Vastus

Lisa 1. Kaasamise käigus esitatud märkuste arvestamise tabel Ministeeriumid Ettepaneku esitaja Ettepanek/avaldus Arvestamine Justiitsministeerium Osaliselt arvestatud. (1) Võttes arvesse, et vastavusega seotud müügigarantii on midagi uut ning tarbijad ei ole Punkt 1 – seletuskirjas suure tõenäosusega teadlikud, mis on selle sisuks ning ei ole teada, kas ja kui ulatuslikult on lahti kirjutatud sellist spetsiifilistele tingimustele vastavat garantiid antakse või tulevikus andma garantii eriliikide hakatakse, ei ole võimalik öelda, et see teave lihtsustaks tarbijal garantiisid võrrelda ning probleem ning sellega muudaks garantiitingimused tema jaoks selgemaks. Seejuures tuleb aga nõustuda nõustume. Küll aga ei Komisjoni poolt välja tooduga, et suureks probleemkohaks on asjaolu, et tarbijate jaoks saa arvestada on juba käesoleval hetkel raske teha vahet seadusest tuleneval garantiil ja müügigarantiil seisukohaga, et parem ning uue spetsiifilistele tingimustele vastava garantii hõlmamine võib olukorra tarbija lahendus on kehtiva jaoks muuta veel keerulisemaks. Seega tundub selgem lahendus jääda kehtiva direktiivi direktiivi lahenduse ehk lahenduse juurde, mis kohustab andma üldiselt teabe kõigi müügigarantii tingimuste status quo juurde kohta jäämine, kuivõrd see tähendaks, et me peaksime suutma tõestada nii KOMile kui teistele riikidele, et KOMi toodud üks juurprobleemidest – tarbijate puudulik info toodete kestlikkusest – ei ole probleem, mis vajab lahendamist. Kui KOM pakutud lahendus ei sobi, siis tuleb välja pakkuda mingi teine, meile sobiv, lahendus. (2) Seisukoha punkt 5.1 – tabelis toodud CRD art 5(1) p ea viidet tuleb täpsustada, kuivõrd Punkt 2 – arvestatud. definitsioon teeb viite ka SGD art-le 17. Seletuskirjast on vastav  viide tervikuna kustutatud. (3) Seisukoha seletuskirja punkti 5.2 – seisukohta tuleks täpsustada järgneva infoga. Punkt 3 – arvestatud. Viidatud kohtulahend Lisaks tuleb anda teavet täiendavate müügigarantiide (sh tootja poolt pakutava garantiide) ütleb, et müügigarantii olemasolu ja tingimuste kohta kui see on asjakohane. Euroopa Kohus on kohtuasjas C infokohustus ei ole alati 179/21 täpsustanud, et tootja antud müügigarantii puhul ei teki kauplejale selles sättes kohustuslik isegi kui pandud teabe esitamise kohustus ainuüksi selle garantii olemasolu tõttu, vaid üksnes siis, müügigarantiid kui tarbijal on õigustatud huvi saada selle garantii kohta teavet, et teha otsus selle kohta, pakutakse. KOMi kas end asjaomase kauplejaga lepinguliselt siduda. Selline õigustatud huvi on eelkõige ettepanek näeb ette, et tuvastatav juhul, kui kaupleja teeb tootja müügigarantiist oma pakkumuse keskse või vastupidavusega seotud määrava elemendi. Selleks et teha kindlaks, kas garantii kujutab endast sellist keskset või müügigarantii esitamine määravat elementi, tuleb arvesse võtta asjaomase kauba pakkumuse sisu ja üldist on alati kohustuslik struktuuri seoses asjaomase kaubaga; seda, kui tähtis on müügi või reklaamiargumendi juhul kui seda seisukohast mainida tootja müügigarantiid; kohta, kus seda on pakkumuses mainitud; pakutakse. Eeltoodu sellise eksimuse või segiajamise tõenäosust, mida selle mainimine võib piisavalt tõttu ei saa väita, et informeeritud, mõistlikult tähelepaneliku ja aruka tarbija tajus põhjustada, seoses muude ettepanekus toodud garantii õigustega, mida ta võib teostada, või seoses tegeliku garandi isikuga; seda, kas infonõue ei tekita uusi pakkumuses on selgitusi muude selle kaubaga seotud garantiide kohta või need kohustusi ja üksnes puuduvad, ning mis tahes muid asjaolusid, mis võivad anda tunnistust tarbijakaitse kordab täna kehtivat. objektiivse vajaduse kohta. Seetõttu kustutame vastava lõigu ja väite tervikuna. (4) Seisukoha seletuskirja punkt 5.2 – seisukohta tuleks täiendada järgneva infoga. Punkt 4 – arvestatud. Seisukohtadesse on Samuti tuleb arvesse võtta võimalikku koormat ettevõtjatele. Ettepanekus on selgitatud, toodud rõhutatult et kaupleja peab andma teavet vastupidavuse garantii kohta teavet juhul kui tootja on sõnum, et kauplejatelt selle teinud kättesaadavaks. Põhjenduspunktis on selgitatud, et eelkõige peaks kaupleja peaks nõudma üksnes edastama tarbijatele teabe, mille tootja on kauplejale esitanud või kavatseb muul viisil seda infot, mis tootaja tarbijale enne lepingu sõlmimist hõlpsasti kättesaadavaks teha, märkides selle tootele on talle kättesaadavaks endale, selle pakendile või märgistele ja etikettidele, millega tarbija tavaliselt enne teinud. Samuti on lepingu sõlmimist tutvub. Kauplejalt ei tohiks nõuda, et ta aktiivselt püüaks tootjalt sellist täpsustatud, et kaupleja teavet saada, näiteks tootepõhistelt veebisaitidelt. Siiski ei ole selge, kas kaupleja peaks peaks tarbijale andma  seejuures muu teabe seest otsima ja kindlaks tegema, kas tootja pakub just infot kauba parandamise vastavusgarantiile vastavaid müügigarantii tingimusi. Kui nii, siis on see kauplejatele ja asendamise õiguse siiski märkimisväärseks koormuseks. Eriti arvestades, et Euroopa Kohtu lahendi kohaselt kestvuse kohta, mitte tuleks kauplejal anda info tootja poolt pakutud garantii kohta üksnes juhul kui tarbijal on „vastupidavusega õigustatud huvi saada selle garantii kohta teavet, et teha otsus selle kohta. seotud müügigarantii“ kohta, mida iga kaupleja Eeltoodut arvesse võttes ei ole me veendunud, et tarbijale oleks ka energiat tarbiva kauba, peaks hakkama digitaalse elemendiga kauba ning digitaalse sisu või teenuse puhul kasulik direktiivide tasemel ise teabekohustuse sidumine vastupidavusega seotud garantiiga kasulik ning ettevõtjatele sisustama. kaasnev võimalik koormus proportsionaalne. (5) Seisukoha seletuskirja punkt 5.3 - väga keeruline on kontseptsiooni sisust aru saada, Punkt 5 – kustutame tarbijatele see olukorda kindlasti lihtsamaks ei tee. Punktis aetakse seadusest tulenevaid kõnealuse alternatiivi õiguskaitsevahendeid ja müügigarantiid ning erinevaid võlasuhteid segamini. Ühe sõna seoses „seadusliku kasutamine kontseptsioonilt erinevatele asjadele teeb asja kindlasti keerulisemaks ning ei garantii“ ja ole õiguslikult korrektne. Palun CRD muudatuste puhul järgida JUMi eelnevalt antud „müügigarantii“ sisendit. definitsioonidega. Nõustume, et pakutud alternatiiv läheb lahendatavast juurprobleemist - tarbijate puudulik info toodete kestlikkusest - liiga kaugele. (6) Seisukoha seletuskirja punkt 7.2 - kasutusjuhendi olemasolu või puudumine võib olla Punkt 6 – seisukohtade oluline ka kauba lepingutingimustele vastavuse hindamisel. Mh tarbijalemüügi direktiiv seletuskirja on art 7(1)(c): Lisaks subjektiivsetele vastavusnõuetele peab kaup vastama ka järgmistele täpsustatud viitega nõuetele - kaup on üle antud, kui see on asjakohane, koos selliste tarvikutega, sealhulgas tarbijalemüügi pakendid, paigaldusjuhendid või muud juhendid, mille saamist tarbija võib mõistlikult direktiivile. eeldada. Keskkonnaministeerium Arvestatud.  (1) Leiame, et kuna rohepöördeks on vaja tarbijate aktiivsemat ja teadlikkuma osalemist Punkt 1 – toetame igapäevase tarbijana turul ja samuti rohepesu reguleerimist, on algatusel selgelt positiivne seisukohtades selgelt mõju keskkonnale ning Eesti peaks toetama valdkonnas EL-üleste reeglite kehtestamist, sh ELi ülest lähenemist. paremaks info jagamiseks varuosade kättesaadavusest ning uute mõistete esitamist. (2) Samas rõhutame, et kindlasti ei saa ära unustada tarbija teadlikkuse tõstmist ja selle Punkt 2 – tarbijate vajalikkust, et antud direktiivis väljatoodut paremini rakendada. Kindlasti on oluline teadlikkuse tõstmise roheväidetega seonduv, sh fakt, et kui väite taga ei ole kas sertifitseeritud või riigi poolt olulisuse võtame tagatud skeemi, siis need pole arvestatavad – läbi selle saab tarbija kindlust, et tema tehtud teadmiseks. valikud on keskkonnateadlikud. Seisukohtade seletuskirja lisati KEM märkus seoses tõeste roheväidete olulisega. (3) Kokkuvõttes leiame, et algatuse idee on vajalik, kuid ära ei tohi unustada, kuidas antud Punkt 3 – võtame muudatused mõjutavad tarbija käitumist ja mille kaudu saab riik seda muuta/mõjutada. teadmiseks. Huvigrupid, organisatsioonid Ettepaneku esitaja Ettepanek Arvestamine Eesti Infotehnoloogia ja Osaliselt arvestatud. Telekommunikatsiooni Liit (1) ITL toetab keskkonnasäästu ja seda, et tootjad toodaks vastupidavamaid kaupu. Samas Punkt 1 – seisukohtade lisaksid kavandatavad muudatused ettevõtjatele ja ka tarbijatele keerukust. seletuskiri käsitleb muudatuste keerukust, seda nii tarbijate kui ettevõtjate vaates. (2) Kauba kohta teabe andmine läheb järjest keerulisemaks ja pikemaks, mistõttu tekib info Punkt 2 – arvestades üleküllus. Kõik teavad, et valdav enamik tarbijaid ei loe pikki tingimusi, sest info on KOMi uuringute liiga keeruline ja neil on raske orienteeruda. Samas pannakse kaupleja vastutus, et see tulemusi, mille alusel kõik tarbijale teatavaks saab, mis tekitab küsimuse regulatsiooni mõttekusest ja vastav infonõue eesmärgipärasusest. seatakse, on raske vastu vaielda, et seda infot ei ole tarbijale vaja.  Näiteks leiti komisjoni tellitud uuringus, et juhtudel, kus tarbijale esitati võrreldav teave toote vastupidavuse või parandatavuse kohta, valisid tarbijad peaaegu kolm korda tõenäolisemalt toote, mille vastupidavus oli suurim, ja rohkem kui kaks korda tõenäolisemalt toote, mille parandatavus oli kõrgeim. (3) Kui kogu selline info peaks olema kaubaga kaasas paberil, siis see on omakorda Punkt 3 – KOMi eelnõu keskkonnakahjulik tegu. Informatsiooni toodetakse järjest juurde ja ei muuda senist garantiitingimused/kasutusjuhendid lähevad järjest pakemaks. infoesitamise korraldust, mis ei näe ette konkreetset infoedastuse viisi, mistõttu võib kaupleja nõutud info edastada ka suuliselt enne ostu tegemist või mõnel muul sobival viisil. (4) Hindame, et praktikas hakkab looma segadust uue garantiiliigi „vastupidavuse Punkt 4 – seisukohad ja müügigarantii“ tekitamine. seletuskiri nõustub ITL vastavasisulise hinnanguga. (5) Ebaausate kaubandustavade direktiivi muudatusettepaneku kohaselt peaks tarbijat Punkt 5 – oleme nõus teavitama sellest, kui toode on disainitud selliselt, et selle funktsionaalsus väheneb, kui sellega, et kaupleja saab kasutatakse kulumaterjale, varuosi või tarvikuid, mida ei paku algne tootja. ITL on vastutada vaid siis, kui seisukohal, et tingimused peaksid olema sõnastatud nii, et kaupleja saab tarbijat teavitada tal on see info olemas ja sellest kõigest vaid siis, kui tootja on sellise info avaldanud või kauplejale teatvaks ta ei ole seda tarbijateni teinud. Kaupleja saab vastutada vaid siis, kui tal on see info olemas ja ta ei ole seda viinud. Kuigi toote tarbijateni viinud. disainiga seonduv a. Seetõttu teeme ettepaneku sõnastada see nõue järgmiselt: „Tarbijat peab kehtib pigem tootjale teavitama sellest, kui toode on disainitud selliselt, et selle funktsionaalsus kui kauplejale, siis ei saa väheneb, kui kasutatakse vähemalt samaväärseid kulumaterjale, varuosi või objektiivselt välistada tarvikuid, mida ei paku algne tootja ja juhul kui tootjalt on laekunud kaupleja vastutust juhul vastavasisuline info.“ kui kaupleja lähtudes ametialase hoolikuse Regulatsiooniga pannakse müüjatele järjest suurem vastutus, mis on meie hinnangul isegi nõudest (UCPD art 5(2)) suurem kui tootjale teatud juhtudel. ITL pigem ei toeta selliste muudatuste tegemist, kuna oleks pidanud seda täitmise keerukuse tõttu põhjustaks need ebaproportsionaalset vastutuse koormust teadma. Viimane on aga müüjatele. Samas kui näiteks muudatuse (tarkvarauuendused, seadme vahetused jms) juhtumipõhine hinnang mõju toote kasutamisele ei ole võimalik ette prognoosidagi. ning peab arvesse võtma konkreetset erioskuste taset ja hoolikust, mille kasutamist tarbijate suhtes võib ettevõtjalt õigustatult eeldada, ja mis on vastavuses ausate kaubandustavadega ja/või hea usu üldpõhimõttega ettevõtja tegevusalal. (6) Eeltoodust tulenevalt soovitame riigi seisukohtades võimalusel avaldada resoluutsemalt Punkt 6 – kuna tegemist mittenõustumist muudatustega, mis lisavad keerukust või mille täitmine on suhteliselt on algfaasis olevate võimatu. läbirääkimistega, siis tuleb seisukohtadesse  jätta teatav paindlikkus. Samas see ei välista jäikade seisukohtade võtmist põhimõttelistes küsimustes, kus meil on olemas tugevad vastuargumendid muudatuste mitte toetamiseks. Toon lisaks välja ka mõned spetsiifilisemad kommentaarid ja küsimused, mis meie liikmetel tekkisid ja mis ilmestavad võimalike uute nõuete praktikas rakendamise raskusi: (7) Reaalne olukord on EL turul see, et meil on oluline maht kaupu/tooteid, millele Punkt 7 – ebaausate mehaanilist remonti ei teostata, komponente/detaile ei vahetata ja kui nt Fitbit kaubandustavade aktiivsusmonitoril ekraan pilti ei kuva, siis vahetatakse/asendatakse toode (mitte ei hakata direktiivi „musta seda parandama) juhul, kui kasutaja ei ole toodet ise kahjustanud ja kehtib nimekirja“ lisatakse garantiiaeg/pretensiooni esitamise aeg tarbijatel. punkt, mille kohaselt a. Kuidas sellisel juhul „parandatavust“ käsitletakse? Tarbijat tuleks sellisel juhul loetakse ebaausaks igal müügieelselt teavitada et toode on „mitteparandatav“ ja see on vaid „asendatav“, tingimusel „Kaupade et tarbijal ei tekiks ootust, et müüja vahetab remondi käigus välja vaid puudusega esitlemine parandamist detaili. võimaldavana, kui see b. Kaua selline „parandatavuse“ info/lubadus peab kehtima? Teadaolevalt ei saa tegelikult võimalik ei (olenevalt seadmest) teatud aja pärast (nt 4 a peale nutitelefoni soetamist) seadet ole, või tarbija enam remontida, kuna vajalikke varuosi enam ei toodeta. teavitamata jätmine sellest, et kaupa ei ole võimalik parandada vastavalt õiguslikele nõuetele.“ See nõue ei kohusta kauplejaid teavitama tarbijaid kaupade parandatavusest ega parandatavuse perioodist.  (8) Probleem on selles, et kuigi mitte EL-ist pärit tootjad müüvad oma kaupu EL turul, ei Punkt 8 – pruugi nad arvestada kõigi EL reeglitega. Nt Apple, kes pakub endiselt tootja garantiid tarkvarauuendustega vaid 1 aasta (kuigi EL-is on kõikjal tarbijate 2 aastase pretensiooni esitamise õigus ja seonduvalt on tarbija teised tootja pakuvad müügigarantiid ikkagi 2 aastat) ja Apple puhul tagavad tarbija teavitamise kohustus pretensioonide esitamise õiguse teise aasta jooksul aga müüjad (kauplejad). Siin oli ka tarkvarauuenduse näide toodud negatiivse tarkvara uuenduse kohta just Apple osas (Apple 6 ja selle aku tegijal mitte kauplejal. kaasus). Ka varuosadega a. Kuidas kaupleja saab tagada, et näiteks tarkvarauuendus ei mõjutaks toote seonduv kehtib pigem kasutamist? Sageli isegi ei teata ette kas üks või teine tarkvarauuendus võib tootjale kui kauplejale, tekitada negatiivset mõju või mitte. samas ei saa b. Või siis kuidas on võimalik kauplejal ette teada ja tarbijat sellest ette teavitada, et objektiivselt välistada teatud varuosad, mida ei paku algne tootja vähendavad kauba funktsionaalsust? kaupleja vastutust juhul kui kaupleja lähtudes ametialase hoolikuse nõudest (UCPD art 5(2)) oleks pidanud seda teadma. Viimane on aga juhtumipõhine hinnang ning peab arvesse võtma konkreetset erioskuste taset ja hoolikust, mille kasutamist tarbijate suhtes võib ettevõtjalt õigustatult eeldada, ja mis on vastavuses ausate kaubandustavadega ja/või hea usu üldpõhimõttega ettevõtja tegevusalal. Eesti Kaubandus- ja Arvestatud osaliselt. Tööstuskoda (1) Kaubanduskoda nõustub komisjoni eelnõuga lisada tarbijat eksitavate kauplemisvõtete Punkt 1 – võtame hulka nn rohepesu ja kaupade enneaegse vananemise valeväidete kasutamise. Näeme, et teadmiseks.  rohepesu ja kaupade enneaegse vananemise osas valeväidete kasutamine ei ole ainult tarbijale kahjulikud, vaid rikub ka ettevõtluskeskkonda, sest võib seada selliseid ebaausaid võtteid kasutavad ettevõtted teistest paremasse seisu ning rikub turul vaba konkurentsivõimet. Samas leiame, et kõik õigusakti muudatused peavad olema põhjendatud ning ei tohi asjatult ettevõtlusvabadust piirata. (2) Me ei toeta plaani lisada ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 6 lõikesse 2 ebaausa Punkt 2 – nõustume, et kaubandustavana „tarbijatele sellise kasu reklaamimist, mida peetakse asjaomasel turul plaanitav lisandus on levinud tavaks“. Nimelt ei ole eelnõus piisavalt põhjalikult selgitatud, miks komisjon leiab, mõnevõrra ebaselge ja et tarbijat eksitab toote reklaamimine läbi selle, kui nt toode ei sisalda mõnda keemilist selle sisu vajab ainet, mida ka teised samasugused tooted turul üldjuhul ei sisalda. Kui keemilise ühendi täpsustamist. Ka kasutamine on lubatud, kuigi enamikes toodetes seda ei kasutata ning enamik kauplejad seisukohad ja seletuskiri läbi selle asjaolu toodet ei reklaami, ei ole tegu olukorraga, kus eksitatakse tarbijat. Seega kajastab seda punkti. ei ole tegemist ebaausa kaubandusvõttega ning selle keelamine piirab ilma põhjuseta liigselt ettevõtlusvabadust. (3) Leiame, et seadusest tuleneva garantii ning müügigarantii kõrvale ei ole vaja kehtestada Punkt 3 – vastav vastupidavusega seotud garantiid, sest selle kaudu komisjoni eesmärki luua toote garantiist murekoht on lähtuv võrreldavus toodete vahel ei saavutata. Vastupidi, kolme garantii mõiste puhul seisukohtades ja tekiks liigset segadust mitte ainult tarbijatele, vaid ka ettevõtjatele, kes peavad suutma seletuskirjas kajastatud. vahet teha ning tarbijale selgitada, millisel garantiil on millised tingimused ning kui kaua need kestavad. Lisaks tooks vastupidavusega seotud garantii kehtestamine ettevõtjatele kaasa mõningase halduskoormuse tõusu, kui on vaja töötajaid koolitada kolme garantii osas, aga ka täiendavad kulud tarbijat teavitava materjali ja reklaamide tegemisel. Seega toetame ministeeriumi välja pakutud alternatiivset lahendust muuta õigusakte selliselt, et seadusest tuleneva garantii mõiste asendada üldise garantii mõistega ning seadusest tuleneva garantii ja müügigarantii mõisteid arusaadavamalt ja lihtsamalt defineerida. Ministeeriumi ettepanekust ei tulene kauplejatele olulisi muutusi täna kehtiva olukorraga võrreldes, sest garantiist teavitamise kohustus juba kehtib ning paraneks garantii tingimustest arusaamine. (4) Kaubanduskoda ei toeta eelnõus olevat plaani lisada tarbija õiguste direktiivi säte, millega Punkt 4 – vastav kohustatakse kauplejaid teavitama tarbijaid, kui tootja ei paku energiat tarbivatele murekoht on kaupadele vastupidavusega seotud garantiid. Näeme, et see muudaks garantiiga seotud seisukohtades ja seletuskirjas kajastatud.  arusaamatuse veelgi segasemaks ning on üle reguleerimine, mis seab kauplejatele põhjendamatult liigseid kohustusi. (5) Teeme ettepaneku jätta eelnõust välja tarbija õiguste direktiivi muudatusettepanek lisada Punkt 5 – märkusega ei kauplejatele kohustus teavitada tarbijat enne ostu sooritamist kõigi kaubaliikide puhul saa arvestada. Eelnõu kauba parandatavuse hindest. Nimelt ei ole eelnõus selgitusi ega arusaadavaid plaane, sätestab, et kuidas parandatavuse hinne kujuneb ning kes selle määramist kaupadele hakkab hindama. „parandatavuse hinne“ Lisaks puudub teadmine sellest, kas parandatavuse hinde määramisel võetakse aluseks on midagi, mis üldine toote lahti võtmise ja osade asendamise võimalikkus või tuleb arvestada ka vastava pannakse paika toote remonditeenuse ja hoolduse pakkujate olemasoluga liikmesriikides, kus toode on (tuleviku) ELi õigusega. müügil. Tekib küsimus, kas piisab, kui Eestis müüdava toote remonditeenuse pakkuja asub See on midagi sarnast Soomes või peaks toodet olema võimalik parandada Eestis näiteks igas maakonnas või tänasele linnas. Seejuures ei pruugi tootja, kes eelduslikult parandatavuse hinde tootele peab energiatõhususe märkima, teada parandamisvõimaluste olemasolust liikmesriikides. Lisaks võib olukorda klassidele A/B/C/D, parandatavuse hinde õigsusest muuta keerulisemaks, kui kaupleja ostab tooted sisse mitte mida tuleb märkiga nt tootjalt, vaid mõnelt vahendajalt. pesumasinatele. Juhul kui sellised parandatavuse hinded tekivad, siis peaks selle info ka lepingueelse teabena tarbijale andma. Senimaani kuniks parandatavuse hinnet ELi õiguse alusel kehtestatud ei ole, ei pea ka vastavat infot esitama. (6) Juhul, kui eelnõust parandatavuse hinde teavitamise kohustust välja ei jäeta, siis peame Punkt 6 – nõustume oluliseks, et selle regulatsiooniga edasi tegeledes võetaks arvesse kauplejate arvamust, et seisukohaga, et parandatavuse hindest teavitamise kohustus ei kujuneks kauplejatele liiga koormavaks. sellekohase info Selleks peab eelnõu tekstist üheselt välja tulema, et ühelgi juhul ei teki kauplejal kohustust edastamise kohustus aktiivselt tootjalt parandatavuse hinde või muu asjakohase remonditeabe infot hankida, et peaks olema seotud kohustust tarbijat teavitada toote parandatavusest täita. tootaja poolt kauplejale antud info ning kaupleja  ei peaks tegema märkimisväärseid pingutusi selle info omandamiseks. Vastavasisuline punkt on ka seletuskirjas olemas. Rõhutame seda punkti tugevamalt tuues selle eraldis seisukohana välja. Kaupmeeste Liit Arvestatud (1) Tootja antud info, turundusmaterjal. Kas on jagatud vastutus või vastutab kaupleja või Punkt 1, 2, 3 ja 4 – tootja? Kas vastutab väite tegija/andja või kaupmees? Millega kaupmehe vastutus siin KOMi piirneb? Platvormi vastutus EL piiri ülesel kauplemisel. muudatusettepanekud ei muuda tänast vastutuse (2) Ebaausad kaubandustavad - kas kaupleja saab ikka ennast tootja vastu kaitsta? jagunemist erinevate turuosaliste vahel. (3) Ebaausad kaubandustavad – keskkonnasäästlikkuse eesmärk. Kui tootaja kommunikeerib Üldprintsiibis vastutab mingit eesmärki, siis kui kaugele peab kaupleja siin minema. Kas kaupleja peab hakkama ebaausa kaubandustava kontrollima sisu vastavust väljaöeldule? kasutamise eest see, kes seda kasutab. Kuid (4) Kauplejate soov: Kaupleja vastutaks asjade eest, kus ta on teadlik. Ja kus vastutus on, siis teatud olukordades ei peavad tal seal olemas olema ka hoovad enda kaitsmiseks (tootja eest). ole välistatud ka ühisvastutus kui ebaausa kaubandustava kasutamisega on seotud mitu tarneahela liiget. Seotus võib ilmneda ka tegevusetusest, kui leiab tõendamist, et kaupleja oleks pidanud lähtudes oma ametialasest hoolikusest aru saama, et mingi tarbijale müüdav kaup oma väidetega või infoga ilmselt eksitab tavatarbijat tegema ostuotsust, mida ta ilma selle eksituseta ei oleks teinud. Ametialane hoolikus on UCPD kohaselt „erioskuste tase ja hoolikus, mille kasutamist tarbijate suhtes võib ettevõtjalt õigustatult eeldada, ja mis on vastavuses ausate kaubandustavadega ja/või hea usu üldpõhimõttega ettevõtja tegevusalal“. Samuti tuleb arvestada, et lepinguõiguslikus mõttes muutuvad tootja poolt tehtud avalikud avaldused siduvaks ka müüja ja tarbija vahelises lepingus (VÕS § 217 primm lg 3 punkt 2). See tähendab, et tootja avalikult tehtud avaldused muutuvad ka müügilepingu osaks v.a VÕS § 217 primm lg-s 4 sätestatud juhtudel. (5) Tarbijad ei ole alati heatahtlikud, päris tihti tagastatakse tooted ja soovitakse raha tagasi. Punkt 5 – ettepanek ei Kui pole kuskil täpsustatud, kui kaua toode peaks kestma, siis kaupleja väga kehva muuda võrreldes olukorda pandud. Tootja võib olla ka juba lõppenud ja kogu vastutus kauplejal. tänasega kirjeldatud olukorda. Kaupleja vastutab kauba mittevastavuse eest 2.a perioodi vältel kuid ei ütle, et iga kaup peab kindlasti 2.a vastu pidama. Kauba vastupidavus on SGD alusel sisustatud kui kauba võime säilitada tavapärase kasutamise korral oma funktsioonid ja toimivus. (6) Turul levinud tava - KOM võiks välja tuua, mis sinna alla ei lähe. Mingi spetsiifiline grupp Punkt 6 – lisame mõtte võib väga huvitatud olla sellest infost. seletuskirja. Mistahes eluliste näidete toomine aitab kindlasti kaasa ettepaneku mõtte selgitamisele. (7) Toodete parandatavuse võimalused võiksid olla kättesaadavad üle Eesti - aga pole kindel, Punkt 7 – oleme nõus, et kas see on väikse Eesti mõttes mõistlik. toodete parandatavuse võimalused võiks olla võimalikult laialt kättesaadavad. KOMi ettepanek seoses varuosade ja parandamisjuhiste infokohustusega aitab  seda eesmärki saavutada. (8) Foodish ja eraldi võrdluslehed - täpsustada, kas neile ka kehtib kohustus? Punkt 8 - sätet saab kohaldada mistahes isikule sh MTÜ-dele, kuid võtmeks on tegutsemine ebaausa kaubandustavaga seotud kauba müüja nimel või huvides. Juhtudel kui seda seost ei ole, siis direktiiv olukorrale ei kohaldu. (9) Kui on üldine keskkonna väide (öko), kas siis peab olema viite väite juures ka? See tundub Punkt 9 – ettepanek ei riskantne, kuna toote pakend võib olla väike, ei pruugi ruumi olla, tuleks kaaluda muuda senist direktiivi digitaalsele kanalile üleviimist (toote pass). Mida rohkem infot, seda raskem toodet korraldust seoses taaskasutusse suunata. väidete tõendamise ja info esitamisega. Direktiivi tõlgendamise juhistes on selle kohta märgitud, et „Kui keskkonnaväited esitatakse toodete pakenditel ja/või muudes teabevahetuskanalites (nt plakatid, reklaamtahvlid, ajakirjad), kus täpsustuste esitamiseks on vähe ruumi, peaks  peamise keskkonnaväite ja seda väidet täiendava teabe asukoht olema selline, et keskmine tarbija mõistaks nende kahe elemendi vahelist seost. Kui lisateavet ei esitata või see esitatakse ebaselgelt või mitmeti mõistetaval viisil, võidakse seda olenevalt üksikjuhtumi asjaolude hindamisest lugeda eksitavaks. Kui keskkonnaväite täpsustamiseks ei ole ruumi, ei tohiks väidet üldjuhul esitada.“1 Samuti on juhises märgitud, et „Kohus leidis, et kui teatavate toodete puhul kasutatakse selliseid ebamääraseid väiteid nagu „öko-“ ja „mahe- “, tuleb vastavad põhjendused esitada vahetult väidete kõrval. Ei piisa sellest, kui põhjendus esitatakse veebisaidi teisel lehel 1 Juhise lk 80. veebis - https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:52021XC1229(05)&from=EN  (ühe hiireklõpsu kaugusel väitest).2 (10) Hästi oluline, et ei kirjutataks kinni seda, kuhu infot panna. Infot võiks saada panna Punkt 10 – komisjoni sinna, kuhu kaupmehel on seda otstarbekas panna, mitte ei peaks ilmtingimata olema muudatused ei käsitle kohas, kus on ruumi niigi vähe. ega muuda seda, millises vormis infot tuleks esitada. Tarbijakaitse ja Arvestatud osaliselt. Tehnilise Järelevalve Amet (1) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelvalve Amet toetab punktides 1-7 toodud ettepanekuid. Punkt 1 – võtame teadmiseks. (2) Sooviksime veel lisada mõtte, et keskkonnaalased väited võiks olla ka mõõdetavad. Selleks Punkt 2 – ökomärgiste võiks välja töötada teatavad mõõdikud. Näiteks võiks sätestada, et mis määra ulatuses saab teemal sisaldab eelnõu üldse väita, et tegemist keskkonna säästliku kauba/teenuse/ettevõttega. Need mõõdikud punkti, mis ei luba võiksid olla midagi sarnast nagu kosmeetika puhulgi, kui toote peale on märgitud, et kasutada koostisosad on 98% ulatuses looduslikku päritolu. Mõõdikute olemasolu annaks tarbijatele keskkonnamärgiseid, selguse ja võimaluse võrrelda tooteid ning seeläbi sooritada teadlik ostuotsus. Ühtlasi mis ei ole kas annaks mõõdikute olemasolu ka täitevasutustele võimaluse paremini hinnata väite sertifitseeritud või riigi paikapidavust. poolt tagatud. Eelduslikult sisaldavad need süsteemid ka tingimusi mille vastu toodet hinnatakse. Üldisemate keskkonnaalaste väidetega seoses on KOMilt algatus, millega nõutakse, et ettevõtjad kasutaksid oma toodete/teenuste 2 Samas  keskkonnajalajälje kohta esitatud väidete põhjendamisel standardmeetodeid, millega seda jalajälge mõõta.3 KOM ei ole küll veel selle ettepanekuga välja tulnud, kuid kuuldavasti tullakse sellega välja 2022 Q3. Punkt 3 – eelnõu ei võta (3) Samuti võiks mõõdiku lisada ka mõistele enneaegne vananemine. kasutusele enneaegse vananemise mõistet vaid toob välja konkreetsed juhud, mis loetakse igal juhul ebaausateks, ning neid saab grupeerida ühise termini „enneaegne vananemine“ alla. Samas nimetatud juhtumid on üsna konkreetsed ja ei vaja iseenesest täiendavaid mõõdikuid hindamaks kas õiguslik koosseis on täidetud või mitte. (4) Muus osas täiendavad ettepanekud puuduvad. Punkt 4 – võtame teadmiseks. 3 https://ec.europa.eu/info/law/better-regulation/have-your-say/initiatives/12511-Toodete-ja-ettevotete-keskkonnatoime-vaidete-pohjendamine_et  EELNÕU VABARIIGI VALITSUS ISTUNGI PROTOKOLL Tallinn, Stenbocki maja __. august 2022. a nr Päevakorra punkt nr Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi kohta, millega muudetakse direktiive 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL seoses tarbijate võimestamisega üleminekul rohelisele majandusele, pakkudes paremat kaitset ebaausate tavade vastu ja paremat teavet, eelnõu kohta 1. Kiita heaks järgmised ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri esitatud seisukohad: 1.1. Toetame muudatuste tegemist Euroopa Liidu tarbijaõigustikus, et võidelda eksitavate või põhistamata keskkonnaalaste väidete kasutamisega (edaspidi rohepesu) ja parandada toodete kestlikkusega seotud teabe esitamist, kuivõrd see tagab parema ühtse siseturu toimimise; 1.2. Toetame ebaausate kaubandustavade direktiivi täiendamist rohepesu ja toote enneaegsele vananemisele rajatud kaubanduspraktikate vastaste reeglitega; 1.3. Peame oluliseks täpsustada ebaausate kaubandustavade direktiivi selle muudatuse eesmärki ja sisu, millega tuleb tarbija eksitamist eeldada olukorras, kus kaupa reklaamitakse läbi tarbija sellise kasu, mis on juba turul tavapärane. Eesti hinnangul ei pruugi sellise eelduse loomine olla põhjendatud; 1.4. Toetame tarbija õiguste direktiivi muudatuste eesmärki tõsta tarbijate teadlikkust keskkonnaaspektidest ning suunata neid keskkonnahoidlike valikute poole seeläbi, et kaupleja peab esitama tarbijale lepingueelse teabena info kauba kestlikkuse kohta. Selline teave peab aga omama tarbijale reaalset lisandväärtust talle sobivama ning kestlikuma valiku langetamisel, võimaldama selgelt eristada tarbijale seadusega antud õigusi müügigarantiiga antavatest õigustest ning olema proportsionaalne kauplejatele pandava lisakoormusega (eelkõige ei tohiks eeldada kauplejalt aktiivselt informatsiooni väljaselgitamist lisaks juba tootja poolt pakutavale). Selleks, et tagada maksimaalne selgus ja vältida tavatarbija segadusse ajamist, ei poolda Eesti direktiivi täiendava garantiiliigina vastupidavusega seotud müügigarantii mõiste sissetoomist; 1.5. Peame oluliseks täpsustada tarbijate õiguste direktiivi muudatust seoses toodete tarkvarauuenduste pakkumise infokohustusega, kuna uus nõue võib alandada tänast tarbijate kaitstuse taset, mis muuhulgas ei näe ette mitte minimaalset ajavahemikku (nagu  plaanis direktiivi muudatustega), mille jooksul tarkavarauuendusi pakutakse, vaid lähtub eeldusest, et tarbijale tuleb pakkuda uuendusi ajavahemiku jooksul, mida tarbija võib mõistlikult eeldada, võttes arvesse digisisu või digiteenuse liiki ja otstarvet. Tarkvarauuenduste pakkumise ajavahemike võrreldavuse tagamiseks tuleks kaaluda tarkvarauuenduste informatsiooni pakkumise jaoks üldise reeglina konkreetse ajaühiku nagu kuu või aasta kehtestamist; 1.6. Peame oluliseks selgemini sisustada kauba parandatavusega seotud infokohustused, arvestades, et tarbija õiguste direktiivi eelnõus viidatud parandatavuse hinde tekkeks vajalik Euroopa Liidu õigusraamistik on alles välja töötamisel; 1.7. Peame oluliseks säilitada ettepanekus toodud lähenemine, mille kohaselt vastutab kaupleja ebaausate kaubandustavadega seoses üksnes enda tegevuse või tegevusetuse eest ning et lepingueelsed täiendavad infokohustused kehtivad üksnes juhtudele, kui tootja on kauplejale nõutud info hõlpsasti kättesaadavaks teinud. 2. Eesti esindajatel Euroopa Liidu Nõukogu erinevatel tasanditel väljendada ülaltoodud seisukohti. 3. Riigikantseleil esitada punktis 1 nimetatud eelnõu ja ülaltoodud seisukohad Riigikogu juhatusele ja teha seisukohad teatavaks Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmetele ning Eestist nimetatud Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ja Regioonide Komitee liikmetele. Kaja Kallas Peaminister Taimar Peterkop Riigisekretär  SELETUSKIRI Vabariigi Valitsuse otsuse juurde „Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi kohta, millega muudetakse direktiive 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL seoses tarbijate võimestamisega üleminekul rohelisele majandusele, pakkudes paremat kaitset ebaausate tavade vastu ja paremat teavet“ 1. Sissejuhatus Euroopa Komisjon esitas 30. märtsil 2022. a Euroopa rohelise kokkuleppe1 ettepanekute paketi, mille eesmärgiks on muuta kestlikud tooted normiks ja suurendada ELi ressursisõltumatust2. Nimetatud pakett koosneb neljast ettepanekust: kestlike toodete ökodisaini määruse ettepanek; ELi kestliku ja ringluspõhise tekstiili strateegia ettepanek; ehitustoodete määruse muutmise ettepanek; ning tarbijate võimestamise ettepanek seoses üleminekuga rohelisele majandusele. Käesolev seletuskiri käsitleb tarbijate võimestamise ettepanekut seoses tarbijaõiguste täiendamisega3, millega suurendatakse tarbijate mõjuvõimu rohepöörde elluviimisel, et tarbijad oleksid paremini teadlikud toodete keskkonnasäästlikkusest ja paremini kaitstud rohepesu eest (edaspidi „ettepanek“). Eelkõige tähendab see, et tarbijatele antakse enne lepingu sõlmimist paremat teavet teatavate toodete vastupidavuse ja parandatavuse kohta ning tõhustatakse tarbijate kaitset ebaausate kaubandustavade eest, mis takistavad tarbijatel kestlike ostude tegemist, näiteks: rohepesu (st eksitavad keskkonnaalased väited), toodete enneaegne vananemine (st kaupade enneaegsed rikked) ja ebausaldusväärsete ja läbipaistmatute kestlikkusmärgiste ja teabevahendite kasutamine4. Seisukohad ja seletuskirja koostas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtluskeskkonna ja tarbijakaitse osakonna nõunik Risto Jõgi ([email protected]). Valdkonna eest vastutab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtluskeskkonna 1 https://ec.europa.eu/info/strategy/priorities-2019-2024/european-green-deal_et 2 https://ec.europa.eu/commission/presscorner/detail/et/ip_22_2013 3 Euroopa Komisjoni ettepanek „Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi kohta, millega muudetakse direktiive 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL seoses tarbijate võimestamisega üleminekul rohelisele majandusele, pakkudes paremat kaitset ebaausate tavade vastu ja paremat teavet“, 30.03.2022, COM(2022) 143 final. 4 Ibid., lk 1. 1 ja tarbijakaitse osakonna juhataja asekantsleri ülesannetes Külli Kraner ([email protected]). 2. Ettepaneku sisukokkuvõte Ettepaneku eesmärk on tugevdada tarbijate õigusi, muutes kahte direktiivi, mis kaitsevad tarbijate huve liidu tasandil: ebaausate kaubandustavade direktiivi 2005/29/EÜ5 ja tarbija õiguste direktiivi 2011/83/EL6. Täpsemalt on ettepaneku eesmärk aidata kaasa puhtale ja keskkonnahoidlikule ELi ringmajandusele, võimaldades tarbijatel teha teadlikumaid ostuotsuseid ja aidata seega kaasa kestlikumale tarbimisele. Ettepanekus käsitletakse ka ebaausaid kaubandustavasid, mis eksitavad tarbijaid kestlikest tarbimisvalikutest eemale. Lisaks tagab see ELi tarbijakaitsenormide parema ja järjepidevama kohaldamise. Tarbijate võimestamine ja neile kulutõhusate võimaluste tagamine on ettepaneku kohaselt kestliku tootepoliitika raamistiku oluline osa. Selleks tuleb ettepaneku kohaselt suurendada tarbijate osalemist ringmajanduses, eelkõige andes tarbijatele enne lepingu sõlmimist paremat teavet teatavate toodete vastupidavuse ja parandatavuse kohta ning tõhustades tarbijate kaitset ebaausate kaubandustavade eest, mis takistavad tarbijatel kestlike ostude tegemist, näiteks:  rohepesu (st eksitavad keskkonnaalased väited),  toodete enneaegne vananemine (st kaupade enneaegsed rikked) ja  ebausaldusväärsete ja läbipaistmatute kestlikkusmärgiste ja teabevahendite kasutamine. Täpsemalt on ettepaneku eesmärk järgmine:  Anda teavet tootja pakutava vastupidavusega seotud müügigarantii olemasolu ja kestuse kohta igat liiki kaupade puhul või sellise garantii puudumise kohta energiat tarbivate kaupade puhul. 5 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ELT L 149, 11.6.2005, lk 22). 6 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT L 304, 22.11.2011, lk 64). 2   Anda teavet tasuta tarkvarauuenduste kättesaadavuse kohta kõigi digielementidega kaupade, digisisu ja digiteenuste puhul.  Anda teavet toodete parandatavuse kohta või muu asjakohase remonditeabe kaudu, kui see on kättesaadav, igat liiki kaupade puhul.  Tagada, et kauplejad ei eksitaks tarbijaid toodete keskkonna- ja sotsiaalse mõju, vastupidavuse ning parandatavuse osas.  Tagada, et ettevõtja saaks esitada keskkonnasõbralikkusega seotud tulevikueesmärke või aspiratsioone ainult siis, kui see hõlmab selgeid kohustusi.  Tagada, et kaupleja ei saaks reklaamida tarbijatele eeliseid, mida peetakse asjaomasel turul levinud tavaks.  Tagada, et kaupleja saaks tooteid võrrelda, sealhulgas kestlikkusteabe vahendi abil, üksnes juhul, kui ta annab teavet võrdlusmeetodi, hõlmatud toodete ja tarnijate ning teabe ajakohastamise meetmete kohta.  Keelata selliste kestlikkusmärgiste esitamine, mis ei põhine sertifitseerimissüsteemil või mida ei ole kehtestanud ametiasutused.  Keelata tarbijatele turustamisel kasutatavad üldised keskkonnaväited, kui toote või kaupleja suurepärast keskkonnatoimet ei ole võimalik tõendada kooskõlas määrusega (EÜ) nr 66/2010 (ELi ökomärgis), liikmesriikides ametlikult tunnustatud ökomärgise süsteemidega või muude asjakohaste liidu õigusaktidega.  Keelata keskkonnaväite esitamine kogu toote kohta, kui see puudutab vaid toote teatavat aspekti.  Keelata esitada liidu turul kõigi asjaomasesse tootekategooriasse kuuluvate toodete suhtes õigusaktidega kehtestatud nõudeid ettevõtja eripakkumisena.  Keelata teatavad kaupade enneaegse vananemisega seotud tavad nagu nt toote disainimine selliselt, et ta lõpetaks töötamise peale mingi aja möödumist või jätta tarbija teavitamata sellest, et toode ei ole parandatav jms. Neid meetmeid on ettepaneku kohaselt vaja kehtiva tarbijaõiguse ajakohastamiseks, et tarbijad oleksid kaitstud ja saaksid rohepöördele kaasa aidata. Praegu on tarbijaõiguste direktiiviga ette nähtud, et kauplejad peavad andma tarbijatele teavet kaupade või teenuste põhiomaduste kohta. Direktiiv sisaldab konkreetseid nõudeid esitada teave seadusest tuleneva vastavusgarantii ning täiendavate müügigarantiide olemasolu kohta. Kuna aga puudub nõue esitada teavet vastupidavusega seotud müügigarantii puudumise kohta, ei motiveeri direktiiv tootjaid piisavalt 3 tarbijatele sellist garantiid pakkuma. Euroopa Komisjoni läbi viidud uuringud näitavad, et kui tarbekaupu pakutakse koos müügigarantiiga, on teave sellise müügigarantii ja tarbijatelt võetavate tasude kohta sageli ebaselge, ebatäpne või puudulik, mistõttu tarbijal on keeruline tooteid võrrelda ja eristada müügigarantiid (kohustuslikust) seadusest tulenevast garantiist7. Ettepanekus käsitletakse seda küsimust, tagades, et tarbijatele antakse teavet kogu kaupa hõlmava, enam kui kaheaastase kestusega vastupidavusega seotud müügigarantii olemasolu kohta, kui tootja sellise teabe kättesaadavaks teeb. Direktiiv ei sisalda ka konkreetseid nõudeid anda tarbijatele teavet kaupade parandatavuse kohta. Pigem nõuab see üksnes teabe esitamist „müügijärgsete teenuste“ kohta „kui see on kohaldatav“. See teave, mis edendaks kaupade parandamist ja oleks seega suureks abiks selles, et tarbijad saaksid osaleda ringmajanduses, on müügikohtades sageli puudu. Hiljutised uuringud näitavad, et kuni 80 % ELi tarbijatest väidab, et neil on raske leida teavet selle kohta, kui lihtne on toodet parandada8. Ebaausate kaubandustavade direktiivi üldnorme eksitavate tavade kohta võib kohaldada tarbijaid negatiivselt mõjutavate rohepesu tavade suhtes, hinnates iga juhtumit eraldi. Samas ei ole direktiivis ega selle I lisas (must nimekiri) sätteid, mille kohaselt loetaks sellised tavad ebaausaks igas olukorras. Tarbijakaitsealase koostöö võrgustikus osalevate ametiasutuste hiljutine veebisaitide kontroll eksitavate keskkonnaväidete avastamiseks kinnitas vajadust tugevdada õigusnorme, et tarbijaõigused selles valdkonnas paremini maksma panna. Ka 2020. a Euroopa Komisjoni uuringus kontrolliti 150 keskkonnaväidet ja leiti, et märkimisväärne osa neist (53,3 %) annavad ebamäärast, eksitavat või põhjendamatut teavet toodete keskkonnanäitajate kohta kogu ELis ja paljudes tooterühmades (nii reklaamis kui ka tootel) 9. Sarnane on olukord ka toodete enneaegse vananemise juhtumite puhul ning konkreetsete normide puudumine ja vajadus hinnata tegevuse konkreetset mõju tarbijatele raskendab seetõttu direktiivi jõustamist. Seda kinnitab asjaolu, et vastustes käesoleva algatuse ettevalmistamisel 7 Euroopa Komisjon, Consumer market study on the functioning of legal and commercial guarantees for consumers in the EU (Tarbijaturu uuring ELi tarbijatele pakutavate õiguslike ja kaubanduslike tagatiste toimimise kohta), 2015. Euroopa Komisjoni mõjuhinnangut toetav uuring Study on Empowering Consumers Towards the Green Transition (Tarbijate võimestamine üleminekul rohelisele majandusele), juuli 2021. Commercial warranties: are they worth the money? (Euroopa tarbijakeskuste võrgustik), aprill 2019. 8 Euroopa Komisjon, „Behavioural Study on Consumers’ Engagement in the Circular Economy“ (Tarbijate ringmajandusse kaasatust käsitlev käitumisuuring), 2018, lk 81. 9 Euroopa Komisjon, „Environmental claims in the EU – inventory and reliability assessment“ (Keskkonnaväited ELis – ülevaade ja usaldusväärsuse hindamine), 2020. 4 kasutatud avalikule konsultatsioonile märkis 76 % vastanutest, et neil on viimase kolme aasta jooksul ette tulnud, et mõnel tootel on tekkinud ootamatu rike10. Ettepanku ülevõtmiseks nähakse liikmesriikidele ette 15 kuud ning kohaldamine algaks 24 kuud pärast vastuvõtmist.11 3. Ettepaneku vastavus õigusliku aluse, subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele 3.1 Õiguslik alus Tarbijakaitse kuulub ELi ja selle liikmesriikide ühisesse pädevusse („jagatud pädevus“). Ettepanek põhineb lepingu artiklil 114, mis vastavalt artikli 169 lõike 2 punktile a on õiguslik alus selliste meetmete vastuvõtmiseks, mis aitavad kaasa artikli 169 eesmärkide saavutamisele seoses siseturu väljakujundamisega. Artikli 169 kohaselt peab EL aitama kaitsta tarbijate majanduslikke huve ning edendama nende õigust teavitamisele ja koolitamisele oma huvide kaitseks. 3.2 Subsidiaarsus Ettepanekuga muudetakse ELi tarbijakaitsenorme, mille vastuvõtmist on juba varasemalt peetud vajalikuks ja mida on peetud ka kooskõlas olevaks subsidiaarsuse põhimõttega. Võib nõustuda ettepanekus öelduga, et ELi tasandi meetmete puudumisel võivad riikide algatused, mis toovad tarbijatele ja riikide turgudele küll teatavat kasu, viia ühtse turu killustumiseni, tuues omakorda kaasa õiguskindlusetuse ja suurendades nõuete täitmisega seotud kulusid. 3.3 Proportsionaalsus Ettepank ei lähe Euroopa Komisjoni sõnul kaugemale, kui konkreetsete eesmärkide rahuldavaks täitmiseks vajalik. Ettepanek võimaldab komisjoni hinnangul tarbijatel teha 10 Euroopa Komisjon, A New Consumer Agenda Factual summary report – public consultation (Uus tarbijakaitse tegevuskava – Faktiline kokkuvõte – avalik konsultatsioon), 2020, lk 20. 11 Ettepaneku art 4. 5 teadlikke ostuotsuseid, edendada kestlikku tarbimist, kaotada kauplejate ebaausad kaubandustavad, mis kahjustavad kestlikku majandust ja juhivad tarbijaid eemale kestlikest tarbimisvalikutest, ning tagada ELi tarbijakaitsenormide parem ja järjepidevam kohaldamine. 4. Ettepaneku mõjude analüüsi kokkuvõte 4.1. Muudatuste positiivsed mõjud (tarbijatele, ettevõtjatele, keskkonnale) Ettepaneku mõjuanalüüsi kokkuvõtte kohaselt saaksid tarbijad üldjuhul muudatustest märkimisväärset kasu12. Muudatused peaksid suurendama tarbijate heaolu vähemalt 12,5–19,4 miljardi euro võrra 15 aasta jooksul (keskmiselt ligikaudu 1 miljard eurot aastas) 13. Tarbijad saaksid viidatud mõjuanalüüsi kohaselt teha paremaid otsuseid kuna:  müügikohtades on paremini kättesaadav ja usaldusväärsem teave kauba vastupidavusega seotud tootjapoolse müügigarantii kohta ning selle kohta, kui kaua pakutakse tasuta tarkvarauuendusi;  kättesaadav on hinnang parandatavuse kohta või muu parandamisega seotud asjakohane teave;  võetakse meetmeid, et hoida ära tegevuse eksitav näitamine keskkonnasõbralikuna, pikendada toodete kasutusiga ning vähendada läbipaistmatute või ebausaldusväärsete kestlikkusmärgiste ja digitaalsete teabevahendite kasutamist. Samuti kaitstaks paremini tarbijate õigusi:  tarbijatel oleks lihtsam näha, millistele toodetele pakub tootja vastupidavusega seotud pikendatud müügigarantiid, ja selle valida, kui see vastab nende vajadustele;  tarbijaid eksitataks vähem valede keskkonnaväidetega ning ebausaldusväärsete või läbipaistmatute kestlikkusmärgiste ja digitaalsete teabevahenditega;  tooted, mille tarbijad ostavad, ei muutuks oodatust varem kasutuskõlbmatuks;  tarbijatel oleks lihtsam teha mõistlikke valikuid. 12 Ettepaneku mõjude hindamise analüüsi kommenteeritud kokkuvõte. Dokument SWD(2022) 86 final. 13 Ettepaneku lk 12. 6 Ettepaneku mõjuanalüüsi kohaselt omaksid muudatused positiivset mõju keskkonnale, kuivõrd need viivad selleni, et tarbijad valiksid suurema tõenäosusega tooted, mis on kestlikud (tooted on toodetud väiksema keskkonnamõjuga, nad kestavad eeldatavasti kauem ja neid on võimalik rohkem parandada). Ettepanekuga tekib initsiatiiv pakkuda turul kestlikemaid tooteid, kuna seda on võimalik müügiargumendina paremini kasutada, mistõttu eeldavatalt pikeneb ka toodete eluiga. See aga vähendab esmase toorme kasutust, mis on positiivse mõjuga meid ümbritsevale keskkonnale ning tänu vähenevale EL sõltuvusele toorme impordist ka julgeolekule. Hinnangute kohaselt on kasu keskkonnale 15 aasta jooksul kokku 5–7 miljonit tonni säästetud CO2 ekvivalenti14. Ettepaneku mõjuanalüüsi kohaselt omaksid muudatused positiivset mõju ka ettevõtjatele, kuna väheneks selliste võimalike piiriüleste kaubandustõkete arv, mida põhjustavad ELi liikmesriikide kehtestatud ühepoolsed meetmed. Võrdsed tingimused tooksid kasu ettevõtluskeskkonna parandamisele, sest nende eesmärk on kaotada ebaõiglased tavad, mida mõni ettevõtja kasutab. See looks paremad tingimused ka väikeettevõtetele, kuna siiani on pigem suuremad kasutanud vastavad väiteid aga nüüd tekivad ühtsed alused kõigile. 4.2. Muudatuste kulud 4.2.1 Mõju ettevõtjatele Euroopa Komisjoni mõjuanalüüsi kohaselt tekitavad muudatused ettevõtjatele lisakulusid seoses teabe esitamisega vastupidavusega seotud müügigarantii, tasuta tarkvarauuenduste pakkumise aja ja remondi kohta. Need kulud peaksid siiski olema piiratud ning ehkki kulud kanduvad tõenäoliselt üle tarbijatele, ei peaks need eelduste kohaselt avaldama kahjulikku mõju nõudlusele, eriti kuna tarbijad maksavad märksa meelsamini toodete eest, mis kestavad kauem või mida on kergem parandada. Lisakulusid toob ka ökoeksitamise ja enneaegse vananemise ärahoidmine, kuid peamiselt neile ettevõtjatele, kes praegu rakendavad nendega seotud tavasid. Teistele ettevõtjatele tulevad muudatused kasuks kuna luuakse võrdsed tingimused, sest nimetatud tavad kaotatakse. Normid, mille eesmärk on tagada kestlikkusmärgiste ja kestlikkusteabe edastamise vahendite läbipaistvus ja usaldusväärsus, tekitavad lisakulusid organisatsioonidele, kes neid märgiseid väljastavad. Need kulud kanduvad 14 Ettepaneku lk 12. 7 tõenäoliselt üle märgiseid taotlevatele ettevõtjatele, kuid ettevõtjad võivad otsustada taotleda tulevikus vähem märgiseid. Euroopa Komisjon on hinnanud, et keskmine ühekordne kulu ettevõtja kohta on 556–568 eurot, millele järgneb iga-aastane korduv kulu 64–79 eurot vaadeldaval ajavahemikul15. Teisest küljest saavad ettevõtjad ka olulist kasu seoses võrdsete võimalustega, sest praegu tarbijaid eksitavad ettevõtjad peaksid viima oma tavad kooskõlla tõeliselt kestlike tavadega. 4.2.2 Mõju riigieelarvele Euroopa Komisjoni mõjuanalüüsi kohaselt tuleb liikmesriikide ametiasutustel kanda kulud, mis on seotud uute kohustuste täitmise tagamisega. Samas on märgitud, et selgemad normid ökoeksitamise ja toodete lühikese kasutusea kohta võivad tähendada ka kokkuhoidu, arvestades raskusi kehtivate normide täitmise tagamisel ja selleks kuluvaid vahendeid. Muudatuste täitmise tagamiseks riigiasutuste poolt peaks komisjoni hinnangul kuluma keskmiselt 440 000–500 000 eurot aastas iga liikmesriigi kohta16. Viidatud summa kataks kulusid nii koolitusele kui täiendavale järelevalvele ning lähtuvad eeldusest, et täiendavate normide järelevalve teostamiseks palgatakse uued töötajad. Praeguses staadiumis ei ole meie hinnangul võimalik välja tuua direktiivi ülevõtmise ning tulevase rakendamisega seotud täpset suurust. Kõiki võimalikke kulutusi seoses direktiivi rakendamisega menetletakse tulevikus vastavalt riigi majanduslikele võimalustele vastavate aastate riigi eelarvestrateegia ja riigieelarve protsessis. 15 Ettepaneku lk 12. 16 Ettepaneku lk 12. 8 5. Vabariigi Valitsuse seisukohtade selgitus 1. Toetame muudatuste tegemist Euroopa Liidu tarbijaõigustikus, et võidelda eksitavate või põhistamata keskkonnaalaste väidete kasutamisega (edaspidi rohepesu) ja parandada toodete kestlikkusega seotud teabe esitamist, kuivõrd see tagab parema ühtse siseturu toimimise. Juba täna võib erinevates liikmesriikides (näiteks Prantsusmaa, Itaalia, Soome, Sloveenia, Kreeka jne) täheldada erinõuete kehtestamist seoses nii rohepesu kui toodete parandatavusega17. Sellised kaupade erinõuded panevad ühelt poolt ühtsel turul olevad tarbijad ebavõrdsesse olukorda, teisalt tekitavad lisaprobleeme ettevõtjatele, kes peavad vastama kõikidele erinõuetele. Lisaks võimaldavad ühtsed reeglid ELi turul teha ka tõhusamat piiriülest koostööd liikmesriikide järelevalveasutuste vahel. 2. Toetame ebaausate kaubandustavade direktiivi täiendamist rohepesu ja toote enneaegsele vananemisele rajatud kaubanduspraktikate vastaste reeglitega. Muudatustega täpsustatakse, et toote keskkonna või sotsiaalse mõju (nt töötingimused, heategevusannetused või loomade heaolu), vastupidavuse ja parandatavuse kohta esitatud teavet saab pidada tootega seotud oluliseks infoks, mille alusel tarbija langetab oma ostuotsuse. Eelkõige peab vastav teave olema tõene ning põhjendatud. Muudatusvajaduse ning Euroopa Komisjoni põhjendatusega võib nõustuda. Hetkel on rohepesu probleem ELi turul ulatuslik, kuivõrd Euroopa Komisjoni 2020. a uuring paljastas, et 150-st kontrollitud roheväitest üle pooled (53,3%) olid kas ebamäärased, eksitavad või esitasid põhjendamatut teavet toodete keskkonnanäitajate kohta (nii reklaamis kui ka 17 For instance, France’s Circular Economy Law, introduced in 2020, obliges producers, importers, distributors or any other person placing electrical and electronic products on the market to provide the reparability index of their product to sellers of their products or any other person requesting it. The aim is to inform consumers about the ability to repair five groups of products (televisions, smartphones, laptops, lawnmowers and washing machine). To take an example of a legislative proposal currently under consideration, in July 2020, Italy tabled a proposal which would define and ban the practice of planned obsolescence and introduce criminal sanctions for the producer or distributor of goods who mislead the consumers on a number of issues including planned obsolescence. Euroopa Komisjoni ettepaneku mõjuanalüüs, lk 16 ja lisa 6 (lk 147 jj). 9 tootel)18. Samale järeldusele jõudis ka Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon (Organisation for Economic Co-operation and Development ehk OECD) oma viimatistest uuringutes, kus tuvastati, et ligi 40% roheväidetest on tarbijaid ühel või teisel viisil eksitanud19. Ühtlasi on tuvastatud, et roheväiteid kasutatakse müügi soodustamise eesmärgil laialdaselt. Nimelt, Euroopa Komisjoni hiljutises keskkonnaalaseid väiteid käsitlevas uuringus leiti, et 80% uuritud veebipoodidest, veebilehtedest ja reklaamidest sisaldasid ühel või teisel viisil keskkonnahoidlikke väiteid ning nn mystery shopping’u raames tuvastati, et toote pakendid sisaldasid sellised väited pea pooltel kordadel20,21. Võib nõustuda ka sellega, et teave kauba vastupidavuse ja parandatavuse kohta on tarbijale oluline info, mistõttu selle kohta tarbijatele antav informatsioon peab olema tõene. Näiteks leiti komisjoni tellitud uuringus, et juhtudel, kus tarbijale esitati võrreldav teave toote vastupidavuse või parandatavuse kohta, valisid tarbijad peaaegu kolm korda tõenäolisemalt toote, mille vastupidavus oli suurim, ja rohkem kui kaks korda tõenäolisemalt toote, mille parandatavus oli kõrgeim.22 Üldnormina peetakse kauplemisvõtet ebaausaks, kui a) kasutatud kaubandustava läheb vastuollu ettevõtja ametialase hoolikusega ehk siis millegigi mille kasutamist tarbijate suhtes võib ettevõtjalt õigustatult eeldada, ja mis on vastavuses ausate kaubandustavadega ja/või hea usu üldpõhimõttega ettevõtja tegevusalal ja b) kui sellega mõjutatakse tavatarbija majanduskäitumist selliselt, et ta langetab ostuotsuse, mida ta vastasel juhul ei oleks tõenäoliselt teinud.23 Eelkõige peetakse ebaausaks olukordi, kust a) tarbijat eksitatakse ebaõige teabega või faktiliselt õige teabe esitusviisiga või olulise teabe andmata jätmisega ja b) see toob kaasa tarbija ostuotsuse, mida ta muidu ei oleks teinud.24 18 Euroopa Komisjon, „Environmental claims in the EU – inventory and reliability assessment“ (Keskkonnaväited ELis – ülevaade ja usaldusväärsuse hindamine), 2020. 19 ICPEN (2021), Global Sweep FInds 40% of Firms’ Claims Could be Misleading. https://www.gov.uk/government/news/global-sweep-finds-40-of-firms-green-claims-could-be-misleading 20 European Commission, Environmental claims in the EU – inventory and reliability assessment, 2020. 21 The mystery shopping exercise revealed that over half of products analysed (51%) had a claim (either logo, label, text, image or embodied in the brand). European Commission, Impact Assessment supporting study: ‘Study on Empowering Consumers Towards the Green Transition’, July 2021. 22 European Commission (2018), Behavioural Study on Consumers’ Engagement in the Circular Economy, lk 11. Internetis kättesaadav - https://ec.europa.eu/info/sites/info/files/ec_circular_economy_final_report_0.pdf 23 Ebaausate kaubandustavade direktiivi art 5(2) koostoimes art 1 p-ga h. 24 Ebaausate kaubandustavade direktiivi art 5(4) p a. 10 Kõigil tingimustel loetakse ebaausaks neid tavasid, mis on nimetatud direktiivi lisas nr 1. 25 Sellistel juhtudel ei pea hindama, kas kasutatud tava moonutas või tõenäoliselt moonutab tavatarbija ostuotsust. Komisjoni ettepanekus täiendatakse direktiivi kahes ülal nimetatud aspektis. Esmalt täiendatakse neid sätteid, kust kaubandustava ebaausust eeldatakse (art 6 ja 7) ning seejärel neid olukordi, kus kirjeldatakse kaubandustavasid, mida tuleb ebaausaks pidada kõigil tingimustel (lisa 1 ehk nn „must nimekiri“). 2.1. Komisjoni täiendused, kus kauplemistava ebaausust tuleks tulevikus eeldada (art 6 ja 7 täiendused) Näiteks tuleks kauplemistava ebaausust tulevikus eeldada juhul kui ettevõtja toob müügil esile oma CO2-neutraalsuse või kliimaneutraalsuse eesmärgi, aga ettevõtte võetud kohustused ja sellega seotud tegevused seda objektiivselt (nt läbi sõltumatu järelevalvesüsteemi vms) ei kinnita. Sellisel juhul on tarbijale loodud ekslik mulje, et ta aitab nende tooteid ostes kaasa vähese CO2 heitega majandusele. Kaubandus-Tööstuskoda on selle muudatusega seoses välja toonud, et siinkohal on oluline, et kauba müüja ei peaks hakkama sisuliselt hindama oma kaubanduspartneri kommunikeeritud kohustuste sisulist täitmist. Kuna vastutuse jaotuse teema on tagasisidet arvestades Eesti ettevõtjatele oluline punkt, siis käsitletakse seda eraldiseisvalt seisukohtade punktis 7. Kauplemistava ebaausust tuleks tulevikus eeldada ka juhul, kui kaupleja esitab subjektiivseid, kontrollimatuid või põhistamata võrdlusi oma toote esiletõstmiseks konkurentidest. Sellisel juhul on kaupleja jätnud tarbijale olulise teabe esitamata. Sellised võrdlused peaksid olema objektiivsed, eelkõige võrreldes tooteid, millel on sama otstarve, kasutades ühist meetodit ja ühiseid eeldusi ning võrreldes toodete peamiseid ja kontrollitavaid omadusi. Kaubandus- Tööstuskojal tekkis tagasisides sellega seoses küsimus, kas see säte võiks kohalduda ka MTÜ- dele, kes selliseid võrdlusi teevad. Siinkohal tuleb täpsustada, et sätet saab kohaldada mistahes 25 Ebaausate kaubandustavade direktiivi art 5(5). 11 isikule sh MTÜ-dele, kuid võtmeks on tegutsemine ebaausa kaubandustavaga seotud kauba müüja nimel või huvides. Juhtudel kui seda seost ei ole, siis direktiiv olukorrale ei kohaldu.26 Siinkohal tuleb esile tuua, et roheväidetega eksitamine ei ole üksnes tarbijate probleem, vaid ka korrektselt käituvate ettevõtjate probleem, kuivõrd sellega võidakse luua ebaaus konkurents27. Viimast aspekti on rõhutanud ka Kaubandus-Tööstuskoda oma sisendis käesolevatele seisukohtadele. Ühte ebaausa kaubandustava eeldamise täiendust (turul levinud tava reklaam) käsitletakse eraldiseisvalt punktis 3. 2.2. Komisjoni täiendused, kus kauplemistava tuleb ebaausaks pidada kõigil tingimustel Muudatustega lisatakse direktiivi lisasse, nn musta nimekirja, rida rohepesuga seotud kaubandustavasid, mida loetakse igal juhul ebaausaks. Näiteks, rohemärgise esitamine, mis ei põhine rahvusvahelisel või ELi sertifitseerimissüsteemil või mida ei ole kehtestanud liikmesriik; üldise keskkonnaväite (näiteks „keskkonnasõbralik“, „rohe“, „öko“, „süsinikuneutraalne“ jne) esitamine, mille puhul ettevõtja ei suuda tõendada väite paikapidavust; keskkonnaväite esitamine kogu toote kohta, kui see puudutab vaid toote teatavat aspekti (näiteks olukorrad, kus tootele on märgitud „toodetud taaskasutatud materjalist“, kuigi üksnes pakend on toodetud taaskasutatud materjalist); väita, et kaubal on teatav vastupidavus kasutusaja või -intensiivsuse seisukohast, kui see nii ei ole (näiteks olukorrad, kus reklaamitakse, et pesumasin peab vastu 10 000 tsüklit, kuid tegelikkuses see nii ei ole); esitleda toote parandamist võimaldavana, kui see tegelikult võimalik ei ole, või tarbija teavitamata jätmine sellest, et kaupa ei ole võimalik parandada vastavalt õiguslikele nõuetele. Sellisel viisil musta nimekirja täiendamine aitab oluliselt tõsta turujärelevalve tõhusust, kuivõrd järelevalveametnikud ei pea hakkama nimetatud juhtudel kaaluma, kas eksitamine toimus või mitte, vaid saavad tugineda kirjapandule ning hinnata, kas vastav tegu leidis aset või mitte. 26 UCPD tõlgendamise juhendis on nt öeldud, et „Heategevuslikel või eetilistel eesmärkidel tegutsevad organisatsioonid võivad ebaausate kaubandustavade direktiivi alusel ettevõtjateks liigituda juhul, kui nad on seotud kaubandustegevusega“ ning „[…] kaubandustava peab olema otseselt seotud toote või teenuse reklaamimise, müügi või tarnimisega tarbijatele.“, vt lk 26 ja 28. 27 „Interestingly, during the consultation conducted for this Impact Assessment, industry representatives were more likely to identify the proliferation of sustainability labels as a problem compared to consumers and their representatives.“ Euroopa Komisjoni ettepaneku mõjuanalüüs, lk 12. 12 Osa tehtavatest muudatustest puudutab ka toote enneaegset vananemist eelkõige digitaalsete toodetega seonduvalt aga mitte ainult. Näiteks lisatakse direktiivi „musta nimekirja“ olukorrad, kus tarbijat ei teavitata sellest, et tarkvarauuendus mõjutab negatiivselt toote kasutamist, isegi kui tarkvarauuendus parandab osade funktsioonide toimimist. Viimase alla kuuluvad ka uute funktsioonide lisamised, mille ainsaks eesmärgiks ongi kauba vastupidavuse vähenemine. Mittedigitaalsete kaupade puhul loetakse ebaausaks kauplemisvõtteks sisult sarnaseid olukordi, näiteks tarbija sundimist asendama kauba kulumaterjale varem kui see tehnilistel põhjustel oleks vajalik (näiteks printeri seaded, mis paluvad toonerit vahetada isegi siis, kui tooner ei ole veel tühi). Samuti olukorrad, kus tarbija jäetakse teavitamata sellest, et kaup on disainitud nii, et selle funktsionaalsus väheneb, kui kasutatakse kulumaterjale, varuosi või tarvikuid, mida ei paku algne tootja. Keskkonnaministeerium on oma tagasisides esile tõstnud roheväidetega seonduvate ettepanekute olulisust, sh fakti, et kui väite taga ei ole kas sertifitseeritud või riigi poolt tagatud skeemi, siis need pole arvestatavad – läbi selle saab tarbija kindlust, et tema tehtud valikud on keskkonnateadlikud. Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Kaubandus-Tööstuskoda ja Kaupmeeste Liit on eelpoolt nimetatud täiendustega seoses toonud esile kaupleja vastutuse piiride küsimuse. Eelkõige lähtuvalt sellest, millises ulatuses ja millistel tingimustel peab kauba lõpptarbijale müüja vastutama tootja või mõne teise turustusahelas osaleva ettevõtja ebaausa kaubandustava eest. Kuigi komisjoni tehtud täiendused ei muuda otseselt senist direktiivi vastutuse jaotust, vaid lisab olemasolevate eelduste ja tavade nimekirja teiste kõrvale täiendavaid olukordi, siis on see punkt piisavalt oluline, et ta väärib eraldiseisvat seisukohta, millest lähemalt vt punkti 7. 3. Peame oluliseks täpsustada ebaausate kaubandustavade direktiivi selle muudatuse eesmärki ja sisu, millega tuleb tarbija eksitamist eeldada olukorras, kus kaupa reklaamitakse läbi tarbija sellise kasu, mis on juba turul tavapärane. Eesti hinnangul ei pruugi sellise eelduse loomine olla põhjendatud. Euroopa Komisjoni on teinud ettepaneku, mille kohaselt tuleks kauplemistava ebaausust tulevikus eeldada ka juhul, kui tarbijale reklaamitakse sellist kasu, mida peetakse asjaomasel 13 turul levinud tavaks“28. Ettepaneku põhjenduspunktides on olukorra näitlikustamiseks toodud olukord, kus toote müügil reklaamitakse toote iseloomuliku tunnusena asjaolu, et see ei sisalda mingit teatud tüüpi keemilist ainet, mida kõik turul olevad tooted üldjuhul ei sisaldagi29. Jääb mõnevõrra selgusetuks, miks selline reklaam tuleks eelduslikult lugeda eksitavaks. Asjaolu, et tavaliselt (inglise keeles „common practice“) tootjad näiteks mingit toorainet ei kasuta, ei tee selle väljatoomist müügil veel eksitavaks juhul, kui mõni siiski seda toorainet oma tootes kasutab. Näiteks võib tuua hiljutise artikli, mille kohaselt leiab poelettidelt suures valikus laktoosivaba märgistusega juustu, kuigi tegelikult ei sisalda enamik juustudest nagunii laktoosi30. Samas enamik juustudest ei tähenda veel seda, et üheski müüdavas juustus laktoosi ei sisaldu. Kas selliselt tuleks laktoosivaba märgistus lugeda ebaausaks kaubandustavaks? Sellega seonduvalt on ettepanekus ka üks teine muudatus, mida saab samas pidada põhjendatuks. Nimelt lisatakse direktiivi „musta nimekirja“ olukord, millega ettevõtja toob eripakkumisena esile midagi, mis tuleneb paljast õigusakti nõude täitmisest31. Kui ettevõtja reklaamib toote iseloomuliku tunnusena asjaolu, et toode ei sisalda mõnda ELi turul keelatud kemikaali, siis sellisel juhul saab nõustuda, et tegemist on eksitava kauplemisvõttega, kuivõrd teisiti ei saakski olla. Eeltoodut arvesse võttes tuleks läbirääkimiste käigus vastava muudatusega seoses täpsustada muudatuse taotletavat eesmärki ja selle sisu. Näiteks tuleks täpsustad, mida peetakse silmas „levinud tava“ (inglise keeles „common practice“) all: kas see hõlmab ka olukordi, kus nt enamus mingit toorainet ei kasuta, kuid mõni siiski kasutab? Või on siin siiski peetud silmas olukordi, kus mitte ükski tootja vastavat toorainet sellistes toodetes ei kasuta, aga sellele vaatamata reklaamib mõni selle tooraine puudumist kui toote iseloomulikku eripära (kasu tarbijale)? Samuti tuleb täpsustada, mida on silmas peetud „asjaomasel turul“ all: kas siin on silmas peetud ELi turgu, liikmesriigi turgu või tootega seotud turgu (st samasugused konkureerivad tooted liikmesriigi turul, kus seda toodet turustatakse)? 28 Ettepaneku art 1 lg 2 punkt b. 29 Ettepaneku pp 5. 30 https://www.err.ee/1608615115/laktoosivaba-margistusega-juust-ei-erine-enamasti-laktoosiga-alternatiivist 31 Ettepaneku art 1 lg 4, lisa punkt 3. 14 Ka Kaubandus-Tööstuskoda on sätte eesmärgi ebaselguse oma arvamuses välja toonud. Kaupmeeste Liit märkis muudatusega seoses, et nii mõnelgi juhul võib tavapärasest erilisema info väljatoomine olla mõnele tarbijagrupile, kuid mitte kõigile, vajalik info. Näiteks ülaltoodud laktoosivaba juustu näide, mis laktoositalumatule inimesele võib olla siiski väga vajalik info, sõltumata sellest, et enamus sarnaseid tooteid seda ei sisaldagi, aga siiski, mõned ju sisaldavad. 4. Toetame tarbija õiguste direktiivi muudatuste eesmärki tõsta tarbijate teadlikkust keskkonnaaspektidest ning suunata neid keskkonnahoidlike valikute poole seeläbi, et kaupleja peab esitama tarbijale lepingueelse teabena info kauba kestlikkuse kohta. Selline teave peab aga omama tarbijale reaalset lisandväärtust talle sobivama ning kestlikuma valiku langetamisel, võimaldama selgelt eristada tarbijale seadusega antud õigusi müügigarantiiga antavatest õigustest ning olema proportsionaalne kauplejatele pandava lisakoormusega (eelkõige ei tohiks eeldada kauplejalt aktiivselt informatsiooni väljaselgitamist lisaks juba tootja poolt pakutavale). Selleks, et tagada maksimaalne selgus ja vältida tavatarbija segadusse ajamist, ei poolda Eesti direktiivi täiendava garantiiliigina vastupidavusega seotud müügigarantii mõiste sissetoomist. Euroopa Komisjon on teinud ettepaneku, millega soovitakse tagada, et tarbijatele antakse kauplejate poolt teavet kogu kaupa hõlmava, enam kui kaheaastase kestusega vastupidavusega seotud müügigarantii olemasolu kohta, kui tootja sellise teabe kättesaadavaks teeb32. Samuti nähakse ette kohustus teavitada tarbijaid sellest, kui „energiat tarbival“ kaubal eelnevas lauses nimetatud garantii puudub33. Vastavad lisandused tekitavad tarbijates ja ettevõtjates pigem täiendavat segadust kui selgust. Sellele on oma tagasisides tähelepanu juhtinud nii Justiitsministeerium, Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Kaubandus-Tööstuskoda kui ka Kaupmeeste Liit. Sisuliselt kohustaks muudatused tarbijaid ja ettevõtjaid orienteeruma senise kahe garantii mõiste asemel kolme vahel: „seadusjärgne garantii“, „müügigarantii“, „vastupidavusega seotud 32 Euroopa Komisjoni ettepaneku seletuskiri, lk 2. Ettepaneku art 2 lõige 2 punkt (ea) ja lõige 3 p (ma). 33 Ettepaneku art 2 lõige 2 punkt (eb) ja lõige 3 p (mb). 15 müügigarantii“. Arvestades seda, et juba täna ei suuda tavatarbija uuringute kohaselt üldjuhul eristada seadusejärgset garantiid ja müügigarantiid34, siis muudab kolmanda garantiiliigi sissetoomine tarbija jaoks pildi veelgi segasemaks. Eelnevat arvesse võttes tuleb kriitilisel suhtuda ka ettepanekusse seoses energiat tarbivate kaupadega (üldjuhul elektroonikatoode), millega kohustataks kauplejaid teavitama tarbijaid olukordadest, kus kaubal puudub tootja poolt antud „vastupidavuse seotud müügigarantii“35, kuivõrd tavatarbija võib ekslikult arvata, et tootel puudub üleüldse garantii ehk siis seadusega tagatud kahe aastane garantii ja sellega kaasnevad õigused. Eelnev kehtib ka komisjoni ettepanekule, mis kohustab nt veebimüüjat esitama sama infot uuesti vahetult enne ostuotsuse tegemist36, sest segase info ülekordamine ostuprotsessis ei too tarbija jaoks kaasa lisaväärtust. Siiski tuleb tõdeda, et Euroopa Komisjoni eesmärk luua tarbijale kauba kestlikkusega seoses võrreldavus lähtudes tootja antavast garantiist on tervitatav. Samuti tundub selline garantiipõhine lähenemisviis mõistlikum ja ettevõtlusvabadust vähem piirav, kui kehtestada tootjatele uus nõue määrata iga tootega seoses eeldatav eluiga või pikendada seaduslikku garantiid. Seega arvestades taotletavat eesmärki (kauba vastupidavusega seotud infoselgus ja võrreldavus) ja tarbijate segadust seoses tänaste garantii mõistetega tuleks tarbija õiguste direktiivis vältida „vastupidavusega seotud müügigarantii“ mõiste sissetoomist ning selle asemel kirjutada infonõue arusaadavalt ja üheselt mõistetavalt lahti. Seda eelkõige seetõttu, et „vastupidavusega seotud müügigarantii“ on mõistena küll tarbijalemüügi direktiivis kasutusel, kuid selle sisu on ebaselge ning ei ole piiritletud parandamise või asendamisega37. Sellisel juhul ei toodaks tarbija õiguste direktiivi uut mõistet „vastupidavusega seotud müügigarantii“ ning oleks üheselt selge, et infot tuleb esitada kauba tasuta parandamise ja asendamise kohta (vastavalt SGD art-le 1438). Ka kaoks sellisel juhul mõte nõuda eraldi infot energiat tarbivate toodetega seonduvalt, sest infonõue kehtiks kõikidele kaupadele. Tarbijad saaksid ostueelse 34 Uuringud näitavad, et kui tarbekaupu pakutakse koos müügigarantiiga, on teave sellise müügigarantii ja tarbijatelt võetavate tasude kohta sageli ebaselge, ebatäpne või puudulik, mistõttu tarbijal on keeruline tooteid võrrelda ja eristada müügigarantiid (kohustuslikust) seadusest tulenevast garantiist. Ettepaneku lk 2. 35 Ettepaneku art 2 lõige 2 punkt (eb) ja lõige 3 (mb). 36 Ettepaneku art 2 lõige 4.“ „Kui elektrooniliselt sõlmitav kaugleping seab tarbijale maksekohustuse, esitab kaupleja tarbijale vahetult enne, kui tarbija teeb tellimuse, selgelt ja esiletõstetult artikli 6 lõike 1 punktides a, e, ma, mb, o ja p sätestatud teabe.“ 37 Tarbijalemüügi direktiivi art 17. 38 Viidatud säte ütleb sisuliselt, et parandamine ja asendamine peab toimuma a) tasuta; b) mõistliku ajavahemiku jooksul alates hetkest, mil tarbija teavitas müüjat nõuetele mittevastavusest, ning c) ilma olulise ebamugavuseta tarbijale, võttes arvesse kauba laadi ja otstarvet, milleks tarbija kaupa vajas. 16 info, kui kaua ostetud toode on tasuta parandatav ja asendatav. Kui tootja lisagarantiid kauba parandamise ja asendamisega seonduvalt ei paku, siis on info alati “kaks aastat“. Kui pakub, siis on see periood pikem ning kaupleja on kohustatud selle info ka välja tooma. Selliselt tekib ka soovitud võrreldavus kauba kestlikkusest. Üks võimalik lahendus selleks oleks kirjutada direktiivi lepingueelse teavitamise nõuetesse punkt, mis ütleb, et lisaks kahe-aastase seadusliku garantii olemasolu meeldetuletamisele tuleb tarbijat teavitada sellest, et muude õiguskaitsevahendite kõrval saab kaupa mittevastavuse korral tasuta parandada ja asendada (vastavalt SGD art-le 14) vähemalt kaks aastat ning juhul, kui kaupleja või tootja pakub sellest pikemat tasuta parandamise ja asendamise (vastavalt SGD art-le 14) perioodi, siis tuleb tarbijat teavitada ka selle perioodi pikkusest. 5. Peame oluliseks täpsustada tarbijate õiguste direktiivi muudatust seoses toodete tarkvarauuenduste pakkumise infokohustusega, kuna uus nõue võib alandada tänast tarbijate kaitstuse taset, mis muuhulgas ei näe ette mitte minimaalset ajavahemikku (nagu plaanis direktiivi muudatustega), mille jooksul tarkavarauuendusi pakutakse, vaid lähtub eeldusest, et tarbijale tuleb pakkuda uuendusi ajavahemiku jooksul, mida tarbija võib mõistlikult eeldada, võttes arvesse digisisu või digiteenuse liiki ja otstarvet. Tarkvarauuenduste pakkumise ajavahemike võrreldavuse tagamiseks tuleks kaaluda tarkvarauuenduste informatsiooni pakkumise jaoks üldise reeglina konkreetse ajaühiku nagu kuu või aasta kehtestamist. Euroopa Komisjoni muudatusega nähakse ette, et digitaalse elemendiga kaupade ning digitaalse sisu või teenuse puhul tuleks tarbijale anda minimaalne ajavahemik ajaühikutes, mille jooksul tootja pakub tarkvarauuendusi, välja arvatud juhul, kui lepinguga on ette nähtud, et digitaalse infosisu üleandmine või digiteenuse osutamine toimub teatava ajavahemiku jooksul pidevalt39. Selline teave tuleb tarbijale anda vaid siis, kui tootja või teenusepakkuja on vastava teabe kättesaadavaks teinud. Muudatuse eesmärk on tagada tarbijatele toote tarkvarauuenduste pakkumise ajaline võrreldavus. 39 Ettepaneku art 2 lõige 2 punkt (ec) ja (ed) ja lõike 3 punktid (mc) ja (md). 17 Kehtivate direktiivide kohaselt tuleb tarbijale pakkuda uuendusi ajavahemiku jooksul, mida tarbija võib mõistlikult eeldada, võttes arvesse digisisu või digiteenuse liiki ja otstarvet ning lepingu asjaolusid ja laadi, kui lepingus on ette nähtud üks või mitu üleandmise või teenuse osutamise toimingut.40 Samas lepingueelse teabena antud andmed muutuvad lepingu osaks kui pooled ei ole sõnaselgelt kokku leppinud teisiti41, st kui tootja on toonud välja uuenduste pakkumise ajavahemiku, siis peaks vastav teave kehtiva õiguse kohaselt mõjutama ka tarbija ja müüja vahelisi suhteid, sh tarbija õigust esitada müüja vastu õiguskaitsevahendeid. Selliselt võib tarkvarauuenduste pakkumise kestvus väljatoomine tarbija tänast kaitstuse taset alandada: tarbija mõistlik eeldus kestvusele > tootja määratud ajavahemik. Menetluse käigus tuleks seega täiendavalt analüüsida, kuidas eeltoodud kohustused omavahel sobituvad ning kas muudatusega taotletav eesmärk on kõiki asjaolusid hinnates tarbijate huvides. Näiteks võiks põhjenduspunktides käsitleda uuenduste teavitamiskohustuse esitamise viisi, kuivõrd tarbijalemüügi direktiivi kohaselt42 peab selline teave olema tarbijale esitatud sõnaselgelt ning tarbija peab olema sellega eraldi nõustunud. Samuti tuleks menetluse käigus arutada, kas soovitud eesmärgi saavutamiseks (võrreldavuse tagamine) ei oleks asjakohasem täpsustada, et tarkvarauuenduste pakkumise info tuleb esitada mitte vabalt valitud „ajaühikutes“ vaid kuudes või aastates. 6. Peame oluliseks selgemini sisustada kauba parandatavusega seotud infokohustused, arvestades, et tarbija õiguste direktiivi eelnõus viidatud parandatavuse hinde tekkeks vajalik Euroopa Liidu õigusraamistik on alles välja töötamisel. Ettepaneku kohaselt tuleks tarbijale anda vajaduse korral teave ka kauba parandatavuse hinde kohta ning kui see ei ole kohaldatav, siis teave selle kohta, mille tootja on teinud kättesaadavaks varuosade kättesaadavuse, sealhulgas nende tellimise korra kohta, ning kasutus- ja parandusjuhendi kättesaadavuse kohta43. 40 Kaupade müügilepingute direktiiv art 7(3a); Digitaalse sisu direktiiv art 8(2b). 41 Võlaõigusseadus § 48 lg 11, § 54 lg 11. 42 Art 7(5). 43 Ettepaneku art 1 lõige 2 punkt (b). 18 6.1. Infonõue seoses parandatavusega Võib nõustuda sellega, et info kauba parandatavuse kohta on tarbijale oluline info. Kehtiv direktiiv ei sisalda infonõudeid seoses kaupade parandatavusega. Direktiiv nõuab üksnes teabe esitamist „müügijärgsete teenuste“ olemasolu kohta „kui see on asjakohane“. Eeltoodu tõttu ei ole ka üllatav, et toote parandamisega seotud teave on müügikohtades suures osas täna puudu. Seda kinnitavad ka hiljutised uuringud, mis näitavad, et kuni 80 % ELi tarbijatest leiab, et neil on raske leida teavet selle kohta, kui lihtne on toodet parandada44. Seoses parandatavuse hindega on põhjenduspunktis 32 selgitanud, et parandatavuse hinne tuleb teatavaks teha üksnes juhul, kui selle toote parandatavuse hinne on juba ELi õiguse kohaselt kindlaks tehtud. See tähendab, et selleks, et tarbijal oleks võimalik aru saada, mida see hinne tähendab, peab selleks olemas olema vastav raamistik, mida Euroopa Komisjoni seni antud selgituste kohaselt EL-is veel kehtestatud ei ole. Seetõttu on hetkel raske selle kohustuse kasulikkuse osas ka ühest seisukohta võtta ning seda tuleks menetluse käigus täpsustada. Kaubandus-Tööstuskoda on samuti välja toonud parandatavuse hinde sisu ebaselguse ja soovib seetõttu ettepaneku eelnõust tervikuna välja jätta. Või juhul kui eelnõust parandatavuse hinde teavitamise kohustust välja ei jäeta, siis peetakse oluliseks, et selle regulatsiooniga edasi tegeledes võetaks arvesse kauplejate arvamust, et parandatavuse hindest teavitamise kohustus ei kujuneks kauplejatele liiga koormavaks. Selleks peab eelnõu tekstist üheselt välja tulema, et ühelgi juhul ei teki kauplejal kohustust aktiivselt tootjalt parandatavuse hinde või muu asjakohase remonditeabe infot hankida, et kohustust tarbijat teavitada toote parandatavusest täita. Ettepaneku kohaselt on parandatavuse hinne midagi, mis kehtestatakse lähitulevikus ELi õigusega. Komisjon on siinkohal suuliselt selgitanud, et nende Euroopa Teadusuuringute Ühiskeskus (JRC) on vastavat metoodikat hetkel koostamas ning esimesed sellekohased ettepanekud mobiiltelefone ja tahvelarvuteid puudutavalt valmivad kõige varem 2022.a lõpus. Mõtteis on midagi sarnast tänasele energiatõhususe klassile A/B/C/D, mis tuleb märkida nt pesumasinatele. Juhul kui sellised parandatavuse hinded tekivad, siis on õigustatud ka nõue, et 44 Euroopa Komisjon, „Behavioural Study on Consumers’ Engagement in the Circular Economy“ (Tarbijate ringmajandusse kaasatust käsitlev käitumisuuring), 2018, lk 81. 19 see info tuleks lepingueelse teabena ka tarbijale anda. Senimaani, kuniks parandatavuse hinnet ELi õiguse alusel kehtestatud ei ole, ei pea seda infot ettepaneku kehtiva sõnastuse kohaselt ka esitama. Ettevõtja infokohustuse piiride osas vt lähemalt punkti 7. 6.2. Infonõue seoses kasutusjuhenditega Kui teave kauba varuosade ning parandusjuhendite kättesaadavuse kohta on kestlikkuse vaatenurgast vajalik, siis jääb ebaselgeks, milleks on vaja esitada parandatavuse kontekstis infot kauba kasutusjuhendi kättesaadavuse kohta. Kasutusjuhendi olemasolu on täna kehtivas EL õiguses seotud eelkõige nõuetele vastavuse tagamisega. Näiteks hinnatakse üldise tooteohutuse direktiivi kohaselt toote ohutust mh läbi asjakohase kasutusjuhendi olemasolu, mis peaks tagama toote ohutu kasutamise lähtudes inimese ohutuse ja tervise kaitse eesmärgist 45. Samuti võib kasutusjuhendi olemasolu või puudumine olla oluline ka kauba lepingutingimustele vastavuse hindamisel, nt juhul kui tarbija võib kauba ostmisel mõistlikult eeldada juhendite olemasolu seoses kauba kasutamisega46. Kumbki nimetatud nõuetest ei käsitle kasutusjuhendi sisunõudeid seoses kauba kestlikkusega. Eesti tarbijakaitseseaduse § 6 lõikes 1 oleme kasutusjuhendi nõude lahti kirjutanud öeldes, et „kasutusjuhend on vajalik tehniliselt keeruka, ohtlikke aineid sisaldava või kasutamisel erioskust nõudva kauba korral“. Samuti oleme täpsustanud sama paragrahvi lõikes 2, et „kasutusjuhend peab sisaldama tarbijale vajalikku teavet kauba ohutuks, sihipäraseks ja säästlikuks kasutamiseks ning kauba õigeks kokkupanemiseks, paigaldamiseks, ühendamiseks, hooldamiseks või säilitamiseks ja vajaduse korral ka hävitamiseks. Kui kaup koosneb mitmest osast, lisatakse kasutusjuhendisse loetelu kauba juurde kuuluvatest osadest (komplekti koostisosad)“. Seega võib öelda, et Eesti on siseriiklikult kasutusjuhendisse, kui see on nõutav, juba toonud kauba kestlikkuse elemente. Samas senimaani, kuni kasutusjuhendi nõue on ELi tasemel seotud 45 Üldise tooteohutuse direktiivi art 2 punkt b alapunkt iii koostoimes art 3 lõikega 1. 46 Tarbijalemüügi direktiiv art 7(1)(c): Lisaks subjektiivsetele vastavusnõuetele peab kaup vastama ka järgmistele nõuetele - kaup on üle antud, kui see on asjakohane, koos selliste tarvikutega, sealhulgas pakendid, paigaldusjuhendid või muud juhendid, mille saamist tarbija võib mõistlikult eeldada. 20 üksnes terviseohutuse või lepingunõuetele vastavuse tagamise eesmärgiga, jääb kasutusjuhendi infonõue seoses parandatavusega arusaamatuks. Eeltoodu tõttu võiks kasutusjuhendi seosed toote kestlikkusega direktiivi põhjenduspunktides paremini lahti kirjutada. 7. Peame oluliseks säilitada ettepanekus toodud lähenemine, mille kohaselt vastutab kaupleja ebaausate kaubandustavadega seoses üksnes enda tegevuse või tegevusetuse eest ning et lepingueelsed täiendavad infokohustused kehtivad üksnes juhtudel kui tootja on kauplejale nõutud info hõlpsasti kättesaadavaks teinud. Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit (ITL) ning Kaupmeeste Liit tõid oma tagasisides korduvalt esile tarneahela osaliste vastutuse küsimused. Seda nii ebaausate kaubandustavade kui ka lepingueelse infokohustuse osas. 7.1. Vastutuse jagunemine seoses ebaausate kaubandustavadega Tagasisides mainiti näiteks täiendust, mis kohustab kauplejat tarbijat teavitama sellest, kui toode on disainitud selliselt, et selle funktsionaalsus väheneb, kui kasutatakse kulumaterjale, varuosi või tarvikuid, mida ei paku algne tootja. Või siis täiendust, mille kohaselt tuleb tarbijat teavitada kauba funktsioonist, mille eesmärk on piirata kauba vastupidavust. Või kohustus teavitada, kui tarkvarauuendus mõjutab negatiivselt digielementidega kaupade või nende kaupade teatavate funktsioonide kasutamist. Laekunud tagasisides toodi välja, et üldjuhul määrab tootja nii toote pakendikujunduse, sellel oleva info- kui ka turustusmaterjali, rääkimata toote disainist ja koostisosadest endist. Kõigil nimetatud juhtudel ja mõnelgi veel ei pruugi kaupleja nõutud infot omada, mistõttu ta ei saa ka tarbijat sellest teavitada. Samas kasutatud on ebaausat kaubandusvõtet. Kes vastutab? Esmalt tuleb siinkohal märkida, et ükski komisjoni muudatusettepanek ei muuda tänast vastutuse jagunemist erinevate turuosaliste vahel. Ebaausate kaubandustavadega seoses vastutab üldprintsiibis ebaausa kaubandustava kasutamise eest see, kes seda tava rakendab ja kes peaks nõutud infot omama. Näiteks on Euroopa Komisjon ebaausate kaubandustavade direktiivi tõlgendamise juhises kahese kvaliteediga kaupade sätet kommenteerides öelnud, et nimetatud sätte peamine sihtrühm on 21 ettevõtjad, kes otsustavad asjaomaste kaupade koostise ja esitusviisi üle. Üldjuhul on need tootjad, sealhulgas jaemüüja kaubamärkide omanikud. Seetõttu tuleks vastava punkti täitmise tagamisel keskenduda eeskätt kaupade tootjatele. Jaemüüjatel ei ole enamasti otsustusõigust müüdavate kaupade koostise ega pakendamise suhtes. Kui täitevasutused on teatava kauba puhul kindlaks teinud, et kasutatud on eksitavaid kvaliteedierinevuse tavasid, võivad nad sellegipoolest nõuda, et ka asjaomast kaupa müüvad jaemüüjad võtaksid kasutusele parandusmeetmeid. Eeskätt võivad nad nõuda, et jaemüüjad esitaksid tarbijatele müügikohas lisateavet ning kannaksid hoolt selle eest, et tarbijatele tehakse teatavaks asjaolu, et asjaomane kaup ei ole tegelikult teistes riikides müüdava kaubaga identne.47 Eeltoodu muidugi ei välista kauplejate mistahes vastutust, kuivõrd sõltuvalt konkreetsest olukorrast võib rakendada ka ühisvastutust kui ebaausa kaubandustava kasutamisega on seotud mitu tarneahela liiget. Seotus võib ilmneda ka tegevusetusest, kui näiteks leiab tõendamist, et kaupleja oleks pidanud lähtudes oma ametialasest hoolikusest aru saama, et mingi tarbijale müüdav kaup oma väidete või infoga ilmselt eksitab tavatarbijat tegema ostuotsust, mida ta ilma selle eksituseta ei oleks teinud. Ametialane hoolikus on direktiivi kohaselt „erioskuste tase ja hoolikus, mille kasutamist tarbijate suhtes võib ettevõtjalt õigustatult eeldada, ja mis on vastavuses ausate kaubandustavadega ja/või hea usu üldpõhimõttega ettevõtja tegevusalal“. 7.2. Vastutus seoses lepingueelse infokohustusega Eranditult kõik lepingueelse infokohustustega seotud muudatusettepanekud sisaldavad inglise keelses verisoonis tingimust, mille kohaselt peab kaupleja nõutud infot edasi andma üksnes juhtudel kui tootja või teenuse pakkuja on vastava info kauplejale andnud („where the producer makes it available“, „where the producer does not make available the information“, „where the producers makes such information available“, „where the provider is different from the trader and makes such information available“, „information made available by the producer“). Tõsi, eesti keelsest tõlkest ei tule see niivõrd hästi esile. Arvestades erialaliitude sellekohast tagasisidet ja tekkinud küsimusi on eriti oluline läbirääkimiste käigus säilitada selline komisjoni lähenemine, mille kohaselt peab kaupleja tarbijale esitama üksnes info, mis on talle tootja poolt hõlpsasti kättesaadavaks tehtud, ning et 47 Juhendi lk 45. 22 kauplejalt ei tohiks nõuda, et ta aktiivselt püüaks tootjalt sellist teavet saada. 48 Ettepaneku põhjenduspunktides on täpsustatud, et kauplejad peaksid andma tarbijatele toote kestlikkusega seotud teavet üksnes juhul, tootja on kauplejale selle esitanud või kavatseb muul viisil selle tarbijale enne lepingu sõlmimist hõlpsasti kättesaadavaks teha, märkides selle kas tootele endale, selle pakendile või märgistele ja etikettidele, millega tarbija tavaliselt enne lepingu sõlmimist tutvub49. Eelkõige peame oluliseks, et ettepanekusse jääks alles rõhutatus, et „kauplejalt ei tohiks nõuda, et ta aktiivselt püüaks tootjalt sellist teavet saada, näiteks tootepõhistelt veebisaitidelt“ 50. 6. Arvamuse saamine ning seisukohtade kooskõlastamine Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on seisukohtade ettevalmistamisel küsinud sisendit Justiitsministeeriumilt ja Keskkonnaministeeriumilt. Seisukohad on saadetud arvamuse saamiseks ka järgnevatele asutustele ja organisatsioonidele: e-Kaubanduseliit, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoda, Kaupmeeste Liit, Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Tarbijakaitseliit, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Eesti Omanike Keskliit. Arvamuse saatsid Justiitsministeerium, Keskkonnaministeerium, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoda, Kaupmeeste Liit, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet. Saabunud sisendid on esitatud kaasamise tabelis (lisa 1) ning saabunud ettepanekutega on võimaluse korral arvestatud. 48 Ettepaneku pp 33 ning ettepanekute praegune sõnastus 49 Ettepaneku pp 33. 50 Ettepaneku pp 33. 23  ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS Märge tehtud: 09.06.2022 Kehtib kuni: 09.06.2027 Alus: AvTS § 35 lg 1 p 3 Teabevaldaja: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Riigikantselei Teie 24.05.2022 nr 2-5/22-01110; 12.1.1/22-0185/-1T Meie 12.08.2022 nr 24.1-1/2022/3688-2 Vabariigi Valitsuse seisukohad "Tarbijate võimestamine rohepöördel" algatusele Lugupeetud Kaja Kallas Edastan seisukohtade eelnõu koos seletuskirja ning kaasamistabeliga. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Kristjan Järvan ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Lisad: 1) eelnõu; 2) seletuskiri; 3) kaasamistabel. Risto Jõgi 639 7681 [email protected] Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee Registrikood 70003158