Vastus seisukohale

Advokaadibüroo NARLEX Teie 12.02.2022 / [email protected] Meie 23.02.2022 nr 1.2-2/16-14 Vastus seisukohale Lugupeetud Ene Soop Täname, et avaldasite arvamust nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule. Kuna Eesti Advokatuur teatas, et advokatuur seaduse eelnõu osas ühtset seisukohta ei kujunda ja on soovitanud oma liikmetel esitada isiklikud seisukohad otse ministeeriumile, siis vastame teie kirjale ka eraldi. Teavitame, et Vabariigi Valitsus kiitis eelnõu 22.02.2022 istungil heaks ja eelnõule lisatud põhjendused sisalduvad seletuskirjas. Ohtliku nakkushaiguse definitsiooni osas on seletuskirjas märgitud, et mõiste defineerimisel on võetud aluseks senine uudse ohtliku nakkushaiguse definitsioon, mille kohaselt on nii eriti ohtlik kui ka ohtlik nakkushaigus haigused, mis levivad kiiresti ja ulatuslikult või mille kulg on raske. Kui eriti ohtliku nakkushaiguse puhul on seaduses antud kinnine nakkushaiguste loetelu, siis ohtliku nakkushaiguse puhul seda teha ei ole võimalik, kuna ohtlike nakkushaiguste hulka kuuluvad nii uudsed nakkushaigused, mille kohta praegu teadmine puudub, kui ka taastekkivad nakkushaigused, mille levik võib olla kiire ja ulatuslik või mille põdemine võib olla väga tõsiste tagajärgedega. Ohtliku nakkushaiguse defineerimisel on antud lisakriteerium, et see saab olla ainult selline haigus, mille levik toob kaasa tervishoiualase hädaolukorra või hädaolukorra ohu. Hädaolukord on hädaolukorra seaduse kohaselt ja nakkushaiguse kontekstis sündmus või sündmuste ahel, mis ohustab paljude inimeste elu või tervist, põhjustab suure varalise kahju või tõsiseid ja ulatuslikke häireid elutähtsa teenuse toimepidevuses ning mille lahendamiseks on vajalik mitme asutuse või nende kaasatud isikute kiire kooskõlastatud tegevus, rakendada tavapärasest erinevat juhtimiskorraldust ning kaasata tavapärasest oluliselt rohkem isikuid ja vahendeid. Hädaolukorra seaduse kohaselt on vältimatu abi tervishoiuteenuse korraldamise seaduse tähenduses elutähtis teenus. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse kohaselt on kiirabibrigaadi pidajad ja haiglavõrgu kava haiglad elutähtsa teenuse osutajad. Ohtliku nakkushaiguse kiire ja ulatuslik levik võib ohustada paljude inimeste elu või tervist, põhjustada tõsiseid ja ulatuslikke häireid elutähtsa teenuse toimepidevuses ning selle ennetamiseks ja lahendamiseks on asjakohane rakendada hädaolukorra ohu ja hädaolukorra ajal rakendatavaid meetmeid, mis on reguleeritud kõigis asjakohastes seadustes ja nende alusel (NETS, TTKS §- s 59, HOS). Mõistega on hõlmatud ka eriolukord, kuna hädaolukorra seaduse § 19 kohaselt võib Vabariigi Valitsus nakkushaiguse levikust põhjustatud hädaolukorra lahendamiseks välja kuulutada eriolukorra, kui hädaolukorda ei ole võimalik lahendada ilma eriolukorra juhtimiskorraldust või meetmeid rakendamata. Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952  2 Ka kohtuasjades on kaebajad leidnud, et kuna COVID-19 ei vasta uudse ohtliku nakkushaiguse tunnustele, siis ei saa selle suhtes NETS § 28 lõike 8 alusel NETS § 28 lõikes 5 sätestatud meetmeid rakendada, või et karantiininõude kehtestamiseks puudub õiguslik alus, kuna NETS § 27 lõige 1 annab selleks volituse üksnes eriti ohtliku nakkushaiguse puhul. Kohtud on aga järeldanud, et hoolimata sellest, et COVID-19 ei ole liigitatud eriti ohtlikuks nakkushaiguseks, tuleb seda vähemasti praeguses olukorras praktikas käsitleda sisuliselt uudse ohtliku nakkushaigusena ehk sellise nakkushaigusena, millel on eriti ohtliku nakkushaiguse tunnused (suure nakatuvusega haigus, mis levib kiiresti ja ulatuslikult või mille kulg on raske või eluohtlik) ja millel puudub või ei ole kättesaadav efektiivne ravi või mille levik võib ületada haiglate ravivõimekust (Tallinna Ringkonnakohtu 2. detsembri 2021. a kohtumäärus nr 3-21- 2432, p 14; Tallinna Halduskohtu 5. detsembri 2021. a määrus nr 3-21-2683, p 27; Tallinna Halduskohtu 07.02.2022 otsus asjas nr 3-21-2458, p 32). Kohtuasjades on kaebajad ühtlasi väitnud, et SARS-CoV-2 viirus ei ole ohtlikum kui tavapärane gripiviirus. Kohtud kaebajatega senini nõustunud ei ole, leides, et kaasajal levivad gripiviirused ei ole olnud sedavõrd kiire ja laiaulatusliku levikuga ega ole toonud kaasa sedavõrd suurel hulgal surmasid kui COVID-19 haigus (Tallinna Halduskohtu 07.02.2022 otsus asjas nr 3-21-2458, p 32). Eelnõu § 181 puhul on seletuskirjas märgitud, et sisuliselt on tegemist õigusnormide õigusselguse tagamisega, sest haldusorgan võib oma menetluste läbiviimiseks teavet saada ja jagada, kui see on talle pandud ülesannete täitmiseks vajalik. Kuigi see põhimõte tuleneb ka isikuandmete kaitse üldmäärusest (IKÜM), korratakse see siseriiklikus õiguses üle. Antud juhul täpsustatakse vaid õigusselguse huvides, et nakkuskahtlase isiku väljaselgitamiseks, temaga ühenduse võtmiseks ning nakkushaiguse leviku tõrjeks küsib Terviseamet teavet ja talle tuleb vastata, kui see teave on olemas. Haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel (HMS § 6). Samuti võib haldusorgan haldusmenetluses haldusakti andmise, toimingu tegemise või halduslepingu sõlmimise eesmärgil töödelda isikuandmeid menetletavas asjas vajalike asjaolude kohta, kui seadusega või selle alusel antud õigusaktidega ei ole ette nähtud teisiti (HMS § 7 lg 5). Eriliigilisi andmeid võib isikuandmete kaitse üldmääruse kohaselt töödelda, kui see on vajalik olulise avaliku huviga seotud põhjustel liidu või liikmesriigi õiguse alusel ning on proportsionaalne saavutatava eesmärgiga ning kui see austab isikuandmete kaitse õiguse olemust (IKÜM art 9 lg 2 p g) või on töötlemine vajalik rahvatervise valdkonna avalikes huvides, nagu kaitse suure piiriülese terviseohu korral, tuginedes liidu või liikmesriigi õigusele (IKÜM art 9 lg 2 p i). Märkuse osas, mis puudutas riigipiiri ületamist, märgime et kuigi üldtunnustatud on õigus oma päritoluriigist välja rännata, siis samavõrd tunnustatud on ka seisukoht, et välismaalasel puudub õigus mistahes konkreetsesse riiki saabuda, seal viibida ja sinna elama asuda. See tähendab, et riikidel on suveräänne õigus kindlaks määrata, millisel hulgal ja millistele tingimustele vastavaid välismaalasi nad oma territooriumile lubavad. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamise praktikas on pikaajaliselt fikseeritud põhimõte, et ka konventsiooni mõttes ei hõlma liikumisvabadus välismaalaste õigust siseneda, resideerida või jääda konkreetsele maale (R. Maruste. Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja –vabaduste kaitse. Tallinn, 2004, lk 492). Välismaalasel ei ole ka Euroopa Liidu kodakondsusest tulenevaid õigusi, sealhulgas Euroopa Liidu kodakondsusest tulenevat võrdse kohtlemise õigust liikumisõiguse osas. Rahvusvahelise õiguse põhimõtte kohaselt on riigil suveräänne õigus otsustada, kas ta soovib välismaalase viibimist oma territooriumil või mitte. Seda põhimõtet on korduvalt kinnitanud Euroopa Inimõiguste Kohus oma kohtulahendites (EIK 18.02.1991 otsus asjas Moustaquim v. Belgia, nr 12313/86, p 43; EIK 18.10.2006 otsus asjas Üner v. Holland,  3 nr 46410/99, p 54 ja seal viidatud kohtuotsused; EIK 25.06.1996 otsus asjas Amuur v. Prantsusmaa, nr 19776/92, II). Eelnevaga seonduvalt märgime, et riigipiiri seaduse (RiPS) alusel võimalikud kehtestatavad piirangud kohalduksid viisa- või viisavabaduse alusel Eestisse saabuvatele välismaalastele. PS § 34 liikumisvabadust on lubatud piirata mh teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks ja nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Välispiiri ületamist reguleerivad Schengeni piirieeskirjad, mille kohaselt võib välismaalase riigipiiri ületamist tõkestada, kui välismaalane kujutab ohtu rahvatervisele. RiPS-i muudatused on kavandatud kooskõlas nõukogu soovituse (EL) 2020/912 muudatusettepanekuga, mis kujutab endas Schengeni acquis’ sätete edasiarendust. Vabariigi Valitsus on seda ettepanekut toetanud. Ei saa nõustuda, et tegu on üldise delegatsiooninormiga, kuivõrd kavandatud RiPS muudatuste kohaselt antakse Vabariigi Valitsusele selgepiiriline volitusnorm. Terviseseisundit kinnitava tõendi osas on eelnõu seletuskirjas märgitud, et selleks võib olla vaktsineerimist, haiguse läbipõdemist või analüüsi tegemist tõendav tõend. Selleks võib olla ka tõend, mille tervishoiutöötaja on isikule väljastanud, kui isikul on vastunäidustus näiteks vaktsineerimise või maski kandmise suhtes. Tõendi küsimise kui piirangu eesmärk on võimaldada korraldada ja teha tegevusi, mis oleksid kõigi osalejate jaoks võimalikult nakkusohutud ning turvalised. Tõendite kontrollimine, sealhulgas vaktsineeritute ja läbipõdenute hulga kasv, võimaldab hoida ühiskonda võimalikult avatuna ning majandustegevust jätkata. EL-i määrusele vastav tõend on kehtinud reisimiseks ning täpselt samad reeglid on kehtinud ka erinevates teistes riikides. Tõendite kontrollimist rakendatakse ka enne üritustel osalemist ja toitlustuskohtades enamikus EL-i liikmesriikides. Mis puudutab põhiõiguse riiveid, siis eelnõu seletuskirjas on märgitud, et PS § 28 sätestab, et igaühel on õigus tervise kaitsele. Riik on kohustatud looma õiglase tasakaalu nakkushaige ja veel terve inimese (põhi)õiguste vahel ning arvestatava ohu korral on riigi sekkumine lubatav (teatud juhtudel isegi kohustuslik). Pandeemia ja kasvavate nakatumisnäitajate tingimustes on riigil kohustus tagada kõigi inimeste elu ja tervis (PS § 16, § 28) seeläbi, et viiruse levik ja inimeste massiline haigestumine ei suureneks. Esineb äärmiselt oluline avalik huvi vältida tervishoiusektori ülekoormamist ning tagada riigi tuumikfunktsioonide toimimine ja avalike ülesannete täitmine. COVID-19 patsientide ravi nõuab haiglatelt suuremat ressurssi ja erimeetmeid, mis võib tuua kaasa selle, et haiglatel puudub suutlikkus jätkata plaanilist ravi või võimalus võtta vastu muude terviseriketega patsiente, asetamata neid nakatumisohtu. Kui väga suure hulga inimeste plaaniline haiglaravi lükkub edasi või ei ole tekkinud tervisemurega võimalik saada õigeaegset ravi, kujutaks see endast nende inimeste põhiõiguste ulatuslikku ja väga intensiivset riivet ning võib-olla ka rikkumist. Seejuures tuleb arvestada, et inimesel tuleb oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ja kohustuste täitmisel arvestada ja austada teiste inimeste õiguseid ja vabadusi (PS § 19 lõige 2). PS § 19 lg 2 sisalduv kohustus austada ja arvestada teiste inimeste õiguseid ja vabadusi toob antud kontekstis kaasa vajaduse arvestada teiste inimeste õigustega, sealhulgas õigusega tervise kaitsele. Tervishoiusektori ülekoormuse tingimustes ei jää õigeaegse abita mitte ainult COVID- 19 patsiendid, vaid ka muude terviseriketega inimesed, kelle puhul võib tagajärjeks olla terviserikke tagasipöördumatu süvenemine või halvimal juhul surm. Tasakaalu all tuleb seetõttu eelkõige mõista olukorda, kus inimene oma õiguste ja kohustuste realiseerimisel arvestab teise inimese õigust tervise kaitsele. Eraisikule kuuluva põhiõiguste teostamise võimalust ja ulatust mõjutab teisele eraisikule kuuluv põhiõigus. Nakatumiste vähendamine kannab endas nende õiguste ja kohustuste tasakaalustamise eesmärki. Avalik huvi ei võrdu seejuures üksnes  4 üksikisikute erahuvide summaga, vaid tegemist on üldise huviga tagada kõigi ja igaühe õiguste kaitse ning riigi toimimine ja avalike teenuste kättesaadavus. Riigikohus on leidnud, et eraisikud ei saa oma hüvede kaitsel jätta teiste isikute õigustega meelevaldselt ja mõõdutundetult arvestamata. Ka PS § 26 lubab riigil eraellu sekkuda tervise või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Kaitstes kõigi õiguseid ja vabadusi ning kaaludes vastandlikke huve, tuleb arvestada ka avaliku huviga, kus avalikku huvi võib oluliselt kahjustada üksikisikute poolt nakkuse edasikandmine ja seeläbi ühiskonnale suure koormuse panemine tervishoiusektori ülekoormamisega. Seejuures puudub riigil valik meetmete võtmata jätmiseks üldise huvi kaitseks (PS § 14, riigi soorituskohustused). PS § 34 kohaselt võib õigust vabalt liikuda piirata seaduses sätestatud juhtudel ja korras, muu hulgas nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Eelnõuga nähakse ette raamid liikumisvabaduse piiramisele eelnõus sätestatud korras, mida täpsustatakse määrusega. Liikumisvabaduse piirangu näol ei ole tegemist PS §-s 20 sätestatud vabaduse võtmise olukorraga, vaid nakkusohutuse tagamise eesmärgil on piiratud isiku liikumist teatud piirkonnas (nakkuskolle) või teatud asutustes (nakkusoht) või isikut on kohustatud nakkusohtlikul ajal viibima teatud kohas. Põhiõiguste tasakaalustamiseks on eelnõus nähtud ka ette, et isikuid saab küll kohustada läbida terviseuuring, kuid isik võib sellest ka keelduda ja sellisel juhul võib isikute suhtes kohaldada viibimiskeeldu või liikumisvabaduse piiranguid. Uuring toimub tunnustatud meetodil ja turule lubatud tootega, mis võimaldab määrata soovitud tulemi (ei ole põhjendatud võrdlus II maailmasõjaga). Eelnõu eesmärk on eeltoodud põhiseaduslikke õigusi ja kohustusi kaaludes luua sobivad ja proportsionaalsed alused nakkushaiguste tõrjeks, luues seaduses raamistiku, mida täpsustatakse volitusnormide alusel määruses ning vajaduse korral Terviseameti haldusaktiga. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Helen Tralla osakonnajuhataja Ebe Sarapuu 6269 337 [email protected]