Kiri

Lp Liivia Mahlapuu Jägala Kalateed MTÜ 10.06.2019 nr 12-6/958-2 Linnamäe paisu ehitismälestisena kaitse alla võtmisest ja Linnamäe hüdroelektrijaama paisu kaitsevööndi suurendamisest Linnamäe hüdroelektrijaama (edaspidi HEJ) pais tunnistati kultuurimälestiseks 2016. aastal. Mälestiseks tunnistamise menetlus viidi läbi vastavalt sel ajal kehtinud muinsuskaitseseadusele ning Vabariigi Valitsuse 10.09.2002 määrusele nr 286 „Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise ning kultuurimälestiste andmete muutmise kord“. Menetlusse oli kaasatud ka Keskkonnaamet. Kultuurimälestiseks ei tunnista asju mitte Muinsuskaitseamet nagu väidate, vaid kultuuriminister. Linnamäe HEJ pais on suurim ja silmapaistvaim enne II maailmasõda ehitatud pais Eestis. Paisu on projekteerinud tuntud Soome insener A.W. Juselius 1917. a, valmis ehitati see aastatel 1922– 1924. Linnamäe HEJ pais on silmapaistev, mastaapne ja kõrgel professionaalsel tasemel kavandatud insenertehniline betoonrajatis, mis pärast valmimist hinnati Eesti kauneimaks tööstusehitiseks. Pais on heas seisukorras, rekonstrueeritud 2002 ja töötab algses funktsioonis. Märgime, et sobiva funktsiooni olemasolu, sealjuures eriti majanduslikult tasuva funktsiooni olemasolu on kultuuriväärtusega objekti säilimise parim garantii. Mälestised säilivad kõige paremini, kui need on kasutuses. Linnamäe HEJ ja paisjärve säilimisest on huvitatud ka paisu omanik Jõelähtme Vallavalitsus, kelle jaoks paisjärv ja selle ümbrus on olulise sotsiaalmajandusliku väärtusega piirkond (turismi- ja puhkeala). Jõelähtme Vallavalitsus esindab kohalike elanike huve. Kultuuriministeerium seisab selles küsimuses kultuuriväärtuste kaitse eest avalikes huvides. Kultuuripärand on meie riigi ajaloo oluline osa ja identiteedi allikas nii igale üksikisikule kui ka riigile tervikuna. Euroopa kultuuripärandiaastal (2018) viis Euroopa Liit kõigis liikmesriikides läbi avaliku arvamuse uuringu, millest selgub, et 94 % Eestis vastanutest peab kultuuripärandit riigile oluliseks. Kultuuripärandi kaitse on Eesti riigi põhiseaduslik ülesanne. Kultuuripärandi väljaselgitamise ja kaitse kohustus tuleneb ka rahvusvahelistest lepetest nagu UNESCO konventsioonid, Euroopa Nõukogu konventsioonid, rahvusvahelised hartad ja Euroopa Liidu suunised. Märgite oma kirjas, et Linnamäe HEJ asub Natura 2000 võrgustikku kuuluval alal ning Jägala jõe paisutus kujutab endast kalade rändetakistust. Soodne mõju ühele keskkonnaelemendile võib tähendada ebasoodsat mõju teisele keskkonnaelemendile. Keskkonnamõjude kaalumisel tuleb arvestada kõiki keskkonnamõjusid, sealhulgas mõju kultuuripärandile. Keskkonnakaitse põhimõte on tagada keskkonna terviklik kaitse, arvestada keskkonnamõju ülekandumist ühelt keskkonnaelemendilt teisele ja võtta arvesse kõiki eluvaldkondi, et tagada Suur-Karja 23/ 15076 Tallinn/ 628 2222/ [email protected]/ www.kultuuriministeerium.ee/ Registrikood 70000941 säästev areng ning võimalikult suurel määral vähendada keskkonnariske. Vastavalt keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse §-le 21 on keskkonnamõju ka mõju kultuuripärandile. Tulenevalt sama seaduse §-st 22 on oluline keskkonnamõju selline, mis võib põhjustada keskkonnas pöördumatuid muutusi või seada ohtu inimese tervise ja heaolu, kultuuripärandi või vara. Seega on ka juhtudel, kui kultuuripärand on ohustatud, tegemist olukorraga, kus kavandatav tegevus toob kaasa olulise keskkonnamõju nimetatud seaduse tähenduses. Ka keskkonnaseadustiku üldosa seaduse eesmärgiks on keskkonnahäiringute vähendamine, et kaitsta keskkonda, inimese tervist, heaolu ja vara ning kultuuripärandit. Juhime tähelepanu ka 01.07.2016 jõustunud veeseaduse muudatusele, millega anti Keskkonnaametile kaalutlusruum, et oleks võimalik lahendada olukordi, kus vastanduvad keskkonnakaitse ja muinsuskaitse huvid. Seaduse muudatusega viidi veeseadus kooskõlla põhiseadusega, lubades Keskkonnaametil leevendada paisu omanikule või valdajale seatud kalade läbipääsu nõuet või paisu omanik kalade läbipääsu rajamise kohustuse täitmisest vabastada. Lisame kirjale informatiivse noodi Euroopa Liidu Vee- ja meremajandamise juhtide kohtumiselt (Amsterdamis, 2016), milles Euroopa Komisjon asub seisukohale veepoliitika raamdirektiivi artikli 4(3) loodus- ja kultuurikeskkonna kaitse eesmärkide ühildatavust. Vastavalt muinsuskaitseseadusele tuleb kultuurimälestiseks tunnistatud objekte säilitada. Mälestiste suhtes kehtib säilitamiskohustus ja nende rikkumine ei ole lubatud. Viimati hävitasid Linnamäe paisu taganevad nõukogud väed. Mälestise kaitsevööndi laiendamise ettepaneku kohta märgime, et mälestise valdaja on teinud sellise ettepaneku Muinsuskaitseametile. Vastavalt muinsuskaitseseadusele on igaühel on õigus teha ettepanek asja või maa-ala riikliku kaitse alla võtmiseks, see õigus hõlmab ka kaitsevööndi ettepanekut. Enne mälestiseks tunnistamise menetluse algatamist küsib amet sellekohast arvamust asjasse puutuvatelt isikutelt. Lähemat infot selle protsessi kohta saate Muinsuskaitseametist. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Tõnis Lukas minister Teadmiseks/sama: Keskkonnaministeerium Muinsuskaitseamet Liina Jänes 6282381 [email protected]  INFORMATION NOTE FOR WATER AND MARINE DIRECTORS AMSTERDAM, JUNE 2016 Information note on recent requests concerning cultural heritage and water (DOC WD/2016-1/8) The Water Directors are invited to: Take note of the information presented and inform relevant authorities accordingly. Background DG Environment has recently received numerous letters from representatives of numerous Member States dealing with cultural and heritage matters (they also form part of a forum entitled the European Heritage Heads Forum, which has discussed this issue, see presentation at http://ehhf.eu/sites/default/files/WFD%202016.pdf). The text of the letters and DG Environment's reply is annexed to this note. In this concerted action, they request a public communication on the good implementation of the Water Framework Directive (WFD) nearby cultural heritage constructions and activities. Their concern is that the measures envisaged by the WFD to achieve environmental objectives could have a disproportionate effect on Member State heritage adjacent to water bodies such as old windmills. In line with the relevant CIS guidance, DG Environment considers that Article 4(3) allows for the taking into account of significant effects on the wider environment and therefore provides the mechanism for Member States to ensure that an appropriate balance between water protection and heritage can be found. Annex Text of the common letter received from a number of Member States authorities responsible for cultural heritage Several EU Member States, including the Netherlands, Germany, Denmark, the United Kingdom, Belgium, France, Estonia, and Sweden, have reported similar problems with the transposition of the EU Water Framework Directive into national law. Some are experiencing the so-called gold plating of the Directive by national water bodies and other environmental agencies. Thousands of historic watermills and other water-related heritage constructions in Europe have been destroyed or are about to be destroyed for the sake of the WFD. Under the River Basin Management Plan which aims for restoring the ecological continuity of rivers, namely allowing fish migration and sediment flow, most Member States have instructed their water authorities to implement mitigation measures against the obstruction of river continuity. These measures, however, disregard the value of the physical cultural heritage and lack a cost-benefit analysis. The implementation of the WFD results in many cases in a conflict between water as a resource and physical cultural heritage as another resource. National legislations are not, so it seems from the feedback we get, able to equate and balance these two dimensions; i.e. environment / water and environment as physical cultural heritage. This antagonistic conflict leads to demands to close down watermills, windmills along watercourses, remove the water supply from water castles, as well as major as well as major changes to some landscaped historic gardens and cultural landscapes with their watercourses. We believe that such measures are detrimental to the physical cultural heritage and are not in accordance with the intentions of the European Commission. First of all, the Guidance document to the WFD states that some measures to improve status of the watercourse may fall under the EIA (Environmental Impact Analysis Directive) and, in this case, the negative impact on cultural heritage must be a crucial consideration. If cultural heritage is considered an element of the environment it should not be affected negatively by the WFD and heritage professionals should be invited to participate in the drawing up of river basin management plans and help in finding appropriate solutions. Second, in the light of the Common Implementation Strategy (CIS) for the Water Framework Directive, a closely coordinated and coherent implementation of both the WFD and the Floods Directive is to be achieved. The EU Floods Directive clearly refers to cultural heritage as one of the beneficiaries that is to be safeguarded. We shall see more conflicts concerning river basin management and existing physical cultural heritage in the near future as the time limit imposed by the Directive for reporting and setting new objectives has been derogated to 2027. Considering the aforementioned legal provisions, as well as our conviction that traditional heritage systems using water streams are not associated with the current disruption to the ecological continuity of watercourses, we appeal to the European Commission to clarify the situation with Member States and formulate an official guidance document expressing the EU’s intentions as regards the preservation of cultural heritage along river basins. Reply from DG Environment The Water Framework Directive (WFD) has numerous environmental objectives, notably the principle of non-deterioration of the status of water bodies and the obligation to restore water bodies and achieve good status (ecological and chemical for surface water bodies). It is for the Member States to assess how the objectives of the WFD are to be achieved in each case. Article 4(3) of the WFD allows Member States to designate heavily modified water bodies if the conditions thereunder are met. This will mean that the water body concerned will not have to achieve the default objective of good ecological status, but good ecological potential. It should be noted that one of the conditions for Article 4(3) to be applicable is that the changes to the hydromorphological characteristics of the water body concerned which would be necessary for achieving good ecological status would have significant effects on the wider environment. In the context of the Common Implementation Strategy (CIS) to which both your letter and the article from the European Heritage Heads Forum refers, the relevant CIS guidance document refers to the notion of the wider environment as covering heritage. Therefore, Article 4(3) WFD provides the mechanism for Member States to ensure that an appropriate balance between water protection and heritage can be found.