Vaidlustaja täiendavad seisukohad ja menetluskulude nimekiri

Lp Taivo Kivistik Riigihangete vaidlustuskomisjon Advokaadibüroo NOVE OÜ Tallinn Registrikood 12984303 Kentmanni tn 4, 10116 Tallinn 06.05.2026 Tel: +372 610 8010 [email protected] www.nove.ee Andrus Kattel Heili Püümann Allkirjastatud digitaalselt Arsi Pavelts, PhD Kristjan Tamm Laura Raadik Kristiina Koll Veikko Puolakainen Madis Abel Mari Past ESITATUD E-POSTI TEEL Indrek Niklus Andra Olm Liis Kikas [email protected] Sten Tikerpe Mart Parind Kaisa Poller Karolyn Krillo Marika Mugur Krete Hänman Maris Vutt, PhD Rainis Loit VAIDLUSTAJA TÄIENDAVAD SEISUKOHAD // MENETLUSKULUDE NIMEKIRI Vaidlustusasja nr: 90-26/306709 Riigihange: „Teekattemärgistustööde teostamine 2026-2028“ (viitenumber 306709) Vaidlustaja: AS Signaal TM Registrikood 12394501 Vaidlustaja esindajad: Vandeadvokaat Mart Parind Vandeadvokaat Veikko Puolakainen Advokaadibüroo NOVE e-post [email protected]; [email protected] Hankija: Tallinna Transpordiamet Registrikood 75028252 e-post [email protected] Hankija esindajad: Õigusosakonna juhataja Arno Tuisk e-post [email protected] Õigusosakonna jurist Urmas Tammiksaar e-post [email protected]  NOVE - 2/8 - I MENETLUSE KÄIK 1. Riigihangete vaidlustuskomisjoni („VAKO“) menetluses on vaidlustusasi nr 90-26/306709: AS Signaal TM („Vaidlustaja“) vaidlustus Tallinna Transpordiameti („Hankija“) riigihankes „Teekattemärgistustööde teostamine 2026-2028“ (viitenr 306709) Vaidlustaja hankemenetlusest kõrvaldamise otsuse peale. 2. 29.04.2026 vastas Hankija vaidlustusele, paludes jätta vaidlustuse rahuldamata. 3. 30.04.2026 määras VAKO asja kirjalikku menetlusse ning andis menetlusosalistele tähtaja kuni 06.05.2026 (k.a) täiendavate seisukohtade ja menetluskulude nimekirjade esitamiseks. 4. Siinsega esitab Vaidlustaja repliigina Hankija vastusele oma täiendavad seisukohad. Ühtlasi sisaldab käesolev dokument Vaidlustaja menetluskulude nimekirja. II VASTUVÄITED HANKIJALE 5. Vaidlustaja leiab, et Hankija vastus ei kummuta vaidlustuses osutatud rikkumisi. Vastupidi, Hankija avaldused ainult kinnitavad, et Hankija on seadust vääralt kohaldanud. 6. Vaidlustaja jääb kõigiti vaidlustuses öeldu juurde ega hakka siin vaidlustuse teese tarbetult kordama. Allpool on esitatud vastuväited Hankijale ainult osas, mida vaidlustus juba (otsesõnu) ei kata. Mitte ühtegi alltoodud avaldust või seda, kui allpool ei ole eraldi vastu vaieldud igale üksikule Hankija väitele, ei tohi tõlgendada kui nõustumist Hankija väidetega. A. Pakkuja usaldusväärsus kui RHS § 95 lg 4 p 8 kohaldamise eeltingimus 7. Ehkki antud vaidlus hõlmab mitmeid erinevaid õigusküsimusi (nt heastamine ja menetlus- toimingute järjekord), on Vaidlustaja hinnangul kaasuse keskne küsimus, kas Hankija on RHS § 95 lg 4 p 8 kontekstis õigesti ja asjakohaselt hinnanud Vaidlustaja usaldusväärsust. Vaidlustaja on jätkuvalt seisukohal, et vastus sellele küsimusele on EI. 8. Sellega seonduvalt tuleb esiteks rõhutada, et Hankija on omistanud Vaidlustajale seisukohti, mida viimane tegelikult väljendanud ei ole. Nii on Hankija väitnud, et „puudub vaidlus selles, et vaidlustaja on varasemalt rikkunud oluliselt /---/ hankijaga sõlmitud hankelepingu olulist tingimust“.1 Vaidlustaja ei ole avaldanud, et ta on oluliselt rikkunud varasema hankelepingu olulist tingimust (mis on RHS § 95 lg 4 p 8 kohaldamise ühed eeltingimused2). Vaidlustusest sellist omaksvõttu ei leia. Et Vaidlustaja keskendus oma vaidlustuses eeskätt usaldusväärsuse temaatikale – seal on Vaidlustaja hinnangul vaidluse põhirõhk –, ei tähenda, et ta muudes punktides tingimusteta nõustub Hankija narratiiviga. 9. Järgmiseks võib resümeerida, et Hankija käsitlus näib olevat, et kuna Vaidlustajal esines ühes fiiberoptilise kaabelduse rajamise lepingus minetusi „ressursside planeerimise, tähtaegadest kinnipidamise ja dokumenteerimiskohustusega“3, laiemalt „tööde juhtimise“, „sisemise kontrolli“ ja „kvaliteedi tagamisega“4, mis on olulised sisuliselt igas lepingus5, siis ongi Vaidlustaja üleüldiselt ja kõikide tegevusvaldkondade üleselt ebausaldusväärne tehingupartner. Vaidlustaja sellise käsitlusega ei nõustu ja sellist käsitlust ei toeta ka õiguspraktika. 10. Hankija tõlgendus muudab õiguspraktika, mis toonitab vajadust hinnata pakkuja usaldus- väärsust kontekstipõhiselt ja vajadusel erinevaid tegevusvaldkondi eristades6, sisutühjaks. Kui lähtudagi vaid triviaalsest leiust, et tähtaegade järgimine, hea juhtimine jne on olulised sisuliselt igas lepingus, siis jõuame järelmini, kus ühel korral mõne sellise kohustuse vastu eksimine muudab 1 Hankija vastuse p 4. Sarnased avaldused on ka p-des 12 ja 21. 2 Vaidlustuse p 13. 3 Hankija vastuse p 12. 4 Hankija vastuse p 18. 5 Hankija vastuse p 17. Sama vaimu kannab p 19. 6 Vaidlustuse p 14, 22 ja 23.  NOVE - 3/8 - pakkuja automaatselt riigihankekõlbmatuks järgmiseks kolmeaastaseks perioodiks, mil asja- omasele rikkumisele on võimalik tugineda (RHS § 95 lg 5). Nagu argumenteeritud vaidlustuses, see ei ole RHS § 95 lg 4 p 8 mõte. Sedasi lähenedes muutub hankija kohustus pakkuja usaldus- väärsust igakordselt ja kaasuspõhiselt hinnata sisutuks. 11. Paradoksaalselt on Hankija ka ise korra tunnistanud, et RHS § 95 lg 4 p 8 võimaldab pakkuja kõrvaldada rikkumiste eest, „mis omavad tähendust ja mõju ka sõlmitava lepingu täitmisel“.7 Hankija ülejäänud argumendid aga lahknevad sellest. Muus osas argumenteerib Hankija, et põhimõtteliselt kõik varasemad rikkumised omavad tähendust ja mõju mistahes tulevases lepingus. On ju sisuliselt kõik lepingurikkumised taandatavad „juhtimisele“, „kvaliteedikontrollile“ vmt. Seega, Hankija justkui ja näiliselt tekitab oma argumentatsiooni kaalumiskoha, kuid seda vaid selleks, et see kaalumisruum tegelikult nulli taandada. Eriti ilmestab seda Hankija viide pacta sunt servanda põhimõttele8, mille olemasolu Vaidlustaja mõistagi ei eita, kuid millele viitamine on antud kontekstis asjakohatu. Kahtlemata tuleb kõiki lepinguid nõuetekohaselt täita ja igas mittenõuetekohases täit- mises väljendub õigusrikkumine, ent iga rikkumine ei ole, konteksti eiramata, alus pakkuja kõrvaldamiseks hankemenetlusest, nagu näib arvavat Hankija. 12. Hankija on veel püüdnud pisendada Vaidlustaja tehtud viiteid kahe asjasse puutuva projekti CPV-koodidele.9 See ei ole kohane. Mõistagi pole Vaidlustaja väitnud nagu RHS § 95 lg 4 p 8 sätestaks, et pakkujat saab hankemenetlusest kõrvaldada vaid siis, kui läbiviidava riigihanke CPV-kood on „sama“ selle riigihanke CPV-koodiga, mille tulemusena sõlmitud hankelepingu täitmisel toimus väidetav rikkumine. Vaidlustaja ei saa seadusele juurde mõelda klausleid, mida seal kirjas ei ole. Vaidlustaja viited erinevatele CPV-koodidele on üks argument teiste seas, näitamaks, et käesolev teekattemärgistustööde projekt on põhimõtteliselt ja olemuslikult erinev varasemast fiiberoptika projektist. Selle erinevuse sedastamine on omakorda oluline, kuna kohtu- praktika ja õiguskirjanduse järgi tuleb pakkuja usaldusväärsuse hindamisel arvestada valdkondlike erisustega.10 13. Sisuliselt samadel põhjustel ei pea paika ka Hankija väited nagu nõuaks Vaidlustaja, et hankemenetlusest kõrvaldamine saab toimuda vaid siis, kui varasema hankelepingu rikkumine puudutab „sisuliselt identset“ või „samasuguse esemega“ lepingut.11 Vaidlustaja ei ole midagi niisugust väitnud, siingi moonutab Hankija Vaidlustaja sõnu. Kordame: Vaidlustaja tuumväide on, et fiiberoptika kaabelduse ja teekattemärgistuse lepingud on niivõrd ja põhimõtteliselt erinevad, et esimeses lepingus toimunud minetustest ei saa tuletada reaalset ohtu, et pakkuja võiks rikkuda ka teist lepingut. Seda enam, et pakkuja track record teisena nimetatud valdkonnas on väga hea. Hankija on endale sobivalt püüdnud Vaidlustaja sõnu venitada sinna, kuhu need tegelikult ei ulatu, ja anda neile ka üldkohalduva sisu. Vaidlustaja on kõigest rääkinud oma kaasuse spetsiifikast selle konkreetse kaasuse kontekstis. 14. Eelnevast tõukuvalt on asjatu Hankija kunstlikult konstrueeritud mure, et Vaidlustaja lähene- mise aktsepteerimise korral minetaks Hankija sisuliselt igasuguse võimaluse vaagida pakkuja usaldusväärsust.12 Vastupidi, Vaidlustaja on ise välja toonud, et vastavalt VAKO praktikale on pakkuja usaldusväärsuse hindamine RHS § 95 lg 4 p 8 kohaldamise üks komponent.13 Seega, hankija saab ja peabki pakkuja usaldusväärsust hindama. Võtmemoment seisneb aga selles, et usaldusväärsuse hindamine toimub teatud raamides. Nagu juba öeldud: kui asi puudutab diametraalselt erinevaid valdkondi, ei näita ühes valdkonnas toimunud minetus pakkuja usaldusväärsust teises valdkonnas. 7 Hankija vastuse p 15. 8 Hankija vastuse p 21. 9 Hankija vastuse p 15 ja 16. 10 Vt eeskätt vaidlustuse p 22 ja 23. 11 Hankija vastuse p 16. 12 Hankija vastuse p 16. 13 Vaidlustuse p 14.  NOVE - 4/8 - 15. Hankija on veel püüdnud argumenteerida, et kuna lõppastmes vastutab äriühingu tegevuse eest juhatus, siis on kohatu rääkida konkreetsetest projektijuhtidest.14 Selline ultraformalistlik argument eirab elulist tegelikkust. Jah, mõistagi on juhatus aktsiaseltsi juhtorgan (ÄS § 306) ning seetõttu saab mistahes juhtimisküsimused taandada juhatusele. Vaidlustaja ei eitagi seda. Tuleb aga mõista, et see on formaalne ühinguõiguslik vastutus. Riigihankeõiguslikus kontekstis, hinnates pakkuja usaldusväärsust tulevase hankelepingu täitjana, on kohane vaadelda seniste sündmuste sisulist poolt. Teisisõnu, küsida tuleb selle järele, kellest või millest tulenevalt võimalikud prob- leemid hankelepingu täitmisel tegelikult tulenesid. Kui võtta omaks Hankija hoiak, siis on äriühingu juhatus ebakompetentne ja terve ettevõtte ebausaldusväärne ka nt põhjusel, et teetöötaja teeb ühe joone 1 cm jagu liiga laia. On see ju mingi standardi ja seeläbi lepingu rikkumine ning järelikult tagasi viidatav juhatuseni. 16. Vaidlustaja selgitab, et tema ettevõtte struktuuris on kaks juhatuse liiget, kellest üks on määratud hanke- ja müügijuhiks. Tema nimi enamasti esinebki hankelepingutel Vaidlustajapoolse esindajana. Mõnikord juba lepingus endas, aga hiljemalt pärast lepingu sõlmimist määrab Vaidlustaja endapoolseks tegelikuks ja sisuliseks juhiks ning kontaktpunktiks mõne projektijuhi. Juhatuse liige kui ettevõtte üldjuhtimistasandi töötaja konkreetsete lepingute täitmise ja järele- valvega ei tegele. Paljudel juhtudel ja ideaalis tekib juhatuse liikme järgmine kokkupuude hanke- lepinguga pärast selle allkirjastamist siis, kui on lõpparve ja -akti aeg. Seetõttu on Vaidlustaja viide sellele, et fiiberoptika kaabelduse projektis ja käesolevas teekattemärgistuse projektis on tema poolt mitte vaid erinevad projektijuhid, aga ka erinevad osakonnad ja töömehed, igati asjakohane.15 B. Rikkumisepisoodi hankepassis mainimata jäämine 17. Vaidlustaja tunnistas vaidlustuses, et tal jäi inimliku eksimuse tõttu hankepassis märkimata, et ta koges kõnealuses fiiberoptilise kaabelduse lepingus Hankijapoolseid sanktsioone. Et Hankija märkis selle asjaolu Vaidlustaja kõrvaldamise käskkirjas ära, ent tugines kõrvaldamisel siiski vaid RHS § 95 lg 4 p-le 8 (varasemate hankelepingute rikkumine), mitte p-le 9 (valeandmete esitamine), avaldas Vaidlustaja vaidlustuses sedagi, et järelikult oli Hankija märkus tehtud n-ö remargi korras ilma eraldiseisva õigusliku tähenduseta.16 18. Oma vastuses on Hankija seda nimetanud „Vaidlustaja oletuseks“17 ning väitnud, et viide rikkumisepisoodi mittemainimisele on midagi enamat „pelk remark“.18 Samas järgnevates lõikudes kinnitab Hankija endale vastu rääkides, et ta tõepoolest ei kõrvaldanud Vaidlustajat RHS § 95 lg 4 p 9 alusel, kuna „valeandmete esitamine eraldivõetuna ei õigustaks käesolevas asjas vaidlustaja kõrvaldamist“.19 See vastab täpselt sellele, mida Vaidlustaja selgitas vaidlustuse p-s 7. Järelikult oli Vaidlustaja „oletus“ siiski tõene faktiväide, mis rajaneb kõigi osapoolte jagatud arusaamal seadusest. Ka oli Hankija märkus käskkirjas justnimelt „remark“ (tähelepanek obiter dictum korras), kuna õiguslikku tähendust Hankija sellele ei omistanud. 19. Hankija võib olla püüdnud vaidlustusmenetluses argumenteerida, et ta võttis teatud info hankepassis esitamata jäämist ikkagi arvesse pakkuja usaldusväärsuse hindamisel – seda siis järelikult RHS § 95 lg 4 p 8 kontekstis20 –, kuid see on ilmselgelt tagantjärele otsitud ja seeläbi menetluslikult lubamatu argument21, mis on liiatigi materiaalõiguslikult ebakohane. 20. Peale selle, et pakkuja usaldusväärsust tuleb ühe kõrvaldamise aluse sees hinnata konteksti- põhiselt (nt ülal seoses RHS § 95 lg 4 p-ga 8 kirjutatu: hankija peab eristama erinevaid tegevus- valdkondi jne), tuleb pakkuja usaldusväärsuse küsimust eristada ka erinevate kõrvaldamisaluste lõikes. Asjaolud, mis võivad olla asjakohased RHS § 95 lg 4 p 9 kontekstis (valeandmete esitamine 14 Hankija vastuse p 20. 15 Vaidlustuse p 17. 16 Vaidlustuse p 7. 17 Korra on Hankija kasutanud ka terminit „üleliia oletuslik“. Vaidlustajale jääb arusaamatuks, kuidas saab oletustel olla veel erinevaid kategooriaid nagu nt „üleliia“ ja „parajalt“ vmt. 18 Hankija vastuse p 24. 19 Hankija vastuse p 26. 20 Hankija vastuse p 26. 21 VAKOo 52-20/219089, p 22; 117-21/229807, p 23; 81-23/261717, p 10.1; TrtRnKo 3-22-607, p 10.  NOVE - 5/8 - ehk informatsiooniline usaldusväärsus), ei pruugi seda olla RHS § 95 lg 4 p 8 kontekstis (varasemate hankelepingute rikkumine ehk töö kvaliteediga seotud usaldusväärsus). 21. Antud juhul ongi nii, et Vaidlustaja inimlik eksimus hankepassi täitmisel ei seondu mitte kuidagi tema usaldusväärsusega võimaliku tulevase hankelepingu täitjana. Hankepassi täitmise õnnestumise määr ei ole seoses pakkuja eeldatava suutlikkusega teha teekattemärgistustöid. Eelöeldu kehtib seda enam, et ka andmete esitamata jätmine ise on käesoleval juhul miniatuurse tähendusega – ja seda möönab ka Hankija –, kuna avaldamata jäi info selle kohta, mida Hankija vahetu asjaosalisena niigi teab. Tegu ei ole olukorraga, kus Vaidlustaja pahatahtlikult varjanuks Hankija eest infot, mida ta ei saaks teada teisiti kui Vaidlustaja avameelse ülestunnistuse kaudu. 22. Hankija argumentatsioonis esineb ka loogikaviga. Tunnistades, et hankepassis ühe jaatava vastuse andmata jätmine ei täida ära RHS § 95 lg 4 p 9 rakendamise koosseisu (mh põhjusel, et jaatava vastuse andmata jätmine ei näita pakkuja ebausaldusväärsust), leiab Hankija siiski, et sama minetus aitab ära täita RHS § 95 lg 4 p 8 rakendamise koosseisu (mh põhjusel, et see minetus näitab pakkuja ebausaldusväärsust). Hankija ei saa argumenteerida kahtepidi korraga. 23. Valeandmete temaatika sissetoomisega on Hankija täiendavalt näidanud, et ta kaalutlused Vaidlustaja kõrvaldamisel või selle tagantjärele õigustamisel on fundamentaalselt puudulikud ja asjakohatud. C. Heastamisvõimaluse andmata jätmine 24. Hankija on vaielnud vastu Vaidlustaja argumentatsiooniliinile, et Hankija poolt Vaidlustajale heastamistõendite esitamise võimaluse andmata jätmine on eraldiseisev rikkumine, mis tingib kõrvaldamise otsuse õigusvastasuse.22 Vaidlustaja jääb oma seisukohtade juurde23 ja täiendab oma positsiooni järgmiselt. 25. Hankija argumentatsioon on selleski aspektis tendentslik, kuna kohati räägib ta sellest, et Vaidlustaja on „rikkunud ausa ja läbipaisva hankemenetluse põhimõtteid“24, seejärel kohe tunnistades, et tema endaga seotud fiiberoptika kaabelduse juhtumi hankepassis välja toomata jätmine ei ole kõrvaldamise vääriline.25 Üks ja sama asjaolu ei saa samaaegselt olla vähetähtis minetus, mis ei ole võimeline kaasa tooma õiguslikke tagajärgi, ent samas ka suur ja raske eksimus, mis tuleb sanktsioneerida pakkuja kahjuks. 26. Hankija on kahele VAKO otsusele viidates püüdnud jätta muljet nagu need otsused kinnitaks, et Hankijast oli õige Vaidlustajale mitte pakkuda heastamistõendite esitamise võimalust.26 Hankija eksib, seda kahel põhjusel. 27. Esiteks, kuna heastamist puudutav RHS § 97 rajaneb EL avaliku sektori riigihangete direktiivi 2014/24 art 57 lg-l 6, tuleb seda sätet tõlgendada kooskõlas direktiivi ja viimast tõlgendava Euroopa Kohtu praktikaga.27 Seega, isegi kui VAKO ja Euroopa Kohtu praktika vahel on erinevusi, tuleb lähtuda Euroopa Kohtu praktikast, kuna EL õigus on Eesti õiguse ees esimuslik.28 Teisisõnu, VAKO ei saa eirata või „üle kirjutada“ Euroopa Kohtu lahendeid. Nimelt nõuab EL õiguse esimuse doktriin mh seda, et liikmesriigi kohtul või muul pädeval asutusel (nt VAKO29) tuleb vajadusel jätta kohaldamata riigisisene kohtupraktika, mis ei võimalda saavutada EL õigusega kooskõlas olevat tulemust,30 ja vajadusel muuta väljakujunenud kohtupraktikat, kui see põhineb riigisisese õiguse tõlgendusel, mis ei ole kooskõlas EL õigusega.31 Vaidlustaja on Euroopa Kohtu teemakohased lahendid, mis kinnitavad Vaidlustaja argumentide õigsust, välja toonud vaidlustuse p-s 22. 22 Hankija vastuse p 22 jj. 23 Vaidlustuse p 26–34. 24 Hankija vastuse p 24. 25 Hankija vastuse p 26. 26 Hankija vastuse p 27. 27 VAKOo 33-19/203234, p 13; 48-19/48-19/205677, p 14; 28 Pretsedendina EKo C-6/64, Eestis hetkel olulisima lahendina RKÜKo 5-19-29, p 38 jj. 29 VAKOo 256-20/-, p 14. 30 EKo C-378/17, p 50. 31 EKo C-614/14, p 35.  NOVE - 6/8 - 28. Teiseks, eelöeldu jääb vähemasti käesolevas kaasuses teoreetiliseks, kuivõrd selle juhtumi kontekstis ei ole VAKO praktika Euroopa Kohtu praktikaga vastuolus. Teisisõnu ei tulene VAKO varaseimast lahendeist käesoleva kaasuse asjaoludel seda, et Hankija võinuks jätta Vaidlustajale heastamismeetmete esitamise võimaluse andmata. Hankija on VAKO lahendeid valikuliselt presenteerinud (nende sisu moonutanud) või neid vähemasti valesti mõistnud. Kummaski Hankija viidatud kaasuses ei olnud tegu olukorraga, kus pakkujal jäänuks hankepassis üles loetlemata rikkumisepisoodid, mis puudutavad riigihanget läbi viivat hankijat ennast. Neis kaasustes jäid avaldamata kogetud sanktsioonid, mis puudutasid teisi hankijaid ja mille osas konkreetsel hankijal võiski aimdus puududa, mis omakorda võis õigustada seda, et hankija ei pidanudki pakkujale proaktiivselt pakkuma heastamise võimalust. Nagu teame, siis praegusel juhul Hankija teadis hästi, mis tal suhetes Vaidlustajaga 2025. a lõpus (2026. a alguses) juhtus. Järelikult on faktiline olukord kvalitatiivselt erinev ja Hankijal olid kõik võimalused – ning Euroopa Kohtu praktikat arvestades ka kohustus – anda Vaidlustajale võimalus esitada tõendid heastamismeetme võtmise kohta. 29. Hankija on Vaidlustajale veel ette heitnud, et too ei esitanud heastamistõendeid ka vaidlustuses.32 Vaidlustaja on vaidlustuses juba selgitanud, miks tal ei ole võimalik asjaomaseid tõendeid esitada otse VAKO-le, ilma et Hankija kui riigihanke tegelik läbiviija saaks neid esmalt omapoolselt hinnata.33 D. Menetlustoimingute järjekord 30. Püüdes pareerida Vaidlustaja väidet, et Hankija on eksinud RHS-is ette nähtud menetlus- toimingute järjekorra vastu34, on Hankija kokkuvõtlikult argumenteerinud, et Vaidlustaja lähtub „kunstlikust näivusest“35 ning ta võiski hiljem edukaks osutunud pakkuja kõrvaldamise aluste kontrolli eduka pakkuja kontrolli pähe faktiliselt ära teha juba enne kui asutuse juht allkirjastas käskkirja pakkumuse edukaks tunnistamise kohta.36 Hankija seisukoht ei ole õige. 31. Vaidlustajale on alustuseks kummastav, et Hankija väidab Vaidlustaja argumendid olevat „pelgalt oletuslikud“ ja „mitte ühelegi tõendile“ tuginevad.37 Ometi rajaneb kogu Vaidlustaja selle- kohane argumentatsioon objektiivsetel ja kõigutamatutel faktidel (digiallkirjade andmise ajad), mis nähtuvad Hankija käskkirjadest ja hankekomisjoni protokollidest.38 Veelgi enam, Hankija osutab samadele faktidele ka ise.39 Nii jääb Vaidlustajale arusaamatuks, kuidas saab Hankija mõista anda nagu oleks Vaidlustaja väited selle kohta, mis järjekorras on Hankija mingeid toiminguid teinud, ise välja mõelnud. 32. Vaidlustajale jääb selgusetuks seegi, mis väärtus on praeguses õigusvaidluses argumendil, et „Vaidlustajal puudub teave hankija sisemise töökorralduse, tööprotsesside ning nende ajalise kestuse kohta“.40 Tõepoolest, Vaidlustaja ei tea neid asju detailideni, ent sel pole siinkohal mingitki relevantsust. Vaidlustaja ei peagi teadma, milline ametnik millisel kellaajal midagi teeb. Selles vaidlustusmenetluses on oluline, mida nõuab RHS § 104 lg 8 ning millised menetlustoimingute kuupäevad ja kellaajad nähtuvad tõenditest. Liiatigi on isegi riigihankevaidluses teatav roll mängida kainel mõistusel, mistap Vaidlustaja ei peagi süvitsi tundma hankija majasisest töökorraldust, et mõista, et seitsme minutiga (!) ei ole eluliselt võimalik läbi viia kõiki vaidlustuse p-s 10 loetletud toiminguid ja tööülesandeid. 33. Tulles asja tuumani, siis Hankija etteheide Vaidlustajale on, et too „samastab“ pakkumuste vastavaks ja edukaks tunnistamise ja eduka pakkuja kontrolli käskkirjad nende aluseks olnud 32 Hankija vastuse p 28. 33 Vaidlustuse p 34. 34 Vaidlustuse p 8–12. 35 Hankija vastuse p 5. 36 Hankija vastuse p 6–10. 37 Hankija vastuse p 8. 38 Vaidlustuse p 9 ja 11. 39 Üks märgilisemaid kohti on p 9, kus Hankija on öelnud, et ta on viinud eduka pakkuja kontrolli faktiliselt läbi juba enne, kui asutuse juht tunnistas pakkumuse päriselt edukaks. 40 Hankija vastuse p 8.  NOVE - 7/8 - hankekomisjonide protokollidega.41 Selline etteheide on kohatu nii tehniliselt kui sisuliselt. Tehniliselt Vaidlustaja ei „samasta“ neid dokumente. Tegu on kahtlemata erinevate doku- mentidega: üks on asutusejuhi käskkiri, teine on hankekomisjoni protokoll. Teisalt ja sisuliselt on vaieldamatu seegi, et hankekomisjoni protokollid ja asutusejuhi käskkirjad on omavahel lahutamatult seotud. Komisjoni protokollid on aluseks juhataja käskkirjadele. Protokollide puhul on tegu hankija otsuse (haldusakti) „juurde kuuluvate dokumentidega“, millest räägib vaidlustus- ja kohtupraktika, mille kohaselt ei pea hankija põhjendused vastu võetud otsuse kohta tingimata sisalduma selles otsuses endas, vaid võivad leiduda ka mõnes otsuse juurde kuuluvas dokumendis nagu nt hankekomisjoni protokoll.42 Seega, kui võtta laiem vaade ja rääkida asja sisust, siis moodustavad hankekomisjoni protokollid ja asutusejuhi käskkirjad tõesti ühe mõttelise terviku. 34. Hankija suunab fookust probleemi tuumalt eemale, rõhutades, et hankekomisjon tegi asju n-ö õiges järjekorras: esmalt pakkumuste vastavuse kontroll, siis pakkumuste hindamine ja seejärel parima pakkumuse teinud pakkuja kvalifikatsiooni ja kõrvaldamise aluste kontroll.43 See võib ju nii olla, ent hankekomisjon on pelgalt asutusesisene tööorgan, kelle leidudel ei ole riigihankeõiguslikku tähendust. See, kui hankekomisjon omakeskis paneb pakkumused pingerivvi ja sedastab, et üks pakkumustest on hankes seatud hindamiskriteeriume arvestades parim, ei tähenda, et asjaomane pakkumus on RHS § 117 lg 1 või § 104 lg 8 mõttes edukaks tunnistatud. Hankija otsus pakkumuse edukaks tunnistamise kohta on (ametlikult ja päriselt) vastu võetud siis, kui otsuse allkirjastab asutuse pädev esindaja. Vastupidi: hankija otsus ei ole vastu võetud pelgalt seeläbi, et asutuse juhi jaoks tehnilist tööd tegev ja otsuseid ette valmistav komisjon on omapoolse töö lõpetanud. Vastasel juhul puuduks asutuse juhil vajadus üldse mingeid käskkirju anda või midagi allkirjastada, piisaks ju ka hankekomisjoni protokollist. 35. Hankija on jätnud mainimata, et ta on Tallinna linna asutusena allutatud Tallinna linna hankekorrale. Selle § 6 lg 14 sätestab otsesõnu, et „riigihanke otsused teeb ja allkirjastab linna asutuse juht või tema volitatud isik, lähtudes ettepanekutest, mille on teinud riigihanke eest vastutav isik, tehnilise kirjelduse eest vastutav isik ja riigihanke komisjon, kui see on moodustatud.“ See kinnitab eelmises punktis esitatud doktrinaalset käsitlust. Linna hankekord ise sedastab, et „otsused teeb“ asutuse juht ning hankekomisjoni sisend on pelgalt „ettepanek“. Seega ja veelkord – hankekomisjoni protokolliga ei saa ühtegi pakkumust edukaks tunnistada. 36. Meenutagem, Vaidlustaja pakkumuse edukaks tunnistamise käskkiri allkirjastati Hankija juhataja poolt alles 15.04.2026 kl 17:04. Hankija on oma vastuses ise tunnistanud, et Vaidlustaja kui „eduka pakkuja“ kõrvaldamise aluseid kontrolliti faktiliselt aga sellest varem ja see on RHS § 104 lg-ga 8 vastuolus. Vaidlustaja ei hakka kordama asjaomast VAKO praktikat ja seadusesätte seletuskirja.44 37. Hankija käsitlus oma vastuse p-des 7 ja 9 ei ole kooskõlas RHS § 104 lg 8 tegeliku sisuga, sh seadusandja tahtega, mida on selgelt väljendatud eelnõu seletuskirjas. Hankija on püüdnud jätta muljet justkui tema läheneks asjale „sisuliselt“ ja Vaidlustaja „formalistlikult“. Ometi püüab just Hankija end kaitsta formaalse argumendiga, et see, millal asutuse juht allkirjastab pakkumuse edukaks tunnistamise otsust sisaldava käskkirja, on mingi formaalne ja vähese kui mitte olematu õigusliku tähendusega sündmus. Vaidlustaja käsitlus on sisuline: esmalt tunnistatagu pakkumus ametlikult ja päriselt edukaks ning siis võib alata eduka pakkuja kvalifikatsiooni ja kõrvaldamise aluste kontroll, nii nagu RHS § 104 lg 8 seda ka ette näeb. 38. Hankija on väitnud, et Vaidlustaja käsitluse lükkab ümber ka „RHS § 104 lg 8 käsitlev kohtupraktika“.45 Ühelegi kohtulahendile ei ole aga viidatud, mistõttu jääb Hankija väide palja- sõnaliseks ja kontrollimatuks. 41 Hankija vastuse p 5. 42 VAKOo 117-21/229807, p 19. 43 Hankija vastuse p 6. 44 Vt vaidlustuse p 8. 45 Hankija vastuse p 9.  NOVE - 8/8 - 39. Lõpetuseks, Vaidlustajale jääb mõistmatuks Hankija väide, et „Vaidlustaja loogika“ alusel „puuduks hankijal õigus või võimalus enne pakkumuse edukaks tunnistamise käskkirja allkirjasta- mist analüüsida kõrvaldamise aluste kaalukust“.46 Kõrvaldamise alused on kirjas RHS § 95 lg-tes 1 ja 4 ning nende kaalukust – mida iganes see ka ei tähendaks – võib hankija analüüsida igal ajal vastavalt oma tahtmisele. Kui Hankija ei ole silmas pidanud seadusesätteid ja nende kaalukust (ehkki nii on Hankija end väljendanud), vaid midagi muud, nt seda, et ta ei tohi asuda „eduka pakkuja“ kõrvaldamise aluseid sisuliselt ja faktiliselt kontrollima enne kui teatav pakkumus on ametlikult edukaks tunnistatud, siis ei ole Hankija nurin tegelikult suunatud Vaidlustajale ja tema „loogikale“, vaid seadusandjale ja sellele, kuidas viimane RHS § 104 lg 8 kirjutanud on. III MENETLUSKULUDE NIMEKIRI 40. Vaidlustaja taotleb, et tema menetluskulud mõistetaks välja Hankijalt. Sellega seoses esitab Vaidlustaja allpool oma menetluskulude nimekirja (RHS § 199 lg 1). 41. Vaidlustaja on kandnud menetluskulusid koondsummas 5611,25 eurot, mis koosneb riigilõivust summas 1280 eurot ja lepingulise esindaja kuludest summas 4331,25 eurot (km-ta). Vaidlustajale on osutatud õigusabi 19 h 15 min tunnihinnaga 225 eurot (km-ta). Esindajakulude täpsem koosseis nähtub alljärgnevast tabelist: 42. Seega taotleb Vaidlustaja, et VAKO mõistaks Hankijalt Vaidlustaja kasuks välja menetlus- kulud summas 5611,25 eurot. Vaidlustaja taotleb esindajakulude väljamõistmist käibemaksuta, kuna ta on käibemaksukohustuslane.47 Lugupidamisega Mart Parind, vandeadvokaat Veikko Puolakainen, vandeadvokaat 46 Hankija vastuse p 8. 47 Vrd RKHKm 11.05.2022, 3-20-663, p 23.