Ettepanek

Riigikogu põhiseaduskomisjon [email protected] [email protected] 14.02.2022 nr 63/6.2-2 Arvamus võrdse kohtlemise seaduse ning kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu (519 SE) kohta Austatud Riigikogu põhiseaduskomisjon Riigikogu menetluses on Vabariigi Valitsuse algatatud võrdse kohtlemise seaduse ning kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu (519 SE; edaspidi Eelnõu), mis oli esimesel lugemise eelmisel nädalal. Eelnõu § 2 näeb ette kirikute ja koguduste seaduse § 25 täiendamist lõikega 3¹ järgmises sõnastuses: „(3¹) Usulisel ühendusel on õigus keelduda tema omandis või kasutuses oleva pühakoja kasutada andmisest, kui kavandatav üritus või tegevus ei vasta selle usulise ühenduse usutunnistuse järgsetele põhimõtetele.“. Eesti Kirikute Nõukogu (EKN), mille üheks liikmeks on ka Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK), esitas 10.01.2022 omapoolse redaktsiooni sõnastuses: „(3¹) Usulisel ühendusel on õigus keelduda tema omandis või kasutuses oleva pühakoja ja usulisele ühendusele kuuluvate ruumide ning vara kasutada andmisest, kui läbiviidav üritus või tegevus või kasutada soovija ei vasta selle usulise ühenduse usutunnistuse järgsetele põhimõtetele.“ EKNi poolt välja pakutud sõnastus võimaldab usulisel ühendusel keelduda kogu oma vara kasutada andmisest, kui läbiviidav üritus või tegevus, aga ka kasutada soovija ei vasta selle usulise ühenduse usutunnistuse järgsetele põhimõtetele. Eelnõu esimese lugemise läbis aga redaktsioon, mis jätab usulisele ühendusele keeldumise õiguse ainult pühakoja kasutada andmisest, arvestamata sealjuures sellega, et usuliste ühenduste igapäevane usuline tegevus toimub enamasti just pühakojast eraldi asuvates muudes hoonetes ja ruumides. Eelnõusse jäänud ettepanek ei ole EKNi ega tema liikmeskirikute poolt kooskõlastust leidnud. EELK esindajana ei saa ma Eelnõu § 2 sisu ja sõnastusega nõustuda, kuna see ei lahenda potentsiaalselt peamiseid probleeme ega vastuolusid. Seepärast esitan Eelnõuga seoses alljärgnevad märkused ja tähelepanekud. 1. Juhtumeid, kus usulised ühendused pakuvad oma pühakoda välja avalikuks kasutamiseks vabal üüriturul nn ärilisel eesmärgil füüsilistele isikutele, ei ole teada.  Seetõttu ei oma kirikute ja koguduste seaduse § 25 lõike 3 täiendamine Eelnõus esitatud sõnastuses mingisugust mõju ega lahenda ühtegi probleemi. See ei ole kompromiss, mida oleks EKNi liikmeskirikutel vaja. 2. Pühakodade potentsiaalsed kasutada soovijad on kontserte korraldavad agentuurid, muusikakollektiivide ja muusikute mittetulundus- või äriühingud, filmi- ja reklaamiettevõtted ja muud juriidilised isikud, keda ei ole võimalik diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Nimetatud juriidilised isikud ei kuulu VõrdKS kaitse alla, mistõttu kirikute ja koguduste seaduse muutmine ainult juriidilistele isikutele mõeldud küsimuste lahendamiseks ja pühakodade nendele kasutada andmiseks keeldumise tarvis erisuse loomiseks on VõrdKS muutmise kontekstis asjasse puutumatu ülereguleerimine. Juriidiliste isikute vahelised lepingulised suhted on juba reguleeritud muude seadustega. 3. Tõenäosus, et mõni füüsiline isik, kelle avalik elu ja maailmavaade ei vasta usulise ühenduse usutunnistuse järgsetele põhimõtetele soovib üürida korterit või ruumi näiteks maapastoraadis, kogudusemajas või kirikumõisas, on oluliselt suurem, kui see, et sama isik soovib kasutusele võtta pühakoda, nagu eeldab esimese lugemise läbinud Eelnõu sõnastus. Peamine probleem VõrdKS muutmisega tekib usulistel ühendustel just muude hoonetega kui pühakojad. 4. Koguduste igapäevane põhikirjaline usuline tegevus: pühapäevakooli tunnid, noorteringid, piiblitunnid, leeritunnid, hommiku- ja õhtupalvused, hoolekande- ja diakooniatöö, talveperioodil, kui kirik on külm, ka jumalateenistused, toimuvad peamiselt kogudustele kuuluvates muudes hoonetes, mitte pühakodades. Ajaloolistes kihelkonnakeskustes asuvad pastoraadid ja kogudusemajad on kogukonna jaoks hästi tuntud paigad, kus koguduse põhimõtetega vastuolus elavad ja tegutsevad üürnikud ei jääks anonüümseks, vaid hakkavad hästi silma ja avaldavad mõju seal tavapäraselt kogunevate usklike usuelule, samuti usulise ühenduse ja selle liikmete tegevusele ja mainele. Tekib usulise diskrimineerimise oht, sest inimesed ei soovi ennast enam selle usulise ühenduse või paigaga siduda ja eemalduvad oma kogudusest ja võõranduvad usust. 5. Eelnõu kontekstis on oluline eristada avalikul turul toimuvat äritegevust (nt üüriturg või teenuste osutamine), millega äriühingud või ettevõtjad omale sissetulekut teenivad, usuliste ühenduste majandustegevusest. Kirikute ja koguduste seaduse § 3 lg 2 kohaselt ei tohi kiriku, koguduse, koguduste liidu ja kloostri eesmärk või põhitegevus olla majandustegevuse kaudu tulu saamine. Sama seaduse § 16 lg 3 p 4 kohaselt kuulub usuline ühendus, mille põhitegevuseks muutub majandustegevus ministri avalduse alusel lõpetamisele. Kuna usulised ühendused tohivad mittetulunduslike organisatsioonidena kasutada oma varadelt teenitavat tulu ainult oma põhikirjaliseks tegevuseks ega tegutse üüri- või teenuste turul äriühingutega sarnase eesmärgiga, püüdes teenida tulu oma omanikele, tuleb arvestada ka erisustega, mil viisil seda majanduslikku tulu teenitakse. Eelnõu seletuskirjas toodud põhjendus, et usulise ühenduse majandustegevus toimib samade turureeglite alusel tulu teenimise eesmärgil nagu ettevõtete puhul ei ole asjakohane ja moonutab tegelikku olukorda. 6. Riik ei tohi sundida usulist ühendust teenima oma põhikirjaliste põhimõtetega vastuolus olevat majanduslikku tulu usulise ühenduse eetose vastaselt tegutsevate isikute kaudu, et  seda tulu seejärel kasutada nendesamade põhikirjaliste ülesannete täitmiseks. See on väärtuskonflikt, millesse riik ei tohi usulisi ühendusi seaduse jõuga ebamoraalselt sundida. Usulistele ühendustele on loomulik tegutseda väärtuspõhiselt ka omale tulu teenides. See sarnaneb Eesti Vabariigi ja paljude teiste riikide sooviga tegutseda näiteks keskkonnakaitsel ja rohepööret teostades väärtuspõhiselt, loobudes majandamisviisidest, mis on soodsamad, kuid lähevad vastuollu kokkulepitud väärtustega. 7. Kirikute ja koguduste seaduse muutmine omab tähendust ainult sellisel juhul, kui usulistele ühendustele antakse õigus keelduda kogu oma vara kasutada andmisest, kui läbiviidav üritus või tegevus, aga ka kasutada soovija ei vasta selle usulise ühenduse usutunnistuse järgsetele põhimõtetele. Näen ainsa kompromissina olukorra lahendamiseks asendada Eelnõu § 2 esitatud sõnastus kirikute ja koguduste seaduse § 25 lõike 3 täiendamiseks Eesti Kirikute Nõukogu poolt juba varem esitatud sõnastusega: „(3¹) Usulisel ühendusel on õigus keelduda tema omandis või kasutuses oleva pühakoja ja usulisele ühendusele kuuluvate ruumide ning vara kasutada andmisest, kui läbiviidav üritus või tegevus või kasutada soovija ei vasta selle usulise ühenduse usutunnistuse järgsetele põhimõtetele.“ Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Urmas Viilma EELK peapiiskop Koopia: sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo siseminister Kristian Jaani Eesti Kirikute Nõukogu