Muudatusettepanekud perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule 512 SE

Siret Kotka Riigikogu sotsiaalkomisjon [email protected] Meie 09.02.2022 nr 6-1/545-1 Muudatusettepanekud perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule 512 SE Lugupeetud sotsiaalkomisjoni esimees Sotsiaalkomisjoni menetluses on perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 512 SE. Käesolevaga esitame Rahandusministeeriumiga koostöös ettevalmistatud ettepanekud eelnõu muutmiseks. 1. Palume täiendada eelnõu § 1 uue punktiga 1 järgmises sõnastuses, muutes järgnevate punktide numeratsiooni. Punkti 1 sõnastus on järgmine: „1) paragrahvi 4 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Ema vanemahüvitist määratakse ja makstakse ka ajutise viibimisalusega Eestis seaduslikult viibivale ja töötavale isikule, kelle eest sotsiaalmaksu maksja on kohustatud maksma sotsiaalmaksu või kes iseenda eest maksab sotsiaalmaksu sotsiaalmaksuseaduses sätestatud korras, suuruses ja tähtaegadel.“. Selgitus: Seni ravikindlustuse seaduse alusel reguleeritud rasedus- ja sünnituspuhkuse ja sünnitushüvitise liitmisel vanemapuhkuste ja -hüvitiste süsteemi, ei ole olnud eesmärgiks kitsendada õigustatud isikute sihtrühma, kellel on õigus rasedus- ja sünnituspuhkusele ja sünnitushüvitisele. Muudatusettepanekuga tagatakse, et ka ajutise viibimisalusega Eestis seaduslikult viibivale ja töötavale isikule, kelle eest sotsiaalmaksu maksja on kohustatud maksma sotsiaalmaksu või kes iseenda eest maksab sotsiaalmaksu, on õigus ema vanemahüvitisele. Eelnimetatud õigus emapuhkusele tuleneb neile töölepingu seadusest § 59. Sihtrühma suuruseks, kellele tagatakse ema vanemahüvitise õigus on Eesti Haigekassa hinnangul ligikaudu 12 naist aastas. Muudatus tagab Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2014/36/EL, kolmandate riikide kodanike hooajatöötajatena riiki sisenemise ja seal viibimise tingimuste kohta, täitmise. Direktiivi artikli 23 lõike 2 järgi võivad liikmesriigid võrdset kohtlemist piirata jättes lõike 1 esimese lõigu punkti d) kohaldamisalast välja perehüvitised ja töötushüvitised, ilma et see piiraks määruse (EL) nr 1231/2010 kohaldamist. Kuna määruse (EÜ) nr 883/2004, sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta, järgi on ema vanemahüvitis käsitletav sünnitushüvitisena, siis on õigustatud ema vanemahüvitise maksmine ajutise viibimisalusega Eestis seaduslikult viibivale ja töötavale isikule, kelle eest sotsiaalmaksu maksja on kohustatud maksma sotsiaalmaksu või kes iseenda eest maksab sotsiaalmaksu. 2. Palume muuta eelnõu § 2 punktis 1 esitatud perehüvitiste seaduse § 34 lõiget 5 ja sõnastada see järgmiselt: Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952  2 „(5) Kui vanemahüvitise taotleja on lapsendaja, eestkostja, hoolduspere vanem, vanema abikaasa või registreeritud elukaaslane ning sama lapse eest on vanemahüvitist makstud teisele isikule, on uuel taotlejal õigus saada vanemahüvitist, välja arvatud lapsendaja vanemahüvitist, nende kalendripäevade võrra vähem, mille eest eelmisele taotlejale vanemahüvitist maksti.“. Selgitus: PHS § 34 lõikes 5 loetletud isikutel on õigus saada vanemahüvitist selle perioodi ulatuses, mille eest on eelmisele vanemahüvitise saajale jäänud vanemahüvitis välja maksmata. Näiteks, kui 1-aastane laps läheb hooldusperesse ning tema bioloogilisele emale on makstud vanemahüvitist 12 kuud, on hoolduspere vanemal õigus saada vanemahüvitist ligikaudu kuus kuud. Regulatsioon on vajalik, et oleks selgelt mõistetav, et sõltumata vanemahüvitise saajate arvust sama lapse kohta ei saa vanemahüvitise maksmise periood kokku olla pikem kui 605 või 575 päeva (sõltuvalt sellest millised õigused olid lapse bioloogilisel vanemal). Lapsendaja vanemahüvitise puhul seda põhimõtet aga ei arvestata, tagades lapsendajale või hoolduspere vanemale igal juhul õiguse lapsendaja vanemahüvitisele, isegi olukorras, kui lapse eelmine lapsendaja või hoolduspere vanem on lapsendaja vanemahüvitist saanud. Muudatuse eesmärk on anda lapsendajale ja hoolduspere vanemale ja lapsele aega uue olukorra ja elukorraldusega kohanemiseks. 3. Palume täiendada eelnõu § 2 punktis 2 esitatud perehüvitiste seaduse § 34 muudatust (paragrahvi täiendamine lõigetega 8 ja 9) lõikega 10 järgmises sõnastuses: „(10) Isikule, kellel on õigus vanemahüvitisele ja kellel tekib see õigus ka seoses teise lapse või teiste laste kasvatamisega, makstakse vanemahüvitist ühe lapse kohta isiku valikul järgmiselt: 1) eelmise lapse eest vanemahüvitise maksmise jätkamise korral väheneb hüvitise maksmise periood järgmise lapse eest nende kalendripäevade võrra, millal isikule makstakse jagatavat vanemahüvitist eelmise lapse eest; 2) järgmise lapse eest vanemahüvitise maksmise korral lõpeb eelmise lapse eest vanemahüvitise saamise õigus.“. Selgitus: Tegu on ka praegu vanemapuhkuste ja -hüvitiste regulatsioonis kehtiva põhimõttega - kui isikul on õigus saada ühe lapse eest vanemahüvitist ning samal ajal tekib tal õigus vanemahüvitisele järgmise lapse eest, makstakse vanemahüvitist ühe lapse kohta isiku valikul. Järgneva lapse eest vanemahüvitise saamisega lõpeb õigus saada vanemahüvitist eelmise lapse eest, sõltumata kasutamata jäänud vanemahüvitise perioodist. Ka seni kehtinud regulatsiooni alusel ei ole võimalik emal saada eelmise lapse eest vanemahüvitist ja järgmise lapse eest sünnitus- või lapsendamishüvitist vastavalt § 34 lõikele 5. 2018. aastal vastu võetud seaduses oli analoogne säte sõnastatud paragrahvis 37, mis sätestab tingimused jagatava vanemahüvitise määramiseks ja maksmiseks. Kuivõrd olukord, kus eelmise lapse eest võib pere saada veel jagatavat vanemahüvitist ja järgmise lapse eest võib ema hakata saama ema vanemahüvitist pole kooskõlas sotsiaalkaitse põhimõtetega, millega seoses on lapsevanematel võimalik saada kahte erinevat asendussissetulekut, täpsustatakse kõnealust sätet ning viiakse kõnealune põhimõte § 34 alla, mis sätestab vanemahüvitise liigid ning vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise ja lõppemise. 4. Palume muuta eelnõu § 2 punktis 3 esitatud perehüvitiste seaduse § 35 lõiget 5 ja sõnastada see järgmiselt: „(5) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud isikul sünnib laps rohkem kui 70 kalendripäeva enne lapse eeldatavat sünnikuupäeva, on tal õigus saada ema vanemahüvitist 100 järjestikust kalendripäeva alates lapse sünnikuupäevast või, kui ema täitis lapse sündimise päeval tööülesandeid, lapse sünnikuupäevale järgnevast päevast. Kui laps sünnib vähem kui 70 kalendripäeva enne lapse eeldatavat sünnikuupäeva ja ema ei ole hakanud  3 kasutama oma õigust ema vanemahüvitisele, loetakse ema vanemahüvitise õiguse kasutamise alguskuupäevaks lapse sünnikuupäev või, kui ema täitis lapse sündimise päeval tööülesandeid, lapse sünnikuupäevale järgnev päev.“. Selgitus: Sättega täpsustatakse tingimusi, kui laps sünnib varem kui arsti poolt määratud eeldatav sünnikuupäev ning ema ei ole hakanud kasutama veel oma õigust ema vanemahüvitisele. Sätte esimene lause kehtestab tingimused, kui laps sünnib enneaegsena ehk rohkem kui 70 kalendripäeva enne arsti või ämmaemanda poolt määratud lapse eeldatavat sündi. Sellises olukorras on emal õigus ema vanemahüvitisele 100 järjestikust kalendripäeva alates lapse sünnist või juhul, kui ema täitis samal päeval enne lapse sündi tööülesandeid, siis alates sünnile järgnevast päevast. Teine lause sätestab olukorra, kui laps sünnib vähem kui 70 kalendripäeva enne lapse eeldatavat sündi, kuid siiski oluliselt varem kui eeldatud ning ema ei ole jõudnud hakata kasutama oma õigust ema vanemahüvitisele. Näiteks olukord, kus ema on planeerinud hakata kasutama oma õigust emapuhkusele ja ema vanemahüvitisele 31 kalendripäeva enne lapse eeldatavat sündi, kuid laps sünnib 45 päeva enne eeldatavat sünni kuupäeva. Sellisel juhul tuleb emal hakata kasutama oma õigust emapuhkusele ja -hüvitisele alates lapse sünnist ning kui muidu oleks algselt planeeritult olnud emapuhkuse pikkus 61 päeva (31 päeva enne ja 30 päeva pärast lapse sündi), siis toodud näite puhul oleks emapuhkuse ja -hüvitise pikkus 75 päeva, kuna emal tuleks varem jääda emapuhkusele ja hakata ema vanemahüvitist kasutama. Nõue, et emal tuleks alates lapse sünnist kirjeldatud olukordades lõpetada töötamine ja kasutada oma õigust emapuhkusele ja -hüvitisele, on kooskõlas ka rasedus- ja sünnituspuhkust käsitleva Euroopa Komisjoni direktiiviga (92/85/EMÜ), mis sätestab, et riigid peavad pakkuma rasedatele ja äsja sünnitanud naistele vähemalt 14 nädalat puhkust, millest kaks nädalat enne või pärast lapse sündi on töötamise keeluga. Kui ema täitis tööülesandeid samal päeval kui laps sündis (näiteks ema töötas ennelõunal ja sünnitegevus algas pärastlõunal), tuleb ema vanemahüvitise kasutama hakkamise alguseks märkida järgmine päev, sest töötamise registri (TÖR) kande alusel oli ema veel samal päeval tööl, kui laps sündis. Sellisel juhul saab naine jääda emapuhkusele ja saada ema vanemahüvitist lapse sünnikuupäevale järgmisest päevast, kuna ema vanemahüvitise väljamaksmise eeldus PHS alusel on, et vastav emapuhkuse kanne on TÖR-i tehtud. 5. Palume täiendada eelnõu § 2 uute punktidega 4 ja 5, muutes järgnevate punktide numeratsiooni. Punktide 4 ja 5 sõnastused on järgmised: „4) paragrahvi 1 punktis 13 esitatud perehüvitiste seaduse § 36 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: „(4) Isa vanemahüvitist võib maksta iga lapse kohta kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Vanemahüvitist ei maksta samal ajal kahe või enama lapse eest. Mitmike sünni puhul makstakse isale täiendavat vanemahüvitist käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud ulatuses.“; 5) paragrahvi 1 punktis 13 esitatud perehüvitiste seaduse § 37 lõige 5 jäetakse välja;“. Selgitus (punkt 4): Tegu on seni PHS-is kehtinud põhimõttega (§ 33 lõige 9), mille kohaselt isa vanemahüvitise saamisel laste järjestikuste sündide puhul on isal õigus saada isa vanemahüvitist kuni iga lapse kolmeaastaseks saamiseni. Isal pole aga õigust saada 30 päeva isa täiendavat vanemahüvitist üheaegselt mitme lapse eest. Nagu üldiselt vanemahüvitise maksmisel, kehtib ka mitmike sünni korral vanemahüvitise maksmisel põhimõte, et vanemahüvitist makstakse ühe lapse eest vanema valikul. Sama põhimõte kehtib ka isa vanemahüvitise maksmise kohta.  4 Selgitus (punkt 5): Kõnealune säte reguleerib olukorda, kus isikul on õigus saada ühe lapse eest jagatavat vanemahüvitist ning samal ajal tekib tal õigus vanemahüvitisele järgmise lapse eest. Kuivõrd sellised olukorrad tuleb reguleerida ka teiste vanemahüvitise liikide määramise ja maksmise olukorras, on siinne põhimõte laiendatud üldisemalt ning täpsustatud muutmispunktides 3 ja 4. 6. Palume täiendada eelnõu § 2 uue punktiga 7 järgmises sõnastuses, muutes järgnevate punktide numeratsiooni. Punkti 7 sõnastus on järgmine: „7) paragrahvi 1 punktis 13 esitatud perehüvitiste seaduse § 38 lõikest 5 jäetakse välja sõnad „üksnes lapsendajapuhkuse kasutamise perioodil“. Selgitus: 01.04.2022 jõustuva vanemapuhkuste- ja hüvitiste reformiga liidetakse seni ravikindlustuse seaduses reguleeritud lapsendamishüvitis kui töövõimetushüvitise liik ühtsesse vanemapuhkuste- ja hüvitiste süsteemi. Muudatuse eesmärk oli muuta lapsendajate olukorda paindlikumaks, tagades seeläbi lapsendajatele paremad tingimused töö- ja pereelu ühildamiseks ja hoolduskoormuse võrdsemaks jaotumiseks ema ja isa vahel. Samuti oli eesmärk luua lapsendaja vanemahüvitise saamise ajal samasugused võimalused nagu vanemahüvitise saamise ajal. Võrreldes kehtivate tingimustega oli seadusandja soov, et lapsendaja saab ise õiguse otsustada, kuidas parimal viisil oma peres töö- ja pereelu ühildada, kas jätkata lapsendajapuhkusel viibides töötamist või mitte, kas võtta lapsendajapuhkust ühes osas või osade kaupa. Lisaks saavad lapsendajad lapsendaja vanemahüvitist saada samaaegselt kuni 35 päeva. Antud muudatusettepanekuga loobutakse piirangust, mis ei luba maksta lapsendaja vanemahüvitist, kui lapsendaja ei viibi samaaegselt lapsendajapuhkusel. 7. Palume täiendada eelnõu § 2 uue punktiga 11 järgmises sõnastuses, muutes järgnevate punktide numeratsiooni. Punkti 11 sõnastus on järgmine: „11) paragrahvi 1 punktis 13 esitatud perehüvitiste seaduse §-st 42 jäetakse välja lõige 2. Selgitus: PHS-i § 42 lõikega 2 reguleeritakse hüvitise arvutamine isikule, kes on arvestusperioodil töötanud Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis (edaspidi EMÜ) või Šveitsis ja kellel puudub Eestis sotsiaalmaksuga maksustatud tulu. Hüvitise suuruse arvutamine isikule, kes on arvestusperioodil töötanud EMÜ lepinguriigis, on reguleeritud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 883/04, sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta lisas XI ja siseriiklikult reguleerimist ei vaja. 8. Palume täiendada eelnõu § 2 uue punktiga 22 (ravikindlustuse seaduse muutmine) järgmises sõnastuses, muutes järgnevate punktide numeratsiooni. Punkti 22 sõnastus on järgmine: „22) paragrahvi 15 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „1) paragrahvi 6 lõiget 5, § 8 lõiget 5, § 10 lõiget 6 ja § 101 lõiget 6 täiendatakse pärast sõna „hüvitist” tekstiosaga „, ema vanemahüvitist või lapsendaja vanemahüvitist perehüvitiste seaduse alusel”. Selgitus: RaKS § 6 lg 5 ja § 8 lg 5 muudatusega ei kohaldata RaKS § 6 lg-s 4 ja RaKS § 8 lg-s 3 sätestatud regulatsiooni lisaks töövõimetushüvitiste ja ema vanemahüvitise saajatele ka nendele isikutele, kes saavad perehüvitiste seaduse § 38 alusel (jõust. 01.04.2022) lapsendaja vanemahüvitist 70 kalendripäeva. Kehtiva RaKS regulatsiooni kohaselt on 70-päevane lapsendamispuhkus käsitletav ajutise töövõimetusena, mille perioodil ei kao isikul ravikindlustusega kaitse. Alates 01.04.2022 ei ole lapsendajapuhkuse ja -hüvitise maksmise perioodi puhul tegu ajutise töövõimetuse liigiga  5 ning tingimused lapsendajapuhkuse hüvitamiseks lapsendaja vanemahüvitisega kehtestatakse perehüvitiste seaduse §-s 38. Seega, kui tööandja on enne lapsendamispuhkust töötaja eest maksnud ka sotsiaalmaksu, siis ravikindlustusega kaetus kaob RaKS § 6 sätestatud sihtgrupil kaks kuud pärast viimast sotsiaalmaksu makset ja RaKS § 8 sätestatud sihtgrupil kuu aega pärast viimast sotsiaalmaksu makset. Kuivõrd lapsendamispuhkus kestab 70 päeva, võib seega kaasneda olukord, kus RaKS § 8 sätestatud sihtgrupil ei oleks ravikindlustus viimased 10 päeva lapsendajale tagatud. Sama täpsustus tehakse ka RaKS § 10 lõikesse 6 ja § 101 lõikesse 6. Muudatusega tagatakse PHS §-s 38 sätestatud lapsendajapuhkusel viibivate isikutele ravikindlustus nii nagu ka seni see on tagatud olnud. Kuivõrd seni on lapsendajapuhkuse pikkus olnud samuti 70 päeva, kuid ravikindlustuskaitse ei ole kadunud seoses viibimisega ajutise töövõimetuse hüvitisel, ei too muudatus kaasa täiendavaid kulusid Eesti Haigekassa eelarvele. 9. Palume muuta eelnõu § 2 punktis 18 esitatud sotsiaalmaksuseaduse § 6 lõike 1 punkt 1 ja sõnastada see järgmiselt: „1) üks Eestis elav ja alla kolmeaastast Eestis elavat last kasvatav vanem, vanema abikaasa või registreeritud elukaaslane, lapsendaja, eestkostja või hoolduspere vanem, kellele makstakse ema vanemahüvitist, jagatavat vanemahüvitist või lapsendaja vanemahüvitist perehüvitiste seaduse alusel, arvestades käesoleva paragrahvi lõigetes 26 ja 27 sätestatut;“. Selgitus: Sotsiaalmaksuseaduses on sätestatud alla kolmeaastast last kasvatavate isikute ring, kelle eest riik maksab sotsiaalmaksu. Maksmise täiendavad tingimused, nt perehüvitiste saamine, on seni olnud sätestatud rahandusministri 31. detsembri 2003. a määruse nr 113 „Sotsiaalmaksu maksmise kord erijuhtudel“ tasandil. Põhiseaduse § 113 maksukohustuse elemente (tingimusi) täidesaatvale võimule otsustamiseks delegeerida ei võimalda. Ja seda ka juhul, kui sotsiaalmaksu maksab riik. Seega täiendatakse seadust tingimustega, mis seni on olnud reguleeritud määruse tasandil, tagamaks, et puudutatud isikutel on võimalik seadusest terviklikult näha ja aru saada, mis tingimustel riik sotsiaalmaksu maksab. Muudatus tagab senisest parema õigusselguse. Riik maksab sotsiaalmaksu ühe vanema eest, kellele maksab vanemahüvitist, eesmärgiga tagada last kasvatavale vanemale vanemahüvitise saamise perioodil ravikindlustus ja pensioni sissemaksed. Kuna 01.04.2022 jõustuv vanemahüvitise maksmise kord muudab vanemahüvitise saamise senisest veelgi paindlikumaks ja lisandub võimalus vanematel ka kahe kuu ulatuses samal ajal vanemahüvitist saada, on vajalik nende olukordade tarbeks täiendada ka sotsiaalmaksu maksmise tingimusi täiendavate sätetega – lõiked 26 ja 27. 10. Palume muuta eelnõu § 2 punktis 20 esitatud töölepingu seaduse § 59 lõiget 4 ja sõnastada see järgmiselt: „(4) Kui laps sünnib rohkem kui 70 kalendripäeva enne arsti või ämmaemanda määratud eeldatavat lapse sünnikuupäeva, on naisel õigus saada emapuhkust 100 järjestikust kalendripäeva alates lapse sünnikuupäevast või, kui naine täitis lapse sündimise päeval tööülesandeid, lapse sünnikuupäevale järgnevast päevast. Kui laps sünnib vähem kui 70 kalendripäeva enne lapse eeldatavat sünnikuupäeva ja naine ei ole hakanud kasutama oma õigust emapuhkusele, loetakse emapuhkuse alguskuupäevaks lapse sünnikuupäev või, kui naine täitis lapse sündimise päeval tööülesandeid, lapse sünnikuupäevale järgnev päev.“. Selgitus: Sättega täpsustatakse tingimusi, kui laps sünnib varem kui arsti poolt määratud eeldatav sünnikuupäev ning ema ei ole hakanud kasutama veel oma õigust emapuhkusele. Sätte esimene lause kehtestab tingimused, kui laps sünnib enneaegsena ehk rohkem kui 70 kalendripäeva enne arsti või ämmaemanda poolt määratud lapse eeldatavat sündi. Sellises olukorras on emal õigus emapuhkusele 100 järjestikust kalendripäeva alates lapse sünnist  6 või juhul, kui ema täitis samal päeval enne lapse sündi tööülesandeid, siis alates sünnile järgnevast päevast. Teine lause sätestab olukorra, kui laps sünnib vähem kui 70 kalendripäeva enne lapse eeldatavat sündi, kuid siiski oluliselt varem kui eeldatud ning ema ei ole jõudnud hakata kasutama oma õigust emapuhkusele. Näiteks olukord, kus ema on planeerinud hakata kasutama oma õigust emapuhkusele ja ema vanemahüvitisele 31 kalendripäeva enne lapse eeldatavat sündi, kuid laps sünnib 45 päeva enne eeldatavat sünni kuupäeva. Sellisel juhul tuleb emal hakata kasutama oma õigust emapuhkusele alates lapse sünnist ning kui muidu oleks algselt planeeritult olnud emapuhkuse pikkus 61 päeva (31 päeva enne ja 30 päeva pärast lapse sündi), siis toodud näite puhul oleks emapuhkuse pikkus 75 päeva, kuna emal tuleks varem jääda emapuhkusele. Nõue, et emal tuleks alates lapse sünnist kirjeldatud olukordades lõpetada töötamine ja kasutada oma õigust emapuhkusele, on kooskõlas ka rasedus- ja sünnituspuhkust käsitleva Euroopa Komisjoni direktiiviga (92/85/EMÜ), mis sätestab, et riigid peavad pakkuma rasedatele ja äsja sünnitanud naistele vähemalt 14 nädalat puhkust, millest kaks nädalat enne või pärast lapse sündi on töötamise keeluga. Kui ema täitis tööülesandeid samal päeval kui laps sündis (näiteks ema töötas ennelõunal ja sünnitegevus algas pärastlõunal), tuleb emapuhkuse alguseks märkida järgmine päev, sest töötamise registri (TÖR) kande alusel oli ema veel samal päeval tööl, kui laps sündis. Sellisel juhul saab naine jääda emapuhkusele ja saada ema vanemahüvitist lapse sünnikuupäevale järgmisest päevast, kuna ema vanemahüvitise väljamaksmise eeldus PHS alusel on, et vastav emapuhkuse kanne on TÖR-i tehtud. 11. Palume muuta eelnõu § 5 punkte 2 ja 3 ja sõnastada need järgmiselt: „2) paragrahvi 6 lõike 1 punkt 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „11) üks Eestis elav mittetöötav vanem, vanema abikaasa või registreeritud elukaaslane, lapsendaja, eestkostja või hoolduspere vanem, kes kasvatab kolme või enamat alla 19- aastast Eestis elavat või välismaal õppimise tõttu perest eemal viibivat last, kellest vähemalt üks on alla 8-aastane, ja kellele makstakse perehüvitiste seaduse § 21 alusel lasterikka pere toetust või toetuse mittemaksmisel isik, kes on esitanud Sotsiaalkindlustusametile taotluse, et riik maksaks tema eest sotsiaalmaksu.“;“; 3) paragrahvi 6 lõike 1 punkt 10 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „10) üks Eestis elav vanem, vanema abikaasa või registreeritud elukaaslane, lapsendaja, eestkostja või hoolduspere vanem, kes kasvatab seitset või enamat alla 19-aastast Eestis elavat või välismaal õppimise tõttu perest eemal viibivat last, ja kellele makstakse perehüvitiste seaduse § 21 alusel lasterikka pere toetust või toetuse mittemaksmisel isik, kes on esitanud Sotsiaalkindlustusametile taotluse, et riik maksaks tema eest sotsiaalmaksu.“;“. Selgitus: Käesolevas seaduses on sätestatud isikute ring, kelle eest riik sotsiaalmaksu maksab. Maksmise täiendavad tingimused, nt perehüvitiste saamine või taotluse esitamine, on seni olnud sätestatud rahandusministri 31. detsembri 2003. a määruse nr 113 „Sotsiaalmaksu maksmise kord erijuhtudel“ tasandil. Riik maksab sotsiaalmaksu isiku eest, kellele riik maksab lasterikka pere taotust. Kui perel ei ole õigust lasterikka pere toetusele, nt olukordades, kus üks kolmest lapsest on 18. aastane ja ei õpi, saavad vanemad kokku leppida, kelle eest riik sotsiaalmaksu maksab ja teha selle kohta vastava taotluse Sotsiaalkindlustusametile. Põhiseaduse § 113 maksukohustuse elemente (tingimusi) täidesaatvale võimule otsustamiseks delegeerida ei võimalda. Ja seda ka juhul, kui sotsiaalmaksu maksab riik. Seega täiendatakse seadust tingimustega, mis seni on olnud reguleeritud määruse tasandil,  7 tagamaks, et puudutatud isikutel on võimalik seadusest terviklikult näha ja aru saada, mis tingimustel riik sotsiaalmaksu maksab. Muudatus tagab senisest parema õigusselguse. 12. Palume täiendada eelnõu § 5 uue punktiga 6 järgmises sõnastuses, muutes järgnevate punktide numeratsiooni. Punkti 6 sõnastus on järgmine: „6) paragrahvi 6 täiendatakse lõigetega 26–28 järgmises sõnastuses: „(26) Kui ühel kalendrikuul saavad vanemahüvitist samal ajal mõlemad vanemad perehüvitiste seaduse § 34 lõike 3 alusel, makstakse sotsiaalmaksu selle isiku eest, kellel on õigus ema vanemahüvitisele. Jagatava vanemahüvitise või lapsendaja vanemahüvitise samaaegselt saamise korral makstakse sotsiaalmaksu isiku eest, kes on vanemapuhkusel või lapsendajapuhkusel töölepingu seaduse alusel. Kui mõlemad isikud on samaaegselt vanemapuhkusel või lapsendajapuhkusel, jätkatakse sotsiaalmaksu maksmist isiku eest, kelle eest viimati sotsiaalmaksu maksti. Kui kumbki isik ei ole vanemapuhkusel, jätkatakse sotsiaalmaksu maksmist selle isiku eest, kelle eest viimati sotsiaalmaksu maksti. (27) Vanemahüvitise maksmise lõpetamisel makstakse sotsiaalmaksu isiku eest, kes on vanemapuhkusel töölepingu seaduse alusel. Kui kumbki isikutest ei ole vanemapuhkusel, jätkatakse sotsiaalmaksu maksmist isiku eest, kelle eest riik viimati sotsiaalmaksu maksis või kes on esitanud Sotsiaalkindlustusametile taotluse, et riik maksaks tema eest sotsiaalmaksu. (28) Perehüvitiste esmase maksmise üleminekul teisele Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigile (edaspidi lepinguriigile) või Šveitsi Konföderatsioonile vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (ELT L 166, 30.04.2004, lk 72–116), makstakse käesoleva paragrahvi lõike 1 punktide 1, 11 ja 10 alusel sotsiaalmaksu selle Eestis elava ja Eestis elavaid lapsi kasvatava vanema eest, kes ei ole kindlustatud teises lepinguriigis ega Šveitsi Konföderatsioonis.“. Selgitus: Seadust täiendatakse lõigetes 26 ja 27 sätestatud tingimustega, mis juhul riik isiku eest sotsiaalmaksu maksab juhul, kui alla kolme aastase lapse mõlemad vanemad saavad vanemahüvitist samal ajal või juhul kui vanemahüvitise maksmine on lõpetatud, aga vanem viibib vanemapuhkusel. Lõikega 27 on kaetud ka olukorrad, kus riik maksab sotsiaalmaksu isiku eest, kes kasutab vanema asemel vanemapuhkust. TLS § 65 lõike 2 kohaselt on vanemapuhkusele õigus ka lapse tegelikul hooldajal (nt lapse vanaema on vanemapuhkusel). Kõnealuses seaduses ja ka perehüvitiste seaduses on vanemahüvitise ja riigipoolse sotsiaalmaksu tasumise osas eelistatud vanemapuhkusel olevat vanemat, kuna töö- või teenistussuhtes isik ei saa töötada, kui ta puhkab. Seega on oluline tagada sellises olukorras lapsevanemale asendussissetulek ja ka sotsiaalne kaitse (ravikindlustuse ja pensionimaksete näol). FIE-dena või võlaõiguslepingutega töötavad isikud ei ole töötaja ja tööandja vahelises alluvussuhtes, mistõttu puudub neil ka lepingu järgi puhkuseõigus. Eeldatakse, et endale tööd andvad isikud on ka vabamad otsustama oma ajakasutuse üle. Lõige 28 reguleerib olukorda, kus perehüvitiste maksmise kohustus on Eestist üle läinud mõnele teisele lepinguriigile (vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele nr 883/2004), kuid laps ja üks mittetöötav vanem elavad jätkuvalt Eestis. Näiteks kui üks vanematest läheb teise riiki tööle ja last kasvatav mittetöötav vanem jääb Eestisse, läheb perehüvitiste maksmise kohustus üle töötamiskoha riigile. Sellisel juhul jätkatakse sotsiaalmaksu maksmist sama isiku eest, kes viimati oli kindlustatud (perehüvitiste saaja) ning kuni isik vastab kõnealuse seaduse § 6 lõike 1 punktide 1, 11 ja 10 sätestatud tingimustele. Sama põhimõte on siiani olnud sätestatud määruse „Sotsiaalmaksu maksmise kord erijuhtudel“ § 2 lõikes 13.  8 13. Palume muuta eelnõu § 5 punktis 6 esitatud sotsiaalmaksuseaduse § 6 lõiget 32 ja sõnastada see järgmiselt: „(32) Kui isik vastab samal ajal mitmele käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–33 ja 6–15 või lõikes 11 või 12 sätestatud tingimusele, makstakse tema eest sotsiaalmaksu ühekordselt käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud summalt, arvestades lõigetes 22, 24 ja 25 sätestatud erisusi.“. Selgitus: Sätte muutmise eesmärk on õigusselgelt sätestada, et kui isik vastab samal ajal mitme sihtgrupi tunnusele, siis makstakse tema eest sotsiaalmaksu ühekordselt § 6 lõikes 2 sätestatud summalt, kuid arvestades käesoleva paragrahvi lõigetes 22, 24 ja 25 sätestatud erisustega. Samuti jäetakse ebaotstarbekuse tõttu sättest välja viide rahandusministri määrusele. 14. Palume jätta § 5 punkt 7 eelnõust välja. Selgitus: Põhiseaduse § 113 maksukohustuse elemente (tingimusi) täidesaatvale võimule otsustamiseks delegeerida ei võimalda. Seda ka juhul, kui sotsiaalmaksu maksab riik. Kui eelnõu kohaselt oli planeeritud riigipoolse sotsiaalmaksu maksmise täiendavad tingimused kehtestada rahandusministri määruse tasandil, siis eelnõule esitatud muudatusettepanekute kohaselt sätestatakse kõik tingimused seaduses. Seetõttu puudub vajadus ka SMS §-s 6 lõikes 4 toodud volitusnormi muuta. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Signe Riisalo sotsiaalkaitseminister Lisaadressaat: Rahandusministeerium Merlin Murumets 626 9806 [email protected]