Kiri

Ministeeriumid Meie 07.06.2019 nr 1.2-2/63-1 Eelnõu kooskõlastamine Esitame kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks patsiendikindlustuse seaduse eelnõu koos seletuskirja ja rakendusaktide kavanditega. Palume tagasisidet 21. juuniks 2019. a. Palume esimeses kooskõlastusringis tagasisidet ka Justiitsministeeriumilt. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Tanel Kiik Sotsiaalminister Lisad: 1. Patsiendikindlustuse seaduse eelnõu 2. Patsiendikindlustuse seaduse eelnõu seletuskiri 3. RA_KAVAND_nõukoda 4. RA_KAVAND_lepituskomisjon 5. RA_KAVAND_PKregister 6. RA_KAVAND_ tervisekahjustuste liigitus 7. RA_KAVAND_töövõime vähenemise ulatus 8. RA_KAVAND_ TT kvaliteedi ja patsiendiohutuse nõuded 9. RA_KAVAND_PO andmekogu 10. RA_KAVAND_ OJ loetelu Lisaadressaadid: Eesti Arstide Liit Eesti Haiglate Liit Eesti Puuetega Inimeste Koda Eesti Patsientide Liit Eesti Patsientide Esindusühing Eesti Perearstide Selts Eesti Hambaarstide Liit Eesti Õdede Liit Eesti Ämmaemandate Ühing Eesti Eratervishoiuasutuste Liit Eesti Kindlustusseltside Liit Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952  2 Tartu Ülikool Eesti Kiirabi Liit Eesti Haigekassa Eesti Töötukassa Terviseamet Prokuratuur Heli Paluste 626 9127 [email protected]  EELNÕU 28.05.2019 Patsiendikindlustuse seadus 1. peatükk Üldsätted § 1. Seaduse reguleerimisala Käesoleva seadusega reguleeritakse tervishoiuteenuse osutaja tsiviilvastutuse kohustuslikku kindlustust ja tervishoiuteenuse osutamise käigus patsiendile tekkinud kahju hüvitamist (edaspidi patsiendikindlustus). § 2. Seaduse kohaldamisala (1) Käesolevat seadust kohaldatakse Eesti Vabariigis tervishoiuteenuse osutamise tagajärjel tekkinud kahju hüvitamisele patsiendikindlustusfondi (edaspidi fond) ja kindlustusandja poolt, kui tervishoiuteenuse osutamise tagajärjel on patsiendil tekkinud kehavigastus või tervisekahjustus või patsient sureb. (2) Patsiendikindlustusele kohaldatakse võlaõigusseaduse asjakohaseid sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. (3) Käesolevas seaduses sätestatud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi. § 3. Sätete kohustuslikkus Tervishoiuteenuse osutaja, patsiendi või muu õigustatud isiku kahjuks käesolevast seadusest või võlaõigusseadusest kõrvalekalduv kokkulepe on tühine, välja arvatud juhul, kui kõrvalekalduva kokkuleppe lubatavus on seaduses sätestatud. § 4. Kindlustuskohustus, kindlustuskaitse ja patsiendikindlustuse leping (1) Tervishoiuteenuseid osutaval füüsilisest isikust ettevõtjal ja juriidilisel isikul on kohustus sõlmida patsiendikindlustuse leping tervishoiuteenuse osutamise käigus patsiendile kahju tekkimisest tuleneva vastutuse kindlustamiseks käesolevas seaduses sätestatud ulatuses ja korras. (2) Patsiendikindlustuse lepingu võib sõlmida tähtajaga kuni üks aasta. Kui sõlmitakse automaatselt pikenev leping, pikeneb leping järgmiseks kindlustusperioodiks üksnes juhul, kui tervishoiuteenuse osutaja ei väljenda hiljemalt kümme tööpäeva enne kindlustusperioodi lõppu teistsugust tahet või ei sõlmi lepingut teise kindlustusandjaga. 1 (3) Patsiendikindlustuse lepingust tulenev kindlustuskaitse peab hõlmama kõiki tervishoiuteenuseid, mille osutamiseks on tervishoiuteenuse osutajale antud tegevusluba tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel. (4) Patsiendikindlustuse kindlustuskaitse peab kehtima kogu tegevusloa kehtivuse ajal. (5) Patsiendikindlustuse kohustus ei kehti sellise tervishoiuteenuse suhtes, mille osutamiseks antud tegevusluba on peatatud, sealhulgas tervishoiuteenus, mille osutamisest on ajutiselt loobutud, ega sellise tervishoiuteenuse suhtes, mille osutamiseks antud tegevusluba on kehtetuks tunnistatud. (6) Patsiendikindlustust pakkuv kindlustusandja on kohustatud sõlmima patsiendikindlustuse lepingu tervishoiuteenuse osutajaga, kellel on kehtiv tegevusluba. (7) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustuse täitmist tõendav teave, sealhulgas andmed kindlustusandja ja kindlustuskaitse perioodi kohta ning juhised kaebuste lahendamise kohta, peab olema avaldatud nii tervishoiuteenuse osutaja tegevuskohas kui ka tema veebilehel selle olemasolu korral. (8) Terviseamet on kohustatud süsteemselt kontrollima tervishoiuteenuse osutajate kindlustuskohustuse täitmist patsiendikindlustuse registri ja tervishoiuteenuse osutamise tegevuslubade riikliku registri andmete võrdlemise teel. § 5. Kindlustatud isik Kindlustatud isik on tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel kehtivat tegevusluba omav tervishoiuteenuse osutaja. § 6. Õigustatud isik (1) Õigustatud isik on patsient, ülalpeetav, pärija või muu isik, kellel on õigus nõuda fondilt kahju hüvitamist võlaõigusseaduses sätestatud alustel ja korras, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi. (2) Käesoleva seaduse alusel ei või riik, sealhulgas avalik-õiguslik juriidiline isik ja kohaliku omavalitsuse üksus, nõuda fondilt kindlustusjuhtumiga seotud kahju hüvitamist, välja arvatud käesoleva seaduse § 13 lõikes 3 sätestatud juhul. § 7. Kindlustusjuhtum (1) Kindlustusjuhtum on tervishoiuteenuse osutaja kohustuse rikkumine, kui: 1) tervishoiuteenuse osutamisega põhjustati patsiendi kehavigastus, tervisekahjustus või surm; 2) tervishoiuteenuse osutaja vastutab tekkinud kahju eest võlaõigusseaduse alusel; 3) kahju on tekkinud käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud sündmuse või asjaolu tagajärjel. (2) Käesoleva seaduse alusel hüvitatakse kahju, mis tekkis järgmise sündmuse või asjaolu tagajärjel: 2 1) diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimingu läbi viimine või selle teostamata jätmine eeldusel, et tervishoiuteenuse osutamisel tavaliselt oodatava hoolega arstiteaduse üldisel tasemel oleks kahju tõenäoliselt välditud; 2) diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimingu käigus saadud nakkus eeldusel, et tervishoiuteenuse osutamisel tavaliselt oodatava hoolega arstiteaduse üldisel tasemel oleks kahju tõenäoliselt välditud; 3) patsiendi transportimisel aset leidnud vigastus või kahjustus; 4) diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimingu käigus kasutatud seadme rike; 5) tervishoiuteenuse osutamise käigus tervishoiuteenuse osutaja poolt patsiendile manustatud vale ravim, ravimiannus või tervishoiuteenuse osutaja tegevusest või tegevusetusest kõlbmatuks muutunud ravim või ravimi väär kasutamine; 6) tervishoiuteenuse osutaja dokumenteerimiskohustuse rikkumine; 7) tervishoiuteenuse osutaja korraldusliku kohustuse rikkumine sellise tervishoiuteenuse osutamisel, mis on otseselt seotud diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimingu teostamisega või teostamata jätmisega. § 8. Kindlustussumma (1) Kindlustussumma on õigustatud isiku kohta 100 000 eurot, kindlustusjuhtumi kohta 300 000 eurot ja patsiendikindlustuse lepingu järgse kindlustusperioodi kohta 3 000 000 eurot. (2) Mittevaralise kahju kindlustussumma on õigustatud isiku kohta 30 000 eurot ja kindlustusjuhtumi kohta 100 000 eurot. Mittevaralise kahju hüvitis loetakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kindlustussumma hulka. (3) Kui kahjunõuete kogusumma ületab käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud kindlustussummat ühe kindlustusjuhtumi kohta, jagatakse hüvitis õigustatud isikute vahel proportsionaalselt iga õigustatud isiku kahju suuruse järgi. § 9. Patsiendikindlustusfond (1) Fond on mittetulundusühing, kes täidab käesolevast seadusest ja valdkonna eest vastutava ministriga sõlmitud halduslepingust tulenevaid ülesandeid. (2) Iga kindlustusandja, kellel on Eesti Vabariigis õigus sõlmida patsiendikindlustuse lepingut, osaleb fondi ülesannete täitmises, sealhulgas fondi tegevuse rahastamises. (3) Fondi juhtorganisse ei või määrata järgmist isikut: 1) tal on karistus majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest; 2) tema varasem tegevus on kaasa toonud juriidilise isiku pankroti või sundlikvideerimise või tegevusloa kehtetuks tunnistamise; 3) tema suhtes kehtib ettevõtluskeeld või tema varasem tegevus on näidanud, et ta ei ole muul mõjuval põhjusel sobiv fondi juhtima. 2. peatükk Kahju hüvitamine 3 § 10. Kahju hüvitamise õiguslikud alused (1) Kindlustusjuhtumi toimumise korral võib õigustatud isik nõuda fondilt varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist. (2) Õigustatud isikul on õigus nõuda kahju hüvitamist olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolme aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada tervishoiuteenuse kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest, kuid kõige hiljem kümne aasta jooksul, kindlustusjuhtumi toimumisest arvates. (3) Patsiendikindlustuse lepingus sätestatud tervishoiuteenuse osutaja omavastutuse kohaldamise korral hüvitab fond õigustatud isikule kahju täies ulatuses. (4) Fond hüvitab kahju õigustatud isikule kindlustusandja eest. Fondi ja kindlustusandja omavahelises suhtes vastutab ainult kindlustusandja. § 11. Varalise kahju hüvitamine Fond hüvitab õigustatud isikule kindlustusjuhtumi toimumise korral järgmise varalise kahju: 1) ravikulud, sealhulgas kulud ravimitele; 2) kulud, mis on tekkinud patsiendi vajaduste suurenemisest, sealhulgas kulud abivahenditele ja meditsiiniseadmetele; 3) osalisest või puuduvast töövõimest või ajutisest töövõimetusest tekkinud kahju; 4) matusekulud; 5) ülalpidamishüvitis; 6) muu varaline kahju, mis kuulub hüvitamisele võlaõigusseaduse §-de 129 ja 130 kohaselt. § 12. Ülalpidamishüvitise maksmise põhimõtted (1) Ülalpidamishüvitise arvutamisel lähtub fond järgmisest: 1) käesoleva seaduse § 15 alusel arvutatud patsiendi netotulust arvatakse maha kahe viiendiku suurune osa, mida patsient eeldatavalt kasutas oma tarbeks; 2) käesoleva seaduse § 15 alusel arvutatud patsiendi netotulust kolme viiendiku suurune osa jaotatakse hüvitist saama õigustatud isikute vahel võrdseteks osadeks. (2) Õigustatud isikul on õigus saada ülalpidamishüvitist käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud põhimõtetest erinevalt, kui ta tõendab, et patsient oleks andnud talle ülalpidamist teistsuguses ulatuses või ülalpidamishüvitis tuleks õigustatud isikute vahel jaotada teisiti. (3) Fondil on õigus maksta õigustatud isikule ülalpidamishüvitist käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud põhimõtetest erinevalt, kui ta tõendab, et patsient oleks andnud õigustatud isikule ülalpidamist teistsuguses ulatuses. (4) Kui õigustatud isikute arv ülalpidamishüvitise maksmise perioodil muutub, arvutatakse ülalpidamishüvitis ümber, arvestades käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatut. § 13. Töövõimetushüvitise maksmise põhimõtted 4 (1) Fond hüvitab patsiendile kindlustusjuhtumi toimumise korral tekkinud osalise või puuduva töövõime või ajutise töövõimetuse tõttu saamata jääva sotsiaalmaksuga maksustatava tulu, arvestades patsiendi töövõime vähenemise ulatust (edaspidi töövõimetushüvitis), käesolevas seaduses sätestatud ulatuses ja korras. Eeldatakse, et töövõime ajutise kaotamise korral on patsiendi töövõime täielikult kadunud. (2) Töövõimetushüvitist makstakse patsiendile alates 16-aastaseks saamisest. (3) Fond hüvitab patsiendi tööandjale töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 122 lõike 1 alusel välja makstud haigushüvitise. (4) Töövõimetushüvitist võib ajutise töövõimetuse korral maksta ühekordse maksena tagasiulatuvalt. (5) Osalise või puuduva töövõime korral on õigus töövõimetushüvitisele järgmistel isikutel: 1) töövõimetoetuse seaduse §-s 2 nimetatud patsient, kui tal on tuvastatud osaline või puuduv töövõime töövõimetoetuse seaduses sätestatud korras; 2) muu patsient, kui tal on tuvastatud osaline või puuduv töövõime käesolevas seaduses sätestatud korras. (6) Töövõimetoetuse seaduse alusel tuvastatud osalise töövõimega patsiendil on õigus töövõimetushüvitisele, kui ta vastab vähemalt ühele töövõimetoetuse seaduse § 12 lõikes 1 sätestatud tingimustest. (7) Kui patsiendil ei ole õigust töövõime hindamisele töövõimetoetuse seaduse alusel, hindab töövõimetushüvitise maksmise kohustuse olemasolu ja ulatuse väljaselgitamise raames töövõime ulatust fond, kes kaasab töövõime vähenemise ulatuse tuvastamise vajaduse korral arstiõppe läbinud isiku. § 14. Püsiva töövõime vähenemise ulatuse määramine (1) Fond tuvastab terviseseisundit arvesse võttes patsiendi üldise töövõime vähenemise protsentides skaalal 10–100 ja eraldi kindlustusjuhtumist tingitud töövõime vähenemise protsentides skaalal 10–100 ning kaasab töövõime vähenemise ulatuse tuvastamiseks vajaduse korral arstiõppe läbinud isiku. Töötamist osaliselt takistavaks loetakse üldise töövõime vähenemist alates 40 protsendist. (2) Fond tuvastab patsiendi üldise töövõime vähenemise 100 protsenti, kui: 1) patsiendil on Eesti Töötukassas töövõime hindamise tulemusena tuvastatud puuduv töövõime või 2) Eesti Töötukassa ei hinda patsiendi töövõimet ning patsient ei ole terviseseisundit ja sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust arvesse võttes võimeline töötama. (3) Fond tuvastab patsiendi üldise töövõime vähenemise 40–90 protsenti, kui: 5 1) patsiendil on Eesti Töötukassas töövõime hindamise tulemusena tuvastatud osaline töövõime või 2) Eesti Töötukassa ei hinda patsiendi töövõimet ning patsiendi terviseseisundit ja sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust arvesse võttes on patsiendi töötamine osaliselt takistatud. (4) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 ja lõike 3 punktis 2 sätestatud juhul kohaldab fond töövõime hindamisel vastavalt töövõimetoetuse seaduse § 5 lõike 4 ja § 6 lõike 3 alusel kehtestatud töövõime hindamise tingimuste ja töövõimet välistavate seisundite loetelu. (5) Üldise töövõime vähenemise ulatust ja kindlustusjuhtumist tingitud töövõime vähenemise ulatust väljendavad protsendimäärad ning protsendi määramise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. (6) Üldise töövõime vähenemise ja kindlustusjuhtumist tingitud töövõime vähenemise protsendi määramiseks on patsient kohustatud fondi nõudel läbima arstliku läbivaatuse. Kui patsiendi töövõime vähenes pärast töövõimetushüvitise vähendamist, on tal õigus nõuda enda saatmist arstlikule läbivaatusele. Arstliku läbivaatuse kulud kannab fond. § 15. Ülalpidamishüvitise ja töövõimetushüvitise arvutamine (1) Ülalpidamishüvitise ja töövõimetushüvitise (edaspidi käesolevas paragrahvis hüvitis) arvutamise aluseks on patsiendi ühe kalendripäeva netotulu, mis leitakse patsiendi sotsiaalmaksuga maksustatud tulust, millest arvatakse maha tulumaks ja isiku töötuskindlustusmakse, ning seejärel jagatakse käesoleva paragrahvi lõigetes 2–7 sätestatud perioodi pikkusega kalendripäevades (edaspidi netotulu). Arvestusest jäetakse välja kalendripäevad, millal patsient oli ajutiselt töövõimetu. (2) Kui patsient sai kindlustusjuhtumi ajal sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, võetakse netotulu arvutamisel aluseks kindlustusjuhtumile eelnenud ajavahemik, mille jooksul sai patsient katkematult sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, kuid kõige rohkem 12 kalendrikuud. (3) Kui patsient ei saanud kindlustusjuhtumi ajal sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, võetakse netotulu arvutamisel aluseks kindlustusjuhtumile vahetult eelnenud 12 kalendrikuu jooksul sotsiaalmaksuga maksustatud tulu. (4) Kui patsient tegutses kindlustusjuhtumi ajal füüsilisest isikust ettevõtjana, võetakse netotulu arvutamisel aluseks kindlustusjuhtumile vahetult eelnenud kahe kalendriaasta tuludeklaratsioonis deklareeritud tulu. (5) Kui patsient teenis kindlustusjuhtumile vahetult eelnenud 12 kalendrikuu jooksul tulu välismaal, võetakse netotulu arvutamisel aluseks välismaal teenitud tulu selline osa, mis Eestis teenituna kuuluks Eestis sotsiaalmaksuga maksustamisele. (6) Kui patsient oli kindlustusjuhtumi toimumise ajal ajateenistuses, võetakse netotulu arvutamisel aluseks patsiendi ajateenistuse algusele vahetult eelnenud 12 kalendrikuu jooksul sotsiaalmaksuga maksustatud tulu. 6 (7) Kui patsient oli kindlustusjuhtumi toimumise ajal lapsehoolduspuhkusel, võetakse netotulu arvutamisel aluseks patsiendi lapsehoolduspuhkuse algusele vahetult eelnenud 12 kalendrikuu jooksul sotsiaalmaksuga maksustatud tulu. (8) Kui käesoleva paragrahvi lõigete 1–7 alusel arvutatud netotulu on väiksem kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära ja arvu 30 jagatis, loetakse patsiendi sotsiaalmaksuga maksustatavaks tuluks Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära ja arvu 30 jagatis. (9) Hüvitise arvutamisel patsiendi netotulu indekseeritakse. Indekseerimisel korrutatakse netotulu Statistikaameti viimase avaldatud tarbijahinnaindeksi ja kindlustusjuhtumi toimumise kalendrikuule järgnenud kalendrikuul avaldatud tarbijahinnaindeksi jagatisega. (10) Ühe kalendrikuu hüvitis on käesoleva paragrahvi lõike 9 kohaselt indekseeritud kalendripäeva netotulu ja arvu 30 korrutis, millest arvestatakse maha patsiendile muu kohustusliku kindlustuse või seaduse alusel määratud hüvitise või kompensatsiooni summa kalendrikuu kohta. (11) Hüvitise arvutamisel arvestatakse kindlustusandja vastutuse ulatust. (12) Töövõimetushüvitise puhul arvestatakse patsiendi sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu sellel perioodil, mille kohta töövõimetushüvitis on arvestatud. (13) Hüvitis arvutatakse ümber, kui patsiendil tekib või oleks tekkinud õigus vanaduspensionile. Hüvitise ümberarvutamisel võetakse patsiendi netotulust enne kindlustusjuhtumit arvesse 60 protsenti. § 16. Ülalpidamishüvitise ja töövõimetushüvitise muutmine (1) Fond arvutab töövõimetushüvitise ümber, kui muutuvad töövõimetushüvitise arvutamise aluseks olnud asjaolud või ilmnevad uued asjaolud, mida tuleb töövõimetushüvitise arvutamisel arvestada. Kui fond arvutab töövõimetushüvitise ümber, siis netotulu uuesti ei indekseerita. (2) Kui ümberarvutamise tulemusel selgub, et fond on maksnud töövõimetushüvitist väiksemas summas, kui ta muutunud või ilmnenud uusi asjaolusid arvestades peaks maksma, makstakse puuduv osa töövõimetushüvitisest välja koos järgmise perioodi eest tasumisele kuuluva kindlustushüvitisega. (3) Kui ümberarvestamise tulemusel selgub, et fond on maksnud töövõimetushüvitist suuremas summas, kui ta muutunud või ilmnenud uusi asjaolusid arvestades oleks pidanud maksma, on fondil õigus enam makstud summa järgmise perioodi eest tasumisele kuuluvast kindlustushüvitisest maha arvata. (4) Fondil ei ole kohustust muuta ülalpidamishüvitise suurust tagasiulatuvalt. (5) Töövõimetoetuse seaduse § 18 alusel töövõimetoetuse maksmise peatamise aja eest ei maksta patsiendile selle ajavahemiku eest ka töövõimetushüvitist. 7 § 17. Ülalpidamishüvitise ja töövõimetushüvitise maksmise lõpetamine (1) Fond lõpetab ülalpidamishüvitise maksmise ajal, kui lõpeks kohustus hüvitist saama õigustatud isikut ülal pidada. (2) Fond lõpetab ülalpidamishüvitise ja töövõimetushüvitise maksmise kindlustushüvitist saama õigustatud isiku surma korral. (3) Fond lõpetab töövõimetushüvitise maksmise, kui patsiendi töövõime taastub kindlustusjuhtumile eelnenud ulatuses. (4) Fond lõpetab töövõimetushüvitise maksmise, kui patsiendi sotsiaalmaksuga maksustatav tulu suureneb vähemalt kindlustusjuhtumi eelse tasemeni. Fond võtab seejuures arvesse Statistikaameti avaldatud tarbijahinnaindeksi muutust. (5) Fond lõpetab ülalpidamishüvitise või töövõimetushüvitise maksmise, kui selleks esineb seadusest tulenev alus. (6) Osalise töövõimega isikule lõpetatakse töövõimetushüvitise maksmine enne tuvastatud osalise töövõime perioodi lõppemist, kui Eesti Töötukassa lõpetab talle töövõimetoetuse seaduse § 19 lõike 1 alusel töövõimetoetuse maksmise. (7) Töövõimetushüvitist ei maksta isikule sellel ajavahemikul, kui ta kannab karistust vanglas või arestimajas või viibib vahi all. § 18. Mittevaralise kahju hüvitamine (1) Fond hüvitab õigustatud isikule kindlustusjuhtumi toimumise korral mittevaralise kahju ühekordse maksena olenevalt tervisekahjustuse või kehavigastuse raskusastmest ja muudest asjaoludest. Kui patsiendil on erineva raskusastmega tervisekahjustused või kehavigastused, makstakse mittevaralise kahju hüvitist vastavalt raskeimale tervisekahjustusele või kehavigastusele. (2) Mittevaralise kahju hüvitamisel võetakse muu hulgas arvesse tervisekahjustuse või kehavigastuse raskusastet, tekkinud funktsioonihäire sügavust, ravi ja töövõime vähenemise kestust. (3) Mittevaralise kahju nõude korral on mittevaralise kahju suurus: 1) keskmise raskusega kergema tervisekahjustuse või kehavigastuse korral kuni 500 eurot; 2) keskmise raskusega raskema tervisekahjustuse või kehavigastuse korral kuni 2000 eurot; 3) raske tervisekahjustuse või kehavigastuse korral kuni 5000 eurot; 4) väga raske tervisekahjustuse või kehavigastuse korral kuni 15 000 eurot; 5) eriti raske tervisekahjustuse, kehavigastuse või surma korral kuni 30 000 eurot. (4) Vähese tervisekahjustuse või kehavigastuse korral mittevaralise kahju hüvitist ei maksta. 8 (5) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 nimetatud tervisekahjustuse ja kehavigastuse raskusastmete liigituse ja iseloomulikud tunnused. § 19. Kahju hüvitamise välistused Käesoleva seaduse alusel ei hüvita fond kindlustusjuhtumi toimumise korral järgmist: 1) käesoleva seaduse §-s 8 sätestatud kindlustussummat ületav kahju; 2) patsiendi edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud varaline kahju; 3) kahju, mille eeldatav suurus on alla 200 euro; 4) kahju, kui tervishoiuteenust osutati väljaspool Eesti Vabariiki; 5) võlaõigusseaduse §-s 132 sätestatud kahju; 6) kahju, mille eest vastutab tootja võlaõigusseaduse § 1061 alusel; 7) kahju, mida õigustatud isikul on õigus saada riigilt, sealhulgas avalik-õiguslikult juriidiliselt isikult või kohaliku omavalitsuse üksuselt muu seaduse alusel; 8) tervishoiuteenuse osutaja õigusabikulud; 9) tervishoiuteenuse osutamise lepingust või muust lepingust tulenevad leppetrahvid; 10) kahju, mis on tekkinud kõrgendatud kaitsevalmiduse, erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra või hädaolukorra ajal; 11) saamata jäänud tulu, välja arvatud surma põhjustamise, tervise kahjustamise või kehavigastuse põhjustamise tõttu saamata jäänud tulu käesolevas seaduses sätestatud ulatuses; 12) tervishoiuteenuse osutamise lepingu mittekohase täitmise parandamisega seotud kulutused või kahju, mida patsient nõuab mittekohase täitmise parandamise asemel; 13) juhtumid, kui tervishoiuteenuse osutamine on seotud ravimi kliinilise uuringuga; 14) kahju, mis tuleneb liiklusõnnetusest ja mille hüvitab liikluskindlustuse kindlustusandja. § 20. Kindlustusjuhtumist teavitamise ja kahju menetlemise kord (1) Õigustatud isik peab kindlustusjuhtumi toimumisest fondi teavitama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kui kindlustusjuhtumist on teavitatud tervishoiuteenuse osutajat või kindlustusandjat, teavitab ta sellest viivitamata fondi. (2) Võlaõigusseaduse §-des 450 ja 489 sätestatud kindlustusjuhtumi toimumise, täitmise ulatuse ja kahju kindlakstegemise kohustus lasub fondil. (3) Fondil on õigus saada tervishoiuteenuse osutajalt ja teistelt isikutelt kindlustusjuhtumi menetlemise eesmärgil kindlustusjuhtumiga seotud andmeid, sealhulgas isikuandmeid ja selgitusi. Tervishoiuteenuse osutaja ja teised isikud on kohustatud esitama fondile asjakohased andmed esimesel võimalusel, kuid kõige hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul alates taotluse saamisest. (4) Fond teeb kõik vajalikud toimingud ja teavitab kõige hiljem 180. kalendripäeval alates käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teate saamisest õigustatud isikut kindlustusjuhtumi tuvastamisest. Kui fond tuvastab, et tegemist ei ole kindlustusjuhtumiga, tuleb seda patsiendile põhjendada. (5) Kui fond on kindlustusjuhtumi tuvastanud, esitab õigustatud isik fondile käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud teate saamise järel taotluse tekkinud kahjude hüvitamiseks. Fond peab kindlaks tegema hüvitamisele kuuluva kahju suuruse ja vastavalt kahju hüvitama. 9 (6) Kui fondil ei ole mõjuval põhjusel võimalik käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud tähtaega järgida, peab ta sellest õigustatud isikut eelnevalt teavitama ja selgitama, milles mõjuv põhjus seisneb, samuti andma vajalike toimingute lõpetamise eeldatava tähtaja. (7) Kindlustusjuhtumi menetlemisel on: 1) fondil samad õigused ja kohustused nagu kindlustusandjal; 2) õigustatud isikul ja tervishoiuteenuse osutajal fondi suhtes samad õigused ja kohustused nagu neil on võlaõigusseaduse järgi kindlustusandja suhtes. § 21. Kindlustusjuhtum patsiendikindlustuse lepingu puudumise korral Kui tervishoiuteenuse osutaja ei ole täitnud käesoleva seaduse §-s 4 sätestatud patsiendikindlustuse kohustust, menetletakse kindlustusjuhtumit käesolevas seaduses sätestatud põhimõtetest lähtudes ning fond hüvitab kindlustusjuhtumi korral õigustatud isikule tekkinud kahju käesolevas seaduses sätestatud alustel ja korras. § 22. Tagasinõudeõigus (1) Fondil on tagasinõudeõigus selle kindlustusandja vastu, kellega tervishoiuteenuse osutajal oli kindlustusjuhtumi toimumise ajal kehtiv patsiendikindlustuse leping. (2) Kindlustusandjal on tervishoiuteenuse osutaja vastu tagasinõudeõigus omavastutuse summa ulatuses. (3) Fondil või kindlustusandjal on tagasinõudeõigus tervishoiuteenuse osutaja vastu kui: 1) tervishoiuteenuse osutaja on põhjustanud kindlustusjuhtumi sellise tervishoiuteenuse osutamise käigus, milleks tal ei olnud tegevusluba; 2) tervishoiuteenuse osutaja ei ole täitnud käesoleva seaduse §-s 4 sätestatud patsiendikindlustuse kohustust; 3) kindlustusjuhtum põhjustati tahtlikult; 4) kindlustusjuhtum põhjustati joobeseisundis korrakaitseseaduse tähenduses. (4) Kui tervishoiuteenuse osutaja ei täida kindlustusmakse tasumise kohustust, on kindlustusandjal võlaõigusseaduse § 521 lõike 2 alusel õigus esitada tagasinõue tervishoiuteenuse osutaja vastu proportsionaalses ulatuses tasumata kindlustusmaksega. (5) Kui tervishoiuteenuse osutaja jättis lepingu sõlmimisel kindlustusandjale kõigist talle teada olevatest asjaoludest teatamata või ei teatanud kindlustusperioodil kindlustusriski võimalikust suurenemisest ning nimetatud asjaolu mõjutab kindlustusmakse suurust, on fondil või kindlustusandjal peale kahju hüvitamist õigus esitada tervishoiuteenuse osutajale tagasinõue selles ulatuses, mille võrra oleks tulnud tervishoiuteenuse osutajal rohkem kindlustusmakseid tasuda, kui kindlustusandja oleks sellest asjaolust teadnud. § 23. Kahju hüvitamise erisused makseraskustes või pankrotis kindlustusandja korral 10 (1) Fond on kohustatud hüvitama õigustatud isikule kindlustusandja eest tekkinud kahju seni, kuni kindlustusandja on fondi liige, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kindlustusandja liikmesus fondis lõpeb liikme tegevusloa lõppemise korral. (2) Fond peatab kindlustusandja eest tehtavad kahju hüvitamise maksed, kui selle kindlustusandja suhtes: 1) on kehtestatud erirežiim; 2) rakendatakse saneerimismeetmeid; 3) on esitatud pankrotiavaldus. (3) Fondil on õigus peatada kahju hüvitamiseks tehtavad väljamaksed, kui kindlustusandja ei täida oma liikmemaksu tasumise kohustust või ei hüvita temale esitatud tagasinõuet, millele ei ole esitanud vastuväidet ja mistõttu ohustab käesolevast seadusest tulenevate fondi kohustuste täitmist. (4) Fondil on kindlustusandja eest täitmise kohustus selle kindlustusandja pankroti korral üksnes patsiendikindlustuse lepingute vastava kattevara ja seda ületavas osas tunnustatud nõude ulatuses. Kui õigustatud isikute nõuete kogusuurus ületab patsiendikindlustuse lepingute kattevara, rahuldab fond nõuded võrdeliselt nõuete suurusega. 3. peatükk Patsiendikindlustusfond § 24. Haldusleping (1) Valdkonna eest vastutav minister sõlmib fondiga Eesti Vabariigi nimel halduslepingu, milles lepitakse kokku poolte õigused ja kohustused järgmiste käesolevas seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks: 1) kahju hüvitamise koordineerimisega seotud ülesannete täitmine; 2) patsiendikindlustuse registri pidamine; 3) patsiendikindlustuseta kindlustusjuhtumist teavitamine; 4) fondi majanduslikust jätkusuutlikkusest teavitamine; 5) tervishoiupoliitika kujundamiseks vajalike statistiliste andmete esitamine; 6) käesolevas seaduses sätestatud patsiendikindlustuse süsteemi toimimist tagavate muude ülesannete täitmine. (2) Halduslepingust ei tulene riigile rahalisi kohustusi. (3) Haldusleping sõlmitakse tähtajaga kuni 20 aastat. (4) Halduslepingu sõlmimata jätmise korral ja halduslepingu lõppemise või ennetähtaegse lõpetamise korral otsustab valdkonna eest vastutav minister halduslepingu pikendamise või fondi kohustuste täitmise korraldamise muul viisil. Halduslepingu sõlmimata jätmise ja ennetähtaegse lõpetamise korral ei tule järgida käesoleva seaduse §-s 9 sätestatud juriidilise isiku vormi. 11 (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud halduslepingu lõppemise või ennetähtaegse lõpetamise korral lähevad senised fondiga seotud õigused ja kohustused üle riigile ning fondiga seotud õigusi ja kohustusi täidab valdkonna eest vastutava ministri määratud isik või asutus. § 25. Fondi kohustuste täitmine (1) Kõik fondi liikmed peavad tagama fondiga seotud kohustuste täitmise. (2) Fondi liikmete õigused, kohustused ja koostöö põhimõtted ning vaidluste lahendamise kord nähakse ette fondi põhikirjas või üldkoosoleku otsusega. (3) Fond teavitab viivitamata Terviseametit kehtivat tegevusluba omava tervishoiuteenuse osutajaga patsiendikindlustuse lepingu ja kindlustuskaitse lõppemisest. (4) Fond teavitab viivitamata Terviseametit patsiendikindlustuseta kindlustusjuhtumist. § 26. Fondi nõukoda (1) Fondil on nõukoda, kes teeb valdkonna eest vastutavale ministrile ettepanekuid patsiendikindlustuse süsteemi arendamiseks ning annab hinnanguid fondi jätkusuutlikkusele ja tegevusele kindlustusjuhtumite menetlemisel vähemalt üks kord aastas. (2) Nõukoda koosneb kindlustusandjate, tervishoiuteenuse osutajate, riigi ja patsientide esindajatest. (3) Nõukojal on õigus saada fondilt informatsiooni fondi tegevuse, sealhulgas majandustegevuse kohta, kindlustusjuhtumite ja nende menetlemise ning kindlustuskohustuse täitmise kohta. (4) Nõukoja volitatud esindajal on õigus võtta osa fondi kõrgeima organi istungitest. (5) Nõukoja moodustamise alused ja töökorra, sealhulgas liikmete määramise ja tasustamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. 4. peatükk Patsiendikindlustuse lepituskomisjon § 27. Patsiendikindlustuse lepituskomisjon (1) Patsiendikindlustuse lepituskomisjon (edaspidi komisjon) on Terviseameti juures alaliselt tegutsev kohtueelne sõltumatu patsiendikindlustuse vaidluste lahendamise lepitusorgan, mis lähtub oma tegevuses lepitusseadusest, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti. (2) Komisjon lahendab patsiendi, muu õigustatud isiku ja tervishoiuteenuse osutaja poolt fondi otsuse vaidlustamiseks esitatud kaebusi. (3) Fondi otsuse vaidlustamiseks tuleb läbida komisjonis menetlus, mis on kohustuslik kohtueelne menetlus. 12 § 28. Komisjoni moodustamine ja koosseis (1) Avalduse vaatab läbi viieliikmeline komisjon, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kehtestatud määruses sätestatud juhtudel. Igal komisjoni liikmel peab olema akadeemiline kõrgharidus ja ta peab olema õigus- või meditsiinivaldkonna asjatundja. (2) Komisjoni moodustamise alused ja töökorra, sealhulgas liikmete nimetamise ja tasustamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. (3) Komisjon esitab iga kalendriaasta 1. veebruariks valdkonna eest vastutavale ministrile ja fondi nõukojale aruande kõikidest möödunud kalendriaasta jooksul komisjonile esitatud avaldustest ning komisjoni töö tulemustest. § 29. Menetlus komisjonis (1) Komisjonis toimuvale menetlusele kohaldatakse lepitusseaduses sätestatud menetluskorda käesolevast seadusest tulenevate erisustega. (2) Avalduse läbivaatamine komisjonis on avalduse esitajale tasuta. (3) Komisjon vaatab avalduse läbi mõistliku aja jooksul. (4) Komisjoni liikmetel ja lepitusseaduse §-s 24 nimetatud erialaasjatundjal on õigus vaidluse lahendamiseks saada andmeid, sealhulgas eriliigilisi isikuandmeid, isikutelt, kellel on teavet kindlustusjuhtumiga seotud asjaolude kohta. Isikud on kohustatud esitama asjakohased andmed esimesel võimalusel, kuid kõige hiljem 30 kalendripäeva jooksul alates taotluse saamisest. (5) Lepitusmenetluse pooled on kohustatud menetluses osalema. Kui pool ei osale menetluses, loetakse seisukoha esitamata jätmist teise poole seisukohtadega nõustumisena. (6) Komisjoni kinnitatud kokkuleppe võib maakohtus vaidlustada üksnes lepitusseaduse §-s 29 sätestatud juhul. 5. peatükk Patsiendikindlustuse register § 30. Patsiendikindlustuse register (1) Patsiendikindlustuse register (edaspidi register) on andmekogu, mida peetakse järgmistel eesmärkidel: 1) patsiendikindlustuse lepingute sõlmimine, nende täitmise tagamine, kindlustusriski hindamine, kindlustusjuhtumite lahendamine ja tagasinõuete esitamine; 2) patsientide õiguste tagamine seoses kindlustusjuhtumiga; 3) patsiendikindlustuse süsteemi toimimise ja kindlustuskohustuse täitmise tagamine; 4) kindlustuskohustuse täitmise kontrollimine; 13 5) statistika kogumine, muu hulgas kindlustusriski hindamiseks, kulude prognoosimiseks, kahjuennetuse ja patsiendiohutuse uuringute tegemiseks. (2) Registris töödeldakse järgmisi andmeid: 1) patsiendi ja õigustatud isiku üldandmed – isikukood, sugu, sünniandmed, perekonna- ja eesnimi, elu- ja viibimiskoha andmed, kontaktandmed, surmaandmed; 2) andmed patsiendikindlustuse lepingute ja toimunud kindlustusjuhtumite kohta; 3) tervishoiuteenuse osutaja andmed, sealhulgas tegevusloa andmed; 4) tagasinõuete andmed. (3) Registri asutab ja selle põhimääruse kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega, milles sätestatakse: 1) registri volitatud töötleja, kui volitatud töötleja on määratud, ja töötlejate ülesanded; 2) registrisse kogutavate andmete koosseis ja registrisse kandmise kord; 3) andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise kord; 4) andmeandjate loetelu ja nendelt saadavad andmed; 5) muud registri pidamisega seotud korralduslikud küsimused. (4) Eeldatakse, et registrisse kantud andmed patsiendikindlustuse lepingute kohta on õiged. (5) Registri ja kindlustusandja ning registri ja fondi vahelist andmevahetust ei korraldata riigi infosüsteemi andmevahetuskihi kaudu. (6) Registri vastutav töötleja on fond. § 31. Andmete säilitamise tähtaeg Registris säilitatakse andmeid isikustatud kujul kümme aastat arvates kindlustuskaitse kehtivuse lõppemisest või kindlustusjuhtumi menetluse lõppemisest. Logisid ja alusandmeid säilitatakse vastavalt põhimääruses sätestatule. Säilitustähtaja möödumisel andmed anonüümitakse. 6. peatükk Rakendussätted § 32. Üleminekusätted (1) Tervishoiuteenuse osutamise tegevusloa alusel käesoleva seaduse jõustumise ajal tegutsevatel tervishoiuteenuse osutajatel on kohustus sõlmida patsiendikindlustuse leping 30 kalendripäeva jooksul alates käesoleva seaduse jõustumisest. Mõjuvatel põhjustel ja kooskõlastatult Terviseametiga võib nimetatud tähtaega ületada kuni mõjuva põhjuse äralangemiseni. Kindlustuskaitse peab algama tagasiulatuvalt käesoleva seaduse jõustumisest. (2) Käesoleva seaduse alusel hüvitatakse kahju seoses kindlustusjuhtumiga, mis on toimunud pärast käesoleva seaduse jõustumist. 14 § 33. Halduskoostöö seaduse muutmine Halduskoostöö seaduse § 13 lõiget 11 täiendatakse punktiga 29 järgmises sõnastuses: „29) patsiendikindlustuse seaduse § 24 lõikes 1 nimetatud haldusleping.“. § 34. Kindlustustegevuse seaduse muutmine Kindlustustegevuse seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 23 lõiget 1 täiendatakse punktiga 14 järgmises sõnastuses: „14) kindlustusandja, kes sõlmib patsiendikindlustuse lepinguid, ei täida patsiendikindlustuse seadusest tulenevaid kohustusi, sealhulgas patsiendikindlustuse seaduse § 9 lõikes 1 nimetatud patsiendikindlustusfondi (edaspidi patsiendikindlustusfond) liikmesusest tulenevaid kohustusi.“; 2) paragrahvi 169 lõike 1 punkti 2 täiendatakse pärast sõna „fondil“ tekstiosaga „, patsiendikindlustusfondil“; 3) paragrahvi 171 täiendatakse lõigetega 8¹ ja 82 järgmises sõnastuses: „(8¹) Patsiendikindlustuse lepingutele vastav kattevara ei kuulu kindlustusandja pankrotivara hulka. Nimetatud kattevara antakse üle patsiendikindlustusfondile patsiendikindlustuse seaduse tähenduses ning selle arvel ja ulatuses teeb patsiendikindlustusfond patsiendikindlustuse seaduses sätestatud väljamakseid kahju hüvitamiseks. (82) Käesoleva paragrahvi lõikes 8¹ sätestatut kohaldatakse ka teise lepinguriigi kindlustusandja pankroti korral tema Eesti filiaali sõlmitud patsiendikindlustuse lepingute kindlustusportfelli suhtes, kui lepinguriigi õigusaktid seda võimaldavad.“; 4) paragrahvi 171 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses: „(12) Käesoleva seaduse § 23 lõike 1 punktis 14 ning käesoleva paragrahvi lõigetes 8¹ ja 82 nimetatud patsiendikindlustuse leping on kindlustusleping patsiendikindlustuse seaduse § 4 lõike 1 tähenduses.“. § 35. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine Kriminaalmenetluse seadustikku täiendatakse §-ga 2053 järgmises sõnastuses: „§ 2053. Kriminaalmenetluse lõpetamine tervishoiuteenuse osutamise korral (1) Lisaks käesoleva seadustiku §-s 202 sätestatud alusele võib riigiprokuratuuri määrusega lõpetada kriminaalmenetluse tervishoiuteenuse osutamise käigus ettevaatamatusest patsiendi surma või raske tervisekahjustuse põhjustanud tervishoiutöötaja suhtes, kui samal ajal on täidetud järgmised kriteeriumid: 1) tervishoiutöötaja on esitanud teate enda tegevuse või tegevusetuse kohta tervishoiuteenuse osutaja peetavale patsiendiohutusjuhtumite andmekogule ja Terviseameti peetavale patsiendiohutuse andmekogule, kui see on ette nähtud tervishoiuteenuste korraldamise seaduses; 2) tervishoiutöötaja on tegutsenud registreeritud kutse või eriala piirides; 3) tervishoiutöötaja ei ole põhjustanud tervisekahju joobeseisundis korrakaitseseaduse tähenduses. 15 (2) Kui tervishoiutöötajal ei ole objektiivsetel põhjustel võimalik või otstarbekas esitada teadet enda tegevuse või tegevusetuse kohta tervishoiuteenuse osutaja peetavale patsiendiohutusjuhtumite andmekogule ja Terviseameti peetavale patsiendiohutuse andmekogule, võib kriminaalmenetluse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud alusel ja korras lõpetada ka juhul, kui patsiendiohutusjuhtumi kohta on esitanud teate teine tervishoiutöötaja. (3) Kui pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud määruse tegemist ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda kriminaalmenetlust lõpetada, võib Riigiprokuratuur oma määrusega menetlust tervishoiutöötaja suhtes uuendada.“. § 36. Maksukorralduse seaduse muutmine Maksukorralduse seaduse § 29 täiendatakse punktiga 56 järgmises sõnastuses: „56) patsiendikindlustusfondile patsiendikindlustuse seaduse alusel hüvitise määramiseks ja maksmiseks.“. § 37. Patsiendikindlustuse seaduse muutmine Patisendikindlustuse seaduse § 15 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(7) Kui patsient oli kindlustusjuhtumi toimumise ajal vanemapuhkusel, võetakse netotulu arvutamisel aluseks patsiendi vanemapuhkuse algusele vahetult eelnenud 12 kalendrikuu jooksul sotsiaalmaksuga maksustatud tulu.“. § 38.Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmine Tervishoiuteenuste korraldamise seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 3 täiendatakse lõigetega 6 ja 7 järgmises sõnastuses: „(6) Sellise tervishoiutöötaja suhtes, kes on nõuetekohaselt dokumenteerinud patsiendiohutusjuhtumi ja teavitanud sellest tervishoiuteenuse osutaja peetavat patsiendiohutusjuhtumite andmekogu, ei algatata andmekogule edastatud teabe alusel järelevalve- või uurimismenetlust korrakaitseorgani või kohtu poolt, samuti ei saa tööandja öelda andmekogule edastatud teabe alusel töölepingut üles ega teha töölepingu ülesütlemiseks vajalikke ettevalmistavaid toiminguid, välja arvatud järgmistel juhtudel: 1) tervishoiutöötaja tegevuses oli tahtluse tunnuseid; 2) tervishoiutöötaja põhjustas patsiendiohutusjuhtumi joobeseisundis korrakaitseseaduse tähenduses; 3) tegemist oli tervishoiuteenuse osutamise nõuete või hea kliinilise tava ilmse ja tõsise eiramisega, millega otseselt põhjustati kahju inimese tervisele ja elule. (7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud regulatsioon kohaldub ka sellise tervishoiutöötaja suhtes, kellel ei olnud objektiivsetel põhjustel võimalik või otstarbekas esitada andmekogule teadet enda tegevuse või tegevusetuse kohta, kuid patsiendiohutusjuhtumi kohta on esitanud teate teine tervishoiutöötaja.“; 16 2) paragrahvi 3 lõike 6 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Sellise tervishoiutöötaja suhtes, kes on nõuetekohaselt dokumenteerinud patsiendiohutusjuhtumi ja teavitanud sellest tervishoiuteenuse osutaja peetavat patsiendiohutusjuhtumite andmekogu ja Terviseameti peetavat patsiendiohutusjuhtumite andmekogu, ei algatata andmekogule edastatud teabe alusel järelevalve- või uurimismenetlust korrakaitseorgani või kohtu poolt, samuti ei saa tööandja öelda andmekogule edastatud teabe alusel töölepingut üles ega teha töölepingu ülesütlemiseks vajalikke ettevalmistavaid toiminguid, välja arvatud järgmistel juhtudel:“; 3) paragrahv 31 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 31. Patsient ja patsiendiohutus (1) Patsient käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes on avaldanud soovi saada või kes saab tervishoiuteenust. (2) Patsiendiohutus käesoleva seaduse tähenduses on tervishoiuteenuse osutamisega kaasneva välditava tervisekahju riski eesmärgipärane vähendamine. Patsiendiohutuse süsteem hõlmab patsiendiohutusjuhtumite dokumenteerimise, andmekogule teabe edastamise, analüüsi ja ennetamise ning juhtumitest õppimisega seotud tegevusi. (3) Patsiendiohutusjuhtum on tervishoiuteenuse osutamisega seotud juhtum, mis oleks võinud põhjustada või põhjustas patsiendile välditavat tervisekahju.“; 4) seadust täiendatakse §-ga 32 järgmises sõnastuses: „§ 32. Tervishoiuteenuse kvaliteet Tervishoiuteenuse kvaliteet käesoleva seaduse tähenduses on tervishoiuteenuse omaduste kogum, mis iseloomustab vastavust kehtestatud nõuetele, kaasaja teadmistele, olemasolevatele ressurssidele, kutse- ja erialastele nõuetele ning patsiendi terviseseisundist tulenevatele vajadustele ja patsiendi rahulolule.“; 5) paragrahvi 42 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Tervishoiuteenuse osutamisel on tervishoiutöötaja kohustatud dokumenteerima tervishoiuteenuse osutamise ja registreerima tervishoiuteenuse osutaja peetavas andmekogus tervishoiuteenuse osutamisega kaasnenud patsiendiohutusjuhtumid, mis põhjustasid patsiendile välditavat tervisekahju. Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimisel on kohustuslik järgida dokumenteerimise nõudeid ning kasutada riigi infosüsteemis ette nähtud klassifikaatoreid, loendeid, aadressiandmeid ja tervise infosüsteemi standardeid.“; 6) paragrahvi 42 täiendatakse lõigetega 7 ja 8 järgmises sõnastuses: 17 „(7) Tervishoiuteenuse osutaja peab andmekogu tervishoiuteenuse osutamisel aset leidnud patsiendiohutusjuhtumite kohta, analüüsib juhtumeid ja töötab välja meetmed juhtumite ennetamiseks, dokumenteerides need oma andmekogus. (8) Käesoleva paragrahvi alusel registreeritud andmeid patsiendiohutusjuhtumite kohta tohib töödelda tervishoiuteenuste kvaliteedi parandamise ja ohutuse suurendamise eesmärgil.“; 7) paragrahvi 42 täiendatakse lõigetega 9 ja 10 järgmises sõnastuses: „(9) Tervishoiuteenuse osutaja teavitab Terviseameti patsiendiohutuse andmekogu patsiendiohutusjuhtumitest. (10) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega Terviseameti patsiendiohutuse andmekogu patsiendiohutusjuhtumite loetelu ja andmekoosseisud ning andmete esitamise ja säilitamise tingimused ja korra.“; 8) paragrahvi 421 tekst loetakse lõikeks 1 ja lõiget 1 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses: „3) kohustus omada tervishoiuteenuse osutamise ajal kehtivat patsiendikindlustuse lepingut.“; 9) paragrahvi 421 täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses: „(2) Tegevusluba hakkab kehtima patsiendikindlustuse lepingu järgse kindlustusperioodi algusest või tervishoiuteenuse osutamise tegevuslubade riiklikus registris märgitud ajast, kui viimati nimetatu on hilisem. Käesolevas lõikes sätestatut kohaldatakse ka tegevusloa muutmise ja üleandmise menetluses.“; 10) seadust täiendatakse §-ga 472 järgmises sõnastuses: „§ 472. Tegevusloa kehtetuks tunnistamine Tegevusloa võib tunnistada kehtetuks, kui tervishoiuteenuse osutaja ei ole täitnud patsiendikindlustuse seaduses nõutud kindlustuskohustust.“; 11) paragrahv 502 tunnistatakse kehtetuks; 12) paragrahvi 56 lõike 1 punkt 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „7) tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendiohutuse nõuded;“; 13) seadust täiendatakse §-ga 575 järgmises sõnastuses: „§ 575. Patsiendiohutuse andmekogu (1) Patsiendiohutuse andmekogu peetakse patsiendiohutuse korraldamiseks, patsiendiohutusjuhtumite ennetamiseks ja analüüsimiseks ning juhtumitest õppimiseks, 18 ennetusmeetmete hindamiseks, tervisepoliitika väljatöötamiseks ning statistika ja teadusliku uurimistöö tegemiseks. (2) Andmekogusse kantakse andmed: 1) iga teavitatud patsiendiohutusjuhtumi kohta; 2) iga teavitatud patsiendiohutusjuhtumi analüüsi tulemuste kohta; 3) tervishoiuteenuse osutaja poolt sarnaste juhtumite vältimiseks ennetusmeetmete väljatöötamise kohta. (3) Andmekogu asutab ja selle põhimääruse kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega, milles sätestatakse: 1) andmekogu volitatud töötleja, kui volitatud töötleja on määratud, ja töötlejate ülesanded; 2) andmekogusse kogutavate andmete täpsem koosseis ja andmekogusse kandmise kord; 3) andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise kord; 4) andmeandjate loetelu ja nendelt saadavad andmed; 5) muud andmekogu pidamisega seotud korralduslikud küsimused. (4) Andmekogu vastutaval töötlejal on kohustus andmeid analüüsida, esitada vähemalt üks kord aastas üldistatud statistikat patsiendiohutusjuhtumite kohta ja teha patsiendiohutuse olukorra parandamiseks tervishoiuteenuse osutajatele, erialaühendustele, õppeasutustele, Sotsiaalministeeriumile ning muudele isikutele ja asutustele ettepanekuid, moodustades selleks vajaduse korral asjatundjate nõukojad. (5) Andmekogus säilitatakse andmeid 30 aastat. Logisid ja alusandmeid säilitatakse vastavalt põhimääruses sätestatule. (6) Andmekogu peetakse kujul, mis ei võimalda patsiendiohutusjuhtumiga seotud patsiendi ega tervishoiutöötaja isikut tuvastada. (7) Andmekogu vastutav töötleja on Terviseamet.“; 14) seadust täiendatakse §-ga 669 järgmises sõnastuses: „§ 669. Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni tegevuse lõpetamine (1) Kuni 2020. aasta 31. detsembrini käesoleva seaduse alusel tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjonile esitatud kaebuste menetlemisele ja nimetatud komisjoni tegevusele kohaldatakse käesoleva seaduse redaktsiooni, mis kehtis kuni 2020. aasta 31. detsembrini. (2) Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni tegevus lõpetatakse hiljemalt 2021. aasta 1. juulil. Lõpetamise korraldab valdkonna eest vastutav minister.“. § 39. Võlaõigusseaduse muutmine Võlaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 758 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks; 19 2) paragrahvi 770 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „ja käesoleva seaduse § 758 lõikes 2 nimetatud isik vastutavad“ sõnaga „vastutab“; 3) paragrahvi 770 lõikest 3 jäetakse välja tekstiosa „ja käesoleva seaduse § 758 lõikes 2 nimetatud isiku“; 4) paragrahvi 771 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Patsiendi kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg on kolm aastat alates ajast, kui ta sai teada tervishoiuteenuse osutaja poolt kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest.“. 7. peatükk Jõustumissätted § 40. Seaduse jõustumine (1) Käesolev seadus jõustub 2021. aasta 1. juulil. (2) Käesoleva seaduse § 21 jõustub 2024. aasta 1. jaanuaril. (3) Käesoleva seaduse § 37 jõustub 2022. aasta 1.aprillil. (4) Käesoleva seaduse § 38 punktid 2, 7 ja 13 jõustuvad 2023. aasta 1. oktoobril. Henn Põlluaas Riigikogu esimees Tallinn, „........”...........................” 2019. a. ___________________________________________________________________________ Algatab Vabariigi Valitsus „........”...........................” 2019. a. 20  EELNÕU KAVAND …2019 MINISTRI MÄÄRUS 07.06.2019 nr 1.2-2/63-1 Patsiendikindlustusfondi nõukoja moodustamise alused ja töökord Määrus kehtestatakse patsiendikindlustuse seaduse § 26 lõike 5 alusel. § 1. Patsiendikindlustusfondi nõukoda Patsiendikindlustusfondi nõukoda (edaspidi nõukoda) on patsiendikindlustuse seaduse alusel moodustatud nõukoda, millel on sama seaduse §-s 26 sätestatud pädevus ja ülesanded. § 2. Nõukoja moodustamise alused (1) Nõukoda koosneb kindlustusandjate, tervishoiuteenuse osutajate, riigi ja patsientide esindajatest. (2) Nõukoda koosneb kaheksast liikmest. Iga lõikes 1 nimetatud osapool esitab kaks nõukoja liiget. Valdkonna eest vastutav minister määrab nõukoja liikmete hulgast esimehe. (3) Valdkonna eest vastutav minister nimetab kolmeks aastaks käskkirjaga nõukoja liikmed lõikes 1 nimetatud osapoolte ettepanekul. Kolme aastase perioodi jooksul võib valdkonna eest vastutav minister määrata uue nõukoja liikme osapoolte ettepanekul või omal algatusel. § 3. Nõukoja töökord (1) Nõukoja töövorm on koosolek. Koosolekuid võib korraldada ka elektroonselt. (2) Nõukoja koosoleku kutsub kokku nõukoja esimees. Koosoleku kutse koos päevakorra ja vajadusel lisamaterjalidega saadetakse nõukoja liikmetele e-postiga hiljemalt viis tööpäeva enne koosolekut. (3) Koosolekut juhatab nõukoja esimees või tema määratud nõukoja liige. (4) Nõukoja koosolek toimub vähemalt üks kord kolme kuu jooksul. (5) Nõukoja koosoleku alguses kinnitatakse päevakord. Nõukoja liige võib teha ettepaneku täiendava koosoleku päevakorrapunkti lisamiseks.  2 (6) Nõukoja liige on kohustatud nõukoja tegevuses konfidentsiaalsete andmetega kokku puutudes kasutama saadud teavet üksnes seoses nõukoja ülesannete täitmisega ning ära hoidma andmete ebaseadusliku levitamise. (7) Oma ülesannete täitmiseks on nõukojal õigus moodustada töörühmi ja valdkondlikke nõukogusid. § 4. Otsuse vastuvõtmine nõukoja koosolekul Üldjuhul võetakse nõukoja otsused vastu konsensuse alusel. Kui konsensust ei saavutata, võetakse nõukoja otsused vastu poolthäälte enamusega. Häälte võrdsel jagunemisel on otsustav koosoleku juhataja hääl. § 5. Nõukoja tasustamine Nõukoja liikmeid tasustatakse vastavalt Sotsiaalministeeriumi eelarvele. § 6 . Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. juulil 2021.a. (allkirjastatud digitaalselt) Tanel Kiik (allkirjastatud digitaalselt) Sotsiaalminister Marika Priske Kantsler  EELNÕU KAVAND …2019 MINISTRI MÄÄRUS 07.06.2019 nr 1.2-2/63-1 Patsiendivaidluste lepituskomisjoni moodustamise alused ja töökord Määrus kehtestatakse patsiendikindlustuse seaduse § 28 lõike 2 alusel. § 1. Patsiendikindlustuse lepituskomisjon (1) Patsiendikindlustuse lepituskomisjon (edaspidi komisjon) on patsiendikindlustuse seaduse alusel moodustatud komisjon, millel on sama seaduse §-des 27-29 sätestatud pädevus ja ülesanded. (2) Komisjon tegutseb Terviseameti juures ning on riigi lepitusorgan lepitusseaduse tähenduses. § 2. Komisjoni moodustamise alused (1) Terviseameti peadirektor kehtestab käskkirjaga komisjoni juhi ja komisjoni liikmed. (2) Komisjon võib vajadusel kaasata komisjoni töösse erialaeksperte. § 3. Komisjoni töökord § 4. Otsuse vastuvõtmine komisjoni koosolekul § 5. Komisjoni tasustamine Komisjoni liikmele ja eriala asjatundjatele makstakse komisjoni töös osalemise eest tasu. § 6. Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. juulil 2021.a. (allkirjastatud digitaalselt) Tanel Kiik (allkirjastatud digitaalselt) Sotsiaalminister Marika Priske Kantsler  EELNÕU KAVAND …2019 MINISTRI MÄÄRUS 07.06.2019 nr 1.2-2/63-1 Patsiendikindlustuse registri põhimäärus Määrus kehtestatakse patsiendikindlustuse seaduse § 30 lõike 3 alusel 1. peatükk Üldsätted § 1. Registri asutamine, pidamise eesmärk ja nimetus § 2. Registri vastutav töötleja 2. peatükk Registri ülesehitus ja andmete tähendus § 3. Registri ülesehitus § 4. Registri andmete kaitse § 5. Andmete õiguslik tähendus 3. peatükk Andmeandjad ja andmete esitamine, andmete koosseis ning andmete registrisse kandmine, muutmine ja logimine § 6. Andmete esitajad ja esitamise viis § 7. Kindlustusandjate esitatavad andmed § 8. Fondi esitatavad andmed § 9. Muud isikud andmeandjana ja andmete edastamise viis  2 § 10. Andmete registrisse kandmine, andmete õigsuse tagamine, andmete muutmine ja ebaõigete andmete parandamine § 11. Andmete logimine 4. peatükk Juurdepääs andmetele, andmete väljastamine ja säilitamine § 12. Juurdepääs andmetele ja andmete väljastamine § 13. Andmete säilitamine 5. peatükk Registri järelevalve, rahastamine ja lõpetamine § 14. Registri järelevalve § 15. Registri rahastamine § 16. Registri lõpetamine 6. peatükk Rakendussätted § 17 . Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. juulil 2021.a. (allkirjastatud digitaalselt) Tanel Kiik (allkirjastatud digitaalselt) Sotsiaalminister Marika Priske Kantsler  EELNÕU KAVAND …2019 MINISTRI MÄÄRUS nr Tervisekahjustuse ja kehavigastuse raskusastmete liigitus ja iseloomulikud tunnused Määrus kehtestatakse patsiendikindlustuse seaduse § 18 lõike 5 alusel. § 1. Reguleerimisala Käesoleva määrusega kehtestatakse tervishoiuteenuse osutamise tulemusena tekkinud tervisekahjustuse ja kehavigastuse raskusastmete liigitus ja iseloomulikud tunnused, mis on toodud käesoleva määruse lisas. § 2. Tervisekahjustuse ja kehavigastuse raskusastmete liigitus Tervisekahjustuste ja kehavigastuste liigitus raskusastmete kaupa jaguneb kuude astmesse: 1) vähesed tervisekahjustused või kehavigastused; 2) keskmise raskusega kergemad tervisekahjustused või kehavigastused; 3) keskmise raskusega raskemad tervisekahjustused või kehavigastused; 4) rasked tervisekahjustused või kehavigastused; 5) väga rasked tervisekahjustused või kehavigastused; 6) eriti rasked tervisekahjustused, kehavigastused või surm. § 3 . Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. juulil 2021.a. (allkirjastatud digitaalselt) Tanel Kiik (allkirjastatud digitaalselt) Sotsiaalminister Marika Priske Kantsler  2 Sotsiaalministri … määruse nr … "Tervisekahjustuse ja kehavigastuse raskusastmete täpsem liigitus" lisa I. Vähesele tervisekahjustusele või kehavigastusele iseloomulikud tunnused 2. Keskmise raskusega kergemale tervisekahjustusele või kehavigastusele iseloomulikud tunnused 3. Keskmise raskusega raskemale tervisekahjustusele või kehavigastusele iseloomulikud tunnused 4. Raskele tervisekahjustusele või kehavigastusele iseloomulikud tunnused 5. Väga raskele tervisekahjustusele või kehavigastusele iseloomulikud tunnused 6. Eriti raskele tervisekahjustusele või kehavigastusele iseloomulikud tunnused või surm  EELNÕU KAVAND …2019 MINISTRI MÄÄRUS 07.06.2019 nr 1.2-2/63-1 Määrus kehtestatakse patsiendikindlustuse seaduse § 14 lõike 5 alusel. § 1. Üldise töövõime vähenemise ulatust ja kindlustusjuhtumist tingitud töövõime vähenemise ulatust väljendavad protsendimäärad (1) Üldise töövõime vähenemise ulatust ja kindlustusjuhtumist tingitud töövõime vähenemise ulatust väljendavate protsendimäärade määramise aluseks on töövõimetoetuse seaduse § 5 lõike 4 ja § 6 lõike 3 alusel kehtestatud määruse § 6 lõikes 3 sätestatud võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmed. (2) Kindlustusjuhtumist tingitud töövõime vähenemise ulatust väljendava protsendimäära määramisel võetakse arvesse üksnes võtmetegevuste sooritamisel esinevaid piiranguid, mis on tekkinud kindlustusjuhtumi tagajärjel. (3) Üldise töövõime vähenemise ulatust ja kindlustusjuhtumist tingitud töövõime vähenemise ulatust väljendavad protsendimäärad on sätestatud käesoleva määruse lisas (lisatud). (4) Töövõimetoetuse seaduse § 5 lõike 4 ja § 6 lõike 3 alusel kehtestatud määruse tähenduses erijuhtumi esinemisel on töövõime vähenemise ulatust ja kindlustusjuhtumist tingitud töövõime vähenemise ulatust väljendav protsendimäär 40–100. Täpne protsendimäär määratakse kaalutlusõiguse alusel, arvestades eelkõige isiku tegutsemisvõimet mõjutavate järgmiste asjaoludega: erinevates valdkondades isikul esinevate piirangute koosmõju, tervisekahjustuse või haiguse ulatus, kulg, raskusaste ja esinemise sagedus, isiku haiguskriitika ja -teadlikkus, ravisoostumus ning piirangute mõju igapäevategevustele. (5) Määruse lisa kohaselt leitud töövõime vähenemise protsenti võib suurendada või vähendada, kui töövõime vähenemise protsent oleks kahjustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige lõike 4 teises lauses sätestatut ja kahjustatud isiku majanduslikku olukorda. § 2. Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. juulil 2021.a. (allkirjastatud digitaalselt) Tanel Kiik (allkirjastatud digitaalselt) Sotsiaalminister Marika Priske Kantsler  3 Sotsiaalministri … määruse nr … "Üldise töövõime vähenemise ulatust ja kindlustusjuhtumist tingitud töövõime vähenemise ulatust väljendavad protsendimäärad ja protsendi määramise kord patsiendikindlustuse kindlustusjuhtumi korral" lisa Töövõime vähenemise ulatus protsentides Töötukassa või Ekspertarvamuses Ekspertarvamuse Töövõime kindlustusandja hinnang toodud toodud vähenemise isiku töövõimelisusele valdkonnas esinevate võtmetegevuste ulatus %- võtmetegevuste raskusastmete des sooritamise summa piirangute kokkuvõtlik töövõime ulatuse raskusaste tuvastamiseks Isik on töövõimeline Piiranguid ei tuvastatud 0 0% Isik on töövõimeline Kerge piirang ühes 0 10 % valdkonnas Isik on töövõimeline Kerge piirang vähemalt 0 20 % kahes valdkonnas Isik on töövõimeline Mõõdukas piirang ühes 2 30 % valdkonnas Isik on osaliselt Mõõdukas piirang kahes 4 40 % töövõimeline valdkonnas Isik on osaliselt Raske piirang ühes 5 50 % töövõimeline valdkonnas ja mõõdukas piirang teises valdkonnas Isik on osaliselt Mõõdukas piirang 6 60 % töövõimeline kolmes valdkonnas Isik on osaliselt Raske piirang ühes 7 või suurem 70 % töövõimeline valdkonnas ja mõõdukas vähemalt kahes valdkonnas Isik on osaliselt Raske piirang kahes 6 80 % töövõimeline valdkonnas Isik on osaliselt Raske piirang vähemalt 8 või suurem 90 % töövõimeline kahes valdkonnas ja mõõdukas piirang vähemalt ühes valdkonnas Isikul puudub töövõime Täielik piirang Pole oluline 100 %  EELNÕU KAVAND …2019 MINISTRI MÄÄRUS nr Tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendiohutuse tagamise nõuded Määrus kehtestatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 56 lõike 1 punkti 7 alusel. 1. peatükk ÜLDSÄTTED § 1. Reguleerimisala Määrus kehtestab tervishoiuteenuse osutajatele nõuded tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendi ohutuse tagamisel. § 2. Mõisted Määruses kasutatakse mõisteid järgmises tähenduses: 1) tervishoiuteenuste kvaliteedijuhtimissüsteem – tervishoiuteenuse osutaja organisatsiooniline struktuur, ressursid, vastutus ja plaanipärane tegevus kvaliteedi tagamisel; 2) kvaliteedi tagamine – tegevuste kogum, mille eesmärk on vähendada seatud kvaliteedinõuetest kõrvalekaldumisi; 3) professionaalne kvaliteet – tervishoiuteenuste osutamisel maksimaalselt eeldatava tulemuse ja toimingute vastavus kutse- ja erialastele nõuetele ning patsiendi tervise seisundi vajadustele; 4) kliiniline audit – tervishoiuteenuse osutaja kliinilise tegevuse sõltumatu kontrollimine eesmärgiga süstemaatiliselt ja kriitiliselt analüüsida diagnostiliste ning raviprotseduuride vastavust kehtestatud nõuetele ja tulemusi patsiendi tervise seisukohalt; 5) kliiniline konverents – arstide nõupidamine haiglaravisse puutuvate, patsiendi uurimise või raviga seotud küsimuste arutamiseks ning lahendamiseks; 6) tervishoiutöötaja pädevus – tervishoiutöötaja tõendatud võime rakendada tervishoiuteenuse osutamisel vajalikke oskusi ja teadmisi. 2. peatükk TERVISHOIUTEENUSE KVALITEEDI TAGAMISE NÕUDED 1. jagu Tervishoiuteenuse kvaliteedi tagamise üldnõuded § 3. Tervishoiuteenuse osutaja kohustused tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamisel § 4. Tervishoiuteenuse osutaja pädevuse nõuded 2. jagu  2 Nõuded tervishoiuteenuste kvaliteedijuhtimissüsteemile § 5. Nõuded tervishoiuteenuse osutaja kvaliteedijuhtimissüsteemile § 6. Tervishoiuteenuse osutaja kohustused patsientide rahulolu tagamisel ja tervishoiuteenuste osutamisega kaasneva riski juhtimisel ( § 7. Tervishoiuteenuse osutaja kohustused tervishoiuteenuse kvaliteedi tagamisel § 8. Tervishoiuteenuse osutaja kohustused töökorralduse ja juhtimise kvaliteedi tagamisel 3. peatükk PATSIENDIOHUTUSE TAGAMISE NÕUDED 1. jagu Patsiendiohutuse tagamise üldnõuded § 9. Tervishoiuteenuse osutaja kohustused patsiendiohutuse tagamisel ja riski juhtimisel 2. jagu Nõuded patsiendiohutuse süsteemile § 10. Nõuded tervishoiuteenuse osutaja patsiendi ohutuse süsteemile 4. peatükk RAKENDUSSÄTTED § 11. Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. juulil 2021.a. (allkirjastatud digitaalselt) Tanel Kiik (allkirjastatud digitaalselt) Sotsiaalminister Marika Priske Kantsler  EELNÕU KAVAND …2019 MINISTRI MÄÄRUS 07.06.2019 nr 1.2-2/63-1 Patsiendiohutuse andmekogu põhimäärus Määrus kehtestatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 575 lõike 3 alusel 1. peatükk Üldsätted § 1. Andmekogu asutamine, pidamise eesmärk ja nimetus § 2. Andmekogu vastutav töötleja 2. peatükk Andmekogu ülesehitus ja andmete koosseis § 3. Andmekogu ülesehitus § 4. Andmekogu andmete kaitse § 5. Andmekogusse kantavad andmed § 6. Andmete õiguslik tähendus 3. peatükk Andmeandjad, andmete muutmine ja logimine § 7. Andmekogu andmeandjad § 8. Andmete õigsuse tagamine, andmete muutmine ja ebaõigete andmete parandamine § 9. Andmete logimine 4. peatükk Juurdepääs andmetele, andmete väljastamine ja säilitamine  2 § 10. Juurdepääs andmetele ja andmete väljastamine § 11. Andmete säilitamine 5. peatükk Andmekogu järelevalve, rahastamine ja lõpetamine § 12. Andmekogu järelevalve § 13. Andmekogu rahastamine § 14. Andmekogu lõpetamine 6. peatükk Rakendussätted § 15 . Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. oktoobril 2023.a. (allkirjastatud digitaalselt) Tanel Kiik (allkirjastatud digitaalselt) Sotsiaalminister Marika Priske Kantsler  EELNÕU KAVAND …2019 MINISTRI MÄÄRUS nr Patsiendiohutuse andmekogusse edastatavate patsiendiohutusjuhtumite loetelu, andmekoosseisud ning andmete esitamise ja säilitamise tingimused ja kord Määrus kehtestatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 42 lõike 10 alusel. § 1. Patsiendiohutusjuhtumite loetelu Tervishoiuteenuse osutamisega seotud patsiendiohutuse andmekogusse edastatavad patsiendiohutusjuhtumid on: 1) kirurgiline või invasiivne protseduur teostatud valel patsiendil; 2) kirurgiline protseduur teostatud valel kehaosal või organil; 3) õigel patsiendil teostatud vale diagnostiline protseduur või mitteinvasiivne ravisekkumine. 4) instrument või võõrkeha patsiendi organismis kirurgilise menetluse järgselt või menetlus selle eemaldamiseks; 5) transfusioonireaktsioon AB0 sobimatusega seonduvalt peale vereülekannet; 6) surm, kooma või tõsine tervisekahjustus vale ravimi või ravimiannuse manustamise tõttu tervishoiuteenuse osutaja poolt; 7) sünnitaja surm või tõsine haigestumine sünnitusel või selle järgselt; 8) vastsündinu surm või püsiv kahjustus (üle 2500 g sünnikaaluga terve vastusündinu korral, välja arvatud kaasasündinud väärarendid või haigused); 9) surm või tõsine vigastus patsiendi kukkumise tagajärjel tervishoiuasutuses; 10) patsiendi suitsiid või suitsiidikatse tervishoiuasutuses; 11) vägivalla akt hospitaliseeritud patsiendi suhtes tervishoiuasutuses; 12) haiglas tekkinud lamatised; 13) surm või tõsine vigastus tervishoiuteenuse osutamisega seotud transpordil (sealhulgas haigla siseselt või haiglate või haigla korpuste vahel); 14) surm või tõsine kahjustus triaaži vea tõttu erakorralise meditsiini osakonna poolt või kiirabi osutamisel; 15) patsiendi ootamatu surm või tõsine tervisekahjustus kirurgilise protseduuri ajal (välja arvatud juhul, kui see tuleneb patsiendi kliinilisest seisundist ja sellega seotud riskidest); 16) muu põhjendamatult raske tervishoiuteenuse osutamise tagajärg, mis põhjustas patsiendi raske tervisekahjustuse ja mis oli tingitud heale kliinilisele tavale mitte vastavast sekkumisest või diagnoosi või ravi veast.  2 § 2. Patsiendiohutusjuhtumi andmekoosseisud ning andmete esitamise ja säilitamise tingimused ja kord (1) Patsiendiohutuse andmekogusse edastatakse teatis patsiendiohutusjuhtumi toimumise järgselt esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui 48 tunni jooksul järgmises andmekoosseisus: 1) patsiendi vanus ja sugu; 2) patsiendiohutusjuhtumi toimumise aeg; 3) patsiendiohutusjuhtumi toimumise koht (tervishoiuteenuse osutaja nimetus, aadress); 4) paragrahvis 1 sätestatud patsiendiohutusjuhtumi nimetus; 5) patsiendiohutusjuhtumi asjaolud; 6) patsiendiohutusjuhtumi tagajärg; 7) teatise täitja roll. (2) Hiljemalt kahe kalendrikuu jooksul peale patsiendiohutusjuhtumi toimumist edastatakse patsiendiohutuse andmekogusse teatis patsiendiohutusjuhtumi analüüsi tulemuste kohta ja abinõude kohta, mida rakendati või on kavas rakendada sarnaste juhtumite kordumise ennetamiseks järgmises andmekoosseisus: 1) patsiendiohutusjuhtumi toimumist soodustanud või põhjustanud asjaolud; 2) patsiendiohutusjuhtumi kordumise ennetamiseks rakendatavad abinõud. § 3 . Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. oktoobril 2023.a. (allkirjastatud digitaalselt) Tanel Kiik (allkirjastatud digitaalselt) Sotsiaalminister Marika Priske Kantsler  Patsiendikindlustuse seaduse eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1.Sisukokkuvõte Patsiendikindlustuse seaduse eelnõu sätestab tervishoiuteenuse osutajate vastutuskindlustuse (edaspidi patsiendikindlustus) põhimõtted ja korralduse, patsiendikindlustuse süsteemi poolt hüvitamisele kuuluva kahju alused ja ulatuse, selle menetluse, patsiendikindlustuse registri õiguslikud alused ja patsiendikindlustust puudutavate vaidluste lahendamise korra. Paralleelselt kaasajastatakse patsiendiohutuse süsteemi regulatsiooni tervishoiuteenuste korraldamise seaduses, defineerides asjakohased mõisted, kehtestades miinimumnõuded patsiendiohutuse korraldusele, tervishoiuteenuste osutamisega seotud patsiendiohutusjuhtumite dokumenteerimiseks, teabe kogumiseks ja analüüsimiseks eesmärgiga juhtumitest õppida ning neid ennetada. Patsiendikindlustuse süsteemi väljatöötamisega kaasnevad muudatused teistes seadustes, millega jäetakse välja tervishoiutöötaja isiklik võlaõiguslik vastutus kahjustatud isikule tekkinud kahju hüvitamise eest ja lisatakse kriminaalmenetluse seadustikku täiendav alus tervishoiutöötaja suhtes alustatud kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Samuti tehakse muid patsiendikindlustuse süsteemiga seonduvaid muudatusi teistes seadustes. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna tervishoiuvõrgu juht Heli Paluste ([email protected]), Sotsiaalministeeriumi õigusosakonna juhataja asetäitja Ebe Sarapuu ([email protected]) ja õigusnõunik Jaanus Põldmaa ([email protected]). Eelnõu juriidilise analüüsi on teinud Sotsiaalministeeriumi õigusosakonna juhataja asetäitja Ebe Sarapuu ja õigusnõunik Jaanus Põldmaa. Mõjude analüüsi on koostanud analüüsi ja statistika osakonna nõunik Kristiina Köhler ([email protected]) ja tervisesüsteemi arendamise osakonna peaspetsialist Reena Müller ([email protected]). Patsiendikindlustuse süsteemi väljatöötamisel osales tervise- ja tööministri moodustatud töörühm, kuhu kuulusid järgmised huvi- ja sidusgruppide esindajad, eksperdid ja riigisektori esindajad: 1. Ulvi Tammer-Jäätes – Eesti Puuetega Inimeste Koja esindaja; 2. Kadri Tammepuu – Eesti Patsientide Liidu esindaja; 3. Agris Peedu – Eesti Haiglate Liidu esindaja; 4. Katrin Rehemaa – Eesti Arstide Liidu esindaja; 5. Kristi Otsmaa – Eesti Perearstide Seltsi esindaja; 6. Viido Põldma – Eesti Hambaarstide Liidu esindaja; 7. Gerli Liivet – Eesti Õdede Liidu esindaja; 8. Erki Mölder – Eesti Eratervishoiuasutuste Liidu esindaja; 9. Mart Jesse – Eesti Kindlustusseltside Liidu ja Liikluskindlustusfondi esindaja; 10. Martti Merila – Eesti Kindlustusseltside Liidu ja Liikluskindlustusfondi esindaja; 11. Raul-Allan Kiivet – Tartu Ülikooli esindaja; 12. Pille Banhard – Eesti Haigekassa esindaja; 1 13. Agne Ojassaar – Terviseameti esindaja; 14. Siiri Tõniste – Rahandusministeeriumi esindaja; 15. Mare Tannberg – Justiitsministeeriumi esindaja; 16. Olavi-Jüri Luik – kindlustusõiguse ekspert; 17. Janno Lahe – deliktiõiguse ja kindlustusõiguse ekspert; 18. Mari Amos – õigusekspert. Sotsiaalministeerium on eelnõu ettevalmistamise käigus kaasanud mitmeid kutse- ja erialaliite ning valdkonnas tunnustatud eksperte. Ministeeriumitest on eelnõu täiendavalt arutatud Rahandusministeeriumi ja Justiitsministeeriumi valdkondade eest vastutavate ametnikega. Eelnõu on keeletoimetanud Rahandusministeeriumi ühisosakonna dokumendihaldustalitluse keeletoimetaja Virge Tammaru (tel 626 9320; [email protected]). 1.3. Märkused Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga. Eelnõu ei ole välja töötatud Euroopa Liidu õiguse rakendamiseks. Samas on olulise tõuke praktiliste sammude tegemisel patsiendikindlustuse süsteemi loomiseks andnud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2011/24/EL patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius, mis rakendus liiduüleselt oktoobris 2013. Direktiivi punkti 4.2.d kohaselt on piiriüleste tervishoiuteenuste puhul oluline luua mehhanismid, et tagada sobivad heastamismeetmed ja hüvitis tervishoiuteenustest tuleneva kahju eest. Direktiivi miinimumnõuded on täidetud, kuid hetkeolukord ei rahulda tervishoiu osapoolte, eelkõige patsientide vajadusi. Lähtuvalt Vabariigi Valitsuse kinnitatud hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 1 lõikest 1 eelnes eelnõu väljatöötamisele seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus, mis sisaldas normitehnika eeskirja kohast probleemide analüüsi ja mõjude hindamist. Tervishoiuteenuse osutaja vastutuskindlustuse seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsus esitati kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks 14.02.2017. Seaduseelnõu väljatöötamise kavatsuses kaaluti muu hulgas kohustusliku vastutuskindlustuse kõrval ka avalik-õiguslikku sundkindlustust kui võimalikku alternatiivi, mille eelistena toodi välja riigipoolse regulatiivse sekkumise võimalus tervishoiuteenuse osutajate maksete suurusesse ning selle kaudu kulude kontrollimisse. Käesoleva kohustusliku vastutuskindlustuse lahenduse eelistena võeti valiku langetamisel arvesse toimiva liikluskindlustuse senist praktikat ning sellest tuleneva praktilise kogemuse ja pädevuse olemasolu riigis, mis lihtsustab ja kiirendab süsteemi käivitamist. Eesti Kindlustusseltside Liit (edaspidi EKSL) tõi oma tagasisides väljatöötamise kavatsuse kohta välja, et erinevalt riikliku fondi loomisest eeldab uue kindlustusliigi käivitamine kindlustussektoris üksnes mõningat täiendõpet ja olemasolevate protsesside ümberkujundamist, mitte uue organisatsiooni loomist ühes töötajate palkamise, väljaõpetamise ja seotud tugistruktuuride loomisega. Toodi ka välja, et eraõiguslikud organisatsioonid on suutelised toimima oluliselt efektiivsemalt ja väiksemate kuludega, samal ajal kui avaliku sektori organisatsioon peab oma tegevuses lähtuma haldusmenetluse seadusest ja muudest regulatsioonidest, nagu näiteks riigihangete seadus jms, mille täitmisega kaasnevad täiendavad kulud, rääkimata paindlikkuse ja ka poliitiliste mõjude puudumisest. Kulude kontrolli hoovaks eraõigusliku kindlustuse puhul saab EKSLi hinnangul pidada konkurentsi, kuna kohustuslikud kindlustusliigid on vähese kasumlikkusega või kahjumlikud, kuid tekitavad oma standardiseerituse tõttu teenuseosutajate vahel tiheda konkurentsi ja tagavad seeläbi maksimaalselt efektiivse ühiskondlike ressursside kasutamise. Kohustusliku liikluskindlustuse 2 praktika kinnitab, et tsentraalsest hinnakujundusest loobumine tõi 2001. aastal kaasa liikluskindlustuse hindade 20%-se languse tarbijatele ja vähendas kindlustusandjate kasumlikkust. Positiivse mõjurina tõi EKSL välja ka, et kohustusliku kindlustuse puhul on ka kindlustusriskid hajutatumad ja ühe kindlustusliigi võimalik kahjumlikkus on tasandatud teiste liikide arvelt. Sundkindlustuse korral seda positiivset mõju ei kaasne, kuivõrd kulud ja riskid on seotud üksnes ühe kindlustusliigiga. Eelnevat arvesse võttes langetati otsus eraõiguslikul kindlustusel põhineva kohustusliku vastutuskindlustuse kasuks. Kuna loodava patsiendikindlustuse fondi juhtorganis ja vaidekomisjonis osalevad avaliku sektori esindajad, saab lahendust pidada era- ja avaliku sektori koostööl põhinevaks. Eelnõuga muudetakse järgmisi seadusi ja nende redaktsioone: 1) halduskoostöö seadus (edaspidi HKTS), RT I, 19.03.2019, 116; 2) kindlustustegevuse seadus (edaspidi KindlTS), RT I, 13.03.2019, 87; 2) kriminaalmenetluse seadustik (edaspidi KrMS), RT I, 19.03.2019, 34; 3) maksukorralduse seadus (edaspidi MKS), RT I, 13.03.2019, 59; 4) tervishoiuteenuste korraldamise seadus (edaspidi TTKS), RT I, 13.03.2019, 167; 5) võlaõigusseadus (edaspidi VÕS), RT I, 20.02.2019, 8. Tehniline muudatus tehakse 1. aprillil 2022. a patsiendikindlustuse seaduse § 15 lõikes 7 seoses mõistete asendamisega. Eelnõu vastuvõtmiseks Riigikogus on vajalik vähemalt 51 Riigikogu liikme poolthäält ehk koosseisu häälteenamust, sest eelnõuga muudetakse kriminaalmenetluse seadustikku (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 104 lõike 2 punkt 14). 2. Seaduse eesmärk Patsiendikindlustuse seadus reguleerib Eestis tervishoiuteenuse osutajate (edaspidi TTO) kohustuslikku vastutuskindlustust (edaspidi ka patsiendikindlustus) ja loob senisest selgemad alused kahjustatud isikutele kahju hüvitamiseks. Eesmärk on tagada patsientide huvide parem kaitse kahjude hüvitamise kaudu ning soodustada ravivigade ja ohujuhtumite dokumenteerimist tervishoiuteenuse kvaliteedi parandamiseks ja ohutuse suurendamiseks. Patsiendikindlustuse süsteemi loomisega kaasnevad muudatused teistes seadustes, millega tehakse olulised sisulised muudatused patsiendiohutuse süsteemis. Tervishoiuteenuste kvaliteedi parandamiseks ja ohutuse suurendamiseks on vaja juurutada mittekaristavat kultuuri patsiendiohutusjuhtumite suhtes, milleks luuakse alus tervishoiutöötajate kriminaalõiguslikust vastutusest vabastamiseks, kui on täidetud kõik seaduses sätestatud tingimused (sh patsiendiga seotud patsiendiohutusjuhtumitest teavitamine). Muudetakse ka võlaõigusseadust ning jäetakse välja tervishoiutöötaja isiklik võlaõiguslik vastutus kahjustatud isikule tekkinud kahju hüvitamise eest. Patsiendikindlustuse seaduse lahendusettepanekud on tervishoiuteenuse osutamise tagajärjel kahju kannatanud isikute õiguste tagamise seisukohast kõige efektiivsemad ning hoiavad edaspidi ära TTO-d puudutavad pikaajalised ja kulukad kohtuvaidlused. Käesoleva seaduse eesmärk on leida kõikide süsteemi puudutavate osaliste huvide õiglane tasakaal. Patsiendikindlustuse seaduse eesmärk on muuta olulisel määral kehtivat kahjude hüvitamise korraldust. Kehtiva korralduse kohaselt lähtutakse kahjude hüvitamisel VÕSist, mille kohaselt 3 tuleb patsiendil esitada kahju hüvitamise nõue TTO-le või kohtule. Kui TTO on ennast kindlustanud vabatahtliku kindlustusega, katab tekkinud kahjud see TTO, kellel on nõudeõigus kindlustusandja vastu. Selline kutsekindlustus on olemas ka tervishoiutöötajatel. Eesti Arstide Liit on koostöös kindlustusandjaga kindlustanud liitu kuuluvad ja töötavad arstid. TTO-d sõlmivad kindlustuslepinguid, mida rahastatakse oma eelarve vahenditest. Eesti Arstide Liidu poolt sõlmitud lepingute eest tasuvad liidu liikmed. Olemasolev seadusandlik raam ei nõua vastutuskindlustuse omamist, mistõttu on vastutuskindlustuse omamine vabatahtlik. Selline olukord seab patsiendi nõrgemasse rolli, näiteks ei ole tal nõudeõigust kindlustusandja vastu ning tema ainuke võimalus on pöörduda nõudega TTO või kohtu poole ning ühtlasi tõendada tervishoiutöötaja kohustuste süülist rikkumist (sealhulgas põhjusliku seose tuvastamist). Seega ei rahulda praegune olukord ei patsiente ega TTO-sid, kes on rõhutanud patsiendikindlustuse süsteemi loomise vajalikkust. Samuti on ühtse ja tõhusa kahju hüvitamise süsteemi puudumist käsitletud erialaväljaannetes. Õigus- ja tervishoiuvaldkonna asjatundjad on täheldanud, et tervishoiuteenuste valdkond vajab delikaatset õiguslikku lähenemist ja tavapäraste lepinguõiguslike põhimõtete rakendamine ei pruugi anda patsiendi vaates parimat tulemust. See väljendub muu hulgas asjaolus, et järjest enam riike läheb TTO tavapärase tsiviilõigusliku vastutuse süsteemilt üle süsteemile, mis ei ole suunatud süüdlase leidmisele ja tema vastutusele võtmisele. Kehtiv süsteem mõjutab Eesti Arstide Liidu hinnangul negatiivselt ka tervishoiuteenuste kvaliteeti, pärssides ohujuhtumite ja ravivigade dokumenteerimist ning nendega tegelemist. Patsiendikindlustuse seadusega kaasnevate muudatuste eesmärk on järk- järgult rakendada toetavaid tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendi ohutuse süsteemi kaasajastatud põhimõtteid, mis peaksid väljenduma nii õiguslikes kui rahastamise meetmetes. Samuti on patsiendiohutuse süsteemi nõuded praegu reguleeritud väga üldsõnaliselt valdkonna eest vastutava ministri määrusega, mis ei vasta kaasaegsetele patsiendiohutuse põhimõtetele. Mitmed tervishoiusüsteemis osalejad on teinud ettepaneku piirduda üksnes TTO vastutusega kahjukannataja(te) ees, välistades tervishoiutöötaja iseseisva vastutuse, muutes selleks VÕSi. Selline vastutuse regulatsiooni muudatus VÕSis ning tervishoiutöötajate isiklikust vastutusest loobumine peaks looma võimaluse efektiivsemaks menetluseks ja ravikvaliteedi paranemiseks pikemas perspektiivis. Patsiendikindlustuse ja tervishoiutöötaja isikliku vastutuse temaatika üle on arutletud mitmetel avalikel ning käesoleva eelnõu väljatöötamise töörühma aruteludel. Käesoleva seaduse alusel loodav patsiendikindlustuse süsteem töötab erasektori ja avaliku sektori koostööl. Patsiendikindlustuse seaduse eelnõu kohaselt on kindlustuslepingutega seonduv ja kahjude hüvitamise kohustus erasektoril ning juhtumitega seotud vaidlusi lahendab lepituskomisjon, mis asub Terviseameti juures. Eelnõu kohaselt luuakse patsiendikindlustusfondi juurde patsiendikindlustusfondi nõukoda, mis koosneb avaliku ja erasektori esindajatest. Nõukojal on õigus saada informatsiooni patsiendikindlustusfondilt tegevuse, sealhulgas majandustegevuse kohta, kindlustusjuhtumite ja nende menetlemise ning kindlustuskohustuse täitmise kohta, samuti teha valdkonna eest vastutavale ministrile ettepanekuid patsiendikindlustuse süsteemi arendamiseks. Patsiendikindlustuse seadus loob uued alused TTO-dele kindlustuskaitse tekkimiseks, kahjustatud isikutele kindlustushüvitise väljamaksmiseks ja juhtumitega seotud vaidluste lahendamiseks. Patsiendikindlustuse süsteemist hüvitatakse patsiendikindlustusfondi kaudu kahjud, mida kahjustatud isikul oleks õigus nõuda TTO käest, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi. Kahjud, mida käesoleva seaduse alusel ei hüvitata, on õigus nõuda siiski TTO käest või kohtu kaudu. Samas võib eeldada, et kahjustatud isikutel puudub edaspidi üldjuhul vajadus TTO vastu nõuete esitamiseks, sest loodava süsteemiga on üritatud leida kahjude hüvitamisel õiglane tasakaal, mis vastab patsientide ootustele, aga oleks ühiskonnale rahaliselt 4 jõukohane. Süsteem on finantseeritud tervishoiuteenuste loetelu kaudu, millest tekib TTO eelarve. Tervishoiuteenuste loetelu on rahastatud Eesti Haigekassa eelarvest, mis on riigieelarve üks osa ja kuhu panustavad kõik maksumaksjad. Kui tegemist on TTO-ga, kellel ei ole Eesti Haigekassaga ravi rahastamise lepingut, siis on see eelarve arvestatud teenuste hindadesse. Täpsem süsteemi kulude ülevaade on esitatud seletuskirja mõjude osas. Patsiendikindlustuse süsteemi loomisega reorganiseeritakse tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni töö ning selle asemel luuakse Terviseameti juurde patsiendikindlustuse lepituskomisjon. Senine tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni töökord asendatakse sisuliselt uue töökorraga ning luuakse täiendavad õiguslikud alused vaidluste lahendamiseks. Vaidlused lahendatakse edaspidi lepitusseaduse alusel, arvestades käesolevast seadusest tulenevaid erisusi. Patsiendikindlustuse seadusega asutatakse kaks uut andmekogu, mille eesmärk on toetada patsiendikindlustuse süsteemi. Patsiendikindlustuse register luuakse kindlustusandjatele kindlustuslepingute sõlmimiseks ja kahjude hüvitamiseks. Kindlustuskohustuse täitmise kontrollimiseks tekib Terviseametil võimalus võrrelda patsiendikindlustuse registri ja tervishoiuteenuse osutajate tegevuslubade registri andmeid. Kuivõrd tegevusload ja kindlustuskaitse on eelnõu kohaselt tugevalt seotud, on vajalik patsiendikindlustusfondi ja Terviseameti koostöö. Teiseks luuakse eelnõu kohaselt patsiendiohutuse andmekogu, milles peetakse andmeid patsientidega seotud patsiendiohutusjuhtumite kohta (Terviseamet on vastutav töötleja). Selles töödeldakse andmeid isikustamata kujul. Arvestades patsiendikindlustuse ümber pikka aega kestnud diskussiooni, on koostöös huvigruppidega ette valmistatud Eesti konteksti arvestav ja jätkusuutlik patsiendikindlustuse regulatsioon. Pakutud lahendus asetab kesksele kohale patsiendi ja tema õiguste tõhusa kaitse, arvestades olemasolevaid ressursse ning mõju tervishoiuteenuste kvaliteedile ja kättesaadavusele. Süsteemi loomisel arvestati rahvusvahelisi kogemusi, eriti Soome vastavat süsteemi, riigisisest kehtivat õigust, kaasa arvatud kõnealuses teemas olulisi kohtulahendeid. Süsteemi loomisel on kaasatud Rahandusministeeriumi ja Justiitsministeeriumi valdkonna eest vastutavad eksperdid. Kaasatud on ametnikud Rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabi osakonnast ja kindlustuspoliitika osakonnast ning ametnikud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonnast ja kriminaalpoliitika osakonnast. Süsteemi loomisega on seotud veel tervisesektori osapooled, meditsiiniõiguse ja kindlustusõiguse eksperdid ning kindlustusandjate kompetents. Samuti on süsteemi loomisel olulisel määral arvestatud sihtrühmade arvamust ja ettepanekuid. 3. Seaduse sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu koosneb seitsmest peatükist, mis on jaotatud paragrahvideks. Esimeses peatükis esitatakse patsiendikindlustuse seaduse üldsätted. Teises peatükis käsitletakse kahju hüvitamise aluseid, kolmandas peatükis patsiendikindlustusfondi tegutsemise aluseid, neljandas peatükis patsiendikindlustuse lepituskomisjoniga seonduvat ja viiendas peatükis patsiendikindlustuse registriga seotud õiguslikke aluseid. Kuuendas peatükis esitatakse rakendus- ja üleminekusätted ning seitsmendas peatükis seaduse jõustumissätted. Üldsätete peatükk Paragrahvis 1 sätestatakse patsiendikindlustuse seaduse reguleerimisala. 5 Käesoleva seadusega reguleeritakse tervishoiuteenuse osutaja tsiviilvastutuse kohustuslikku kindlustust ja tervishoiuteenuse osutamise käigus patsiendile tekkinud kahju hüvitamist (edaspidi patsiendikindlustus). Paragrahv 1 sätestab seaduse reguleerimisala, mille kohaselt kehtestatakse seadusega uus tsiviilvastutuse kohustuslik kindlustus. Tegemist on vastutuskindlustusega, mille kohaselt täidab kindlustusandja kindlustusvõtja asemel kohustuse hüvitada kahju, mille kindlustusvõtja on tekitanud kolmandale isikule kindlustuse kehtivuse ajal toimunud kindlustusjuhtumi tagajärjel (VÕS § 510). VÕS § 520 kohaselt on kindlustusandja kohustatud seaduse alusel nõutava vastutuskindlustuse lepingu sõlmima, kui kindlustusandja vastab tüüptingimustes ettenähtud tingimustele (kohustuslik vastutuskindlustus). Kohustuslik kindlustus on selliste TTO-de jaoks, kellele on väljastatud vastav tegevusluba TTKSi alusel. Patsiendikindlustuse leping peab katma kõiki tegevusloa alusel osutatavaid tervishoiuteenuseid. Kui tegemist on alustava TTO-ga, seatakse tegevusloa kehtivuse aeg sõltuvusse kindlustuslepingu sõlmimisest. TTKSi täienduste kohaselt hakkab tegevusluba kehtima ajast, kui lepingujärgne kindlustusperiood. Seda põhimõtet kohaldatakse ka tegevusloa muutmise ja üleandmise menetluses. Samuti sätestab norm, et seadus sätestab kahju hüvitamise korralduse, kui patsiendile on tervishoiuteenuse osutamise käigus tekkinud kahju. Nõudeõigusi omavad peale patsiendi ka pärijad, ülalpeetavad ja patsiendi seaduslikud esindajad ning kolmandad isikud, kes on seoses kindlustusjuhtumiga kandnud kahju. Seetõttu kasutatakse patsiendikindlustuse seaduses nõudeõigust omavate isikute kohta ühtset mõistet „õigustatud isik“. Näiteks on nõudeõigus VÕS § 129 lõike 6 alusel isikutel, kelleks võivad olla patsiendi ülalpeetavad. Kui patsiendiks on alaealine, kes sai kahju, loetakse nõudeõigust omavateks ka seaduslikke esindajaid. Kui patsient on piiratud teovõimega või kui tema tahet ei ole objektiivsetel põhjustel võimalik välja selgitada, siis on nõudeõigust omav isik tema seaduslik esindaja. Õigustatud isikuks võib olla näiteks isik, kes kandis patsiendi matusekulud. Täpsemalt on õigustatud isikuid käsitletud seletuskirja vastavas osas. Paragrahvis 2 sätestatakse patsiendikindlustuse seaduse kohaldamisala. (1) Käesolevat seadust kohaldatakse Eesti Vabariigis tervishoiuteenuse osutamise tagajärjel tekkinud kahju hüvitamisele patsiendikindlustusfondi (edaspidi fond) ja kindlustusandja poolt, kui tervishoiuteenuse osutamise tagajärjel on patsiendil tekkinud kehavigastus või tervisekahjustus või patsient sureb. (2) Patsiendikindlustusele kohaldatakse võlaõigusseaduse asjakohaseid sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. (3) Käesolevas seaduses sätestatud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi. Lõikes 1 sätestatakse, et patsiendikindlustus kohaldub üksnes Eesti Vabariigis osutatud tervishoiuteenustele. Samas kohaldub seadus sellisele juhtumile, kui TTO on Eestis, kuid näiteks infotehnoloogilisi või muid sidevahendeid kasutades asub patsient väljaspool Eesti Vabariigi territooriumit (näiteks meditsiiniline kaugkonsultatsioon). Käesolev seadus ei kohaldu juhtumitele, kus kahju tekib seoses tervishoiuteenuse osutamisega väljaspool Eesti Vabariiki ning ei ole seotud Eestis tegutsevate TTO-dega. Samuti ei kohaldu 6 seadus nendele TTO-dele, kellele ei ole väljastatud Terviseameti poolt tegevusluba või tegevusluba on peatatud või kehtetuks tunnistatud või TTO on majandustegevusest ajutiselt loobunud. Kui tegemist on ebaseadusliku majandustegevusega, on võimalike kahjude hüvitamise kohustus sellise tegevuse tegijal. Patsiendikindlustuse süsteemis hüvitab õigustatud isikule kahju patsiendikindlustusfond, kellel on tagasinõudeõigus sellise kindlustusandja suhtes, kellega on TTO sõlminud patsiendikindlustuse lepingu. Vastav regulatsioon on sätestatud tagasinõudeõiguse paragrahvis (vt § 22). Kahju kuulub hüvitamisele, kui tervishoiuteenuse osutamise käigus on patsiendile tekkinud kehavigastus või tervisekahjustus või tervishoiuteenuse osutamise tulemusena patsient sureb. Kohustuste rikkumise vastutuse suhtes VÕSist käesoleva seadusega erandeid ei tehta. Patsiendi seisukohalt on tervenemiseks vajalik, et tekkinud kahju saab õigel ajal hüvitatud ja inimene saab keskenduda tervenemisele, see aitab vältida temaga juhtunusse kinni jäämist. Eesmärk on töökeskkonda arstide jaoks parandada, mis aitaks paremini arste Eestis hoida, samuti väheneks tõenäoliselt ajakirjanduslik võimendus erinevate eksimuste, ravitüsistuste ja ravivigade juhtumite puhul. Haiglatel tekib võimalus kulusid vastutuse puhul senisest paremini planeerida ning süsteem aitab kaasa ravikvaliteedi hindamisele, juhtimisele ja tagamisele. Siinjuures on oluline tagada loodava hüvitustaotlusi menetleva patsiendikindlustusfondi ja seal toimuva menetluse sõltumatus. Süsteemi rakendamisel on oluline ka selgitustöö/kommunikatsioon avalikkusele ja patsientidele, et tegemist ei ole arstide „kaskokindlustusega“, vaid see aitab koos muudatustega patsiendiohutuse süsteemis kvaliteeti parandada ja tagab hüvitised kahju puhul. Mõnes riigis tegeleb kahjude käsitlemisega tavaline kindlustus või vastav katusorganisatsioon (Soome, Sloveenia), teisal on asutatud avalik-õiguslik isik (Taani) või on menetluse läbiviijaks riigiasutus (Rootsi, Norra, Ühendkuningriik, Läti, Belgia). Loodav patsiendikindlustuse süsteem on sarnane näiteks Soomes, Rootsis, Taanis ja Norras1 toimiva süsteemiga. Põhjamaade süsteemid on olnud ka patsiendikindlustuse seaduse ettevalmistamisel eeskujuks. Skandinaaviamaades on ravivastutuse osas esitatavate kaebuste arv suur ning näitab kasvutrendi, samuti rahuldatakse ligi pool hüvitisnõudeid. Skandinaaviamaades pöördutakse ravivastutuse kaebustega kohtutesse üldiselt väga vähe2. Näiteks Rootsis jõuab kohtutesse igal aastal umbes 0,1% juhtumitest, Soomes 0,3%, Taanis alla 1%3. Ühendkuningriigis käsitlevad kohtud umbes 4% hüvituskaebustest, kuid see arv hõlmab ka alaealistega seotud menetlusi, kus kohtumenetlus on kohustuslik4. Soome Vabariigis on kindlustamine kohustuslik, kindlustusvõtjaks on tervishoiutöötaja või avalik/eraõiguslik TTO. Kindlustamise kohustus laieneb eriharidusega tervishoiuteenuse osutamisel osalevatele isikutele (massöörid, lasteõed, füsioterapeudid jne), tervishoiuga seotud transporditeenuse osutajatele (näiteks Päästeamet ja ka siis, kui teenuste osutamisel ei osale 1 Esimene süsteemi kasutuselevõtja oli Rootsi aastal 1975. Järgnesid Soome 1987, Norra 1988 ja Taani 1992. 2 Nys H. The factual situation of medical liability in the member states of the Council of Europe. The ever- growing challenge of medical liability: national and European responses. Directorate General of Human Rights and Legal Affairs Council of Europe 2009. Lk 17-28. Kättesaadav elektrooniliselt aadressil http://www.coe.int/t/dghl/standardsetting/cdcj/CJSMED/conf_ml_2008.pdf . 3 Insurance and malpractice. Final report of HOPE’s Sub-Committee on Co-ordination. Brussels, April 12, 2004. Kättesaadav elektrooniliselt aadressil http://www.hope.be/05eventsandpublications/docpublications/71_malpractice/71_malpracticereport_2004.pdf . 4 Kättesaadav elektrooniliselt aadressil http://www.loc.gov/law/help/medical-malpractice-liability/uk.php. 7 tervishoiutöötajad) ja apteekidele (retseptiravimite müüki puudutavas). Kindlustusvõtjaks võib olla ka kutseliit. Kindlustusmaksete suurus oleneb töötaja või teenuseosutaja riskiastmest (eristatakse näiteks kirurgiat, laboratooriume, hambaarste jne). Hüvitist võib taotleda tervishoiuteenuse osutamise käigus saadud nakkuste ning õnnetusjuhtumiga või meditsiinitehnika kasutamisega kaasnenud kahjude eest. Hüvitis katab vigastuse, lisakahjud (tervishoiuteenuse osutamisega kaasnevad kulud, sissetulekute kaotus (nii kahjukannataja kui ka põetaja oma), matusekulud, mittevaralise kahju (valu ja kannatused, püsiv funktsioonide kahjustus, püsiv kosmeetiline kahjustus). Hüvitisi ei saa nõuda murede, kibestumise või ajakao eest5. Patsiendi kindlustuskeskus käsitleb kaebusi ja maksab hüvitisi, annab liikmetele juhiseid, edastab teavet, teeb uuringuid ja korraldab edasikindlustust. Keskus maksab välja kahjud ka juhul, kui teenuseosutaja ei ole täitnud kindlustamiskohustust. Kaebus tuleb keskusele esitada kolme aasta jooksul kahju tekkimisest. Kahjujuhtumi menetlus koosneb järgmistest etappidest: kahjuavalduse registreerimine, kahju tekkimise asukohas asjassepuutuvate isikute selgituste kogumine, selgituste kogumine teistest asjassepuutuvatest raviasutustest ja ekspertarsti arvamuse andmine.6 Kindlustusandjaks võib olla iga Soomes tegevusluba omav kindlustusselts. Kõik patsiendikindlustust pakkuvad kindlustusandjad peavad olema patsiendi kindlustuskeskuse liikmed. Keskus on kindlustusandjate poolt moodustatud ning selle ülalpidamiskulud kaetakse kindlustusmaksetest. Lõike 2 kohaselt kohaldatakse patsiendikindlustusele kahju hüvitamisel VÕSi vastavaid sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. Erisused on sätestatud näiteks kahju hüvitamise ulatuse, kahju menetlemise korra ja kindlustuslepingutega seonduvas. VÕSist kohaldub tervishoiuteenuse osutamise lepinguid puudutav osa (41. peatükk) ja kindlustuslepinguid puudutav osa vastavalt üld- ja erinormi vahekorrale – VÕS kohaldub ulatuses, milles patsiendikindlustuse seadus ei sisalda erisätteid. Kindlustuslepinguid puudutavast regulatsioonist on asjakohased kindlustuslepingute üldosa (23. peatükk) ja kahjukindlustuse osa (24. peatükk). Kohustusliku vastutuskindlustuse puhul on väga olulised ka VÕSi kahju hüvitamise sätted (7. peatükk) ja kahju õigusvastase tekitamise sätted (53. peatükk). Lõikes 3 sätestatakse viide haldusmenetluse seaduse kohaldamisele. Haldusmenetluse sätteid kohaldatakse eelkõige patsiendikindlustusfondiga halduslepingu sõlmimisele. Paragrahvis 3 sätestatakse patsiendikindlustuse sätete kohustuslikkus. Tervishoiuteenuse osutaja, patsiendi või muu õigustatud isiku kahjuks käesolevast seadusest või võlaõigusseadusest kõrvalekalduv kokkulepe on tühine, välja arvatud juhul, kui kõrvalekalduva kokkuleppe lubatavus on seaduses sätestatud. Paragrahv sätestab põhimõtte, et dispositiivsus ei ole lubatud nendes erinormides, mis on sätestatud patsiendikindlustuse seaduses. Kui VÕS § 5 lubab poolte kokkuleppel seaduses sätestatust kõrvale kalduda, siis käesolev seadus sätestab, et kõrvalekaldumine nendes küsimustes, mis on seaduses reguleeritud, ei ole lubatud. Näiteks ei saa kindlustusandja ja TTO leppida kokku väiksemates hüvitamisele kuuluvates summades, mida kahjustatud isikul on 5 Täpsemalt vaata http://www.pvk.fi/www/page/pvk_www_1529 ja http://www.pvk.fi/www/page/pvk_www_1568. 6 Vt täpsemalt http://www.pvk.fi/www/page/pvk_www_2336. 8 õigus seaduse kohaselt saada, sest see kahjustaks patsientide huve. Eesmärk on tagada patsiendi huvide kaitse, sest nemad ei lepi kindlustuslepingus kokku ning neid kahjustavaid tingimusi ei saaks kindlustusandja ja TTO kokku leppida. Paragrahvis 4 sätestatakse kindlustuskohustuse, kindlustuskaitse ja patsiendikindlustuse lepinguga seotud sätted. (1) Tervishoiuteenuseid osutaval füüsilisest isikust ettevõtjal ja juriidilisel isikul on kohustus sõlmida patsiendikindlustuse leping tervishoiuteenuse osutamise käigus patsiendile kahju tekkimisest tuleneva vastutuse kindlustamiseks käesolevas seaduses sätestatud ulatuses ja korras. (2) Patsiendikindlustuse lepingu võib sõlmida tähtajaga kuni üks aasta. Kui sõlmitakse automaatselt pikenev leping, pikeneb leping järgmiseks kindlustusperioodiks üksnes juhul, kui tervishoiuteenuse osutaja ei väljenda hiljemalt kümme tööpäeva enne kindlustusperioodi lõppu teistsugust tahet või ei sõlmi lepingut teise kindlustusandjaga. (3) Patsiendikindlustuse lepingust tulenev kindlustuskaitse peab hõlmama kõiki tervishoiuteenuseid, mille osutamiseks on tervishoiuteenuse osutajale antud tegevusluba tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel. (4) Patsiendikindlustuse kindlustuskaitse peab kehtima kogu tegevusloa kehtivuse ajal. (5) Patsiendikindlustuse kohustus ei kehti sellise tervishoiuteenuse suhtes, mille osutamiseks antud tegevusluba on peatatud, sealhulgas tervishoiuteenus, mille osutamisest on ajutiselt loobutud, ega sellise tervishoiuteenuse suhtes, mille osutamiseks antud tegevusluba on kehtetuks tunnistatud. (6) Patsiendikindlustust pakkuv kindlustusandja on kohustatud sõlmima patsiendikindlustuse lepingu tervishoiuteenuse osutajaga, kellel on kehtiv tegevusluba. (7) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustuse täitmist tõendav teave, sealhulgas andmed kindlustusandja ja kindlustuskaitse perioodi kohta ning juhised kaebuste lahendamise kohta, peab olema avaldatud nii tervishoiuteenuse osutaja tegevuskohas kui ka tema veebilehel selle olemasolu korral. (8) Terviseamet on kohustatud süsteemselt kontrollima tervishoiuteenuse osutajate kindlustuskohustuse täitmist patsiendikindlustuse registri ja tervishoiuteenuse osutamise tegevuslubade riikliku registri andmete võrdlemise teel. Lõikes 1 sätestatakse kohustuslik vastutuskindlustus TTO-dele sõltumata sellest, kes tervishoiuteenust osutab juriidiline isik või füüsilisest isikust ettevõtja. Seni on vastutuse kindlustamiseks sõlmitud lepinguid kindlustusandjatega vabatahtlikkuse alusel. Uue süsteemi kohaselt sõlmivad kindlustusandja ja TTO kindlustuslepingu patsiendi kahjude hüvitamiseks ning vastav kahjumenetlus toimub patsiendikindlustusfondis. Vastavalt VÕS §-le 520 on kindlustusandja kohustatud seaduse alusel nõutava vastutuskindlustuse lepingu sõlmima siis, kui kindlustusvõtja vastab tüüptingimustes ette nähtud tingimustele. Lõikes 2 sätestatakse, et lepingu võib sõlmida tähtajaga kuni üks aasta, mis tähendab, et tähtaja möödudes leping lõppeb ning tuleb osta uus kindlustuskaitse sama või mõne muu turul tegutseva kindlustusandja käest. Samuti võib sõlmida automaatselt pikeneva lepingu. 9 Automaatselt pikeneva lepingu puhul on kasutatud analoogiat liikluskindlustuse seaduse regulatsiooniga (erisus on etteteatamise tähtajas). Praktikas sõlmitakse kahjukindlustuslepinguid aastaks ning VÕSi järgi eeldatakse, et kindlustusperiood on üks aasta. Kindlustusperiood on ajavahemik, mille alusel arvutatakse kindlustusmakseid (VÕS § 453). Ka kindlustusandjate infosüsteemid ja protsessid on üles ehitatud selliselt, et lepingud on tähtajalised. Nende ümbertegemine oleks aja- ja ressursikulukas. Lõigete 3 ja 4 kohaselt peab patsiendikindlustuse kindlustuskaitse kehtima kogu tegevusloa kehtivuse ajal ning kindlustuskaitse peab hõlmama kõiki tervishoiuteenuseid. Seega nähakse ette, et kindlustuskohustuse esemeks on TTO kogu tegevus. See tähendab, et kui TTO-le on väljastatud mitu tegevusluba, peab leping katma kõiki tegevuslube. Süsteem peab olema lihtne ja loogiline. Lisaks tuleks TTO jaoks tegevuslubade põhine kindlustamine palju kallim, sest igale lepingule kehtiksid eraldi kindlustussummad (nt kui on seitse tegevusluba). Uue tervishoiuteenuse lisamise korral on kõigile osapooltele vaja kindlust, et kindlustuskaitse hõlmab ka lisandunud tervishoiuteenuse. Seega küsib Terviseamet tegevusloa muutmise taotluse saamisel patsiendikindlustusfondilt kinnituse, et lisandunud teenus on kindlustuskaitsega hõlmatud. Lisaks tuleb tähele panna, et kindlustuskaitse peab algama tegevusloa väljastamise hetkest. Terviseamet seab tegevusloa taotluse menetlemisel tingimuseks, et teenuse osutamise ajaks peab TTO-l olema kehtiv leping. Selleks, et kindlustusandjatel oleks kindlus, et leping sõlmitakse isikuga, kellele väljastatakse tegevusluba, on TTKSis tehtud muudatus, mille kohaselt kohustus omada tervishoiuteenuse osutamise ajal kehtivat patsiendikindlustuse lepingut on tegevusloa kõrvaltingimuseks. Seega hakkab tegevusluba kehtima patsiendikindlustuse lepingu järgse kindlustusperioodi algusest või tervisoiuteenuse osutamise tegevuslubade riiklikus registris märgitud ajast, kui viimati nimetatu on hilisem (vt ka TTKSi muudatusi). Üleminekusätte kohaselt on juba väljastatud tegevusloa omajatel kohustus sõlmida patsiendikindlustuse leping käesoleva seaduse jõustumise ajaks, millest on lubatud erandid põhjendatud juhtudel. Kindlustuskaitse peab kehtima tagasiulatuvalt, kui leping sõlmitakse tagantjärele. See on vajalik selleks, et alates seaduse jõustumisest ei tohi tegevusloa omaja tegutseda ilma kindlustuskaitseta. Tagasiulatuva kindlustuskaitse põhimõte tuleneb VÕS § 438 regulatsioonist. Lõike 5 kohaselt ei ole patsiendikindlustuse kohustust sellise tervishoiuteenuse suhtes, mille osutamiseks antud tegevusluba on peatatud, sealhulgas ajutiselt loobutud tervishoiuteenusest, ega sellise tervishoiuteenuse suhtes, mille osutamiseks antud tegevusluba on kehtetuks tunnistatud. Tegevusloa peatamise ja tegevusest ajutise loobumise alused tulevad majandustegevuse seadustiku üldosa seadusest, mille kohaselt võib tegevusloa peatada näiteks siis, kui Terviseamet tuvastab olulise rikkumise või teenuseosutaja esitab ise taotluse tegevusest ajutiseks loobumiseks (vt MSÜS §-d 34 ja 43). Tegevusloa kehtetuks tunnistamise ja muutumise alused on sätestatud MSÜS §-des 37 ja 40. Lõike 6 kohaselt on kindlustusandja kohustatud sõlmima patsiendikindlustuse lepingu sellise TTO-ga, kellel on kehtiv tegevusluba. Sätte eesmärk on kehtestada kohustus sõlmida leping, kui TTO vastab ettenähtud tingimustele ehk tegevusloa saamise või olemasolu nõudele. Tegevusloa väljastamisel on riik kontrollinud TTO vastavust õigusaktides sätestatud nõuetele ning on veendunud, et see TTO võib tervishoiuteenuseid osutada ja turul tegutseda. Seega peaks 10 tal olema õigus ka kindlustuskaitsele. Tagamaks kindlustuskohustuse toimimine, on seega võetud kindlustusandjalt õigus kindlustuslepingu sõlmimisest keelduda, kui TTO vastab seaduses sätestatud nõuetele. Kui TTO-l on kindlustusmakse või tagasinõude võlgnevus või tal on kehtiv karistus kindlustuskelmuse eest, arvestab kindlustusandja seda kindlustusriski hindamisel. Sellisest olukorrast tuleks teavitada Terviseametit, kes vajaduse korral algatab riikliku järelevalve menetluse. Lõige 7 sätestab, et kindlustuskohustuse täitmist tõendav teave, sealhulgas andmed kindlustusandja ja kindlustuskaitse kohta ning juhised vaidluste lahendamise kohta, peavad olema avaldatud nii TTO tegevuskohas kui ka tema veebilehel selle olemasolu korral. Sätte eesmärk on see, et patsiendil ja muudel isikutel oleks kättesaadav teave kindlustuslepingu üldiste tingimuste kohta. Kui TTO-l veebileht puudub, näiteks väiksematel perearstidel, või kui veebilehe muutmine on tülikas, lubab seadus seda nõuet täita füüsiliselt tervishoiuteenuse osutamise tegevuskohas. Lõike 8 kohaselt on Terviseamet kohustatud kontrollima TTO kindlustuskohustuse täitmist. Kuigi seadus paneb selle kohustuse Terviseametile, luuakse käesoleva seaduse raames tehniline lahendus, mis võrdleb kindlustuskohustust ja väljastatud tegevuslube automaatselt. Patsiendikindlustusfond edastab Terviseametile kindlustuskohustuse kohta teavet reaalajas, mis võimaldab kiiresti reageerida, kui mõni teenuseosutaja on jätnud kindlustuse tegemata. Sellisel juhul on Terviseamet kohustatud algatama riikliku järelevalve menetluse, et tuvastada kindlustuse puudumise põhjus. Terviseamet võib rakendada korrakaitseseadusest ja TTKSist või majandustegevuse seadustiku üldosa seadusest tulenevaid meetmeid, et oleks tagatud kindlustuskohustus. See võib sisuliselt tähendada ka seda, et Terviseametil on kaalutlusõigus tegevusluba kehtetuks tunnistada, arvestades ohte ja kaasnevaid riske (MSÜS § 37 lg 2 p 2). Kehtetuks tunnistamine tähendab TTO jaoks seda, et tegevus tuleb lõpetada kehtetuks tunnistamise jõustumisest. Kui tegutsetakse ilma tegevusloata, on tegemist ebaseadusliku majandustegevusega. Peatamise puhul ei tohi samuti majandustegevust toimuda, kuid seda on võimalik jätkata peatamise lõpetamisest. Täiendavalt on nimetatud küsimust selgitatud TTKSi muutmise sätete juures, kus muudetakse riikliku järelevalvega seotud sätteid. Paragrahvis 5 sätestatakse kindlustatud isikud. Kindlustatud isik on tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel kehtivat tegevusluba omav tervishoiuteenuse osutaja. VÕS § 424 kohaselt on kindlustatud isik kindlustusvõtja või nimeliselt määratletud või määratlemata kolmas isik, kellega seotud kindlustusriski on kindlustatud. Eelnõu kohaselt on kindlustustatud isik TTO ning kindlustatus peab hõlmama kogu tema majandus- ja kutsetegevuses osalevate isikute tegevuse. Seega on kindlustusega sisuliselt kaetud isik, kes on lepingulises suhtes TTO-ga, mistõttu laieneb kindlustuskaitse tervishoiutöötajatele ja tervishoiuteenuse osutamisel osalevatele isikutele. Põhimõte tuleneb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi ka TsÜS) § 132 lõigetest 1 ja 2, mille kohaselt vastutab isik (TTO) teise isiku (nt arsti) käitumise ja temast tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses ning selle isiku käitumine ja temast tulenevad asjaolud on 11 seotud isiku majandus- või kutsetegevusega. Isik (TTO) vastutab samuti teise isiku (nt arst) käitumise või temast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut oma kohustuste täitmisel ja selle isiku käitumine või temast tulenevad asjaolud on seotud selle kohustuse täitmisega. TTO-d, tervishoiutöötajad ja tervishoiuteenuse osutamisel osalejad on määratletud TTKS §-des 3, 4 ja 43. Tervishoiutöötajad on arst, hambaarst, õde ja ämmaemand, kui nad on registreeritud Terviseametis. TTO on tervishoiutöötaja või tervishoiuteenuseid osutav juriidiline isik. Kutse omandamise eesmärgil võivad tervishoiuteenuse osutamisel osaleda TTKS §-s 43 nimetatud isikud. Paragrahvis 6 sätestatakse õigustatud isiku definitsioon. (1) Õigustatud isik on patsient, ülalpeetav, pärija või muu isik, kellel on õigus nõuda fondilt kahju hüvitamist võlaõigusseaduses sätestatud alustel ja korras, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi. (2) Käesoleva seaduse alusel ei või riik, sealhulgas avalik-õiguslik juriidiline isik ja kohaliku omavalitsuse üksus, nõuda fondilt kindlustusjuhtumiga seotud kahju hüvitamist, välja arvatud käesoleva seaduse § 13 lõikes 3 sätestatud juhul. Lõige 1 sätestab selliste isikute ringi, kellel on nõudeõigus käesoleva seaduse alusel. Kui toimus kindlustusjuhtum, on otsene kahjusaaja eelkõige patsient. Samas võib nõudeõigus olla muul isikul, kes on seoses kindlustusjuhtumiga kahju kandnud. Õigustatud isikud võivad olla näiteks järgmised isikud: 1) seaduslik esindaja (TsÜSi õigus- ja teovõime sätete alusel), nt kui piiratud teovõimega patsient ise ei saa vastavat nõuet esitada, kuid vajab ravi eest tasumist; 2) ülalpidamishüvitist saama õigustatud isikud (eelkõige lapsed, abikaasa või elukaaslane) VÕS 129 lõigete 3–6 alusel; 3) matusekulu kandnud isik VÕS § 129 lõike 2 alusel; 4) isik, kellele on üle läinud patsiendi õigused ja kohustused pärimisseaduse alusel; 5) mittevaralise kahjuhüvitise korral lähedased isikud VÕS § 134 lõike 3 alusel; 6) muu isik, kellel on nõudeõigus VÕSi alusel. VÕSi vastavatest õigusnormidest tulenevalt kuuluvad ülalpidamishüvitist saavate isikute ringi järgmised isikud:  isik, kelle ülalpidamise kohustus oli patsiendi surma hetkeks tekkinud;  isik, kelle ülalpidamise kohustus oleks seaduse alusel tekkinud surmasaanu (patsiendi) eeldatava eluea jooksul;  isik, kes oli kahjustatud isiku surma ajaks eostatud, aga mitte veel sündinud (patsiendi veel sündimata laps);  lisaks nimetab VÕS § 129 lõige 6, et ülalpidamisnõue võib olla ka isikul, keda surmasaanu (patsient) pidas kestvalt kuni oma surmani üleval ja kellega ta elas koos nagu perekonnas või kui ta pidas seda isikut üleval oma kõlbelise kohustuse alusel. Siinjuures on oluline, et see ülalpidamisnõudega isik vajab ülalpidamist, tal ei ole endal võimalik ülalpidamist muul viisil saada ja patsient oleks tulevikus eeldatavalt tema ülalpidamist jätkanud. Seega sobitub selliseks isikuks näiteks surnud patsiendi faktiline elukaaslane eeldusel, et hukkunu pidas oma elukaaslast üleval ja sellel elukaaslasel endal ei ole võimalik ülalpidamist muul viisil saada. Samuti võib mõnel juhul olla selliseks isikuks hukkunu töövõimetu sugulane, kuid samamoodi üksnes eeldusel, et sellel sugulasel endal ei ole võimalik ülalpidamist muul viisil saada. 12 Lõige 2 sätestab erinormi VÕSi suhtes, mille kohaselt ei ole riigil, sealhulgas avalik-õiguslikul juriidilisel isikul ja kohaliku omavalitsuse üksusel õigust nõuda fondilt kindlustusjuhtumiga seotud kahju hüvitamist, välja arvatud seaduse § 13 lõikes 3 sätestatud juhul. Vastutuskindlustuse põhimõtte kohaselt peab kindlustusandja üle võtma kõik kindlustusvõtja kohustused kindlustusjuhtumi toimumisel. Käesoleva sättega tehakse sellest põhimõttest erand VÕSist ning seda tehakse patsiendikindlustuse süsteemi kulude kokkuhoiu eesmärgil. Vastav ettepanek VÕSi erisuse tegemiseks tuli kindlustusandjatelt, kelle hinnangul tuleks riigi nõudeõigused välistada, sest sellisel juhul on TTO-de kindlustusmaksed odavamad. Sätte kohaselt on välistatud eelkõige Eesti Haigekassa tagasinõudeõigus, kuid ka Eesti Töötukassa või Sotsiaalkindlustusameti vastavad nõudeõigused, mis tekivad rahaliste summade väljamaksmisel patsiendile. Riik maksab samaliigilisi hüvitisi riiklikust sotsiaal- ja tervishoiusüsteemist. Nende maksmise põhjus võib olla raviviga või muu käesoleva seaduse alusel TTO põhjustatud kindlustusjuhtum. Riik maksab samuti ajutise töövõimetuse hüvitist või töövõimetoetust, mis on käsitatav kahjuhüvitisena, mida peaks tegelikult kandma kindlustusandja. Kindlustusandja peaks astuma kahju põhjustanud isiku asemele ning hüvitama kogu tekkinud kahju, kuid teatud juhtudel maksab riik ise seda kahju otse patsiendile. Patsiendile on selline süsteem soodsam, sest tema saab kahjuhüvitise riiklikult korraldatud süsteemist oluliselt kiiremini kätte. Samuti osutatakse tervishoiuteenuseid automaatselt ning Eesti Haigekassa poolt kindlustatud isik ei osale teenuse eest tasu ülevõtmise kohustuses. Liikluskindlustuses ei ole vastavat erandit ette nähtud ning riigil on olemas vastavad tagasinõudeõigused. Kõik ülalnimetatud isikud (Eesti Haigekassa) nõuavad kindlustusandjatelt sisse näiteks ravikindlustuse seaduse alusel makstavad tervishoiuteenused, ajutise töövõimetuse hüvitise, ravimikulu või riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel makstava toitjakaotuspensioni (Sotsiaalkindlustusamet) või töövõimetoetuse seaduse alusel makstava töövõimetoetust (Eesti Töötukassa). Seega ei nõuta patsiendikindlustuse süsteemis sisse raviteenustega seotud raviteenuse arveid, mis võivad aastati olla ühe isiku kohta väga kallid, samuti taastusravi, mida maksab riik piiratud ulatuses. Lisaks ei nõuta sisse ajutise töövõimetuse hüvitist ega töövõimetoetust. Riik osutab sotsiaalhoolekande seaduse alusel suures mahus ka muid sotsiaalhoolekandeteenuseid, mida patsient võib käesoleva seaduse alusel riigi poolt saada. Samas pakub patsiendikindlustus täiendavat kaitset näiteks ülalpidamishüvitise puhul. Positiivse näitena võib veel tuua täielikust töövõime kaotusest tekkinud kahju hüvitamise, mida käesoleva seaduse alusel hüvitatakse. Samuti katab patsiendikindlustus osaliselt neid rahalisi kohustusi, mida riik ei kata. Näiteks taastusravi, abivahendid, ravimid (mis ei ole hüvitatavad Eesti Haigekassa kaudu), samuti mittevaraline kahju ning vajaduste suurenemisest tekkinud kahju. Viimane võib olla juhtum, kus patsiendi eluruumi on vaja ümber ehitada kaldtee või muu liikumiseks vajaliku rajatise näol. Täpsem mõjuanalüüs selle kohta, kuidas käesolevas lõikes nimetatud eesmärke saavutatakse, on esitatud seletuskirja vastavas osas. Paragrahvis 7 sätestatakse kindlustusjuhtumi õiguslik tähendus. (1) Kindlustusjuhtum on tervishoiuteenuse osutaja kohustuse rikkumine, kui: 1) tervishoiuteenuse osutamisega põhjustati patsiendi kehavigastus, tervisekahjustus või surm; 2) tervishoiuteenuse osutaja vastutab tekkinud kahju eest võlaõigusseaduse alusel; 13 3) kahju on tekkinud käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud sündmuse või asjaolu tagajärjel. (2) Käesoleva seaduse alusel hüvitatakse kahju, mis tekkis järgmise sündmuse või asjaolu tagajärjel: 1) diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimingu läbi viimine või selle teostamata jätmine eeldusel, et tervishoiuteenuse osutamisel tavaliselt oodatava hoolega arstiteaduse üldisel tasemel oleks kahju tõenäoliselt välditud; 2) diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimingu käigus saadud nakkus eeldusel, et tervishoiuteenuse osutamisel tavaliselt oodatava hoolega arstiteaduse üldisel tasemel oleks kahju tõenäoliselt välditud; 3) patsiendi transportimisel aset leidnud vigastus või kahjustus; 4) diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimingu käigus kasutatud seadme rike; 5) tervishoiuteenuse osutamise käigus tervishoiuteenuse osutaja poolt patsiendile manustatud vale ravim, ravimiannus või tervishoiuteenuse osutaja tegevusest või tegevusetusest kõlbmatuks muutunud ravim või ravimi väär kasutamine; 6) tervishoiuteenuse osutaja dokumenteerimiskohustuse rikkumine; 7) tervishoiuteenuse osutaja korraldusliku kohustuse rikkumine tervishoiuteenuse osutamisel, mis on otseselt seotud diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimingu teostamisega või teostamata jätmisega. VÕS § 423 kohaselt on kindlustusjuhtum eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse. Kindlustusrisk on oht, mille vastu kindlustatakse. Tervishoiuteenuste puhul on tegu kõrgendatud riskiastmega, teenust osutatakse sageli ajaliselt piiratud ja psühho-emotsionaalselt keerulistes tingimustes. Samas võib väike eksimus olla patsiendi jaoks väga tõsiste tagajärgedega. Kindlustusjuhtumi määratlemisel on võetud eeskuju Rootsi, Taani, Norra ja Soome regulatsioonidest. Samas tuleb arvestada, et tegemist on teistsuguse õigussüsteemiga riikidega. Seetõttu võivad vastutuse alused olla neis riikides põhimõtteliselt teistsugused, kui Eesti õiguses. Käesoleva seadusega loodav patsiendikindlustuse süsteem lähtub siiski kehtivast vastutuse süsteemist, mis on reguleeritud VÕSis. Kindlustusjuhtumi lahendamisel tuleb tuvastada TTO, kes osutas tervishoiuteenuseid, mille osutamise käigus on tekkinud patsiendile või muule isikule kahju, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: 1) tervishoiuteenuse osutamisega põhjustati patsiendi kehavigastus, tervisekahjustus või surm; 2) TTO vastutab tekkinud kahju eest VÕSi alusel; 3) kahju on tekkinud üksnes lõikes 2 sätestatud sündmuse või asjaolu tagajärjel. Lõige 2 näeb ette konkreetsed sündmused või asjaolud, mille tagajärjel võib kahju tekkida. Kahjustatud isikule võib hüvitatav kahju tekkida eelkõige järgmise sündmuse või asjaolu tagajärjel: 1) diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimingu läbi viimine või selle teostamata jätmine eeldusel, et tervishoiuteenuse osutamisel tavaliselt oodatava hoolega arstiteaduse üldisel tasemel oleks kahju tõenäoliselt välditud; Kindlustuse poolt kompenseeritakse diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimingu või selle ebaõnnestumise tõttu tekitatud kahju, kui see kahju oli nõuetekohase tegutsemise korral tõenäoliselt välditav. Nõuetekohasust ja tekkinud kahju välditavust hindab tunnustatud 14 ravijuhenditest ja arstiteaduse tasemest lähtuvalt valdkonna ekspert, võttes arvesse juhtumi kõiki asjaolusid. Muu samalaadse toimingu mõiste hõlmab näiteks vaktsineerimist, raseduse katkestamist ja vere- või elundidoonorlust, mis ei klassifitseeru otseselt diagnoosimise ega ravi alla. Diagnoosiveast, sh diagnoosi hilinemisest tulenev kahju hüvitatakse, kui see mõjutas oluliselt ravi tulemust või patsiendi prognoosi. Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni (TKE) praktika näitab, et eksimused diagnoosimisel, eelkõige raske kohest ravi vajava haiguse diagnoosi (nt südamelihase infarkt, maohaavandi perforatsioon, meningoentsefaliit vms) ja seetõttu ka ravi hilinemine on juhtiv raske kahjustuse ja patsiendi surma põhjus. Teisel kohal raske kahjustuse või surma põhjusena on eksimine ravimisel sh operatsiooni tegemisel (nt närvi või veresoone vigastamine operatsiooni käigus või süstimisel) või ravitaktika või sünnituse juhtimise taktika valikul. Siia kuuluvad ka eksimused meditsiiniseadme kasutamisel ravi või diagnoosimise käigus (nt kehavälise vereringe valesti ühendamine). Viimase kümne aasta jooksul menetletud patsiendi raske kahjustuse või surma põhjustanud 29 juhtumist, mille TKE hindas eksimuseks, oli 16 seotud hilinenud või vale diagnoosiga, 11 juhul valiti vale ravi- või sünnituse juhtimise taktika või operatsioonimeetod või vigastati patsienti operatsiooni käigus ning kahel juhul oli tegu meditsiiniseadme väära kasutamisega. 2) diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimingu käigus saadud nakkus eeldusel, et tervishoiuteenuse osutamisel tavaliselt oodatava hoolega arstiteaduse üldisel tasemel oleks kahju tõenäoliselt välditud; Nakkusest tulenev kahju hüvitatakse, kui see on tõenäoliselt pärinenud uuringu, ravi või muu tervishoiuteenuse osutamise käigus. Sarnaselt esimese punktiga hinnatakse, kas nakkust oleks saanud vältida muul viisil tegutsedes. Sealjuures ei kuulu hüvitamisele pindmised, kiiresti paranevad infektsioonid (kuna tegemist on kerge kahjustusega). Meditsiiniliste, eriti invasiivsete sekkumistega kaasneb infektsiooni oht, mida saab anti- ja aseptika nõuete täitmise, täpsete protseduurireeglite ja juhenditega viia miinimumini. Infektsiooni tekkimise välditavuse tõenäosust hinnates võetakse arvesse ka patsiendi seisundit ja haiguse, sh kaasnevate haiguste iseloomu ning juhtumi asjaolusid. Seega ei pruugi igasugune tervishoiuteenuse osutamise tagajärjel tekkinud infektsioonist tulenev kahju olla hüvitamisele kuuluv. Näiteks trauma tagajärjel lahtise saastunud haavaga luumurru operatsiooni järel tekkinud haava infektsioon ei ole alati välditav ka siis, kui kogu meditsiiniline sekkumine vastas reeglitele. Kaasnevate infektsiooni soodustavate seisundite ja haigustena tulevad kõne alla näiteks immuunpuudulikkus, diabeet vms. Valdkonna ekspert hindab alati juhtumi välditavust kõiki asjaolusid arvesse võttes. 3) patsiendi transportimisel aset leidnud vigastus või kahjustus; Kui patsiendi transportimisel leiab aset tõsine vigastus, kuulub selline juhtum hüvitamisele. Näiteks võib patsient saada vigastada transportimisel haigla osakondade või korpuste vahel, tõstmisel raamile, kiirabiautosse, raamilt voodisse või operatsioonilauale vms käsitluse käigus. Kiirabiautoga juhtunud liiklusõnnetuse kahjud katab liikluskindlustus. 4) diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimingu käigus kasutatud seadme rike; Kui uuringuks või raviks kasutatava meditsiiniseadme rike põhjustab patsiendile tõsise kahju, kuulub see hüvitamisele. Tavaliselt puudutab see selliseid seadmeid nagu näiteks hingamisaparaadid, kirurgiainstrumendid, patsiendi seisundi jälgimise seadmed, haiglavoodid ja uuringulauad. Seadme rike tähendab olukorda, kus seade ei tööta ettenähtud viisil. Seadme väär kasutus on hõlmatud punktiga 1. 15 Siinkohal tuleb arvestada eelnõu välistuste kataloogiga, mille kohaselt ei hüvita fond kindlustusjuhtumi toimumise korral kahju, mille eest vastutab tootja VÕS § 1061 alusel. Tootjaks käesolevas kontekstis võib olla haiglaapteek või verekeskus. 5) tervishoiuteenuse osutamise käigus tervishoiuteenuse osutaja poolt patsiendile manustatud vale ravim, ravimiannus või tervishoiuteenuse osutaja tegevusest või tegevusetusest kõlbmatuks muutunud ravim või ravimi väär kasutamine; Patsiendikindlustus katab ravimist põhjustatud kahju, kui see oli tingitud eksimusest ravimi manustamisel või vale annuse manustamisest või ravimi kasutusotstarbest erineval otstarbel või viisil manustamisest. Näiteks võib õde eksida, ajades segi ravimi ampullid ning süstida patsiendile vale ravimit vales annuses ning sellega patsienti kahjustada. Nõuetekohaselt määratud ja manustatud ravimi kahjulikke kõrvalmõjusid ei hüvitata. Kõlbmatu ravim on ravim, mida on nt haiglas valesti hoitud ja mis on seetõttu muutunud kõlbmatuks. Ebakohase ravimi määramine, mis ei ole kooskõlas tunnustatud ravijuhendite ja arstiteaduse üldise tasemega, tuleks klassifitseerida pigem ravivea alla (kirjeldatud punktis 1). 6) tervishoiuteenuse osutaja dokumenteerimiskohustuse rikkumine; Isikule võib tekkida kahju, kui nt tervishoiuteenuse osutamine on jäetud dokumenteerimata ning sellest tulenevalt on järgmine TTO määranud vale diagnoosi või ravi ning sellega patsienti kahjustanud. 7) tervishoiuteenuse osutaja korraldusliku kohustuse rikkumine tervishoiuteenuse osutamisel, mis on otseselt seotud diagnoosimise, ravi või muu samalaadse toimingu teostamisega või teostamata jätmisega. Siin tuleb tähele panna, et korraldusliku eksimuse alla kuuluvad üksnes TTO eksimused, mis on otseses seoses tervishoiuteenuse osutamisega ehk raviprotsessiga ning sellise eksimusega kahjustati otseselt patsienti. Näiteks eksitakse organisatsiooni sisemiste protseduurireeglite vastu, haiged lähevad n-ö vahetusse ja haiglas teostatakse isikule vale protseduur või ravi või operatsioon või see teostatakse valel elundil või kehaosal. Siia alla ei kuulu üldise tervishoiukorraldusega seotud probleemid nagu ravijärjekorrad ega ka vigastumised libedal põrandal õnnetusjuhtumi tõttu vms. Paragrahvis 8 sätestatakse patsiendikindlustussüsteemi kindlustussummad. (1) Kindlustussumma on õigustatud isiku kohta 100 000 eurot, kindlustusjuhtumi kohta 300 000 eurot ja patsiendikindlustuse lepingu järgse kindlustusperioodi kohta 3 000 000 eurot. (2) Mittevaralise kahju kindlustussumma on õigustatud isiku kohta 30 000 eurot ja kindlustusjuhtumi kohta 100 000 eurot. Mittevaralise kahju hüvitis loetakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kindlustussumma hulka. (3) Kui kahjunõuete kogusumma ületab käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud kindlustussummat ühe kindlustusjuhtumi kohta, jagatakse hüvitis õigustatud isikute vahel proportsionaalselt iga õigustatud isiku kahju suuruse järgi. Kindlustusandja peab kindlustusjuhtumi toimumisel tekkinud kahju hüvitama käesolevas paragrahvis sätestatud ulatuses, mis on kindlustusandjapoolseks maksimaalseks väljamaksusummaks (kindlustussumma definitsioon sisaldub VÕS §-s 426). Sellest suuremat 16 summat käesoleva eelnõu alusel ei hüvitata ning täiendavate nõuete puhul tuleb nõue esitada TTO-le. Kindlustussumma on otseselt seotud kogu süsteemi kulukusega, mis hakkab edaspidi mõjutama TTO-de kindlustusmaksete suurust, kuna maksetest kujuneb patsiendikindlustuse süsteemi tulubaas. Maksimaalse kindlustussumma arvutamisel on arvestatud kogu hüvitamisele kuuluva kahju ulatust. Kõige kulukamad kahju liigid on mittevaraline kahju ning saamata jäänud tulu (ülalpidamishüvitis ja töövõimehüvitis). Lõike 1 kohaselt on kindlustussumma õigustatud isiku kohta vähemalt 100 000 eurot, kindlustusjuhtumi kohta 300 000 eurot ja lepingujärgse kindlustusperioodi kohta 3 000 000 eurot. Lõike 2 kohaselt on mittevaralise kahju kindlustussumma õigustatud isiku kohta 30 000 eurot ja kindlustusjuhtumi kohta 100 000 eurot. See tähendab, et kindlustusandjal ei ole kohustust hüvitada kahju suuremas ulatuses kui kindlustussumma ning kindlustussummat ületavas osas tuleb esitada nõue TTO-le. Mittevaralise kahju summade selgitus on vastava paragrahvi juures. Kindlustussumma patsiendi kohta ja kindlustusjuhtumi kohta järgib Soome ja Rootsi vastavat praktikat. Kindlustussumma 100 000 ühtib ka Eesti eksperdi hinnanguga tervisekahju raskusastmete ja astmest sõltuvalt võimalike hüvitiste piirmäärade kohta, mis arvestas senist haiglate praktikat hüvitiste maksmisel patsientidele, sisaldades nii varalist kui mittevaralist kahju. Piirmäärade seadmise põhimõte on, et kannatanul peab olema piisav kindlustuskaitse ning samal ajal ei tohi süsteem tervikuna minna ülemäära kulukaks. Kogu analüüsi aluseks olev Soome kahjustatistika näitab, et kui jätta kannatanu kohta kindlustussummaks 100 000 eurot lisaks kindlustussummale kindlustusjuhtumi kohta summas 300 000 eurot, saab süsteemi poolt 100% ulatuses hüvitatud vähemalt 98% kannatanutest. Lõike 3 kohaselt, kui kahjunõuete kogusumma ületab käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud kindlustussummat ühe kindlustusjuhtumi kohta, jagatakse hüvitis õigustatud isikute vahel proportsionaalselt iga õigustatud isiku kahju suuruse järgi. Sätte eesmärk on tagada kõigi kahju kannatajate võrdne kohtlemine olukorras, kus tegelik kahju võib ületada kindlustussummat kindlustusjuhtumi kohta. Paragrahvis 9 sätestatakse patsiendikindlustusfondi definitsioon. (1) Fond on mittetulundusühing, kes täidab käesolevast seadusest ja valdkonna eest vastutava ministriga sõlmitud halduslepingust tulenevaid ülesandeid. (2) Iga kindlustusandja, kellel on Eesti Vabariigis õigus sõlmida patsiendikindlustuse lepingut, osaleb fondi ülesannete täitmises, sealhulgas fondi tegevuse rahastamises. (3) Fondi juhtorganisse ei või määrata järgmist isikut: 1) tal on karistus majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest; 2) tema varasem tegevus on kaasa toonud juriidilise isiku pankroti või sundlikvideerimise või tegevusloa kehtetuks tunnistamise; 3) tema suhtes kehtib ettevõtluskeeld või tema varasem tegevus on näidanud, et ta ei ole muul mõjuval põhjusel sobiv fondi juhtima. Lõike 1 kohaselt on patsiendikindlustusfond keskne hüvitisorgan, kes koordineerib patsiendikahjude hüvitamist ning kellele on antud käesolevast seadusest ja halduslepingust tulenevaid ülesandeid. Täpsem selgitus patsiendikindlustusfondi ülesannete ja funktsioonide 17 kohta on esitatud järgnevates peatükkides. Samuti on patsiendikindlustusfondi loomisel võetud eeskujuks Soome mudel. Soome Vabariigis moodustavad patsiendikindlustust pakkuvad kindlustusandjad patsiendikindlustuskeskuse (Potilasvakuutuskeskus, inglise keeles Patient Insurance Center), mille ülesanne on kahjukäsitlus ja hüvitiste väljamaksmine. Soome patsiendikindlustuse kahjukäsitluskeskuse ülesanne on muu hulgas ka täita garantiifondi ülesandeid ning koguda ja edastada statistilisi andmeid. Samuti teeb kahjukäsitluskeskus koostööd kindlustusandjate, riigi ja teiste institutsioonidega. Keskne patsiendikindlustusfond luuakse selleks, et oleks tagatud patsiendikahjude menetlemise ühetaoline ja efektiivne hüvitamine. Samuti on avalikule sektorile oluline patsiendikahjude süsteemi puhul üks partner, kellega riik sõlmib vastava halduslepingu käesolevas seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks. Analoogselt liikluskindlustuse seadusega on ette nähtud, et fond on mittetulundusühing, kuid kui nt halduslepingu sõlmimisel või täitmisel tekivad probleemid, on ette nähtud ka võimalus anda fondi ülesannete täitmine üle muule juriidilisele isikule (vt täpsemalt fondi puudutavat ptk). Kui haldusleping sõlmitakse mittetulundusühinguga, kohaldub sellele halduskoostöö seaduses ette nähtud erand. Patsiendikindlustuse seaduse kohaselt on kindlustusandja osa ülesannetest pandud patsiendikindlustusfondile ehk viimane tegutseb seaduse alusel kindlustusandjate nimel. Patsiendikindlustusfond täidab näiteks kindlustusandja eest klienditeeninduse funktsiooni, samuti menetleb kindlustusjuhtumeid ning hüvitab kahjustatud isikule kahju kindlustusandja eest. Sisuliselt võtab patsiendikindlustusfond üle kindlustusandjate hüvitamise kohustuse ning kindlustusandjad kohustuvad tagama patsiendikindlustusfondi seadusest tulenevate ülesannete täitmise. Patsiendikindlustusfondi ja kindlustusandjate omavahelises võlasuhtes vastutab ainult kindlustusandja. Lõike 2 kohaselt osaleb iga kindlustusandja, kellel on Eesti Vabariigis õigus sõlmida patsiendikindlustuse lepingut, fondi ülesannete täitmises, sealhulgas fondi tegevuse rahastamises. Patsiendikindlustusfondi liikmesus tähendab sisulises mõttes finantskohustust fondi üleval pidada. Patsiendikindlustusfondi ei käsitata kindlustusandjana ja seetõttu ei ole tal vaja ka tegevusluba (fond ei võta kliendilt riski üle ja seetõttu ei kohaldata talle kindlustustegevuse regulatsiooni, sh usaldatavusnõudeid). Samas allub patsiendikindlustusfondi tegevus KindlTS § 104 kohaselt Finantsinspektsiooni järelevalvele. KindlTS § 223 lõige 1 annab selleks ka otse volituse. Asjakohased on ka KindlTS § 227 lõike 1 punkt 8 ja lõige 2 ning §-d 230 ja 231. Lõike 3 kohaselt on ette nähtud fondi juhtorgani liikmete määramisel välistavad kriteeriumid. Seega ei või fondi juhiks määrata isikut, kes oma varasema käitumisega on näidanud, et ta ei ole sobiv juriidilise isiku juhina tegutsema. Analoogsed piirangud on seatud ka nt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse kohaselt krediidiandja või -vahendaja juhtidele. Kahju hüvitamise peatükk Paragrahvis 10 sätestatakse kahju hüvitamise õiguslikud alused. (1) Kindlustusjuhtumi toimumise korral võib õigustatud isik nõuda fondilt varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist. (2) Õigustatud isikul on õigus nõuda kahju hüvitamist olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolme aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada tervishoiuteenuse kohustuse 18 rikkumisest ja kahju tekkimisest, kuid kõige hiljem kümne aasta jooksul, kindlustusjuhtumi toimumisest arvates. (3) Patsiendikindlustuse lepingus sätestatud tervishoiuteenuse osutaja omavastutuse kohaldamise korral hüvitab fond õigustatud isikule kahju täies ulatuses. (4) Fond hüvitab kahju õigustatud isikule kindlustusandja eest. Fondi ja kindlustusandja omavahelises suhtes vastutab ainult kindlustusandja. Käesolevas paragrahvis sätestatakse patsiendikindlustuse seaduses selged materiaalõiguslikud alused kahju hüvitamise nõuete esitamiseks. VÕS on käesoleva seaduse üldosa, mille kahju hüvitamise sätted kohalduvad patsiendikindlustuse seadusele. Sarnane lahendus on ka liikluskindlustuses, mis on VÕSi suhtes eriseaduseks. Kahju hüvitamisel tuleb eelkõige lähtuda eriseadusest, st kui käesoleva seaduse alusel makstakse välja teatud liiki kahju, näiteks ajutise töövõimetuse hüvitist, tuleb esmajoones kohaldada patsiendikindlustuse seaduse hüvitise arvutamise valemeid ning seejärel VÕSi loogikat. Näiteks mittevaralise kahju hüvitamisele on seadusega sätestatud piirmäär ning ülejäänud osas on patsiendil või isiku lähedastel nõudeõigus VÕSi alusel kahju põhjustaja suhtes. Isikule jääb alati ka kohtusse pöördumise õigus, kui kahju hüvitamises kokkuleppele ei jõuta. Kindlustusjuhtumi korral on patsiendil või muul õigustatud isikul õigus esitada nõue otse fondile. Kahjude hüvitamisel lähtutakse VÕSi vastavatest sätetest ja käesolevas seaduses sätestatust. Tervishoiuteenuseid osutatakse lepingulisel alusel (VÕS §-d 758–773), kuid teatud juhtudel on võimalik teenust osutada ka lepinguta. Seega, tsiviilõiguslik vastutus mistahes kahjujuhtumite korral, sealhulgas patsiendikindlustuse seaduse tähenduses, toimub üldisest VÕSi loogikast lähtudes. Kohustuste rikkumise vastutuses käesoleva seadusega erandeid ei tehta. VÕS § 758 lõike 1 kohaselt kohustub üks isik (TTO) tervishoiuteenuse osutamise lepinguga osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust. Tervishoiuteenuse osutamine toimub üldjuhul võlaõigusliku lepingu alusel. Teatud erisused on välja toodud VÕS §-s 759, mille kohaselt loetakse tervishoiuteenuse osutamise leping muu hulgas sõlmituks ka tervishoiuteenuse osutamise alustamisega või tervishoiuteenuse osutamise kohustuse ülevõtmisega patsiendi nõusolekul, samuti siis, kui otsusevõimetule patsiendile tervishoiuteenuse osutamise alustamine vastab tema tegelikule või eeldatavale tahtele. Lepingu täitmisega kaasneva vastutuse osas tuleb selgitada, et tsiviilõiguslik vastutus jaguneb kaheks: lepinguline vastutus ja deliktiline vastutus, kusjuures lisaks lepingulisele on võimalik paralleelselt kohaldada ka deliktiõiguslikku vastutust. Deliktilise vastutuse korral peab patsient tõendama õigushüve rikkumist, kahju tekkimist ja põhjuslikku seost rikkumise ja kahju tekkimise vahel. Deliktiline vastutus tabab üldiselt ainult tervishoiuteenuse osutajat, sest töötaja tegevus omistatakse tööandjale7,8. Deliktiline vastutus on seega võimalik igal juhul, kui on olnud tervishoiuteenustega seotud puutumus ning sellest on tekkinud tagajärjed. 7 Tsiviilseadustiku üldosa (TsÜS) § 132 lõike 1 kohaselt vastutab juriidiline isik oma töötaja käitumise eest nagu oma käitumise eest, kui ta kasutab seda töötajat pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses ja selle töötaja käitumine on seotud juriidilise isiku majandus- või kutsetegevusega. 8 Lillsaar M, Sedman M. Tervishoiuteenuse osutaja tsiviilõiguslik ja karistusõiguslik vastutus. Tartu: Riigikohus; 2012. Lk 6. http://www.riigikohus.ee/vfs/1344/Tervishoiuteenuse_osutaja_tsiv_ja_kar_vastutus_analyys_M_Lillsaar_ja_M_ Sedman.pdf . 19 Lepingulise vastutuse tekkimise esmaseks eelduseks on lepingulise kohustuse rikkumine VÕS § 100 tähenduses – kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Lepingulise vastutuse küsimust reguleerib sama seaduse § 770, mille kohaselt vastutab TTO üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest. Süülisust ja kahju tekkimist peab tõendama patsient, välja arvatud dokumenteerimiskohustuse rikkumise korral. Lisaks vastutab TTO sama sätte alusel ka teda abistavate isikute tegevuse ja tervishoiuteenuse osutamisel kasutatavate seadmete vigade eest. VÕS § 127 lõike 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. See säte laieneb käesolevas kontekstis nii patsiendile kui ka muudele kaasnevatele tegelikele kahjukannatajatele9. TTO vastutuse üle otsustades tuleb arvestada erinevate kriteeriumitega. Seega on nõutav, et tervishoiuteenuse osutamise lepingust tulenevate nõuete lahendamiseks tuvastatakse järgmist: 1) kas TTO on kohustust rikkunud (VÕS § 100 ja § 770 lg 1); 2) kas isik oli kohustuse rikkumises süüdi (VÕS § 104, § 770 lg 1 ja § 762); 3) kas tekkis kahju (VÕS § 128); 4) kas eksisteeris põhjuslik seos kohustuse rikkumise ning kahju vahel (VÕS § 127 lg 4); 5) kas kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga ning kahju pidi olema TTO-le ette nähtav (VÕS § 127 lg 2 ja 3). VÕS §-de 129, 130 ja 134 kohaselt tuleb ka patsiendikindlustuse süsteemis hüvitada varaline kahju surma põhjustamise korral, tervise kahjustamise või kehavigastuse tekitamise korral ning mittevaraline kahju. Vastavalt VÕS § 128 lõikele 1 jaguneb hüvitamisele kuuluv kahju varaliseks ja mittevaraliseks. Varaline kahju hõlmab eelkõige otsest varalist kahju ja saamata jäänud tulu. Varaline kahju kujutab endast igasuguseid mittevabatahtlikke negatiivseid tagajärgi isiku varalises seisundis. Patsiendikindlustuse seaduse kohaselt on varalise kahju hüvitamisele seatud piirid §-des 8, 11- 17 ja 19. Mittevaraline kahju hõlmab eelkõige isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Patsiendikindlustuse seaduse kohaselt on mittevaralise kahju hüvitamisele seatud piirid §-des 8, 18 ja 19. Lõike 2 kohaselt on õigustatud isikul õigus pöörduda fondi poole kahju hüvitamise nõudega kolme aasta jooksul, alates ajast, kui ta sai teada TTO poolt kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest, kuid kõige hiljem kümne aasta jooksul kindlustusjuhtumi toimumisest arvates. Kolmeaastane aegumistähtaeg on kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seaduse regulatsiooniga. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 153 lõike 1 kohaselt on surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Eelnõu kohaselt viiakse patsiendikindlustuse seaduse, TsÜS ja VÕS aegumistähtajad omavahel kooskõlla. Eelnõu VÕS muudatustega muudetakse ka VÕS § 771 teksti nii, et patsiendi kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg on kolm aastat alates ajast, mil ta sai teada TTO või arsti poolt kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest. 9 Iga puudutatud isik ei pruugi olla tegelik kahjukannataja. Näiteks on kohus leidnud, et kuna lapsed hakkasid peale ema surma saama toitjakaotuspensioni ja hüvitist ohvriabi seaduse alusel, mis oli suurem kui enne ema surma saadud sissetulek, siis ei ole isiku surmaga seoses tekkinud lastele materiaalset kahju ja hagejate nõue rahalise hüvitise väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. Viru Maakohtu 13. aprilli 2007 otsus tsiviilasjas nr 2- 04-1856. Kättesaadav elektrooniliselt aadressil https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/detailid.html?id=108588519. 20 TsÜS § 153 lõike 2 kohaselt aeguvad nõuded hiljemalt 30 aasta jooksul, arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. Eelnõus on sätestatud, et nõuded aeguvad igal juhul hiljemalt kümne aasta jooksul, arvates TTO kohustuste rikkumisest. Selline säte on ka meie süsteemi eeskujuks olevas Soomes (vt potilasvahinkolaki § 10). VÕS § 475 lõike 2 kohaselt aeguvad kindlustuslepingust tulenevad nõuded kümne aasta möödumisel kalendriaasta, mil nõue muutub sissenõutavaks, lõpust. Siinkohal tuleb arvestada, et tegemist on ka VÕS § 521 lõike 4 erandiga. Samuti on lõikes 3 toodud välja ka VÕS § 521 lõikes 8 sisalduv regulatsioon, mille kohaselt hüvitab fond TTO omavastutuse kohaldamise korral õigustatud isikule kahju täies ulatuses ning seejärel nõuab fond omavastutuse summa tagasi TTO-lt (vt tagasinõuete paragrahvi). Eesmärgiks on, et patsient saab fondilt kogu summa, mis kuulub hüvitamisele ning ei pea esitama omavastutuse summa osas eraldi nõuet TTO vastu. Lõike 4 kohaselt vastutab kindlustusandja ja õigustatud isiku vahelises suhtes kohustuse täitmise eest üksnes fond, fond hüvitab kahju kindlustusandja eest ning fondi ja kindlustusandja omavahelises suhtes vastutab ainult kindlustusandja. See tähendab, et kui fond hüvitab õigustatud isikule kahju, on fondil tagasinõudeõigus kindlustusandja suhtes, sest fond on täitnud kindlustusandja eest kohustusi, mis tulenevad kindlustusandja ja TTO vahelisest lepingust. Muus osas lähtutakse VÕS §-st 521. Paragrahvis 11 reguleeritakse varalise hüvitamise aluseid. Fond hüvitab õigustatud isikule kindlustusjuhtumi toimumise korral järgmise varalise kahju: 1) ravikulud, sealhulgas kulud ravimitele; 2) kulud, mis on tekkinud patsiendi vajaduste suurenemisest, sealhulgas kulud abivahenditele ja meditsiiniseadmetele; 3) osalisest või puuduvast töövõimest või ajutisest töövõimetusest tekkinud kahju; 4) matusekulud; 5) ülalpidamishüvitis; 6) muu varaline kahju, mis kuulub hüvitamisele võlaõigusseaduse §-de 129 ja 130 kohaselt. Paragrahvis sätestatakse varaline kahju, mida patsiendikindlustuse süsteemist hüvitatakse. Kahju tuleb hüvitada vastavalt VÕS §-de 129 ja 130 alusel, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi. Nimetatud kahju täieliku hüvitamise põhimõte ei ole siiski seadusega tagatud. Kui kahju tekkis patsiendist tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest patsient vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Sellisel juhul võib kahjuhüvitist vähendada (vt VÕS § 139). Hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline. VÕS § 128 lõike 3 kohaselt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Saamata jäänud tulu on VÕS § 128 lõike 4 kohaselt kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, 21 tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Patsiendikindlustuse seaduse kohaselt hüvitab kindlustusandja patsiendile ravikulud, kui ravi ei ole hüvitatud ravikindlustuse seaduse alusel (vt nt kahju hüvitamise välistuse paragrahvi). Kindlustusandja võib hüvitada patsiendi eest otse TTO-le ravikulud, mida ei maksta Eesti Haigekassa eelarvest. Sellisel juhul lepivad patsient, kindlustusandja ja TTO tasu ülevõtmise kohustuses kokku. Näiteks esitab isik fondile soovi minna taastusravile ning fond kinnitab garantiikirjaga, et on valmis tasuma isiku tervishoiuteenuste eest. Ravikulude hüvitamisel lähtutakse põhimõttest, mille kohaselt peab makstav hüvitis leevendama patsiendi vaevusi, hoidma ära tema terviseseisundi halvenemise või haiguse ägenemise ning taastama patsiendi tervise. Eesmärk on see, et võimaluse korral hüvitatakse ravikulud otse TTO-le. Seega puuduks vajadus isikule vastavat hüvitist kanda ning isik saaks teenust kasutada ilma omaosaluseta. See vähendaks bürokraatiat erinevate asutuste vahel. See säästaks patsienti ehk kahju saanud isikut olulisel määral teatud koormusest esitada arveid, tõendeid ja taotlusi ning puudub põhjus sundida isikut läbima ebaotstarbekat menetlust. Kuivõrd tervishoiuteenused on pigem kallid, puuduvad isikutel tihti vastavad vahendid nende teenuste eest tasumiseks. Patsiendikindlustuse seaduse alusel toimub kahju hüvitamine analoogselt liikluskindlustuse isikukahju hüvitamise süsteemile. Liiklusõnnetuses osalenud kannatanu viiakse kiirabiga liiklusõnnetuse sündmuskohalt TTO juurde, teda ravitakse ja patsient lahkub kodusele ravile. Ravikindlustatud patsient oma ravikulusid TTO juures ei maksa, selle tasu maksmise kohustus on üldjuhul haigekassal. Patsiendi õigus saada raviteenuste kulude hüvitamist ei ole piiramatu ning see kulu peab olema seotud kindlustusjuhtumiga. Patsient peab kahjuhüvitise taotlemisel arvestama, et fondil on õigus veenduda patsiendi poolt viidatud raviga seotud kulutuste vajalikkuses ja põhjendatuses. See tähendab, et patsiendil on küll õigus vabalt valida teenuseosutaja, kuid fondil ei pruugi olla vastavate kulude hüvitamise kohustust, kui ravi vajadus ei ole tõendatud. Ravi rahastamisel tuleb hinnata, kas vastav teenus aitab kahjueelset olukorda taastada. Seda saab teha üldjuhul isik, kellel on meditsiiniline haridus. Punkti 2 kohaselt hüvitatakse kulud, mis on tekkinud patsiendi vajaduste suurenemisest, sealhulgas kulud abivahenditele ja meditsiiniseadmetele. Eelkõige võivad need olla kulud ratastoolile, erinevatele meditsiiniseadmetele, aga vajaduse korral ka muude suuremate ehitustööde hüvitamisel. Kui patsiendil ei ole võimalik pärast kehavigastust liikuda ning tema liikumine on piiratud, tuleb hüvitada kulud näiteks trepikodade ümberehitamisele või muudele töödele, mis olid tema eelnevat elukorraldust arvestades põhjendatud. See on avatud loetelu ning sõltub konkreetsest vajadusest. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes selgitatakse, et tervisekahjustuse või kehavigastuse saamisega seotud vajaduste suurenemisest tekkinud kuludeks on kõikvõimalikud kulud meditsiinilistele abivahenditele, näiteks prillid, proteesid, ratastool, füüsilise puude korral koju paigaldatud lisaseadmed vannitoas või treppidel. Samuti kuuluvad siia alla kulutused põetajale või pereliikmele, kes põetamisega tegeleb. Hüvitada tuleb need kulud, mis on põhjendatud ning mille tasu ülevõtmise kohustust ei ole riigil ravikindlustuse seaduse (meditsiiniseadmed) või sotsiaalhoolekande seaduse alusel (abivahendid). Kui riik vastavat abivahendit või meditsiiniseadet ei hüvita, säilib hüvitamise kohustus patsiendikindlustuse süsteemil. Riik ei pruugi näiteks vastavat meditsiiniseadet hüvitada, sest seda ei ole meditsiiniseadmete loetelus nimetatud, kuid samas patsient siiski vajab sellist meditsiiniseadet 22 ja selle kasutamine on meditsiinilistel näidustustel põhjendatud ning see tuleb käesoleva seaduse alusel loodud süsteemist hüvitada. Sama põhimõte kehtib ka abivahendite puhul. Punkti 3 kohaselt hüvitatakse osalisest või puuduvast töövõimest või ajutisest töövõimetusest tekkinud kahju. Kõige lähemal patsiendikindlustuse seadusele on liikluskindlustuse seaduse alusel hüvitatav isikukahju. Seetõttu on töövõimetushüvitise puhul kasutatud analoogset kahju hüvitamise skeemi, mis liikluskindlustuse seaduses. Punkti 4 kohaselt hüvitatakse isikule matusekulud. Matusekulud tuleb hüvitada isikule, kellel lasub nende kandmise kohustus. Kui matusekulud kandis muu isik, tuleb matusekulud hüvitada temale (VÕS § 129 lg 2). Punkti 5 kohaselt maksab fond isiku ülalpeetavatele (VÕS §129 lõiked 3–6) hüvitist. Täpsemalt on selle hüvitise põhimõtteid ja arvutamise aluseid selgitatud vastava hüvitise arvutamise sätete juures. Punkti 6 kohaselt tuleb hüvitada muu varaline kahju, mis kuulub hüvitamisele VÕS §-de 129 ja 130 alusel. Käesoleva punkti kontekstis tuleb arvestada VÕSi eripära. VÕSi kahju hüvitamise ulatus on lai ning hüvitatava kahju osas ei ole konkreetseid piire. Tegemist on vajaduspõhise ja põhjendatud kulude hüvitamisega. Hüvitada tuleb iga abinõu, mis soodustab kahjueelse olukorra taastamist, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erandeid ja VÕSi põhimõtteid. VÕSi tähenduses on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega tuleb VÕSi kontekstis hüvitada kõik meetmed, abivahendid, varaline ja mittevaraline kahju, mis aitaks taastada olukorra, mis isikul oli enne kahjujuhtumit. Seega loetakse muude kulude hulka ka kõik kulud, mida isik on teinud näiteks transpordile, millega sõidetakse TTO juurde (nt invatakso). Patsiendil on õigus nõuda muid otseseid kulusid, mis on tingitud kindlustusjuhtumist. Samas tuleb vaadata juurde ka § 19 regulatsiooni, mis määrab ära juhud, millal fond kahju ei hüvita. Paragrahvis 12 sätestatakse ülalpidamishüvitise maksmise põhimõtted. (1) Ülalpidamishüvitise arvutamisel lähtub fond järgmisest: 1) käesoleva seaduse § 15 alusel arvutatud patsiendi netotulust arvatakse maha kahe viiendiku suurune osa, mida patsient eeldatavalt kasutas oma tarbeks; 2) käesoleva seaduse § 15 alusel arvutatud patsiendi netotulust kolme viiendiku suurune osa jaotatakse hüvitist saama õigustatud isikute vahel võrdseteks osadeks. (2) Õigustatud isikul on õigus saada ülalpidamishüvitist käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud põhimõtetest erinevalt, kui ta tõendab, et patsient oleks andnud talle ülalpidamist teistsuguses ulatuses või ülalpidamishüvitis tuleks õigustatud isikute vahel jaotada teisiti. (3) Fondil on õigus maksta õigustatud isikule ülalpidamishüvitist käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud põhimõtetest erinevalt, kui ta tõendab, et patsient oleks andnud õigustatud isikule ülalpidamist teistsuguses ulatuses. (4) Kui õigustatud isikute arv ülalpidamishüvitise maksmise perioodil muutub, arvutatakse ülalpidamishüvitis ümber, arvestades käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatut. 23 Ülalpidamishüvitis on varalise kahju hüvitis juhtudeks, kui kindlustusjuhtumi tagajärjel põhjustati patsiendi surm. Ülalpidamishüvitise arvutamise reeglid on patsiendikindlustuse seadusesse üle toodud liikluskindlustuse seaduse analoogsetest sätetest (§-d 27–31). Selleks, et hoida kahte süsteemi sisuliselt lahus ning nad ei sõltuks üksteisest, sätestatakse patsiendikindlustuse seaduses vastavad sätted uuesti. Samuti aitab see vältida olukorda, et kui näiteks liikluskindlustuse seaduses tehakse vastavad muudatused, avaldaks see otsest mõju patsiendikindlustuse süsteemile. Lõige 1 sätestab üldreegli, kuidas ülalpidamishüvitist ülalpeetavate vahel jagatakse. Selle kohaselt võtetakse aluseks patsiendi netotulu ning jagatakse see kaheks osaks: 2/5 suurust osa oleks patsient eeldatavalt kasutanud oma tarbeks, 3/5 osa aga jagatakse ülalpeetavate vahel võrdseteks osadeks. Lõiked 2 ja 3 annavad võimaluse ülalpidamishüvitise jagamise metoodikat muuta. Näiteks saab hüvitisi saama õigustatud isik taotleda fondilt hüvitise maksmist lõikes 1 sätestatud põhimõttest erinevalt, kui ta tõendab, et patsient oleks andnud talle ülalpidamist teistsuguses ulatuses või ülalpidamishüvitis tuleks õigustatud isikute vahel jaotada teisiti (tõendiks võib siinjuures olla kohtuotsus ülalpidamishüvitise väljamõistmise kohta, eelnev maksepraktika jmt). Lisaks on samasugune õigus sätestatud fondile – fond saab maksta ülalpidamishüvitist õigustatud isikule teistsuguses summas, kui ta tõendab, et patsient oleks andnud õigustatud isikule ülalpidamist teistsuguses ulatuses. Siinjuures vajab rõhutamist, et nimetatud sätte alusel ei saa fond keelduda hüvitise maksmisest, kui ta tõendab, et patsient ei täitnud oma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust (s.t patsient hoidus seadust rikkudes kõrvale ülalpidamise maksmisest). Lõige 4 sätestab põhimõtte, et kui ülalpidamishüvitist saavate isikute arv muutub, arvestab fond hüvitise ümber. Näiteks kui esialgse kahe ülalpeetava kõrvale tuleb ka kolmas, tuleb ülalpidamishüvitiseks eraldatud summa jagada edaspidi juba kolmeks osaks. Samuti juhul, kui üks ülalpeetav on näiteks 17-aastane ja saab ülalpidamishüvitise maksmise perioodil täisealiseks ning ei vaja enam ülalpidamist, jätkatakse teisele lapsele hüvitise maksmist 3/5 osas. Riiklikus pensionikindlustuse süsteemis suurendatakse toitjakaotuspensioni, kui ülalpeetavate arv väheneb. Suurendamise eelduseks on põhimõte, mille kohaselt oleks vanemal tekkinud täiendavaid rahalisi vahendeid oma ülalpeetavaid suuremal määral toetada. Lõikes 1 nimetatud põhimõte, mille kohaselt oleks ta 2/5 sissetulekutest kasutanud oma tarbeks ning 3/5 oma ülalpeetavate tarbeks, ei tohiks muutuda, kui ülalpeetavate arv ülalpidamishüvitise maksmise perioodil suureneb või väheneb. Paragrahvis 13 sätestatakse töövõimetushüvitise maksmise põhimõtted. (1) Fond hüvitab patsiendile kindlustusjuhtumi toimumise korral tekkinud osalise või puuduva töövõime või ajutise töövõimetuse tõttu saamata jääva sotsiaalmaksuga maksustatava tulu, arvestades patsiendi töövõime vähenemise ulatust (edaspidi töövõimetushüvitis), käesolevas seaduses sätestatud ulatuses ja korras. Eeldatakse, et töövõime ajutise kaotamise korral on patsiendi töövõime täielikult kadunud. (2) Töövõimetushüvitist makstakse patsiendile alates 16-aastaseks saamisest. (3) Fond hüvitab patsiendi tööandjale töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 12 2 lõike 1 alusel välja makstud haigushüvitise. 24 (4) Töövõimetushüvitist võib ajutise töövõimetuse korral maksta ühekordse maksena tagasiulatuvalt. (5) Osalise või puuduva töövõime korral on õigus töövõimetushüvitisele järgmistel isikutel: 1) töövõimetoetuse seaduse §-s 2 nimetatud patsient, kui tal on tuvastatud osaline või puuduv töövõime töövõimetoetuse seaduses sätestatud korras; 2) muu patsient, kui tal on tuvastatud osaline või puuduv töövõime käesolevas seaduses sätestatud korras. (6) Töövõimetoetuse seaduse alusel tuvastatud osalise töövõimega patsiendil on õigus töövõimetushüvitisele, kui ta vastab vähemalt ühele töövõimetoetuse seaduse § 12 lõikes 1 sätestatud tingimustest. (7) Kui patsiendil ei ole õigust töövõime hindamisele töövõimetoetuse seaduse alusel, hindab töövõimetushüvitise maksmise kohustuse olemasolu ja ulatuse väljaselgitamise raames töövõime ulatust fond, kes kaasab töövõime vähenemise ulatuse tuvastamise vajaduse korral arstiõppe läbinud isiku. Töövõimetushüvitis on kahjuhüvitis juhtudeks, kui kindlustusjuhtumi tagajärjel kahjustati patsiendi tervist või tekitati talle kehavigastus nii, et patsient kaotas osaliselt või täielikult töövõime. Ajutise töövõimetuse korral kirjutab raviarst patsiendile välja töövõimetuslehe, mis vabastab teda ajutiselt töö- ja teenistuskohustuse täitmisest. Töövõimetus on vigastus või haigestumine, mis on tekkinud kindlustusjuhtumi tagajärjel ja ei ole ajutise iseloomuga ning see jaguneb järgmiselt: 1) puuduv töövõime – haigusest või vigastusest tingituna ei ole patsient võimeline endale tööga elatist teenima (töövõimekaotus 100%); 2) osaline töövõime – haigusest või vigastusest tingituna ei ole patsient võimeline tegema talle sobivat tööd tööaja üldisele riiklikele normidele vastavas määras (töövõimekaotus 10–90%). Töövõimetushüvitist makstakse ulatuses, mille võrra patsiendi sissetulekud kindlustusjuhtumi tagajärjel vähenesid. Fondi hüvitamiskohustus piirneb seega kindlustusjuhtumist tekkinud kahjuga. Hüvitis ei saa olla suurem, kui patsiendi sotsiaalmaksuga maksustatav tulu enne kindlustusjuhtumit arvestades patsiendi töövõime kaotuse määra ja tarbijahinnaindeksi muutust. Teisalt piirneb tekkinud kahju sotsiaalmaksuga maksustatava tulu vähenemisega arvestades tarbijahinnaindeksi muutust. Samuti tuleb töövõimetushüvitise arvutamisel arvestada muude toetuste ja hüvitistega, mida patsiendile makstakse riiklikest sotsiaal- ja ravikindlustuse süsteemidest. Lõikes 1 on sätestatud põhimõte, et kui patsient kaotas töövõime, maksab fond talle töövõimetushüvitist, arvestades seejuures töövõime vähenemise ulatust. Lõige 2 nimetab, et töövõimetushüvitist makstakse patsiendile alates 16-aastaseks saamisest. Vanusepiirangu sätestamisel on arvestatud muude õigusaktidega, näiteks sätestab ka riikliku pensionikindlustuse seadus, et püsiva töövõimetuse ajaks määratakse isikule töövõimetuspension, kuid isik peab olema vähemalt 16-aastane. Lõige 3 ütleb, et kui patsiendi tööandja on maksnud patsiendile haigushüvitist, kuulub see fondi poolt hüvitamisele. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 12² lõige 1 sätestab, et tööandja maksab töötajale hüvitist haigestumise või vigastuse neljanda kuni kaheksanda kalendripäeva 25 eest 70% töölepingu seaduse § 29 lõikes 8 sätestatud korras arvutatud töötaja keskmisest töötasust. Samasisuline säte on kehtivas liikluskindlustuse seaduses. Lõike 4 kohaselt võib fond ajutise töövõimetuse korral maksta hüvitist ühekordse maksena tagasiulatuvalt. Töövõimetushüvitise maksmisele (aga ka ülalpidamishüvitise maksmisele) kohaldub VÕS § 136, mis ütleb, et reeglina hüvitatakse kahju perioodiliste maksetena, kusjuures maksed tehakse iga kolme kuu eest ette. Kuivõrd vastav VÕSi norm on dispositiivne, saavad patsient ja fond omavahel kokku leppida, millise regulaarsusega tegelikult töövõimetushüvitist maksma hakatakse, näiteks võib mõnel juhul olla mõistlik, et hüvitist makstakse isikule iga kuu. Lõike 5 eesmärk on sätestada, millal on patsiendil kindlustusjuhtumi tõttu õigus töövõimetushüvitisele. Üldreegel on see, et kui isikul on õigus töövõime hindamisele töötukassa poolt, tuvastatakse tal osaline või puuduv töövõime töövõimetoetuse seaduses sätestatud korras (p 1). Samas tuleb arvestada, et kindlustusjuhtumi tõttu võib töövõime väheneda ka patsientidel, kellel pole õigust töövõimetoetuse hindamisele töötukassa poolt. Sellisteks isikuteks on näiteks vanaduspensionärid ja välismaalased. Viidatud isikutel on õigus töövõimetushüvitisele juhul, kui kindlustusjuhtumi tõttu on nende edasine töötamine osaliselt takistatud. Sellisel juhul hindab töövõimetushüvitise maksmise kohustuse olemasolu ja ulatuse väljaselgitamise raames töövõime ulatust fond, kaasates töövõime vähenemise ulatuse tuvastamiseks vajadusel arstiõppe läbinud isiku. Lõike 6 eesmärk on sätestada, et töövõimetoetuse seaduse alusel tuvastatud osalise töövõimega patsiendil on õigus töövõimetushüvitisele, kui ta vastab vähemalt ühele töövõimetoetuse seaduse § 12 lõikes 1 sätestatud tingimustest. Mittetöötavate isikute puhul töövõimetushüvitise maksmise sidumine aktiivsusnõuete täitmisega, eelkõige kohustusega töötukassa abil tööd otsida, on kooskõlas ka VÕS § 139 lõikest 2 tuleneva kahjustatud isikul lasuva kahju vältimise ja vähendamise kohustusega. Lõike 7 eesmärk on sätestada, kuidas toimub töövõimetuse tuvastamine juhul, kui patsiendil ei ole õigust töövõime hindamisele töövõimetoetuse seaduse alusel. Sellisel juhul hindab töövõimetushüvitise maksmise kohustuse olemasolu ja ulatuse väljaselgitamise raames töövõime ulatust fond, kaasates töövõime kaotuse ulatuse tuvastamiseks vajaduse korral arstiõppe läbinud isiku. Paragrahvis 14 sätestatakse püsiva töövõime vähenemise ulatuse määramise põhimõtted. (1) Fond tuvastab terviseseisundit arvesse võttes patsiendi üldise töövõime vähenemise protsentides skaalal 10–100 ja eraldi kindlustusjuhtumist tingitud töövõime vähenemise protsentides skaalal 10–100 ning kaasab töövõime vähenemise ulatuse tuvastamiseks vajaduse korral arstiõppe läbinud isiku. Töötamist osaliselt takistavaks loetakse üldise töövõime vähenemist alates 40 protsendist. (2) Fond tuvastab patsiendi üldise töövõime vähenemise 100 protsenti, kui: 1) patsiendil on Eesti Töötukassas töövõime hindamise tulemusena tuvastatud puuduv töövõime või 2) Eesti Töötukassa ei hinda patsiendi töövõimet ning patsient ei ole terviseseisundit ja sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust arvesse võttes võimeline töötama. 26 (3) Fond tuvastab patsiendi üldise töövõime vähenemise 40–90 protsenti, kui: 1) patsiendil on Eesti Töötukassas töövõime hindamise tulemusena tuvastatud osaline töövõime või 2) Eesti Töötukassa ei hinda patsiendi töövõimet ning patsiendi terviseseisundit ja sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust arvesse võttes on patsiendi töötamine osaliselt takistatud. (4) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 ja lõike 3 punktis 2 sätestatud juhul kohaldab fond töövõime hindamisel vastavalt töövõimetoetuse seaduse § 5 lõike 4 ja § 6 lõike 3 alusel kehtestatud töövõime hindamise tingimuste ja töövõimet välistavate seisundite loetelu. (5) Üldise töövõime vähenemise ulatust ja kindlustusjuhtumist tingitud töövõime vähenemise ulatust väljendavad protsendimäärad ning protsendi määramise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. (6) Üldise töövõime vähenemise ja kindlustusjuhtumist tingitud töövõime vähenemise protsendi määramiseks on patsient kohustatud fondi nõudel läbima arstliku läbivaatuse. Kui patsiendi töövõime vähenes pärast töövõimetushüvitise vähendamist, on tal õigus nõuda enda saatmist arstlikule läbivaatusele. Arstliku läbivaatuse kulud kannab fond. Eelnõu § 13 lõige 1 näeb ette, et fond hüvitab patsiendile kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud töövõimetuse tõttu saamata jääva sotsiaalmaksuga maksustatava tulu arvestades patsiendi töövõime vähenemise ulatust. Eesmärk on sätestada, et töövõime kaotuse ulatust määratakse protsentides, sealjuures peab fond määrama patsiendi terviseseisundit arvesse võttes patsiendi üldise töövõime vähenemise protsentides skaalal 10–100 ja seejärel konkreetselt kindlustusjuhtumist tingitud töövõime vähenemise protsentides skaalal 10–100. Paragrahvi 14 lõike 1 viimane lause sätestab, et töötamist osaliselt takistavaks loetakse üldise töövõime vähenemist alates 40 protsendist. See tähendab, et töövõimetushüvitisele on õigus patsiendil, kelle töövõime on vähenenud vähemalt 40%. Lõiked 2 ja 3 täpsustavad, kuidas töövõime kaotust erinevates olukordades määrata. Lõike 2 eesmärk on sätestada, millal tuvastatakse patsiendi 100% üldine töövõime vähenemine. Patsiendil puudub töövõime, kui ta ei ole terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust arvesse võttes võimeline töötama. Lõike 2 punkt 1 sätestab, et juhul, kui patsiendil on töötukassas töövõime hindamise tulemusena tuvastatud puuduv töövõime, tuvastab fond nendele andmetele tuginedes isikul 100% üldise puuduva töövõime. Lõike 2 punkt 2 reguleerib olukorda, kui töötukassa töövõimet ei hinda. Sellisel juhul peab fond ise hindama patsiendi töövõimet. Punkt 2 puudutab täpsemalt olukorda, kui töövõime hindamisel fond tuvastab, et patsient ei ole tema kindlustusjuhtumijärgset terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust arvesse võttes võimeline edaspidi töötama. Patsiendil puudub töövõime, kui tema seisund välistab kindlustusjuhtumi tagajärjelt töövõime. Näiteks tuvastab fond puuduva töövõime patsiendil, kes kindlustusjuhtumi tagajärjel on püsivalt voodihaige. Lõige 3 reguleerib olukorda, kui töövõime hindamisel tuvastatakse patsiendil osaline töövõime. See tähendab, et juhul, kui töötukassa on tuvastanud patsiendil osalise töövõime, on patsiendil õigus töövõimetushüvitisele, kui tema netotulu kindlustusjuhtumi tõttu vähenes. 27 Ainus erinevus on see, et juhul, kui töötukassa on patsiendil tuvastanud osalise töövõime, peab fond oma täitmise kohustuse ulatuse väljaselgitamiseks määrama ka täpse töövõime vähenemise protsendi. Lähtutakse sellest, et kui töötukassa on tuvastanud osalise töövõime, on patsiendi töövõime vähenemise protsent vähemalt 40. Lõike 3 punkt 2 reguleerib olukorda, kui töötukassa töövõimet ei hinda. Sellisel juhul peab fond ise hindama patsiendi töövõimet. Lõike 4 eesmärk on sätestada, et fond kohaldab töövõime hindamisel töövõimetoetuse seaduse § 5 lõike 4 ja § 6 lõike 3 alusel kehtestatud töövõime hindamise tingimusi ja töövõimet välistavate seisundite loetelu. Lõikega 5 antakse sotsiaalministrile volitus kehtestada üldise töövõime vähenemise ulatust ja kindlustusjuhtumist tingitud töövõime vähenemise ulatust väljendavad protsendimäärad ning protsendi määramise korra. Lõige 6 sätestab, et üldise töövõime vähenemise ja kindlustusjuhtumist tingitud töövõime vähenemise protsendi määramiseks on patsient kohustatud fondi nõudel läbima arstliku läbivaatuse. Kui patsiendi töövõime vähenes pärast töövõimetushüvitise vähendamist, on tal õigus nõuda enda saatmist arstlikule läbivaatusele. Arstliku läbivaatuse kulud kannab fond. Paragrahvis 15 sätestatakse reeglid ülalpidamishüvitise ja töövõimetushüvitise arvutamisele. (1) Ülalpidamishüvitise ja töövõimetushüvitise (edaspidi käesolevas paragrahvis hüvitis) arvutamise aluseks on patsiendi ühe kalendripäeva netotulu, mis leitakse patsiendi sotsiaalmaksuga maksustatud tulust, millest arvatakse maha tulumaks ja isiku töötuskindlustusmakse, ning seejärel jagatakse käesoleva paragrahvi lõigetes 2–7 sätestatud perioodi pikkusega kalendripäevades (edaspidi netotulu). Arvestusest jäetakse välja kalendripäevad, millal patsient oli ajutiselt töövõimetu. (2) Kui patsient sai kindlustusjuhtumi ajal sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, võetakse netotulu arvutamisel aluseks kindlustusjuhtumile eelnenud ajavahemik, mille jooksul sai patsient katkematult sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, kuid kõige rohkem 12 kalendrikuud. (3) Kui patsient ei saanud kindlustusjuhtumi ajal sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, võetakse netotulu arvutamisel aluseks kindlustusjuhtumile vahetult eelnenud 12 kalendrikuu jooksul sotsiaalmaksuga maksustatud tulu. (4) Kui patsient tegutses kindlustusjuhtumi ajal füüsilisest isikust ettevõtjana, võetakse netotulu arvutamisel aluseks kindlustusjuhtumile vahetult eelnenud kahe kalendriaasta tuludeklaratsioonis deklareeritud tulu. (5) Kui patsient teenis kindlustusjuhtumile vahetult eelnenud 12 kalendrikuu jooksul tulu välismaal, võetakse netotulu arvutamisel aluseks välismaal teenitud tulu selline osa, mis Eestis teenituna kuuluks Eestis sotsiaalmaksuga maksustamisele. 28 (6) Kui patsient oli kindlustusjuhtumi toimumise ajal ajateenistuses, võetakse netotulu arvutamisel aluseks patsiendi ajateenistuse algusele vahetult eelnenud 12 kalendrikuu jooksul sotsiaalmaksuga maksustatud tulu. (7) Kui patsient oli kindlustusjuhtumi toimumise ajal lapsehoolduspuhkusel, võetakse netotulu arvutamisel aluseks patsiendi lapsehoolduspuhkuse algusele vahetult eelnenud 12 kalendrikuu jooksul sotsiaalmaksuga maksustatud tulu. (8) Kui käesoleva paragrahvi lõigete 1–7 alusel arvutatud netotulu on väiksem kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära ja arvu 30 jagatis, loetakse patsiendi sotsiaalmaksuga maksustatavaks tuluks Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära ja arvu 30 jagatis. (9) Hüvitise arvutamisel patsiendi netotulu indekseeritakse. Indekseerimisel korrutatakse netotulu Statistikaameti viimase avaldatud tarbijahinnaindeksi ja kindlustusjuhtumi toimumise kalendrikuule järgnenud kalendrikuul avaldatud tarbijahinnaindeksi jagatisega. (10) Ühe kalendrikuu hüvitis on käesoleva paragrahvi lõike 9 kohaselt indekseeritud kalendripäeva netotulu ja arvu 30 korrutis, millest arvestatakse maha patsiendile muu kohustusliku kindlustuse või seaduse alusel määratud hüvitise või kompensatsiooni summa kalendrikuu kohta. (11) Hüvitise arvutamisel arvestatakse kindlustusandja vastutuse ulatust. (12) Töövõimetushüvitise puhul arvestatakse patsiendi sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu sellel perioodil, mille kohta töövõimetushüvitis on arvestatud. (13) Hüvitis arvutatakse ümber, kui patsiendil tekib või oleks tekkinud õigus vanaduspensionile. Hüvitise ümberarvutamisel võetakse patsiendi netotulust enne kindlustusjuhtumit arvesse 60 protsenti. Lõige 1 sätestab, et ülalpidamishüvitise ja töövõimetushüvitise arvutamisel võetakse aluseks patsiendi ühe kalendripäeva netotulu. Patsiendi ühe kalendripäeva netotulu leidmiseks tuleb võtta selle patsiendi sotsiaalmaksuga maksustatav tulu ning sellest maha arvata tulumaks ja töötuskindlustusmakse. Saadud summa jagatakse perioodi pikkusega kalendripäevades, mis tuleb netotulu arvutamisel aluseks võtta, selle sätestavad käesoleva paragrahvi lõiked 2–7. Arvestusest välja need kalendripäevad, kui patsient oli ajutiselt töövõimetu ehk oli töö- või ametikohustustest vabastatud töövõimetuslehe alusel. Lõige 2 sätestab, et kui patsient sai kindlustusjuhtumi ajal sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, võetakse netotulu arvutamisel aluseks kindlustusjuhtumile eelnenud ajavahemik, millal patsient sai katkematult sotsiaalmaksuga maksustatud tulu. Sisuliselt on seega hüvitise suuruseks patsiendi keskmine töötasu. Kui patsient on töötanud katkematult pikka aega, võetakse netotulu arvutamisel arvesse kindlustusjuhtumile eelnenud 12 kalendrikuu sissetulek. Kui patsient mingil perioodil ei töötanud ja asus tööle näiteks kaks kuud enne kindlustusjuhtumit, võetakse isiku netotulu arvutamisel arvesse viimase kahe kuu töötasu. Sellisel juhul katkestas kindlustusjuhtum patsiendi faktilise regulaarse sissetuleku ning asjaolu, et patsient oli enne tööle saamist näiteks 29 pikalt töötu, ei ole oluline – kahju hüvitamise põhimõte on taastada patsiendile kahjujuhtumieelne olukord, mitte see olukord, mis oli näiteks viis kuud enne kindlustusjuhtumit. Netotulu arvutamisel ei võeta arvesse töövõimetuslehega tööst vabastatud aega. Täiendavalt vajab veel selgitamist, et töövõimetusleht ei katkesta käesolevas lõikes nimetatud katkematut sotsiaalmaksuga maksustatud tulu perioodi, katkematu perioodi hindamisel on tähtis pigem see, et patsient oleks saanud sissetulekut regulaarselt. Lõige 3 reguleerib olukorda, kus patsient kindlustusjuhtumi ajal ei töötanud – sellisel juhul arvutatakse netotulu nii, et võetakse arvesse kindlustusjuhtumile eelnenud 12-kuuline ajavahemik ja sellel perioodil saadud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, et kui patsient viimase 12 kuu jooksul üldse ei töötanud või kui ta töötas väga vähe ja kalendripäeva netotulu tuleb seetõttu väike, on käesoleva paragrahvi lõike 8 kohaselt minimaalne hüvitise suurus igal juhul vähemalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäär. Seega, kui patsient kindlustusjuhtumi ajal ei töötanud, kuid enne kindlustusjuhtumit sai regulaarset sissetulekut, võetakse seda hüvitise arvutamisel arvesse ning isikul on võimalik saada suuremat hüvitist kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimum. Lõiked 4–7 sätestavad netotulu arvutamise reeglid, kui kahjustatud isik oli kindlustusjuhtumi ajal füüsilisest isikust ettevõtja, teenis tulu välismaal, oli kindlustusjuhtumi ajal ajateenistuses või lapsehoolduspuhkusel (alates 01.04.2022 vanemapuhkusel). Lõige 8 kehtestab reegli, et kui käesoleva paragrahvi alusel arvutatud patsiendi netotulu on väiksem kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäär, lähtutakse hüvitise arvutamisel töötasu alammäärast. Alammäär on Eestis kehtestatud, et kaasa aidata vähekindlustatud isikute toimetuleku paranemisele. Töötasu alammäära tõus tulevikus tähendab alammääraga seotud tasude tõusu era- ja avalikus sektoris, samuti suurenevad sellises olukorras töötasu alammääraga seotud hüvitiste summad, näiteks ka eelnõus sätestatud ülalpidamishüvitise ja töövõimetushüvitise summa juhul, kui patsiendi arvutatud netotulu oleks väiksem kui Eestis sätestatud töötasu alammäär. Lõigete 9 ja 10 kohaselt tuleb patsiendi netotulu indekseerida. See puudutab eelkõige neid hüvitise saajaid, kes saavad fondilt hüvitist perioodiliselt. Indekseerimine tähendab sisuliselt seda, et hüvitist korrigeeritakse vastavalt tarbijahinnaindeksi muutustele. Indekseerimise mõte on see, et rahasumma väärtus püsiks pikas perioodis sama. See on oluline, et tagada patsiendile teatud elatustaseme stabiilsus. Lõige 11 sätestab, et hüvitise arvutamisel arvestatakse kindlustusandja vastutuse ulatust. Seega võib hüvitist vähendada tulenevalt patsiendi osast tekkinud kahjus. Lõike 12 kohaselt võetakse töövõimetushüvitise arvutamisel arvesse patsiendi sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu perioodil, mille kohta töövõimetushüvitis on arvestatud, sest kahjuks on sotsiaalmaksuga maksustatava tulu vähenemine. Lõige 13 sätestab, et hüvitis arvutatakse ümber, kui patsiendil tekib või oleks tekkinud õigus vanaduspensionile. Hüvitise ümberarvutamisel võetakse patsiendi netotulust enne kindlustusjuhtumit arvesse 60 protsenti. Kokkuvõtvalt lähtutakse ülalpidamishüvitise ja töövõimetushüvitise suuruse arvutamisel järgmistest valemitest: 30 1) Ülalpidamishüvitis ülalpeetavale kalendrikuu kohta arvutatakse valemiga:  3 / 5  NTELÕpäev  30  THI muut  P  Hyvitisülalpeetav    RP   KAV %  KA    NTELÕpäev – patsiendi keskmine netotulu päevas enne kindlustusjuhtumit; 30 – päevatulust kuu tulu leidmiseks korrutatakse päevatulu 30-ga; THImuut – tarbijahinnaindeksi muutus; P – koefitsient, mis näitab, kas patsiendil oleks õigus vanaduspensionile. Kui patsiendil ei oleks õigust vanaduspensionile, on väärtus 1; kui patsiendil oleks õigus vanaduspensionile on väärtus 0,6; KA – selliste isikute arv, kellel on õigus ülalpidamishüvitisele; RP – riigi poolt makstavate toitjakaotus- või rahvapensionide summa; KAV% – kindlustusandja vastutuse ulatuse %. 2) Töövõimetushüvitis kalendrikuu kohta arvutatakse valemiga: NTELÕpäev  30  THI muut  P  TV %  RP  MPH  KAV %    Hyvitiskanna tan u  min    NTELÕpäev  30  THI muut  P  30  NTPLÕpäev  RP  MPH  KAV %   NTELÕpäev – patsiendi keskmine netotulu päevas enne kindlustusjuhtumit; 30 – päevatulust kuu tulu leidmiseks korrutatakse päevatulu 30-ga; THImuut – tarbijahinnaindeksi muutus; P – koefitsient, mis näitab, kas patsiendil on õigus vanaduspensionile. Kui patsiendil ei ole õigus vanaduspensionile, on väärtus 1; kui patsiendil on õigus vanaduspensionile on väärtus 0,6; TV% – patsiendi töövõimetuse kaotuse määr; RP – riigi poolt makstavate toitjakaotus- või rahvapensionide summa; MPH - Sotsiaalkindlustusameti või muu isiku poolt patsiendile makstava muu kohustusliku kindlustuse või seaduse alusel pidevalt määratud hüvitise või kompensatsiooni summa, v.a töövõimetus- või rahvapensioni summa; KAV% – kindlustusandja vastutuse ulatuse %; NTPLÕpäev – patsiendi netotulu päevas pärast kindlustusjuhtumit. Järgnevalt on näitlikustamiseks tabel ülalpidamishüvitise ja töövõimetushüvitise arvestamise kohta. Tabel on koostatud tulenevalt järgmistest kriteeriumidest:  ühe kuu hüvitis, hüvitist makstakse kolme kuu eest ette;  tarbijahinnaindeksi muutuse mõju ei ole arvestatud;  ülalpidamishüvitise puhul on arvestatud kahe ülalpeetavaga;  riigi toetusena on arvestatud töövõimetoetus täieliku töövõimetuse korral 415 eurot ja osalise töövõime korral 240 eurot ning toitjakaotuspension 200 eurot;  tulu peale juhtumit ja töövõime kaotuse määr ei oma ülalpidamishüvitise puhul tähendust;  netotulu arvutamisel on arvestatud praeguseid maksemäärasid ja seda, et patsient või hukkunu oli liitunud teise pensionisambaga. Samuti on eeldatud, et aasta enne õnnetust tulu ei muutunud;  hüvitise arvutamisel on eeldatud, et patsiendil ei ole oma osa kahju tekkimises või suuruses, sh on ta taastusravil järginud arsti ettekirjutusi, tarvitanud ravimeid jne. 31 Tabel 1. Ülalpidamishüvitise ja töövõimetushüvitise arvestamine Tulu enne juhtumit Tulu peale juhtumit Töövõime kaotuse määr Töövõimetushüvitis ühe Ülalpidamishüvitis ühe kuu kohta kuu kohta ühele ülalpeetavale Bruto 550 eurot kuus (neto 0 eurot kuus 100% 112,70 eurot 0 eurot 17,59 eurot päevas) Bruto 1500 eurot kuus 0 eurot kuus 100% 821,30 eurot 170,89 eurot (41,21 eurot päevas) Bruto 3000 eurot kuus 0 eurot kuus 100% 1926,20 eurot 502,36 eurot (78,04 eurot päevas) Bruto 5000 eurot kuus 0 eurot kuus 100% 3486,80 eurot 970,54 eurot (130,06 eurot päevas) Bruto 1500 eurot kuus 550 eurot kuus 100% 293,60 eurot (41,21 eurot päevas) Bruto 1500 eurot kuus 550 eurot kuus 70% 468,60 eurot (41,21 eurot päevas) Bruto 1500 eurot kuus 550 eurot kuus 40% 254,52 eurot (41,21 eurot päevas) Bruto 3000 eurot kuus 1500 eurot kuus 100% 689,90 eurot (78,04 eurot päevas) Bruto 3000 eurot kuus 1500 eurot kuus 40% 696,48 eurot (78,04 eurot päevas) Bruto 5000 eurot kuus 3000 eurot kuus 100% 1145,60 eurot (130,06 eurot päevas) Bruto 5000 eurot kuus 3000 eurot kuus 60% 1320,60 eurot (130,06 eurot päevas) Bruto 5000 eurot kuus 3000 eurot kuus 30% 930,54 eurot (130,06 eurot päevas) Kokku peab töövõime kaotus olema 40%. Siin näites on lisaks raviveast tingitud töövõime vähenemisele muul põhjusel töövõime vähenemine Paragrahvis 16 sätestatakse reeglid ülalpidamishüvitise ja töövõimetushüvitise muutmiseks. (1) Fond arvutab töövõimetushüvitise ümber, kui muutuvad töövõimetushüvitise arvutamise aluseks olnud asjaolud või ilmnevad uued asjaolud, mida tuleb töövõimetushüvitise arvutamisel arvestada. Kui fond arvutab töövõimetushüvitise ümber, siis netotulu uuesti ei indekseerita. (2) Kui ümberarvutamise tulemusel selgub, et fond on maksnud töövõimetushüvitist väiksemas summas, kui ta muutunud või ilmnenud uusi asjaolusid arvestades peaks maksma, makstakse puuduv osa töövõimetushüvitisest välja koos järgmise perioodi eest tasumisele kuuluva kindlustushüvitisega. (3) Kui ümberarvestamise tulemusel selgub, et fond on maksnud töövõimetushüvitist suuremas summas, kui ta muutunud või ilmnenud uusi asjaolusid arvestades oleks pidanud maksma, on fondil õigus enam makstud summa järgmise perioodi eest tasumisele kuuluvast kindlustushüvitisest maha arvata. 32 (4) Fondil ei ole kohustust muuta ülalpidamishüvitise suurust tagasiulatuvalt. (5) Töövõimetoetuse seaduse § 18 alusel töövõimetoetuse maksmise peatamise aja eest ei maksta patsiendile selle ajavahemiku eest ka töövõimetushüvitist. Lõike 1 eesmärk on sätestada, et fond arvutab töövõimetushüvitise ümber, kui muutuvad töövõimetushüvitise arvutamise aluseks olnud asjaolud (nt muutub töövõime ulatus, patsiendi töövõime muutub osalisest puuduvaks töövõimeks või vastupidi) või ilmnevad uued asjaolud (nt patsient läheb tööle), mida tuleb töövõimetushüvitise arvutamisel arvestada. Sätte mõte on sätestada, et perioodi lõpus teeb fond nn kontrollarvutuse, et tagada õiglane hüvitis. Kui fond saab teada täpsed summad, mis on töövõimetushüvitise arvutamise aluseks, või muutuvad muud asjaolud, arvutab fond töövõimetushüvitise ümber. Samuti tehakse ümberarvestus, kui patsiendi sotsiaalmaksuga maksustatav tulu muutub seoses sellega, et ta läheb tööle, kaotab töö, vahetab töökohta. Sätte eesmärk on tagada, et patsiendile makstav töövõimetushüvitis oleks õiglane. Näiteks juhul, kui patsient enne perioodilise töövõimetushüvitise arvutamist töötas, kuid seoses terviseseisundi halvenemisega oli sunnitud perioodi jooksul töölepingu üles ütlema, ei ole õiglane, et selle asjaoluga ei arvestata ja temale makstavat hüvitist ümber ei arvutata. Lõike 1 teine lause sätestab, et kui fond arvutab töövõimetushüvitise tagantjärele ümber, siis netotulu uuesti ei indekseerita. Töövõimetushüvitise arvutamisel indekseeritakse patsiendi kindlustusjuhtumieelne netotulu, kasutades tarbijahinnaindeksi muutust. Indekseerimine on vajalik, et tasandada raha väärtuse muutust ajas, sest töövõimetushüvitisi makstakse tavaliselt kümnete aastate jooksul. Sellise perioodi puhul on raha väärtuse muutus ajas märkimisväärne. Tarbijahinnaindeks muutub iga kuu ja hüvitis makstakse kolme kuu eest ette. Seega, sisuliselt indekseeritakse tulu neli korda aastas iga kolme kuu tagant. Hüvitis tuleb ümber arvutada, kui sisendid muutuvad, sh on tarbijahinnaindeks üks sisenditest. Seega tuleks kõik hüvitised alati ümber arvutada, sest indeks on muutunud. Samas on indeksi muutus kolme kuu jooksul väga väike. Hüvitise arvutamisloogika lihtsuse ja arusaadavuse eesmärgil (teise lause kohaselt) hüvitise ümberarvutamisel isiku juhtumieelset netotulu ümber ei indekseerita. See piirang on mõeldud nii juhuks, kui hüvitise arvutamisel muutub vaid indeks, kui ka juhuks, kui muutuvad muud sisendid. Lisaks on oluline rõhutada, et kui hüvitist saama õigustatud isik sureb enne selle ajavahemiku lõppu, mille eest perioodiline makse tehti, ei mõjuta see maksmise kohustust selle ajavahemiku eest tulenevalt VÕS § 136 lõike 3 teisest lausest. Lõige 2 reguleerib olukorda, kui ümberarvutamise tulemusel selgub, et fond on maksnud töövõimetushüvitist väiksemas summas, kui ta muutunud või ilmnenud uusi asjaolusid arvestades peaks maksma. Sellisel juhul makstakse puuduv osa töövõimetushüvitisest välja koos järgmise perioodi eest tasumisele kuuluva kindlustushüvitisega. Lõige 3 reguleerib olukorda, kui ümberarvestamise tulemusel selgub, et fond on maksnud töövõimetushüvitist suuremas summas, kui ta muutunud või ilmnenud uusi asjaolusid arvestades oleks pidanud maksma. Sellisel juhul on fondil õigus enam makstud summa järgmise perioodi eest tasumisele kuuluvast kindlustushüvitisest maha arvata. Lõige 4 sätestab, et fondil ei ole kohustust muuta ülalpidamishüvitise suurust tagasiulatuvalt. Näiteks ülalpidamishüvitise tagasiulatuv muutmine tähendaks sisuliselt seda, et juba välja makstud hüvitis tuleks hüvitist saama õigustatud isikute vahel ümber jagada – see võib kaasa 33 tuua hüvitise saajate jaoks ebameeldivaid alusetu rikastumise nõudeid (s.t enam saadud hüvitis tuleks isikutelt tagasi nõuda). Lõiget 5 kohaldatakse töötuna arvel olevale osalise töövõimega patsiendile, kes peab töövõimetoetuse seadusest ning tööturuteenuste ja -toetuste seadusest tulenevalt täitma aktiivsusnõudeid (nt käima töötukassas vestlusel, täitma tööotsimiskava vms) või kes keeldub talle pakutavast sobivast tööst. Eesmärk on siduda mittetöötavate osalise töövõimega patsientide töövõimetushüvitise maksmine aktiivsusnõuete täitmisega, eelkõige kohustusega töötukassa abil tööd otsida, ja sätestada, et kui patsient on rikkunud töövõimetoetuse seaduses sätestatud aktiivsusnõudeid ning seetõttu on peatatud talle töövõimetoetuse maksmine töövõimetoetuse seaduse § 18 alusel, ei maksta patsiendile ka töövõimetushüvitist selle ajavahemiku eest. Aktiivsusnõuete täitmata jätmine ja mõjuva põhjuseta sobivast tööst keeldumine on vastuolus ka VÕS § 139 lõikest 2 tuleneva patsiendil lasuva kahju vältimise ja vähendamise kohustusega, mistõttu on hüvitise ümberarvutamine sellisel juhul põhjendatud. Vastasel juhul tekkiks olukord, kus töövõimetoetuse seaduse nõuete rikkumine ja seeläbi töövõimetoetustest ilmajäämine tekitaks olukorra, kus fondi poolt makstav töövõimetushüvitis suureneks ja patsiendil poleks motivatsiooni tööle naasta. Kuigi ka VÕS § 139 lõikest 2 tuleneb fondi õigus töövõimetushüvitist vähendada, on põhjendatud seaduses õigusselguse huvides täpsema regulatsiooni kehtestamine, mis toetub töövõimetoetuse seaduses sätestatud kohustuste täitmisele ja töötukassa poolt tuvastatud asjaoludele. Ühtlasi on töövõimetoetuse seaduse § 18 alusel töövõimetoetuse maksmise peatamine lõigete 1 ja 3 mõistes uus ilmnenud asjaolu, mida tuleb töövõimetushüvitise arvutamisel arvestada. Kui seetõttu selgub, et fond on maksnud töövõimetushüvitist suuremas summas, on fondil õigus enam makstud summa järgmise perioodi eest tasumisele kuuluvast kindlustushüvitisest maha arvata. Paragrahvis 17 sätestatakse põhimõtted ülalpidamishüvitise ja töövõimetushüvitise maksmise lõpetamiseks. (1) Fond lõpetab ülalpidamishüvitise maksmise ajal, kui lõpeks kohustus hüvitist saama õigustatud isikut ülal pidada. (2) Fond lõpetab ülalpidamishüvitise ja töövõimetushüvitise maksmise kindlustushüvitist saama õigustatud isiku surma korral. (3) Fond lõpetab töövõimetushüvitise maksmise, kui patsiendi töövõime taastub kindlustusjuhtumile eelnenud ulatuses. (4) Fond lõpetab töövõimetushüvitise maksmise, kui patsiendi sotsiaalmaksuga maksustatav tulu suureneb vähemalt kindlustusjuhtumi eelse tasemeni. Fond võtab seejuures arvesse Statistikaameti avaldatud tarbijahinnaindeksi muutust. (5) Fond lõpetab ülalpidamishüvitise või töövõimetushüvitise maksmise, kui selleks esineb seadusest tulenev alus. (6) Osalise töövõimega isikule lõpetatakse töövõimetushüvitise maksmine enne tuvastatud osalise töövõime perioodi lõppemist, kui Eesti Töötukassa lõpetab talle töövõimetoetuse seaduse § 19 lõike 1 alusel töövõimetoetuse maksmise. 34 (7) Töövõimetushüvitist ei maksta isikule sellel ajavahemikul, kui ta kannab karistust vanglas või arestimajas või viibib vahi all. Käesolevas paragrahvis sätestatakse juhud, millal fond lõpetab ülalpidamishüvitise või töövõimetushüvitise maksmise. Lõikes 1 nähakse ette, et fond lõpetab ülalpidamishüvitise maksmise seda saama õigustatud isikule samal ajal, kui oleks lõppenud kindlustusjuhtumi tagajärjel surma saanud patsiendi kohustus seda isikut ülal pidada. Sellest ajast alates ei saa lugeda, et hüvitist saama õigustatud isikule oleks kahju tekkinud. Lõike 2 kohaselt lõpetab fond ülalpidamishüvitise ja töövõimetushüvitise maksmise hüvitist saama õigustatud isiku surma korral – hüvitise saamise õiguse näol ei ole tegemist õigusega, mis läheks mistahes alusel üle ühelt isikult teisele. Lõikes 3 nähakse ette fondi kohustus lõpetada patsiendile töövõimetushüvitise väljamaksmine, kui tema töövõime taastub täielikult. Lõige 4 sätestab, et töövõimetushüvitist ei maksta, kui patsiendi sotsiaalmaksuga maksustatav tulu suureneb vähemalt kindlustusjuhtumi eelse tasemeni, siinjuures tuleb arvestada ka tarbijahinnaindeksi muutusi. Lõige 5 sätestab võimaluse lõpetada hüvitise maksmine juhul, kui selleks esineb mõni muust seadusest tulenev alus. Näiteks võib pärast hüvitise maksmist selguda, et fondil puudub hüvitise maksmise kohustus. Lõike 6 kohaselt lõpetatakse osalise töövõimega patsiendile töövõimetushüvitise maksmine enne tuvastatud osalise töövõime perioodi lõppemist, kui töötukassa lõpetab talle töövõimetoetuse seaduse § 19 lõike 1 alusel töövõimetoetuse maksmise. Lõige 7 sätestab, et töövõimetushüvitist ei maksta isikule selle ajavahemiku eest, kui ta kannab karistust vanglas või viibib vahi all. Paragrahvis 18 reguleeritakse mittevaralise kahju hüvitamist. (1) Fond hüvitab õigustatud isikule kindlustusjuhtumi toimumise korral mittevaralise kahju ühekordse maksena olenevalt tervisekahjustuse või kehavigastuse raskusastmest ja muudest asjaoludest. Kui patsiendil on erineva raskusastmega tervisekahjustused või kehavigastused, makstakse mittevaralise kahju hüvitist vastavalt raskeimale tervisekahjustusele või kehavigastusele. (2) Mittevaralise kahju hüvitamisel võetakse muu hulgas arvesse tervisekahjustuse või kehavigastuse raskusastet, tekkinud funktsioonihäire sügavust, ravi ja töövõime vähenemise kestust. (3) Mittevaralise kahju nõude korral on mittevaralise kahju suurus: 1) keskmise raskusega kergema tervisekahjustuse või kehavigastuse korral kuni 500 eurot; 2) keskmise raskusega raskema tervisekahjustuse või kehavigastuse korral kuni 2 000 eurot; 3) raske tervisekahjustuse või kehavigastuse korral kuni 5 000 eurot; 35 4) väga raske tervisekahjustuse või kehavigastuse korral kuni 15 000 eurot; 5) eriti raske tervisekahjustuse, kehavigastuse või surma korral kuni 30 000 eurot. (4) Vähese tervisekahjustuse või kehavigastuse korral mittevaralise kahju hüvitist ei maksta. (5) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 nimetatud tervisekahjustuse ja kehavigastuse raskusastmete liigituse ja iseloomulikud tunnused. Patsiendil on õigus mittevaralise kahju hüvitamisele. Kui patsiendil on erineva raskusastmega tervisekahjustused või kehavigastused, makstakse mittevaralise kahju hüvitist vastavalt raskeimale tervisekahjustuse või kehavigastuse liigile. Mittevaralise kahju hüvitamise põhimõte tuleneb VÕS § 128 lõikest 5, mille järgi hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Patsient või tema lähedane peab mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitama fondile. Patsiendikindlustuse seaduses on mittevaralise kahju kindlustussumma ühe kindlustusjuhtumi kohta 100 000 eurot ja fond hüvitab mittevaralise kahju ühekordselt makstava rahasummana kuni 30 000 euro ulatuses (eelnõust tulenevalt on eriti raske tervisekahjustuse, kehavigastuse või surma korral mittevaralise kahju suurus kuni 30 000 eurot). Fondil on kaalutlusõigus hinnata kas ja kui palju tuleks hüvitada, arvestades kahjujuhtumi asjaolusid, eelkõige tervisekahjustuse või kehavigastuse raskusastet ja töölt eemaloleku aega. Erialaeksperdid on hinnanud, et mittevaraline kahju on kogu isikukahju arvestuses üks kulukamaid kahju liike, mistõttu on patsiendikindlustuse süsteemis üritatud leida optimaalseim hüvitiste suurus. Seaduse järgi on teatud raskusastmele vastava tervisekahjustuse või kehavigastuse korral makstava mittevaralise kahju suurus kindlaks määratud. See tähendab seda, et mittevaralise kahju suurust arvestatakse ja hüvitis makstakse välja vastavalt tervisekahjustuse raskusele (keskmise, raske, väga raske ja eriti raske tervisekahjustuse järgi). Kui kahjustatud isik on hinnanud mittevaralise kahju tekkimist suuremas summas, kui seaduses märgitud, on tal õigus esitada vastav nõue TTO vastu. Fond hüvitab mittevaralise kahju üksnes seaduses sätestatud summa piires. Kui patsient leiab, et patsiendikindlustuse seaduses sätestatud hüvitise maksimaalne määr ei ole piisav, on kannatanul õigus esitada täiendav kahju hüvitamise nõue TTO-le. Selle põhimõtte järgi arvab kohus patsiendikindlustuse süsteemist saadud hüvitise summa määratud hüvitisest maha. Näiteks, kui kohus otsustab, et mittevaraline kahju on 5000 eurot, võetakse sellest maha juba hüvitatud 4000 eurot ning TTO on kohustatud maksma patsiendile täiendavalt 1000 eurot. VÕSi kommenteeritud väljaande § 128 lõike 5 kommentaarides selgitatakse, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse määrab kohus kindlaks oma siseveendumuse kohaselt ning kõiki asjaolusid hinnates. Samamoodi peaks fond mittevaralise kahju määramisel seda arvestama. Fondil on kaalutlusõigus, kas ja mis ulatuses hüvitist maksta. Kindlustussumma ühe isiku kohta on 100 000 eurot (vt kindlustussumma suuruseid §-st 8). Sellest suuremat hüvitist fond välja ei maksa. Soome Vabariigi kahju hüvitamise seaduse (Vahingokorvauslaki) järgi on mittevaralise kahju hüvitamise nõuded liigitatud sarnaselt liikluskindlustuse seadusega ning hüvitamisel piirmäära ei ole. Soomes on arvestatav hulk isikukahjude kohtupraktikat, mis on jätnud oma jälje Soome õigusesse. Soome liiklusõnnetuste komisjon (Liikennevahinkolautakunta) on välja töötanud mittevaralise kahju hüvitamise tabelid, mille järgi hüvitatakse kannatanutele kahju. 36 Mittevaralise kahju hüvitamise eesmärk on maksta üksnes kompensatsiooni ehk valuraha. Vabandamist kui õiguskaitsevahendit kehtiv õigus nõuda ei võimalda, kuid vabandamist võidakse kohtus arvesse võtta mittevaralise kahju rahas hüvitamise nõude lahendamisel. Käesolevas süsteemis seda ei arvestata, kuid kui patsient otsustab siiski pöörduda täiendava nõudega kohtusse, võib kohus vabandamist või heastamist arvestada ja muu hulgas patsiendikindlustuse süsteemist makstud mittevaralise kahju maha arvata. Viru Maakohtu 2—06-9959 lahendis on märgitud, et mittevaralise kahjuna õiguslikus tähenduses ei ole arvestatav igasugune terviserike või ebameeldiv elukogemus. Tervise kahjustamisega kaasnev mittevaraline kahju võib seisneda kahjustatud isiku sisseharjunud elurütmi sunnitud muutustes – näiteks pikaajaline eemalolek harjumuspärasest keskkonnast, vajadus kõrvalise abi järele, teadmatus oma tervise paranemise võimalikkusest, sunnitud loobumine oma harrastustest ja harjumustest, piirangud isiku tegevuses ja elukorralduses, füüsiline ja hingeline valu, püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutumine, oluline psüühika ja närvitegevuse häire, heaolu langus või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus. Ainuüksi füüsiline ja hingeline valu ei ole mittevaraline kahju eelkirjeldatud tähenduses. Kohus peab igal konkreetsel juhul otsustama, kas üldse esineb sellist kahju, mida oleks vaja kompenseerida rahaliselt (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1- 11-04). Riigikohtu õigusteabe osakond on koostanud ka kohtupraktika kordusanalüüsi teemal „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviil- ja kriminaalasjades esimese ja teise astme kohtutes 2016. aastal“.10 Analüüsi käigus vaadati läbi tsiviilasjadest 47 esimese astme ja 33 ringkonnakohtu otsust. Lisaks vaadati läbi 2016. aasta kuriteoasjad, mille raames menetletavas tsiviilhagis oli esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Kuriteoasjades oli maa- ja ringkonnakohtu otsuseid kokku 75, millest üldmenetluses lahendati 22 asja ning kokkuleppe- ja lühimenetluses 53 asja. Põhjendava osaga otsustest 8 olid maakohtu otsused ja 14 ringkonnakohtu otsused. Analüüsi kohaselt jäid tsiviilasjades väiksemate ja lühiajaliste vigastuste tekitamise alusel välja mõistetud hüvitised vahemikku 100–1500 eurot. Raskemate kehavigastuste ja tervisekahjustuste tekitamise alusel välja mõistetud hüvitiste suurus tsiviilasjades oli vahemikus 500–12 000 eurot. Kriminaalmenetluses raske tervisekahju tekitamisena kvalifitseeritud kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju eest väljamõistetud hüvitise suurused olid aga suuremad. Näiteks liiklussüütegudega tekitatud VÕS § 132 lõike 2 järgi väljamõistetava (st juhtumid, kus kannatanu sai liiklusõnnetuses vigastada ja nõudis enda vigastuste eest mittevaralise kahju hüvitamist) hüvitise suurus oli keskmiselt 17 300 eurot ja mediaan 17 200 eurot. Hüvitised jäid vahemikku 5000–30 000 eurot. Üldmenetluses oli hüvitiste vahemik 5000–50 000 eurot. Keskmise hüvitise suurus oli 14 700 eurot ja mediaan 9750 eurot. Samuti on analüüsis nenditud, et kohtupraktikas esineb probleeme nii sellega, et sarnastel asjaoludel väljamõistetavad hüvitised ei ole võrreldavad, kui ka sellega, et raskema rikkumise korral on hüvitised kohati väiksemad kui väiksemate rikkumiste puhul. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramiseks pöörduti 2018. aasta lõpus täiendavalt maakohtute poole palvega esitada maakohtul võimaluse korral statistika, milliste kehavigastuste eest ja millises suuruses kahju hüvitisi on kohtulahenditega (nii kohtuotsuste kui kohtulikku kompromissi kinnitavate kohtumäärustega) tervishoiuteenuse osutamisel tekkinud 10 https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/analyysid/2017/Mittevaralise%20kahju%20h%C3%BCvita mine%20tsiviil-%20ja%20kriminaalasjades%202016.pdf 37 tervise kahjustamise või kehavigastuse eest välja mõistetud. Järelepärimisele vastas Harju, Pärnu ja Tartu maakohus. Kuivõrd kohtute infosüsteem ei erista mittevaralise kahju nõudeid, kus kahju on tekitatud tervishoiuteenuse osutamisel, tuginesid vastused pigem üksikjuhtudele. Üksikjuhtumitest saab välja tuua hambaraviga seotult väljamõistetud mittevaraline kahju 2000 eurot, eriti raske tervisekahjustuse tekitamisega seotult mittevaralise kahju hüvitamine 100 000 eurot, kannatanu surmaga seotud mittevaralise kahju hüvitamiseks välja mõistetud kokku 11 000 eurot. Mootorsõidukiga hooletusest tekitatud tervisekahju puhul, mis seisnes eelkooliealisel lapsel jala kaotuses, sõlmisid pooled kompromissi, milles mittevaralist kahju hõlmav kahju hüvitis oli 18 250 eurot. See hõlmas küll ka seni kantud varalist kahju, aga varalise kahju suurus oli hagist nähtuvalt ca 800–1600 eurot. Seega oli mittevaralise kahju komponent kordades suurem. Liikluskindlustuse seaduse § 32 lõikes 3 sätestatud mittevaralise kahju suurustest lähtumist ei pidanud osad vastanud põhjendatuks, mistõttu ei peaks raviteenuse osutamisel tervisekahju tekitamine olema samastatud liiklusõnnetuses tervise kahjustuse või kehavigastuse tekitamisega. Üldisema ettepanekuna toodi ka välja, et elukallidus ja elatustase on pidevas muutumises, mistõttu oleks otstarbekam hüvitiste suurused määrata mitte kindla summa, vaid muutuva suurusena ning siduda nt miinimumpalga, keskmise palgaga või mingi indeksiga. Eelnõu autorid möönavad, et eelnõus välja pakutud lahendust võib olla vaja tulevikus muuta, kui käesolevas eelnõus pakutud summad praktikas kahjustatud isikuid ei rahulda ja sageneb kohtu poole pöördumine õiglasema hüvitise saamiseks. Samuti võib vastav ettepanek tulla TTO-delt, kellelt hakatakse nõudma seda osa, mida patsiendikindlustuse süsteemist ei hüvitata. Seaduse kohaselt on mittevaralise kahju suuruse määramisel arvestatud ka Soome praktikaga, mis on 6-astmeline, ent jaguneb väheseks, kergeks, keskmiseks, raskeks, väga raskeks ja üliraskeks vigastuseks. Tabel 2. 01.01.2019 seisuga Soomes kohaldatavad hüvitisnormid vähene vigastus (1) hüvitist ei maksta kerged vigastused (2) 300–1200 € keskmised vigastused (3) 1200–3900 € rasked vigastused (4) 3900–9200 € väga rasked vigastused (5) 9200–21 400 € ülirasked vigastused (6) 21 400 € – Alljärgnevalt on toodud kindlustusandjate esitatud näited Eesti senise praktika, Soome ja teiste riikide praktika kohta tervisekahjustuste ja kehavigastuste liigitamisel. Samas ei pruugi see omada otsest mõju käesoleva seaduse praktikale, sest lõike 5 kohaselt on valdkonna eest vastutaval ministril pädevus kehtestada määrusega tervisekahjustuse ja kehavigastuse raskusastmete liigitus ja iseloomulikud tunnused. 1) vähene tervisekahjustus või kehavigastus Selgitus. Selline on ka Soome ja Saksa praktika. Saksamaal on näiteks leitud, et hüvitist ei maksta koerahammustuse puhul alla 0,5 cm + kerge muljumine, kerge seljavalu või peavalu korral või ärevuse korral tervise pärast. Analoogselt Soomega on ette nähtud, et meilgi väheste vigastuste korral hüvitust ei maksta. Valu ja kannatuste ning muu ajutise kahju eest 38 liikluskindlustuse seaduse § 34 lõike 1 alusel hüvitist ei maksta, kui isikukahju on olnud vähene. Vähene isikukahju on muu hulgas näiteks kriimustused, löök, põrutus, väikesed haavad ja verevalumid. Vähesele isikukahjule on iseloomulik, et see  isik ei vaja haiglaravi;  paraneb 1–2 nädalaga ühtegi kahjustust jätmata;  põhjustab maksimaalselt kahenädalase töövõimetuse. 2) kerge tervisekahjustus või kehavigastus Selgitus. Kerged vigastused on muu hulgas muljumine, kerge sisselõige või rebend, sõrme osaline kaotus, liigese verevalum, lihtne luumurd või liigese nihestus, mis paraneb oletatava tavapärase ajaga ega vaja operatiivset ravi, väga kerge ajutrauma, millega seondub lühiajaline meelemärkusetus, kaelalülide trauma, mille puhul ei ole skaneerimisel leitud kudede kahjustusi, trummikile purunemine, silmatrauma, millest ei teki püsivat kahjustust, 1–5 hamba kaotus ning mööduv kuulmise halvenemine. Kergetele vigastustele on iseloomulik, et  isikul ei ole vaja elustamist ega intensiivravi;  isikul ei ole vaja operatsiooni, näiteks luumurdude fikseerimislõikust;  haiglaravi on vaja maksimaalselt üks nädal;  funktsionaalsele taastumisele kulub maksimaalselt kaks kuud;  vigastuste püsivad tagajärjed on vähesed. 3) keskmise raskusega tervisekahjustus või kehavigastus Selgitus. Keskmised vigastused on muu hulgas pikkade luude murd või murrud, mis võivad vajada ka operatiivset ravi, kuid mis paranevad oletatud aja jooksul, liigese raske nihestus, millega kaasneb liigese sidemete rebendeid ning millest jääb püsivaid kahjustusi, näoluude üksik- või hulgimurrud, sõrme kaotus, operatiivset ravi vajav sõrmekõõluse vigastus, roiete hulgimurrud ja verirind, millega ei kaasne kopsukahjustust ega pikaajalist hingamistegevuse puudulikkust, kõhuõõne elundite vigastus, mis on vajanud operatiivset ravi, kuid on tüsistusteta paranenud, kerge ajutrauma, kaelalülide piirkonna vigastus, millega ei seondu olulist närvistruktuuride kahjustust, silmatrauma, mille tulemuseks on ühe silma nägemisvõime püsiv kahjustumine tasemele 0,1 (teine silm on terve), kuue või enama hamba kaotus. Keskmistele vigastustele on iseloomulik, et  nende ravi võib nõuda vereringe elustamist, kuid mitte intensiivravi;  nendega või nende raviga ei seondu raskemaid tüsistusi;  nende järelravi puhul ei ole vaja korrigeerivaid operatsioone;  nende raviks on vaja haiglaravi 1–3 nädalat;  funktsionaalne taastumine kestab 3–7 kuud;  neist tekkiv püsiv funktsionaalne kahjustus on kerge. 4) raske tervisekahjustus või kehavigastus Selgitus. Rasked vigastused on muu hulgas aeglaselt luustuv murd, luumurru või nihestusega seonduv närvi- või veresoonevigastus, luumurrule järgnev mädane põletik, luumurrule järgnev liigese jäigastumine ja artroos, lülisamba raske kaela-, rinna- või nimmelülide murd, millega ei seondu püsivat, rasket närvikahjustust, roiete hulgimurd, millega seondub veri-õhkrind või kopsude muljumine, kaasuvate haiguste tõttu komplitseeritud rindkere- ja kõhuõõneoperatsioon, korduv sooleummistus, kusiti kitsenemine, mis vajab pidevat ravi, diafragma rebend, keskmise raskusega ajutrauma, raske näoluude hulgimurd, jäsemete hulgimurd või samalaadsed suurte vigastuste kombinatsioonid, silma või nägemise kaotus, mitme sõrme kaotus, laialdane põletushaav. Rasketele vigastustele on iseloomulik, et 39  nende ravi võib vajada intensiivosakonnas lühiajalist kunstlikku hingamist;  nende ravi nõuab haiglaravi pikendavaid ravimeetmeid (nt venitusravi, luumurdude fiksaatorid);  jäsemete vigastuste ravis on vaja kirurgilisi meetmeid (mitme murru fikseerimislõikused, liigese, jäseme, veresoonte või närvide suurem paranduslõikus, suuremahuline käekirurgiline lõikus);  järelravis on peale luumurru fikseerimisvahendite eemaldamise vaja ka muid operatsioone (näiteks luusiirdamine, jäsemete paranduslõikus);  need vajavad haiglaravi 3–8 nädalat;  funktsionaalne taastumine kestab üle 8 kuu;  neist jääv püsiv funktsionaalne kahjustus on märkimisväärne. 5) väga raske tervisekahjustus või kehavigastus Selgitus. Väga rasked vigastused on muu hulgas jäseme kaotus, jäsemete luumurde komplitseerivad väga laialdased närvide ja veresoonte kahjustused, õla ja puusa närvipõimiku suured kahjustused koos puudulikkusega, rindkere hulgivigastused (nt diafragma ja kopsude rebend, südamepauna verejooks ja südame muljumine), lülisamba kaela-, rinna- ja nimmelülide murd, millega kaasneb osaline seljaaju või selle jätke kahjustus, raske ajutrauma, aju, kere ja jäsemete rasked hulgivigastused ning nende kombinatsioonid, vigastused, mille ravi koos paljude operatsioonidega tekitab palju valu, püsiv soole või kusejuha stooma, silmatrauma, mille tagajärjeks on mõlema silma nägemisvõime püsiv nõrgenemine, ja raske põletushaav. Väga rasketele vigastustele on iseloomulik, et  nende raviks on vaja pikka aega kunstlikku hingamist ja vereringet töös hoida;  nende raviks on vaja pikka aega hingamisseaded kasutada või hingetoru avada;  vigastuste või raviga seondub raskeid tüsistusi;  nende raviks on vaja suuremahulisi aju-, rindkere-, kõhuõõne- või jäsemelõikusi;  nende raviks on vaja haiglaravi üle 8 nädala;  neist jääv püsiv funktsionaalne kahjustus on suur. 6) üliraske tervisekahjustus või kehavigastus Selgitus. Ülirasked vigastused on muu hulgas väga rasked ajuvigastused, kahe jäseme kaotus, seljaaju vigastus, millest tuleneb püsiv kõigi nelja jäseme või alajäsemete halvatus, täielik pimedus. Ülirasketele vigastustele on iseloomulik, et  vigastuste või nende raviga seondub erandlikult raskeid tüsistusi;  vigastuste raviks on vaja erandlikke, suuremahulisi ja mitmeid operatsioone;  need vajavad väga pikaajalist haiglaravi või põhjustavad püsiva raviasutuses hoidmise vajaduse;  vigastustest põhjustatud funktsionaalne kahju jääb püsivalt väga suureks. Lõike 5 kohaselt kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega tervisekahjustuse ja kehavigastuse raskusastmete täpsema liigituse ja iseloomulikud tunnused, milles võib lähtuda eelmises lõikes antud selgitustest. Samas võib rakendusakti väljatöötamiseks kokku kutsutud töögrupp jõuda teistsugusele liigitusele, mis oleks paindlik ning arvestaks Eesti tervishoiusüsteemi eripära. Paragrahv 19 sätestab alused, millal kahju ei kuulu hüvitamisele. Käesoleva seaduse alusel ei hüvita fond kindlustusjuhtumi toimumise korral järgmist: 1) käesoleva seaduse §-s 8 sätestatud kindlustussummat ületav kahju; 40 2) patsiendi edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud varaline kahju; 3) kahju, mille eeldatav suurus on alla 200 euro; 4) kahju, kui tervishoiuteenust osutati väljaspool Eesti Vabariiki; 5) võlaõigusseaduse §-s 132 sätestatud kahju; 6) kahju, mille eest vastutab tootja võlaõigusseaduse § 1061 alusel; 7) kahju, mida õigustatud isikul on õigus saada riigilt, sealhulgas avalik-õiguslikult juriidiliselt isikult või kohaliku omavalitsuse üksuselt muu seaduse alusel; 8) tervishoiuteenuse osutaja õigusabikulud; 9) tervishoiuteenuse osutamise lepingust või muust lepingust tulenevad leppetrahvid; 10) kahju, mis on tekkinud kõrgendatud kaitsevalmiduse, erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra või hädaolukorra ajal; 11) saamata jäänud tulu, välja arvatud surma põhjustamise, tervise kahjustamise või kehavigastuse põhjustamise tõttu saamata jäänud tulu käesolevas seaduses sätestatud ulatuses; 12) tervishoiuteenuse osutamise lepingu mittekohase täitmise parandamisega seotud kulutused või kahju, mida patsient nõuab mittekohase täitmise parandamise asemel; 13) juhtumid, kui tervishoiuteenuse osutamine on seotud ravimi kliinilise uuringuga; 14) kahju, mis tuleneb liiklusõnnetusest ja mille hüvitab liikluskindlustuse kindlustusandja. Loetletud punktides on tehtud erisusi kahju hüvitamisel, mille korral hüvitist ei maksta. Selle eesmärk on optimeerida rahalist koormust patsiendikindlustuse süsteemile. Kindlustussummat ületavat kahju ei hüvitata (punkt 1), sest see on maksimaalne summa, mida käesoleva seaduse alusel fond hüvitab, selle hulka kuulub nii varaline kui ka mittevaraline kahju. Maksimaalne kahju võib olla 100 000 eurot isiku kohta, 300 000 eurot kindlustusjuhtumi kohta ja 3 000 000 eurot lepingujärgse kindlustusperioodi kohta. Edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud varalist kahju ei hüvitata (punkt 2), sest seda on keeruline hinnata, see on suures osas hüpoteetiline ning tekitaks tõenäoliselt suure kulu patsiendikindlustuse süsteemile. Patsiendil on siiski õigus edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud varalist kahju nõuda VÕSi alusel TTO-lt. Samuti on eesmärk tagada menetluste ökonoomsust nende kahjude puhul, mis on väiksemad kui 200 eurot (punkt 3) – seetõttu neid kahjusid ei menetleta ega hüvitata (analoogne summa ka Soome süsteemis). Lisaks ei hüvitata kahju, kui tervishoiuteenust osutati väljaspool Eesti Vabariiki, sest käesolev seadus kohaldub üksnes Eestis väljastatud tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba omavate isikute suhtes (punkt 4). Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2011/24/EL patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius punkti 4.2.d kohaselt on piiriüleste tervishoiuteenuste puhul oluline luua mehhanismid, et tagada sobivad heastamismeetmed ja hüvitis tervishoiuteenustest tuleneva kahju eest. Seega on ELi liikmesriikidel kohustus luua vastutuskindlustuse süsteem või sellega samaväärne süsteem, mis tagab patsiendiõiguste kaitse. Näiteks Soomes korraldab sellist hüvitamist Potilasvakuutuskeskus, kes on analoog patsiendikindlustusfondile. Kui kahju tekib ELi liikmesriigis, peavad kahjud olema kaetud vastavalt nimetatud ELi õiguse sättele iga liikmesriigi õiguse kohaselt. Patsiendikindlustuse seadus kohaldub üksnes Eestis osutatud tervishoiuteenuse tagajärjel tekkinud kahjude hüvitamisele, (vt seaduse kohaldamisala selgitusi). Fond ei hüvita ka kahju, mis kuulub hüvitamisele VÕS § 132 alusel (punkt 5) ehk ei hüvitata kahju asja hävimise, kaotsimineku või kahjustamise korral. See põhimõte tuleneb juba ka eelnõu § 11 punktist 6, mis sätestab varalise kahju hüvitamise VÕS §-de 129 ja 130 kohaselt (§ 11 välistab juba hüvitamise VÕS § 132 alusel). Selguse mõttes on kahju hüvitamine asja 41 hävimise, kaotsimineku või kahjustamise korral välja toodud ka kahju hüvitamise välistuste paragrahvi juures. Punkti 6 kohaselt ei hüvitata kahju, kui tootja vastutab isiku surma või isikule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise eest, kui selle põhjustas puudustega toode. See kohaldub ka haiglaapteekide ja haigla struktuuriüksusena tegutsevate verekeskuste suhtes. Haiglaapteek on haigla struktuuriüksus, mis varustab nimetatud haiglat ning kokkuleppel teisele haiglapidajale kuuluvaid haiglaid, hoolekandeasutusi ja kiirabiteenuse osutamise tegevusloa omajaid ravimite ja teiste meditsiiniotstarbeliste toodetega. Verekeskuse ülesanne on koguda verd ning valmistada, uurida, säilitada, väljastada ja müüa verekomponente. Verekeskuse eesmärk on tagada, et Eesti TTO-dele oleksid verekomponendid kättesaadavad ööpäev läbi. Haiglaapteegi ja verekeskuse tegevust patsiendikindlustuse süsteem ei kata ning neil tuleb võtta täiendav kindlustuskaitse kindlustusandjatelt. Punkti 7 kohaselt ei hüvita fond kahju, mida hüvitatakse muu seaduse alusel, näiteks ei hüvita fond kahjusid, mis seisnevad kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud tervisekahjustuse või kehavigastuse ravimise kuludes, milles patsiendil on õigus ravikindlustushüvitisele ravikindlustuse seaduse alusel. Samuti ei hüvita fond näiteks kahjusid, milles kahjustatud isikul on õigus kahju tekitamisest tulenevalt saada töövõimetoetust töövõimetoetuse seaduse alusel. Sama põhimõte sisaldub ka eelnõu § 6 lõikes 2, mis sätestab, et käesoleva seaduse alusel ei või riik, sealhulgas avalik-õiguslik juriidiline isik ja kohaliku omavalitsuse üksus nõuda fondilt kindlustusjuhtumiga seotud kahju hüvitamist (va § 13 lg 3 erand). Punkti 8 kohaselt ei hüvitata TTO õigusabikulusid. Kuigi VÕS § 510 näeb ette nende hüvitamise, tuleb silmas pidada, et tegemist ei ole imperatiivse sättega (VÕS 427 lg 1). Sätte dispositiivsus väljendub selles, et pooled võivad muu hulgas kokku leppida, et õigusabikulude hüvitamise kohustus vastutuskindlustuse lepinguga ei kaasne. Õigusabikulude kandmine ei ole kohustusliku vastutuskindlustuse korral nii aktuaalne, kui vabatahtliku vastutuskindlustuse korral, sest kohustusliku kindlustuse korral on tagatud õigustatud isiku otsenõue kindlustusandja vastu (VÕS § 521 lg 1). Kui õigusabikulud oleksid kaetud, muudaks see kindlustuskaitse oluliselt kallimaks (vt ka VÕS § 511 lg 3). Punkti 9 kohaselt ei kuulu hüvitamisele tervishoiuteenuse osutamise lepingust tulenevad leppetrahvid. Tervishoiuteenuse osutamise lepingus on võimalik leppetrahvid kokku leppida (VÕS § 158). Leppetrahv on lepingus ette nähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kuigi leppetrahvide kokkuleppimine ei ole tervishoiuteenuse osutamise lepingutes tavaline, tuleks õigusselguse huvides selline välistus ette näha. Punkti 10 kohaselt ei kuulu hüvitamisele kahju, mis on tekkinud kõrgendatud kaitsevalmiduse, erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra või hädaolukorra ajal. Selleks, et tagada riigi valmisolek ennetada ja tõrjuda riigi julgeolekut ähvardavat ohtu, kehtib riigis sõltuvalt ohu suurusest üldine kaitsevalmidus, kõrgendatud kaitsevalmidus, erakorraline seisukord või sõjaseisukord (vt riigikaitse seadus ja erakorralise seisukorra seadus). Säte on kehtestatud, kuna kindlustusandjad ei ole valmis selliste sündmustega seonduvaid kahjusid kindlustama (kuna nende hüvitamine on välistatud edasikindlustuse poolt). Sellistes olukordades on valdkonna eest vastutaval ministril õigus kehtestada tervishoiuteenustele tavaolukorrast erinevad kvaliteedi- ja kättesaadavusnõuded (võib olla nt olukord, kus osutatakse ainult vältimatut abi). Punkti 11 kohaselt ei hüvita fond saamata jäänud tulu, välja arvatud surma põhjustamise, tervise kahjustamise või kehavigastuse põhjustamise tõttu saamata jäänud tulu eelnõus sätestatud ulatuses. Selguse huvides on sätestatud, et saamata jäänud tulu hüvitatakse üksnes seaduses 42 sätestatud ulatuses (töövõimetoetus). Samasugune välistus on ka liikluskindlustuse seaduse § 33 punktis 5. Punkti 12 kohaselt ei hüvitata tervishoiuteenuse osutamise lepingu mittekohase täitmise parandamisega seotud kulutusi ega kahju, mida patsient nõuab mittekohase täitmise parandamise asemel. Nimetatud välistus kohalduks juhul, kui ravivea tagajärgede kõrvaldamiseks on vaja ebakvaliteetselt tehtud töö uuesti teha (nt hambaplomm kukub välja ning see on vaja asendada, patsiendile tehakse vale uuring ning tuleb teha uus uuring jne). Punkti 13 kohaselt ei kuulu hüvitamisele juhtumid, kus patsiendile osutatakse tervishoiuteenust ja patsient osaleb ühtlasi kliinilises uuringus (ravimiseaduse § 89). Sellisel juhul hüvitatakse kahju sponsori poolt sõlmitud lepingu alusel (ravimiseaduse § 90 lg 9). Punkti 14 kohaselt ei kuulu hüvitamisele patsiendi transportimisel aset leidnud vigastus või kahjustus, kui see tuleneb liiklusõnnetusest ja selle hüvitab liikluskindlustuse kindlustusandja. Paragrahvis 20 sätestatakse kindlustusjuhtumist teavitamise ja kahjumenetluse korda. (1) Õigustatud isik peab kindlustusjuhtumi toimumisest fondi teavitama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kui kindlustusjuhtumist on teavitatud tervishoiuteenuse osutajat või kindlustusandjat, teavitab ta sellest viivitamata fondi. (2) Võlaõigusseaduse §-des 450 ja 489 sätestatud kindlustusjuhtumi toimumise, täitmise ulatuse ja kahju kindlakstegemise kohustus lasub fondil. (3) Fondil on õigus saada tervishoiuteenuse osutajalt ja teistelt isikutelt kindlustusjuhtumi menetlemise eesmärgil kindlustusjuhtumiga seotud andmeid, sealhulgas isikuandmeid ja selgitusi. Tervishoiuteenuse osutaja ja teised isikud on kohustatud esitama fondile asjakohased andmed esimesel võimalusel, kuid kõige hiljem 30 kalendripäeva jooksul alates taotluse saamisest. (4) Fond teeb kõik vajalikud toimingud ja teavitab kõige hiljem 180. kalendripäeval alates käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teate saamisest õigustatud isikut kindlustusjuhtumi tuvastamisest. Kui fond tuvastab, et tegemist ei ole kindlustusjuhtumiga, tuleb seda patsiendile põhjendada. (5) Kui fond on kindlustusjuhtumi tuvastanud, esitab õigustatud isik fondile käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud teate saamise järel taotluse tekkinud kahjude hüvitamiseks. Fond peab kindlaks tegema hüvitamisele kuuluva kahju suuruse ja vastavalt kahju hüvitama. (6) Kui fondil ei ole mõjuval põhjusel võimalik käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud tähtaega järgida, peab ta sellest õigustatud isikut eelnevalt teavitama ja selgitama, milles mõjuv põhjus seisneb, samuti andma vajalike toimingute lõpetamise eeldatava tähtaja. (7) Kindlustusjuhtumi menetlemisel on: 1) fondil samad õigused ja kohustused nagu kindlustusandjal; 2) õigustatud isikul ja tervishoiuteenuse osutajal fondi suhtes samad õigused ja kohustused nagu neil on võlaõigusseaduse järgi kindlustusandja suhtes. 43 Lõike 1 kohaselt tuleb kindlustusjuhtumist teadasaamisest fondi teavitada kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Õigustatud isikul on õigus pöörduda fondi poole kahju hüvitamise nõudega, arvestades eelnõu § 10 lõikes 2 sätestatud tähtaegu. Lisaks on ette nähtud, et kui isik teavitab kindlustusjuhtumist TTO-d või kindlustusandjat, peavad nad sellest viivitamata teavitama fondi. Patsient pöördub tõenäoliselt fondi poole siis, kui kahju oli ilmselge, näiteks arst tõmbas välja vale hamba. Teatud juhtudel ei ole aga patsiendil kohe võimalik fondi poole pöörduda (kahju võib selguda hiljem, pärast tervishoiuteenust osutamist). Siinkohal ei saa kohaldada üksüheselt VÕS §-st 522 tulenevat kahjustatud isiku teatamiskohustust. TTO teavitamise kohustuse üldised alused tulevad VÕSist ja patsiendikindlustuse lepingust. Lõike 2 kohaselt lasub VÕS §-des 450 ja 489 sätestatud kindlustusjuhtumi toimumise, täitmise ulatuse ja kahju kindlakstegemise kohustus fondil. Kindlustusjuhtumi toimumise kindlaksmääramise kohustus lasub fondil, kes teavitab kahjumenetluse algatamisest viivitamata vastutavat kindlustusandjat ning pöördub kindlustusjuhtumi toimumise kindlaksmääramiseks TTO ja teiste isikute poole, kellel on teave kindlustusjuhtumi kohta. Käesoleva sättega tehakse erand tavalisest kindlustusjuhtumi kahjumenetlusest, kus kõik toimingud teeb kindlustusandja (kindlustusjuhtumi olemasolu, kahju ulatuse ja suuruse kindlakstegemine). Patsiendikindlustuse süsteemis on otsustatud kindlustusjuhtumi toimumise korral kindlustusandja ülesanded üle anda fondile, kes peab tuvastama kindlustusjuhtumi, selle ulatuse ja hüvitatava kahju. Patsiendile on oluliselt lihtsam pöörduda ühe keskse kahjude käsitlemiseks ja hüvitamiseks loodud asutuse (fondi) poole, kuhu koondatakse vajalik kompetents tegelemaks just tervishoiuteenusega seotud juhtumitega. Samuti langeb ära vajadus isikul kahjunõude esitamiseks kindlaks teha, kes oli see TTO, kelle tegevuse või tegevusetuse tagajärjel kahju tekkis ja millisele kindlustusseltsile esitada kahju hüvitamise nõue. Kui fondi ei oleks ning kahju on tekkinud mitme TTO juures, on kahju väljaselgitamine patsiendi jaoks üpris keeruline. Samuti on fond vajalik selleks, et tagada tervishoiuteenuse osutamisega kaasnevate spetsiifiliste kahjujuhtumite menetlemisel parim erialane kompetents, sh vajalik ekspertiis. Tervisekahjuga seotud kahjujuhtumite lahendamine eeldab häid meditsiinilisi ja juriidilisi teadmisi, et hinnata patsiendi kahjujuhtumile eelnenud terviseseisundit ning kindlustusjuhtumi järgset seisundit, samuti põhjuslikku seost kahju tekkimise ja TTO tegevuse vahel. Ka TTO üldist hoolsuskohustust oskab kõige paremini hinnata just erialaste teadmistega isikute rühm. Lõike 3 kohaselt on fondil õigus nõuda TTO-lt ja teistelt isikutelt kindlustusjuhtumi menetlemise eesmärgil kindlustusjuhtumiga seotud andmeid ja selgitusi. Sarnane õigus on kehtivas TTKSis tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjonil hinnangu andmiseks. Ilma toimunu kohta andmeid kogumata ei saaks kindlustusjuhtumit menetleda. TTO-l on olemas vastav teave selle kohta, mis patsiendiga teenuse osutamise käigus juhtus. Tervishoiuteenuse osutamise käigus dokumenteeritakse kõik tegevused. See dokumentatsioon on oluliselt terviklikum ja põhjalikum kui ükskõik millisest riigi andmekogust kättesaadavad andmed. Kui fond pöördub TTO või muu isiku poole, kellel on kindlustusjuhtumi menetlemiseks vajaminevaid andmeid, tuleks esitada asjakohased andmed esimesel võimalusel, kuid hiljemalt 30. kalendripäeval. Lõike 4 kohaselt on fond kohustatud kõik vajalikud toimingud tegema mõistliku aja jooksul, kuid kõige hiljem 180. kalendripäeval kindlustusjuhtumist teatamisest arvates. Kui patsient pöördub fondi poole, täidab ta vastava avalduse, kus kirjeldab kahjujuhtumit. Seejärel võtab 44 fond selle avalduse menetlusse või teeb otsuse, millega jätab avalduse läbi vaatamata, näiteks juhul, kui nõue on esitatud kahju kohta, mille hüvitamise kohustust fondil ei ole. Kui fond võtab avalduse menetlusse, tekib tal andmete kogumise õigus. Kui andmed on kogutud ning need võimaldavad teha fondil otsuse kahju hüvitamise kohta, koguneb fondi juures meditsiinilise ja juriidilise kompetentsiga kahjukomisjon, kes teeb kahju hüvitamise või sellest keeldumise otsuse. Kui fond tuvastab, et tegemist ei ole kindlustusjuhtumiga, tuleb seda otsust patsiendile arusaadavalt põhjendada. Lõige 5 näeb ette, et kui fond on kindlustusjuhtumi tuvastanud, esitab õigustatud isik taotluse kahjude hüvitamiseks. Kahju hüvitamise korral fond arvutab ja maksab vastavad hüvitised, näiteks töövõimetushüvitise või mittevaralise kahju hüvitise. Kindlustusandja peab tegema suurte nõuete puhul kindlustuseraldised pikaajaliseks kahjude hüvitamiseks, näiteks kui tegemist on ülalpidamishüvitise maksmisega, mille hüvitamise kohustus võib tal olla maksimaalselt järgmised 24 aastat (näiteks lapse suhtes, kes võib õppida kuni magistriõpingute lõpuni). Siinkohal tuleb muidugi arvestada ka maksimaalsete kindlustussummadega (isiku kohta kuni 100 000 eurot). Pikaajalised kohustused on seotud ka osalise või puuduva töövõimega, mida tuleb maksta kuni vanaduspensionieani. Lõike 6 kohaselt kui fondil ei ole mõjuval põhjusel võimalik kõiki vajalikke toiminguid teha käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud tähtajaks, peab ta sellest õigustatud isikut eelnevalt teavitama ja selgitama, milles mõjuv põhjus seisneb, ning näitama ära vajalike toimingute lõpetamise eeldatava tähtaja. Eelnõu sätestab seega õiguse kahjumenetluse tähtaegade edasilükkamiseks, kui selleks on mõjuvad põhjused. Näiteks kahjumenetlusega seotud meditsiiniline ekspertiis võtab oluliselt kauem aega või patsient saadetakse täiendavatele uuringutele. Lõike 7 kohaselt on kindlustusjuhtumi korral fondil samad õigused ja kohustused nagu kindlustusandjal. TTO-l ja õigustatud isikul on fondi suhtes samad õigused ja kohustused, nagu neil oleks VÕS järgi kindlustusandja suhtes. Säte on vajalik selleks, et fondil oleks kahjumenetluse läbiviimisel samad õigused ja kohustused, mis tulenevad KindlTSist ja VÕSist. Fond esindab kindlustusandjat kindlustusjuhtumi toimumise väljaselgitamisel. Kindlustusjuhtumiga seoses kannavad andmeid registrisse fond ja kindlustusandja. Paragrahv 21 sätestab fondi kohustuse hüvitada kahjustatud isikule tekitatud kahju, kui TTO ei ole täitnud seadusest tulenevat kindlustamise kohustust. Kahju hüvitatakse patsiendikindlustuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses. Kui tervishoiuteenuse osutaja ei ole täitnud käesoleva seaduse §-s 4 sätestatud patsiendikindlustuse kohustust, menetletakse kindlustusjuhtumit käesolevas seaduses sätestatud põhimõtetest lähtudes ning fond hüvitab kindlustusjuhtumi korral õigustatud isikule tekkinud kahju käesolevas seaduses sätestatud alustel ja korras. Sätte eesmärk on tagada patsiendiõiguste kaitse olenemata sellest, kas TTO-l on kehtiv kindlustuskaitse või mitte. Kui kehtivat kindlustuskaitset ei ole, hüvitatakse kahjustatud isikule kindlustusjuhtumi toimumise korral fondi poolt määratud summad ning fondil on õigus vastavad summad tagasi nõuda. 45 Fond peab viivitamata teavitama Terviseametit patsiendikindlustuseta kindlustusjuhtumist (vt täpsemalt fondi kohustuste täitmise paragrahvi (§ 25). Kindlustamata juhtumite hüvitamise kohustuse täitmisele on antud pikem jõustumisaeg, mille kohaselt alates seaduse jõustumisest kolme aasta jooksul ei hüvita fond kindlustamata juhtumite korral kahju TTO eest. Säte on vajalik, sest süsteemi käivitamisel puuduvad selleks vajalikud vahendid, kuid sellel ajal on patsiendil siiski nõudeõigus siiski TTO vastu. Samas säilib sellel ajal fondil kohustus teavitada Terviseametit patsiendikindlustuseta TTO-st. Paragrahv 22 sätestab tagasinõudeõiguse regulatsiooni. (1) Fondil on tagasinõudeõigus selle kindlustusandja vastu, kellega tervishoiuteenuse osutajal oli kindlustusjuhtumi toimumise ajal kehtiv patsiendikindlustuse leping. (2) Kindlustusandjal on tervishoiuteenuse osutaja vastu tagasinõudeõigus omavastutuse summa ulatuses. (3) Fondil või kindlustusandjal on tagasinõudeõigus tervishoiuteenuse osutaja vastu kui: 1) tervishoiuteenuse osutaja on põhjustanud kindlustusjuhtumi sellise tervishoiuteenuse osutamise käigus, milleks tal ei olnud tegevusluba; 2) tervishoiuteenuse osutaja ei ole täitnud käesoleva seaduse §-s 4 sätestatud patsiendikindlustuse kohustust; 3) kindlustusjuhtum põhjustati tahtlikult; 4) kindlustusjuhtum põhjustati joobeseisundis korrakaitseseaduse tähenduses. (4) Kui tervishoiuteenuse osutaja ei täida kindlustusmakse tasumise kohustust, on kindlustusandjal võlaõigusseaduse § 521 lõike 2 alusel õigus esitada tagasinõue tervishoiuteenuse osutaja vastu proportsionaalses ulatuses tasumata kindlustusmaksega. (5) Kui tervishoiuteenuse osutaja jättis lepingu sõlmimisel kindlustusandjale kõigist talle teada olevatest asjaoludest teatamata või ei teatanud kindlustusperioodil kindlustusriski võimalikust suurenemisest ning nimetatud asjaolu mõjutab kindlustusmakse suurust, on fondil või kindlustusandjal peale kahju hüvitamist õigus esitada tervishoiuteenuse osutajale tagasinõue selles ulatuses, mille võrra oleks tulnud tervishoiuteenuse osutajal rohkem kindlustusmakseid tasuda, kui kindlustusandja oleks sellest asjaolust teadnud. Lõike 1 kohaselt, kui fond on kindlustusjuhtumi korral hüvitanud kahju, on tal tagasinõudeõigus kindlustusandja vastu, kellega TTO-l oli kindlustusjuhtumi toimumise ajal kehtiv patsiendikindlustuse leping. Fond on patsiendikindlustuse süsteemis keskne menetleja, kes hüvitab patsiendile või muule õigustatud isikule tekkinud kahju. Eesmärk on tagada tekkinud kulude hüvitamine, sest fond iseseisvalt patsiendikindlustuse lepinguid ei sõlmi. Tema ülesanded ja pädevus tuleneb käesolevast seadusest. Täpsem kulude hüvitamine jääb fondi ja kindlustusandjate korraldada. Lõike 2 kohaselt on kindlustusandjal TTO vastu tagasinõudeõigus omavastutuse summa ulatuses. Vastavalt eelnõu § 10 lõikele 2 ja VÕS § 521 lõikele 8 hüvitab fond patsiendile või muule õigustatud isikule kahju täies ulatuses, sealhulgas omavastutuse summa. Fondil on tagasinõudeõigus kindlustusandja vastu eelnõu § 22 lg 1 alusel ja kindlustusandjal tekib omakorda omavastutuse summa ulatuses tagasinõudeõigus TTO vastu. Lõike 3 kohaselt, kui fond või kindlustusandja on kindlustusjuhtumi korral hüvitanud kahju, on tal tagasinõudeõigus TTO suhtes samas lõikes nimetatud juhtudel. Kindlustusandja ja TTO 46 vahel tekib võlaõiguslik suhe patsiendikindlustuse lepingu alusel. Seadus näeb ette alused, mille kohaselt on kindlustusandjal tagasinõudeõigus igal juhul, kui TTO tegevus väljub tegevusloa piiridest või tegevusel puudub kindlustuskaitse, kahju põhjustati tahtlikult või kui kindlustusjuhtum põhjustati alkoholijoobes, narkootilise või psühhotroopse aine või mõne muu joovastava aine mõju all. Kindlustusmakse tasumise kohustuse rikkumise korral kohaldatakse lõiget 4. Vastavalt korrakaitseseaduse §-le 36 on joobeseisund alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Muu hulgas on sätte eesmärk tagada patsiendile kahjude hüvitamine olenemata sellest, kas TTO-l oli kehtiv leping või mitte. Patsient ei tohiks jääda ilma kahjuhüvitiseta, kui TTO ei ole täitnud seadusest tulenevaid kohustusi. Samuti on sätte eesmärk tagada, et kindlustusandja jälgiks kehtivaid patsiendikindlustuse lepinguid enne nende kehtivuse lõppemist ning annaks aegsasti teada, kui kindlustuskaitse hakkab lõppema. Samas näeb seadus ette kaitsemeetmeid selliste juhtumite vältimiseks, näiteks Terviseameti õigus algatada järelevalvemenetlus. Ühtlasi on planeeritud infotehnoloogiline lahendus, mille kaudu on võimalik jälgida reaalajas kindlustuslepingute kehtivust. Seadus näeb ette kõige raskemad lepingu ja seaduse rikkumise alused, mille kohaselt on õigustatud tagasinõudeõiguse rakendamine. Nende juhtumite puhul ei saa rääkida välditavusest, vaid ilmselgest kohustuste rikkumisest. Lõike 4 kohaselt kui TTO ei täida kindlustusmakse tasumise kohustust, on kindlustusandjal VÕS § 521 lõike 2 alusel õigus esitada tagasinõue TTO vastu proportsionaalses ulatuses tasumata kindlustusmaksega. Sätte eesmärk on liikluskindlustuse seaduse (vt § 56) analoogiat kasutades anda õigus kindlustusandjale proportsionaalses ulatuses kahju hüvitis tagasi nõuda, kui TTO ei täida kindlustusmakse tasumise kohustust. See kehtib nii esmase maksekohustuse kui ka järgnevate maksete suhtes. Lõike 5 kohaselt on ette nähtud tagasinõudeõigus teatud ulatuses ka juhuks, kui TTO jättis lepingu sõlmimisel kindlustusandjale teatamata kõigist talle teada olevatest asjaoludest või ei teatanud kindlustusperioodil kindlustusriski võimalikkuse suurenemisest ning nimetatud asjaolu mõjutab kindlustusmakse suurust. See põhimõte tuleneb VÕS §-st 440 (kindlustusvõtja kohustus teavitada olulistest asjaoludest) ja VÕS §-st 443 (kindlustusriski võimalikkuse suurenemist teavitamine). Eesmärk on, et TTO teavitaks eelkõige nendest asjaoludest, mis suurendavad riskitaset ning TTO hakkab tegeleb suurema riskiga, kui see on arvestatud senisesse kindlustusmaksesse. Samas peaks see olema üldjuhul välistatud, sest tervishoiuteenuste osutamine on tegevusloaga kaetud ning TTO ei või hakata tegelema asjadega, milleks tal ei ole õigust. See õigus antakse tegevusloa muutmise taotluse kaudu. TTO ei pea teavitama kõikidest asjaoludest, vaid olulistest asjaoludest, millel on mõju mõistliku kindlustusandja otsusele kindlustusleping sõlmida või seda teha kokkulepitud tingimustel. Kindlustusriski suurenemine on iga muudatus, mis mõjub riski tasemele ja teeb võimalikuks suuremas ulatuses kahju tekkimisele. Käesolevast eelnõust on välja jäetud kindlustusandjate ettepanekul ja süsteemi kulukuse kontrolli huvides riigi tagasinõuete regulatsioon (mis on liikluskindlustuse seaduse kohaselt rakenduses). See põhimõte sisaldub eelnõu § 6 lõikes 2 ja § 19 punktis 7. 47 Samas säilib liikluskindlustuses endine kord, mille kohaselt on riigil tagasinõudeõigus selle kahju osas, mille eesmärk on taastada liikluskindlustuse kindlustusjuhtumile eelnenud olukord. Riik maksab erinevaid hüvitisi, mille tegelikult on kohustatud hüvitama sõiduki kindlustusandja, kes liiklusõnnetuse eest vastutab. Näiteks küsib haigekassa ravikindlustuse seaduse § 26 alusel tagasi ajutise töövõimetuse hüvitise, ravimihüvitise ja tervishoiuteenuste kulu. Samuti nõuab töötukassa töövõimetoetust töövõimetoetuse seaduse § 20¹ ja Sotsiaalkindlustusamet toitjakaotuspensioni riikliku pensionikindlustuse seaduse § 48 lõike 3 alusel. Patsiendikindlustuse seadusega ei hüvita fond kahju seda osa, mida patsiendil või muul õigustatud isikul on õigus kahju tekitamisest tulenevalt saada muult isikult kui kahju põhjustajalt. Säte annab võimaluse kahjuhüvitise summast maha arvata kõik riiklikud ja sotsiaalsed hüvitised ja toetused, mida isik sai kahju tekitamisega seoses. Seega hüvitatakse patsiendikindlustuse seaduse järgi üksnes see osa kahjust, mida riik või kohalik omavalitsus muu seaduse alusel ei hüvita. Kindlustusandjad avaldasid eelnõu väljatöötamisel korduvalt seisukohta, et kahju hüvitamise ulatus avaldab mõju ka kindlustusmaksetele ning nende ettepanekul ja kinnitusel on võimalik riigi nõuete väljajätmisega hoida süsteemi kulud võimalikult madalad. Samuti on riigi tagasinõudeid selgitatud § 6 selgituste osas. Paragrahviga 23 nähakse ette kahju hüvitamise erisused makseraskustes või pankrotis kindlustusandja korral. (1) Fond on kohustatud hüvitama õigustatud isikule kindlustusandja eest tekkinud kahju kuni kindlustusandja on fondi liige, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kindlustusandja liikmesus fondis lõpeb liikme tegevusloa lõppemise korral. (2) Fond peatab kindlustusandja eest tehtavad kahju hüvitamise maksed, kui selle kindlustusandja suhtes: 1) on kehtestatud erirežiim; 2) rakendatakse saneerimismeetmeid; 3) on esitatud pankrotiavaldus. (3) Fondil on õigus peatada kahju hüvitamiseks tehtavad väljamaksed, kui kindlustusandja ei täida oma liikmemaksu tasumise kohustust või ei hüvita temale esitatud tagasinõuet, millele ei ole esitanud vastuväidet ja mistõttu ohustab käesolevast seadusest tulenevate fondi kohustuste täitmist. (4) Fondil on kindlustusandja eest täitmise kohustus selle kindlustusandja pankroti korral üksnes patsiendikindlustuse lepingute vastava kattevara ja seda ületavas osas tunnustatud nõude ulatuses. Kui õigustatud isikute nõuete kogusuurus ületab patsiendikindlustuse lepingute kattevara, rahuldab fond nõuded võrdeliselt nõuete suurusega. Eelnõu kohaselt on iga patsiendikindlustuse lepinguid pakkuv kindlustusandja ka patsiendikindlustusfondi liige ja osaleb fondi ülesannete täitmise tagamisel. Lõikega 1 täpsustatakse, et fond on kohustatud hüvitama õigustatud isikule kindlustusandja eest tekkinud kahju ajal, mil kindlustusandja on fondi liige, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kindlustusandja pankroti korral on fond kohustatud õigustatud isikute nõudeid täitma käesolevas eelnõus sätestatud korras. Kindlustusandja liikmesus fondis lõpeb liikme tegevusloa lõppemise korral. Kindlustusandja tegevusloa lõppemise alused on esitatud KindlTS § 22 lõikes 1. Tegevusloa lõppemisel kaotab kindlustusandja õiguse tegeleda kindlustustegevusega. 48 Kuivõrd eelnõu kohaselt on patsiendi eest vastutavaks isikuks fond, kes tasub hüvitise kindlustusandja eest ja tema arvel, on oluline, et oleks vajalik õigusselgus fondi tegevuse ja hüvitamise kohta olukorras, kus kindlustusandja ei ole suuteline nõuetekohaselt oma kohustusi täitma. Tulenevalt lõikest 2, kui kindlustusandja suhtes on tema makseraskustesse sattumise tõttu kehtestatud erirežiim või rakendatakse kindlustusandja suhtes saneerimismeetmeid, mille tagajärjel on kindlustusandjale keelatud teha kindlustuslepingute alusel väljamakseid, peatab õigustatud isikule väljamaksete tegemise ka fond ajaks, mil selgub makseraskustes oleva kindlustusandja saatus. Vastavalt KindlTS § 149 lõikele 2 ei või erirežiimi kestus ületada kuute kuud. Juhul kui Finantsinspektsioon otsustab esitada kindlustusandja suhtes pankrotiavalduse, hüvitab fond õigustatud isikutele nõuded vastava kattevara arvel. Käesoleva eelnõuga täiendatakse KindlTS seaduse § 171 uue lõikega 8¹, mille kohaselt ei kuulu vastav kattevara pankrotivara hulka ja selle arvel täidab fond õigustatud isikute nõuded. Eelnõu järgi on fondil õigus peatada väljamaksed ka olukorras, kui kindlustusandja ei täida oma seaduses tulenevaid kohustusi fondi ees, sealhulgas ei täida fondi liikmesusega seotud kohustusi. Väljamaksete peatamise õigus on olukorras, kus fondi liikme kohustuste mittetäitmine paneb ohtu fondi ülesannete täitmise (väljamakseid ei saa peatada olukorras, kui tegemist on üksiku viivitusega, mis fondi tegevust ei takista). Selleks, et kahju hüvitamine oleks sujuv ja süsteem toimiks tõrgeteta, peab fond arvestama oma tegevuses teatud rahaliste vahendite olemasoluga, mille arvel täita oma kohustused õigustatud isikute ees. Fondil on väljamakstud hüvitise osas tagasinõudeõigus kindlustusandja suhtes, kuid õigustatud isiku ees vastutab üksnes fond. Kui kindlustusandja ei täida patsiendikindlustuse seadusest tulenevaid kohustusi (nt pidev ja suures ulatuses tagasimaksmisega viivitamine või liikmemaksu tasumata jätmine), on Finantsinspektsioonil õigus selle kindlustusandja tegevusluba kehtetuks tunnistada (vastav muudatus tehakse käesoleva eelnõuga muudetava KindlTS § 23 lõikes 1, mida täiendatakse vastavalt punktiga 14). Kui patsiendikindlustuslepingute vastavast kattevarast ei jätku kõikide nõuete rahuldamiseks, täidab fond kattevara ületavas osas õigustatud isikute nõuded tunnustatud nõude ulatuses muu pankrotivara arvel ja võrdeliselt nõuete suurusega. Fond ei kogu vahendeid kindlustusandaja pankroti puhuks (tegemist ei ole tagatisfondiga). Patsiendikindlustusfondi peatükk Paragrahvis 24 sätestatakse patsiendikindlustusfondi ja riigi vahel sõlmitud halduslepingu regulatsioon. (1) Valdkonna eest vastutav minister sõlmib fondiga Eesti Vabariigi nimel halduslepingu, milles lepitakse kokku poolte õigused ja kohustused järgmiste käesolevas seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks: 1) kahju hüvitamise koordineerimisega seotud ülesannete täitmine; 2) patsiendikindlustuse registri pidamine; 3) patsiendikindlustuseta kindlustusjuhtumist teavitamine; 4) fondi majanduslikust jätkusuutlikkusest teavitamine; 5) tervishoiupoliitika kujundamiseks vajalike statistiliste andmete esitamine; 6) käesolevas seaduses sätestatud patsiendikindlustuse süsteemi toimimist tagavate muude ülesannete täitmine. 49 (2) Halduslepingust ei tulene riigile rahalisi kohustusi. (3) Haldusleping sõlmitakse tähtajaga kuni 20 aastat. (4) Halduslepingu sõlmimata jätmise korral ja halduslepingu lõppemise või ennetähtaegse lõpetamise korral otsustab valdkonna eest vastutav minister halduslepingu pikendamise või fondi kohustuste täitmise korraldamise muul viisil. Halduslepingu sõlmimata jätmise ja ennetähtaegse lõpetamise korral ei tule järgida käesoleva seaduse §-s 9 sätestatud juriidilise isiku vormi. (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud halduslepingu lõppemise või ennetähtaegse lõpetamise korral lähevad senised fondiga seotud õigused ja kohustused üle riigile ning fondiga seotud õigusi ja kohustusi täidab valdkonna eest vastutava ministri määratud isik või asutus. Fond on keskne kahjukäsitluskeskus, mille ülesanded ja töökorraldus on reguleeritud käesolevas seaduses. Fond võtab kindlustusandjatelt üle kindlustusjuhtumi menetlemisega seotud ülesanded ning tegeleb näiteks kindlustusjuhtumite keskse registri pidamisega. Kõik kindlustusandjad, kes soovivad tegutseda kohustusliku patsiendikindlustuse kindlustusandjatena, peavad astuma fondi liikmeks. Fondi liikmesus on kindlustusandjatele eeltingimuseks seetõttu, et nad peavad osalema fondi finantseerimises ja allutama oma infosüsteemid patsiendikindlustuse osas sarnastele reeglitele ülejäänud turuosalistega. Fond korraldab kahju hüvitamise koordineerimisega seotud ülesannete täitmist ning selleks peetakse patsiendikindlustuse registrit. Mõlemad on avalikud ülesanded. Sarnane käsitlus on näiteks liikluskindlustuse registri puhul. Kahju hüvitamine on kindlustusandja lepingujärgne põhikohustus ja patsiendikindlustusfond täidab selle kohustuse oma liikmete eest ehk täidab kahju hüvitamise koordineerimisega seotud ülesandeid. Kuivõrd käesoleva seadusega luuakse patsiendikindlustuse register, siis patsiendikahjude menetlemiseks on vaja andmeid, eelkõige on vaja andmeid kindlustusjuhtumi toimumise kohta, hüvitiste arvutamise ja määramise kohta ning kahju hüvitamise välistuste kohta. Sellised andmed on olemas riigi andmekogudes ning kehtiv õigusruum kohustab rakendama andmete ristkasutuse põhimõtet, mille kohaselt tuleb kasutada riigi andmekogudes olevaid põhiandmeid ning neid mitte ise koguma. See põhimõte võimaldab muuta fondi tööd efektiivsemaks kasutades selleks infotehnoloogilisi vahendeid. Tänasele liikluskindlustuse fondi kogemusele tuginedes jäävad patsiendikindlustuse registri haldamisega seotud kulud suurusjärku 100 000 eurot aastas. Hinnang kehtib eeldusel, et süsteemi hallatakse koos liikluskindlustuse registriga. IT süsteemi loomise ja teiste süsteemide sidustamisega on võimalik vähendada kulu. Näiteks palgata vähem inimesi, kiirendada protsesside toimimist jne. Samuti on vaja fondi poolt menetletud patsiendikahjude kohta andmeid riigil teiste ülesannete täitmiseks, näiteks Terviseametil üldise tervishoiuteenuste kvaliteedi hindamise kohta, Sotsiaalministeerium võimalike finantskulude hindamise kohta ning tervishoiupoliitika kujundamiseks. Vajadusel algatab patsiendikindlustus fondi nõukoja taotluse alusel valdkonna eest vastutav minister õigusaktide muudatused süsteemi efektiivsemaks muutmiseks. Samalaadne süsteem on Soome Vabariigis, kus seda ülesannet täidab Potilasvakuutuskeskus (inglise keeles Patient Insurance Center). Soome patsiendi kahjukäsitluskeskuse ülesanded on muu hulgas läbi viia kahjumenetlust, täita garantiifondi ülesandeid ning koguda ja edastada statistilisi andmeid. Samuti teeb see kahjukäsitluskeskus koostööd kindlustusandjate, riigi ja teiste institutsioonidega. 50 Kuivõrd fond täidab avalikke ülesandeid, tuleb riigil sõlmida fondiga haldusleping ülesannete üleandmiseks. Seega sätestatakse seaduses halduslepingu institutsioon ning kohustuslikud lepingutingimused. Riik annab üle lõikes 1 nimetatud ülesanded. Nende täitmiseks on vaja töödelda isikuandmeid ning saada andmeid riiklikest registritest. Kuivõrd fond täidab avalikke ülesandeid, on tal oma ülesannete täitmiseks õigus saada andmeid teistest riiklikest andmekogudest, kui õigusaktis ei ole sätestatud teisti. Terviseametil on vaja ka andmeid või piiratud ligipääsu patsiendikindlustuse registri andmetele, et tagada kindlustuskohustuse täitmine ja vajaduse korral läbi viia riiklik järelevalvemenetlus. Samuti tuleb halduslepingu kohaselt edastada riigile statistilisi andmeid, et hinnata kogu süsteemi efektiivsust ja kulude prognoosi. Halduslepingus sätestatud ülesannete täitmiseks ei tulene riigile rahalisi kohustusi ja see sõlmitakse 20 aastaks analoogselt liikluskindlustuse seaduse regulatsiooniga, kus liikluskindlustuse fondiga sõlmitakse haldusleping tähtajaga kuni 20 aastat. Kuna riik paneb kindlustusandjatele kohustusi ja ülesandeid ning nende täitmise eest tasu ette ei näe, siis on tegemist kontsessiooniga. Kontsessioonileping on RHS § 4 p 13 kohaselt ühe või mitme ettevõtja ja ühe või mitme hankija vahel sõlmitud hankeleping, mille puhul kontsessionääri tasu seisneb kas ainult õiguses ehitist ekspluateerida või teenust osutada või selles õiguses koos rahalise maksega ja nõudluse või pakkumisega seotud äririsk läheb üle kontsessionäärile. Hankija eelnõu kohaselt teenuste kontsessionäärile ei maksa, annab vaid õiguse sellist teenust osutada teatud perioodi jooksul. Lõigete 4 ja 5 kohaselt otsustab valdkonna eest vastutav minister halduslepingu sõlmimata jätmise korral, lepingu lõppemise või ennetähtaegse lõpetamise korral fondi kohustuste täitmise korraldamise, lepingu pikendamise või fondi kohustuste täitmise korraldamise muul viisil. Halduslepingu lõppemise või ennetähtaegse lõpetamise korral lähevad senised fondiga seotud õigused ja kohustused üle riigile ning fondiga seotud õigusi ja kohustusi täidab valdkonna eest vastutava ministri poolt määratud isik või asutus. Nimetatud säte on vajalik tulenevalt halduskoostöö seaduse §-st 4, mille kohaselt peab täidesaatva riigivõimu volitusi eeldava haldusülesande täitmise volitamist reguleeriv seadus nägema ette täidesaatva riigivõimu volituse sisu ja haldusülesande, haldusülesande täitmise üle haldusjärelevalvet tegeva asutuse või organi ning haldusülesande täitmise edasise korralduse juhul, kui haldusleping lõpetatakse ühepoolselt või kui esineb muu põhjus, mis takistab juriidilisel või füüsilisel isikul jätkata haldusülesande edasist täitmist. Tegemist on garantiisättega juhuks, kui halduslepingut ei sõlmita või halduslepingu täitmise ajal soovitakse leping ennetähtaegselt lõpetada. Sellisel juhul peab olema tagatud patsiendikindlustuse seaduse täitmine riigi poolt samas mahus ja ulatuses, kui seda täidaks patsiendikindlustusfond. Valdkonna eest vastutav minister otsustab, kellele vastav ülesanne anda. Ülesande võib anda näiteks mõnele valitsemisala asutusele või valdkonnaga seotud muule juriidilisele isikule, näiteks riigi loodud sihtasutusele või äriühingule. Eesmärk on see, et sellise ümberkorralduse tulemusena ei tohi halveneda patsiendi kahjude hüvitamine või muu töökorraldus, mis on käesolevas seaduses sätestatud fondi ülesandeks. Asutus või isik, kellele ülesanded üle antakse, tegutseb nagu fond, omades samu õigusi ja kohustusi. Samuti kaasneb sellega kohustus üle võtta senised fondiga seotud õigused ja kohustused. See korraldus on mõeldud üksnes juhuks, kui seadus ei täida oma eesmärki, kuid siiski on vaja tagada patsiendikindlustuse korraldus. Vajaduse korral tuleb algatada vastavad seadusemuudatused korralduse parandamiseks. 51 Käesolevalt on hinnatud ka võimalikku riigiabi küsimust. LTL artikli 107 lõikes 1 on riigiabi määratletud järgmiselt: “Kui käesolevas lepingus ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, ühisturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.” Seega tuleb riigiabi defineerimisel lähtuda järgmistest aspektidest: 1) kas tegemist ettevõtjaga; 2) riigi vahendid; 3) majanduslik eelis; 4) valikuline iseloom; 5) mõju konkurentsile ja kaubandusele. Abimeedet käsitatakse riigiabina, kui tegemist on ettevõtjaga ja abi vastab kõigile ülalnimetatud kriteeriumile ehk kui abi antakse riigi vahenditest, abi saaja saab eelise võrreldes oma potentsiaalsete konkurentidega, abi antakse valikuliselt ja abi omab kasvõi potentsiaalset mõju kaubandusele ja konkurentsile. Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale on majandustegevus „mis tahes tegevus, mis seisneb kaupade ja teenuste pakkumises turul“. Riigiabi reeglid kohalduvad vaid majandustegevuse puhul ehk juhul, kui tegemist on ettevõtjaga. Arvestades fondi tegutsemist mittetulundusühingu vormis, ei ole fondi tegevuse eesmärk kasumi teenimine. Kui siiski ei saa välistada majandustegevuse olemasolu, oleks riigiabi välistatud, kui ei esine ühte järgmistest riigiabi kriteeriumidest: riigiabi vahendid, majanduslik eelis, valikuline iseloom ja mõju konkurentsile ja kaubandusele. Eelnõuga ei ole ette nähtud, et riik maksaks fondile tasu, riik ei ole patsiendikindlustuse registri vastutav töötleja ega sekku fondi tegevusse. Riik paneb seadusega paika vaid patsiendikindlustusfondi tegevuspiirid, kuid ei sekku kuidagi fondi tegevusse ega eralda fondile ka raha. Seaduse § 18 kohaselt moodustatakse küll fondi nõukoda, kuid nõukoda on laiapõhjaline (kindlustusandjad, riigi ja patsientide esindajad) ning tema ülesanne on pigem saada infot fondi tegevuse kohta. Juhul kui nõukoda peab vajalikuks, saab ta teha üksnes ettepanekuid ministrile poliitika kujundamiseks. Eelnevast tulenevalt ei ole tegemist riigi vahenditega. Samuti ei looda seadusega eelist ühelegi kindlustusandjale – kõik, kes vastavat teenust pakuvad, peavad seda tegema ühesugustel alustel. Regulatsioonis sisalduvad nn üldised meetmed, mis omavad mõju kõigile liikmesriigi kindlustusandjatele, kes tahavad tegutseda patsiendikindlustuse kaubaturul. Ülalnimetatud analüüsi tegemisel on lähtutud kindlustusandjate andmetest ning nende poolt antud selgitustest. Seega võib eelnõu väljatöötamisel teadaolevate asjaolude põhjal eeldada, et tegemist ei ole riigiabi juhtumiga. Paragrahvis 25 reguleeritakse fondiga seotud kohustuste täitmist. (1) Kõik fondi liikmed peavad tagama fondiga seotud kohustuste täitmise. (2) Fondi liikmete õigused, kohustused ja koostöö põhimõtted ning vaidluste lahendamise kord nähakse ette fondi põhikirjas või üldkoosoleku otsusega. (3) Fond teavitab viivitamata Terviseametit kehtivat tegevusluba omava tervishoiuteenuse osutajaga patsiendikindlustuse lepingu ja kindlustuskaitse lõppemisest. (4) Fond teavitab viivitamata Terviseametit patsiendikindlustuseta kindlustusjuhtumist. Kõik kindlustusandjad, mis soovivad tegutseda kohustusliku patsiendikindlustuse kindlustusandjatena, peavad astuma fondi liikmeteks (või on muul viisil üle võtnud fondiga seotud kohustused) ja tagama fondiga seotud ülesannete täitmise. Kõige mõistlikum on moodustada analoogselt liikluskindlustuse fondiga mittetulundusühing. 52 Fondi liikmesus on kindlustusandjatele eeltingimuseks seetõttu, et nad peavad osalema fondi finantseerimises ja allutama oma tegevuse, sh infosüsteemid, patsiendikindlustuse reeglitele ülejäänud turuosalistega. Ilma vastava hüvitamise korralduseta ei võimalik fondil menetleda, sest menetlus eeldab alati teatud rahalisi kulutusi ekspertiisi või teiste kahjumenetluste läbiviimisel. Kõik kindlustusandjad, kes soovivad pakkuda patsiendikindlustust, peavad solidaarselt või vastavalt muule põhimõttele (proportsionaalselt turuosale vms) fondi rahastama. Kohustuste all on mõeldud eelkõige rahalisi kohustusi, sest kahjumenetlus on seaduse kohaselt fondile üle antud. Kahjumenetluse läbiviimiseks on vaja kontoriruume, spetsialiste, ekspertarste, juriste ja finantsiste ning tagada teisi tugifunktsioone. Lõige 2 sätestab, et fondi liikmete õigused, kohustused ja koostöö põhimõtted ning vaidluste lahendamise kord nähakse ette fondi põhikirjas või määratakse üldkoosoleku otsusega. Lõike 3 kohaselt on fond kohustatud viivitamata teavitama Terviseametit patsiendikindlustuse lepingu ja kindlustuskaitse lõppemisest. Terviseametil on seejärel kohustus informeerida TTO- d kindlustuskaitse omamise kohustusest vastavalt seaduse §-le 4. Kui TTO-l ei ole kehtivat kindlustuslepingut ega kindlustuskaitset, saab Terviseamet alustada riikliku järelevalvemenetlust, mille tulemusel võib tegevusloa kehtetuks tunnistada. Samuti teavitab fond lõike 4 alusel viivitamata Terviseametit patsiendikindlustuseta kindlustusjuhtumist. Paragrahviga 26 reguleeritakse fondi nõukoda. (1) Fondil on nõukoda, kes teeb valdkonna eest vastutavale ministrile ettepanekuid patsiendikindlustuse süsteemi arendamiseks ning annab hinnanguid fondi jätkusuutlikkusele ja tegevusele kindlustusjuhtumite menetlemisel vähemalt üks kord aastas. (2) Nõukoda koosneb kindlustusandjate, tervishoiuteenuse osutajate, riigi ja patsientide esindajatest. (3) Nõukojal on õigus saada fondilt informatsiooni fondi tegevuse, sealhulgas majandustegevuse kohta, kindlustusjuhtumite ja nende menetlemise ning kindlustuskohustuse täitmise kohta. (4) Nõukoja volitatud esindajal on õigus võtta osa fondi kõrgeima organi istungitest. (5) Nõukoja moodustamise alused ja töökorra, sealhulgas liikmete määramise ja tasustamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Lõige 1 sätestab, et fondil on nõukoda, kes teeb valdkonna eest vastutavale ministrile ettepanekuid patsiendikindlustuse süsteemi arendamiseks ning annab hinnanguid fondi jätkusuutlikkusele ja fondi tegevusele kindlustusjuhtumite menetlemisel vähemalt üks kord aastas. Sätte eesmärk on tasakaalustada fondi tegevust ning anda sõltumatu ja laiapõhjaline tagasiside fondi tegevusele. Kuivõrd riik üldjuhul ei moodusta ega juhi fondi tegevust, on riigil ja huvirühmadel siiski vaja tagada ülevaade fondi tegevusest või sellega seotud õiguste ja kohustuste täitmisest, näiteks üldine ülevaade kalendriaastal toimunud patsiendikahjudest. Fondi nõukojal on õigus esitada valdkonna eest vastutavale ministrile ettepanekuid patsiendikindlustuse süsteemi muutmiseks. 53 Patsiendikindlustuse süsteemi alustamisel on eriti oluline hinnata süsteemi toimimist ning anda adekvaatne ja kiire tagasiside kogu süsteemi toimimise kohta kõigile osapooltele. Nõukoda teeb järelhindamist selle kohta, kas patsiendikindlustuse seaduses sätestatud eesmärgid on täidetud, näiteks süsteemi kulude kontroll või süsteemi osalejate ootused kahju hüvitamise ulatusele (nt olukord, kus praktika kujuneb selliseks, mille kohaselt ei ole võimalik käesolevas seaduses sätestatud põhimõtete kohaselt hüvitist maksta). Vajaduse korral algatab valdkonna eest vastutav minister õigusaktide muudatused, kui käesolevas seletuskirjas nimetatud eesmärgid ei ole täidetud. Lõike 2 kohaselt koosneb nõukoda kindlustusandjate, TTO-de, riigi ja patsientide esindajatest. Sihtrühma valimisel on arvestatud selliste isikute ringi, kes on patsiendikindlustuse süsteemiga kõige suuremas puutumuses. Lõige 3 annab nõukojale õiguse saada fondilt informatsiooni fondi tegevuse, sealhulgas majandustegevuse kohta, kindlustusjuhtumite ja nende menetlemise ning kindlustuskohustuse täitmise kohta. Vastav õigus on vajalik lõikes 1 nimetatud kohustuste täitmiseks. Lõike 4 kohaselt on nõukoja volitatud esindajal õigus võtta osa fondi kõrgeima organi istungitest. Mittetulundusühingute seaduse kohaselt on mittetulundusühingu kõrgeimaks organiks selle liikmete üldkoosolek. Seadus võimaldab üldkoosoleku ülesanded põhikirjaga anda teatud ulatuses volinike koosolekule, mille võib nimetada oma parima äranägemise järgi. Liikluskindlustuse fondi puhul nimetatakse seda nõukoguks. See kas fondi puhul on volinike koosoleku moodustamine vajalik sõltub asutaja otsusest ja sellest palju neid on. Lõige 5 sätestab valdkonna eest vastutavale ministrile volitusnormi nõukoja moodustamise aluste ja töökorra, sealhulgas liikmete määramise ja tasustamise korra kehtestamiseks. Patsiendikindlustuse lepituskomisjoni peatükk Paragrahvis 27 sätestatakse patsiendi lepituskomisjoniga seotud regulatsioon. (1) Patsiendikindlustuse lepituskomisjon (edaspidi komisjon) on Terviseameti juures alaliselt tegutsev kohtueelne sõltumatu patsiendikindlustuse vaidluste lahendamise lepitusorgan, mis lähtub oma tegevuses lepitusseadusest, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti. (2) Komisjon lahendab patsiendi, muu õigustatud isiku ja tervishoiuteenuse osutaja poolt fondi otsuse vaidlustamiseks esitatud kaebusi. (3) Fondi otsuse vaidlustamiseks tuleb läbida komisjonis menetlus, mis on kohustuslik kohtueelne menetlus. Patsiendikindlustuse lepituskomisjoni regulatsioon lähtub suures osas lepitusseaduse regulatsioonist, arvestades üksikuid patsiendikindlustuse seaduses ettenähtud erisusi. Lepitusseaduse § 2 punkti 4 kohaselt võib lepitajaks olla seaduses sätestatud juhul riigi või kohaliku omavalitsuse lepitusorgan. Seega rakendub lepitusseaduse menetluskord juhul, kui vastava lepitusorgani olemasolu ettenägevas eriseaduses see sätestatakse. Lõikega 1 nähakse ette nii lepituskomisjoni pädevus kui ka selle asukoht Terviseameti juures. Lepituskomisjoni asukoht Terviseameti juures on määratud põhjusel, et Terviseameti tegevus on seotud nii tervishoiu, nakkushaiguste seire, ennetuse ja tõrjega kui ka meditsiiniseadmete ohutusega. 54 Põhimõtteliselt kujundatakse ümber TTKS alusel seni tegutsenud tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni töö. Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon on Sotsiaalministeeriumi juures tegutsev nõuandev komisjon, mille eesmärk on patsiendile osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedile hinnangu andmine ning hinnangust tulenevalt Terviseametile, Eesti Haigekassale ja TTO-dele ettepanekute tegemine. Sisuliselt viiakse senine komisjon Sotsiaalministeeriumi juurest Terviseameti juurde koos vastava rahastuse ning uute lisanduvate ülesannetega. Kuivõrd tegemist on rakendusliku küsimusega, on selleks õigem koht ministeeriumi valitsemisala asutus ning Sotsiaalministeeriumile jääb poliitika kujundamise ülesanne ja õigus korraldada süsteemi õigusloome kaudu. Lõike 2 kohaselt lahendab komisjon üksnes patsiendi või muu õigustatud isiku ja TTO poolt fondi otsuse vaidlustamisest esitatud kaebusi. Seega ei kuulu komisjonis lahendamisele muud võimalikud avaldused. Fondi ja kindlustusandjate omavahelised vaidlused kuuluvad lahendamisele vastavalt nendevahelise kokkuleppele. Samuti ei lahenda komisjon muid küsimusi, mis tekivad fondi kahjumenetluse käigus, näiteks kui on raske hinnata, kas tervisekahju kvalifitseerub kindlustusjuhtumiks. Komisjoni eesmärk ei ole täita fondi ülesandeid. Lepitusseaduse § 1 lõike 4 kohaselt on seaduses sätestatud juhul lepitusmenetlus kohustuslik kohtueelne menetlus. Seega kohaldub lepitusseaduse regulatsioon juhul, kui see eriseaduses sätestatakse. Lõikega 3 nähakse ette, et kui isik ei ole fondi otsusega nõus ja soovib seda vaidlustada, tuleb läbida menetlus lepituskomisjonis (ehk menetlus on kohustuslik kohtueelne menetlus). Samuti on lepituskomisjonis sõlmitud kokkulepped täitedokumentideks ning need ei vaja täiendava kinnitusmenetluse läbimist kohtus (lepitusseaduse § 28). Paragrahvis 28 sätestatakse komisjoni moodustamine ja koosseis (1) Avalduse vaatab läbi viieliikmeline komisjon, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kehtestatud määruses sätestatud juhtudel. Igal komisjoni liikmel peab olema akadeemiline kõrgharidus ja ta peab olema õigus- või meditsiinivaldkonna asjatundja. (2) Komisjoni moodustamise alused ja töökorra, sealhulgas liikmete nimetamise ja tasustamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. (3) Komisjon esitab iga kalendriaasta 1. veebruariks valdkonna eest vastutavale ministrile ja fondi nõukojale aruande kõikidest möödunud kalendriaasta jooksul komisjonile esitatud avaldustest ning komisjoni töö tulemustest. Käesolev paragrahv on eriregulatsioon lepitusseadusest. Lõike 1 kohaselt vaatab kahjustatud isiku esitatud avalduse läbi komisjon viieliikmelises koosseisus ning komisjoni liikmetel peab olema akadeemiline kõrgharidus ning teadmised õigus- või meditsiinivaldkonnast. TTKSi alusel moodustatud tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni kuuluvad praegu meditsiinivaldkonna eksperdid (sisehaiguste ekspert, kirurgia ekspert, sünnitusabi ja günekoloogia ekspert, patoloogia ekspert, hambaravi ekspert, onkoloogia ekspert, uroloogia ekspert, neuroloogia või neurokirurgia ekspert, psühhiaatria ekspert, kardioloogia ekspert, üldarstiabi korralduse ekspert, ämmaemanduse ekspert, õenduse ekspert, patsiendiõiguste ekspert) ning riigi esindajad (Sotsiaalministeeriumi, Eesti Haigekassa ja Terviseameti esindaja). Ekspertkomisjonil on õigus küsida täiendavalt eksperdiarvamust vastava eriala eksperdilt, kui nimetatud komisjoni liikmete seas puudub ekspert, kes saaks anda hinnangu isiku pöördumises esitatud küsimusele või kui komisjoni liikmel võib tekkida hinnangu andmisel huvide konflikt. 55 Patsiendikindlustuse lepituskomisjonis on lisaks meditsiinivaldkonna ekspertidele ka õigusvaldkonna eksperdid, sest tegemist on kindlustusõigust puudutavate vaidlustega. Kui vaidluse asjaolude selgitamiseks on vaja tellida ekspertiis, saab komisjon seda teha lähtuvalt lepitusseaduse §-st 24 (erialaasjatundjad ja tunnistajad). Lõike 2 kohaselt kehtestab komisjoni moodustamise alused ja töökorra, sealhulgas liikmete nimetamise ja tasustamise korra valdkonna eest vastutav minister määrusega. Liikmete määramisel tuleb arvestada, et asja vaatab läbi ning lepitusettepaneku ja kokkuleppe sisus lepib kokku komisjon viieliikmelises koosseisus. Lõike 3 kohaselt esitab komisjon üks kord aastas nii ministrile kui ka fondi nõukojale aruande eelmise aasta tegevusest. Analoogne regulatsioon kehtib ka Sotsiaalministeeriumi juures tegutseva tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni puhul. Paragrahvis 29 sätestatakse komisjoni menetlus. (1) Komisjonis toimuvale menetlusele kohaldatakse lepitusseaduses sätestatud menetluskorda käesolevast seadusest tulenevate erisustega. (2) Avalduse läbivaatamine komisjonis on avalduse esitajale tasuta. (3) Komisjon vaatab avalduse läbi mõistliku aja jooksul. (4) Komisjoni liikmetel ja lepitusseaduse §-s 24 nimetatud erialaasjatundjal on õigus vaidluse lahendamiseks saada andmeid, sealhulgas eriliigilisi isikuandmeid, isikutelt, kellel on teavet kindlustusjuhtumiga seotud asjaolude kohta. Isikud on kohustatud esitama asjakohased andmed esimesel võimalusel, kuid kõige hiljem 30 kalendripäeva jooksul alates taotluse saamisest. (5) Lepitusmenetluse pooled on kohustatud menetluses osalema. Kui pool ei osale menetluses, loetakse seisukoha esitamata jätmist teise poole seisukohtadega nõustumisena. (6) Komisjoni kinnitatud kokkuleppe võib maakohtus vaidlustada üksnes lepitusseaduse §-s 29 sätestatud juhul. Lõike 1 kohaselt kohaldatakse komisjonis toimuvale menetlusele üldiselt lepitusseaduses sätestatud menetluskorda, arvestades patsiendikindlustuse seadusest tulenevaid üksikuid erandeid. Lepitusmenetlusele kohaldub lepitusseaduse §-s 3 sätestatud regulatsioon, mis näeb ette lepitaja sõltumatuse ja erapooletuse. Lepituskomisjonis toimuv menetlus peab olema aus, pooltele arusaadav ja võrdselt poolte huve arvestav, kuivõrd tulemuseks on täitedokument (seda ei saa enam kohtus vaidlustada, samuti ei ole võimalik enam sama asjaga kohtusse pöörduda). See tähendab, et ka menetlejad lepituskomisjonis peavad vastama eespool kirjeldatud kriteeriumidele (sõltumatus, erapooletus) (lepitusseaduse § 3 ja § 19 lg 3). Analoogne põhimõte kehtib ka TTKSi alusel moodustatud tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni puhul. Lepitusseaduse kohaselt on lepitusmenetlus konfidentsiaalne ning isiku ja temaga seotud terviseandmetele on piiratud ligipääs üksnes lepitusmenetluse läbiviimiseks. Kui toimub lepituskohtumine, on see kinnine (erinevalt kohtumenetluse avalikkuse printsiibist) (lepitusseaduse § 23 lg 4). See on põhjendatav lepitusmenetluse suunatusega pooltele ja 56 konfidentsiaalse iseloomuga. Lepituskomisjonis toimuv menetlus peab arvestama lepitussaladuse hoidmise kohustusega (lepitusseaduse § 4 ja § 19 lg 4). Analoogne põhimõte kehtib ka TTKSi kohaselt tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni puhul. Eesmärgiga tagada patsiendi huvide kaitse on lõikes 2 ette nähtud lepitusmenetluse läbiviimine patsiendi jaoks tasuta. Analoogne põhimõte kehtib ka tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni puhul. Seega ei kohaldu näiteks ka patsiendile lepitusseaduse § 24 lõige 3, mille kohaselt tasub tunnistaja- ja ekspertiisikulud see pool, kelle taotlusel tunnistaja või erialaasjatundja menetlusse kaasati. Lõike 3 kohaselt vaatab komisjon avalduse läbi mõistliku aja jooksul. Kuna lepitusmenetluses vaidluse all olevate asjaolude väljaselgitamine võib võtta aega sõltuvalt juhtumi keerukusest, siis ei ole otstarbekas seaduse tasandil täpset menetlusaega ette näha. Üksikutel juhtudel võib olla vajalik ka välisekspertide kaasamine koos dokumentatsiooni tõlkimisega, mis pikendab menetlust tunduvalt. Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni puhul on ette nähtud, et ta peab andma hinnangu nelja kuu jooksul. Lepituskomisjonis võib ka üldjuhul arvestada neljakuulise menetlusajaga. Lõike 4 kohaselt on komisjoni liikmetel ning lepitusseaduse §-s 24 nimetatud erialaasjatundjal vaidluse lahendamiseks õigus saada andmeid isikutelt, kellel on teavet kindlustusjuhtumiga seotud asjaolude kohta. Isikud peavad esitama asjakohased andmed esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul alates taotluse saamisest. Analoogne põhimõte kehtib ka tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni puhul. Ilma andmeteta ei ole võimalik kahjumenetlusele hinnangut anda. Siinkohal tuleb arvestada lepitusseaduse konfidentsiaalsuse põhimõttega, mille kohaselt tuleb lepitusmenetluses saadud andmeid hoida saladuses. Lõike 5 kohaselt võib komisjon kohustada poolt menetluses osalema. Lepitusseaduse § 22 lõige 2 näeb ette, et juhul, kui seadus seda ette näeb, on pool kohustatud menetluses osalema. Taoline regulatsioon on vajalik juhul, kui on tegu suhtega, kus üks pooltest on traditsiooniliselt nõrgem pool – käesoleval juhul on selleks patsient. Lepitusseaduse menetluskord näeb ette poole teavitamise menetlusest, poole võimalused avaldada oma seisukohti, esitada omapoolseid lahendusettepanekuid, taotleda tõendite kogumist jms. Lepituskomisjonil on lepitusmenetluse läbiviimisel aktiivne roll. Lepituskomisjon haldab menetlust: edastab isikutele kutseid menetluses osalemiseks, teeb vajaduse korral ise lepituskokkuleppe projekti, selgitab välja juhtumi asjaolusid jne. Kui pool menetluses ei osale, loetakse seisukoha esitamata jätmist komisjoni ettepanekuga nõustumisena. Kindlasti ei ole aga võimalik kohustada isikuid aktsepteerima lepitusettepanekut, millega nad ei nõustu. Juhul kui mõlemad pooled lepitusettepanekut heaks ei kiida, siis täidetavat kokkulepet ei sünni. Heakskiidetud ja lepituskomisjoni poolt kinnitatud lepituskokkulepe on täitedokumendiks ja selle täitmine on kohustuslik. Lepitusseadusega antakse isikutele aega 30 päeva vabatahtlikuks täitmiseks, pärast mida võib sellega pöörduda kohtutäituri poole. Üksnes väga erandlikel juhtudel on võimalik juba kinnitatud lepituskokkulepet kohtus vaidlustada (lõige 6 viitab lepitusseaduse §-le 29). Seda mitte sisulistel põhjustel, vaid seetõttu, et lepituskomisjon on oluliselt rikkunud lepitusmenetluse normi, mis mõjutas või võis mõjutada kokkuleppe sisu. Kui maakohus tuvastab lepitusorgani poolt lepitusmenetluse normi olulise rikkumise, mis mõjutas või võis mõjutada kokkuleppe sisu, loetakse lepitusorgani kinnitatud 57 kokkulepe tühiseks ning poolel on õigus kohtumääruse jõustumisest alates pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Patsiendikindlustuse registri peatükk Paragrahvis 30 sätestatakse patsiendikindlustuse registriga seotud regulatsioon. (1) Patsiendikindlustuse register (edaspidi register) on andmekogu, mida peetakse järgmistel eesmärkidel: 1) patsiendikindlustuse lepingute sõlmimine, nende täitmise tagamine, kindlustusriski hindamine, kindlustusjuhtumite lahendamine ja tagasinõuete esitamine; 2) patsientide õiguste tagamine seoses kindlustusjuhtumiga; 3) patsiendikindlustuse süsteemi toimimise ja kindlustuskohustuse täitmise tagamine; 4) kindlustuskohustuse täitmise kontrollimine; 5) statistika kogumine, muu hulgas kindlustusriski hindamiseks, kulude prognoosimiseks, kahjuennetuse ja patsiendiohutuse uuringute tegemiseks. (2) Registris töödeldakse järgmisi andmeid: 1) patsiendi ja õigustatud isiku üldandmed – isikukood, sugu, sünniandmed, perekonna- ja eesnimi, elu- ja viibimiskoha andmed, kontaktandmed, surmaandmed; 2) andmed patsiendikindlustuse lepingute ja toimunud kindlustusjuhtumite kohta; 3) tervishoiuteenuse osutaja andmed, sealhulgas tegevusloa andmed; 4) tagasinõuete andmed. (3) Registri asutab ja selle põhimääruse kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega, milles sätestatakse: 1) registri volitatud töötleja, kui volitatud töötleja on määratud, ja töötlejate ülesanded; 2) registrisse kogutavate andmete koosseis ja registrisse kandmise kord; 3) andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise kord; 4) andmeandjate loetelu ja nendelt saadavad andmed; 5) muud registri pidamisega seotud korralduslikud küsimused. (4) Eeldatakse, et registrisse kantud andmed patsiendikindlustuse lepingute kohta on õiged. (5) Registri ja kindlustusandja ning registri ja fondi vahelist andmevahetust ei korraldata riigi infosüsteemi andmevahetuskihi kaudu. (6) Registri vastutav töötleja on fond. Käesoleva seaduse ülesannete täitmiseks asutatakse ja arendatakse välja uus andmekogu – patsiendikindlustuse register, mille pidamise eesmärgid on järgmised: 1) patsiendikindlustuse lepingute sõlmimine, nende täitmise tagamine, kindlustusriski hindamine, kindlustusjuhtumite lahendamine ja tagasinõuete esitamine; 2) patsientide õiguste tagamine seoses kindlustusjuhtumiga; 3) patsiendikindlustuse süsteemi toimimise ja kindlustuskohustuse täitmise tagamine; 4) kindlustuskohustuse täitmise kontrollimine; 5) statistika kogumine, muu hulgas kindlustusriski hindamiseks, kulude prognoosimiseks, kahjuennetuse ja patsiendiohutuse uuringute tegemiseks. 58 Registri pidamise eesmärgid peavad olema kooskõlas käesolevast seadusest tulenevate ülesannetega, eelkõige riigi poolt halduslepinguga üle antavate ülesannetega. Samuti peetakse registrit kindlustusandjate selliste ülesannete täitmiseks, mis tulenevad käesolevast seadusest. Teistel eesmärkidel ei tohi seda registrit pidada ega andmeid selleks töödelda. Patsiendikindlustuse register toimib samadel õiguslikel alustel nagu liikluskindlustuse register, mis tähendab, et tegemist on riigi infosüsteemi kuuluva andmekoguga ning registrit peetakse seadustest tulenevate ülesannete täitmiseks. Registri pidamise ülesande annab riik ning selles tekkiv teave kuulub riigile. Ülejäänud regulatsioon selles paragrahvis on samalaadne nagu iga teise andmekogu puhul. Selles määratakse töödeldavad andmed ja andmete säilitamise tähtajad. Lõikes 2 on kirjeldatud andmeid, mida patsiendikindlustuse registris töödeldakse. Registri põhimääruses täpsustatakse üldistatud kategooriat ning vastavad andmed tuleb kanda ka riigi infosüsteemi haldussüsteemi. Lõikes 2 nimetatud andmekoosseis on vajalik näiteks kindlustuskohustuse täitmise kontrollimiseks ja kindlustusjuhtumite menetlemiseks. Lõikes 3 sätestatakse volitusnorm kehtestada registri põhimäärus, milles sätestatakse: 1) registri volitatud töötleja, kui volitatud töötleja on määratud, ja töötlejate ülesanded; 2) registrisse kogutavate andmete koosseis ja registrisse kandmise kord; 3) andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise kord; 4) andmeandjate loetelu ja nendelt saadavad andmed; 5) muud registri pidamisega seotud korralduslikud küsimused. Lõike 4 eesmärk on anda registrisse kantud patsiendikindlustuse lepingute andmetele õiguslik tähendus ning jagada seeläbi tõendamiskoormist, luues eelduse, et kindlustuskaitset kajastavad andmed vastavad tegelikkusele. Lõike 4 kohaselt eeldatakse registrisse kantud lepingu andmete õigsust. See tähendab, et mitte igasugused registrisse kantud andmed ei ole õigsuse eeldusega hõlmatud. Õigsuse eeldusega on hõlmatud üksnes lepingut ja selle olemasolu puudutavad andmed, milleks on eelkõige andmed patsiendikindlustuse olemasolu, nt patsiendikindlustuse seaduse alusel sõlmitud lepingute ja patsiendikindlustuse puudumise kohta. Säte võimaldab tugineda registrisse kantud kindlustuskaitset puudutavate andmete õigsusele. Säte loob positiivse õigsuse eelduse, mis tähendab, et see on siiski ümberlükatav. See tähendab, et kui isik vaidleb õigsuse eeldusele vastu, peab ta andmete ebaõigsust tõendama, seejuures ei piisa ebaõigsuse kahtluse tekitamisest. Tegemist on ka erisättega TsMS § 230 lõike 1 esimese lause suhtes, mille järgi peab pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Lõike 5 kohaselt ei korraldata registri ja kindlustusandja ning registri ja fondi vahelist andmevahetust riigi infosüsteemi andmevahetuskihi kaudu. Avaliku teabe seaduse § 439 lõike 5 kohaselt toimub andmevahetus riigi infosüsteemi kuuluvate andmekogudega ja riigi infosüsteemi kuuluvate andmekogude vahel riigi infosüsteemi andmevahetuskihi kaudu. Kuna patsiendikindlustuse register on oma olemuselt riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu, peaks kommenteeritava avaliku teabe seaduse sätte kohaselt kindlustusandjate ja patsiendikindlustuse registri vaheline andmevahetus toimuma riigi infosüsteemi andmevahetuskihi ehk X-tee kaudu. See tähendab, et kindlustusandja peaks edastama andmed lepingu sõlmise, ülesütlemise ja lõppemise kohta X-tee vahendusel. Patsiendikindlustuse seaduse § 30 lõige 6 on erisäte avaliku teabe seaduse § 439 lõike 5 suhtes, nähes ette, et kindlustusandjate, korrespondentide ja välisriigi kindlustusandja esindaja andmevahetus ei toimu riigi infosüsteemi andmevahetuskihi ehk X-tee kaudu. Lähtutud on sellest, et X-tee on loodud eelkõige Eesti riigiasutuste ja avalik- õiguslike isikute tarbeks, mistõttu pole otstarbekas seda kasutada andmevahetuseks kindlustusandjate ja patsiendikindlustuse registri vahel, kuna see pole tehniliselt selliseks andmevahetuseks sobiv ja eeldaks kindlustusandjate poolt patsiendikindlustuse tarbeks eraldi 59 infosüsteemi väljaarendamist või olemasoleva infosüsteemi olulist muutmist. Sätte allikaks on liikluskindlustuse seaduse § 74 lõige 5. Lõike 6 kohaselt on registri vastutav töötleja fond. Ka liikluskindlustuse seaduse kohaselt on liikluskindlustuse registri vastutav töötleja liikluskindlustuse fond. Paragrahvis 31 sätestatakse andmete säilitamise tähtaeg. Registris säilitatakse andmeid isikustatud kujul kümme aastat arvates kindlustuskaitse kehtivuse lõppemisest või kindlustusjuhtumi menetluse lõppemisest. Logisid ja alusandmeid säilitatakse vastavalt põhimääruses sätestatule. Säilitustähtaja möödumisel andmed anonüümitakse. Patsiendi õiguste kaitseks nähakse ette, et pärast kümmet aastat arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest andmed anonüümitakse, mis tähendab, et patsiendi kahjuga seotud andmed küll säilivad, kuid neid ei ole võimalik konkreetse patsiendiga enam kokku viia. Kümneaastane tähtaeg tuleneb sellest, et vastavalt eelnõu § 20 lõikele 1 saab isik esitada fondile kahju hüvitamise nõude kõige hiljem kümne aasta jooksul kindlustusjuhtumi toimumisest arvates. Rakendussätete peatükk Paragrahvis 32 esitatakse üleminekusätted. (1) Tervishoiuteenuse osutamise tegevusloa alusel käesoleva seaduse jõustumise ajal tegutsevatel tervishoiuteenuse osutajatel on kohustus sõlmida patsiendikindlustuse leping 30 kalendripäeva jooksul alates käesoleva seaduse jõustumisest. Mõjuvatel põhjustel ja kooskõlastatult Terviseametiga võib nimetatud tähtaega ületada kuni mõjuva põhjuse äralangemiseni. Kindlustuskaitse peab algama tagasiulatuvalt käesoleva seaduse jõustumisest. (2) Käesoleva seaduse alusel hüvitatakse kahju seoses kindlustusjuhtumiga, mis on toimunud pärast käesoleva seaduse jõustumist. Lõikes 1 sätestatakse, et TTKS §-s 40 nimetatud tegevusloa alusel käesoleva seaduse jõustumise ajal tegutsevatel TTO-del on kohustus sõlmida patsiendikindlustuse leping 30 kalendripäeva jooksul alates käesoleva seaduse jõustumise ajast. Kindlustuskaitse peab algama tagasiulatuvalt käesoleva seaduse jõustumisest. Säte on vajalik, et TTO-del oleks piisav aeg alates seaduse jõustumisest ning sellega seotud kohustuse tekkimisest sõlmida patsiendikindlustuse leping. Võib eeldada, et vastavad ettevalmistused kindlustuslepingute sõlmimiseks toimuvad käesoleva seaduse menetlemise ajal. Pooled peavad saama kokkuleppe hiljemalt 30 kalendripäeva jooksul alates seaduse jõustumisest. Siiski on tehtud erand, et mõjuvatel põhjustel (nt riigihankemenetlusest tulenevalt) võib nimetatud tähtaega ületada, kuid selline tähtaja ületamine peab olema Terviseametiga kooskõlastatud. Lõikes 2 sätestatakse, et seaduse alusel hüvitatakse kahjud seoses kindlustusjuhtumiga, mis on toimunud pärast seaduse jõustumist. See on vajalik, et ei tekiks perioodi, millal reaalset kindlustuskaitset ei ole ning see on eelkõige patsientide huvides. Säte määrab ära kogu patsiendikindlustuse süsteemist hüvitatavate kahjude alguse aja. 60 See tähendab, et patsiendikindlustuse süsteem katab need kahjud seoses kindlustusjuhtumiga, mis on toimunud alates seaduse jõustumise päevast (kell 00.00). Kui teenuse osutamine algas enne nimetatud päeva, kuid kindlustusjuhtum toimus pärast nimetatud kuupäeva, on need kahjud kaetud. Seega on vajalik tuvastada, millal kindlustusjuhtum toimus ning see ei ole alati teenuse alustamisega sama aeg. Vastavalt VÕS §-le 438 on lubatud tagasiulatuv kindlustuskaitse. Paragrahviga 33 täiendatakse halduskoostöö seadust. Halduskoostöö seaduse § 13 lõiget 11 täiendatakse punktiga 29 järgmises sõnastuses: „29) patsiendikindlustuse seaduse § 24 lõikes 1 nimetatud haldusleping.“. Hankemenetlus halduslepingu sõlmimiseks ei ole mõistlik. Hankemenetluse nõude kehtestamine tooks õigusliku ebakindluse kindlustusandjatele fondi liikmeks astumisel. Patsiendikindlustuse fondi funktsiooni saab täita üksnes kindlustusandjate moodustatud juriidiline isik, mistõttu ei ole võimalik, et selle funktsiooni täitmiseks saaks konkureerida mitu äriühingut. Kuigi teoreetiliselt on võimalik, et kindlustusandjad moodustavad mitu konkureerivat ühingut, ei ole see praktikas võimalik, sest lõpuks peaksid kõik teenuse osutamisest huvitatud organisatsioonid astuma üksnes selle ühingu liikmeteks, mis on riigiga sõlminud halduslepingu. Arvestada tuleb ka asjaolu, et patsiendikindlustuse fondi eesmärk ei ole kasumi teenimine ning tegemist on mittetulundusühinguga. Peamisteks avaliku võimu funktsioonideks saab lugeda kahju hüvitamise koordineerimisega seotud ülesannete täitmist ja patsiendikindlustuse registri haldamist. Vastava funktsiooni panemine seaduse ja sõlmitava halduslepinguga patsiendikindlustuse fondile on ainuvõimalik lahendus. Tegemist ei ole Eesti ega ka ELi õigusega vastuolus oleva tegevusega, kuivõrd sama mudeli alusel tegutseb praegu Eesti Liikluskindlustuse Fond. Kuivõrd avaliku halduse ülesannetega seonduvalt fond tulu ei tohiks teenida. IT-süsteemi loomisega ja teiste süsteemide sidustamisega on võimalik kulu vähendada, näiteks palgata vähem inimesi, kiirendada protsesside toimimist jne. Fondi hinnangul saab registri pidamisega säästa üle 200 tuhande euro aastas. Eespool nimetatud analüüsi tegemisel on lähtutud kindlustusandjate andmetest ning nende antud selgitustest. Seega võib eelnõu väljatöötamisel teadaolevate asjaolude põhjal eeldada, et tegemist ei ole sellise avaliku ülesande üleandmisega, millele tuleks kohaldada riigihankeõigust. Paragrahviga § 34 muudetakse kindlustustegevuse seadust 1) paragrahvi 23 lõiget 1 täiendatakse punktiga 14 järgmises sõnastuses: „14) kindlustusandja, kes sõlmib patsiendikindlustuse lepinguid, ei täida patsiendikindlustuse seadusest tulenevaid kohustusi, sealhulgas patsiendikindlustuse seaduse § 9 lõikes 1 nimetatud patsiendikindlustusfondi (edaspidi patsiendikindlustusfond) liikmesusest tulenevaid kohustusi.“; 2) paragrahvi 169 lõike 1 punkti 2 täiendatakse pärast sõna „fondil“ stekstiosaga „, patsiendikindlustusfondil“; 3) paragrahvi 171 täiendatakse lõigetega 8¹ ja 82 järgmises sõnastuses: „(8¹) Patsiendikindlustuse lepingutele vastav kattevara ei kuulu kindlustusandja pankrotivara hulka. Nimetatud kattevara antakse üle patsiendikindlustusfondile patsiendikindlustuse seaduse tähenduses ning selle arvel ja ulatuses teeb 61 patsiendikindlustusfond patsiendikindlustuse seaduses sätestatud väljamakseid kahju hüvitamiseks. (82) Käesoleva paragrahvi lõikes 8¹ sätestatut kohaldatakse ka teise lepinguriigi kindlustusandja pankroti korral tema Eesti filiaali sõlmitud patsiendikindlustuse lepingute kindlustusportfelli suhtes, kui lepinguriigi õigusaktid seda võimaldavad.“; 4) paragrahvi 171 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses: „(12) Käesoleva seaduse § 23 lõike 1 punktis 14 ning käesoleva paragrahvi lõigetes 8¹ ja 82 nimetatud patsiendikindlustuse leping on kindlustusleping patsiendikindlustuse seaduse § 4 lõike 1 tähenduses.“. KindlTS § 23 lõiget 1 täiendatakse punktiga 14. Muudatusega antakse Finantsinspektsioonile õigus tunnistada kindlustusandja tegevusluba kehtetuks, kui kindlustusandja rikub oma kohustusi fondi ees. Muudatus on vajalik kindlustusandjate kohustuste täitmise ja patsiendikindlustuse süsteemi toimimise tagamiseks. KindlTS § 169 lõike 1 punkti 2 täiendatakse selliselt, et pankrotihaldur võimaldab ka patsiendikindlustusfondil tutvuda kindlustusandja pankrotimenetlust puudutava dokumentatsiooniga. Säte on vajalik fondi patsiendikindlustuse seadusest tulenevate kohustuste täitmiseks. KindlTS § 171 täiendatakse uute lõigetega 81, 82 ja 12. Lõikega 81 kehtestatakse erisus patsiendikindlustuse lepingutele vastava kattevara arvelt nõuete rahuldamise korras. Seega ei kuulu pankrotistunud kindlustusandja kogu vara solidaarselt kõigi kindlustusvõtjate, kindlustatute ja soodustatud isikute nõuete rahuldamiseks, vaid patsiendikindlustuse lepingute tehnilistele eraldistele vastava kattevara arvel tehakse üksnes patsiendikindlustuse seaduses sätestatud väljamakseid kahju hüvitamiseks. Nimetatud kattevara antakse üle patsiendikindlustusfondile, kes vastava kattevara arvel ja ulatuses teeb väljamakseid õigustatud isikutele. Kokkuvõttes võib öelda, et sisuliselt on patsiendikindlustuse lepingutele vastav kattevara kindlustusandja pankrotivarast välistatud. Kui kattevara on väiksem kui tehniliste eraldiste summa, kaetakse kohustused kindlustusandja omavahendite arvelt, lähtudes KindlTS § 171 lõikest 3 ja patsiendikindlustuse seaduse § 23 lõikest 4. Lõikega 82 täpsustatakse, et lõikes 8¹ sätestatut kohaldatakse ka teise lepinguriigi kindlustusandja pankroti korral tema Eesti filiaali sõlmitud patsiendikindlustuse lepingute kindlustusportfelli suhtes, kui seda võimaldab selle lepinguriigi õigus. Kindlustusandja pankroti korral käsitletakse Eesti kindlustusandja sõlmitud patsiendikindlustuse lepingute õigustatud isikute nõudeid ning lepinguriigi kindlustusandja Eesti filiaali sõlmitud patsiendikindlustuse lepingute õigustatud isikute nõudeid sarnaselt, v.a. juhul, kui teise lepinguriigi õigus selle välistab. Teise lepinguriigi kindlustusandja lõpetamismenetluse suhtes, sh nõudeid puudutavas osas, kohaldatakse üldjuhul kindlustusandja päritoluriigi õigust. KindlTS § 171 täiendatakse lõikega 12. Tegemist on õigusselguse huvides tehtava muudatusega, milles täpsustatakse, et KindlTSis nimetatud patsiendikindlustuse leping on kindlustusleping patsiendikindlustuse seaduse tähenduses. Paragrahviga 35 muudetakse kriminaalmenetluse seadustikku. 62 Kriminaalmenetluse seadustikku täiendatakse §-ga 2053 järgmises sõnastuses: „§ 2053. Kriminaalmenetluse lõpetamine tervishoiuteenuse osutamise korral (1) Lisaks käesoleva seadustiku §-s 202 sätestatud alusele võib riigiprokuratuuri määrusega lõpetada kriminaalmenetluse tervishoiuteenuse osutamise käigus ettevaatamatusest patsiendi surma või raske tervisekahjustuse põhjustanud tervishoiutöötaja suhtes, kui samal ajal on täidetud järgmised kriteeriumid: 1) tervishoiutöötaja on esitanud teate enda tegevuse või tegevusetuse kohta tervishoiuteenuse osutaja peetavale patsiendiohutusjuhtumite andmekogule ja Terviseameti peetavale patsiendiohutuse andmekogule, kui see on ette nähtud tervishoiuteenuste korraldamise seaduses; 2) tervishoiutöötaja on tegutsenud registreeritud kutse või eriala piirides; 3) tervishoiutöötaja ei ole põhjustanud tervisekahju joobeseisundis korrakaitseseaduse tähenduses. (2) Kui tervishoiutöötajal ei ole objektiivsetel põhjustel võimalik või otstarbekas esitada teadet enda tegevuse või tegevusetuse kohta tervishoiuteenuse osutaja peetavale patsiendiohutusjuhtumite andmekogule ja Terviseameti peetavale patsiendiohutuse andmekogule, võib kriminaalmenetluse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud alusel ja korras lõpetada ka juhul, kui patsiendiohutusjuhtumi kohta on esitanud teate teine tervishoiutöötaja. (3) Kui pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud määruse tegemist ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda kriminaalmenetlust lõpetada, võib Riigiprokuratuur oma määrusega menetlust tervishoiutöötaja suhtes uuendada.“. Muudatus on vajalik tervishoiuteenuste ohutuse ja kvaliteedi parandamiseks ning sellele vältimatu eeldusena patsiendiohutuse seisukohalt olulise mittekaristatava kultuuri tekkimiseks. Sarnane regulatsioon on juba olemas osades Euroopa Liidu riikides, näiteks Taanis ja Rootsis. Ka Euroopa Liidu nõukogu soovituse 2009/C151/012 kohaselt on liikmesriikidele antud soovitus, et tervishoiutöötajad, kes raporteerivad patsiendiohujuhtumitest peaksid olema kaitstud distsiplinaar- või kohtumenetlustest. Soome planeerib Põhjamaadega sarnase regulatsiooni sätestamist, kuid juba praegu on see Soomes valdkonna ekspertide sõnul toimiv praktika. Analoogne põhimõte kehtib ka lennuohutuse valdkonnas, kus on Euroopa Liidu õigusakti tasemel (Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Määrus (EL) nr 376/2014) sätestatud nn õiglase suhtumise printsiip, mis aitab ära hoida võimalikke tulevasi vigu, luues eelduseks nende ennetamiseks tehtud vigade uurimise ja analüüsi tulemusena. Õiglane suhtumine (Just Culture) lennuohutuses on tegutsemine viisil, et ei otseseid teenuseosutajaid ega ka teisi ettevõtjaid ei karistata nende tegevuse, tegemata jätmise või otsuste pärast, mis vastavad nende kogemusele ja koolitusele, talumata samas rasket hooletust, tahtlikke rikkumisi ja hävitavaid tegusid. Loodava regulatsiooni eesmärk kriminaalmenetluse seadustikus on toetada positiivse mitte- karistava kultuuri kujunemist tervishoiu patsiendiohutusjuhtumite suhtes ning soodustada teavitamist neist juhtumitest, sealhulgas eksimustest ja ravivigadest. Patsiendiohutusjuhtumite põhjuseid on vaja analüüsida karistuse hirmuta, et neist õppida ning suurendada sellega tervishoiuteenuste kvaliteeti ja ohutust. Eelkõige on vaja ohujuhtumeid analüüsida sellel TTO- l, kelle juures nimetatud juhtum aset leidis. See annab võimaluse tulevikus vigu vältida ning 63 suurendada sellega patsiendiohutust. Samuti on vajalik, et vastavat teavet kasutataks teadus- ja õppetegevuses. TTKSis käesoleva eelnõuga jõustuv muudatus kohustab tervishoiutöötajaid patsiendiohutusjuhtumeid dokumenteerima ja koguma teavet kõigi juhtumite kohta koguma TTO enda vastavasse andmekogusse. Igal TTO-l tekib kohustus pidada patsiendiohutusjuhtumite andmekogu, neid juhtumeid analüüsida ja kavandada ennetavaid meetmeid. Teises etapis luuakse seadusega õiguslik alus keskse riikliku patsiendiohutuse andmekogu loomiseks. Sellesse andmekogusse on kavas hakata koguma teatiseid tõsiste tagajärgedega patsiendiohutusjuhtumite kohta. Loetelu neist juhtumitest, mida hakatakse kesksesse andmekogusse koguma, sätestatakse rakendusaktis. Kogu kirjeldatud süsteemi eesmärk on patsiendiohutusjuhtumite ennetamine ja neist õppimine ning ohutum tervishoiusüsteem. Kaudselt mõjutab ohutum tervishoid positiivselt ravikindlustuse eelarvet. OECD 2017. aastal tehtud analüüsis patsiendiohutuse teemal „The economics of patient safety“ tuuakse välja, et 15% tervishoiu kuludest ja tegevustest haiglates on seotud ohujuhtumite ja eksimuste tagajärgedega ning üldise haiguskoormuse arvestuses on tervisekahjud ohujuhtumite tulemusena 14. kohal. Positiivse patsiendiohutuse kultuuri loomist ning mitte-süüdistaval põhimõttel kahjude kompenseerimise süsteemi patsientidele peetaks üheks oluliseks meetmeks ohutuma ravi saavutamisel. Kõigi eespool nimetatud eesmärkide saavutamise eeldus on see, et tervishoiutöötajaid ei karistata kriminaalõiguslikult, kui nad on täitnud järgmised tingimused: 1) tervishoiutöötaja on esitanud teate TTO peetavale patsiendiohutusjuhtumite andmekogule ja Terviseameti peetavale patsiendiohutusjuhtumite andmekogule, kui see on ette nähtud TTKSis. Esmalt tuleb teavitus teha TTO poolt peetavale andmekogule ning seejärel teavitatakse osadest juhtumitest omakorda Terviseameti andmekogu. Kui TTO peetavas andmekogus on andmed isikustatud kujul, siis Terviseameti andmekogus on andmed anonüümsel kujul. Täpsem selgitus andmete töötlemise ja edastamise kohta on esitatud TTKSi selgituste juures. Oluline on siinkohal tähele panna, et kriminaalmenetluse lõpetamiseks annab aluse teave, mille on esitanud tervishoiutöötaja enda tegevuse suhtes. Lõikes 2 on siiski ette nähtud erand, et kui TTO-l ei ole objektiivsetel põhjustel võimalik või otstarbekas teadet enda tegevuse kohta esitada, võib piisavaks lugeda ka seda kui teate on esitanud teine tervishoiutöötaja. Selline olukord võib esineda siis, kui tervishoiutöötaja ei ole teadlik, et tema tegevus võis põhjustada tervisekahju või kui juhtumist peaksid teavitama paljud teenuse osutamise juures olnud tervishoiutöötajad, kuid mõistlikum oleks, et teate esitab neist üks 2) tervishoiutöötaja on tegutsenud registreeritud kutse või eriala piirides. Tervishoiutöötaja võib osutada tervishoiuteenuseid omandatud kutse või eriala piirides, mille kohta talle on väljastatud Terviseameti tõend tervishoiutöötajana registreerimise kohta 3) tervishoiutöötaja ei ole osutanud teenust alkoholijoobes või narkootilise või psühhotroopse aine mõju all. Vastavalt korrakaitseseadusele on joobeseisund alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Sellises seisundis tervishoiuteenuse osutamisel ei saa kohaldada käesoleva paragrahvi kriminaalmenetlusest vabastamise alust. Riigiprokuratuuri määrusega võib lõpetada kriminaalmenetluse tervishoiuteenuse osutamise käigus ettevaatamatusest patsiendi surma või raske tervisekahjustuse tekitanud tervishoiutöötaja suhtes, kui samal ajal on täidetud eespool nimetatud kriteeriumid. 64 Samas jääb võimalus kohaldada ka kriminaalmenetluse seadustiku §-s 202 sätestatud regulatsiooni. Selle kohaselt, kui kriminaalmenetluse ese on teise astme kuritegu ja selles kahtlustatava või süüdistatava isiku süü ei ole suur ning ta on heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju ja tasunud kriminaalmenetluse kulud või võtnud endale kohustuse tasuda kulud ning kui kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi, võib prokuratuur kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul taotleda, et kohus kriminaalmenetluse lõpetaks. Kriminaalmenetluse lõpetamise erisus sellele sihtrühmale on vajalik, sest töö eripäradest tulenevalt tegelevad tervishoiutöötajad iga päev väga suure riskiga seotud tegevustega. Riskivaba sekkumist tervishoiutöötjate tegevuses ei ole, iga juhtum ja iga patsiendi organism on erinev ning sageli ilmnevad haigused ebatüüpiliselt. Teoreetiliste oskuste rakendamine sõltub suurel määral ka tervishoiutöötaja kogemusest. Samas ei saa tervishoiutöötajad keelduda teenuse osutamisest, otsused tuleb teha piiratud aja jooksul ja piiratud informatsiooni tingimustes ning enamik otsuseid mõjutab otseselt inimese tervist või elu. Eriti keerulisi otsused tehakse seoses operatsioonide ja invasiivsete sekkumistega, intensiivravis ja vältimatu abi andmisel. Eeltoodust tulenevalt ei ole tervishoiutöötajad võrreldavas olukorras enamiku teistes valdkondades töötavate inimestega. Võrreldav regulatsioon kehtib ka kriminaalmenetluse seadustiku § 2051 alusel konkurentsialaste kuritegude suhtes, milles konkurentsialase kuriteo toimepanija, kes on esitanud esimesena leebuse kohaldamise taotluse enne asjas kriminaalmenetluse alustamist, vabastatakse kriminaalmenetlusest ning tema suhtes menetlus lõpetatakse. Ka selles näites on kaalutletud ulatuslikke õigushüvesid – teiste kartelli- või keelatud kokkuleppe osaliste karistamise eesmärgil on leitud olevat põhjendatud esimesena rikkumise üles tunnistanud kartelliosalise kriminaalkaristusest täieliku vabastamise. Eelnõu seletuskirja kohaselt on kõnealuse sätte loomise üks spetsiifilisi põhjuseid ka asjaolu, et konkurentsialased kuriteod on äärmiselt keeruliselt tõendatavad ning leebusprogrammiga loodi meetod, et saada tõendid selliste keelatud kokkulepete. Siiski võib paralleelina välja tuua, et seadusandja on ka sel juhul pidanud põhjendatuks ühe rikkuja kriminaalvastutusest vabastamise, kui selle kaudu saadakse informatsiooni ulatuslikumate rikkumiste kohta. Seega on oluliseks peetud edasiste rikkumiste kvantitatiivset vähenemist. Paragrahviga 36 muudetakse maksukorralduse seadust. Maksukorralduse seaduse § 29 täiendatakse punktiga 56 järgmises sõnastuses: „56) patsiendikindlustusfondile patsiendikindlustuse seaduse alusel hüvitise määramiseks ja maksmiseks.“. Säte on vajalik fondile hüvitiste määramiseks ja maksmiseks, sest käesoleva seadusega hüvitatakse kahjustatud isikule saamata jäänud tulu. Selleks, et isik ei peaks nimetatud andmeid pärima Maksu- ja Tolliametist ning edastama neid patsiendikindlustusfondile, vaid Maksu- ja Tolliamet saaks isiku maksuandmeid otse riigi käest. See lihtsustab oluliselt kõigi osapoolte koormust. Sarnane lahendus on liikluskindlustuse isikukahjude hüvitamisel ning kindlustusandjatel on õigus töödelda isiku maksuandmeid liikluskindlustuse kahjude hüvitamiseks. Paragrahviga 37 sõnastatakse uuesti patsiendikindlustuse seaduse § 15 lõige 7 järgmiselt: 65 „(7) Kui patsient oli kindlustusjuhtumi toimumise ajal vanemapuhkusel, võetakse netotulu arvutamisel aluseks patsiendi vanemapuhkuse algusele vahetult eelnenud 12 kalendrikuu jooksul sotsiaalmaksuga maksustatud tulu.“. Muudatus on vajalik seoses vanemahüvitise reformiga (652 SE), mis jõustub 01.04.2022. Varasem termin „lapsehoolduspuhkus“ ei ole seadustes enam kasutuses, mistõttu asendatakse nimetatud termin uue terminiga „vanemapuhkus“. Paragrahviga 38 muudetakse tervishoiuteenuste korraldamise seadust. 1) paragrahvi 3 täiendatakse lõigetega 6 ja 7 järgmises sõnastuses: „(6) Sellise tervishoiutöötaja suhtes, kes on nõuetekohaselt dokumenteerinud patsiendiohutusjuhtumi ja teavitanud sellest tervishoiuteenuse osutaja peetavat patsiendiohutusjuhtumite andmekogu, ei algatata andmekogule edastatud teabe alusel järelevalve või uurimismenetlust korrakaitseorgani või kohtu poolt, samuti ei saa tööandja öelda andmekogule edastatud teabe alusel töölepingut üles ega teha töölepingu ülesütlemiseks vajalikke ettevalmistavaid toiminguid, välja arvatud järgmistel juhtudel: 1) tervishoiutöötaja tegevuses oli tahtluse tunnuseid; 2) tervishoiutöötaja põhjustas patsiendiohutusjuhtumi joobeseisundis korrakaitseseaduse tähenduses; 3) tegemist oli tervishoiuteenuse osutamise nõuete või hea kliinilise tava ilmse ja tõsise eiramisega, millega otseselt põhjustati kahju inimese tervisele ja elule. (7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud regulatsioon kohaldub ka sellise tervishoiutöötaja suhtes, kellel ei olnud objektiivsetel põhjustel võimalik või otstarbekas esitada andmekogule teadet enda tegevuse või tegevusetuse kohta, kuid patsiendiohutusjuhtumi kohta on esitanud teate teine tervishoiutöötaja.“; 2) paragrahvi 3 lõike 6 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Sellise tervishoiutöötaja suhtes, kes on nõuetekohaselt dokumenteerinud patsiendiohutusjuhtumi ja teavitanud sellest tervishoiuteenuse osutaja peetavat patsiendiohutusjuhtumite andmekogu ja Terviseameti peetavat patsiendiohutusjuhtumite andmekogu, ei algatata andmekogule edastatud teabe alusel järelevalve- või uurimismenetlust korrakaitseorgani või kohtu poolt, samuti ei saa tööandja öelda andmekogule edastatud teabe alusel töölepingut üles ega teha töölepingu ülesütlemiseks vajalikke ettevalmistavaid toiminguid, välja arvatud järgmistel juhtudel:“; Sätte eesmärk on kehtestada seaduses patsiendiohutusjuhtumist teatanud tervishoiutöötajat kaitsev ja mittekaristav õiglase suhtumise põhimõte nii tööandjatele, järelevalveasutusele kui ka kohtutele. Selle kohaselt ei alustata raporteeritud patsiendiohutusjuhtumi korral selle üle järelevalvet teinud korrakaitseorgani (sh Terviseameti) ja kohtute poolt, välja arvatud punktides 1–3 nimetatud olukorrad. Sama kehtib ka tööandjale, kes ei saa raporteeritud patsiendiohutusjuhtumi alusel öelda üles töölepingut ega teha töölepingu ülesütlemiseks vajalikke ettevalmistusi (nt ei saa teha hoiatust). Säte on vajalik mittekaristava kultuuri loomiseks seoses patsiendiohutusega ning raporteerimise realiseerumiseks praktikas. Regulatsioon on esitatud kahe muudatusena, sest riiklikule patsiendiohutusjuhtumite andmekogule teabe edastamise kohustus jõustub hiljem ning esialgu 66 tuleb teavitada üksnes TTO-d. Selle sätte sõnastamisel oli eeskujuks Taani terviseseadustiku vastav regulatsioon. Lõikes 7 on ette nähtud, et kui TTO-l ei ole objektiivsetel põhjustel võimalik või otstarbekas teadet enda tegevuse kohta esitada, võib piisavaks lugeda ka seda kui teate on esitanud teine tervishoiutöötaja. Selline olukord võib esineda siis, kui tervishoiutöötaja ei ole teadlik, et tema tegevus võis põhjustada tervisekahju või kui juhtumist peaksid teavitama paljud teenuse osutamise juures olnud tervishoiutöötajad, kuid mõistlikum oleks, et teate esitab neist üks. 3) paragrahv 31 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 31. Patsient ja patsiendiohutus (1) Patsient käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes on avaldanud soovi saada või kes saab tervishoiuteenust. (2) Patsiendiohutus käesoleva seaduse tähenduses on tervishoiuteenuse osutamisega kaasneva välditava tervisekahju riski eesmärgipärane vähendamine. Patsiendiohutuse süsteem hõlmab patsiendiohutusjuhtumite dokumenteerimise, andmekogule teabe edastamise, analüüsi ja ennetamise ning juhtumitest õppimisega seotud tegevusi. (3) Patsiendiohutusjuhtum on tervishoiuteenuse osutamisega seotud juhtum, mis oleks võinud põhjustada või põhjustas patsiendile välditavat tervisekahju.“; Seadusesse lisatakse lõige 2, mis annab patsiendiohutuse definitsiooni. Definitsioonid on patsiendiohutuse arendamise algatusrühmas kokku lepitud. Seadus käsitleb edasises tekstis patsiendiohutuse mõistet ning seetõttu on mõiste defineerimine vajalik. Praegu puudub õigusruumis patsiendiohutuse mõiste ning praktikas on kasutusel erinevaid variante. Patsiendiohutuse süsteem hõlmab patsiendiohutusjuhtumite dokumenteerimise, andmekogule teabe edastamise, ohujuhtumite registreerimise, neist raporteerimise, nende analüüsi ja ennetamise ning juhtumitest õppimisega seotud tegevusi. Lõikes 3 defineeritakse patsiendiohutusjuhtum, mis on ühtlasi seotud eelmise lõikega. Patsiendiohutusjuhtum on tervishoiuteenuse osutamisega seotud juhtum, mis oleks võinud põhjustada või põhjustas patsiendile välditavat tervisekahju. Patsiendiohutusjuhtumiga kaasneb patsiendi tervise tahtmatu kahjustus, mis on seotud tervishoiutöötaja tegevuse, sealhulgas ebaõige tegemise või planeerimisega või tegevusetusega, mitte aga patsiendi terviseseisundi või haigusega. 4) seadust täiendatakse §-ga 32 järgmises sõnastuses: „§ 32. Tervishoiuteenuse kvaliteet Tervishoiuteenuse kvaliteet käesoleva seaduse tähenduses on tervishoiuteenuse omaduste kogum, mis iseloomustab vastavust kehtestatud nõuetele, kaasaja teadmistele, olemasolevatele ressurssidele, kutse- ja erialastele nõuetele ning patsiendi terviseseisundist tulenevatele vajadustele ja patsiendi rahulolule.“ Paragrahvis 32 esitatakse seaduses tervishoiuteenuse kvaliteedi mõiste. Kuna seaduses esitataud mõistet kasutatakse, on mõiste defineerimine vajalik. Tervishoiuteenuse kvaliteet on tervishoiuteenuse omaduste kogum, mis iseloomustab vastavust seaduse alusel kehtestatud 67 nõuetele, kaasaja teadmistele meditsiinist, olemasolevatele ressurssidele, kutse- ja erialastele nõuetele, patsiendi terviseseisundist tulenevatele vajadustele ja patsiendi rahulolule. 5) paragrahvi 42 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Tervishoiuteenuse osutamisel on tervishoiutöötaja kohustatud dokumenteerima tervishoiuteenuse osutamise ja registreerima tervishoiuteenuse osutaja peetavas andmekogus tervishoiuteenuse osutamisega kaasnenud patsiendiohutusjuhtumid, mis põhjustasid patsiendile välditavat tervisekahju. Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimisel on kohustuslik järgida dokumenteerimise nõudeid ning kasutada riigi infosüsteemis ette nähtud klassifikaatoreid, loendeid, aadressiandmeid ja tervise infosüsteemi standardeid.“; Säte reguleerib tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise kohustuse TTKSis, lisades täpsustusena ka tervishoiuteenuse osutamisega kaasnenud patsiendiohutusjuhtumite dokumenteerimise kohustuse. Tegemist on üldpõhimõttena VÕSis reguleeritud kohustusega, võimaldades TTKSi tasemel reguleeritud kohustusena laiendada Terviseameti järelevalvekohustust sellele valdkonnale. Terviseamet ei ole riikliku järelevalve tegija VÕSi täitmise üle. Patsiendile välditavat tervisekahju põhjustanud patsiendiohutusjuhtumite registreerimise kohustus TTO peetavas andmekogus seaduse tasemel on uus kohustus. Praegu on see praktikas levinud teatud haiglates (Tartu Ülikooli Kliinikum, Põhja-Eesti Regionaalhaigla), kohustuse reguleerimine ühtlustab praktika. Ühtsete standardite kasutamine võimaldab edastada andmeid kesksesse patsiendiohutuse andmekogusse selle käivitumisel ning ühtlasi andmeid hiljem analüüsida. Tartu Ülikooli Kliinikumis on välja arendatud patsiendiohutusjuhtumite klassifikatsioon, mis tuleks andmete võrreldavuse huvides kasutusele võtta ka teistes tervishoiuasutustes. Patsiendiohutusjuhtumi tulemusena tekkinud tervisekahjustuse diagnoos dokumenteeritakse meditsiinidokumentides, kasutades seni kasutusel olevaid klassifikaatoreid (praegu RHK-10). Tavaks on ohutuse suurendamiseks ja kahju ennetamiseks peale välditava tervisekahju tekitanud juhtumite registreerida ka juhtumid, mille tagajärjel tervisekahju ei tekkinud. Kuna nende andmete puhul on tegemist isikustamata andmetega, siis seda seaduse tasemel ei reguleerita ning TTO saab nende andmete registreerimise otsustada sõltuvalt tegevusvaldkonnast. 6) paragrahvi 42 täiendatakse lõigetega 7 ja 8 järgmises sõnastuses: „(7) Tervishoiuteenuse osutaja peab andmekogu tervishoiuteenuse osutamisel aset leidnud patsiendiohutusjuhtumite kohta, analüüsib juhtumeid ja töötab välja meetmed juhtumite ennetamiseks, dokumenteerides need oma andmekogus. (8) Käesoleva paragrahvi alusel registreeritud andmeid patsiendiohutusjuhtumite kohta tohib töödelda tervishoiuteenuste kvaliteedi parandamise ja ohutuse suurendamise eesmärgil.“. Sätestatakse TTO kohustus osutajale aset leidnud patsiendiohutusjuhtumid, analüüsida neid asutuses ja töötada välja meetmed juhtumite ennetamiseks. Patsiendiohutusjuhtumite registreerimise ja analüüsimise eesmärk on ohutum ja kvaliteetsem ravi, mida on võimalik saavutada juhul, kui analüüsi tulemusena edaspidi juhtumite kordumist ennetatakse. Sätestatakse ka keeld andmeid käidelda ja kasutada muul eesmärgil kui kvaliteedi parandamiseks ja ohutuse suurendamiseks. Säte on vajalik mittekaristava kultuuri tekkimise soodustamiseks ja lõpptulemusena ohutumate tervishoiuteenuste saavutamiseks. 68 7) paragrahvi 42 täiendatakse lõigetega 9 ja 10 järgmises sõnastuses: „(9) Tervishoiuteenuse osutaja teavitab Terviseameti patsiendiohutuse andmekogu patsiendiohutusjuhtumitest. (10) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega Terviseameti patsiendiohutuse andmekogu patsiendiohutusjuhtumite loetelu ja andmekoosseisud ning andmete esitamise ja säilitamise tingimused ja korra.“; Kehtestatakse TTO kohustus teavitada Terviseameti peetavat andmekogu olulistest patsiendiohutusjuhtumitest, samuti kehtestatakse selliste patsiendiohutusjuhtumite loetelu, mille kohta tekib TTO-l, sealhulgas tervishoiutöötajal kohustus teavitada keskset riiklikku patsiendiohutuse andmekogu. Loetelu kehtestatakse rakendusaktis ning see sisaldab valikut eriti rasketest ohujuhtumitest. Patsiendi tervisedokumentides ja tervishoiuasutuses dokumenteeritakse oluliselt pikemat ja detailsemat loetelu ohujuhtumeid. 8) paragrahvi 421 tekst loetakse lõikeks 1 ja lõiget 1 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses: „3) kohustus omada tervishoiuteenuse osutamise ajal kehtivat patsiendikindlustuse lepingut.“ 9) paragrahvi 421 täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses: „(2) Tegevusluba hakkab kehtima patsiendikindlustuse lepingu järgse kindlustusperioodi algusest või tervishoiuteenuse osutamise tegevuslubade riiklikus registris märgitud ajast, kui viimati nimetatu on hilisem. Käesolevas lõikes sätestatut kohaldatakse ka tegevusloa muutmise ja üleandmise menetluses.“; Täiendatakse tegevusloa kõrvaltingimuste regulatsiooni ja lisatakse sinna uue nõudena omada kehtivat patsiendikindlustuse lepingut. Tegemist on kohustusega, mis täiendab haldusakti põhiregulatsiooni. MSÜS § 17 lõike 3 kohaselt on tegevusloa kõrvaltingimus mis tahes tingimus või kohustus, mis ei ole põhiregulatsioon, sealhulgas tingimused, mis täiendavad tegevusloa põhiregulatsioonist tuleneva majandustegevuse alustamise või teostamise tingimusi. TTO teavitab vastavalt MSÜS §-le 30 tegevusloa kontrolliesemega seotud asjaolude või kõrvaltingimustega seotud asjaolude muutmise kavatsusest Terviseametit vähemalt 30 päeva enne kavandatavat muutmist ning üldhuviteenuse osutajat vähemalt kolm kuud enne kavandatavat muutmist (edaspidi majandustegevuse muutmise kavatsuse teade). Tegevusluba hakkab sätte kohaselt kehtima patsiendikindlustuse lepingu järgse kindlustusperioodi algusest või tervishoiuteenuse osutamise tegevuslubade riiklikus registris märgitud ajast, kui viimati nimetatu on hilisem. Regulatsiooni eesmärk on tagada kindlustuskohustuse täitmine ning kindlustuskaitse tervishoiuteenuse osutamise alustamisest. 10) seadust täiendatakse §-ga 472 järgmises sõnastuses: „§ 472. Tegevusloa kehtetuks tunnistamine Tegevusloa võib tunnistada kehtetuks, kui tervishoiuteenuse osutaja ei ole täitnud patsiendikindlustuse seaduses nõutud kindlustuskohustust.“ 69 Reguleeritakse tegevusloa kehtetuks tunnistamise alusena patsiendikindlustuse kohustuse rikkumine, kui tegevusloaga TTO ei ole täitnud patsiendikindlustuse seaduse §-s 4 nõutud kindlustuskohustust ega sõlminud kohustusliku patsiendikindlustuse lepingut. MSÜS § 37 lõike 2 kohaselt võib Terviseamet tunnistada tegevusloa kehtetuks tegevusloa kontrolliesemesse kuuluva majandustegevuse nõude või tegevusloa kõrvaltingimuse olulise rikkumise korral. Majandustegevuse nõude või tegevusloa kõrvaltingimuse rikkumine on oluline, kui rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ettevõtja või temaga seotud isik ei suuda ka edaspidi tagada selle nõude või tingimuse täitmist ning on vaja vältida rikkumisest ettevõtja töötajatele, klientidele, kolmandate isikute huvidele või avalikule huvile põhjustatud ohtu või kahju ning tekkida võivat ohtu või kahju. Sellisteks rikkumisteks on eelkõige majandustegevuse nõude või tegevusloa kõrvaltingimuse vältav rikkumine, korduvad samalaadsed rikkumised või avalikule korrale kõrgendatud või olulist ohtu põhjustanud rikkumine. Säte annab Terviseametile kaalutlusõiguse hinnata rikkumist ja selle kestust, korduvust ja mõju ning muid asjaolusid. 11) paragrahv 502 tunnistatakse kehtetuks; Tegemist on tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni regulatsiooniga. Komisjoni sisulised ülesanded saab endale Terviseamet, kelle juurde tuleb patsiendikindlustuse lepituskomisjon (vt täpsemalt 4. peatüki selgitusi). 12) paragrahvi 56 lõike 1 punkt 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „7) tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendiohutuse nõuded;“; Täpsustatakse kehtivat valdkonna eest vastutava ministri määruse volitusnormi ning kvaliteedi tagamise nõuetele lisatakse uued ja täpsemad nõuded patsiendiohutuse tagamiseks. Säte eeldab kehtiva rakendusakti „Tervishoiuteenuse kvaliteedi nõuded“ muutmist ja täiendamist patsiendiohutuse nõuetega. Rakendusakt kehtestatakse uuesti terviktekstina. 13) seadust täiendatakse §-ga 575 järgmises sõnastuses: „§ 575. Patsiendiohutuse andmekogu (1) Patsiendiohutuse andmekogu peetakse patsiendiohutuse korraldamiseks, patsiendiohutusjuhtumite ennetamiseks ja analüüsimiseks ning juhtumitest õppimiseks, ennetusmeetmete hindamiseks, tervisepoliitika väljatöötamiseks ning statistika ja teadusliku uurimistöö tegemiseks. (2) Andmekogusse kantakse andmed: 1) iga teavitatud patsiendiohutusjuhtumi kohta; 2) iga teavitatud patsiendiohutusjuhtumi analüüsi tulemuste kohta; 3) tervishoiuteenuse osutaja poolt sarnaste juhtumite vältimiseks ennetusmeetmete väljatöötamise kohta. (3) Andmekogu asutab ja selle põhimääruse kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega, milles sätestatakse: 1) andmekogu volitatud töötleja, kui volitatud töötleja on määratud, ja töötlejate ülesanded; 2) andmekogusse kogutavate andmete täpsem koosseis ja andmekogusse kandmise kord; 3) andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise kord; 4) andmeandjate loetelu ja nendelt saadavad andmed; 5) muud andmekogu pidamisega seotud korralduslikud küsimused. 70 (4) Andmekogu vastutaval töötlejal on kohustus andmeid analüüsida, esitada vähemalt üks kord aastas üldistatud statistikat patsiendiohutusjuhtumite kohta ja teha patsiendiohutuse olukorra parandamiseks tervishoiuteenuse osutajatele, erialaühendustele, õppeasutustele, Sotsiaalministeeriumile ning muudele isikutele ja asutustele ettepanekuid, moodustades selleks vajaduse korral asjatundjate nõukojad. (5) Andmekogus säilitatakse andmeid 30 aastat. Logisid ja alusandmeid säilitatakse vastavalt põhimääruses sätestatule. (6) Andmekogu peetakse kujul, mis ei võimalda patsiendiohutusjuhtumiga seotud patsiendi ega tervishoiutöötaja isikut tuvastada. (7) Andmekogu vastutav töötleja on Terviseamet.“; Lõigetes 1–7 sätestatakse patsiendiohutuse andmekogu pidamise eesmärk, vastutav töötleja, volitusnorm põhimääruse kehtestamiseks ja andmekogusse kantavate andmete koosseis. Andmekogusse kogutavad andmed ei sisalda isikuandmeid patsiendi ja seotud tervishoiutöötajate kohta. Andmeid tohib kasutada ainult patsiendiohutuse korraldamiseks, patsiendiohutusjuhtumite ennetamiseks ja analüüsimiseks, juhtumitest õppimiseks, ennetusmeetmete hindamiseks, tervisepoliitika väljatöötamiseks, statistika ja teadusliku uurimistöö tegemiseks. Vastutaval töötlejal on kohustus andmeid analüüsida, esitada vähemalt üks kord aastas üldistatud statistikat patsiendiohutusjuhtumite kohta ning teha TTO-dele, erialaühendustele, õppeasutustele ja Sotsiaalministeeriumile ettepanekuid patsiendiohutuse olukorra parandamiseks. 14) seadust täiendatakse §-ga 669 järgmises sõnastuses: „§ 669. Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni tegevuse lõpetamine (1) Kuni 2020. aasta 31. detsembrini käesoleva seaduse alusel tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjonile esitatud kaebuste menetlemisele ja nimetatud komisjoni tegevusele kohaldatakse käesoleva seaduse redaktsiooni, mis kehtis kuni 2020. aasta 31. detsembrini. (2) Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni tegevus lõpetatakse hiljemalt 2021. aasta 1. juulil. Lõpetamise korraldab valdkonna eest vastutav minister.“. Kuni 2020. aasta 31. detsembrini tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjonile esitatud kaebused menetleb komisjon lõpuni ning kõik menetlused peavad olema läbi viidud hiljemalt 2021. aasta 1. juuliks. Lõpetamise korraldab valdkonna eest vastutav minister. Komisjoniga seotud andmeid säilitatakse Sotsiaalministeeriumis. Paragrahviga 39 muudetakse võlaõigusseadust. § 39. Võlaõigusseaduse muutmine Võlaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 758 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks; 71 2) paragrahvi 770 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „ja käesoleva seaduse § 758 lõikes 2 nimetatud isik vastutavad“ sõnaga „vastutab“; 3) paragrahvi 770 lõikest 3 jäetakse välja tekstiosa „ja käesoleva seaduse § 758 lõikes 2 nimetatud isiku“; 4) paragrahvi 771 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Patsiendi kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg on kolm aastat alates ajast, kui ta sai teada tervishoiuteenuse osutaja poolt kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest.“. Tervishoiutöötaja isiklik tsiviilõiguslik vastutus tunnistatakse kehtetuks, tunnistades selleks kehtetuks VÕS § 758 lõige 2 ning tehes muudatused §-s 770. Sellisel juhul jääks tsiviilnõuete eest vastutama TTO ja patsiendi olukord ei muutuks halvemaks, sest üldjuhul on TTO patsiendile sobivam kostja tulenevalt materiaalsest võimekusest. Muudatus on vajalik patsiendikindlustuse ja patsiendiohutuse süsteemi eesmärkide saavutamiseks. Kui tegemist on töötaja poolt töölepingu rikkumisega tööandjale tekitatud kahjuga, tuleb töötaja kahju hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel arvestada töölepingu seaduses töötaja vastutuse kohta sätestatuga. Punktiga 4 on patsiendi kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg viidud vastavusse tsiviilseadustiku üldosa seaduse nõude aegumistähtajaga (TSÜS § 153 lg 1). See TSÜS regulatsioon kehtib nii lepinguliste kui ka deliktiliste nõuete puhul. Samuti nähakse eelnõuga ette, et õigustatud isik peab kindlustusjuhtumi toimumisest teavitama fondi kolme aasta jooksul alates ajast, kui ta sai teada TTO poolt kohustuse rikkumisest ja kahju tekitamisest (vt eelnõu § 20 lg 1). Paragrahvis 40 sätestatakse seaduse jõustumine. Käesolev seadus jõustub 2021. aasta 1. juulil. Üleminekuperiood on vajalik kindlustusandjatele fondi moodustamiseks ja kindlustusjuhtumite menetlemise võimekuse loomiseks. Käesoleva seaduse § 21 jõustub 2024. aasta 1.jaanuaril. Sellega lükatakse kindlustamata juhtumitele seaduse jõustumise perioodi edasi kolme kalendriaasta võrra. See on vajalik, sest patsiendikindlustuse süsteemi käivitamise hetkel puuduvad selleks vastavad rahalised vahendid. Sellel perioodil kaetakse kahjud seni kehtinud süsteemi alusel. See tähendab, et kindlustamata juhtumi korral peab patsient esitama TTO-le või kohtu kaudu. Võib eeldada, et sellel perioodil säilitavad TTO-d ja tervishoiutöötjad vabatahtlikult sõlmitud lepingud, mis katavad nende võimalikud kahjud sõltuvalt lepingutingimustest. Käesoleva seaduse § 37 jõustub 2022. aasta 1. aprillil seoses 652 SE jõustumistähtaegadega. Käesoleva seaduse § 38 punktid 2, 7 ja 13 jõustuvad 2023. aasta 1. oktoobril. Riikliku patsiendiohutuse andmekogu loomiseks tuleb luua vastav infotehnoloogiline lahendus ning see nõuab ettevalmistusaega. 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõus ei kasutata uut terminoloogiat. 5. Seaduse vastavus Euroopa Liidu õigusele 72 Eelnõu ei ole välja töötatud Euroopa Liidu õiguse rakendamiseks. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiviga 2011/24/EL patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius kehtestatud miinimumnõuded on Eestis täidetud, kuigi direktiivi põhimõtete Eesti õigusesse ülevõtmisel said alguse diskussioonid süsteemi aluspõhimõtete muutmise vajaduse üle, et see kaitseks paremini patsientide huve ning aitaks kaasa ohutumale ja kvaliteetsemale ravile. 6. Seaduse mõju 1) Patsiendikindlustuse süsteemi loomine Tervishoid on kõrge riskitasemega valdkond ja ka hästi korraldatud tervishoiusüsteemis esineb eksimusi ehk patsiendiohutusjuhtumeid, mistõttu ei ole võimalik täielikult välistada patsiendile välditava kahju tekitamist. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel saab hinnanguliselt iga kümnes hospitaliseeritud patsient haiglas kahju. OECD 2017. aastal valminud analüüsi „The economics of patient safety“ andmetel moodustavad kõige suurema osa sellest kahjust haiglanakkused, järgnevad sageduselt venoosne trombemboolia, lamatised, ravimitega seotud eksimused ja vale või hilinenud diagnoos. Eestis kõikehõlmav statistika praegu puudub ning lähtuda saab tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni statistikast. Patsiendiohutuse süsteemi korraldamine on TTO kohustus, õigusaktides on patsiendiohutust puudutav regulatsioon praegu väga üldine. Kahjunõuete lahendamine toimub enamasti patsiendi ja TTO vahelise kokkuleppe alusel. Tervishoiuga seotud kohtulahendeid on väga vähe (vähesed juhtumid, kus tervishoiutöötaja on tunnistatud süüdi ning patsiendile on mõistetud kahjuhüvitis). Kuigi juba praegu on suurel osal tervishoiutöötajatel ja ka TTO-del vabatahtlik vastutuskindlustus, ei ole seda siiski kõigil ning selle kaetus on erinev. Patsiendikindlustuse loomine aitab kaasa senisest selgema tervishoiutöötaja, TTO ja patsiendi vahelise suhte kujunemisele ning välditava kahju hüvitamisele, kui teenuse osutamise käigus on tekkinud kahjujuhtum. Mõju sihtrühm 1: patsiendid, kellel on ravi käigus tekkinud välditav tervisekahju. Sellesse sihtrühma võivad potentsiaalselt kuuluda kõik Eestis ravi saanud isikud, kuid tuginedes Soome kogemusele hakkab see puudutama väikest osa kõigist elanikest ehk umbes 1500 isikut aastas, kellest hüvitist makstakse umbes 500le. Sotsiaalministeeriumi juures tegutsevale tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjonile (edaspidi TKE) esitati 2017. aastal 191 avaldust ja vajakajäämisi tuvastati 41 korral, millest meditsiinilise tegevuse vigu oli 27 ning 14 juhul loeti kaebused põhjendatuks osaliselt: dokumentide ebakorrektne täitmine, vajakajäämised töökorralduses, vajakajäämised suhtlemisel patsiendi, tema sugulaste või lähedastega. 2018. aastal menetles TKE 191 avaldust ja tuvastas vajakajäämisi 45 korral, millest meditsiinilise tegevuse vigu oli 39. Võrdluseks – 2008. aastal menetletud 64 juhtumist leiti vajakajäämisi 16 korral. Seega vaatamata juhtumite arvu kasvule ligikaudu kolm korda kümne aasta jooksul, puudutab see ka Eesti praegustele andmetele tuginedes siiski väikest osa elanikest. Mõjuvaldkond 1: majanduslik mõju Patsiendile annab kohustusliku vastutuskindlustuse süsteemi eksisteerimine kindluse, et juhul kui ta saab tervishoiuteenuse osutamise tagajärjel tervisekahju, mida oleks olnud võimalik vältida, saab ta õiglast hüvitist, mis on hinnatud ühtsetel alustel. Mõju ulatus, avaldamise sagedus ning ebasoovitavad mõjud: kuna ka kehtivate õigusaktide kohaselt on patsientidel võimalik kahju hüvitamiseks pöörduda kohtusse, ei muutu olukord kardinaalselt. Küll aga lihtsustub oluliselt hüvitiste nõudmise süsteem kuna enam ei ole esmaseks pöördumise kohaks kohus vaid selleks on patsiendikindlustuse süsteem, millega ei 73 kaasne hüvitise nõudjale kulusid erinevalt kohtusse pöördumisest. Samuti hakkab kõigi vaiete puhul kehtima samasugune hüvitiste määramise süsteem. Eeldatavasti ei too süsteemi muudatus kaasa kohanemisraskusi ning elanike jaoks asjad pigem lihtsustuvad. Mõju avaldumise sagedust sihtrühmale võib pidada pidevaks, kuna senine süsteem muutub (viis, kuidas vaideid esitada, kuidas neid hüvitatakse jne). Samas võib eeldada, et tegemist on isiku jaoks siiski harva esineva ja lühiajalise sündmusega. Võimalik ebasoovitav mõju patsiendikindlustuse süsteemi toimimisel võib väljenduda omaosaluse suurenemises tasuliste tervishoiuteenuste hinnatõusu tõttu (nt täiskasvanute hambaravi, rekonstruktiiv- ja plastikakirurgilised teenused jm). Samas võib eeldada, et ebasoovitav mõju ei ole suur ning sihtrühmad kohanevad muudatusega ja võtavad selle omaks suuremate raskusteta. Võimalus on ka, et praegune vabatahtlik kindlustus asendub lihtsalt kohustuslikuga ning tasuliste teenuste hinnad, mis sisaldavad kindlustuse komponenti ka praegu, jäävad siiski samaks. Järeldus mõju olulisus kohta sihtrühmale 1: mõju selliste patsientidele jaoks, kellel on ravi käigus tekkinud välditav tervisekahju, võib pidada keskmiseks, kuna sihtrühma suurus on väike, mõju ulatus ja avaldumise sagedus keskmine ning muudatusega kaasneda võivad ebasoovitavad mõjud ei ole suured. Samuti ei eelda muudatus suurt kohanemist sihtrühma hulgas. Mõju sihtrühm 2: TTO-d 2017. aastal oli Eestis kokku 1440 tervishoiuasutust, sellest 53 haiglat, 452 perearstiabiasutust, 305 eriarstiabiasutust, 488 hambaraviasutust, 6 kiirabiasutust, 36 taastusraviasutust, 20 diagnostikaasutust, 67 õendusabiasutust ja 13 muud asutust. Kuna kõik nad peavad edaspidi omama patsiendikindlustust, siis puudutab see neid kõiki. TTO-dele osutajatele annab vastutuskindlustuse omamine kindluse, et juhul kui tervishoiutöötaja eksib, tagab vastutuskindlustus võimaliku nõude korral kahju hüvitamise ehk TTO ei pea seda enamjaolt ise hüvitama (va juhul kui kahju saaja pöördub hiljem siiski kohtusse ning kohus leiab, et TTO peab midagi täiendavalt hüvitama). Mõjuvaldkond 1: majanduslik mõju Mõju ulatus, sagedus ja ebasoovitavad mõjud: kuna ka praegu omavad paljud TTO-d kindlustuskaitset, ei saa mõju ulatust pidada suureks, sest see ei nõua nende kõigi puhul olulist kohanemist. TTO-de jaoks tähendab uue süsteemi käivitamine täiendavat kohustust ja kulu kindlustuslepingu sõlmimiseks. Sotsiaalministeeriumi hinnangul on eeldatav mõju tervishoiuteenuste eelarvest ligikaudu 0,5%. Kuna haiglate kindlustuslepingud on konfidentsiaalsed, ei ole praegused kindlustussummad täpselt teada. Üldhaigla riskitaseme juures mõjutab praegune vabatahtlik kindlustusmakse eelarvet veelgi vähem, jäädes ligikaudu 0,02% juurde aastasest eelarvest. Kindlustusmaksete suurus hakkab sõltuma TTO tüübist ja osutatavate tervishoiuteenuste riski astmest. Erakindlustuse puhul on riskiastme hindamine ja kindlustusmaksete kujundamine kindlustusandjate pädevuses ning riigipoolne sekkumine sellesse on kindlustusõigusest lähtuvalt välistatud. Lisaks eeltoodule mõjutab kindlustusmaksete suurust tulevikus ka seadusega sätestatud kahju hüvitamise ulatus, hüvitistele kehtestatud piirmäärad jpm, mida on eelnõu koostamisel silmas peetud. Edaspidi mõjutavad kindlustusmakseid ka hüvitatavate juhtumite hulk ja hüvitiste suurus. Muudatusega tagatakse senisega võrreldes kindel rahastus tervishoiuteenuste hinna kaudu Eesti Haigekassaga lepingut omavatele TTO-dele kindlustuse ostmiseks ning süsteem, mille alusel ja kuidas nõudeid hüvitatakse, mis seni puudus. Samas on muudatus ühekordne, kuid pidev ehk TTOd peavad edaspidi alati seda kindlustust ostma. Ebasoovitavate mõjudena võib see kaasa tuua eelarve kulude suurenemise ka neil TTO-del, kes praegu kindlustust ei osta ega oma Eesti Haigekassaga lepingut. Samas ei ole ebasoovitav mõju suur, kuna suur osa TTOdest omab 74 vastavat kindlustust juba praegu ning neil, kes seda ei oma, on lisanduvat kulu võimalik hüvitada hinnatõusude arvelt ehk küsides patsientidelt suuremat tasu teenuste eest. Järeldus mõju olulisus kohta sihtrühmale 2: mõju TTO-dele võib pidada keskmiseks, kuna see toob kaasa täiendavaid kulusid ning senisega võrreldes ümberkohanemise vajaduse. Samas puudutab see rohkem neid tervishoiuteenuse osutajaid, kes praegu kindlustust ei osta. Neile, kes juba kindlustust omavad, võib see kaasa tuua mõningase kindlustusmaksete suurenemise, kui senine vabatahtlik vastutuskindlustus andis väiksema ulatusega kindlustuskaitse kui patsiendikindlustuse seadus. Samuti võib vastutuskindlustuse kohustuslikuks muutmine tõsta kindlustusmakseid nende jaoks, kes kindlustuslepingut praegu omavad. Ebasoovitava mõjuna võib seega kaasneda TTO-de eelarvekulude suurenemine. Mõju iga TTO puhul sõltub eeltoodud asjaoludest. Mõju sihtrühm 3: tervishoiutöötajad Tervishoiutöötajaid oli 2017. aastal kokku 23 750 (töötavad isikud), sh arste 4569, õdesid 8157, hooldajaid 3687 ja muid tervishoiutöötajaid 3697 ning juhte 305 isikut. Samas ei puutu nendest antud juhtudega kokku vaid väike osa tervishoiutöötajatest (vt eespoolt patsiendi kaebuste arvu Eestis 2017. aastal ning Soome näidet). Mõjuvaldkond 1: majanduslik mõju Tervishoiutöötajale annab vastutuskindlustuse omamine kindluse, et eksimise korral ei kanna tema tööandja ega ta ise majanduslikku kahju ja vastutuskindlustus tagab võimaliku kahju hüvitamise tervishoiutöötaja isiklikust süüst sõltumata. Mõju ulatus, sagedus ja ebasoovitavad mõjud: muudatus annab arstidele ja teistele tervishoiutöötajatele, kui suure riskiga töö tegijatele senisest kindlama kaitse ravivigade korral patsiendile hüvitise maksmiseks, ilma et tervishoiutöötaja ise neid hüvitisi katma peaks. Olukord võrreldes praegusega muutub, kuid see ei eelda tervishoiutöötajatelt olulist ümberkohanemist, kuna see muutub neile positiivses suunas ehk lihtsamaks, kuna nende võimalikud tahtmatud eksimused ravil on kindlustuskaitsega tööandja poolt tagatud. Samas omavad juba praegu paljud tööandjad kindlustuskaitset ehk paljude jaoks olukord võrreldes kehtivaga ei muutu. Potentsiaalselt võivad kõik tervishoiutöötajad puutuda antud situatsiooniga kokku ehk tekitada tahtmatu ravivea, mille tagajärjel saab patsient tõsiselt kahjustada, kuid reaalselt juhtub seda siiski üsna harva. Ebasoovitavaid mõjusid antud muudatusega oodata ei ole. Muudatus soodustab ka avatumalt ravivigasid registreerima ja analüüsima ning neist õppima. Selle tulemuseks omakorda on ohutumad tervishoiuteenused. Järeldus mõju olulisus kohta sihtrühmale 3: mõju tervishoiutöötajatele võib pidada keskmiseks, kuna muudatuse ei nõua neilt olulist ümberkohanemist ega olulisi muudatusi senises käitumises ning sellega ei kaasne ebasoovitavad mõjusid. Mõju sihtrühm 4: kindlustusfirmad Kõik Eestis tegutsevad kindlustusandjad on Eesti Kindlustusseltside Liidu (EKSL) liikmed. Kokku tegutseb Eestis (2017. aasta lõpu seisuga) 17 kindlustusseltsi: 1) AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaal 2) AB “Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal 3) Akciné draudimo bendrové “Gjensidige” Eesti filiaal 4) Aktsiaselts INGES KINDLUSTUS 5) Aktsiaselts KredEx Krediidikindlustus 6) Aktsiaselts SEB Elu- ja Pensionikindlustus 7) Compensa Life Vienna Insurance Group SE 8) Compensa Vienna Insurance Group, ADB Eesti filiaal 75 9) ERGO Insurance SE 10) ERGO Life Insurance SE Eesti filiaal 11) If P&C Insurance AS 12) Mandatum Life Insurance Company Limited Eesti filiaal 13) Salva Kindlustuse AS 14) Seesam Insurance AS 15) Swedbank Life Insurance SE 16) Swedbank P&C Insurance AS 17) Telia Försäkring AB Eesti filiaal Neist tegeles kahjukindlustusega EKSL-i andmetel 2017. aasta lõpu seisuga kaheksa kindlustusandjat. Potentsiaalselt võib muudatus puudutada neid kõiki. Mõjuvaldkond 1: majanduslik mõju Kavandatav muudatus mõjutab positiivselt kindlustussektorit, lisades kindlustusturule uue kohustusliku vastutuskindlustuse liigi ja avades kindlustusandjatele võimaluse oma majandustegevust laiendada ning personalihõivet, käivet ja kasumit suurendada. Mõju ulatus, sagedus ja ebasoovitavad mõjud: kogu kahju- ja elukindlustuse maksete rahaline maht 2017. aastal oli EKSL-i andmetel 427 miljonit eurot (2016. a oli maht 388 ja 2015. a 361 miljonit eurot). Toodud andmete põhjal oli kahe viimase aasta kasv 18%. Uue kohustusliku kindlustusliigi lisandumine, mille prognoositav aastane kogukulu jääb hinnanguliselt 4–6 miljoni euro piiresse (arvestades lähiriikide kogemust), moodustab kogu kindlustusturust väga väikese osa ning mõju ulatust saab seega hinnata väheseks. Muudatus on püsiv ehk tekitatakse uus kindlustusliik ning TTO-sid kohustatakse seda ostma n-ö alatiselt. Samuti nõuab muudatus kindlustuse pakkujate ümberkohanemist ehk uue süsteemi sisseseadmist ja loomist. Ebasoovitavaid mõjusid nimetatud sihtrühmale oodata ei ole. Järeldus mõju olulisus kohta sihtrühmale 4: kavandatava muudatuse mõju sihtrühmale on positiivne, kuid majanduslikus mõttes väike. Samas eeldab see nendepoolset ümberkohanemist. Tegemist on ühekordse, kuid püsiva muutusega, millega ei kaasne sihtrühmale ebasoovitavaid mõjusid. Eelnevast tulenevalt võib mõju pidada keskmiseks. 2) andmete kogumise ja analüüsiga seotud muudatused: Patsiendiohutusjuhtumite registreerimine ja analüüsimine ning edasine ennetamine TTO-de juures. Patsiendiohutuse süsteemi kaasajastamise mõju hindamisel ühiskonnale laiemalt saab lähtuda OECD analüüsist „Economics of Patient Safety“ ning WHO hinnangust, mille kohaselt 15% tervishoiusüsteemi kuludest on seotud halva kvaliteediga raviga. Samas tuleb arvestada, et mõju ilmnemine nõuab aega patsiendiohutuse kultuuri arenemiseks, mida kindlasti mõjutab ka ühiskonna ja meedia suhtumine ning teravdatud tähelepanu kõigi juhtumite suhtes. Mittekaristava kultuuri arendamine selles valdkonnas ning selgitustöö avalikkuse teadlikkuse suurndamiseks aitavad patsiendiohutuse paranemisele kindlasti kaasa. Samas OECD uuringus viidatakse ka, et tervishoiutöötajate isikliku süü tuvastamisest mittesõltuvat patsiendikindlustuse süsteemi saab lugeda üheks patsiendiohutust parandavaks meetmeks. Mõju sihtrühm 1: potentsiaalselt kõik inimesed, kes kasutavad Eestis tervishoiuteenust Mõjuvaldkond 1: sotsiaalne mõju 76 Mittetahtlike ravivigade korral andmete kogumine ja analüüsimine soodustab eksimustega tegelemist senisest avatumalt, analüüsida võimalikke juhtumeid neist õppimise eesmärgil, kavandades vajalikke ennetavaid meetmeid ning parandades sellega tervishoiuteenuste kvaliteeti ja suurendades patsiendiohutust. Mõju ulatus, sagedus ja ebasoovitavad mõjud: muudatuse ulatust võib pidada oluliseks, kuna see aitab tagada kõigile teenusekasutajatele senisest kvaliteetsema ja ohutuma teenuse tulevikus. Tegemist on ühekordse, kuid püsiva muudatusega. Sellega võib kaasneda ebasoovitav mõju ehk need TTOd, kellel puudub Eesti Haigekassaga leping ning kes ei registreeri, analüüsi ega enneta ravivigu võivad uute ülesannete täitmiseks kulude katteks tõsta teenuste hindu ehk teenused võivad nende juures kasutajate jaoks kallineda. Samas ei ole tegemist kindlasti suure hinnatõusuga ning see ei eelda elanikelt suurt ümberkohanemist. Järeldus mõju olulisus kohta sihtrühmale 1: mõju sihtrühmale võib pidada oluliseks, kuna muudatuse tulemusena paranenud kvaliteetsema ja ohutuma tervishoiuteenusega puutuvad kokku kõik tervishoiuteenuse kasutajad. Ebasoovitava mõjuna võib kaasneda hindade kallinemine osade TTOde juures, kuid see ei eelda teenusekasutajate olulist ümberkohanemist. Mõjusihtrühm 2: TTO-d Mõjuvaldkond 1: majanduslik mõju Muudatus motiveerib TTO-sid osutama kvaliteetsemaid teenuseid ning ennetama välditavat kahju patsiendile. Mõju ulatus, sagedus ja ebasoovitavad mõjud: väikest lisakulu toob endaga kaasa patsiendiohutuse süsteemi kaasajastamisega seotud lisakohustus koguda andmeid patsiendiohutusjuhtumite kohta, neid analüüsida ja kavandada ennetavaid tegevusi. Lisakulu on seotud IT-arendustega, sest enamik TTO-sid neid andmeid praegu oma infosüsteemis süstematiseeritult ei kogu. Samas on IT-arenduste kulu Eesti Haigekassa lepingupartneritel arvestatud teenuste hindadesse ehk need saab katta Eesti Haigekassa poolt lepinguga eraldatavatest tuludest. Need TTO-d, kes ei oma EHK-ga lepingut, peavad selle ise enda tuludest katma, nt tasuliste teenuste osutajad saavad selle kulu arvestada teenuse hindadesse. Täiendavat olulist personalikulu patsiendiohutuse süsteemi kaasajastamine tõenäoliselt endaga kaasa ei too, sest suurematel TTO-del on reeglina patsiendiohutuse tegevustega tegelevad kvaliteediteenistused juba olemas. Mõju on ühekordne kuid püsiv ning sellega võib kaasneda lisakulu neile TTOdele, kellel puudub Eesti Haigekassaga leping ja/või kes praegu patsiendiohutusega ei tegele. Andmekaitsealane mõjuhinnang Patsiendikindlustuse seadusega luuakse seaduste alusel kaks uut andmekogu, millest üks täidab patsiendikindlustuse seadusest tulenevaid patsiendikindlustusfondi ülesandeid ning teine täidab patsiendiohutusega seotud eesmärke. Patsiendikindlustuse register luuakse kindlustusandjatele patsiendikindlustuse kahjude menetlemiseks jt ülesannete täitmiseks, mis on seaduses patsiendikindlustuse fondile ning kindlustusandjatele antud. Samuti antakse ligipääs Terviseametile, et ta saaks kontrollida, kas tervishoiuteenuse osutaja on täitnud kindlustuskohustust. Patsiendikindlustuse registri analoog on liikluskindlustuse seaduse alusel asutatud liikluskindlustuse register. Mõlemat registrit peetakse avalike ülesannete täitmiseks. 77 Patsiendikindlustuse registri puhul on tegemist uue andmekoguga õiguslikus tähenduses. Seaduses kirjeldatakse andmete loetelu, mis selles registris töödeldakse. Andmekogu põhimääruses sätestatakse andmekoosseis detailsemalt ning vastav andmemudel kirjeldatakse riigi infosüsteemi haldussüsteemis. Isikuandmete töötlemisel rakendatakse kõiki meetmeid, mis tulenevad õigusaktidest. Seaduses loetletud andmed on vajalikud käesoleva seaduse eesmärgi saavutamiseks. Isikuandmete töötlemiseta ei ole võimalik patsiendikahjusid menetleda ning vastavat kahjuhüvitist patsientidele maksta. Võimalike riskide maandamiseks rakendatakse kõiki parimaid praktikaid töökorralduses ning füüsilisi ning vastavaid infotehnoloogilisi meetmeid. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel luuakse patsiendiohutuse andmekogu, mille vastutav töötleja on Terviseamet. Selles andmekogus töödeldakse isikustamata isikuandmeid. Selles andmekogus töödeldakse üldiseid andmeid, mille on esitanud tervishoiuteenuse osutaja ohujuhtumite kohta. Ohujuhtumite loetelu, mida tuleb nimetatud andmekogusse esitada, esitatakse vastavas rakendusaktis. Kavandatud isikuandmete töötlemise toimingute ja töötlemise eesmärk patsiendikindlustuse registris on: 1) patsiendikindlustuse lepingute sõlmimine, nende täitmise tagamine, kindlustusriski hindamine, kindlustusjuhtumite lahendamine ja tagasinõuete esitamine; 2) patsientide õiguste tagamine seoses kindlustusjuhtumiga; 3) patsiendikindlustuse süsteemi toimimise ja kindlustuskohustuse täitmise tagamine; 4) kindlustuskohustuse täitmise kontrollimine; 5) statistika kogumine, muu hulgas kindlustusriski hindamiseks, kulude prognoosimiseks, kahjuennetuse ja patsiendiohutuse uuringute tegemiseks. Patsiendiohutuse registrisse kogutakse andmeid patsiendiohutusjuhtumite kohta kujul, mis ei võimalda patsiendi ega ka puutumuses olevate tervishoiutöötajate isikut tuvastada. Andmete kogumise eesmärk on juhtumite analüüs, olukorra hindamine ja analüüsi tulemuste kasutamine süsteemis vajalike parenduste planeerimiseks. Isikuandmete töötlemise toimingud patsiendikindlustuse registris on eesmärgist tulenevalt vajalikud ja proportsionaalsed. Mõju riigiasutuste korraldusele ning avaliku sektori kuludele ja tuludele, mõju riigieelarvele Kavandatav muudatus mõjutab ravikindlustuse eelarvet, mis on riigieelarve osa, kuna tervishoiuteenuste piirhindades kajastub ühe hinnakomponendina TTO-de kohustuslik makse vastutuskindlustuse süsteemi. Seega tekib ravikindlustusele mõningane lisakulu. Lisakulu mõju tervishoiuteenuste kättesaadavusele on võimalik kontrollida, kui rakendada selle tasakaalustamiseks sihtotstarbelist eraldist riigieelarvest ravikindlustusse. Seda meedet tuleb sihtrühmade hinnangul kindlasti rakendada, et hoida ära tervishoiuteenuste kättesaadavuse vähenemine ravikindlustusele uue lisakulu tekkimisel. Vastav lisataotlus on esitatud 2020– 2023 riigieelarve strateegia koostamise raames ja esitatakse uuesti 2021-2024 protsessi raames. Süsteemi kogukulu sisaldab tegevuskulu, hüvitiste kulu ja muid kulusid (sh kasum, edasikindlustus) liitmisel. Tegevuskuludeks on eelkõige tööjõukulu (kahjumenetlus, eksperthinnangud) ja muud üldkulud. 78 Loodava süsteemi eeldatav lisakulu, sh kulu ravikindlustusele, võib Soome ja Rootsi süsteemi kogemusi Eesti oludele ümber arvestades EKSL-i hinnangul olla tõenäoliselt 4–6 miljonit eurot aastas, kui rakendada sarnaseid põhimõtteid. Sotsiaalministeeriumi arvestuste kohaselt saab prognoosida eeldatavaks kuluks maksimaalselt 4 miljonit eurot aastas. Käivitumise aastatel on kulu tõenäoliselt madalam. Arvestuse aluseks kasutati Soome süsteemi statistilisi andmeid ning lähtuti hüvitatud juhtude arvu (2017. aastal ~2400 juhtu) suhtest elanike arvu (~5,5 miljonit) ja keskmisest hüvitatava juhtumi kulust (~16 800) arvestatuna ümber Eesti hinnatasemele (Eurostati andmetel oli Eesti elukallidus 78,1% ja Soome 122,4% ELi 27 liikme keskmisest). Tabel 3. Soome ja Eesti võrdlus Soome Eesti Märkused/lisainfo Elanike arv 5 500 000 1 325 000 erinevus 4,151 Keskmine palk 3500 1300 erinevus 2,692 Võrreldav hinnatase 122,4 78,1 allikas: https://www.stat.ee/65082 Potilasvakuutus'e statistika Arvutuslik allikas: prognoos: https://www.pvk.fi/en/statistics/ isikut esitas, 2018 7044 ~ 1600 hüvitamisele 2420 ~ 400 hüvitamisele % 28% 28% ühe juhtumi kulu keskmiselt 16 818 ~ 6200* *arvestades ainult elukalliduse vahet Seega võiks neil eeldustel prognoosida Eestis hüvitatavate juhtumite arvuks maksimaalselt 400- 500 eurot ja ühe hüvitatava juhtumi kuluks keskmiselt 6200 eurot. Hüvitatava juhtumi keskmist kulu mõjutavad oluliselt nii varaliste kui mittevaraliste kahjude hüvitamise põhimõtete erinevused, sh eelkõige asjaolu, et Soome süsteemis ei ole õigusruumis hüvitamise summadele seatud piirmäärasid. Eesti ekspertide hinnangul võib hüvitatavate juhtude keskmine kulu Eestis olla esialgu tõenäoliselt pigem väiksem. Samas kaasnevad süsteemi käivitamisega täiendavad kulutused, sh infotehnoloogilise taristu loomiseks, keskuse mehitamiseks, kindlustamata juhtumite tarbeks vahendite kogumiseks jms. Kindlustusandjate hinnangul võib patsiendikindlustuse registri, sh kahjukäsitluse tarkvara väljatöötamise ja liidestamise kulu jääda suurusjärku 1 miljon eurot. Liikluskindlustuse fondi kogemusele tuginedes jäävad patsiendikindlustuse registri haldamisega seotud kulud suurusjärku 100 000 eurot aastas. Hinnang kehtib eeldusel, et süsteemi hallatakse koos liikluskindlustuse registriga. Lahusstruktuuri loomine suurendaks kulusid. Sotsiaalministeeriumil kaob muudatuse tagajärjel kohustus rahastada tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni tööd. Ekspertide tasude baaseelarve on 67 000 eurot aastas. TKE asemel luuakse Terviseameti juurde lepituskomisjon, mida hakkab rahastama Terviseamet riigieelarve vahenditest. Terviseameti jaoks tähendab lepituskomisjoni töö korraldamine lisakulu ning vastavad vahendid tuleb Terviseameti eelarvesse planeerida alates 2021. aasta algusest. Rahalised vahendid kantakse Sotsiaalministeeriumi eelarvest üle Terviseameti eelarvesse ning kulu hinnangul lähtutakse esialgu samast summast. 79 Terviseameti jaoks toob muudatus kaasa täiendava kohustuse kontrollida vastutuskindlustuskohustuse täitmist. Lisaks eeldab seaduse jõustumine Terviseameti tegevuslubade registri liidestamist patsiendikindlustuse registriga, mida peab patsiendikindlustuse fond. Täiendavat kulu nõuab patsiendiohutuse andmekogu arendamine ning edaspidi selle haldamine Terviseameti poolt. Täiendav IT-kulu Terviseameti tegevuslubade registri liidestamiseks patsiendikindlustuse registriga, mida hakkab pidama patsiendikindlustuse fond on hinnanguliselt 200 000 eurot. Arendus ei ole seotud ainult registrite liidestusega, vaid kogu kindlustuse kontrollidega seotud reeglistiku, tegevuslubade võimaliku peatamise ja muude seotud funktsionaalsuste arendamisega. IT-kulu patsiendiohutuse tsentraalse andmekogu arendamiseks on hinnanguliselt 160 000 eurot. IT arenduskulude rahalised vahendid on kavas vastavalt kokkuleppele MKM-ga taotleda struktuurfondidest SF voorust „Valitsusasutuste ja nende hallatavate asutuste avalike teenuste info- ja kommunikatsioonitehnoloogia arendamine“. Sihtrühma suurus, mõju ulatus ja selle esinemise sagedus ning ebasoovitava kaasneva mõju risk Sihtrühmaks on Terviseamet, Eesti Haigekassa ja Sotsiaalministeerium. Mõju ulatus nende asutuste tegevusele ja eelarvele on väike. Mõju Eesti Haigekassa eelarvele saab hinnata väikeseks lähtuvalt prognoositava uue süsteemi kulukusest võrreldes haigekassa eelarve mahuga. Eesti Haigekassa 2019. aasta planeeritav eelarve tulude kogumaht on 1 457 733 000 eurot, seega on planeeritav mõju ligikaudu 0,3% haigekassa eelarvest. 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Terviseameti jaoks toob muudatus kaasa täiendava kohustuse kontrollida vastutuskindlustuskohustuse täitmist. Lisaks eeldab seaduse jõustumine Terviseameti tegevuslubade registri liidestamist patsiendikindlustuse registriga, mida peab patsiendikindlustuse fond. Vastavate IT-arenduste kulu on TEHIK hinnangul 200 000 eurot ning vahendid taotletakse vastavalt kokkuleppele MKM-ga struktuurfondidest SF voorust „Valitsusasutuste ja nende hallatavate asutuste avalike teenuste info- ja kommunikatsioonitehnoloogia arendamine“. Edasine halduskulu sisaldub tegevuslubade registri halduskuludes, mille kohta esitakse RES 2021-2024 protsessis lisataotlus. Sotsiaalministeeriumil kaob muudatuse tagajärjel kohustus rahastada tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni tööd, mille baaseelarve on 67 000 eurot. TKE asemel luuakse Terviseameti juurde lepituskomisjon, mida hakkab rahastama Terviseamet riigieelarve vahenditest. Terviseameti jaoks tähendab lepituskomisjoni töö korraldamine lisakulu ning vastavad vahendid tuleb eelarvesse planeerida alates 2021. aasta II poolaastast. Rahalised vahendid kantakse Sotsiaalministeeriumi eelarvest Terviseameti eelarvesse ning kulu planeerimisel lähtutakse esialgu samast summast. Täiendavat kulu nõuab patsiendiohutuse andmekogu arendamine ning edaspidi selle haldamine Terviseameti poolt. Kulu hinnanguline suurus andmekogu loomiseks on 160 000 eurot ning vahendid taotletakse vastavalt kokkuleppele MKM-ga struktuurfondidest SF voorust „Valitsusasutuste ja nende hallatavate asutuste avalike teenuste info- ja kommunikatsioonitehnoloogia arendamine“. Edasised kulud haldamiseks planeeritakse Terviseameti tegevuskulude raames. Terviseameti hinnangul on uute kohustuste täitmiseks vaja 80 luua patsiendiohutuse kompetentsikeskus vähemalt kahe uue ametikohaga. Kahe uue ametikoha loomise kulu on esimesel aastal 66 600 eurot ja igal järgneval aastal 63 000 eurot. Terviseameti tegevuskuludeks ja andmekogu halduskuludeks esitatakse RES 2021-2024 protsessis lisataotlus. Loodava süsteemi eeldatav lisakulu ravikindlustusele on ca 4 mln eurot aastas alates 2021.aastast, mille osas esitatakse RES 2021-2024 protsessis lisataotlus. 8. Rakendusaktid Käesoleva eelnõu seadusena vastuvõtmisel tuleb vastu võtta järgmised valdkonna eest vastutava ministri rakendusaktid terviktekstidena: 1) patsiendikindlustuse seaduse § 14 lõike 5 alusel „Üldise töövõime vähenemise ulatust ja kindlustusjuhtumist tingitud töövõime vähenemise ulatust väljendavad protsendimäärad ja protsendi määramise kord“ (kavandatud määrus tuleb analoogne liikluskindlustuse seaduse alusel kehtestatud määrusega); 2) patsiendikindlustuse seaduse § 18 lõike 5 alusel „Tervisekahjustuse ja kehavigastuse raskusastmete täpsem liigitus“; 3) patsiendikindlustuse seaduse § 26 lõike 5 alusel „Patsiendikindlustusfondi nõukoja moodustamise alused ja töökord, sealhulgas liikmete määramise ja nende tasustamise kord“; 4) patsiendikindlustuse seaduse § 28 lõike 2 alusel „Patsiendivaidluste lepituskomisjoni moodustamise alused ning töökord, sealhulgas liikmete nimetamise ja tasustamise kord“; 5) patsiendikindlustuse seaduse § 30 lõike 3 alusel „Patsiendikindlustuse registri põhimäärus“; 6) TTKS § 42 lõike 10 alusel „Patsiendiohutusjuhtumid, millest tuleb teavitada Terviseameti peetavat patsiendiohutuse andmekogu, teavitamise kord ning patsiendiohutuse andmekogusse edastatavad andmed“; 7) TTKS § 56 lõike 1 punkti 7 alusel „Tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendi ohutuse tagamise nõuded“; 8) TTKS § 573 lõike 3 alusel „Patsiendiohutuse andmekogu põhimäärus“. 9. Seaduse jõustumine Käesolev seadus jõustub 2021. aasta 1. juulil. Üleminekuperiood on vajalik kindlustusandjatele fondi moodustamiseks ja kindlustusjuhtumite menetlemise võimekuse loomiseks. Käesoleva seaduse § 21 jõustub 2024. aasta 1.jaanuaril. Sellega lükatakse kindlustamata juhtumitele seaduse jõustumise perioodi kolme kalendriaasta võrra edasi. See on vajalik, sest patsiendikindlustuse süsteemi käivitamise hetkel puuduvad selleks rahalised vahendid. Sellel perioodil kaetakse kahjud seni kehtinud süsteemi alusel. See tähendab, et kindlustamata juhtumi korral peab patsient esitama nõude TTO-le või kohtu kaudu. Võib eeldada, et sellel perioodil säilitavad TTO-d ja tervishoiutöötajad vabatahtlikult sõlmitud lepingud, mis katavad nende võimalikud kahjud sõltuvalt lepingutingimustest. Käesoleva seaduse § 37 jõustub 2022. aasta 1. aprillil seoses 652 SE jõustumistähtaegadega. 81 Käesoleva seaduse § 38 punktid 2, 7 ja 13 jõustuvad 2023. aasta 1. oktoobril. Riikliku patsiendiohutuse andmekogu loomiseks tuleb luua vastav infotehnoloogiline lahendus ning see nõuab ettevalmistusaega. 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja konsultatsioon Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks ministeeriumitele ning arvamuse avaldamiseks Eesti Puuetega Inimeste Kojale, Eesti Patsientide Liidule, Eesti Patsientide Esindusühingule, Eesti Haiglate Liidule, Eesti Arstide Liidule, Eesti Perearstide Seltsile, Eesti Hambaarstide Liidule, Eesti Õdede Liidule, Eesti Ämmaemandate Ühingule, Eesti Eratervishoiuasutuste Liidule, Eesti Kindlustusseltside Liidule, Tartu Ülikoolile, Eesti Kiirabi Liidule, Eesti Haigekassale, Eesti Töötukassale, Terviseametile ja Prokuratuurile. 82 EISi teade Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine. Eelnõu toimik: SOM/19-0548 - Patsiendikindlustuse seadus Kohustuslikud kooskõlastajad: Kaitseministeerium; Haridus- ja Teadusministeerium; Rahandusministeerium; Justiitsministeerium; Maaeluministeerium; Kultuuriministeerium; Siseministeerium; Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Keskkonnaministeerium; Välisministeerium Kooskõlastajad: Arvamuse andjad: Kooskõlastamise tähtaeg: 21.06.2019 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/beca6d50-8462-4746-8672-2860174edba1 Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/beca6d50-8462-4746-8672-2860174edba1?activity=1 Eelnõude infosüsteem (EIS) http://eelnoud.valitsus.ee/main