Kiri

Kultuuriministeeriumile Vastavalt 27. mail kultuuriminister Tõnis Lukas ega kohtumisel kokkulepitule esitab Eesti Omanike Keskliit ka elektrooniliselt Kultuuriministeeriumile edasiseks menetlemiseks ettepanekud muinsuskaitseseaduse muutmiseks . Teeme ettepaneku moodustada valitsuse koalitsioonilepingus kokkulepitud muinsuskaitsenõuete täpsustamiseks erinevaid osapooli kaasav töörühm. Samuti soovib Eesti Omanike Keskliit ka edaspidi osaleda ministrit nõustava Muinsuskaitse Nõukogu töös. Muuta § 10 lõiget 1 ja sõnastada järgmiselt: „ (1) Mälestiste ja muinsuskaitseala riikliku kaitse alla võtmise eelduseks on, et kultuuriväärtusega asi või maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa, millel on teaduslik, ajalooline, kunstiline või muu kultuuriväärtus või mille säilimise kohustus tuleneb rahvusvahelisest lepingust ning et sellega seonduv avalik huvi kaalub üles mälestisele ja muinsuskaitsealale suunatud riiklikust tegevusest lähtuvad omandiõiguse piirangud .“ Selgitus: Tegemist on olulise muudatusettepanekuga, mille esitas enda kooskõlastuskirjas ka Justiitsministeerium (vt Justiitsministeeriumi 18.06.2018.a kirja märkust nr 2.4.). Nii nagu toona Justiitsministeerium enda kirjas põhjendas, on kõnesoleva sätte näol tegemist kogu seaduses keskse tähendusega normiga, sest see annab materiaalse sisu seaduse rakendamisest tingitud põhiõiguste piiramise põhjustele. Toodud normi täiendus suunab riikliku sekkumise otsuse korral teostama põhiseadusliku kohustusena proportsionaalsuse kontrolli. See on vajalik, et tagada seaduse rakendamise kooskõla PS §-ga 11. Samuti on muudatus kooskõlas ülaltoodud § 3 lõikes 8 tehtud täiendusega. Nagu nähtub Kultuuriministeeriumi koostatud kooskõlastustabelist (vt kooskõlastustabel, Justiitsministeeriumi ettepanek nr 4, lk 123), lükati see ettepanek formaalselt küll, tagasi, ent sisuliselt on Kultuuriministeerium siiski esitatud ettepanekuga nõus. Nimelt leidis Kultuuriministeerium õigesti, et mälestiseks või muinsuskaitsealaks tunnistamine on kaalutlusotsus, mille langetamisel tuleb HMS § 4 lõikest 2 tulenevalt arvestada olulisi asjaolusid ja kaaluda põhjendatud huve. Kuigi üldiselt on õige, et HMS norme kordama ei pea, on HMS normide mõtte ja eesmärgi vaimus eriseadustes täpsustavate normide kehtestamine Eesti õiguskorras juurdunud seadusloome praktika (ka MuKS ise kordab HMS norme rohkelt). Samuti leiame, et HMS-i normide edasiarendamine on eriti vajalik seal, kus need toetavad kodanike põhiõigusi. Seetõttu peame oluliseks, et ka siin seadusandja tooks selgelt välja, milliste õigushüvede vahel ta enda kaalutlusõigust teostab. Ilmselt on see kasulik ka Muinsuskaitseametile, kelle igapäevase töö seisnebki nimetatud kaalutlusotsuste langetamisel (nii nagu ka Kultuurministeerium kooskõlastustabelis leiab). Täiendada §-i 10 lõikega 3 järgmises sõnastuses: „ (3) Olulise väärtusega objekti mälestiseks tunnistamine omaniku omandiõiguse kaitsmiseks on välistatud juhul, kui mälestiseks tunnistamine muudab omandiõiguse teostamise omaniku poolt mõistlikult soovitud viisil võimatuks või raskendab seda olulisel määral .“ Selgitus: Kõnesolev muudatus muudab kodaniku põhiõigustesse sekkumise piirid veelgi selgemaks ning tänu sellele muutub uues MukS-s keskse materiaalõigusliku tähendusega õigusnorm veelgi õigusselgemaks. See omakorda suurendab kodanike õiguskindlust ning annab hea võimaluse konkreetsete toetusmeetmete aluseks olevate õigusnormide tõlgendamiseks seaduses. Lisaks on aga oluline ka toodud norm on MuKS § 3 lõikes 8 sätestatud põhimõtte edasine täpsustamine seaduses. See on oluline, sest kui seadusandja ei määra sõnaselgelt kindlaks, kuidas seaduse üldpõhimõtted ellu rakenduvad, siis võivad üldpõhimõtted jäädagi vaid paljasõnaliseks deklaratsiooniks. Nii nagu ka Justiitsministeerium kooskõlastusringil enda kirjas õigesti märkis, tuleb üldist põhiseaduslikku põhiõiguste piiriklauslit (vt PS § 11) läbivalt arvesse võtta mistahes muinsuskaitsega seotud riiklike tegevuste ja menetluste elluviimisel (vrd Justiitsministeeriumi 18.06.2018.a kirja märkust nr 2.2.–2.4.). Kultuuriministeerium lükkas kõnesolevad Justiitsministeeriumi ettepanekud küll formaalselt tagasi, kuid oma selgitustes siiski toetas neid. Muuhulgas leidis Kultuuriministeerium kooskõlastustabelis õigesti, et mälestiseks tunnistamise menetluses tuleb hinnata mälestisteks tunnistamise proportsionaalsust. Samuti märgib Kultuuriministeerium väga tabavalt, et olulise väärtusega objekti mälestiseks tunnistamine omaniku omandiõiguse kaitsmiseks on välistatud juhul, kui mälestiseks tunnistamine muudab omandiõiguse teostamise omaniku poolt mõistlikult soovitud viisil võimatuks või raskendab seda olulisel määral (vt kooskõlastustabel, Justiitsministeeriumi ettepanek nr 2, lk 122). Eeltoodud põhiõiguste piiramise piiri tuleks sõnaselgelt kajastada ka seaduses. Muuta §-i 20 lõike 3 sissejuhatavat osa ning sõnastada järgmiselt: „( 3) Muinsuskaitsealaks olemine lõpetakse , kui muinsuskaitseala :“ Selgitus : Sättega nähakse ette Muinsuskaitseameti kaalutlusruumi puudumine situatsioonis , kus muinsuskaitsealaks olemise alus on ära langenud . Nimelt ei ole juba praegu MukS §20 lõikes 3 sätestatud juhul õigustatud põhiõiguste piiramise jätkumine , mistõttu tuleb igal juhul muinsuskaitsealaks olemine ära lõpetada . Muuta §-i 33 lõiget 3 ja sõnastatakse järgmiselt: „ (3) Mälestise ja muinsuskaitseala tervikliku säilimise tagamiseks peab mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise omanik või valdaja mälestist või ehitist mõistlikul määral hooldama, vajaduse korral remontima ning tööde kavandamisel ja tegemisel järgima käeolevas seaduses sätestatud nõudeid .“ Selgitus: Tegemist on täpsustusega, mis lähtub põhiseaduslikust proportsionaalsuse printsiibist (PS § 11). Selle kohaselt peavad kodaniku põhiõiguste piiramisel eesmärk ning abinõu olema omavahel materiaalselt tasakaalustatud. Seetõttu on igal kodanikule asetatud avalik-õiguslikul talumiskohustusel kindel tasakaalupunkt, mille ületamine muudab piirangu ebaproportsionaalseks. Kõnesolev muudatus väljendab seadusandja tahet võtta kinnisasja omaniku põhiõiguste piiramisel aluseks põhiseaduslikku proportsionaalsuse printsiipi. Samuti konkretiseerib muudatus MukS § 3 lõikes 8 ja § 10 lõikes 1 sätestatud avaliku huvi ja erahuvi tasakaalustatuse printsiipi. 9. Muuta MukS § 45 lõiget 1 ja sõnastada järgmiselt: „(1) Hoolduskava on mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimise tagamiseks koostatud soovituslike kasutamis-, korrashoiu- ja hooldamisnõuannete kogum, mis arvestab mälestise või ehitise eripära.“ Selgitus: Norm on vajalik kodaniku õigusselguse ja õiguskindluse huvides. Nimetatud muudatusega täpsustatakse praktikas tõusetuda võivate vaidluste vältimiseks, et hoolduskava ei ole mitte siduv õigusakt, vaid soovituslike nõuannete kogum. Muuta MukS § 46 lõiget 1 ja sõnastada järgmiselt: „(1) Mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise ehitamiseks, konserveerimiseks või restaureerimiseks, ehitusprojekti või vallasmälestise tegevuskava koostamiseks või arheoloogiamälestisel kaeve- ja muude pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud töödeks olulise teabe väljaselgitamiseks võib amet vajaduse korral teha uuringu või korraldada uuringu tegemise. Uuringu vajadus on olemas eelkõige juhul, kui kavandatav tegevus muudab oluliselt väljakujunenud ruumilist olukorda või muinsuskaitseala säilimist ja vaadeldavust. “ Selgitus: Norm on vajalik kodaniku õigusselguse ja õiguskindluse huvides. Nimetatud muudatusega täpsustatakse, et uuringu teeb vastavalt enda pädevusele Muinsuskaitseamet. Samuti sätestab norm, millistel juhtudel on uuringu tegemise vajadus eelkõige olemas. Tunnistada MukS § 47 kehtetuks Selgitus: Kuivõrd uuringu tegemine sätestatakse kui Muinsuskaitseameti pädevuses olev ülesanne, siis ei ole enam MuKS § 47 vajalik. Viimane reguleerib uuringu läbiviimise menetlust lubamise ja keelamise situatsioonis, kus Muinsuskaitseamet on MukS § 46 alusel eelnevalt sellise uuringu läbiviimise kohustuse kodanikule pannud. Muuta MukS § 48 lõikeid 1-3 ja sõnastada järgmiselt: „(1) Amet võib isikuga kokku leppida, et uuringu tegemise korraldab isik. Sellisel juhul hüvitatakse uuringu tellinud isikule uuringuga seotud kulud. (2) Uuringu tellijale hüvitatakse ameti määratud uuringu tegemise kulu käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel kehtestatud määruse alusel. (3) Uuringute dokumenteerimise korra ja nõuded uuringuaruandele ning käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud hüvitise taotlemise ja maksmise tingimused ja korra ning taotluse rahuldamata jätmise alused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“ Selgitus: Nimetatud muudatusega viiakse norm kooskõlla kehtiva haldusõiguse põhimõttega, et haldusakti andmiseks vajalikud asjaolud tuleb haldusorganil kooskõlas uurimispõhimõttega endal välja selgitada (vt HMS § 6). Samas säilitab seadus võimaluse, et uuringu tellib kokkuleppel Muinsuskaitseametiga hoopis kodanik ise. Sellisel juhul tuleb kodanikule hüvitada uuringuga seotud kulud. Täiendada MuKS §-i 50 lõikega 2 1 järgmises sõnastuses: „( 2 1 ) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud muinsuskaitse eritingimused võib anda , kui puudub kehtiv detailplaneering või puuduvad kehtivad projekteerimistingimused .“ Selgitus : Tegemist on täpsustusega , mis loob vajaliku selguse muinsuskaitse eritingimuste ja detailplaneeringu omavahelise seose küsimuses . Praegu kehtiva õiguse järgi ei ole selge , kas Muinsuskaitseamet võib kehtestada muinsuskaitse eritingimused lisaks detailplaneeringule ja projekteerimistingimustele või on detailplaneeringu ja projekteerimistingimuste olemasolu fakt muinsuskaitse eritingimuste andmise vajadust välistav . Edaspidi on üheselt selge , et muinsuskaitse eritingimuste eesmärk ja mõte on anda Muinsuskaitseametile täiendav sekkumise instrument nendel juhtudel , kus detailplaneering ja projekteerimistingimused puuduvad . Detailplaneeringu olemasolu korral eeldab seadusandja edaspidi , et Muinsuskaitseamet on saanud seaduse alusel oma arvamust avaldada detailplaneeringu koostamise käigus . Sama kehtib ka ehitusseadustiku alusel antavate projekteerimistingimuste kohta , sest viimaste kehtestamisel tuleb lähtuda eeldusest , et nendes on juba muinsuskaitse eritingimusi arvesse võetud ( vt siin ka MukS § 105 punkti 1 ja punkti 2, millega täiendati ehitusseadustikku vastavate normidega ). Samuti rõhutab norm eraldi üle , et muinsuskaitse eritingimuste andmine ei ole mitte seadusest tulenev kohustus vaid need antakse kaalutlusõiguse kohaselt . Muinsuskaitseameti kaalumisruumi siinkohal lisamine on otstarbekas , sest muinsuskaitse eritingimuste väljastamine kaalutlusõiguse alusel võib olla vajalik nii kodanike halduskoormuse vähendamise kui ka Muinsuskaitseameti enda töökoormuse optimeerimise huvides . Muuta MuKS §-i 50 lõike 4 sissejuhatavat osa ning sõnastada järgmiselt: „( 4) Muinsuskaitse eritingimustega võib asjakohasel juhul kindlaks määrata :“ Selgitus : Sättega nähakse Muinsuskaitseametile kaalutlusruum projekteerimistingimuste väljastamisel . Täna kehtiv norm ei ole piisavalt selge , kas Muinsuskaitseamet peab muinsuskaitse eritingimustega igal juhul kõik MukS § 50 lg 4 p-des 1-9 sätestatud tingimused kindlaks määrama või saab ta vajadusel otsustada , et asjakohased ei ole mitte kõik vaid teatud kindlad punktid . Tänane seadus ei luba üheselt järeldada , et selline kaalutlusruum on olemas . Sättesse lisatav sõna „ võib “ kõrvaldab toodud õigusliku ebaselguse . Muinsuskaitseameti kaalumisruumi siinkohal lisamine on otstarbekas , sest muinsuskaitse eritingimuste väljastamine kaalutlusõiguse alusel võib olla vajalik nii kodanike halduskoormuse vähendamise kui ka Muinsuskaitseameti enda töökoormuse optimeerimise huvides . Muuta MukS § 50 ning täiendada lõikega 4 1 järgmises sõnastuses: „( 4 1 ) Muinsuskaitse eritingimused võib jätta andmata eelkõige , kui taotletav eesmärk on saavutatav käesoleva seaduse §-s 52 sätestatud tööde tegemise loa kõrvaltingimustega . Sellisel juhul määrab amet käesoleva paragrahvi lõike 4 punktides 1-9 sätestatud tingimused kindlaks käesoleva seaduse §-s 52 sätestatud tööde tegemise loa kõrvaltingimustena .“ Selgitus : Sättega nähakse ette Muinsuskaitseametile võimalus paindlikkuse suurendamise huvides muinsuskaitse eritingimuste asemel näha ette vajalikud tingimused ette tööde tegemise loa kõrvaltingimustena . Selliselt on võimalk kodanike halduskoormuse vähendamise ning menetlusökonoomia parandamise huvides läbi viia kahe haldusmenetluse asemel üks ( nn menetluskontsentratsiooni printsiip ). Täna kehtiva õiguse kohaselt selline võimalus puudub ning kodanikul ja haldusorganil tuleb igal juhul läbida kaks formaalselt eraldiseisvat haldusmenetlust . Selline võimalus on otstarbekas , sest kõrvaltingimuste (HMS § 53) eesmärk ja mõte ongi anda pooltele haldusmenetluses juurde vajalikku paindlikkust , et vältida m.h nt ka tulevikus uute haldusmenetluste läbimise vajalikkust vms . Muuta MukS § 50 lõiget 5 ja sõnastada järgmiselt: „(5) Amet võib muinsuskaitse eritingimuste andmisel teha uuringuid või korraldada uuringute tegemise, kui ilma uuringuta ei ole võimalik kindlaks määrata käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud tingimusi. Amet võib isikuga kokku leppida, et uuringu tegemise korraldab isik. Sellisel juhul hüvitatakse uuringu tellinud isikule uuringuga seotud kulud.“ Selgitus: Nimetatud muudatusega viiakse norm kooskõlla kehtiva haldusõiguse põhimõttega, et haldusakti andmiseks vajalikud asjaolud tuleb haldusorganil kooskõlas uurimispõhimõttega endal välja selgitada (vt HMS § 6). Samas säilitab seadus võimaluse, et uuringu tellib kokkuleppel Muinsuskaitseametiga hoopis kodanik ise. Sellisel juhul tuleb kodanikule hüvitada uuringuga seotud kulud. Tunnistada MuKS §-i 51 kehtetuks Selgitus: Täna kehtiva MukS § 51 näol on tegemist täielikult üleliigse normiga, mis tekitab küsimusi ning loob rohkem segadust kui selgust. Muuhulgas kerkib tervikuna küsimus, kas Muinsuskaitseamet ei peaks saama algatada muinsuskaitse eritingimuste andmise menetlust omal initsiatiivil kaalutlusõiguse alusel. Selline võimalus peaks selgelt aga olemas olema. Samuti on küsimus, kas muinsuskaitse eritingimuste kehtetuks tunnistamine on piiratud üksnes MukS § 51 lõikes 7 sätestatuga. Ilmselgelt põhjendamatult piirav on muinsuskaitse eritingimustele seatav kehtivuse tähtaeg. Kokkuvõttes oleks õigusselgem lähtuda siin täielikult haldusmenetluse seaduses sätestatud regulatsioonist. Selle normi välja jätmine seadusest oleks kooskõlas ka üleliigse õigusloome mahu vähendamise eesmärgiga. Muuta MuKS §-i 52 ning lisada lõige 4 1 järgmises sõnastuses: „(4 1 ) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud juhul sisaldab isikule antav ehitusluba selles märgitud ulatuses kõiki käesolevas seaduses nõutud lube .“ Selgitus: Tegemist on täpsustusega, mis toob selgelt välja, et ehitusseadustiku kohaselt antava ehitusloa puhul toimub ehitusseadustikus sätestatud loamenetluste ühendamine kõikide muinsuskaitseseaduses sätestatud lubadega. Norm loob kodaniku vaatenurgast vajaliku õiguskindluse. Edaspidi on selge, et kui isik esitab taotluse MukS §-s 58 sätestatud loa saamiseks tööde tegemiseks seoses ehitusloakohustusliku ehitisega, sisaldab isikule antav ehitusluba selles märgitud ulatuses kõiki käesolevas seaduses nõutud lube. Tegemist on seadusloomelise mudeliga, mille puhul ühendab ehitusloa andmiseks pädev haldusorgan ehitusloa ning MuKS §-s 58 sätestatud loa kontrolliesemed ja nende taotlemise menetlused (nn menetluskontsentratsioon). Muuta MuKS §-i 52 ning lisada lõige 4 2 järgmises sõnastuses: „(4 2 ) Kui amet esitab käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud juhul ehitusloa eelnõu kohta kooskõlastamisel märkusi, võtab pädev asutus need asjakohaselt arvesse või põhjendab nende arvestamata jätmist kooskõlas ehitusseadustiku § 42 lõikega 8. Kui amet ei ole kümne päeva jooksul kooskõlastamiseks esitatud ehitusloa eelnõu saamisest arvates arvamust avaldanud ega ole taotlenud tähtaja pikendamist, loetakse ehitusloa eelnõu kooskõlastaja poolt vaikimisi kooskõlastatuks.“ Selgitus: Tegemist on täpsustava normiga, mis toob selgemini välja muinsuskaitseseaduses sätestatud menetluse seosed juba täna ehitusseadustikus sätestatuga. Käesoleva täiendusega muutub selgemaks, et kui ehitusloa andmiseks pädev haldusorgan esitab ehitusloa taotluse kooskõlastamiseks ametile MuKS § 52 lõikes 4 sätestatud juhul, siis antakse nimetatud kooskõlastus antakse samadel alustel EhS § 42 lõikes 8 sätestatuga. Lisaks loob seadus kodaniku õigustatud huvide kaitseks fiktsiooni, mille kohaselt loetakse ehitusloa eelnõu kooskõlastaja poolt vaikimisi kooskõlastatuks, kui Muinsuskaitseamet ei ole kümne päeva jooksul ehitusloa eelnõu saamisest arvates kooskõlastamisest keeldunud või arvamust avaldanud ega ole taotlenud tähtaja pikendamist. Sellise vaikimisi aset leidva kooskõlastuse eesmärk ja mõte on piirata kodanikule seatud keelu ulatust mõistlikul määral nii, et kodanik ei pea üle 10 päeva ootama Muinsuskaitseameti seisukohta ning selle tähtaja ületamise korral liigub vastutus edaspidise sekkumise eest Muinsuskaitseametile. Muuta MuKS §-i 58 ning lisada lõige 1 1 järgmises sõnastuses: „(1 1 ) Kui amet esitab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul ehitusloa eelnõu kohta kooskõlastamisel märkusi, võtab pädev asutus need asjakohaselt arvesse või põhjendab nende arvestamata jätmist kooskõlas ehitusseadustiku § 42 lõikega 8. Kui amet ei ole kümne päeva jooksul kooskõlastamiseks esitatud ehitusloa eelnõu saamisest arvates arvamust avaldanud ega ole taotlenud tähtaja pikendamist, loetakse ehitusloa eelnõu kooskõlastaja poolt vaikimisi kooskõlastatuks.“ Selgitus: Tegemist on täpsustava normiga, mis toob selgemini välja, et muinsuskaitseseaduses sätestatud menetluse seosed juba täna ehitusseadustikus sätestatuga. Käesoleva täiendusega muutub selgemaks, et kui ehitusloa andmiseks pädev haldusorgan esitab ehitusloa taotluse kooskõlastamiseks ametile MuKS § 52 lõikes 4 sätestatud juhul, siis antakse nimetatud kooskõlastus antakse samadel alustel EhS § 42 lõikes 8 sätestatuga. Lisaks loob seadus kodaniku õigustatud huvide kaitseks fiktsiooni, mille kohaselt loetakse ehitusloa eelnõu kooskõlastaja poolt vaikimisi kooskõlastatuks, kui Muinsuskaitseamet ei ole kümne päeva jooksul ehitusloa eelnõu saamisest arvates kooskõlastamisest keeldunud või arvamust avaldanud ega ole taotlenud tähtaja pikendamist. Sellise vaikimisi aset leidva kooskõlastuse eesmärk ja mõte on piirata kodanikule seatud keelu ulatust mõistlikul määral nii, et kodanik ei pea üle 10 päeva ootama Muinsuskaitseameti seisukohta ning selle tähtaja ületamise korral liigub vastutus edaspidise sekkumise eest Muinsuskaitseametile. Muuta MuKS §-i 58 ning lisada lõige 3 1 järgmises sõnastuses: „(3 1 ) Kaitsevööndis tuleb töid teha viisil, mis toetab mälestise või muinsuskaitseala kaitsevööndi eesmärgi täitmist ja mis ei põhjusta ohtu mälestisele või muinsuskaitsealal asuva ehitise säilimisele.“ Selgitus : Kogu MukS § 58 ei sisalda ( vaatamata paragrahvi pealkirjale ) mitte ainsatki sisulist nõuet tööde tegemisele kaitsevööndis . Kui Muinsuskaitseamet sooviks nt riikliku järelevalve korral sekkuda tööde tegemisse , siis puuduks seaduslik norm, millest tulenevat kohustust maksma panna ( sh teha nt kasvõi ettekirjutusi avaliku korra rikkumise lõpetamiseks ). Tunnistada kehtetuks MuKS §-i 59 lõiked 2 ja 4-6: Selgitus : Nimetatud lõiked lähtuvad käsitlusest , mille kohaselt kehtib kaitsevööndis tööde tegemisele teatamisreservatsiooniga keeld , s.t mistahes tööd on keelatud seni , kuni Muinsuskaitseamet ei ole pärast teatise „, menetlemist “ selleks eraldi luba andnud . Tegemist on sisuliselt oma juriidiliselt mõjult samaväärse kohustusega , nagu on loakohustus . Selliseid „ varjatud “ lube tuleks õiguskorras selguse huvides vältida ning sellisel juhul on õige ette näha loakohustus . Kui tegemist on oma sisult puhta teavitamiskohustusega , siis peab järelevalvet tegeva haldusorgani sekkumisvõimalused olema piiratud üldiste korrakaitseõiguslike meetmetega . Nt kui Muinsuskaitseamet tuvastab pärast teate saamist korrarikkumise , saab ta astuda samme korrakaitseseaduse alusel ning üldises korras . Nii on olukord lahendatud ka nt majandustegevuse üldregulatsiooni puhul ( vt MsüS § 14). Muuta MuKS §-i 61 lõiget 3 ja sõnastada järgmiselt: „( 3) Detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimused võib koostada , kui planeeritaval maa-alal asub muinsuskaitseala , kinnismälestis või nende kaitsevöönd .“ Selgitus: Detailplaneeringu koostamise pädevus on kohalikul omavalitsusel ning omavalituse autonoomia keskne osa on planeerimisvabadus. Samas ka planeerimisfunktsiooni raames peab arvesse võtma seadusest tulenevaid kohustusi. Üheks selliseks kohustuseks on ka muinsuskaitselised nõuded, mida tuleb detailplaneeringu koostamisel arvesse võtta. Tulenevalt ülal tehtud ettepanekust, mille kohaselt antakse muinsuskaitse eritingimused haldusorgani kaalutlusotsuse kohaselt, võiks sarnasest käsitlusest lähtuda ka detailplaneeringu koostamisel. Kuivõrd üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimused on reeglina vajalikud, siis ei ole nende üle kordamine detailplaneeringus otstarbekas. Lisaks on vastavalt MukS § 61 lõikele 2 ka üldplaneeringus jäetud võimalus Muinsuskaitseametiga kooskõlastatult eritingimuste koostamata jätmiseks, kui kavandatav tegevus ei muuda oluliselt väljakujunenud ruumilist olukorda või muinsuskaitseala säilimist ja vaadeldavust. Samast MuKS § 61 lõikest 2 tulenevast kaalutlusest võiks lähtuda ka detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste koostamisel. Muuta MukS § 61 lõiget 5 ja sõnastada järgmiselt: „(5) Üldplaneeringu ja detailplaneeringu koostajamise pädevusega haldusorgan võib isikuga kokku leppida, et detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuse koostamise korraldab isik. Sellisel juhul hüvitatakse detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimused tellinud isikule sellega seotud kulud.“ Selgitus: Olukord, kus muinsuskaitse eritingimuste koostamiseks vajaliku eeltöö peab ära tegema kodanik, ei ole kooskõlas haldusmenetluse üldiste põhimõtetega. Haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele (HMS § 5 lg 2). Sellega pole kooskõlas, kui haldusmenetluse osaks olevaid toiminguid tuleb teha kodanikul (ning kanda sellega kaasnevad kulud). Nimetatud muudatusega viiakse norm ka kooskõlla kehtiva haldusõiguse põhimõttega, et haldusakti andmiseks (praegusel juhul detailplaneering) vajalikud asjaolud (praegusel juhul muinsuskaitse eritingimustega seotud asjaolud) tuleb haldusorganil kooskõlas uurimispõhimõttega endal välja selgitada (vt HMS § 6). Samuti viiakse norm kooskõlla sellega, et detailplaneeringu koostamise kulud kannab detailplaneeringu koostamise pädevust omava haldusorgani poolt, välja arvatud juhul, kui on sõlmitud kulude katmiseks spetsiaalne haldusleping (vt PlanS § 130). Vastava erikokkuleppe korral säilitab seadus võimaluse, et muinsuskaitse eritingimused tellib kokkuleppel Muinsuskaitseametiga hoopis kodanik ise. Sellisel juhul tuleb kodanikule hüvitada sellega seotud kulud. Muuta §-i 91 ja sõnastada järgmiselt: „§ 91. Muinsuskaitseala põhimääruste kehtivus“ Muinsuskaitseseaduse (RT I 2002, 27, 153; RT I, 12.12.2018, 3) § 15 lõigete 1 ja 2 alusel kehtestatud muinsuskaitseala põhimääruse kehtivusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse (RT I 2001, 58, 354; RT I, 28.12.2017, 21) § 93 lõikes 1 sätestatut. “ Selgitus: Seaduses sätestatud kujul on § 91 vastuolus põhiseadusega, sest määrus on põhiseaduspärane üksnes juhul, kui see on kooskõlas seaduses sätestatud volitusnormiga. See tuleneb PS § 3 lg 1 esimesest lausest, mille järgi teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Samasisulise nõude sätestab Vabariigi Valitsuse määruse puhul PS § 87 p 6. Lisaks sätestab ka HMS § 90 lg 1, et määruse võib anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. Seda rõhutab veelgi HMS § 89 lg 1, mille kohaselt on määrus õiguspärane, kui see on kooskõlas kehtiva õigusega, vastab vorminõuetele ja kui selle on seaduses ettenähtud korras volitusnormi alusel andnud volitusnormis nimetatud haldusorgan (vt nt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-153-13, p 66). Uue muinsuskaitseseaduse jõustumisega samaaegselt tunnistatakse kehtetuks varasem muinsuskaitseseadus (vt MuKS § 107). Järelikult muutuvad kehtetuks ka täna kehtiva Muinsuskaitseseaduse § 15 lõiked 1 ja 2, mille alusel kehtivad täna muinsuskaitsealade põhimäärused. Edaspidi täna kehtivatel muinsuskaitsealadel volitusnormid puuduksid, mistõttu ei saa nad ka olla kehtivad (HMS § 93 lg 1). Seletuskirjas on täielikult avamata ning põhjendamata, miks peaks muinsuskaitsealade kehtivus säilima. Ilmselt on MukS koostajad lähtunud eeldusest, kehtestav norm (§ 93) astub seni kehtinud volitusnormide asemele. Taoline käsitlus oleks ekslik juba ainuüksi seetõttu, et uues §-s 93 ei sätesta seadusandja sõnaselgelt võimalust põhiõiguste piiramiseks. Nimelt nõuab põhiseaduse § 3 lõikes 1 ja §-s 11 sätestatud seadusereservatsiooni põhimõte, et põhiõigusi saab piirata üksnes juhul, kui seaduses on olemas õiguslik alus, mis sellise piiramise võimaluse ette näeb (Riigikohtulahend nr 3-4-1-19-07, punkt 25). Seda on Riigikohus rõhutanud üle enda nn olulisuse doktriinis, mille kohaselt peab seadusandja „kõik põhiõiguste seisukohalt olulised küsimused otsustama ise ega tohi nende sätestamist delegeerida täitevvõimule" (Riigikohtu lahend nr 3-4-1-10-02, p 24). Seega on MuKS §-s 91 pakutud kujul volitusnorm (kui koostajad seda volitusnormina mõistavad) ise põhiseadusvastane, ent volitusnormi põhiseadusvastasuse korral oleks põhiseadusvastane ka selle alusel antud määrus (vt Riigikohtu lahendit nr 3-4-1-18-07, p 20). Võimalik, et seaduse koostajad lähtuvad kaalutlusest, et MuKS §-s 91 pakutud lahendus on lubatav põhjusel, et sääraselt lahendati olukord ka omavalitsusüksuste ehitusmäärustega, kui töötati välja uut ehitusseadustikku ja planeerimisseadust (vt ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse §-i 7). Oluline erinevus kehtib aga nende määruste puhul, mis on antud iseseisva avalik-õigusliku juriidilise isiku poolt ning materiaalselt enda enesekorralduse raames. Enesekorraldusõiguse alusel antud kohaliku omavalitsuse määrus ei kaota automaatselt kehtivust, kui jõustub sama küsimust reguleeriv seadus, sest selleks ei ole vaja eraldi volitusnormi (vt Riigikohtu lahendit nr 3-1-67-15, p 36). Siin tuleb viidata HMS § 90 lõikele 2, mis lubab kohaliku omavalitsuse organil kohaliku elu küsimuse korraldamiseks sõnaselgelt anda määruse ilma volitusnormita. Kuivõrd kehtivad muinsuskaitsealade põhimäärused on Vabariigi Valitsuse määrused, siis vajavad need erinevalt ehitusmäärustest tervikuna volitusnormi. Lisaks märgime, et õigusselguse ja õiguskindluse aspektist on väga problemaatiline on MuKS § 91 lõikes 2 välja pakutud konstruktsioon, kus kehtivate muinsuskaitsealade põhimääruseid kohaldatakse vaid juhul, kui need ei ole vastuolus uue seadusega. Taoline seadusandlik praktika on õigusriigi põhimõtte seisukohast vastuvõetamatu, sest sisuliselt jääb kehtima üldkohustuslik õigusakt niivõrd, kuivõrd seadusest ei tulene teisiti. Täiesti lahtiseks on jäetud, kes seda hindab ning õigusnormi siduvuse üksikjuhtumil tuvastab. Hetkel võib sisuliselt iga maaomanik ise otsustada, kas teatud muinsuskaitseala põhimääruse normil on tema suhtes siduvusjõud või mitte. Ainus võimalus põhiseaduspäraselt olukord lahendada on kohaldada põhimääruste kehtivusele HMS § 93 lõiget 1. Muuta §-i 100 ning täiendada lõikega 4 järgmises sõnastuses: „(4) Käesoleva seaduse § 51 lõiget 2 1 ei kohaldata, kui detailplaneering on kehtestatud või projekteerimistingimused antud enne käesoleva seaduse jõustumist ning detailplaneeringu kehtestamisel või projekteerimistingimuste andmisel ei ole muinsuskaitse eritingimusi arvesse võetud.“ Selgitus: Tegemist on muudatusega, mis on loogiliselt seotud üleval juba tehtud muudatusettepanekuga (§ 51 lg 2 1 lisamine). Kuivõrd muinsuskaitse eritingimuste arvestame detailplaneeringutes ja projekteerimistingimustes on nõutav edaspidi, siis varem kehtestatud detailplaneeringute ja projekteerimistingimuste suhtes on vajalik teha erand . Lugupidamisega Priidu Pärna , Eesti Omanike Keskliidu esimees