Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu (886 SE)

EELNÕU Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja ravimiseaduse muutmise seadus § 1. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmine Tervishoiuteenus t e korraldamise seaduse § 2 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: ” (4 ) Kui tervishoiutöötaja määrab endale erandlikus olukorras retseptiravimi ägeda mööduva haiguse tavapäraseks raviks või kroonilise seisundi tõttu varem määratud ravi järjepidevuse tagamiseks, ei sõlmita ravimi väljakirjutamisel ja sellega seotud diagnoosi tuvastamisel tervishoiuteenuse osutamise lepingut võlaõigusseaduse tähenduses ja kahju tekkimisel ei kohald ata tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seadus t . Retseptiravimi määramine tuleb dokumenteerida käesoleva seaduse § 4 2 nõuete kohaselt .”. § 2. Ravimiseaduse muutmine Ravimiseaduses tehakse järgmised muudatused: 1 ) paragrahvi 33 täiendatakse lõikega 1 9 järgmises sõnastuses: ” (1 9 ) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 4 nimetatud ravimi väljakirjutamise õigust omaval tervishoiutöötajal on õigus kirjutada ravim välja endale erandlikus olukorras ägeda mööduva haiguse tavapäraseks raviks või kroonilise seisundi tõttu varem määratud ravi järjepidevuse tagamiseks, kui see on olukorda arvestades otstarbekas.”; 2 ) paragrahvi 33 lõiget 7 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses: ” 3 ) nende ravim i rühmade ja ravimite toimeainete loetelu, mille endale väljakirjutamine on piiratud või keelatud. ”. Lauri Hussar Riigikogu esimees Tallinn, 2026 Algatab sotsiaalkomisjon 15 .04.2026 . (allkirjastatud digitaalselt) Signe Riisalo Sotsiaalkomisjoni esimees Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri Sissejuhatus Sisukokkuvõte Kehtiva õiguse kohaselt on tervishoiutöötajal õigus ravim väljakirjutada teise isiku ravi eesmärgil. See on kaasa toonud olukorra, kus tervishoiutöötaja endale ravimit väljakirjutada ei saa . Eelnõu muudatustega võimaldatakse tervishoiutöötajal endale retseptiravimit määrata ehk ravimit väljakirjutada erandlikus olukorras ägeda mööduva haiguse tavapäraseks raviks või kroonilise seisundi tõttu varem määratud ravi järjepidevuse tagamiseks. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) muutmise eesmärk on sätestada, et endale erandlikus olukorras retseptiravimit määrates ja sellega seotud diagnoosi tuvastamisel ei sõlmita tervishoiuteenuse osutamise lepingut võlaõigusseaduse (VÕS) tähenduses ja kahju tekkimisel ei kohaldu tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seadus (TOKVS), mis eristab selle olukorra tavapärasest tervishoiuteenuse osutamisest varasemas tähenduses. Ravimiseaduse (RavS) muutmise eesmärk on sätestada, et ravimi väljakirjutamise õigust omav tervishoiutöötaja võib erandlikus olukorras endale ravimit väljakirjutada. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu ja selle juurde esitatud seletuskirja on ettevalmistanud Riigikogu sotsiaalkomisjon (komisjoni esimees Signe Riisalo [email protected] ). Eelnõu ettevalmistamisse on olnud kaasatud Sotsiaalministeerium. Märkused Eelnõuga muudetakse järgmiste seaduste redaktsioone: t ervishoiuteenuste korraldamise seadus ( RT I, 26.06.2025, 30 ); r avimiseadus (RT I, 12.07.2025, 24). Eelnõu ei ole seotud teiste Riigikogu menetluses olevate seadustega. Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälteenamus. Seaduse eesmärk Eelnõu eesmärk on sätestada, et tervishoiutöötaja võib teatud erandlikes olukordades endale retseptiravimeid väljakirjutada. Erandlikuks olukorraks loetakse ägeda mööduva ehk kerge haiguse tavapärast ravi või ravimi väljakirjutamist kroonilise seisundi tõttu varem määratud ravi järjepidevuse tagamiseks. Kuigi selles olukorras saab rääkida tervishoiuteenuse osutamisest diagnoosimise ja ravi määramise tähenduses, ei sõlmita seejuures tervishoiuteenuse osutamise tavapärast lepingut kahe osapoole vahel VÕS -i tähenduses. Endale retseptiravimi väljakirjutamist ja sellega seotud diagnoosi tuvastamist käsitletakse seega erandliku tervishoiuteenusena ja TTKS § -st 3 1 tulenevalt tervishoiutöötajat iseenda patsiendina. Kehtiva ravimiseaduse alusel ei saa tervishoiutöötajad iseendale ravimeid väljakirjutada. Ravimit saab seaduse kehtiva sõnastuse kohaselt väljakirjutada üksnes teise isiku raviks. See olukord ei ole kooskõlas varasemalt levinud praktikaga. Eelnõus sätestatud muudatuste eesmärk on tagada õigusselgus ja selgesõnaliselt võimaldada tervishoiutöötajal endale ravimit väljakirjutada, täpsustades seejuures, et lähtuvalt levinud arstieetika põhimõtetest tuleks seda teha ainult erandlikus olukorras ägeda mööduva ning seega kergema haiguse tavapäraseks raviks või kui see on vajalik ja otstarbekas , siis varem määratud kroonilise haiguse ravi jätkamiseks. Eesti Arstide Liidu eetika koodeks s ätestab , et arst suhtub kõikidesse patsientidesse võrdselt, sotsiaalsed jm tegurid ei tohi arsti tema kohustuste täitmisel mõjutada. Ühtlasi peab arst eetikakoodeksi kohaselt hoiduma tegevustest, mis võivad kahandada tema objektiivsust ehk võimet osutada oma oskustele vastavat arstiabi. Ennast diagnoos ides ja ravides võib tahtmatult minna nende põhimõtetega vastuollu , välja arvatud kui tegemist on tavapärase lihtsama haigestumise lühiajali s e ravi ga või ka juba määratud kroonilise haiguse ravimi retsepti nn pikendami s e ga , mida saab arstieetika mõttes pidada erandlikeks olukordadeks . Ka teistes riikides , n äiteks Soomes , on arstieetika põhimõtted sarnase d . Soome arstieetika koodeksis otsest keeldu ega lubavat eneseravi puudutavat normi ei ole ning ka õigusaktides ei ole see eksplitsiitselt reguleeritud. Piirang tuleneb objektiivsuse nõudest , sõltumatuse põhimõttest ja professionaalse rolli piiridest . S ellest kujuneb praktikas reegel , mille kohaselt eneseravi on aktsepteeritav ainult erandina (lihtsad ja lü h iajalised seisundid) . Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu koosneb kahest paragrahvist. Eelnõu §-ga 1 muudetakse TTKS - i. Kehtiva seaduse kohaselt on t ervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja raviks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Kuigi ka kehtiv seadus ei sätesta sõnaselget keeldu osutada tervishoiuteenus t endale, siis kuivõrd tegemist on erandliku olukorraga, tuleb õigus selguse huvides sätestada, et see on lubatud. Muudatusega sätestatakse, et kui tervishoiutöötaja määrab retseptiravimi endale, siis ei ole ravimi määramise ja seotud diagnoosimise näol tegemist tervishoiuteenuse osutamise lepinguga VÕS -i tähenduses. Tervishoiuteenuse osutamisel endale on tegemist küll erandliku tervishoiuteenuse osutamisega TTKS -i tähenduses, aga mitte tervishoiuteenuse osutamise lepingu sõlmimisega VÕS -i tähenduses. VÕS -i kohaselt osutatakse tervishoiuteenust teisele isikule, samuti peab olema lepingu sõlmimise tahe. Põhimõtteliselt on võimalik, et tervishoiuteenuse osutamine on ka lepinguväline võlasuhe. Samas ei saa tegemist olla käsundita asjaajamisega, kuna käsundita ei saa ajada enda asja, vaid üksnes teise isiku, ning deliktiõiguse regulatsioon eeldab olemuslikult samuti kahte isikut, kuna kohustab vastavate eelduste täitmisel teisele isikule õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitama. Lisaks, VÕS sisaldab üldsätteid, mille kohaldamisel tuleb arvestada valdkonnapõhise eriregulatsiooniga. TTKS -i regulatsioon ei ole seotud üksnes tervishoiuteenuse osutamise lepinguga, vaid määratleb tervishoiuteenuse osutamise sõltumata sellest, kas teenuse osutamine toimub lepingu alusel või mitte. Nii kehtiva TTKS-i kui VÕS-i mõte on, et tervishoiuteenus t osutatakse teisele isiku le , mitte iseendale. Õigusselguse huvides on seega vajalik sätestada TTKS-i, et tervishoiutöötaja võib endale ravimeid määrates ennast ravida. R etseptir avimi välja kirjutamine eeldab diagnoosi ning see on ka põhjus, miks tegemist on erandliku tervishoiuteenu s ega. R avimi välja kirjutamine ei ole midagi eraldiseisvat , vaid seda loetakse osaks tervishoiuteenusest . Muudatus tagab selle, et ka endale tervishoiuteenust osutades kohald uvad TTKS -i nõuded , näiteks dokumenteerimiskohus tus . Dokumenteerimiskohustus on ka sättes endas eraldi välja toodud. See tähendab, et tuleb dokumenteerida nii tervishoiuteenuse osutamine kui ka ravimi määramine asjakohastes dokumentides koos vastava teabe edastamisega tervise infosüsteemi. Endale ravimi väljakirjutamisel tuleb arvestada ühtlasi, et sellele laieneb tervishoiuteenuse osutaja kohustus kvaliteedi eesmärgil dokumenteeritud andme id kontrolli da , et tagada kehtestatud nõuete täitmine . Antud muudatuse eesmärk ei ole soodustada tervishoiutöötajate pidevat eneseravi ega kujundada sellest laialdast ravipraktikat, just seetõttu on endale retseptiravimite määramine lubatud vaid erandlikus olukorras. Muudatus lähtub eeldusest, et ka ennast ravides peab tervishoiutöötaja tegutsema professionaalselt, lähtudes kehtivatest arstiteaduse põhimõtetest , ravijuhenditest, ravimitega seotud regulatsioonidest sh piirangutest seoses ravimite väljakirjutamisega ja ka kutse-eetika nõuetest. Tervishoiutöötaja peab maksimaalselt objektiivselt hindama oma pädevuse piire ka ennast ravides ning eelistatult pöörduma patsiendina teise tervishoiutöötaja poole. Kui patsient ja tervishoiutöötaja on erinevad füüsilised isikud, siis tuleneb eriarsti kaasamise või eriarstile suunamise kohustus VÕS §-st 762. Lepingulise suhte puudumise tõttu peab tervishoiutöötaja enda patsiendina olema ise piisavalt hoolas ja seadma esikohale arstiteaduse ja arstieetika põhimõtted. Nõue osutada arstiabi oma pädevuse piires ning vajadusel konsulteerida kolleegidega tuleb ka Eesti Arstide Liidu eetikakoodeksist. Ka teistes Euroopa riikides on tervishoiutöötajatel lubatud endale ravim eid väljakirjuta da . Soomes ja Poolas on kasutusel pro auctore retseptid. Saksamaal ei vaja väljakirjutaja isiklikuks tarbeks ostmisel elektroonilist ega kirjalikku retsepti. Tervishoiutöötajatel on lubatud endale ravim eid väljakirjuta da ka teistes Eesti naaberriikides – Lätis, Leedus ja Rootsis. Reguleerimise viis on riikides väga erinev. Mõnes riigis on lubatud tervishoiutöötajatel endale ravimeid välja kirjutada konkreetse eraldi retseptiliigiga, samas mõnes teises riigis ei ole see lihtsalt keelatud ning retseptide väljakirjutamine toimub samal viisil nagu siis, kui patsiendiks on teine isik. Samuti on erinev see, kas ravimeid võivad välja kirjutada üksnes arstid ja hambaarstid või ka õed ja proviisorid. Lisaks reguleeritakse erinevalt seda, kas endale võib välja kirjutada narkootilisi ja psühhotroopseid aineid. Kuivõrd õigussüsteemid ja küsimuse reguleerimise viis on riigiti nii erinevad, siis ei ole otsese eeskujuna võimalik kasutada ühegi teise riigi regulatsiooni. Käesoleva muudatuse puhul on lähtutud Eestis kehtivast regulatsioonist ja soovitavast eesmärgist. Lisaks tervishoiuteenuse osutamise lepingu tekkimise välistusele on sättesse lisatud ka TOKVS -i kohaldumise välistus. Tegemist ei ole tavapärase ravisuhtega kahe isiku (arst ja patsient) vahel. TOKVS -i eesmärk on tagada patsien d i kaitse olukorras, kus tervishoiuteenuse osutamise käigus tekitatakse kahju teisele isikule. Tervishoiutöötaja poolt enda ravi l puudub niisugune õigussuhe, kuna tervishoiutöötaja tegutseb enda suhtes ning võimalik kahju ei teki teisele isikule. Seega olukorras, kus kahju tekitaja ja kannatanu isik langevad kokku, ei ole põhjendatud kohaldada patsiendi kaitseks mõeldud regulatsiooni. Eelnõu §-ga 2 muudetakse RavS-i . Eelnõuga lisatakse RavS § 33 lg 1 9 , mille sisuks on see, et tervishoiutöötaja võib erandlikus olukorras retsepti ravimit välja kirjutada ka endale. Ravim on aine või ainete kombinatsioon, mis on mõeldud inimese haiguse või haigussümptomi vältimiseks, diagnoosimiseks või raviks, haigusseisundi kergendamiseks või elutalitluse taastamiseks või muutmiseks farmakoloogilise, immunoloogilise või metaboolse toime kaudu. Ravimi välja kirjutamine on osa raviprotsessist ehk tervishoiuteenuse osutamisest. Kehtiv regulatsioon võimaldab tervishoiutöötajal kirjutada ravimi välja teise isiku ravi eesmärgil tema poolt ravitavale isikule. Üldiseks eelduseks jääb see, et ravimi väljakirjutamine on lubatud teisele isikule. Muudatusega lisatakse erand, mille kohaselt võib tervishoiutöötaja endale ravimi välja kirjutada erandlikus olukorras ägeda mööduva haiguse tavapäraseks raviks või kroonilise seisundi tõttu varem määratud ravi järjepidevuse tagamiseks , kui see on olukorda arvestades otstarbekas. Ägedate mööduvate haiguste all mõeldakse antud eelnõu tähenduses eelkõige näiteks viirushaigusi, tonsilliiti, sinusiiti, põiepõletikku vms, mis üldjuhul on kergemakujulised lühiajalised seisundid ning mille diagnoosimine ja tavapära n e ravi , sh retseptiravimite määramine , on pigem konventsionaalne tegevus. Krooniliste haiguste puhul varem määratud ravimite retseptide nn pikendamise puhul saab rääkida otstarbekuse põhimõttest, kui neid ravimeid kirjutatakse endale välja jätkuraviks ise kolleegi poole pöördumata olukorras, kus ravi muutmiseks pole vajadust. Muudatus ei ole vastuolus ravikindlustuse seadusega (RaKS). Tervisekassa võtab õigusaktides sätestatud ulatuses ja korras üle tasu maksmise kohustuse kindlustatud isiku ambulatoorseks raviks vajalike ning Tervisekassa ravimite loetellu kantud ravimite, eritoitude ja kaasasündinud ainevahetuse häirete raviks kasutatavate toidulisandite jaemüügi eest. Seejuures võtab Terviseka s sa ainult üle selliste ravimite eest tasu maksmise kohustuse, mille kohta väljastatud retsept vastab valdkonna eest vastutava ministri määrusega ravimiseaduse alusel kehtestatud tingimustele ja vormile. RaKS § 41 l õige 2 sätestab ka, millistel tervishoiutöötajatel on ravimi väljakirjutamise õigus. Seega, kui tervishoiutöötaja on retsepti väljakirjutamise õigusega ning ka kindlustatud isik, siis on tal õigus endale ravimi välja kirjutamisel saada ravimihüvitist. Ravimite soodustuse protsendi määramise põhimõtted on toodud RaKS §-s 44 ning konkreetsed ravimid vastavates õigusaktides. Eelnõuga nähakse ette RavS-i volitusnorm, mille alusel kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega loetelu ravimirühmade ja ravimite toimeainetest, mi lle väljakirjutamine on tervishoiutöötaja l endale kui patsiendile piiratud või keelatud . Lisaks sellele rakenduvad endale ravimi väljakirjutamisel muud, juba kehtivad väljakirjutamist puudutavad piirangud, mis tulenevad eelkõige s otsiaalministri 18. veebruari 2005. a määrusest nr 30 „Ravimite väljakirjutamine ja apteekidest väljastamine ning retsepti vorm“. Uued kehtestatavad piirangud kantakse lisaks olemasolevatele samuti Retseptikeskusesse ning seeläbi on tagatud süsteemipõhine kontroll endale ravimite väljakirjutamise üle . Eelnõu terminoloogia Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu pole seotud Euroopa Liidu õigusega. Seaduse mõjud Muudatuse eesmärk on õiguslikult reguleerida olukord, kus ravimi väljakirjutamise õigust omavatel tervishoiutöötajatel on võimalik endale ravimeid väljakirjutada. Eelnõu väljatöötamiseks ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust. Eelnõus esitatud muudatuste rakendamisel võib kaasneda mõju riigiasutustele seoses tehnilise lahenduse arendamisega ning sotsiaalne mõju, kuna muudatused toimuvad tervishoiuvaldkonnas. Eelnõus esitatud muudatused ei mõjuta elu- ja looduskeskkonda, regionaalarengut, majandust, riigi julgeolekut ja välissuhteid, mistõttu ei ole nendes valdkondades mõju olulisust hinnatud. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Seaduse rakendamine ei eelda kohalike omavalitsuste poolseid tegevusi. Rakendusakti kehtestamisel võivad kaasneda tehnilise arenduse kulud ravimite väljakirjutamise õiguse piiramisel teatud toimeainete kaudu. Sellise piirangu rakendamine on efektiivne juhul, kui seda toetab ka tehniline lahendus, mis ei võimalda endale teatud toimeaine tega ravimit väljakirjutada. Tulusid eelnõuga riigiasutustele ei prognoosita . Rakendusaktid Valdkonna eest vastutav minister kehtesta b määrusega piirangu ravimite ja ravimirühmade toimeainetele, mi lle väljakirjutamine on tervishoiutöötaja l endale piiratud või keelatud . V aja on muuta sotsiaalministri 18. veebruari 2005 . a määrust nr 30 „ Ravimite väljakirjutamine ja apteekidest väljastamine ning retsepti vorm“. Seaduse jõustumine Seadus jõustub üldises korras. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu väljatöötamisel on konsulteeritud Sotsiaalministeeriumi ja Terviseametiga. Algatab sotsiaalkomisjon 15 .04.2026 . (allkirjastatud digitaalselt) Signe Riisalo Sotsiaalkomisjoni esimees EELNÕU Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja ravimiseaduse muutmise seadus § 1. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmine Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: ”(4) Kui tervishoiutöötaja määrab endale erandlikus olukorras retseptiravimi ägeda mööduva haiguse tavapäraseks raviks või kroonilise seisundi tõttu varem määratud ravi järjepidevuse tagamiseks, ei sõlmita ravimi väljakirjutamisel ja sellega seotud diagnoosi tuvastamisel tervishoiuteenuse osutamise lepingut võlaõigusseaduse tähenduses ja kahju tekkimisel ei kohaldata tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seadust. Retseptiravimi määramine tuleb dokumenteerida käesoleva seaduse § 42 nõuete kohaselt.”. § 2. Ravimiseaduse muutmine Ravimiseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 33 täiendatakse lõikega 19 järgmises sõnastuses: ”(19) Käesoleva paragrahvi lõikes 14 nimetatud ravimi väljakirjutamise õigust omaval tervishoiutöötajal on õigus kirjutada ravim välja endale erandlikus olukorras ägeda mööduva haiguse tavapäraseks raviks või kroonilise seisundi tõttu varem määratud ravi järjepidevuse tagamiseks, kui see on olukorda arvestades otstarbekas.”; 2) paragrahvi 33 lõiget 7 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses: ”3) nende ravimirühmade ja ravimite toimeainete loetelu, mille endale väljakirjutamine on piiratud või keelatud.”. Lauri Hussar Riigikogu esimees Tallinn, 2026 Algatab sotsiaalkomisjon 15.04.2026. (allkirjastatud digitaalselt) Signe Riisalo Sotsiaalkomisjoni esimees  Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Kehtiva õiguse kohaselt on tervishoiutöötajal õigus ravim väljakirjutada teise isiku ravi eesmärgil. See on kaasa toonud olukorra, kus tervishoiutöötaja endale ravimit väljakirjutada ei saa. Eelnõu muudatustega võimaldatakse tervishoiutöötajal endale retseptiravimit määrata ehk ravimit väljakirjutada erandlikus olukorras ägeda mööduva haiguse tavapäraseks raviks või kroonilise seisundi tõttu varem määratud ravi järjepidevuse tagamiseks. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) muutmise eesmärk on sätestada, et endale erandlikus olukorras retseptiravimit määrates ja sellega seotud diagnoosi tuvastamisel ei sõlmita tervishoiuteenuse osutamise lepingut võlaõigusseaduse (VÕS) tähenduses ja kahju tekkimisel ei kohaldu tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seadus (TOKVS), mis eristab selle olukorra tavapärasest tervishoiuteenuse osutamisest varasemas tähenduses. Ravimiseaduse (RavS) muutmise eesmärk on sätestada, et ravimi väljakirjutamise õigust omav tervishoiutöötaja võib erandlikus olukorras endale ravimit väljakirjutada. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu ja selle juurde esitatud seletuskirja on ettevalmistanud Riigikogu sotsiaalkomisjon (komisjoni esimees Signe Riisalo [email protected]). Eelnõu ettevalmistamisse on olnud kaasatud Sotsiaalministeerium. 1.3. Märkused Eelnõuga muudetakse järgmiste seaduste redaktsioone: - tervishoiuteenuste korraldamise seadus (RT I, 26.06.2025, 30); - ravimiseadus (RT I, 12.07.2025, 24). Eelnõu ei ole seotud teiste Riigikogu menetluses olevate seadustega. Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälteenamus. 2. Seaduse eesmärk Eelnõu eesmärk on sätestada, et tervishoiutöötaja võib teatud erandlikes olukordades endale retseptiravimeid väljakirjutada. Erandlikuks olukorraks loetakse ägeda mööduva ehk kerge haiguse tavapärast ravi või ravimi väljakirjutamist kroonilise seisundi tõttu varem määratud ravi järjepidevuse tagamiseks. Kuigi selles olukorras saab rääkida tervishoiuteenuse osutamisest diagnoosimise ja ravi määramise tähenduses, ei sõlmita seejuures tervishoiuteenuse osutamise tavapärast lepingut kahe osapoole vahel VÕS-i tähenduses. Endale retseptiravimi 1 väljakirjutamist ja sellega seotud diagnoosi tuvastamist käsitletakse seega erandliku tervishoiuteenusena ja TTKS §-st 31 tulenevalt tervishoiutöötajat iseenda patsiendina. Kehtiva ravimiseaduse alusel ei saa tervishoiutöötajad iseendale ravimeid väljakirjutada. Ravimit saab seaduse kehtiva sõnastuse kohaselt väljakirjutada üksnes teise isiku raviks. See olukord ei ole kooskõlas varasemalt levinud praktikaga. Eelnõus sätestatud muudatuste eesmärk on tagada õigusselgus ja selgesõnaliselt võimaldada tervishoiutöötajal endale ravimit väljakirjutada, täpsustades seejuures, et lähtuvalt levinud arstieetika põhimõtetest tuleks seda teha ainult erandlikus olukorras ägeda mööduva ning seega kergema haiguse tavapäraseks raviks või kui see on vajalik ja otstarbekas, siis varem määratud kroonilise haiguse ravi jätkamiseks. Eesti Arstide Liidu eetikakoodeks sätestab, et arst suhtub kõikidesse patsientidesse võrdselt, sotsiaalsed jm tegurid ei tohi arsti tema kohustuste täitmisel mõjutada.1 Ühtlasi peab arst eetikakoodeksi kohaselt hoiduma tegevustest, mis võivad kahandada tema objektiivsust ehk võimet osutada oma oskustele vastavat arstiabi. Ennast diagnoosides ja ravides võib tahtmatult minna nende põhimõtetega vastuollu, välja arvatud kui tegemist on tavapärase lihtsama haigestumise lühiajalise raviga või ka juba määratud kroonilise haiguse ravimi retsepti nn pikendamisega, mida saab arstieetika mõttes pidada erandlikeks olukordadeks. Ka teistes riikides, näiteks Soomes, on arstieetika põhimõtted sarnased. Soome arstieetika koodeksis otsest keeldu ega lubavat eneseravi puudutavat normi ei ole ning ka õigusaktides ei ole see eksplitsiitselt reguleeritud. Piirang tuleneb objektiivsuse nõudest, sõltumatuse põhimõttest ja professionaalse rolli piiridest. Sellest kujuneb praktikas reegel, mille kohaselt eneseravi on aktsepteeritav ainult erandina (lihtsad ja lühiajalised seisundid). 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu koosneb kahest paragrahvist. Eelnõu §-ga 1 muudetakse TTKS-i. Kehtiva seaduse kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja raviks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Kuigi ka kehtiv seadus ei sätesta sõnaselget keeldu osutada tervishoiuteenust endale, siis kuivõrd tegemist on erandliku olukorraga, tuleb õigusselguse huvides sätestada, et see on lubatud. Muudatusega sätestatakse, et kui tervishoiutöötaja määrab retseptiravimi endale, siis ei ole ravimi määramise ja seotud diagnoosimise näol tegemist tervishoiuteenuse osutamise lepinguga VÕS-i tähenduses. Tervishoiuteenuse osutamisel endale on tegemist küll erandliku tervishoiuteenuse osutamisega TTKS-i tähenduses, aga mitte tervishoiuteenuse osutamise lepingu sõlmimisega VÕS-i tähenduses. VÕS-i kohaselt osutatakse tervishoiuteenust teisele isikule, samuti peab olema lepingu sõlmimise tahe.2 Põhimõtteliselt on võimalik, et tervishoiuteenuse osutamine on ka lepinguväline võlasuhe. Samas ei saa tegemist olla käsundita asjaajamisega, kuna käsundita ei saa ajada enda asja, vaid üksnes teise isiku, ning deliktiõiguse regulatsioon eeldab olemuslikult samuti kahte isikut, kuna kohustab vastavate eelduste täitmisel teisele isikule õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitama. Lisaks, VÕS sisaldab üldsätteid, mille kohaldamisel tuleb arvestada valdkonnapõhise eriregulatsiooniga. TTKS-i regulatsioon ei ole seotud üksnes tervishoiuteenuse osutamise lepinguga, vaid määratleb tervishoiuteenuse 1 Eesti Arstide Liit. Eesti arstieetika koodeks. Kättesaadav: https://arstideliit.ee/wp- content/uploads/2011/10/Eesti_arstieetika_koodeks.pdf. 2 § 758, komm 3.1. Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud väljaanne. Varul, P. jt. Juura 2020. 2 osutamise sõltumata sellest, kas teenuse osutamine toimub lepingu alusel või mitte. Nii kehtiva TTKS-i kui VÕS-i mõte on, et tervishoiuteenust osutatakse teisele isikule, mitte iseendale. Õigusselguse huvides on seega vajalik sätestada TTKS-i, et tervishoiutöötaja võib endale ravimeid määrates ennast ravida. Retseptiravimi väljakirjutamine eeldab diagnoosi ning see on ka põhjus, miks tegemist on erandliku tervishoiuteenusega. Ravimi väljakirjutamine ei ole midagi eraldiseisvat, vaid seda loetakse osaks tervishoiuteenusest. Muudatus tagab selle, et ka endale tervishoiuteenust osutades kohalduvad TTKS-i nõuded, näiteks dokumenteerimiskohustus. Dokumenteerimiskohustus on ka sättes endas eraldi välja toodud. See tähendab, et tuleb dokumenteerida nii tervishoiuteenuse osutamine kui ka ravimi määramine asjakohastes dokumentides koos vastava teabe edastamisega tervise infosüsteemi. Endale ravimi väljakirjutamisel tuleb arvestada ühtlasi, et sellele laieneb tervishoiuteenuse osutaja kohustus kvaliteedi eesmärgil dokumenteeritud andmeid kontrollida, et tagada kehtestatud nõuete täitmine. Antud muudatuse eesmärk ei ole soodustada tervishoiutöötajate pidevat eneseravi ega kujundada sellest laialdast ravipraktikat, just seetõttu on endale retseptiravimite määramine lubatud vaid erandlikus olukorras. Muudatus lähtub eeldusest, et ka ennast ravides peab tervishoiutöötaja tegutsema professionaalselt, lähtudes kehtivatest arstiteaduse põhimõtetest, ravijuhenditest, ravimitega seotud regulatsioonidest sh piirangutest seoses ravimite väljakirjutamisega ja ka kutse-eetika nõuetest. Tervishoiutöötaja peab maksimaalselt objektiivselt hindama oma pädevuse piire ka ennast ravides ning eelistatult pöörduma patsiendina teise tervishoiutöötaja poole. Kui patsient ja tervishoiutöötaja on erinevad füüsilised isikud, siis tuleneb eriarsti kaasamise või eriarstile suunamise kohustus VÕS §-st 762. Lepingulise suhte puudumise tõttu peab tervishoiutöötaja enda patsiendina olema ise piisavalt hoolas ja seadma esikohale arstiteaduse ja arstieetika põhimõtted. Nõue osutada arstiabi oma pädevuse piires ning vajadusel konsulteerida kolleegidega tuleb ka Eesti Arstide Liidu eetikakoodeksist.3 Ka teistes Euroopa riikides on tervishoiutöötajatel lubatud endale ravimeid väljakirjutada. Soomes4 ja Poolas5 on kasutusel pro auctore retseptid. Saksamaal ei vaja väljakirjutaja isiklikuks tarbeks ostmisel elektroonilist ega kirjalikku retsepti.6 Tervishoiutöötajatel on lubatud endale ravimeid väljakirjutada ka teistes Eesti naaberriikides – Lätis, Leedus ja Rootsis. Reguleerimise viis on riikides väga erinev. Mõnes riigis on lubatud tervishoiutöötajatel endale ravimeid väljakirjutada konkreetse eraldi retseptiliigiga, samas mõnes teises riigis ei ole see lihtsalt keelatud ning retseptide väljakirjutamine toimub samal viisil nagu siis, kui patsiendiks on teine isik. Samuti on erinev see, kas ravimeid võivad väljakirjutada üksnes arstid ja hambaarstid või ka õed ja proviisorid. Lisaks reguleeritakse erinevalt seda, kas endale võib väljakirjutada narkootilisi ja psühhotroopseid aineid. Kuivõrd õigussüsteemid ja küsimuse reguleerimise viis on riigiti nii erinevad, siis ei ole otsese eeskujuna võimalik kasutada ühegi 3 Eesti Arstide Liit. Eesti arstieetika koodeks. Kättesaadav: https://arstideliit.ee/wp- content/uploads/2011/10/Eesti_arstieetika_koodeks.pdf. 4 Sosiaali- ja terveysministeriön asetus lääkkeen määräämisestä 1088/2010, § 3, kättesaadav: https://finlex.fi/fi/lainsaadanto/2010/1088. 5 Miszewska, J.; Wrzosek, N.; Zimmermann, A. Extended Prescribing Roles for Pharmacists in Poland—A Survey Study. International Journal of Environmental Research and Public Health, 2022, 19, 1648, kättesaadav: https://doi.org/10.3390/ijerph19031648. 6 Arzneimittelverschreibungsverordnung (AMVV) § 4, kättesaadav: https://www.gesetze-im- internet.de/amvv/__4.html. 3 teise riigi regulatsiooni. Käesoleva muudatuse puhul on lähtutud Eestis kehtivast regulatsioonist ja soovitavast eesmärgist. Lisaks tervishoiuteenuse osutamise lepingu tekkimise välistusele on sättesse lisatud ka TOKVS-i kohaldumise välistus. Tegemist ei ole tavapärase ravisuhtega kahe isiku (arst ja patsient) vahel. TOKVS-i eesmärk on tagada patsiendi kaitse olukorras, kus tervishoiuteenuse osutamise käigus tekitatakse kahju teisele isikule. Tervishoiutöötaja poolt enda ravil puudub niisugune õigussuhe, kuna tervishoiutöötaja tegutseb enda suhtes ning võimalik kahju ei teki teisele isikule. Seega olukorras, kus kahju tekitaja ja kannatanu isik langevad kokku, ei ole põhjendatud kohaldada patsiendi kaitseks mõeldud regulatsiooni. Eelnõu §-ga 2 muudetakse RavS-i. Eelnõuga lisatakse RavS § 33 lg 19 , mille sisuks on see, et tervishoiutöötaja võib erandlikus olukorras retseptiravimit väljakirjutada ka endale. Ravim on aine või ainete kombinatsioon, mis on mõeldud inimese haiguse või haigussümptomi vältimiseks, diagnoosimiseks või raviks, haigusseisundi kergendamiseks või elutalitluse taastamiseks või muutmiseks farmakoloogilise, immunoloogilise või metaboolse toime kaudu. Ravimi väljakirjutamine on osa raviprotsessist ehk tervishoiuteenuse osutamisest. Kehtiv regulatsioon võimaldab tervishoiutöötajal kirjutada ravimi välja teise isiku ravi eesmärgil tema poolt ravitavale isikule. Üldiseks eelduseks jääb see, et ravimi väljakirjutamine on lubatud teisele isikule. Muudatusega lisatakse erand, mille kohaselt võib tervishoiutöötaja endale ravimi väljakirjutada erandlikus olukorras ägeda mööduva haiguse tavapäraseks raviks või kroonilise seisundi tõttu varem määratud ravi järjepidevuse tagamiseks, kui see on olukorda arvestades otstarbekas. Ägedate mööduvate haiguste all mõeldakse antud eelnõu tähenduses eelkõige näiteks viirushaigusi, tonsilliiti, sinusiiti, põiepõletikku vms, mis üldjuhul on kergemakujulised lühiajalised seisundid ning mille diagnoosimine ja tavapärane ravi, sh retseptiravimite määramine, on pigem konventsionaalne tegevus. Krooniliste haiguste puhul varem määratud ravimite retseptide nn pikendamise puhul saab rääkida otstarbekuse põhimõttest, kui neid ravimeid kirjutatakse endale välja jätkuraviks ise kolleegi poole pöördumata olukorras, kus ravi muutmiseks pole vajadust. Muudatus ei ole vastuolus ravikindlustuse seadusega (RaKS). Tervisekassa võtab õigusaktides sätestatud ulatuses ja korras üle tasu maksmise kohustuse kindlustatud isiku ambulatoorseks raviks vajalike ning Tervisekassa ravimite loetellu kantud ravimite, eritoitude ja kaasasündinud ainevahetuse häirete raviks kasutatavate toidulisandite jaemüügi eest. Seejuures võtab Tervisekassa ainult üle selliste ravimite eest tasu maksmise kohustuse, mille kohta väljastatud retsept vastab valdkonna eest vastutava ministri määrusega ravimiseaduse alusel kehtestatud tingimustele ja vormile. RaKS § 41 lõige 2 sätestab ka, millistel tervishoiutöötajatel on ravimi väljakirjutamise õigus. Seega, kui tervishoiutöötaja on retsepti väljakirjutamise õigusega ning ka kindlustatud isik, siis on tal õigus endale ravimi väljakirjutamisel saada ravimihüvitist. Ravimite soodustuse protsendi määramise põhimõtted on toodud RaKS §-s 44 ning konkreetsed ravimid vastavates õigusaktides. Eelnõuga nähakse ette RavS-i volitusnorm, mille alusel kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega loetelu ravimirühmade ja ravimite toimeainetest, mille väljakirjutamine on tervishoiutöötajal endale kui patsiendile piiratud või keelatud. 4 Lisaks sellele rakenduvad endale ravimi väljakirjutamisel muud, juba kehtivad väljakirjutamist puudutavad piirangud, mis tulenevad eelkõige sotsiaalministri 18. veebruari 2005. a määrusest nr 30 „Ravimite väljakirjutamine ja apteekidest väljastamine ning retsepti vorm“. Uued kehtestatavad piirangud kantakse lisaks olemasolevatele samuti Retseptikeskusesse ning seeläbi on tagatud süsteemipõhine kontroll endale ravimite väljakirjutamise üle. 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid. 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu pole seotud Euroopa Liidu õigusega. 6. Seaduse mõjud Muudatuse eesmärk on õiguslikult reguleerida olukord, kus ravimi väljakirjutamise õigust omavatel tervishoiutöötajatel on võimalik endale ravimeid väljakirjutada. Eelnõu väljatöötamiseks ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust. Eelnõus esitatud muudatuste rakendamisel võib kaasneda mõju riigiasutustele seoses tehnilise lahenduse arendamisega ning sotsiaalne mõju, kuna muudatused toimuvad tervishoiuvaldkonnas. Eelnõus esitatud muudatused ei mõjuta elu- ja looduskeskkonda, regionaalarengut, majandust, riigi julgeolekut ja välissuhteid, mistõttu ei ole nendes valdkondades mõju olulisust hinnatud. 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Seaduse rakendamine ei eelda kohalike omavalitsuste poolseid tegevusi. Rakendusakti kehtestamisel võivad kaasneda tehnilise arenduse kulud ravimite väljakirjutamise õiguse piiramisel teatud toimeainete kaudu. Sellise piirangu rakendamine on efektiivne juhul, kui seda toetab ka tehniline lahendus, mis ei võimalda endale teatud toimeainetega ravimit väljakirjutada. Tulusid eelnõuga riigiasutustele ei prognoosita. 8. Rakendusaktid Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega piirangu ravimite ja ravimirühmade toimeainetele, mille väljakirjutamine on tervishoiutöötajal endale piiratud või keelatud. Vaja on muuta sotsiaalministri 18. veebruari 2005. a määrust nr 30 „Ravimite väljakirjutamine ja apteekidest väljastamine ning retsepti vorm“. 9. Seaduse jõustumine Seadus jõustub üldises korras. 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu väljatöötamisel on konsulteeritud Sotsiaalministeeriumi ja Terviseametiga. 5 Algatab sotsiaalkomisjon 15.04.2026. (allkirjastatud digitaalselt) Signe Riisalo Sotsiaalkomisjoni esimees 6  Vabariigi Valitsus .04.2026 nr 1-1/15-886/1 Eelnõu saatmine arvamuse andmiseks Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 14 lõike 2 punktile 11 ja § 94 lõikele 1 saadan Vabariigi Valitsuse arvamuse saamiseks Riigikogu sotsiaalkomisjoni k.a 15. aprillil algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu (886 SE). Riigikogu juhatus määras eelnõu juhtivkomisjoniks sotsiaalkomisjoni. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Lauri Hussar Lisad: 1) eelnõu ühel lehel 2) seletuskiri kuuel lehel Eneli Illaru 631 6332, [email protected] Eelnõude infosüsteemis (EIS) on antud täitmiseks ülesanne. Eelnõu toimik: RIIGIKOGU/26-0443 - Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu (886 SE) Eelnõu kohta seisukoha esitamine vastavalt Riigikantselei 17.4.2026 resolutsioonile. Osapooled: Sotsiaalministeerium Tähtaeg: 30.04.2026 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/9ef5b6de-35d9-482b-bc02-0e1313d3f574 Link menetlusetapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/9ef5b6de-35d9-482b-bc02-0e1313d3f574?activity=2 Eelnõude infosüsteem (EIS) https://eelnoud.valitsus.ee/main . Resolutsiooni liik: Riigikantselei resolutsioon Viide: Riigikogu Kantselei / 17.04.2026 / 1-1/15-886: Riigikantselei / 17.04.2026 / 2-5/26-00824 Resolutsiooni teema: Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu (886 SE) Adressaat: Sotsiaalministeerium Ülesanne: Palun esitada ettepanek valitsuse seisukoha kujundamiseks. Tähtaeg: 30.04.2026 Lisainfo: Eelnõu on kavas arutada valitsuse 7.5.2026 istungil. Palun esitada seisukoht eelnõude infosüsteemis (EIS, toimik nr 26-0443). Kontroll: Doris Järv Teadmiseks riigiasutustes: Justiits- ja Digiministeerium <[email protected]> Kinnitaja: Heili Tõnisson, valitsuse nõunik Kinnitamise kuupäev: 17.04.2026 Resolutsiooni koostaja: Heili Tõnisson [email protected],