dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Sotsiaalministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Arvamuse edastamine

Sotsiaalministeerium · 14. veebruar 2022
Viit
1.2-2/16-36
Registreeritud
14. veebruar 2022
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Advokaadibüroo NARLEX
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
1.2 Õigusloome ja õigusalane nõustamine
Sari
1.2-2 Ministeeriumis väljatöötatud õigusaktide eelnõud koos seletuskirjadega (Arhiiviväärtuslik)
Toimik
1.2-2/2022
Vastutaja
Ebe Sarapuu (Sotsiaalministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Õigusosakond)

Failid

  • 📎E-kiri.pdf66 KB
  • 📎Seisukoht_NETS.asice651 KB

Sisu (failidest)

Saatja: Ene Soop <[email protected]> Saadetud: 12.02.2022 15:57 Adressaat: info.sm <[email protected]> Teema: seisukoht NETS eelnõu Manused: Seisukoht_NETS.asice Tere Advokatuur palus edastada advokaatide seisukohad NETS osas ministeerumile. Seisukoht NETS muutmise eelnõu osas lisatud. -- Parimate soovidega, Ene Soop | Vandeadvokaat Advokaadibüroo NARLEX|www.narlex.com Sotsiaalministeerium [email protected] 11.02.2022 Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (edasipidi eelnõu). Seisukoht Tegemist on iseenesest väga olulise eelnõuga, kuid sellega tutvumise nädalane aeg on põhjaliku analüüsi kirja panemiseks selgelt ebapiisav ega selline tähtaeg ei käi kooskõlas õigusloome põhimõtetega. Esialgsed tähelepanekud ja märkused: Kõikidel juhtudel seoses tervisega tuleb lähtuda igast inimesest ega saa kehtestada norme nn „üks suurus kõigile“, eriti tervise küsimustes. Üldised piirangud/karantiininõuded inimeste tervislikku seisukorda arvestamata ei ole põhiseaduspärased ega toimivad ning sellisel kujul valitsusele/ametitele üldmääruste andmiseks ei ole põhiseaduspärane ega arvesta võimude lahususe printsiipidega. Üldiste normidega oleks väga otsene sekkumine isiku põhiõigustesse, see ei ole põhjendatud ega proportsionaalne. Ohtliku nakkushaiguse definitsiooni soovitakse muuta. Oluline, mis loetakse ikkagi ohtlikuks haiguseks. Nakkus, mis levib küll kiiresti, kuigi ei too kaasa rakseid haigestumisi, on eelnõu järgi käsitletav ohtlikuna. See ei ole põhjendatud ning mis alusel otsustatakse, on ka määratlemata. Selline laiendatud sõnastus pole kindlasti põhiseaduspärane (sh seotud mitmete piirangutega). Seega ei saaks seaduses loetelu olla sõnaga „või“ (mis tähendab igat juhtu eraldi), vaid sellisel juhul vaid „ja“, et kõik tingimused peavad olema täidetud. Sealjuures on oluline ja peaks olema arvestatud kriteeriumina raskete haigestunute ja surmade arv. Mis on see number elanikkonnast? Kui on leviv viirus, kuid kogu rahvastikust enamus põeb kergelt ega sure (sisult pole mõjutatud ega ohtlik), siis pole sisuliselt ega saagi olla tegemist ohtliku haigusega. Covid-19 puhul teame juba empiiriliselt, et tegemist ei ole enamusele rakse haigusega. Sealjuures, just ilmunud Stanfordi Ülikooli professori uuringu alusel1 covid-19 puhul kuni 49 aastaste seas suremust pole 99,9% ning ka vanemate inimeste seas vastavalt uuringule pole see suur. Sellised üldised põhiõiguste piirangud pole põhjendatud ega kuidagi proportsionaalsed. Covid-19 ei ole enam ammu maailmas „uudne“, seda on tänaseks väga palju uuritud erinevate ülikoolide ja teadlaste poolt ning avaldatud hulgaliselt teadusuuringuid. Esimesed uuringud tulid juba paari kuuga teaduskirjandusse. Üks viimastest suurtest olulistest uuringutest piirangutega seos on avaldatud Johns Hopkinsi Ülikooli teadlaste poolt2, milles leiti: „Metaanalüüsis jõutakse järeldusele, et liikumispiirangutel on olnud rahvatervisele vähe või üldse mitte mingit mõju, kuid need on 1 https://www.medrxiv.org/content/10.1101/2021.07.08.21260210v2.full 2 https://sites.krieger.jhu.edu/iae/files/2022/01/A-Literature-Review-and-Meta-Analysis-of-the-Effects-of- Lockdowns-on-COVID-19- Mortality.pdf?fbclid=IwAR0Pm8_VYNUcQSgvCMhL8Yy7mmR8XsqFS5WV2ipOlcK2svhBRh-Z-VsgoNg 1 põhjustanud tohutuid majanduslikke ja sotsiaalseid kulusid, kus need on olnud kehtestatud. Seetõttu on liikumispiirangute poliitika alusetu ja tuleks pandeemiapoliitika vahendina tagasi lükata.“3 Praeguseks on olemas ka empiirilised võrdlused riikidega (osariikidega), kus piiranguid ei ole kehtestatud. Selliseks võrdluseks on hea näide USA. Näiteks USA-s South Dakota (kus minu teada ei kehtestud üldse piiranguid), Florida ja Texas, kus piirangud olid väga lühiajalised. Nendel osariikidel on parem olukord. Floridas on trahvitav vastupidiselt, kui keegi nõuab selliste meetmete rakendamist (maski kandmine, tõend jne), et tagada inimeste inimõigused. Üldised põhiõigused on demokraatlikes riikides sama sisuga. Järjest enam on jõudud piirangute kriitika riikide kohtuotsustesse. Märkimisväärne, et USA-s 24 osariigi Attorneys General (osariigi kõrgeim juriidiline ametikoht) esitasid Presidendile pöördumise4, milles rõhutati, et „Kõigile sobiv üks suurus (a one-size- fits-all) ei ole põhjendatud otsuste tegemine. See on võim võimu pärast..“ USA ülemkohus on vaktsiinidega seoses käsitlenud Covid-19 levikut ja leidnud5: „Selline universaalne risk ei erine igapäevastest ohtudest, millega kõik seisavad silmitsi kuritegevuse, õhusaaste või mis tahes nakkushaigustega.“ Eelnõuga üritatakse seadusesse määrata meetmeid, mis ei ole toiminud ja seavad põhjendamatuid piiranguid. See kõik omakorda puudutab edasisi regulatsioone, mis on seotud nakkuskahtluste väljaselgitamise, andmete kogumise ja vastava info edastamistega eelnõus. Juba algselt definitsioonist tulenevalt (v.t mõiste „ohtlik“) ei saa anda selliseid volitusi (eelnõu § 181) Terviseametile isiku tuvastamisteks ja info jagamiseks, pealegi umbmääraselt, teistele isikutele, ja seada ainuüksi juba „kahtluse“ korral, mis ei ole kindlasti adekvaatne ega põhjendatud sekkumine isiku põhiõigustesse või aluseks õiguste äravõtmiseks ning õigusriigis lubamatu. Sellistel alustel ja ka ulatuses andmete kogumine ja säilitamine pole põhjendatud ega proportsionaalne. Vaid nakkushaiguse tunnustega isikutel tuvastatud nakkuse puhul võiks olla põhjendatud osade andmete kandmine registrisse, aga kindlasti mitte ka eelnõu sätestatud ulatuses. Riigipiiri ületamine, piirangud – kui sellist sätet soovitakse lisada seadusesse (isiku liikumisvabaduse oluline piiramine), peaks olema selge ja ühene arusaam meetme tõhususest. Seda aga praegusel juhul ei ole, eriti arvestades viimaseid teadusajakirjanduses avaldatud uurimusi, mis kinnitavad vastupidist. Kuna vaid parlament on seadusandlik kogu, siis sellistes olulistes piirangu küsimustes ei saa anda sellist üdist delegatsiooninorm valitusele isikutele liikumispiirangu määramiseks. Karantiin – tegemist on sisuliselt inimeste määramisega koduaresti ilma kohtulahendita. Tegemist on äärmiselt suure riivega. Isegi kuritegude puhul on aresti määramine vaid kohtu pädevuses. Rääkimata juba eelpool viidatud meetme tõhususe selgest küsitavusest, ei saa ega pole põhjendatud selline piirang üldiste meetmetega. Sellist aega ja kohustust ei saa kindlasti otsustada ametnik. Selline põhiõigusesse sekkumine peaks olema vaid tõeliselt äärmuslik ning konkreetsest isiku enda tervisest lähtuv. Vastasel juhul me käsitleme kõiki isikuid sisuliselt kui kurjategijaid määrates neid koduaresti ilma kohtuotsuseta. Sealjuures võib karantiini saata isikud juba nohu suurel levikul ja kahtlusel. Tegelikult jäävad aresti mitmed tuhanded terved inimesed (sh vaid „nakkuskahtlus“), kelle õigustega 3 Ibid lk 3 4 https://mcusercontent.com/7ee11a15fb91e088e9d7f4792/files/f73aefa9-f286-5fe4-f536- fda00009f4d2/Vaccine_Letter_FINAL.pdf 5 https://www.supremecourt.gov/opinions/21pdf/21a244_hgci.pdf lk 6-7 2 ei arvestata või kes peaks kogu aeg tõendama (ja veel oma kuludega), et nad on terved (kuid ikkagi olema allutatud ebavõrdselt piirangutele (tõned)). Nii nagu isik ei pea õigusriigis tõendama, et ta ei ole kurjategija, ei peaks terve inimene tõendama, et ta on terve. Lisaks on ka teada, et positiivne test ei tähenda haigust (haiguse saaks määrata arst), rääkimata valedest testitulemustest ning sellega inimestele tehtud kahjudest. Just ilmunud uue uuringu tulemusel Oxfordi ülikooli tõenduspõhise meditsiini keskuse kaasautor ja epidemioloog dr Tom Jefferson ütles6: „Me leidsime, et umbes kolmandik inimestest, kes isoleerisid, ilmselt ei pidanud seda tegema. PCR positiivsus tähendab, et saate öelda inimestele, et isoleerida ja hävitada oma elu põhimõtteliselt, kuigi suurel osal neist juhtudest ei ole nad nakkusohtlikud. See on täielik kaos.“ Siinjuures on kindlasti palju proportsionaalsem tegeleda haigetega. Nii nagu piiri ületamise piirangul, ei ole ka siin põhiseaduspärane delegeerida üldist määratlust sellistes olulistes põhiõiguslikes küsimustes laiahaardeliselt valitusele ning anda ametile selleks volitusi isikute andmete massiliseks töötlemiseks. Inimese tervist oskab ikka hinnata isiku arst ning iga ravi ja lähenemine on individuaalne. Inimeste haigused on erinevad ja anda vaid ühe osas terviseseisundit kinnitava tõendi kohustus, ei ole kuidagi põhjendatud ega kohane õigusriigis, sealhulgas panna inimese põhiõigused (inimõigused) sõltuma sellisest tõendist. Põhiõiguste piiramine ei saa kunagi olla poliitiline otsus ega põhineda hirmul. Eriti praegu Eestis küsitud tõendi valguses. Sealhulgas EL rohelise passi regulatsioonis on kirjas, seda ei või kasutada inimeste diskrimineerimiseks (sh mitte vaktsineeritute). Ebaloogilisi ja põhjendamatuid tervise tõendi nõudeid (näiteks test ei tõenda terveks olemist, aga tõendab haigeks olemist – tõendi nõude puhul), tõendiga vaktsineeritute haigestumine. Vastuolulisi reegleid on valitsus/terviseamet kahe aasta jooksul pidevalt kehtestanud. Reeglid ja seletuskirja sisu on erinevad ja segased. Kuidas selline volitus lisada seadusesse, kui pidavalt on toimunud asutuste poolt isikute õiguste kuritarvitamised segaste ja loogiliselt põhjendamatute nõuetega. Samuti ei ole kooskõlas isiku põhiõigustega tema allutamine uuringutele (eelnõu § 281 lg 4 p 3). Õppetund, mida me peaks mäletama II maailmasõjast on, et kodaniku- ja üksikisiku õigused ei tohiks kunagi sõltuda meditsiinilisest menetlusest. Praeguste teadusuuringute valguses, mida me teame Covid-19-st, pole kuidagi põhjendatud laia ohu määratluse lisamine (v.t mõiste ohtlik eespool) nakkushaiguste ennetamise seadusesse ja inimeste põhiõiguste põhjendamatult piiravate meetmete kinnitamine seadusesse ning laia volituse andmine valitusele isikute õiguste laialdaseks piiramiseks ja andmete kogumiseks. Arvestama peab, et seadusandlikule võimule antud õigused ei ole kõik delegeeritavad (non-delegation doctrine). Antud eelnõus on liialt laiad, põhjendamatud delegatsiooninormid, mis on seotud isikute põhiõiguste piiramisega laiadele gruppidele. USA hiljutises lahendis piirangutega seoses on õigesti märgitud7: „Kui inimloomus ja ajalugu midagi õpetavad, siis seda, et kodanikuvabadusi ähvardab tõsine oht, kui Valitsused kuulutavad välja määramata ajaks eriolukorra. Sellise pandeemia ajal nagu see 6 https://www.telegraph.co.uk/news/2022/02/04/shambolic-covid-pcr-testing-rules-meant-one-three-isolated- never/?s=09 7 Case 3:21-cv-03970-TAD-KDM Document 28 Filed 11/30/21 United States District Court Western District of Louisiana Monroe Division. 3 pandeemia, on veelgi olulisem kaitsta põhiseaduses ette nähtud võimude lahusust, et vältida meie vabaduste kaotust.“ See kõik on kehtiv ka piirangute seadmise kontekstis Eestis. Lisaks on tänaseks juba mitmeid teadusuuringuid, et sellised meetmed ei ole toimivad. Kokkuvõtvalt, ei ole põhjendatud ega kohane ohtliku haiguse definitsiooni ulatuslik laiendamine ning selliseid piiranguid ei peaks seadustega üldiselt kehtestama, sh laiaulatuslikult delegeerima inimese põhiõiguste üle otsustamise määrustega valitusele või ametitele, mistõttu sellisel kujul ei ole eelnõu põhiseadusega kooskõlas ega põhjendatud. Lugupidamisega, Ene Soop vandeadvokaat 4
Allikas: Sotsiaalministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel