Saatja: Pille Liivo <
[email protected]>
Saadetud: 06.05.2020 11:32
Adressaat: Pille Liivo <
[email protected]>
Teema: FW: Veelkord õ-märkidest
Manused: Õ_maanteeamet_04_05.pdf
-----Original Message-----
From: Taavi Pae <
[email protected]>
Sent: Tuesday, May 5, 2020 8:03 AM
To:
[email protected];
[email protected];
[email protected]
Subject: Veelkord õ-märkidest
Tere!
Siinkohal saadan manuses tagasiside õ-hääliku märkide saagale vastusena
Maanteeameti 28. aprilli kirjale, mis avaldati uudisena ameti kodulehel
ja
vastukajana Pealtnägija saatelõigule saate näoraamatu seinal.
Taavi Pae
TÜ Eesti geograafia dotsent
55613338 /
[email protected]
Maanteeamet ja õ-sildid
Taavi Pae, TÜ Eesti geograafia dotsent
On meeldiv, et õ-tähe ja -hääliku teema läheb Eesti avalikkusele sedavõrd korda. See näitab, et me
hoolime oma emakeelest ja mõtleme sellele. Samuti tunnetame õ-hääliku erilisust eesti kultuuris. Õ-
hääliku piiri tähistava sildi ajutisest ülespanekust Saaremaale Reina ja Põripõllu küla piirile saab 18.
mail täpselt aasta. Samal päeval lõppeb Saaremaa isolatsioon, mis võimaldab ka mandriinimestel minna
saarele ja kuulata kena saarepärast kõnekeelt.
Maanteeamet on avaldanud oma kodulehel selgitusi õ-hääliku sildi loo kohta, lähtudes ETV saatest
„Pealtnägija“ (22.04.2020). Kommenteerin järgnevalt ainult Maanteeameti neid selgitusi, mis
sisaldavad valeväiteid.
Maanteeamet väidab, et Taavi Pae esitas koos allakirjutanutega kaks korda ühesuguse taotluse reklaami
paigaldamiseks ja probleemiks osutus reklaami sarnasus kasutusel oleva liiklusmärgiga (nn pruuni
sildiga). Tõepoolest esitasime 05.08.2019 õ-hääliku ala tähistamise taotluse ekslikult liiklusvälise
teabevahendi blanketil, mitte nn pruuni sildi nr 642 („Turismiobjekti tähis“, liiklusmärkide kategooria
silt) blanketil. Viga tulenes meie teadmatusest. Oleksime oodanud riigiametilt abi, et oleme valinud
vale blanketi, kuid selle asemel märgati meie viga ja teavitati meid seadusega vastuollu minekust.
28.08.2019 esitasime taotluse õigel blanketil, kuid õ-hääliku kultuuriloolise tähtsuse põhjendus
iseäranis emakeeleaasta kontekstis ja üleminekuala ruumilise paiknemise kohta oli sama. Erinevused
olid taotluse sissejuhatavatel andmeväljadel. Meie mõlemas taotluses oli öeldud, et jutt käib EVS-i
standardile 613 vastavast liiklusmärgist 642, millega tähistatakse turismiobjekti (turistidele huvi
pakkuva vaatamisväärsuse, looduskaitse, muinsuskaitse või muu objekti) nime, ja me ei soovinud
kooskõlastada reklaami paigaldamist. Õ-hääliku leviala (lõpp) on kahtlemata piirkonnale iseloomulik
turismiobjekt ja turistidele huvipakkuv teema, nii et siin ei ole justkui midagi vaielda.
Me saime ametkondlikuks kasutuseks liigitatud vastuse, kus Maanteeamet ei nimetanudki enam
vastuolu seadusega, vaid ameti kaalutlusotsust: „Liikluskorraldusvahenditega ei ole otstarbekas
tähistada riigimaanteedel teatud piirkonna keelekasutuse eripära või muid piirkonna iseärasusi, sest see
ei ole liikleja jaoks liiklusohutuse seisukohast oluline informatsioon.“ Seega käib sisuline vaidlus selle
üle, kuidas Maanteeamet tõlgendab turismiobjekti tähistamiseks seaduslikult ette nähtud märgi
rakendamist. Võime ka küsida, mida pidas seadusandja silmas, kui nägi ette võimaluse tähistada
turismiobjekti nn pruunil taustal liiklusmärgiga, mitte kõigi turismiobjektide siltide paigutamist
parklatesse või muudesse liikleja jaoks varjatumatesse paikadesse.
Siin käsitletavas teises, n-ö õigesti vormistatud taotluses ei olnud midagi seadusvastast, kuigi
Maanteeamet on praeguseks avalikus suhtluses asunud seisukohale, et õ-hääliku sildid läheksid
seadusega otsesesse vastuollu.
Pean alatuks, et riigiamet pakendab enda kaalutlusotsuse seaduserikkumise vältimise väiteks. Seda
väidet ei ole Maanteeamet sisult põhjendanud, vaid on nüüdseks mitmes kohas tulnud välja mõistega
reklaami paigaldamine. Käimasoleva protsessi jooksul pole kordagi tahetud paigaldada tee äärde
reklaamtahvlit. Taotluste sisust ja esialgsetest ajutistest märkidest on olnud selge, et jutt käib nn pruunist
sildist, millesuguseid on Eesti teedel sadu ja millega tähistatakse huviväärsuste paiknemist.
Ja nüüd ehk peamine: me võime vaielda bürokraatlike nüansside üle lõputult, kuid peame seejuures
enda jaoks mõtestama Eesti riigi toimimise eesmärke ja viise. Ametkondade kaalutlustes ja suhtlusstiilis
peab kajastuma näoga kodaniku poole olek. Iga otsuse juures mõistkem, et kuskil on alles inimene ja
eesti kultuur, keda ja mida otsus mõjutab. Praegusel juhul seisavad õ-siltide eest kohapealne kogukond
ja mitmed akadeemilised organisatsioonid ning vastuseis tuleneb mõne ametniku kaalutlusotsusest.
Võime ka arutada, kas nn pruune silte on Eestis liiga palju, nagu väidab Maanteeamet. Ilmselt on väga
raske tõestada, et pruunid sildid segavad liiklust. Maantee ei saa olla vaid tehniline transpordikoridor,
vaid eelkõige on see avalik ruum, mis on osa Eesti kultuurmaastikust. Minu arvates võiks Eesti loodus-
ja kultuurilugu tähistavaid ja teadvustavaid silte olla rohkemgi, aga selge on see, et sildid peavad olema
läbimõeldud, selges keeles ja faktitäpsed. Selle tagaks Eesti loodus- ja kultuurilugu ning
turismivaldkonda tundvatest inimestest koosnev eksperdirühm, kes aitaks Maanteeameti ametnikel
teha kaalutlusotsuseid.
Olen kindel, et õ-hääliku piiri tähistamise kajastamisest (vt ka nt Postimees, 24.10.2020) ja
teadvustamisest on juba võitnud nii see häälik kui ka eesti murdekeel. Loodame, et ka Eesti riik mõistab
teha arukaid otsuseid ja panna märgi paika, miks mitte juba seoses Saaremaa isolatsiooni lõpuga. See
ainulaadse looga loogaga tähemärk väärib nii püsivat tähistust riigimaantee ääres kui ka enamatki, sest
see on siinsamas paarsada aastat tagasi välja mõeldud ja maailma mõttes ainulaadne tähestikutäht.
Saagu õ-tähest Eesti rahvustäht!
Ja lõpetuseks katkend August Sanga 1962. aastal loodud poeemist „Laul O. W. Masingust, mehest kes
andis eesti keelele õ-tähe“.
/…/
Ta sosistas: õnn, tõde, õigus, õhk…
Jah, rahva suus on nendel teine kaja…
Kas erinev on hääletoon või rõhk?
Ja kõiki neid on inimesel vaja…
Mees istus toas, pea raskeid mõtteid täis,
kui pärleid vaagis kummalisi sõnu…
Pilk langes õue: nurmel kündja käis –
võib-olla Mats, võib-olla ka et Tõnu
Mees pasteldes, kes väljas põldu kündis,
uut vagu alustas ja hõikas: „Nõõ!“…
Mees kambris haaras sulepea ja sündis
Uus pookstav tema käe all – sündis „õ“.