Inimesi, kellelt küsida, enam pole. Se_Kostkova_03 Hatajärv – elutsevad vanapaganad, meelitavad inimesi, põhjatu (PK objekt, info kaardil) . Se_Lutepää_01 Hatajärv – nõiapanused, vanahalvade elukoht, lähedal olnud kivi, kus vanapaganad ristisid oma lapsi. Pole pühapaik, vaid kardetud, ohtlik paik. Asub Mustoja maastikukaitsealal (M. Teplenkovi suulised andmed H. Valgule) RKM I 35, 228 (16); RKM I 35, 228 (15) . Miikse 02 Miikse oja on peetud pühaks ja selle vett ravivaks aastas kolmel päeval vana jaanipäeva ajal (vt Valk 2025) . Se_Obinitsa_06 Juudatarõ / Vanahalva tarõ /Tondikoobas /Taraski koobas / Soeoos / Juuda tuba ja läte – võib olla kunagine kaugema mineviku pühapaik, aga tugevalt demoniseerunud . Käisime kohal, uurisime ja pildistasime, inventeeritud pühapaikade loendisse ei lisanud, kuna pärimus ei anna otsest niidiotsa paiga pühaks pidamise kohta. Kindlalt on see olnud kardetav paik ning ka pelgupaik ja tuntud pärimuspaik. (vanahalvad, tahetud Obinitsa kirikut ehitada, koopad viivad Petserisse) Kantud kaardile pärandkultuuri objektina, ürglooduse objektina. Läte X: 6412907 (57° 48′ 37″ N) Y: 705203 (27° 27′ 12″ E) . Obinitsa paisjärve ääres mäekaldas (endine Tuhkvitsa oja org) järsk sälkorg, selle perves liivakivipaljand ja selle alt voolav läte. Järve äärest läheb objektini kitsas metsarada. Esmalt hakkab silma järvepoolne paljandikülg või -nina, teise külje alt voolab vulinal läte ojana järve, avaneb võimas vaade v-kujulisele kagu-loode-suunalisele orule, mille põhja mööda voolab ka veidi vett allapoole. Orupõhjas on väiksemaid kive. Paljandi küljel avanev koobas on ca 4 m lai ja 2 m kõrge. Paljand ja koopasein on tihedalt täis kirjutatud nimesid, vanemad 20. sajandi algusest. Koobas on laest veidike varisenud, seal pole nimesid. Paljud nimed on venekeelsed, vanemad on perekonnanimed, uuemad eesnimed. Osa nimesid on nii kõrgel, et nende uuristamiseks pidi olema ilmselt redel. Kõrgel on, osalt juba sammaldunud, kaks nagu nimekirja moodi lehetaolist nimeloendit. Seinas tundub olevat ka lindude pesaauke. Paljandi seinast kasvad ühekaupa väikesed sõnajalalehed (ilmselt mingi eriliik). Maas on haavalehti, paljandi ülaserval kasvavad haavapuud. Üks murdunud mänd, pehkivaid tüvejuppe on langenud üle järsaku, koopaavast järve pool. Pärimus: Tondikoobas, nähtud tonti seal sees. ERA II 128, 293 (2) ; Juuda tuba. Juudad ja laotasid kiriku ära, sees laud, nähtud tonte. ERA II 248, 555/7 (12) ; Vanapagana urgas, nägemused, punane laud ERA II 248, 533/7 (5); Juudatarõ – tahetud vana ilma aigo kloostrit ehitada. Mis päeval ehitati, see öösi maha lõhuti. Jäeti siin töö pooleli ja hakati kloostrit ehitama Petserisse. RKM II 44, 546 (23); Kerk om tahetu inne tõistõ paika teta (nn. juudatarõ Tuhkvitsa paremal kaldal Obinitsa küla kohal). RKM II 44, 511 (1) Vanahalvatarõ . Sinna taheti ehtä inne kerkot , tuu olle uma 1899 aastagal . Päivä tetti ja üüse lahuti . Sinna saina pääle, tuu sain omma paeliivast, omma kirotät ehtajidõ nime'. RKM II 80, 379/80 (15) < Vastseliina raj., Obinitsa k/n., Jermakova k. – H. Keskküla < Filipp Mägi, 72 a. (1957); Hundikoobas või Kuradikoobas, Taraski koobas, vanast käidi vett ristimas, sis es minda sinna päris ligidasse, üteldi, et sinna [Kuradikoopa juurde] ei tohi minna, et seal kuradid ajavad segigi selle asja. FAM 110 B (53) < Seto, Meremäe v., Lindsi k. – Heiki Valk < Mihail Mehilane , u 65 a (1994); Me koolis käisime, kutsuti kõ vanapaganakoobas ERA, MD 311 (2); Juudakoobas, Sõja ajal rahvas läits peitu sinna. ERA, MD 306 (27) Legendi kohaselt elanud Juudatares saatanahinged, kes takistanud Obinitsa kiriku ehitamist. Inimesed ehitasid päeval kirikud ja öösel oli päevatöö laiali lõhutud. Kohalikud mehed olla välja pannud ööseks varitsuse ja tabanud pahategu tegemas Juudatare saatanad. Järgneval päeval pühitsenud papp kiriku vundamendi, teinud sinna ristimärgi ning pritsinud püha veega ning nii saadud saatanate pahategudest lahti. Lahe Anni Uma sulõga umah keeleh , Võru: AS Võru Täht, 2004. https://et.wikipedia.org/wiki/Obinitsa_Juudatare Se_Obinitsa_04 – Sakaluva palo (Obinitsa surnuaiast põhja pool olev mets, milles kaitsealune kääbastik, vanasti riste lõigatud puudesse Heino Keskküla teatel). Mets alles, kuid riste silma ei hakanud. Ristid kinni kasvanud või puud maha võetud, ristilõikamise traditsioon hääbunud. Se_Rõsna_01 Rõsna kadakas KL0400126 – looduskaitse all, kuulsime alles aruande lõppjärgus, et seda ei puututud : „Ei peetud pühaks, aga öeldi, et ärge vigastage, võib tuua kurja majja. Pidi põhjustama tulekahju. Oli mõjuga või endega puu – ei tohtinud kahjustada.“ (H. Valk < Nikolai Laanetu, Rõsna k, dets. 2025) Se_Podomotsa_01 – suur kivirist kalmistul, ristil kasvavat sammalt kasutatud ravimiseks, rist pärast äraviimist ise tagasi tulnud (vt Valk 2003). Se_Treski_01 – Pohmala mägi, ainult toponüüm, muinsuskaitse all pelgupaigana, ei teata enam pühapaigana. Toponüümi sakraalsele tähenduselt viitab täpsemalt lokaliseerimata kohanimi Pohmala palo kusagil Võrumaa ja Setomaa piiril Orava mõisa valduste piiril, nähtavasti Vivva küla lähedal. Toponüüm Pohmala tuleneb sõnadest “ Boh ” (Jumal) ja “ molit’sa ” (palvetama). Sealsest pühapaigast, kuhu kokku palvetama käidi, räägib Jüri Truusmann (1895). Se_Võmmorski_02 Pelska oja peeti täies ulatuses pühaks, sest ta algab lättest, mille peale on ehitatud tsässon (Heino Keskküla, Olga Alaveer, suulised andmed) Se_Värska_02 Paskatsora ehk Paskatsori oja, mis algab Kostkova Umbjärvest ja suubub Õrsava järve Reegi maja juures, samuti endised kindral Reegi aiamaad – vanapaganate elupaik, oja lähedal juhtunud maanteel palju õnnetusi, järves Reegi maja juures uppunud mitmeid sõdureid. Pole pühapaik, vaid kardetud, ohtlik paik. (Maria Teplenkovi suulised andmed) Se_Väiko-Rõsna_01 Väekivi või jõukivi – arvatavasti uustekkeline. Vana pärimust pole, info Arvis Kiristajalt Hävinud , pöördumatult kahjustatud või leidmatud kohad Se_Ala-Tsumba_02 – Ala- Tsumba ravikivi – hävinud tõenäoliselt seoses maantee laiendusega vm põhjustel (suuline info Virve ja Triinu Borgalt ) ; Se_Antkruva_01 lautsipuu – hävinud 20. sajandi alguses (andmed Ahto Raudojalt) ; Se_Ermakova_02 – Paabumäe Silmaläte2 küla südames, hävinud, buldooseriga kinni aetud, asukoht lokaliseeritud (suuline info) Heino Keskkülalt ; Se_Hilana_02 – Laudsipetäi Mahemardi kinnistul, mitte kaugel Pääväkivist – hävinud, omanik hiljuti maha võtnud. Suuline info Ahto Raudojalt ; Se_Härmä_02 – Tuuma katai , Õhikatai – ohvrikadakas hävinud, kuivanud juba 1950. aastatel ; Se_Igrise_02 – jäljekivi (Parmas 1922, Lobotka vald) – tõenäoliselt hävinud, ükski kolmest küsitletud üle 80-aastasest kohalikust pole kivist midagi kuulnud. Ümbruse põllud maaparandatud ; Se_Keerba_01 – ohvrikadakas (kompleksi osa) – maha langenud, kuivanud viimastel aastatel (välitöödel selgunud, info Lembit Saare, snd 1968) ; Se_Kiislova_01, Kuuljapetäi – hävinud 20. sajandi alguses (info Ahto Raudojalt) ; Se_Kolossova_03, lautsikask, hävinud 20. saj II poolel (Ahto Raudoja andmed) ; Se_Korela_02 lautsipuu – hävinud tee laiendamisel (suuline info) ; Se_Kremessüvä_01 – lautsipuu. Olga Udu (u 85 a) suuline info. Ilmselt hävinud külatee laiendamisel (ei leidnud välitöödel) ; Se_Kuigõ_01 – Jäljekivi ( Zurov ) – kohalikud ei tea, ilmselt pole leitav ; Se_Kuigõ_02 – Kuigõ tamm, nn "hiietamm" – hävinud, asukoht kaardil (1990 enam polnud alles) ; Se_Kuksina_01 – Lämmikivi (viide pühapaigale vaid toponüümis) – hävinud 17. sajandil, täpne asukoht teadmata, ligikaudu teada ; Se_Kõõru_02 – Annõkivi – teadmata, pole lokaliseeritav: 1939 "vanasti peeti pühaks", Kõõru küla metsas. ERA II 248, 590 (2) ; Se_Küllätüvä_02 – lautsipuu, hävinud ammu (kohaliku elaniku Ain Raali, arheoloog Arvis Kiristaja , Järve Väino andmed) ; Se_Laossina_01 – Rootsi kuninga istutatud mänd kaitsealusel kalmel. – pole otsesõnalist pühapärimust teada, ilmselt hävinud, teated ca 100 a vanad, kalme ala kaetud metsaga. ERA II 21, 39 (2); ERA II 21, 27 (13); ERA II 21, 39 (2) ; Se_Lindsi_02 – kivi, Peko katai , Pekole ande viidud – vana teade, teadmata, tõenäoliselt hävinud. RKM II 225, 65 (1); Mss 30 (17) ; Se_Lutepää_02 – lautsipuu Laudsikõiv , hävinud 1970. (?) aastatel ; Se_Lütä_01 – lautsikuusk ; Se Miikse 03 – Jaanimäe läte, Silmäläte , Silmaallikas – asunud Jaanikivi lähedal, kivist veidi ülesvoolu, praegu lättena enam ei eristu. Ilmselt jooksnud kunagi Jaanimäe nõlvast Jaaniojasse. Allika kunagisele olemasolule viitab Miikse oja kutsumine Silmaallikaks Jaanimäe kõrval. (Valk 2025) ; Se_Miikse_04 – Silmaläte Miikse oja idakaldal, külast põhja pool, sovhoosi karjalauda lähedal, hävinud karjalauda pumba panekuga (suulised andmed H. Valgule) Valk 2025 ; Se_Navikõ_01 – pihlapuu Peko , hävinud (oli hävinud juba 1940), pole lokaliseeritav; ERA II 267, 593/4 (27) ; Se_Obinitsa_02 – lautsipuu, paisjärve ääres nõlval küla pool teed – hävinud seoses paisjärve tegemisega, 1980ndatel ; Se_Obinitsa_03 – kivirist, Peko rist, Sõjarist, tuntud ohvri- ja ravikoht Sakalova palo servas tee ääres, hävinud, ära viidud 1960. aastatel (enne seda veetud pärimuse järgi Tuhkvitsa ojja, aga rist tulnud tagasi). E, StK 22, 118 (3); ERA II 248, 590 (3); ERA II 248, 551/2 (10); ERA II 128, 294 (4); ERA II 128, 293 (3); ERA II 128, 291 (1); RKM II 44, 516 (1); RKM II 44, 516 (2); RKM II 44, 515/6 (1); RKM II 44, 512/5; RKM II 44, 314 (202); RKM II 44, 272/3 (125); RKM II 44, 178/9 (33); RKM II 290, 420/1 (20); RKM II 290, 370/2 (14); RKM II 100, 475 (46); RKM I 35, 248 (11); ERA, MD 321 (15); FAM 110 B (51); FAM 110 B (10); FAM 109 (1); FAM 104 (45); Eesti Loodus 07-08/2003 ; Se_Obinitsa_05 – ohvripihlakas, hävinud ammu (Liidia Sillaotsa teade) ; Se_Paloveere_01 – leinakask, hävinud 1940. aastatel (Ahto Raudoja teade) ; Se_Rõsna_02 kivi, millel naised istusid viljakusmaagilisel eesmärgil . Kivi peal käisid külanaised istumas, pidi andma viljakust. N üüd on ta maa sees. Kündmisel jäi ette. Püüti lõhata, ei saadud jagu, kaevati kopaga kõrvale auk ja lasti sügavamale maa sisse . (Nikolai Laanetu > Heiki Valk 2025 ) ; Se _ Sesniki_01 – lautsipuu, hävinud 1970.(?) aastatel ; Se _ Talka_01 – Lautsipetäi või - katai , hävinud väga ammu (Vassili Valgna > Heiki Valk 1993) ; Se_Tiastõ_01 – kivi, saatus teadmata, 1 vana teade, kohalikud pole kuulnudki ; Se_Tiilike_01 – lautsikuusk, hävinud kolhoosiajal (teade Napi külast Naadi Koplilt, 92 a) ; Se_Triginä_01 – lautsikoht, hävinud 1940. aastatel (andmed Ahto Raudojalt) ; Se_Tääglova_02 – lautsipetäi / Tarupetäi / Rootsiaegne petäi – puu kuivas 1990.-te lõpul, tüveosad toodud Tääglova küla keskele platsile kui vaatamisväärsus ; Se_Võmmorski_02 – ohvrikivi. Heino Keskküla mäletab, et Võmmorskis räägiti 1950. aastatel midagi ohvrikivist. Asukoht teadmata ; Se_Väiko-Rõsna_01 – lautsipetäi , kuivanud, maha võetud sanatooriumi lähedalt paari aasta eest (Ahto Raudoja < Imre Liivago ) ; Se_Värska_02 – püha läte Värska silla juures, hävinud, kuivanud pärast uue silla ehitust. Kuulnud Arvis Kiristaja Värskas 2019. Töörühma ettepanek riikliku kaitse alla võtmise kohta Seoses piirikaitserajatistega Kuna teoksil on Eesti idapiiri kindlustamine, tuleb kindlasti teadvustada sellega kaasnevat ohtu riikliku kaitse all mitte olevatele looduslikele pühapaikadele. Et tagada piiri läheduses olevate pühakohtade säilimine, tuleks Muinsuskaitseametil kindlasti võtta ühendust Kaitseväe piirirajatisi kavandava struktuuriga ja edastada Setomaa inventeerimise tulemused koos tungiva palvega neid võimalusel arvesse võtta ning juhul, kui see pole võimalik, korraldada hävivate paikade arheoloogiline uurimine. Potentsiaalselt eriti ohustatud näib olevat piiris vaid ligi kilomeetri kaugusel asuv Tammekalle, mille puhul ei saa välistada kruusakarjääri rajamist. Sama suhtluse raames tuleks teadvustada kaitseväele teistegi piiriäärsete pühapaikade Võmmorski , Simaski ja Maaslova allikate, Keerbä pühakoha ja Kolossova Jumalamäe hoidmise vajadust. Töörühm teeb ettepaneku järgmiste objektide riikliku kaitse alla võtmiseks: Se_Hilana_01 Pääväkivi – lokaliseeritud pärandkultuuri kaardi järgi ; p otentsiaalselt ohustatud, asub põllumehe maal, kes hiljuti võttis maha lautsipuu ; ü ks väga vähestest Setomaa säilinud ohvrikividest ; Se_Jaanimäe_02 Simaski Tammõkalle , Tammõmägi – lokaliseeritud põhikaardi toponüümi, maastikuliste tunnuste ja Heino Keskkülalt ning kohalikult elanikult Aksel Veskilt (snd 1906) 1984. aastal saadud info järgi ; m aastikuliselt väga mõjus paik ; k usagil objekti piires või vahetus läheduses asub arheoloogiamälestis – keskaegne kalmistu, mille täpne asukoht ei ole selge ; Tamm õ kallet võivad ohustada piirirajatised, nt nendega seotud kruusavõtmine ; k ohene kaitse alla võtmine pole siiski tingimata vajalik, kui on suheldud k aitseväega ja on selgunud, et piirirajatised seda ei ohusta ; p raeguse, üle 80-aastase maaomaniku seisukoht on, et kaitse alla võib paiga võtta siis, kui seda põhjalikult uuritud on – rahvajuttudest üksi ei piisa ; Se_Keerba_01 Keerbä ohvrikoht – lokaliseeritud välitöödel, tuginedes suulistele andmetele. Tervikliku kompleksina säilinud pühakoht, ilma kristliku kihistuseta. Võib olla ka kalme. Praegu omanik teadlik, aga tuleviku mõttes võiks olla kaitse all. Se_Kiksova_01 Ala - T sumba ristipetäi – lokaliseeritud välitöödel kohalike elanike ja üliõpilaste abiga ; k ogukonnale tähtis, potentsiaalselt ohustatud, sest asub võimalikul raiealal, maa ei kuulu kogukonna liikmetele ; Se_Kostkova_02 Kostkova laudsipetäi – lokaliseeritud maastikul kohaliku elaniku abiga. Võib ohustada teelaiendus ; Se_Lindsi_01 Lindsi lautsipetäi – lokaliseeritud suulise info ja kaardi järgi. Võib ohustada võimalik teelaiendus ; Se_Obinitsa_01 Jumalapedäjä – lokaliseeritud arhiivimaterjalide põhjal ja maastikul täpsustatud (palju vanemat pärimust, ühed vähestest säilinud pühapuudest, mis pole lautsipuud, Setomaal. Vajalik suhtlus omanikega kaitsevajaduse osas ; Se_Polovina_01 Melduva laudsipetäi 1 – lokaliseeritud H. Keskküla suulise info põhjal ; Se_Polovina_02 Melduva lautsipuud 2 – lokaliseeritud PK kaardi järgi (võtta kaitse alla kõik neli puud ühe kompleksina) Se_Võmmorski_01 Võmmorski Silmaläte – lokaliseeritud suulise info ja kaardi põhjal ; Se_Meremäe_02 Ojaotsa lätted – lokaliseeritud kohalike ütluste ja kaardi järgi, on ürglooduse objekt. Silmade ravivesi, oja algus, reostustundlik, hästi säilinud loodusväärtuslik ja tervendav objekt. Töörühma ettepanek registreerida inventeeritud objektidest pärandkultuuri objektidena: Se_Jaanimäe_01 Simaski Silmäläte – lokaliseeritud pärandkultuuri kaardi järgi, on betoonrakkes, otsest ohtu ei paista (hiljutine lageraie ei rikkunud); Se_Järvepää_01 Laudsete lohk – lokaliseeritud kohaliku elaniku abiga, otsest ohtu ei paista; Se_Karamsina_01 Karamsina Püha läte – lokaliseeritud kohaliku elaniku abiga, eravalduses õuealal, omanik peab pühaks; Se_Kolossova_01 Jumalamägi – lokaliseeritud kaardi toponüümi järgi, täpsustatud maastikul. Kogukond hoiab ja peab pühaks, otsest ohtu ei paista ; Se_Küllätüvä_01 Küllätüvä pühä kaiv , Pauli kaev – lokaliseeritud kaardi ja kohalike juhatuse järgi, külaelanikud hoiavad ; Se_Maaslova_01 Maaslova Silmäläte – lokaliseeritud H. Keskküla suulise info põhja. Lätte koobas varisenud, ligipääs piiratud piiritsooni tõttu ; Se_Meremäe_01 Serga Kalmõtõpedäjä – lokaliseeritud suulise info ja kaardi järgi (MK alune kalme) ; Se_Saatse_01 Saatse püha mänd – lokaliseeritud arhiivimaterjalide põhjal, asub kiriku kõrval, otsest ohtu ei paista ; Se_Tonja_01 Tonja laudsipuu /Ristipuu – lokaliseeritud pärandkultuuri kaardi põhjal – kogukond hoiab ; Se_Võmmorski_01 Võmmorski Silmaläte – lokaliseeritud suulise info ja kaardi põhjal – torusse aetud, kasutatakse palju ; Se_Värska_01 Värska Silmäläte – lokaliseeritud suulise info põhjal, üldtuntud ja renoveeritud ümbrusega koht, ka kirik peab pühaks ; Se_Õrsava_01 Õrsava Laudsipetäi – lokaliseeritud suulise info põhjal, puu füüsiline seisukord ei ole hea, vana puu hakkab vaikselt kuivama . Osa neist objektidest on juba pärandkultuuri kaardil . Kasutatud kirjandus ja käsikirjad Eesti allikate kaart https://allikad.info/spring/EE01839/ Eesti Keele Instituudi kohanimekartoteek (EKIKN). Eesti kohanimeraamat http://www.eki.ee/dict/knr/ . Eesti Kirjandusmuuseumi ERA Kohapärimuse kaardirakendus Maa-ameti kaardiserveris (mh ajaloolised kaardid, kultuurimälestised, looduskaitseobjektid, pärandkultuuriobjektid). Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA) kohapärimuse andmebaas Koobas. Eesti Kirjandusmuuseumi failirepositoorium Kivike. ERA fotokogu. Eesti Looduse Infosüsteem: www.eelis.ee . ERA temaatiline kartoteek. ERA topograafiline kartoteek. ERA ja Eesti Kultuuriloolise Arhiivi (EKLA) käsikirjakogud. Lahe, Anni. Uma sulõga umah keeleh , Võru: AS Võru Täht, 2004. Rahvusarhiivi kaartide infosüsteemi digiteeritud kaardid. Sirge, Ketlin . Noored ja usk Setumaal aastal 2008: hetkeseis ja jätkusuutlikkus. Bakalaureusetöö. Tartu: Tartu Ülikool, usuteaduskond. (2008) Tartu Ülikooli arheoloogia kabineti andmebaas. Tartu Ülikooli Arheoloogia kabineti kogud. Valk, Heiki. Setomaa välitööde materjalid 1990 – 2025 Valk, Heiki. 2022. Pühad lätted Setomaa lääne- ja põhjaosas. – Setumaa kogumik 8. Värska, 257 – 310. Valk, Heiki. Miikse jaanipäev ja Jaanikivi. Tartu, 2025 Vilbaste, Kristel. „Eesti allikad“ . Varrak. (2013). Zurov . Leonid 2017. Petseri maakonna setu ja vene talupoegade ristiusueelsetest iganditest ja religioossetest uskumustest. – Inimese Muuseumi ekspeditsioonid Eestisse: Boris Vilde ja Leonid Zurov Setomaal (1937–1938). Toim t Benfoughal , O. Fišman , H. Valk. Seto Instituudi Toimetised, 2. Tartu: Tartu Ülikool, ajaloo ja arheoloogia instituut, Seto Instituut, 251–318.Eestisse. Tartu.
[Title] Saaremaa Kärla kihelkonna ajalooliste looduslike pühapaikade inventuuri a ruanne Töö nr: 25123MT1 Töö on teostanud AB Artes Terrae OÜ . Tellija: k ultuuriministeerium Tellija esindaja: Kadri Kallast Tellija kontaktid:
[email protected] , tel 5669 2040 Projekti juht: Mart Hiob , PhD Autor: Mari-Ann Remmel, MA Töörühm: Laura Mäemets , MA Heiki Valk, PhD Lona Päll, PhD Reeli Reinaus , MA Valdo Valper , MA Marek Laimets Esikaane pilt : m aa- ja ruumi ameti kaardiserver © AB Artes Terrae OÜ 202 5 Sisukord TOC \o "1-3" \h \z \u 1 Töörühmaliikmete nimi ja roll inventeerimisel PAGEREF _Toc218467749 \h 5 2 Välitööde ajakava ja kulg PAGEREF _Toc218467750 \h 5 3 Tööde käigus ette tulnud probleemid, ettepanekud tulevasteks inventuurideks teistes piirkondades PAGEREF _Toc218467751 \h 7 4 Ettevalmistustöödele, inventuuridele ja järeltöödele kulunud aeg PAGEREF _Toc218467752 \h 7 5 Ülevaade töö tulemuslikkusest PAGEREF _Toc218467753 \h 7 5.1 Uurimise all olnud kohad PAGEREF _Toc218467754 \h 7 5.2 Varasemast kaitse all olevad kohad PAGEREF _Toc218467755 \h 9 5.3 Pärandkultuuri objektid PAGEREF _Toc218467756 \h 9 5.4 Looduslike pühapaikade kaardile kantud objektid PAGEREF _Toc218467757 \h 9 6 Üldine hinnang kohalikele oludele, rahvastiku järjepidevusele ja teadmistele pühapaikadest PAGEREF _Toc218467758 \h 10 7 Inventeeritud kohtade nimestik PAGEREF _Toc218467759 \h 10 8 Kohad, mida ei õnnestunud inventeerida PAGEREF _Toc218467760 \h 10 8.1 Lisauuringuid vajavad/ebamäärased kohad PAGEREF _Toc218467761 \h 10 8.2 Hävinud, pöördumatult kahjustatud või leidmatud kohad PAGEREF _Toc218467762 \h 19 9 Töörühma ettepanek riikliku kaitse alla võtmise kohta PAGEREF _Toc218467763 \h 21 10 Kasutatud kirjandus ja käsikirjad PAGEREF _Toc218467764 \h 22 Töörühmaliikmete nimi ja roll inventeerimisel Erinevatel tööetappidel osalejad: kihelkonna tööde juht, vahearuande ja aruande koostaja Mari-Ann Remmel , välitöid aitas ette valmistada Marek Laimets , välitöödel osalesid Mari-Ann Remmel, Marek Laimets, Valdo Valper , abistas ka Lisanna Lee Leiman ; GIS andmete loomine Reeli Reinaus . Välitööde ajakava ja kulg Kuupäev Khk, Küla Tegevus: objektide otsimine, inventeerimine, küsitlemine, intervjuud, majutuskoht vms Osalejad 30.06.25 Kärla khk, Nõmpa k Majutumine Peetri puhketalus , vestlus pererahvaga, Katrin Pihlasega . Mari-Ann Remmel, Marek Laimets, Valdo Valper 1.06.25 Kärla kirik, Kärla jõgi, park - võimalik hiiekoht objektidega tutvumine, fotod Mari-Ann Remmel 2.06.25 Paiküla, Karujärv, järve ümbrus ja Lihulinn maastiku ja muististega tutvumine Mari-Ann Remmel 3.06.25 Anepesa, Vendise k Tergemäe ohvrikivid, kivide inventeerimine Mari-Ann Remmel, Valdo Valper 30.0825 Nõmpa k intervjuu Peetri t perenaise Katrini Pihlase emaga, Maria Kinkar , snd 1946 Marek Laimets 4.-10.25 Leisi Majutumine Leisi Kuus Tuba, haiguse ja palaviku tõttu sai välitöid vähe teha, osalus Ida-Saaremaa teabepäevadel (Karja, Jaani, Pöide); telefoniintervjuud Kärla khk inimestega (Laura Naagel, Maimu Lagle, 92 a, kes elab mandril), töö arhiiviandmetega, arhiivitekstide tekstifaili koostamine Mari-Ann Remmel 11.10.25 Kõrkküla Kõrkküla, vihmapalumise allikate otsimine. Teejuhatuse küsimine Poolaka t (mandrilt sissetulnud perenaine), Kase t. Külli Veelaid. Marek Laimets, Mari-Ann Remmel 24.10.25 Kõrkküla, Ulje k Vestlus Kõrkküla Jõe talus perenaise Laura Naageliga, põliselanike Leevi Naageliga (snd 1963), Külli Naageli (snd 1961 juhatusel kivi, mille ümber oinast veeti, inventeerimine, allika s, mille samastamine arhiiviteatega ei olnud kindel, hiljem kindlus kasvas . Pühajõe vaatlus ja fotod , Leevi Naageliga Kõrkküla Kurissoo t Piret Maidlega vestlus, Intsu t Silmaallika inventeerimine, karstiaukude vaatlus Tõnu t juures, Allika- Tuulinga mägi Allika t vastas, Ulje k Tõllukivi pildistamine Mari-Ann Remmel 26.10.25 Ulje k Ulje -Aadu t allikatiigi inventeerimine, telefoniintervjuud, meilivahetus Ulje -Aadu vanaperenaise tütre Margit Ojaäärega, Lehta Veelaiuga, 82 a, Kõrkkülast, kes elab Kuressaares, ja oli just käinud südameoperatsioonil) Mari-Ann Remmel 27. 10. 25 Paevere k, Ulje k, Kõrkküla, Arandi k, Paiküla, Kaarmise k Hallikivi, kaitsealune lohukivi, mille kohta on ka ohverdamise teateid; oletatav Ristimägi, kus olnud vihmapalumise kivirist, matk Paadla allika juurde Ulje kaudu, Ulje Tõllukivi mõõtmine, vestlus Kõrkküla Äbandi talu peremehe Mart Heinlaga, ühe allikakoha kirjeldamine ja pildistamine Äbandi t juures, Arandi k suure palvetamise kivi inventeerimine, Paiküla Kalme talu ohvrikivi inventeerimine, Kaarmise k Põhatu läte Marek Laimets, Mari-Ann Remmel oktoober-detsember 2025 Vestlused ja täpsustused telefoni- ja kirja teel põliselanikega: Maimu Lagle Kõrkkülast, Paavo Mändar Paiküla Praakli-Reediku t, Leevi Naagel Kõrkküla Jõe t, Sven Aavik Vennati k Viimiku t, Riina Voog Vennati Hallikivi t., Ulvi Kallaste Ulje Nõmme t Mari-Ann Remmel 30.12.2025 Kärla alevik, Paiküla Kontrollkäik maastikule ( Taemägi , Kärla kirikumõisa tammed) Lisanna Lee Leiman Tööde käigus ette tulnud probleemid, ettepanekud tulevasteks inventuurideks teistes piirkondades Arhiiviandmed pole kuigi täpsed ja neid pole palju - on ilmne, et pühapaikade eeldatavas võrgustikus on lünki. Kohad raskesti lokaliseeritavad ja traditsioon on mitme objekti puhul katkenud juba ammu, vanad kohanimed kasutusest väljas. Mõne koha otsimist raskendas eriti tihe võsa ja kadastik, pidi ka elektriga karjaaedade alt läbi pugema. Rida paiku oli ebamäärase infoga, pärimusteadetes oli viidatud samale paigale erinevate talunimedega. Kihelkonnast on varasemast perioodist (tsaariajast) kogutud vähe autentset materjali, hiiekohtade (vastava toponüümikaga) osas on andmestik äärmiselt napp ning põhineb tõenäosusel. Holzmayeri üksikuid teateid (mis põhinevad ka Luce teosel ) lahutab järgnevaist pikk periood. Mõni objekt jäi küsitlustest hoolimata segaseks ning oletuslikuks. Kihelkonnas ei ole toimunud rahvaluule kogumise ekspeditsiooni (nõukogude ajal on paarist külast kogutud hiiujutte) . Pühapaikadega seotud traditsioonid on paljuski katkenud, kohad-objektid võivad isegi olemas olla, aga sageli neid ei osata 19. või 20. sajandi pärimusega siduda. Mõned erandid siiski on, nt kui objekti lähedal elab mitu põlve kohalik pere (nt Kõrkküla Silmaallikas) . Omajagu keeruline on ka kihelkondade ja külade piirialade objektide käsitlemine, kusjuures pühapaigad asetsevad tihtipeale just piiridel. Osa andmeid, mis oli d arhiivis Kärla kihelkonna järgi (Hirmuste), jäid tegelikult Anseküla kihelkonda. Paari koha puhul võib, tuginedes nappidele teadetele, olla tegemist kaugema mineviku sakraalsete aladega, mida juba sajand tagasi ja ka tänapäeval tajutakse kui looduskauneid kohti (nt Karujärv ja selle ümbrus koos Taemäega , Kärla kiriku ümbrus). Ettevalmistustöödele, inventuuridele ja järeltöödele kulunud aeg Ettevalmistustööd (arhiivitööd): november-detsember 2024, juuli 2025 (olid põhiosas varasemalt tehtud, hiljem lisandusid Marek Laimetsa kogutud andmed). Välitööd koos ettevalmistusega: juuli-oktoober 2025, 1 päev detsembris; kokku 10 päeval maastikul pluss telefoniintervjuud. Vahearuanne esitati novembri alguseks . Järeltööd (aruannete vormistamine, objektide gis -failide loomine): detsember 2025. Ülevaade töö tulemuslikkusest Uurimise all olnud kohad Eeltööde käigus eristasime esialgses nimistus Kärla kihelkonnas kokku u 35 (arv) kindlat, võimalikku ja oletatavat pühapaika (nende seas eraldi arvestatuna komplekside hulka kuuluvad üksikobjektid/toponüümid ja kompleks tervikuna eraldi, samuti loodus- ja muinsuskaitsealused paigad, hävinud paigad, kaartidelt leitud paigad ja igaks juhuks ka usundilise pärimusega paigad, nt tondikohad). Paigad said külapõhised kohakoodid. Neist 11 sai projekti käigus maastikul inventeeritud ja kaardistatud, 12. on ka üsna kindel (potentsiaalne raviallikas Ulje k). C a 2-3 paiga puhul võiks lisainfot saades veel potentsiaali olla . C a 6 pühapaika on hävinud, pöördumatult/suures ulatuses kahjustatud või jäänud leidmata puuduliku, tõenäoliselt kaduma läinud info tõttu. Ülejäänud esialgse nimestiku paigad jäid inventeerimata, kuna kuulusid kahtlaste või piiripealsete kohtade hulka, millel ei ole piisavalt tunnuseid või andmeid, et kvalifitseeruda muistiseliigi alla. Paar niiöelda piiripealset , tõenolist või oletuslikku kohta siiski inventeerisime, kuna need silmapaistvad loodusväärtuslikud pärimusobjektid ei ole varasemalt ka ühelgi pärandiga seotud kaardil. Ühtegi pühapaika otseselt lisaks ei leitud, ühe Ulje k allika puhul pigem tõenäosus, et tegemist võib olla arhiiviandmetes kajastuva raviallikaga, mida kohalikud ei oska otseselt vana pärimusega seostada. Jäi kinnituseta, kas tal on olnud mingi usundiline tähendus varasemalt või mitte, praegu lihtsalt veevõtu koht. Mõne allika (nt Tehuniidi allikas) puhul ei olnud otsest viidet nende pühaks pidamisele või ka veega ravitsemisele, aga oli muid usundilise varjundiga jutte. Arhiiviandmetes rida allikaid mainitud, aga nende lokatsioon ebamäärane. Allikad võivad ka 100 aasta jooksul muutuda ja mujalt välja joosta . Kohtadele on tekkinud uued, praktilisemad tähendused. Paar kohta sai lokaliseeritud ja inventeeritud kaardiinfo, asukohta kirjeldavate arhiiviandmete ja maastikulise tõenäosuse põhjal, ilma pärimuse või kohalike inimeste otsese kinnituseta (näiteks Arandi külas suur kivi, Paiküla Kalmu talu maal asuv ohvrikivi). Paar pühapaika oli kantud kaartidele (põhikaar dil toponüümid ), nt Ulje allikas, Paadla allikas. Üldiselt ei ole põhikaardil eriti palju mikrotoponüüme (võrrelduna nt Võru- ja Setomaaga). Pärandkultuuri inventeerija, kohaliku taustaga Liivi Järvalt on teinud Kärla kihelkonnas põhjalikku tööd ja paljude inimestega rääkinud. Pärandkultuuri kaardil on siiski vaid üks kindel pühakoht, mille osas aga puuduvad varasemad arhiiviandmed ( Tergemäe ohvrikivid). Seal on ka nt huvitav toponüüm Merekonna mägi Kärla aleviku läänepiiril, kust olevat kirikuõpetaja Kerg leidnud rauaaegseid esemeid (tegemist võis olla kalmekohaga, praegu on koht hävinud kaevetööde tõttu). Pärandkultuuri inventuur toimus 10 aastat tagasi, vähene pühapaikade kajastatus näitab, et ilmselt oli pärimusinfot nende kohta vähe kuulda. Kaardil on ka mõningaid teisi pärimuspaiku - oletatavaid pühapaiku (nt paar hiiumuistenditega seotud kivi). Kokkuleppeliselt ei inventeerita järvesid ja jõgesid, kuna neid muinsuskaitse ei hõlma. Erandina panime kaardile siiski Pühajõe (praegu vaid punktina Ulje -Kõrkküla vahel), sest just sealkandis kannab ta Pühajõe nime ning on seotud ka mitmesuguste püha- ja ohvri-pärimustega varasemast minevikust. Jõgi on täispikkuses kantud looduslike pühapaikade kaardile ning on Kärla kihelkonna pühapaikade esindajana valitud A. Kaasiku “Pühapaikade teejuhi” raamatusse. Kunagisteks sakraalseteks kompleksideks (suuremateks aladeks mitme objektiga, mis võisid olla omavahel seotud või kuuluda kokku maastikuloogikat ja pärimusteateid arvesse võttes) võib lugeda järgmised kohad/alad ( ka oletuslikud): Kogula k Ristimägi kiviristiga (kadunud) ja Paadla allikas (vihmapalumine ühe rituaali käigus mõlema juures) , Kärla kiriku lähistel jõe ääres oletatav kunagine hiieala , Paiküla Taemägi ja Karujärv . Märkasime tänapäevaseid kasutusjälgi/ohvriande ühe paiga juures (kaitsealune Hallikivi Paevere k), uustekkelisi kohti ei tuvastanud. Eriti rohkesti leidus kihelkonnas vihmapalumisega, ilmaga mõjutamisega seotud objekte (kokku 9), millest paar kohta ka lokaliseerisime, osa jäi maastikumuutuste (maaparandus, võsa) ja kohalike teadmatuse tõttu leidmata. Kirjapandud pärimuse põhjal tekkis tunne, et vihmapalumine ning ka palvetamine nälja ajal kivi juures võis olla vähemalt 19.-20. sajandil sünkretistlik või kristlik rituaal: 19. sajandi algupoole võttis Kärlal maad vennastekoguduse ärkamine. Kandla härra Karl Güldenstubbe ehitas Rahumetsa palvemaja ja käis ka ise palvetundides. Juba tema vana-vana-vanaisa, Kandla omanik Carl Ekesparre elas vennastekoguduse vaimus. Liikumine levis rahva seas ja ärksamatest talumeestest said ettelugejad. 1838. aastal olid 10% Kärla kihelkonna elanikest vennastekoguduse liikmed. Palvetunde peeti ka taludes. Laupäeva õhtuti ja pühade ajal käis rahvas koolimajades ettelugemist kuulamas (vt Koguduse lugu: Kärla - e-Kirik ). Kuna usuelu oli aktiivne ja kirikuõpetajad töökad, siis võib arvata, et vanad eelkristlikud kombed ja kohad taandusid aktiivsest mälust juba sajandeid tagasi. Kärla le ehitati vana keskaegse kiriku asemele ka uus kirik, mis näitab koguduse aktiivsust. Kärla paikade kohta vanemad teated on arhiivi saatnud kiriku köster ja koolmeister Peeter Süda ( Südda ), nii muusikaliselt kui kirjanduslikult talendikas loovisiksus, kes rajas ka 1879. a. raamatukogu- Lisaks avaldas ta trükis Suure Tõllu lood ja toimetas ajalehte „Saarlane“. Ta imetleb looduse ilu, kirjutab jõest, allikatest, Karujärve vaimudest ja Suurest Tõllust ja küllap laseb ka fantaasial lennata, aga ei räägi midagi vanadest ohvri- või hiiekohtadest. Tema kirjutistes on kahtlemata tõeväärtuslik osa kohanimed. Kihelkonnas on teada mitu Tõllu ja Vanapaganaga seotud kivi, millest üks (väidetavalt sõrmejälgedega Töllikivi Uljaste k) sai inventeeritud. Kõige märkimisväärsem oli see, et leidsime Paiküla hävinud Kalmu t maalt põhjal ilma kohaliku teejuhita üsna metsastunud maastikult üles kivi, mis vastas arhiiviandmete kirjelduses toodud mõõtudele (mitu põlve kohalik külainimene ei teadnud sellest). Lisaks võib ära märkida, et Lihulinna ja Kandla vahel leidub vanadel kaartidel mitu Jaani-nimelist paika, mis võivad seostuda nt jaanipäevakombestikuga: Jaani loik ja Jaani sild Lihulinna lähedal, Jaani auk kunagise Nõmpa (kunagise Karumaküla ) juures ning Kandla poole jäävad Jaani loik ja Jaani sild. Isegi kui mõni neist on oma nime saanud kelleltki Jaani-nimeliselt isikult, pole seda kindlasti kõik. Usundiga (Saaremaal on nõia nimetuseks völu ) võib oletatavasti seostuda ka Velva maa (vanadel kaartidel Wellwa maa ja Welwa maa) toponüüm Jõempa külas. Info pärineb vanadelt kihelkonnakaartidelt ja EKI kohanimekartoteegist. Tuleb rõhutada, et kihelkonna alal on teadaolevalt varasematel aegadel kaardistatud väga vähe looduslikke pühapaiku. Töö käigus oli abi kohalikest inimestest. Varasema st k aits e all olevad kohad Kihelkonnas ei ole ühtki pühapaika ajaloolise loodusliku pühapaigana muinsuskaitse all. Kaitsealune Hallikivi on kaitse all lohukivina (antud juhul kultusekivina), sellel puudub mälestise (pühapaiga) liik: Kär_Paevere_03 , Kultusekivi "Hallkivi", "Hallikivi" - Reg nr 12407 . Muinsuskaitsealune objekt on Lihulinn , tähtis muinasaegne mälestis. Võiks eeldada, et selle lähikonnas pidi ka varasemalt pühapaiku leiduma. Ühtegi pühapaika ei ole ka looduskaitse all . Kihelkonnas on küll looduskaitsealune Sassi tamm (senistel andmetel Saaremaa jämedaim), mille kohta ei ole kahjuks seni teadaolevatel andmetel mingit pärimuslikku informatsiooni talletatud ega ei õnnestunud ka meil seda Paiküla põliselanikult Paavo Mänderilt kuulda. Tamm kasvab Sassi talukoha juures. P ärandkultuuri objektid Pärandkultuuri objektidena olid juba kaardile kantud järgmised (kaitseta) kindlad pühapaigad: Kär_Vendise_01 , Tergemäe ohvrikivid. Looduslike pühapaikade kaardi le kantud objektid Looduslike pühapaikade kaardile olid kantud: Pühajõgi, Tergemäe ohvrikivid. Üldine hinnang kohalik ele oludele, rahvastiku järjepidevusele ja teadmistele pühapaikadest Põliselanikke on veel kohapeal omajagu, ehkki osa taludest on kadunud, osa on ka mandrilt tulnud inimeste käes ning mõned kuuluvad soomlastele. Mõnes külas vaid üksikuid põliste juurtega inimesi. Need, kellega jutule saime, tundsid ümbrust ja loodust hästi. Kuulsime ka saarte murdele iseloomulikke jooni inimeste kõnes. Nõukogude aeg on kihelkonna alal jätnud tugevaid jälgi, siin oli sõjaväe lennuväli ( Kogula k) ja sõjaväelaste linnak Sõmera k. Kohalike sõnul on maastik muutunud, veetase kaevudes langenud, maaparandus palju kive ja kiviaedu kokku lükanud. Pühajõkke lasti Leevi Naageli andmetel reostust nõukogude sõjaväebaasi rajatud Sõmera psühhiaatriahaiglast, kus raviti inimesi kangete rohtudega ja ravimijäägid lasti Pühajõkke. Jõest hävisid vähid täielikult, ka taasasustatud vähid surid. Allikad, mis vanasti tugevalt üles keesid, ei tee seda enam nii palju. Kogukonnas on palju loodusest hoolivaid inimesi, põlised kohalikud teavad ka mõningaid varasemaid pärimuspaiku (nt Kõrkküla Insu t Silmaläte) ja kohanimesid. Noorena piirkonnast lahkunud Maimu Lagle mälus oli ka üks ristipuu (tamm), mis jäi Anseküla kihelkonda Hirmuste külla. Järjepidevat teadmist paikade pühaks pidamisest esines üksikjuhtudel. Muinsuskaitse siltidel on olnud oluline roll. Kasulikke juhiseid andsid kohalikud elanikud Laura Naagel, Leevi Naagel, Külli Naagel, Paavo Mänder , Piret Maidle, Maimu Lagle, Lehta Veelaid, Margit Ojaäär , Mart Heinla , Ulvi Kallaste. Inventeeritud koh tade nimestik Kär_Arandi_01 – Arandi Suur kivi, lokaliseeritud arhiiviandmete põhjal ; Kär_Kaarmise_01 – Põhatu allikas allikate rühm, lokaliseeritud kaartide järgi ; Kär_Kogula_02 – Paadla allikas / Suur allikas lokaliseeritud kaardi ja kohalike juhatuse järgi ; Kär_Kõrkküla_05 – Silmaallikas lokaliseeritud maastikul kohalike abiga ; Kär_Paevere_03 – Hallikivi ( Ohvrikivi, Kultusekivi "Hallkivi", "Hallikivi") - r eg nr 12407, kaardil õiges kohas, pole pühapaiga tunnust registris ; Kär_Paiküla_03 – Kalmu ohvrikivi lokaliseeritud arhiivandmete põhjal maastikul ; Kär_Ulje_01 – Ulje kivi (ohvrikivi) lokaliseeritud kohalike abiga ; Kär_Ulje_02 – Ulje allikas / Pöhata allikas lokaliseeritud kaardi järgi, kohalike abiga ; Kär_Ulje_04 – Tõlli sõrmejälgedega kivi lokaliseeritud kaardi järgi ; Kär_Ulje_05 – Pühajõgi , lokaliseeritud kaardi järgi ; Kär_Vendise_01 – Tergemäe ohvrikivid , lokaliseeritud pärandkultuuri kaardi põhjal . Kohad, mida ei õnnestunud inventeeri da Lisauuringuid vajavad / ebamäärased kohad Kär_Anepesa_02 – Veremägi Anepesa k põhja-ida piiril - koht jääb ilmselt Kaarma kihelkonna alla, kuna kihelkonnapiir jookseb külapiirist lääne pool (osa külast jääb Kaarma alla). Ala on metsane, mingit mäge kaardilt ei paista, andmed on 100 aasta tagused. Ohvrikoht seotud ka hiiumuistendiga ja Anepesa nime rahvaetümoloogilise seletusega (Pirit hanesid ohverdanud). Kaart näitab kraavitusi. Asukoht kihelkonnapiiril räägib pühapaiga kasuks, samas ilma juhatuseta võimatu leida. Kaarma khk alal piirist mõnevõrra ida poole jääb Iie kinnistu. Ainult üks vana teade, aga väärib tähelepanu. M. J. Eisen. Tõll ja ta sugu/Pirit https://et.wikisource.org/wiki/Tõll_ja_ta_sugu/Pirit Kär_Jõempa_01 – Kõluse kivi. Üks suurima lohuga kive Saaremaal. Sellega võrreldavana tuleb esmalt meelde vaid Kesk-Saaremaal Püha khk Saue- Putlas asuv püha kivina tuntud Kurnivälja Suur kivi. Selle orienteeruv kõrgus u 1,5 m ja pikkus-laius u 2 m; Kohanimi tuleb vanadelt mõisa-ja kihelkonnakaartidelt. Kivi välimus viitab, et tegemist või b olla ka ohvrikiviga, seda oletas ka lähedase Tooma t perenaine. Arhiivipärimust ei ole leidnud. (Marek Laimetsa väliuuringute andmed varasemast ajast), GPS-koordinaadistik: X: 6469795, Y: 401281. Kär_Kandla_01 – Allika talu Nõiakaev , Lööriku allikas. Saaremaa lääneosas, Kandla külas, sealse Lööriku ( Lõõriku ) talu juures olev allikakaev. R ahvajutu järgi, kui vihma sadas, siis enne vihmasadu ei lakanud, kui kaev hakkas üle keema. Vesi jooksnud seal lähedal asuvale (70 m) vesisele karjamale, nn Täivanni. (A. Kamm, 77) Pärandkultuuri objekt. - pole kindel, kas pühapaik, on juba kaardil. Kär_Kandla_02 – Kividest vall Kandla metsas. Oletuslik juba rohkem kui 100 aastat tagasi, konkreetsem pärimusinfo puudub, omaaegse eksperdi poolt üle vaadatud, tunnistatud looduslikuks, asukohaandmed puudulikud. Vääriks ehk tänapäeva arheoloogide poolt ülevaatamist. Jääaja moodustus (?) Kandle mõisa männimetsas poolringitaoline kividest vall, 3-4 m. kõrge. Oesel einst und jetzt III lk 122 järele ( C.v . Güldenstubbe teade) taheti seda ohvrikohaks oletada, mis aga loomulikult tekkinud kivivare on. AK; Kär , Vaas 1922, lk 39 Kär_Käesla_01 – ohvrikivid aukudega, koolimaja lähistel Pasti metsas (võibolla lohukivid). Oleks vaja leida inimene, kes teab. Kive on omajagu sealkandis, samas ei teadnud küsitletud inimesed (kes ka Käesla koolis käinud) Pasti metsagi. Koolimaja on lammutatud, selle asemel on külaplats. Võimalik informant Endel Heinla Hirmuste k (ei õnnestunud teda tabada). ERA II 232, 551 (14); AK, Kär , Lõugas 1975, lk 9 Kär_Kärla_04 – Kärla kirikumõisa park, kiriku ja endise kirikumõisa ümbrus . Maastikulised näitajad sobivad jõeäärsete hiiekohtade mustrisse, kõrge kallas ja jõekääru koht. Üks 100 a tagune teade on hiietammest kirikumõisa aias (vt järgmine punkt). Köster ja kirjamees Peeter Südda on ka arhiivi kirjutanud paiga erakordsest ilust. Jögi , mis Kerla kirgo jures leiame kaunistab väga seda kiriko kohta kohta ja sadab selle paigale mõne sugust tulu, nenda , et see kirgo koht keige oma lomuliku ilu polest , mis ilusa metsade ja koplidega veel selle jõe läbbi nenda saab ülendut , et Kerla kirgo kohta üle Saare ma keige ilusamaks kiriko kohaks võib nimetada. Meie ei taha aga mitte kord Kerla kohta ni viisi kiita nago oleks se koht inimeste kätte tö labbi seks saanud, mis ta on - Ei mitte, - selle poolest oleks seal ehk mõndagi veel proovida, vaid see koht on loomuse poolest Looja käte läbi väga mõnus. Kui säel see ilus jõgi ja park (Leppa kopel ) oma oga ja lehtpuudega louna pool külges puuduks ja ka veel need mäna puud surnu aedas mitte ei kasvaksid, siis oleks see koht üks õige kõle paik olevad. E 34 < Kärla khk - P. Süda. Koht on tõepoolest kena, park tänapäevases rekreatiivses kasutuses, seal asub laululava, pingid, kasvab kõrgeid mände, jõe ääres tihedam lehtpuistu. Noorte kohtumispaik. Park on ka looduskaitse all. Kõrgemal kaldapervel põhja pool jõge, kus asub kirik, perve all 1980. ndatel ehitatud koloosiesimehe eramu endise kellatorni kohal ning tööstushooned kiriku taga kirikumõisa kohal, võis olla sajandeid tagasi tõeonäoliselt ohvrikoht, millele viitab hiietammeks peetud tamme mainimine kirikumõisa aias (info allikat 1925. a stipendiaat ei maini). Kärla kirikukatsumise protokollis öeldakse: Kiriku ligidal on sammas, müür ümber, kus ka talupojad ohverdavad. (Eisen 1996, lk 45). See võis olla katolikuaegne, nagu neid on säilinud Leedus. Praegustes tingimustes on kohal teine tähendus ja kasutus, kuid pargi ala on praegugi kogukonna kogunemispaik. See on ka looduskaitse all. Kiriku ümbrus, vana kirikuaed on muinsuskaitse all. Kärla jõgi ja kiriku koht kõrgemal kaldapervel reljeefkaardil. Kärla kirikumõisa plaan, Johann Christoph Brotze 7) Kär_Kärla_04 – Hiietamm kirikumõisa aias. 19. juuni 1925 /---/ J õuame Kirikumõisa - ta on tühi ja mahajäetud, sest kogudusel pole õpetajaid. Läheme aeda kus kaunis palju õunapuid näib kasvavat, kuid ta on väga metsikuks läinud - rohi ulatab igalpool p õ lvini. Aias kasvab ka üks hiiglasuur ja vana tamm. Ta ümbermõõt on 4,5 m ja kõrgus umbes 10 sülda. Räägitakse, et see olla vana hiie tamm. Aiast viib värav parki. Pargis kasvab palju ilusaid ja suuri lehtpuid nagu saared, tammed, vahtrad, jalakad ja sanglepad. Pargist voolab Kärla jõgi läbi, loogeldes ja tekitades uurde(?) pervi. Ehk küll park sama metsikuks on muutunud kui aed - siiski on ta just oma metsiku ilu poolest veetlev. Hakkab tihedat vihma sadama ja meie otsime tiheda lehestikuga vahtra all varju. On kaunis vilu ning läbi lehtede hakkab ka vihma kaela tilkuma. Oleks siiki palju parem kuskil katuse all olla. Umbes 1,5 tunni järele võime omi kangeid konte jälle sirutada - sest vihm on õnneks järele jäänud. EKLA, f 360, m 28:2, l 38/9 < Kärla khk - Helmi Mihkelson, EKS Kodu-uurimise Toimkonna stipendiaadi päevik (1925). Kuulsime kohalikelt, et kIrikumõis ja aed on hävinud, asemele on ehitatud tööstushooned, kiriku kõrvale kolhoosiesimehe eramu (vana kellatorni asemele). Hiljem kaarti uurides siiski tekkis tunne, et peaks kontrollima, ega seal varemete läheduses ei ole mõnda jämedat põlist tamme säilinud. Projektijuhi palvel läks asja uurima arheoloogiamagister Lisanna Lee Leimann , kes osales Ida-Saaremaa projektis ning on pärit Saaremaalt. Tema uuringute tulemused on järgmised: “ Läksime Kärla kirikumõisa endise asukoha juurde, seal olid kaks suuremat tamme, millest esimese tüve ümbermõõt oli veidi üle 3,60m. Puul oli varasemalt murdunud suurem oks, mis oli nüüdseks ära kuivanud. Muidu oli puu seisukord hea. Koordinaadid XY: 6467188.73, 398169.94. Teine puu oli eelnevalt mainitust umbes 12 m kaugusel. Teise puu tüvi ümbermõõt oli natukene üle 4 m. Puu oli seest mingil määral kuivanud, oli ka näha kahe haru lõhenemist. Koordinaadid XY: 6467198.77, 398179.90. Ümbruskonnas oli veel suuremaid tammesid, kuid need jäid kahe eelnevalt mainitule tüve ümbermõõdu poolest alla. Kõik tammed asusid oja/märgala ümber .” (30.12.2025) Lisanna vaatluste põhjal võib järeldada, et 1925. aastal hiietammena tuntud vana tamm hävinud. Kas võiks praeguseid tammesid pidada ehk tema järglasteks ning kirikumõisa ümbrust ja jõeäärt siiski hiiekohaks? Tamm Kärla kirikumõisa varemete juures, ümbermõõt 4 m. Foto Lisanna Lee Leimann 2025 Kär_Kärla_02 – Ravitoimeline allikas Kärla (mõisa alal?) Andere heilkräftige und göttlich verehrte Quellen sind auf der Karmelhof'schen Viehweide , in Medel , Pechel , Kergel , in Magnushof bei Tamses und beim Murrats'schen Kruge . Krml . J. B. Holzmayer , Osiliana II, lk. 29, nr. 6 (1872) Väga vana teade, ükski hilisem allikajutt ei räägi tervendavast allikast Kärla kandis . Mõningaid allikaid siiski on 1939. aasta tekstides mainitud, aga pigem demoniseerunud või argises võtmes (nt Tehuniidi allikas, Põhjatu allikas Kärla jões). Kahtlus jääb, et mõni neist võis olla raviallikas. Või on mõeldud nt inventeeritud Kaarmise k Põhjatuid allikaid? Nt. a) Kärla mõisa niidul Kärdu allikas, mille nimi sinna koos härgadega uppunud Kärdu järgi. ERA II 231, 260 (8) b) Tehu allikas kuldlusikas ja nõel, mida kätte ei saa, nendega meelitab vanapagan, lähedal on tehtud enesetapp. ERA II 231, 258/9 (6) Veekogud. Minu kodu lähedal heinamaal asub praegugi veel allikas pooleldi sammaldunud ja täiskasvanud. Enne kui allikas olnud tugeva neeluga ja kardetav kõigile. Allika kõrvalt voolab läbi väike Kärla jõgi. Kord kui külamehed läinud jõest kalu püüdma ja näevad, et allikas liuglevad üles ja alla hõbelusikas ja kuldnõel. Mehed tahtnud neid kinni võtta kuid asjata [teksti serv köite vahel] arvamine jäänud sellele, et siin on tegemist vanapagana ja tema sellidega. ERA II 231, 365 (1) < Kärla algkool < Kärla khk, Kärla v, Kiriku as < Pihtla v – Armilda Kasesalu, s 24.11.1925 < Iida Kasesalu, 40 a (1939) 3) Põhjatu allikas Kärla jões, sügavuse mõõtmine, verine jäärapea. ERA II 233, 139/40 (16) jt Kär_Nõmpa_03 – Nõmpa kurisu põhjas asuvat suur lame kivi, millel igal vana-aasta öösel pidavat Vanakurat tantsu lööma ja kuldmünte lugema. Marek Laimets < Tiina Lillemets (58 a.), Sauvere küla – temale rääkis selle loo tema elukaaslane Jüri Lilleleht, kellele omakorda rääkis seda tema ema, samuti Sauvere küla elanik, Hilda Hallik (1922-1994). Tiina Lillemetsa väitel on seda pärimust edasi räägitud põlvest-põlve. Kurisud kui avaused “teispoolsusse” võisid seostuda pühaduse mõistega (vrd Anttonen 1992, Metssalu 2022, karstianähtusi on tõlgendatud sageli rahvausundilises võtmes, nende seas on ka pärimuslikke ravi- ja ohvrikohti. Kär_Paiküla_02 – Taemägi - Karujärve kagukaldal. Arhiiviteateid ei ole. Vaid üks ajaleheartikkel, mis kantud aja vaimust: Paiküla on suure Lääne Saare okasmetsa ääres, kus sihvakad kuusehiiglased ja saledad männid ulatavad omi latvu sinitaeva avarusse, või kõrgete pilvede poole. See on suur põline laas, mis laiub Sõrve poolsaarest Leisini, ümbritsedes taas leplikult ja ühtlasi taandudes külasid, põlde, puisniite ja kadakast karjamaid. Randades aga mühiseb laulab ta koos merega, kas ürgset ja võimsat loodushümni, või sosistab temaga kaugete aegade muinasjutte. Otsesihis on veel umbes paar kilomeetrit järveni. Wasakule jääb suur Saatu mets vabarna- ja palukaväljadega ning eespool kerkib varsi Taemägi . Saarlastele oli see kõrge wallseljak kord püha ''Taevamägi", nagu seda mandrieestlastele Taara-mägi ja Kalewikalm , ning siin kusagil oli muistsete saarlaste ühine suurhiis, nende pühad tammed, nende ohvrikivid ja Saare suurvanemate „maja" nõupaik. Ka ei ole siit kaugel läänesaarlaste suurim linnus Liholinn . Selle ümbrus on nüüd metsistunud ja harva tallab jalg vanu radu, ent ta asukoht ja kaitsevallid manavad praegugi vaatleja silmi ette kaugete esivanemate töid-toimetust ja nende kuulsat minevikku. Siia andsid tulemärgid, ratsakäskjalad ja sõjasarved teateid, kui randadele lähenes merelt sõjaoht ja siit tehti sisemaale korraldusi maleva kiireks kogumiseks ja rünnakuks. Kõnsamäe kõrgemalt kuplilt, mida Taemäest lahutab Kandla tee, näeb selge ilmaga Kuressaare torne ja maakirikute nooljaid tippe, mis ulatuvad üle kasesalude, männikute ja kuusikute ning üle külade ja põldude. Avar ja meeldiv on siit vaade ja meeleldi süvened siitki hetkeks Saaremaa omapärasesse maastikku. Taemäe ja Pidula lahe vahel asubki Karujärv. Juba eemalt paistab läbi lehestiku päikeses virvenduv hõbedane veeväli. Meie Maa (1919-1944), 16 august 1937. R. O. Juht Tänapäeva inimestelt on sellele rahvusromantilisele seisukohale raske kinnitust saada. Andmeid tagantjärgi analüüsides tundu b tekst siiski kaalumist väärt. Selgus, et Peeter Süda (1882) on Pati Saksa pseudonüümi all samuti piirkonnast kirjutanud, aga pole mäe pühaks pidamist maininud, samas kirjutab ta pikki jutte Karujärve tontidest-veevaimudest ning mainib ka huvipakkuva toponüümina Karujärve ida poolt suubuvat Toori oja. Tae mäel on praegu mitu majapidamist, mida ei ole vanal verstakaardil. Ei hiietoponüümi ega ka Tae -nimele analoogi ei ole leidnud, küll aga on pühapaikade seas mujal Eestis Taeva- algulisi objektinimesid (nt Taevakivi). Pärimusi on arhiivis veel Kura talust ¼ km kaugusel tee ääres kasvanud kõverast Tae männist, mille otsas Muhu Madli õpetanud nõiasõnu teisele nõiale. Maastiku ja Lihulinna läheduse põhjal võib siiski pidada küllalt tõenäoliseks, et tegemist on kunagise pühakohaga või sakraalse kompleksiga, kuhu kuulus ka Karujärv. Vanasti kutsutud Karujärveks hoopis väikest Mudajärve. Praeguse Karujärve nimi on vanematel mõisaplaanidel Järvemetsa järv ( Järumetsa järv). See asub merepinnast 33 m kõrgemal. Üks ebamäärane 1928 a teade ütleb, et kusagil Karujärve lähedal olnud ka Iiekivi , mille juures paluti vihma (Lõugas 1996). Karujärve kohta on teada ka järve rändamise muistend , mis võib osutada paiga pühaks pidamisele . Paiküla põliselanik Paavo Mändar (snd 1968) teadis vana juttu, et Tae mäe alla käinud vanasti suured laevad. Talle oli seda rääkinud isa Albert Mändar ( Brakman ), kes oli seda kuulnud Kirikukülas Lõuka talus elades Mihkel ja Anette Lausma käest. Peab olema väga vana lugu, mis edasi kandunud. Samuti on kohalikud tähele pannud mäe mõju vihmapilvedele ja äikesepilvedele, mida mägi justkui ligi tõmbab . Tee, mis mäkke läks, oli vanasti järsem, perve on tasandatud. Karujärv ja Tae mägi selle kaguküljel. Mäele jäävad Tae ja Kase talu, ka kämpingu parkla, selle all rannas kämping ja ujumisrand. Taemägi . Maantee eraldab mäe kaheks. Lisanna Lee Leiman 2025. Kär_Ulje_03 – Juhan Nõmme heinamaa kopli raviallikas. Nõmme t kohalik vanaperemees surnud, naine Liia Kallaste mandrilt. T ütar Ulvi Kallaste , kellega hiljem ühendust sai võetud, ei teadnud allikast, põllumaid on maaparandatud, aga ütles seda, et talu maad olid vanasti väga suured ja ulatusid ka kortermaja juurde. Välitöödel leidsime Külli Naageli juhatusel Ulje küla kortermaja lähistelt Tiigi ja Oti kinnistu piirilt ühe kena puhta veega allika, mille vett kasutavad vajadusel tarbeveena kortermaja elanikud (nt kui elekter on ära). Allikas pidi vahel ka vesi ka üles keema, hetkel ei olnud seda märgata. Külli Naagel ei teadnud selle kohta midagi pärimuslikku. Tema naaber, hiljuti surnud Linda Keskküla olevat kunagi näidanud seda allikat Meiuse nimelisele inimesele (ilmselt allikate huviline Maie Meius ) . Võimalik, et see allikas võibki olla Juhan Nõmme heinamaa kopli raviallikas, millest räägib arhiiviteade. Allikast sajakonna meetri kaugusele jääb ohvrikivi, mille ümber põuaga oinast veetud. Kogula küla all niitis, jutustäja krundi sihes (sees) asub suur allikas. Sammas läheduses asub ka teine allikas, mellest oja jooseb välja põhja ( pag . 387) suunäs . Sääl on käinud kohalikud elanikud ning kaugemältki ennast selle veega arstimas ja veel paerguskid . Paerguski veel mäni kohalik soolapuhuja, ja kaabitsäb sõnna vee sissä hõbedat ja toob sealt vett mitmesuguste haiguste arstimiseks. Teine niisugune allik asub Pühajõel Juhan Nõmme heinamä koplis, mille veega arstiti. Ulje koplis on niisugune allik , selle veega pestakse silmi, veel paerguskid . Allik jookseb põhja suunas. ERA II 231, 386/7 (9) < Paadla algkool < Kärla khk, Kärla v, Kogula k < Ulje k – Johannes Teär , s 21.12.1925 < Aleksander Metsna , 57 a (1939) Vaadeldud allikal on kaks väljavoolusängi, üks, laiem lõuna poole kraavi, teine, kitsam, põhja suunas, kuhu praegu voolu ei olnud. Vt alltoodud foto, vaade põhja poolt, koordinaadid XY: 6461514.98, 398597.20 Ebamäärased, kuid märkimisväärsed kohad ja paigad, mida ei peetud vajalikuks inventeerida Kär_Anepesa_01 – Eidikivi , Eidekivi Anepesa külast lõuna pool metsa sees eramaal (Niidi kinnistu) asuv rändrahn erilise kuju ( nabrakujuline ) ja nimega (viitab vanale sõnatüvele sm äiti , eesti eit ). Kivi on selle Saaremaa piirkonna rändrahnudest üks suuremaid ja omanäolisemaid. Juba see, et kivil on olemas nimi ja see kajastub 18. sajandi lõpu kaardil, tähendab seda, et kivi teati ja see oli vanasti oluline maamärk, sealsele elanikkonnale oluline pidepunkt. Nii selle asjaolu kui ka Suure-Tõllu ja Pireti pärimuste tõttu on kivil olnud oluline kultuuriline tähendus. Ühe Piretiga seotud pärimuse järgi olnud Eidikivi seotud rahatulega, raha põlemise kohaga. Pärimuse järgi tulnud Piret Sõrvest rahakatlaga ja Anepesa küla lähedal Kajumäel läinud katla sang katki ning see kukkunud tal käest mäe sisse. Mispeale läinud ta siis Sõrvesse tagasi, võtnud sealt suure kivi ja suundunud Anepesa juurde Simmu kajusse . “ Vöttas säält suure kivi. Alt on jäme, ülalt terav. Oli pidand Simmu kajuse tooma. Sääl on rahatuli. Seisab ja seisab. Kahegesta nägime. Vanarahvas räägib, et raha põleb. Ta pidada andama aja, mille ta näitama hakkab. Kaks korda ma ole näind . Väga kena tuli .” Eidi Kiwi - EAA.2072.3.179 leht 1 (1790); KKI MT 237 < Kärla, Anepesa k. — P. Koppel < J. Tiit (1959). E. Laugaste, E. Liiv ja E. Normann „Muistendid Suurest Tõllust”, 1963 (143); RKM II 87, 188 (3) < Kärla khk, Anepesa k, Uustalu t < Püha khk, Putla k – O. Kõiva < I. Noot, üle 60 a (1959); EKIKN < Kärla kh . – Th . Kaljo 1926; E 60768 (63) < Kärla khk. ja v., Kiriku k. – T. Kaljo < T. Sõmmer , 65 a. (1927). EKIKN < Kärla — Th . Kaljo (1926). Kivi võiks kajastuda pärandi või kohapärimuse kaardil. Vt fotosid https://photos.app.goo.gl/8D6RSGy8Fri4tKTa7 11) Kär_Kandla_04 – Suur kivi, vanapagana visatud kivi. Kandla mõisa väljal suur kivi, 4 m lai ja kõrge. Jõmpa külas Tuha talus olnud pulm. Vanapagan tahtnud keelda , võtnud kivi, kukk laulnud, kivi kukkund sinna. E I 30 (218) < Kärla khk. - M. J. Eisen < T. Vaas (?), ka RKM II 6, 163 (10) < Kuressaare l. < Kärla khk., Kärla v., Nõmpa k. - Lembit Kuusk < Liisa Kuusk, 66 a. (1947) - võib siiski oletada mütoloogilist pühaks pidamist, kuna on tegemist liminaalsusega , konkreetsemat ohvri või ravi-pärimust pole, objekt on juba pärandkultuuri kaardil. Hävinud , pöördumatult kahjustatud või leidmatud kohad Kär_Kaarmise_03 – Vihmakivi - kohalikud pole kuulnud, tõenäoliselt hävinud, ainult üks vana teade (20. sajandi alguskümnendist Eiseni kogust ilma täpsema asukohata. Küla põldudest on maaparandus üle käinud. Kärla kihelkonnas Karmise külas on vihmakivi. Kui see kivi püssti tõstetakse, hakkab vihma sadama, kui maha lastakse, jääb jälle kuivaks. E I 49 (350) - M.J. Eisen < dr I. Manninen .; Meie Maa (1919-1944), 21 november 1929; artikkel: Võlukivid Saaremaal. Wanad saarlased võlusid kiviga wihma ja kuiva. Weega wõluti viljakust, tulega tehti päikesepaistet (kajastab Eiseni peetud ettekannet) Kär_Karida_01 – Kivirist , kohalikud ei tea. Võimalik seos kaitsealuste kalmetega? Või on segi aetu Kogula Ristimäe ristiga. Karida väljal olid kaks pulmarongi vastämisi läind ja mõlemad on vägimehed väljä saatänd . Üks löönd teise pea otsast ää . Selle laip oli maetud sõnnä samase Karidä väljale maha. Kivi- ( pag . 390) rist oli sõnna peela pandud. Kui olnd põua aeg, keind vanad inimäsäd risti juures palumäs . Tõständ risti üles ja palund jumalat. Änamasti iga kord oli tulnd ka kolme päeva pärast vihma. ERA II 231, 389/90 (13) < Kärla khk. ja v., Ulje k., Piipri t. < Kogula k - Johannes Teär < Marie Teär , 74 a. (1939) Kär_Kogula_01 – Kivirist Ristkivi Risti/ Ristä mäel, Kogula küla väljal, vihma paluti põua ajal ja ohverdatud rahasid - hävinud olnud juba 1922, maaparandus põldudest üle käinud, läheduses karjalaudad. Erilist mäge ei ole. Ristitaoline kivi Paadla Kogula küla väljal, Kuressaarest tulles teest paremat kätt, sääl kus üks haru Kihelkonnale läheb ja teine Mõnuste kaudu Kärlale pöörab. Õpetaja Kergi teate järele palunud kohalik rahvas veel paarkümmend aastat tagasi sääl põua ajal vihma ja ohverdanud rahu. Õp Kerg on tema alt paar Poolaaegist raha leidnud, tema arvamise järele oli see kivi püha Maarja kivi, mis tee äärde püstitatud. Praegu on kivi hävinenud. AK; Kär , Vaas 1922, lk 36 Risti mägi. Ükskord vidanud üks maaülematest kihla et ta sõidab väga kaugele torupilli mängides. Kogula külani jõudes kukkunud hobuse seljast maha kohe surnuks. Ta maeti maha tee kõrvale mäe veerule. Sinna pandi kivirist peale. Seda kohta, kus ta maha oli maetud, kutsutakse praegu Ristä mägi (Risti mägi). Kui oli põua aeg, ( pag . 380) siis tõstäne vanad inimesed risti üles. Sealt läksid nad niiti allika ääre paluma, et Jumal vihma annaks. Palujad olid Liisu, Ädi ja Kaarli. Enamasti sadanud kolme päeva pärast vihma, kui nad olid (nõnda teind ) palunud. Säält risti kohast maa seest on lõitud otsijate poolt ka raha. Rahaleidjad olid Ussi Peeter ja Peetsi Kaarli. Peeter olnud usside taltsutaja. Kaarli äi (ei) ole saanud magada, et ta oli ka raha sealt toonud. Kaarli läind ühe pühabä kerku pattusid kahetsema, kui Kaarlile patud andeks antud oli ta jälle saanud rahulikult magada. ERA II 231, 379/80 (2) < Kärla v., Kogula k., Lauga t. - Johannes Teär < Aleksander Metsna , 57 a. (1939) 4) Kär_Kõrkküla_02 – Arstimise allikas - kohapeal ei teata 5) Kär_Kõrkküla_03 – Rahaallikas - kohapeal ei teata 6) Kär_Kõrkküla_04 – Viinaallikas - kohapeal ei teata Kõrkküla metsas on vasti üks mägi olnud, mis on ära vaibunud, ainult mäe tipp on järele jäänud. Sellest mäest on kolm allikat välja tulnud, mis jooksevad Püha jõkke. Esimene allikas oli arstimise allikas, kus vana kooliõpetaja omale arstimise vett oli toonud, sest ta oli suur tohter, inimeste ja loomade arst. Ta tõi sealt vett, puhus vee peale ja luges oma sõnad ja see vesi aitaski kõiksugusi haigusi terveks teha. Teine allikas oli raha allikas. Kellel oli midagi haigust olnud ja kes sinna sis raha on visanud, saanud terveks. Kolmas allikas oli viina allikas olnud. Kes Nääri laupäeva ööl kell 12 sinna allikasse viina oli visanud, siis oli kõik vesi viinaks läinud. RKM II 4, 205/6 (6) < Kuressaare - Pilvi Kasekänd < Tatjana Luks, 78 a (1946) 7) Kär_Kõrkküla_06 – Põuaallikas, Sutru allikas, - vihmapalumise koht ( Äbandi või Poolaka t maal) - otsisime pikalt, ala on osaliselt tihe, peaaegu läbimatu kadastik ja osalt veiste karjamaa, Poolaka kinnistul keset kadastikku oli üks rohtunud veelomp (vt alltoodud foto), mis on ka kaardil, see ei näinud allika moodi välja, tundus seisev vesi, koordinaadid XY: 6458800.23, 398138.08 (võib olla tõenäoline koht). Teine veega allikakoht - loomade joogikoht, mis on süvendatud, kutsutakse Kipi kaev (vana talunime järgi). Maaparandus ka üle käinud karjamaadest. Küsitlesime nelja inimest. Kindlat kohta ei õnnestunud lokaliseerida, võibolla oli ka mitu kohta, kus vihma paluti. Maa oli olnud lage. ERA II 231, 329/31 (10); ERA II 231, 403 (6); Vihmapalumise juttu mäletan, seda peeti seal, kus meie (Liiva) talust edasi minna, seal oli suur lage väli, seal rahvas kogunes ja seal paluti vihma. Kui ma päris laps olin, kui irmus kuivus oli, siis rahvas kogunes sinna ja mindi vihma paluma. Kas meie rahvas seal käis, ei tea kindlalt öelda, kogu küla rahvas muidu käis. Äbandi t – sinnakanti jääb see koht, kus vett paluti. Äbandis loomad käivad kõik seal suurel karjamaal, kus see vihmapalumine käis. [Vihma palumise koht Äbandi pool] - Lehta [õde Lehta Veelaid] ütleb niimoodi, et see on kõik üles küntud see maa ja seal on niuke tugev vösa peale kasvanud, Et seal ei ole enam allikaid ega midagi… kolhoosiaeg juba küntud. Need maad on kõik segamini keeratud. M.-A. Remmel < Maimu Lagle, 92 a, snd Pärnoja. Elab Arukülas, pärit Kõrkkülast Liiva talust. 23.10.25 8) Iiekivi Karujärve ligidal – pole andmeid, et lokaliseerida, ei tea ka suunda järve suhtes. Vello Lõugas kirjutab, et Aleksander Kalmetilt ( stud . phil ) pärineb 1928. aastast teade, et Karujärve ligidal olevat üks „ Iiekivi ”, kus olla vihma palutud, kui liiga kuivale läks. Seejärel olla selle kivi peale andisid viidud, ja kui see kivi kohalt liigutatud, siis olla „Taara kohe vihma annud ” Lõugas 1996 (81). Mitmendat põlve kohalik Paavo Mändar ei tea ohvrikividest midagi. Töörühma ettepanek riikliku kaitse alla võtmise kohta Töörühm teeb ettepaneku järgmiste objektide riikliku kaitse alla võtmiseks: lisada põhjendus, miks väärib/vajab kaitset (nt looduslikult kaunis koht, looduslik puutumatu ilme säilinud, inimtegevuse mõju vähene, pole põhjustanud pöördumatuid kahjustusi, paik on otseselt või potentsiaalselt ohustatud nt arenduse, ehitustööde, raietööde vms tõttu jne) Kär_Kõrkküla_05 – Silmaallikas (puutumatul looduslikul kujul säilinud allikas sanglepikus-lodumetsas, vajaks puhastamist, järjepidev pärimus, kohta teatakse kohalike seas ka praegu). Võib ohustada nt metsaraie. Kohalikud on allikast kui pühakohast teadlikud, aga väga aktiivset kasutust enam ei ole. Tee poolt takistab lähenemist allikale võrdlemisi sügav kraav ning RKM värskelt rajatud tee viitab metsaveo masinate suurenevale liiklusele. Kär_Paiküla_01 – Kalmu ohvrikivi (säilinud puutumatul kujul loodusmaastikul, kaitsealuse kalme läheduses. Külast ei ole rohkem ohvrikive teada, terves kihelkonnas on vähe pühapaiku teada, vaid 1 kindel ohvrikivi on kaitse all). Võib ohustada metsaraie ning unustamine. Kär_Ulje_01 – Ulje ohvrikivi (säilinud terviklikult, võimas kolmnurkne rahn, üks väheseid Pühajõe ääres tuvastatud vanu rituaalipaiku, millest on teadnud varasemalt mitu inimest. Ü mbrus säilinud looduslikuna, varasemalt on olnud lagedal lambakarjamaal, nüüd noorepoolses metsas) Kär_Vendise_01 – Tergemäe ohvrikivid , lokaliseeritud pärandkultuuri kaardi põhjal. Hästi säilinud, erilise kuju (selge lohk) ja eripärase , kihelkonnas unikaalse pärimusega (naised ohverdanud) kivid. Võib ohustada teelaiendus , hetkel ilmselt mitte . Töörühma ettepanek registreerida inventeeritud objektidest pärandkultuuri objektidena: Kär_Arandi_01 – Arandi Suur kivi - paik pole tõenäoliselt otseselt ohustatud, kivi on samas väga uhke. Kär_Kaarmise_01 – Põhatu allikas allikate rühm, lokaliseeritud kaartide järgi. Hiljuti tehtud lageraie ümbruses (lähiajal seal midagi hullemat ehk ei saa toimuda). Vääriks ka riiklikku kaitset puhta põhjavee väljumiskohana, pärimust ei ole palju teada, aga loodusväärtuslikult ja analoogiapõhiselt väga märkimisväärne paik. Kär_Kogula_02 – Paadla allikas / Suur allikas lokaliseeritud kaardi ja kohalike juhatuse järgi , on põhikaardile märgitud. Kär_Ulje_04 – Töllu sõrmejälgedega kivi - kivist on tükk lahti puuritud, kivi pole ühelgi pärandikaardil, esialgu ohtu ei paista, aga kõrval on paevõtukohad ja karjäär pole ka kaugel. Kär_Ulje_02 – Ulje allikas - paik on talu lähedal, allikakoht on süvendatud tiigiks. Otsest ohtu ei paista, veiseid ei karjatata seal ümbruses. Kär_Ulje_05 – Pühajõgi - võiks olla pärandkultuuri kaardil kui pühakoht, just Ulje ja Kõrkküla piiril, kus teda Pühajõeks kutsutakse. On seotud mitmete vanasti tuntud raviallikate ja ja teiste pühapaikadega. Kaitset vääriks loodusobjektina. Kär_Paevere_03 Hallikivi on juba mälestiste kaardil kaitsealuse objektina. Võiks ka märkida pärandkultuuri kaardile oletuslikke püha kohti, vt. p. 8.1. Kasutatud kirjandus ja käsikirjad Eesti Keele Instituudi kohanimekartoteek (EKIKN). Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA) kohapärimuse andmebaas Koobas. Eesti Kirjandusmuuseumi failirepositoorium Kivike. Eisen, M. J. Esivanemate ohverdamised. Tallinn, 1996 ERA fotokogu. ERA temaatiline kartoteek. ERA topograafiline kartoteek. ERA ja Eesti Kultuuriloolise Arhiivi (EKLA) käsikirjakogud. Heinsalu, Ü., Timm , V., Karise, V. 1976. Looduskaitset vajavad allikad ENSV-s. - Rmt . Eesti NSV maapõue kaitsest. Tallinn, lk. 89-90. Holzmayer , J. B. Osiliana II (1872) Kaasik, A. Põlised pühapaigad (2016). Kaasik, A. Pühapaikade teejuht. Eesti põlised väekohad (2017). Kink, H., Metsur , M. 1974. Saaremaa ja Muhumaa melioratiiv -hüdrogeoloogiline ülevaade. Käsikiri. ENSV TA GI uurimistööde aruanne. Tallinn, 87 lk. Laugaste, E. Peeter Südda ja Suure Tõllu lood – Keel ja Kirjandus 1980 , nr. 3, lk. 170–173 Laugaste, E., Liiv, E., Normann, E., 1963. Muistendid Suurest Tõllust ja teistest. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. Luha, A., Blumfeldt , E., Tammekann, A. 1934. Eesti Maateaduslik, majanduslik ja ajalooline kirjeldus. VI. Saaremaa. Lõugas, V. 1996. Kaali kraatriväljal Phaetonit otsimas. Tallinn: Eesti Entsüklo-peediakirjastus (1996) Eesti allikate kaart https://allikad.info/spring/EE01839/ Eesti kohanimeraamat http://www.eki.ee/dict/knr/ . Eesti Looduse Infosüsteem: www.eelis.ee . Eesti Kirjandusmuuseumi ERA Kohapärimuse kaardirakendus Maa-ameti kaardiserveris (mh ajaloolised kaardid, kultuurimälestised, looduskaitseobjektid, pärandkultuuriobjektid). Rahvusarhiivi kaartide infosüsteemi digiteeritud kaardid. Saaremaa ja Muhu muinasjäänused. Tartu Ülikooli Arkeologia Kabineti Toimetused II, (1924) Sanumid Kuresaarest. Verine jäära pea köie otsas ehk Ratsa sõit suure kala selgas . Kerla mängu koori asutuse heaks välja annud Kuresaare Pati Saks. Kuresaare, 1882 (P. Süda pseudonüüm) Suur Tõll, Saaremaa vägimees: Eestlaste ennemuistne jutt/Saaremaa-rahva suust 20-ne aasta jooksul kokkukorjanud P. Süda (1889) Tartu Ülikooli arheoloogia kabineti andmebaas. Tartu Ülikooli Arheoloogia kabineti kogud. Uuemäe , J. Eesti lohukivid pärimuses. Bakalaureusetöö, Tartu Ülikool, Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, Ajaloo ja arheoloogia instituut, Arheoloogia osakond. Tartu 2022
Lisa. SA Hiite Maja looduslike pühapaikade andmebaasi andmeväljad. Valikutega avaaken: KIVI Ravikivi Ohvrikivi Liukivi Jäljekivi Lohukivi Muu lohuga kivi Märkidega kivi Vare Plaatlood KÕRGENDIK Mägi Neem, poolsaar Saar Astang Paepaljand Liivkivipaljand Kivivare NÕGU Lohk Org Koobas Karst SOO VEEKOGU Järv Jõgi/oja Meri Veesilm PUISTU Mets Puuderühm Ravipuu/-põõsas Ohvripuu/-põõsas Lautsipuu RISTIPUU(D) 1 ristipuu 2-4 ristipuud 5 ja enam ristipuud ALLIKAS Raviallikas Ohvriallikas Ilmaallikas PÜHA ALA PÜHAAED REOKOHT RISTTEE KALME TOPONÜÜM KUJU/S AMMAS PIIR(IPUNKT) KUREPESA ALLIKAS PUU Puu liik RAJATISED Matusetoiming Muud usutoimingud Mängimine Nõupidamine Ohverdamine Palvetamine Pesemine Puudutamine Pühaks pidamine Ravimine Risti lõikamine Söömine-joomine Pidu Tantsimine Tule tegemine Vande andmine Varandus Üleloomulikud kogemused
Eesti ajalooliste looduslike pühapaikade liigid ja
neid ohustavad tegurid eri regioonides
Uuring
Tellija: Kultuuriministeerium, kultuuriväärtuste osakond
Teostaja: AB Artes Terrae OÜ
Tartu 2025
SISUKORD
SISSEJUHATUS 4
I. LOODUSLIKUD PÜHAPAIGAD: MÕISTE JA TÄHENDUSED
I.1. Alusmõisted: püha ja looduslik 6
I.2. Eesti looduslikud pühapaigad – mõiste ja koht laiemas diskursuses 11
I.3. Loodusliku pühapaiga mõiste õigusaktides: olukord ja ettepanekud 20
I.3.1. Loodusliku pühapaiga mõiste Muinsuskaitseseaduses 20
I.3.2. Loodusliku pühapaiga kui mälestiseliigi kriteeriumid 22
II. PÜHAPAIKADE LIIGITAMINE 25
II.1. Pühapaigad kui materiaalsed objektid
II. 1. Objektipõhine liigitus 27
II. 1.1. Varasemad liigitused 27
II.1.2. Pühapaikade liigitus andmebaasides 27
II.1.3. Pühapaikade liigitus mälestiste registris kuni 2022: liiginimed või toponüümid 29
II.1.4. Muutused registri pühapaiganimedes 2022 ja tänapäevane liigitus 31
II.2. Teisi liigitusaluseid 33
II.2.1. Seosed maastikuga 33
II.2.2. Koht pühapaikade hierarhias 34
II.2.3. Tänapäevase kasutuse põhine liigitus 35
II.3. Ettepanekud liigituse osas: muinsuskaitseseadus, register ja inventeerimine
II.3.1. Objektipõhine baasliigitus 36
II.3.1.1. Liiginimetuse alusmõiste ohvri- või püha 36
II.3.1.2. Koht ja ala – “suured “ja “väikesed” pindalalised objektid 36
II.3.1.3. Liigiline jaotus: esmane ja teisene tasand 37
II.3.1.4. Pindalalised ja punktobjektid 38
1
II.3.1.5. Pühapaikade komplekssus ja mitmikobjektid 39
II.3.1.6. Nimetuste muutmine 39
II.3.2. Pühapaikade liigikindluse küsimus 40
II.3.3. Muistised piirialadel: kalmed ja kristliku tähendusväljaga pühapaigad 41
III. VAIMNE PÄRAND JA SELLE LIIGID
III.1. Kohapärimuse üldisi tunnusjooni 42
III.2. Muistendid ja pühapaigad 45
III.3. Toponüümid ja pühapaigad 49
III.4. Muud vaimse pärandi komponendid 51
III.5. Pühapaikade funktsioonid ja kohapärimus: kajastamine registris 54
III.6. Pühapaigad kui osa kultuuriprotsessist 56
Kokkuvõtteks 59
IV. PIIRKONDLIKUD ERIPÄRAD
IV.1. Valikpiirkondade iseloomustus 60
IV.1.1.Eesti piiresse jääv Setomaa 60
IV.1.2.Saaremaa (Kärla ja laiemalt) 63
IV.2. Valikpiirkondade võrdlus
IV.2.1. Kagu-Eesti ja Saaremaa 64
IV.2.2. Piirkondlikke eripärasid mujal Eestis 71
IV.2.3. Pühapaikadele viitavate toponüümide ja nimetuste regionaalsed erisused 72
IV.2.4. Pühapaikade säilivust mõjutanud tegurid regiooniti 74
V. OHUD, RISKID JA OHUHINNANGU METOODIKA
V.1. Ohtude liigid 78
V.2. Ohuhinnangu metoodika 80
V.3. Riskide maandamine 82
V.4. Ohtude realiseerumine: regionaalseid aspekte ja näiteid 84
V.4.1. Ohtude realiseerumine: Setomaa näide 85
2
V.4.2. Ohtude realiseerumine: Rõuge kihelkonna näide 87
VI. PÜHAPAIKADE INVENTEERIMINE: MÕTTEID JA ETTEPANEKUID
VI.1. Üldisi tähelepanekuid 90
VI.2. Inventeerimiste KKK – koduvaid küsimusi ja vastuseid 92
VI.3. Inventeerimislehe juhise parandusettepanekuid ja kommentaare 95
Lisa A. Väljavõtteid varasemate inventuuride aruannetest probleemide
kohta (Jüri Metssalu) 103
Lisa B. Küsitlusjuhiseid: abiks looduslike pühapaikade inventeerijale 104
KOKKUVÕTE 107
KIRJANDUS 111
FAILIDENA ESITATUD LISATABELID
Lisa 1. SA Hiite Maja looduslike pühapaikade andmebaasi andmeväljad
Lisa 2. Liigitusaluste võimalused
Lisa 3. Muinsuskaitseregistri kohanäidiseid
Lisa 4. Ohuhinnangu tööriist
Lisa 5. Looduslike pühapaikade säilivuse skaalad
3
SISSEJUHATUS
Käesolev uuring käsitleb looduslikke pühapaiku – pühaks peetud kive, puid ja puistuid,
veekogusid ja maa-alasid. Kuigi tegemist on esmapilgul sageli väliselt väheütlevate
loodusobjektidega, annab neile paikadele erilise tähenduse vaimne kultuuripärand –
teadmine paiga erilistest omadustest, pühaks pidamisest, seal toimunud ohverdamistest,
ravimisest või muudest maagilistest toimingutest. Töös on vaadeldud nii paikade kui
vaimse pärandi erinevaid liike.
Looduslike pühapaikadega seonduva vaimse kultuuripärandi tähtsuse teadvustamine
riiklikul tasandil algas Eestis 2000. aastate keskpaiku – tugevneva kodanikuühiskonna
üldisemas raamistuses. Ehkki rohkem kui 400 niisugust paika oli juba varasemalt kaitse all
arheoloogiamälestistena, tähendas see riiklikku kaitset vaid füüsilises mõttes,
arvestamata paikadega seonduvat vaimset pärandit ja kultuurilisi tähendusi. 2000. aastate
keskpaiku sai alguse looduslike pühapaikade kihelkonnapõhine inventeerimine – protsess,
mis jätkus 2008 aastal riikliku arengukava formaadis. Looduslike pühapaikade ülevaatus ja
kaardistamine on teatud vaheaegadega kestnud tänapäevani, kusjuures nüüdseks on
inventeeritud ligi kaks kolmandikku Eesti kihelkondadest. Alates 2019. aastast on
looduslikud pühapaigad Muinsuskaitseseaduses määratletud omaette mälestiseliigina.
Pühapaikade ja nendega seotud vaimse pärandi teadusliku uurimisega on tegeletud
küllaltki vähe. Varasemad teaduslikud uurimused looduslikest pühapaikadest on
hõlmanud korraga kitsamaid piirkondi, probleeme või paigaliike, samas jääb puudu
võrdlevast ja üldistavast aspektist, mis aitaks esile tuua ja laiemalt teadvustada
pühapaikade sügavamaid regionaalseid eripärasid. Samuti ei anna valdavalt
arhiivimaterjali põhjal tehtud teadustööd teadmisi looduslike paikade olukorra ja neid
ähvardavate ohtude kohta tänapäeval. Teema on keeruline ja samas ka tundlik.
Looduslikud pühapaigad ei ole tänapäeva kontekstis üksnes väikse huvigrupi usuliste
rituaalide kohad, neil on märksa avaram tähendus ja väärtus. Need paigad on tihti
bioloogilise mitmekesisuse reservaadid, kus on võimalik kaitsta nii vaimset
kultuuripärandit kui ökosüsteeme üheaegselt.
Käesoleva Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi tellimusel teoks saanud uuringu
põhieesmärk oli kaardistada looduslike pühapaikade säilimist ohustavad tegurid, töötada
välja ajalooliste looduslike pühapaikade ohuhinnangu metoodika ning defineerida
piirkondlikke erisusi, aitamaks kaasa pühapaikade kui looduskeskkonna tähendusrikka
osa kaitse tõhustamisele ning teemavaldkonda puudutavate teadmiste avardamisele nii
ametkondlikult kui ühiskonnas laiemalt. Töö käsitleb projekti lähteülesandes sõnastatud
uurimisküsimusi, mille kohta on plaanis ka publitseerida artikleid.
Nii teoreetilise kui rakendusliku iseloomuga töö esimene osa on pühendatud loodusliku
pühapaiga mõistele ja definitsioonidele, samuti nende paikade kohale Eesti-siseses
4
laiemas diskursuses, nii teadusliku lähenemise kui ühiskondlikus võtmes. Ühtlasi tehakse
ettepanekuid sõnastuslike muudatuste sisseviimiseks looduslikke pühapaiku
puudutavase seadusandlusesse. Teine peatükk käsitleb looduslike pühapaikade kui
füüsiliste objektide liigitamist, kolmas nendega seonduva vaimse pärandi liike, mida ei ole
varem eraldi süsteemselt eristatud. Neljas peatükk vaatleb üldistavalt looduslike
pühapaikade regionaalseid eripärasid, sealhulgas ohtude ja kahjustuste mõttes.
Üksikasjalikumalt vaadeldakse nii Kagu-Eesti (sh nii õigeusulise Setomaa ja luterliku
Võrumaa piirkondi), kus on viimastel aastatel pühapaiku inventeeritud. Viies, praktilise
suunitlusega peatükk esitab looduslike pühapaikade ohuhinnangu koostamise metoodika,
kaardistades võimalikud ohud nii füüsilist kui vaimset pärandit silmas pidades ning esitab
tööriista ohuhinnangu mõõdistamiseks ohupunktides. Viimane, peatükk vaatab kriitilise
pilguga üle looduslike pühapaikade inventeerimisel seni kasutatud metoodika ja teeb
ettepanekuid selle parendamiseks.
Projekti raames toimusid looduslike pühapaikade inventeerimise välitööd kahes
piirkonnas – Setomaa läänepoolses, Eesti Vabariigi piiresse jäävas osas ning Saaremaal
Kärla kihelkonnas. Nende piirkondade materjale, lisaks näiteid Ida-Saaremaalt, on
kasutatud ka regionaalsete eripärade esiletoomisel.
Tekstiosa koostasid põhiliselt Eesti Kirjandusmuuseumi teadur, kohapärimuse töörühma
juht Mari-Ann Remmel (MA) ja Tartu Ülikooli arheoloogiaprofessor Heiki Valk (PhD).
Viimane kirjutas valdavas osas kaks esimest peatükki (mida eriti liikide osas täiendas ka
Mari-Ann Remmel) ning tegeles aruande üldise struktuuri loomise ja ühtlustamisega.
Vaimse pärandi ja regionaalsete erisuste osade autor on peamiselt Mari-Ann Remmel.
Ohtude ja vaimse pärandi osas panustasid tekstiloomesse ka TÜ semiootika osakonna
teadur Lona Päll (PhD) ja folklorist Laura Mäemets (MA). Lona Päll, kes kirjutas
ohuhinnangusse ja vaimse pärandi peatükki ka teoreetilisi lõike, tõi võrdlusse Karja
kihelkonna näiteid, Laura Mäemets analüüsis Rõuge kihelkonna pühapaikade olukorda.
Ohuhinnangu metoodika tööriistatabeli töötas välja Heiki Valk, erinevaid ohte ja nende
mõjusid aitasid määratleda Mari-Ann Remmel, Lona Päll, Laura Mäemets ja Mart Hiob,
kellelt pärineb tööriista lähtekohaks kasutatud valemi mõte. Teised lisatabelid vormistas
Mari-Ann Remmel, kes koos Heiki Valguga tegi ettepanekuid välitööde juhendi
muutmiseks, kuhu lisas täiendusi ka Laura Mäemets. Regulaarselt korraldati koosolekuid
ja arutelusid. Muinsuskaitseametist konsulteeriti Krista Karro ja Helena Kaldrega,
Kultuuriministeeriumi poolt esitasid omapoolseid tähelepanekuid Kadri Kallast ja Reesi
Sild.
Pühapaikade inventuuride meeskonda kuulusid Kärla kihelkonnas Mari-Ann Remmel
(tööde juht), Marek Laimets ja Eesti Kirjandusmuusemi arhiivispetsialist Valdo Valper (MA),
lisaks abistas välitöödel arheoloog Lisanna Lee Leiman (MA). Setomaa inventuuri tööde
juht oli Heiki Valk, välitöödel osales ja aruandeid aitas koostada Mari-Ann Remmel (lisaks
5
oli abiks folkloristika üliõpilane Jonathan Darvish-Kojori). Nii Kärla kui Setomaa paikade
GIS-failid vormistas Reeli Reinaus (MA).
Projektijuht oli Mart Hiob, AB Artes Terrae OÜ.
6
I. LOODUSLIKUD PÜHAPAIGAD: MÕISTE JA TÄHENDUSED
Loodusliku pühapaiga puhul on tegemist kompleksse ja mitmesuguseid valdkondi
puudutava mõistega. Sellega seostuvad nii kultuuripärand, religioon, inimeste ja
inimgruppide psühholoogia, looduskaitse ja muinsuskaitse kui ka turism, piirkondade
arendamine ja majanduslikud huvid. Teemakäsitluses on olulist osa rolli etendanud
teaduslikud, ideoloogilised, loodus- ja keskkonnakaitselised tegurid, samuti pärandi
kaitsmise vajadus. Alljärgnev peatükk püüab anda ülevaate mõiste sisust ja
teemakäsitluse üldisematest ajaloolistest arengutest Eestis, kuid kindlasti ei ole
eesmärgiks hõikehõlmava ja ammendava tervikpildi loomine. Samuti tehakse ettepanekud
sõnastuse muutmiseks looduslikke pühapaiku käsitlevates õigusaktides.
I.1. Alusmõisted: püha ja looduslik
Ajaloolise loodusliku pühapaiga mõiste puhul on väga oluline püha mõiste määratlus.
Õigupoolest on see esmatähtis, sest just püha mõiste on looduslikele paikadele pühapaiga
tähenduse omistamise lähekohaks. Püha mõiste on kultuuriline tunnetuslik kategooria,
millel puudub ühene ja selgepiiriline määratlus. Kultuuriteoreetik ja filosoof Mircea Eliade
on määratlenud püha kui midagi tavareaalsusest täiesti erinevat (ganz anderes). Püha
mõistega seonduvad ka anomaalsus ja piiri mõiste (Anttonen 1996; 2002). Püha on seotud
ühtaegu nii piiripealsega kui ka sellega, mis jääb teisele poole nähtavat või nähtamatut piiri
tavalise ja mittetavalise vahel. Tänapäeva eesti keeles tähendab sõna püha
omadussõnalises tähenduses jumalikku või eriti austatavat (ÕS 2025).
Nendest määratlustest lähtuvalt käsitleme loodusliku pühapaiga mõiste puhul püha
alljärgnevalt kui „tavalisest“ teistsugust ja „erilist“ – sellest nii visuaalse kui ka
tunnetusliku, semiootilise ja semantilise piiriga eraldatut. Püha võib ka füüsilise ruumi
mõttes jääda piirialadele (nt kõrgendiku ja soise või veeala, nõgusa maastikuvormi piir).
Loodusliku pühapaiga mõiste hõlmab väga erinevaid loodusliku ilmega alasid, paiku ja
objekte, millega kaasneb pärimuslik teadmine ohverdamise, ravimise vm rituaalide kohta,
samuti erilist käitumist, reeglite järgimist ja ettevaatust nõudvaid paiku, kus reeglite
rikkumine või ettevaatusabinõude eiramine võib endaga kaasa tuua üleloomuliku
karistuse. Loodusliku pühapaigaga võib ka seonduda üleloomulik kogemus (nt
“nägemine”, eksi(ta)mine), mis ei eelda inimese eelnevat aktiivset toimimist. Paigale lisab
pühaduse oreooli kujutelm selle ebatavalisest päritolust, tekkimisest (Hiiemäe 2011, 9).
Paika võidakse ka ilma selgitusi esitamata, üksnes traditsioonile tuginedes pühaks pidada.
Püha mõiste eelkristlik sisu on hõlmanud erilist, tavalisest eraldatust, ebapuhast või
roojast, liminaalset siin- ja sealpoolsuse ohtlikku vaheala, piiri asustamata, metsikute ning
koduste kultuurmaastike vahel. Selles alas liikumisel pidi olema ettevaatlik ning
rakendama teatud võtteid, taigu, et ei juhtuks soovimatuid tagajärgi (pühakoha
„ebapuhtus“ väljendub hästi nt reomägede puhul). Pühad olid kohad, kus oli võimalik
7
üleminek ühest teiseks –- nt veesoonte ristumised, teeristid jms. Kujundlikult võib see
väljenduda nt transformatsioonist rääkivates rahvajuttudes – puuks või kiviks muutunud
inimesed vm olendid; hiiu või pühaku pisaraist tekkinud veekogud jms. Liminaalses tsoonis
usuti viibivat erinevaid vaimolendeid – paiga haldajaid (Lintrop 2007), keda on vahel hiljem
demoniseeritud. Püha mõiste on sama tähtis ka aja puhul, nii kalendaarses mõttes
taevakehade liikumist arvestades kui ka inimese elukaare murdepunktides. Sünni-,
pulmade ja surmaga seotud siirderiitusi tehti teatud paikades. Loodusobjektidega
seonduvast pärimusest nähtub, et paiga pühadus ei lähtu üksnes pärimuse või teadmisega
seal toimunud rituaalidest, vaid tegemist on laiema ja sügavama mõistega. Kui loodusliku
pühapaiga mõiste seostuks vaid ohverdamise jm rituaalidega (nagu see kajastub praegu
kehtivates loodusike pühapaikae liiginimedes), võiks üldmõiste olla pigem „looduslik
rituaalipaik“.
Teadmisele konkreetsetest looduslikest pühapaikadest kui ohvri- või ravikohtadest võib
lisanduda ka animatistliku loodusekäsitusega kaasnev avaram arusaam hingestatud
looduse ja üksikute looduse elementide pühadusest. Vanas Setomaa loodusekäsituses oli
näiteks tuntud suhtumine, et kõik allikad on pühad või et pühaks peeti kõiki vanu üksikuid
suuri puid. Ka maapind võis olla püha.
Seoses pühapaikadega on sõnal “püha” niisiis palju erinevaid tähendusi ja nende
varjundeid. Püha toponüümid-loodusnimed on väga levinud ka Soomes ning Soome uurija
Veikko Anttonen on oma uurimuses “Ihmisen ja maan rajat. Pyhä kulttuurisena
kategoriana” (1996) teemat põhjalikult käsitlenud. Üldistatult seostab ta püha-nimelisi
kohti vana maastikulise piiri tähendusega, mida markeerivad sageli veekogud. Ka Eestis
võib sama täheldada nt Pühajärvede (nt Otepää Pühajärv kui järv Võhandu ja Väike-Emajõe
vesikonna piirialal) ja Pühajõgede puhul. Liminaalsus ehk piiripealsus on teatud tüüpi
pühapaikade (nt hiiekohtade, piirikivide) puhul oluline ja selgelt väljendunud tunnus,
samas võib see liminaalsus avalduda ka pärimuses nt mingi kombestikulise
normi/käitumusliku piiri rikkumise tagajärjes, millest räägivad mütoloogilised narratiivid.
Piiri ületamine, ka inimelu siirdehetkedel, on olnud varasemalt seotud kohasidusate
rituaalidega ning on praegugi (nt pulmad, matused). Liminaalsed kohad on sageli
ohvrikohad, rituaalipaigad. On väheusutav, et 19.–21. sajandil kirja pandud pärimus annab
meile ammendava pildi kõigist toiminguist, mis eri eesmärkidel eri paigus eri aegadel on
sooritatud. Teated on sageli kaudsed ja anonüümsed. Ott Heinapuu on osutanud, et
pühapaigakujutelmad võivad eksisteerida konkreetsetest maastikest lahus (Heinapuu
2025, 39). Siiski on andmekorpus piisavalt suur, et märgata seal erilaadseid tendentse,
tüüpilisi ja haruldasi nähtusi. 20. sajandini säilinud ravimispraktika kohta on nn
pealtnägijate tunnistusi, kuid hiite puhul võivad käiku minna stereotüübid. Loodusliku
pühapaiga mõiste hõlmab eri ajastute kihistusi, neist varasemate puhul võib leida tuge nt
vanadest toponüümidest ja võrdlevast maastikuanalüüsist.
Mõiste looduslik kätkeb endas vastandumist tehislikule, inimese loodule. Siiski pole selle
sisu üheselt selge. Mõiste võib hõlmata, sõltuvalt kontekstist, nii 1) looduses, s.t väljaspool
8
urbanistlikku keskkonda asuvaid loodusliku tekkega kui ka 2) loodusliku ilmega, algselt
inimtekkelisi, kuid hoonete või rajatistena olemast lakanud ja looduse osaks saanud
pühapaiku. Käesoleva ülevaate koostajad pooldavad avaramat lähenemist – vastasel juhul
jääksid looduses olevad paigad, kus on toimunud samasugused rituaalsed tegevused nagu
loodusliku algupäraga paikades, inventeerimata ja arvele võtmata, mis suurendaks ohtu
nende säilimisele.
Kuna loodusliku pühapaikadega ekspertidena tegelemine ja nende mõistmine eeldab ka
looduse tundmist, võiksid paikade inventeerijatel ideaalis olla paremad teadmised
loodusväärtustest ja -nähtustest. Pühapaikade inventeerijatel – enamjaolt folkloristidel ja
arheoloogidel – ei ole üldjuhul loodusharidust ega sügavamaid teadmisi botaanikast,
zooloogiast, entomoloogiast, hüdroloogiast, geoloogiast, geograafiast, ökosüsteemidest,
kaitstavatest liikidest (eksperdinõukogus siiski on paar loodusteadlast). Hangete
koostamisel võiks uuringutesse kaasata loodusteadlasi, kuid sellisel juhul tuleb arvestada
ka suuremate rahaliste ressursside vajadust, s.t sama ressursi korral sisuliselt väiksemat
inventeerimisjõudlust senisega võrreldes. Tihedama koostöö vajadust loodusteadlastega
mainib ka Pikne Kama (2022), kuid Muinsuskaitseameti haldusalas ei ole pühapaikade
loodusväärtuste kirjeldamiseks võimekust ega jõudlust.
Kõnesoleva vajakajäämise ületamiseks võiks korraldada koolitusi looduslike
pühapaikadega tegelevatele ametnikele ja paikade inventeerijatele, sest kogu
elusloodusega ning isegi pinnasega (ja selle all toimuvaga) seonduvad protsessid on osa
pühaks peetud paiga omadustest. Looduslikest pühapaikadest on seni teadaolevalt tehtud
põhjalikum loodusväärtuste koonduuring vaid Lehmja tammikule (Jaan Remmeli juhitud
projektis osalesid lisaks geograafist juhile ja folkloristile botaanik, samblike uurija ja
putukateadlane, vt ELMT V, 2007). Selle töö raames toodi välja leitud haruldased liigid ja
üldine liigirikkus. Loodusteadlaste tugev kaasatus oli ette nähtud ka esimeses looduslike
pühapaikade inventeerimise riiklikus arengukavas, kuid jäi rahalise vahendite piiratuse
tõttu ja arengukava redutseeritud ulatuses rakendamise tõttu realiseerumata.
Edasise osas tuleks tõsiselt kaaluda Muinsuskaitseameti läbirääkimisi
Kliimaministeeriumiga (Elurikkuse ja keskkonnakaitse asekantsleri valdkond), et
korraldada eraldi täiendavaid uuringuid sellistes, eeskätt maa-alalistes looduslikes
pühapaikades, mille puhul on inventeerimise käigus ilmnenud looduslike koosluste parem
säilivus. Uuringutesse võiks kaasata Eesti Maaülikooli ja Tartu Ülikooli loodusteaduslike
erialade üksusi ja inimesi. Siinkirjutajatele teadaolevalt on nt maaülikooli tudengite seas
neid, kes on huvitatud pühapaikadest. Samuti võiks soovitada kraadiõppuritele looduslike
pühapaikadega seotud uurimisteemade pakkumist.
Looduslike pühapaikade puhul ei saa tänapäeval siiski eeldada nende puhtlooduslikku,
ürgloodusele omast välisilmet. Paljud neist paiknevad kultuurmaastikel ning paiga
looduslik ilme võib olla inimese poolt muudetud (nt allikate süvendamine või rakete
rajamine, maaparandus, kivikoristus, pinnasetööd). Tuleb tõdeda, et valdavas enamikus
Euroopa maades on pühad allikad saanud kristliku tähenduse omistamise tõttu sedavõrd
9
rohkelt inimtekkelisi lisandusi, et nende looduslik ilme väljendub vaid vee voolamises.
Teisalt võib looduslikeks pühapaikadeks lugeda ka paiku, kus sakraalsete, rituaalsete
tegevustega seotud ehitis/rajatis (katolikuaegne kabelikoht) on hävinud ja selle jäänused
või asukoht on omandanud loodusliku ilme – loodus “võtab kohad tagasi” –, kusjuures
kesksemate kabeliasemete puhul ei saa välistada võimalust, et kristlik ehitis rajati
looduslikku pühapaika. Samuti võib ununenud olla muinasaegse kivikalme algne
matusepaiga tähendus, kuid märksa kauem säilida traditsioon ohverdada looduses
paiknevale ebamäärasele kivivarele. Muutuv on piir loodus- ja kultuurmaastiku vahel ning
ka loodus ise on pidevas muutumises. Paljude looduslike pühapaikade välisilme on
muutunud ainuüksi ühe või mõne inimpõlve vältel. Kui paik on kasutuses, on ka inimmõju
märgatavam – selle olemasolu ei saa üheselt pidada paiga “väärtuslikkust” vähendavaks
asjaoluks. Inimmõju hindamise puhul on esmase tähtsusega küsimus, kas see tuleneb
paiga rituaalsest või utilitaarsest kasutusest. Allikate puhastamine, teeradade hooldamine
või muud toimingud, mis hõlbustavad koha kasutamist pühapaigana, rekreatiivse paigana,
tulevad pigem koha säilimisele kasuks. Peab eristama positiivset ja negatiivset inimmõju,
samuti kahjustuste tagasipööratavust. Samas tuleb „tagasipööratavuse“ mõiste
kasutamisel seoses raietegevusega olla ülimalt ettevaatlik: kui tegemist on lageraiega
keskkonnalist väärtust omava ja kogukonnale tähtsa paigaga (vanade puudega mets), ei
ole tegevus vähemalt lähemate inimpõlvede vältel kuidagi tagasipööratav. Siiski ei saa
pärast lageraie toimumist taastuma hakkavas metsas välistada mõningast suunavat raiet,
mis tagaks teatud puuliikidele paremad tingimused looduslikus olelusvõitluses. Sellistel
juhtudel peab aga tegemist olema põhjalikult kaalutletud otsusega, mille langetamisel
osaleksid kõik paigaga seotud huvirühmad. Lageraielankidel toimub ka kiire võsastumine,
mille tõttu kaovad orientiirid ning paigale ligipääs muutub võimatuks (mitmeid näiteid on
Saaremaalt, kus kohta hästi tundvad inimesedki ei leia enam teed objekti juurde).
Pühapaikade seas on ka erineva olemusega paiku, mõnede puhul on tähtis terviklik
kooslus (nt sageli allikalise pinnasega hiiealad, kus lageraie rikub ka allikad), samas on osa
ravikive asetsenud varasematel lagedatel karjamaadel, mis nüüdseks on kasvanud
tihedasse võssa.
Oluline on ka pühapaikade seos erinevate loodusobjektide ja maastikuelementidega.
Seoses looduslike pühapaikadega ei tule looduse mõistet käsitleda kitsas ürglooduse
tähenduses. Laiemas vaates tähendab “looduse” mõiste vastandumist urbanistlikule
tehiskeskkonnale ja hõlmab ka inimtegevuse ja looduse koostoimes tekkinud agraarseid
või poolagraarseid maastikke, millega on ajalooliselt olnud seotud väga suur osa Eesti
looduslikest pühapaikadest. Looduslike pühapaikade uurimisel on väga oluline ka nende
seos arheoloogiliste muististe ja asustusloolise kontekstiga. Just siin peitub võti paljude
pühapaikade ajaloolise mõõtme avamiseks – on vähe tõenäoline, et paiga pühaks
pidamise algus võiks olla varasem kui vanimad püsiasustuse jäljed tema lähemas
ümbruses.
10
I.2. Eesti looduslikud pühapaigad – mõiste ja koht laiemas diskursuses
Looduslikke pühapaiku on Eestis läbi aegade tuntud eeskätt üksikmuististe tasandil –
konkreetsete kivide, puude, allikate ja hiiekohtadena, kusjuures puudub selge piir kohaliku
mikrotoponüümi ja muistiseliigi vahel. Rahvusliku ärkamisaja ja järelärkamisaja
kontekstis, nagu ka 1920.–1930. aastatel omab sõna hiis erilist tähendust eesti rahvuslikku
identiteeti väljendava märksõnana.
Varasemates arheoloogilistes käsitlustes (Jung 1898; 1899; 1910) loodusliku pühapaiga
üldmõiste puudub ning jutt käib, nii nagu rahvapärasele tunnetusele omane,
konkreetsetest paikade või paigaliikide tasandil. Ka 1925. aastal kehtima hakanud ja 1936.
aastal uuel kujul vastu võetud Muinasvarade kaitse seaduses pole looduslikke pühapaiku
hõlmavat üldist katusmõistet. Seaduses loeti ohvrikivid muinasvaradeks arheoloogiliste
paikade seas, ohvripaigad, hiiepuud ja pühad allikad aga loodusmuististena, kusjuures
muistiseliikide kaupa määratleti ka neid kahjustavad ja keelatud tegevused (RT 1936, § 2 ja
27).
Kuigi 1920. aastatel kogusid Tartu Ülikooli üliõpilased Eesti kihelkondade arheoloogiliste
kirjelduste koostamise käigus rohkesti andmeid looduslike pühapaikade kohta, määras
teadusliku huvi ulatuse nende vastu asjaolu, et alates 1920. aastate algusest hakkas
arheoloogia ennast määratlema vaid muinasaja uurimisega tegeleva muinasteadusena.
Tulenevalt kindla seose puudumisest muinasajaga jäid kindlama ajalise määratluseta,
„ajaliselt ebamäärased“ „ajaloolised“ või „poolajaloolised“ looduslikud pühapaigad
1920.–1930. aastatel väljapoole arheoloogia kui muinasteaduse huvidesfääri – selle
eesmärk oli tegeleda muinasajaga, s.t keskajale ja 13. sajandi vallutusele eelnenud ajaga.
Harri Moora juhitud ja loodud arheoloogiakoolkonna raames jätkus huvipuudus looduslike
pühapaikade vastu ka läbi kogu nõukogude aja, mil religiooniga seotud paikade
käsitlemine ei olnud marksistliku diskursuse raames soositud. Sakraalsusega seostuva
kohta kasutati ajastuomaselt kultusekoha või -paiga sõna (nt. Toomas Tamla 1974. a
diplomitöö “Veekogudega seotud kultusepaikadest Eestis”, mille teema edasiarendamist
aspirantuuris ei peetud kohaseks religiooniga seotuse tõttu). Ühtviisi nii 1977. aastal vastu
võetud Eesti NSV seaduses “Ajaloo- ja kultuurimälestiste kaitse ja kasutamise kohta“
(ENSV ÜT 1977, 1201) kui ka samal aastal ilmunud raamatus “Arheoloogiga Eestimaa
teedel” (Lõugas, Selirand 1977, 76–79) on looduslikest pühapaikadest juttu vaid üldistava
katustermini kultusekohad all. Püha nimetus esineb viimases vaid seoses puude, jõgede ja
järvedega. Raamatu “Eesti esiajalugu” noorema rauaaja peatükis (Tõnisson 1982) ei leia
looduslikud pühapaigad ei kinnismuististe ega usundi raames üldse nimetamist.
Rahvaluuleteaduses seostub sõna püha looduslike paikadega juba Matthias Johann Eiseni
1917. ja 1919. aastal ilmunud artiklites (“Pühad puud”, “Pühad veed”, Pühad kivid”, Pühad
kohad”), kordudes raamatus “Esivanemate ohverdamised”(1918). Eiseni käsitlus jääb
11
samuti konkreetse muistiseliigi tasandile, jõudmata looduslike pühapaikade üldmõisteni.
Ka Eesti Rahvaluule Arhiivi 1938. aasta üleskutses kohamuistendite kogumise võistluses
loodusliku pühapaiga üldmõistet pole. Küsitluskava puudutab loodusobjekte üldisemalt:
teemaks on mäed ja orud, kivid, veekogud, puud ja metsad, nendega seostuvad kombed ja
jutud.
Esimesed süvauurimuslikud käsitlused looduslike pühapaikade kohta lähtuvad just
rahvaluuleteaduse suunalt – 1935. aastal avaldab Loorits ülevaate Mulgimaa
ohvrikohtadest ning 1939. aastal ilmub artiklina ja 1940. aastal raamatuna Richard
Viidalepa ülevaatlik käsitlus Eesti ohvrikividest – kuid mõlemal juhul piirdub käsitlus ühe
muististerühmaga. Samas ei leia Oskar Looritsa peateoses „Grundzüge des estnischen
Volksglaubens” (1947, 1951, 1960) looduslikud pühapaigad omaette käsitlemist. Loorits
tunneb huvi küll hingede, taevaste nähtuste hingestatuse ja erinevatele vaimolendite
vastu, kuid lähenemine on “elementide” ja nendega seotud uskumusolendite keskne.
Nõukogudeaegses eesti folkloristikas ei leia püha ega pühapaiga mõiste kasutamist ning
puudub ka huvi selle religioonisidusa valdkonna vastu: ajastu üldises raamistuses oli
igasugune usk taunitud kui tagurlik nähtus. Samas pälvib tähelepanu mütoloogiline
maailmapilt, mis tundus „ohutu“ ning ideoloogiliselt neutraalne. Niisuguses raamistuses
ilmub Eduard Laugaste, Ellen Liivi ja Erna Normani raamatusari hiiu- ja
vägilasmuistenditest (1959, 1963, 1970).
Püha mõiste ilmub Eesti elu avalikku diskursusesse 1980. aastate lõpus seoses
religioonisidusaid teemasid hõlmanud piirangute varisemisega ühiskonnas tervikuna.
Vabamaks muutunud oludes kerkib see meedias esile ühtaegu nii kiriku kui ka maausuliste
sõnakasutuses, viimasel juhul sealhulgas seoses usulistes ja rituaalsetes praktikates
kasutamist leidnud looduslike paikadega. Laiemasse avalikkusesse on teadmine
looduslikest pühapaikadest jõudnud erinevate teabekanalite kaudu, mille seas tuleb
mainida M. J. Eiseni raamatu „Esivanemate ohverdamised“ kordustrükki (1996) ja SA Hiite
Maja pühapaiku tutvustavaid pikaajalisi ja järjepidevaid tegevusi (vt www.hiis.ee), Marju
Kõivupuu raamatut „101 pühapaika“ (2011), Mall Hiiemäe teost „Püha kivid Eestimaal“
(2011) ning Ahto Kaasiku raamatuid „Põlised pühapaigad (2016) ja „Pühapaikade teejuht“
(2017).
Ideoloogiliste piirangute kadudes jõuab looduslike pühapaikade teema ka teaduslikku
diskursusesse. 1990. aastatel juurdub püha mõiste kohapärimuse uurimises, seostudes
looduslike pühapaikadega (Remmel 1997; 1998; 2014a, b jt). Arheoloogiasse ilmub püha
mõiste 2000. aastatel, mil kasvab huvi looduslike pühapaikade kui muististe vastu. Heiki
Valk on pühapaiku käsitlenud üldisemas võtmes (Valk 2007a, b; 2009; 2022a jt), aga ka
üksikmuistise süvaanalüüsina (2025). Tõnno Jonuks on lähemalt analüüsinud hiiekohti
(2009, 2011a, b, 2012 a, b jt), Jüri Metssalu Juuru kihelkonna pühasid allikaid (2022). 2022.
aastal ilmus teemavaldkonnale pühendatud ajakirja Mäetagused 2022. aasta erinumber
(Kama 2022; Mäemets 2022; Remmel 2022; Valk 2022a). Looduslike pühapaikade teema
on leidnud käsitlemist ka keskkonnakonfliktide alases doktoritöös (Päll 2025), mis hõlmab
12
juba varasemaid artikleid. Loodusteaduste vaates pole looduslikud pühapaigad seni
tõsisemat teaduslikku tähelepanu pälvinud. Siiski võeti paljud neist juba 1960. aastatest
alates looduskaitse alla, seda peamiselt füüsiliste parameetrite poolest eriliste ja
silmapaistvate loodusobjektidena. Vaikimisi kaitsti looduskaitse sildi all ka ajaloolist
kultuurimälu, mida omaaegsed looduskaitsetegelased (nt Gustav Vilbaste, Jaan Eilart,
Jaan Remmel) väärtustasid. Pühapaikade seoseid elusloodusega seni uuritud pole.
Rohkem on tähelepanu pööratud seostele teiste muististe ja maastikuga (nt Jonuks 2011a;
Vee 2015; Remmel 2022; Valk 2022a).
Loodusliku pühapaiga üldmõiste on Eestis siiski suhteliselt hilise algupäraga. Veel 1994.
aasta Muinsuskaitseseaduses elab nõukogude aja pärandina edasi kultusekoha
katusmõiste (RT 1994, § 3). Mõiste sacred natural site hakkab religiooniuuringutes,
looduskaitses ja kultuuripärandi alases ingliskeelses kirjanduses levima alles 1990ndate
lõpus ja 2000ndate aastate algupoolel ning samasse aega langeb ka eestikeelse üldmõiste
”looduslik pühapaik” kasutuselevõtt. Olulist osa selle tõlkelise algupäraga mõiste
rakendumisel siinmail on etendanud Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN)
juhendmaterjalide, eriti kaitsealade haldajatele koostatud juhendi „Sacred Natural Sites:
Guidelines for Protected Area Managers“ (2008) tõlkimine eesti keelde. Rahvusvahelises
raamistuses tähistab “looduslik pühapaik” loodusliku päritoluga maa- või veealasid, millel
on kogukondadele või rahvastele eriline vaimne või religioosne tähendus. Eesti keeles
kasutati mõistet maausuliste pilootuuringutes, mida alustati nt Saaremaal Jaani
kihelkonnas juba 2004. aastal.
Olulisteks tähiseks termini laiemal juurdumisel eesti keelekasutusse oli 2005. aastal
Rahvusraamatukogus toimunud konverents “ Eesti ajaloolised looduslikud pühapaigad
eile, täna, homme” ja seal peetud ettekannete põhjal 2007. aastal ilmunud raamat
“Looduslikud pühapaigad: väärtused ja kaitse”. Ahto Kaasik on seal üldistatult kokku
võtnud, et ajaloolised looduslikud pühapaigad on mitmetähenduslikud mälestised, milles
on põimunud nii vaimse kui asise kultuuri ja looduse minevikulised ning olevikulised
väärtused.
Maavalla Koja ja SA Hiite Maja järjekindla selgitustöö ja algatuse tulemusena käivitus
Kultuuriministeeriumi haldusalas kaks valdkondlikku arengukava, mille eesmärgiks oli
looduslikele pühapaikade inventeerimine – „Eesti ajaloolised looduslikud pühapaigad.
Uurimine ja hoidmine 2008–2012“ ning „Eesti looduslikud pühapaigad. Uurimine ja
hoidmine. Arengukava 2015–2020“. 2010. aastal loodi Muinsuskaitseameti juurde
looduslike pühapaikade eksperdinõukogu. Siiski sai loodusliku pühapaiga mõiste juriidilise
tähenduse alles 2019. aasta uues Muinsuskaitseseaduses (RT 2019). Nüüd said
looduslikud pühapaigad, mis varem olid kaitse all arheoloogiamälestistena, tänu nendega
tugevalt seotud vaimsele pärandile ja vaimse pärandi mõiste seadusesse
sissekirjutamisele, omaette mälestiseliigi staatuse. Muinsuskaitseameti juurde loodi ka
looduslike pühapaikade nõuniku ametikoht.
13
Tänapäeval on mõiste looduslik pühapaik Eestis üldtuntud ja leiab rohket kasutamist.
Tegemist on katusmõistega, mis hõlmab erilaadseid ja eri suurusega objekte, mille
tüpoloogia leiab lähemat käsitlemist käesolevas ülevaates allpool.
Siiski pole mõiste looduslik pühapaik sisu kaugeltki selge ja üheselt määratletud. Allolevas
tabelis (tabel 1) on toodud definitsioone, mida on viimastel kümnenditel kasutatud
erinevates dokumentides ja publikatsioonides. Kõige sagedamini leiab neist kasutamist
sõnapaar looduslik pühapaik. Esitatud on ka täiendavaid, täpsustavaid määratlusi ja
alaliike (tabel 2). Paratamatult jääb aga mõiste tuuma ümber nn hall tsoon või piiriala, kus
kõik pole selge ja mida erineva taustaga uurijad võivadki käsitleda erinevalt. See asjaolu
võib põhjustada segadust teemaga seotud olukordades – nii teoreetilisel kui praktilisel
tasandil. Looduslike pühapaikade kaitse seisukohast on kõige enam kõlapinda leidnud
väide, et need paigad on Eesti kultuuri ja identiteedi üheks oluliseks osaks ja kandjaks
(Jonuks et al., 2014) – neid kaitstes hoiame oma maa loodust ja kultuuri (Remmel & Jonuks,
2021).
Termini “ajalooline looduslik pühapaik” puudustele on tähelepanu juhtinud Tõnno Jonuks,
Martti Veldi ja Ester Oras juba 2014. aastal ajakirjas Vikerkaar ilmunud artiklis. Autorid
märgivad, et kuigi termin rõhutab ajaloolisust, ei hõlma see suulises pärimuses mitte
kajastuvaid, üksnes arheoloogiliste leidude põhjal tuvastatud muinasaegseid ohvrikohti,
mille ajalooline mõõde on suurem kui pärimuses kajastuvatel paikadel ning millega omas
ajas kahtlemata seostusid nii sakraalsed kui rituaalsed tähendused. Oma artiklis pakuvad
nad suulises traditsioonis kajastuvate pühapaikade üldnimetuseks sisu poolest täpsemat
terminit – pärimuslik pühapaik. Selle katustermini alla mahuvad tingimusteta ka
katoliikliku kultuurikontekstiga seonduvad kabeli- ja ohvrikohad, mis on samuti seotud
pärimusest tuntud ohverdamispraktikaga. Ehkki kõnesolev mõiste on pärimuses
kajastuvate pühapaikade jaoks sisuliselt täpsem, räägivad loodusliku pühapaiga mõiste
juurde jäämise kasuks järgmised asjaolud:
1. mõiste on seaduses ja muinsuskaitsepraktikas tugevasti juurdunud
2. termini rahvusvaheline, rahvusvaheliselt mõistetav sisu ja selle esinemine
rahvusvahelistes juhendmaterjalides. Hälbimine rahvusvaheliselt tunnustatud
terminoloogiast võiks saada takistuseks FSC sertifikaadist tuleneva rahvusvaheliselt
14
15
f
16
Tabel 1. Pühapaikade üldisi definitsioone
17
18
toimiva kaitsemehhanismi rakendumisele. Praktikas vajavad metsafirmad FSC
sertifikaati, sest see avab parema ligipääsu turgudele, kuid sertifikaadi saamise
eelduseks on, et puit ei ole võetud looduslikust pühapaigast. Metsafirmade soov
omada FSC sertifikaati on ka riikliku kaitse alla mitte kuuluvatele Eesti looduslikele
pühapaikadele väga oluliseks kaitsemehhanismiks, sest sealt võetud puidule
sertifikaati ei anta. Samas soovitame praktilises eestikeelses keelekasutuses
pärimuses kajastuvate looduslike pühapaikade jaoks kohta julgesti sünonüümina
kasutada “pärimusliku pühapaiga” nimetust.
Lisaks pärimuslikule pühapaigale on eri uurijad välja pakkunud ka mitmeid uusi, looduslike
pühapaikade iseloomu avavaid mõisteid) (Tabel 2).
Ott Heinapuu eristab ka looduslikke ja poollooduslikke pühapaiku, sest enamasti avaldub
pühapaikades inimmõju, mõnedes rohkem, mõnedes vähem. Samuti võib esile tuua
demoniseerunud loodusliku pühapaiga mõiste. See tähistab ajaloolisi looduslikke
pühapaiku, millega kristluse mõjul on hakatud seostama kurje, tumedaid, deemonlikke
jõude – kohta kardetakse ja sellega hirmutatakse teisi inimesi. Pärimus ja ka koha nimi
võivad demoniseerumist väljendada, kuid samas võib paiga varasem tähendus jääda
demoniseerumise varju ning enam mitte välja paista. Teisalt võib osutada nt õigeusklikul
Setomaal kesksemate looduslike pühapaikade põimumisele kristlusega – järjepidev
pühadus ja austus säilib, kuid lisandub kristlik kihistus, mis on rahva seas omaseks
saanud. Niisiis võime rääkida ka sünkretistlikest looduslikest pühapaikadest. Kristuse ja
katoliiklike pühakute austamise mõju avaldub ka mõnede paikade nimedes (nt Linte
Maarjamägi Räpina khk, Tuuma kattai Setomaal, Jeesuse jäljega kivi Pöide khk jm).
Lõpuks võib veel tuua sisse oletusliku või tõenäolise (ajaloolise) loodusliku pühapaiga
mõiste, mis rakendub läbi teadlase või inventeerija hinnangu. Ehkki oletusi võimalike
pühapaikade kohta on nii teadlased kui koduloolased teinud juba varemgi, tingivad
reaalsed ebamäärased olukorrad inventeerimistöödel kaalumist, kui tõenäoline võis olla
antud, nt väliste tunnuste alusel erilise või loodusväärtusliku paiga puhul pühakspidamine
20. sajandi esimeses pooles või ka kaugemas minevikus. Sellise määratluse võib anda, kui
on toetavaid ja kaalukaid argumente kaudsema, niiöelda ridade vahele jääva info põhjal –
kui leitud kirjalikes pärimusteadetes pole otse öeldud, et on ohverdatud, ravitud vms, ega
pole ka kindlat tunnuslikku pühapaigale viitavat toponüümi, kuid muu kontekst – nt
maastikuloogika, muististe ja toopnüümide võrgustik ja nt narratiivse pärimuse motiivistik
toetab. Selliseid kohti leidub kindlasti unustatud ja hüljatud pühapaikade seas. Vahel
ilmneb mõni niidiots, mida tõenäosusi arvestades tuleks silmas pidada. Looduslike
pühapaikade diskursuses on uurijatel oluline roll ning me ei peaks absolutiseerima leitud
pärimusteateid ainsa infoallikana. Tõenäoliste või oletuslike paikade puhul ei pea neid
kaitsma mälestisena, ent kahtluste korral saaks nt teha uuringuid metallidetektoriga vm,
ning alati jääb ka võimalus, et kusagilt leitakse pärimusinfot juurde. Üldpilti omades oleks
võimalik ka välja pakkuda potentsiaalseid looduslikke pühapaiku nt maastikuvaatluste
või kaartide analüüsi põhjal.
19
I.3. Loodusliku pühapaiga mõiste õigusaktides: olukord ja ettepanekud
I.3.1. Loodusliku pühapaiga mõiste Muinsuskaitseseaduses
Praegu kehtib Muinsuskaitseseaduses ajalooliste looduslike pühapaikade kohta järgmine
määratlus:
Ajalooline looduslik pühapaik on olulise inimmõjuta rahvapärimuslik ohverdamise,
pühakspidamise, ravimise, usulise või rituaalse tegevusega seotud asi või maa-ala.
Ajaloolised looduslikud pühapaigad on olulised rahvapärimuskultuuri ning kohaliku
identiteedi kandjad.
Käesoleva analüüsi raames leiame, et üle võiks vaadata loodusliku pühapaiga mõiste sisu,
sõnastades selle järgnevalt:
Looduslik pühapaik on kohapärimuses, sealhulgas toponüümides kajastuv või
esemeliste leidude põhjal tuvastatud, loodusliku ilmega pühaks pidamise,
ohverdamise, ravimise, usulise või rituaalse tegevusega seostatav loodusobjekt või maa-
ala. Looduslikud pühapaigad on olulised vaimse kultuuripärandi ning kohaliku ja
rahvusliku identiteedi kandjad.
Põhjendused:
1) Ajalooline looduslik pühapaik asendada mõistega looduslik pühapaik
Põhjendus: Kuigi mõisted looduslik pühapaik ja ajalooline looduslik pühapaik on tunduvad
esmapilgul sünonüümidena, on kummalgi oma tähendus ja ajalugu. Mõiste ajalooline
looduslik pühapaik on Eestis kasutusel olnud suhteliselt lühikest aega – vaid ligikaudu
viimase kahekümne aasta vältel. Mõiste on Eestis tekkinud kindlas kontekstis – esimese
looduslike pühapaikade riikliku arengukava (2008–2012) ettevalmistamise käigus, selle
sisu määratlemisel toimunud aruteludes. Eesmärk oli anda üheselt selge raamistus,
milliste pühapaikadega tuleks inventeerijatel looduslike pühapaikade kaardistamisele
suunatud arengukava täitmisel tegeleda ja millistega mitte. Ajaloolisuse mõiste toodi sisse
selleks, et eristada traditsioonilisi vanas rahvakultuuris tuntud pühapaiku uustekkelistest,
20. sajandil alguse saanud, sealhulgas ka 20. sajandi lõpu uusvaimsuse laine raamistuses
tekkinud pühapaikadest. Ühiskonna vabanemine nõukogudeaegsest ideoloogilisest
surutisest 1980. aastate lõpul – 1990. aastate alguses väljendus ka uute looduses, s.t
väljaspool hooneid asuvate pühapaikade rajamises (sh budistlik stuupa Läänemaal,
maausuliste rajatud ja kuuldavasti noorte kristlaste hävitatud iidolid Tartus Toomemäel
ohvrikivi juures). Samuti tekitasid küsimusi 1920.–1930. aastate taarausuliste liikumisega
seotud või ajastuomase rahvuslusega seotud pühapaigad (nt Sõjamäe hiis). Kuna
looduslike pühapaikade arengukava, s.t inventeerimise kava hõlmas kogu Eestit ning
puudus ülevaade niisuguste uustekkeliste paikade rohkusest, peeti vajalikuks arengukava
valdkond täpsemalt fokusseerida. Selles raamistuses lepiti kokku, et inventeerima
hakatakse üksnes selliseid looduslikke pühapaiku, millel on sisuline seos 19. sajandi
suurest kultuurimurrangust varasemate kultuuritraditsioonidega ja mille puhul
20
arhiiviteated ja pärimus viitavad kasutamisaja alguse ulatumisest 19. ja 20. sajandi
vahetusest varasemasse aega. Et arengukava objekt oleks selgesti määratletud ja et tööga
saaks edasi minna, lisati loodusliku pühapaiga mõiste ette sõna “ajalooline”, mis hakkas
kokkuleppeliselt tähistama kõnesolevat ajalist piiri. 2019. aastal kehtima hakanud uues
Muinsuskaitseseaduses on ajaloolised looduslikud pühapaigad määratletud omaette
mälestiseliigina.
Niisiis on sõna “ajalooline” loodusliku pühapaiga mõiste ette tekkinud konkreetses ajalises
ja sündmuslikus kontekstis, kindlat praktilist eesmärki silmas pidades, ning sellest on
loobutud looduslike pühapaikade teises riiklikus arengukavas “Eesti looduslikud
pühapaigad. Uurimine ja hoidmine” (2015–2020). Omaette väärtus on ka lühidus ja
suupärasus. Seetõttu võiks edaspidises diskursuses loobuda mõistest “ajalooline
looduslik pühapaik” ning kasutada selle asemel lühemat versiooni. Ajaloolise loodusliku
pühapaiga mõiste tuleks loodusliku pühapaiga mõistega asendada ka
Muinsuskaitseseaduses ja mälestiste registris. Seda ka põhjusel, et
muinsuskaitseseaduse rakendusala määrab juba iseenesest, et tegemist on ajaloolist
väärtust omavate paikadega.
2) Välja jätta “olulise inimmõjuta”
Põhjendus: See pole sisu poolest täpne. Inimtegevus võib looduslikke pühapaiku olla
olulisel määral mõjutanud. Paljud neist paiknevad ning on sajandeid paiknenud
inimtekkelistel ajaloolistel kultuurmaastikel. Sekundaarne tegevus ei saa olla määravaks
liigitunnuse kriteeriumiks.
3) Rahvapärimuslik asendada: “kohapärimuses, sealhulgas toponüümides kajastuv
või esemeliste leidude põhjal tuvastatud, loodusliku ilmega”
Põhjendus: Kasutada määratlust “kohapärimuses, sealhulgas toponüümides kajastuv või
arheoloogiliste leidude põhjal tuvastatud”, sest varasem määratlus ei võimaldanud
looduslike pühapaikadena käsitleda arheoloogilisi, pärimuses mitte kajastuvaid
ohvripaiku, mis kahtlemata kuuluvad looduslike pühapaikade kategooriasse. Teatud tüüpi
esemelised leiud võivad osutada ka nt ravimiskombestiku praktiseerimisele 20. sajandi
esimeses pooles. Leidude puhul tuleb arvestada konteksti.
Lisatud “sealhulgas toponüümides”, sest toponüümid on kohapärimuse osa. Lisatud
“loodusliku ilmega”, sest see on oluline liigitunnus.
4) Asendada sõna „asi“ sõnaga „loodusobjekt“.
Põhjendus: Sõna „asi“ kasutamine pühapaiga puhul on kummastav ja tekitab segadust,
sest tavakeeles on sõna „asi“ esmaselt tajutav tähendus „ese“ . Seadus võiks olla
sõnastatud nii, et sõnastus oleks üheselt arusaadav ka kodanikule, kes ei orienteeru
juriidika erialases kantseliidis. „Loodusobjekt“ väljendab mõiste sisu selgemini kui „asi“
ning juriidilise, tavakeelega mittehaakuva termini kasutamine ei anna sisuliselt midagi
21
juurde ning väljendab üksnes materiaalsust („Asi on kehaline ese. (Tsiviilseadustik,§ 49
(1)).
5) Lõpulause algusest eemaldada sõna „Ajaloolised“.
Põhjendus: Selle säilitamine ei ole vajalik, sest terminist „ajalooline looduslik pühapaik“
on definitsiooni uues sõnastus tervikuna loobutud. Selle säilitamine (või sissetoomine)
tekitaks tarbetut segadust ja tekiks vajadust sõna tähendust täiendavast avama hakata.
Ajalist piiri, mis eristaks (ka potentsiaalselt) mälestiseks olevaid looduslikke pühapaiku 20.
sajandi lõpu ja 21. sajandi uustekkelistest pühapaikadest, käsitletakse looduslike
pühapaikade kriteeriumite määruses (p. 1.2.2.). Sellesse viidavate muudatuste kohaselt ei
tuleks loodusliku pühapaigana Muinsuskaitseseaduse rakendumise tähenduses käsitleda
uustekkelisi looduslikke pühapaiku, mille kasutamise algus jääb 20. sajandi
lõpukümnenditesse või hilisemasse aega.
6) Asendada: ”rahvapärimuskultuuri” väljendiga “ vaimse kultuuripärandi ja
kohaliku ning rahvusliku”
Põhjendus: Mõistel “rahvapärimuskultuur” puudub sisu, sellist terminit eesti keeles pole –
see puudub mõlemas kaasaegse eesti keele korpuses nii õigekeelsussõnaraamatus
(https://eki.ee/os-2025/) kui ka sõnaveebis (https://sonaveeb.ee/). Looduslikud
pühapaigad pole üksnes kohaliku, vaid ka laiema rahvusliku kultuurilise identiteedi
kandjad.
I.3.2. Loodusliku pühapaiga kui mälestiseliigi kriteeriumid
Kehtiv õigusakt määratleb ajaloolise loodusliku pühapaiga kui mälestiseliigi kriteeriumid
järgnevalt:
§ 7. Ajaloolise loodusliku pühapaiga kriteeriumid
Ajaloolise loodusliku pühapaiga riikliku kaitse eelduse hindamise kriteeriumid on:
1) vanus – asja või maa-ala aktiivse kasutamise algus on allikakriitika alusel hinnatud
20. sajandist varasemaks;
2) kirjaliku ja/või pärimusliku teabe olemasolu – asja või maa-ala kohta on olemas
ohverdamisele, pühakspidamisele, ravimisele, palvetamisele või muule usulisele
või rituaalsele tegevusele viitavad ajaloolised andmed, sealhulgas arhiiviallikad ja
ajaloolised kaardid, mille kohta on tehtud allikakriitiline analüüs, ja teadusliku
uurimisega tegelevate haridus-, teadus- ja arendusasutuste korraldatud
arheoloogilised, etnoloogilised ja folkloristlikud uurimistööd
3) pärimuse või tavade järjepidevus – objekti kohta on kogukonnas säilinud teave selle
kultuuri- ja/või usundiloolise tausta kohta, olenemata objekti tänasest kasutusest.
22
Pakume teha kriteeriumite määrusesse järgmised muudatused:
1. Senine sõnastus: 1) vanus – asja või maa-ala aktiivse kasutamise algus on allikakriitika
alusel hinnatud 20. sajandist varasemaks;
Väljapakutav sõnastus: 1) vanus – asja või maa-ala aktiivse kasutamise algus on
allikakriitika alusel hinnatud 20. sajandi keskpaigast varasemaks;
Põhjendus: Kultuuri järjepidevus maal kestis kuni sundkollektiviseerimiseni, üksikisiku
tasandil sageli kuni sõjaeelsel ajal täiskasvanuks saanud põlvkonna lahkumiseni. 20.
sajandi alguse piir on kunstlik ega ole sisuliselt põhjendatud. Mõiste „20. sajandi algusest
varasemaks“ toodi LPP kui mälestiseliigi loomisel sisse, et välistada 1920.–1930. aastate
taarausuliste rajatud uustekkelisi pühapaiku. Senine inventeerimise kogemus
(inventeeritud on 2/3 Eestist) näitab, et niisuguseid paiku praktiliselt ette ei tule ning 20.
sajandi algupoole uustekkeliste objektidega „risustumist“ pole karta. Teadaolevalt
seostuvad taarausuliste tegevusega varasemad pärimuslikud looduslikud pühapaigad,
mitte uustekkelised paigad. Kaaluda võiks ka piiri nihutamist kuni 1980. aastate
keskpaigani – „uustekkeliste“ pühapaikade küsimus tekib alles kõnesoleva kümnendi
lõpuaastatel, mis ühiskonnas toimunud suured ideoloogilised muudatused ning loodus- ja
keskkonnakaitsealase ühiskondliku aktiivsuse tõus võisid anda põhjust „uute“
pühapaikade kasutusele võtmiseks või varasemas traditsioonis mittesakraalsete paikade
presenteerimiseks pühapaikadena – et neile tuginedes kaitsta loodus- ja
keskkonnaväärtusi. Osa niiöelda uustekkelisi, uue kasutajaskonnaga (vahepeal
traditsioonid katkenud) paiku on tegelikult vanad pühapaigad või -alad.
2. Senine sõnastus: 2) kirjaliku ja/või pärimusliku teabe olemasolu – asja või maa-ala kohta
on olemas ohverdamisele, pühakspidamisele, ravimisele, palvetamisele või muule
usulisele või rituaalsele tegevusele viitavad ajaloolised andmed, sealhulgas arhiiviallikad
ja ajaloolised kaardid, mille kohta on tehtud allikakriitiline analüüs, ja teadusliku
uurimisega tegelevate haridus-, teadus- ja arendusasutuste korraldatud arheoloogilised,
etnoloogilised ja folkloristlikud uurimistööd;
Väljapakutav sõnastus: kirjaliku, pärimusliku või materiaalse teabe olemasolu – paiga või
maa-ala kohta on olemas pühakspidamisele ja/või ohverdamisele, ravimisele,
palvetamisele või muule usulisele või rituaalsele tegevusele viitavad varasemad
(sealhulgas arhiiviallikad ja ajaloolised kaardid) või välitöödel kogutud andmed, mille kohta
on tehtud erialane allikakriitiline analüüs.
Põhjendused:
1) „materiaalse teabe lisamine:
Loodusliku pühapaiga mõiste alla tuleks lugeda ka sellised välitöödel avastatud
paigad, mille puhul ümbruskonna elanike seas pärimus puudub, kuid kust saadud leiud
on iseloomulikud sama piirkonna teistele, talletatud pärimusega pühapaikadele. Sõna
„materiaalne“ on lisatud selleks, et definitsioon hõlmaks ka katkenud või talletamata
23
pärimusega paiku, mille kohta annavad infot piirkonna looduslikele pühapaikadele
iseloomulikku traditsioonilist kasutust väljendavad 19.–20. sajandist pärinevad,
arheoloogiamälestise kriteeriumitele vastamiseks liiga hilised esemeleiud.
2) Lõpuosa ärajätmine:
Senine sõnastus on pikk, lohisev, kohmakas, sisult ebatäpne ja mitmeti
tõlgendatav. Sellest võib välja lugeda, nagu kuuluksid ka välitöödel kogutavad uued
andmed „ajalooliste andmete“ alla. Jääb selgusetuks, kas „asutuse korraldatud
uurimistööd“ on kaitse alla võtmise kriteerium, s.t vältimatu eeldus või „ajaloolise
andmete“ olemasolu üks võimalikke kinnitajaid. Sõnastus ei tohiks olla mitmeti
mõistetav - selline, millest võiks välja lugeda, et mälestise staatusesse saavad
kvalifitseeruda vaid niisugused paigad, mille kohta on „teadusliku uurimisega
tegelevad haridus-, teadus- ja arendusasutused“ korraldanud uurimistöid. Oluline
pole mitte see, kes andmed talletas, vaid see, et need oleksid professionaalsel
erialasel tasandil allikakriitiliselt analüüsitud. Senine sõnastus tekitab küsimuse ka
juba inventeeritud kihelkondade aruannete „täiendavat inventeerimist vajavad
paikade“ loendites mainitud kohtade kaitse alla võtmisel, sest vaevalt saab
eeldada, et kord juba inventeeritud kihelkondades hakkavad toimuma asutuste
korraldatud uued uurimistööd. Oluline on, et analüüsi teeks valdkonda tundev
uurija.
Kriteerium 3) pärimuse või tavade järjepidevus – objekti kohta on kogukonnas säilinud
teave selle kultuuri- ja/või usundiloolise tausta kohta, olenemata objekti tänasest
kasutusest.
Asendada sõnastusega:
Kriteerium 3) pärimuse või tavade järjepidevus – objekti kohta on kogukonnas olemas
teave selle kultuuri- ja/või usundiloolise tausta kohta, olenemata objekti tänasest
kasutusest.
Põhjendus: Tänapäeval ei saa, arvestades taludeaegse paikse elanikkonna kiiret kadumist
ning noorema põlvkonna muutunud elulaadi ja väärtushinnanguid (ka maal), eeldada
tavade järjepidevuse püsimist ja traditsiooni edasikandumist „suust suhu“. Viimast võib
heal juhul kohata, kuid seda ei saa enam seada paiga kaitse alla võtmise eelduseks.
Tänapäeval on oluliseks teabekandjaks muutunud internet ja sageli on just uurija-
inventeerija pärimuse „suust suhu“ edastajaks. Aja möödudes töötab pärimuse
järjepidevuse kriteerium iga aastaga üha vähem, paljudel juhtudel on selle järgimine juba
praegu võimatu ja see ei ole täidetud väga paljude juba kaitse all olevate mälestiste puhul.
Seega pole põhjust traditsiooni järjepidevat „põlvest põlve ja suust suhu“ säilimist
kogukonnas enam pidada paiga mälestisena kaitse alla võtmise kriteeriumiks
Paiga kaitse alla võtmisel tuleks peamiste kriteeriumite kõrval vaadelda ka paiga muid
omadusi, mis oleksid määratletud täiendavate kriteeriumitena “lisaväärtused”. Nendena
määratletud tingimused ei pea paiga kaitse alla võtmiseks olema tingimata täidetud, kuid
24
nad väljendavad täiendavalt paiga väärtust ja põhjendavad riikliku kaitse vajadust. Toome
esile järgmised pühapaiga kaitse alla võtmist põhjendavad ja toetavad järgmised
lisaväärtused/asjaolud:
1) Loodusliku või ajaloolisele kultuurmaastikule omase keskkonna säilimine.
Kommentaar: Looduslik või traditsiooniline, suuremate maastikumuudatusteta keskkond
loob eeldused pühapaiga tajumiseks ajaloolise paigana. Tehiskeskkonnast ümbritsetud
või sellega külgnev pühapaik mõjub pigem eksponaadi või monumendina, mitte
pühapaigana. Siiski tuleks tugevate argumentidega pühapaiku kaitsta ka juhul, kui neid
ümbritsevad uusarendused.
2) Paiga tänapäevane kasutamine loodusliku pühapaiga tähenduses kohalikus
kogukonnas või ka laiemalt.
Kommentaar: Tänapäeval võib pühapaiga „tagamaa“ olla kohalikust kogukonnast laiem –
seda tullakse külastama ka mujalt. Riikliku kaitse staatus ja sellega kaasneva teabelevi
aitavad toetada pühapaikadega seotud vaimse kultuuri traditsioonide järjepidevust.
3) Suulise traditsiooni järjepidev püsimine kohalikus kogukonnas.
4) Koht laiemas muististevõrgustikus – pühapaiga seos teiste arheoloogiliste või ajalooliste
muististega.
Kommentaar: Pühapaikade ajaloolise mõõtme sügavust aitab hinnata asjaolu, kas nende
läheduses (nt sama ajaloolise küla piirides) leidub veel teisi muinasaegsele, keskaegsee
või varauusaegsele asustusele viitavaid kinnismuistiseid (asulakohti, kalmeid, pühapaiku,
linnamägesid). Seosed teiste muististega ja koht laiemas muististevõrgustikus aitavad
hinnata pühapaiga seost mineviku asustusüksustega ning konkreetse pühapaiga kohta
looduslike pühapaikade üldisemas hierarhias. Pidepunkte pühapaiga seoste hindamiseks
teiste muististega pakub Tartu Ülikooli arheoloogilise kohateabe infosüsteem, mida
kasutatakse ka Muinsuskaitseameti igapäevatöös, samuti Kirjandusmuuseumi
kohapärimuse andmebaas Koobas, kuhu on sisestatud andmeid eri tüüpi paikade kohta.
Kokkuvõtteks
Loodusliku pühapaiga mõiste sisu on olemuselt dünaamiline – need paigad pole olnud eri
perioodidel samatähenduslikud. Tegemist on kokkuleppelise terminiga, mida kaasaegsed
uurijad võiksid ideaalis mõista ja kasutada võimalikult sarnaste põhimõtete alusel. Samas
võib teaduslik uurimistöö anda valdkonna kohta uusi teadmisi ja igale uurijale jääb õigus
oma seisukohtadele. Tänased teadmised ja definitsioonid ei ole lõplikud. Pärimuse
tõlgendamisel on jätkuvalt palju vaieldavat ja vaja on põhjalikumaid, nii kvalitatiivse kui
kvantitatiivse metoodikaga uuringuid.
25
II. PÜHAPAIKADE LIIGITAMINE
Ajaloolised looduslikud pühapaigad on dünaamiline kategooria, mille piires on võimalik eristada
mitmesuguseid liike ja alaliike erinevatelt alustelt ja eri lähtekohtadest (lisafaili: lisa 2). Mingite
tunnuste esinemissagedus ja olemasolu määrab liigi. Üks liik ei saa füüsilises mõttes olla samal
ajal teine liik.
Vastavus füüsiliste objektide liikide ning neile omistatud tähenduste ja liiginimede vahel pole
kaugeltki üksühene. Esiteks on rahvapärasele terminoloogiale omane varieeruvus – seda nii
piirkondlikul kui üksisikute tasandil. Teiseks mõjutab talletatud traditsioonis kajastuvaid
liiginimesid ka pärimuse kirjapanijate erinev taust – nende seas on nii teadlasi, tudengeid,
kohalikke haritlasi, kodu-uurijaid kui ka algkoolide õpilasi. Pärimuses kajastuv tüpoloogia pole
alati usaldusväärne, pealegi kalduvad kodu-uurijad sageli oletama ja oma termineid kasutama.
Harvad ei ole juhtumid, kus sama pühapaiga kohta kasutatakse eri allikates erinevat
liigimääratlust.
Pühapaikade liikidest ülevaate saamise vajadus käesoleva projekti raames on ühtaegu nii
teoreetiline kui praktiline, vajalik muinsuskaitsetöös ja pühapaikade inventeerimisel
(kaardistamisel). Käesolevas töös on tehtud ettepanek kasutada looduslike pühapaikade kui
füüsiliste objektide liigitamisel mitmetasandilist liigitust. Liigituse esmatasandil on
muinsuskaitselisest perspektiivist kahtlemata otstarbekaim lähtuda n-ö “elemendist” –
esmasteks liikideks on kivi, puu, veekogu või maapind/-ala (vahel eristub ka pinnavormina).
Teine liigitustasand lubab suuremat varieeruvust ega põhine üheselt etteantud määratlustel -
andmesisestaja valikuvõimalused paigaliigi määratlemisel ei ole piiratud.
Alljärgnevalt püütakse liiginimetustes lähtuda üldkeele leksikast ja vältida liiga spetsiifilisi
termineid, mida on erihariduseta raske määrata. Lisaks peaks liikide määramisel arvestama ka
traditsioonidega nii arheoloogias kui folkloristikas. Mõni mõiste on olnud teaduslikus plaanis
kasutusel juba sajandi jagu (nt ohvrikivi) ja ka teadlaste keelepruugis tugevalt juurdunud,
mistõttu peaks seda teisese liigitustasandi puhul silmas pidama. Samas tuleb jälgida, et teisese
tasandi puhul ei kasutataks mitte aegunud, vaid tänapäevast terminoloogiat (nt lohukive, mille
kohta vahepeal kasutati terminit väikseselohuline kultusekivi, on varasemalt nimetatud ka
ohvrikivideks). Ka arhiivitekstides esinevad sageli rahvapärased määratlused ei lange alati kokku
praeguse terminoloogiaga.
Valdkonda puutuvad laiemas mõttes nii arheoloogide ja folkloristide kui ka loodusteadlaste
maastikuelementide liigitamise tavad. Looduslikke pühapaiku muinsuskaitse süsteemis
rühmitades peaks võtma juba olemasolevatest süsteemidest vajaliku, et paikade erisust ja
omadusi arusaadavalt ja parimal viisil distsipliinide üleselt välja tuua.
Juhime tähelepanu ka sellele, et mälestiste registrisse võiks luua täiendavaid andmevälju –
selleks, et saada/anda parem ülevaadet mälestistest ja nendega seotud vaimsest pärandist
26
(pärimusainesest). Vastavatest ettepanekutest saaks juhinduda ka edasises
inventeerimispraktikas ja teadustöös.
II.1. Pühapaigad kui materiaalsed objektid
II.1. Objektipõhine liigitus
II.1.1. Varasemad liigitused
Eesti looduslike pühapaikade esmase liigutuse on esitanud Jaan Jung oma raamatus “Muinasaja
teadus eestlaste maalt” (1898; 1899). Läbisegi ja kõrvuti teiste muistiseliikidega on loendis
esindatud ka pühapaiku: nimetatud on “ohwerdamise kohad ja ohwri ehk Uku kiwid”, hiie alused
ehk asemed, “ohwri aead” jne. Sarnane lähenemine jätkub arheoloogiliste muististe esimesel
üleriigilisel inventeerimisel 1920. aastatel, kui koostati Eesti kihelkondade arheoloogilised
kirjeldused. Selle algatuse raames, mille käivitas Tartu Ülikooli esimene arheoloogiaprofessor
Aarne Michael Tallgren, on looduslikele pühapaikadele pööratud vähe tähelepanu. Muististe
klassifikatsioon, kui seda üldse esineb, põhineb arheoloogilistel perioodidel, mille raames on
pühapaigad, kui neid üldse käsitletakse, paigutatud “ajaliselt ebamääraste muististe” rubriiki,
konkreetsete üksikobjektide loeteluna. Sõjaeelses Muinasvarade kaitse seaduses on
esiajalooliste muististe loendis nimetatud ohvrikive, loodusmuististe all aga ohvripaiku, hiiepuid
ja pühasid allikaid (RT 1936, 1489).
Nõukogude perioodil hakkas arheoloogiamälestisi seaduse tasandil kaitsma 1977. aastal vastu
võetud Eesti NSV seadus Ajaloo- ja kultuurimälestiste kaitse ja kasutamise kohta, mis kehtis kuni
uue Muinsuskaitseseaduse vastuvõtmiseni 1994. aastal. Selle kohaselt eristati
arheoloogiamälestiste seas omaette üldmõistena vaid kultusekohti. Kehtivas
Muinsuskaitseseaduses tähistab kõiki looduslikke pühapaiku sama katusmõiste (§ 3 (2)) ning
täpsemat liigitust ei ole esitatud.
Pühapaikade tervikliku ja detailsema liigituse küsimus kerkis esile koos teema laiema
tõusmisega ühiskondlikku diskursusesse 2000. aastate keskpaiku (Kaasik (2007), eeskätt seoses
looduslike pühapaikade esimese arengukava ettevalmistamisega. Pühapaiga mõiste määratlus
on esitatud mõlema arengukava tekstis. Seni kõige üksikasjalikuma laiemale avalikkusele
suunatud ülevaate võib leida raamatust „Põlised pühapaigad“ (Kaasik 2016, 60–143), kus
pühapaigad leiavad käsitlemist eeskätt rahvusliku identiteedi ja maausu võtmes.
II.1.2. Pühapaikade liigitus andmebaasides
Looduslike pühapaikade tüpoloogia on kõige selgemini väljendatud neid hõlmavates
andmebaasides (vt lisafalid, lisa 3). Lisaks kajastab osa neist ka loodusobjekte üldisemalt hõlmav
EELIS). Pühapaikadele keskenduva tüpoloogiaga tegeldi juba seoses LPP esimese riikliku
arengukavaga (2008–2012), mille raames sõnastati kohaliigid, mida arengukava peaks hõlmama.
27
Looduslike pühapaikade esimese arengukava (2008–2012) raames loodi arengukava
rakendusüksuseks olevas Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuses looduslike
pühapaikade andmebaas. See SA Hiite Majale kuuluv andmebaas (lisafailid: lisa 1) sisaldab ligi
900 kirjet, kuid sinna pole enam kui kümne aasta vältel infot lisatud ning ka sisestatud kirjete
puhul ei ole kõiki võimalikke tunnuseid markeeritud (nt on sisestamata andmed
fenomenoloogia, st. pühapaikadega seotud uskumuste ja kombestiku kohta). Andmebaasi jaoks
Ahto Kaasiku ja Jüri Metssalu poolt välja töötatud pühapaikade liigitus hõlmas nii kohatüüpe kui
ka nende alaliike. Loodud mitmeastmeline tüpoloogia võimaldab pühapaiku nii füüsilises kui
vaimses plaanis mitmekülgselt Iseloomustada. Andmebaas on keerulise, detailidesse mineva
ülesehitusega ja selle kasutamine eeldab eelteadmisi.
Andmebaas hõlmab arheoloogiateadete ja kohapärimuse andmebaasides leiduvat, kuid ka
muudes allikates sisalduvat teavet. Sinna on sisestatud ka esimese arengukava raames
välitöödel inventeeritud kihelkondades kogutud materjali, sh litereeringuid. Paraku on
andmebaas olnud pikemat aega “surnud seisus”. Andmesisestust pole toimunud enam aastaid
ja andmebaas pole uurijatele kättesaadav. Olukorra põhjuseks on mitmed asjaolud (sh
paiknemine Muinsuskaitseameti serveris ja kuulumine sihtasutusele Hiite Maja).
Eesti Kirjandusmuuseumi kohapärimuse andmebaasis “Koobas” sai alguse 1998. aastal, selles
on hetkel 40 159 kirjet. Andmebaasi on sisestatud viimase kümnendi jooksul eeskätt
pühapaikadega seonduvaid pärimustekste. Andmebaasis on loodusobjektid liigitatud
kokkuleppeliste üldkeelsete üheastmeliste nimetuste järgi (kivi, kivirist, puu, mägi, allikas, järv,
kalme jne), kuid looduslikke pühapaiku pole nende seast enamasti eristatud. Võimalik on
määrata ka objektiliik “pühapaik”, ent seda ei ole järjekindlalt rakendatud, kuna see märksõna
lisati sinna suhteliselt hiljuti, kui tekkis vajadus pühapaiku muust kohapärimusest eristada.
Paigaga seotud tegevused (nt silmade ravi) ja lood on kokkuvõtlikult kirjas “jututüübi” lahtris
(mis on kokkuvõte tekstist, soovitavalt kasutatakse seal sarnaseid vormeleid ja termineid
märkimaks rändmuistendite tüüpsüžeesid (nt hiie ränd, kivil istunud pühak, puuraiujat tabab
karistus, Suur Tõll viskab kivi kiriku pihta jne). Teatud korduvate tegevuste (nt ohverdamine,
ravimine), tegelaste ning muude eripäraste või tüüpiliste sisuliste märksõnade jaoks on ka
omaette rippmenüüd. Märgendus on tekstipõhine, st kui ühes tekstis on juttu mitmest paigast,
siis on võimalik lisada mitu objektimärksõna. Omaette märksõna on ka hiis, aga mitte pühapaiga
sünonüümina või paigaterminina, vaid kohasidusa lisaomadusena (lisatakse juhul, kui seda on
tekstis mainitud) – see võiks olla tegelikult muude märksõnade rühmas (kus on nt varandus,
sõda). Hiis esineb üldjuhul toponüümides-loodusnimedes koos mingi maastikusõnaga (mägi,
põld, allikas, heinamaa vms), harva eraldi, ning mõnikord ka tegelasena. Tähtis lahter on ka
kohanimi/nimed, mille puhul on tihti palju variante. Andmebaasis puuduvad objektimärksõnad
koht ja ala, samuti kompleks.
Andmebaasi Koobas on ca viimase kümnendi jooksul inventeeritud kihelkondade osas
sisestatud pühapaigaprojektide raames suurem osa teemaga seonduvatest kättesaadavatest
arhiivimaterjalidest. See võimaldab juhul, kui andmebaasis on uurimispiirkonnast ka
28
varasemaid kohapärimuse sisestusi, näha laiemat konteksti. Mõistlik oleks sama praktikat
jätkata, kuna enamus allikmaterjale asub Kirjandusmuuseumis.
Tartu Ülikooli arheoloogilise kohainfo andmebaas asub Muinsuskaitseameti serveris ja on
seotud mälestiste riikliku registriga. Andmebaas koosneb kolmest osast: Kohtade moodulist (1
kirje = 1 objekt maastikul; ligi 22 000 kirjet) ning sellega seotud ja selle aluseks olevatest
Arheoloogiateadete moodulist (1 kirje = 1 teade, ligi 56 900 kirjet) ja Kohapärimuse moodulist
(1 kirje = 1 teade; 35 000 kirjet). Kohtade ja Arheoloogiateadete moodulis on loodusliku
pühapaigad leitavad muistiseliigi lahtris oleva märksõna püha: abil. Eristatud on järgmisi
pühapaigaliike (kursiivis on täpsustav kommentaar sisestajale):
püha: ala (suurem pühadust kandev ala, nt heinamaa, org)
püha: allikas
püha: kivi (ka ravimine annab pühaduse kategooria)
püha: koht (kindel koht, nt ahervare, aed, auk, lohk jms)
püha: kompleks (esineb ainult Kohtade moodulis)
püha: mets/salu/puud (ebamäärane arv puid)
püha: locus (pole aru saada, mis objekt kannab täpselt pühadust, nt „seal oli ohvrikoht“)
püha: muu veekogu (mis pole allikas)
püha: mägi
püha: puu (võib ka mitu olla, kui arv on teada)
Päring otsisõnaga püha annab tulemuseks 2476 kohta. Lohukivid, kalmed ja jäljekivid (s.t
pärimuslikult kellegi jäljeks peetava süvendiga kivid), ning kiriku- ja kabeliasemed muististe
lahtrist otsisõna püha abil leitavad ei ole – seda ka siis, kui nendega seostub teave pühaks
pidamise, kultuslike või ravitoimingute kohta. Kõnesolevad muistised on otsisõna püha põhjal
leitavad vaid üldotsingu abil ja seda üksnes siis, kui vastav tähekombinatsioon konkreetses kirjes
kusagil peaks esinema. Kõigi muististe, ka pühapaikade puhul on vajadusel märgitud kuulumine
kompleksidesse (sisuliselt seotud muististe rühmadesse) ning antud on neljaastmeline
liigikindluse määratlus (kindel, oletatav, kahtlane, väga kahtlane). Looduslike pühapaikade
dateering on väga üldsõnaliselt piiritletud keskaja ja uusajaga. Andmebaasi Arheoloogiateadete
moodul vahendab kontsentreeritud kujul konkreetses algallikas leiduvat informatsiooni.
Kohapärimuse moodul kajastab andmebaasi “Koobas” ligi 7 aastat tagust seisu – siis katkes
andmete sünkroniseeritud ülekanne, mida pole seni olnud võimalik taastada. Kohtade moodul
konkreetseid paiga pühaks pidamisele viitavaid andmeid ei kajasta (nende nägemiseks tuleb
klikata Arheoloogiateadete või Kohapärimuse andmebaasi kirje viitele), kuid on seotud Maa- ja
Ruumiameti kaardirakendusega ja võimaldab näha paikade asukohti kaardil.
Andmesisestus MKA serveriga seotud keskkonda on lõppenud. Tartu Ülikoolis on loodud
andmetele uus Directus vabavaral põhinev keskkond. Vanad andmed on sinna eksporditud ja
29
seal toimub ka uute andmete sisestus. Andmebaas moodustab osa ülikooli arheoloogia uuest,
loomisel olevast infosüsteemist ARHUT (arendused käimas). Kavas on taastada sünkroniseeritud
ühendus Koobasega.
II.1.3. Pühapaikade liigitus mälestiste registris kuni 2022: liiginimed või toponüümid?
Mälestiste registris olid looduslikud pühapaigad kuni uue Muinsuskaitseseaduseni
arheoloogiamälestiste staatuses. Sealse liigituse pärandina valitses kaitsealuste ajalooliste
pühapaikade liiginimedena kasutatud terminite seas pikka aega (kuni 2022. aastani) suur
kirjusus (lisafaili: lisa 3, tulp N). Sageli oli rahvapärast toponüümi või nimetust esitatud
muistiseliigi nimena. Samasisuline määratlus oli kasutusel eri vormides (nt ohvrikoht ja
ohverdamiskoht). Liiginimede kohta puudus korrastatud loend, neid pandi ilmselt sisetunde ja
eeskujude järgi, mitte teadlikult. Registris puudus liigimääratlus “pühapaik, pühakoht” –
võimalik, et pärandina nõukogude ajast, mil religioonisidusate teemade uurimine ei olnud
ideoloogilistel põhjustel soositud (Valk 2007, 136). Püha-sõna esines vaid mõne objekti
jutumärkides toponüümis. Kõige sagedasemad on läbi aegade olnud ohvri- sõnast tuletatud
liigiterminid.
Varasematelt kaitsenimekirjades või registris kasutatud pühapaikade nimetused ei erinenud
oluliselt rahvapärastest nimetustest. Pühapaiku tähistavad muistiseliigid mälestiste registris
põhinesid varem põhiliselt:
1) ohvri- või ohverdamise märksõnal (nt Ohverdamiskoht "Kunda Hiiemägi"; Ohvriallikas
"Silmaallikas", "Parandusveeallikas, Ohvritamm "Püha tamm", Ohvriallikas "Püha
allikas", kalmistu ja ohvrikoht “Rootslaste matus”);
2) hiie-sõnal (nt hiiekoht, hiiemägi, hiietamm, hiiekünnapuu “Kaprali hiiepuu”), seda sageli
just seoses puudega, aga vahel ka teiste maastikuobjektidega;
3) nende kahe kombinatsioonil nii terminina kui kohanime kaasates (nt ohverdamiskoht
“Hiiepajuauk”, hiiekoht ja ohvrimänd, ohvrikoht “Hiiekoht”; “Hiiemägi”; Ohverdamiskoht
"Hiiemägi", "Palvemägi"; Ohvritammed "Hiietammed"; Ohvrihiis "Pärnamäe"; Ohvrihiis
"Lindsi saarik"; Ohvriallikas "Hiieniidi allikas"; Ohverdamiskoht "Kunda Hiiemägi").
Kultuse sõna esineb mälestise registris arheoloogiamälestiste liigimääratluse kultusekivi
(varasemalt ka väikeselohuline kultusekivi) puhul. Sisuliselt tähistab see pronksiajast, varasest ja
vanemast rauaajast pärinevaid väikeste ümarate tehislohkudega kive, mida tänapäevane
teadusterminoloogia tunneb lohukivide (ingl. cup-marked stone) nime all. Kultuse- ehk lohukivid
enamasti suulises traditsioonis ei kajastu, kuid vahel võib nendega seostuda pärimust
ohverdamisest või ravimisest või siis looduslikele pühapaikadele omaseid või neile viitavaid
toponüüme (nt Urikivi, Liukivi, Hiiekivi, Verekivi). Kuigi võrreldes varasema hinnanguga – siis
hinnati selliste kivide osakaaluks vaid 0,6% (Tvauri 1997, 34) – on pärimussidusate, loodusliku
pühapaiga tunnustele vastavate lohukivide osa osutunud suuremaks, ulatudes 3,1%-ni (Uuemäe
2022, 25), on ühtaegu nii arheoloogiamälestiseks kui looduslikuks pühapaigaks olevate muististe
30
koguhulk ikkagi üsna väike. Selliste muististe nimetamiseks (67 juhtu, s.t 4,54%) on registris
kasutatud kultuse- ja ohvrikivi nimetust.
Pühapaiga mõistega võivad seostuda ka mälestiseliigid rahvapärimustega seotud koht (nt:
Rahvapärimustega seotud allikas "Neitsiallikas" ), samuti kalmed (nt kivikalme “Hiiekangur”) ja
kabelikohad.
II.1.4. Muutused registri pühapaiganimedes 2022. aastal ja tänapäevane liigitus
Seoses uue mälestiseliigi – ajalooline looduslik pühapaik – loomisega 2019. aastal tehti
pühapaikade liigituses ja nimetustes Eesti Kohanimenõukogu osalusel muudatusi. Objektid
nimetati ümber ja ühtlustati liigitermineid (vastavad parandused on viidud ka
arheoloogiamälestise registrisse). Termineid korrastas pühapaikade osas vastavalt
kohanimenõukogu juhistele MKA endine pühapaikade nõunik Pikne Kama. Lõpliku otsuse tegi
kohanimenõukogu. Arheoloogiamälestistega kattuvatele paigaliikidele lisandusid omaette
pühapaigaliigina ristipuud.
Pikne Kama mainib oma artiklis (2022) järgmisi liigitermineid: “Muinsuskaitse all on 2022. aasta
alguse seisuga 241 ohvrikivi, 146 ohvrikohta, 110 ohvriallikat, 27 ohvripuud, 15 ristimetsa või
ristipuude ala ja 15 liukivi.
Uues liigituses (lisafailid, lisa 3, tulp L) ei esine hiiekohad jt hiie- nimeosisega paigad enam
omaette muistiseliigina (või liikidena). Kuigi sõna hiis kasutatakse tänapäevalgi üldkeeles
pühapaiga-ohvripaiga sünonüümina, ei saa mõisteid „hiiekoht“ või “ohvrihiis” teaduslikus
kontekstis käsitleda üle-eestilise muistiseliigi määratlusena, sest hiie- sõnaosis ja mõiste hiis on
rahvaomaselt levinud meresidusas põhja- ja lääne-eesti, mitte aga lõunaeesti kultuuriruumis
(lõunaeesti pühapaiku ei ole korrektne nimetada hiiekohtadeks). Ka on sõna hiis erinevates
seostes tähistanud nii kohta kui jumalust, paigaga seotud olendit (hiieks võidi nimetada ka puid,
sambaid, kujusid) nt:
Tõotusemägi. Sääl olnud vanasti kabel kus sees asund ´hiied´. Mis või kes need pidid olema,
jutustaja ei tea seletada, arvab et vahest sama kui mustad inimesekujud mis ta ise näind. EKLA,
f 199, M 15, l 3 (47) < Häädemeeste 1925
Nende asjaolude tõttu on sõna hiis, mis esineb kohanimedes ja kirjapildis eri vormides (nt Ije,
Iid, Ee- jne) käsitletud pühapaiga uues liigituses mitte paiga liigipõhise määratlemise
lähtekohana, vaid rahvapärase nimetuse või kohanime osana, mis väljendab teatud tunnuseid
ja esineb pigem omadussõnalises tähenduses. Märksõna hiis võiks kuuluda vaimse
pärandi/kohapärimuse märksõnade hulka.
Vähesel määral esineb pühapaiku, millel on mitu muistiseliiki, st ohverdamiskohaks olnud
muistis on arheoloogiamälestisena kaitse all näiteks kalme või hiiekohana. Inventuuride
jätkudes selgub tõenäoliselt veel mälestisena juba kaitse all olevaid objekte, mis vastavad ka
loodusliku pühapaiga mälestiseliigi kriteeriumitele. (Kama 2022). Ravipaigad pole registris eraldi
kategooria, vaid kuuluvad ohvri-mõiste alla.
31
Ülevaate muutustest pühapaikade liiginimedes annab väljavõte kultuuriministri 5.03. 2022
jõustunud käskkirjast ““Kultuurimälestiste nimetuste muutmine ja mälestise liigi lisamine”:
2020. aasta jaanuarist kuni 2021. aasta augustini kogus Muinsuskaitseamet kokku ja analüüsis
allikakriitiliselt läbi ajaloolise loodusliku pühapaiga kriteeriumitele vastavate
arheoloogiamälestiste andmed, kasutades selleks nii arhiiviallikatest, kultuurimälestiste
registrist kui ka valdkonna spetsialistidelt ja vajaduse korral paikvaatlustelt kogutud
informatsiooni.
Kultuurimälestiste nimetuste kontrollimise käigus tuvastas Muinsuskaitseamet nimetustes nii
ebatäpsusi kui ka erinevusi nimetuste andmisel, mistõttu vajavad mälestiste nimetused
korrastamist ja kultuurimälestiste registris muutmist.
Nimetuste muutmisel on aluseks võetud järgmised põhimõtted:
1) mälestise nimetuse esimene pool kajastab mälestise kitsamat liiki (ohvriallikas, ohvripuu,
ohvrikivi, liukivi, ohvrikoht) ning nime teine pool olemasolu korral koha rahvapärast nime.
Sealjuures on erandiks ristimetsad, mille nimekujudes on esimesel kohal piirkonna nimetus ning
teisel kohal mälestise kitsam liik (näiteks Rosma ristimets);
2) mälestiste nimekujudes loobutakse rahvapäraste nimede paigutamisest jutumärkidesse, sest
nimesid ei pea ortograafiareeglite kohaselt jutumärkides kirjutama;
3) kui ühel objektil on mitu rahvapärast nime, siis eraldatakse need nimes kaldkriipsuga (nt
Ohvrikivi/Hiiekivi/Litrikivi;
4) eelnev kitsam liiginimetus „ohverdamiskoht“ asendatakse sõnaga „ohvrikoht“, mis on lühem,
samatähenduslik ja kooskõlas teiste liiginimetustega.
Näited: Muudan kultuuriministri 26.05.2004 käskkirja nr 100 „Kultuurimälestiseks
tunnistamine“ punkti 2 ja asendan mälestise nimetuse „Paluküla Hiiemägi“ nimetusega
„Ohvrikoht Hiiemägi“ ning lisan mälestise liigi „ajalooline looduslik pühapaik“.
Muudan kultuuriministri 15.09.2020 käskkirja nr 132 „Ohverdamiskoha „Hiieotsa“
kultuurimälestiseks tunnistamine“ ja asendan käskkirja pealkirjas ja punktis 1 nimetuse
„Ohverdamiskoht „Hiieotsa““ nimetusega „Ohvrikoht Hiieotsa“.
Muudatustega seoses on hiied taandatud liiginimetustest pärisnimedesse, ning on ka kadunud
külanimed mikrotoponüümide eest (v.a ristipuud). See võib tekitada küsimusi suures osas
nimekasutajates, kes ei ole kohalikud. Nt on vähemalt uurijate-teadlaste seas juurdunud
nimekujud Maardu Hiiemets, Paluküla Hiiemägi, Miikse Jaanikivi, mis väljendavad kaugemalt
vaataja positsiooni. Tulebki tõdeda, et nimevariandid sõltuvad kasutaja vajadustest,
teadmistest, positsioonist. Kindlasti tuleks hoiduda kunstlike, uusi 1977. aasta haldusreformiga
loodud liitkülade nimesid sisaldavate paiganimede moodustamisest ja käibelelaskmisest.
Tänapäevase külanime kasutamine on mõeldav vaid siis, kui ajaloolise vana küla nimi on saanud
liitküla nimeks. Ka pühapaikade inventuurides võiks selliseid ühendeid vältida (vajadusel
loendites lisada külanimi objekti nime taha, mitte ette). Kui külanime ajaloolise loodusliku
pühapaiga puhul dokumentides või publikatsioonides kasutada, siis peaks sel olema ajalooline
järjepidevuse väärtus (ka kohanimi on vaimse pärandi osa). Nt Lehmja tammiku nimes on
32
säilinud viide Lehmja mõisale, mis kunagi asus tammiku kõrval, kuid selle hooned on ammu
hävinud. Nimeandmisel peaks tundma ka üldist kultuuritausta, nt mitte nimetama nt Võrumaal
asuvaid pühakohti hiiteks.
2022. aastal kehtima hakanud uue süsteemi plussiks on lihtsus. Senistest liiginimedest on
registris jäänud kasutusele vaid viis – ohvriallikas, ohvripuu, ohvrikivi, liukivi ja ohvrikoht. Siiski
on ohvri-sõna kasutamine liiginimetustes suure osa pühapaikade puhul vaid kokkuleppeline ja
tinglik, sest kõik looduslikud pühapaigad ei ole olnud ohvripaigad või vähemasti puudub meil
sellekohane teave.
II.2. Teisi liigitusaluseid
Liigipõhise või -sidusa lähenemise kõrval võib looduslike pühapaikade puhul kasutada teisigi
liigitusaluseid. Ühe kohaga seonduv pärimus ja/või toponüüm – kuigi väga oluline ja
asendamatu – ei saa olla ainus kriteerium pühapaiga väärtuslikkuse või liigikindluse hindamisel,
samavõrd oluline on laiem kontekst. Pühapaiku saab rühmitada aga ka muude tunnuste alusel:
kasutajaskond, kasutusaeg, kasutusviis ja asukoht (Wild & McLeod, 2011).
II.2.1. Seosed maastikuga
Üheks pühapaikade liigituse aluseks võib olla asukoht maastikul – pole tähtsusetu, kus, mille
ääres või naabruses üksikobjektid, pühad kohad või alad paiknevad või mida nad hõlmavad.
Maastikul paiknemises mängivad olulist osa looduses tajutavad piirid, üleminekud ja
topograafilised anomaaliad: tähtsad on kaldad, järsakud, kumerate ja nõgusate pinnavormide
üleminekud, Põhja-Eestis klint. Väga olulised on maa ja veekogude piirid. Kuna arvestada tuleb
ka veekogude kuivamist, kadumist ja kinnikasvamist, võib pilt võrreldes kaugema minevikuga
olla palju muutunud ning tähtsad on nii sooservad, kuivaks jäänud ojasängid kui ka
kinnikasvanud järvede asemed.
Seniste uurimistööde põhjal võib tõdeda paljude pühapaikade seost vee ja veekogudega – seda
toetavad nii soome (Björkman 2024, Anttonen 1996) kui eesti (Hiiemäe, Vilbaste, Kaasik jt)
uurijate tähelepanekud. Paiknemist vee ääres on sageli täheldatud Eesti hiiekohtade puhul
(Remmel 2022) ning kolme eri piirkonna näitel on tõdetud igat tüüpi pühapaikade lähedust
eelkõige vooluveekogudele (Vee 2020). Jüri Metssalu (2022) on arvanud, et “paigad, kus veed
maa alla kaovad või pärast salapärast peidetud teekonda taas maa peale ilmuvad, võivadki
üldiselt olla pühad. Sellist oletust toetab ka Veikko Anttoneni (1992, 2527) arvamus, mille järgi
kuuluvad allikad, õõnsused, augud ja avaused kui topograafilised anomaaliad püha
esiajaloolisse mõistealasse. Siin tulevad arvesse karstinähtused – kurisud ja maa-alused veeteed
– nende neeldumis- ja väljumisavad. Ehk on siin taustaks ka laiem usk alumisse ilma ja maa-
alustesse olenditesse, kellega on suheldud ja keda on hilisemal ajal hakatud pigem pelgama.
Pühapaikadest kui avaustest teispoolsusesse on kirjutanud ka Anna-Leena Siikala (2004, 57).
Tähtsad on aga ka ojade suubumiskohad jõkke või jõgede ristumiskohad (vrd Lintrop 2002),
vesikondade piirialad ja jõgede-ojade algused.
33
II.2.2. Koht pühapaikade hierarhias
Pühapaikade puhul tuleb arvestada, et tegemist pole olnud ühetaoliste, vaid väga erinevat
tagamaad ja tuntust omavate paikadega. Kuigi esmapilgul näib tegemist olevat ühtlase,
asustuspildiga korreleeruva võrgustikuga, on minevikus tegemist olnud kesksemate, vähem
tuntud ja kohaliku tasandi paikadega. Teoreetiliselt võib looduslike pühapaikade hierarhias
eristada järgmisi tasandeid:
I Maakonnapiiridel asuvad, maakondade üleselt laia regionaalse tähtsusega pühapaigad
II. Kesksete muinaslinnuste või kihelkonnakeskuste juures asuvad paigad
III. Muud laialt tuntud, suure, kuid kihelkonnast väiksema tagamaaga paigad
IV. Mitme küla või küladerühma jaoks tähtsad paigad
V. Ühe küla pühapaigad
VI. Ühe talu pühapaigad
Sisuliselt pole pühapaikade hierarhia uurimisega Eestis tegeldud, piirdutud on vaid küsimuse
tõstatamisega (Valk 2007; 2022a; Metssalu 2022) ning Paluküla Hiiemäe puhul on korduvalt esile
toodud paiknemist kolme kihelkonna piiril ja maastikulist erilisust (Rapla maakonna kõrgeim
koht). Pühapaikade hierarhilise tähenduse avamiseks kaugemas minevikus tuleb lisaks
maastikumärkidele aluseks võtta arheoloogilist asustuspilti, eelkõige üldist asustusmustrit
(asulakohtade ja kalmete paiknemine). Katoliku aja puhul on olulisteks maamärkideks ka kirikud,
kabelikohad ja kiviristid. Pühapaikade ja teiste arheoloogiliste muististe kaardistatud ja Maa- ja
Ruumiameti mitmepalgeline kaardimaterjal pakuvad edasiseks uurimistööks häid võimalusi.
. Olulised maamärgid pärinevad ka uuemast ajast. Nendeks on:
- asustus- ja halduskeskused
- ajaloolised, kaartidel kajastuvad 19. sajandi algupoole külasüdamikud
- põlistalud
- suuremate haldusüksuste (nt mõisate, kihelkondade) piirid, piiride ristumiskohad
- vanad teed, teede ristumiskohad,
- kirikud
- mõisad
On silmatorkav, et vähemalt Harju- ja Virumaal ilmneb sage seos mõisasüdamete ning hiiealade
vahel, tihti asetsevad need lähestikku – vahe on alla kilomeetri (Maardu, Lehmja, Nabala, Juuru,
Esna, Kunda, Keskküla, Arbavere jpt).
Pühapaikade hierarhia väljaselgitamine eeldab kaarditöid, välitöid, maastiku ja asustusmustri
analüüsi, kogemust. Selle rekonstrueerimisel on kohapärimuse roll üsna väike – 19. sajandi
lõpuks on varem keskse tähendusega paigad pärimuses oma tähenduse kaotanud ja teiste
34
hulgast enam esile ei kerki. Vaid harva võib kohata mälestusi sellest, kui kaugelt pühapaika kokku
tuldi.
Kesksemate pühapaikade leidmiseks saab kasutada ka tänapäevast infotehnoloogiat ja
modelleerimist, mis võimaldab tulemusi visualiseerida ja välja tuua olulisi seaduspärasusi.
Modelleerimine, s.t üldisemate maastikuliste seoste tuvastamine ja rakendamine antud
tunnustele vastavate paikade otsimisel, aitab leida ka selliseid arheoloogiliselt huvipakkuvaid
pühapaiku, mille olemasolu kohta pärimus või kohanimed puuduvad või pakuvad vaid ähmaseid
pidepunkte – muistiseid, mida detektoristid on kogemuspõhiselt juba välja raalinud (nt
Viidumäe). Asetumine üldisemasse piirkonna pühapaikadele omasesse paiknemismustrisse
annab kinnitust oletusele, et tegemist võiks olla pühapaigaga. Oleks lühinägelik lähtuda vaid
ohverdamisest või ravimisest rääkivast pärimusest. Kohtade omavahelisi seoseid väljendavad ka
mõned muistenditüübid (nt veekogu/hiie ränd ühest kohast teise, hiidude peatuspaigad
teekonnal ühest paigast teise, kivide viskamine kindla objekti, nt kiriku suunas jm).
II.2.3. Tänapäevase kasutuse põhine liigitus
Ott Heinapuu on liigitanud pühapaiku ka tänapäevase kasutuse põhiselt (tabel 3).
Tabel 3. Pühapaikade kasutuspõhine liigitus (Heinapuu 2014 järgi).
35
II.3. Ettepanekud liigituse osas: muinsuskaitseseadus, register ja inventeerimine
II.3.1. Objektipõhine baasliigitus
II.3.1.1. Liiginimetuse alusmõiste: ohvri- või püha
Tõdeda võib käibel olevas baasterminoloogias olevat vastuolu mälestisterühma üldnimetuse ja
selle alla kuuluvate liiginimetuste vahel. Pärimusega seotud paiku nimetatakse ajaloolisteks
looduslikeks pühapaikadeks ning registris ja muinsuskaitseseaduses on olemas vastav
mälestiseliik. Samas on peaaegu kõigi loodusliku pühapaigana kaitse all olevate objektide
liiginimetuse esmaseks tunnussõnaks ohvri- (ohvrikivi, -puu, -allikas, -koht). Erandina kuulub
pühapaikade liiginimetuste hulka ka liukivi nimetus, kuid tegemist on marginaalse, võrdlemisi
väiksearvulise rühmaga. Kui lähtuda kehtivas liigituses olevatest nimedest, peaks mälestiseliigi
üldnimetuseks olema mitte looduslikud pühapaigad, vaid „ohvripaigad“.
Seejuures pole “ohvri” ja “püha” puhul tegemist sisu poolest identsete mõistetega, mõiste
“püha” on oluliselt laiem – see hõlmab sakraalsuse väga erinevaid aspekte. “Ohvri” sõna
seevastu väljendab konkreetseid rituaalseid praktikaid, mis seisnevad materiaalse annetuse (sh
vere-, loom- või inimohvri) toomises. Paljudel juhtudel võib “ohvri” tunnussõna kasutamine
pühapaiga liiginimena olla mitte ainult meelevaldne, vaid ka sisuliselt vale ja eksitav, sest
ohvriallika, ohvripuu ja ohvrikoha mõiste ei pruugi adekvaatselt peegeldada kunagist tegelikku
praktikat. Pärimusandmetest ei nähtu, et kõik pühapaigad oleksid olnud ohvrikohad, kuid samas
seostuvad neist paljud ravimise ja väga erinevate maagiliste toimingutega. Ravikivide ja -puude
juurde haiguse maagiliseks ülekandmiseks kasutatud abivahendit – ei haige kohaga kokkupuutes
olnud ja puu külge naelutatud mädalappi ega ka haige koha pesemiseks kasutatud ja pesuvee
ravikivile toomiseks kasutatud ning selle vastu puruks löödud pudeli kilde – ei saa kuidagi
ohvriandideks nimetada. Surnuõlgede põletamine külapiiril paikneva lautsipuu all on
liminaalsusega ja siirderiitusega (elu ja surma vaheala ületamine) seonduv rituaal. Mõned kohad
seostuvad keeldudega, tõrjemaagiaga. Ohvri-aspekt jätab ka varju võimalikud põhjused, miks
kohta on pühaks peetud – neile võib seletusi leida pigem mütoloogiast.
Ettepanek: vastuolu kaotamiseks tuleks mälestiste liiginimetustes esmatasandil kasutada mitte
konkreetse tegevusega seotud “ohvri”, vaid märksa avarama sisuga “püha” mõistet. Nii kaoks
vastuolu üldise mälestisterühma ja selle alaliikide nimetamisviisi vahel ning oleks välistatud
konkreetsete paikade “sildistamine” ühe võimaliku seal toimunud (kuigi nähtavasti kunagistes
praktikates sagedase) tegevuse (ohverdamise) põhiselt.
II.3.1.2. Koht ja ala – “suured “ja “väikesed” pindalalised objektid
Pühapaikade liigituses tuleks pindalaliste objektide seas, mida praegu ühtviisi tähistav mõiste
“ohvrikoht”, eristada “väikseid” ja “suuri” maa-alalisi objekte, seda ka terminoloogias.
Soovitame suuremate maa-alaliste pühapaikade puhul kasutada liiginime [püha] ala,
väiksemate puhul [püha] koht (vt tabel 4). Ala mõiste võiks kohalduda paikadele, mille ulatus
pole kohapeal viibides terviklikus mahus tajutav, kohad võiksid olla maastikul viibides olla
36
tajutavad terviklike selgepiiriliste üksustena. Piiripealsete juhtumite puhul saab liigitamisotsust
langetada vaid kohapeal, arvestades ka maastikku ja paiga väliseid tunnusjooni, sh eristumist
ümbritsevast pinnavormi (künkad, lohud) või taimestiku poolest. Teise eristuskriteeriumina
võiks sisse tuua pindala, millest alates pole tegemist enam koha, vaid alaga. Niisuguseks piiriks
võiks olla esialgselt välja pakutud 0,5 hektarit (5000 m2); alade suuruse mõõtmiseks kaardil
pakub head pidepunkti Maa- ja Ruumiameti kaardirakendus). Piir on mõistagi tinglik ja
kokkuleppeline, selle võiks Muinsuskaitseameti osalusel määratleda suurem otsustuskogu (nt
eksperdinõukogu). Suuremate ja väiksemate alade terminoloogiline eristamine tooks
„mittepunktobjektide“ puhul vaikimisi kaasa teadmise pühapaiga pindalalisest suurusest.
Suuremate ja väiksemate maa-alaliste pühapaikade eristamine on vajalik, sest selle puudumine
on põhjustanud muinsuskaitsepraktikas väga tõsise, tänini rahuldava lahenduseta
konfliktsituatsiooni. Maardu Hiiemetsa liigimääratus “ohverdamiskoht” lõi Muinsuskaitseametis
vaikimisi eelduse, et tegemist peab olema mingi konkreetse ja suhteliselt väikese kohaga suure
metsaala piirides. Olukorras, kus oli vaja punktobjekt ümber kvalifitseerida konkreetsete
piiridega pindalaliseks objektiks, tingis selline arusaam pärimusepõhiselt suure sakraalse
metsaala redutseerimise ühe kinnistu piiridega piirnevaks alaks – seda põhjendusega, et “küll
see ohverdamiskoht kuskile sinna kinnistu piiridesse jäi.” Paraku on senini laialt levinud
arusaam, et pühaks peetud alad ei saa olla kuigi suured.
II.3.1.3. Liigiline jaotus: esmane ja teisene tasand
Pühapaikade liigitus võiks olla astmeline. Liigituse esmatasandi lähtekoht võiks olla füüsilise
kehandi rühmakuuluvus, mis põhineb etteantud valikutel – kivi, puu, allikas, koht, ala. Nende
kõigi ette kuulub katusmõiste või tunnussõna „püha“. Teise astme liigitustasand ei oleks üheselt
määratletud, vaid kajastaks objekti spetsiifikat ja kõige iseloomulikumaid pärimuslikke
tunnusjooni (nt ohvrikivi, ravikivi, liukivi, mägi, ohvripuu, ravipuu, silmaallikas, raviallikas,
jäljekivi, kalme, järv, oja, kivivare, kabeliase jne). See liigitustasand ei pea piirduma ühe
märksõnaga, vaid neid võib olla ka mitu, kuni kolm (nt ohvrikivi, ravikivi, jäljekivi). Teine tasand
võib jääda ka määratlemata, kui info on ebamäärane. Mälestise identiteedi loovad esmane
liigitunnus, registrinumber ja toponüüm ja (nt püha kivi, Hiiekivi, reg nr 12345). Täiendava info
lisavad rahvapärase toponüümi puudumise korral teise astme liigitunnus ja ajaloolise küla nimi
(nt püha kivi, Igrise jäljekivi, reg nr 12345) Üldtuntud muististe puhul võiks toponüümi
andmeväljale lisada ka muistise üldtuntud, enamasti ajaloolist küla kajastava nimetuse (nt püha
ala, Hiiemägi / Paluküla Hiiemägi, reg nr 12345).
LPP praeguses esmases liigituses võib tõdeda teatavat ebaühtlust ja ebajärjekindlust. Sõna
esimene pool koosneb enamasti sõnast “ohvri-”, kuid mitte alati – erandiks on “liukivi”.
Liiginimetuse teises pooles esineb füüsilist kehandit väljendav mõiste “kivi” kahel eraldi juhul –
ohvrikivi ja “liukivi”.
37
Tabel 4. Pühapaikade esmane ja teisene liigitustasand.
Ettepanek: Kaotada loendist liiginimetus “liukivi”. Kuna “liukivi” nimetus väljendab üht
konkreetset maagilist praktikat (või sellest tulenevat eripära kivi kujus), võiksid seni liukivideks
klassifitseeritud muistised, samalaadselt teiste maagilisteks praktikateks kasutatud kividega,
edaspidi kuuluda “püha kivi” üldmõiste alla – seda enam, et liukivideks liigitatud paikadel võis,
nagu pärimuses kajastub, olla muidki funktsioone. “Liukivi” muistiseliigist loobumine looks
terminoloogilise ühtluse ning lihtsustaks pühapaikade liiginimetuste süsteemi veelgi.
II.3.1.4. Pindalalised ja punktobjektid
Looduslikud pühapaigad on kaardirakenduses kujutatud punktobjektidena või polügonidena
ehk pindalaliste objektidena. Viimased hõlmavad väga eri suuruses maa-alalisi objekte – nii
punktobjektist vaid pisut suuremaid kui ka kümnetesse hektaritesse ulatuva pindalaga
sakraalseid alasid – nn hiiemetsasid (nt Maardu Hiiemets). Seni puuduvad kriteeriumid, millest
peaks lähtuma pühapaikade kujutamine punkt- või maa-alaliste objektidena. Mõistagi saavad
need olla vaid tinglikud ja kokkuleppelised, kuid on eristuse tegemise korral kindlasti vajalikud.
Ettepanek: Kaardil võiksid kaitsevööndiga punktobjektidena olla määratletud kivid, puud,
üksikud allikad ja tunnetuslikult väikesed kohad, nt kivivared, kabeliasemed, kiviringid, künkad,
lohud, tiigid, aiad vm). Suuremad kohad (sh allikate kompleksid) ja pühad alad aga
polügonidena. Soovitus, kas paik määratleda kaardil punkt- või pindalalise objektina, tuleks anda
inventeerimise käigus. Kindlat piiri anda on raske, sest iga paik on erinev, kuid soovituslikult võiks
see asuda ehk kusagil 100–200 m2 lähikonnas. Allikate puhul tuleb muidugi arvestada veerežiimi
38
kaitse vajadustega, kuid see pole otseselt pühapaiga piiride, vaid kaitsetsooni ulatuse
määramise küsimus. Suuremad allikad ja allikate rühmad võivad olla alad, sageli kaasnevad ka
ojad, millele võiks rakenduda veekaitse tsoon.
II.3.1.5. Pühapaikade komplekssus ja mitmikobjektid
Sageli ei kajastu registris mälestise kuuluvus suuremasse kompleksi ning see ilmneb vaid kaardil.
Mõnikord on kaitse all vaid üks objekt suuremast alast. Senises inventeerimispraktikas on
probleemseks osutunud juhtumid, kus lähestikku asub mitu erinevat objekti.
Ettepanekud:
a) Muistisekomplekside käsitlemiseks vajab täpsustamist terminoloogia.
Kui ühte liiki konkreetsed üksikobjektid (nt mitu allikat, puud, kivi) asetsevad lähestikku, siis
moodustavad need objektirühma. Kui on tegemist eri liiki objektidega, mis on omavahel seotud
tähendusliku ruumi kaudu (nt hiiealad, salu- vm kohad, kuhu kuulub allikaid, künkaid, kaldaid,
kive), on tegemist kompleksidega (ühendmuististega), kusjuures suurem kompleks võib
hõlmata ka objektirühmasid. Kui samal alal on (olnud) mitu eriaegset muistist/pärimuspaika,
mille vahel puudub sisuline seos ning ühtekuuluvus on vaid ruumiline, on tegemist
liitmuististega.
b) Ühte objektirühma või kompleksi kuuluvate looduslike pühapaikade kaitse alla
võtmisel tuleks püüelda selle poole, et sisuliselt ühtekuuluvad paigad saaksid kaitse alla
ühe mälestisena, või oleksid vähemalt omavahel seotud kattuvate kaitsevööndite kaudu
või asuksid ühes kaitsevööndis.
II.3.1.6. Nimetuste muutmine
Ministri 2022. aasta käsikirjaga on pühapaikade nimede ühtlustamise käigus läinud kaotsi
mitmete laialt tuntud pühapaikade üldtuntud ja avalikku käibesse läinud nimetused (nt Paluküla
Hiiemägi, Maardu Hiiemets).
Ettepanek: laiemalt tuntud nimedega pühapaikade puhul võiksid varasemalt kasutatud ja
üldisesse avalikku käibesse juurdunud nimed olla esitatud kas eraldi lahtris või toponüümi lahtris
teise variandina.
**
Mälestiste registris tuleks looduslike pühapaikade moodulis se edasise
registriarenduse käigus luua andmevälju, mis kajastaksid pühapaiga liigilisust esmasel ja teisesel
tasandil, kuulumist sakraalkompleksidesse ning punkt- või pindalaobjektiks olemist. Need
arendused muudaksid registri ka avaliku kasutaja jaoks informatiivsemaks ja
kasutajasõbralikumaks ning aitaksid väärtustada pühapaiku – hinnatakse seda, mille kohta
rohkem teatakse.
39
II.3.2. Pühapaikade liigikindluse küsimus
Meie teadmine looduslikest pühapaikadest pole kaugeltki samaväärse allikalise kattega. Paljude
paikade kohta on olemas rohke ja usaldusväärne allikmaterjal, teiste puhul leidub vaid üksikuid
teateid ning harvad pole juhud, kus kohta on juba varasemalt pühapaigaks peetud vaid oletamisi
(nt laadis “arvatavasti on tegemist muistse pühapaigaga”). Erineva usaldusväärsusega on ka
informandid ja kogujad, kelle ainest on rahvaluulekogudesse talletatud. Välitöökogemus näitab,
et korduv suhtlus sama informandiga sama pärimuspaiga teemal võib erinevatel
jutustamiskordadel esile tuua hoopis erinevaid aspekte (Setomaa inventeerimise aruanne:
Maria Teplenkov, Heino Keskküla). Eri inimesed võivad teada sama nime all erinevaid objekte
jne, nimetada sama objekti eri moodi jne
Samuti ei õnnestu välitöödel kaugeltki alati kindlaks teha, kas maastikul leitud kivi või allika
puhul on ikka tõesti tegemist selle paigaga, millest räägivad arhiiviteated – olgu siis põhjuseks
asjaolu, et kohapeal pole enam kellegi käest küsida või senine inventeerimismetoodika, mis
näeb ette kohalike küsitlemist vaid siis, kui see vajalik tundub. Paljudel juhtudel jääbki asi
ebaselgeks, isegi siis, kui on tehtud pingutusi info leidmiseks.
Arhiivitekstide puhul tekib vahel ka küsimus: kas ja kuivõrd võimaldab neis sisalduv teave pidada
paika looduslikuks pühapaigaks. Otsese informatsiooni puudumine ei tähenda alati seda, et
tegemist ei ole pühapaigaga, sest paiga pühadus ei pruugi olla kaugeltki alati otsesõnu
väljendatud. Põhjusi võib olla mitmeid: näiteks traditsiooni ammune kustumine või asjaolu, et
pärimustekstis on esile toodud traditsiooni vaid mõningaid aspekte ning teised on jäänud
märkimata või esile toomata. Ei pruugi ju konkreetse paiga pühapaigaks olemise rõhutamine
olla esmatähtis ei jutustaja ega ka koguja jaoks – olulisem on olnud hoopis “vana jutt kirja saada”
hoopis üldisemal tasandil. Pühapaikadega seostub tihtipeale ka mütoloogilist laadi pärimus ning
kui selline seos on piisavalt sagedane, tekib küsimus, kas ka mütoloogilise sisuga pärimus võiks
olla märk kunagisest pühapaigast – seda ka siis, kui otsesõnaline teade või narratiiv paiga pühaks
pidamisest puudub. Samuti on rahvajuttude aineks üleloomulikud kogemused ning seos
teispoolsusega.
Jüri Metssalu, kes on palju pühapaiku inventeerinud ning süvitsi uurinud Juuru khk pühasid
allikaid, toob välja, et “ehk on vajalik pühade allikate hulka arvata ka nägemuspaigad,
vaimudega, valguste jm ebatavaliste nähtuste ja peidetud varanduse või kirikukelladega kohad,
mille puhul n-ö klassikaline pühapaigainfo (teated ravimisest, andide andmisest jne) puudub.
Arvestades seda, et otsesemad pühapaigatunnused võivad olla informatsiooni kogumise
hetkeks kadunud ja alles jäänud hilisemad või populaarsemad motiivid, võib selline lähenemine
tulemusi anda.” Ta mainib ka maastikuloogilist aspekti: tuleks võrrelda ja vaadata, kuidas vaid
varanduse- ja vaimupärimusega allikad sobivad maastikul klassikaliste pühakohtade võrgustikku
ning vajadust neid arheoloogiliselt uurida. Samas säilib ka ilma füüsiliste tõenditeta võimalus, et
varanduse-, kirikukella- ja vaimuallikaid on sarnaselt ravi- ja annikohtadega pühana tajutud.
(Metssalu 2022, 59).
40
Paik võib uurija jaoks jääda ka teadaoleva narratiivse pärimuseta, vahel võib sellest olla alles
vaid nimi kaardil või ka elavas keelekasutuses (vt II.2.3), kuid ilma tänapäeval religioosse
tähenduseta (nt Valjala kihelkonnas Veerikul oli Hiiekaevu nimi säilinud loomade joogikoha
kontekstis). Mõnigi kord iseloomustab kunagisi pühapaiku tänapäeval vaid konkreetselt raskesti
sõnastatav tunne, nn kuma mälus, et midagi oli, aga mis just… ei mäleta, hea kui nime teatakse.
Selliseid unustatud pärimusega paiku võib nimetada “vaikseteks kohtadeks” (Remmel 2020).
Pärast kultuurikatkestusi on see ootuspärane.
Siin tekib uurijal/inventeerijal keerukas olukord, kui näiteks on tegemist väga hästi säilinud, ilusa
loodusliku, nt põlispuudega ja allikaga kohaga või lohuga kiviga, kuid puudub otseütlev info selle
pühakspidamise kohta – heal juhul on olemas paiga erilisusele viitav kohanimi, kuid seegi ei
pruugi olla otsesõnaline viide pühapaigale. Samas ütleb kogemuspõhine sisetunne, et paik
sobiks nt asukoha loogika, maastikuliste seoste ja nimeanaloogia või mõne muu näitaja põhjal
pühapaigaks – selliste puhul saab samuti rakendada oletusliku või tõenäolise pühapaiga
mõistet. Oletuslikke määranguid leidub juba sajand tagasi koostatud kihelkonnakirjeldustes,
Eiseni ja Hurda rahvaluulekogudes ning tihti ei olegi põhjendust toodud. Praegused uurijad
võivad neid usaldada või siis mitte. Kaalu on oletustel, mis põhinevad teadlase pikaajalisel
kogemusel.
Niisiis pole see, kas tegemist on kunagise loodusliku pühapaigaga või mitte, arhiveeritud või ka
elavas traditsioonis tänini püsiva pärimuse põhjal kaugeltki selge ning piiri pühapaiga ja
“mittepühapaiga” vahel võib olla üsnagi keeruline tõmmata. Leidmaks lahendust niisugustele
olukordadele pühapaikade kirjeldamise protsessis, tuleks inventeerimise metoodikas ja
praktikas kajastada ka pühapaikade liigikindluse astmeid (seni on niisugust lähenemist
kasutatud arheoloogilise kohateabe andmebaasis). Kindlasti peaks liigikindluse eri astmetega
arvestama ka pühapaikade klassifikatsioonis üldisemalt.
II.3.3. Muistised piirialadel: kalmed ja kristliku tähendusväljaga pühapaigad
Looduslike pühapaikade mõiste nn piirialadele jäävad kohad, mille mille esmane rahvapärane
määratlus ei ole nt ohvrikoht või hiiemets, puu, kivi või allikas. Sellisteks objektideks on kalmed
ja katolikuaegsed kabelikohad (või kirikuasemed), mis samuti seostuvad kohapärimuse põhjal
pühaduse mõistega ning võivad maastikul olla loodusliku ilmega – kujutada endast kamardunud
kivist küngast, kõrgemat saarekest vms. Vahel on mainitud nendega seoses puid, mida ei
tohtinud puutuda. Kaitse all mitte olevate kalmete ja kabelkohtade arv on väga suur ja enamasti
kujutavad nad endast arheoloogilisi objekte, mis ei kuulu inventeerimisele loodusliku
pühapaigana. Siiski tuleks pühapaigana inventeeritavate kohtade hulka arvata niisugused kaitse
all mitte olevad kalmed ja kabelikohad, mille puhul esineb pärimuslikku infot paiga
pühakspidamise, seal leiduvate tähenduslike loodusobjektide (puud, kivid), ohverdamise või
muude rituaalide kohta. Ka võis kabel asetseda juba varasemalt pühaks peetud paigas (nt
Urvaste kihelkonnast on teada mitmeid kabelikohti, millega liitus ka teadmine pühaks peetud
puust vm). Niisuguseid muistisepaare tuleks käsitleda kompleksidena. Ainuüksi kabeli-
41
toponüümiga kohtade puhul võiks aruandes piirduda paiga äramärkimisega. Kalmete
seostumine ohvri-pärimusega ja rituaalidega on piirkonniti erinev, nt Mulgimaa pärimuses tuleb
see silmatorkavalt esile ning ka Saaremaal jm võib märgata seoseid ja kattuvusi.
Kindlasti ei peaks looduslikke pühapaiku ja kalmeid-kabelikohti vastandama, sest eri ajastutel
võis sama koht omada erinevaid tähendusi. Üks määratlus ei välista alati teist. Mälestus
matmispaigast võib olla ka hääbunud, kohta võidaksegi pärimuses teada ohvripaigana.
Hiiealadel leidub vahel samuti kalmeid ja teisigi muistiseid. Samuti on piir kabeli- ja kalmekoha
vahel mõnikord ebamäärane, sest kabeli sõna võib tähistada ka surnute matmispaiku. Oluline
on välitöödel muististe olemasolu fikseerida, sest see annab lisainfot üldise muististe võrgustiku
kohta.
Piiripealne objektide rühm on ka kiviristid, millega seostub pärimusinfot pühaks pidamise,
ohverdamise, ravimise vm rituaalide kohta. Vahel nimetatakse kiviriste ka ristikivideks. Need
katolikuaegsed maamärgid võivad seostuda keskaegsete külakalmistutega, aga mitte alati.
Tõenäoliselt tähistavad mitmed neist mingit sündmuskohta, kellegi surma-, hukkamis- või
hukkumispaika. Neid, olgugi et inimkäe läbi kujundatud ja paigaldatud objekte, võiks vaadelda
kivide all omaette liigina. Säilinud ei ole neid tõenäoliselt palju ning neid, mille kohta on teada
pühadusele osutavat infot, tuleks ka inventeerida. Teiste puhul võiks piirduda asukoha
dokumenteerimisega. Piirialade nähtusi on teisigi (nt Kaasik 2007, 33–42), aga siinses töös neid
ammendavalt ei kajastata.
III. VAIMNE PÄRAND JA SELLE LIIGID
Pühakohtade puhul ei ole füüsilised tunnused ainsad parameetrid – samavõrd tähtis on ka
kohtadega seotud vaimne pärand (rahvauskumused, muistendid, kohanimed jm kohapärimus,
usundiline praktika).
Vaimne pärand ja selle alatüübid (toponüümid, uskumused-kombed, narratiivsed lood e
muistendid) on ajaloolise loodusliku pühapaiga puhul kahtlemata olulised näitajad. Esile tuleks
esile tõsta ning arvestada järgmisi pärimuse aspekte, mis annavad meile infot pühapaikade kohta.
III.1. Kohapärimuse üldisi tunnusjooni
Pärimustervik on kirju ja kihiline. Peab arvestama, et põhiliselt 19.–20. sajandil kogutud pärimuse
ja hoiakute interpreteerimine pole alati lihtne ja neid ei saa võtta faktidena ega projitseerida väga
kaugesse minevikku. Folkloorikogud on loodud konkreetsetes ideoloogilistes taustades ja on
nende poolt mõjutatud, läbi kirjanduse ja koduloo uurimise on nii uurijate väiteid kui ka
stereotüüpseid ja ideoloogilisi lähenemisi ka pärimusse tagasi kommunikeeritud (nt Heinapuu
2016, 2010, Metssalu 2008). Mõnel juhul fabuleerib esitaja või koguja üsna vabalt oma
(rahvusromantiliste) taustateadmiste pinnalt, mõnikord on tegemist koguja või uurija oletustega
42
(juba enam kui 100 aastat tagasi) – teateid on stiilis “see võib olla vanade eestlaste hiiekoht;
arvatavasti on tegemist ohvripaigaga vms”. Pärimust ei saa võtta ajaloolise tõena, sõna-sõnalt –
samas viitab kohapärimus füüsilisele keskkonnale, kannab olulist kohalikku teadmist.
Kohapärimus on enamasti alati lokaliseeritav, st ta kirjeldab konkreetset paika või maastikku,
annab edasi selle omadusi või seal toimunut ning kajastab kohakogemust (Päll 2022).
Kohapärimus on seotud ka praktikatega, tegevusmaastikuga (vt Ingold 1997), narratiivid kasvavad
välja erinevatest igapäevaelu kokkupuutest keskkonnaga. Sellel põhjusel on ka kultuurmaastiku
kohta rohkem kohapärimust kui näiteks soode kohta (Hiiemäe 1988).
Tõsiseltvõetavad on (pärimus)tekstides ilmnevad hoiakud, mis on oluline info uurijale, aga mida
ei saa alati võtta aluseks (nt inimene ei pruugi teada kohta pühapaigana). Kui teavet on vähe,
puudub võrreldavus. Rahvaluulekogudes sisalduvad tekstid on ka väga selektiivsed, jättes paiga
üldse kirjeldamata või keskenduvad sellele, mis parajasti tundub oluline ja huvitav (nt atraktiivne
narratiiv) (vrd Remmel 1997, 2007) või mida on nt folkloristid inimestelt küsinud. Uuem, 20.
sajandi viimastel kümnenditel ja 21. sajandil kogutud info paikade kohta ei keskendu sugugi alati
religioossele praktikale või mütoloogilistele jutumotiividele – talletused kajastavad ka konflikte ja
paikade hävi(ta)mise lugusid, piirduvad vahel vaid kohanime mainimisega, kohad on omandanud
uusi tähendusi.
Igal pärimustekstil on kontekst. Peab vaatama info kogumiskonteksti – näiteks kui suurema
grupiekspeditsiooni raames on kogutud rohkesti infot mõnest paigast, tekib kergesti mulje koha
populaarsusest ja laiast tuntusest, mis võis olla kogukonnas sel ajahetkel. Teisal jällegi, kus pole
kogujaid liikunud, on kaalul iga infokilluke ja paljude paikade kohta on vaid üks teade (vrd Metssalu
2022). Mõnest kandist ei ole arhiividesse jõudnud üldse pärimust, seda enam, et niisuguseid
kombeid, mis olid veel 20. sajandi keskpaiku elavad ja intiimsed, hoiti ka meelega salajas ega
vahendatud võõrale küsitlejale. Näiteks 1920. aastate Saaremaa ajakirjanduses on ilmunud ka
kirjutisi, mis naeruvääristavad kivide või puude juurest terviseabi otsijaid. Nüüdsed pühapaikade
kasutajadki ei kuuluta oma tegevustest ja rituaalidest kõigile (neid võidakse samuti
naeruvääristada). Rääkima hakatakse sageli siis, kui tegevus pole enam aktiivne, üldine ning selle
praktiseerijad elavate seast lahkunud. Niisugune kogemus on Muhu välitöödelt 21. sajandi
alguskümnendil, kus inimesi lausjalt küsitledes koorus välja teateid ca 60 varem uurijatele mitte
teada olnud paiga kohta (peamiselt ravipaigad, maaljakivid). Saaremaalt on ka võrdlemisi vähe
kogujaid olnud varasematel kogumisperioodidel, kui tegutsesid Jakob Hurt ning Matthias Johann
Eisen.
Pühapaikadega seonduv folkloorne aines kuulub kohapärimuse katusmõiste alla.
Kohapärimuses on samuti eristatavad omad liigid – tuntuim on žanriline jaotus (muistendid,
uskumused-kombed jne).
Võib täheldada, et kohapärimuse mõiste sisu on alates nõukogude aja lõpust avardunud,
hõlmates noorema põlvkonna teadlaste tõlgenduses ka pärimust, mis pole üksnes kohakeskne,
vaid laiemalt kohasidus – see kuulub pigem varasema, ka isikujutte hõlmava nn kohaliku pärimuse
kategooriasse või seostub vahetute keskkonnakogemustega (Päll 2016, 2022). See tendents on
43
muu hulgas tingitud asjaolust, et loodusobjekte ning ehitisi puudutavad traditsioonilised
pärimusteemad ja -motiivid on elavast mälust tempokalt taandunud ning ei kõneta enam inimesi,
sest ei tundu usutavad (vrd Remmel 2002). Endiselt on aktuaalsed mitmesugused isiklikud
usundilised kogemused, UFO-jutud jms. Kohalikud lood seostuvad paikadega, mida inimesed
maastikus märkavad, mis tekitavad küsimusi, eristuvad muust ümbrusest, narratiivid on sellistel
juhtudel nn lünkade täitmine (Bird 2002). Kui inimeste liikumistrajektoorid ja kokkupuuted
keskkonnaga muutuvad, on mõistetav, et esile kerkivad uued teemad, sest kiirelt on muutumas
kogu elulaad, inimeste sidemed (maa)kohtadega ning pärimuse edasikandumise viisid (Hiiemäe,
Remmel 2020). Isegi sõna pärimus (varem tarvitati rohkem rahvapärimuse mõistet) tähendusväli
on märgatavalt avardunud (vrd nt koolipärimus), see ei pea tingimata ulatuma kaugesse
minevikku, 20. sajandist varasemasse aega.
Vaimne pärand on veelgi laiem mõiste. See haarab ka tänapäeval praktiseeritavaid nii
kogukondlikke kui individuaalseid tavasid, mis lähtuvad varasemast traditsioonist.
Kohapärimust on Eesti Rahvaluule Arhiivi kartoteegisüsteemis juba 1920. aastatest
süstematiseeritud objektide lõikes (kivid, puud, allikad, järved, kalmed jne), teaduslikumas vaates
on püütud kohapärimust struktureerida ka pärimuse teemade või temaatiliste
tasandite/sisudominantide põhiselt (mütoloogiline, usundiline, ajalooline, argieluline,
looduslooline aspekt, vt Remmel 2014a). Need võivad esineda ka ühe ja sama paiga puhul, kuid
on loodusliku pühapaikade liigikindluse kontekstis erineva kaaluga.
Pühapaiku saaks ka liigitada pärimuse hulga järgi: pärimust on palju (10 ja rohkem teadet), on vähe
(1–3 teadet), üksnes toponüümiga paigad. Pärimuse paljusust on peetud kohtade kaitseväärtuse
hindamisel väga oluliseks. See aspekt siiski ei anna alust paiga kaitseväärtust õiglaselt hinnata,
sest pärimuse olemasolu ja hulk on mõneti juhuste tulemus (n.ö õnneasi). On palju kohti, millele
osutab vaid üks-kaks pärimusfragmenti, või ainult toponüüm. Näiteks Kärla kihelkonnas Ulje
külas oli ühe ohvrikivi puhul juhtlõngaks vaid üks Vello Lõugase teade, mille oli ta kuulnud ühelt
Setomaalt pärit ja Saaremaale kolinud naiselt, keda saarel liikudes juhuslikult bussis kohtas. Ka
üksnes koha nimi võib peita endas palju.
Muistisesidusa pärimuse puhul, nagu pärimuse puhul üldse, on osutatatud ka selle autentsusele.
Tingimustes, kus mõneski Eesti piirkonnas (nt Virumaal, Järvamaal) on paiguti juba 100 aastat
tagasi sedastatud, et rahvas ei mäleta nt hiiepaikadest enam eriti midagi peale nime (vrd Kallas
2011), ei saa alati eeldada autentse, otsesõnu pühaks pidamisest või ohverdamisest rääkiva
pärimuse olemasolu, mida nt Pikne Kama on pühapaikade kontekstis ühe põhiväärtusena välja
toonud (Kama 2022). See eeldus või kriteerium on paigaliigiti ja piirkonniti väga erinev. Siinkohal
tuleb ka nentida, et otsesõnu pühaks pidamisest ja ohverdamisest rääkiv pärimus ei pruugi olla
üksiti autentne, kui selle all silmas pidada järjepidevust suulises traditsioonis kaugemast
minevikust alates. Sageli on just ohverdamist kajastavad pärimusteated mõjutatud kirjasõnast ja
haridusest – aluseks 18. ja 19. sajandi Lääne-Euroopa kirjanduslike eeskujude mõjul loodud
ettekujutused, millised võisid olla muistsed eesti looduslikud pühapaigad (vrd Heinapuu 2010,
2019) – ning tekkinud sekundaarselt nt paiga juurde, mida peetakse hiiepaigaks või ohvripaigaks.
44
Oma mõju on ka trükistel, kus on publitseeritud eesti kohajutte. Ott Heinapuu kirjutab: “ Väikeste
kohalike kogukondade sees käibinud suulisest kohapärimusest on trükis (ja hiljem ka veebis)
avaldamise kaudu sündinud korpus teema poolest kokku kuuluvaid trükis ilmunud
kultuuritekste, mis jõuavad suure hulga lugejateni, kes kannavad kollektiivselt eesti ühist
rahvuslikku kultuurimälu. Kultuuritekstideks muutudes läbivad muistenditekstid paratamatult
žanri- ja funktsiooninihke, millega need asetatakse uude konteksti, neid loetakse teistest
koodidest lähtudes ning seetõttu hakkavad tekstid toimima uues võrgustikus teisiti kui vanas.”
(Heinapuu 2025, 40–41).Teatud juhtudel ongi kirjas olevate andmete põhiväärtus selles, et koha
puhul on teada üldse mingi kohasidus folkloori või rahvausundiga seostatav info – niidiots igal
juhul. Sedakaudu ilmneb koha tähenduslikkus, mis võib olla järjepidev. Kunagisest pühadusest
võibki saada ajapikku tähenduslikkus, sellele on osutanud ka Mall Hiiemäe. Pärimuse – ja üldse
inimliku kommunikatsiooni, mille osaks folkloor laiemas pildis on – puhul ongi suurim „probleem“
see, et kuigi selle taga võib olla tegelikkusest lähtuv ajend või aegadetagune sündmus, ei saa seda
võtta kui fakti (muidugi on ka erandeid).
Inimesed lausuvad tihti sõnu ja väljendeid, mille taga peitub hoopis teistlaadi või isegi vastupidine
informatsioon (nt vastus rahvaluulekoguja küsimusele: kas teil siin kivide juures ravimas või
ohverdamas käidi? võis olla: ma ei tea sellest midagi. Kas uurija/koguja peab seda igal juhul
uskuma, tõena võtma? Oleneb kontekstist. Inimene võib ise ravida ja ohverdada, aga ei taha seda
avaldada. Teisel juhul võib see vastus ka tõsi olla. Pühapaigad ja suhe nendega on olnud ja on
jätkuvalt tundlik teema. Eelnev näide ei ole mõeldud pärimuse väärtuse vähendamiseks, vaid
paremaks mõistmiseks mittefolkloristlikust vaatepunktist. Samas on Eestis koha- ja
pühapärimust ikkagi nii suurel määral kogutud (küll erineva ajalise ja ruumilise tihedusega) ja
digiteeritud, et mingid tüüpilised “infosülemid” ja tendentsid eristuvad ja lubavad teha üldistusi.
Kas kohapärimus võib jääda ilma kohata? Jah, kui mäletatakse meeldejäävat süžeed, aga sellega
seotud koht on umbmäärane või üldine, pole mälus ega maastikul lokaliseeritav (kusagil oli üks
kuninga istutatud puu või kivi, hiites olid jumalad, lohkudega kividel raviti). Koht võib jääda ka
pärimuseta, kui pärimuse edasikandjaid ei ole.
III.2. Muistendid ja pühapaigad
Pühapaikade puhul on nii arheoloogid kui ka maausulised enim tähtsustanud uskumuste-
kommete kirjeldusi ja uskumusi kinnitavaid hoiatusjutte (nt pühapaiga rikkujat tabab karistus),
kuid sageli haakuvad vanemas pärimuskorpuses pühapaikadega ka mütoloogilist, animistlikku või
maagilist mõtteviisi esindavad rändmuistendid, mille tegelaste hulgas võib olla nii hiidusid,
pühakuid kui ka ajaloolisi isikuid kaugemast minevikust. Samuti on tegelaste hulgas liminaalse
staatusega või pühal ajahetkel toimetavaid isikuid. Olulisem on jälgida siin juttude süžeed,
tegevustikku – tegelased võivad vahetuda, aga mingid omadused ühendavad ka võimalikke
tegelasvariante. Mis põhjusel?
Niisugused muistendid võisid/võivad samuti kuuluda pühapaiga tähtsust rõhutava suulise
pärimuse hulka ning neid võidi kohapealsetel pühadeaegsetel kogunemistel ka korduvalt
45
jutustada (rituaalidki seisnevad regulaarses kordamises) (nt Valk 2025). Samuti võis seoses
hiiekohtadega olla kindel roll ka mõnedel regilaulutüüpidel (nt laul “Hiie noormees”) – regilaulud
viitavad hiiepaikadele kui müütilisele, teispoolsele ruumile (kindlaid kohti esile toomata).
Praegune ratsionaalne mõtteviis erineb oluliselt vanapärasest, kujundlikust ja mütoloogilisest
maailmapildist, kus lugude korduval jutustamisel ja ka laulmisel võis olla rituaalne, sümboolne
tähendus. Eesti keel on täis metafoore ja sümboleid, kõike ei pea (või pole kombeks) väljendama
otsesõnu. Paraku on kujundite osa kiirelt kahanemas ka meie keelekasutuses ja maailmatajus
ning tõsiteaduslik ratsionaalne lähenemine pigem stigmatiseerib kujundlikku väljendust, mis on
justkui lubatav peamiselt ilukirjanduses. Ka sõnadel ja väljenditel võis olla maagiline mõju ning
teatud olukordades kasutati eufemisme – nt hundi kohta võidi öelda metsalind. See on näide, et
folkloori ei saa võtta sõna-sõnalt.
Pühapaigasidusas vanemas folklooris on niisiis eristatavad kaks domineerivat tasandit
1) usundiline/religioosne, rituaalne tasand (mille alla mahub ka usk looduse ravitoimesse ja ka
üleloomulikud kogemused)
2) mütoloogiline tasand, mis seostub narratiivides müütilise aja ja tegelastega ning vastavate
žanridega (muistendid, legendid, mille puhul on võimalik välja tuua jututüübid või tüüpmotiivid)
ning mis võib põhjendada, selgitada ja võimendada paiga pühaks pidamist.
Ergo-Hart Västrik on kirjutanud: “Rahvausundi uurija jaoks on oluline kohapärimuses sisalduv
teave ja koondpilt pühakohtadest – paikadest ja muististest, millele keskenduvad kultuslikud
toimingud, uskumused (normid), üleloomulikeks peetavad isiklikud kogemused ning muul viisil
objekti pühadust seletavad narratiivid” (Västrik 1999).
Mõlemad tasandid on olulised, aga neil on (ja on olnud) erinev roll. Objektide puhul, mida saab
pidada pühapaikadeks, võivad need tasandid põimuda. Nt inimesekujuline kivi, nn Toolse
rannamehe tütar (ka Naiskivi, Piigakivi) Rakvere kihelkonnas on tuntud eelkõige kiviks muutumise
muistendi tõttu, mille kohta on 15 üleskirjutust, vaid ühes teisendis mainitakse ka villade viimist
kivile (Remmel 1997). Sama mustrit võib paljudel puhkudel märgata nt Kalevipoja, Tõllu või
vanapaganakivide puhul. Hiiumuistendite haakumine pühade kividega on sageli dokumenteeritud,
kuid täpsemat statistikat pole mahukama pärimuskorpuse põhjal tehtud. Võimalik, et mingi mõju
on ka nõukogude ajal 1950.–1960. aastatel korraldatud folkloristlikel ekspeditsioonidel, mille
eesmärgiks oligi, seoses muistendiraamatute ettevalmistamisega, koguda pärimust just hiidude
Kalevipoja, Tõllu ja vanapagana kohta ning otsida maastikul nendega seotud objekte. Samas ei
olnud nende objektide pühakspidamine tol ajal üldse uurijate fookuses, tegemist oli peaaegu et
keelatud teemaga. Hoolimata sellest laekus mõnevõrra ka sedasorti infot. See erineb piirkonniti,
nt Läänemaal ja Saaremaalgi on korrelatsioon küllaltki sage. Tegemist on ka sageli kividega, millel
on mingid jäljed-süvendid või mis on seotud hiiealadega. Valjala khk Väkra küla Hiiekivi (kutsutud
ka teisiti) kohta on talletatud mitmeid erineva sisuga jutte.
46
Väkra külas põldude vahel aga olla suur nagu heinakuhi, kivi. Tõllu naine toond selle kivi, kuid
põllepael läind katki ja sinna see siis jäänd. Seda nimet. Hiiekiviks.
Samas kivist rääkis pärast Mihkli vanaperenaine Juuli Krull, 82 a vana, sama, mis Mihkel Katvel, et
tema ema öelnud selle kivi all elavat pahad vaimud. Kui ema läinud kord sealt mööda /pag 59/
Väkra külasse, kuulnud kivi juurest äkki häält. Ikka kokardi-kokardi, kokardi-kokardi. Tema
vaadanud ja eks vanapagan teinud seal sedamoodi kokardi-kokardi võid. Tema pannud jooksu, nii
et pole olnud mitte aega tahagi vaadata. Jaan Remmeli päevik, 1961
Väkra külas jutustas aga üks vanataat, et vanasti olnud (vanarahva juttude järgi) Väkra ja Koksi küla
vahel hiietammik ja sellepärast on too ka Hiiekivi. Tõllu naise loost ei teadnud tea midagi. Käidud
ikka seal pidutsemas.
Jaan Remmeli päevik, 1961
Mõnikord on arhiivis paigaga seotud pärimuskorpuses narratiiv – rändmuistend – nii populaarne,
et muud, usundilised vihjed jäävad täiesti varju. Näiteks Ebavere mäe puhul prevaleerib
rahvaluulekogudes jõuliselt maa alla vajunud linna muistend. Kinnitust, et tegemist võiks olla
pühapaigaga, tuleb otsida mujalt kui Henriku kroonikas leiduvast Tharapita Saaremaale
lendamise loost, mida on paigaga oletamisi seostanud Väike-Maarja pastor Knüppfer ja mis on
hiljem levinud ka rahva seas. Sellest oletusest märksa olulisem on tema teade sellest, et
kohalikud mäge pühaks pidasid – tõsiasi, mis rahvaluule üleskirjutusteski vastu kajab.
Kunagiste pühapaikadega on rahvas seostanud mitmel pool ka ajalooliste isikute tegevust – nt
Rootsi kuninga poolt tõotusega istutatud puud, kuningate lõunatamine vms. Neid seoseid ei saa
pidada suvalisteks, sest peab ju olema põhjus, miks antud objektiga mingi lugu haagib. Selleks
magnetiks võib olla unustatud püha, kuid siiski tähendusliku paigana mälus püsinud puu või kivi,
allikaski, ning populaarne muistend kinnitab sümbolväärtusega koha tähtsust kogukonna jaoks
(nt Rootsi kuninga lood). Nagu ka hiidudele-vägimeestele, omistati ajaloolistele suurkujudele ja
juhtidele suurt/üleloomulikku väge ning erilisi võimeid. Mõnede uurijate arvates on tegemist
kunagiste pühapaikadega/pühapuudega:. “Tõenäoliselt on paljud niisuguste hiiglapuude
asukohad lihtsalt endised ohvripaigad” (Laugaste 1959, 32, viitega Mark Kosveni teosele
“Esiajaloo kultuuriloo põhijooni”). Näitena tuuakse Rannamõisa tamm, mis on ühtaegu seotud ka
Kalevipojaga (ka kalevid olid muistsed ülikud). Istutajaks võidi pidada ka vanapaganat (nt
Vannutatud puuks kutsutud künnapuu puhul HJn Seli külas – sellelt oksamurdmine tõi õnnetuse).
Niisuguste juttude puhul peaks vaatama ka paiga asukohta laiemalt. Üksikjuhtudel on kogujad ka
andnud laiema kirjelduse. Nt Jõhvi khk Päite k Pühajõe äärsel Lipumäel, mis oli Päite inimeste
kooskäimise koht, kiige ja jaanitule plats ning ohvripaik ohvrikiviga, kasvasid ka Peetri ja Kaarli
männid. (EKIKN jõh es1 l [115/6] (604091/3); EKIKN jõh es1 l [115/6] (604091/3) < Jõhvi khk,
Toila v, Päite k – Valev Meriste < Adolf Trei, snd 1908 (1979). Uskumus, et võimukandjaga
seostatud puul on püha/puutumatu tähendus ja selle rikkumine toob kaasa karistuse, võib
avalduda ka juhul, kui istutatud puu on valitsejale “pühendatud”, s.t tema nimega seotud, mitte
tema istutatud.
Nikolai kuusk
47
Väike kuusk Tõnissa t. heinamaal, "Sõõru päälisel" "Kuninga kuuse" kõrval, istutatud Saare valla
meeste poolt Nikolai II-le, kroonimise päeval. Kogu aja viletsa kasvuga, kord, kuuse väike olles,
talland teda mees, kes suri ise kohe kolmandal päeval. EKIKN trv eki1 l-o [139] (346395) <
Tarvastu khk. – Julie Rõks (1923)
Seos paiga pühaduse ja ajalooliste isikutega võib olla kaksipidine – puu on istutatud või kasvama
hakanud varasemasse pühapaika või on tegemist varasemalt pühaks peetud (ohvri)puuga.
Pühapaigad võivad olla ka tõotuskohad. Muistend kuninga tõotusest/vandest, mis lubab Rootsi
aja tagasitulekut tulevikus, on seostatud puu elujõulisusega. Sageli on neil puudel eriline võra,
allapoole kasvavad oksad, mida põhjendatakse istutamisega “juured ülespidi”. Oksade allapoole
kasvamist on täheldatud pühapaikades kasvavate puude puhul (Valk 2007). Nende puhul
segunevad nii mütoloogiline kui ajalooline (tõestatud seos ajalooliste võimukandjatega/ülikutega)
aspekt, 17.–18. sajandil persoonid/isikud on 19.–20. sajandi tekstides mütologiseerunud. Lugu
väekast võimumehest, pühast mehest (kelleks keisreid, kuningaid ja sõjapealikke ka peeti, vrd
RKM II 411, 491/2) lisab põlispuule kui loodusobjektile oma tähenduskihi ka siis, kui puuduvad
otseütlevad kirjapanekud ohverdamise vm usuliste praktikate kohta. Näide Jaani kihelkonnast
isiku ja paiga pühaduse otseütlevast seosest kivi puhul:
Kuusiku talu juures, maantee ääres on ristiga kivi, peeti pühaks kiviks. Ema rääkind: „üks sõjamees
olevat sinna maetud, ta olnud püha mees sellepärast tulnud kivile rist pääle.“ Praegu on kivi tee
sillutamise tõttu osaliselt purustatud ja kraavi lükatud. RKM II 55, 569/70 (306) < Jaani khk, Hindu
k, Kuusiku t – O. Jõgever < Erma Jõgever, 27 a (1956)
Senises praktikas on ajalooliste isikutega seostatud puid pühapaikadena inventeeritud ilmselt
üksikjuhtudel, paljud neist on jäänud kõrvale, kuna puudub otseütlev info. Mõnel juhul kaasneb
teave nt jaanitulekohast, kalmest. Mõnes piirkonnas on tõotusega puu istutamine kuninga (või ka
keisri) poolt väga levinud motiiv. Idapoolses Eestis, sh Setomaal, ka Tartumaal, Mulgimaal,
Võrumaal, aga nt Saaremaalt ei ole sellist süžeed “Koopa” andmetel teada, seal räägitakse hoopis
Rootsi kuninga hauast, nagu ka Läänemaal, kusjuures on neid haudu vahel samastatud
ohvripaikadega ja hiiekohtadega (nt Valjala kihelkonnas on kaks niisugust pühakohta). Ka meie
presidentide istutatud puud läheksid tuleviku-ajalooliste pühapaikadena samasse kategooriasse
(nt Setomaa Härmä k pühapaik, kuhu kuuluvad kalme, püha mänd, tsässon, on istutanud puud 3
Eesti presidenti). Teame ka mitmeid K. Pätsi istutatud puid. On ka rida kive, mida on seostatud
kuninga(tega), sh kaitsealuseid ohvrikive.
Kindlavormiliste süžeedega narratiivid võivad olla palju vanemad kui konkreetsed
kombekirjeldused ning avada ukse kaugemasse minevikku, mida arheoloogia peaks rohkem
hindama. Kui Jonuks jt (2014) pakuvad, et eesti pühapaigapärimus ei ulatu kaugemale 19.
sajandist, siis muistendite süžeede vanus võib ulatuda märksa kaugemasse aega (nt viikingiaega).
Vanusele viitab motiivide rahvusvahelisus. Ühisjooni on ka muistenditel ja regilauludel (hiie
hobune, hiie neitsi, hiie ja salu, kalevi ja hiie-sõna esinemine paralleelvärssides). Nii et kui just
arhailisem, ajaliselt vanem pärimus on ajaloolise pühapaiga liigikriteeriumina rohkem
48
väärtustatud kui uus, tuleks vaadata paikadega seostuvaid mütoloogilisi muistendeid mitte kui
juhumüra, vaid kui tähelepanuväärivat ainest ka pühapaikade kontekstis.
Ühe pühakohaga võib seega seostuda eri tüüpi motiive ning folkloorižanre – uurija jaoks
moodustuvad nn pärimuskompleksid – nagu on ka kohtade kompleksid. Kohaliku
pärimusekandja jaoks on olukord teine. Pärimusele omane varieeruvus tekibki sellest, et igaüks
teab oma versiooni. Pärimusjutt võib varieeruda ka ühe inimese eriaegsetes esitustes – seda
oleme isegi kogenud.
Pärimus on veelgi dünaamilisem, liikuvam ja ajalikum kui maine maastik, võrreldav pigem veega,
voolab sinna, kus säng ees, süvendab uusi sänge, ujutab üle või kuivab sootumaks – pärimuses
võib ka üks populaarne motiiv teise kõrvale või välja tõrjuda (aja jooksul). Võime määrata, milline
funktsioon või omadus oli talletatud info põhjal kõige tuntum ajal, mil pärimusteade on kirja
pandud - või teada olnud konkreetsele pärimusekandjale – perioodil 19. sajandi lõpust kuni
tänaseni, ja mitte igal pool võrdse tõenäosusega, sest kogumistihedus on erinev.
III.3.Toponüümid ja pühapaigad
Kõigil kohtadel, millest oli vaja rääkida, on (või oli) nimi. Nimed on erineva vanusega, osa neist
võivad olla väga vanad (nt soome lingvistid on pakkunud rauaaega). Kohtade nimed (pärisnimed-
loodusnimed) ja nimetused (üldnimed) on kohapärimuse ja vaimse pärandi osa, mis võib
pühapaikade puhul üsna laialt varieeruda. Nt ühe inimese teadmisel on kivi nimi Hiiekivi, teise
meelest Kalevipoja kivi või Kuradikivi, kolmas kutsub ohvrikiviks või lihtsalt suureks kiviks –
toponüümid-nimetused toovad meieni varasemate põlvede teadmised, arvamused. Vaimse
pärandi sisu väljendub sageli mitte ainult tekstina, vaid ka toponüümides ja nimetustes – kohanimi
võib viidata pühapaigale ka ilma täiendava pärimuseta. Alati ka mitte – pühapaikade nimed
lähtuvad teinekord ka talu- või isikunimest (nt Hiiemägi=Peedumägi) või välimusest/omadusest
(Hallikivi, Suur kivi, Laiakivi, Litrikivi, Läätsaallikas, Keevallikas, Külmallikas jm). Sageli käibivad
samal ajal eri kasutajate seas eri variandid. Piir rahvajutu ja kohanime vahel on mõnigi kord
ebaselge (nt Taevast kukkunud kivi/Taevakivi; Tõllu visatud kivi/Tõllukivi). Kohanimi võib olla
pärimuse viimane fragment ning nimi võib olla vanim osa kohasidusast vaimsest pärandist.
Samas võib ta olla ka suhteliselt uus. Uusi nimesid tekib juurde vastavalt kasutaja vajadustele
ning usundilisele maailmapildile (nt Kosmosemajakas – kivi nimi, Loitsukivi).
Kohanimed on nagu jutu seemned, kvintessents olulisest. Nimesse kodeeritud info pole alati
koheselt või üheselt mõistetav. Nimekujud võivad olla lühenenud, muutunud, kohandunud. On
palju mikrotoponüüme, mille tähendust ei oska tänapäevane tavakasutaja lahti seletada. Vahel
nimi puudub, pole kirjas või on ununenud. Uusi nimesid tekib juurde vastavalt kasutajate
vajadusele. Nimekujudel on erinevad variandid nii kirjapildis kui suuliselt. Palju nimesid on käibelt
kadunud, aga nt vanadel mõisakaartidel esinevaid mikrotoponüüme ja talunimesid võib kohata
vanemates pärimustekstides. Nimesid annavad kohtadele ka uurijad, teadlased.
49
Keeruline on teha vahet üldnimedel (liiginimedel) ja pärisnimedel. O. Heinapuu kirjutab, et Iga hiis-
osisega nimi ning samuti muu looduslikku pühapaika tähistav kohanimi (nt hiis, hiiemägi,
hiieallikas, silmaallikas, ilmaallikas) võis nime põhilise tarvitamise kontekstis sunnismaise
talurahva hulgas toimida unikaalse pärisnime, mitte üldnimena nagu praeguses eesti üldkeeles
(Heinapuu 2025). Ühesõnaga võib vastavalt kontekstile kirjutada Silmaallikas või Hiiekivi suure
või väikese tähega. Kohanimeuurijad on niisugusteks juhtudeks, kus koha liiginimi toimib
pärisnimena, pakkunud terminnime mõiste (Päll, P. 2002, 261). See kohaldub juhtudel, kui kohta
nimetatakse kindlas, paika teadvas keelekollektiivis (nt suurtäheliselt Allikas, Järv ja ilmselt ka
Hiis). Liiginimede puhul on rahvakeelset kasutust mõjutama hakanud ka muinsuskaitselised
terminid, mida on loetud muinsuskaitse siltidelt (nt kultusekivi).
Looduslikule pühapaigale osutavad ka ilma täiendava pärimuste mitmed kohanimed, näiteks hiie-
või iie-, jum(m)ala ja ohvri- ja püha-, Tõnni, Uku ja sõnatüvega seotud toponüümid (nt:
Hiiemägi, Hiiepajuauk, Iid, Iida urked, Iite mägi, Hiieallikas;, Jumalakivi, Jummalläte), aga ka Tõnni
ja Ukuga seotud kohanimed, samuti toponüümid Ahikotus, Silmaallikas ja -läte, Maa-aluste-/
Maalja /Moaljakivi-, Tohtrikivi, Liukivi, Laudsipettäi, Palvekivi, Ristikõiv, Pühamets, Pühaläte,
Pühajärv, Pühat. Pühapaigale viitavad ka Taari- / Taara- / Tari- / Toari- / Toori-, osisega kohanimed.
Võimalikud kunagised pühapaigad-rituaalipaigad-keelukohad võivad (piirkondlike erisustega ja
sõltuvalt kohatüübist) olla (või nendega lähedalt seostuda) ka Ahi- /Ahja- / Ähi-, Äiu- / Äio, Alu-,
Altari-, Elu-, Ilm- (Ülem-), Ilma-, Juuda-, Kalevi-, Keelu-, Kergo-, Kumarus-, Kolju-, Kärna-, Leedu-
, Metsiku-, Mõrsja-, Nais-, Neitsi-, Nõia-, Peko-, Pelli-, Piiramis-, Pruudi-, Põhatu / Pühatu-, Raha-
(allikas), Reo- / Rihu- / Risu-, Risti-, Sala-/Salu-, Silma-, Taeva-, Tite-, Toive-, Tohtri-, Tõotuse-,
Uguri-, Uri- / Ure- / Ura- (sellest tüvest veel variante), Vande-, Virve- / Virvi-algulised
loodusnimed. Mõnel juhul võib ka Päeva-sõnaosisel näha seost pühapaikadega – nt
Päevapööramise mägi, Pääväkivi Setomaal. (vt regionaalse aspekti peatükk). Paljudel
pühapaikadel (eriti Lõuna-Eestis) ei ole aga sellist nime, mis praeguste teadmiste kohaselt viitaks
pühapaigale.
Looduslikul pühapaigal võib olla ka kristliku värvinguga nimi/nimevariant: Moosese käsulaud (kivi
Saarde khk); Jordani allikas, Hiiekirik (kivi Kullamaa khk), Toomas (püha mänd Setomaal Tooma
tsässonaaseme juures), Jaanikivi, Annekivi, Apostli kivi, Jeesuse jäljega kivi, Mungakivi (Jaa),
Nunnade kaev (Juu), Maarjamägi (Räp), Maarjakaev, Püha Maarja allikas (Kad), Püha Maarja
tamm, Tõnisekivi jne. Levinumad on Maarja, Anne, Jaan, täpset statistikat ei ole tehtud. Oma rolli
mängivad siin katoliiklikud kabelid.
Näeme, et nimes võib kajastuda jumalus, kõrgem jõud või pühak, kelle poole kummardati,
palvetati, aga ka rituaalne tegevus, ravitava haiguse liik, sotsiaalne rühm (naised), koha erilisus.
On muidugi ka piiripealsed juhtumid, kus me ei saa üksnes nime alusel paika pühapaigaks
määrata. Näiteks Tondi-osisega toponüüm, mis on väga levinud saartel, kajastab üleloomuliku
kogemist, seostub vahel hiiumuistenditega, aga ka teadetega ohverdamisest. Lõuna-Eesti
analoog on Juuda-toponüümika (setos pigem Vanahalv). Mõlemad viitavad demoniseerumisele,
aga arvestades seda, kui väga kardeti 19. sajandil ja hiljemgi Saaremaal ja ka Võrumaal
50
igasuguseid vaimolendeid, siis on ilmselt ennatlik kõiki vaimunägemise kohti samastada
pühapaikadega. Samas on üleloomuliku kogemine pühapaikades fikseeritud paljudes teadetes.
Küsimusi tekitavad ka Kalevipoja, Vanapagana-, Tõllu- jt müütiliste tegelaste ning Kuninga-
nimeosisega toponüümid. Nende tõlgendamine ja analüüs nii pärimuse kui laiema võrgustiku
osas võiks olla edasise uurimistöö teema. Neitsi- ja Nais-alguliste toponüümide osas nt on
soome kohanimeuurijad näidanud nende seost piiripealsete ja usundiliste paikadega (Ainiala
2007). Igal juhul kuuluvad ülalnimetatud kohanimed (ja mitte ainult) tsooni, kus tuleks olla
tähelepanelik kõigi muude näitajate suhtes. Inventeerimisel ei pea selliseid paiku küll lugema
esimeseks prioriteediks, kuid siiski võiksid need vähemalt algses pühapaikade nimestikus
kajastuda.
III.4. Muud vaimse pärandi komponendid
Usundiline kombestik ja praktikad (tegevused, kollektiivsed ja individuaalsed praktikad,
tähistamine) ja seos aastaringiga, kalendritähtpäevadega, pühadeajaga (jaanipäev, neljapäev,
hingedepäev jne), ilmaga ning inimelu liminaalsete hetkedega, mis on samuti pühad.
Märksõnu: ohverdamine, ravimine, kooskäimine/pidutsemine, tantsimine, palvetamine,
kummardamine, pühakspidamine/austamine, ilmamaagia, viljakusmaagia, initsiatsioon,
sundohver, nõidumine, ennustamine, keelud/tabud, matusekombed, pulmakombed,
rahvakalendri tähtpäevade kombestik, kristlik kombestik (nt ristimine, veepühitsus)
Püha aeg, mis tegelikult kuulub kokku eelneva punktiga, on oluline – kombestik seostub tihti
kalendaarsete tähtpäevade, nädalapäevade või pöördeliste ajahetkedega kas
ööpäeva/kuukalendri või ööpäeva lõikes. Aja faktor ilmneb selgelt ka muistendites. Seegi võiks
olla pühapaiga üks tunnuseid või funktsionaalsete liikide lisamarkereid. Sakraalsete paikadega
seostatav ruumilise piiri ja selle ületamise küsimus on võrreldav kalendritavandis ilmneva
ajalõikude erineva kvaliteedi ja siirdehetkede tabulisuse kujutelmaga (vt Hiiemäe 1993). Alati pole
seoses kohaga sellist infot teada, samas on mõnes kohas just teatud päeval rituaalsed
kogunemised. Ka mütoloogilistes narratiivides on püha aeg olulisel kohal (nt jaaniöö,
heinamaarjapäev jt).
Märksõnu: jaanipäev/öö, kesköö, aastavahetus, pööripäev, neljapäev, pühapäev, hingedeaeg,
päevaloojang, ka muid rahvakalendri tähtpäevi jm
Usk põhjuslikesse seostesse: tegu ja tagajärg. Üldised uskumused (kui teha midagi, juhtub
midagi head või halba) ja keelud/tabud ning neil põhinevad lood – sageli tugineb uskumusele
narratiiv, lugu, mis aset leidnud konkreetsete inimestega, mitte müütilises ajas (karistuse aspekti
esineb ka mütoloogilises ruumis (vrd p 6). Niisuguseid lugusid tekib ka tänapäeval (nt pühast
metsast puu mahavõtjaga juhtub midagi). Enamjaolt on need negatiivseks peetud käitumise
peegeldajad, nn hoiatuslood, mis räägivad uskumuste/kommete mittejärgijate sanktsioonidest,
ent võivad olla ka positiivsed (nt ohverdamine või palumine vm teatud kohas, teisaldatud kivi(risti)
51
tagasitoomine vm tegu oli abiks, põhjustas soovitud tagajärje, nt tervenemise, ilmamuutuse või
kahju peatumise).
Jututüüp: puu raiuja, kivi lõhkuja jääb vigaseks, paiga kahjustamine põhjustab loomaõnnetust jms
Usundilised muistendid ja memoraadid kokkupuutest üleloomulikuga
Reaalses, mitte mütoloogilises ajas toimunud usundilist kogemust vahendavaid jutte on
folkloristikas nimetatud memoraatideks. Nt jutud inimese kokkupuudetest üleloomulike
olenditega, kelle nimetuste ja ilmumiskujude valik on üsna kirju. Muistendite rubriiki kuuluvad lood
peidetud varandustest, mille kättesaamiseks on vaja ohverdada keegi või miski.
Kõnesolevas raamistuses ei saa mööda minna nähtusest, mida on nimetatud
demoniseerumiseks – usundilises kogemuses kohatud olendid seostuvad kristliku maailmapildi
mõjul või raames tumedate jõududega (nt must siga põrsastega Urvaste khk), kuradite või
vanahalvadega (sageli mitmuses), mitte aga näiteks haldjatega või neutraalsete
loodusvaimudega. Sageli on demoniseeritud just liivakivikoopad Kagu-Eestis, Mulgimaal jm, mida
on kutsutud ka Põrguteks, kus elavad vanapaganad, samuti suuremad veekogud (järved) – nt
Rõuge kihelkonnas tuntud jutt, kus järves elutsev kurivaim nõuab ohvriks last, aga inimene toob
kotiga kassi, on kontekstis, kus on teada andmeid laste ohverdamisest kuradile (nt Otepää
Ilmjärv), kõnekas. Kalmete puhul on tegemist surnute vaimudega. Siinkohal väärib meenutamist
sõna hiis tähenduse areng soome pärimustes (hiis võib tähendada nii kurivaimu kui ka põrgut).
Eelkristlik pühaduse mõiste seostub ka avaustega „teispoolsusse“, neil on Veikko Anttose järgi
analoogid inimkehal. Koopad ja sügavad, sageli põhjatuks peetud veekogud on sobivad
metafoorid põrgule kui kristlusest lähtuvalt tõlgendatud ja defineeritud ohtlikule teispoolsusele.
Märksõnu ja jututüüpe: üleloomulik kogemus, eksimine, kartmine/vältimine, (allika, koopa)
sügavuse mõõtmine, ohvri nõudmine, unes märguande saamine
Mütoloogiline, etioloogiline, animistlik pärimus/muistend: erinevad jututüübid, mille aluseks
uskumus loodusobjektide hingestatusse ja mütoloogiliste, üleloomulikku jõudu omavate
tegelaste või kõrgemate taevaste jõudude sekkumisse. Siia võib liituda ka kristlik kihistus (nt
pühakud tegelastena). Tüübitunnus on tegevus, tegelased võivad vahetuda sama süžee puhul.
Need lood tihti ka seletavad objekti või selle omaduste päritolu või tekkimist ning neist võib
mõnikord ka otsida põhjust/põhjendust või õigustust, miks kohta üldse pühaks peetud, miks seal
on ohverdatud või usutud koha erilisse mõjusse. Tähelepanekuid, et loodusobjekti sakraalsus
väljendub ka näiteks rändavatest veekogudest, pühapuudest või puuks/kiviks muutunud
inimestest kõnelevates muistendites, on tehtud juba varasemalt (Remmel 1997, 78–79; Hiiemäe
2011) ning seda on esile toonud ka Ott Heinapuu oma uurimuses (2025). Osa alltoodud
süžeedest paistavad olevat kindlamad indikaatorid kui teised, aga on ilmne, et erinevad kohajutud
haakuvad väga sageli just pühaks peetud kohtadega.
Märksõnu-jututüüpe: veekogu/mäe/hiie/kivi rändamine-liikumine-lendamine teise kohta,
inimese või eseme puuks/kiviks muutumine; nutmine – nt veekogu tekkimine pisaraist, aga ka
inimese kombel nutvad puud; puust raiumisel voolab verd, kivi kukub taevast, jälgede jätmine
52
kividele, pinnasesse, kivi viskamine, kivi ujub mööda vett, kivi kandmine, kivil istumine, kivil/puu
all söömine, puu istutamine tõotusega, pühapildi/kuju ilmumine, leidmine puu otsast/alt (õigeusu
alal), äraviidud kivi(rist) tuleb ise tagasi; mäe sisse või veekogusse vajunud linn, kirik või
pulmamaja.
Mõnikord võivad väärt vihjeid anda ka kulla, hõbeda, peidetud varanduste ja (uputatud, peidetud)
kirikukelladega seonduvad motiivid.
Tegelasi: loodusobjektid kui subjektid, hiiud, pühakud, mungad-nunnad, ajaloolised
isikud/suurkujud (kuningad), neitsid, pruut, pulmalised, orjad, pühal ajal töötegijad: kündjad,
heinalised, marjulised.
Looduse märgid ja vahetu keskkonnakogemus juttudes
Kogemuslikkus (keskkonnakogemus, vt Päll 2016, 5–6, 18–21) on kindlasti üks faktor, mida ei ole
pühapaikade puhul seni selgemalt esile toodud ega varasemal ajal uurijate poolt väärtustatud.
Lona Päll (2022, 77) on välja toonud, et varasemas kogumistraditsioonis ei pööratud selliste
kogemuste jäädvustamisele suurt tähelepanu, keskkonnakogemusi ei peetud oluliseks (kui just
polnud tegemist üleloomulike olenditega, kellega loodusnähtusi ka seostati) ega ka küsitud
kogemusliku, tajumusliku kohta, mistõttu on see aspekt varasemas pärimuses vähem esil. Aga
siiski reflekteerivad ka mõned vanemad arhiivitekstid seda “erilise”, ja samas reaalse kogemuse
aspekti pisut (nt nutvaid hääli kuuldud, puude eriline kohisemine või äkiline kuivamine, lõhnad,
äkitselt ilmuvad linnud-loomad, ilm ja selle muutused kohal viibides jne.) Looduse märke
tõlgendatakse arhiivipärimuse põhjal nii kogemuspõhiselt kui ka uskumuspõhiselt (nt ilmaended,
surma- ja sõjaended vms) või ei osatagi tõlgendada. Nt mõne mäe kohal nähakse vahel
ilmamuutuse eel “suitsu” ehk veeauru (nt Vällämägi Rõuge khk, Sinimäed Vaivara khk, Ebavere
mägi VMr khk). Pärimuses on mitmeid tajulisi märksõnu: undamine-ulumine (nt järvede puhul),
ilma ennustamine hääle järgi; jõe või merevee kohisemine, veekogu/lombi veetaseme äkiline
muutus, ilma ennustamine selle põhjal. Saaremaal arvati, et kui Mustjala pank kohiseb, lähevad
ilmad tuuliseks (RKM II 384, 137 (1)). Seos ilmaga on pühakohtade puhul väga huvitav ning viitab
nende seosele veega ja veeringlusele laiemalt, ent seda teemat tuleks süvendatult võrdleva
materjali põhjal uurida. Karja kihelkonnast järgmine, siiski ka usundiga seostatud teade:
Hiiesoost olevat mõnikord külmadel talvekuudel kuuldud lapsenuttu, ja mitmesuguseid haledaid
kaebeid ning ohkeid. Siis öelnud külarahvas: „Hiiehaldjas kaebab jälle, ilmad muutuvad külmaks.
Pärast seda puhunud harilikult vinge ja kõle põhjatuul ning olnud käre külm.Meie Maa, 19
november 1932, lk 2b
Rahvapärimusest teame üldises plaanis ju seda, et vanarahvas mõistis lindude keelt ja rääkis
puudega (rääkimata ussisõnadest). Ka tänapäeval kogetakse ja märgatakse erinevaid asju ning on
ka üleloomulikuna tõlgendatud kogemusi. Kas see on uustekkeline? Iga inimene on uustekkeline.
Tänapäeval, kus vanema pärimuskihistuse motiivid enam suulises traditsioonis järjepideva
teadmisena ei esine või pühaduse mõistega teadlikult ei seostu, aga pühapaikadest siiski
räägitakse, kõneleb uuemal ajal talletatud kohasidus teave – kui uurijal õnnestub midagi usundilist
53
kuulda – sageli just isiklikust kogemusest ja suhtest kohaga, mitte sellest, mida seal väidetavalt
vanasti tehti vms. Seda ka ajalooliste paikade puhul.
Seda, mida uurija paika külastades kogeb, kuidas ta üldse paigani jõuab, ei ole küsitud ka
inventeerimisaruannetes, ehkki see oleks oluline sõnum neile, kes edaspidi paigaga tegelevad.
Paiga olemuse ja kaitseväärsuse üle ei ole õige otsustada ilma seal kohal käimata, viibimata.
Soovitav oleks külastada paika eri aegadel.
Suhtumine, hoiakud – austus (pühakspidamine, puutumatus, demoniseeritus (hirmutamine,
kartmine), hinnanguvaba neutraalsus. Pärimusinfo erivormilistes jäädvustustes ilmnev
suhtumine pühapaika võib olla väga erinev ja samas kõnekas. Võib ilmneda, et (pärimus)teksti
autori jaoks ei ole paik püha, või ta ei soovi seda üldse väljendada, mida see paik talle endale
tähendab. Paljust on ka vaikitud.
Tänapäevane praktika ja rituaalne – nii traditsioonipõhine, taastekkeline kui ka
pühapaikadega seonduv uustekkeline kombestik kuulub samuti vaimse pärandi alla, kuid see
on omaette teema (Vt Jonuks, Äikäs 2019.; Valk 2018), mida siin ei arendata. Looduslike
pühapaikade tänapäevane kasutus ei ole alati seotud varasema arhiivis kajastuva pärimusega,
mis pole kõigile kättesaadav, vaid just teadmisega, et koht on püha.
III.5. Pühapaikade funktsioonid ja kohapärimus: kajastamine mälestiste registris
Registris ei kajastu piisavalt pühapaikade kunagine kasutus (funktsionaalsus) ja nendega
seotud vaimne pärand /kohapärimus. Märkeid pühapaikade kasutusotstarbe kohta leidub
märksõnade lahtris vähe ning enamasti põhjendamatult üldistatud kujul. Pühapaikade
liiginimedes kajastuvad seal toimunud tegevustest vaid ohverdamine ja liulaskmine. Paiga
kasutusviisid hõlmavad ka näiteks ravimist ja maagilisi toiminguid (nt kodukäijatõrje, ilma
muutmine), rääkimata nende konkreetsetest vormidest (nt surnuga ümber kivi sõitmine, oinaga
ümber kivi kõndimine, läbi puutüves oleva ava pugemine) ja palju muud. Ka ei pruugi uurijate
käsutuses olev pärimuslik informatsioon pühapaikade kohta olla kaugeltki alati täielik ega ka
adekvaatne. Registris ei kajastu ka eripärased rahvajutud, mille alusel paika on pühaks peetud või
millele tuginedes on põhjust paika pühaks paigaks pidada (nt Tamme-Lauri tamm, Urvaste khk)
(vt vaimse pärandi käsitlust). Pärimusmotiivid ja märksõnad on erineva tähenduslikkusega ja
tinglikult saaks neile anda ka punkte paiga liigikindluse määramisel nagu ohtudele/riskidele, kuid
sel juhul peab ette valmistama väga konkreetse juhise (loendi), sest igal inimesel ja ka teadlasel
on oma kogemustel ja teadmistel põhinev arvamus. Kindlasti võiks pärimus registris kajastuda
rohkemal määral kui liiginimetuses ja kohanimes/nimedes. Pärimusandmete kajastamine
registris suurendaks avalikku huvi looduslike pühapaikade vastu, aitaks kaasa nende
väärtustamisele ja kaitsele.
54
Ettepanek: Pühapaikade pärimuslikke funktsionaalsusi, olulisemaid pärimusmotiive ja teatud
omadusi väljendavaid toponüüme tuleks märksõnadena esitada ka registris (tabel 5) ja eelnevalt
inventeerimislehtedel.
Registrisse tuleks luua andmeväljad (vt lisafailid, lisa 3, tulba F ja G) , mis kajastaksid:
a) pühapaiga funktsionaalset või tunnuslikku alaliiki (ohvrikivi, ravikivi, jäljekivi,
raviallikas – neid liike ei saa määrata kõigi objektide puhul) ja/või seal toimunud
tegevuste märksõnasid (ohverdamine, ravimine, austamine, palvetamine jne, maagilised
toimingud jne),
b) märksõnadena pühapaikadega sageli seostuvaid narratiivseid rahvajututüüpe (tihti
esinevad mõlemad). Andmevälja võib sisestada ka mitu märksõna. Soovitame etteantud
märksõnu ja kui registriarenduse käigus peaks osutuma võimalikuks rippmenüüde
loomine, siis nende kasutamist, kusjuures märksõnu peaks saama lisada mitu. Jututüübi
määratuse peaksid andma folkloristid (nt mingi konkreetse projekti raames – mälestiseliik
“looduslik pühapaik” pole kuigi arvukas).
Viited allikatele peaksid kajastuma muudes dokumentides.
Seni, kuni vastavat registriarendust toimunud ei ole, võis loodusliku pühapaigaga seonduv vaimne
pärand ja suuline traditsioon kajastuda andmeväljas Märksõnad, üldiste märksõnadena (nt
ohverdamine, ravimine, ilma muutmine, muu rituaalne tegevus… jne, + narratiivse, süžeelise
pärimuse kokkuvõte), lähtuvalt folkloristi koostatavatest loeteludest.
-
55
Tabel 5. Pühapaikade funktsionaalsuse ja kohapärimuse kajastumine mälestiste registris ja
inventeerimisel (ettepanek)
III.6. Pühapaigad kui osa kultuuriprotsessist
Looduslike pühapaikade diskursuses tuleb rõhutada ajaloolisuse mõistet aga ka eespool
käsitletuga võrreldes hoopis teises tähenduses – looduslikud pühapaigad pole “ajatud”, vaid
igaüks neist on alguse saanud kindlas ajaloolises kontekstis. On tähtis teadvustada, et “püha”
tähenduse on teatud paikadele looduses omistanud inimene, kes on kas tajunud seal erilisust
võrreldes ümbritseva fooniga (vt ka Bird 2002) või on vajanud kindlat paika oma ajastu
kultuurikontekstis vajalikeks rituaalseteks toiminguteks. Uute pühapaikade “loomine” on
56
toimunud läbi aegade, seoses sisekolonisatsiooni ja asustuse levikuga. Eesti ja laiemalt Ida-
Euroopa kontekstis on pühapaikade aktualiseerumine ja uute paikade tekitamine olnud seotud
ühiskondlike protsesside ja rahvusliku identiteedi otsingutega, nii tekkis Eestis taarausuliste
liikumine 1930ndatel ja aktualiseerus taas läbi maausu liikumise 1990ndatel (Västrik 2015;
Rountree 2015). Hilisemate uuspaganlike tõlgenduste üks ühisjooni on, et nad viitavad oma
autentsusele ja järjepidevusele ehk kuulumisele vanasse, eelkristlikku traditsiooni, ehkki
tõendeid eelkristliku usundi kohta napib või on neid sageli tõlgendatud meelevaldselt (Jonuks
2017; Päll 2021; Szilagyi 2015; Gregorius 2015). Iga looduslik pühapaik on kunagi kellegi poolt
“välja valitud”, hakates seostuma algul kohaliku ja vahel hiljem ka laiema piirkondliku
kultuuritraditsiooniga ning selles raamistuses ühelt põlvkonnalt teisele edasi antud.
Looduslike pühapaikade ajaloolisuse kontekstis tuleb esile tuua Tõnno Jonuksi doktoritöös
esitatud, kalmete arheoloogilise ainese uurimisel põhinevat tõdemust, et pikemas ajaloolises
perspektiivis võivad looduslikud pühapaigad endast kujutada suhteliselt hilise algupäraga nähtust
(Jonuks 2007; 2022). Arheoloogiline materjal näitab, et pronksiajal ja vanemal rauaajal
keskendusid rituaalsed tegevused eeskätt kalmetele, kuid et I aastatuhande keskpaigast hilisemal
ajal vastavad leiud puuduvad. Seetõttu oletab Jonuks rituaalse tegevuse ümberpaiknemist
kalmetest looduslikesse pühapaikadesse ja arvab, et looduslikud pühapaigad võeti üldisemalt
kasutusele alles pärast 5.–6. sajandil toimunud suurt kultuurimurrangut ning et alles siis,
aastatuhande teisel poolel sai alguse rituaalne tegevus tänapäeval looduslike pühapaikadena
tuntud kohtades – kivide, puude ja allikate juures ning külade läheduses asuvates hiiekohtades.
Samas möönab ta siiski, et hiie-nimeosisega paikade ajalugu võis meresidusates
rannikupiirkondades seoses kivikirstkalmete ja maastikuliselt esilekerkivate piirkondadega
ulatuda tagasi juba pronksiaega või eelrooma rauaaega.
Looduslike pühapaikade saamine on hiljemgi olnud osa pidevalt toimuvast kultuuriprotsessist,
mis pole Eestis kaugeltki lõppenud. Ilmselt on uusi looduslikke pühapaiku kasutusele võetud ka
keskajal ja varauusajal – sellest annab tunnistust nende levik piirkondades ja külades, kust
muinasasegsed asustusjäljed puuduvad. ute looduslike pühapaikade kasutuselevõtmine on läbi
aegade olnud seotud asustuse laienemise ja sisekolonisatsiooniga. Uusi looduslikke pühapaiku
“leitakse” või valitakse ka tänapäeval. Paljud niisugused paigad jäävadki üksikisiku või pere
tasandile, saamata laiemas ringis või kogukonnas loodusliku pühapaiga tähendustki – tegemist on
lihtsalt paigaga looduses, millega inimesel on eriline side ning mille kohta käiv teadmine võib
kaduda koos kindla inimesega. Üksikisiku tasandil võiks uute pühapaikade tänapäevases
“leidmises” näha seoseid eestlaste religioossuse uurimisel viimastel kümnenditel ilmnenud
fenomeniga – see ei seostu niivõrd traditsiooniliste konfessioonidega, kuivõrd ilmneb pigem “oma
usuna” (Altnurme 2006). Eesti Maaülikoolis 1998. aastal tehtud Põltsamaa ümbruskonnas tehtud
küsitluse kohaselt oli paljudel küsitletutest “oma puu”, “tuttav puu”, “väravapuu” vms (Moor
1998). Isiklike looduslike pühapaikade tõlgendamise puhul pole alati tegemist 1990. aastatel
avaldunud “uue ajastu” või “uue religioossuse” ilmingutega – välitöödel on jutustajaga isikliku
kontakti saamisel räägitud ka looduses olevate, enda jaoks eriliste, tähtsate ja jõudu andvate
paikade avastamisest ka sügaval nõukogude ajal.
57
Kuigi paljud uustekkelised looduslikud pühapaigad jäävad üksikisiku tasandile, leidub ka selliseid,
mis võivad tänapäevalgi omandada laiema tähenduse. Näide laiema kasutusega uustekkelisest
pühapaigast on ohvrikivi matkaraja kõrval Setomaal Härmä müüri, võimsa ürglooduse objekti
ääres, kuhu viimasel kümnendil on hakatud viima münte ja muid ande. Selle kivi pühapaigaks
olemise kohta puuduvad varasemast vähimadki pärimusteated, seda vaatamata asjaolule, et
külas elas veel hiljuti vägagi teadlikke vanema pärimuse kandjaid, keda ümbruskonna pühade ja
eriliste kohtade võtmes on põhjalikult küsitletud. Samamoodi on nähtav tendents, et olemasolev
ja hästi teada ajalooline pühapaik tekitab uustõlgendusi, pakub omamoodi tõlgendusraami
maastiku kirjeldamiseks. Näiteks Saaremaal Karja kihelkonnas on Hiievälja
Hiiemägi/Kaasikumägi/Niitamägi, mis on hästi tuntud paik, ja mille äärealadele on tekitatud ja ka
pärandkultuuri kaardikihile kantud mitmeid ohvrikive ja energiakive, mis ei ole seostatavad
Hiiemäega ega asu ka mäel. Samuti on püütud ümbruskonnas leida asupaika hiiekeldrile, mida
üks vanem teade mainib. Saaremaa juhtumi puhul on uute kohtade tekitamine toimunud turismi
elavdamiseks, aga osalt ka huvist ja hasardist pärimust tõlgendada.
Milline peaks olema uustekkeliste pühapaikade koht lähiaastatel eeldatavasti jätkuva looduslike
pühapaikade inventeerimise raamistuses? Kultuuriprotsesside tulevikule jäädvustamist silmas
pidades väärivad välitöödel kirjeldamist ja kaardistamist ka uustekkelised või hiljuti “avastatud”
looduslikud pühapaigad. Samas ei tähenda andmete talletamine niisuguste pühapaikade kohta,
et küsimusega peaks tegelema Muinsuskaitseamet või et kaaluda tuleks niisuguste paikade
esitamist muinsuskaitse alla – viimane eeldab pikemaajalise distantsi möödumist nende
kasutamise algusest. Uustekkeliste pühapaikade puhul on tegemist vaimse kultuuripärandi
ilminguga ning kui nendega tegelemine riiklikul tasandil vajalik on, võiks see kuuluda
Kultuuriministeeriumi haldusalas asuva Rahvakultuuri keskuse pädevusse.
Samas võidakse pärast traditsiooni järjepidevuse katkemist uuesti kasutusele võtta ka
varasemaid pühakohti. Pole välistatud, et teatud juhtudel võib paigas uue kasutajaskonna
tekkimisel olla ka tegemist ajaloolise, kuid unustatud pühapaigaga, või muus mõttes
arheoloogiliselt huvipakkuva paigaga. Tänu uuele ärkamisajale, mil huvi pühapaikade vastu
taastärkas, hakati koos (või ka üksi) käima vanades hiiekohtades ja neid üles otsima (nt Vihula
hiis, mille asukohta poleks muidu inventeerimisel teada saanudki).
Looduslike pühapaikade tähendus ja liigilisus on ajas muutuv. Osa nn praktilise kasutusega
pühapaigaliike pole enam ammu aktiivsed, on hävinud või pole enam lokaliseeritavad (ohvriaiad
e tapuaiad, ahikotused; reomäed, risu- ja rihumäed). Nüüdseks on ka tekkinud juurde uusi
pühapaigatüüpe ja nimetusi (nt energiasambad, loitsukivid, väekohad, – kohad, kus käiakse
väge/energiat ammutamas vms, kurepesapuud, istutatud hiied – nn taaratammikud (Heinapuu).
Kui on selge, et loodusväärtuslik paik on kohalikule kogukonnale oluline ning seda kasutatakse
rituaalideks ja kooskäimiseks, hoolimata sellest, et ei ole piisavat või kindlalt tõendavat
varasemat pärimusandmestikku, siis vääriks selline paik ikkagi kaitset kui vaimse pärandi
traditsioonide jätkumist võimaldav koht – küll mitte mälestisena, vaid nt pärandkultuuri kaardil
äramärgitud kohana – ajaline distants mälestise staatuse saamiseks võib tekkida, kui paik
58
kinnistub kultuuritraditsiooni, teatava perioodi möödumisel. Maa- ja Ruumiameti avalikule
kaardirakendusele kandmine on mõistagi võimalik aga vaid siis, kui see ei lähe vastuollu paiga
tegelike kasutajate huvide ja soovidega ning on olemas nende nõusolek.
Kokkuvõtteks
Kohapärimus on uurimisaines, millele ei saa läheneda üksnes kvantitatiivselt või masinlikult
sõnapõhist statistikat tehes, ehkki ka arvnäitajad võivad olla kõnekad. Jüri Metssalu on välja
toonud, et Eesti looduslikke pühapaiku on edaspidi vajalik kindlasti uurida ka kaasaegsemate
meetoditega, lähenedes mõnele paremini säilinud maastikulisele kompleksile näiteks
fenomenoloogilisest vaatest, või õppides tundma mõne tänase külaelaniku maastikutaju. Et
uurida looduslikke pühakohti kui nähtust tervikuna, tuleb tunda suuremaid tekstikogumeid ja
paikade võrgustikku, mille kaudu avaneb paremini ka üksikute kohtade tähendus. (Metssalu
2022).
Fenomenoloogiline lähenemine ei pea ühtki lugu või kogemust õigeks või valeks, vaid arutleb kõige
kogetu üle (vrd Kaniava 2022, 39). Praeguseks kogunenud digiteeritud materjali hulk võimaldaks
juba teha representatiivseid ülevaateid teatud korrelatsioonide ja võrgustike kohta ning neid ka
kaardistada. See võiks olla edasise uurimistöö teema, et saada põhjalikumat ja tõendatumat infot
pühapaikade, loodusmaastiku ja pärimuse seoste kohta, mis ei ole alati otsesõnalised. Seal jääb
osa infot n.ö peidetud kujul ridade vahele ning vajab tõlgendamist, nagu ka arheoloogiline
informatsioon, mis on välja tulnud nii juhuslikult kui sihipärastel kaevamistel.
On positiivne, et on kujunenud interdistsiplinaarne ja toimiv koostöö muinsuskaitseametiga
sellise keeruka mälestiste liigi puhul, nagu seda on ajaloolisteks looduslikeks pühapaikadeks
nimetatud objektid. Nõukogude ajal ja ka varem arheoloogid kohapärimuse väärtust üldiselt ei
hinnanud ja folkloristid ei uurinud maastikku ega ka kohapärimust. Viimase ca 30 aasta jooksul on
mitmed uurijad, sh siinses projektis osalejad, aidanud kaasa sellele, et kohapärimusega
arvestataks. Viis aastat tagasi oli võimalik tõdeda, et “nüüd on pärimusest saanud tõsiseltvõetav
ja ka ametkondade poolt tunnustatud argument, mille fikseeritud olemasolu määraks justkui koha
kaitseväärtuslikkuse. Samal ajal võib aduda, et jätkuvalt ei osata hinnata kogu ajalise ja ruumilise
konteksti olulisust pärimuse sisu või hulga mõtestamisel. Just seetõttu on hädavajalik liikuda
edasi mitte üksnes allikapublikatsioonide, vaid ka sisuliste, eri teadusharude tarkust ühendavate
süvauurimustega. Meil on tarvis uusi teadmisi ja üldistusi nii päris vanade kui ka endistest „uutest”
„vanadeks” saanud XX–XXI sajandi nähtuste kohta” (Hiiemäe, Remmel 2020).
Pärimus on informatsioon, eeldatavalt järjepidevusel põhinev, aga siiski ka ajas muutuv, uuenev,
registreid vahetav ja vahel ka katkev, siis kusagilt teisest punktist (nt infot netist leides)
taaspuhkev. Selle levikuteed pole ammu enam (ainult) suulised. Küsimus on, kuidas keegi seda
ainestikku tõlgendada suudab – kas selle sisu, või ka nt fakti, et üldse on olemas mingi info või et
seda pole kirja pandud. Kõik pärimustekstid (nii kirjalikus kui suulises esituses) oma konkreetsel
kujul on kellegi looming, millestki tõukuv, millestki mõjutatud. Küsimus on, mida me sellest välja
loeme. Alati jääb ka avatuks võimalus, et pärast järelduste või otsuste “lukkupanemist” leitakse
59
lisainformatsiooni. Kas sada aastat tagasi kirja pandud tugeva kogujafiltriga oletuslikke teateid
saab pidada usaldusväärsemateks kui tänapäeva inimeste paigasuhteväljendusi? Mida pidada
mitteautentseks või väljamõelduks?
Muutuvad lähenemisnurgad ja teemad, mida uurimisväärseteks peetakse, igale teemale uurijaid
ei jagugi (nt kohamuistendeid peeti nõukogude ajal väheväärtuslikuks, vt Hiiemäe, Remmel 2020).
Folkloristika kui teadus põhineb (arhailisema sisuga ainestikku analüüsides) suurel määral
tõenäosustel, võrdlustel ja mitmesuguste kontekstuaalsete seoste arvessevõtmisel, olemusliku
esiletoomisel ka väiksema allikmaterjali põhjal. Teadlaste järeldused võivad aja jooksul muutuda
või ka kinnitust saada, uurimisvõimalused arenevad. Näiteks uuemad arvutuslikud meetodid
regilaulu-uurimustes on kinnitanud varasemate uurijate väiteid, mis põhinevad pikaajalisel
arhiivimaterjalidega tegelemisel (Väina 2025).
IV. PIIRKONDLIKUD ERIPÄRAD
IV.1. Valikpiirkondade iseloomustus
IV.1.1. Setomaa
Setomaa eripärad ilmnevad kõige enam inimeste suhtumises ja kauasemas traditsioonide
järjepidevas (katkestusteta) püsimises religioosse mõtteviisi toel. See on eesti kontekstis
unikaalne. Samuti on selgeid erijooni pühapaikade funktsionaalsuses (nt lautsipuud, mida mujal
pole), mõnel juhul ka kohtade nimetustes (Peko-kohad, pühakunimedega paigad).
Piirkonna perifeersusest tingituna on kauem säilinud arhailisi kristluse-eelseid motiive. Setomaa
paikadest jutustav pärimus erineb luterliku Eesti omast nii jututeemade kui ka sisuliste
rõhuasetuste ning emotsionaalse värvingu poolest. Religioosse meelelaadiga setodele on tähtis
loo usutavus. Tõlgendus võib Setomaal lähtuda religioossest, mitte ratsionalistlikust
maailmapildist. Paljusid Eestis levinud kohamuistendite süžeesid leiab 20. sajandil kogutud seto
pärimuses harva või üldse mitte.
Suur osa Eesti Rahvaluule Arhiivis leiduvast seto kohapärimusest koondub mõne eriti tähtsaks
peetud sakraalkompleksi või objekti ümber (nt Miikse Jaanikivi ja -oja, kunagi ka tamm ja läte,
mägi; Saatse kirik puu ja kiviristiga, Obinitsa kivirist jt), mille kuulsus on ulatunud lähemast
ümbrusest palju kaugemale. Samas on selliseidki kive, kalmeid, kiviriste, veekogusid, puid jm,
mida mainitakse vaid vähestes teadetes või mis on tähtsad olnud peamiselt ühe küla või nulga
piires (nt Härmä tsässon, kalmed ja püha mänd ning kadakas).
"Püha" on Setomaal epiteet, mida kasutatakse sagedamini (ka ajalises plaanis) kui Eestis ning
mis ortodoksses vaimus väljenduvana laseb mitmel moel välja paista eelkristlikku mentaliteeti-
pühadusetunnetust. Seto vanad looduslikud pühakohad ei mõju hirmutavalt, sest õigeusk on
neis paigus rituaalset praktikat aktsepteerinud. Ajas ongi kauem ja laiemalt tuntuna vastu
60
pidanud pärimus just nendest pühapaikadest, mis on viidud seosesse ristiusu pühakuga ning
mille juurde on rajatud kirik või tsässon. Neil on tugev külgetõmme eriti pühamu nimega seotud
kirikupühal, mil vanad legendid kokkutulnute seas elustuvad. Tõenäoliselt on sedalaadi
sünkretistlikud sidemed ka väga vanad. Paljudes niisugustes kohtades on otsitud ja saadud
terviseabi – kinnitusena liigub jutte imelistest paranemistest.
Pühapaikadeks võib Setomaal lugeda kindlasti ka vanu matmispaiku ning kalmetel kasvavaid
puid, mida ei tohtinud puutuda – see hoiak on püsinud kohati tänini.
On teateid pühapuudele andide viimisest seoses siirderiitustega - pulmade, aga ka matuste ajal
(nt Härmä kadakas, Tääglova pihlakas). Samuti on austusega suhtutud seto traditsioonile
iseloomulikele lautsipuudesse – matusekommetega seotud okaspuudesse (enamasti mänd, aga
ka kuusk, kadakas), mis on asunud külapiiril tee ääres. Üks vanemaid lautsipuu-teateid räägib
Miikse külas piksetabamuse saanud lautsikuusest, mille juures möödujad alati risti ette löönud
ning palvet lugenud. Matusekommetega on seostatud ka muid kohti, nt Järvepää küla Lautsete
lohk. Arhailist usundilist infot leidub mõnegi mäe kohta – pühapaigale viitab Kolossova küla
Jumalamäe nimi, kus käidud põua ajal vihma palumas ning külale kaitset tulekahjude eest.
Samuti pidavat hinged sealt kord aastas taeva minema. Kumarusmäel, kust väidetavalt paistsid
kloostri kuplid, oli Peipsiäärsetel vanausulistel olnud tavaks kloostri poole kummardada.
Samanimelise pühapaiga leiab sealjuures ka Rõuge kihelkonnast (Luutsniku k.). On mägesid,
kuhu käidi kokku ja kus lauldi-tantsiti või kiiguti pühade ajal. Pelsi Annekivi asub Annemäel,
Miikse Jaanikivi Jaanimäel, millest on varasemalt ka raviallikas välja voolanud. Mõlemas paigas
on olnud varasemalt ka püha puu.
Setomaal on pühaks ja ravitoimelisteks peetud paljusid allikaid (sh Silmalätteid), tuntud on lood
lätte rändamisest reostuse korral (Miikse, Säpinä). Mürälätte puhul on räägitud, et see on
tekkinud vaeslapse pisaraist. Seevastu on mitmelgi järvel pigem kardetav maine – mõned neist
jäävad piiri taha, aga ka nt Õrsava Hatajärv seostub vanahalvadega. Järverännumuistendeid on
setodelt üles kirjutatud vaid paaril korral.
Nimetatud on mitut püha ja tervendavat kivi, millele viidud andeid – neist tuntuimad on Miikse
Jaanikivi ja Pelsi Annekivi (samalaadne on Kito kivi Petseris). Kivil istunud Jaanist räägiti ka
Treskis, kus asub Jaani tsässon, konkreetset kivi seal aga teada pole. Miikse Jaanikivil olevat ka
Jaani istease ning ainus teade kiviks muutumise kohta puudutab samuti seda, kuulsaimat
pühakivi.
Setomaa pühakodadega (kirikud, tsässonad, kloostrid) haakuv pärimus puudutab ja tugevdab
inimese usutundeid, sisaldades samas ka eelkristlikke motiive (nt episoodid mujal hiidudega
seostuvaist muistenditüüpidest, uskumine püha objekti rännuvõimesse jm). Õigeusu
kirikupärimuses on tähtis koht jumalikel imedel. Siiani on tuntud legendid, mille kohaselt rajati
pühakoda püha eseme (ikooni, kiviristi) ilmumispaika või kohta looduses, kus pühak on jalgu
puhanud ja einet võtnud, elanud või surnud. Ime fenomeni või mõistet luterlike alade
kohajuttudes ei kohta.
61
Saatse ja ka võrdlemisi uue Obinitsa kiriku ehituskoha valiku on määranud männi otsast leitud
pühane (ikoon), Saatses esineb ka vett mööda ujunud ja randunud pühakivi motiiv. Püha objekt
või ese on võimeline ise õigesse, Jumalast valitud paika tagasi tulema, kui teda proovitakse
mujale viia. Need narratiivid on tihedalt seotud looduslike pühapaikadega, andes tunnistust
koha pühadusest enne pühakoja ehitamist.
Kirik või kabel ei esine Setomaa juttudes alati eraldiseisvalt, mõnigi kord on ta ühenduses mõne
loodusobjektiga, paiknedes ka maastikul selle läheduses. Sarnane on pühade kivide ja puude
ning tsässonate-kirikute juurde kuuluv kombestik (andide toomine, palvetamine, risti
ettelöömine).
Kohajuttudes esitatud toponüümika võib ühelt poolt osutada küll pühakunimedele (nt Jaanikivi,
Annõkivi, Pühä-Maar´a kaiv ja tamm), kuid mainitakse ka Setomaal austatud ristiusu-eelse
algupäraga jumalat Pekot. Nii võib koguni inimkätega loodud ajalooline objekt saada hoopis
vanema maailmakäsituse sümboliks – näiteks seto pärimuses kõige tuntumat kiviristi Obinitsas
on nimetatud muuhulgas ka Peko ristiks. See siiski erandlik teade paneb mõtlema nimetuse
tagamaadele: üheks eelduseks võib olla, et Obinitsa kivirist pole olnud seotud tsässonaga,
teiseks kindlasti see, et Obinitsa lähistel säilis Peko-kultus kõige kauem ning sealtkandist on kirja
pandud rohkemgi paigasidusat Peko-pärimust (nt Peko kadakas ja pihlakas, Peko tare Obinitsa
mäel). Obinitsa kiviristi pole enam alles, kuid kohalike vanemate inimeste mälus seisis see veel
1960. aastatel Obinitsa kalmistu lähedal. Läbi aegade kordub süžee risti ebaõnnestunud
äraviimiskatsest – kivirist on tulnud ise oma kohale tagasi.
Kiviriste leidub Setomaal arvukalt. Mõned neist on olnud rahvauskumustes pühad ja
tervendavad. Tee ääres metsaservas männi all seisnud Obinitsa ristigi peeti pühaks, selle juures
on haigeid lapsi ravitud ning sinna on ka ohvriande toodud, alates uudseviljast ning lõpetades
marjade ja lõngajuppidega. Samas on mõned inimesed seda lapsepõlves ka peljanud. Obinitsa
risti puhul on hästi säilinud muudegi kalmete või kääbastega seotud kiviristide päritolu seletav
(rootsi) sõja pärimus, mida kinnitab nimetus Sõja kivi. See rist on hea näide hästi
dokumenteeritud mitmekülgsest pärimusainesest pühapaiga puhul.
Seto rahvajutud räägivad ka kuningatest. Neid seostatakse sõdadega, aga ka looduspaikadega.
Kuna tegemist on sajandeid Vene võimu alla kuulunud piirialaga, on ootuspärane, et sagedamini
kui luterlikus Eestis mainitakse vene valitsejaid, nimeliselt näiteks Ivan Julma (Vihhas-Ivvan, Ivan
IV), Peeter I, vürst Vladimirit. Riigijuhid on mütologiseerunud. Rootsi kuningas esineb seto
juttudes enamasti anonüümsena. Vahel saavad Vene ja Rootsi kuningas ka ühes tekstis kokku –
nt on teada lugu pajust, mille all valitsejad pärast sõda hüvastijätuks teineteisele suud andnud.
Kas see võis olla püha puu? Setodki tunnevad muistenditüüpi, milles ”hea” Rootsi kuningas või
sõjaülem on istutanud puid vm, tõotusega kunagi tagasi tulla. Puu võis kasvada kuninga kepist
või vankriaisast (vrd püha tamm Petseri kloostri aias). Tõotusega istutatud puud võivad kasvada
ka kalmel (nt Laossinas). Eestiga sarnaselt peetakse vanu kalmeid rootsi sõjamatusteks.
Kalmepuid on üldisemalt pühaks peetud, see tuleb Setomaal paremini esile kui luterlikus Kagu-
Eestis, kuid kalmete pühadus ilmneb pärimuses selgemalt ka nt Mulgimaal.
62
Setomaal ei ole aga pühakivide seas orjakive, samuti pole hiiekohti, ega mainita ka haldjaid
(viimaste traditsioonilise ala kese on Virumaa ja Põhja-Eesti). Pole ka Kalevipoja visatud kive,
hiidude rolli täidavad siin pühakud-vägimehed, ja sedagi peamiselt kirikutega ehitamisega
seoses. Setumaa kohajuttudes ei kajastu olulisel määral ka liminaalsust märkiv pulmateema,
samas on fikseeritud mitme paiga puhul arhailine komme, et just pruutpaar pidi mõne puu või
kivi juures esemeid ohverdama (mis mujal Eestis nii selgelt välja ei tule).
Setomaa pühapaigapärimus ja kohapärimus laiemaltki on Eestiga võrreldes silmapaistvalt
omanäoline, andes tunnistust õigeusule omasesse kultuuriruumi kuulumisest, samas ka
ristiuseelsete uskumuste ja kommete kauasest püsimisest – kohati 20. sajandi lõpuni ja kauemgi.
IV.1.2.Saaremaa (Kärla ja laiemalt)
Saaremaal oli veel 20. sajandilgi kruntimata talusid, vanem maakorraldus ja -kasutus säilis
kauem. Ehk sellepärast ongi Saaremaalt kogutud muu Eestiga võrreldes vähem pärimust, milles
räägitakse pühade puude raiumisest ja selle kaasa toodud karistusest. Samas on hiiepärimuses
detaile, mida mandri-Eestis ei esine. Kahjuks on neid ka samas vähem uuritud (Saapar 2008, 18).
Saaremaale on omased hiiekohad (ka suuremate aladena), allikad, ohvrikivid, ravikividena
kasutusele võetud lohukivid või jäljekivid. Paljud kivid, sh ohvrikivid seostuvad Tõllu või Kalevi
muistenditega või nimega (kalevite mainimist Saaremaa kohapärimuses on mõned teadlased,
nt August Annist, seostanud muinasaegsete ülikutega, kel võis olla ka seos pühapaikadega).
Hiidudega seotud pühakive on hiiealadel (nt Kihelkonna khk Kehila-Tammese Hiieniidil, Valjala
Väkra kunagise hiietammiku alal) ning ka eraldiseisvalt (nt Kalevi kivi Karja khk Murikas, Tõllu
kerisekivi Asukas, Pöide Kõrkvere Aavakivi). Neid on nii väiksemaid kui suuremaid, jälgedega ja
ilma, mõnedki on hävinud. Oluline osakaal on Saaremaa kohapärimuses naishiidudel (Piret, Tõllu
naine, Kalevi naine) ning esineb ka Neitsi-nimeosisega kohti (Neitsikivid, Neitsiallikad,
Neitsimäed), mille puhul on tegemist kas kivistunud või muidu müütiliste neitsidega. Saaremaal
ja Muhus leidub selge erisusena ka mitmeid Pühati/Pühatu ja Leedo/Leedu nimelisi kohti ning
muudki eripärast, 19. sajandist varasemale kombestikule ja uskumustele viitavat toponüümikat
(nt Metsiku-kohad), mida mandrilt ei leia. Samas ei anna pärimus nende vanade nimede kohta
palju teada, kombestik on hääbunud ammu enne pärimusekogumise aktsioone, kirjas on vaid
pudemeid. Saaremaale on eriomased näiteks teatud paigad, kus leidsid aset rituaalsed
kogunemised – nn loksperikohad, või kohad, kus on toimunud midagi ebapuhast (nt pärimuse
järgi loobiti surnuks ilma põlleta või peakatteta välja läinud naine) ning kuhu hiljem hakati
ohverdama (nn reo-, riu- või risumäed). Loksperikohad on inventeerimisaruandes ära märgitud,
kuid nende kindlateks looduslikeks pühapaikadeks liigitamiseks praegustes mõistepiirides pole
meil piisavalt uuringuid tehtud (ühisosa võib siiski märgata). Need võivad olla kunagised
rituaalse tähendusega paigad, kus toimunu on mütologiseerunud, samuti võib olla seoseid teiste
arheoloogiliste muististega, kuid seda pole uuritud. Vahel on tegemist madalate kohadega,
lohkudega, vahel mägede, allikatega, mitmel korral mainitakse kivi, kus istunud (toru)pillimees.
63
Ida-Saaremaal oli loksperi-pärimust kõige rohkem Pöide kihelkonnas, ent see ei puudunud ka
mujal.
Saaremaal hakkab silma ka Reo- osisega toponüümide ja vastava pärimuse rohkus (sellele on
viidanud kohanimeraamatus ka kohanimeuurija Marja Kallasmaa). Nn reomägesid kui
risuhunnikuid pole säilinud, mõnel juhul on teateid nende põlemapanekust. Ohverdamiskombe
põhjuseks tuuakse mingi eriline sündmus, mis kätkeb endas kas ammuse sotsiaalse normi
rikkumist ja selle karistamist (nt loobiti surnuks ilma põlleta või peakatteta välja läinud naine),
kellegi hukkumist (nt hunt murdnud tüdruku), pulmarongide kokkupõrkamist vm ebasündsaid
või ebapuhtaid sündmusi. Reo-sõnal võib olla mitu tähendust, seda seostatakse kohalikus
pärimuses ka surnukehadega ning isegi surnute põletamisega. Sarnast tüüpi kohti on olnud ka
Lääne- ja Põhja-Eestis (seal samuti Risu- või siis Rihumägedeks nimetatud) ning Rootsis ja
Soomes. Samas ei ole läbivaadatud Saaremaa materjalis (ega ka Kagu-Eestis) ette tulnud kohti,
mis oleksid seotud nt esimest korda linna minejate initsiatsiooniga, nagu nt Harjumaal Kuusalus
ja Soomes. Sage on ka Salu-toponüümika (nagu ka mujal Eestis), millel on tihti seos
pühapaikadega, nt piirnevad salu-nimelised kohad pühametsa või hiiealadega, hiiemets ja
salumets esinevad kohati ka sünonüümselt. Seegi korrelatsioon vajaks eraldi põhjalikumat
uuringut.
Leidub ka rida välisilmelt omapäraseid kive mitmesuguste süvenditega (nn tondi jalg, kala
kujutis), looduslikke või inimkäe läbi loodud kivirajatisi (suurte kivide kuhjatisi, ringvalle, kividest
kaari või ridu), mille kohta ei ole “klassikalist” pühapaigapärimust teada, kuid mis võivad siiski
anda arheoloogidele huvitavat infot. Saaremaa puhul peab arvesse võtma kultuurikontakte
Skandinaaviaga, mis ilmnevad nii pärimuses kui muististes. Ka Soomega on ühisjooni. Mõistagi
vajutab siinsele kombestikule ja kultuurile oma pitseri mere lähedus.
Pärimuspilt ei ole igal pool ka ühtlane, kogutud on erineva tihedusega. Kus on varasemalt
rohkem inimesi küsitletud, seal on ka rohkem pühapaiku teada (nt Valjala ja Pöide khk, viimase
alal on ravimispärimust eriti palju ja detailset, seal on olnud hea sulega kogujaid). Kärla
kihelkonnast on varasemaid teateid peamiselt Peeter Südalt ja Karl Loikenilt, kes on kasutanud
juhust oma kirjanduslikku talenti väljendada. Nende fookuses ei ole olnud pühapaikadest rääkiv
info või ei ole see nendeni jõudnud. Koolmeister ja köster Peeter Süda maastikukirjeldused on
sõnaohtrad ja toponüümirikkad, imetledes looduse ilu ja kaldudes romantilisse stiili. Rohkem
infot pühapaikade kohta annavad 1939. aasta õpilaste korjandus ning folkloristide
ekspeditsioonid – nõukogude ajal ning Valjalas 1995. aastal. Tõsi, nõukogude aeg ei soosinud
religioosseid teemasid, siis keskenduti siin just hiiumuistendite kirjapanekule, kuna neid oli vaja
akadeemilise väljaande jaoks.
64
IV.2. Valikpiirkondade võrdlus
IV.2.1. Kagu-Eesti ja Saaremaa
Maastikulised erinevused
Eestis on suured erinevused eri piirkondade maastikus. Saaremaa on küllaltki tasane ja järvi on
seal vähe, võrreldes järvederohke Kagu-Eestiga leidub seal aga palju rohkem kive (Setomaa
kivipärimuse osakaalu kergitavad arvukad jutud Miikse Jaanikivist). Lääs on kivine ja paene,
kagus on liivakivipaljandid, läänes paepangad. Maastikuliselt liigendatud, künkliku või lainja
reljeefiga Kagu-Eestis kuuluvad pärimuspaikade nimistusse ka orud, koopad ja muud erilised
kohad. Üllatav on seik, et nõndanimetatud mägedega seostuva pärimuse poolest on lauge
Saaremaa ja Läänemaa Kagu-Eestiga peaaegu võrdne – sõna „mägi“ võib seal tähistada ka vaevu
tajutavat kõrgendikku. Sama võib öelda tasase Põhja-Eesti kohta. Ka allikaid on Saaremaal
loodusoludest tingituna üldse rohkem, samuti karstinähtusi, nn auke. Maastikulised eripärad
joonistuvad välja ka pühapaigapärimuses, ent suurema regionaalse erisuse annab siiski
kultuuripärand – kombed, uskumused, jutud ja kohanimed, mis paikadega seostuvad (tabel 6).
Tabel 6. Pühapaikade piirkondlikke erinevusi Kärla kihelkonna ja Kagu-Eesti näitel.
Pühapaigad Kärla Urvaste Setomaa (Eesti
pool)
Allikad 10 14 13
Tiigid 0 2 0
Jõed, ojad 1 1/1 ½
Kivid/kiviristid 10/2 22 /0 14/3
Puud, puude rühmad 1 31 17
Pühad kohad (mäed, väiksemad 2 (?) 13 5
alad, kompleksid (sh kalmed ja
kabelikohad, kui on
kompleksiosad)
Alad (suuremad pühad alad, 2 (vähe andmeid, pole ? pole?
hiiealad) oletuspõhine)
Järved Järumetsa Uhtjärv (?) Hatajärv, Umbjärv
järv/Karujärv (?)
Pärimusmaastik
Eestis ilmneb maa lääne- ja kaguosa vahel olulisi erinevusi, nii pärimuses kui kohanimedes. Üks
suuremaid on hiie-sõna erinev esinemine – kui maausulised on väitnud, et “oleme hiierahvas”,
65
siis ajalooliselt ei kehti see iga piirkonna kohta. Lääne- ja Põhja-Eestis esinevad sõnad hiis ja
püha, Kagu-Eestis aga ainult püha. Hiis on muude tähenduste (nt jumalus) kõrval muutunud
sageli just kohta (vahel ka üksikobjekti, pühakuju) märkivaks nimetuseks, püha mitte (küll aga
pühat Saaremaal, kus on ka Püha küla ja kihelkond). Hiis on lääne ja põhja pool looduslike
pühapaikade põhiline tunnussõna; on tõdetud sõna levikuala kattuvust vanemate
maaviljeluspiirkondadega (Sarmela 1994, 47), kuhu kuuluvad ka lohukivid, mida Saaremaal on
arvukalt. Seal saame rääkida hiiekohtadest ja ulatuslikest hiiealadest teatud kohatüübina.
Erinevusi võib täheldada ka pühapaikade üldilmes. Kui Saaremaal seostub hiie mõiste kohati
kuni 100 hektarini ulatuva suure maa-alaga ja võib hõlmata mitut samas sakraalsusväljas
paiknevat üksikobjekti (kivi, puu, mets, allikad, karstiaugud, raunad-kalmed), siis Kagu-Eestis on
pindalaliste objektide puhul valdavalt tegemist konkreetsete kohtadega – mägedega,
küngastega, puuderühmadega, seejuures samuti mitmest üksikobjektist koosnevate
kompaktsemate kooslustega (nt ristipuude salk).
Usundiline kombestik
Paikade uskumuspõhistes funktsioonides on nii erinevusi kui ühisjooni. Talletatud 19.–20.
sajandi pärimus tunneb saarte ja Läänemaa looduslikke pühapaiku eelkõige ravikohtadena, mis
olid argielus kasutusel kuni 1920.–1930. aastateni ning osalt hiljemgi. Sealsete looduslike
pühapaikade ravitähendus väljendub osaliselt toponüümideski (maa-aluste kivid, arsti- ja
tohtriallikad ning -kivid jne). Kombestik ei ole kuigi loodussõbralik – puudesse löödi naeltega
mädaseid lappe, kividele viidi neid samuti, Saaremaal oli populaarne lüüa kivi vastu puruks
veepudeleid jm nõusid, jättes need sinnapaika, viia kividele raudesemeid (hoburauad,
vikatitükid). Luterlikus Kagu-Eestis seevastu üksnes raviotstarbel kasutatud kive ja puid peaaegu
pole, on vaid lätted (kuhu visati ka münte). Setomaalgi on mõnigi paik väga oluline terviseabi
saamise mõttes (nt Miikse Jaanikivi, Jaani tamm, mitmed silmalätted, Petseri kloostri tamm),
kuid kombed on paiga suhtes veidi aupaklikumad (v.a tammekoore tükkide kaasavõtmine –
võibolla seetõttu sai otsa Jaani tamm Miikses?). Lohkudega kividele kogunenud vihmavett peeti
ravivaks mõlemal pool, hiljutiste välitööandmete valguses on selgunud, et ka Setomaal oli see
Obinitsa ümbruses laiemalt tuntud komme (ehkki mitte lokaliseeritud kivide puhul – jutuks
tulnud kivid olid maaparandusega või muudel põhjustel kõik minema viidud). Saaremaal, eriti
Pöide ja Muhu pärimuses, on tuntud usk maa-alustesse, kes annavad endast märku
nahalööbena, mida saab ravida vastavatel kividel (nn maalja- või maa-aluste kivid). Raua
ohverdamist on ühel juhul põhjendatud maa-aluste seppadega. Niisugused motiivid on
Setomaal ja Kagu-Eestis võõrad, seevastu loodusande (nt marju, oksi, seeni) on andideks viidud
mõlemal pool. Saaremaal on kive palju ja neid on jagunud erisugusteks taigadeks – sõltuvalt kas
kivi asupaigast vm omadustest. Ravikivid asetsevad tihti majapidamiste läheduses, mõned lausa
kiviaias, teinekord aga ka kalmekohtade läheduses.
Kagu-Eesti pärimuses kajastub ravimisest tugevamini ohverdamine üldisemate eesmärkide
nimel. Rõugest ja Vastseliinast on mõni üleskirjutus loomade (tavaliselt oinas või kits)
ohverdamise kohta looduslikes pühapaikades. Ka Saare- ja Muhumaalt on teateid vereohvritest,
vanemates andmetes isegi inimohvritest. Taburikkumine pühapaikades võib põhjustada
66
kariloomade surma. Mitmed saare- ja läänemaised uskumusmotiivid – pühast paigast puude
võtmisele järgneb kariloomaõnnetus; põhja poole voolav vesi ravib; allikavesi teeb ilusaks;
tantsimine ja torupillimäng hiites – on Kagu-Eestile võõrad. Kagu-Eesti raviallikate puhul on
rõhutatud pigem voolu ida suunas. Saaremaa pärimust peaks tervikuna põhjalikumalt
analüüsima rohkemate kihelkondade põhjal, siiski saab esile tuua raviallikate ja -kivide rohkust.
Saaremaa, nagu Setomaagi, on kahtlemata eripärane kultuuriruum, mille kihistuste
tõlgendamine vajab põhjalikumat süvenemist.
Kagu-Eesti piirkondliku eripärana võib veel välja tuua teiste, naaberrahvaste (lätlased,
venelased) mainimist pärimuses: Rõuge tuntumatesse/olulisematesse pühapaikadesse käisid
kokku nii eestlased kui ka näiteks lätlased (Rõuge khk Viitina Vanamõisa Luujamägi), Setomaal
on kohti, kuhu käisid ka venelased (Miikse, Keerbä). Pühapaigad võivad olla rahvuspiiride ülesed,
oluliseks on pigem traditsionaalne-usundiline kultuuriruum (Mulgimaal on eriti tuntav nt
ajaloolise Liivimaa kihistus Karksi kihelkonna kohapärimuses).
Nii Urvastes kui Saaremaal ja paari koha puhul ka Setomaal on räägitud vihma/kuiva palumisest
põua korral. Kärla kihelkonnas, kus teema tundub olevat Saaremaal kõige tihedamalt
dokumenteeritud (8–9 kohta), seostub see allikatega ja kivide/kiviristidega, Setomaal aga
kõrgendiku – Jumalamäega ning Ida-Setomaal ühe tsässonaga. Saaremaal vihma palutud veel
praeguste 80–90-aastaste inimeste lapsepõlves, Setomaal võib-olla hiljemgi. On alust arvata, et
rituaali oli kaasatud ka kristlikku elemente, olid ju Kärlal aktiivsed ka vennastekogudused. Valjala
kihelkonnas on paiku, kus tegeldi ka ilma ennustamisega, puhuti tuult ning ühel mehel olid
isiklikud nn vihmaaugud. Mõnes teates öeldakse, et lauldi ja palvetati kellegi eestvedamisel.
Küllap ka Setomaal oli komme sünkretistlik.
Nii Kärla kui Urvaste materjalis on fikseeritud ka komme oinaga ümber kivi kõndimisest ilma
mõjutamiseks (põua lõpetamiseks, aga ka karjasemaagia, et lumi varem maha tuleks). Mõlemast
kihelkonnast voolab läbi Pühajõeks kutsutav jõgi, mille ääres on olnud mitmeid raviallikaid,
ohvri- ja ravipaiku, samuti seostub Pühajõe ja jõeäärsusega ilmateema. Urvastes on arvatud, et
piksejumal elab jões, Kärla Pühajõge on 19. sajandi andmetes nimetatud ka Verejõeks – seal
arvati elavat jumalust, kellele ohverdati inimesi. Kärla Pühajõe lähedastest küladest on teateid
mitme pühapaiga kohta (ravi/ilmaallikad, kivid, mida tõsteti) ning ka Võhandu ehk Pühajõe ääres
on silmapaistvalt rohkesti ohvripaiku, ka piksejumal Uku nimega seotuid (Valk 2015; Valper
2010). Lisaks on Urvastes teada üks Pühaoja.
Saaremaa allikaid, veeauke (karst) ning kive on seostatud ka laste saamisega (nn Titeallikad,
Titekivid), Setomaal ja mujalgi Kagu-Eestis on see võõras. Samas on mõlemas piirkonnast kohti,
kus on käinud vaid naised (nt Kärla Tergemäe ohvrikivid) ning Setomaal on räägitud mägedest,
kus naised kogunenud, ning viljakusrituaalid kividel (istumine või liulaskmine) on teadete järgi
ka pigem naiste teema.
Matusekombestikku on haaratud Võrumaal ristipuud ja Setomaal lautsipuud (või muud kohad,
tähtis on asukoht külapiiril), Saaremaalt on üldisemalt ka mõningaid teateid ristipuudest
(Kihelkonna khk, ühest oletatavast, nüüdseks hävinud ristipuust räägiti Kärla piiril, koht jäi
67
Anseküla alla), võrdlusalalt mitte. Rõuge kihelkonna puhul moodustavad nn lõviosa looduslikest
pühapaikadest just ristipuud ja -metsad, paiknedes üldjuhul hästi ligipääsetavates kohtades ning
lisandudes ajas üha juurde (elav traditsioon). Pulmadega seoses on teateid pruutpaari
ohverdamiskohustusest Setomaalt mitme pühapuu puhul, Saaremaalt mitte.
Setomaa eristub elava lihavõttekombestiku poolest – seal on praeguseni säilinud looduses
munade veeretamine, liivast kujundatakse nn munaloomkad, aga on ka kasutatud
olemasolevaid nõlvu, nt karstilohu serva. Mune veeretavad traditsiooniliselt mehed. Kui
pühapaiga tunnuseks on seal sooritatavad rituaalid, siis sobituksid needki paigad selle mõiste
alla. Samas ei tea, kui ammune on see praktika just antud kohas. See teema vajaks eraldi
uurimist, kokkuleppeliselt selliseid kohti ei inventeeritud.
Üksikuid vanu puid on kõigi alade pärimuses mainitud ohvripuudena, kardetud kohtadena ning
ka terviseabi andjatena.
Jutustav pärimus – muistendid
Rohkem kui sajandi vältel kogunenud allikmaterjalis joonistuvad välja paikkonniti isesugused
traditsioonidominandid: ühel pool populaarne jututeema või -motiiv ei tarvitse samal ajal teises
Eesti servas endast üldse märku anda. Võib ka olla sama süžee, aga tegelased teistsugused (nt
kivile jälgi jätnud või kivil istunud pühakud Setomaal, hiiud Saaremaal).
Allikate puhul on juttusid vähem, tüüpsüžeena võib välja tuua allika sügavuse mõõtmise ja verise
oinapea või muu hirmutava eseme väljatõmbamise. Setomaal ei ole see levinud, seevastu
Saaremaal on väga populaarne. Saaremaal on olnud üldse elav jutuvestmise traditsioon ning
mütoloogiliste motiivide mitmekesisus on suur, samas reflekteeritakse ka reaalpõhjusega
juhtumite kajastusi. Allikasse uppumisi (härjarakendid, härrad tõllaga, hobused) on Saaremaal
rohkesti jutuks, eriti põhjatute (Põhatu/Pühatu toponüümidega) allikate puhul, mida seal on
mitmeid, samuti muid eripäraseid süžeesid, kus ei ole sõnasõnalt välja toodud allika pühaks
pidamist. Samas õhkub neist salapära ja erilist tähenduslikkust, mille taga võib aimata ka
aukartust ja kõhedust. Pühadusele võib osutada seegi, kui objekti tekkimist on mõnikord
seletatud liminaalset motiivi sisaldava muistendiga (nt Püha khk anomaalne koht põhjatud
Neesiallikad, mis olevat tekkinud õe-venna laulatuselt tulles ja karistuseks maasse vajudes, sama
motiiv on levinud Kaali järve puhul). Ebavõrdne armastajapaar olevat uppunud ka Kaarma khk
Pähkla põhjatusse allikasse, mis on pühapaigana kaitse all; pulmad kajastuvad kohajuttudes
ohtliku siirdemomendina, kui ei järgita kindlaid norme. Nt kiviga seoses - vanapagan visanud kivi
pulmamaja pihta. On ka allikate demoniseerumise ilminguid: Kärla khk Tehu allika puhul on
räägitud allikas nähtud kuldnõelast ja uppuma meelitavast vanapaganast. Oriküla Kõluniidu
allikast jaganud must mees rahvale viina, pärast pastori õnnistust enam viina ei saanud. Vee
muutumine viinaks pühal ajahetkel (nt uusaastaööl) on kirja pandud samuti Saaremaal (Nt
Viinaallikas Kärla khk) ja ka Lääne-, Pärnu- ja Harjumaal), kagu pool (Kan, Rõu, Puh) on kõneldud
mõdust.
Pühadusele võib viidata ka allika (vm veekogu) tekkimine pisaraist, mida esineb mitmes kohas
Saaremaal (nt tüdruk nuttis Karja püha Viieallika, Töllu naine Valjala khk kiriku juures oleva püha
68
allika; neitsi kaitsealuse ohvriallika Neitsiallika, mille juures asuva Neitsikiviga liitub veel sõelaga
veekandmise motiiv, mida esineb mandril nt mõne kirikukoha valikul; Linda nuttis Maadevahe
jõe ehk Pühajõe). Setomaa ohvriallikas Müräläte olevat tekkinud vaeslapse silmaveest. Selles
universaalses motiivis võib ehk näha ka vihjet analoogiamaagiale silmade ravimisel. Mõnes
Saaremaa allikas (nt Valjala Sepaallikas ja ka Jaani khk Tagavere Obers allikas), samuti Karujärves
olevat nähtud hiigelsuurt sammaldunud seljaga haugi. See arhailine kujutelm veevaimust, paiga
hoidjast, annab endast märku ka nt Rõuge Tuuljärve puhul.
Setomaal ei ole allikatega seoses sedavõrd palju narratiive kirja pandud. Teiselpool piiri nt Mõla
kiriku all paikneva allika kohta on pühakulegend: õndsad nimipühakud Peetrus ja Anufri käivad
lätte man suud mõskmas, aga ei kohta teineteist. Suhtumine allikatesse on üldiselt religioosne
ja vee puhtust austav. Vašina-Gora (teispool piiri) lätte kohta räägiti, et kui mees lättesse kusnud,
kadunud ravivõime. On ka räägitud allika rändamisest reostuse tagajärjel (mida ei ole
Saaremaalt teada). Siiski esineb paaril korral ka demoniseerumist (kui seda saab seostada
looduslike pühapaikadega), nt Kundruse külas on seostatud lätteid vanahalvadega, samuti
Karamsina Vanahalva tarõ liivakivikoopa lätet. Pigem on just järved vanahalvadega seotud (nt
Hatajärv). Setomaal on ka märgatud, et allikas läks ära, kui venelased ennast selles pesid.
Kivide osas on nt Kagu-Eestile iseloomulikud mõrsjakivid, püksisääres (kiriku) ehituskive tassiv
vanapagan või vanajuudas, millele vastanduvad läänelikud-saaremaised põlles kive kandvad
hiiud, kivistunud neitsid, mungad, pulmalised, hobused jm). Inimese kiviks muutumise lugu
viitab sakraalsele aspektile. Setomaalt pole seda motiivi palju, aga siiski on üks teade sealse
kuulsaima ohvrikivi Miikse Jaanikivi kohta, mis olevat olnud enne lõhkumist inimese kujuline,
käed risti rinnal. Enamus jutte selle kivi puhul räägib kas pühast Jaanist või kivi lõhkumisest ja
tagasitoomisest. Saaremaal on hulk hiiekive ja ka hiidudega seostatud kive. Eripärased on
Kalevikivid (Khk, Krj, Kaa), mitte niivõrd Kalevipoja-kivid, nagu Eestis. Tõll kui Saaremaa
traditsioonidominant on kivide puhul mõistagi sagedaseks tegelaseks, kuid mitte igas Saaremaa
piirkonnas (vähem Põhja-Saaremaal). Tõllukive on ka ohvripaikadena kaitse all. Kui käsitleda
rituaalipaikadena libahundikive, siis leidub Saaremaal neidki, Setomaal aga mitte.
Puude puhul on Kagu-Eestis palju juttu Rootsi kuningast või Karl XII-st, Lääne-Eestis ja Saaremaal
on neid märksa vähem. Mitmel pool mere ääres räägitakse peamiselt Rootsi kuninga haudadest
(ka Tõllu hauad, kuningahauad Saaremaal) – needki võisid olla sakraalsed paigad, nt Valjala khk-
s on kaks nn kuningahauda – üks neist kaitsealune kalme - ühtlasi hiiekohad tammedega (siin
tuleb ka Saaremaal esile kalmepuude pühaks pidamine). Puudepärimus on Lääne-Eestis,
võrreldes Ida-, aga eriti Kagu-Eestiga teistlaadne, puudub näiteks motiiv puu tõotusega
istutamisest ja tõllatiisli maasselöömisest saabuvate sündmuste ennustamiseks. Ida-Eestis ja
Põhja-Lätiski on niisugune lugu seevastu tuntud. Saaremaal on palju tammesid. Vanimates
kirjapanekutes mainitakse kunagisi kuulsaid ohvripuid, hiiepuid, hiljem aga on ka nt kardetavaid
Tonditammesid ja muid just tondilugudega seostuvaid kohti, mis võib osutada paikade
demoniseerumisele. Tonditammesid on ka pühapaikade nimistus. Haldja sõna ei ole Saaremaal
rahvaomane, sellest kirjutab ka Jakob Mändmets Kärlalt, kes kasutab metshaldja asemel
väljendit metsatont. Viimane siiski ei olevat pahatahtlik. Vanade matusepaikade lähedus on tihti
69
kardetav, seal liiguvad viirustised ja külmkingad (viimast tunnevad üksnes saarlased ja hiidlased).
Kuna ka hiiealadel leidub kalmeid, tasub seda tähele panna.
Seto- ja Saaremaa ühisjooned
Vanema pärimuse põhjal võib näha Saaremaa ja Setomaa sarnasust arhailisema maailmapildi
kauasemas püsimises, sünkretistlikus, ristiusuga põimunud religioosses eluhoiakus. Põhjuseks
võib mõlemal juhul pidada eraldatust ja perifeersust Eesti alal üldisemalt toimunud
kultuuriprotsessidega võrreldes – Saaremaal põhjuseks saarelisus, Setomaa puhul aga
pikaajaline kuulumine Vene valdustesse ja Pihkva kubermangu ning sellest tulenev eraldatus
luterlikust Liivimaast. Mõlemal juhul võib tõdeda rohkeid kokkupuuteid üleloomulike
olenditega, kelle nimetused on siiski erinevad ja piirkonnaspetsiifilised. Setomaal on tuntud
vanahalvad, Saaremaa eripäraks on külmking, keda võib seostada kalmetega, aga ka muude
anomaalsete kohtadega, kõige sagedamini aga tondid, kellel on sageli seoseid ohvri- ja
ravipaikadega.
Saaremaal ka nt ohvri- ja jäljekivide puhul populaarsete hiidude rolli täidavad Setomaal
pühakud-vägimehed (Petseri vägimees, Karnila), ja sedagi peamiselt kirikutega ehitamisega
seoses. Nii Ida-Setomaal kui Saaremaal on tuntud olnud sarnane lugu kahte kirikut korraga
ehitavatest hiidudest, mis võib olla jõudnud Setomaale viikingiajal mööda veeteed. Saaremaal
on Tõll jätkuvalt populaarne tegelane ja turismimagnet, Setomaal on vägimehelood elavast
mälust taandunud ning eks mõjub ka asjaolu, et paljud olulised mälupaigad jäävad suletud piiri
taha.
Maastikuliselt on Saaremaa pühapaikades rohkesti allikaid ja karstinähtusi, Setomaal esineb
samuti paest pinnast (nn pliiti) ning on mõned päris sügavad karstilohud, mille servas on
lihavõttemune veeretatud (nt Keerba küla ürglooduse objekt Keerbä org), kuid need ei torka
üldises pärimuspildis sedavõrd silma ning ilmselt ei ole nende kohta ka varasemalt pärimusinfot
kogutudki.
Allikad on mõlemal pool tähtsad, aga Saaremaal on pühaks ja tervendavaks peetud pigem põhja
suunas välja voolavaid allikaid, Setomaal ida suunas. On ka üldiselt öeldud, et allikaid pidi
austama. Setomaalt (küll rohkem idapiiri tagant) on teateid, et enne ilma otsa pidi vett saama
vaid mõnest pühast lättest. Jaani kihelkonnas on arvatud, et Silmaallika kuivamine ennustab
õnnetust. Nii Setomaa kui Saaremaa puhul võib tõdeda üldistavat teadmist, et ravida saab kivi
pinnal olevasse lohku kogunud (äikese)vihma veega. Sellise vee võtmiseks on sobinud kõik
suuremad kivid – tegemist ei pea olema kindlalt raviotstarbega seotud kividega. Mujalt Eestist
selliseid teateid kohata ei ole õnnestunud.
Sarnane on ka see, et usundilistes juttudes on mainitud konkreetseid, nimedega isikuid, kellega
lood on juhtunud. Inimesi – häid jutustajaid, eredaid isiksusi, mäletatakse ja meenutatakse
kogukonnas mitu põlve. Ühisjoon on seegi, et mõlemal äärealal on palju jutte nõidadest ja
ravitsejatest, eriliste võimetega inimestest (Setomaal sobijad, posijad, Saaremaal völud, targad),
70
mis näitab laialdast usku maagiasse ja sõna jõudu. Ravitsejad on kasutanud nt tervendavate
allikate vett ja arstikive. Kokkuvõttes on mõlemad äärealad omanäolised ning säilitanud palju
arhailist. Setomaal, mis oli kultuuriliselt mahajäänum, kestab mõnes külas pühapaikade
kombestik järjepidevalt tänini ka nooremas põlvkonnas. Saaremaa maastikust otsitakse ja
leitakse samuti jätkuvalt religioosseid ja mütoloogilisi tähendusi, aga seal näib olevat rohkem
märke uus-usundilisest või uus-mütoloogilisest mõttelaadist ning konkreetsest huvist viikingiaja
vastu. Huvitatus pühapaikadest on ka tavaliste kohalike elanike seas olemas, aga üldisemalt ja
pigem koduloolises või loodushoidlikus võtmes. Inimeste teadmised pühapaikadest tänapäeval
on pigem vähesed, samas on ka erandeid. Setomaa on kompaktsem ja väiksem ala, Saaremaal
on ka kihelkondade lõikes mõningaid erinevusi.
IV.2.2 Piirkondlikke eripärasid mujal Eestis
Mulgimaa
Eesti kontekstis tõuseb esile ka Mulgimaa, kus pilt pühapaikade ja nende nimetuste osas on
silmapaistvalt omanäoline, eristudes märgatavalt muust Eestist (vt Loorits 1935). Seal olid varem
levinud põlistalude läheduses asetsenud nn ahikotused (ka nn ohvriaiad, aiaga piiratud alad),
kus võis olla ka ohvrikivi või ohvripuu. Silmapaistvalt sageli on Mulgimaa ohvrikohtade puhul
tegemist vanade kalmetega. Eripärasena räägitakse pühapaikade kontekstis Mulgimaal
poostlitest. Väga tugevalt (selgemalt kui mujal) tuleb vanemas materjalis Mulgimaal esile
jaanipäeva tähistamise ja jaanitulede seos ohvrikombestikuga pühapaikades. Mulgimaal säilisid
kaua ka hingedeaja tähistamine ning mitmed muud arhailised nähtused. Seda arvestades võiks
ka teistes, mitteperifeersetes piirkondades eeldada, et varasemalt oli pööripäevade tähistamine
väga tähtis ning kesksed jaanitulepaigad olid samuti rituaalidega ja ohverdamisega seotud (vt ka
Sakala (1878–1940), nr. 92, 23 juuni 1943. Mulgimaa jaanikombeid. Jaanipäev oli iidne
ohvripüha.)1
Virumaa
Virumaa puhul tuleb rõhutada hiiekohtade rohkust, samas on pärimus hiitest ebaühtlane,
mõnes kihelkonnas on põhiliselt toponüümid, mõnes mainitakse ka rohkem üksikasju. Üldiselt
on ühes kihelkonnas teadaolevaid hiiekohti märkimisväärselt tihedalt (tihedamalt kui nt Ida-
Saaremaal). Kombestik seoses pühapaikadega on hääbunud varem kui nt Lääne- ja Saaremaal
või Setomaal, teated on ebamäärasemad (Kallas 2011). Üksnes allikate juures on käidud kauem
(nt Lavi allikad). Virumaal on ka pühaks peetud jõgesid (nt Loobu jõgi) ning Pühajõgi, mis on ka
piirijõeks; Uku oja jm. Paistab silma, et paljud hiiekohad paiknevad jõgede või mere kaldal. Eriti
Lääne-Virumaalt on palju pärimust ja toponüümikat üles kirjutatud. Siin on ka palju
tervendavaid allikaid ja mitmeid Liukive. Sagedamini kui mujal esineb ka Uku-nimelisi kohti.
Paljud vanad pühapaigad asuvad klindiserval ja algupärased hiietoponüümid on seotud
1 https://dea.digar.ee/article/sakalaew/1943/06/23/17
71
muinasasulatega. Virumaa pühapaiku on asustuse aspektist uurinud arheoloog Tõnno Jonuks
(2011a), ning ülevaate hiitest on andnud Ahto Kaasik (2017b)
Mütoloogilise pärimuse poolest on Virumaa samuti rikkalik, küllaltki arvukalt on jutte hiite ja
veekogude rändamisest. Hiitega seostatakse ka piirkonnale omast haldja-sõna (hiiehaldjas
esineb nt Tudu hiie rändamise lugudes). Üks siinseid omaaegseid traditsioonidominante on
kiviks muutunud naiste lood, kõigi nende puhul on andmeid, et tegemist on pühade kividega.
On ka nn Kuhikive, pühade ajal heinategemise käigus kivistunud heinakuhjasid, nende
pühakspidamise kohta on vähem otsesõnalist infot. Teine väga populaarne motiiv on mäe sisse
vajunud linn, mis iseloomustab mitmeid Pandivere kõrgustiku tippe (sh Ebavere mäge), vt
Remmel 1997. Leidub (on leidunud) pühapuid, mille kohta räägiti lugu puuks muudetud
pulmalistest – nt Hulja männid. Virumaal on ka Kalevipoja-muistendite kese, nendelgi on
sagedasi seoseid pühapaikadega, kuid teema vajaks eraldi süvenemist.
Järvamaa
Järvamaa põhjaosa on sarnane Virumaaga (hiierohkus), lõuna ja lääne pool on märke
pärnumaisest Tõnni-kultusest. Samas on siinsetel viljakatel aladel maaparanduse mõjud väga
suured, suur osa hiiepaikadest ja pühapuudest on hävinud või kahjustatud. Järvamaal leidub
mitmeid olulisi allikaid (Prandi, Norra, Oostriku, Roosna-Alliku jm), millega seoses on säilinud ka
mõningal määral teateid pühakspidamisest. Leidub ka ohvrikive ja nii tüüpilisi kui ka eripäraseid
lugusid neist arhiivis, üksikuid puid ja mägesid, ilmekaid karstinähtusi seoses hiiekohtadega.
Kivide puhul on tuntud ka veega ravimine kivilohus. Rabades on pelgupaiga tüüpi hiiekohti (nt
Kakerdaja raba Hiiesaar). Järva-Jaanis ja Koerus on nt räägitud lugusid kiviks muutunud
pruutidest-pühakividest (nt Metsla Pruudikivi), puuks muudetud pulmalisi on kasvanud Järva-
Jaani piirkonnas, mälestusi on raviomadustega jäljekividest. Järvede rännu teema on siin hästi
esindatud, varasem maastikupilt oli veerikkam. Püha kivina on kaitse all Taevast kukkunud kivi
Peetri k, samuti Ukukivi. Hiidudega seostatud paiku on siin väga äärmiselt vähe. Järvamaa
pühapaigad on inventeerimata, täpsemad andmed puuduvad, ent üldpilt säilinud paikade osas
on ilmselt hõredam kui äärealadel. Traditsioon ja teadmised pühapaikadest on elavast
järjepidevast pärimusest taandunud, on mõningaid entusiaste, kes kohamälu on hoidnud.
Pühapaikadest rääkivaid pärimustekste on muu kohapärimuse hulgas koondatud raamatusse
„Arad veed ja salateed. Järvamaa kohapärimus“ (Remmel 2004).
IV.2.3.Pühapaikadele viitavate toponüümide ja nimetuste regionaalsed erisused
Põhja- ja Lääne-Eestis ning ka saartel esinevad tihedalt (H)iie-hiid-osisega paiganimed.
Mõnevõrra esineb hiieks nimetatud pühakohti Lõuna-Eesti põhjapoolsetel äärealadel, Tartu- ja
Viljandimaa põhjaosas (Valk 2009b). Raske on leida maastikuterminit, mille ette see täiend ei
passiks. On hiiemetsad, -puud, -tukad, -mäed, -künkad, -kivid, -sood, -ojad, -jõed, -hauad
jõgedes, -allikad, -kaevud, -järved, -kaldad, -augud, -saared, -poolsaared (nn -nukad jõekäärus),
-pangad, -kärgad, -karid, -ringad, -orud, -niidud, -heinamaad, -põllud, -väljad, -lagedad, -koplid,
-talud, -tänavad jne. Hiis sobitub nii metsiku looduse kui kultuurimaastiku terminitega, haakub
72
karstialadega ja soodega, samuti kohalike eri maastikutüüpe tähistavate sõnadega (nt Hiierädi
Karja khk, Hiieloim Vändras, Hiieoit Virumaal, Hiiekärk Kuusalus). Levinud on ka sellised keskme
ja perifeeria suhet väljendavad toponüümid nagu Hiieotsa, Hiiealune (levinuim), hiiepeal(t)se.
Põhja- ja Lääne-Eestis esinevad ka Toori-, Tooru-, Taara-, Tuur-osisega nimed, Reo- e Risumäed,
Arsti-, Tohtriallikad ja -kivid, Liukivid, Maa-aluste kivid, Saajakivid, Pruudikivid, Virve- e
Virvipuud. Esineb ka Alu-nimelisi kohti, mida on seostatud rituaalidega (nt Alutaguse nime puhul
Ida-Virus, kus on ka Pühajõkke suubuv Aluoja ning Aluoja ohvriallikas karstialal, Valjala Alu tiik
seostub laste saamisega, Kuusalu Kahala järve ääres Alumets kui ohvrikoht, Alu tiik ja oja on nt
Harju-Jaani Igavere muinasküla südames). Alu-asulanimede etümoloogiast on kirjutatud Eesti
Kohanimeraamatus (KNR).
Saartel on unikaalseid eripärasid. Üksnes Saaremaal ja Muhus on Leedu- või Leedo-nimelisi
kohti, mida seostatakse rituaalse tuletegemise kombega. Ka varasema viljakusmaagilise,
külapiiridel aset leidnud Metsiku-kombestikuga (vt Västrik 1996) seostatavaid Metsiku-
mikrotoponüüme esineb vaid Saaremaal ja Läänemaal. Need kombed on taandunud ammu,
ning kogutud pärimus ei anna tavaliselt selgemaid osutusi. Samuti on Eesti alal vaid Saaremaal
(vähesemalt ka Hiiumaal) tuntud nn loksperi-kohad, mis seostuvad rituaalsete kogunemistega
ja teispoolsusega (toponüümina siiski harva).
Lõunaeestilised on nt Kumarusmäed- ja puud (vrd Soome kumarruskivet), Lõuna-Eestis on
olnud hulk Tennüse-puid, kuhu ohverdati. Sagedased on ka pühakunimedega kohad
(Tennüsmägi, Annemägi, Jaanimägi või -kivi jms). Pühakunimelisi kohti esineb ka siin-seal mujal.
Samas on ka küllalt sage Juuda-toponüümika, mis viitab looduslike pühapaikade
demoniseerumisele. On rida liminaalsusele ja naistega seotud tabudele viitavaid Mõrsja-nimega
kohti, nende pühakspidamine vajab üksikjuhtudel eraldi kaalumist. Luterliku lõuna-eesti
eripäraks ristipuud (toponüümina nt Ristipettäi, Ristikõiv, Ristikuus jm). Neid on varem olnud ka
mujal Eestis, kuid komme pole säilinud.
Tugevalt piirkondliku eripärana võib veel välja tuua valdavalt Mulgimaal levinud ahikotuseid,
tapuaedu ja Pelli-nimeosisega kohti (Mäemets 2017) ja ajaloolise Pärnumaa põhjaossa ja osalt
ka Harju-Järva piirile jäävat Tõnni-nimetust pühapaikade kontekstis (Tõnnikivid, Tõnniaugud).
Vändra kihelkonnas on rida Hiieaugu nimelisi ümaraid lohke Pärnu jõe vahetus läheduses, ka
Audru Pangamägedes on Hiieauk.
Setomaal eristuvad muust Lõuna-Eestist viljakus- ja põllujumal Peko-kohad (nt Peko puhm,
Pekomägi, Peko rist) ja matusekommetega seostuvad lautsikohad, peamiselt puud (Lautsipettäi,
Lautsete lohk) ning pühakunimedega kohad (Jaanikivi, Jaani tamm, Annõkivi). Ohvrikadakat on
kutsutud Õhikattaiks ja püha mändi Toomaks lähedase tsässona nimepühaku järgi. Setomaale
eripärased on ka essütäjä-kotused, nende seos pühapaikadega vääriks eraldi uurimist, sest
põhja pool on tihti eksitud nt hiiealadel. Uskumustega seostub kaks Hatajärve´, millest ühte on
viidud nõiapanuseid. Mõned vene keele põhised nimed võivad seostuda pühapaikadega (nt
Pohmala < бох + молиться).
73
Üle-eestiliselt esinevad Silmaallikad (Lõuna-Eestis Silmalätted), Püha-, Jumala- ja ohvrikohaks
nimetatud paigad. Luterlikus Eestis on laialt tuntud Nõia-, Neitsi-, Uku-kohad (puud, kivid,
allikad, mäed jm). Paiguti on mitmel pool ka Tamme-osisega toponüüme, mis igal juhul mõistagi
pühapaigale ei viita.
Piirkondlikku värvingut annavad ka kohanimede põhisõnades esinevad rahvapärased
maastikuterminid, mis ilmnevad paremini erinevate pinnavormide puhul. Näiteks sõnade oit,
loops, soot, saat, sõerd, kolk, leiss, nõva, lump, ränk, rädi, raun, kakar, varik, võhmas, puhm,
võrõng tähendust peaks teadma, sest see annab infot paiga füüsilise olemuse kohta. Kivi on
kõikjal kivi, aga allikas on saartel allik/allig, Lõuna-Eestis läte. Mägede kohta on ka erinevaid
sõnu. Kõrge kallas on Põhja-Eestis pank, lõunas müür. Koopa kohta ütlevad setod ja ka võrokesed
oos. Kirju on karstinähtusi kirjeldav sõnavara (leiss, nõva, urge, lohk, kurisu, kuristik, org jne)
Mererannikul on palju termineid. Osa maastikutermineid on inimkehaosade analoogid – selg,
silm, nina, suu, kurk, säär, ots jne. See teema jääb siin pikemalt lahti kirjutamata, sest on väga
mahukas.
IV.2.4. Pühapaikade säilivust mõjutanud tegurid regiooniti
Uuringu lähteülesandes esitasime järgmised küsimused: millised tegurid on mõjutanud
looduslike pühapaikade säilivust ja kuidas need tegurid erinevad regiooniti või periooditi? Kas
kohtade säilimist mõjutavad ka regionaalselt erinevad kasutuspraktikad või muud tegurid?
Mõned küsimused leidsid käsitlemist ka ohuhinnangu peatüki lõpus, kuid olgu siinkohal toodud
võrdlevad tõdemused. Kohtade säilivust meie päevini on mõjutanud erinevad asjaolud, ühtepidi
asustuse ja traditsioonide järjepidevus ja valitsev (religioosne, rahvausundline versus
ratsionaalne) maailmapilt, ning keelud/tabud, mille tõttu on kogukond ka seisnud paikade
säilimise eest. Teisalt on palju mõjutanud ka ajaloolised sündmused ja murrangud ning
mitmesugused ohutegurid, mille seas eriti tuleb esile tuua nõukogudeaegset maaparandust ja
nüüdisaegseid lageraieid. Osa objektiliike on loomult vastupidavamad (nt kivid). Puude eluiga
on erinev, veekogude ja metsade seisund sõltub nii looduslikest kui inimmõjuritest.
Järjepidev paikade pühakspidamine religioosses mõttes ilmneb Eesti piires kõige tugevamalt
Setomaal nii hoiakute kui ka kasutuspraktikate ja kalendripühade kestva olulisuse tõttu.
Saaremaal säilis pühapaikade tähtsus nt allikate ja kivide puhul samuti 20. sajandi keskpaigani,
seda peamiselt ravimiskombestiku ning nt Kärla kihelkonnas ka vihmapalumise tava näol (mis ei
ole üldine mujal saarel, üks teade on Kaarma kabelimäe kohta). Saaremaal on küll hiiealasid ja
muid vanemat tüüpi tavandipaiku, aga neis toimunu jääb ajas kaugele ning ei puuduta üldjuhul
inimeste igapäevaelu usundilises mõttes enam 20. sajandil, kui just ei ole tegemist järjepidevate
vanade külade juurde kuulunud külavainude, kooskäimise- ja jaanitulepaikadega. Paljusid kohti
ja kohanimesid tänapäeval enam vanema pärimusega ja kombestikuga siduda ei osata. Uuemal
ajal, pärast nõukogude perioodi, taastärkas ühiskonnas huvi vanade pühapaikade vastu ning
mitmel pool, sh Saaremaal, on kujunenud ka kohalikud ja mittekohalikud huvigrupid, kes
paikade säilimise eest seista püüavad ning seal käivad. Kui kohti teatakse ja vajatakse, siis neid
74
ka hoitakse. Seetõttu on oluline ka uurijate/kogujate tegevus ja suhtlus kohalikega. Kui Setomaal
on püsinud pühapaigakombed sünkretistlikel traditsioonidel võrdlemisi samalaadsena (siiski on
tänapäeval taastärganud uuspaganlik Peko-kultus, mille tähendus on varasemaga võrreldes
muutunud), siis Saaremaal võib täheldada suuremal määral uus-usundilisi ilminguid ja
tõlgendusi ning huvi mütoloogia vastu.
Pühapaiku on hävinud juba tsaariajal ja sellest räägib ka pärimus. Eriti puudutab see luterliku
Eesti ala. Põhjused on nii majanduslikud kui usulised. Juba mõisnikud on põllumaade
laiendamiseks võtnud maha hiiemetsi või majandanud neid osaliselt, on rajanud
kuivenduskraave ning paisutanud ojasid. Saaremaal Karja kihelkonnas kajastab pärimus rahva
pahameelt, kui mõisnik müünud rootslastele puid pühast metsast.
Endine Parismetsa ms. omanik v. Rehenkampf rääkis, et mõnekümne aasta eest „Koikla ms.“
omanik (vist zur Mühlen) kellegile rootslasele kõik oma metsa tammed kuni teatud jämeduse –
alamäärani ära müünud. Selle tõttu saanud maha raiutud ka suur ohvritamm, mille olemasolust
mõisnik enne midagi pole teadnud. Rahva pahameel olnud nii suur, et avalikka rahutusi
kardetud. Tamm olnud nii kuulus, et isegi Muhust sinna ohverdama käidud. E 53247 < Karja khk
– F. Leinbock (1923)
Talude päriseks ostmise järel on ka talunikud ise langetanud puid ning lõhanud püssirohuga kive
(nii ehituse tarbeks kui varandust jahtides), sellekohast info on rohkem mandrilt. Eesti
iseseisvudes, kui jagati nt hiiekohtade lähistel paiknenud mõisasüdameid, tekkisid asunikutalud,
mis võidi rajada hiie alale, ning uusasukad hakkasid ümbrust majandama. Samuti on langenud
hulk puid ja kadunud kive teede laienduse käigus. Karjased on kive lõhki põletanud. Selliste
faktorite puhul ilmneb mitte regionaalsus, vaid kahjustada saavad paigad oma asukohast
sõltuvalt. Omaette teema on uute teede rajamine läbi sakraalsete alade.
Kord oli Pöide khk. Tumala mäel Saksa sõdurite haua juures üks saarepuu, millest inimesed
rääkisid, et selles voolab veri. Kord lõiganud keegi selle puu oksi ja sealt tulnud nähtavale
punakas mahl. Samu katseid on ka hiljemini korratud ja need on ikka samu tulemusi andnud.
Rahvas räägib sellest, et need saanud samal kohal surma ja puu nutvat nüüd nende mälestuseks
verepisaraid. See puu on aga nüüd kahjuks maha lõigatud, sest teede ääres ei tohi suuri puid
ega suuri põõsaid olla. ERA II 232, 30 (12) < Pöide khk., Pöide v., Levala k., Ärma t. – Jaan
Ratassepp, Saaremaa progümnaasiumi õpilane < Aksel Kübar, 15 a. (1939)
Mõnede hiiemägede servadest on juba 19. sajandil võetud ka ehituspaasi ning kruusa
teesillutiseks, mis näitab tööstusliku arenguga paralleelselt ratsionaalsemaks muutunud
mõtteviisi. Ühiskond ei ole olnud muutuste ajal kunagi hoiakutelt homogeenne, nagu ei ole ka
praegu. Suurte masinatega on maastiku muutmine kiirem ja suurema mõjuga ning see jätkub ka
tänapäeval, vajadus kruusa, liiva ja paekivi järgi kasvab.
Usulistel põhjustel, ristiusu juurutamise ning paganausu väljajuurimise ettekäändel on samuti
pühapaiku hävitatud. Suuremal määral tehti seda varasemal ajal, mida rahvaluulekogud ei
kajasta, aga ka 19.–20. sajandi elanike mälu ulatusse jääval ajal. Ilmekaks näiteks on Urvaste
kihelkond, kus tegutses 18. sajandil agar pastor Quandt, kes olevat hävitanud üle 60 paiga (sh
75
palju kive), ning motiveeris rahvast ise neid hävitama (Põldmäe 1984, 59). Urvaste looduslike
pühapaikade pärimus on seetõttu tugevalt demoniseerunud, seal kasutatakse tüüpväljendeid
nagu “juuda orjamine” jms. Urvaste puhul on seoses Pühajõega dokumenteeritud ka
varasemate sajandite uskumusi ja suhtumist, mis väljendas tõsist aukartust Pühajõe ja selles
elutseva piksejumala/Uku suhtes (Valk 2015). Vennastekoguduste aktiivsus võis piirkonniti
mõjutada hoiakuid ning käitumuslikku praktikat.
Rõuge kihelkonna pärimuse varasemad pärimusandmed näitavad piirkonna kuulumist
sarnasesse kultuuriruumi Setomaaga. Erinev on paikade saatus ja suhe neisse. Setomaal on
olnud mitu püha kadakat, mis on surnud ilmselt loomulikku surma (ühe pikali tüve õnnestus
näha Keerbä külas). Setomaalt pole varasemast ajast teateid pühade puude maharaiumisest.
Rõuge Palomõtsa ohvrikadakas, mille raiunud üks köster 19. sajandil, on hästi meeles olnud veel
1939. aastal, hiljem enam mitte (vt Remmel 2002). Hästi teatakse Rõuges üksnes ristipuid, tänu
elavale kombestikule, ning mõnda kuulsamat vana tamme (Nt Mustahamba tamm, mis on
ühtlasi ka ristpuu). Ristipuid hoiti, ka Urvaste kihelkonnas oli neid arvukalt ning nende
hävinemine on hoogsalt toimunud alles käesoleval sajandil ja isegi viimasel kümnendil just
raiete tõttu. Nt Urvaste kihelkonnas oli 2024. aasta inventuuri andmetel teadaolevast 17-st
ristipuust ja ristimetsast hävinud 9. Kuna need asetsevad teede ääres, on need ette jäänud ka
teehooldajatele, kes pole olnud puude pärandväärtusest teadlikud või pole seda tähtsaks
pidanud. Mõned puud (just kuused) on kuivanud kahjurite ja haiguste tõttu. Maa eraomanikud
on neid üldiselt on hoidnud, kuid on ka teistsuguseid näiteid.
Nõukogude ajal pühadusest rääkida ei tohtinud, ühiskonnakorralduse murrang mõjutas kõiki
piirkondi ning toimusid mastaapsed maastiku ümberkujundustööd, mille tõttu hävis väga palju
pühaks peetud kive, aga ka allikaid. Üldine veetase allikates alanes kõikjal Eestis arvukate
kuivenduskraavide rajamise tõttu. Tehtud kahju on suur. Hävitatud objektidest on mälestused
säilinud veel mitukümmend aastat, need kajastuvad rahvaluulekogudes.
Tänapäeval ei ole asi palju parem. Piirkonnad on siiski erinevad, suurlinnade ümbruses või
turismipiirkondades kirjutatakse loodusmaastikke üle seoses arenduste ja ehitustegevusega,
perifeersemad alad on sattunud samuti löögi alla seoses mastaapsete raiete, karjääride,
militaarrajatiste, tuuleparkide, elektriliinide ning kaasaegse põllumajanduse tõttu. Ohustatud
pole mitte üksnes looduslikud pühapaigad vaid loodus üleüldse. Pühad alad, eriti mis hõlmavad
veekogusid ning puistuid, on tihti seotud põhjaveereservuaaridega, puhta veega. Ilmselt ka
seetõttu neid ei majandatud ning neid kaitsesid tabud. Need paigad ei ole tähtsad mitte (üksnes)
kohaliku või rahvusliku identiteedi või usukommete tõttu, vaid maa (Maa) elukeskkonna
säilimise pärast.
Uuringu lähteülesandes olid ka tõstatatud küsimused: kas meie arusaam kohtade
kasutuspraktikatest ja kasutusega seotud säilimistingimustest kajastub kuidagi kohtade
terminoloogias? Kas Kagu- ja Lääne-Eesti peamised erinevused seisnevad pigem paikade
nimetuses – nt hiietoponüümika, kristlike pühakunimede kasutuse levik vm – või ka
76
kohtade/objektide funktsioonis (nt ristipuud, ohvrisundusega kohad) ja traditsioonide
säilivuses/ununemises? Millised tunnused on eri piirkondadele ühised?
Neidki küsimusi on arutatud juba ülaltoodud piirkondlikes ülevaadetes. Kokkuvõtlikult võib
öelda, et tegemist on erinevate keele- ja kultuuriruumidega, mille eripärad väljenduvad nii
kohtade nimetamises kui ka nende funktsioonides ja säilivuses. Läänepoolses pärimuses
kajastub põhilisena ravimispraktika, Setomaal on see ka oluline, aga meetodid on mõnevõrra
erinevad. Kagu ja lõuna pool on rohkem infot kalmetest kui ohvripaikadest (ja surnute)
austamisest – seda väljendab ka kalmistutel söömise järjepidev traditsioon pühade ajal
Setomaal. Surnutega seostuvad ristipuud ja lautsipuud. On säilinud paremini ka pööripäevade
selgem seos ohvrikombestiku ja rahvakogunemistega.
Samas avalduvad igal pool üldisemad, universaalsemad ja üleilmsemad printsiibid, millest üks
olulisemaid (ka tänapäeval) on puhta, tervendava vee kui elu aluse ja kogu loodust ühendava
elemendi väärtustamine (seda isegi kristlikus kontekstis). Just allikate pühadus ja allikavee
ravitoime avaldub kõige selgemalt ja ajas kõige kauem igas piirkonnas. Üldine on samuti
arusaam puude pühadusest ning looduse ja puude/metsa rekreatiivset mõju inimesele on esile
toonud ka tänapäevased teadlased. Maine loodus on ühenduses ka atmosfääriga. Inimestel on
läbi aegade olnud vajadus pöörduda hädas kõrgemate (taevaste) või teispoolsete jõudude
poole, seda on tehtud nii looduses kui sakraalsetes hoonetes, on arvestatud nii kuu kui
päikesega, äikesega, erinevate ilmakaartega ja erinevate jumalustega. Inimese elu oleneb ka
ilmast ja kliimast, sedagi on eri piirkondades püütud omal viisil palvete, andide ja rituaalidega
mõjutada. Vanemas pärimuses kumab läbi austav suhtumine loodusesse üleüldse.
77
V. OHUD, RISKID JA OHUHINNANGU METOODIKA
V.1. Ohtude liigid
Pühapaiku ähvardavad ohud võib jaotada kahte suuremasse rühma – füüsilise poolega ja vaimse
pärandiga seonduvateks ohtudeks, kusjuures esimene rühm jaotub inimtegevusest ja looduslikest
protsessidest tulenevateks ohtudeks.
Esimene rühm – inimtegevusest tulenevad ohud hõlmab pühapaiga füüsilise rikkumise või
muutmisega seotud ohtusid. Kõnesolevad ohud kõige ühesemalt kirjeldatavad ja lihtsamalt
tuvastatavad. Need on kõige enam seotud mistahes arendustegevusega, aga ka põllu- ja
metsamajandusega. Ohustanud on nad pühapaiku läbi aegade, eriti aga pärast religioosse ja
loodusesidusa maailmavaate taandumist 19. sajandil toimunud suurte majanduslike, sotsiaalsete
ja kultuuriliste muudatuste tulemusena. 20. sajandi teisest poolest alates on ohtusid suurendanud
suuremate arendusprotsesside juhtimise eemaldumine kohalikest elanikest. Suurimaks
hävitavaks teguriks on olnud maaparandus, mille raames muudeti ümber enam kui 80% Eesti
kultuurmaadest, aga ka maanteede ehitamine ja õgvendamine ning pae, kruusa ja liiva
kaevandamine. Siiski on alates 19. sajandi keskpaiku ja teisel poolel toimunud talude
päriseksostmisest ohud märgatavalt kasvanud ka kohalikul tasandil, seoses maaomanikuks
saanud talupoja sooviga saada oma valdustest rohkemat tulu.
Ohtude suuruse määratlemiseks tuleb tutvuda konkreetset piirkonda hõlmavate planeeringutega.
Inventeerimisel tuleb tingimata vestelda ka kohalike elanikega ja küsida vastavaid küsimusi – sageli
on ollakse teadlikud piirkonnas toimuma hakkavatest muudatustest, juba enne kui need on
jõudnud planeeringu algatamise või projekteerimise alguseni.
Teine rühm – looduslikest protsessidest tulenevad ohud – on ohuhinnangu koostamisel
ohtudena enamasti käsitletavad vaid juhtudel, kus neid võimendab inimtegevus, näiteks paiga
lähedale loodud uued infrastruktuuriobjektid või pinnasetööd lähikonnas, mis võivad suurendada
erosiooni. Looduses toimuvaid protsesse, nagu allika kinni kasvamine, kivide kadumine kõdu alla,
puude loomulik vananemine – ei ole faktorid, mille vältimiseks on vaja kaitset rakendada, sest need
on loodusmaastikele iseloomulikud ning peamiselt seetõttu, et kaitse ei aita neid vältida. Küll aga
võivad äkilised looduslikud muutused, nt tormi tagajärjel allika peale murdunud puu, kohta
kahjustada või tekitada katkestusi pühapaikadega seotud praktikates. Üks selline näide on Sakste
allikas Karja khk ja Mustjala khk piiril Saaremaal Järise (end. Pöitse) külas. Sakste allikas ei ole
kaitse all, ent on olnud aktiivse kasutusega, allika juures on veevõtuanum, allikas on näha (eesti
krooni) münte. Allikas on aktiivsemas kasutuses kui selle kõrval olev kaitse alune Rahaallikas. Suvel
2025 kukkus Sakste allika peale kõrval asuv kuusk, mis teeb allikast vee võtmise võimatuks. Kuivõrd
Pöitse allikatega seotud vee võtmise traditsioon on endiselt aktiivne, võib prognoosida kõrvaloleva
Rahaallika kasutuse suurenemist. Teisalt illustreerib Sakste allika näide, kuidas taolisi looduslikke
äkilisi muutuseid saab küll riskihinnangu kaudu kaardistada, ent ei saa kaitsega ära hoida. Sakste
allikas asub metsa all ja tormimurd ei olnud ennetatav, nagu ei ole ennetatav ka puude
vananemine. Ka allikate puhastamine on vaimse praktika osa – see eeldab teadmisi ja
motivatsiooni paigas tegutseda – ning ka allikate kinni kasvamist ei saa kaitsega otseselt ennetada.
78
Looduslike protsessidena ilmnevad ohud võivad tuleneda ka inimtegevuse kaudsetest mõjudest:
võõrliigid, haigused ja kahjurid metsades on kliimamuutuste tagajärg, järvede kinnikasvamine ja
allikate kuivamine on sageli tingitud maaparandusest tulenevatest üldisematest veerežiimi
muutustest.
Kolmas rühm – vaimse pärandi ohud seonduvad pühapaiga tuntuse ja sellega seotud
traditsioonide teadvustatusega kohalikus kogukonnas. Pühapaikadega seotud vaimset pärandit
ohustavad nii maapiirkondades toimuvad demograafilised protsessid (asustuse hõrenemine
külatasandil ja koondumine kesksetesse asulatesse, asustuse järjepidevuse katkemine: kohalike
asendumine uusasukatega) kui ka kultuuris toimuvad muudatused (eemaldumine traditsioonidest,
väärtuste seondumine kaasaegse massikultuuriga) ning sellest tulenev traditsioonide
järjepidevuse katkemine).
Looduslike pühapaikade tähendus inimeste jaoks on ajas, eriti viimase sajandi vältel kindlasti
muutunud. Kuigi küsimust pole teaduslikult uuritud, võib arvata, et vähenenud on otseselt
religioosne tähendus ja usk pühapaikadest tulevasse abisse praktilises elus, suures osas on
minevikku jäänud rahvameditsiinilised ravipraktikad. Vaimse pärandi säilimine tähendab
tänapäeval eeskätt loodusliku pühapaiga teadvustamist (kunagise) pühapaigana – teadmist paiga
varasema tähenduse kohta ja selle kultuurilist väärtustamist, kuid vahel võivad paigaga seonduda
ka isiklikud või kollektiivsed traditsioonisidusad tegevused. Tänapäeval võivad looduslikud
pühapaigad olla teadvustatud ka loodusega kontakti otsimise ja leidmise või energeetiliselt eriliste
paikadena.
Looduslike pühapaikadega seotud vanem pärimus – ohverdamine, andide viimine – ei ole kaasaja
kohalikus mälus enamasti säilinud, ent säilinud on teadmine koha erilisusest, vahest teatakse
kohta selle silmapaistvuse kaudu vms (Bird 2012). Koha tähenduse muutumine (nr 8 oht 3.
kategoorias) iseenesest ei pruugi ohustada paiga säilimist, võib olla ka vastupidi. Tähenduse
muutumine on eeldus pärimuse püsimiseks – selleks, et inimesed paigaga suhestuksid, peavad
paikadel olema tegevuslikud, tähenduslikud seosed nende endi argireaalsusega (Ingold 1997; Päll
2022) Tähenduse muutumine iseenesest ei ohusta pühapaika, vaid on osa folklooriprotsessist.
Pühapaika ohustada võib tähenduste muutumine siis, kui uus tähendus läheb konflikti pühapaiga
tähendusega, näiteks kui paiga või keskkonna uued kasutusviisid toovad kaasa suuremaid
maastikumuutusi (reljeefi muutumine, puude raie, pinnasetööd vms) või ka keskkonnamuutusi
pühapaiga lähiümbruses. Seega võib öelda, et vaimse pärandi muutumist võib kaitse seisukohalt
hallatavaks ohukriteeriumiks pidada juhtudel, kui see toob kaasa praktikate ja koha kasutuse
muutumise.
Kui paigasidus vaimne pärand – teadmine paiga pühadusest, erilisusest, tähenduslikkusest – on
kogukonnas unustatud (kuigi sellest võib säilida märke nt kaartidel vm arhiiviallikates, vanades
kirjalikes allikates), ohustab paika (olevalt liigist ja asukohast) hülgamine või “ülekirjutamine” –
võivad tekkida uued argised, ratsionaalsed tähendused, mis ei ole enam seotud püha-kategooriaga
või üldse usundi või pärimusega (nt tekib spordipark, jahiturismi piirkond vm). Halvemal juhul
objekt/koht hävib (hiiemägi kruusaks, nt Koeru Hällimägi). Ülekirjutamine võib toimuda ka
teadlikult, uuest valitsevast ideoloogiast lähtuvalt, et kustutada varasemaid tähendusseoseid,
mida peetakse “tagurlikeks”, uut režiimi ohustavateks. Juba kristlus on paljudesse vanadesse
pühapaikadesse loonud oma kihi ja atribuutika. Eestis ei ole see nii tuntav kui läänepoolse Euroopa
maades, kus pühad allikad on saanud kristliku tähenduse, seostudes pühakutega, või Venemaal,
79
kus kiriklik “ülekirjutamine” on hõlmanud väga erinevaid pühapaiku ning kus see protsess on
viimastel kümnenditel eriliselt aktiveerunud. Eesti piires on kiriklikust taustast lähtuv
“ülekirjutamine” paremini jälgitav just õigeusulisel Setomaal, kus mitmed kesksed looduslikud
pühapaigad on saanud kirikliku tähenduse. Siiski on õigeusu kombestik ja religioosne maailmapilt
on omal moel aidanud püsida ka vanemal traditsioonil, seda välja tõrjumata (nt tsässonad/kirikud
pühapaikades Härmä külas, ja Miikses). Nõukogude ajal oli nii kristlike kui looduslike pühapaikade
teema tabu, seda ei saanud uurida ega sellest ei räägitud avalikult. Just siis kirjutati üle suur osa
pärandmaastikest (massiivne maaparandus, kivide, kiviaedade ja talukohtade kokkulükkamine,
tekkisid tühjad lagedad väljad, massilised kraavitused märgaladel, ojade ja jõgede sirgendamine,
uute sirgete teede rajamine läbi sakraalsete alade, allikate kinniajamine, betoonrakete
paigaldamine jne). See on lähiminevik, mida veel mäletatakse. Varasemast ajast on säilinud teateid
mõne usutegelase erilisest aktiivsusest loodusobjektide (kivid, puud) hävitamisel ja ohvripaikade
demoniseerimisel.
Vaimse pärandi riskide määratlemine või kaardistamine eeldab kohaliku kogukonna tundmist,
intervjueerimist, uurimistööd internetis. Sügavamat arusaamist, mismoodi kogukond toimib ja mis
on kohalike inimeste motivatsioon jne. Kuna niisugune süvitsiminek ei ole inventeerimise käigus
võimalik, ei saa inventuuride käigus nõuda vaimse pärandi riskide hindamist ohuhinnangute tabeli
abil. Siiski tuleks inventuuride käigus kaardistada ka kohalikega vestlemisel saadud üldmuljet
piirkonna asustatuse ja pühapaikade tuntuse kohta.
Kokkuvõttes kajastab vaimse pärandi ohuhinnang eeskätt paiga tuntust ja teadvustatust, vähemal
määral ka sellega seotud traditsioonide püsimist, kindlasti aga ka kõigi nimetatute potentsiaalset.
jätkusuutlikkust.
V.2. Ohuhinnangu metoodika
Ohuhinnangu metoodika koostamise tingis muinsuskaitsetöö praktiline vajadus kaardistada
looduslikke pühapaiku ohustavad tegurid, määrata kohtade ohustatus ning, tuginedes
konkreetsetele andmetele, lihtsustada ja kiirendada tugevamini ohustatud pühapaikade kiiremat
kaitse alla võtmist.
Exceli tabeli formaadis tööriist (lisafailid: lisa 4) on mõeldud nii Muinsuskaitseameti töötajatele
nende igapäevatöös, kiirendamaks pühapaiga ohustatuse hindamist ja sellele kindla metoodilise
raamistuse andmiseks, kui ka vajadusel pühapaikade inventeerijatele, kasutamiseks
inventeerimisaegse riskihinnangu andmiseks. Kui pühapaikade inventeerimisel piisab
ohuhinnangu andmiseks kohalike elanikega vestlemisest ja olukorraga kohapeal tutvumisest, siis
konkreetsete üksikjuhtumite puhul, mida haldab Muinsuskaitseameti töötaja, tuleks kindlasti
vaadata veebis olevaid planeeringuid (vt valdade koduleheküljed), metsaregistrit (võimalike
raieteatiste nägemiseks), Maa- ja Ruumiameti kaardirakenduse eri kihte potentsiaalsete
keskkonnahäiringute ja riiklike planeeringute tuvastamiseks ning Muinsuskaitseameti ja
folkloristika andmebaase, teadmaks, kas koha info on leitav ja avalik (ja nt kasutatav turismis).
Pühapaikadega seotud ohtude suuruse hindamiseks koostatud ohu- või riskihinnangute tabel
annab ülevaate võimalikest looduslikke pühapaiku ähvardavatest ohtudest. Pärandi füüsilist poolt
ähvardavatest ohtudest moodustavad valdava osa inimtegevusest tulenevad ohud, mis on jagatud
80
kolme suuremasse alarühma: 1) ehitustegevusega seotud ohud, 2) põllu- ja metsamajandusega
seotud ohud, 3) asustuse ja inimesega /subjektiivse inimfaktoriga seotud ohud.
Riskitaset hinnatakse konkreetsete üksikobjektide kaupa, arvestades ohtusid igal üksikjuhul eraldi.
Riski või konkreetse paiga ohustatuse astme suuruse määrab kahe teguri – ohuteguri potentsiaalse,
teoreetilise “ohtlikkuse” (ehk ohu suuruse) ja ohu realiseerumise tõenäosuse korrutis.
Ohutegurid ehk ohud on jagatud kategooriatesse selle põhjal, kui suurel määral nad paika võivad
ohustada. Ohu suurust konkreetsele pühapaigale hinnatakse hindepallides järgnevalt: 0 – puudub
või ei kohaldu, 1 – väike, 3 – keskmine, 5 – suur, 7 – hävitav. Ette on antud ka ohu suuruse võimalik
rakendatav ülempiir, mis on paigaliikide kaupa erinev ja millest suuremaks ei saa ohutüübi taset
hinnata (sõltuvalt paigaliigist võib ohuteguri mõju olla erinev).
Ohu realiseerumise tõenäosust hinnatakse viie hindepalli skaala, lähtuvalt konkreetse,
ohuhinnangut saava paigaga seonduvatest asjaoludest – iga üksikjuhtumi puhul eraldi. Kõige
tõsisemate, ehitus- ja arendustegevusega seotud ohtude skaala on järgmine: 0 – oht ei kohaldu /
pole rakendatav, 1 – ohtu ei paista, 2 – kuuldavasti on tegevus kavas või tõenäoline, 3 – planeering
olemas või asub paik perspektiivsel valglinnastu- või tööstuspargi alal, 4 – ehitusprojekt on olemas,
5 – töö on alanud. Tabelis on esitatud ohustatuse hindepallid ka teiste ohtude jaoks, mille puhul
plaani-projekti põhine ohuhinnangu suuruse määratlemine ei ole kohaldatav.
Paiga ohustatuse suurust ja kiireloomulise kaitse alla võtmise vajadust väljendab erinevate
ohukategooriate kaupa antud riskipallide (ehk ohu ja selle realiseerumise tõenäosuste korrutiste)
summa. Kui ohtu pole (ohu realiseerumise tõenäosus on null), puudub vajadus hinnata ohu mõju
tugevust konkreetsele pühapaigale, s.t järgmist lahtrit täitma hakata.
Ohuhinnang ei ole ajatu, sest aeg ja olud muutuvad. Tinglikult võiks see kehtida viie aasta
perspektiivis, kuid teatud asjaolude korral võib olukord väga kiiresti muutuda.
NB! “Suur ohustatus” ehk “punane” kehtib, sõltumata ohupunktide koondsummast, ka juhtudel,
kui vähemalt ühe ohuteguri puhul on antud maksimaalne, “punane” ohuhinnang.
Looduslike pühapaikade ohustatuse hindamisel tuleks lisaks otsesele ohustatusele arvestada ka
paikade väärtust, s.t suurema väärtusega paigad võiksid ohuhinnangu tabelisse saada sellest
tulenevaid lisapunkte. Sellest võiks olla abi eriti juhtudel, kui on vaja koostata kaitsmist vajavate
paikade pingerida. Looduslike pühapaikade väärtust ei kujunda mitte ainult paiga välised
parameetrid ja säilivus, vaid ka vaimne pärand, kultuurilised tähendused ja tähtsus kohaliku
kogukonna jaoks. Pühapaiga väärtust suurendab kahtlemata seda ümbritseva ajaloolise
keskkonna säilimine: erilist kaitset väärivad ohustatud pühapaigad piirkondades, kus maastik on
seni jäänud maaparandusest ja ehitistest-arendustest puutumata. Seal vähendavad ka pühapaiga
lähemas ümbruses (potentsiaalses kaitsetsoonis) toimuvad arendustegevused paiga miljöölist ja
tunnetuslikku väärtust, põhjustades n-ö “kõrgelt kukkumise” efekti.
Kuna looduslike pühapaikade väärtuse hindamiseks seni kindel metoodika puudub (inventuuride
käigus antakse hinnang vaid paikade säilivusele), saab käesolevalt piirduda vaid üldsõnaliste
soovitustega. Eriti suure väärtusega pühapaikade puhul võib ohuhinnangu koostamisel korrutiste
liitmisel saadud punktide summale lisada, tulenevalt paiga säilivusest ja kultuurilisest väärtusest
kuni kaksteist ning loodus- ja keskkonnalistest väärtustest tulenevalt samuti veel kuni kaheksa
ohupunkti.
81
Ohuhinnangu tabelit täideti prooviks seitsme pühapaiga puhul. Korrutamisel põhinevate
ohupunktide summaarsed tulemused on järgmised: Luutsniku Kumarusmägi (Rõuge) 61, Paluküla
Hiiemägi (Rapla), Karja Hiievälja Hiiemägi 53, Kadõni Kellamäe ristimänd (Rõuge) 46, Ala-Tsumba
ristipuu (Seto) 26, Karja Mujaste Silmaallikas 16, Meremäe Ojaotsa lätted (Seto 14). Ohupunktide
hulk on vastavuses välitöödel enne tabeli kasutamist tunnetuslikult kujunenud hinnanguga ohu
suuruse kohta, mistõttu foorivärvidele vastavad punktide vahemikud võiksid olla adekvaatsed. Kui
Paluküla Hiiemäele lisada kümme paiga väärtusest (asukoht kolme kihelkonna piiril, looduslikult
eriline paik – maakonna kõrgeim mägi, tähtsus kogukonna jaoks) tulenevat lisapunkti, tõuseb see
muistis, arvestamata avalikku huvi paiga säilimise vastu, pingerea tippu. Tähtsust kogukonna jaoks,
mille suuruse hindamisel võiks laiema avaliku huvi künnist ületavate paikade puhul lähtuda
meediakajastuste hulgast, pole Paluküla juhtumi puhul käesolevalt arvesse võetud –
konfliktsituatsiooni puhul on vastandlike huvigruppide üksteisele vastanduvad „avalikud huvid“
loetud üksteist tasakaalustavaks.
Ka vaimse pärandi riske saab tinglikult hinnata punktidena. Hinnangu võiks anda ohutegurite
kaupa lihtsal 5 punkti skaalal, korrutist kasutamata, lähtudes järgmistest näitajatest: 1 – ohtu pole,
2 – väike oht, 3 – keskmine oht, 4 – suur oht, 5 – väga suur oht. Tervikliku ohuhinnangu annab
erinevate ridade ohupunktide summa.
Summaarsed hinnangud: 1–10 ohupunkti – väike oht, 11–20 ohupunkti – keskmine oht, 21–25
ohupunkti – suur oht, enam kui 25 ohupunkti – väga suur oht. Vajaduse korral võib viimase
alajaotuse raames veel omakorda eristada iseäranis ohustatud, koheselt ajutise kaitse alla võtmist
vajavaid paiku.
Vaimse pärandi ohtude osas tervikpildi saamine eeldab suhtlust paljude kohaliku kogukonna
liikmetega. Seetõttu ei saa vaimse pärandi riskide suuruse hindamist siduda paikade
inventeerimisega, kui see ei eelda suhtlemist kohalike inimestega. Hea, kui seda tehakse, kuid ei
ole nõutav.
NB! Paiga ohustatuse hindamisel tuleb vaimse pärandi riske käsitleda lahus füüsilistest riskidest.
Kahe valdkonna punktide summeeritud käsitlus on metoodiliselt väär ja pühapaigale ohtlik. See
võib tuua kaasa olukorra, kus kogukonnas hästi tuntud, kuid füüsilises mõttes suuresti ohustatud
paiga riskipunktide summa osutub sedavõrd väikseks, et koht ei tundugi olevat märkimisväärselt
ohustatud.
Seega saab kõige realistlikumalt ja otsesemalt kaitsega hallata esimese kategooria riske.
Muinsuskaitseameti pädevus võimaldab ennetada inimtegevuse riske, ent pärimuse, tavade
hoidmisel tuleks teha koostööd kohalike kogukondade ja huvirühmadega. Amet võiks looduslike
pühapaikadega seotud vaimse pärandi kaitse küsimustes (nt teadlikkuse tõstmisel, inventuuride
tulemuste tutvustamisel) teha koostööd ka vaimset pärandit riiklikul tasandil toetava Rahvakultuuri
Keskusega. Seni on vaimse pärandi kaitse küsimustega aktiivselt tegelenud eeskätt maausulised,
kuid see tegevus on tihti tugeva ideoloogilise värvinguga.
V. 3. Riskide maandamine
Inimtegevusest tulenevate ohtude maandamisel on esmaseks teguriks riiklik kaitse ja sellest
tulenevad piirangud majandustegevuseks pühapaigas ja selle lähemas ümbruskonnas. Esmaseks
82
probleemiks pühapaikade riikliku kaitse alla võtmisel on Muinsuskaitseameti praktiline jõudlus,
mille sügavamaks põhjuseks on rahaliste ressursside piiratus. Pühapaikade mälestisena kaitse alla
võtmist pärsib keerukas ja pikaajaline asjaajamiskord suhtluses maaomanikuga, mis tuleb läbida
ka siis, kui omanik toetab ja soovib paiga võtmist riikliku kaitse alla – et selle säilimine oleks tagatud
ka pärast tema siitilmas lahkumist. Ka muinsuskaitsepraktikas tuleks luua võimalus paikade
mälestisena kaitse alla võtmiseks n-ö kiirmenetluse korras, maaomaniku ja riigi kokkuleppe alusel,
läbimata pikka kirjalikku suhtlust eeldavaid vaheetappe.
Kuna riikliku kaitse all on vaid osa looduslikke pühapaiku ning senise praktika jätkumisel ei saa
eeldada, et kõik inventeeritud ja inventeerimise tulemusena kaitse alla esitatud pühapaigad võiksid
jõuda riikliku kaitse alla, tuleb tunnustada SA Hiite Maja ja rahvusvahelise organisatsiooni Forest
Stewardship Council (Metsahoolekogu) tulemuslikku koostööd, mis aitab ohjata metsaraiet
looduslikest pühapaikades. FSC sertifikaat aitab puidufirmadel tagada ligipääsu rahvusvahelistele
turgudele, kuid selle saamine eeldab, et puit ei pärine looduslikest pühapaikadest. Eestis eeldab
FSC sertifikaadi omamine seda, et puit pole võetud pühapaikadest, mis on kantud Maa- ja
Ruumiameti Geoportaalis olevale, kogu Eestit hõlmavale ja SA Hiite Maja hallatavale looduslike
pühapaikade kaardikihile. Majanduslik motivatsioon võib paikade kaitsmisel olla vahel tõhusamgi
kui muinsuskaitselised piirangud ning aitab hoida riikliku kaitse all mitte olevaid pühapaiku.
Muinsuskaitseametil tuleks toetada pühapaikade kaardi sidumist Metsaregistriga, nagu näeb ette
2022. aastal ameti, FSCd Eestis esindava Hea Metsanduse Koja ja SA Hiite Maja vahel sõlmitud
koostööleping.
Looduslikest protsessidest tulenevaid ohtusid ei ole enamikul juhtudel võimalik või mõistlik
kaitse raamistikus ennetada ning neid ei saa kaitsega suunata. Erijuhtumiks on olukord, kui
inventeerimisel selgub, et pühapaik asub jõe või oja poolt uhutaval varisemisohtlikul järsakul.
Varingut pole küll kaitse alla võtmisega võimalik ära hoida, kuid kui inventeerimisel ilmneb
niisugusel viisil ohustatud muistiseid, tuleks korraldada nende arheoloogiline uurimine, mille
pakilisus sõltub sellest, kui kaugel on muistis järsaku äärest.
Vaimse pärandi riskide maandamine. Vaimse pärandi muutused on suuremate ühiskondlike
protsesside kajastus ja tulemus. Vaimse pärandi püsimine eeldab kohaliku kogukonna või mõne
pärandi kaitse eest seisva huvirühma huvitatust, valmisolekut ja tahet. Seega on pärimuse
püsimine ka motivatsiooni küsimus. Kohalike inimeste motivatsiooni pärandit hoida saab mõjutada
toetavate tegevuste, mitte piirangutega. Riiklik kaitse tagab piirangute abil paiga või ala säilimise,
kuid pühapaiku ja nendega seotud vaimset pärandit aitab säilitada ja teadvustada ka maaomanike
ja kogukondade initsiatiiv.
Vaimse pärandi riske saab vähendada pärimuse vahendamisega avalikkusele, kohalike paikade
väärtustamisega neid kaardile või matkaraja info hulka kandes. Oluline on ka pühapaikade
tähistamine maastikul, kus “inimkeeles” kõnelev kaitse- või teabetahvel on kindlasti suuremaks
abiks kui kaitsealust mälestist tähistav ilmetu plastpost. Ehkki muinsuskaitseliste piirangute
seadmine ei taga vaimse pärandi püsimist, võib paikade tähistamine või nende kandmine
mälestiste registrisse ja kultuurimälestiste või pärandkultuuriobjektide kaardikihile aidata kaasa
pärimuse püsimisele kultuurimälus. Looduslikke pühapaiku võiks tähistada aga ka siis, kui neil ei
ole ametlikku mälestise staatust. Muinsuskaitseamet võiks koostöös Rahvakultuuri keskusega
käivitada ja toetada selliseid tegevusi algatatavate piirkondlike konkursside vormis, taotledes
parimate premeerimiseks vahendeid välistest allikatest (nt Kultuurkapital, maakondikud
83
kultuuriprogrammid, omavalitsused). Koostöö raames tuleks välja mõelda, millised oleksid
võimalused kaitsta loodusväärtuslikke paiku, mille kohta varasemaid teateid ei ole, kuid mis on
kohalike jaoks pühapaigana olulised ning sellisena kultuuripärandi osa. Looduslike pühapaikadega
seotud pärimuse püsimisele võivad tuge anda ka väljastpoolt tulnud huvilised, turistid ja pärimuse
kogujad, sh inventeerijad. Seetõttu tuleb inventeerimisel pidada oluliseks suhtlemist pühapaiga
läheduses elavate kohalike elanikega ja nende küsitlemist.
Tänapäeval on väga oluliseks teabekanaliks internet ning see kehtib ka looduslike pühapaikade
kohta. Vaimse pärandi riske aitaks kaitsealuste paikade puhul vähendada mälestiste registrisse
avalikule kasutajale nähtavate andmeväljade sisseviimine, kuhu saaks märksõnadena kanda infot
pühapaiga pärimusliku kasutuse ja mütoloogiliste tähenduste kohta – need ärataksid inimestes
huvi paiga vastu. Tunnustada tuleb SA Hiite maja suurt ja järjekindlat tööd pühapaikade
teadvustamisel veebikanalite kaudu.
Samas on vaimse pärandi ja traditsioonide püsimise ja mäletamise eelduseks füüsilise paiga
olemasolu (vaimse pärandi püsimise teguritest vt Remmel, Valk 2014). Loodusliku pühapaiga
tuumaks on seos vaimse pärandi ja füüsilise paiga vahel, pärimus kinnitub füüsilise objekti külge
(Päll 2021). Kui paik on kahjustatud või kadunud, kustub mingi perioodi järel enamasti ka pärimus
(Remmel 2014), ehkki mõnesid olulisi objekte ja nende hävimise lugusid on suulises traditsioonis
mäletatud veel aastakümneid hiljem eelneva põlve juttude kaudu (nt Palomõtsa kadakas Rõuge
khk). Seega aitab pühapaikade kaitsmine füüsilise hävitamise eest kaitsta ka nendega seotud
vaimset pärandit.
V.4. Ohtude realiseerumine: regionaalseid aspekte ja näiteid
Eesti eri piirkondades on pühapaikade hävimise põhjused pärast II maailmasõda üldjoontes
sarnased (maaparandus, tee-ehitus jm rajatised ja ehitustööd, kinnisvaraarendused, metsaraied
eriti viimastel aegadel), hävinud paiku võib olla mõnel pool, kus ka traditsioonide järjepidevus
nõrgem, veelgi rohkem. Mõnegi eaka pühapuu eluiga on sel sajandil lõppenud loomulikul teel, kui
selleks pidada ka nt tormiga murdumist.
Saaremaal, kus on looduslikult rohkelt kive, on neid ka maaparandusega hunnikusse lükatud ning
nt vene sõdurite poolt lõhatud. Jaani kihelkonnast on näide, kus üks ravikivi on jäänud ehitustööde
käigus pinnase alla, nii et väljas on ainult väike nukk, Karja kihelkonna puhul on arhiiviallikad
kirjeldanud mitmeid ohvrikive (näiteks Mujastes või Ratlas), mis ei ole enam maastikul säilinud.
Kõige rohkem on ilmselt kannatanud allikad, millest enamiku veetase on pärast suuri
melioratsiooniprojekte oluliselt langenud ja osa neist täiesti kuivaks jäänud. Palju allikaid on nn
torusse aetud, nende kohale on paigaldatud betoonrakkeid. Säilinud pühasid allikaid rikuvad
Saaremaal näiteks ka veisekarjad, kes trambivad allika ääred poriseks ja karjatamine ning
põllupidamine allika lähedal võib vett reostada. Sel sajandil põhjustab seal suuremaid probleeme
rasketehnikaga metsaraie, eriti ohus on lodumetsad ja allikalised alad, mis saavad pöördumatuid
kahjustusi. Hiiealad on sageli allikalised. Maaomanikel ei ole alati teadmisi ega soovi
pärandväärtustega arvestada, maastikku kujundatakse ümber oma äranägemise ja praktiliste
vajaduste kohaselt. Viimasel kümnendil on suuremahulisi raieid tehtud paljudes hiiemetsades üle
Eesti, sh Saaremaal (nt Püha khk Pihtla), laastatud on pühade allikate ja kivide ümbrusi, raiutud on
84
ristimetsi ja ristipuid. Tööde tegijad ei ole tihti arvestanud ka kaitsealuste mälestiste
kaitsetsoonidega. Pühapaikade liigid ja tundlikkus on erinevad ning raied mõjutavad neid erinevalt.
Tänapäevased meetodid ja tehnika erinevad varasematest. Maausuliste vaatepunktist ja
pühapaigakontseptsioonist lähtuvalt on Ahto Kaasik kokku pannud põhjaliku ülevaate
pühapaikades toimunud lageraietest viimastel aegadel (Kaasik 2025, ka 2018).
Pühapaigad satuvad ohtu ka seetõttu, et neid enam ei teata ega väärtustata pühapaikadena, isegi
kui nad on füüsiliselt alles.
Varasemal ajal, juba 18. sajandil toimunud suuremast pühapaikade teadlikust hävitustööst on
põhjust rääkida Urvaste kihelkonna puhul, kus vennastekoguduse vend Quandt koos oma
koduõpetaja, köstri ja külanoortega hävitasid kihelkonna u 60–80st nn ebausulisest paigast kahe
nädala jooksul 24 (Põldmäe 1984, 60). Ka Rõuge pärimusest on 19. sajandist teada juhtumeid, kus
köster vm kirikutegelane raiub maha püha puu. Vennastekoguduse tugev mõju on mõneski
piirkonnas ka pühapaikadega seotud vaimset pärandit taandanud ja kultuurilistele äärealadele
tõrjunud, kust see ei pruugi olla jõudnud ka rahvaluulekogudesse ning aimu saab sellest alles
välitöödel ning konteksti kaudu (nt Nabala, vt Remmel 2017).
V.4.1. Ohtude realiseerumine: Setomaa näide
Setomaa Eesti Vabariigi piiresse jäävast 61 pühapaigast (arvandmetes pole arvestatud kahte järve
ja kolme oja, mis niikuinii inventeerimisele ei kuulu, hääbunud ristilõikamistraditsiooni Sakalova
palos ja kuut juba enne Teist maailmasõda hävinud pühapaika) on alles 34. Säilinud pole 24 paika,
kontrollimist vajab kahe lautsipuu säilivus ning ühe kivi puhul pole teada, kas tegemist on
maaparanduse käigus paigast lükatud ohvrikiviga või mitte.
Setomaa kividest pole enam alles Kõõru, Tiastõ, Tuplova ja Napi ohvrikive, Kõõru Annekivi ja Treski
Jaanikivi, samuti Kuigõ ja Igrise jäljekivi. Traditsioon on hääbunud, kohalikud vanemad elanikud ei
tea neist midagi. Igrise kivi on tõenäoliselt hävinud maaparandusega (küla ümbruse põllud on
maaparandatud), sama võib arvata ka kõigi teiste ohvrikivide kohta. Suuline traditsiooni kohaselt
kaotati maaparanduse käigus põldudelt kõik üksikud kivid, millest masinate jõud üle käis – kas
lükati minema või maeti kivi kõrvale kopaga kaevatud auku. Nii taandus ka vähemalt Obinitsa
ümbruses fikseeritud komme kasutada ravimiseks suuremate kivide lohkudesse kogunenud
vihmavett. 1960. aastatel kadunud Obinitsa kiviristi kadumise asjaolud pole selged, liikvel on
erinevad versioonid: partorg viis ära või lasi kraavi lükata, rist viidud muuseumi, preester viis risti
ära, rist on viidud Kiksova külla ühe hoone vundamendi sisse.
Pühapuud on hävinud enamasti looduslikel põhjusel. Vanaduse tõttu on kuivanud Härmä Tuuma
katai (kuivas 1950.–60. aastatel, Keerbä püha kadakas (mahalangenud puu on alles), Tääglova
pihlakas ja lautsipetäi, samuti Obinitsa lautsipetäi. Obinitsa puu, mille kasutamine seostub
tõenäoliselt ajaga, kui surnuid maeti Tailova kiriku juurde, võeti maha 1980. aastate keskel või teisel
poolel seoses paisjärve rajamisega. Tääglova kuivanud lautsipuu-tarupedajas aga langetati 2000.
aastatel, et teha ruumi põllumaale. Taruõõnega ja haraliste okstega tüveosa on viidud vaatamiseks
küla kiigeplatsile. Ton’a endist ristipuud ja selle hävimise asjaolusid enam ei mäletata, kuid selle
asemel ristide lõikamise traditsioon, mis praeguseks on küll nähtavasti hääbunud, üle kandunud
85
teisele, nooremale puule. Täiesti on elavast traditsioonist kadunud mälestused Obinitsa pihlaka,
Tserepi männi ja Tsirgu kõivu hävimise asjaoludest.
Lautsipuudele on hukatuslikuks saanud asukoht vahetult tee ääres ning maanteede laiendamine.
Lutepää ja Sesniki lautsipuu on maha võetud Värska–Saatse maantee laiendamisel 1970. või 1980.
aastatel (kuigi kumbki puu ei jäänud otseselt teele ette). Korela lautsipuu võeti maha alles
kümnekonna aasta eest seoses Matsuri–Saatse tee ehitamisega. Ka Kremessüvä ja Väiko-Rõsna
lautsipuu on kadunud teelaienduse tõttu. Hilana lautsipuu hävitas mõne aasta eest kohalik
põllumees, et põllumaad laiendada.
Miikse Jaanimäe läte, ja Ermakova Miit´samäe Silmaläte on jäänud kuivaks seoses veesoonte
asukoha või veerežiimi muutumisega. Igatahes pole Miikse Jaanimäest enam selgekujulist
väljavoolu, mis on kunagi põhjust andnud Silmalätte või Jaanimäe lätte kohanime tekkimiseks: vaid
kohati ja mõnikord võib märgata allikavee vähest immitsemist Jaanioja põhjas. Miit’samäe lätte
hääbumise põhjuseks võib olla ka asjaolu, et allikat ei ole puhastatud. Liivakivikoopast väljunud
Maaslova allika väljavoolu sumbumist on põhjustanud Pelska oja kaldapaljandi varing, mis on
väljavoolukoha kinni matnud. Võimalik, et lättevesi jookseb otse ojapõhja. Setomaa allikate
kadumist on põhjustanud ka otsene inimtegevus. Miikse Silmäläte kasvas kinni pärast seda, kui
allikasse pandi kolhoosi karjalauda pump, mis hakkas sealt vette võtma. Ka piirati seetõttu
inimeste ligipääs allikale ning lõppes allika hooldamine. Ermakova Paabumäe kõrval olnud
Silmalätte ajas buldooseriga omal algatusel sovhoosiajal kinni kohalik külamees – et traktoriga
paremini mäkke saaks. Värska silla juures oleva püha läte hävis silla ja maantee rekonstrueerimise
aegsete ehitustööde käigus, 1970. aastate paiku.
Setomaa pühapaiku on viimase kolmveerandsajandi vältel vähemaks jäänud ligi poole võrra.
Otsesest inimtegevusest on kõige laastavamad olnud maaparandus ja teede laiendamine – seeläbi
on hävinud suur osa lautsipuudest. Tõenäoliselt maaparanduse tõttu on kadunud kuus
looduslikuks pühapaigaks olnud kivi, kuid kuna neid paiku enam ei mäletata, on kindlat põhjust
raske öelda. Tervikuna on mõjutanud pühapaikade kustumist elavast mälust traditsiooni vähene
järjepidevus kohalikul tasandil, külade tühjaksjäämine ning traditsiooni tundjate ja kandjate
lahkumine.
Pühapaikade hävimisest sõjaeelsel ajal on vähe teateid. Viis teadet räägivad varem olnud pühast
puust, mitte aga nende hävimisest ning on põhjust arvata, et puu kadumist on põhjustanud aeg.
Vaid Saatse kiriku juures olnud püha männi on kaotanud kirik – seda juba 1780. aastatel. Seto
pärimuses kajastub üldine hoiak, et rahvas on traditsioonipõhise elulaadi raames pühapaiku ja
kalmeid pühaks pidanud. Seto traditsioon ja endisaegne eluhoiak on olnud säästlik nii looduse kui
pühapaikade suhtes. Muutused suhtumises pühapaikadesse ja nende hoolimatu hävitamine on
alguse saanud alles nõukogude suurmajandite ajal ja jätkunud, küll väiksemas ulatuses, ka hiljem.
Hävitavaks on saanud mitte kohalikust kogukonnast lähtunud, vaid väljastpoolt lähtunud
suurprojektid – maaparandused ja maanteede ehitused. Siiski on ka viimastel kümnenditel mitu
pühapaika hävinud eraomanike tegevuse tõttu, majandusliku kasu saamise eesmärgil.
86
V.4.2. Ohtude realiseerumine: Rõuge kihelkonna näide
Aastatel 2023–2025 toimus inventuur Rõuge kihelkonna ajaloolistes looduslikes pühapaikades,
mille raames kaardistati välitöö-eelselt 302 potentsiaalset pühapaika. Kuna tegemist on Eesti ühe
suurima kihelkonnaga, oli eeldus pühapaikade arvukuseks suur. Vaatamata kihelkonna suurusele
(üheverstalise kaardi andmeil 859,6 km2) ei inventeeritud sugugi nii arvukalt pühapaiku kui võinuks
loota – juhul kui nende hulgast välja arvata piirkonnale omased ristipuud ja -metsad, mis
moodustas inventuuril enamuse. Muid ajaloolisi pühapaiku nagu kivid, mäed, allikad jmt, esines
suhteliselt vähe. Niisamuti oli ka ohvripuudega – ehkki „puu“ on Rõuge kihelkonnas enim esinev
objektitüüp (kokku on inventuuriaruandes kirjeldatud enam kui 144 puud), saab ristipuudest
ohvripuid „lahku lüües“ neid vaid ühe käe sõrmedel kokku lugeda (3, millest üks – Mustahamba
tamm Mustahamba külas – on ühtlasi ka ristipuu). Viimast võibki ehk seletada tõigaga, et suhe
pühapuudega ilmneb eeskätt risti lõikamise näol puule ning sestap seostub enim
matusekombestikuga. Ristipuude traditsioon on kihelkonnas endiselt elav nähtus, millest aga
pärimust leiab võrdlemisi vähe. Võib-olla on vähese arhiivi talletatud pärimuse põhjuseks asjaolu,
et tegemist on tänapäevalgi elava usundilise traditsiooniga. Usundilised tõekspidamised ja
praktikad on intiimsed teemad, millest avalikult tihtilugu ei kõnelda.
Puid võib pidada üheks õrnemaks pühapaigatüübiks väliste tegurite suhtes. Juba oma suhteliselt
lühikese eluea mõttes on puud paratamatult ajas häviv nähtus. Kui võtta arvesse veel viimastel
aastatel (ja paralleelselt inventuuri ajal toimunud) Lõuna-Eestit räsinud tormid – nt Tsooru mõisa
alleed jt kohti puudutanud 2023. a. äikesetorm või 2025. a. Läti poolt Lõuna-Eestisse liikunud
hiidrahe ühes äikesevihmade ja -tuultega – piisab teatud mõttes vähesest, et hävitada aastasadu
seisnud puu. Looduslikest teguritest võib ka välja tuua kliima soojenemisest tingitud kuuse-
kooreüraski leviku märkimisväärse kasvu viimastel aastakümnetel ning kuuse- ja männi-
juurepessu järjepideva tõusu meie metsades. Viimased – nii üraski kui pessu tõus – on otseselt
seotud ka inimtegevuse mõjuga ehk lähtuvad (vähemalt osaliselt) metsamajanduses
kasutatavatest üldlevinud võtetest (juurte vigastamine, pinnase kahjustamine, noorendike ehk nn
puupõldude rajamine jne).
Puudest ja metsadest rääkides ei saa mainimata jätta inimtegevusest raietöö näol. Paraku on vaid
paari aasta jooksul, mil vastav inventuur Rõuge kihelkonnas toimus, saetud maha vähemalt kaks
ristimetsa (Matsi kaseallee Matsi k. ja Viirapalu ristipuud Viirapalu k.). Mitmete ristipuude ümber on
vaid paari aastaga tekkinud raielangid (Mõtstaga ristimännid Metstaga k., Pärlijõe ristikuusk Pärlijõe
k., Ristemäe ristipedäja Ristemäe k.). Juba inventuuri alguseks, aastal 2023, olid paljudest
kunagistest ristipuudest inimese tõttu järele jäänud vaid kännud või kuivanud köndid, sealjuures
raie nende juures oli toimunud hiljaaegu (viimase 5–10 aasta jooksul). Siinkohal saab positiivselt
välja tuua neid inimesi või raiefirmasid, kes siiski ristipuid vähemalt kavandatavatest raieplaanidest
eraldi säilikpuudena alles on jätnud – ka selliseid õnnestus inventuuri raames omajagu leida. Kas
on taolise säästmise taga olnud kohalike elanike surve, avaliku Maa-ameti ristipuude kaardi
järgimine või südametunnistus, jäi vastuseta ning ehk need vastused lähtuvalt piirkondadest ka
varieeruvad. Kindlasti on üheks pühapaiga säilimise eelduseks ning abiks sellele mh kohaliku
aktiivse kogukonna olemasolu, tänu kellele võib nii mõnigi ristipuu säilida. Reegel see aga ei ole,
mida illustreerib eredalt näide Matsi kaseallee hävitamisest just kohaliku mehe poolt, kel vastav
teave tema maale jäävaist ristipuudest oli kahtlemata olemas.
87
Ristipuud on kindlasti problemaatiliseks nähtuseks mitte ainult raiefirmadele, kel loodetud kasum
algsest prognoosist lahjemaks ähvardab jääda, vaid ka eraomanikele, kuna ametlikku kaitset neil
tavaliselt pole. Nee puude kaitse sõltub paljuski just maaomaniku enda teadmistest ja
väärtussüsteemist. Ka looduskaitseliste põhimõtete kohaselt saab ristipuid pidada konfliktseks
nähtuseks: kas tegemist on eetilise ning usundiliselt õigustatud käitumisega, kui elavat puud
kahjustada risti lõikamisega sedavõrd, et puu sellest enam ei taastu, kuna rist on lõigatud niivõrd
suur ja sügav? Selliseid ristipuid sai inventuuri ajal kohatud mitmeid ning ristide rohkusest ja nende
lõikestiilist (tihtilugu koorest läbi sügavale tüve sisse väga mõõtmeilt mastaapne rist) lähtuvalt saab
eeldada, et just ristide lõikamine sai puule lõpuks saatuslikuks.
Mitmeid loodusväärtusi, sh looduslikke pühapaiku, on seni aidanud hoida negatiivse inimmõju eest
näiteks Rõuge kihelkonda jääv Haanja looduspark (loodud oma praegusel kujul 1991. a), mille
tuumik laiubki kaunil Haanjamaal, Rõuge alevist ida suunal. Küllap on looduspark, mis on loodud
endistele maastikukaitsealadele, aidanud hoida ära näiteks kaevetegevust liiva- ja
kruusakarjääride rajamise näol, milleks muidu niivõrd vaheldusrikas Haanja kõrgustik oma rohkete
küngastega kahtlemata häid võimalusi pakuks. Inventeeritud Katlapera mägi Paloveere külas on
paraku näide sellest, kuivõrd kaitsetu on loodusmaastik siis, kui tema „kasuks“ ei räägi ei pärimus
ega ka mõnda kaitsetsooni kuulumine. Ehkki praegu on Katlapera mägi koht, kuhu käiakse ning
mida peetakse teatud kogukonnas oluliseks – mäel asuvale kasele seovad külastajad linte ja lõngu
ning kase alusele “käejäljega” kivile viiakse münte – jääb Katlapera napilt välja Haanja
looduspargist ning niisamuti puudub Katlaperal pühapaigale viitav ajalooline pärimus. Mägi kuulub
nüüdseks firmale, kes kavandab sealsel alal kruusakarjääri avamist. Katlapera mäe säilimise nimel
on mindud kohaliku aktiivse naise eestvedamisel kohtusse ning 2025. a. seisuga pole kohtuvaidlus
veel lõppenud. Ehkki paika iseloomustavad mitmed loodusväärtused, pole paraku ükski neist
kujunenud seni piisavalt oluliseks, et karjääri avamisplaane takistada. Siinkohal tahakski rõhutada,
kuivõrd kaitsetud on tihtilugu need loodusliku ja rekreatiivse väärtusega paigad meie maastikul,
mida ei hoia otseselt seaduse järgi mitte keegi (alad, mis ei kuulu ühegi keelu- või kaitsetsooni
sisse), ent mis on just praegu mingil põhjusel saanud oluliseks püha- ja pelgupaigaks tänapäeva
inimesele. Kas tuleks kaitsta ainult selliseid looduslikke pühapaiku, mille kohta saab öelda
„ajalooline“, kuna tema kohta on olemas näiteks üks arhiivi talletatud (juhuslik) pärimusteade
aastast 1901, ent millest tänapäeval ei tea enam ükski kohalik midagi kõnelda ega arvata? Või võiks
hoida ja väärtustada ka selliseid pühapaiku, mis on olulised just praegustele kogukondadele, ent
millest ei kõnele ükski arhiiv? Ka need kohad saavad ükskord ajalooliseks looduslikuks
pühapaigaks, kui neil lasta olla. See võiks olla ka olukord, kus rakendada tõenäolise või oletusliku
(ajaloolise) loodusliku pühapaiga kategooriat, kui maastikusituatsioon jm kontekst pakub toetavaid
argumente.
Rõuge kihelkonna puhul, kus lähtuvalt maastiku reljeefsest varieeruvusest esineb arvukalt
kuppelmaastikule omaseid künkaid ja vaarasid, on üllatav, et ometigi pole seal rohkelt pühasid
mägesid. Vaid 8 mäge sai inventeeritud ohvrimäena, ülejäänud on kas hävinud, leidmata või
arhiivipärimuses teadmata. Hävimist on sealjuures tihti soodustanud just teede ja trasside
rajamine ja karjäärid. Ka põllumajandustegevus on piirkonna toredaid künkaid kõvasti laugemaks
kujundanud – sealjuures olevat õige haanjalane just olnudki eesrindlik põllupidaja, kes oskab
sealset iseloomukat maastikku “taltsutada”. Kuppelmaastik, kus igal väiksemalgi künkal on oma
nimi, tundub olevat ohvrimägedest võrdlemisi tühi. Võimalik, et teated, mis räägivad näiteks
kirikuasemetest või nimetavad kunagisi tuletegemiskohti, linnamägesid või matusepaiku
88
(mõnikord esinevad nimeliselt Ristimäena (Nogu, Noodasküla, Kolodsi jt külad) ja Jaanimäena
(Mäe-Suhka, Nursi, Kaloga jt külad)), on olnud mõnelgi puhul ka ohvrimägedeks, ent pärimust, mis
seda toetaks, pole. Paaril korral esineb eri külades (Kirbu, Purka) „Isandamäe“ nimetust, ent kas
nimi võib viidata kunagisele usundilisele taustale, jääb siinkohal teadmata. Pühapaigapärimus on
Rõuges hääbunud kahtlemata varem kui õigeusklikul Setomaal (vt Remmel 2002).
Allikaid on Rõuge kihelkonnas palju tulenevalt ürgorgude rohkusest ning kuppelmaastiku
eripäradest. Rõugele on sealjuures eripärane allikate pinnale ilmumine mäe jalamil, kus allikas
keeb üles – sellelaadseid allikaid võib leida Vällamäe piirkonnas ning mujalgi Haanjas. Maastiku
geoloogiline eripära on lasknud hõlpsalt enam-vähem igal kohalikul, kel soov ja tahtmine, rajada
oma majapidamise juurde tiik, mida tihtilugu on soodustanud juba varem end ilmutav allikas.
Kohati tundub, et ühte õiget talupidamist iseloomustabki sealjuures just tiigi olemasolu. Tiikide
rajamine on Rõuges au sees nii praegu kui küllap oli seda ka sada ja enam aastat tagasi.
Ohvriallikaid, mille kohta leiaks tõendust arhiivist, jagub suure Rõuge kihelkonna peale võrdlemisi
kesiselt ning ka need, mille kohta pärimust on, on tihtilugu kas hävinud (või tiigiks tehtud) või
ebapiisava teabe tõttu jäänud maastikul leidmata. Nii ei õnnestunud leida näiteks Juba mõisa
maale jäänud allikat, mille järgi kunagi lausa mõis ise on ilmselt nimetatud (Quellenhof), või ei
mindud otsima 1926. a. kirjanduses kihelkonna enamtuntud lätteks nimetatud Selgelätet 2
tänapäeva Holsta külas, kuna viimase maile on eelmise sajandi teises pooles rajatud mitmeid
maardlaid ja sellega veerežiimi oluliselt rikutud (koht on endiselt allikaline, ent kas sada aastat
tagasi mainitu alles on või kui, siis milline praegustest veesoonekestest, jääb siinkohal
selgusetuks).
Hiie-nimelisi kohti Rõuges nagu mujalgi Lõuna-Eestis laiemalt pole. On vähem kui kümmekond
pühapaika, kus toponüüm esineb (nt hävinud Tsooru Tuulemäe hiietammik või „pühade hiiede
jätised“ Kündja külas Andrimäel (kivikalme Vanakuradi kink, reg. nr. 13711) ning mille puhul võib
eeldada hilisemat kirjasõna levikut, mitte paigale iseloomulikku sõnakasutust. Siinkohal võiks veel
välja tuua selliste paikade ohustatust just lähtuvalt piirkonnale mitteomasest kirjapildist, mistõttu
sõltub selliste paikade uurimine eeskätt just uurija enese taustteadmistest (nt kas tulenevalt
piirkonnale ebaomasest terminoloogiast heidab uurija selle paiga juba eos inventuuri-eelselt
kõrvale, kuna asi tundub liialt rahvusromantiline vmt). Nii mõnigi kord pole oletatava pühapaiga
puhul selge, kas tegemist on vana pühakohaga, mis on saanud oma rahvusromantilise hiie-
nimetuse hiljem, või ongi tegemist rahvusromantismiga n-ö algusest peale.
Üldiselt oli Rõuge kihelkonnas pühapaikadele viitavat „klassikalist“ pärimust, põliselanikke või
asjast teadjaid ning hävitamata paiku kihelkonna suurust arvesse võttes võrdlemisi vähe.
Arvukaimaks pühapaigatüübiks kujunes inventuuril ristipuu, mis sealjuures on ka ilmselt ühtlasi
üks kergemini ohustatavaid pühapaigatüüpe kihelkonnas – seda nii inimese kui looduse poolt.
Mäed, mida võib mõneti piirkonna “kaubamärgiks” pidada, on niisamuti inimese poolt ohustatud,
kuna maavarade järjepidev vähenemine ja kasvav vajadus neid kasutada tingib inimese tungi ka
üha enam loodusparkide ja iga pisemagi künka suunas.
2
Silma-allikaiks peetakse Varstu veski juures leiduvat ja Oina veski juures Raudsepa allikat. Enam tuntud
on ka „Selgelätte“ allikas, kust algab Sura oja (Võrumaa, 1926, 290).
89
Kokkuvõtteks
Riskide hindamine ja teadvustamine aitab ohtude realiseerumist ennetada ja kiirendada tugevasti
ohustatud paikade riikliku kaitse alla võtmist või vähemalt ametkondlikku sekkumist alanud ohu
protsessidesse (nt kiireloomuline suhtlus arendaja või maaomanikuga, kes ei pruugi probleemist
teadlik olla). Seetõttu on ohtude kaardistamine pühapaikade inventeerimise välitöödel ülioluline
tegevus. Ohtude kaardistamiseks on äärmiselt tähtis inventeerimise käigus kohalikke elanikke
selles võtmes küsitleda – just nemad on vastava info saamiseks esmane sihtgrupp.
VI. PÜHAPAIKADE INVENTEERIMINE: MÕTTEID JA ETTEPANEKUID
Looduslike pühapaikade senise inventeerimise käik on tuginenud pühapaikade teise arengukava
“Eesti looduslikud pühapaigad. Uurimine ja hoidmine” (2015–2020) ettevalmistamise käigus
välja töötatud metoodikale, mille kujunemist mõjutasid mitmed, ka otseselt teadusvälised
asjaolud. Tulenevalt inventeerimise senisest kogemusest soovitame, silmas pidades edasisi
välitöid – inventeerimata on veel ligi kolmandik Eesti kihelkondadest – üle vaadata nii üldised
metoodilised juhendmaterjalid kui ka inventeerimislehtede vorm.
VI.1. Üldisi tähelepanekuid
Seniste inventeerimisaruannete analüüs (vt ka lisa A, tekkinud juba varasemalt, enne käesolevat
projekti) näitab, et välitööde tulemused on mõneti ebaühtlased ja palju informatsiooni, mis
oleks võinud laekuda, on jäänud saamata – seda põhjusel, et kohalike inimeste küsitlemise
vajalikkus on metoodikas jäetud küsitlejate hinnata. Inventeerimise raskuspunkt on olnud
suunatud arhiiviteadetes mainitud paikade lokaliseerimisele, mitte pärimuse talletamisele ega
varasemates andmetes mitte kajastuvate paikade leidmisele – mõlemad on jäetud n.-ö uurija
“eralõbuks”. Samas pole oluline mitte ainult paiga asukoht maastikul, vaid ka sellega seonduv
vaimne pärand, mille täiendavaks talletamiseks on tõepoolest viimane aeg – vanema pärimuse
kandjateks ja tundjateks on kolhooside-eelsel ajal sündinud inimesed, keda jääb iga aastaga
vähemaks. Ka ei kajastu arhiiviteadetes kaugeltki kõik maastikul alles olevad ja veel tänapäevalgi
hea õnne korral leitavad pühapaigad – andmete laekumine mäluasutustesse on olnud suuresti
juhuslik. Selliste paikade leidmine on aga võimalik üksnes kohalike abil ning ka teadmine nende
olemasolust saab ilmsiks tulla vaid jutuajamiste käigus. Varasemate inventeerimisaruannetega
tutvumisel jääb mulje, et inimeste küsitlemisel on vahel tehtud just nii palju (või vähe) nagu
metoodika ette näeb. Samas on ka vastupidiseid näiteid.
Seega on välitöödel möödapääsmatult vajalik suhelda kohalike inimestega. Vaid nii on võimalik
1) lokaliseerida ebamääraste asukohaandmetega kohti, 2) saada ülevaade pühapaika
ähvardavatest ohtudest (nt maaomaniku muutmine, kavandatavad arendustööd või
maaparandus), 3) paiga tänapäevasest kasutusest ja tähtsusest/tähendusest kogukonnale, 4)
tänapäevasest asustusest ja selle jätkusuutlikkusest piirkonnas, 5) vaimse pärandi elujõulisusest
90
ja potentsiaalist, 6) paiga hävimise või varasema kahjustamise asjaoludest. Võimalik, et
õnnestub saada ka paigaga seonduvaid pärimusandmeid ja lisateavet selle varasema kasutuse
kohta.
Välitööde üldistesse metoodilistesse juhendmaterjalidesse tuleks lisada info vahepeal veebis
kättesaadavaks muutunud kaardimaterjalide kohta.
Inventeerimisaruannetest nähtub, et oma mõju on töö tähtajalisusel: paigad ei jagune puhtalt
leituteks-inventeerituteks ja hävinenuteks või lootusetult kadunuteks, vaid enamasti jääb ikka
midagi lahtiseks. Uut teavet inventeeritud ala kohta võib ilmsiks tulla ka pärast välitööde lõppu
või aruande koostamist. Seetõttu ei tohiks vastuvõetud aruanded minna täiesti „lukku“ ning
järelnoppeid – kui neid hiljem tuleb – peaks olema võimalik hiljem liita sama kihelkonna
materjalidega.
Kuigi inventeerimisaruannete kättesaadavus avalikule kasutajale on kahtlemata vajalik,
kaasnevad sellega ohud, mille peale pole seni mõeldud. Inventeerimistulemuste ja neis
leiduvate allikmaterjalide avalikustamisega kaasneb tõsine oht pühapaikades leiduvale
kultuuripärandile. Kuna Eestis on murettekitavaks probleemiks arheoloogiapärandi
detektorirüüste, annab seni avalikult mitte teadaolevate pühapaikade asukohaandmete
avalikustamine lihtsa vastuse detektoristi küsimusele „kuhu minna otsima?“. Ohuks pole mitte
ainult illegaalsed detektoristid. Riikliku kaitse all mitte olevates paikades on hobiotsimine
otsinguloaga detektoristi jaoks igati legaalne tegevus, kuid inimeste võimekus leidude asukohti
ja päritolukontekste dokumenteerida on väga erinev ning paraku leidub ka otsinguloa omajate
seas neid, kes ega anna kõiki leide Muinsuskaitseametile üle. Sarnaselt I ja II kategooria
kaitsealuste liikidega ei saa ka teave potentsiaalsetest leiukohtadest olla avalikult kättesaadav.
Looduslike pühapaikade detektorirüüste riski maandamiseks ei tohiks kihelkonna
inventeerimisaruannet teha avalikule kasutajale kättesaadavaks enne, kui inventeeritud
ja/või avalikustatud asukohaandmetega pühapaikades on teostatud täiendav
detektorikontroll. Detektimisele kuuluksid punktobjektid (kivide, ohvripuude, allikate ümbrus),
mitte suured maa-alad (v.a neis leiduvad punktobjektid).
Arheoloogilise väärtusega leiud võetakse üles ja antakse arheoloogiakogudesse, arheoloogilist
väärtust mitte omavad esemed (19.–20. sajandi mündid, pudelikillud, ravimaagias kasutatud
raudesemed jms) pildistatakse ja mõeldav on nende jätmine oma asupaika. Detektorikontrolli
teostamises osalevad paiga inventeerija, otsinguloaga hobiotsija ja GNSS-seadet või
tahhümeetrit kasutav spetsialist, soovitavalt arheoloog. Kuna detektimise tulemuslikkus ei ole
prognoositav, võib mõõdistamine võib toimuda ka hiljem, kuid sellisel juhul tuleb detektimise
ajal koostada leidude asukohaskeem, tähistada esemed numbritega ja paigutada nende
leiukohtadesse samu numbreid kandvad, koha taasleidmist võimaldavad ilmastikukindlad
markerid. Detektorikontrolli vajadusega tuleks arvestada ka uurimistööde eelarve koostamisel.
Kontrollimisjõudluseks võiks arvestada 6–8 objekti täistööpäeva kohta.
Võimalik on ka eemaldada leidudest rääkivad tekstid aruande avalikule kasutajale
kättesaadavast versioonist, kuid see on poolik lahendus – rüüsterisk küll väheneb, kuid jääb
91
püsima, sest iga pühapaik on, sõltumata leiuteadete olemasolust, potentsiaalne atraktiivne
otsingukoht.
Iseäranis tundlik on rüüsteohule Saaremaa andmestik, sest saarel tegutseb rohkelt illegaalseid
detektoriste ja Muinsuskaitseametile üle antavate leidude hulk on väike. Ülalnimetatud
asjaolusid silmas pidades tuleks ka detektorirüüste temaatikat käsitlevad lõigud, eemaldada
käesoleva aruande avalikule kasutajale kättesaadavast versioonist.
VI.2. Inventeerimiste KKK – korduvaid küsimusi ja vastuseid
Inventeerimise käigus on korduvalt esile kerkinud samasisulisi küsimusi. Alljärgnevalt on
pakutud neile vastuseid, mis võiksid kajastuda ka loodetavasti uuendamisele tulevas
metoodilises juhendis.
Mida inventeerida ja mida mitte?
*Inventeerima ei pea kohti, mille puhul on selge, et nende pühaks pidamine on uuem, 1980.
aastatel või hiljem alguse saanud nähtus. Samuti kohti, mille puhul küsimus, kas tegemist on
pärimusteadetes mainitud paigaga või mitte, jääb vastuseta. Selliste paikade asukohad tuleb
siiski kaardile kanda ja soovitavalt teha ka fotosid ja märkmeid, juhul kui selgus saabub hiljem
(nt telefonitsi inimesi küsitledes).
*Inventeerimisele ei kuulu pühapaikadeks peetud suuremad veekogud (järved, jõed ja ojad),
kuid kihelkonna aruande üldosas tuleks neid ja vastavat allikmaterjali kindlasti kajastada.
*Juhul, kui avastatakse selliseid inventeerimise lähteandmetes mainimata paiku, kus leidub
piirkonna pühapaikadele arhiiviteadete põhjal iseloomulikke, 20. sajandi lõpukümnenditest
varasemaid ohvriande, peaks neid kindlasti inventeerima. Ühtlasi tuleks püüda leida lähikonnas
elavaid vanu kohalikke elanikke ja neilt avastatud paikade kohta küsida. Kohapealsete
põliselanike puudumisel tuleks püüda välja selgitada, kas neid võiks elada mujal ja küsida
kontaktandmed. Küsimustele võib vastuseid saada ka telefoni, e-kirja või sotsiaalmeediateel.
* Nii arhiivi- kui välitöödel võib ilmsiks tulla kohti, mis jäävad loodusliku pühapaiga mõiste
piirialale ning mis erinevad tüüpilistest suulises traditsioonis kajastuvatest pühakohtadest (nt
piirdub info vaid oletuslikult pühapaigale viitava toponüümiga; pühapaigale osutavad piirkonna
pühapaikadele iseloomulikud vm erilised maastikulised tunnusjooned või pärimus, mis ei
kohaldu klassikalise pühapaiga määratlusega). Erinevuse põhjuseks võivad olla piirkonna
kultuurilised erijooned, kuid küsimus on üldisemat laadi. Niisuguste, oletamisi 19.–20. sajandist
märksa varasemasse aega ja kultuuriruumi kuuluvate kohtade puhul võiks jääda uurija
otsustada, kas paik inventeeritakse või mitte (kui ei ole konkreetset kokkulepet enne inventuuri).
Selliste paikade kirjeldused ja andmed tuleks paigutada muudest kogutud andmetest eraldi,
omaette rubriiki (nt „Oletuslikud varasemad looduslikud pühapaigad“). Tegemist võib olla
arheoloogilise muistisega, mille kohta kogutud andmed võivad osutuda vajalikuks edasises
arheoloogilises uurimistöös.
92
Kui inventeerimise käigus saadakse infot arheoloogilistest leidudest, tuleks vastavad andmed
edastada nii Muinsuskaitseametile kui TÜ ajaloo ja arheoloogia instituuti, kus see talletatakse
turvameetmetega kaitstud arheoloogilise kohateabe andmebaasis.
Paigad, millest on teada vaid toponüüm, kuid see kuulub pühapaikade nn tunnustoponüümide
hulka, kuuluvad inventeerimisele.
Täpsemad juhised tuleks esitada koos lähteülesandega. Olukorras, kus suurem osa kihelkondi
on juba inventeeritud, ei ole mõtet seniseid printsiipe inventeeritavate kohtade valiku osas
olulisel määral muuta. Saaremaal siiski võib olla arvestamist vajavaid erinevusi, võrreldes
mandri-Eestiga.
Mida kaardile kanda ja mida mitte?
Praeguse süsteemi järgi lähevad pärandkultuuri kaardile ainult inventeeritud paigad, mille kohta
on tehtud kaardifailid. Võiksid minna ka inventeerimata, maastikul siiski väljaselgitatud
pärandväärtusega kohad, mis on lõppnimistust välja jäetud seetõttu, et need ei vasta loodusliku
pühapaiga kontseptsioonile. Kindlasti tuleb enne paikade avalikustamist aga maandada
võimalikud detektorirüüste riskid. Kontrollimisel rüüstetundlikuks osutunud paikade asukohti ei
tohi kanda avalikule kaardile (sarnaselt I ja II kategooria kaitsealuste liikide asukohtadega).
Peab kaaluma, kas avalikule kaardile kandmine on paiga väärtuste säilimise mõttes vajalik. Mõni
koht võib jääda ka privaatseks. Pühapaiga avalikule kaardile kandmiseks peab olema
maaomaniku nõusolek, kui paik ei ole kaitse all, eriti õuealadel ja nende vahetus läheduses. Ka
uustekkeliste paikade kasutajad ei pruugi olla huvitatud oma kohtade avalikustamisest.,
Pühapaikade liigi määramine: kas endine või nüüdne seis ja seos maastikuga?
Oluline on teadvustada, kas pühapaiga füüsilist liiki määrates lähtutakse pärimuses kajastuvast
või praegusest olukorrast. Tegelikkus võib olla pärimuses kajastuvaga võrreldes segadusse ajav,
sest maastik on muutunud. Suuremas alast võib alles olla jäänud vaid üksik kivi või puu; märgala
võib olla kuivendatud, puudesalu asemel võib olla põld.
Viitina keskusest võtsime suuna Viitina-Vanamõisa poole, kus teadete järgi asunud
ohverdamiskoht Luujamägi (Suik 1922, 38; H I 9, 400/1 (79)). Vanamõisast läänes, kus
ohverdamiskoht teadete järgi asuvat, oli suur ja lage põld. (Andres Vindi inspektsiooniaruanne)
Vahel võib olla raske aru saada, mis inventeeritaval kohal minevikus on olnud või kuidas see välja
nägi (oli seal puid, veekogusid). Segadust võib tekitada ka hiietoponüümika, kus nt hiiepõllud,
hiieniidud, hiieheinamaad on juba sajandeid vanad kohanimed (võivad esineda juba
rootsiaegsel kaardil) ning pigem viitavad kunagisele hiiealale (või hõlmavad seda praktilise
kasutusega ülekirjutatud alana). Kui on säilinud mingi eristuv pinnavorm, saab seda
liigimääratluses esile tuua. Kuna fookuses on ajaloolised objektid, tuleks teisese tasandi liigi
määramisel lähtuda mitte praegusest seisust, vaid pärimusest või ajaloolisest kaardist (sh seal
olevast toponüümist). Enamasti liigituvad sellised kohad aladeks (nt püha ala Hiieniit), millel
võib olla kompleksi tunnus. Sellisel juhul peaksid kompleksi osad olema eraldi näidatud.
93
Omaette küsimus on paigaliigi määratlemine hävinud objektide puhul. Hävinud kohad ei saa
kajastuda mälestiste registris, küll aga teistes andmekogudes ning inventuuriaruannetes. Siingi
tuleks lähtuda mitte paiga praegusest seisust või maakasutusest, vaid mineviku pühapaigast.
Kui teates mainitud mäe või metsa asemel on lage põld või heinamaa, siis need ilmselt ei ole
pühapaiga liik, vaid märksõnad tänases kontekstis. Hävinud paikade puhul võiks inventeerimisel
objektiliigi määratlemisel kasutada sõna “ase”, seda nt juhtudel, kui kivi on ära veetud või
pühapaik kruusakarjääriga hävitatud, aga kohta teatakse. Samas tuleks inventuuriankeedis ära
näidata paiga maakasutus tänapäeval.
Kompleksmuistised: kas inventeerida ühe objektina või eraldi objektidena?
Objektide rühmad ja kompleksid, kus üksikobjektide (nt allikad, mis sulanduvad suuremaks vee-
või märgalaks) piirid ei ole selged, tuleks inventeerida sisuliselt kokku kuuluvate muististena ja
kaardistada maa-alana (pindalalise objektina). Sageli on sellistel rühmadel üks koondnimetus
või nimi (nt Karja khk Pöitse allikad, Kose khk Saula Siniallikad; Audru khk Panga mäed).
Muististekompleks tuleks inventeerida omaette ühikuna. Järgnevalt tuleks omaette üksustena
ja eraldi numbrite all inventeerida selle piires olevad omaette identiteediga üksikobjektid.
Pinnavorme ja lohke, mille kohta puudub nende sakraalsusele viitav pärimus või nimi, ei ole vaja
suure ala puhul eraldi objektidena käsitleda, vaid kirjeldada ala raames.
Lageraiealad: kas hävinud või säilinud pühapaik?
Praktikas on korduvalt esile kerkinud küsimus sellest, kuidas liigitada lageraiealaks muudetud
pühapaika – kas lugeda see hävinuks või mitte. Asjaolu, et metsast on saanud põllumaa, raielank
või hiiekohast külaplats, ei muuda olematuks konkreetse ruumiosa (varasemat) sakraalset
tähendust – seda enam, et puistu puhul on tegemist n-ö taastuva loodusväärtusega ja saja aasta
pärast võib mets olla taastunud. Loodusliku kasvukoha eripärad võimaldavad pikemas ajalises
perspektiivis tõenäoliselt samalaadse kvaliteediga puistu taastumist, kui sinna ei istutata
puupõldu. Samas tuleb arvestada, et ajalooline puistu pühapaiga alal on omaette väärtus, mis
vajab kindlasti kaitset.
Kaugemas minevikus hävinud ja põllumaaks muudetud puistu puhul tuleks teisese
liigimääratluse (nt “mets”, “salu” ) puhul märkida liiginimetuse taha “ase”.
Hiiekohtadeks võivad olla ka suurema puistuta alad, märgalad. Lageraie lodumetsas võib
põhjustada suuremaid pinna- ja veerežiimi kahjusid. Püha mäe puhul on objekt säilinud, kui
pinnavorm pole nt kruusavõtmisega hävinud.Hävinud üksikpuud ja kivid: kas säilinud
pühapaik?
Sama küsimus – kas muistis on hävinud või mitte? – tõstatub üksikpuude puhul. Seostuvad ju
rituaalsed ja maagilised praktikad konkreetse puuga vaid sedavõrd, kuivõrd puu on olemas.
Traditsiooni järjepideva püsimise puhul on sakraalne tähendus ja rituaalsed toimingud läbi
aegade üle kandunud teisele läheduses kasvavale puule, kusjuures puu liik ei ole määrava
tähtsusega.
94
Üksikpuude hävimise korral tuleks selle täpne asukoht inventeerimise käigus võimalusel
lokaliseerida – ka põhjusel, et sealne pinnas või sisaldada arheoloogilisi leide. Kui rituaalsed
tegevused on üle kandunud läheduses kasvavale nooremale puule, tuleks pühapaika käsitleda
säilinuna. Kui hävinud üksikpuul ei ole järeltulijat, tuleks inventeerimisel märkida teisese
liigimääratlusena “puu ase”. Kui ka pinnas on ära lükatud, oleks määratlus “puu ase, hävinud”.
Kui kivi on oma algsest asukohast eemaldatud, tuleb see lugeda säilinud muistiseks, kuid paiga
kirjelduses märkida ära nii algne kui praegune asukoht. Kui kivi algses asukohas olnud pinnas
(mullakiht) on säilinud, tuleks paika nimetada “kivi ase, säilinud”. Kui algne pinnas on
buldooseriga ära lükatud, kuid koht on teada, tuleks paika nimetada “kivi ase, hävinud”. Kivi võib
olla jäänud ka pinnase alla, kui koht on teada, tuleks selle kohta info kirja panna ja kaardistada.
Kuidas ja mida küsida, kuidas juttu juhtida?
Sellele küsimusele pakub vastuseid käesoleva peatüki lõpus olev lisa B.
VI.3. Inventeerimislehe juhise parandusettepanekuid ja kommentaare
Alljärgnevate ettepanekute lähtekohaks on senine inventeerimisvorm ja inventeerimislehe
täitmise juhend, mille senine tekst on esitatud kursiivis ja Calibri fondiga. Muudatusettepanekud
ja kommentaarid on kursiivis fondiga Times New Roman.
Ettepanekud täiendavate punktide sisseviimiseks on paigutatud seniste punktide vahele ning
tähistatud eelneva numeratsiooniüksuse numbri ja tähega a (nt 7a) – selleks, et ära hoida
ümbernummerdamise ning “vanade” ja “uute” numbrite kasutamise korral tekkivat segadust.
Inventeeritud paiga kirjeldamise (vormi täitmise) juhend võiks pärast kommentaaride ja
täienduste sisseviimist ning struktuuri kohatist väiksemat kohendamist olla järgmine:
Aruande puhul märgitakse iga inventeeritud koha kohta järgmised andmed:
1. Objekti nimi
nt Puskari oja või Kuremägi. Kui nimeks objekti liik: nt ohvrikivi, mänd või mägi, lisada
juurde küla nimi nt Meriküla mänd, Kaidma ohvrikivi, Raudi mägi.
Kui paigal on pärisnimi, pole selle ette vaja külanime lisada. Kui objektil polegi pärimuses nime,
tuleks nimi panna uurija poolt, lähtudes ajaloolisest külanimest, nagu on varasemas
praktikaski kohale identiteedi saamiseks tehtud. On oluline, et ei tekiks uusi nimesid 1977.
aasta haldusreformiga tekitatud liitkülade järgi. Erandkorras võiks nime pakkuda ka
lähedase ajaloolise põlistalu järgi (kui see on kindlalt teada, või kui külas on mitu
samaliigilist kohta), mille maal objekt asub, kui see aitab objekti teistest sarnastest eristada.
Vanad nimed on tihti ununenud, kasutusest väljas. Nimesid võib leida ka vanadelt kaartidelt.
95
2. Üldandmed
– ID-kood: paigale antud ID-kood, mille osad (kihelkonna lühend_kaasaegse küla
nimi_objekti number küla piires) on üksteisest eraldatud alakriipsuga. Näit:
Kose_Kata_2.
– Teised nimed: Eri allikates esinevad, sh rahvapärased pühapaiga nimed ja nimetused.
– Objektiliik: Valida kas „puu“, „kivi“, „allikas“, “koht” või „ala“, lisada täiendavalt
teisene liik (vt II.3.1.3.).
Senine „maa-ala“ on lühiduse ja selguse mõttes asendatud alaga; ka ei mahu veekogu
maa-ala mõiste alla. Vastavalt pühapaikade väljapakutud uuele, mitmeastmelisele
liigitusele on üldmõistetel „“koht“ ja „ala“ täpsustavad teisese tasandi alajaotused
(variandid: nt veekogu, kallas, puistu, kõrgendik, nõgu, soosaar, metsasaar, jõesaar,
järvesaar, tasandik, koobas, karstilohk, kivivare vm).
- Lisada alapunkt: Liigikindlus
See, kas tegemist on tõsikindlalt leitud ja maastikul lokaliseeritud pühapaigaga
või mitte, peab kajastuma ka inventeerimisaruannetes. Arheoloogilise kohateabe
andmebaasis on muististe liigikindluse osas võimalik eristada neli tõenäosuse
astet: 1) kindel, 2) oletatav, 3) kahtlane ja 4) väga kahtlane. Selline jaotus võiks
väljendada inventeerija veendumust selles, kuivõrd ollakse kindel, et
inventeeritud paiga puhul on ikka tõepoolest tegemist arhiiviteadetes mainitud
paigaga ning loodusliku pühapaigaga. Liigikindluse määramine annaks olulise
pidepunkti ka pühapaikade kaitse alla võtmiseks või mittevõtmiseks. Liigikindluse
määratlemisel arvestada nii pärimust (sh toponüümi) kui ka maastikuloogikat,
asukohta, leidusid jms.
„Kahtlasi“ ja „väga kahtlasi“ objekte ei ole kohustust inventeerida, vaid andmed
nende kohta lisatakse kihelkonna aruandesse omaette nimekirjana, koos vastava
märkega.
- Lisada alapunkt: Kompleksikuuluvus
See näitab, kas on tegemist üksikobjekti, muististekompleksi või objektirühmaga (nt
hiiealad mitmete eri tüüpi objektidega, mis inventeerida eraldi, kui neil on eraldi identiteet,
nt pühadusele viitav nimi või kui neid on pärimuses mainitud), või kompleksi osaga (nt
ohvrikivi pühal alal, nt hiiealal, mida defineerida eraldi objektina). Objektirühma objekte
kirjeldada ükshaaval siis, kui neil on eraldi identiteet.
Mitut üksikobjekti hõlmav kompleks kuulub inventeerimisele ka tervikuna, omaette
üksusena, piirdudes seal olevate üksikobjektide äramainimisega. Seal olevate
üksikobjektide kohta täidetakse eraldi inventeerimislehed ja antakse eraldi koodid.
3. Asukoht:
– kaasaegne maakond
96
– ajalooline maakond
– tänapäevane vald
– tänapäevane küla
– kihelkond
Kihelkonna puhul tuleks arvestada kihelkonnapiire Maa- ja Ruumiameti
kaardirakendustes. Piiri teema on senises praktikas tekitanud tihti segadust, sest
kohanimeregistris on külakuuluvused antud vahel teisiti kui maa-ametis, samas on
varasemad kihelkonnakirjeldused arvestanud varasemaid piire.
– ajalooline küla
Ajaloolise küla nimetamisel tuleks lähtuda konkreetses pärimustekstis esinevast
külanimest, kontrollides kohanimeraamatust selle nimekuju (mõni küla on mitu korda
piire ja nimesid vahetanud).
- Lisada alapunkt Koordinaadid
Koordinaadid märgitakse maa-alaliste objektide puhul ala keskele. Koordinaadid
võetakse kas kohapeal (soovitatav) või Maa- ja Ruumiameti kaardilt. Koordinaatide
juures võiks olla täpsustus, kust need võetud on. Kui juurdepääs objektile on raskendatud
ja koordinaadid on olude sunnil võetud mingist lähedusese olevast punktist; märkida selle
punkti suund ja kaugus kirjeldatavast objektist.
4. Kirjeldus
– Paiknemine maastikul: Milline maastik ja millised objektid (nt jõed, teed, talud) asuvad
pühapaiga ümbruses; mainida ka teisi lähedal paiknevaid pühapaiku (kui on). Esitada
kaugused ja suunad. Esitada tekstiline kirjeldus. NB! Vältida kirjeldamisel mõisteid
„paremal“ ja „vasakul“, nende asemel kasutada ilmakaari. Väli kohustuslik!
– Lisada alapunkt Ligipääs. Kirjeldada ligipääsu objektile, kui tegemist pole avamaastikul
asuva või kergesti leitava paigaga.
– Pühapaiga kirjeldus: Kirjeldada (vähemalt 5–10 lauset), kuidas objekt välja näeb. Väli
kohustuslik!
Kommentaar: Senise inventeerimisjuhise puhul jääb ebaselgeks, kas eeldatakse üksikobjekti
või maa-alalise objekti elementide kirjeldust. Uuendatud juhendis on paikade kirjeldamise
juhised esitatud paigaliikide kaupa:
Kivid: Pikkus, laius, kõrgus, värvus, lohud või õnarused, praod ja nende mõõdud; kirjeldada
ka detaile, soovitavalt ka ilmakaarte suhtes.
Puud: Liik (tegelik liik, mitte rahvapärane liiginimetus, nt künnapuud eristada jalakast), puu
ümbermõõt rinnakõrguselt (u 1,3 m maapinnast), puu iseärasused, tervislik seisund (nt hea;
mõningad kahjustused, murdunud või kuivanud mõni jämedam oks, kuid sellele vaatamata
97
on tervislik seisund hea; tugevad kahjustused, puu on hukkunud – järel vaid kännutüügas
või selle endine asukoht).
Allikad: kirjeldada mõõtmeid, võimalusel sügavust, põhja ja seisukorda (vee puhtust), voolu
tugevust, väljavoolu suunda, kaldaid, kinnikasvamist.
Maa-alalised pühapaigad – kohad ja alad (suuremad maa-alad, sh muistisekompleksid):
- Pinnavormid: nt tasandik, küngas, oos, luide, kallas, pank, org, kuristik, lohk, soo- või
järvesaar jne – kirjeldada lühidalt. Siin on fookuses looduslik määratlus, mitte karjamaa,
heinamaa vms.
- Iseloomulikud üksikelemendid (nt kivid ja kividekogumid, suuremad puud, veekogud,
lohud
- Vesi: veekogud ja märgalad (võimalusel): allikad, kaevud, ojad, jõed, veesilmad, järved,
sood; võimalusel mainida ja kirjaldada oletatavaid kinnikasvanud veekogusid.
- Üksikelementide paiknemine üksteise ja ala kui terviku suhtes
- Puistu puhul puuliigid
– Pühapaiga asukoha ja piiride põhjendus: Põhjendus, milliste andmete ja loogika põhjal on
pühapaiga asukoht ja piirid määratud, koos viidetega kasutatud teabeallikatele. Peab olema
selgelt eristatud ja kirjeldatud, kas koht on lokaliseeritud arhiivitööde käigus või on teave
saadud kohalikelt elanikelt. Väli kohustuslik!
– Elustik: eluslooduse lühike iseloomustus, vajadusel detailid: Taimestik, loomad, linnud putukad;
elupaigatüübid.
Kommentaar: Inventeerijatel pole enamasti pädevust seda punkti täita, isegi lühikese
iseloomustusena ja see jäetakse tühjaks. Punkti võiks sõnastada tähelepanekuid eluslooduse
kohta või integreerida see paiga kirjelduse juurde.
5. Kasutus
– Annid jm pühapaigale viitavad inimtegevuse märgid (võimalusel)
Andideks võivad olla puudele, põõsastele ja isegi rohukõrtele seotud lõnga- ja
nöörijupid, paelad, riideribad jms; kividel, allikates, puuõõnsustes ja maapinna asuvad
mündid, toiduained, küünlad vm esemed, mis on pandud kivide peale ja kõrvale, puude
õõnsusse või juurde. Lääne-Eestis võib kividel kohata klaasikilde ja metallesemeid, mis
seostuvad ravimaagiaga. Allikate puhul on tähenduslikud märgid vee võtmisest
(rakked, kaldakivid, rada allikani, veenõu), annid. Pühapaiga sihtotstarbelise
kasutamisega võib olla seotud tulease, kiik, matusekoht. Milliseid annid, kui palju, kus
asuvad? Ande tuleb nii kirjeldada kui pildistada.
– Tänapäevane kasutus
Hooned, rajatised, kaeved, kuivendamine, maaviljelus, niitmine, karjatamine, raie,
teed, side-ja elektriliinid, risustamine, turism, külaplats, pingid, trepid, teabetahvlid,
98
astmed ligipääsuks allikale jm. Oluline on eristada a) pühapaigale negatiivse mõjuga
kasutust, mis on sisend ohustatuse hinnangule ja b) pühapaiga kasutamist soosivat
kasutust.
6. Kehtiv kaitse või teavitus
Kommentaar: varasem sõnastus „Kaitserežiim“ tähendas sisuliselt kaitsega seotud piiranguid)
Kaitse vorm:
– Muinsuskaitse: Riikliku kaitse alla kuuluvaid paiku ei inventeerita. Täita juhul, kui
looduslik pühapaik asub mõne teise kaitstava kultuurimälestise piirides või
kaitsevööndis (nt ohvriallikas asulakoha kaitsevööndis). Märkida kultuurimälestis ja
selle liik (arheoloogiamälestis, ajaloomälestis, muinsuskaitseala). Lisada mälestiste
riikliku registri number.
– Looduskaitseala: objekt asub rahvuspargis, looduskaitsealal, maastikukaitsealal;
– Pärandkultuur: märkida, kui objekt kajastub RMK Pärandkultuuri kaardil ja kirja panna
selle ID number. Kirja panna, kui objekti asukoht kaardil on vale.
– Looduskaitse hoiuala: nt Võrtsjärve hoiuala, Natura-alad, lisada ala ID-number
– Kaitsealused liigid: floora ja fauna.
Kommentaar: Vaja oleks, et Muinsuskaitseamet korraldaks inventeerijatele ligipääsu I ja
II kategooria kaitsealuste liikide elupaikade andmetele (kohustades inventeerijaid
neid andmeid mitte avaldama); suurematele töörühmade puhul võiks toimuda
looduskaitsealane koolitus.
– Looduse üksikobjekt: Siia märkida, kui objekt kuulub riiklikult looduskaitse alla
üksikobjektina, lisada number
– Looduskaitse püsielupaik: nt kotkaste pesitsuskohad jmt
– Muu kaitse (võimalusel):
Nt asub miljööväärtuslikul alal või on kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstav
loodusobjekt või ürglooduse nimistu objekt; paik on kajastatud nt allikate ja veekaitse
kaardil.
Tähis: Märkida kui objekti juures asub kohalik, muinsuskaitse või looduskaitsemärk.
Kirjeldada nende märkide seisukorda (võivad olla pikali, katki jne, erinevast ajast),
pildistada.
Looduskaitse potentsiaal: paiga potentsiaal vääriselupaigaks (VEP) või
looduskaitsealuseks üksikobjektiks. Aruandes tuleks mainida ka oletamisi kaitsealusteks
peetavate liikide olemasolu.
99
7. Seisukord
Hinnang 4 punkti skaalal. Punkti eesmärk on anda üldine hinnang pühapaiga
seisukorrale. Tegemist on küll subjektiivse hinnanguga, kuid see peab andma
pühapaiga seisukorrast ja säilivusastmest kiire ülevaate.
Kommentaar: Rõhutamist väärib senises inventeerimisjuhendis ja praktikas kasutatud
skaala ebaloogilisus. Kuna 1 tähendab head ja 4 halba seisukorda, on inventeerijad
vahel hindeid andnud vastupidises tähenduses. Senist praktikat muuta pole mõtet, sest
lõppkokkuvõttes tekitaks see suurt segadust, kuid skaala eripärast äraspidisust tuleb
inventeerijatele enne välitöid kindlasti rõhutada. NB! Võimalike segaduste vältimiseks
tuleks sulgudes märkida kindlasti ka numbrilise hinnangu sõnaline tähendus. Senises
praktikas on numbreid vahel pandud tõenäoliselt subjektiivselt, mõneti erinevate
standardite järgi.
1. Heas seisukorras: Looduslik ilme, reostus puudub, objekt terviklikult säilinud, allikas
on puhas vesi. Muistisekompleksi puhul nt kivi võib olla alles, aga nt ümbruses
lageraie, praht vms – sel juhul on kivi heas seisukorras, ala (eraldi objektina
kirjeldatud) halvas või rahuldavas
2. Rahuldavas seisukorras: Vähesed kahjud, hävinud alla veerandi pindalast, Allikate
sesoonne kuivus, kahjustused ei ole pöördumatud; objekt alles, aga võssa kasvanud,
puud peale langenud, puul kuivanud oksi, allikas torusse aetud
3. Halvas seisukorras: Hävinud on üle veerandi pindalast, puu kuivamas või kuivanud,
/ohustatud/hävimas; kivi lõhatud, kuid tükid alles.
4. Hävinenud: Märkida, kas on hävinud koht/paik/pinnavorm või seal olnud looduse
üksikobjekt(id); märkida hävimise põhjused ja asjaolud (nt allikad – maaparandusega
kinni aetud, kuivanud (juba aastaid); kivid: ära veetud, mujale lükatud (kivihunnikus, ei
teata, ei leia üles). Lõpus tuua esile hävimise või kahjustamise põhjused (vt ka
ohuhinnangute tabelit).
Ära märkida muutumised, uuenemised (nt vana puu samaliigilised järglased, allikal uus
väljajooksu koht tekkinud, oja sängi muutnud). Anda hinnang objekti ümbritseva
keskkonna säilivuse kohta.
Paiga säilivusele on soovi korral aga võimalik, lisaks 4-palli süsteemile, anda
täiendavalt ka üksikasjalikum hinnang. Selleks on välja töötatud 10-punktiline,
vastavate seletustega skaala (vt lisafailid: lisa 5).
100
7a. Ohud
Nii eel- kui välitööde käigus suhtluses kohalikega tuleb täpsustada, millised on
võimalikud paika ähvardavad ohud (raieplaanid, arendusplaanid jt) ning need kirja
panna. Inventeerimisel tuleks anda paigale lähiperspektiivi ohuhinnang, kasutades
ohuhinnangute tööriista.
8. Allikmaterjalid ja pärimus
Kommentaar: Senises inventeerimispraktikas esines tarbetut dubleerimist. Täisviited
allikmaterjalile esitati nii alajaotuses „Allikad“, mille raames juhis ütles „Tuua
välja allikad (koos korrektsete viidetega), kus on loodusliku pühapaika mainitud (nt
kogud, kihelkonnakirjeldused, kaardid, kohalikud inimesed) kui ka konkreetsete
tekstide järel. (Algne juhis ei näinud üldse ette tekstide järel viiteid) Dubleerimise
vältimiseks tuleks ja sõnastada juhised järgnevalt:
– Allikaliigid: nimetada lühidalt, konkreetsete viideteta teabeallikad pühapaiga kohta
(nt TÜ AK arhiiv, ERA kogud, EKLA kogud, DIGAR, RA ajaloolised kaardid, Maa- ja
Ruumiameti kaardiserver, raamatud, perioodika, välitööandmed jne)
– Pärimuse ja muu teabe lühikokkuvõte:
Lühidalt, märksõnadena esile tuua, mida ütlevad pühapaiga kohta kirjalikud teated
ja/või informandid. Oluline on tuua välja paiga pühadusele viitav informatsioon.
Pärimuse analüüsimisel tuleb silmas pidada, kas seoses pühapaigaga esineb:
1) funktsionaalsuse ja kommete (tegevuslike praktikate) kirjeldusi (ohverdamine,
ravimine, kooskäimine, tantsimine, pidutsemine, kiikumine, ilmamaagia,
viljakusmaagia, nõidumine, pea paljastamine jne, hoiatusmuistendeid paiga rikkujaid
tabanud õnnetustest)
2) pärimust, mis kajastab üleloomulikke kogemusi, nähtusi, kartmist, vältimist
3) mütoloogilisi rahvajutte/muistendeid/narratiive, nn tekke- ja seletusmuistendite
motiivistik, hiidude tegevus, rändamine, taevast kukkumine, muutumine puuks/kiviks,
kuninga või väepealiku tegevus (istutamine, lõunatamine, haud vm), varandusejutud,
uppumised, maa-alla vajumine, sügavuse mõõtmine, püha aja mainimine jne (vastav
loend juhistele lisada)
4) ebamäärast pühakspidamist
5) toponüüme, mis praeguste teadmiste kohaselt (vajadusel viide vastavale uuringule)
võivad osutada pühapaigale ning mille puhul esineb analoogiat samanimeliste
pühapaikadega kas antud kihelkonnas/maakonnas või laiemalt Eestis.
6) visuaalseid märke sellest, et kohta on traditsioonipõhiselt kasutatud ravimiseks või
ohverdamiseks (nt rauatükid, nõude killud, klaasikillud vm kividel), teated varasematest
leidudest
7) paiknemist piiridel (maastikulised piirid, küla-, mõisa- või kihelkonnapiirid)
101
– Pärimuse ja muu teabe terviktekstid (viidetega)
Originaalsõnastuses pärimus ja muud teated paiga kohta esitada üksikute teadete
kaupa. Esitada ainult informatsiooni, mis käib konkreetse objekti kohta; tekstisisesed
väljajätted markeerida väljajättetähise /---/ abil. Juhul kui aruande kirjutamisel tundub
see sektsioon ebaproportsionaalselt suur (üle 1 lk), siis võib originaalpärimuse ja muud
teated esitada ka lisafailina. Kui tegemist on informatsiooniga, mis pärineb näiteks
raamatutest või arheoloogilistest kirjeldusest, mida oma mahukuse tõttu on
ebaotstarbekas ümber kirjutada, siis võib teksti esitada ka pildi või skaneeringuna.
Välitööde käigus kogutud pärimuse kohta võib aruandesse lisada lühikonspekti, juhul
kui sõnasõnaline litereering (siiski soovitav) on liiga mahukas. Iga kirje lõppu lisada
terviklik viide allikale.
Teated võiksid olla esitatud kronoloogilises järjekorras: vanemad eespool, projekti
vältel (nii välitöödel, telefonitsi kui meilitsi) kogutud suulised andmed kõige lõpus.
Viimaste puhul esitada viitena informandi nimi, vanus/sünniaasta, elukoht ja info
päritolu (näiteks: kuuldud konkreetse inimese käest, loetud, enda kogemus või
arvamus)? Jutustaja isikuandmete avaldamiseks küsida jutustaja nõusolekut. Viited
esitatakse tekstide järel. Tekstid võib ka selguse huvides nummerdada.
– Teised võimalikud informandid (selle paiga kohta): nimi, kontakt, seos paigaga.
9. Foto(d)
Pühapaigas tuleks soovituslikult teha 4–7 hea kvaliteediga fotot, mis kõik tuleb esitada
koos aruandega ka eraldi failidena. Inventeerimisaruandesse lisada inventeeritud
kohast 1–2 fotot, mis annavad paigast kõige parema ülevaate. Kui objekti kohta on
ajaloolisi fotosid, siis võib need samuti lisada.
10. Väljavõte kaardist
Lisada kaart, mis kajastab kõige paremini pühapaiga ja selle piiride paiknemist
maastikul. Kasutada Maa- ja Ruumiameti aluseid, kus on ka mõõtkava. Kaardi
mõõtkava valik on aruande koostaja otsustada, kuid kaart peab kajastama pühapaiga
paiknemist seda ümbritsevas keskkonnas, näiteks seost lähimate teede, talude,
pinnavormidega jne. Lisada võib ka ajaloolisi kaarte, skeeme või ajaloolisi ortofotosid,
kui need on põhjenduseks pühapaiga piiride määramisel.
11. Inventeerija märkmed (vajadusel)
11a Ettepanek paiga tulevase staatuse kohta (nt: kaitse alla, pärandkultuuri kaardile)
aitse alla võtmise soovituse korral tuleks lisada ka põhjendused, lähtudes riikliku kaitse
102
üldisest kriteeriumitest ja ajaloolise loodusliku pühapaiga kui mälestiseliigi
kriteeriumitest (vt I.2.2.), märkides ära, millistele neist pühapaik tema hinnangul vastab.
12. Inventeerija(te) ees- ja perekonnanimi
13. Välitööde teostamise aeg: päev/kuu/aasta
Lõpetuseks märkigem, et inventeerimisaruannete vormid peaksid olema
kasutajasõbralikud, failide kopeerimisel ei tohiks formaatimine paigast ära minna.
Etteantud formaatimine teeb mitmekesi töötades ja faile jagades töö keeruliseks, sest
tekitab tehnilisi probleeme. Piirduma peaks juhistega fonditüübi kirjasuuruse ja reavahe
kohta. Võibolla saaks tehnoloogia abil failide täitmist lihtsustada või luua nt jagatud,
andmete eksportimisvõimalusega keskkond internetis, kuhu andmeid sisestada.
Lisa A. Väljavõtteid varasemate inventuuride aruannetest probleemide kohta (Jüri Metssalu)
* Problemaatiline on endiselt see, et kohalike elanike süstemaatiline küsitlemine ei olnud
metoodikas ette nähtud. Ulatuslikumate intervjuude käigus oleks kindlasti võimalik mitme paiga
asukohta ja kunagist ilmet täpsustada, leida üles kohti, millest praegu kõneleb vaid toponüüm
või vägagi pudemjas pärimus ning jäädvustada ka juba leitud paikade kohta kõneldavat pärimust
ja tänapäevaseid tähendusi. Ka seni arhiiviandmetes kajastamata ajaloolisi looduslikke
pühapaiku on võimalik intervjuude käigus juurde leida. Samas on põhjalike intervjuude
läbiviimine ja nõuetekohane vormistamine väga töömahukas. Ses mõttes on arusaadav, et sel
ajal, kui suudetaks sama ressursiga põhjalikult läbi töötada vaid mõni kihelkond, on võimalik
kiiremini ja vähem süvenedes saada esmane ülevaade suurtest aladest. Niisuguse ülevaate
käesoleva uuringu tulemus kindlasti annab.
* Problemaatiline on ka see, et praeguses inventeerimismetoodikas on ette on nähtud vaid
Rahvusarhiivi digiteeritud kaartide kasutamine. Suur osa olulisi kaarte on aga digiteerimata ja
seetõttu jääb mõningate kohtade vanem olemus praegu uurimata. Paigad oleks ka paremini
leitavad, kui kasutataks kõiki mõisakaarte, mis on olemas. Vaid paberkujul kasutatavatelt
kaartidelt võib ka juurde tulla kohti, millest seni igasugune arhiiviinfo puudub. Samas on selge,
et digiteerimata kaartide hulk on niivõrd suur, et nende kaasamine töösse muudaks uuringute
eelarved oluliselt suuremaks.
* Ajalooliste kaartide puhul tuleks ka täpsemalt ette näha, mismoodi nende infot kasutatakse:
kas lihtsalt vaadatakse, mis kujul juba teadaolev koht on kaardil või uuritakse lausjalt kõik
kaartidel esinevad kohanimed läbi. Ka on kaartide puhul oluline, et uuritaks ka alamüksusi ehk
siis lisaks mõisate üldistele kaartidele ka talude kaarte. Talukaart võib olla ainuke vastavast
kohast säilinud vana kaart, millel on näha ka kohanimesid.
103
* Aruandes võiks olla üks osa, milles esitatakse kogu arhiiviinfo koos viidetega. Kokkuvõtlike
ümberjutustuste tegemine pole üldjuhul vajalik, sest arhiiviinfo on niikuinii üsna lühike ja
sellesse süvenemine ei võta aega. Ka on praeguse aruande puhul tülikas tõsta viiteid
kokkuvõtetest eraldi. Seejuures on oluline märkida, et kokkuvõtted ei ole heaks aluseks paiga
kaitseküsimuste arutamisel. Kaitsmise arutamisel on vaja lugeda originaalallikaid. Ühtlasi on
paiga määratlemisel-lokaliseerimisel juba vastavas lahtris tehtud olulisemast pärimusest
kokkuvõte ja antud viited.
* Inventeerimisankeedi täitmist maastikul vastavasse pabervormi ei pea ma vajalikuks. Pigem
on oluline hoida vastavad punktid väljatrükitult silma ees ja teha märkmeid. Hiljem on pikemate
märkmete põhjal hea andmed kompaktselt aruandesse sisestada.
* Problemaatiline on ka see, millised paigad valida inventeerimisele ja millised mitte, kui
kohtadest kõnelev informatsioon on väga napp või ebamäärane. Soovitatav oleks
Muinsuskaitseametil ja looduslike pühapaikade eksperdinõukogul valiku tegemiseks koostada
juhend või leppida kokku vastavad põhimõtted.
Näiteks: Kas piisab koha inventeerimiseks sellest, et teada on vaid toponüüm või siis pudemjas
teade, et see oli küla ohvrikivi, või siis kõikvõimalikud Hiie-toponüümid, mis otseselt hiiekohast
ei kõnele (nagu näiteks Hiietaguse põld, Hiietagune mets, Hiiesoo, Hiieväli)? Samamoodi võiks
ehk täpsemalt määratleda rahvusromantiliste ja oletuslike pärimuspalade tunnused. Metoodika
juures võiks olla näited pärimusest, mille puhul ei peeta vajalikuks kohta inventeerida.
Kuskilt maalt on muidugi võimatu öelda, kas tegu on kellegi oletusega, kirjandusemõjulise
kohanime/maastiku interpretatsiooniga, fantaasiaga, puhtalt rahvusromantilise kohanimega
või on kõigi nende nähtuste taga mõni tegelik, kogukonnale praktiliselt tähtis olnud ajalooline
pühapaik, millest lihtsalt pole muud infot säilinud.
Lisa B. Küsitlusjuhiseid: abiks looduslike pühapaikade inventeerijale
Küsimused on mõeldud eelkõige abiks ja häälestuseks inventeerijale. Tänapäeval ei saa
läheneda teemale samamoodi nagu 100 aastat tagasi, sest eluolu ja inimeste mõttemaailm on
palju muutunud. Oluline on, et vastuseid ei sugereeritaks ette. Algul tasub küsida üldisemaid
asju informandi päritolu ja maastiku kohta, et tajuda, mis teadmised võivad olla inimesel
piirkonnast.
Igas piirkonnas ei ole ka sarnased teemad või kohad. Nt Võrumaal ei tasu küsida hiiekohti.
Silmaallikad või -lätted (lõuna pool) on igal pool tuntud olnud. Peaks selgeks tegema endale
antud piirkonnas kasutusel olevad (murdelised) maastikuterminid.
Suunavaid küsimusi
Kust olete pärit ja kus elasid teie vanemad? Kus möödus teie lapsepõlv?
104
Kas teie koduümbruses või lapsepõlvekodu juures oli mõni eriline puu või kivi või muu koht,
mida peeti eriliseks või mida ei tohtinud kahjustada või lõhkuda? On neist mõni veel praegugi
alles?
Milliseid veekogusid on läheduses? Kas te toote mõnikord vett mõnest allikast/lättest? Kas teate
mõnda allikat, kust oleks nt võetud tervisevett või silmi pestud? Mis nimedega allikaid teate?
Kas allikaisse on ka midagi visatud, nt münte? On teil kogemusi, et vesi ravib mõnda haigust?
Kas mõni allikas on teie eluajal ka kadunud või kuivanud? Mis põhjusel?
Paealadel küsida ka, kas teie kandis on karstilohke, kurisuid? Mida nendega seoses on räägitud?
Mida kõneldakse ümbruskonna järvedest, jõgedest, ojadest, tiikidest, veeneelu-kohtadest? Kas
on veekogusid, mis nõuavad ohvreid, kuhu uputakse sageli? Kas midagi pärimuslikku on räägitud
merelahtedest, laidudest, neemedest, karidest ja saartest (näit. nende tekkimisest, kadumisest,
kardetavusest, nimesaamisest jm.)? Kas ümbruskonnas on vanu, jämedaid või muidu erilisi puid,
millega seostub mingeid kombeid, lugusid või mälestusi? Mis nimesid kannavad üksikud
puudesalgad ja metsad? Kas usute, et mõni puu või kivi võib anda või võtta jõudu?
Mida teatakse lähikonna kividest või kivivaredest, on nende seas alles mõni nimega kivi või koht?
Kas mõnel kivil on märke, auke, kirju või jälgi – kas on räägitud, kuidas need tekkisid? Kas mõnda
kivi on ka ohvrikiviks kutsutud või on keegi rääkinud midagi nt kivile kogunenud veega
ravimisest? Kas keegi on nende kivide juures käinud?
Kas mõne koha (nt allika, tiigi veetaseme vms) või muu loodusnähtuse (nt hääl, aur vm) järgi on
ilma ennustatud?
Kas teate metsas või mujal kohti, mida on kardetud, kus on midagi kummalist või kõhedust
tekitavat nähtud või kuuldud? Mida täpsemalt? Mida kõneldakse ühenduses vanade
kalmekohtadega? Millistes kohtades looduses võib ära eksida?
Kas on ümbruskonnas mõnda paika kuidagi austatud, tähtsaks või pühaks peetud? Kas teate
kohti looduses, kuhu olevat vanasti või ka hilisemal ajal viidud või visatud mingisuguseid ande
(nt toiduaineid, esemeid, münte, marju)? Mida täpsemalt ja mis puhul?
Mida teate üldse või olete kuulnud looduslikest pühapaikadest? Kas teile endal või teie perel on
mõni koht, mis on teie jaoks nii tähtis, et selle kohta võiks öelda püha?
Milliseid nimedega kohti (nt mäed, heinamaad, metsatukad, lohud, augud, koopad vms) on teie
kandis? Kas nende seas on nt ka mõni hiie-nimeline koht või muu erilise nimega koht?
NB! Enne välitöid tuleb omale kindlasti selgeks teha ülevaade piirkonnale omastest pühapaigale
viitavatest toponüümidest – et neid ka juhul, kui jutu sees juhuslikult ette tulevad, oskaks
tabada.
Inventeerijat abistav ülevaade piirkonnaomastest kohanimedest, mis võivad viidata
looduslikule pühapaigale (lõik võetud regionaalsete eripärade peatükist)
Põhja- ja Lääne-Eestis ning ka saartel esinevad tihedalt (H)iie-hiid-osisega paiganimed.
Mõnevõrra esineb hiieks nimetatud pühakohti Lõuna-Eesti põhjapoolsetel äärealadel, Tartu- ja
105
Viljandimaa põhjaosas (Valk 2009b). Raske on leida maastikuterminit, mille ette see täiend ei
passiks. On hiiemetsad, -puud, -tukad, -mäed, -künkad, -kivid, -sood, -ojad, -jõed, -hauad
jõgedes, -allikad, -kaevud, -järved, -kaldad, -augud, -saared, -poolsaared (nn -nukad jõekäärus),
-pangad, -kärgad, -karid, -ringad, -orud, -niidud, -heinamaad, -põllud, -väljad, -lagedad, -koplid,
-talud, -tänavad jne. Hiis sobitub nii metsiku looduse kui kultuurimaastiku terminitega, haakub
karstialadega ja soodega, samuti kohalike eri maastikutüüpe tähistavate sõnadega (nt Hiierädi
Karja khk, Hiieloim Vändras, Hiieoit Virumaal, Hiiekärk Kuusalus). Levinud on ka sellised keskme
ja perifeeria suhet väljendavad toponüümid nagu Hiieotsa, Hiiealune (levinuim), hiiepeal(t)se.
Põhja- ja Lääne-Eestis esinevad ka Toori-, Tooru-, Taara-osisega nimed, Reo- e Risumäed, Arsti-,
Tohtriallikad ja -kivid, Liukivid, Maa-aluste kivid, Saajakivid, Pruudikivid, Virve- e Virvipuud.
Esineb ka Alu-nimelisi kohti, mida on seostatud rituaalidega (nt Alutaguse nime puhul Ida-Virus
(vt kohanimede register) kus on ka Pühajõkke suubuv Aluoja ning Aluoja ohvriallikas karstialal,
Valjala Alu tiik seostub laste saamisega, Kuusalu Kahala järve ääres Alumets kui ohvrikoht, Alu
tiik ja oja on nt HJn Igavere muinasküla südames)
Saartel on unikaalseid eripärasid. Üksnes Saaremaal ja Muhus on Leedu- või Leedo-nimelisi
kohti, mida seostatakse rituaalse tuletegemise kombega, millest on kirjutanud ka Eisen. Ka
varasema viljakusmaagilise, külapiiridel aset leidnud Metsiku-kombestikuga (vt Västrik 1996)
seostatavaid Metsiku-mikrotoponüüme esineb vaid Saaremaal ja Läänemaal. Need kombed on
taandunud ammu, ning pärimus ei anna tavaliselt selgemaid osutusi. Samuti on Eesti alal vaid
Saaremaal (vähesemalt ka Hiiumaal) tuntud nn loksperi-kohad, mis seostuvad rituaalsete
kogunemistega ja teispoolsusega (toponüümina siiski harva).
Lõunaeestilised on nt Kumarusmäed- ja puud (vrd Soome kumarruskivet), Lõuna-Eestis on
olnud hulk Tennüse-puid, kuhu ohverdati. Sagedased on ka pühakunimedega kohad
(Tennüsmägi, Annemägi, Jaanimägi või -kivi jms). Pühakunimelisi kohti esineb ka siin-seal mujal.
Samas on ka küllalt sage Juuda-toponüümika, mis viitab looduslike pühapaikade
demoniseerumisele. On rida liminaalsusele ja naistega seotud tabudele viitavaid Mõrsja-nimega
kohti, nende pühakspidamine vajab üksikjuhtudel eraldi kaalumist. Luterliku lõuna-eesti
eripäraks ristipuud (Ristipettäi, Ristikõiv, Ristikuus jm) (neid on varem olnud ka mujal Eestis, kuid
komme pole säilinud).
Tugevalt piirkondliku eripärana võib veel välja tuua valdavalt Mulgimaal levinud ahikotuseid,
tapuaedu ja Pelli-nimeosisega kohti ja ajaloolise Pärnumaa põhjaossa ja osalt ka Harju-Järva
piirile jäävat Tõnni-nimetust pühapaikade kontekstis (Tõnnikivid, Tõnniaugud). Vändra
kihelkonnas on rida Hiieaugu nimelisi ümaraid lohke Pärnu jõe vahetus läheduses, ka Audru
Pangamägedes on Hiieauk.
Setomaal eristuvad muust Lõuna-Eestist viljakus- ja põllujumal Peko-kohad (nt Peko puhm,
Pekomägi, Peko rist) ja matusekommetega seostuvad lautsikohad, peamiselt puud (Lautsipettäi,
Lautsete lohk) ning pühakunimedega kohad (Jaanikivi, Jaani tamm, Annõkivi). Ohvrikadakat on
kutsutud Õhikattaiks ja püha mändi Toomaks lähedase tsässona nimepühaku järgi. Setomaale
eripärased on ka essütäjä-kotused, nende seos pühapaikadega vääriks eraldi uurimist, sest
106
põhja pool on tihti eksitud nt hiiealadel. Uskumustega (nõiapanustega) seostub kaks Hatajärve.
Mõned vene keele põhised nimed võivad seostuda pühapaikadega (nt Pohmala).
Üle-eestiliselt esinevad Silmaallikad (Lõuna-Eestis Silmalätted), , Püha-, Jumala- ja ohvrikohaks
nimetatud paigad. Luterlikus Eestis on laialt tuntud Nõia-, Neitsi-, Uku-kohad (puud, kivid,
allikad, mäed jm). Paiguti on mitmel pool ka Tamme-osisega toponüüme, mis igal juhul mõistagi
pühapaigale ei viita.
Piirkondlikku värvingut annavad ka kohanimede põhisõnades rahvapärased maastikuterminid,
mis ilmnevad paremini erinevate pinnavormide puhul. Näiteks oit, loops, soot, saat, sõerd, kolk,
leiss, nõva, lump, ränk, rädi, raun, kakar, varik, võhmas, puhm, võrõng - tähendust peaks teadma,
sest see annab infot paiga füüsilise olemuse kohta. Kivi on kõikjal kivi, aga allikas on saartel
allik/allig, lõuna-eestis läte. Mägede kohta on ka erinevaid sõnu. Kõrge kallas on Põhja-Eestis
pank, lõunas müür. Koopa kohta ütlevad setod ja ka võrokesed oos. Kirju on karstinähtusi
kirjeldav sõnavara (leiss, nõva, urge, lohk, kurisu, kuristik, org jne) Mererannikul on palju
termineid.
KOKKUVÕTE
Käesolev aruanne on väljundiks Kultuuriministeeriumi algatatud projektile “Eesti ajalooliste
looduslike pühapaikade liigid ja neid ohustavad tegurid eri regioonides” (2025). Töö eesmärk oli
avada loodusliku pühapaiga kui muistiseliigi tähendusi, täpsustada looduslike pühapaikade
liigitamist ja nendega seotud õigusaktides olevaid sõnastusi, analüüsida näidispiirkondadele
tuginedes looduslike pühapaikade ohutegureid ja piirkondlikke erinevusi, koostada
ohuhinnangute määramise tööriist ning vaadata üle pühapaikade inventeerimise
juhendmaterjalid. Samuti oli eesmärgiks edendada pühapaikade inventeerimist ning koguda
lisaks varasemale tänapäevast võrdlusainest.
Aruande avapeatükk annab ülevaate looduslikke pühapaiku kui mälestiseliiki määratlevate
alusmõistete püha ja looduslik tähendusest. Püha käsitletakse mitte kitsalt ohverdamise ja
ravimistraditsioonidega seotud mõistena, vaid laiemas teoreetilises raamistuses – mõistena, mis
väljendab eraldatust „tavalisest“, igapäevasest maailmast, asumist väljaspool selle piire. Antakse
ülevaade looduslike pühapaikade varasematest käsitlustest ja üldistava katusmõiste ilmumisest
alles 20. ja 21. sajandi piirimaadel, samuti pühapaikade kohast lähimineviku laiemas
ühiskondlikus diskursuses, uurimis- ja muinsuskaitsepraktikas.
Ühtlasi tehakse ettepanekud muudatuste sisseviimiseks uuendamisel olevasse
Muinsuskaitseseadusesse ning loodusliku pühapaiga kui mälestiseliigi kriteeriumite
määratlusse. Leitakse, et mälestiseliikide nimistus võiks mõiste ajalooline looduslik pühapaik
asemel kasutusel olla looduslik pühapaik ning et definitsioonist tuleks eemaldada olulise
inimmõju puudumine. Mälestiseliigi kriteeriumite osas tehakse ettepanek tuua loodusliku
pühapaiga mõiste ajaline ülempiir Muinsuskaitseseaduse tähenduses 20. sajandi keskpaika ja
kaaluda piiri nihutamist 1980. aastate keskpaigani – ajani, mil saavad alguse uustekkelised
107
pühapaigad. Mälestise kriteeriumitesse soovitatakse lisada kirjaliku või pärimusliku teabe
kõrvale ka võimalik materiaalse tõendava teabe olemasolu ning soovitatakse eemaldada nõue,
mille kohaselt kogukonnas peab olema säilinud teave pühapaigast: maa-asustuse kahanemise
tingimustes ei saa eeldada teadmise järjepidevat püsimist kohapeal; see võib edasi kanduda ka
väljaspool kohalikku kogukonda, sh veebis. Lisaks kriteeriumitele on esile toodud ka muud paiga
kaitse alla võtmist toetavad asjaolud: ajaloolise keskkonna säilimine, tänapäevane
traditsioonisidus kasutamine või tähtsustatus kogukonnas ja arheoloogiliste muististe
olemasolu pühapaiga lähikonnas. Soovitatakse loodusteaduste tugevamat kaasamist looduslike
pühapaikade uurimisse ja inventeerimisse.
Teine peatükk räägib pühapaikade liigitusest nii muinsuskaitsepraktikas kui erinevates
andmebaasides ning annab ülevaate eri aegadel kasutatud terminoloogiast ja klassifikatsioonist.
Liigitamine osutus üheks keerukamaks küsimuseks, mille lahendus ei saagi olla ühene, vaid
lähtub konkreetsest praktilisest vajadusest. Kuigi looduslike pühapaikade liikide varasem, kirev
ja eklektiline nimistu mälestiste registris mõne aasta eest korrastati, tehakse ettepanek liigilise
jaotuse edasiseks täiustamiseks ja ühtlustamiseks. Tehakse ettepanek kasutada
mitmetasandilist liigitust, mille raames on esmatasandi liiginimetuseks kivi, puu, allikas, koht ja
ala (kõigi ette kuulub tunnussõna püha). Kaks viimast tähistavad maa-alalisi pühapaiku –
esimene väiksemaid, kohapeal viibides tunnetuslikult hoomatavaid, teine aga suuremaid alasid.
Esmasest liigitustasandist kaoks mõiste liukivi – need maagiliste toimingutega seotud muistised
mahuksid [püha] kivi liiginimetuse alla. Tehakse ka ettepanek kaotada mälestiste esmatasandi
liiginimetustest sõnaosa ohvri-, sest paljude looduslike pühapaikade puhul pole kaugeltki alati
tegemist ohverdamispaikadega. Ohvri mõistet asendab tähenduslikult avaram püha mõiste, mis
kajastub ka mälestiseliigi nimetuses looduslik pühapaik. Teise astme liiginimetus ei peaks olema
jäigalt määratletud, kuid võiks põhineda teatud hulgal nimetusevariantidel.
Tehakse ettepanek, millised muistiseliigid võiks kanda kaardile punkt- ja millised pindalaliste
objektidena ehk polügonidena. Soovitatakse ühte objektiderühma või kompleksi kuuluvate
muististe kaitse alla võtmist ühe mälestisena või kattuvate kaitsevöönditega alana, nii et kaardile
moodustuks üks polügon. Üldtuntud paikade laialt juurdunud nimetused võiksid registris olla
esitatu toponüümi lahtris, teise nimevariandina.
Aruande kolmas osa tutvustab kohapärimuse teooria üldises raamistuses looduslike
pühapaikadega seotud vaimset pärandit – valdkonda, mille põhjal need materiaalsed objektid
on eristatud omaette mälestiseliigina. Tõdetakse, et loodusliku pühapaigaga seotud vaimne
pärand, nagu ka sõna püha semantika, on mitmekihiline ja hõlmab eri ajastutest pärit
kultuuritraditsioone, sealhulgas 19.–20. sajandile omasest ohverdamis- ja ravimispärimusest
märksa varasemaid ladestusi. Uudsena tuuakse esile asjaolu, et pühapaikadega seostub sageli
mütoloogiline pärimus ja tõstatatakse küsimus nende olemuslikust sidususest. Tõdetakse
toponüümide piirkondlikku varieeruvust: lisaks üld-eestilistele ohvri- ja püha- nimetustele
leidub ka piirkonnaspetsiifilisi nimetusi, mida vastava teadmistepagasita pole võimalik ära
tunda. Märgitakse, et rahvapärastes kohanimedes esinev sõnatüvi hiis ei väljenda muistiseliiki,
108
vaid pigem on tegemist paiga teatud omadusi väljendava, kindlat regionaalset levikut omava
tunnussõnaga.
Arvestades vaimse pärandi olulisust looduslike pühapaikade puhul, tehakse ettepanek kajastada
seda ka registris – mälestiseliigile olemuslikult omane ja sellele identiteeti loov tunnusjoon võiks
olla ka registris selgesti esile toodud. Registriarenduse käigus soovitatakse selleks tulevikus luua
omaette andmeväli. Kuni seda pole, võiks vastav teave kajastuda andmeväljas Märksõnad.
Looduslikke pühapaiku teadvustatakse kui osa pikemaajalisest kultuuriprotsessist: pühapaikade
„loomine“ on toimunud läbi aegade ning jätkub inimese ja looduse vastastikuse mõju
tulemusena ka tänapäeval. Siiski ei tähenda see, et uustekkelised pühapaigad peaksid kuuluma
Muinsuskaitseameti haldusalasse – mälestise kriteeriumile vastamiseks on vaja teatavat ajalist
piiri.
Neljandas peatükis tutvustatakse, tulenevalt lähteülesandest Saaremaa ja Kagu-Eesti (Setomaa
ja osa Võrumaast) näitel ning laiemaltki Eesti erinevate ajalooliste kultuuripiirkondade
pühapaikade iseloomulikke jooni ja esitatakse nende võrdlev analüüs. Kuna mõlemal juhul on
tegemist äärealaga, on traditsioonid seal kauem ja elavamana püsinud kui Eestis keskeltläbi.
Pühapaikadega seonduvas pärimuses ilmnevad tugevad piirkondlikud erijooned, kuid on ka
sarnasusi, nt allikate pühaks pidamine. Saaremaal on väga arvukad olnud looduslikud ravipaigad
(kivid, allikad), mida nähtavasti on leidunud kõigi ajalooliste külade juures. Piirkonna eripärad ei
avaldu mitte ainult pärimuses ja pühapaikade nimedes, vaid ka looduses ja maastikus. Setomaa
eripäraks on muistse lõunaeestilise looduseusu ja vanade õigeusu kultuuritraditsioonide tihe
põimumine.
Saare- ja Setomaa andmestiku kõrvutamisel paistab, et Eesti eri piirkondades looduslikke
pühapaiku ohustavad tegurid on kaasajal üldjoontes samad – nad ei tulene regionaalsetest
kultuurilistest eripäradest, vaid üldisematest sotsiaalmajanduslikest teguritest. Väga palju on
looduslikke pühapaiku hävitanud ja kahjustanud nõukogudeaegne maaparandus,
kuivenduskraavide tõttu on allikate veetase langenud pea kõikjal. Käesoleval ajal on esmaseks
teemaks lageraied ja vähemal määral teede laiendamine või õgvendamine. Kõik maaomanikud
ei väärtusta pühapaiku, nt mõned risti- ja lautsipuid on hiljuti maha saetud eraomanike poolt.
Aruandel on lisaks teoreetilisele ka praktiline väljund, mis lähtub pühapaikade kaitse alla
võtmise ja inventeerimise käigus esile kerkinud vajadustest. Viies peatükk annab ülevaate
pühapaikadega seonduvatest ohtudest – nii üldiselt kui regionaalses võtmes. Praktiliseks
väljundiks on Exceli tabeli vormis ohuhinnangute tööriist, mis aitab kaardistada pühapaikade
ohustatust nii füüsilise kui vaimse pärandi mõttes ja on abiks konkreetse pühapaiga
ohuhinnangu koostamisel. Iga ohu suurust väljendab ohuteguri mõju tugevuse ja selle
realiseerumise tõenäosuse korrutis, kusjuures ohupunktide koguhulga moodustab erinevatest
ohuteguritest tulenevate ohupunktide summa. Konkreetse metoodika abil koostatud
ohuhinnangule saab tugineda pühapaiga riikliku kaitse alla esitamisel. Kaardistatud on ka vaimse
pärandi ohud, mis seonduvad eeskätt maapiirkondades toimuvate asustuslike ja demograafiliste
109
muudatustega, st külade tühjenemisega ja asustuse järjepidevuse katkemisega. Vaimse pärandi
hoidmisel võiks arendada Muinsuskaitseameti koostööd Rahvakultuuri Keskusega.
Looduslike pühapaikade inventeerimise senine kogemus viitab vajadusele teha muudatusi
inventeerimise juhenditesse ja välitööpraktikasse. Välitöödel tuleks oluliselt suurendada
kohalike elanike küsitlemist. Senine, teise arengukava lähtekohaks olnud metoodika on
suunatud arhiiviteadetes kajastuvate paikade leidmiseks ja kohalike küsitlemist on peetud
vajalikuks vaid juhtudel, kui kohta arhiiviandmete põhjal ei leita. Tõenäoliselt on niisugusest
lähenemisest tulenevalt lokaliseerimata jäänud mitmed pühapaigad, mida kohalike küsitlemisel
võinuks üles leida. Lisaks on küsitlemisel võimalik saada lisateavet nii pühapaikadega seotud
traditsioonide ja vaimse pärandi kui ka inventeeritavate paikade ohustatuse kohta. Samuti võib
saada uut teavet arhiivimaterjalides mittekajastuvatest, vaid kohalikele teadaolevatest
pühapaikadest, ning nõuandeid, keda võiks täiendavalt küsitleda. Küsitlemise kasutegur võib
piirkonniti erineda, vahel on ka inventeerija info vahendaja rollis. Tähtis on leida ja aruandes
esitada võimalikult palju infot paiga kohta nii kirjalikest kui suulistest allikatest.
Soovitame parandada inventeerimislehe struktuuri, kaotades tarbetuid dubleerimisi nii
pühapaikade kirjelduste kui allikmaterjalide esitamise osas ja sisse viia täpsustusi
inventeerimislehe täitmise juhendisse. Kompleksmuististe puhul tuleks selgesõnaliselt
määratleda, et eraldi inventeerimisaruanne tuleb koostada nii muistisekompleksi (maa-alalise
pühapaiga) kui ka selles olevate oluliste üksikobjektide (erilise tähendusega pühapuud, kivid,
allikad) kohta. Inventeerimisaruanne peaks kajastama ka inventeeritud pühapaiga liigikindlust
ja vastavaid argumente. Pühapaikade detektorirüüste riski maandamiseks tuleks enne kaitse all
mitte olevate muististe asukohaandmete avaldamist kohapeal kindlasti teostada ennetav
detektorikontroll.
Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et looduslike pühapaikade kohta on viimase paarikümne aasta
jooksul kogunenud rohkesti andmeid ja uusi teadmisi, kuid siiski võib edasine uurimistöö tuua
päevavalgele selliseid aspekte ja nüansse, mida varem pole märgatud. Igas piirkonnas on midagi
eripärast. Siinses töös toodud seisukohad ja ettepanekud on osa protsessist ning kajastavad
autorite teadmiste hetkeseisu. Kuna uurimisküsimusi oli rohkesti, ei olnud võimalik käsitleda
neid etteantud lühikese tähtaja raames võrdse põhjalikkusega. Töö tulemused ja ettepanekud ei
põhine siiski pealiskaudsetel järeldustel, vaid projekti meeskonnaliikmete pikemaaegsel
kokkupuutel teemavaldkonnaga.
110
KIRJANDUS
Ainiala, T. 2007. Paikannimien pelottavat naiset. Mallat, Kaija. Naiset rajalla. Kyöpeli, Nainen,
Naara(s), Neitsyt, Morsian, Akka ja Ämmä Suomen paikannimissä. Helsinki: Suomalaisen
Kirjallisuuden Seura.
Altnurme, L. 2006. Kristlusest oma usuni. Uurimus muutustest eestlaste religioossuses 20.
sajandi II poolel. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastius
Anttonen, V. 1992. „Püha“ mõiste rahvausundi uurimises. – Akadeemia, 2, 2514–2535.
Anttonen, V. 1996. Ihmisen ja maan rajat. „Pyhä“ kulttuurisena kategoriana (Suomalaisen
Kirjallisuuden Seuran Toimituksia, 646). Helsinki: SKS.
Bird, S. E. 2002. It makes sense to us: Cultural identity in local legends of place. Journal of
Contemporary Ethnography 31: 519–547. https://doi.org/10.1177/ 089124102236541
Björkman, J. 2024. Healing Springs and Haunted Woods : Sacred sites of folk belief and spatial
order in Southwest Finnish village societies. Åbo Akademi – Åbo Akademi University.
Eesti kohanimeraamat http://www.eki.ee/dict/knr/
EMLT V 2007 = Eesti Loodusmuuseumi töid V. Tallinn 2007.
Eisen, M. J. 1917. Pühad puud. – Eesti Kirjandus, XII, 293–303.
Eisen, M. J. 1917. Pühad veed. – Eesti Kirjandus, XII, 304–314.
Eisen, M. J. 1918. Esivanemate ohverdamised. Tartu. (kordustrükk: Tallinn, 1996).
Eisen, M. J. 1919. Pühad kivid. – Eesti Kirjandus, XIII, 155–166.
Eisen, M. J. 1919. Pühad kohad. – Eesti Kirjandus, XIII, 177–191.
Eliade, M. 1987. The sacred and the profane: the nature of religion. San Diego.
ENSV ÜT 1977 = Eesti NSV seadus ajaloo- ja kultuurimälestiste kaitse ja kasutamise kohta. -
Eesti NSV Ülemnõukogu Teataja, 1977, 51, 1199–1209.
Gregorius, F. 2015. Modern Heathenism in Sweden: A Case Study in the Creation of a Traditional
Religion. – Contemporary Pagan and Native Faith Movements in Europe: Colonialist and
Nationalist Impulses. EASA Series 26, edited by Kathryn Rountree. Oxford: Berghahn, 64−85.
Hagu, P. 2017. Leonid Zurovi ja Boris Vilde materjalid seto rahvakalendri tähtpäevade kohta. –
Inimese Muuseumi ekspeditsioonid Eestisse: Boris Vilde ja Leonid Zurov Setomaal (1937–1938).
Toim T. Benfoughal, O. Fišman, H. Valk. Seto Instituudi Toimetised, 2. Tartu: Tartu Ülikool, ajaloo
ja arheoloogia instituut, Seto Instituut, 560–576.
Heinapuu, O. 2010. Taara tammikud: ideaalse pühapaiga tung tekstist maastikule. –
Sütiste, Elin & Salupere, Silvi (toim). Acta Semiotica Estica VII. Tartu: Tartu Ülikooli
111
Kirjastus, 102−138.
Heinapuu, O. 2016. Agrarian Rituals Giving Way to Romantic Motifs: Sacred Natural Sites in
Estonia. – Sign Systems Studies 44 (1/2): 164–185. DOI:
https://doi.org/10.12697/SSS.2016.44.12.10.
Heinapuu, O. 2019. Eesti looduslikud pühapaigad suulises ja kirjalikus kultuuris “Kalevipoja”
näitel. – Keel ja Kirjandus 4, 263−281 (DOI: 10.54013/kk737a2).
Heinapuu, O. 2025. Eesti looduslike pühapaikade nihkuvad tähendused ja muutuvad
funktsioonid. Lea Altnurme (Toim.). Mitut usku Eesti VII. Loodus. (34−59). Tartu: Tartu Ülikooli
Kirjastus.
Hiiemäe, M. 1988. Sood rahvapärimustes. In: Valk, Uno (ed.), Eesti sood. Tallinn: Valgus, 221–
223.
Hiiemäe, M. 2007. Veekogudest rahvapärimuses. – Ombler, Siiri (toim). Sõnajalg jaaniööl. Eesti
mõttelugu 73. Tartu: Ilmamaa, 414–424.
Hiiemäe, M. 2011. Pühad kivid Eestimaal. Tallinn: Tammerraamat.
Hiiemäe, M. Remmel, M. 2020. Milleks meile kohapärimus. Vahekokkuvõtteid piirialadelt. – Keel
ja Kirjandus, nr 5 https://doi.org/10.54013/kk750a2
Ingold, T. 1993. The Temporality of the Landscape. – World Archaeology, 25(2), 152–174.
Jonuks, T. 2009. Hiied Eesti pühapaikade uurimisloos. – Mäetagused, 42, 33−54.
Jonuks, T. 2011a Hiis-sites in Northern Estonia: Distinctive Hills and Plain Fields. – Archaeologia
Baltica, 15, 22−30. (DOI:10.15181/ab.v15i1.19).
Jonuks, T. 2011b. An Archaeology of Holy Places: can we find forgotten holy sites? – Kultūras
krustpunkti 5, 78−88.
Jonuks, T. 2012a. From Holy Hiis to Sacred Stone: Diverse and Dynamic Meanings of Estonian
Holy Sites. – Rountree, K. & Morris, C. & Peateld, A. Archaeology of Spiritualities. Springer,
163−183.
Jonuks, T. 2012b. Hiis-sites in the parishes of Rapla , and Juuru. - Estonian Journal of
Archaeology, 168−183.
Jonuks, T. & Veldi, M. & Oras, E. 2014. Looduslikud pühapaigad – uue ja vana piiril. – Vikerkaar
7–8, 93−108.
Jonuks, T. 2017. New Trends in the Study of Religion in Estonia: Contemplations in the Grey Zone
Between Religion and Science. – Sator 18. Balkan and Balticum: Current Studies in the Post
socialist Space, edited by Mare Kõiva and Ekaterina Anastasova. Tartu: ELM Scholarly Press,
161−182. DOI: https://doi.org/10.7592/Sator.2017.18.08.
Jonuks, T., Äikäs, T. 2019. Contemporary deposits at sacred places: reflections on contemporary
paganism in Estonia and Finland. – Folklore, 75, 7–46.
Jonuks, T. 2022. Eesti muinasusundid. Tallinn: Postimehe Kirjastus.
112
Jonuks, T., Päll, L.; Remmel, A., Kadakas, U. 2022. Sõjakas kaitse – konfliktid loodus- ja
kultuuripärandi hoiu kujundamisel. – Methis. Studia Humaniora Estonica 24 (30), 156–183.
Jung, J. 1898. Muinasaja teadus eestlaste maalt. II. Kohalised muinasaja kirjeldused Liivimaalt,
Pernu ja Viljandi maakonnast. Kogunud ja väljaannud J. Jung. Jurjew.
Jung, J. 1899. Muinasaja teadus Eestlaste maalt. I. Üleüldine muinasaja kirjeldus. Jurjew.
Jung, J. 1910. Muinasajateadus eestlaste maalt. III. Kohalised muinasaja kirjeldused
Tallinnamaalt. Tallinn.
Kaasik, A. 2007. Ajaloolised looduslikud pühapaigad – väärtused looduse ja kultuuri piirimail. –
Looduslikud pühapaigad: väärtused ja kaitse. (toim. H. Valk). Õpetatud Eesti Seltsi Toimetised,
XXXVI. Tartu, 23–71.
Kaasik, A. 2016. Põlised pühapaigad: oleme hiierahvas. Tallinn: Pegasus.
Kaasik, A. 2017a. Pühapaikade teejuht: Eesti põlised väekohad. Tallinn: Pegasus.
Kaasik, A. 2017b. Virumaa hiied. – Mäetagused, 66, 99–114.
Kaasik, A. 2018. Rüüstatud pühapaigad. – Hiite Maja SA
https://hiis.ee/files/ryystatud_pyhapaigad_2018.pdf
Kaasik, A. 2025. Lagedaks raiutud. Rüüstatud pühapaigad II. – Hiite Maja SA
https://www.hiis.ee//files/LagedaksRaiutud.pdf
Kallas, L. 2011. Leiud Põhja- ja Lääne-Eesti looduslikest pühapaikadest. Bakalaureusetöö. Tartu
Ülikool, ajaloo ja arheoloogia instituut.
Kama, P. 2022. Eesti ajalooliste pühapaikade inventuurist ja kaitsest 2022. aastal. – Mäetagused,
83, 211–218.
Kaniava, A. 2022. Looduslikud pühapaigad kui jutupaigad Rambynase mäe näitel. – Mäetagused
83, 37–55.
Kupits, E. H. 2024. Looduslike pühapaikade kaitse: õiguslikud aspektid ja probleemid Valjala
kihelkonna näitel. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond,
Ajaloo ja arheoloogia instituut Arhiivinduse osakond. Juhendaja PhD Kurmo Konsa.
Kõivupuu, M. 2009. Hinged puhkavad puudes. Tallinn: Huma.
Kõivupuu, M. 2011. 101 pühapaika. Tallinn: Varrak.
Laugaste, E., Normann, E. 1959. Muistendid Kalevipojast. Eesti muistendid. Hiiu- ja
vägilasmuistendid I. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
Laugaste, E., Liiv, E., Normann, E. 1963. Muistendid Suurest Tõllust ja teistest. Eesti muistendid.
Hiiu- ja vägilasmuistendid II. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
Laugaste, E., Liiv, E. 1970. Muistendid Vanapaganast. Eesti muistendid. Hiiu- ja
vägilasmuistendid III. Tallinn: Eesti Raamat.
Leppik, S. 2011. Setomaa pühad ja pühakud. – Setomaa tsässonad. Koost A. Raudoja ja T.
Mäkeläinen. Tartu: Setu Kultuuri Fond, 117–151.
113
Lintrop, A. 2007. Udmurdi vetehaldjast ja püha mõiste kujunemisest permi rahvastel. − Sator.
Artikleid usundi- ja kombeloost (toim. M. Kõiva). Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 116−133.
Loorits, O. 1947, 1951, 1960. Grundzüge des estnischen Volksglaubens. I, II, III. Lund.
Loorits, O. 1959. About the religious Concretism of the setukesians. Suomalais-ugrilasen Seuran
Vuosikirja, 61: 5. Helsinki.
LPP 2007 = Looduslikud pühapaigad: väärtused ja kaitse. Koost. A. Kaasik, H. Valk; toim. H. Valk.
Õpetatud Eesti Seltsi Toimetised, XXXVI, Tartu.
Lõugas, V., Selirand, J. 1977. Arheoloogiga Eestimaa teedel. Tallinn: Valgus.
MKS 1925 _= Muinasvarade kaitse seadus. – Riigi Teataja, 67. 21. augustil 1936.
Metssalu, J. 2008. Ajalookirjutuse mõjust kohapärimusele Raikküla näitel ehk katse tuvastada
maa-alune tee munkade juurest muistsete vanemateni. – Kes kõlbab, seda kõneldakse:
Pühendusteos Mall Hiiemäele, ed. by Eda Kalmre and Ergo-Hart Västrik. Tartu: Eesti
Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 317–353.
Metssalu, J. 2022. Juuru kihelkonna pühad allikad. – Pühad allikad. Eesti Kirjandusmuuseumi
aastaraamat 2010. https://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/araamat/2010/metssalu.pdf
Moor, A. 1998. Hingepuu.
Muistis, koht ja pärimus II. Pärimus ja paigad. (Koost ja toim H. Valk). Tartu: Tartu Ülikool, ajaloo
ja arheoloogia instituut, 2014.
Mäemets, L. 2017. Pelli pärimus Mulgimaal: traditsioon, tuntus ja tähendus. Tartu Ülikool,
Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, kultuuriteaduste instituut. Magistritöö.
Mäemets, L. 2022. Karksi kihelkonna pühapaigad: mõningaid tähelepanekuid. – Mäetagused, 83.
Toim M. Kõiva, külalistoimetaja K. Kivari. Tartu, 89–120.
Potter, T., Remmel, M.-A., Valk, H. (koost) 2001. Rõuge kihelkond. Paigad ja pärimus. Tartu: Eesti
Kirjandusmuuseum.
Põldmäe, R. 1984. Rahvaluulesse puutuvaid sugemeid eesti vennastekoguduse allikais. - Paar
sammukest eesti kirjanduse uurimise teed. Uurimusi, 10. Tallinn, 58–82.
Päll, L. 2016. Ökosemiootiline vaade keskkonna modelleerimisele Eesti kohapärimuses
Kakerdaja rabaga seotud pärimuse näitel. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool, kultuuriteaduste ja
kunstide instituut, eesti ja võrdleva rahvaluule osakond.
Päll, L. 2021. The Role of Place-lore in Environmental Conflict Discourse: The Case of Paluküla
Sacred Hill in Estonia. Journal of Ethnology and Folkloristics, 15 (2), 198−220. DOI: 10.2478/jef-
2021-0024.
Päll, L. 2022. An ecosemiotic dimension of folklore: Reframing the concept of place-lore. Sign
Systems Studies, 50 (2/3), 185−216. DOI: 10.12697/SSS.2022.50.2-3.01.
114
Päll, P. 2002. Eesti kohanimede struktuur. – Eesti murded ja kohanimed. Tallinn, 249–269.
Raudoja, A., Valk, H., Aleksandrov, A. 2017. Setomaa pühapuud. – Benfoughal, T., Fišman, O.,
Valk, H. (Toim.). Inimese Muuseumi ekspeditsioonid Eestisse: Boris Vilde ja Leonid Zurov
Setomaal (1937–1938). Seto Instituudi Toimetised, 2. Tartu: Tartu Ülikool, ajaloo ja arheoloogia
instituut, Seto Instituut. 597–611.
Remmel, M.-A. 1995. Muistendid ja kohalood Meremäe vallas 1994. aastal. – Palve, vanapatt ja
pihlakas. Setumaa 1994. a. kogumisretke tulemusi. (Vanavaravedaja, 4). Tartu, 41–58.
Remmel, M.-A. 1997. Püha mõistest kohalugude kaudu. – Maa ja Ilm. Pro Folkloristica.
Remmel, M.-A. 1998. Hiie ase. Hiis eesti rahvapärimuses. Tartu, Eesti Kirjandusmuuseum.
Remmel, M.-A. 2001. Mõrsja saatus: pulmateema loodusmaastikuga seotud rahvajuttudes. –
Akadeemia , 12, 2001, 2523–2541.
Remmel, M.-A. 2002. Võrumaa ja Setomaa kohapärimuses 20. sajandi vältel ilmnevatest
muutustest. Paar sammukest : Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat, 19, 31−62.
Remmel, M.-A. 2004. Arad veed ja salateed. Järvamaa kohapärimus. Tartu.
Remmel, M.-A. 2007. Hiiepärimuse sõnum tänases Eestis: lähteandmeid ja tõlgendusvõimalusi.
– Looduslikud pühapaigad. Väärtused ja kaitse. (toim. H.Valk) Õpetatud Eesti Seltsi Toimetised,
36. Tartu: Tartu Ülikool, 239−256.
Remmel, M.-A. 2014. Kohapärimuse mõiste, uurimislugu ja tunnusjooned. −. Muistis, koht ja
pärimus II. Pärimus ja paigad. (toim. H.Valk). Muinasaja Teadus, 26: 2. Tartu: Tartu Ülikool, 13−70.
Remmel, M.-A. 2017. Vennaste ja vete vald. Nabala kohajutud. Tartu.
Remmel, M.-A. 2019. Pühakud, kündjad ja vasarapildujad: mõnest piirkondlikust eripärast Eesti
kohamuistendites. – Annom, Inge & Järv, Risto & Sarv, Kadi (toim). Paar sammukest XXVII. Pühad
allikad. Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 13–54
(DOI:10.7592/PS/27.remmel).
Remmel, M.-A. 2020. Vaiksed kohad. – Mäetagused 77, 117–144 (DOI:10.7592/
MT2020.77.remmel).
Remmel, M.-A. 2022. Hiied vee veerel. Pärimuse ja maastiku kujundikeelest looduslikes
pühapaikades. – Mäetagused, 83. Toim M. Kõiva, külalistoimetaja K. Kivari. Tartu, 163–210.
Remmel, M.-A., Valk, H. 2014. Muistised, pärimuspaigad ja kohapärimus: ajalised ning
ruumilised aspektid. – Valk, Heiki (koost., toim.) Muistis, koht ja pärimus II. Pärimus ja paigad.
Muinasaja Teadus, 26: 2. Tartu: Tartu Ülikool, 305–398.
Roundtree, K. 2015. Contemporary Pagan and Native Faith Movements in Europe: Colonialist
and Nationalist Impulses. EASA Series 26, edited by Kathryn Rountree. Oxford: Berghahn
RT 1936 = Muinasvarade kaitse seadus. – Riigi Teataja, 1936, 67, 21. august, 1489-1494. Riigi
Teataja 21 august 1936 — DIGAR Eesti artiklid
115
RT 1994 = Muinsuskaitseseadus. – Riigi Teataja I, 1994, 24, 391. www.riigiteataja.ee/akt/28649
RT 2019 = Muinsuskaitseseadus. – Riigi Teataja I, 19.03.2019, 13.
www.riigiteataja.ee/akt/119032019013.
Sarmela, M. 1994. Suomen perinneatlas. Helsinki: SKS.
Setomaa 2009 = Setomaa koguteos, 2. Vanem ajalugu muinasajast kuni 1920. aastani. Koost H.
Valk, A. Selart & A. Lillak, peatoim M. Aun. Tartu: Eesti Rahva Muuseum.
Setomaa tsässonad. 2011. Koost A. Raudoja ja T. Mäkeläinen. Tartu: Setu Kultuuri Fond.
Sirge, K. 2008. Noored ja usk Setumaal aastal 2008: hetkeseis ja jätkusuutlikkus.
Bakalaureusetöö. Tartu: Tartu Ülikool, usuteaduskond.
Szilágyi, T. 2015. Emerging Identity Markets of Contemporary Pagan Ideologies in Hungary. –
Contemporary Pagan and Native Faith Movements in Europe: Colonial ist and Nationalist
Impulses. EASA Series 26, edited by Kathryn Rountree. Oxford: Berghahn, 154−174.
Tamla, T. 1977. Veekogudega seotud kultusepaikadest Eestis. Diplomitöö. Tartu Riiklik Ülikool,
NSV Liidu ajaloo kateeder.
Tarkiainen, Ü. 2011. Maavalduste piirid ja piiritähised 13.−19. sajandil. – Tuna.
Ajalookultuuri ajakiri 14 (3), 17−33.
Treuman, K. 2009. Lohukivid loodus- ja kultuurmaastikul. Magistritöö. Tallinna Ülikool.
Tvauri, A. 1995. Viron ja Suomen kuppikivet. Magistritöö. Helsingi Ülikool.
Tvauri, A. 1997. Arheoloogilisi uurimusi. Tartu Ülikooli arheoloogia kabineti toimetise, 9. Tartu,
11−53.
Tõnisson, E. 1982. Noorem rauaaeg (10. sajand – 13. sajandi algus). – Eesti esiajalugu. Tallinn:
Eesti Raamat, 319–425.
Uuemäe, J. 2022. Eesti lohukivid pärimuses. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, ajaloo ja
arheoloogia instituut, arheoloogia osakond. Tartu.
Valk, H. 2003. Tsässon ja külakalmistu Põhja-Setomaa kultuuripildis. – Setumaa kogumik, 1.
Uurimusi Setumaa arheoloogiast, numismaatikast, etnoloogiast ja ajaloost. Tallinn, 219–252.
Valk, H. 2007a. Looduslikud pühapaigad kui muistised: arheoloogia vaatenurk. – Looduslikud
pühapaigad: väärtused ja kaitse. (toim. H. Valk). Õpetatud Eesti Seltsi Toimetised, XXXVI. Tartu,
135–170.
Valk, H. 2007b. Choosing Holy Places. – The Journal of Roman Archaeology. JRA Supplementary
Series, No. 67, Continuity and Innovation in Religion in the Roman West. Ed. R. Haeussler and A.
C King, Volume I. Portsmouth, Rhode Island, 201–212.
Valk, H. 2009. Sacred natural places of Estonia: regional aspects. – Folklore. Electronic Journal
of Folklore, 42, 45–66.
Valk, H. 2014. Püha Võhandu rahvausus ja -pärimuses. – Õpetatud Eesti Seltsi Aastaraamat
2013. Tartu, 9–51.
116
Valk, H. 2017. Setomaa – maa, rahvas ja kultuur ajaloolisel piirialal. – Benfoughal, T., Fišman, O.,
Valk, H. (Toim.). Inimese Muuseumi ekspeditsioonid Eestisse: Boris Vilde ja Leonid Zurov
Setomaal (1937–1938). Seto Instituudi Toimetised, 2. Tartu: Tartu Ülikool, ajaloo ja arheoloogia
instituut, Seto Instituut, 329–350.
Valk, H. 2018. Helme allikas: ohvrikoht tänapäeval. – Tutulus 2018, 21–23.
Valk, H. 2022a. Kesksed looduslikud pühapaigad Eesti kagunurgas. – Mäetagused, 83.
Looduslikest pühapaikadest, 121−162.
Valk, H. 2022b. Pühad lätted Setomaa lääne- ja põhjaosas. – Setumaa kogumik 8. Värska, 257–
310.
Valk, H. 2025. Miikse Jaanikivi ja jaanipäev. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Valk, H., Aleksandrov, A. 2017. Setomaa pühad ja kultuslikud kivid. – Inimese Muuseumi
ekspeditsioonid Eestisse: Boris Vilde ja Leonid Zurov Setomaal (1937–1938.) Seto Instituudi
Toimetised, 2. Tartu: Tartu Ülikool, ajaloo ja arheoloogia instituut, Seto Instituut, 581–596.
Valk, H., Grušina, L. 2017. Setomaa pühad allikad ja veekogud. – Inimese Muuseumi
ekspeditsioonid Eestisse: Boris Vilde ja Leonid Zurov Setomaal (1937–1938). Seto Instituudi
Toimetised, 2. Tartu: Tartu Ülikool, ajaloo ja arheoloogia instituut, Seto Instituut, 612–627.
Valper, V. (koost) 2010. Metsast leitud kirik. Mõtsast löütü kerik. Urvastõ kohapärimus. (Eesti
Rahvaluule Arhiivi toimetused 28.) Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus.
Vee, M. 2015. Looduslike pühapaikade maastikuline analüüs Juuru, Muhu ja Põlva kihelkondade
näitel. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool, Loodus- ja tehnoloogiateaduskond, Ökoloogia ja
maateaduste instituut, geograafia osakond
(http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/48386/Vee_Maris.pdf 2015 – 29.06.2022)
Viidalepp, R. 1940. Iseloomustavat Eesti ohvrikividest. Tartu: Eesti Rahvaluule Arhiiv.
Vilbaste, K. 2013. Eesti allikad. Tallinn: Varrak.
Võrumaa 1926 = Võrumaa : maadeteaduslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus. Toim J. Rumma,
J. V., Veski, A. Tammekann. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts. Kodu-uurimise toimkond. 1926.
Väina, M. 2025. Regilaul kui varieeruv süsteem: suulise kultuuri toimemehhanismide
modelleerimise võimalused. Keel Ja Kirjandus, LXVIII (11), 963−986. DOI: 10.54013/kk815a1.
Västrik, E. 1996 (veebis 2000) Kombest valmistada kalendritähtpäevadel inimesena riietatud
õlgkuju Metsik, kada, Tahma-Toomas, nääripoiss, tuhkapoiss jt. – Sator 1. Artikleid usundi- ja
kombeloost, 157–189 https://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/sator/
Västrik, E.-H. 1999. Vaateid vadja rahvausundile: uurimislugu, kohapärimus ja selle seosed
kristliku traditsiooniga. Magistritöö, Tartu Ülikooli filosoofia teaduskond, eesti ja võrdleva
rahvaluule õppetool. Käsikiri. https://www.folklore.ee/rl/folkte/sugri/vadja/alustus.htm
117
Västrik, E.-H. 2015. In Search of Genuine Religion: The Contemporary Estonian Maausulised
Movement and National Discourse. – Contemporary Pagan and Native Faith Movements in
Europe: Colonialist and Nationalist Impulses. EASA Series 26, edited by Kathryn Rountree.
Oxford: Berghahn, 130−153. DOI: https://doi.org/10.2307/j.ctt9qctm0.11.
Zurov, L. 2017. Petseri maakonna setu ja vene talupoegade ristiusueelsetest iganditest ja
religioossetest uskumustest. Kivide, allikate ja puude austamisest. – Inimese Muuseumi
ekspeditsioonid Eestisse: Boris Vilde ja Leonid Zurov Setomaal (1937–1938). Toim t Benfoughal,
O. Fišman, H. Valk. Seto Instituudi Toimetised, 2. Tartu: Tartu Ülikool, ajaloo ja arheoloogia
instituut, Seto Instituut, 251–318.
Wild, R. & McLeod, C. 2011. Sacred Natural Sites. Guidelines for protected Area Managers
https://sacrednaturalsites.org/wp-content/uploads/2011/10/PAG-016.pdf
118
AKT 30.01.2026 nr 6-9.1/1198-2
Töö (uuringu) üleandmise-vastuvõtmise akt
lepingu nr 6-9.1/1198-1 alusel
Kultuuriministeerium (edaspidi tööde vastuvõtja) võtab vastu ja AB Artes Terrae OÜ (edaspidi
tööde üleandja), keda esindab juhatuse liige Mart Hiob, annab tellijale üle töövõtulepingu nr 6-
9.1/1198-1 (30.07.2025) alusel koostatud uuringu „Eesti ajalooliste looduslike pühapaikade liigid
ja neid ohustavad tegurid eri regioonides“.
Tööde vastuvõtja : Tööde üleandja:
Kultuuriministeerium AB Artes Terrae OÜ
Kadri kallast Mart Hiob
Registrikood: 70000941 Registrikood/isikukood: 12978320
E-post:
[email protected];
[email protected] E-post:
[email protected];
[email protected]
Arvelduskonto: EE257700771001861726
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)
Kadri Kallast Mart Hiob
[Title] Võrumaa Setomaa ajalooliste looduslike pühapaikade inventuuri a ruanne Töö nr: 25123MT1 Töö on teostanud AB Artes Terrae OÜ . Tellija: k ultuuriministeerium Tellija esindaja: Kadri Kallast Tellija kontaktid:
[email protected] , tel 5669 2040 Projekti juht: Mart Hiob , PhD Autor: Mari-Ann Remmel, MA Töörühm: Laura Mäemets , MA Heiki Valk, PhD Lona Päll, PhD Reeli Reinaus , MA Valdo Valper, MA Esikaane pilt : m aa- ja ruumi ameti kaardiserver © AB Artes Terrae OÜ 202 5 Sisukord TOC \o "1-3" \h \z \u 1 Töörühmaliikmete nimi ja roll inventeerimisel PAGEREF _Toc218470049 \h 5 2 Välitööde ajakava ja kulg PAGEREF _Toc218470050 \h 5 3 Tööde käigus ette tulnud probleemid, ettepanekud tulevasteks inventuurideks teistes piirkondades PAGEREF _Toc218470051 \h 9 4 Ettevalmistustöödele, inventuuridele ja järeltöödele kulunud aeg PAGEREF _Toc218470052 \h 9 5 Ülevaade töö tulemuslikkusest PAGEREF _Toc218470053 \h 9 5.1 Uurimise all olnud kohad PAGEREF _Toc218470054 \h 9 5.2 Varasemast kaitse all olevad kohad PAGEREF _Toc218470055 \h 10 5.3 Pärandkultuuri objektid PAGEREF _Toc218470056 \h 11 5.4 Looduslike pühapaikade kaardile kantud objektid PAGEREF _Toc218470057 \h 11 6 Üldine hinnang kohalikele oludele, rahvastiku järjepidevusele ja teadmistele pühapaikadest PAGEREF _Toc218470058 \h 12 7 Inventeeritud kohtade nimestik PAGEREF _Toc218470059 \h 13 8 Kohad, mida ei õnnestunud inventeerida PAGEREF _Toc218470060 \h 14 8.1 Lisauuringuid vajavad/ebamäärased kohad (puudulike või vastuoluliste lähteandmete vm asjaolude tõttu): PAGEREF _Toc218470061 \h 14 8.2 Ebamäärased, kuid märkimisväärsed kohad ja paigad, mida ei inventeeritud / peetud vajalikuks inventeerida PAGEREF _Toc218470062 \h 14 8.3 Hävinud, pöördumatult kahjustatud või leidmatud kohad PAGEREF _Toc218470063 \h 17 9 Töörühma ettepanek riikliku kaitse alla võtmise kohta PAGEREF _Toc218470064 \h 19 10 Kasutatud kirjandus ja käsikirjad PAGEREF _Toc218470065 \h 20 Töörühmaliikmete nimi ja roll inventeerimisel Erinevatel tööetappidel osalejad: Heiki Valk , kihelkonna tööde juht, vahearuande koostamine, välitööde ettevalmistamine, informantide otsimine, aruande koostamine; Mari-Ann Remmel , projekti üldjuht, fotod, välitöödel abistamine, inventeerimise kirjeldused (osa); Jonathan Darvish-Kojori , TÜ folkloristika üliõpilane; Merle Jääger, Moonika Siimets – välitöödel abistamine; Laura Mäemets , arhiivimaterjali otsimine ja sisestamine, abitööd aruande koostamisel, paikade kodeerimine andmebaasis; Reeli Reinaus , GIS andmete loomine; Ahto Raudoja, Arvis Kiristaja , Aare Hõrn – konsultandid. Välitööde ajakava ja kulg Kuupäev Khk, Küla Tegevus: objektide otsimine, inventeerimine, küsitlemine, intervjuud, majutuskoht vms Osalejad 9.08.2025 Küllätüvä k Küllätüvä püha kaevu külastus ja pildistamine, teejuhiks Merle Jääger Heiki Valk, Mari-Ann Remmel, 7.09.2025 Kostkova k, Tonja K Lautsipuu, Ristipuu inventeerimine Heiki Valk, Mari-Ann Remmel 8.09.2025 Võmmorski , Jaanimäe, Maaslova Võmmorski silmaläte koos Merca ja tema kaaslasega, Jaanimäe Tammekalle, piirivalvurid auto taga, küsisid, mis me seal teeme, päris pikalt pidime selgitama ja lubasime järgmine kord ette helistada. Maaslova läte, jalgsi kõndisime ca km või rohkem, lätte juures kass, Simaski Silmalätte otsimine (pimedas ei leidnud). Heiki Valk, Mari-Ann Remmel, Merle Jääger 22.09.2025 Keerba , Meremäe, Serga , Õrsava Keerbä k ohvrikoht, karstiorg, pikk jutt ja jalutuskäik Kerbä t Lembit Saarega (snd 1968), veidi juttu ka Lembitu emaga, Alli Saarega, 92 a Meremäe k, Heino Mäepalo , 89 a, Ojaotsa läte ja oja (Tuhkvitsa oja algus) tema maja taga, pikk jutuajamine temaga koos Lembit Saarega. Serga (Meremäe) kalmepedäjäd , ööseks Õrsavale Heiki Valk, Mari-Ann Remmel 23.09.2025 Saatse, Kolossova , Värska, Keerba Saatse püha mänd kirikuaias, Kolossova Jumalamägi, Keerbä – kivi mõõtmine, uus pikem vestlus Lembitu ema Alli Saarega, 92 a Heiki Valk, Mari-Ann Remmel 1.10.2025 Tsirgu , Keerba , Meremäe, Serga , Tääglova , Lindsi , Härmä, Kremessova Läheneme Võru poolt. Tsirgu k Tsirgu Kalmõpetäi. Keerbä k Saare Lembitu juures ( Miikse raamat talle, veel veidi vestlust emaga). Ojaotsa lätte teine külastus, võtame vett tee poolt oja, Heino juurde sisse ei lähe. Serga kalmepedäjäd , inventeerimine. Tääglova Lindsi ohvripihlaka koha otsimine, oletatav koht küla keskel, kus kasvasid mõned pihlakavõsud. Kuivanud Tääglova Taropetäi / Laudsipetäi jupid külavahel. Lindsi lautsimänd. Härmä Kalmõpettäi , tsässon, presidendipuud. Kremessova lautsimänni otsimine sanatooriumi taga, teeküsimine teeäärsest talust ühelt vanemalt naiselt, kes polnud seto; soovitas kedagi Marjut samas külas, sõitsime maja juurde, kedagi ei olnud kodus. Seenelkäik poolhämaras, külm, vähe seeni, ööseks linna. Heiki Valk, Mari-Ann Remmel 17. 10. 2025 Obinitsa, Ala- Tsumba , Õrsava Võru kaudu Obinitsa muuseumi, kus lappame läbi käsikirju; Ala- Tsumba ristipuu, Obinitsa jumalapedäjad . Öö Õrsaval. Heiki Valk, Mari-Ann Remmel 18.10.2025 Polovina, Küllätüvä , Ala- Tsumba Meldova lautsipuud, Lauri Mäesepaga vestlus ja kontaktide küsimine. Küllätüvä – Rikka Ivvani talus vestlus Ain ja Sigre Raaliga, Aini telefonikõne naabri-Ainole. Küllätüvä läte, lätte naabrid hõikavad künka otsast, mis me seal teeme. Läte nende maal. Ala- Tsumba ristipuu mõõtmine ja ravikivi otsimine, uusasuka, noore naise, uue suvila omaniku küsitlus tee ääres, kes ei teadnud midagi võimalikust ravikivist, ristipuu mõõtmine. Heiki kõne Virve Borgaga autos. Õhtuks linna, pimedas Heiki Valk, Mari-Ann Remmel 19.10.2025 Obinitsa, Küllätüvä , Jaanimäe, Ermakova Uuesti Setomaale, Võru kaudu Obinitsa (enne käisime valimas Tartus). Lõunaks Merca juurde Küllätüva külla. Merca 60, sööme õuepeal torti ja tassist kohvi-teed. Filmijad (Mercast tehakse filmi) saabuvad, ka tordiga, kingituseks tünnilauad. Merca korjab ebaküdooniaid, abistame. Mercaga Veski talus küsitlemas Veski Aarit , kes osutus hoopis Veski Maiaks (Aari surnud paar aastat tagasi) – üle 70 a. naine, riisus aias, muidu elas kusagil Eesti sisemaal. Tammõkalle , Simaski lätte edutu kordusotsing värskelt raiesmikult. Merca jääb filmijatega Simaski metsa. Katse Heikiga Ermakova Silmalättele minna, maaomanik venelane ei luba. Eraomand on püha. Õhtuks linna. Heiki Valk, Mari-Ann Remmel, Merle Jääger 1.11.2025 Tartu/Luhamaa Pikk telefoniintervjuu Taimi Paaliga, kes pärit Luhamaa Määsi k Heiki Valk 7.11.2025 Õrsava , Verhulidsa , Värska, Õrsava lautsipuu, Verhulidsa lautsipuu, Värska püha läte Mari-Ann Remmel, Heiki Valk, Jonathan Darvish-Kojori 8.11.2025 Selise , Igrise , Järvepää , Luhamaa, Napi Igrise k teejuhatuse küsimine ühelt mittekohalikult ehitusmehelt, intervjuu kohaliku Silvia Kinaga (snd 1934) ja tema tütre Maiviga, liitus ka naabrinaine Malle….; vestlus Emmi ( Jefimia ) Saaremetsaga, 91 a, kes oli Selise baptistikoguduse raudvara, rääkis baptistide ristimisest Mädajões Valgelätte lähedal, looduslikke pühapaiku ei teadnud, aga rääkis huvitavalt kristlikust elust; Järvepää külas inventeerisime Laudsete lohku, mille leidsime kohaliku, Prooska t elava Maimu (u 70 a) juhatuse järele. Siis sõitsime Luhamaale Napi külla, pildistasime looduskaitsealust, järsul kaldapervel kasvavat Napi pedäjät (mis on olnud ka tarupuu), ja küsitlesime toas selle kõrval olevas talus põliselanikke, 90 a vanaperenaist Naadi Koplit ja tema 50+ tütart Tiinat. Nüüd on selge, et Napi pedajas pole ei kalme- ega pühapuu. Juttu on ka piirkonna ajaloos. Selgitasime välja hävinud lautsikuuse ligikaudse asukoha Tiilige ja Napi k vahel. Mari-Ann Remmel 15.-16.11.2025 Obinitsa Obinitsas, Õie Sarve juubel, vestlus pühapaikade teemal Ahto Raudoja ja Aare Hõrnaga, Heiki telefonikõne Väino Järvega, kes rääkis Küllätüvä hävinud lautsipetäist . Juudatarõ juures, muljetavaldav koht, võimalik et kunagi ka pühapaik olnud, siis Simaski silmaläte ja Munkade kaev (lõpuks leitud), siis Karamsina k Väino Järve juures Pühä lätet vaatamas, pikemad jutud temaga, Heino Keskküla (82 a) külastamine Lasvas, paaritunnine jutt temaga. Heiki Valk, Mari-Ann Remmel 22.11.2025 Õrsava , Hilana Õrsava lautsipuu, Moonika Siimetsaga Ees-Kõivu talust Hilanas , kus vaatasime ja pildistasime Päävä kivi ja silmasime hävinud lautsipuu kohta. Päike paistis eredalt, maas oli sulanud lumekujundeid, muidu rohi roheline. Heiki Valk, Mari-Ann Remmel Moonika Siimets Tööde käigus ette tulnud probleemid, ettepanekud tulevasteks inventuurideks teistes piirkondades Probleem oli see, et mitmed paigad jäid piiritsooni. Ühel korral pidime piirimeestele põhjalikult tõestama, kes me oleme ja mis eesmärgil metsas käime, hiljem helistasime ette. Samuti tekkis probleem ühe venelasest maaomanikuga, kes ei lubanud meid oma kinnistul asuva lätte juurde minna. Maaparandusega on hävinud paljud tähendustega kivid. Pühapaiga mõiste määratlus Setomaal on hägus ja ebamäärane: kas pühapaigaks lugeda vaid neid kohti, mida nimetatakse pühaks, või ka neid, „mida ei puututa“? Keeruline oli nt kohanimede kirjapilt, mis varieerub eri allikates tugevalt, kuna on suur erinevus kirjakeele ja seto keele vahel. Püüdsime kasutada setokeelseid nimekujusid, külanimede puhul põhikaardil olevaid nimekujusid. Ettevalmistustöödele, inventuuridele ja järeltöödele kulunud aeg Töid teostati augustist–detsembrini 2025, osalt oli andmeid kogutud ja arhiivimaterjali sisestatud juba varem. Arhiivitööd lõpetati augustis, mõned teated lisandusid hiljem. Välitöid (fotod, märkmed) tehti augustist novembrini, kokku 14 päeval. Vahearuanne esitati oktoobri lõpuks. Aruande lõplik vormistamine ja gis -failide loomine toimus detsembri jooksul. Ülevaade töö tulemuslikkusest Uurimise all olnud kohad Eeltööde käigus eristasime esialgses nimistus Setomaa Eesti poolel kokku ca 85 kindlat, võimalikku, oletatavat looduslikku pühapaika (sh 5 suuremat veekogu - järve või oja, mis inventeerimisele ei kuulu). Nende seas eraldi arvestatuna komplekside hulka kuuluvad üksikobjektid/toponüümid ja kompleks tervikuna eraldi, samuti loodus- ja muinsuskaitsealused paigad, hävinud paigad, kaartidelt leitud paigad). Paigad said külapõhised kohakoodid. Neist 24 sai projekti käigus maastikul inventeeritud ja kaardistatud, Ei inventeeritud 6 loodus- või muinsuskaitse all olevat paika, samuti 13 kohta (nende hulgas üks looduskaitsealune puu Rõsnas ), mille puhul ei peetud inventeerimist vajalikuks (suuremad veekogud; pärimus vm andmed olid ebamäärased). Samuti ei inventeeritud looduslikke munaloomkakohti ( Võmmorski ja Keerba k). Vähemalt kolme inventeerimata paiga puhul võiks lisainfot saades veel potentsiaali olla; 37 pühapaika on hävinud, pöördumatult/suures ulatuses kahjustatud või jäänud leidmata puuduliku, tõenäoliselt jäädavalt puuduva läinud info tõttu. Leiti 3 arhiiviandmetes, trükiallikates või kaartidel kajastamata pühapaika, mis selgusid alles välitöödel, need õnnestus inventeerida tänu kohalike elanike küsitlemisele – nt Ala- Tsumba ristipuu, Keerbä ohvrikoht, Melduva lautsipuu . Koguti ka infot mitme hävinud objekti asukoha kohta. Setomaal on palju varasemalt kohanimesid ja pärimuspaiku kaardile kantud, pärandkultuuri kaardistamisel on head tööd teinud Ahto Raudoja. Samuti on põhikaardil palju mikrotoponüüme. Viimaste kümnendite kogumistöö on andnud olulist lisa varasematele arhiiviandmetele, milles ei kajastu enamik lautsipuid ega vähemtuntud pühakohti. Kunagisteks sakraalseteks kompleksideks (suuremateks aladeks mitme objektiga, mis võisid olla omavahel seotud või kuuluda kokku) võib lugeda järgmised kohad/alad: Härma k ohvrikoht (puu, tsässon, kalme), Keerba k ohvrikoht (puu, kivi, kalme??), Kolossova Jumalamägi ja Müürimägi/ Pekomägi , Miikse k ohvrikoht (kivi, puu, allikas, oja, kalme), Meremäe ( Serga ) kalme ja Kalmõtõ pedäja , Pelsi Annõkivi ja Annõmägi (olnud ka puu, tsässon), Saatse püha mänd (varem kask, varasem mänd, kivirist, kirik, kalmistu). Lisaks on setode pühapaigaks olnud Päevapööramise mägi Piusa Võrumaa poolsel kaldal. Tänapäeval on pühapaigana kasutusel Härmä kompleks, Kolossova Jumalamägi (pigem mittekristlikus tähenduses, mäel on Peko kuju, samas on seal ohvriandidena ka ikoone), Miikse ohvrikoht – kivi ja oja, Pelsi Annõkivi , Saatse kirikuga seonduv kompleks (tähtis on kirikus hoitav imettegev kivirist). Ravivett võetakse mitmetest Silmalätetest (Meremäe). Fikseerisime ühe uustekkelise ohvrikoha – ohvrikivi Härmä müüril. Setomaa pühapaikade nimistu on mitmekesine, kuid ohverdamiseks kasutatud kive on vähe. Setomaa eripära on lautsipuud, kuid paljud neist on hävinud. Kõige erilisem objekt oli Keerbä ohvrikoht, mida kohalikud on aktiivselt kasutanud veel pool sajandit tagasi, ning veel 1980ndatel on nähtud seal kadakale on ümber mähitud lambanahka (traditsioon on siiski katkenud). Eriliselt on uuele elule ärganud Kolossova Jumalamägi, kuhu on paigaldatud Samarinnas tegutsenud skulptori Renaldo Veeberi tehtud suur Peko kuju, mille jalamil ja küljes oli rohkesti erinevaid ande. Töös oli abi Heiki Valgu varasematest uurimustest, samuti Aare Hõrnalt, Arvis Kiristajalt ja Ahto Raudojalt saadud infost. Varasema st k aits e all olevad kohad Kuus pühapaika on Setomaal juba muinsuskaitse all: Se_Helbi_01 Ohvrikivi (lohukivi) Reg nr 13519, Se_Härmä_01 Kalmõpetäi Reg nr 13527, Se_Kõõru_02 Müräläte Reg nr 13531, Se_Miikse_01 Miikse Jaanikivi Reg nr 13539 (jääb Vastseliina khk), Se_Pelsi_01 Pelsi Annõkivi Reg nr 13530, Se_Tepia_01 Tepia Silmaläte Reg nr 13594. Neli pühapaika on looduskaitse all : Se_Meremäe_01 Meremäe männid e Ustinapedäjäd , KLO4000665 , Se_Rõsna_01 Rõsna kadakas KL0400126 Se_Tsirgu_01 Kalmõpetäi KLO4000336 , Se_Verhulitsa_01 Verhulidsa Laudsipetäi KLO4000740 . Kaks pühapaika jääb kaitse- või hoiualadele või mälestise kaitsetsooni , kuid pole kaitse all eraldi loodusliku pühapaigana: Se_Jaanimäe_02 Tammõkalle , osaliselt kaitsealuse kalmistu kaitsetsoonis , Se_Meremäe_01 Serga Kalmõpedäjä (Meremäe männid), arheoloogiamälestisena muinsuskaitsealusel kalmel . P ärandkultuuri objektid Pärandkultuuri objektidena olid juba kaardile kantud järgmised (kaitseta) pühapaigad: Ermakova Paasn´amägi ; PK 460:KUL:002, see on pigem pelgupaik ja kalme kui kogukonnale oluline looduslik pühapaik, kuid on teada, et seal toimetas 1940. aastatel ja 1950. aastate alguses nõiaks peetud naisterahvas Akulina Mägi ( Timmos ´ Kull´o ), Se_Hilana_01 Pääväkivi 460:KIV:001 , Se_Jaanimäe_01 , Simaski Silmäläte 460:ALL:004 (kaardil: Simaski allikas), Se_Järvepää_01 Järvepää lautsikoht 465:LAU:002, Se_Küllätüvä_01 Küllätüvä küla kaev 460:KAE:001, Se_Lindsi_01 Lindsi küla lautsipuu 460:LDS:002, Se_Meremäe_01 Serga Kalmõpedäjä (Meremäe männid 732:PUU:005), põhikaardil Ustanapedäjäd , kalme muinsuskaitse all, Se_Tonja_01 Tonja Laudsipuu /Ristipuu 934:LDS:005, Se_Tsirgu_01 Kalmõpetäi 732:PUU:001 (looduskaitsealune), Se_Võmmorski_01 Võmmorski silmaallikas, 460:ALL:005 , Se_Õrsava_01 Õrsava laudsipetäi 934:LDS:002. Looduslike pühapaikade kaardi le kantud objektid Looduslike pühapaikade kaardile olid kantud: Se_Ermakova_04_Paasn´amägi; (see on pigem pelgupaik kui ohvrikoht, on teada et seal toimetas üks nõiaks peetud naisterahvas), Se_Helbi_01 Ohvrikivi, põhikaardil Lohukivi, pühapaikade kaardil püha kivi (ei ole pärimusteateid selle pühakspidamisest, kivil on väikesed kunstlikud lohud, kaitse alla võetud H. Valgu algatusel nende põhjal 1998), Se_Hilana_01 Pääväkivi , Se_Hilana_02 Hilana laudsipetäi ase – puu hävinud (kaardil: Hilana küla laudsi ), Se_Härmä_01 Kalmõtõpettäi (muinsuskaitsealune), Se_Kõõru_02 Müräläte (muinsuskaitsealune), Se_Miikse_01 Kohopiimäkivi (tegelikult kivi tuntakse Jaanikivina, Kohopiimakivi nime ei kasutata üldse), Se_Pelsi_01 Annõkivi (muinsuskaitsealune), Se_Tonja_01 Tonja laudsipuu (kohalikud teavad Ristipuuna), Se_Võmmorski_01 – Võmmorski Silmaallikas, Se_Värska_01 Silmaläte. Üldine hinnang kohalik ele oludele, rahvastiku järjepidevusele ja teadmistele pühapaikadest Kultuuri järjepidevus on Setomaal suurem kui mujal Eestis. Traditsioonisidusate pühakohtade mäletajaid leidub, kuid enamasti on tegemist enam kui 80-aastaste inimestega, keda leidub heal juhul üks kahe-kolme küla peale. Kuna külad asuvad väga lähestikku ja seetõttu teatakse ka naaberkülade paiku, on maa potentsiaalsete informantidega veel võrdlemisi hästi kaetud. Täiesti tühjaks jäänud külasid on vähe. Küll mitte süstemaatiliselt, vaid seto kultuuripärandi üldise talletamise raames, on pühapaikade kohta andmeid kogutud alates 1990. aastatest, mil oli veel rohkesti traditsioonikandjaid ja paikade tundjaid. Seda on teinud Aare Hõrn (Obinitsa-Meremäe piirkond), Ahto Raudoja (inventeeris pärandkultuuriobjekte), Arvis Kiristaja , Heiki Valk. Tähtsateks informatideks on käesoleva ülevaate koostamisel olnud Õrsava külas 1912. aastal sündinud Maria Teplenkov ( Teplenkova Mari), samuti Ermakovas 1942. aastal sündinud Heino Keskküla, kelle huvi rahvaluule ja kultuuripärandi vastu äratas kooliõpetaja Nikolai Repän . Heino Keskküla, kes on käinud Obinitsa koolis, tunneb väga hästi Meremäe valla põhjaosa ( Andrikovast Võmmorskini ). Ta on teinud kogumistööd ja saatńud Kirjandusmuuseumile teateid juba õpilasena 1950. aastatel. Mõlemad infomandid on suulisele kultuurile omase mälutüübi kandjad. Nõukogudeaegsel põlvkonnal huvi pühapaikade vastu enamasti puudub, kuid hästi teatakse mõningaid allikaid, mille puhul on säilinud vee võtmise traditsioon ( Tepia , Meremäe Ojaotsa). Mõnede kogukondliku kalendri- või kirikupühaga seotud ning seeläbi kirikliku tähenduse omandanud pühapaikade puhul on traditsioon järjepidevalt püsinud ( Miikse , Saatse) või taaselustunud (Härmä, Pelsi ). Veel 21. sajandil on säilinud mälestusi nõidadest ning paikadest looduses, kus need olid toimetanud või kuhu panuseid viinud, kuid tegemist pole laiemalt pühapaikadeks peetud paikadega. Esineb paiku, mille pühadus pole otsesõnu väljendatud, kuid mida hoiti ja mille kahjustamisest hoiduti (kalmepuud, üksikud vanad puud). Aimamisi võib oletada kunagisi suuremaid mitme pühapuuga sakraalseid alasid (Saatse, Miikse , Meldova , Tsirgu , ehk ka Härmä), millele viitavad andmed mitme vana erilise tähendusega puu kohta. Hävinud puu sakraalse tähenduse võib üle võtta teine samas kasvav puu (Saatse). Pärimuses kajastub eluslooduse pühadus laiemas mõttes kui seoses sakraalse tähendusega üksikobjektidega: pühaks on peetud kõiki allikaid või suuri üksikuid puid. Setomaale omased lautsipuud pole enam ammu kasutusel, matusekommetes puudub neil tänapäevastunud roll, asukohti teavad-mäletavad, kui puu pole tähistatud, vaid vanemad inimesed. Paljud lautsipuud, mis kajastuvad vanemates ülestähendustes, on elavast mälust kustunud. Seto kogukonna ärksam osa väärtustab kohalikke loodusväärtusi, sh pühapaiku, kuid tundub, et üldine olukord pole kiita. 2008. aastal teostatud küsitluse kohasel väärtustasid toonased noored küll loodust üldiselt, kuid teadmised konkreetsete pühapaikade kohta olid kasinad. Bakalaureusetöö, mille koostamise raames küsitleti 104 Setomaa koolide 7. – 9. klassides õppivat last, sõnastab olukorra järgmiselt: „Sellised vastused näitavad, et looduslike pühapaikade olulisus on setu noorte seas peaaegu hääbunud. Säilinud on peamiselt vaid looduse energia tajumine, kuid ravivateks või õnne toovateks konkreetseid looduslikke objekte ei peeta. Neid ei seostata enam ei kristliku ega rahvapärimusega.“ (Sirge 2008, 25). See põlvkond on praegu täiskasvanueas. Inventeeritud koh tade nimestik Se_Hilana_01 Pääväkivi – lokaliseeritud pärandkultuuri kaardi järgi, Se_Jaanimäe_02 Simaski Tammõkalle , Tammõmägi – lokaliseeritud põhikaardi toponüümi ja Heino Keskküla juhatuse järgi, Se_Jaanimäe_01 Simaski Silmaläte – lokaliseeritud pärandkultuuri kaardi järgi, Se_Järvepää_01 Laudsete lohk – lokaliseeritud kohaliku elaniku abiga, Se_Karamsina_01 Karamsina Püha läte – lokaliseeritud kohaliku elaniku abiga, Se_Kiksova_01 Alatsumba ristipetäi – lokaliseeritud välitöödel kohalike elanike ja üliõpilaste abiga, Se_Keerba_01 Keerbä ohvrikoht – lokaliseeritud välitöödel, tuginedes suulistele andmetele, Se_Kolossova_01 Jumalamägi – lokaliseeritud kaardi toponüümi järgi, täpsustatud maastikul, Se_Kostkova_02 Kostkova laudsipetäi – lokaliseeritud maastikul kohaliku elaniku abiga, Se_Küllätüvä_01 Küllätüvä pühä kaiv , Pauli kaev – lokaliseeritud kaardi ja kohalike juhatuse järgi, Se_Lindsi_01 Lindsi lautsipetäi – lokaliseeritud varasema suulise info ja kaardi järgi, Se_Maaslova_01 Maaslova Silmäläte – lokaliseeritud H. Keskküla juhatuse põhjal, Se_Meremäe_01 Serga Kalmõtõpedäjä – lokaliseeritud suulise info ja kaardi järgi (MK alune kalme), Se_Meremäe_02 Ojaotsa lätted – lokaliseeritud kohalike ütluste ja kaardi järgi, Se_Obinitsa_01 Jumalapedäjä – lokaliseeritud arhiivimaterjalide põhjal ja maastikul täpsustatud, Se_Polovina_01 Melduva laudsipetäi 1 – lokaliseeritud H. Keskküla suulise info põhjal, Se_Polovina_02 Melduva lautsipuud 2 – lokaliseeritud PK kaardi järgi, Se_Saatse_01 Saatse püha mänd – lokaliseeritud arhiivimaterjalide põhjal, Se_Tonja_01 Tonja laudsipuu /Ristipuu – lokaliseeritud pärandkultuuri kaardi põhjal, Se_Tsirgu_01 Tsirgu mänd/ Kalmõpetäi (LK all) – lokaliseeritud suulise info ja kaardi põhjal, Se_Verhulitsa_01 Laudsipetäi (LK all) – lokaliseeritud suulise info põhjal, Se_Võmmorski_01 Võmmorski Silmaläte – lokaliseeritud suulise info ja kaardi põhjal, Se_Värska_01 Värska Silmaläte – lokaliseeritud suulise info põhjal, Se_Õrsava_01 Õrsava Laudsipetäi – lokaliseeritud suulise info põhjal. Kohad, mida ei õnnestunud inventeeri da Lisauuringuid vajavad / ebamäärased kohad (puudulike või vastuoluliste lähteandmete vm asjaolude tõttu): Lisauuringuid vajavad järgmised kohad: Se_Ermakova_03 – Silmaläte Jaaska Põllumehe t, endine kaev, seisund teadmata (H. Keskküla ja M. Piho suuline info; vt ka Val k 2022, 272 – 273); Se_Kolossova_02 Müürimägi/ Pekomägi – pärimusteade ei viita otsesõnu pühakspidamisele, samas on seotud üleloomulike olenditega ( pekokesed ehk nn ”härjapõlvlased”, kes meelitavad inimesi vette, st Piusa jõkke); Jumalamäe lähikonnas; EKIKN [25] (218727) se es1 a-ü ; Se_Tääglova_01 – Ohvripihlaka koht küla keskel; vana pihlakas hävinud ammu, aga oletatavasti umbes samas kohas, nähtavasti kännuvõsudest, kasvab noor pihlakapõõsas; kas käsitleda seda kui vana järglast? Kombestikku samas enam ei järgita . Tääglova külas oli "püha" pihlapuu. Kõneleja olevat ise näinud, kuidas iga möödamineja raha ehk vöö pihlapuu prao vahele oli pannud. Laulatuselt tuli noorpaar ja jättis raha pihlapuu juurde, keegi ei ole julgenud puutuda. RKM II 44, 272 (124) Ebamäärased, kuid märkimisväärsed kohad ja paigad, mida ei inventeeritud / peetud vajalikuks inventeerida Se_Ermakova_01 Silmaläte e Miits´amäe läte – on olemas, voolab paljandist oru W-servas, vett vähe, venelasest maaomanik ei lase ligi (kirjeldatud 2022, kui lätet käidi 2021. aastal Ahto Raudoja algatusel puhastamas), varasemaid arhiiviteateid pole. Sellest, üsna hilisest ajast on avaldatud pikem kirjeldus (Valk 2022, 269 – 272) . Se_Helbi_01 Helbi, tegelikult Kropkuva ohvrikivi, kuhu viidud ande (H. Keskküla teade). Maaparandusega kaotatud. Sama põllu servas asuv sügavate väikeste tehislohkudega kivi (muinsuskaitse all), mis on kaitse all lohukivina (kuigi tegemist pole klassikalise lohukiviga). Pole teada, kas tegemist on sama kiviga või mitte. Kindlasti ei ole tegemist Vene piiri ääres oleva suure, otsakuti püsti aetud kiviga. Inimesi, kellelt küsida, enam pole. Se_Kostkova_03 Hatajärv – elutsevad vanapaganad, meelitavad inimesi, põhjatu (PK objekt, info kaardil) . Se_Lutepää_01 Hatajärv – nõiapanused, vanahalvade elukoht, lähedal olnud kivi, kus vanapaganad ristisid oma lapsi. Pole pühapaik, vaid kardetud, ohtlik paik. Asub Mustoja maastikukaitsealal (M. Teplenkovi suulised andmed H. Valgule) RKM I 35, 228 (16); RKM I 35, 228 (15) . Miikse 02 Miikse oja on peetud pühaks ja selle vett ravivaks aastas kolmel päeval vana jaanipäeva ajal (vt Valk 2025) . Se_Obinitsa_06 Juudatarõ / Vanahalva tarõ /Tondikoobas /Taraski koobas / Soeoos / Juuda tuba ja läte – võib olla kunagine kaugema mineviku pühapaik, aga tugevalt demoniseerunud . Käisime kohal, uurisime ja pildistasime, inventeeritud pühapaikade loendisse ei lisanud, kuna pärimus ei anna otsest niidiotsa paiga pühaks pidamise kohta. Kindlalt on see olnud kardetav paik ning ka pelgupaik ja tuntud pärimuspaik. (vanahalvad, tahetud Obinitsa kirikut ehitada, koopad viivad Petserisse) Kantud kaardile pärandkultuuri objektina, ürglooduse objektina. Läte X: 6412907 (57° 48′ 37″ N) Y: 705203 (27° 27′ 12″ E) . Obinitsa paisjärve ääres mäekaldas (endine Tuhkvitsa oja org) järsk sälkorg, selle perves liivakivipaljand ja selle alt voolav läte. Järve äärest läheb objektini kitsas metsarada. Esmalt hakkab silma järvepoolne paljandikülg või -nina, teise külje alt voolab vulinal läte ojana järve, avaneb võimas vaade v-kujulisele kagu-loode-suunalisele orule, mille põhja mööda voolab ka veidi vett allapoole. Orupõhjas on väiksemaid kive. Paljandi küljel avanev koobas on ca 4 m lai ja 2 m kõrge. Paljand ja koopasein on tihedalt täis kirjutatud nimesid, vanemad 20. sajandi algusest. Koobas on laest veidike varisenud, seal pole nimesid. Paljud nimed on venekeelsed, vanemad on perekonnanimed, uuemad eesnimed. Osa nimesid on nii kõrgel, et nende uuristamiseks pidi olema ilmselt redel. Kõrgel on, osalt juba sammaldunud, kaks nagu nimekirja moodi lehetaolist nimeloendit. Seinas tundub olevat ka lindude pesaauke. Paljandi seinast kasvad ühekaupa väikesed sõnajalalehed (ilmselt mingi eriliik). Maas on haavalehti, paljandi ülaserval kasvavad haavapuud. Üks murdunud mänd, pehkivaid tüvejuppe on langenud üle järsaku, koopaavast järve pool. Pärimus: Tondikoobas, nähtud tonti seal sees. ERA II 128, 293 (2) ; Juuda tuba. Juudad ja laotasid kiriku ära, sees laud, nähtud tonte. ERA II 248, 555/7 (12) ; Vanapagana urgas, nägemused, punane laud ERA II 248, 533/7 (5); Juudatarõ – tahetud vana ilma aigo kloostrit ehitada. Mis päeval ehitati, see öösi maha lõhuti. Jäeti siin töö pooleli ja hakati kloostrit ehitama Petserisse. RKM II 44, 546 (23); Kerk om tahetu inne tõistõ paika teta (nn. juudatarõ Tuhkvitsa paremal kaldal Obinitsa küla kohal). RKM II 44, 511 (1) Vanahalvatarõ . Sinna taheti ehtä inne kerkot , tuu olle uma 1899 aastagal . Päivä tetti ja üüse lahuti . Sinna saina pääle, tuu sain omma paeliivast, omma kirotät ehtajidõ nime'. RKM II 80, 379/80 (15) < Vastseliina raj., Obinitsa k/n., Jermakova k. – H. Keskküla < Filipp Mägi, 72 a. (1957); Hundikoobas või Kuradikoobas, Taraski koobas, vanast käidi vett ristimas, sis es minda sinna päris ligidasse, üteldi, et sinna [Kuradikoopa juurde] ei tohi minna, et seal kuradid ajavad segigi selle asja. FAM 110 B (53) < Seto, Meremäe v., Lindsi k. – Heiki Valk < Mihail Mehilane , u 65 a (1994); Me koolis käisime, kutsuti kõ vanapaganakoobas ERA, MD 311 (2); Juudakoobas, Sõja ajal rahvas läits peitu sinna. ERA, MD 306 (27) Legendi kohaselt elanud Juudatares saatanahinged, kes takistanud Obinitsa kiriku ehitamist. Inimesed ehitasid päeval kirikud ja öösel oli päevatöö laiali lõhutud. Kohalikud mehed olla välja pannud ööseks varitsuse ja tabanud pahategu tegemas Juudatare saatanad. Järgneval päeval pühitsenud papp kiriku vundamendi, teinud sinna ristimärgi ning pritsinud püha veega ning nii saadud saatanate pahategudest lahti. Lahe Anni Uma sulõga umah keeleh , Võru: AS Võru Täht, 2004. https://et.wikipedia.org/wiki/Obinitsa_Juudatare Se_Obinitsa_04 – Sakaluva palo (Obinitsa surnuaiast põhja pool olev mets, milles kaitsealune kääbastik, vanasti riste lõigatud puudesse Heino Keskküla teatel). Mets alles, kuid riste silma ei hakanud. Ristid kinni kasvanud või puud maha võetud, ristilõikamise traditsioon hääbunud. Se_Rõsna_01 Rõsna kadakas KL0400126 – looduskaitse all, kuulsime alles aruande lõppjärgus, et seda ei puututud : „Ei peetud pühaks, aga öeldi, et ärge vigastage, võib tuua kurja majja. Pidi põhjustama tulekahju. Oli mõjuga või endega puu – ei tohtinud kahjustada.“ (H. Valk < Nikolai Laanetu, Rõsna k, dets. 2025) Se_Podomotsa_01 – suur kivirist kalmistul, ristil kasvavat sammalt kasutatud ravimiseks, rist pärast äraviimist ise tagasi tulnud (vt Valk 2003). Se_Treski_01 – Pohmala mägi, ainult toponüüm, muinsuskaitse all pelgupaigana, ei teata enam pühapaigana. Toponüümi sakraalsele tähenduselt viitab täpsemalt lokaliseerimata kohanimi Pohmala palo kusagil Võrumaa ja Setomaa piiril Orava mõisa valduste piiril, nähtavasti Vivva küla lähedal. Toponüüm Pohmala tuleneb sõnadest “ Boh ” (Jumal) ja “ molit’sa ” (palvetama). Sealsest pühapaigast, kuhu kokku palvetama käidi, räägib Jüri Truusmann (1895). Se_Võmmorski_02 Pelska oja peeti täies ulatuses pühaks, sest ta algab lättest, mille peale on ehitatud tsässon (Heino Keskküla, Olga Alaveer, suulised andmed) Se_Värska_02 Paskatsora ehk Paskatsori oja, mis algab Kostkova Umbjärvest ja suubub Õrsava järve Reegi maja juures, samuti endised kindral Reegi aiamaad – vanapaganate elupaik, oja lähedal juhtunud maanteel palju õnnetusi, järves Reegi maja juures uppunud mitmeid sõdureid. Pole pühapaik, vaid kardetud, ohtlik paik. (Maria Teplenkovi suulised andmed) Se_Väiko-Rõsna_01 Väekivi või jõukivi – arvatavasti uustekkeline. Vana pärimust pole, info Arvis Kiristajalt Hävinud , pöördumatult kahjustatud või leidmatud kohad Se_Ala-Tsumba_02 – Ala- Tsumba ravikivi – hävinud tõenäoliselt seoses maantee laiendusega vm põhjustel (suuline info Virve ja Triinu Borgalt ) ; Se_Antkruva_01 lautsipuu – hävinud 20. sajandi alguses (andmed Ahto Raudojalt) ; Se_Ermakova_02 – Paabumäe Silmaläte2 küla südames, hävinud, buldooseriga kinni aetud, asukoht lokaliseeritud (suuline info) Heino Keskkülalt ; Se_Hilana_02 – Laudsipetäi Mahemardi kinnistul, mitte kaugel Pääväkivist – hävinud, omanik hiljuti maha võtnud. Suuline info Ahto Raudojalt ; Se_Härmä_02 – Tuuma katai , Õhikatai – ohvrikadakas hävinud, kuivanud juba 1950. aastatel ; Se_Igrise_02 – jäljekivi (Parmas 1922, Lobotka vald) – tõenäoliselt hävinud, ükski kolmest küsitletud üle 80-aastasest kohalikust pole kivist midagi kuulnud. Ümbruse põllud maaparandatud ; Se_Keerba_01 – ohvrikadakas (kompleksi osa) – maha langenud, kuivanud viimastel aastatel (välitöödel selgunud, info Lembit Saare, snd 1968) ; Se_Kiislova_01, Kuuljapetäi – hävinud 20. sajandi alguses (info Ahto Raudojalt) ; Se_Kolossova_03, lautsikask, hävinud 20. saj II poolel (Ahto Raudoja andmed) ; Se_Korela_02 lautsipuu – hävinud tee laiendamisel (suuline info) ; Se_Kremessüvä_01 – lautsipuu. Olga Udu (u 85 a) suuline info. Ilmselt hävinud külatee laiendamisel (ei leidnud välitöödel) ; Se_Kuigõ_01 – Jäljekivi ( Zurov ) – kohalikud ei tea, ilmselt pole leitav ; Se_Kuigõ_02 – Kuigõ tamm, nn "hiietamm" – hävinud, asukoht kaardil (1990 enam polnud alles) ; Se_Kuksina_01 – Lämmikivi (viide pühapaigale vaid toponüümis) – hävinud 17. sajandil, täpne asukoht teadmata, ligikaudu teada ; Se_Kõõru_02 – Annõkivi – teadmata, pole lokaliseeritav: 1939 "vanasti peeti pühaks", Kõõru küla metsas. ERA II 248, 590 (2) ; Se_Küllätüvä_02 – lautsipuu, hävinud ammu (kohaliku elaniku Ain Raali, arheoloog Arvis Kiristaja , Järve Väino andmed) ; Se_Laossina_01 – Rootsi kuninga istutatud mänd kaitsealusel kalmel. – pole otsesõnalist pühapärimust teada, ilmselt hävinud, teated ca 100 a vanad, kalme ala kaetud metsaga. ERA II 21, 39 (2); ERA II 21, 27 (13); ERA II 21, 39 (2) ; Se_Lindsi_02 – kivi, Peko katai , Pekole ande viidud – vana teade, teadmata, tõenäoliselt hävinud. RKM II 225, 65 (1); Mss 30 (17) ; Se_Lutepää_02 – lautsipuu Laudsikõiv , hävinud 1970. (?) aastatel ; Se_Lütä_01 – lautsikuusk ; Se Miikse 03 – Jaanimäe läte, Silmäläte , Silmaallikas – asunud Jaanikivi lähedal, kivist veidi ülesvoolu, praegu lättena enam ei eristu. Ilmselt jooksnud kunagi Jaanimäe nõlvast Jaaniojasse. Allika kunagisele olemasolule viitab Miikse oja kutsumine Silmaallikaks Jaanimäe kõrval. (Valk 2025) ; Se_Miikse_04 – Silmaläte Miikse oja idakaldal, külast põhja pool, sovhoosi karjalauda lähedal, hävinud karjalauda pumba panekuga (suulised andmed H. Valgule) Valk 2025 ; Se_Navikõ_01 – pihlapuu Peko , hävinud (oli hävinud juba 1940), pole lokaliseeritav; ERA II 267, 593/4 (27) ; Se_Obinitsa_02 – lautsipuu, paisjärve ääres nõlval küla pool teed – hävinud seoses paisjärve tegemisega, 1980ndatel ; Se_Obinitsa_03 – kivirist, Peko rist, Sõjarist, tuntud ohvri- ja ravikoht Sakalova palo servas tee ääres, hävinud, ära viidud 1960. aastatel (enne seda veetud pärimuse järgi Tuhkvitsa ojja, aga rist tulnud tagasi). E, StK 22, 118 (3); ERA II 248, 590 (3); ERA II 248, 551/2 (10); ERA II 128, 294 (4); ERA II 128, 293 (3); ERA II 128, 291 (1); RKM II 44, 516 (1); RKM II 44, 516 (2); RKM II 44, 515/6 (1); RKM II 44, 512/5; RKM II 44, 314 (202); RKM II 44, 272/3 (125); RKM II 44, 178/9 (33); RKM II 290, 420/1 (20); RKM II 290, 370/2 (14); RKM II 100, 475 (46); RKM I 35, 248 (11); ERA, MD 321 (15); FAM 110 B (51); FAM 110 B (10); FAM 109 (1); FAM 104 (45); Eesti Loodus 07-08/2003 ; Se_Obinitsa_05 – ohvripihlakas, hävinud ammu (Liidia Sillaotsa teade) ; Se_Paloveere_01 – leinakask, hävinud 1940. aastatel (Ahto Raudoja teade) ; Se_Rõsna_02 kivi, millel naised istusid viljakusmaagilisel eesmärgil . Kivi peal käisid külanaised istumas, pidi andma viljakust. N üüd on ta maa sees. Kündmisel jäi ette. Püüti lõhata, ei saadud jagu, kaevati kopaga kõrvale auk ja lasti sügavamale maa sisse . (Nikolai Laanetu > Heiki Valk 2025 ) ; Se _ Sesniki_01 – lautsipuu, hävinud 1970.(?) aastatel ; Se _ Talka_01 – Lautsipetäi või - katai , hävinud väga ammu (Vassili Valgna > Heiki Valk 1993) ; Se_Tiastõ_01 – kivi, saatus teadmata, 1 vana teade, kohalikud pole kuulnudki ; Se_Tiilike_01 – lautsikuusk, hävinud kolhoosiajal (teade Napi külast Naadi Koplilt, 92 a) ; Se_Triginä_01 – lautsikoht, hävinud 1940. aastatel (andmed Ahto Raudojalt) ; Se_Tääglova_02 – lautsipetäi / Tarupetäi / Rootsiaegne petäi – puu kuivas 1990.-te lõpul, tüveosad toodud Tääglova küla keskele platsile kui vaatamisväärsus ; Se_Võmmorski_02 – ohvrikivi. Heino Keskküla mäletab, et Võmmorskis räägiti 1950. aastatel midagi ohvrikivist. Asukoht teadmata ; Se_Väiko-Rõsna_01 – lautsipetäi , kuivanud, maha võetud sanatooriumi lähedalt paari aasta eest (Ahto Raudoja < Imre Liivago ) ; Se_Värska_02 – püha läte Värska silla juures, hävinud, kuivanud pärast uue silla ehitust. Kuulnud Arvis Kiristaja Värskas 2019. Töörühma ettepanek riikliku kaitse alla võtmise kohta Seoses piirikaitserajatistega Kuna teoksil on Eesti idapiiri kindlustamine, tuleb kindlasti teadvustada sellega kaasnevat ohtu riikliku kaitse all mitte olevatele looduslikele pühapaikadele. Et tagada piiri läheduses olevate pühakohtade säilimine, tuleks Muinsuskaitseametil kindlasti võtta ühendust Kaitseväe piirirajatisi kavandava struktuuriga ja edastada Setomaa inventeerimise tulemused koos tungiva palvega neid võimalusel arvesse võtta ning juhul, kui see pole võimalik, korraldada hävivate paikade arheoloogiline uurimine. Potentsiaalselt eriti ohustatud näib olevat piiris vaid ligi kilomeetri kaugusel asuv Tammekalle, mille puhul ei saa välistada kruusakarjääri rajamist. Sama suhtluse raames tuleks teadvustada kaitseväele teistegi piiriäärsete pühapaikade Võmmorski , Simaski ja Maaslova allikate, Keerbä pühakoha ja Kolossova Jumalamäe hoidmise vajadust. Töörühm teeb ettepaneku järgmiste objektide riikliku kaitse alla võtmiseks: Se_Hilana_01 Pääväkivi – lokaliseeritud pärandkultuuri kaardi järgi ; p otentsiaalselt ohustatud, asub põllumehe maal, kes hiljuti võttis maha lautsipuu ; ü ks väga vähestest Setomaa säilinud ohvrikividest ; Se_Jaanimäe_02 Simaski Tammõkalle , Tammõmägi – lokaliseeritud põhikaardi toponüümi, maastikuliste tunnuste ja Heino Keskkülalt ning kohalikult elanikult Aksel Veskilt (snd 1906) 1984. aastal saadud info järgi ; m aastikuliselt väga mõjus paik ; k usagil objekti piires või vahetus läheduses asub arheoloogiamälestis – keskaegne kalmistu, mille täpne asukoht ei ole selge ; Tamm õ kallet võivad ohustada piirirajatised, nt nendega seotud kruusavõtmine ; k ohene kaitse alla võtmine pole siiski tingimata vajalik, kui on suheldud k aitseväega ja on selgunud, et piirirajatised seda ei ohusta ; p raeguse, üle 80-aastase maaomaniku seisukoht on, et kaitse alla võib paiga võtta siis, kui seda põhjalikult uuritud on – rahvajuttudest üksi ei piisa ; Se_Keerba_01 Keerbä ohvrikoht – lokaliseeritud välitöödel, tuginedes suulistele andmetele. Tervikliku kompleksina säilinud pühakoht, ilma kristliku kihistuseta. Võib olla ka kalme. Praegu omanik teadlik, aga tuleviku mõttes võiks olla kaitse all. Se_Kiksova_01 Ala - T sumba ristipetäi – lokaliseeritud välitöödel kohalike elanike ja üliõpilaste abiga ; k ogukonnale tähtis, potentsiaalselt ohustatud, sest asub võimalikul raiealal, maa ei kuulu kogukonna liikmetele ; Se_Kostkova_02 Kostkova laudsipetäi – lokaliseeritud maastikul kohaliku elaniku abiga. Võib ohustada teelaiendus ; Se_Lindsi_01 Lindsi lautsipetäi – lokaliseeritud suulise info ja kaardi järgi. Võib ohustada võimalik teelaiendus ; Se_Obinitsa_01 Jumalapedäjä – lokaliseeritud arhiivimaterjalide põhjal ja maastikul täpsustatud (palju vanemat pärimust, ühed vähestest säilinud pühapuudest, mis pole lautsipuud, Setomaal. Vajalik suhtlus omanikega kaitsevajaduse osas ; Se_Polovina_01 Melduva laudsipetäi 1 – lokaliseeritud H. Keskküla suulise info põhjal ; Se_Polovina_02 Melduva lautsipuud 2 – lokaliseeritud PK kaardi järgi (võtta kaitse alla kõik neli puud ühe kompleksina) Se_Võmmorski_01 Võmmorski Silmaläte – lokaliseeritud suulise info ja kaardi põhjal ; Se_Meremäe_02 Ojaotsa lätted – lokaliseeritud kohalike ütluste ja kaardi järgi, on ürglooduse objekt. Silmade ravivesi, oja algus, reostustundlik, hästi säilinud loodusväärtuslik ja tervendav objekt. Töörühma ettepanek registreerida inventeeritud objektidest pärandkultuuri objektidena: Se_Jaanimäe_01 Simaski Silmäläte – lokaliseeritud pärandkultuuri kaardi järgi, on betoonrakkes, otsest ohtu ei paista (hiljutine lageraie ei rikkunud); Se_Järvepää_01 Laudsete lohk – lokaliseeritud kohaliku elaniku abiga, otsest ohtu ei paista; Se_Karamsina_01 Karamsina Püha läte – lokaliseeritud kohaliku elaniku abiga, eravalduses õuealal, omanik peab pühaks; Se_Kolossova_01 Jumalamägi – lokaliseeritud kaardi toponüümi järgi, täpsustatud maastikul. Kogukond hoiab ja peab pühaks, otsest ohtu ei paista ; Se_Küllätüvä_01 Küllätüvä pühä kaiv , Pauli kaev – lokaliseeritud kaardi ja kohalike juhatuse järgi, külaelanikud hoiavad ; Se_Maaslova_01 Maaslova Silmäläte – lokaliseeritud H. Keskküla suulise info põhja. Lätte koobas varisenud, ligipääs piiratud piiritsooni tõttu ; Se_Meremäe_01 Serga Kalmõtõpedäjä – lokaliseeritud suulise info ja kaardi järgi (MK alune kalme) ; Se_Saatse_01 Saatse püha mänd – lokaliseeritud arhiivimaterjalide põhjal, asub kiriku kõrval, otsest ohtu ei paista ; Se_Tonja_01 Tonja laudsipuu /Ristipuu – lokaliseeritud pärandkultuuri kaardi põhjal – kogukond hoiab ; Se_Võmmorski_01 Võmmorski Silmaläte – lokaliseeritud suulise info ja kaardi põhjal – torusse aetud, kasutatakse palju ; Se_Värska_01 Värska Silmäläte – lokaliseeritud suulise info põhjal, üldtuntud ja renoveeritud ümbrusega koht, ka kirik peab pühaks ; Se_Õrsava_01 Õrsava Laudsipetäi – lokaliseeritud suulise info põhjal, puu füüsiline seisukord ei ole hea, vana puu hakkab vaikselt kuivama . Osa neist objektidest on juba pärandkultuuri kaardil . Kasutatud kirjandus ja käsikirjad Eesti allikate kaart https://allikad.info/spring/EE01839/ Eesti Keele Instituudi kohanimekartoteek (EKIKN). Eesti kohanimeraamat http://www.eki.ee/dict/knr/ . Eesti Kirjandusmuuseumi ERA Kohapärimuse kaardirakendus Maa-ameti kaardiserveris (mh ajaloolised kaardid, kultuurimälestised, looduskaitseobjektid, pärandkultuuriobjektid). Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA) kohapärimuse andmebaas Koobas. Eesti Kirjandusmuuseumi failirepositoorium Kivike. ERA fotokogu. Eesti Looduse Infosüsteem: www.eelis.ee . ERA temaatiline kartoteek. ERA topograafiline kartoteek. ERA ja Eesti Kultuuriloolise Arhiivi (EKLA) käsikirjakogud. Lahe, Anni. Uma sulõga umah keeleh , Võru: AS Võru Täht, 2004. Rahvusarhiivi kaartide infosüsteemi digiteeritud kaardid. Sirge, Ketlin . Noored ja usk Setumaal aastal 2008: hetkeseis ja jätkusuutlikkus. Bakalaureusetöö. Tartu: Tartu Ülikool, usuteaduskond. (2008) Tartu Ülikooli arheoloogia kabineti andmebaas. Tartu Ülikooli Arheoloogia kabineti kogud. Valk, Heiki. Setomaa välitööde materjalid 1990 – 2025 Valk, Heiki. 2022. Pühad lätted Setomaa lääne- ja põhjaosas. – Setumaa kogumik 8. Värska, 257 – 310. Valk, Heiki. Miikse jaanipäev ja Jaanikivi. Tartu, 2025 Vilbaste, Kristel. „Eesti allikad“ . Varrak. (2013). Zurov . Leonid 2017. Petseri maakonna setu ja vene talupoegade ristiusueelsetest iganditest ja religioossetest uskumustest. – Inimese Muuseumi ekspeditsioonid Eestisse: Boris Vilde ja Leonid Zurov Setomaal (1937–1938). Toim t Benfoughal , O. Fišman , H. Valk. Seto Instituudi Toimetised, 2. Tartu: Tartu Ülikool, ajaloo ja arheoloogia instituut, Seto Instituut, 251–318.Eestisse. Tartu.
[Title] Saaremaa Kärla kihelkonna ajalooliste looduslike pühapaikade inventuuri a ruanne Töö nr: 25123MT1 Töö on teostanud AB Artes Terrae OÜ . Tellija: k ultuuriministeerium Tellija esindaja: Kadri Kallast Tellija kontaktid:
[email protected] , tel 5669 2040 Projekti juht: Mart Hiob , PhD Autor: Mari-Ann Remmel, MA Töörühm: Laura Mäemets , MA Heiki Valk, PhD Lona Päll, PhD Reeli Reinaus , MA Valdo Valper , MA Marek Laimets Esikaane pilt : m aa- ja ruumi ameti kaardiserver © AB Artes Terrae OÜ 202 5 Sisukord TOC \o "1-3" \h \z \u 1 Töörühmaliikmete nimi ja roll inventeerimisel PAGEREF _Toc218467749 \h 5 2 Välitööde ajakava ja kulg PAGEREF _Toc218467750 \h 5 3 Tööde käigus ette tulnud probleemid, ettepanekud tulevasteks inventuurideks teistes piirkondades PAGEREF _Toc218467751 \h 7 4 Ettevalmistustöödele, inventuuridele ja järeltöödele kulunud aeg PAGEREF _Toc218467752 \h 7 5 Ülevaade töö tulemuslikkusest PAGEREF _Toc218467753 \h 7 5.1 Uurimise all olnud kohad PAGEREF _Toc218467754 \h 7 5.2 Varasemast kaitse all olevad kohad PAGEREF _Toc218467755 \h 9 5.3 Pärandkultuuri objektid PAGEREF _Toc218467756 \h 9 5.4 Looduslike pühapaikade kaardile kantud objektid PAGEREF _Toc218467757 \h 9 6 Üldine hinnang kohalikele oludele, rahvastiku järjepidevusele ja teadmistele pühapaikadest PAGEREF _Toc218467758 \h 10 7 Inventeeritud kohtade nimestik PAGEREF _Toc218467759 \h 10 8 Kohad, mida ei õnnestunud inventeerida PAGEREF _Toc218467760 \h 10 8.1 Lisauuringuid vajavad/ebamäärased kohad PAGEREF _Toc218467761 \h 10 8.2 Hävinud, pöördumatult kahjustatud või leidmatud kohad PAGEREF _Toc218467762 \h 19 9 Töörühma ettepanek riikliku kaitse alla võtmise kohta PAGEREF _Toc218467763 \h 21 10 Kasutatud kirjandus ja käsikirjad PAGEREF _Toc218467764 \h 22 Töörühmaliikmete nimi ja roll inventeerimisel Erinevatel tööetappidel osalejad: kihelkonna tööde juht, vahearuande ja aruande koostaja Mari-Ann Remmel , välitöid aitas ette valmistada Marek Laimets , välitöödel osalesid Mari-Ann Remmel, Marek Laimets, Valdo Valper , abistas ka Lisanna Lee Leiman ; GIS andmete loomine Reeli Reinaus . Välitööde ajakava ja kulg Kuupäev Khk, Küla Tegevus: objektide otsimine, inventeerimine, küsitlemine, intervjuud, majutuskoht vms Osalejad 30.06.25 Kärla khk, Nõmpa k Majutumine Peetri puhketalus , vestlus pererahvaga, Katrin Pihlasega . Mari-Ann Remmel, Marek Laimets, Valdo Valper 1.06.25 Kärla kirik, Kärla jõgi, park - võimalik hiiekoht objektidega tutvumine, fotod Mari-Ann Remmel 2.06.25 Paiküla, Karujärv, järve ümbrus ja Lihulinn maastiku ja muististega tutvumine Mari-Ann Remmel 3.06.25 Anepesa, Vendise k Tergemäe ohvrikivid, kivide inventeerimine Mari-Ann Remmel, Valdo Valper 30.0825 Nõmpa k intervjuu Peetri t perenaise Katrini Pihlase emaga, Maria Kinkar , snd 1946 Marek Laimets 4.-10.25 Leisi Majutumine Leisi Kuus Tuba, haiguse ja palaviku tõttu sai välitöid vähe teha, osalus Ida-Saaremaa teabepäevadel (Karja, Jaani, Pöide); telefoniintervjuud Kärla khk inimestega (Laura Naagel, Maimu Lagle, 92 a, kes elab mandril), töö arhiiviandmetega, arhiivitekstide tekstifaili koostamine Mari-Ann Remmel 11.10.25 Kõrkküla Kõrkküla, vihmapalumise allikate otsimine. Teejuhatuse küsimine Poolaka t (mandrilt sissetulnud perenaine), Kase t. Külli Veelaid. Marek Laimets, Mari-Ann Remmel 24.10.25 Kõrkküla, Ulje k Vestlus Kõrkküla Jõe talus perenaise Laura Naageliga, põliselanike Leevi Naageliga (snd 1963), Külli Naageli (snd 1961 juhatusel kivi, mille ümber oinast veeti, inventeerimine, allika s, mille samastamine arhiiviteatega ei olnud kindel, hiljem kindlus kasvas . Pühajõe vaatlus ja fotod , Leevi Naageliga Kõrkküla Kurissoo t Piret Maidlega vestlus, Intsu t Silmaallika inventeerimine, karstiaukude vaatlus Tõnu t juures, Allika- Tuulinga mägi Allika t vastas, Ulje k Tõllukivi pildistamine Mari-Ann Remmel 26.10.25 Ulje k Ulje -Aadu t allikatiigi inventeerimine, telefoniintervjuud, meilivahetus Ulje -Aadu vanaperenaise tütre Margit Ojaäärega, Lehta Veelaiuga, 82 a, Kõrkkülast, kes elab Kuressaares, ja oli just käinud südameoperatsioonil) Mari-Ann Remmel 27. 10. 25 Paevere k, Ulje k, Kõrkküla, Arandi k, Paiküla, Kaarmise k Hallikivi, kaitsealune lohukivi, mille kohta on ka ohverdamise teateid; oletatav Ristimägi, kus olnud vihmapalumise kivirist, matk Paadla allika juurde Ulje kaudu, Ulje Tõllukivi mõõtmine, vestlus Kõrkküla Äbandi talu peremehe Mart Heinlaga, ühe allikakoha kirjeldamine ja pildistamine Äbandi t juures, Arandi k suure palvetamise kivi inventeerimine, Paiküla Kalme talu ohvrikivi inventeerimine, Kaarmise k Põhatu läte Marek Laimets, Mari-Ann Remmel oktoober-detsember 2025 Vestlused ja täpsustused telefoni- ja kirja teel põliselanikega: Maimu Lagle Kõrkkülast, Paavo Mändar Paiküla Praakli-Reediku t, Leevi Naagel Kõrkküla Jõe t, Sven Aavik Vennati k Viimiku t, Riina Voog Vennati Hallikivi t., Ulvi Kallaste Ulje Nõmme t Mari-Ann Remmel 30.12.2025 Kärla alevik, Paiküla Kontrollkäik maastikule ( Taemägi , Kärla kirikumõisa tammed) Lisanna Lee Leiman Tööde käigus ette tulnud probleemid, ettepanekud tulevasteks inventuurideks teistes piirkondades Arhiiviandmed pole kuigi täpsed ja neid pole palju - on ilmne, et pühapaikade eeldatavas võrgustikus on lünki. Kohad raskesti lokaliseeritavad ja traditsioon on mitme objekti puhul katkenud juba ammu, vanad kohanimed kasutusest väljas. Mõne koha otsimist raskendas eriti tihe võsa ja kadastik, pidi ka elektriga karjaaedade alt läbi pugema. Rida paiku oli ebamäärase infoga, pärimusteadetes oli viidatud samale paigale erinevate talunimedega. Kihelkonnast on varasemast perioodist (tsaariajast) kogutud vähe autentset materjali, hiiekohtade (vastava toponüümikaga) osas on andmestik äärmiselt napp ning põhineb tõenäosusel. Holzmayeri üksikuid teateid (mis põhinevad ka Luce teosel ) lahutab järgnevaist pikk periood. Mõni objekt jäi küsitlustest hoolimata segaseks ning oletuslikuks. Kihelkonnas ei ole toimunud rahvaluule kogumise ekspeditsiooni (nõukogude ajal on paarist külast kogutud hiiujutte) . Pühapaikadega seotud traditsioonid on paljuski katkenud, kohad-objektid võivad isegi olemas olla, aga sageli neid ei osata 19. või 20. sajandi pärimusega siduda. Mõned erandid siiski on, nt kui objekti lähedal elab mitu põlve kohalik pere (nt Kõrkküla Silmaallikas) . Omajagu keeruline on ka kihelkondade ja külade piirialade objektide käsitlemine, kusjuures pühapaigad asetsevad tihtipeale just piiridel. Osa andmeid, mis oli d arhiivis Kärla kihelkonna järgi (Hirmuste), jäid tegelikult Anseküla kihelkonda. Paari koha puhul võib, tuginedes nappidele teadetele, olla tegemist kaugema mineviku sakraalsete aladega, mida juba sajand tagasi ja ka tänapäeval tajutakse kui looduskauneid kohti (nt Karujärv ja selle ümbrus koos Taemäega , Kärla kiriku ümbrus). Ettevalmistustöödele, inventuuridele ja järeltöödele kulunud aeg Ettevalmistustööd (arhiivitööd): november-detsember 2024, juuli 2025 (olid põhiosas varasemalt tehtud, hiljem lisandusid Marek Laimetsa kogutud andmed). Välitööd koos ettevalmistusega: juuli-oktoober 2025, 1 päev detsembris; kokku 10 päeval maastikul pluss telefoniintervjuud. Vahearuanne esitati novembri alguseks . Järeltööd (aruannete vormistamine, objektide gis -failide loomine): detsember 2025. Ülevaade töö tulemuslikkusest Uurimise all olnud kohad Eeltööde käigus eristasime esialgses nimistus Kärla kihelkonnas kokku u 35 (arv) kindlat, võimalikku ja oletatavat pühapaika (nende seas eraldi arvestatuna komplekside hulka kuuluvad üksikobjektid/toponüümid ja kompleks tervikuna eraldi, samuti loodus- ja muinsuskaitsealused paigad, hävinud paigad, kaartidelt leitud paigad ja igaks juhuks ka usundilise pärimusega paigad, nt tondikohad). Paigad said külapõhised kohakoodid. Neist 11 sai projekti käigus maastikul inventeeritud ja kaardistatud, 12. on ka üsna kindel (potentsiaalne raviallikas Ulje k). C a 2-3 paiga puhul võiks lisainfot saades veel potentsiaali olla . C a 6 pühapaika on hävinud, pöördumatult/suures ulatuses kahjustatud või jäänud leidmata puuduliku, tõenäoliselt kaduma läinud info tõttu. Ülejäänud esialgse nimestiku paigad jäid inventeerimata, kuna kuulusid kahtlaste või piiripealsete kohtade hulka, millel ei ole piisavalt tunnuseid või andmeid, et kvalifitseeruda muistiseliigi alla. Paar niiöelda piiripealset , tõenolist või oletuslikku kohta siiski inventeerisime, kuna need silmapaistvad loodusväärtuslikud pärimusobjektid ei ole varasemalt ka ühelgi pärandiga seotud kaardil. Ühtegi pühapaika otseselt lisaks ei leitud, ühe Ulje k allika puhul pigem tõenäosus, et tegemist võib olla arhiiviandmetes kajastuva raviallikaga, mida kohalikud ei oska otseselt vana pärimusega seostada. Jäi kinnituseta, kas tal on olnud mingi usundiline tähendus varasemalt või mitte, praegu lihtsalt veevõtu koht. Mõne allika (nt Tehuniidi allikas) puhul ei olnud otsest viidet nende pühaks pidamisele või ka veega ravitsemisele, aga oli muid usundilise varjundiga jutte. Arhiiviandmetes rida allikaid mainitud, aga nende lokatsioon ebamäärane. Allikad võivad ka 100 aasta jooksul muutuda ja mujalt välja joosta . Kohtadele on tekkinud uued, praktilisemad tähendused. Paar kohta sai lokaliseeritud ja inventeeritud kaardiinfo, asukohta kirjeldavate arhiiviandmete ja maastikulise tõenäosuse põhjal, ilma pärimuse või kohalike inimeste otsese kinnituseta (näiteks Arandi külas suur kivi, Paiküla Kalmu talu maal asuv ohvrikivi). Paar pühapaika oli kantud kaartidele (põhikaar dil toponüümid ), nt Ulje allikas, Paadla allikas. Üldiselt ei ole põhikaardil eriti palju mikrotoponüüme (võrrelduna nt Võru- ja Setomaaga). Pärandkultuuri inventeerija, kohaliku taustaga Liivi Järvalt on teinud Kärla kihelkonnas põhjalikku tööd ja paljude inimestega rääkinud. Pärandkultuuri kaardil on siiski vaid üks kindel pühakoht, mille osas aga puuduvad varasemad arhiiviandmed ( Tergemäe ohvrikivid). Seal on ka nt huvitav toponüüm Merekonna mägi Kärla aleviku läänepiiril, kust olevat kirikuõpetaja Kerg leidnud rauaaegseid esemeid (tegemist võis olla kalmekohaga, praegu on koht hävinud kaevetööde tõttu). Pärandkultuuri inventuur toimus 10 aastat tagasi, vähene pühapaikade kajastatus näitab, et ilmselt oli pärimusinfot nende kohta vähe kuulda. Kaardil on ka mõningaid teisi pärimuspaiku - oletatavaid pühapaiku (nt paar hiiumuistenditega seotud kivi). Kokkuleppeliselt ei inventeerita järvesid ja jõgesid, kuna neid muinsuskaitse ei hõlma. Erandina panime kaardile siiski Pühajõe (praegu vaid punktina Ulje -Kõrkküla vahel), sest just sealkandis kannab ta Pühajõe nime ning on seotud ka mitmesuguste püha- ja ohvri-pärimustega varasemast minevikust. Jõgi on täispikkuses kantud looduslike pühapaikade kaardile ning on Kärla kihelkonna pühapaikade esindajana valitud A. Kaasiku “Pühapaikade teejuhi” raamatusse. Kunagisteks sakraalseteks kompleksideks (suuremateks aladeks mitme objektiga, mis võisid olla omavahel seotud või kuuluda kokku maastikuloogikat ja pärimusteateid arvesse võttes) võib lugeda järgmised kohad/alad ( ka oletuslikud): Kogula k Ristimägi kiviristiga (kadunud) ja Paadla allikas (vihmapalumine ühe rituaali käigus mõlema juures) , Kärla kiriku lähistel jõe ääres oletatav kunagine hiieala , Paiküla Taemägi ja Karujärv . Märkasime tänapäevaseid kasutusjälgi/ohvriande ühe paiga juures (kaitsealune Hallikivi Paevere k), uustekkelisi kohti ei tuvastanud. Eriti rohkesti leidus kihelkonnas vihmapalumisega, ilmaga mõjutamisega seotud objekte (kokku 9), millest paar kohta ka lokaliseerisime, osa jäi maastikumuutuste (maaparandus, võsa) ja kohalike teadmatuse tõttu leidmata. Kirjapandud pärimuse põhjal tekkis tunne, et vihmapalumine ning ka palvetamine nälja ajal kivi juures võis olla vähemalt 19.-20. sajandil sünkretistlik või kristlik rituaal: 19. sajandi algupoole võttis Kärlal maad vennastekoguduse ärkamine. Kandla härra Karl Güldenstubbe ehitas Rahumetsa palvemaja ja käis ka ise palvetundides. Juba tema vana-vana-vanaisa, Kandla omanik Carl Ekesparre elas vennastekoguduse vaimus. Liikumine levis rahva seas ja ärksamatest talumeestest said ettelugejad. 1838. aastal olid 10% Kärla kihelkonna elanikest vennastekoguduse liikmed. Palvetunde peeti ka taludes. Laupäeva õhtuti ja pühade ajal käis rahvas koolimajades ettelugemist kuulamas (vt Koguduse lugu: Kärla - e-Kirik ). Kuna usuelu oli aktiivne ja kirikuõpetajad töökad, siis võib arvata, et vanad eelkristlikud kombed ja kohad taandusid aktiivsest mälust juba sajandeid tagasi. Kärla le ehitati vana keskaegse kiriku asemele ka uus kirik, mis näitab koguduse aktiivsust. Kärla paikade kohta vanemad teated on arhiivi saatnud kiriku köster ja koolmeister Peeter Süda ( Südda ), nii muusikaliselt kui kirjanduslikult talendikas loovisiksus, kes rajas ka 1879. a. raamatukogu- Lisaks avaldas ta trükis Suure Tõllu lood ja toimetas ajalehte „Saarlane“. Ta imetleb looduse ilu, kirjutab jõest, allikatest, Karujärve vaimudest ja Suurest Tõllust ja küllap laseb ka fantaasial lennata, aga ei räägi midagi vanadest ohvri- või hiiekohtadest. Tema kirjutistes on kahtlemata tõeväärtuslik osa kohanimed. Kihelkonnas on teada mitu Tõllu ja Vanapaganaga seotud kivi, millest üks (väidetavalt sõrmejälgedega Töllikivi Uljaste k) sai inventeeritud. Kõige märkimisväärsem oli see, et leidsime Paiküla hävinud Kalmu t maalt põhjal ilma kohaliku teejuhita üsna metsastunud maastikult üles kivi, mis vastas arhiiviandmete kirjelduses toodud mõõtudele (mitu põlve kohalik külainimene ei teadnud sellest). Lisaks võib ära märkida, et Lihulinna ja Kandla vahel leidub vanadel kaartidel mitu Jaani-nimelist paika, mis võivad seostuda nt jaanipäevakombestikuga: Jaani loik ja Jaani sild Lihulinna lähedal, Jaani auk kunagise Nõmpa (kunagise Karumaküla ) juures ning Kandla poole jäävad Jaani loik ja Jaani sild. Isegi kui mõni neist on oma nime saanud kelleltki Jaani-nimeliselt isikult, pole seda kindlasti kõik. Usundiga (Saaremaal on nõia nimetuseks völu ) võib oletatavasti seostuda ka Velva maa (vanadel kaartidel Wellwa maa ja Welwa maa) toponüüm Jõempa külas. Info pärineb vanadelt kihelkonnakaartidelt ja EKI kohanimekartoteegist. Tuleb rõhutada, et kihelkonna alal on teadaolevalt varasematel aegadel kaardistatud väga vähe looduslikke pühapaiku. Töö käigus oli abi kohalikest inimestest. Varasema st k aits e all olevad kohad Kihelkonnas ei ole ühtki pühapaika ajaloolise loodusliku pühapaigana muinsuskaitse all. Kaitsealune Hallikivi on kaitse all lohukivina (antud juhul kultusekivina), sellel puudub mälestise (pühapaiga) liik: Kär_Paevere_03 , Kultusekivi "Hallkivi", "Hallikivi" - Reg nr 12407 . Muinsuskaitsealune objekt on Lihulinn , tähtis muinasaegne mälestis. Võiks eeldada, et selle lähikonnas pidi ka varasemalt pühapaiku leiduma. Ühtegi pühapaika ei ole ka looduskaitse all . Kihelkonnas on küll looduskaitsealune Sassi tamm (senistel andmetel Saaremaa jämedaim), mille kohta ei ole kahjuks seni teadaolevatel andmetel mingit pärimuslikku informatsiooni talletatud ega ei õnnestunud ka meil seda Paiküla põliselanikult Paavo Mänderilt kuulda. Tamm kasvab Sassi talukoha juures. P ärandkultuuri objektid Pärandkultuuri objektidena olid juba kaardile kantud järgmised (kaitseta) kindlad pühapaigad: Kär_Vendise_01 , Tergemäe ohvrikivid. Looduslike pühapaikade kaardi le kantud objektid Looduslike pühapaikade kaardile olid kantud: Pühajõgi, Tergemäe ohvrikivid. Üldine hinnang kohalik ele oludele, rahvastiku järjepidevusele ja teadmistele pühapaikadest Põliselanikke on veel kohapeal omajagu, ehkki osa taludest on kadunud, osa on ka mandrilt tulnud inimeste käes ning mõned kuuluvad soomlastele. Mõnes külas vaid üksikuid põliste juurtega inimesi. Need, kellega jutule saime, tundsid ümbrust ja loodust hästi. Kuulsime ka saarte murdele iseloomulikke jooni inimeste kõnes. Nõukogude aeg on kihelkonna alal jätnud tugevaid jälgi, siin oli sõjaväe lennuväli ( Kogula k) ja sõjaväelaste linnak Sõmera k. Kohalike sõnul on maastik muutunud, veetase kaevudes langenud, maaparandus palju kive ja kiviaedu kokku lükanud. Pühajõkke lasti Leevi Naageli andmetel reostust nõukogude sõjaväebaasi rajatud Sõmera psühhiaatriahaiglast, kus raviti inimesi kangete rohtudega ja ravimijäägid lasti Pühajõkke. Jõest hävisid vähid täielikult, ka taasasustatud vähid surid. Allikad, mis vanasti tugevalt üles keesid, ei tee seda enam nii palju. Kogukonnas on palju loodusest hoolivaid inimesi, põlised kohalikud teavad ka mõningaid varasemaid pärimuspaiku (nt Kõrkküla Insu t Silmaläte) ja kohanimesid. Noorena piirkonnast lahkunud Maimu Lagle mälus oli ka üks ristipuu (tamm), mis jäi Anseküla kihelkonda Hirmuste külla. Järjepidevat teadmist paikade pühaks pidamisest esines üksikjuhtudel. Muinsuskaitse siltidel on olnud oluline roll. Kasulikke juhiseid andsid kohalikud elanikud Laura Naagel, Leevi Naagel, Külli Naagel, Paavo Mänder , Piret Maidle, Maimu Lagle, Lehta Veelaid, Margit Ojaäär , Mart Heinla , Ulvi Kallaste. Inventeeritud koh tade nimestik Kär_Arandi_01 – Arandi Suur kivi, lokaliseeritud arhiiviandmete põhjal ; Kär_Kaarmise_01 – Põhatu allikas allikate rühm, lokaliseeritud kaartide järgi ; Kär_Kogula_02 – Paadla allikas / Suur allikas lokaliseeritud kaardi ja kohalike juhatuse järgi ; Kär_Kõrkküla_05 – Silmaallikas lokaliseeritud maastikul kohalike abiga ; Kär_Paevere_03 – Hallikivi ( Ohvrikivi, Kultusekivi "Hallkivi", "Hallikivi") - r eg nr 12407, kaardil õiges kohas, pole pühapaiga tunnust registris ; Kär_Paiküla_03 – Kalmu ohvrikivi lokaliseeritud arhiivandmete põhjal maastikul ; Kär_Ulje_01 – Ulje kivi (ohvrikivi) lokaliseeritud kohalike abiga ; Kär_Ulje_02 – Ulje allikas / Pöhata allikas lokaliseeritud kaardi järgi, kohalike abiga ; Kär_Ulje_04 – Tõlli sõrmejälgedega kivi lokaliseeritud kaardi järgi ; Kär_Ulje_05 – Pühajõgi , lokaliseeritud kaardi järgi ; Kär_Vendise_01 – Tergemäe ohvrikivid , lokaliseeritud pärandkultuuri kaardi põhjal . Kohad, mida ei õnnestunud inventeeri da Lisauuringuid vajavad / ebamäärased kohad Kär_Anepesa_02 – Veremägi Anepesa k põhja-ida piiril - koht jääb ilmselt Kaarma kihelkonna alla, kuna kihelkonnapiir jookseb külapiirist lääne pool (osa külast jääb Kaarma alla). Ala on metsane, mingit mäge kaardilt ei paista, andmed on 100 aasta tagused. Ohvrikoht seotud ka hiiumuistendiga ja Anepesa nime rahvaetümoloogilise seletusega (Pirit hanesid ohverdanud). Kaart näitab kraavitusi. Asukoht kihelkonnapiiril räägib pühapaiga kasuks, samas ilma juhatuseta võimatu leida. Kaarma khk alal piirist mõnevõrra ida poole jääb Iie kinnistu. Ainult üks vana teade, aga väärib tähelepanu. M. J. Eisen. Tõll ja ta sugu/Pirit https://et.wikisource.org/wiki/Tõll_ja_ta_sugu/Pirit Kär_Jõempa_01 – Kõluse kivi. Üks suurima lohuga kive Saaremaal. Sellega võrreldavana tuleb esmalt meelde vaid Kesk-Saaremaal Püha khk Saue- Putlas asuv püha kivina tuntud Kurnivälja Suur kivi. Selle orienteeruv kõrgus u 1,5 m ja pikkus-laius u 2 m; Kohanimi tuleb vanadelt mõisa-ja kihelkonnakaartidelt. Kivi välimus viitab, et tegemist või b olla ka ohvrikiviga, seda oletas ka lähedase Tooma t perenaine. Arhiivipärimust ei ole leidnud. (Marek Laimetsa väliuuringute andmed varasemast ajast), GPS-koordinaadistik: X: 6469795, Y: 401281. Kär_Kandla_01 – Allika talu Nõiakaev , Lööriku allikas. Saaremaa lääneosas, Kandla külas, sealse Lööriku ( Lõõriku ) talu juures olev allikakaev. R ahvajutu järgi, kui vihma sadas, siis enne vihmasadu ei lakanud, kui kaev hakkas üle keema. Vesi jooksnud seal lähedal asuvale (70 m) vesisele karjamale, nn Täivanni. (A. Kamm, 77) Pärandkultuuri objekt. - pole kindel, kas pühapaik, on juba kaardil. Kär_Kandla_02 – Kividest vall Kandla metsas. Oletuslik juba rohkem kui 100 aastat tagasi, konkreetsem pärimusinfo puudub, omaaegse eksperdi poolt üle vaadatud, tunnistatud looduslikuks, asukohaandmed puudulikud. Vääriks ehk tänapäeva arheoloogide poolt ülevaatamist. Jääaja moodustus (?) Kandle mõisa männimetsas poolringitaoline kividest vall, 3-4 m. kõrge. Oesel einst und jetzt III lk 122 järele ( C.v . Güldenstubbe teade) taheti seda ohvrikohaks oletada, mis aga loomulikult tekkinud kivivare on. AK; Kär , Vaas 1922, lk 39 Kär_Käesla_01 – ohvrikivid aukudega, koolimaja lähistel Pasti metsas (võibolla lohukivid). Oleks vaja leida inimene, kes teab. Kive on omajagu sealkandis, samas ei teadnud küsitletud inimesed (kes ka Käesla koolis käinud) Pasti metsagi. Koolimaja on lammutatud, selle asemel on külaplats. Võimalik informant Endel Heinla Hirmuste k (ei õnnestunud teda tabada). ERA II 232, 551 (14); AK, Kär , Lõugas 1975, lk 9 Kär_Kärla_04 – Kärla kirikumõisa park, kiriku ja endise kirikumõisa ümbrus . Maastikulised näitajad sobivad jõeäärsete hiiekohtade mustrisse, kõrge kallas ja jõekääru koht. Üks 100 a tagune teade on hiietammest kirikumõisa aias (vt järgmine punkt). Köster ja kirjamees Peeter Südda on ka arhiivi kirjutanud paiga erakordsest ilust. Jögi , mis Kerla kirgo jures leiame kaunistab väga seda kiriko kohta kohta ja sadab selle paigale mõne sugust tulu, nenda , et see kirgo koht keige oma lomuliku ilu polest , mis ilusa metsade ja koplidega veel selle jõe läbbi nenda saab ülendut , et Kerla kirgo kohta üle Saare ma keige ilusamaks kiriko kohaks võib nimetada. Meie ei taha aga mitte kord Kerla kohta ni viisi kiita nago oleks se koht inimeste kätte tö labbi seks saanud, mis ta on - Ei mitte, - selle poolest oleks seal ehk mõndagi veel proovida, vaid see koht on loomuse poolest Looja käte läbi väga mõnus. Kui säel see ilus jõgi ja park (Leppa kopel ) oma oga ja lehtpuudega louna pool külges puuduks ja ka veel need mäna puud surnu aedas mitte ei kasvaksid, siis oleks see koht üks õige kõle paik olevad. E 34 < Kärla khk - P. Süda. Koht on tõepoolest kena, park tänapäevases rekreatiivses kasutuses, seal asub laululava, pingid, kasvab kõrgeid mände, jõe ääres tihedam lehtpuistu. Noorte kohtumispaik. Park on ka looduskaitse all. Kõrgemal kaldapervel põhja pool jõge, kus asub kirik, perve all 1980. ndatel ehitatud koloosiesimehe eramu endise kellatorni kohal ning tööstushooned kiriku taga kirikumõisa kohal, võis olla sajandeid tagasi tõeonäoliselt ohvrikoht, millele viitab hiietammeks peetud tamme mainimine kirikumõisa aias (info allikat 1925. a stipendiaat ei maini). Kärla kirikukatsumise protokollis öeldakse: Kiriku ligidal on sammas, müür ümber, kus ka talupojad ohverdavad. (Eisen 1996, lk 45). See võis olla katolikuaegne, nagu neid on säilinud Leedus. Praegustes tingimustes on kohal teine tähendus ja kasutus, kuid pargi ala on praegugi kogukonna kogunemispaik. See on ka looduskaitse all. Kiriku ümbrus, vana kirikuaed on muinsuskaitse all. Kärla jõgi ja kiriku koht kõrgemal kaldapervel reljeefkaardil. Kärla kirikumõisa plaan, Johann Christoph Brotze 7) Kär_Kärla_04 – Hiietamm kirikumõisa aias. 19. juuni 1925 /---/ J õuame Kirikumõisa - ta on tühi ja mahajäetud, sest kogudusel pole õpetajaid. Läheme aeda kus kaunis palju õunapuid näib kasvavat, kuid ta on väga metsikuks läinud - rohi ulatab igalpool p õ lvini. Aias kasvab ka üks hiiglasuur ja vana tamm. Ta ümbermõõt on 4,5 m ja kõrgus umbes 10 sülda. Räägitakse, et see olla vana hiie tamm. Aiast viib värav parki. Pargis kasvab palju ilusaid ja suuri lehtpuid nagu saared, tammed, vahtrad, jalakad ja sanglepad. Pargist voolab Kärla jõgi läbi, loogeldes ja tekitades uurde(?) pervi. Ehk küll park sama metsikuks on muutunud kui aed - siiski on ta just oma metsiku ilu poolest veetlev. Hakkab tihedat vihma sadama ja meie otsime tiheda lehestikuga vahtra all varju. On kaunis vilu ning läbi lehtede hakkab ka vihma kaela tilkuma. Oleks siiki palju parem kuskil katuse all olla. Umbes 1,5 tunni järele võime omi kangeid konte jälle sirutada - sest vihm on õnneks järele jäänud. EKLA, f 360, m 28:2, l 38/9 < Kärla khk - Helmi Mihkelson, EKS Kodu-uurimise Toimkonna stipendiaadi päevik (1925). Kuulsime kohalikelt, et kIrikumõis ja aed on hävinud, asemele on ehitatud tööstushooned, kiriku kõrvale kolhoosiesimehe eramu (vana kellatorni asemele). Hiljem kaarti uurides siiski tekkis tunne, et peaks kontrollima, ega seal varemete läheduses ei ole mõnda jämedat põlist tamme säilinud. Projektijuhi palvel läks asja uurima arheoloogiamagister Lisanna Lee Leimann , kes osales Ida-Saaremaa projektis ning on pärit Saaremaalt. Tema uuringute tulemused on järgmised: “ Läksime Kärla kirikumõisa endise asukoha juurde, seal olid kaks suuremat tamme, millest esimese tüve ümbermõõt oli veidi üle 3,60m. Puul oli varasemalt murdunud suurem oks, mis oli nüüdseks ära kuivanud. Muidu oli puu seisukord hea. Koordinaadid XY: 6467188.73, 398169.94. Teine puu oli eelnevalt mainitust umbes 12 m kaugusel. Teise puu tüvi ümbermõõt oli natukene üle 4 m. Puu oli seest mingil määral kuivanud, oli ka näha kahe haru lõhenemist. Koordinaadid XY: 6467198.77, 398179.90. Ümbruskonnas oli veel suuremaid tammesid, kuid need jäid kahe eelnevalt mainitule tüve ümbermõõdu poolest alla. Kõik tammed asusid oja/märgala ümber .” (30.12.2025) Lisanna vaatluste põhjal võib järeldada, et 1925. aastal hiietammena tuntud vana tamm hävinud. Kas võiks praeguseid tammesid pidada ehk tema järglasteks ning kirikumõisa ümbrust ja jõeäärt siiski hiiekohaks? Tamm Kärla kirikumõisa varemete juures, ümbermõõt 4 m. Foto Lisanna Lee Leimann 2025 Kär_Kärla_02 – Ravitoimeline allikas Kärla (mõisa alal?) Andere heilkräftige und göttlich verehrte Quellen sind auf der Karmelhof'schen Viehweide , in Medel , Pechel , Kergel , in Magnushof bei Tamses und beim Murrats'schen Kruge . Krml . J. B. Holzmayer , Osiliana II, lk. 29, nr. 6 (1872) Väga vana teade, ükski hilisem allikajutt ei räägi tervendavast allikast Kärla kandis . Mõningaid allikaid siiski on 1939. aasta tekstides mainitud, aga pigem demoniseerunud või argises võtmes (nt Tehuniidi allikas, Põhjatu allikas Kärla jões). Kahtlus jääb, et mõni neist võis olla raviallikas. Või on mõeldud nt inventeeritud Kaarmise k Põhjatuid allikaid? Nt. a) Kärla mõisa niidul Kärdu allikas, mille nimi sinna koos härgadega uppunud Kärdu järgi. ERA II 231, 260 (8) b) Tehu allikas kuldlusikas ja nõel, mida kätte ei saa, nendega meelitab vanapagan, lähedal on tehtud enesetapp. ERA II 231, 258/9 (6) Veekogud. Minu kodu lähedal heinamaal asub praegugi veel allikas pooleldi sammaldunud ja täiskasvanud. Enne kui allikas olnud tugeva neeluga ja kardetav kõigile. Allika kõrvalt voolab läbi väike Kärla jõgi. Kord kui külamehed läinud jõest kalu püüdma ja näevad, et allikas liuglevad üles ja alla hõbelusikas ja kuldnõel. Mehed tahtnud neid kinni võtta kuid asjata [teksti serv köite vahel] arvamine jäänud sellele, et siin on tegemist vanapagana ja tema sellidega. ERA II 231, 365 (1) < Kärla algkool < Kärla khk, Kärla v, Kiriku as < Pihtla v – Armilda Kasesalu, s 24.11.1925 < Iida Kasesalu, 40 a (1939) 3) Põhjatu allikas Kärla jões, sügavuse mõõtmine, verine jäärapea. ERA II 233, 139/40 (16) jt Kär_Nõmpa_03 – Nõmpa kurisu põhjas asuvat suur lame kivi, millel igal vana-aasta öösel pidavat Vanakurat tantsu lööma ja kuldmünte lugema. Marek Laimets < Tiina Lillemets (58 a.), Sauvere küla – temale rääkis selle loo tema elukaaslane Jüri Lilleleht, kellele omakorda rääkis seda tema ema, samuti Sauvere küla elanik, Hilda Hallik (1922-1994). Tiina Lillemetsa väitel on seda pärimust edasi räägitud põlvest-põlve. Kurisud kui avaused “teispoolsusse” võisid seostuda pühaduse mõistega (vrd Anttonen 1992, Metssalu 2022, karstianähtusi on tõlgendatud sageli rahvausundilises võtmes, nende seas on ka pärimuslikke ravi- ja ohvrikohti. Kär_Paiküla_02 – Taemägi - Karujärve kagukaldal. Arhiiviteateid ei ole. Vaid üks ajaleheartikkel, mis kantud aja vaimust: Paiküla on suure Lääne Saare okasmetsa ääres, kus sihvakad kuusehiiglased ja saledad männid ulatavad omi latvu sinitaeva avarusse, või kõrgete pilvede poole. See on suur põline laas, mis laiub Sõrve poolsaarest Leisini, ümbritsedes taas leplikult ja ühtlasi taandudes külasid, põlde, puisniite ja kadakast karjamaid. Randades aga mühiseb laulab ta koos merega, kas ürgset ja võimsat loodushümni, või sosistab temaga kaugete aegade muinasjutte. Otsesihis on veel umbes paar kilomeetrit järveni. Wasakule jääb suur Saatu mets vabarna- ja palukaväljadega ning eespool kerkib varsi Taemägi . Saarlastele oli see kõrge wallseljak kord püha ''Taevamägi", nagu seda mandrieestlastele Taara-mägi ja Kalewikalm , ning siin kusagil oli muistsete saarlaste ühine suurhiis, nende pühad tammed, nende ohvrikivid ja Saare suurvanemate „maja" nõupaik. Ka ei ole siit kaugel läänesaarlaste suurim linnus Liholinn . Selle ümbrus on nüüd metsistunud ja harva tallab jalg vanu radu, ent ta asukoht ja kaitsevallid manavad praegugi vaatleja silmi ette kaugete esivanemate töid-toimetust ja nende kuulsat minevikku. Siia andsid tulemärgid, ratsakäskjalad ja sõjasarved teateid, kui randadele lähenes merelt sõjaoht ja siit tehti sisemaale korraldusi maleva kiireks kogumiseks ja rünnakuks. Kõnsamäe kõrgemalt kuplilt, mida Taemäest lahutab Kandla tee, näeb selge ilmaga Kuressaare torne ja maakirikute nooljaid tippe, mis ulatuvad üle kasesalude, männikute ja kuusikute ning üle külade ja põldude. Avar ja meeldiv on siit vaade ja meeleldi süvened siitki hetkeks Saaremaa omapärasesse maastikku. Taemäe ja Pidula lahe vahel asubki Karujärv. Juba eemalt paistab läbi lehestiku päikeses virvenduv hõbedane veeväli. Meie Maa (1919-1944), 16 august 1937. R. O. Juht Tänapäeva inimestelt on sellele rahvusromantilisele seisukohale raske kinnitust saada. Andmeid tagantjärgi analüüsides tundu b tekst siiski kaalumist väärt. Selgus, et Peeter Süda (1882) on Pati Saksa pseudonüümi all samuti piirkonnast kirjutanud, aga pole mäe pühaks pidamist maininud, samas kirjutab ta pikki jutte Karujärve tontidest-veevaimudest ning mainib ka huvipakkuva toponüümina Karujärve ida poolt suubuvat Toori oja. Tae mäel on praegu mitu majapidamist, mida ei ole vanal verstakaardil. Ei hiietoponüümi ega ka Tae -nimele analoogi ei ole leidnud, küll aga on pühapaikade seas mujal Eestis Taeva- algulisi objektinimesid (nt Taevakivi). Pärimusi on arhiivis veel Kura talust ¼ km kaugusel tee ääres kasvanud kõverast Tae männist, mille otsas Muhu Madli õpetanud nõiasõnu teisele nõiale. Maastiku ja Lihulinna läheduse põhjal võib siiski pidada küllalt tõenäoliseks, et tegemist on kunagise pühakohaga või sakraalse kompleksiga, kuhu kuulus ka Karujärv. Vanasti kutsutud Karujärveks hoopis väikest Mudajärve. Praeguse Karujärve nimi on vanematel mõisaplaanidel Järvemetsa järv ( Järumetsa järv). See asub merepinnast 33 m kõrgemal. Üks ebamäärane 1928 a teade ütleb, et kusagil Karujärve lähedal olnud ka Iiekivi , mille juures paluti vihma (Lõugas 1996). Karujärve kohta on teada ka järve rändamise muistend , mis võib osutada paiga pühaks pidamisele . Paiküla põliselanik Paavo Mändar (snd 1968) teadis vana juttu, et Tae mäe alla käinud vanasti suured laevad. Talle oli seda rääkinud isa Albert Mändar ( Brakman ), kes oli seda kuulnud Kirikukülas Lõuka talus elades Mihkel ja Anette Lausma käest. Peab olema väga vana lugu, mis edasi kandunud. Samuti on kohalikud tähele pannud mäe mõju vihmapilvedele ja äikesepilvedele, mida mägi justkui ligi tõmbab . Tee, mis mäkke läks, oli vanasti järsem, perve on tasandatud. Karujärv ja Tae mägi selle kaguküljel. Mäele jäävad Tae ja Kase talu, ka kämpingu parkla, selle all rannas kämping ja ujumisrand. Taemägi . Maantee eraldab mäe kaheks. Lisanna Lee Leiman 2025. Kär_Ulje_03 – Juhan Nõmme heinamaa kopli raviallikas. Nõmme t kohalik vanaperemees surnud, naine Liia Kallaste mandrilt. T ütar Ulvi Kallaste , kellega hiljem ühendust sai võetud, ei teadnud allikast, põllumaid on maaparandatud, aga ütles seda, et talu maad olid vanasti väga suured ja ulatusid ka kortermaja juurde. Välitöödel leidsime Külli Naageli juhatusel Ulje küla kortermaja lähistelt Tiigi ja Oti kinnistu piirilt ühe kena puhta veega allika, mille vett kasutavad vajadusel tarbeveena kortermaja elanikud (nt kui elekter on ära). Allikas pidi vahel ka vesi ka üles keema, hetkel ei olnud seda märgata. Külli Naagel ei teadnud selle kohta midagi pärimuslikku. Tema naaber, hiljuti surnud Linda Keskküla olevat kunagi näidanud seda allikat Meiuse nimelisele inimesele (ilmselt allikate huviline Maie Meius ) . Võimalik, et see allikas võibki olla Juhan Nõmme heinamaa kopli raviallikas, millest räägib arhiiviteade. Allikast sajakonna meetri kaugusele jääb ohvrikivi, mille ümber põuaga oinast veetud. Kogula küla all niitis, jutustäja krundi sihes (sees) asub suur allikas. Sammas läheduses asub ka teine allikas, mellest oja jooseb välja põhja ( pag . 387) suunäs . Sääl on käinud kohalikud elanikud ning kaugemältki ennast selle veega arstimas ja veel paerguskid . Paerguski veel mäni kohalik soolapuhuja, ja kaabitsäb sõnna vee sissä hõbedat ja toob sealt vett mitmesuguste haiguste arstimiseks. Teine niisugune allik asub Pühajõel Juhan Nõmme heinamä koplis, mille veega arstiti. Ulje koplis on niisugune allik , selle veega pestakse silmi, veel paerguskid . Allik jookseb põhja suunas. ERA II 231, 386/7 (9) < Paadla algkool < Kärla khk, Kärla v, Kogula k < Ulje k – Johannes Teär , s 21.12.1925 < Aleksander Metsna , 57 a (1939) Vaadeldud allikal on kaks väljavoolusängi, üks, laiem lõuna poole kraavi, teine, kitsam, põhja suunas, kuhu praegu voolu ei olnud. Vt alltoodud foto, vaade põhja poolt, koordinaadid XY: 6461514.98, 398597.20 Ebamäärased, kuid märkimisväärsed kohad ja paigad, mida ei peetud vajalikuks inventeerida Kär_Anepesa_01 – Eidikivi , Eidekivi Anepesa külast lõuna pool metsa sees eramaal (Niidi kinnistu) asuv rändrahn erilise kuju ( nabrakujuline ) ja nimega (viitab vanale sõnatüvele sm äiti , eesti eit ). Kivi on selle Saaremaa piirkonna rändrahnudest üks suuremaid ja omanäolisemaid. Juba see, et kivil on olemas nimi ja see kajastub 18. sajandi lõpu kaardil, tähendab seda, et kivi teati ja see oli vanasti oluline maamärk, sealsele elanikkonnale oluline pidepunkt. Nii selle asjaolu kui ka Suure-Tõllu ja Pireti pärimuste tõttu on kivil olnud oluline kultuuriline tähendus. Ühe Piretiga seotud pärimuse järgi olnud Eidikivi seotud rahatulega, raha põlemise kohaga. Pärimuse järgi tulnud Piret Sõrvest rahakatlaga ja Anepesa küla lähedal Kajumäel läinud katla sang katki ning see kukkunud tal käest mäe sisse. Mispeale läinud ta siis Sõrvesse tagasi, võtnud sealt suure kivi ja suundunud Anepesa juurde Simmu kajusse . “ Vöttas säält suure kivi. Alt on jäme, ülalt terav. Oli pidand Simmu kajuse tooma. Sääl on rahatuli. Seisab ja seisab. Kahegesta nägime. Vanarahvas räägib, et raha põleb. Ta pidada andama aja, mille ta näitama hakkab. Kaks korda ma ole näind . Väga kena tuli .” Eidi Kiwi - EAA.2072.3.179 leht 1 (1790); KKI MT 237 < Kärla, Anepesa k. — P. Koppel < J. Tiit (1959). E. Laugaste, E. Liiv ja E. Normann „Muistendid Suurest Tõllust”, 1963 (143); RKM II 87, 188 (3) < Kärla khk, Anepesa k, Uustalu t < Püha khk, Putla k – O. Kõiva < I. Noot, üle 60 a (1959); EKIKN < Kärla kh . – Th . Kaljo 1926; E 60768 (63) < Kärla khk. ja v., Kiriku k. – T. Kaljo < T. Sõmmer , 65 a. (1927). EKIKN < Kärla — Th . Kaljo (1926). Kivi võiks kajastuda pärandi või kohapärimuse kaardil. Vt fotosid https://photos.app.goo.gl/8D6RSGy8Fri4tKTa7 11) Kär_Kandla_04 – Suur kivi, vanapagana visatud kivi. Kandla mõisa väljal suur kivi, 4 m lai ja kõrge. Jõmpa külas Tuha talus olnud pulm. Vanapagan tahtnud keelda , võtnud kivi, kukk laulnud, kivi kukkund sinna. E I 30 (218) < Kärla khk. - M. J. Eisen < T. Vaas (?), ka RKM II 6, 163 (10) < Kuressaare l. < Kärla khk., Kärla v., Nõmpa k. - Lembit Kuusk < Liisa Kuusk, 66 a. (1947) - võib siiski oletada mütoloogilist pühaks pidamist, kuna on tegemist liminaalsusega , konkreetsemat ohvri või ravi-pärimust pole, objekt on juba pärandkultuuri kaardil. Hävinud , pöördumatult kahjustatud või leidmatud kohad Kär_Kaarmise_03 – Vihmakivi - kohalikud pole kuulnud, tõenäoliselt hävinud, ainult üks vana teade (20. sajandi alguskümnendist Eiseni kogust ilma täpsema asukohata. Küla põldudest on maaparandus üle käinud. Kärla kihelkonnas Karmise külas on vihmakivi. Kui see kivi püssti tõstetakse, hakkab vihma sadama, kui maha lastakse, jääb jälle kuivaks. E I 49 (350) - M.J. Eisen < dr I. Manninen .; Meie Maa (1919-1944), 21 november 1929; artikkel: Võlukivid Saaremaal. Wanad saarlased võlusid kiviga wihma ja kuiva. Weega wõluti viljakust, tulega tehti päikesepaistet (kajastab Eiseni peetud ettekannet) Kär_Karida_01 – Kivirist , kohalikud ei tea. Võimalik seos kaitsealuste kalmetega? Või on segi aetu Kogula Ristimäe ristiga. Karida väljal olid kaks pulmarongi vastämisi läind ja mõlemad on vägimehed väljä saatänd . Üks löönd teise pea otsast ää . Selle laip oli maetud sõnnä samase Karidä väljale maha. Kivi- ( pag . 390) rist oli sõnna peela pandud. Kui olnd põua aeg, keind vanad inimäsäd risti juures palumäs . Tõständ risti üles ja palund jumalat. Änamasti iga kord oli tulnd ka kolme päeva pärast vihma. ERA II 231, 389/90 (13) < Kärla khk. ja v., Ulje k., Piipri t. < Kogula k - Johannes Teär < Marie Teär , 74 a. (1939) Kär_Kogula_01 – Kivirist Ristkivi Risti/ Ristä mäel, Kogula küla väljal, vihma paluti põua ajal ja ohverdatud rahasid - hävinud olnud juba 1922, maaparandus põldudest üle käinud, läheduses karjalaudad. Erilist mäge ei ole. Ristitaoline kivi Paadla Kogula küla väljal, Kuressaarest tulles teest paremat kätt, sääl kus üks haru Kihelkonnale läheb ja teine Mõnuste kaudu Kärlale pöörab. Õpetaja Kergi teate järele palunud kohalik rahvas veel paarkümmend aastat tagasi sääl põua ajal vihma ja ohverdanud rahu. Õp Kerg on tema alt paar Poolaaegist raha leidnud, tema arvamise järele oli see kivi püha Maarja kivi, mis tee äärde püstitatud. Praegu on kivi hävinenud. AK; Kär , Vaas 1922, lk 36 Risti mägi. Ükskord vidanud üks maaülematest kihla et ta sõidab väga kaugele torupilli mängides. Kogula külani jõudes kukkunud hobuse seljast maha kohe surnuks. Ta maeti maha tee kõrvale mäe veerule. Sinna pandi kivirist peale. Seda kohta, kus ta maha oli maetud, kutsutakse praegu Ristä mägi (Risti mägi). Kui oli põua aeg, ( pag . 380) siis tõstäne vanad inimesed risti üles. Sealt läksid nad niiti allika ääre paluma, et Jumal vihma annaks. Palujad olid Liisu, Ädi ja Kaarli. Enamasti sadanud kolme päeva pärast vihma, kui nad olid (nõnda teind ) palunud. Säält risti kohast maa seest on lõitud otsijate poolt ka raha. Rahaleidjad olid Ussi Peeter ja Peetsi Kaarli. Peeter olnud usside taltsutaja. Kaarli äi (ei) ole saanud magada, et ta oli ka raha sealt toonud. Kaarli läind ühe pühabä kerku pattusid kahetsema, kui Kaarlile patud andeks antud oli ta jälle saanud rahulikult magada. ERA II 231, 379/80 (2) < Kärla v., Kogula k., Lauga t. - Johannes Teär < Aleksander Metsna , 57 a. (1939) 4) Kär_Kõrkküla_02 – Arstimise allikas - kohapeal ei teata 5) Kär_Kõrkküla_03 – Rahaallikas - kohapeal ei teata 6) Kär_Kõrkküla_04 – Viinaallikas - kohapeal ei teata Kõrkküla metsas on vasti üks mägi olnud, mis on ära vaibunud, ainult mäe tipp on järele jäänud. Sellest mäest on kolm allikat välja tulnud, mis jooksevad Püha jõkke. Esimene allikas oli arstimise allikas, kus vana kooliõpetaja omale arstimise vett oli toonud, sest ta oli suur tohter, inimeste ja loomade arst. Ta tõi sealt vett, puhus vee peale ja luges oma sõnad ja see vesi aitaski kõiksugusi haigusi terveks teha. Teine allikas oli raha allikas. Kellel oli midagi haigust olnud ja kes sinna sis raha on visanud, saanud terveks. Kolmas allikas oli viina allikas olnud. Kes Nääri laupäeva ööl kell 12 sinna allikasse viina oli visanud, siis oli kõik vesi viinaks läinud. RKM II 4, 205/6 (6) < Kuressaare - Pilvi Kasekänd < Tatjana Luks, 78 a (1946) 7) Kär_Kõrkküla_06 – Põuaallikas, Sutru allikas, - vihmapalumise koht ( Äbandi või Poolaka t maal) - otsisime pikalt, ala on osaliselt tihe, peaaegu läbimatu kadastik ja osalt veiste karjamaa, Poolaka kinnistul keset kadastikku oli üks rohtunud veelomp (vt alltoodud foto), mis on ka kaardil, see ei näinud allika moodi välja, tundus seisev vesi, koordinaadid XY: 6458800.23, 398138.08 (võib olla tõenäoline koht). Teine veega allikakoht - loomade joogikoht, mis on süvendatud, kutsutakse Kipi kaev (vana talunime järgi). Maaparandus ka üle käinud karjamaadest. Küsitlesime nelja inimest. Kindlat kohta ei õnnestunud lokaliseerida, võibolla oli ka mitu kohta, kus vihma paluti. Maa oli olnud lage. ERA II 231, 329/31 (10); ERA II 231, 403 (6); Vihmapalumise juttu mäletan, seda peeti seal, kus meie (Liiva) talust edasi minna, seal oli suur lage väli, seal rahvas kogunes ja seal paluti vihma. Kui ma päris laps olin, kui irmus kuivus oli, siis rahvas kogunes sinna ja mindi vihma paluma. Kas meie rahvas seal käis, ei tea kindlalt öelda, kogu küla rahvas muidu käis. Äbandi t – sinnakanti jääb see koht, kus vett paluti. Äbandis loomad käivad kõik seal suurel karjamaal, kus see vihmapalumine käis. [Vihma palumise koht Äbandi pool] - Lehta [õde Lehta Veelaid] ütleb niimoodi, et see on kõik üles küntud see maa ja seal on niuke tugev vösa peale kasvanud, Et seal ei ole enam allikaid ega midagi… kolhoosiaeg juba küntud. Need maad on kõik segamini keeratud. M.-A. Remmel < Maimu Lagle, 92 a, snd Pärnoja. Elab Arukülas, pärit Kõrkkülast Liiva talust. 23.10.25 8) Iiekivi Karujärve ligidal – pole andmeid, et lokaliseerida, ei tea ka suunda järve suhtes. Vello Lõugas kirjutab, et Aleksander Kalmetilt ( stud . phil ) pärineb 1928. aastast teade, et Karujärve ligidal olevat üks „ Iiekivi ”, kus olla vihma palutud, kui liiga kuivale läks. Seejärel olla selle kivi peale andisid viidud, ja kui see kivi kohalt liigutatud, siis olla „Taara kohe vihma annud ” Lõugas 1996 (81). Mitmendat põlve kohalik Paavo Mändar ei tea ohvrikividest midagi. Töörühma ettepanek riikliku kaitse alla võtmise kohta Töörühm teeb ettepaneku järgmiste objektide riikliku kaitse alla võtmiseks: lisada põhjendus, miks väärib/vajab kaitset (nt looduslikult kaunis koht, looduslik puutumatu ilme säilinud, inimtegevuse mõju vähene, pole põhjustanud pöördumatuid kahjustusi, paik on otseselt või potentsiaalselt ohustatud nt arenduse, ehitustööde, raietööde vms tõttu jne) Kär_Kõrkküla_05 – Silmaallikas (puutumatul looduslikul kujul säilinud allikas sanglepikus-lodumetsas, vajaks puhastamist, järjepidev pärimus, kohta teatakse kohalike seas ka praegu). Võib ohustada nt metsaraie. Kohalikud on allikast kui pühakohast teadlikud, aga väga aktiivset kasutust enam ei ole. Tee poolt takistab lähenemist allikale võrdlemisi sügav kraav ning RKM värskelt rajatud tee viitab metsaveo masinate suurenevale liiklusele. Kär_Paiküla_01 – Kalmu ohvrikivi (säilinud puutumatul kujul loodusmaastikul, kaitsealuse kalme läheduses. Külast ei ole rohkem ohvrikive teada, terves kihelkonnas on vähe pühapaiku teada, vaid 1 kindel ohvrikivi on kaitse all). Võib ohustada metsaraie ning unustamine. Kär_Ulje_01 – Ulje ohvrikivi (säilinud terviklikult, võimas kolmnurkne rahn, üks väheseid Pühajõe ääres tuvastatud vanu rituaalipaiku, millest on teadnud varasemalt mitu inimest. Ü mbrus säilinud looduslikuna, varasemalt on olnud lagedal lambakarjamaal, nüüd noorepoolses metsas) Kär_Vendise_01 – Tergemäe ohvrikivid , lokaliseeritud pärandkultuuri kaardi põhjal. Hästi säilinud, erilise kuju (selge lohk) ja eripärase , kihelkonnas unikaalse pärimusega (naised ohverdanud) kivid. Võib ohustada teelaiendus , hetkel ilmselt mitte . Töörühma ettepanek registreerida inventeeritud objektidest pärandkultuuri objektidena: Kär_Arandi_01 – Arandi Suur kivi - paik pole tõenäoliselt otseselt ohustatud, kivi on samas väga uhke. Kär_Kaarmise_01 – Põhatu allikas allikate rühm, lokaliseeritud kaartide järgi. Hiljuti tehtud lageraie ümbruses (lähiajal seal midagi hullemat ehk ei saa toimuda). Vääriks ka riiklikku kaitset puhta põhjavee väljumiskohana, pärimust ei ole palju teada, aga loodusväärtuslikult ja analoogiapõhiselt väga märkimisväärne paik. Kär_Kogula_02 – Paadla allikas / Suur allikas lokaliseeritud kaardi ja kohalike juhatuse järgi , on põhikaardile märgitud. Kär_Ulje_04 – Töllu sõrmejälgedega kivi - kivist on tükk lahti puuritud, kivi pole ühelgi pärandikaardil, esialgu ohtu ei paista, aga kõrval on paevõtukohad ja karjäär pole ka kaugel. Kär_Ulje_02 – Ulje allikas - paik on talu lähedal, allikakoht on süvendatud tiigiks. Otsest ohtu ei paista, veiseid ei karjatata seal ümbruses. Kär_Ulje_05 – Pühajõgi - võiks olla pärandkultuuri kaardil kui pühakoht, just Ulje ja Kõrkküla piiril, kus teda Pühajõeks kutsutakse. On seotud mitmete vanasti tuntud raviallikate ja ja teiste pühapaikadega. Kaitset vääriks loodusobjektina. Kär_Paevere_03 Hallikivi on juba mälestiste kaardil kaitsealuse objektina. Võiks ka märkida pärandkultuuri kaardile oletuslikke püha kohti, vt. p. 8.1. Kasutatud kirjandus ja käsikirjad Eesti Keele Instituudi kohanimekartoteek (EKIKN). Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA) kohapärimuse andmebaas Koobas. Eesti Kirjandusmuuseumi failirepositoorium Kivike. Eisen, M. J. Esivanemate ohverdamised. Tallinn, 1996 ERA fotokogu. ERA temaatiline kartoteek. ERA topograafiline kartoteek. ERA ja Eesti Kultuuriloolise Arhiivi (EKLA) käsikirjakogud. Heinsalu, Ü., Timm , V., Karise, V. 1976. Looduskaitset vajavad allikad ENSV-s. - Rmt . Eesti NSV maapõue kaitsest. Tallinn, lk. 89-90. Holzmayer , J. B. Osiliana II (1872) Kaasik, A. Põlised pühapaigad (2016). Kaasik, A. Pühapaikade teejuht. Eesti põlised väekohad (2017). Kink, H., Metsur , M. 1974. Saaremaa ja Muhumaa melioratiiv -hüdrogeoloogiline ülevaade. Käsikiri. ENSV TA GI uurimistööde aruanne. Tallinn, 87 lk. Laugaste, E. Peeter Südda ja Suure Tõllu lood – Keel ja Kirjandus 1980 , nr. 3, lk. 170–173 Laugaste, E., Liiv, E., Normann, E., 1963. Muistendid Suurest Tõllust ja teistest. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. Luha, A., Blumfeldt , E., Tammekann, A. 1934. Eesti Maateaduslik, majanduslik ja ajalooline kirjeldus. VI. Saaremaa. Lõugas, V. 1996. Kaali kraatriväljal Phaetonit otsimas. Tallinn: Eesti Entsüklo-peediakirjastus (1996) Eesti allikate kaart https://allikad.info/spring/EE01839/ Eesti kohanimeraamat http://www.eki.ee/dict/knr/ . Eesti Looduse Infosüsteem: www.eelis.ee . Eesti Kirjandusmuuseumi ERA Kohapärimuse kaardirakendus Maa-ameti kaardiserveris (mh ajaloolised kaardid, kultuurimälestised, looduskaitseobjektid, pärandkultuuriobjektid). Rahvusarhiivi kaartide infosüsteemi digiteeritud kaardid. Saaremaa ja Muhu muinasjäänused. Tartu Ülikooli Arkeologia Kabineti Toimetused II, (1924) Sanumid Kuresaarest. Verine jäära pea köie otsas ehk Ratsa sõit suure kala selgas . Kerla mängu koori asutuse heaks välja annud Kuresaare Pati Saks. Kuresaare, 1882 (P. Süda pseudonüüm) Suur Tõll, Saaremaa vägimees: Eestlaste ennemuistne jutt/Saaremaa-rahva suust 20-ne aasta jooksul kokkukorjanud P. Süda (1889) Tartu Ülikooli arheoloogia kabineti andmebaas. Tartu Ülikooli Arheoloogia kabineti kogud. Uuemäe , J. Eesti lohukivid pärimuses. Bakalaureusetöö, Tartu Ülikool, Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, Ajaloo ja arheoloogia instituut, Arheoloogia osakond. Tartu 2022
Eesti ajalooliste looduslike pühapaikade liigid ja
neid ohustavad tegurid eri regioonides
Uuring
Tellija: Kultuuriministeerium, kultuuriväärtuste osakond
Teostaja: AB Artes Terrae OÜ
Tartu 2025
SISUKORD
SISSEJUHATUS 4
I. LOODUSLIKUD PÜHAPAIGAD: MÕISTE JA TÄHENDUSED
I.1. Alusmõisted: püha ja looduslik 6
I.2. Eesti looduslikud pühapaigad – mõiste ja koht laiemas diskursuses 11
I.3. Loodusliku pühapaiga mõiste õigusaktides: olukord ja ettepanekud 20
I.3.1. Loodusliku pühapaiga mõiste Muinsuskaitseseaduses 20
I.3.2. Loodusliku pühapaiga kui mälestiseliigi kriteeriumid 22
II. PÜHAPAIKADE LIIGITAMINE 25
II.1. Pühapaigad kui materiaalsed objektid
II. 1. Objektipõhine liigitus 27
II. 1.1. Varasemad liigitused 27
II.1.2. Pühapaikade liigitus andmebaasides 27
II.1.3. Pühapaikade liigitus mälestiste registris kuni 2022: liiginimed või toponüümid 29
II.1.4. Muutused registri pühapaiganimedes 2022 ja tänapäevane liigitus 31
II.2. Teisi liigitusaluseid 33
II.2.1. Seosed maastikuga 33
II.2.2. Koht pühapaikade hierarhias 34
II.2.3. Tänapäevase kasutuse põhine liigitus 35
II.3. Ettepanekud liigituse osas: muinsuskaitseseadus, register ja inventeerimine
II.3.1. Objektipõhine baasliigitus 36
II.3.1.1. Liiginimetuse alusmõiste ohvri- või püha 36
II.3.1.2. Koht ja ala – “suured “ja “väikesed” pindalalised objektid 36
II.3.1.3. Liigiline jaotus: esmane ja teisene tasand 37
II.3.1.4. Pindalalised ja punktobjektid 38
1
II.3.1.5. Pühapaikade komplekssus ja mitmikobjektid 39
II.3.1.6. Nimetuste muutmine 39
II.3.2. Pühapaikade liigikindluse küsimus 40
II.3.3. Muistised piirialadel: kalmed ja kristliku tähendusväljaga pühapaigad 41
III. VAIMNE PÄRAND JA SELLE LIIGID
III.1. Kohapärimuse üldisi tunnusjooni 42
III.2. Muistendid ja pühapaigad 45
III.3. Toponüümid ja pühapaigad 49
III.4. Muud vaimse pärandi komponendid 51
III.5. Pühapaikade funktsioonid ja kohapärimus: kajastamine registris 54
III.6. Pühapaigad kui osa kultuuriprotsessist 56
Kokkuvõtteks 59
IV. PIIRKONDLIKUD ERIPÄRAD
IV.1. Valikpiirkondade iseloomustus 60
IV.1.1.Eesti piiresse jääv Setomaa 60
IV.1.2.Saaremaa (Kärla ja laiemalt) 63
IV.2. Valikpiirkondade võrdlus
IV.2.1. Kagu-Eesti ja Saaremaa 64
IV.2.2. Piirkondlikke eripärasid mujal Eestis 71
IV.2.3. Pühapaikadele viitavate toponüümide ja nimetuste regionaalsed erisused 72
IV.2.4. Pühapaikade säilivust mõjutanud tegurid regiooniti 74
V. OHUD, RISKID JA OHUHINNANGU METOODIKA
V.1. Ohtude liigid 78
V.2. Ohuhinnangu metoodika 80
V.3. Riskide maandamine 82
V.4. Ohtude realiseerumine: regionaalseid aspekte ja näiteid 84
V.4.1. Ohtude realiseerumine: Setomaa näide 85
2
V.4.2. Ohtude realiseerumine: Rõuge kihelkonna näide 87
VI. PÜHAPAIKADE INVENTEERIMINE: MÕTTEID JA ETTEPANEKUID
VI.1. Üldisi tähelepanekuid 90
VI.2. Inventeerimiste KKK – koduvaid küsimusi ja vastuseid 92
VI.3. Inventeerimislehe juhise parandusettepanekuid ja kommentaare 95
Lisa A. Väljavõtteid varasemate inventuuride aruannetest probleemide
kohta (Jüri Metssalu) 103
Lisa B. Küsitlusjuhiseid: abiks looduslike pühapaikade inventeerijale 104
KOKKUVÕTE 107
KIRJANDUS 111
FAILIDENA ESITATUD LISATABELID
Lisa 1. SA Hiite Maja looduslike pühapaikade andmebaasi andmeväljad
Lisa 2. Liigitusaluste võimalused
Lisa 3. Muinsuskaitseregistri kohanäidiseid
Lisa 4. Ohuhinnangu tööriist
Lisa 5. Looduslike pühapaikade säilivuse skaalad
3
SISSEJUHATUS
Käesolev uuring käsitleb looduslikke pühapaiku – pühaks peetud kive, puid ja puistuid,
veekogusid ja maa-alasid. Kuigi tegemist on esmapilgul sageli väliselt väheütlevate
loodusobjektidega, annab neile paikadele erilise tähenduse vaimne kultuuripärand –
teadmine paiga erilistest omadustest, pühaks pidamisest, seal toimunud ohverdamistest,
ravimisest või muudest maagilistest toimingutest. Töös on vaadeldud nii paikade kui
vaimse pärandi erinevaid liike.
Looduslike pühapaikadega seonduva vaimse kultuuripärandi tähtsuse teadvustamine
riiklikul tasandil algas Eestis 2000. aastate keskpaiku – tugevneva kodanikuühiskonna
üldisemas raamistuses. Ehkki rohkem kui 400 niisugust paika oli juba varasemalt kaitse all
arheoloogiamälestistena, tähendas see riiklikku kaitset vaid füüsilises mõttes,
arvestamata paikadega seonduvat vaimset pärandit ja kultuurilisi tähendusi. 2000. aastate
keskpaiku sai alguse looduslike pühapaikade kihelkonnapõhine inventeerimine – protsess,
mis jätkus 2008 aastal riikliku arengukava formaadis. Looduslike pühapaikade ülevaatus ja
kaardistamine on teatud vaheaegadega kestnud tänapäevani, kusjuures nüüdseks on
inventeeritud ligi kaks kolmandikku Eesti kihelkondadest. Alates 2019. aastast on
looduslikud pühapaigad Muinsuskaitseseaduses määratletud omaette mälestiseliigina.
Pühapaikade ja nendega seotud vaimse pärandi teadusliku uurimisega on tegeletud
küllaltki vähe. Varasemad teaduslikud uurimused looduslikest pühapaikadest on
hõlmanud korraga kitsamaid piirkondi, probleeme või paigaliike, samas jääb puudu
võrdlevast ja üldistavast aspektist, mis aitaks esile tuua ja laiemalt teadvustada
pühapaikade sügavamaid regionaalseid eripärasid. Samuti ei anna valdavalt
arhiivimaterjali põhjal tehtud teadustööd teadmisi looduslike paikade olukorra ja neid
ähvardavate ohtude kohta tänapäeval. Teema on keeruline ja samas ka tundlik.
Looduslikud pühapaigad ei ole tänapäeva kontekstis üksnes väikse huvigrupi usuliste
rituaalide kohad, neil on märksa avaram tähendus ja väärtus. Need paigad on tihti
bioloogilise mitmekesisuse reservaadid, kus on võimalik kaitsta nii vaimset
kultuuripärandit kui ökosüsteeme üheaegselt.
Käesoleva Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi tellimusel teoks saanud uuringu
põhieesmärk oli kaardistada looduslike pühapaikade säilimist ohustavad tegurid, töötada
välja ajalooliste looduslike pühapaikade ohuhinnangu metoodika ning defineerida
piirkondlikke erisusi, aitamaks kaasa pühapaikade kui looduskeskkonna tähendusrikka
osa kaitse tõhustamisele ning teemavaldkonda puudutavate teadmiste avardamisele nii
ametkondlikult kui ühiskonnas laiemalt. Töö käsitleb projekti lähteülesandes sõnastatud
uurimisküsimusi, mille kohta on plaanis ka publitseerida artikleid.
Nii teoreetilise kui rakendusliku iseloomuga töö esimene osa on pühendatud loodusliku
pühapaiga mõistele ja definitsioonidele, samuti nende paikade kohale Eesti-siseses
4
laiemas diskursuses, nii teadusliku lähenemise kui ühiskondlikus võtmes. Ühtlasi tehakse
ettepanekuid sõnastuslike muudatuste sisseviimiseks looduslikke pühapaiku
puudutavase seadusandlusesse. Teine peatükk käsitleb looduslike pühapaikade kui
füüsiliste objektide liigitamist, kolmas nendega seonduva vaimse pärandi liike, mida ei ole
varem eraldi süsteemselt eristatud. Neljas peatükk vaatleb üldistavalt looduslike
pühapaikade regionaalseid eripärasid, sealhulgas ohtude ja kahjustuste mõttes.
Üksikasjalikumalt vaadeldakse nii Kagu-Eesti (sh nii õigeusulise Setomaa ja luterliku
Võrumaa piirkondi), kus on viimastel aastatel pühapaiku inventeeritud. Viies, praktilise
suunitlusega peatükk esitab looduslike pühapaikade ohuhinnangu koostamise metoodika,
kaardistades võimalikud ohud nii füüsilist kui vaimset pärandit silmas pidades ning esitab
tööriista ohuhinnangu mõõdistamiseks ohupunktides. Viimane, peatükk vaatab kriitilise
pilguga üle looduslike pühapaikade inventeerimisel seni kasutatud metoodika ja teeb
ettepanekuid selle parendamiseks.
Projekti raames toimusid looduslike pühapaikade inventeerimise välitööd kahes
piirkonnas – Setomaa läänepoolses, Eesti Vabariigi piiresse jäävas osas ning Saaremaal
Kärla kihelkonnas. Nende piirkondade materjale, lisaks näiteid Ida-Saaremaalt, on
kasutatud ka regionaalsete eripärade esiletoomisel.
Tekstiosa koostasid põhiliselt Eesti Kirjandusmuuseumi teadur, kohapärimuse töörühma
juht Mari-Ann Remmel (MA) ja Tartu Ülikooli arheoloogiaprofessor Heiki Valk (PhD).
Viimane kirjutas valdavas osas kaks esimest peatükki (mida eriti liikide osas täiendas ka
Mari-Ann Remmel) ning tegeles aruande üldise struktuuri loomise ja ühtlustamisega.
Vaimse pärandi ja regionaalsete erisuste osade autor on peamiselt Mari-Ann Remmel.
Ohtude ja vaimse pärandi osas panustasid tekstiloomesse ka TÜ semiootika osakonna
teadur Lona Päll (PhD) ja folklorist Laura Mäemets (MA). Lona Päll, kes kirjutas
ohuhinnangusse ja vaimse pärandi peatükki ka teoreetilisi lõike, tõi võrdlusse Karja
kihelkonna näiteid, Laura Mäemets analüüsis Rõuge kihelkonna pühapaikade olukorda.
Ohuhinnangu metoodika tööriistatabeli töötas välja Heiki Valk, erinevaid ohte ja nende
mõjusid aitasid määratleda Mari-Ann Remmel, Lona Päll, Laura Mäemets ja Mart Hiob,
kellelt pärineb tööriista lähtekohaks kasutatud valemi mõte. Teised lisatabelid vormistas
Mari-Ann Remmel, kes koos Heiki Valguga tegi ettepanekuid välitööde juhendi
muutmiseks, kuhu lisas täiendusi ka Laura Mäemets. Regulaarselt korraldati koosolekuid
ja arutelusid. Muinsuskaitseametist konsulteeriti Krista Karro ja Helena Kaldrega,
Kultuuriministeeriumi poolt esitasid omapoolseid tähelepanekuid Kadri Kallast ja Reesi
Sild.
Pühapaikade inventuuride meeskonda kuulusid Kärla kihelkonnas Mari-Ann Remmel
(tööde juht), Marek Laimets ja Eesti Kirjandusmuusemi arhiivispetsialist Valdo Valper (MA),
lisaks abistas välitöödel arheoloog Lisanna Lee Leiman (MA). Setomaa inventuuri tööde
juht oli Heiki Valk, välitöödel osales ja aruandeid aitas koostada Mari-Ann Remmel (lisaks
5
oli abiks folkloristika üliõpilane Jonathan Darvish-Kojori). Nii Kärla kui Setomaa paikade
GIS-failid vormistas Reeli Reinaus (MA).
Projektijuht oli Mart Hiob, AB Artes Terrae OÜ.
6
I. LOODUSLIKUD PÜHAPAIGAD: MÕISTE JA TÄHENDUSED
Loodusliku pühapaiga puhul on tegemist kompleksse ja mitmesuguseid valdkondi
puudutava mõistega. Sellega seostuvad nii kultuuripärand, religioon, inimeste ja
inimgruppide psühholoogia, looduskaitse ja muinsuskaitse kui ka turism, piirkondade
arendamine ja majanduslikud huvid. Teemakäsitluses on olulist osa rolli etendanud
teaduslikud, ideoloogilised, loodus- ja keskkonnakaitselised tegurid, samuti pärandi
kaitsmise vajadus. Alljärgnev peatükk püüab anda ülevaate mõiste sisust ja
teemakäsitluse üldisematest ajaloolistest arengutest Eestis, kuid kindlasti ei ole
eesmärgiks hõikehõlmava ja ammendava tervikpildi loomine. Samuti tehakse ettepanekud
sõnastuse muutmiseks looduslikke pühapaiku käsitlevates õigusaktides.
I.1. Alusmõisted: püha ja looduslik
Ajaloolise loodusliku pühapaiga mõiste puhul on väga oluline püha mõiste määratlus.
Õigupoolest on see esmatähtis, sest just püha mõiste on looduslikele paikadele pühapaiga
tähenduse omistamise lähekohaks. Püha mõiste on kultuuriline tunnetuslik kategooria,
millel puudub ühene ja selgepiiriline määratlus. Kultuuriteoreetik ja filosoof Mircea Eliade
on määratlenud püha kui midagi tavareaalsusest täiesti erinevat (ganz anderes). Püha
mõistega seonduvad ka anomaalsus ja piiri mõiste (Anttonen 1996; 2002). Püha on seotud
ühtaegu nii piiripealsega kui ka sellega, mis jääb teisele poole nähtavat või nähtamatut piiri
tavalise ja mittetavalise vahel. Tänapäeva eesti keeles tähendab sõna püha
omadussõnalises tähenduses jumalikku või eriti austatavat (ÕS 2025).
Nendest määratlustest lähtuvalt käsitleme loodusliku pühapaiga mõiste puhul püha
alljärgnevalt kui „tavalisest“ teistsugust ja „erilist“ – sellest nii visuaalse kui ka
tunnetusliku, semiootilise ja semantilise piiriga eraldatut. Püha võib ka füüsilise ruumi
mõttes jääda piirialadele (nt kõrgendiku ja soise või veeala, nõgusa maastikuvormi piir).
Loodusliku pühapaiga mõiste hõlmab väga erinevaid loodusliku ilmega alasid, paiku ja
objekte, millega kaasneb pärimuslik teadmine ohverdamise, ravimise vm rituaalide kohta,
samuti erilist käitumist, reeglite järgimist ja ettevaatust nõudvaid paiku, kus reeglite
rikkumine või ettevaatusabinõude eiramine võib endaga kaasa tuua üleloomuliku
karistuse. Loodusliku pühapaigaga võib ka seonduda üleloomulik kogemus (nt
“nägemine”, eksi(ta)mine), mis ei eelda inimese eelnevat aktiivset toimimist. Paigale lisab
pühaduse oreooli kujutelm selle ebatavalisest päritolust, tekkimisest (Hiiemäe 2011, 9).
Paika võidakse ka ilma selgitusi esitamata, üksnes traditsioonile tuginedes pühaks pidada.
Püha mõiste eelkristlik sisu on hõlmanud erilist, tavalisest eraldatust, ebapuhast või
roojast, liminaalset siin- ja sealpoolsuse ohtlikku vaheala, piiri asustamata, metsikute ning
koduste kultuurmaastike vahel. Selles alas liikumisel pidi olema ettevaatlik ning
rakendama teatud võtteid, taigu, et ei juhtuks soovimatuid tagajärgi (pühakoha
„ebapuhtus“ väljendub hästi nt reomägede puhul). Pühad olid kohad, kus oli võimalik
7
üleminek ühest teiseks –- nt veesoonte ristumised, teeristid jms. Kujundlikult võib see
väljenduda nt transformatsioonist rääkivates rahvajuttudes – puuks või kiviks muutunud
inimesed vm olendid; hiiu või pühaku pisaraist tekkinud veekogud jms. Liminaalses tsoonis
usuti viibivat erinevaid vaimolendeid – paiga haldajaid (Lintrop 2007), keda on vahel hiljem
demoniseeritud. Püha mõiste on sama tähtis ka aja puhul, nii kalendaarses mõttes
taevakehade liikumist arvestades kui ka inimese elukaare murdepunktides. Sünni-,
pulmade ja surmaga seotud siirderiitusi tehti teatud paikades. Loodusobjektidega
seonduvast pärimusest nähtub, et paiga pühadus ei lähtu üksnes pärimuse või teadmisega
seal toimunud rituaalidest, vaid tegemist on laiema ja sügavama mõistega. Kui loodusliku
pühapaiga mõiste seostuks vaid ohverdamise jm rituaalidega (nagu see kajastub praegu
kehtivates loodusike pühapaikae liiginimedes), võiks üldmõiste olla pigem „looduslik
rituaalipaik“.
Teadmisele konkreetsetest looduslikest pühapaikadest kui ohvri- või ravikohtadest võib
lisanduda ka animatistliku loodusekäsitusega kaasnev avaram arusaam hingestatud
looduse ja üksikute looduse elementide pühadusest. Vanas Setomaa loodusekäsituses oli
näiteks tuntud suhtumine, et kõik allikad on pühad või et pühaks peeti kõiki vanu üksikuid
suuri puid. Ka maapind võis olla püha.
Seoses pühapaikadega on sõnal “püha” niisiis palju erinevaid tähendusi ja nende
varjundeid. Püha toponüümid-loodusnimed on väga levinud ka Soomes ning Soome uurija
Veikko Anttonen on oma uurimuses “Ihmisen ja maan rajat. Pyhä kulttuurisena
kategoriana” (1996) teemat põhjalikult käsitlenud. Üldistatult seostab ta püha-nimelisi
kohti vana maastikulise piiri tähendusega, mida markeerivad sageli veekogud. Ka Eestis
võib sama täheldada nt Pühajärvede (nt Otepää Pühajärv kui järv Võhandu ja Väike-Emajõe
vesikonna piirialal) ja Pühajõgede puhul. Liminaalsus ehk piiripealsus on teatud tüüpi
pühapaikade (nt hiiekohtade, piirikivide) puhul oluline ja selgelt väljendunud tunnus,
samas võib see liminaalsus avalduda ka pärimuses nt mingi kombestikulise
normi/käitumusliku piiri rikkumise tagajärjes, millest räägivad mütoloogilised narratiivid.
Piiri ületamine, ka inimelu siirdehetkedel, on olnud varasemalt seotud kohasidusate
rituaalidega ning on praegugi (nt pulmad, matused). Liminaalsed kohad on sageli
ohvrikohad, rituaalipaigad. On väheusutav, et 19.–21. sajandil kirja pandud pärimus annab
meile ammendava pildi kõigist toiminguist, mis eri eesmärkidel eri paigus eri aegadel on
sooritatud. Teated on sageli kaudsed ja anonüümsed. Ott Heinapuu on osutanud, et
pühapaigakujutelmad võivad eksisteerida konkreetsetest maastikest lahus (Heinapuu
2025, 39). Siiski on andmekorpus piisavalt suur, et märgata seal erilaadseid tendentse,
tüüpilisi ja haruldasi nähtusi. 20. sajandini säilinud ravimispraktika kohta on nn
pealtnägijate tunnistusi, kuid hiite puhul võivad käiku minna stereotüübid. Loodusliku
pühapaiga mõiste hõlmab eri ajastute kihistusi, neist varasemate puhul võib leida tuge nt
vanadest toponüümidest ja võrdlevast maastikuanalüüsist.
Mõiste looduslik kätkeb endas vastandumist tehislikule, inimese loodule. Siiski pole selle
sisu üheselt selge. Mõiste võib hõlmata, sõltuvalt kontekstist, nii 1) looduses, s.t väljaspool
8
urbanistlikku keskkonda asuvaid loodusliku tekkega kui ka 2) loodusliku ilmega, algselt
inimtekkelisi, kuid hoonete või rajatistena olemast lakanud ja looduse osaks saanud
pühapaiku. Käesoleva ülevaate koostajad pooldavad avaramat lähenemist – vastasel juhul
jääksid looduses olevad paigad, kus on toimunud samasugused rituaalsed tegevused nagu
loodusliku algupäraga paikades, inventeerimata ja arvele võtmata, mis suurendaks ohtu
nende säilimisele.
Kuna loodusliku pühapaikadega ekspertidena tegelemine ja nende mõistmine eeldab ka
looduse tundmist, võiksid paikade inventeerijatel ideaalis olla paremad teadmised
loodusväärtustest ja -nähtustest. Pühapaikade inventeerijatel – enamjaolt folkloristidel ja
arheoloogidel – ei ole üldjuhul loodusharidust ega sügavamaid teadmisi botaanikast,
zooloogiast, entomoloogiast, hüdroloogiast, geoloogiast, geograafiast, ökosüsteemidest,
kaitstavatest liikidest (eksperdinõukogus siiski on paar loodusteadlast). Hangete
koostamisel võiks uuringutesse kaasata loodusteadlasi, kuid sellisel juhul tuleb arvestada
ka suuremate rahaliste ressursside vajadust, s.t sama ressursi korral sisuliselt väiksemat
inventeerimisjõudlust senisega võrreldes. Tihedama koostöö vajadust loodusteadlastega
mainib ka Pikne Kama (2022), kuid Muinsuskaitseameti haldusalas ei ole pühapaikade
loodusväärtuste kirjeldamiseks võimekust ega jõudlust.
Kõnesoleva vajakajäämise ületamiseks võiks korraldada koolitusi looduslike
pühapaikadega tegelevatele ametnikele ja paikade inventeerijatele, sest kogu
elusloodusega ning isegi pinnasega (ja selle all toimuvaga) seonduvad protsessid on osa
pühaks peetud paiga omadustest. Looduslikest pühapaikadest on seni teadaolevalt tehtud
põhjalikum loodusväärtuste koonduuring vaid Lehmja tammikule (Jaan Remmeli juhitud
projektis osalesid lisaks geograafist juhile ja folkloristile botaanik, samblike uurija ja
putukateadlane, vt ELMT V, 2007). Selle töö raames toodi välja leitud haruldased liigid ja
üldine liigirikkus. Loodusteadlaste tugev kaasatus oli ette nähtud ka esimeses looduslike
pühapaikade inventeerimise riiklikus arengukavas, kuid jäi rahalise vahendite piiratuse
tõttu ja arengukava redutseeritud ulatuses rakendamise tõttu realiseerumata.
Edasise osas tuleks tõsiselt kaaluda Muinsuskaitseameti läbirääkimisi
Kliimaministeeriumiga (Elurikkuse ja keskkonnakaitse asekantsleri valdkond), et
korraldada eraldi täiendavaid uuringuid sellistes, eeskätt maa-alalistes looduslikes
pühapaikades, mille puhul on inventeerimise käigus ilmnenud looduslike koosluste parem
säilivus. Uuringutesse võiks kaasata Eesti Maaülikooli ja Tartu Ülikooli loodusteaduslike
erialade üksusi ja inimesi. Siinkirjutajatele teadaolevalt on nt maaülikooli tudengite seas
neid, kes on huvitatud pühapaikadest. Samuti võiks soovitada kraadiõppuritele looduslike
pühapaikadega seotud uurimisteemade pakkumist.
Looduslike pühapaikade puhul ei saa tänapäeval siiski eeldada nende puhtlooduslikku,
ürgloodusele omast välisilmet. Paljud neist paiknevad kultuurmaastikel ning paiga
looduslik ilme võib olla inimese poolt muudetud (nt allikate süvendamine või rakete
rajamine, maaparandus, kivikoristus, pinnasetööd). Tuleb tõdeda, et valdavas enamikus
Euroopa maades on pühad allikad saanud kristliku tähenduse omistamise tõttu sedavõrd
9
rohkelt inimtekkelisi lisandusi, et nende looduslik ilme väljendub vaid vee voolamises.
Teisalt võib looduslikeks pühapaikadeks lugeda ka paiku, kus sakraalsete, rituaalsete
tegevustega seotud ehitis/rajatis (katolikuaegne kabelikoht) on hävinud ja selle jäänused
või asukoht on omandanud loodusliku ilme – loodus “võtab kohad tagasi” –, kusjuures
kesksemate kabeliasemete puhul ei saa välistada võimalust, et kristlik ehitis rajati
looduslikku pühapaika. Samuti võib ununenud olla muinasaegse kivikalme algne
matusepaiga tähendus, kuid märksa kauem säilida traditsioon ohverdada looduses
paiknevale ebamäärasele kivivarele. Muutuv on piir loodus- ja kultuurmaastiku vahel ning
ka loodus ise on pidevas muutumises. Paljude looduslike pühapaikade välisilme on
muutunud ainuüksi ühe või mõne inimpõlve vältel. Kui paik on kasutuses, on ka inimmõju
märgatavam – selle olemasolu ei saa üheselt pidada paiga “väärtuslikkust” vähendavaks
asjaoluks. Inimmõju hindamise puhul on esmase tähtsusega küsimus, kas see tuleneb
paiga rituaalsest või utilitaarsest kasutusest. Allikate puhastamine, teeradade hooldamine
või muud toimingud, mis hõlbustavad koha kasutamist pühapaigana, rekreatiivse paigana,
tulevad pigem koha säilimisele kasuks. Peab eristama positiivset ja negatiivset inimmõju,
samuti kahjustuste tagasipööratavust. Samas tuleb „tagasipööratavuse“ mõiste
kasutamisel seoses raietegevusega olla ülimalt ettevaatlik: kui tegemist on lageraiega
keskkonnalist väärtust omava ja kogukonnale tähtsa paigaga (vanade puudega mets), ei
ole tegevus vähemalt lähemate inimpõlvede vältel kuidagi tagasipööratav. Siiski ei saa
pärast lageraie toimumist taastuma hakkavas metsas välistada mõningast suunavat raiet,
mis tagaks teatud puuliikidele paremad tingimused looduslikus olelusvõitluses. Sellistel
juhtudel peab aga tegemist olema põhjalikult kaalutletud otsusega, mille langetamisel
osaleksid kõik paigaga seotud huvirühmad. Lageraielankidel toimub ka kiire võsastumine,
mille tõttu kaovad orientiirid ning paigale ligipääs muutub võimatuks (mitmeid näiteid on
Saaremaalt, kus kohta hästi tundvad inimesedki ei leia enam teed objekti juurde).
Pühapaikade seas on ka erineva olemusega paiku, mõnede puhul on tähtis terviklik
kooslus (nt sageli allikalise pinnasega hiiealad, kus lageraie rikub ka allikad), samas on osa
ravikive asetsenud varasematel lagedatel karjamaadel, mis nüüdseks on kasvanud
tihedasse võssa.
Oluline on ka pühapaikade seos erinevate loodusobjektide ja maastikuelementidega.
Seoses looduslike pühapaikadega ei tule looduse mõistet käsitleda kitsas ürglooduse
tähenduses. Laiemas vaates tähendab “looduse” mõiste vastandumist urbanistlikule
tehiskeskkonnale ja hõlmab ka inimtegevuse ja looduse koostoimes tekkinud agraarseid
või poolagraarseid maastikke, millega on ajalooliselt olnud seotud väga suur osa Eesti
looduslikest pühapaikadest. Looduslike pühapaikade uurimisel on väga oluline ka nende
seos arheoloogiliste muististe ja asustusloolise kontekstiga. Just siin peitub võti paljude
pühapaikade ajaloolise mõõtme avamiseks – on vähe tõenäoline, et paiga pühaks
pidamise algus võiks olla varasem kui vanimad püsiasustuse jäljed tema lähemas
ümbruses.
10
I.2. Eesti looduslikud pühapaigad – mõiste ja koht laiemas diskursuses
Looduslikke pühapaiku on Eestis läbi aegade tuntud eeskätt üksikmuististe tasandil –
konkreetsete kivide, puude, allikate ja hiiekohtadena, kusjuures puudub selge piir kohaliku
mikrotoponüümi ja muistiseliigi vahel. Rahvusliku ärkamisaja ja järelärkamisaja
kontekstis, nagu ka 1920.–1930. aastatel omab sõna hiis erilist tähendust eesti rahvuslikku
identiteeti väljendava märksõnana.
Varasemates arheoloogilistes käsitlustes (Jung 1898; 1899; 1910) loodusliku pühapaiga
üldmõiste puudub ning jutt käib, nii nagu rahvapärasele tunnetusele omane,
konkreetsetest paikade või paigaliikide tasandil. Ka 1925. aastal kehtima hakanud ja 1936.
aastal uuel kujul vastu võetud Muinasvarade kaitse seaduses pole looduslikke pühapaiku
hõlmavat üldist katusmõistet. Seaduses loeti ohvrikivid muinasvaradeks arheoloogiliste
paikade seas, ohvripaigad, hiiepuud ja pühad allikad aga loodusmuististena, kusjuures
muistiseliikide kaupa määratleti ka neid kahjustavad ja keelatud tegevused (RT 1936, § 2 ja
27).
Kuigi 1920. aastatel kogusid Tartu Ülikooli üliõpilased Eesti kihelkondade arheoloogiliste
kirjelduste koostamise käigus rohkesti andmeid looduslike pühapaikade kohta, määras
teadusliku huvi ulatuse nende vastu asjaolu, et alates 1920. aastate algusest hakkas
arheoloogia ennast määratlema vaid muinasaja uurimisega tegeleva muinasteadusena.
Tulenevalt kindla seose puudumisest muinasajaga jäid kindlama ajalise määratluseta,
„ajaliselt ebamäärased“ „ajaloolised“ või „poolajaloolised“ looduslikud pühapaigad
1920.–1930. aastatel väljapoole arheoloogia kui muinasteaduse huvidesfääri – selle
eesmärk oli tegeleda muinasajaga, s.t keskajale ja 13. sajandi vallutusele eelnenud ajaga.
Harri Moora juhitud ja loodud arheoloogiakoolkonna raames jätkus huvipuudus looduslike
pühapaikade vastu ka läbi kogu nõukogude aja, mil religiooniga seotud paikade
käsitlemine ei olnud marksistliku diskursuse raames soositud. Sakraalsusega seostuva
kohta kasutati ajastuomaselt kultusekoha või -paiga sõna (nt. Toomas Tamla 1974. a
diplomitöö “Veekogudega seotud kultusepaikadest Eestis”, mille teema edasiarendamist
aspirantuuris ei peetud kohaseks religiooniga seotuse tõttu). Ühtviisi nii 1977. aastal vastu
võetud Eesti NSV seaduses “Ajaloo- ja kultuurimälestiste kaitse ja kasutamise kohta“
(ENSV ÜT 1977, 1201) kui ka samal aastal ilmunud raamatus “Arheoloogiga Eestimaa
teedel” (Lõugas, Selirand 1977, 76–79) on looduslikest pühapaikadest juttu vaid üldistava
katustermini kultusekohad all. Püha nimetus esineb viimases vaid seoses puude, jõgede ja
järvedega. Raamatu “Eesti esiajalugu” noorema rauaaja peatükis (Tõnisson 1982) ei leia
looduslikud pühapaigad ei kinnismuististe ega usundi raames üldse nimetamist.
Rahvaluuleteaduses seostub sõna püha looduslike paikadega juba Matthias Johann Eiseni
1917. ja 1919. aastal ilmunud artiklites (“Pühad puud”, “Pühad veed”, Pühad kivid”, Pühad
kohad”), kordudes raamatus “Esivanemate ohverdamised”(1918). Eiseni käsitlus jääb
11
samuti konkreetse muistiseliigi tasandile, jõudmata looduslike pühapaikade üldmõisteni.
Ka Eesti Rahvaluule Arhiivi 1938. aasta üleskutses kohamuistendite kogumise võistluses
loodusliku pühapaiga üldmõistet pole. Küsitluskava puudutab loodusobjekte üldisemalt:
teemaks on mäed ja orud, kivid, veekogud, puud ja metsad, nendega seostuvad kombed ja
jutud.
Esimesed süvauurimuslikud käsitlused looduslike pühapaikade kohta lähtuvad just
rahvaluuleteaduse suunalt – 1935. aastal avaldab Loorits ülevaate Mulgimaa
ohvrikohtadest ning 1939. aastal ilmub artiklina ja 1940. aastal raamatuna Richard
Viidalepa ülevaatlik käsitlus Eesti ohvrikividest – kuid mõlemal juhul piirdub käsitlus ühe
muististerühmaga. Samas ei leia Oskar Looritsa peateoses „Grundzüge des estnischen
Volksglaubens” (1947, 1951, 1960) looduslikud pühapaigad omaette käsitlemist. Loorits
tunneb huvi küll hingede, taevaste nähtuste hingestatuse ja erinevatele vaimolendite
vastu, kuid lähenemine on “elementide” ja nendega seotud uskumusolendite keskne.
Nõukogudeaegses eesti folkloristikas ei leia püha ega pühapaiga mõiste kasutamist ning
puudub ka huvi selle religioonisidusa valdkonna vastu: ajastu üldises raamistuses oli
igasugune usk taunitud kui tagurlik nähtus. Samas pälvib tähelepanu mütoloogiline
maailmapilt, mis tundus „ohutu“ ning ideoloogiliselt neutraalne. Niisuguses raamistuses
ilmub Eduard Laugaste, Ellen Liivi ja Erna Normani raamatusari hiiu- ja
vägilasmuistenditest (1959, 1963, 1970).
Püha mõiste ilmub Eesti elu avalikku diskursusesse 1980. aastate lõpus seoses
religioonisidusaid teemasid hõlmanud piirangute varisemisega ühiskonnas tervikuna.
Vabamaks muutunud oludes kerkib see meedias esile ühtaegu nii kiriku kui ka maausuliste
sõnakasutuses, viimasel juhul sealhulgas seoses usulistes ja rituaalsetes praktikates
kasutamist leidnud looduslike paikadega. Laiemasse avalikkusesse on teadmine
looduslikest pühapaikadest jõudnud erinevate teabekanalite kaudu, mille seas tuleb
mainida M. J. Eiseni raamatu „Esivanemate ohverdamised“ kordustrükki (1996) ja SA Hiite
Maja pühapaiku tutvustavaid pikaajalisi ja järjepidevaid tegevusi (vt www.hiis.ee), Marju
Kõivupuu raamatut „101 pühapaika“ (2011), Mall Hiiemäe teost „Püha kivid Eestimaal“
(2011) ning Ahto Kaasiku raamatuid „Põlised pühapaigad (2016) ja „Pühapaikade teejuht“
(2017).
Ideoloogiliste piirangute kadudes jõuab looduslike pühapaikade teema ka teaduslikku
diskursusesse. 1990. aastatel juurdub püha mõiste kohapärimuse uurimises, seostudes
looduslike pühapaikadega (Remmel 1997; 1998; 2014a, b jt). Arheoloogiasse ilmub püha
mõiste 2000. aastatel, mil kasvab huvi looduslike pühapaikade kui muististe vastu. Heiki
Valk on pühapaiku käsitlenud üldisemas võtmes (Valk 2007a, b; 2009; 2022a jt), aga ka
üksikmuistise süvaanalüüsina (2025). Tõnno Jonuks on lähemalt analüüsinud hiiekohti
(2009, 2011a, b, 2012 a, b jt), Jüri Metssalu Juuru kihelkonna pühasid allikaid (2022). 2022.
aastal ilmus teemavaldkonnale pühendatud ajakirja Mäetagused 2022. aasta erinumber
(Kama 2022; Mäemets 2022; Remmel 2022; Valk 2022a). Looduslike pühapaikade teema
on leidnud käsitlemist ka keskkonnakonfliktide alases doktoritöös (Päll 2025), mis hõlmab
12
juba varasemaid artikleid. Loodusteaduste vaates pole looduslikud pühapaigad seni
tõsisemat teaduslikku tähelepanu pälvinud. Siiski võeti paljud neist juba 1960. aastatest
alates looduskaitse alla, seda peamiselt füüsiliste parameetrite poolest eriliste ja
silmapaistvate loodusobjektidena. Vaikimisi kaitsti looduskaitse sildi all ka ajaloolist
kultuurimälu, mida omaaegsed looduskaitsetegelased (nt Gustav Vilbaste, Jaan Eilart,
Jaan Remmel) väärtustasid. Pühapaikade seoseid elusloodusega seni uuritud pole.
Rohkem on tähelepanu pööratud seostele teiste muististe ja maastikuga (nt Jonuks 2011a;
Vee 2015; Remmel 2022; Valk 2022a).
Loodusliku pühapaiga üldmõiste on Eestis siiski suhteliselt hilise algupäraga. Veel 1994.
aasta Muinsuskaitseseaduses elab nõukogude aja pärandina edasi kultusekoha
katusmõiste (RT 1994, § 3). Mõiste sacred natural site hakkab religiooniuuringutes,
looduskaitses ja kultuuripärandi alases ingliskeelses kirjanduses levima alles 1990ndate
lõpus ja 2000ndate aastate algupoolel ning samasse aega langeb ka eestikeelse üldmõiste
”looduslik pühapaik” kasutuselevõtt. Olulist osa selle tõlkelise algupäraga mõiste
rakendumisel siinmail on etendanud Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN)
juhendmaterjalide, eriti kaitsealade haldajatele koostatud juhendi „Sacred Natural Sites:
Guidelines for Protected Area Managers“ (2008) tõlkimine eesti keelde. Rahvusvahelises
raamistuses tähistab “looduslik pühapaik” loodusliku päritoluga maa- või veealasid, millel
on kogukondadele või rahvastele eriline vaimne või religioosne tähendus. Eesti keeles
kasutati mõistet maausuliste pilootuuringutes, mida alustati nt Saaremaal Jaani
kihelkonnas juba 2004. aastal.
Olulisteks tähiseks termini laiemal juurdumisel eesti keelekasutusse oli 2005. aastal
Rahvusraamatukogus toimunud konverents “ Eesti ajaloolised looduslikud pühapaigad
eile, täna, homme” ja seal peetud ettekannete põhjal 2007. aastal ilmunud raamat
“Looduslikud pühapaigad: väärtused ja kaitse”. Ahto Kaasik on seal üldistatult kokku
võtnud, et ajaloolised looduslikud pühapaigad on mitmetähenduslikud mälestised, milles
on põimunud nii vaimse kui asise kultuuri ja looduse minevikulised ning olevikulised
väärtused.
Maavalla Koja ja SA Hiite Maja järjekindla selgitustöö ja algatuse tulemusena käivitus
Kultuuriministeeriumi haldusalas kaks valdkondlikku arengukava, mille eesmärgiks oli
looduslikele pühapaikade inventeerimine – „Eesti ajaloolised looduslikud pühapaigad.
Uurimine ja hoidmine 2008–2012“ ning „Eesti looduslikud pühapaigad. Uurimine ja
hoidmine. Arengukava 2015–2020“. 2010. aastal loodi Muinsuskaitseameti juurde
looduslike pühapaikade eksperdinõukogu. Siiski sai loodusliku pühapaiga mõiste juriidilise
tähenduse alles 2019. aasta uues Muinsuskaitseseaduses (RT 2019). Nüüd said
looduslikud pühapaigad, mis varem olid kaitse all arheoloogiamälestistena, tänu nendega
tugevalt seotud vaimsele pärandile ja vaimse pärandi mõiste seadusesse
sissekirjutamisele, omaette mälestiseliigi staatuse. Muinsuskaitseameti juurde loodi ka
looduslike pühapaikade nõuniku ametikoht.
13
Tänapäeval on mõiste looduslik pühapaik Eestis üldtuntud ja leiab rohket kasutamist.
Tegemist on katusmõistega, mis hõlmab erilaadseid ja eri suurusega objekte, mille
tüpoloogia leiab lähemat käsitlemist käesolevas ülevaates allpool.
Siiski pole mõiste looduslik pühapaik sisu kaugeltki selge ja üheselt määratletud. Allolevas
tabelis (tabel 1) on toodud definitsioone, mida on viimastel kümnenditel kasutatud
erinevates dokumentides ja publikatsioonides. Kõige sagedamini leiab neist kasutamist
sõnapaar looduslik pühapaik. Esitatud on ka täiendavaid, täpsustavaid määratlusi ja
alaliike (tabel 2). Paratamatult jääb aga mõiste tuuma ümber nn hall tsoon või piiriala, kus
kõik pole selge ja mida erineva taustaga uurijad võivadki käsitleda erinevalt. See asjaolu
võib põhjustada segadust teemaga seotud olukordades – nii teoreetilisel kui praktilisel
tasandil. Looduslike pühapaikade kaitse seisukohast on kõige enam kõlapinda leidnud
väide, et need paigad on Eesti kultuuri ja identiteedi üheks oluliseks osaks ja kandjaks
(Jonuks et al., 2014) – neid kaitstes hoiame oma maa loodust ja kultuuri (Remmel & Jonuks,
2021).
Termini “ajalooline looduslik pühapaik” puudustele on tähelepanu juhtinud Tõnno Jonuks,
Martti Veldi ja Ester Oras juba 2014. aastal ajakirjas Vikerkaar ilmunud artiklis. Autorid
märgivad, et kuigi termin rõhutab ajaloolisust, ei hõlma see suulises pärimuses mitte
kajastuvaid, üksnes arheoloogiliste leidude põhjal tuvastatud muinasaegseid ohvrikohti,
mille ajalooline mõõde on suurem kui pärimuses kajastuvatel paikadel ning millega omas
ajas kahtlemata seostusid nii sakraalsed kui rituaalsed tähendused. Oma artiklis pakuvad
nad suulises traditsioonis kajastuvate pühapaikade üldnimetuseks sisu poolest täpsemat
terminit – pärimuslik pühapaik. Selle katustermini alla mahuvad tingimusteta ka
katoliikliku kultuurikontekstiga seonduvad kabeli- ja ohvrikohad, mis on samuti seotud
pärimusest tuntud ohverdamispraktikaga. Ehkki kõnesolev mõiste on pärimuses
kajastuvate pühapaikade jaoks sisuliselt täpsem, räägivad loodusliku pühapaiga mõiste
juurde jäämise kasuks järgmised asjaolud:
1. mõiste on seaduses ja muinsuskaitsepraktikas tugevasti juurdunud
2. termini rahvusvaheline, rahvusvaheliselt mõistetav sisu ja selle esinemine
rahvusvahelistes juhendmaterjalides. Hälbimine rahvusvaheliselt tunnustatud
terminoloogiast võiks saada takistuseks FSC sertifikaadist tuleneva rahvusvaheliselt
14
15
f
16
Tabel 1. Pühapaikade üldisi definitsioone
17
18
toimiva kaitsemehhanismi rakendumisele. Praktikas vajavad metsafirmad FSC
sertifikaati, sest see avab parema ligipääsu turgudele, kuid sertifikaadi saamise
eelduseks on, et puit ei ole võetud looduslikust pühapaigast. Metsafirmade soov
omada FSC sertifikaati on ka riikliku kaitse alla mitte kuuluvatele Eesti looduslikele
pühapaikadele väga oluliseks kaitsemehhanismiks, sest sealt võetud puidule
sertifikaati ei anta. Samas soovitame praktilises eestikeelses keelekasutuses
pärimuses kajastuvate looduslike pühapaikade jaoks kohta julgesti sünonüümina
kasutada “pärimusliku pühapaiga” nimetust.
Lisaks pärimuslikule pühapaigale on eri uurijad välja pakkunud ka mitmeid uusi, looduslike
pühapaikade iseloomu avavaid mõisteid) (Tabel 2).
Ott Heinapuu eristab ka looduslikke ja poollooduslikke pühapaiku, sest enamasti avaldub
pühapaikades inimmõju, mõnedes rohkem, mõnedes vähem. Samuti võib esile tuua
demoniseerunud loodusliku pühapaiga mõiste. See tähistab ajaloolisi looduslikke
pühapaiku, millega kristluse mõjul on hakatud seostama kurje, tumedaid, deemonlikke
jõude – kohta kardetakse ja sellega hirmutatakse teisi inimesi. Pärimus ja ka koha nimi
võivad demoniseerumist väljendada, kuid samas võib paiga varasem tähendus jääda
demoniseerumise varju ning enam mitte välja paista. Teisalt võib osutada nt õigeusklikul
Setomaal kesksemate looduslike pühapaikade põimumisele kristlusega – järjepidev
pühadus ja austus säilib, kuid lisandub kristlik kihistus, mis on rahva seas omaseks
saanud. Niisiis võime rääkida ka sünkretistlikest looduslikest pühapaikadest. Kristuse ja
katoliiklike pühakute austamise mõju avaldub ka mõnede paikade nimedes (nt Linte
Maarjamägi Räpina khk, Tuuma kattai Setomaal, Jeesuse jäljega kivi Pöide khk jm).
Lõpuks võib veel tuua sisse oletusliku või tõenäolise (ajaloolise) loodusliku pühapaiga
mõiste, mis rakendub läbi teadlase või inventeerija hinnangu. Ehkki oletusi võimalike
pühapaikade kohta on nii teadlased kui koduloolased teinud juba varemgi, tingivad
reaalsed ebamäärased olukorrad inventeerimistöödel kaalumist, kui tõenäoline võis olla
antud, nt väliste tunnuste alusel erilise või loodusväärtusliku paiga puhul pühakspidamine
20. sajandi esimeses pooles või ka kaugemas minevikus. Sellise määratluse võib anda, kui
on toetavaid ja kaalukaid argumente kaudsema, niiöelda ridade vahele jääva info põhjal –
kui leitud kirjalikes pärimusteadetes pole otse öeldud, et on ohverdatud, ravitud vms, ega
pole ka kindlat tunnuslikku pühapaigale viitavat toponüümi, kuid muu kontekst – nt
maastikuloogika, muististe ja toopnüümide võrgustik ja nt narratiivse pärimuse motiivistik
toetab. Selliseid kohti leidub kindlasti unustatud ja hüljatud pühapaikade seas. Vahel
ilmneb mõni niidiots, mida tõenäosusi arvestades tuleks silmas pidada. Looduslike
pühapaikade diskursuses on uurijatel oluline roll ning me ei peaks absolutiseerima leitud
pärimusteateid ainsa infoallikana. Tõenäoliste või oletuslike paikade puhul ei pea neid
kaitsma mälestisena, ent kahtluste korral saaks nt teha uuringuid metallidetektoriga vm,
ning alati jääb ka võimalus, et kusagilt leitakse pärimusinfot juurde. Üldpilti omades oleks
võimalik ka välja pakkuda potentsiaalseid looduslikke pühapaiku nt maastikuvaatluste
või kaartide analüüsi põhjal.
19
I.3. Loodusliku pühapaiga mõiste õigusaktides: olukord ja ettepanekud
I.3.1. Loodusliku pühapaiga mõiste Muinsuskaitseseaduses
Praegu kehtib Muinsuskaitseseaduses ajalooliste looduslike pühapaikade kohta järgmine
määratlus:
Ajalooline looduslik pühapaik on olulise inimmõjuta rahvapärimuslik ohverdamise,
pühakspidamise, ravimise, usulise või rituaalse tegevusega seotud asi või maa-ala.
Ajaloolised looduslikud pühapaigad on olulised rahvapärimuskultuuri ning kohaliku
identiteedi kandjad.
Käesoleva analüüsi raames leiame, et üle võiks vaadata loodusliku pühapaiga mõiste sisu,
sõnastades selle järgnevalt:
Looduslik pühapaik on kohapärimuses, sealhulgas toponüümides kajastuv või
esemeliste leidude põhjal tuvastatud, loodusliku ilmega pühaks pidamise,
ohverdamise, ravimise, usulise või rituaalse tegevusega seostatav loodusobjekt või maa-
ala. Looduslikud pühapaigad on olulised vaimse kultuuripärandi ning kohaliku ja
rahvusliku identiteedi kandjad.
Põhjendused:
1) Ajalooline looduslik pühapaik asendada mõistega looduslik pühapaik
Põhjendus: Kuigi mõisted looduslik pühapaik ja ajalooline looduslik pühapaik on tunduvad
esmapilgul sünonüümidena, on kummalgi oma tähendus ja ajalugu. Mõiste ajalooline
looduslik pühapaik on Eestis kasutusel olnud suhteliselt lühikest aega – vaid ligikaudu
viimase kahekümne aasta vältel. Mõiste on Eestis tekkinud kindlas kontekstis – esimese
looduslike pühapaikade riikliku arengukava (2008–2012) ettevalmistamise käigus, selle
sisu määratlemisel toimunud aruteludes. Eesmärk oli anda üheselt selge raamistus,
milliste pühapaikadega tuleks inventeerijatel looduslike pühapaikade kaardistamisele
suunatud arengukava täitmisel tegeleda ja millistega mitte. Ajaloolisuse mõiste toodi sisse
selleks, et eristada traditsioonilisi vanas rahvakultuuris tuntud pühapaiku uustekkelistest,
20. sajandil alguse saanud, sealhulgas ka 20. sajandi lõpu uusvaimsuse laine raamistuses
tekkinud pühapaikadest. Ühiskonna vabanemine nõukogudeaegsest ideoloogilisest
surutisest 1980. aastate lõpul – 1990. aastate alguses väljendus ka uute looduses, s.t
väljaspool hooneid asuvate pühapaikade rajamises (sh budistlik stuupa Läänemaal,
maausuliste rajatud ja kuuldavasti noorte kristlaste hävitatud iidolid Tartus Toomemäel
ohvrikivi juures). Samuti tekitasid küsimusi 1920.–1930. aastate taarausuliste liikumisega
seotud või ajastuomase rahvuslusega seotud pühapaigad (nt Sõjamäe hiis). Kuna
looduslike pühapaikade arengukava, s.t inventeerimise kava hõlmas kogu Eestit ning
puudus ülevaade niisuguste uustekkeliste paikade rohkusest, peeti vajalikuks arengukava
valdkond täpsemalt fokusseerida. Selles raamistuses lepiti kokku, et inventeerima
hakatakse üksnes selliseid looduslikke pühapaiku, millel on sisuline seos 19. sajandi
suurest kultuurimurrangust varasemate kultuuritraditsioonidega ja mille puhul
20
arhiiviteated ja pärimus viitavad kasutamisaja alguse ulatumisest 19. ja 20. sajandi
vahetusest varasemasse aega. Et arengukava objekt oleks selgesti määratletud ja et tööga
saaks edasi minna, lisati loodusliku pühapaiga mõiste ette sõna “ajalooline”, mis hakkas
kokkuleppeliselt tähistama kõnesolevat ajalist piiri. 2019. aastal kehtima hakanud uues
Muinsuskaitseseaduses on ajaloolised looduslikud pühapaigad määratletud omaette
mälestiseliigina.
Niisiis on sõna “ajalooline” loodusliku pühapaiga mõiste ette tekkinud konkreetses ajalises
ja sündmuslikus kontekstis, kindlat praktilist eesmärki silmas pidades, ning sellest on
loobutud looduslike pühapaikade teises riiklikus arengukavas “Eesti looduslikud
pühapaigad. Uurimine ja hoidmine” (2015–2020). Omaette väärtus on ka lühidus ja
suupärasus. Seetõttu võiks edaspidises diskursuses loobuda mõistest “ajalooline
looduslik pühapaik” ning kasutada selle asemel lühemat versiooni. Ajaloolise loodusliku
pühapaiga mõiste tuleks loodusliku pühapaiga mõistega asendada ka
Muinsuskaitseseaduses ja mälestiste registris. Seda ka põhjusel, et
muinsuskaitseseaduse rakendusala määrab juba iseenesest, et tegemist on ajaloolist
väärtust omavate paikadega.
2) Välja jätta “olulise inimmõjuta”
Põhjendus: See pole sisu poolest täpne. Inimtegevus võib looduslikke pühapaiku olla
olulisel määral mõjutanud. Paljud neist paiknevad ning on sajandeid paiknenud
inimtekkelistel ajaloolistel kultuurmaastikel. Sekundaarne tegevus ei saa olla määravaks
liigitunnuse kriteeriumiks.
3) Rahvapärimuslik asendada: “kohapärimuses, sealhulgas toponüümides kajastuv
või esemeliste leidude põhjal tuvastatud, loodusliku ilmega”
Põhjendus: Kasutada määratlust “kohapärimuses, sealhulgas toponüümides kajastuv või
arheoloogiliste leidude põhjal tuvastatud”, sest varasem määratlus ei võimaldanud
looduslike pühapaikadena käsitleda arheoloogilisi, pärimuses mitte kajastuvaid
ohvripaiku, mis kahtlemata kuuluvad looduslike pühapaikade kategooriasse. Teatud tüüpi
esemelised leiud võivad osutada ka nt ravimiskombestiku praktiseerimisele 20. sajandi
esimeses pooles. Leidude puhul tuleb arvestada konteksti.
Lisatud “sealhulgas toponüümides”, sest toponüümid on kohapärimuse osa. Lisatud
“loodusliku ilmega”, sest see on oluline liigitunnus.
4) Asendada sõna „asi“ sõnaga „loodusobjekt“.
Põhjendus: Sõna „asi“ kasutamine pühapaiga puhul on kummastav ja tekitab segadust,
sest tavakeeles on sõna „asi“ esmaselt tajutav tähendus „ese“ . Seadus võiks olla
sõnastatud nii, et sõnastus oleks üheselt arusaadav ka kodanikule, kes ei orienteeru
juriidika erialases kantseliidis. „Loodusobjekt“ väljendab mõiste sisu selgemini kui „asi“
ning juriidilise, tavakeelega mittehaakuva termini kasutamine ei anna sisuliselt midagi
21
juurde ning väljendab üksnes materiaalsust („Asi on kehaline ese. (Tsiviilseadustik,§ 49
(1)).
5) Lõpulause algusest eemaldada sõna „Ajaloolised“.
Põhjendus: Selle säilitamine ei ole vajalik, sest terminist „ajalooline looduslik pühapaik“
on definitsiooni uues sõnastus tervikuna loobutud. Selle säilitamine (või sissetoomine)
tekitaks tarbetut segadust ja tekiks vajadust sõna tähendust täiendavast avama hakata.
Ajalist piiri, mis eristaks (ka potentsiaalselt) mälestiseks olevaid looduslikke pühapaiku 20.
sajandi lõpu ja 21. sajandi uustekkelistest pühapaikadest, käsitletakse looduslike
pühapaikade kriteeriumite määruses (p. 1.2.2.). Sellesse viidavate muudatuste kohaselt ei
tuleks loodusliku pühapaigana Muinsuskaitseseaduse rakendumise tähenduses käsitleda
uustekkelisi looduslikke pühapaiku, mille kasutamise algus jääb 20. sajandi
lõpukümnenditesse või hilisemasse aega.
6) Asendada: ”rahvapärimuskultuuri” väljendiga “ vaimse kultuuripärandi ja
kohaliku ning rahvusliku”
Põhjendus: Mõistel “rahvapärimuskultuur” puudub sisu, sellist terminit eesti keeles pole –
see puudub mõlemas kaasaegse eesti keele korpuses nii õigekeelsussõnaraamatus
(https://eki.ee/os-2025/) kui ka sõnaveebis (https://sonaveeb.ee/). Looduslikud
pühapaigad pole üksnes kohaliku, vaid ka laiema rahvusliku kultuurilise identiteedi
kandjad.
I.3.2. Loodusliku pühapaiga kui mälestiseliigi kriteeriumid
Kehtiv õigusakt määratleb ajaloolise loodusliku pühapaiga kui mälestiseliigi kriteeriumid
järgnevalt:
§ 7. Ajaloolise loodusliku pühapaiga kriteeriumid
Ajaloolise loodusliku pühapaiga riikliku kaitse eelduse hindamise kriteeriumid on:
1) vanus – asja või maa-ala aktiivse kasutamise algus on allikakriitika alusel hinnatud
20. sajandist varasemaks;
2) kirjaliku ja/või pärimusliku teabe olemasolu – asja või maa-ala kohta on olemas
ohverdamisele, pühakspidamisele, ravimisele, palvetamisele või muule usulisele
või rituaalsele tegevusele viitavad ajaloolised andmed, sealhulgas arhiiviallikad ja
ajaloolised kaardid, mille kohta on tehtud allikakriitiline analüüs, ja teadusliku
uurimisega tegelevate haridus-, teadus- ja arendusasutuste korraldatud
arheoloogilised, etnoloogilised ja folkloristlikud uurimistööd
3) pärimuse või tavade järjepidevus – objekti kohta on kogukonnas säilinud teave selle
kultuuri- ja/või usundiloolise tausta kohta, olenemata objekti tänasest kasutusest.
22
Pakume teha kriteeriumite määrusesse järgmised muudatused:
1. Senine sõnastus: 1) vanus – asja või maa-ala aktiivse kasutamise algus on allikakriitika
alusel hinnatud 20. sajandist varasemaks;
Väljapakutav sõnastus: 1) vanus – asja või maa-ala aktiivse kasutamise algus on
allikakriitika alusel hinnatud 20. sajandi keskpaigast varasemaks;
Põhjendus: Kultuuri järjepidevus maal kestis kuni sundkollektiviseerimiseni, üksikisiku
tasandil sageli kuni sõjaeelsel ajal täiskasvanuks saanud põlvkonna lahkumiseni. 20.
sajandi alguse piir on kunstlik ega ole sisuliselt põhjendatud. Mõiste „20. sajandi algusest
varasemaks“ toodi LPP kui mälestiseliigi loomisel sisse, et välistada 1920.–1930. aastate
taarausuliste rajatud uustekkelisi pühapaiku. Senine inventeerimise kogemus
(inventeeritud on 2/3 Eestist) näitab, et niisuguseid paiku praktiliselt ette ei tule ning 20.
sajandi algupoole uustekkeliste objektidega „risustumist“ pole karta. Teadaolevalt
seostuvad taarausuliste tegevusega varasemad pärimuslikud looduslikud pühapaigad,
mitte uustekkelised paigad. Kaaluda võiks ka piiri nihutamist kuni 1980. aastate
keskpaigani – „uustekkeliste“ pühapaikade küsimus tekib alles kõnesoleva kümnendi
lõpuaastatel, mis ühiskonnas toimunud suured ideoloogilised muudatused ning loodus- ja
keskkonnakaitsealase ühiskondliku aktiivsuse tõus võisid anda põhjust „uute“
pühapaikade kasutusele võtmiseks või varasemas traditsioonis mittesakraalsete paikade
presenteerimiseks pühapaikadena – et neile tuginedes kaitsta loodus- ja
keskkonnaväärtusi. Osa niiöelda uustekkelisi, uue kasutajaskonnaga (vahepeal
traditsioonid katkenud) paiku on tegelikult vanad pühapaigad või -alad.
2. Senine sõnastus: 2) kirjaliku ja/või pärimusliku teabe olemasolu – asja või maa-ala kohta
on olemas ohverdamisele, pühakspidamisele, ravimisele, palvetamisele või muule
usulisele või rituaalsele tegevusele viitavad ajaloolised andmed, sealhulgas arhiiviallikad
ja ajaloolised kaardid, mille kohta on tehtud allikakriitiline analüüs, ja teadusliku
uurimisega tegelevate haridus-, teadus- ja arendusasutuste korraldatud arheoloogilised,
etnoloogilised ja folkloristlikud uurimistööd;
Väljapakutav sõnastus: kirjaliku, pärimusliku või materiaalse teabe olemasolu – paiga või
maa-ala kohta on olemas pühakspidamisele ja/või ohverdamisele, ravimisele,
palvetamisele või muule usulisele või rituaalsele tegevusele viitavad varasemad
(sealhulgas arhiiviallikad ja ajaloolised kaardid) või välitöödel kogutud andmed, mille kohta
on tehtud erialane allikakriitiline analüüs.
Põhjendused:
1) „materiaalse teabe lisamine:
Loodusliku pühapaiga mõiste alla tuleks lugeda ka sellised välitöödel avastatud
paigad, mille puhul ümbruskonna elanike seas pärimus puudub, kuid kust saadud leiud
on iseloomulikud sama piirkonna teistele, talletatud pärimusega pühapaikadele. Sõna
„materiaalne“ on lisatud selleks, et definitsioon hõlmaks ka katkenud või talletamata
23
pärimusega paiku, mille kohta annavad infot piirkonna looduslikele pühapaikadele
iseloomulikku traditsioonilist kasutust väljendavad 19.–20. sajandist pärinevad,
arheoloogiamälestise kriteeriumitele vastamiseks liiga hilised esemeleiud.
2) Lõpuosa ärajätmine:
Senine sõnastus on pikk, lohisev, kohmakas, sisult ebatäpne ja mitmeti
tõlgendatav. Sellest võib välja lugeda, nagu kuuluksid ka välitöödel kogutavad uued
andmed „ajalooliste andmete“ alla. Jääb selgusetuks, kas „asutuse korraldatud
uurimistööd“ on kaitse alla võtmise kriteerium, s.t vältimatu eeldus või „ajaloolise
andmete“ olemasolu üks võimalikke kinnitajaid. Sõnastus ei tohiks olla mitmeti
mõistetav - selline, millest võiks välja lugeda, et mälestise staatusesse saavad
kvalifitseeruda vaid niisugused paigad, mille kohta on „teadusliku uurimisega
tegelevad haridus-, teadus- ja arendusasutused“ korraldanud uurimistöid. Oluline
pole mitte see, kes andmed talletas, vaid see, et need oleksid professionaalsel
erialasel tasandil allikakriitiliselt analüüsitud. Senine sõnastus tekitab küsimuse ka
juba inventeeritud kihelkondade aruannete „täiendavat inventeerimist vajavad
paikade“ loendites mainitud kohtade kaitse alla võtmisel, sest vaevalt saab
eeldada, et kord juba inventeeritud kihelkondades hakkavad toimuma asutuste
korraldatud uued uurimistööd. Oluline on, et analüüsi teeks valdkonda tundev
uurija.
Kriteerium 3) pärimuse või tavade järjepidevus – objekti kohta on kogukonnas säilinud
teave selle kultuuri- ja/või usundiloolise tausta kohta, olenemata objekti tänasest
kasutusest.
Asendada sõnastusega:
Kriteerium 3) pärimuse või tavade järjepidevus – objekti kohta on kogukonnas olemas
teave selle kultuuri- ja/või usundiloolise tausta kohta, olenemata objekti tänasest
kasutusest.
Põhjendus: Tänapäeval ei saa, arvestades taludeaegse paikse elanikkonna kiiret kadumist
ning noorema põlvkonna muutunud elulaadi ja väärtushinnanguid (ka maal), eeldada
tavade järjepidevuse püsimist ja traditsiooni edasikandumist „suust suhu“. Viimast võib
heal juhul kohata, kuid seda ei saa enam seada paiga kaitse alla võtmise eelduseks.
Tänapäeval on oluliseks teabekandjaks muutunud internet ja sageli on just uurija-
inventeerija pärimuse „suust suhu“ edastajaks. Aja möödudes töötab pärimuse
järjepidevuse kriteerium iga aastaga üha vähem, paljudel juhtudel on selle järgimine juba
praegu võimatu ja see ei ole täidetud väga paljude juba kaitse all olevate mälestiste puhul.
Seega pole põhjust traditsiooni järjepidevat „põlvest põlve ja suust suhu“ säilimist
kogukonnas enam pidada paiga mälestisena kaitse alla võtmise kriteeriumiks
Paiga kaitse alla võtmisel tuleks peamiste kriteeriumite kõrval vaadelda ka paiga muid
omadusi, mis oleksid määratletud täiendavate kriteeriumitena “lisaväärtused”. Nendena
määratletud tingimused ei pea paiga kaitse alla võtmiseks olema tingimata täidetud, kuid
24
nad väljendavad täiendavalt paiga väärtust ja põhjendavad riikliku kaitse vajadust. Toome
esile järgmised pühapaiga kaitse alla võtmist põhjendavad ja toetavad järgmised
lisaväärtused/asjaolud:
1) Loodusliku või ajaloolisele kultuurmaastikule omase keskkonna säilimine.
Kommentaar: Looduslik või traditsiooniline, suuremate maastikumuudatusteta keskkond
loob eeldused pühapaiga tajumiseks ajaloolise paigana. Tehiskeskkonnast ümbritsetud
või sellega külgnev pühapaik mõjub pigem eksponaadi või monumendina, mitte
pühapaigana. Siiski tuleks tugevate argumentidega pühapaiku kaitsta ka juhul, kui neid
ümbritsevad uusarendused.
2) Paiga tänapäevane kasutamine loodusliku pühapaiga tähenduses kohalikus
kogukonnas või ka laiemalt.
Kommentaar: Tänapäeval võib pühapaiga „tagamaa“ olla kohalikust kogukonnast laiem –
seda tullakse külastama ka mujalt. Riikliku kaitse staatus ja sellega kaasneva teabelevi
aitavad toetada pühapaikadega seotud vaimse kultuuri traditsioonide järjepidevust.
3) Suulise traditsiooni järjepidev püsimine kohalikus kogukonnas.
4) Koht laiemas muististevõrgustikus – pühapaiga seos teiste arheoloogiliste või ajalooliste
muististega.
Kommentaar: Pühapaikade ajaloolise mõõtme sügavust aitab hinnata asjaolu, kas nende
läheduses (nt sama ajaloolise küla piirides) leidub veel teisi muinasaegsele, keskaegsee
või varauusaegsele asustusele viitavaid kinnismuistiseid (asulakohti, kalmeid, pühapaiku,
linnamägesid). Seosed teiste muististega ja koht laiemas muististevõrgustikus aitavad
hinnata pühapaiga seost mineviku asustusüksustega ning konkreetse pühapaiga kohta
looduslike pühapaikade üldisemas hierarhias. Pidepunkte pühapaiga seoste hindamiseks
teiste muististega pakub Tartu Ülikooli arheoloogilise kohateabe infosüsteem, mida
kasutatakse ka Muinsuskaitseameti igapäevatöös, samuti Kirjandusmuuseumi
kohapärimuse andmebaas Koobas, kuhu on sisestatud andmeid eri tüüpi paikade kohta.
Kokkuvõtteks
Loodusliku pühapaiga mõiste sisu on olemuselt dünaamiline – need paigad pole olnud eri
perioodidel samatähenduslikud. Tegemist on kokkuleppelise terminiga, mida kaasaegsed
uurijad võiksid ideaalis mõista ja kasutada võimalikult sarnaste põhimõtete alusel. Samas
võib teaduslik uurimistöö anda valdkonna kohta uusi teadmisi ja igale uurijale jääb õigus
oma seisukohtadele. Tänased teadmised ja definitsioonid ei ole lõplikud. Pärimuse
tõlgendamisel on jätkuvalt palju vaieldavat ja vaja on põhjalikumaid, nii kvalitatiivse kui
kvantitatiivse metoodikaga uuringuid.
25
II. PÜHAPAIKADE LIIGITAMINE
Ajaloolised looduslikud pühapaigad on dünaamiline kategooria, mille piires on võimalik eristada
mitmesuguseid liike ja alaliike erinevatelt alustelt ja eri lähtekohtadest (lisafaili: lisa 2). Mingite
tunnuste esinemissagedus ja olemasolu määrab liigi. Üks liik ei saa füüsilises mõttes olla samal
ajal teine liik.
Vastavus füüsiliste objektide liikide ning neile omistatud tähenduste ja liiginimede vahel pole
kaugeltki üksühene. Esiteks on rahvapärasele terminoloogiale omane varieeruvus – seda nii
piirkondlikul kui üksisikute tasandil. Teiseks mõjutab talletatud traditsioonis kajastuvaid
liiginimesid ka pärimuse kirjapanijate erinev taust – nende seas on nii teadlasi, tudengeid,
kohalikke haritlasi, kodu-uurijaid kui ka algkoolide õpilasi. Pärimuses kajastuv tüpoloogia pole
alati usaldusväärne, pealegi kalduvad kodu-uurijad sageli oletama ja oma termineid kasutama.
Harvad ei ole juhtumid, kus sama pühapaiga kohta kasutatakse eri allikates erinevat
liigimääratlust.
Pühapaikade liikidest ülevaate saamise vajadus käesoleva projekti raames on ühtaegu nii
teoreetiline kui praktiline, vajalik muinsuskaitsetöös ja pühapaikade inventeerimisel
(kaardistamisel). Käesolevas töös on tehtud ettepanek kasutada looduslike pühapaikade kui
füüsiliste objektide liigitamisel mitmetasandilist liigitust. Liigituse esmatasandil on
muinsuskaitselisest perspektiivist kahtlemata otstarbekaim lähtuda n-ö “elemendist” –
esmasteks liikideks on kivi, puu, veekogu või maapind/-ala (vahel eristub ka pinnavormina).
Teine liigitustasand lubab suuremat varieeruvust ega põhine üheselt etteantud määratlustel -
andmesisestaja valikuvõimalused paigaliigi määratlemisel ei ole piiratud.
Alljärgnevalt püütakse liiginimetustes lähtuda üldkeele leksikast ja vältida liiga spetsiifilisi
termineid, mida on erihariduseta raske määrata. Lisaks peaks liikide määramisel arvestama ka
traditsioonidega nii arheoloogias kui folkloristikas. Mõni mõiste on olnud teaduslikus plaanis
kasutusel juba sajandi jagu (nt ohvrikivi) ja ka teadlaste keelepruugis tugevalt juurdunud,
mistõttu peaks seda teisese liigitustasandi puhul silmas pidama. Samas tuleb jälgida, et teisese
tasandi puhul ei kasutataks mitte aegunud, vaid tänapäevast terminoloogiat (nt lohukive, mille
kohta vahepeal kasutati terminit väikseselohuline kultusekivi, on varasemalt nimetatud ka
ohvrikivideks). Ka arhiivitekstides esinevad sageli rahvapärased määratlused ei lange alati kokku
praeguse terminoloogiaga.
Valdkonda puutuvad laiemas mõttes nii arheoloogide ja folkloristide kui ka loodusteadlaste
maastikuelementide liigitamise tavad. Looduslikke pühapaiku muinsuskaitse süsteemis
rühmitades peaks võtma juba olemasolevatest süsteemidest vajaliku, et paikade erisust ja
omadusi arusaadavalt ja parimal viisil distsipliinide üleselt välja tuua.
Juhime tähelepanu ka sellele, et mälestiste registrisse võiks luua täiendavaid andmevälju –
selleks, et saada/anda parem ülevaadet mälestistest ja nendega seotud vaimsest pärandist
26
(pärimusainesest). Vastavatest ettepanekutest saaks juhinduda ka edasises
inventeerimispraktikas ja teadustöös.
II.1. Pühapaigad kui materiaalsed objektid
II.1. Objektipõhine liigitus
II.1.1. Varasemad liigitused
Eesti looduslike pühapaikade esmase liigutuse on esitanud Jaan Jung oma raamatus “Muinasaja
teadus eestlaste maalt” (1898; 1899). Läbisegi ja kõrvuti teiste muistiseliikidega on loendis
esindatud ka pühapaiku: nimetatud on “ohwerdamise kohad ja ohwri ehk Uku kiwid”, hiie alused
ehk asemed, “ohwri aead” jne. Sarnane lähenemine jätkub arheoloogiliste muististe esimesel
üleriigilisel inventeerimisel 1920. aastatel, kui koostati Eesti kihelkondade arheoloogilised
kirjeldused. Selle algatuse raames, mille käivitas Tartu Ülikooli esimene arheoloogiaprofessor
Aarne Michael Tallgren, on looduslikele pühapaikadele pööratud vähe tähelepanu. Muististe
klassifikatsioon, kui seda üldse esineb, põhineb arheoloogilistel perioodidel, mille raames on
pühapaigad, kui neid üldse käsitletakse, paigutatud “ajaliselt ebamääraste muististe” rubriiki,
konkreetsete üksikobjektide loeteluna. Sõjaeelses Muinasvarade kaitse seaduses on
esiajalooliste muististe loendis nimetatud ohvrikive, loodusmuististe all aga ohvripaiku, hiiepuid
ja pühasid allikaid (RT 1936, 1489).
Nõukogude perioodil hakkas arheoloogiamälestisi seaduse tasandil kaitsma 1977. aastal vastu
võetud Eesti NSV seadus Ajaloo- ja kultuurimälestiste kaitse ja kasutamise kohta, mis kehtis kuni
uue Muinsuskaitseseaduse vastuvõtmiseni 1994. aastal. Selle kohaselt eristati
arheoloogiamälestiste seas omaette üldmõistena vaid kultusekohti. Kehtivas
Muinsuskaitseseaduses tähistab kõiki looduslikke pühapaiku sama katusmõiste (§ 3 (2)) ning
täpsemat liigitust ei ole esitatud.
Pühapaikade tervikliku ja detailsema liigituse küsimus kerkis esile koos teema laiema
tõusmisega ühiskondlikku diskursusesse 2000. aastate keskpaiku (Kaasik (2007), eeskätt seoses
looduslike pühapaikade esimese arengukava ettevalmistamisega. Pühapaiga mõiste määratlus
on esitatud mõlema arengukava tekstis. Seni kõige üksikasjalikuma laiemale avalikkusele
suunatud ülevaate võib leida raamatust „Põlised pühapaigad“ (Kaasik 2016, 60–143), kus
pühapaigad leiavad käsitlemist eeskätt rahvusliku identiteedi ja maausu võtmes.
II.1.2. Pühapaikade liigitus andmebaasides
Looduslike pühapaikade tüpoloogia on kõige selgemini väljendatud neid hõlmavates
andmebaasides (vt lisafalid, lisa 3). Lisaks kajastab osa neist ka loodusobjekte üldisemalt hõlmav
EELIS). Pühapaikadele keskenduva tüpoloogiaga tegeldi juba seoses LPP esimese riikliku
arengukavaga (2008–2012), mille raames sõnastati kohaliigid, mida arengukava peaks hõlmama.
27
Looduslike pühapaikade esimese arengukava (2008–2012) raames loodi arengukava
rakendusüksuseks olevas Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuses looduslike
pühapaikade andmebaas. See SA Hiite Majale kuuluv andmebaas (lisafailid: lisa 1) sisaldab ligi
900 kirjet, kuid sinna pole enam kui kümne aasta vältel infot lisatud ning ka sisestatud kirjete
puhul ei ole kõiki võimalikke tunnuseid markeeritud (nt on sisestamata andmed
fenomenoloogia, st. pühapaikadega seotud uskumuste ja kombestiku kohta). Andmebaasi jaoks
Ahto Kaasiku ja Jüri Metssalu poolt välja töötatud pühapaikade liigitus hõlmas nii kohatüüpe kui
ka nende alaliike. Loodud mitmeastmeline tüpoloogia võimaldab pühapaiku nii füüsilises kui
vaimses plaanis mitmekülgselt Iseloomustada. Andmebaas on keerulise, detailidesse mineva
ülesehitusega ja selle kasutamine eeldab eelteadmisi.
Andmebaas hõlmab arheoloogiateadete ja kohapärimuse andmebaasides leiduvat, kuid ka
muudes allikates sisalduvat teavet. Sinna on sisestatud ka esimese arengukava raames
välitöödel inventeeritud kihelkondades kogutud materjali, sh litereeringuid. Paraku on
andmebaas olnud pikemat aega “surnud seisus”. Andmesisestust pole toimunud enam aastaid
ja andmebaas pole uurijatele kättesaadav. Olukorra põhjuseks on mitmed asjaolud (sh
paiknemine Muinsuskaitseameti serveris ja kuulumine sihtasutusele Hiite Maja).
Eesti Kirjandusmuuseumi kohapärimuse andmebaasis “Koobas” sai alguse 1998. aastal, selles
on hetkel 40 159 kirjet. Andmebaasi on sisestatud viimase kümnendi jooksul eeskätt
pühapaikadega seonduvaid pärimustekste. Andmebaasis on loodusobjektid liigitatud
kokkuleppeliste üldkeelsete üheastmeliste nimetuste järgi (kivi, kivirist, puu, mägi, allikas, järv,
kalme jne), kuid looduslikke pühapaiku pole nende seast enamasti eristatud. Võimalik on
määrata ka objektiliik “pühapaik”, ent seda ei ole järjekindlalt rakendatud, kuna see märksõna
lisati sinna suhteliselt hiljuti, kui tekkis vajadus pühapaiku muust kohapärimusest eristada.
Paigaga seotud tegevused (nt silmade ravi) ja lood on kokkuvõtlikult kirjas “jututüübi” lahtris
(mis on kokkuvõte tekstist, soovitavalt kasutatakse seal sarnaseid vormeleid ja termineid
märkimaks rändmuistendite tüüpsüžeesid (nt hiie ränd, kivil istunud pühak, puuraiujat tabab
karistus, Suur Tõll viskab kivi kiriku pihta jne). Teatud korduvate tegevuste (nt ohverdamine,
ravimine), tegelaste ning muude eripäraste või tüüpiliste sisuliste märksõnade jaoks on ka
omaette rippmenüüd. Märgendus on tekstipõhine, st kui ühes tekstis on juttu mitmest paigast,
siis on võimalik lisada mitu objektimärksõna. Omaette märksõna on ka hiis, aga mitte pühapaiga
sünonüümina või paigaterminina, vaid kohasidusa lisaomadusena (lisatakse juhul, kui seda on
tekstis mainitud) – see võiks olla tegelikult muude märksõnade rühmas (kus on nt varandus,
sõda). Hiis esineb üldjuhul toponüümides-loodusnimedes koos mingi maastikusõnaga (mägi,
põld, allikas, heinamaa vms), harva eraldi, ning mõnikord ka tegelasena. Tähtis lahter on ka
kohanimi/nimed, mille puhul on tihti palju variante. Andmebaasis puuduvad objektimärksõnad
koht ja ala, samuti kompleks.
Andmebaasi Koobas on ca viimase kümnendi jooksul inventeeritud kihelkondade osas
sisestatud pühapaigaprojektide raames suurem osa teemaga seonduvatest kättesaadavatest
arhiivimaterjalidest. See võimaldab juhul, kui andmebaasis on uurimispiirkonnast ka
28
varasemaid kohapärimuse sisestusi, näha laiemat konteksti. Mõistlik oleks sama praktikat
jätkata, kuna enamus allikmaterjale asub Kirjandusmuuseumis.
Tartu Ülikooli arheoloogilise kohainfo andmebaas asub Muinsuskaitseameti serveris ja on
seotud mälestiste riikliku registriga. Andmebaas koosneb kolmest osast: Kohtade moodulist (1
kirje = 1 objekt maastikul; ligi 22 000 kirjet) ning sellega seotud ja selle aluseks olevatest
Arheoloogiateadete moodulist (1 kirje = 1 teade, ligi 56 900 kirjet) ja Kohapärimuse moodulist
(1 kirje = 1 teade; 35 000 kirjet). Kohtade ja Arheoloogiateadete moodulis on loodusliku
pühapaigad leitavad muistiseliigi lahtris oleva märksõna püha: abil. Eristatud on järgmisi
pühapaigaliike (kursiivis on täpsustav kommentaar sisestajale):
püha: ala (suurem pühadust kandev ala, nt heinamaa, org)
püha: allikas
püha: kivi (ka ravimine annab pühaduse kategooria)
püha: koht (kindel koht, nt ahervare, aed, auk, lohk jms)
püha: kompleks (esineb ainult Kohtade moodulis)
püha: mets/salu/puud (ebamäärane arv puid)
püha: locus (pole aru saada, mis objekt kannab täpselt pühadust, nt „seal oli ohvrikoht“)
püha: muu veekogu (mis pole allikas)
püha: mägi
püha: puu (võib ka mitu olla, kui arv on teada)
Päring otsisõnaga püha annab tulemuseks 2476 kohta. Lohukivid, kalmed ja jäljekivid (s.t
pärimuslikult kellegi jäljeks peetava süvendiga kivid), ning kiriku- ja kabeliasemed muististe
lahtrist otsisõna püha abil leitavad ei ole – seda ka siis, kui nendega seostub teave pühaks
pidamise, kultuslike või ravitoimingute kohta. Kõnesolevad muistised on otsisõna püha põhjal
leitavad vaid üldotsingu abil ja seda üksnes siis, kui vastav tähekombinatsioon konkreetses kirjes
kusagil peaks esinema. Kõigi muististe, ka pühapaikade puhul on vajadusel märgitud kuulumine
kompleksidesse (sisuliselt seotud muististe rühmadesse) ning antud on neljaastmeline
liigikindluse määratlus (kindel, oletatav, kahtlane, väga kahtlane). Looduslike pühapaikade
dateering on väga üldsõnaliselt piiritletud keskaja ja uusajaga. Andmebaasi Arheoloogiateadete
moodul vahendab kontsentreeritud kujul konkreetses algallikas leiduvat informatsiooni.
Kohapärimuse moodul kajastab andmebaasi “Koobas” ligi 7 aastat tagust seisu – siis katkes
andmete sünkroniseeritud ülekanne, mida pole seni olnud võimalik taastada. Kohtade moodul
konkreetseid paiga pühaks pidamisele viitavaid andmeid ei kajasta (nende nägemiseks tuleb
klikata Arheoloogiateadete või Kohapärimuse andmebaasi kirje viitele), kuid on seotud Maa- ja
Ruumiameti kaardirakendusega ja võimaldab näha paikade asukohti kaardil.
Andmesisestus MKA serveriga seotud keskkonda on lõppenud. Tartu Ülikoolis on loodud
andmetele uus Directus vabavaral põhinev keskkond. Vanad andmed on sinna eksporditud ja
29
seal toimub ka uute andmete sisestus. Andmebaas moodustab osa ülikooli arheoloogia uuest,
loomisel olevast infosüsteemist ARHUT (arendused käimas). Kavas on taastada sünkroniseeritud
ühendus Koobasega.
II.1.3. Pühapaikade liigitus mälestiste registris kuni 2022: liiginimed või toponüümid?
Mälestiste registris olid looduslikud pühapaigad kuni uue Muinsuskaitseseaduseni
arheoloogiamälestiste staatuses. Sealse liigituse pärandina valitses kaitsealuste ajalooliste
pühapaikade liiginimedena kasutatud terminite seas pikka aega (kuni 2022. aastani) suur
kirjusus (lisafaili: lisa 3, tulp N). Sageli oli rahvapärast toponüümi või nimetust esitatud
muistiseliigi nimena. Samasisuline määratlus oli kasutusel eri vormides (nt ohvrikoht ja
ohverdamiskoht). Liiginimede kohta puudus korrastatud loend, neid pandi ilmselt sisetunde ja
eeskujude järgi, mitte teadlikult. Registris puudus liigimääratlus “pühapaik, pühakoht” –
võimalik, et pärandina nõukogude ajast, mil religioonisidusate teemade uurimine ei olnud
ideoloogilistel põhjustel soositud (Valk 2007, 136). Püha-sõna esines vaid mõne objekti
jutumärkides toponüümis. Kõige sagedasemad on läbi aegade olnud ohvri- sõnast tuletatud
liigiterminid.
Varasematelt kaitsenimekirjades või registris kasutatud pühapaikade nimetused ei erinenud
oluliselt rahvapärastest nimetustest. Pühapaiku tähistavad muistiseliigid mälestiste registris
põhinesid varem põhiliselt:
1) ohvri- või ohverdamise märksõnal (nt Ohverdamiskoht "Kunda Hiiemägi"; Ohvriallikas
"Silmaallikas", "Parandusveeallikas, Ohvritamm "Püha tamm", Ohvriallikas "Püha
allikas", kalmistu ja ohvrikoht “Rootslaste matus”);
2) hiie-sõnal (nt hiiekoht, hiiemägi, hiietamm, hiiekünnapuu “Kaprali hiiepuu”), seda sageli
just seoses puudega, aga vahel ka teiste maastikuobjektidega;
3) nende kahe kombinatsioonil nii terminina kui kohanime kaasates (nt ohverdamiskoht
“Hiiepajuauk”, hiiekoht ja ohvrimänd, ohvrikoht “Hiiekoht”; “Hiiemägi”; Ohverdamiskoht
"Hiiemägi", "Palvemägi"; Ohvritammed "Hiietammed"; Ohvrihiis "Pärnamäe"; Ohvrihiis
"Lindsi saarik"; Ohvriallikas "Hiieniidi allikas"; Ohverdamiskoht "Kunda Hiiemägi").
Kultuse sõna esineb mälestise registris arheoloogiamälestiste liigimääratluse kultusekivi
(varasemalt ka väikeselohuline kultusekivi) puhul. Sisuliselt tähistab see pronksiajast, varasest ja
vanemast rauaajast pärinevaid väikeste ümarate tehislohkudega kive, mida tänapäevane
teadusterminoloogia tunneb lohukivide (ingl. cup-marked stone) nime all. Kultuse- ehk lohukivid
enamasti suulises traditsioonis ei kajastu, kuid vahel võib nendega seostuda pärimust
ohverdamisest või ravimisest või siis looduslikele pühapaikadele omaseid või neile viitavaid
toponüüme (nt Urikivi, Liukivi, Hiiekivi, Verekivi). Kuigi võrreldes varasema hinnanguga – siis
hinnati selliste kivide osakaaluks vaid 0,6% (Tvauri 1997, 34) – on pärimussidusate, loodusliku
pühapaiga tunnustele vastavate lohukivide osa osutunud suuremaks, ulatudes 3,1%-ni (Uuemäe
2022, 25), on ühtaegu nii arheoloogiamälestiseks kui looduslikuks pühapaigaks olevate muististe
30
koguhulk ikkagi üsna väike. Selliste muististe nimetamiseks (67 juhtu, s.t 4,54%) on registris
kasutatud kultuse- ja ohvrikivi nimetust.
Pühapaiga mõistega võivad seostuda ka mälestiseliigid rahvapärimustega seotud koht (nt:
Rahvapärimustega seotud allikas "Neitsiallikas" ), samuti kalmed (nt kivikalme “Hiiekangur”) ja
kabelikohad.
II.1.4. Muutused registri pühapaiganimedes 2022. aastal ja tänapäevane liigitus
Seoses uue mälestiseliigi – ajalooline looduslik pühapaik – loomisega 2019. aastal tehti
pühapaikade liigituses ja nimetustes Eesti Kohanimenõukogu osalusel muudatusi. Objektid
nimetati ümber ja ühtlustati liigitermineid (vastavad parandused on viidud ka
arheoloogiamälestise registrisse). Termineid korrastas pühapaikade osas vastavalt
kohanimenõukogu juhistele MKA endine pühapaikade nõunik Pikne Kama. Lõpliku otsuse tegi
kohanimenõukogu. Arheoloogiamälestistega kattuvatele paigaliikidele lisandusid omaette
pühapaigaliigina ristipuud.
Pikne Kama mainib oma artiklis (2022) järgmisi liigitermineid: “Muinsuskaitse all on 2022. aasta
alguse seisuga 241 ohvrikivi, 146 ohvrikohta, 110 ohvriallikat, 27 ohvripuud, 15 ristimetsa või
ristipuude ala ja 15 liukivi.
Uues liigituses (lisafailid, lisa 3, tulp L) ei esine hiiekohad jt hiie- nimeosisega paigad enam
omaette muistiseliigina (või liikidena). Kuigi sõna hiis kasutatakse tänapäevalgi üldkeeles
pühapaiga-ohvripaiga sünonüümina, ei saa mõisteid „hiiekoht“ või “ohvrihiis” teaduslikus
kontekstis käsitleda üle-eestilise muistiseliigi määratlusena, sest hiie- sõnaosis ja mõiste hiis on
rahvaomaselt levinud meresidusas põhja- ja lääne-eesti, mitte aga lõunaeesti kultuuriruumis
(lõunaeesti pühapaiku ei ole korrektne nimetada hiiekohtadeks). Ka on sõna hiis erinevates
seostes tähistanud nii kohta kui jumalust, paigaga seotud olendit (hiieks võidi nimetada ka puid,
sambaid, kujusid) nt:
Tõotusemägi. Sääl olnud vanasti kabel kus sees asund ´hiied´. Mis või kes need pidid olema,
jutustaja ei tea seletada, arvab et vahest sama kui mustad inimesekujud mis ta ise näind. EKLA,
f 199, M 15, l 3 (47) < Häädemeeste 1925
Nende asjaolude tõttu on sõna hiis, mis esineb kohanimedes ja kirjapildis eri vormides (nt Ije,
Iid, Ee- jne) käsitletud pühapaiga uues liigituses mitte paiga liigipõhise määratlemise
lähtekohana, vaid rahvapärase nimetuse või kohanime osana, mis väljendab teatud tunnuseid
ja esineb pigem omadussõnalises tähenduses. Märksõna hiis võiks kuuluda vaimse
pärandi/kohapärimuse märksõnade hulka.
Vähesel määral esineb pühapaiku, millel on mitu muistiseliiki, st ohverdamiskohaks olnud
muistis on arheoloogiamälestisena kaitse all näiteks kalme või hiiekohana. Inventuuride
jätkudes selgub tõenäoliselt veel mälestisena juba kaitse all olevaid objekte, mis vastavad ka
loodusliku pühapaiga mälestiseliigi kriteeriumitele. (Kama 2022). Ravipaigad pole registris eraldi
kategooria, vaid kuuluvad ohvri-mõiste alla.
31
Ülevaate muutustest pühapaikade liiginimedes annab väljavõte kultuuriministri 5.03. 2022
jõustunud käskkirjast ““Kultuurimälestiste nimetuste muutmine ja mälestise liigi lisamine”:
2020. aasta jaanuarist kuni 2021. aasta augustini kogus Muinsuskaitseamet kokku ja analüüsis
allikakriitiliselt läbi ajaloolise loodusliku pühapaiga kriteeriumitele vastavate
arheoloogiamälestiste andmed, kasutades selleks nii arhiiviallikatest, kultuurimälestiste
registrist kui ka valdkonna spetsialistidelt ja vajaduse korral paikvaatlustelt kogutud
informatsiooni.
Kultuurimälestiste nimetuste kontrollimise käigus tuvastas Muinsuskaitseamet nimetustes nii
ebatäpsusi kui ka erinevusi nimetuste andmisel, mistõttu vajavad mälestiste nimetused
korrastamist ja kultuurimälestiste registris muutmist.
Nimetuste muutmisel on aluseks võetud järgmised põhimõtted:
1) mälestise nimetuse esimene pool kajastab mälestise kitsamat liiki (ohvriallikas, ohvripuu,
ohvrikivi, liukivi, ohvrikoht) ning nime teine pool olemasolu korral koha rahvapärast nime.
Sealjuures on erandiks ristimetsad, mille nimekujudes on esimesel kohal piirkonna nimetus ning
teisel kohal mälestise kitsam liik (näiteks Rosma ristimets);
2) mälestiste nimekujudes loobutakse rahvapäraste nimede paigutamisest jutumärkidesse, sest
nimesid ei pea ortograafiareeglite kohaselt jutumärkides kirjutama;
3) kui ühel objektil on mitu rahvapärast nime, siis eraldatakse need nimes kaldkriipsuga (nt
Ohvrikivi/Hiiekivi/Litrikivi;
4) eelnev kitsam liiginimetus „ohverdamiskoht“ asendatakse sõnaga „ohvrikoht“, mis on lühem,
samatähenduslik ja kooskõlas teiste liiginimetustega.
Näited: Muudan kultuuriministri 26.05.2004 käskkirja nr 100 „Kultuurimälestiseks
tunnistamine“ punkti 2 ja asendan mälestise nimetuse „Paluküla Hiiemägi“ nimetusega
„Ohvrikoht Hiiemägi“ ning lisan mälestise liigi „ajalooline looduslik pühapaik“.
Muudan kultuuriministri 15.09.2020 käskkirja nr 132 „Ohverdamiskoha „Hiieotsa“
kultuurimälestiseks tunnistamine“ ja asendan käskkirja pealkirjas ja punktis 1 nimetuse
„Ohverdamiskoht „Hiieotsa““ nimetusega „Ohvrikoht Hiieotsa“.
Muudatustega seoses on hiied taandatud liiginimetustest pärisnimedesse, ning on ka kadunud
külanimed mikrotoponüümide eest (v.a ristipuud). See võib tekitada küsimusi suures osas
nimekasutajates, kes ei ole kohalikud. Nt on vähemalt uurijate-teadlaste seas juurdunud
nimekujud Maardu Hiiemets, Paluküla Hiiemägi, Miikse Jaanikivi, mis väljendavad kaugemalt
vaataja positsiooni. Tulebki tõdeda, et nimevariandid sõltuvad kasutaja vajadustest,
teadmistest, positsioonist. Kindlasti tuleks hoiduda kunstlike, uusi 1977. aasta haldusreformiga
loodud liitkülade nimesid sisaldavate paiganimede moodustamisest ja käibelelaskmisest.
Tänapäevase külanime kasutamine on mõeldav vaid siis, kui ajaloolise vana küla nimi on saanud
liitküla nimeks. Ka pühapaikade inventuurides võiks selliseid ühendeid vältida (vajadusel
loendites lisada külanimi objekti nime taha, mitte ette). Kui külanime ajaloolise loodusliku
pühapaiga puhul dokumentides või publikatsioonides kasutada, siis peaks sel olema ajalooline
järjepidevuse väärtus (ka kohanimi on vaimse pärandi osa). Nt Lehmja tammiku nimes on
32
säilinud viide Lehmja mõisale, mis kunagi asus tammiku kõrval, kuid selle hooned on ammu
hävinud. Nimeandmisel peaks tundma ka üldist kultuuritausta, nt mitte nimetama nt Võrumaal
asuvaid pühakohti hiiteks.
2022. aastal kehtima hakanud uue süsteemi plussiks on lihtsus. Senistest liiginimedest on
registris jäänud kasutusele vaid viis – ohvriallikas, ohvripuu, ohvrikivi, liukivi ja ohvrikoht. Siiski
on ohvri-sõna kasutamine liiginimetustes suure osa pühapaikade puhul vaid kokkuleppeline ja
tinglik, sest kõik looduslikud pühapaigad ei ole olnud ohvripaigad või vähemasti puudub meil
sellekohane teave.
II.2. Teisi liigitusaluseid
Liigipõhise või -sidusa lähenemise kõrval võib looduslike pühapaikade puhul kasutada teisigi
liigitusaluseid. Ühe kohaga seonduv pärimus ja/või toponüüm – kuigi väga oluline ja
asendamatu – ei saa olla ainus kriteerium pühapaiga väärtuslikkuse või liigikindluse hindamisel,
samavõrd oluline on laiem kontekst. Pühapaiku saab rühmitada aga ka muude tunnuste alusel:
kasutajaskond, kasutusaeg, kasutusviis ja asukoht (Wild & McLeod, 2011).
II.2.1. Seosed maastikuga
Üheks pühapaikade liigituse aluseks võib olla asukoht maastikul – pole tähtsusetu, kus, mille
ääres või naabruses üksikobjektid, pühad kohad või alad paiknevad või mida nad hõlmavad.
Maastikul paiknemises mängivad olulist osa looduses tajutavad piirid, üleminekud ja
topograafilised anomaaliad: tähtsad on kaldad, järsakud, kumerate ja nõgusate pinnavormide
üleminekud, Põhja-Eestis klint. Väga olulised on maa ja veekogude piirid. Kuna arvestada tuleb
ka veekogude kuivamist, kadumist ja kinnikasvamist, võib pilt võrreldes kaugema minevikuga
olla palju muutunud ning tähtsad on nii sooservad, kuivaks jäänud ojasängid kui ka
kinnikasvanud järvede asemed.
Seniste uurimistööde põhjal võib tõdeda paljude pühapaikade seost vee ja veekogudega – seda
toetavad nii soome (Björkman 2024, Anttonen 1996) kui eesti (Hiiemäe, Vilbaste, Kaasik jt)
uurijate tähelepanekud. Paiknemist vee ääres on sageli täheldatud Eesti hiiekohtade puhul
(Remmel 2022) ning kolme eri piirkonna näitel on tõdetud igat tüüpi pühapaikade lähedust
eelkõige vooluveekogudele (Vee 2020). Jüri Metssalu (2022) on arvanud, et “paigad, kus veed
maa alla kaovad või pärast salapärast peidetud teekonda taas maa peale ilmuvad, võivadki
üldiselt olla pühad. Sellist oletust toetab ka Veikko Anttoneni (1992, 2527) arvamus, mille järgi
kuuluvad allikad, õõnsused, augud ja avaused kui topograafilised anomaaliad püha
esiajaloolisse mõistealasse. Siin tulevad arvesse karstinähtused – kurisud ja maa-alused veeteed
– nende neeldumis- ja väljumisavad. Ehk on siin taustaks ka laiem usk alumisse ilma ja maa-
alustesse olenditesse, kellega on suheldud ja keda on hilisemal ajal hakatud pigem pelgama.
Pühapaikadest kui avaustest teispoolsusesse on kirjutanud ka Anna-Leena Siikala (2004, 57).
Tähtsad on aga ka ojade suubumiskohad jõkke või jõgede ristumiskohad (vrd Lintrop 2002),
vesikondade piirialad ja jõgede-ojade algused.
33
II.2.2. Koht pühapaikade hierarhias
Pühapaikade puhul tuleb arvestada, et tegemist pole olnud ühetaoliste, vaid väga erinevat
tagamaad ja tuntust omavate paikadega. Kuigi esmapilgul näib tegemist olevat ühtlase,
asustuspildiga korreleeruva võrgustikuga, on minevikus tegemist olnud kesksemate, vähem
tuntud ja kohaliku tasandi paikadega. Teoreetiliselt võib looduslike pühapaikade hierarhias
eristada järgmisi tasandeid:
I Maakonnapiiridel asuvad, maakondade üleselt laia regionaalse tähtsusega pühapaigad
II. Kesksete muinaslinnuste või kihelkonnakeskuste juures asuvad paigad
III. Muud laialt tuntud, suure, kuid kihelkonnast väiksema tagamaaga paigad
IV. Mitme küla või küladerühma jaoks tähtsad paigad
V. Ühe küla pühapaigad
VI. Ühe talu pühapaigad
Sisuliselt pole pühapaikade hierarhia uurimisega Eestis tegeldud, piirdutud on vaid küsimuse
tõstatamisega (Valk 2007; 2022a; Metssalu 2022) ning Paluküla Hiiemäe puhul on korduvalt esile
toodud paiknemist kolme kihelkonna piiril ja maastikulist erilisust (Rapla maakonna kõrgeim
koht). Pühapaikade hierarhilise tähenduse avamiseks kaugemas minevikus tuleb lisaks
maastikumärkidele aluseks võtta arheoloogilist asustuspilti, eelkõige üldist asustusmustrit
(asulakohtade ja kalmete paiknemine). Katoliku aja puhul on olulisteks maamärkideks ka kirikud,
kabelikohad ja kiviristid. Pühapaikade ja teiste arheoloogiliste muististe kaardistatud ja Maa- ja
Ruumiameti mitmepalgeline kaardimaterjal pakuvad edasiseks uurimistööks häid võimalusi.
. Olulised maamärgid pärinevad ka uuemast ajast. Nendeks on:
- asustus- ja halduskeskused
- ajaloolised, kaartidel kajastuvad 19. sajandi algupoole külasüdamikud
- põlistalud
- suuremate haldusüksuste (nt mõisate, kihelkondade) piirid, piiride ristumiskohad
- vanad teed, teede ristumiskohad,
- kirikud
- mõisad
On silmatorkav, et vähemalt Harju- ja Virumaal ilmneb sage seos mõisasüdamete ning hiiealade
vahel, tihti asetsevad need lähestikku – vahe on alla kilomeetri (Maardu, Lehmja, Nabala, Juuru,
Esna, Kunda, Keskküla, Arbavere jpt).
Pühapaikade hierarhia väljaselgitamine eeldab kaarditöid, välitöid, maastiku ja asustusmustri
analüüsi, kogemust. Selle rekonstrueerimisel on kohapärimuse roll üsna väike – 19. sajandi
lõpuks on varem keskse tähendusega paigad pärimuses oma tähenduse kaotanud ja teiste
34
hulgast enam esile ei kerki. Vaid harva võib kohata mälestusi sellest, kui kaugelt pühapaika kokku
tuldi.
Kesksemate pühapaikade leidmiseks saab kasutada ka tänapäevast infotehnoloogiat ja
modelleerimist, mis võimaldab tulemusi visualiseerida ja välja tuua olulisi seaduspärasusi.
Modelleerimine, s.t üldisemate maastikuliste seoste tuvastamine ja rakendamine antud
tunnustele vastavate paikade otsimisel, aitab leida ka selliseid arheoloogiliselt huvipakkuvaid
pühapaiku, mille olemasolu kohta pärimus või kohanimed puuduvad või pakuvad vaid ähmaseid
pidepunkte – muistiseid, mida detektoristid on kogemuspõhiselt juba välja raalinud (nt
Viidumäe). Asetumine üldisemasse piirkonna pühapaikadele omasesse paiknemismustrisse
annab kinnitust oletusele, et tegemist võiks olla pühapaigaga. Oleks lühinägelik lähtuda vaid
ohverdamisest või ravimisest rääkivast pärimusest. Kohtade omavahelisi seoseid väljendavad ka
mõned muistenditüübid (nt veekogu/hiie ränd ühest kohast teise, hiidude peatuspaigad
teekonnal ühest paigast teise, kivide viskamine kindla objekti, nt kiriku suunas jm).
II.2.3. Tänapäevase kasutuse põhine liigitus
Ott Heinapuu on liigitanud pühapaiku ka tänapäevase kasutuse põhiselt (tabel 3).
Tabel 3. Pühapaikade kasutuspõhine liigitus (Heinapuu 2014 järgi).
35
II.3. Ettepanekud liigituse osas: muinsuskaitseseadus, register ja inventeerimine
II.3.1. Objektipõhine baasliigitus
II.3.1.1. Liiginimetuse alusmõiste: ohvri- või püha
Tõdeda võib käibel olevas baasterminoloogias olevat vastuolu mälestisterühma üldnimetuse ja
selle alla kuuluvate liiginimetuste vahel. Pärimusega seotud paiku nimetatakse ajaloolisteks
looduslikeks pühapaikadeks ning registris ja muinsuskaitseseaduses on olemas vastav
mälestiseliik. Samas on peaaegu kõigi loodusliku pühapaigana kaitse all olevate objektide
liiginimetuse esmaseks tunnussõnaks ohvri- (ohvrikivi, -puu, -allikas, -koht). Erandina kuulub
pühapaikade liiginimetuste hulka ka liukivi nimetus, kuid tegemist on marginaalse, võrdlemisi
väiksearvulise rühmaga. Kui lähtuda kehtivas liigituses olevatest nimedest, peaks mälestiseliigi
üldnimetuseks olema mitte looduslikud pühapaigad, vaid „ohvripaigad“.
Seejuures pole “ohvri” ja “püha” puhul tegemist sisu poolest identsete mõistetega, mõiste
“püha” on oluliselt laiem – see hõlmab sakraalsuse väga erinevaid aspekte. “Ohvri” sõna
seevastu väljendab konkreetseid rituaalseid praktikaid, mis seisnevad materiaalse annetuse (sh
vere-, loom- või inimohvri) toomises. Paljudel juhtudel võib “ohvri” tunnussõna kasutamine
pühapaiga liiginimena olla mitte ainult meelevaldne, vaid ka sisuliselt vale ja eksitav, sest
ohvriallika, ohvripuu ja ohvrikoha mõiste ei pruugi adekvaatselt peegeldada kunagist tegelikku
praktikat. Pärimusandmetest ei nähtu, et kõik pühapaigad oleksid olnud ohvrikohad, kuid samas
seostuvad neist paljud ravimise ja väga erinevate maagiliste toimingutega. Ravikivide ja -puude
juurde haiguse maagiliseks ülekandmiseks kasutatud abivahendit – ei haige kohaga kokkupuutes
olnud ja puu külge naelutatud mädalappi ega ka haige koha pesemiseks kasutatud ja pesuvee
ravikivile toomiseks kasutatud ning selle vastu puruks löödud pudeli kilde – ei saa kuidagi
ohvriandideks nimetada. Surnuõlgede põletamine külapiiril paikneva lautsipuu all on
liminaalsusega ja siirderiitusega (elu ja surma vaheala ületamine) seonduv rituaal. Mõned kohad
seostuvad keeldudega, tõrjemaagiaga. Ohvri-aspekt jätab ka varju võimalikud põhjused, miks
kohta on pühaks peetud – neile võib seletusi leida pigem mütoloogiast.
Ettepanek: vastuolu kaotamiseks tuleks mälestiste liiginimetustes esmatasandil kasutada mitte
konkreetse tegevusega seotud “ohvri”, vaid märksa avarama sisuga “püha” mõistet. Nii kaoks
vastuolu üldise mälestisterühma ja selle alaliikide nimetamisviisi vahel ning oleks välistatud
konkreetsete paikade “sildistamine” ühe võimaliku seal toimunud (kuigi nähtavasti kunagistes
praktikates sagedase) tegevuse (ohverdamise) põhiselt.
II.3.1.2. Koht ja ala – “suured “ja “väikesed” pindalalised objektid
Pühapaikade liigituses tuleks pindalaliste objektide seas, mida praegu ühtviisi tähistav mõiste
“ohvrikoht”, eristada “väikseid” ja “suuri” maa-alalisi objekte, seda ka terminoloogias.
Soovitame suuremate maa-alaliste pühapaikade puhul kasutada liiginime [püha] ala,
väiksemate puhul [püha] koht (vt tabel 4). Ala mõiste võiks kohalduda paikadele, mille ulatus
pole kohapeal viibides terviklikus mahus tajutav, kohad võiksid olla maastikul viibides olla
36
tajutavad terviklike selgepiiriliste üksustena. Piiripealsete juhtumite puhul saab liigitamisotsust
langetada vaid kohapeal, arvestades ka maastikku ja paiga väliseid tunnusjooni, sh eristumist
ümbritsevast pinnavormi (künkad, lohud) või taimestiku poolest. Teise eristuskriteeriumina
võiks sisse tuua pindala, millest alates pole tegemist enam koha, vaid alaga. Niisuguseks piiriks
võiks olla esialgselt välja pakutud 0,5 hektarit (5000 m2); alade suuruse mõõtmiseks kaardil
pakub head pidepunkti Maa- ja Ruumiameti kaardirakendus). Piir on mõistagi tinglik ja
kokkuleppeline, selle võiks Muinsuskaitseameti osalusel määratleda suurem otsustuskogu (nt
eksperdinõukogu). Suuremate ja väiksemate alade terminoloogiline eristamine tooks
„mittepunktobjektide“ puhul vaikimisi kaasa teadmise pühapaiga pindalalisest suurusest.
Suuremate ja väiksemate maa-alaliste pühapaikade eristamine on vajalik, sest selle puudumine
on põhjustanud muinsuskaitsepraktikas väga tõsise, tänini rahuldava lahenduseta
konfliktsituatsiooni. Maardu Hiiemetsa liigimääratus “ohverdamiskoht” lõi Muinsuskaitseametis
vaikimisi eelduse, et tegemist peab olema mingi konkreetse ja suhteliselt väikese kohaga suure
metsaala piirides. Olukorras, kus oli vaja punktobjekt ümber kvalifitseerida konkreetsete
piiridega pindalaliseks objektiks, tingis selline arusaam pärimusepõhiselt suure sakraalse
metsaala redutseerimise ühe kinnistu piiridega piirnevaks alaks – seda põhjendusega, et “küll
see ohverdamiskoht kuskile sinna kinnistu piiridesse jäi.” Paraku on senini laialt levinud
arusaam, et pühaks peetud alad ei saa olla kuigi suured.
II.3.1.3. Liigiline jaotus: esmane ja teisene tasand
Pühapaikade liigitus võiks olla astmeline. Liigituse esmatasandi lähtekoht võiks olla füüsilise
kehandi rühmakuuluvus, mis põhineb etteantud valikutel – kivi, puu, allikas, koht, ala. Nende
kõigi ette kuulub katusmõiste või tunnussõna „püha“. Teise astme liigitustasand ei oleks üheselt
määratletud, vaid kajastaks objekti spetsiifikat ja kõige iseloomulikumaid pärimuslikke
tunnusjooni (nt ohvrikivi, ravikivi, liukivi, mägi, ohvripuu, ravipuu, silmaallikas, raviallikas,
jäljekivi, kalme, järv, oja, kivivare, kabeliase jne). See liigitustasand ei pea piirduma ühe
märksõnaga, vaid neid võib olla ka mitu, kuni kolm (nt ohvrikivi, ravikivi, jäljekivi). Teine tasand
võib jääda ka määratlemata, kui info on ebamäärane. Mälestise identiteedi loovad esmane
liigitunnus, registrinumber ja toponüüm ja (nt püha kivi, Hiiekivi, reg nr 12345). Täiendava info
lisavad rahvapärase toponüümi puudumise korral teise astme liigitunnus ja ajaloolise küla nimi
(nt püha kivi, Igrise jäljekivi, reg nr 12345) Üldtuntud muististe puhul võiks toponüümi
andmeväljale lisada ka muistise üldtuntud, enamasti ajaloolist küla kajastava nimetuse (nt püha
ala, Hiiemägi / Paluküla Hiiemägi, reg nr 12345).
LPP praeguses esmases liigituses võib tõdeda teatavat ebaühtlust ja ebajärjekindlust. Sõna
esimene pool koosneb enamasti sõnast “ohvri-”, kuid mitte alati – erandiks on “liukivi”.
Liiginimetuse teises pooles esineb füüsilist kehandit väljendav mõiste “kivi” kahel eraldi juhul –
ohvrikivi ja “liukivi”.
37
Tabel 4. Pühapaikade esmane ja teisene liigitustasand.
Ettepanek: Kaotada loendist liiginimetus “liukivi”. Kuna “liukivi” nimetus väljendab üht
konkreetset maagilist praktikat (või sellest tulenevat eripära kivi kujus), võiksid seni liukivideks
klassifitseeritud muistised, samalaadselt teiste maagilisteks praktikateks kasutatud kividega,
edaspidi kuuluda “püha kivi” üldmõiste alla – seda enam, et liukivideks liigitatud paikadel võis,
nagu pärimuses kajastub, olla muidki funktsioone. “Liukivi” muistiseliigist loobumine looks
terminoloogilise ühtluse ning lihtsustaks pühapaikade liiginimetuste süsteemi veelgi.
II.3.1.4. Pindalalised ja punktobjektid
Looduslikud pühapaigad on kaardirakenduses kujutatud punktobjektidena või polügonidena
ehk pindalaliste objektidena. Viimased hõlmavad väga eri suuruses maa-alalisi objekte – nii
punktobjektist vaid pisut suuremaid kui ka kümnetesse hektaritesse ulatuva pindalaga
sakraalseid alasid – nn hiiemetsasid (nt Maardu Hiiemets). Seni puuduvad kriteeriumid, millest
peaks lähtuma pühapaikade kujutamine punkt- või maa-alaliste objektidena. Mõistagi saavad
need olla vaid tinglikud ja kokkuleppelised, kuid on eristuse tegemise korral kindlasti vajalikud.
Ettepanek: Kaardil võiksid kaitsevööndiga punktobjektidena olla määratletud kivid, puud,
üksikud allikad ja tunnetuslikult väikesed kohad, nt kivivared, kabeliasemed, kiviringid, künkad,
lohud, tiigid, aiad vm). Suuremad kohad (sh allikate kompleksid) ja pühad alad aga
polügonidena. Soovitus, kas paik määratleda kaardil punkt- või pindalalise objektina, tuleks anda
inventeerimise käigus. Kindlat piiri anda on raske, sest iga paik on erinev, kuid soovituslikult võiks
see asuda ehk kusagil 100–200 m2 lähikonnas. Allikate puhul tuleb muidugi arvestada veerežiimi
38
kaitse vajadustega, kuid see pole otseselt pühapaiga piiride, vaid kaitsetsooni ulatuse
määramise küsimus. Suuremad allikad ja allikate rühmad võivad olla alad, sageli kaasnevad ka
ojad, millele võiks rakenduda veekaitse tsoon.
II.3.1.5. Pühapaikade komplekssus ja mitmikobjektid
Sageli ei kajastu registris mälestise kuuluvus suuremasse kompleksi ning see ilmneb vaid kaardil.
Mõnikord on kaitse all vaid üks objekt suuremast alast. Senises inventeerimispraktikas on
probleemseks osutunud juhtumid, kus lähestikku asub mitu erinevat objekti.
Ettepanekud:
a) Muistisekomplekside käsitlemiseks vajab täpsustamist terminoloogia.
Kui ühte liiki konkreetsed üksikobjektid (nt mitu allikat, puud, kivi) asetsevad lähestikku, siis
moodustavad need objektirühma. Kui on tegemist eri liiki objektidega, mis on omavahel seotud
tähendusliku ruumi kaudu (nt hiiealad, salu- vm kohad, kuhu kuulub allikaid, künkaid, kaldaid,
kive), on tegemist kompleksidega (ühendmuististega), kusjuures suurem kompleks võib
hõlmata ka objektirühmasid. Kui samal alal on (olnud) mitu eriaegset muistist/pärimuspaika,
mille vahel puudub sisuline seos ning ühtekuuluvus on vaid ruumiline, on tegemist
liitmuististega.
b) Ühte objektirühma või kompleksi kuuluvate looduslike pühapaikade kaitse alla
võtmisel tuleks püüelda selle poole, et sisuliselt ühtekuuluvad paigad saaksid kaitse alla
ühe mälestisena, või oleksid vähemalt omavahel seotud kattuvate kaitsevööndite kaudu
või asuksid ühes kaitsevööndis.
II.3.1.6. Nimetuste muutmine
Ministri 2022. aasta käsikirjaga on pühapaikade nimede ühtlustamise käigus läinud kaotsi
mitmete laialt tuntud pühapaikade üldtuntud ja avalikku käibesse läinud nimetused (nt Paluküla
Hiiemägi, Maardu Hiiemets).
Ettepanek: laiemalt tuntud nimedega pühapaikade puhul võiksid varasemalt kasutatud ja
üldisesse avalikku käibesse juurdunud nimed olla esitatud kas eraldi lahtris või toponüümi lahtris
teise variandina.
**
Mälestiste registris tuleks looduslike pühapaikade moodulis se edasise
registriarenduse käigus luua andmevälju, mis kajastaksid pühapaiga liigilisust esmasel ja teisesel
tasandil, kuulumist sakraalkompleksidesse ning punkt- või pindalaobjektiks olemist. Need
arendused muudaksid registri ka avaliku kasutaja jaoks informatiivsemaks ja
kasutajasõbralikumaks ning aitaksid väärtustada pühapaiku – hinnatakse seda, mille kohta
rohkem teatakse.
39
II.3.2. Pühapaikade liigikindluse küsimus
Meie teadmine looduslikest pühapaikadest pole kaugeltki samaväärse allikalise kattega. Paljude
paikade kohta on olemas rohke ja usaldusväärne allikmaterjal, teiste puhul leidub vaid üksikuid
teateid ning harvad pole juhud, kus kohta on juba varasemalt pühapaigaks peetud vaid oletamisi
(nt laadis “arvatavasti on tegemist muistse pühapaigaga”). Erineva usaldusväärsusega on ka
informandid ja kogujad, kelle ainest on rahvaluulekogudesse talletatud. Välitöökogemus näitab,
et korduv suhtlus sama informandiga sama pärimuspaiga teemal võib erinevatel
jutustamiskordadel esile tuua hoopis erinevaid aspekte (Setomaa inventeerimise aruanne:
Maria Teplenkov, Heino Keskküla). Eri inimesed võivad teada sama nime all erinevaid objekte
jne, nimetada sama objekti eri moodi jne
Samuti ei õnnestu välitöödel kaugeltki alati kindlaks teha, kas maastikul leitud kivi või allika
puhul on ikka tõesti tegemist selle paigaga, millest räägivad arhiiviteated – olgu siis põhjuseks
asjaolu, et kohapeal pole enam kellegi käest küsida või senine inventeerimismetoodika, mis
näeb ette kohalike küsitlemist vaid siis, kui see vajalik tundub. Paljudel juhtudel jääbki asi
ebaselgeks, isegi siis, kui on tehtud pingutusi info leidmiseks.
Arhiivitekstide puhul tekib vahel ka küsimus: kas ja kuivõrd võimaldab neis sisalduv teave pidada
paika looduslikuks pühapaigaks. Otsese informatsiooni puudumine ei tähenda alati seda, et
tegemist ei ole pühapaigaga, sest paiga pühadus ei pruugi olla kaugeltki alati otsesõnu
väljendatud. Põhjusi võib olla mitmeid: näiteks traditsiooni ammune kustumine või asjaolu, et
pärimustekstis on esile toodud traditsiooni vaid mõningaid aspekte ning teised on jäänud
märkimata või esile toomata. Ei pruugi ju konkreetse paiga pühapaigaks olemise rõhutamine
olla esmatähtis ei jutustaja ega ka koguja jaoks – olulisem on olnud hoopis “vana jutt kirja saada”
hoopis üldisemal tasandil. Pühapaikadega seostub tihtipeale ka mütoloogilist laadi pärimus ning
kui selline seos on piisavalt sagedane, tekib küsimus, kas ka mütoloogilise sisuga pärimus võiks
olla märk kunagisest pühapaigast – seda ka siis, kui otsesõnaline teade või narratiiv paiga pühaks
pidamisest puudub. Samuti on rahvajuttude aineks üleloomulikud kogemused ning seos
teispoolsusega.
Jüri Metssalu, kes on palju pühapaiku inventeerinud ning süvitsi uurinud Juuru khk pühasid
allikaid, toob välja, et “ehk on vajalik pühade allikate hulka arvata ka nägemuspaigad,
vaimudega, valguste jm ebatavaliste nähtuste ja peidetud varanduse või kirikukelladega kohad,
mille puhul n-ö klassikaline pühapaigainfo (teated ravimisest, andide andmisest jne) puudub.
Arvestades seda, et otsesemad pühapaigatunnused võivad olla informatsiooni kogumise
hetkeks kadunud ja alles jäänud hilisemad või populaarsemad motiivid, võib selline lähenemine
tulemusi anda.” Ta mainib ka maastikuloogilist aspekti: tuleks võrrelda ja vaadata, kuidas vaid
varanduse- ja vaimupärimusega allikad sobivad maastikul klassikaliste pühakohtade võrgustikku
ning vajadust neid arheoloogiliselt uurida. Samas säilib ka ilma füüsiliste tõenditeta võimalus, et
varanduse-, kirikukella- ja vaimuallikaid on sarnaselt ravi- ja annikohtadega pühana tajutud.
(Metssalu 2022, 59).
40
Paik võib uurija jaoks jääda ka teadaoleva narratiivse pärimuseta, vahel võib sellest olla alles
vaid nimi kaardil või ka elavas keelekasutuses (vt II.2.3), kuid ilma tänapäeval religioosse
tähenduseta (nt Valjala kihelkonnas Veerikul oli Hiiekaevu nimi säilinud loomade joogikoha
kontekstis). Mõnigi kord iseloomustab kunagisi pühapaiku tänapäeval vaid konkreetselt raskesti
sõnastatav tunne, nn kuma mälus, et midagi oli, aga mis just… ei mäleta, hea kui nime teatakse.
Selliseid unustatud pärimusega paiku võib nimetada “vaikseteks kohtadeks” (Remmel 2020).
Pärast kultuurikatkestusi on see ootuspärane.
Siin tekib uurijal/inventeerijal keerukas olukord, kui näiteks on tegemist väga hästi säilinud, ilusa
loodusliku, nt põlispuudega ja allikaga kohaga või lohuga kiviga, kuid puudub otseütlev info selle
pühakspidamise kohta – heal juhul on olemas paiga erilisusele viitav kohanimi, kuid seegi ei
pruugi olla otsesõnaline viide pühapaigale. Samas ütleb kogemuspõhine sisetunne, et paik
sobiks nt asukoha loogika, maastikuliste seoste ja nimeanaloogia või mõne muu näitaja põhjal
pühapaigaks – selliste puhul saab samuti rakendada oletusliku või tõenäolise pühapaiga
mõistet. Oletuslikke määranguid leidub juba sajand tagasi koostatud kihelkonnakirjeldustes,
Eiseni ja Hurda rahvaluulekogudes ning tihti ei olegi põhjendust toodud. Praegused uurijad
võivad neid usaldada või siis mitte. Kaalu on oletustel, mis põhinevad teadlase pikaajalisel
kogemusel.
Niisiis pole see, kas tegemist on kunagise loodusliku pühapaigaga või mitte, arhiveeritud või ka
elavas traditsioonis tänini püsiva pärimuse põhjal kaugeltki selge ning piiri pühapaiga ja
“mittepühapaiga” vahel võib olla üsnagi keeruline tõmmata. Leidmaks lahendust niisugustele
olukordadele pühapaikade kirjeldamise protsessis, tuleks inventeerimise metoodikas ja
praktikas kajastada ka pühapaikade liigikindluse astmeid (seni on niisugust lähenemist
kasutatud arheoloogilise kohateabe andmebaasis). Kindlasti peaks liigikindluse eri astmetega
arvestama ka pühapaikade klassifikatsioonis üldisemalt.
II.3.3. Muistised piirialadel: kalmed ja kristliku tähendusväljaga pühapaigad
Looduslike pühapaikade mõiste nn piirialadele jäävad kohad, mille mille esmane rahvapärane
määratlus ei ole nt ohvrikoht või hiiemets, puu, kivi või allikas. Sellisteks objektideks on kalmed
ja katolikuaegsed kabelikohad (või kirikuasemed), mis samuti seostuvad kohapärimuse põhjal
pühaduse mõistega ning võivad maastikul olla loodusliku ilmega – kujutada endast kamardunud
kivist küngast, kõrgemat saarekest vms. Vahel on mainitud nendega seoses puid, mida ei
tohtinud puutuda. Kaitse all mitte olevate kalmete ja kabelkohtade arv on väga suur ja enamasti
kujutavad nad endast arheoloogilisi objekte, mis ei kuulu inventeerimisele loodusliku
pühapaigana. Siiski tuleks pühapaigana inventeeritavate kohtade hulka arvata niisugused kaitse
all mitte olevad kalmed ja kabelikohad, mille puhul esineb pärimuslikku infot paiga
pühakspidamise, seal leiduvate tähenduslike loodusobjektide (puud, kivid), ohverdamise või
muude rituaalide kohta. Ka võis kabel asetseda juba varasemalt pühaks peetud paigas (nt
Urvaste kihelkonnast on teada mitmeid kabelikohti, millega liitus ka teadmine pühaks peetud
puust vm). Niisuguseid muistisepaare tuleks käsitleda kompleksidena. Ainuüksi kabeli-
41
toponüümiga kohtade puhul võiks aruandes piirduda paiga äramärkimisega. Kalmete
seostumine ohvri-pärimusega ja rituaalidega on piirkonniti erinev, nt Mulgimaa pärimuses tuleb
see silmatorkavalt esile ning ka Saaremaal jm võib märgata seoseid ja kattuvusi.
Kindlasti ei peaks looduslikke pühapaiku ja kalmeid-kabelikohti vastandama, sest eri ajastutel
võis sama koht omada erinevaid tähendusi. Üks määratlus ei välista alati teist. Mälestus
matmispaigast võib olla ka hääbunud, kohta võidaksegi pärimuses teada ohvripaigana.
Hiiealadel leidub vahel samuti kalmeid ja teisigi muistiseid. Samuti on piir kabeli- ja kalmekoha
vahel mõnikord ebamäärane, sest kabeli sõna võib tähistada ka surnute matmispaiku. Oluline
on välitöödel muististe olemasolu fikseerida, sest see annab lisainfot üldise muististe võrgustiku
kohta.
Piiripealne objektide rühm on ka kiviristid, millega seostub pärimusinfot pühaks pidamise,
ohverdamise, ravimise vm rituaalide kohta. Vahel nimetatakse kiviriste ka ristikivideks. Need
katolikuaegsed maamärgid võivad seostuda keskaegsete külakalmistutega, aga mitte alati.
Tõenäoliselt tähistavad mitmed neist mingit sündmuskohta, kellegi surma-, hukkamis- või
hukkumispaika. Neid, olgugi et inimkäe läbi kujundatud ja paigaldatud objekte, võiks vaadelda
kivide all omaette liigina. Säilinud ei ole neid tõenäoliselt palju ning neid, mille kohta on teada
pühadusele osutavat infot, tuleks ka inventeerida. Teiste puhul võiks piirduda asukoha
dokumenteerimisega. Piirialade nähtusi on teisigi (nt Kaasik 2007, 33–42), aga siinses töös neid
ammendavalt ei kajastata.
III. VAIMNE PÄRAND JA SELLE LIIGID
Pühakohtade puhul ei ole füüsilised tunnused ainsad parameetrid – samavõrd tähtis on ka
kohtadega seotud vaimne pärand (rahvauskumused, muistendid, kohanimed jm kohapärimus,
usundiline praktika).
Vaimne pärand ja selle alatüübid (toponüümid, uskumused-kombed, narratiivsed lood e
muistendid) on ajaloolise loodusliku pühapaiga puhul kahtlemata olulised näitajad. Esile tuleks
esile tõsta ning arvestada järgmisi pärimuse aspekte, mis annavad meile infot pühapaikade kohta.
III.1. Kohapärimuse üldisi tunnusjooni
Pärimustervik on kirju ja kihiline. Peab arvestama, et põhiliselt 19.–20. sajandil kogutud pärimuse
ja hoiakute interpreteerimine pole alati lihtne ja neid ei saa võtta faktidena ega projitseerida väga
kaugesse minevikku. Folkloorikogud on loodud konkreetsetes ideoloogilistes taustades ja on
nende poolt mõjutatud, läbi kirjanduse ja koduloo uurimise on nii uurijate väiteid kui ka
stereotüüpseid ja ideoloogilisi lähenemisi ka pärimusse tagasi kommunikeeritud (nt Heinapuu
2016, 2010, Metssalu 2008). Mõnel juhul fabuleerib esitaja või koguja üsna vabalt oma
(rahvusromantiliste) taustateadmiste pinnalt, mõnikord on tegemist koguja või uurija oletustega
42
(juba enam kui 100 aastat tagasi) – teateid on stiilis “see võib olla vanade eestlaste hiiekoht;
arvatavasti on tegemist ohvripaigaga vms”. Pärimust ei saa võtta ajaloolise tõena, sõna-sõnalt –
samas viitab kohapärimus füüsilisele keskkonnale, kannab olulist kohalikku teadmist.
Kohapärimus on enamasti alati lokaliseeritav, st ta kirjeldab konkreetset paika või maastikku,
annab edasi selle omadusi või seal toimunut ning kajastab kohakogemust (Päll 2022).
Kohapärimus on seotud ka praktikatega, tegevusmaastikuga (vt Ingold 1997), narratiivid kasvavad
välja erinevatest igapäevaelu kokkupuutest keskkonnaga. Sellel põhjusel on ka kultuurmaastiku
kohta rohkem kohapärimust kui näiteks soode kohta (Hiiemäe 1988).
Tõsiseltvõetavad on (pärimus)tekstides ilmnevad hoiakud, mis on oluline info uurijale, aga mida
ei saa alati võtta aluseks (nt inimene ei pruugi teada kohta pühapaigana). Kui teavet on vähe,
puudub võrreldavus. Rahvaluulekogudes sisalduvad tekstid on ka väga selektiivsed, jättes paiga
üldse kirjeldamata või keskenduvad sellele, mis parajasti tundub oluline ja huvitav (nt atraktiivne
narratiiv) (vrd Remmel 1997, 2007) või mida on nt folkloristid inimestelt küsinud. Uuem, 20.
sajandi viimastel kümnenditel ja 21. sajandil kogutud info paikade kohta ei keskendu sugugi alati
religioossele praktikale või mütoloogilistele jutumotiividele – talletused kajastavad ka konflikte ja
paikade hävi(ta)mise lugusid, piirduvad vahel vaid kohanime mainimisega, kohad on omandanud
uusi tähendusi.
Igal pärimustekstil on kontekst. Peab vaatama info kogumiskonteksti – näiteks kui suurema
grupiekspeditsiooni raames on kogutud rohkesti infot mõnest paigast, tekib kergesti mulje koha
populaarsusest ja laiast tuntusest, mis võis olla kogukonnas sel ajahetkel. Teisal jällegi, kus pole
kogujaid liikunud, on kaalul iga infokilluke ja paljude paikade kohta on vaid üks teade (vrd Metssalu
2022). Mõnest kandist ei ole arhiividesse jõudnud üldse pärimust, seda enam, et niisuguseid
kombeid, mis olid veel 20. sajandi keskpaiku elavad ja intiimsed, hoiti ka meelega salajas ega
vahendatud võõrale küsitlejale. Näiteks 1920. aastate Saaremaa ajakirjanduses on ilmunud ka
kirjutisi, mis naeruvääristavad kivide või puude juurest terviseabi otsijaid. Nüüdsed pühapaikade
kasutajadki ei kuuluta oma tegevustest ja rituaalidest kõigile (neid võidakse samuti
naeruvääristada). Rääkima hakatakse sageli siis, kui tegevus pole enam aktiivne, üldine ning selle
praktiseerijad elavate seast lahkunud. Niisugune kogemus on Muhu välitöödelt 21. sajandi
alguskümnendil, kus inimesi lausjalt küsitledes koorus välja teateid ca 60 varem uurijatele mitte
teada olnud paiga kohta (peamiselt ravipaigad, maaljakivid). Saaremaalt on ka võrdlemisi vähe
kogujaid olnud varasematel kogumisperioodidel, kui tegutsesid Jakob Hurt ning Matthias Johann
Eisen.
Pühapaikadega seonduv folkloorne aines kuulub kohapärimuse katusmõiste alla.
Kohapärimuses on samuti eristatavad omad liigid – tuntuim on žanriline jaotus (muistendid,
uskumused-kombed jne).
Võib täheldada, et kohapärimuse mõiste sisu on alates nõukogude aja lõpust avardunud,
hõlmates noorema põlvkonna teadlaste tõlgenduses ka pärimust, mis pole üksnes kohakeskne,
vaid laiemalt kohasidus – see kuulub pigem varasema, ka isikujutte hõlmava nn kohaliku pärimuse
kategooriasse või seostub vahetute keskkonnakogemustega (Päll 2016, 2022). See tendents on
43
muu hulgas tingitud asjaolust, et loodusobjekte ning ehitisi puudutavad traditsioonilised
pärimusteemad ja -motiivid on elavast mälust tempokalt taandunud ning ei kõneta enam inimesi,
sest ei tundu usutavad (vrd Remmel 2002). Endiselt on aktuaalsed mitmesugused isiklikud
usundilised kogemused, UFO-jutud jms. Kohalikud lood seostuvad paikadega, mida inimesed
maastikus märkavad, mis tekitavad küsimusi, eristuvad muust ümbrusest, narratiivid on sellistel
juhtudel nn lünkade täitmine (Bird 2002). Kui inimeste liikumistrajektoorid ja kokkupuuted
keskkonnaga muutuvad, on mõistetav, et esile kerkivad uued teemad, sest kiirelt on muutumas
kogu elulaad, inimeste sidemed (maa)kohtadega ning pärimuse edasikandumise viisid (Hiiemäe,
Remmel 2020). Isegi sõna pärimus (varem tarvitati rohkem rahvapärimuse mõistet) tähendusväli
on märgatavalt avardunud (vrd nt koolipärimus), see ei pea tingimata ulatuma kaugesse
minevikku, 20. sajandist varasemasse aega.
Vaimne pärand on veelgi laiem mõiste. See haarab ka tänapäeval praktiseeritavaid nii
kogukondlikke kui individuaalseid tavasid, mis lähtuvad varasemast traditsioonist.
Kohapärimust on Eesti Rahvaluule Arhiivi kartoteegisüsteemis juba 1920. aastatest
süstematiseeritud objektide lõikes (kivid, puud, allikad, järved, kalmed jne), teaduslikumas vaates
on püütud kohapärimust struktureerida ka pärimuse teemade või temaatiliste
tasandite/sisudominantide põhiselt (mütoloogiline, usundiline, ajalooline, argieluline,
looduslooline aspekt, vt Remmel 2014a). Need võivad esineda ka ühe ja sama paiga puhul, kuid
on loodusliku pühapaikade liigikindluse kontekstis erineva kaaluga.
Pühapaiku saaks ka liigitada pärimuse hulga järgi: pärimust on palju (10 ja rohkem teadet), on vähe
(1–3 teadet), üksnes toponüümiga paigad. Pärimuse paljusust on peetud kohtade kaitseväärtuse
hindamisel väga oluliseks. See aspekt siiski ei anna alust paiga kaitseväärtust õiglaselt hinnata,
sest pärimuse olemasolu ja hulk on mõneti juhuste tulemus (n.ö õnneasi). On palju kohti, millele
osutab vaid üks-kaks pärimusfragmenti, või ainult toponüüm. Näiteks Kärla kihelkonnas Ulje
külas oli ühe ohvrikivi puhul juhtlõngaks vaid üks Vello Lõugase teade, mille oli ta kuulnud ühelt
Setomaalt pärit ja Saaremaale kolinud naiselt, keda saarel liikudes juhuslikult bussis kohtas. Ka
üksnes koha nimi võib peita endas palju.
Muistisesidusa pärimuse puhul, nagu pärimuse puhul üldse, on osutatatud ka selle autentsusele.
Tingimustes, kus mõneski Eesti piirkonnas (nt Virumaal, Järvamaal) on paiguti juba 100 aastat
tagasi sedastatud, et rahvas ei mäleta nt hiiepaikadest enam eriti midagi peale nime (vrd Kallas
2011), ei saa alati eeldada autentse, otsesõnu pühaks pidamisest või ohverdamisest rääkiva
pärimuse olemasolu, mida nt Pikne Kama on pühapaikade kontekstis ühe põhiväärtusena välja
toonud (Kama 2022). See eeldus või kriteerium on paigaliigiti ja piirkonniti väga erinev. Siinkohal
tuleb ka nentida, et otsesõnu pühaks pidamisest ja ohverdamisest rääkiv pärimus ei pruugi olla
üksiti autentne, kui selle all silmas pidada järjepidevust suulises traditsioonis kaugemast
minevikust alates. Sageli on just ohverdamist kajastavad pärimusteated mõjutatud kirjasõnast ja
haridusest – aluseks 18. ja 19. sajandi Lääne-Euroopa kirjanduslike eeskujude mõjul loodud
ettekujutused, millised võisid olla muistsed eesti looduslikud pühapaigad (vrd Heinapuu 2010,
2019) – ning tekkinud sekundaarselt nt paiga juurde, mida peetakse hiiepaigaks või ohvripaigaks.
44
Oma mõju on ka trükistel, kus on publitseeritud eesti kohajutte. Ott Heinapuu kirjutab: “ Väikeste
kohalike kogukondade sees käibinud suulisest kohapärimusest on trükis (ja hiljem ka veebis)
avaldamise kaudu sündinud korpus teema poolest kokku kuuluvaid trükis ilmunud
kultuuritekste, mis jõuavad suure hulga lugejateni, kes kannavad kollektiivselt eesti ühist
rahvuslikku kultuurimälu. Kultuuritekstideks muutudes läbivad muistenditekstid paratamatult
žanri- ja funktsiooninihke, millega need asetatakse uude konteksti, neid loetakse teistest
koodidest lähtudes ning seetõttu hakkavad tekstid toimima uues võrgustikus teisiti kui vanas.”
(Heinapuu 2025, 40–41).Teatud juhtudel ongi kirjas olevate andmete põhiväärtus selles, et koha
puhul on teada üldse mingi kohasidus folkloori või rahvausundiga seostatav info – niidiots igal
juhul. Sedakaudu ilmneb koha tähenduslikkus, mis võib olla järjepidev. Kunagisest pühadusest
võibki saada ajapikku tähenduslikkus, sellele on osutanud ka Mall Hiiemäe. Pärimuse – ja üldse
inimliku kommunikatsiooni, mille osaks folkloor laiemas pildis on – puhul ongi suurim „probleem“
see, et kuigi selle taga võib olla tegelikkusest lähtuv ajend või aegadetagune sündmus, ei saa seda
võtta kui fakti (muidugi on ka erandeid).
Inimesed lausuvad tihti sõnu ja väljendeid, mille taga peitub hoopis teistlaadi või isegi vastupidine
informatsioon (nt vastus rahvaluulekoguja küsimusele: kas teil siin kivide juures ravimas või
ohverdamas käidi? võis olla: ma ei tea sellest midagi. Kas uurija/koguja peab seda igal juhul
uskuma, tõena võtma? Oleneb kontekstist. Inimene võib ise ravida ja ohverdada, aga ei taha seda
avaldada. Teisel juhul võib see vastus ka tõsi olla. Pühapaigad ja suhe nendega on olnud ja on
jätkuvalt tundlik teema. Eelnev näide ei ole mõeldud pärimuse väärtuse vähendamiseks, vaid
paremaks mõistmiseks mittefolkloristlikust vaatepunktist. Samas on Eestis koha- ja
pühapärimust ikkagi nii suurel määral kogutud (küll erineva ajalise ja ruumilise tihedusega) ja
digiteeritud, et mingid tüüpilised “infosülemid” ja tendentsid eristuvad ja lubavad teha üldistusi.
Kas kohapärimus võib jääda ilma kohata? Jah, kui mäletatakse meeldejäävat süžeed, aga sellega
seotud koht on umbmäärane või üldine, pole mälus ega maastikul lokaliseeritav (kusagil oli üks
kuninga istutatud puu või kivi, hiites olid jumalad, lohkudega kividel raviti). Koht võib jääda ka
pärimuseta, kui pärimuse edasikandjaid ei ole.
III.2. Muistendid ja pühapaigad
Pühapaikade puhul on nii arheoloogid kui ka maausulised enim tähtsustanud uskumuste-
kommete kirjeldusi ja uskumusi kinnitavaid hoiatusjutte (nt pühapaiga rikkujat tabab karistus),
kuid sageli haakuvad vanemas pärimuskorpuses pühapaikadega ka mütoloogilist, animistlikku või
maagilist mõtteviisi esindavad rändmuistendid, mille tegelaste hulgas võib olla nii hiidusid,
pühakuid kui ka ajaloolisi isikuid kaugemast minevikust. Samuti on tegelaste hulgas liminaalse
staatusega või pühal ajahetkel toimetavaid isikuid. Olulisem on jälgida siin juttude süžeed,
tegevustikku – tegelased võivad vahetuda, aga mingid omadused ühendavad ka võimalikke
tegelasvariante. Mis põhjusel?
Niisugused muistendid võisid/võivad samuti kuuluda pühapaiga tähtsust rõhutava suulise
pärimuse hulka ning neid võidi kohapealsetel pühadeaegsetel kogunemistel ka korduvalt
45
jutustada (rituaalidki seisnevad regulaarses kordamises) (nt Valk 2025). Samuti võis seoses
hiiekohtadega olla kindel roll ka mõnedel regilaulutüüpidel (nt laul “Hiie noormees”) – regilaulud
viitavad hiiepaikadele kui müütilisele, teispoolsele ruumile (kindlaid kohti esile toomata).
Praegune ratsionaalne mõtteviis erineb oluliselt vanapärasest, kujundlikust ja mütoloogilisest
maailmapildist, kus lugude korduval jutustamisel ja ka laulmisel võis olla rituaalne, sümboolne
tähendus. Eesti keel on täis metafoore ja sümboleid, kõike ei pea (või pole kombeks) väljendama
otsesõnu. Paraku on kujundite osa kiirelt kahanemas ka meie keelekasutuses ja maailmatajus
ning tõsiteaduslik ratsionaalne lähenemine pigem stigmatiseerib kujundlikku väljendust, mis on
justkui lubatav peamiselt ilukirjanduses. Ka sõnadel ja väljenditel võis olla maagiline mõju ning
teatud olukordades kasutati eufemisme – nt hundi kohta võidi öelda metsalind. See on näide, et
folkloori ei saa võtta sõna-sõnalt.
Pühapaigasidusas vanemas folklooris on niisiis eristatavad kaks domineerivat tasandit
1) usundiline/religioosne, rituaalne tasand (mille alla mahub ka usk looduse ravitoimesse ja ka
üleloomulikud kogemused)
2) mütoloogiline tasand, mis seostub narratiivides müütilise aja ja tegelastega ning vastavate
žanridega (muistendid, legendid, mille puhul on võimalik välja tuua jututüübid või tüüpmotiivid)
ning mis võib põhjendada, selgitada ja võimendada paiga pühaks pidamist.
Ergo-Hart Västrik on kirjutanud: “Rahvausundi uurija jaoks on oluline kohapärimuses sisalduv
teave ja koondpilt pühakohtadest – paikadest ja muististest, millele keskenduvad kultuslikud
toimingud, uskumused (normid), üleloomulikeks peetavad isiklikud kogemused ning muul viisil
objekti pühadust seletavad narratiivid” (Västrik 1999).
Mõlemad tasandid on olulised, aga neil on (ja on olnud) erinev roll. Objektide puhul, mida saab
pidada pühapaikadeks, võivad need tasandid põimuda. Nt inimesekujuline kivi, nn Toolse
rannamehe tütar (ka Naiskivi, Piigakivi) Rakvere kihelkonnas on tuntud eelkõige kiviks muutumise
muistendi tõttu, mille kohta on 15 üleskirjutust, vaid ühes teisendis mainitakse ka villade viimist
kivile (Remmel 1997). Sama mustrit võib paljudel puhkudel märgata nt Kalevipoja, Tõllu või
vanapaganakivide puhul. Hiiumuistendite haakumine pühade kividega on sageli dokumenteeritud,
kuid täpsemat statistikat pole mahukama pärimuskorpuse põhjal tehtud. Võimalik, et mingi mõju
on ka nõukogude ajal 1950.–1960. aastatel korraldatud folkloristlikel ekspeditsioonidel, mille
eesmärgiks oligi, seoses muistendiraamatute ettevalmistamisega, koguda pärimust just hiidude
Kalevipoja, Tõllu ja vanapagana kohta ning otsida maastikul nendega seotud objekte. Samas ei
olnud nende objektide pühakspidamine tol ajal üldse uurijate fookuses, tegemist oli peaaegu et
keelatud teemaga. Hoolimata sellest laekus mõnevõrra ka sedasorti infot. See erineb piirkonniti,
nt Läänemaal ja Saaremaalgi on korrelatsioon küllaltki sage. Tegemist on ka sageli kividega, millel
on mingid jäljed-süvendid või mis on seotud hiiealadega. Valjala khk Väkra küla Hiiekivi (kutsutud
ka teisiti) kohta on talletatud mitmeid erineva sisuga jutte.
46
Väkra külas põldude vahel aga olla suur nagu heinakuhi, kivi. Tõllu naine toond selle kivi, kuid
põllepael läind katki ja sinna see siis jäänd. Seda nimet. Hiiekiviks.
Samas kivist rääkis pärast Mihkli vanaperenaine Juuli Krull, 82 a vana, sama, mis Mihkel Katvel, et
tema ema öelnud selle kivi all elavat pahad vaimud. Kui ema läinud kord sealt mööda /pag 59/
Väkra külasse, kuulnud kivi juurest äkki häält. Ikka kokardi-kokardi, kokardi-kokardi. Tema
vaadanud ja eks vanapagan teinud seal sedamoodi kokardi-kokardi võid. Tema pannud jooksu, nii
et pole olnud mitte aega tahagi vaadata. Jaan Remmeli päevik, 1961
Väkra külas jutustas aga üks vanataat, et vanasti olnud (vanarahva juttude järgi) Väkra ja Koksi küla
vahel hiietammik ja sellepärast on too ka Hiiekivi. Tõllu naise loost ei teadnud tea midagi. Käidud
ikka seal pidutsemas.
Jaan Remmeli päevik, 1961
Mõnikord on arhiivis paigaga seotud pärimuskorpuses narratiiv – rändmuistend – nii populaarne,
et muud, usundilised vihjed jäävad täiesti varju. Näiteks Ebavere mäe puhul prevaleerib
rahvaluulekogudes jõuliselt maa alla vajunud linna muistend. Kinnitust, et tegemist võiks olla
pühapaigaga, tuleb otsida mujalt kui Henriku kroonikas leiduvast Tharapita Saaremaale
lendamise loost, mida on paigaga oletamisi seostanud Väike-Maarja pastor Knüppfer ja mis on
hiljem levinud ka rahva seas. Sellest oletusest märksa olulisem on tema teade sellest, et
kohalikud mäge pühaks pidasid – tõsiasi, mis rahvaluule üleskirjutusteski vastu kajab.
Kunagiste pühapaikadega on rahvas seostanud mitmel pool ka ajalooliste isikute tegevust – nt
Rootsi kuninga poolt tõotusega istutatud puud, kuningate lõunatamine vms. Neid seoseid ei saa
pidada suvalisteks, sest peab ju olema põhjus, miks antud objektiga mingi lugu haagib. Selleks
magnetiks võib olla unustatud püha, kuid siiski tähendusliku paigana mälus püsinud puu või kivi,
allikaski, ning populaarne muistend kinnitab sümbolväärtusega koha tähtsust kogukonna jaoks
(nt Rootsi kuninga lood). Nagu ka hiidudele-vägimeestele, omistati ajaloolistele suurkujudele ja
juhtidele suurt/üleloomulikku väge ning erilisi võimeid. Mõnede uurijate arvates on tegemist
kunagiste pühapaikadega/pühapuudega:. “Tõenäoliselt on paljud niisuguste hiiglapuude
asukohad lihtsalt endised ohvripaigad” (Laugaste 1959, 32, viitega Mark Kosveni teosele
“Esiajaloo kultuuriloo põhijooni”). Näitena tuuakse Rannamõisa tamm, mis on ühtaegu seotud ka
Kalevipojaga (ka kalevid olid muistsed ülikud). Istutajaks võidi pidada ka vanapaganat (nt
Vannutatud puuks kutsutud künnapuu puhul HJn Seli külas – sellelt oksamurdmine tõi õnnetuse).
Niisuguste juttude puhul peaks vaatama ka paiga asukohta laiemalt. Üksikjuhtudel on kogujad ka
andnud laiema kirjelduse. Nt Jõhvi khk Päite k Pühajõe äärsel Lipumäel, mis oli Päite inimeste
kooskäimise koht, kiige ja jaanitule plats ning ohvripaik ohvrikiviga, kasvasid ka Peetri ja Kaarli
männid. (EKIKN jõh es1 l [115/6] (604091/3); EKIKN jõh es1 l [115/6] (604091/3) < Jõhvi khk,
Toila v, Päite k – Valev Meriste < Adolf Trei, snd 1908 (1979). Uskumus, et võimukandjaga
seostatud puul on püha/puutumatu tähendus ja selle rikkumine toob kaasa karistuse, võib
avalduda ka juhul, kui istutatud puu on valitsejale “pühendatud”, s.t tema nimega seotud, mitte
tema istutatud.
Nikolai kuusk
47
Väike kuusk Tõnissa t. heinamaal, "Sõõru päälisel" "Kuninga kuuse" kõrval, istutatud Saare valla
meeste poolt Nikolai II-le, kroonimise päeval. Kogu aja viletsa kasvuga, kord, kuuse väike olles,
talland teda mees, kes suri ise kohe kolmandal päeval. EKIKN trv eki1 l-o [139] (346395) <
Tarvastu khk. – Julie Rõks (1923)
Seos paiga pühaduse ja ajalooliste isikutega võib olla kaksipidine – puu on istutatud või kasvama
hakanud varasemasse pühapaika või on tegemist varasemalt pühaks peetud (ohvri)puuga.
Pühapaigad võivad olla ka tõotuskohad. Muistend kuninga tõotusest/vandest, mis lubab Rootsi
aja tagasitulekut tulevikus, on seostatud puu elujõulisusega. Sageli on neil puudel eriline võra,
allapoole kasvavad oksad, mida põhjendatakse istutamisega “juured ülespidi”. Oksade allapoole
kasvamist on täheldatud pühapaikades kasvavate puude puhul (Valk 2007). Nende puhul
segunevad nii mütoloogiline kui ajalooline (tõestatud seos ajalooliste võimukandjatega/ülikutega)
aspekt, 17.–18. sajandil persoonid/isikud on 19.–20. sajandi tekstides mütologiseerunud. Lugu
väekast võimumehest, pühast mehest (kelleks keisreid, kuningaid ja sõjapealikke ka peeti, vrd
RKM II 411, 491/2) lisab põlispuule kui loodusobjektile oma tähenduskihi ka siis, kui puuduvad
otseütlevad kirjapanekud ohverdamise vm usuliste praktikate kohta. Näide Jaani kihelkonnast
isiku ja paiga pühaduse otseütlevast seosest kivi puhul:
Kuusiku talu juures, maantee ääres on ristiga kivi, peeti pühaks kiviks. Ema rääkind: „üks sõjamees
olevat sinna maetud, ta olnud püha mees sellepärast tulnud kivile rist pääle.“ Praegu on kivi tee
sillutamise tõttu osaliselt purustatud ja kraavi lükatud. RKM II 55, 569/70 (306) < Jaani khk, Hindu
k, Kuusiku t – O. Jõgever < Erma Jõgever, 27 a (1956)
Senises praktikas on ajalooliste isikutega seostatud puid pühapaikadena inventeeritud ilmselt
üksikjuhtudel, paljud neist on jäänud kõrvale, kuna puudub otseütlev info. Mõnel juhul kaasneb
teave nt jaanitulekohast, kalmest. Mõnes piirkonnas on tõotusega puu istutamine kuninga (või ka
keisri) poolt väga levinud motiiv. Idapoolses Eestis, sh Setomaal, ka Tartumaal, Mulgimaal,
Võrumaal, aga nt Saaremaalt ei ole sellist süžeed “Koopa” andmetel teada, seal räägitakse hoopis
Rootsi kuninga hauast, nagu ka Läänemaal, kusjuures on neid haudu vahel samastatud
ohvripaikadega ja hiiekohtadega (nt Valjala kihelkonnas on kaks niisugust pühakohta). Ka meie
presidentide istutatud puud läheksid tuleviku-ajalooliste pühapaikadena samasse kategooriasse
(nt Setomaa Härmä k pühapaik, kuhu kuuluvad kalme, püha mänd, tsässon, on istutanud puud 3
Eesti presidenti). Teame ka mitmeid K. Pätsi istutatud puid. On ka rida kive, mida on seostatud
kuninga(tega), sh kaitsealuseid ohvrikive.
Kindlavormiliste süžeedega narratiivid võivad olla palju vanemad kui konkreetsed
kombekirjeldused ning avada ukse kaugemasse minevikku, mida arheoloogia peaks rohkem
hindama. Kui Jonuks jt (2014) pakuvad, et eesti pühapaigapärimus ei ulatu kaugemale 19.
sajandist, siis muistendite süžeede vanus võib ulatuda märksa kaugemasse aega (nt viikingiaega).
Vanusele viitab motiivide rahvusvahelisus. Ühisjooni on ka muistenditel ja regilauludel (hiie
hobune, hiie neitsi, hiie ja salu, kalevi ja hiie-sõna esinemine paralleelvärssides). Nii et kui just
arhailisem, ajaliselt vanem pärimus on ajaloolise pühapaiga liigikriteeriumina rohkem
48
väärtustatud kui uus, tuleks vaadata paikadega seostuvaid mütoloogilisi muistendeid mitte kui
juhumüra, vaid kui tähelepanuväärivat ainest ka pühapaikade kontekstis.
Ühe pühakohaga võib seega seostuda eri tüüpi motiive ning folkloorižanre – uurija jaoks
moodustuvad nn pärimuskompleksid – nagu on ka kohtade kompleksid. Kohaliku
pärimusekandja jaoks on olukord teine. Pärimusele omane varieeruvus tekibki sellest, et igaüks
teab oma versiooni. Pärimusjutt võib varieeruda ka ühe inimese eriaegsetes esitustes – seda
oleme isegi kogenud.
Pärimus on veelgi dünaamilisem, liikuvam ja ajalikum kui maine maastik, võrreldav pigem veega,
voolab sinna, kus säng ees, süvendab uusi sänge, ujutab üle või kuivab sootumaks – pärimuses
võib ka üks populaarne motiiv teise kõrvale või välja tõrjuda (aja jooksul). Võime määrata, milline
funktsioon või omadus oli talletatud info põhjal kõige tuntum ajal, mil pärimusteade on kirja
pandud - või teada olnud konkreetsele pärimusekandjale – perioodil 19. sajandi lõpust kuni
tänaseni, ja mitte igal pool võrdse tõenäosusega, sest kogumistihedus on erinev.
III.3.Toponüümid ja pühapaigad
Kõigil kohtadel, millest oli vaja rääkida, on (või oli) nimi. Nimed on erineva vanusega, osa neist
võivad olla väga vanad (nt soome lingvistid on pakkunud rauaaega). Kohtade nimed (pärisnimed-
loodusnimed) ja nimetused (üldnimed) on kohapärimuse ja vaimse pärandi osa, mis võib
pühapaikade puhul üsna laialt varieeruda. Nt ühe inimese teadmisel on kivi nimi Hiiekivi, teise
meelest Kalevipoja kivi või Kuradikivi, kolmas kutsub ohvrikiviks või lihtsalt suureks kiviks –
toponüümid-nimetused toovad meieni varasemate põlvede teadmised, arvamused. Vaimse
pärandi sisu väljendub sageli mitte ainult tekstina, vaid ka toponüümides ja nimetustes – kohanimi
võib viidata pühapaigale ka ilma täiendava pärimuseta. Alati ka mitte – pühapaikade nimed
lähtuvad teinekord ka talu- või isikunimest (nt Hiiemägi=Peedumägi) või välimusest/omadusest
(Hallikivi, Suur kivi, Laiakivi, Litrikivi, Läätsaallikas, Keevallikas, Külmallikas jm). Sageli käibivad
samal ajal eri kasutajate seas eri variandid. Piir rahvajutu ja kohanime vahel on mõnigi kord
ebaselge (nt Taevast kukkunud kivi/Taevakivi; Tõllu visatud kivi/Tõllukivi). Kohanimi võib olla
pärimuse viimane fragment ning nimi võib olla vanim osa kohasidusast vaimsest pärandist.
Samas võib ta olla ka suhteliselt uus. Uusi nimesid tekib juurde vastavalt kasutaja vajadustele
ning usundilisele maailmapildile (nt Kosmosemajakas – kivi nimi, Loitsukivi).
Kohanimed on nagu jutu seemned, kvintessents olulisest. Nimesse kodeeritud info pole alati
koheselt või üheselt mõistetav. Nimekujud võivad olla lühenenud, muutunud, kohandunud. On
palju mikrotoponüüme, mille tähendust ei oska tänapäevane tavakasutaja lahti seletada. Vahel
nimi puudub, pole kirjas või on ununenud. Uusi nimesid tekib juurde vastavalt kasutajate
vajadusele. Nimekujudel on erinevad variandid nii kirjapildis kui suuliselt. Palju nimesid on käibelt
kadunud, aga nt vanadel mõisakaartidel esinevaid mikrotoponüüme ja talunimesid võib kohata
vanemates pärimustekstides. Nimesid annavad kohtadele ka uurijad, teadlased.
49
Keeruline on teha vahet üldnimedel (liiginimedel) ja pärisnimedel. O. Heinapuu kirjutab, et Iga hiis-
osisega nimi ning samuti muu looduslikku pühapaika tähistav kohanimi (nt hiis, hiiemägi,
hiieallikas, silmaallikas, ilmaallikas) võis nime põhilise tarvitamise kontekstis sunnismaise
talurahva hulgas toimida unikaalse pärisnime, mitte üldnimena nagu praeguses eesti üldkeeles
(Heinapuu 2025). Ühesõnaga võib vastavalt kontekstile kirjutada Silmaallikas või Hiiekivi suure
või väikese tähega. Kohanimeuurijad on niisugusteks juhtudeks, kus koha liiginimi toimib
pärisnimena, pakkunud terminnime mõiste (Päll, P. 2002, 261). See kohaldub juhtudel, kui kohta
nimetatakse kindlas, paika teadvas keelekollektiivis (nt suurtäheliselt Allikas, Järv ja ilmselt ka
Hiis). Liiginimede puhul on rahvakeelset kasutust mõjutama hakanud ka muinsuskaitselised
terminid, mida on loetud muinsuskaitse siltidelt (nt kultusekivi).
Looduslikule pühapaigale osutavad ka ilma täiendava pärimuste mitmed kohanimed, näiteks hiie-
või iie-, jum(m)ala ja ohvri- ja püha-, Tõnni, Uku ja sõnatüvega seotud toponüümid (nt:
Hiiemägi, Hiiepajuauk, Iid, Iida urked, Iite mägi, Hiieallikas;, Jumalakivi, Jummalläte), aga ka Tõnni
ja Ukuga seotud kohanimed, samuti toponüümid Ahikotus, Silmaallikas ja -läte, Maa-aluste-/
Maalja /Moaljakivi-, Tohtrikivi, Liukivi, Laudsipettäi, Palvekivi, Ristikõiv, Pühamets, Pühaläte,
Pühajärv, Pühat. Pühapaigale viitavad ka Taari- / Taara- / Tari- / Toari- / Toori-, osisega kohanimed.
Võimalikud kunagised pühapaigad-rituaalipaigad-keelukohad võivad (piirkondlike erisustega ja
sõltuvalt kohatüübist) olla (või nendega lähedalt seostuda) ka Ahi- /Ahja- / Ähi-, Äiu- / Äio, Alu-,
Altari-, Elu-, Ilm- (Ülem-), Ilma-, Juuda-, Kalevi-, Keelu-, Kergo-, Kumarus-, Kolju-, Kärna-, Leedu-
, Metsiku-, Mõrsja-, Nais-, Neitsi-, Nõia-, Peko-, Pelli-, Piiramis-, Pruudi-, Põhatu / Pühatu-, Raha-
(allikas), Reo- / Rihu- / Risu-, Risti-, Sala-/Salu-, Silma-, Taeva-, Tite-, Toive-, Tohtri-, Tõotuse-,
Uguri-, Uri- / Ure- / Ura- (sellest tüvest veel variante), Vande-, Virve- / Virvi-algulised
loodusnimed. Mõnel juhul võib ka Päeva-sõnaosisel näha seost pühapaikadega – nt
Päevapööramise mägi, Pääväkivi Setomaal. (vt regionaalse aspekti peatükk). Paljudel
pühapaikadel (eriti Lõuna-Eestis) ei ole aga sellist nime, mis praeguste teadmiste kohaselt viitaks
pühapaigale.
Looduslikul pühapaigal võib olla ka kristliku värvinguga nimi/nimevariant: Moosese käsulaud (kivi
Saarde khk); Jordani allikas, Hiiekirik (kivi Kullamaa khk), Toomas (püha mänd Setomaal Tooma
tsässonaaseme juures), Jaanikivi, Annekivi, Apostli kivi, Jeesuse jäljega kivi, Mungakivi (Jaa),
Nunnade kaev (Juu), Maarjamägi (Räp), Maarjakaev, Püha Maarja allikas (Kad), Püha Maarja
tamm, Tõnisekivi jne. Levinumad on Maarja, Anne, Jaan, täpset statistikat ei ole tehtud. Oma rolli
mängivad siin katoliiklikud kabelid.
Näeme, et nimes võib kajastuda jumalus, kõrgem jõud või pühak, kelle poole kummardati,
palvetati, aga ka rituaalne tegevus, ravitava haiguse liik, sotsiaalne rühm (naised), koha erilisus.
On muidugi ka piiripealsed juhtumid, kus me ei saa üksnes nime alusel paika pühapaigaks
määrata. Näiteks Tondi-osisega toponüüm, mis on väga levinud saartel, kajastab üleloomuliku
kogemist, seostub vahel hiiumuistenditega, aga ka teadetega ohverdamisest. Lõuna-Eesti
analoog on Juuda-toponüümika (setos pigem Vanahalv). Mõlemad viitavad demoniseerumisele,
aga arvestades seda, kui väga kardeti 19. sajandil ja hiljemgi Saaremaal ja ka Võrumaal
50
igasuguseid vaimolendeid, siis on ilmselt ennatlik kõiki vaimunägemise kohti samastada
pühapaikadega. Samas on üleloomuliku kogemine pühapaikades fikseeritud paljudes teadetes.
Küsimusi tekitavad ka Kalevipoja, Vanapagana-, Tõllu- jt müütiliste tegelaste ning Kuninga-
nimeosisega toponüümid. Nende tõlgendamine ja analüüs nii pärimuse kui laiema võrgustiku
osas võiks olla edasise uurimistöö teema. Neitsi- ja Nais-alguliste toponüümide osas nt on
soome kohanimeuurijad näidanud nende seost piiripealsete ja usundiliste paikadega (Ainiala
2007). Igal juhul kuuluvad ülalnimetatud kohanimed (ja mitte ainult) tsooni, kus tuleks olla
tähelepanelik kõigi muude näitajate suhtes. Inventeerimisel ei pea selliseid paiku küll lugema
esimeseks prioriteediks, kuid siiski võiksid need vähemalt algses pühapaikade nimestikus
kajastuda.
III.4. Muud vaimse pärandi komponendid
Usundiline kombestik ja praktikad (tegevused, kollektiivsed ja individuaalsed praktikad,
tähistamine) ja seos aastaringiga, kalendritähtpäevadega, pühadeajaga (jaanipäev, neljapäev,
hingedepäev jne), ilmaga ning inimelu liminaalsete hetkedega, mis on samuti pühad.
Märksõnu: ohverdamine, ravimine, kooskäimine/pidutsemine, tantsimine, palvetamine,
kummardamine, pühakspidamine/austamine, ilmamaagia, viljakusmaagia, initsiatsioon,
sundohver, nõidumine, ennustamine, keelud/tabud, matusekombed, pulmakombed,
rahvakalendri tähtpäevade kombestik, kristlik kombestik (nt ristimine, veepühitsus)
Püha aeg, mis tegelikult kuulub kokku eelneva punktiga, on oluline – kombestik seostub tihti
kalendaarsete tähtpäevade, nädalapäevade või pöördeliste ajahetkedega kas
ööpäeva/kuukalendri või ööpäeva lõikes. Aja faktor ilmneb selgelt ka muistendites. Seegi võiks
olla pühapaiga üks tunnuseid või funktsionaalsete liikide lisamarkereid. Sakraalsete paikadega
seostatav ruumilise piiri ja selle ületamise küsimus on võrreldav kalendritavandis ilmneva
ajalõikude erineva kvaliteedi ja siirdehetkede tabulisuse kujutelmaga (vt Hiiemäe 1993). Alati pole
seoses kohaga sellist infot teada, samas on mõnes kohas just teatud päeval rituaalsed
kogunemised. Ka mütoloogilistes narratiivides on püha aeg olulisel kohal (nt jaaniöö,
heinamaarjapäev jt).
Märksõnu: jaanipäev/öö, kesköö, aastavahetus, pööripäev, neljapäev, pühapäev, hingedeaeg,
päevaloojang, ka muid rahvakalendri tähtpäevi jm
Usk põhjuslikesse seostesse: tegu ja tagajärg. Üldised uskumused (kui teha midagi, juhtub
midagi head või halba) ja keelud/tabud ning neil põhinevad lood – sageli tugineb uskumusele
narratiiv, lugu, mis aset leidnud konkreetsete inimestega, mitte müütilises ajas (karistuse aspekti
esineb ka mütoloogilises ruumis (vrd p 6). Niisuguseid lugusid tekib ka tänapäeval (nt pühast
metsast puu mahavõtjaga juhtub midagi). Enamjaolt on need negatiivseks peetud käitumise
peegeldajad, nn hoiatuslood, mis räägivad uskumuste/kommete mittejärgijate sanktsioonidest,
ent võivad olla ka positiivsed (nt ohverdamine või palumine vm teatud kohas, teisaldatud kivi(risti)
51
tagasitoomine vm tegu oli abiks, põhjustas soovitud tagajärje, nt tervenemise, ilmamuutuse või
kahju peatumise).
Jututüüp: puu raiuja, kivi lõhkuja jääb vigaseks, paiga kahjustamine põhjustab loomaõnnetust jms
Usundilised muistendid ja memoraadid kokkupuutest üleloomulikuga
Reaalses, mitte mütoloogilises ajas toimunud usundilist kogemust vahendavaid jutte on
folkloristikas nimetatud memoraatideks. Nt jutud inimese kokkupuudetest üleloomulike
olenditega, kelle nimetuste ja ilmumiskujude valik on üsna kirju. Muistendite rubriiki kuuluvad lood
peidetud varandustest, mille kättesaamiseks on vaja ohverdada keegi või miski.
Kõnesolevas raamistuses ei saa mööda minna nähtusest, mida on nimetatud
demoniseerumiseks – usundilises kogemuses kohatud olendid seostuvad kristliku maailmapildi
mõjul või raames tumedate jõududega (nt must siga põrsastega Urvaste khk), kuradite või
vanahalvadega (sageli mitmuses), mitte aga näiteks haldjatega või neutraalsete
loodusvaimudega. Sageli on demoniseeritud just liivakivikoopad Kagu-Eestis, Mulgimaal jm, mida
on kutsutud ka Põrguteks, kus elavad vanapaganad, samuti suuremad veekogud (järved) – nt
Rõuge kihelkonnas tuntud jutt, kus järves elutsev kurivaim nõuab ohvriks last, aga inimene toob
kotiga kassi, on kontekstis, kus on teada andmeid laste ohverdamisest kuradile (nt Otepää
Ilmjärv), kõnekas. Kalmete puhul on tegemist surnute vaimudega. Siinkohal väärib meenutamist
sõna hiis tähenduse areng soome pärimustes (hiis võib tähendada nii kurivaimu kui ka põrgut).
Eelkristlik pühaduse mõiste seostub ka avaustega „teispoolsusse“, neil on Veikko Anttose järgi
analoogid inimkehal. Koopad ja sügavad, sageli põhjatuks peetud veekogud on sobivad
metafoorid põrgule kui kristlusest lähtuvalt tõlgendatud ja defineeritud ohtlikule teispoolsusele.
Märksõnu ja jututüüpe: üleloomulik kogemus, eksimine, kartmine/vältimine, (allika, koopa)
sügavuse mõõtmine, ohvri nõudmine, unes märguande saamine
Mütoloogiline, etioloogiline, animistlik pärimus/muistend: erinevad jututüübid, mille aluseks
uskumus loodusobjektide hingestatusse ja mütoloogiliste, üleloomulikku jõudu omavate
tegelaste või kõrgemate taevaste jõudude sekkumisse. Siia võib liituda ka kristlik kihistus (nt
pühakud tegelastena). Tüübitunnus on tegevus, tegelased võivad vahetuda sama süžee puhul.
Need lood tihti ka seletavad objekti või selle omaduste päritolu või tekkimist ning neist võib
mõnikord ka otsida põhjust/põhjendust või õigustust, miks kohta üldse pühaks peetud, miks seal
on ohverdatud või usutud koha erilisse mõjusse. Tähelepanekuid, et loodusobjekti sakraalsus
väljendub ka näiteks rändavatest veekogudest, pühapuudest või puuks/kiviks muutunud
inimestest kõnelevates muistendites, on tehtud juba varasemalt (Remmel 1997, 78–79; Hiiemäe
2011) ning seda on esile toonud ka Ott Heinapuu oma uurimuses (2025). Osa alltoodud
süžeedest paistavad olevat kindlamad indikaatorid kui teised, aga on ilmne, et erinevad kohajutud
haakuvad väga sageli just pühaks peetud kohtadega.
Märksõnu-jututüüpe: veekogu/mäe/hiie/kivi rändamine-liikumine-lendamine teise kohta,
inimese või eseme puuks/kiviks muutumine; nutmine – nt veekogu tekkimine pisaraist, aga ka
inimese kombel nutvad puud; puust raiumisel voolab verd, kivi kukub taevast, jälgede jätmine
52
kividele, pinnasesse, kivi viskamine, kivi ujub mööda vett, kivi kandmine, kivil istumine, kivil/puu
all söömine, puu istutamine tõotusega, pühapildi/kuju ilmumine, leidmine puu otsast/alt (õigeusu
alal), äraviidud kivi(rist) tuleb ise tagasi; mäe sisse või veekogusse vajunud linn, kirik või
pulmamaja.
Mõnikord võivad väärt vihjeid anda ka kulla, hõbeda, peidetud varanduste ja (uputatud, peidetud)
kirikukelladega seonduvad motiivid.
Tegelasi: loodusobjektid kui subjektid, hiiud, pühakud, mungad-nunnad, ajaloolised
isikud/suurkujud (kuningad), neitsid, pruut, pulmalised, orjad, pühal ajal töötegijad: kündjad,
heinalised, marjulised.
Looduse märgid ja vahetu keskkonnakogemus juttudes
Kogemuslikkus (keskkonnakogemus, vt Päll 2016, 5–6, 18–21) on kindlasti üks faktor, mida ei ole
pühapaikade puhul seni selgemalt esile toodud ega varasemal ajal uurijate poolt väärtustatud.
Lona Päll (2022, 77) on välja toonud, et varasemas kogumistraditsioonis ei pööratud selliste
kogemuste jäädvustamisele suurt tähelepanu, keskkonnakogemusi ei peetud oluliseks (kui just
polnud tegemist üleloomulike olenditega, kellega loodusnähtusi ka seostati) ega ka küsitud
kogemusliku, tajumusliku kohta, mistõttu on see aspekt varasemas pärimuses vähem esil. Aga
siiski reflekteerivad ka mõned vanemad arhiivitekstid seda “erilise”, ja samas reaalse kogemuse
aspekti pisut (nt nutvaid hääli kuuldud, puude eriline kohisemine või äkiline kuivamine, lõhnad,
äkitselt ilmuvad linnud-loomad, ilm ja selle muutused kohal viibides jne.) Looduse märke
tõlgendatakse arhiivipärimuse põhjal nii kogemuspõhiselt kui ka uskumuspõhiselt (nt ilmaended,
surma- ja sõjaended vms) või ei osatagi tõlgendada. Nt mõne mäe kohal nähakse vahel
ilmamuutuse eel “suitsu” ehk veeauru (nt Vällämägi Rõuge khk, Sinimäed Vaivara khk, Ebavere
mägi VMr khk). Pärimuses on mitmeid tajulisi märksõnu: undamine-ulumine (nt järvede puhul),
ilma ennustamine hääle järgi; jõe või merevee kohisemine, veekogu/lombi veetaseme äkiline
muutus, ilma ennustamine selle põhjal. Saaremaal arvati, et kui Mustjala pank kohiseb, lähevad
ilmad tuuliseks (RKM II 384, 137 (1)). Seos ilmaga on pühakohtade puhul väga huvitav ning viitab
nende seosele veega ja veeringlusele laiemalt, ent seda teemat tuleks süvendatult võrdleva
materjali põhjal uurida. Karja kihelkonnast järgmine, siiski ka usundiga seostatud teade:
Hiiesoost olevat mõnikord külmadel talvekuudel kuuldud lapsenuttu, ja mitmesuguseid haledaid
kaebeid ning ohkeid. Siis öelnud külarahvas: „Hiiehaldjas kaebab jälle, ilmad muutuvad külmaks.
Pärast seda puhunud harilikult vinge ja kõle põhjatuul ning olnud käre külm.Meie Maa, 19
november 1932, lk 2b
Rahvapärimusest teame üldises plaanis ju seda, et vanarahvas mõistis lindude keelt ja rääkis
puudega (rääkimata ussisõnadest). Ka tänapäeval kogetakse ja märgatakse erinevaid asju ning on
ka üleloomulikuna tõlgendatud kogemusi. Kas see on uustekkeline? Iga inimene on uustekkeline.
Tänapäeval, kus vanema pärimuskihistuse motiivid enam suulises traditsioonis järjepideva
teadmisena ei esine või pühaduse mõistega teadlikult ei seostu, aga pühapaikadest siiski
räägitakse, kõneleb uuemal ajal talletatud kohasidus teave – kui uurijal õnnestub midagi usundilist
53
kuulda – sageli just isiklikust kogemusest ja suhtest kohaga, mitte sellest, mida seal väidetavalt
vanasti tehti vms. Seda ka ajalooliste paikade puhul.
Seda, mida uurija paika külastades kogeb, kuidas ta üldse paigani jõuab, ei ole küsitud ka
inventeerimisaruannetes, ehkki see oleks oluline sõnum neile, kes edaspidi paigaga tegelevad.
Paiga olemuse ja kaitseväärsuse üle ei ole õige otsustada ilma seal kohal käimata, viibimata.
Soovitav oleks külastada paika eri aegadel.
Suhtumine, hoiakud – austus (pühakspidamine, puutumatus, demoniseeritus (hirmutamine,
kartmine), hinnanguvaba neutraalsus. Pärimusinfo erivormilistes jäädvustustes ilmnev
suhtumine pühapaika võib olla väga erinev ja samas kõnekas. Võib ilmneda, et (pärimus)teksti
autori jaoks ei ole paik püha, või ta ei soovi seda üldse väljendada, mida see paik talle endale
tähendab. Paljust on ka vaikitud.
Tänapäevane praktika ja rituaalne – nii traditsioonipõhine, taastekkeline kui ka
pühapaikadega seonduv uustekkeline kombestik kuulub samuti vaimse pärandi alla, kuid see
on omaette teema (Vt Jonuks, Äikäs 2019.; Valk 2018), mida siin ei arendata. Looduslike
pühapaikade tänapäevane kasutus ei ole alati seotud varasema arhiivis kajastuva pärimusega,
mis pole kõigile kättesaadav, vaid just teadmisega, et koht on püha.
III.5. Pühapaikade funktsioonid ja kohapärimus: kajastamine mälestiste registris
Registris ei kajastu piisavalt pühapaikade kunagine kasutus (funktsionaalsus) ja nendega
seotud vaimne pärand /kohapärimus. Märkeid pühapaikade kasutusotstarbe kohta leidub
märksõnade lahtris vähe ning enamasti põhjendamatult üldistatud kujul. Pühapaikade
liiginimedes kajastuvad seal toimunud tegevustest vaid ohverdamine ja liulaskmine. Paiga
kasutusviisid hõlmavad ka näiteks ravimist ja maagilisi toiminguid (nt kodukäijatõrje, ilma
muutmine), rääkimata nende konkreetsetest vormidest (nt surnuga ümber kivi sõitmine, oinaga
ümber kivi kõndimine, läbi puutüves oleva ava pugemine) ja palju muud. Ka ei pruugi uurijate
käsutuses olev pärimuslik informatsioon pühapaikade kohta olla kaugeltki alati täielik ega ka
adekvaatne. Registris ei kajastu ka eripärased rahvajutud, mille alusel paika on pühaks peetud või
millele tuginedes on põhjust paika pühaks paigaks pidada (nt Tamme-Lauri tamm, Urvaste khk)
(vt vaimse pärandi käsitlust). Pärimusmotiivid ja märksõnad on erineva tähenduslikkusega ja
tinglikult saaks neile anda ka punkte paiga liigikindluse määramisel nagu ohtudele/riskidele, kuid
sel juhul peab ette valmistama väga konkreetse juhise (loendi), sest igal inimesel ja ka teadlasel
on oma kogemustel ja teadmistel põhinev arvamus. Kindlasti võiks pärimus registris kajastuda
rohkemal määral kui liiginimetuses ja kohanimes/nimedes. Pärimusandmete kajastamine
registris suurendaks avalikku huvi looduslike pühapaikade vastu, aitaks kaasa nende
väärtustamisele ja kaitsele.
54
Ettepanek: Pühapaikade pärimuslikke funktsionaalsusi, olulisemaid pärimusmotiive ja teatud
omadusi väljendavaid toponüüme tuleks märksõnadena esitada ka registris (tabel 5) ja eelnevalt
inventeerimislehtedel.
Registrisse tuleks luua andmeväljad (vt lisafailid, lisa 3, tulba F ja G) , mis kajastaksid:
a) pühapaiga funktsionaalset või tunnuslikku alaliiki (ohvrikivi, ravikivi, jäljekivi,
raviallikas – neid liike ei saa määrata kõigi objektide puhul) ja/või seal toimunud
tegevuste märksõnasid (ohverdamine, ravimine, austamine, palvetamine jne, maagilised
toimingud jne),
b) märksõnadena pühapaikadega sageli seostuvaid narratiivseid rahvajututüüpe (tihti
esinevad mõlemad). Andmevälja võib sisestada ka mitu märksõna. Soovitame etteantud
märksõnu ja kui registriarenduse käigus peaks osutuma võimalikuks rippmenüüde
loomine, siis nende kasutamist, kusjuures märksõnu peaks saama lisada mitu. Jututüübi
määratuse peaksid andma folkloristid (nt mingi konkreetse projekti raames – mälestiseliik
“looduslik pühapaik” pole kuigi arvukas).
Viited allikatele peaksid kajastuma muudes dokumentides.
Seni, kuni vastavat registriarendust toimunud ei ole, võis loodusliku pühapaigaga seonduv vaimne
pärand ja suuline traditsioon kajastuda andmeväljas Märksõnad, üldiste märksõnadena (nt
ohverdamine, ravimine, ilma muutmine, muu rituaalne tegevus… jne, + narratiivse, süžeelise
pärimuse kokkuvõte), lähtuvalt folkloristi koostatavatest loeteludest.
-
55
Tabel 5. Pühapaikade funktsionaalsuse ja kohapärimuse kajastumine mälestiste registris ja
inventeerimisel (ettepanek)
III.6. Pühapaigad kui osa kultuuriprotsessist
Looduslike pühapaikade diskursuses tuleb rõhutada ajaloolisuse mõistet aga ka eespool
käsitletuga võrreldes hoopis teises tähenduses – looduslikud pühapaigad pole “ajatud”, vaid
igaüks neist on alguse saanud kindlas ajaloolises kontekstis. On tähtis teadvustada, et “püha”
tähenduse on teatud paikadele looduses omistanud inimene, kes on kas tajunud seal erilisust
võrreldes ümbritseva fooniga (vt ka Bird 2002) või on vajanud kindlat paika oma ajastu
kultuurikontekstis vajalikeks rituaalseteks toiminguteks. Uute pühapaikade “loomine” on
56
toimunud läbi aegade, seoses sisekolonisatsiooni ja asustuse levikuga. Eesti ja laiemalt Ida-
Euroopa kontekstis on pühapaikade aktualiseerumine ja uute paikade tekitamine olnud seotud
ühiskondlike protsesside ja rahvusliku identiteedi otsingutega, nii tekkis Eestis taarausuliste
liikumine 1930ndatel ja aktualiseerus taas läbi maausu liikumise 1990ndatel (Västrik 2015;
Rountree 2015). Hilisemate uuspaganlike tõlgenduste üks ühisjooni on, et nad viitavad oma
autentsusele ja järjepidevusele ehk kuulumisele vanasse, eelkristlikku traditsiooni, ehkki
tõendeid eelkristliku usundi kohta napib või on neid sageli tõlgendatud meelevaldselt (Jonuks
2017; Päll 2021; Szilagyi 2015; Gregorius 2015). Iga looduslik pühapaik on kunagi kellegi poolt
“välja valitud”, hakates seostuma algul kohaliku ja vahel hiljem ka laiema piirkondliku
kultuuritraditsiooniga ning selles raamistuses ühelt põlvkonnalt teisele edasi antud.
Looduslike pühapaikade ajaloolisuse kontekstis tuleb esile tuua Tõnno Jonuksi doktoritöös
esitatud, kalmete arheoloogilise ainese uurimisel põhinevat tõdemust, et pikemas ajaloolises
perspektiivis võivad looduslikud pühapaigad endast kujutada suhteliselt hilise algupäraga nähtust
(Jonuks 2007; 2022). Arheoloogiline materjal näitab, et pronksiajal ja vanemal rauaajal
keskendusid rituaalsed tegevused eeskätt kalmetele, kuid et I aastatuhande keskpaigast hilisemal
ajal vastavad leiud puuduvad. Seetõttu oletab Jonuks rituaalse tegevuse ümberpaiknemist
kalmetest looduslikesse pühapaikadesse ja arvab, et looduslikud pühapaigad võeti üldisemalt
kasutusele alles pärast 5.–6. sajandil toimunud suurt kultuurimurrangut ning et alles siis,
aastatuhande teisel poolel sai alguse rituaalne tegevus tänapäeval looduslike pühapaikadena
tuntud kohtades – kivide, puude ja allikate juures ning külade läheduses asuvates hiiekohtades.
Samas möönab ta siiski, et hiie-nimeosisega paikade ajalugu võis meresidusates
rannikupiirkondades seoses kivikirstkalmete ja maastikuliselt esilekerkivate piirkondadega
ulatuda tagasi juba pronksiaega või eelrooma rauaaega.
Looduslike pühapaikade saamine on hiljemgi olnud osa pidevalt toimuvast kultuuriprotsessist,
mis pole Eestis kaugeltki lõppenud. Ilmselt on uusi looduslikke pühapaiku kasutusele võetud ka
keskajal ja varauusajal – sellest annab tunnistust nende levik piirkondades ja külades, kust
muinasasegsed asustusjäljed puuduvad. ute looduslike pühapaikade kasutuselevõtmine on läbi
aegade olnud seotud asustuse laienemise ja sisekolonisatsiooniga. Uusi looduslikke pühapaiku
“leitakse” või valitakse ka tänapäeval. Paljud niisugused paigad jäävadki üksikisiku või pere
tasandile, saamata laiemas ringis või kogukonnas loodusliku pühapaiga tähendustki – tegemist on
lihtsalt paigaga looduses, millega inimesel on eriline side ning mille kohta käiv teadmine võib
kaduda koos kindla inimesega. Üksikisiku tasandil võiks uute pühapaikade tänapäevases
“leidmises” näha seoseid eestlaste religioossuse uurimisel viimastel kümnenditel ilmnenud
fenomeniga – see ei seostu niivõrd traditsiooniliste konfessioonidega, kuivõrd ilmneb pigem “oma
usuna” (Altnurme 2006). Eesti Maaülikoolis 1998. aastal tehtud Põltsamaa ümbruskonnas tehtud
küsitluse kohaselt oli paljudel küsitletutest “oma puu”, “tuttav puu”, “väravapuu” vms (Moor
1998). Isiklike looduslike pühapaikade tõlgendamise puhul pole alati tegemist 1990. aastatel
avaldunud “uue ajastu” või “uue religioossuse” ilmingutega – välitöödel on jutustajaga isikliku
kontakti saamisel räägitud ka looduses olevate, enda jaoks eriliste, tähtsate ja jõudu andvate
paikade avastamisest ka sügaval nõukogude ajal.
57
Kuigi paljud uustekkelised looduslikud pühapaigad jäävad üksikisiku tasandile, leidub ka selliseid,
mis võivad tänapäevalgi omandada laiema tähenduse. Näide laiema kasutusega uustekkelisest
pühapaigast on ohvrikivi matkaraja kõrval Setomaal Härmä müüri, võimsa ürglooduse objekti
ääres, kuhu viimasel kümnendil on hakatud viima münte ja muid ande. Selle kivi pühapaigaks
olemise kohta puuduvad varasemast vähimadki pärimusteated, seda vaatamata asjaolule, et
külas elas veel hiljuti vägagi teadlikke vanema pärimuse kandjaid, keda ümbruskonna pühade ja
eriliste kohtade võtmes on põhjalikult küsitletud. Samamoodi on nähtav tendents, et olemasolev
ja hästi teada ajalooline pühapaik tekitab uustõlgendusi, pakub omamoodi tõlgendusraami
maastiku kirjeldamiseks. Näiteks Saaremaal Karja kihelkonnas on Hiievälja
Hiiemägi/Kaasikumägi/Niitamägi, mis on hästi tuntud paik, ja mille äärealadele on tekitatud ja ka
pärandkultuuri kaardikihile kantud mitmeid ohvrikive ja energiakive, mis ei ole seostatavad
Hiiemäega ega asu ka mäel. Samuti on püütud ümbruskonnas leida asupaika hiiekeldrile, mida
üks vanem teade mainib. Saaremaa juhtumi puhul on uute kohtade tekitamine toimunud turismi
elavdamiseks, aga osalt ka huvist ja hasardist pärimust tõlgendada.
Milline peaks olema uustekkeliste pühapaikade koht lähiaastatel eeldatavasti jätkuva looduslike
pühapaikade inventeerimise raamistuses? Kultuuriprotsesside tulevikule jäädvustamist silmas
pidades väärivad välitöödel kirjeldamist ja kaardistamist ka uustekkelised või hiljuti “avastatud”
looduslikud pühapaigad. Samas ei tähenda andmete talletamine niisuguste pühapaikade kohta,
et küsimusega peaks tegelema Muinsuskaitseamet või et kaaluda tuleks niisuguste paikade
esitamist muinsuskaitse alla – viimane eeldab pikemaajalise distantsi möödumist nende
kasutamise algusest. Uustekkeliste pühapaikade puhul on tegemist vaimse kultuuripärandi
ilminguga ning kui nendega tegelemine riiklikul tasandil vajalik on, võiks see kuuluda
Kultuuriministeeriumi haldusalas asuva Rahvakultuuri keskuse pädevusse.
Samas võidakse pärast traditsiooni järjepidevuse katkemist uuesti kasutusele võtta ka
varasemaid pühakohti. Pole välistatud, et teatud juhtudel võib paigas uue kasutajaskonna
tekkimisel olla ka tegemist ajaloolise, kuid unustatud pühapaigaga, või muus mõttes
arheoloogiliselt huvipakkuva paigaga. Tänu uuele ärkamisajale, mil huvi pühapaikade vastu
taastärkas, hakati koos (või ka üksi) käima vanades hiiekohtades ja neid üles otsima (nt Vihula
hiis, mille asukohta poleks muidu inventeerimisel teada saanudki).
Looduslike pühapaikade tähendus ja liigilisus on ajas muutuv. Osa nn praktilise kasutusega
pühapaigaliike pole enam ammu aktiivsed, on hävinud või pole enam lokaliseeritavad (ohvriaiad
e tapuaiad, ahikotused; reomäed, risu- ja rihumäed). Nüüdseks on ka tekkinud juurde uusi
pühapaigatüüpe ja nimetusi (nt energiasambad, loitsukivid, väekohad, – kohad, kus käiakse
väge/energiat ammutamas vms, kurepesapuud, istutatud hiied – nn taaratammikud (Heinapuu).
Kui on selge, et loodusväärtuslik paik on kohalikule kogukonnale oluline ning seda kasutatakse
rituaalideks ja kooskäimiseks, hoolimata sellest, et ei ole piisavat või kindlalt tõendavat
varasemat pärimusandmestikku, siis vääriks selline paik ikkagi kaitset kui vaimse pärandi
traditsioonide jätkumist võimaldav koht – küll mitte mälestisena, vaid nt pärandkultuuri kaardil
äramärgitud kohana – ajaline distants mälestise staatuse saamiseks võib tekkida, kui paik
58
kinnistub kultuuritraditsiooni, teatava perioodi möödumisel. Maa- ja Ruumiameti avalikule
kaardirakendusele kandmine on mõistagi võimalik aga vaid siis, kui see ei lähe vastuollu paiga
tegelike kasutajate huvide ja soovidega ning on olemas nende nõusolek.
Kokkuvõtteks
Kohapärimus on uurimisaines, millele ei saa läheneda üksnes kvantitatiivselt või masinlikult
sõnapõhist statistikat tehes, ehkki ka arvnäitajad võivad olla kõnekad. Jüri Metssalu on välja
toonud, et Eesti looduslikke pühapaiku on edaspidi vajalik kindlasti uurida ka kaasaegsemate
meetoditega, lähenedes mõnele paremini säilinud maastikulisele kompleksile näiteks
fenomenoloogilisest vaatest, või õppides tundma mõne tänase külaelaniku maastikutaju. Et
uurida looduslikke pühakohti kui nähtust tervikuna, tuleb tunda suuremaid tekstikogumeid ja
paikade võrgustikku, mille kaudu avaneb paremini ka üksikute kohtade tähendus. (Metssalu
2022).
Fenomenoloogiline lähenemine ei pea ühtki lugu või kogemust õigeks või valeks, vaid arutleb kõige
kogetu üle (vrd Kaniava 2022, 39). Praeguseks kogunenud digiteeritud materjali hulk võimaldaks
juba teha representatiivseid ülevaateid teatud korrelatsioonide ja võrgustike kohta ning neid ka
kaardistada. See võiks olla edasise uurimistöö teema, et saada põhjalikumat ja tõendatumat infot
pühapaikade, loodusmaastiku ja pärimuse seoste kohta, mis ei ole alati otsesõnalised. Seal jääb
osa infot n.ö peidetud kujul ridade vahele ning vajab tõlgendamist, nagu ka arheoloogiline
informatsioon, mis on välja tulnud nii juhuslikult kui sihipärastel kaevamistel.
On positiivne, et on kujunenud interdistsiplinaarne ja toimiv koostöö muinsuskaitseametiga
sellise keeruka mälestiste liigi puhul, nagu seda on ajaloolisteks looduslikeks pühapaikadeks
nimetatud objektid. Nõukogude ajal ja ka varem arheoloogid kohapärimuse väärtust üldiselt ei
hinnanud ja folkloristid ei uurinud maastikku ega ka kohapärimust. Viimase ca 30 aasta jooksul on
mitmed uurijad, sh siinses projektis osalejad, aidanud kaasa sellele, et kohapärimusega
arvestataks. Viis aastat tagasi oli võimalik tõdeda, et “nüüd on pärimusest saanud tõsiseltvõetav
ja ka ametkondade poolt tunnustatud argument, mille fikseeritud olemasolu määraks justkui koha
kaitseväärtuslikkuse. Samal ajal võib aduda, et jätkuvalt ei osata hinnata kogu ajalise ja ruumilise
konteksti olulisust pärimuse sisu või hulga mõtestamisel. Just seetõttu on hädavajalik liikuda
edasi mitte üksnes allikapublikatsioonide, vaid ka sisuliste, eri teadusharude tarkust ühendavate
süvauurimustega. Meil on tarvis uusi teadmisi ja üldistusi nii päris vanade kui ka endistest „uutest”
„vanadeks” saanud XX–XXI sajandi nähtuste kohta” (Hiiemäe, Remmel 2020).
Pärimus on informatsioon, eeldatavalt järjepidevusel põhinev, aga siiski ka ajas muutuv, uuenev,
registreid vahetav ja vahel ka katkev, siis kusagilt teisest punktist (nt infot netist leides)
taaspuhkev. Selle levikuteed pole ammu enam (ainult) suulised. Küsimus on, kuidas keegi seda
ainestikku tõlgendada suudab – kas selle sisu, või ka nt fakti, et üldse on olemas mingi info või et
seda pole kirja pandud. Kõik pärimustekstid (nii kirjalikus kui suulises esituses) oma konkreetsel
kujul on kellegi looming, millestki tõukuv, millestki mõjutatud. Küsimus on, mida me sellest välja
loeme. Alati jääb ka avatuks võimalus, et pärast järelduste või otsuste “lukkupanemist” leitakse
59
lisainformatsiooni. Kas sada aastat tagasi kirja pandud tugeva kogujafiltriga oletuslikke teateid
saab pidada usaldusväärsemateks kui tänapäeva inimeste paigasuhteväljendusi? Mida pidada
mitteautentseks või väljamõelduks?
Muutuvad lähenemisnurgad ja teemad, mida uurimisväärseteks peetakse, igale teemale uurijaid
ei jagugi (nt kohamuistendeid peeti nõukogude ajal väheväärtuslikuks, vt Hiiemäe, Remmel 2020).
Folkloristika kui teadus põhineb (arhailisema sisuga ainestikku analüüsides) suurel määral
tõenäosustel, võrdlustel ja mitmesuguste kontekstuaalsete seoste arvessevõtmisel, olemusliku
esiletoomisel ka väiksema allikmaterjali põhjal. Teadlaste järeldused võivad aja jooksul muutuda
või ka kinnitust saada, uurimisvõimalused arenevad. Näiteks uuemad arvutuslikud meetodid
regilaulu-uurimustes on kinnitanud varasemate uurijate väiteid, mis põhinevad pikaajalisel
arhiivimaterjalidega tegelemisel (Väina 2025).
IV. PIIRKONDLIKUD ERIPÄRAD
IV.1. Valikpiirkondade iseloomustus
IV.1.1. Setomaa
Setomaa eripärad ilmnevad kõige enam inimeste suhtumises ja kauasemas traditsioonide
järjepidevas (katkestusteta) püsimises religioosse mõtteviisi toel. See on eesti kontekstis
unikaalne. Samuti on selgeid erijooni pühapaikade funktsionaalsuses (nt lautsipuud, mida mujal
pole), mõnel juhul ka kohtade nimetustes (Peko-kohad, pühakunimedega paigad).
Piirkonna perifeersusest tingituna on kauem säilinud arhailisi kristluse-eelseid motiive. Setomaa
paikadest jutustav pärimus erineb luterliku Eesti omast nii jututeemade kui ka sisuliste
rõhuasetuste ning emotsionaalse värvingu poolest. Religioosse meelelaadiga setodele on tähtis
loo usutavus. Tõlgendus võib Setomaal lähtuda religioossest, mitte ratsionalistlikust
maailmapildist. Paljusid Eestis levinud kohamuistendite süžeesid leiab 20. sajandil kogutud seto
pärimuses harva või üldse mitte.
Suur osa Eesti Rahvaluule Arhiivis leiduvast seto kohapärimusest koondub mõne eriti tähtsaks
peetud sakraalkompleksi või objekti ümber (nt Miikse Jaanikivi ja -oja, kunagi ka tamm ja läte,
mägi; Saatse kirik puu ja kiviristiga, Obinitsa kivirist jt), mille kuulsus on ulatunud lähemast
ümbrusest palju kaugemale. Samas on selliseidki kive, kalmeid, kiviriste, veekogusid, puid jm,
mida mainitakse vaid vähestes teadetes või mis on tähtsad olnud peamiselt ühe küla või nulga
piires (nt Härmä tsässon, kalmed ja püha mänd ning kadakas).
"Püha" on Setomaal epiteet, mida kasutatakse sagedamini (ka ajalises plaanis) kui Eestis ning
mis ortodoksses vaimus väljenduvana laseb mitmel moel välja paista eelkristlikku mentaliteeti-
pühadusetunnetust. Seto vanad looduslikud pühakohad ei mõju hirmutavalt, sest õigeusk on
neis paigus rituaalset praktikat aktsepteerinud. Ajas ongi kauem ja laiemalt tuntuna vastu
60
pidanud pärimus just nendest pühapaikadest, mis on viidud seosesse ristiusu pühakuga ning
mille juurde on rajatud kirik või tsässon. Neil on tugev külgetõmme eriti pühamu nimega seotud
kirikupühal, mil vanad legendid kokkutulnute seas elustuvad. Tõenäoliselt on sedalaadi
sünkretistlikud sidemed ka väga vanad. Paljudes niisugustes kohtades on otsitud ja saadud
terviseabi – kinnitusena liigub jutte imelistest paranemistest.
Pühapaikadeks võib Setomaal lugeda kindlasti ka vanu matmispaiku ning kalmetel kasvavaid
puid, mida ei tohtinud puutuda – see hoiak on püsinud kohati tänini.
On teateid pühapuudele andide viimisest seoses siirderiitustega - pulmade, aga ka matuste ajal
(nt Härmä kadakas, Tääglova pihlakas). Samuti on austusega suhtutud seto traditsioonile
iseloomulikele lautsipuudesse – matusekommetega seotud okaspuudesse (enamasti mänd, aga
ka kuusk, kadakas), mis on asunud külapiiril tee ääres. Üks vanemaid lautsipuu-teateid räägib
Miikse külas piksetabamuse saanud lautsikuusest, mille juures möödujad alati risti ette löönud
ning palvet lugenud. Matusekommetega on seostatud ka muid kohti, nt Järvepää küla Lautsete
lohk. Arhailist usundilist infot leidub mõnegi mäe kohta – pühapaigale viitab Kolossova küla
Jumalamäe nimi, kus käidud põua ajal vihma palumas ning külale kaitset tulekahjude eest.
Samuti pidavat hinged sealt kord aastas taeva minema. Kumarusmäel, kust väidetavalt paistsid
kloostri kuplid, oli Peipsiäärsetel vanausulistel olnud tavaks kloostri poole kummardada.
Samanimelise pühapaiga leiab sealjuures ka Rõuge kihelkonnast (Luutsniku k.). On mägesid,
kuhu käidi kokku ja kus lauldi-tantsiti või kiiguti pühade ajal. Pelsi Annekivi asub Annemäel,
Miikse Jaanikivi Jaanimäel, millest on varasemalt ka raviallikas välja voolanud. Mõlemas paigas
on olnud varasemalt ka püha puu.
Setomaal on pühaks ja ravitoimelisteks peetud paljusid allikaid (sh Silmalätteid), tuntud on lood
lätte rändamisest reostuse korral (Miikse, Säpinä). Mürälätte puhul on räägitud, et see on
tekkinud vaeslapse pisaraist. Seevastu on mitmelgi järvel pigem kardetav maine – mõned neist
jäävad piiri taha, aga ka nt Õrsava Hatajärv seostub vanahalvadega. Järverännumuistendeid on
setodelt üles kirjutatud vaid paaril korral.
Nimetatud on mitut püha ja tervendavat kivi, millele viidud andeid – neist tuntuimad on Miikse
Jaanikivi ja Pelsi Annekivi (samalaadne on Kito kivi Petseris). Kivil istunud Jaanist räägiti ka
Treskis, kus asub Jaani tsässon, konkreetset kivi seal aga teada pole. Miikse Jaanikivil olevat ka
Jaani istease ning ainus teade kiviks muutumise kohta puudutab samuti seda, kuulsaimat
pühakivi.
Setomaa pühakodadega (kirikud, tsässonad, kloostrid) haakuv pärimus puudutab ja tugevdab
inimese usutundeid, sisaldades samas ka eelkristlikke motiive (nt episoodid mujal hiidudega
seostuvaist muistenditüüpidest, uskumine püha objekti rännuvõimesse jm). Õigeusu
kirikupärimuses on tähtis koht jumalikel imedel. Siiani on tuntud legendid, mille kohaselt rajati
pühakoda püha eseme (ikooni, kiviristi) ilmumispaika või kohta looduses, kus pühak on jalgu
puhanud ja einet võtnud, elanud või surnud. Ime fenomeni või mõistet luterlike alade
kohajuttudes ei kohta.
61
Saatse ja ka võrdlemisi uue Obinitsa kiriku ehituskoha valiku on määranud männi otsast leitud
pühane (ikoon), Saatses esineb ka vett mööda ujunud ja randunud pühakivi motiiv. Püha objekt
või ese on võimeline ise õigesse, Jumalast valitud paika tagasi tulema, kui teda proovitakse
mujale viia. Need narratiivid on tihedalt seotud looduslike pühapaikadega, andes tunnistust
koha pühadusest enne pühakoja ehitamist.
Kirik või kabel ei esine Setomaa juttudes alati eraldiseisvalt, mõnigi kord on ta ühenduses mõne
loodusobjektiga, paiknedes ka maastikul selle läheduses. Sarnane on pühade kivide ja puude
ning tsässonate-kirikute juurde kuuluv kombestik (andide toomine, palvetamine, risti
ettelöömine).
Kohajuttudes esitatud toponüümika võib ühelt poolt osutada küll pühakunimedele (nt Jaanikivi,
Annõkivi, Pühä-Maar´a kaiv ja tamm), kuid mainitakse ka Setomaal austatud ristiusu-eelse
algupäraga jumalat Pekot. Nii võib koguni inimkätega loodud ajalooline objekt saada hoopis
vanema maailmakäsituse sümboliks – näiteks seto pärimuses kõige tuntumat kiviristi Obinitsas
on nimetatud muuhulgas ka Peko ristiks. See siiski erandlik teade paneb mõtlema nimetuse
tagamaadele: üheks eelduseks võib olla, et Obinitsa kivirist pole olnud seotud tsässonaga,
teiseks kindlasti see, et Obinitsa lähistel säilis Peko-kultus kõige kauem ning sealtkandist on kirja
pandud rohkemgi paigasidusat Peko-pärimust (nt Peko kadakas ja pihlakas, Peko tare Obinitsa
mäel). Obinitsa kiviristi pole enam alles, kuid kohalike vanemate inimeste mälus seisis see veel
1960. aastatel Obinitsa kalmistu lähedal. Läbi aegade kordub süžee risti ebaõnnestunud
äraviimiskatsest – kivirist on tulnud ise oma kohale tagasi.
Kiviriste leidub Setomaal arvukalt. Mõned neist on olnud rahvauskumustes pühad ja
tervendavad. Tee ääres metsaservas männi all seisnud Obinitsa ristigi peeti pühaks, selle juures
on haigeid lapsi ravitud ning sinna on ka ohvriande toodud, alates uudseviljast ning lõpetades
marjade ja lõngajuppidega. Samas on mõned inimesed seda lapsepõlves ka peljanud. Obinitsa
risti puhul on hästi säilinud muudegi kalmete või kääbastega seotud kiviristide päritolu seletav
(rootsi) sõja pärimus, mida kinnitab nimetus Sõja kivi. See rist on hea näide hästi
dokumenteeritud mitmekülgsest pärimusainesest pühapaiga puhul.
Seto rahvajutud räägivad ka kuningatest. Neid seostatakse sõdadega, aga ka looduspaikadega.
Kuna tegemist on sajandeid Vene võimu alla kuulunud piirialaga, on ootuspärane, et sagedamini
kui luterlikus Eestis mainitakse vene valitsejaid, nimeliselt näiteks Ivan Julma (Vihhas-Ivvan, Ivan
IV), Peeter I, vürst Vladimirit. Riigijuhid on mütologiseerunud. Rootsi kuningas esineb seto
juttudes enamasti anonüümsena. Vahel saavad Vene ja Rootsi kuningas ka ühes tekstis kokku –
nt on teada lugu pajust, mille all valitsejad pärast sõda hüvastijätuks teineteisele suud andnud.
Kas see võis olla püha puu? Setodki tunnevad muistenditüüpi, milles ”hea” Rootsi kuningas või
sõjaülem on istutanud puid vm, tõotusega kunagi tagasi tulla. Puu võis kasvada kuninga kepist
või vankriaisast (vrd püha tamm Petseri kloostri aias). Tõotusega istutatud puud võivad kasvada
ka kalmel (nt Laossinas). Eestiga sarnaselt peetakse vanu kalmeid rootsi sõjamatusteks.
Kalmepuid on üldisemalt pühaks peetud, see tuleb Setomaal paremini esile kui luterlikus Kagu-
Eestis, kuid kalmete pühadus ilmneb pärimuses selgemalt ka nt Mulgimaal.
62
Setomaal ei ole aga pühakivide seas orjakive, samuti pole hiiekohti, ega mainita ka haldjaid
(viimaste traditsioonilise ala kese on Virumaa ja Põhja-Eesti). Pole ka Kalevipoja visatud kive,
hiidude rolli täidavad siin pühakud-vägimehed, ja sedagi peamiselt kirikutega ehitamisega
seoses. Setumaa kohajuttudes ei kajastu olulisel määral ka liminaalsust märkiv pulmateema,
samas on fikseeritud mitme paiga puhul arhailine komme, et just pruutpaar pidi mõne puu või
kivi juures esemeid ohverdama (mis mujal Eestis nii selgelt välja ei tule).
Setomaa pühapaigapärimus ja kohapärimus laiemaltki on Eestiga võrreldes silmapaistvalt
omanäoline, andes tunnistust õigeusule omasesse kultuuriruumi kuulumisest, samas ka
ristiuseelsete uskumuste ja kommete kauasest püsimisest – kohati 20. sajandi lõpuni ja kauemgi.
IV.1.2.Saaremaa (Kärla ja laiemalt)
Saaremaal oli veel 20. sajandilgi kruntimata talusid, vanem maakorraldus ja -kasutus säilis
kauem. Ehk sellepärast ongi Saaremaalt kogutud muu Eestiga võrreldes vähem pärimust, milles
räägitakse pühade puude raiumisest ja selle kaasa toodud karistusest. Samas on hiiepärimuses
detaile, mida mandri-Eestis ei esine. Kahjuks on neid ka samas vähem uuritud (Saapar 2008, 18).
Saaremaale on omased hiiekohad (ka suuremate aladena), allikad, ohvrikivid, ravikividena
kasutusele võetud lohukivid või jäljekivid. Paljud kivid, sh ohvrikivid seostuvad Tõllu või Kalevi
muistenditega või nimega (kalevite mainimist Saaremaa kohapärimuses on mõned teadlased,
nt August Annist, seostanud muinasaegsete ülikutega, kel võis olla ka seos pühapaikadega).
Hiidudega seotud pühakive on hiiealadel (nt Kihelkonna khk Kehila-Tammese Hiieniidil, Valjala
Väkra kunagise hiietammiku alal) ning ka eraldiseisvalt (nt Kalevi kivi Karja khk Murikas, Tõllu
kerisekivi Asukas, Pöide Kõrkvere Aavakivi). Neid on nii väiksemaid kui suuremaid, jälgedega ja
ilma, mõnedki on hävinud. Oluline osakaal on Saaremaa kohapärimuses naishiidudel (Piret, Tõllu
naine, Kalevi naine) ning esineb ka Neitsi-nimeosisega kohti (Neitsikivid, Neitsiallikad,
Neitsimäed), mille puhul on tegemist kas kivistunud või muidu müütiliste neitsidega. Saaremaal
ja Muhus leidub selge erisusena ka mitmeid Pühati/Pühatu ja Leedo/Leedu nimelisi kohti ning
muudki eripärast, 19. sajandist varasemale kombestikule ja uskumustele viitavat toponüümikat
(nt Metsiku-kohad), mida mandrilt ei leia. Samas ei anna pärimus nende vanade nimede kohta
palju teada, kombestik on hääbunud ammu enne pärimusekogumise aktsioone, kirjas on vaid
pudemeid. Saaremaale on eriomased näiteks teatud paigad, kus leidsid aset rituaalsed
kogunemised – nn loksperikohad, või kohad, kus on toimunud midagi ebapuhast (nt pärimuse
järgi loobiti surnuks ilma põlleta või peakatteta välja läinud naine) ning kuhu hiljem hakati
ohverdama (nn reo-, riu- või risumäed). Loksperikohad on inventeerimisaruandes ära märgitud,
kuid nende kindlateks looduslikeks pühapaikadeks liigitamiseks praegustes mõistepiirides pole
meil piisavalt uuringuid tehtud (ühisosa võib siiski märgata). Need võivad olla kunagised
rituaalse tähendusega paigad, kus toimunu on mütologiseerunud, samuti võib olla seoseid teiste
arheoloogiliste muististega, kuid seda pole uuritud. Vahel on tegemist madalate kohadega,
lohkudega, vahel mägede, allikatega, mitmel korral mainitakse kivi, kus istunud (toru)pillimees.
63
Ida-Saaremaal oli loksperi-pärimust kõige rohkem Pöide kihelkonnas, ent see ei puudunud ka
mujal.
Saaremaal hakkab silma ka Reo- osisega toponüümide ja vastava pärimuse rohkus (sellele on
viidanud kohanimeraamatus ka kohanimeuurija Marja Kallasmaa). Nn reomägesid kui
risuhunnikuid pole säilinud, mõnel juhul on teateid nende põlemapanekust. Ohverdamiskombe
põhjuseks tuuakse mingi eriline sündmus, mis kätkeb endas kas ammuse sotsiaalse normi
rikkumist ja selle karistamist (nt loobiti surnuks ilma põlleta või peakatteta välja läinud naine),
kellegi hukkumist (nt hunt murdnud tüdruku), pulmarongide kokkupõrkamist vm ebasündsaid
või ebapuhtaid sündmusi. Reo-sõnal võib olla mitu tähendust, seda seostatakse kohalikus
pärimuses ka surnukehadega ning isegi surnute põletamisega. Sarnast tüüpi kohti on olnud ka
Lääne- ja Põhja-Eestis (seal samuti Risu- või siis Rihumägedeks nimetatud) ning Rootsis ja
Soomes. Samas ei ole läbivaadatud Saaremaa materjalis (ega ka Kagu-Eestis) ette tulnud kohti,
mis oleksid seotud nt esimest korda linna minejate initsiatsiooniga, nagu nt Harjumaal Kuusalus
ja Soomes. Sage on ka Salu-toponüümika (nagu ka mujal Eestis), millel on tihti seos
pühapaikadega, nt piirnevad salu-nimelised kohad pühametsa või hiiealadega, hiiemets ja
salumets esinevad kohati ka sünonüümselt. Seegi korrelatsioon vajaks eraldi põhjalikumat
uuringut.
Leidub ka rida välisilmelt omapäraseid kive mitmesuguste süvenditega (nn tondi jalg, kala
kujutis), looduslikke või inimkäe läbi loodud kivirajatisi (suurte kivide kuhjatisi, ringvalle, kividest
kaari või ridu), mille kohta ei ole “klassikalist” pühapaigapärimust teada, kuid mis võivad siiski
anda arheoloogidele huvitavat infot. Saaremaa puhul peab arvesse võtma kultuurikontakte
Skandinaaviaga, mis ilmnevad nii pärimuses kui muististes. Ka Soomega on ühisjooni. Mõistagi
vajutab siinsele kombestikule ja kultuurile oma pitseri mere lähedus.
Pärimuspilt ei ole igal pool ka ühtlane, kogutud on erineva tihedusega. Kus on varasemalt
rohkem inimesi küsitletud, seal on ka rohkem pühapaiku teada (nt Valjala ja Pöide khk, viimase
alal on ravimispärimust eriti palju ja detailset, seal on olnud hea sulega kogujaid). Kärla
kihelkonnast on varasemaid teateid peamiselt Peeter Südalt ja Karl Loikenilt, kes on kasutanud
juhust oma kirjanduslikku talenti väljendada. Nende fookuses ei ole olnud pühapaikadest rääkiv
info või ei ole see nendeni jõudnud. Koolmeister ja köster Peeter Süda maastikukirjeldused on
sõnaohtrad ja toponüümirikkad, imetledes looduse ilu ja kaldudes romantilisse stiili. Rohkem
infot pühapaikade kohta annavad 1939. aasta õpilaste korjandus ning folkloristide
ekspeditsioonid – nõukogude ajal ning Valjalas 1995. aastal. Tõsi, nõukogude aeg ei soosinud
religioosseid teemasid, siis keskenduti siin just hiiumuistendite kirjapanekule, kuna neid oli vaja
akadeemilise väljaande jaoks.
64
IV.2. Valikpiirkondade võrdlus
IV.2.1. Kagu-Eesti ja Saaremaa
Maastikulised erinevused
Eestis on suured erinevused eri piirkondade maastikus. Saaremaa on küllaltki tasane ja järvi on
seal vähe, võrreldes järvederohke Kagu-Eestiga leidub seal aga palju rohkem kive (Setomaa
kivipärimuse osakaalu kergitavad arvukad jutud Miikse Jaanikivist). Lääs on kivine ja paene,
kagus on liivakivipaljandid, läänes paepangad. Maastikuliselt liigendatud, künkliku või lainja
reljeefiga Kagu-Eestis kuuluvad pärimuspaikade nimistusse ka orud, koopad ja muud erilised
kohad. Üllatav on seik, et nõndanimetatud mägedega seostuva pärimuse poolest on lauge
Saaremaa ja Läänemaa Kagu-Eestiga peaaegu võrdne – sõna „mägi“ võib seal tähistada ka vaevu
tajutavat kõrgendikku. Sama võib öelda tasase Põhja-Eesti kohta. Ka allikaid on Saaremaal
loodusoludest tingituna üldse rohkem, samuti karstinähtusi, nn auke. Maastikulised eripärad
joonistuvad välja ka pühapaigapärimuses, ent suurema regionaalse erisuse annab siiski
kultuuripärand – kombed, uskumused, jutud ja kohanimed, mis paikadega seostuvad (tabel 6).
Tabel 6. Pühapaikade piirkondlikke erinevusi Kärla kihelkonna ja Kagu-Eesti näitel.
Pühapaigad Kärla Urvaste Setomaa (Eesti
pool)
Allikad 10 14 13
Tiigid 0 2 0
Jõed, ojad 1 1/1 ½
Kivid/kiviristid 10/2 22 /0 14/3
Puud, puude rühmad 1 31 17
Pühad kohad (mäed, väiksemad 2 (?) 13 5
alad, kompleksid (sh kalmed ja
kabelikohad, kui on
kompleksiosad)
Alad (suuremad pühad alad, 2 (vähe andmeid, pole ? pole?
hiiealad) oletuspõhine)
Järved Järumetsa Uhtjärv (?) Hatajärv, Umbjärv
järv/Karujärv (?)
Pärimusmaastik
Eestis ilmneb maa lääne- ja kaguosa vahel olulisi erinevusi, nii pärimuses kui kohanimedes. Üks
suuremaid on hiie-sõna erinev esinemine – kui maausulised on väitnud, et “oleme hiierahvas”,
65
siis ajalooliselt ei kehti see iga piirkonna kohta. Lääne- ja Põhja-Eestis esinevad sõnad hiis ja
püha, Kagu-Eestis aga ainult püha. Hiis on muude tähenduste (nt jumalus) kõrval muutunud
sageli just kohta (vahel ka üksikobjekti, pühakuju) märkivaks nimetuseks, püha mitte (küll aga
pühat Saaremaal, kus on ka Püha küla ja kihelkond). Hiis on lääne ja põhja pool looduslike
pühapaikade põhiline tunnussõna; on tõdetud sõna levikuala kattuvust vanemate
maaviljeluspiirkondadega (Sarmela 1994, 47), kuhu kuuluvad ka lohukivid, mida Saaremaal on
arvukalt. Seal saame rääkida hiiekohtadest ja ulatuslikest hiiealadest teatud kohatüübina.
Erinevusi võib täheldada ka pühapaikade üldilmes. Kui Saaremaal seostub hiie mõiste kohati
kuni 100 hektarini ulatuva suure maa-alaga ja võib hõlmata mitut samas sakraalsusväljas
paiknevat üksikobjekti (kivi, puu, mets, allikad, karstiaugud, raunad-kalmed), siis Kagu-Eestis on
pindalaliste objektide puhul valdavalt tegemist konkreetsete kohtadega – mägedega,
küngastega, puuderühmadega, seejuures samuti mitmest üksikobjektist koosnevate
kompaktsemate kooslustega (nt ristipuude salk).
Usundiline kombestik
Paikade uskumuspõhistes funktsioonides on nii erinevusi kui ühisjooni. Talletatud 19.–20.
sajandi pärimus tunneb saarte ja Läänemaa looduslikke pühapaiku eelkõige ravikohtadena, mis
olid argielus kasutusel kuni 1920.–1930. aastateni ning osalt hiljemgi. Sealsete looduslike
pühapaikade ravitähendus väljendub osaliselt toponüümideski (maa-aluste kivid, arsti- ja
tohtriallikad ning -kivid jne). Kombestik ei ole kuigi loodussõbralik – puudesse löödi naeltega
mädaseid lappe, kividele viidi neid samuti, Saaremaal oli populaarne lüüa kivi vastu puruks
veepudeleid jm nõusid, jättes need sinnapaika, viia kividele raudesemeid (hoburauad,
vikatitükid). Luterlikus Kagu-Eestis seevastu üksnes raviotstarbel kasutatud kive ja puid peaaegu
pole, on vaid lätted (kuhu visati ka münte). Setomaalgi on mõnigi paik väga oluline terviseabi
saamise mõttes (nt Miikse Jaanikivi, Jaani tamm, mitmed silmalätted, Petseri kloostri tamm),
kuid kombed on paiga suhtes veidi aupaklikumad (v.a tammekoore tükkide kaasavõtmine –
võibolla seetõttu sai otsa Jaani tamm Miikses?). Lohkudega kividele kogunenud vihmavett peeti
ravivaks mõlemal pool, hiljutiste välitööandmete valguses on selgunud, et ka Setomaal oli see
Obinitsa ümbruses laiemalt tuntud komme (ehkki mitte lokaliseeritud kivide puhul – jutuks
tulnud kivid olid maaparandusega või muudel põhjustel kõik minema viidud). Saaremaal, eriti
Pöide ja Muhu pärimuses, on tuntud usk maa-alustesse, kes annavad endast märku
nahalööbena, mida saab ravida vastavatel kividel (nn maalja- või maa-aluste kivid). Raua
ohverdamist on ühel juhul põhjendatud maa-aluste seppadega. Niisugused motiivid on
Setomaal ja Kagu-Eestis võõrad, seevastu loodusande (nt marju, oksi, seeni) on andideks viidud
mõlemal pool. Saaremaal on kive palju ja neid on jagunud erisugusteks taigadeks – sõltuvalt kas
kivi asupaigast vm omadustest. Ravikivid asetsevad tihti majapidamiste läheduses, mõned lausa
kiviaias, teinekord aga ka kalmekohtade läheduses.
Kagu-Eesti pärimuses kajastub ravimisest tugevamini ohverdamine üldisemate eesmärkide
nimel. Rõugest ja Vastseliinast on mõni üleskirjutus loomade (tavaliselt oinas või kits)
ohverdamise kohta looduslikes pühapaikades. Ka Saare- ja Muhumaalt on teateid vereohvritest,
vanemates andmetes isegi inimohvritest. Taburikkumine pühapaikades võib põhjustada
66
kariloomade surma. Mitmed saare- ja läänemaised uskumusmotiivid – pühast paigast puude
võtmisele järgneb kariloomaõnnetus; põhja poole voolav vesi ravib; allikavesi teeb ilusaks;
tantsimine ja torupillimäng hiites – on Kagu-Eestile võõrad. Kagu-Eesti raviallikate puhul on
rõhutatud pigem voolu ida suunas. Saaremaa pärimust peaks tervikuna põhjalikumalt
analüüsima rohkemate kihelkondade põhjal, siiski saab esile tuua raviallikate ja -kivide rohkust.
Saaremaa, nagu Setomaagi, on kahtlemata eripärane kultuuriruum, mille kihistuste
tõlgendamine vajab põhjalikumat süvenemist.
Kagu-Eesti piirkondliku eripärana võib veel välja tuua teiste, naaberrahvaste (lätlased,
venelased) mainimist pärimuses: Rõuge tuntumatesse/olulisematesse pühapaikadesse käisid
kokku nii eestlased kui ka näiteks lätlased (Rõuge khk Viitina Vanamõisa Luujamägi), Setomaal
on kohti, kuhu käisid ka venelased (Miikse, Keerbä). Pühapaigad võivad olla rahvuspiiride ülesed,
oluliseks on pigem traditsionaalne-usundiline kultuuriruum (Mulgimaal on eriti tuntav nt
ajaloolise Liivimaa kihistus Karksi kihelkonna kohapärimuses).
Nii Urvastes kui Saaremaal ja paari koha puhul ka Setomaal on räägitud vihma/kuiva palumisest
põua korral. Kärla kihelkonnas, kus teema tundub olevat Saaremaal kõige tihedamalt
dokumenteeritud (8–9 kohta), seostub see allikatega ja kivide/kiviristidega, Setomaal aga
kõrgendiku – Jumalamäega ning Ida-Setomaal ühe tsässonaga. Saaremaal vihma palutud veel
praeguste 80–90-aastaste inimeste lapsepõlves, Setomaal võib-olla hiljemgi. On alust arvata, et
rituaali oli kaasatud ka kristlikku elemente, olid ju Kärlal aktiivsed ka vennastekogudused. Valjala
kihelkonnas on paiku, kus tegeldi ka ilma ennustamisega, puhuti tuult ning ühel mehel olid
isiklikud nn vihmaaugud. Mõnes teates öeldakse, et lauldi ja palvetati kellegi eestvedamisel.
Küllap ka Setomaal oli komme sünkretistlik.
Nii Kärla kui Urvaste materjalis on fikseeritud ka komme oinaga ümber kivi kõndimisest ilma
mõjutamiseks (põua lõpetamiseks, aga ka karjasemaagia, et lumi varem maha tuleks). Mõlemast
kihelkonnast voolab läbi Pühajõeks kutsutav jõgi, mille ääres on olnud mitmeid raviallikaid,
ohvri- ja ravipaiku, samuti seostub Pühajõe ja jõeäärsusega ilmateema. Urvastes on arvatud, et
piksejumal elab jões, Kärla Pühajõge on 19. sajandi andmetes nimetatud ka Verejõeks – seal
arvati elavat jumalust, kellele ohverdati inimesi. Kärla Pühajõe lähedastest küladest on teateid
mitme pühapaiga kohta (ravi/ilmaallikad, kivid, mida tõsteti) ning ka Võhandu ehk Pühajõe ääres
on silmapaistvalt rohkesti ohvripaiku, ka piksejumal Uku nimega seotuid (Valk 2015; Valper
2010). Lisaks on Urvastes teada üks Pühaoja.
Saaremaa allikaid, veeauke (karst) ning kive on seostatud ka laste saamisega (nn Titeallikad,
Titekivid), Setomaal ja mujalgi Kagu-Eestis on see võõras. Samas on mõlemas piirkonnast kohti,
kus on käinud vaid naised (nt Kärla Tergemäe ohvrikivid) ning Setomaal on räägitud mägedest,
kus naised kogunenud, ning viljakusrituaalid kividel (istumine või liulaskmine) on teadete järgi
ka pigem naiste teema.
Matusekombestikku on haaratud Võrumaal ristipuud ja Setomaal lautsipuud (või muud kohad,
tähtis on asukoht külapiiril), Saaremaalt on üldisemalt ka mõningaid teateid ristipuudest
(Kihelkonna khk, ühest oletatavast, nüüdseks hävinud ristipuust räägiti Kärla piiril, koht jäi
67
Anseküla alla), võrdlusalalt mitte. Rõuge kihelkonna puhul moodustavad nn lõviosa looduslikest
pühapaikadest just ristipuud ja -metsad, paiknedes üldjuhul hästi ligipääsetavates kohtades ning
lisandudes ajas üha juurde (elav traditsioon). Pulmadega seoses on teateid pruutpaari
ohverdamiskohustusest Setomaalt mitme pühapuu puhul, Saaremaalt mitte.
Setomaa eristub elava lihavõttekombestiku poolest – seal on praeguseni säilinud looduses
munade veeretamine, liivast kujundatakse nn munaloomkad, aga on ka kasutatud
olemasolevaid nõlvu, nt karstilohu serva. Mune veeretavad traditsiooniliselt mehed. Kui
pühapaiga tunnuseks on seal sooritatavad rituaalid, siis sobituksid needki paigad selle mõiste
alla. Samas ei tea, kui ammune on see praktika just antud kohas. See teema vajaks eraldi
uurimist, kokkuleppeliselt selliseid kohti ei inventeeritud.
Üksikuid vanu puid on kõigi alade pärimuses mainitud ohvripuudena, kardetud kohtadena ning
ka terviseabi andjatena.
Jutustav pärimus – muistendid
Rohkem kui sajandi vältel kogunenud allikmaterjalis joonistuvad välja paikkonniti isesugused
traditsioonidominandid: ühel pool populaarne jututeema või -motiiv ei tarvitse samal ajal teises
Eesti servas endast üldse märku anda. Võib ka olla sama süžee, aga tegelased teistsugused (nt
kivile jälgi jätnud või kivil istunud pühakud Setomaal, hiiud Saaremaal).
Allikate puhul on juttusid vähem, tüüpsüžeena võib välja tuua allika sügavuse mõõtmise ja verise
oinapea või muu hirmutava eseme väljatõmbamise. Setomaal ei ole see levinud, seevastu
Saaremaal on väga populaarne. Saaremaal on olnud üldse elav jutuvestmise traditsioon ning
mütoloogiliste motiivide mitmekesisus on suur, samas reflekteeritakse ka reaalpõhjusega
juhtumite kajastusi. Allikasse uppumisi (härjarakendid, härrad tõllaga, hobused) on Saaremaal
rohkesti jutuks, eriti põhjatute (Põhatu/Pühatu toponüümidega) allikate puhul, mida seal on
mitmeid, samuti muid eripäraseid süžeesid, kus ei ole sõnasõnalt välja toodud allika pühaks
pidamist. Samas õhkub neist salapära ja erilist tähenduslikkust, mille taga võib aimata ka
aukartust ja kõhedust. Pühadusele võib osutada seegi, kui objekti tekkimist on mõnikord
seletatud liminaalset motiivi sisaldava muistendiga (nt Püha khk anomaalne koht põhjatud
Neesiallikad, mis olevat tekkinud õe-venna laulatuselt tulles ja karistuseks maasse vajudes, sama
motiiv on levinud Kaali järve puhul). Ebavõrdne armastajapaar olevat uppunud ka Kaarma khk
Pähkla põhjatusse allikasse, mis on pühapaigana kaitse all; pulmad kajastuvad kohajuttudes
ohtliku siirdemomendina, kui ei järgita kindlaid norme. Nt kiviga seoses - vanapagan visanud kivi
pulmamaja pihta. On ka allikate demoniseerumise ilminguid: Kärla khk Tehu allika puhul on
räägitud allikas nähtud kuldnõelast ja uppuma meelitavast vanapaganast. Oriküla Kõluniidu
allikast jaganud must mees rahvale viina, pärast pastori õnnistust enam viina ei saanud. Vee
muutumine viinaks pühal ajahetkel (nt uusaastaööl) on kirja pandud samuti Saaremaal (Nt
Viinaallikas Kärla khk) ja ka Lääne-, Pärnu- ja Harjumaal), kagu pool (Kan, Rõu, Puh) on kõneldud
mõdust.
Pühadusele võib viidata ka allika (vm veekogu) tekkimine pisaraist, mida esineb mitmes kohas
Saaremaal (nt tüdruk nuttis Karja püha Viieallika, Töllu naine Valjala khk kiriku juures oleva püha
68
allika; neitsi kaitsealuse ohvriallika Neitsiallika, mille juures asuva Neitsikiviga liitub veel sõelaga
veekandmise motiiv, mida esineb mandril nt mõne kirikukoha valikul; Linda nuttis Maadevahe
jõe ehk Pühajõe). Setomaa ohvriallikas Müräläte olevat tekkinud vaeslapse silmaveest. Selles
universaalses motiivis võib ehk näha ka vihjet analoogiamaagiale silmade ravimisel. Mõnes
Saaremaa allikas (nt Valjala Sepaallikas ja ka Jaani khk Tagavere Obers allikas), samuti Karujärves
olevat nähtud hiigelsuurt sammaldunud seljaga haugi. See arhailine kujutelm veevaimust, paiga
hoidjast, annab endast märku ka nt Rõuge Tuuljärve puhul.
Setomaal ei ole allikatega seoses sedavõrd palju narratiive kirja pandud. Teiselpool piiri nt Mõla
kiriku all paikneva allika kohta on pühakulegend: õndsad nimipühakud Peetrus ja Anufri käivad
lätte man suud mõskmas, aga ei kohta teineteist. Suhtumine allikatesse on üldiselt religioosne
ja vee puhtust austav. Vašina-Gora (teispool piiri) lätte kohta räägiti, et kui mees lättesse kusnud,
kadunud ravivõime. On ka räägitud allika rändamisest reostuse tagajärjel (mida ei ole
Saaremaalt teada). Siiski esineb paaril korral ka demoniseerumist (kui seda saab seostada
looduslike pühapaikadega), nt Kundruse külas on seostatud lätteid vanahalvadega, samuti
Karamsina Vanahalva tarõ liivakivikoopa lätet. Pigem on just järved vanahalvadega seotud (nt
Hatajärv). Setomaal on ka märgatud, et allikas läks ära, kui venelased ennast selles pesid.
Kivide osas on nt Kagu-Eestile iseloomulikud mõrsjakivid, püksisääres (kiriku) ehituskive tassiv
vanapagan või vanajuudas, millele vastanduvad läänelikud-saaremaised põlles kive kandvad
hiiud, kivistunud neitsid, mungad, pulmalised, hobused jm). Inimese kiviks muutumise lugu
viitab sakraalsele aspektile. Setomaalt pole seda motiivi palju, aga siiski on üks teade sealse
kuulsaima ohvrikivi Miikse Jaanikivi kohta, mis olevat olnud enne lõhkumist inimese kujuline,
käed risti rinnal. Enamus jutte selle kivi puhul räägib kas pühast Jaanist või kivi lõhkumisest ja
tagasitoomisest. Saaremaal on hulk hiiekive ja ka hiidudega seostatud kive. Eripärased on
Kalevikivid (Khk, Krj, Kaa), mitte niivõrd Kalevipoja-kivid, nagu Eestis. Tõll kui Saaremaa
traditsioonidominant on kivide puhul mõistagi sagedaseks tegelaseks, kuid mitte igas Saaremaa
piirkonnas (vähem Põhja-Saaremaal). Tõllukive on ka ohvripaikadena kaitse all. Kui käsitleda
rituaalipaikadena libahundikive, siis leidub Saaremaal neidki, Setomaal aga mitte.
Puude puhul on Kagu-Eestis palju juttu Rootsi kuningast või Karl XII-st, Lääne-Eestis ja Saaremaal
on neid märksa vähem. Mitmel pool mere ääres räägitakse peamiselt Rootsi kuninga haudadest
(ka Tõllu hauad, kuningahauad Saaremaal) – needki võisid olla sakraalsed paigad, nt Valjala khk-
s on kaks nn kuningahauda – üks neist kaitsealune kalme - ühtlasi hiiekohad tammedega (siin
tuleb ka Saaremaal esile kalmepuude pühaks pidamine). Puudepärimus on Lääne-Eestis,
võrreldes Ida-, aga eriti Kagu-Eestiga teistlaadne, puudub näiteks motiiv puu tõotusega
istutamisest ja tõllatiisli maasselöömisest saabuvate sündmuste ennustamiseks. Ida-Eestis ja
Põhja-Lätiski on niisugune lugu seevastu tuntud. Saaremaal on palju tammesid. Vanimates
kirjapanekutes mainitakse kunagisi kuulsaid ohvripuid, hiiepuid, hiljem aga on ka nt kardetavaid
Tonditammesid ja muid just tondilugudega seostuvaid kohti, mis võib osutada paikade
demoniseerumisele. Tonditammesid on ka pühapaikade nimistus. Haldja sõna ei ole Saaremaal
rahvaomane, sellest kirjutab ka Jakob Mändmets Kärlalt, kes kasutab metshaldja asemel
väljendit metsatont. Viimane siiski ei olevat pahatahtlik. Vanade matusepaikade lähedus on tihti
69
kardetav, seal liiguvad viirustised ja külmkingad (viimast tunnevad üksnes saarlased ja hiidlased).
Kuna ka hiiealadel leidub kalmeid, tasub seda tähele panna.
Seto- ja Saaremaa ühisjooned
Vanema pärimuse põhjal võib näha Saaremaa ja Setomaa sarnasust arhailisema maailmapildi
kauasemas püsimises, sünkretistlikus, ristiusuga põimunud religioosses eluhoiakus. Põhjuseks
võib mõlemal juhul pidada eraldatust ja perifeersust Eesti alal üldisemalt toimunud
kultuuriprotsessidega võrreldes – Saaremaal põhjuseks saarelisus, Setomaa puhul aga
pikaajaline kuulumine Vene valdustesse ja Pihkva kubermangu ning sellest tulenev eraldatus
luterlikust Liivimaast. Mõlemal juhul võib tõdeda rohkeid kokkupuuteid üleloomulike
olenditega, kelle nimetused on siiski erinevad ja piirkonnaspetsiifilised. Setomaal on tuntud
vanahalvad, Saaremaa eripäraks on külmking, keda võib seostada kalmetega, aga ka muude
anomaalsete kohtadega, kõige sagedamini aga tondid, kellel on sageli seoseid ohvri- ja
ravipaikadega.
Saaremaal ka nt ohvri- ja jäljekivide puhul populaarsete hiidude rolli täidavad Setomaal
pühakud-vägimehed (Petseri vägimees, Karnila), ja sedagi peamiselt kirikutega ehitamisega
seoses. Nii Ida-Setomaal kui Saaremaal on tuntud olnud sarnane lugu kahte kirikut korraga
ehitavatest hiidudest, mis võib olla jõudnud Setomaale viikingiajal mööda veeteed. Saaremaal
on Tõll jätkuvalt populaarne tegelane ja turismimagnet, Setomaal on vägimehelood elavast
mälust taandunud ning eks mõjub ka asjaolu, et paljud olulised mälupaigad jäävad suletud piiri
taha.
Maastikuliselt on Saaremaa pühapaikades rohkesti allikaid ja karstinähtusi, Setomaal esineb
samuti paest pinnast (nn pliiti) ning on mõned päris sügavad karstilohud, mille servas on
lihavõttemune veeretatud (nt Keerba küla ürglooduse objekt Keerbä org), kuid need ei torka
üldises pärimuspildis sedavõrd silma ning ilmselt ei ole nende kohta ka varasemalt pärimusinfot
kogutudki.
Allikad on mõlemal pool tähtsad, aga Saaremaal on pühaks ja tervendavaks peetud pigem põhja
suunas välja voolavaid allikaid, Setomaal ida suunas. On ka üldiselt öeldud, et allikaid pidi
austama. Setomaalt (küll rohkem idapiiri tagant) on teateid, et enne ilma otsa pidi vett saama
vaid mõnest pühast lättest. Jaani kihelkonnas on arvatud, et Silmaallika kuivamine ennustab
õnnetust. Nii Setomaa kui Saaremaa puhul võib tõdeda üldistavat teadmist, et ravida saab kivi
pinnal olevasse lohku kogunud (äikese)vihma veega. Sellise vee võtmiseks on sobinud kõik
suuremad kivid – tegemist ei pea olema kindlalt raviotstarbega seotud kividega. Mujalt Eestist
selliseid teateid kohata ei ole õnnestunud.
Sarnane on ka see, et usundilistes juttudes on mainitud konkreetseid, nimedega isikuid, kellega
lood on juhtunud. Inimesi – häid jutustajaid, eredaid isiksusi, mäletatakse ja meenutatakse
kogukonnas mitu põlve. Ühisjoon on seegi, et mõlemal äärealal on palju jutte nõidadest ja
ravitsejatest, eriliste võimetega inimestest (Setomaal sobijad, posijad, Saaremaal völud, targad),
70
mis näitab laialdast usku maagiasse ja sõna jõudu. Ravitsejad on kasutanud nt tervendavate
allikate vett ja arstikive. Kokkuvõttes on mõlemad äärealad omanäolised ning säilitanud palju
arhailist. Setomaal, mis oli kultuuriliselt mahajäänum, kestab mõnes külas pühapaikade
kombestik järjepidevalt tänini ka nooremas põlvkonnas. Saaremaa maastikust otsitakse ja
leitakse samuti jätkuvalt religioosseid ja mütoloogilisi tähendusi, aga seal näib olevat rohkem
märke uus-usundilisest või uus-mütoloogilisest mõttelaadist ning konkreetsest huvist viikingiaja
vastu. Huvitatus pühapaikadest on ka tavaliste kohalike elanike seas olemas, aga üldisemalt ja
pigem koduloolises või loodushoidlikus võtmes. Inimeste teadmised pühapaikadest tänapäeval
on pigem vähesed, samas on ka erandeid. Setomaa on kompaktsem ja väiksem ala, Saaremaal
on ka kihelkondade lõikes mõningaid erinevusi.
IV.2.2 Piirkondlikke eripärasid mujal Eestis
Mulgimaa
Eesti kontekstis tõuseb esile ka Mulgimaa, kus pilt pühapaikade ja nende nimetuste osas on
silmapaistvalt omanäoline, eristudes märgatavalt muust Eestist (vt Loorits 1935). Seal olid varem
levinud põlistalude läheduses asetsenud nn ahikotused (ka nn ohvriaiad, aiaga piiratud alad),
kus võis olla ka ohvrikivi või ohvripuu. Silmapaistvalt sageli on Mulgimaa ohvrikohtade puhul
tegemist vanade kalmetega. Eripärasena räägitakse pühapaikade kontekstis Mulgimaal
poostlitest. Väga tugevalt (selgemalt kui mujal) tuleb vanemas materjalis Mulgimaal esile
jaanipäeva tähistamise ja jaanitulede seos ohvrikombestikuga pühapaikades. Mulgimaal säilisid
kaua ka hingedeaja tähistamine ning mitmed muud arhailised nähtused. Seda arvestades võiks
ka teistes, mitteperifeersetes piirkondades eeldada, et varasemalt oli pööripäevade tähistamine
väga tähtis ning kesksed jaanitulepaigad olid samuti rituaalidega ja ohverdamisega seotud (vt ka
Sakala (1878–1940), nr. 92, 23 juuni 1943. Mulgimaa jaanikombeid. Jaanipäev oli iidne
ohvripüha.)1
Virumaa
Virumaa puhul tuleb rõhutada hiiekohtade rohkust, samas on pärimus hiitest ebaühtlane,
mõnes kihelkonnas on põhiliselt toponüümid, mõnes mainitakse ka rohkem üksikasju. Üldiselt
on ühes kihelkonnas teadaolevaid hiiekohti märkimisväärselt tihedalt (tihedamalt kui nt Ida-
Saaremaal). Kombestik seoses pühapaikadega on hääbunud varem kui nt Lääne- ja Saaremaal
või Setomaal, teated on ebamäärasemad (Kallas 2011). Üksnes allikate juures on käidud kauem
(nt Lavi allikad). Virumaal on ka pühaks peetud jõgesid (nt Loobu jõgi) ning Pühajõgi, mis on ka
piirijõeks; Uku oja jm. Paistab silma, et paljud hiiekohad paiknevad jõgede või mere kaldal. Eriti
Lääne-Virumaalt on palju pärimust ja toponüümikat üles kirjutatud. Siin on ka palju
tervendavaid allikaid ja mitmeid Liukive. Sagedamini kui mujal esineb ka Uku-nimelisi kohti.
Paljud vanad pühapaigad asuvad klindiserval ja algupärased hiietoponüümid on seotud
1 https://dea.digar.ee/article/sakalaew/1943/06/23/17
71
muinasasulatega. Virumaa pühapaiku on asustuse aspektist uurinud arheoloog Tõnno Jonuks
(2011a), ning ülevaate hiitest on andnud Ahto Kaasik (2017b)
Mütoloogilise pärimuse poolest on Virumaa samuti rikkalik, küllaltki arvukalt on jutte hiite ja
veekogude rändamisest. Hiitega seostatakse ka piirkonnale omast haldja-sõna (hiiehaldjas
esineb nt Tudu hiie rändamise lugudes). Üks siinseid omaaegseid traditsioonidominante on
kiviks muutunud naiste lood, kõigi nende puhul on andmeid, et tegemist on pühade kividega.
On ka nn Kuhikive, pühade ajal heinategemise käigus kivistunud heinakuhjasid, nende
pühakspidamise kohta on vähem otsesõnalist infot. Teine väga populaarne motiiv on mäe sisse
vajunud linn, mis iseloomustab mitmeid Pandivere kõrgustiku tippe (sh Ebavere mäge), vt
Remmel 1997. Leidub (on leidunud) pühapuid, mille kohta räägiti lugu puuks muudetud
pulmalistest – nt Hulja männid. Virumaal on ka Kalevipoja-muistendite kese, nendelgi on
sagedasi seoseid pühapaikadega, kuid teema vajaks eraldi süvenemist.
Järvamaa
Järvamaa põhjaosa on sarnane Virumaaga (hiierohkus), lõuna ja lääne pool on märke
pärnumaisest Tõnni-kultusest. Samas on siinsetel viljakatel aladel maaparanduse mõjud väga
suured, suur osa hiiepaikadest ja pühapuudest on hävinud või kahjustatud. Järvamaal leidub
mitmeid olulisi allikaid (Prandi, Norra, Oostriku, Roosna-Alliku jm), millega seoses on säilinud ka
mõningal määral teateid pühakspidamisest. Leidub ka ohvrikive ja nii tüüpilisi kui ka eripäraseid
lugusid neist arhiivis, üksikuid puid ja mägesid, ilmekaid karstinähtusi seoses hiiekohtadega.
Kivide puhul on tuntud ka veega ravimine kivilohus. Rabades on pelgupaiga tüüpi hiiekohti (nt
Kakerdaja raba Hiiesaar). Järva-Jaanis ja Koerus on nt räägitud lugusid kiviks muutunud
pruutidest-pühakividest (nt Metsla Pruudikivi), puuks muudetud pulmalisi on kasvanud Järva-
Jaani piirkonnas, mälestusi on raviomadustega jäljekividest. Järvede rännu teema on siin hästi
esindatud, varasem maastikupilt oli veerikkam. Püha kivina on kaitse all Taevast kukkunud kivi
Peetri k, samuti Ukukivi. Hiidudega seostatud paiku on siin väga äärmiselt vähe. Järvamaa
pühapaigad on inventeerimata, täpsemad andmed puuduvad, ent üldpilt säilinud paikade osas
on ilmselt hõredam kui äärealadel. Traditsioon ja teadmised pühapaikadest on elavast
järjepidevast pärimusest taandunud, on mõningaid entusiaste, kes kohamälu on hoidnud.
Pühapaikadest rääkivaid pärimustekste on muu kohapärimuse hulgas koondatud raamatusse
„Arad veed ja salateed. Järvamaa kohapärimus“ (Remmel 2004).
IV.2.3.Pühapaikadele viitavate toponüümide ja nimetuste regionaalsed erisused
Põhja- ja Lääne-Eestis ning ka saartel esinevad tihedalt (H)iie-hiid-osisega paiganimed.
Mõnevõrra esineb hiieks nimetatud pühakohti Lõuna-Eesti põhjapoolsetel äärealadel, Tartu- ja
Viljandimaa põhjaosas (Valk 2009b). Raske on leida maastikuterminit, mille ette see täiend ei
passiks. On hiiemetsad, -puud, -tukad, -mäed, -künkad, -kivid, -sood, -ojad, -jõed, -hauad
jõgedes, -allikad, -kaevud, -järved, -kaldad, -augud, -saared, -poolsaared (nn -nukad jõekäärus),
-pangad, -kärgad, -karid, -ringad, -orud, -niidud, -heinamaad, -põllud, -väljad, -lagedad, -koplid,
-talud, -tänavad jne. Hiis sobitub nii metsiku looduse kui kultuurimaastiku terminitega, haakub
72
karstialadega ja soodega, samuti kohalike eri maastikutüüpe tähistavate sõnadega (nt Hiierädi
Karja khk, Hiieloim Vändras, Hiieoit Virumaal, Hiiekärk Kuusalus). Levinud on ka sellised keskme
ja perifeeria suhet väljendavad toponüümid nagu Hiieotsa, Hiiealune (levinuim), hiiepeal(t)se.
Põhja- ja Lääne-Eestis esinevad ka Toori-, Tooru-, Taara-, Tuur-osisega nimed, Reo- e Risumäed,
Arsti-, Tohtriallikad ja -kivid, Liukivid, Maa-aluste kivid, Saajakivid, Pruudikivid, Virve- e
Virvipuud. Esineb ka Alu-nimelisi kohti, mida on seostatud rituaalidega (nt Alutaguse nime puhul
Ida-Virus, kus on ka Pühajõkke suubuv Aluoja ning Aluoja ohvriallikas karstialal, Valjala Alu tiik
seostub laste saamisega, Kuusalu Kahala järve ääres Alumets kui ohvrikoht, Alu tiik ja oja on nt
Harju-Jaani Igavere muinasküla südames). Alu-asulanimede etümoloogiast on kirjutatud Eesti
Kohanimeraamatus (KNR).
Saartel on unikaalseid eripärasid. Üksnes Saaremaal ja Muhus on Leedu- või Leedo-nimelisi
kohti, mida seostatakse rituaalse tuletegemise kombega. Ka varasema viljakusmaagilise,
külapiiridel aset leidnud Metsiku-kombestikuga (vt Västrik 1996) seostatavaid Metsiku-
mikrotoponüüme esineb vaid Saaremaal ja Läänemaal. Need kombed on taandunud ammu,
ning kogutud pärimus ei anna tavaliselt selgemaid osutusi. Samuti on Eesti alal vaid Saaremaal
(vähesemalt ka Hiiumaal) tuntud nn loksperi-kohad, mis seostuvad rituaalsete kogunemistega
ja teispoolsusega (toponüümina siiski harva).
Lõunaeestilised on nt Kumarusmäed- ja puud (vrd Soome kumarruskivet), Lõuna-Eestis on
olnud hulk Tennüse-puid, kuhu ohverdati. Sagedased on ka pühakunimedega kohad
(Tennüsmägi, Annemägi, Jaanimägi või -kivi jms). Pühakunimelisi kohti esineb ka siin-seal mujal.
Samas on ka küllalt sage Juuda-toponüümika, mis viitab looduslike pühapaikade
demoniseerumisele. On rida liminaalsusele ja naistega seotud tabudele viitavaid Mõrsja-nimega
kohti, nende pühakspidamine vajab üksikjuhtudel eraldi kaalumist. Luterliku lõuna-eesti
eripäraks ristipuud (toponüümina nt Ristipettäi, Ristikõiv, Ristikuus jm). Neid on varem olnud ka
mujal Eestis, kuid komme pole säilinud.
Tugevalt piirkondliku eripärana võib veel välja tuua valdavalt Mulgimaal levinud ahikotuseid,
tapuaedu ja Pelli-nimeosisega kohti (Mäemets 2017) ja ajaloolise Pärnumaa põhjaossa ja osalt
ka Harju-Järva piirile jäävat Tõnni-nimetust pühapaikade kontekstis (Tõnnikivid, Tõnniaugud).
Vändra kihelkonnas on rida Hiieaugu nimelisi ümaraid lohke Pärnu jõe vahetus läheduses, ka
Audru Pangamägedes on Hiieauk.
Setomaal eristuvad muust Lõuna-Eestist viljakus- ja põllujumal Peko-kohad (nt Peko puhm,
Pekomägi, Peko rist) ja matusekommetega seostuvad lautsikohad, peamiselt puud (Lautsipettäi,
Lautsete lohk) ning pühakunimedega kohad (Jaanikivi, Jaani tamm, Annõkivi). Ohvrikadakat on
kutsutud Õhikattaiks ja püha mändi Toomaks lähedase tsässona nimepühaku järgi. Setomaale
eripärased on ka essütäjä-kotused, nende seos pühapaikadega vääriks eraldi uurimist, sest
põhja pool on tihti eksitud nt hiiealadel. Uskumustega seostub kaks Hatajärve´, millest ühte on
viidud nõiapanuseid. Mõned vene keele põhised nimed võivad seostuda pühapaikadega (nt
Pohmala < бох + молиться).
73
Üle-eestiliselt esinevad Silmaallikad (Lõuna-Eestis Silmalätted), Püha-, Jumala- ja ohvrikohaks
nimetatud paigad. Luterlikus Eestis on laialt tuntud Nõia-, Neitsi-, Uku-kohad (puud, kivid,
allikad, mäed jm). Paiguti on mitmel pool ka Tamme-osisega toponüüme, mis igal juhul mõistagi
pühapaigale ei viita.
Piirkondlikku värvingut annavad ka kohanimede põhisõnades esinevad rahvapärased
maastikuterminid, mis ilmnevad paremini erinevate pinnavormide puhul. Näiteks sõnade oit,
loops, soot, saat, sõerd, kolk, leiss, nõva, lump, ränk, rädi, raun, kakar, varik, võhmas, puhm,
võrõng tähendust peaks teadma, sest see annab infot paiga füüsilise olemuse kohta. Kivi on
kõikjal kivi, aga allikas on saartel allik/allig, Lõuna-Eestis läte. Mägede kohta on ka erinevaid
sõnu. Kõrge kallas on Põhja-Eestis pank, lõunas müür. Koopa kohta ütlevad setod ja ka võrokesed
oos. Kirju on karstinähtusi kirjeldav sõnavara (leiss, nõva, urge, lohk, kurisu, kuristik, org jne)
Mererannikul on palju termineid. Osa maastikutermineid on inimkehaosade analoogid – selg,
silm, nina, suu, kurk, säär, ots jne. See teema jääb siin pikemalt lahti kirjutamata, sest on väga
mahukas.
IV.2.4. Pühapaikade säilivust mõjutanud tegurid regiooniti
Uuringu lähteülesandes esitasime järgmised küsimused: millised tegurid on mõjutanud
looduslike pühapaikade säilivust ja kuidas need tegurid erinevad regiooniti või periooditi? Kas
kohtade säilimist mõjutavad ka regionaalselt erinevad kasutuspraktikad või muud tegurid?
Mõned küsimused leidsid käsitlemist ka ohuhinnangu peatüki lõpus, kuid olgu siinkohal toodud
võrdlevad tõdemused. Kohtade säilivust meie päevini on mõjutanud erinevad asjaolud, ühtepidi
asustuse ja traditsioonide järjepidevus ja valitsev (religioosne, rahvausundline versus
ratsionaalne) maailmapilt, ning keelud/tabud, mille tõttu on kogukond ka seisnud paikade
säilimise eest. Teisalt on palju mõjutanud ka ajaloolised sündmused ja murrangud ning
mitmesugused ohutegurid, mille seas eriti tuleb esile tuua nõukogudeaegset maaparandust ja
nüüdisaegseid lageraieid. Osa objektiliike on loomult vastupidavamad (nt kivid). Puude eluiga
on erinev, veekogude ja metsade seisund sõltub nii looduslikest kui inimmõjuritest.
Järjepidev paikade pühakspidamine religioosses mõttes ilmneb Eesti piires kõige tugevamalt
Setomaal nii hoiakute kui ka kasutuspraktikate ja kalendripühade kestva olulisuse tõttu.
Saaremaal säilis pühapaikade tähtsus nt allikate ja kivide puhul samuti 20. sajandi keskpaigani,
seda peamiselt ravimiskombestiku ning nt Kärla kihelkonnas ka vihmapalumise tava näol (mis ei
ole üldine mujal saarel, üks teade on Kaarma kabelimäe kohta). Saaremaal on küll hiiealasid ja
muid vanemat tüüpi tavandipaiku, aga neis toimunu jääb ajas kaugele ning ei puuduta üldjuhul
inimeste igapäevaelu usundilises mõttes enam 20. sajandil, kui just ei ole tegemist järjepidevate
vanade külade juurde kuulunud külavainude, kooskäimise- ja jaanitulepaikadega. Paljusid kohti
ja kohanimesid tänapäeval enam vanema pärimusega ja kombestikuga siduda ei osata. Uuemal
ajal, pärast nõukogude perioodi, taastärkas ühiskonnas huvi vanade pühapaikade vastu ning
mitmel pool, sh Saaremaal, on kujunenud ka kohalikud ja mittekohalikud huvigrupid, kes
paikade säilimise eest seista püüavad ning seal käivad. Kui kohti teatakse ja vajatakse, siis neid
74
ka hoitakse. Seetõttu on oluline ka uurijate/kogujate tegevus ja suhtlus kohalikega. Kui Setomaal
on püsinud pühapaigakombed sünkretistlikel traditsioonidel võrdlemisi samalaadsena (siiski on
tänapäeval taastärganud uuspaganlik Peko-kultus, mille tähendus on varasemaga võrreldes
muutunud), siis Saaremaal võib täheldada suuremal määral uus-usundilisi ilminguid ja
tõlgendusi ning huvi mütoloogia vastu.
Pühapaiku on hävinud juba tsaariajal ja sellest räägib ka pärimus. Eriti puudutab see luterliku
Eesti ala. Põhjused on nii majanduslikud kui usulised. Juba mõisnikud on põllumaade
laiendamiseks võtnud maha hiiemetsi või majandanud neid osaliselt, on rajanud
kuivenduskraave ning paisutanud ojasid. Saaremaal Karja kihelkonnas kajastab pärimus rahva
pahameelt, kui mõisnik müünud rootslastele puid pühast metsast.
Endine Parismetsa ms. omanik v. Rehenkampf rääkis, et mõnekümne aasta eest „Koikla ms.“
omanik (vist zur Mühlen) kellegile rootslasele kõik oma metsa tammed kuni teatud jämeduse –
alamäärani ära müünud. Selle tõttu saanud maha raiutud ka suur ohvritamm, mille olemasolust
mõisnik enne midagi pole teadnud. Rahva pahameel olnud nii suur, et avalikka rahutusi
kardetud. Tamm olnud nii kuulus, et isegi Muhust sinna ohverdama käidud. E 53247 < Karja khk
– F. Leinbock (1923)
Talude päriseks ostmise järel on ka talunikud ise langetanud puid ning lõhanud püssirohuga kive
(nii ehituse tarbeks kui varandust jahtides), sellekohast info on rohkem mandrilt. Eesti
iseseisvudes, kui jagati nt hiiekohtade lähistel paiknenud mõisasüdameid, tekkisid asunikutalud,
mis võidi rajada hiie alale, ning uusasukad hakkasid ümbrust majandama. Samuti on langenud
hulk puid ja kadunud kive teede laienduse käigus. Karjased on kive lõhki põletanud. Selliste
faktorite puhul ilmneb mitte regionaalsus, vaid kahjustada saavad paigad oma asukohast
sõltuvalt. Omaette teema on uute teede rajamine läbi sakraalsete alade.
Kord oli Pöide khk. Tumala mäel Saksa sõdurite haua juures üks saarepuu, millest inimesed
rääkisid, et selles voolab veri. Kord lõiganud keegi selle puu oksi ja sealt tulnud nähtavale
punakas mahl. Samu katseid on ka hiljemini korratud ja need on ikka samu tulemusi andnud.
Rahvas räägib sellest, et need saanud samal kohal surma ja puu nutvat nüüd nende mälestuseks
verepisaraid. See puu on aga nüüd kahjuks maha lõigatud, sest teede ääres ei tohi suuri puid
ega suuri põõsaid olla. ERA II 232, 30 (12) < Pöide khk., Pöide v., Levala k., Ärma t. – Jaan
Ratassepp, Saaremaa progümnaasiumi õpilane < Aksel Kübar, 15 a. (1939)
Mõnede hiiemägede servadest on juba 19. sajandil võetud ka ehituspaasi ning kruusa
teesillutiseks, mis näitab tööstusliku arenguga paralleelselt ratsionaalsemaks muutunud
mõtteviisi. Ühiskond ei ole olnud muutuste ajal kunagi hoiakutelt homogeenne, nagu ei ole ka
praegu. Suurte masinatega on maastiku muutmine kiirem ja suurema mõjuga ning see jätkub ka
tänapäeval, vajadus kruusa, liiva ja paekivi järgi kasvab.
Usulistel põhjustel, ristiusu juurutamise ning paganausu väljajuurimise ettekäändel on samuti
pühapaiku hävitatud. Suuremal määral tehti seda varasemal ajal, mida rahvaluulekogud ei
kajasta, aga ka 19.–20. sajandi elanike mälu ulatusse jääval ajal. Ilmekaks näiteks on Urvaste
kihelkond, kus tegutses 18. sajandil agar pastor Quandt, kes olevat hävitanud üle 60 paiga (sh
75
palju kive), ning motiveeris rahvast ise neid hävitama (Põldmäe 1984, 59). Urvaste looduslike
pühapaikade pärimus on seetõttu tugevalt demoniseerunud, seal kasutatakse tüüpväljendeid
nagu “juuda orjamine” jms. Urvaste puhul on seoses Pühajõega dokumenteeritud ka
varasemate sajandite uskumusi ja suhtumist, mis väljendas tõsist aukartust Pühajõe ja selles
elutseva piksejumala/Uku suhtes (Valk 2015). Vennastekoguduste aktiivsus võis piirkonniti
mõjutada hoiakuid ning käitumuslikku praktikat.
Rõuge kihelkonna pärimuse varasemad pärimusandmed näitavad piirkonna kuulumist
sarnasesse kultuuriruumi Setomaaga. Erinev on paikade saatus ja suhe neisse. Setomaal on
olnud mitu püha kadakat, mis on surnud ilmselt loomulikku surma (ühe pikali tüve õnnestus
näha Keerbä külas). Setomaalt pole varasemast ajast teateid pühade puude maharaiumisest.
Rõuge Palomõtsa ohvrikadakas, mille raiunud üks köster 19. sajandil, on hästi meeles olnud veel
1939. aastal, hiljem enam mitte (vt Remmel 2002). Hästi teatakse Rõuges üksnes ristipuid, tänu
elavale kombestikule, ning mõnda kuulsamat vana tamme (Nt Mustahamba tamm, mis on
ühtlasi ka ristpuu). Ristipuid hoiti, ka Urvaste kihelkonnas oli neid arvukalt ning nende
hävinemine on hoogsalt toimunud alles käesoleval sajandil ja isegi viimasel kümnendil just
raiete tõttu. Nt Urvaste kihelkonnas oli 2024. aasta inventuuri andmetel teadaolevast 17-st
ristipuust ja ristimetsast hävinud 9. Kuna need asetsevad teede ääres, on need ette jäänud ka
teehooldajatele, kes pole olnud puude pärandväärtusest teadlikud või pole seda tähtsaks
pidanud. Mõned puud (just kuused) on kuivanud kahjurite ja haiguste tõttu. Maa eraomanikud
on neid üldiselt on hoidnud, kuid on ka teistsuguseid näiteid.
Nõukogude ajal pühadusest rääkida ei tohtinud, ühiskonnakorralduse murrang mõjutas kõiki
piirkondi ning toimusid mastaapsed maastiku ümberkujundustööd, mille tõttu hävis väga palju
pühaks peetud kive, aga ka allikaid. Üldine veetase allikates alanes kõikjal Eestis arvukate
kuivenduskraavide rajamise tõttu. Tehtud kahju on suur. Hävitatud objektidest on mälestused
säilinud veel mitukümmend aastat, need kajastuvad rahvaluulekogudes.
Tänapäeval ei ole asi palju parem. Piirkonnad on siiski erinevad, suurlinnade ümbruses või
turismipiirkondades kirjutatakse loodusmaastikke üle seoses arenduste ja ehitustegevusega,
perifeersemad alad on sattunud samuti löögi alla seoses mastaapsete raiete, karjääride,
militaarrajatiste, tuuleparkide, elektriliinide ning kaasaegse põllumajanduse tõttu. Ohustatud
pole mitte üksnes looduslikud pühapaigad vaid loodus üleüldse. Pühad alad, eriti mis hõlmavad
veekogusid ning puistuid, on tihti seotud põhjaveereservuaaridega, puhta veega. Ilmselt ka
seetõttu neid ei majandatud ning neid kaitsesid tabud. Need paigad ei ole tähtsad mitte (üksnes)
kohaliku või rahvusliku identiteedi või usukommete tõttu, vaid maa (Maa) elukeskkonna
säilimise pärast.
Uuringu lähteülesandes olid ka tõstatatud küsimused: kas meie arusaam kohtade
kasutuspraktikatest ja kasutusega seotud säilimistingimustest kajastub kuidagi kohtade
terminoloogias? Kas Kagu- ja Lääne-Eesti peamised erinevused seisnevad pigem paikade
nimetuses – nt hiietoponüümika, kristlike pühakunimede kasutuse levik vm – või ka
76
kohtade/objektide funktsioonis (nt ristipuud, ohvrisundusega kohad) ja traditsioonide
säilivuses/ununemises? Millised tunnused on eri piirkondadele ühised?
Neidki küsimusi on arutatud juba ülaltoodud piirkondlikes ülevaadetes. Kokkuvõtlikult võib
öelda, et tegemist on erinevate keele- ja kultuuriruumidega, mille eripärad väljenduvad nii
kohtade nimetamises kui ka nende funktsioonides ja säilivuses. Läänepoolses pärimuses
kajastub põhilisena ravimispraktika, Setomaal on see ka oluline, aga meetodid on mõnevõrra
erinevad. Kagu ja lõuna pool on rohkem infot kalmetest kui ohvripaikadest (ja surnute)
austamisest – seda väljendab ka kalmistutel söömise järjepidev traditsioon pühade ajal
Setomaal. Surnutega seostuvad ristipuud ja lautsipuud. On säilinud paremini ka pööripäevade
selgem seos ohvrikombestiku ja rahvakogunemistega.
Samas avalduvad igal pool üldisemad, universaalsemad ja üleilmsemad printsiibid, millest üks
olulisemaid (ka tänapäeval) on puhta, tervendava vee kui elu aluse ja kogu loodust ühendava
elemendi väärtustamine (seda isegi kristlikus kontekstis). Just allikate pühadus ja allikavee
ravitoime avaldub kõige selgemalt ja ajas kõige kauem igas piirkonnas. Üldine on samuti
arusaam puude pühadusest ning looduse ja puude/metsa rekreatiivset mõju inimesele on esile
toonud ka tänapäevased teadlased. Maine loodus on ühenduses ka atmosfääriga. Inimestel on
läbi aegade olnud vajadus pöörduda hädas kõrgemate (taevaste) või teispoolsete jõudude
poole, seda on tehtud nii looduses kui sakraalsetes hoonetes, on arvestatud nii kuu kui
päikesega, äikesega, erinevate ilmakaartega ja erinevate jumalustega. Inimese elu oleneb ka
ilmast ja kliimast, sedagi on eri piirkondades püütud omal viisil palvete, andide ja rituaalidega
mõjutada. Vanemas pärimuses kumab läbi austav suhtumine loodusesse üleüldse.
77
V. OHUD, RISKID JA OHUHINNANGU METOODIKA
V.1. Ohtude liigid
Pühapaiku ähvardavad ohud võib jaotada kahte suuremasse rühma – füüsilise poolega ja vaimse
pärandiga seonduvateks ohtudeks, kusjuures esimene rühm jaotub inimtegevusest ja looduslikest
protsessidest tulenevateks ohtudeks.
Esimene rühm – inimtegevusest tulenevad ohud hõlmab pühapaiga füüsilise rikkumise või
muutmisega seotud ohtusid. Kõnesolevad ohud kõige ühesemalt kirjeldatavad ja lihtsamalt
tuvastatavad. Need on kõige enam seotud mistahes arendustegevusega, aga ka põllu- ja
metsamajandusega. Ohustanud on nad pühapaiku läbi aegade, eriti aga pärast religioosse ja
loodusesidusa maailmavaate taandumist 19. sajandil toimunud suurte majanduslike, sotsiaalsete
ja kultuuriliste muudatuste tulemusena. 20. sajandi teisest poolest alates on ohtusid suurendanud
suuremate arendusprotsesside juhtimise eemaldumine kohalikest elanikest. Suurimaks
hävitavaks teguriks on olnud maaparandus, mille raames muudeti ümber enam kui 80% Eesti
kultuurmaadest, aga ka maanteede ehitamine ja õgvendamine ning pae, kruusa ja liiva
kaevandamine. Siiski on alates 19. sajandi keskpaiku ja teisel poolel toimunud talude
päriseksostmisest ohud märgatavalt kasvanud ka kohalikul tasandil, seoses maaomanikuks
saanud talupoja sooviga saada oma valdustest rohkemat tulu.
Ohtude suuruse määratlemiseks tuleb tutvuda konkreetset piirkonda hõlmavate planeeringutega.
Inventeerimisel tuleb tingimata vestelda ka kohalike elanikega ja küsida vastavaid küsimusi – sageli
on ollakse teadlikud piirkonnas toimuma hakkavatest muudatustest, juba enne kui need on
jõudnud planeeringu algatamise või projekteerimise alguseni.
Teine rühm – looduslikest protsessidest tulenevad ohud – on ohuhinnangu koostamisel
ohtudena enamasti käsitletavad vaid juhtudel, kus neid võimendab inimtegevus, näiteks paiga
lähedale loodud uued infrastruktuuriobjektid või pinnasetööd lähikonnas, mis võivad suurendada
erosiooni. Looduses toimuvaid protsesse, nagu allika kinni kasvamine, kivide kadumine kõdu alla,
puude loomulik vananemine – ei ole faktorid, mille vältimiseks on vaja kaitset rakendada, sest need
on loodusmaastikele iseloomulikud ning peamiselt seetõttu, et kaitse ei aita neid vältida. Küll aga
võivad äkilised looduslikud muutused, nt tormi tagajärjel allika peale murdunud puu, kohta
kahjustada või tekitada katkestusi pühapaikadega seotud praktikates. Üks selline näide on Sakste
allikas Karja khk ja Mustjala khk piiril Saaremaal Järise (end. Pöitse) külas. Sakste allikas ei ole
kaitse all, ent on olnud aktiivse kasutusega, allika juures on veevõtuanum, allikas on näha (eesti
krooni) münte. Allikas on aktiivsemas kasutuses kui selle kõrval olev kaitse alune Rahaallikas. Suvel
2025 kukkus Sakste allika peale kõrval asuv kuusk, mis teeb allikast vee võtmise võimatuks. Kuivõrd
Pöitse allikatega seotud vee võtmise traditsioon on endiselt aktiivne, võib prognoosida kõrvaloleva
Rahaallika kasutuse suurenemist. Teisalt illustreerib Sakste allika näide, kuidas taolisi looduslikke
äkilisi muutuseid saab küll riskihinnangu kaudu kaardistada, ent ei saa kaitsega ära hoida. Sakste
allikas asub metsa all ja tormimurd ei olnud ennetatav, nagu ei ole ennetatav ka puude
vananemine. Ka allikate puhastamine on vaimse praktika osa – see eeldab teadmisi ja
motivatsiooni paigas tegutseda – ning ka allikate kinni kasvamist ei saa kaitsega otseselt ennetada.
78
Looduslike protsessidena ilmnevad ohud võivad tuleneda ka inimtegevuse kaudsetest mõjudest:
võõrliigid, haigused ja kahjurid metsades on kliimamuutuste tagajärg, järvede kinnikasvamine ja
allikate kuivamine on sageli tingitud maaparandusest tulenevatest üldisematest veerežiimi
muutustest.
Kolmas rühm – vaimse pärandi ohud seonduvad pühapaiga tuntuse ja sellega seotud
traditsioonide teadvustatusega kohalikus kogukonnas. Pühapaikadega seotud vaimset pärandit
ohustavad nii maapiirkondades toimuvad demograafilised protsessid (asustuse hõrenemine
külatasandil ja koondumine kesksetesse asulatesse, asustuse järjepidevuse katkemine: kohalike
asendumine uusasukatega) kui ka kultuuris toimuvad muudatused (eemaldumine traditsioonidest,
väärtuste seondumine kaasaegse massikultuuriga) ning sellest tulenev traditsioonide
järjepidevuse katkemine).
Looduslike pühapaikade tähendus inimeste jaoks on ajas, eriti viimase sajandi vältel kindlasti
muutunud. Kuigi küsimust pole teaduslikult uuritud, võib arvata, et vähenenud on otseselt
religioosne tähendus ja usk pühapaikadest tulevasse abisse praktilises elus, suures osas on
minevikku jäänud rahvameditsiinilised ravipraktikad. Vaimse pärandi säilimine tähendab
tänapäeval eeskätt loodusliku pühapaiga teadvustamist (kunagise) pühapaigana – teadmist paiga
varasema tähenduse kohta ja selle kultuurilist väärtustamist, kuid vahel võivad paigaga seonduda
ka isiklikud või kollektiivsed traditsioonisidusad tegevused. Tänapäeval võivad looduslikud
pühapaigad olla teadvustatud ka loodusega kontakti otsimise ja leidmise või energeetiliselt eriliste
paikadena.
Looduslike pühapaikadega seotud vanem pärimus – ohverdamine, andide viimine – ei ole kaasaja
kohalikus mälus enamasti säilinud, ent säilinud on teadmine koha erilisusest, vahest teatakse
kohta selle silmapaistvuse kaudu vms (Bird 2012). Koha tähenduse muutumine (nr 8 oht 3.
kategoorias) iseenesest ei pruugi ohustada paiga säilimist, võib olla ka vastupidi. Tähenduse
muutumine on eeldus pärimuse püsimiseks – selleks, et inimesed paigaga suhestuksid, peavad
paikadel olema tegevuslikud, tähenduslikud seosed nende endi argireaalsusega (Ingold 1997; Päll
2022) Tähenduse muutumine iseenesest ei ohusta pühapaika, vaid on osa folklooriprotsessist.
Pühapaika ohustada võib tähenduste muutumine siis, kui uus tähendus läheb konflikti pühapaiga
tähendusega, näiteks kui paiga või keskkonna uued kasutusviisid toovad kaasa suuremaid
maastikumuutusi (reljeefi muutumine, puude raie, pinnasetööd vms) või ka keskkonnamuutusi
pühapaiga lähiümbruses. Seega võib öelda, et vaimse pärandi muutumist võib kaitse seisukohalt
hallatavaks ohukriteeriumiks pidada juhtudel, kui see toob kaasa praktikate ja koha kasutuse
muutumise.
Kui paigasidus vaimne pärand – teadmine paiga pühadusest, erilisusest, tähenduslikkusest – on
kogukonnas unustatud (kuigi sellest võib säilida märke nt kaartidel vm arhiiviallikates, vanades
kirjalikes allikates), ohustab paika (olevalt liigist ja asukohast) hülgamine või “ülekirjutamine” –
võivad tekkida uued argised, ratsionaalsed tähendused, mis ei ole enam seotud püha-kategooriaga
või üldse usundi või pärimusega (nt tekib spordipark, jahiturismi piirkond vm). Halvemal juhul
objekt/koht hävib (hiiemägi kruusaks, nt Koeru Hällimägi). Ülekirjutamine võib toimuda ka
teadlikult, uuest valitsevast ideoloogiast lähtuvalt, et kustutada varasemaid tähendusseoseid,
mida peetakse “tagurlikeks”, uut režiimi ohustavateks. Juba kristlus on paljudesse vanadesse
pühapaikadesse loonud oma kihi ja atribuutika. Eestis ei ole see nii tuntav kui läänepoolse Euroopa
maades, kus pühad allikad on saanud kristliku tähenduse, seostudes pühakutega, või Venemaal,
79
kus kiriklik “ülekirjutamine” on hõlmanud väga erinevaid pühapaiku ning kus see protsess on
viimastel kümnenditel eriliselt aktiveerunud. Eesti piires on kiriklikust taustast lähtuv
“ülekirjutamine” paremini jälgitav just õigeusulisel Setomaal, kus mitmed kesksed looduslikud
pühapaigad on saanud kirikliku tähenduse. Siiski on õigeusu kombestik ja religioosne maailmapilt
on omal moel aidanud püsida ka vanemal traditsioonil, seda välja tõrjumata (nt tsässonad/kirikud
pühapaikades Härmä külas, ja Miikses). Nõukogude ajal oli nii kristlike kui looduslike pühapaikade
teema tabu, seda ei saanud uurida ega sellest ei räägitud avalikult. Just siis kirjutati üle suur osa
pärandmaastikest (massiivne maaparandus, kivide, kiviaedade ja talukohtade kokkulükkamine,
tekkisid tühjad lagedad väljad, massilised kraavitused märgaladel, ojade ja jõgede sirgendamine,
uute sirgete teede rajamine läbi sakraalsete alade, allikate kinniajamine, betoonrakete
paigaldamine jne). See on lähiminevik, mida veel mäletatakse. Varasemast ajast on säilinud teateid
mõne usutegelase erilisest aktiivsusest loodusobjektide (kivid, puud) hävitamisel ja ohvripaikade
demoniseerimisel.
Vaimse pärandi riskide määratlemine või kaardistamine eeldab kohaliku kogukonna tundmist,
intervjueerimist, uurimistööd internetis. Sügavamat arusaamist, mismoodi kogukond toimib ja mis
on kohalike inimeste motivatsioon jne. Kuna niisugune süvitsiminek ei ole inventeerimise käigus
võimalik, ei saa inventuuride käigus nõuda vaimse pärandi riskide hindamist ohuhinnangute tabeli
abil. Siiski tuleks inventuuride käigus kaardistada ka kohalikega vestlemisel saadud üldmuljet
piirkonna asustatuse ja pühapaikade tuntuse kohta.
Kokkuvõttes kajastab vaimse pärandi ohuhinnang eeskätt paiga tuntust ja teadvustatust, vähemal
määral ka sellega seotud traditsioonide püsimist, kindlasti aga ka kõigi nimetatute potentsiaalset.
jätkusuutlikkust.
V.2. Ohuhinnangu metoodika
Ohuhinnangu metoodika koostamise tingis muinsuskaitsetöö praktiline vajadus kaardistada
looduslikke pühapaiku ohustavad tegurid, määrata kohtade ohustatus ning, tuginedes
konkreetsetele andmetele, lihtsustada ja kiirendada tugevamini ohustatud pühapaikade kiiremat
kaitse alla võtmist.
Exceli tabeli formaadis tööriist (lisafailid: lisa 4) on mõeldud nii Muinsuskaitseameti töötajatele
nende igapäevatöös, kiirendamaks pühapaiga ohustatuse hindamist ja sellele kindla metoodilise
raamistuse andmiseks, kui ka vajadusel pühapaikade inventeerijatele, kasutamiseks
inventeerimisaegse riskihinnangu andmiseks. Kui pühapaikade inventeerimisel piisab
ohuhinnangu andmiseks kohalike elanikega vestlemisest ja olukorraga kohapeal tutvumisest, siis
konkreetsete üksikjuhtumite puhul, mida haldab Muinsuskaitseameti töötaja, tuleks kindlasti
vaadata veebis olevaid planeeringuid (vt valdade koduleheküljed), metsaregistrit (võimalike
raieteatiste nägemiseks), Maa- ja Ruumiameti kaardirakenduse eri kihte potentsiaalsete
keskkonnahäiringute ja riiklike planeeringute tuvastamiseks ning Muinsuskaitseameti ja
folkloristika andmebaase, teadmaks, kas koha info on leitav ja avalik (ja nt kasutatav turismis).
Pühapaikadega seotud ohtude suuruse hindamiseks koostatud ohu- või riskihinnangute tabel
annab ülevaate võimalikest looduslikke pühapaiku ähvardavatest ohtudest. Pärandi füüsilist poolt
ähvardavatest ohtudest moodustavad valdava osa inimtegevusest tulenevad ohud, mis on jagatud
80
kolme suuremasse alarühma: 1) ehitustegevusega seotud ohud, 2) põllu- ja metsamajandusega
seotud ohud, 3) asustuse ja inimesega /subjektiivse inimfaktoriga seotud ohud.
Riskitaset hinnatakse konkreetsete üksikobjektide kaupa, arvestades ohtusid igal üksikjuhul eraldi.
Riski või konkreetse paiga ohustatuse astme suuruse määrab kahe teguri – ohuteguri potentsiaalse,
teoreetilise “ohtlikkuse” (ehk ohu suuruse) ja ohu realiseerumise tõenäosuse korrutis.
Ohutegurid ehk ohud on jagatud kategooriatesse selle põhjal, kui suurel määral nad paika võivad
ohustada. Ohu suurust konkreetsele pühapaigale hinnatakse hindepallides järgnevalt: 0 – puudub
või ei kohaldu, 1 – väike, 3 – keskmine, 5 – suur, 7 – hävitav. Ette on antud ka ohu suuruse võimalik
rakendatav ülempiir, mis on paigaliikide kaupa erinev ja millest suuremaks ei saa ohutüübi taset
hinnata (sõltuvalt paigaliigist võib ohuteguri mõju olla erinev).
Ohu realiseerumise tõenäosust hinnatakse viie hindepalli skaala, lähtuvalt konkreetse,
ohuhinnangut saava paigaga seonduvatest asjaoludest – iga üksikjuhtumi puhul eraldi. Kõige
tõsisemate, ehitus- ja arendustegevusega seotud ohtude skaala on järgmine: 0 – oht ei kohaldu /
pole rakendatav, 1 – ohtu ei paista, 2 – kuuldavasti on tegevus kavas või tõenäoline, 3 – planeering
olemas või asub paik perspektiivsel valglinnastu- või tööstuspargi alal, 4 – ehitusprojekt on olemas,
5 – töö on alanud. Tabelis on esitatud ohustatuse hindepallid ka teiste ohtude jaoks, mille puhul
plaani-projekti põhine ohuhinnangu suuruse määratlemine ei ole kohaldatav.
Paiga ohustatuse suurust ja kiireloomulise kaitse alla võtmise vajadust väljendab erinevate
ohukategooriate kaupa antud riskipallide (ehk ohu ja selle realiseerumise tõenäosuste korrutiste)
summa. Kui ohtu pole (ohu realiseerumise tõenäosus on null), puudub vajadus hinnata ohu mõju
tugevust konkreetsele pühapaigale, s.t järgmist lahtrit täitma hakata.
Ohuhinnang ei ole ajatu, sest aeg ja olud muutuvad. Tinglikult võiks see kehtida viie aasta
perspektiivis, kuid teatud asjaolude korral võib olukord väga kiiresti muutuda.
NB! “Suur ohustatus” ehk “punane” kehtib, sõltumata ohupunktide koondsummast, ka juhtudel,
kui vähemalt ühe ohuteguri puhul on antud maksimaalne, “punane” ohuhinnang.
Looduslike pühapaikade ohustatuse hindamisel tuleks lisaks otsesele ohustatusele arvestada ka
paikade väärtust, s.t suurema väärtusega paigad võiksid ohuhinnangu tabelisse saada sellest
tulenevaid lisapunkte. Sellest võiks olla abi eriti juhtudel, kui on vaja koostata kaitsmist vajavate
paikade pingerida. Looduslike pühapaikade väärtust ei kujunda mitte ainult paiga välised
parameetrid ja säilivus, vaid ka vaimne pärand, kultuurilised tähendused ja tähtsus kohaliku
kogukonna jaoks. Pühapaiga väärtust suurendab kahtlemata seda ümbritseva ajaloolise
keskkonna säilimine: erilist kaitset väärivad ohustatud pühapaigad piirkondades, kus maastik on
seni jäänud maaparandusest ja ehitistest-arendustest puutumata. Seal vähendavad ka pühapaiga
lähemas ümbruses (potentsiaalses kaitsetsoonis) toimuvad arendustegevused paiga miljöölist ja
tunnetuslikku väärtust, põhjustades n-ö “kõrgelt kukkumise” efekti.
Kuna looduslike pühapaikade väärtuse hindamiseks seni kindel metoodika puudub (inventuuride
käigus antakse hinnang vaid paikade säilivusele), saab käesolevalt piirduda vaid üldsõnaliste
soovitustega. Eriti suure väärtusega pühapaikade puhul võib ohuhinnangu koostamisel korrutiste
liitmisel saadud punktide summale lisada, tulenevalt paiga säilivusest ja kultuurilisest väärtusest
kuni kaksteist ning loodus- ja keskkonnalistest väärtustest tulenevalt samuti veel kuni kaheksa
ohupunkti.
81
Ohuhinnangu tabelit täideti prooviks seitsme pühapaiga puhul. Korrutamisel põhinevate
ohupunktide summaarsed tulemused on järgmised: Luutsniku Kumarusmägi (Rõuge) 61, Paluküla
Hiiemägi (Rapla), Karja Hiievälja Hiiemägi 53, Kadõni Kellamäe ristimänd (Rõuge) 46, Ala-Tsumba
ristipuu (Seto) 26, Karja Mujaste Silmaallikas 16, Meremäe Ojaotsa lätted (Seto 14). Ohupunktide
hulk on vastavuses välitöödel enne tabeli kasutamist tunnetuslikult kujunenud hinnanguga ohu
suuruse kohta, mistõttu foorivärvidele vastavad punktide vahemikud võiksid olla adekvaatsed. Kui
Paluküla Hiiemäele lisada kümme paiga väärtusest (asukoht kolme kihelkonna piiril, looduslikult
eriline paik – maakonna kõrgeim mägi, tähtsus kogukonna jaoks) tulenevat lisapunkti, tõuseb see
muistis, arvestamata avalikku huvi paiga säilimise vastu, pingerea tippu. Tähtsust kogukonna jaoks,
mille suuruse hindamisel võiks laiema avaliku huvi künnist ületavate paikade puhul lähtuda
meediakajastuste hulgast, pole Paluküla juhtumi puhul käesolevalt arvesse võetud –
konfliktsituatsiooni puhul on vastandlike huvigruppide üksteisele vastanduvad „avalikud huvid“
loetud üksteist tasakaalustavaks.
Ka vaimse pärandi riske saab tinglikult hinnata punktidena. Hinnangu võiks anda ohutegurite
kaupa lihtsal 5 punkti skaalal, korrutist kasutamata, lähtudes järgmistest näitajatest: 1 – ohtu pole,
2 – väike oht, 3 – keskmine oht, 4 – suur oht, 5 – väga suur oht. Tervikliku ohuhinnangu annab
erinevate ridade ohupunktide summa.
Summaarsed hinnangud: 1–10 ohupunkti – väike oht, 11–20 ohupunkti – keskmine oht, 21–25
ohupunkti – suur oht, enam kui 25 ohupunkti – väga suur oht. Vajaduse korral võib viimase
alajaotuse raames veel omakorda eristada iseäranis ohustatud, koheselt ajutise kaitse alla võtmist
vajavaid paiku.
Vaimse pärandi ohtude osas tervikpildi saamine eeldab suhtlust paljude kohaliku kogukonna
liikmetega. Seetõttu ei saa vaimse pärandi riskide suuruse hindamist siduda paikade
inventeerimisega, kui see ei eelda suhtlemist kohalike inimestega. Hea, kui seda tehakse, kuid ei
ole nõutav.
NB! Paiga ohustatuse hindamisel tuleb vaimse pärandi riske käsitleda lahus füüsilistest riskidest.
Kahe valdkonna punktide summeeritud käsitlus on metoodiliselt väär ja pühapaigale ohtlik. See
võib tuua kaasa olukorra, kus kogukonnas hästi tuntud, kuid füüsilises mõttes suuresti ohustatud
paiga riskipunktide summa osutub sedavõrd väikseks, et koht ei tundugi olevat märkimisväärselt
ohustatud.
Seega saab kõige realistlikumalt ja otsesemalt kaitsega hallata esimese kategooria riske.
Muinsuskaitseameti pädevus võimaldab ennetada inimtegevuse riske, ent pärimuse, tavade
hoidmisel tuleks teha koostööd kohalike kogukondade ja huvirühmadega. Amet võiks looduslike
pühapaikadega seotud vaimse pärandi kaitse küsimustes (nt teadlikkuse tõstmisel, inventuuride
tulemuste tutvustamisel) teha koostööd ka vaimset pärandit riiklikul tasandil toetava Rahvakultuuri
Keskusega. Seni on vaimse pärandi kaitse küsimustega aktiivselt tegelenud eeskätt maausulised,
kuid see tegevus on tihti tugeva ideoloogilise värvinguga.
V. 3. Riskide maandamine
Inimtegevusest tulenevate ohtude maandamisel on esmaseks teguriks riiklik kaitse ja sellest
tulenevad piirangud majandustegevuseks pühapaigas ja selle lähemas ümbruskonnas. Esmaseks
82
probleemiks pühapaikade riikliku kaitse alla võtmisel on Muinsuskaitseameti praktiline jõudlus,
mille sügavamaks põhjuseks on rahaliste ressursside piiratus. Pühapaikade mälestisena kaitse alla
võtmist pärsib keerukas ja pikaajaline asjaajamiskord suhtluses maaomanikuga, mis tuleb läbida
ka siis, kui omanik toetab ja soovib paiga võtmist riikliku kaitse alla – et selle säilimine oleks tagatud
ka pärast tema siitilmas lahkumist. Ka muinsuskaitsepraktikas tuleks luua võimalus paikade
mälestisena kaitse alla võtmiseks n-ö kiirmenetluse korras, maaomaniku ja riigi kokkuleppe alusel,
läbimata pikka kirjalikku suhtlust eeldavaid vaheetappe.
Kuna riikliku kaitse all on vaid osa looduslikke pühapaiku ning senise praktika jätkumisel ei saa
eeldada, et kõik inventeeritud ja inventeerimise tulemusena kaitse alla esitatud pühapaigad võiksid
jõuda riikliku kaitse alla, tuleb tunnustada SA Hiite Maja ja rahvusvahelise organisatsiooni Forest
Stewardship Council (Metsahoolekogu) tulemuslikku koostööd, mis aitab ohjata metsaraiet
looduslikest pühapaikades. FSC sertifikaat aitab puidufirmadel tagada ligipääsu rahvusvahelistele
turgudele, kuid selle saamine eeldab, et puit ei pärine looduslikest pühapaikadest. Eestis eeldab
FSC sertifikaadi omamine seda, et puit pole võetud pühapaikadest, mis on kantud Maa- ja
Ruumiameti Geoportaalis olevale, kogu Eestit hõlmavale ja SA Hiite Maja hallatavale looduslike
pühapaikade kaardikihile. Majanduslik motivatsioon võib paikade kaitsmisel olla vahel tõhusamgi
kui muinsuskaitselised piirangud ning aitab hoida riikliku kaitse all mitte olevaid pühapaiku.
Muinsuskaitseametil tuleks toetada pühapaikade kaardi sidumist Metsaregistriga, nagu näeb ette
2022. aastal ameti, FSCd Eestis esindava Hea Metsanduse Koja ja SA Hiite Maja vahel sõlmitud
koostööleping.
Looduslikest protsessidest tulenevaid ohtusid ei ole enamikul juhtudel võimalik või mõistlik
kaitse raamistikus ennetada ning neid ei saa kaitsega suunata. Erijuhtumiks on olukord, kui
inventeerimisel selgub, et pühapaik asub jõe või oja poolt uhutaval varisemisohtlikul järsakul.
Varingut pole küll kaitse alla võtmisega võimalik ära hoida, kuid kui inventeerimisel ilmneb
niisugusel viisil ohustatud muistiseid, tuleks korraldada nende arheoloogiline uurimine, mille
pakilisus sõltub sellest, kui kaugel on muistis järsaku äärest.
Vaimse pärandi riskide maandamine. Vaimse pärandi muutused on suuremate ühiskondlike
protsesside kajastus ja tulemus. Vaimse pärandi püsimine eeldab kohaliku kogukonna või mõne
pärandi kaitse eest seisva huvirühma huvitatust, valmisolekut ja tahet. Seega on pärimuse
püsimine ka motivatsiooni küsimus. Kohalike inimeste motivatsiooni pärandit hoida saab mõjutada
toetavate tegevuste, mitte piirangutega. Riiklik kaitse tagab piirangute abil paiga või ala säilimise,
kuid pühapaiku ja nendega seotud vaimset pärandit aitab säilitada ja teadvustada ka maaomanike
ja kogukondade initsiatiiv.
Vaimse pärandi riske saab vähendada pärimuse vahendamisega avalikkusele, kohalike paikade
väärtustamisega neid kaardile või matkaraja info hulka kandes. Oluline on ka pühapaikade
tähistamine maastikul, kus “inimkeeles” kõnelev kaitse- või teabetahvel on kindlasti suuremaks
abiks kui kaitsealust mälestist tähistav ilmetu plastpost. Ehkki muinsuskaitseliste piirangute
seadmine ei taga vaimse pärandi püsimist, võib paikade tähistamine või nende kandmine
mälestiste registrisse ja kultuurimälestiste või pärandkultuuriobjektide kaardikihile aidata kaasa
pärimuse püsimisele kultuurimälus. Looduslikke pühapaiku võiks tähistada aga ka siis, kui neil ei
ole ametlikku mälestise staatust. Muinsuskaitseamet võiks koostöös Rahvakultuuri keskusega
käivitada ja toetada selliseid tegevusi algatatavate piirkondlike konkursside vormis, taotledes
parimate premeerimiseks vahendeid välistest allikatest (nt Kultuurkapital, maakondikud
83
kultuuriprogrammid, omavalitsused). Koostöö raames tuleks välja mõelda, millised oleksid
võimalused kaitsta loodusväärtuslikke paiku, mille kohta varasemaid teateid ei ole, kuid mis on
kohalike jaoks pühapaigana olulised ning sellisena kultuuripärandi osa. Looduslike pühapaikadega
seotud pärimuse püsimisele võivad tuge anda ka väljastpoolt tulnud huvilised, turistid ja pärimuse
kogujad, sh inventeerijad. Seetõttu tuleb inventeerimisel pidada oluliseks suhtlemist pühapaiga
läheduses elavate kohalike elanikega ja nende küsitlemist.
Tänapäeval on väga oluliseks teabekanaliks internet ning see kehtib ka looduslike pühapaikade
kohta. Vaimse pärandi riske aitaks kaitsealuste paikade puhul vähendada mälestiste registrisse
avalikule kasutajale nähtavate andmeväljade sisseviimine, kuhu saaks märksõnadena kanda infot
pühapaiga pärimusliku kasutuse ja mütoloogiliste tähenduste kohta – need ärataksid inimestes
huvi paiga vastu. Tunnustada tuleb SA Hiite maja suurt ja järjekindlat tööd pühapaikade
teadvustamisel veebikanalite kaudu.
Samas on vaimse pärandi ja traditsioonide püsimise ja mäletamise eelduseks füüsilise paiga
olemasolu (vaimse pärandi püsimise teguritest vt Remmel, Valk 2014). Loodusliku pühapaiga
tuumaks on seos vaimse pärandi ja füüsilise paiga vahel, pärimus kinnitub füüsilise objekti külge
(Päll 2021). Kui paik on kahjustatud või kadunud, kustub mingi perioodi järel enamasti ka pärimus
(Remmel 2014), ehkki mõnesid olulisi objekte ja nende hävimise lugusid on suulises traditsioonis
mäletatud veel aastakümneid hiljem eelneva põlve juttude kaudu (nt Palomõtsa kadakas Rõuge
khk). Seega aitab pühapaikade kaitsmine füüsilise hävitamise eest kaitsta ka nendega seotud
vaimset pärandit.
V.4. Ohtude realiseerumine: regionaalseid aspekte ja näiteid
Eesti eri piirkondades on pühapaikade hävimise põhjused pärast II maailmasõda üldjoontes
sarnased (maaparandus, tee-ehitus jm rajatised ja ehitustööd, kinnisvaraarendused, metsaraied
eriti viimastel aegadel), hävinud paiku võib olla mõnel pool, kus ka traditsioonide järjepidevus
nõrgem, veelgi rohkem. Mõnegi eaka pühapuu eluiga on sel sajandil lõppenud loomulikul teel, kui
selleks pidada ka nt tormiga murdumist.
Saaremaal, kus on looduslikult rohkelt kive, on neid ka maaparandusega hunnikusse lükatud ning
nt vene sõdurite poolt lõhatud. Jaani kihelkonnast on näide, kus üks ravikivi on jäänud ehitustööde
käigus pinnase alla, nii et väljas on ainult väike nukk, Karja kihelkonna puhul on arhiiviallikad
kirjeldanud mitmeid ohvrikive (näiteks Mujastes või Ratlas), mis ei ole enam maastikul säilinud.
Kõige rohkem on ilmselt kannatanud allikad, millest enamiku veetase on pärast suuri
melioratsiooniprojekte oluliselt langenud ja osa neist täiesti kuivaks jäänud. Palju allikaid on nn
torusse aetud, nende kohale on paigaldatud betoonrakkeid. Säilinud pühasid allikaid rikuvad
Saaremaal näiteks ka veisekarjad, kes trambivad allika ääred poriseks ja karjatamine ning
põllupidamine allika lähedal võib vett reostada. Sel sajandil põhjustab seal suuremaid probleeme
rasketehnikaga metsaraie, eriti ohus on lodumetsad ja allikalised alad, mis saavad pöördumatuid
kahjustusi. Hiiealad on sageli allikalised. Maaomanikel ei ole alati teadmisi ega soovi
pärandväärtustega arvestada, maastikku kujundatakse ümber oma äranägemise ja praktiliste
vajaduste kohaselt. Viimasel kümnendil on suuremahulisi raieid tehtud paljudes hiiemetsades üle
Eesti, sh Saaremaal (nt Püha khk Pihtla), laastatud on pühade allikate ja kivide ümbrusi, raiutud on
84
ristimetsi ja ristipuid. Tööde tegijad ei ole tihti arvestanud ka kaitsealuste mälestiste
kaitsetsoonidega. Pühapaikade liigid ja tundlikkus on erinevad ning raied mõjutavad neid erinevalt.
Tänapäevased meetodid ja tehnika erinevad varasematest. Maausuliste vaatepunktist ja
pühapaigakontseptsioonist lähtuvalt on Ahto Kaasik kokku pannud põhjaliku ülevaate
pühapaikades toimunud lageraietest viimastel aegadel (Kaasik 2025, ka 2018).
Pühapaigad satuvad ohtu ka seetõttu, et neid enam ei teata ega väärtustata pühapaikadena, isegi
kui nad on füüsiliselt alles.
Varasemal ajal, juba 18. sajandil toimunud suuremast pühapaikade teadlikust hävitustööst on
põhjust rääkida Urvaste kihelkonna puhul, kus vennastekoguduse vend Quandt koos oma
koduõpetaja, köstri ja külanoortega hävitasid kihelkonna u 60–80st nn ebausulisest paigast kahe
nädala jooksul 24 (Põldmäe 1984, 60). Ka Rõuge pärimusest on 19. sajandist teada juhtumeid, kus
köster vm kirikutegelane raiub maha püha puu. Vennastekoguduse tugev mõju on mõneski
piirkonnas ka pühapaikadega seotud vaimset pärandit taandanud ja kultuurilistele äärealadele
tõrjunud, kust see ei pruugi olla jõudnud ka rahvaluulekogudesse ning aimu saab sellest alles
välitöödel ning konteksti kaudu (nt Nabala, vt Remmel 2017).
V.4.1. Ohtude realiseerumine: Setomaa näide
Setomaa Eesti Vabariigi piiresse jäävast 61 pühapaigast (arvandmetes pole arvestatud kahte järve
ja kolme oja, mis niikuinii inventeerimisele ei kuulu, hääbunud ristilõikamistraditsiooni Sakalova
palos ja kuut juba enne Teist maailmasõda hävinud pühapaika) on alles 34. Säilinud pole 24 paika,
kontrollimist vajab kahe lautsipuu säilivus ning ühe kivi puhul pole teada, kas tegemist on
maaparanduse käigus paigast lükatud ohvrikiviga või mitte.
Setomaa kividest pole enam alles Kõõru, Tiastõ, Tuplova ja Napi ohvrikive, Kõõru Annekivi ja Treski
Jaanikivi, samuti Kuigõ ja Igrise jäljekivi. Traditsioon on hääbunud, kohalikud vanemad elanikud ei
tea neist midagi. Igrise kivi on tõenäoliselt hävinud maaparandusega (küla ümbruse põllud on
maaparandatud), sama võib arvata ka kõigi teiste ohvrikivide kohta. Suuline traditsiooni kohaselt
kaotati maaparanduse käigus põldudelt kõik üksikud kivid, millest masinate jõud üle käis – kas
lükati minema või maeti kivi kõrvale kopaga kaevatud auku. Nii taandus ka vähemalt Obinitsa
ümbruses fikseeritud komme kasutada ravimiseks suuremate kivide lohkudesse kogunenud
vihmavett. 1960. aastatel kadunud Obinitsa kiviristi kadumise asjaolud pole selged, liikvel on
erinevad versioonid: partorg viis ära või lasi kraavi lükata, rist viidud muuseumi, preester viis risti
ära, rist on viidud Kiksova külla ühe hoone vundamendi sisse.
Pühapuud on hävinud enamasti looduslikel põhjusel. Vanaduse tõttu on kuivanud Härmä Tuuma
katai (kuivas 1950.–60. aastatel, Keerbä püha kadakas (mahalangenud puu on alles), Tääglova
pihlakas ja lautsipetäi, samuti Obinitsa lautsipetäi. Obinitsa puu, mille kasutamine seostub
tõenäoliselt ajaga, kui surnuid maeti Tailova kiriku juurde, võeti maha 1980. aastate keskel või teisel
poolel seoses paisjärve rajamisega. Tääglova kuivanud lautsipuu-tarupedajas aga langetati 2000.
aastatel, et teha ruumi põllumaale. Taruõõnega ja haraliste okstega tüveosa on viidud vaatamiseks
küla kiigeplatsile. Ton’a endist ristipuud ja selle hävimise asjaolusid enam ei mäletata, kuid selle
asemel ristide lõikamise traditsioon, mis praeguseks on küll nähtavasti hääbunud, üle kandunud
85
teisele, nooremale puule. Täiesti on elavast traditsioonist kadunud mälestused Obinitsa pihlaka,
Tserepi männi ja Tsirgu kõivu hävimise asjaoludest.
Lautsipuudele on hukatuslikuks saanud asukoht vahetult tee ääres ning maanteede laiendamine.
Lutepää ja Sesniki lautsipuu on maha võetud Värska–Saatse maantee laiendamisel 1970. või 1980.
aastatel (kuigi kumbki puu ei jäänud otseselt teele ette). Korela lautsipuu võeti maha alles
kümnekonna aasta eest seoses Matsuri–Saatse tee ehitamisega. Ka Kremessüvä ja Väiko-Rõsna
lautsipuu on kadunud teelaienduse tõttu. Hilana lautsipuu hävitas mõne aasta eest kohalik
põllumees, et põllumaad laiendada.
Miikse Jaanimäe läte, ja Ermakova Miit´samäe Silmaläte on jäänud kuivaks seoses veesoonte
asukoha või veerežiimi muutumisega. Igatahes pole Miikse Jaanimäest enam selgekujulist
väljavoolu, mis on kunagi põhjust andnud Silmalätte või Jaanimäe lätte kohanime tekkimiseks: vaid
kohati ja mõnikord võib märgata allikavee vähest immitsemist Jaanioja põhjas. Miit’samäe lätte
hääbumise põhjuseks võib olla ka asjaolu, et allikat ei ole puhastatud. Liivakivikoopast väljunud
Maaslova allika väljavoolu sumbumist on põhjustanud Pelska oja kaldapaljandi varing, mis on
väljavoolukoha kinni matnud. Võimalik, et lättevesi jookseb otse ojapõhja. Setomaa allikate
kadumist on põhjustanud ka otsene inimtegevus. Miikse Silmäläte kasvas kinni pärast seda, kui
allikasse pandi kolhoosi karjalauda pump, mis hakkas sealt vette võtma. Ka piirati seetõttu
inimeste ligipääs allikale ning lõppes allika hooldamine. Ermakova Paabumäe kõrval olnud
Silmalätte ajas buldooseriga omal algatusel sovhoosiajal kinni kohalik külamees – et traktoriga
paremini mäkke saaks. Värska silla juures oleva püha läte hävis silla ja maantee rekonstrueerimise
aegsete ehitustööde käigus, 1970. aastate paiku.
Setomaa pühapaiku on viimase kolmveerandsajandi vältel vähemaks jäänud ligi poole võrra.
Otsesest inimtegevusest on kõige laastavamad olnud maaparandus ja teede laiendamine – seeläbi
on hävinud suur osa lautsipuudest. Tõenäoliselt maaparanduse tõttu on kadunud kuus
looduslikuks pühapaigaks olnud kivi, kuid kuna neid paiku enam ei mäletata, on kindlat põhjust
raske öelda. Tervikuna on mõjutanud pühapaikade kustumist elavast mälust traditsiooni vähene
järjepidevus kohalikul tasandil, külade tühjaksjäämine ning traditsiooni tundjate ja kandjate
lahkumine.
Pühapaikade hävimisest sõjaeelsel ajal on vähe teateid. Viis teadet räägivad varem olnud pühast
puust, mitte aga nende hävimisest ning on põhjust arvata, et puu kadumist on põhjustanud aeg.
Vaid Saatse kiriku juures olnud püha männi on kaotanud kirik – seda juba 1780. aastatel. Seto
pärimuses kajastub üldine hoiak, et rahvas on traditsioonipõhise elulaadi raames pühapaiku ja
kalmeid pühaks pidanud. Seto traditsioon ja endisaegne eluhoiak on olnud säästlik nii looduse kui
pühapaikade suhtes. Muutused suhtumises pühapaikadesse ja nende hoolimatu hävitamine on
alguse saanud alles nõukogude suurmajandite ajal ja jätkunud, küll väiksemas ulatuses, ka hiljem.
Hävitavaks on saanud mitte kohalikust kogukonnast lähtunud, vaid väljastpoolt lähtunud
suurprojektid – maaparandused ja maanteede ehitused. Siiski on ka viimastel kümnenditel mitu
pühapaika hävinud eraomanike tegevuse tõttu, majandusliku kasu saamise eesmärgil.
86
V.4.2. Ohtude realiseerumine: Rõuge kihelkonna näide
Aastatel 2023–2025 toimus inventuur Rõuge kihelkonna ajaloolistes looduslikes pühapaikades,
mille raames kaardistati välitöö-eelselt 302 potentsiaalset pühapaika. Kuna tegemist on Eesti ühe
suurima kihelkonnaga, oli eeldus pühapaikade arvukuseks suur. Vaatamata kihelkonna suurusele
(üheverstalise kaardi andmeil 859,6 km2) ei inventeeritud sugugi nii arvukalt pühapaiku kui võinuks
loota – juhul kui nende hulgast välja arvata piirkonnale omased ristipuud ja -metsad, mis
moodustas inventuuril enamuse. Muid ajaloolisi pühapaiku nagu kivid, mäed, allikad jmt, esines
suhteliselt vähe. Niisamuti oli ka ohvripuudega – ehkki „puu“ on Rõuge kihelkonnas enim esinev
objektitüüp (kokku on inventuuriaruandes kirjeldatud enam kui 144 puud), saab ristipuudest
ohvripuid „lahku lüües“ neid vaid ühe käe sõrmedel kokku lugeda (3, millest üks – Mustahamba
tamm Mustahamba külas – on ühtlasi ka ristipuu). Viimast võibki ehk seletada tõigaga, et suhe
pühapuudega ilmneb eeskätt risti lõikamise näol puule ning sestap seostub enim
matusekombestikuga. Ristipuude traditsioon on kihelkonnas endiselt elav nähtus, millest aga
pärimust leiab võrdlemisi vähe. Võib-olla on vähese arhiivi talletatud pärimuse põhjuseks asjaolu,
et tegemist on tänapäevalgi elava usundilise traditsiooniga. Usundilised tõekspidamised ja
praktikad on intiimsed teemad, millest avalikult tihtilugu ei kõnelda.
Puid võib pidada üheks õrnemaks pühapaigatüübiks väliste tegurite suhtes. Juba oma suhteliselt
lühikese eluea mõttes on puud paratamatult ajas häviv nähtus. Kui võtta arvesse veel viimastel
aastatel (ja paralleelselt inventuuri ajal toimunud) Lõuna-Eestit räsinud tormid – nt Tsooru mõisa
alleed jt kohti puudutanud 2023. a. äikesetorm või 2025. a. Läti poolt Lõuna-Eestisse liikunud
hiidrahe ühes äikesevihmade ja -tuultega – piisab teatud mõttes vähesest, et hävitada aastasadu
seisnud puu. Looduslikest teguritest võib ka välja tuua kliima soojenemisest tingitud kuuse-
kooreüraski leviku märkimisväärse kasvu viimastel aastakümnetel ning kuuse- ja männi-
juurepessu järjepideva tõusu meie metsades. Viimased – nii üraski kui pessu tõus – on otseselt
seotud ka inimtegevuse mõjuga ehk lähtuvad (vähemalt osaliselt) metsamajanduses
kasutatavatest üldlevinud võtetest (juurte vigastamine, pinnase kahjustamine, noorendike ehk nn
puupõldude rajamine jne).
Puudest ja metsadest rääkides ei saa mainimata jätta inimtegevusest raietöö näol. Paraku on vaid
paari aasta jooksul, mil vastav inventuur Rõuge kihelkonnas toimus, saetud maha vähemalt kaks
ristimetsa (Matsi kaseallee Matsi k. ja Viirapalu ristipuud Viirapalu k.). Mitmete ristipuude ümber on
vaid paari aastaga tekkinud raielangid (Mõtstaga ristimännid Metstaga k., Pärlijõe ristikuusk Pärlijõe
k., Ristemäe ristipedäja Ristemäe k.). Juba inventuuri alguseks, aastal 2023, olid paljudest
kunagistest ristipuudest inimese tõttu järele jäänud vaid kännud või kuivanud köndid, sealjuures
raie nende juures oli toimunud hiljaaegu (viimase 5–10 aasta jooksul). Siinkohal saab positiivselt
välja tuua neid inimesi või raiefirmasid, kes siiski ristipuid vähemalt kavandatavatest raieplaanidest
eraldi säilikpuudena alles on jätnud – ka selliseid õnnestus inventuuri raames omajagu leida. Kas
on taolise säästmise taga olnud kohalike elanike surve, avaliku Maa-ameti ristipuude kaardi
järgimine või südametunnistus, jäi vastuseta ning ehk need vastused lähtuvalt piirkondadest ka
varieeruvad. Kindlasti on üheks pühapaiga säilimise eelduseks ning abiks sellele mh kohaliku
aktiivse kogukonna olemasolu, tänu kellele võib nii mõnigi ristipuu säilida. Reegel see aga ei ole,
mida illustreerib eredalt näide Matsi kaseallee hävitamisest just kohaliku mehe poolt, kel vastav
teave tema maale jäävaist ristipuudest oli kahtlemata olemas.
87
Ristipuud on kindlasti problemaatiliseks nähtuseks mitte ainult raiefirmadele, kel loodetud kasum
algsest prognoosist lahjemaks ähvardab jääda, vaid ka eraomanikele, kuna ametlikku kaitset neil
tavaliselt pole. Nee puude kaitse sõltub paljuski just maaomaniku enda teadmistest ja
väärtussüsteemist. Ka looduskaitseliste põhimõtete kohaselt saab ristipuid pidada konfliktseks
nähtuseks: kas tegemist on eetilise ning usundiliselt õigustatud käitumisega, kui elavat puud
kahjustada risti lõikamisega sedavõrd, et puu sellest enam ei taastu, kuna rist on lõigatud niivõrd
suur ja sügav? Selliseid ristipuid sai inventuuri ajal kohatud mitmeid ning ristide rohkusest ja nende
lõikestiilist (tihtilugu koorest läbi sügavale tüve sisse väga mõõtmeilt mastaapne rist) lähtuvalt saab
eeldada, et just ristide lõikamine sai puule lõpuks saatuslikuks.
Mitmeid loodusväärtusi, sh looduslikke pühapaiku, on seni aidanud hoida negatiivse inimmõju eest
näiteks Rõuge kihelkonda jääv Haanja looduspark (loodud oma praegusel kujul 1991. a), mille
tuumik laiubki kaunil Haanjamaal, Rõuge alevist ida suunal. Küllap on looduspark, mis on loodud
endistele maastikukaitsealadele, aidanud hoida ära näiteks kaevetegevust liiva- ja
kruusakarjääride rajamise näol, milleks muidu niivõrd vaheldusrikas Haanja kõrgustik oma rohkete
küngastega kahtlemata häid võimalusi pakuks. Inventeeritud Katlapera mägi Paloveere külas on
paraku näide sellest, kuivõrd kaitsetu on loodusmaastik siis, kui tema „kasuks“ ei räägi ei pärimus
ega ka mõnda kaitsetsooni kuulumine. Ehkki praegu on Katlapera mägi koht, kuhu käiakse ning
mida peetakse teatud kogukonnas oluliseks – mäel asuvale kasele seovad külastajad linte ja lõngu
ning kase alusele “käejäljega” kivile viiakse münte – jääb Katlapera napilt välja Haanja
looduspargist ning niisamuti puudub Katlaperal pühapaigale viitav ajalooline pärimus. Mägi kuulub
nüüdseks firmale, kes kavandab sealsel alal kruusakarjääri avamist. Katlapera mäe säilimise nimel
on mindud kohaliku aktiivse naise eestvedamisel kohtusse ning 2025. a. seisuga pole kohtuvaidlus
veel lõppenud. Ehkki paika iseloomustavad mitmed loodusväärtused, pole paraku ükski neist
kujunenud seni piisavalt oluliseks, et karjääri avamisplaane takistada. Siinkohal tahakski rõhutada,
kuivõrd kaitsetud on tihtilugu need loodusliku ja rekreatiivse väärtusega paigad meie maastikul,
mida ei hoia otseselt seaduse järgi mitte keegi (alad, mis ei kuulu ühegi keelu- või kaitsetsooni
sisse), ent mis on just praegu mingil põhjusel saanud oluliseks püha- ja pelgupaigaks tänapäeva
inimesele. Kas tuleks kaitsta ainult selliseid looduslikke pühapaiku, mille kohta saab öelda
„ajalooline“, kuna tema kohta on olemas näiteks üks arhiivi talletatud (juhuslik) pärimusteade
aastast 1901, ent millest tänapäeval ei tea enam ükski kohalik midagi kõnelda ega arvata? Või võiks
hoida ja väärtustada ka selliseid pühapaiku, mis on olulised just praegustele kogukondadele, ent
millest ei kõnele ükski arhiiv? Ka need kohad saavad ükskord ajalooliseks looduslikuks
pühapaigaks, kui neil lasta olla. See võiks olla ka olukord, kus rakendada tõenäolise või oletusliku
(ajaloolise) loodusliku pühapaiga kategooriat, kui maastikusituatsioon jm kontekst pakub toetavaid
argumente.
Rõuge kihelkonna puhul, kus lähtuvalt maastiku reljeefsest varieeruvusest esineb arvukalt
kuppelmaastikule omaseid künkaid ja vaarasid, on üllatav, et ometigi pole seal rohkelt pühasid
mägesid. Vaid 8 mäge sai inventeeritud ohvrimäena, ülejäänud on kas hävinud, leidmata või
arhiivipärimuses teadmata. Hävimist on sealjuures tihti soodustanud just teede ja trasside
rajamine ja karjäärid. Ka põllumajandustegevus on piirkonna toredaid künkaid kõvasti laugemaks
kujundanud – sealjuures olevat õige haanjalane just olnudki eesrindlik põllupidaja, kes oskab
sealset iseloomukat maastikku “taltsutada”. Kuppelmaastik, kus igal väiksemalgi künkal on oma
nimi, tundub olevat ohvrimägedest võrdlemisi tühi. Võimalik, et teated, mis räägivad näiteks
kirikuasemetest või nimetavad kunagisi tuletegemiskohti, linnamägesid või matusepaiku
88
(mõnikord esinevad nimeliselt Ristimäena (Nogu, Noodasküla, Kolodsi jt külad) ja Jaanimäena
(Mäe-Suhka, Nursi, Kaloga jt külad)), on olnud mõnelgi puhul ka ohvrimägedeks, ent pärimust, mis
seda toetaks, pole. Paaril korral esineb eri külades (Kirbu, Purka) „Isandamäe“ nimetust, ent kas
nimi võib viidata kunagisele usundilisele taustale, jääb siinkohal teadmata. Pühapaigapärimus on
Rõuges hääbunud kahtlemata varem kui õigeusklikul Setomaal (vt Remmel 2002).
Allikaid on Rõuge kihelkonnas palju tulenevalt ürgorgude rohkusest ning kuppelmaastiku
eripäradest. Rõugele on sealjuures eripärane allikate pinnale ilmumine mäe jalamil, kus allikas
keeb üles – sellelaadseid allikaid võib leida Vällamäe piirkonnas ning mujalgi Haanjas. Maastiku
geoloogiline eripära on lasknud hõlpsalt enam-vähem igal kohalikul, kel soov ja tahtmine, rajada
oma majapidamise juurde tiik, mida tihtilugu on soodustanud juba varem end ilmutav allikas.
Kohati tundub, et ühte õiget talupidamist iseloomustabki sealjuures just tiigi olemasolu. Tiikide
rajamine on Rõuges au sees nii praegu kui küllap oli seda ka sada ja enam aastat tagasi.
Ohvriallikaid, mille kohta leiaks tõendust arhiivist, jagub suure Rõuge kihelkonna peale võrdlemisi
kesiselt ning ka need, mille kohta pärimust on, on tihtilugu kas hävinud (või tiigiks tehtud) või
ebapiisava teabe tõttu jäänud maastikul leidmata. Nii ei õnnestunud leida näiteks Juba mõisa
maale jäänud allikat, mille järgi kunagi lausa mõis ise on ilmselt nimetatud (Quellenhof), või ei
mindud otsima 1926. a. kirjanduses kihelkonna enamtuntud lätteks nimetatud Selgelätet 2
tänapäeva Holsta külas, kuna viimase maile on eelmise sajandi teises pooles rajatud mitmeid
maardlaid ja sellega veerežiimi oluliselt rikutud (koht on endiselt allikaline, ent kas sada aastat
tagasi mainitu alles on või kui, siis milline praegustest veesoonekestest, jääb siinkohal
selgusetuks).
Hiie-nimelisi kohti Rõuges nagu mujalgi Lõuna-Eestis laiemalt pole. On vähem kui kümmekond
pühapaika, kus toponüüm esineb (nt hävinud Tsooru Tuulemäe hiietammik või „pühade hiiede
jätised“ Kündja külas Andrimäel (kivikalme Vanakuradi kink, reg. nr. 13711) ning mille puhul võib
eeldada hilisemat kirjasõna levikut, mitte paigale iseloomulikku sõnakasutust. Siinkohal võiks veel
välja tuua selliste paikade ohustatust just lähtuvalt piirkonnale mitteomasest kirjapildist, mistõttu
sõltub selliste paikade uurimine eeskätt just uurija enese taustteadmistest (nt kas tulenevalt
piirkonnale ebaomasest terminoloogiast heidab uurija selle paiga juba eos inventuuri-eelselt
kõrvale, kuna asi tundub liialt rahvusromantiline vmt). Nii mõnigi kord pole oletatava pühapaiga
puhul selge, kas tegemist on vana pühakohaga, mis on saanud oma rahvusromantilise hiie-
nimetuse hiljem, või ongi tegemist rahvusromantismiga n-ö algusest peale.
Üldiselt oli Rõuge kihelkonnas pühapaikadele viitavat „klassikalist“ pärimust, põliselanikke või
asjast teadjaid ning hävitamata paiku kihelkonna suurust arvesse võttes võrdlemisi vähe.
Arvukaimaks pühapaigatüübiks kujunes inventuuril ristipuu, mis sealjuures on ka ilmselt ühtlasi
üks kergemini ohustatavaid pühapaigatüüpe kihelkonnas – seda nii inimese kui looduse poolt.
Mäed, mida võib mõneti piirkonna “kaubamärgiks” pidada, on niisamuti inimese poolt ohustatud,
kuna maavarade järjepidev vähenemine ja kasvav vajadus neid kasutada tingib inimese tungi ka
üha enam loodusparkide ja iga pisemagi künka suunas.
2
Silma-allikaiks peetakse Varstu veski juures leiduvat ja Oina veski juures Raudsepa allikat. Enam tuntud
on ka „Selgelätte“ allikas, kust algab Sura oja (Võrumaa, 1926, 290).
89
Kokkuvõtteks
Riskide hindamine ja teadvustamine aitab ohtude realiseerumist ennetada ja kiirendada tugevasti
ohustatud paikade riikliku kaitse alla võtmist või vähemalt ametkondlikku sekkumist alanud ohu
protsessidesse (nt kiireloomuline suhtlus arendaja või maaomanikuga, kes ei pruugi probleemist
teadlik olla). Seetõttu on ohtude kaardistamine pühapaikade inventeerimise välitöödel ülioluline
tegevus. Ohtude kaardistamiseks on äärmiselt tähtis inventeerimise käigus kohalikke elanikke
selles võtmes küsitleda – just nemad on vastava info saamiseks esmane sihtgrupp.
VI. PÜHAPAIKADE INVENTEERIMINE: MÕTTEID JA ETTEPANEKUID
Looduslike pühapaikade senise inventeerimise käik on tuginenud pühapaikade teise arengukava
“Eesti looduslikud pühapaigad. Uurimine ja hoidmine” (2015–2020) ettevalmistamise käigus
välja töötatud metoodikale, mille kujunemist mõjutasid mitmed, ka otseselt teadusvälised
asjaolud. Tulenevalt inventeerimise senisest kogemusest soovitame, silmas pidades edasisi
välitöid – inventeerimata on veel ligi kolmandik Eesti kihelkondadest – üle vaadata nii üldised
metoodilised juhendmaterjalid kui ka inventeerimislehtede vorm.
VI.1. Üldisi tähelepanekuid
Seniste inventeerimisaruannete analüüs (vt ka lisa A, tekkinud juba varasemalt, enne käesolevat
projekti) näitab, et välitööde tulemused on mõneti ebaühtlased ja palju informatsiooni, mis
oleks võinud laekuda, on jäänud saamata – seda põhjusel, et kohalike inimeste küsitlemise
vajalikkus on metoodikas jäetud küsitlejate hinnata. Inventeerimise raskuspunkt on olnud
suunatud arhiiviteadetes mainitud paikade lokaliseerimisele, mitte pärimuse talletamisele ega
varasemates andmetes mitte kajastuvate paikade leidmisele – mõlemad on jäetud n.-ö uurija
“eralõbuks”. Samas pole oluline mitte ainult paiga asukoht maastikul, vaid ka sellega seonduv
vaimne pärand, mille täiendavaks talletamiseks on tõepoolest viimane aeg – vanema pärimuse
kandjateks ja tundjateks on kolhooside-eelsel ajal sündinud inimesed, keda jääb iga aastaga
vähemaks. Ka ei kajastu arhiiviteadetes kaugeltki kõik maastikul alles olevad ja veel tänapäevalgi
hea õnne korral leitavad pühapaigad – andmete laekumine mäluasutustesse on olnud suuresti
juhuslik. Selliste paikade leidmine on aga võimalik üksnes kohalike abil ning ka teadmine nende
olemasolust saab ilmsiks tulla vaid jutuajamiste käigus. Varasemate inventeerimisaruannetega
tutvumisel jääb mulje, et inimeste küsitlemisel on vahel tehtud just nii palju (või vähe) nagu
metoodika ette näeb. Samas on ka vastupidiseid näiteid.
Seega on välitöödel möödapääsmatult vajalik suhelda kohalike inimestega. Vaid nii on võimalik
1) lokaliseerida ebamääraste asukohaandmetega kohti, 2) saada ülevaade pühapaika
ähvardavatest ohtudest (nt maaomaniku muutmine, kavandatavad arendustööd või
maaparandus), 3) paiga tänapäevasest kasutusest ja tähtsusest/tähendusest kogukonnale, 4)
tänapäevasest asustusest ja selle jätkusuutlikkusest piirkonnas, 5) vaimse pärandi elujõulisusest
90
ja potentsiaalist, 6) paiga hävimise või varasema kahjustamise asjaoludest. Võimalik, et
õnnestub saada ka paigaga seonduvaid pärimusandmeid ja lisateavet selle varasema kasutuse
kohta.
Välitööde üldistesse metoodilistesse juhendmaterjalidesse tuleks lisada info vahepeal veebis
kättesaadavaks muutunud kaardimaterjalide kohta.
Inventeerimisaruannetest nähtub, et oma mõju on töö tähtajalisusel: paigad ei jagune puhtalt
leituteks-inventeerituteks ja hävinenuteks või lootusetult kadunuteks, vaid enamasti jääb ikka
midagi lahtiseks. Uut teavet inventeeritud ala kohta võib ilmsiks tulla ka pärast välitööde lõppu
või aruande koostamist. Seetõttu ei tohiks vastuvõetud aruanded minna täiesti „lukku“ ning
järelnoppeid – kui neid hiljem tuleb – peaks olema võimalik hiljem liita sama kihelkonna
materjalidega.
Kuigi inventeerimisaruannete kättesaadavus avalikule kasutajale on kahtlemata vajalik,
kaasnevad sellega ohud, mille peale pole seni mõeldud. Inventeerimistulemuste ja neis
leiduvate allikmaterjalide avalikustamisega kaasneb tõsine oht pühapaikades leiduvale
kultuuripärandile. Kuna Eestis on murettekitavaks probleemiks arheoloogiapärandi
detektorirüüste, annab seni avalikult mitte teadaolevate pühapaikade asukohaandmete
avalikustamine lihtsa vastuse detektoristi küsimusele „kuhu minna otsima?“. Ohuks pole mitte
ainult illegaalsed detektoristid. Riikliku kaitse all mitte olevates paikades on hobiotsimine
otsinguloaga detektoristi jaoks igati legaalne tegevus, kuid inimeste võimekus leidude asukohti
ja päritolukontekste dokumenteerida on väga erinev ning paraku leidub ka otsinguloa omajate
seas neid, kes ega anna kõiki leide Muinsuskaitseametile üle. Sarnaselt I ja II kategooria
kaitsealuste liikidega ei saa ka teave potentsiaalsetest leiukohtadest olla avalikult kättesaadav.
Looduslike pühapaikade detektorirüüste riski maandamiseks ei tohiks kihelkonna
inventeerimisaruannet teha avalikule kasutajale kättesaadavaks enne, kui inventeeritud
ja/või avalikustatud asukohaandmetega pühapaikades on teostatud täiendav
detektorikontroll. Detektimisele kuuluksid punktobjektid (kivide, ohvripuude, allikate ümbrus),
mitte suured maa-alad (v.a neis leiduvad punktobjektid).
Arheoloogilise väärtusega leiud võetakse üles ja antakse arheoloogiakogudesse, arheoloogilist
väärtust mitte omavad esemed (19.–20. sajandi mündid, pudelikillud, ravimaagias kasutatud
raudesemed jms) pildistatakse ja mõeldav on nende jätmine oma asupaika. Detektorikontrolli
teostamises osalevad paiga inventeerija, otsinguloaga hobiotsija ja GNSS-seadet või
tahhümeetrit kasutav spetsialist, soovitavalt arheoloog. Kuna detektimise tulemuslikkus ei ole
prognoositav, võib mõõdistamine võib toimuda ka hiljem, kuid sellisel juhul tuleb detektimise
ajal koostada leidude asukohaskeem, tähistada esemed numbritega ja paigutada nende
leiukohtadesse samu numbreid kandvad, koha taasleidmist võimaldavad ilmastikukindlad
markerid. Detektorikontrolli vajadusega tuleks arvestada ka uurimistööde eelarve koostamisel.
Kontrollimisjõudluseks võiks arvestada 6–8 objekti täistööpäeva kohta.
Võimalik on ka eemaldada leidudest rääkivad tekstid aruande avalikule kasutajale
kättesaadavast versioonist, kuid see on poolik lahendus – rüüsterisk küll väheneb, kuid jääb
91
püsima, sest iga pühapaik on, sõltumata leiuteadete olemasolust, potentsiaalne atraktiivne
otsingukoht.
Iseäranis tundlik on rüüsteohule Saaremaa andmestik, sest saarel tegutseb rohkelt illegaalseid
detektoriste ja Muinsuskaitseametile üle antavate leidude hulk on väike. Ülalnimetatud
asjaolusid silmas pidades tuleks ka detektorirüüste temaatikat käsitlevad lõigud, eemaldada
käesoleva aruande avalikule kasutajale kättesaadavast versioonist.
VI.2. Inventeerimiste KKK – korduvaid küsimusi ja vastuseid
Inventeerimise käigus on korduvalt esile kerkinud samasisulisi küsimusi. Alljärgnevalt on
pakutud neile vastuseid, mis võiksid kajastuda ka loodetavasti uuendamisele tulevas
metoodilises juhendis.
Mida inventeerida ja mida mitte?
*Inventeerima ei pea kohti, mille puhul on selge, et nende pühaks pidamine on uuem, 1980.
aastatel või hiljem alguse saanud nähtus. Samuti kohti, mille puhul küsimus, kas tegemist on
pärimusteadetes mainitud paigaga või mitte, jääb vastuseta. Selliste paikade asukohad tuleb
siiski kaardile kanda ja soovitavalt teha ka fotosid ja märkmeid, juhul kui selgus saabub hiljem
(nt telefonitsi inimesi küsitledes).
*Inventeerimisele ei kuulu pühapaikadeks peetud suuremad veekogud (järved, jõed ja ojad),
kuid kihelkonna aruande üldosas tuleks neid ja vastavat allikmaterjali kindlasti kajastada.
*Juhul, kui avastatakse selliseid inventeerimise lähteandmetes mainimata paiku, kus leidub
piirkonna pühapaikadele arhiiviteadete põhjal iseloomulikke, 20. sajandi lõpukümnenditest
varasemaid ohvriande, peaks neid kindlasti inventeerima. Ühtlasi tuleks püüda leida lähikonnas
elavaid vanu kohalikke elanikke ja neilt avastatud paikade kohta küsida. Kohapealsete
põliselanike puudumisel tuleks püüda välja selgitada, kas neid võiks elada mujal ja küsida
kontaktandmed. Küsimustele võib vastuseid saada ka telefoni, e-kirja või sotsiaalmeediateel.
* Nii arhiivi- kui välitöödel võib ilmsiks tulla kohti, mis jäävad loodusliku pühapaiga mõiste
piirialale ning mis erinevad tüüpilistest suulises traditsioonis kajastuvatest pühakohtadest (nt
piirdub info vaid oletuslikult pühapaigale viitava toponüümiga; pühapaigale osutavad piirkonna
pühapaikadele iseloomulikud vm erilised maastikulised tunnusjooned või pärimus, mis ei
kohaldu klassikalise pühapaiga määratlusega). Erinevuse põhjuseks võivad olla piirkonna
kultuurilised erijooned, kuid küsimus on üldisemat laadi. Niisuguste, oletamisi 19.–20. sajandist
märksa varasemasse aega ja kultuuriruumi kuuluvate kohtade puhul võiks jääda uurija
otsustada, kas paik inventeeritakse või mitte (kui ei ole konkreetset kokkulepet enne inventuuri).
Selliste paikade kirjeldused ja andmed tuleks paigutada muudest kogutud andmetest eraldi,
omaette rubriiki (nt „Oletuslikud varasemad looduslikud pühapaigad“). Tegemist võib olla
arheoloogilise muistisega, mille kohta kogutud andmed võivad osutuda vajalikuks edasises
arheoloogilises uurimistöös.
92
Kui inventeerimise käigus saadakse infot arheoloogilistest leidudest, tuleks vastavad andmed
edastada nii Muinsuskaitseametile kui TÜ ajaloo ja arheoloogia instituuti, kus see talletatakse
turvameetmetega kaitstud arheoloogilise kohateabe andmebaasis.
Paigad, millest on teada vaid toponüüm, kuid see kuulub pühapaikade nn tunnustoponüümide
hulka, kuuluvad inventeerimisele.
Täpsemad juhised tuleks esitada koos lähteülesandega. Olukorras, kus suurem osa kihelkondi
on juba inventeeritud, ei ole mõtet seniseid printsiipe inventeeritavate kohtade valiku osas
olulisel määral muuta. Saaremaal siiski võib olla arvestamist vajavaid erinevusi, võrreldes
mandri-Eestiga.
Mida kaardile kanda ja mida mitte?
Praeguse süsteemi järgi lähevad pärandkultuuri kaardile ainult inventeeritud paigad, mille kohta
on tehtud kaardifailid. Võiksid minna ka inventeerimata, maastikul siiski väljaselgitatud
pärandväärtusega kohad, mis on lõppnimistust välja jäetud seetõttu, et need ei vasta loodusliku
pühapaiga kontseptsioonile. Kindlasti tuleb enne paikade avalikustamist aga maandada
võimalikud detektorirüüste riskid. Kontrollimisel rüüstetundlikuks osutunud paikade asukohti ei
tohi kanda avalikule kaardile (sarnaselt I ja II kategooria kaitsealuste liikide asukohtadega).
Peab kaaluma, kas avalikule kaardile kandmine on paiga väärtuste säilimise mõttes vajalik. Mõni
koht võib jääda ka privaatseks. Pühapaiga avalikule kaardile kandmiseks peab olema
maaomaniku nõusolek, kui paik ei ole kaitse all, eriti õuealadel ja nende vahetus läheduses. Ka
uustekkeliste paikade kasutajad ei pruugi olla huvitatud oma kohtade avalikustamisest.,
Pühapaikade liigi määramine: kas endine või nüüdne seis ja seos maastikuga?
Oluline on teadvustada, kas pühapaiga füüsilist liiki määrates lähtutakse pärimuses kajastuvast
või praegusest olukorrast. Tegelikkus võib olla pärimuses kajastuvaga võrreldes segadusse ajav,
sest maastik on muutunud. Suuremas alast võib alles olla jäänud vaid üksik kivi või puu; märgala
võib olla kuivendatud, puudesalu asemel võib olla põld.
Viitina keskusest võtsime suuna Viitina-Vanamõisa poole, kus teadete järgi asunud
ohverdamiskoht Luujamägi (Suik 1922, 38; H I 9, 400/1 (79)). Vanamõisast läänes, kus
ohverdamiskoht teadete järgi asuvat, oli suur ja lage põld. (Andres Vindi inspektsiooniaruanne)
Vahel võib olla raske aru saada, mis inventeeritaval kohal minevikus on olnud või kuidas see välja
nägi (oli seal puid, veekogusid). Segadust võib tekitada ka hiietoponüümika, kus nt hiiepõllud,
hiieniidud, hiieheinamaad on juba sajandeid vanad kohanimed (võivad esineda juba
rootsiaegsel kaardil) ning pigem viitavad kunagisele hiiealale (või hõlmavad seda praktilise
kasutusega ülekirjutatud alana). Kui on säilinud mingi eristuv pinnavorm, saab seda
liigimääratluses esile tuua. Kuna fookuses on ajaloolised objektid, tuleks teisese tasandi liigi
määramisel lähtuda mitte praegusest seisust, vaid pärimusest või ajaloolisest kaardist (sh seal
olevast toponüümist). Enamasti liigituvad sellised kohad aladeks (nt püha ala Hiieniit), millel
võib olla kompleksi tunnus. Sellisel juhul peaksid kompleksi osad olema eraldi näidatud.
93
Omaette küsimus on paigaliigi määratlemine hävinud objektide puhul. Hävinud kohad ei saa
kajastuda mälestiste registris, küll aga teistes andmekogudes ning inventuuriaruannetes. Siingi
tuleks lähtuda mitte paiga praegusest seisust või maakasutusest, vaid mineviku pühapaigast.
Kui teates mainitud mäe või metsa asemel on lage põld või heinamaa, siis need ilmselt ei ole
pühapaiga liik, vaid märksõnad tänases kontekstis. Hävinud paikade puhul võiks inventeerimisel
objektiliigi määratlemisel kasutada sõna “ase”, seda nt juhtudel, kui kivi on ära veetud või
pühapaik kruusakarjääriga hävitatud, aga kohta teatakse. Samas tuleks inventuuriankeedis ära
näidata paiga maakasutus tänapäeval.
Kompleksmuistised: kas inventeerida ühe objektina või eraldi objektidena?
Objektide rühmad ja kompleksid, kus üksikobjektide (nt allikad, mis sulanduvad suuremaks vee-
või märgalaks) piirid ei ole selged, tuleks inventeerida sisuliselt kokku kuuluvate muististena ja
kaardistada maa-alana (pindalalise objektina). Sageli on sellistel rühmadel üks koondnimetus
või nimi (nt Karja khk Pöitse allikad, Kose khk Saula Siniallikad; Audru khk Panga mäed).
Muististekompleks tuleks inventeerida omaette ühikuna. Järgnevalt tuleks omaette üksustena
ja eraldi numbrite all inventeerida selle piires olevad omaette identiteediga üksikobjektid.
Pinnavorme ja lohke, mille kohta puudub nende sakraalsusele viitav pärimus või nimi, ei ole vaja
suure ala puhul eraldi objektidena käsitleda, vaid kirjeldada ala raames.
Lageraiealad: kas hävinud või säilinud pühapaik?
Praktikas on korduvalt esile kerkinud küsimus sellest, kuidas liigitada lageraiealaks muudetud
pühapaika – kas lugeda see hävinuks või mitte. Asjaolu, et metsast on saanud põllumaa, raielank
või hiiekohast külaplats, ei muuda olematuks konkreetse ruumiosa (varasemat) sakraalset
tähendust – seda enam, et puistu puhul on tegemist n-ö taastuva loodusväärtusega ja saja aasta
pärast võib mets olla taastunud. Loodusliku kasvukoha eripärad võimaldavad pikemas ajalises
perspektiivis tõenäoliselt samalaadse kvaliteediga puistu taastumist, kui sinna ei istutata
puupõldu. Samas tuleb arvestada, et ajalooline puistu pühapaiga alal on omaette väärtus, mis
vajab kindlasti kaitset.
Kaugemas minevikus hävinud ja põllumaaks muudetud puistu puhul tuleks teisese
liigimääratluse (nt “mets”, “salu” ) puhul märkida liiginimetuse taha “ase”.
Hiiekohtadeks võivad olla ka suurema puistuta alad, märgalad. Lageraie lodumetsas võib
põhjustada suuremaid pinna- ja veerežiimi kahjusid. Püha mäe puhul on objekt säilinud, kui
pinnavorm pole nt kruusavõtmisega hävinud.Hävinud üksikpuud ja kivid: kas säilinud
pühapaik?
Sama küsimus – kas muistis on hävinud või mitte? – tõstatub üksikpuude puhul. Seostuvad ju
rituaalsed ja maagilised praktikad konkreetse puuga vaid sedavõrd, kuivõrd puu on olemas.
Traditsiooni järjepideva püsimise puhul on sakraalne tähendus ja rituaalsed toimingud läbi
aegade üle kandunud teisele läheduses kasvavale puule, kusjuures puu liik ei ole määrava
tähtsusega.
94
Üksikpuude hävimise korral tuleks selle täpne asukoht inventeerimise käigus võimalusel
lokaliseerida – ka põhjusel, et sealne pinnas või sisaldada arheoloogilisi leide. Kui rituaalsed
tegevused on üle kandunud läheduses kasvavale nooremale puule, tuleks pühapaika käsitleda
säilinuna. Kui hävinud üksikpuul ei ole järeltulijat, tuleks inventeerimisel märkida teisese
liigimääratlusena “puu ase”. Kui ka pinnas on ära lükatud, oleks määratlus “puu ase, hävinud”.
Kui kivi on oma algsest asukohast eemaldatud, tuleb see lugeda säilinud muistiseks, kuid paiga
kirjelduses märkida ära nii algne kui praegune asukoht. Kui kivi algses asukohas olnud pinnas
(mullakiht) on säilinud, tuleks paika nimetada “kivi ase, säilinud”. Kui algne pinnas on
buldooseriga ära lükatud, kuid koht on teada, tuleks paika nimetada “kivi ase, hävinud”. Kivi võib
olla jäänud ka pinnase alla, kui koht on teada, tuleks selle kohta info kirja panna ja kaardistada.
Kuidas ja mida küsida, kuidas juttu juhtida?
Sellele küsimusele pakub vastuseid käesoleva peatüki lõpus olev lisa B.
VI.3. Inventeerimislehe juhise parandusettepanekuid ja kommentaare
Alljärgnevate ettepanekute lähtekohaks on senine inventeerimisvorm ja inventeerimislehe
täitmise juhend, mille senine tekst on esitatud kursiivis ja Calibri fondiga. Muudatusettepanekud
ja kommentaarid on kursiivis fondiga Times New Roman.
Ettepanekud täiendavate punktide sisseviimiseks on paigutatud seniste punktide vahele ning
tähistatud eelneva numeratsiooniüksuse numbri ja tähega a (nt 7a) – selleks, et ära hoida
ümbernummerdamise ning “vanade” ja “uute” numbrite kasutamise korral tekkivat segadust.
Inventeeritud paiga kirjeldamise (vormi täitmise) juhend võiks pärast kommentaaride ja
täienduste sisseviimist ning struktuuri kohatist väiksemat kohendamist olla järgmine:
Aruande puhul märgitakse iga inventeeritud koha kohta järgmised andmed:
1. Objekti nimi
nt Puskari oja või Kuremägi. Kui nimeks objekti liik: nt ohvrikivi, mänd või mägi, lisada
juurde küla nimi nt Meriküla mänd, Kaidma ohvrikivi, Raudi mägi.
Kui paigal on pärisnimi, pole selle ette vaja külanime lisada. Kui objektil polegi pärimuses nime,
tuleks nimi panna uurija poolt, lähtudes ajaloolisest külanimest, nagu on varasemas
praktikaski kohale identiteedi saamiseks tehtud. On oluline, et ei tekiks uusi nimesid 1977.
aasta haldusreformiga tekitatud liitkülade järgi. Erandkorras võiks nime pakkuda ka
lähedase ajaloolise põlistalu järgi (kui see on kindlalt teada, või kui külas on mitu
samaliigilist kohta), mille maal objekt asub, kui see aitab objekti teistest sarnastest eristada.
Vanad nimed on tihti ununenud, kasutusest väljas. Nimesid võib leida ka vanadelt kaartidelt.
95
2. Üldandmed
– ID-kood: paigale antud ID-kood, mille osad (kihelkonna lühend_kaasaegse küla
nimi_objekti number küla piires) on üksteisest eraldatud alakriipsuga. Näit:
Kose_Kata_2.
– Teised nimed: Eri allikates esinevad, sh rahvapärased pühapaiga nimed ja nimetused.
– Objektiliik: Valida kas „puu“, „kivi“, „allikas“, “koht” või „ala“, lisada täiendavalt
teisene liik (vt II.3.1.3.).
Senine „maa-ala“ on lühiduse ja selguse mõttes asendatud alaga; ka ei mahu veekogu
maa-ala mõiste alla. Vastavalt pühapaikade väljapakutud uuele, mitmeastmelisele
liigitusele on üldmõistetel „“koht“ ja „ala“ täpsustavad teisese tasandi alajaotused
(variandid: nt veekogu, kallas, puistu, kõrgendik, nõgu, soosaar, metsasaar, jõesaar,
järvesaar, tasandik, koobas, karstilohk, kivivare vm).
- Lisada alapunkt: Liigikindlus
See, kas tegemist on tõsikindlalt leitud ja maastikul lokaliseeritud pühapaigaga
või mitte, peab kajastuma ka inventeerimisaruannetes. Arheoloogilise kohateabe
andmebaasis on muististe liigikindluse osas võimalik eristada neli tõenäosuse
astet: 1) kindel, 2) oletatav, 3) kahtlane ja 4) väga kahtlane. Selline jaotus võiks
väljendada inventeerija veendumust selles, kuivõrd ollakse kindel, et
inventeeritud paiga puhul on ikka tõepoolest tegemist arhiiviteadetes mainitud
paigaga ning loodusliku pühapaigaga. Liigikindluse määramine annaks olulise
pidepunkti ka pühapaikade kaitse alla võtmiseks või mittevõtmiseks. Liigikindluse
määratlemisel arvestada nii pärimust (sh toponüümi) kui ka maastikuloogikat,
asukohta, leidusid jms.
„Kahtlasi“ ja „väga kahtlasi“ objekte ei ole kohustust inventeerida, vaid andmed
nende kohta lisatakse kihelkonna aruandesse omaette nimekirjana, koos vastava
märkega.
- Lisada alapunkt: Kompleksikuuluvus
See näitab, kas on tegemist üksikobjekti, muististekompleksi või objektirühmaga (nt
hiiealad mitmete eri tüüpi objektidega, mis inventeerida eraldi, kui neil on eraldi identiteet,
nt pühadusele viitav nimi või kui neid on pärimuses mainitud), või kompleksi osaga (nt
ohvrikivi pühal alal, nt hiiealal, mida defineerida eraldi objektina). Objektirühma objekte
kirjeldada ükshaaval siis, kui neil on eraldi identiteet.
Mitut üksikobjekti hõlmav kompleks kuulub inventeerimisele ka tervikuna, omaette
üksusena, piirdudes seal olevate üksikobjektide äramainimisega. Seal olevate
üksikobjektide kohta täidetakse eraldi inventeerimislehed ja antakse eraldi koodid.
3. Asukoht:
– kaasaegne maakond
96
– ajalooline maakond
– tänapäevane vald
– tänapäevane küla
– kihelkond
Kihelkonna puhul tuleks arvestada kihelkonnapiire Maa- ja Ruumiameti
kaardirakendustes. Piiri teema on senises praktikas tekitanud tihti segadust, sest
kohanimeregistris on külakuuluvused antud vahel teisiti kui maa-ametis, samas on
varasemad kihelkonnakirjeldused arvestanud varasemaid piire.
– ajalooline küla
Ajaloolise küla nimetamisel tuleks lähtuda konkreetses pärimustekstis esinevast
külanimest, kontrollides kohanimeraamatust selle nimekuju (mõni küla on mitu korda
piire ja nimesid vahetanud).
- Lisada alapunkt Koordinaadid
Koordinaadid märgitakse maa-alaliste objektide puhul ala keskele. Koordinaadid
võetakse kas kohapeal (soovitatav) või Maa- ja Ruumiameti kaardilt. Koordinaatide
juures võiks olla täpsustus, kust need võetud on. Kui juurdepääs objektile on raskendatud
ja koordinaadid on olude sunnil võetud mingist lähedusese olevast punktist; märkida selle
punkti suund ja kaugus kirjeldatavast objektist.
4. Kirjeldus
– Paiknemine maastikul: Milline maastik ja millised objektid (nt jõed, teed, talud) asuvad
pühapaiga ümbruses; mainida ka teisi lähedal paiknevaid pühapaiku (kui on). Esitada
kaugused ja suunad. Esitada tekstiline kirjeldus. NB! Vältida kirjeldamisel mõisteid
„paremal“ ja „vasakul“, nende asemel kasutada ilmakaari. Väli kohustuslik!
– Lisada alapunkt Ligipääs. Kirjeldada ligipääsu objektile, kui tegemist pole avamaastikul
asuva või kergesti leitava paigaga.
– Pühapaiga kirjeldus: Kirjeldada (vähemalt 5–10 lauset), kuidas objekt välja näeb. Väli
kohustuslik!
Kommentaar: Senise inventeerimisjuhise puhul jääb ebaselgeks, kas eeldatakse üksikobjekti
või maa-alalise objekti elementide kirjeldust. Uuendatud juhendis on paikade kirjeldamise
juhised esitatud paigaliikide kaupa:
Kivid: Pikkus, laius, kõrgus, värvus, lohud või õnarused, praod ja nende mõõdud; kirjeldada
ka detaile, soovitavalt ka ilmakaarte suhtes.
Puud: Liik (tegelik liik, mitte rahvapärane liiginimetus, nt künnapuud eristada jalakast), puu
ümbermõõt rinnakõrguselt (u 1,3 m maapinnast), puu iseärasused, tervislik seisund (nt hea;
mõningad kahjustused, murdunud või kuivanud mõni jämedam oks, kuid sellele vaatamata
97
on tervislik seisund hea; tugevad kahjustused, puu on hukkunud – järel vaid kännutüügas
või selle endine asukoht).
Allikad: kirjeldada mõõtmeid, võimalusel sügavust, põhja ja seisukorda (vee puhtust), voolu
tugevust, väljavoolu suunda, kaldaid, kinnikasvamist.
Maa-alalised pühapaigad – kohad ja alad (suuremad maa-alad, sh muistisekompleksid):
- Pinnavormid: nt tasandik, küngas, oos, luide, kallas, pank, org, kuristik, lohk, soo- või
järvesaar jne – kirjeldada lühidalt. Siin on fookuses looduslik määratlus, mitte karjamaa,
heinamaa vms.
- Iseloomulikud üksikelemendid (nt kivid ja kividekogumid, suuremad puud, veekogud,
lohud
- Vesi: veekogud ja märgalad (võimalusel): allikad, kaevud, ojad, jõed, veesilmad, järved,
sood; võimalusel mainida ja kirjaldada oletatavaid kinnikasvanud veekogusid.
- Üksikelementide paiknemine üksteise ja ala kui terviku suhtes
- Puistu puhul puuliigid
– Pühapaiga asukoha ja piiride põhjendus: Põhjendus, milliste andmete ja loogika põhjal on
pühapaiga asukoht ja piirid määratud, koos viidetega kasutatud teabeallikatele. Peab olema
selgelt eristatud ja kirjeldatud, kas koht on lokaliseeritud arhiivitööde käigus või on teave
saadud kohalikelt elanikelt. Väli kohustuslik!
– Elustik: eluslooduse lühike iseloomustus, vajadusel detailid: Taimestik, loomad, linnud putukad;
elupaigatüübid.
Kommentaar: Inventeerijatel pole enamasti pädevust seda punkti täita, isegi lühikese
iseloomustusena ja see jäetakse tühjaks. Punkti võiks sõnastada tähelepanekuid eluslooduse
kohta või integreerida see paiga kirjelduse juurde.
5. Kasutus
– Annid jm pühapaigale viitavad inimtegevuse märgid (võimalusel)
Andideks võivad olla puudele, põõsastele ja isegi rohukõrtele seotud lõnga- ja
nöörijupid, paelad, riideribad jms; kividel, allikates, puuõõnsustes ja maapinna asuvad
mündid, toiduained, küünlad vm esemed, mis on pandud kivide peale ja kõrvale, puude
õõnsusse või juurde. Lääne-Eestis võib kividel kohata klaasikilde ja metallesemeid, mis
seostuvad ravimaagiaga. Allikate puhul on tähenduslikud märgid vee võtmisest
(rakked, kaldakivid, rada allikani, veenõu), annid. Pühapaiga sihtotstarbelise
kasutamisega võib olla seotud tulease, kiik, matusekoht. Milliseid annid, kui palju, kus
asuvad? Ande tuleb nii kirjeldada kui pildistada.
– Tänapäevane kasutus
Hooned, rajatised, kaeved, kuivendamine, maaviljelus, niitmine, karjatamine, raie,
teed, side-ja elektriliinid, risustamine, turism, külaplats, pingid, trepid, teabetahvlid,
98
astmed ligipääsuks allikale jm. Oluline on eristada a) pühapaigale negatiivse mõjuga
kasutust, mis on sisend ohustatuse hinnangule ja b) pühapaiga kasutamist soosivat
kasutust.
6. Kehtiv kaitse või teavitus
Kommentaar: varasem sõnastus „Kaitserežiim“ tähendas sisuliselt kaitsega seotud piiranguid)
Kaitse vorm:
– Muinsuskaitse: Riikliku kaitse alla kuuluvaid paiku ei inventeerita. Täita juhul, kui
looduslik pühapaik asub mõne teise kaitstava kultuurimälestise piirides või
kaitsevööndis (nt ohvriallikas asulakoha kaitsevööndis). Märkida kultuurimälestis ja
selle liik (arheoloogiamälestis, ajaloomälestis, muinsuskaitseala). Lisada mälestiste
riikliku registri number.
– Looduskaitseala: objekt asub rahvuspargis, looduskaitsealal, maastikukaitsealal;
– Pärandkultuur: märkida, kui objekt kajastub RMK Pärandkultuuri kaardil ja kirja panna
selle ID number. Kirja panna, kui objekti asukoht kaardil on vale.
– Looduskaitse hoiuala: nt Võrtsjärve hoiuala, Natura-alad, lisada ala ID-number
– Kaitsealused liigid: floora ja fauna.
Kommentaar: Vaja oleks, et Muinsuskaitseamet korraldaks inventeerijatele ligipääsu I ja
II kategooria kaitsealuste liikide elupaikade andmetele (kohustades inventeerijaid
neid andmeid mitte avaldama); suurematele töörühmade puhul võiks toimuda
looduskaitsealane koolitus.
– Looduse üksikobjekt: Siia märkida, kui objekt kuulub riiklikult looduskaitse alla
üksikobjektina, lisada number
– Looduskaitse püsielupaik: nt kotkaste pesitsuskohad jmt
– Muu kaitse (võimalusel):
Nt asub miljööväärtuslikul alal või on kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstav
loodusobjekt või ürglooduse nimistu objekt; paik on kajastatud nt allikate ja veekaitse
kaardil.
Tähis: Märkida kui objekti juures asub kohalik, muinsuskaitse või looduskaitsemärk.
Kirjeldada nende märkide seisukorda (võivad olla pikali, katki jne, erinevast ajast),
pildistada.
Looduskaitse potentsiaal: paiga potentsiaal vääriselupaigaks (VEP) või
looduskaitsealuseks üksikobjektiks. Aruandes tuleks mainida ka oletamisi kaitsealusteks
peetavate liikide olemasolu.
99
7. Seisukord
Hinnang 4 punkti skaalal. Punkti eesmärk on anda üldine hinnang pühapaiga
seisukorrale. Tegemist on küll subjektiivse hinnanguga, kuid see peab andma
pühapaiga seisukorrast ja säilivusastmest kiire ülevaate.
Kommentaar: Rõhutamist väärib senises inventeerimisjuhendis ja praktikas kasutatud
skaala ebaloogilisus. Kuna 1 tähendab head ja 4 halba seisukorda, on inventeerijad
vahel hindeid andnud vastupidises tähenduses. Senist praktikat muuta pole mõtet, sest
lõppkokkuvõttes tekitaks see suurt segadust, kuid skaala eripärast äraspidisust tuleb
inventeerijatele enne välitöid kindlasti rõhutada. NB! Võimalike segaduste vältimiseks
tuleks sulgudes märkida kindlasti ka numbrilise hinnangu sõnaline tähendus. Senises
praktikas on numbreid vahel pandud tõenäoliselt subjektiivselt, mõneti erinevate
standardite järgi.
1. Heas seisukorras: Looduslik ilme, reostus puudub, objekt terviklikult säilinud, allikas
on puhas vesi. Muistisekompleksi puhul nt kivi võib olla alles, aga nt ümbruses
lageraie, praht vms – sel juhul on kivi heas seisukorras, ala (eraldi objektina
kirjeldatud) halvas või rahuldavas
2. Rahuldavas seisukorras: Vähesed kahjud, hävinud alla veerandi pindalast, Allikate
sesoonne kuivus, kahjustused ei ole pöördumatud; objekt alles, aga võssa kasvanud,
puud peale langenud, puul kuivanud oksi, allikas torusse aetud
3. Halvas seisukorras: Hävinud on üle veerandi pindalast, puu kuivamas või kuivanud,
/ohustatud/hävimas; kivi lõhatud, kuid tükid alles.
4. Hävinenud: Märkida, kas on hävinud koht/paik/pinnavorm või seal olnud looduse
üksikobjekt(id); märkida hävimise põhjused ja asjaolud (nt allikad – maaparandusega
kinni aetud, kuivanud (juba aastaid); kivid: ära veetud, mujale lükatud (kivihunnikus, ei
teata, ei leia üles). Lõpus tuua esile hävimise või kahjustamise põhjused (vt ka
ohuhinnangute tabelit).
Ära märkida muutumised, uuenemised (nt vana puu samaliigilised järglased, allikal uus
väljajooksu koht tekkinud, oja sängi muutnud). Anda hinnang objekti ümbritseva
keskkonna säilivuse kohta.
Paiga säilivusele on soovi korral aga võimalik, lisaks 4-palli süsteemile, anda
täiendavalt ka üksikasjalikum hinnang. Selleks on välja töötatud 10-punktiline,
vastavate seletustega skaala (vt lisafailid: lisa 5).
100
7a. Ohud
Nii eel- kui välitööde käigus suhtluses kohalikega tuleb täpsustada, millised on
võimalikud paika ähvardavad ohud (raieplaanid, arendusplaanid jt) ning need kirja
panna. Inventeerimisel tuleks anda paigale lähiperspektiivi ohuhinnang, kasutades
ohuhinnangute tööriista.
8. Allikmaterjalid ja pärimus
Kommentaar: Senises inventeerimispraktikas esines tarbetut dubleerimist. Täisviited
allikmaterjalile esitati nii alajaotuses „Allikad“, mille raames juhis ütles „Tuua
välja allikad (koos korrektsete viidetega), kus on loodusliku pühapaika mainitud (nt
kogud, kihelkonnakirjeldused, kaardid, kohalikud inimesed) kui ka konkreetsete
tekstide järel. (Algne juhis ei näinud üldse ette tekstide järel viiteid) Dubleerimise
vältimiseks tuleks ja sõnastada juhised järgnevalt:
– Allikaliigid: nimetada lühidalt, konkreetsete viideteta teabeallikad pühapaiga kohta
(nt TÜ AK arhiiv, ERA kogud, EKLA kogud, DIGAR, RA ajaloolised kaardid, Maa- ja
Ruumiameti kaardiserver, raamatud, perioodika, välitööandmed jne)
– Pärimuse ja muu teabe lühikokkuvõte:
Lühidalt, märksõnadena esile tuua, mida ütlevad pühapaiga kohta kirjalikud teated
ja/või informandid. Oluline on tuua välja paiga pühadusele viitav informatsioon.
Pärimuse analüüsimisel tuleb silmas pidada, kas seoses pühapaigaga esineb:
1) funktsionaalsuse ja kommete (tegevuslike praktikate) kirjeldusi (ohverdamine,
ravimine, kooskäimine, tantsimine, pidutsemine, kiikumine, ilmamaagia,
viljakusmaagia, nõidumine, pea paljastamine jne, hoiatusmuistendeid paiga rikkujaid
tabanud õnnetustest)
2) pärimust, mis kajastab üleloomulikke kogemusi, nähtusi, kartmist, vältimist
3) mütoloogilisi rahvajutte/muistendeid/narratiive, nn tekke- ja seletusmuistendite
motiivistik, hiidude tegevus, rändamine, taevast kukkumine, muutumine puuks/kiviks,
kuninga või väepealiku tegevus (istutamine, lõunatamine, haud vm), varandusejutud,
uppumised, maa-alla vajumine, sügavuse mõõtmine, püha aja mainimine jne (vastav
loend juhistele lisada)
4) ebamäärast pühakspidamist
5) toponüüme, mis praeguste teadmiste kohaselt (vajadusel viide vastavale uuringule)
võivad osutada pühapaigale ning mille puhul esineb analoogiat samanimeliste
pühapaikadega kas antud kihelkonnas/maakonnas või laiemalt Eestis.
6) visuaalseid märke sellest, et kohta on traditsioonipõhiselt kasutatud ravimiseks või
ohverdamiseks (nt rauatükid, nõude killud, klaasikillud vm kividel), teated varasematest
leidudest
7) paiknemist piiridel (maastikulised piirid, küla-, mõisa- või kihelkonnapiirid)
101
– Pärimuse ja muu teabe terviktekstid (viidetega)
Originaalsõnastuses pärimus ja muud teated paiga kohta esitada üksikute teadete
kaupa. Esitada ainult informatsiooni, mis käib konkreetse objekti kohta; tekstisisesed
väljajätted markeerida väljajättetähise /---/ abil. Juhul kui aruande kirjutamisel tundub
see sektsioon ebaproportsionaalselt suur (üle 1 lk), siis võib originaalpärimuse ja muud
teated esitada ka lisafailina. Kui tegemist on informatsiooniga, mis pärineb näiteks
raamatutest või arheoloogilistest kirjeldusest, mida oma mahukuse tõttu on
ebaotstarbekas ümber kirjutada, siis võib teksti esitada ka pildi või skaneeringuna.
Välitööde käigus kogutud pärimuse kohta võib aruandesse lisada lühikonspekti, juhul
kui sõnasõnaline litereering (siiski soovitav) on liiga mahukas. Iga kirje lõppu lisada
terviklik viide allikale.
Teated võiksid olla esitatud kronoloogilises järjekorras: vanemad eespool, projekti
vältel (nii välitöödel, telefonitsi kui meilitsi) kogutud suulised andmed kõige lõpus.
Viimaste puhul esitada viitena informandi nimi, vanus/sünniaasta, elukoht ja info
päritolu (näiteks: kuuldud konkreetse inimese käest, loetud, enda kogemus või
arvamus)? Jutustaja isikuandmete avaldamiseks küsida jutustaja nõusolekut. Viited
esitatakse tekstide järel. Tekstid võib ka selguse huvides nummerdada.
– Teised võimalikud informandid (selle paiga kohta): nimi, kontakt, seos paigaga.
9. Foto(d)
Pühapaigas tuleks soovituslikult teha 4–7 hea kvaliteediga fotot, mis kõik tuleb esitada
koos aruandega ka eraldi failidena. Inventeerimisaruandesse lisada inventeeritud
kohast 1–2 fotot, mis annavad paigast kõige parema ülevaate. Kui objekti kohta on
ajaloolisi fotosid, siis võib need samuti lisada.
10. Väljavõte kaardist
Lisada kaart, mis kajastab kõige paremini pühapaiga ja selle piiride paiknemist
maastikul. Kasutada Maa- ja Ruumiameti aluseid, kus on ka mõõtkava. Kaardi
mõõtkava valik on aruande koostaja otsustada, kuid kaart peab kajastama pühapaiga
paiknemist seda ümbritsevas keskkonnas, näiteks seost lähimate teede, talude,
pinnavormidega jne. Lisada võib ka ajaloolisi kaarte, skeeme või ajaloolisi ortofotosid,
kui need on põhjenduseks pühapaiga piiride määramisel.
11. Inventeerija märkmed (vajadusel)
11a Ettepanek paiga tulevase staatuse kohta (nt: kaitse alla, pärandkultuuri kaardile)
aitse alla võtmise soovituse korral tuleks lisada ka põhjendused, lähtudes riikliku kaitse
102
üldisest kriteeriumitest ja ajaloolise loodusliku pühapaiga kui mälestiseliigi
kriteeriumitest (vt I.2.2.), märkides ära, millistele neist pühapaik tema hinnangul vastab.
12. Inventeerija(te) ees- ja perekonnanimi
13. Välitööde teostamise aeg: päev/kuu/aasta
Lõpetuseks märkigem, et inventeerimisaruannete vormid peaksid olema
kasutajasõbralikud, failide kopeerimisel ei tohiks formaatimine paigast ära minna.
Etteantud formaatimine teeb mitmekesi töötades ja faile jagades töö keeruliseks, sest
tekitab tehnilisi probleeme. Piirduma peaks juhistega fonditüübi kirjasuuruse ja reavahe
kohta. Võibolla saaks tehnoloogia abil failide täitmist lihtsustada või luua nt jagatud,
andmete eksportimisvõimalusega keskkond internetis, kuhu andmeid sisestada.
Lisa A. Väljavõtteid varasemate inventuuride aruannetest probleemide kohta (Jüri Metssalu)
* Problemaatiline on endiselt see, et kohalike elanike süstemaatiline küsitlemine ei olnud
metoodikas ette nähtud. Ulatuslikumate intervjuude käigus oleks kindlasti võimalik mitme paiga
asukohta ja kunagist ilmet täpsustada, leida üles kohti, millest praegu kõneleb vaid toponüüm
või vägagi pudemjas pärimus ning jäädvustada ka juba leitud paikade kohta kõneldavat pärimust
ja tänapäevaseid tähendusi. Ka seni arhiiviandmetes kajastamata ajaloolisi looduslikke
pühapaiku on võimalik intervjuude käigus juurde leida. Samas on põhjalike intervjuude
läbiviimine ja nõuetekohane vormistamine väga töömahukas. Ses mõttes on arusaadav, et sel
ajal, kui suudetaks sama ressursiga põhjalikult läbi töötada vaid mõni kihelkond, on võimalik
kiiremini ja vähem süvenedes saada esmane ülevaade suurtest aladest. Niisuguse ülevaate
käesoleva uuringu tulemus kindlasti annab.
* Problemaatiline on ka see, et praeguses inventeerimismetoodikas on ette on nähtud vaid
Rahvusarhiivi digiteeritud kaartide kasutamine. Suur osa olulisi kaarte on aga digiteerimata ja
seetõttu jääb mõningate kohtade vanem olemus praegu uurimata. Paigad oleks ka paremini
leitavad, kui kasutataks kõiki mõisakaarte, mis on olemas. Vaid paberkujul kasutatavatelt
kaartidelt võib ka juurde tulla kohti, millest seni igasugune arhiiviinfo puudub. Samas on selge,
et digiteerimata kaartide hulk on niivõrd suur, et nende kaasamine töösse muudaks uuringute
eelarved oluliselt suuremaks.
* Ajalooliste kaartide puhul tuleks ka täpsemalt ette näha, mismoodi nende infot kasutatakse:
kas lihtsalt vaadatakse, mis kujul juba teadaolev koht on kaardil või uuritakse lausjalt kõik
kaartidel esinevad kohanimed läbi. Ka on kaartide puhul oluline, et uuritaks ka alamüksusi ehk
siis lisaks mõisate üldistele kaartidele ka talude kaarte. Talukaart võib olla ainuke vastavast
kohast säilinud vana kaart, millel on näha ka kohanimesid.
103
* Aruandes võiks olla üks osa, milles esitatakse kogu arhiiviinfo koos viidetega. Kokkuvõtlike
ümberjutustuste tegemine pole üldjuhul vajalik, sest arhiiviinfo on niikuinii üsna lühike ja
sellesse süvenemine ei võta aega. Ka on praeguse aruande puhul tülikas tõsta viiteid
kokkuvõtetest eraldi. Seejuures on oluline märkida, et kokkuvõtted ei ole heaks aluseks paiga
kaitseküsimuste arutamisel. Kaitsmise arutamisel on vaja lugeda originaalallikaid. Ühtlasi on
paiga määratlemisel-lokaliseerimisel juba vastavas lahtris tehtud olulisemast pärimusest
kokkuvõte ja antud viited.
* Inventeerimisankeedi täitmist maastikul vastavasse pabervormi ei pea ma vajalikuks. Pigem
on oluline hoida vastavad punktid väljatrükitult silma ees ja teha märkmeid. Hiljem on pikemate
märkmete põhjal hea andmed kompaktselt aruandesse sisestada.
* Problemaatiline on ka see, millised paigad valida inventeerimisele ja millised mitte, kui
kohtadest kõnelev informatsioon on väga napp või ebamäärane. Soovitatav oleks
Muinsuskaitseametil ja looduslike pühapaikade eksperdinõukogul valiku tegemiseks koostada
juhend või leppida kokku vastavad põhimõtted.
Näiteks: Kas piisab koha inventeerimiseks sellest, et teada on vaid toponüüm või siis pudemjas
teade, et see oli küla ohvrikivi, või siis kõikvõimalikud Hiie-toponüümid, mis otseselt hiiekohast
ei kõnele (nagu näiteks Hiietaguse põld, Hiietagune mets, Hiiesoo, Hiieväli)? Samamoodi võiks
ehk täpsemalt määratleda rahvusromantiliste ja oletuslike pärimuspalade tunnused. Metoodika
juures võiks olla näited pärimusest, mille puhul ei peeta vajalikuks kohta inventeerida.
Kuskilt maalt on muidugi võimatu öelda, kas tegu on kellegi oletusega, kirjandusemõjulise
kohanime/maastiku interpretatsiooniga, fantaasiaga, puhtalt rahvusromantilise kohanimega
või on kõigi nende nähtuste taga mõni tegelik, kogukonnale praktiliselt tähtis olnud ajalooline
pühapaik, millest lihtsalt pole muud infot säilinud.
Lisa B. Küsitlusjuhiseid: abiks looduslike pühapaikade inventeerijale
Küsimused on mõeldud eelkõige abiks ja häälestuseks inventeerijale. Tänapäeval ei saa
läheneda teemale samamoodi nagu 100 aastat tagasi, sest eluolu ja inimeste mõttemaailm on
palju muutunud. Oluline on, et vastuseid ei sugereeritaks ette. Algul tasub küsida üldisemaid
asju informandi päritolu ja maastiku kohta, et tajuda, mis teadmised võivad olla inimesel
piirkonnast.
Igas piirkonnas ei ole ka sarnased teemad või kohad. Nt Võrumaal ei tasu küsida hiiekohti.
Silmaallikad või -lätted (lõuna pool) on igal pool tuntud olnud. Peaks selgeks tegema endale
antud piirkonnas kasutusel olevad (murdelised) maastikuterminid.
Suunavaid küsimusi
Kust olete pärit ja kus elasid teie vanemad? Kus möödus teie lapsepõlv?
104
Kas teie koduümbruses või lapsepõlvekodu juures oli mõni eriline puu või kivi või muu koht,
mida peeti eriliseks või mida ei tohtinud kahjustada või lõhkuda? On neist mõni veel praegugi
alles?
Milliseid veekogusid on läheduses? Kas te toote mõnikord vett mõnest allikast/lättest? Kas teate
mõnda allikat, kust oleks nt võetud tervisevett või silmi pestud? Mis nimedega allikaid teate?
Kas allikaisse on ka midagi visatud, nt münte? On teil kogemusi, et vesi ravib mõnda haigust?
Kas mõni allikas on teie eluajal ka kadunud või kuivanud? Mis põhjusel?
Paealadel küsida ka, kas teie kandis on karstilohke, kurisuid? Mida nendega seoses on räägitud?
Mida kõneldakse ümbruskonna järvedest, jõgedest, ojadest, tiikidest, veeneelu-kohtadest? Kas
on veekogusid, mis nõuavad ohvreid, kuhu uputakse sageli? Kas midagi pärimuslikku on räägitud
merelahtedest, laidudest, neemedest, karidest ja saartest (näit. nende tekkimisest, kadumisest,
kardetavusest, nimesaamisest jm.)? Kas ümbruskonnas on vanu, jämedaid või muidu erilisi puid,
millega seostub mingeid kombeid, lugusid või mälestusi? Mis nimesid kannavad üksikud
puudesalgad ja metsad? Kas usute, et mõni puu või kivi võib anda või võtta jõudu?
Mida teatakse lähikonna kividest või kivivaredest, on nende seas alles mõni nimega kivi või koht?
Kas mõnel kivil on märke, auke, kirju või jälgi – kas on räägitud, kuidas need tekkisid? Kas mõnda
kivi on ka ohvrikiviks kutsutud või on keegi rääkinud midagi nt kivile kogunenud veega
ravimisest? Kas keegi on nende kivide juures käinud?
Kas mõne koha (nt allika, tiigi veetaseme vms) või muu loodusnähtuse (nt hääl, aur vm) järgi on
ilma ennustatud?
Kas teate metsas või mujal kohti, mida on kardetud, kus on midagi kummalist või kõhedust
tekitavat nähtud või kuuldud? Mida täpsemalt? Mida kõneldakse ühenduses vanade
kalmekohtadega? Millistes kohtades looduses võib ära eksida?
Kas on ümbruskonnas mõnda paika kuidagi austatud, tähtsaks või pühaks peetud? Kas teate
kohti looduses, kuhu olevat vanasti või ka hilisemal ajal viidud või visatud mingisuguseid ande
(nt toiduaineid, esemeid, münte, marju)? Mida täpsemalt ja mis puhul?
Mida teate üldse või olete kuulnud looduslikest pühapaikadest? Kas teile endal või teie perel on
mõni koht, mis on teie jaoks nii tähtis, et selle kohta võiks öelda püha?
Milliseid nimedega kohti (nt mäed, heinamaad, metsatukad, lohud, augud, koopad vms) on teie
kandis? Kas nende seas on nt ka mõni hiie-nimeline koht või muu erilise nimega koht?
NB! Enne välitöid tuleb omale kindlasti selgeks teha ülevaade piirkonnale omastest pühapaigale
viitavatest toponüümidest – et neid ka juhul, kui jutu sees juhuslikult ette tulevad, oskaks
tabada.
Inventeerijat abistav ülevaade piirkonnaomastest kohanimedest, mis võivad viidata
looduslikule pühapaigale (lõik võetud regionaalsete eripärade peatükist)
Põhja- ja Lääne-Eestis ning ka saartel esinevad tihedalt (H)iie-hiid-osisega paiganimed.
Mõnevõrra esineb hiieks nimetatud pühakohti Lõuna-Eesti põhjapoolsetel äärealadel, Tartu- ja
105
Viljandimaa põhjaosas (Valk 2009b). Raske on leida maastikuterminit, mille ette see täiend ei
passiks. On hiiemetsad, -puud, -tukad, -mäed, -künkad, -kivid, -sood, -ojad, -jõed, -hauad
jõgedes, -allikad, -kaevud, -järved, -kaldad, -augud, -saared, -poolsaared (nn -nukad jõekäärus),
-pangad, -kärgad, -karid, -ringad, -orud, -niidud, -heinamaad, -põllud, -väljad, -lagedad, -koplid,
-talud, -tänavad jne. Hiis sobitub nii metsiku looduse kui kultuurimaastiku terminitega, haakub
karstialadega ja soodega, samuti kohalike eri maastikutüüpe tähistavate sõnadega (nt Hiierädi
Karja khk, Hiieloim Vändras, Hiieoit Virumaal, Hiiekärk Kuusalus). Levinud on ka sellised keskme
ja perifeeria suhet väljendavad toponüümid nagu Hiieotsa, Hiiealune (levinuim), hiiepeal(t)se.
Põhja- ja Lääne-Eestis esinevad ka Toori-, Tooru-, Taara-osisega nimed, Reo- e Risumäed, Arsti-,
Tohtriallikad ja -kivid, Liukivid, Maa-aluste kivid, Saajakivid, Pruudikivid, Virve- e Virvipuud.
Esineb ka Alu-nimelisi kohti, mida on seostatud rituaalidega (nt Alutaguse nime puhul Ida-Virus
(vt kohanimede register) kus on ka Pühajõkke suubuv Aluoja ning Aluoja ohvriallikas karstialal,
Valjala Alu tiik seostub laste saamisega, Kuusalu Kahala järve ääres Alumets kui ohvrikoht, Alu
tiik ja oja on nt HJn Igavere muinasküla südames)
Saartel on unikaalseid eripärasid. Üksnes Saaremaal ja Muhus on Leedu- või Leedo-nimelisi
kohti, mida seostatakse rituaalse tuletegemise kombega, millest on kirjutanud ka Eisen. Ka
varasema viljakusmaagilise, külapiiridel aset leidnud Metsiku-kombestikuga (vt Västrik 1996)
seostatavaid Metsiku-mikrotoponüüme esineb vaid Saaremaal ja Läänemaal. Need kombed on
taandunud ammu, ning pärimus ei anna tavaliselt selgemaid osutusi. Samuti on Eesti alal vaid
Saaremaal (vähesemalt ka Hiiumaal) tuntud nn loksperi-kohad, mis seostuvad rituaalsete
kogunemistega ja teispoolsusega (toponüümina siiski harva).
Lõunaeestilised on nt Kumarusmäed- ja puud (vrd Soome kumarruskivet), Lõuna-Eestis on
olnud hulk Tennüse-puid, kuhu ohverdati. Sagedased on ka pühakunimedega kohad
(Tennüsmägi, Annemägi, Jaanimägi või -kivi jms). Pühakunimelisi kohti esineb ka siin-seal mujal.
Samas on ka küllalt sage Juuda-toponüümika, mis viitab looduslike pühapaikade
demoniseerumisele. On rida liminaalsusele ja naistega seotud tabudele viitavaid Mõrsja-nimega
kohti, nende pühakspidamine vajab üksikjuhtudel eraldi kaalumist. Luterliku lõuna-eesti
eripäraks ristipuud (Ristipettäi, Ristikõiv, Ristikuus jm) (neid on varem olnud ka mujal Eestis, kuid
komme pole säilinud).
Tugevalt piirkondliku eripärana võib veel välja tuua valdavalt Mulgimaal levinud ahikotuseid,
tapuaedu ja Pelli-nimeosisega kohti ja ajaloolise Pärnumaa põhjaossa ja osalt ka Harju-Järva
piirile jäävat Tõnni-nimetust pühapaikade kontekstis (Tõnnikivid, Tõnniaugud). Vändra
kihelkonnas on rida Hiieaugu nimelisi ümaraid lohke Pärnu jõe vahetus läheduses, ka Audru
Pangamägedes on Hiieauk.
Setomaal eristuvad muust Lõuna-Eestist viljakus- ja põllujumal Peko-kohad (nt Peko puhm,
Pekomägi, Peko rist) ja matusekommetega seostuvad lautsikohad, peamiselt puud (Lautsipettäi,
Lautsete lohk) ning pühakunimedega kohad (Jaanikivi, Jaani tamm, Annõkivi). Ohvrikadakat on
kutsutud Õhikattaiks ja püha mändi Toomaks lähedase tsässona nimepühaku järgi. Setomaale
eripärased on ka essütäjä-kotused, nende seos pühapaikadega vääriks eraldi uurimist, sest
106
põhja pool on tihti eksitud nt hiiealadel. Uskumustega (nõiapanustega) seostub kaks Hatajärve.
Mõned vene keele põhised nimed võivad seostuda pühapaikadega (nt Pohmala).
Üle-eestiliselt esinevad Silmaallikad (Lõuna-Eestis Silmalätted), , Püha-, Jumala- ja ohvrikohaks
nimetatud paigad. Luterlikus Eestis on laialt tuntud Nõia-, Neitsi-, Uku-kohad (puud, kivid,
allikad, mäed jm). Paiguti on mitmel pool ka Tamme-osisega toponüüme, mis igal juhul mõistagi
pühapaigale ei viita.
Piirkondlikku värvingut annavad ka kohanimede põhisõnades rahvapärased maastikuterminid,
mis ilmnevad paremini erinevate pinnavormide puhul. Näiteks oit, loops, soot, saat, sõerd, kolk,
leiss, nõva, lump, ränk, rädi, raun, kakar, varik, võhmas, puhm, võrõng - tähendust peaks teadma,
sest see annab infot paiga füüsilise olemuse kohta. Kivi on kõikjal kivi, aga allikas on saartel
allik/allig, lõuna-eestis läte. Mägede kohta on ka erinevaid sõnu. Kõrge kallas on Põhja-Eestis
pank, lõunas müür. Koopa kohta ütlevad setod ja ka võrokesed oos. Kirju on karstinähtusi
kirjeldav sõnavara (leiss, nõva, urge, lohk, kurisu, kuristik, org jne) Mererannikul on palju
termineid.
KOKKUVÕTE
Käesolev aruanne on väljundiks Kultuuriministeeriumi algatatud projektile “Eesti ajalooliste
looduslike pühapaikade liigid ja neid ohustavad tegurid eri regioonides” (2025). Töö eesmärk oli
avada loodusliku pühapaiga kui muistiseliigi tähendusi, täpsustada looduslike pühapaikade
liigitamist ja nendega seotud õigusaktides olevaid sõnastusi, analüüsida näidispiirkondadele
tuginedes looduslike pühapaikade ohutegureid ja piirkondlikke erinevusi, koostada
ohuhinnangute määramise tööriist ning vaadata üle pühapaikade inventeerimise
juhendmaterjalid. Samuti oli eesmärgiks edendada pühapaikade inventeerimist ning koguda
lisaks varasemale tänapäevast võrdlusainest.
Aruande avapeatükk annab ülevaate looduslikke pühapaiku kui mälestiseliiki määratlevate
alusmõistete püha ja looduslik tähendusest. Püha käsitletakse mitte kitsalt ohverdamise ja
ravimistraditsioonidega seotud mõistena, vaid laiemas teoreetilises raamistuses – mõistena, mis
väljendab eraldatust „tavalisest“, igapäevasest maailmast, asumist väljaspool selle piire. Antakse
ülevaade looduslike pühapaikade varasematest käsitlustest ja üldistava katusmõiste ilmumisest
alles 20. ja 21. sajandi piirimaadel, samuti pühapaikade kohast lähimineviku laiemas
ühiskondlikus diskursuses, uurimis- ja muinsuskaitsepraktikas.
Ühtlasi tehakse ettepanekud muudatuste sisseviimiseks uuendamisel olevasse
Muinsuskaitseseadusesse ning loodusliku pühapaiga kui mälestiseliigi kriteeriumite
määratlusse. Leitakse, et mälestiseliikide nimistus võiks mõiste ajalooline looduslik pühapaik
asemel kasutusel olla looduslik pühapaik ning et definitsioonist tuleks eemaldada olulise
inimmõju puudumine. Mälestiseliigi kriteeriumite osas tehakse ettepanek tuua loodusliku
pühapaiga mõiste ajaline ülempiir Muinsuskaitseseaduse tähenduses 20. sajandi keskpaika ja
kaaluda piiri nihutamist 1980. aastate keskpaigani – ajani, mil saavad alguse uustekkelised
107
pühapaigad. Mälestise kriteeriumitesse soovitatakse lisada kirjaliku või pärimusliku teabe
kõrvale ka võimalik materiaalse tõendava teabe olemasolu ning soovitatakse eemaldada nõue,
mille kohaselt kogukonnas peab olema säilinud teave pühapaigast: maa-asustuse kahanemise
tingimustes ei saa eeldada teadmise järjepidevat püsimist kohapeal; see võib edasi kanduda ka
väljaspool kohalikku kogukonda, sh veebis. Lisaks kriteeriumitele on esile toodud ka muud paiga
kaitse alla võtmist toetavad asjaolud: ajaloolise keskkonna säilimine, tänapäevane
traditsioonisidus kasutamine või tähtsustatus kogukonnas ja arheoloogiliste muististe
olemasolu pühapaiga lähikonnas. Soovitatakse loodusteaduste tugevamat kaasamist looduslike
pühapaikade uurimisse ja inventeerimisse.
Teine peatükk räägib pühapaikade liigitusest nii muinsuskaitsepraktikas kui erinevates
andmebaasides ning annab ülevaate eri aegadel kasutatud terminoloogiast ja klassifikatsioonist.
Liigitamine osutus üheks keerukamaks küsimuseks, mille lahendus ei saagi olla ühene, vaid
lähtub konkreetsest praktilisest vajadusest. Kuigi looduslike pühapaikade liikide varasem, kirev
ja eklektiline nimistu mälestiste registris mõne aasta eest korrastati, tehakse ettepanek liigilise
jaotuse edasiseks täiustamiseks ja ühtlustamiseks. Tehakse ettepanek kasutada
mitmetasandilist liigitust, mille raames on esmatasandi liiginimetuseks kivi, puu, allikas, koht ja
ala (kõigi ette kuulub tunnussõna püha). Kaks viimast tähistavad maa-alalisi pühapaiku –
esimene väiksemaid, kohapeal viibides tunnetuslikult hoomatavaid, teine aga suuremaid alasid.
Esmasest liigitustasandist kaoks mõiste liukivi – need maagiliste toimingutega seotud muistised
mahuksid [püha] kivi liiginimetuse alla. Tehakse ka ettepanek kaotada mälestiste esmatasandi
liiginimetustest sõnaosa ohvri-, sest paljude looduslike pühapaikade puhul pole kaugeltki alati
tegemist ohverdamispaikadega. Ohvri mõistet asendab tähenduslikult avaram püha mõiste, mis
kajastub ka mälestiseliigi nimetuses looduslik pühapaik. Teise astme liiginimetus ei peaks olema
jäigalt määratletud, kuid võiks põhineda teatud hulgal nimetusevariantidel.
Tehakse ettepanek, millised muistiseliigid võiks kanda kaardile punkt- ja millised pindalaliste
objektidena ehk polügonidena. Soovitatakse ühte objektiderühma või kompleksi kuuluvate
muististe kaitse alla võtmist ühe mälestisena või kattuvate kaitsevöönditega alana, nii et kaardile
moodustuks üks polügon. Üldtuntud paikade laialt juurdunud nimetused võiksid registris olla
esitatu toponüümi lahtris, teise nimevariandina.
Aruande kolmas osa tutvustab kohapärimuse teooria üldises raamistuses looduslike
pühapaikadega seotud vaimset pärandit – valdkonda, mille põhjal need materiaalsed objektid
on eristatud omaette mälestiseliigina. Tõdetakse, et loodusliku pühapaigaga seotud vaimne
pärand, nagu ka sõna püha semantika, on mitmekihiline ja hõlmab eri ajastutest pärit
kultuuritraditsioone, sealhulgas 19.–20. sajandile omasest ohverdamis- ja ravimispärimusest
märksa varasemaid ladestusi. Uudsena tuuakse esile asjaolu, et pühapaikadega seostub sageli
mütoloogiline pärimus ja tõstatatakse küsimus nende olemuslikust sidususest. Tõdetakse
toponüümide piirkondlikku varieeruvust: lisaks üld-eestilistele ohvri- ja püha- nimetustele
leidub ka piirkonnaspetsiifilisi nimetusi, mida vastava teadmistepagasita pole võimalik ära
tunda. Märgitakse, et rahvapärastes kohanimedes esinev sõnatüvi hiis ei väljenda muistiseliiki,
108
vaid pigem on tegemist paiga teatud omadusi väljendava, kindlat regionaalset levikut omava
tunnussõnaga.
Arvestades vaimse pärandi olulisust looduslike pühapaikade puhul, tehakse ettepanek kajastada
seda ka registris – mälestiseliigile olemuslikult omane ja sellele identiteeti loov tunnusjoon võiks
olla ka registris selgesti esile toodud. Registriarenduse käigus soovitatakse selleks tulevikus luua
omaette andmeväli. Kuni seda pole, võiks vastav teave kajastuda andmeväljas Märksõnad.
Looduslikke pühapaiku teadvustatakse kui osa pikemaajalisest kultuuriprotsessist: pühapaikade
„loomine“ on toimunud läbi aegade ning jätkub inimese ja looduse vastastikuse mõju
tulemusena ka tänapäeval. Siiski ei tähenda see, et uustekkelised pühapaigad peaksid kuuluma
Muinsuskaitseameti haldusalasse – mälestise kriteeriumile vastamiseks on vaja teatavat ajalist
piiri.
Neljandas peatükis tutvustatakse, tulenevalt lähteülesandest Saaremaa ja Kagu-Eesti (Setomaa
ja osa Võrumaast) näitel ning laiemaltki Eesti erinevate ajalooliste kultuuripiirkondade
pühapaikade iseloomulikke jooni ja esitatakse nende võrdlev analüüs. Kuna mõlemal juhul on
tegemist äärealaga, on traditsioonid seal kauem ja elavamana püsinud kui Eestis keskeltläbi.
Pühapaikadega seonduvas pärimuses ilmnevad tugevad piirkondlikud erijooned, kuid on ka
sarnasusi, nt allikate pühaks pidamine. Saaremaal on väga arvukad olnud looduslikud ravipaigad
(kivid, allikad), mida nähtavasti on leidunud kõigi ajalooliste külade juures. Piirkonna eripärad ei
avaldu mitte ainult pärimuses ja pühapaikade nimedes, vaid ka looduses ja maastikus. Setomaa
eripäraks on muistse lõunaeestilise looduseusu ja vanade õigeusu kultuuritraditsioonide tihe
põimumine.
Saare- ja Setomaa andmestiku kõrvutamisel paistab, et Eesti eri piirkondades looduslikke
pühapaiku ohustavad tegurid on kaasajal üldjoontes samad – nad ei tulene regionaalsetest
kultuurilistest eripäradest, vaid üldisematest sotsiaalmajanduslikest teguritest. Väga palju on
looduslikke pühapaiku hävitanud ja kahjustanud nõukogudeaegne maaparandus,
kuivenduskraavide tõttu on allikate veetase langenud pea kõikjal. Käesoleval ajal on esmaseks
teemaks lageraied ja vähemal määral teede laiendamine või õgvendamine. Kõik maaomanikud
ei väärtusta pühapaiku, nt mõned risti- ja lautsipuid on hiljuti maha saetud eraomanike poolt.
Aruandel on lisaks teoreetilisele ka praktiline väljund, mis lähtub pühapaikade kaitse alla
võtmise ja inventeerimise käigus esile kerkinud vajadustest. Viies peatükk annab ülevaate
pühapaikadega seonduvatest ohtudest – nii üldiselt kui regionaalses võtmes. Praktiliseks
väljundiks on Exceli tabeli vormis ohuhinnangute tööriist, mis aitab kaardistada pühapaikade
ohustatust nii füüsilise kui vaimse pärandi mõttes ja on abiks konkreetse pühapaiga
ohuhinnangu koostamisel. Iga ohu suurust väljendab ohuteguri mõju tugevuse ja selle
realiseerumise tõenäosuse korrutis, kusjuures ohupunktide koguhulga moodustab erinevatest
ohuteguritest tulenevate ohupunktide summa. Konkreetse metoodika abil koostatud
ohuhinnangule saab tugineda pühapaiga riikliku kaitse alla esitamisel. Kaardistatud on ka vaimse
pärandi ohud, mis seonduvad eeskätt maapiirkondades toimuvate asustuslike ja demograafiliste
109
muudatustega, st külade tühjenemisega ja asustuse järjepidevuse katkemisega. Vaimse pärandi
hoidmisel võiks arendada Muinsuskaitseameti koostööd Rahvakultuuri Keskusega.
Looduslike pühapaikade inventeerimise senine kogemus viitab vajadusele teha muudatusi
inventeerimise juhenditesse ja välitööpraktikasse. Välitöödel tuleks oluliselt suurendada
kohalike elanike küsitlemist. Senine, teise arengukava lähtekohaks olnud metoodika on
suunatud arhiiviteadetes kajastuvate paikade leidmiseks ja kohalike küsitlemist on peetud
vajalikuks vaid juhtudel, kui kohta arhiiviandmete põhjal ei leita. Tõenäoliselt on niisugusest
lähenemisest tulenevalt lokaliseerimata jäänud mitmed pühapaigad, mida kohalike küsitlemisel
võinuks üles leida. Lisaks on küsitlemisel võimalik saada lisateavet nii pühapaikadega seotud
traditsioonide ja vaimse pärandi kui ka inventeeritavate paikade ohustatuse kohta. Samuti võib
saada uut teavet arhiivimaterjalides mittekajastuvatest, vaid kohalikele teadaolevatest
pühapaikadest, ning nõuandeid, keda võiks täiendavalt küsitleda. Küsitlemise kasutegur võib
piirkonniti erineda, vahel on ka inventeerija info vahendaja rollis. Tähtis on leida ja aruandes
esitada võimalikult palju infot paiga kohta nii kirjalikest kui suulistest allikatest.
Soovitame parandada inventeerimislehe struktuuri, kaotades tarbetuid dubleerimisi nii
pühapaikade kirjelduste kui allikmaterjalide esitamise osas ja sisse viia täpsustusi
inventeerimislehe täitmise juhendisse. Kompleksmuististe puhul tuleks selgesõnaliselt
määratleda, et eraldi inventeerimisaruanne tuleb koostada nii muistisekompleksi (maa-alalise
pühapaiga) kui ka selles olevate oluliste üksikobjektide (erilise tähendusega pühapuud, kivid,
allikad) kohta. Inventeerimisaruanne peaks kajastama ka inventeeritud pühapaiga liigikindlust
ja vastavaid argumente. Pühapaikade detektorirüüste riski maandamiseks tuleks enne kaitse all
mitte olevate muististe asukohaandmete avaldamist kohapeal kindlasti teostada ennetav
detektorikontroll.
Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et looduslike pühapaikade kohta on viimase paarikümne aasta
jooksul kogunenud rohkesti andmeid ja uusi teadmisi, kuid siiski võib edasine uurimistöö tuua
päevavalgele selliseid aspekte ja nüansse, mida varem pole märgatud. Igas piirkonnas on midagi
eripärast. Siinses töös toodud seisukohad ja ettepanekud on osa protsessist ning kajastavad
autorite teadmiste hetkeseisu. Kuna uurimisküsimusi oli rohkesti, ei olnud võimalik käsitleda
neid etteantud lühikese tähtaja raames võrdse põhjalikkusega. Töö tulemused ja ettepanekud ei
põhine siiski pealiskaudsetel järeldustel, vaid projekti meeskonnaliikmete pikemaaegsel
kokkupuutel teemavaldkonnaga.
110
KIRJANDUS
Ainiala, T. 2007. Paikannimien pelottavat naiset. Mallat, Kaija. Naiset rajalla. Kyöpeli, Nainen,
Naara(s), Neitsyt, Morsian, Akka ja Ämmä Suomen paikannimissä. Helsinki: Suomalaisen
Kirjallisuuden Seura.
Altnurme, L. 2006. Kristlusest oma usuni. Uurimus muutustest eestlaste religioossuses 20.
sajandi II poolel. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastius
Anttonen, V. 1992. „Püha“ mõiste rahvausundi uurimises. – Akadeemia, 2, 2514–2535.
Anttonen, V. 1996. Ihmisen ja maan rajat. „Pyhä“ kulttuurisena kategoriana (Suomalaisen
Kirjallisuuden Seuran Toimituksia, 646). Helsinki: SKS.
Bird, S. E. 2002. It makes sense to us: Cultural identity in local legends of place. Journal of
Contemporary Ethnography 31: 519–547. https://doi.org/10.1177/ 089124102236541
Björkman, J. 2024. Healing Springs and Haunted Woods : Sacred sites of folk belief and spatial
order in Southwest Finnish village societies. Åbo Akademi – Åbo Akademi University.
Eesti kohanimeraamat http://www.eki.ee/dict/knr/
EMLT V 2007 = Eesti Loodusmuuseumi töid V. Tallinn 2007.
Eisen, M. J. 1917. Pühad puud. – Eesti Kirjandus, XII, 293–303.
Eisen, M. J. 1917. Pühad veed. – Eesti Kirjandus, XII, 304–314.
Eisen, M. J. 1918. Esivanemate ohverdamised. Tartu. (kordustrükk: Tallinn, 1996).
Eisen, M. J. 1919. Pühad kivid. – Eesti Kirjandus, XIII, 155–166.
Eisen, M. J. 1919. Pühad kohad. – Eesti Kirjandus, XIII, 177–191.
Eliade, M. 1987. The sacred and the profane: the nature of religion. San Diego.
ENSV ÜT 1977 = Eesti NSV seadus ajaloo- ja kultuurimälestiste kaitse ja kasutamise kohta. -
Eesti NSV Ülemnõukogu Teataja, 1977, 51, 1199–1209.
Gregorius, F. 2015. Modern Heathenism in Sweden: A Case Study in the Creation of a Traditional
Religion. – Contemporary Pagan and Native Faith Movements in Europe: Colonialist and
Nationalist Impulses. EASA Series 26, edited by Kathryn Rountree. Oxford: Berghahn, 64−85.
Hagu, P. 2017. Leonid Zurovi ja Boris Vilde materjalid seto rahvakalendri tähtpäevade kohta. –
Inimese Muuseumi ekspeditsioonid Eestisse: Boris Vilde ja Leonid Zurov Setomaal (1937–1938).
Toim T. Benfoughal, O. Fišman, H. Valk. Seto Instituudi Toimetised, 2. Tartu: Tartu Ülikool, ajaloo
ja arheoloogia instituut, Seto Instituut, 560–576.
Heinapuu, O. 2010. Taara tammikud: ideaalse pühapaiga tung tekstist maastikule. –
Sütiste, Elin & Salupere, Silvi (toim). Acta Semiotica Estica VII. Tartu: Tartu Ülikooli
111
Kirjastus, 102−138.
Heinapuu, O. 2016. Agrarian Rituals Giving Way to Romantic Motifs: Sacred Natural Sites in
Estonia. – Sign Systems Studies 44 (1/2): 164–185. DOI:
https://doi.org/10.12697/SSS.2016.44.12.10.
Heinapuu, O. 2019. Eesti looduslikud pühapaigad suulises ja kirjalikus kultuuris “Kalevipoja”
näitel. – Keel ja Kirjandus 4, 263−281 (DOI: 10.54013/kk737a2).
Heinapuu, O. 2025. Eesti looduslike pühapaikade nihkuvad tähendused ja muutuvad
funktsioonid. Lea Altnurme (Toim.). Mitut usku Eesti VII. Loodus. (34−59). Tartu: Tartu Ülikooli
Kirjastus.
Hiiemäe, M. 1988. Sood rahvapärimustes. In: Valk, Uno (ed.), Eesti sood. Tallinn: Valgus, 221–
223.
Hiiemäe, M. 2007. Veekogudest rahvapärimuses. – Ombler, Siiri (toim). Sõnajalg jaaniööl. Eesti
mõttelugu 73. Tartu: Ilmamaa, 414–424.
Hiiemäe, M. 2011. Pühad kivid Eestimaal. Tallinn: Tammerraamat.
Hiiemäe, M. Remmel, M. 2020. Milleks meile kohapärimus. Vahekokkuvõtteid piirialadelt. – Keel
ja Kirjandus, nr 5 https://doi.org/10.54013/kk750a2
Ingold, T. 1993. The Temporality of the Landscape. – World Archaeology, 25(2), 152–174.
Jonuks, T. 2009. Hiied Eesti pühapaikade uurimisloos. – Mäetagused, 42, 33−54.
Jonuks, T. 2011a Hiis-sites in Northern Estonia: Distinctive Hills and Plain Fields. – Archaeologia
Baltica, 15, 22−30. (DOI:10.15181/ab.v15i1.19).
Jonuks, T. 2011b. An Archaeology of Holy Places: can we find forgotten holy sites? – Kultūras
krustpunkti 5, 78−88.
Jonuks, T. 2012a. From Holy Hiis to Sacred Stone: Diverse and Dynamic Meanings of Estonian
Holy Sites. – Rountree, K. & Morris, C. & Peateld, A. Archaeology of Spiritualities. Springer,
163−183.
Jonuks, T. 2012b. Hiis-sites in the parishes of Rapla , and Juuru. - Estonian Journal of
Archaeology, 168−183.
Jonuks, T. & Veldi, M. & Oras, E. 2014. Looduslikud pühapaigad – uue ja vana piiril. – Vikerkaar
7–8, 93−108.
Jonuks, T. 2017. New Trends in the Study of Religion in Estonia: Contemplations in the Grey Zone
Between Religion and Science. – Sator 18. Balkan and Balticum: Current Studies in the Post
socialist Space, edited by Mare Kõiva and Ekaterina Anastasova. Tartu: ELM Scholarly Press,
161−182. DOI: https://doi.org/10.7592/Sator.2017.18.08.
Jonuks, T., Äikäs, T. 2019. Contemporary deposits at sacred places: reflections on contemporary
paganism in Estonia and Finland. – Folklore, 75, 7–46.
Jonuks, T. 2022. Eesti muinasusundid. Tallinn: Postimehe Kirjastus.
112
Jonuks, T., Päll, L.; Remmel, A., Kadakas, U. 2022. Sõjakas kaitse – konfliktid loodus- ja
kultuuripärandi hoiu kujundamisel. – Methis. Studia Humaniora Estonica 24 (30), 156–183.
Jung, J. 1898. Muinasaja teadus eestlaste maalt. II. Kohalised muinasaja kirjeldused Liivimaalt,
Pernu ja Viljandi maakonnast. Kogunud ja väljaannud J. Jung. Jurjew.
Jung, J. 1899. Muinasaja teadus Eestlaste maalt. I. Üleüldine muinasaja kirjeldus. Jurjew.
Jung, J. 1910. Muinasajateadus eestlaste maalt. III. Kohalised muinasaja kirjeldused
Tallinnamaalt. Tallinn.
Kaasik, A. 2007. Ajaloolised looduslikud pühapaigad – väärtused looduse ja kultuuri piirimail. –
Looduslikud pühapaigad: väärtused ja kaitse. (toim. H. Valk). Õpetatud Eesti Seltsi Toimetised,
XXXVI. Tartu, 23–71.
Kaasik, A. 2016. Põlised pühapaigad: oleme hiierahvas. Tallinn: Pegasus.
Kaasik, A. 2017a. Pühapaikade teejuht: Eesti põlised väekohad. Tallinn: Pegasus.
Kaasik, A. 2017b. Virumaa hiied. – Mäetagused, 66, 99–114.
Kaasik, A. 2018. Rüüstatud pühapaigad. – Hiite Maja SA
https://hiis.ee/files/ryystatud_pyhapaigad_2018.pdf
Kaasik, A. 2025. Lagedaks raiutud. Rüüstatud pühapaigad II. – Hiite Maja SA
https://www.hiis.ee//files/LagedaksRaiutud.pdf
Kallas, L. 2011. Leiud Põhja- ja Lääne-Eesti looduslikest pühapaikadest. Bakalaureusetöö. Tartu
Ülikool, ajaloo ja arheoloogia instituut.
Kama, P. 2022. Eesti ajalooliste pühapaikade inventuurist ja kaitsest 2022. aastal. – Mäetagused,
83, 211–218.
Kaniava, A. 2022. Looduslikud pühapaigad kui jutupaigad Rambynase mäe näitel. – Mäetagused
83, 37–55.
Kupits, E. H. 2024. Looduslike pühapaikade kaitse: õiguslikud aspektid ja probleemid Valjala
kihelkonna näitel. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond,
Ajaloo ja arheoloogia instituut Arhiivinduse osakond. Juhendaja PhD Kurmo Konsa.
Kõivupuu, M. 2009. Hinged puhkavad puudes. Tallinn: Huma.
Kõivupuu, M. 2011. 101 pühapaika. Tallinn: Varrak.
Laugaste, E., Normann, E. 1959. Muistendid Kalevipojast. Eesti muistendid. Hiiu- ja
vägilasmuistendid I. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
Laugaste, E., Liiv, E., Normann, E. 1963. Muistendid Suurest Tõllust ja teistest. Eesti muistendid.
Hiiu- ja vägilasmuistendid II. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
Laugaste, E., Liiv, E. 1970. Muistendid Vanapaganast. Eesti muistendid. Hiiu- ja
vägilasmuistendid III. Tallinn: Eesti Raamat.
Leppik, S. 2011. Setomaa pühad ja pühakud. – Setomaa tsässonad. Koost A. Raudoja ja T.
Mäkeläinen. Tartu: Setu Kultuuri Fond, 117–151.
113
Lintrop, A. 2007. Udmurdi vetehaldjast ja püha mõiste kujunemisest permi rahvastel. − Sator.
Artikleid usundi- ja kombeloost (toim. M. Kõiva). Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 116−133.
Loorits, O. 1947, 1951, 1960. Grundzüge des estnischen Volksglaubens. I, II, III. Lund.
Loorits, O. 1959. About the religious Concretism of the setukesians. Suomalais-ugrilasen Seuran
Vuosikirja, 61: 5. Helsinki.
LPP 2007 = Looduslikud pühapaigad: väärtused ja kaitse. Koost. A. Kaasik, H. Valk; toim. H. Valk.
Õpetatud Eesti Seltsi Toimetised, XXXVI, Tartu.
Lõugas, V., Selirand, J. 1977. Arheoloogiga Eestimaa teedel. Tallinn: Valgus.
MKS 1925 _= Muinasvarade kaitse seadus. – Riigi Teataja, 67. 21. augustil 1936.
Metssalu, J. 2008. Ajalookirjutuse mõjust kohapärimusele Raikküla näitel ehk katse tuvastada
maa-alune tee munkade juurest muistsete vanemateni. – Kes kõlbab, seda kõneldakse:
Pühendusteos Mall Hiiemäele, ed. by Eda Kalmre and Ergo-Hart Västrik. Tartu: Eesti
Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 317–353.
Metssalu, J. 2022. Juuru kihelkonna pühad allikad. – Pühad allikad. Eesti Kirjandusmuuseumi
aastaraamat 2010. https://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/araamat/2010/metssalu.pdf
Moor, A. 1998. Hingepuu.
Muistis, koht ja pärimus II. Pärimus ja paigad. (Koost ja toim H. Valk). Tartu: Tartu Ülikool, ajaloo
ja arheoloogia instituut, 2014.
Mäemets, L. 2017. Pelli pärimus Mulgimaal: traditsioon, tuntus ja tähendus. Tartu Ülikool,
Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, kultuuriteaduste instituut. Magistritöö.
Mäemets, L. 2022. Karksi kihelkonna pühapaigad: mõningaid tähelepanekuid. – Mäetagused, 83.
Toim M. Kõiva, külalistoimetaja K. Kivari. Tartu, 89–120.
Potter, T., Remmel, M.-A., Valk, H. (koost) 2001. Rõuge kihelkond. Paigad ja pärimus. Tartu: Eesti
Kirjandusmuuseum.
Põldmäe, R. 1984. Rahvaluulesse puutuvaid sugemeid eesti vennastekoguduse allikais. - Paar
sammukest eesti kirjanduse uurimise teed. Uurimusi, 10. Tallinn, 58–82.
Päll, L. 2016. Ökosemiootiline vaade keskkonna modelleerimisele Eesti kohapärimuses
Kakerdaja rabaga seotud pärimuse näitel. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool, kultuuriteaduste ja
kunstide instituut, eesti ja võrdleva rahvaluule osakond.
Päll, L. 2021. The Role of Place-lore in Environmental Conflict Discourse: The Case of Paluküla
Sacred Hill in Estonia. Journal of Ethnology and Folkloristics, 15 (2), 198−220. DOI: 10.2478/jef-
2021-0024.
Päll, L. 2022. An ecosemiotic dimension of folklore: Reframing the concept of place-lore. Sign
Systems Studies, 50 (2/3), 185−216. DOI: 10.12697/SSS.2022.50.2-3.01.
114
Päll, P. 2002. Eesti kohanimede struktuur. – Eesti murded ja kohanimed. Tallinn, 249–269.
Raudoja, A., Valk, H., Aleksandrov, A. 2017. Setomaa pühapuud. – Benfoughal, T., Fišman, O.,
Valk, H. (Toim.). Inimese Muuseumi ekspeditsioonid Eestisse: Boris Vilde ja Leonid Zurov
Setomaal (1937–1938). Seto Instituudi Toimetised, 2. Tartu: Tartu Ülikool, ajaloo ja arheoloogia
instituut, Seto Instituut. 597–611.
Remmel, M.-A. 1995. Muistendid ja kohalood Meremäe vallas 1994. aastal. – Palve, vanapatt ja
pihlakas. Setumaa 1994. a. kogumisretke tulemusi. (Vanavaravedaja, 4). Tartu, 41–58.
Remmel, M.-A. 1997. Püha mõistest kohalugude kaudu. – Maa ja Ilm. Pro Folkloristica.
Remmel, M.-A. 1998. Hiie ase. Hiis eesti rahvapärimuses. Tartu, Eesti Kirjandusmuuseum.
Remmel, M.-A. 2001. Mõrsja saatus: pulmateema loodusmaastikuga seotud rahvajuttudes. –
Akadeemia , 12, 2001, 2523–2541.
Remmel, M.-A. 2002. Võrumaa ja Setomaa kohapärimuses 20. sajandi vältel ilmnevatest
muutustest. Paar sammukest : Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat, 19, 31−62.
Remmel, M.-A. 2004. Arad veed ja salateed. Järvamaa kohapärimus. Tartu.
Remmel, M.-A. 2007. Hiiepärimuse sõnum tänases Eestis: lähteandmeid ja tõlgendusvõimalusi.
– Looduslikud pühapaigad. Väärtused ja kaitse. (toim. H.Valk) Õpetatud Eesti Seltsi Toimetised,
36. Tartu: Tartu Ülikool, 239−256.
Remmel, M.-A. 2014. Kohapärimuse mõiste, uurimislugu ja tunnusjooned. −. Muistis, koht ja
pärimus II. Pärimus ja paigad. (toim. H.Valk). Muinasaja Teadus, 26: 2. Tartu: Tartu Ülikool, 13−70.
Remmel, M.-A. 2017. Vennaste ja vete vald. Nabala kohajutud. Tartu.
Remmel, M.-A. 2019. Pühakud, kündjad ja vasarapildujad: mõnest piirkondlikust eripärast Eesti
kohamuistendites. – Annom, Inge & Järv, Risto & Sarv, Kadi (toim). Paar sammukest XXVII. Pühad
allikad. Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat. Tartu: EKM Teaduskirjastus, 13–54
(DOI:10.7592/PS/27.remmel).
Remmel, M.-A. 2020. Vaiksed kohad. – Mäetagused 77, 117–144 (DOI:10.7592/
MT2020.77.remmel).
Remmel, M.-A. 2022. Hiied vee veerel. Pärimuse ja maastiku kujundikeelest looduslikes
pühapaikades. – Mäetagused, 83. Toim M. Kõiva, külalistoimetaja K. Kivari. Tartu, 163–210.
Remmel, M.-A., Valk, H. 2014. Muistised, pärimuspaigad ja kohapärimus: ajalised ning
ruumilised aspektid. – Valk, Heiki (koost., toim.) Muistis, koht ja pärimus II. Pärimus ja paigad.
Muinasaja Teadus, 26: 2. Tartu: Tartu Ülikool, 305–398.
Roundtree, K. 2015. Contemporary Pagan and Native Faith Movements in Europe: Colonialist
and Nationalist Impulses. EASA Series 26, edited by Kathryn Rountree. Oxford: Berghahn
RT 1936 = Muinasvarade kaitse seadus. – Riigi Teataja, 1936, 67, 21. august, 1489-1494. Riigi
Teataja 21 august 1936 — DIGAR Eesti artiklid
115
RT 1994 = Muinsuskaitseseadus. – Riigi Teataja I, 1994, 24, 391. www.riigiteataja.ee/akt/28649
RT 2019 = Muinsuskaitseseadus. – Riigi Teataja I, 19.03.2019, 13.
www.riigiteataja.ee/akt/119032019013.
Sarmela, M. 1994. Suomen perinneatlas. Helsinki: SKS.
Setomaa 2009 = Setomaa koguteos, 2. Vanem ajalugu muinasajast kuni 1920. aastani. Koost H.
Valk, A. Selart & A. Lillak, peatoim M. Aun. Tartu: Eesti Rahva Muuseum.
Setomaa tsässonad. 2011. Koost A. Raudoja ja T. Mäkeläinen. Tartu: Setu Kultuuri Fond.
Sirge, K. 2008. Noored ja usk Setumaal aastal 2008: hetkeseis ja jätkusuutlikkus.
Bakalaureusetöö. Tartu: Tartu Ülikool, usuteaduskond.
Szilágyi, T. 2015. Emerging Identity Markets of Contemporary Pagan Ideologies in Hungary. –
Contemporary Pagan and Native Faith Movements in Europe: Colonial ist and Nationalist
Impulses. EASA Series 26, edited by Kathryn Rountree. Oxford: Berghahn, 154−174.
Tamla, T. 1977. Veekogudega seotud kultusepaikadest Eestis. Diplomitöö. Tartu Riiklik Ülikool,
NSV Liidu ajaloo kateeder.
Tarkiainen, Ü. 2011. Maavalduste piirid ja piiritähised 13.−19. sajandil. – Tuna.
Ajalookultuuri ajakiri 14 (3), 17−33.
Treuman, K. 2009. Lohukivid loodus- ja kultuurmaastikul. Magistritöö. Tallinna Ülikool.
Tvauri, A. 1995. Viron ja Suomen kuppikivet. Magistritöö. Helsingi Ülikool.
Tvauri, A. 1997. Arheoloogilisi uurimusi. Tartu Ülikooli arheoloogia kabineti toimetise, 9. Tartu,
11−53.
Tõnisson, E. 1982. Noorem rauaaeg (10. sajand – 13. sajandi algus). – Eesti esiajalugu. Tallinn:
Eesti Raamat, 319–425.
Uuemäe, J. 2022. Eesti lohukivid pärimuses. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, ajaloo ja
arheoloogia instituut, arheoloogia osakond. Tartu.
Valk, H. 2003. Tsässon ja külakalmistu Põhja-Setomaa kultuuripildis. – Setumaa kogumik, 1.
Uurimusi Setumaa arheoloogiast, numismaatikast, etnoloogiast ja ajaloost. Tallinn, 219–252.
Valk, H. 2007a. Looduslikud pühapaigad kui muistised: arheoloogia vaatenurk. – Looduslikud
pühapaigad: väärtused ja kaitse. (toim. H. Valk). Õpetatud Eesti Seltsi Toimetised, XXXVI. Tartu,
135–170.
Valk, H. 2007b. Choosing Holy Places. – The Journal of Roman Archaeology. JRA Supplementary
Series, No. 67, Continuity and Innovation in Religion in the Roman West. Ed. R. Haeussler and A.
C King, Volume I. Portsmouth, Rhode Island, 201–212.
Valk, H. 2009. Sacred natural places of Estonia: regional aspects. – Folklore. Electronic Journal
of Folklore, 42, 45–66.
Valk, H. 2014. Püha Võhandu rahvausus ja -pärimuses. – Õpetatud Eesti Seltsi Aastaraamat
2013. Tartu, 9–51.
116
Valk, H. 2017. Setomaa – maa, rahvas ja kultuur ajaloolisel piirialal. – Benfoughal, T., Fišman, O.,
Valk, H. (Toim.). Inimese Muuseumi ekspeditsioonid Eestisse: Boris Vilde ja Leonid Zurov
Setomaal (1937–1938). Seto Instituudi Toimetised, 2. Tartu: Tartu Ülikool, ajaloo ja arheoloogia
instituut, Seto Instituut, 329–350.
Valk, H. 2018. Helme allikas: ohvrikoht tänapäeval. – Tutulus 2018, 21–23.
Valk, H. 2022a. Kesksed looduslikud pühapaigad Eesti kagunurgas. – Mäetagused, 83.
Looduslikest pühapaikadest, 121−162.
Valk, H. 2022b. Pühad lätted Setomaa lääne- ja põhjaosas. – Setumaa kogumik 8. Värska, 257–
310.
Valk, H. 2025. Miikse Jaanikivi ja jaanipäev. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Valk, H., Aleksandrov, A. 2017. Setomaa pühad ja kultuslikud kivid. – Inimese Muuseumi
ekspeditsioonid Eestisse: Boris Vilde ja Leonid Zurov Setomaal (1937–1938.) Seto Instituudi
Toimetised, 2. Tartu: Tartu Ülikool, ajaloo ja arheoloogia instituut, Seto Instituut, 581–596.
Valk, H., Grušina, L. 2017. Setomaa pühad allikad ja veekogud. – Inimese Muuseumi
ekspeditsioonid Eestisse: Boris Vilde ja Leonid Zurov Setomaal (1937–1938). Seto Instituudi
Toimetised, 2. Tartu: Tartu Ülikool, ajaloo ja arheoloogia instituut, Seto Instituut, 612–627.
Valper, V. (koost) 2010. Metsast leitud kirik. Mõtsast löütü kerik. Urvastõ kohapärimus. (Eesti
Rahvaluule Arhiivi toimetused 28.) Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus.
Vee, M. 2015. Looduslike pühapaikade maastikuline analüüs Juuru, Muhu ja Põlva kihelkondade
näitel. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool, Loodus- ja tehnoloogiateaduskond, Ökoloogia ja
maateaduste instituut, geograafia osakond
(http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/48386/Vee_Maris.pdf 2015 – 29.06.2022)
Viidalepp, R. 1940. Iseloomustavat Eesti ohvrikividest. Tartu: Eesti Rahvaluule Arhiiv.
Vilbaste, K. 2013. Eesti allikad. Tallinn: Varrak.
Võrumaa 1926 = Võrumaa : maadeteaduslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus. Toim J. Rumma,
J. V., Veski, A. Tammekann. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts. Kodu-uurimise toimkond. 1926.
Väina, M. 2025. Regilaul kui varieeruv süsteem: suulise kultuuri toimemehhanismide
modelleerimise võimalused. Keel Ja Kirjandus, LXVIII (11), 963−986. DOI: 10.54013/kk815a1.
Västrik, E. 1996 (veebis 2000) Kombest valmistada kalendritähtpäevadel inimesena riietatud
õlgkuju Metsik, kada, Tahma-Toomas, nääripoiss, tuhkapoiss jt. – Sator 1. Artikleid usundi- ja
kombeloost, 157–189 https://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/sator/
Västrik, E.-H. 1999. Vaateid vadja rahvausundile: uurimislugu, kohapärimus ja selle seosed
kristliku traditsiooniga. Magistritöö, Tartu Ülikooli filosoofia teaduskond, eesti ja võrdleva
rahvaluule õppetool. Käsikiri. https://www.folklore.ee/rl/folkte/sugri/vadja/alustus.htm
117
Västrik, E.-H. 2015. In Search of Genuine Religion: The Contemporary Estonian Maausulised
Movement and National Discourse. – Contemporary Pagan and Native Faith Movements in
Europe: Colonialist and Nationalist Impulses. EASA Series 26, edited by Kathryn Rountree.
Oxford: Berghahn, 130−153. DOI: https://doi.org/10.2307/j.ctt9qctm0.11.
Zurov, L. 2017. Petseri maakonna setu ja vene talupoegade ristiusueelsetest iganditest ja
religioossetest uskumustest. Kivide, allikate ja puude austamisest. – Inimese Muuseumi
ekspeditsioonid Eestisse: Boris Vilde ja Leonid Zurov Setomaal (1937–1938). Toim t Benfoughal,
O. Fišman, H. Valk. Seto Instituudi Toimetised, 2. Tartu: Tartu Ülikool, ajaloo ja arheoloogia
instituut, Seto Instituut, 251–318.
Wild, R. & McLeod, C. 2011. Sacred Natural Sites. Guidelines for protected Area Managers
https://sacrednaturalsites.org/wp-content/uploads/2011/10/PAG-016.pdf
118
Lisa. SA Hiite Maja looduslike pühapaikade andmebaasi andmeväljad. Valikutega avaaken: KIVI Ravikivi Ohvrikivi Liukivi Jäljekivi Lohukivi Muu lohuga kivi Märkidega kivi Vare Plaatlood KÕRGENDIK Mägi Neem, poolsaar Saar Astang Paepaljand Liivkivipaljand Kivivare NÕGU Lohk Org Koobas Karst SOO VEEKOGU Järv Jõgi/oja Meri Veesilm PUISTU Mets Puuderühm Ravipuu/-põõsas Ohvripuu/-põõsas Lautsipuu RISTIPUU(D) 1 ristipuu 2-4 ristipuud 5 ja enam ristipuud ALLIKAS Raviallikas Ohvriallikas Ilmaallikas PÜHA ALA PÜHAAED REOKOHT RISTTEE KALME TOPONÜÜM KUJU/S AMMAS PIIR(IPUNKT) KUREPESA ALLIKAS PUU Puu liik RAJATISED Matusetoiming Muud usutoimingud Mängimine Nõupidamine Ohverdamine Palvetamine Pesemine Puudutamine Pühaks pidamine Ravimine Risti lõikamine Söömine-joomine Pidu Tantsimine Tule tegemine Vande andmine Varandus Üleloomulikud kogemused