Kiri

Ministeeriumid Riigikantselei Meie 20.06.2019 nr 8-2/3881 Eesti Linnade ja Valdade Liit Riigikaitse seaduse eelnõu kooskõlastamiseks esitamine Edastame kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks riigikaitseseaduse eelnõu. Eelnõuga ja seletuskirja leiate eelnõude infosüsteemist (EIS) aadressilt http://eelnoud.valitsus.ee. Palume kooskõlastused ja arvamused esitada 23. augustiks 2019. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Raivo Aeg Minister Lisaadressaadid: Eesti Advokatuur Kaitseliit Riigiprokuratuur Riigikohus Õiguskantsleri Kantselei Vabariigi Presidendi Kantselei Riigikontroll Eesti Pank Finantsinspektsioon Eesti Haigekassa Eesti Töötukassa Eesti Juristide Liit Eesti Reservohvitseride Kogu Eesti Turvaettevõtete Liit Margit Gross 620 8284 [email protected] Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898  EELNÕU 20.06.2019 Riigikaitseseadus 1. peatükk Üldsätted § 1. Seaduse reguleerimis- ja kohaldamisala (1) Käesolev seadus sätestab riigikaitse rahu- ja sõjaaegse korralduse, Eesti Vabariigi osalemise rahvusvahelises sõjalises koostöös ning riigikaitseobjektide kaitse. (2) Käesolevas seaduses sätestatud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. (3) Käesolevas seaduses sätestatud riigivastutusele ei kohaldata riigivastutuse seadust ega võlaõigusseadust, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti. § 2. Riigikaitse eesmärk Riigikaitse eesmärk on säilitada Eesti riigi iseseisvus ja sõltumatus, tema maa-ala, territoriaalvete ja õhuruumi lahutamatu ja jagamatu terviklikkus, tema põhiseaduslik kord ning tagada elanikkonna turvalisus. § 3. Kaitseolukord (1) Kaitseolukord on sündmus või sündmuste ahel: 1) mille tagajärjed ohustavad vahetult Eesti riigi iseseisvust ja sõltumatust, territoriaalset terviklikkust, põhiseaduslikku korda või kogu ühiskonna elukorraldust ning 2) mille lahendamine ei ole võimalik käesolevas seaduses sätestatud alustel ja korras juhtimiskorraldust ning isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid rakendamata ning isikuid, vahendeid ja varusid kaasamata. (2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule käsitatakse kaitseolukorrana sündmust või sündmuste ahelat, millest tuleneb vajadus osaleda käesoleva seaduse § 85 punktis 1 nimetatud kollektiivse enesekaitse operatsioonil või korraldada mobilisatsioon või demobilisatsioon. (3) Kaitseolukorra lahendamiseks võib välja kuulutada erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra käesoleva seaduse §-des 12 ja 14 sätestatud tingimustel ja korras. § 4. Riigikaitse korralduse põhimõtted (1) Riigikaitse eesmärgi saavutamiseks kaasatakse seaduses sätestatud alustel ja korras kogu ühiskonda ning mis tahes vahendeid ja varusid. (2) Iga asutus ja isik täidab oma seniseid ülesandeid ka kaitseolukorra ajal, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. 1 (3) Riigikaitse korraldamisel järgitakse isiku põhiõigusi ja -vabadusi ning kaitstakse põhiseaduslikke väärtusi, arvestades käesolevas seaduses põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete kohta sätestatut. 2. peatükk Riigikaitse planeerimine ja korraldus § 5. Riigikaitse planeerimine (1) Vabariigi Valitsus koordineerib valitsusasutuste tegevust riigikaitse planeerimisel, arendamisel ja korraldamisel. (2) Riigikaitse ühtseks planeerimiseks koostatakse riigikaitse valdkonna strateegilised arengudokumendid ja riigi kaitsetegevuse kava. (3) Riigi kaitsetegevuse kava on dokument, milles ohuhinnanguid arvestades määratakse omavahel seostatuna täidesaatva riigivõimu asutuste riigikaitselised võimed ja vajadused. (4) Riigi kaitsetegevuse kavas määratakse täidesaatva riigivõimu asutustele riigikaitse eesmärgi saavutamiseks püsivad riigikaitseülesanded, sealhulgas ülesanded korraldada ümber oma tegevus, jaotada ümber vahendid ja moodustada varud, samuti täpsustatakse muude riigiasutuste ja isikute seaduses või seaduse alusel määratud püsivaid riigikaitseülesandeid ja nende täitmist. (5) Valitsusasutused on kohustatud andma ohuhinnanguid ning muud riigi julgeolekut ja riigikaitset puudutavat teavet Vabariigi Valitsusele, asjaomastele valitsusasutustele ja valitsuskomisjonidele, Vabariigi Presidendile, Riigikogu esimehele ja asjaomastele Riigikogu komisjonidele. § 6. Riigikaitse strateegiliste arengudokumentide ning kaitsetegevuse kava koostamine ja kehtestamine (1) Riigikaitse strateegiliste arengudokumentide koostamisel, elluviimisel ja muutmisel lähtutakse riigieelarve seaduses ning selle alusel antud õigusaktides sätestatud strateegiliste arengudokumentide koostamise, elluviimise ja muutmise korrast, arvestades käesolevas paragrahvis sätestatud erisusi. (2) Riigisaladust sisaldavale riigikaitse valdkonna arengukavale ei kohaldata riigieelarve seaduse § 20 lõikes 2 sätestatud kohustust esitada see Riigikogule arutamiseks. Enne valdkonna arengukava või selle muutmise eelnõu esitamist Vabariigi Valitsusele esitatakse eelnõu arvamuse andmiseks Riigikogu riigikaitsekomisjonile. (3) Riigikaitse strateegiliste arengudokumentide ja riigi kaitsetegevuse kava koostamist juhib Vabariigi Valitsus. (4) Riigikaitse strateegiliste arengudokumentide ja riigi kaitsetegevuse kava koostamist koordineerib Riigikantselei. (5) Riigi kaitsetegevuse kava kinnitab Vabariigi Valitsus. § 7. Riigikaitse Nõukogu 2 (1) Riigikaitse Nõukogu on Vabariigi Presidendi juures tegutsev nõuandev organ. (2) Riigikaitse Nõukogu arutab riigikaitse seisukohalt olulisi küsimusi ja avaldab nende kohta arvamust, sealhulgas käesoleva seaduse §-des 12 ja 14 sätestatud juhtudel. (3) Riigikaitse Nõukokku kuuluvad Riigikogu esimees ja peaminister ning teised Vabariigi Presidendi määratud isikud, kes nõustavad Vabariigi Presidenti riigikaitsega seotud küsimustes. (4) Riigikaitse Nõukogu koosseisu ja töökorra kinnitab ning selle koosolekuid juhatab Vabariigi President. § 8. Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjon (1) Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjon (edaspidi julgeolekukomisjon) täidab talle õigusaktidega määratud ja Vabariigi Valitsuse antud ülesandeid. (2) Julgeolekukomisjoni ülesanded, töökorra, koosseisu ja koostöö korralduse teiste organitega kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. 3. peatükk Kaitseolukorra lahendamine 1. jagu Kaitseolukord § 9. Kaitseolukorra üle otsustamine (1) Kaitseolukorra olemasolu üle otsustab Vabariigi Valitsus. (2) Vabariigi Valitsus hindab kaitseolukorra põhjustanud asjaolusid järjepidevalt ning otsustab nende äralangemisel kaitseolukorra lõpetamise, kui käesolevas peatükis ei ole sätestatud teisiti. (3) Vabariigi Valitsus teavitab kaitseolukorrast ja selle põhjusest ning kaitseolukorra lõppemisest viivitamata Riigikogu ja Vabariigi Presidenti. (4) Käesoleva seaduse alusel erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni väljakuulutamisega loetakse kaitseolukord tekkinuks ning Vabariigi Valitsus ei saa sellel ajal otsustada kaitseolukorra lõppemist. § 10. Rahvusvaheliste organisatsioonide, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni teavitamine (1) Kui kaitseolukorra ajal kaldutakse kõrvale rahvusvahelise lepinguga võetud isiku õiguste ja vabaduste kaitse kohustusest, siis korraldab Välisministeerium rahvusvahelises lepingus sätestatud isikute teavitamise. (2) Kui kaitseolukorra ajal on vaja rakendada isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid, mis võivad kahjustada siseturu toimimist Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 347 tähenduses, teavitatakse Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni sellistest piiravatest meetmetest enne nende rakendamist. Kui piiravaid meetmeid on vaja rakendada kohe, teavitatakse Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni nendest esimesel võimalusel. 3 (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud teavitamist korraldab minister, kelle vastutusvaldkonnas sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud meetmeid rakendatakse. (4) Kui Euroopa Liidu õiguses või Eesti õigusaktides on Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni teavitamist reguleeritud käesolevast paragrahvist erinevalt, kohaldatakse nendes õigusaktides sätestatut. § 11. Kaitseolukorraga seotud otsuste jõustumine ja avaldamine (1) Vabariigi Valitsuse kaitseolukorra ja selle lõpetamise otsus, Riigikogu erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamise ja lõpetamise otsus ning Vabariigi Presidendi sõjaseisukorra ning mobilisatsiooni väljakuulutamise otsus jõustub pärast selle allakirjutamist, kui otsuses ei ole sätestatud hilisemat tähtpäeva. (2) Kui õigusaktis eneses ei sätestata teisiti, avaldatakse Vabariigi Valitsuse kaitseolukorra ja selle lõpetamise otsus, Riigikogu erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamise ja lõpetamise otsus ning Vabariigi Presidendi sõjaseisukorra ning mobilisatsiooni väljakuulutamise otsus muutmata kujul: 1) viivitamata üleriigilise levikuga massiteabevahendis ja 2) Riigi Teataja seaduse § 9 lõikes 61 sätestatud korras. 2. jagu Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamine ja lõpetamine 1. jaotis Erakorralise seisukorra väljakuulutamine ja lõpetamine § 12. Erakorralise seisukorra väljakuulutamine (1) Riigikogu võib kuulutada Vabariigi Presidendi või Vabariigi Valitsuse ettepanekul oma koosseisu häälteenamusega Eesti põhiseaduslikku korda ähvardavast ohust põhjustatud kaitseolukorra lahendamiseks välja erakorralise seisukorra (edaspidi erakorraline seisukord), kui kaitseolukorda ei ole võimalik lahendada ilma käesolevas seaduses erakorralise seisukorra ajaks ette nähtud juhtimisvolitusi või isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid rakendamata ning puudub alus käesoleva seaduse §-s 14 nimetatud sõjaseisukorra väljakuulutamiseks. (2) Enne kui Vabariigi President teeb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettepaneku kutsub ta kokku Riigikaitse Nõukogu ja kuulab ära selle liikmete arvamuse. Arvamus kuulatakse ära Riigikaitse Nõukogu istungil, mille võib pidada ka sidevahendite teel või muul sobival viisil. Riigikaitse Nõukogu arvamust ei ole vaja ära kuulata, kui erakorralise seisukorra väljakuulutamise ettepanek on vaja teha viivitamata. (3) Erakorralise seisukorra võib välja kuulutada kuni kolmeks kuuks. Riigikogu võib erakorralist seisukorda vajaduse korral korduvalt pikendada kuni kolm kuud korraga. (4) Erakorraline seisukord kehtib kogu riigis. § 13. Erakorralise seisukorra lõpetamine 4 (1) Riigikogu otsustab oma koosseisu häälteenamusega Vabariigi Presidendi või Vabariigi Valitsuse ettepanekul viivitamata erakorralise seisukorra lõpetamise, kui erakorralise seisukorra väljakuulutamise põhjustanud asjaolud on ära langenud. (2) Vabariigi Valitsus hindab erakorralise seisukorra väljakuulutamise põhjustanud asjaolusid järjepidevalt ning teavitab nende muutustest asjaomaseid isikuid ja asutusi. (3) Sõjaseisukorra väljakuulutamisel loetakse erakorraline seisukord lõppenuks. 2. jaotis Sõjaseisukorra väljakuulutamine ja lõpetamine § 14. Sõjaseisukorra väljakuulutamine (1) Riigikogu kuulutab Vabariigi Presidendi ettepanekul Eesti riigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud relvastatud rünnakust või sellega samaväärsest rünnakust või agressioonist või nende ohust põhjustatud kaitseolukorra lahendamiseks välja sõjaseisukorra (edaspidi sõjaseisukord), kui kaitseolukorda ei ole võimalik lahendada ilma käesolevas seaduses sõjaseisukorra ajaks ette nähtud juhtimisvolitusi või isiku põhiõigusi ja - vabadusi piiravaid meetmeid rakendamata. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud Eesti vastu suunatud agressiooni või selle toimumise vahetu ohu korral kuulutab Vabariigi President välja sõjaseisukorra, ootamata ära Riigikogu otsust. (3) Enne käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettepaneku tegemist kutsub Vabariigi President kokku Riigikaitse Nõukogu ja kuulab ära selle liikmete arvamuse. Arvamus kuulatakse ära Riigikaitse Nõukogu istungil, mille võib pidada ka sidevahendite teel või muul sobival viisil. Riigikaitse Nõukogu ei ole vaja kokku kutsuda ning arvamust ära kuulata, kui sõjaseisukorra väljakuulutamise ettepanek on vaja teha viivitamata. (4) Sõjaseisukord kehtib kogu riigis. § 15. Sõjaseisukorra lõpetamine (1) Riigikogu otsustab Vabariigi Presidendi või Vabariigi Valitsuse ettepanekul viivitamata sõjaseisukorra lõpetamise, kui sõjaseisukorra väljakuulutamise põhjustanud asjaolud on ära langenud. (2) Vabariigi Valitsus hindab sõjaseisukorra väljakuulutamise põhjustanud asjaolusid järjepidevalt ning teavitab nende muutustest asjaomaseid isikuid ja asutusi. 3. jagu Mobilisatsioon ja demobilisatsioon § 16. Mobilisatsioon ja demobilisatsioon (1) Mobilisatsioon on tegevuste kogum, mille käigus tagatakse Kaitseväe sõjaaja üksuste valmisolek sõjaliseks tegevuseks. 5 (2) Demobilisatsioon on tegevuste kogum, mille tulemusena viiakse Kaitseväe sõjaaja üksused mobilisatsioonile eelnenud valmisolekusse. § 17. Mobilisatsiooni väljakuulutamine (1) Riigikogu kuulutab Vabariigi Presidendi ettepanekul viivitamata välja mobilisatsiooni Eesti riigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud relvastatud rünnaku või sellega samaväärse rünnaku või agressiooni või nende ohu korral ja käesoleva seaduse § 85 punktis 1 nimetatud kollektiivse enesekaitse operatsiooni korraldamiseks. (2) Eesti Vabariigi vastu suunatud agressiooni või selle toimumise vahetu ohu korral kuulutab mobilisatsiooni välja Vabariigi President, ootamata ära Riigikogu otsust. (3) Kui mobilisatsioon kuulutatakse välja enne sõjaseisukorra väljakuulutamist, määrab Vabariigi Valitsus korraldusega mobilisatsiooni väljakuulutamise järel sõjalises tegevuses osaleva Kaitseväe isikkoosseisu suuruse või osalevad Kaitseväe sõjaaja üksused. § 18. Demobilisatsiooni väljakuulutamine (1) Riigikogu kuulutab Vabariigi Presidendi ettepanekul viivitamata välja demobilisatsiooni, kui mobilisatsiooni väljakuulutamise põhjustanud asjaolud on ära langenud. (2) Demobilisatsiooni väljakuulutamine lõpetab mobilisatsiooni. (3) Demobilisatsiooni väljakuulutamisel otsustab Riigikogu demobilisatsiooni kestuse. 4. jagu Kaitseolukorra lahendamise juhtimine ja koostöö § 19. Kaitseolukorra lahendamise juhtimine ja koostöö (1) Kaitseolukorra ning kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra juht on peaminister (edaspidi kaitseolukorra juht). (2) Kaitseolukorra juhi ülesanne on tagada Vabariigi Valitsuse tegevuse ühtsus ja koordineeritus kaitseolukorra lahendamisel. (3) Kaitseolukorda lahendavate asutuste ja isikute koostööd koordineerib Riigikantselei, lähtudes Vabariigi Valitsuse ja kaitseolukorra juhi korraldustest ja juhistest. (4) Kaitseolukorra lahendamist juhib vahetult Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutus (edaspidi kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus). (5) Kaitseolukorraga samal ajal toimuvat hädaolukorda lahendatakse hädaolukorra seaduses sätestatud korras. (6) Kaitseolukorra lahendamise juhtimise ja lahendamisel osalevate asutuste ja isikute koostöö kord sätestatakse riigi kaitsetegevuse kavas. § 20. Teenistuslik alluvus ja vaidluste lahendamine kaitseolukorra ajal 6 (1) Kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus allub kaitseolukorra juhile ning on tema ees aruandekohustuslik. (2) Kaitseolukorra juht teostab kaitseolukorra lahendamist juhtiva asutuse üle järelevalvet alluvuse korras, kontrollides kaitseolukorra lahendamist juhtiva asutuse tegevuse õiguspärasust ja otstarbekust. Kaitseolukorra juht võib panna nimetatud kohustuse täitmise ministrile või ametiisikule. (3) Ministril tuleb viivitamata informeerida kaitseolukorra juhti mis tahes kavatsusest ja meetmest ministri valitsemisalas, mis võivad mõjutada kaitseolukorra juhi korraldusi või kaitseolukorra lahendamise ühtsust. (4) Kaitseolukorra ajal eri valitsemisaladesse kuuluvate täidesaatva riigivõimu asutuste, kohaliku omavalitsuse üksuste või muude avaliku võimu kandjate vahel tekkivad avaliku halduse ülesannete jaotuse ja täitmisega seotud vaidlused lahendab kaitseolukorra juht alluvuse korras. § 21. Kaitseolukorra lahendamist juhtiva asutuse juhtimisvolitused kaitseolukorra ajal (1) Kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus võib kaitseolukorra lahendamiseks anda täidesaatva riigivõimu asutusele, kohaliku omavalitsuse üksusele või muule avaliku võimu kandjale korralduse: 1) haldusakti andmiseks, halduslepingu sõlmimiseks või toimingu sooritamiseks; 2) haldusakti või halduslepingu muutmiseks; 3) toimingu sooritamise lõpetamiseks või toimingu sooritamise keelamiseks; 4) haldusakti osaliselt või täielikult kehtetuks tunnistamiseks või halduslepingu kehtetuks tunnistamiseks; 5) haldusakti või halduslepingu kehtivuse või toimingu sooritamise osaliseks või täielikuks peatamiseks; 6) seadusest või seaduse alusel antud õigusaktist tuleneva kohustuse muul viisil täitmiseks. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud korralduse võib anda ka haldusaktiga või halduslepinguga või seadusega haldusülesannet täitma volitatud füüsilisele või eraõiguslikule juriidilisele isikule. (3) Põhiseaduslikele institutsioonidele, ministeeriumitele ja julgeolekuasutustele võib anda käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud korralduse juhul, kui sellega ei sekkuta nende põhiülesannete täitmisesse. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud korraldus tuleb täita viivitamata või hiljemalt kaitseolukorra lahendamist juhtiva asutuse määratud tähtpäevaks. (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud korraldusi ei anta Kaitseväele. (6) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud korraldusele ei kohaldata haldusmenetluse seadust. (7) Kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus võib kaitseolukorra lahendamiseks otsustada riigivara üleandmise või ajutise kasutusse võtmise vastavalt riigivaraseaduses sätestatule. 7 (8) Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülem võib peatada lahingutegevuse, kehtestades või sõlmides lahinguväljal relvarahu ja katkestades kehtestatud või sõlmitud relvarahu, kui vastane oma tegevusega ei täida selle tingimusi. § 22. Kaitseolukorra juhi juhtimisvolitused kaitseolukorra ajal (1) Kaitseolukorra juht võib igal ajal anda käesoleva seaduse §-s 21 sätestatud korralduse kaitseolukorra lahendamist juhtiva asutuse asemel. Nimetatud juhul tagab korralduse täideviimise kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus, rakendades vajaduse korral käesolevas seaduses sätestatud volitusi. (2) Kaitseolukorra ajal võib kaitseolukorra juht anda ministrile tema vastutusvaldkonnas korraldusi kaitseolukorra lahendamiseks käesoleva seaduse § 21 lõike 1 punktides 1–6 nimetatud viisil. See korraldus on ministrile siduv. § 23. Vabariigi Valitsuse juhtimisvolitused kaitseolukorra ajal (1) Vabariigi Valitsus võib kaitseolukorra ajal: 1) esitada Riigikogule riigieelarve muutmise seaduse või lisaeelarve eelnõu ning otsustada vajaduse korral selle rakendamise kuni Riigikogu poolt küsimuse otsustamiseni riigieelarve seaduses sätestatud korras; 2) otsustada kasutusele võtta riigi kaitsetegevuse kava alusel moodustatud varu. (2) Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal võib Vabariigi Valitsus lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule: 1) otsustada peatada Vabariigi Valitsuse, ministri, valla- ja linnavolikogu ning valla- ja linnavalitsuse määruse täitmise või kehtivuse, kui see takistab vahetult kaitseolukorra lahendamist; 2) otsustada tunnistada kehtetuks kaitseolukorra ajal antud ministri, valla- ja linnavolikogu ning valla- ja linnavalitsuse määruse, kui see takistab vahetult kaitseolukorra lahendamist. (3) Sõjaseisukorra ajal võib Vabariigi Valitsus lisaks käesolevas paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatule: 1) kehtestada ja sõlmida vaherahu või sõlmida rahulepingu ning esitada selle Riigikogule ratifitseerimiseks; 2) anda Kaitseväele korralduse peatada lahingutegevus, kehtestades või sõlmides lahinguväljal relvarahu, või katkestada kehtestatud või sõlmitud relvarahu, kui vastane oma tegevusega ei täida selle tingimusi. § 24. Kaitseolukorra lahendamiseks antud korralduse täitmine (1) Kui käesoleva seaduse § 21 lõikes 1 ning § 22 lõigetes 1 ja 2 sätestatud korraldus on jäetud tähtpäevaks täitmata, täidab kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus või kaitseolukorra juht enda antud korralduse selle saaja asemel ise järgmiselt: 1) annab haldusakti, sõlmib halduslepingu või teeb toimingu; 2) muudab haldusakti või halduslepingut; 3) lõpetab toimingu sooritamise või tagab toimingu sooritamisest hoidumise; 4) tunnistab haldusakti või halduslepingu osaliselt või täielikult kehtetuks; 5) peatab haldusakti või halduslepingu kehtivuse või toimingu sooritamise; 6) täidab seadusest või seaduse alusel antud õigusaktist tuleneva kohustuse muul viisil. 8 (2) Kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus võib kasutada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud volitust käesoleva seaduse § 21 lõikes 1 sätestatud korraldust tegemata, kui tegemist on edasilükkamatu juhtumiga. Sellisel juhul teavitab kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus sellest viivitamata korralduse adressaati. 5. jagu Töö- ja teenistussuhted kaitseolukorras § 25. Täiendavate töö- ja teenistusülesannete täitmise kohustus (1) Täidesaatva riigivõimu asutusega, kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutusega või muu avaliku võimu kandjaga töö- või teenistussuhtes olevale töötajale ja ametnikule võib ametisse nimetamise ja töölepingu sõlmimise õigust omav isik või tema volitatud isik anda juhul, kui see on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks, täiendavaid ühekordseid töö- või teenistusülesandeid (edaspidi täiendav töö- või teenistusülesanne), mille täitmise kohustus ei tulene ametijuhendist, töölepingust ega õigusaktidest. (2) Ametniku ja töötaja võib ilma tema nõusolekuta saata käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud täiendavat töö- või teenistusülesannet täitma teise ametiasutusse ning väljapoole tema alalist töö- või teenistuskohta. Kui ametnik või töötaja täidab täiendavat töö- või teenistusülesannet teises ametiasutuses, siis on ta kohustatud täitma teise ametiasutuse suuniseid ja korraldusi ulatuses, mis on vajalik täiendava töö- või teenistusülesande täitmiseks, ning järgima teise ametiasutuse töökorraldust. (3) Täiendava töö- või teenistusülesande täitmise ajaks säilitatakse ametnikule palk ja töötajale töötasu. (4) Ametnikule ja töötajale, kes täidab täiendavat töö- või teenistusülesannet väljaspool ametniku alalise ametikoha ja töötaja alalise töökoha kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumi, hüvitatakse sõidu- ja majutuskulud. (5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kohustuse panemisel arvestatakse olulisi asjaolusid, mis võivad takistada ametnikul ja töötajal täiendava töö- või teenistusülesande täitmist või selle täitmist väljaspool alalist töö- ja teenistuskohta. § 26. Palga ja töötasu maksmine kaitseolukorra ajal (1) Riigieelarvest rahastatav asutus ja isik võivad ühepoolselt vähendada ametniku palka ja töötaja töötasu kaitseolukorra ajal, kui riigi rahaliste võimaluste tõttu vähendatakse riigieelarvest rahastatava asutuse ja isiku eelarvet ning samal ajal on vaja jätkata riigi toimimiseks vajalike ülesannete täitmist või teenuste osutamist. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata asutus ja isik võivad ühepoolselt vähendada töötaja töötasu kaitseolukorra ajal, kui tööjõukulude vähendamise põhjuseks on vajadus jätkata riigi toimimiseks vajalike ülesannete täitmist või teenuste osutamist hoolimata eelarve tulude vähenemisest. (3) Kaitseolukorra ajal palga ja töötasu ühepoolsel vähendamisel ei tohi ametniku palka ja töötaja töötasu vähendada võrdeliselt rohkem ja pikema aja jooksul, kui on vähenenud asutuse ja isiku eelarve tulud ning on ammendunud teised võimalused eelarve kulude vähendamiseks. Palga ja töötasu ühepoolsel vähendamisel ei tohi palk ja töötasu olla väiksemad kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäär. 9 (4) Pärast kaitseolukorra lõppemist tuleb ametniku palk ja töötaja töötasu mõistliku aja jooksul taastada endises suuruses. (5) Töötasu ja palga vähendamine ei ole lubatud, kui asutus või isik annab laenu teisele isikule, sealhulgas oma ema- või tütarettevõtjale, või perioodil, mille eest makstakse kasumiosa, välja arvatud riigile laenu andmise või kasumiosa riigieelarvesse kandmise korral. § 27. Tööaja erisused töökohustuse täitmisel (1) Riigikaitselise töökohustusega töö- või ametikohti omav asutus või isik võib kaitseolukorra ajal kehtestada käesoleva seaduse 5. peatüki 2. jaos sätestatud riigikaitselist töökohustust täitvale isikule töölepingu seaduses, avaliku teenistuse seaduses ja avaliku teenistuse eriliikide ametnikele kohaldatavates eriseadustes sätestatust erineva tööajakorralduse, erinevad nõuded töö-, puhke- ja valveaja kestusele ning piirangud ööajal ja riigipühal tehtavale tööle. (2) Riigikaitselise töökohustusega isikule peab olema tagatud 24 tunni kohta vähemalt kuus tundi puhkeaega, millest neli tundi puhkeaega peab olema katkematu, ning seitsmepäevase ajavahemiku jooksul vähemalt 36 tundi järjestikust puhkeaega. § 28. Riigikaitselise töökohustusega isiku puhkuse katkestamine (1) Erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamine katkestab riigikaitselise töökohustusega isiku puhkuse ja isik on kohustatud viivitamata ilmuma oma töö- või ametikoha asukohta. (2) Erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamine ei katkesta isiku rasedus- ja sünnituspuhkust, lapsendaja- ega lapsehoolduspuhkust. 4. peatükk Kaitseolukorra meetmed 1. jagu Isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete kohaldamine ning kaitsegarantiid § 29. Isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete kohaldamine (1) Isiku suhtes võib kohaldada käesoleva peatüki 2. ja 3. jaos ning 5. peatükis sätestatud põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid (edaspidi kaitseolukorra meede) kaitseolukorra ja selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal. (2) Kaitseolukord, sealhulgas erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamine, ei välista muu seaduse alusel isiku põhiõigusi ja -vabadusi piirava meetme kohaldamist. (3) Kaitseolukorra lahendamisel võib Vabariigi Valitsus otsustada eelhaldusaktiga, et käesoleva peatüki 3. jaos sätestatud kaitseolukorra meetmeid võib kohaldada ning määrata nimetatud meetmeid kohaldama volitatud haldusorganid. (4) Isik on kohustatud taluma tema suhtes kohaldatavaid kaitseolukorra meetmeid. (5) Kaitseolukorra ajal isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete (edaspidi piirav meede) kohaldamisel tuleb järgida neid piiranguid, mis tulenevad Eestile siduvatest 10 välislepingutest või rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetest. Isiku põhiõiguste ja - vabaduste piiramisel võib kalduda kõrvale inimõigusi käsitleva välislepinguga võetud kohustustest, kui see on lubatud välislepingus ja piirangud on kooskõlas muude rahvusvahelise õiguse järgsete kohustustega. § 30. Proportsionaalsuse põhimõte Haldusorgan järgib kaitseolukorra meetme kohaldamisel järgmisi põhimõtteid: 1) kohaldab ainult sellist piiravat meedet, mis on kohane, vajalik ja proportsionaalne, arvestades meetmega taotletavat eesmärki ja kiireloomulist kohaldamist nõudvat olukorda; 2) ei piira kellegi seadusega kaitstud põhiõigusi ja -vabadusi või muid õigusi rohkem ega kauem, kui see on piirava meetme eesmärgi saavutamiseks vältimatult vajalik. § 31. Isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete kehtivus (1) Kaitseolukord, sealhulgas erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamine, ei mõjuta seaduse alusel kehtestatud piiravate meetmete kehtivust. (2) Kaitseolukorra ajal käesoleva seaduse alusel kohaldatud kaitseolukorra meede muutub kehtetuks, kui kaitseolukord lõpeb. Kui kaitseolukorra meetme eesmärk saavutatakse enne kaitseolukorra lõppemist, tunnistab haldusorgan kaitseolukorra meetme kohaldamise haldusakti kehtetuks. § 32. Lepinguliste kohustuste rikkumise vabandatavus Füüsiline isik ei vastuta rahalise kohustuse täitmata jätmisest või mittenõuetekohasest täitmisest tuleneva lepingu rikkumise eest, kui lepingu rikkumise põhjustas: 1) käesoleva seaduse § 51 alusel hüvitiste ja toetuste maksmise peatamine või vähendamine; 2) käesoleva seaduse § 26 alusel palga või töötasu vähendamine; 3) sõjaväelise auastmega sõjaaja ametikoha (edaspidi sõjaaja ametikoht) ülesannete täitma asumine. § 33. Täitemenetluse peatamine Kohtutäitur peatab füüsilise isiku suhtes rahaliste nõuete ning rahaliste ja varaliste karistuste sundtäitmise, kui füüsiline isik jättis täitedokumendi vabatahtlikult täitmata, sealhulgas rahalise karistuse ja varalise karistuse tasumata, või kokkulepitud maksegraafiku nõuetekohaselt täitmata käesoleva seaduse § 32 punktides 1–3 sätestatud põhjustel. 2. jagu Kaitseolukorra ajal kohaldatavad isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravad meetmed § 34. Eestist lahkumise piiramine (1) Vabariigi Valitsus võib kaitseolukorra ajal toimuva mobilisatsiooni ettevalmistamisel ja korraldamisel kehtestada Eestist lahkumise keelu vähemalt 18-aastasele kaitseväekohustuslasele ning sõjaaja ametikohale nimetatud isikule, kui see on vajalik mobilisatsioonikäsu täitmata jätmise või kaitseväeteenistusest kõrvalehoidumise vältimiseks. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud meetme kohaldamisel on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik, kes viibib väljaspool Eestit, kohustatud sellest viivitamata teavitama Kaitseressursside Ametit või Eesti Vabariigi välisesindust. 11 § 35. Sideteenuste piiramine Kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus võib ettekirjutusega panna sideettevõtjale kohustuse piirata sideteenuse osutamist lõppkasutajale või juurdepääsu sidevõrgule, kui see on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks. Ettekirjutusega ei tohi kaasneda meediateenuste piiramist sideettevõtja poolt. § 36. Isikut tõendavate dokumentide kaasaskandmine (1) Vabariigi Valitsus, kaitseolukorra juht ja kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus, samuti nende volitatud isik võivad kaitseolukorra ajal kohustada isikut avalikes kohtades kaasas kandma isikut tõendavat või muud isikusamasuse tuvastamist võimaldavat dokumenti, kui see on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks, avalikku korda ähvardava ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks, tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. (2) Haldusorgan võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud meetme kohaldamise järel oma ülesannete täitmiseks tänaval või muus avalikus kohas viibiva isiku isikusamasuse tuvastamiseks peatada, nõuda isikult käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikusamasuse tuvastamist võimaldava dokumendi esitamist või kui isikul puudub vastav dokument, tuvastada isikusamasuse muul õiguspärasel viisil, muu hulgas võib isiku toimetada isikusamasuse tuvastamiseks ametiruumi ning kohaldada isiku ja temaga kaasas olevate vallasasjade läbivaatust. § 37. Teadete ja õigusaktide avaldamise kohustus Vabariigi Valitsus, kaitseolukorra juht ja kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus, samuti nende volitatud isik võivad kaitseolukorra ajal kohustada massiteabevahendi valdajat, elektroonilise side ettevõtjat ning muud isikut avaldama või edastama tasuta, muutmata kujul ja viivitamata või ettenähtud ajal kaitseolukorra lahendamiseks või lisaõppekogunemise korraldamiseks vajalikke teateid ning käesolevas seaduses sätestatud juhul õigusakte. § 38. Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajaks ette nähtud piirava meetme edasilükkamatu kohaldamine (1) Vabariigi Valitsus võib erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamise ettepaneku järel haldusaktiga otsustada käesoleva peatüki 3. jaos sätestatud meetme kohaldamise, kui see on vältimatult vajalik riigi iseseisvuse ja sõltumatuse, tema maa-ala, territoriaalvete või õhuruumi lahutamatu ja jagamatu terviklikkuse või põhiseaduslikku korra kaitseks, sealhulgas sellise ohu ärahoidmiseks (edaspidi edasilükkamatu piirav meede). (2) Kui Riigikogu otsustab jätta erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra välja kuulutamata, lõpetatakse edasilükkamatu piirava meetme kohaldamine viivitamata. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud otsuse ja Riigikogu poolt erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra välja kuulutamata jätmise otsuse vahelisel perioodil edasilükkamatu piirava meetme kohaldamisega tekitatud kahju hüvitatakse isikule käesolevas seaduses sätestatud tingimustel ja korras. 3. jagu Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal kohaldatavad kaitseolukorra meetmed 12 § 39. Isiku põhiõiguste ja -vabaduste piiramise üldvolitus (1) Kui erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal on riigi julgeoleku või avaliku korra kaitseks vaja kohaldada isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravat meedet, mida seaduses ei ole sätestatud, ning kõik muud seaduses sätestatud piiravad meetmed on ammendunud, võib Vabariigi Valitsus otsustada kohaldada seaduses sätestamata piiravat meedet nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vajalik. Vabariigi Valitsus võib volitada eelnimetatud põhiõigusi ja -vabadusi piirava meetme adressaadi suhtes vahetu kohaldamise haldusorganile. (2) Erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal tohib Eesti Vabariigi põhiseaduse §-des 8 ja 11–18, § 20 lõikes 3, §-des 22 ja 23, § 24 lõigetes 2 ja 4, §-des 25, 27 ja 28, § 36 lõikes 2, §- des 40, 41 ja 49 ning § 51 lõikes 1 nimetatud põhiõigusi ja -vabadusi piirata kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega. § 40. Riigikaitselise töökohustusega isiku Eestist lahkumise piiramine (1) Vabariigi Valitsus võib erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal kehtestada Eestist lahkumise keelu töö- või teenistussuhtest tuleneva riigikaitselise töökohustusega isikule, kui tema Eestis viibimine on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud meetme kohaldamisel on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik, kes viibib väljaspool Eestit, on kohustatud sellest teavitama tööandjat. § 41. Ühingu ja sihtasutuse tegevuse peatamine (1) Vabariigi Valitsus võib erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal peatada äriühingu, mittetulundusühingu või sihtasutuse tegevuse, kui see on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks. (2) Erakonna ning töötajate ja tööandjate ühingu tegevuse peatamise otsustab Riigikohus Vabariigi Valitsuse taotlusel viivitamata põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses sätestatud korras. § 42. Streikide ja töösulgude keelamine Vabariigi Valitsus võib erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal keelata streigid ja töösulud või keelata nende korraldamise sõltumata asutusest ja organisatsioonist, kui see on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks. § 43. Avaliku ürituse ja koosoleku pidamise piiramine Kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus võib erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal kohustada avaliku ürituse või koosoleku pidajat muutma selle aega ja kohta ning keelata avaliku ürituse või koosoleku pidamise, kui see on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks. § 44. Teabe levitamise keelamine Vabariigi Valitsus või tema volitatud haldusorgan võib erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal keelata teabe sõnas, trükis, pildis või muul viisil levitamise, kui see on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks. § 45. Meediateenuse osutamise ja ajakirjandusväljaande väljaandmise piiramine 13 Vabariigi Valitsus või tema volitatud haldusorgan võib erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal keelata osaliselt või täielikult meediateenuse osutamise ja ajakirjandusväljaande väljaandmise, kui nende vahendusel avalikustatav või edastatav teave võib takistada kaitseolukorra lahendamist. § 46. Teabele juurdepääsu piiramine Vabariigi Valitsus või tema volitatud haldusorgan võib erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal piirata juurdepääsu teabele, mida avaliku teabe seaduse alusel ei või tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks, kui see on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks. § 47. Sidevahendite kasutamise piiramine Vabariigi Valitsus või tema volitatud haldusorgan võib erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal piirata sidevahendite kasutamist, kui see on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks. § 48. Sõnumisaladuse õiguse piiramine Vabariigi Valitsus või tema volitusel politsei, julgeolekuasutus või Kaitsevägi võib erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal piirata isiku õigust tema poolt või temale posti, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatava sõnumi saladusele julgeolekuasutuste seaduse § 25 lõikes 3 sätestatud viisil ja §-s 27 sätestatud korras, kui see on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks. § 49. Kodu, perekonna- ja eraelu puutumatuse õiguse piiramine Vabariigi Valitsus või tema volitusel politsei, julgeolekuasutus või Kaitsevägi võib erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal piirata isiku õigust kodu, perekonna- või eraelu puutumatusele julgeolekuasutuste seaduse § 26 lõikes 3 sätestatud viisil ning §-s 27 sätestatud korras, kui see on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks. § 50. Majandustegevuse piiramine (1) Vabariigi Valitsus või tema volitatud haldusorgan võib erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal peatada osaliselt või täielikult ettevõtja majandustegevuse, kui see on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks. (2) Vabariigi Valitsus või tema volitatud haldusorgan võib erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal keelata osaliselt või täielikult teatud liiki või teatud tunnustele vastavate teenuste osutamise ning vallasasjade tootmise ja müügi, vallasasjade riiki sisseveo ja väljaveo riigist või teatud piirkonnast, kui see on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks, sealhulgas elanikkonna toimetulekuks. (3) Vabariigi Valitsus või tema volitatud minister võib erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal määrata müüdavate vallasasjade kogused ja sundhinnad ning kehtestada nende müügi erikorra. § 51. Hüvitiste ja toetuste maksmise peatamine ja vähendamine (1) Kui erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal on vaja kasutada täiendavaid riigi rahalisi vahendeid kaitseolukorra lahendamiseks, sealhulgas riigi eelarvelise jätkusuutlikkuse 14 tagamiseks, ning muud võimalused täiendavate rahaliste vahendite kasutusele võtmiseks puuduvad või nende saamine ei ole piisavalt kiiresti võimalik, võib Vabariigi Valitsus korraldusega vähendada järgmiste hüvitiste ja toetuste suurust või peatada nende maksmise: 1) pension, mida makstakse riikliku pensionikindlustuse seaduse või muu seaduse alusel; 2) toimetulekutoetus, mida makstakse sotsiaalhoolekande seaduse alusel; 3) vanemahüvitis, mida makstakse perehüvitiste seaduse alusel; 4) töövõimetoetus, mida makstakse töövõimetoetuse seaduse alusel; 5) töötuskindlustushüvitis, mida makstakse töötuskindlustuse seaduse alusel; 6) töötutoetus, mida makstakse tööturuteenuste ja -toetuste seaduse alusel; 7) ajutise töövõimetuse hüvitised, mida makstakse ravikindlustuse seaduse alusel; 8) tööõnnetusest või kutsehaigusest tingitud kahjuhüvitis, mida makstakse töötervishoiu ja tööohutuse seaduse alusel; 9) muud riigieelarvest makstavad toetused ja hüvitised. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–8 nimetatud hüvitiste ja toetuste suurust võib vähendada kuni arvestusliku elatusmiinimumi suuruse summani. (3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 9 nimetatud hüvitiste ja toetuste maksmise võib peatada kuni kolmeks kuuks või maksta neid kuni kolme kuu jooksul kuni 50 protsendi võrra vähendatuna. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud hüvitiste ja toetuste maksmise võib peatada, kui käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud meetmete rakendamise järel on jätkuvalt vaja kasutada täiendavaid riigi rahalisi vahendeid kaitseolukorra lahendamiseks, sealhulgas riigi eelarvelise jätkusuutlikkuse tagamiseks. (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud alusel hüvitiste ja toetuste maksmise peatamisel tuleb isikule tagada inimväärseks eluks hädavajalik. (6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2–4 nimetatud hüvitiste ja toetuste vähendamise määrad, vähendatud hüvitiste ja toetuste maksmise perioodid ning maksmise peatamise perioodi kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. (7) Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra lõppemisel jätkatakse hüvitise ja toetuse maksmist seaduses sätestatud alustel ja korras. 5. peatükk Riigikaitselised kohustused 1. jagu Riigikaitseülesanded 1. jaotis Riigikaitseülesanne, selle määramine ja täitmine § 52. Riigikaitseülesanne (1) Riigikaitseülesanne on püsiv või ühekordne ülesanne, mis on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks või selle toetamiseks. (2) Püsiv riigikaitseülesanne on seaduses või selle alusel riigikaitseülesandena määratud ja täidetav ülesanne. 15 (3) Ühekordne riigikaitseülesanne on käesoleva seaduse alusel üksikjuhtumil antud konkreetne ülesanne. § 53. Valmisolek riigikaitseülesande täitmiseks (1) Riigikaitseülesandega isik ja asutus peavad valmistuma neile määratud püsiva riigikaitseülesande täitmiseks, sealhulgas peavad nad tagama, et neil on ülesande täitmiseks vajalikud vahendid, varud ja personal. (2) Ühekordse riigikaitseülesandega isik täidab talle määratud riigikaitseülesande olemasolevate vahendite ja personaliga. § 54. Püsiva riigikaitseülesande määramine (1) Püsiv riigikaitseülesanne määratakse järgmistele asutustele ja isikutele (edaspidi ka riigikaitseülesandega asutus ja isik): 1) täidesaatva riigivõimu asutusele riigi kaitsetegevuse kavas; 2) kohaliku omavalitsuse üksusele seaduses; 3) eraõiguslikule juriidilisele isikule, avalik-õiguslikule juriidilisele isikule või füüsilisest isikust ettevõtjale seaduses või seaduse alusel. (2) Vabariigi Valitsus võib käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud asutuste ja isikute püsivat riigikaitseülesannet ja selle täitmise tingimusi täpsustada riigi kaitsetegevuse kavas. (3) Püsiv riigikaitseülesanne määratakse riigikaitseülesandega asutuse ja isiku ülesannetest, tegevusalast või eesmärgist lähtudes. § 55. Püsiva riigikaitseülesande täitmine (1) Kaitseolukorras asub püsiva riigikaitseülesandega asutus või isik täitma kaitseolukorra ajaks ette nähtud püsivaid riigikaitseülesandeid kaitseolukorra juhi või tema volitatud haldusorgani korraldusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. (2) Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamise otsuse järel asub püsiva riigikaitseülesandega asutus või isik täitma selleks ajaks ette nähtud riigikaitseülesandeid ilma täiendava korralduseta. (3) Kaitseolukorra juht või tema volitatud haldusorgan võib otsustada, et püsiva riigikaitseülesandega asutus või isik täidab talle õigusaktiga määratud riigikaitseülesannet väiksemas mahus, kui riigikaitseülesande täies ulatuses täitmine ei ole vajalik kaitseolukorra lahendamiseks või selle toetamiseks. (4) Kaitseolukorra juht või tema volitatud haldusorgan võib kaitseolukorra ajal otsustada püsiva riigikaitseülesande täitmise peatamise, kui ülesande täitmine ei ole kaitseolukorra lahendamiseks või selle toetamiseks enam vajalik. (5) Püsiva riigikaitseülesande täitmine lõpeb kaitseolukorra lõppemisel. § 56. Ühekordse riigikaitseülesande andmine 16 (1) Kaitseolukorra ajal võib kaitseolukorra juht või kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus anda füüsilisest isikust ettevõtjale ja juriidilisele isikule, sealhulgas kohaliku omavalitsuse üksusele, tema ülesannetest, tegevusalast või eesmärgist lähtudes ühekordse riigikaitseülesande, kui: 1) ülesanne on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks või selle toetamiseks; 2) ülesannet ei ole võimalik täita täidesaatva riigivõimu asutustel või vabatahtlikult kaasatavate isikute abil õigel ajal või piisavalt tulemuslikult ja 3) ülesannet ei ole võimalik täita muul isikul, kellele on vastav avaliku halduse ülesanne delegeeritud või riigikaitseülesandena määratud. (2) Ühekordse riigikaitseülesande võib anda kuni kaitseolukorra lõppemiseni. Ühekordne riigikaitseülesanne ei või olla tingimuslik. (3) Ühekordne riigikaitseülesanne lõpeb: 1) ühekordse riigikaitseülesande täitmise tähtaja möödumisel; 2) kaitseolukorra juhi või kaitseolukorra lahendamist juhtiva asutuse otsusel; 3) riigikaitseülesandega füüsilisest isikust ettevõtja surma korral. 2. jaotis Kohaliku omavalitsuse üksuse riigikaitseülesanded § 57. Kohaliku omavalitsuse üksuse riigikaitseülesanded (1) Kaitseolukorra ajal on kohaliku omavalitsuse üksuse püsivaks riigikaitseülesandeks: 1) ulatuslikule evakuatsioonile kaasaaitamine hädaolukorra seaduse § 16 lõigetes 4–41 ja 6 sätestatud tingimustel ja korras; 2) sõjalise kaitse käigus kannatada saanud isikute, sõjaaja ametikoha ülesandeid ning riigikaitselisi töökohustusi täitma asunud isikute perekondade sotsiaalhoolekande korraldamine; 3) hädaolukorra seaduse § 36 lõikes 4 nimetatud elutähtsate teenuste toimepidevuse korraldamine. (2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatule on kohaliku omavalitsuse üksuse püsivaks riigikaitseülesandeks tagada vähemalt järgmiste teenuste toimimine: 1) ööpäevaringse majutusega üldhooldusteenuse osutamine üldhooldekodus; 2) ööpäevaringse majutusega asendushooldusteenuse osutamine asenduskodus; 3) varjupaigateenus; 4) vältimatu sotsiaalabi. (3) Vabariigi Valitsus võib määrusega täpsustada kaitseolukorras ulatuslikule evakutsioonile kaasaaitamise nõudeid ja korda ning ülesande täitmiseks valmistumist. (4) Kohaliku omavalitsuse üksus täpsustab käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 sätestatud riigikaitseülesannet ja selle täitmise nõudeid hädaolukorra seaduse § 37 lõike 2 alusel. (5) Kohaliku omavalitsuse üksus täpsustab käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 ja lõikes 2 sätestatud riigikaitseülesannet ja selle täitmise nõudeid määrusega. § 58. Kohaliku omavalitsuse üksusele riigikaitseülesannete täitmisega tekkinud kulude hüvitamine 17 (1) Käesoleva seaduse § 57 lõike 1 punktides 2 ja 3 ning lõikes 4 sätestatud ülesande täitmise kulud kaetakse kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest. (2) Käesoleva seaduse § 57 lõike 1 punktis 1 ning lõikes 3 sätestatud riiklike ülesande täitmise kulud kaetakse riigieelarvest. 2. jagu Töökohustus 1. jaotis Töökohustuse üldised erisused § 59. Töökohustus (1) Töökohustus on Eesti kodaniku või muu Eestis alaliselt või püsivalt elava füüsilise isiku kohustus teha kaitseolukorra ajal riigikaitselist tööd, kui töö tegemine on vajalik riigikaitseülesande täitmiseks või selle toetamiseks või põhiseadusliku institutsiooni toimepidevuse tagamiseks. (2) Töökohustus käesoleva seaduse tähenduses ei ole tegevväelase poolt sõjaaja ametikoha ülesannete täitmine, ajateenistus, reservteenistus ega asendusteenistus. (3) Töökohustus jaguneb riigikaitseliseks töökohustuseks ja ühekordseks töökohustuseks. (4) Riigikaitseline töökohustus on töö- või teenistussuhtest tulenev kohustus, mis on vahetult seotud kaitseolukorra ajal riigikaitseülesande täitmise või selle toetamisega või põhiseadusliku institutsiooni toimepidevuse tagamisega. (5) Ühekordne töökohustus on töö- või teenistussuhteväline riigikaitseülesande täitmiseks või selle toetamiseks või põhiseadusliku institutsiooni toimepidevuse tagamiseks üksikjuhtumil vajalik töö. Ühekordset töökohustust ei või rakendada tööandja ja töötaja vahelisest või sellesarnasest suhtest tulenevale tööle. Ühekordse töökohustuse panemise eelduseks ei ole erialase väljaõppe või hariduse omamine. 2. jaotis Riigikaitseline töökohustus § 60. Riigikaitselise töökohustusega ameti- ja töökoht (1) Riigikaitselise töökohustusega ametikoht on Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse liikme, Riigikogu liikme, Euroopa Parlamendi liikme, riigikontrolöri, õiguskantsleri, riigisekretäri, Riigikohtu esimehe ja riigikohtuniku, ringkonna-, maa- ning halduskohtu esimehe, Eesti Panga Nõukogu esimehe ja Eesti Panga presidendi, vallavanema ning linnapea ametikoht. (2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ametikohtadele võib Vabariigi Valitsus ette näha täiendavaid riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohti või nende moodustamist ning määrata moodustamise ulatuse. (3) Täiendavate riigikaitselise töökohustusega ameti- ja töökohtade loetelu ning loetelu moodustamise, riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökoha loomise ja muutmise ning andmete esitamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. 18 (4) Kaitseolukorra ajal võib Vabariigi Valitsus käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel kehtestatud riigikaitseliste ameti- ja töökohtade loetelu muuta, kuulates eelnevalt ära riigikaitseülesannetega asutuse või isiku seisukoha. § 61. Riigikaitselisest töökohustusest vabastamine Riigikaitselisest töökohustusest on vabastatud: 1) alla 18-aastane isik; 2) täielikult töövõimetu isik; 3) Eestis välismaalaste seaduse § 43 lõigetes 1 ja 2 sätestatud alustel viibiv isik. § 62. Riigikaitselise töökohustuse tekkimine (1) Riigikaitseline töökohustus tekib isikule riigikaitselise töökohustusega ametikohale asumisel või töölepingus ettenähtud tööle asumise ajal või tema ameti- või töökoha määramisel riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohaks. (2) Riigikaitselise töökohustuse tekkimisest teavitatakse isikut riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohale asumisel või tema ameti- või töökoha määramisel riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohaks. (3) Kui isik töötab mitmel riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal, loetakse riigikaitseline töökohustus tekkinuks vaid ameti- või töökohal, millel töötamise eest saadavalt tulult tehakse tulumaksu kinnipidamisel mahaarvamisi tulumaksuseaduse § 42 lõigetes 1 ja 2 sätestatud korras. § 63. Riigikaitselise töökohustuse lõppemine (1) Riigikaitseline töökohustus lõpeb: 1) töölepingu lõppemisel või ametikohalt vabastamisel; 2) kui ameti- või töökoht, millel isik töötab, ei ole enam riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökoht. (2) Kaitseolukorra ajal riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohalt omal soovil vabastamise või töölepingu lõpetamise korral peab isik esitama tööandjale avalduse vähemalt 60 päeva enne soovitavat ametikohalt vabastamist või töölepingu lõpetamist. (3) Riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal olev isik võib nõuda oma teenistusest vabastamist või töölepingu lõpetamist enne käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud etteteatamise tähtaega tööandjapoolse olulise rikkumise tõttu, eelkõige juhul, kui: 1) isikut on koheldud ebaväärikalt või ähvardatud sellega või lubatud teha seda kolmandal isikul; 2) oluliselt on viivitatud põhipalga või töötasu maksmisega; 3) teenistuses või tööl jätkamine on seotud reaalse ohuga isiku kõlbelisusele ja heale nimele. (4) Isik võib nõuda erakorralist riigikaitselise töökohustusega ametikohalt vabastamist või töölepingu lõpetamist mõjuval põhjusel, eelkõige juhul, kui tema terviseseisund või perekondlikud kohustused ei võimalda tal ameti- või töökohal ettenähtud tööd teha. 19 (5) Isik võib nõuda erakorralist ametikohalt vabastamist või töölepingu lõpetamist üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. 3. jaotis Ühekordne töökohustus § 64. Ühekordse töökohustuse panemine (1) Kaitseolukorra ajal võib valitsusasutus või kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutus või tema volitatud isik panna füüsilisele isikule, kelle riigikaitselised kohustused ei tulene muust seadusest või halduslepingust, riigikaitseülesande täitmiseks või selle toetamiseks või põhiseadusliku institutsiooni toimimepidevuse tagamiseks ühekordse töökohustuse, kui: 1) ühekordset töökohustust rakendada sooviv asutus ei saa ise või vabatahtlikuna kaasatud isiku abil õigel ajal või piisavalt tulemuslikult ülesannet täita ja 2) ühekordse töökohustuse täitmine ei tekita ebaproportsionaalselt suurt ohtu ühekordset tööd tegevale isikule või tema varale ega ole vastuolus isiku muude seadusest tulenevate kohustustega. (2) Ühekordse töökohustuse panemise otsustamisel tuleb arvesse võtta isiku terviseseisundit ja muid olulisi asjaolusid, mis võivad mõjutada töö tegemist. (3) Ühekordne töökohustus tehakse isikule teatavaks suulise või kirjaliku haldusaktiga. (4) Ühekordne töökohustus kestab kuni 48 tundi. Ühekordse töökohustuse kestus ei või ületada töö tegemiseks või ülesande täitmiseks vajalikku aega. Ühekordse töökohustuse panemine ei või olla tingimuslik. (5) Ühekordset töökohustust täitvale isikule peab olema tagatud mõistlik puhkeaeg. (6) Isikuid võib kohustada ilmuma ühekordset töökohustust täitma koos vajalike töövahendite ja sõidukitega, kui need olemas on. § 65. Ühekordsest töökohustusest vabastamine (1) Ühekordsest töökohustusest on vabastatud: 1) välismaalane, kes rahvusvahelise lepingu või rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normide alusel on vabastatud töökohustusest; 2) alla 18-aastane isik; 3) naissoost isik perioodil, millal tal on töölepingu seaduse kohaselt õigus rasedus- ja sünnituspuhkusele; 4) täielikult töövõimetu isik; 5) Eestis välismaalaste seaduse § 43 lõigetes 1 ja 2 sätestatud alustel viibiv isik; 6) alla 12-aastase lapse üks vanem või hooldaja; 7) raske või sügava puudega isik; 8) puudega isiku hooldaja hoolduskohustuse täitmise ajal; 9) sõjaaja ametikoha ülesandeid täitev kaitseväelane; 10) käesoleva seaduse § 60 lõikes 1 nimetatud ja lõike 2 alusel ettenähtud või moodustatud ameti- või töökohal töötav isik, kui ühekordne töökohustus takistab riigikaitselise töökohustuse täitmist. 20 (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 6 kohaldatakse vaid last kasvatava vanema või hooldaja suhtes. (3) Ühekordsest töökohustusest vabastatud isik võib vabatahtlikult osaleda ühekordse kohustuse korras tehtava töö tegemisel. § 66. Ühekordse töökohustusega isiku õigused (1) Ühekordset töökohustust täitva isikuga ei või tööandja lõpetada töölepingut või teenistussuhet põhjusel, et isik täidab ühekordset töökohustust. (2) Ühekordse töökohustuse täitmisel hukkumise või saadud vigastuse või haigestumise tagajärjel saabunud surma korral korraldab riik isiku matuse või katab isiku matuse korraldamise kulud. § 67. Ühekordse töökohustuse lõppemine Ühekordne töökohustus lõpeb: 1) ühekordse töökohustuse tähtaja möödumisel; 2) ühekordse töökohustuse panija või tema volitatud isiku otsusel; 3) isiku surma korral. 3. jagu Asja sundkasutus ja asja sundvõõrandamine § 68. Asja sundkasutusse võtmine ja sundvõõrandamine (1) Kaitsevägi, Kaitseressursside Amet või Vabariigi Valitsuse volitatud täidesaatva riigivõimu asutus võib kaitseolukorra ajal võtta ajutiselt täidesaatva riigivõimu asutuse kasutusse isiku valduses oleva asja juhul, kui see on vältimatult vajalik kaitseolukorra lahendamiseks, sealhulgas riigikaitseülesande täitmise toetamiseks, ning lisaõppekogunemise korraldamiseks ja käesoleva seaduse § 84 lõike 1 punktides 1 ja 3 sätestatud rahvusvahelises sõjalises koostöös osalemiseks. (2) Kaitsevägi, Kaitseressursside Amet või Vabariigi Valitsuse volitatud täidesaatva riigivõimu asutus võib käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel kasutusse võetava asja sundvõõrandada riigi omandisse, kui asi kasutamise käigus tõenäoliselt hävineb või kui asi ei ole kasutusjärgselt muul objektiivsel põhjusel isikule tagastatav. (3) Kui käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud volitusi kohaldatakse edasilükkamatul juhul enne käesoleva seaduse § 9 lõike 1 alusel langetatud kaitseolukorra otsust, siis loetakse alates Vabariigi Valitsuse otsuse jõustumisest, et kaitseolukord esines juba asja sundkasutusse võtmise või asja sundvõõrandamise haldusakti andmise ajal. (4) Kaitsevägi, Kaitseressursside Amet või Vabariigi Valitsuse volitatud täidesaatva riigivõimu asutus võib kohustada isikut toimetama käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud asja kindlaksmääratud kohta, kui muud isikut vähem koormavad võimalused asja kohaletoimetamiseks puuduvad. (5) Alates asja sundkasutusse võtmise haldusakti kehtima hakkamisest kuni selle kehtivuse lõppemiseni on keelatud asja võõrandamine. 21 (6) Alates asja sundvõõrandamise haldusakti kehtima hakkamisest on keelatud haldusakti adressaadil sundvõõrandamise haldusaktis nimetatud asja võõrandamine. (7) Asja sundkasutusse võtmisel ja sundvõõrandamisel võib Kaitsevägi, Kaitseressursside Amet või Vabariigi Valitsuse volitatud täidesaatva riigivõimu asutus kasutada vahetut sundi käesolevas seaduses sätestatud alustel ja korras. § 69. Asja sundkasutusse võtmise ja asja sundvõõrandamise piirangud (1) Sundkasutusse võtmisele või sundvõõrandamisele ei kuulu: 1) isiku vara, mis on mõeldud tema toimetuleku tagamiseks, sealhulgas seitsmeks päevaks vajalikud toiduained temale ja tema perele, kinnistu omaniku või valdaja poolt varem soetatud varu ja vahendid, mis on mõeldud eluruumi kütmiseks üheks kütteperioodiks; 2) riigikaitseülesande, sealhulgas elutähtsa teenuse osutamiseks vältimatult vajalik asi; 3) usulise ühenduse usulise talituse ja teenistuse korraldamiseks vajalik vallasasi; 4) välisriigi esindusele või selles töötavale isikule kuuluv asi; 5) asi, mis rahvusvaheliste kokkulepete või rahvusvahelise õiguse normide alusel ei kuulu sundvõõrandamisele või sundkasutusse võtmisele. (2) Sundkasutusse võib võtta ja sundvõõrandada võib: 1) kultuuriväärtusega asja või arhivaali vaid juhul, kui muul viisil ei ole võimalik riigikaitselist vajadust rahuldada ning võimaluse korral välditakse kultuuriväärtuse hävimist või kahjustamist; 2) isiku kasutuses oleva eluruumi juhul, kui talle on tagatud asenduseluruum. (3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–3 ja lõikes 2 sätestatud asju võib võtta sundkasutusse ja sundvõõrandada, kui muud võimalused sõjalise kaitsevõime säilitamiseks puuduvad. § 70. Asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise eelotsus (1) Kaitseressursside Amet võib enne kaitseolukorda või kaitseolukorra ajal asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise kohustuse panemiseks määrata haldusaktiga kindlaks isikutele kuuluvad asjad, mis võivad olla vajalikud kaitseolukorra lahendamiseks, sealhulgas riigikaitseülesannete täitmise toetamiseks (edaspidi eelotsus). (2) Eelotsuses võib kehtestada järgmised kõrvaltingimused: 1) asja sundkasutusse andmise või sundvõõrandamise kohustuse täitmiseks vajalik lisakohustus, sealhulgas asja hooldamise ja säilitamise, asja kasutusse andmisest või võõrandamisest teavitamise, kvalifikatsiooninõude säilitamise, kvalifitseeritud spetsialisti rakendamise või muu kohustus; 2) asja sundkasutusse andmise või sundvõõrandamise kohustuse täitmise tingimus, selle tingimuse saabumisest teavitamise kord ja eelotsuse adressaadi kohustused tingimuse saabumisel seoses kohustuse täitmisega. (3) Eelotsuses nimetatakse kohustuse adressaat, kohustusega seotud objekt, kohustuse liik ja sisu ning muud kohustuse täitmisega seotud asjaolud. (4) Kaitseressursside Amet võib eelotsuse tegemiseks kohaldada käesoleva seaduse § 74 lõike 1 punktides 1–5 ja 8–10 nimetatud uurimistoiminguid. 22 § 71. Asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise menetlus (1) Asja sundkasutusse võtmise või asja sundvõõrandamise haldusaktis nimetatakse kohustuse adressaat, kohustusega seotud objekt, kohustuse liik ja sisu, kohustuse täitmise aeg ja koht ning muud kohustuse täitmisega seotud asjaolud. (2) Kui asja omanikku või valdajat ei õnnestu mõistlikest pingutustest hoolimata kindlaks teha, võidakse käesolevas jaos nimetatud kohustust kohaldada asja suhtes ilma haldusakti adressaati kindlaks tegemata. Asi tagastatakse ning käesoleva seadusega ettenähtud õiglast hüvitist makstakse sel juhul isikule, kes tõendab enda õigust asjale. (3) Asja sundkasutuse lõppemisel tagastatakse asi selle sundkasutusse andnud isikule või muule õigustatud isikule. (4) Kui asi on muutunud kasutuskõlbmatuks, võib isik loobuda tagastatava asja vastuvõtmisest. Tagastatava asja vastuvõtmisest loobumine vormistatakse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. (5) Asja üleandmine ja vastuvõtmine vormistatakse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. (6) Asjade sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise üle peetakse keskset arvestust tsiviiltoetuse registris. 6. peatükk Haldusmenetluse erisused kaitseolukorra ajal § 72. Haldusmenetluse üldised erisused (1) Kui Vabariigi Valitsus või tema volitatud haldusorgan annab teisele haldusorganile üksnes loa isiku suhtes kaitseolukorra meetme kohaldamiseks, siis teostab haldusväline isik oma menetlusõigusi kaitseolukorra meetme kohaldamise haldusmenetluses. (2) Kui Vabariigi Valitsus, kaitseolukorra juht või kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus rakendab käesoleva seaduse §-s 24 sätestatud volitusi, siis tagab see haldusorgan, kelle suhtes neid volitusi rakendati, menetlusosaliste õiguste teostamise. § 73. Isikute ja asutuste kohustused haldusmenetluse läbiviimisel Käesolevas seaduses sätestatud kaitseolukorra meetme kohaldamise haldusmenetluses on isikul ja asutusel järgmised kohustused: 1) viivitamata esitada ja teatavaks teha tasuta või enda kulul tema käsutuses olevad tõendid ja andmed; 2) anda tasuta või enda kulul menetlusosalisena seletus, tunnistajana ütlus või eksperdina arvamus; 3) tagada tasuta või enda kulul haldusorganile juurdepääs territooriumile, ehitisele, ruumile, piiratud või tähistatud kinnisasjale või vallasasjale; 4) abistada haldusorganit territooriumi, ehitise, ruumi või vallasasja läbivaatamisel; 5) abistada haldusorganit proovi või näidise võtmisel, mõõtmise teostamisel või talle kuuluva looma kinnipidamisel ja ohjeldamisel; 6) ilmuda haldusorgani määratud ajal ja kohta menetlustoimingu või istungi läbiviimiseks. 23 § 74. Haldusorgani volitused haldusmenetluse läbiviimisel (1) Käesoleva seaduse §-s 73 nimetatud kaasaaitamiskohustusega isikul tuleb taluda haldusorgani poolt haldusmenetluses vajalike asjaolude väljaselgitamiseks ning tõendite kogumiseks kohaldatavaid järgmisi toiminguid (edaspidi uurimistoimingud): 1) isiku peatamine küsitlemiseks ning tema toimetamine ütluste või seletuste võtmiseks ametiruumi, kui on alust arvata, et isikul on haldusmenetluse läbiviimiseks olulist teavet; 2) andmete pärimine ja saamine riigi, kohaliku omavalitsuse üksuse või muu avalik-õigusliku juriidilise isiku või avalikke ülesandeid täitva eraõigusliku isiku andmekogust; 3) isikusamasuse tuvastamine isikut tõendava dokumendi alusel või küsitlemise teel; 4) vallasasja vaatlemine meeleliselt või tehnilise vahendi abil, sealhulgas uste avamine ja muude takistuste kõrvaldamine; 5) olukorra jäädvustamine pilti või heli salvestava seadmega; 6) proovide ja näidiste võtmine, mõõtmiste või ekspertiisi teostamine; 7) vallasasja hoiule võtmine; 8) territooriumile, ehitisse või ruumi sisenemine, sealhulgas uste ja väravate avamine või muude takistuste kõrvaldamine; 9) territooriumi, ehitise või ruumi läbivaatamine, sealhulgas seal asuva vallasasja läbivaatamine ning uste ja väravate avamine või muude takistuste kõrvaldamine; 10) haldusmenetluse seaduses sätestatud muude menetlustoimingute tegemine. (2) Käesoleva seaduse §-s 73 nimetatud kohustuse täitmise tagamiseks on haldusorganil õigus teha isikule või asutusele ettekirjutus ning rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud alusel ja korras. Sunniraha igakordse kohaldamise ülemmäär füüsilise isiku suhtes on kuni 9600 eurot ning juriidilise isiku suhtes kuni 30 000 eurot. (3) Käesoleva seaduse § 73 punktides 3–5 sätestatud kohustuse täitmise tagamiseks võib haldusorgan kohaldada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. (4) Kaitseolukorra meedet kohaldav haldusorgan võib teha tõendite kogumise ja asjaolude väljaselgitamise ülesandeks temale alluvale haldusorganile. Eelnimetatud ülesannet täitval haldusorganil on haldusmenetluses samad volitused, mis piiravat meedet kohaldaval haldusorganil. § 75. Haldusakti ja muu dokumendi kättetoimetamine (1) Haldusakt, kutse, teade või muu dokument loetakse isikule kaitseolukorra ajal kättetoimetatuks ühel järgmistest viisidest: 1) haldusmenetluse seaduse §-s 25 sätestatud viisil; 2) haldusakt või muu dokument avaldatakse interneti uudiseportaalis, mõnes teises internetiportaalis või muus asjakohases arvutivõrgu keskkonnas; 3) haldusakt või muu dokument avaldatakse tele- ja raadioprogrammides ajavahemikul kell 7.00–22.00 vähemalt kolm korda, kusjuures avaldamiskordade vahele peab jääma vähemalt üks tund; 4) haldusakt või muu dokument avaldatakse vähemalt ühes üleriigiliselt ilmuvas ajalehes; 5) muul viisil, mis tagab haldusakti või muu dokumendi kättesaamise, kui kättetoimetamine ei ole käesoleva lõike punktides 1–4 nimetatud viisil võimalik. (2) Kaitseolukorra ajal võib haldusorgan haldusakti, kutse, teate või muu dokumendi isikule kätte toimetada igal ajal ja ükskõik kus kohas. 24 (3) Kui haldusakti kättetoimetamine enne piirava meetme kohaldamist ei võimalda saavutada selle eesmärki, võib haldusorgan toimetada haldusakti kätte piirava meetme kohaldamise, selle asendustäitmise või haldusorgani poolt täitmise käigus või viivitamata pärast seda. (4) Edasilükkamatul juhul võib haldusorgan kaitseolukorra ajal teha teatavaks või toimetada kätte üksnes haldusakti resolutiivosa. Haldusakti adressaadi või kolmanda isiku, vaiet lahendava haldusorgani või kaebust lahendava halduskohtu taotlusel esitab haldusorgan viivitamata haldusakti põhjendused. § 76. Menetlusosalise õiguste piiramine (1) Kui piirava meetme kohaldamine tuleb otsustada viivitamata, menetlusosaline ei ole teada või see puudutab määratlemata hulka isikuid või paljusid isikuid, kelle kindlakstegemine ei ole mõistliku aja jooksul võimalik, ning on alust arvata, et menetlusosaliste õiguste tagamine ei mõjuta asja otsustamist, siis võib haldusorgan: 1) jätta menetlusosalise menetluse alustamisest teavitamata, 2) piirata selgituskohustuse täitmist või asendada selle üldise teabe andmisega, 3) piirata dokumentide või toimikuga tutvustamise võimaldamist; 4) piirata vastuväidete esitamist või jätta menetlusosalised ära kuulamata. (2) Kui haldusorgan on haldusmenetluses piiranud menetlusosaliste õigusi vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1, siis võib menetlusosaline esitada tema valduses olevad tõendid ja teha teatavaks asjas tähtsust omavad asjaolud mõistliku aja jooksul pärast haldusaktist teada saamist koos haldusmenetluse uuendamise taotlusega. § 77. Haldusakti vormistamine (1) Haldusakt piirava meetme kohaldamise kohta antakse kirjalikult. Edasilükkamatutel või massilistel juhtudel võib haldusorgan kaitseolukorra lahendamisel anda haldusakti suulises või muus vormis. Võimaluse korral haldusorgan salvestab või protokollib suulises või muus vormis antud haldusakti andmise, selle sisu ja adressaadile teatavaks tegemise. (2) Haldusorgan võib vormistada haldusakti pealdisena taotlusel või muul dokumendil (resolutsioon). Resolutsioon peab sisaldama otsustuse põhisisu, allkirja, ametniku nime ja ametinimetust ning kuupäeva. (3) Haldusakti võib vormistada resolutsioonina, kui esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest: 1) haldusorgan rahuldab menetlusosalise taotluse täies ulatuses; 2) haldusorgan lahendab asja üksnes taotluse andmete alusel; 3) haldusorgan lõpetab enda algatusel alustatud haldusmenetluse; 4) haldusaktiga keeldutakse isiku taotluse rahuldamisest; 5) käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud edasilükkamatutel või massilistel juhtudel. § 78. Haldusakti teadmiseks edastamine ja avaldamine (1) Kui piirava meetme kohaldamine toob kaasa käesoleva seaduse §-s 10 nimetatud teavitamiskohustuse, edastab haldusorgan piirava meetme kohaldamise haldusakti teadmiseks teavitamise kohustust täitvale asutusele. (2) Kaitseolukorra lahendamise korraldamiseks antud haldusakt avaldatakse käesoleva seaduse § 11 lõikes 2 sätestatud viisil juhul, kui see on ette nähtud haldusaktiga. 25 § 79. Konkureerivate kohustuste kehtivus kaitseolukorra ajal (1) Haldusakti andmisel selgitab haldusorgan välja adressaadi kohustused, mis võivad takistada adressaadil haldusaktist tuleneva kohustuse täitmist või muuta selle täitmise võimatuks (edaspidi konkureeriv kohustus). Adressaat on kohustatud tegema haldusorganile teatavaks kõik konkureerivad kohustused. (2) Kui esineb konkureeriv kohustus, siis haldusakti andmisel haldusorgan: 1) tunnistab konkureeriva kohustuse kehtetuks: 2) peatab konkureeriva kohustuse täitmise; 3) võtab konkureeriva kohustuse täitmise üle; 4) jätab haldusakti kavandatud kujul andmata; 5) kõrvaldab konkureeriva kohustuse muul viisil. (3) Kui konkureerivate kohustuste täitmine ei ole õiguslikult välistatud, kuid adressaadil ei ole või ei ole õigel ajal võimalik kohustusi samal ajal täita, siis võib haldusorgan määrata kindlaks, millist kohustust on adressaat kohustatud täitma. § 80. Vaide esitamise ja läbivaatamise tähtaeg (1) Kaitseolukorra ajal tuleb vaie haldusakti või toimingu peale esitada haldusorganile kümne päeva jooksul arvates päevast, millal vaide esitaja vaidlustatavast haldusaktist või toimingust teada sai või pidi teada saama. (2) Kaitseolukorra ajal lahendab haldusorgan haldusakti või toimingu peale esitatud vaide 60 päeva jooksul arvates vaide kättesaamisest. 7. peatükk Isikuandmete töötlemine ja andmekogud 1. jagu Isikuandmete töötlemine § 81. Isikuandmete töötlemine (1) Käesoleva seaduses sätestatud kaitseolukorra meetme kohaldamisel võib kaitseolukorra meedet kohaldav haldusorgan töödelda isikuandmeid. (2) Ühekordse töökohustuse panemisel võivad valitsusasutus ja kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutus töödelda isikuandmeid, sealhulgas terviseandmeid. (3) Asja sundkasutusse võtmise ja asja sundvõõrandamise eelotsuse tegemisel ja kohaldamisel võib haldusorgan töödelda sundkasutusse võetava ja sundvõõrandamisele kuuluva vara omaniku ja valdaja isikuandmeid. (4) Isikuandmete töötlemine on lubatud kooskõlas käesoleva seaduse §-s 30 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. 2. jagu Andmekogud 26 § 82. Tsiviiltoetuse register (1) Tsiviiltoetuse register on andmekogu, milles peetakse arvestust riigikaitseks, vastuvõtva riigi toetuse osutamiseks, tsiviil-sõjaliseks koostööks, hädaolukorra ja muude korrakaitsesündmuste lahendamiseks vajalike vahendite, elutähtsa teenuse osutajate, riigikaitselisi ameti- ja töökohti omavate tööandjate, asja sundkasutusse võtmise ning asja sundvõõrandamise üle. (2) Tsiviiltoetuse registris töödeldakse isikuandmeid. (3) Tsiviiltoetuse registri vastutav töötleja on Kaitseressursside Amet. (4) Tsiviiltoetuse registri põhimääruse kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. § 83. Mobilisatsiooniregister (1) Mobilisatsiooniregister on andmekogu, milles peetakse arvestust sõjaaja ametikohtade täitmise ja riigi sõjaliseks kaitseks kasutatavate materiaalsete vahendite üle. (2) Andmekogu sisaldab: 1) sõjaaja üksuse andmeid; 2) sõjaaja ametikoha ja sellele nimetatud isiku andmeid; 3) sõjaaja üksuse varustatuse andmeid. (3) Mobilisatsiooniregistris töödeldakse isikuandmeid, sealhulgas eriliiki isikuandmeid. (4) Mobilisatsiooniregistri vastutav töötleja on Kaitseministeerium. (5) Mobilisatsiooniregistri põhimääruse kehtestab mobilisatsiooni ettevalmistamise ja korraldamise eest vastutav minister määrusega. 8. peatükk Rahvusvaheline sõjaline koostöö 1. jagu Rahvusvahelise sõjalise koostöö üldnõuded § 84. Rahvusvaheline sõjaline koostöö (1) Rahvusvahelises sõjalises koostöös osalemine on: 1) Kaitseväe kasutamine rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil; 2) Kaitseväe osalemine rahvusvahelisel sõjalisel õppusel; 3) välisriigi relvajõududele Eesti Vabariigi territooriumil ajutise viibimise võimaldamine seadusega sätestatud alustel ja korras; 4) rahvusvahelise sõjalise peakorteri staatuse tunnustamine, peakorteri tegevuses osalemine ja selle tegevuse toetamine; 5) Eesti Vabariigi, rahvusvahelise organisatsiooni ja välisriigi ühiste kaitseprojektide kavandamine ning elluviimine. 27 (2) Käesolevas peatükis sätestatut ei kohaldata kaitseväelasele, kes töötab Eesti Vabariigi välisesinduses, ega välisriigi relvajõudude liikmele, kes töötab välisriigi diplomaatilises esinduses või konsulaarasutuses. (3) Jõu kasutamine Kaitseväe poolt rahvusvahelises sõjalises koostöös toimub Kaitseväe korralduse seaduses sätestatud korras. (4) Käsuõiguse üleandmine ja vastuvõtmine toimub Kaitseväe korralduse seaduses sätestatud korras. (5) Välisriigis viibivale kaitseväelasele, Kaitseväega töösuhtes olevale muule isikule ja temaga kaasas olevale ülalpeetavale kohaldatakse Eesti õigusakte niivõrd, kuivõrd see on kooskõlas välislepinguga ning rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normidega. (6) Eesti Vabariigi territooriumil viibivale välisriigi relvajõudude liikmele, välisriigi relvajõude saatvale nende teenistuses olevale tsiviilisikule ja tema ülalpeetavale kohaldatakse Eesti õigusakte niivõrd, kuivõrd see on kooskõlas välislepinguga ning rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normidega. (7) Eesti Vabariigi territooriumil viibivate välisriigi relvajõudude asjaomane ametiasutus ja ametiisik võivad Eesti Vabariigis teostada oma riigi relvajõudude liikme ning tema ülalpeetava suhtes distsiplinaar- ja kriminaaljurisdiktsiooni, kui selline õigus on neile antud selle riigi õigusaktidega ja kui see on kooskõlas asjakohase välislepinguga ning rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normidega. (8) Kaitsevägi sõlmib riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutava ministri nõusolekul rahvusvahelisi kokkuleppeid. § 85. Rahvusvaheline sõjaline operatsioon Rahvusvaheline sõjaline operatsioon on: 1) Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artiklis 51 tunnustatud õigusel põhineva välislepinguga või muul viisil seaduslikult võetud kohustuse täitmiseks korraldatav kollektiivse enesekaitse operatsioon (edaspidi kollektiivse enesekaitse operatsioon); 2) Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja VI või VII peatükis sätestatu alusel rahu ja julgeoleku säilitamise või taastamise eesmärgil korraldatav sõjaline operatsioon ning rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normidega kooskõlas olev muu sõjaline operatsioon (edaspidi muu rahvusvaheline sõjaline operatsioon). 2. jagu Rahvusvaheline sõjaline koostöö väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi § 86. Kaitseväe kasutamine kollektiivse enesekaitse operatsioonil (1) Kaitseväe kasutamise kollektiivse enesekaitse operatsioonil otsustab Riigikogu järgmiselt: 1) ratifitseerib kollektiivse enesekaitse põhimõtet sätestava välislepingu; 2) teeb asjakohase otsuse, kui käesoleva lõike punktis 1 nimetatud välislepingut ei ole sõlmitud. (2) Korralduse alustada osalemist ning lõpetada üksuste osalemine kollektiivse enesekaitse operatsioonil annab Kaitseväele Vabariigi Valitsus. 28 (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud korraldus tehakse viivitamata teatavaks Vabariigi Presidendile, Riigikogu juhatusele ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehele. § 87. Kaitseväe kasutamine muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil (1) Kaitseväe kasutamise muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil otsustab Riigikogu igal üksikjuhul eraldi otsusega, arvestades käesolevas paragrahvis sätestatud erandeid. (2) Riigikogu ei tee Kaitseväe kasutamise kohta muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil eraldi otsust, kui kohustus kasutada Kaitseväge sellisel operatsioonil tuleneb ratifitseeritud välislepingust. (3) Kaitseväe kasutamise muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni või selle liikmesriigi ja Euroopa Liidu kiirreageerimisjõudude koosseisus otsustab Riigikogu enne Kaitseväe üksuse asumist kiirreageerimisvalmidusse. Riigikogu määrab rahvusvahelise organisatsiooni või liikmesriigi, kelle kiirreageerimisjõudude koosseisus Kaitseväe üksus tegutseb, ning nende kaitseväelaste piirarvu, kes võivad konkreetsel rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osaleda. (4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatud Riigikogu otsuse või välislepingu alusel annab riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister kooskõlastatult välissuhtlemise valdkonna eest vastutava ministriga Kaitseväele korralduse alustada osalemist või lõpetada osalemine muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil. Korraldus tehakse viivitamata teatavaks Vabariigi Presidendile, Riigikogu juhatusele ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehele. (5) Riigikogu määrab otsusega igaks aastaks nende kaitseväelaste piirarvu, kes võivad osaleda Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni või selle liikmesriigi, Euroopa Liidu või Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni juhitaval muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil sellesse esmakordsel panustamisel. Kaitseväe edasine kasutamine samal operatsioonil otsustatakse käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel üldkorras. (6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud Riigikogu otsuse alusel annab Kaitseväele korralduse alustada osalemist või lõpetada osalemine muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil Vabariigi Valitsus, võttes arvesse Riigikogu riigikaitsekomisjoni seisukoha. Korraldus tehakse viivitamata teatavaks Vabariigi Presidendile, Riigikogu juhatusele ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehele. (7) Rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise sõjalise peakorteri juurde kaitseväeteenistuse seaduse § 115 lõike 1 punktide 1 ja 4 alusel lähetatud tegevväelane võib selle rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise sõjalise peakorteri koosseisus osaleda muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil. § 88. Kaitseväe väljaspool Eesti Vabariigi territooriumit toimuval rahvusvahelisel sõjalisel õppusel osalemise otsustamine Kaitseväe osalemise väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi toimuval rahvusvahelisel sõjalisel õppusel otsustab riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister. 3. jagu Rahvusvaheline sõjaline koostöö Eesti Vabariigi territooriumil 29 § 89. Välisriigi relvajõudude viibimine Eestis Välisriigi relvajõud võivad käesolevas seaduses sätestatud alustel ajutiselt viibida Eesti Vabariigi territooriumil, kui selle eesmärk on: 1) osalemine rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil; 2) osalemine rahvusvahelisel sõjalisel õppusel; 3) osalemine rahvusvahelise sõjalise peakorteri tegevuses; 4) transiit; 5) ühiste kaitseprojektide kavandamine ja elluviimine. § 90. Välisriigi relvajõudude Eesti Vabariiki saabumine, Eesti Vabariigis viibimine ja Eesti Vabariigist lahkumine (1) Välisriigi relvajõudude Eesti Vabariiki saabumiseks on vajalik käesoleva seaduse alusel antud luba. Loa võib anda kas ühe- või mitmekordseks piiriületuseks. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud loa alusel kannab Politsei- ja Piirivalveamet välisriigi relvajõudude liikme ja tema ülalpeetava poolt riigipiiri ületamisel või hiljem esimesel võimalusel esitatud dokumenti märke Eestis viibimise aluse ja aja kohta. Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud loa pikendamisel või uue loa andmisel kannab Politsei- ja Piirivalveamet dokumenti uue märke. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud märget ei tehta välisriigi relvajõudude liikme ja tema ülalpeetava esitatud dokumenti, kui välisriigi relvajõudude Eestis viibimise eesmärk on osaleda rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil või ei ole see praktilistel põhjustel võimalik. (4) Välisriigi relvajõudude liikme ja ülalpeetava poolt riigipiiri ületamisel esitatud dokumenti kantava Eestis viibimise aluse ja aja märke vormi kehtestab sisejulgeoleku tagamise valdkonna eest vastutav minister määrusega. (5) Eesti Vabariiki saabuvate välisriigi relvajõudude, välisriigi relvajõudude liikme või tema ülalpeetava, sõidukite ja kauba hulgast ning planeeritava piiriületuse ning üle piiri toimetamise ajast ja kohast teavitamise korra kehtestab riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister määrusega. § 91. Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele riigis viibimise loa andmine (1) Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele ajutise riigis viibimise loa andmise otsustab: 1) Vabariigi Valitsus korraldusega, kui Eesti Vabariik ja asjaomane välisriik on kollektiivse enesekaitse põhimõtet sisaldava lepingu osalised; 2) käesoleva lõike punktis 1 nimetatud välislepingu puudumise korral Riigikogu otsusega. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 1 alusel antud korraldus tehakse viivitamata teatavaks Vabariigi Presidendile, Riigikogu juhatusele ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehele. (3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 2 alusel tehtud otsus tehakse viivitamata teatavaks Vabariigi Presidendile ja Vabariigi Valitsusele. 30 (4) Käesolevas paragrahvis sätestatud korda kohaldatakse ka välisriigi relvajõudude Eesti Vabariigi territooriumil ajutisele viibimisele, mille eesmärk on osaleda muu riigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil. § 92. Välisriigi relvajõududele Eesti Vabariigi territooriumil viibimise loa andmine muudel juhtudel Riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister võib anda välisriigi relvajõududele käskkirjaga loa viibida ajutiselt Eesti Vabariigi territooriumil järgmistel eesmärkidel: 1) osalemine Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel õppusel; 2) osalemine Eesti Vabariigi territooriumil rahvusvahelise sõjalise peakorteri tegevuses; 3) ühise kaitseprojekti elluviimine Eesti Vabariigi territooriumil. § 93. Välisriigi relvajõudude transiit (1) Välisriigi relvajõudude transiit käesoleva seaduse tähenduses on välisriigi relvajõudude viibimine Eesti Vabariigi territooriumil selle maismaaosa läbimiseks, välja arvatud käesoleva seaduse § 91 lõikes 4 sätestatud juhul. (2) Välisriigi relvajõududele transiidiloa andmise, kui Eesti Vabariik ja asjaomane välisriik on kollektiivse enesekaitse põhimõtet sisaldava lepingu osalised, otsustab riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister. (3) Eesti Vabariigi ja välisriigi vahel kollektiivse enesekaitse põhimõtet sisaldava lepingu puudumise korral otsustab relvajõududele transiidiloa andmise: 1) riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga, kui üksuse isikkoosseisus on kuni 2000 liiget; 2) Vabariigi Valitsus korraldusega, kui üksuse isikkoosseisus on 2001 kuni 5000 liiget; 3) Riigikogu otsusega, kui üksuse isikkoosseisus on rohkem kui 5000 liiget. (4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 1 nimetatud käskkiri ja punktis 2 nimetatud korraldus tehakse viivitamata teatavaks Vabariigi Presidendile, Riigikogu juhatusele ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehele. (5) Riigikogu võib käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 1 nimetatud käskkirja ja punktis 2 nimetatud korralduse kehtivuse peatada ja teha uue otsuse. § 94. Välisriigi relvajõudude õigus kasutada jõudu (1) Käesoleva seaduse § 91 alusel Eesti Vabariigi territooriumil viibivad välisriigi relvajõud võivad kasutada jõudu Eesti Vabariigi territooriumil rahvusvahelise sõjalise operatsiooni eesmärkide saavutamiseks. (2) Käesoleva seaduse §-de 92 ja 93 alusel Eesti Vabariigi territooriumil viibivad välisriigi relvajõud võivad kasutada jõudu, kui see on vajalik Kaitseväe toetamiseks rahuajal väljastpoolt Eesti riigi territooriumi Eesti riigi vastu suunatud ründe tõrjumisel. Jõu kasutamise alustamise otsustamine toimub Kaitseväe korralduse seaduse § 46 lõikes 2 sätestatud korras. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud õiguse kasutamisel teeb Riigikogu või Vabariigi Valitsus käesoleva seaduse § 91 alusel viivitamata otsuse välisriigi relvajõudude edasise viibimise kohta Eesti Vabariigi territooriumil. 31 (4) Välisriigi relvajõud lähtuvad jõu kasutamisel Eesti Vabariigi territooriumil välislepingutest, rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetest ja normidest, rahvusvahelise organisatsiooni ja asjaomase välisriigi kehtestatud jõu kasutamise korrast ning Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse antud õigustest ning seatud piirangutest. § 95. Välisriigi relvajõudude liikme ja tema ülalpeetava Eesti Vabariigis viibimise seaduslik alus (1) Käesoleva seaduse § 90 lõikes 1 sätestatud luba on seaduslik alus ainult Eesti Vabariigi territooriumil viibimiseks. (2) Välisriigi relvajõudude liikme ülalpeetaval on õigus Eestis viibida koos välisriigi relvajõudude liikmega, kes viibib Eestis käesoleva seaduse § 90 lõikes 1 sätestatud loa alusel. Ülalpeetaval on lubatud Eestis viibida ja töötada nimetatud loa kehtivusajal. (3) Välislepingus sätestatud juhul võib riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister lubada ülalpeetaval viibida ja töötada Eestis loa kehtivusajast kauem. (4) Käesoleva seaduse tähenduses on isik ülalpeetav, kui see tuleneb välislepingust. § 96. Rahvusvahelises sõjalises koostöös osalev muu isik Välislepinguga võetud kohustuste täitmiseks kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 89–93 ja 95 välisriigi relvajõudude liikme ja tema ülalpeetava kohta sätestatut ka välisriigi relvajõudusid saatvale nende teenistuses olevale tsiviilisikule, välisriigi relvajõudude lepingupartneri töötajale, rahvusvahelise sõjalise õppeasutuse personali liikmele ja õppurile, rahvusvahelise sõjalise peakorteri personali liikmele, peakorteri lepingupartneri töötajale ning nimetatud isikute ülalpeetavatele. § 97. Lennu- ja laevaloa väljastamine (1) Välisriigi sõjalaevale Eesti Vabariigi territoriaal- või sisevetesse sisenemise loa ning välisriigi riiklikule õhusõidukile Eesti Vabariigi õhuruumi sisenemise, Eesti Vabariigi territooriumil maandumise või üle territooriumi lendamise loa annab riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister või tema volitatud isik. (2) Välisriigi sõjalaevale Eesti Vabariigi territoriaal- või sisevetesse sisenemise loa ning välisriigi riiklikule õhusõidukile Eesti Vabariigi õhuruumi sisenemise, Eesti Vabariigi territooriumil maandumise või üle territooriumi lendamise loa andmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud luba võib olla ühe- või mitmekordne. 9. peatükk Riigikaitseobjekt ja selle kaitse § 98. Riigikaitseobjekt (1) Riigikaitseobjekt võib olla maa-ala, ehitis või seade, mille ründamise, hõivamise, kahjustamise või hävitamisega kaasneb oht riigi julgeolekule või kõrgendatud oht avalikule korrale ning ohu realiseerimine võib takistada riigi tavapärast toimimist, häirida riigi sõjalise 32 kaitse korraldamist, sisejulgeoleku tagamist või elutähtsa teenuse toimepidevust või põhjustada rahvusliku kultuuripärandi hävimist. (2) Riigikaitseobjektid jagunevad objekti tüübist lähtuvalt järgmistesse kategooriatesse: 1) avaliku võimu organi kasutuses olev riigikaitseobjekt; 2) elutähtsa teenuse osutamisega seotud riigikaitseobjekt; 3) avaliku korra tagamiseks oluline riigikaitseobjekt, sealhulgas objekt, mille kahjustamise või hävitamisega kaasneb inimeste elu ja tervise, rahvusliku kultuuripärandi ja ühiskonna turvatunde kahjustamise oht; 4) sõjalise riigikaitse toimimisega seotud riigikaitseobjekt, sealhulgas riigikaitseline ehitis ehitusseadustiku tähenduses; 5) julgeolekuasutuse kasutuses olev riigikaitseobjekt, sealhulgas julgeolekuasutuse ehitis ehitusseadustiku tähenduses; 6) sisejulgeoleku tagamisega seotud riigikaitseobjekt. (3) Maa-ala, ehitise või seadme riigikaitseobjektiks määramisel märgitakse ära ka selle kategooria. § 99. Alaliseks ja ajutiseks riigikaitseobjektiks määramine (1) Riigikaitseobjektid jagunevad alalisteks ja ajutisteks riigikaitseobjektideks. (2) Maa-ala, ehitise või seadme määrab alaliseks riigikaitseobjektiks ning selle riigikaitseobjektiks olemise lõpetab Vabariigi Valitsus korraldusega. (3) Maa-ala, ehitise või seadme määrab ajutiseks riigikaitseobjektiks sisejulgeoleku tagamise valdkonna eest vastutav minister. (4) Sõjalise riigikaitse toimimisega seotud või Kaitseministeeriumi valitsemisalas oleva julgeolekuasutuse kasutatava maa-ala, ehitise või seadme määrab ajutiseks riigikaitseobjektiks riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister. (5) Maa-ala, ehitise või seadme võib määrata ajutiseks riigikaitseobjektiks järgmisteks tähtaegadeks: 1) kaitseolukorra ajal kuni 180 päevaks; 2) muudel käesoleva lõike punktis 1 nimetamata juhtudel kuni 60 päevaks. (6) Pärast käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud tähtaja möödumist lõpeb maa-ala, ehitise või seadme riigikaitseobjektiks olemine, kui see ei ole tähtaja jooksul määratud alaliseks riigikaitseobjektiks. (7) Maa-ala, ehitise või seadme võib määrata ajutiseks riigikaitseobjektiks järgmistel eesmärkidel: 1) et kindlaks teha, kas on vaja see riigikaitseobjektiks määrata; 2) et seda erakorraliselt kaitsta, kui muud kaitseabinõud on ammendunud või muude kaitseabinõude kohaldamine oleks seatud eesmärgiga võrreldes ebamõistlikult koormav. § 100. Riigikaitseobjekti kaitse korraldamine (1) Riigikaitseobjekti kaitse ettevalmistamiseks koostatakse: 1) riskianalüüs, milles kirjeldatakse võimalikke riigikaitseobjekti ähvardavaid ründeid ja muid ohte, nende realiseerumise tõenäosust ja tagajärgi; 33 2) turvaplaan, kus on kirjas riskianalüüsist lähtudes objektil rakendatavad meetmed võimaliku ründe ennetamiseks, tõkestamiseks ja selle tagajärgede leevendamiseks. (2) Turvaplaani toimimise kontrolliks korraldatakse turvaõppusi. (3) Riigikaitseobjekti esmase füüsilise kaitse tagamiseks rakendatakse füüsilise kaitse miinimummeetmeid, sealhulgas valvet. (4) Riigikaitseobjekti lisakaitse tagamiseks rakendatakse ohutasemest ja turvaplaanist lähtuvaid lisaturvameetmeid. (5) Riskianalüüsi, turvaplaani koostamise, turvaõppuste korraldamise ja füüsilise kaitse miinimummeetmete ning lisaturvameetmete rakendamise nõuded ja erisused, mis tulenevad riigikaitseobjekti kategooriast või tunnustest, nähakse ette riigikaitseobjekti kaitse korras. § 101. Riigikaitseobjekti valve ja kaitse (1) Riigikaitseobjekti valvet korraldab riigikaitseobjekti valdaja. (2) Riigikaitseobjektil rakendatakse politsei valvet, kui riigikaitseobjekt on lisatud politsei ja piirivalve seaduse § 3 lõike 4 alusel kehtestatud politsei valvatavate objektide loetellu. (3) Riigikaitseobjektil rakendatakse Kaitseväe valvet, kui riigikaitseobjekt on määratud Kaitseväe julgeolekualaks. (4) Riigikaitseobjektil võib rakendada Kaitseliidu valvet Kaitseliidu seaduses sätestatud korras. § 102. Riigikaitseobjekti kaitse kord (1) Riigikaitseobjekti kaitse korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. (2) Riigikaitseobjekti kaitse korras sätestatakse: 1) maa-ala, ehitise või seadme ajutiseks riigikaitseobjektiks määramise kord; 2) valdaja kohustused ja valitsusasutuste ülesanded riigikaitseobjekti kaitse korraldamisel; 3) riigikaitseobjekti riskianalüüsi ja turvaplaani koostamise kord; 4) riigikaitseobjektil turvaõppuste läbiviimise kord; 5) riigikaitseobjekti füüsilise kaitse miinimummeetmed, lisaturvameetmed ning objekti ohutasemed ja nende muutmise kord; 6) isikuandmete töötlemise nõuded riigikaitseobjekti kaitseabinõude kohaldamisel; 7) vajaduse korral muud riigikaitseobjekti kaitseabinõude kohaldamise nõuded. 10. peatükk Riigivastutuse erisused kaitseolukorra ajal § 103. Riigivastutuse põhimõtted kaitseolukorra ajal (1) Kaitseolukorra lahendamisega tekitatud kahju hüvitatakse käesolevas seaduses ja selle alusel sätestatud tingimustel ja korras. (2) Kahju ei hüvitata, kui seaduses on ette nähtud õiglase hüvitise või sotsiaalse tagatise maksmine, samuti kui käesoleva seadusega on kahju hüvitamine välistatud. 34 § 104. Kaitseolukorra ajal tekkinud kahju hüvitamine (1) Isikul on õigus nõuda talle haldusorgani või ühekordset töökohustust täitva isiku või muu, seaduse alusel kaitseolukorra lahendamisse kaasatud isiku poolt kaitseolukorra lahendamisel õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist või selle asemel tagajärgede kõrvaldamist. (2) Kaitseolukorra lahendamisega õiguspäraselt tekitatud kahju ei hüvitata. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud kahju hüvitamiseks kohustatud isik võib sõltumata isiku tahtest kõrvaldada kaitseolukorra lahendamisel antud haldusakti või sooritatud toiminguga tekitatud õigusvastased tagajärjed. (4) Kahju kannatanud isikule hüvitab kahju selle hüvitamiseks kohustatud isik. Kahju hüvitamiseks kohustatud isik määratakse kindlaks riigivastutuse seaduse §-s 12 sätestatud korras. Kui kahju tekitas füüsiline isik, kes täitis ühekordset töökohustust, hüvitab kahju avaliku võimu kandja, kes määras ühekordse töökohustuse. § 105. Hüvitatav kahju (1) Käesoleva seaduse § 104 lõike 1 alusel hüvitatakse isikule õigusvastaselt tekitatud otsene varaline kahju. Varaline kahju hüvitatakse rahas. (2) Kui isikul jääb tema suhtes õigusvastaselt kohaldatud piirava meetme tõttu saamata tulu, mille saamine kaitseolukorra asjaoludest hoolimata oleks olnud tõenäoline, ning selle hüvitamata jätmine oleks isiku suhtes erakordselt ebaõiglane, siis võib isik nõuda kahju hüvitamist. Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal tekkinud saamata jäänud tulu ei hüvitata. (3) Kaitseolukorra ajal õigusvastaselt isiku surma põhjustamise, isikule kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise, piinamise, julma või alandava kohtlemise või isikult ebaseaduslikult vabaduse võtmise korral võib isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Mittevaralise kahju hüvitist võib nõuda ka isiku lähedane võlaõigusseaduse § 134 lõikes 3 sätestatud juhul. (4) Kahju ei hüvitata, kui kahju kandmist võib oodata isikult üldise kodanikukohustuse osana. (5) Hüvitise suuruse määramisel lähtutakse riigivastutuse seaduse §-st 13. § 106. Kahju hüvitamise kord (1) Kaitseolukorra lahendamisega tekitatud kahju hüvitamiseks või tagajärje kõrvaldamiseks võib esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile kolme aasta jooksul alates päevast, millal isik kahjust teada sai või pidi teada saama. (2) Kui kahju tekitas füüsiline isik, kes täitis ühekordset töökohustust, või juriidiline isik, kes täitis haldusorgani volitusel avaliku halduse ülesannet, esitatakse taotlus haldusorganile, kes määras ühekordse töökohustuse või andis volituse avaliku halduse ülesande täitmiseks. (3) Kaitseolukorra lahendamisel tekitatud kahju hüvitamise või tagajärje kõrvaldamise taotluse lahendab haldusorgan hiljemalt ühe aasta jooksul alates taotluse saamisest. 35 (4) Kaitseolukorra lahendamisega tekitatud kahju hüvitamise täpsemad tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsuse määrusega. § 107. Rahvusvahelise sõjalise koostöö käigus tekitatud kahju hüvitamine (1) Rahvusvahelise sõjalise koostöö käigus tekitatud kahju hüvitatakse välislepingus sätestatud tingimustel ja korras. Kahju hüvitamisel kohaldatakse riigivastutuse seadust, kui see ei ole vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepinguga. (2) Rahvusvahelise sõjalise koostöö käigus tekitatud kahju hüvitamise otsustab Kaitsevägi, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti. (3) Kaitsevägi võib välislepingu või ametkondliku välislepingu alusel või kui see on vajalik riigi välissuhtluse ja rahvusvahelise sõjalise koostöö huvides, hüvitada kahju, mille eest Eesti riik ei vastuta. (4) Rahvusvahelises sõjalises koostöös tekitatud kahju nõude menetlemise, kahju hüvitamise ning hüvitisest loobumise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. § 108. Õiglase hüvitise maksmine (1) Ühekordse töökohustuse, riigikaitseülesande täitmise ning kaitseolukorra ajal isikule kuuluva asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise eest makstakse isikule õiglast hüvitist (edaspidi õiglane hüvitis). (2) Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal korrakaitse eesmärgil asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise eest makstakse isikule õiglast hüvitist käesoleva seaduse alusel. (3) Õiglast hüvitist makstakse rahas, kui käesolevas seaduses või selle alusel antud õigusaktis ei ole sätestatud teisiti. Õiglase hüvitise asemel võib isikule määrata muu toetuse või abi, kui toetus või muu abi tagaks isikule parema toimetuleku, või kompenseerida muul sobivamal viisil isiku huvide kahjustamise. (4) Isikule hüvitatakse ühekordse töökohustuse täitmine õiglases ulatuses. Isikule ei maksta õiglast hüvist ulatuses, milles tööandja säilitab isikule töökohustuse täitmise ajaks tema senise töötasu. (5) Isikule hüvitatakse riigikaitseülesande täitmisega tekkinud otsesed kulud õiglases ulatuses. Isikule ei hüvitata tekkinud kulu ulatuses, milles riigikaitseülesandega isikul on võimalik hüvitist saada mujalt või kui kahju tekkis lahingutegevuse käigus. (6) Isikule hüvitatakse asja sundkasutusse võtmise või asja sundvõõrandamisega tekkinud otsesed kulud õiglases ulatuses. Isikule ei maksta õiglast hüvitist juhul, kui isikul on võimalik hüvitist saada mujalt või kui kahju tekkis lahingutegevuse käigus. (7) Kui sundkasutusse võetud asi on kaitseolukorra lahendamise käigus muutunud kasutamiskõlbmatuks, siis võib õiglase hüvitise asemel asendada selle samaväärse asjaga. (8) Õiglast hüvitist maksab riik. Ühekordse töökohustuse täitmise eest maksab õiglast hüvitist avaliku võimu kandja, kes määras ühekordse töökohustuse. 36 (9) Õiglase hüvitise maksmise täpsemad tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. 11. peatükk Järelevalve 1. jagu Riigikaitseline järelevalve § 109. Järelevalve kaitseolukorra meetmete täitmise üle (1) Käesoleva seaduse § 29 lõikes 4, § 53 lõigetes 1 ja 2 ja § 57 nimetatud kohustuse täitmise tagamiseks võib kaitseolukorra meedet kohaldanud haldusorgan kohustada isikut ettekirjutusega tegema nõutavat tegu või hoiduma teost. (2) Haldusorgan võib rakendada käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud ettekirjutuse täitmiseks asendustäitmist või sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Sunniraha igakordse kohaldamise ülemmäär füüsilise isiku suhtes on kuni 9600 eurot ning juriidilise isiku suhtes kuni 30 000 eurot. (3) Käesoleva seaduse § 29 lõikes 4 nimetatud kohustuse täitmise tagamiseks võib kohaldada vahetut sundi käesoleva seaduse §-s 110 sätestatud alustel ja korras ilma käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettekirjutuseta, kui selle andmine ei ole võimalik kaitseolukorra lahendamise kiire vajaduse tõttu. (4) Asendustäitmist teostav haldusorgan protokollib asendustäitmise või vahetu sunni kohaldamise toimingu. (5) Vabariigi Valitsus või tema volitatud haldusorgan võib erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal ajutiselt võtta üle ettevõtte valduse, kui juriidiline isik ei täida käesoleva seaduse § 29 lõikes 4 sätestatud kohustust. § 110. Vahetu sund (1) Vahetu sunni kohaldamine käesoleva seaduse tähenduses on füüsilise isiku, looma või asja mõjutamine füüsilise jõuga, erivahendiga või relvaga. (2) Erivahend on loom või asi, mis on ette nähtud isiku, looma või asja füüsiliseks mõjutamiseks ja mis ei ole relv. (3) Vahetut sundi võib kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud alustel ja korras, kui sunniraha või asendustäitmise kohaldamise teel ei ole ettekirjutuse täitmine saavutatav või kui sunniraha ega asendustäitmise kohaldamine ei ole võimalik või otstarbekas. (4) Vahetut sundi võib kasutada Politsei- ja Piirivalveamet, Kaitsepolitseiamet ja Kaitsevägi. Muu haldusorgan võib vahetut sundi kohaldada käesolevas seaduses sätestatud juhul. (5) Enne vahetu sunni kohaldamist hoiatab selle kohaldaja isikut, kelle suhtes või kelle omandis või valduses oleva looma või asja suhtes ta kavatseb vahetut sundi kohaldada. Hoiatama ei pea, kui hoiatamine ei ole võimalik kaitseolukorra lahendamise kiire vajaduse tõttu. 37 (6) Kui vahetu sunni kohaldamisega tekitatakse isikule kehavigastus, tuleb isikule esimesel võimalusel tagada esmaabi andmine ning vajaduse korral kiirabi kutsumine. § 111. Järelevalve kohaliku omavalitsuse üksuse püsivate riigikaitseülesannete üle (1) Käesoleva seaduse §-ga 57 kohaliku omavalitsuse üksusele pandud püsivate riigikaitseülesannete valmisoleku nõuete ja püsivate riigikaitseülesannete täitmise üle tehakse järelevalvet järgmiselt: 1) käesoleva seaduse § 57 lõike 1 punktis 1 sätestatud ülesannete üle teeb järelevalvet Politsei- ja Piirivalveamet; 2) käesoleva seaduse § 57 lõike 1 punktis 2 ja lõikes 3 sätestatud ülesannete üle teeb järelevalvet Sotsiaalkindlustusamet; 3) käesoleva seaduse § 57 lõike 1 punktis 3 sätestatud ülesannete üle teeb järelevalvet Päästeamet. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud haldusorgan võib püsiva riigikaitseülesande täitmise valmisoleku nõuete ja püsiva riigikaitseülesande täitmise üle järelevalve tegemisel kohaldada käesoleva seaduse § 74 lõikes 1 sätestatud uurimistoiminguid. 2. jagu Riiklik ja haldusjärelevalve § 112. Riikliku ja haldusjärelevalve tegemine Käesoleva seaduse §-des 100–102 sätestatud nõuete täitmise üle teeb riiklikku ja haldusjärelevalvet: 1) Kaitsepolitseiamet; 2) sõjalise riigikaitse toimimisega seotud ja Kaitseministeeriumi valitsemisalas oleva julgeolekuasutuse kasutuses olevate riigikaitseobjektide korral Kaitsevägi. § 113. Riikliku järelevalve erimeetmed (1) Kaitsepolitseiamet või Kaitsevägi võib käesolevas seaduse §-s 112 sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30–32 ja 49–53 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras. Kaitsepolitseiamet ja Kaitsevägi võivad käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks kohaldada vastavalt julgeolekuasutuste seaduses või Kaitseväe korralduse seaduses isikuandmete töötlemise kohta sätestatut. (2) Ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib Kaitsepolitseiamet või Kaitsevägi rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Sunniraha kohaldamise igakordne ülemmäär on 2000 eurot. 3. jagu Järelevalve õigusaktide põhiseaduslikkuse ja seaduslikkuse üle kaitseolukorra ajal § 114. Järelevalve kaitseolukorras tehtud otsuste üle (1) Järelevalvet erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamise ja lõpetamise otsuse ning Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele riigis viibimise loa andmise otsuse põhiseadusele ja seadustele vastavus üle teeb õiguskantsler. 38 (2) Õiguskantsler teeb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud otsuste üle järelevalvet viivitamata. (3) Kui õiguskantsler leiab, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud otsus on kas täielikult või osaliselt põhiseaduse, seaduse või välislepinguga vastuolus, teeb ta otsuse vastu võtnud organile ettepaneku viia otsus või selle säte viivitamata kooskõlla põhiseaduse ja seadusega. Õiguskantsler võib eelnimetatud ettepanekuga koos teha otsuse vastu võtnud organile ettepaneku peatada otsuse toime kuni selle põhiseaduse, seaduse või välislepinguga kooskõlla viimiseni. (4) Kui otsuse vastu võtnud organ ei vii otsust viivitamata põhiseaduse või seadusega kooskõlla, esitab õiguskantsler viivitamata Riigikohtule taotluse tunnistada otsus või selle säte kehtetuks. (5) Kui kohus kohtuasja menetlemisel leiab, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud otsus on vastuolus põhiseaduse või seadusega, siis peatab kohus asja menetlemise ning esitab Riigikohtule taotluse tunnistada otsus või selle säte kehtetuks. (6) Riigikohus lahendab taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse 3. peatükis sätestatud korras. (7) Vabariigi Valitsuse otsust kaitseolukorra saabumise ja lõppemise kohta saab vaide- või halduskohtumenetluses vaidlustada üksnes koos põhihaldusakti, halduslepingu või toimingu vaidlustamisega. § 115. Järelevalve kaitseolukorras vastuvõetud õigustloovate aktide üle (1) Järelevalvet kaitseolukorra ajal vastuvõetud õigustloovate aktide põhiseadusele, seadustele ja välislepingutele vastavuse üle teeb õiguskantsler õiguskantsleri seaduse 3. peatükis sätestatud tingimustel ja korras käesolevas seaduses sätestatud erisustega. (2) Kui õiguskantsler leiab, et erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal vastuvõetud õigustloov akt või selle säte seab ohtu füüsilise isiku elu või tervise või rikub rahvusvahelise praktika järgi jõustunud või Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingut, võib õiguskantsler teha õigustloova akti vastu võtnud organile ettepaneku peatada selle toime kuni põhiseaduse, seaduse või välislepinguga kooskõlla viimiseni. Õigustloova akti vastu võtnud organ peatab õigustloova akti või selle sätte toime viivitamata pärast õiguskantsleri ettepaneku saamist. (3) Kui õiguskantsler leiab, et erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal vastuvõetud õigustloov akt kas täielikult või osaliselt ei vasta põhiseadusele, seadusele või välislepingule, teeb ta akti vastu võtnud organile ettepaneku viia akt või selle säte viivitamata kooskõlla põhiseaduse, seaduse või välislepinguga. (4) Kui õigustloova akti vastu võtnud organ ei ole õiguskantsleri määratud tähtpäevaks akti põhiseaduse, seaduse või välislepinguga kooskõlla viinud, teeb õiguskantsler viivitamata Riigikohtule ettepaneku tunnistada õigustloov akt või selle säte kehtetuks. (5) Riigikohus lahendab taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse 2. peatükis sätestatud korras. 39  12. peatükk Vastutus § 116. Kaitseolukorra lahendamiseks antud haldusakti täitmata jätmine (1) Käesoleva seaduse 4. peatüki 2. ja 3. jaos sätestatud kaitseolukorra meetme kohaldamise haldusakti täitmata jätmise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. § 117. Ühekordse riigikaitseülesande täitmata jätmine (1) Ühekordse riigikaitseülesande täitmata jätmise või selle väiksemas ulatuses või tingimustele mittevastava täitmise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. § 118. Ühekordse töökohustuse täitmata jätmine (1) Ühekordse töökohustuse mõjuva põhjuseta täitmata jätmise või selle täitmise võimatusest teatamata jätmise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teo eest, kui isikut on varem karistatud sama teo eest, – karistatakse arestiga kuni 30 päeva. § 119. Riigikaitselise töökohustuse täitmata jätmine (1) Riigikaitselise töökohustuse täitmata jätmise või selle täitmise võimatusest teatamata jätmise eest – karistatakse rahatrahviga 300 trahviühikut. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teo eest, kui isikut on varem karistatud sama teo eest, – karistatakse arestiga kuni 30 päeva. § 120. Asja sundvõõrandamise ja asja sundkasutamisele võtmise takistamine (1) Asja sundvõõrandamise või sundkasutusele võtmise takistamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. § 121. Riigikaitseobjekti füüsilise kaitse nõuete rikkumine 40 (1) Riigikaitseobjekti füüsilise kaitse nõuete rikkumise eest riigikaitseobjekti valdaja töötaja või ametniku poolt – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 20 000 eurot. § 122. Menetlus (1) Käesoleva seaduse §-s 116 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja on Politsei- ja Piirivalveamet. (2) Käesoleva seaduse §-s 117 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja on ministeerium, kelle valitsemisalasse kuuluv ühekordne riigikaitseülesanne täitmata jäetakse. (3) Käesoleva seaduse §-s 118 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja on ühekordse töökohustuse pannud valitsusasutus või valla- või linnavalitsus. (4) Käesoleva seaduse §-s 119 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja on: 1) ministeerium, mille valitsemisalasse kuulub küsimus, mille täitmiseks riigikaitseline ameti- või töökoht on moodustatud; 2) valla- ja linnavalitsus tema korraldatava elutähtsa teenuse osutaja juures moodustatud riigikaitselise ameti- või töökoha korral. (5) Käesoleva seaduse §-s 120 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja on: 1) Politsei- ja Piirivalveamet, välja arvatud käesoleva lõike punktis 2 sätestatud juhul; 2) Kaitsevägi, kui asi võtetakse sundkasutusse või sundvõõrandatakse Kaitseväe või Kaitseressursside Ameti poolt. (6) Käesoleva seaduse §-s 121 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja on: 1) Kaitsepolitseiamet; 2) sõjalise riigikaitse toimimisega seotud ja Kaitseministeeriumi valitsemisalas oleva julgeolekuasutuse kasutuses oleva riigikaitseobjekti korral Kaitsevägi. 13. peatükk Rakendussätted § 123. Advokatuuriseaduse muutmine Advokatuuriseaduse § 37 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses: „11) juhatuse otsuse alusel, kui advokaat keeldub advokatuuri juhatuse või juhatuse määratud isiku poolt temale määratud riigi õigusabi ülesande vastuvõtmisest ja täitmisest seadusest tuleneva aluseta või mõjuva põhjuseta.“. § 124. Atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmine Atmosfääriõhu kaitse seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) seadust täiendatakse §-ga 341 järgmises sõnastuses: 41 „§ 341. Õhukvaliteedi taseme hindamine kui riigikaitseülesanne (1) Käesolevas jaotises sätestatud õhukvaliteedi taseme hindamine kaitseolukorra ajal, välja arvatud käesoleva seaduse §-s 36 sätestatud indikaatormõõtmised, on riigikaitseülesanne, mida täidab käesoleva seaduse § 34 lõikes 1 nimetatud mõõtja. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ülesande täitmise nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister haldusaktiga.”; 2) seaduse 8. peatüki pealkirjast jäetakse välja sõna „Riiklik”; 3) seaduse 8. peatükki täiendatakse §-ga 2261 järgmises sõnastuses: „§ 2261. Järelevalve riigikaitseülesande täitmise üle (1) Käesoleva seaduse §-s 341 sätestatud riigikaitseülesande valmisoleku nõuete ja riigikaitseülesande täitmise üle teeb järelevalvet Keskkonnainspektsioon. (2) Keskkonnainspektsioon võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud järelevalve tegemiseks kohaldada riigikaitseseaduse §-des 109 ja 110 sätestatud meetmeid ning § 74 lõikes 1 sätestatud uurimistoiminguid.”; 4) seaduse 9. peatükki täiendatakse §-ga 2472 järgmises sõnastuses: „§ 2472. Riigikaitseülesande täitmata jätmine (1) Käesoleva seaduse §-s 341 sätestatud riigikaitseülesande valmisoleku nõuete või riigikaitseülesande täitmata jätmise või nende väiksemas ulatuses või tingimustele mittevastava täitmise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.”; 5) seaduse § 249 lõikes 1 asendatakse number „2471” numbriga „ 2472”. § 125. Autoveoseaduse muutmine Autoveoseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 1 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(5) Käesolevat seadust ei kohaldata autoveole, mida tehakse riigikaitseseaduse alusel riigikaitseülesande või töökohustuse täitmiseks.“; 2) paragrahvi 36 lõike 4 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „4) mida kasutatakse päästesündmuse, hädaolukorra ohu, hädaolukorra või kaitseolukorra lahendamiseks;“. § 126. Avaliku teabe seaduse muutmine 42 Avaliku teabe seaduse § 35 lõike 1 punkt 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „6) teabe riigikaitseseaduse alusel kohaldatud asja sundkasutusse võtmise ja asja sundvõõrandamise kohta;“. § 127. Eesti Panga seaduse muutmine Eesti Panga seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 2 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: „(3) Eesti Panga riigikaitseülesanneteks kaitseolukorra ajal on käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1–2, 5 ja 7 sätestatud ülesannete täitmine, finantssüsteemi stabiilsusele kaasaaitamine ning maksesüsteemide tõhusale toimimisele kaasaaitamine.“; 2) paragrahvi 112 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(6) Kui Eesti Panga Nõukogu esimehe või Eesti Panga presidendi volitused on lõppenud ennetähtaegselt, tuleb julgeolekukontroll Eesti Panga Nõukogu esimehe või Eesti Panga presidendi kandidaadi suhtes teostada kolme kuu jooksul, arvates käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud dokumentide saamisest. Julgeolekukontrolli teostava asutuse juhi loal võib julgeolekukontrolli teostamise tähtaega pikendada ühe kuu võrra, kui esineb riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 33 lõike 4 punktis 1 või 2 nimetatud asjaolu või on ühe kuu jooksul võimalik punktis 3 või 4 nimetatud asjaolu ilmnemine. Julgeolekukontrolli teostamise tähtaja pikendamisest teavitatakse Vabariigi Presidenti, asjaomaseid valitsuskomisjone ning Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni.“. § 128. Eesti Rahvusringhäälingu seaduse muutmine Eesti Rahvusringhäälingu seaduse § 5 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Rahvusringhäälingu riigikaitseülesanne on täita käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 10 sätestatud ülesannet kaitseolukorra ajal. Nimetatud riigikaitseülesannet ja selle täitmise nõudeid täpsustatakse riigikaitseseaduse alusel kehtestatud riigi kaitsetegevuse kavas.“. § 129. Ehitusseadustiku muutmine Ehitusseadustikus tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 97 täiendatakse lõikega 81 järgmises sõnastuses: „(81) Käesoleva paragrahvi lõigetes 7 ja 8 nimetatud elutähtsa teenuse osutajate riigikaitseülesanne on osutada elutähtsat teenust kaitseolukorra ajal hädaolukorra seaduses ja selle alusel kehtestatud nõuete kohaselt. Elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus täpsustab riigikaitseülesannet ja selle täitmise nõudeid hädaolukorra seaduse § 37 lõike 2 alusel.”; 2) seaduse §-i 130 täiendatakse lõikega 14 järgmises sõnastuses: „(14) Järelevalvet käesoleva seaduse § 97 lõikes 81 sätestatud riigikaitseülesande valmisoleku nõuete ja riigikaitseülesande täitmise üle tehakse hädaolukorra seaduses sätestatud alustel ja korras.”. 43 § 130. Elektrituruseaduse muutmine Elektrituruseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) seaduse 2. peatüki 2. jagu täiendatakse §-ga 214 järgmises sõnastuses: „§ 214. Elutähtsa teenuse osutaja riigikaitseülesanne Käesoleva seaduse §-s 211 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja riigikaitseülesanne on osutada elutähtsat teenust kaitseolukorra ajal hädaolukorra seaduses ja selle alusel kehtestatud nõuete kohaselt. Elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus täpsustab riigikaitseülesannet ja selle täitmise nõudeid hädaolukorra seaduse § 37 lõike 2 alusel.”; 2) seaduse § 93 täiendatakse lõikega 42 järgmises sõnastuses: „(42) Järelevalvet käesoleva seaduse § 214 sätestatud riigikaitseülesande valmisoleku nõuete ja riigikaitseülesande täitmise üle tehakse hädaolukorra seaduses sätestatud alustel ja korras.”. § 131. Elektroonilise side seaduse muutmine Elektroonilise side seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 87 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses: „(41) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja riigikaitseülesanne on osutada elutähtsat teenust kaitseolukorra ajal hädaolukorra seaduses ja selle alusel kehtestatud nõuete kohaselt. Elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus täpsustab riigikaitseülesannet ja selle täitmise nõudeid hädaolukorra seaduse § 37 lõike 2 alusel.“; 2) paragrahvi 98 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses: „(10) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil on õigus ettekirjutusega nõuda, et sideettevõtja piiraks sideteenuse osutamist lõppkasutajale või juurdepääsu sidevõrgule, kui see kahjustab avalikku korda ähvardava kõrgendatud ohu väljaselgitamist või tõrjumist.“; 3) paragrahvi 133 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses: „(61) Järelevalvet käesoleva seaduse § 87 lõikes 41 sätestatud riigikaitseülesande valmisoleku nõuete ja riigikaitseülesande täitmise üle tehakse hädaolukorra seaduses sätestatud alustel ja korras.”. § 132. Erakorralise seisukorra seaduse kehtetuks tunnistamine Erakorralise seisukorra seadus (RT I, 12.03.2015, 12) tunnistatakse kehtetuks. § 133. Halduskoostöö seaduse muutmine Halduskoostöö seaduses tehakse järgmised muudatused: 44 1) paragrahvi 1 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Käesolev seadus määrab kindlaks füüsilistele ja juriidilistele isikutele riigi ja kohaliku omavalitsuse avaliku halduse ülesannete (edaspidi haldusülesannete) iseseisvaks täitmiseks volitamise tingimused ja korra, haldusorganite vahelise ametiabi osutamise alused ja korra ning haldusorganite vahelise kaasamise ja haldusülesannete ajutise üleandmise alused ja korra. 2) seadust täiendatakse peatükiga 31 järgmises sõnastuses: „31. peatükk HALDUSORGANITE VAHELINE KAASAMINE JA HALDUSÜLESANNETE AJUTINE ÜLEANDMINE § 201. Haldusorganite vaheline kaasamine haldusülesande täitmiseks (1) Haldusorganite vaheline kaasamine on ühe haldusorgani poolt (edaspidi kaasav haldusorgan) teise haldusorgani (edaspidi kaasatav haldusorgan) kasutamine oma pädevuses oleva haldusülesande täitmiseks. (2) Haldusorgan võib oma haldusülesande täitmisesse kaasata igal ajal temale alluva teise haldusorgani. (3) Alluvuskorrast väljaspool võib haldusorganite vahelist kaasamist kasutada seaduse või halduslepingu alusel. (4) Haldusülesande täitmisel on kaasataval haldusorganil kaasava haldusorgani pädevus ja volitused. (5) Haldusülesande täitmist rahastatakse kaasava haldusorgani eelarve kaudu. Kaasav haldusorgan peab tagama haldusülesande täitmise rahastamise ning katma kaasatava haldusorgani haldusülesande täitmisega seotud kulud. (6) Haldusülesande täitmisel allub kaasatav haldusorgan kaasavale haldusorganile. Kaasav haldusorgan võib anda kaasatavale haldusorganile täitmiseks korraldusi ja juhiseid tema tegevuse suunamiseks ja korraldamiseks. (7) Kaasav haldusorgan jääb õiguslikult vastutavaks haldusülesande täitmise eest. (8) Seaduse alusel kaasatakse haldusorgan juhul, kui seaduses on haldusorgani kaasamine ette nähtud või antud haldusekandjale pädevus otsustada haldusorgani kaasamine oma haldusülesande täitmiseks. Haldusekandjad võivad halduslepinguga määrata kindlaks kaasamise tingimused, kui need pole määratud kindlaks seaduse või määrusega. (9) Halduslepingu alusel võib kaasata haldusorgani juhul, kui lepitakse kokku omavalitsusliku haldusülesande täitmises või seadusega on lubatud riikliku haldusülesande täitmiseks kaasata haldusorganit. Haldusekandjad määravad halduslepinguga kindlaks kaasamise tingimused, kui need pole määratud kindlaks seaduse või määrusega. § 202. Haldusülesande ajutine üleandmine 45 Kui see on vajalik haldusülesande täitmiseks ja kui pädev haldusorgan ei saa või ei saa õigel ajal oma pädevuses olevat haldusülesannet täita, siis võib haldusorgan käesoleva seaduse §-s 201 sätestatud alusel ja korras anda ajutiselt oma haldusülesande täitmise üle teisele haldusorganile.“. § 134. Hädaolukorra seaduse muutmine Hädaolukorra seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 1 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Käesolevat seadust kohaldatakse riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardavaks ohuks valmistumisel, kaitseolukorra ja selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal niivõrd, kuivõrd riigikaitseseadus ei sätesta teisiti.“; 2) paragrahvi 1 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks; 3) paragrahv 4 tunnistatakse kehtetuks; 4) paragrahvi 5 lõikes 1 asendatakse sõnad „ Kriisireguleerimise koordineerimise eest vastutav minister“ sõnaga „Päästeamet“; 5) paragrahvi 5 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Regionaalse kriisikomisjoni koosseisu, juhtimise, ülesanded ja töökorra kehtestab Päästeamet.“; 6) paragrahv 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 7. Kriisireguleerimise koordineerimine Riigi kriisireguleerimispoliitika väljatöötamist ja selle elluviimist juhib Vabariigi Valitsus.“; 7) paragrahvi 9 lõikes 3, § 15 lõikes 8, § 18 lõikes 4 ja § 39 lõikes 5 asendatakse sõnad „kriisireguleerimise koordineerimise eest vastutav minister“ sõnadega „Vabariigi Valitsus“; 8) paragrahvist 13 jäetakse välja tekstiosa „eriolukorra tööde juht“; 9) paragrahvi 14 täiendatakse lõigetega 41–45 järgmises sõnastuses: „(41) Hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus võib hädaolukorra lahendamiseks anda täidesaatva riigivõimu asutusele, kohaliku omavalitsuse üksusele või muule avaliku võimu kandjale korralduse, arvestades nende asutuste ja isikute pädevust ning volitusi: 1) haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks; 2) toimingu sooritamise lõpetamiseks või toimingu sooritamise keelamiseks; 3) toimingu sooritamise osaliseks või täielikuks peatamiseks. (42) Käesoleva paragrahvi lõikes 41 sätestatud korralduse võib anda ka haldusaktiga või halduslepinguga või seadusega haldusülesannet täitma volitatud füüsilisele või eraõiguslikule juriidilisele isikule. 46 (43) Põhiseaduslikele institutsioonidele võib anda käesoleva paragrahvi lõikes 41 sätestatud korralduse juhul, kui see on vajalik nende toimepidevuse tagamiseks. (44) Käesoleva paragrahvi lõikes 41 nimetatud korraldus tuleb täita viivitamata, kuid hiljemalt hädaolukorra lahendamist juhtiva asutuse määratud tähtaja jooksul. (45) Käesoleva paragrahvi lõikes 41 nimetatud korraldusele ei kohaldata haldusmenetluse seadust.“; 10) paragrahvi 15 lõike 5 esimeses lauses asendatakse sõna „Siseministeeriumiga“ sõnaga „Riigikantseleiga“; 11) paragrahvi 16 lõiked 1 ja 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt: „(1) Ulatuslik evakuatsioon käesoleva seaduse tähenduses on hädaolukorra või selle ohu korral toimuv elanikkonna ajutine ümberpaigutamine ohustatud alalt ohutusse asukohta. (2) Ulatusliku evakuatsiooni otsustab hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus või hädaolukorra lahendamisel osalev asutus oma pädevuse piires, andes korrakaitseseaduse §-s 26 sätestatud alusel ja korras soovituse või kehtestades korrakaitseseaduse §-s 44 sätestatud alusel ja korras viibimiskeelu.“; 12) paragrahvi 16 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Kohaliku omavalitsuse üksus aitab kaasa kohaliku omavalitsuse üksuse haldusterritooriumil viibivate isikute evakueerimisele, korraldab evakueeritud isikutele vähemalt toidu ja ajutise majutuse ning tagab selleks vajalikud evakuatsioonikohad.“; 13) paragrahvi 16 täiendatakse lõigetega 41 ja 42 järgmises sõnastuses: „(41) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud evakuatsioonikoht peab olema sobivate tingimustega ohutu koht piisava suurusega hoones, kus on inimese viibimiseks sobiv temperatuur ja muud vajalikud tingimused. (42) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud riiklike ülesannetega seotud kulud kaetakse riigieelarvest.“; 14) paragrahvi 16 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(5) Ulatusliku evakuatsiooni korraldamisel võib Politsei- ja Piirivalveamet kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30, 32, 35, 441, 45–52 ja 531 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alustel ja korras.“; 15) paragrahvi 16 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Ulatuslikuks evakuatsiooniks valmistumise ja selle läbiviimise nõuded ja kord kehtestatakse käesoleva seaduse § 14 lõike 5 alusel.“; 16) paragrahvi 18 lõikes 3 asendatakse sõna „Siseministeerium“ sõnadega „Vabariigi Valitsus“; 17) paragrahvi 19 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 47 „(1) Vabariigi Valitsus võib oma korraldusega loodusõnnetusest, katastroofist või nakkushaiguse levikust põhjustatud hädaolukorra lahendamiseks välja kuulutada eriolukorra, kui hädaolukorda ei ole võimalik lahendada ilma käesolevas seaduse 7. peatükis sätestatud eriolukorra lahendamiseks ettenähtud meetmeid rakendamata või kui on vajadus rakendada täiendavaid finantsjuhtimise abinõusid.“; 18) paragrahvi 20 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Vabariigi Valitsus kuulutab korraldusega eriolukorra välja kogu riigis või ühe või mitme maakonna või kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil (edaspidi eriolukorra piirkond).“; 19) paragrahv 21 tunnistatakse kehtetuks; 20) seaduse 4. peatüki 2. jao pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „2.jagu Eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamise juhtimine“; 21) paragrahv 24 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 24. Eriolukorra lahendamise juhtimine (1) Eriolukorra lahendamist juhib hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus (edaspidi eriolukorra lahendamist juhtiv asutus). Kui hädaolukorra lahendamise juhtivaks asutuseks on kohaliku omavalitsuse üksus, siis määrab eraolukorra lahendamist juhtiva asutuse Vabariigi Valitsus. (2) Kui eriolukord kehtib samal ajal kaitseolukorraga, sealhulgas kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorraga või sõjaseisukorraga, allub eriolukorra lahendamist juhtiv asutus riigikaitseseaduse § 19 lõikes 4 sätestatud kaitseolukorra lahendamist juhtivale asutusele.“; 22) paragrahv 25 tunnistatakse kehtetuks; 23) seaduse 4. peatüki 3. jagu tunnistatakse kehtetuks; 24) seaduse 4. peatüki 4. jagu tunnistatakse kehtetuks; 25) paragrahvi 40 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(6) Elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus või tema käesoleva seaduse § 37 lõike 5 alusel määratud asutus edastab toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani Riigikantseleile tema nõudmisel. Riigikantseleil on õigus saada täpsustusi toimepidevuse riskianalüüsis ja plaanis esitatud teabe kohta.“; 26) seaduse 6. peatüki pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „6. peatükk Eriolukorra ajal tekkinud kahjude hüvitamine“; 27) paragrahvi 42 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks; 48 28) paragrahvid 43 ja 44 tunnistatakse kehtetuks; 29) paragrahvi 45 lõike 1 punkt 1 tunnistatakse kehtetuks; 30) paragrahvi 45 lõiget 1 täiendatakse punktidega 5 ja 6 järgmises sõnastuses: „5) haldusjärelevalvet käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides kohaliku omavalitsuse üksusele pandud ülesannete täitmise üle teeb Päästeamet, välja arvatud käesoleva lõike punktis 6 sätestatud juhtudel; 6) haldusjärelevalvet käesolevas seaduses § 16 ja selle alusel kehtestatud määruse täitmise üle teeb Politsei- ja Piirivalveamet.“; 31) paragrahvi 45 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks; 32) paragrahvi 45 täiendatakse lõigetega 3 ja 4 järgmises sõnastuses: „(3) Hädaolukorra lahendamisel teeb riiklikku järelevalvet hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2–4 sätestatud juhtudel. (4) Käesoleva seaduse § 37 lõike 2 alusel kehtestatud püsiva riigikaitseülesande valmisoleku ja täitmise nõuete üle teeb järelevalvet elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus või tema käesoleva seaduse § 37 lõike 5 alusel määratud asutus, finantsjärelevalve subjektide suhtes teeb järelevalvet Finantsinspektsioon“; 33) paragrahvi 46 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Käesoleva seaduse §-s 45 nimetatud asutus võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve tegemiseks kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30–32, 49 ja 50–53 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras. (2) Hädaolukorda juhtiv asutus võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve tegemiseks kohaldada lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud riikliku järelevalve meetmetele korrakaitseseaduse §-des 44, 441 ja 531 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.“; 34) seaduse 7. peatükki täiendatakse §-dega 461 ja 462 järgmiselt: „§ 461. Riikliku järelevalve erisused (1) Hädaolukorra lahendamist juhtiva asutuse ametiisik võib anda korrakaitseseaduse § 45 lõigetes 1 ja 2 sätestatud korras märguande sõiduki, maastikusõiduki või veesõiduki peatamiseks, kui see on vajalik hädaolukorra lahendamiseks. (2) Hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus võib valdaja nõusolekuta siseneda tema valduses olevale piiratud või tähistatud kinnisasjale, ehitisse, eluruumi ja ruumi, sealhulgas avada uksi, väravaid ning kõrvaldada muid takistusi, kui see on vajalik hädaolukorra lahendamiseks. (3) Hädaolukorra lahendamist juhtiva asutus võib halduskohtu loata siseneda valdaja eluruumi, kui see on vältimatult vajalik hädaolukorra lahendamiseks. (10) Kui valdaja isik on tuvastatav, tuleb teda esimesel võimalusel teavitada valdusesse sisenemisest. Kui valdusesse sisenemise tagajärjel jääb valduses valveta oluline varaline 49 väärtus, tagab hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus kuni valdaja, muu õigustatud isiku või politsei saabumiseni valduse valve. § 462. Ettekirjutus ja haldussunnivahendi kohaldamine (1) Hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus võib panna elutähtsa teenuse osutajale ettekirjutusega kohustuse osutada elutähtsat teenust ettekirjutuses märgitud viisil ja ulatuses, kui see on vajalik eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks. (2) Hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus võib panna sideettevõtjale ettekirjutusega kohustuse piirata lõppkasutajale sideteenuse osutamist või juurdepääsu sidevõrgule, kui see on vajalik eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks. (11) Kui elutähtsa teenuse osutaja ei täida tähtpäevaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettekirjutust või sideettevõtja ei täida käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud ettekirjutust, võib selle täita asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud vahenditega ja korras. Sunniraha kohaldamise igakordne ülemmäär on 9600 eurot.“; 35) seaduse 7. peatükki täiendatakse §-ga 471 järgmises sõnastuses: „§ 471. Järelevalve elutähtsa teenuse osutaja püsiva riigikaitseülesande täitmise üle Käesoleva seaduse § 45 lõikes 4 nimetatud haldusorgan võib käesoleva seaduse § 37 lõike 2 alusel sätestatud püsiva riigikaitseülesande valmisoleku ja täitmise nõuete üle järelevalve tegemisel kohaldada riigikaitseseaduse §-des 109 ja 110 sätestatud meetmeid ning § 74 lõikes 1 sätestatud uurimistoiminguid.”; 36) seaduse 8. peatükki täiendatakse §-ga 491 järgmises sõnastuses: „§ 491. Elutähtsa teenuse osutaja püsiva riigikaitseülesande täitmata jätmine kaitseolukorra ajal (1) Kaitseolukorra ajal elutähtsa teenuse osutaja püsiva riigikaitseülesande täitmata jätmise või selle väiksemas ulatuses või tingimustele mittevastava täitmise eest –– karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot..”; 37) paragrahv 51 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 51. Eriolukorra lahendamiseks antud haldusaktide täitmata jätmine (1) Eriolukorra ajal hädaolukorra lahendamist juhtiva asutuse riikliku järelevalve meetme kohaldamise haldusakti täitmata jätmise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 20 000 eurot.“; 38) paragrahvi 52 2 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: 50 „(3) Käesoleva seaduse §-s 491 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja on vastava elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus, finantsjärelevalve subjektide puhul Finantsinspektsioon.”. § 135. Isikuandmete kaitse seaduse muutmine Isikuandmete kaitse seaduse § 53 lõikes 5 asendatakse sõnad „Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni” sõnadega „julgeolekukontrolli teostava asutuse juhi”. § 136. Isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmine Isikut tõendavate dokumentide seadust täiendatakse §-ga 97 järgmises sõnastuses: „§ 97. Elutähtsa teenuse osutaja riigikaitseülesanne (1) Käesoleva seaduse § 94 lõikes 31 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja riigikaitseülesanne on osutada elutähtsat teenust kaitseolukorra ajal hädaolukorra seaduses ja selle alusel kehtestatud nõuete kohaselt. Elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus täpsustab riigikaitseülesannet ja selle täitmise nõudeid hädaolukorra seaduse § 37 lõike 2 alusel. (2) Järelevalvet käesolevas paragrahvis sätestatud riigikaitseülesande valmisoleku nõuete ja riigikaitseülesande täitmise üle tehakse hädaolukorra seaduses sätestatud alustel ja korras.”. § 137. Julgeolekuasutuste seaduse muutmine Julgeolekuasutuste seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahv 10 tunnistatakse kehtetuks; 2) paragrahvi 21 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Kaitsepolitseiameti politseiametnikul on oma ülesannete täitmisel kuriteo tõkestamiseks õigus kohaldada korrakaitseseaduse 3. peatüki kolmandas jaos sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.“. § 138. Kaitseliidu seaduse muutmine Kaitseliidu seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 4 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Kaitseliitu võib kaasata riiklikku järelevalvesse korrakaitseseaduses sätestatud tingimustel ja korras.“; 2) paragrahvi 4 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks; 3) paragrahvi 4 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses: „(6) Kaitseliidu riigikaitseülesanded on käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2–4 nimetatud ülesanded.“; 51 4) paragrahvi 321 lõikest 1 jäetakse välja sõnad „ja riigikaitseseaduses“; 5) paragrahvi 34 lõike 1 teises lauses asendatakse sõnad „kaitseväeteenistuse seaduse alusel või lisaõppekogunemisele riigikaitseseaduse“ sõnadega „või lisaõppekogunemisele kaitseväeteenistuse seaduse alusel“; 6) paragrahvi 321 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses: „(7) Mobilisatsiooni ja sõjaseisukorra ajal asub sõjaaja ametikohale nimetatud Kaitseliidu tegevliige sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud korras.“; 7) paragrahvi 40 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Käesoleva seaduse § 4 lõike 2 alusel riiklikku järelevalvesse kaasamisel võib kasutada kaasava korrakaitseorgani erivahendeid korrakaitseseaduses sätestatud tingimustel ja korras.“. § 139. Kaitseväe korralduse seaduse muutmine Kaitseväe korralduse seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 3 lõige 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(11) Kaitseväge võib kaasata riiklikku järelevalvesse korrakaitseseaduses sätestatud tingimustel ja korras.“; 2) paragrahvi 3 lõiked 12 –3 tunnistatakse kehtetuks; 3) paragrahvi 481 täiendatakse pärast tekstiosa „§ 3“ tekstiosaga „lõike 1“; 4) paragrahvi 49 lõiget 21 täiendatakse pärast tekstiosa „44“ tekstiosaga „, 441, 47 ja 531“; 5) paragrahvi 49 lõike 1 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „2) käesoleva seaduse § 3 lõike 11 alusel riiklikku järelevalvesse kaasamisel;“; 6) paragrahvi 49 lõikest 4 jäetakse välja tekstiosa „ja käesoleva seaduse § 3 lõikes 2“. § 140. Kaitseväeteenistuse seaduse muutmine Kaitseväeteenistuse seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 5 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Reservteenistus on reservis oleva isiku poolt kaitseväeteenistuskohustuse täitmine õppekogunemisel ja lisaõppekogunemisel. Reservteenistuses olev isik on reservväelane.“; 2) paragrahvi 22 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Sõjaseisukorra ajal sõjaväelise auastme andmisel ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõikeid 4–6 ja 8 ning käesoleva seaduse §-e 17 ja 25.“; 3) paragrahvi 23 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: 52 „(3) Sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal võib lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule isiku sõjaväelist auastet alandada tema suhtes süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel.“; 4) paragrahvi 29 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses: „(2) Kaitseressursside Ameti arstliku komisjoni tegevus ja komisjoni liikmete volitused peatuvad aja- ja asendusteenistusse asumise peatumise otsusest arvates ning sõjaseisukorra ajaks.“; 5) paragrahvi 30 lõiget 1 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses: „11) hinnata Kaitseressursside Ameti arstliku komisjoni tegevuse peatumise korral asendusteenistuja ja kaitseväekohustust võtta sooviva isiku terviseseisundi vastavust kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele;“; 6) paragrahvi 33 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Aja- ja asendusteenistusse asumise peatumise korral peatab Kaitseressursside Amet käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud ülesannete täitmise, kuni aja- ja asendusteenistusse asumise peatumine lõpetatakse.“; 7) paragrahvi 37 täiendatakse lõigetega 7 ja 8 järgmises sõnastuses: „(7) Käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel kehtestatud määruse muutmisel kaitseolukorra ajal peab muudatuse jõustumise ja ajateenistusse asumise tähtpäeva vahele jääma vähemalt 180 päeva, kui määruse muutmisel suurendatakse kutsealuste arvu või muudetakse ajateenistusse asumise tähtpäeva varasemaks. (8) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud juhul tehakse Kaitseressursside Ameti otsus ajateenistusse kutsumise, ajateenistusse asumise aja ja ajateenistuskoha kohta kutsealusele teatavaks hiljemalt 120 päeva enne ajateenistusse asumise tähtpäeva.“; 8) seadust täiendatakse §-ga 391 järgmises sõnastuses: „§ 391. Aja- ja asendusteenistusse asumise peatumine (1) Kaitseolukorra ajal, kui välja ei ole kuulutatud sõjaseisukorda, otsustab aja- ja asendusteenistusse asumise peatumise valdkonna eest vastutav minister. (2) Sõjaseisukorra väljakuulutamisel peatub aja- ja asendusteenistusse asumine. (3) Kui kutsealuse suhtes on enne aja- või asendusteenistusse asumise peatumist tehtud otsus aja- või asendusteenistusse asumise aja ja teenistuskoha kohta, siis lükkub tema aja- või asendusteenistusse asumine edasi kaitseolukorra aja võrra, kuid mitte kauem kui isiku 28- aastaseks saamiseni. (4) Kaitseressursside Amet teeb pärast aja- ja asendusteenistusse asumise peatumise lõppemist otsuse uue aja- või asendusteenistusse asumise aja ja teenistuskoha kohta ning teavitab kutsealust sellest.“; 53 9) paragrahvi 46 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Kaitseolukorra ajal võib riigikaitse huvidest lähtudes pikendada käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kehtestatud ajateenistuse kestust 12 kuuni, kui varem on kehtestatud sellest lühem ajateenistuse kestus.“; 10) paragrahvi 46 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses: „(31) Kaitseolukorra ajal võib riigikaitse huvidest lähtuvalt ajateenistuse kestust lühendada või ajateenistuse lõpetada.“; 11) paragrahvi 46 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: (4) Kaitseolukorra ajal otsustab ajateenistuse kestuse pikendamise, ajateenistuse kestuse lühendamise või ajateenistuse lõpetamise Vabariigi Valitsus korraldusega.“; 12) seadust täiendatakse §-ga 541 järgmises sõnastuses: „§ 541. Ajateenija puhkus kaitseolukorra ajal (1) Kaitseolukorra ajal on Kaitseväe juhatajal õigus ajateenija puhkus katkestada ning kutsuda ta teenistusülesandeid täitma. (2) Sõjaseisukorra väljakuulutamine katkestab kõigi ajateenijate puhkused ning ajateenija on kohustatud viivitamata ilmuma sõjaaja ametikoha asukohta või teise talle teatavaks tehtud asukohta.“; 13) seadust täiendatakse §-ga 561 järgmises sõnastuses: „§ 561. Ajateenistuse lõppemine sõjaseisukorra ajal Sõjaseisukorra väljakuulutamisel loetakse ajateenistuse kestus lõppenuks ning ajateenija nimetatakse kolme tööpäeva jooksul sõjaaja ametikohale või vabastatakse kaitseväeteenistusest. Sõjaaja ametikohale nimetatud ajateenija loetakse tegevväelaseks.“; 14) paragrahvi 57 lõiked 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Ajateenistuse lõppemisel käesoleva seaduse § 56 lõike 1 punktide 1 ja 2 alusel või kaitseväeteenistusest vabastamisel § 561 alusel märgib Kaitseressursside Amet kaitseväekohustuslase andmed kaitseväekohustuslaste registris reservis oleva isiku andmetena. (2) Kaitseväekohustuslase ajateenistuse lõppemisest ja tema nimetamisest sõjaaja ametikohale või tegevteenistusse võtmisest käesoleva seaduse § 561 alusel teavitab Kaitsevägi Kaitseressursside Ametit.“; 15) paragrahvi 59 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Kui kaitseolukorra ajal asendusteenistuja teenistuskoha tegevus peatub või lõpeb, peab teenistuskoht sellest viivitamata teavitama Kaitseressursside Ametit.“; 16) paragrahvi 59 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: 54 „(4) Kaitseolukorra ajal võib Kaitseressursside Amet muuta asendusteenistuja teenistuskohta riigikaitse huvides.“; 17) paragrahvi 60 täiendatakse lõigetega 3 ja 4 järgmises sõnastuses: „(3) Kaitseolukorra ajal võib riigikaitse huvidest lähtuvalt asendusteenistuse kestust lühendada või asendusteenistuse lõpetada. (4) Kaitseolukorra ajal otsustab asendusteenistuse kestuse lühendamise või asendusteenistuse lõpetamise Vabariigi Valitsus korraldusega.“; 18) paragrahvi 69 lõikes 1 asendatakse sõna „reservteenistusse“ sõnaga „õppekogunemisele“; 19) paragrahvi 69 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Lisaõppekogunemisel osalemise aega ei arvata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kestuse hulka.“; 20) paragrahvi 69 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks; 21) paragrahvi 69 täiendatakse lõigetega 31 ja 32 järgmises sõnastuses: „(31) Lisaõppekogunemine on Kaitseväe korraldatav mobilisatsioonivalmiduse kontroll, mille jooksul võib läbi viia sõjaväelist väljaõpet käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud ulatuses. (32) Lisaõppekogunemise ajal sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma asuvad tegevväelased määrab Kaitseväe juhataja.“; 22) paragrahvi 69 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks; 23) paragrahvi 70 pealkirjas ning lõigetes 1 ja 2 asendatakse sõna „õppekogunemisele“ sõnaga „reservteenistusse“; 24) paragrahvi 70 lõikes 2, § 74 lõigetes 1 ja 4, § 76 lõigetes 1–3, § 77 lõigetes 2–3 ja § 79 lõigetes 1–2, § 98 lõikes 6 ja § 99 lõikes 4 asendatakse sõnad „Kaitseväe juhataja volitatud struktuuriüksuse ülem“ sõnadega „Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülem“ vastavas käändes; 25) paragrahvi 70 lõiget 3 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses: „11) on riigikaitseseaduse § 60 lõikes 1 sätestatud riigikaitselise töökohustusega ametikohal;“; 26) paragrahvi 70 lõike 3 punktid 2–4 tunnistatakse kehtetuks; 27) paragrahvi 70 täiendatakse lõigetega 4–6 järgmises sõnastuses: „(4) Lisaõppekogunemisele ei kutsuta lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud alustele reservis olevat isikut, kes on ameti- ja töökohal, mis on riigikaitseseaduse § 60 lõike 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määruse kohaselt riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökoht. 55 (5) Kui lisaõppekogunemisele kutsutud reservis olev isik on kinni peetud või kannab aresti, on ta kohustatud ilmuma Kaitseväkke kohe pärast kinnipidamiselt või aresti alt vabastamist. (6) Reservis olev isik on kohustatud ilmuma reservteenistusse õppekogunemisel või lisaõppekogunemisel osalemise kutses märgitud ajal ja kohas.“; 28) seadust täiendatakse §-ga 701 järgmises sõnastuses: „§ 701. Õppekogunemisel ja lisaõppekogunemisel osalemise kutse kättetoimetamine (1) Õppekogunemisel osalemise kutse toimetatakse reservis olevale isikule kätte vähemalt 120 päeva enne õppekogunemise toimumist. (2) Lisaõppekogunemisel osalemise kutse võib reservis olevale isikule kätte toimetada vahetult enne lisaõppekogunemise toimumist või selle ajal. (3) Lisaõppekogunemisel osalemise kutse toimetatakse reservis olevale isikule kätte ühel järgmisel viisil: 1) elektrooniliselt; 2) lisaõppekogunemise teate avaldamisega vähemalt ühes üleriigilises ajalehes; 3) lisaõppekogunemise teate avaldamisega tele- ja raadioprogrammides ajavahemikul kell 7.00–22.00 vähemalt kolm korda, kusjuures avaldamiskordade vahele peab jääma vähemalt üks tund; 4) lisaõppekogunemise teate avaldamisega internetis. (4) Lisaõppekogunemise teate avaldamisel ajalehes, tele- ja raadioprogrammides ning internetis võidakse selles märkida ainult selle üksuse nimetus, mille koosseisu kuuluvatele sõjaaja ametikohtadele nimetatud reservis olevate isikute kohta lisaõppekogunemisel osalemise kutse kehtib. (5) Lisaõppekogunemisel osalemise kutse saatmise ja teate avaldamisega käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud viisil loetakse lisaõppekogunemisel osalemise kutse reservis olevale isikule kättetoimetatuks.“; 29) paragrahv 73 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 73. Reservteenistuse kestus, aeg ja selles olevate reservväelaste arv (1) Reservväelane võib osaleda õppekogunemisel tema auastme põhiliiki arvestades järjest järgmiselt: 1) ohvitser – kuni 30 päeva; 2) allohvitser – kuni 21 päeva; 3) sõdur – kuni 14 päeva. (2) Reservväelane võib osaleda lisaõppekogunemisel järjest kuni 60 päeva. (3) Õppekogunemise aja ja selles osalevate reservväelaste piirarvu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. (4) Lisaõppekogunemise algusaja ja maksimaalse kestuse ning selles osalevate reservväelaste piirarvu kehtestab Vabariigi Valitsus korraldusega.“; 56 30) paragrahv 75 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 75. Reservväelase kohustused ja piirangud (1) Reservis oleval isikul peavad reservteenistusse ilmumisel olema kaasas õppekogunemisele või lisaõppekogunemisele kutsumise teates nimetatud esemed ja dokumendid. (2) Reservteenistuses on reservväelasel keelatud omada ajateenijale keelatud esemeid. (3) Reservteenistuses on reservväelasel keelatud levitada oma poliitilisi vaateid.“; 31) paragrahvi 76 pealkirjas asendatakse sõnad „õppekogunemisel ja lisaõppekogunemisel sõnaga „reservteenistuses“; 32) paragrahvi 76 lõike 1 punktid 6–8 tunnistatakse kehtetuks; 33) paragrahvi 76 lõiget 1 täiendatakse punktiga 9 järgmises sõnastuses: „9) kui isik asub riigikaitseseaduse § 60 lõikes 1 nimetatud riigikaitselise töökohustusega ametikohale;“; 34) paragrahvi 76 lõiget 1 täiendatakse punktiga 10 järgmises sõnastuses: „10) kui isik on rasedus- ja sünnituspuhkusel, lapsendaja- või lapsehoolduspuhkusel.“; 35) paragrahvi 76 lõike 2 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõnad „ õppekogunemisel osalemisest“ sõnadega „ reservteenistuses osalemise kohustusest“; 36) paragrahvi 76 lõike 2 punktis 1 asendatakse sõna „õppekogunemise“ sõnaga „reservteenistuse“; 37) paragrahvi 76 lõike 2 punktis 2 ning § 79 lõike 1 punktis 1 asendatakse sõna „õppekogunemisel“ sõnaga „reservteenistuses“; 38) paragrahvi 76 lõiget 3 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses: „4) kui isik töötab riigikaitseseaduse § 60 lõike 3 alusel antud Vabariigi Valitsuse määruse kohaselt riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal ning isiku reservteenistuses viibimise tõttu võib olla oluliselt mõjutatud tööandja riigikaitse ülesande täitmine.“; 39) paragrahvi 76 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses: „(31) Reservis oleva isiku vabastab lisaõppekogunemisel osalemise kohustusest Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülem: 1) kui reservis olev isik ei ole Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülema määratud arsti otsuse kohaselt oma terviseseisundi tõttu võimeline lisaõppekogunemisel osalema; 2) kui isik on rasedus- ja sünnituspuhkusel, lapsendaja- või lapsehoolduspuhkusel.“; 40) paragrahvi 76 täiendatakse lõikega 32 järgmises sõnastuses: 57 „(32) Reservis oleva isiku võib lisaõppekogunemisel osalemise kohustusest vabastada Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülem kui reservis olev isik ei saa lisaõppekogunemisel osaleda muul mõjuval põhjusel.“; 41) paragrahvi 76 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2–5 ja 10 ning lõigetes 2 ja 3 sätestatud asjaoludel õppekogunemisel osalemise kohustusest vabastamist sooviv reservis olev isik peab esitama taotluse ja vastavat asjaolu tõendava dokumendi vähemalt 15 päeva enne õppekogunemise algust.“; 42) paragrahvi 76 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses: „(6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2, 31 ja 32 sätestatud asjaoludel lisaõppekogunemisel osalemise kohustusest vabastamist sooviv reservis olev isik peab esitama taotluse ja vastavat asjaolu tõendava dokumendi viivitamata pärast lisaõppekogunemisel osalemise kutse saamist.“; 43) seadust täiendatakse §-ga 761 järgmises sõnastuses: „§ 761. Õppekogunemisel osalemise kohustuse muutmine (1) Kaitseolukorra ajal, kui välja ei ole kuulutatud sõjaseisukorda, otsustab käesoleva seaduse § 73 lõike 3 alusel kehtestatud õppekogunemise toimumise Kaitseväe juhataja, teavitades sellest valdkonna eest vastutavat ministrit. (2) Reservis olevat isikut, kes on saanud enne kaitseolukorda õppekogunemisel osalemise kutse, teavitatakse õppekogunemise ärajätmisest ühel käesoleva seaduse § 701 lõikes 3 sätestatud lisaõppekogunemisele kutsumise viisil. (3) Sõjaseisukorra ajal reservis olevaid isikuid õppekogunemisele ei kutsuta. (4) Reservis olev isik, kes on saanud enne sõjaseisukorra väljakuulutamist õppekogunemisel osalemise kutse, ei pea sõjaseisukorra ajal kutsel märgitud ajaks õppekogunemise kohta ilmuma ning kutse on sõjaseisukorra väljakuulutamise algusest kehtetu. (5) Sõjaseisukorra väljakuulutamisel loetakse reservteenistus lõppenuks ja reservväelane nimetatakse kolme tööpäeva jooksul sõjaaja ametikohale või vabastatakse kaitseväeteenistusest. Sõjaaja ametikohale nimetatud reservväelane loetakse tegevväelaseks.“; 44) paragrahvi 77 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Reservväelasele teeb vastavalt vajadusele arstliku läbivaatuse Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülema määratud arst 24 tunni jooksul kogunemiskohta saabumisest arvates.“; 45) paragrahv 78 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 78. Reservteenistuse lõppemine (1) Reservteenistus lõpeb: 1) reservteenistuse kestuse lõppemisega; 2) reservväelase reservteenistusest vabastamisega; 58 3) isiku nimetamisega riigikaitseseaduse § 60 lõikes 1 nimetatud riigikaitselise töökohustusega ametikohale; 4) reservväelase surma korral; 5) reservväelase teadmata kadunuks jäämise korral; 6) sellise kohtuotsuse jõustumise korral, millega mõistetakse reservväelasele vabadusekaotuslik karistus. (2) Reservväelase surma korral loetakse reservteenistus lõppenuks tema surmale järgnenud päevast alates. (3) Reservväelase teadmata kadunuks jäämise korral, kui Politsei- ja Piirivalveamet ei ole suutnud tema asukohta kindlaks teha 12 kuu jooksul, loetakse reservteenistus lõppenuks päeval, kui Politsei- ja Piirivalveametile isiku kadumisest teatati.“; 46) paragrahvi 79 pealkirjas ja lõike 1 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõna „õppekogunemiselt“ sõnaga „reservteenistusest“; 47) paragrahvi 79 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Kaitseolukorra ajal võib Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülem vabastada reservväelase õppekogunemiselt Kaitseväe huvides.“; 48) paragrahvi 79 lõike 3 teine lause tunnistatakse kehtetuks; 49) paragrahvi 79 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses: „(4) Reservväelase võib lisaõppekogunemiselt vabastada Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülem: 1) kui reservväelane ei ole Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülema määratud arsti otsuse kohaselt oma terviseseisundi tõttu võimeline lisaõppekogunemisel osalema; 2) kui reservväelane ei saa lisaõppekogunemisel osaleda muul mõjuval põhjusel. (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud asjaoludel lisaõppekogunemiselt vabastamist sooviv reservväelane peab esitama taotluse ja vastavat asjaolu tõendava dokumendi.“; 50) paragrahvi 80 lõiked 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Reservteenistusse kutsutud isikule hüvitatakse piirmäära ulatuses reservteenistusse ja sealt tagasi sõidu kulu. (2) Reservteenistusse kutsutud isikule sõidukulu hüvitamise tingimused, ulatuse ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“; 51) paragrahvi 80 lõigetes 5 ja 6 asendatakse sõnad „õppekogunemisel osalemise“ sõnadega „reservteenistuses oldud“; 52) paragrahvi 80 lõikes 7 asendatakse sõnad „õppekogunemise läbiviimise kohas“ sõnadega „reservteenistuses olemise ajal“; 53) seadust täiendatakse 91. peatükiga järgmises sõnastuses: „91. peatükk 59  Kaitseväekohustuse täitmine kaitseolukorra ajal 1. jagu Kaitseväeteenistuse erisused kaitseolukorra ajal § 1561. Kaitseväeteenistuse nõuete rakendamine (1) Sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal ei kohaldata käesoleva seaduse §- e 111–112 ning 192–2041. (2) Kaitseolukorra ajal ei kohaldata sõjaaja ametikoha ülesandeid täitvale tegevväelasele käesoleva seaduse § 31 lõiget 3, §-e 83–90, § 92, §-e 94–110, § 113 lõikeid 2, 3, 7 ja 8, § 114, § 116 lõikeid 3 ja 4, § 117 lõiget 1, § 119 lõikeid 2 ja 4, §-e 121–124, § 127, § 128 lõikeid 1– 5, § 131 lõike 1 punkti 1, §-e 133–156 ning § 190. § 1562. Tegevteenistuse nõuete rakendamine (1) Sõjaseisukorra ajal asuvad kõik tegevväelased täitma sõjaaja ametikoha ülesandeid, välja arvatud tegevväelased, kelle puhul teeb Kaitseväe juhataja otsuse suunamise jätkumise kohta või peatatud tegevteenistussuhte peatumise jätkumise kohta. (2) Kaitseolukorra ajal on Kaitseväe juhatajal või tema volitatud ülemal õigus otsustada käesoleva seaduse §-de 114–117 alusel lähetatud ning § 119 lõike 2 alusel suunatud tegevväelase lähetuse ja suunamise lõpetamine ja § 131 lõike 1 punktide 3, 4 ja 6–8 alusel peatatud tegevteenistussuhte peatamise lõpetamine. (3) Kaitseolukorra ajal on sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma asunud tegevväelased vabastatud oma rahuaja ametikoha ülesannete täitmisest. § 1563. Vabatahtlike tegevteenistusse võtmine (1) Sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni ajal võib võtta tähtajatult tegevteenistusse sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma isiku, kes: 1) on täieliku teovõimega; 2) on lõpetanud põhikooli 2. kooliastme; 3) vastab tegevväelase tervisenõuetele; 4) omab nõutavaid oskusi ja väljaõpet; 5) on vähemalt 18-aastane; 6) ei ole jõudnud riikliku pensionikindlustuse seaduses sätestatud vanaduspensioniikka. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel tegevteenistusse asuda sooviv isik peab esitama taasesitamist võimaldava avalduse. (3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel kaitseväekohustuseta isiku tegevteenistusse võtmisest teavitab Kaitsevägi Kaitseressursside Ametit kes kannab tema andmed kaitseväekohustuslaste registrisse kaitseväekohustust võtta sooviva isiku andmetena. (4) Tegevteenistusest vabastamisel kustutatakse kaitseväekohustuseta isiku andmed kaitseväekohustuslaste registrist. (5) Sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni ajal tegevteenistusse võtmise ja sõjaaja ametikohale nimetamise korra kehtestab Kaitseväe juhataja. 60 § 1564. Tegevväelase töö- ja puhkeaeg ning puhkus (1) Kaitseolukorra ajal sõjaaja ametikoha ülesandeid täitva tegevväelase suhtes ei kohaldata avaliku teenistuse seaduse tööaega, töö tegemise aja piirangut, tööaja korraldust, valveaega, ületunnitööd, ööajal ja riigipühal tehtavat tööd, puhkeaega ja tööaja lühendamist reguleerivaid sätteid. (2) Kaitseolukorra ajal on Kaitseväe juhatajal õigus tegevväelase puhkus katkestada ning kutsuda ta teenistusülesandeid täitma. (3) Sõjaseisukorra väljakuulutamine katkestab kõigi tegevväelaste puhkused ning tegevväelane on kohustatud viivitamata ilmuma sõjaaja ametikoha asukohta või teise talle teatavaks tehtud asukohta. (4) Kaitseolukorra ajal ei katkestata rasedus- ja sünnituspuhkust, lapsendaja- ega lapsehoolduspuhkust. (5) Sõjaaja ametikoha ülesandeid täitva tegevväelase töökorralduse, sealhulgas töö- ja puhkeaja korralduse, kehtestab Kaitseväe juhataja. (6) Sõjaaja ametikoha ülesandeid täitvale tegevväelasele peab olema tagatud mõistlik puhkeaeg. (7) Sõjaaja ametikoha ülesannete täitmise aega ei arvestata tegevväelase rahuaja ametikoha põhipuhkuse andmise õiguse aluseks oleva aja hulka. § 1565. Lähetamine (1) Kaitseväe juhataja kehtestab sõjaaja ametikoha ülesandeid täitva tegevväelase lähetamise ja lähetusega seotud kulu hüvitamise korra, kui tegevväelane lähetatakse: 1) välisriiki lühiajaliselt; 2) välisriiki riiklike ülesannete täitmiseks kauemaks kui kuueks kuuks. (2) Sõjaaja ametikoha ülesandeid täitva tegevväelase lähetamisel päevaraha ei maksta. § 1566. Teenistusalased piirangud (1) Sõjaaja ametikoha ülesandeid täitev tegevväelane: 1) ei tohi tegeleda poliitiliste vaadete levitamisega; 2) ei tohi võtta osa erakonna tegevusest; 3) ei tohi töötada väljaspool teenistusülesannete täitmist muul ameti- või töökohal; 4) peab järgima toimingu, otsuse või tehingu tegemisel korruptsioonivastases seaduses sätestatut; 5) ei tohi streikida ega osaleda muus surveaktsioonis, mis häirib sõjalise riigikaitse korraldamist. (2) Sõjaaja ametikoha ülesandeid täitval tegevväelasel on õigus keelduda kaitseväeteenistusvälise töö tegemisest. Avalikus teenistuses oleva isiku avaliku võimu teostamise õigus peatub sõjaaja ametikoha ülesannete täitmise ajaks. § 1567. Tegevväelase palgakorraldus 61 (1) Sõjaaja ametikoha ülesandeid täitva tegevväelase palgaastmestiku ja Kaitseväe juhataja sõjaaja ametikoha palga kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. (2) Palga maksmise tingimused ja korra kehtestab Kaitseväe juhataja. § 1568. Tegevteenistuse lõppemine (1) Sõjaaja ametikoha ülesandeid täitva tegevväelase tegevteenistussuhe lõpeb: 1) tema surma korral; 2) tema asumisel Riigikogu, Euroopa Parlamendi ja Vabariigi Valitsuse liikmeks; 3) kui ta Kaitseväe arstliku komisjoni otsusel ei vasta tegevväelase teenistusülesannete täitmise tervisenõuetele; 4) Kaitseväe ettepanekul; 5) tema teadmata kadunuks jäämise korral; 6) kui jõustub süüdimõistev kohtuotsus, millega talle mõisteti karistus, mis välistab tegevteenistuses jätkamise; 7) tema jõudmisel vanaduspensioniikka. (2) Sõjaaja ametikoha ülesandeid täitva tegevväelase vabastab tegevteenistuse lõppemisel tegevteenistusest Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülem. (3) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule võib Vabariigi Valitsuse või valdkonna eest vastutava ministri poolt rahuaja ametikohale nimetatud tegevväelase vabastada sõjaaja ametikohalt Vabariigi Valitsuse või valdkonna eest vastutava ministri ettepanekul. (4) Vabariigi Valitsuse või valdkonna eest vastutava ministri poolt rahuaja ametikohale nimetatud tegevväelase rahuaja ametikohalt vabastamine jõustub sõjaaja ametikohalt vabastamise päeval. (5) Sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni ajal kutsealuse tegevteenistusse võtmise korral teda tegevteenistusest vabastamise järel ajateenistusse ei kutsuta ning tema ajateenistus loetakse lõppenuks käesolevas seaduses sätestatud korras. § 1569. Kaitseväeteenistus pärast sõjaseisukorra lõppenuks kuulutamist ja demobilisatsiooni väljakuulutamist (1) Enne sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni väljakuulutamist tegevteenistuses olnud isik jätkab Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülema nimetatud rahuaja ametikohal. Sobiva rahuaja ametikoha puudumisel vabastatakse isik Kaitseväe ettepanekul tegevteenistusest, teatades sellest isikule ette vähemalt 14 päeva. (2) Sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni ajal käesoleva seaduse § 1563 alusel tegevteenistusse võetud isik vabastatakse tegevteenistusest sõjaseisukorra lõppenuks kuulutamisel või demobilisatsiooni ajal Kaitseväe ettepanekul, teatades sellest isikule ette vähemalt 14 päeva. (3) Sõjaseisukorra lõppemisel või demobilisatsiooni ajal võib sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni ajal tegevteenistusse võetud isiku nimetada poolte kokkuleppel rahuaja ametikohale kuni viieks aastaks, kui isik vastab käesoleva seaduse §-s 83 sätestatud tegevteenistusse võtmise nõuetele ja käesoleva seaduse §-s 92 sätestatud rahuaja ametikoha nõuetele, välja arvatud rahuaja ametikohal nõutava hariduse ja sõjaväelise väljaõppe nõuetele. 62 (4) Tegevväelane, kes on võetud käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel tähtajaliselt tegevteenistusse, peab omandama hariduse ja sõjaväelise väljaõppe tegevteenistuse tähtaja jooksul. (5) Rahuaja ametikohal nõutava hariduse või sõjaväelise väljaõppe omandamata jätmise korral lõpeb tegevväelase teenistussuhe käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tegevteenistuse tähtaja lõppemisel. (6) Käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 2 alusel vabastatakse isik tegevteenistusest hüvitiseta. 2. jagu Kaitseväeteenistusse kutsumine mobilisatsiooni ajal § 15610. Mobilisatsioonikäsk ja kogunemiskohta ilmumise kohustus (1) Mobilisatsiooni korral kohustatakse 18-aastast ja vanemat kaitseväekohustuslast, sõjaaja ametikohale nimetatud kaitseväekohustuseta isikut ning kaitseväelast asuma sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma Kaitseväe juhataja mobilisatsioonikäsuga. (2) Kui mobilisatsioon on välja kuulutatud enne sõjaseisukorra väljakuulutamist, peab Kaitseväe juhataja mobilisatsioonikäsu andmisel arvestama riigikaitseseaduse § 17 lõike 3 alusel antud Vabariigi Valitsuse korralduses sätestatut. (3) Mobilisatsioonikäsk toimetatakse kaitseväekohustuslastele ja sõjaaja ametikohale nimetatud kaitseväekohustuseta isikule kätte ühel käesoleva seaduse § 701 lõikes 3 sätestatud viisil. Kaitseväelasele toimetatakse mobilisatsioonikäsk kätte suuliselt või taasesitamist võimaldavas vormis. (4) Kaitseväekohustuslane ja sõjaaja ametikohale nimetatud kaitseväekohustuseta isik peab mobilisatsioonikäsu saamisel või Kaitseväe juhataja otsusest teadasaamisel ilmuma talle teatavaks tehtud kogunemiskohta käsus ettenähtud tähtpäeval. (5) Kaitseväekohustuslasel ja sõjaaja ametikohale nimetatud kaitseväekohustuseta isikul peavad kogunemiskohta ilmumisel kaasas olema talle teatavaks tehtud esemed ja dokumendid. (6) Mobilisatsiooni ajal kogunemiskohta ilmumisel kaasas olevate dokumentide ja esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. (7) Kogunemiskohta saabudes hindab kaitseväekohustuslase ja sõjaaja ametikohale nimetatud kaitseväekohustuseta isiku vastavust tegevväelase tervisenõuetele vastavalt vajadusele Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülema määratud arst. (8) Välisriigis viibiv kaitseväekohustuslane ja sõjaaja ametikohale nimetatud kaitseväekohustuseta isik peab mobilisatsioonikäsus ettenähtud tähtpäeval ilmuma kogunemiskohta Eestis või viivitamata ühendust võtma lähima Eesti Vabariigi välisesindusega. (9) Eesti Vabariigi välisesindusega ühendust võtnud isik on kohustatud välisesinduse korraldusel ilmuma välisesindusse või muusse välisesinduse määratud kohta. § 15611. Kogunemiskohta ilmumata jätmine 63 (1) Mobilisatsioonikäsu saanud kaitseväekohustuslane ja sõjaaja ametikohale nimetatud kaitseväekohustuseta isik peab kogunemiskohta ilmumata jätmisel viivitamata teatama Kaitseväele või välisriigis viibimisel Eesti Vabariigi välisesindusele põhjused, mis takistavad tema ilmumist kogunemiskohta või Eesti Vabariigi välisesindusse või muusse välisesinduse määratud kohta. (2) Kogunemiskohta või Eesti Vabariigi välisesindusse või muusse välisesinduse määratud kohta ilmumata jätmist põhjendav takistus on kaitseväekohustuslase ja sõjaaja ametikohale nimetatud kaitseväekohustuseta isiku: 1) raske haigus, mis ei võimalda kogunemiskohta ilmuda; 2) viibimine rasedus- ja sünnituspuhkusel, lapsendaja- või lapsehoolduspuhkusel; 3) töötamine riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal; 4) viibimine vahi all; 5) vabadusekaotusliku karistuse kandmine; 6) transpordivahendi kasutamise võimaluse puudumine välisriigis viibimise korral. (3) Kaitseväekohustuslane ja sõjaaja ametikohale nimetatud kaitseväekohustuseta isik, kes on saanud mobilisatsioonikäsu, kuid kellel on kogunemiskohta või Eesti Vabariigi välisesindusse või muusse välisesinduse määratud kohta ilmumata jätmisel käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud põhjendatav takistus, on kohustatud sellest viivitamata kirjalikult teavitama Kaitseväge või välisesindust. Ilmumata jätmisest ei pea teavitama käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 sätestatud juhul, kui haigus ei võimalda teavitada, ning punktides 4 ja 5 sätestatud juhul. (4) Isik, kes jätab käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud teavituse esitamata, loetakse kogunemiskohta ilmumata jäänud isikuks. (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud asjaolude äralangemisel on kaitseväekohustuslane või sõjaaja ametikohale nimetatud kaitseväekohustuseta isik kohustatud viivitamata Kaitseväkke ilmuma. (6) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud asjaolude äralangemisel on välisriigis viibiv mobilisatsioonikäsu saanud kaitseväekohustuslane ja sõjaaja ametikohale nimetatud kaitseväekohustuseta isik kohustatud sellest viivitamata teavitama Eesti Vabariigi välisesindust ning on välisesinduse korraldusel kohustatud ilmuma välisesindusse või muusse välisesinduse määratud kohta. (7) Kaitsevägi või Eesti Vabariigi välisesindus tunnistab kaitseväekohustuslase ja sõjaaja ametikohale nimetatud kaitseväekohustuseta isiku kogunemiskohta või välisesindusse või muusse välisesinduse määratud kohta ilmumata jätmise tema esitatud tõendite alusel põhjendatuks või põhjendamatuks.“; 54) seaduse 10. peatüki 3. jagu täiendatakse §-ga 1771 järgmises sõnastuses: „§ 1771. Distsiplinaarkaristuse kohaldamine ja ametikohalt kõrvaldamine sõjaseisukorra ajal (1) Sõjaseisukorra ajal võib sõjaaja ametikoha ülesandeid täitvale tegevväelasele kohaldada kõiki käesoleva seaduse § 168 lõikes 2 sätestatud distsiplinaarkaristusi. 64 (2) Distsiplinaarkaristuse määramise õigusega ülem võib kõrvaldada tegevväelase distsiplinaarmenetluse ajaks sõjaaja ametikohalt, viies ta ajutiselt teisele sõjaaja ametikohale või vabastades ta teenistusülesannete täitmisest. (3) Ajutiselt teisele sõjaaja ametikohale viidud tegevväelasele säilitatakse distsiplinaarmenetluse ajaks tema senine palk. (4) Käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel teenistusülesannete täitmisest vabastatud tegevväelasele säilitatakse aja eest, millal ta oli teenistusülesannete täitmisest vabastatud, tema senine palk 50 protsendi ulatuses. (5) Distsiplinaarkaristuse määramise õigusega ülem on kohustatud tegevväelase distsiplinaarmenetluse ajaks sõjaaja ametikohalt vabastamisest teavitama palga kinnipidamiseks pädevat struktuuriüksust viie tööpäeva jooksul. (6) Kui tegevväelane on kahtlustatav või süüdistatav karistusseadustiku 15. peatükis, 17. peatüki 2. jaos või §-s 435 või 447 sätestatud süüteos, mille eest karistusseadustik näeb ette vähemalt viieaastase vangistuse, võib sõjaaja ametikoha asukoha ülem tegevväelase üle viia teisele sõjaaja ametikohale senise palga säilitamisega. (7) Kui tegevväelast ei ole võimalik üle viia teisele sõjaaja ametikohale, võib talle määrata ametikohavälised teenistusülesanded ja kõrvaldada ta ametikohast tulenevate teenistusülesannete täitmiselt osaliselt või täielikult.“; 55) seaduse 11. peatükki täiendatakse §-ga 2042 järgmises sõnastuses: „§ 2042. Teenistusalased tagatised sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal (1) Kaitsevägi tagab sõjaaja ametikoha ülesandeid täitvale kaitseväelasele sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal toitlustuse, individuaalvarustuse, majutuse ja meditsiiniabi, arvestades teenistusülesannete täitmise asukohta, iseloomu, kestust ja muid tingimusi. (2) Kaitsevägi tagab sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal rahuaja ametikoha ülesandeid täitvale kaitseväelasele meditsiiniabi, arvestades teenistusülesannete täitmise asukohta, iseloomu, kestust ja muid tingimusi. (3) Asendusteenistujale tagatakse vajaduse korral sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal tervishoiuteenused, meditsiiniseadmed ja ravimid ravikindlustuse seaduse alusel. (4) Sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal teenistuskohustuse täitmise tõttu hukkunud kaitseväelase matmise korraldab Kaitsevägi. (5) Pärast sõjaseisukorra lõppenuks kuulutamist või demobilisatsiooni lõppu tagatakse käesoleva seaduse §-des 111–112, 193–196 ning 198–201 nimetatud tagatisi vastavalt riigi rahaliste vahendite olemasolule ja muudele asjaoludele.“; 56) paragrahvi 224 pealkirjas asendatakse sõna „õppekogunemisele“ sõnaga „reservteenistusse“; 65 57) seaduse 16. peatükki täiendatakse §-ga 2261 järgmises sõnastuses: „§ 2261. Sundtoomine, kui lisaõppekogunemise ja mobilisatsiooni korral jäetakse kaitseväeteenistusse ilmumata (1) Lisaõppekogunemisel osalemise kutses või mobilisatsioonikäsus ettenähtud tähtpäevaks kogunemiskohta ilmumata jätmise korral võib kohaldada kaitseväekohustuslase suhtes sundtoomist. (2) Sundtoomise käigus toimetatakse kaitseväekohustuslane Kaitseväkke. Sundtoomist võib kohaldada kaitseväekohustuslase suhtes olenemata algatatud süüteoasjast. (3) Sundtoomist võib kohaldada, kui on alust arvata, et isik hoiab kõrvale lisaõppekogunemisel osalemise kohustusest või sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma asumisest. Sundtoomist ei kohaldata kaitseväekohustuslase suhtes, kes on vabastatud lisaõppekogunemisel osalemise kohustusest käesoleva seaduse § 76 lõike 2 või 31 alusel või kelle kogunemiskohta ilmumata jätmine loetakse põhjendatuks § 15611 lõike 2 alusel. (4) Sundtoomiseks koostab Kaitseväe juhataja või tema volitatud tegevväelane sundtoomise määruse, milles märgitakse: 1) sundtoomisele allutatud isiku nimi, isikukood või sünniaeg, teadaolev elu- või asukoht ning töökoht või õppeasutuse nimetus; 2) sundtoomise põhjus; 3) määruse täitmise aeg ja koht, kuhu isik toimetada. (5) Sundtoomise määrus edastatakse täitmiseks Politsei- ja Piirivalveametile. (6) Sundtoomist võib teostada ka Kaitsevägi. Teostatud sundtoomisest teavitab Kaitsevägi viivitamata Politsei- ja Piirivalveametit. (7) Sundtoomisel on õigus kasutada korrakaitseseaduse §-des 45–51 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid ja 5. peatükis sätestatud vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. (8) Isikul, kelle suhtes kohaldatakse sundtoomist, võimaldatakse teavitada oma lähedasi Kaitseväkke toimetamisest.“. § 141. Kaugkütteseaduse muutmine Kaugkütteseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 7 täiendatakse lõikega 32 järgmises sõnastuses: „(32) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja riigikaitseülesanne on osutada elutähtsat teenust kaitseolukorra ajal hädaolukorra seaduses ja selle alusel kehtestatud nõuete kohaselt. Elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus täpsustab riigikaitseülesannet ja selle täitmise nõudeid hädaolukorra seaduse § 37 lõike 2 alusel.”; 2) paragrahvi 28 täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses: 66 „(2) Järelevalvet käesoleva seaduse § 7 lõikes 32 sätestatud riigikaitseülesande valmisoleku nõuete ja riigikaitseülesande täitmise üle tehakse hädaolukorra seaduses sätestatud alustel ja korras.”. § 142. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmine Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahv 6 lõige 21 tunnistatakse kehtetuks; 2) paragrahvi 6 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „1.–21.“ tekstiosaga „1.–2.“. § 143. Kohtute seaduse muutmine Kohtute seaduse § 541 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(6) Kui Riigikohtu esimehe volitused on lõppenud ennetähtaegselt, tuleb julgeolekukontroll Riigikohtu esimehe kandidaadi suhtes teostada kolme kuu jooksul arvates käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud dokumentide saamisest. Julgeolekukontrolli teostava asutuse juhi loal võib julgeolekukontrolli teostamise tähtaega pikendada ühe kuu võrra, kui esineb riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 33 lõike 4 punktis 1 või 2 nimetatud asjaolu või kui ühe kuu jooksul on võimalik punktis 3 või 4 nimetatud asjaolu ilmnemine. Julgeolekukontrolli teostamise tähtaja pikendamisest teavitatakse Vabariigi Presidenti, asjaomaseid valitsuskomisjone ning Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni.“. § 144. Korrakaitseseaduse muutmine Korrakaitseseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvid 16–162 tunnistatakse kehtetuks; 2) paragrahvi 23 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks; 3) paragrahv 25 tunnistatakse kehtetuks; 4) paragrahvi 28 lõikes 2 ja § 29 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „§-s 16“ tekstiosaga „§-s 821“; 5) paragrahvi 44 lõike 1 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „3) kõrgendatud ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks;“; 6) seadust täiendatakse §-ga 441 järgmises sõnastuses: „§ 441. Liikumispiirang (1) Politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan võib ajutiselt keelata isikul teatud territooriumil liikumise või sellelt lahkumise järgmistel juhtudel: 1) isiku elu või tervist ähvardava vahetu ohu korral; 2) ülekaaluka avaliku huvi kaitseks; 3) kõrgendatud ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks. (2) Korrakaitseorgan on kohustatud viivitamata teavitama avalikkust liikumispiirangu territooriumist ning selle kehtestamisest ja lõpetamisest. 67 (3) Liikumispiirangut võib kohaldada kuni käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud aluse äralangemiseni. (4) Liikumispiirangut võib kohaldada üksnes prefekti või muu korrakaitseorgani juhi loal. (5) Liikumispiirangut rikkuva isiku suhtes on õigus kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu.“; 7) seadust 3. peatüki 3. jao 3. jaotist täiendatakse §-ga 531 järgmises sõnastuses: „§ 531. Asja sundkasutusse võtmine ja sundvõõrandamine (1) Politsei või muu seaduses sätestatud korrakaitseorgan võib võtta ajutiselt enda kasutusse isiku valduses oleva asja juhul, kui see on vältimatult vajalik ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. (2) Politsei või muu seaduses sätestatud korrakaitseorgan võib käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel kasutusse võetava asja sundvõõrandada riigi omandisse, kui asi kasutamise käigus tõenäoliselt hävineb või kui asi ei ole kasutusjärgselt muul objektiivsel põhjusel isikule tagastatav. (3) Politsei või muu seaduses sätestatud korrakaitseorgan võib kohustada isikut toimetama käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud asja kindlaksmääratud kohta, kui muud isikut vähem koormavad võimalused asja kohaletoimetamiseks puuduvad. (4) Asja sundkasutusse võtmisel ja sundvõõrandamisel võib kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vajalik. (5) Käesolevas paragrahvis sätestatud meetmete protokollimine on kohustuslik. (6) Sundkasutusse võtmisele ja sundvõõrandamisele ei kuulu: 1) raha ja isikule kuuluvad asjad, millele ei saa pöörata sissenõuet täitemenetluses; 2) elutähtsa teenuse osutamiseks vältimatult vajalikud asjad; 3) kirikute, koguduste ning usuühingute usuliste talituste ja teenistuste korraldamiseks vajalikud vallasasjad; 4) välisriigi esindusele ja selles töötavale isikule kuuluvad asjad; 5) asjad, mille omandi piiramine ei ole kooskõlas rahvusvaheliste kokkulepete või rahvusvahelise õigusega.“; 8) paragrahvi 63 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses: „11) erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal riigikaitseobjektile ja riigikaitselisele ehitisele lähemal kui 500 meetrit.“; 9) paragrahvi 69 lõike 1 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „2) see on vältimatu, et hoida ära oluline või kõrgendatud vahetu oht või seda tõrjuda.“; 10) seaduse 6. peatüki tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „1. jagu 68  Korrakaitsesse kaasamine § 82. Muu isiku kui avaliku korra eest vastutava isiku kaasamine riigi korrakaitseülesande täitmisse korrakaitselepingu alusel Valdkonna eest vastutav minister võib Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori ettepanekul ning eriseaduses määratletud alustel ja korras otsustada turvaettevõtja, mittetulundusühingu, mille põhikirjaliseks eesmärgiks on osalemine avaliku korra kaitsmisel, ja kohaliku omavalitsuse, millel on ametisse nimetatud korrakaitseametnik või moodustatud korrakaitseüksus, kaasamise korrakaitselepinguga politsei ülesannete täitmisel osalemiseks. § 821. Muu füüsilise isiku kui avaliku korra eest vastutava isiku kaasamine riigi korrakaitseülesande täitmisse (1) Korrakaitseorgan võib kaasata ohtu tõrjuma või korrarikkumist kõrvaldama füüsilise isiku, kui ta on võimeline ohtu tõrjuma või korrarikkumist kõrvaldama ja kui: 1) tegemist on vahetu olulise või kõrgendatud ohuga; 2) avaliku korra eest vastutavat isikut ei ole teada või vastutaval isikul ei ole võimalik ohtu õigel ajal tõrjuda või korrarikkumist kõrvaldada või see ei anna piisavat tulemust; 3) korrakaitseorgan ei saa ise või vabatahtlikult kaasatud isiku abil õigel ajal või piisavalt tulemuslikult ohtu tõrjuda või korrarikkumist kõrvaldada ja 4) kaasamine ei tekita ebaproportsionaalselt suurt ohtu kaasatavale isikule ega ole vastuolus kaasatava isiku muude seadusest tulenevate kohustustega. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul on muud isikut kui avaliku korra eest vastutavat isikut lubatud kaasata ainult nii kaua, kui see on ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks vältimatult vajalik, kuid mitte kauem kui 48 tunniks. (3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel kohustatud füüsilisele isikule peab olema tagatud 24 tunni kohta vähemalt kuus tundi puhkeaega, millest neli tundi puhkeaega peab olema katkematu. (4) Korrakaitsesse ei või kaasata: 1) alla 18-aastast füüsilist isikut; 2) keskmise, raske või sügava puudega isikut ja tema hooldajat; 3) puuduva töövõimega isikut; 4) rasedat; 5) isikut, kes kasvatab keskmise, raske või sügava puudega last; 6) üht alla 12-aastast last kasvatavat vanemat või hooldajat; 7) naissoost isikut perioodil, millal tal on töölepingu seaduse kohaselt õigus rasedus- ja sünnituspuhkusele; 8) kaitseväelast, kelle teenistussuhe ei ole peatunud; 9) riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal töötavat isikut, kui ta täidab riigikaitselist töökohustust. § 822. Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamine riiklikku järelevalvesse (1) Kaitseväge ja Kaitseliitu võib kaasata riiklikku järelevalvesse juhul ja nii kaua, kui korrakaitseorgan ei saa ise ega vabatahtlikult kaasatud isiku abil õigel ajal või piisavalt tulemuslikult olulist või kõrgendatud ohtu ennetada, välja selgitada, tõrjuda või korrarikkumist kõrvaldada. 69 (2) Kaitseväge ja Kaitseliitu võib kaasata järgmiste riikliku järelevalve ülesannete täitmisse: 1) otsingu- ja päästetöö, sealhulgas merereostuse likvideerimine, ning demineerimistöö; 2) hädaolukorra lahendamiseks väljakuulutatud eriolukorra lahendamine; 3) liikluse korraldamine ja reguleerimine hädaolukorra ja kaitseolukorra ajal; 4) riigipiiri valvamine; 5) politsei ja piirivalve seaduses ja selle alusel määratud isikute kaitsmine ja objektide valvamine ning riigikaitseobjektide kaitsmine; 6) ühiskonna toimimise seisukohast oluliste võrgu- ja infosüsteemide kaitsmine; 7) riigivastaste, avaliku rahu vastaste ning üldohtlike süütegude toimepanemise ohu ennetamine, väljaselgitamine, tõrjumine ja korrarikkumise kõrvaldamine. (3) Riiklikku järelevalvesse kaasatav kaitseväelane ja Kaitseliidu liige on allutatud käsuõigusega ülemale või juhile, kes saab korraldusi korrakaitseorganilt. (4) Riiklikku järelevalvesse kaasatav Kaitsevägi või Kaitseliit võib kohaldada riikliku järelevalve meetmeid ja vahetut sundi juhul, kui ta on kaasatud käesoleva seaduse § 824 lõike 2 punkti 3 alusel riikliku järelevalve meetmete ja vahetu sunni kohaldamise volitusega. (5) Kui käesoleva seaduse § 824 lõike 2 punktis 3 nimetatud otsuses ei ole määratud teisiti, võib riikliku järelevalve meetmete kohaldamise volitusega kaasatud Kaitsevägi või Kaitseliit kohaldada: 1) politsei korraldusel merepäästetöösse kaasatuna käesoleva seaduse §-des 30 ja 50 sätestatud erimeetmeid; 2) politsei korraldusel muudesse ülesannetesse kaasatuna käesoleva seaduse §-des 28 ja 30, § 32 lõigetes 1–3, §-des 38 ja 42, § 45 lõikes 1 ning §-des 46–52 sätestatud erimeetmeid; 3) päästeasutuse korraldusel käesoleva seaduse §-des 50 ja 51 sätestatud erimeetmeid. (6) Kui käesoleva seaduse § 824 lõike 1 punktis 3 nimetatud otsuses ei ole määratud teisiti, võib vahetu sunni kohaldamise volitusega kaasatud Kaitsevägi ja Kaitseliit kanda ja kasutada kaasava korrakaitseorgani erivahendit ning relvaseaduse § 3 lõikes 2 nimetatud relva. § 823. Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamise tingimused (1) Riiklikku järelevalvesse võib kaasata kaitseväelast ja Kaitseliidu liiget, kes on läbinud kaitseväelase ja Kaitseliidu liikme riiklikku järelevalvesse kaasamise väljaõppe ja omandanud selle tulemusena asjaomase ülesande täitmiseks ning selle raames riikliku järelevalve meetmete ja vahetu sunni kohaldamiseks vajalikud teadmised, oskused ja hoiakud (edaspidi õpiväljundid). (2) Riiklikku järelevalvesse kaasatav kaitseväelane ja Kaitseliidu liige peab kandma vormiriietust koos eritunnusega. Riiklikus järelevalves kasutatav Kaitseväe või Kaitseliidu sõiduk tähistatakse eritunnusega. (3) Ülesande iseloomust tuleneval erandjuhul võib korrakaitseorgani loal loobuda vormiriietuse kandmisest ja eritunnuse kasutamisest. § 824. Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamise otsustamine ja lõpetamine (1) Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamise otsustab: 1) Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülem, kui Kaitsevägi kaasatakse ilma korrakaitseorgani riikliku järelevalve meetmete ja vahetu sunni kohaldamise volituseta; 70 2) Kaitseliidu ülem või tema volitatud isik, kui Kaitseliit kaasatakse ilma korrakaitseorgani riikliku järelevalve meetmete ja vahetu sunni kohaldamise volituseta; 3) Vabariigi Valitsus Vabariigi Presidendi nõusolekul, kui Kaitsevägi või Kaitseliit kaasatakse korrakaitseorgani riikliku järelevalve meetmete ja vahetu sunni kohaldamise volitusega. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 3 nimetatud otsusest teavitatakse viivitamata Riigikogu juhatust ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimeest. (3) Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamise otsustamisel määratakse muu hulgas: 1) kaasatavate kaitseväelaste ja Kaitseliidu liikmete koguarv või selle ülempiir; 2) kaasamise tähtaeg, mis ei või igakordselt ületada kolme kuud; 3) lubatud riikliku järelevalve meetmed, relvad ja erivahendid. (4) Kui jätkuv Kaitseväe või Kaitseliidu kaasamine takistaks oluliselt Kaitseväe või Kaitseliidu põhiülesannete täitmist, võib kaasamise otsustanud organ kaasamise ennetähtaegselt lõpetada, teavitades sellest enne korrakaitseorganit. § 825. Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamise kord (1) Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. (2) Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamise korras sätestatakse: 1) riiklikku järelevalvesse kaasamise taotlemise ja otsustamise täpsem kord; 2) riiklikku järelevalvesse kaasatavate kaitseväelaste ja Kaitseliidu liikmete alluvuse küsimused; 3) kaitseväelase ja Kaitseliidu liikme riiklikku järelevalvesse kaasamise väljaõppe kord, õpiväljundite kirjeldus või õppekava; 4) eritunnuse kirjeldus ja kasutamise nõuded; 5) riiklikku järelevalvesse kaasamisega kaasneva kulu hüvitamise kord. 2. jagu Korrakaitsesse kaasatud füüsilise isiku õigused § 826. Töölepingu ülesütlemise või teenistussuhte lõpetamise keeld Tööandja ei või töötajaga töölepingut üles öelda või ametnikuga teenistussuhet lõpetada põhjusel, et töötaja või ametnik on kaasatud käesoleva seaduse § 821 alusel korrakaitsesse. § 827. Ravi- ja ravimikulude hüvitamine Kui isik on käesoleva seaduse § 821 alusel korrakaitsesse kaasamise käigus saanud vigastada või on haigestunud, on isikul õigus, et riik kannaks tema ravi- ja ravimikulud, mida ei kaeta ravikindlustuse seaduse alusel. § 828. Hüvitis osalise ja puuduva töövõime tekkimisel (1) Kui käesoleva seaduse § 821 alusel korrakaitsesse kaasatud isikul tuvastatakse töövõimetoetuse seaduse alusel osaline või puuduv töövõime korrakaitses osalemisel saadud vigastuse või töö tõttu tekkinud haiguse tagajärjel, on isikul õigus saada riigilt hüvitist, lähtudes 71 Eesti Töötukassa poolt töövõime esmakordsel hindamisel tuvastatud töövõime ulatusest, järgmiselt: 1) osalise töövõime korral – tema kahe aasta töötasu või palga ulatuses; 2) puuduva töövõime korral – tema seitsme aasta töötasu või palga ulatuses. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud seose isiku töövõime ulatuse ja käesoleva seaduse § 821 alusel kohustuse täitmise tagajärjel saadud vigastuse või tekkinud haiguse vahel tuvastab vajaduse korral Sotsiaalkindlustusamet avaliku teenistuse seaduse §-s 491 sätestatud korras. (3) Hüvitise arvutamise aluseks võetakse töölepingu seaduse alusel arvutatud isiku keskmine töötasu. (4) Kui isik ei saanud hüvitise määramisele eelneval perioodil töötasu ega palka, arvutatakse hüvitise suurus hüvitise määramise ajal kehtiva töötasu alammäära alusel. (5) Hüvitis makstakse isikule välja osade kaupa. Osa suurus sõltub töövõime esmakordsel või kordushindamisel tuvastatud osalise või puuduva töövõime kestusest. (6) Hüvitist ei maksta kokku rohkem kui töövõime esmakordsel hindamisel tuvastatud töövõime ulatusele vastav hüvitise maksimummäär. (7) Kui isiku töövõime ulatus muutub, lähtutakse hüvitise edasisel maksmisel töövõime kordushindamisel tuvastatud töövõime ulatusele vastavast käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud hüvitise määrast, võttes arvesse juba välja makstud hüvitist. (8) Kui töövõime kordushindamise tulemusena on isikul õigus saada hüvitist väiksemas ulatuses, kui talle on välja makstud, siis enam makstud summat tagasi ei nõuta. (9) Isikul, kellele töövõime kordushindamise tõttu enam hüvitist ei makstud, kuid kelle töövõime on uue töövõime kordushindamise alusel vähenenud, ei tohi makstava hüvitise aeg koos ajaga, mille eest hüvitist ei makstud, olla kokku pikem tema hüvitise maksimummäära arvutamise aluseks olevast ajast. (10) Kui töövõime kordushindamisel tuvastatud osalise või puuduva töövõime periood algab töövõime esmakordsele tuvastamisele järgneval kalendriaastal, korrigeeritakse hüvitise arvutamise aluseks olevat töötasu või palka osalise või puuduva töövõime esmakordse tuvastamise aasta tarbijahinnaindeksiga. Kui töövõime kordushindamisel tuvastatud osalise või puuduva töövõime periood algab hiljem, korrigeeritakse hüvitise arvutamise aluseks olevat töötasu või palka tarbijahinnaindeksitega alates osalise või puuduva töövõime esmakordse tuvastamise aastast kuni viimasele töövõime kordustuvastamisele eelneva aastani. § 829. Hüvitis isiku hukkumisel (1) Kui käesoleva seaduse § 821 alusel korrakaitsesse kaasatud isik kohustuste täitmise käigus hukkub või saadud vigastuse tagajärjel sureb, on perekonnaseaduse alusel tema ülalpidamisel olnud isikutel õigus saada riigilt hüvitist kokku isiku kümne aasta töötasu või palga ulatuses. (2) Kui käesoleva seaduse § 821 alusel korrakaitsesse kaasatud isik kohustuste täitmise käigus hukkub või saadud vigastuse tagajärjel sureb, maksab riik isiku matuse korraldamiseks matuse korraldanud isikule tehtud kulude hüvitamiseks toetust. Toetust makstakse surnu transportimise, tuhastamise või matmise ja leinatalituse kulude hüvitamiseks. 72 § 8210. Hüvitiste ja kulude määramine ja maksmine (1) Käesoleva seaduse §-des 827–829 ettenähtud hüvitiste ja kulude arvutamise, määramise ja maksmise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. (2) Käesoleva seaduse § 821 alusel korrakaitsesse kaasatud isiku hukkumise ning püsivalt või osaliselt töövõimetuks tunnistamise korral makstavate hüvitiste taotlemisel ja määramisel kohaldatakse riigieelarve seaduse §-s 58 sätestatut. § 8211. Hüvitise saamise õiguse puudumine Käesoleva seaduse §-des 827–829 sätestatut ei kohaldata, kui käesoleva seaduse § 821 alusel korrakaitsesse kaasatud isik oli hukkumisel või vigastuse saamisel: 1) pannud toime süüteo; 2) pannud toime enesetapu või enesetapukatse; 3) pannud toime enesevigastuse, mis ei ole põhjuslikus seoses haigusliku seisundiga ega tulenenud teiste isikute õigusvastasest käitumisest; 4) alkohoolse, narkootilise või psühhotroopse aine joobes.“; 11) paragrahvi 83 täiendatakse lõigetega 51 ja 52 järgmises sõnastuses: „(51) Asja sundkasutusse võtmisega ja sundvõõrandamisega tekkinud kulud hüvitab asja sundkasutusse võtmist taotlenud korrakaitseorgan. Isikule asja sundkasutusse võtmisega ja sundvõõrandamisega tekkinud kulud võib jätta hüvitamata, kui: 1) korrakaitseorgan kasutas asja isiku huvides; 2) korrakaitseorgan kasutas avaliku korra eest vastutava isiku asja; 3) isik võib saada kulude hüvitist mujalt, sealhulgas kindlustuselt. (52) Riikliku järelevalve käigus asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamisega tekkinud kulude ulatuse ja hüvitamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.“; 12) seaduse 7. peatükki täiendatakse §-ga 831 järgmises sõnastuses: „§ 831. Korrakaitsesse kaasamise hüvitis (1) Kui isik kaasati käesoleva seaduse §-de 531 ja 821 alusel korrakaitsesse, on isikul õigus saada korrakaitsesse kaasamist taotlenud korrakaitseorganilt: 1) hüvitist korrakaitses osaletud aja eest, välja arvatud juhul, kui tööandja säilitab töötajale või ametnikule korrakaitses osalemise ajal tema senise töötasu; 2) kaasamisega tekkinud otseste kulude hüvitist. (2) Korrakaitsesse kaasatud isikule makstavate hüvitiste ulatuse ning korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.“. § 145. Krediidiasutuste seaduse muutmine Krediidiasutuste seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 3 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses: „(21) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja riigikaitseülesanne on osutada elutähtsat teenust kaitseolukorra ajal hädaolukorra seaduses ja selle alusel kehtestatud 73 nõuete kohaselt. Elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus täpsustab riigikaitseülesannet ja selle täitmise nõudeid hädaolukorra seaduse § 37 lõike 2 alusel.”; 2) paragrahvi 96 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Järelevalvet käesoleva seaduse § 3 lõikes 21 sätestatud riigikaitseülesande valmisoleku nõuete ja riigikaitseülesande täitmise üle tehakse hädaolukorra seaduses sätestatud alustel ja korras.”. § 146. Kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse muutmine Kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse § 41 pealkirjas ja lõikes 1 asendatakse tekstiosa „kõrgendatud kaitsevalmiduse ja sõjaseisukorra ajal“ tekstiosaga „kaitseolukorra ja selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal“. § 147. Liiklusseaduse muutmine Liiklusseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 8 lõiget 3 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses: „11) korrakaitseorgani poolt riiklikku järelevalvesse kaasatud Kaitseväe või Kaitseliidu reguleerija hädaolukorra ja kaitseolukorra ajal;“. 2) paragrahvi 99 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „4. peatüki“ tekstiosaga „8. peatüki“; 3) paragrahvi 1906 lõike 2 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „4) veoautoga on täidetud riigikaitseülesannet või töökohustust.“. § 148. Maagaasiseaduse muutmine Maagaasiseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 22 täiendatakse lõikega 17 järgmises sõnastuses: „(17) Käesoleva paragrahvi lõikes 15 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja riigikaitseülesanne on osutada elutähtsat teenust kaitseolukorra ajal hädaolukorra seaduses ja selle alusel kehtestatud nõuete kohaselt. Elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus täpsustab riigikaitseülesannet ja selle täitmise nõudeid hädaolukorra seaduse § 37 lõike 2 alusel.”; 2) paragrahvi 262 lõikes 21 ja § 263 lõikes 2 asendatakse sõnad „Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon” sõnadega „asjaomane asutus” vastavas käändes; 3) paragrahvi 262 lõike 41 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium teavitab olukorrast Vabariigi Valitsust ja muid asjaomaseid asutusi.“; 4) paragrahvi 37 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: 74 „(11) Järelevalvet käesoleva seaduse § 22 lõikes 17 sätestatud riigikaitseülesande valmisoleku nõuete ja riigikaitseülesande täitmise üle tehakse hädaolukorra seaduses sätestatud alustel ja korras.”. § 149. Maksukorralduse seaduse muutmine Maksukorralduse seaduse § 29 punktid 53–55 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „53) Kaitseressursside Ametile kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud kutsealuse ja asendusteenistuja kaitseväeteenistuskohustuse täitmise tagamiseks ja riikliku järelevalve korraldamiseks ning riigikaitseseaduses sätestatud riigikaitseülesande määramiseks ja täitmise tagamiseks, riigikaitseseaduses sätestatud asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise otsustamiseks ja täitmise tagamiseks ning riigikaitseseaduses sätestatud riigikaitselise töökohustuse nõuete kontrollimiseks; 54) Kaitseväele kaitseväeteenistuse seaduses nimetatud reservis oleva isiku kaitseväeteenistuskohustuse täitmise tagamiseks ja riikliku järelevalve korraldamiseks ning Kaitseväe korralduse seaduses sätestatud kaitseväeluure teostamiseks; „55) riigikaitseseaduse § 64 lõikes 1 isikule ühekordse töökohustuse panemise ja korrakaitseseaduse § 821 lõikes 1 nimetatud isiku korrakaitseülesande täitmisele kaasamise otsustamiseks.“. § 150. Meediateenuste seaduse muutmine Meediateenuste seaduse § 21 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: „(4) Kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal tuleb edastatud programmi salvestisi säilitada kaitseolukorra lõppemiseni.“. § 151. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muutmine Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi § 27 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Karantiin on viibimiskeeld korrakaitseseaduse tähenduses ning teenuste osutamise piirang, mille kohaldamise eesmärk on vältida eriti ohtliku nakkushaiguse levikut haiguskoldest väljapoole.“; 2) paragrahvi 27 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Karantiini kehtestab ja lõpetab Terviseamet.“; 3) paragrahvi 27 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks; 4) paragrahvi 27 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(6) Teave karantiini kehtestamise ja lõpetamise kohta avaldatakse viivitamata massiteabevahendis ja Terviseameti veebilehel.“; 75 5) paragrahvi 45 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Korrakaitseorgan võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30, 31, 32, 441, 49, 50 ja 531 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.“. § 152. Perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse muutmine Perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 6 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Kaitseväeteenistuse seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 76 lõike 1 punkt 10 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „10) kui isik on emapuhkusel, isapuhkusel, lapsendajapuhkusel või vanemapuhkusel.“; 2) paragrahvi 76 lõike 31 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „2) kui isik on emapuhkusel, isapuhkusel, lapsendajapuhkusel või vanemapuhkusel.“; 3) paragrahvi 104 lõikes 4 asendatakse sõnad „rasedus- ja sünnituspuhkusele” sõnaga „emapuhkusele”; 4) paragrahvi 108 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Puhkusele lubamisest ei või keelduda ega puhkust katkestada, kui tegevväelane on lubatud emapuhkusele, isapuhkusele, lapsendajapuhkusele, vanemapuhkusele või õppepuhkusele või käesoleva seaduse § 107 alusel antud erakorralisele puhkusele.”; 5) paragrahvi 131 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(5) Tegevteenistussuhte peatumine ei või ületada tegevteenistusse võtmise käskkirjas ettenähtud tegevteenistuse lõpptähtpäeva, välja arvatud juhul, kui tegevväelane on emapuhkusel, isapuhkusel, lapsendajapuhkusel või vanemapuhkusel. Emapuhkusel, isapuhkusel, lapsendajapuhkusel või vanemapuhkusel viibiva tegevväelase määratud ajaga tegevteenistuse lõpptähtpäev lükkub puhkusel viibitud aja võrra edasi.”; 6) paragrahvi 132 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(6) Vanemapuhkusel viibiv tegevväelane on kohustatud teatama oma teenistuse jätkamise soovist kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vähemalt 30 päeva ette.”; 7) paragrahvi 1564 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Kaitseolukorra ajal ei katkestata emapuhkust, isapuhkust, lapsendajapuhkust ega vanemapuhkust.“; 76 8) paragrahvi 15611 lõike 2 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „2) viibimine emapuhkusel, isapuhkusel, lapsendajapuhkusel või vanemapuhkusel;“. 2) seadust täiendatakse §-ga 81 järgmises sõnastuses: „§ 81. Korrakaitseseaduse muutmine Korrakaitseseaduse § 821 lõike 4 punktis 7 asendatakse sõnad „rasedus- ja sünnituspuhkusele” sõnaga „emapuhkusele”;“; 3) paragrahvi 17 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Riigikaitseseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 28 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamine ei katkesta isiku emapuhkust, isapuhkust, lapsendajapuhkust ega vanemapuhkust.”; 2) paragrahvi 65 lõike 1 punktis 3 asendatakse sõnad „rasedus- ja sünnituspuhkusele” sõnaga „emapuhkusele”;“. § 153. Politsei ja piirivalve seaduse muutmine Politsei ja piirivalve seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 3 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses: „(8) Kaitseväge ja Kaitseliitu võib kaasata politsei ülesannete täitmisse ja selle raames riiklikku järelevalvesse korrakaitseseaduses sätestatud tingimustel ja korras.“; 2) paragrahvi 77 lõiked 3–8 tunnistatakse kehtetuks; 3) paragrahvi 1084 lõige 41 tunnistatakse kehtetuks; 4) paragrahvi 1084 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(5) Vabatahtlikul merepäästjal on õigus kohaldada merepäästetööl korrakaitseseaduse §-des 30, 50 ja 531 sätestatud järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel.“. § 154. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse muutmine Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 2 punkt 9 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „9) lahendab taotlusi peatada või lõpetada erakonna tegevus või peatada töötajate ja tööandjate ühingu või selle liidu tegevus;“; 2) paragrahvi 2 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses: 77 „11) lahendab taotlusi erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamise ja lõpetamise otsuse ning Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele riigis viibimise loa andmise otsuse peale.“; 3) paragrahvi 3 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal otsustab erakonna ning töötajate ja tööandjate ühingu või selle liidu tegevuse peatamise kolleegium.“; 4) paragrahvi 13 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: „(3) Kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal lahendab kohus käesoleva seaduse §-s 6 nimetatud taotluse viivitamata.“; 5) seaduse 3. peatüki pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „3. peatükk KAEBUSED RIIGIKOGU, RIIGIKOGU JUHATUSE JA VABARIIGI PRESIDENDI OTSUSTE PEALE NING TAOTLUSED RIIGIKOGU JA VABARIIGI PRESIDENDI OTSUSTE TÜHISTAMISEKS“; 6) paragrahvi 16 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses: „(2) Õiguskantsler ja kohus võivad esitada Riigikohtule taotluse tühistada Riigikogu erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni väljakuulutamise või lõpetamise otsus või Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele riigis viibimise loa andmise otsus.“; 7) paragrahvi 18 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses: „(2) Õiguskantsler ja kohus võivad esitada Riigikohtule taotluse tühistada Vabariigi Presidendi sõjaseisukorra või mobilisatsiooni väljakuulutamise otsus.“; 8) paragrahvid 19–201 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 19. Kaebuse ja taotluse esitamise tähtaeg Kaebuse Riigikogu, Riigikogu juhatuse või Vabariigi Presidendi otsuse peale ja taotluse Riigikogu või Vabariigi Presidendi otsuse tühistamiseks võib Riigikohtule esitada kümne päeva jooksul otsuse jõustumisest arvates. § 20. Kaebuse ja taotluse sisu- ja vorminõuded (1) Kaebus ja taotlus esitatakse põhistatult ja selles märgitakse: 1) andmed kaebuse või taotluse esitaja kohta; 2) andmed vaidlustatava otsuse kohta; 3) selgelt väljendatud taotlus. 78 (2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatule märgitakse kaebuses, kuidas vaidlustatav otsus rikub kaebuse esitaja õigusi. (3) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatule märgitakse taotluses põhiseaduse sätted või põhimõtted või seaduse sätted, millele vaidlustatav Riigikogu või Vabariigi Presidendi otsus ei vasta. (4) Kaebus ja taotlus allkirjastatakse esitaja poolt ning sellele lisatakse vaidlustatava otsuse tekst ja muud kaebuse või taotluse aluseks olevad dokumendid. § 201. Puuduste kõrvaldamine ning kaebuse ja taotluse tagastamine läbivaatamatult (1) Kui kaebus või taotlus ei vasta käesoleva seaduse §-s 20 sätestatud nõuetele ja selles on kõrvaldatavaid puudusi, annab Riigikohus kaebuse või taotluse esitajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Kui kaebuse või taotluse esitaja ei ole määratud tähtpäevaks puudusi kõrvaldanud, tagastab Riigikohus kaebuse või taotluse läbivaatamatult selle esitajale. (2) Kaebus ja taotlus tagastatakse läbivaatamatult selle esitajale, kui selle läbivaatamine ei kuulu Riigikohtu pädevusse. (3) Kaebus tagastatakse läbivaatamatult selle esitajale, kui vaidlustatav otsus ei saa rikkuda kaebuse esitaja õigusi ja kaebus on seetõttu ilmselgelt põhjendamatu.“; 11) paragrahvi 21 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Menetlusosalised kaebuse ja taotluse läbivaatamisel Riigikohtus on kaebuse või taotluse esitaja ja otsuse teinud organ.“; 12) paragrahvi 21 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses: „(3) Kohtuotsuse või -määruse alusel algatatud menetluses on taotluse läbivaatamisel menetlusosalised kohtuvaidluse menetlusosalised ja otsuse teinud organ.“; 13) paragrahvi 22 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Kohus lahendab kaebuse Riigikogu, Riigikogu juhatuse või Vabariigi Presidendi otsuse peale ja taotluse Riigikogu või Vabariigi Presidendi otsuse tühistamiseks viivitamata pärast nõuetekohase kaebuse või taotluse saamist.“; 14) paragrahvi 23 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kui Riigikogu, Riigikogu juhatuse või Vabariigi Presidendi otsuse peale esitatud kaebuse ja Riigikogu või Vabariigi Presidendi otsuse tühistamise taotluse läbivaatamisel tekib kohtul põhjendatud kahtlus asjassepuutuva õigustloova akti, selle andmata jätmise või välislepingu põhiseadusele vastavuses, uuendab kohus määrusega menetluse, kaasates asja läbivaatamisse menetlusosalistena ka käesoleva seaduse § 10 lõikes 1 nimetatud isikud. (2) Menetluse uuendamise korral lahendab kohus käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kaebuse ja taotluse üheaegselt asjassepuutuva õigustloova akti, selle andmata jätmise või välislepingu põhiseadusele vastavuse kontrollimisega käesoleva seaduse § 13 lõikes 1 näidatud tähtajal pärast menetluse uuendamist.“; 79 15) paragrahvi 24 lõike 1 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „2) jätta kaebuse või taotluse rahuldamata.“; 16) seaduse 5. peatüki pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „5. peatükk ERAKONNA TEGEVUSE PEATAMINE JA LÕPETAMINE NING TÖÖTAJATE JA TÖÖANDJATE ÜHINGU TEGEVUSE PEATAMINE“; 17) seadust täiendatakse §-ga 321 järgmises sõnastuses: „§ 321. Taotlus peatada erakonna või töötajate ja tööandjate ühingu tegevus kaitseolukorras Kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal võib Vabariigi Valitsus esitada Riigikohtule taotluse peatada erakonna ning töötajate ja tööandjate ühingu või selle liidu tegevus, kui see on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks.“; 18) paragrahvi 33 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Menetlusosalised erakonna tegevuse peatamise või lõpetamise või töötajate ja tööandjate ühingu või selle liidu tegevuse peatamise taotluse läbivaatamisel Riigikohtus on Vabariigi Valitsus ja erakond või töötajate ja tööandjate ühing või selle liit, kelle tegevuse peatamist või lõpetamist taotletakse. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud menetlusest võib arvamuse andmise õigusega osa võtta õiguskantsler.“; 19) paragrahvis 34 ja § 35 lõikes 1 asendatakse sõnad „erakonna tegevuse lõpetamise taotluse“ sõnadega „erakonna tegevuse peatamise või lõpetamise või töötajate ja tööandjate ühingu või selle liidu tegevuse peatamise taotluse“; 20) paragrahvi 36 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Asja lahendamisel võib Riigikohus: 1) otsustada erakonna tegevuse lõpetamise; 2) otsustada erakonna või töötajate ja tööandjate ühingu või selle liidu tegevuse peatamise erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra lõppemiseni; 3) jätta Vabariigi Valitsuse taotluse rahuldamata.“. § 155. Päästeseaduse muutmine Päästeseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 1 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks; 2) paragrahvi 5 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses: „(5) Kaitseväge ja Kaitseliitu võib kaasata päästeasutuse ülesannete täitmisse ja selle raames riiklikku järelevalvesse korrakaitseseaduses sätestatud tingimustel ja korras.“; 80 3) paragrahvi 131 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Päästeamet võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30, 32, 44, 441, 49–51 ja 531 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.“; 4) paragrahvi 132 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Päästeamet või kohaliku omavalitsuse üksus võib ajutiselt keelata isiku viibimise siseveekogu jääl päästesündmuse ennetamiseks.“; 5) paragrahvid 19–21 tunnistatakse kehtetuks; 6) seaduse 61. peatükk tunnistatakse kehtetuks; 7) paragrahv 44 tunnistatakse kehtetuks; 8) paragrahv 45 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „§ 45. Ulatusliku ja pikaajalise päästetöö ja demineerimistööga seotud kulude hüvitamine (1) Ulatuslikul või pikaajalisel päästetööl või demineerimistööl osaleja kulud, välja arvatud saamata jäänud tulu, hüvitatakse riigieelarve seaduse § 58 lõike 3 alusel kehtestatud määruses sätestatud korras. (2) Ulatusliku või pikaajalise päästetöö või demineerimistööga seotud kulude hüvitamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.“; 9) paragrahvi 46 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Ulatuslikul või pikaajalisel päästetööl osalevale vabatahtlikule päästjale makstakse riigieelarve seaduse § 58 lõike 3 alusel kehtestatud määruses sätestatud korras päästetööl osaletud aja eest tasu. (2) Vabatahtlikule päästjale ulatuslikul või pikaajalisel päästetööl osaletud aja eest tasu maksmise ulatuse ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.“; 10) paragrahvi 48 täiendatakse pärast sõna „poolt“ sõnaga „õiguspäraselt“. § 156. Riigieelarve seaduse muutmine Riigieelarve seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 45 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Pärast kaitseolukorra otsustamist Vabariigi Valitsuse poolt või mobilisatsiooni või sõjaseisukorra väljakuulutamist ning kollektiivse enesekaitse lepinguga ette nähtud kohustuste täitmiseks võib Vabariigi Valitsus esitada Riigikogule riigieelarve muutmise seaduse või lisaeelarve eelnõu ning otsustada vajaduse korral selle rakendamise kuni Riigikogu poolt küsimuse otsustamiseni, kusjuures enne Riigikogu poolt küsimuse otsustamist tehtavate kulude kogumaht ei tohi ületada kümmet protsenti jooksva aasta riigieelarve kulude mahust. Kui kaitseolukorra ajal nähakse riigieelarve muutmise seaduse või lisaeelarve eelnõuga ette 81 seaduses sätestatud toetus- või tasumäärade muutmine, esitatakse riigieelarve muutmise seaduse või lisaeelarve eelnõuga samal ajal asjakohase seaduse muutmise eelnõu.“; 2) paragrahvi 45 lõike 2 punktis 3 asendatakse tekstiosa „kaitsevalmiduse kõrgendamine“ sõnaga „kaitseolukord“; 3) paragrahvi 45 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „kõrgendatud kaitsevalmiduse ja sõjaseisukorra ajal“ tekstiosaga „kaitseolukorra ja selle lahendamiseks väljakuulutatud sõjaseisukorra ajal“; 4) paragrahvi 64 lõike 2 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „1) riigi toimimine hädaolukorras ja selle lahendamiseks väljakuulutatud eriolukorras;“; 5) paragrahvi 64 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses: „(61) Kui kaitseolukorra ja selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal on vaja kasutada täiendavaid riigi rahalisi vahendeid kaitseolukorra lahendamiseks, sealhulgas riigi eelarvelise jätkusuutlikkuse tagamiseks, võib Vabariigi Valitsus määrata riigieelarve ja käesoleva seaduse § 67 lõikes 1 nimetatud isikute väljamaksete tingimused.“; 6) paragrahvi 66 lõiget 5 täiendatakse pärast sõna „Vabariigi Valitsus“ tekstiosaga „või tema volitatud minister“; 7) paragrahvi 72 lõiget 4 täiendatakse pärast sõna „Vabariigi Valitsus“ tekstiosaga „või tema volitatud minister“. § 157. Riigikaitseliste sundkoormiste seaduse kehtetuks tunnistamine Riigikaitseliste sundkoormiste seadus (RT I, 13.03.2019, 147) tunnistatakse kehtetuks. § 158. Riigikaitseseaduse kehtetuks tunnistamine Riigikaitseseadus (RT I, 13.03.2019, 147) tunnistatakse kehtetuks. § 159. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmine Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 49 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: „(4) Riigikogu esimees kutsub Riigikogu täiendava istungi kokku viivitamata, kui korralise istungjärgu ajal on Vabariigi Valitsus või Vabariigi President esitanud Riigikogule ettepaneku kuulutada välja erakorraline seisukord või kui Vabariigi President on esitanud Riigikogule ettepaneku kuulutada välja sõjaseisukord, mobilisatsioon või demobilisatsioon.“; 2) paragrahvi 56 lõike 1 punktist 6 jäetakse välja tekstiosa „ja kaitsevalmiduse kõrgendamisega seotud otsus“; 3) paragrahvi 56 täiendatakse punktiga 61 järgmises sõnastuses: 82 „61) otsuse eelnõu, mis on seotud Eesti Vabariigi territooriumil või muu riigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele ajutise riigis viibimise loa andmisega ning mis võetakse arutamisele esimesel võimalusel;“; 4) paragrahvi 118 pealkiri ja lõige 1 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt: „§ 118. Erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamist käsitleva ning Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele riigis viibimise loa andmisega seotud Riigikogu otsuse eelnõu menetlemise erisused (1) Erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamist käsitleva või Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele riigis viibimise loa andmisega seotud Riigikogu otsuse eelnõu arutatakse ühel lugemisel.“. § 160. Riigikontrolli seaduse muutmine Riigikontrolli seaduse § 18 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(6) Kui riigikontrolöri volitused on lõppenud ennetähtaegselt, tuleb julgeolekukontroll riigikontrolöri kandidaadi suhtes teostada kolme kuu jooksul arvates käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud dokumentide saamisest. Julgeolekukontrolli teostava asutuse juhi loal võib julgeolekukontrolli teostamise tähtaega pikendada ühe kuu võrra, kui esineb riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 33 lõike 4 punktis 1 või 2 nimetatud asjaolu või on ühe kuu jooksul võimalik punktis 3 või 4 nimetatud asjaolu ilmnemine. Julgeolekukontrolli teostamise tähtaja pikendamisest teavitatakse Vabariigi Presidenti, asjaomaseid valitsuskomisjone ning Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni.“. § 161. Riigipiiri seaduse muutmine Riigipiiri seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 96 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(2) Politsei- ja Piirivalveamet võib ajutiselt keelata isiku viibimise piiriveekogul, sisemerel või selle jääl isiku elu või tervist ähvardava ohu ennetamiseks või tõrjumiseks või piirirežiimi rikkumise ennetamiseks.“; 2) paragrahvi 11 lõike 8 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Kaitseolukorra ja selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal, kui kaitseväekohustuslase suhtes on kehtestatud Eestist lahkumise keeld, on politsei pädevuses kontrollida, kas Eestist lahkuva kodaniku suhtes on kehtestatud lahkumise keeld või piirang.“. § 162. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmine Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduses tehakse järgmised muudatused: 83 1) paragrahvi 22 lõike 2 punktis 4, § 23 lõike 3 punktis 4 ja § 52 lõike 1 punktis 7 asendatakse sõnad „Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjonile” sõnadega „asjaomasele ministeeriumile ja Riigikantseleile”; 2) paragrahv 24 tunnistatakse kehtetuks; 3) paragrahvi 38 lõike 3 punktis 2 asendatakse sõnad „teabevaldajat, Kaitsepolitseiametit ja Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni“ sõnadega „teabevaldajat ja Kaitsepolitseiametit”. § 163. Riigi Teataja seaduse muutmine Riigi Teataja seaduse § 9 lõige 21 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(21) Vabariigi Valitsuse kaitseolukorra ja selle lõpetamise otsus, Riigikogu erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamise ja lõpetamise otsus, Vabariigi Presidendi sõjaseisukorra ning mobilisatsiooni väljakuulutamise otsus, samuti kaitseolukorra lahendamiseks, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni korraldamiseks antud Riigi Teatajas avaldamise kohustusega haldusakt esitatakse avaldamiseks viivitamata.“. § 164. Riigivaraseaduse muutmine Riigivaraseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 11 täiendatakse lõigetega 3 ja 4 järgmises sõnastuses: „(3) Vallasasja, välja arvatud väärtpaberi, valitsemise võib üle anda ajutiselt või alaliselt ühelt riigivara valitsejalt teisele täidesaatva riigivõimu asutusele, kui vallasasi on vajalik hädaolukorra või kaitseolukorra lahendamiseks, sealhulgas riigikaitseülesannete täitmiseks. (4) Kinnisasjade ja piiratud asjaõiguste valitsemist hädaolukorra ja kaitseolukorra ajal ühelt riigivara valitsejalt teisele üle ei anta. Kui hädaolukorra või kaitseolukorra lahendamiseks on vaja kinnisasja või selle osa kasutada teisel täidesaatva riigivõimu asutusel, võib kinnisasja kasutuse ajutiselt üle võtta.“; 2) paragrahvi 12 täiendatakse lõigetega 7 ja 8 järgmises sõnastuses: „(7) Käesoleva seaduse § 11 lõigetes 3 ja 4 nimetatud riigivara valitsemise üleandmise ja ajutisse kasutusse võtmise otsustab hädaolukorras hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus ning kaitseolukorra ajal kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus. (8) Käesoleva seaduse § 11 lõigetes 3 ja 4 nimetatud riigivara valitsemise üleandmise ning ajutiseks kasutuseks võtmise, tagastamise ja kulude hüvitamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.“. § 165. Riigi õigusabi seaduse muutmine Riigi õigusabi seaduse § 5 täiendatakse lõigetega 3 ja 4 järgmises sõnastuses: „(3) Riigi õigusabi osutamine füüsilisele isikule kaitseolukorra ajal on riigikaitseülesanne, mida täidab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud riigi õigusabi osutaja. 84 (4) Eesti Advokatuuri riigikaitseülesanne on korraldada kaitseolukorra ajal käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud riigikaitseülesande täitmist ning tagada see oma liikmete kaudu.”. § 166. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmine Tervishoiuteenuste korraldamise seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 17 lõige 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „11) Kiirabibrigaadi pidaja, kellega on sõlmitud käesoleva seaduse § 17 2 sätestatud kiirabi rahastamise leping, on hädaolukorra seaduse § 36 lõikes 2 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja“.“; 2) paragrahvi 52 lõike 1 punktis 2 asendatakse tekstiosa „§ 5 lõike 4“ tekstiosaga „§ 53 lõike 1“; 3) paragrahvi 52 lõike 1 punkt 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „7) valmisoleku tagamist tervishoiuteenuste osutamiseks hädaolukorras, kaitseolukorra ja selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal; tervishoiuteenuste osutamise korralduse ümberkorraldamise planeerimist ja ümberkorraldamist ning tervishoiuteenuse osutajate väljaõpet;“; 4) paragrahvi 52 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses: „(31) Käesoleva seaduse § 581 lõikes 31 nimetatud riigikaitseülesannete täitmine tagatakse riigieelarves ravikindlustuseks ja Eesti Haigekassa eelarves ettenähtud vahenditest.“; 5) paragrahvi 56 lõike 1 punkt 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „11) hädaolukorra seaduse § 11 ja riigikaitseseaduse § 53 lõike 1 alusel tervishoiuvaldkonna varu hoidja ning moodustamise, hoidmise, kasutamise, kontrollimise, uuendamise, täiendamise ja aruandluse korra.“; 6) paragrahv 574 tunnistatakse kehtetuks; 7) paragrahvis 581 asendatakse läbivalt tekstiosa „kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni“ tekstiosaga „kaitseolukorra ja selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra“; 8) paragrahvi 581 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses: „(31) Eesti Haigekassa riigikaitseülesanne on tagada kaitseolukorra ajal ravikindlustusega hõlmatud ja ravikindlustusega hõlmamata isikule osutatud vältimatu abi eest tasumine.”; 9) paragrahvi § 581 lõike 4 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „1) kavandab koostöös Kaitseministeeriumiga kaitseolukorra ja selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal tervishoiuteenuste osutamiseks vajaliku tervishoiuvaldkonna varu moodustamist ja kasutamist;“; 10) seaduse 6. peatüki pealkirjast jäetakse välja sõna „Riiklik”; 85 11) seaduse 6. peatükki täiendatakse §-ga 621 järgmises sõnastuses: „§ 621. Järelevalve riigikaitseülesande täitmise ja selleks valmistumise üle (1) Käesoleva seaduse §-s 581 sätestatud riigikaitseülesande valmisoleku nõuete ja riigikaitseülesande täitmise üle teeb järelevalvet Terviseamet. (2) Terviseamet võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud järelevalve tegemiseks kohaldada riigikaitseseaduse §-des 109 ja 110 sätestatud meetmeid ning § 74 lõikes 1 sätestatud uurimistoiminguid.”. § 167. Turvaseaduse muutmine Turvaseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 13 täiendatakse lõigetega 4 ja 5 järgmises sõnastuses: „(4) Kui turvaettevõtja osutab käesoleva seaduse § 3 lõikes 3 nimetatud raha ja väärtpaberite veo teenust krediidiasutusele, kes on elutähtsa teenuse osutaja, on turvaettevõtja hädaolukorra seaduse § 36 lõike 3 punktis 2 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja. (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja riigikaitseülesanne on osutada elutähtsat teenust kaitseolukorra ajal hädaolukorra seaduses ja selle alusel kehtestatud nõuete kohaselt. Elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus täpsustab riigikaitseülesannet ja selle täitmise nõudeid hädaolukorra seaduse § 37 lõike 2 alusel.”. 2) paragrahvi 461 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „§ 83“ tekstiosaga „§ 98“; 3) paragrahvi 56 senine tekst loetakse lõikeks 1 ning paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses: „(2) Järelevalvet käesoleva seaduse § 13 lõikes 5 sätestatud riigikaitseülesande valmisoleku nõuete ja riigikaitseülesande täitmise üle tehakse hädaolukorra seaduses sätestatud alustel ja korras.”. § 168. Töötuskindlustuse seaduse muutmine Töötuskindlustuse seaduse § 23 täiendatakse lõikega 22 järgmises sõnastuses: „(22) Eesti Töötukassa riigikaitseülesanneteks kaitseolukorra ajal on käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1, 31 ja 4 sätestatud ülesannete täitmine, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse § 25 punktis 1 nimetatud tööturutoetuse maksmine ning töötute, töövõime ja töövõimetoetuse, töötutoetuse ja käesoleva seaduse alusel kindlustatute ja hüvitiste maksmise üle arvestuse pidamine.“. § 169. Vabariigi Valitsuse seaduse muutmine Vabariigi Valitsuse seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 16 lõige 21 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: 86 „(21) Riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardava vahetu ohu korral või muude riigikaitset puudutavate kiireloomuliste küsimuste korral on Vabariigi Valitsus otsustusvõimeline, kui istungist võtab peale peaministri osa vähemalt kaks ministrit.“; 2) paragrahvi 37 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(5) Peaministri korraldused, mis on antud käesoleva seaduse § 3 2. ja 3. lõikes, § 13 1. lõikes, § 15 2. lõikes ja § 79 1. lõikes ja riigikaitseseaduse § 11 lõikes 2 nimetatud juhul, avaldatakse Riigi Teatajas.“; 3) paragrahvi 60 lõikes 1 asendatakse läbivalt sõna „riigikaitse“ sõnadega „riigi sõjalise kaitse“; 4) paragrahvi 66 lõikest 1 jäetakse välja sõnad „kriisireguleerimise ja“; 5) paragrahvi 77 lõike 1 punkti 13 täiendatakse pärast sõna „korraldab“ tekstiosaga „julgeoleku ja riigikaitse valdkonna strateegilist kommunikatsiooni, sealhulgas“; 6) paragrahvi 77 lõiget 1 täiendatakse punktiga 14 järgmises sõnastuses: „14) töötab välja riigi kriisireguleerimispoliitika ja koordineerib selle elluviimist;“. § 170. Vedelkütuse seaduse muutmine Vedelkütuse seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 3 täiendatakse lõikega 71 järgmises sõnastuses: „(71) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja riigikaitseülesanne on osutada elutähtsat teenust kaitseolukorra ajal hädaolukorra seaduses ja selle alusel kehtestatud nõuete kohaselt. Elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus täpsustab riigikaitseülesannet ja selle täitmise nõudeid hädaolukorra seaduse § 37 lõike 2 alusel.”; 2) paragrahvi 20 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses: „(6) Järelevalvet käesoleva seaduse § 3 lõikes 71 sätestatud riigikaitseülesande valmisoleu nõuete ja riigikaitseülesande täitmise üle tehakse hädaolukorra seaduses sätestatud alustel ja korras.”. § 171. Veeseaduse muutmine Veeseaduse § 184 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kohaliku omavalitsuse üksus võib ajutiselt keelata oma haldusüksuse piirides veesõidukite liiklemise avalikul ja avalikult kasutataval veekogul või kehtestada neile kiiruspiirangu: 1) veeliikluse ohutuse tagamiseks; 2) veekogu seisundi ja veekogu kallaste kaitseks; 3) kalavarude või kalakoelmute seisukorra kaitseks; 4) veekogu kasutajate ohutuse ja häirimatuse tagamiseks.“. § 172. Välissuhtlemisseaduse muutmine Välissuhtlemisseaduses tehakse järgmised muudatused: 87 1) paragrahvi 9 lõike 1 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks; 2) paragrahvi 10 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Riigikantselei töötab välja koos asjaomaste ministeeriumidega julgeolekupoliitika alused.“. § 173. Õiguskantsleri seaduse muutmine Õiguskantsleri seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 1 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses: „(10) Õiguskantsler teostab järelevalvet kaitseolukorra ja selle lõpetamise otsuse, erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamise ja lõpetamise otsuse ning Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele riigis viibimise loa andmise otsuse põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle riigikaitseseaduses sätestatud korras.“; 2) paragrahvi 61 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(6) Kui õiguskantsleri volitused on lõppenud ennetähtaegselt, tuleb julgeolekukontroll õiguskantsleri kandidaadi suhtes teostada kolme kuu jooksul arvates käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud dokumentide saamisest. Julgeolekukontrolli teostava asutuse juhi loal võib julgeolekukontrolli teostamise tähtaega pikendada ühe kuu võrra, kui esineb riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 33 lõike 4 punktis 1 või 2 nimetatud asjaolu või on ühe kuu jooksul võimalik punktis 3 või 4 nimetatud asjaolu ilmnemine. Julgeolekukontrolli teostamise tähtaja pikendamisest teavitatakse Vabariigi Presidenti, asjaomaseid valitsuskomisjone ning Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni.“. § 174. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse muutmine Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 7 täiendatakse lõikega 13 järgmises sõnastuses: „(13) Käesoleva paragrahvi lõikes 11 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja riigikaitseülesanne on osutada elutähtsat teenust kaitseolukorra ajal hädaolukorra seaduses ja selle alusel kehtestatud nõuete kohaselt. Elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus täpsustab riigikaitseülesannet ja selle täitmise nõudeid hädaolukorra seaduse § 37 lõike 2 alusel.”; 2) paragrahvi 154 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses: „(7) Järelevalvet käesoleva seaduse § 7 lõikes 13 sätestatud riigikaitseülesande täitmise üle tehakse hädaolukorra seaduses sätestatud alustel ja korras.”. § 175. Seaduse jõustumine Käesolev seadus jõustub 2020. aasta 1. juulil. ….. Riigikogu esimees Tallinn, ……….…..2019 88 ___________________________________________________________________________ Algatab Vabariigi Valitsus ………….…....2019 (allkirjastatud digitaalselt) …………………………. 89  Riigikaitse seaduse eelnõu seletuskirja lisa 1 EELNÕU KAVAND VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS nr Julgeolekukomisjoni põhimäärus Määrus kehtestatakse riigikaitseseaduse § 8 lõike 2 alusel. § 1. Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjon Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjon (edaspidi komisjon) täidab talle riigikaitseseaduse, julgeolekuasutuste seaduse ja teiste seadustega pandud ning Vabariigi Valitsuse antud ülesandeid. § 2. Komisjoni liikmed ja juhtimine (1) Komisjoni liikmed on peaminister, ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister, justiitsminister, kaitseminister, majandus- ja taristuminister, rahandusminister, siseminister ja välisminister. (2) Komisjoni tegevust juhib peaminister. § 3. Komisjoni ülesanded (1) Komisjon täidab järgmisi ülesandeid: 1) kujundab Vabariigi Valitsuse pädevuses olevates küsimustes julgeoleku- ja kaitsepoliitilisi seisukohti; 2) juhib julgeolekupoliitika aluste ja riigikaitse strateegiliste arengudokumentide ning riigi kaitsetegevuse kava koostamist; 3) koordineerib täidesaatva riigivõimu asutuste tegevust riigikaitse planeerimisel, arendamisel ja korraldamisel; 4) koordineerib julgeolekuasutuste ja kaitseväeluure tegevust; 5) analüüsib ja hindab riigi julgeolekuolukorda; 6) kavandab Eesti Vabariigi julgeolekule olulise tähtsusega teabe kogumist, määrab kindlaks riigi julgeolekualase teabe vajadused ja koordineerib riigi julgeolekuteabe hanke ja analüüsi kava väljatöötamist; 7) täidab riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadusega komisjonile pandud ülesandeid riigisaladuse kaitse korraldamisel 8) nõustab Vabariigi Valitsust riigisaladuse kaitse korraldamisel; 9) annab Vabariigi Valitsusele vajaduse korral arvamuse riigisaladust käsitleva õigusakti ja välislepingu eelnõu kohta; 10) vaatab läbi avaldusi ja kaebusi ministri poolt riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse ja selle alusel antud õigusaktide ebaseadusliku kohaldamise või kohaldamata jätmise kohta ning informeerib Vabariigi Valitsust läbivaatamise tulemustest; 1 11) annab arvamusi riigisaladuse salastatuse ennetähtaegsel kustutamisel, salastamistähtaja pikendamisel ning salastamisaluse, -taseme ja -tähtaja muutmisel; 12) vaatab läbi avaldusi ja kaebusi ministri poolt riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse ja selle alusel antud õigusaktide ebaseadusliku kohaldamise või kohaldamata jätmise kohta ning informeerib Vabariigi Valitsust läbivaatamise tulemustest; 13) vaatab läbi avaldusi ja kaebusi ministri poolt riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse ja selle alusel antud õigusaktide ebaseadusliku kohaldamise või kohaldamata jätmise kohta ning informeerib Vabariigi Valitsust läbivaatamise tulemustest; 14) vajaduse korral korraldab riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 10 lõike 2 alusel esitatud teabe edastamise Vabariigi Valitsusele, asjaomastele valitsusasutustele ja valitsuskomisjonidele, Vabariigi Presidendile, Riigikogu esimehele ja asjaomastele Riigikogu komisjonidele; 15) täidab muid Vabariigi Valitsuse antud ülesandeid. (2) Komisjonil on oma ülesannete täitmiseks õigus anda täidesaatva riigivõimu asutustele ülesandeid ning saada neilt dokumente ja teavet. § 4. Komisjoni istungid (1) Komisjoni istungi kutsub kokku ja selle päevakorra otsustab peaminister. (2) Komisjonile esitatavad dokumendid tuleb esitada piisavalt varakult, et komisjoni liikmetel oleks võimalik need enne arutelu mõistliku aja jooksul sisuliselt läbi vaadata. Üldjuhul esitatakse dokumendid Riigikantseleile vähemalt viis kalendripäeva enne komisjoni istungi toimumise päeva. (3) Komisjoni istungid on kinnised. Peaministri loal võivad komisjoni istungil sõnaõigusega osaleda teised isikud. § 5. Otsuste tegemine komisjoni istungil (1) Komisjon on otsustusvõimeline, kui istungist võtab peale peaministri osa vähemalt kaks komisjoni liiget. (2) Komisjoni otsused tehakse istungil osalevate liikmete häälteenamusega. Kui ükski komisjoni liige hääletamist ei nõua, loetakse otsus vastuvõetuks ühehäälselt. § 6. Komisjoni istungite protokollimine Komisjoni istungi kohta koostatakse protokoll. Kui komisjoni istungil käsitletakse riigisaladust või salastatud välisteavet, salastatakse istungi protokoll riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduses ning selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud korras. § 7. Komisjoni töö korraldamine (1) Komisjoni töö korraldamise ja finantseerimise tagab Riigikantselei. Komisjoni sekretär on Riigikantselei julgeoleku ja riigikaitse koordinatsioonidirektor, kes osaleb komisjoni istungil sõnaõigusega. (2) Riigikantselei kontrollib ja koordineerib komisjoni otsuste täitmist. (3) Riigikantseleil on komisjoni töö korraldamiseks õigus saada täidesaatva riigivõimu asutustelt dokumente ja teavet. (4) Riigikantselei võib anda komisjoni töö korraldamiseks juhiseid. (5) Komisjon kasutab Vabariigi Valitsuse dokumendiplanke, lisades neile komisjoni nimetuse. § 8. Alakomisjon ja nõukogud (1) Komisjon võib oma ülesannete täitmiseks ja küsimuste lahendamiseks moodustada nõuandva õigusega alakomisjoni või nõukogusid ning määrata nende ülesanded, koosseisu, töökorra ja tööd korraldava asutuse. (2) Alakomisjonil ja nõukogul on oma ülesannete täitmiseks õigus saada täidesaatva riigivõimu asutustelt dokumente ja teavet. § 9. Määruse jõustumine Määrus jõustub [kuupäev]. peaminister kaitseminister riigisekretär  EELNÕU KAVAND VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS Nr Täiendavate riigikaitselise töökohustusega ameti- ja töökohtade loetelu ning loetelu moodustamise, riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökoha loomise ning muutmise ja andmete esitamise kord Määrus kehtestatakse riigikaitseseaduse § 60 lõike 3 alusel. § 1. Üldsätted Määrusega kehtestatakse: 1) riigi ametiasutuse, valitsusasutuse hallatava riigiasutuse, riigile kuuluva sihtasutuse ja riigikaitseliste ülesannetega avalik-õigusliku juriidilise isiku (edaspidi koos riigikaitseline asutus) koosseisus olevate riigikaitseliste ülesannete täitmisega, sh elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamisega vahetult seotud riigikaitselise töökohustusega ameti- ja töökohtade (edaspidi koos riigikaitselise töökohustusega ametikoht) loetelu ning loetelu moodustamise, riigikaitselise töökohustusega ametikoha loomise ning muutmise ja andmete esitamise kord; 2) loetelu ametikohtadest, millel töötav isik loetakse ametikohale asumise kuupäevast kuni ametikohalt vabastamise kuupäevani riigikaitselise töökohustusega ametikohal töötavaks isikuks. § 2. Riigikaitselise töökohustusega ametikoha määramine § 3. Riigikaitselise töökohustusega ametikohtade loetelu § 4. Riigikaitselise töökohustusega ametikohtade arvestus § 5. Riigikaitselise töökohustusega ametikohal töötava kaitseväekohustuslase suhtes rakendatavate piirangute arvestus § 6. Määruse jõustumine Määrus jõustub [kuupäev]. peaminister kaitseminister riigisekretär  EELNÕU KAVAND VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS nr Täiendavate riigikaitseliste töökohtade moodustamine elutähtsa teenuse osutaja juures, loetelu moodustamise ja muutmise ning andmete esitamise kord Määrus kehtestatakse riigikaitseseaduse § 60 lõike 3 alusel. § 1. Reguleerimisala Määrusega kehtestatakse elutähtsa teenuse osutaja juures riigikaitselise töökohustusega töökohtade (edaspidi riigikaitseline töökoht) moodustamise kord ja riigikaitselise töökoha andmete esitamise kord. § 2. Riigikaitselise töökoha moodustamise kord § 3. Riigikaitselise töökohustusega töökohtade ja seal töötava kaitseväekohustuslase kohta rakendatavate piirangute arvestus § 4. Määruse jõustumine Määrus jõustub [kuupäev]. peaminister kaitseminister riigisekretär  EELNÕU KAVAND VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS Tsiviiltoetuse registri põhimäärus Määrus kehtestatakse riigikaitseseaduse § 82 lõike 4 alusel. 1. peatükk Üldsätted § 1. Tsiviiltoetuse registri ametlik nimetus (1) Registri ametlik nimetus on tsiviiltoetuse register(edaspidi register). Registri ametlik lühend on TTR. (2) Registri ingliskeelne nimetus on Register of Civil Assets. § 2. Registri pidamise eesmärk Register on riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu, mille eesmärk on: 1) koondada ja hoida andmeid riigikaitseks vajalike vahendite kohta; 2) pidada arvestust riigikaitseks vajalike materiaalsete vahendite, vastuvõtva riigi toetuse osutamiseks vajalike vahendite, tsiviil-sõjaliseks koostööks, hädaolukorra ja muude korrakaitsesündmuste lahendamiseks vajalike vahendite üle; 3) pidada arvestust asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise üle; 4) pidada arvestust elutähtsa teenuse osutajate üle; 5) pidada arvestust riigikaitselisi ameti- ja töökohti omavate tööandjate üle. § 3. Registri vastutav ja volitatud töötleja (1) Registri vastutav töötleja on Kaitseressursside Amet. (2) Registri volitatud töötleja on: 1) Kaitseressursside Amet; 2) elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus §-s 29 sätestatud teabe osas. § 4. Registri andmete õiguslik tähendus Registrisse esitatud ja kantud andmetel on informatiivne tähendus. 2. peatükk Registri ülesehitus § 5. Registri pidamine ja ülesehitus (1) Registrit peetakse ühetasandilise infotehnoloogilise andmekoguna, mis koosneb digitaalsetest registriandmetest. (2) Register koosneb: 1) digitaalsest registrist; 2) digitaalsest kanderaamatust; 3) digitaalsest geoinfosüsteemist. (3) Register on liidestatud infosüsteemide andmevahetuskihiga(edaspidi X-tee). § 6. Registriandmete kaitse (1) Registri pidamisel kohaldatakse avaliku teabe seaduses, riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduses ning isikuandmete kaitse seaduses sätestatud nõudeid. (2) Registriandmete turbeaste on keskmine(M) ja turvaklass on K2T2S2. (3) Registriandmete kaitsmiseks rakendatakse organisatsioonilisi, füüsilisi ja infotehnoloogilisi meetmeid. (4) Andmete sisestamise, parandamise ja muutmise õigus antakse ainult isikule, kellel on seda vaja teenistus- ja töökohustuste täitmiseks. (5) Teave tehtud registritoimingute kohta salvestatakse. 3. peatükk Registrisse kantavad andmed § 7. Vastuvõtva riigi toetuse kontaktisikute andmed Eestis Vastuvõtva riigi toetust korraldava valitsusasutuse esindaja kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) isiku ees- ja perekonnanimi; 2) isikukood; 3) ametikoht; 4) e-posti aadress; 5) mobiiltelefoni number; 6) teave Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni vähemalt salastatud tasemel teabele juurdepääsu sertifikaadi olemasolu kohta. § 8. Asja sundvõõrandamiseks ja asja sundkasutusele võtmiseks volitatud isikute andmed Asja sundvõõrandamiseks ja asja sundkasutusele võtmiseks volitatud isikute kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) ees- ja perekonnanimi; 2) isikukood; 3) töökoha või ametikoha nimetus; 4) elukoha aadress; 5) kontaktandmed, sealhulgas e-posti aadress ja mobiiltelefoni number; 6) tööpiirkond ja ülesanded. § 9. Kaitseväe sõjaväelinnakute andmed Kaitseväe sõjaväelinnakute kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) linnaku nimi; 2) linnaku aadress; 3) peasissepääsu asukoha L-EST ristkoordinaatsüsteemi X- ja Y-koordinaadid; 4) kontaktandmed, sealhulgas telefoninumber, e-posti ja veebilehe aadress; 5) laopinna olemasolu ja selle tüüp; 6) ladustatava varustuse klass; 7) töökohtade arv; 8) auditooriumite ja õppeklasside arv; 9) kasarmukohtade arv; 10) telkimisala olemasolu ja selle pindala; 11) toitlustuskoha maksimaalne toitlustatavate arv; 12) turvalise sidepidamise võimalus; 13) remonditöökodade olemasolu; 14) remonditöökojas tehtavate remonditööde liigid; 15) parkimisala suurus; 16) meditsiinikeskuse olemasolu ja voodikohtade arv selles; 17) pesupesemise võimalus; 18) kopteri maandumisväljaku olemasolu. § 10. Kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusväljade, harjutusalade, lasketiirude ning eraldiseisvate hoidlate ja depoode andmed (1) Kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusväljade kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) harjutusvälja nimi; 2) veebilehe aadress; 3) asukoha aadress; 4) peasissepääsu asukoha L-EST ristkoordinaatsüsteemi X- ja Y-koordinaadid; 5) harjutava üksuse maksimaalne suurus; 6) kontaktisiku nimi, isikukood, telefoninumber ja e-posti aadress; 7) alalise valve olemasolu; 8) laskeväljade arv; 9) granaadiviskekohtade arv; 10) lõhkamisala olemasolu; 11) tagatud ohuala raadius; 12) majutusvõimalus ja majutuskohtade arv; 13) laagripaiga olemasolu; 14) meditsiinipersonali olemasolu ja arv kohapeal; 15) toitlustuskoha maksimaalne toitlustatavate arv; 16) laopinna olemasolu territooriumil ja selle suurus; 17) kopteri maandumisplatsi olemasolu; 18) ümbruskonna kirjeldus; 19) ühendustee number ja kaugus ühendusteest; 20) andmed lasketiirude kohta; 21) laskeradade arv lasketiirus; 22) maksimaalne laskekaugus lasketiirus; 23) kasutamisega seotud piirangud. (2) Kaitseväe ja Kaitseliidu eraldiseisvate hoidlate ja depoode kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) objekti nimi; 2) objekti keskpunkti L-EST ristkoordinaatsüsteemi X- ja Y-koordinaadid; 3) objekti aadress, telefoninumber ja e-posti aadress; 4) lao pindala ja selle tüüp; 5) ohutustehnika kirjeldus; 6) pakendamisviiside kirjeldus; 7) turvalisuse aste; 8) ühendustee number ja kaugus ühendusteest; 9) kasutamisega seotud piirangud. (3) Kaitseväe merel paiknevate harjutusalade kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) harjutusala nimetus; 2) harjutusala mõttelise keskpunkti rahvusvahelise geodeetiliste koordinaatide süsteemi (World Geodetic System, edaspidi WGS) koordinaadid; 3) harjutusala pindala ja suurim sügavus; 4) kontaktisiku nimi, isikukood, telefoninumber ja e-posti aadress; 5) lähima ankruala kaugus harjutusalast; 6) harjutusala kaugus Miinisadamast; 7) suurim lubatud laskekaugus; 8) suurim lubatud laskekõrgus ilma õhuruumi broneeringuta; 9) veealuste operatsioonide harjutamise piirangud. § 11. Kaitseväe ja Kaitseliidu ning valitsusasutuste hoonete ja rajatiste ning nende käsutuses oleva varustuse andmed (1) Hoonete ja rajatiste kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) hoone või rajatise omanik ja tema kontaktandmed; 2) hoone või rajatise asukoht; 3) hoone või rajatise valveteenistuse telefoninumber; 4) hoone või rajatise asukoha L-EST ristkoordinaatsüsteemi X- ja Y-koordinaadid; 5) staabiruumide või kontoriruumide arv; 6) auditooriumite või õppeklasside arv; 7) ööbimiskohtade arv; 8) telkimisala olemasolu ja suurus; 9) toitlustusvõimalus ja maksimaalne toitlustatavate arv; 10) turvalise sidepidamise võimalus; 11) remonditöökodade olemasolu; 12) remonditöökojas tehtavate remonditööde liigid; 13) parkimiskohtade arv sõiduautode jaoks; 14) parkimiskohtade arv veoautode jaoks; 15) konteinerite ladustamisala mahutavus; 16) kopteri maandumisväljaku olemasolu; 17) kasutamisega seotud piirangud. (2) Varustuse kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) paadikomplektide arv; 2) staabitöö konteinerite arv; 3) telgikomplektid, milles saab ööbida rohkem kui kümme inimest; 4) telgikomplektid staabiruumi jaoks; 5) mobiilsed soojendid; 6) mobiilsed elektrigeneraatorid; 7) mobiilsed toitlustusjaamad; 8) sanitaarkonteinerite arv; 9) mobiilne pesemisjaam, kus saab pesta ja kuivatada varustust ja pesu; 10) mobiilsed valgusallikad keskmiste ja suurte mahtude jaoks; 11) kasutamisega seotud piirangud. § 12. Haiglavõrgu arengukava haiglate loetelus nimetatud haiglate ja kiirabibrigaadi pidajate andmed (1) Haiglavõrgu arengukava haiglate loetelus nimetatud haiglate kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) haigla nimi; 2) registrikood; 3) haigla aadressiandmete süsteemi(ADS) aadress; 4) haigla kontaktandmed, sealhulgas telefoninumber ja e-posti aadress; 5) haigla ravikorpuste keskpunkti L-EST ristkoordinaatsüsteemi X- ja Y-koordinaadid; 6) haiglas osutatavate teenuste loetelu; 7) haigla vastavus Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni klassifitseerimisstandardile; 8) haigla võimekus; 9) haigla voodikohtade üldarv; 10) intensiivravi voodikohtade arv; 11) voodikohtade hõivatus; 12) operatsioonilaudade arv; 13) erakorralise meditsiini teenistuse olemasolu ja voodikohtade arv; 14) kopteri maandumisplatsi olemasolu ja õhusõiduki suurim lubatud mass; 15) surnukuuri olemasolu ja mahutavus. (2) Kiirabibrigaadi pidajate kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) kiirabibrigaadi pidaja nimi äriregistris; 2) äriregistrikood; 3) kiirabibrigaadi asukoht; 4) kiirabibrigaadi telefoninumber ja e-posti aadress; 5) arstibrigaadide arv; 6) õebrigaadide arv; 7) lisabrigaadide arv; 8) kiirabibrigaadi teeninduspiirkond. § 13. Kütusehoidlate ja -tanklate andmed Kütusehoidlate ja -tanklate kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) kütusehoidla või -tankla asukoht; 2) kütusehoidla või -tankla omaniku nimi ja registrikood või isikukood; 3) maksimaalne bensiinimahutavus; 4) maksimaalne diislikütusemahutavus; 5) kütusehoidla tüüp; 6) kütusepumpamise kiirus; 7) kasutamisega seotud piirangud. § 14. Alajaamade andmed Alajaamade kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) alajaama tunnus; 2) alajaama nimi; 3) alajaama keskpunkti L-EST ristkoordinaatsüsteemi X- ja Y-koordinaadid; 4) alajaama aadress; 5) alajaama tüüp; 6) alajaama nimivõimsus; 7) alajaamas kasutatav pingesüsteem; 8) alajaamaga ühendamise viisid ja liitumise võimalused. § 15. Sõidukite andmed (1) Sõidukite kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) sõiduki registreerimisnumber; 2) sõiduki kategooria; 3) sõiduki mark; 4) sõiduki mudel; 5) sõiduki kere tüüp; 6) Euroopa Liidu keretüübi kinnitusnumber; 7) sõiduki omaniku nimi, isikukood või registrikood või -number ja kontaktandmed, sealhulgas aadress, telefoninumber ja e-posti aadress; 8) sõiduki vastutava kasutaja nimi, isikukood või registrikood või -number ja kontaktandmed, sealhulgas aadress, telefoninumber ja e-posti aadress; 9) sõiduki tegeliku kasutaja nimi, isikukood või registrikood või -number ja kontaktandmed, sealhulgas aadress, telefoninumber ja e-posti aadress; 10) sõiduki mootori tüüp, töömaht ja võimsus; 11) VIN kood; 12) istekohtade arv sõidukis koos juhikohaga; 13) seisukohtade arv sõidukis; 14) sõiduki valmistamisaasta; 15) sõiduki värvus; 16) sõiduki tühi-, täis- ja registrimass; 17) sõiduki kandevõime; 18) telgede arv; 19) sõiduki veotelgede arv; 20) sõiduki registri teljekoormused; 21) piduritega haagise lubatud suurim mass; 22) piduriteta haagise lubatud suurim mass; 23) lisamärked; 24) kasutamisega seotud piirangud. (2) Õhusõidukite kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) õhusõiduki riiklik registreerimistunnus; 2) õhusõiduki tüüp; 3) õhusõiduki liik; 4) õhusõiduki kasutusotstarve; 5) õhusõiduki omaniku nimi; 6) õhusõiduki omaniku aadress; 7) õhusõiduki valdaja nimi; 8) õhusõiduki valdaja aadress; 9) õhusõiduki ehitusaasta; 10) õhusõiduki värvus; 11) õhusõiduki istekohtade arv; 12) õhusõiduki maksimaalne stardimass; 13) õhusõiduki lennukaugus ja -kõrgus; 14) kasutamisega seotud piirangud. (3) Veesõidukite kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) veesõiduki registreerimisnumber; 2) veesõiduki nimi; 3) veesõiduki reederi nimi, registrikood või -number või isikukood; 4) reederi nimi, registrikood või -number või isikukood; 5) reederi telefoninumber ja e-posti aadress; 6) veesõiduki Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni number; 7) veesõiduki mere liikuvteenistuse tunnusnumber; 8) ehitusaasta; 9) veesõiduki kutsung; 10) veesõiduki kodusadam; 11) veesõiduki tüüp tegevusala järgi; 13) veesõiduki jääklass; 13) veesõiduki maksimaalne kiirus ja opereerimiskiirus; 14) veesõiduki kere materjal; 15) veesõiduki kogu- ja puhasmahutavus; 16) veesõiduki üldpikkus, laius, süvis ja kandevõime; 17) veesõiduki reisijate arv; 18) veesõidukile pandud kohustused riigihaldusülesannete täitmisel; 19) kasutamisega seotud piirangud. § 16. Masinate ja seadmete andmed Masinate ja seadmete kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) nimetus; 2) registreerimisnumber; 3) paigaldise liik; 4) mark; 5) omaniku nimi, isikukood või registrikood või -number ja kontaktandmed, sealhulgas aadress, telefoninumber ja e-posti aadress; 6) valdaja nimi, isikukood või registrikood või -number ja kontaktandmed, sealhulgas aadress, telefoninumber ja e-posti aadress; 7) liikumiskiirus; 8) tõstevõime; 9) tõstekõrgus; 10) kasutamisega seotud piirangud. § 17. Raudtee taristu ja veeremi andmed (1) Raudteede kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) raudtee nimetus; 2) raudteejaama nimi; 3) jaamavahe; 4) rööbastee liigitus; 5) rööbastee alg- ja lõppobjekt; 6) rööbastee pikkus; 7) rööpmelaius; 8) rööpa tüüp; 9) raudtee omaniku või valdaja kontaktandmed. (2) Raudteeveeremi kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) vedurite andmed, sealhulgas registrinumber, alaliik, kiirus, tühimass, täismass ja kasutamise piirangud; 2) elektrirongivagunite andmed, sealhulgas registrinumber, alaliik, kiirus, tühimass, täismass, istekohtade arv ja kasutamise piirangud; 3) diiselrongivagunite andmed, sealhulgas registrinumber, alaliik, kasutatava kütuse liik, kiirus, täismass, istekohtade arv ja kasutamise piirangud; 4) reisivagunite andmed, sealhulgas registrinumber, alaliik, küttesüsteemi olemasolu, kliimaseadme olemasolu, kiirus, tühimass, täismass, istekohtade arv, magamiskohtade arv ja kasutamise piirangud; 5) kaubavagunite andmed, sealhulgas registrinumber, alaliik, mudel, kiirus, tühimass, täismass, kandejõud ja kasutamise piirangud; 6) eriveeremite andmed, sealhulgas registrinumber, alaliik, kandejõud, tõsteseadme kandejõud ja kasutamise piirangud; 7) eriotstarbeliste veeremite andmed, sealhulgas registrinumber, alaliik, kandejõud, tõsteseadme kandejõud ja kasutamise piirangud. (3) Raudtee laadimisplatvormide kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) laadimisplatvormi koordinaadid; 2) jaam; 3) asukoht raudteel, algus ja lõpp; 4) asukoht raudtee suhtes; 5) raudtee number; 6) laadimisplatvormi materjal; 7) laadimisplatvormi üldpikkus; 8) laadimisplatvormi kasulik pikkus; 9) laadimisplatvormi laius; 10) laadimisplatvormi vertikaalehitusgabariit; 11) laadimisplatvormi horisontaalehitusgabariit; 12) kasutamisega seotud piirangud. § 18. Teede andmed Teede kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) tee number, tee nimetus, algus- ja lõppkilomeeter, kattematerjal, kas tee on riigi, kohaliku omavalitsuse või eraomandis, sõiduvahendi kaalu ja gabariitide piirang, sildade arv, viaduktide arv, estakaadide arv, tunnelite arv; 2) sildade andmed, sealhulgas silla identifikaator, seotud tee, kaugus tee alguspunktist, asukoha X- ja Y-koordinaadid L-EST ristkoordinaatsüsteemis, pikkus, laius, normatiivne kandevõime, kandekonstruktsioonide materjal, sõiduvahendi kaalu ja gabariitide piirang, teede ja sildade sõjalise kandevõime klassifikaatori kood; 3) viaduktide andmed, sealhulgas viadukti identifikaator, seotud tee, kaugus tee alguspunktist, asukoha X- ja Y-koordinaadid L-EST ristkoordinaatsüsteemis, pikkus, laius, normatiivne kandevõime, kandekonstruktsioonide materjal, sõiduvahendi kaalu ja gabariitide piirang, teede ja sildade sõjalise kandevõime klassifikaatori kood. § 19. Sadamate andmed (1) Sadamate kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) sadama nimi; 2) sadama kood; 3) sadama mõttelise keskuse WGS-koordinaadid; 4) sadama maa-ala pindala; 5) sadama akvatooriumi pindala; 6) sadama pidaja või valdaja nimi, registrikood või isikukood ning kontaktandmed; 7) sadama laevaliikluse korraldaja nimi, registrikood, telefoninumber, e-posti aadress ja veebilehe aadress; 8) sadama valveteenuse korraldaja nimi, registrikood, telefoninumber, e-posti aadress ja veebilehe aadress; 9) sadama valverežiimi kirjeldus; 10) sadama sissesõidutee andmetena faarvaatri laius ja sügavus; 11) sadama põhifunktsioonid; 12) sadama navigatsioonihooaja algus ja lõpp; 13) suurima sadamas teenindatava veesõiduki pikkus, laius ja süvis; 14) sadama raadioside töökanalid ja kutsung; 15) sadama turvaside olemasolu ja vahendite liigid; 16) sadama navigatsioonimärkide numbrid ja kirjeldus; 17) osutatavad sadamateenused; 18) kasutamisega seotud piirangud. (2) Osutatavate sadama- ja lisateenuste kohta kogutakse järgmisi andmeid: 1) stividoritööde tegemise võimalus; 2) laevaheitmete, sealhulgas jäätmete, pilsivee ja reovee vastuvõtu võimalus ja vastuvõetavad kogused; 3) kütusega varustamise võimalus ja kogused; 4) joogiveega varustamise võimalus ja kogused; 5) tuukritööde võimalus; 6) remondi- ja värvimistööde võimalus; 7) remonditöökojas tehtavate remonditööde liigid; 8) laeva sidesüsteemidega ühendamise võimalus; 9) laeva energiasüsteemidega ühendamise võimalus; 10) meditsiiniabi olemasolu; 11) raudteede iseloomustus; 12) maismaateede iseloomustus; 13) tõsteseadmete iseloomustus; 14) müra ja tolmu tekitavate tööde tegemise võimalus; 15) lahtise tulega keevitustööde tegemise võimalus; 16) pardataguste tööde tegemise võimalus; 17) paatide ja parvede veeskamise võimalus; 18) sadama skeem; 19) kopteri maandumisplatsi olemasolu; 20) veoautode pesemise võimalus; 21) ankrukohtade andmed, sealhulgas ankrukoha identifikaator, sügavus ja merepõhja iseloomustus; 22) ro-ro-tüüpi laeva rampide andmed, sealhulgas rambi identifikaator, pikkus, süvis ja kandevõime; 23) kaide andmed, sealhulgas kai identifikaator ja pikkus, vendri tüüp, haalamispollari tüüp, ro-ro-tüüpi reisiparvlaeva teenindamine, reisilaeva teenindamine; 24) ühistranspordiühenduse olemasolu. § 20. Lennuväljade ja kopteriväljakute andmed (1) Lennuväljade kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) lennuvälja nimi; 2) lennuvälja aadress; 3) lennuvälja mõttelise keskpunkti WGS-koordinaadid; 4) lennuvälja Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni(edaspidi ICAO) kood; 5) lennuvälja põhifunktsioon; 6) lennuvälja omaniku või valdaja nimi, registrikood või isikukood, telefoninumber ja e-posti aadress; 7) teenuse pakkuja nimi, registrikood, telefoninumber, e-posti aadress ja veebilehe aadress; 8) laadimiskiirus(tonni ööpäevas); 9) remontimisvõimalus; 10) remonditöökojas tehtavate remonditööde liigid; 11) terminali läbilaskevõime(inimest ööpäevas); 12) toitlustuskoha olemasolu; 13) kohtade arv toitlustuskohas; 14) lennuradade andmed, sealhulgas lennuraja identifikaator, pikkus, kandevõime, seisukord ja kattematerjal; 15) perroonide andmed, sealhulgas perrooni identifikaator, kandevõime ja pindala; 16) ladude andmed, sealhulgas lao identifikaator, liik ja pindala; 17) transporditehnika liigid ja hulk; 18) kasutatavate kütuste andmed, sealhulgas kütuse liik, kütusepumpamise kiirus, kütusehoidla mahutavus ja reservkütuse kogus; 19) õhusõidukite parkimiskohtade keskmine arv; 20) tõsteseadmete iseloomustus; 21) lennuvälja skeem; 22) kandevõime ACN-PCN meetodi järgi; 23) püüdursüsteemide olemasolu ja tüüp; 24) kasutamisega seotud piirangud. (2) Kopteriväljakute kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) kopteriväljaku üldandmed: tüüp, nimetus, ICAO kood, kandevõime, kaugus lähimast linnast(km), viitepunkti koordinaadid N ja E ja lennutegevuse laad; 2) kopteriväljaku asukoha aadress; 3) kopteriväljaku kontaktandmed; 4) kopteriväljakul plaanitavad lennutegevused, raskeim õhusõiduk ja arvestuslik lennuoperatsioonide arv; 5) käitaja nimi, äriregistri, mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri või riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste riikliku registri kood või füüsilise isiku puhul isikukood; 6) käitaja tegevuskoha ja postiaadress ning muud kontaktandmed; 7) aeronavigatsiooniteenuse osutaja registrikood ja nimetus; 8) muu lisainfo või märkused; 9) kasutamisega seotud piirangud. § 21. Kaardikihtide andmed Kaardikihtide kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) Eesti põhikaart; 2) joonobjektid; 3) punktobjektid; 4) pindobjektid; 5) abiobjektid; 6) tärkandmed; 7) metaandmed; 8) aadressiandmed; 9) katastriandmed. § 22. Katastriüksuste andmed Katastriüksuste kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) katastritunnus; 2) asukoht ja olemasolul nimi; 3) omavalitsusüksuse nimetus; 4) keskpunkti L-EST ristkoordinaatsüsteemi X-koordinaat; 5) keskpunkti L-EST ristkoordinaatsüsteemi Y-koordinaat; 6) üldpindala; 7) sihtotstarve; 8) omaniku, hoonestaja nimi, aadress ja isikukood, juriidilisel isikul asukoht, postiaadress ja registreerimisnumber; 9) kasutamisega seotud piirangud. § 23. Riigi tegevusvaru andmed Riigi tegevusvaru kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) lepinguga seotud ettevõtja ärinimi; 2) ettevõtja registrikood; 3) ettevõtja aadress; 4) füüsiline ja lepinguga tagatav ressurss, nomenklatuur ja nende kogused; 5) riigi tegevusvaru moodustamise, hoidmise ning uuendamisega seotud lepingute andmed. § 24. Jäätmekäitluskohtade andmed Jäätmekäitluskohtade kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) jäätmekäitluskoha nimetus; 2) jäätmekäitluskoha tüüp; 3) jäätmekäitluskoha aadress; 4) jäätmekäitluskoha keskpunkti L-EST ristkoordinaatsüsteemi X-koordinaat; 5) jäätmekäitluskoha keskpunkti L-EST ristkoordinaatsüsteemi Y-koordinaat; 6) ettevõtja registrikood või isikukood; 7) kontaktisiku nimi, telefoninumber ja e-posti aadress; 8) katastritunnus; 9) lubatud käideldavate jäätmete maksimaalne kogus(tonni aastas) jäätmeliikide kaupa. § 25. Ettevõtjate andmed Ettevõtjate, sealhulgas äriühingute kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) ärinimi; 2) registrikood; 3) aadress; 4) õiguslik vorm; 5) tegevusalad; 6) sidevahendid, sealhulgas e-posti aadress ja telefoninumber. § 26. Puurkaevude andmed Puurkaevude kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) puurkaevu keskkonnaregistri kood; 2) puurkaevu L-EST ristkoordinaatsüsteemi X-koordinaat; 3) puurkaevu L-EST ristkoordinaatsüsteemi Y-koordinaat; 4) puurkaevu tüüp; 5) puurkaevu sügavus; 6) puurkaevu tehniline seisund; 7) põhjaveetase puurkaevus; 8) puurkaevu tootlikkus; 9) teave puurkaevu omaniku või valdaja kohta; 10) kasutamisega seotud piirangud. § 27. Spordiehitiste andmed (1) Spordiobjektide kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) spordiobjekti nimetus; 2) spordiobjekti nimi; 3) spordiobjekti tüüp; 4) spordiobjekti kasutuses oleku staatus; 5) spordiobjekti omaniku nimi, registrikood või -number või isikukood; 6) spordiobjekti asukoha aadress; 7) kontaktisiku telefoninumber ja e-posti aadress; 8) spordiobjekti keskpunkti L-EST ristkoordinaatsüsteemi X-koordinaat; 9) spordiobjekti keskpunkti L-EST ristkoordinaatsüsteemi Y-koordinaat; 10) katastritunnus; 11) spordiobjekti veebilehe aadress; 12) pesemisruumide arv; 13) dušikohtade arv; 14) saunade arv; 15) WC-kohtade, sealhulgas pissuaaride arv; 16) õpperuumide arv; 17) istekohtade arv õpperuumides; 18) statsionaarse toitlustuskoha olemasolu; 19) istekohtade arv toitlustuskohas; 20) voodikohtade arv; 21) fotod spordiobjektist; 22) kasutamisega seotud piirangud. (2) Lisaks lõikes 1 loetletud andmetele kantakse staadionite kohta registrisse järgmised andmed: 1) staadioni nimi; 2) staadioni pikkus ja laius; 3) ringraja pikkus. (3) Lisaks lõikes 1 loetletud andmetele kantakse jalgpalliväljakute kohta, mis ei ole staadionid, registrisse järgmised andmed: 1) jalgpalliväljaku nimetus; 2) jalgpalliväljaku pikkus ja laius; 3) väljaku kate. (4) Lisaks lõikes 1 loetletud andmetele kantakse spordihallide või võimlate kohta registrisse järgmised andmed: 1) spordisaali, -halli või võimla nimetus; 2) spordisaali, -halli või võimla pindala; 3) spordisaali, -halli või võimla pikkus, laius ja kõrgus. (5) Siselasketiirude, välilasketiirude või laskesuusatamistiirude kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) sise- või välilasketiiru või laskesuusatamistiiru nimetus; 2) laskeraja maksimaalne pikkus; 3) laskekohtade arv; 4) 10 m liikuva märklaua radade arv; 5) 50 m liikuva märklaua radade arv; 6) elektroonsete märklehtede või -laudade olemasolu; 7) kasutamisega seotud piirangud. (6) Jahilasketiirude kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) jahilasketiiru nimetus; 2) laskeraja maksimaalne pikkus; 3) kaevikrajal(inglise keeles trap) laskmise võimalus; 4) kaarrajal(inglise keeles skeet) laskmise võimalus; 5) jahipraktilise laskmise(inglise keeles sporting) võimalus; 6) kasutamisega seotud piirangud. § 28. Asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise andmed (1) Asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) vara omaniku nimi, registrikood või isikukood, asukoha või elukoha aadress, telefoninumber, e-posti aadress; 2) vara valdaja nimi, registrikood või isikukood, asukoha või elukoha aadress ning kontaktandmed, sealhulgas telefoninumber ja e-posti aadress; 3) vara liik; 4) vara asukoht; 5) vara kasutuseesmärk; 6) vara iseloomustavad andmed; 7) eelotsuse alus; 8) eelotse kuupäev; 9) eelotsuse number; 10) märkused asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise rakendamise kohta. (2) Asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise kohaldamise haldusakti kohta kantakse registrisse järgmised andmed: 1) haldusakti kättetoimetamise viis; 2) haldusakti kättetoimetamise kuupäev; 3) haldusakti kätte toimetanud sundvõõrandamise ja sundkasutusele võtmise ametiisiku ees- ja perekonnanimi, ameti- või töökoht ning telefoninumber ja e-posti aadress; 4) haldusakti täitmise kuupäev. (3) Lõigetes 1 ja 2 loetletud andmed saadakse §-des 8–20 ja 22–27 loetletud andmete töötlemisel. § 29. Riigikaitselise töökohustusega ameti- ja töökohtadega tööandja arvestus Tööandja kohta, kelle juures on riigikaitselise töökohustusega ameti- ja töökohti, kantakse registrisse järgmised andmed: 1) tööandja registrikood ja nimi; 2) riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohtade piirang ja piirangu alus; 3) teave elutähtsa teenuse osutamise kohta, sealhulgas teenuse osutamise piirkond; 4) teave riskianalüüsi ja plaani kinnitamise kohta; 5) elutähtsa teenuse osutamise algus ja lõpp; 6) elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus või asutused. 4. peatükk Andmete esitamine ja kandmine registrisse ning juurdepääs registri andmetele § 29. Andmete esitajad ja andmete esitamine (1) Registrisse esitavad andmeid: 1) ministeeriumid; 2) elektrituru jaotusvõrguettevõtjad; 3) Kaitseliit; 4) Kaitseressursside Amet; 5) Kaitsevägi; 6) Keskkonnaagentuur; 7) Keskkonnaamet; 8) Lennuamet; 9) Maa-amet; 10) Maanteeamet; 11) Politsei- ja Piirivalveamet; 12) Päästeamet; 13) Riigi Kinnisvara Aktsiaselts; 14) Tehnilise Järelevalve Amet; 15) Terviseamet; 16) Veeteede Amet; 17) elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus. (2) Andmeid esitatakse registrisse paberil või, kokkuleppel volitatud töötlejaga, elektroonse andmevahetuse kaudu. § 30. Andmevahetus teiste andmekogudega (1) Register vahetab andmeid järgmiste riigi andmekogudega: 1) Eesti spordiregister; 2) ehitisregister; 3) kaitselennunduse õhusõidukite register; 4) keskkonnalubade infosüsteem; 5) keskkonnaregister; 6) kohtute registri kinnistusraamat; 7) laevakinnistusraamat; 8) liiklusregister; 9) maakataster; 10) majandustegevuse register; 11) mobilisatsiooniregister; 12) navigatsioonimärkide andmekogu; 13) raudteeliiklusregister; 14) sadamaregister; 15) teeregister; 16) tehnilise järelevalve infosüsteem; 17) tervishoiuteenuse osutamise tegevuslubade riiklik register; 18) tsiviilõhusõidukite riiklik register; 19) äriregister; 20) riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste riiklik register; 21) töötamise register. (2) Andmevahetus lõikes 1 nimetatud andmekoguga toimub X-tee kaudu või elektroonsel andmekandjal, kui selles on kokku lepitud andmekogu volitatud töötlejaga. § 31. Andmete registrisse kandmise kord (1) Paragrahvi 30 lõikes 1 nimetatud ametiasutus või ettevõtja esitab andmekogu põhiandmed lõikes 2 sätestatud viisil. (2) Registritoiming tehakse § 30 lõikes 1 nimetatud füüsilise isiku, ametiasutuse või haldusorgani poolt volitatud töötlejale esitatud kirjaliku dokumendi alusel. Paragrahvi 30 lõikes 1 nimetatud ametiasutus või haldusorgan võib esitada andmeid andmevahetuse kaudu või elektroonsel andmekandjal, kui selles on kokku lepitud andmekogu volitatud töötlejaga. (3) Volitatud töötleja on kohustatud saadud andmete alusel tegema registritoimingu viivitamata, kuid mitte hiljem kui kümne tööpäeva jooksul pärast andmete saamist. § 32. Registrisse esitatud või kantud andmete õigsus (1) Registrisse esitatud andmete õigsuse ja ajakohasuse eest vastutab andmete esitaja. (2) Elektroonse andmevahetuse kaudu edastatud teabes vea tuvastamisel on andmete esitaja kohustatud registri volitatud töötlejale edastama õiged andmed. (3) Andmekogudest saadava teabe õigsuse eest vastutus sätestatakse vastava andmekogu asutamist ja pidamist reguleerivate õigusaktidega. § 33. Ebaõigete andmete parandamine ja täpsustamine (1) Esitatud andmete ebaõigsuse tuvastamisel või kui on tekkinud kahtlus registrisse kantud andmete tõepärasuses, sulgeb registri volitatud töötleja juurdepääsu nendele andmetele kuni andmete õigsuse kindlakstegemiseni või nende parandamiseni. Esitatud andmete ebaõigsuse avastamisest või kahtlusest nende tõepärasuses teavitatakse viivitamata andmete esitajat või andmekogu volitatud töötlejat. (2) Registri volitatud töötlejal on õigus teha andmete esitajale või andmekogu volitatud töötlejale järelepärimisi andmete õigsuse kohta. § 34. Juurdepääs registrisse kantud andmetele ja registriandmete väljastamine (1) Register on piiratud juurdepääsuga ja registriandmed on ette nähtud ainult ametialaseks kasutamiseks. (2) Juurdepääs registriandmetele võimaldatakse juurdepääsuõiguse andmisega või andmete väljastamisega. (3) Registrile annab juurdepääsu ja registrile juurdepääsu õiguse võtab ära Kaitseressursside Ameti peadirektor või tema volitatud isik. (4) Registri volitatud töötleja peab arvestust juurdepääsuõigust omavate isikute üle. Arvestuse pidamiseks on vaja järgmisi andmeid: isiku ees- ja perekonnanimi, isikukood, andmete väljastamise põhjus, kuupäev ja väljastamise viis. 5. peatükk Andmete säilitamine, järelevalve registri pidamise üle, registri pidamise rahastamine ja registri likvideerimine § 35. Registriandmete säilitamine ja arhiveerimine (1) Registriandmeid ei arhiveerita. (2) Registrisse kantud andmed on ajakohased: 1) paragrahvi 30 lõikes 1 nimetatud ametiasutuse või ettevõtja esitatud teave kümme aastat esmasest kande tegemisest või kande muutmisest arvates; 2) paragrahvi 31 lõikes 1 loetletud andmekogust saadud teave kuni vastavast andmekogust kustutamiseni; 3) paragrahvi 15 lõikes 1 sätestatud andmed M kategooria sõiduki kohta kümme aastat alates sõiduki esmasest registreerimisest liiklusregistris, teiste kategooriate sõidukid kuni liiklusregistrist kustutamiseni ning Kaitseväe ja Kaitseliidu sõidukite registris registreeritud sõiduk kuni registrist kustutamiseni. (3) Registrisse kantud andmete ajakohasuse lõppemisel andmed kustutatakse. (4) Registriandmete töötlemisel ja kustutamisel lähtutakse avaliku teabe seadusest ja arhiiviseadusest. § 36. Registritoimingute kohta teabe säilitamine (1) Registritoimingu kohta säilitatakse järgmisi andmeid: 1) toimingu tegija tuvastamist võimaldavad andmed; 2) toimingu tegemise kuupäev ja kellaaeg; 3) toimingu liik. (2) Lõikes 1 sätestatud andmeid toimingu kohta säilitatakse kolm aastat toimingu tegemisest arvates. § 37. Järelevalve registri pidamise üle (1) Järelevalvet registri pidamise üle teevad registri vastutav töötleja, Kaitseministeerium ja andmekaitse järelevalveasutus. (2) Järelevalve tegijal on õigus: 1) tutvuda registrisse esitatud või kantud andmetega ja registri pidamise dokumentidega; 2) siseneda ruumi, kus andmeid töödeldakse või kus paikneb töötlemiseks kasutatav seade; 3) saada teavet andmete registrist väljastamise ja kasutamise kohta. (3) Registri volitatud töötleja on kohustatud likvideerima registri pidamisel ilmnenud puudused järelevalve tegija ettekirjutuses määratud tähtajaks. § 38. Registri pidamise rahastamine Registri pidamist ning hooldus- ja arendustöid rahastatakse riigieelarvest registri volitatud töötleja eelarve kaudu. § 39. Registri likvideerimise kord (1) Registri likvideerimise otsustab Vabariigi Valitsus. (2) Register likvideeritakse vastavalt arhiiviseaduses ja avaliku teabe seaduses sätestatule. 6. peatükk Rakendussätted § 40. Määruse jõustumine Määrus jõustub [kuupäev]. peaminister kaitseminister riigisekretär  EELNÕU KAVAND SISEMINISTER MÄÄRUS Nr Välisriigi relvajõudude liikme ja tema ülalpeetava poolt riigipiiri ületamisel esitatud dokumenti kantava Eestis viibimise aluse ja aja märke vorm Määrus kehtestatakse riigikaitseseaduse § 90 lõike 4 alusel. § 1. Välisriigi relvajõudude liikme ja tema ülalpeetava poolt riigipiiri ületamisel esitatud dokumenti kantavad Eestis viibimise aluseks olevad andmed (1) Politsei- ja Piirivalveamet kannab riigipiiri ületamisel või hiljem esimesel võimalusel välisriigi relvajõudude liikme ja tema ülalpeetava poolt esitatud dokumenti järgmised andmed: 1) Eesti Vabariigi kolmetäheline lühend (EST); 2) Eesti Vabariigi territooriumil viibimise loa väljastaja; 3) kolmekohaline templi identifitseerimisnumber; 4) välisriigi relvajõudude liikmele ja tema ülalpeetavale väljastatud Eestis viibimise loa lõppemise kuupäev; 5) Eesti Vabariigis viibimise kordsus; 6) Eesti Vabariigi territooriumil viibimise loa väljastaja vastava haldusakti andmise kuupäev, aasta ja selle number. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud loa väljastajate koodid on järgmised: 1) Riigikogu – KOOD 01; 2) Vabariigi Valitsus – KOOD 02; 3) riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister – KOOD 03. (3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 nimetatud viibimise kordsus märgitakse dokumenti järgmiselt: 1) ühekordse Eestisse sisenemise ja Eesti Vabariigi territooriumil viibimise loa märge – 01; 2) mitmekordse Eestisse sisenemise ja Eesti Vabariigi territooriumil viibimise loa märge – M; 3) ühekordse sisenemise ja Eesti Vabariigi territooriumi läbimise transiitloa märge – B01; 4) mitmekordse Eestisse sisenemise ja Eesti Vabariigi territooriumi läbimise transiitloa märge – BM. § 2. Välisriigi relvajõudude liikme ja tema ülalpeetava poolt riigipiiri ületamisel esitatud dokumenti kantava Eestis viibimise aluse ja aja märke vorm (1) Eestis viibimise alus ja aeg märgitakse riigipiiri ületamisel või hiljem esimesel võimalusel välisriigi relvajõudude liikme ja tema ülalpeetava esitatud dokumenti eritempliga. Eritempli jäljendi kujutis ja mõõdud on esitatud käesoleva määruse lisas. (2) Eritemplis kasutatakse musta ja punast värvi. Eritempli jäljendile käsitsi kantavad märked kirjutatakse veekindla musta tindiga. (3) Paranduste tegemine dokumenti kantud eritempli jäljendile on keelatud. Dokumenti valesti või ekslikult sissekantud eritempli jäljend tühistatakse ja vajaduse korral kantakse dokumenti uus jäljend. (4) Eritempli jäljendi tühistamiseks dokumendis kasutatakse templit „ANNULLEERITUD” või tehakse kustumatu musta tindiga käsikirjaline kirje „ANNULLEERITUD”. Tühistatud templijäljendi alla kantakse annulleerimise kuupäev, annulleerija nimi ja allkiri. § 3. Määruse jõustumine Määrus jõustub [kuupäev]. siseminister kantsler  EELNÕU KAVAND KAITSEMINISTER MÄÄRUS Mobilisatsiooniregistri põhimäärus Määrus kehtestatakse riigikaitseseaduse § 83 lõike 5 alusel. 1. peatükk Üldsätted § 1. Registri eesmärk Mobilisatsiooniregistri (edaspidi register) eesmärk on pidada arvestust sõjaväelise auastmega sõjaaja ametikohtade (edaspidi sõjaaja ametikoht) täitmise ja riigi sõjaliseks kaitseks kasutatavate materiaalsete vahendite üle. § 2. Registri volitatud töötleja Registri volitatud töötleja on Kaitsevägi. § 3. Registriandmete õiguslik tähendus Registriandmetel on informatiivne tähendus. § 4. Registri pidamine ja ülesehitus (1) Registrit peetakse ühetasandilise digitaalse andmekoguna. (2) Register koosneb: 1) andmetest sõjaaja üksuste, sõjaaja ametikohtade ja nimetatud isikkoosseisu ning mobilisatsiooni korraldamiseks vajalike materiaalsete vahendite kohta (edaspidi digitaalne register); 2) menetlusprotsesside andmetest (edaspidi digitaalne kanderaamat); 3) digitaalsest arhiivist. 2. peatükk Registriandmete koosseis § 5. Digitaalsesse registrisse kantavad andmed (1) Andmed sõjaaja üksuse kohta on: 1) üksuse nimetus; 2) üksuse koosseisuline kuuluvus; 3) üksuse kood; 4) üksuse tüüp; 5) üksuse tase; 6) üksuse valmidusaste; 7) üksuse staatus sõjaaja struktuuris; 8) üksuse moodustamise alguse ja lõpu kuupäev; 9) üksuse varustusaste; 10) üksuse kiirusklass; 11) üksuse formeerija; 12) üksuse formeerimiskoht; 13) üksuse kogunemiskoht; 14) teave üksuse loomise, muutmise ja lõpetamise kohta; 15) üksuse väljaõpe. (2) Andmed sõjaaja ametikoha kohta on: 1) sõjaaja ametikoha nimetus; 2) sõjaaja ametikoha kuuluvus; 3) sõjaaja ametikoha tüüp; 4) samalaadsete sõjaaja ametikohtade arv; 5) sõjaaja ametikohale nimetava isiku ametikoht; 6) teave sõjaaja ametikoha loomise, muutmise ja lõpetamise kohta; 7) sõjaaja ametikoha moodustamise alguse ja lõpu kuupäev; 8) sõjaaja ametikoha klassifikaator; 9) sõjaaja ametikohale kehtestatud tervisenõuded; 10) sõjaaja ametikohal nõutav auaste; 11) sõjaaja ametikohal nõutav riigisaladusele juurdepääsu loa vajadus ja tase. (3) Sõjaaja ametikohale nimetatava isiku, välja arvatud kutsealuse ja isiku, kes ei vasta sõjaaja ametikoha nõuetele, andmed on isiku: 1) ees- ja perekonnanimi või -nimed; 2) isikukood; 3) rahvastikuregistrijärgne elukoht; 4) kontakttelefon ja e-postiaadress ning kontaktaadress, kui see erineb rahvastikuregistrisse kantud aadressist; 5) omandatud või omandatav haridustase; 6) õppekava nimetus; 7) sõjaväelise väljaõppe tase; 8) mootorsõiduki juhtimisõigus; 9) töö- või ametikoht; 10) veregrupp ja reesusfaktor; 11) vastavus tervisenõuetele; 12) antropomeetrilised andmed; 13) omandatud sõjaväelise eriala arvestuskategooria; 14) sõjaväelise eriala arvestuse kood; 15) sõjaväeline auaste, selle andmise kuupäev ja käskkirja number; 16) isikuplaadi väljastamise kuupäev; 17) rahuaja ametikoht, ametikohale nimetamise otsuse number ja kuupäev; 18) sõjaaja ametikoht, ametikohale nimetamise otsuse number ja kuupäev; 19) mobilisatsioonist ja lisaõppekogunemisel osalemise kohustusest vabastamise alus; 20) riigisaladusele juurdepääsu loa andmed; 21) Eestist lahkumise piirang. (4) Sõjaaja üksuse ja selle ametikohtade materiaalsete vahendite andmed on: 1) materiaalse vahendi nimetus; 2) materiaalse vahendi koodid; 3) materiaalse vahendi varustusklass; 4) materiaalse vahendi seotus sõjaaja üksuse või ametikohaga; 5) materiaalse vahendi liik; 6) materiaalse vahendi kirjeldus; 7) materiaalse vahendi mõõtühik; 8) materiaalse vahendi kogus; 9) materiaalse vahendi seisukord; 10) materiaalse vahendi asukoha või kogumiskoha andmed; 11) materiaalse vahendi omaniku ja valdaja ees- ja perekonnanimi või nimetus ning kontaktandmed; 12) materiaalse vahendi registrisse kandmise alus; 13) materiaalse vahendi komplekti kood ja tüüp. § 6. Digitaalne kanderaamat Digitaalsesse kanderaamatusse kantakse: 1) paragrahvi 10 lõikes 3 sätestatud andmed; 2) paragrahvi 16 lõikes 7 nimetatud väljavõtte väljastamise eesmärk, viis ja väljavõttesse kantud andmete loetelu; 3) paragrahvi 17 lõikes 1 sätestatud andmed. § 7. Digitaalne arhiiv Digitaalsesse arhiivi kantakse digitaalsest registrist kustutatud andmed. 3. peatükk Andmete esitamine registrisse, registritoimingud ja arhiveerimine § 8. Andmete esitaja Registrisse esitab andmeid Kaitsevägi. § 9. Andmevahetus (1) Register vahetab andmeid järgmiste andmekogudega: 1) kaitseväekohustuslaste register; 2) tsiviiltoetuse register. (2) Andmevahetus andmekogudega toimub riigi infosüsteemi andmevahetuskihi (X-tee) kaudu või muul elektroonilist andmevahetust võimaldaval viisil. § 10. Registritoimingud (1) Registritoiminguteks on: 1) andmete registrisse kandmine; 2) andmete muutmine; 3) andmete kustutamine. (2) Registritoiminguid teeb volitatud töötleja. (3) Registritoimingute kohta säilitatakse järgmised andmed: 1) registritoimingu tegija ees- ja perekonnanimi; 2) registritoimingu kuupäev ja kellaaeg; 3) registritoimingu liik. (4) Lõikes 3 sätestatud teavet säilitatakse kolm aastat toimingu tegemisest arvates. § 11. Andmete registrisse kandmine (1) Registri volitatud töötleja kannab saadud andmed registrisse kümne tööpäeva jooksul andmete saamisest arvates. (2) Registrikande aluseks olevate andmete õigsuse eest vastutab andmete esitaja. § 12. Registrikande alusdokumendid Registrisse andmete kandmise aluseks olevad dokumendid on: 1) üksuse sõjaaja struktuuri kinnitamise otsus; 2) üksuse või allüksuste koosseisutabel ja varustustabel; 3) isiku sõjaaja ametikohale nimetamise ja sealt vabastamise otsus; 4) sõjaaja üksustele või ametikohale määratud materiaalse vahendi kohta käiv dokumentatsioon. § 13. Andmete muutmine Volitatud töötleja võib andmeid muuta: 1) andmete parandamiseks; 2) uute andmete registrisse kandmiseks; 3) kande aluseks olevate andmete muutumisel; 4) kande aluseks olevate andmete tähtaja möödumisel; 5) muul õigusaktist tuleneval põhjusel. § 14. Andmete parandamine (1) Registriandmetes vea tuvastamisel või veast teadasaamisel on volitatud töötleja kohustatud pärast andmete kontrollimist ja ebaõigete andmete tuvastamist vea parandama. (2) Volitatud töötlejal on õigus vea tuvastamiseks ja parandamiseks pöörduda andmete saamiseks andmete esitaja poole. (3) Paragrahvi 9 lõikes 1 nimetatud andmekogu põhiandmetes olevast veast teadasaamisel edastab volitatud töötleja veateate vastava andmekogu vastutavale või volitatud töötlejale. (4) Volitatud töötleja on kohustatud teavitama ebaõigete andmete saajaid ja teatama õiged andmed viie tööpäeva jooksul pärast andmete parandamist registris. § 15. Andmete kustutamine (1) Kande aluseks olevate andmete muutmisel kantakse registrisse uued andmed ja varasemad andmed kustutatakse. (2) Kustutatud andmed kantakse digitaalsesse arhiivi. (3) Kustutatud andmeid säilitatakse kolm aastat nende digitaalsesse arhiivi kandmisest arvates, kui seadus ei sätesta teisiti.  4. peatükk Juurdepääs registriandmetele ja andmete väljastamine § 16. Juurdepääs registriandmetele (1) Juurdepääs registrisse kantud andmetele on asutusel või isikul, kellel on selleks seadusest tulenev õigus. (2) Registriandmetele võimaldatakse juurdepääs kooskõlas riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadusega. (3) Juurdepääs registriandmetele võimaldatakse juurdepääsuõiguse andmisega või väljavõttena registrist. (4) Juurdepääsu võimaldamiseks peab isik või asutus esitama volitatud töötlejale kirjaliku taotluse, milles tuleb esitada vähemalt järgmised andmed: 1) taotluse esitaja nimi või nimetus; 2) isiku- või registrikood; 3) taotluse allkirjastaja ees- ja perekonnanimi; 4) taotluse esitaja ametikoht, kui taotlejaks on juriidiline isik või ametiasutus; 5) juurdepääsuõiguse taotlemise vajaduse põhjendus ning viide andmete saamise aluseks olevale õigusnormile; 6) isiku, kellele juurdepääsuõigust taotletakse, ees- ja perekonnanimi, isikukood ning ameti- või töökoht; 7) juurdepääsu kestus; 8) isiku riigisaladusele juurdepääsu loa tase; 9) nende andmete kirjeldus või loetelu, millele juurdepääsuõigust taotletakse; 10) soovitav andmetele juurdepääsu viis. (5) Volitatud töötleja otsustab juurdepääsuõiguse andmise või sellest keeldumise ja juurdepääsuõiguse andmise ulatuse 30 päeva jooksul nõuetekohase taotluse saamisest arvates. Volitatud töötlejal on enne juurdepääsuõiguse andmise otsustamist õigus küsida taotluse esitajalt lisateavet. (6) Juurdepääs digitaalsele registrile võimaldatakse vaid autentimisega või registri väljavõttega. Füüsilisele isikule võimaldatakse juurdepääs ainult registri väljavõttega. (7) Digitaalsele kanderaamatule ja digitaalsele arhiivile võimaldatakse juurdepääs vaid registri väljavõttega. Väljavõte koostatakse digitaalse või paberdokumendina. (8) Digitaalsesse registrisse juurdepääsuõigust taotlenud isik või asutus on kohustutud enda või oma esindaja juurdepääsuvajaduse lõppemisest enne selle kestuse lõppu teavitama volitatud töötlejat viivitamata. § 17. Juurdepääsuõigusega isiku tehtud päringute kohta teabe kogumine ja säilitamine (1) Digitaalsesse registrisse juurdepääsuõigusega isiku tehtud päringu kohta kogutakse vähemalt järgmisi andmeid: 1) päringu tegija isikukood; 2) vaadatud andmed; 3) päringu kuupäev ja kellaaeg. (2) Lõikes 1 sätestatud andmeid säilitatakse kolm aastat päringu tegemisest arvates. 5. peatükk Vastutava ja volitatud töötleja ülesanded § 18. Vastutava töötleja ülesanded Vastutav töötleja: 1) tagab registri pidamise vastavalt õigusaktides sätestatud nõuetele; 2) tagab organisatsiooniliste ja tehniliste meetmetega registriandmete tervikluse ja autentsuse, registriandmete kaitse, säilimise ning arhiveerimise; 3) vastutab koos volitatud töötlejaga isikuandmete töötlemise nõuete täitmise eest. § 19. Volitatud töötleja ülesanded Volitatud töötleja: 1) tagab registri pidamise vastavalt õigusaktides sätestatud nõuetele; 2) vastutab registritoimingute õiguspärasuse eest; 3) vastutab registrist andmete väljastamise nõuetele vastavuse eest; 4) tagab õigustatud isikutele juurdepääsu registrile; 5) vastutab isikuandmete töötlemise nõuete täitmise eest; 6) teeb registri vastutavale töötlejale ettepanekuid registri arendamiseks. 6. peatükk Järelevalve registri pidamise üle, registri pidamise finantseerimine ja registri likvideerimise kord § 20. Järelevalve (1) Järelevalvet registri pidamise üle teostavad registri vastutav töötleja ja riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduses ning selle alusel kehtestatud õigusaktides määratud asutused vastavalt oma pädevusele. (2) Järelevalvet teostaval isikul peab riigisaladusele juurdepääsu õigus olema vähemalt tasemel „salajane”. § 21. Registri pidamise finantseerimine Registri pidamise kulu kaetakse riigieelarvest registri volitatud töötlejale selleks eraldatud vahenditest. § 22. Registri likvideerimine (1) Registri likvideerimise otsustab Vabariigi Valitsus. (2) Register likvideeritakse kooskõlas arhiiviseaduse, avaliku teabe seaduse ning riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse nõuetega.  7. peatükk Rakendussätted § 24. Määruse jõustumine Määrus jõustub [kuupäev]. kaitseminister riigisekretär  EELNÕU KAVAND KAITSEMINISTER MÄÄRUS Nr Välisriigi relvajõudude, välisriigi relvajõudude liikme ja tema ülalpeetava piiriületusest ning relvajõudude sõidukite ja kauba üle piiri toimetamisest teavitamise kord Määrus kehtestatakse riigikaitseseaduse § 90 lõike 5 alusel. § 1. Määruse reguleerimisala (1) Käesolev määrus reguleerib riigikaitseseaduse alusel Eestisse saabuvate välisriigi relvajõudude, välisriigi relvajõudude liikme ning tema ülalpeetava kavandatavast ja tegelikust piiriületusest ning välisriigi relvajõudude sõiduki ja kauba kavandatavast ning tegelikust üle riigipiiri toimetamise ajast ja kohast teavitamise korda. (2) Riigikaitseseaduse §-s 96 sätestatud juhul loetakse käesoleva määruse tähenduses välisriigi relvajõudude liikmeks ka välisriigi relvajõude saatev nende teenistuses olev tsiviilisik, rahvusvahelise sõjalise õppeasutuses õppiv isik, rahvusvahelise sõjalise peakorteri personali liige ja peakorteri lepingupartneri töötaja. Nimetatud isikute ülalpeetav loetakse käesoleva määruse tähenduses välisriigi relvajõudude liikme ülalpeetavaks. (3) Käesolevat määrust ei kohaldata, kui välisriigi relvajõudude Eestisse saabumise eesmärk on Eesti või muu riigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemine. § 2. Kaitseministeeriumi teavitamine välisriigi relvajõudude liikme või tema ülalpeetava Eestisse saabumisest (1) Välisriigi relvajõudude liikme Eestisse saabumise ja Eestis viibimise eelduseks on riigikaitse valdkonna eest vastutava ministri antud luba. (2) Eestis viibimise loa saamiseks võib taotluse esitada Kaitsevägi, välisriik, rahvusvaheline sõjaline peakorter või rahvusvaheline sõjaline õppeasutus. Eestis viibimise loa taotlus esitatakse Kaitseministeeriumile. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetamata isik või organisatsioon peab taotluse esitama Kaitseministeeriumile Kaitseväe kaudu. Kaitsevägi lisab taotlusele oma seisukoha välisriigi relvajõudude liikme Eestisse saabumise kohta. (4) Kaitseväe juhataja määrab vastutava ametniku või Kaitseväe struktuuriüksuse, kellel on õigus välisriigi relvajõudude liikme Eestis viibimise luba taotleda või anda käesoleva paragrahvi lõikes 3 ettenähtud Kaitseväe seisukoht. Määramisest teavitatakse Kaitseministeeriumi kirjalikult. (5) Eestisse saabuva välisriigi relvajõudude liikme ja tema ülalpeetava kohta tuleb taotluses esitada vähemalt järgmised andmed: 1) isiku ees- ja perekonnanimi; 2) sünniaeg; 3) kodakondsus; 4) riigipiiri ületuseks kasutatava dokumendi number; 5) sõjaväeline auaste selle olemasolu korral; 6) Eestis viibimise aeg ja teadaolev paiknemise koht; 7) kavandatav riigipiiri ületamise koht; 8) Eestis viibimise eesmärk; 9) Eesti kontaktisik. (6) Kaitsevägi peab lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatule taotlusel välja tooma ka välisriigi relvajõudude liikme Eestis viibimist korraldava Kaitseväe struktuuriüksuse nimetuse. (7) Rahvusvahelise sõjalise koostöö raames Eestisse saabuvate relvajõudude liikmete kohta võib esitada ainult isikkooseisu arvu, Eestis viibimise aja, Eestis viibimise eesmärgi ja Eesti kontaktisiku, kui relvajõudude liikmete kohta ei ole teada käesoleva paragrahvi lõikes 5 toodud täpsemaid andmeid. (8) Käesoleva paragrahvi lõigetes 5 ja 7 sätestatud andmed tuleb esitada Kaitseministeeriumile vähemalt viis tööpäeva enne kavandatavat riigipiiri ületamist. Põhjendatud juhul võib Kaitseministeerium lubada käesoleva paragrahvi lõigetes 5 ja 7 sätestatud andmete esitamist lühema tähtaja jooksul, kui sellest on Kaitseministeeriumi varem teavitatud. (9) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 3 nimetatud isik või organisatsioon või lõike 4 alusel määratud isik või Kaitseväe struktuuriüksus peab Kaitseministeeriumi viivitamata teavitama, kui ilmneb erinevusi käesoleva paragrahvi lõigete 5 ja 7 alusel esitatud andmetes või kui talle saab teatavaks välisriigi relvajõudude liikme asjaomase asutuse loata Eestis viibimine. Kaitsevägi on kohustatud viivitamata teavitama Kaitseministeeriumi, kui talle saab teatavaks, et käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud korras taotluse esitanud asutus või organisatsioon on taotluses esitatud andmeid muutnud või Eestis viibimise loata isiku vastu võtnud. (10) Kaitseministeeriumil on õigus nõuda Eestis viibimise loata isiku kohest Eestist lahkumist või väljastada talle Eestis viibimiseks vajalik luba. (11) Kaitseministeerium teavitab Kaitseväge väljastatud Eestis viibimise loast. § 3. Politsei- ja Piirivalveameti teavitamine välisriigi relvajõudude liikme või tema ülalpeetava Eestisse saabumisest (1) Kaitseministeerium teavitab Politsei- ja Piirivalveametit riigikaitseseaduse §-de 92 ja 93 alusel väljastatud Eestis viibimise loast. (2) Kaitseministeerium edastab Politsei- ja Piirivalveametile käesoleva määruse § 2 lõike 5 punktides 1–7 või lõikes 7 sätestatud andmed, väljaarvatud Eesti kontaktisiku kohta käivad andmed, välisriigi relvajõudude liikme ja tema ülalpeetava kohta hiljemalt järgmisel tööpäeval Eestis viibimise loa andmisest arvates. § 4. Välisriigi relvajõudude sõidukist ja kaubast ning selle planeeritava piiriületuse ning üle piiri toimetamise ajast ja kohast teavitamine Välisriigi relvajõudude sõidukite ja kauba hulgast ning planeeritava piiriületuse ning üle piiri toimetamise ajast ja kohast teavitamine toimub valdkonna eest vastutava ministri poolt strateegilise kauba seaduse § 1 lõike 3 alusel kehtestatud määruses sätestatud korras. § 5. Määruse jõustumine Määrus jõustub [kuupäev]. kaitseminister kantsler  EELNÕU KAVAND VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS Nr Välisriigi sõjalaevale territoriaal- või sisevetesse sisenemise loa ning välisriigi riiklikule õhusõidukile õhuruumi sisenemise loa andmise kord Määrus kehtestatakse riigikaitseseaduse § 97 lõike 2 alusel. 1. peatükk Üldsätted § 1. Määruse reguleerimisala (1) Määrus reguleerib välisriigi sõjalaevale Eesti territoriaal- või sisevetesse ja piiriveekogu Eestile kuuluvasse osasse sisenemise loa andmist (edaspidi laevaluba) ning välisriigi riiklikule õhusõidukile (edaspidi välisriigi õhusõiduk) Eesti õhuruumi sisenemiseks, Eesti territooriumil maandumiseks või üle territooriumi lendamiseks loa andmist (edaspidi lennuluba). (2) Käesolevas määruses sätestatud korrast lähtutakse niivõrd, kuivõrd välislepinguga ei ole ette nähtud teisiti. (3) Eesti õhuruumi kaitsmisel ja puutumatuse tagamisel osaleva Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni liikmesriigi õhusõiduk võib Eesti õhuruumi siseneda, Eesti territooriumil maanduda või üle territooriumi lennata käesolevas määruses sätestatut kohaldamata. Eesti territoriaal- või sisevete ja piiriveekogu Eestile kuuluva osa kaitsmisel ja puutumatuse tagamisel osaleva Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni liikmesriigi sõjalaev võib Eesti territoriaal- või sisevetesse ja piiriveekogu Eestile kuuluvasse osasse siseneda ilma määruses sätestatut kohaldamata. § 2. Laeva- ja lennuluba (1) Laeva- ja lennuluba on aluseks välisriigi sõjalaeva või õhusõiduki Eesti territooriumile sisenemiseks. (2) Laeva- ja lennuluba võib olla ühe- või mitmekordne. (3) Mitmekordse laeva- või lennuloaga antakse välisriigi sõjalaevale Eesti territoriaal- või sisevetesse ja piiriveekogu Eestile kuuluvasse osasse ning välisriigi õhusõidukile Eesti õhuruumi sisenemise, Eesti territooriumil maandumise või üle territooriumi lendamise õigus kestusega kuni üks aasta. (4) Laevaluba ei ole vaja rahumeelse läbisõidu jaoks territoriaalmerest. § 3. Taotluse esitamise õigus Laeva- või lennuloa saamiseks võib taotluse esitada Kaitsevägi, välisriik või rahvusvaheline organisatsioon. Laeva- või lennuloa taotlus esitatakse Kaitseministeeriumile. 2. peatükk Välisriigi sõjalaevale laevaloa andmise kord § 4. Laevaloa taotlemine (1) Välisriigi sõjalaeva Eesti territoriaal- või sisevetesse ja piiriveekogu Eestile kuuluvasse osasse sisenemiseks esitatakse taotlus vähemalt viis tööpäeva enne kavandatavat sisenemist. (2) Erandkorras võib mõjuvatel põhjustel esitada laevaloa taotluse lõikes 1 sätestatud tähtajast kinni pidamata. (3) Laevaloa taotluse vorm on toodud lisas 1. § 5. Taotluse esitamine arvamuse avaldamiseks (1) Kaitseministeerium edastab välisriigi sõjalaeva taotluse ühe tööpäeva jooksul pärast selle saamist Kaitseväele ja Politsei- ja Piirivalveametile ning vajaduse korral muule asjaomasele valitsusasutusele arvamuse avaldamiseks, määrates ühtlasi vastamise tähtaja. (2) Epideemia piirkonnast saabuva välisriigi sõjalaeva sisenemisel Eesti territoriaal- või sisevetesse ja piiriveekogu Eestile kuuluvasse osasse esitab laeva kapten Kaitseministeeriumile vastavalt Vabariigi Valitsuse 27. novembri 2003. a määruse nr 298 „Eesti riigipiiril eriti ohtlike nakkushaiguste leviku tõkestamise kord ja tingimused” § 3 lõikele 2 merenduse tervisedeklaratsiooni lisa, mille Kaitseministeerium edastab ühe tööpäeva jooksul pärast selle saamist arvamuse avaldamiseks Terviseametile, määrates ühtlasi vastamise tähtaja. (3) Arvamuse esitavad lõigetes 1 ja 2 nimetatud asutuste juhid või nende volitatud isikud. Tähtajaks arvamuse esitamata jätmisel loetakse arvamuse avaldaja laevaloa andmisega nõustunuks. § 6. Laevaloa andmine (1) Kaitseministeerium kontrollib taotluses esitatud andmeid ja laevaloa andmise või sellest keeldumise otsus tehakse ühe tööpäeva jooksul pärast § 5 lõigetes 1 ja 2 nimetatud asutustelt arvamuste saamist. Laevaloale võib seada tingimusi. (2) Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni liikmesriigi sõjalaevale võib laevaloa anda ühe tööpäeva jooksul pärast taotluse saamist, kohaldamata §-s 5 sätestatut. § 7. Loa andmisest või sellest keeldumisest teavitamine Kaitseministeerium teavitab laevaloa andmisest või sellest keeldumisest viivitamata taotluse esitanud välisriiki, rahvusvahelist organisatsiooni, Kaitseväge, Politsei- ja Piirivalveametit ning vajaduse korral muid asjaomaseid valitsusasutusi. § 8. Mitmekordse laevaloa alusel Eestisse saabumine Mitmekordse laevaloa olemasolu korral teavitab välisriik või rahvusvaheline organisatsioon kavandatavast sisenemisest Politsei- ja Piirivalveametit kaks tööpäeva ette. Politsei- ja Piirivalveamet edastab vajaduse korral saadud teabe ühe tööpäeva jooksul Kaitseväele ja muudele asjaomastele valitsusasutustele. § 9. Laevaloa andmine Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni alalise mereväe üksuse koosseisus olevale sõjalaevale (1) Kaitsevägi esitab iga aasta 1. novembriks Kaitseministeeriumile taotluse järgneval kalendriaastal Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni alalise mereväe üksuse koosseisus olevate laevade kohta. Kaitsevägi annab viivitamata Kaitseministeeriumile teada muutustest eespool nimetatud alalise mereväe üksuse koosseisus. (2) Kaitseministeerium annab lõike 1 alusel esitatud taotluses nimetatud sõjalaevale üksuse ülesannete täitmiseks mitmekordse laevaloa. Kaitseministeerium teavitab antud loast Kaitseväge. (3) Lõikes 2 sätestatud loa olemasolu korral teavitab välisriigi sõjalaev Eesti territoriaal- või sisevetesse ja piiriveekogu Eestile kuuluvasse osasse sisenemisest Kaitseväge vastavalt Põhja- Atlandi Lepingu Organisatsioonis kehtivale korrale. Kaitsevägi teavitab sisenemisest Kaitseministeeriumi ja Politsei- ja Piirivalveametit ning vajaduse korral muid asjaomaseid valitsusasutusi. 3. peatükk Välisriigi õhusõidukile lennuloa andmise kord § 10. Lennuloa taotlemine (1) Välisriigi õhusõiduki Eesti õhuruumi sisenemiseks, Eesti territooriumil maandumiseks või üle territooriumi lendamiseks esitatakse taotlus vähemalt viis tööpäeva enne kavandatavat sisenemist. (2) Põhjendatud juhul võib lennuloa taotluse esitada Kaitseministeeriumile lõikes 1 sätestatust lühema tähtaja jooksul, kui sellest on Kaitseministeeriumi varem teavitatud. (3) Lennuloa taotluse vorm on toodud lisas 2. § 11. Taotluse esitamine arvamuse avaldamiseks (1) Kaitseministeerium edastab lennuloa taotluse ühe tööpäeva jooksul pärast selle saamist Kaitseväele, Politsei- ja Piirivalveametile ja muule asjaomasele valitsusasutusele arvamuse avaldamiseks ning Tallinna lennuinfopiirkonnas piirkondlikku lennujuhtimisteenust osutavale sertifitseeritud aeronavigatsiooniteenuse osutajale, määrates ühtlasi vastamise tähtaja. (2) Välisriigi õhusõiduki saabumisel epideemia piirkonnast esitab õhusõiduki kapten Kaitseministeeriumile vastavalt Vabariigi Valitsuse 27. novembri 2003. a määruse nr 298 „Eesti riigipiiril eriti ohtlike nakkushaiguste leviku tõkestamise kord ja tingimused” § 3 lõikele 5 lennunduse ülddeklaratsiooni osa „Tervis”, mille Kaitseministeerium edastab ühe tööpäeva jooksul pärast selle saamist arvamuse avaldamiseks Terviseametile, määrates ühtlasi vastamise tähtaja. (3) Arvamuse esitavad lõigetes 1 ja 2 nimetatud asutuste juhid või nende volitatud isikud. Tähtajaks arvamuse esitamata jätmisel loetakse arvamuse avaldaja lennuloa andmisega nõustunuks. § 12. Lennuloa andmine (1) Kaitseministeerium kontrollib taotluses esitatud andmeid ja lennuloa andmise või sellest keeldumise otsus tehakse ühe tööpäeva jooksul pärast §-s 11 nimetatud arvamuste saamist. Lennuloale võib seada tingimusi. (2) Lennuluba antakse taotluses märgitud ajavahemikuks. Lennuluba hakkab kehtima 72 tundi enne loas märgitud aega ning selle kehtivus lõpeb 72 tundi pärast loas märgitud aega. (3) Lennuloa võib anda Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni liikmesriigi õhusõidukitele ühe tööpäeva jooksul pärast taotluse saamist, kohaldamata §-s 11 sätestatut. § 13. Loa andmisest või sellest keeldumisest teavitamine Kaitseministeerium teavitab lennuloa andmisest või sellest keeldumisest viivitamata taotluse esitanud välisriiki või rahvusvahelist organisatsiooni, Kaitseväge, Politsei- ja Piirivalveametit ning vajaduse korral muid asjaomaseid valitsusasutusi. § 14. Mitmekordse lennuloa alusel Eestisse saabumine Mitmekordse lennuloa olemasolu korral ei pea välisriik või rahvusvaheline organisatsioon välisriigi õhusõiduki Eesti õhuruumi sisenemisest, Eesti territooriumile maandumisest või üle territooriumi lendamisest ette teavitama. § 15. Mitmekordse lennuloa andmise eriregulatsioon (1) Kaitseministeerium annab ilma käesolevas peatükis sätestatud korda kohaldamata igal kalendriaastal lennuloa Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni liikmesriigi ning Euroopa Liidu liikmesriigi riiklikele õhusõidukitele. (2) Enne lennuloa väljastamist küsib Kaitseministeerium Tallinna lennuinfopiirkonnas piirkondlikku lennujuhtimisteenust osutava sertifitseeritud aeronavigatsiooniteenuse osutaja arvamuse välisriigi õhusõidukile lennuloa väljastamise kohta. (3) Kaitseministeerium teavitab antud loast Kaitseväge, Politsei- ja Piirivalveametit ning vajaduse korral muid asjaomaseid valitsusasutusi. (4) Lõikes 1 sätestatud lennuloa olemasolu korral ei pea välisriik õhusõiduki Eesti õhuruumi sisenemisest, Eesti territooriumile maandumisest või üle territooriumi lendamisest ette teavitama, välja arvatud õhusõiduk, mis on varustatud luure, seire, sihtmärgi kinnistamise ja kohaluure süsteemiga ning elektroonilise sõjapidamise vahendiga, olenemata seadmete väljalülitamisest. Nimetatud seadmetega varustatud välisriigi õhusõiduk teavitab Kaitseväge üks päev enne kavandatud Eesti õhuruumi sisenemist, Eesti territooriumil maandumist või üle territooriumi lendamist. (5) Lõikes 1 sätestatud lennuloa kasutamise korral peavad õhusõiduki luure, seire, sihtmärgi kinnistamise ja kohaluure süsteemid ning elektroonilise sõjapidamise vahendid Eesti õhuruumis ja territooriumil viibimise ajal olema välja lülitatud. (6) Käesoleva paragrahvi alusel antud lennuluba ei kehti välisriigi õhusõidukile, mis veab relvi, laskemoona, lõhkeaineid või muid ohtlikke kaupu, mis ei ole sätestatud Rahvusvaheline Lennutranspordi Ühenduse vastavate ohtlike kaupade vedu reguleerivates dokumentides, ning välisriigi õhusõidukile, millel on Eesti õhuruumi sisenemisel, Eesti territooriumil maandumisel või üle territooriumi lendamise ajal sisse lülitatud luure, seire, sihtmärgi kinnistamise ja kohaluure süsteem ning elektroonilise sõjapidamise vahend. § 16. Määruse jõustumine Määrus jõustub [kuupäev]. Lisa 1 Laevaloa taotluse vorm Lisa 2 Lennuloa taotluse vorm peaminister kaitseminister riigisekretär  EELNÕU KAVAND VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS nr Kaitseolukorra lahendamisega tekitatud kahju hüvitamise täpsemad tingimused ja kord Määrus kehtestatakse riigikaitseseaduse § 106 lõike 4 alusel. § 1. Reguleerimisala § 2. Kahju hüvitamise taotlemine § 3. Taotluse läbivaatamine § 4. Kahju hüvitamine § 5. Määruse jõustumine peaminister kaitseminister riigisekretär  EELNÕU KAVAND VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS nr Rahvusvahelises sõjalises koostöös tekitatud kahju nõude menetlemise, kahju hüvitamise ning kahjuhüvitisest loobumise kord Määrus kehtestatakse riigikaitseseaduse § 107 lõike 4 alusel. § 1. Reguleerimisala ja kohaldamisala § 2. Kahju hüvitamise taotlemine § 3. Taotluse läbivaatamine § 4. Kahju hüvitamine § 5. Kahjuhüvitise väljamaksmine § 6. Kahjuhüvitise tagasimaksmine § 7. Kahju hüvitamise nõudest loobumine § 8. Määruse jõustumine peaminister kaitseminister riigisekretär  EELNÕU KAVAND VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS nr Õiglase hüvitise maksmise täpsemad tingimused ja kord Määrus kehtestatakse riigikaitseseaduse § 108 lõike 9 alusel. § 1. Reguleerimisala § 2. Õiglase hüvitise ulatus § 3. Õiglase hüvitise määramine § 4. Õiglase hüvitise väljamaksmine § 5. Õiglasest hüvitisest loobumine §6. Määruse jõustumine peaminister kaitseminister riigisekretär  EELNÕU KAVAND VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS nr Volituste andmine püsivate riigikaitseülesannete üle järelevalve tegemiseks Määrus kehtestatakse riigikaitseseaduse § 111 lõike 1 punktide 1 ja 2 alusel. § 1. Volituste andmine järelevalve tegemiseks § 2. Määruse jõustumine peaminister kaitseminister riigisekretär  EELNÕU KAVAND KAITSEMINISTER MÄÄRUS nr Tegevväelase sõjaaja ametikohtade palgaastmestik ja Kaitseväe juhataja sõjaaja ametikoha palk Määrus kehtestatakse kaitseväeteenistuse seaduse § 1568 lõike 1 alusel. § 1. Tegevväelase sõjaaja ametikohtade palgaastmestik § 2. Kaitseväe juhataja sõjaaja ametikoha palk § 3. Määruse jõustumine kaitseminister kantsler  EELNÕU KAVAND KAITSEMINISTER MÄÄRUS nr Mobilisatsiooni ajal kogunemiskohta ilmumisel kaasas olevate dokumentide ja esemete loetelu Määrus kehtestatakse kaitseväeteenistuse seaduse § 15611 lõike 5 alusel. § 1. Reguleerimisala § 2. Dokumentide loetelu § 3. Esemete loetelu § 4. Määruse jõustumine kaitseminister kantsler  EELNÕU KAVAND VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS nr Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamise kord Määrus kehtestatakse korrakaitseseaduse § 825 lõike 1 alusel. § 1. Terminid § 2. Kaasamise taotlemine § 3. Kaasamise otsustamine § 4. Kaasatud kaitseväelaste ja Kaitseliidu liikmete alluvus § 5. Eritunnuse kirjeldus ja kasutamise nõuded § 6. Kaasamise väljaõppe korraldus ja õpiväljundid § 7. Väljaõppe ja kaasamisega kaasneva kulu hüvitamine § 8. Määruse jõustumine peaminister siseminister riigisekretär  EELNÕU KAVAND VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS nr Korrakaitsesse kaasatud isiku hukkumise, surma või osalise või puuduva töövõime korral makstava hüvitise ja kulude arvutamise, määramise ning maksmise kord ja ulatus Määrus kehtestatakse korrakaitseseaduse § 8210 lõike 1 alusel. § 1. Reguleerimisala (1) Määrusega kehtestatakse korrakaitsesse kaasatud isiku hukkumise või saadud vigastuse tagajärjel saabunud surma korral makstava hüvitise (edaspidi ühekordne hüvitis), osalise või puuduva töövõime tuvastamise korral makstava hüvitise (edaspidi osalise või puuduva töövõime hüvitis), matuse korraldamise kulude (edaspidi matusekulud) ning ravi- ja ravimikulude hüvitamise taotlemise, arvutamise, määramise ning maksmise kord ja ulatus. (2) Korrakaitsesse kaasatud isiku hukkumise või saadud vigastuse tagajärjel saabunud surma, vigastada saamise või haigestumise asjaolud selgitatakse välja ja registreeritakse töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 24 lõike 6 alusel kehtestatud korra kohaselt. § 2. Taotluse esitamine § 3. Ravi- ja ravimikulude hüvitise taotlemine ja hüvitise ulatus § 4. Taotluse läbivaatamise kokkuvõte § 5. Hüvitiste maksmine ja kulude hüvitamine § 6. Hüvitiste maksmiseks kogutud andmete säilitamise tähtaeg § 7. Määruse jõustumine Käesolev määrus jõustub [kuupäev]. peaminister justiitsminister riigisekretär  EELNÕU KAVAND VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS nr Riikliku järelevalve käigus asja sundkasutusse võtmisega ja sundvõõrandamisega tekkinud kulude hüvitamise ulatus ja kord Määrus kehtestatakse korrakaitseseaduse § 83 lõike 52 alusel. § 1. Reguleerimisala (1) Määrusega kehtestatakse riikliku järelevalve käigus asja sundkasutusse võtmisega ja sundvõõrandamisega tekkinud kulude hüvitamise ulatus ja kord. (2) Asja sundkasutusse võtmisega ja sundvõõrandamisega tekkinud kulud hüvitatakse, kui seadusest ei tulene teisiti. § 2. Kulude hüvitamise ulatus (1) Asja sundvõõrandamise korral maksab riik rahalist hüvitist, mille suurus vastab asja harilikule väärtusele. (2) Asja sundkasutusse võtmise korral maksab riik rahalist hüvitist asja sundkasutusse võtmisega tekkinud otseste kulude ulatuses. (3) Kui sundkasutusse võetud asi on riikliku järelevalve käigus muutunud kasutamiskõlbmatuks, siis asendatakse see samaväärse asjaga või hüvitatakse omanikule asja harilik väärtus selle asja kohaliku keskmise müügihinna (turuhinna) alusel. (4) Hüvitist ei maksta ulatuses, milles isikul on võimalik saada hüvitist mujalt, sealhulgas kindlustusandjalt. § 3. Hüvitise saamiseks õigustatud isik (1) Asja sundvõõrandamise või sundkasutusse võtmise eest on hüvitist õigustatud saama asja omanik. (2) Kui asja omanik on asja kaudne valdaja, on asja sundkasutusse võtmise eest õigustatud hüvitist saama asja otsene valdaja, kui asja sundkasutusse võtmisega on tekitatud kulu asja otsesele valdajale ja tal ei ole võimalik nõuda kulu hüvitamist asja omanikult. § 4. Taotluse esitamine ja läbivaatamine § 4. Hüvitise määramine § 5. Hüvitise väljamaksmine § 6. Määruse jõustumine Käesolev määrus jõustub [kuupäev]. peaminister siseminister riigisekretär  EELNÕU KAVAND VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS nr Korrakaitsesse kaasatud isikule hüvitiste maksmise ulatus ja kord Määrus kehtestatakse korrakaitseseaduse § 831 lõike 2 alusel. 1. peatükk ÜLDSÄTTED § 1. Reguleerimisala Määrus reguleerib korrakaitseseaduse § 821 lõike 1 alusel korrakaitsesse kaasamisega füüsilisele isikule korrakaitses osaletud aja eest ja kaasamisega tekitatud otseste kulude hüvitise maksmise ulatust ja korda. § 2. Hüvitise ulatus (1) Korrakaitsesse kaasatud füüsilisele isikule makstakse töötatud aja eest hüvitist, välja arvatud KorS § 831 lõike 1 punktis 1 sätestatud juhul. (2) Korrakaitsesse kaasatud füüsilisele isikule makstakse toetust töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud tunnitasu alammäära summas iga töötatud tunni eest. (3) Korrakaitsesse kaasatud füüsilisele isikule hüvitatakse tekitatud otsesed kulud. Saamata jäänud tulu ei hüvitata. (4) Korrakaitsesse kaasamise kuluks ei ole füüsilise isiku transpordikulu korrakaitsesündmusele saabumiseks ja sealt lahkumiseks. § 3. Hüvitise maksmise kord § 4. Määruse jõustumine Käesolev määrus jõustub [kuupäev]. peaminister siseminister riigisekretär  EELNÕU KAVAND VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS nr Ulatusliku või pikaajalise päästetöö või demineerimistööga seotud kulude hüvitamise ja tasu maksmise ulatus ja kord Määrus kehtestatakse päästeseaduse § 45 lõike 2, § 46 lõike 2 ja § 47 lõike 3 alusel. § 1. Reguleerimisala Määrus reguleerib ulatuslikul või pikaajalisel päästetööl või demineerimistööl (edaspidi päästetöö) Vabariigi Valitsuse reservist: 1) vabatahtlikule päästjale tekitatud kulude hüvitamise ulatust ja korda; 2) vabatahtlikule päästjale päästetööl osaletud aja eest tasu maksmise korda; 3) päästeteenistuja, vabatahtliku päästja ja päästetööle rakendatud füüsilise isiku toitlustamise ja joogivee kulude hüvitamise ulatust ja korda. § 2. Mõisted § 3. Hüvitatavad kulud § 4. Tasu maksmise alused § 5. Tasu maksmise ulatus § 6. Toitlustamise ja joogivee kulude hüvitamine § 7. Hüvitise ja tasu taotlemise kord § 8. Määruse kehtetuks tunnistamine Vabariigi Valitsuse 9. septembri 2010 määrus nr 134 „Ulatusliku või pikaajalise päästetöö või demineerimistööga seotud kulude hüvitamise ja tasu maksmise ulatus ja kord“ tunnistatakse kehtetuks. § 10. Määruse jõustumine Määrus jõustub [kuupäev]. peaminister siseminister riigisekretär  EELNÕU KAVAND VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS nr Hädaolukorras ja kaitseolukorras riigivara valitsemise üleandmine või ajutisse kasutusse võtmise, tagastamise ja kulude hüvitamise kord Määrus kehtestatakse riigivaraseaduse § 12 lõike 8 alusel. § 1. Üldsätted Määrusega kehtestatakse hädaolukorras ja kaitseolukorras ühelt riigivara valitsejalt teisele täidesaatva riigivõimu asutusele riigivara valitsemise üleandmise ja ajutisse kasutusse võtmise põhimõtted, vara tagastamise ning kulude hüvitamise korraldamise põhimõtted. § 2. Kinnisasja kasutuse üleandmine § 3. Vallasasja valitsemise üleandmine § 4. Riigivara tagastamine § 5. Kulude hüvitamine § 5. Määruse jõustumine peaminister riigihalduse minister riigisekretär  EELNÕU KAVAND VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS nr Hädaolukorra riski hindamise nõuded ja riskianalüüsi koostamise kord Määrus kehtestatakse hädaolukorra seaduse § 9 lõike 3 alusel. § 1. Terminid § 2. Hädaolukorra riskianalüüs ja selle koostamine § 3. Riskianalüüsi analüüsiosa § 4. Stsenaariumi koostamine § 5. Stsenaariumi tõenäosuse hindamine § 6. Stsenaariumi tagajärgede hindamine § 7. Stsenaariumi riskiklassi määramine § 8. Võimeanalüüs § 9. Riskianalüüsi järeldused § 10. Riskiankeedi koostamine § 11. Riskianalüüsi kooskõlastamine ja kinnitamine § 12. Riskianalüüsi ajakohastamine § 13. Määruse jõustumine peaminister siseminister riigisekretär  EELNÕU KAVAND VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS nr Hädaolukorra lahendamise plaani nõuded ja koostamise kord Määrus kehtestatakse hädaolukorra seaduse § 15 lõike 8 alusel. § 1. Reguleerimisala § 2. Plaani koostamine § 3. Üldosa § 4. Hädaolukorra lahendamise osa § 5. Plaani uuendamine § 6. Määruse jõustumine peaminister siseminister riigisekretär  EELNÕU KAVAND VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS nr Kriisireguleerimisõppuse läbiviimisele ning õppuse korraldamisele esitatavad nõuded Määrus kehtestatakse hädaolukorra seaduse § 18 lõike 4 alusel. 1. peatükk Üldsätted § 1. Reguleerimisala § 2. Kohaldamisala § 3. Üleriigiline, regionaalne ja kohaliku omavalitsuse õppus 2. peatükk Õppuste planeerimine § 4. Õppuse korraldamise eesmärk § 5. Õppuse planeerimise alusdokumendid § 6. Õppuse planeerimise alusdokumentide koostamine, kinnitamine ja muutmine § 7. Õppuse korraldamise sagedus 3. peatükk Õppuse dokumentatsioon § 8. Õppuse dokumentatsioon § 9. Õppuse kavand § 10. Õppuse hindamisaruanne § 11. Õppusejärgne tegevuskava 4. peatükk Õppuse läbiviimine § 12. Õppuste liigid § 13. Õppust korraldava asutuse ja õppusel osaleja ülesanded § 14. Õppuse läbiviimine ja õppuse toimumisest teavitamine 5. peatükk Rakendussäte § 15. Määruse jõustumine peaminister siseminister riigisekretär  EELNÕU KAVAND VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS nr Elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani, nende koostamise ning plaani kasutuselevõtmise nõuded ja kord Määrus kehtestatakse hädaolukorra seaduse § 39 lõike 5 alusel. 1. peatükk Üldsätted § 1. Reguleerimisala § 2. Terminid 2. peatükk Riskianalüüsi ja plaani koostamise kord § 3. Riskianalüüsi ja plaani koostamine § 4. Riskianalüüsi ja plaani uuendamine 3. peatükk Riskianalüüs § 5. Riskianalüüsi osad § 6. Elutähtsa teenuse kirjeldus ja teenuse nõutud tase § 7. Kriitiliste tegevuste väljaselgitamine § 8. Kriitiliste tegevuste ressursside väljaselgitamine § 9. Ohtude väljaselgitamine § 10. Stsenaariumi realiseerumise tõenäosuse ja tagajärgede hindamine ning kirjeldamine § 11. Ennetavad meetmed § 12. Riskianalüüsi kokkuvõte 4. peatükk Plaan ja selle kasutuselevõtmise kord § 13. Plaani ülesehitus § 14. Plaani kasutuselevõtmise tingimusi kirjeldav osa § 15. Taastekava § 16. Plaani kasutuselevõtmise kord 5. peatükk Rakendussätted § 17. Määruse rakendamine § 18. Määruse jõustumine peaminister siseminister riigisekretär  EELNÕU KAVAND VABARIIGI VALITSUS MÄÄRUS nr Vabariigi Valitsuse määruste muutmine seoses uue riigikaitseseaduse jõustumisega Määrus kehtestatakse ettevõtluse toetamise ja laenude riikliku tagamise seaduse § 7 lõike 3, hädaolukorra seaduse § 14 lõike 5, § 34 lõike 2, § 29 lõike 5, liiklusseaduse § 84 lõike 6 ja päästeseaduse § 5 lõike 3 ja 4, riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 11 lõike 1, § 13 lõike 5, § 14 lõike 4, § 15 lõigete 4 ja 5, § 20 lõigete 4 ja 6, § 27 lõike 13, § 31 lõike 5, § 36 lõike 3, § 39 lõike 1, § 41 lõike 6, § 42 lõike 4, § 46 lõike 4 ja § 51 lõike 6, tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 17 lõike 2 alusel. § 1. Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2018. aasta määruse nr 119 „Kiirabi, haiglate, pääste- ja politseiasutuste ning Terviseameti kiirabialase koostöö kord“ muutmine Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2018. aasta määruses nr 119 „Kiirabi, haiglate, pääste- ja politseiasutuste ning Terviseameti kiirabialase koostöö kord“ § 3 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „,kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni“ tekstiosaga „ ja kaitseolukorra“. § 2. Vabariigi Valitsuse 22. juuni 2017. aasta määruse nr 112 „Hädaolukorra lahendamise juhtimise, lahendamisel osalevate asutuste ja isikute koostöö, avalikkuse teavitamise ja asutustevahelise teabevahetuse ning ulatusliku evakuatsiooni läbiviimise nõuded ja kord“ muutmine Vabariigi Valitsuse 22. juuni 2017. aasta määruse nr 112 „Hädaolukorra lahendamise juhtimise, lahendamisel osalevate asutuste ja isikute koostöö, avalikkuse teavitamise ja asutustevahelise teabevahetuse ning ulatusliku evakuatsiooni läbiviimise nõuded ja kord“ § 1 lõikest 2 jäetakse välja sõna „tööde“. § 3. Vabariigi Valitsuse 22. juuni 2017.aasta määruse nr 109 „Eriolukorra ajal asja sundvõõrandamise ja sundkasutuse eest hüvitise arvutamise ja maksmise kord“ muutmine Vabariigi Valitsuse 22. juuni 2017.aasta määruse nr 109 „Eriolukorra ajal asja sundvõõrandamise ja sundkasutuse eest hüvitise arvutamise ja maksmise kord“ § 2 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „eriolukorra tööl“ tekstiosaga „eriolukorra lahendamisel“. § 4. Vabariigi Valitsuse 23. septembri 2016. aasta määruses nr 106 „Riigikaitseobjekti kaitse kord” muutmine Vabariigi Valitsuse 23. septembri 2016. aasta määruses nr 106 „Riigikaitseobjekti kaitse kord” tehakse järgmised muudatused: 1) määruse preambulas asendatakse sõnad „§ 87 lõike 1” sõnadega „§ 102 lõike 1”; 2) paragrahvis 3, 4 ja asendatakse läbivalt sõna „§ 84“ sõnaga „§ 99“; 3) paragrahvis 6 lõikes 2 asendatakse sõnad „§-des 85 ja 86“ sõnadega „§-des 100 ja 101“. § 5. Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2011. aasta määruse nr 77 „Alarm- ja jälitussõidukite loetelu, nende tähistamise ja liiklemise kord” muutmine Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2011. aasta määruse nr 77 „Alarm- ja jälitussõidukite loetelu, nende tähistamise ja liiklemise kord” § 1 lõige 3 punkt 8 tunnistatakse kehtetuks. § 6. Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. aasta määruse nr 5 „Päästesündmusel osalevate riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste ning isikute koostöö kord” muutmine Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. aasta määruse nr 5 „Päästesündmusel osalevate riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste ning isikute koostöö kord” § 7 lõige 5 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks. § 7. Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007. aasta määruse nr 262 „Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse kord“ muutmine Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007. aasta määruse nr 262 „Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse kord“ tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 5 lõike 5 punktides 8, 9 ja 16 asendada tekstiosa „kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, erakorralise seisukorra ja mobilisatsiooni“ tekstiosaga „kaitseolukorra“; 2) paragrahvi 26 lõikes 5 asendatakse tekstiosa „Eriolukorra, erakorralise seisukorra, kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal“ tekstiosaga „Eriolukorra ja kaitseolukorra ajal“. § 8. Vabariigi Valitsuse 1. aprilli 2004. aasta määruse nr 95 „Riiklikult tagatud elamumajanduslaenude sihtgrupid ja laenutagatiste ülempiirid“ muutmine Vabariigi Valitsuse 01.aprilli 2004. aasta määruse nr 95 „Riiklikult tagatud elamumajanduslaenude sihtgrupid ja laenutagatiste ülempiirid“ § 41 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „päästesündmuse ja erakorralise seisukorra lahendamisele, eriolukorra tööde tegemisele“ tekstiosaga „päästesündmuse, eriolukorra ja erakorralise seisukorra lahendamisele“. § 4. Määruse jõustumine Määrus jõustub [kuupäev]. peaminister siseminister riigisekretär  EELNÕU KAVAND SISEMINISTER MÄÄRUS nr Siseministri 29. oktoobri 2014. aasta määruse nr 46 „Kaitsepolitseiameti põhimäärus” muutmine Määrus kehtestatakse Vabariigi Valitsuse seaduse § 42 lõike 1 alusel. § 1. Siseministri 29. oktoobri 2014. aasta määruse nr 46 „Kaitsepolitseiameti põhimäärus” § 3 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Kaitsepolitseiameti tegevust koordineerib ka Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjon.”. § 2. Määruse jõustumine Määrus jõustub [kuupäev]. siseminister kantsler  EELNÕU KAVAND MAJANDUS- JA TARISTUMINISTER MÄÄRUS nr Majandus- ja kommunikatsiooniministri 21. septembri 2005. aasta määruse nr 109 „Nõuded elektromagnetilisele kiirgusele ja raadioside piiramisele” muutmine Määrus kehtestatakse elektroonilise side seaduse § 115 lõike 3 alusel. § 1. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 21. septembri 2005. aasta määruse nr 109 „Nõuded elektromagnetilisele kiirgusele ja raadioside piiramisele” § 1 punktist 3 jäetakse välja sõnad „Vabariigi Valitsuse kriisikomisjonil või”. § 2. Määruse jõustumine Määrus jõustub [kuupäev]. majandus- ja taristuminister kantsler  EELNÕU KAVAND KAITSEMINISTER MÄÄRUS nr Kaitseministri määruste muutmine Määrus kehtestatakse Vabariigi Valitsuse seaduse § 42 lõike 1, § 43 lõike 5, liiklusseaduse § 34 lõike 5, kaitseväeteenistuse seaduse § 28 lõike 3 ja § 31 lõike 7, Kaitseliidu seaduse § 601 lõike 4 alusel. § 1. Kaitseministri 19. detsembri 2016. aasta määruse nr 26 „Kaitseväe ja Kaitseliidu sõitjate ning veose veo kord“ muutmine Kaitseministri 19. detsembri 2016. aasta määruse nr 26 „Kaitseväe ja Kaitseliidu sõitjate ning veose veo kord“ tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 1 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(4) Käesolev määrus on kohustuslik kaitseolukorra ajal, välja arvatud rahvusvahelise sõjalise operatsiooni piirkonnas liiklemisel. Kaitseolukorra, välja arvatud mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni, ajal ja rahvusvahelise sõjalise operatsiooni piirkonnas liiklemisel on määrus kaitseväelastele kohustuslik, kui see ei takista Kaitseväe ülesannete täitmist või kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti. Erandi tegemise otsustab sõidukijuht, üksuse ülem või sõidukivanem, kui Kaitseväe juhataja ei ole ette näinud teisiti. Igas olukorras tuleb tagada liiklejate ja sõitjate ohutus.“; 2) paragrahvi 32 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „kõrgendatud kaitsevalmiduse, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra“ tekstiosaga „kaitseolukorra, välja arvatud erakorralise seisusukorra,“. § 2. Kaitseministri 22. augusti 2016. aasta määruse nr 16 „Kaitseliidu liikme püsiva töövõimetuse, selle ulatuse ja põhjuse tuvastamise tingimused ja kord“ muutmine Kaitseministri 22. augusti 2016. aasta määruse nr 16 „Kaitseliidu liikme püsiva töövõimetuse, selle ulatuse ja põhjuse tuvastamise tingimused ja kord“ § 1 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „2) Riigikaitseseaduse § 19 lõikes 4 sätestatud erakorralise seisukorra väljakuulutamise põhjustanud kaitseolukorra lahendamisse ning selle raames riiklikku järelevalvesse kaasamisel korrakaitseseaduses sätestatud tingimustel ja korras.“. § 3. Kaitseministri 6. juuli 2016. aasta määruse nr 12 „Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse põhimäärus“ muutmine Kaitseministri 06. juuli 2016. aasta määruse nr 12 „Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse põhimäärus“ § 6 punktis 7 asendatakse tekstiosa „kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni, demobilisatsiooni ja sõjaseisukorra ajal“ tekstiosaga „kaitseolukorra, välja arvatud erakorralise seisusukorra, ajal“. § 4. Kaitseministri 3. juuli 2014. aasta määruse nr 19 „Välisluureameti põhimäärus” muutmine Kaitseministri 3. juuli 2014. aasta määruse nr 19 „Välisluureameti põhimäärus” § 3 senine tekst loetakse lõikeks 1 ning paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses: „(2) Ameti tegevust koordineerib ka Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjon.”. § 5. Kaitseministri 26. veebruari 2013. aasta määruse nr 9 „Arstlike komisjonide moodustamise ja koosseisu kinnitamise korra ning komisjonide töökorra, komisjoni liikmete töö tasustamise ulatuse ja korra ning kaitseväekohustuslase ja kaitseväekohustust võtta sooviva isiku arstlikule läbivaatusele ja terviseuuringule suunamise ning nende eest tasumise korra kinnitamine“ muutmine Kaitseministri 26. veebruari 2013. aasta määruse nr 9 „Arstlike komisjonide moodustamise ja koosseisu kinnitamise korra ning komisjonide töökorra, komisjoni liikmete töö tasustamise ulatuse ja korra ning kaitseväekohustuslase ja kaitseväekohustust võtta sooviva isiku arstlikule läbivaatusele ja terviseuuringule suunamise ning nende eest tasumise korra kinnitamine“ §-i 16 lõikes 6 ja 7 ning §-i 18 lõikes 5 asendada tekstiosa „kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni ja“ tekstiosaga „kaitseolukorra, mobilisatsiooni ja kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud“. § 6. Määruse jõustumine Määrus jõustub [kuupäev]. kaitseminister kantsler  EELNÕU KAVAND SOTSIAALMINISTER MÄÄRUS nr Sotsiaalministri 06. novembri 2009. aasta määruse nr 82 „Terviseameti põhimäärus“ muutmine Määrus kehtestatakse «Vabariigi Valitsuse seaduse» § 40 lõike 2 ja § 42 lõike 1 alusel. § 1. Sotsiaalministri 06. novembri 2009. aasta määruse nr 82 „Terviseameti põhimäärus“ § 11 lõikes 10 asendatakse tekstiosa „kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni“ sõnaga „kaitseolukorra“. § 2. Määruse jõustumine Määrus jõustub [kuupäev]. sotsiaalminister kantsler  EELNÕU KAVAND TERVISE- JA TÖÖMINISTER MÄÄRUS nr Tervise- ja tööministri määruste muutmine Määrus kehtestatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 17 lõike 3 punktide 3 ja 4, § 19 lõike 2, § 581 lõike 3 ja § 59 lõike 1 ning meretöö seaduse § 32 lõike 8 alusel. § 1. Tervise- ja tööministri 20.detsembri 2018. aasta määruse nr 72 „Kiirabi eest tasumise kord, kiirabibrigaadi pidajale makstava tasu arvutamise metoodika ja kiirabi hind ning meditsiinilise kaugkonsultatsiooni teenuse eest makstava tasu arvutamise metoodika ja selle teenuse hind“ muutmine Tervise- ja tööministri 20.detsembri 2018. aasta määruse nr 72 „Kiirabi eest tasumise kord, kiirabibrigaadi pidajale makstava tasu arvutamise metoodika ja kiirabi hind ning meditsiinilise kaugkonsultatsiooni teenuse eest makstava tasu arvutamise metoodika ja selle teenuse hind“ § 15 lõikes 5 asendatakse tekstiosa „kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni“ sõnaga „kaitseolukorra“. § 2. Tervise- ja tööministri 18. detsembri 2018. aasta määruse nr 65 „Kiirabibrigaadi koosseisu ja varustuse nõuded ning tööjuhend“ muutmine Tervise- ja tööministri 18. detsembri 2018. aasta määruse nr 65 „Kiirabibrigaadi koosseisu ja varustuse nõuded ning tööjuhend“ § 8 lõike 3 punktis 5 asendatakse tekstiosa „kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni“ sõnaga „kaitseolukorra“. § 3. Tervise- ja tööministri 28. märtsi 2016. aasta määruse nr 23 „Kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja üldarstiabi osutajate ülesanded riigikaitseks valmistumisel ning valmisoleku tasemed ja sisu kehtestatud ülesannete täitmiseks kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal ning hädaolukorra ohu korral ja hädaolukorra ajal“ muutmine Tervise- ja tööministri 28. märtsi 2016. aasta määruss nr 23 „Kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja üldarstiabi osutajate ülesanded riigikaitseks valmistumisel ning valmisoleku tasemed ja sisu kehtestatud ülesannete täitmiseks kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal ning hädaolukorra ohu korral ja hädaolukorra ajal“ tehakse järgmised muudatused: 1) määruse pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja üldarstiabi osutajate ülesanded riigikaitseks valmistumisel ning valmisoleku tasemed ja sisu kehtestatud ülesannete täitmiseks kaitseolukorra ajal ning hädaolukorra ohu korral ja hädaolukorra ajal“; 2) paragrahvi 1 lõike 1 punktis 1 asendatakse tekstiosa „kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni“ sõnaga „kaitseolukorra“. § 4. Määruse jõustumine Määrus jõustub [kuupäev]. tervise- ja tööminister kantsler  Teema nr Teema Märkuse esitaja Märkuse/kommentaari sisu Arvestamata jätmise või arvestamise põhjendus 4.1 Riigi erikordade ja kaitseseisundite süsteemi ühtlustamine SiM Probleemi 1 lahenduste nr 1 ja 3 osas märgime, et toetame kaitsevalmidusastmete välja jätmist, kuid Arvestatud osaliselt. Kaitseolukorra mõiste määratlemisel võetud teeme ettepaneku defineerida vahetu oht põhiseaduslikule korrale või täpsustada ohu mõistet, kuna arvesse erinevatest ohtudest tulenevaid mõjusid. Kaitseolukorra põhiseaduslikke väärtusi ohustavad terve nimekiri tegevusi ja sündmusi, mida riigikaitse kontekstis mõistet on eelnõus täpsustatud selliselt, et oleks mõistetav, millal silmas ei peeta ning mille avaldumisel kaitseolukorda välja ei kuulutata. Samuti ei ole kohaldub HOS ja millal RiKS. Kuivõrd ErSSi ei saa PS § 129 kohaselt ainult „konstitutsiooniliste põhimõtete mittetunnustamine“ õnnestunud sõnastus. Ühtlasi oleme seisukohal, teatud piirkonnas välja kuulutada, siis ettepanekut võimaldada et lahenduse nr 3 osas peab olema arusaadav, kuidas üks olukord läheb üle teiseks. Oleme nõus, et erakorralise seisukorra väljakuulutamist üksnes teatud piirkonnas, ei ole hädaolukorra seadus (edaspidi HOS) ja riigikaitseseadus (edaspidi RiKS) peavad tegelema erineva arvestatud. Planeerimise, ohtuda analüüsimise ja ohtude ennetamise mõjuga ohtudega, aga ohtude eristamine ei saa olla absoluutne. Küsimus ei ole mitte ohuliigis, vaid ning nendeks valmistumise ühtlustamine vajab põhjalikumat analüüsi ja selle mõjus. Erinevate ohtude adresseerimise esmatasand on erinevad eriseadused (nn küberkaitse terviklikku kontseptsiooni enne seaduste muudatusi. seadus) ja korrakaitseseadus (edaspidi KorS), järgmine tasand on HOS ning meetmete ja reageerimise viimane tasand on alles RiKS. HOS reguleeriks eelkõige ja sealhulgas (lisaks õnnetustele) selliste inimtegevusest tingitud ohtude (küberründed, äkkrünnakud, terrorism jne) ennetamist, valmistumist ja lahendamist, millega ei kaasne vahetu oht Eesti iseolemisele. RiKS-i fookus (juhtimismudel ja meetmed) on eelkõige riigi ja põhiseadusliku korra kaitse korraldamine võõrriigi tegevusest tingitud vahetu ohu korral. Kui terroristlik või küberrünne ei ohusta vahetult Eesti põhiseaduslikku korda viisil, mis seaks riigi kestlikkuse küsimärgi alla, siis piisab ohuolukorra ennetamiseks, valmistumiseks, reageerimiseks eriseaduste ja HOS-i ning KorS-i meetmetest. Samuti märgime, et tulevikus peaks olema võimalus olukordi välja kuulutada üksnes teatud piirkonnas, mis praegu näiteks erakorralise seisukorra seaduse (edaspidi ErSS) § 2 lõike 3 kohaselt ei ole võimalik – erakorralise seisukorra võib Riigikogu Vabariigi Presidendi või Vabariigi Valitsuse ettepanekul oma koosseisu häälteenamusega välja kuulutada kogu riigis, kuid mitte kauemaks kui kolmeks kuuks. Lisaks oleme seisukohal, et kuigi ohtudeks valmistumine jääb ka edaspidi toimima kahe seaduse (HOS-i ja RiKS-i) alusel, peab ohtude analüüsimine, nende ennetamine, nendeks valmistumine (võime- ja operatiivplaneerimine) ja lahendamine (juhtimine, koostöö, staabid jne) toimuma võimalikult sarnastel alustel ja koostoimes. SiM Probleemi 2 suhtes on lahendusvariandina nr 2 välja pakutud, et kaitseolukorra kindlaks määramise Antud selgitus. Ohtusid määratlevad erinevad asutused, mille alusel otsustuspädevus anda Vabariigi Valitsusele ning kehtestada kaitseolukorra määratlemise tingimused ja koostatakse valitsusele ohuhinnanguid - ohuhinnangute andmise kord. Märgime, et ebaselgeks jääb, milline minister (ja ministeerium) on kaitseolukorra määratlemise süsteemi võrreldes tänasega ei muudeta. Kaitseolukorra otsuse aluseks tingimuste ja korra koostamise eest vastutav. Arvestades teema ning ohtude hindamise sisu leiame, et võivad olla lisaks ohuhinnangutele ka muud asjaolud. Eraldi määruse tegemist on eelkõige Siseministeeriumi vastutusalaga ja seega teeme ettepaneku määrata määruse kehtestamine ohtude hindamiseks ei ole vajalik, kuivõrd tegemist on koostamise eest vastutavaks Siseministeerium. Samas peame oluliseks, et regulatsiooni loomisel säiliks valitsuse enesekorraldusõigusega. paindlikkus ja regulatsioon ei saaks liiga piiravaks. Regulatsioon peab võimaldama jõuda kiirelt selgusele, kas riik on kaitseolukorras ja kui on vajalik kaitseolukord välja kuulutada, siis regulatsioonis toodud asjaolude hindamine ei tohiks liigse detailsuse tõttu muutuda takistavaks kaitseolukorra välja kuulutamisel. SiM Probleemi lahendusvariandi nr 3 osas toetame alternatiivi 3 – valitsuse otsus edastatakse Riigikogule Võetud teadmiseks. teadmiseks ning Riigikogul on võimalus otsustada, et kaitseolukorra määramiseks puuduvad alused, ning lõpetada Riigikogu otsusega kaitseolukorras rakendatud meetmed, kui Riigikogu leiab, et puudub oht, mis õigustaks kaitseolukorra kehtestamist. Tegemist oleks õigusega panna veto valitsuse otsusele. KaM Toetame eesmärki luua ühtne ja terviklik kriisiolukordade ning nende lahendamiseks Võetud teadmiseks. väljakuulutatavate erikordade raamistik, mis tagaks tänasega võrreldes suurema õigusselguse ja aitaks vältida juhtimise dubleerimist. Samuti toetame eesmärki lihtsustada ja muuta selgemaks erinevate meetmete kasutusele võtmine ohuolukordade lahendamiseks. KaM Muudatuse tagajärjel ei tohi võrreldes kehtiva õigusega tekkida olukord, kus kriisi või Võetud teadmiseks ja arvestatud. ohuolukorra lahendamiseks vajalike meetmete kasutamise eelduseks on otsus, mida kehtiv õigus ette ei näe. Näiteks riigivara ümberjaotamine (RiKS § 5 lg 5) või täiendavate riigireservide kasutusele võtmine peab toimuma võimalikult kiirelt, et ohule anda võimalikult selge ja konkreetne vastus. KaM Kaitseministeeriumi hinnangul olulisi muudatusi uue mõiste „kaitseolukorra“ kasutamisega ei Mitte arvestatud. Süsteemi terviklikkuse ja õigusselguse tagamiseks on kaasne ning olukorra ümber nimetamisega ei suurendata õigusselgust. Olemasolevasse süsteemi saab vajalik tähistada ja eristada neid olukordasid, mis kujutavad ohtu riigi inkorporeerida ka seni eraldi seadustes kasutatavad meetmed, sealhulgas erakorralise seisukorra ajal eksisterntsile olukordadest, mis puudutavad üksnes elanikkonda, kasutatavad. looduskeskkonda (tsiviilkriisid). Lisaks tuleb selgelt eristada olukordasid ja olukordade lahendamiseks väljakuulutatud erikordasid, mis annavad võimaluse kasutatada vajalikke meetmeid (volitusi, juhtimiskorraldus jne). KaM Oleme seisukohal, et kehtivas riigikaitseseaduses sätestatud meetmete rakendamise süsteem on Mitte arvestatud. Kaitseseisundite regulatsiooni ei arvesta erakorralisest riigikaitseõiguse seisukohalt mõisteliselt loogiline ja selgelt seostatud pädevuste ja meetmete ühtne seisukorrast tulenevate ohtude ennetamise ja tõrjumise vajadusega. tervik, mis ei vaja põhimõttelist ümberkorraldust, vaid praktilist rakendamist kuna riigikaitseseadus on Erakorralise seisukorra regulatsiooni inkorporeerimisel tänaseks alles 2 aastat kehtinud. Arvestamata ei tohi jätta katseseisundite mõistetega seonduvat riigikaitseseadusesse on vajalik ka meetmete süsteemi korrastamine võimalikku heidutuslikku ning kohustavat mõju, mida kontseptsioonis ei ole käsitletud. ning ühtlstamine. KaM Kavandatava senise selgelt mõistetava igapäevase riigi kaitseks valmistumise kohustuse Antud selgitus. Kaitseolukorra mõiste kasutusele võtmine ning kaotamisega võib hägustuda riigikaitseülesannete täitmise vajadus. See võib negatiivselt kaitsevaldmiduse astmete kaotamine ei mõjuta riigi kaitseks mõjutada protsesse, mida on tehtud laiapindse riigikaitse käivitamiseks ning toob halvimal juhul valmistumist. Riigi kaitseks valmistumise aluseks on seadusega või olukorra, kus ohule mõeldakse vaid ohuga reaalselt silmitsi seistes, mitte aga neid ennetades või seaduse alusel asutustele ja isikutele määratud riigikaitseülesanded, riigi ettevaatavalt planeerides. Seega on selgesõnaliselt vajalik sätestada kohustus avalikule sektorile kaitsetegevuse kava ning teised strateegilised dokumendid. Riigi kaitseks planeerida ja olla valmis igal ajahetkel laiapindse riigikaitse ülesandeid täitma. Täpsema seisukoha valmistumise parandamiseks täpsustatakse eelnõuga muudatuste rakendatavuse ja kohaldatavuse, sh kaitseolukorra mõju osas, saame kujundada tulevikus riigikaitseülesannete täitmise regulatsiooni. eelnõu ja seletuskirja koostamise ja kooskõlastamise käigus. KaM Kaitseministeerium toetab kontseptsioonis toodud ideed ja eesmärki ohu Võetud teadmiseks ja arvestatud. tõrjeks vajalike meetmete järkjärgulisest rakendamisest vähendades sellega erikorra väljakuulutamisest tulenevat sõltuvust. Kaitseministeerium toetab olemasolevate põhimõtete, sealhulgas igapäevase ettevalmistuse kohustuse säilitamist. KaM Toetame olemasolevasse süsteemi hädaolukorra, erikorra ja erakorralise seisukorra Võetud teadmiseks. lahendamise inkorporeerimist ning RiKSi põhimõttelise muudatuse sisse viimist, mis võimaldaks sundkoormisi rakendada üldise kaitsevalmiduse faasis. Mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni osas tuleb lähtuda senises õiguskorras sätestatust ning mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamine ning sidumine erinevate erikordadega või olukordadega peab olema minimaalne. KaM Kaitseministeerium toetab riigikaitseõiguse edasist konsolideerimist, mis muudab Võetud teadmiseks. valdkonna selgemini jälgitavaks, jättes õiguse kujundada lõplik seisukoht ülaltoodu valguses seaduseelnõu väljatöötamise käigus. KaM Kaitseministeeriumi hinnangul tekitab vääriti mõistmist pidev tahe eristada relvastatud (sh Antud selgitus. Eelnõuga soovitakse täpsustada, millistel juhtudel on sõjalist) tegevust riigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra ning suveräänsuse kaitsest (ilmekas õigustatud väljakuulutada erakorraline seisukord ja sõjaseisukord. näide on lk 26 olev joonis 3, mis peaks kirjeldama olukordade jaotust vastavalt ohtudele). Õigusselguse põhimõttest lähtuvalt peab igale kodanikule olema Selline lähenemine ei ole jätkusuutlik, nagu näitab ka kontseptsioonis väljatoodu. Riigi sõjaline arusaadav, mis olukorras võib riik kehtestada tavapärasest kaitsmine on osa täitevvõimust, mille eesmärk on ühtlasi Eesti riigi iseseisvuse ja sõltumatuse, riigikorraldusest erineva korralduse ning asuda piirama tavaolukorrast tema maa-ala, territoriaalvete ja õhuruumi lahutamatu ja jagamatu terviklikkuse ning erineval viisil põhiõigusi ja -vabadusi. põhiseadusliku korra kaitse. Selle eesmägi kaitset ei saa võtta osadeks ning näha vaid üksikute asutuste tegevust, vaid tegemist on riigivõimu üldise ülesandega, kes valib ka ülesande täitmiseks vajaliku jõu, sealhulgas relvastatud kaitse. KaM Kaitseministeerium ei saa nõustuda kontseptsioonis toodud arvamusega, et kõrgendatud Antud selgitus. RiKS § 2 lg 1 sätestab küll riigikaitse laia eesmärgi, kuid kaitsevalmiduse korral ei ole üheselt arusaadav, kas selle võib välja kuulutada põhiseadusliku edasine seaduse regulatsioon ei kanna antud eesmärki selgelt edasi, et korra kaitseks. RiKSi § 2 lõike 1 kohaselt on riigikaitse eesmärk säilitada Eesti riigi iseseisvus ja oleks üheselt arusaadav, kas kõrgendatud kaitsevalmidust saab sõltumatus, tema maa-ala, territoriaalvete ja õhuruumi lahutamatu ja jagamatu terviklikkus ning rakendada ka erakorralise seisukorra tarbeks. Õigusselguse põhiseaduslik kord. Seega on kõrgendatud kaitsevalmidus kasutatav igas olukorras, mis võib põhimõttest lähtuvalt peab igale kodanikule olema arusaadav, mis ohustada Eesti põhiseaduslikku korda, sealhulgas relvastatud konflikti olukorras. Kaitseministeerium olukorras võib riik kehtestada tavapärasest riigikorraldusest erineva juhib tähelepanu, et seaduse koostamisel jõuti järeldusele, et valmidusastmete kasutamise piirdumine korralduse ning asuda piirama tavaolukorrast erineval viisil põhiõigusi ja - vaid relvajõududega ei ole eesmärgipärane riigikaitse vabadusi. Eelnõuga säilitatud põhimõte, et olukorra lahendamiseks korraldamisel, kuivõrd relvajõud on vaid osa riigikaitse süsteemist (riigikaitse lai käsitus). Seega vajalike asutuste ja isikute riigikaitseülesannete täitmiseks tuleb luua on oluline olukorra lahendamiseks vajalike ametiasutuste ja neid toetavate süsteemide viimine vajalik valmidus ning vastavalt olukorrale asuda ettenähtud ulatuses ja samale valmistustasemele. nõuetele vastavalt täitma riigikaitseülesandeid. KaM Kontseptsioonis on läbivalt kasutatud mõistet „rahuaeg“ ilma, et oleks tagatud õigusselgus ja Antud selgitus. Rahuaeg on määratlemata õigusmõiste, mida ei ole ühtne arusaam mõiste sisust. Kuivõrd riigiõigussüsteem on pidevalt muutumises, ei ole võimalik plaanis ka eelnõuga sisustada. Tavapärase riigikorraldusega on tegemist, üheselt aru saada, millist olukorda ja millise seisuga tuleb käsitleda tavapärast riigikorraldust. kui lähtutakse põhiseaduses ja selle alusel kehtestatud seadustes Praegu kontseptsioonis välja pakutu ei ole üheselt mõistetav ning ei täida eesmärki muuta määratletud riigijuhtimiskorraldusest ning piiravate meetmete aluseks riigikaitseõigust selgemaks. Oleme seisukohal, et kontseptsiooni eesmärgi saavutamiseks tuleb on avaliku korra kaitseks rakendatavad seadused. Rahuaja mõistet on eelnevalt määratleda baasteenused, hüved mis on isikul tavaolukorras. kasutatud ka kehtivas RiKS (vt § 1 lg 1 ja § 40 lg 2) ja selle seletuskirjas. KaM Täiendavat tähelepanu tuleks pöörata hädaolukordade ning kaitseolukordade selgemale Võetud teadmiseks ja arvestatud. eristamisele õigusaktides. Riigikohus Kavas on luua kaitseolukorra instituut (sarnaselt olemasolevale hädaolukorra instituudile), mis Võetud teadmiseks. võimaldaks reageerida olukorras, kus pole veel alust erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra (erikorra) välja kuulutamiseks või pole veel jõutud seda teha (ptk 4.1.3.1). Kui see asendab praegu riigikaitseseaduses (RiKS) sisalduvad kaitsevalmiduse astmed, nagu kontseptsioonis välja toodud, ning võimaldab adekvaatselt reageerida ka tsiviilühiskonnas (avaliku korra tagamiseks ja riigi sõjaliseks kaitseks valmistumiseks), võib see olla mõistlik. RIA Kontseptsioon seab sihiks luua ühtne ja terviklik kriisiolukordade ning nende lahendamiseks Võetud teadmiseks. Ettepanek ei vaja seaduse tasemel muudatusi. väljakuulutatavate erikordade raamistik, mis toetaks riigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra tagamist Ettepanek edastatud SiMile, kes hindab küberintsidendi välja jätmist ning tagaks, et erinevate tsiviil- ja sõjalistele kriisidele reageerimine toimuks kogu ulatuses sarnastel hädaolukordade nimekirjast. alustel. Kontseptsioonis tõdetakse, et riigikaitse ei ole enam pelgalt sõjaline kaitse, vaid hõlmab ka elanikkonna kaitset, mistõttu laiendatakse selles osas ka riigikaitse eesmärki. Seejuures tõusetub aga kontseptsiooni eesmärke ning kavandatavaid muudatusi silmas pidades küsimus küberintsidentide ennetamise ja lahendamise allutamise otstarbekuses hädaolukorra seadusele (HOS). Oleme seisukohal, et võrgu- ja infosüsteemidest tingitud ohu realiseerumisel tekkiva kriisiolukorra juhtimise hõlbustamine on hädaolukorra lahendamise plaani (HOLP) alusel kaheldav - heaks näiteks on siinkohal 2017. aastal toimunud ID-kaardi kriis, mille lahendamisel toimis asutuste vaheline koostöö HOS-st ja HOLP-st sõltumatult. Ka kontseptsioonis märgitakse, et hädaolukorra juhtimiskorralduse reguleerimine HOLP-s ei ole terviklik lahendus, kuna võib tekkida hädaolukord, mille lahendamise kohta ei ole asutused HOLP-i koostanud. Niisamuti ei toeta meie hinnangul küberintsidendist tekkida võiva kriisi ennetamist HOS alusel koostatav hädaolukorra riskianalüüs, kuivõrd see ei saa hõlmata kõiki potentsiaalseid ohustsenaariume, mis küberruumis võivad käivituda ja kriisiolukorraga päädida. Küberintsidendi tagajärjed on asjaoludelt erinevad, mistõttu ei saa neid hädaolukorra riski hindamisel ka piisava ettenähtavusega ammendavalt loetleda. Liiatigi võib küberintsident ühest küljest vallandada tsiviilkriisi, kuid teisalt kujutada ohtu põhiseaduslikule korrale ja ohustada riigi julgeolekut ning positsioneerub sarnaselt terroristliku tegevusega hübriidohtude kataloogis. Seetõttu on riigikaitse seaduse (RiKS) alusel koostatav kaitsetegevuse kava küberturvalisuse tagamise kavandamisel riigi julgeolekut ähvardava ohu ennetamise ja tõrjumise osas igati sobiv ja piisav planeerimisinstrument.Hädaolukordade juhtimiskorralduse probleemide seas on kontseptsioonis ühena toodud hädaolukorra lahendamist juhtiva asutuse käsuõiguse puudumist avaliku halduse ülesannete täitjate üle. Probleemi plaanitakse lahendada halduskoostööseaduse täiendamise teel ning selles muu hulgas sätestada, millistel tingimustel ja juhtudel allub valitsusasutus teisele 2 (2) valitsusasutusele väljaspool üldise alluvuse korda, kui see on vajalik valitsusasutuste koostöö või mitme valitsusasutuse pädevusse kuuluva haldusülesande täitmise huvides. Kavandatava muudatuse Vabariigi vajadust saab igati Kontseptsiooni jaatada kohaselt ja tuleb tuleb ka täielikult kehtestada kord, nõustuda kontseptsioonis mille kohaselt teavitataksetoodud järeldusega, riigipead ja Riigikoguet kui Antud selgitus. Kaitseolukorra otsus edastatakse Riigikogule ja Presidendi valitsuse kaitseolukorra otsusest viivitamatult. Samuti tuleb kaaluda, kas valitsuse otsus, mis kinnitab presidendile teadmiseks, kuna antud põhiseaduslikud institutsioonid Kantselei kaitseolukorras olemist, vajab Riigikogu heakskiitu või kas siinkohal piisab nt Riigikogu teavitamisest. omavad rolli kaitseolukorra lahendamisel, eelkõige kui tekib vajadus Riigikorralduse ja põhiõiguste piirangute puhul, mis väljuvad tavapäraseriigikorralduse raamidest, erakorraline seisukord või sõjaseisukord välja kuulutada. Kaitseolukorra tuleb tagada vastavate otsuste demokraatlik legitiimsus ka rahu ajal. Seetõttu peab ka kaitseolukorra lahendamiseks erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra kehtestamise puhul olema tagatud Riigikogu sisuline (kaas)otsustusõigus. väljakuulutamisega Riigikogu poolt tagatakse otsuse demokraatlik legitiimsus. Kaitseolukorra otsust eelnõu kohaselt Riigikogule ja Vabariigi Presidendile heakskiitmiseks ei esitata - täpsemad selgitused esitatud eelnõu seletuskirjas. Riigikantselei Riigikantselei nõustub seisukohaga, et muutunud julgeolekuolukorra tõttu on vaja eri seadustes Võetud teadmiseks. ajakohastada ja ühtlustada riigikaitset puudutavad sätted, kujundada riigikaitseseadus (edaspidi RiKS) riigikaitseõiguse üldseaduseks ning inkorporeerida RiKSierakorralise seisukorra seadus (edaspidi ErSS) ja riigikaitseliste sundkoormiste seadus. Allpool on välja toodud küsimused, mille kohta soovime anda lisakommentaare.  Riigikantselei Toetame RiKSist kaitsevalmiduse astmete väljajätmist ning mõiste kaitseolukord kasutusele võtmist, Võetud teadmiseks ja arvestatud osaliselt. Kaitseolukorra otsus mille eesmärk on siduda ja ühtlustada riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardavateks edastatakse Riigikogule ja Vabariigi Presidendile teadmiseks. ohtudeks valmistumise ja nende tõrjumise regulatsioon. Peame oluliseks, et kaitseolukorras on võimalik ohu ulatusest ja kahjustatavate õigushüvede olulisusest lähtudes kehtestada ja kohaldada isikute põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid, võtta kasutusele riigi lisavahendeid ja varusid ning määrata ja kohustada isikuid täitma riigikaitseülesandeid. Kavandatava muudatuse tõttu on vaja riigikaitse planeerimisse hõlmata riigikaitse arengukava ja riigi kaitsetegevuse kava kaudu ka põhiseaduslikku korda ähvardavateks ohtudeks valmistumine ja nende tõrjumine. Nõustume ettepanekuga anda kaitseolukorra kindlaksmääramise otsustuspädevus valitsusele ning kohustada valitsust edastama otsus Riigikogule kinnitamiseks. 4.2 Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamise ja lõpetamise tingimused SiM Probleemi 1 lahendusvariandi osas märgime, et terminite osas peaks olema selge, mida peetakse Võetud teadmiseks ja arvestatud. silmas „muude mittekonventsionaalsete rünnakute“ all ja mis ei ole relvastatud ning mis ohustavad põhiseaduslikku korda. Palume seda regulatsiooni loomisel arvestada. SiM Toetame probleemi 3 lahendusvarianti, et seaduse tasandil määratakse erikorrad, mille puhul Võetud teadmiseks. rakendub rahvusvahelisest õigusest tulenev teavitamiskohustus, ning kehtestada teavitamise kord. Samuti oleme seisukohal, et teavitajaks peab sellises olukorras olema Välisministeerium. KaM Kaitseministeerium ei toeta sõjaseisukorra väljakuulutamise ja lõpetamise tingimuste kehtestamist. Antud selgitus. Eelnõus täpsustatakse sõjaseisukorra väljakuulutamise Sõjaseisukorra väljakuulutamine on poliitiline otsus ning vältida tuleks tingimuste kehtestamisega selle tingimusi laialt hõlmates lisaks konventsionaalsetele rünnakutele ka väljakuulutamise või välja kuulutamata jätmise kohustust, sama sõjaseisukorra lõpetamise korral. muid rünnakuid või ohtusid rünnakuks. Eelnõu kohaselt kuulutab Kuigi sõjaseisukorra väljakuulutamise õigus on Riigikogul ja erandkorras ka Vabariigi Presidendil, peab Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul Eesti riigi iseseisvuse ja sõjaseisukorra rakendamist korraldama Vabariigi Valitsus. Seega on Vabariigi Valitsus pädev hindama, sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud relvastatud kas sõjaseisukorra jätkumine on vajalik (koormav) või ei. PSi § 87 punkti 3 kohaselt Vabariigi Valitsus rünnakust või sellega samaväärsest rünnakust või agressioonist või korraldab seaduste, Riigikogu otsuste ja Vabariigi Presidendi aktide täitmist. Kaitseministeeriumi nende ohust põhjustatud kaitseolukorra lahendamiseks välja hinnangul on tegemist piisavalt selge sättega, mis paneb Valitsusele kohustuse hindamaks, kas sõjaseisukorra (edaspidi sõjaseisukord), kui kaitseolukorda ei ole sõjaseisukorra kestmine on vajalik või ei. võimalik lahendada ilma käesolevas seaduses sõjaseisukorra ajaks ettenähtud juhtimisvolitusi või põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid Kontseptsiooni kohaselt (lk 26) kavandatakse täpsustada sõjaseisukorra ja erakorralise seisukorra meetmeid rakendamata. väljakuulutamise tingimusi selliselt, et: 1) sõjaseisukord kuulutatakse välja Eesti riigi iseseisvuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud relvastatud rünnaku või selle ohu tõrjumiseks; 2) erakorraline seisukord kuulutatakse välja muude mittekonventsionaalsete rünnakute, konstitutsiooniliste põhimõtete mittetunnustamisest või nende eiramisest tuleneva ohu ja põhiseaduslike institutsioonide toimimist oluliselt ähvardava ohu tõrjumiseks. Kaitseministeeriumi hinnangul jääb selle ettepaneku puhul ebaselgeks, kas autorite arvates tähendaks ettepanek, et sõjaseisukorra väljakuulutamine võiks olla ajendatud ainult konventsionaalsest rünnakust ning muudel puhkudel (nt küber, hübriid) tuleb kasutada erakorralise seisukorra reeglistikku? Selline piirang tundub ebaloomulik, arvestades, et näiteks Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonis on nii küber- kui hübriidohtude puhul võimalik artikkel 5 välja kuulutada. Kuna kontseptsiooni keskne eesmärk on viia riigikaitseõigus kooskõlla tänaste ja tulevaste arengutega, siis tundub ebamõistlik defineerida sõjaseisukord nii kitsalt. KaM Kontseptsioonis peetakse vajalikuks teavituskohustuse reguleerimist seaduse tasandil, et tagada Eesti Antud selgitus. Eelnõus sätestatakse, et kui kaitseolukorra ajal poolt rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustuste täitmine. Nõustume, et kontseptsioonis kaldutakse kõrvale rahvusvahelise lepinguga võetud isikute õiguste ja kirjeldatud probleemi lahendamiseks, eesmärgiga tagada õigusselgus teavituskohustuse täitja isiku vabaduste kaitse kohustusest, siis korraldab Välisministeerium osas, võib kaaluda vastava kohustuse selget määratlemist seaduse tasandil. Seejuures tuleb arvestada, rahvusvahelises lepingus sätestatud isikute teavitamise. Kui et ÜRO põhikirja artiklis 51 sätestatud teavitamiskohustuse täitmine on imperatiivne – relvastatud kaitseolukorra ajal on vaja rakendada isikute põhiõigusi ja -vabadusi kallaletungi puhul tuleb organisatsiooni liikmel enesekaitseõiguse rakendamiseks võetud meetmetest piiravaid meetmeid, mis võivad kahjustada siseturu toimimist Euroopa Julgeolekunõukogu viivitamata teavitada. Seevastu Euroopa inimõiguste ja vabaduste konventsioonis Liidu Toimimise Lepingu artikli 347 tähenduses, teavitab minister, kelle (EIÕK) ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise paktis (KPÕRP) sätestatud vastutusvaldkonnas meedet rakendatakse, Euroopa Liidu nõukogu ja teavituskohustuste täitmine on vajalik juhul, kui riik on olukorras, mis tingib konventsioonis ning paktis komisjoni sellistest piiravatest meetmetest enne nende rakendamist. sätestatud kohustustest taganemise. Teavitamiskohustus tuleneb ka ELi õigusest tulevate vabaduste Regulatsiooni väljatöötamisel konsulteeritud Riigikantselei ja piiramise korral (vt Euroopa Liidu toimimise lepingu art 347). Välisministeeriumiga. Juhinduvalt välissuhtlemisseaduse § 23 lõikest 1 tagab välislepingu täitmise Vabariigi Valitsus või selleks volitatud valitsusasutus. Seadusest tulenevate selgemate juhiste puudumisel peaks eelnevalt nimetatud teavituskohustusi seega praegu täitma Vabariigi Valitsus. Teavitamiskohustuse täitmist käsitleva täiendava regulatsiooni väljatöötamise vajaduse hindamiseks tuleb eelnevast sõltuvalt konsulteerida Riigikantseleiga ning selgitada, kas Vabariigi Valitsuse asemel võiks teavituskohustuse täita välissuhtlemise või riigikaitse valdkonna eest vastutav ministeerium – ehk tegemist on täitevvõimu sisese töökorralduse küsimusega. 4.3 Riigikaitsevaldkonna koordineerimiseks loodud koostöökogude ülesannete täpsustamine SiM Probleemi 1 lahenduse osas märgime, et RKN koosseisu vähendamises näeme me järgmist probleemi – Mitte arvestatud. Enne RKN-i istungit peab valitsus olema kohtunud ja kui eesmärk on kriisiolukorras vältida mittevajalikke tegevusi, et tagada otsustav ja kiire tegevus, siis kujundanud oma seisukoha. Valitsuse seisukoha kujundamine ei saa juhul kui RKN-i kuulub vaid peaminister, kes peab seal „esindama Vabariigi Valitsuse kui terviku toimuda paralleelselt RKN-i istungiga. RKN ei ole formaat, kus valitsus seisukohta“, siis praktikas tähendaks see, et enne kui peaminister saab minna RKN-i tervikliku saaks oma seisukohta kujundada. RKN on Vabariigi Presidenti nõustav seisukohaga, peaks sellele eelnema Vabariigi Valitsuse istung, kus kujundatakse ühtne olukorrapilt, organ. PPA, KAPO ja Välisluureameti peadirektori saab Vabariigi seisukoht jne. See omakorda tähendaks ajalist viivitust. Seega ei toeta me RKN-i koosseisu President kaasata, kui ta seda soovib. Kaaluda võib ühisformaadis vähendamist, seda enam, et RKN ei ole otsustaja, vaid presidenti nõustav tööformaat. nõupidamise pidamist. Seda ei pea seaduse tasandil reguleerima, selle võimaluse võib sätestada RKN-i töökorras ja VVJK põhimääruses. Teeme ettepaneku, et RKN-i kutsutakse ka Kaitsepolitseiameti, Politsei- ja Piirivalveameti ning Välisluureameti peadirektorid. Oluline on, et nimetatud asutuste esindajad saaksid kaitseolukorras kiiresti kokku ja kõik, sh ka Riigikogu kaasataks kiiresti protsessi. Samuti võiks kaaluda kriisolukordades RKN-i ja Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni nö ühisistungeid, et vältida ajakulu ning sisuliselt sama teabe jagamist kahes erinevas komisjonis. Ühtlasi toetame alternatiivset lahendust, et sätestatakse ka muud olukorrad, millal peaks president RKN-iga konsulteerima, näiteks sõjaseisukorra väljakuulutamisel agressiooni tõttu. SiM Probleemi 2 lahenduse osas märgime, et toetame, et valitsust abistavate komisjonide töö tuleb muuta Võetud teadmiseks. Seadustest võetakse välja VVJK ja VVKK ülesanded. võimalikult paindlikuks, aga ei toeta alternatiivi muuta Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon Vabariigi Vabariigi Valitsusele jääb õigus otsustada, kuidas ta ülesannete täitmise Valitsuse julgeolekukomisjoni alakomisjoniks. Selleks, et valitsuse tasandil oleks ühtne riigikaitse ja korraldab. See tähendab, et Vabariigi Valitsus saab oma õigusaktides kriisireguleerimise planeerimine ja valmistumine, ei ole vaja meie hinnangul komisjone vormiliselt paindlikult määrata, kuidas oma ülesannete täitmisel komisjone ümber korraldada. Oluline on integreerida HOS-i ja RiKS-i alusel ohtude ennetamise, nendeks kasutada ning kuidas komisjonide tööd korraldada. valmistumise ja lahendamise korraldus, arvestades, et piirid tsiviilkriiside ja kaitseolukordade vahel on juba hägustunud. Kuidas seda täpselt korraldatakse, võiks jääda Vabariigi Valitsuse määruse tasandile. Lahenduseks võiks olla panna ülesanded valitsusele, kelle otsustada jääks, kuidas ta ülesannete täitmiseks komisjone loob. KaM Kontseptsiooni kohaselt planeeritakse riigikaitse nõukogu (RKN) tõhusama toimimise eesmärgil selle Võetud teadmiseks. Eelnõus sätestatakse, et RKNi koosseisu kuuluvad koosseisu vähendada. Pakutud muudatuse eesmärk on kiirendada otsustusprotsessi dubleerivate Riigikogu esimees, peaminister ning muud isikud, kelle määrab Vabariigi mehhanismide vähendamisega. Kehtiva RiKSi kohaselt kuulub komisjoni koosseisu Kaitseväe juhataja, President. Kui Vabariigi President peab vajalikuks Kaitseväe juhataja olles RKNis ainuke sõjaväeliselt korraldatud valitsusasutuse juht. Riigi sõjalise kaitse eest vastutava kaasata, siis saab ta RKNi koosseisu määrata. isiku kaasamine komisjoni koosseisu on ka edaspidi vajalik ja kohane. KaM Kaitseministeerium toetab lähenemist, mille kohaselt vastutab riigi julgeoleku koordineerimise eest Võetud teadmiseks. strateegilisel tasandil Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjon. RIA Probleem 2 lahendusettepanek. Kontseptioon toob veel ühe eesmärgina välja riigikaitse valdkonna Võetud teadmiseks. koordineerimiseks loodud koostöökoguse ülesannete täpsustamist, et paralleelsete koostöökogude ülesanded ja töökorraldus tagaks kriisiolukorras kiire kooskõlastatud tegevuse. Arvestades riigi tegevuste koordineerimise organite paljusust, toetame riigihalduse ökonoomsuse huvides lahendusettepanekutes toodud alternatiivi kujundada sarnaselt küberjulgeoleku nõukoguga Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon ümber Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni alamkomisjoniks.  Vabariigi Probleem 1 lahenduse osas on menetluse kohustusliku pikendamise asjakohasus küsitav. Riigi Arvestatud osaliselt. Eelnõusse lisatakse selguse huvides, et RKNi arvamuse võib ära Presidendi põhiseaduslikku korda ja rahu ohustavad olukorrad nõuavad ohu efektiivseks tõrjumiseks kiiret kuulata RKNi istungil, mille võib pidada ka sidevahendite teel. See tähendab, et kiireloomulises olukorras ei pea RKNi liikmed füüsiliselt kokku tulema, vaid arvamuse saab Kantselei riigipoolset reageerimist. Nii võib ette tulla olukord, kus riigipea jõuab veel teha Riigikogule kujundada ka muul viisil ja ükskõik mis vahendite kaudu, näiteks telefoni- või Skype’i ettepaneku sõjaseisukorra väljakuulutamiseks, küll aga ei ole enam piisavalt aega, et kutsuda kokku kõne, aga ka e-kirja või SMSide teel. Samuti lisatakse eelnõusse, et RKNi arvamust ei pea RKN. Sellisel juhul aeglustab pakutud regulatsioon menetlust ja takistab efektiivset riigikaitset. Ka ära kuulama, kui erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamise ettepaneku puudub sättel õiguslik mõju, kuna pakutud lahenduse kohaselt jääb riigipea oma otsuse tegemisel peab tegema viivitamata. vabaks. Samuti on kaheldav regulatsiooni põhiseaduspärasus. Riigikohus on kinnitanud, et Kohustus konsulteerida RKNiga ei sea presidendi õigustele selliseid piiranguid, mis võivad seadusandjal puudub õigus kitsendada riigipeale põhiseadusega määratud volitusi menetluslike olla vastuolus põhiseadusega. Viidatud Riigikohtu lahendi puhul oli tegemist olukorraga, piirangutega. Riigipea otsusele esitada Riigikogule sõja või erakorralise seisukorra väljakuulutamise kus presidendi õigus anda seadlusi seati sõltuvusse peaministri otsusest. PSi §s 109 ettepanek põhiseadus täiendavaid menetlus- ega kooskõlastusnõudeid ei sea. Riigipea kohustus sätestatakse, et president võib anda seadlusi, kui: 1) Riigikogu ei saa kokku tulla ning 2) kutsuda enne ettepaneku tegemist kokku RKN piirab presidendi ettepaneku õigust oluliselt. Menetluse tegemist on edasilükkamatu riikliku vajadusega. Riigikogu võttis vastu seaduse, mille järgi otsustas peaminister selle üle, kas tegemist on edasilükkamatu riikliku vajadusega. Seega ajalise venimise tõttu võib ettepaneku esitamine osutuda hoopis mõttetuks. Säärane piirang ei oleks seati presidendi õigus seadlusi kehtestada otseselt sõltuvusse sellest, mida arvas kooskõlas põhiseaduses sätestatuga. peaminister. Selline olukord oli Riigikohtu hinnangul vastuolus põhiseadusega. Samas ei Tagamaks asjakohast eesmärki, et iga riigipea antud otsus põhineks julgeolekuasutuste antud aja- ja ole presidendi kohustus RKNi seisukoht ära kuulata viidatud kaasusega päris sama asjakohastel ohuhinnangutel, on seadusandjal võimalik täpsustada vastavate valitsustasutuste olukord, sest president ei ole RKNi seisukohaga kuidagi seotud. Oluline on see, et PS ei keela menetlusreeglite kehtestamist. Seda, kuidas ettepanekud ja otsused tehakse, võib teavitamiskohustusi. Riigipea ja peaministri ning valitsuste liikmete vastastikune suhtlemine ja seadusandja täpsemalt reguleerida. On selge, et menetlusreeglitega ei saa PSis sätestatud seisukohtade kooskõlastamine on (praktikas hästi toimiv) pidev protsess, mida ei muuda sisuliselt õigusi sisuliselt muuta või nende kasutamist välistada, kuid arvamuse ärakuulamine tõhusamaks ühekordne RKN kokkukutsumise nõue. endast selliseid piiranguid ei kujuta. Vabariigi President on täielikult vaba otsustama, kas erakorralise seisukorra väljakuulutamise ettepanek teha või mitte. Kõnealune kohustus ei kujuta endast sellist piirangut, mis võimaldaks takistada presidendil ettepanekut tegemast ja olla seetõttu põhiseadusvastane. Samuti on oluline, et RKNi arvamuse võib president ära kuulata sidevahendite teel, füüsilist istungit kokku kutsumata. See tagab, et RKNi ärakuulamise kohustuse kaudu ei oleks võimalik ettepaneku tegemist meelevaldselt pidurdada. Samuti lisatakse eelnõusse säte, mille järgi ei pea RKNi arvamust ära kuulama siis, kui erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamise ettepanek on vaja teha viivitamata. Vabariigi Kontseptsiooni koostajad pakuvad seaduse tasandil sätestada, et tulevikus kuuluvad RKN koosseisu Arvestatud. Eelnõusse kavandatakse säte, mille järgi kuuluvad RKNi Presidendi riigipea, Riigikogu esimees ja peaminister.6 Alternatiivina pakub kontseptsioon, et RKNi võiks kaasata koosseisu Riigikogu esimees, peaminister ja muud isikud, kelle määrab Kantselei teisi ministreid vaid peaministri ettepanekul. Pakutud lahenduste põhiseaduspärasus on küsitav. Vabariigi President. Põhiseaduse (PS) § 127 lg 2 mõtte kohaselt on presidendi juures oleva RKN ülesandeks nõustada riigipead. Põhiseadusega riigipeale määratud nõuandva organi säte kaotab oma mõtte, kui riigipeal puudub sisuline õigus otsustada, kelle käest asjakohast nõu küsida. Seega peab riigipeale – väljaspool nõukogu efektiivse toimimise vajadustest tingitud piirangutest - jääma õigus kutsuda RKNi juurde neid ministreid ja spetsialiste, keda ta päevakorras olevate küsimuste kohta küsitleda soovib. Tuleb asuda seisukohale, et pakutud säte piiraks riigipeale põhiseadusega antud õigusi ülemääraselt. Peaministri kui valitsuse juhi seisukoht ei asenda täiel määral teiste valitsuse liikmete võimalikku arvamust. Peaministri pädevusi piirab põhiseadusega tagatud Vabariigi Valitsuse kollegiaalne pädevus ning ministrite õigus juhtida asjakohaseid ministeeriumeid. Siinkohal on asjakohane tähendada, et PS § 129 kohaselt teeb Riigikogule ettepaneku erakorralise seisukorra välja kuulutamiseks Vabariigi Valitsus, mitte peaminister. Riigikantselei Nõustume ettepanekuga sätestada seaduses kohustus, et erakorralise seisukorra ja Arvestatud osaliselt. Eelnõus sätestatud, et enne erakorralise seisukorra sõjaseisukorra väljakuulutamise ettepaneku tegemise otsustamisel tuleb kokku kutsuda Riigikaitse või sõjaseisukorra väljakuulutamise ettepaneku tegemist kutsub Nõukogu (edaspidi RKN), kus Vabariigi President kuulab ära peaministri kui valitsuse juhi ning Riigikogu Vabariigi President kokku Riigikaitse Nõukogu ja kuulab ära Riigikaitse esimehe kui Riigikogu esindaja seisukoha erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamise Nõukogu liikmete arvamuse. Arvamus kuulatakse ära Riigikaitse kohta. Samasugune kohustus RKN kokku kutsuda tuleb meie hinnangul määrata mobilisatsiooni ja Nõukogu istungil, mille võib pidada ka sidevahendite teel või muul demobilisatsiooni väljakuulutamise ettepaneku tegemisel ning sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni sobival viisil. Riigikaitse Nõukogu arvamust ei ole vaja ära kuulata, kui väljakuulutamisel agressiooni tõttu. erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamise ettepanek on vaja teha viivitamata. Riigikantselei Samuti toetame ettepanekut määrata RKNi koosseisu Vabariigi President, Riigikogu esimees ja Võetud teadmiseks ja arvestatud. peaminister, kes esindab valitsuse kui terviku seisukohta. Toetame lahendust, mille kohaselt Vabariigi President võib peaministri ettepanekul nimetada RKNi liikmeks teisi ministreid. Vabariigi Presidendi palvel kaasaks peaminister RKNi töösse valitsusasutuste esindajaid, kes nõustavad RKNi liikmeid konkreetsetes riigikaitsega seotud küsimustes. Riigikantselei Toetame lähenemist, et valitsuskomisjonide töö tuleb muuta võimalikult paindlikuks ning reguleerida Võetud teadmiseks ja arvestatud. nende ülesanded ja töökorraldus seadusest madalama õigusaktiga. Oleme seisukohal, et ei ole õige kujundada kriisikomisjoni ümber julgeolekukomisjoni alakomisjoniks, sest nende komisjonide töö fookus on erinev (kriisikomisjon koordineerib hädaolukordadeks valmistumist ja kriisireguleerimise ülesannete täitmist ning julgeolekukomisjon riigikaitse planeerimise, arendamise ja korraldamisega seotud tegevusi). 4.4 Kriisiolukordade juhtimiskorralduse ning haldussisese ja erasektori koostöö korrastamine RaM Kontseptsioonis toodud põhimõte riiklike ülesannete delegeerimiseks mh. erasektorile ja Võetud teadmiseks. kolmandatele osapooltele laiendab kriisiolukorras valitsuse käsutuses olevaid ressursse ja nende tõhusa kasutamise võimalusi. Toetame täielikult kontseptsioonis välja toodud põhimõtet, et ülesannete delegeerimisega peab alati kaasnema ja kaasnebki valitsuse vastutus ja vahetu pidev kontroll delegeeritud ülesannete täitmise ja selleks eraldatud vahendite otstarbeka kasutamise üle. SiM Probleemi 1 lahenduse nr 2 osas märgime, et ebaselgeks jääb, mida mõeldakse „kohaldada Arvestatud. Eriolukorra juhiks jääks hädaolukorda juhtiv asutus ja tema hädaolukorra lahendamiseks väljakuulutatud eriolukorras hädaolukorra juhtimiskorraldust“ all ehk kes poolt määratud hädaolukorra juht. Ministri tasandi juhtimisest on sellise sõnastuse kohaselt olukorra juht – kas asutuse juht või minister. Eriolukorra eriolukorras loobutakse. väljakuulutamisel on kaks alternatiivset kriteeriumi – 1) vajalik rakendada eriolukorra juhtimiskorraldust või 2) rakendada eriolukorra meetmeid. Hoolimata sellest, et esineda võib vaid üks vajadus (nt eriolukorra meetmete rakendamine), toimub automaatselt ka juhtimiskorralduse muutmine ning eriolukorra juhiks määratakse minister. Palume kaaluda, kas selline muutus on ilmtingimata vajalik või oleks tulevikus võimalik ja asjakohane, et eriolukorra väljakuulutamisel antakse senisele hädaolukorra juhile juurde täiendavad õigused, kuid säilitatakse toiminud juhtimiskorraldus. Eriolukorra juhiks ei nimetata ministrit, vaid võib nimetada ka senise hädaolukorra juhi. SiM Toetame lahendust, et kaitseolukorda juhib peaminister, mitte valitsus. Samas peaminister ei tohiks Arvestatud. Peaministrile jäetud eelnõu kohaselt eelkõige strateegilise meie hinnangul muutuda laiapindset riigikaitset korraldavaks operatiivjuhiks, vaid ülesannete jäävuse juhtimise pädevus. Eelnõus sätestatud selgelt kaitseolukorra põhimõttest lähtuvalt peaks säilima juhtimiskorraldus peaminister-minister-asutus ja võimalus lahendamist juhtiva asutuse pädevus ja volitused (operatiivtasandi ülesandeid edasi delegeerida. Samas on siin olemuslik probleem. Koondades strateegilis-poliitilise juhtimine). juhtimise peaministri juurde tuleb selgelt määratleda RiKS-i tasandil asjakohane juhtimismudel. Kui kitsalt sõjalise kaitse operatsiooni eest vastutab Kaitseväe juhataja (vastavat tegevust toetab KaM), kitsalt avaliku korra/sisekaitse operatsiooni teostab PPA (vastavat tegevust toetab SiM) ning elutähtsaid teenuseid ja valdkondi korraldavad erinevad ministeeriumid (SoM, MKM, RaM, MEM), siis selgusetu on, milline on strateegilise tasandi koostöö korraldus ja juhtimine ning millisel viisil see peegeldub ministeeriumite, asutuste, regioonide ja KOV-ide tasandil (ehk senini ei ole selge, milline on nn korraldav/juhtivasutus ministeeriumite, keskvõimuasutuste ja regionaalsel tasandil). Käsuliin ja juhtivate asutuste koostöö korraldus peaks selgelt paigas olema ehk peab olema määratud juhtiv asutus (kui kasutada HOS-i analoogiat) või täpsustatud senisest selgemalt Riigikantselei (kui peaministrit teenindava asutuse) roll. Oleme seisukohal, et valmistumise korraldus (võime- ja operatiivplaneerimine, õppused), juhtimiskorraldus (staabid) ja pädevused (käsuliin) tuleks selgemalt fikseerida RiKS-i tasandil. KaM Kaitseministeerium nõustub, et kriisiolukordade juhtimiskorraldust tuleb korrastada ning vähendada Antud selgitus. Peaminister võib alati anda Kaitseväe juhatajale kattuvaid pädevusi. Kontseptsioonis on jõutud järeldusele, et kaitseolukorra ja selle lahendamiseks korraldusi. välja kuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra lahendamise juhiks oleks peaminister (ka kehtiva õiguse kohaselt on erakorralise sisukorra, kõrgendatud kaitsevalmiduse ja sõjaseisukorra lahendamise juhiks peaminister (de jure keskne riigikaitse juht). Pädevuse jäävuse põhimõtte kohaselt ning riigikaitse ühtse juhtimise tõttu kehtivad riigikaitse juhtimiseks kõrgendatud kaitsevalmiduse seisundis määratud ülesanded ja õigused ka sõjaseisukorra ajal. Eelnevaga seonduvalt tõstatab Kaitseministeerium juhtimispädevusi puudutava konkreetse küsimuse, millele regulatsioonide väljatöötamisel antud teemaga seonduvalt samuti tähelepanu peaks pöörama. Küsimuseks on, kellelt võtab Kaitseväe juhataja vastu korraldusi konkreetse olukorra lahendamiseks (kehtiva õiguse kohaselt on jõu kasutamise alustamise otsustamise õigus kaitseministril)? KaM Täiendavalt märgime, et Kaitseministeerium toetab Vabariigi Valitsuse vähendatud kvooruminõude Võetud teadmiseks. kohaldamist ka põhiseaduslikku korda ähvardava ohu korral või muude riigi julgeolekut puudutavate oluliste küsimuste korral (lk 58). KaM Kaitseministeerium nõustub, et halduskoostöö põhimõtete ja valitsusasutuste vastastikkuse Arvestatud. abistamise põhimõtete üle vaatamisega. Samas peab mistahes koostöö ja abistamine põhinema eeldusel, et abivajav asutus on ammendanud või ammendamas oma ressursid või ressursid ei ole ülesande täitmiseks piisavad. Kaitseministeerium on seisukohal, et ei tohi luua võimalust olukorra tekkeks, kus vastutav asutus ennetustegevust planeerides näeb abiolukordades koheselt ette teiste asutuste kaasamist ilma eelnevat ressursihinnangut koostamata.  Riigikantselei Toetame ettepanekut korrastada ja ühtlustada kriisiolukordade juhtimiskorraldust ning kõrvaldada Arvestatud osaliselt. Kaitseolukorra juhiks on eelnõuga määratud topeltpädevustest tulenevad vastuolud. Samuti toetame põhimõtet määrata kaitseolukorra peaminister. Muus osas arvestatud. korraldamiseks ja lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra juhiks Vabariigi Valitsus. Valitsusele peab jääma põhiõigusi ja -vabadusi intensiivselt piiravate meetmete kehtestamise (kohaldamise otsustamise) ning strateegilispoliitiliste otsuste tegemise pädevus. Toetame ka ettepanekut, et valitsus saab samamoodi, nagu riigi julgeolekut ähvardava ohu korral, ka põhiseaduslikku korda ähvardava ohu korral või muude riigi julgeolekut puudutavate oluliste küsimuste korral võtta vastu otsuseid vähendatud kvoorumiga, kui see on hädavajalik. 4.5 Põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete ühtlustamine ning ajakohastamine SiM Probleemi 1 lahenduse nr 1 osas jääb ebaselgeks, milliseid meetmeid saab valitsus rakendada enne Antud selgitus. Eelnõus täpsustatudpiiravate meetmete kohaldamist erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamist, so mis ikkagi on kõrgendatud ohu kaitseolukorras sh enne erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra tõrjumiseks lubatud meetmed? väljakuulutamist. SiM Probleemi 1 lahenduse nr 2 osas oleme seisukohal, et meetmeid tuleb korrastada, et otsest Antud selgitus. Eriseaduste erisusi ei kaotata. Eriseaduste erisusi dubleerimist ei esineks, kuid KorS on siiski üldseadus ja enamik erikordade meetmeid on võrreldes muudetakse lähtudes KorS meetmete täpsustustest. KorS-i meetmetega oluliste erisustega (meetme tingimuste, ulatuse vm osas) ning kõik need erisused peavad jääma eriseadustesse. SiM Lisaks eeltoodule palume täiendavalt kaaluda eriolukorras kasutamiseks täiendava meetmena ka Antud selgitus. Tegemist on ettevõtlusvabaduse olulise piiranguga, kui ostupaanika korral vajalikke piiravaid meetmeid. Ostupaanika laadne olukord võib tekkida elutähtsate näha sellised volitused ette rahuajal. PS § 31 kohaselt võib teenuste katkestusest tingitud hädaolukorras, kuid selle ennetamiseks vajalikke meetmeid võib ettevõtlusvabadust piirata ja selle õiguse kasutamise tingimused ja kord kasutada vaid sõjaseisukorras lähtudes RiKS-i § 20 lõikest 4. Viidatud lõikes nimetatud piirangud on võib olla sätestatud seadusega. Iseküsimus on, millised oleksid need eesmärgipärased siis, kui neid rakendatakse ennetavalt ning sõltumata sellest, milline kriisiolukord on elutähtsate teenuste katkestused, mis tooksid kaasa ostupaanika. probleemi tekitanud (tsiviil- või sõjaline kriis). Siseministeeriumil esitada eelnõu kooskõlastamise käigus soovi korral meetme sõnastusettepanek koos põhjendustega. SiM Probleemi 2 lahendusvariandi osas märgime, et õppuste ajal on välja tulnud ka sotsiaalmeedia Arvestatud. Eelnõus täpsustatud meedia- ja sideteenuste piiramist. piiramise vajadus. Kas see läheb meetmete alla või ei (nt massimeedia on sees)? Kas on õigus sulgeda Interneti välisühendusi? Kas viibimiskeeld hõlmab ka Internetti? Palume neid küsimusi selgitada. Märgime, et Siseministeeriumi seisukohalt on oluline, et piirata oleks võimalik ka sotsiaalmeediat ning Interneti välisühendusi. SiM Probleemi lahendusvariandi osas märgime, et jääb ebaselgeks, millised on need kõrgendatud Antud selgitus. Eelnõu § 21-24 sätestatud kaitseolukorras kohaldatavad kaitsevalmiduse ajaks ettenähtud võimalused. Kas siin on mõeldud RiKS-i § 15 meetmeid? Palume juhtimisvolitused ning 4. ptk põhiõigusi ja -vabadusi piiravad meetmed. selgitada, millised need meetmed konkreetselt oleksid ja kas meetmed kohalduksid ka erasektorile. SiM Probleemi lahendusvariantide nr 6 ja 8 osas märgime, et sündmuse korral kehtestatud meetmed ei saa Mitte arvestada. Tavaolukorra meetmed saavad kindlasti kehtida ja reeglina jääda kehtima ka erikordade ajal, küll saab kehtima jätta hädaolukorra ja kaitseolukorra ajal peavadki kehtima kõigis erikordades. Tavaolukorra meetmeid saab kohaldatud meetmed. Juhul, kui esineb vajadus jätta kehtima mõne eriseaduse (nt alkoholiseaduse) jätkuvalt kasutada ka erikordades, kui see peaks olema vajalik. alusel tavaolukorras kehtestatud järelevalvemeede, saab vastava sätte lisada eriseadusse või teha RiKS- Erikordades lisandub teatud meetmete korral aga lisavõimalusi nt i viide vastavale eriseadusele. Milline on reaalne vajadus regulatsiooni järele olukorras tavakord vs ulatuslikum viibimiskeeld jne. erikord? Oleme seisukohal, et tavaolukorra peaks pigem välistama, sest tavaolukorra meede ei saa lõpmatult kehtida, kui see pole seotud erikorraga. Samuti on tavaolukorras kehtestatavad meetmed lühiajalised ning vähem piiravamad kui erikordade ajal kehtestatavad meetmed ning juba seetõttu ei saaks meie hinnangul tavaolukorras kehtestatud meetmed erikordade ajal edasi kehtida. SiM Probleemi 5 lahendusvariandi nr 9 osas märgime, et me ei toeta RiKS-i § 20 lõigete 2 ja 3 Võetud teadmiseks. RiKS § 20 lg 2 ja 3 ei kaotata eelnõuga, vaid meedet (sõjaseisukorras streikide ja avalike kogunemiste korraldamine) muutmist, kuna hübriidohtude täpsustatakse, et see vastaks õigusselguse ja proportsionaalsuse kontekstis annab selline keelustamise võimalus vajaliku eelise, sest hübriidsõja ja mõjutustegevuse põhimõttele. kontekstis võib tekkida vajadus avalikke kogunemisi piirata (nt aprillirahutused), seda veel eriti sõjaseisukorras. SiM Probleemi 6 lahendusvariandi nr 11 osas märgime, et meie hinnangul puudub piisav regulatsioon Antud selgitus. Eelnõus ja selle seletuskirjas täpsustatud või selgitatud virtuaalmaailma jaoks – ainult viibimiskeelu regulatsiooni täpsustamisest ei piisa. Nt kas saame virtuaalmaailmaga seonduvalt meetmete kohaldamist. Asja käsitleda Internetti avaliku kohana ja kuidas saab sekkuda sellesse, mis seal levib? Samuti jääb sundvõõrandamine ja sundkasutusse võtmine on vajalik kõigile kontseptsioonis läbivalt ebaselgeks, mida mõistetakse ohu ennetamise all. Kas selle all on mõeldud hädaolukorda lahendavatele asutustele, mistõttu on see muutunud inspektsioonilist järelevalvet või pigem ohukahtlust? Palume neid küsimusi selgitada. tavameetmeks, mis peaks olema KorS erimeetmena sätestatud, mitte igas eriseaduses eraldi esitatud. Eriseadustega antakse volitused Probleemi lahendusvariandi nr 12 osas jääb arusaamatuks, millistel juhtudel on vaja vallasasja kasutada KorS-i asja sundvõõrandamise ja asja sundkasutusse võtmise sundvõõrandada. Juhul, kui on mingi valdkond, kus see on vajalik, võiks selle reguleerida eriseaduses, meedet. mitte KorS-is. SiM Probleemi 7 lahendusvariantide nr 14 ja 15 osas märgime, et eristada võiks põhiseaduslikku korda või Arvestatud. riigi julgeolekut ohustava ühingu ja sihtasutuse tegevuse lõpetamist ja tegevuse peatamist, samuti meetmeid erakondade jt ühingute vahel. Ehk ühingu lõpetamise ja erakondade puhul võiks olla rangem regulatsioon ning muudel juhtudel võiks tuua otsustamise Riigikohtult kohtu pädevusse, Vabariigi Valitsusest ministri pädevusse ning samuti lühendada tähtaegasid. KaM Kaitseministeerium nõustub üldise järeldusega, et isikute põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete Antud selgitus. Kaitseolukod määratletakse Valitsuse otsusega, misjärel regulatsioon vajab proportsionaalsuse ja õigusselguse huvides üle vaatamist. Samas jääb saavad asutused ja isikud vastavalt neile antud volitustele rakendada kontseptsioonis selgusetuks, kuidas kavandatakse eristada erineva intensiivsusega piiravate meetmete kaitseolukorras lubatud meetmeid (eelnõu 4. peatükk). Kaitseolukorras rakendamise „olukordi“ nn tavaolukorras, st rahuajal (kontseptsioon lähtub eeldusest, et säilib täna kõrgendatud kaitsevalmiduse ajaks ettenähtud meetmete kaitsevalmidusastmed kaovad ning uue mõistega tähistatav „kaitseolukord“ eraldi välja kuulutamist ei kohaldamise võimalused. eelda). Kehtiv RiKSi regulatsioon seab piiravate meetmete rakendamise võimalikkuse sõltuvusse konkreetsest kaitsevalmidusastmest. Nii on kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal võimalik kasutada RiKSi kohaselt füüsilisest isikust isiku suhtes töökohustust ning vähendada ühepoolselt töötajate töötasu ja ametnike palka. Selline lahendus on isikute õiguste kaitse tagamise seisukohalt õigusselgem. KaM Ühtlasi juhime tähelepanu, et eksitav on kontseptsioonis esitatud järeldus (lk 66), justkui PS ei Antud selgitus. PS § 34 sätestab sedusereservatsiooni võimalda rahuajal kohaldada RiKSis ettenähtud töökohustuse rakendamise tagamiseks Eestist liikumisvabadusele. Liikumisvabaduse piiramine ei ole samastatav PS § lahkumise keeldu töö-või teenistussuhtest tuleneva töökohustusega isikule (RiKSi § 15 lg 1). 35 sätestatud Eestist lahkumise piiramise õigusega. PS § 34 ja 35 Kontseptsioonis viidatud analüüsist ei selgu, mida autor peab rahuajaks. Tähelepanuta on jäetud PSi § nimetatud õigused on omavahel küll tihedasti seotud, kuid PS §-st 35 34, mis lubab seada liikumispiiranguid riigikaitse huvides. Riigikaitseline töökohustus erinevalt tuleneb spetsiifiliselt, et riik ei tohi üldiselt kehtestada väljasõidukeeldu. riigisaladusele juurdepääsu omavatest isikutest ei eelda töökohustuse täitmist igas olukorras, vaid Isikute liikumisvabaduse piiramise legitiimseks eesmärgiks ei saa olla juhul kui selleks on põhjendatud alus ehk on välja kuulutatud erikord. Erikorra välja kuulutamine takistada isikute lahkumist riigist. Eelnõus täpsustatud Eestist lahkumise eeldab kõigi vajalike ressursside kasutamist ja üheks selleks on ka töötaja täiendav koormamine. Riigist piiramise aluseid. lahkumise keelu kehtestamisel peavad valitsusasutused olema valmis ka erandite lubamiseks (nt välisriigi kodanike lahkumine kodakondsusjärgsesse riiki, perekondade ühinemine jms). KaM Omaette probleemse teemana on püstitatud sõjaseisukorra aegse streigikeelu näide (lk 68), märkides, Võetud teadmiseks. Seletuskirjas avatud streigikeelu sätte muudatuse et RiKSi § 20 lõikes 3 sätestatud piirangu kohaldamine seoses avalikku korda ähvardava ohuga ei ole sisu ja põhjendused. piisav (põhjendus) ning selline ulatuslik keeld võib riivata PSi §-s 11 2. lauses sätestatut (piirangud ei tohi moonutada põhiõiguse olemust). Muu hulgas viitame, et ka avaliku teenistuse seaduses (§ 59 lg 1) on lakooniliselt märgitud „ametnik ei tohi streikida“ ilma, et sellise ulatusliku keelu eesmärke seaduses välja oleks toodud. Riigikohus Siiski tuleb hoolikalt läbi kaaluda kaitseolukorras ilma erikorda välja kuulutamata ette nähtavad Mitte arvestatud. Kehtiva riigikaitseseaduse § 17 lg 3 teise lause täiendavad võimalused põhiõiguste piiramiseks ning tavapärasest oluliselt erinevad pädevused, nt kohaselt riigikaitseülesandeid täitma ning piiravaid meetmeid määrama peaministri pädevus anda haldusakte ja peatada teiste haldusorganite antud haldusaktide ja määruste ja kohaldama võib asuda juba sõjaseisukorra väljakuulutamise kehtivust. Põhiseaduse (PS) §-des 128 ja 129 ette nähtud erikordade formaalse välja kuulutamise ettepaneku järel, kui see on vältimatult vajalik riigi julgeolekut mehhanism täidab kaht erinevat eesmärki. Esmalt annab see selguse, et tegemist on tavapärasest ähvardava ohu kiireks ennetamiseks või tõrjumiseks. Ajal, kui Riigikogu erineva olukorraga, kus on lubatud põhiõigusi tavapärasest enam piirata. Teisalt kaitseb see ka arutab sõjaseisukorra väljakuulutamist, ei peatata sõjaseisukorra ajaks kodanikku riigivõimu omavoli eest, kuna tegemist on kõrge lävendiga poliitilise otsusega, mida ei saa ette nähtud riigikaitseülesannete täitmist ja piiravate meetmete teha kergekäeliselt. Kuigi PS ei keela teatavat põhiõiguste täiendavat riivamist ilma erikorda välja kohaldamist. Lähtuvalt erakorralise seisukorra seaduse integreerimisest kuulutamata, kui see on avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamiseks vajalik, tuleks üldjuhul vältida riigikaitseseadusesse ning olukordades koheldatavate meetmete erikorrale iseloomulike meetmete kehtestamist ilma erikorda välja kuulutamata. Praegu saab ühtlustamisega nähakse eelnõus sarnane säte ette ka erakorralise kontseptsioonile ette heita täiendavate põhiõiguste piiramise võimaluste kuritarvitamise ohu seisukorra ajaks. analüüsimata jätmist. Kaitseseisukorra katkematu kehtimine mõnes Eesti piirkonnas ning korduv üleriigiline kehtestamine aastatel 1920–1940, sealhulgas pärast 1934. a sündmusi, viitab sellele, et tegemist ei ole teoreetilise ohuga. Seetõttu oleks soovitav, et vastupidiselt kontseptsioonis välja toodule nähtaks põhiõigusi enam piiravate meetmete eeltingimusena ette erikorra olemasolu.  Riigikohus Riigikaitseõiguse muudatuste kontseptsiooni eelnõu leheküljel 71 märgitakse, et erakorralise Arvestatud. seisukorra või sõjaseisukorra ajal võib põhiseaduslikule korrale vahetu ohu ilmnemisel olla vaja lõpetada nii ohtliku erakonna kui ka muu ühingu või sihtasutuse tegevus viivitamata ning rakendada tõhusaid haldussunni meetmeid sellise ühingu või sihtasutuse tegevuse faktilise jätkamise vastu, kuid sellised mõjusad meetmed praegu puuduvad. Eelnõu leheküljel 78 tehakse ettepanek sätestada riigikaitseseaduses eeltoodut arvestades, et kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal võib osaliselt või täielikult peatada või lõpetada mittetulundusühingu või sihtasutuse tegevuse, kui see ohustab, võib takistada või takistab riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumist. Sihtasutuste, mittetulundusühingute ja nende liitude, sealhulgas erakondade ning töötajate ja tööandjate ühingute tegevuse peatamise või lõpetamise otsustab Riigikohus Vabariigi Valitsuse taotlusel kolme päeva jooksul taotluse saabumisest arvates. Riigikohus märgib, et eeltoodud muudatuse tegemisel vajab kaalumist ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) täiendamine. PSJKS § 32 lg 1 kohaselt võib Vabariigi Valitsus esitada Riigikohtule taotluse lõpetada Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele suunatud tegevuse või eesmärkidega erakonna tegevus. Seega ei reguleeri praegune seadus Riigikohtu pädevust otsustada muude mittetulundusühingute ja sihtasutuste tegevuse lõpetamise üle. PSJKS § 32 lg-s 1 märgitud taotluse üle otsustamise korra kohta sätestab kehtiv PSJKS § 34, et taotlus lahendatakse viivitamata pärast nõuetekohase taotluse saamist. Vabariigi Nõustuda ei saa kontseptsiooni lk-l 66 toodud väitega, et erikorra puhul on „kehtiv Võetud teamdiseks ja arvestatud. Presidendi proportsionaalsusnõue erinev“. Erakorralise või sõjaseisukorra ajal võib oht riigi julgeolekule ja Kantselei põhiseaduslikule korrale nõuda ulatuslikumat isikute õiguste ja vabaduste piiramist, milleks annab õiguse ka põhiseadus (vt ka PS § 130). Ka riikliku erikorra ajal kehtestatud piiravad meetmed peavad aga olema sobivad, vajalikud ja mõõdukad kitsamas mõttes, ehk proportsionaalsed. Seda kinnitab rahvusvaheline kohtupraktika. Riigikaitse proportsionaalsuses väljendub põhimõte, et õigusi tohib piirata vastavuses riigivastase agressiooni ohutasandiga. Riigikantselei Toetame põhimõtet, et korrakaitseseaduse ja eriseaduste alusel kehtestatud Võetud teadmiseks ja arvestatud. korrakaitsemeetmed kehtivad edasi ka erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal. Toetame ettepanekut võimaldada kaitseolukorra lahendamiseks piiravaid meetmeid, mida kehtiva RiKSi kohaselt saab kasutada kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal. RIA Kontseptsiooniga kavandatakse ajakohastada ning ühtlustada põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid Võetud teamdiseks. meetmeid ning täpsustada uudsete tehnoloogiliste vahendite kasutamise võimaluste tõttu KorS-s sätestatud erimeetmeid. Nõustume igati kontseptsioonis toodud probleemiga, et KorS-is kehtestatud piiravate meetmete koosseisud ei arvesta uudsete julgeolekuohtude ega praktiliste vajadustega, kuid kuivõrd muudatused võivad mõjutada ka Riigi Infosüsteemi Ametit, siis palume meid eelnõu väljatöötamisse kaasata. 4.6 Kriisiolukordades korralduste, otsuste, internsete ja eksternsete õigusaktide andmine, sealhulgas menetlus- ja vorminõuete erisused SiM Probleemi 3 lahendusvariandi nr 7 osas toetame põhivarianti – muuta seaduse sätteid, mis Avestatud. reguleerivad erikorra väljakuulutamist, siseaktide ja haldusaktide andmist selliselt, et alusnormis oleks selgelt määratud, mis liiki õigusaktiga on tegemist (reguleerida minimaalselt, millises osas on tegemist haldusaktiga). SiM Probleemi 3 lahendusvariandi nr 11 osas märgime, et kaitseolukorras ei ole võimalik panustada Arvestatud. Eelnõus nähakse ette eelkõige need asjaolud ja tingimused, ressurssi haldusakti põhjalikule põhjendamisele. Pigem tuleks eelistada lahendust, kus üldised millal haldusakti võib anda ilma põhjendusteta või resolutsioonina põhjendused esitatakse erikorra lahendamiseks antavas haldusaktis ning selle alusel antavat menetlusdokumendil. See tagab, et kirjaliku haldusakti andmise nõuet haldusakti põhjendatakse tagantjärele (vaidluse korral), st sisuliselt esitatakse üksnes haldusakti on võimalik täita ilma ülemäärase ajakuluta. Selgitame, et haldusakti resolutiivosa, nagu näeb ette lahendusvariant nr 16 – täiendada RiKS-i haldusakti resolutsiooniga andmisel resolutsioonina ei pea õiguslik ega faktiline alus puuduma, vormistamise võimalusega. Haldusakti vormistamine resolutsioonina ei ole spetsiifiliselt kriisi või vaid et need esitatakse lühidalt. erikorra menetluse küsimus, vaid seda on võimalik kohaldada haldusmenetluses ka tavakorra ajal või edasilükkamatu tegutsemise vajaduse korral erikorda välja kuulutamata, kuid on eriti oluline kaitseolukorra ja selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal, kui kirjaliku vormi nõuet on vaja täita võimalikult lihtsalt ja kiiresti. KaM Kaitseministeerium toetab ettepanekut haldusmenetluse erisuste ettenägemiseks kriisiolukordade Võetud teadmiseks ja arvestatud. Eelnõus ei ole eraldi reguleeritud lahendamisel, mis tagaksid tõhusa ja kiire menetluse. Meie hinnangul on kontseptsioonis õigesti välja õigustloovate aktide (üldaktide) ettevalmistamise ega kooskõlastamise toodud (lk 96), et mitmete puuduste ja vastuolude lahendamine on põhimõtteliselt võimalik erisusi, vaid enamus erisusi kiireks menetlemiseks on tuletatavad õiguse õigusnorme (eesmärgipäraselt) tõlgendades, analoogiat kohaldades ja kollisioonireegleid arvestades. tõlgendamise teel või ei tekita need probleeme. Vajalikud regulatsiooni Praktika näitel ei pea paika kontseptsioonis esitatud väide, et võimalik ei ole õigusakti muutmise erisused õigusakti vastuvõtmiseks on võimalikult suures osas ühendatud otsuseid kiiresti vastu võtta. Kokkuvõtteks leiame, et kavandatavate muudatuste väljatöötamisel kehtivas õiguses olemasolevate erisustega. tuleks omakorda vältida ülereguleerimist.  Vabariigi Nõustuda tuleb kontseptsiooni seisukohaga, et haldusmenetluses on ebaselgusi, mis võivad viia Võetud teadmiseks. Eelnõu koostamisel välditakse selliste Presidendi selleni, et puudutatud isik jääb asjakohase õiguskaitseta. Käsitletud probleemide enamik puudutab haldusmenetluse erisuste reguleerimist, mis puudutavad haldusõigust Kantselei haldusõigust laiemas mõttes, mistõttu on neid asjakohane käsitleda mitte kitsalt riigikaitse võtmes, üldiselt ning mis ei ole riigikaitse seisukohalt vältimatud. Eelnõus on vaid haldusõiguse küsimustena laiemalt. Õigusselgust ja –kindlust aitab tagada regulatsioon mis nähtud ette erisused, mis lähtuvad väga kitsalt riigikaitse seisukohast, arvestab õigussüsteemiga tervikuna ja ei piirdu täiendavate erandite kehtestamisega. ning rakendussätetes on nähtud ette minimaalsed muudatused haldusmenetlust ja korrakaitset reguleerivates üldistes õigusaktides. Vabariigi Küsitav on kontseptsioonis avaldatud seisukoht, et Riigikogu otsus erikorra väljakuulutamise kohta Arvestatud. Eelnõu käsitletakse erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, Presidendi kujutab endast haldusakti. Erikorra väljakuulutamise puhul on tegemist Riigikogu otsusega, mille mobilisatisooni ja demobilisatsiooni ning Eesti Vabariigi territooriumil Kantselei menetlust reguleerib Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 118 ja vaidlustamist põhiseaduslikkuse korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi järelevalve kohtumenetluse seaduse § 2 p 3. relvajõududele riigis viibimise loa andmise otsust kui põhiseaduslike institutsioonide akte, mis reguleerivad põhiseaduslikke küsimusi. Eelnõus on kavas selgelt välistada selliste otsuste eraldi vaidlustamine ning allutada need õiguskantsleri ja Riigkohtu järelevalvele. 4.7. Koormiste määramine ja täitmine Probleemi 5 lahendusvariantide nr 9 ja 10 osas märgime, et oleme nõus, et riigikaitseks vajalike Antud selgitus. Nõustume, et TTR on planeerimise vahend. KRA vahendite ülevaade ja arvestus võiks olla ühes kohas, kuid märgime, et tegemist saab olla vaid koordineeriv roll seisneb formaalselt TTR vastutavaks töötlejaks planeerimise vahendiga. Reaalses olukorras ei ole mõeldav registri kaudu tegutsemine ja varade olemises, samal ajal kui PPA ja PÄ on täieõiguslikud volitatud töötlejad, kasutusele võtmine. ilma üldise registri administreerimise ja asendamise kohustuseta, mis on kõigi riiklike registrite puhul ühe haldusorgani vastutada. Ebaselgeks jääb ka, mida tähendab Kaitseressursside Ameti koordineeriv roll. Oleme seisukohal, et asutusele peab jääma õigus ise varasid kasutusele võtta või võõrandada. Sündmuspaigal tegutsev SiM ametnik ei pea teadma, kas vara on registris või ei. Probleemi 6 lahendusvariandi nr 12 osas märgime, et võimalik regulatsioon peab võimaldama siiski Arvestatud. Põllumajandusliku vara välistus on eelnõust välja jäetud. paindlikkust. Nimelt võiks olla kasvõi lühiajaliselt võimalik võtta sundkasutusse või sundvõõrandada ka Seatud koormatiste juriidiline eraldi eemaldamine ei ole vajalik, kuna põllumajanduslikus ettevõttes kasutatavat vara (nt traktorid) või võtta kinnisasja sundkasutusse (nt sundkasutus ja sundvõõrandamine hõlmab igasugust omandi piirangut, maa-aluse parkla kasutamine varjendina). Samuti, kuna elutähtsa teenuse osutajaks on erasektor ning sealhulgas ka selle äravõtmist seniselt valdajalt, kes ei pruugi olla kui ettevõte ei suuda toimepidevust tagada ja teenuse osutamisega jätkata nt töötajate lahkumise omanik. tõttu, siis võiks see olla ka üks põhjus sundkasutuseks või sundvõõrandamiseks – nt riik tagab sellises olukorras toimepidevuse jätkamise või teenuse osutamise. Samuti peaks sundkasutuse jms koormatiste kõrval olema selgelt võimaldatud ka juba seatud koormatiste, servituutide eemaldamine. SiM Kaitseministeerium nõustub vajadusega muuta võimalike kriisiolukordadega Arvestatud. kiireks ja tõhusaks toimetulekuks sundkoormiste süsteemi. Sundkoormised ei peaks olema seotud kõrgendatud kaitsevalmidusega ning neid peaks saama rakendada teatud tingimustel juba KaM üldise kaitsevalmiduse ajal. KaM Kaitseministeerium toetab koormiste panemise põhimõtete ühtlustamist. Ühtlustamise eesmärki Arvestatud. silmas pidades teeme ettepaneku muuta senist riigikaitseliste sundkoormiste määramise põhimõtteid. Tänane süsteem, kus sundkoormiste määramine toimub pika haldusmenetluse käigus, on vananenud ja ei võimalda operatiivset lähenemist vajaduse tekkimisel (seotud meie ettepanekuga nr 1 - viia RiKSi sisse põhimõtteline muudatus, mis võimaldaks sundkoormisi rakendada üldise kaitsevalmiduse faasis). Seetõttu peaks ka sõjalise kaitse jaoks korraldatavad koormised põhinema sarnaselt KoRSis toodule vajaduse põhiselt. KaM Nõustume arvamusega, et segaduse vältimiseks on vaja keskset arvestussüsteemi, milles on võimalik Võetud teadmiseks. TTR arenduste rahastamine on eelnõu järgi pidada arvestust nii lühiajaliste kui ka pikaajaliste (planeeritavate) vajaduste üle. Kaitseministeerium planeeritud KaM valitsemisala eelarvesse. Teiste asutuste spetsiifilistest toetab arvestuse pidamiseks keskse ametiasutuse ideed, tingimusel, et ametiasutuse rahastamisel vajadustest lähtuvad arenduskulud tuleb kanda vastavatel osalevad kõik teenust kasutavad ministeeriumid. ministeeriumitel (vt seletuskirja kulude osa). Toetame seisukohta, et riigikaitseks vajalikud vahendid tuleb tagada koos tsiviiltoetusega. KaM Kaitseministeerium ei nõustu järeldusega, mille kohaselt RiKSis ettenähtud töökohustus on kohaldatav Arvestatud. Eelnõu kohaselt on töökohustus kohaldatav kaitseolukorra vaid sõjalise kaitse korraldamise huvides. RiKSi § 44 lõike 5 kohaselt on sundtöökohustus ühekordne lahendamise ajal riigikaitseülesande täitmiseks või selle toetamiseks. töö- või teenistussuhteväline ametiasutuse avaliku võimu teostamise toetamine kõrgendatud Töökohustust saab seega määrata nii sõjalise kaitse korraldamise kaitsevalmiduse või sõjaseisukorra ajal. Seega on sundtöökohustus rakendatav ka mittesõjalise kaitse huvides kui ka mittesõjalise kaitse raames. raames näiteks avalike teede sõidetavuse tagamiseks, hädaabitöödeks, ulatusliku evakuatsiooni toetamiseks jne. Kaitseministeerium ei toeta RiKSi töökohustuse sätete muutmist, et töökohustust oleks võimalik rakendada vaid sõjalise kaitse ja selle ettevalmistamise huvides. Kaitseministeerium peab vajalikuks, et töökohustust saaks jätkuvalt rakendada riigikaitselistel eesmärkidel. Kontseptsioonis toodud lähenemine ei võimalda laiemat tegutsemist. Näiteks saaks Päästeamet kohustada isikut osalema päästetööl, kuid ei saa kohustada isikut tegema ennetavaid tegevusi (nt varu ja isikute ohustusse kohta transportimisel).  KaM Kaitseministeerium ei nõustu, et mõiste sundtöökohustus võib luua ekslikult vastuolu EIÕKi artikliga 4, Võetud teadmiseks. Eelnõus on sundtöökohustuse mõiste asendatud mis keelab sunniviisilise töökohustuse. Kaitseministeeriumi hinnangul ei keela EIÕK isikult ühekordse töökohustuse mõistega. Kohustuse sisu ei ole muutunud. kohustuslikku ja riikliku sunniga tagatud töö tegemise nõudmist, kui tegemist on: a) tööga, mida harilikult vastavalt konventsiooni artikli 5 sätetele nõutakse kinnipidamisel või selliselt kinnipidamiselt tingimisi vabastamise korral; b) sõjalist laadi teenistuste või kohustusliku sõjaväeteenistuse asendusteenistusega süümelistel kaalutlustel riikides, kus seda kasutatakse; c) teenistusega, mida nõutakse elu või ühiskonna heaolu ohustavate eriolukordade või õnnetuste korral; d) töö või teenistusega tavalise kodanikukohustuse osana. KaM Pakutud mõiste kodanikukohustus on mitmeti mõistetav. Nii on kodanikul kohustus hoolitseda abi Arvestatud. Eelnõus kasutatakse sundtöökohustuse mõiste asemel vajava pereliikme eest, alaealisel lapsel on koolikohustus, Eesti kodaniku kohus on olla ustav ühekordse töökohustuse mõistet. põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust ning igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda. RiKSis kasutatav sundtöökohustus hõlmab ka tegevusi, mida isikult nõutakse teenistusega, mida nõutakse elu või ühiskonna heaolu ohustavate eriolukordade või õnnetuste korral. EIÕK eristab nimetatud tegevuse kodanikukohustusest. Seega leiame, et pakutu pigem kitsendab mõistet ja ei ole oma olemuselt sobiv riigikaitseülesannete täitmise tagamiseks. Riigikantselei Nõustume ettepanekuga sätestada RiKSis isikutele riigikaitseliste kohustuste panemise üldpõhimõtted Arvestatud osaliselt. Eelnõus on sätestatud, et lisaks Kaitseväele ja ning reguleerida RiKSis asja sundkasutusse andmine, asja sundvõõrandamine ning töökohustus kui Kaitseressursside Ametile on Vabariigi Valitsusel õigus anda asja riigikaitselised kohustused. Teeme ettepaneku anda valitsusele õigus otsustada, kes on riigikaitseliste sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise volitus teistele asutustele. kohustuste määramiseks ja kohaldamiseks pädevad asutused. Eesmärk on tagada piiratud ressursside Ühekordse riigikaitseülesande saab anda kaitseolukorra juht või korral varade ja isikute mõistlik ning eesmärgipärane koormamine. Oluline on tagada, et kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus. Ühekordse töökohustuse saab riigikaitseülesande täitjal on ülesande täitmiseks vajalik volitus koormata isikuid ja varasid. isikule anda sarnaselt kehtivale RiKSile valitsusasutus või KOV üksuse ametiasutus või tema volitatud isik. 4.8 Kaitseväe ja Kaitseliidu ning välisriigi relvajõudude kaasamine avaliku korra ja põhiseadusliku korra kaitsesse Üldmärkusena peame vajalikuks rõhutada, et kindlasti peaks säilima tänane võimalus Kaitseväge ja Võetud teadmiseks. Kaitseliitu kaasata KorS-i alusel. Oleme seisukohal, et Kaitseväge ja Kaitseliitu peab saama kaasata vastavalt sündmusele ning koos vastava varustusega, mis on vajalik sündmuse lahendamiseks. Selles osas toetame regulatsiooni üle vaatamist ja vajadusel täpsustamist (sh et oleks hõlmatud ka SiM karistusseadustiku §-ga 237 külgnevad kuriteod). Probleemi 1 lahendusvariandi nr 1 osas märgime, et meie hinnangul on vaja selgelt reguleerida Arvestatud. Eelnõuga täiendatakse halduskoostöö seadust peatükiga, kaitseväelaste ja kaitseliitlaste kaasamise korral vastutus kahju tekkimise korral – kas see, kes kaasab, milles esitatakse haldusorganite vahelise kaasamise üldnormid. Muu vastutab või vastutab kaasatav oma tegevuse eest. hulgas sätestatakse, et kaasatav haldusorgan allub kaasavale haldusorganile, kes jääb haldusülesande täitmise eest õiguslikult vastutavaks. KorSi sätetega täpsustatakse, et Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamisega kaasnevate kulude hüvitamise kord sätestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega. SiM Probleemi 1 lahendusvariandi nr 3 osas märgime, et Kaitseväge ja Kaitseliitu peaks saama kaasata ka Arvestatud. Eelnõu järgi saab Kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata muu põhiseaduslikku korda ähvardava ohu ennetamisel. Samuti tähendab muudatus ErSS-i asemel RiKS-i hulgas riigivastaste, avaliku rahu vastaste ning üldohtlike süütegude SiM muutmist, kuna kontseptsiooni järgi hõlmatakse ErSS tulevikus RiKS-i. toimepanemise ohu ennetamisse, väljaselgitamisse, tõrjumisse ja Probleemi 1 lahendusvariandi nr 5 osas märgime, et kaasamise regulatsioon peab hõlmama ka korrarikkumise kõrvaldamisse. Arvestatud. Eelnõu Loetletud järgi on võimalik tunnustele Kaitseväe vastavate ja Kaitseliidu kaasamine Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist elanikkonna kaitsesse (nt toiduabi jagamisse, silla jmt kriitilise muuhulgas otsingu- ja päästetööde ning eriolukorra tööde tegemisse. SiM infrastruktuuri taastamisse). Palume sellega regulatsiooni koostamisel arvestada. Hädaolukorra seaduse järgi loetakse eriolukorra töödeks töid eriolukorra Probleemi 2 lahendusvariandi nr 2 osas märgime, et siseministril peaks oleks võimalus, kui Antud selgitus. Siseministril on alati õigus pöörduda Vabariigi Valitsuse ametkondlikul tasemel Kaitsevägi või Kaitseliit ei nõustu kaasamisega (ilma vahetu sunni õiguseta), poole, vastav õigus ei vaja eraldi sätestamist seaduses. Vabariigi esitada vastav taotlus Vabariigi Valitsusele, kes teeb lõpliku otsuse kaasamise kohta. Palume sellega Valitsuse seaduse § 49 lõike 2 ja § 101 lõike 3 järgi lahendab Vabariigi regulatsiooni koostamisel arvestada. Valitsus erinevate ministrite ja nende valitsemisaladesse kuuluvate riigiasutuste vaidlused juhul, kui omavahelist kokkulepet ei saavutata. SiM Probleemi 2 lahendusvariandi nr 3 osas märgime, et Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamine koos vahetu Mitte arvestatud. Eelnõus ei kavatseta reguleerida eraldi sunni kohaldamise rakendamisega peaks olema võimalikult kiire, mistõttu on küsitav, miks on vajalik kooskõlastusprotsessi, kuid tuleb arvestada, et igal juhul kohaldub VV sellele küsida kaitseministri kooskõlastust. Palume jätta kaitseministri kooskõlastus välja, kuna reglemendi § 6 lõige 1, mille järgi tuleb enne õigusakti eelnõu esitamist kaitseminister on samuti Vabariigi Valitsuse liige ja saab oma eriarvamuse esitada Vabariigi Valitsuse Vabariigi Valitsusele see kooskõlastada teiste ministeeriumidega, kui istungil. neile on eelnõus ette nähtud kohustusi või kui esitatav eelnõu puudutab SiM nende valitsemisala või ülesandeid. Probleemi 2 lahendusvariandi nr 4 osas märgime, et: Arvestatud osaliselt. Vabariigi Presidendi kui riigikaitse kõrgeima juhi 1) Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise protsess peaks olema võimalikult kiire ning seetõttu tuleks jätta roll on kõnealusel juhul tasakaalustav. Eelnõu kontseptsiooni ära nende kaasamise heakskiidu küsimine presidendilt; koostamisel ja kooskõlastamisel ei ole leitud ametkondlikku konsensust 2) Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamiseks tuleks kaitseministri seisukohad ära kuulata, aga tema nõusolek presidendi kõnealustest otsustest kõrvale jätmiseks. Seetõttu või mittenõusolek ei tohiks olla siduv ja veto-õigusega. Siseministrile tuleb anda võimalus esitada säilitatakse eelnõus presidendi osalus, kuid kaalutakse võimalust jätta Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise taotlus Vabariigi Valitsusele juhul, kui ametkondlikul tasandil see senisest paindlikumaks (presidenti teavitatakse VV otsusest Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamises kokkulepet ei leita. viivitamata ning ta saab VV otsust muuta või kehtetuks tunnistada). SiM Teise ettepaneku osas vt eelmist vastust.  Probleemi 3 lahendusvariantide nr 1 ja 2 osas märgime, et Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise Arvestatud osaliselt. Eelnõu järgi teeb kaasamise lõpetamise otsuse lõpetamise otsuse võiks teha Vabariigi Valitsus kas siseministri või kaitseministri taotluse alusel. See sama organ, kes otsustas kaasamise. Nn esmatasandi ehk vahetu sunni aitaks vältida olukorda, kus ohu tõrjumiseks vajalikud tegevused on ennekõike sisekaitselist laadi, aga kohaldamise õiguseta kaasamise korral kaasamise lõpetamise VV Kaitseministeeriumi haldusala võib hakata nö igaks juhuks hoidma Kaitseväge ja Kaitseliitu reservis. tasandile viimine ei ole täitevvõimu toimimise põhimõtteid arvestades Arvestades, et esmatasandi kaasamiste korral ei ole üldreeglina tegemist olukorraga, kus Kaitseväel või mõistlik ega kõnealuse märkuse puhul ka põhjendatud. Kaitseliidul oleks vajalik samaaegselt teha aktiivseid ettevalmistusi riigi sõjaliseks kaitseks, siis ei ole põhjendatud juba kaasatud ressursi ennetähtaegne tagasi kutsumine, välja arvatud juhul, kui see on riigi julgeoleku seisukohast vajalik. SiM Probleemi 5 lahendusvariandi osas märgime, et selline välistus on ebavajalik (tegemist on Arvestatud osaliselt. Kehtivast KorSist ei nähtu piisavalt selgelt, et KorSi ülereguleerimisega). KorS-i § 16 lõike 1 kohaldamise kaitseväelaste ja kaitseliitlaste suhtes välistab §- § 16 kohaldamine teenistuskohustust täitva Kaitseliidu liikme või des 16-1 ja 16-2 sätestatud erikord. Kas selle välistuse mõte on see, et kaitseväelasi ja Kaitseliidu teenistusülesannet täitva kaitseväelase suhtes on välistatud. Muu hulgas liikmeid ei peaks olema võimalik kaasata ka eraisikuna? Märgime, et kui inimene teenib riiki, siis teda ei taga seda ka KorS § 16 lõike 1 punkt 4, mille järgi ei või kaasamine olla ei peaks saama vaid KorS-i § 16 alusel kaasata ning selliselt peaks selle tegema üldisemalt kõigile, ega ole vastuolus kaasatava isiku muude seadusest tulenevate mitte kehtestada erisust üksnes Kaitseväe suhtes. kohustustega. Eelnõu järgi muudetakse ka KorS § 16 ning sätestatakse füüsilise isiku kaasamine korrakaitseülesannete täitmisess. Isikut ei või kaasata korrakaitsesse, kui ta täidab muud seadusest tulenevat SiM kohustust. Probleemi 7 lahendusvariandi nr 1 osas märgime, et muudatuse kohaselt saaksid Kaitseväe ja Antud selgitus. Eelnõu järgi jäävad kaasatud kaitseväelased ja Kaitseliidu Kaitseliidu tegevliikmed erimeetmete kohaldamise õiguse, aga samas kohaldaks kaitseväelane või tegevliikmed alluma korrakaitseorganile ning kohaldavad erimeetmeid Kaitseliidu liige neid korrakaitseametniku korraldusel. Ebaselgeks jääb, kas Kaitseväe ja Kaitseliidu korrakaitseorgani korraldusel. Kaitseväelase iseseisval vastutusel tegevliige saab siis iseseisva erimeetme kohaldamise õiguse või tähendab see korrakaitseametnikule erimeetmete kohaldamine ei saa olla samaväärne vabatahtlikega, sest vastutuse panemist. Kuna erimeetme kohaldamise pädevuse andmine eeldab vabatahtlikega on seotud suurema ohu ja riskiga (kaasatud isikud on lisaks kõnealusele samaväärse koolituse läbimist, siis peaks meetme kohaldamine olema kaitseväelase enda nimel ja korrakaitselisele väljaõppele läbinud regulaarselt ka sõjaväelise vastutusel. väljaõppe, mille käigus omandatud jõu kasutamise oskused ja põhimõtted, sh arusaam proportsionaalsusest, erinevad oluliselt jõu kasutamisest korrakaitselisel eesmärgil). SiM Probleemi 7 lahendusvariandi nr 2 osas märgime, et lahendamist vajab ka küsimus, kes peab riigis Võetud teadmiseks ja antud selgitus. Väljaõppega isikute üle arvestuse andmebaasi vajaliku väljaõppega kaitseväelastest ja kaitseliitlastest. Siseministeerium pakub pidamine on seaduse rakendamise küsimus, mida saab tõenäoliselt SiM lahendusena, et vastav ülevaade peaks olema Kaitseressursside Ametil. lahendada määruste või praktika muutmisega. Seetõttu ei ole plaanis seda teematosaliselt. Probleemi 8 lahendusvariandi nr 1 osas märgime, et kaasamine võiks vajadusel olla võimalik ka siis, kui Arvestatud käsitledaBaasväljaõpe, seaduseelnõus. misSeni on Kaitseressursside hõlmab esmaseid oskusiAmeti ja kaasatavatele alles viiakse vajalik väljaõpe läbi vahetult enne ülesande täitmisele asumist. Arvestama teadmisi ülesande täitmiseks, peab olema läbitud selleks hetkeks, kui peab kaitseväe erisusi näiteks erioperatsioonide väejuhatuse kaasamisel – neile ei peaks laienema isik kaasatakse. Ilma asjaomast koolitust läbimata võib isik riiklikus baasväljaõppe kohustus, vaid olema erisus väljaõppe osas. järelevalves osaledes tekitada kahju nii endale kui teistele. Seaduseelnõu järgi võib kaasata isiku, kui ta on läbinud väljaõppe, mille käigus omandanud konkreetse ülesande täitmiseks vajalikud teadmised, oskused ja hoiakud. Täpsemalt reguleeritakse väljaõpet ja selle õpiväljundeid rakendusaktis, mille koostamisel saab teha täpsemaid ettepanekuid erandite kehtestamiseks, mis jäävad seaduses antud põhimõtte piiresse. Ka nt erioperatsioonide väejuhatuse kaasamisel peab olema kindlus, et kaasatavad kaitseväelased on omandanud arusaama ja oskuse kohaldada vahetut sundi KorSis sätestatud proportsionaalsusnõudest lähtudes. SiM Probleemi 9 lahendusvariandi nr 1 osas märgime, et oluline on lahendada keele ja tõlkimise küsimus, Antud selgitus. Välisriigi relvajõud kaasatakse ilma iseseisva meetmete st kuidas võõrkeelne isik suudab eesti elaniku suhtes täita selgitamis-, põhjendamis- ja kohaldamise pädevuseta. dokumenteerimiskohustusi. Kuna igale välisriigi sõdurile ei ole võimalik anda kaasa tõlki, tuleb eelistada lahendusena nende kaasamist iseseisvat pädevust andmata. SiM Probleemi 9 lahendusvariandi nr 3 osas märgime, et kuna võõrkeelne sõdur ei pruugi situatsioonist Võetud teadmiseks. õigesti aru saada, peab vahetu sunni kohaldamisse kaasamine toimuma üksnes korrakaitseorgani SiM otsese korralduse alusel või vahetu ohu korral isiku(te) elule. Kaitseministeerium peab terve kontseptsiooni osas oluliseks rõhutada põhiülesannete jäävuse Võetud teadmiseks. Eelnõu järgi on kaasamine ka edaspidi viimane põhimõtet Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise regulatsiooni uuendamisel. Kaitseväe kaasamine abinõu ning kaasamise võib lõpetada, kui jätkuv kaasamine takistaks sisejulgeoleku kaitset teostavate asutuste tegevustesse peab jääma toetavaks tegevuseks, mida oluliselt Kaitseväe või Kaitseliidu põhiülesannete täitmist. KaM võimalusel täidetakse sõjalise kaitse põhiülesande kõrvalt. Kontseptsioon lähtub ekslikult eeldusest, et Kaitseliit on relvajõudude osa, samas kui vastavalt Võetud teadmiseks. seadusele on ainus sõjalist riigikaitset teostav asutus Kaitsevägi. Kaitseliit on võimet ettevalmistav avalik-õiguslik juriidiline isik. Kaitseliidu liikmel puudub avaliku võimu teostamise volitus ning ta ei ole ametnik. Kaitseliidu liige on oma otsustes organisatsiooni tegevusse kaasumisel vaba ning tal puudub organisatsiooniga töö- või teenistussuhe, mis võimaldaks sundida isikut olukorra lahendamisse KaM kaasuma.  Avaliku korra kaitse ja põhiseadusliku korra kaitse on avaliku võimu ülesanne. Kaitsevägi on sarnaselt Antud selgitus. Eelnõu järgi võib kaasamise otsuse teha VV korraldusega Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) osa täitevvõimust ja mõlema asutuse eesmärk on avaliku korra või VV volitatud minister käskkirjaga. See võimaldab paindlikkust, sest hoidmine ja põhiseadusliku korra kaitse. Küll on Kaitseväe tegevus suunatud pigem riigi väliste ministri ametinimetust või valdkonda täpsustatud ei ole. Siiski on kõige jõudude vastu ja PPA riigisiseste jõudude vastu. Seega tuleks pigem lähtuda teadmisest, et Kaitseväge loogilisem, et volitatakse kaitseministrit, sest Kaitsevägi ja Kaitseliit kaasatakse siseturvalisuse tagamisse. Kaitseministeerium toetab paindlikku otsustamist kaasumisel, kuuluvad mõlemad Kaitseministeeriumi valitsemisalasse. Juhul, kui VV kuid ei toeta otsustusõiguse andmist sisejulgeoleku eest vastutavale ministrile. Kui Vabariigi Valitsus volitaks otsustusõiguse siseministrile, tuleks tema otsus ikkagi on valmis volitama siseministrit või kaitseministrit otsustama kindlaksmääratud juhtudel Kaitseväe ja kooskõlastada Kaitseministeeriumiga vastavalt VV reglemendile. Kaitseliidu kaasamise (lk 133, p 4), siis tuleb see volitus anda kaitseministrile, kes otsustab Kaitseministeeriumi valitsemisala ressursside kasutuse üle. KaM Kaitseministeerium on jätkuvalt seisukohal, et mistahes kaasumise korral peab olema selge, et kaasava Võetud teadmiseks. Eelnõus säilitatakse põhimõte, et kaasamine on asutuse ressursid on ebapiisavad sündmuse lahendamiseks või puudub vajalik võimekus (nt tehnika viimane abinõu. näol). Samas ei tohi olla kaasamine asi iseenesest, st kaasamist sooviv asutus ei planeeri oma sisemiste ressursside muudatust ning sisuliselt näeb ette ohuolukordade lahendamist teiste asutuste (ja organisatsioonide) poolt läbi kaasumise. KaM KaM Nõustume, et täpsustada tuleb mistahes kaasuva isiku sunni kasutamise õigust. Võetud teadmiseks. Kaitseministeeriumi hinnangul puudub vajadus lõpetamise kriteeriumite kehtestamiseks, kuivõrd see Mitte arvestatud. Eelnõu järgi võib kaasamise lõpetada juhul, kui jätkuv võib mõjutada negatiivselt kaasumise otsustamist. kaasamine takistaks oluliselt Kaitseväe või Kaitseliidu põhiülesannete täitmist. Arvestades, et kaasamise otsuse tegemisel hinnatakse Kaitseväe või Kaitseliidu võimekust ülesande täitmisse kaasuda, saab olukorda muutev olla üksnes suur põhiülesannetega seotud muutus. KaM Samas toetame senise tähtajalise piirangu kaotamist kaasumisele ning Kaitseväe kaasamine peaks Võetud teadmiseks. KaM jääma vajaduse põhiseks. Kaitseministeeriumi hinnangul puudub seaduse tasemel vajadus reguleerida osavõtva isikkoosseisu Antud selgitus. Eelnõu kohaselt määratakse kaasamise otsuses suurust. Näiteks Kaitseliidu liikmete puhul on tegemist töö kõrvalt Kaitseliidu tegevuses osalevate kaasatavate kaitseväelaste ja Kaitseliidu liikmete koguarv või selle isikutega ning nende osalemine Kaitseliidu tegevuses sõltub isiku vabast tahtest ja Kaitseliidu ülempiir. Arvestades kirjeldatud praktilisi juhtumeid, kui kaasav organ tegevuses osalemine ei ole isikule kohustuslik. Samuti saab isik valida eelneva kokkuleppe alusel planeerib osalejate arvu valest eeldusest lähtuvalt, võiks seaduses osalemise kestust. Seega vähemalt Kaitseliidu puhul ei saa tegemist olla osalevate isikute arvuga, vaid sätestatud suunis olla osalevatele organitele abiks ning vältida vaidlusi taotletava suurusega. Mis puudutab teadmist, kas tänane piirarv tähendab igal ajahetkel osalejate protsessi hilisemas faasis - see omakorda kahjustaks operatiivset arvu või maksimaalselt osalevate isikute arvu, siis ka selles osas puudub vajadus täiendavaks reageerimist. regulatsiooniks ning asja sisu on võimalik kokku leppida asjaomaste ametiasutuste vahel. Pigem on täna kujunenud olukord, kus PPA on planeerinud isikute osalust ennatlikult ja ekslikest eeldustest lähtuvalt, ootamata ära kaasatava asutuse ja valdkonna eest vastutava ministeeriumi seisukohta. KaM Kaitseväelastele ja osade Kaitseliidu liikmetele antav väljaõpe lähtub eelkõige riigi sõjalise kaitse Mitte arvestamata. Muude isikute kaasamine on täna reguleeritud eesmärkidest. Väljaõpe lähtub eelkõige asutusele või organisatsioonile püstitatud ülesandest. Kui eriseadustega. Teiste haldusorganite kaasamise üldpõhimõtted muuta väljaõpet, siis peaks üle vaatama ka ülesanded ja kas sellisel juhul on juba õigustatud ka kehtestatakse eelnõuga, täiendades halduskoostöö seadust. võimaliku kaasumisega arvestamine kuivõrd tegemist võib olla iseseisva korrakaitseorganiga KorSi tähenduses. Samas ei käsitleta muude riigiametnike (vanglateenistujad, keskkonnaametnikud, maksuametnikud jne) ning riigi poolt toetatavate muude vabatahtlike (nt vabatahtlikud päästjad, abipolitseinikud, merepääste jms) korrakaitsealast väljaõpet ning osalemist avaliku korra ning põhiseadusliku korra kaitsel (probleem 8, lk 130). Seega peaks kontseptsioon käsitlema ka muude asutuste ja organisatsioonide kaasamist avaliku korra ja põhiseadusliku korra kaitsesse, sealhulgas relvastatud rünnaku tõrjumisse. Piirdudes vaid Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamisega on kontseptsioon liialt ühekülgne ning jätab vastuseta näiteks küsimuse, kuidas saab kodanik osaleda avaliku korra ja põhiseadusliku korra kaitsel ning kuidas kaasuksid riigile kuuluvad laevad ning õhusõidukid sõjalise kaitse korraldamisse. KaM Kavandatavad meetmed võiksid juba sisaldada teadmist, et väljaõppe rahastamine toimub vastavat Arvestatud osaliselt. Eelnõu KorSi muutmise sätetega täpsustatakse, et võimet vajava ministeeriumi eelarvest (nt Siseministeerium, Justiitsministeerium), mitte Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamisega kaasnevate kulude hüvitamise kord kaitsekuludest. Ei saa ka nõustuda kontseptsioonis toodud järeldusega, et mõju on väike, sest sätestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega. regulatsiooni ei rakendata pidevalt (lk 141, esimene lõik). Väljaõpe peab olema pidev (mitte ühekordne), vastasel juhul puudub muudatuse järgi ka vajadus. KaM Kaitseministeeriumi seisukoht on, et sisejulgeoleku tagamine on riigi oma ülesanne ja välisriikide Arvestatud. relvajõudude osalemine selles saab olla vaid erandlik, minimaalne ning äärmisel juhul toetava iseloomuga (nt logistiline toetus, väekaitse). Välisriigi relvajõudude Eestis viibimine on sõjalise kaitse eesmärgil ning liitlasväed ei eelda, et nende tegutsemisulatusse kuulub sisejulgeoleku tagamine. Lähtuvalt asjaolust, et liitlasväed viibivad Eestis rahvusvahelise kokkuleppe alusel, et ole kohane planeerida nende kaasamise ühepoolset reguleerimist Eesti Vabariigi Valitsuse poolt. Kaitseministeerium ei pea sellise regulatsiooni kehtestamist vajalikuks. KaM  Riigikohus Tuleks hoolikalt kaaluda, kuivõrd põhjendatud on Kaitseväe ja Kaitseliidu korrakaitsesse kaasamise Antud selgitus. Eelnõuga säilitatakse põhimõte, mille kohaselt vahetu lihtsustamine (ptk 4.8.3.1). Relvajõudude korrakaitselistel eesmärkidel kasutamist on demokraatlikes sunni kohaldamise, sealhulgas füüsilise jõu, relva ja erivahendi ühiskondades traditsiooniliselt piiratud just nende kuritarvitamise ohu tõttu. On küsitav, kas kasutamise volitusega kaasamise otsus tehakse ka edaspidi poliitilisel kontseptsioonis välja toodud võimalus kasutada Kaitseväge ja Kaitseliitu olukorras, kus ohu olemasolu tasandil (siseministri ettepanekul, kaitseministri kooskõlastusel VV korrakaitseseaduse mõttes pole selge, on proportsionaalne. Silmas tuleb pidada, et relvajõudude otsusega, otsuses osaleb ka Vabariigi President). Kaitse- või siseministrile kasutamisel on kodanikuühiskonda ja põhiõiguste kasutamist pärssiv toime ka siis, kui jõudu ei kindlaksmääratud juhtudel Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise kasutata. Mida abstraktsemaks muutuvad tavaolukorrast drastiliselt erinevate meetmete kohaldamise otsustamise õiguse andmine on piiratud. Kaasamine otsustataks ühe tingimused (nt ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise asemel ohu ennetamine või ministri taotlusel ning VV volitusel. Volituses saab valitsus piirata väljaselgitamine), seda keerulisem on ka nende meetmete kohaldamise õiguspärasuse hindamine, täidetavate ülesannete ulatust, kasutatavaid volitusi või kaasamise aega. olgu kohtumenetluses või avalikkuse poolt, mis muudab nende meetmete kuritarvitamise ühtlasi Lisaks tuleb ministri otsus määratud aja jooksul esitada nii VVle kui ka tõenäolisemaks. presidendile heakskiitmiseks. Kõik ülalkirjeldatud põhimõtted ja nõuded minimeerivad kuritarvitamise ohtu märkimisväärselt. Riigikohus Tuleks põhjalikult kaaluda, kas välisriigi relvajõudude avaliku korra kaitsesse kaasamise võimaldamine Arvestatud. Välisriigi relvajõudude avaliku korra kaitsesse kaasamist ei on põhjendatud. Erinevalt riigi sõjalisest kaitsest on avaliku korra kaitse riigi ja selle elanikkonna reguleerita eelnõuga. vaheline suhe, mille käigus peab isik võimuesindajale alluma. Välisriigi relvajõudude kaasamine sellesse tekitab põhiseadusliku (võttes arvesse, et tegemist on riigi tuumikfunktsiooniga) ning sümboolse probleemi. Kontseptsioonis on välja toodud, et isikute põhiõigusi ja -vabadusi piirava otsuse võib teha ainult Eesti riik ning välisriigi relvajõudusid võib kaasata üksnes piirangu rakendamisse, sealhulgas vahetu sunni kohaldamisse. See jätab tähelepanuta, et konkreetse isiku suhtes vahetut sundi kohaldades peab paratamatult samuti vastavalt olukorrale otsustama, mil määral sundi (kuni surmava jõuni välja) tuleb rakendada ning tegemist on isiku põhiõigusi ja -vabadusi väga intensiivselt piirava otsusega. 4.9 Riigikaitseülesannete määratlemine ja määramine Siseministeerium on seisukohal, et riigikaitselisi kohustusi, sh riigikaitseülesandeid, koormisi, varusid Mitte arvestatud. Nagu normitehnika reeglid sätestavad, tuleks tuleb käsitleda koosmõjus. Oluline on, et riigikaitsealased kohustused oleksid nii täidesaatva riigivõimu seaduses sätestada vaid see, mis on vajalik, ning seaduseelnõusse ei asutuste kui ka haldusväliste osapoolte jaoks selgelt seaduses sätestatud. Õigusselguse huvides peaks kavandata regulatsiooni, mis on lubatud ja otstarbekas sätestada kogu relevantne info (kes teeb, mis tingimustel ja mida), s.o õigused, pädevused ja kohustused olema rakendusaktis. Täidesaatva riigivõimu asutuste riigikaitselisi kohustusi ei kaetud ühe raamseadusega. Ehk RiKS peab looma selguse selles osas, millised kohustused erinevatel ole vaja seaduses sätestada. Selleks, et vältida ülereguleerimist ning osapooltel (riigivõimuasutused, KOV-id, ettevõtted, kodanikud) on ja kes mille eest riigikaitselises tagada võimalikult paindlik lahendus, sätestatakse täidesaatva olukorras vastutab. riigivõimu asutuste ülesanded riigi kaitsetegevuse kavas. Samuti ei ole mõistlik kõiki riigikaitseülesandeid RiKSis sätestada. Seda põhjusel, et riiigkaitseülesandeid on võimalik seada kõikvõimalikes valdkondades ning kõikvõimalikel viisidel. Riigikaitseülesande seadmisel võib olla vaja sätestada küllalt detailne regulatsioon, mida täpsustatakse veelgi määrusega (nagu nt TTKSi puhul). Selline täpne regulatsioon on õigem kavandada valdkondlikku seadusesse ja mitte RiKSi, sest vastasel juhul võib RiKS muutuda väga pikaks ja keeruliseks seaduseks, mis peab arvestama kõikide valdkondade eripäradega. Samuti peaks valdkondlikel ministeeriumitel jääma täielik vabadus ja õigus töötada välja riigikaitseülesandeid puudutavaid muudatusi ja neid menetleda. Seda on jällegi õigem teha valdkondliku seaduse muutmise eelnõu raames. RiKSi on kavandatud vaid KOVide riigikaitseülesanded. Seda põhjusel, et seni on need olnud sätestatud KOKSis, kuid Rahandusministeeriumi hinnangul ei ole KOKS selleks sobiv seadus, sest peaks reguleerima vaid KOVide korraldust kui sellist. Lisaks märgime, et kui kodanikele soovitakse anda selget infot, mis on mingi valdkonna riigikaitseülesanded, võib seda alati teha ning avaldada näiteks asutuse veebilehel ülevaade. SiM Kui täidesaatva riigivõimu asutuste puhul on mõistlik riigikaitseülesanded välja tuua KTK-s, siis Võetud teadmiseks ja antud selgitus. Eelnõusse on kavandatud lisaks erinevate juriidiliste isikute puhul peab riigikaitseülesannete osas lahenduse looma RiKS. KOV üksustele ja tervishoiuteenuse osutajatele riigikaitseülesannete Kodifitseerimine peab looma selguse, millised riigikaitseülesanded lasuvad ka haldusvälistel määramine elutähtsate teenuse osutajatele, Eesti Pangale, Eesti osapooltel, kuivõrd täna valitseb ebaselgus just nende võimalike ülesannete ja vastutuse osas. Näiteks Advokatuurile, Eesti Haigekassale, ERRile. Neile, kellele püsivaid on ebaselge, kas ja kuidas peaks olema tagatud riigikaitselise olukorra jaoks toiduainete, ravimite ja riigikaitseülesandeid määratud ei ole, saab eelnõu järgi määrata esmatarbekaupade olemasolu (kas ja millised ülesanded peavad riigikaitselises olukorras olema ühekordseid riigikaitseülesandeid. eraõiguslikel juriidilistel isikutel; kes vastutab jne). HOS ei kata valdkondi, mis riigikaitselises kriisis on eluliselt olulised – impordi, tootmise ja distributsiooni vastupanuvõime kriitilistes kaubagruppides (toit, vesi, esmatarbekaubad jne) ning nende varudega seonduv. SiM  Peame oluliseks määrata seadusega riigikaitseülesanded ka elutähtsa teenuse osutajatele (ETO- d), Arvestatud kuna teenuseosutajad on eraõiguslikud juriidilised isikud, kelle õigused ja kohustused peavad tulenema seadusest. Vastasel juhul kaob uue riigikaitseseaduse vastuvõtmisel elutähtsa teenuse osutajatel õigus määrata ka riigikaitselisi töökohti. Riigikaitseülesannete määramine seadusega tagab selle, et teenuseosutajad ka reaalselt teaksid riigikaitselisteks olukordadeks valmistuda. Kuivõrd elutähtsaid teenuseid puudutav regulatsioon HOS-is on loodud rahuaegseid vajadusi silmas pidades, vajab täpsustamist, mis on kitsamalt ETO-de osas riigikaitseline vajadus/fookus. Eelnõu ettevalmistamisel palume selles osas kaasata protsessi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Keskkonnaministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi, Rahandusministeeriumi ja Eesti Panga, kes vastutavad elutähtsate teenuste korraldamise ja poliitika kujundamise eest. SiM SiM Oluline on, et kodifitseerimise tulemusena valmiks terviklik lahendus, mis tagaks selguse nii Arvestatud osaliselt. Eelnõuga muudetavates eriseadustes sätestatakse täidesaatva riigivõimu asutuste, KOV-ide kui ka teiste juriidiliste isikute (ETO-de ja teiste haldusväliste riigikaitseülesanded lisaks elutähtsate teenuste osutajatele ka näiteks osapoolte) riigikaitseülesannete ja üleüldse riigikaitseliste kohustuste osas. Terviklik lahendus tuleb Eesti Pangale, Eesti Advokatuurile, Eesti Haigekassale, ERRile. Eelnõus leida uue RiKS-i raames (s.t oluline peab olema RiKS-iga kaetud, et mitte koormata eriseadusi). Ainult riigikaitseülesannete määramisel lähtuti ministeeriumitelt laekunud elutähtsa teenuse osutajate ülesannetele keskendumine on seejuures erasektorit silmas pidades liiga sisenditest. kitsas. Oluline on välja selgitada, kellel veel peaksid riigikaitselises olukorras ülesanded olema ja milles need peaksid seisnema. SiM Probleemi 5 lahendusvariantide nr 6 ja 8 osas märgime, et ebaselgeks jääb, miks või millistel juhtudel Arvestatud osaliselt ning antud selgitus. Riigikaitseülesandena peaks riigikaitseülesannete täitmist ja vähendamist otsustama Vabariigi Valitsus. Meie hinnangul võiks mõeldakse sellist ülesannet, mis on asutusele või isikule selgelt see olla asutuse juhi otsustada, et saaks operatiivselt reageerida, ja seaduses võiks asutuse juhile riigikaitseülesandena määratud või üksikujuhtumil antud ning mitte selleks aluse anda. Palume täpsustada, mida peetakse siin silmas riigikaitseülesandena. kõiki avalikke ülesandeid. Riigikaitseülesannete puhul on võimalik kaks olukorda: asutused hakkavad n-ö automaatselt neile selleks puhuks määratud ülesandeid täitma (ilma, et keegi peaks ütlema, et ülesannet peab täitma) (nt erakorralise seisukora ja sõjaseisukorra väljakuulutamise otsuse järel) või kaitseolukorra juht (peaminister) või tema volitatud haldusorgan (nt minister või kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus) otsustab, mis ülesandeid ja mis ulatuses täitma peab. KaM Kaitseministeeriumi hinnangul ei ole kontseptsiooni selles punktis tegeletud riigikaitseõiguse sisuliste Mitte arvestatud. Riigikaitseülesannete määramine seadustest on probleemide lahendamisega. Näiteks on probleemi nr 1 rõhuasetus vale. Tegemist on valdkonnaga, oluline, et tagada tsiviilsektori valmisolek kaitseolukorra lahendamiseks millega alles tegeletakse ning kuna tegevused on pooleli, siis ei ole kõikides valdkondades jõutud vajalike ülesannete täitmiseks. Eelnõuga on lahendatud sisuline riigikaitselisi tööülesandeid ja töökohti määrata. probleem, kus kehtivas õiguses ei ole juriidilistele isikutele selgelt määratud riigikaitseülesandeid. KaM Kontseptsioonist jääb selgusetuks, kas riigikaitseülesanne on ikka ainult isikule täitmiseks antud Antud selgitus. Ülesandeid, mida on vaja kriisi ajal täita, on sisuliselt lisaülesanne või on see tihedalt siiski seotud isiku igapäevaste tööülesannetega, mida ta täitma kaht sorti: sellised, mida täidetakse ka tavaolukorras ning mille peab. Kontseptsioonis on jõutud järeldusele, et see saab olla üksnes lisaülesanne, mitte näiteks täitmisega on vaja kriisiolukorras jätkata, ning sellised, mida mitte näiteks riigikaitseline töökoht tervikuna sõltumata sellest, kas täidetakse lisaülesannet. tavaolukorras ei täideta ning mille täitmise vajadus ilmneb vaid siis, kui tekib kriisiolukord. Esimese näiteks võib tuua ükskõik millise elutähtsa teenuse: elutähtsat teenust osutatakse tavaolukorras ning ka kriisi ajal tuleb sellega jätkata (kuigi teenuse osutamise tingimused võivad olla erinevad). Teise juhu näiteks võib tuua nt sõjapõgenike eest hoolitsemise. Tavaolukorras ei ole sõjapõgenikke ning seega ei ole ka vaja nende eest hoolitseda. Küll aga võib see vajadus tekkida sõja ajal. Riigikaitseliste töökohtade regulatsiooni loomisel võetakse seda arvesse ning selle saab seada ka sellisele töökohale, kus täidetakse n-ö tavaülesannet, mitte ainult lisaülesannet. KaM Selgust ei teki ka küsimuses. mida mõeldakse riigikaitseülesannete vähendamise all. Näiteks, kas Antud selgitus. Riigikaitseülesannete täitmisel on põhimõtteliselt kaks silmas on peetud, et KOVi ülesanded on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (edaspidi KOKS) võimalust, kui kaitseolukord vm olukord välja kuulutatakse: asutused järgi määratletud ning automaatselt on need kõik ka riigikaitseülesanded? Et ei peaks ressurssi hakkavad n-ö automaatselt neile selleks puhuks määratud ülesandeid kulutama kõikide KOKSist tulevate ülesanne täitmisele, siis võiks näiteks valitsusel olla õigus öelda, et täitma (ilma, et keegi peaks ütlema, et ülesannet peab täitma) või KOV ei pea täitma konkreetset ülesannet kriisi ajal. Samas on justkui jõutud järeldusele, et valitsus otsustab, mis ülesandeid ja mis ulatuses täitma peab. See sõltub riigikaitseülesanne saab olla üksnes lisaülesanne, mis pannakse isikule kriisi ajaks. Seega tekib küsimus, täiesti sellest, kuidas on riigikaitseülesanne määratud. Näiteks kui on et kui isikule ei ole pandud lisaülesannet, siis ei ole ka midagi vähendada. Või mõeldakse vähendamise määratud, et KOV peab kaitseolukorra väljakuulutamisel kohe hakkama all seda, et kui lisaülesanded on määratud, siis valitsus võib need ära võtta ehk vähendada? tegema ettevalmistusi evakueeritute majutamiseks, peaks seda ülesannet hakkama täitma automaatselt. Kui aga ülesanne on määratud nii, et selle täitmine sõltub konkreetsetest asjaoludest (kas ülesannet üldse on vaja täita või mis ulatuses), on vaja eraldi otsust. Selle otsuse võib teha kaitseolukorra juht või kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus. Alus riigikaitseülesannete vähendamiseks peab olema loodud n- ö automaatselt täidetavate riigikaitseülesannete puhuks. St et siis, kui on määratud, et asutus või isik peab kohe olukorra väljakuulutamisel hakkama ülesannet täitma, peab olema võimalik ka otsustada, et seda ei pea tegema või seda ei pea tegema määratud ulatuses. KaM Riigikaitseülesanded tulenevad asutuste igapäevasest tegevusest (ülesannete jäävus) ning vaid teatud Võetud teadmiseks olukordadest tuleb neid panna tähtsuse järjekorda. Samuti peavad asutuse olema suutelised hindama, millised toimingud on võimalik ära jätta ja millised edasi lükata. KaM Riigikaitsesüsteemi toimimine on avaliku võimu ülesanne ning selle reguleerimiseks piisab avaliku Võetud teadmiseks. Oleme nõus, et valitsusasutuste ülesanded võib võimu sisesest regulatsioonist ja täiendavate seadusandlike normide kehtestamine ei ole vajalik. sätestada haldusesisestes aktides ning neid pole vaja seada seadustes. Teised asutused ja organisatsioonid omavad vaid toetavat rolli. Küll peab riik mõtlema toetava rolli Siiski tuleb KOVide ja eraõiguslike isikute ülesanded ette näha seadustes. toimimisele ja ulatusele. Seega valitsus saab läbi prioriteetide muutmise muuta ka valitsusasutuste Samuti võib tõesti öelda, et peamine roll riigi kaitsmisel on riigiasutustel riigikaitselisi ülesandeid. ning teised isikud täidavad pigem toetavat rolli, kuid nagu ka riigikaitse arengukavas on rõhutatud, on riigikaitse toimimiseks vajalik, et kõik isikud ja asutused teaksid enda ülesandeid ning oleksid selleks valmistunud. Seega ei piisa riigikaitse eesmärgi saavutamiseks vaid sellest, et panna paika valitsusasutuste ülesanded, vaid ülesanded tuleb seada ka teistele, kel on oma roll täita, ka siis, kui see roll on toetav. RaM Kontseptsioonis on kavandatud muudatused kohaliku omavalitsuse korralduse seadusesse (KOKS). Arvestatud. KOVide riigikaitseülesanded on eelnõu järgi kavandatud Juhime tähelepanu, et riigikaitselased ülesanded peaksid olema täies ulatuses, sh ka KOV roll RiKSi. riigikaitseliste ülesannete täitmisel, vastava valdkonna seaduses ehk riigikaitseseaduses. Kohaliku omavalitsuse ülesanded, mis on sätestatud KOKSis ei ole kuidagi olulisemad ega rohkem kohustuslikud täitmiseks, kui valdkonnaseadusetes sätestatud ülesanded. KOKS nagu ka selle seaduse nimi ütleb on seadus, mis reguleerib omavalitsuse korraldust ehk sisemist korraldust, milleks on KOV juhtimine, KOV organite (volikogu, valitsus) töökorraldus, sotsiaalsed garantiid ja omavalitsusteenistuse erisused, mis erinevad ATSis sätestatud kogu avalikku teenistust reguleerivatest sätetest jms. See tähendab, et tegelikkuses peaks kõik valdkondlike ülesannete täitmist reguleeriv tulenema valdkonnaseadustest. Erandid on olnud valdkondades, kus valdkonda reguleeriv eraldi seadus puudub, kuid tänaseks on see kontrollimatult levinud ka valdkondades, kus eriseadused on olemas, nt riigikaitseseadus (KOKS § 6 lg 21 sisaldub KOKSis mitte riigikaitseseaduses ainult põhjusel, et muudatuse menetlusse ei kaasatud riigihalduse ministrile (toona regionaalministrile) alluvat ametkonda). Eesseisva KOKS muudatuse käigus, mida Rahandusministeerium kavandab on plaanis sellised õiguslikud vead parandada. Loodetavasti lähtutakse sellest põhimõttest ka riigikaitsekontseptsiooni koostamisele järgnevate õiguslike muudatuste kujundamisel. Riigikantselei Toetame põhimõtet, et kohalike omavalitsuste ja teiste juriidiliste isikute riigikaitseülesanded on Arvestatud. vajalik sätestada seaduses. Teeme ettepaneku lähtuda juriidiliste isikute riigikaitseüleseannete määramisel hädaolukorra seaduse elutähtsate teenuste regulatsioonist. Elutähtsa teenuse osutajad peavad oma teenuseid edasi osutama ka kaitseolukorra ajal ning see on vajalik määrata seaduses nende riigikaitseülesandena. Riigikantselei Kuna kõiki riigikaitseülesandeid ei ole võimalik ette näha, on oluline sätestada põhimõte, et Arvestatud. kaitseolukorra ajal võib valitsus või valitsuse volitatud minister määrata riigikaitseülesandeid lisaülesannetena era- ja avalikõiguslikele juriidilistele isikutele, kohalikele omavalitsustele ning vajaduse korral ka füüsilisest isikust ettevõtjatele.  Riigikantselei Leiame, et riigiasutustele riigikaitseülesannete määramise põhimõtted vajavad täiendavat sisulist Arvestatud osaliselt. Täidesaatva riigivõimu asutuste analüüsi. Põhiküsimus on, kas riigiasutuse põhitegevusega seotud ülesandeid, mida tuleb täita nii riigikaitseülesanded sätestatakse riigi kaitsetegevuse kavas. Samas tuleks tavaajal kui ka kriisiolukorras, on üldse vajalik nimetada riigikaitseülesanneteks. Oluline on, et tervikliku süsteemi loomiseks neid ülesandeid samuti nimetada riigiasutuste ülesannete ja nende täitmise ulatus võivad kriisiolukorras muutuda ning riigiasutuste riigikaitseülesanneteks, sest riigikaitseülesannete täitmiseks on võimalik prioriteetsed ülesanded riigi kaitsmiseks tuleb kirjeldada riigi kaitsetegevuse kavas ja selle määrata osa ametikohti riigikaitselisteks ameti- ja töökohtadeks. Kui alamdokumentides. valitsusasutuste riigikaitseülesandeid nimetada mõne muu nimega, siis peaks ka seaduses teiste sätete puhul seda eraldi nimetama, näiteks riigikaitselise töökohustuse regulatsiooni loomisel. See muudaks seaduse sätted palju keerukamaks ning tooks endaga kaasa ikkagi selle, et peaksime ka valitsusasutuste ülesandeid seaduses vähemalt mingil määral reguleerima. Seetõttu on lihtsam lahendus see, et ka valitsusasutuste ülesandeid reguleeritakse riigikaitseülesannete nime all. Eesti Linnade ja Riigikaitse ülesannete määratlemise mõjude hinnangus on nenditud, et tegemist on ebaolulise Antud selgitus. Kontseptsioonis kasutatud termini "määratlema" all on Valdade Liit mõjuga, kuna legaaldefinitsioon ei too kaasa kohustust. Kuna tegelikult kaasneb selle mõeldud defineerimist. St et eelnõus esitatakse riigikaitseülesande legaaldefinitsiooniga (kui nt mõni KOV täidetavatest ülesannetest määratletakse ka definitsioon (ehk määratlus). See on oma olemuselt säte, mis ei loo riigikaitseülesandeks) kohustus tagada varud (RiKS-i § 5 lõige 4), siis tuleks see mõjude hinnangus välja ühtki õiguslikku tagajärge, vaid mille ainus eesmärk on selgitada, mis on tuua. Asjakohane ei ole hinnang, et kaasnevad mõjud on ebaolulised. Vajadusel võib viidata mõjude riigikaitseülesanne. Teine on lugu riigikaitseülesannete määramisega, hinnangu osas järgmisele ptk-le, kuigi seal on seda ainult positiivseks hinnatud, millega teatud mis toob endaga kaasa mõjud. KOVi riigikaitseülesannetega seotud tingimustes kindlasti nõustuda ei saa (kui nt KOVid peavad hakkama tegema lisaväljaminekuid oma mõjud on esitatud eelnõu seletuskirjas. põhiülesannete täitmise varude tekitamiseks). Lisaks on varude tagamine KOV täidetavate ülesannete puhul (teede korrashoid, avaliku korra tagamine vms) üsna hoomamatu tegevus, seega võiks kaaluda vähemalt omavalitsuse põhitegevusse kuuluvate ülesannete riigikaitseülesannetena määratlemisel võimalust varude tagamise asemel piirduda kohustusliku reservfondi tagamisega ettenägematuteks kuludeks, sh riigikaitseline olukord. KOFS § 5 lg 7 kohaselt võib eelarves eraldi põhitegevuse kuluna planeerida reservfondi ettenägematute väljaminekute tegemiseks, mis seda ka riigikaitseülesandena määratletava ülesande puhul varu tagamise eesmärki (osaliselt) täidabki. 4.10 Töö- ja puhkeaja erisused SiM Probleemi 1 lahendusvariandi nr 1 osas märgime, et ebaselgeks jääb, miks või millistel juhtudel peaks Arvestatud osaliselt. Eelnõus sätestatakse, et riigikaitselise tavapärasest erinevat töörütmi otsustama Vabariigi Valitsus. Meie hinnangul võiks see olla asutuse töökohustusega töö- ja ametikohti omav asutus või isik võib juhi otsustada ja seaduses võiks asutuse juhile selleks õigusliku aluse anda. Teiseks tuleks seda kaitseolukorra ajal kehtestada riigikaitselist töökohustust täitvale isikule võimalust laiendada ka hädaolukorrale ja eriolukorrale HOS-is. Ühtlasi peaks see võimalus olema ka seadustes sätestatust erineva tööajakorralduse ning erinevad nõuded õppuste ajal. töö-, puhke- ja valveaja kestusele ning piirangud ööajal ning riigipühal tehtavale tööle. Kuna tavapärasest erinevale töökorraldusele, töö-, puhke- ja valveajale üleminek puudutab kõiki töökohustusega isikuid, mistõttu on vajalik otsuse tegemine valitsuse tasemel. HOS ja eriolukord on rahuaegsed situatsioonid, kus tööajakorralduse muudatused saavad toimuda ATS ja TLS alusel. SiM Probleemi 1 lahendusvariandi nr 2 osas märgime, et meie hinnangul tuleb jätta asutusele Mitte arvestatud. Lähtuvalt riigikaitselise töökohustuse iseloomust on kaalutlusruum otsustada, kas isiku puhkus katkestada või mitte. Teeme ettepaneku, et määratakse vajalik, et isikud naaseksid tööle ja asuksid täitma oma töö- ja kindlaks ametikohad, millel töötamise korral puhkus katkeb nn automaatselt ilma asutuse juhi teenistuskohustusi. Hädaolukord ja hädaolukorra lahendamiseks otsuseta ning ülejäänud töötajate osas otsustab selle asutuse juht. Teiseks tuleks seda võimalust väljakuulutatud eriolukord on rahuaegsed situatsioonid, kus ei ole laiendada ka hädaolukorrale ja eriolukorrale HOS-is. Lisaks vajab lahendamist küsimus töö- ja pereelu õigustatud TLS-ist ja ATSist erineva puhkuste kasutamise korra ühitamisest, laste hooldamisest ja hoiust, kui isik on kohustatud tööle asuma (nt analoogia KOKS-iga sätestamine. Erisused, mis tulenevad asutuste töö iseloomust tuleks kaitseväelaste osas). sätestada eriseadustes. SiM Probleemi 1 lahendusvariandi nr 3 osas märgime, et ebaselgeks jääb, kuidas haakuvad omavahel Arvestatud. Eelnõuga ei kehtestata kaitseolukorra ajal valveaja eest kontseptuaalselt ühelt poolt valveaja eest kõrgema lisatasu maksmine ja teiselt poolt kontseptsiooni täiendava tasu maksmise kohustust. 4.11. peatükis toodud toetuste ja hüvitiste vähendamine. Teiseks, millega on põhjendatud tavapärasest kõrgema valvetasu maksmine ainult riigikaitselistele ametikohtadele? Oleme seisukohal, et tasumäärad peavad olema samad.  SiM Teeme ettepaneku, et regulatsiooni väljatöötamisel tuleks leida lahendus ka küsimusele, kuidas Arvestatud. Eelnõus sätestatud võimalus isikule täiendavate töö- ja saavad inimesed osaleda laiemalt ja paindlikumalt riigikaitseülesannete täitmisel või nende teenistusülesannete panemiseks ning teise asutusse või töö tegemise toetamisel. RiKS näeb küll ette riigikaitselise töökohustuse ja sundtöökohustuse, kuid need ei võimalda asukohta lähetamiseks. isikuid piisavalt paindlikult ja laiapindselt riigikaitsesse kaasata. Lahendamist vajab küsimus, kuidas saab kaitseolukorras (ennekõike erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal) kaasata riigisektoris töötavaid inimesi pikema aja vältel avaliku võimu teostamisse või selle toetamisse, kui nad ei tööta riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal. Näiteks kui Kultuuriministeeriumis ei ole riigikaitselisi ameti- ja töökohti, kuid samas on neil kommunikatsiooni valdkonnas tööl teenistujad, kelle kvalifikatsioon võimaldaks neid kaitseolukorras rakendada riigikaitseülesannete täitmisele nt Riigikantseleis (täita või toetada seal kommunikatsioonitegevusi), siis RiKSi töökohustuse regulatsioon seda praegu sellisena ei võimalda. Teiseks peaks kaitseolukorras olema võimalik laiendada riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal töötava isiku riigikaitselisi ülesandeid väljapoole tema tavapärast töö- ja teenistussuhet ning tööandja tavapärast asukohta, sh roteerida riigikaitselisel ameti- või töökohal olev isik tööle teise asutusse. Näiteks võib avaliku võimu teostamiseks või selle toetamiseks olla kaitseolukorras vajalik rakendada Siseministeeriumis riigikaitselisel ametikohal töötav jurist tööle Riigikantseleisse kas juristina või muul tööl, mida juristi kvalifikatsioon võimaldab tal täita. Täiendavate riigikaitseliste tööülesannete lisamisel tuleks seega arvestada, et teenistuja teadmised, oskused ja võimed võimaldaksid tal neid ülesandeid täita ehk tegemist oleks põhiülesannetega nn külgnevate ülesannetega. Teeme ettepaneku, et regulatsiooni väljatöötamisel tuleks leida lahendus ka küsimusele, kuidas saavad inimesed osaleda laiemalt ja paindlikumalt riigikaitseülesannete täitmisel või nende toetamisel. RiKS näeb küll ette riigikaitselise töökohustuse ja sundtöökohustuse, kuid need ei võimalda isikuid piisavalt paindlikult ja laiapindselt riigikaitsesse kaasata. KaM Lahendamist vajab Kontseptsioonis küsimus, tehakse kuidas hüvitada ettepanek saab kaitseolukorras (ennekõike riigikaitselistel ameti- jaerakorralise töökohtadelseisukorra ja isikutele Arvestatud. Eelnõuga ei kehtestata kaitseolukorra ajal valveaja eest töötavatele valveaja erisuse kohaldamine, kas täiendava vaba aja andmisega või lisatasu maksmisega. Ettepaneku täiendava tasu maksmise kohustust. kohaselt võiks olla valveaja tasu 1/5 töötasust tavapärase (TLSi § 48 lg 1) 1/10 töötasu asemel. Seega tekib nõue maksta kriisi ajal riigikaitselistel ameti- ja töökohtadel töötavatele isikutele valveaja erisuse kohaldamisel suuremat valveaja tasu. Teisalt tuleb arvestada sellega, et RiKSi § 49 võimaldab vähendada ametniku palka ja töötaja töötasu teatud tingimustel. Kuivõrd kriisi lahendamine on riigile ja asutustele alati lisakulu, tekib Kaitseministeeriumi hinnangul kavandatu osas siinkohal küsimus meetmete omavahelisest kooskõlast. Näiteks, kas on põhjendatud näha ette kriisi ajaks veel täiendavat lisakulu valveaja tasu maksmise kohustusena? Töö- ja puhkeaja regulatsioon peab ühteviisi õimaldama lahendada nii 3- päevast kui ka vajadusel 2-kuulist kriisi. On selge, et 3 päeva kestev kriis võimaldab intensiivsemat lähenemist kui 2-kuune. Samuti ei pruugi lühiajaline kriis kaasa tuua tööaja muudatuse vajadust, sest kohustusi on võimalik täita ülesannete ja inimeste ümberjaotamisega. Regulatsioon peab ätestama ka teadmise, et olukorra lahendamisel mitteosalev asutus ei rakenda olukorrast tulenevaid meetmeid. Eelnevast tulenevalt palub Kaitseministeerium kontseptsiooni koostajatel koostöös Rahandusministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumiga hinnata valveaja tasu (TLSi § 48 lg 2, ATSi § 38 lg 3), ööajal ja riigipühal tehtava töö tasu (ATSi § 40 lõiked3 ja 4, TLSi § 45 lõiked 1 ja 2) maksmise võimalikkust riigikaitselisel ameti- ja töökohal töötavatele isikutele kaitseolukorra, erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal. Samuti palume hinnata nimetatud tasude maksmise koosmõju RiKSi §-ga 49, mis võimaldab vähendada ametniku palka ja töötaja töötasu, kui riigi rahaliste võimaluste tõttu vähendatakse riigikaitseülesannetega asutuse ja isiku eelarvet ning samal ajal on vaja jätkata riigi toimimiseks vajalike ülesannete täitmist või teenuste osutamist. RaM Arusaamatuks jääb kontseptsiooni punktis 4.10.3.1 kavandatav muudatusettepanek, mille kohaselt Arvestatud. Eelnõuga ei kehtestata kaitseolukorra ajal valveaja eest tuleks riigikaitselisel ameti- või töökohal töötavatele isikutele hüvitada valveaja erisuse kohaldamine täiendava tasu maksmise kohustust. tavapärasest suuremas määras. Esiteks on see vastuolus ülejäänud muudatusettepanekutega, mille kohaselt suunatakse riigieelarvelised vahendid eelkõige riigikaitsessse, seda ka nt palkade, toetuste ja hüvitiste vähendamise või peatamise (sh elatishüvitis) teel. Teiseks on samasugune erisus tavapärasest regulatsioonist plaanis ette näha ka tööajakorraldusele (summeeritud tööaeg) ning töö-, puhke- ja valveaja kestusele, samuti piirangutele ööajal ning riigipühal tehtavale tööle. Siin aga täiendavaid hüvitisi erisuste kohaldamisel riigikaitselistel ameti- ja töökohtadel töötavatele isikutele ette ei nähta. Kontseptsioonist ei nähtu valveaja erisuse esiletõstmise eesmärk. Soovitame kaaluda sellest loobumist. 4.11 Toetuste ja hüvitiste vähendamine ja nende maksmise peatamine  SiM Probleemi 1 lahendusvariandi nr 1 osas märgime, et oluline on, et selle muudatusega ei tekitataks Antud selgitus.Toetuste vähendamine on viimane abinõu, mis ei välista ebaõiglust ühiskonna kõige haavatavamatele inimestele. Riigieelarve vahendite piisavuse tagamiseks teiste abinõude eelnevat kasutamist või samaaegselt palkade, töötasude oleks õiglasem, kui täiendavate rahaliste vahendite leidmine jagatakse kõikide riigieelarvest palka, või muude kulutuste kärpimist. töötasu, toetusi või hüvitisi saavate isikute vahel ehk vajadusel vähendataks ka inimeste töötasusid ja palkasid. Kontseptsioon seda poolt ei käsitle. RaM Kontseptsiooni punkt 4.11. räägib eriolukorra lahendamiseks vajalike vahendite hankimisest olukorras, Antud selgitus. Toetuste vähendamine on viimane abinõu, mis ei välista kus reservid on ammendunud, pakkudes välja (sotsiaal)toetuste ja hüvitiste vähendamist. Selgusetuks teiste abinõude eelnevat kasutamist. jääb, miks vähendatakse esmajärjekorras toetusi. Kaaluda võiks pigem investeeringute ja majandamiskulude vähendamist. RaM Selles kontekstis soovime rõhutada, et eriolukordades saab kasutada erinevate sotsiaalsete garantiide Vt eelmist selgitust. ja hüvitiste puhul ka teisi võimalusi peale kontseptsioonis viidatud otsesele kärpimisele. Teised võimalused kriisiolukorra puhul võiks olla nt. erinevate hüvitiste väljamaksete ajatamine ja eelarve prioriteetide ümbervaatamine. Kindlasti on aga eriolukordades ja nendeks valmistumisel vajalik kõigi sotsiaalministeeriumi tulemusvaldkondade puhul hinnata nõudluse muutust erinevate teenuste järele, seda nii tervise, sotsiaalse kaitse kui ka tööturu tulemusvaldkondades. Erinevate riiklike hüvitiste ja teenuste ning nende osutamiseks vajalike ressursside (sh. meditsiinitöötajad, sotsiaaltöötajad jms.) ümberplaneerimine peab tuginema metoodilisel nõudluse hindamisel sh. tervishoiuteenuste ja sotsiaalkaitse teenuste puhul. KaM Kaitseministeerium toetab kontseptsioonis väljapakutud astmelise toetuste ja hüvitiste vähendamise Võetud teadmiseks. süsteemi. 4.12 Riigikaitseks vajalike varude moodustamine RaM Punkt 4.12. käsitleb strateegiliste varude moodustamist, kuid ei too välja selle rahalist kulu (kogu Võetud teadmiseks. kontseptsioonis ei ole mõjudele lisatud rahalist hinnangut). Samas võib see tähendada märkimisväärset kulu riigieelarvele ning negatiivset mõju eelarvepositsioonile. Seetõttu võib olla punkt 4.12.3.2. järeldus eksitav: "Eeldatavasti on muudatusel positiivne mõju, kuna varu moodustaja nimetamise, varude moodustamise eesmärgi, koguste ja nomenklatuuri täpsustamisega muutub selgemaks asutuste vastutuse ulatus ja tegevuse rahastamine.". RaM Kontseptsioon käsitleb ulatuslikult kriisiolukorras riigile ja ühiskonnale vajalike ressursside olemasolu Võetud teadmiseks. Tegemist on riigi kaitsetegevuse kava puudutava ja ümbersuunamisega seotud küsimusi. Lisaks kontseptsioonis juba toodule võib olla otstarbekas teemaga. Varude moodustamisel hinnatakse võimalike varude edaspidi käsitleda ka riigi toimimiseks vajaliku elutähtsa taristu ja ressursside moodustamise ja olemasolu tagamise vajadust välisriikides. kasutamise võimalusi väljaspool Eestit; see võib puudutada nt. IKT taristut või vajalikke finantsvahendeid. RaM Samuti on meie arvates oluline selgelt sätestada, et elutähtsa taristu tõendatud ja regulaarselt Antud selgitus. Eelnõus täpsustatud riigi kaitsetegevuse kava määratlust kontrollitud valmisoleku tagamine eriolukordadeks on taristu omaniku seadusest tulenev ülesanne. ning sätestatud, et elutähtsa teenuse osutajamine on ühtlasi elutähtsa Lisaks ei saa välistada, et pikemaajalises kriisiolukorras võib olla vaja tavapärasest tugevamat riiklikku teenuse osutaja riigikaitseülesanne. sekkumist kaupade ja teenuste jaotuse ning hinnakujunduse põhimõtetes. Kontseptsioonis võib olla seetõttu asjakohane rõhutada vastavate riiklike horisontaalsete koordineerimis- ja juhtimismehhanismide vajadust. SiM Antud peatüki osas märgime, et meie hinnangul peab kogu riigikaitseliste varude tagamise Võetud teadmiseks. Riigikaitselised varud moodustatakse lähtuvalt riigi regulatsioon olema reguleeritud RiKS-is ja olema koostoimes riigikaitseülesannete ning koormiste kaitsetegevuse kavas määratud riigikaitseülesannetele ja valitsuse osaga. otsusele. KaM Kaitseministeeriumi jaoks jääb kontseptsioonis selgusetuks, millist probleemi lahendatakse varude Arvestatud. Riigikaitselised varud moodustatakse lähtuvalt riigi osas. Ühiskonna toimimiseks vajaliku varu moodustamise eest vastutab avalik võim. Eraisikul puudub kaitsetegevuse kavas määratud riigikaitseülesannetele ja valitsuse vastav kohustus ja seda ei saa neile ka panna. RiKSi koostamisel peeti silmas, et valitsusasutused otsusele. hindavad, millise ülesande täitmine eeldab varu moodustamist ning mis suuruses varu tuleb moodustada. Samas peab varude juures mõtlema nende kasutamisele, jaotamisele ja taastamisele. Kaitseministeerium on seisukohal, et seadusega ei ole vaja reguleerida küsimust, kui palju rahalist ressurssi läheb asutuses varule, seda peab tegema kõrgemalseisev organ eelarvega. Samuti peaks valitsus pidevalt jälgima varu moodustamist ja selleks vajalike vahendite olemasolu. Riigikantselei Nõustume seisukohaga, et praegune riigikaitseliste varude tagamise regulatsioon on vaja üle vaadata, Arvestatud osaliselt. Riigikaitselised varud moodustatakse lähtuvalt riigi et senisest täpsemini määrata varu moodustamise eesmärgid, kogused ja nimistu, moodustamise ja kaitsetegevuse kavas määratud riigikaitseülesannetele ja valitsuse hoidmise viis, kasutuselevõtu tingimused ja kord ning kulude kandmise korraldus. Oleme seisukohal, et otsusele. riigikaitseliste varude moodustamise vajadus ja kogused peavad põhinema ohustsenaariumidel. Riigikantselei Kontseptsioonis esitatud ettepanek kehtestada seaduses ettevõtjatele kohustus tagada kindlaks Võetud teadmiseks. määratud kaubaliikide puhul laovarud vajab põhjalikumat sisulist analüüsi ja mõjude hindamist. Riigikantselei Me ei toeta igale leibkonnale seaduses kohustuse panemist olla valmis kriisi korral ise hakkama saama Arvestatud. ning nägema selleks ette varud vähemalt seitsmeks päevaks. Inimeste teadlikkust ja valmisolekut kriisiolukordades toime tulla on vajalik suurendada eeskätt teavitustegevuste ja õpetamise kaudu, mitte õigusliku regulatsiooniga. Samuti on küsitav, kuidas toimuks järelevalve leibkondadele pandud ülesande täitmise üle.  SoM Sõnakasutus – medikament näitab asjatundmatust ja seda ei peaks kasutama (nõukogude aeg). See on Arvestatud jäänud sisse paaris kohas. - Lk 173 mõjude analüüsis – palume asendada seal läbivalt sõna (2-s kohas) „medikamentide-“ sõnadega „ravimite-, meditsiiniseadmete ja isikukaitsevahendite-“. 4.13 Riigivastutuse erisused SiM Probleemi 2 lahendusvariandi nr 11 osas märgime, et kavandatavate muudatuse kohaselt hakkaks Arvestatud. Märkuses on õigesti välja toodud, et haldusorgani prioriteet tõendite kogumine ja tagamine olema haldusorgani ülesanne, sh kahju tõendamise koormus. Oleme on kaitseolukorra lahendamine ning ta ei tohiks ennast ülearu muude seisukohal, et selline lahendus ei ole mõistlik ja reaalsuses see kaitseolukorras ei toimiks. On ülesannetega koormata. Siiski ei saa nõustuda sellega, et haldusorgan arusaadav, et sellises olukorras ei pruugi suure tõenäosusega olla võimalik pidada kinni tavareeglitest, oleks selles õigussuhtes nõrgemaks pooleks - kui haldusorgan oma kuid ei saa nõustuda sellega, et kaitseolukorra ajal tekitatud kahju hüvitamise või selle eelduseks tegevusega tekitab kahju, sh annab isiku õigusi kahjustava õigusakti või olevate asjaolude tuvastamine, tõendite kogumine ja toimingu dokumenteerimine on eelkõige avaliku sooritab toimingu, siis käitub ta jätkuvalt inimese suhtes n-ö võimu kohustus. Haldusorgani prioriteetsed tegevused sellises olukorras on suunatud kriisiolukorra jõupositsioonilt. Sh ei pruugi inimene olla üldse kohalgi, vaid hõivatud lahendamisele (isikute elu, tervise ja omandi kaitsele ning riigi sisejulgeoleku tagamisele). Mööname, mõne riigikaitselise ülesande täitmisega. Eelnõus on loobutud pööratud et haldusorgan võib, aga ei pruugi sellises olukorras olla see nö tugevam pool. Seetõttu leiame, et tõendamiskoormusest, kuid see ei välista haldusorgani kohustust haldusorgan võib abistada isikut võimalusel tõendite hankimisel, kuid sellise kohustuse panek üksnes protokollida oma tegevus selles osas, mis võib isiku õigusi kahjustada. haldusorganile ei ole mõistlik ega õiglane. Faktiliselt võib pööratud tõendamiskoormus tuleneda ka sellest, kui haldusorgan on rikkunud protokollimise kohustust ega suuda sellest tulenevalt tõendada enda käitumise õiguspärasust (sh õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist). Sellest tulenevalt ei ole eelnõus eraldi tõendamiskoormust käsitletud. SiM Probleemi 3 lahendusvariandi nr 13 osas märgime, et üldine lähenemine toetuste ja hüvitiste puhul Antud selgitus. Eelnõuga on kõrvaldatud see osa õigusnorme, mis on ex on, et riik ei suuda neid kaitseolukorras täielikult maksta. Samas kahju hüvitamise puhul laiendatakse ante hinnangul põhiseadusega vastuolus ning võimaldavad jätta võrreldes praeguse olukorraga hüvitamise võimalusi. Miks selline erinev kontseptuaalne lähenemine? õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamata. Riigil on võimalik hoida Ebaselgeks jääb, millist probleemi lahendatakse, kui tunnistatakse kehtetuks õigusnormid, mis kulusid kokku sellega, et ta ei tekita õigusvastaselt kahju ega riku täielikult välistavad õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise, ning piiratakse kahju hüvitamist inimesete õigusi - seega ei ole argument, et riik ei suuda maksta kogu õiguspäraselt tekitatud kahju puhul. Samuti osutame, et kaitseolukorras ja pärast olukorda ei pruugi õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitisi, asjakohane. Riik võib käituda ka olla võimalik eristada, kas tegemist oli õiguspärase või -vastase tegevusega. kaitseolukorra lahendamisel õiguspäraselt. SiM Probleemi 3 lahendusvariandi nr 14 osas märgime, et me ei toeta HOS-i sätete kehtetuks tunnistamist. Arvestatud. Eelnõu koostamisel on peetud asjakohaseks võimalusi Soovitame eeskujuna vaadata Soome analoogset regulatsiooni, mis samuti piirab kahju hüvitamist piirata kahju hüvitamist eelkõige siis, kui kahju on tekitatud õiguspärase (riigi võimalustega). tegevusega. HOS §-s 42 tunnistatakse kehtetuks üksnes puntk 3, mis reguleeris asja sundkasutusse võtmisel ja sundvõõrandamisel kahju hüvitamist. Nimetatud juhtudel toimub hüvitise maksmine KorSi alusel (vt KorS muudatused). KaM Kaitseministeerium nõustub, et kriisiolukorra ajal tekitatud kahju hüvitamise regulatsioon vajab üle Arvestatud. Kontseptsiooni koostamisel ei olnud otsustatud veel, kas vaatamist ning eriregulatsioonide vajadus hindamist. Juhime siiski tähelepanu, et kohati on RVastS või VÕS üldse kohaldada või reguleerida kahju hüvitamine probleemide tõstatamisel tähelepanuta jäetud riigivastutuse olulised põhimõtted, näiteks saab terviklikult RVastS - seetõttu ka kehtivast õigusest tulenevaid kahju kehtiva riigivastutuse seaduse (RVastS) regulatsiooni kohaselt hüvitise üle otsustamisel kohaldada hüvitamise kitsendusi kontseptsioonis ei korratud. Eelnõu koostamisel vastutuse piiramise aluseid (§ 13, sh lõike 1 loetelu ei ole ammendav ‒ „muid asjaolusid …“), on jõutud järeldusel, et RVastS ja VÕS ei kohaldata ning sellest primaarnõuete esitamise kohustus ei ole samuti kohtupraktika kohaselt absoluutne (nt kui esmase tulenevalt on RVastS asjakohased sätted kas RiKS eelnõusse üle toodud õiguskaitsevahendi kasutamata jätmiseks on mõjuv põhjus või selle kasutamise vajalikkus ei olnud või asjakohasele sättele RVastS-s või VÕS-s viidatud. Lähtekohaks on kannatanule reaalselt võimalik või arusaadav, on kohus seda asjaolu arvestanud), samuti kehtivad see, et riigikaitse eesmärgil kahju tekitamisel ei ole hüvitise saamise õiguspärase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju puhul hüvitise nõudele piirangud (§ 16, mh võimalused ulatuslikumad või selle piirangud kitsamad, kui seda on n-ö „isikute eriline kohtlemine on ettenähtud seadusega“), nn mitterahaline heastamine on võimalik ka tavaolukorras. „õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamisega“ (RVastSi § 11 lg 1). Kohati on kontseptsioonis neile vihjamisi viidatud, samas tõstatatud probleemide võimaliku „lahendusena“ neid välja toodud ei ole. KaM Kaitseministeerium juhib probleemi nr 4 puhul (ex gratia maksed, välissuhted) tähelepanu, et Vabariigi Antud selgitus. Selgitame, et osutatud määruses on antud volitusnorm, Valitsuse 11. novembri 2016. a määruse nr 123 „Rahvusvahelises sõjalises koostöös tekitatud kahju mis ei anna alust praeter legem määruse andmiseks. Määruste andmise nõude menetlemise, kahju hüvitamise ning kahjuhüvitisest loobumise kord“ § 1 lg 3 võimaldab õigus on piiratud kitsalt intra legem määruse volitusega, seega saab Kaitseväel kahju välislepingu või ametkondliku välislepingu alusel hüvitada rahvusvahelises sõjalises anda määruse vaid sel alusel ja ex gratia regulatsioon ületab koostöös tekitatud kahju, mille eest Eesti riik ei vastuta. Selle sätte eesmärk on sätestada Kaitseväele volitusnormi piire. See ei vii praktiliste probleemideni, kuna vastav alus diskretsiooniõigus hüvitada kahju ex gratia, st olukorras, kus Eesti riigil puudub kohustus kahju tuleneb ka välislepingutest, kuid viimaste puhul tõusetub nende vahetu hüvitamiseks. Näiteks reguleerib Põhja-Atlandi lepingu osalisriikide vaheline relvajõudude staatust kohaldatavuse küsimus haldusvälise isiku suhtes. Sellest tulenevalt reguleeriv kokkulepe artikkel VIII lõige 6 nõudeid, mis ei ole tõusetunud ametikohustuste täitmisest. reguleeritakse ex gratia jms kahju hüvitamise erisused seaduse tasemel. Nimetatud määruse õiguslik alus seaduse tasandil on kehtestatud RiKSi §-s 32. Selle valguses võiks Seaduse tasemel tuleb kasvõi üldiselt sätestada kahju hüvitamise alus, täiendavalt hinnata muudatusettepaneku vajadust ning ulatust. mida saab siis vajadusel intra legem määrusega või asutusesiseste diskretsioonijuhistega täpsustada.  Riigikohus On tõsi, et kehtiv õigus (nt riigivastutuse seaduse § 16) ei sobi riigikaitselistel eesmärkidel isikute Antud selgitus. Selgitame, et kontseptsioonis ja selle aluseks olnud õiguste intensiivse piiramise (sh asja sundvõõrandamise) eest õiglase hüvitise maksmiseks. Seega on analüüsis on õiglase hüvitise maksmise lähtekohana käsitletud omandi tervitatav selleks sobiva õigusliku raamistiku loomine. Kontseptsioonis (ptk 4.13.3.1) on märgitud, et tegelikku väärtust. Samuti on käsitletud omandina nt palganõuet vms õiglane hüvitis ei pea vastama hüvitatava kahju summale ning selle maksmise eeldus on põhiõiguse omandiõigust laiemalt, kui seda on asja sundvõõrandamine. Selles piirang ise, mitte konkreetse kahju, põhjusliku seose ja vastutuse tuvastamine. Selle juures tuleb kontekstis tuleb vaadata ka nt saamata jäänud palga asemel silmas pidada, et PS § 32 lõike 1 teine lause kohustab ka õiguspärase sundvõõrandamise korral miinimumpalga maksmist õiglase hüvitisena, isegi kui see ei vasta maksma õiglast hüvitist. Sundvõõrandamise puhul saab üldjuhul pidada õiglaseks hüvitiseks konkreetse töötaja töötunni turuväärtusele. Samuti ei saa hoone, sundvõõrandatud asja väärtust. On mõistetav, et kriisiolukorras ei ole praktiline viia läbi tavapärast seadme vms asja sundvõõrandamisel võtta aluseks pelgalt asja tõendamismenetlust asja väärtuse tuvastamiseks, ent selleks, et vältida isikute õiguste liigset turuväärtust (mis kriisi ajal on vaieldav ning võib toimiva turu ehk asjade kahjustamist, oleks asjakohane sätestada alternatiivne võimalus, mille kohaselt saaks isik kohese tavapärase tsiviilkäibe lakkamise tõttu üldse puududa), kuid muude hinnangulise hüvitisega mittenõustumisel nõuda pärast kriisiolukorra lõppu asja tegelikule väärtusele asjaolude puudumisel tuleb turuväärtus loomulikult aluseks võtta. vastavat hüvitist. Rõhutame siiski, et eelnõu, kontseptsiooni ja analüüside koostamisel jõuti läbivalt seisukohale, et õiglase hüvitise maksmisel tuleb arvestada ka isiku talumiskohustust. Kui isik nõuab hüvitist hiljem, siis on õiglase hüvitise maksmise arvutamisel aluseks juba taastunud turuolukord ning selle võrra võib tema saadava hüvitise suurus olla ka suurem või erineda muul viisil (nt valuuta muutumisel, deflatsiooni korral vms). 4.14 Õiguskaitse erisused SiM Probleemi 1 lahendusvariandi nr 1 osas märgime, et kaitseolukorras ei ole reaalne tegeleda Selgitus antud. Vaidemenetlus võimaldab haldusorganil endal vaidemenetlusega ja leida selleks ressurssi, kuna riigikaitseülesanded on prioriteet. Leiame, et see toob tunnistada kehtetuks enda antud õigusvastane haldusakt. Kui täitevvõimule kaasa haldus- ja töökoormuse kasvu. Samuti ei pruugi kohtute töökoormus väheneda, vaidementluses on õigusvastane haldusakt kehtetuks tunnistatud, siis ei sest vaideotsuse saab edasi kohtusse kaevata. ole isikul enam kaebeõigust ning seetõttu ei saa ta ka kohtusse pöörduda või ei võeta tema kaebust menetlusse. Seega väheneb vaidemenetluse tulemusena ka kohtute töökoormus. Teatud vaideotsuste edasikaebamist vältida ei saa. SiM Siseministeerium ei toeta probleemi 1 lahendusvarianti nr 3 (näha kaitseolukorra ajaks kohustusliku Selgitus antud. Eelnõu koostamisel on kohustusliku vaidemenetluse ning vaidemenetluse korral ette haldusakti täitmise peatamine alates vaide esitamisest ilma selle kohta sellest tulenevalt ka haldusakti automaatse peatumise küsimusest eraldi otsust tegemata), sest automaatne haldusakti peatamine vaide esitamisel võimaldab loobutud. Eelnõu koostamisel toimunud arutelude käigus leiti, et kehtiv regulatsiooni kuritarvitamist. vaidemenetluse regulatsioon on mõningate tähaja erisustega piisav, et lahendada suurem osa kaitseolukorra lahendamisel tekkivatest probleemidest. SiM Probleemi 2 lahendusvariandi nr 1 osas märgime, et vaide lahendamise tähtaeg võiks sellistes Arvestatud. Eelnõu koostamisel on võetud aluseks vaide esitamise olukordades olla kontseptsioonis pakutud 10 päeva asemel kohe 30 päeva ja lisaks ka veel pikendatav tähtaja lühendamise ning vaide lahendamise tähtaja pikendamise seaduses toodud alustel. süsteem. Oluline on see, et võimalikud õiguslikud probleemid jõuaksid kiiresti haldusorganini ning viimane saaks kiiresti reageerida, kui õiguslik probleem mõjutab kaitseolukorra lahendamist. Teisalt on haldusorganile antud vaide lahendamisel pikk tähtaeg, et ta saaks vaideid paindlikult lahendada, lahendades kiiresti kaitseolukorra lahendamise seisukohalt olulised vaided ning et haldusorganil jääks piisavalt aega muude vaiete lahendmiseks. KaM Kaitseministeerium nõustub õiguskaitse erisuste väljatöötamise vajadusega. Samas juhime Võetud teadmiseks ja arvestatud. Eelnõu koostamisel loobuti tähelepanu, et näiteks kohtute töökoormuse vähendamiseks kohustusliku vaidemenetluse kohustuslikust vaidemenetlusest. regulatsiooni loomisel tuleb kriitiliselt hinnata võimalikku vaiete lahendamisest tingitud haldusorganitele lisanduvat töökoormust kriisiolukorras. Riigikohus Riigikohtu esimehe pädevus muuta territoriaalset kohtualluvust (ptk 4.14.3.1) võib olla erikorra ajal Antud selgitus. Eelnõu väljatöötamisel loobuti territoriaalse vajalik ning see on ka PS §-ga 130 kooskõlas. Põhjendatuks saab seda aga siiski pidada just PS § 128 või kohtuaaluvuse muutmise volituste andmisest. Tsiviil- ja halduskohtutele 129 alusel välja kuulutatud erikorra ajal, mitte kaitseolukorra ajal, nagu kontseptsioonis on välja antakse eelnõuga kohtuasja peatamise või lihtsustatud korras pakutud. Kaitseolukorra instituudi loomise vajadust on põhjendatud vajadusega reageerida ohtudele menetlemise õigus. kiiremini kui PS §-de 128 ja 129 menetlus võimaldaks. Kui korrakaitseline ohutõrje või riigi sõjaliseks kaitseks valmistumine peab tõepoolest algama viivitamata, siis kohtuasjade kohtualluvuse muutmine võib oodata kuni erikorra välja kuulutamiseni. Alles erikorra kehtivuse ajal annab PS § 130 võimaluse irduda PS § 24 lg-s 1 sätestatud kohtualluvuse muutmise keelust. 4.15 Täiendavalt esitatud teemad Kontseptsiooni lähtekoha osas märgime, et kontseptsiooni keskseks muudatuseks on Võetud teadmiseks. riigikaitseseaduse (edaspidi RiKS) koostamise käigus lahendamata jäänud teemade analüüs ja inkorporeerimine riigikaitseõigusse, mis võimaldaks laiapindse riigikaitse elluviimist. Eeskätt puudutab see erakorralise seisukorra seaduse (edaspidi ErSS), hädaolukorra seaduse (edaspidi HOS), riigikaitseliste sundkoormiste seaduse (edaspidi RKSKS) ning korrakaitseseaduse (edaspidi KoRS) sidumist ühtselt toimivaks kriisiolukordade lahendamise süsteemiks. Eespool öeldut arvesse võttes toetab Kaitseministeerium ettepanekut kujundada RiKS riigikaitseõiguse üldseaduseks ning seonduvalt tunnistada kehtetuks ErSS ja RKSKS ning reguleerida kaitseväeteenistuse alased erisused kaitseväeteenistuse seaduses (edaspidi KVTS) ja Kaitseväe korralduse seaduses (edaspidi KKS). KaM  Kontseptsioonis on riigikaitse eesmärki laiendatud elanikkonnakaitse eesmärgiga, mis on õigustatud, Võetud teadmiseks. kuid juhime tähelepanu, et selle sisustamine ning sellega kaasnevate ülesannete piiritlemine vajavad KaM täiendavat arutelu ning analüüsi. Lisaks toome välja, et riigikaitseõiguse uuendamisel on ka valdkondi, mis ei ole kontseptsioonis selgelt Võetud teadmiseks. välja toodud, kuid vajaksid samuti lähitulevikus üle vaatamist ja korrigeerimist lähtuvalt muutunud vajadustest (nt küberkaitse, riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse, elektroonilise side korraldus). KaM RaM Üldisemalt teeme ettepaneku kontseptsioonis ja selle põhinevas eelnõus põhjalikumalt käsitleda riigi Võetud teadmiseks. Eelnõu kooskõlastamise käigus ootame RaMilt finantssuutlikkuse tagamist eriolukordades, sealhulgas piisavate eelarveliste vahendite olemasolu ja konkreetseid ettepanekuid, mis aitaksid tagada finantsuutlikust, lisaks kasutamist ning üldisemalt käibevahendite kättesaadavust, samuti finantseerimisasutuste tegevuse juba eelnõus sätestatud meetmetele (nt hüvitiste ja toetuste ning käibevahendite ringluse reguleerimist. vähendamine või maksmise peatamine) RaM Tuletame meelde, et hilisemas eelnõu seletuskirja kulude peatükis tuleb välja tuua kõik eelnõuga Arvestatud. Eelnõu seletuskirjas esitatud kulude prognoos. kaasnevad kulud ja nende katteallikad. SiM Lisaks eeltoodule märgime täiendavalt, et eelnõu väljatöötamise käigus on vaja analüüsida ka Võetud teadmiseks. Eelnõu kooskõlastamise käigus ootame SiMilt vabatahtlikke rolli ja kaasamise võimalusi laiapindsesse riigikaitsesse. konkreetseid ettepanekuid. SiM Praegu ei reguleeri kehtiv lennundusseadus mehitamata õhusõidukitega seonduvat. Võttes arvesse mehitamata õhusõidukite Mitte arvestatud. Teema vajab eraldi põhjalikumat analüüsimist ja läbi kiiret arengut ja nende kerget kättesaadavust ning järjest suurenevat kasutamist oleks vajalik nende määratlemine ja käitamise mõtlemist koostöös MKMiga. Teemat on võimalik lahendada reguleerimine seadusandluses. Lennundusseadusesse tuleb viia mehitamata õhusõiduki definitsioon, tingimused ja nõuded nende käitamiseks ning samuti üldsätted mehitamata õhusõidukite käitamise lennupiirangualade osas. Ühtlasi muud üldsätted, eraldiseisva seaduse muudatusega. mis on seotud mehitamata õhusõidukite kasutamisega ning integreerimisega üldisesse juba kehtivasse õigusruumi. Tulenevalt sellest, et lisaks tavakasutusele on võimalik mehitamata õhusõidukeid kasutada kuritegevuseks ning nende kasutamisega võib ja saab ohustada siseturvalisust ja -julgeolekut võib nende selle laadne kasutamine põhjustada märkimisväärset kahju, s.h kujutada ohtu inimelule. Näiteks on mehitamata õhusõidukit võimalik kasutada lõhkeseadeldisega kombineeritud rünnaku toimepanemiseks. Maailmasündmustest on teada, kus näiteks terrorirühmitus Daesh/ISIS on kasutanud lõhkeseadeldisega varustatud mehitamata õhusõidukeid rünnakute toimepanemiseks. Välistada ei saa ka võimalikku mehitamata õhusõidukiga toime pandavat keemiarünnakut. Ka selle puhul on maailmast on teada juhtum, kus Jaapani peaministri hoone katusele maandus tundmatut ainet kandev mehitamata õhusõiduk. Taoline mehitamata õhusõidukite käitamine on aga ohuks riigi julgeolekule ja avalikule korral, mistõttu on oluline, et riigi pädevatel asutustel oleks olemas õiguslikud võimalused ohtude ennetamiseks ja tõkestamiseks. Praegu on nimetatud õigused sätestatud mõnel juhul vastava asutuse tegevust käsitlevates regulatsioonides, samuti tuletatavad karistusseadustiku hädakaitseseisundist ja hädaseisundist, kuid ka lennundusseaduse kui valdkondlikus eriseadusega on õigusselguse huvides vaja sätestada Lennuametile, Politsei- ja Piirivalveametile, Kaitseväele, julgeolekuasutusele ning vanglateenistusele õigused mehitamata õhusõidukist lähtuva ohukahtluse ennetamiseks või tõrjumiseks. Eeltoodud asutustele tuleb luua mehitamata õhusõidukist lähtuva ohukahtluse ennetamiseks või tõrjumiseks õigus sundida mehitamata õhusõiduki käitajat mehitamata õhusõiduk maanduma; maandada ise mehitamata õhusõiduk, võtta enda kontrolli alla mehitamata õhusõiduki juhtimine, kasutada vahetut sundi mehitamata õhusõidukist lähtuva ohu tõrjumiseks või mehitamata õhusõiduk võtta hoiule või konfiskeerida.Siinjuures juhime tähelepanu sellele, et tegemist ei ole vaid Siseministeeriumi valitsemisala puudutava huviga ja vajadusega. Nagu eelnevalt välja toodud vajavad õiguseid mehitamata õhusõiduki lähtuva ohu ennetamiseks ja tõrjumiseks ka Lennuamet, Kaitsevägi ning teised siseturvalisust ja riigi julgeolekut tagavad asutused peale Kaitsepolitseiameti ja vanglateenistuse. Juhul, kui Justiitsministeerium toetab mehitamata õhusõidukist lähtuva ohukahtluse ennetamise ja tõrjumise sätte sisseviimist lennundusseadusesse oleme valmis esitama vastavasisulise meetme sõnastuse koos selgitava tekstiga. Siinjuures tuleb aga kindlasti arvestada seda, et see ei saa toimuda eraldiseisvalt vaid sellega peab kaasnema lennundusseadusesse kogu mehitamata õhusõidukite täienduse sisseviimine. Kaitseliit Esiteks leiame, et revisjoni raames oleks kohane vaadata üle ka Kaitseliidu ülesannete kirjeldus. Hetkel Mitte arvestatud. Küsimus lahendatakse vajadusel eraldiseisva on riigikaitse arengukavas püstitatud Kaitseliidule eesmärk täita muuhulgas ka maakaitse ülesandeid, eelnõuga, mille valmistab ette Kaitseministeerium. kuid Kaitseliidu seaduses see ülesanne ei kajastu. Riigikaitseseaduse § 5 lg 3 kohaselt sätestatakse juriidilise isiku riigikaitseülesanded tema tegevusala, eesmärki või ülesandeid reguleerivas seaduses. Kaitseliidu seaduses aga ei ole maakaitsega seoses sätestatud ühtegi ülesannet ega eesmärki, on üksnes mainitud, et Kaitseliidu struktuuris asuvad maakaitseringkonnad. Seda võib osaliselt põhjendada sellega, et maakaitse jaoks ettevalmistatavate üksuste roll on olla sõja ajal Kaitseväe koosseisus, see aga tingib omakorda olukorra, kus Kaitseliidu sõjaaja ja rahuaja juhtimisstruktuurid on erinevad, mis ei ole parim lahedus kriisidele reageerimise võimekust ja kiirust arvestades. Samuti on väga raske luua mõistliku juriidilist on struktsiooni maakaitseüksuste juhtimisele, kui maakaitseüksused asuvad sõja ajal kaitseväe koosseisus aga maakaitserinkonnad, mis neid üksusi administreerivad on Kaitseliidu struktuuriüksused. Kaitseliit Teiseks soovime, et revisjoni raames vaadeldaks ka vabatahtlikust riigikaitses laiemalt. Kuigi Kaitseliit Mitte arvestatud. Küsimus lahendatakse vajadusel eraldiseisva on riigikaitseorganisatsioon, siis tema ülesanded riigi sõjalisel kaitsmisel on Kaitseliidu seaduses eelnõuga, mille valmistab ette Kaitseministeerium. võrdlemisi üldiselt sätestatud. Võib isegi öelda, et Kaitseliidu seaduse kohaselt Kaitseliit organisatsioonina ei osale riigi sõjalises kaitsmises, vaid üksnes valmistab selleks ette võimeid so. annab oma liikmetele sõjalist väljaõpet. Sellega aga jääb eesmärgistamata suur osa Kaitseliidu tegevusest, kuna kõik Kaitseliidu liikmed ei ole kaitseväekohuslased. Õiguslikult tekkis teatud vaakum Kaitseliidu riigikaitseliste ülesannete osas riigikaitse seaduse jõustumisega, millega kadus mõiste "kaitsejõud" (mõistet on ekslikult kasutatud ka kontseptsioonis endas). Kaitsejõududena käsitleti rahuaja ja sõjaaja riigikaitse seaduses Kaitseväge ja Kaitseliitu, kes mõlemad allusid sõjaajal Kaitseväe juhatajale, kes sai seega rakendada neid vajadusel riigi sõjalisse kaitsesse. Praegusel hetkel aga see osa Kaitseliidust, kellel sõjaaja paigutust ja ülesandeid ei ole ei osale ka riigi sõjalises kaitses. Leiame, et Kaitseliidu seadus ja riigikaitseseadus pigem piiravad hetkel Kaitseliidu ja Kaitseväe koos tegutsemist, kuigi nende olemuslik eesmärk on väga sarnane, so. valmistumine ja osalemine riigi sõjalises kaitses. Antud küsimusele on juhtinud tähelepanu ka Riigikontroll enda käesoleva aasta maikuus tehtud auditis (Kaitseliidu valmisolek täita riigikaitse arengukavas ettenähtud ülesandeid), milles leiti, et kuigi riigikitse arengukavas 2013-2022 ette nähtud Kaitseliidu ülesanded on selgelt formuleeritud ning nende täitmine on üldjoontes plaanipärane siis Kaitseliidu eesmärgid, mis puudutavad riigikaitse arengukavast väljapoole jäävaid sisekaitse ja mittesõjaliste üksuste tegevusi on formuleeritud üldsõnaliselt. Samas hõlmab sisekaitse ja mittesõjaliste üksuste tegevus peaaegu poolt Kaitseliidu liikmeskonda, kes on samuti väljaõpetatud ning keda saaks rakendada riigikaitses. Kaitseliit Puuduliku eesmärgistatuse probleem puudutab ka korrakaitseülesannete täitmiseks vajalike Arvestatud. Väljaõppe nõuded ja kulude hüvitamine sätestatakse KorSi võimete ettevalmistamist. Kaitseliidu seaduses on sätestatud, et Kaitseliitu võib kaasata avaliku alusel antavas Vabariigi Valitsuse määruses. korra tagamisse, kuid ükski õigusakt ega arengukava ei kohusta selleks vajalike võimeid ette valmistama ega selleks ressurssi eraldama. Kaitseliidu üksuste korrakaitseülesannete täitmiseks võimalikule ebapiisavale väljaõppele olete viidanud ka riigikaitseõiguse muudatuste kontseptsioonis. Kaitseliit Viimasena juhime tähelepanu rahvusvahelise sõjalise koostöö mõistele. Riigikaitseseaduse mõistes Mitte arvestatud. Küsimus on juba lahendatud Kaitseliidu seaduse Kaitseliit rahvusvahelise sõjalise koostööga tegeleda ei saa, kuna Kaitseliitu ei ole rahvusvahelist muudatusega. sõjalist koostööd kirjeldavates sätetes mainitud. Praktikas aga osalevad näiteks liitlased nii Kaitseliidu õppustel kui ka vastupidi ning välja on kujunenud tihe koostöö teiste riikide vabatahtlike riigikatseorganisatsioonidega (näit. Marylandi Rahvuskaart). Seega vajaks riigikaitseseaduse vastav peatükk täiendamist selliselt, et luua juriidiline raamistik , mille alusel saaks ka Kaitseliit tegeleda rahvusvahelise sõjalise koostööga. Teema nr Teema Märkuse esitaja Märkuse/kommentaari sisu Arvestamata jätmise või arvestamise põhjendus 4.1 Riigi erikordade ja kaitseseisundite süsteemi ühtlustamine SiM Arvestatud osaliselt. Kaitseolukorra mõiste määratlemisel võetud arvesse erinevatest ohtudest tulenevaid mõjusid. Kaitseolukorra mõistet on Probleemi 1 lahenduste nr 1 ja 3 osas märgime, et toetame kaitsevalmidusastmete välja jätmist, kuid eelnõus täpsustatud selliselt, et oleks mõistetav, teeme ettepaneku defineerida vahetu oht põhiseaduslikule korrale või täpsustada ohu mõistet, kuna millal kohaldub HOS ja millal RiKS. Kuivõrd ErSSi ei põhiseaduslikke väärtusi ohustavad terve nimekiri tegevusi ja sündmusi, mida riigikaitse kontekstis silmas saa PS § 129 kohaselt ainult teatud piirkonnas välja ei peeta ning mille avaldumisel kaitseolukorda välja ei kuulutata. Samuti ei ole „konstitutsiooniliste kuulutada, siis ettepanekut võimaldada erakorralise põhimõtete mittetunnustamine“ õnnestunud sõnastus. Ühtlasi oleme seisukohal, et lahenduse nr 3 osas seisukorra väljakuulutamist üksnes teatud peab olema arusaadav, kuidas üks olukord läheb üle teiseks. Oleme nõus, et hädaolukorra seadus piirkonnas, ei ole arvestatud. Planeerimise, ohtuda (edaspidi HOS) ja riigikaitseseadus (edaspidi RiKS) peavad tegelema erineva mõjuga ohtudega, aga ohtude analüüsimise ja ohtude ennetamise ning nendeks eristamine ei saa olla absoluutne. Küsimus ei ole mitte ohuliigis, vaid selle mõjus. Erinevate ohtude valmistumise ühtlustamine vajab põhjalikumat adresseerimise esmatasand on erinevad eriseadused (nn küberkaitse seadus) ja korrakaitseseadus analüüsi ja terviklikku kontseptsiooni enne seaduste (edaspidi KorS), järgmine tasand on HOS ning meetmete ja reageerimise viimane tasand on alles RiKS. HOS muudatusi. reguleeriks eelkõige ja sealhulgas (lisaks õnnetustele) selliste inimtegevusest tingitud ohtude (küberründed, äkkrünnakud, terrorism jne) ennetamist, valmistumist ja lahendamist, millega ei kaasne vahetu oht Eesti iseolemisele. RiKS-i fookus (juhtimismudel ja meetmed) on eelkõige riigi ja põhiseadusliku korra kaitse korraldamine võõrriigi tegevusest tingitud vahetu ohu korral. Kui terroristlik või küberrünne ei ohusta vahetult Eesti põhiseaduslikku korda viisil, mis seaks riigi kestlikkuse küsimärgi alla, siis piisab ohuolukorra ennetamiseks, valmistumiseks, reageerimiseks eriseaduste ja HOS-i ning KorS-i meetmetest. Samuti märgime, et tulevikus peaks olema võimalus olukordi välja kuulutada üksnes teatud piirkonnas, mis praegu näiteks erakorralise seisukorra seaduse (edaspidi ErSS) § 2 lõike 3 kohaselt ei ole võimalik – erakorralise seisukorra võib Riigikogu Vabariigi Presidendi või Vabariigi Valitsuse ettepanekul oma koosseisu häälteenamusega välja kuulutada kogu riigis, kuid mitte kauemaks kui kolmeks kuuks. Lisaks oleme seisukohal, et kuigi ohtudeks valmistumine jääb ka edaspidi toimima kahe seaduse (HOS-i ja RiKS-i) alusel, peab ohtude analüüsimine, nende ennetamine, nendeks valmistumine (võime- ja operatiivplaneerimine) ja lahendamine (juhtimine, koostöö, staabid jne) toimuma võimalikult sarnastel 1 alustel ja koostoimes. SiM Antud selgitus. Ohtusid määratlevad erinevad Probleemi 2 suhtes on lahendusvariandina nr 2 välja pakutud, et kaitseolukorra kindlaks määramise asutused, mille alusel koostatakse valitsusele otsustuspädevus anda Vabariigi Valitsusele ning kehtestada kaitseolukorra määratlemise tingimused ja ohuhinnanguid - ohuhinnangute andmise süsteemi kord. Märgime, et ebaselgeks jääb, milline minister (ja ministeerium) on kaitseolukorra määratlemise võrreldes tänasega ei muudeta. Kaitseolukorra tingimuste ja korra koostamise eest vastutav. Arvestades teema ning ohtude hindamise sisu leiame, et otsuse aluseks võivad olla lisaks ohuhinnangutele ka tegemist on eelkõige Siseministeeriumi vastutusalaga ja seega teeme ettepaneku määrata määruse muud asjaolud. Eraldi määruse kehtestamine koostamise eest vastutavaks Siseministeerium. Samas peame oluliseks, et regulatsiooni loomisel säiliks ohtude hindamiseks ei ole vajalik, kuivõrd tegemist paindlikkus ja regulatsioon ei saaks liiga piiravaks. Regulatsioon peab võimaldama jõuda kiirelt selgusele, on valitsuse enesekorraldusõigusega. kas riik on kaitseolukorras ja kui on vajalik kaitseolukord välja kuulutada, siis regulatsioonis toodud asjaolude hindamine ei tohiks liigse detailsuse tõttu muutuda takistavaks kaitseolukorra välja 2 kuulutamisel.  SiM Võetud teadmiseks. Probleemi lahendusvariandi nr 3 osas toetame alternatiivi 3 – valitsuse otsus edastatakse Riigikogule teadmiseks ning Riigikogul on võimalus otsustada, et kaitseolukorra määramiseks puuduvad alused, ning lõpetada Riigikogu otsusega kaitseolukorras rakendatud meetmed, kui Riigikogu leiab, et puudub oht, mis 3 õigustaks kaitseolukorra kehtestamist. Tegemist oleks õigusega panna veto valitsuse otsusele. KaM Toetame eesmärki luua ühtne ja terviklik kriisiolukordade ning nende lahendamiseks Võetud teadmiseks. väljakuulutatavate erikordade raamistik, mis tagaks tänasega võrreldes suurema õigusselguse ja aitaks vältida juhtimise dubleerimist. Samuti toetame eesmärki lihtsustada ja muuta selgemaks 4 erinevate meetmete kasutusele võtmine ohuolukordade lahendamiseks. KaM Muudatuse tagajärjel ei tohi võrreldes kehtiva õigusega tekkida olukord, kus kriisi või Võetud teadmiseks ja arvestatud. ohuolukorra lahendamiseks vajalike meetmete kasutamise eelduseks on otsus, mida kehtiv õigus ette ei näe. Näiteks riigivara ümberjaotamine (RiKS § 5 lg 5) või täiendavate riigireservide kasutusele võtmine peab toimuma võimalikult kiirelt, et ohule anda võimalikult selge ja 5 konkreetne vastus. KaM Kaitseministeeriumi hinnangul olulisi muudatusi uue mõiste „kaitseolukorra“ kasutamisega ei Mitte arvestatud. Süsteemi terviklikkuse ja kaasne ning olukorra ümber nimetamisega ei suurendata õigusselgust. Olemasolevasse süsteemi saab õigusselguse tagamiseks on vajalik tähistada ja inkorporeerida ka seni eraldi seadustes kasutatavad meetmed, sealhulgas erakorralise seisukorra ajal eristada neid olukordasid, mis kujutavad ohtu riigi kasutatavad. eksisterntsile olukordadest, mis puudutavad üksnes elanikkonda, looduskeskkonda (tsiviilkriisid). Lisaks tuleb selgelt eristada olukordasid ja olukordade lahendamiseks väljakuulutatud erikordasid, mis annavad võimaluse kasutatada vajalikke meetmeid (volitusi, juhtimiskorraldus jne). 6 KaM Oleme seisukohal, et kehtivas riigikaitseseaduses sätestatud meetmete rakendamise süsteem on Mitte arvestatud. Kaitseseisundite regulatsiooni ei riigikaitseõiguse seisukohalt mõisteliselt loogiline ja selgelt seostatud pädevuste ja meetmete ühtne tervik, arvesta erakorralisest seisukorrast tulenevate mis ei vaja põhimõttelist ümberkorraldust, vaid praktilist rakendamist kuna riigikaitseseadus on tänaseks ohtude ennetamise ja tõrjumise vajadusega. alles 2 aastat kehtinud. Arvestamata ei tohi jätta katseseisundite mõistetega seonduvat võimalikku Erakorralise seisukorra regulatsiooni heidutuslikku ning kohustavat mõju, mida kontseptsioonis ei ole käsitletud. inkorporeerimisel riigikaitseseadusesse on vajalik ka meetmete süsteemi korrastamine ning ühtlstamine. 7 KaM Kavandatava senise selgelt mõistetava igapäevase riigi kaitseks valmistumise kohustuse Antud selgitus. Kaitseolukorra mõiste kasutusele kaotamisega võib hägustuda riigikaitseülesannete täitmise vajadus. See võib negatiivselt võtmine ning kaitsevaldmiduse astmete kaotamine mõjutada protsesse, mida on tehtud laiapindse riigikaitse käivitamiseks ning toob halvimal juhul ei mõjuta riigi kaitseks valmistumist. Riigi kaitseks olukorra, kus ohule mõeldakse vaid ohuga reaalselt silmitsi seistes, mitte aga neid ennetades või valmistumise aluseks on seadusega või seaduse ettevaatavalt planeerides. Seega on selgesõnaliselt vajalik sätestada kohustus avalikule sektorile alusel asutustele ja isikutele määratud planeerida ja olla valmis igal ajahetkel laiapindse riigikaitse ülesandeid täitma. Täpsema seisukoha riigikaitseülesanded, riigi kaitsetegevuse kava ning muudatuste rakendatavuse ja kohaldatavuse, sh kaitseolukorra mõju osas, saame kujundada tulevikus teised strateegilised dokumendid. Riigi kaitseks eelnõu ja seletuskirja koostamise ja kooskõlastamise käigus. valmistumise parandamiseks täpsustatakse eelnõuga riigikaitseülesannete täitmise regulatsiooni. 8  KaM Kaitseministeerium toetab kontseptsioonis toodud ideed ja eesmärki ohu Võetud teadmiseks ja arvestatud. tõrjeks vajalike meetmete järkjärgulisest rakendamisest vähendades sellega erikorra väljakuulutamisest tulenevat sõltuvust. Kaitseministeerium toetab olemasolevate 9 põhimõtete, sealhulgas igapäevase ettevalmistuse kohustuse säilitamist. KaM Toetame olemasolevasse süsteemi hädaolukorra, erikorra ja erakorralise seisukorra Võetud teadmiseks. lahendamise inkorporeerimist ning RiKSi põhimõttelise muudatuse sisse viimist, mis võimaldaks sundkoormisi rakendada üldise kaitsevalmiduse faasis. Mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni osas tuleb lähtuda senises õiguskorras sätestatust ning mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamine ning sidumine erinevate erikordadega või 10 olukordadega peab olema minimaalne. KaM Kaitseministeerium toetab riigikaitseõiguse edasist konsolideerimist, mis muudab Võetud teadmiseks. valdkonna selgemini jälgitavaks, jättes õiguse kujundada lõplik seisukoht ülaltoodu 11 valguses seaduseelnõu väljatöötamise käigus. KaM Kaitseministeeriumi hinnangul tekitab vääriti mõistmist pidev tahe eristada relvastatud (sh Antud selgitus. Eelnõuga soovitakse täpsustada, sõjalist) tegevust riigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra ning suveräänsuse kaitsest (ilmekas millistel juhtudel on õigustatud väljakuulutada näide on lk 26 olev joonis 3, mis peaks kirjeldama olukordade jaotust vastavalt ohtudele). erakorraline seisukord ja sõjaseisukord. Selline lähenemine ei ole jätkusuutlik, nagu näitab ka kontseptsioonis väljatoodu. Riigi sõjaline Õigusselguse põhimõttest lähtuvalt peab igale kaitsmine on osa täitevvõimust, mille eesmärk on ühtlasi Eesti riigi iseseisvuse ja sõltumatuse, kodanikule olema arusaadav, mis olukorras võib riik tema maa-ala, territoriaalvete ja õhuruumi lahutamatu ja jagamatu terviklikkuse ning kehtestada tavapärasest riigikorraldusest erineva põhiseadusliku korra kaitse. Selle eesmägi kaitset ei saa võtta osadeks ning näha vaid üksikute korralduse ning asuda piirama tavaolukorrast asutuste tegevust, vaid tegemist on riigivõimu üldise ülesandega, kes valib ka ülesande erineval viisil põhiõigusi ja -vabadusi. täitmiseks vajaliku jõu, sealhulgas relvastatud kaitse. 12 KaM Kaitseministeerium ei saa nõustuda kontseptsioonis toodud arvamusega, et kõrgendatud Antud selgitus. RiKS § 2 lg 1 sätestab küll riigikaitse kaitsevalmiduse korral ei ole üheselt arusaadav, kas selle võib välja kuulutada põhiseadusliku laia eesmärgi, kuid edasine seaduse regulatsioon ei korra kaitseks. RiKSi § 2 lõike 1 kohaselt on riigikaitse eesmärk säilitada Eesti riigi iseseisvus ja kanna antud eesmärki selgelt edasi, et oleks üheselt sõltumatus, tema maa-ala, territoriaalvete ja õhuruumi lahutamatu ja jagamatu terviklikkus ning arusaadav, kas kõrgendatud kaitsevalmidust saab põhiseaduslik kord. Seega on kõrgendatud kaitsevalmidus kasutatav igas olukorras, mis võib rakendada ka erakorralise seisukorra tarbeks. ohustada Eesti põhiseaduslikku korda, sealhulgas relvastatud konflikti olukorras. Kaitseministeerium juhib Õigusselguse põhimõttest lähtuvalt peab igale tähelepanu, et seaduse koostamisel jõuti järeldusele, et valmidusastmete kasutamise piirdumine vaid kodanikule olema arusaadav, mis olukorras võib riik relvajõududega ei ole eesmärgipärane riigikaitse kehtestada tavapärasest riigikorraldusest erineva korraldamisel, kuivõrd relvajõud on vaid osa riigikaitse süsteemist (riigikaitse lai käsitus). Seega korralduse ning asuda piirama tavaolukorrast on oluline olukorra lahendamiseks vajalike ametiasutuste ja neid toetavate süsteemide viimine erineval viisil põhiõigusi ja -vabadusi. Eelnõuga samale valmistustasemele. säilitatud põhimõte, et olukorra lahendamiseks vajalike asutuste ja isikute riigikaitseülesannete täitmiseks tuleb luua vajalik valmidus ning vastavalt olukorrale asuda ettenähtud ulatuses ja nõuetele vastavalt täitma riigikaitseülesandeid. 13  KaM Kontseptsioonis on läbivalt kasutatud mõistet „rahuaeg“ ilma, et oleks tagatud õigusselgus ja Antud selgitus. Rahuaeg on määratlemata ühtne arusaam mõiste sisust. Kuivõrd riigiõigussüsteem on pidevalt muutumises, ei ole võimalik õigusmõiste, mida ei ole plaanis ka eelnõuga üheselt aru saada, millist olukorda ja millise seisuga tuleb käsitleda tavapärast riigikorraldust. sisustada. Tavapärase riigikorraldusega on tegemist, Praegu kontseptsioonis välja pakutu ei ole üheselt mõistetav ning ei täida eesmärki muuta kui lähtutakse põhiseaduses ja selle alusel riigikaitseõigust selgemaks. Oleme seisukohal, et kontseptsiooni eesmärgi saavutamiseks tuleb kehtestatud seadustes määratletud eelnevalt määratleda baasteenused, hüved mis on isikul tavaolukorras. riigijuhtimiskorraldusest ning piiravate meetmete aluseks on avaliku korra kaitseks rakendatavad seadused. Rahuaja mõistet on kasutatud ka kehtivas RiKS (vt § 1 lg 1 ja § 40 lg 2) ja selle seletuskirjas. 14 KaM Täiendavat tähelepanu tuleks pöörata hädaolukordade ning kaitseolukordade selgemale Võetud teadmiseks ja arvestatud. 15 eristamisele õigusaktides. Riigikohus Kavas on luua kaitseolukorra instituut (sarnaselt olemasolevale hädaolukorra instituudile), mis võimaldaks Võetud teadmiseks. reageerida olukorras, kus pole veel alust erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra (erikorra) välja kuulutamiseks või pole veel jõutud seda teha (ptk 4.1.3.1). Kui see asendab praegu riigikaitseseaduses (RiKS) sisalduvad kaitsevalmiduse astmed, nagu kontseptsioonis välja toodud, ning võimaldab adekvaatselt reageerida ka tsiviilühiskonnas (avaliku korra tagamiseks ja riigi sõjaliseks kaitseks valmistumiseks), võib 16 see olla mõistlik. RIA Kontseptsioon seab sihiks luua ühtne ja terviklik kriisiolukordade ning nende lahendamiseks Võetud teadmiseks. Ettepanek ei vaja seaduse väljakuulutatavate erikordade raamistik, mis toetaks riigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra tagamist ning tasemel muudatusi. Ettepanek edastatud SiMile, kes tagaks, et erinevate tsiviil- ja sõjalistele kriisidele reageerimine toimuks kogu ulatuses sarnastel alustel. hindab küberintsidendi välja jätmist hädaolukordade Kontseptsioonis tõdetakse, et riigikaitse ei ole enam pelgalt sõjaline kaitse, vaid hõlmab ka elanikkonna nimekirjast. kaitset, mistõttu laiendatakse selles osas ka riigikaitse eesmärki. Seejuures tõusetub aga kontseptsiooni eesmärke ning kavandatavaid muudatusi silmas pidades küsimus küberintsidentide ennetamise ja lahendamise allutamise otstarbekuses hädaolukorra seadusele (HOS). Oleme seisukohal, et võrgu- ja infosüsteemidest tingitud ohu realiseerumisel tekkiva kriisiolukorra juhtimise hõlbustamine on hädaolukorra lahendamise plaani (HOLP) alusel kaheldav - heaks näiteks on siinkohal 2017. aastal toimunud ID-kaardi kriis, mille lahendamisel toimis asutuste vaheline koostöö HOS- st ja HOLP-st sõltumatult. Ka kontseptsioonis märgitakse, et hädaolukorra juhtimiskorralduse reguleerimine HOLP-s ei ole terviklik lahendus, kuna võib tekkida hädaolukord, mille lahendamise kohta ei ole asutused HOLP-i koostanud. Niisamuti ei toeta meie hinnangul küberintsidendist tekkida võiva kriisi ennetamist HOS alusel koostatav hädaolukorra riskianalüüs, kuivõrd see ei saa hõlmata kõiki potentsiaalseid ohustsenaariume, mis küberruumis võivad käivituda ja kriisiolukorraga päädida. Küberintsidendi tagajärjed on asjaoludelt erinevad, mistõttu ei saa neid hädaolukorra riski hindamisel ka piisava ettenähtavusega ammendavalt loetleda. Liiatigi võib küberintsident ühest küljest vallandada tsiviilkriisi, kuid teisalt kujutada ohtu põhiseaduslikule korrale ja ohustada riigi julgeolekut ning positsioneerub sarnaselt terroristliku tegevusega hübriidohtude kataloogis. Seetõttu on riigikaitse seaduse (RiKS) alusel koostatav kaitsetegevuse kava küberturvalisuse tagamise kavandamisel riigi julgeolekut ähvardava ohu ennetamise ja tõrjumise osas igati sobiv ja piisav planeerimisinstrument. Hädaolukordade juhtimiskorralduse probleemide seas on kontseptsioonis ühena toodud hädaolukorra lahendamist juhtiva asutuse käsuõiguse puudumist avaliku halduse ülesannete täitjate üle. Probleemi plaanitakse lahendada halduskoostööseaduse täiendamise teel ning selles muu hulgas sätestada, millistel tingimustel ja juhtudel allub valitsusasutus teisele 2 (2) 17 valitsusasutusele väljaspool üldise alluvuse korda, kui see on vajalik valitsusasutuste koostöö või mitme valitsusasutuse pädevusse kuuluva haldusülesande täitmise huvides. Kavandatava muudatuse vajadust  Vabariigi Kontseptsiooni kohaselt tuleb kehtestada kord, mille kohaselt teavitatakse riigipead ja Riigikogu valitsuse Antud selgitus. Kaitseolukorra otsus edastatakse Presidendi kaitseolukorra otsusest viivitamatult. Samuti tuleb kaaluda, kas valitsuse otsus, mis kinnitab Riigikogule ja presidendile teadmiseks, kuna antud Kantselei kaitseolukorras olemist, vajab Riigikogu heakskiitu või kas siinkohal piisab nt Riigikogu teavitamisest. põhiseaduslikud institutsioonid omavad rolli Riigikorralduse ja põhiõiguste piirangute puhul, mis väljuvad tavapäraseriigikorralduse raamidest, tuleb kaitseolukorra lahendamisel, eelkõige kui tekib tagada vastavate otsuste demokraatlik legitiimsus ka rahu ajal. Seetõttu peab ka kaitseolukorra vajadus erakorraline seisukord või sõjaseisukord kehtestamise puhul olema tagatud Riigikogu sisuline (kaas)otsustusõigus. välja kuulutada. Kaitseolukorra lahendamiseks erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamisega Riigikogu poolt tagatakse otsuse demokraatlik legitiimsus. Kaitseolukorra otsust eelnõu kohaselt Riigikogule ja Vabariigi Presidendile heakskiitmiseks ei esitata - täpsemad selgitused esitatud eelnõu seletuskirjas. 18 Riigikantselei Riigikantselei nõustub seisukohaga, et muutunud julgeolekuolukorra tõttu on vaja eri seadustes Võetud teadmiseks. ajakohastada ja ühtlustada riigikaitset puudutavad sätted, kujundada riigikaitseseadus (edaspidi RiKS) riigikaitseõiguse üldseaduseks ning inkorporeerida RiKSierakorralise seisukorra seadus (edaspidi ErSS) ja riigikaitseliste sundkoormiste seadus. Allpool on välja toodud 19 küsimused, mille kohta soovime anda lisakommentaare. Riigikantselei Toetame RiKSist kaitsevalmiduse astmete väljajätmist ning mõiste kaitseolukord kasutusele võtmist, mille Võetud teadmiseks ja arvestatud osaliselt. eesmärk on siduda ja ühtlustada riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardavateks ohtudeks Kaitseolukorra otsus edastatakse Riigikogule ja valmistumise ja nende tõrjumise regulatsioon. Peame oluliseks, et kaitseolukorras on võimalik ohu Vabariigi Presidendile teadmiseks. ulatusest ja kahjustatavate õigushüvede olulisusest lähtudes kehtestada ja kohaldada isikute põhiõigusi ja - vabadusi piiravaid meetmeid, võtta kasutusele riigi lisavahendeid ja varusid ning määrata ja kohustada isikuid täitma riigikaitseülesandeid. Kavandatava muudatuse tõttu on vaja riigikaitse planeerimisse hõlmata riigikaitse arengukava ja riigi kaitsetegevuse kava kaudu ka põhiseaduslikku korda ähvardavateks ohtudeks valmistumine ja nende tõrjumine. Nõustume ettepanekuga anda kaitseolukorra kindlaksmääramise otsustuspädevus valitsusele ning kohustada valitsust edastama otsus Riigikogule kinnitamiseks. 20 Teema nr Teema Märkuse esitaja 4.2 Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamise ja lõpetamise tingimused SiM 1 SiM 2 KaM 3  KaM 4  Märkuse/kommentaari sisu ralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamise ja lõpetamise tingimused Probleemi 1 lahendusvariandi osas märgime, et terminite osas peaks olema selge, mida peetakse silmas „muude mittekonventsionaalsete rünnakute“ all ja mis ei ole relvastatud ning mis ohustavad põhiseaduslikku korda. Palume seda regulatsiooni loomisel arvestada. Toetame probleemi 3 lahendusvarianti, et seaduse tasandil määratakse erikorrad, mille puhul rakendub rahvusvahelisest õigusest tulenev teavitamiskohustus, ning kehtestada teavitamise kord. Samuti oleme seisukohal, et teavitajaks peab sellises olukorras olema Välisministeerium. Kaitseministeerium ei toeta sõjaseisukorra väljakuulutamise ja lõpetamise tingimuste kehtestamist. Sõjaseisukorra väljakuulutamine on poliitiline otsus ning vältida tuleks tingimuste kehtestamisega selle väljakuulutamise või välja kuulutamata jätmise kohustust, sama sõjaseisukorra lõpetamise korral. Kuigi sõjaseisukorra väljakuulutamise õigus on Riigikogul ja erandkorras ka Vabariigi Presidendil, peab sõjaseisukorra rakendamist korraldama Vabariigi Valitsus. Seega on Vabariigi Valitsus pädev hindama, kas sõjaseisukorra jätkumine on vajalik (koormav) või ei. PSi § 87 punkti 3 kohaselt Vabariigi Valitsus korraldab seaduste, Riigikogu otsuste ja Vabariigi Presidendi aktide täitmist. Kaitseministeeriumi hinnangul on tegemist piisavalt selge sättega, mis paneb Valitsusele kohustuse hindamaks, kas sõjaseisukorra kestmine on vajalik või ei. Kontseptsiooni kohaselt (lk 26) kavandatakse täpsustada sõjaseisukorra ja erakorralise seisukorra väljakuulutamise tingimusi selliselt, et: 1) sõjaseisukord kuulutatakse välja Eesti riigi iseseisvuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud relvastatud rünnaku või selle ohu tõrjumiseks; 2) erakorraline seisukord kuulutatakse välja muude mittekonventsionaalsete rünnakute, konstitutsiooniliste põhimõtete mittetunnustamisest või nende eiramisest tuleneva ohu ja põhiseaduslike institutsioonide toimimist oluliselt ähvardava ohu tõrjumiseks. Kaitseministeeriumi hinnangul jääb selle ettepaneku puhul ebaselgeks, kas autorite arvates tähendaks ettepanek, et sõjaseisukorra väljakuulutamine võiks olla ajendatud ainult konventsionaalsest rünnakust ning muudel puhkudel (nt küber, hübriid) tuleb kasutada erakorralise seisukorra reeglistikku? Selline piirang tundub ebaloomulik, arvestades, et näiteks Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonis on nii küber- kui hübriidohtude puhul võimalik artikkel 5 välja kuulutada. Kuna kontseptsiooni keskne eesmärk on viia riigikaitseõigus kooskõlla tänaste ja tulevaste arengutega, siis tundub ebamõistlik defineerida sõjaseisukord nii kitsalt. Lisaks piiraksime sel juhul ka enda võimalusi olukorrale reageerida. Kontseptsioonis peetakse vajalikuks teavituskohustuse reguleerimist seaduse tasandil, et tagada Eesti poolt rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustuste täitmine. Nõustume, et kontseptsioonis kirjeldatud probleemi lahendamiseks, eesmärgiga tagada õigusselgus teavituskohustuse täitja isiku osas, võib kaaluda vastava kohustuse selget määratlemist seaduse tasandil. Seejuures tuleb arvestada, et ÜRO põhikirja artiklis 51 sätestatud teavitamiskohustuse täitmine on imperatiivne – relvastatud kallaletungi puhul tuleb organisatsiooni liikmel enesekaitseõiguse rakendamiseks võetud meetmetest Julgeolekunõukogu viivitamata teavitada. Seevastu Euroopa inimõiguste ja vabaduste konventsioonis (EIÕK) ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise paktis (KPÕRP) sätestatud teavituskohustuste täitmine on vajalik juhul, kui riik on olukorras, mis tingib konventsioonis ning paktis sätestatud kohustustest taganemise. Teavitamiskohustus tuleneb ka ELi õigusest tulevate vabaduste piiramise korral (vt Euroopa Liidu toimimise lepingu art 347). Juhinduvalt välissuhtlemisseaduse § 23 lõikest 1 tagab välislepingu täitmise Vabariigi Valitsus või selleks volitatud valitsusasutus. Seadusest tulenevate selgemate juhiste puudumisel peaks eelnevalt nimetatud teavituskohustusi seega praegu täitma Vabariigi Valitsus. Teavitamiskohustuse täitmist käsitleva täiendava regulatsiooni väljatöötamise vajaduse hindamiseks tuleb eelnevast sõltuvalt konsulteerida Riigikantseleiga ning selgitada, kas Vabariigi Valitsuse asemel võiks teavituskohustuse täita välissuhtlemise või riigikaitse valdkonna eest vastutav ministeerium – ehk tegemist on täitevvõimu sisese töökorralduse küsimusega. Arvestamata jätmise või arvestamise põhjendus Võetud teadmiseks ja arvestatud. Võetud teadmiseks. Antud selgitus. Eelnõus täpsustatakse sõjaseisukorra väljakuulutamise tingimusi laialt hõlmates lisaks konventsionaalsetele rünnakutele ka muid rünnakuid või ohtusid rünnakuks. Eelnõu kohaselt kuulutab Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul Eesti riigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud relvastatud rünnakust või sellega samaväärsest rünnakust või agressioonist või nende ohust põhjustatud kaitseolukorra lahendamiseks välja sõjaseisukorra (edaspidi sõjaseisukord), kui kaitseolukorda ei ole võimalik lahendada ilma käesolevas seaduses sõjaseisukorra ajaks ettenähtud juhtimisvolitusi või põhiõigusi ja - vabadusi piiravaid meetmeid rakendamata. Antud selgitus. Eelnõus sätestatakse, et kui kaitseolukorra ajal kaldutakse kõrvale rahvusvahelise lepinguga võetud isikute õiguste ja vabaduste kaitse kohustusest, siis korraldab Välisministeerium rahvusvahelises lepingus sätestatud isikute teavitamise. Kui kaitseolukorra ajal on vaja rakendada isikute põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid, mis võivad kahjustada siseturu toimimist Euroopa Liidu Toimimise Lepingu artikli 347 tähenduses, teavitab minister, kelle vastutusvaldkonnas meedet rakendatakse, Euroopa Liidu nõukogu ja komisjoni sellistest piiravatest meetmetest enne nende rakendamist. Regulatsiooni väljatöötamisel konsulteeritud Riigikantselei ja Välisministeeriumiga. Teema nr Teema Märkuse esitaja 4.3 Riigikaitsevaldkonna koordineerimiseks loodud koostöökogude ülesannete täpsustamine SiM 1 SiM 2 KaM 3 KaM 4  RIA 5 Vabariigi Presidendi Kantselei 6  Vabariigi Presidendi Kantselei 7 Riigikantselei 8 Riigikantselei 9 Riigikantselei 10  Märkuse/kommentaari sisu aitsevaldkonna koordineerimiseks loodud koostöökogude ülesannete täpsustamine Probleemi 1 lahenduse osas märgime, et RKN koosseisu vähendamises näeme me järgmist probleemi – kui eesmärk on kriisiolukorras vältida mittevajalikke tegevusi, et tagada otsustav ja kiire tegevus, siis juhul kui RKN-i kuulub vaid peaminister, kes peab seal „esindama Vabariigi Valitsuse kui terviku seisukohta“, siis praktikas tähendaks see, et enne kui peaminister saab minna RKN-i tervikliku seisukohaga, peaks sellele eelnema Vabariigi Valitsuse istung, kus kujundatakse ühtne olukorrapilt, seisukoht jne. See omakorda tähendaks ajalist viivitust. Seega ei toeta me RKN-i koosseisu vähendamist, seda enam, et RKN ei ole otsustaja, vaid presidenti nõustav tööformaat. Teeme ettepaneku, et RKN-i kutsutakse ka Kaitsepolitseiameti, Politsei- ja Piirivalveameti ning Välisluureameti peadirektorid. Oluline on, et nimetatud asutuste esindajad saaksid kaitseolukorras kiiresti kokku ja kõik, sh ka Riigikogu kaasataks kiiresti protsessi. Samuti võiks kaaluda kriisolukordades RKN-i ja Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni nö ühisistungeid, et vältida ajakulu ning sisuliselt sama teabe jagamist kahes erinevas komisjonis. Ühtlasi toetame alternatiivset lahendust, et sätestatakse ka muud olukorrad, millal peaks president RKN-iga konsulteerima, näiteks sõjaseisukorra väljakuulutamisel agressiooni tõttu. Probleemi 2 lahenduse osas märgime, et toetame, et valitsust abistavate komisjonide töö tuleb muuta võimalikult paindlikuks, aga ei toeta alternatiivi muuta Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni alakomisjoniks. Selleks, et valitsuse tasandil oleks ühtne riigikaitse ja kriisireguleerimise planeerimine ja valmistumine, ei ole vaja meie hinnangul komisjone vormiliselt ümber korraldada. Oluline on integreerida HOS-i ja RiKS- i alusel ohtude ennetamise, nendeks valmistumise ja lahendamise korraldus, arvestades, et piirid tsiviilkriiside ja kaitseolukordade vahel on juba hägustunud. Kuidas seda täpselt korraldatakse, võiks jääda Vabariigi Valitsuse määruse tasandile. Lahenduseks võiks olla panna ülesanded valitsusele, kelle otsustada jääks, kuidas ta ülesannete täitmiseks komisjone loob. Kontseptsiooni kohaselt planeeritakse riigikaitse nõukogu (RKN) tõhusama toimimise eesmärgil selle koosseisu vähendada. Pakutud muudatuse eesmärk on kiirendada otsustusprotsessi dubleerivate mehhanismide vähendamisega. Kehtiva RiKSi kohaselt kuulub komisjoni koosseisu Kaitseväe juhataja, olles RKNis ainuke sõjaväeliselt korraldatud valitsusasutuse juht. Riigi sõjalise kaitse eest vastutava isiku kaasamine komisjoni koosseisu on ka edaspidi vajalik ja kohane. Kaitseministeerium toetab lähenemist, mille kohaselt vastutab riigi julgeoleku koordineerimise eest strateegilisel tasandil Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjon. Probleem 2 lahendusettepanek. Kontseptioon toob veel ühe eesmärgina välja riigikaitse valdkonna koordineerimiseks loodud koostöökoguse ülesannete täpsustamist, et paralleelsete koostöökogude ülesanded ja töökorraldus tagaks kriisiolukorras kiire kooskõlastatud tegevuse. Arvestades riigi tegevuste koordineerimise organite paljusust, toetame riigihalduse ökonoomsuse huvides lahendusettepanekutes toodud alternatiivi kujundada sarnaselt küberjulgeoleku nõukoguga Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon ümber Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni alamkomisjoniks. Probleem 1 lahenduse osas on menetluse kohustusliku pikendamise asjakohasus küsitav. Riigi põhiseaduslikku korda ja rahu ohustavad olukorrad nõuavad ohu efektiivseks tõrjumiseks kiiret riigipoolset reageerimist. Nii võib ette tulla olukord, kus riigipea jõuab veel teha Riigikogule ettepaneku sõjaseisukorra väljakuulutamiseks, küll aga ei ole enam piisavalt aega, et kutsuda kokku RKN. Sellisel juhul aeglustab pakutud regulatsioon menetlust ja takistab efektiivset riigikaitset. Ka puudub sättel õiguslik mõju, kuna pakutud lahenduse kohaselt jääb riigipea oma otsuse tegemisel vabaks. Samuti on kaheldav regulatsiooni põhiseaduspärasus. Riigikohus on kinnitanud, et seadusandjal puudub õigus kitsendada riigipeale põhiseadusega määratud volitusi menetluslike piirangutega. Riigipea otsusele esitada Riigikogule sõja või erakorralise seisukorra väljakuulutamise ettepanek põhiseadus täiendavaid menetlus- ega kooskõlastusnõudeid ei sea. Riigipea kohustus kutsuda enne ettepaneku tegemist kokku RKN piirab presidendi ettepaneku õigust oluliselt. Menetluse ajalise venimise tõttu võib ettepaneku esitamine osutuda hoopis mõttetuks. Säärane piirang ei oleks kooskõlas põhiseaduses sätestatuga. Tagamaks asjakohast eesmärki, et iga riigipea antud otsus põhineks julgeolekuasutuste antud aja- ja asjakohastel ohuhinnangutel, on seadusandjal võimalik täpsustada vastavate valitsustasutuste teavitamiskohustusi. Riigipea ja peaministri ning valitsuste liikmete vastastikune suhtlemine ja seisukohtade kooskõlastamine on (praktikas hästi toimiv) pidev protsess, mida ei muuda sisuliselt tõhusamaks ühekordne RKN kokkukutsumise nõue. Kontseptsiooni koostajad pakuvad seaduse tasandil sätestada, et tulevikus kuuluvad RKN koosseisu riigipea, Riigikogu esimees ja peaminister.6 Alternatiivina pakub kontseptsioon, et RKNi võiks kaasata teisi ministreid vaid peaministri ettepanekul. Pakutud lahenduste põhiseaduspärasus on küsitav. Põhiseaduse (PS) § 127 lg 2 mõtte kohaselt on presidendi juures oleva RKN ülesandeks nõustada riigipead. Põhiseadusega riigipeale määratud nõuandva organi säte kaotab oma mõtte, kui riigipeal puudub sisuline õigus otsustada, kelle käest asjakohast nõu küsida. Seega peab riigipeale – väljaspool nõukogu efektiivse toimimise vajadustest tingitud piirangutest - jääma õigus kutsuda RKNi juurde neid ministreid ja spetsialiste, keda ta päevakorras olevate küsimuste kohta küsitleda soovib. Tuleb asuda seisukohale, et pakutud säte piiraks riigipeale põhiseadusega antud õigusi ülemääraselt. Peaministri kui valitsuse juhi seisukoht ei asenda täiel määral teiste valitsuse liikmete võimalikku arvamust. Peaministri pädevusi piirab põhiseadusega tagatud Vabariigi Valitsuse kollegiaalne pädevus ning ministrite õigus juhtida asjakohaseid ministeeriumeid. Siinkohal on asjakohane tähendada, et PS § 129 kohaselt teeb Riigikogule ettepaneku erakorralise seisukorra välja kuulutamiseks Vabariigi Valitsus, mitte peaminister. Nõustume ettepanekuga sätestada seaduses kohustus, et erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamise ettepaneku tegemise otsustamisel tuleb kokku kutsuda Riigikaitse Nõukogu (edaspidi RKN), kus Vabariigi President kuulab ära peaministri kui valitsuse juhi ning Riigikogu esimehe kui Riigikogu esindaja seisukoha erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamise kohta. Samasugune kohustus RKN kokku kutsuda tuleb meie hinnangul määrata mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamise ettepaneku tegemisel ning sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni väljakuulutamisel agressiooni tõttu. Samuti toetame ettepanekut määrata RKNi koosseisu Vabariigi President, Riigikogu esimees ja peaminister, kes esindab valitsuse kui terviku seisukohta. Toetame lahendust, mille kohaselt Vabariigi President võib peaministri ettepanekul nimetada RKNi liikmeks teisi ministreid. Vabariigi Presidendi palvel kaasaks peaminister RKNi töösse valitsusasutuste esindajaid, kes nõustavad RKNi liikmeid konkreetsetes riigikaitsega seotud küsimustes. Toetame lähenemist, et valitsuskomisjonide töö tuleb muuta võimalikult paindlikuks ning reguleerida nende ülesanded ja töökorraldus seadusest madalama õigusaktiga. Oleme seisukohal, et ei ole õige kujundada kriisikomisjoni ümber julgeolekukomisjoni alakomisjoniks, sest nende komisjonide töö fookus on erinev (kriisikomisjon koordineerib hädaolukordadeks valmistumist ja kriisireguleerimise ülesannete täitmist ning julgeolekukomisjon riigikaitse planeerimise, arendamise ja korraldamisega seotud tegevusi). Arvestamata jätmise või arvestamise põhjendus Mitte arvestatud. Enne RKN-i istungit peab valitsus olema kohtunud ja kujundanud oma seisukoha. Valitsuse seisukoha kujundamine ei saa toimuda paralleelselt RKN-i istungiga. RKN ei ole formaat, kus valitsus saaks oma seisukohta kujundada. RKN on Vabariigi Presidenti nõustav organ. PPA, KAPO ja Välisluureameti peadirektori saab Vabariigi President kaasata, kui ta seda soovib. Kaaluda võib ühisformaadis nõupidamise pidamist. Seda ei pea seaduse tasandil reguleerima, selle võimaluse võib sätestada RKN-i töökorras ja VVJK põhimääruses. Võetud teadmiseks. Seadustest võetakse välja VVJK ja VVKK ülesanded. Vabariigi Valitsusele jääb õigus otsustada, kuidas ta ülesannete täitmise korraldab. See tähendab, et Vabariigi Valitsus saab oma õigusaktides paindlikult määrata, kuidas oma ülesannete täitmisel komisjone kasutada ning kuidas komisjonide tööd korraldada. Võetud teadmiseks. Eelnõus sätestatakse, et RKNi koosseisu kuuluvad Riigikogu esimees, peaminister ning muud isikud, kelle määrab Vabariigi President. Kui Vabariigi President peab vajalikuks Kaitseväe juhataja kaasata, siis saab ta RKNi koosseisu määrata. Võetud teadmiseks. Võetud teadmiseks. Arvestatud osaliselt. Eelnõusse lisatakse selguse huvides, et RKNi arvamuse võib ära kuulata RKNi istungil, mille võib pidada ka sidevahendite teel. See tähendab, et kiireloomulises olukorras ei pea RKNi liikmed füüsiliselt kokku tulema, vaid arvamuse saab kujundada ka muul viisil ja ükskõik mis vahendite kaudu, näiteks telefoni- või Skype’i kõne, aga ka e-kirja või SMSide teel. Samuti lisatakse eelnõusse, et RKNi arvamust ei pea ära kuulama, kui erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamise ettepaneku peab tegema viivitamata. Kohustus konsulteerida RKNiga ei sea presidendi õigustele selliseid piiranguid, mis võivad olla vastuolus põhiseadusega. Viidatud Riigikohtu lahendi puhul oli tegemist olukorraga, kus presidendi õigus anda seadlusi seati sõltuvusse peaministri otsusest. PSi §s 109 sätestatakse, et president võib anda seadlusi, kui: 1) Riigikogu ei saa kokku tulla ning 2) tegemist on edasilükkamatu riikliku vajadusega. Riigikogu võttis vastu seaduse, mille järgi otsustas peaminister selle üle, kas tegemist on edasilükkamatu riikliku vajadusega. Seega seati presidendi õigus seadlusi kehtestada otseselt sõltuvusse sellest, mida arvas peaminister. Selline olukord oli Riigikohtu hinnangul vastuolus põhiseadusega. Samas ei ole presidendi kohustus RKNi seisukoht ära kuulata viidatud kaasusega päris sama olukord, sest president ei ole RKNi seisukohaga kuidagi seotud. Oluline on see, et PS ei keela menetlusreeglite kehtestamist. Seda, kuidas ettepanekud ja otsused tehakse, võib seadusandja täpsemalt reguleerida. On selge, et menetlusreeglitega ei saa PSis sätestatud õigusi sisuliselt muuta või nende kasutamist välistada, kuid arvamuse ärakuulamine endast selliseid piiranguid ei kujuta. Vabariigi President on täielikult vaba otsustama, kas erakorralise seisukorra väljakuulutamise ettepanek teha või mitte. Kõnealune kohustus ei kujuta endast sellist piirangut, mis võimaldaks takistada presidendil ettepanekut tegemast ja olla seetõttu põhiseadusvastane. Samuti on oluline, et RKNi arvamuse võib president ära kuulata sidevahendite teel, füüsilist istungit kokku kutsumata. See tagab, et RKNi ärakuulamise kohustuse kaudu ei oleks võimalik ettepaneku tegemist meelevaldselt pidurdada. Arvestatud. Eelnõusse kavandatakse säte, mille järgi kuuluvad RKNi koosseisu Riigikogu esimees, peaminister ja muud isikud, kelle määrab Vabariigi President. Arvestatud osaliselt. Eelnõus sätestatud, et enne erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamise ettepaneku tegemist kutsub Vabariigi President kokku Riigikaitse Nõukogu ja kuulab ära Riigikaitse Nõukogu liikmete arvamuse. Arvamus kuulatakse ära Riigikaitse Nõukogu istungil, mille võib pidada ka sidevahendite teel või muul sobival viisil. Riigikaitse Nõukogu arvamust ei ole vaja ära kuulata, kui erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamise ettepanek on vaja teha viivitamata. Võetud teadmiseks ja arvestatud. Võetud teadmiseks ja arvestatud. Teema nr Teema Märkuse esitaja 4.4 Kriisiolukordade juhtimiskorralduse ning haldussisese ja erasektori koostöö korrastamine RaM 1 SiM 2 SiM 3  KaM 4 KaM 5 KaM 6 Riigikantselei 7  Märkuse/kommentaari sisu olukordade juhtimiskorralduse ning haldussisese ja erasektori koostöö korrastamine Kontseptsioonis toodud põhimõte riiklike ülesannete delegeerimiseks mh. erasektorile ja kolmandatele osapooltele laiendab kriisiolukorras valitsuse käsutuses olevaid ressursse ja nende tõhusa kasutamise võimalusi. Toetame täielikult kontseptsioonis välja toodud põhimõtet, et ülesannete delegeerimisega peab alati kaasnema ja kaasnebki valitsuse vastutus ja vahetu pidev kontroll delegeeritud ülesannete täitmise ja selleks eraldatud vahendite otstarbeka kasutamise üle. Probleemi 1 lahenduse nr 2 osas märgime, et ebaselgeks jääb, mida mõeldakse „kohaldada hädaolukorra lahendamiseks väljakuulutatud eriolukorras hädaolukorra juhtimiskorraldust“ all ehk kes on sellise sõnastuse kohaselt olukorra juht – kas asutuse juht või minister. Eriolukorra väljakuulutamisel on kaks alternatiivset kriteeriumi – 1) vajalik rakendada eriolukorra juhtimiskorraldust või 2) rakendada eriolukorra meetmeid. Hoolimata sellest, et esineda võib vaid üks vajadus (nt eriolukorra meetmete rakendamine), toimub automaatselt ka juhtimiskorralduse muutmine ning eriolukorra juhiks määratakse minister. Palume kaaluda, kas selline muutus on ilmtingimata vajalik või oleks tulevikus võimalik ja asjakohane, et eriolukorra väljakuulutamisel antakse senisele hädaolukorra juhile juurde täiendavad õigused, kuid säilitatakse toiminud juhtimiskorraldus. Eriolukorra juhiks ei nimetata ministrit, vaid võib nimetada ka senise hädaolukorra juhi. Toetame lahendust, et kaitseolukorda juhib peaminister, mitte valitsus. Samas peaminister ei tohiks meie hinnangul muutuda laiapindset riigikaitset korraldavaks operatiivjuhiks, vaid ülesannete jäävuse põhimõttest lähtuvalt peaks säilima juhtimiskorraldus peaminister- minister-asutus ja võimalus ülesandeid edasi delegeerida. Samas on siin olemuslik probleem. Koondades strateegilis-poliitilise juhtimise peaministri juurde tuleb selgelt määratleda RiKS-i tasandil asjakohane juhtimismudel. Kui kitsalt sõjalise kaitse operatsiooni eest vastutab Kaitseväe juhataja (vastavat tegevust toetab KaM), kitsalt avaliku korra/sisekaitse operatsiooni teostab PPA (vastavat tegevust toetab SiM) ning elutähtsaid teenuseid ja valdkondi korraldavad erinevad ministeeriumid (SoM, MKM, RaM, MEM), siis selgusetu on, milline on strateegilise tasandi koostöö korraldus ja juhtimine ning millisel viisil see peegeldub ministeeriumite, asutuste, regioonide ja KOV-ide tasandil (ehk senini ei ole selge, milline on nn korraldav/juhtivasutus ministeeriumite, keskvõimuasutuste ja regionaalsel tasandil). Käsuliin ja juhtivate asutuste koostöö korraldus peaks selgelt paigas olema ehk peab olema määratud juhtiv asutus (kui kasutada HOS-i analoogiat) või täpsustatud senisest selgemalt Riigikantselei (kui peaministrit teenindava asutuse) roll. Oleme seisukohal, et valmistumise korraldus (võime- ja operatiivplaneerimine, õppused), juhtimiskorraldus (staabid) ja pädevused (käsuliin) tuleks selgemalt fikseerida RiKS-i tasandil. Kaitseministeerium nõustub, et kriisiolukordade juhtimiskorraldust tuleb korrastada ning vähendada kattuvaid pädevusi. Kontseptsioonis on jõutud järeldusele, et kaitseolukorra ja selle lahendamiseks välja kuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra lahendamise juhiks oleks peaminister (ka kehtiva õiguse kohaselt on erakorralise sisukorra, kõrgendatud kaitsevalmiduse ja sõjaseisukorra lahendamise juhiks peaminister (de jure keskne riigikaitse juht). Pädevuse jäävuse põhimõtte kohaselt ning riigikaitse ühtse juhtimise tõttu kehtivad riigikaitse juhtimiseks kõrgendatud kaitsevalmiduse seisundis määratud ülesanded ja õigused ka sõjaseisukorra ajal. Eelnevaga seonduvalt tõstatab Kaitseministeerium juhtimispädevusi puudutava konkreetse küsimuse, millele regulatsioonide väljatöötamisel antud teemaga seonduvalt samuti tähelepanu peaks pöörama. Küsimuseks on, kellelt võtab Kaitseväe juhataja vastu korraldusi konkreetse olukorra lahendamiseks (kehtiva õiguse kohaselt on jõu kasutamise alustamise otsustamise õigus kaitseministril)? Täiendavalt märgime, et Kaitseministeerium toetab Vabariigi Valitsuse vähendatud kvooruminõude kohaldamist ka põhiseaduslikku korda ähvardava ohu korral või muude riigi julgeolekut puudutavate oluliste küsimuste korral (lk 58). Kaitseministeerium nõustub, et halduskoostöö põhimõtete ja valitsusasutuste vastastikkuse abistamise põhimõtete üle vaatamisega. Samas peab mistahes koostöö ja abistamine põhinema eeldusel, et abivajav asutus on ammendanud või ammendamas oma ressursid või ressursid ei ole ülesande täitmiseks piisavad. Kaitseministeerium on seisukohal, et ei tohi luua võimalust olukorra tekkeks, kus vastutav asutus ennetustegevust planeerides näeb abiolukordades koheselt ette teiste asutuste kaasamist ilma eelnevat ressursihinnangut koostamata. Toetame ettepanekut korrastada ja ühtlustada kriisiolukordade juhtimiskorraldust ning kõrvaldada topeltpädevustest tulenevad vastuolud. Samuti toetame põhimõtet määrata kaitseolukorra korraldamiseks ja lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra juhiks Vabariigi Valitsus. Valitsusele peab jääma põhiõigusi ja -vabadusi intensiivselt piiravate meetmete kehtestamise (kohaldamise otsustamise) ning strateegilispoliitiliste otsuste tegemise pädevus. Toetame ka ettepanekut, et valitsus saab samamoodi, nagu riigi julgeolekut ähvardava ohu korral, ka põhiseaduslikku korda ähvardava ohu korral või muude riigi julgeolekut puudutavate oluliste küsimuste korral võtta vastu otsuseid vähendatud kvoorumiga, kui see on hädavajalik. Arvestamata jätmise või arvestamise põhjendus Võetud teadmiseks. Arvestatud. Eriolukorra juhiks jääks hädaolukorda juhtiv asutus ja tema poolt määratud hädaolukorra juht. Ministri tasandi juhtimisest eriolukorras loobutakse. Arvestatud. Peaministrile jäetud eelnõu kohaselt eelkõige strateegilise juhtimise pädevus. Eelnõus sätestatud selgelt kaitseolukorra lahendamist juhtiva asutuse pädevus ja volitused (operatiivtasandi juhtimine). Antud selgitus. Peaminister võib alati anda Kaitseväe juhatajale korraldusi. Võetud teadmiseks. Arvestatud. Arvestatud osaliselt. Kaitseolukorra juhiks on eelnõuga määratud peaminister. Muus osas arvestatud. Teema nr Teema Märkuse esitaja 4.5 Põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete ühtlustamine ning ajakohastamine SiM 1 SiM 2 SiM 3 SiM 4 SiM 5 SiM 6  SiM 7 SiM 8 SiM 9 KaM 10  KaM 11 KaM 12 Riigikohus 13  Riigikohus 14 Vabariigi Presidendi Kantselei 15 Riigikantselei 16 RIA 17  Märkuse/kommentaari sisu igusi ja -vabadusi piiravate meetmete ühtlustamine ning ajakohastamine Probleemi 1 lahenduse nr 1 osas jääb ebaselgeks, milliseid meetmeid saab valitsus rakendada enne erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamist, so mis ikkagi on kõrgendatud ohu tõrjumiseks lubatud meetmed? Probleemi 1 lahenduse nr 2 osas oleme seisukohal, et meetmeid tuleb korrastada, et otsest dubleerimist ei esineks, kuid KorS on siiski üldseadus ja enamik erikordade meetmeid on võrreldes KorS-i meetmetega oluliste erisustega (meetme tingimuste, ulatuse vm osas) ning kõik need erisused peavad jääma eriseadustesse. Lisaks eeltoodule palume täiendavalt kaaluda eriolukorras kasutamiseks täiendava meetmena ka ostupaanika korral vajalikke piiravaid meetmeid. Ostupaanika laadne olukord võib tekkida elutähtsate teenuste katkestusest tingitud hädaolukorras, kuid selle ennetamiseks vajalikke meetmeid võib kasutada vaid sõjaseisukorras lähtudes RiKS-i § 20 lõikest 4. Viidatud lõikes nimetatud piirangud on eesmärgipärased siis, kui neid rakendatakse ennetavalt ning sõltumata sellest, milline kriisiolukord on probleemi tekitanud (tsiviil- või sõjaline kriis). Probleemi 2 lahendusvariandi osas märgime, et õppuste ajal on välja tulnud ka sotsiaalmeedia piiramise vajadus. Kas see läheb meetmete alla või ei (nt massimeedia on sees)? Kas on õigus sulgeda Interneti välisühendusi? Kas viibimiskeeld hõlmab ka Internetti? Palume neid küsimusi selgitada. Märgime, et Siseministeeriumi seisukohalt on oluline, et piirata oleks võimalik ka sotsiaalmeediat ning Interneti välisühendusi. Probleemi lahendusvariandi osas märgime, et jääb ebaselgeks, millised on need kõrgendatud kaitsevalmiduse ajaks ettenähtud võimalused. Kas siin on mõeldud RiKS-i § 15 meetmeid? Palume selgitada, millised need meetmed konkreetselt oleksid ja kas meetmed kohalduksid ka erasektorile. Probleemi lahendusvariantide nr 6 ja 8 osas märgime, et sündmuse korral kehtestatud meetmed ei saa reeglina jääda kehtima ka erikordade ajal, küll saab kehtima jätta hädaolukorra ja kaitseolukorra ajal kohaldatud meetmed. Juhul, kui esineb vajadus jätta kehtima mõne eriseaduse (nt alkoholiseaduse) alusel tavaolukorras kehtestatud järelevalvemeede, saab vastava sätte lisada eriseadusse või teha RiKS-i viide vastavale eriseadusele. Milline on reaalne vajadus regulatsiooni järele olukorras tavakord vs erikord? Oleme seisukohal, et tavaolukorra peaks pigem välistama, sest tavaolukorra meede ei saa lõpmatult kehtida, kui see pole seotud erikorraga. Samuti on tavaolukorras kehtestatavad meetmed lühiajalised ning vähem piiravamad kui erikordade ajal kehtestatavad meetmed ning juba seetõttu ei saaks meie hinnangul tavaolukorras kehtestatud meetmed erikordade ajal edasi kehtida. Probleemi 5 lahendusvariandi nr 9 osas märgime, et me ei toeta RiKS-i § 20 lõigete 2 ja 3 (sõjaseisukorras streikide ja avalike kogunemiste korraldamine) muutmist, kuna hübriidohtude kontekstis annab selline keelustamise võimalus vajaliku eelise, sest hübriidsõja ja mõjutustegevuse kontekstis võib tekkida vajadus avalikke kogunemisi piirata (nt aprillirahutused), seda veel eriti sõjaseisukorras. Probleemi 6 lahendusvariandi nr 11 osas märgime, et meie hinnangul puudub piisav regulatsioon virtuaalmaailma jaoks – ainult viibimiskeelu regulatsiooni täpsustamisest ei piisa. Nt kas saame käsitleda Internetti avaliku kohana ja kuidas saab sekkuda sellesse, mis seal levib? Samuti jääb kontseptsioonis läbivalt ebaselgeks, mida mõistetakse ohu ennetamise all. Kas selle all on mõeldud inspektsioonilist järelevalvet või pigem ohukahtlust? Palume neid küsimusi selgitada. Probleemi lahendusvariandi nr 12 osas jääb arusaamatuks, millistel juhtudel on vaja vallasasja sundvõõrandada. Juhul, kui on mingi valdkond, kus see on vajalik, võiks selle reguleerida eriseaduses, mitte KorS-is. Probleemi 7 lahendusvariantide nr 14 ja 15 osas märgime, et eristada võiks põhiseaduslikku korda või riigi julgeolekut ohustava ühingu ja sihtasutuse tegevuse lõpetamist ja tegevuse peatamist, samuti meetmeid erakondade jt ühingute vahel. Ehk ühingu lõpetamise ja erakondade puhul võiks olla rangem regulatsioon ning muudel juhtudel võiks tuua otsustamise Riigikohtult kohtu pädevusse, Vabariigi Valitsusest ministri pädevusse ning samuti lühendada tähtaegasid. Kaitseministeerium nõustub üldise järeldusega, et isikute põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete regulatsioon vajab proportsionaalsuse ja õigusselguse huvides üle vaatamist. Samas jääb kontseptsioonis selgusetuks, kuidas kavandatakse eristada erineva intensiivsusega piiravate meetmete rakendamise „olukordi“ nn tavaolukorras, st rahuajal (kontseptsioon lähtub eeldusest, et kaitsevalmidusastmed kaovad ning uue mõistega tähistatav „kaitseolukord“ eraldi välja kuulutamist ei eelda). Kehtiv RiKSi regulatsioon seab piiravate meetmete rakendamise võimalikkuse sõltuvusse konkreetsest kaitsevalmidusastmest. Nii on kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal võimalik kasutada RiKSi kohaselt füüsilisest isikust isiku suhtes töökohustust ning vähendada ühepoolselt töötajate töötasu ja ametnike palka. Selline lahendus on isikute õiguste kaitse tagamise seisukohalt õigusselgem. Ühtlasi juhime tähelepanu, et eksitav on kontseptsioonis esitatud järeldus (lk 66), justkui PS ei võimalda rahuajal kohaldada RiKSis ettenähtud töökohustuse rakendamise tagamiseks Eestist lahkumise keeldu töö-või teenistussuhtest tuleneva töökohustusega isikule (RiKSi § 15 lg 1). Kontseptsioonis viidatud analüüsist ei selgu, mida autor peab rahuajaks. Tähelepanuta on jäetud PSi § 34, mis lubab seada liikumispiiranguid riigikaitse huvides. Riigikaitseline töökohustus erinevalt riigisaladusele juurdepääsu omavatest isikutest ei eelda töökohustuse täitmist igas olukorras, vaid juhul kui selleks on põhjendatud alus ehk on välja kuulutatud erikord. Erikorra välja kuulutamine eeldab kõigi vajalike ressursside kasutamist ja üheks selleks on ka töötaja täiendav koormamine. Riigist lahkumise keelu kehtestamisel peavad valitsusasutused olema valmis ka erandite lubamiseks (nt välisriigi kodanike lahkumine kodakondsusjärgsesse riiki, perekondade ühinemine jms). Omaette probleemse teemana on püstitatud sõjaseisukorra aegse streigikeelu näide (lk 68), märkides, et RiKSi § 20 lõikes 3 sätestatud piirangu kohaldamine seoses avalikku korda ähvardava ohuga ei ole piisav (põhjendus) ning selline ulatuslik keeld võib riivata PSi §-s 11 2. lauses sätestatut (piirangud ei tohi moonutada põhiõiguse olemust). Muu hulgas viitame, et ka avaliku teenistuse seaduses (§ 59 lg 1) on lakooniliselt märgitud „ametnik ei tohi streikida“ ilma, et sellise ulatusliku keelu eesmärke seaduses välja oleks toodud. Siiski tuleb hoolikalt läbi kaaluda kaitseolukorras ilma erikorda välja kuulutamata ette nähtavad täiendavad võimalused põhiõiguste piiramiseks ning tavapärasest oluliselt erinevad pädevused, nt peaministri pädevus anda haldusakte ja peatada teiste haldusorganite antud haldusaktide ja määruste kehtivust. Põhiseaduse (PS) §-des 128 ja 129 ette nähtud erikordade formaalse välja kuulutamise mehhanism täidab kaht erinevat eesmärki. Esmalt annab see selguse, et tegemist on tavapärasest erineva olukorraga, kus on lubatud põhiõigusi tavapärasest enam piirata. Teisalt kaitseb see ka kodanikku riigivõimu omavoli eest, kuna tegemist on kõrge lävendiga poliitilise otsusega, mida ei saa teha kergekäeliselt. Kuigi PS ei keela teatavat põhiõiguste täiendavat riivamist ilma erikorda välja kuulutamata, kui see on avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamiseks vajalik, tuleks üldjuhul vältida erikorrale iseloomulike meetmete kehtestamist ilma erikorda välja kuulutamata. Praegu saab kontseptsioonile ette heita täiendavate põhiõiguste piiramise võimaluste kuritarvitamise ohu analüüsimata jätmist. Kaitseseisukorra katkematu kehtimine mõnes Eesti piirkonnas ning korduv üleriigiline kehtestamine aastatel 1920–1940, sealhulgas pärast 1934. a sündmusi, viitab sellele, et tegemist ei ole teoreetilise ohuga. Seetõttu oleks soovitav, et vastupidiselt kontseptsioonis välja toodule nähtaks põhiõigusi enam piiravate meetmete eeltingimusena ette erikorra olemasolu. Riigikaitseõiguse muudatuste kontseptsiooni eelnõu leheküljel 71 märgitakse, et erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal võib põhiseaduslikule korrale vahetu ohu ilmnemisel olla vaja lõpetada nii ohtliku erakonna kui ka muu ühingu või sihtasutuse tegevus viivitamata ning rakendada tõhusaid haldussunni meetmeid sellise ühingu või sihtasutuse tegevuse faktilise jätkamise vastu, kuid sellised mõjusad meetmed praegu puuduvad. Eelnõu leheküljel 78 tehakse ettepanek sätestada riigikaitseseaduses eeltoodut arvestades, et kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal võib osaliselt või täielikult peatada või lõpetada mittetulundusühingu või sihtasutuse tegevuse, kui see ohustab, võib takistada või takistab riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumist. Sihtasutuste, mittetulundusühingute ja nende liitude, sealhulgas erakondade ning töötajate ja tööandjate ühingute tegevuse peatamise või lõpetamise otsustab Riigikohus Vabariigi Valitsuse taotlusel kolme päeva jooksul taotluse saabumisest arvates. Riigikohus märgib, et eeltoodud muudatuse tegemisel vajab kaalumist ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) täiendamine. PSJKS § 32 lg 1 kohaselt võib Vabariigi Valitsus esitada Riigikohtule taotluse lõpetada Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele suunatud tegevuse või eesmärkidega erakonna tegevus. Seega ei reguleeri praegune seadus Riigikohtu pädevust otsustada muude mittetulundusühingute ja sihtasutuste tegevuse lõpetamise üle. PSJKS § 32 lg-s 1 märgitud taotluse üle otsustamise korra kohta sätestab kehtiv PSJKS § 34, et taotlus lahendatakse viivitamata pärast nõuetekohase taotluse saamist. Nõustuda ei saa kontseptsiooni lk-l 66 toodud väitega, et erikorra puhul on „kehtiv proportsionaalsusnõue erinev“. Erakorralise või sõjaseisukorra ajal võib oht riigi julgeolekule ja põhiseaduslikule korrale nõuda ulatuslikumat isikute õiguste ja vabaduste piiramist, milleks annab õiguse ka põhiseadus (vt ka PS § 130). Ka riikliku erikorra ajal kehtestatud piiravad meetmed peavad aga olema sobivad, vajalikud ja mõõdukad kitsamas mõttes, ehk proportsionaalsed. Seda kinnitab rahvusvaheline kohtupraktika. Riigikaitse proportsionaalsuses väljendub põhimõte, et õigusi tohib piirata vastavuses riigivastase agressiooni ohutasandiga. Toetame põhimõtet, et korrakaitseseaduse ja eriseaduste alusel kehtestatud korrakaitsemeetmed kehtivad edasi ka erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal. Toetame ettepanekut võimaldada kaitseolukorra lahendamiseks piiravaid meetmeid, mida kehtiva RiKSi kohaselt saab kasutada kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal. Kontseptsiooniga kavandatakse ajakohastada ning ühtlustada põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid ning täpsustada uudsete tehnoloogiliste vahendite kasutamise võimaluste tõttu KorS-s sätestatud erimeetmeid. Nõustume igati kontseptsioonis toodud probleemiga, et KorS- is kehtestatud piiravate meetmete koosseisud ei arvesta uudsete julgeolekuohtude ega praktiliste vajadustega, kuid kuivõrd muudatused võivad mõjutada ka Riigi Infosüsteemi Ametit, siis palume meid eelnõu väljatöötamisse kaasata. Arvestamata jätmise või arvestamise põhjendus Antud selgitus. Eelnõus täpsustatudpiiravate meetmete kohaldamist kaitseolukorras sh enne erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamist. Antud selgitus. Eriseaduste erisusi ei kaotata. Eriseaduste erisusi muudetakse lähtudes KorS meetmete täpsustustest. Antud selgitus. Tegemist on ettevõtlusvabaduse olulise piiranguga, kui näha sellised volitused ette rahuajal. PS § 31 kohaselt võib ettevõtlusvabadust piirata ja selle õiguse kasutamise tingimused ja kord võib olla sätestatud seadusega. Iseküsimus on, millised oleksid need elutähtsate teenuste katkestused, mis tooksid kaasa ostupaanika. Siseministeeriumil esitada eelnõu kooskõlastamise käigus soovi korral meetme sõnastusettepanek koos põhjendustega. Arvestatud. Eelnõus täpsustatud meedia- ja sideteenuste piiramist. Antud selgitus. Eelnõu § 21-24 sätestatud kaitseolukorras kohaldatavad juhtimisvolitused ning 4. ptk põhiõigusi ja -vabadusi piiravad meetmed. Mitte arvestada. Tavaolukorra meetmed saavad kindlasti kehtida ja peavadki kehtima kõigis erikordades. Tavaolukorra meetmeid saab jätkuvalt kasutada ka erikordades, kui see peaks olema vajalik. Erikordades lisandub teatud meetmete korral aga lisavõimalusi nt ulatuslikum viibimiskeeld jne. Võetud teadmiseks. RiKS § 20 lg 2 ja 3 ei kaotata eelnõuga, vaid meedet täpsustatakse, et see vastaks õigusselguse ja proportsionaalsuse põhimõttele. Antud selgitus. Eelnõus ja selle seletuskirjas täpsustatud või selgitatud virtuaalmaailmaga seonduvalt meetmete kohaldamist. Asja sundvõõrandamine ja sundkasutusse võtmine on vajalik kõigile hädaolukorda lahendavatele asutustele, mistõttu on see muutunud tavameetmeks, mis peaks olema KorS erimeetmena sätestatud, mitte igas eriseaduses eraldi esitatud. Eriseadustega antakse volitused kasutada KorS-i asja sundvõõrandamise ja asja sundkasutusse võtmise meedet. Arvestatud. Antud selgitus. Kaitseolukod määratletakse Valitsuse otsusega, misjärel saavad asutused ja isikud vastavalt neile antud volitustele rakendada kaitseolukorras lubatud meetmeid (eelnõu 4. peatükk). Kaitseolukorras säilib täna kõrgendatud kaitsevalmiduse ajaks ettenähtud meetmete kohaldamise võimalused. Antud selgitus. PS § 34 sätestab sedusereservatsiooni liikumisvabadusele. Liikumisvabaduse piiramine ei ole samastatav PS § 35 sätestatud Eestist lahkumise piiramise õigusega. PS § 34 ja 35 nimetatud õigused on omavahel küll tihedasti seotud, kuid PS §-st 35 tuleneb spetsiifiliselt, et riik ei tohi üldiselt kehtestada väljasõidukeeldu. Isikute liikumisvabaduse piiramise legitiimseks eesmärgiks ei saa olla takistada isikute lahkumist riigist. Eelnõus täpsustatud Eestist lahkumise piiramise aluseid. Võetud teadmiseks. Seletuskirjas avatud streigikeelu sätte muudatuse sisu ja põhjendused. Mitte arvestatud. Kehtiva riigikaitseseaduse § 17 lg 3 teise lause kohaselt riigikaitseülesandeid täitma ning piiravaid meetmeid määrama ja kohaldama võib asuda juba sõjaseisukorra väljakuulutamise ettepaneku järel, kui see on vältimatult vajalik riigi julgeolekut ähvardava ohu kiireks ennetamiseks või tõrjumiseks. Ajal, kui Riigikogu arutab sõjaseisukorra väljakuulutamist, ei peatata sõjaseisukorra ajaks ette nähtud riigikaitseülesannete täitmist ja piiravate meetmete kohaldamist. Lähtuvalt erakorralise seisukorra seaduse integreerimisest riigikaitseseadusesse ning olukordades koheldatavate meetmete ühtlustamisega nähakse eelnõus sarnane säte ette ka erakorralise seisukorra ajaks. Arvestatud. Võetud teamdiseks ja arvestatud. Võetud teadmiseks ja arvestatud. Võetud teamdiseks.  Märkuse esitaja Teema nr Teema 4.6 Kriisiolukordades korralduste, otsuste, internsete ja eksternsete õigusaktide andmine, sealhulgas menetlus- ja vorm SiM 1 SiM 2 KaM 3 Vabariigi Presidendi Kantselei 4  Vabariigi Presidendi Kantselei 5  Märkuse/kommentaari sisu olukordades korralduste, otsuste, internsete ja eksternsete õigusaktide andmine, sealhulgas menetlus- ja vorminõuete erisused Probleemi 3 lahendusvariandi nr 7 osas toetame põhivarianti – muuta seaduse sätteid, mis reguleerivad erikorra väljakuulutamist, siseaktide ja haldusaktide andmist selliselt, et alusnormis oleks selgelt määratud, mis liiki õigusaktiga on tegemist (reguleerida minimaalselt, millises osas on tegemist haldusaktiga). Probleemi 3 lahendusvariandi nr 11 osas märgime, et kaitseolukorras ei ole võimalik panustada ressurssi haldusakti põhjalikule põhjendamisele. Pigem tuleks eelistada lahendust, kus üldised põhjendused esitatakse erikorra lahendamiseks antavas haldusaktis ning selle alusel antavat haldusakti põhjendatakse tagantjärele (vaidluse korral), st sisuliselt esitatakse üksnes haldusakti resolutiivosa, nagu näeb ette lahendusvariant nr 16 – täiendada RiKS-i haldusakti resolutsiooniga vormistamise võimalusega. Haldusakti vormistamine resolutsioonina ei ole spetsiifiliselt kriisi või erikorra menetluse küsimus, vaid seda on võimalik kohaldada haldusmenetluses ka tavakorra ajal või edasilükkamatu tegutsemise vajaduse korral erikorda välja kuulutamata, kuid on eriti oluline kaitseolukorra ja selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal, kui kirjaliku vormi nõuet on vaja täita võimalikult lihtsalt ja kiiresti. Kaitseministeerium toetab ettepanekut haldusmenetluse erisuste ettenägemiseks kriisiolukordade lahendamisel, mis tagaksid tõhusa ja kiire menetluse. Meie hinnangul on kontseptsioonis õigesti välja toodud (lk 96), et mitmete puuduste ja vastuolude lahendamine on põhimõtteliselt võimalik õigusnorme (eesmärgipäraselt) tõlgendades, analoogiat kohaldades ja kollisioonireegleid arvestades. Praktika näitel ei pea paika kontseptsioonis esitatud väide, et võimalik ei ole õigusakti muutmise otsuseid kiiresti vastu võtta. Kokkuvõtteks leiame, et kavandatavate muudatuste väljatöötamisel tuleks omakorda vältida ülereguleerimist. Nõustuda tuleb kontseptsiooni seisukohaga, et haldusmenetluses on ebaselgusi, mis võivad viia selleni, et puudutatud isik jääb asjakohase õiguskaitseta. Käsitletud probleemide enamik puudutab haldusõigust laiemas mõttes, mistõttu on neid asjakohane käsitleda mitte kitsalt riigikaitse võtmes, vaid haldusõiguse küsimustena laiemalt. Õigusselgust ja –kindlust aitab tagada regulatsioon mis arvestab õigussüsteemiga tervikuna ja ei piirdu täiendavate erandite kehtestamisega. Küsitav on kontseptsioonis avaldatud seisukoht, et Riigikogu otsus erikorra väljakuulutamise kohta kujutab endast haldusakti. Erikorra väljakuulutamise puhul on tegemist Riigikogu otsusega, mille menetlust reguleerib Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 118 ja vaidlustamist põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 2 p 3.  Arvestamata jätmise või arvestamise põhjendus menetlus- ja vorminõuete erisused Avestatud. Arvestatud. Eelnõus nähakse ette eelkõige need asjaolud ja tingimused, millal haldusakti võib anda ilma põhjendusteta või resolutsioonina menetlusdokumendil. See tagab, et kirjaliku haldusakti andmise nõuet on võimalik täita ilma ülemäärase ajakuluta. Selgitame, et haldusakti andmisel resolutsioonina ei pea õiguslik ega faktiline alus puuduma, vaid et need esitatakse lühidalt. Võetud teadmiseks ja arvestatud. Eelnõus ei ole eraldi reguleeritud õigustloovate aktide (üldaktide) ettevalmistamise ega kooskõlastamise erisusi, vaid enamus erisusi kiireks menetlemiseks on tuletatavad õiguse tõlgendamise teel või ei tekita need probleeme. Vajalikud regulatsiooni erisused õigusakti vastuvõtmiseks on võimalikult suures osas ühendatud kehtivas õiguses olemasolevate erisustega. Võetud teadmiseks. Eelnõu koostamisel välditakse selliste haldusmenetluse erisuste reguleerimist, mis puudutavad haldusõigust üldiselt ning mis ei ole riigikaitse seisukohalt vältimatud. Eelnõus on nähtud ette erisused, mis lähtuvad väga kitsalt riigikaitse seisukohast, ning rakendussätetes on nähtud ette minimaalsed muudatused haldusmenetlust ja korrakaitset reguleerivates üldistes õigusaktides. Arvestatud. Eelnõu käsitletakse erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatisooni ja demobilisatsiooni ning Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele riigis viibimise loa andmise otsust kui põhiseaduslike institutsioonide akte, mis reguleerivad põhiseaduslikke küsimusi. Eelnõus on kavas selgelt välistada selliste otsuste eraldi vaidlustamine ning allutada need õiguskantsleri ja Riigkohtu järelevalvele. Teema nr Teema Märkuse esitaja 4.7 Koormiste määramine ja täitmine 1 SiM 2 SiM 3 KaM KaM 4 KaM 5  KaM 6 KaM 7 KaM 8 Riigikantselei 9  Märkuse/kommentaari sisu miste määramine ja täitmine Probleemi 5 lahendusvariantide nr 9 ja 10 osas märgime, et oleme nõus, et riigikaitseks vajalike vahendite ülevaade ja arvestus võiks olla ühes kohas, kuid märgime, et tegemist saab olla vaid planeerimise vahendiga. Reaalses olukorras ei ole mõeldav registri kaudu tegutsemine ja varade kasutusele võtmine. Ebaselgeks jääb ka, mida tähendab Kaitseressursside Ameti koordineeriv roll. Oleme seisukohal, et asutusele peab jääma õigus ise varasid kasutusele võtta või võõrandada. Sündmuspaigal tegutsev ametnik ei pea teadma, kas vara on registris või ei. Probleemi 6 lahendusvariandi nr 12 osas märgime, et võimalik regulatsioon peab võimaldama siiski paindlikkust. Nimelt võiks olla kasvõi lühiajaliselt võimalik võtta sundkasutusse või sundvõõrandada ka põllumajanduslikus ettevõttes kasutatavat vara (nt traktorid) või võtta kinnisasja sundkasutusse (nt maa-aluse parkla kasutamine varjendina). Samuti, kuna elutähtsa teenuse osutajaks on erasektor ning kui ettevõte ei suuda toimepidevust tagada ja teenuse osutamisega jätkata nt töötajate lahkumise tõttu, siis võiks see olla ka üks põhjus sundkasutuseks või sundvõõrandamiseks – nt riik tagab sellises olukorras toimepidevuse jätkamise või teenuse osutamise. Samuti peaks sundkasutuse jms koormatiste kõrval olema selgelt võimaldatud ka juba seatud koormatiste, servituutide eemaldamine. Kaitseministeerium nõustub vajadusega muuta võimalike kriisiolukordadega kiireks ja tõhusaks toimetulekuks sundkoormiste süsteemi. Sundkoormised ei peaks olema seotud kõrgendatud kaitsevalmidusega ning neid peaks saama rakendada teatud tingimustel juba üldise kaitsevalmiduse Kaitseministeerium ajal.koormiste panemise põhimõtete ühtlustamist. Ühtlustamise toetab eesmärki silmas pidades teeme ettepaneku muuta senist riigikaitseliste sundkoormiste määramise põhimõtteid. Tänane süsteem, kus sundkoormiste määramine toimub pika haldusmenetluse käigus, on vananenud ja ei võimalda operatiivset lähenemist vajaduse tekkimisel (seotud meie ettepanekuga nr 1 - viia RiKSi sisse põhimõtteline muudatus, mis võimaldaks sundkoormisi rakendada üldise kaitsevalmiduse faasis). Seetõttu peaks ka sõjalise kaitse jaoks korraldatavad koormised põhinema sarnaselt KoRSis toodule vajaduse põhiselt. Nõustume arvamusega, et segaduse vältimiseks on vaja keskset arvestussüsteemi, milles on võimalik pidada arvestust nii lühiajaliste kui ka pikaajaliste (planeeritavate) vajaduste üle. Kaitseministeerium toetab arvestuse pidamiseks keskse ametiasutuse ideed, tingimusel, et ametiasutuse rahastamisel osalevad kõik teenust kasutavad ministeeriumid. Toetame seisukohta, et riigikaitseks vajalikud vahendid tuleb tagada koos tsiviiltoetusega. Kaitseministeerium ei nõustu järeldusega, mille kohaselt RiKSis ettenähtud töökohustus on kohaldatav vaid sõjalise kaitse korraldamise huvides. RiKSi § 44 lõike 5 kohaselt on sundtöökohustus ühekordne töö- või teenistussuhteväline ametiasutuse avaliku võimu teostamise toetamine kõrgendatud kaitsevalmiduse või sõjaseisukorra ajal. Seega on sundtöökohustus rakendatav ka mittesõjalise kaitse raames näiteks avalike teede sõidetavuse tagamiseks, hädaabitöödeks, ulatusliku evakuatsiooni toetamiseks jne. Kaitseministeerium ei toeta RiKSi töökohustuse sätete muutmist, et töökohustust oleks võimalik rakendada vaid sõjalise kaitse ja selle ettevalmistamise huvides. Kaitseministeerium peab vajalikuks, et töökohustust saaks jätkuvalt rakendada riigikaitselistel eesmärkidel. Kontseptsioonis toodud lähenemine ei võimalda laiemat tegutsemist. Näiteks saaks Päästeamet kohustada isikut osalema päästetööl, kuid ei saa kohustada isikut tegema ennetavaid tegevusi (nt varu ja isikute ohustusse kohta transportimisel). Kaitseministeerium ei nõustu, et mõiste sundtöökohustus võib luua ekslikult vastuolu EIÕKi artikliga 4, mis keelab sunniviisilise töökohustuse. Kaitseministeeriumi hinnangul ei keela EIÕK isikult kohustuslikku ja riikliku sunniga tagatud töö tegemise nõudmist, kui tegemist on: a) tööga, mida harilikult vastavalt konventsiooni artikli 5 sätetele nõutakse kinnipidamisel või selliselt kinnipidamiselt tingimisi vabastamise korral; b) sõjalist laadi teenistuste või kohustusliku sõjaväeteenistuse asendusteenistusega süümelistel kaalutlustel riikides, kus seda kasutatakse; c) teenistusega, mida nõutakse elu või ühiskonna heaolu ohustavate eriolukordade või õnnetuste korral; d) töö või teenistusega tavalise kodanikukohustuse osana. Pakutud mõiste kodanikukohustus on mitmeti mõistetav. Nii on kodanikul kohustus hoolitseda abi vajava pereliikme eest, alaealisel lapsel on koolikohustus, Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust ning igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda. RiKSis kasutatav sundtöökohustus hõlmab ka tegevusi, mida isikult nõutakse teenistusega, mida nõutakse elu või ühiskonna heaolu ohustavate eriolukordade või õnnetuste korral. EIÕK eristab nimetatud tegevuse kodanikukohustusest. Seega leiame, et pakutu pigem kitsendab mõistet ja ei ole oma olemuselt sobiv riigikaitseülesannete täitmise tagamiseks. Nõustume ettepanekuga sätestada RiKSis isikutele riigikaitseliste kohustuste panemise üldpõhimõtted ning reguleerida RiKSis asja sundkasutusse andmine, asja sundvõõrandamine ning töökohustus kui riigikaitselised kohustused. Teeme ettepaneku anda valitsusele õigus otsustada, kes on riigikaitseliste kohustuste määramiseks ja kohaldamiseks pädevad asutused. Eesmärk on tagada piiratud ressursside korral varade ja isikute mõistlik ning eesmärgipärane koormamine. Oluline on tagada, et riigikaitseülesande täitjal on ülesande täitmiseks vajalik volitus koormata isikuid ja varasid. Arvestamata jätmise või arvestamise põhjendus Antud selgitus. Nõustume, et TTR on planeerimise vahend. KRA koordineeriv roll seisneb formaalselt TTR vastutavaks töötlejaks olemises, samal ajal kui PPA ja PÄ on täieõiguslikud volitatud töötlejad, ilma üldise registri administreerimise ja asendamise kohustuseta, mis on kõigi riiklike registrite puhul ühe haldusorgani vastutada. Arvestatud. Põllumajandusliku vara välistus on eelnõust välja jäetud. Seatud koormatiste juriidiline eraldi eemaldamine ei ole vajalik, kuna sundkasutus ja sundvõõrandamine hõlmab igasugust omandi piirangut, sealhulgas ka selle äravõtmist seniselt valdajalt, kes ei pruugi olla omanik. Arvestatud. Arvestatud. Võetud teadmiseks. TTR arenduste rahastamine on eelnõu järgi planeeritud KaM valitsemisala eelarvesse. Teiste asutuste spetsiifilistest vajadustest lähtuvad arenduskulud tuleb kanda vastavatel ministeeriumitel (vt seletuskirja kulude osa). Arvestatud. Eelnõu kohaselt on töökohustus kohaldatav kaitseolukorra lahendamise ajal riigikaitseülesande täitmiseks või selle toetamiseks. Töökohustust saab seega määrata nii sõjalise kaitse korraldamise huvides kui ka mittesõjalise kaitse raames. Võetud teadmiseks. Eelnõus on sundtöökohustuse mõiste asendatud ühekordse töökohustuse mõistega. Kohustuse sisu ei ole muutunud. Arvestatud. Eelnõus kasutatakse sundtöökohustuse mõiste asemel ühekordse töökohustuse mõistet. Arvestatud osaliselt. Eelnõus on sätestatud, et lisaks Kaitseväele ja Kaitseressursside Ametile on Vabariigi Valitsusel õigus anda asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise volitus teistele asutustele. Ühekordse riigikaitseülesande saab anda kaitseolukorra juht või kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus. Ühekordse töökohustuse saab isikule anda sarnaselt kehtivale RiKSile valitsusasutus või KOV üksuse ametiasutus või tema volitatud isik. Teema nr Teema Märkuse esitaja 4.8 Kaitseväe ja Kaitseliidu ning välisriigi relvajõudude kaasamine avaliku korra ja põhiseadusliku korra kaitsesse 1 SiM 2 SiM 3 SiM 4 SiM 5 SiM 6 SiM 7 SiM 8 SiM 9 SiM 10 SiM 11 SiM 12 SiM 13 SiM 14 SiM 15 KaM 16 KaM 17 KaM 18 KaM 19 KaM 20 KaM 21 KaM 22 KaM 23 KaM 24 KaM 25 KaM  Riigikohus 26 Riigikohus 27  Märkuse/kommentaari sisu eväe ja Kaitseliidu ning välisriigi relvajõudude kaasamine avaliku korra ja põhiseadusliku korra kaitsesse Üldmärkusena peame vajalikuks rõhutada, et kindlasti peaks säilima tänane võimalus Kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata KorS-i alusel. Oleme seisukohal, et Kaitseväge ja Kaitseliitu peab saama kaasata vastavalt sündmusele ning koos vastava varustusega, mis on vajalik sündmuse lahendamiseks. Selles osas toetame regulatsiooni üle vaatamist ja vajadusel täpsustamist (sh et oleks hõlmatud ka karistusseadustiku §-ga 237 külgnevad kuriteod). Probleemi 1 lahendusvariandi nr 1 osas märgime, et meie hinnangul on vaja selgelt reguleerida kaitseväelaste ja kaitseliitlaste kaasamise korral vastutus kahju tekkimise korral – kas see, kes kaasab, vastutab või vastutab kaasatav oma tegevuse eest. Probleemi 1 lahendusvariandi nr 3 osas märgime, et Kaitseväge ja Kaitseliitu peaks saama kaasata ka põhiseaduslikku korda ähvardava ohu ennetamisel. Samuti tähendab muudatus ErSS-i asemel RiKS-i muutmist, kuna kontseptsiooni järgi hõlmatakse ErSS tulevikus RiKS-i. Probleemi 1 lahendusvariandi nr 5 osas märgime, et kaasamise regulatsioon peab hõlmama ka Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist elanikkonna kaitsesse (nt toiduabi jagamisse, silla jmt kriitilise infrastruktuuri taastamisse). Palume sellega regulatsiooni koostamisel arvestada. Probleemi 2 lahendusvariandi nr 2 osas märgime, et siseministril peaks oleks võimalus, kui ametkondlikul tasemel Kaitsevägi või Kaitseliit ei nõustu kaasamisega (ilma vahetu sunni õiguseta), esitada vastav taotlus Vabariigi Valitsusele, kes teeb lõpliku otsuse kaasamise kohta. Palume sellega regulatsiooni koostamisel arvestada. Probleemi 2 lahendusvariandi nr 3 osas märgime, et Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamine koos vahetu sunni kohaldamise rakendamisega peaks olema võimalikult kiire, mistõttu on küsitav, miks on vajalik sellele küsida kaitseministri kooskõlastust. Palume jätta kaitseministri kooskõlastus välja, kuna kaitseminister on samuti Vabariigi Valitsuse liige ja saab oma eriarvamuse esitada Vabariigi Valitsuse istungil. Probleemi 2 lahendusvariandi nr 4 osas märgime, et: 1) Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise protsess peaks olema võimalikult kiire ning seetõttu tuleks jätta ära nende kaasamise heakskiidu küsimine presidendilt; 2) Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamiseks tuleks kaitseministri seisukohad ära kuulata, aga tema nõusolek või mittenõusolek ei tohiks olla siduv ja veto-õigusega. Siseministrile tuleb anda võimalus esitada Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise taotlus Vabariigi Valitsusele juhul, kui ametkondlikul tasandil Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamises kokkulepet ei leita. Probleemi 3 lahendusvariantide nr 1 ja 2 osas märgime, et Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise lõpetamise otsuse võiks teha Vabariigi Valitsus kas siseministri või kaitseministri taotluse alusel. See aitaks vältida olukorda, kus ohu tõrjumiseks vajalikud tegevused on ennekõike sisekaitselist laadi, aga Kaitseministeeriumi haldusala võib hakata nö igaks juhuks hoidma Kaitseväge ja Kaitseliitu reservis. Arvestades, et esmatasandi kaasamiste korral ei ole üldreeglina tegemist olukorraga, kus Kaitseväel või Kaitseliidul oleks vajalik samaaegselt teha aktiivseid ettevalmistusi riigi sõjaliseks kaitseks, siis ei ole põhjendatud juba kaasatud ressursi ennetähtaegne tagasi kutsumine, välja arvatud juhul, kui see on riigi julgeoleku seisukohast vajalik. Probleemi 5 lahendusvariandi osas märgime, et selline välistus on ebavajalik (tegemist on ülereguleerimisega). KorS-i § 16 lõike 1 kohaldamise kaitseväelaste ja kaitseliitlaste suhtes välistab §-des 16-1 ja 16-2 sätestatud erikord. Kas selle välistuse mõte on see, et kaitseväelasi ja Kaitseliidu liikmeid ei peaks olema võimalik kaasata ka eraisikuna? Märgime, et kui inimene teenib riiki, siis teda ei peaks saama vaid KorS-i § 16 alusel kaasata ning selliselt peaks selle tegema üldisemalt kõigile, mitte kehtestada erisust üksnes Kaitseväe suhtes. Probleemi 7 lahendusvariandi nr 1 osas märgime, et muudatuse kohaselt saaksid Kaitseväe ja Kaitseliidu tegevliikmed erimeetmete kohaldamise õiguse, aga samas kohaldaks kaitseväelane või Kaitseliidu liige neid korrakaitseametniku korraldusel. Ebaselgeks jääb, kas Kaitseväe ja Kaitseliidu tegevliige saab siis iseseisva erimeetme kohaldamise õiguse või tähendab see korrakaitseametnikule vastutuse panemist. Kuna erimeetme kohaldamise pädevuse andmine eeldab vabatahtlikega samaväärse koolituse läbimist, siis peaks meetme kohaldamine olema kaitseväelase enda nimel ja vastutusel. Probleemi 7 lahendusvariandi nr 2 osas märgime, et lahendamist vajab ka küsimus, kes peab riigis andmebaasi vajaliku väljaõppega kaitseväelastest ja kaitseliitlastest. Siseministeerium pakub lahendusena, et vastav ülevaade peaks olema Kaitseressursside Ametil. Probleemi 8 lahendusvariandi nr 1 osas märgime, et kaasamine võiks vajadusel olla võimalik ka siis, kui kaasatavatele alles viiakse vajalik väljaõpe läbi vahetult enne ülesande täitmisele asumist. Arvestama peab kaitseväe erisusi näiteks erioperatsioonide väejuhatuse kaasamisel – neile ei peaks laienema baasväljaõppe kohustus, vaid olema erisus väljaõppe osas. Probleemi 9 lahendusvariandi nr 1 osas märgime, et oluline on lahendada keele ja tõlkimise küsimus, st kuidas võõrkeelne isik suudab eesti elaniku suhtes täita selgitamis-, põhjendamis- ja dokumenteerimiskohustusi. Kuna igale välisriigi sõdurile ei ole võimalik anda kaasa tõlki, tuleb eelistada lahendusena nende kaasamist iseseisvat pädevust andmata. Probleemi 9 lahendusvariandi nr 3 osas märgime, et kuna võõrkeelne sõdur ei pruugi situatsioonist õigesti aru saada, peab vahetu sunni kohaldamisse kaasamine toimuma üksnes korrakaitseorgani otsese korralduse alusel või vahetu ohu korral isiku(te) elule. Kaitseministeerium peab terve kontseptsiooni osas oluliseks rõhutada põhiülesannete jäävuse põhimõtet Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise regulatsiooni uuendamisel. Kaitseväe kaasamine sisejulgeoleku kaitset teostavate asutuste tegevustesse peab jääma toetavaks tegevuseks, mida võimalusel täidetakse sõjalise kaitse põhiülesande kõrvalt. Kontseptsioon lähtub ekslikult eeldusest, et Kaitseliit on relvajõudude osa, samas kui vastavalt seadusele on ainus sõjalist riigikaitset teostav asutus Kaitsevägi. Kaitseliit on võimet ettevalmistav avalik-õiguslik juriidiline isik. Kaitseliidu liikmel puudub avaliku võimu teostamise volitus ning ta ei ole ametnik. Kaitseliidu liige on oma otsustes organisatsiooni tegevusse kaasumisel vaba ning tal puudub organisatsiooniga töö- või teenistussuhe, mis võimaldaks sundida isikut olukorra lahendamisse kaasuma. Avaliku korra kaitse ja põhiseadusliku korra kaitse on avaliku võimu ülesanne. Kaitsevägi on sarnaselt Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) osa täitevvõimust ja mõlema asutuse eesmärk on avaliku korra hoidmine ja põhiseadusliku korra kaitse. Küll on Kaitseväe tegevus suunatud pigem riigi väliste jõudude vastu ja PPA riigisiseste jõudude vastu. Seega tuleks pigem lähtuda teadmisest, et Kaitseväge kaasatakse siseturvalisuse tagamisse. Kaitseministeerium toetab paindlikku otsustamist kaasumisel, kuid ei toeta otsustusõiguse andmist sisejulgeoleku eest vastutavale ministrile. Kui Vabariigi Valitsus on valmis volitama siseministrit või kaitseministrit otsustama kindlaksmääratud juhtudel Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise (lk 133, p 4), siis tuleb see volitus anda kaitseministrile, kes otsustab Kaitseministeeriumi valitsemisala ressursside kasutuse üle. Kaitseministeerium on jätkuvalt seisukohal, et mistahes kaasumise korral peab olema selge, et kaasava asutuse ressursid on ebapiisavad sündmuse lahendamiseks või puudub vajalik võimekus (nt tehnika näol). Samas ei tohi olla kaasamine asi iseenesest, st kaasamist sooviv asutus ei planeeri oma sisemiste ressursside muudatust ning sisuliselt näeb ette ohuolukordade lahendamist teiste asutuste (ja organisatsioonide) poolt läbi kaasumise. Nõustume, et täpsustada tuleb mistahes kaasuva isiku sunni kasutamise õigust. Kaitseministeeriumi hinnangul puudub vajadus lõpetamise kriteeriumite kehtestamiseks, kuivõrd see võib mõjutada negatiivselt kaasumise otsustamist. Samas toetame senise tähtajalise piirangu kaotamist kaasumisele ning Kaitseväe kaasamine peaks jääma vajaduse põhiseks. Kaitseministeeriumi hinnangul puudub seaduse tasemel vajadus reguleerida osavõtva isikkoosseisu suurust. Näiteks Kaitseliidu liikmete puhul on tegemist töö kõrvalt Kaitseliidu tegevuses osalevate isikutega ning nende osalemine Kaitseliidu tegevuses sõltub isiku vabast tahtest ja Kaitseliidu tegevuses osalemine ei ole isikule kohustuslik. Samuti saab isik valida eelneva kokkuleppe alusel osalemise kestust. Seega vähemalt Kaitseliidu puhul ei saa tegemist olla osalevate isikute arvuga, vaid taotletava suurusega. Mis puudutab teadmist, kas tänane piirarv tähendab igal ajahetkel osalejate arvu või maksimaalselt osalevate isikute arvu, siis ka selles osas puudub vajadus täiendavaks regulatsiooniks ning asja sisu on võimalik kokku leppida asjaomaste ametiasutuste vahel. Pigem on täna kujunenud olukord, kus PPA on planeerinud isikute osalust ennatlikult ja ekslikest eeldustest lähtuvalt, ootamata ära kaasatava asutuse ja valdkonna eest vastutava ministeeriumi seisukohta. Kaitseväelastele ja osade Kaitseliidu liikmetele antav väljaõpe lähtub eelkõige riigi sõjalise kaitse eesmärkidest. Väljaõpe lähtub eelkõige asutusele või organisatsioonile püstitatud ülesandest. Kui muuta väljaõpet, siis peaks üle vaatama ka ülesanded ja kas sellisel juhul on juba õigustatud ka võimaliku kaasumisega arvestamine kuivõrd tegemist võib olla iseseisva korrakaitseorganiga KorSi tähenduses. Samas ei käsitleta muude riigiametnike (vanglateenistujad, keskkonnaametnikud, maksuametnikud jne) ning riigi poolt toetatavate muude vabatahtlike (nt vabatahtlikud päästjad, abipolitseinikud, merepääste jms) korrakaitsealast väljaõpet ning osalemist avaliku korra ning põhiseadusliku korra kaitsel (probleem 8, lk 130). Seega peaks kontseptsioon käsitlema ka muude asutuste ja organisatsioonide kaasamist avaliku korra ja põhiseadusliku korra kaitsesse, sealhulgas relvastatud rünnaku tõrjumisse. Piirdudes vaid Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamisega on kontseptsioon liialt ühekülgne ning jätab vastuseta näiteks küsimuse, kuidas saab kodanik osaleda avaliku korra ja põhiseadusliku korra kaitsel ning kuidas kaasuksid riigile kuuluvad laevad ning õhusõidukid sõjalise kaitse korraldamisse. Kavandatavad meetmed võiksid juba sisaldada teadmist, et väljaõppe rahastamine toimub vastavat võimet vajava ministeeriumi eelarvest (nt Siseministeerium, Justiitsministeerium), mitte kaitsekuludest. Ei saa ka nõustuda kontseptsioonis toodud järeldusega, et mõju on väike, sest regulatsiooni ei rakendata pidevalt (lk 141, esimene lõik). Väljaõpe peab olema pidev (mitte ühekordne), vastasel juhul puudub muudatuse järgi ka vajadus. Kaitseministeeriumi seisukoht on, et sisejulgeoleku tagamine on riigi oma ülesanne ja välisriikide relvajõudude osalemine selles saab olla vaid erandlik, minimaalne ning äärmisel juhul toetava iseloomuga (nt logistiline toetus, väekaitse). Välisriigi relvajõudude Eestis viibimine on sõjalise kaitse eesmärgil ning liitlasväed ei eelda, et nende tegutsemisulatusse kuulub sisejulgeoleku tagamine. Lähtuvalt asjaolust, et liitlasväed viibivad Eestis rahvusvahelise kokkuleppe alusel, et ole kohane planeerida nende kaasamise ühepoolset reguleerimist Eesti Vabariigi Valitsuse poolt. Kaitseministeerium ei pea sellise regulatsiooni kehtestamist vajalikuks. Tuleks hoolikalt kaaluda, kuivõrd põhjendatud on Kaitseväe ja Kaitseliidu korrakaitsesse kaasamise lihtsustamine (ptk 4.8.3.1). Relvajõudude korrakaitselistel eesmärkidel kasutamist on demokraatlikes ühiskondades traditsiooniliselt piiratud just nende kuritarvitamise ohu tõttu. On küsitav, kas kontseptsioonis välja toodud võimalus kasutada Kaitseväge ja Kaitseliitu olukorras, kus ohu olemasolu korrakaitseseaduse mõttes pole selge, on proportsionaalne. Silmas tuleb pidada, et relvajõudude kasutamisel on kodanikuühiskonda ja põhiõiguste kasutamist pärssiv toime ka siis, kui jõudu ei kasutata. Mida abstraktsemaks muutuvad tavaolukorrast drastiliselt erinevate meetmete kohaldamise tingimused (nt ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise asemel ohu ennetamine või väljaselgitamine), seda keerulisem on ka nende meetmete kohaldamise õiguspärasuse hindamine, olgu kohtumenetluses või avalikkuse poolt, mis muudab nende meetmete kuritarvitamise ühtlasi tõenäolisemaks. Tuleks põhjalikult kaaluda, kas välisriigi relvajõudude avaliku korra kaitsesse kaasamise võimaldamine on põhjendatud. Erinevalt riigi sõjalisest kaitsest on avaliku korra kaitse riigi ja selle elanikkonna vaheline suhe, mille käigus peab isik võimuesindajale alluma. Välisriigi relvajõudude kaasamine sellesse tekitab põhiseadusliku (võttes arvesse, et tegemist on riigi tuumikfunktsiooniga) ning sümboolse probleemi. Kontseptsioonis on välja toodud, et isikute põhiõigusi ja -vabadusi piirava otsuse võib teha ainult Eesti riik ning välisriigi relvajõudusid võib kaasata üksnes piirangu rakendamisse, sealhulgas vahetu sunni kohaldamisse. See jätab tähelepanuta, et konkreetse isiku suhtes vahetut sundi kohaldades peab paratamatult samuti vastavalt olukorrale otsustama, mil määral sundi (kuni surmava jõuni välja) tuleb rakendada ning tegemist on isiku põhiõigusi ja -vabadusi väga intensiivselt piirava otsusega.  Arvestamata jätmise või arvestamise põhjendus kaitsesse Võetud teadmiseks. Arvestatud. Eelnõuga täiendatakse halduskoostöö seadust peatükiga, milles esitatakse haldusorganite vahelise kaasamise üldnormid. Muu hulgas sätestatakse, et kaasatav haldusorgan allub kaasavale haldusorganile, kes jääb haldusülesande täitmise eest õiguslikult vastutavaks. KorSi sätetega täpsustatakse, et Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamisega kaasnevate kulude hüvitamise kord sätestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega. Arvestatud. Eelnõu järgi saab Kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata muu hulgas riigivastaste, avaliku rahu vastaste ning üldohtlike süütegude toimepanemise ohu ennetamisse, väljaselgitamisse, tõrjumisse ja korrarikkumise kõrvaldamisse. Loetletud tunnustele vastavate süütegude seas on ka riigi põhiseaduslikku korda ohustavad teod. Lisaks on eelnõus sätestatud, et Kaitseväge ja Kaitseliitu saab kaasata erakorralise seisukorra väljakulutamise põhjustanud kaitseolukorra lahendamisse. Arvestatud. Eelnõu järgi on võimalik Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamine muuhulgas otsingu- ja päästetööde ning eriolukorra tööde tegemisse. Hädaolukorra seaduse järgi loetakse eriolukorra töödeks töid eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks, sealhulgas töid kannatanutele ja abivajajatele abi osutamiseks ning töid ulatusliku evakuatsiooni läbiviimiseks. Seega on kirjeldatud ülesannete täitmisse võimalik kaasata ka Kaitseväge ja Kaitseliitu. Antud selgitus. Siseministril on alati õigus pöörduda Vabariigi Valitsuse poole, vastav õigus ei vaja eraldi sätestamist seaduses. Vabariigi Valitsuse seaduse § 49 lõike 2 ja § 101 lõike 3 järgi lahendab Vabariigi Valitsus erinevate ministrite ja nende valitsemisaladesse kuuluvate riigiasutuste vaidlused juhul, kui omavahelist kokkulepet ei saavutata. Mitte arvestatud. Eelnõus ei kavatseta reguleerida eraldi kooskõlastusprotsessi, kuid tuleb arvestada, et igal juhul kohaldub VV reglemendi § 6 lõige 1, mille järgi tuleb enne õigusakti eelnõu esitamist Vabariigi Valitsusele see kooskõlastada teiste ministeeriumidega, kui neile on eelnõus ette nähtud kohustusi või kui esitatav eelnõu puudutab nende valitsemisala või ülesandeid. Arvestatud osaliselt. Vabariigi Presidendi kui riigikaitse kõrgeima juhi roll on kõnealusel juhul tasakaalustav. Eelnõu kontseptsiooni koostamisel ja kooskõlastamisel ei ole leitud ametkondlikku konsensust presidendi kõnealustest otsustest kõrvale jätmiseks. Seetõttu säilitatakse eelnõus presidendi osalus, kuid kaalutakse võimalust jätta see senisest paindlikumaks (presidenti teavitatakse VV otsusest viivitamata ning ta saab VV otsust muuta või kehtetuks tunnistada). Teise ettepaneku osas vt eelmist vastust. Arvestatud osaliselt. Eelnõu järgi teeb kaasamise lõpetamise otsuse sama organ, kes otsustas kaasamise. Nn esmatasandi ehk vahetu sunni kohaldamise õiguseta kaasamise korral kaasamise lõpetamise VV tasandile viimine ei ole täitevvõimu toimimise põhimõtteid arvestades mõistlik ega kõnealuse märkuse puhul ka põhjendatud. Arvestatud osaliselt. Kehtivast KorSist ei nähtu piisavalt selgelt, et KorSi § 16 kohaldamine teenistuskohustust täitva Kaitseliidu liikme või teenistusülesannet täitva kaitseväelase suhtes on välistatud. Muu hulgas ei taga seda ka KorS § 16 lõike 1 punkt 4, mille järgi ei või kaasamine olla ega ole vastuolus kaasatava isiku muude seadusest tulenevate kohustustega. Eelnõu järgi muudetakse ka KorS § 16 ning sätestatakse füüsilise isiku kaasamine korrakaitseülesannete täitmisess. Isikut ei või kaasata korrakaitsesse, kui ta täidab muud seadusest tulenevat kohustust. Antud selgitus. Eelnõu järgi jäävad kaasatud kaitseväelased ja Kaitseliidu tegevliikmed alluma korrakaitseorganile ning kohaldavad erimeetmeid korrakaitseorgani korraldusel. Kaitseväelase iseseisval vastutusel erimeetmete kohaldamine ei saa olla samaväärne vabatahtlikega, sest on seotud suurema ohu ja riskiga (kaasatud isikud on lisaks kõnealusele korrakaitselisele väljaõppele läbinud regulaarselt ka sõjaväelise väljaõppe, mille käigus omandatud jõu kasutamise oskused ja põhimõtted, sh arusaam proportsionaalsusest, erinevad oluliselt jõu kasutamisest korrakaitselisel eesmärgil). Võetud teadmiseks ja antud selgitus. Väljaõppega isikute üle arvestuse pidamine on seaduse rakendamise küsimus, mida saab tõenäoliselt lahendada määruste või praktika muutmisega. Seetõttu ei ole plaanis seda teemat käsitleda seaduseelnõus. Seni on Kaitseressursside Ameti (KRA) ülesanded on seotud sõjalise kaitse ja selle ettevalmistamise valdkonna arvepidamisega. Loogiline lahendus on, et kaitseväelaste teadmiste ja oskuste üle peab arvestust Kaitsevägi, Kaitseliidu liikmete üle Kaitseliit. Juhul, kui soovitakse lahendada probleemi, et vajalike oskuste ja teadmistega Kaitseliidu liikmed on samal ajal ka abipolitseinikud või vabatahtlikud päästjad, tuleb saavutada Siseministeeriumi ja Kaitseministeeriumi valitsemisalade kokkulepe, mis peab muu hulgas käsitlema jooksva arvepidamise ja selleks vajalike IT-arenduste kulu katmist. Arvestatud osaliselt. Baasväljaõpe, mis hõlmab esmaseid oskusi ja teadmisi ülesande täitmiseks, peab olema läbitud selleks hetkeks, kui isik kaasatakse. Ilma asjaomast koolitust läbimata võib isik riiklikus järelevalves osaledes tekitada kahju nii endale kui teistele. Seaduseelnõu järgi võib kaasata isiku, kui ta on läbinud väljaõppe, mille käigus omandanud konkreetse ülesande täitmiseks vajalikud teadmised, oskused ja hoiakud. Täpsemalt reguleeritakse väljaõpet ja selle õpiväljundeid rakendusaktis, mille koostamisel saab teha täpsemaid ettepanekuid erandite kehtestamiseks, mis jäävad seaduses antud põhimõtte piiresse. Ka nt erioperatsioonide väejuhatuse kaasamisel peab olema kindlus, et kaasatavad kaitseväelased on omandanud arusaama ja oskuse kohaldada vahetut sundi KorSis sätestatud proportsionaalsusnõudest lähtudes. Antud selgitus. Välisriigi relvajõud kaasatakse ilma iseseisva meetmete kohaldamise pädevuseta. Võetud teadmiseks. Võetud teadmiseks. Eelnõu järgi on kaasamine ka edaspidi viimane abinõu ning kaasamise võib lõpetada, kui jätkuv kaasamine takistaks oluliselt Kaitseväe või Kaitseliidu põhiülesannete täitmist. Võetud teadmiseks. Antud selgitus. Eelnõu järgi võib kaasamise otsuse teha VV korraldusega või VV volitatud minister käskkirjaga. See võimaldab paindlikkust, sest ministri ametinimetust või valdkonda täpsustatud ei ole. Siiski on kõige loogilisem, et volitatakse kaitseministrit, sest Kaitsevägi ja Kaitseliit kuuluvad mõlemad Kaitseministeeriumi valitsemisalasse. Juhul, kui VV volitaks otsustusõiguse siseministrile, tuleks tema otsus ikkagi kooskõlastada Kaitseministeeriumiga vastavalt VV reglemendile. Võetud teadmiseks. Eelnõus säilitatakse põhimõte, et kaasamine on viimane abinõu. Võetud teadmiseks. Mitte arvestatud. Eelnõu järgi võib kaasamise lõpetada juhul, kui jätkuv kaasamine takistaks oluliselt Kaitseväe või Kaitseliidu põhiülesannete täitmist. Arvestades, et kaasamise otsuse tegemisel hinnatakse Kaitseväe või Kaitseliidu võimekust ülesande täitmisse kaasuda, saab olukorda muutev olla üksnes suur põhiülesannetega seotud muutus. Võetud teadmiseks. Antud selgitus. Eelnõu kohaselt määratakse kaasamise otsuses kaasatavate kaitseväelaste ja Kaitseliidu liikmete koguarv või selle ülempiir. Arvestades kirjeldatud praktilisi juhtumeid, kui kaasav organ planeerib osalejate arvu valest eeldusest lähtuvalt, võiks seaduses sätestatud suunis olla osalevatele organitele abiks ning vältida vaidlusi protsessi hilisemas faasis - see omakorda kahjustaks operatiivset reageerimist. Mitte arvestamata. Muude isikute kaasamine on täna reguleeritud eriseadustega. Teiste haldusorganite kaasamise üldpõhimõtted kehtestatakse eelnõuga, täiendades halduskoostöö seadust. Arvestatud osaliselt. Eelnõu KorSi muutmise sätetega täpsustatakse, et Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamisega kaasnevate kulude hüvitamise kord sätestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega. Arvestatud. Antud selgitus. Eelnõuga säilitatakse põhimõte, mille kohaselt vahetu sunni kohaldamise, sealhulgas füüsilise jõu, relva ja erivahendi kasutamise volitusega kaasamise otsus tehakse ka edaspidi poliitilisel tasandil (siseministri ettepanekul, kaitseministri kooskõlastusel VV otsusega, otsuses osaleb ka Vabariigi President). Kaitse- või siseministrile kindlaksmääratud juhtudel Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise otsustamise õiguse andmine on piiratud. Kaasamine otsustataks ühe ministri taotlusel ning VV volitusel. Volituses saab valitsus piirata täidetavate ülesannete ulatust, kasutatavaid volitusi või kaasamise aega. Lisaks tuleb ministri otsus määratud aja jooksul esitada nii VVle kui ka presidendile heakskiitmiseks. Kõik ülalkirjeldatud põhimõtted ja nõuded minimeerivad kuritarvitamise ohtu märkimisväärselt. Arvestatud. Välisriigi relvajõudude avaliku korra kaitsesse kaasamist ei reguleerita eelnõuga. Teema nr Märkuse esitaja Teema 4.9 Riigikaitseülesannete määratlemine ja määramine 1 SiM 2 SiM 3 SiM SiM 4  SiM 5 KaM 6 KaM 7 KaM 8 KaM 9 KaM 10  RaM 11 Riigikantselei 12 Riigikantselei 13 Riigikantselei 14 Eesti Linnade ja Valdade Liit 15  Märkuse/kommentaari sisu aitseülesannete määratlemine ja määramine Siseministeerium on seisukohal, et riigikaitselisi kohustusi, sh riigikaitseülesandeid, koormisi, varusid tuleb käsitleda koosmõjus. Oluline on, et riigikaitsealased kohustused oleksid nii täidesaatva riigivõimu asutuste kui ka haldusväliste osapoolte jaoks selgelt seaduses sätestatud. Õigusselguse huvides peaks kogu relevantne info (kes teeb, mis tingimustel ja mida), s.o õigused, pädevused ja kohustused olema kaetud ühe raamseadusega. Ehk RiKS peab looma selguse selles osas, millised kohustused erinevatel osapooltel (riigivõimuasutused, KOV-id, ettevõtted, kodanikud) on ja kes mille eest riigikaitselises olukorras vastutab. Kui täidesaatva riigivõimu asutuste puhul on mõistlik riigikaitseülesanded välja tuua KTK-s, siis erinevate juriidiliste isikute puhul peab riigikaitseülesannete osas lahenduse looma RiKS. Kodifitseerimine peab looma selguse, millised riigikaitseülesanded lasuvad ka haldusvälistel osapooltel, kuivõrd täna valitseb ebaselgus just nende võimalike ülesannete ja vastutuse osas. Näiteks on ebaselge, kas ja kuidas peaks olema tagatud riigikaitselise olukorra jaoks toiduainete, ravimite ja esmatarbekaupade olemasolu (kas ja millised ülesanded peavad riigikaitselises olukorras olema eraõiguslikel juriidilistel isikutel; kes vastutab jne). HOS ei kata valdkondi, mis riigikaitselises kriisis on eluliselt olulised – impordi, tootmise ja distributsiooni vastupanuvõime kriitilistes kaubagruppides (toit, vesi, esmatarbekaubad jne) ning nende varudega seonduv. Peame oluliseks määrata seadusega riigikaitseülesanded ka elutähtsa teenuse osutajatele (ETO- d), kuna teenuseosutajad on eraõiguslikud juriidilised isikud, kelle õigused ja kohustused peavad tulenema seadusest. Vastasel juhul kaob uue riigikaitseseaduse vastuvõtmisel elutähtsa teenuse osutajatel õigus määrata ka riigikaitselisi töökohti. Riigikaitseülesannete määramine seadusega tagab selle, et teenuseosutajad ka reaalselt teaksid riigikaitselisteks olukordadeks valmistuda. Kuivõrd elutähtsaid teenuseid puudutav regulatsioon HOS-is on loodud rahuaegseid vajadusi silmas pidades, vajab täpsustamist, mis on kitsamalt ETO-de osas riigikaitseline vajadus/fookus. Eelnõu ettevalmistamisel palume selles osas kaasata protsessi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Keskkonnaministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi, Rahandusministeeriumi ja Eesti Panga, kes vastutavad elutähtsate teenuste korraldamise ja poliitika kujundamise eest. Oluline on, et kodifitseerimise tulemusena valmiks terviklik lahendus, mis tagaks selguse nii täidesaatva riigivõimu asutuste, KOV-ide kui ka teiste juriidiliste isikute (ETO-de ja teiste haldusväliste osapoolte) riigikaitseülesannete ja üleüldse riigikaitseliste kohustuste osas. Terviklik lahendus tuleb leida uue RiKS-i raames (s.t oluline peab olema RiKS- iga kaetud, et mitte koormata eriseadusi). Ainult elutähtsa teenuse osutajate ülesannetele keskendumine on seejuures erasektorit silmas pidades liiga kitsas. Oluline on välja selgitada, kellel veel peaksid riigikaitselises olukorras ülesanded olema ja milles need peaksid seisnema. Probleemi 5 lahendusvariantide nr 6 ja 8 osas märgime, et ebaselgeks jääb, miks või millistel juhtudel peaks riigikaitseülesannete täitmist ja vähendamist otsustama Vabariigi Valitsus. Meie hinnangul võiks see olla asutuse juhi otsustada, et saaks operatiivselt reageerida, ja seaduses võiks asutuse juhile selleks aluse anda. Palume täpsustada, mida peetakse siin silmas riigikaitseülesandena. Kaitseministeeriumi hinnangul ei ole kontseptsiooni selles punktis tegeletud riigikaitseõiguse sisuliste probleemide lahendamisega. Näiteks on probleemi nr 1 rõhuasetus vale. Tegemist on valdkonnaga, millega alles tegeletakse ning kuna tegevused on pooleli, siis ei ole kõikides valdkondades jõutud riigikaitselisi tööülesandeid ja töökohti määrata. Kontseptsioonist jääb selgusetuks, kas riigikaitseülesanne on ikka ainult isikule täitmiseks antud lisaülesanne või on see tihedalt siiski seotud isiku igapäevaste tööülesannetega, mida ta täitma peab. Kontseptsioonis on jõutud järeldusele, et see saab olla üksnes lisaülesanne, mitte näiteks mitte näiteks riigikaitseline töökoht tervikuna sõltumata sellest, kas täidetakse lisaülesannet. Selgust ei teki ka küsimuses. mida mõeldakse riigikaitseülesannete vähendamise all. Näiteks, kas silmas on peetud, et KOVi ülesanded on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (edaspidi KOKS) järgi määratletud ning automaatselt on need kõik ka riigikaitseülesanded? Et ei peaks ressurssi kulutama kõikide KOKSist tulevate ülesanne täitmisele, siis võiks näiteks valitsusel olla õigus öelda, et KOV ei pea täitma konkreetset ülesannet kriisi ajal. Samas on justkui jõutud järeldusele, et riigikaitseülesanne saab olla üksnes lisaülesanne, mis pannakse isikule kriisi ajaks. Seega tekib küsimus, et kui isikule ei ole pandud lisaülesannet, siis ei ole ka midagi vähendada. Või mõeldakse vähendamise all seda, et kui lisaülesanded on määratud, siis valitsus võib need ära võtta ehk vähendada? Riigikaitseülesanded tulenevad asutuste igapäevasest tegevusest (ülesannete jäävus) ning vaid teatud olukordadest tuleb neid panna tähtsuse järjekorda. Samuti peavad asutuse olema suutelised hindama, millised toimingud on võimalik ära jätta ja millised edasi lükata. Riigikaitsesüsteemi toimimine on avaliku võimu ülesanne ning selle reguleerimiseks piisab avaliku võimu sisesest regulatsioonist ja täiendavate seadusandlike normide kehtestamine ei ole vajalik. Teised asutused ja organisatsioonid omavad vaid toetavat rolli. Küll peab riik mõtlema toetava rolli toimimisele ja ulatusele. Seega valitsus saab läbi prioriteetide muutmise muuta ka valitsusasutuste riigikaitselisi ülesandeid. Kontseptsioonis on kavandatud muudatused kohaliku omavalitsuse korralduse seadusesse (KOKS). Juhime tähelepanu, et riigikaitselased ülesanded peaksid olema täies ulatuses, sh ka KOV roll riigikaitseliste ülesannete täitmisel, vastava valdkonna seaduses ehk riigikaitseseaduses. Kohaliku omavalitsuse ülesanded, mis on sätestatud KOKSis ei ole kuidagi olulisemad ega rohkem kohustuslikud täitmiseks, kui valdkonnaseadusetes sätestatud ülesanded. KOKS nagu ka selle seaduse nimi ütleb on seadus, mis reguleerib omavalitsuse korraldust ehk sisemist korraldust, milleks on KOV juhtimine, KOV organite (volikogu, valitsus) töökorraldus, sotsiaalsed garantiid ja omavalitsusteenistuse erisused, mis erinevad ATSis sätestatud kogu avalikku teenistust reguleerivatest sätetest jms. See tähendab, et tegelikkuses peaks kõik valdkondlike ülesannete täitmist reguleeriv tulenema valdkonnaseadustest. Erandid on olnud valdkondades, kus valdkonda reguleeriv eraldi seadus puudub, kuid tänaseks on see kontrollimatult levinud ka valdkondades, kus eriseadused on olemas, nt riigikaitseseadus (KOKS § 6 lg 21 sisaldub KOKSis mitte riigikaitseseaduses ainult põhjusel, et muudatuse menetlusse ei kaasatud riigihalduse ministrile (toona regionaalministrile) alluvat ametkonda). Eesseisva KOKS muudatuse käigus, mida Rahandusministeerium kavandab on plaanis sellised õiguslikud vead parandada. Loodetavasti lähtutakse sellest põhimõttest ka riigikaitsekontseptsiooni koostamisele järgnevate õiguslike muudatuste kujundamisel. Toetame põhimõtet, et kohalike omavalitsuste ja teiste juriidiliste isikute riigikaitseülesanded on vajalik sätestada seaduses. Teeme ettepaneku lähtuda juriidiliste isikute riigikaitseüleseannete määramisel hädaolukorra seaduse elutähtsate teenuste regulatsioonist. Elutähtsa teenuse osutajad peavad oma teenuseid edasi osutama ka kaitseolukorra ajal ning see on vajalik määrata seaduses nende riigikaitseülesandena. Kuna kõiki riigikaitseülesandeid ei ole võimalik ette näha, on oluline sätestada põhimõte, et kaitseolukorra ajal võib valitsus või valitsuse volitatud minister määrata riigikaitseülesandeid lisaülesannetena era- ja avalikõiguslikele juriidilistele isikutele, kohalikele omavalitsustele ning vajaduse korral ka füüsilisest isikust ettevõtjatele. Leiame, et riigiasutustele riigikaitseülesannete määramise põhimõtted vajavad täiendavat sisulist analüüsi. Põhiküsimus on, kas riigiasutuse põhitegevusega seotud ülesandeid, mida tuleb täita nii tavaajal kui ka kriisiolukorras, on üldse vajalik nimetada riigikaitseülesanneteks. Oluline on, et riigiasutuste ülesannete ja nende täitmise ulatus võivad kriisiolukorras muutuda ning riigiasutuste prioriteetsed ülesanded riigi kaitsmiseks tuleb kirjeldada riigi kaitsetegevuse kavas ja selle alamdokumentides. Riigikaitse ülesannete määratlemise mõjude hinnangus on nenditud, et tegemist on ebaolulise mõjuga, kuna legaaldefinitsioon ei too kaasa kohustust. Kuna tegelikult kaasneb selle legaaldefinitsiooniga (kui nt mõni KOV täidetavatest ülesannetest määratletakse ka riigikaitseülesandeks) kohustus tagada varud (RiKS-i § 5 lõige 4), siis tuleks see mõjude hinnangus välja tuua. Asjakohane ei ole hinnang, et kaasnevad mõjud on ebaolulised. Vajadusel võib viidata mõjude hinnangu osas järgmisele ptk-le, kuigi seal on seda ainult positiivseks hinnatud, millega teatud tingimustes kindlasti nõustuda ei saa (kui nt KOVid peavad hakkama tegema lisaväljaminekuid oma põhiülesannete täitmise varude tekitamiseks). Lisaks on varude tagamine KOV täidetavate ülesannete puhul (teede korrashoid, avaliku korra tagamine vms) üsna hoomamatu tegevus, seega võiks kaaluda vähemalt omavalitsuse põhitegevusse kuuluvate ülesannete riigikaitseülesannetena määratlemisel võimalust varude tagamise asemel piirduda kohustusliku reservfondi tagamisega ettenägematuteks kuludeks, sh riigikaitseline olukord. KOFS § 5 lg 7 kohaselt võib eelarves eraldi põhitegevuse kuluna planeerida reservfondi ettenägematute väljaminekute tegemiseks, mis seda ka riigikaitseülesandena määratletava ülesande puhul varu tagamise eesmärki (osaliselt) täidabki. Arvestamata jätmise või arvestamise põhjendus Mitte arvestatud. Nagu normitehnika reeglid sätestavad, tuleks seaduses sätestada vaid see, mis on vajalik, ning seaduseelnõusse ei kavandata regulatsiooni, mis on lubatud ja otstarbekas sätestada rakendusaktis. Täidesaatva riigivõimu asutuste riigikaitselisi kohustusi ei ole vaja seaduses sätestada. Selleks, et vältida ülereguleerimist ning tagada võimalikult paindlik lahendus, sätestatakse täidesaatva riigivõimu asutuste ülesanded riigi kaitsetegevuse kavas. Samuti ei ole mõistlik kõiki riigikaitseülesandeid RiKSis sätestada. Seda põhjusel, et riiigkaitseülesandeid on võimalik seada kõikvõimalikes valdkondades ning kõikvõimalikel viisidel. Riigikaitseülesande seadmisel võib olla vaja sätestada küllalt detailne regulatsioon, mida täpsustatakse veelgi määrusega (nagu nt TTKSi puhul). Selline täpne regulatsioon on õigem kavandada valdkondlikku seadusesse ja mitte RiKSi, sest vastasel juhul võib RiKS muutuda väga pikaks ja keeruliseks seaduseks, mis peab arvestama kõikide valdkondade eripäradega. Samuti peaks valdkondlikel ministeeriumitel jääma täielik vabadus ja õigus töötada välja riigikaitseülesandeid puudutavaid muudatusi ja neid menetleda. Seda on jällegi õigem teha valdkondliku seaduse muutmise eelnõu raames. RiKSi on kavandatud vaid KOVide riigikaitseülesanded. Seda põhjusel, et seni on need olnud sätestatud KOKSis, kuid Rahandusministeeriumi hinnangul ei ole KOKS selleks sobiv seadus, sest peaks reguleerima vaid KOVide korraldust kui sellist. Lisaks märgime, et kui kodanikele soovitakse anda selget infot, mis on mingi valdkonna riigikaitseülesanded, võib seda alati teha ning avaldada näiteks asutuse veebilehel ülevaade. Võetud teadmiseks ja antud selgitus. Eelnõusse on kavandatud lisaks KOV üksustele ja tervishoiuteenuse osutajatele riigikaitseülesannete määramine elutähtsate teenuse osutajatele, Eesti Pangale, Eesti Advokatuurile, Eesti Haigekassale, ERRile. Neile, kellele püsivaid riigikaitseülesandeid määratud ei ole, saab eelnõu järgi määrata ühekordseid riigikaitseülesandeid. Arvestatud Arvestatud osaliselt. Eelnõuga muudetavates eriseadustes sätestatakse riigikaitseülesanded lisaks elutähtsate teenuste osutajatele ka näiteks Eesti Pangale, Eesti Advokatuurile, Eesti Haigekassale, ERRile. Eelnõus riigikaitseülesannete määramisel lähtuti ministeeriumitelt laekunud sisenditest. Arvestatud osaliselt ning antud selgitus. Riigikaitseülesandena mõeldakse sellist ülesannet, mis on asutusele või isikule selgelt riigikaitseülesandena määratud või üksikujuhtumil antud ning mitte kõiki avalikke ülesandeid. Riigikaitseülesannete puhul on võimalik kaks olukorda: asutused hakkavad n-ö automaatselt neile selleks puhuks määratud ülesandeid täitma (ilma, et keegi peaks ütlema, et ülesannet peab täitma) (nt erakorralise seisukora ja sõjaseisukorra väljakuulutamise otsuse järel) või kaitseolukorra juht (peaminister) või tema volitatud haldusorgan (nt minister või kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus) otsustab, mis ülesandeid ja mis ulatuses täitma peab. Mitte arvestatud. Riigikaitseülesannete määramine seadustest on oluline, et tagada tsiviilsektori valmisolek kaitseolukorra lahendamiseks vajalike ülesannete täitmiseks. Eelnõuga on lahendatud sisuline probleem, kus kehtivas õiguses ei ole juriidilistele isikutele selgelt määratud riigikaitseülesandeid. Antud selgitus. Ülesandeid, mida on vaja kriisi ajal täita, on sisuliselt kaht sorti: sellised, mida täidetakse ka tavaolukorras ning mille täitmisega on vaja kriisiolukorras jätkata, ning sellised, mida tavaolukorras ei täideta ning mille täitmise vajadus ilmneb vaid siis, kui tekib kriisiolukord. Esimese näiteks võib tuua ükskõik millise elutähtsa teenuse: elutähtsat teenust osutatakse tavaolukorras ning ka kriisi ajal tuleb sellega jätkata (kuigi teenuse osutamise tingimused võivad olla erinevad). Teise juhu näiteks võib tuua nt sõjapõgenike eest hoolitsemise. Tavaolukorras ei ole sõjapõgenikke ning seega ei ole ka vaja nende eest hoolitseda. Küll aga võib see vajadus tekkida sõja ajal. Riigikaitseliste töökohtade regulatsiooni loomisel võetakse seda arvesse ning selle saab seada ka sellisele töökohale, kus täidetakse n-ö tavaülesannet, mitte ainult lisaülesannet. Antud selgitus. Riigikaitseülesannete täitmisel on põhimõtteliselt kaks võimalust, kui kaitseolukord vm olukord välja kuulutatakse: asutused hakkavad n-ö automaatselt neile selleks puhuks määratud ülesandeid täitma (ilma, et keegi peaks ütlema, et ülesannet peab täitma) või valitsus otsustab, mis ülesandeid ja mis ulatuses täitma peab. See sõltub täiesti sellest, kuidas on riigikaitseülesanne määratud. Näiteks kui on määratud, et KOV peab kaitseolukorra väljakuulutamisel kohe hakkama tegema ettevalmistusi evakueeritute majutamiseks, peaks seda ülesannet hakkama täitma automaatselt. Kui aga ülesanne on määratud nii, et selle täitmine sõltub konkreetsetest asjaoludest (kas ülesannet üldse on vaja täita või mis ulatuses), on vaja eraldi otsust. Selle otsuse võib teha kaitseolukorra juht või kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus. Alus riigikaitseülesannete vähendamiseks peab olema loodud n-ö automaatselt täidetavate riigikaitseülesannete puhuks. St et siis, kui on määratud, et asutus või isik peab kohe olukorra väljakuulutamisel hakkama ülesannet täitma, peab olema võimalik ka otsustada, et seda ei pea tegema või seda ei pea tegema määratud ulatuses. Võetud teadmiseks Võetud teadmiseks. Oleme nõus, et valitsusasutuste ülesanded võib sätestada haldusesisestes aktides ning neid pole vaja seada seadustes. Siiski tuleb KOVide ja eraõiguslike isikute ülesanded ette näha seadustes. Samuti võib tõesti öelda, et peamine roll riigi kaitsmisel on riigiasutustel ning teised isikud täidavad pigem toetavat rolli, kuid nagu ka riigikaitse arengukavas on rõhutatud, on riigikaitse toimimiseks vajalik, et kõik isikud ja asutused teaksid enda ülesandeid ning oleksid selleks valmistunud. Seega ei piisa riigikaitse eesmärgi saavutamiseks vaid sellest, et panna paika valitsusasutuste ülesanded, vaid ülesanded tuleb seada ka teistele, kel on oma roll täita, ka siis, kui see roll on toetav. Arvestatud. KOVide riigikaitseülesanded on eelnõu järgi kavandatud RiKSi. Arvestatud. Arvestatud. Arvestatud osaliselt. Täidesaatva riigivõimu asutuste riigikaitseülesanded sätestatakse riigi kaitsetegevuse kavas. Samas tuleks tervikliku süsteemi loomiseks neid ülesandeid samuti nimetada riigikaitseülesanneteks, sest riigikaitseülesannete täitmiseks on võimalik määrata osa ametikohti riigikaitselisteks ameti- ja töökohtadeks. Kui valitsusasutuste riigikaitseülesandeid nimetada mõne muu nimega, siis peaks ka seaduses teiste sätete puhul seda eraldi nimetama, näiteks riigikaitselise töökohustuse regulatsiooni loomisel. See muudaks seaduse sätted palju keerukamaks ning tooks endaga kaasa ikkagi selle, et peaksime ka valitsusasutuste ülesandeid seaduses vähemalt mingil määral reguleerima. Seetõttu on lihtsam lahendus see, et ka valitsusasutuste ülesandeid reguleeritakse riigikaitseülesannete nime all. Antud selgitus. Kontseptsioonis kasutatud termini "määratlema" all on mõeldud defineerimist. St et eelnõus esitatakse riigikaitseülesande definitsioon (ehk määratlus). See on oma olemuselt säte, mis ei loo ühtki õiguslikku tagajärge, vaid mille ainus eesmärk on selgitada, mis on riigikaitseülesanne. Teine on lugu riigikaitseülesannete määramisega, mis toob endaga kaasa mõjud. KOVi riigikaitseülesannetega seotud mõjud on esitatud eelnõu seletuskirjas. Teema nr Teema Märkuse esitaja 4.10 Töö- ja puhkeaja erisused SiM 1 SiM 2 SiM 3  SiM 4  KaM 5 RaM 6  Märkuse/kommentaari sisu a puhkeaja erisused Probleemi 1 lahendusvariandi nr 1 osas märgime, et ebaselgeks jääb, miks või millistel juhtudel peaks tavapärasest erinevat töörütmi otsustama Vabariigi Valitsus. Meie hinnangul võiks see olla asutuse juhi otsustada ja seaduses võiks asutuse juhile selleks õigusliku aluse anda. Teiseks tuleks seda võimalust laiendada ka hädaolukorrale ja eriolukorrale HOS-is. Ühtlasi peaks see võimalus olema ka õppuste ajal. Probleemi 1 lahendusvariandi nr 2 osas märgime, et meie hinnangul tuleb jätta asutusele kaalutlusruum otsustada, kas isiku puhkus katkestada või mitte. Teeme ettepaneku, et määratakse kindlaks ametikohad, millel töötamise korral puhkus katkeb nn automaatselt ilma asutuse juhi otsuseta ning ülejäänud töötajate osas otsustab selle asutuse juht. Teiseks tuleks seda võimalust laiendada ka hädaolukorrale ja eriolukorrale HOS-is. Lisaks vajab lahendamist küsimus töö- ja pereelu ühitamisest, laste hooldamisest ja hoiust, kui isik on kohustatud tööle asuma (nt analoogia KOKS-iga kaitseväelaste osas). Probleemi 1 lahendusvariandi nr 3 osas märgime, et ebaselgeks jääb, kuidas haakuvad omavahel kontseptuaalselt ühelt poolt valveaja eest kõrgema lisatasu maksmine ja teiselt poolt kontseptsiooni 4.11. peatükis toodud toetuste ja hüvitiste vähendamine. Teiseks, millega on põhjendatud tavapärasest kõrgema valvetasu maksmine ainult riigikaitselistele ametikohtadele? Oleme seisukohal, et tasumäärad peavad olema samad. Teeme ettepaneku, et regulatsiooni väljatöötamisel tuleks leida lahendus ka küsimusele, kuidas saavad inimesed osaleda laiemalt ja paindlikumalt riigikaitseülesannete täitmisel või nende toetamisel. RiKS näeb küll ette riigikaitselise töökohustuse ja sundtöökohustuse, kuid need ei võimalda isikuid piisavalt paindlikult ja laiapindselt riigikaitsesse kaasata. Lahendamist vajab küsimus, kuidas saab kaitseolukorras (ennekõike erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal) kaasata riigisektoris töötavaid inimesi pikema aja vältel avaliku võimu teostamisse või selle toetamisse, kui nad ei tööta riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal. Näiteks kui Kultuuriministeeriumis ei ole riigikaitselisi ameti- ja töökohti, kuid samas on neil kommunikatsiooni valdkonnas tööl teenistujad, kelle kvalifikatsioon võimaldaks neid kaitseolukorras rakendada riigikaitseülesannete täitmisele nt Riigikantseleis (täita või toetada seal kommunikatsioonitegevusi), siis RiKSi töökohustuse regulatsioon seda praegu sellisena ei võimalda. Teiseks peaks kaitseolukorras olema võimalik laiendada riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal töötava isiku riigikaitselisi ülesandeid väljapoole tema tavapärast töö- ja teenistussuhet ning tööandja tavapärast asukohta, sh roteerida riigikaitselisel ameti- või töökohal olev isik tööle teise asutusse. Näiteks võib avaliku võimu teostamiseks või selle toetamiseks olla kaitseolukorras vajalik rakendada Siseministeeriumis riigikaitselisel ametikohal töötav jurist tööle Riigikantseleisse kas juristina või muul tööl, mida juristi kvalifikatsioon võimaldab tal täita. Täiendavate riigikaitseliste tööülesannete lisamisel tuleks seega arvestada, et teenistuja teadmised, oskused ja võimed võimaldaksid tal neid ülesandeid täita ehk tegemist oleks põhiülesannetega nn külgnevate ülesannetega. Teeme ettepaneku, et regulatsiooni väljatöötamisel tuleks leida lahendus ka küsimusele, kuidas saavad inimesed osaleda laiemalt ja paindlikumalt riigikaitseülesannete täitmisel või nende toetamisel. RiKS näeb küll ette riigikaitselise töökohustuse ja sundtöökohustuse, kuid need ei võimalda isikuid piisavalt paindlikult ja laiapindselt riigikaitsesse kaasata. Kontseptsioonis tehakse ettepanek hüvitada riigikaitselistel ameti- ja töökohtadel töötavatele isikutele valveaja erisuse kohaldamine, kas täiendava vaba aja andmisega või lisatasu maksmisega. Ettepaneku kohaselt võiks olla valveaja tasu 1/5 töötasust tavapärase (TLSi § 48 lg 1) 1/10 töötasu asemel. Seega tekib nõue maksta kriisi ajal riigikaitselistel ameti- ja töökohtadel töötavatele isikutele valveaja erisuse kohaldamisel suuremat valveaja tasu. Teisalt tuleb arvestada sellega, et RiKSi § 49 võimaldab vähendada ametniku palka ja töötaja töötasu teatud tingimustel. Kuivõrd kriisi lahendamine on riigile ja asutustele alati lisakulu, tekib Kaitseministeeriumi hinnangul kavandatu osas siinkohal küsimus meetmete omavahelisest kooskõlast. Näiteks, kas on põhjendatud näha ette kriisi ajaks veel täiendavat lisakulu valveaja tasu maksmise kohustusena? Töö- ja puhkeaja regulatsioon peab ühteviisi õimaldama lahendada nii 3-päevast kui ka vajadusel 2-kuulist kriisi. On selge, et 3 päeva kestev kriis võimaldab intensiivsemat lähenemist kui 2-kuune. Samuti ei pruugi lühiajaline kriis kaasa tuua tööaja muudatuse vajadust, sest kohustusi on võimalik täita ülesannete ja inimeste ümberjaotamisega. Regulatsioon peab ätestama ka teadmise, et olukorra lahendamisel mitteosalev asutus ei rakenda olukorrast tulenevaid meetmeid. Eelnevast tulenevalt palub Kaitseministeerium kontseptsiooni koostajatel koostöös Rahandusministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumiga hinnata valveaja tasu (TLSi § 48 lg 2, ATSi § 38 lg 3), ööajal ja riigipühal tehtava töö tasu (ATSi § 40 lõiked3 ja 4, TLSi § 45 lõiked 1 ja 2) maksmise võimalikkust riigikaitselisel ameti- ja töökohal töötavatele isikutele kaitseolukorra, erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal. Samuti palume hinnata nimetatud tasude maksmise koosmõju RiKSi §-ga 49, mis võimaldab vähendada ametniku palka ja töötaja töötasu, kui riigi rahaliste võimaluste tõttu vähendatakse riigikaitseülesannetega asutuse ja isiku eelarvet ning samal ajal on vaja jätkata riigi toimimiseks vajalike ülesannete täitmist või teenuste osutamist. Arusaamatuks jääb kontseptsiooni punktis 4.10.3.1 kavandatav muudatusettepanek, mille kohaselt tuleks riigikaitselisel ameti- või töökohal töötavatele isikutele hüvitada valveaja erisuse kohaldamine tavapärasest suuremas määras. Esiteks on see vastuolus ülejäänud muudatusettepanekutega, mille kohaselt suunatakse riigieelarvelised vahendid eelkõige riigikaitsessse, seda ka nt palkade, toetuste ja hüvitiste vähendamise või peatamise (sh elatishüvitis) teel. Teiseks on samasugune erisus tavapärasest regulatsioonist plaanis ette näha ka tööajakorraldusele (summeeritud tööaeg) ning töö-, puhke- ja valveaja kestusele, samuti piirangutele ööajal ning riigipühal tehtavale tööle. Siin aga täiendavaid hüvitisi erisuste kohaldamisel riigikaitselistel ameti- ja töökohtadel töötavatele isikutele ette ei nähta. Kontseptsioonist ei nähtu valveaja erisuse esiletõstmise eesmärk. Soovitame kaaluda sellest loobumist. Arvestamata jätmise või arvestamise põhjendus Arvestatud osaliselt. Eelnõus sätestatakse, et riigikaitselise töökohustusega töö- ja ametikohti omav asutus või isik võib kaitseolukorra ajal kehtestada riigikaitselist töökohustust täitvale isikule seadustes sätestatust erineva tööajakorralduse ning erinevad nõuded töö-, puhke- ja valveaja kestusele ning piirangud ööajal ning riigipühal tehtavale tööle. Kuna tavapärasest erinevale töökorraldusele, töö-, puhke- ja valveajale üleminek puudutab kõiki töökohustusega isikuid, mistõttu on vajalik otsuse tegemine valitsuse tasemel. HOS ja eriolukord on rahuaegsed situatsioonid, kus tööajakorralduse muudatused saavad toimuda ATS ja TLS alusel. Mitte arvestatud. Lähtuvalt riigikaitselise töökohustuse iseloomust on vajalik, et isikud naaseksid tööle ja asuksid täitma oma töö- ja teenistuskohustusi. Hädaolukord ja hädaolukorra lahendamiseks väljakuulutatud eriolukord on rahuaegsed situatsioonid, kus ei ole õigustatud TLS- ist ja ATSist erineva puhkuste kasutamise korra sätestamine. Erisused, mis tulenevad asutuste töö iseloomust tuleks sätestada eriseadustes. Arvestatud. Eelnõuga ei kehtestata kaitseolukorra ajal valveaja eest täiendava tasu maksmise kohustust. Arvestatud. Eelnõus sätestatud võimalus isikule täiendavate töö- ja teenistusülesannete panemiseks ning teise asutusse või töö tegemise asukohta lähetamiseks. Arvestatud. Eelnõuga ei kehtestata kaitseolukorra ajal valveaja eest täiendava tasu maksmise kohustust. Arvestatud. Eelnõuga ei kehtestata kaitseolukorra ajal valveaja eest täiendava tasu maksmise kohustust. Teema nr Teema Märkuse esitaja 4.11 Toetuste ja hüvitiste vähendamine ja nende maksmise peatamine SiM 1 RaM 2 RaM 3 KaM 4  Märkuse/kommentaari sisu ste ja hüvitiste vähendamine ja nende maksmise peatamine Probleemi 1 lahendusvariandi nr 1 osas märgime, et oluline on, et selle muudatusega ei tekitataks ebaõiglust ühiskonna kõige haavatavamatele inimestele. Riigieelarve vahendite piisavuse tagamiseks oleks õiglasem, kui täiendavate rahaliste vahendite leidmine jagatakse kõikide riigieelarvest palka, töötasu, toetusi või hüvitisi saavate isikute vahel ehk vajadusel vähendataks ka inimeste töötasusid ja palkasid. Kontseptsioon seda poolt ei käsitle. Kontseptsiooni punkt 4.11. räägib eriolukorra lahendamiseks vajalike vahendite hankimisest olukorras, kus reservid on ammendunud, pakkudes välja (sotsiaal)toetuste ja hüvitiste vähendamist. Selgusetuks jääb, miks vähendatakse esmajärjekorras toetusi. Kaaluda võiks pigem investeeringute ja majandamiskulude vähendamist. Selles kontekstis soovime rõhutada, et eriolukordades saab kasutada erinevate sotsiaalsete garantiide ja hüvitiste puhul ka teisi võimalusi peale kontseptsioonis viidatud otsesele kärpimisele. Teised võimalused kriisiolukorra puhul võiks olla nt. erinevate hüvitiste väljamaksete ajatamine ja eelarve prioriteetide ümbervaatamine. Kindlasti on aga eriolukordades ja nendeks valmistumisel vajalik kõigi sotsiaalministeeriumi tulemusvaldkondade puhul hinnata nõudluse muutust erinevate teenuste järele, seda nii tervise, sotsiaalse kaitse kui ka tööturu tulemusvaldkondades. Erinevate riiklike hüvitiste ja teenuste ning nende osutamiseks vajalike ressursside (sh. meditsiinitöötajad, sotsiaaltöötajad jms.) ümberplaneerimine peab tuginema metoodilisel nõudluse hindamisel sh. tervishoiuteenuste ja sotsiaalkaitse teenuste puhul. Kaitseministeerium toetab kontseptsioonis väljapakutud astmelise toetuste ja hüvitiste vähendamise süsteemi. Arvestamata jätmise või arvestamise põhjendus Antud selgitus.Toetuste vähendamine on viimane abinõu, mis ei välista teiste abinõude eelnevat kasutamist või samaaegselt palkade, töötasude või muude kulutuste kärpimist. Antud selgitus. Toetuste vähendamine on viimane abinõu, mis ei välista teiste abinõude eelnevat kasutamist. Vt eelmist selgitust. Võetud teadmiseks. Teema nr Teema Märkuse esitaja 4.12 Riigikaitseks vajalike varude moodustamine RaM 1 RaM 2 RaM 3 SiM 4 KaM 5 Riigikantselei 6 Riigikantselei 7  Riigikantselei 8  Märkuse/kommentaari sisu aitseks vajalike varude moodustamine Punkt 4.12. käsitleb strateegiliste varude moodustamist, kuid ei too välja selle rahalist kulu (kogu kontseptsioonis ei ole mõjudele lisatud rahalist hinnangut). Samas võib see tähendada märkimisväärset kulu riigieelarvele ning negatiivset mõju eelarvepositsioonile. Seetõttu võib olla punkt 4.12.3.2. järeldus eksitav: "Eeldatavasti on muudatusel positiivne mõju, kuna varu moodustaja nimetamise, varude moodustamise eesmärgi, koguste ja nomenklatuuri täpsustamisega muutub selgemaks asutuste vastutuse ulatus ja tegevuse rahastamine.". Kontseptsioon käsitleb ulatuslikult kriisiolukorras riigile ja ühiskonnale vajalike ressursside olemasolu ja ümbersuunamisega seotud küsimusi. Lisaks kontseptsioonis juba toodule võib olla otstarbekas edaspidi käsitleda ka riigi toimimiseks vajaliku elutähtsa taristu ja ressursside moodustamise ja kasutamise võimalusi väljaspool Eestit; see võib puudutada nt. IKT taristut või vajalikke finantsvahendeid. Samuti on meie arvates oluline selgelt sätestada, et elutähtsa taristu tõendatud ja regulaarselt kontrollitud valmisoleku tagamine eriolukordadeks on taristu omaniku seadusest tulenev ülesanne. Lisaks ei saa välistada, et pikemaajalises kriisiolukorras võib olla vaja tavapärasest tugevamat riiklikku sekkumist kaupade ja teenuste jaotuse ning hinnakujunduse põhimõtetes. Kontseptsioonis võib olla seetõttu asjakohane rõhutada vastavate riiklike horisontaalsete koordineerimis- ja juhtimismehhanismide vajadust. Antud peatüki osas märgime, et meie hinnangul peab kogu riigikaitseliste varude tagamise regulatsioon olema reguleeritud RiKS-is ja olema koostoimes riigikaitseülesannete ning koormiste osaga. Kaitseministeeriumi jaoks jääb kontseptsioonis selgusetuks, millist probleemi lahendatakse varude osas. Ühiskonna toimimiseks vajaliku varu moodustamise eest vastutab avalik võim. Eraisikul puudub vastav kohustus ja seda ei saa neile ka panna. RiKSi koostamisel peeti silmas, et valitsusasutused hindavad, millise ülesande täitmine eeldab varu moodustamist ning mis suuruses varu tuleb moodustada. Samas peab varude juures mõtlema nende kasutamisele, jaotamisele ja taastamisele. Kaitseministeerium on seisukohal, et seadusega ei ole vaja reguleerida küsimust, kui palju rahalist ressurssi läheb asutuses varule, seda peab tegema kõrgemalseisev organ eelarvega. Samuti peaks valitsus pidevalt jälgima varu moodustamist ja selleks vajalike vahendite olemasolu. Nõustume seisukohaga, et praegune riigikaitseliste varude tagamise regulatsioon on vaja üle vaadata, et senisest täpsemini määrata varu moodustamise eesmärgid, kogused ja nimistu, moodustamise ja hoidmise viis, kasutuselevõtu tingimused ja kord ning kulude kandmise korraldus. Oleme seisukohal, et riigikaitseliste varude moodustamise vajadus ja kogused peavad põhinema ohustsenaariumidel. Kontseptsioonis esitatud ettepanek kehtestada seaduses ettevõtjatele kohustus tagada kindlaks määratud kaubaliikide puhul laovarud vajab põhjalikumat sisulist analüüsi ja mõjude hindamist. Me ei toeta igale leibkonnale seaduses kohustuse panemist olla valmis kriisi korral ise hakkama saama ning nägema selleks ette varud vähemalt seitsmeks päevaks. Inimeste teadlikkust ja valmisolekut kriisiolukordades toime tulla on vajalik suurendada eeskätt teavitustegevuste ja õpetamise kaudu, mitte õigusliku regulatsiooniga. Samuti on küsitav, kuidas toimuks järelevalve leibkondadele pandud ülesande täitmise üle. Arvestamata jätmise või arvestamise põhjendus Võetud teadmiseks. Võetud teadmiseks. Tegemist on riigi kaitsetegevuse kava puudutava teemaga. Varude moodustamisel hinnatakse võimalike varude olemasolu tagamise vajadust välisriikides. Antud selgitus. Eelnõus täpsustatud riigi kaitsetegevuse kava määratlust ning sätestatud, et elutähtsa teenuse osutajamine on ühtlasi elutähtsa teenuse osutaja riigikaitseülesanne. Võetud teadmiseks. Riigikaitselised varud moodustatakse lähtuvalt riigi kaitsetegevuse kavas määratud riigikaitseülesannetele ja valitsuse otsusele. Arvestatud. Riigikaitselised varud moodustatakse lähtuvalt riigi kaitsetegevuse kavas määratud riigikaitseülesannetele ja valitsuse otsusele. Arvestatud osaliselt. Riigikaitselised varud moodustatakse lähtuvalt riigi kaitsetegevuse kavas määratud riigikaitseülesannetele ja valitsuse otsusele. Võetud teadmiseks. Arvestatud. Teema nr Teema Märkuse esitaja 4.13 Riigivastutuse erisused SiM 1 SiM 2 SiM 3  KaM 4 KaM 5  Riigikohus 6  Märkuse/kommentaari sisu astutuse erisused Probleemi 2 lahendusvariandi nr 11 osas märgime, et kavandatavate muudatuse kohaselt hakkaks tõendite kogumine ja tagamine olema haldusorgani ülesanne, sh kahju tõendamise koormus. Oleme seisukohal, et selline lahendus ei ole mõistlik ja reaalsuses see kaitseolukorras ei toimiks. On arusaadav, et sellises olukorras ei pruugi suure tõenäosusega olla võimalik pidada kinni tavareeglitest, kuid ei saa nõustuda sellega, et kaitseolukorra ajal tekitatud kahju hüvitamise või selle eelduseks olevate asjaolude tuvastamine, tõendite kogumine ja toimingu dokumenteerimine on eelkõige avaliku võimu kohustus. Haldusorgani prioriteetsed tegevused sellises olukorras on suunatud kriisiolukorra lahendamisele (isikute elu, tervise ja omandi kaitsele ning riigi sisejulgeoleku tagamisele). Mööname, et haldusorgan võib, aga ei pruugi sellises olukorras olla see nö tugevam pool. Seetõttu leiame, et haldusorgan võib abistada isikut võimalusel tõendite hankimisel, kuid sellise kohustuse panek üksnes haldusorganile ei ole mõistlik ega õiglane. Probleemi 3 lahendusvariandi nr 13 osas märgime, et üldine lähenemine toetuste ja hüvitiste puhul on, et riik ei suuda neid kaitseolukorras täielikult maksta. Samas kahju hüvitamise puhul laiendatakse võrreldes praeguse olukorraga hüvitamise võimalusi. Miks selline erinev kontseptuaalne lähenemine? Ebaselgeks jääb, millist probleemi lahendatakse, kui tunnistatakse kehtetuks õigusnormid, mis täielikult välistavad õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise, ning piiratakse kahju hüvitamist õiguspäraselt tekitatud kahju puhul. Samuti osutame, et kaitseolukorras ja pärast olukorda ei pruugi olla võimalik eristada, kas tegemist oli õiguspärase või -vastase tegevusega. Probleemi 3 lahendusvariandi nr 14 osas märgime, et me ei toeta HOS-i sätete kehtetuks tunnistamist. Soovitame eeskujuna vaadata Soome analoogset regulatsiooni, mis samuti piirab kahju hüvitamist (riigi võimalustega). Kaitseministeerium nõustub, et kriisiolukorra ajal tekitatud kahju hüvitamise regulatsioon vajab üle vaatamist ning eriregulatsioonide vajadus hindamist. Juhime siiski tähelepanu, et kohati on probleemide tõstatamisel tähelepanuta jäetud riigivastutuse olulised põhimõtted, näiteks saab kehtiva riigivastutuse seaduse (RVastS) regulatsiooni kohaselt hüvitise üle otsustamisel kohaldada vastutuse piiramise aluseid (§ 13, sh lõike 1 loetelu ei ole ammendav ‒ „muid asjaolusid …“), primaarnõuete esitamise kohustus ei ole samuti kohtupraktika kohaselt absoluutne (nt kui esmase õiguskaitsevahendi kasutamata jätmiseks on mõjuv põhjus või selle kasutamise vajalikkus ei olnud kannatanule reaalselt võimalik või arusaadav, on kohus seda asjaolu arvestanud), samuti kehtivad õiguspärase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju puhul hüvitise nõudele piirangud (§ 16, mh „isikute eriline kohtlemine on ettenähtud seadusega“), nn mitterahaline heastamine on võimalik ka „õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamisega“ (RVastSi § 11 lg 1). Kohati on kontseptsioonis neile vihjamisi viidatud, samas tõstatatud probleemide võimaliku „lahendusena“ neid välja toodud ei ole. Kaitseministeerium juhib probleemi nr 4 puhul (ex gratia maksed, välissuhted) tähelepanu, et Vabariigi Valitsuse 11. novembri 2016. a määruse nr 123 „Rahvusvahelises sõjalises koostöös tekitatud kahju nõude menetlemise, kahju hüvitamise ning kahjuhüvitisest loobumise kord“ § 1 lg 3 võimaldab Kaitseväel kahju välislepingu või ametkondliku välislepingu alusel hüvitada rahvusvahelises sõjalises koostöös tekitatud kahju, mille eest Eesti riik ei vastuta. Selle sätte eesmärk on sätestada Kaitseväele diskretsiooniõigus hüvitada kahju ex gratia, st olukorras, kus Eesti riigil puudub kohustus kahju hüvitamiseks. Näiteks reguleerib Põhja-Atlandi lepingu osalisriikide vaheline relvajõudude staatust reguleeriv kokkulepe artikkel VIII lõige 6 nõudeid, mis ei ole tõusetunud ametikohustuste täitmisest. Nimetatud määruse õiguslik alus seaduse tasandil on kehtestatud RiKSi §-s 32. Selle valguses võiks täiendavalt hinnata muudatusettepaneku vajadust ning ulatust. On tõsi, et kehtiv õigus (nt riigivastutuse seaduse § 16) ei sobi riigikaitselistel eesmärkidel isikute õiguste intensiivse piiramise (sh asja sundvõõrandamise) eest õiglase hüvitise maksmiseks. Seega on tervitatav selleks sobiva õigusliku raamistiku loomine. Kontseptsioonis (ptk 4.13.3.1) on märgitud, et õiglane hüvitis ei pea vastama hüvitatava kahju summale ning selle maksmise eeldus on põhiõiguse piirang ise, mitte konkreetse kahju, põhjusliku seose ja vastutuse tuvastamine. Selle juures tuleb silmas pidada, et PS § 32 lõike 1 teine lause kohustab ka õiguspärase sundvõõrandamise korral maksma õiglast hüvitist. Sundvõõrandamise puhul saab üldjuhul pidada õiglaseks hüvitiseks sundvõõrandatud asja väärtust. On mõistetav, et kriisiolukorras ei ole praktiline viia läbi tavapärast tõendamismenetlust asja väärtuse tuvastamiseks, ent selleks, et vältida isikute õiguste liigset kahjustamist, oleks asjakohane sätestada alternatiivne võimalus, mille kohaselt saaks isik kohese hinnangulise hüvitisega mittenõustumisel nõuda pärast kriisiolukorra lõppu asja tegelikule väärtusele vastavat hüvitist. Arvestamata jätmise või arvestamise põhjendus Arvestatud. Märkuses on õigesti välja toodud, et haldusorgani prioriteet on kaitseolukorra lahendamine ning ta ei tohiks ennast ülearu muude ülesannetega koormata. Siiski ei saa nõustuda sellega, et haldusorgan oleks selles õigussuhtes nõrgemaks pooleks - kui haldusorgan oma tegevusega tekitab kahju, sh annab isiku õigusi kahjustava õigusakti või sooritab toimingu, siis käitub ta jätkuvalt inimese suhtes n-ö jõupositsioonilt. Sh ei pruugi inimene olla üldse kohalgi, vaid hõivatud mõne riigikaitselise ülesande täitmisega. Eelnõus on loobutud pööratud tõendamiskoormusest, kuid see ei välista haldusorgani kohustust protokollida oma tegevus selles osas, mis võib isiku õigusi kahjustada. Faktiliselt võib pööratud tõendamiskoormus tuleneda ka sellest, kui haldusorgan on rikkunud protokollimise kohustust ega suuda sellest tulenevalt tõendada enda käitumise õiguspärasust (sh õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist). Sellest tulenevalt ei ole eelnõus eraldi tõendamiskoormust käsitletud. Antud selgitus. Eelnõuga on kõrvaldatud see osa õigusnorme, mis on ex ante hinnangul põhiseadusega vastuolus ning võimaldavad jätta õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamata. Riigil on võimalik hoida kulusid kokku sellega, et ta ei tekita õigusvastaselt kahju ega riku inimesete õigusi - seega ei ole argument, et riik ei suuda maksta kogu õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitisi, asjakohane. Riik võib käituda ka kaitseolukorra lahendamisel õiguspäraselt. Arvestatud. Eelnõu koostamisel on peetud asjakohaseks võimalusi piirata kahju hüvitamist eelkõige siis, kui kahju on tekitatud õiguspärase tegevusega. HOS §-s 42 tunnistatakse kehtetuks üksnes puntk 3, mis reguleeris asja sundkasutusse võtmisel ja sundvõõrandamisel kahju hüvitamist. Nimetatud juhtudel toimub hüvitise maksmine KorSi alusel (vt KorS muudatused). Arvestatud. Kontseptsiooni koostamisel ei olnud otsustatud veel, kas RVastS või VÕS üldse kohaldada või reguleerida kahju hüvitamine terviklikult RVastS - seetõttu ka kehtivast õigusest tulenevaid kahju hüvitamise kitsendusi kontseptsioonis ei korratud. Eelnõu koostamisel on jõutud järeldusel, et RVastS ja VÕS ei kohaldata ning sellest tulenevalt on RVastS asjakohased sätted kas RiKS eelnõusse üle toodud või asjakohasele sättele RVastS-s või VÕS-s viidatud. Lähtekohaks on see, et riigikaitse eesmärgil kahju tekitamisel ei ole hüvitise saamise võimalused ulatuslikumad või selle piirangud kitsamad, kui seda on n-ö tavaolukorras. Antud selgitus. Selgitame, et osutatud määruses on antud volitusnorm, mis ei anna alust praeter legem määruse andmiseks. Määruste andmise õigus on piiratud kitsalt intra legem määruse volitusega, seega saab anda määruse vaid sel alusel ja ex gratia regulatsioon ületab volitusnormi piire. See ei vii praktiliste probleemideni, kuna vastav alus tuleneb ka välislepingutest, kuid viimaste puhul tõusetub nende vahetu kohaldatavuse küsimus haldusvälise isiku suhtes. Sellest tulenevalt reguleeritakse ex gratia jms kahju hüvitamise erisused seaduse tasemel. Seaduse tasemel tuleb kasvõi üldiselt sätestada kahju hüvitamise alus, mida saab siis vajadusel intra legem määrusega või asutusesiseste diskretsioonijuhistega täpsustada. Antud selgitus. Selgitame, et kontseptsioonis ja selle aluseks olnud analüüsis on õiglase hüvitise maksmise lähtekohana käsitletud omandi tegelikku väärtust. Samuti on käsitletud omandina nt palganõuet vms omandiõigust laiemalt, kui seda on asja sundvõõrandamine. Selles kontekstis tuleb vaadata ka nt saamata jäänud palga asemel miinimumpalga maksmist õiglase hüvitisena, isegi kui see ei vasta konkreetse töötaja töötunni turuväärtusele. Samuti ei saa hoone, seadme vms asja sundvõõrandamisel võtta aluseks pelgalt asja turuväärtust (mis kriisi ajal on vaieldav ning võib toimiva turu ehk asjade tavapärase tsiviilkäibe lakkamise tõttu üldse puududa), kuid muude asjaolude puudumisel tuleb turuväärtus loomulikult aluseks võtta. Rõhutame siiski, et eelnõu, kontseptsiooni ja analüüside koostamisel jõuti läbivalt seisukohale, et õiglase hüvitise maksmisel tuleb arvestada ka isiku talumiskohustust. Kui isik nõuab hüvitist hiljem, siis on õiglase hüvitise maksmise arvutamisel aluseks juba taastunud turuolukord ning selle võrra võib tema saadava hüvitise suurus olla ka suurem või erineda muul viisil (nt valuuta muutumisel, deflatsiooni korral vms). Teema nr Teema Märkuse esitaja 4.14 Õiguskaitse erisused SiM 1 SiM 2 SiM 3 KaM 4  Riigikohus 5  Märkuse/kommentaari sisu kaitse erisused Probleemi 1 lahendusvariandi nr 1 osas märgime, et kaitseolukorras ei ole reaalne tegeleda vaidemenetlusega ja leida selleks ressurssi, kuna riigikaitseülesanded on prioriteet. Leiame, et see toob täitevvõimule kaasa haldus- ja töökoormuse kasvu. Samuti ei pruugi kohtute töökoormus väheneda, sest vaideotsuse saab edasi kohtusse kaevata. Siseministeerium ei toeta probleemi 1 lahendusvarianti nr 3 (näha kaitseolukorra ajaks kohustusliku vaidemenetluse korral ette haldusakti täitmise peatamine alates vaide esitamisest ilma selle kohta eraldi otsust tegemata), sest automaatne haldusakti peatamine vaide esitamisel võimaldab regulatsiooni kuritarvitamist. Probleemi 2 lahendusvariandi nr 1 osas märgime, et vaide lahendamise tähtaeg võiks sellistes olukordades olla kontseptsioonis pakutud 10 päeva asemel kohe 30 päeva ja lisaks ka veel pikendatav seaduses toodud alustel. Kaitseministeerium nõustub õiguskaitse erisuste väljatöötamise vajadusega. Samas juhime tähelepanu, et näiteks kohtute töökoormuse vähendamiseks kohustusliku vaidemenetluse regulatsiooni loomisel tuleb kriitiliselt hinnata võimalikku vaiete lahendamisest tingitud haldusorganitele lisanduvat töökoormust kriisiolukorras. Riigikohtu esimehe pädevus muuta territoriaalset kohtualluvust (ptk 4.14.3.1) võib olla erikorra ajal vajalik ning see on ka PS §-ga 130 kooskõlas. Põhjendatuks saab seda aga siiski pidada just PS § 128 või 129 alusel välja kuulutatud erikorra ajal, mitte kaitseolukorra ajal, nagu kontseptsioonis on välja pakutud. Kaitseolukorra instituudi loomise vajadust on põhjendatud vajadusega reageerida ohtudele kiiremini kui PS §-de 128 ja 129 menetlus võimaldaks. Kui korrakaitseline ohutõrje või riigi sõjaliseks kaitseks valmistumine peab tõepoolest algama viivitamata, siis kohtuasjade kohtualluvuse muutmine võib oodata kuni erikorra välja kuulutamiseni. Alles erikorra kehtivuse ajal annab PS § 130 võimaluse irduda PS § 24 lg-s 1 sätestatud kohtualluvuse muutmise keelust. Arvestamata jätmise või arvestamise põhjendus Selgitus antud. Vaidemenetlus võimaldab haldusorganil endal tunnistada kehtetuks enda antud õigusvastane haldusakt. Kui vaidementluses on õigusvastane haldusakt kehtetuks tunnistatud, siis ei ole isikul enam kaebeõigust ning seetõttu ei saa ta ka kohtusse pöörduda või ei võeta tema kaebust menetlusse. Seega väheneb vaidemenetluse tulemusena ka kohtute töökoormus. Teatud vaideotsuste edasikaebamist vältida ei saa. Selgitus antud. Eelnõu koostamisel on kohustusliku vaidemenetluse ning sellest tulenevalt ka haldusakti automaatse peatumise küsimusest loobutud. Eelnõu koostamisel toimunud arutelude käigus leiti, et kehtiv vaidemenetluse regulatsioon on mõningate tähaja erisustega piisav, et lahendada suurem osa kaitseolukorra lahendamisel tekkivatest probleemidest. Arvestatud. Eelnõu koostamisel on võetud aluseks vaide esitamise tähtaja lühendamise ning vaide lahendamise tähtaja pikendamise süsteem. Oluline on see, et võimalikud õiguslikud probleemid jõuaksid kiiresti haldusorganini ning viimane saaks kiiresti reageerida, kui õiguslik probleem mõjutab kaitseolukorra lahendamist. Teisalt on haldusorganile antud vaide lahendamisel pikk tähtaeg, et ta saaks vaideid paindlikult lahendada, lahendades kiiresti kaitseolukorra lahendamise seisukohalt olulised vaided ning et haldusorganil jääks piisavalt aega muude vaiete lahendmiseks. Võetud teadmiseks ja arvestatud. Eelnõu koostamisel loobuti kohustuslikust vaidemenetlusest. Antud selgitus. Eelnõu väljatöötamisel loobuti territoriaalse kohtuaaluvuse muutmise volituste andmisest. Tsiviil- ja halduskohtutele antakse eelnõuga kohtuasja peatamise või lihtsustatud korras menetlemise õigus. Teema nr Teema Märkuse esitaja 4.15 Täiendavalt esitatud teemad 1 KaM 1 KaM 2 KaM RaM 3 RaM 4 SiM 5  SiM 6 Kaitseliit 7  Kaitseliit 8 Kaitseliit 9 Kaitseliit 10  Märkuse/kommentaari sisu davalt esitatud teemad Kontseptsiooni lähtekoha osas märgime, et kontseptsiooni keskseks muudatuseks on riigikaitseseaduse (edaspidi RiKS) koostamise käigus lahendamata jäänud teemade analüüs ja inkorporeerimine riigikaitseõigusse, mis võimaldaks laiapindse riigikaitse elluviimist. Eeskätt puudutab see erakorralise seisukorra seaduse (edaspidi ErSS), hädaolukorra seaduse (edaspidi HOS), riigikaitseliste sundkoormiste seaduse (edaspidi RKSKS) ning korrakaitseseaduse (edaspidi KoRS) sidumist ühtselt toimivaks kriisiolukordade lahendamise süsteemiks. Eespool öeldut arvesse võttes toetab Kaitseministeerium ettepanekut kujundada RiKS riigikaitseõiguse üldseaduseks ning seonduvalt tunnistada kehtetuks ErSS ja RKSKS ning reguleerida kaitseväeteenistuse alased erisused kaitseväeteenistuse seaduses (edaspidi KVTS) ja Kaitseväe korralduse seaduses (edaspidi KKS). Kontseptsioonis on riigikaitse eesmärki laiendatud elanikkonnakaitse eesmärgiga, mis on õigustatud, kuid juhime tähelepanu, et selle sisustamine ning sellega kaasnevate ülesannete piiritlemine vajavad täiendavat arutelu ning analüüsi. Lisaks toome välja, et riigikaitseõiguse uuendamisel on ka valdkondi, mis ei ole kontseptsioonis selgelt välja toodud, kuid vajaksid samuti lähitulevikus üle vaatamist ja korrigeerimist lähtuvalt muutunud vajadustest (nt küberkaitse, riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse, elektroonilise side korraldus). Üldisemalt teeme ettepaneku kontseptsioonis ja selle põhinevas eelnõus põhjalikumalt käsitleda riigi finantssuutlikkuse tagamist eriolukordades, sealhulgas piisavate eelarveliste vahendite olemasolu ja kasutamist ning üldisemalt käibevahendite kättesaadavust, samuti finantseerimisasutuste tegevuse ning käibevahendite ringluse reguleerimist. Tuletame meelde, et hilisemas eelnõu seletuskirja kulude peatükis tuleb välja tuua kõik eelnõuga kaasnevad kulud ja nende katteallikad. Lisaks eeltoodule märgime täiendavalt, et eelnõu väljatöötamise käigus on vaja analüüsida ka vabatahtlikke rolli ja kaasamise võimalusi laiapindsesse riigikaitsesse. Praegu ei reguleeri kehtiv lennundusseadus mehitamata õhusõidukitega seonduvat. Võttes arvesse mehitamata õhusõidukite kiiret arengut ja nende kerget kättesaadavust ning järjest suurenevat kasutamist oleks vajalik nende määratlemine ja käitamise reguleerimine seadusandluses. Lennundusseadusesse tuleb viia mehitamata õhusõiduki definitsioon, tingimused ja nõuded nende käitamiseks ning samuti üldsätted mehitamata õhusõidukite käitamise lennupiirangualade osas. Ühtlasi muud üldsätted, mis on seotud mehitamata õhusõidukite kasutamisega ning integreerimisega üldisesse juba kehtivasse õigusruumi. Tulenevalt sellest, et lisaks tavakasutusele on võimalik mehitamata õhusõidukeid kasutada kuritegevuseks ning nende kasutamisega võib ja saab ohustada siseturvalisust ja -julgeolekut võib nende selle laadne kasutamine põhjustada märkimisväärset kahju, s.h kujutada ohtu inimelule. Näiteks on mehitamata õhusõidukit võimalik kasutada lõhkeseadeldisega kombineeritud rünnaku toimepanemiseks. Maailmasündmustest on teada, kus näiteks terrorirühmitus Daesh/ISIS on kasutanud lõhkeseadeldisega varustatud mehitamata õhusõidukeid rünnakute toimepanemiseks. Välistada ei saa ka võimalikku mehitamata õhusõidukiga toime pandavat keemiarünnakut. Ka selle puhul on maailmast on teada juhtum, kus Jaapani peaministri hoone katusele maandus tundmatut ainet kandev mehitamata õhusõiduk. Taoline mehitamata õhusõidukite käitamine on aga ohuks riigi julgeolekule ja avalikule korral, mistõttu on oluline, et riigi pädevatel asutustel oleks olemas õiguslikud võimalused ohtude ennetamiseks ja tõkestamiseks. Praegu on nimetatud õigused sätestatud mõnel juhul vastava asutuse tegevust käsitlevates regulatsioonides, samuti tuletatavad karistusseadustiku hädakaitseseisundist ja hädaseisundist, kuid ka lennundusseaduse kui valdkondlikus eriseadusega on õigusselguse huvides vaja sätestada Lennuametile, Politsei- ja Piirivalveametile, Kaitseväele, julgeolekuasutusele ning vanglateenistusele õigused mehitamata õhusõidukist lähtuva ohukahtluse ennetamiseks või tõrjumiseks. Eeltoodud asutustele tuleb luua mehitamata õhusõidukist lähtuva ohukahtluse ennetamiseks või tõrjumiseks õigus sundida mehitamata õhusõiduki käitajat mehitamata õhusõiduk maanduma; maandada ise mehitamata õhusõiduk, võtta enda kontrolli alla mehitamata õhusõiduki juhtimine, kasutada vahetut sundi mehitamata õhusõidukist lähtuva ohu tõrjumiseks või mehitamata õhusõiduk võtta hoiule või konfiskeerida.Siinjuures juhime tähelepanu sellele, et tegemist ei ole vaid Siseministeeriumi valitsemisala puudutava huviga ja vajadusega. Nagu eelnevalt välja toodud vajavad õiguseid mehitamata õhusõiduki lähtuva ohu ennetamiseks ja tõrjumiseks ka Lennuamet, Esiteks leiame,Kaitsevägi ningraames et revisjoni teised siseturvalisust ja riigi julgeolekut oleks kohane vaadata tagavadülesannete üle ka Kaitseliidu asutused peale kirjeldus. Hetkel on riigikaitse arengukavas püstitatud Kaitseliidule eesmärk täita muuhulgas ka maakaitse ülesandeid, kuid Kaitseliidu seaduses see ülesanne ei kajastu. Riigikaitseseaduse § 5 lg 3 kohaselt sätestatakse juriidilise isiku riigikaitseülesanded tema tegevusala, eesmärki või ülesandeid reguleerivas seaduses. Kaitseliidu seaduses aga ei ole maakaitsega seoses sätestatud ühtegi ülesannet ega eesmärki, on üksnes mainitud, et Kaitseliidu struktuuris asuvad maakaitseringkonnad. Seda võib osaliselt põhjendada sellega, et maakaitse jaoks ettevalmistatavate üksuste roll on olla sõja ajal Kaitseväe koosseisus, see aga tingib omakorda olukorra, kus Kaitseliidu sõjaaja ja rahuaja juhtimisstruktuurid on erinevad, mis ei ole parim lahedus kriisidele reageerimise võimekust ja kiirust arvestades. Samuti on väga raske luua mõistliku juriidilist konstruktsiooni maakaitseüksuste juhtimisele, kui maakaitseüksused asuvad sõja ajal kaitseväe koosseisus aga maakaitserinkonnad, mis neid üksusi administreerivad on Kaitseliidu struktuuriüksused. Teiseks soovime, et revisjoni raames vaadeldaks ka vabatahtlikust riigikaitses laiemalt. Kuigi Kaitseliit on riigikaitseorganisatsioon, siis tema ülesanded riigi sõjalisel kaitsmisel on Kaitseliidu seaduses võrdlemisi üldiselt sätestatud. Võib isegi öelda, et Kaitseliidu seaduse kohaselt Kaitseliit organisatsioonina ei osale riigi sõjalises kaitsmises, vaid üksnes valmistab selleks ette võimeid so. annab oma liikmetele sõjalist väljaõpet. Sellega aga jääb eesmärgistamata suur osa Kaitseliidu tegevusest, kuna kõik Kaitseliidu liikmed ei ole kaitseväekohuslased. Õiguslikult tekkis teatud vaakum Kaitseliidu riigikaitseliste ülesannete osas riigikaitse seaduse jõustumisega, millega kadus mõiste "kaitsejõud" (mõistet on ekslikult kasutatud ka kontseptsioonis endas). Kaitsejõududena käsitleti rahuaja ja sõjaaja riigikaitse seaduses Kaitseväge ja Kaitseliitu, kes mõlemad allusid sõjaajal Kaitseväe juhatajale, kes sai seega rakendada neid vajadusel riigi sõjalisse kaitsesse. Praegusel hetkel aga see osa Kaitseliidust, kellel sõjaaja paigutust ja ülesandeid ei ole ei osale ka riigi sõjalises kaitses. Leiame, et Kaitseliidu seadus ja riigikaitseseadus pigem piiravad hetkel Kaitseliidu ja Kaitseväe koos tegutsemist, kuigi nende olemuslik eesmärk on väga sarnane, so. valmistumine ja osalemine riigi sõjalises kaitses. Antud küsimusele on juhtinud tähelepanu ka Riigikontroll enda käesoleva aasta maikuus tehtud auditis (Kaitseliidu valmisolek täita riigikaitse arengukavas ettenähtud ülesandeid), milles leiti, et kuigi riigikitse arengukavas 2013-2022 ette nähtud Kaitseliidu ülesanded on selgelt formuleeritud ning nende täitmine on üldjoontes plaanipärane siis Kaitseliidu eesmärgid, mis puudutavad riigikaitse arengukavast väljapoole jäävaid sisekaitse ja mittesõjaliste üksuste tegevusi on formuleeritud üldsõnaliselt. Samas hõlmab sisekaitse ja mittesõjaliste üksuste tegevus peaaegu poolt Kaitseliidu liikmeskonda, kes on samuti väljaõpetatud ning keda saaks rakendada riigikaitses. Puuduliku eesmärgistatuse probleem puudutab ka korrakaitseülesannete täitmiseks vajalike võimete ettevalmistamist. Kaitseliidu seaduses on sätestatud, et Kaitseliitu võib kaasata avaliku korra tagamisse, kuid ükski õigusakt ega arengukava ei kohusta selleks vajalike võimeid ette valmistama ega selleks ressurssi eraldama. Kaitseliidu üksuste korrakaitseülesannete täitmiseks võimalikule ebapiisavale väljaõppele olete viidanud ka riigikaitseõiguse muudatuste kontseptsioonis. Viimasena juhime tähelepanu rahvusvahelise sõjalise koostöö mõistele. Riigikaitseseaduse mõistes Kaitseliit rahvusvahelise sõjalise koostööga tegeleda ei saa, kuna Kaitseliitu ei ole rahvusvahelist sõjalist koostööd kirjeldavates sätetes mainitud. Praktikas aga osalevad näiteks liitlased nii Kaitseliidu õppustel kui ka vastupidi ning välja on kujunenud tihe koostöö teiste riikide vabatahtlike riigikatseorganisatsioonidega (näit. Marylandi Rahvuskaart). Seega vajaks riigikaitseseaduse vastav peatükk täiendamist selliselt, et luua juriidiline raamistik , mille alusel saaks ka Kaitseliit tegeleda rahvusvahelise sõjalise koostööga. Arvestamata jätmise või arvestamise põhjendus Võetud teadmiseks. Võetud teadmiseks. Võetud teadmiseks. Võetud teadmiseks. Eelnõu kooskõlastamise käigus ootame RaMilt konkreetseid ettepanekuid, mis aitaksid tagada finantsuutlikust, lisaks juba eelnõus sätestatud meetmetele (nt hüvitiste ja toetuste vähendamine või maksmise peatamine) Arvestatud. Eelnõu seletuskirjas esitatud kulude prognoos. Võetud teadmiseks. Eelnõu kooskõlastamise käigus ootame SiMilt konkreetseid ettepanekuid. Mitte arvestatud. Teema vajab eraldi põhjalikumat analüüsimist ja läbi mõtlemist koostöös MKMiga. Teemat on võimalik lahendada eraldiseisva seaduse muudatusega. Mitte arvestatud. Küsimus lahendatakse vajadusel eraldiseisva eelnõuga, mille valmistab ette Kaitseministeerium. Mitte arvestatud. Küsimus lahendatakse vajadusel eraldiseisva eelnõuga, mille valmistab ette Kaitseministeerium. Arvestatud. Väljaõppe nõuded ja kulude hüvitamine sätestatakse KorSi alusel antavas Vabariigi Valitsuse määruses. Mitte arvestatud. Küsimus on juba lahendatud Kaitseliidu seaduse muudatusega.  Riigikaitseseaduse eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus ........................................................................................................................ 7 1.1. Sisukokkuvõte .................................................................................................................... 8 1.2. Eelnõu ettevalmistajad ....................................................................................................... 14 1.3. Märkused ........................................................................................................................... 15 2. Seaduse eesmärk .............................................................................................................. 17 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs ....................................................................................... 18 1. peatükk Üldsätted ............................................................................................................... 18 § 1. Seaduse reguleerimis- ja kohaldamisala ............................................................................ 19 § 2. Riigikaitse eesmärk ........................................................................................................... 19 § 3. Kaitseolukord .................................................................................................................... 20 § 4. Riigikaitse korralduse põhimõtted ..................................................................................... 24 2. peatükk Riigikaitse planeerimine ja korraldus ............................................................... 26 § 5. Riigikaitse planeerimine .................................................................................................... 27 § 6. Riigikaitse strateegiliste arengudokumentide ning kaitsetegevuse kava koostamine ja kehtestamine ............................................................................................................................. 29 § 7. Riigikaitse Nõukogu .......................................................................................................... 30 § 8. Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjon ........................................................................... 31 3. peatükk Kaitseolukorra lahendamine .............................................................................. 34 § 9. Kaitseolukorra üle otsustamine ......................................................................................... 35 § 10. Rahvusvaheliste organisatsioonide, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni teavitamine................................................................................................................................ 36 § 11. Kaitseolukorraga seotud otsuste jõustumine ja avaldamine ............................................ 40 § 12. Erakorralise seisukorra väljakuulutamine ....................................................................... 41 § 13. Erakorralise seisukorra lõpetamine ................................................................................. 44 § 14. Sõjaseisukorra väljakuulutamine ..................................................................................... 45 § 15. Sõjaseisukorra lõpetamine ............................................................................................... 47 § 16. Mobilisatsioon ja demobilisatsioon ................................................................................. 48 § 17. Mobilisatsiooni väljakuulutamine ................................................................................... 49 § 18. Demobilisatsiooni väljakuulutamine ............................................................................... 51 § 19. Kaitseolukorra lahendamise juhtimine ja koostöö .......................................................... 51 § 20. Teenistuslik alluvus ja vaidluste lahendamine kaitseolukorra ajal .................................. 55 § 21. Kaitseolukorra lahendamist juhtiva asutuse juhtimisvolitused kaitseolukorra ajal ......... 57 § 22. Kaitseolukorra juhi juhtimisvolitused kaitseolukorra ajal ............................................... 58 § 23. Vabariigi Valitsuse juhtimisvolitused kaitseolukorra ajal ............................................... 59 § 24. Kaitseolukorra lahendamiseks antud korralduse täitmine ............................................... 61 § 25. Täiendavate töö- ja teenistusülesannete täitmise kohustus ............................................. 61 § 26. Palga ja töötasu maksmine kaitseolukorra ajal ................................................................ 63  2(340) § 27. Tööaja erisused töökohustuse täitmisel ........................................................................... 64 § 28. Riigikaitselise töökohustusega isiku puhkuse katkestamine ........................................... 65 4. peatükk Kaitseolukorra meetmed ..................................................................................... 65 1. jagu Isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete kohaldamine ning kaitsegarantiid .. 66 § 29. Isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete kohaldamine ...................................... 66 § 30. Proportsionaalsuse põhimõte ........................................................................................... 68 § 31. Isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete kehtivus ............................................. 70 § 32. Lepinguliste kohustuste rikkumise vabandatavus ........................................................... 71 § 33. Täitemenetluse peatamine ............................................................................................... 72 2. jagu Kaitseolukorra ajal kohaldatavad isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravad meetmed..... 73 § 34. Eestist lahkumise piiramine ............................................................................................. 73 § 35. Sideteenuste piiramine..................................................................................................... 74 § 36. Isikut tõendavate dokumentide kaasaskandmine............................................................. 76 § 37. Teadete ja õigusaktide avaldamise kohustus ................................................................... 77 § 38. Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajaks ette nähtud piirava meetme edasilükkamatu kohaldamine ............................................................................................................................. 78 3. jagu Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal kohaldatavad kaitseolukorra meetmed . 79 § 39. Isiku põhiõiguste ja -vabaduste piiramise üldvolitus ...................................................... 80 § 40. Riigikaitselise töökohustusega isiku Eestist lahkumise piiramine .................................. 80 § 41. Ühingu ja sihtasutuse tegevuse peatamine ..................................................................... 81 § 42. Streikide ja töösulgude keelamine ................................................................................... 83 § 43. Avaliku ürituse ja koosoleku pidamise piiramine ........................................................... 83 § 44. Teabe levitamise keelamine............................................................................................. 84 § 45. Meediateenuse osutamise ja ajakirjandusväljaannete väljaandmise piiramine ............... 86 § 46. Teabele juurdepääsu piiramine ........................................................................................ 87 § 47. Sidevahendite kasutamise piiramine ............................................................................... 88 § 48. Sõnumisaladuse õiguse piiramine ................................................................................... 89 § 49. Kodu, perekonna- ja eraelu puutumatuse õiguse piiramine ............................................ 91 § 50. Majandustegevuse piiramine ........................................................................................... 93 § 51. Hüvitiste ja toetuste maksmise peatamine ja vähendamine............................................. 94 5. peatükk Riigikaitselised kohustused ................................................................................. 97 1. jagu Riigikaitseülesanded ..................................................................................................... 97 1. jaotis Riigikaitseülesanne, selle määramine ja täitmine ....................................................... 99 § 52. Riigikaitseülesanne .......................................................................................................... 99 § 53. Valmisolek riigikaitseülesande täitmiseks .................................................................... 101 § 54. Püsiva riigikaitseülesande määramine ........................................................................... 102 § 55. Püsiva riigikaitseülesande täitmine ............................................................................... 105 § 56. Ühekordse riigikaitseülesande andmine ........................................................................ 106 2. jaotis Kohaliku omavalitsuse üksuse riigikaitseülesanded ................................................. 108  3(340) § 57. Kohaliku omavalitsuse üksuse riigikaitseülesanded ..................................................... 109 § 58. Kohaliku omavalitsuse üksusele riigikaitseülesannete täitmisega tekkinud kulude hüvitamine .................................................................................................................. 111 2. jagu Töökohustus ................................................................................................................ 112 1. jaotis Töökohustuse üldised erisused ................................................................................. 112 § 59. Töökohustus .................................................................................................................. 112 2. jaotis Riigikaitseline töökohustus ...................................................................................... 114 § 60. Riigikaitselise töökohustusega ameti- ja töökoht .......................................................... 114 § 61. Riigikaitselisest töökohustusest vabastamine ................................................................ 114 § 62. Riigikaitselise töökohustuse tekkimine ......................................................................... 114 § 63. Riigikaitselise töökohustuse lõppemine ........................................................................ 115 3. jaotis Ühekordne töökohustus ........................................................................................... 116 § 64. Ühekordse töökohustuse panemine ............................................................................... 116 § 65. Ühekordsest töökohustusest vabastamine ..................................................................... 117 § 66. Ühekordse töökohustusega isiku õigused ...................................................................... 118 § 67. Ühekordse töökohustuse lõppemine .............................................................................. 118 3. jagu Asja sundkasutus ja asja sundvõõrandamine .............................................................. 119 § 68. Asja sundkasutusse võtmine ja sundvõõrandamine ...................................................... 120 § 69. Asja sundkasutusse võtmise ja asja sundvõõrandamise piirangud ............................... 123 § 70. Asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise eelotsus.......................................... 125 § 71. Asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise menetlus ........................................ 128 6. peatükk Haldusmenetluse erisused kaitseolukorra ajal ............................................... 129 § 72. Haldusmenetluse üldised erisused ................................................................................. 129 § 73. Isikute ja asutuste kohustused haldusmenetluse läbiviimisel ........................................ 130 § 74. Haldusorgani volitused haldusmenetluse läbiviimisel .................................................. 131 § 75. Haldusakti ja muu dokumendi kättetoimetamine .......................................................... 133 § 76. Menetlusosalise õiguste piiramine ................................................................................ 134 § 77. Haldusakti vormistamine ............................................................................................... 136 § 78. Haldusakti teadmiseks edastamine ja avaldamine ......................................................... 137 § 79. Konkureerivate kohustuste kehtivus kaitseolukorra ajal ............................................... 138 § 80. Vaide esitamise ja läbivaatamise tähtaeg ..................................................................... 139 7. peatükk Isikuandmete töötlemine ja andmekogud ....................................................... 139 1. jagu Isikuandmete töötlemine............................................................................................. 139 § 81. Isikuandmete töötlemine ............................................................................................... 139 2. jagu Andmekogud .............................................................................................................. 140 § 82. Tsiviiltoetuse register .................................................................................................... 140 § 83. Mobilisatsiooniregister .................................................................................................. 141 8. peatükk Rahvusvaheline sõjaline koostöö ...................................................................... 141 1. jagu Rahvusvahelise sõjalise koostöö üldnõuded............................................................... 141  4(340) § 84. Rahvusvaheline sõjaline koostöö................................................................................... 141 § 85. Rahvusvaheline sõjaline operatsioon ............................................................................ 142 2. jagu Rahvusvaheline sõjaline koostöö väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi ............... 143 § 86. Kaitseväe kasutamine kollektiivse enesekaitse operatsioonil ....................................... 143 § 87. Kaitseväe kasutamine muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil ............................. 144 § 88. Kaitseväe väljaspool Eesti Vabariigi territooriumit toimuval rahvusvahelisel sõjalisel õppusel osalemise otsustamine ............................................................................................... 145 3. jagu Rahvusvaheline sõjaline koostöö Eesti Vabariigi territooriumil ............................... 145 § 89. Välisriigi relvajõudude viibimine Eestis ....................................................................... 145 § 90. Välisriigi relvajõudude Eesti Vabariiki saabumine, Eesti Vabariigis viibimine ja Eesti Vabariigist lahkumine ........................................................................................................... 146 § 91. Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele riigis viibimise loa andmine ...................................... 146 § 92. Välisriigi relvajõududele Eesti Vabariigi territooriumil viibimise loa andmine muudel juhtudel ................................................................................................................................... 147 § 93. Välisriigi relvajõudude transiit ..................................................................................... 147 § 94. Välisriigi relvajõudude õigus kasutada jõudu ............................................................... 147 § 95. Välisriigi relvajõudude liikme ja tema ülalpeetava Eesti Vabariigis viibimise seaduslik alus ......................................................................................................................................... 148 § 96. Rahvusvahelises sõjalises koostöös osalev muu isik .................................................... 149 § 97. Lennu- ja laevaloa väljastamine .................................................................................... 149 9. peatükk Riigikaitseobjekt ja selle kaitse ........................................................................ 149 § 98. Riigikaitseobjekt ............................................................................................................ 150 § 99. Alaliseks ja ajutiseks riigikaitseobjektiks määramine ................................................... 151 § 100. Riigikaitseobjekti kaitse korraldamine ........................................................................ 151 § 101. Riigikaitseobjekti valve ja kaitse ................................................................................. 152 § 102. Riigikaitseobjekti kaitse kord ...................................................................................... 152 10. peatükk Riigivastutuse erisused kaitseolukorra ajal .................................................. 153 § 103. Riigivastutuse põhimõtted kaitseolukorra ajal ............................................................ 153 § 104. Kaitseolukorra ajal tekkinud kahju hüvitamine ........................................................... 154 § 105. Hüvitatav kahju ........................................................................................................... 157 § 106. Kahju hüvitamise kord................................................................................................. 159 § 107. Rahvusvahelise sõjalise koostöö käigus tekitatud kahju hüvitamine .......................... 160 § 108. Õiglase hüvitise maksmine .......................................................................................... 161 11. peatükk Järelevalve ........................................................................................................ 164 1. jagu Riigikaitseline järelevalve .......................................................................................... 164 § 109. Järelevalve kaitseolukorra meetmete täitmise üle ....................................................... 165 § 110. Vahetu sund ................................................................................................................. 166 § 111. Järelevalve kohaliku omavalitsuse üksuse püsivate riigikaitseülesannete üle ............ 168 2. jagu Riiklik ja haldusjärelevalve ........................................................................................ 169  5(340) § 112. Riikliku ja haldusjärelevalve tegemine........................................................................ 169 § 113. Riikliku järelevalve erimeetmed .................................................................................. 169 3. jagu Järelevalve õigusaktide põhiseaduslikkuse ja seaduslikkuse üle kaitseolukorra ajal . 169 § 114. Järelevalve kaitseolukorras tehtud otsuste üle ............................................................. 169 § 115. Järelevalve kaitseolukorras vastuvõetud õigustloovate aktide üle ............................. 171 12. peatükk Vastutus ............................................................................................................ 172 § 116. Kaitseolukorra lahendamiseks antud haldusakti täitmata jätmine ............................... 172 § 117. Ühekordse riigikaitseülesande täitmata jätmine .......................................................... 172 § 118. Ühekordse töökohustuse täitmata jätmine ................................................................... 173 § 119. Riigikaitselise töökohustuse täitmata jätmine ............................................................. 173 § 120. Asja sundvõõrandamise ja asja sundkasutamisele võtmise takistamine ..................... 174 § 121. Riigikaitseobjekti füüsilise kaitse nõuete rikkumine ................................................... 174 § 122. Menetlus ...................................................................................................................... 175 13. peatükk Rakendussätted ............................................................................................... 176 § 123. Advokatuuriseaduse muutmine ................................................................................... 176 § 124. Atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmine .................................................................... 177 § 125. Autoveoseaduse muutmine .......................................................................................... 178 § 126. Avaliku teabe seaduse muutmine ................................................................................ 179 § 127. Eesti Panga seaduse muutmine .................................................................................... 179 § 128. Eesti Rahvusringhäälingu seaduse muutmine ............................................................. 180 § 129. Ehitusseadustiku muutmine ......................................................................................... 181 § 130. Elektrituruseaduse muutmine ...................................................................................... 182 § 131. Elektroonilise side seaduse muutmine ......................................................................... 182 § 132. Erakorralise seisukorra seaduse kehtetuks tunnistamine ............................................. 183 § 133. Halduskoostöö seaduse muutmine .............................................................................. 183 § 134. Hädaolukorra seaduse muutmine ................................................................................ 189 § 135. Isikuandmete kaitse seaduse muutmine ....................................................................... 205 § 136. Isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmine ..................................................... 205 § 137. Julgeolekuasutuste seaduse muutmine ........................................................................ 205 § 138. Kaitseliidu seaduse muutmine ..................................................................................... 206 § 139. Kaitseväe korralduse seaduse muutmine ..................................................................... 207 § 140. Kaitseväeteenistuse seaduse muutmine ....................................................................... 207 § 141. Kaugkütteseaduse muutmine ....................................................................................... 226 § 142. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmine ................................................ 227 § 143. Kohtute seaduse muutmine.......................................................................................... 227 § 144. Korrakaitseseaduse muutmine ..................................................................................... 227 § 145. Krediidiasutuste seaduse muutmine ............................................................................ 246 § 146. Kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse muutmine ......................................... 247 § 147. Liiklusseaduse muutmine ............................................................................................ 247  6(340) § 148. Maagaasiseaduse muutmine ........................................................................................ 247 § 149. Maksukorralduse seaduse muutmine ........................................................................... 248 § 150. Meediateenuste seaduse muutmine ............................................................................. 249 § 151. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muutmine .............................................. 249 § 152. Perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse muutmine ................................................................................................................................ 250 § 153. Politsei ja piirivalve seaduse muutmine ...................................................................... 250 § 154. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse muutmine ............................ 251 § 155. Päästeseaduse muutmine ............................................................................................. 252 § 156. Riigieelarve seaduse muutmine ................................................................................... 255 § 157. Riigikaitseliste sundkoormiste seaduse kehtetuks tunnistamine ................................. 255 § 158. Riigikaitseseaduse kehtetuks tunnistamine ................................................................. 256 § 159. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmine .......................................................... 256 § 160. Riigikontrolli seaduse muutmine ................................................................................. 258 § 161. Riigipiiri seaduse muutmine ........................................................................................ 258 § 162. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmine ........................................... 259 § 163. Riigi Teataja seaduse muutmine .................................................................................. 260 § 164. Riigivaraseaduse muutmine......................................................................................... 260 § 165. Riigi õigusabi seaduse muutmine ................................................................................ 261 § 166. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmine .................................................. 262 § 167. Turvaseaduse muutmine .............................................................................................. 266 § 168. Töötuskindlustuse seaduse muutmine ......................................................................... 267 § 169. Vabariigi Valitsuse seaduse muutmine........................................................................ 268 § 170. Vedelkütuse seaduse muutmine .................................................................................. 269 § 171. Veeseaduse muutmine ................................................................................................. 269 § 172. Välissuhtlemisseaduse muutmine ................................................................................ 269 § 173. Õiguskantsleri seaduse muutmine ............................................................................... 270 § 174. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse muutmine ................................................... 270 4. Eelnõu terminoloogia .................................................................................................... 270 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele..................................................................... 271 6. Seaduse mõjud ............................................................................................................... 274 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud ........................................................................................................................ 324 8. Rakendusaktid ............................................................................................................... 331 9. Seaduse jõustumine ....................................................................................................... 334 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon .......... 334  7(340) 1. Sissejuhatus Julgeolekuolukord Euroopas ja kogu maailmas on viimastel aastatel oluliselt muutunud. Terroristlikud rünnakud või nende oht, suurenenud immigratsioon, küberintsidendid on vaid üksikud märksõnad, mis mõjutavad julgeoleku ja avaliku korra kaitse tagamiseks vajalike õigusnormide tõlgendamist ning kujundamist nii Eestis kui ka teistes riikides. Tasakaalu leidmiseks isiku põhiõiguste ja -vabaduste tagamise ning riigikaitse funktsiooni vahel tuleb balansseerida ühiskonnas tunnetatud ohtude ning nende tõrjumiseks kohaldatavate piirangute vahel. Seejuures on kaalukausil riigi kõige olulisemad põhialused: üksikisiku õiguste ja vabaduste kaitse ning demokraatliku riigikorra ja õigusriigi säilimine. Põhiseadus ja sellega kooskõlas olevad seadused peavad tagama riigi suveräänsuse, territoriaalse terviklikkuse, põhiseadusliku korra ning elanikkonna kaitse ka siis, kui ähvardavad ohud on uudsed ja kombineerunud. Eesti lähtub riigikaitses laiast käsitusest1, mille kohaselt võimalike mittesõjaliste ja sõjaliste julgeolekuohtudega hakkama saamiseks panustavad riigikaitsesse vastavalt oma pädevusele nii sõjalise riigikaitse valdkonna kui ka tsiviilvaldkonna esindajad. 2016. aastal jõustunud riigikaitseseadus lõi eeldused riigikaitse laia käsituse rakendamiseks, sätestades riigikaitse juhtimise ja planeerimise alused, mis võimaldavad riiki kaitsta ja juhtida sarnastel põhimõtetel nii rahu- kui ka mitterahuajal. Riigikaitseseaduse koostamise käigus ei jõutud analüüsida ja lahendada kõiki teemasid, mis tõusetusid seoses vajadusega kiirelt ja paindlikult ohtudele reageerida, mistõttu algatati 2015. aasta sügisel riigikaitseõiguse revisjon (edaspidi revisjon). Revisjoni eesmärgiks oli riigikaitseõiguse põhimõtteliste kitsaskohtade analüüsimine ning nüüdisaegse ja muutunud julgeolekuolukorra vajadusi arvestava riigikaitseõiguse regulatsiooni muudatuste välja töötamine. Revisjoni käigus läbiviidud analüüsisidest2 ja 2017. aasta Vabariigi Valitsuse kriisiõppuse „Erakord17“ järelmitest selgus, et riigikaitset puudutavad sätted erinevates seadustes vajavad seadusandlikul tasandil ajakohastamist ja ühtlustamist seoses muutunud julgeolekuolukorraga ning riigikaitseõiguse arenguga, et teostada tõhusat heidutust, efektiivselt tõrjuda ohtusid ning kiirelt reageerida nii sõjalistele kui ka mittesõjalistele rünnetele. Praegune riigikaitse hõlmab väga erinevaid valdkondi (nt küber- ja energiajulgeolek, majanduslik julgeolek, informatsiooniline julgeolek, keskkonna julgeolek, tehnoloogia julgeolek, toidujulgeolek jne), mis on omavahel konvergeerunud ja ristsõltuvuses. Arengute tulemusena on transformeerunud ka riigikaitse olemus. Riigikaitse ei ole enam pelgalt sõjaline kaitse, mis hõlmab relvajõudude tegevust konventsionaalsete rünnete tõrjumiseks. Riigi julgeolek ja selle tagamine mõjutab kogu ühiskonda, mistõttu regulatsioonid peavad võimaldama riigi kaitseks panustada kõigil ühiskonna segmentidel: nii avalikul, era- kui ka kolmandal sektoril. Riigikaitse valdkonda reguleerivad seadused, riigikaitseseadus (RiKS), erakorralise seisukorra seadus (ErSS), hädaolukorra seadus (HOS), riigikaitseliste sundkoormiste seadus, Kaitseväe korralduse seadus, korrakaitseseadus (KorS), politsei ja piirivalve seadus (PPVS), päästeseadus (PäästeS) jne, vajavad omavahel selgelt seostamist ning ühtlustamist, et vältida õiguslike regulatsioonide dubleerimist. 1 Eesti julgeolekupoliitika alused, lk 3. Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/3060/6201/7002/395XIII_RK_o_Lisa.pdf# 2 Vt riigikaitseõiguse muudatuste kontseptsioon, lk 6. Kättesaadav: http://eelnoud.valitsus.ee/main#eQ5OB1aL  8(340) Käesolev riigikaitseseaduse eelnõu ja selle seletuskiri on koostatud Euroopa Liidu Euroopa Sotsiaalfondi (kaas)rahastatava meetme „Poliitikakujundamise kvaliteedi arendamine“ projekti „Õiguse revisjon“ raames. 1.1. Sisukokkuvõte Käesolevas eelnõus on ühendatud ja uuendatud seni eraldi seadustena kehtivad ErSS ja riigikaitseliste sundkoormiste seadus (RKSKS). Eelnõuga nähakse ette järgmised olulisemad muudatused. 1. Riigikaitse eesmärgi laiendamine Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) preambuli kohaselt on rahva säilimine Eesti Vabariigi üks eesmärke ning rahva turvalisuse (kaitse) tagamine riigi tuumikfunktsioone. Toimiva riigi ja rahvuse säilimise tagamine on riigikaitse laia käsituse kohaselt üks osa riigikaitsest. Aastatel 1992–2000 kehtinud Eesti Vabariigi kodanikukaitseseadus reguleeris elanike kaitset nii tsiviilkriisides kui ka relvakonfliktidest tulenevates olukordades. Sõjalistest ohtudest tingitud rahva turvalisusega seotud konkreetsemad ülesanded määratleti 1995. aastal jõustunud rahuaja riigikaitse seaduses. Rahuaja riigikaitse seaduse (RRKS) § 2 lg 1, mis kehtis kuni RiKSi jõustumiseni 2016, sätestas ühe riigikaitse eesmärgina rahva turvalisuse. RiKSiga jäeti ühiskonna (rahva) turvalisus kui riigikaitse eesmärk seadusest välja. Eelnõuga lisatakse elanikkonna turvalisuse tagamine riigikaitse eesmärgi koosseisu. 2. Kaitseolukorra mõiste kasutusele võtmine Kasutusele võetakse kaitseolukorra mõiste hädaolukorra mõiste kõrvale, et eristada paremini neid olukordasid, mis võivad ohustada Eesti Vabariigi iseseisvust, sõltumatust, territoriaalset terviklikkust või põhiseaduslikku korda või ühiskonna elukorraldust, st need on olukorrad, kus riigil on vaja asuda tegema ettevalmistusi, et ähvardavate ohtude eest või realiseerunud ohtude tõttu kaitsta end selleks, et säilitada riigi säilimine ja rahva püsimajäämine. Eelnõu loob selge seose olukorra ja selle lahendamiseks väljakuulutatava erikorra vahel nii, nagu seda on tehtud ka hädaolukorra puhul HOSis. Kaitseolukorra lahendamiseks võib välja kuulutada erikorra ehk erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra, lähtudes ähvardavast ohust. Kaitseolukorra määratlemine võimaldab riigikaitse planeerimisel lähtuda riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardavate ohtude ennetamisel ja nendeks valmistumisel samadest põhimõtetest. Kaitseolukorra abil saavutatakse riigi ja ühiskonna võime ja valmisolek end kaitsta ning tagatakse riigi toimimine olenemata julgeolekuohtudest. Kaitseolukorra mõiste täidab seni kehtivas õiguses oleva tühimiku, kus puudub termin, mis tähistaks korrakaitsesündmuste ja hädaolukordade kõrval neid olukordi, mis ähvardavad rahva eluvõimet ning riigi kestvust ja tema põhiseadusliku korra püsimist. Kaitseolukorra mõiste kasutusele võtmisega loobutakse kehtivas RiKSis sätestatud kaitsevalmiduse astmetest, et vältida dubleerivate erikordade süsteemi. 3. Riigikaitse planeerimine ja korraldus Eelnõuga sätestatakse selgelt riigikaitse strateegilistes dokumentides sedastatud põhimõte, et riigikaitse eesmärgi saavutamiseks kaasatakse kogu ühiskond ning mistahes vahendid ja varud. Lisaks sätestatakse ülesannete jätkuvuse printsiip, mille kohaselt täidab iga asutus ja iga isik üldjuhul oma seniseid ülesandeid edasi ka kaitseolukorra ajal. Eraldi rõhutatakse õigusriigist tulenevat kohustust järgida riigikaitse korraldamisel põhiõigusi ja -vabadusi ning kaitsta põhiseaduslikke väärtusi. Nimetatud põhimõtteid rakendatakse ka praegu, kuid eelnõus sätestatuna rõhutatakse nende olulisust.  9(340) Eelnõu kohaselt säilib riigikaitse planeerimine suures osas senisel kujul. Riigikaitseks valmistumine toimub Vabariigi Valitsuse juhtimisel. Seejuures jäetakse Vabariigi Valitsusele suurem enesekorralduseõigus otsustada, kas ja mis ulatuses kasutatakse ülesande täitmiseks Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni või muid koostöövorme. Riigikantselei on eelnõu kohaselt kõigi strateegiliste arengudokumentide ja riigi kaitsetegevuse kava koostamist koordineeriv asutus. Eelnõuga pannakse Riigikantseleile kohustus töötada, lisaks muudele riigikaitse strateegilistele dokumentidele ja riigi kaitsetegevuse kavale, välja ka julgeolekupoliitika alused. 4. Kaitseolukorra lahendamine Kaitseolukorra lahendamiseks ettenähtud juhtimiskorralduse kohaldamiseks, täiendavate põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete rakendamiseks, riigikaitseülesannete täitmiseks ning täiendavate vahendite ja varude kasutusele võtmiseks on vaja otsustada kaitseolukorra saabumine või kaitseolukorra lahendamiseks kuulutada välja erakorraline seisukord või sõjaseisukord. Otsuse selle kohta, kas ja millal on kaitseolukord saabunud, teeb Vabariigi Valitsus. Kaitseolukorraks ette nähtud regulatsiooni rakendamiseks ei ole vaja eraldi kaitseolukorda välja kuulutada ja seda Riigikogu poolt heaks kiita, sest kaitseolukord ei ole erikord, millega antakse ulatuslikud volitused põhiõiguste ja -vabaduste piiramiseks. Vabariigi Valitsuse otsusega fikseeritakse faktiliste asjaolude ilmnemine. Kaitseolukorra otsusest ja selle põhjustest tuleb teavitada viivitamata Riigikogu ja Vabariigi Presidenti. Kui ilmnenud asjaolude tõttu on vajalik välja kuulutada erakorraline seisukord, sõjaseisukord või mobilisatsioon, siis teeb seda PS-st lähtuvalt Riigikogu. Erandjuhul võib sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni välja kuulutada ka Vabariigi President. Eelnõuga täpsustatakse erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamise tingimusi ja korraldust. Erakorraline seisukord kuulutatakse välja Eesti põhiseaduslikku korda (riigi aluspõhimõtteid) ähvardava ohu korral. Sõjaseisukord kuulutatakse välja, kui esineb oht Eesti riigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu – oht riigi eksistentsile ja rahva säilimisele. Lisaks sätestatakse eelnõus erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra lõpetamise korraldus, mis kehtivas õiguses puudub. Täiendavalt on eelnõus sätestatud, millal peab Riigikaitse Nõukogus kaitseolukorra ajal kogunema ja riigikaitsega seotud küsimusi arutama. Enne erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ettepaneku tegemist Riigikogule kutsub Vabariigi President kokku Riigikaitse Nõukogu ja kuulab ära nõukogu liikmete arvamuse, v.a juhul, kui ettepanek on vaja esitada viivitamata. Eelnõuga nähakse eraldi ette rahvusvaheliste organisatsioonide, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni teavitamine. Kui kaitseolukorrast tulenevalt kaldutakse kõrvale rahvusvaheliste lepingutega võetud kohustustest, korraldab rahvusvahelises lepingus sätestatud isikute teavitamise Välisministeerium. Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni teavitab vastava valdkonna eest vastutav minister juhul, kui Eesti soovib rakendada meetmeid, mis võivad kahjustada EL-i siseturu toimimist. 5. Kaitseolukorra lahendamise juhtimine ja juhtimisvolitused Eelnõuga on ühtlustatud riigi juhtimiskorraldust, et garanteerida selle katkematus ning lihtsustatud otsustusprotsesse. Varasemast selgemalt sätestatakse kaitseolukorra lahendamise korraldus ja kaitseolukorra lahendamise juhtimisvolitused. Kaitseolukorra lahendamise juhtimisel on eelnõus lähtutud põhimõttest, et kaitseolukorras ei tohiks toimuda olemuslikke muudatusi riigivõimu teostamise põhimõtetest – võimude lahususe ja tasakaalustatuse printsiibist.  10(340) Eelnõuga täpsustatakse Vabariigi Valitsuse ja peaministri rolli kaitseolukorra lahendamisel ning suurendatakse kaitseolukorra lahendamist juhtivate asutuste volitusi. Kaitseolukorra juhtimine on viidud võimalikult madalale tasemele, et haldusesisene koostöö toimiks takistusteta ja oleks selge. Samas ei muudeta peaministri keskset rolli kaitseolukorra lahendamise juhtimisel. Kaitseolukorra volitustega antakse võimalus võimu kontsentreerumiseks, kuid regulatsiooni kehtestamisel on arvestatud, et säiliks riigi põhifunktsioonide eraldatus ning riigiorganite vaheline kontroll ja tasakaalustatus, vaba demokraatlik riigivalitsemine ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse. Eelnõuga jaotatakse pädevused ja antakse selged volitused strateegilise tasandi ning operatiiv-taktikaliseks juhtimiseks. 6. Põhiõigusi ja -vabadusi piiravad meetmed kaitseolukorras Eelnõuga täpsustatakse ja täiendatakse kaitseolukorra ning kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal rakendatavaid põhiõiguste ja - vabaduste piiranguid. Eelnõuga antakse volitus kehtestada isikut tõendavate dokumentide kaasaskandmise kohustus, piirata sideteenuseid ning täpsustatakse Eestist lahkumise, sõnumisaladuse, kodu, perekonna- või eraelu puutumatuse õiguse, ühingute ja sihtasutuste tegevuse ning majandustegevuse piirangut. Eelnõuga laiendatakse palkade ja töötasude vähendamise võimalusi ning nähakse ette võimalus erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal hüvitiste ja toetuste maksmise peatamiseks ja vähendamiseks. Riigi finantsvarade ja -reservide ümbersuunamine võib osutuda vajalikuks riigi tuumikfunktsioonide täitmise ja riigi püsimajäämise tagamisel. Kuivõrd ühelt poolt nõuab riik isikutelt suuremat talumiskohustust, siis teiselt poolt annab riik isikule täiendavad kaitsegarantiid. Selleks et kõigile isikutele oleks tagatud omandi säilimine, on eelnõu järgi lepingulise kohustuse rikkumine vabandatav, kui riik on vähendanud või peatanud isikutele makstavaid hüvitisi ja toetusi, tööandja on vähendanud kaitseolukorrast tingitud asjaolude tõttu palka või töötasu või isik on asunud täitma sõjaaja ametikoha ülesandeid. Samal põhjusel peatatakse füüsilise isiku suhtes läbiviidav rahaliste nõuete, rahaliste ja varaliste karistuste sundtäitmine. 7. Asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise meede Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks RKSKS ning asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise meede esitatakse koos teiste riigikaitseliste kohustustega (riigikaitseülesanne, töökohustus) eelnõus. Asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise regulatsioon esitatakse selliselt, et see haakuks KorSi vastavate meetmete loogikaga. Eelnõuga on oluliselt lihtsustatud asja sundkasutusse võtmiseks ja sundvõõrandamiseks volitatud haldusorganite pädevuse regulatsiooni. Eelnõuga antakse asjade sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise volitus eelkõige Kaitseressursside Ametile ja Kaitseväele sõjalise kaitse ettevalmistamiseks ja korraldamiseks, kuivõrd neil puuduvad vastavad volitused KorSi alusel. Avaliku korra, sh põhiseadusliku korra kaitseks rakendatakse KorSi asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise sätteid. Eelnõuga on säilitatud võimalus määrata eelotsusega kindlaks isikutele kuuluvad asjad, mis võivad olla vajalikud kaitseolukorra lahendamiseks, sealhulgas riigikaitseülesannete täitmise toetamiseks enne kaitseolukorda. Eelotsusega määrab Kaitseressursside Amet kindlaks eelkõige sõjaliseks kaitseks vajalikud tsiviilsektori vahendid. Eelnõus on loobutud RKSKS sätestatud veokohustuse reguleerimisest eraldi riigikaitselise kohustusena, kuna see partikularistlikult ning tarbetult reguleerib teatud liiki töökohustuse. Haldusorgani sisemist pädevuse jaotust ja detailseid ülesandeid ei ole seaduses eraldi  11(340) sätestatud. Lisaks on eelnõus loobutud seaduse tasandil riigikaitseliste sundkoormiste koondkava reguleerimisest. 8. Riigikaitseülesanded Eelnõuga nähakse ette kahesugused riigikaitseülesanded: püsivad ja ühekordsed. Püsivad riigikaitseülesanded määratakse seaduse või selle alusel antud õigusaktiga ning neid täidetakse kaitseolukorra lahendamiseks või selle toetamiseks. Ühekordsed riigikaitseülesanded on ülesanded, mille täitmist riik ei ole kaitseolukorras ette näinud, kuid mille täitmise vajadus tekib kaitseolukorra ajal. Eelnõuga järgi on riigikaitseülesanded üksnes need ülesanded, mis on määratud riigikaitseülesandena. Eelnõuga täpsustatakse olulises osas riigikaitseülesannete määramise ja täitmise korraldust. Riigikaitseülesandeid antakse ettevõtjatele ja avaliku halduse kandjatele. Füüsilistele isikutele saab anda töökohustusi. Täidesaatva riigivõimu asutuste riigikaitseülesanded määratakse riigi kaitsetegevuse kavas. Kohalike omavalitsuste (KOV) riigikaitseülesandeid täpsustatakse ning sätestatakse kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) asemel eelnõus. Lisaks sätestatakse eelnõu rakendussätetega, et elutähtsa teenuse osutamine on ühtlasi elutähtsa teenuse osutaja riigikaitseülesanne. Elutähtsa teenuse osutajaks määratakse eelnõu kohaselt ka turvaettevõtja, kes osutab raha ja väärtpaberite veo teenust krediidiasutusele, kes on elutähtsa teenuse osutaja. Riigikaitseülesanded määratakse ka Eesti Advokatuurile, Eesti Pangale, Eesti Rahvusringhäälingule, Eesti Haigekassale ja Eesti Töötukassale. Püsiva riigikaitseülesannete määramise peamine eesmärk on tagada, et isikul või asutusel on piisavad vahendid ja personal talle määratud ülesande koheseks ja kiireks täitmiseks. Eelnõus ei sätestata täpselt, kuidas peab riigikaitseülesande täitmiseks valmistuma, sest riigikaitseülesandeid on väga erinevaid ning neid ei ole võimalik ammendavalt ja täpselt sätestada. Püsiva riigikaitseülesande valmistumise nõudeid täpsustatakse seaduses või muus õigusaktis, millega riigikaitseülesanne määratakse. Eelnõuga nähakse ette ka järelevalve kord püsivaks riigikaitseülesandeks valmistumise nõuete täitmise kontrollimiseks. 9. Haldusmenetluse erisused Eelnõuga nähakse ette haldusmenetluse läbiviimiseks erisätted, mis võimaldavad kiiret menetluse läbiviimist. Kaitseolukorra ajal isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete kohaldamisel ei ole võimalik järgida kõiki haldusmenetluse seaduses (HMS) tavakorra ajaks kehtestatud menetlus- ja vorminõudeid. Eelnõuga sätestatakse haldusmenetluse kättetoimetamise erisused, menetlusosalise õiguste (ärakuulamisõigus, dokumentidega tutvumise õigus, vastuväidete esitamise õigus jne) piiramine, haldusakti lihtsustatud vormistamisnõuded, vaide esitamise tähtaja lühendamine ning vaide läbivaatamise tähtaja pikendamine, et tagada kaitseolukorras haldusaktide kiire jõustumine. Eelnõuga nähakse eraldi ette uurimistoimingud, mida haldusorgan saab rakendada haldusmenetluses vajalike asjaolude väljaselgitamiseks ning tõendite kogumiseks. Uurimistoimingud on selgelt eristatud samasuguse sisuga piiravatest meetmetest. Eelnõuga antakse haldusorganile haldusmenetluse läbiviimisel näiteks volitus isiku peatamiseks küsitlemise eesmärgil, andmete pärimiseks ja saamiseks andmekogust, olukorra jäädvustamiseks pilti või heli salvestava seadmega, valdusesse sisenemiseks ja valduse läbivaatamiseks, isikusamasuse tuvastamiseks, vallasasja hoiule võtmiseks. Uurimistoimingute täitmise tagamiseks saab kohaldada haldussunnivahendeid (sunniraha, vahetu sund). 10. Riigivastutuse eriregulatsioon Eelnõuga kehtestatakse riigivastutuse eriregulatsioon. Kaitseolukorra lahendamisega tekitatud kahju hüvitamisele ei kohaldata RVastSi ja VÕSi sätteid. Eelnõuga kehtestatakse selge ja paindlik hüvitusmehhanism kaitseolukorras avaliku võimu tegevuse tagajärjel tekkinud kahju  12(340) kompenseerimiseks eraõiguslikele isikutele. Eelnõuga on õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks seatud võrreldes RVastSiga täiendavaid piiranguid. Üldjuhul hüvitatakse üksnes õigusvastaselt tekitatud otsene varaline kahju. Saamata jäänud tulu hüvitatakse üksnes erandjuhul ning erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorral ajal on saamata jäänud tulu hüvitamine välistatud. Eelnõuga ette nähtud õiglase hüvitisega tagatakse isikutele kindlus, et nende vabatahtlik või riigi korraldusel toimuv tegevus riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmisel ei aseta neid halvemasse olukorda võrreldes teiste isikutega, kes vahetult riigi julgeoleku või avaliku korra tagamisse ei panusta. Kaitseolukorras rakendatav hüvitusmehhanism aitab tagada mõistliku tasakaalu avaliku huvi, riigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra kaitsmise ning isiku huvi vahel, kuna isik saab kahjuhüvitist või õiglast hüvitist, kui talle on riigikaitse eesmärgil põhjustatud kahju või tema põhiõigusi on ulatuslikult või teistega võrreldes ebavõrdselt piiratud. Riigivastutuse eriregulatsiooni kehtestamine võimaldab jaotada isikutele pandavatest talumiskohustustest tulenevat koormat võrdsemalt. 11. Järelevalve õigusaktide põhiseaduslikkuse ja seaduslikkuse üle Kehtivas õiguses puudub tõhus kord erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamise ja lõpetamise otsuse ning Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele riigis viibimise loa andmise otsuse (edaspidi konstitutsiooniline otsus) üle järelevalve tegemiseks. Eelnõuga sätestatakse, et konstitutsiooniliste otsuste üle teeb põhiseadusele ja seadustele vastavus üle järelevalvet õiguskantsler. Õiguskantsler võib vaidlustada konstitutsioonilise otsuse otse Riigikohtus ning kohustada akti vastu võtnud organit viivitamata viima otsuse kooskõlla põhiseadusega ja seadusega. Riigikohtule antakse eraldi pädevus menetleda konstitutsioonilisi otsuseid põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse raames. Vabariigi Valitsuse kaitseolukorra otsus ei ole konstitutsioonile otsus, kuid selle tavapärases korras halduskohtus vaidlustamine võib takistada kaitseolukorra lahendamist. Eelnõuga nähakse ette, et Vabariigi Valitsuse otsust kaitseolukorra saabumise ja lõppemise kohta ei saa vaide- või halduskohtumenetluses vaidlustada eraldiseisvalt, vaid üksnes koos põhihaldusakti, halduslepingu või toimingu vaidlustamisega. 12. Haldusorganite vaheline kaasamine Halduskoostöö seaduses (HKTS) ei ole sätestatud üldist regulatsiooni ega õiguslikke aluseid, kuidas kaasatakse üks haldusorgan teise haldusorgani ülesandeid täitma või antakse haldusülesanded ajutiselt üle. Kaasamise eriregulatsioon on ette nähtud üksnes Kaitseväe ja Kaitseliidu avaliku korra kaitsesse kaasamiseks. Eelnõuga sätestatakse HKTSis haldusesisene kaasamise tingimused ja kord, mis võimaldab riigi ressursside tõhusat ja efektiivset kasutamist nii tavaolukorras, hädaolukorras kui ka kaitseolukorras. Alluvuskorrast väljaspool võib haldusorganite vahelist kaasamist kasutada seaduse alusel või kokkuleppel teise haldusorganiga. Haldusülesande täitmisel on kaasataval haldusorganil kaasava haldusorgani pädevus ja volitused. Seejuures kaasav haldusorgan jääb õiguslikult vastutavaks haldusülesande täitmise eest. Eraldi nähakse ette võimalus haldusülesande ajutiseks üleandmiseks. Ajutine ülesande täitmisesse kaasamine või haldusülesande täitmise üleandmine võib olla vajalik kiireloomulistel juhtudel. 13. Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamine avaliku korra kaitsesse Eelnõuga korrastatakse ja täpsustatakse Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise aluseid ehk korrakaitseorgani ülesandeid, mille täitmisse võib Kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata. Kaitseväele  13(340) ja Kaitseliidule antakse volitused kohaldada lisaks vahetule sunnile ka riikliku järelevalve erimeetmeid (nt küsitlemine, valdusesse sisenemine, valduse läbivaatus jne) lähtuvalt ülesannetest, mille täitmises osaletakse. Erimeetmete kohaldamise eelduseks on eelnevalt läbitud vastav väljaõpe. Kui Kaitseväge või Kaitseliitu soovitakse kaasata erimeetmete ja vahetu sunni kohaldamise volitustega, teeb kaasamise otsuse üldjuhul Vabariigi Valitsus, nii nagu on ka kehtivas õiguses sätestatud. Eelnõuga nähakse sellele lisaks ette, et Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamise otsuse võib teha ka valitsuse volitatud minister. Uudsena on seaduses täpsustatud, kuidas toimub kaasamise lõpetamine. Juhul kui jätkuv Kaitseväe või Kaitseliidu kaasamine takistaks oluliselt Kaitseväe või Kaitseliidu põhiülesannete täitmist, võib kaasamise otsustanud organ kaasamise ennetähtaegselt lõpetada, teavitades sellest enne korrakaitseorganit. Eelnõuga koondatakse Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise üldised põhimõtted ja alused KorSi ning sätestatakse volitusnorm ühise rakendusakti andmiseks, milles reguleeritakse kaasamise üksikasju. Eriseadustes säilitatakse vaid erandid ja hädavajalikud viited KorSile. Sellega välditakse paralleelseid ja teineteist kordavaid regulatsioone eriseadustes. 14. Eriolukorra väljakuulutamise tingimuste täpsustamine HOSi muudatusega nähakse ette, et loodusõnnetusest, katastroofist või nakkushaiguse levikust põhjustatud hädaolukorra lahendamiseks võib välja kuulutada eriolukorra ka siis, kui on vaja rakendada täiendavaid finantsjuhtimise abinõusid. Täiendavate finantsjuhtimise abinõude rakendamine võib olla vajalik sellises katastroofiolukorras, mille on põhjustanud näiteks põud. Eriolukorra väljakuulutamine võimaldab jätta ettevõtete suhtes rakendamata Euroopa Liidu õigusest tulenevaid karistusmeetmeid erinevate toetustingimuste täitmata jätmisel. Lisaks saab eriolukorra väljakuulutamisel esitada Euroopa Komisjonile palve lubada otsetoetuste ettemaksed varem välja maksta. 15. Kriisireguleerimise koordineerimine ja hädaolukorra juhtimiskorralduse muutmine Eelnõuga korrastatakse ja täpsustatakse riigis kriisireguleerimise korraldust. Muudatusega koondatakse erinevad kriiside valmistumisega seotud poliitikakujundamise ja koordinatsiooni tegevused ühte kohta – Vabariigi Valitsuse juurde. Muudatuse tulemusena anakse Siseministeeriumi pädevus ja ülesanded kriisireguleerimise koordineerimisel üle Riigikantseleile. Kuna viimase kümnendi kriiside piirid on üha enam hägustunud, siis on oluline vaadata sõjalisi ja mittsõjalisi kriise koosmõjus. Terviklik kriisideks valmistumise koordineerimine annab võimaluse ühtlustada nii riigikaitselisteks kui ka tsiviilkriisideks valmistumist ning viia kriisideks valmistumise tegevusi läbi samaaegselt. HOSi muudatusega muudetakse ka hädaolukorra lahendamiseks väljakuulutatud eriolukorra juhtimiskorraldust ning loobutakse ministri tasandi juhtimisest. Eriolukorra lahendamist juhib hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus. Ministri pädevuses on korraldada temale alluva ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvaid küsimusi. Ministril on võimuvolitused tema valitsemisalasse kuuluvate asutuste ja küsimuste korraldamiseks ning ta ei vaja selleks erivolitusi. Hädaolukorra lahendamise juhtimisstruktuuri ei ole vaja eriolukorra väljakuulutamisel muuta. Muudatusega tagatakse sujuv üleminek hädaolukorra lahendamiselt eriolukorra lahendamisele. 16. Täiendavad riikliku järelevalve meetmete ja füüsiliste isikute avaliku korra kaitsesse kaasamine Eelnõuga täiendatakse KorSi järgmiste riikliku järelevalve erimeetmetega: liikumispiirang, asja sundkasutusse võtmine ja sundvõõrandamine. Liikumispiirang on sätestatud täiendava erimeetmena KorSis, kuivõrd tegemist on meetmega, mida võib hädaolukorra lahendamisel olla  14(340) vajalik rakendada mitmetel korrakaitseorganitel. Asja sundkasutusse võtmiseks ja sundvõõrandamiseks meetmete kohaldamine on võimalik eri tingimustel mitme seaduse alusel (nt PäästeS, PPVS, HOS, KorS). Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks eriseadustes asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise regulatsioonid ning KorSis sätestatakse ühtsed tingimused ja kord korrakaitse eesmärkidel asja sundkasutusse võtmiseks ja sundvõõrandamiseks. Ühtlasi nähakse KorSis ette asja kasutamise või sundvõõrandamise eest hüvitis ja selle maksmise kord. Ühtsed erimeetmete rakendamise alused ja hüvitamise kord välistavad olukorrad, kus erinevate korrakaitseorganite poolt asjade sundkasutusse võtmine või sundvõõrandamine toimub erinevatel tingimustel ning isiku omandiõiguse riive kompenseeritakse eri ulatuses ja korras. KorSi muudatustega sätestatakse ühtsed füüsilise isiku korrakaitseülesannete täitmisesse kaasamise tingimused ja kord, kaasatud isikule makstava hüvitise ulatus ja kord ning sotsiaalsed tagatised. KorSi muudatusega tagatakse, et füüsilise isiku kaasamisel korrakaitseülesannete täitmisesse koheldakse isikuid ühetaoliselt. 17. Vabariigi Valitsuse vähendatud kvoorumi nõue Eelnõuga nähakse ette, et Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 16 lõikes 21 sätestatud tavapärasest erinev kvoorumi nõue on rakendatav lisaks riigi julgeolekut ähvardava vahetu ohu olukorrale ka põhiseaduslikku korda ähvardava vahetu ohu või muude riigikaitset puudutavate kiireloomuliste küsimuste korral. Vähendatud kvoorumiga otsuste vastuvõtmine on vajalik erandolukorras, kui vajalikul hulgal ministritel ei ole võimalik valitsuse istungist osa võtta, kuid kiire otsuse tegemine on hädavajalik. Tavapärane kvooruminõue võib osutuda liiga piiravaks, kui otsuseid on vaja teha riigi kaitset puudutavates küsimustest. 18. Kaitseväeteenistust puudutava regulatsiooni viimine kaitseväeteenistuse seadusesse Kaitseväeteenistuse peatükk kehtivas RiKSis on otseselt seotud kaitseväeteenistuse või teenistusega Kaitseväes, mistõttu sobib nimetatud küsimused edaspidi reguleerida kaitseväeteenistuse seaduses (KVTS) ja Kaitseväe korralduse seaduses (KKS). 1.2. Eelnõu ettevalmistajad Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiitsministeeriumi riigikaitseõiguse revisjoni töörühm koosseisus:  Margit Gross (e-post [email protected], telefon 620 8284), töörühma juht, Justiitsministeeriumi avaliku õiguste talituse nõunik – eelnõu ja seletuskirja koostamine;  Eneken Kost – eelnõu ja seletuskiri: kaitseolukorra lahendamist, eriolukorra ja eriolukorra juhtimiskorraldust puudutavad sätted;  Eerik Heldna – eelnõu ja seletuskiri: kaitseolukorra meetmeid puudutavad sätted;  Alexander Lott – eelnõu ja seletuskiri: kaitseolukorra meetmeid ning riikliku järelevalve meetmeid puudutavad sätted;  Marion Mets – eelnõu ja seletuskiri: Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni, Riigikaitse Nõukogu, Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni, Euroopa Liidu Nõukogu ja komisjoni teavitamise ning riigikaitseülesannetega seotud sätted;  Martin Hirvoja – eelnõu ja seletuskiri: töökohustuse, asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise sätted;  Kristi Aule Parmas – eelnõu ja seletuskiri: haldusmenetluse ja riigivastutuse erisusi ning järelevalvet puudutavad sätted;  Peeter Papstel – eelnõu ja seletuskiri: Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamise sätted.  15(340) Eelnõu ja seletuskirja koostamises osales Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse juhataja Illimar Pärnamägi (teenistussuhe lõppenud) ning sama talituse nõunik Sander Põllumäe (teenistussuhe lõppenud). Eelnõu ja seletuskirja kaitseväeteenistuse seaduse muudatuste osas on koostanud Kaitseministeeriumi õigusosakonna ametnikud Kati Lõbu ([email protected]) ja Peeter Papstel ([email protected]) ning kaitseväeteenistuse osakonna ametnik Tõnis Sõnum ([email protected]) ja kaitsevalmiduse osakonna ametnik Guido Pääsuke ([email protected]). Eelnõu ja seletuskirja HOSi ja VVSi muudatused, mis on seotud kriisireguleerimise koordineerimise funktsiooni üleviimisega Siseministeeriumist Riigikantseleisse on koostanud Siseministeeriumi pääste- ja kriisireguleerimispoliitika osakonna juhataja asetäitja Kersti Maurer (teenistussuhe lõppenud) ja sama osakonna õigusnõunik Kadi Parmas ([email protected]; 612 5214). Eelnõu § 51 (hüvitiste ja toetuste maksmise peatamine ja vähendamine), eelnõu § 57 lõike 3 (KOV riigikaitseülesanded sotsiaalvaldkonnas), tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja töötuskindlustuse seaduse muudatuste ja seletuskirja sellekohase osa väljatöötamisel on osalenud Sotsiaalministeeriumi õigusosakonnast Nele Nisu, hoolekande osakonnast Raimo Saadi ja Kristel Siiman (teenistussuhe lõppenud) ning Anu Irval (teenistussuhe lõppenud). Eelnõu mõjude osa on koostöös riigikaitseõiguse revisjoni töörühmaga koostanud Alexander Lott ja Kati Jakobson-Lott advokaadibüroost PrioriLaw OÜ. Eelnõu on keeleliselt toimetanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse toimetaja Taima Kiisverk (e-post [email protected]). 1.3. Märkused Eelnõus nähakse ette muudatused järgmistes seadustes: 1. advokatuuriseadus (RT I, 19.03.2019, 51); 2. atmosfääriõhu kaitse seadus (RT I, 13.03.2019, 35); 3. autoveoseadus (RT I, 26.06.2018, 23); 4. avaliku teabe seadus (RT I, 15.03.2019, 11); 5. Eesti Panga seadus (RT I, 19.03.2015, 39); 6. Eesti Rahvusringhäälingu seadus (RT I, 13.03.2019, 41) 7. ehitusseadustik (RT I, 19.03.2019, 99); 8. elektrituruseadus (RT I, 13.03.2019, 46); 9. elektroonilise side seadus (RT I, 13.03.2019, 47); 10. halduskoostöö seadus (RT I, 19.03.2019, 116); 11. hädaolukorra seadus (RT I, 22.05.2018, 6); 12. isikuandmete kaitse seadus (RT I, 04.01.2019, 11); 13. isikut tõendavate dokumentide seadus (RT I, 13.03.2019, 66); 14. julgeolekuasutuste seadus (RT I, 13.03.2019, 67); 15. Kaitseliidu seadus (RT I, 19.03.2019, 117); 16. Kaitseväe korralduse seadus (RT I, 19.03.2019, 86); 17. kaitseväeteenistuse seadus (RT I, 13.03.2019, 74); 18. kaugkütteseadus (RT I, 03.03.2017, 12); 19. kohaliku omavalitsuse korralduse seadus (RT I, 05.02.2019, 9); 20. kohtute seadus (RT I, 13.03.2019, 4);  16(340) 21. korrakaitseseadus (RT I, 13.03.2019, 95); 22. krediidiasutuste seadus (RT I, 13.03.2019, 99); 23. kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seadus (RT I, 28.12.2017, 11); 24. liiklusseadus (RT I, 15.03.2019, 9); 25. maagaasiseadus (RT I, 13.03.2019, 20); 26. maksukorralduse seadus (RT I, 13.03.2019, 58); 27. meediateenuste seadus (RT I, 12.12.2018, 55); 28. nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus (RT I, 13.03.2019, 101); 29. perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse muutmine (RT I, 26.10.2018, 1); 30. politsei ja piirivalve seadus (RT I, 19.03.2019, 67); 31. põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus (RT I, 07.03.2019, 4); 32. päästeseadus (RT I, 13.03.2019, 123); 33. riigieelarve seadus (RT I, 07.07.2017, 41); 34. Riigikogu kodu- ja töökorra seadus (RT I, 07.03.2019, 2); 35. Riigikontrolli seadus (RT I, 13.03.2019, 149); 36. riigipiiri seadus (RT I, 05.02.2019, 7); 37. riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus (RT I, 13.03.2019, 150); 38. Riigi Teataja seadus (RT I, 10.11.2018, 11); 39. riigivaraseadus (RT I, 29.06.2018, 44); 40. riigi õigusabi seadus (RT I, 04.01.2019, 18); 41. tervishoiuteenuste korraldamise seadus (RT I, 13.03.2019, 166); 42. turvaseadus (RT I, 04.03.2019, 19); 43. töötuskindlustuse seadus (RT I, 13.03.2019, 182); 44. Vabariigi Valitsuse seadus (RT I, 12.12.2018, 8); 45. vedelkütuse seadus (RT I, 15.03.2019, 17); 46. veeseadus (RT I, 22.02.2019, 1); 47. välissuhtlemisseadus (RT I, 13.03.2019, 199); 48. õiguskantsleri seadus (RT I, 03.07.2018, 16); 49. ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus (RT I, 22.02.2019, 31). Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks järgmised seadused: 1. erakorralise seisukorra seadus (RT I, 12.03.2015, 12); 2. riigikaitseliste sundkoormiste seadus (RT I, 13.03.2019, 146); 3. riigikaitseadus (RT I, 13.03.2019, 147). Eelnõu ei ole otseses puutumuses rahvusvahelise ega Euroopa Liidu (EL) õiguse normidega ja nende rakendamisega, kuid on nendega seotud (vt seletuskirja 5. peatükk). Eelnõu väljatöötamise aluseks oli Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2019–2023 punkt 11.1, mis nägi muu hulgas ette üldeesmärgi toetada laiapindset riigikaitset ja iseseisva kaitsevõime arendamist ning ülesande töötada välja riigikaitseseaduse eelnõu.3 Lisaks on eelnõu seotud riigikaitse arengukavaga 2017–2026.4 Kõnealune eelnõu ei ole seotud mõne muu menetluses oleva eelnõuga. 3 Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm 2019–2023, punkt 1.11. Kättesaadav: https://www.valitsus.ee/sites/default/files/content- editors/valitsus/RataseIIvalitsus/vabariigi_valitsuse_tegevusprogramm_2019-2023_esitatud_300519.pdf Kontseptsiooni väljatöötamise aluseks oli Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2016–2019 punkt 10.3, mis nägi ette suurendada riigi suutlikkust kriiside lahendamisel, sh laiapõhjalise riigikaitse käsitusega seonduvalt riigikaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse väljatöötamiskavatsuse koostamise. 4 Vabariigi Valitsuse 29.06.2017 korraldus nr 193 „Riigikaitse arengukava 2017–2026“. Mitteavalik osa. Kättesaadav: https://riigikantselei.ee/sites/default/files/content-editors/Failid/rkak_2017_2026_avalik_osa.pdf  17(340) Eelnõu aluseks on riigikaitseõiguse revisjoni käigus koostatud analüüsid ning nende analüüside alusel valminud ja 2018. aastal kooskõlastatud riigikaitseõiguse muudatuste kontseptsioon (edaspidi kontseptsioon).5 Eelnõule eelnenud kontseptsiooni kohta esitasid arvamuse Eesti Linnade ja Valdade Liit, Kaitseliit, Kaitseministeerium, Rahandusministeerium, Riigi Infosüsteemide Amet, Riigikantselei, Riigikohus, Riigiprokuratuur, Siseministeerium, Vabariigi Presidendi Kantselei. Kontseptsiooni kohta esitatud arvamusi ja märkusi on eelnõu koostamisel arvesse võetud vastavalt märkustega arvestamise tabelis toodule (vt seletuskirja lisa 4). Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus, kuna riigikaitseseaduse vastuvõtmiseks, Eesti Panga seaduse, põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse, Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse, Riigikontrolli seaduse ja Vabariigi Valitsuse seaduse muutmiseks ning erakorralise seisukorra seaduse kehtetuks tunnistamiseks on PS § 104 punktidest 6, 8, 12–14, 16–17 tulenevalt vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. 2. Seaduse eesmärk Eelnõu üldiseks eesmärgiks on ajakohastada ja ühtlustada riigikaitset puudutavad sätted eri seadustes, võttes arvesse nüüdisaegseid julgeolekuohtusid ja tehnoloogia arengut, et teostada tõhusat heidutust, efektiivselt tõrjuda ohtusid ning kiirelt ja paindlikult reageerida nii sõjalistele kui ka mittesõjalistele rünnetele. Eelnõu lähtub põhimõttest, et riigivõimul oleks instrumendid, mis võimaldaks:  parandada asutuste ja isikute valmisolekut kaitseolukordadeks;  rakendada tavaolukorrast erinevat riigi juhtimise korraldust ning kõiki õigusriigile kohaseid põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid, et tagada demokraatliku riigikorra püsimine ja pöörduda tagasi rahuaegse riigikorralduse juurde. Eesmärk on luua ühtne ja terviklik kriisiolukordade ja nende lahendamiseks väljakuulutatavate erikordade valmistumise ja lahendamise raamistik, mis toetaks riigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra tagamist, rakendades selleks vajalikke abinõusid. Eelnõuga luuakse hädaolukordade ja kaitseolukordadeks valmistumise ühte korraldus ning ühtlustatakse tsiviil- ja riigikaitselistele kriisidele reageerimise aluseid, et valmistumine ja reageerimine toimuks kõigis tegevussuundades (nii sõjalises kui ka mittesõjalises) ning kogu ulatuses sarnastel alustel. Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamise tingimuste täpsustused, aitavad kaasa kriisiolukordade kiirele reageerimisele. Eesmärk on korrastada ja ühtlustada kõigi kriisiolukordade juhtimiskorraldust, et oleks tagatud selge ja võimalikult sarnane juhtimine erisuguste ohtude samaaegsel esinemisel, kriisiolukorra lahendamiseks kiirete otsuste tegemine ning olukordade tulemuslik lahendamine. Eesmärgi täitmiseks nähakse ette juhtimise riiklik koordineeritus ja allutatus ühtsele kindlale otsustustasandile, täpsustatakse kaitseolukorra lahendamise ja juhtimise sätteid, sh pädevust ja volitusi. Hädaolukorra lahendamiseks väljakuulutatud eriolukorra juhtimiskorraldus viiakse vastavusse tegeliku praktikaga. Riigikaitse valdkonna koordineerimiseks loodud paralleelsete koostöökogude ülesannete ja töökorralduse täpsustused tagavad kriisiolukorras kiire kooskõlastatud tegevuse ning jätavad 5 Riigikaitseõiguse muudatuste kontseptsioon. Kättesaadav: http://eelnoud.valitsus.ee/main#A4LGkmQD  18(340) Vabariigi Valitsusele paindlikud võimalused otsustada, milliseid töövorme kasutades kujundatakse valitsuse ühtne seisukoht kriisiolukorra kohta. Eesmärk on luua ähvardavate ohtude ulatusest ja kahjustatavate õigushüvede olulisusest lähtuv isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete süsteem. Isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete täpsustamisega tagatakse isikutele kindlus, et riik kohaldab piiravaid meetmeid ja muid abinõusid, mis on vajalikud kriisiolukorra kiireks lahendamiseks ja demokraatliku ühiskonnakorralduse taastamiseks. Eesmärk on võimaldada kiire, paindlik ja tulemuslik tsiviilsektori ressursside kaasamine kaitseolukorra, hädaolukorra ja korrakaitsesündmuste ajal. Selleks ajakohastatakse riigikaitselisi kohustusi: kehtivas õiguses koormisteks nimetatud kohustusi, töökohustusi ja riigikaitseülesandeid. Riigikaitseülesannete regulatsiooni täpsustatakse ning eelnõu ja seaduste muudatustega määratakse isikutele riigikaitseülesanded. Kõigile asutustele ja isikutele, kes täidavad riigikaitse eesmärgi täitmiseks olulisi ülesandeid, on selge, mida neilt kaitseolukorras oodatakse ehk milliseid riigikaitseülesandeid nad peavad täitma, sealhulgas milliste vahendite ja varude olemasolu tagama. Ainult siis, kui igaüks teab, mida ta peab kaitseolukorra ajal tegema, on võimalik riigi julgeolekut, põhiseaduslikku korda ja elanikkonna turvalisust ähvardavaid ohte kiiresti tõrjuda. Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise regulatsiooni täpsustatakse, et see võimaldaks kiiresti, paindlikult ja tulemuslikult reageerida avalikku korda ähvardavale ohule olukorras, kus avalikku korda või põhiseaduslikku korda tagava asutuse ressursid on ammendunud, need puuduvad või asutus ei saa ise õigel ajal reageerida. Eesmärk on kehtestada selge ja paindlik hüvitusmehhanism kriisiolukorras avaliku võimu tegevuse tagajärjel tekkinud kahju kompenseerimiseks eraõiguslikele isikutele kooskõlas üldise riigi kahju hüvitamise korraga. Samuti on eesmärk tagada isikutele kindlus, et nende vabatahtlik või riigi korraldusel toimuv tegevus riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmisel ei aseta neid halvemasse olukorda võrreldes teiste isikutega, kes vahetult riigi julgeoleku või avaliku korra tagamisse ei panusta. Eesmärk on kindlustada mõistlik tasakaal ühelt poolt igaühe põhiõiguse tõhusale õiguskaitsele ja ausale kohtumenetlusele ning teiselt poolt riigi julgeoleku tagamise ja avaliku korra tagamise ning menetlusökonoomia huvi vahel, mis avaldub kriisiolukorra tingimustes. Olenemata kriisiolukorrast peab jätkuvalt olema tõhusalt tagatud üldine kohtusse pöördumise õigus ning õigusemõistmise funktsiooni täitmine. Lisaks on eelnõu eesmärgiks ühtlustada riigikaitseõiguse regulatsioone, sh lahendada kehtiva RiKSi, HOSi ja KorSi koos rakendamisel kerkinud probleemid ja kõrvaldada kehtivast õigusest dubleerivad ja vastukäivad regulatsioonid, ning koondada riigi sõjalise kaitse ja muud riigi julgeolekut puudutavad regulatsioonid võimalikult vähestesse loogiliselt süstematiseeritud õigusaktidesse. 3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu koosneb 175 paragrahvist, mis on jagatud 13. peatükki. 1. peatükk Üldsätted  19(340) § 1. Seaduse reguleerimis- ja kohaldamisala Paragrahvis 1 sätestatakse seaduse reguleerimisala. Lõike 1 järgi sätestab RiKS riigikaitse rahu- ja sõjaaegse korralduse, Eesti Vabariigi osalemise rahvusvahelises sõjalises koostöös ja riigikaitseobjektide kaitse. Eelnõus on välditud terminite „rahuaeg“ ja „sõjaaeg“ kasutamist, kuivõrd klassikaline rahu- ja sõjaaja jaotusest lähtuvad regulatsioonid ei sobitu tänapäeva julgeolekuohtudega. Rahu- ja sõjaaja eristamine ei ole enam praktikas selge ja üheselt võimalik, sest tänapäeval ei eeldata riikidelt sõja väljakuulutamist – sõjapidamine algab faktilise relvastatud ründega. Sõjale iseloomulik tegevus, kus riik rakendab tema käsutuses olevaid vahendeid teise riigi käitumise vägivaldseks mõjutamiseks, võib toimuda juba formaalselt rahuaja tingimustes. Lõikes 1 on rahu- ja sõjaaja mõisteid siiski kasutatud tulenevalt PS § 104 punktist 17, mis eristab rahuaegset ja sõjaaegset riigikaitset. Riigikaitse hõlmab praegu väga erinevaid valdkondi (nt küber- ja energiajulgeolek, majanduslik julgeolek, informatsiooniline julgeolek, keskkonna julgeolek, tehnoloogia julgeolek, toidujulgeolek jne), mis on omavahel konvergeerunud ja ristsõltuvuses. Riigikaitse laiast käsitusest tulenevalt hõlmab riigikaitse korraldus lisaks sõjalisele kaitsele ka erakorraliseks seisukorraks valmistumist ja lahendamist kui ka mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni korraldamist. PS § 104 punktis 16 nimetatud erakorralise seisukorra seadus inkorporeeritakse seetõttu RiKSiga. RiKSi koondatakse riigikaitset ja riigi julgeolekut puudutavad regulatsioonid (sh riigikaitsealased koormised jms). Riigikaitseobjekti kaitse korraldus on eelnõus esitatud riigikaitse laia käsituse selgema rakendamise eesmärgil. Riigikaitseobjektide kaitse regulatsiooni alusel toimub kõigi riigikaitse, sealhulgas riigi sõjalise kaitse ja siseturvalisuse, aga ka üldisemalt avaliku korra ja riigi toimimise seisukohalt oluliste objektide kaitsmine ühtsetel alustel. Lõike 2 järgi kohaldatakse eelnõus sätestatud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse (HMS) sätteid, arvestades RiKSi erisusi. Säte lähtub HMS § 112 lõikest 2, mille järgi kohaldatakse eriseadusega reguleeritud haldusmenetlusele HMSi juhul, kui seda näeb ette eriseadus. HMSis sätestatud nõuded ja kord ei arvesta erandlike olukordadega, kus riigikaitse tagamise eesmärgil on vaja kiiresti läbi viia haldusmenetlus ning tagada haldusaktide täitmine. Eelnõus on reguleeritud üksnes need haldusmenetluse erisused, mis on vahetult seotud riigikaitsega ja vajalikud kaitseolukorra lahendamiseks. Lõike 3 järgi ei kohaldata eelnõus sätestatud riigivastutusele riigivastutuse seadust (RVastS) ega võlaõigusseadust (VÕS), kui eelnõus ei ole sätestatud teisiti. Riigivastutuse eesmärk on tagada isikutele avaliku võimu õigusvastase teostamisega tekitatud kahju hüvitamine. Kaitseolukorra lahendamine ja selle tagajärgede kõrvaldamine toimub samas kõigi üldistes huvides. Põhiõiguste või -vabaduste intensiivse piiramise korral on kaitseolukorras vajalik näha kahju hüvitamise asemel seadusega ette konkreetne õiglane hüvitis. Eeltoodud põhjustel on eelnõus sätestatud riigivastutuse terviklikku regulatsiooni, v.a juhul, kui viidatakse RVastSile või VÕSile. § 2. Riigikaitse eesmärk Paragrahv 2 sätestab riigikaitse eesmärgi. Riigikaitse eesmärk on säilitada Eesti riigi iseseisvus ja sõltumatus, tema maa-ala, territoriaalvete ja õhuruumi lahutamatu ja jagamatu terviklikkus, põhiseaduslik kord ning tagada elanikkonna turvalisus.  20(340) Võrreldes kehtiva RiKSiga on riigikaitse eesmärki laiendatud ja lisatud ühe eesmärgina elanikkonna turvalisuse tagamine. Rahvuse säilimine on PS preambuli kohaselt Eesti Vabariigi üks eesmärke ning elanikkonna turvalisuse (kaitse) tagamine riigi tuumikfunktsioone. Sotsiaalriigi aluspõhimõttest tulenevalt ei tohi riik oma kodanikku hätta jätta. Riik peab tagama ka erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal siin viibivatele isikutele inimväärse elu. Inimväärse elu peamine eeldus on esmavajaduste rahuldamine ehk vajadus toidu, riiete (ilmastikule vastav), hügieeni, tervishoiu, eluaseme jne järele. § 3. Kaitseolukord Paragrahvis 3 lõikes 1 sätestatakse kaitseolukorra legaaldefinitsioon. Kaitseolukorra termin on avatud nelja sündmuse kaudu. Kaitseolukorra määratluse järgi on kaitseolukord esmalt sündmus või sündmuste ahel, mille tagajärjed ohustavad vahetult: 1) Eesti riigi iseseisvust ja sõltumatust või 2) territoriaalset terviklikkust või 3) põhiseaduslikku korda või 4) kogu ühiskonna elukorraldust. Lisaks ohule, mis peab esinema, on olukorra kaitseolukorrana käsitamise eeldus ka see, et sündmuse lahendamine ei ole võimalik RiKSis sätestatud: 1) kaitseolukorra juhtimiskorraldust rakendamata; 2) kaitseolukorra meetmeid rakendamata ja 3) isikuid, vahendeid ja varusid kaasamata. Isikute, nende vahendite ja varude kaasamise tingimus on seotud vajadusega hõlmata kogu ühiskond riigi kaitsesse: asutused, eraõiguslikud juriidilised isikud, füüsilised isikud ning nende vahendid ja varud jne. Isikute kaasamine võib toimuda neile riigikaitseülesannete määramise ja täitmisega, töökohustuse panemisega, asjade sundvõõrandamise või sundkasutuse seadmisega ning muudel alustel (nt halduslepingu alusel haldusülesande täitmine). Selleks et sündmus oleks käsitatav kaitseolukorrana, peab olema täidetud neli eeltingimust: 1) esinema vähemalt üks eelnimetatud neljast ohust; 2) vajadus rakendada kaitseolukorra juhtimiskorraldust (sh juhtimisvolitusi); 3) vajadus rakendada kaitseolukorra meetmeid; 4) vajadus kaasata olukorra lahendamisse isikuid, nende vahendeid ja varusid. Lõike 2 järgi loetakse kaitseolukorraks ka sündmust, millega kaasneb vajadus osaleda kollektiivse enesekaitse operatsioonil (vt eelnõu § 85 selgitus) või millega kaasneb vajadus korraldada mobilisatsioon või demobilisatsioon. Kaitseolukord hõlmab kõiki neid sündmusi, mis võivad ohustada riigi julgeolekut, põhiseaduslikku korda ja rahva eksistentsi, st need on sündmused, mille mõju on laiaulatuslik (puudutavad kogu ühiskonda) ja kus riigil on vaja asuda tegema ettevalmistusi, et end ähvardavate ohtude või realiseerunud ohtude eest kaitsta. Kaitseolukorra termini avamisel on võetud eeskujuks hädaolukorra termin. HOS § 2 lg 1 järgi on hädaolukord sündmus või sündmuste ahel või elutähtsa teenuse katkestus, mis ohustab paljude inimeste elu või tervist, põhjustab suure varalise kahju, suure keskkonnakahju või tõsiseid ja ulatuslikke häireid elutähtsa teenuse toimepidevuses ning mille lahendamiseks on vajalik mitme asutuse või nende kaasatud isikute kiire kooskõlastatud tegevus, rakendada tavapärasest erinevat juhtimiskorraldust ning kaasata tavapärasest oluliselt rohkem isikuid ja  21(340) vahendeid. Loodusõnnetusest, katastroofist või nakkushaiguste levikust põhjustatud hädaolukorra lahendamiseks võib Vabariigi Valitsus välja kuulutada eriolukorra (HOS § 19 lg 1). Eriolukord kujutab endast teatud suuremõõtmeliste ja eriti raske mõjuga hädaolukordade lahendamiseks välja kuulutatud õiguslikku erikorda. Eriolukord ei ole uus hädaolukord, vaid õiguslik vahend hädaolukorras eripädevuste ja -volituste rakendamiseks. PS eristab kolme erikorda: eriolukord, erakorraline seisukord ja sõjaseisukord. Lisaks mainib PS mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni, mis on tegevuste kogumid kriisiolukorras, mitte iseseisvad erikorrad. Erikorra eesmärk on anda kindlaksmääratud isikutele, institutsioonidele või asutustele riiki ähvardavate tõsiste ja vahetute ohtude tõrjumiseks eripädevus ja -volitused, kuna õiguskorras ettenähtud tavapäraste kriisiolukorra lahendamise meetmete ja juhtimiskorraldusega ei ole võimalik neid ohte kiiresti tõrjuda. Erikord võimaldab kehtestada riigikorralduse erisused, mis võimu kontsentreerumise tõttu kiirendavad demokraatlikku otsustusprotsessi. Erikorra regulatsioonidega määratakse proportsionaalne tasakaal tõhusa riigikaitse ning ohu tõrjumiseks vajalike põhiõiguste ja -vabaduste piiramise vahel. Erikord ei ole uus olukord, vaid üksnes nn tööriistakast olukorra lahendamiseks. Olukord, mille lahendamiseks on vaja välja kuulutada erikord, võib olla jätkuv ja sama, kuid muutunud on ohu raskusaste (ulatus) ja ajaline kestus. Hädaolukorra ja selle lahendamiseks väljakuulutatava eriolukorra lahendamist käsitlevad HOSi regulatsioonid on mõeldud kohalduma loodusõnnetuste ja katastroofide, nakkushaiguste ning selliste inimtegevusest põhjustatud sündmuste (nt küberründed, äkkrünnakud, terrorism jne) korral, mis ei kujuta endast olulist ohtu põhiseaduslikule korrale, riigi julgeolekule ja rahva eksistentsile. Sellisel põhjusel ei ole hädaolukorra lahendamiseks kasutatavad meetmed sama intensiivsed ning volitused sama ulatuslikud kui erakorralises seisukorras või sõjaseisukorras, kui on ohus riigi ja rahva säilimine. Kehtiv RiKS sätestab kaitsevalmiduse astmed (üldine kaitsevalmidus, kõrgendatud kaitsevalmidus, sõjaseisukord), mille eesmärk on sarnane erikordadega: tagada eripädevuse ja -volituste andmise ning riigikorralduslike erisustega, et riik oleks võimeline ja valmistunud ennetama ja tõrjuma tema julgeolekut ähvardavat ohtu, sõltumata ohust ja selle ulatusest. Kehtivas õiguses puudub termin, mis tähistaks korrakaitsesündmuste ja hädaolukordade kõrval neid olukordi, mis ähvardavad rahva eluvõimet ning riigi kestvust ja tema põhiseadusliku korra püsimist. Lõikes 3 sätestatakse sarnaselt HOSi regulatsiooniga, et kaitseolukorra lahendamiseks võib välja kuulutada erikorra ehk erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra, lähtudes ähvardavast ohust (vt joonis 1 ning eelnõu § 12 ja 14 selgitust). Eelnõuga seotakse erakorraline seisukord ja sõjaseisukord kui põhiseaduslikud erikorrad kaitseolukorraga. Kuna eriolukorra võib välja kuulutada loodusõnnetusest, katastroofist või nakkushaiguse levikust tuleneva hädaolukorra lahendamiseks, siis võib kaitseolukord kehtida samal ajal eriolukorraga, samas kui sõjaseisukorra väljakuulutamisel erakorraline seisukord lõpeb. Eelnõuga luuakse erinevate kriisiolukordade ja nende lahendamiseks väljakuulutatavate erikordade terviklik diskursus. Olukordade (tegelikult ilmnevad asjaolud) ning erikordade (volituste ja piirangute süsteem olukorra lahendamiseks) vahel õigusselguse loomiseks tähistatakse neid olukordasid, mis, mis kujutavad suurenenud ohtu riigi julgeolekule või põhiseaduslikule korrale, kaitseolukorra mõistega.  22(340) Sõjaline oht Sõjaseisukorra väljakuulutamine Oht PS korrale Erakorralise seisukorra väljakuulutamine KAITSEOLUKORD Eriolukorra Vahetu oht väljakuulutamine HÄDAOLUKORD Oht SÜNDMUS Ohu ennetamine Rahuaeg Sõjaaeg Joonis 1. Ohtudele reageerimise süsteem, kui oht eskaleerub lineaarselt6 Eelnõu §-s 3 sätestatud kujul kaitseolukorra määratlemine võimaldab riigikaitse planeerimisel lähtuda riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardavate ohtude ennetamisel ja nendeks valmistumisel samadest põhimõtetest. Kaitseolukorra abil saavutatakse riigi ja ühiskonna terviklik võime ja valmisolek end kaitsta ning tagatakse riigi toimimine olenemata julgeolekuohtudest. Kehtiva õiguse kohaselt valmistutakse sõjaliseks riigikaitseks ja tõrjutakse riigi julgeolekut ähvardavaid ohtusid RiKSi alusel (riigi kaitsetegevuse kava, riigikaitseülesannete määramine, sundkoormiste määramine ja täitmine jne). Kehtivas ErSSis puudub spetsiifiline eriregulatsioon, kuidas valmistuda põhiseaduslikku korda ähvardavateks ohtudeks, või on see regulatsioon äärmiselt piiratud.7 Põhiseaduslikku korda ähvardavateks ohtudeks valmistumine ja nende tõrje regulatsioon on killustunud hädaolukordade ennetamise ja nendeks valmistumise ning riigi (sõjaliseks) kaitseks valmistumise regulatsiooni vahel. ErSSis on reguleeritud üksnes erakorralise seisukorra väljakuulutamise põhjustanud olukordade lahendamine. Kaitseolukorra termini kasutusele võtmise aitab siduda ja ühtlustada ka riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardavate olukordade lahendamist. Kaitseolukorra määratlemine võimaldab rakendada kõiki õigusriigile kohaseid põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid ja juhtimiskorraldust ning kaasata tsiviilsektori vahendeid ja varusid, et kindlustada demokraatliku riigikorra püsimine ning pöörduda võimalikult kiiresti tagasi rahuaegse riigikorralduse juurde. Seejuures säilitatakse õigusriigi põhimõtete (proportsionaalsus, õigusselgus, õiguskindlus jne) järgimiseks mitmed meetmed ja tegutsemisvolitused, mille abil saavutatakse riigi ja ühiskonna võime ja valmisolek end kaitsta, kui riigi ja rahva säilimist ähvardab oht (valmisolek), ning mille abil kaitseolukord lahendatakse ja riigikorraldus normaliseeritakse (lahendamine). Kaitseolukorra reguleerimisel säilitatakse võimalus kasutada riigikaitseülesannete täitmiseks ja täiendavate eelarvevahendite kasutusele võtmiseks neid lahendusi, mis on ette nähtud kehtivas RiKSis kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal riigi valmisoleku tugevdamiseks. Samas on laiendatud regulatsiooni, kuidas valmistuda põhiseaduslikku korda ähvardavateks ohtudeks. Kaitseolukorra regulatsioon muudab riigikaitse valmisoleku tagamise paindlikumaks, kuna võimaldab kohaldada ühesugust regulatsiooni kõigi riigikaitse eesmärkide täitmise tagamiseks. 6 Tuleb silmas pidada, et ohud ei pruugi alati lineaarselt eskaleeruda. Näiteks põhiseaduslikku korda ähvardav oht võib saabuda koheselt ilma eelneva ohu ilmnemiseta. 7 ErSS-i § 7 sätestab üksnes, et Eesti põhiseaduslikku korda ähvardavast ohust teavitatakse viivitamata Vabariigi Presidenti, Vabariigi Valitsust ning Riigikaitse Nõukogu ja Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni liikmeid.  23(340) Kuivõrd riigikaitse lahutamatu osa on rahvusvaheline sõjaline koostöö, siis võib sündmuse määratleda kaitseolukorraks ka siis, kui sellega kaasneb vajadus osaleda kollektiivse enesekaitse operatsioonil. Kollektiivse enesekaitse operatsioon on eelnõu § 85 punkti 1 tähenduses selline operatsioon, mille puhul Eesti Vabariik kasutab Kaitseväge teise riigi vastu suunatud relvastatud kallaletungi tõrjumiseks või teised riigid kasutavad oma relvajõude Eesti Vabariigi vastu suunatud rünnaku lõpetamiseks Eesti Vabariigi territooriumil. Teise riigi julgeolekut ähvardavale ohule reageerimise eelduseks on, et oht ähvardab riiki, mille puhul Riigikogu on teinud § 86 lõikes 1 sätestatud korras otsuse kaitsta seda sõjaliselt. Vabariigi Valitsus ei saa otsustada kaitseolukorras olekut igat riiki ähvardava ohu korral. Seejuures NATO liikmesriigina on Eestil kohustus toetada teisi riike sõjaliste vahenditega. Kaitseolukorra mõistega on hõlmatud ka mobilisatsioon ja demobilisatsioon. Mobilisatsiooni käigus tagatakse Kaitseväe sõjaaja üksuste valmisolek sõjaliseks tegevuseks ning demobilisatsiooni tulemusena viiakse Kaitseväe sõjaaja üksused mobilisatsioonile eelnenud valmisolekusse (vt eelnõu § 16 selgitus). Eelnõu § 9 lg 4 kohaselt loetakse mobilisatsiooni väljakuulutamisel kaitseolukord saabunuks, kuivõrd mobilisatsiooni võib välja kuulutada, kui on olemas sõjalise tegevuse oht Eesti Vabariigi või tema liitlasriigi vastu või on toimunud sõjaline rünnak Eesti vastu. Demobilisatsiooni väljakuulutamisel jääb Vabariigi Valitsuse diskretsioonotsuseks, kas kaitseolukord lõpetada või mitte. Sõjategevuse lõppedes ei pruugi riiki ähvardavad ohud olla täielikult kõrvaldatud, nt võib jätkuvalt olla ohus põhiseaduslike institutsioonide toimimine. Kaitseolukorra termini kasutusele võtmine aitab:  eristada hädaolukordi riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardavatest olukordadest (kaitseolukorrad), mis ohustavad riigi ja rahva säilimist;  luua selge seose olukorra ja selle lahendamiseks väljakuulutatava erikorraga (sõjaseisukord, erakorraline seisukord);  ühtlustada riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardavateks ohtudeks planeerimist;  luua ühtsed õiguslikud alused elanikkonna kaitseks, riigikaitse toimimiseks ja valmisoleku tõstmiseks vajalike sõjaliste, majanduslike ja muude tegevuste läbiviimiseks;  luua riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardavate ohtude ulatusest ja kahjustatavate õigushüvede olulisusest lähtuva regulatsiooni isiku põhiõigusi ja - vabadusi piiravate meetmete kohaldamiseks;  rakendada lisaks sündmuste ja hädaolukordade lahendamise juhtimiskorraldusele valitsuse tasandi juhtimiskorraldust;  võtta riigi eksistentsi ähvardavateks ohtudeks valmistumisel ja tõrjumisel kasutusele tsiviilsektori vahendeid ja varusid ning panna isikutele riigikaitselisi kohustusi. Kaitseolukorra termin sobitub Eesti õiguses kehtivasse kriisiolukordade süsteemi, kuna tsiviilkriiside tähistamiseks kasutatakse terminit hädaolukord. Sõnal kaitseolukord on tava- keeles samasugune tähendus, mistõttu on sõna mõistetav ka valdkonnavälise isiku jaoks. Riigikaitseõiguse valdkonnas ei ole kaitseolukorda seni kasutatud, mistõttu on välistatud termini väärkasutus. Kaitseolukorda eelistatakse seni õiguskorras kehtinud termini„kõrgendatud kaitsevalmiduse“ ulatusliku ümbersisustamise asemel järgmistel põhjustel. Sõna „kaitsevalmidus“ kannab endas viidet sõjalise valmisoleku tõstmisele. Enne 2016. aastat kehtinud rahuaja riigikaitse seaduses kasutati sõjalise valmisoleku tõstmist ja sõjalise valmisoleku astmeid, mille all mõisteti eelkõige Kaitseväe valmisolekut. Valmisoleku astmed jagunesid Vabariigi Valitsuse 3. aprilli  24(340) 2003. a määruse nr 113 „Kaitseväe mobilisatsiooni ettevalmistamise ja läbiviimise kord ning sõjalise valmisoleku astmed“ § 4 kohaselt neljaks astmeks: alaline valmisolek; kõrgendatud valmisolek; tõrjevalmisolek ja täielik valmisolek. RiKSi jõustumisega liideti kõrgendatud valmisolek ja tõrjevalmisolek kõrgendatud kaitsevalmiduse alla ning asendati sõna „valmisolek“ mugavamalt kõlava sünonüümiga „valmidus“. Kaitsevalmidus ei tähista oma sisult kehtivas õiguses sündmust, vaid erivolituste kogumist, mis võimaldab riigil suurendada oma valmisolekut reageerida riigi julgeolekut ähvardavatele suurenenud ohtudele. Kuivõrd eeltoodud eelnõuga loobutakse kaitsevalmiduse astmetest, siis õigusselguse tagamiseks on uue termini „kaitseolukord“ kasutusele võtmine eelistatud lahendus. § 4. Riigikaitse korralduse põhimõtted Paragrahvis 4 sätestatakse riigikaitse korralduse põhimõtted. Riigikaitse korralduse põhimõtted aitavad mõista, kuidas seaduses sätestatud kohustusi täita ja need abistavad seaduse rakendamisel. Lõike 1 järgi kaasatakse riigikaitse eesmärgi saavutamiseks RiKSis sätestatud alustel ja korras kogu ühiskond ning mistahes vahendid ja varud. Säte lähtub riigikaitse strateegilistes dokumentides sedastatud riigikaitse laiast käsitusest8, mille kohaselt võimalike mittesõjaliste ja sõjaliste julgeolekuohtudega hakkama saamiseks panustavad riigikaitsesse vastavalt oma pädevusele nii sõjalise riigikaitse valdkonna kui ka tsiviilvaldkonna esindajad.9 Lõike 2 järgi täidab iga asutus ja isik oma seniseid ülesandeid edasi kaitseolukorra ajal, kui RiKSis või muus seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kehtivas RiKSis on ülesannete jätkuvuse printsiip kehtestatud riigikaitseülesannetega asutuste ja isikute puhul üldise kaitsevalmiduse ajal. Eelnõuga sätestatakse, et kõigi isikute ja asutuste tavapärased ülesanded ja volitused kehtivad edasi ka kaitseolukorra, sh erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tulenevalt kaitseolukorrast võib osutuda vajalikuks teatud ülesannete peatamine, edasilükkamine või vähendamine. Eelnõuga sätestatakse näiteks võimalus peatada riigieelarveliste hüvitiste ja toetuste maksmine ja vähendamine. RiKSiga ei nähta ette üldist klauslit, mis võimaldaks peatada seaduses sätestatud riigi ülesannete peatamist. Kui olukord võimaldab, siis tuleb kõigil isikutel ja asutustel nii erakorralises seisukorras kui ka sõjaseisukorras täita oma ülesandeid. Näiteks jätkata isikute esitatud taotluste menetlemist või lubade väljaandmist. Teatud olukorras võib aga kõigi ülesannete samas mahus täitmine osutuda võimatuks. Avalike ülesannete muutmise materiaalõiguslikuks aluseks on ettenägematu ja ülekaalukas avalik huvi, milleks on kaitseolukord, sh selle lahendamiseks väljakuulutatav sõjaseisukord ja erakorraline seisukord. Seadusandjal on avalike ülesannete muutmisel ulatuslik kaalutlusruum, mida piirab ühelt poolt kohustus tagada, et esmavajalikud teenused oleksid inimestele kättesaadavad ning põhiõigused tagatud, ning teiselt poolt õiguspärase ootuse põhimõte (isik peab saama temale seadusega antavaid õigusi ja vabadusi vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul). Seejuures peab seadusandja põhiseaduse § 13 lg 1 järgi kaaluma, kas ja kuidas vastav muudatus mõjutab inimeste igapäevast elukorraldust. Näitaks tuleb hinnata, kas muudatus halvendab märkimisväärselt inimeste igapäevast elujärge ja inimestel puuduvad alternatiivsed võimalused vähendatud või peatatud avaliku ülesande asendamiseks.10 Seega ka ettenägematu ja ülekaaluka 8 Eesti julgeolekupoliitika alused, lk 3. Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/3060/6201/7002/395XIII_RK_o_Lisa.pdf# 9 Vabariigi Valitsuse 29.06.2017 korraldusega nr 193 heaks kiidetud „Riigikaitse arengukava 2017–2026“, lk 5. Kättesaadav: https://riigikantselei.ee/sites/default/files/content-editors/Failid/rkak_2017_2026_avalik_osa.pdf 10 Toomas Pikamäe. Riigikaitseülesanded ja -teenused valdkondlikes eriseadustes ja avalike ülesannete täitmine erikorra või kriisi ajal. OÜ Advokaadibüroo Eversheds Sutherland Ots & Co, 2017, lk 42-43;  25(340) avaliku huvi puhul tuleb arvestada, et riik peab tagama põhiseaduses sätestatud teatud põhiõiguste kaitse, mistõttu riigi tuumikfunktsioonide täitmisest ei saa riik loobuda üheski olukorras, sest nende täitmata jätmisel või olulisel vähenemisel ei ole võimalik rääkida enam toimivast riigist ning põhiseaduses sätestatud õigused muutuksid sisutühjaks.11 Näiteks näeb põhiseaduse § 28 lg 1 ette, et igaühel on õigus tervise kaitsele. Selle õiguse realiseerimise ulatust on täpsustatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduses (TTKS). Riigi kohustus on tagada isikutele vältimatu abi, mis TTKS § 5 kohaselt on teenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Muus ulatuses võib seadusandja osutatavaid tervishoiuteenuseid vähendada või nende osutamise peatada. Eeltoodu ei tähenda, et kõiki ülesannete täitmisega seotud otsuseid peaks igal üksikjuhtumil tegema seadusandja. Vastus küsimusele, kellel on õigus otsustada avalike ülesannete muutmise üle, sõltub sellest, kuidas on avaliku ülesande osutamine ja selle tingimused kindlaks määratud: kas seaduse, määruse, haldusakti või lepinguga. Vastavalt sellele otsustab avalike ülesannete muutmise seadusandja, määruse või haldusakti andja või lepingu pool või pooled.12 Näiteks kui peetakse vajalikuks muuta seaduses või määruses sätestatud loa menetlemise tähtaega või teisi seadusega kehtestatud avaliku ülesande täitmise tingimusi, siis tuleb muuta vastavat seadust või määrust. Kui avaliku ülesande täitmise tingimused on õigusaktiga konkreetselt kindlaks määratud, saab avalikku ülesannet muuta ainult vastava õigusakti andja. Kui avaliku ülesande tingimused on seaduse ja selle alusel antava õigusaktiga kindlaks määramata (nt PVKS § 3 lg 1 p-des 1, 3, 4, 5 ja 6 sätestatud politsei ülesanded), otsustab avaliku ülesande muutmise vastavalt pädevusele kas valdkonna eest vastutav minister (VVS § 49 lg 1 p-dest 9–11), põhiseadusliku institutsiooni juht või seaduses sätestatud juhtudel ameti või inspektsiooni peadirektor. Kui avaliku ülesande täitmise tingimused jätavad ülesande täitjale kaalutlusõiguse (nt juhul, kui tingimus sisaldab määratlemata õigusmõistet), siis otsustab kaalutlusõiguse piirides avaliku ülesande muutmise üle ülesannet täitev organ. 13 Seaduse rakendaja võib ise, arvestades asjaolusid ja võimalusi, määrata seaduses sätestatud piiride ulatuses avaliku ülesande täitmise tingimused. Näiteks saavad asutused sisemise töökorralduse ümberkorraldamisega suunata inimesi ja vahendeid nende ülesannete täitmisesse, kus neid enim vaja. Eelnõude ettevalmistamise nõuded on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 22.12.2011 määrusega nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“, mis võimaldab valitsusel vajadusel algatada määruse muutmine ning lihtsustada kaitseolukorra ajal eelnõu ettevalmistamise nõudeid. Seaduste kiireks menetlemiseks tehakse Riigikogule ettepanek täiendad Riigikogu kodu- ja töökorra seadust sätetega, mis võimaldaksid kaitseolukorra ajal eelnõude kiiret menetlemist. Lõike 3 kohaselt järgitakse riigikaitse korraldamisel põhiõigusi ja -vabadusi ning kaitstakse põhiseaduslikke väärtusi, arvestades käesolevas seaduses põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete kohta sätestatut. Põhiõiguste ja -vabaduste ja põhiseaduslike väärtuste (nt demokraatia, õigusriik, võimude lahusus, õiglane kohtupidamine, inimväärikuse tagamine jne) kaitset ei tohi unustada üheski kriisiolukorras ja riigikaitse korraldamisel. Põhiõiguste ja -vabaduste kaitse võib olla küll teiste ühiskondlike õigushüvede (nt avalik kord, riigi julgeolek, põhiseaduslik kord) kaitseks oluliselt piiratud, kuid rakendatavad riiklikud abinõud peavad olema konkreetses situatsioonis 11 Riigi tuumikfunktsioone on analüüsitud Toomas Pikamäe analüüsi „Riigikaitseülesanded ja -teenused valdkondlikes eriseadustes ja avalike ülesannete täitmine erikorra või kriisi ajal“ II peatükis. 12 Ibid., lk 48. 13 Ibid., lk 52.  26(340) vältimatult vajalikud. (Rahuaja) demokraatliku riigi õiguskorda tohib piirata üksnes vastavuses riigivastase agressiooni ohutasandiga.14 Lisaks on Eesti ratifitseerinud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) ja selle 1., 2., 4., 7., 9., 10. ja 11. protokolli 13. märtsil 1996 ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti (KPÕRP) 21. oktoobril 1991. Vastuolu korral Eesti seaduste või aktidega on EIÕK ja KPÕRP sätted prioriteetsed Eesti seaduste üle (PS § 123 lg 2). Nimetatud lepetega võetud kohustuste täitmisest võib kõrvale kalduda üksnes EIÕK art 15 ja KPÕRP art 4 sätestatud tingimustel ja korras. Euroopa Nõukogu ja Euroopa Inimõiguste Kohus on seisukohal, et olukorrad, mis õigustavad EIÕK art 15 kasutamist, on juhul, kui: 1) esinevad erandlikud asjaolud (kriis või oht), kus tavapärased meetmed ja piirangud, mis on lubatud EIÕK-ga avaliku turvalisuse, tervise ja korra kaitseks, ei ole ilmselgelt piisavad; 2) olukord on tõeline ja ähvardab peatselt tervet riigi elanikkonda või tervet konkreetse piirkonna elanikkonda, mille osas erakorralisi meetmeid rakendatakse. Tegemist ei ole olukorraga, mis on üksnes ohustav, tajutav või püsiv või mida on võimalik vältida; 3) olukord jätkuvalt ohustab riigi põhialuseks oleva organiseeritud ühiskonna elukorraldust (nt elanikkonna füüsiline puutumatus, territoriaalne terviklikkus, riigiasutuste toimimine).15 PS § 130 sätestab erinevalt EIÕK art-st 15 ja KPÕRP art-st 4 ulatuslikuma loetelu õigustest ja vabadustest, mida ei või PS II peatükis toodud tingimustest erinevalt piirata. Piirata ei tohi õigusi ja vabadusi, mis on sätestatud PS §-des 8, 11–18, § 20 lõikes 3, §-des 22, 23, § 24 lõigetes 2 ja 4, §-des 25, 27, 28, § 36 lõikes 2, §-des 40, 41, 49 ja § 51 lõikes 1 (PS § 130 lause 2). EIÕK näeb näiteks ette, et taganeda ei või kõige olulisematest õigustest, nagu õigus elule (art 2), keelust piinata või ebainimlikult või alandavalt kohelda (art 3) ja pidada kedagi orjuses (art 4). PS annab isikutele ulatuslikuma kaitse. Eelnõus sätestatakse piiravate meetmete kohaldamiseks täiendavad õiguslikud alused ja kohaldamise eriregulatsioon. Seejuures jäetakse täitevvõimule olukorra intensiivsusest tulenevalt vajalik kaalutlusruum (nt üldklauslid ja määratlemata õigusmõistete kasutamine) piirangute kehtestamiseks. Eesmärgiks on igal üksikjuhul leida proportsionaalne tasakaal tõhusa riigikaitse ja piisava rahuaja riigikorra säilimise ning võimaliku ohu vahel. 2. peatükk Riigikaitse planeerimine ja korraldus Riigikaitse planeerimisel on riigikaitse laia käsituse rakendamisel keskne koht. Planeerimise abil tagatakse, et kogu riik on valmistunud võimalikeks juhtumiteks, mis võivad ohustada riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda, ning suudab neile tulemuslikult reageerida. Eelnõu kohaselt säilib riigikaitseks valmistumine suures osas senisel kujul. Riigikaitseks valmistumine toimub Vabariigi Valitsuse juhtimisel. Seejuures jäetakse Vabariigi Valitsusele enesekorralduseõigus otsustada, kas ja mis ulatuses kasutatakse ülesande täitmiseks Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni (VVJK). Riigikantseleil säilib VVS § 77 lg 1 punktiga 13 antud pädevus juhtida riigi julgeolekuolukorra analüüsimist ja hindamist ning riigikaitse planeerimist, 14 Paloma Krõõt Tupay. Analüüs „Põhiseaduse riigikaitse ja sellega seoses eriolukorra ja erakorralise seisukorra regulatsiooni muut-mise vajadus, riigi erikordade tervikregulatsioon ja kõrgendatud kaitsevalmidus ning põhiõiguste piirangute määratletus ja proportsionaalsus“, 2017, lk 20. 15 Scott Dolezal. The systematic failure to interpret article IV of the International covenant on civil and political rights: is there a public emergency in Nigeria? American University International Law Review. 2000, p. 1189. Kättesaadav: http://digitalcommons.wcl.american.edu/cgi/viewcontent.cgi?article=1283&context=auilr  27(340) koordineerida täidesaatva riigivõimu asutuste tegevust riigikaitse arendamisel ja korraldamisel ning korraldada psühholoogilist kaitset. Eelnõu järgi toimub võimeplaneerimine ja ohtudele reageeriva tegevuse planeerimine samadel alustel, mis kehtivas õiguses. Kaitsetegevuse kava olemust ja selle koostamise protseduuri ei muudeta. Kaitsetegevuse kava jääb asutusteüleseks kavaks, mis annab asutustele ja riigikaitseülesannetega juriidilistele isikutele juhised, kuidas planeerida oma riigikaitselist tegevust. Riigikaitse strateegiliste arengudokumentide ja riigi kaitsetegevuse kava koostamist juhib Vabariigi Valitsus Riigikantselei kaudu. Eelnõuga eristatakse riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava suurenenud ohu tõrjumiseks valmistumist ja hädaolukordadeks valmistumist. Hädaolukordade ennetamine, nendeks valmistumine ja nende lahendamine toimub jätkuvalt HOSi alusel. HOSi alusel toimub tsiviilhädaolukordade lahendamiseks valmistumine elutähtsate teenuste toimepidevuse nõuete kehtestamisega ja hädaolukorra lahendamise plaanide koostamisega. Vabariigi Valitsus on 22.06.2017 määrusega nr 108 kinnitanud loetelu sündmustest, mis võivad põhjustada hädaolukorra ja mille kohta koostatakse riskianalüüs, ning hädaolukorra riskianalüüsi koostamist juhtivad asutused ning 26.07.2018 määrusega nr 63 loetelu hädaolukordadest, mille kohta tuleb koostada nende lahendamise plaan ja mille puhul korraldada riskikommunikatsiooni, ning hädaolukordade lahendamist juhtivad asutused. Nimetatud määrustest nähtub, et mitmed hädaolukorrad võivad ohustada ka riigi toimimist (näiteks massiline korratus, küberintsident, põgenike massiline sisseränne jne). Riigikaitse laia käsituse rakendumise sisuks on integreeritud planeerimine erinevateks riiki ja ühiskonda ähvardavateks ohtudeks. Integreeritust on võimalik saavutada ka kahe paralleelse planeerimissüsteemi kehtivusega, mis eeldab aga ametkondadevahelist planeerimisvormide ja -tsüklite sünkroonimist ja tihedat koostööd. § 5. Riigikaitse planeerimine Paragrahv 5 sätestab riigikaitse planeerimise alused. Lõike 1 järgi koordineerib Vabariigi Valitsus valitsusasutuste tegevust riigikaitse planeerimisel, arendamisel ja korraldamisel. Kuigi kehtivas RiKSis on see antud ülesandeks VVJK-le, ei muudeta eelnõuga kehtivat riigikaitse planeerimise korraldust. Keskne roll kaitseolukordade ennetamisel ja valmistumisel on jätkuvalt Vabariigi Valitsusel ja Riigikantseleil. VVJK on valitsuse juurde moodustatud ennekõike selleks, et valitsusele nõu anda. Vabariigi Valitsus saab koordineerida eelkõige valitsusasutuste riigikaitseks valmistumisega seonduvaid tegevusi. Kohalike omavalitsuste ja teiste avaliku võimu kandjate riigikaitsega seotud kohustused ja järelevalve korraldus sätestatakse täpsemalt kas RiKSis või muus eri seaduses. Vabariigi Valitsuse peab saama enesekorraldusõigusest tulenevalt ise otsustada, kuidas ta soovib oma tööd riigikaitse valdkonnas korraldada, mistõttu ei ole vaja seaduses määrata, et valitsusasutuste koordineerimine peab käima VVJK kaudu. VVJK moodustamise volitus säilib eelnõu § 8 järgi (vt eelnõu § 8 selgitus). Kuigi Vabariigi Valitsus koordineerib valitsusasutuste tegevust igas valdkonnas (PS § 87 p 2), seda ka riigikaitse puhul, siis VVS § 60 lõike 1 järgi korraldab riigikaitset Kaitseministeerium, samuti koordineerib valitsusasutuste tegevust riigikaitse arendamisel ja korraldamisel Riigikantselei (VVSi § 77 lg 1 p 13). Õigusselguse huvides on oluline rõhutada valitsuse keskset juhtivat rolli riigikaitse valdkonna planeerimisel. Lõike 2 sätestab, et riigikaitse ühtseks planeerimiseks koostatakse riigikaitse valdkonna strateegilised arengudokumendid ja riigi kaitsetegevuse kava. Strateegiliste  28(340) arengudokumentide ja riigi kaitsetegevuse kava koostamise ja kehtestamisega seonduv on esitatud eelnõu §-s 6. Riigikaitse strateegilisteks arengudokumentideks on julgeolekupoliitika alused ja riigikaitse arengukava, mille koostamine toimub kooskõlas riigieelarve seadusega ja selle alusel antud määrusega. Julgeolekupoliitika alustes (JPA), mis on heaks kiidetud Riigikogu poolt, on sõnastatud Eesti julgeolekupoliitika eesmärk, põhimõtted ja tegevussuunad. Eesti julgeolekupoliitika eesmärk on kindlustada Eesti riigi iseseisvus ja sõltumatus, rahva ja riigi kestmine, territoriaalne terviklikkus, põhiseaduslik kord ja elanikkonna turvalisus. Eesti viib julgeolekupoliitikat ellu põhiõigusi ja -vabadusi järgides ning põhiseaduslikke väärtusi kaitstes. Eesti teostab julgeolekupoliitikat põhiõigusi ja -vabadusi järgides ning põhiseaduslikke väärtusi kaitstes. JPAst tulenevalt lähtub Eesti riigikaitse laiast käsitusest, mille kohaselt riigikaitse koondab sõjalised ja mittesõjalised võimed, tegevused ja ressursid nii avalikust, era- kui ka kolmandast sektorist, ning Eesti julgeolekupoliitika põhineb avaral julgeolekukäsitusel, mis hõlmab kõiki julgeolekut mõjutavaid suundumusi ja julgeoleku kindlustamiseks olulisi valdkondi. Eesti viib avara julgeolekukäsituse ellu põhimõttel ühiskond kui tervik ja valitsus kui tervik.16 Riigieelarve seaduse (§ 19 lg 2) mõttes on JPA poliitika põhialuste dokument, milles esitatakse julgeolekupoliitika visioon ning määratakse üleriigiline eesmärk ja prioriteetsed arengusuunad. Riigikaitse arengukava on valdkonna arengukava (riigieelarve seaduse § 19 lg 3). Riigikaitse arengukava on riigikaitse keskne võimeplaneerimise dokument, mille eesmärk on olemasolevatest ohustsenaariumitest lähtudes tuvastada järgmise kümne aasta vajalikud ning riigi võimalustega kooskõlas olevad mittesõjalised ja sõjalised võimearendused. Arengukava nimetab järgmise kümne aasta jooksul riigikaitse raames arendatavad võimed ja tegevused ning seda riigikaitse laiast käsitusest lähtuvalt. Arengukavas on kesksel kohal nii mittesõjalised kui ka sõjalised võimed ja tegevused, mis on vajalikud ohustsenaariumitega toimetulekuks.17 Kaitsetegevuse kava on osa riigikaitse planeerimisest. Lõike 3 ja 4 järgi on riigi kaitsetegevuse kava dokument, milles ohuhinnanguid arvestades määratakse omavahel seostatuna täidesaatva riigivõimu asutuste riigikaitselised võimed ja vajadused ning millest lähtudes määratakse täidesaatva riigivõimu asutustele riigikaitse eesmärgi saavutamiseks püsivad riigikaitseülesanded, sealhulgas ülesanded korraldada ümber oma tegevus ja jaotada ümber vahendid, samuti täpsustatakse muude riigiasutuste ja isikute seaduses või seaduse alusel määratud püsivaid riigikaitseülesandeid ja nende täitmist. Riigi kaitsetegevuse kava ei ole strateegiline arengudokument riigieelarve seaduse tähenduses, vaid konkreetseid võimeid ja vajadusi määrav täitevvõimusisene dokument, millest tulevad täidesaatva riigivõimu asutustele konkreetsed riigikaitseülesanded. Lähtuvalt eeltoodust reguleeritakse riigi kaitsetegevuse kavaga seonduvat eelnõus eraldi ja detailsemalt (vt eelnõu § 6 selgitus). Riigi kaitsetegevuse kava ei ole juhend, vaid dokument, mis määrab konkreetsed täitevvõimu võimed ja vajadused seoses riigikaitsega. Riigi kaitsetegevuse kava kirjeldab vajaduse korral samuti ohustsenaariumeid, mille suhtes tegevust planeerida, ning annab üldise poliitilise ja õigusliku raamistiku pädevatele asutustele oma tegevuse planeerimiseks. Lõikega 5 säilitatakse JAS §-s 10 sätestatud valitsusasutuste kohustus anda ohuhinnanguid ning muud riigi julgeolekut ja riigikaitset puudutavat teavet Vabariigi Valitsusele, asjaomastele valitsusasutustele ja valitsuskomisjonidele, Vabariigi Presidendile, Riigikogu esimehele ja 16 Eesti julgeolekupoliitika alused, lk 2. Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/3060/6201/7002/395XIII_RK_o_Lisa.pdf# 17 Vabariigi Valitsuse 29.06.2017 korralduse nr 193 heaks kiidetud „Riigikaitse arengukava 2017–2026“, lk 4. Kättesaadav: https://riigikantselei.ee/sites/default/files/content-editors/Failid/rkak_2017_2026_avalik_osa.pdf  29(340) asjaomastele Riigikogu komisjonidele. Sellist üldist kohustust ei saa tõsta VVJK põhimäärusesse (vt eelnõu § 8), sest see pole otseselt seotud VVJK ülesannete, töö vms-ga. Kuivõrd tegemist on kõigi valitsusasutuste, mitte üksnes julgeolekuasutuste, üldise kohustusega anda teavet, siis sätestatakse riigi julgeolekut ja riigikaitset puudutava teabe andmise kohustus JASi asemel RiKSis. § 6. Riigikaitse strateegiliste arengudokumentide ning kaitsetegevuse kava koostamine ja kehtestamine Paragrahvis 6 sätestatakse riigikaitse strateegiliste arengudokumentide ning kaitsetegevuse kava koostamine ja kehtestamise. Riigikaitse strateegiliste arengudokumentide ja riigi kaitsetegevuse kava koostamist juhib Vabariigi Valitsus erinevalt kehtivast RiKSist, kus juhtivaks organiks on VVJK. Riigikaitse planeerimise selge pädevuse andmine Vabariigi Valitsusele on seotud eelnõu § 5 lõikega 1 ja eelnõu §-ga 8 (vt vastavaid seletusi). Riigikaitse strateegiliste arengudokumentide koostamisel, elluviimisel ja muutmisel lähtutakse riigieelarve seaduses (§-d 19 ja 20) ning selle alusel antud õigusaktides sätestatud strateegiliste arengudokumentide koostamise, elluviimise ja muutmise korrast, arvestades RiKSis sätestatud erisusi. JPA on raamdokument, mis on üksikasjalike temaatiliste valdkondlike arengu- või tegevuskavade koostamise aluseks (näiteks riigikaitse arengukava, siseturvalisuse arengukava, küberjulgeoleku strateegia jne). JPA kehtivus ei ole ajaliselt piiritletud. JPA-d täiendatakse või muudetakse vastavalt sellele, kuidas muutuvad julgeolekukeskkond ja Eesti julgeoleku tagamise võimalused, kuid iga Riigikogu koosseis uuendab neid vähemalt iga nelja aasta järel. Vähemalt kahel korral nelja-aastase tsükli jooksul teavitab alustes püstitatud eesmärkide saavutamisest Riigikogu peaminister.18 Kehtiva välissuhtlemisseaduse kohaselt töötab Välisministeerium välja koostöös ministeeriumitega JPA. Eelnõuga muudetakse välissuhtlemisseadust ning nimetatud ülesanne pannakse Riigikantseleile (vt eelnõu § 172 selgitus). Riigikantselei täitis koordineerivat funktsiooni juba 2017. aastal heaks kiidetud JPA väljatöötamisel.19 Riigikantselei on eelnõu kohaselt kõigi strateegiliste arengudokumentide ja riigi kaitsetegevuse kava koostamist koordineeriv asutus (eelnõu § 6 lõige 4). Riigikantseleil on arengudokumentide koostamise eest vastutava asutusena õigus teostada pärast arengudokumentide heakskiitmist nendes määratud eesmärkide täitmist. Vastava õiguse seaduses sätestamisest on loobutud, kuivõrd see tuleneb üldisest arengudokumentide elluviimise, aruandluse, hindamise ja muutmise korrast. Riigikaitse arengukava kehtestab Vabariigi Valitsus kümneaastaseks perioodiks iga nelja aasta järel. Praeguse arengukava kiitis Vabariigi Valitsus heaks 2017. aastal. Tulenevalt põhimõttest, et arengudokumendid koostatakse ja viiakse ellu riigieelarve seadusest lähtudes, ei ole kõnesolevas eelnõus riigikaitse arengudokumentidega seonduvat detailsemalt reguleeritud. Riigikaitse arengukava sisaldab osasid, mis on salastatud riigisaladusena või välisteabena (nt NATO salastatud dokumendid), mistõttu sarnaselt kehtiva RiKSiga sätestatakse eelnõu lõikes 2, et riigisaladust sisaldavale riigikaitse valdkonna arengukavale ei kohaldata riigieelarve seaduse § 20 lõikes 2 sätestatud kohustust esitada see Riigikogule arutamiseks. Enne valdkonna 18 Eesti julgeolekupoliitika alused, lk 2. Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/3060/6201/7002/395XIII_RK_o_Lisa.pdf# 19 Kehtiva RiKS § 6 lõike 1 ja VVJK põhimääruse § 3 lõike 2 alusel algatas VVJK 2. novembril 2015 JPA ülevaatamise ning andis selle ülesande Riigikantselei koordineerida (VVJK 10. novembri 2015. a protokoll nr 5-7/4705).  30(340) arengukava või selle muutmise eelnõu esitamist Vabariigi Valitsusele esitatakse eelnõu arvamuse andmiseks Riigikogu riigikaitsekomisjonile. Riigikogu liikme staatuse seaduse § 19 lõike 4 kohaselt läbivad riigikaitsekomisjoni liikmed julgeolekukontrolli, et saada igapäevaseks tööks vajalik NATO saladusele juurdepääsu õigus. Eelnõu lõike 5 järgi kehtestab Vabariigi Valitsus riigi kaitsetegevuse kava. Riigi kaitsetegevuse kava kinnitades määratakse ühtlasi kindlaks kava kehtivuse periood ja kava uuendamise kord. § 7. Riigikaitse Nõukogu Paragrahvis 7 sätestatakse Riigikaitse Nõukogu (RKN) ülesanded ja koosseis. Lõikes 1 korratakse selguse huvides üle PS § 127 teises lõikes sätestatu, mille järgi on RKN Vabariigi Presidendi juures tegutsev nõuandev organ. Lõikes 2 sätestatakse, et RKN arutab riigikaitse seisukohalt olulisi küsimusi ja avaldab nende kohta arvamust, sealhulgas juhtudel, kui soovitakse välja kuulutada sõjaseisukord või erakorraline seisukord. Eelnõuga ei muudeta RKNi sisulist pädevust, see jääb samaks, lähtudes PS §-s 127 ette nähtust. Nagu põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on seda selgitatud, „teenib [RKN] riigi ühtse julgeoleku- ja kaitsepoliitika tagamise huve. Nõukogusse kuuluvatel ametiisikutel on võimalik väljendada oma seisukohti kõigis olulisemates riigikaitse küsimustes ning tagada riigikaitse seisukohalt kõige olulisemate, Vabariigi Presidendi pädevusse kuuluvate otsuste ja ettepanekute tasakaalustatus.”20 Siiski tehakse eelnõuga üks oluline muudatus: eelnõus seatakse RKNile kohustus esitada Vabariigi Presidendile enne, kui president teeb Riigikogule sõjaseisukorra ja erakorralise seisukorra väljakuulutamise ettepaneku, arvamus erikorra väljakuulutamise vajaduse kohta. RKN ei ole vaja kokku kutsuda ning arvamust ära kuulata, kui erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamise ettepanek on vaja teha viivitamata (vt ka eelnõu § 12 lg 2 ja §14 lg 3 selgitusi). Muudatusega ei piirata Vabariigi Presidendi otsustusõigust, kuivõrd Vabariigi Presidendil ei ole kohustust ettepaneku tegemisel või tegemata jätmisel lähtuda RKNi arvamusest. Vabariigi President on Eesti riigikaitse kõrgeim juht (PS § 127), kuid esmajärjekorras tuleks erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamise vajadust hinnata Vabariigi Valitsusel kui täidesaatva riigivõimu kõrgeimal organil, sest ka kriisiolukorras on ülesannete jätkuvuse põhimõtte järgi sise- ja välispoliitiliste otsuste kujundamine ja elluviimine valitsuse pädevuses. Valitsus on eelkõige see organ, kes koostöös Vabariigi Presidendi ja Riigikoguga peab jõudma ühisele arusaamisele, kas riigis esinev olukord nõuab erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamist (erivolituste rakendamist). RKN on formaat, kus valitsus saab esitada oma argumendid ning koos teiste põhiseaduslike institutsioonide esindajatega arutada võimalikke lahendusi. RKNi arutelu võimaldab välistada ennatlike ettepanekute esitamist Riigikogule. Valitsusele on antud riigikaitse juhtimise ja korraldamise pädevus, mistõttu on vaja tagada valitsuse seisukohtade esitamine presidendile ja Riigikogu esindajatele enne Riigikogule ettepaneku esitamist. Vastasel juhul võib tekkida olukord, kus president ja Riigikogu ei ole kriisiolukorraga seotud oluliste küsimuste põhjustest ning ohtude tõrjumise ja olukorra lahendamise seisust täielikul määral teadlikud enne, kui otsus on tehtud. Teine oluline muudatus, mis eelnõuga tehakse, on sätestatud lõikes 3, mille järgi kuuluvad RKNi koosseisu lisaks presidendile Riigikogu esimees ja peaminister ning teised Vabariigi Presidendi määratud isikud, kes nõustavad Vabariigi Presidenti riigikaitsega seotud küsimustes. Kehtiva RiKS § 3 lg 3 järgi kuuluvad RKNi koosseisu Riigikogu esimees, peaminister, Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees, Riigikogu väliskomisjoni esimees, välisminister, 20 Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 127 kommentaarid, punkt 5. Kättesaadav: http://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&ptid=140&p=127  31(340) kaitseminister, rahandusminister, siseminister, justiitsminister, majandus- ja taristuminister ning Kaitseväe juhataja. Täidesaatva võimu enesekorraldusõigusest lähtuvalt peab valitsusel olema võimalus kaasarääkida, kes lisaks peaministrile RKNis peaks osalema ja valitsust esindama. RKNis peaks olema esitatud valitsuse kui terviku seisukoht, mistõttu peab olema võimalus kaasata lisaks Kaitseväe juhatajale ka teisi asutuste juhte (nt Politsei- ja Piirivalveameti ja Kaitsepolitsei peadirektorit jne) ja isikuid nõuandjatena või kuulata ära nende arvamus. Eelnõus sätestatakse paindlikult, et RKNi kuuluvad peaminister ja Riigikogu esimees ning teised Vabariigi Presidendi määratud isikud. Kuidas Vabariigi President teisi isikuid RKNi liikmeks määrab, jäetakse tema otsustada RKNi koosseisu määramisel. Lõikes 4 sätestatakse, et RKNi täpse koosseisu ja töökorra kinnitab ning selle istungeid juhatab Vabariigi President. Lõikes 4 kasutatud termin „töökord” tähendab, et president kehtestab RKNi tööd reguleeriva eeskirja. Mida töökorras on täpsemalt on vaja ette näha, otsustab president. Näiteks praegu kehtivas RKNi töökorras (mida president on nimetanud „kodukorraks”) on reguleeritud päevakorra koostamist, istungite pidamist ja kokkukutsumist, arutamiskorda, protokollimist, asjaajamist, rahastamist ja RKNi tegevusest teavitamisest.21 § 8. Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjon Paragrahvis 8 sätestatakse Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni regulatsioon. Kehtivas õiguses on VVJK ülesanded sätestatud RiKSis ja mitmes muus seaduses. Eelnõuga on kavas VVJK ülesanded seadustest välja võtta ja anda Vabariigi Valitsusele võimalus kasutada VVJK tööformaati võimalikult paindlikult. Valitsusele antakse õigus otsustada, kas ja milliseid kriisiolukorraks valmistumise ja lahendamise ülesandeid ta soovib täita VVJK kaudu. VVJK-le on kehtivate seadustega antud järgmised ülesanded22. 1. VVJK koordineerib täidesaatva riigivõimu asutuste tegevust riigikaitse planeerimisel, arendamisel ja korraldamisel (RiKSi § 4 lg 1 p 1) – ülesanne on kavas sätestada eelnõus kui Vabariigi Valitsuse ülesanne (vt täpsemalt § 5 selgituste juures). Vabariigi Valitsusele jääb võimalus otsustada, kuidas ta soovib täidesaatva riigivõimu asutuste tööd korraldada ja juhtida. 2. VVJK juhib riigikaitse strateegiliste arengudokumentide ja riigi kaitsetegevuse kava koostamist, tal on õigus nõuda ministeeriumidelt dokumentide koostamist ja selles osalemist (RiKSi § 7 lg 2) – ülesanne on kavas sätestada eelnõus kui Riigikantselei ülesanne (vt täpsemalt eelnõu § 6 juures). 3. VVJK koordineerib julgeolekuasutuste tegevust (julgeolekuasutuste seaduse (JAS) § 10 lg 1 p 1) – ülesanne sätestatakse edaspidi Vabariigi Valitsuse määrusega, mis sätestab VVJK ülesanded, töökorra, koosseisu ja koostöö korralduse teiste riigiasutustega (edaspidi VVJK põhimäärus). Kuna julgeolekuasutused ehk Kaitsepolitseiamet ja Välisluureamet on valitsusasutused, võib Vabariigi Valitsus otsustada, kes ja kuidas nende tegevust koordineerib. VVS § 41 lõike 1 järgi on valitsusasutused aruandekohustuslikud Vabariigi Valitsuse või vastava ministri või riigisekretäri ees, kes suunab ja koordineerib nende tegevust. Kuna kehtivate julgeolekuasutuste põhimääruste järgi on nad aruandekohustuslikud vastavalt siseministri ning kaitseministri ees, tuleks ka neid põhimäärusi täiendada ning sätestada, et nende tegevust koordineerib ka VVJK. 21 Vabariigi Presidendi 12. jaanuari 2016. a käskkirjaga nr 101 kinnitatud „Riigikaitse nõukogu kodukord”. Kättesaadav: https://www.president.ee/et/vabariigi-president/institutsioonid/65-riigikaitse-noukogu/5322-riigikaitse-noukogu- kodukord/layout-institution.html 22 Iga ülesande juures on selgitatud, millises määruses on kavas ülesanne sätestada või kellele ülesanne määratakse, kui seda ei peaks täitma VVJK.  32(340) 4. VVJK analüüsib ja hindab riigi julgeolekuolukorda (JASi § 10 lg 1 p 2) – ülesanne sätestatakse edaspidi VVJK põhimääruses. 5. VVJK määrab kindlaks riigi julgeolekualase teabe vajadused (JASi § 10 lg 1 p 3) – ülesanne sätestatakse edaspidi VVJK põhimääruses. 6. VVJK korraldab vajaduse korral riigikaitset puudutava teabe edastamise Vabariigi Valitsusele, asjaomastele valitsusasutustele, Vabariigi Presidendile, Riigikogu esimehele ja asjaomastele Riigikogu komisjonidele (JAS § 10 lg 2) – nimetatud põhimõte on kavas sätestada VVJK põhimääruses. Tegemist ei ole sellise põhimõttega, mille peab tingimata otsustama seadusandja. Vabariigi Valitsus võib otsustada selle üle, kuidas on korraldatud VVJK koostöö teiste riigiasutustega. Liiati on ka praegu VVJK vastav ülesanne seaduses sätestatud nii, et VVJK teeb seda vajaduse korral. See tähendab, et selle üle, kas vastavat teavet on vaja edastada, otsustab VVJK ise. 7. Kaitsepolitseiamet ja Kaitseväe põhimääruses määratud struktuuriüksus on kohustatud tegema VVJK-le ettepanekuid puuduste kõrvaldamiseks ja õigusrikkumiste vältimiseks (riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (RSVS) § 22 lg 2 p 4). Samasugune kohustus teha ettepanekuid on seatud ka Välisluureametile (RSVS § 23 lg 3 p 4) ning riigi julgeoleku volitatud esindajale (RSVS § 52 lg 1 p 7) – nimetatud kohustused on kavas seaduses sätestada selliselt, et ettepanekud tehakse Riigikantseleile ja vastavale ministeeriumile. Esitatud ettepanekuid ei menetle VVJK kui valitsuskomisjon, vaid nende ettepanekutega tegeleb sisuliselt, nii nagu ka praegu, kas Riigikantselei või ministeerium. Riigikantselei ja ministeerium analüüsib ja hindab ettepanekuid ning seejärel otsustatakse, kas need on vaja VVJK-le esitada. VVJK ei peaks arutama kõiki ettepanekuid, mida võidakse puuduste kõrvaldamiseks ja õigusrikkumiste vältimiseks esitada, kuivõrd esitatud ettepanekud võivad olla väga tehnilist laadi. VVJK-s peaksid ministrid arutama üldisemaid, strateegilis- poliitilisi küsimusi. Just seetõttu nähakse ette, et ettepanekud esitatakse esmalt Riigikantseleile ja ministeeriumile ja mitte VVJK-le. Riigikantselei või ministeerium esitavad teemad VVJK-le arutamiseks, kui seda peetakse vajalikuks. 8. VVJK nõustab Vabariigi Valitsust riigisaladuse kaitse korraldamisel (RSVS § 24 p 1) – ülesanne on kavas sätestada VVJK põhimääruses. Samas tuleb põhimääruse eelnõu menetlemisel hinnata, kas see peaks üldse olema VVJK ülesanne. Praktikas nõustab Vabariigi Valitsust pigem konkreetne asutus ja mitte VVJK kui selline. 9. VVJK vaatab läbi avaldusi ja kaebusi ministri poolt RSVS ja selle alusel antud õigusaktide ebaseadusliku kohaldamise või kohaldamata jätmise kohta ning informeerib Vabariigi Valitsust läbivaatamise tulemustest (RSVS § 24 p 2) – ülesanne on kavas tõsta VVJK põhimäärusesse, kuid ka selle puhul tuleb põhimääruse menetlemise ajal kaaluda, kas see peaks VVJK ülesanne olema. VVJK koosneb ministritest ning VVJK peaks ennekõike tegelema strateegiliste küsimustega. Selliste konkreetsete avalduste ja kaebuste läbivaatamine ei ole kooskõlas VVJK kui valitsuskomisjoni olemusega, mistõttu see võiks ülesanne olla mõne muu, madalama taseme asutuse või organi ülesanne. Samuti on selle ülesande puhul huvitav see, et kehtivas õiguses ei ole reguleeritud ministri vastavat kohustust või õigust selliseid avaldusi või kaebusi teha. Seega võib eeldada, et ministrid esitavad vastavaid avaldusi või kaebusi vabas vormis tavapärase töö käigus. Eeltoodu kinnitab, et selline kohustus ei peaks olema reguleeritud seaduses ning võib ka kahelda, kas ministrid tegelikult VVJK-le selliseid kaebusi ja avaldusi esitaksid. 10. VVJK annab Vabariigi Valitsusele vajaduse korral arvamuse riigisaladust käsitleva õigusakti ja välislepingu eelnõu kohta (RSVS § 24 p 3) – ülesanne on kavas sätestada VVJK põhimääruses.  33(340) 11. VVJK annab arvamusi riigisaladuse salastatuse ennetähtaegsel kustutamisel, salastamistähtaja pikendamisel ning salastamisaluse, -taseme ja -tähtaja muutmisel (RSVS § 24 p 4) – ülesanne on kavas sätestada VVJK põhimääruses. Samas on oluline, et ministri õigus vastavad taotlused VVJK-le arvamuse andmiseks suunata, on sätestatud mitte VVJK põhimääruses, vaid RSVSi alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007. aasta määruses nr 262 „Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse kord”. VVJK põhimääruse menetlemisel võib kaaluda, kas VVJK kohustus oleks õigem sätestada VVJK põhimääruses või RSVSi alusel kehtestatud riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse korras. 12. VVJK peab teavitama, kui salastatud teabekandja hävitatakse ootamatult tekkinud olukorras, kus teabekandjat ei ole võimalik kaitsta juurdepääsuõiguseta isiku juurdepääsu eest ühelgi muul viisil ning kui selle juurdepääsuga kaasneks tõenäoliselt oluline kahju Eesti Vabariigi julgeolekule (RSVS § 38 lg 3 p 3) – ülesanne on kavas VVJK ülesannete hulgast välja jätta. Lisaks Kaitsepolitseiametile ning teabevaldajale ei ole põhjust täiendavalt teavitada ka VVJKd. Kaitsepolitseiamet on vajaliku pädevusega asutus, kes peaks tegelema kõikide riigisaladusega seotud vahejuhtumitega. Kui Kaitsepolitseiamet leiab juhtumit menetledes, et sellest peaksid olema teadlikud ka ministrid, on neil võimalik VVJKd teavitada. 13. Eesti põhiseaduslikku korda ähvardavast ohust teavitatakse viivitamata Vabariigi Presidenti, Vabariigi Valitsust ning Riigikaitse Nõukogu ja VVJK liikmeid (erakorralise seisukorra seaduse (ErSS) § 7) – ErSS tunnistatakse eelnõuga kehtetuks ning erakorralise seisukorra väljakuulutamisel ei peeta enam vajalikuks VVJK sellisel kujul teavitada. 14. Eesti põhiseaduslikku korda ähvardava ohu puhul Riigikogule erakorralise seisukorra väljakuulutamise ettepaneku tegemise otsustamiseks kutsub peaminister või tema äraolekul teda asendav minister viivitamata kokku Vabariigi Valitsuse istungi, kus kuulatakse ära VVJK arvamus erakorralise seisukorra väljakuulutamise vajaduse kohta (ErSSi § 9) – eelnõuga tunnistatakse ErSS kehtetuks ning eelnõuga ei nähta ette, et VVJK peab erakorralise seisukorra väljakuulutamise ettepaneku tegemiseks arvamuse andma. 15. Kui Eesti Panga Nõukogu esimehe või Eesti Panga presidendi volitused on lõppenud ennetähtaegselt, tuleb julgeolekukontroll Eesti Panga Nõukogu esimehe või Eesti Panga presidendi kandidaadi suhtes teostada ühe kuu jooksul. VVJK loal võib julgeolekukontrolli teostamise tähtaega pikendada ühe kuu võrra, kui esinevad RSVSi § 33 lõike 4 punktis 1 või 2 nimetatud asjaolud või on ühe kuu jooksul võimalik punktis 3 või 4 nimetatud asjaolu ilmnemine (Eesti Panga seaduse § 112 lg 6). Sisuliselt samasugused sätted, mis näevad ette, et julgeolekukontrolli tähtaega võib pikendada VVJK loal, on sätestatud ka Andmekaitse Inspektsiooni juhi (IKS § 53 lg 5), Riigikohtu esimehe (kohtute seaduse § 541 lg 6), riigikontrolöri (Riigikontrolli seaduse § 18 lg 6) ja õiguskantsleri (õiguskantsleri seaduse § 61 lg 6) puhul – nimetatud ülesanded on kavas anda julgeolekukontrolli teostava asutuse juhile (vt täpsemalt eelnõu §-de 127, 135, 143, 160 ja 173 selgitused). 16. Tervishoiu riigikaitseks valmistumisel kavandab Terviseamet koostöös Kaitseministeeriumiga ja kooskõlastatult VVJKga kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal tervishoiuteenuste osutamiseks vajaliku tervishoiuvaru moodustamist ja kasutamist (TTKS § 581 lg 4 p 1) – ülesanne on kavas VVJK ülesannete hulgast välja jätta. Muude varude moodustamist ja kasutamist ei ole vaja VVJKga kooskõlastada (vt täpsemalt eelnõu § 166 selgitusi). Vastavad seadusemuudatused on sätestatud eelnõu §-des 127 (Eesti Panga seaduse muutmine), 135 (isikuandmete kaitse seaduse muutmine), 137 (julgeolekuasutuste seaduse muutmine), 143 (kohtute seaduse muutmine), 160 (Riigikontrolli seaduse muutmine), 162 (riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmine), 166 (tervishoiuteenuste korraldamise seaduse  34(340) muutmine) ja 173 (õiguskantsleri seaduse muutmine). Samuti on seletuskirjale lisatud rakendusaktide, sh VVJK põhimääruse kavandid (lisa 3). Eelnõu lõikes 1 sätestatakse üldine põhimõte, et VVJK täidab talle õigusaktidega pandud ja Vabariigi Valitsuse antud ülesandeid. Tegemist on üldise sättega, mis iseenesest ei näe VVJK- le ette ühegi ülesande täitmist, kuid on vajalik selleks, et tagada, et VVJK kui valitsuskomisjon igal juhul moodustatakse. Eelnõu koostamisel kaaluti ka varianti, et jätta VVJK moodustamine lahtiseks, seda seaduses üldse mainimata. Sel juhul saaks Vabariigi Valitsus täielikult oma äranägemise järgi otsustada, kas VVJK VVSi alusel valitsuskomisjonina moodustada või mitte. Seda lahendust ei eelistatud põhjusel, et VVJK tööformaati kasutatakse aktiivselt riigikaitse planeerimisel ning seda rolli ei soovita muuta ega kellelegi teisele anda. VVJK alalise valitsuskomisjonina määratlemine tagab VVJK eksisteerimise. Lõikes 2 antakse Vabariigi Valitsusele volitusnorm VVJK põhimääruse kehtestamiseks. Põhimääruses nähakse ette VVJK ülesanded, töökord, koosseis ning koostöö korraldus teiste riigiasutustega. Volitusnormis nimetatud „töökord” tähistab VVJK tööd reguleerivaid eeskirju, st reegleid, kuidas korraldatakse istungeid, kuidas koostatakse päevakava, kuidas istungeid peetakse jne. Põhimääruses tuleks reguleerida ka seda, kuidas toimub VVJK koostöö teiste põhiseaduslike organitega. Näiteks on praegu JAS § 10 lõikes 2 ette nähtud, et vajaduse korral edastab VVJK riigikaitsealast teavet teistele riigiasutustele, sh Vabariigi Presidendile ning Riigikogu esimehele. Sellised küsimused reguleeritakse edaspidi VVJK põhimääruses. 3. peatükk Kaitseolukorra lahendamine Süsteemseks riigi kaitseks valmistumise ehk riigikaitse planeerimise kõrval on sama oluline erisugustele ohtudele vastamine, nende tõrjumine ehk olukorra lahendamine, sealhulgas olukorra lahendamise juhtimine. Kaitseolukorra lahendamisel on kesksel kohal põhiõigusi ja - vabadusi piiravate meetmete ning juhtimisvolituste rakendamine. Eelnõu kohaselt on kaitseolukorra lahendamisel lähtutud põhimõttest, et see oleks paindlik, arvestades meid ümbritsevaid ohte ja seda, et neile oleks võimalik õigeaegselt vastata. Kaitseolukorra lahendamise kaudu tagatakse riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ning tulemuslik reageerimine kogu ühiskonda ähvardavatele ohtudele. Selleks et kaitseolukorra lahendamiseks saaks kasutada täiendavaid põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid ning juhtimisvolitusi tulenevalt ohust (ohuhinnangust), on vaja otsustada kaitseolukorra saabumine või kaitseolukorra lahendamiseks kuulutada välja erakorraline seisukord või sõjaseisukord (vt lisa 1 kriisiolukordadega seotud otsused). Ulatuslike demokraatliku riigikorra kitsenduste rakendamine, mis eelnõu kohaselt on lubatavad erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamisel, eeldab demokraatliku legitimeeritud seadusandja – Riigikogu – eelnevat sellekohast otsust. Kaitseolukorra lahendamise juhtimisel on eelnõus lähtutud põhimõttest, et kaitseolukorras ei tohiks toimuda olemuslikke muudatusi riigi juhtimises. Kaitseolukorra juhtimine on viidud võimalikult madalale tasemele, et haldusesisene koostöö toimiks takistusteta ja oleks selge. Riigikaitse juhtimissüsteemi reguleerimisel lähtutakse jätkuvalt ülesannete (pädevuste) jätkuvuse põhimõttest, mille kohaselt täidavad kõik asutused ja isikud oma rahuaegseid ülesandeid (omavad vastavaid pädevusi ja volitusi) ka kaitseolukorra ja kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal. Samas olukorra mastaapsust (oht kogu ühiskonnale, elanikkonna eksistentsile) ja olukorraga kaasnevate võimalike kahjude suurust (riigi iseseisvuse, territoriaalse terviklikkuse kaotamine jne) arvestades on oluline luua selged õiguslikud alused strateegilise tasandi juhtimiseks ning  35(340) operatiiv-taktikaliseks juhtimiseks. Selleks tagatakse, et võrreldes tavaolukorraga suurenevad kaitseolukorda lahendavate ja juhtivate isikute ja asutuste volitused. Kaitseolukorra lahendamisel ei toimu olemuslikke muudatusi võimu teostamise põhimõtetes, lähtutakse võimude lahususe ja tasakaalustatuse printsiibist (PS § 4). Institutsionaalselt ja funktsionaalselt jäävad Vabariigi Valitsus, Riigikogu, Vabariigi President ja kohtud sõltumatult toimivaks. Eelnõuga täpsustatakse Vabariigi Valitsuse ja peaministri rolli kaitseolukorra lahendamisel ning suurendatakse kaitseolukorra lahendamist juhtivate asutuste volitusi. Kaitseolukorra volitustega toimub küll võimu kontsentreerumine, kuid regulatsiooni kehtestamisel on arvestatud, et säiliks riigi põhifunktsioonide eraldatus ning riigiorganite vaheline kontroll ja tasakaalustatus, vaba demokraatlik riigivalitsemine ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse. Kaitseolukorra aluseks olevate ohtude tõrjumine nõuab kõigi põhiseaduslike institutsioonide, täidesaatva riigivõimu asutuste ühtset ja terviklikku lähenemist. 3. peatükk on jaotatud 5 jaoks. 1. jaos sätestatakse kaitseolukorra määratlemise kord, 2. jaos kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatava erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamise ja lõpetamise tingimused ja kord, 3. jaos mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamise tingimused ja kord, 4. jaos kaitseolukorra lahendamise juhtimine ja koostöö ning 5. jaos kaitseolukorra lahendamisel osalevate ametnike ja töötajate töö- ja teenistussuhteid puudutavad erisused. § 9. Kaitseolukorra üle otsustamine Paragrahvis 9 sätestatakse kaitseolukorra üle otsustamine. Riigi paindlik reageerimine ohtudele ja riigikaitseline valmisolek saavutatakse kaitseolukorra määratlemise teel. Otsuse selle kohta, kas ja millal on kaitseolukord saabunud, teeb Vabariigi Valitsus. Kaitseolukorra olemasolu kindlaksmääramise aluseks on riigi julgeolekule või põhiseaduslikule korrale avalduva vähemalt vahetu ohu tuvastamine ning riigi haldusülesandeid täitvate isikute ja asutuste vajadus asuda valmistuma sündmusteks, kus tuleb kaitsta riigi suveräänsust, terviklikkust või õiguskorra säilimist või kogu ühiskonna elukorraldust. Lisaks ohu ilmnemisele peab olukorra lahendamiseks olema vajalik erandlik juhtimiskorraldus, kaitseolukorra meetmete rakendamine ja ühiskonnaliikmete kaasamine. Vabariigi Valitsusel on otsuse tegemisel diskretsiooniõigus. Vabariigi Valitsusele on eelnõuga antud volitus kaaluda, kas tegemist on kaitseolukorraga, st kas täidetud on kaitseolukorra eeltingimused, ning millised on vajalikud lisategevused (nt esitada Riigikogule ettepanek erakorralise seisukorra väljakuulutamiseks või lisaeelarve eelnõu jne). Vabariigi Valitsuse otsuse liiki ei ole seaduses määratud, kuivõrd tegemist on valitsuse töökorraldusliku küsimusega. Vabariigi Valitsuse antavad aktid, otsuste tegemise ja vormistamise nõuded tulenevad VVS §-dest 18 ja 19 ja 26–30 ning selle alusel vastu võetud Vabariigi Valitsuse 13. jaanuari 2011. a määrusest nr 10 „Vabariigi Valitsuse reglement“. Kaitseolukorraks ette nähtud regulatsiooni rakendamiseks ei ole vaja eraldi kaitseolukorda välja kuulutada ja seda Riigikogu poolt heaks kiita, sest kaitseolukord ei ole erikord, millega antakse ulatuslikud volitused põhiõiguste ja -vabaduste piiramiseks. Vabariigi Valitsuse otsusega fikseeritakse faktiliste asjaolude ilmnemine: oht ning riigi vajadused olukorra lahendamiseks. Selleks et riik saaks asuda tegema ettevalmistusi riiki ähvardava ohu tõrjumiseks, piisab valitsuse otsusest, mis kinnitab kaitseolukorra olemasolu. Kui ilmnenud asjaolude tõttu on vaja välja kuulutada erakorraline seisukord, sõjaseisukord või mobilisatsioon, siis teeb seda PS-st lähtuvalt Riigikogu. Erandjuhul võib sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni välja kuulutada ka Vabariigi President. Sellisel juhul loetakse kaitseolukord tekkinuks erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra või mobilisatsiooni väljakuulutamisest alates ning Vabariigi Valitsus eraldi  36(340) kaitseolukorra olemasolu oma otsusega ei kinnita. Erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni ajal ei saa Vabariigi Valitsus otsustada ka kaitseolukorra lõppemist. Nii Vabariigi Valitsuse otsus kui ka Riigikogu ja Vabariigi Presidendi otsused on eelduseks kaitseolukorra lahendamiseks vajalike isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravate haldusaktide andmisele ja toimingute sooritamisele. Nimetatud põhiseaduslike institutsioonide otsused reguleerivad kaitseolukorra lahendamisest puudutatud isikute käitumist ning ühtlasi on aluseks haldusesisese teenistusliku juhtimise ja töökorralduse muudatustele. Valitsuse kaitseolukorra olemasolu tuvastava otsuse aluseks on eelkõige valitsusasutuste antud ohuhinnangud, olukorda lahendavate asutuste hinnangud vajalike pädevuste ja volituste rakendamise ning täiendavate ressursside (isikud, vahendid, varud) kasutamise vajaduse järele. Kaitseolukorra määratlemine toob kaasa isiku põhiõiguste ja -vabaduste piiramise, mistõttu eeldatakse otsuse tegemisel, et see põhineb riigi ohtude ja võimevajaduste kohta kogutud teabel ning arvestab tehtud riskianalüüse ja ohuhinnanguid. Valitsus peab järjepidevalt hindama ohu olemasolu ja ulatust ning muid kaitseolukorra põhjustanud asjaolusid ning otsustama kaitseolukorra lõppemise, kui kaitseolukorra tingimused on ära langenud. Eeltoodu ei tähenda aga seda, et sündmuse lahendamine ei toimuks edasi. Lihtsalt esinevatele asjaoludele tuginedes ei ole vaja sündmust lahendada kaitseolukorrana. Kaitseolukorra otsusest ja selle põhjustest tuleb viivitamata teavitada Riigikogu ja Vabariigi Presidenti, kuna need põhiseaduslikud institutsioonid omavad rolli kaitseolukorra lahendamisel, eelkõige kui tekib vajadus erakorraline seisukord või sõjaseisukord välja kuulutada. Seega on oluline hoida nad vajalikus infoväljas. Vabariigi Valitsusel ei ole eelnimetatud põhiseaduslike institutsioonide teavitamise kohustust, kui kaitseolukord loetakse automaatselt saabunuks erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra või mobilisatsiooni väljakuulutamise tõttu. § 10. Rahvusvaheliste organisatsioonide, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni teavitamine Paragrahvis 10 sätestatakse rahvusvaheliste organisatsioonide, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni teavitamine. Lõike 1 kohaselt kaitseolukorra ajal rahvusvahelise lepinguga võetud isikute õiguste ja vabaduste kaitse kohustusest kõrvalekaldumisel korraldab rahvusvahelises lepingus sätestatud isikute teavitamise Välisministeerium. See säte on kooskõlas välissuhtlemisseadusega. Juhinduvalt välissuhtlemisseaduse § 23 lõikest 1 tagab välislepingu täitmise Vabariigi Valitsus või selleks volitatud valitsusasutus. Seega on sätte eesmärk määrata riigisiseselt seaduse tasandil kindlaks, kes täidab rahvusvahelist teavitamiskohustust, et vältida rahvusvahelisel tasandil Eesti huvide kahjustamist. EIÕKi artikli 15 lõike 1 kohaselt võib riik taganeda rahva eluvõimet ähvardavas olukorras konventsiooniga võetud kohustustest ulatuses, mis on olukorra tõsiduse tõttu vältimatult vajalikud. Artikli 15 kolmanda lõigu kohaselt on lepinguosalistel kohustus teavitada Euroopa Nõukogu hädaolukorrast, selle põhjustest ning selle raames võetud abinõudest (meetmetest), kui olukorra raames taganetakse EIÕKiga võetud kohustustest. KPÕRPi artikli 4 lõige 1 sätestab sarnaselt EIÕKi artikliga 15 õiguse taganeda paktiga võetud kohustustest, kui olukord on sedavõrd terav, et ähvardab rahva elukäiku. Sama paragrahvi lõige 3 paneb kohustuse, et ÜRO kaudu teavitatakse paktiga liitunud riike rakendatud abinõudest, mis toovad kaasa KPÕRPi kohustuste derogatsiooni.  37(340) EIÕKi artiklit 15 ja KPÕRPi artiklit 4 ei kohaldata automaatselt, vaid nende aktiveerimiseks on vaja riigil teha teavitamistoiminguid. ÜRO põhikirja artikli 51 kohaselt tuleb meetmetest, mis organisatsiooni liikmed on võtnud enesekaitseõiguse rakendamiseks, teatada viivitamata ÜRO Julgeolekunõukogu. Rahvusvahelisest õigusest tulenevad teavituskohustused rakenduvad Eesti puhul eelkõige olukorras, kus PSi mõttes kuulutatakse välja erakorraline seisukord või sõjaseisukord ning kohaldatakse PS § 130 alusel kehtestatud põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid. Kehtivas õiguskorras puudub täpne regulatsioon, mis käsitleks ÜRO põhikirja artiklist 51, EIÕKi artiklist 15 ning KPÕRPi artiklist 4 tulenevate teavituskohustuste täitmist. Kehtivad RiKS ja ErSS viitavad üksnes kaudselt EIÕKi artiklile 15 ja KPÕRPi artiklile 4. RiKS § 19 lõikes 3 ja ErSS § 4 lõikes 11 on sätestatud, et sõjaseisukorras ja erakorralises seisukorras võib isiku õiguste ja -vabaduste piiramisel kalduda kõrvale inimõigusi käsitleva välislepinguga võetud kohustustest, kui see on lubatud välislepingus ja piirangud on kooskõlas muude rahvusvahelise õiguse järgsete kohustustega. Samas ei ole täpsustatud, kas nendes olukordades rakendub kohustus teavitada rahvusvahelisi organisatsioone. Kehtiva RiKSi seletuskirja kohaselt on Välisministeerium see, kes on kohustatud teavitama kasutusele võetud meetmetest välislepingu hoiulevõtjat. Välisministeeriumi kohustuse aluseks on välissuhtlemisseaduse § 23 lõige 3, mille kohaselt otsustab välislepingu peatamise Vabariigi Valitsus ning Välisministeerium teatab sellest teisele lepingupoolele või hoiulevõtjale. Välislepingus sätestatud õiguste ulatuslikuma piiramisega ei peatata aga välislepingu õiguslikku jõudu, seetõttu ei ole EIÕKis ja KPÕRPis sätestatud teavitamiskohustuse täitmisel tegemist otseses mõttes välislepingu peatamisega. ÜRO põhikirja artikli 51 alusel võetud meetmetest teavitamine ei ole samuti välislepingu peatamine, vaid täitmine (välissuhtlemisseaduse § 23 lõige 1). Välislepingu täitmise tagab üldjuhul see valitsusasutus, kelle valitsemisalasse leping kuulub. ÜRO põhikiri on Välisministeeriumi valitsemisalas, kuid enesekaitseõiguse teostamise otsustamine on seotud kõrgema täitevvõimu otsusega. Seega õigusselguse tagamiseks ning teavitamistoimingute kiireks tegemiseks pannakse eelnõuga Välisministeeriumile kohustus teavitada ÜROd ja Euroopa Nõukogu. Lõiketes 2–4 reguleeritakse Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni teavitamist juhul, kui Eesti soovib rakendada meetmeid, mis võivad kahjustada ELi siseturu toimimist. Üldreeglina peab ka sõjaseisukorras ja erakorralises seisukorras või muu sellise kriisi ajal järgima ELi õigust. Asjaolu, kui Eestis kuulutatakse kaitseolukorra lahendamiseks välja sõjaolukord või erakorraline seisukord, ei tähenda, et Eesti ei peaks enam järgima ELi õiguses sätestatud nõudeid. Siiski võib riigi julgeoleku kaitsmine olla piisav põhjendus selleks, et ELi õigusest kõrvale kalduda. Seda on täpsemalt käsitletud Justiitsministeeriumi tellitud analüüsis,23 lühikokkuvõttena võib märkida järgmist. ELi aluslepingud (s.o Euroopa Liidu leping ning Euroopa Liidu toimimise leping) eeldavad üldiselt, et ELi õiguse nõudeid järgitakse ka siis, kui riigis on kriisiolukord. See tähendab, et kui Eesti riigi julgeolek on ohus, peab ohu tõrjumisel riik tegema kõik selleks, et kohaldatavad meetmed ei rikuks ELi õigust ega kahjustaks siseturgu. Siiski on selge, et praktikas võib olla vaja rakendada ka selliseid meetmeid, mis siseturgu kahjustavad. Näiteks piirata mingite kaupade kättesaadavust, kehtestada piirikontrolle, kehtestada tavapärasest erinevaid nõudeid teenuseosutajatele jne. ELi õigusest kõrvalekaldumist võib liikmesriik põhimõtteliselt õigustada sellega, et tal on vaja 23 Kadelbach, S. „The Law of the European Union and National Security Exceptions of the Member States”, 2018 (edaspidi ELi õiguse analüüs). Kättesaadav: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/prof._dr._stefan_kadelbach._eesti_vabariigi_pohiseaduse_ja_riigikaitseseaduse_k ooskola_analuus.pdf.  38(340) tagada avalik kord või riiklik julgeolek. Selleks on kaks võimalust: ELi õigusest kõrvalekaldumist on reguleeritud ELi teiseses õiguses või liikmesriik tugineb otse aluslepingutele. Esimene võimalus tähendab seda, et ELi direktiivis või määruses, mis konkreetset küsimust reguleerib, on reguleeritud muu hulgas seda, kas ja kuidas võib riigi julgeoleku huvides direktiivis või määruses sätestatud nõuetest kõrvale kalduda. Selliseid õigusakte ei ole palju, aga neid siiski leidub. Näiteks on seda reguleeritud audiovisuaalsete meediateenuste puhul, kus direktiivis sätestatakse üldine nõue, et liikmesriik peab tagama teistest liikmesriikidest pärinevate audiovisuaalmeedia teenuste vastuvõtmise vabaduse, kuid liikmesriik võib rakendada seda piiravaid meetmeid siis, kui see on vajalik avaliku julgeoleku tagamiseks.24 Teine võimalus tähendab seda, et liikmesriik õigustab ELi õigusest kõrvalekaldumist, tuginedes otse mingile aluslepingu sättele. Näiteks võib liikmesriik kehtestada impordipiiranguid, kui see on vajalik julgeoleku tagamiseks ning õigustada seda, tuginedes Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artiklile 36. Aluslepingutest leiab veel sätteid, kus käsitletakse nõuetest kõrvalekaldumist juhul, kui see on vajalik riigi julgeoleku tagamiseks. Lisaks võib tugineda ka ELTL artiklile 4, kus sätestatakse üldine ELi ning liikmesriikide pädevuse jaotus. Viidatud artikli lõike 2 järgi austab ELi riigi põhifunktsioone, sealhulgas riigi territoriaalse terviklikkuse tagamist, avaliku korra säilitamist ja riigi julgeoleku kaitsmist ning riigi julgeolek on liikmesriikide ainuvastututuses. Seda artiklit võib tõlgendada nii, et liikmesriik võib kehtestada erandeid oma julgeoleku tagamiseks, sest riigi julgeoleku tagamine on liikmesriikide ülesanne. Siiski peab selliste erandite kehtestamisel jälgima, et need oleksid proportsionaalsed25 ega põhjustaks meelevaldset ebavõrdset kohtlemist. Kui liikmesriik soovib rakendada meetmeid, mis lähevad vastuollu ELi õigusega (tuginedes seejuures kas teiseses õiguses või aluslepingutes sätestatud alusele), ning sellised meetmed võivad kahjustada siseturu toimimist, peab ELTLi artikli 347 järgi konsulteerima teiste liikmesriikidega. Täpsemalt on artikkel 347 sõnastatud nii: Liikmesriigid konsulteerivad omavahel, et astuda koos vajalikke samme, selleks et takistada siseturu toimimise kahjustamist meetmete tõttu, mida mõni liikmesriik võib olla sunnitud tarvitusele võtma tõsiste õiguskorda kahjustada võivate riigisiseste häirete puhul, sõja või endas sõjaohtu kätkeva tõsise rahvusvahelise pinge korral või selleks, et täita endale rahu ja rahvusvahelise julgeoleku säilitamiseks võetud kohustusi. Selliseid konsultatsioone peaks pidama mitte riikide vahel eraldi, vaid kasutades ELi institutsioone. Selleks on sobiv institutsioon ELi Nõukogu.26 Lisaks on ELTLi artikli 348 esimeses lauses sätestatud: Kui artiklites 346 ja 347 märgitud asjaoludel võetud meetmetest tulenevalt kahjustatakse konkurentsitingimusi siseturus, siis uurib komisjon koos asjaomase riigiga, kuidas nimetatud meetmed viia vastavusse aluslepingutes sätestatud eeskirjadega. 24 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. a direktiiv nr 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta, artikli 3 lõiked 1 ja 4. Kättesaadav: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?qid=1537352629459&uri=CELEX:32010L0013. 25 Proportsionaalsus tähendab seda, et meede peab olema sobiv (ehk rakendatava meetme kaudu peab olema võimalik eesmärki saavutada, st antud juhul riigi julgeolekut tagada), vajalik (ehk meede peab õigushüvesid võimalikult vähe kahjustama; kui eesmärki on võimalik saavutada vähem kahjustavate meetmete kaudu, peaks neid eelistama) ning mõõdukas (ehk meede peab olema kooskõlas ohuga, mille tõrjumiseks seda rakendatakse; mida intensiivsem on meetmega kaasnev riive, seda kaalukam peab olema seda õigustav põhjus). 26 ELi õiguse analüüs, lk 37.  39(340) Sellest artiklist järeldub, et lisaks nõukogule on vaja teavitada ka Euroopa Komisjoni, sest artikli rakendamise eelduseks on see, et komisjon on asjaoludest teadlik.27 Eelnevast tulenevalt sätestatakse lõikes 2, et kui kaitseolukorra ajal on vaja rakendada meetmeid, mis võivad kahjustada siseturu toimimist ELTL artikli 347 tähenduses, teavitatakse Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni sellistest meetmetest enne nende rakendamist. Meetmed, mis võivad kahjustada siseturu toimimist, võivad olla väga erinevad, sest siseturg on ELi õiguses väga lai mõiste. Siseturg põhineb neljal vabadusel: kaupade, kapitali, teenuste ja inimeste vaba liikumine. Nende vabaduste tagamiseks on EL kehtestanud väga palju õigusakte väga erinevates valdkondades. Näiteks on siseturu loomiseks kehtestatud kõik standarditega seotud nõuded, töötajate kaitse nõuded, ohutusnõuded, finantssektorile kehtivad nõuded, keskkonnakaitse nõuded jne. Seega võib suure osa ELi pädevuses olevatest valdkondadest lugeda seotuks siseturu tagamisega. Näiteks isegi õigusriigi põhimõtte järgimine on seotud siseturu tagamisega, sest ettevõtetel ja töötajatel peab olema võimalik oma õigusi kaitsta igas liikmesriigis. See tähendab omakorda, et kui Eesti kehtestatud meede läheb vastuollu ELi nõudega, peab igal juhul hindama, kas see võib kahjustada ka siseturu toimimist, sest on suur tõenäosus, et meetmel on kokkupuude siseturuga. Oluline on ka see, et teavitama peaks üldreeglina enne seda, kui Eesti selliseid meetmeid rakendab. Sel juhul on võimalik ELTLi artikleid 347 ja 348 rakendada ning nii teiste liikmesriikide ja komisjonidega konsulteerida. Kui Eestil on vaja meetmeid rakendada viivitamata, tuleb meetmetest teavitada esimesel võimalusel. Kuigi on ebatõenäoline, et Euroopa Komisjon alustaks rikkumismenetlust Eesti suhtes sellises olukorras, kus ohus on Eesti riigi julgeolek või põhiseadusliku korra püsimine, on siiski oluline läbi mõelda, kuidas tuleb käituda siis, kui Eesti peab rakendama meetmeid, mis lähevad vastuollu ELi õigusega. Selle raames on ka oluline kindlaks määrata, kes sellise teavitamise eest vastutab. Lõike 3 järgi korraldab nii Euroopa Komisjoni kui EL Nõukogu teavitamist valdkonna eest vastutav minister. Selline reegel järgib praegust detsentraliseeritud suhtlemiskorda, kus iga ministeerium suhtleb ELiga oma valdkonnas ise. Teavitamiseks kasutatakse tavapäraseid mooduseid, näiteks saadetakse ministri nimel ametlik kiri komisjonile ja nõukogule. Lõike sõnastamisel kaaluti ka seda, kas minister peaks enne teavitamist konsulteerima ka Vabariigi Valitsusega. Eelnõusse seda nõuet ei lisatud ennekõike põhjusel, et kõnealuse meetme kohaldamiseks peab olema õiguslik alus. See tähendab, et Riigikogu on juba seaduse kehtestamisel otsustanud, et selline ELi õigusest kõrvalekaldumine peab olema võimalik. Meetme rakendamist reguleerivas õigusaktis peavad olema sätestatud ka tingimused, kuidas meedet rakendatakse, näiteks kas selleks on vajalik Vabariigi Valitsuse nõusolek või mitte. Meetmest teavitamine on vaid protseduuriline samm, mitte sisuline otsus – sisuline otsus ELi õigusest kõrvale kalduda (mis võiks teoreetiliselt vajada teatud juhtudel ka Vabariigi Valitsuses arutamist ja otsustamist) tehakse meetme rakendamisel. Seetõttu ei ole teavitamist vaja eraldi valitsuses arutada. Lõike 4 järgi ei kohaldata kommenteeritavas paragrahvis sätestatut siis, kui ELi või Eesti õiguses on EL Nõukogu ja Euroopa Komisjoni teavitamist reguleeritud RiKSist erinevalt. Selline välistus on oluline, sest kuigi ELTLi artikleid 347 ja 348 võib kohaldada ka siis, kui meetmete rakendamine on reguleeritud teiseses õiguses, võib vastavas direktiivis või määruses olla ette nähtud eraldi teavitamise kord. Näiteks audiovisuaalmeedia teenuste direktiivis on ette 27 Ibid.  40(340) nähtud eraldi kord, millal ja millest tuleb komisjoni ja teisi liikmesriike teavitada.28 Kuigi praktikas korraldaks Eestis sellist teavitamist audiovisuaalmeedia teenuste puhul samuti vastava valdkonna eest vastutav minister, ei saa välistada, et mõnes õigusaktis võib see olla sätestatud erinevalt. Ka Eesti riigisisesest õigusest leiab selliseid erisätteid. Näiteks peaks Vabariigi Valitsus kehtiva riigipiiri seaduse alusel kehtestama määruse, kus reguleeritakse muu hulgas seda, kuidas Eesti teavitab Euroopa Komisjoni ja liikmesriike piirikontrolli ja riigipiiri valvamise kehtestamisest sisepiiril.29 Seega, kui ELi või Eesti õiguses on teavitamist reguleeritud erinevalt, tuleb lähtuda ELi õigusaktidest ja mitte RiKSist. Vajab mainimist, et sama järelduseni võib jõuda ka ELi õiguse ülimuslikkuse ja lex specialis derogat lex generali põhimõtteid rakendades, mistõttu võib vaielda, kas lõige 4 sellises sõnastuses on vajalik. ELi õiguse ülimuslikkuse põhimõte tähendab lihtsalt öeldes, et kui Eesti õigus on ELi õigusega vastuolus, tuleb kohaldada ELi õigust. Seega juhul, kui ELi õigusakt näeb teavitamiseks ette teistsuguse korra kui Eesti seadus, tuleb lähtuda ELi õigusaktist. Lex specialis põhimõte tähendab, et üld- ja erinormi vastuolu korral tuleb lähtuda erinormis sätestatust. RiKS on riigikaitse valdkonna üldseadus, kus sätestatakse üldised normid riigikaitse korraldamiseks. Seega võib ka teavitamise puhul otsustada, et RiKSis on sätestatud teavitamise üldnorm ning kui see on vastuolus valdkondlikus seaduses sätestatuga, tuleb lähtuda valdkonnaspetsiifilisest õigusest. Samas ei ole üheselt selge, milline on sellises olukorras üld- ja milline erinorm. Iseenesest võib RiKSi ning valdkondliku seaduse vahekorda tõlgendada ka teistpidi: valdkondlikus seaduses on sätestatud teavitamise üldnormid, mis kehtivad tavaolukorras, ning RiKS näeb ette erisused sõja ajaks. Kriisiolukorras on aga oluline, et kõik oleks selge ega tekiks vaidlusi selle üle, millisest õigusnormist tuleb lähtuda. Seetõttu on mõistlik selguse huvides selline erisus sõnaselgelt kirja panna. § 11. Kaitseolukorraga seotud otsuste jõustumine ja avaldamine Paragrahvis 11 sätestatakse õigusaktide avaldamine kaitseolukorras. Kõnesolev paragrahv näeb ette, et Vabariigi Valitsuse kaitseolukorra olemasolu kinnitav ja selle lõpetamise otsus, Riigikogu erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamise ja lõpetamise otsus, Vabariigi Presidendi sõjaseisukorra ning mobilisatsiooni väljakuulutamise otsus jõustub kohe pärast allakirjutamist, kui otsuses ei ole sätestatud hilisemat tähtpäeva. Otsus avaldatakse muutmata kujul üleriigilise levikuga massiteabevahendis viivitamata ja hiljemalt selle avaldamiseks esitamisele järgneval päeval Riigi Teatajas. VVS § 30 lõike 5 üldreegel näeb ette, et Vabariigi Valitsuse korraldus jõustub allakirjutamisest, kui korralduses ei sätestata hilisemat tähtpäeva või korraldus tuleb teatavaks teha vastavalt haldusmenetluse seadusele. Eelnõu kohaselt jõustub Vabariigi Valitsuse kaitseolukorra ja selle lõpetamise otsus vastavalt eeltoodud üldreeglile. Kaitseolukorra otsusega tuvastatakse faktiline olukord. Otsusega ei piirata vahetult isikule kuuluvaid subjektiivseid õigusi. Isiku subjektiivsete õiguste piiramine on abstraktne võimalus, mis võib, kuid ei pruugi realiseeruda isiku suhtes antava haldusaktiga. Olenemata sellest, kas kaitseolukorra otsust käsitada tuvastava eelhaldusaktina või mitte, sätestatakse eelnõus, et igal juhul jõustub valitsuse otsus selle allkirjastamisel, kui aktis endas ei ole sätestatud hilisemat tähtpäeva. Vabariigi Valitsuse otsuse jõustumine ei ole seotud selle avaldamise või teatavaks tegemisega. 28 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. a direktiiv nr 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta, artikli 3 lõike 4 punkt b ning lõiked 5 ja 6. 29 Riigipiiri seaduse § 113 lg 4. Tasub aga tähele panna, et Vabariigi Valitsus praegu sellist määrust kehtestanud ei ole.  41(340) Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 1121 järgi jõustub Riigikogu otsus allakirjutamisega, kui otsuses eneses ei sätestata teist tähtaega. Vabariigi Presidendi otsused jõustuvad Vabariigi Presidendi töökorra seaduse § 18 lõike 4 kohaselt nende allakirjutamisega, kui nendes enestes ei nähta ette teist tähtaega. Säte kordab sisuliselt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse ning Vabariigi Presidendi töökorra seadust, kuid õigusselguse huvides rõhutatakse lõikes 1 kõigi kaitseolukorda puudutavate otsuste jõustumise ühtetaolisust. Eelnimetatud otsused avaldatakse viivitamata ja muutmata kujul üleriigilise levikuga massiteabevahendites ja hiljemalt akti esitamisele järgneval päeval Riigi Teatajas. Eelnõu ja Riigi Teataja seaduse muudatusega (vt ka eelnõu § 163 selgitus) säilitatakse otsuste Riigi Teatajas avaldamise erisused. Õigusaktide avaldamine lisaks Riigi Teatajale ka massiteabevahendis võimaldab õigusakti kiiresti teatavaks teha võimalikult laiale ringile isikutele, keda õigusakt võib puudutada (vt ka eelnõu § 37 selgitust, mis sätestab teadete ja õigusaktide avaldamise kohustuse massiteabevahendi valdajale, elektroonilise side ettevõtjale või muule isikule). § 12. Erakorralise seisukorra väljakuulutamine Paragrahv § 12 reguleerib erakorralise seisukorra väljakuulutamise. Eelnõu § 12 reguleerib PS-st lähtuvalt erakorralise seisukorra väljakuulutamist. Lõike 1 järgi kuulutatakse erakorraline seisukord välja põhiseaduslikku korda ähvardavast ohust põhjustatud kaitseolukorra lahendamiseks, kui kaitseolukorda ei ole võimalik lahendada ilma erakorralise seisukorra ajaks ettenähtud juhtimisvolitusi või põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid rakendamata ning puudub alus eelnõu §-s 14 nimetatud sõjaseisukorra väljakuulutamiseks. Erakorralise seisukorra väljakuulutamise ettepaneku tegemiseks ja väljakuulutamiseks tuleb tuvastada, kas: 1) esineb oht põhiseaduslikule korrale; 2) ei esine sõjaseisukorra väljakuulutamise aluseid; 3) esineb vajadus erakorralise seisukorra juhtimisvolituste rakendamiseks või erakorralise seisukorra ajaks ettenähtud meetmete rakendamiseks. Kehtiva ErSS § 3 kohaselt võib põhiseaduslikku korda ähvardav oht tuleneda: 1) Eesti põhiseadusliku korra vägivaldse kukutamise katsest; 2) terroristlikust tegevusest; 3) vägivallaga seotud kollektiivsest surveaktsioonist; 4) ulatuslikust vägivallaga seotud isikugruppide vahelisest konfliktist; 5) Eesti Vabariigi mõne paikkonna vägivaldsest isoleerimisest; 6) vägivallaga seotud pikaajalistest massilistest korratustest. Võrreldes kehtiva ErSS-ga on eelnõus loobutud seaduse tasandil näitlikustatud põhiseaduslikku korda ähvardavat ohtu põhjustavate tegevuste loetlemisest. Igasugused loetelud kätkevad endas ohtu, et see ei taga kõigi võimalike ohuolukordade ilmnemisel kiiret tegutsemist, sest loetelust ei leita tegevuseks otsest õiguslikku alust. Erakorralise seisukorra väljakuulutamisel on määrava tähtsusega põhiseadusliku korra mõiste tõlgendamine, milline konkreetne tegevus põhiseaduslikule korrale ohu põhjustas, ei ole relevantne.  42(340) Põhiseaduslik kord on määratlemata õigusmõiste30. Määratlemata õigusmõistete kasutamine on õigustatud, kui tegeliku elu situatsioonide rohkust ei ole võimalik või otstarbekas täpselt kirjeldada ning tegemist on valdkonnaga, kus olukord on pidevas muutumises. Riigikaitse valdkonnas on riiki ähvardavad sisemised ja välised ohud muutlikud. Suurema abstraktsusastmega põhiseaduslikku korda ähvarda ohu määratlus võimaldab kehtestatud regulatsiooni piires paremini põhiseaduslikel institutsioonidel kaalutleda, kas ohu tõrjumiseks on vaja erakorraline seisukord välja kuulutada või mitte. Näiteks põhiseadusliku korra mõiste tõlgendamise teel on võimalik erakorraline seisukord kuulutada välja ka hübriidsete ohtude puhul, kus selge piiri tõmbamine sisemiste ja väliste ohtude vahel on keeruline. Määratlemata õigusmõiste kasutamisel ei ole tegemist ettenähtavuse põhimõtte rikkumisega, kuid termini ebaselgust on võimalik ületada tõlgendamise teel.31 Kuna määratlemata õigusmõiste on seadusandja poolt loodud, tuleb seda sisustada seadusandja juhiste ja eesmärkide abil.32 Põhiseadusliku korra ja sellele esineva ohu sisustamisel saab lähtuda muu hulgas õiguskirjanduses esitatust ja varasemast Riigikohtu ning Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikast või tuletada konkreetsest kontekstist. Põhiseaduslik kord on keskne instituut inimväärikuse ja põhiõiguste tunnustamisel. Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on põhiseaduslik kord avatud järgmiselt: „Põhiseadusliku korrana mõistetakse riigi suveräänsust (st iseseisvust ja sõltumatust), konstitutsioonilisi põhimõtteid ning põhiseaduslike institutsioonide toimimise olulisi tingimusi. Põhiseaduslik kord on osa avalikust korrast […]. Iseseisvusena käsitatakse riigi eksisteerimist eraldiseisva riigina ning keeldu muuta Eestit mõne riigi osaks. Sõltumatus tähendab, et ükski välisriik ei saa anda Eestile kohustuslikke juhiseid ja nende täitmist kontrollida muul juhul, kui Eesti on seda ise vabatahtlikult sõlmitud välislepinguga lubanud. Konstitutsioonilisteks põhimõteteks on eelkõige demokraatia, õigusriigi, vabariigi, rahvusriigi, võimude lahususe ja tasakaalustatuse, inimväärikuse ning põhiõiguste ja vabaduste austamise põhimõtted.“.33 Eeltoodust lähtuvalt võib lugeda, et põhiseaduslikku korda ähvardav oht eksisteerib olukorras, kus riigi eksistents või tema aluspõhimõtted (suveräänsus, rahvusriik, demokraatia, õigusriik jne) on ohustatud. Põhiseadusliku korda ähvardav oht tuleb iga kord määratleda, st seostada konkreetsete eluliste asjaoludega ning põhjendada piisavalt põhjalikult, kuidas otsusetegija mõiste sisustab. Eelnõu lõikes 2 sätestatakse, et enne erakorralise seisukorra ettepaneku tegemist kutsub Vabariigi President kokku Riigikaitse Nõukogu (RKN) ja kuulab ära nõukogu liikmete arvamuse. Arvamus kuulatakse ära Riigikaitse Nõukogu istungil, mille võib pidada ka sidevahendite teel või muul sobival viisil. Riigikaitse Nõukogu arvamust ei ole vaja ära kuulata, kui erakorralise seisukorra väljakuulutamise ettepanek tuleb teha viivitamata. Kehtiva ErSS § 7 kohaselt teavitatakse Eesti põhiseaduslikku korda ähvardavast ohust viivitamata Vabariigi Presidenti, Vabariigi Valitsust ning Riigikaitse Nõukogu ja Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni liikmeid. Kehtivas õiguses ei ole presidendil kohustust RKNi arvamust ära kuulata enne, kui ta kõnealuse ettepaneku teeb. 30 Määratlemata õigusmõiste on õigustehniline vahend, mille puhul seadusandja loobub detailsete ettekirjutuste andmisest seadustes enestes, delegeerides normi täpsustamise seaduse rakendajale (RKPJKo 3-4-1-5-05, 16). 31 RKPJKo 3-4-1-4-01, p 17. 32 RKPJKo 13.06.2005, 3-4-1-5-05, p 16; 26.11.2007, 3-4-1-18-07, p 29. 33 Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 129 kommentaarid, punkt 3. Kättesaadav: https://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&ptid=142&p=129  43(340) PS § 127 sätestab, et riigikaitse kõrgeimaks juhiks on Vabariigi President. Vabariigi Presidendi juures on nõuandva organina Riigikaitse Nõukogu, kelle koosseisu ja ülesanded sätestab seadus. Samas on oluline, et sellise ettepaneku tegemisel kujuneks erinevate põhiseaduslike institutsioonide esindajate vahel ühine arusaam, milliseid strateegilisi-poliitilisi otsuseid tuleb langetada, et kriis lahendada. Selleks et erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamise otsus vastaks õigusriigi põhimõtetele, peavad riigi julgeoleku ja eksistentsi jaoks kaugeleulatuvad otsused põhinema valitsusasutuste antud ohuhinnangutel ning olema vajalikud olukorra lahendamiseks. RKNis tuleks enne ettepaneku tegemist kujundada peaministri kui valitsuse esindaja, Riigikogu esimehe kui Riigikogu esindaja ning Vabariigi Presidendi ning teiste RKNi liikmeks nimetatud isikute ühine seisukoht, kas kriisiolukorra lahendamiseks on vaja välja kuulutada erakorraline seisukord. Seejuures tuleb rõhutada, et presidendil säilib otsuse tegemisel ainupädevus ning president ole RKNis kujundatud seisukohtadega mingil moel juriidiliselt seotud. RKNi arvamuse võib ära kuulata RKNi istungil, mille võib pidada ka sidevahendite teel. See tähendab, et kiireloomulises olukorras ei pea RKNi liikmed füüsiliselt kokku tulema, vaid arvamuse saab kujundada ka muul viisil. Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi on sidevahend igasugune vahend sidepidamiseks. See tähendab, et RKNi istungi võib pidada ükskõik mis vahendite kaudu, näiteks telefoni- või Skype’i kõne, aga ka e-kirja või SMSide teel. Kommenteeritava lõike puhul on oluline peatuda ka küsimusel, kas kohustus konsulteerida RKNiga seab presidendi õigustele selliseid piiranguid, mis võivad olla vastuolus põhiseadusega. Riigikohus on leidnud, et menetluslike reeglitega ei saa Vabariigi Presidendi PSis sätestatud õigusi piirata nii, et president ei ole sisuliselt vaba oma õigust kasutama.34 Täpsemalt oli Riigikohtu menetluses olnud asjas tegemist olukorraga, kus presidendi õigus anda seadlusi seati sõltuvusse peaministri otsusest. PSi §-s 109 sätestatakse, et president võib anda seadlusi, kui: 1) Riigikogu ei saa kokku tulla ning 2) tegemist on edasilükkamatu riikliku vajadusega. Riigikogu võttis vastu seaduse, mille järgi otsustas peaminister selle üle, kas tegemist on edasilükkamatu riikliku vajadusega. Seega seati presidendi õigus seadlusi kehtestada otseselt sõltuvusse sellest, mida arvas peaminister. Selline olukord oli Riigikohtu hinnangul vastuolus põhiseadusega. Samas ei ole presidendi kohustus RKNi seisukoht ära kuulata võrreldav viidatud kaasusega, sest president ei ole RKNi seisukohaga kuidagi seotud. Oluline on see, et PS ei keela menetlusreeglite kehtestamist. Seda, kuidas ettepanekud ja otsused tehakse, peabki seadusandja täpsemalt reguleerima. On selge, et menetlusreeglitega ei saa PSis sätestatud õigusi sisuliselt muuta või nende kasutamist välistada, kuid arvamuse ärakuulamine endast selliseid piiranguid ei kujuta. Vabariigi President on täielikult vaba otsustama, kas erakorralise seisukorra väljakuulutamise ettepanek teha või mitte. Kõnealune kohustus ei kujuta endast sellist piirangut, mis võimaldaks takistada presidendil ettepanekut teha ja olla seetõttu põhiseadusvastane. Samuti on oluline, et RKNi arvamuse võib president ära kuulata sidevahendite teel, füüsilist istungit kokku kutsumata. See tagab, et RKNi ärakuulamise kohustuse kaudu ei oleks võimalik ettepaneku tegemist meelevaldselt pidurdada. Lisaks ei ole RKNi arvamust vaja ära kuulata, kui erakorralise seisukorra väljakuulutamise ettepanek on vaja teha viivitamata. Otsuse, kas ettepanek on vaja teha viivitamata, teeb Vabariigi President. Samas on tõenäoline, et Vabariigi President soovib enne erakorralise seisukorra väljakuulutamise ettepaneku tegemist täidesaatva riigivõimu ning seadusandja esindajatega nõu pidada. Seetõttu võib eeldada, et üldreeglina kutsutakse siiski kokku ka RKN ning kuulatakse ära nende arvamus. 34 Riigikohtu 13. juuni 1994. a otsus asjas nr III-4/A-4/94.  44(340) Julgeolekuohtude tõhus tõrjumine nõuab kiiret otsustamist, see on parimal moel tagatud siis, kui põhilistes menetlusprotsessi puudutavates küsimustes on juba varem kokku lepitud. Riigikaitse Nõukogu arvamuse ärakuulamisega tagatakse Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu piisav kooskõlastatud tegevus ja teavitamine asjaoludest, mille tõttu on vaja välja kuulutada erakorraline seisukord. Samas on oluline meeles pidada, et Riigikaitse Nõukogus arutatakse ka praegu olulisi riigi julgeolekut puudutavaid küsimusi. Seega ei lisandu muudatuse jõustumisel Riigikaitse Nõukogule uusi ülesandeid, vaid neid täpsustatakse. Edaspidi on aga selgem, millal peab Riigikaitse Nõukogus kaitseolukorras kogunema ja riigikaitsega seotud küsimusi arutama. Lõikes 3 sätestatakse vastavalt PSis toodule, et erakorraline seisukord kuulutatakse välja kuni kolmeks kuuks. Võrreldes eelnõu kehtiva õigusega, siis eelnõus sätestatakse, et Riigikogu võib põhjendatud vajadusel erakorralist seisukorda pikendada kuni kolm kuud korraga. Seega erakorralise seisukorra pikendamise eelduseks on põhjendatud vajadus ning pikendamine ei toimu automaatselt. Pikendamine eeldab sisuliselt samasugust otsustusprotsessi, mis eelnes erakorralise seisukorra väljakuulutamisele. Selleks on kindlasti jätkuv oht põhiseaduslikule korrale ning vajadus rakendada erakorralise seisukorra lahendamiseks ettenähtud meetmeid ja volitusi. Sarnaselt PS §-s 129 sätestatuga on ka eelnõu lõikes 4 reguleeritud, et erakorraline seisukord kehtib kogu riigis. Erikorra väljakuulutamine kogu riigis on sisuliselt põhjendatud, kuna olukord puudutab kõigi riigiasutuste tegevust ja riigi toimimist ning kogu ühiskonna korraldust. § 13. Erakorralise seisukorra lõpetamine Paragrahv § 13 sätestab erakorralise seisukorra lõpetamise. Eelnõu kohaselt lõpetatakse erakorraline seisukord kahel juhul: 1) erakorralise seisukorra väljakuulutamise alused on ära langenud või 2) kuulutatakse välja sõjaseisukord. PS ei käsitle erakorralise seisukorra ega sõjaseisukorra lõpetamise pädevust ja korraldust. Erakorralise seisukorra lõpetamise menetluslikud sätted puuduvad ka kehtivas õiguses. Kuna erakorralise seisukorra saab kehtestada PS § 129 kohaselt üksnes kolmeks kuuks, siis lõpeb erakorraline seisukord automaatselt kolme kuu möödumisel, kui erakorralist seisukorda ei pikendata (vt eelnõu § 12 selgitus). ErSS §-s 16 on sätestatud, et sõjaseisukorra väljakuulutamisel loetakse erakorraline seisukord lõppenuks. Seega on tegemist juhtumitega, kus erakorraline seisukord lõpeb automaatselt. Eelnõuga säilitatakse ErSS §-s 16 põhimõte, et sõjaseisukorra väljakuulutamisel loetakse erakorraline seisukord lõppenuks (lõige 3). Kuigi PS § 131 lõige 2 mainib erakorralise seisukorra lõppemist, ei käsitle ei PS ega ErSS erakorralise seisukorra lõpetamise pädevust. PS § 106 lõike 1 kohaselt ei saa erakorralise seisukorra kehtestamist ja lõpetamist ka rahvahääletusele panna. Regulatsiooni eesmärk “on õigustatud kõigepealt praktilistel kaalutlustel, sest loetletud probleemid nõuavad üldjuhul operatiivset otsustamist ja toimimist. Teiseks ja ehk peamisekski põhjuseks on vajadus vältida populismi ja rahva hetkemeeleolude ja ajutiste raskuste fataalset mõju” . Erakorralise seisukorra lõpetamise pädevuse küsimus kerkib teravamalt üles juhul, kui erakorralise seisukorra väljakuulutamise alus langeb ära enne kolme kuu möödumist. Lähtudes õiguslikust actus contrarius üldpõhimõttest, mille kohaselt on muutva või tühistava õigusakti andmise pädevus algse õigusakti andnud organil, ja tõlgendades PSi süstemaatiliselt, saab asuda seisukohale, et erakorralise seisukorra lõpetamine on Riigikogu pädevuses. ErSS ei täpsusta, kes ja kuidas  45(340) seirab erakorralise seisukorra väljakuulutamise tingimuse jätkuvat olemasolu ning kes esitab erakorralise seisukorra lõpetamise ettepaneku. Kuivõrd erikordade väljakuulutamise eesmärgiks on pöörduda tagasi võimalikult kiiresti tavapärase demokraatliku riigikorralduse juurde ning proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt peab erakorralise seisukorra viivitamata lõpetama, kui lakkavad olemast põhjused, mis erikorra väljakuulutamise tingisid, siis reguleeritakse eelnõus kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra lõpetamine enne olukorra lõppemise tähtaja saabumist. Eelnõu kohaselt kohaldatakse erakorralise seisukorra lõpetamisele selle väljakuulutamise korda. Lõike 1 kohaselt otsustab Riigikogu oma koosseisu häälteenamusega Vabariigi Presidendi või Vabariigi Valitsuse ettepanekul viivitamata erakorralise seisukorra lõpetamise, kui erakorralise seisukorra väljakuulutamise põhjustanud asjaolud on ära langenud. Riigikogu on seotud Vabariigi Valitsuse või presidendi ettepanekuga ning omaalgatuslikult erakorralist seisukorda lõpetada ei saa. Eelnõu lõike 2 kohaselt on Vabariigi Valitsus kohustatud hindama erakorralise seisukorra väljakuulutamise põhjustanud asjaolusid järjepidevalt ning edastama teabe muutunud asjaoludest asjaomastele asutustele ja isikutele, kelles on muu hulgas Vabariigi President, Riigikogu esimees ja asjaomaste Riigikogu komisjonide esimehed. Valitsusasutuste kohustus andma ohuhinnanguid ning muud riigi julgeolekut ja riigikaitset puudutavat teavet Vabariigi Valitsusele, asjaomastele valitsusasutustele ja valitsuskomisjonidele, Vabariigi Presidendile, Riigikogu esimehele ja asjaomastele Riigikogu komisjonidele tuleneb ka julgeolekuasutuste seaduse § 10 lg-st 2 (vt eelnõu § 137 selgitus). Lõike 3 kohaselt loetakse sõjaseisukorra väljakuulutamisega erakorraline seisukord lõppenuks. § 14. Sõjaseisukorra väljakuulutamine Paragrahv § 14 reguleerib sõjaseisukorra väljakuulutamist. Eelnõu kohaselt on sõjaseisukorra väljakuulutamise tingimused: 1) tegemist on Eesti riigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud relvastatud rünnakuga või sellega samaväärse rünnakuga või agressiooni või nende ohuga ja 2) esineb vajadus sõjaseisukorra juhtimisvolituste rakendamiseks või sõjaseisukorra ajaks ettenähtud meetmete rakendamiseks. PS ja kehtiv RiKS ei määratle, millist olukorda tuleks lugeda sõjaseisukorraks ning millised tingimused peavad sõjaseisukorra väljakuulutamiseks esinema. Sõjaseisukord ei ole võrdsustatav relvakonflitiga, kuigi võib seda hõlmata, kuna sõjaseisukorra väljakuulutamise järel ei ole täidesaatev riigivõim kohustatud sõjategevust alustama. Sõjaseisukorra väljakuulutamise järel tekib Kaitseväel õigus otsustada sõjalise jõu kasutamise üle.35 Kaasajal välditakse terminit „sõda“, selle asemel kasutatakse rahvusvahelises õiguses pigem agressiooni, relvastatud rünnaku, relvakonflikti termineid, sest üldjuhul säilivad nimetatud olukordades riikide vahel kontaktid. PSist tulenevalt ei saa loobuda sõjaseisukorra mõiste kasutamisest, kuid seda saab sisustada nüüdisaja rahvusvahelise humanitaarõigusest ja riikide praktikast lähtuvalt. Sätte eesmärgiks on eristada sõjaseisukorda erakorralisest seisukorrast, kuivõrd vastav üldine eristatus tuleneb PS §-dest 128 ja 129. Erakorraline seisukord kuulutatakse välja Eesti põhiseaduslikku korda (riigi aluspõhimõtteid) ähvardava ohu korral (vt eelnõu §12 selgitus). Eelnõu järgi kuulutatakse sõjaseisukord välja, kui esineb oht Eesti riigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu – oht riigi eksistentsile ja rahva säilimisele. Oht võib tuleneda sõjalisest relvastatud rünnakust või selle ohust. Rahvusvahelises 35 Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 128 kommentaarid, punktid 3 ja 5. Kättesaadav: https://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&ptid=141&p=128  46(340) humanitaarõiguses on rünnaku mõiste ja rünnaku kohaldamise ulatus avatud 12. augusti 1949 Genfi konventsioonide 8. juuni 1977 (I) lisaprotokolli rahvusvaheliste relvakonfliktide ohvrite kaitse kohta36 (edaspidi I lisaprotokoll) artiklis 49. Rünnak tähendab vastaspoole vastu suunatud vägivallategusid nii pealetungil kui ka kaitses ja kõnealust määratlust kohaldatakse rünnakutele mis tahes territooriumil, sealhulgas konfliktiosalisele kuuluval, kuid vastaspoole kontrollitaval territooriumil toimuvate rünnakute puhul. Rünnakut võib käsitada nii kitsamas kui laiemas tähenduses. Igas konkreetses situatsioonis jääb rakendaja tõlgendada ja põhjendada rünnaku olemasolu ja selle ulatus. Sõjaseisukord võidakse välja kuulutada ka siis, kui esineb relvastatud rünnakuga samaväärne rünnak või selle oht, sest traditsioonilise relvastatud rünnaku toimumise asemel on tõenäolisem sellega samaväärne rünnak muude vahenditega või mitteriiklike osapoolt poolt. Kaasajal ei toimu ründed üksnes konventsionaalses keskkonnas, vaid ka tavatus sõjapidamise keskkonnas (nt küberruum). Ründeid pannakse toime lisaks tavapärastele sõjarelvadele ka muude vahenditega (nt info- ja telekommunikatsioonivahendid), mis toovad kaasa ohu riigi julgeolekule. Relvastatud rünnakuga samaväärne rünnak võib olla ka näiteks rünne teise kollektiivse enesekaitsega hõlmatud riigi vastu, mida Eesti tunnistab kui rünnakut oma riigi vastu. Sõjaseisukorra väljakuulutamise põhjuseks võib olla ka agressioon või selle oht. Agressiooni on eelnõus eraldi nimetatud, kuivõrd ka PS sätestab agressiooni korral erisused sõjaseisukorra väljakuulutamisele. Agressiooni toimumine ei ole üldjuhul ootamatu, vaid sellele eelneb situatsiooni pingestumine. Sellisel juhul võib otsuse teha Riigikogu (lõige 1). Vabariigi Presidendi pädevus on seotud eelkõige vahetu relvastatud rünnakuga, mis ei jäta Riigikogule aega reageerimiseks.37 PSi ja kõnesoleva eelnõu tähenduses on agressiooni toimumisel kahesugune õiguslik tagajärg. Esiteks tähendab see Eesti riigiõiguse seisukohast sõjaseisukorra väljakuulutamist ning sellega kaasnevate piirangute kehtestamist. Teiseks, agressiooni toimumisel on ka rahvusvahelise õiguse seisukohast tähendus ehk see tähendab Kaitseväe õigust kasutada jõudu teise riigi vastu (seda ka ründava riigi territooriumil). Mõistet „agressioon“ tuleb defineerida vastavalt kehtivale rahvusvahelisele õigusele. ÜRO põhikiri kasutab küll terminit „agressiooniakt“, kuid ei defineeri seda, vaid seab riigi enesekaitseõiguse eeltingimuseks „relvastatud rünnaku“ olemasolu. Agressiooni mõiste sisustamisel saab lähtuda ÜRO Peaassamblee 1974. a resolutsioonis nr 3314 (XXIX) “Agressiooni määratlemine” sätestatud tingimustest, kuid peab arvestama, et tegemist ei ole õiguslikult siduva dokumendiga ning rahvusvahelises õiguses võib “agressiooni” sisu aja jooksul muutuda.38 Resolutsiooni nr 3314 (XXIX) kohaselt on agressioon ühe riigi poolt sõjalise jõu kasutamine teise riigi suveräänsuse, territoriaalse terviklikkuse või poliitilise sõltumatuse vastu või muul viisil, mis on vastuolus ÜRO põhikirjaga. Järgnevates punktides nimetab viidatud resolutsioon agressiooniakte – nt sõjaline blokaad, sõjaline okupatsioon, relvaliikide kasutamine teise riigi vastu jne. Muu hulgas nimetab artikkel 3(g) agressiooniaktiks ka juhtumit, mil relvastatud grupid, irregulaarsed üksused, palgasõdurid, kes on saadetud riigi poolt või tegutsevad riigi nimel ning panevad toime teise riigi relvajõudude vastu tegusid, mis on kõnealuses definitsioonis nimetatud. Nimetatud ÜRO Peaassamblee resolutsioonis toodud näited agressiooniaktide kohta ei ole ammendavad. 36 12. augusti 1949. a Genfi konventsioonide 8. juuni 1977. a (I) lisaprotokoll rahvusvaheliste relvakonfliktide ohvrite kaitse kohta. RT II, 1999, 21, 121. 37 Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 128 kommentaarid, punkt 20. Kättesaadav: https://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&ptid=141&p=128 38 Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 128 kommentaarid, punkt 19. Kättesaadav: https://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&ptid=141&p=128  47(340) Termineid „agressioon“ ja „relvastatud rünnak“ võib tõlgendada PSi kontekstis samatähenduslikena, kuivõrd Riigikogul kui kõrgemail rahva esindusel on üldjuhul pädevus sõjaseisukorra väljakuulutamise. Üksnes erakorralisel juhtumil, kus rünnak Eesti Vabariigi vastu on ootamatu ja vahetu, saab sõjaseisukorra kuulutada välja ka Vabariigi President. Rahvusvahelise õiguse seisukohast peetakse agressiooni mõistet laiemaks kui relvastatud rünnaku oma39. See tähendaks, et teatud agressiooniaktide toimepanemisel võib riik reageerida küll riigisiseselt, vastavalt oma õigusele, kuid ei või agressiooni tõrjuda teise riigi territooriumil. Viimast võiks ta teha ainult juhul, kui agressioon on ka relvastatud rünnak ÜRO põhikirja artikkel 51 tähenduses. Rahvusvahelise praktika kohaselt ei ole siiski võimalik üheselt ütelda, kust täpne piir jookseb kahe kontseptsiooni vahel. Õigusselguse huvides on eelnõu lõikes 1 toodud eraldi välja Riigikogu õigus ka agressiooni korral sõjaseisukord välja kuulutada ning lõikes 2 täpsustatud, et agressiooni või selle vahetu ohu korral on seesugune õigus presidendil. Paralleelselt sõjaseisukorraga kuulutatakse tõenäoliselt välja ka mobilisatsioon eelnõu §-s 17 sätestatud korras. Samas võib mobilisatsiooni välja kuulutada ka varem. PS-i kohaselt on nii erakorralise seisukorra kui ka sõjaseisukorra väljakuulutamiseks vaja demokraatliku legitimeeritud seadusandja – Riigikogu – eelnevat sellekohast otsust. PS § 128 lõike 1 kohaselt kuulutab Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul välja sõjaseisukorra, Eesti vastu suunatud agressiooni korral kuulutab sõjaseisukorra välja Vabariigi President, ootamata ära Riigikogu otsust (PS § 128 lg 2). Õigusselguse eesmärgil korratakse eelnõu lõigetes 1 ja PS §-s 128 sätestatut. Seejuures on oluline panna tähele, et Riigikogul ei ole PS järgi diskretsiooniõigust – presidendilt sõjaseisukorra väljakuulutamise ettepaneku saamisel on Riigikogu kohustatud selle välja kuulutama. Erakorralise seisukorra väljakuulutamise ettepaneku saab esitada lisaks presidendile ka Vabariigi Valitsus ning ettepaneku menetlemisel on Riigikogul kaalutlusõigus ning võimalus jätta ettepanek rahuldamata (PS § 129). PS tõlgendades tähendab see, et sõjaseisukorra väljakuulutamisel peab tegemist olema sellise olukorraga, mis on ilmne ja kus on vaja rakendada sõjaseisukorraks ettenähtud juhtimisvolitusi ja piiravaid meetmeid. Riigikogu saab erinevalt erakorralisest seisukorrast sõjaseisukorra välja kuulutada lihthäälte enamusega, st rahvasaadikute poolset laiapõhjalist arutelu ei ole olukorra tõsidusest tulenevalt peetud enam vajalikuks. Enne sõjaseisukorra väljakuulutamise ettepaneku tegemist kutsub Vabariigi President kokku RKNi ja kuulab ära nõukogu liikmete arvamuse analoogse erakorralise seisukorra väljakuulutamise ettepaneku korral. Arvamus kuulatakse ära RKN istungil, mille võib pidada ka sidevahendite teel või muul sobival viisil. RKNi arvamust ei ole vaja ära kuulata, kui sõjaseisukorra väljakuulutamise ettepanek tuleb teha viivitamata. Sätte vajalikkust ja sisu on selgitatud eelnõu § 12 selgituste juures. Siinkohal on aga oluline lisaks tähele panna, et kõnealune säte ei puuduta kuidagi presidendi õigust agressiooni korral ise sõjaseisukord välja kuulutada, mis on sätestatud PSi §s 128. Sel juhul ei ole presidendil kohustust RKNiga konsulteerida. Lõike 4 kohaselt sõjaseisukord kehtib kogu riigis nagu erakorralise seisukorra puhul, mis on põhjendatud, kuna sõjaseisukorra väljakuulutamisega kaasnevad pädevused ja volitused puudutavad kõigi riigiasutuste tegevust ja riigi toimimist ning kogu ühiskonna korraldust. § 15. Sõjaseisukorra lõpetamine 39Värk, R., Riikide enesekaitse ja kollektiivse julgeolekusüsteemi võimalikkusest terroristlike mitteriiklike rühmituste kontekstis, lk 106, 2011; Gaja, G., The Rome Statute of the International Criminal Court: A Commentary, p 437, Oxford, 2002.  48(340) Paragrahv § 15 reguleerib sõjaseisukorra lõpetamise. Lõike 1 järgi otsustab Riigikogu Vabariigi Presidendi või Vabariigi Valitsuse kirjalikul ettepanekul viivitamata sõjaseisukorra lõpetamise, kui sõjaseisukorra väljakuulutamise põhjustanud kaitseolukorra lahendamiseks ei ole enam vaja rakendada sõjaseisukorraks ette nähtud volitusi ja piiravaid meetmeid. Sõjaseisukorra peab viivitamata lõpetama, kui lakkavad olemast põhjused, mis sõjaseisukorra väljakuulutamise tingisid. Sõjaseisukorra lõpetamise aluseks on asjaolu, et enam ei ole vaja rakendada sõjaseisukorra lahendamiseks ettenähtud abinõusid. Riigikogu on seotud Vabariigi Valitsuse või presidendi ettepanekuga ning omaalgatuslikult sõjaseisukorda lõpetada ei saa. Sarnaselt erakorralise seisukorraga hindab Vabariigi Valitsus sõjaseisukorra väljakuulutamise põhjustanud asjaolusid järjepidevalt ning teavitab nende muutustest asjaomaseid isikuid ja asutusi (lõige 2). Riigikogu poolt sõjaseisukorra lõpetamise otsuse tegemine tagab vajaliku parlamentaarse kontrolli mehhanismid garanteerimaks, et tehtavad otsused lähtuvad demokraatia, õigusriigi ja teiste põhiseaduslike väärtuste säilitamise eesmärgist. Kehtiva RiKS § 21 sätestab, et sõjaseisukord lõpeb Vabariigi Presidendi ettepanekul Riigikogu poolt sõjaseisukorra lõppenuks kuulutamisega, kuid ei käsitle täpset lõpetamise korda. PSi süstemaatiliselt tõlgendades saab sõjaseisukorra lõpetamise pädevus olla vaid Riigikogul. PSi sõnastuse kohaselt on presidendi ettepanek sõjaseisukorra väljakuulutamisel kohustuslik, mistõttu peab presidendil olema võimalus ka teha ettepanek sõjaseisukord lõpetada. PS ei sätesta, et sõjaseisukorra lõpetamise ettepaneku tegemise ainuõigus peaks olema vaid presidendil, selleni ei saa tõsikindlalt jõuda ka PSi tõlgendades. Lõikes 1 on sätestatud, et Riigikogu otsusele sõjaseisukord lõpetada peab eelnema kas presidendi või valitsuse vastavasisuline ettepanek. Eelnõuga antakse Vabariigi Valitsusele volitus sõjaseisukorra lõpetamise ettepaneku esitamiseks. Täidesaatev võim kuulub Vabariigi Valitsusele nii rahuajal kui ka kriisiolukorras. Valitsus hindab sõjaseisukorra väljakuulutamise põhjustatud asjaolusid ja tagab riigikaitse ja avaliku korra kaitse funktsiooni täitmise, mistõttu on esmajärjekorras valitsus see, kes saab kinnitada Riigikogule, et erikorra vajadus on lõppenud. § 16. Mobilisatsioon ja demobilisatsioon Paragrahv 16 sätestab mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni eesmärgi. Võrreldes eelnõu kehtiva RiKSiga, siis eelnõuga ei muudeta mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni sisu. Eelnõus on mobilisatsioon käsitletav eelkõige kui Kaitseväe riigi vastu suunatud ohule vastava sõjalise tegevuse valmidusse viimine ja sellest hoidumine. Mobilisatsioon ei ole ühekordne tegevus, vaid mitmed erinevad tegevused, mille käigus võib rakendada erinevaid piiranguid tagamaks Kaitseväe sõjaaegse koosseisu valmisolek sõjaliste ülesannete täitmiseks. Demobilisatsiooni käigus toimub mobilisatsioonile vastupidine tegevus. Eelnõu kohaselt on demobilisatsioon tegevuste kogum, mille tulemusena viiakse Kaitsevägi mobilisatsioonieelsesse valmisolekusse ehk sõjaaegne koosseis asendub rahuaegse koosseisuga. Demobilisatsiooni ajal vabastatakse mobilisatsiooni kestel tegevteenistusse võetu tegevteenistusest või ta hakkab täitma selle rahuaja ametikoha ülesandeid, millel ta asus enne mobilisatsiooni. Sarnaselt mobilisatsiooniga on demobilisatsioon ajavahemik selle väljakuulutamisest kuni lõppemiseni. PS ei konkretiseeri mobilisatsiooni ega demobilisatsiooni mõisteid. Erinevalt eriolukorrast, erakorralisest seisukorrast ja sõjaseisukorrast ei näe põhiseadus mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni puhul ette erandeid üldisest riigikorraldusest – kummagi väljakuulutamisega ei kaasne põhiseadusega sätestatud erakordseid piiranguid ega volitusi. Eelöeldule toetudes  49(340) võib asuda seisukohale, et mobilisatsioon ja demobilisatsioon ei ole teiste põhiseaduses sätestatud erikordadega samastatavad olukorrad, vaid teatud situatsioonides rakendatavad tegevuste kogumid.40 Mobilisatsiooni käigus võetakse kohustuslikus korras kaitseväeteenistusse 18-aastased või vanemad kaitseväekohustuslased ning sõjaväelise auastmega rahuaja ametikohal olnud tegevväelased asuvad täitma sõjaväelise auastmega sõjaaja ametikoha ülesandeid. Kaitseväekohustuslasi võetakse tegevteenistusse vastavalt vajadusele jooksvalt, arvestades isikkoosseisu mehitamise vajadust. Kaitseväekohustuseta isikud võivad Kaitseväega liituda vabatahtlikult. Mobilisatsiooni korral kutsutakse teenistusse ka Kaitseliidus sõjalise väljaõppe saanud kaitseväekohustuslased ja kaitseväekohustuseta Kaitseliidu liikmed, kes on saanud sõjaväelise väljaõppe ja on varem andnud nõusoleku oma sõjaaja ametikohale nimetamiseks. Kaitseväe võib mobilisatsiooni käigus viia ju sõjaaja seisundisse, ootamata ära sõjaseisukorra väljakuulutamist. Mobilisatsiooni väljakuulutamisega ei kaasne automaatselt kogu riigi viimist sõjaaja seisundisse, mobilisatsioon puudutab otseselt vaid Kaitseväge ja selle sõjalise tegevuse valmidusse viimisega seotud asutusi ja isikuid. Mobilisatsiooniga ei kaasne kohe kõigi seni rahuaja ametikoha ülesandeid täitvate tegevväelaste asumist sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma. Sõjaaja ülesandeid asuvad eelkõige täitma teenistusse kutsutavad reservis olevad isikud ja tegevväelased, kes on seotud formeeritavate üksuste juhtimisega. Seega on võimalik olukord, kus Kaitseväe n-ö rahuaegsest isikkoosseisust täidab vähem kui pool sõjaaja ülesandeid, ülejäänud jätkavad rahuaja ametikoha ülesannete täitmist ja neile ei laiene sõjaaja ametikohast tulenevad piirangud. Kaitseväe osalise sõjaliseks tegevuseks valmisolekusse viimise juures on tegemist nn osalise mobilisatsiooniga. Mobilisatsiooni ajal võetakse kaitseväekohustuslased teenistusse varem määratud kohustuse alusel (sõjaaja ametikohale nimetamisest teatamine ja mobilisatsioonikäsk) või vabatahtlikult kohustuse täitmisele asumise teel. Mobilisatsiooni ajal loetakse kõik sõjaaja ametikoha ülesandeid täitvad kaitseväelased tegevväelasteks. Mobilisatsiooni ajal on võimalik tegevteenistusse võtta ka kaitseväekohustuseta isik, kui ta soovib ise teenistusse asuda ning tal on olemas Kaitseväe jaoks vajalik väljaõpe ja teadmised. Sellise vabatahtliku kaitseväeteenistusse asumisega ei kaasne kaitseväekohustust, kuid tema teenistuskäik Kaitseväes kuni demobiliseerimiseni toimub kaitseväekohustuslastega sarnastel alustel ja tingimustel ning ta loetakse kaitseväeteenistuses olemise ajal tegevväelaseks. Mobilisatsiooni käigus võib varieeruda mobiliseeritutega mehitatud Kaitseväe üksuste arv, arvestades olukorra vajadust ja olemasolevat inimressurssi. Mobilisatsiooni ajal jätkavad ametiasutused oma riigikaitseliste ülesannete täitmist, millele võivad lisanduda mobilisatsioonist tulenevad täiendavad ülesanded ja kohustused. § 17. Mobilisatsiooni väljakuulutamine Paragrahv 17 sätestab mobilisatsiooni väljakuulutamise. Eelnõus tuuakse välja PSis mobilisatsiooni väljakuulutamise kohta sätestatu. PS § 128 lg 1 kohaselt kuulutab Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul välja mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni, Eesti Vabariigi vastu suunatud agressiooni korral kuulutab Vabariigi President välja mobilisatsiooni, ootamata ära Riigikogu otsust (PS § 128 lg 2). Mobilisatsiooni väljakuulutamine toob kaasa ulatusliku isiku õiguste piiramise, mistõttu eeldatakse 40 Paloma Krõõt Tupay. Analüüs „Põhiseaduse riigikaitse ja sellega seoses eriolukorra ja erakorralise seisukorra regulatsiooni muutmise vajadus, riigi erikordade tervikregulatsioon ja kõrgendatud kaitsevalmidus ning põhiõiguste piirangute määratletus ja proportsionaalsus“, 2017, lk 12.  50(340) mobilisatsiooni otsuse tegemisel, et see põhineb riigi julgeoleku kohta kogutud teabel ning arvestab tehtud riskianalüüse ja ohuhinnanguid. Eelnõu lõikes 1 sätestatakse mobilisatsiooni väljakuulutamise eeldus. Riigikogu kuulutab Vabariigi Presidendi ettepanekul viivitamata välja mobilisatsiooni Eesti riigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud relvastatud rünnaku või sellega samaväärse rünnaku või agressiooni või nende ohu korral ja käesoleva seaduse § 85 punktis 1 nimetatud kollektiivse enesekaitse operatsiooni korraldamiseks. Mobilisatsiooni väljakuulutamiseks ei ole eelnevalt vaja kaitseolukorra olemasolu otsust Vabariigi Valitsuse poolt (eelnõu § 9 lg 4). Mobilisatsiooni võib välja kuulutada, kui on olemas eeldatav relvastatud ründe oht Eesti Vabariigi või tema liitlasriigi vastu või on toimunud relvastatud sõjaline rünnak Eesti vastu. Mobilisatsiooni väljakuulutamiseks loetakse kaitseolukord saabunuks. Mobilisatsiooni võib rakendada ka liitlaskohustuste täitmiseks, osutamaks sõjalist toetust abivajajale. PS § 128 järgi on peamine otsustusõigus Kaitseväe kasutamise üle antud Riigikogule, kes mobilisatsiooni kaudu ja sõjaseisukorra väljakuulutamisega muudab rahuaja riigikorralduse sõjaajale vastavaks ja annab Kaitseväele volituse relvajõudu kasutada. Erandkorras on võimalik, et sõjaseisukorra kuulutab välja Vabariigi President ning seda juhul, kui on toimunud ootamatu agressioon või agressiooni toimumise vahetu oht. Samuti reguleeritakse Kaitseväe kasutamise otsustamine juhul, kui see on vajalik Eesti rahvusvaheliste kohustuste täitmisel. Ka sellisel juhul on PS andnud põhirolli Riigikogule. Erandjuhtumiks on olukord, kus Eesti Vabariigi vastu suunatud sõjalise ründe efektiivne tõrjumine nõuab viivitamatut tegutsemist ega jäta aega Vabariigi Presidendile kuulutada välja sõjaseisukord. Kehtiva Kaitseväe korralduse seaduse § 46 kohaselt otsustab Kaitseväe poolt jõu kasutamise sellisel juhul kaitseminister või kui teda ei ole võimalik teavitada, siis pädev ülem. Pädeval ülemal on otsustusõigus järgmiste asjaolude koosesinemisel: rünnak peab olema suunatud Eesti Vabariigi vastu, selle peab tuvastama pädev ülem vahetult ning kaitseministri teavitamine ei ole võimalik. Kaitseväe relvastatud tegevus riigi kaitseks on sellisel juhul lubatud ka enne sõjaseisukorra väljakuulutamist, kuid ainult juhul, kui sõjalise ründe muul viisil tõkestamine ei ole võimalik või kasutatud muud meetmed ei ole andnud tulemust. Riigikogu võib otsustada Kaitseväe kasutamise kollektiivse enesekaitse operatsioonil. NATO liikmesriigina on meil kohustus toetada teisi riike sõjaliste vahenditega ning juhul, kui selle kohustuse täitmiseks on vajalik mobilisatsiooni läbiviimine, siis peab Riigikogule see võimalus ka jääma. Ka kehtivas õiguses on see nii sätestatud. Lisaks NATO lepingus sätestatud kohustustele on Riigikogul õigus otsustada Kaitseväe kasutamise üle ka teiste riikide kaitseks. Sellisel juhul on Riigikogul õigus kuulutada välja ka mobilisatsioon, kui see peaks olema vajalik kollektiivse enesekaitse operatsioonil osalemiseks. Kollektiivse enesekaitse operatsioonil osalemine ei tähenda automaatset mobilisatsiooni, eriti operatsiooni korral, mis toimub väljaspool Eestit. Mobilisatsiooni väljakuulutamise ettepanek sellises olukorras lähtub ohuhinnangust, Eesti otsusest, millises ulatuses kollektiivsesse operatsiooni panustatakse jne. Riigikogul on õigus otsustada mobilisatsiooni väljakuulutamise üle igal ajal. Mobilisatsioon eeldab ulatuslikku isikute võtmist kaitseväeteenistusse ja nende varustamist. Seetõttu eeldatakse mobilisatsiooni väljakuulutamise korral sõjaajaliseks tegevuseks valmisolevate üksuste arvu kehtestamist lähtuvalt ohuhinnangust ja olemasolevatest vahenditest või Kaitseväe kasutamise eesmärgist, millises ulatuses Kaitseväe sõjaaegne isikkoosseis teenistusse kutsutakse. Näiteks võidakse ohuhinnangus lähtuvalt kutsuda teenistusse vaid osa üksusi, jättes teised reservi. Samuti ei pruugita oma lepinguliste kohustuste  51(340) täitmiseks kokku kutsuda kogu sõjaaja isikkoosseisu, kui Eestit sõjaline konflikt otseselt ei puuduta. Eelnõu lõike 3 kohaselt määrab mobilisatsiooni väljakuulutamise järel sõjaliseks tegevuseks kasutatavate üksuste arvu Vabariigi Valitsus korraldusega, kui mobilisatsioon kuulutatakse välja enne sõjaseisukorra väljakuulutamist. Kuna mobilisatsioon on kestev seisund, võib Vabariigi Valitsus lähtuvalt saadavatest ohuhinnangutest vähendada või suurendada juba kokkukutsutud üksuste arvu. Riigi ja elanikkonna toimetuleku eest lasub vastutus Vabariigi Valitsusel, kellel on ka õigus jaotada vahendeid ülesannete täitmiseks. Võrreldes kehtiva õigusega on eelnõus täpsustatud, et kindlaks määratakse vaid sõjalises tegevuses osalevad Kaitseväe sõjaaja üksused. Mobilisatsiooni eesmärk on suurendada Kaitseväe koosseisu reservväelaste võrra. Reservväelasi saab nimetada vaid Kaitseväe sõjaaja koosseisus olevas üksuses ettenähtud ametikohale ehk sõjaväelise auastmega sõjaaja ametikohale. § 18. Demobilisatsiooni väljakuulutamine Paragrahv 18 sätestab demobilisatsiooni väljakuulutamise. Vastavalt PS § 128 kuulutab mobilisatsiooni välja Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul. Vabariigi Presidendi ettepanekul on tasakaalustav roll eri mobilisatsiooni jätkumist puudutavate poliitikate vahel, sest võib eeldada, et president on ära kuulanud ettepaneku tegemisel erinevad seisukohad mobilisatsiooni jätkumise vajaduse kohta. Eelnõu kohaselt ei saa mobilisatsioon ja demobilisatsioon kehtida samal ajal ning demobilisatsiooni väljakuulutamine lõpetab mobilisatsiooni. Demobilisatsiooni väljakuulutamisega antakse sõnum, et Kaitsevägi peab mobilisatsiooniga kaasnenud valmisolekut sõjaliseks tegevuseks või sõjalises tegevuses osalemist ulatuslikumalt piirama. Seega demobilisatsioon toimub olukorras, kus Kaitseväe juhataja peab hindama tema kasutuses olevaid vahendeid ja isikkoosseisu kaasamise vajadust, mistõttu nähakse eelnõus ette, et demobilisatsiooni väljakuulutamisel otsustab Riigikogu ka, kui kiiresti Kaitsevägi peab demobilisatsiooniga lõpule jõudma. Riigikogu poolt ettenähtud tähtaja ulatuses võib Kaitseväe juhataja lähtuvalt ohuhinnangust piirata teatud väljaõppe saanud isikute demobiliseerimise kiirust või näha ette nende demobiliseerimine viimases etapis. § 19. Kaitseolukorra lahendamise juhtimine ja koostöö Paragrahv 19 sätestab kaitseolukorra lahendamise juhtimise ja koostöö. Kaitseolukord on selline sündmus, mille lahendamisel osalevad erinevad asutused ja isikud. Tegemist on olukorraga, mis mõjutab või võib mõjutada riigi toimimist ja ühiskonna elukorraldust. Kaitseolukorral võivad olla kaugele ulatuvad tagajärjed riigi edasisele toimimisele ja eksisteerimisele. Kaitseolukorras on määrav kogu riigikorralduse ja -valitsemise ühtne toimimine, mis võimaldab kasutusele võtta kõik riigi käsutuses olevad vahendid ja personali ning kasutada tsiviilressursse senisest koordineeritumal viisil esmase iseseisva kaitsevõime ja liitlaste vastuvõtmise tagamiseks, nende kohaloleku toetamiseks ning elutähtsate teenuste ja riigisisese julgeoleku korraldamiseks. Eesti julgeolekupoliitika eesmärk on kindlustada Eesti riigi iseseisvus ja sõltumatus, rahva ja riigi kestmine, territoriaalne terviklikkus, põhiseaduslik kord ja elanikkonna turvalisus. Sätestatud eesmärgi tagab kiire otsustusvõimega selge juhtimisstruktuur ja tõhusalt korraldatud riigikaitseline tegevus.  52(340) Riigikaitse strateegiliste küsimuste otsustustasandil on pädevused ja volitused jaotatud Riigikogu, Vabariigi Valitsuse ja Vabariigi Presidendi vahel. Selleks et riigi struktuurid suudaksid julgeolekut ähvardava ohu eskaleerumisele paindlikult ja kiiresti reageerida, on peamine eesmärk kujundada kaitseolukorra- ja mittekaitseolukorraaegne juhtimissüsteem ja struktuur võimalikult sarnaseks. Selle eeldus on, et tavaolukorras riigi juhtimiskorraldus, sealhulgas alluvussuhted ja haldusesisene koostöö, toimib ja on selge. Kui Eesti otsene riigihaldus on reguleeritud Vabariigi Valitsuse seaduses (VVS), siis kaudse riigihaldusega seonduv on reguleeritud halduskoostöö seaduses (HKTS) ning paljudes teistes õigusaktides. Kõik need kokku aga moodustavad riigi halduskorralduse. Eelnõu koostamisel ning erijuhtimispädevuste ja -volituste sätestamisel on lähtutud praegu kehtivast valitsemis- ja halduskorralduse süsteemist. Kehtiva õiguse kohaselt tekivad Vabariigi Valitsusel, ministritel ja teistel täidesaatva riigivõimu asutustel ning avaliku võimu volitusi täitvatel isikutel erinevate kriisiolukordade lahendamisel erinevad pädevused ja volitused, mis teatud ulatuses kattuvad või on üksteisega vastuolus. Lisaks võivad erinevate seisundite või erikordade samaaegsel kehtimisel ühe ja sama riigiorgani pädevus oluliselt erineda. Eelnõuga täpsustatakse pädevuse jaotust ja volitusi eelkõige strateegilisel ja operatiivsel juhtimistasandil selliselt, et oleks selge, kes ja millistes küsimustes ning kellele allub. Eelnõuga korrastatakse ja ühtlustatakse kõigi kriisiolukordade juhtimiskorraldust. PSist lähtuvalt on Riigikogul seadusandlik võim ja ülesanne luua alused riigivõimu teostamiseks.41 Riigikogu täidab ka legitimeerivat funktsiooni, valides Vabariigi Presidenti (§ 65 p 3), andes peaministrikandidaadile volitused Vabariigi Valitsuse moodustamiseks (§ 65 p 5) ja nimetades ametisse riigiametnikke (§ 65 p-d 7, 8 ja 9) ning teostades kontrolli riigiorganite, iseäranis Vabariigi Valitsuse tegevuse üle. Vabariigi President on Eesti Vabariigi riigipea (PS § 77) ja riigikaitse kõrgeim juht PS (§ 127 lg 1). Presidendi roll riigikaitse kõrgeima juhina on sümboolne, tseremoniaalne ning tasakaalustav.42 Vabariigi Valitsus teostab täidesaatvat riigivõimu (PS § 86). Talle kuulub koordineerimis- ja järelevalvefunktsioon täidesaatva riigivõimu asutuste üle, samuti viib ta ellu riigi sise- ja välipoliitikat ning osaleb selle kujundamises seaduseelnõude esitamise kaudu. PS §-st 86 ning § 87 punktidest 1, 2 ja 9 tuleb, et Vabariigi Valitsus teostab täidesaatvat riigivõimu ka riigikaitse valdkonnas. PSis puuduvad riigi juhtimiskorraldust kriisiolukordades, sh erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra lahendamise juhtimist, reguleerivad sätted. Seadusandjal on avarad võimalused riigikaitse juhtimiskorralduse sätestamisel, millele seavad raamid põhiseaduse alusprintsiibid. Olukorras, kus riigi eksistents, julgeolek ja turvalisus on ohustatud, ei ole võimalik tavapäraste rahuaegsete pädevuste ja volituste raames riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda kaitsta. Kaitseolukorra lahendamine nõuab võimu kontsentratsiooni ja teenistusliku juhtimise muudatusi. PS § 93 kohaselt esindab peaminister Vabariigi Valitsust ja juhib selle tegevust. Eelnõuga säilitatakse RiKSis ja ErSSis sätestatud peaministri pädevus keskse riigikaitse juhina. Peaministrile kuulub valitsuse kaitseolukorra lahendamise poliitika peamiste seisukohtade määramise pädevus, kuivõrd peaministri ülesandeks on tagada Vabariigi Valitsuse tegevuse ühtsus ja koordineeritus kaitseolukorra lahendamisel. Vabariigi Valitsuse kollegiaalse valitsemise printsiibist lähtuvalt peavad peaministri otsused toetuma valitsuse otsustele, kui valitsus on konkreetses küsimuses kollegiaalselt seisukoha kujundanud. Peaministri kätte koondub kogu teave erinevatest asutustest ja isikutelt ning temal kui valitsuse juhil on vahendid 41 Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 14 kommentaarid, punkt 24. Kättesaadav: https://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&ptid=19&p=14 42 RKPJKo 21.12.1994, III-4/A-11/94  53(340) ja võimalused olukorra lahendamise strateegiliseks juhtimiseks. Peaminister võtab kaitseolukorra lahendamise eest poliitilise vastutuse ning tagab Vabariigi Valitsuse ühtsuse ja koordineerituse kaitseolukorra kaudu. Ühtse koordineerimise, teenistusliku juhtimise ja kooskõlastatud tegevuste kaudu tagab peaminister, et ministrid, asutused ja isikud täidavad kaitseolukorra lahendamiseks neile pandud ülesandeid. Peaministri kui kaitseolukorra juhi juhtimisvolituste kohta vt eelnõu §-de 20, 22 ja 24 selgitusi. Eelnõu paragrahviga 19 koos juhtimisvolituste paragrahvidega 20–24 tagatakse juhtimise riiklik koordineeritus ja allutatus ühtsele kindlale otsustustasandile, kõrvaldatakse topeltpädevusest tulenevad vastuolud ning võimaldatakse haldusesisest kiiret ülesannete andmist ja kaasamist. Vabariigi Valitsust ja peaministrit teenindab ja toetab nende funktsioonide täitmisel Riigikantselei. Riigikantselei ülesandeks on VVS § 77 lg 1 punkti 13 kohaselt juhtida riigi julgeolekuolukorra analüüsimist ja hindamist ning riigikaitse planeerimist, koordineerida täidesaatva riigivõimu asutuste tegevust riigikaitse arendamisel ja korraldamisel ning korraldada psühholoogilist kaitset. Vabariigi Valitsuse 17.11.2011 määrusega nr 140 kinnitatud Riigikantselei põhimääruse § 2 punktiga on Riigikantselei rolli riigikaitse korraldamisel täpsustatud. Riigikantselei julgeoleku ja koodinatsioonibüroo nõustab peaministrit riigi julgeoleku ja riigikaitse küsimustes, korraldab Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni tööd ning koordineerib riigi julgeoleku ja riigikaitse juhtimist. Riigikaitse planeerimine toimub Riigikantselei juhtimisel, kellel on õigus kontrollida teiste riigiasutuste vastavat tegevust. Kehtiva RiKSi, VVSi ja Riigikantselei põhimäärusega on Riigikantseleil keskne koordineeriv roll riigikaitseks valmistumisel. Kehtiv õigus ei täpsusta Riigikantselei pädevust kriisiolukordade lahendamisel. Eelnõu lõikega 3 määratakse kindlaks Riigikantselei pädevus kaitseolukorra lahendamisel. Eelnõu kohaselt Riigikantselei koordineerib kaitseolukorra lahendamisel kaitseolukorda lahendavate asutuste- ja isikutevahelist koostööd. Riigikantselei koordineerimisfunktsiooni täitmine on otseselt seotud kaitseolukorra juhi tegevusega. Riigikantselei tagab kaitseolukorda lahendavate asutuste ja isikute tegevuse ühtsuse ja koostoime, lähtudes peaministri ja Vabariigi Valitsuse korraldustest ja juhistest. Lõike 4 kohaselt kaitseolukorra lahendamist juhib vahetult Vabariigi Valitsuse määratud asutus (edaspidi kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus või juhtivastutus). Vabariigi Valitsus võib oma korraldusega juhtivasutuse kindlaks määrata juba enne kaitseolukorda, et tagada kaitseolukorraks valmistumine ja kaitseolukorra tekkimisel selle lahendamine. Kaitseolukorra lahendamine eeldab paljude asutuste ja isikute koostööd, mistõttu on oluline kindlaks määrata, kes on asutus, kes keskselt juhib kaitseolukorra lahendamist operatiivtasandil. Valitsuse korralduses saab määrata, et kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud sõjaseisukorra lahendamisel, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni korraldamisel on kaitseolukorra lahendmaist juhtivaks asutuseks Kaitsevägi ning kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra lahendamisel Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) või ka Kaitsepolitseiamet. Kaitseolukorras, kus ei ole veel väljakuulutatud erakorralist seisukorda või sõjaseisukorda, saab valitsus juhtivasutuse määrata vastavalt kaitseolukorra tinginud ajaoludele. Näiteks võib valitsus küberünnakute puhul juhtivaksasutuseks määrata Riigi Infosüsteemide Ameti. Üldjuhul peaks kaitseolukorra lahendamist juhtivaks asutuseks olema asutus, kelle pädevus on vastava olukorra lahendamine tavaolukorras. Kui olukorra lahendamist võiks oma pädevuse järgi juhtida mitu asutust, määrab valitsus juhtasutuseks selle, kellel on operatiivtasandil olukorra lahendamise koordineerimiseks parim võime ning kompetents, võttes vajaduse korral arvesse ka muid asjaolusid. Kaitseolukord annab asutusele täiendava pädevuse ja volitused. Juhtivastutus juhib kaitseolukorra lahendamist õigusaktides ja riigi kaitsetegevuse kavas sätestatu kohaselt (vt eelnõu § 21–24 juhtimisvolitusi). Kui peaministrile kuuluvad põhimõttelisemad, poliitilise kaaluga otsused, siis operatiivtegevust juhtivad valitsusasutused (nt PPA, Kaitsepolitsei, Kaitsevägi) tegutsevad vahetult ülesannete täitmise tasemel ning annavad aru nii kaitseolukorra juhile kui ka tavapärase teenistusliku alluvuse  54(340) raames ministrile, kelle valitsemisalas asutus tegutseb. Kaitseolukorra lahendamisel osalevad asutused täidavad oma ülesandeid oma pädevuse ja volituste piires, mis tulenevad muudest seadustest. Kui asutusel on oma valdkondliku eriseadusega antud õigus anda teistele asutustele ja isikutele korraldusi, kehtib selline korralduste andmise õigus ka kaitseolukorra lahendamisel. Seejuures on kaitseolukorra lahendamist juhtival asutusel aga erijuhtimisvolitused (vt eelnõu § 21 ja 24). Täpsema kaitseolukorra lahendamise juhtimise ja lahendamisel osalevate asutuste ja isikute koostöö korra kehtestab Vabariigi Valitsus riigi kaitsetegevuse kavaga (lõige 6). Sisuliselt määratakse riigi kaitsetegevuse kavaga, kuidas asutused oma ülesandeid koostöös täidavad. Kuivõrd sõjalise kaitse kohustus on Kaitseväel, siis sõjaseisukorras saab juhtivasutuseks olla üksnes Kaitsevägi, mistõttu on see ka sõnaselgelt eelnõus sätestatud. Erakorralises seisukorras on põhivastutus Siseministeeriumi valitsemisalal, mistõttu erakorralises seisukorras on juhtivasutuseks siseministri määratud asutus, kelleks on eelduslikult Politsei ja Piirivalve Amet, kellel on vajalikud juhtimisstruktuurid ja võime sellise mastaabiga olukorra lahendamiseks ja selle lahendamise korraldamiseks. Selleks et riigi struktuurid suudaksid ohtude eskaleerumisel paindlikult ja kiiresti reageerida, on peamine eesmärk kujundada rahu- ja mitterahuaegne juhtimissüsteem ja -struktuur võimalikult sarnaseks. Eelnõu sõnastuse puhul on lähtutud põhimõttest, et kaitseolukorras ei tohiks toimuda suuri muudatusi riigi juhtimises ning juhtimine on viidud võimalikult madalale tasemele. Selle eeldus on, et tavaolukorras riigi juhtimiskorraldus, sealhulgas alluvussuhted ja haldusesisene koostöö, toimib ja on selge. Eelnõu paragrahv 19 koos järgnevate juhtimisvolituste paragrahvidega 20–24 loob selge riikliku juhtimisstruktuuri, allutab kaitseolukorra lahendamise kindlatele otsustustasandile, kõrvaldab topeltpädevusest tulenevad vastuolud ning võimaldab haldusesisest kiiret ülesannete andmist, vahendite ümberjaotamist ja kaasamist (vt joonis 2). Vabariigi Valitsus Riigikantselei Peaminister Korraldused Kaitseolukorra Kaitseolukorra Kaitseolukorra lahendamist juhtiv lahendamist juhtiv lahendamist juhtiv asutus – VV Korraldused asutus (ErS) – asutus (SõjaS) - määratud siseministri Kaitsevägi määratud Korraldused Korraldused Korraldused Avaliku halduse ülesandeid täitvad asutused ja isikud (täidesaatva riigivõimu asutused, KOV, av.õ ja era.õ jur. isikud) + põhiseaduslikud institutsioonid Joonis 2. Juhtimine kaitseolukorra lahendamisel  55(340) Kuna eriolukorra võib välja kuulutada loodusõnnetusest, katastroofist või nakkushaiguse levikust tuleneva hädaolukorra lahendamiseks, siis lõike 5 kohaselt kaitseolukorraga samal ajal toimuvat hädaolukorda lahendatakse hädaolukorra seaduses sätestatud korras. Tegemist on õigusselgust loova sättega, kuna on võimalik, et kõrvuti kaitseolukorra lahendamisega tuleb lahendada ka hädaolukorda (sh hädaolukorra lahendamiseks väljakuulutatud eriolukorda). § 20. Teenistuslik alluvus ja vaidluste lahendamine kaitseolukorra ajal Paragrahv 20 sätestab teenistusliku juhtimise korralduse kaitseolukorra lahendamise ajal. Täidesaatva riigivõimu asutused paiknevad Eesti avaliku halduse organisatsioonis hierarhiliselt. Alluvuspõhimõte väljendub haldusekandja sisemises ülesehituses. Oma olemuselt on alluvuspõhimõte tegelikult juhtimisprintsiip, s.t iga kõrgemalseisev astus juhib ja vastutab oma haldusalas tegutsevate asutuste ja isikute eest (vt VVS § 93 lg 1 ). Ministeeriumid ja Riigikantselei on kõrgemad valitsusasutused, mis teostavad täidesaatvat riigivõimu. Riigikantselei ja ministeerium allub vahetult Vabariigi Valitsusele. Ministeeriumile alluvad tema valitsemisalas olevad ametid ja inspektsioonid ning muud riigiasutused (VVS § 46 lg 2). Hallatavad asutused on valitsusasutuse haldamisel. Ametite ja inspektsioonide alluvuses on nende kohalikud asutused (iseseisvad regionaalsed üksused). Alluvusest tulenevalt on valitsusasutused aruandekohustuslikud Vabariigi Valitsuse või vastava ministri või riigisekretäri ees, kes suunab ja koordineerib nende tegevust ning teostab nende üle seaduses sätestatud korras teenistuslikku järelevalvet (VVS § 41 lg 1). Teenistuslikust alluvusest tuleneva teenistusliku järelevalve käigus teostatakse järelevalvet asutuse tegevuse seaduslikkuse (õigusaktidest kinnipidamise kontroll) ja otstarbekuse (eesmärkide täitmine ja selleks kulunud ressursside kasutus jne) tagamiseks (VVS § 93 lg 1). Teenistuslikku järelevalvet iseloomustab otsese sekkumise õigus kõrgemalseisva asutuse või organi poolt. Järelevalve teostaja võib teha ettekirjutuse akti või toimingu puuduste kõrvaldamiseks; peatada toimingu sooritamise või akti kehtivuse; tunnistada akti kehtetuks (VVS § 93 lg 2). Teenistusliku järelevalve teostamise kohustus on pandud ministrile järgmiselt: minister valvab ministeeriumi struktuuriüksuste, ministeeriumi valitsemisala valitsusasutuste ja nende ametiisikute, samuti muude ministeeriumi hallatavate riigiasutuste tegevuse seaduslikkuse ja otstarbekuse üle (VVS § 95 lg 1). Minister ise vastutab parlamendi ees nii talle alluva ministeeriumi kui ka ministeeriumi valitsemisala asutustes toimuva eest. Ameti ja inspektsiooni peadirektor teostavad teenistuslikku järelevalvet ameti ja inspektsiooni kohalike asutuste ja nende ametiisikute tegevuse üle ministri poolt määratud ulatuses ja korras (VVS § 96 lg 1). Alluvussuhtest tulenev teenistuslik järelevalve tagab poliitilise kontrollimehhanismi kogu täidesaatva riigivõimu üle. VVS § 41 lõikes 4 on sätestatud, et valitsusasutused põhinevad ainujuhtimisel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Eeltoodust tuleneb, et kõik valitsusasutuse juhid saavad kehtestada iseseivalt asutuse ülesannete täitmisega seotud korralduse (teenistuslik korraldus) ning üldjuhul puudub ka kõrgemalseisval asutusel või organil asutuse teenistuslikku juhtimisse sekkumise õigus – seda saab teha üksnes järelevalve käigus, mis saab piirduda õiguspärasuse ja otstarbekuse kontrolliga. Töötaja ja ametnik allub teenistuslikult teenistusülesannete täitmisel nii vahetule kui kõrgemalseisvale juhile (asutusejuht) (ATS § 51 lg 3). Kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erikorrad nõuavad asutuste kiiret koordineeritud koostööd ja mitme valitsusasutuse pädevusse kuuluva haldusülesande täitmist, milleks võib olla vajalik anda korraldusi ministeeriumi valitsemisalast või asutuse tegevusvaldkonnast väljapoole ning seetõttu teostada ka erandlikus korras korralduste täitmise üle järelevalvet.  56(340) Eelnõuga sätestatakse erandlik teenistusliku juhtimise ja järelevalve pädevus (vt ka eelnõu §-d 21–24). Eelnõu paragrahvi 20 lõike 1 järgi allub kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus kaitseolukorra juhile ning on tema ees aruandekohustuslik. Peaministri ja kaitseolukorda lahendamist juhtiva asutuse vahel tekib tavapärasest erinev teenistuslik alluvus. Erandliku alluvusega kaasneb kaitseolukorra juhil erandlik teenistusliku järelevalve pädevus kaitseolukorra lahendamist juhtiva asutuse üle. Näiteks kui kaitseolukorra lahendamist juhtivaks asutuseks on Politsei ja Piirivalveamet, kes tavapäraselt allub Siseministeeriumile ja annab aru siseministrile, siis kaitseolukorras kaitseolukorra lahendamise juhtimisel allub politsei peaministrile. Ainult nii on võimalik juriidiliselt tagada, et kaitseolukorra lahendamist puudutavates küsimustes tuleb PPA-l lähtuda peaministri korraldustest. Peaministri korraldused on ülimuslikud siseministri korralduste ees. See tagab ka vastavalt demokraatia põhimõttele selguse küsimuses, millisel Vabariigi Valitsuse liikmel lasub vastutus parlamendi ees. Seejuures säilib ka tavapärane valdkonna eest vastutava ministri ja valitsusasutuse alluvussuhe. Tavaolukorras on minister valitsuse liige (PS-i § 88) ning ministeeriumi ja selle valitsemisala juht (PS-i § 94 lõige 2), kes allub peaministri juhtimisele (PS-i § 93, VVS-i § 36 lõike 2 punkt 4), valitsuse suunistele (PS-i § 87 punkt 2), vastutab valitsuse kujundatud poliitika elluviimise eest oma valitsemisalas ning on aruandekohustuslik valitsuse, peaministri ja Riigikogu ees (VVS-i § 36 lõike 2 punkt 3 ja § 49 lõike 1 punkt 13, PS-i § 74). Ministri pädevuses on korraldada temale alluva ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvaid küsimusi. Ministril on võimuvolitused tema valitsemisalasse kuuluvate asutuste ja küsimuste korraldamiseks ning ei vaja selleks erivolitusi. Ministri pädevus kaitsolukorra ajal ei muutu. Ministri ja peaministri poolt samal ajal vastukäivate korralduste andmise vältimiseks on eelnõu lõikes 3 sätestatud, et ministril tuleb viivitamata informeerida kaitseolukorra juhti mistahes kavatsustest ja meetmetest ministri valitsemisalas, mis võivad mõjutada kaitseolukorra juhi korraldusi või kaitseolukorra lahendamise ühtsust. Seeläbi on tagatud ühtne infoväli kaitseolukorra lahendamisest ning selle pinnalt saab teha uusi juhtimisotsuseid, kui see peaks osutuma vajalikuks. Lõige 2 sätestab, et kaitseolukorra juht kontrollib kaitseolukorra lahendamist juhtiva asutuse tegevuse õiguspärasust ja otstarbekust ehk teostab tema üle teenistuslikku järelevalvet. Tegemist on erandliku sekkumisvolitusega, kuivõrd kaitseolukorra juhile peab jääma võimalus hinnata kaitseolukorra lahendamist juhtiva asutuse tegevuse õiguspärasust ja otstarbekust. Haldusülesande täitmist saab pidada õiguspäraseks, kui seda on tehtud pädeva haldusorgani poolt täitmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalselt, kaalutlusvigadeta ja kooskõlas menetlusnormidega ning selle kohta koostatud dokument vastab vorminõuetele. Haldusülesande täitmist saab pidada aga otstarbekas, kui see on eesmärgipärane. Haldusülesande täitmine on eesmärgipärane eelkõige, kui see vastab järgmistele tingimustele: 1) on kooskõlas Vabariigi Valitsuse või ministeeriumi realiseeritava poliitikaga; 2) on kooskõlas haldusekandja arengukava, täitmisplaani, eelarvestrateegia ja eelarvega; 3) on säästlik, tõhus ja mõjus seaduse või selle alusel määratud eesmärgi suhtes; 4) on kooskõlas avalike huvidega. Kaitseolukorra juht võib panna teenistusliku järelevalve läbiviimise kohustuse ministrile või ametiisikule. Nii näiteks võib peaminister panna selle kohustuse riigisekretärile või ministrile, kellele tavapäraselt kaitseolukorra lahendmaist juhtiv asutus allub. Selline paindlikkus võimaldab kontrollimisega tegeleda sisulisemalt ning hinnata vahetumalt ülesannete täitmise eesmärgipärasust, proportsionaalsust jne. Eelnõu lõike 4 järgi lahendab kaitseolukorra juht ehk peaminister riigi avaliku halduse ülesannete jaotuse ja täitmisega seotud vaidlused eri valitsemisaladesse kuuluvate  57(340) valitsusasutuste, valitsusasutuste ja kohalike omavalitsuste või muude avaliku võimu kandjate vahel alluvuse korras. Halduskandjatel on ensekorraldusõigus, s.t võim asutuste ja üksuste moodustamise üle, võim protsesside üle, võim ressursside üle. Halduskandja enesekorraldusõigusesse on üldjuhul keeletud sekkuda. Haldusülesannete täitmise kontroll toimub kas teenistusliku (VVS §-d 93 –101) või haldusjärelevalve käigus (VVS §-d 751 –753). Sättega on loodud sõnaselgelt erikord VVS § 101 lõikes 3 sätestatust, mille kohaselt erinevatesse valitsemisaladesse kuuluvate riigiasutuste õiguslikud vaidlused lahendavad asjaomased ministrid ning kokkuleppe mittesaavutamisel lahendab vaidluse Vabariigi Valitsus. Vaidluste lahendamine valitsuse tasandil oleks kaitseolukorras liiga aeganõudev ning üksikute ülesannete täitmise või pädevusvaidluste lahendamine koormaks valitsust üleliia, võttes arvesse kaitseolukorra faktilist tõsidust. Kohaliku omavalitsuse üksused ja muud avaliku võimu kandjad, kes saavad korraldusi kaitseolukorra juhilt või juhtivasutuselt neile pandud riigi haldusülesannete täitmiseks, muutuvad osaks riigi haldusorganisatsioonist ning neile kohaldub lõikes 4 sätestatud erandlik alluskord. § 21. Kaitseolukorra lahendamist juhtiva asutuse juhtimisvolitused kaitseolukorra ajal Paragrahv 21 sätestab kaitseolukorra lahendamist juhtiva asutuse juhtimisvolitused kaitseolukorra ajal. Kaitseolukorra lahendamisel täidavad asutused tulenevalt ülesannete jätkuvuse pritsiibist samu ülesandeid nagu tavapäraselt. Kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus võib igal ajal anda riigi täidesaatva riigivõimu asutusele, omavalitsüksusele või muule avaliku võimu kandjale või haldusülesannet täitma volitatud füüsilisele või eraõiguslikule juriidilisele isikule või põhiseaduslikele institutsioonidele või vahetult nende ametnikele ja töötajatele kaitseolukorra lahendamiseks vajalikke juhiseid. Sellele lisandub volitus anda siduvaid korraldusi, mis on vajalikud kaitseolukorra lahendamiseks. Kuivõrd tavapäraselt ei saa haldusesiseseid korraldusi anda väljapoole üldist alluvust, siis tuleb see õigusaktiga ette näha. Siseakti andmine ei nõua volitusnormi, kuid pädevusnorm siseakti andmiseks peab olema siiski piisavalt selge. Seda põhimõtet on eelnõus ka järgitud. Kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus võib anda riigi täidesaatva riigivõimu asutusele, kohaliku omavalitsuse üksuse asutusele või muule avaliku võimu kandjale korraldusi kaitseolukorra lahendamiseks (lõige 1). Lisaks võib korralduse anda ka haldusaktiga või halduslepinguga või seadusega haldusülesannet täitma volitatud füüsilisele või eraõiguslikule juriidilisele isikule (lõige 2). Lõike 3 kohaselt võib põhiseaduslikele institutsioonidele, ministeeriumitele ja julgeolekuasutustele anda korralduse juhul, kui sellega ei sekkuta nende põhiülesannete täitmisesse. Näiteks võib korraldusi olla vaja anda põhiseaduslike institutsioonide turvalisuse tagamiseks (evakueerumiseks, turvalisuse tagamiseks jne). Põhiseadusliku institutsiooni, ministeeriumi ja julgeolekuasutuse suhtes on korralduse andmise võimalused piiratumad. Põhiseaduslike institutsioonide puhul ei ole tegemist Vabariigi Valitsuse kui täidesaatva riigivõimu esindaja enesekorraldusliku küsimusega. Ministeeriumitele ja julgeolekuasutustele peaks olema välistatud selliste korralduste andmine, millega sekkutakse nende põhiülesannete täitmisesse tulenevalt nende poolt täidetavate ülesannete iseloomust (poliitika kujundamine, jälitustegevus jne). Arvestades, et korralduse andmise pädevus on antud kaitseolukorra lahendamist juhtivale asutusele, siis võib asutus teha sisevolituse, et määrata asutuses kindlaks, kes kaitseolukorra lahendamist juhtiva asutuse töötavatest või sinna nimetatud ametiisikutest on volitatud tema nimel korraldusi andma. Kaitseolukorra lahendamist juhtiva asutuse korraldus ei ole korraldus haldusmenetluse seaduse mõistes, kuna tegemist on haldussisese siseaktiga (internne akt). Siseakt on õigusakt, millel ei ole vahetult haldusest väljapoole suunatud mõju. Muidu on asutustel enesekorraldusõigus, kuid arvestades, et riigikaitsefunktsioon on riigiülesanne (kaitseolukorra lahendamine on riigielu  58(340) küsimus), siis muutuvad kohaliku omavalitsuse üksuse asutused ja teised avalikke ülesanded täitvad isikud materiaalse staatuse poolest selgelt riigi täitevvõimu osaks. Lõike 4 kohaselt tuleb korraldus täita viivitamata, kuid hiljemalt kaitseolukorra lahendamist juhtiva asutuse määratud tähtaja jooksul. Seeläbi on korralduse täitmine ka hiljem kontrollitav. Eelnõu ei näe otseselt ette nõudeid korraldusele, kuid vaatamata sellele tuleks eelistada korralduse kirjalikku vormi, kuna selliselt saab tagada tõhusama korralduse täitmise kontrolli. Eelistada tuleks korralduse suulist vormi, kui kaitseolukorra lahendamiseks antud korraldust tuleb asuda täitma viivitamata. Lõikes 1 sätestatud kaitseolukorra lahendamiseks antav kirjalik korraldus võiks soovituslikult sisaldada järgmisi andmeid: 1) adressaat, kellele korraldus on suunatud; 2) andmed korralduse objektiks oleva haldusakti või toimingu kohta; 3) korralduse resolutiivosa; 4) korralduse täitmise tähtaeg; 5) põhjendus korralduse objektiks oleva haldusakti või toimingu õigusvastasuse kohta või õigusvastasuse ja ebaotstarbekuse kohta; 6) korralduse tegemise kuupäev ning korralduse tegemiseks volitatud isiku nimi ja allkiri. Võrreldes eelnõu kehtiva RiKSiga, siis on eelnõus täpsustatud ja selgelt eristatud pädevused (vt eelnõu § 19 selgitus) ja volitused, et tagada õigusselgus. Pädevusnormid määravad ära selle, milliseid ülesandeid peab üks või teine haldusorgan täitma ehk kes on õigustatud ja kohustatud mingis valdkonnas otsustust langetama. Volitusnormiga luuakse õiguslik alus haldusorganile riivata isiku põhiõigusi ja -vabadusi. Volitusi oma sisult muudetud ei ole, kuid on oluliselt täpsustatud, et võimalikult vähe sekkuda asutuste enesekorraldusõigusesse. Lisaks on asutustele antud võimalus proportsionaalsuse tagamiseks endal viivitamata või korralduses märgitud tähtpäevaks korraldus täita. Lisaks võib lõike 7 järgi kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus kaitseolukorra lahendamiseks otsustada riigivara üleandmise või ajutise kasutusse võtmise vastavalt riigivaraseaduses sätestatule. Eelnõu §-ga 164 täiendatakse kehtiva riigivaraseaduse §-i 11 riigivara üleandmise ja ajutisse kasutusse võtmise erisätetega olukorraks, kus vara on vaja hädaolukorra või kaitseolukorra lahendamiseks, sealhulgas riigikaitseülesannete täitmiseks. Erivolitus on antud Kaitseväe juhatajale: ta võib peatada lahingutegevuse, kehtestades või sõlmides relvarahu ja katkestades kehtestatud või sõlmitud relvarahu, kui vastane oma tegevusega ei täida selle tingimusi. Vastava volituse võib Kaitseväe juhataja anda ka ülemale. Sarnane säte on ka kehtiva RiKS § 18 lg 4 punktis 2. Võrreldes RiKSiga on eelnõus Kaitseväe juhataja volitusi õigusselguse huvides täpsustatud, mõisteid vaherahu ning relvarahu. Esimene neist tähistab esialgset eelkõige poliitilist kokkulepet relvakonflikti lõpetamiseks, teine on eelkõige sõjaline otsus lahingutegevuse ajutiseks peatamiseks, nt. langenute kogumise või sõjavangide vahetamise eesmärgil. § 22. Kaitseolukorra juhi juhtimisvolitused kaitseolukorra ajal Paragrahv 22 sätestab kaitseolukorra juhi juhtimisvolitused kaitseolukorra ajal. Eelnõu kohaselt on kaitseolukorra juhiks peaminister. Kaitseolukorra juhi ülesanne on tagada Vabariigi Valitsuse tegevuse ühtsus kaitseolukorra lahendamisel. PS § 93 sätestab, et peaminister esindab Vabariigi Valitsust ja juhib selle tegevust. „Vabariigi Valitsuse keskne liige on peaminister, kelle peamine ülesanne on valitsuse esindamine ja selle tegevuse juhtimine. Valitsuse juhtimine  59(340) ei piirdu valitsuse istungite juhatamisega (valitsuse formaalne juhtimine), vaid peaminister on ennekõike valitsuse poliitika sisuline juht“.43 Praktikas peetakse peaministri oluliseks ülesandeks hoida valitsust koos ja tagada tema töövõime. Seega võib öelda, et peaminister on nii valitsuse juht, moodustaja kui hoidja44. Sisuliselt on see ka tavapäraselt peaministri ülesanne ning kaitseolukorra lahendamisel on sellel veel eriti oluline tähendus, et valitsus oleks sellel oluliselt hetkel ühtne, et valitsuse töövõime ei ole kaitseolukorra lahendamisel kuidagi häiritud. Lõike 1 kohaselt peaministrile kui kaitseolukorra juhile on samuti antud volitus igal ajal anda § 21 lg-s 1 sätestatud korraldus kaitseolukorra lahendamist juhtiva asutuse asemel. Nimetatud juhul tagab korralduse täideviimise kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus, rakendades vajadusel kõnesolevas seaduses sätestatud volitusi. Seega ehkki kaitseolukorra juht saab anda vahetult korraldusi, siis selle täitmine volitatakse kaitseolukorra lahendamist juhtivale asutusele. Eelnõu lõige 2 sätestab, et kaitseolukorra ajal võib kaitseolukorra juht anda ministrile korraldusi kaitseolukorra lahendamiseks tema vastutusvaldkonnas. Tavapäraselt peaminister kui kaitseolukorra juht ei anna ministrile korraldusi, vaid ta annab suuniseid. PS § 94 kohaselt minister juhib ministeeriumi, korraldab ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvaid küsimusi. Minister ei ole oma tegevuses täiesti iseseisev. Ministeerium on valitsusasutus ning allub valitsuse suunamisele ja koordineerimisele. Valitsuse liikmena peab minister arvestama, et valitsuse tegevust juhib peaminister. Minister vastutab oma tegevuse eest peaministri, valitsuse ja Riigikogu ees.45 Peaminister juhib valitsuse tegevust poliitika kujundamisel ja elluviimisel. Tema ülesanne on kindlustada, et valitsuse poliitika on kindlaks määratud ja ellu viidud. Valitsuse poliitika peamiste seisukohtade määramise pädevus kuulub tavaolukorras Vabariigi Valitsusele kui kollegiaalorganile. Peaministril puudub tavaolukorras õigus anda ministritele korraldusi küsimustes, milles valistus ei ole seisukohta kujundanud või otsust teinud.46 Eelnõu kohaselt antakse peaministrile kui kaitseolukorra juhile õigus anda ministrile siduvaid korraldusi. Ministril tuleb korraldus täita oma valitsemisalas iseseisvalt ning omal vastutusel. Kahtluse korral tuleb ministril küsida kaitseolukorra juhi seisukohta. Kaitseolukorra juhil on õigus ja kohustus kontrollida nimetatud korralduste täitmist. Kui ministri arvates tuleb korraldust täiendada või muuta, siis tuleb tal selleks kaitseolukorra juhile esitada vastavasisuline ettepanek koos põhjendusega. Peaministri korralduste andmise volitus on seotud peaministri pädevusega koordineerida kaitseolukorra lahendamist ja tagaa valitsuse tegevuse ühtsus. § 23. Vabariigi Valitsuse juhtimisvolitused kaitseolukorra ajal Paragrahv 23 sätestab Vabariigi Valitsuse juhtimisvolitused kaitseolukorra ajal. Vabariigi Valitsus on kollegiaalne organ, kes peamiselt suunab ja koordineerib valitsusasutuste tegevust. Valitsuse liikmeteks on peaminister ja ministrid ning neil on hääleõigus otsuste tegemisel. Seega valitsus peab otsuseid tegema kollegiaalselt. Vabariigi Valitsuse juhtimisvolitused kaitseolukorra ajal on tulenevalt riive ulatusest jaotatud selliselt, kas tegemist on kaitseolukorraga, kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra või sõjaseisukorraga või üksnes sõjaseisukorraga. Seega tulenevalt ohust lisanduvad volitused ning sel viisil on tagatud proportsionaalne tasakaal tõrjutava ohuga. 43 Eesti Vabariigi Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne. § 93 kommentaarid, punkt1. Kättesaadav: https://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&ptid=102&p=93 44 Ibid. 45 Eesti Vabariigi Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne. § 94 kommentaarid, punkt 1 Kättesaadav: https://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&ptid=103&p=94 46 Eesti Vabariigi Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne. § 93 kommentaarid, punkt 2 ja 3. Kättesaadav: https://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&ptid=102&p=93  60(340) Vabariigi Valitsus peab arvestama ja järgima Riigikogu seisukohti ja otsuseid olulistes riiklikes sise- ja välispoliitilistes küsimustes. Kui tavapäraselt valitsus koostab riigieelarve eelnõu ja esitab selle Riigikogule, korraldab riigieelarve täitmist ning esitab Riigikogule riigieelarve täitmise aruande, siis kaitseolukorra ajal lisandub Vabariigi Valitsusele volitus otsustada vajaduse korral selle rakendamine kuni Riigikogu poolt küsimuse otsustamiseni riigieelarve seaduses sätestatud korras. Samuti on Vabariigi Valitsusel õigus otsustada kasutusele võtta riigi kaitsetegevuse kava alusel moodustatud varu. Kui HOSi alusel on moodustatud riigi tegevusvaru, siis selle kasutamine kaitseolukorras toimub vastavalt HOSis ja selle rakendusaktides sätestatud tingimustele ja korrale. Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal lisanduvad Vabariigi Valitsusele volitused, mis võimaldavad sekkuda asutuste ja isikute enesekorraldusõigusesse. Seepärast nähakse need volitused ette üksnes erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal, kus need on põhjendatud ja vajalikud ehk proportsionaalsed seatud eesmärgiga. Seega võib Vabariigi Valitsus erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal lisaks kaitseolukorra ajaks ette nähtud volitustele: 1) otsustada peatada Vabariigi Valitsuse, ministri, valla- ja linnavolikogu ning valla- ja linnavalitsuse määruse täitmise või kehtivuse, kui see takistab vahetult kaitseolukorra lahendamist; 2) otsustada tunnistada kehtetuks kaitseolukorra ajal antud ministri, valla- ja linnavolikogu ning valla- ja linnavalitsuse määruse, kui see takistab vahetult kaitseolukorra lahendamist. Oma olemuselt on tegemist kiiret sekkumist vajavate volitustega, kus peamiselt ei ole tegemist tavapärase alluvussuhtega. Samas kaitseolukorra lahendamine on selline riigielu küsimus, kus see võib osutuda hädavajalikuks. Vastavad volitused on valitsusel ka kehtiva RiKS § 18 lg 1 punkti 4 alusel. Vabariigi Valitsusel on valitsuse, ministri, valla- ja linnavolikogu ning valla- ja linnavalitsuse määruse täitmise või kehtivuse peatamisel kaalutlusõigus. Valitsus saab lähtuvalt asjaoludest otsustada määruse täielikult või üksnes osaliselt peatamise. Määruse saab osaliselt või täielikult peatada kuni erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra lõppemiseni. Määruse kehtivuse või täitmise peatamise korral ei tule määrusest õigusi ega kohustusi. Pärast erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra lõppemist jätkub määruse täitmine ja selle kehtivus. Vabariigi Valitsus võib otsustada tunnistada kaitseolukorra ajal antud ministri, valla- ja linnavolikogu ning valla- ja linnavalitsuse määruse täielikult kehtetuks või üksnes mõne sätte (osaline kehtetus). Määrus ja selle sätted evivadb toimet seni, kuni teda ei ole kehtetuks tunnistatud. Kehtetuks tunnistatud määrused või selle sätted ei oma õigusjõudu ka pärast erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra lõppemist. Vältimaks võimalikku õiguskorras tekkivat vaakumi pärast erikorra lõppemist, on valitsusele antud volitus tunnistada kehtetuks üksnes neid määrusi, mis on antud kaitseolukorra ajal. Sõjaseisukorra ajal võib Vabariigi Valitsus lisaks eeltoodule kehtestada ja sõlmida vaherahu või sõlmida rahulepingu ning esitada selle Riigikogule ratifitseerimiseks ning anda Kaitseväele korralduse peatada lahingutegevus, kehtestades või sõlmides relvarahu, või katkestada kehtestatud või sõlmitud relvarahu, kui vastane oma tegevusega ei täida selle tingimusi. Seejuures tähistab väljend „peatada lahingutegevus“ relvarahu loogilist järeldust, mitte relvarahu järgimisest eraldiseisvat korraldust Kaitseväele lahingutegevuse peatamiseks. Vastavad volitused on valitsusel ka kehtiva RiKS § 18 lg 1 punktide 2 ja 3 alusel.  61(340) § 24. Kaitseolukorra lahendamiseks antud korralduse täitmine Paragrahv 24 sätestab kaitseolukorra lahendamiseks antud korralduste täitmise. Kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus või kaitseolukorra juht teeb korralduse adressaadi suhtes haldussisest järelevalvet (haldusülesande täitmise kontroll väljaspool alluvuse korda) arvestades. Lõige 1 näeb ette võimaluse, et kui kaitseolukorra lahendamist juhtiva asutuse või kaitseolukorra juhi antud korraldus on jäetud tähtpäevaks täitmata, täidab kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus või kaitseolukorra juht korralduse selle adressaadi asemel ise (nt annab ise vajaliku haldusakti). Seega esmaselt on korralduse adressaadile endale antud võimalus korraldus täita, kuid kui ta seda mingil põhjusel täita ei saa või soovi, siis on antud volitus vastavalt kaitseolukorra lahendamist juhtivale asutusele või kaitseolukorra juhile. Oma olemuselt on tegemist haldusesisese asendustäitmisega. Selliselt on tagatud piisav paindlikkus ja tõhus kaitseolukorra lahendamine, arvestades seejuures asutuste enesekorraldusõigust. Lõike 2 kohaselt võib kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus või kaitseolukorra juht ise anda korralduse, asutusele või isikule korraldust tegemata, kui tegemist on edasilükkamatu juhtumiga. Sellisel juhul teavitab kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus sellest viivitamata korralduse adressaati. Ehkki tulenevalt proportsionaalsuse printsiibist tuleb võimalikult vähe sekkuda asutuste ensekorraldusõigusesse, on teatud aja poolest kriitilistel hetkedel eelnõuga ette nähtud erisus. § 25. Täiendavate töö- ja teenistusülesannete täitmise kohustus Paragrahv 25 sätestab töötajatele ja ametnikele täiendavate töö- ja teenistusülesannete täitmise kohustuse panemise eriregulatsiooni. Riigikaitseõiguse muudatuste kontseptsiooni kooskõlastamisel esitas Siseministeerium ettepaneku, et regulatsiooni väljatöötamisel tuleks lahendada küsimus, kuidas saab kaitseolukorras kaasata riigisektoris töötavaid inimesi pikema aja vältel avaliku võimu teostamisse või selle toetamisse, kui nad ei tööta riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal. Teiseks tõi Siseministeerium välja, et kaitseolukorras peaks olema võimalik laiendada riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal töötava isiku riigikaitselisi ülesandeid väljapoole tema tavapärast töö- ja teenistussuhet ning tööandja tavapärast asukohta. Näiteks võib avaliku võimu teostamiseks või selle toetamiseks olla kaitseolukorras vaja rakendada Siseministeeriumis riigikaitselisel ametikohal töötav jurist tööle Riigikantseleis kas juristina või muul tööl, mida juristi kvalifikatsioon võimaldab tal teha. Vastavalt töölepinguseaduse (TLS) § 5 lg 1 punktidele 3 ja 8 lepivad töötaja ja tööandja töölepingu kirjalikus dokumendis kokku tööülesannetes ja töö tegemise kohas. Tööülesannete kirjeldus võib sisalduda ka ametijuhendis, mis on töölepingu lahutamatu osa. Seega töötajal on kohustus täita neid tööülesandeid ja selles asukohas, milles on kokku lepitud ja mis tulenevad töö iseloomust. Töötaja võib lähetada väljapoole töölepinguga ettenähtud töö tegemise kohta, kuid seda üksnes tööülesannete täitmiseks (TLS § 21 lg 1). Seejuures rasedat ja töötajat, kes kasvatab alla kolmeaastast või puudega last, võib töölähetusse saata üksnes tema nõusolekul, TLS § 12 kohaselt saab töölepingu tingimusi, sh kokkulepitud tööülesandeid, muuta üksnes poolte kokkuleppel. Samas ei pruugi iga tööülesanne sisalduda ametijuhendis, vaid võib tuleneda töö iseloomust või ka seadusest. Kui töötaja ja tööandja ei ole kokku leppinud uutes tööülesannetes, siis TLS § 17 lg 1 kohaselt peab tööandja korraldus olema seotud töölepingus, kollektiivlepingus või seaduses ettenähtud tööülesandega. Vastasel juhul on töötajal õigus sellest keelduda ning nimetatud korraldused on tühised (TLS § 17 lg 2). Tööandja võib töötajale  62(340) alati teha ettepanekuid tööülesannete muutmiseks, kuid töötajal ei ole kohustust nõustuda, välja arvatud juhul, kui korraldus tuleneb hädavajadusest (TLS § 17 lg 4). Hädavajadust eeldatakse eelkõige vääramatu jõu tagajärjel tööandja varale või muule hüvele tekkida võiva kahju või kahju tekkimise ohu korral. Eelkirjeldatud kahe näite korral ei ole tegemist TLS tähenduses hädavajadusega. Arvestades, et kaitseolukorra lahendamiseks on vaja kiiresti jaotada personali asutuste vahel ning suunata töötajaid eri asukohtadesse, ei piisa TLSis sätestatust. Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 51 lg 3 kohaselt peab ametnik juhinduma vahetu ja kõrgemalseisva juhi teenistusalastest juhistest ja korraldustest, samuti ametijuhendist. Ametijuhendis määratakse muu hulgas ametniku teenistusülesanded (ATS § 52 lg 1 p 1). ATS ei reguleeri erandliku teenistusliku alluvuse võimalust, st ametnikule korralduste andmist teise ametiasutuse poolt. Ametnik peab teenistus- ja usaldussuhte raames aitama kaasa ametiasutuse seadusest tulenevate ülesannete täitmisele (ATS § 51 lg 6). Ametnik ei pea ATSi järgi aitama kaasa teiste ametiasutuste ülesannete täitmisele, selleks ei saa teda ka sundida, kuivõrd ametijuhendit ei või ilma ametniku nõusolekuta muuta, kui muutuvad oluliselt ametniku teenistusülesanded või nende maht oluliselt suureneb (ATS § 52 lg 3 punktid 2 ja 4). ATS seob ametnikule teenistusülesannete andmise ametikohaga kindlas ametiasutuses. ATS § 53 kohaselt võib ametnikule anda vahetu juhi poolt täiendavaid ühekordseid teenistusülesandeid, mis ei tulene ametijuhendist ega õigusaktist, üksnes juhul, kui ametiasutuse töökoormus on ajutiselt suurenenud või kui see tuleneb hädavajadusest. Hädavajadust eeldatakse eelkõige vääramatu jõu tagajärjel ametiasutuse varale või muule hüvele tekkida võiva kahju või kahju tekkimise ohu korral. Kaitseolukorra lahendamisel ning ametnike teise ametiasutusse suunamise vajaduse tekkimisel ei ole tegemist olukorraga, mis kvalifitseeruks ATSi tähenduses hädavajaduseks. Sarnaselt töötajatega saab ametnikku lähetada väljaspool alalise ametikoha asukohta üksnes teenistusülesandeid täitma. ATSi sätestatud regulatsioonid ei sobi kaitseolukorras, kus personali on vaja kiiresti suunata teise asukohta või ametiasutusse teenistusülesandeid täitma. Paragrahvi lõike 1 järgi võib täidesaatva riigivõimu asutusega, kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutusega või muu avaliku võimu kandjaga töö- või teenistussuhtes olevale töötajale ja ametnikule anda täiendavaid ühekordseid töö- või teenistusülesandeid, mille täitmise kohustus ei tulene ametijuhendist, töölepingust ega õigusaktidest, kui see on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks. Tegemist on ATSi ja TLSi regulatsiooni erinormiga, mis võimaldab isikule panna täiendavaid töö- ja teenistusülesandeid, mis on vajalikud kaitseolukorra lahendamiseks. Täiendavaid ülesandeid on volitatud töötajatele ja ametnikele panema need täidesaatva riigivõimu asutused, kohaliku omavalitsuse üksuse asutused või muud avaliku võimu kandjad, kes ise osalevad kaitseolukorra lahendamisel, sh täites riigikaitseülesandeid, kui ka need, kellelt kaitseolukorra lahendamiseks abi palutakse (nt võimaldab see kaasata erinevate erialade eksperte ülikoolidest). Nimetatud täiendavad ülesanded pannakse riigikaitseseaduse alusel, mistõttu on tegemist õigusaktist tuleneva kohustusega, mis ei eelda eraldi töötaja või ametniku nõusolekut. Säilitamaks töö- või teenistussuhtest tulenevat teenistuslikku korraldust, võib täiendava töö- või teenistusülesande panna üksnes ametisse nimetamise ja töölepingu sõlmimise õigust omav isik või tema volitatud isik. Ametnikule või töötajale täiendavate ülesannete andmise volitus jääb üldjuhul ametiasutusele, kellega ametnikul või töötajale on vastavalt kas teenistus- või töösuhe. Isikule täiendavate ülesannete määramisel tuleb arvestada tema teadmisi ja oskusi, töökogemust ja ka terviseseisundit. Kui ametnikul või töötajal tuleb täiendavaid ülesandeid täita teises, tema ametikohaga mitteseotud asutuses või isiku juures, on ametisse nimetamise ja töölepingu sõlmimise õigust omaval isikul volitus määrata volitatud isik, kes saab anda ametnikule või töötajale vahetult täiendavaid ülesandeid. Ametnik või töötaja, kes täidab täiendavat töö- või teenistusülesannet teises ametiasutuses, on kohustatud täitma selle  63(340) ametiasutuse suuniseid ja korraldusi ulatuses, mis on vajalik täiendava töö- või teenistusülesande täitmiseks, ning järgima teise ametiasutuse töökorraldust. Näiteks olukorras, kus Kultuuriministeeriumi kommunikatsiooni valdkonnas tööl olevale ametnikule, kes ei tööta riigikaitselisel ameti- või töökohtal, antakse korraldus toetada Riigikantseleid kommunikatsioonitegevuses, on töö efektiivseks korraldamiseks mõistlik, et konkreetsed kommunikatsioonitegevusega seotud ülesanded määrab ametnikule Riigikantselei volitatud isik ning Kultuuriministeeriumi kantsler ei pea iga kord ametnikule korraldusi delegeerima. Silmas tuleb pidada, et ametniku teenistussuhe või töötaja töösuhe oma tegeliku tööandjaga ei katke – muutus toimub üksnes teenistuslikus korralduste andmise volitustes. Töötajale maksab töötasu ning ametnikule palka edasi tööandja, kellega töötajal on tööleping sõlmitud või kelle juurde on ametnik teenistusse nimetatud (lõige 3). Lõige 2 annab aluse saata ametnik või töötaja ilma tema nõusolekuta täiendavat töö- ja teenistusülesannet täitma teise ametiasutusse ning väljaspool tema alalist töö- või teenistuskohta. Erinevalt TLSist ja ATSist võib töötaja ja ametniku lähetuse otsustada ilma tema nõusolekuta. Töötajale ja teenistujale hüvitatakse lähetuse korral, millega kaasneb töö- ja teenistusülesannete täitmise kohustus väljaspool ametniku alalise ametikoha ja töötaja alalise töökoha kohaliku omavalitsusüksuse territooriumi, sõidu- ja majutuskulud (lõige 4). Täiendavate ülesannete panemisel tuleb arvestada olulisi asjaolusid, mis võivad takistada töötajal või ametnikul kohustuste täitmist (lõige 5). Sellisteks asjaoludeks, mida tuleks ülesannete panemisel arvestada ja kaaluda, on näiteks rasedus või alla kolmeaastase või puudega alaealise lapse kasvatamine, perekondlikud kohustused, mis võivad kaasa tuua pereliikmete hooldamiskohustuse täitmata jätmise. § 26. Palga ja töötasu maksmine kaitseolukorra ajal Paragrahvis 26 sätestatakse palga ja töötasu maksmise erisused kaitseolukorra ajal. Säte on sarnane kehtiva RiKS §-ga 49, mille kohaselt võib riigieelarvest rahastatav riigikaitseülesannetega asutus ja isik ühepoolselt vähendada ametniku palka ja töötaja töötasu, kui on täidetud järgmised tingimused: 1) tegemist on kõrgendatud kaitsevalmiduse või sõjaseisukorraga ning 2) riigi rahaliste võimaluste tõttu vähendatakse riigikaitseülesannetega asutuse ja isiku eelarvet ning samal ajal on vaja jätkata riigi toimimiseks vajalike ülesannete täitmist või teenuste osutamist. Kui isikud jätkavad kaitseolukorras töö- ja teenistusülesannete täitmist, sh ettenähtud riigikaitselisi töökohustusi, siis tuleb isikule kaitseolukorras, sh erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal jätkata põhipalga või seadusest tuleneva ametipalga või töölepingus ettenähtud töötasu maksmist. Paragrahv sätestab töötasu ja palga vähendamise võimaluse. Sätete eesmärk on tagada asutuste ja ettevõtete toimimine ka tulude ja eelarve vähenemise olukorras, kus ei ole enam võimalik tagada samaväärsete tasude väljamaksmist. Erinevalt RiKSist on eelnõu §-ga 26 antud kõigile asutustele ja isikutele volitus ühepoolselt vähendada ametniku palka ja töötaja töötasu. Palga ja töötasu vähendamiseks peab olema tegemist kaitseolukorraga ning sarnaselt RiKSiga peab kärbe olema põhjustatud riigieelarvest rahastatava asutuse ja isiku eelarve või tööjõukuludeks planeeritud finantsvahendite vähenemisest. Eelnõuga luuakse võimalus ka erakorralise seisukorra ajal palga ja töötasu vähendamiseks. Riigieelarvest rahastatava asutuse või isiku puhul ei ole töötajate ja ametnike  64(340) töötasu ja palga vähendamisel määrav, kas ta peab täitma riigikaitseülesandeid või mitte, vaid asjaolu, et tema eelarvet vähendatakse riigi rahaliste võimaluste vähenemise tõttu, sest riigieelarve vahendeid on vaja kasutada kaitseolukorra lahendamiseks, elanikkonna toimetulekuks või riigi eelarvelise jätkusuutlikkuse tagamiseks ehk riigi toimimiseks vajalike ülesanne täitmiseks või teenuste osutamiseks. Eelarve kärpimisega võib kaasneda vajadus ükskõik millisel riigieelarvest finantseeritaval asutusel palkade ja töötasude vähendamiseks. Riigieelarvest rahastatava asutuse ja isiku eelarve vähendamiseks tuleb eelnevalt muuta vastava aasta riigieelarve seadust. Asutus ja isik, kes ei ole riigieelarvest finantseeritav, võib ühepoolselt vähendada töötaja töötasu, kui tööjõukulude vähendamise põhjuseks on vajadus jätkata riigi toimimiseks vajalike ülesannete täitmist või teenuste osutamist hoolimata eelarve tulude vähenemisest. Tulude vähenemine võib olla tingitud nii vajadusest täita riigi määratud riigikaitseülesandeid kui ka muudest asjaoludest (nt eksport turgude äralangemine, tootmise peatumine, eraisikute raksused tasuda teenuste eest jne). Elutähtsa teenuse osutajal, kes peab täitma riigikaitseülesandeid, võib tekkida raskusi teenuse osutamisega, kui eraisikud ei suuda kriisi ajal enam teenuse eest tasuda täishinnas, mistõttu vähenevad ettevõtte tulud, aga kulud jäävad eelduslikult samaks või võivad veel suurenedagi, kui kriisi ajal on vaja osutada teenust suuremas mahus. Elutähtsa teenuse jätkumine (nt elekter, gaas, küte, joogivesi, side, tervishoiuteenus) on kogu riigi huvides, nii kriisi lahendamise kui elanikkonna igapäevase toimetuleku huvides. Palga ja töötasu ühepoolsel vähendamisel ei tohi ametniku palka ja töötaja töötasu vähendada võrdeliselt rohkem ja pikema aja jooksul, kui on vähenenud asutuse ja isiku eelarve ja on ammendunud teised võimalused eelarve kulude vähendamiseks. Näiteks kui asutuse eelarve tulude maht on taas samas suuruses, mis oli enne eelarve vähendamist, tuleks maksta ka palka ja töötasu samas suuruses – sel juhul ei ole põhjendatud jätkuvalt maksta palka ja töötasu vähem kui enne. Eelarve teiste kulude vähendamise võimaluste ammendumise all on mõeldud seda, et kui asutuse või isiku eelarves on võimalik kulusid kärpida muude kulude arvelt, näiteks koolituskulud, ürituste korraldamise kulud, teatud arenduskulud jne, siis peaksid nende kulude vähendamise võimalused olema enne ammendunud, kui minnakse vähendama töötasu- ja palgakulusid. Näiteks kui avaliku sektori puhul võib valitsus anda korralduse vähendada kõigi või mõne asutuse eelarvet mingi protsendi võrra, tuleks kärped teha eelkõige teiste tööjõukulude arvelt ja alles nende ammendumisel minna palku vähendama. Palga ja töötasu ühepoolsel vähendamisel ei tohi palk ja töötasu olla väiksemad kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäär. Vabariigi Valitsus kehtestab TLS § 29 lõike 5 alusel määrusega kindlale ajaühikule vastava töötasu alammäära. Pärast kaitseolukorra lõppemist tuleb asutusel ja isikul mõistliku aja jooksul ametniku palk ja töötaja töötasu taastada endises suuruses. Mõistlik aeg võib iga asutuse ja isiku puhul olla erinev, sest eri majandusharude kriisist väljumine võib toimuda erineva kiirusega. Tööandja peab palga ja töötasu taastama endises suuruses vastavalt võimalustele. Töötasu vähendamine on keelatud olukorras, kus ettevõtja soovib ettevõtte kasumit suurendada dividendide maksmise eesmärgil. Samuti ei või töötasu vähendada olukorras, kus ettevõtja kasutab eelarvevahendeid laenu andmiseks, sealhulgas tütar- või emaettevõtjale. Sätte eesmärk on vältida ettevõtjate kasumi suurendamist kriisiolukorras töötajate arvelt. Samas võib töötasu vähendada, kui laenu antakse riigile riigikaitseks vajalike kulude katteks või riik võtab välja riigikaitse kulude katmiseks tema omandis oleva ettevõtte kasumi. § 27. Tööaja erisused töökohustuse täitmisel  65(340) Paragrahv 27 sätestab riigikaitselise töökohustusega töö- ja ametikohal töötavate isikute tööaja erisused. Eelnõu lõike 1 järgi võib riigikaitselise töökohustusega töö- ja ametikohti omav asutus või isik kaitseolukorra ajal kehtestada töökohustust täitvale isikule töölepingu seaduses, avaliku teenistuse seaduses ja avaliku teenistuse eriliikide ametnikele kohaldatavates eriseadustes (nt PPV, PäästeS jt) sätestatust erineva tööajakorralduse ja erinõuded töö- ja puhkeaja ning valveaja kestusele, piirangud ööajale ning riigipühal tehtavale tööle. Riigikaitselise töökohustusega mittekoormatud isikute tööaega piirata ei või. Erinevalt kehtiva RiKS § 45 lõikest 1 hindab vajadust kehtestada tavapärasest erinevat tööajakorraldus riigikaitselise töökohustusega töö- ja ametikohti omav asutus või isik ise, mitte Vabariigi Valitsus. Asutuse ja isiku kohustus on täita talle määratud riigikaitseülesandeid. Asutus ja isik on võimelised kõige täpsemalt hindama, milline tööajakorraldus aitab kõige paremini kaasa kohustuste täitmisele ning piirab isikuid vähimal võimalikul viisil. Näiteks lühiajaline kriis ei pruugi kaasa tuua tööaja muutmise vajadust, sest kohustusi on võimalik täita ülesannete ja inimeste ümberjaotamisega. Samas võib nädal aega kestev kriis vajada intensiivsemat lähenemist kui kolmekuune. Eelnõu lõike 2 kohaselt peab tagama riigikaitselise töökohustusega isikule 24 tunni kohta vähemalt kuus tundi puhkeaega, millest neli tundi puhkeaega peab olema katkematu, ning seitsmepäevase ajavahemiku jooksul vähemalt 36 tundi järjestikust puhkeaega. Sätte eesmärgiks on tagada, et tööandjad võimaldaks töötajale taastumiseks piisavalt puhkeaega. Erisuste kehtestamisel tuleb tagada otsuse proportsionaalsus ning kaaluda, kas lähtuvalt olukorrast on vaja kehtestada minimaalne puhkeaja kohustus ehk kuus tundi, või on võimalik lubada töötajatele ka näiteks kaheksa tundi puhkeaega. § 28. Riigikaitselise töökohustusega isiku puhkuse katkestamine Paragrahvi 28 järgi katkestab erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamine kõigi riigikaitselise töökohustusega ameti- ja töökohal olevate isikute puhkused. Riigikaitselise töökohustusega isikud on kohustatud ilmuma töö- või teenistusülesannete täitmise asukohta viivitamata. Erandina on sätestatud perekonna ja alaealiste huvide kaitse eesmärgil, et erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamine ei katkesta rasedus- ja sünnituspuhkust, lapsendaja- ega lapsehoolduspuhkust. 4. peatükk Kaitseolukorra meetmed Riigi julgeolek on PSi põhimõtete kohaselt väärtus, mille kaitsmine annab legitiimse eesmärgi põhiõiguste piiramiseks nii rahuajal kui ka eriolukorras. Mõlemal juhul aga tuleb arvestada üldise seadusereservatsiooni ja proportsionaalsuse põhimõttega (PS § 11). Põhiõiguste ja -vabaduste piiramine on üldjuhul lubatav PSi II peatükis sätestatud tingimustel ja alustel. PS § 130 esimese lause kohaselt võib erakorralise või sõjaseisukorra ajal riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides seadusega ettenähtud juhtudel ja korras piirata isikute õigusi ja vabadusi ning panna neile kohustusi. Paragrahv 130 annab täiendavad alused paragrahvis loetlemata põhiõiguste piiramiseks. Paragrahvi teise lause kohaselt ei tohi piirata õigusi ja vabadusi, mis on sätestatud põhiseaduse §-des 8, 11–18, § 20 lõikes 3, §-des 22, 23, § 24 lõigetes 2 ja 4, §-des 25, 27, 28, § 36 lõikes 2, §-des 40, 41, 49 ja § 51 lõikes 1. Teise lause sõnastus „piirata ei tohi õigusi ja vabadusi” ei tähenda keeldu lauses nimetatud põhiõigusi üldse  66(340) piirata, vaid erandit esimesest lausest. Teises lauses loetletud õiguste piiramine on jätkuvalt lubatav II peatükis sätestatud tingimustel üldistel alustel.47 PS § 124 lg 1 sätestab Eesti kodaniku põhikohustuse kaitsta riiki. Põhikohustus on teataval määral põhiõiguse vastandiks. Nii võib tuginedes piiriklauslita põhiõiguste piiramise dogmaatikale tuletada ka PS § 124 lg-st 1, et põhiõigusi on riigikaitse eesmärgil võimalik piirata, kui see on vajalik muu põhiseaduslikku järku väärtuse või teise põhiõiguse kaitseks. Piirang on demokraatlikus ühiskonnas vajalik siis, kui see on püstitatud eesmärgi, ehk riigikaitse saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas.48 Eelnõuga on põhiõigusi ja -vabadusi piiratud üksnes juhul, kui piirangud on vältimatult vajalikud kaitsevalmiduse lahendamiseks. Kaitseolukord on kõigi käesolevas seaduses sätestatud põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete kohaldamise eeltingimuseks. Meetmete kehtestamisel on silmas peetud seda, et pelgalt kaitseolukord ei võimalda PSi teises peatükis sätestatust ulatuslikumat põhiõiguste ja -vabaduste piiramist, sest PSi tähenduses on tegemist rahuajaga. Seetõttu on 2. jaos sätestatud üksnes need meetmed, mille kehtestamise võimaluse puudumine võib olulisel määral takistada kaitseolukorra lahendamist. 3. jaos on sätestatud need meetmed, mis on lubatavad erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamisel ja mille põhiseaduslikuks aluseks on § 130 (vt lisa 2 volitused põhiõiguste ja -vabaduste piiramiseks). 1. jagu Isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete kohaldamine ning kaitsegarantiid § 29. Isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete kohaldamine Paragrahv 29 näeb ette üldised eelnõus sätestatud isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete kohaldamise põhimõtted, millega tuleb arvestada lisaks HMSis ja eriseadustes sätestatud põhimõtetele. Piiravateks meetmeteks on mistahes õigusakti alusel isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravad haldusaktid, toimingud ja halduslepingud (haldusaktid). Piiravateks meetmeteks on näiteks nii KorSi, PPVSi, PäästeSi, HOSi, TTKSi jne riikliku järelevalve meetmed kui ka eelnõus kaitseolukorra lahendamiseks ettenähtud meetmed. Kaitseolukorra meetmeks on üksnes kõnesoleva eelnõu alusel kohaldatav põhiõigusi ja -vabadusi piirav haldusakt. Kaitseolukorra meetmeteks on ka riigikaitselised kohustused, kui nimetatud kohustused pannakse haldusaktiga ning nendega piiratakse põhiõigusi ja -vabadusi. Erinevalt muudest piiravatest meetmetest on kaitseolukorra meetmed nähtud ette spetsiifiliselt kaitseolukorra lahendamiseks ning neid võib kohaldada kaitseolukorra ajal, sh teatud meetmeid üksnes kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal (nt avaliku ürituse ja koosoleku piiramine või teabe levitamise keelamine). Kaitseolukorra ajal kohaldatud kaitseolukorra meetmed on suunatud kaitseolukorra lahendamisele. Kaitseolukorra meedet ei saa kohaldada väljaspool kaitseolukorda ning kaitseolukorra meedet saab rakendada üksnes nii kaua, kui kehtib kaitseolukord. Kaitseolukorra üle otsustab Vabariigi Valitsus (vt eelnõu § 9 lg 1), v.a kui kaitseolukord loetakse tekkinuks automaatselt (vt eelnõu § 9 lg 4). Vabariigi Valitsus hindab süstemaatiliselt, kas kaitseolukorra asjaolud jätkuvalt esinevad. Kaitseolukord on aluseks kõigi kaitseolukorra meetmete 47 Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaanne. § 130 kommentaarid, punktid 1 ja 5. Kättesaadav: https://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&ptid=143&p=130 48 Paloma Krõõt Tupay. Analüüs „Põhiseaduse riigikaitse ja sellega seoses eriolukorra ja erakorralise seisukorra regulatsiooni muutmise vajadus, riigi erikordade tervikregulatsioon ja kõrgendatud kaitsevalmidus ning põhiõiguste piirangute määratletus ja proportsionaalsus“, 2017, lk 58.  67(340) rakendamisele, sest kaitseolukorra määratlemisega on tehtud kindlaks vajaliku ohu esinemine. Kaitseolukorra kehtestamine ohuhinnangute alusel asendab KorS § 24 lõikes 1 toodud ohuprognoosi nõuet49. Haldusorganile, kes meedet kohaldab, jääb diskretsioon abinõude valimisel. Samas tuleb arvestada, et kaitseolukord iseenesest ei ole kaitseolukorra meetme ega muu piirava meetme kohaldamise aluseks, vaid võimaldab kindlatel tingimustel piirata isiku põhiõigusi ja -vabadusi teatud tavapärasest olukorrast erineva ulatuse või intensiivsusega. Seega peab haldusorgan ka kaitseolukorra ajal pidevalt hindama, kas kaitseolukorra meetme või muu piirava meetme kohaldamise tingimused on täidetud. Kui need asjaolud on muutunud, siis on haldusorganil kohustus omal algatusel menetlus uuendada ning kaitseolukorra meetme või muu piirava meetme haldusakt peatada, muuta või kehtetuks tunnistada. Eelnõus sätestatakse kaitseolukorra meetmete kohaldamise õiguslikud alused. Kaitseolukord, sealhulgas erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamine, ei välista aga muu seaduse alusel piiravate meetmete jätkuvat kohaldamist. Kaitseolukorras võivad politsei ja muud korrakaitseorganid avaliku korra tagamiseks endiselt kohaldada KorSis ja eriseadustes sätestatud üld- ja erimeetmeid. Eelnõus eristatakse neid kaitseolukorra meetmeid, mida saab üksnes erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal kohaldada tulenevalt meetmete intensiivsest mõjust isikutele ja kogu ühiskonna toimimisele. Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal saab lisaks jätkuvalt kohaldada kõiki neid meetmeid, mis on lubatavad kaitseolukorras, hädaolukorras või korrakaitsesündmuse ajal, arvestades eelnõus sätestatud erisusi (vt joonis 2). Joonis 2. Piiravate meetmete kohaldamine 49 KorS § 24 lõike 1 järgi on korrakaitseorganil lubatud kohaldada riikliku järelevalve erimeedet ohu ennetamiseks, kui ohuprognoosile tuginedes saab pidada võimalikuks olukorda, mille realiseerumisel tekib oht.  68(340) Ühest küljest peaks olulisuse põhimõttest tulenevalt ulatuslike piirangute kehtestamise otsuse tegema täidesaatva riigivõimu kõrgeim tasand ehk Vabariigi Valitsus. Teisest küljest on kaitseolukorra lahendamine erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal olemuslikult aja poolest kriitiline tegevus. Eelnõu § 29 lõike 4 järgi võib Vabariigi Valitsus otsustada kaitseolukorra lahendamisel eelhaldusaktiga, et erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajaks sätestatud kaitseolukorra meetmeid võib kohaldada ning määrata meetmeid kohaldama volitatud haldusorganid. Vabariigi Valitsus legitimeerib oma otsusega selliste meetmete rakendamise, mille suhtes on seadusandja PSi II peatükis põhiõiguste ja -vabaduste puhul sätestatud piirangu alustele lisaks kehtestanud täiendavad piiranguklauslid (vrd PS §-dega 129 ja 130). Vabariigi Valitsus ei hinda oma eelhaldusaktis üksikute meetmete kohaldamise õiguspärasust konkreetse adressaadi suhtes. Vabariigi Valitsus otsustab meetmete üldise kohaldamise lubatavuse, tuginedes kaitseolukorra ajal eksisteerivatele üldistele asjaoludele (ohu suurus, piirangu vajalikkus olukorra lahendamisel, võimalike vähem piiravate meetmete kohaldamise võimalikkus jne). Vabariigi Valitsus teostab eelneva otsustusdiskretsiooni ning sõltuvalt olukorra iseloomust annab otsevolituse meetme kohaldamiseks. Näiteks võib ta volitada PPA peadirektorit vajaliku piirava meetme kohaldamise üle otsustamiseks konkreetse haldusakti adressaadi suhtes. Pädev ja Vabariigi Valitsuse poolt volitatud haldusorgan saab seejärel ilma täiendava Vabariigi Valitsuse kooskõlastuseta otsustada kaitseolukorra lahendamiseks vajalike piiravate meetmete kohaldamise. Lõikes 4 sätestatakse, et isikul ja asutusel on kohustus taluda tema suhtes kohaldatavaid kaitseolukorra meetmeid. Talumiskohustusele vastab eelnõus sätestatud haldusorganite õigus kohaldada kaitseolukorra meetmeid. Talumine seisneb nii meetme kohaldamise takistamata jätmises (passiivne kohustus) kui ka kaasaaitamises (aktiivse tegutsemise kohustus) meetme kohaldamisele ulatuses, milles see on asjaolusid arvestades mõistlik (nt isik tagab isikut tõendava dokumendi kaasaskandmise kohustuse täitmiseks dokumendi kehtivuse ja terviklikkuse, isik toimetab endale kuuluva sõiduki Kaitseväe määratud asukohta ning annab sõiduki Kaitseväe kasutusse jne). Talumiskohustuse täpne sisu sõltub meetmest, mida isiku suhtes kohaldatakse. Taluda tuleb kaitseolukorra meetmeid. Riikliku järelevalve meetmete talumise kohustus tuleneb KorS § 23 lõikest 3. Erinevalt KorSist ei ole eelnõus sätestatud, et taluda tuleb üksnes selliseid meetmeid, mida on kohaldatud seaduses sätestatud alustel ja korras. Kaitseolukorra meetme kohaldamise alused on kõik kehtestatud eelnõuga ning talumiskohustuse eelduseks on kehtiv haldusakt, millega meedet kohaldatakse. Kui isik või asutus ei täida kaitseolukorra meetme talumisest tulenevaid kohustusi, võib teha selle kohta isikule või konkreetsele asutusele ettekirjutuse ning rakendada haldussunnivahendeid (vt eelnõu § 110 selgitus). Ettekirjutus tähendab siin mistahes õigusakti, millega määratakse õiguslikult siduvalt kindlaks isiku või asutuse kohustused kaitseolukorra meetme talumisel. Seejuures säilib isikul ja asutusel haldusakti vaidlustamise ning tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise võimalus, kui ta peab meetme kohaldamise haldusakti õigusvastaseks. Kaitseolukorra ajal piiravate meetmete, st ka KorSi ja eriseadustes sätestatud riikliku järelevalve meetmete kohaldamisel ei tohi kalduda kõrvale rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetest, näiteks ebainimliku ja julma kohtlemise keelust (vt EIÕK art 3). Kuna rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni art 27 järgi ei tohi osalisriik viidata lepingu täitmata jätmise õigustusena oma riigisisesele õigusele, tuleb Eestil ka eriolukordades järgida välislepingutest tulenevaid kohustusi ning jääda põhiõiguste ja -vabaduste piiramisel lepinguga lubatud raamidesse. § 30. Proportsionaalsuse põhimõte Paragrahv 30 sätestab piiravate meetmete kohaldamiseks proportsionaalsuse põhimõtte.  69(340) Riigikaitseseadus on oluliselt suurema abstraktsuse astmega õigusakt, kui seda on teised seadused, kus on sätestatud ohutõrje meetmed (KorS, HOS, PPVS, PäästeS jt). Suurema abstraktsusastmega normid loovad ühelt poolt võimaluse paindlikult ja õigusriigile kohasel viisil riigikaitse teostamiseks, teiselt poolt aga toovad kaasa ohud, mis võivad tekkida kaalutlusvigadest võimuvolituste kasutamisel. Kaitseolukorra meetmed võimaldavad isiku põhiõigusi ja -vabadusi äärmiselt ulatuslikult riivata ning nende täitmise tagamiseks võib rakenda kõige intensiivsemaid haldussunnivahendeid, sh vahetut sundi. Kaalutlusõiguse teostamisel rakendatav proportsionaalsuse põhimõte on seetõttu kriisiolukorras keskse tähendusega. Proportsionaalsuse põhimõttel on oluline roll ühelt poolt indiviidi õiguste ja kohustuste tasakaalustamisel ning teiselt poolt avalike huvide ja riigivõimu erasfääri sekkumise lubatavuse hindamisel. Proportsionaalsuse põhimõte on kriteeriumiks avaliku võimu poolt taotletavate eesmärkide ja põhiõiguste piirangute kaalumisel. Seetõttu on peetud vajalikuks nimetatud põhimõtte sisu kõnealuses eelnõus sätestada sarnaselt KorS §-ga 7 detailsemalt, kui seda teevad HMS § 3 lg 2, mille kohaselt peab halduse õigusakt ja toiming olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes, ja HMS § 5 lg 2, mille kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiiresti, vältides üleliigseid kulutusi ning ebameeldivusi isikutele. Kaitseolukorra meetmed ei ole riikliku järelevalve meetmed ja nende rakendamisel ei kohaldata KorSis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtet. Samas võivad kaitseolukorra meetmed piirata isiku põhiõigusi ja -vabadusi riikliku järelevalve meetmetega sama intensiivselt või intensiivsemaltki. Kaitseolukorra meetmete kohaldamisel on proportsionaalsuse põhimõte veelgi olulisem põhjusel, et kaitseolukorra lahendamiseks vajalikud meetmed on kirjeldatud üldiselt ja sõltuvad paljuski konkreetsest üksikjuhtumist. Haldusmenetluse teiste üldiste põhimõtete järgimise kohustus kaitseolukorra ajal toimuvas haldusaktide menetluses ei kao. HMSi põhimõtted kehtivad edasi määral, mille osas ei ole eelnõuga kehtestatud erisusi (vt eelnõu 6. ptk selgitused). Eelnõu § 30 sätestab proportsionaalsuse põhimõtte selle klassikaliste koostisosade nimetamise kaudu. Punktist 1 tuleneb, et haldusorgan kohaldab sellist piiravat meedet, mis on kohane, vajalik ja proportsionaalne, arvestades meetmega taotletavat eesmärki ja kiireloomulist kohaldamist nõudvat olukorda. Meede on kohane ehk sobiv, kui sellega on võimalik saavutada soovitud tulemus. Ühe ja sama ohu tõrjumiseks võib sobida mitu meedet. Meetme sobivuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb otsustada meetme intensiivsus. Meede on vajalik, kui soovitud eesmärki ei ole võimalik saavutada, rakendades isikut vähem koormavat, ent vähemalt sama mõjuvat meedet. Meede peab koormama isikuid ja avalikkust väikseimal võimalikul määral.50 Seejuures võib meetme valikul olla määravaks see, kas eelistatakse rohkem üksikisikut või rohkem avalikkust koormavat meedet. Meetme vajalikkuse hindamisel tuleb otsustada riivet õigustavate põhjuste olulisus. Viimase kriteeriumina peab meede olema mõõdukas ehk proportsionaalne kitsamas mõttes. Nõudest tuleneb, et kehtestatud piirangud ei tohi isikute õigusi ja vabadusi piirata rohkem, kui see on vältimatult vajalik eesmärgi saavutamiseks. Meetmega saavutatav kasu ei tohi olla selgelt ebaproportsionaalne meetmete rakendamise tagajärjel tekkiva kahjuga – tegemist peab olema mõistliku vahekorraga.51 Meetme mõõdukuse hindamisel tuleb hinnata eri huvide kaalukust ning kohelda võrdseid võrdselt. Meetme kohasuse, vajalikkuse ja mõõdukuse hindamisel on tegemist väärtusotsustega. Eelnõuga antakse haldusorganile nimetatud väärtusotsuste tegemiseks selgemad suunised. Kaitseolukorras on meetme proportsionaalsuse hindamisel kesksel kohal ohu võimalikult kiire 50 RKPJK 06.03.2002. a otsus nr 3-4-1-1-02; RKHK 17.03.2003. a otsus nr 3-3-1-11-03. 51 RKHK 18.12.2002. a otsus nr 3-3-1-66-02.  70(340) ja efektiivne tõrjumine – kaitseolukorrast tulenev kiire tegutsemisvajadus. Teiseks tuleb meetmete rakendamisel arvestada meetme kohaldamise ajalise mõõtmega. Meedet võib kohaldada üksnes nii kaua, kui meetme eesmärk saavutatakse ehk kuni see on hädavajalik. Vahend pole enam proportsionaalne, kui on ära langenud selle rakendamise vajadus või on arusaadav, et selle vahendiga pole eesmärgi saavutamine enam võimalik. § 31. Isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete kehtivus Paragrahv 31 sätestab piiravate meetmete omavahelise kehtivuse pärast kaitseolukorra tekkimist, sh pärast erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamist. Kaitseolukord, sealhulgas erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamine, ei mõjuta seaduse alusel kehtestatud piiravate meetmete kehtivust. Kaitseolukorras kehtivad kõik varem kehtestatud piiravad meetmed edasi ning kaitseolukorra lahendamise käigus peab haldusorgan uue haldusakti andmisel hindama vajadust kehtiv piirava meetme haldusakt peatada, muuta või kehtetuks tunnistada. See tagab õigusliku järjepidevuse selliselt, et õiguskord ning sellest tulenevad isikute õigused ja kohustused ei katke ka kaitseolukorra tinginud asjaolude ilmnemisel. Näiteks kui enne kaitseolukorda on politsei kehtestanud KorSi alusel viibimiskeelu, siis kehtib see kaitseolukorras edasi. Kui isik ei ole võimeline kaitseolukorra tinginud asjaolude tõttu piiravat meedet täitma ning haldusorgan ei ole piiravat meedet peatanud, muutnud või kehtetuks tunnistanud, hinnatakse tema käitumist lähtuvalt vastavas õigusvaldkonnas kehtivatest vastutusest vabastamise tingimustest lähtuvalt. Erakorralise seisukorra ajal kohaldatud piirav meede kehtib edasi, kui erakorraline seisukord lõpeb seoses sõjaseisukorra väljakuulutamisega ja piirava meetme aluseks olnud asjaolu ei ole ära langenud. See tagab õigusliku järjepidevuse ka siis, kui kaitseolukorra ajal vahetub selle lahendamiseks kohalduv erikord: erakorraline seisukord läheb üle sõjaseisukorraks. Haldusorganil on siiski kohustus hinnata, kas erakorralise seisukorra ajal kohaldatud piirava meetme asjaolud esinevad või on seoses sõjaseisukorra väljakuulutamisega ära langenud. Sõjaseisukorra lahendamiseks uue piirava meetme kohaldamisel võib haldusorgan peatada, muuta või tunnistada kehtetuks varasemaid, sh erakorralise seisukorra lahendamisel kohaldatud piirava meetme haldusakte. Sõjaseisukorra ajal kohaldatud piirav meede kehtib edasi, kui sõjaseisukord lõpeb ja selle järgneb erakorralise seisukorra väljakuulutamine ja piirava meetme aluseks olnud asjaolu ei ole ära langenud. See tagab õigusliku järjepidevuse ka siis, kui sõjaseisukorra lõppemisel kuulutatakse välja erakorraline seisukord. Kahe seisukorra kohaldamise asjaolud on piisavalt sarnased, et eelduslikult esinevad asjaolud, mis sõjaseisukorra ajal andsid aluse piirava meetme kohaldamiseks, edasi ka erakorralise seisukorra lahendamise ajal. Haldusorganil on siiski kohustus hinnata, kas sõjaseisukorra ajal kohaldatud piirava meetme asjaolud jätkuvalt esinevad või on seoses erakorralise seisukorra väljakuulutamisega ära langenud. Erakorralise seisukorra lahendamiseks uue piirava meetme kohaldamisel võib haldusorgan peatada, muute või tunnistada kehtetuks varasemaid, sh sõjaseisukorra lahendamisel kohaldatud, piirava meetme haldusakte. Kaitseolukorra ajal kohaldatud kaitseolukorra meetmed on suunatud kaitseolukorra lahendamisele ning kaitseolukorra lõppemisel kaotavad ilma eriotsuseta kehtivuse. Haldusorgan peaks siiski adressaate teavitama kaitseolukorra meetmete lõppemisest või need haldusaktid formaalselt kehtetuks tunnistama, et kõigile õigussuhte osapooltele oleks selge, millised õigused ja kohustused kehtivad. Teavitust ja formaalset kehtetuks tunnistamist ei ole tarvis teha, kui haldusaktis eneses on määratletud selgelt haldusakti kehtivuse tingimused. Näiteks on haldusaktis sõnaselgelt toodud, et haldusakt kehtib kuni kaitseolukorra lõppemiseni.  71(340) Kaitseolukorra lõppemine tehakse teatavaks eelnõu § 11 järgi nii massiteabevahendites kui ka Riigi Teatajas. Näiteks võib tuua sidevahendite kasutamise piiramise kaitseolukorra ajal piirkonnas, kuhu on peale sõjaseisukorra lõppemist ja erakorralise seisukorra kehtestamist jäänud terroristlikud grupid, kelle tegevus ohustab põhiseaduslikku korda. Taolises olukorras on sideteenuste ja sidevahendite kasutamise piiramine proportsionaalne piirav meede, kuna väljaspool pädevate haldusorganite kontrolli olevate sidevahendite kaudu edastatav teave korrakaitseorganite või Kaitseväe üksuste liikumisest võib anda vastasele olulise eelise rünnakute planeerimisel. Muude kaitseolukorra lahendamiseks kohaldatud piiravate meetmete puhul, mille kohaldamise alus ei tulene eelnõust, on haldusorganil kohustus kaaluda nende piiravate meetmete lõpetamist või muutmist. Eelduslikult on kaitseolukorra ajal või kaitseolukorra lahendamiseks kohaldatud piiravate meetmete puhul arvestatud kaitseolukorra asjaoludega ning pärast kaitseolukorra lõppemist on piiravad meetmed ulatuse, intensiivsuse, kohustuste tasakaalu vms üksikasjade osas ülemäärased. Kuna kõik kaitseolukorra ajal kohaldatud piiravad meetmed ei pruugi olla seotud vahetult ja üksnes kaitseolukorra lahendamisega, siis ei saa need muutuda kaitseolukorra lõppemisel ka iseeneslikult kehtetuks. Sellega kaasnev õiguslik tühimik oleks selleks liiga suur ja haldusorgani töökoormus piiravate meetmete uuesti kehtestamisel ei võimaldaks kõiki haldusakte mõistliku aja jooksul uuesti anda. Seetõttu on eelnõus jäetud piiravate meetmete korral haldusorganile kaalutlusõigus. Muu hulgas saab haldusorgan kaitseolukorra ajal piirava meetme haldusakti andmisel määrata kindlaks, mis osas haldusakt muutub kehtetuks või kohaldub selle alternatiivne säte pärast kaitseolukorra lõppemist – see võimaldab haldusorganil paindlikult ja tõhusalt minna kaitseolukorralt üle tavapärasesse olukorda. § 32. Lepinguliste kohustuste rikkumise vabandatavus Paragrahviga 32 sätestatakse need juhud, millal füüsiline isik ei vastuta rahalise kohustuste täitmata jätmisest või mittenõuetekohasest täitmisest tuleneva lepingu rikkumise eest. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja: 1) nõuda kohustuse täitmist; 2) oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda; 3) nõuda kahju hüvitamist; 4) taganeda lepingust või öelda lepingu üles; 5) alandada hinda; 6) rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Kohustuse rikkumine on küll vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks (VÕS § 103 lg 2). Seejuures võib aga lepinguga ette näha, et isik vastutab oma kohustuse rikkumise eest rikkumise vabandatavusest sõltumata. Selleks et kõigile isikutele, olenemata lepingupoolte vahel sõlmitud kokkuleppest või vääramatu jõu olemasolust, oleks tagatud omandi säilimine, on eelnõu järgi isiku lepinguliste kohustuste rikkumise vabandatavuse aluseid laiendatud. Lepingulise kohustuse rikkumine on vabandatav, kui riik on vähendanud või peatanud isikutele makstavaid hüvitisi ja toetusi, tööandja on vähendanud kaitseolukorrast tingitud asjaolude tõttu palka või töötasu või isik on asunud täitma sõjaväelise auastmega sõjaaja ametikoha (edaspidi sõjaaja ametikoht) ülesandeid. Nimetatud juhtudel on isikule seadusega antud täiendav kaitsegarantii, kuivõrd suure tõenäosusega tekib isikul raksus oma lepinguga võetud kohustuste täitmisega (nt laenu- või liisingulepingust tulenevate maksete tasumisega). Kuivõrd ühelt poolt nõuab riik isikutelt  72(340) suuremat talumiskohustust, siis teiselt poolt vastukaaluks annab riik täiendava kaitsegarantii. Juriidilistel isikutel on võimalik riske maandada lepingutingimustega. Lepinguliste kohustuste rikkumine ei ole vabandatav automaatselt hüvitiste ja toetuste maksmise peatamisel või vähendamisel, palga või töötasu maksmise peatamisel ega ka sõjaaja ametikoha ülesannete täitmisel. Näiteks sõjaaja ametikohale asudes ei pruugi isiku sissetulek võrreldes rahuaja ametikohaga väheneda, see võib isegi suureneda (nt kui isikul puudus üldse eelnev sissetulek). Rikkumine ei pruugi olla vabandatav isegi siis, kui isiku sissetulekud vähenevad. Isik peab tõendama, et tema rahalise kohustuste täitmata jätmisest või mittenõuetekohasest täitmisest tulenev lepingu rikkumine on seotud tema sissetulekute vähenemisega või sõjaaja ametikohale asumisesga. § 33. Täitemenetluse peatamine Paragrahv 33 sätestab täiendavad juhud, millal füüsilise isiku suhtes rahaliste nõuete, rahaliste ja varaliste karistuste sundtäitmine peatatakse. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 46 sätestab juhud, millal kohtutäitur peatab täitemenetluse ja millal kohtutäitur võib menetluse peatada. Kohtutäitur peatab täitemenetluse muu hulgas kohtulahendi esitamisel, kui selle kohaselt täitemenetlus või täitetoiming tuleb peatada. Seejuures kohus võib võlgniku avalduse alusel täitemenetluse peatada või täitmist pikendada või ajatada, kui menetluse jätkamine on võlgniku suhtes ebaõiglane. Otsuse tegemisel tuleb arvestada sissenõudja huvisid ning muid asjaolusid, muu hulgas võlgniku perekondlikku ja majanduslikku olukorda (TMS § 45). Kohtutäitur saab oma kaalutlusõiguse alusel otsustada täitemenetluse peatamise näiteks võlgniku aja-, asendus- või reservteenistuses viibimise puhul (TMS § 46 lg 2 p 3). Kohtutäituril puudub eraldi alus täitemenetluse peatamiseks, kui isik asub tegevteenistusse või kui isikul tekivad raskused täitedokumendi või kokkulepitud maksegraafiku nõuetekohase täitmisega kaitseolukorrast tulenevatel asjaoludel. Olukorras, kus füüsiline isik jättis täitedokumendi vabatahtlikult täitmata, sealhulgas rahalise karistuse ja varalise karistuse tasumata, või kokkulepitud maksegraafiku nõuetekohaselt täitmata, kuna riik on vähendanud või peatanud talle hüvitiste ja toetuste maksmist, töötaja vähendanud palka või töötasu või on ta kutsutud sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma, ei peaks kohus igal üksikjuhtumil asuma kaaluma, kas täitemenetluse jätkamine oleks isiku suhtes ebaõiglane. Kuna kaitseolukorras on riigil õigus rakendada isiku suhtes suuremat talumiskohustust, siis garanteerib eelnõu isikule, et talumiskohustusest tulenevalt ei toimuks füüsiline isiku vara realiseerimist täitemenetluses, kuivõrd see võib isikule kaasa tuua täiendavad toimetulekuraskused, aresti (vt TMS § 201 lg lg 1 ja lg 11) või vangistuse (vt TMS § 206 lg 2). Juriidiliste isikute puhul ei näe eelnõu ette erandeid täitemenetluse peatamiseks. Seejuures ei peatu automaatselt hüvitiste ja toetuste maksmise peatamisel või vähendamisel, palga või töötasu maksmise peatamisel ning sõjaaja ametikoha ülesannete täitmisel füüsilise isiku suhtes rahaliste nõuete, rahaliste ja varaliste karistuste sundtäitmine. Kohtutäitur peatab täitemenetluse üksnes juhul kui isiku kohustuste täitmata jätmise ja sissetulekute vähenemise või sõjaaja ametikoha ülesannete täitmise vahel on tuvastatud põhjuslik seos. Seejuures on kohtutäituril HMS §-st 6 tulenev uurimiskohustus. Uurimispõhimõtte eesmärgiks ei ole seejuures kogu tõendamiskoormuse panemine haldusorganile. Menetlusosalisel on samuti aktiivse kaasaaitamise kohustus (nt tõendite esitamise kohustus), et saavutada objektiivset lõpptulemust.  73(340) 2. jagu Kaitseolukorra ajal kohaldatavad isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravad meetmed § 34. Eestist lahkumise piiramine Paragrahvi 34 lõike 1 järgi võib Vabariigi Valitsus kaitseolukorra ajal toimuva mobilisatsiooni ettevalmistamisel ja korraldamisel kehtestada Eestist lahkumise keelu vähemalt 18-aastasele kaitseväekohustuslasele ning sõjaaja ametikohale nimetatud isikule, kui see on vajalik mobilisatsioonikäsu täitmata jätmise või kaitseväeteenistusest kõrvalehoidumise vältimiseks. Kehtiva RiKS § 15 lõike 1 järgi võib Vabariigi Valitsus kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal kehtestada töökohustuse rakendamise tagamiseks Eestist lahkumise keelu töö- või teenistussuhtest tuleneva töökohustusega isikule. RiKS § 18 lõike 1 järgi on Vabariigi Valitsusel sama õigus ka sõjaseisukorra ajal. RiKS § 24 lõike 1 järgi võib Vabariigi Valitsus mobilisatsiooni ettevalmistamiseks ja korraldamiseks kehtestada Eestist lahkumise keelu vähemalt 18-aastasele kaitseväekohustuslasele ning sõjaaja ametikohale nimetatud kaitseväekohustuseta Kaitseliidu tegevliikmele. Sõjaaja ametikohale võib nimetada nii kaitseväekohustusega kui kaitseväekohustuseta isikuid. Seetõttu on sätte sõnastust võrreldes kehtiva seadusega muudetud üldisemaks, säilitades senise eesmärgi. PS § 35 järgi on igaühel õigus lahkuda Eestist. Seda õigust võib seaduses sätestatud juhtudel ja korras piirata kohtu- ning kohtueelse menetluse tagamiseks ja kohtuotsuse täitmiseks. PS §-s 35 sätestatud igaühe õigust lahkuda Eestist võib pidada PS §-ga 34 tagatud liikumisvabaduse osaks.52 Riigikaitseõiguse revisjoni raames koostatud analüüsis53 on asutud seisukohale, et kõrgendatud kaitsevalmiduse (põhiseaduse mõistes rahuajal) kohalduv RiKS § 15 lg 1, mis seab riigikaitselise töökohustusega ametnikule või töötajale täieliku välismaale reisimise keelu, ei ole kooskõlas põhiseaduse §-s 35 sätestatuga. Seevastu RiKS § 24 lõike 1 alusel kehtestatavat keeldu võib pidada õigustatuks PS § 124 lõike 3 alusel. Viidatud säte näeb ette, et kui seadus ei näe teenistuse erilaadi huvides ette teisiti, on Kaitseväes ja asendusteenistuses olevatel isikutel kõik põhiseaduslikud õigused, vabadused ja kohustused. PS § 124 lõikega 3 antakse kaitseväekohustuslaste põhiõiguste piiramiseks täiendav õiguslik alus. RiKS § 24 lg 1 alusel kehtestatav lahkumise keelu adressaatide ring on piiratud ja eesmärgipärane. Erinevalt RiKS § 15 lõikest 1 ei nähta lähtuvalt eeltoodust eelnõuga ette alust enne erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamist riigikaitselise töökohustusega ametnikule või töötajale Eestist lahkumise piirangu seadmiseks. PS § 130 ei kitsenda aga PS §-ga 35 tagatud õiguse seadusandjapoolset ulatuslikumat piiramist erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal. Ulatuslikum riigist lahkumise keeld on sätestatud eelnõu §-s 40 (vt eelnõu § 40 selgitus). Eesti riigikaitsemudel põhineb laiapindsel riigikaitsel, mille tuumikuks on kohustusliku ajateenistuse käigus väljaõpetatav reservarmee. Sõjalise riigikaitse planeerimisel on olulise tähtsusega, et mobilisatsiooniga hõlmatud isikud teavitaksid oma asukohast. Lõige 2 paneb isikule, kelle suhtes Eestist lahkumise keeldu kohaldatakse, kohustuse teavitada Kaitseressursside Ametit54 või Eesti Vabariigi välisesindust viivitamata sellest, kui ta juba asub 52 Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaanne. § 35 kommentarid, punkt 2. Kättesaadav: https://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&ptid=40&p=35 53 Paloma Krõõt Tupay. Analüüs „Põhiseaduse riigikaitse ja sellega seoses eriolukorra ja erakorralise seisukorra regulatsiooni muutmise vajadus, riigi erikordade tervikregulatsioon ja kõrgendatud kaitsevalmidus ning põhiõiguste piirangute määratletus ja proportsionaalsus“, 2017, lk 63 ja 74. 54 Ettepanek lähtub kaitseministri 27.03.2013. a määruse nr 25 „Kaitseressursside Ameti põhimäärus“ § 7 lõike 1 punktist 1, mille järgi on Kaitseressursside Ameti üks põhiülesanne kaitseväekohustuslike Eesti kodanike üle arvestuse pidamine ja selleks andmete kogumine.  74(340) Eestist väljaspool. Eesti Vabariigi välisesinduse teavitamine võib olla kiirem viis oma asukohast teada andmiseks, kui infovahetus on Eestiga häiritud. Teavitamiskohustus kehtib kaitseolukorra ajal, st ka juhul, kui selle lahendamiseks on välja kuulutatud sõjaseisukord või erakorraline seisukord. Selle sätte puhul on kaitseväekohustuslasepoolse teavitamise eesmärgiks võimalikult kiire ja efektiivne võitlusvõimeliste sõjaaja üksuste formeerimine. Teavitamiskohustuse säte riivab PS §-s 26 sätestatud isiku õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele. Tegemist on kvalifitseeritud seaduse reservatsiooniga põhiõigusega, mida võib piirata seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Teavitamiskohustuse panemine on oluline kõigi Eestis viibivate isikute parema kaitse tagamiseks. Kaitseväekohustuslase teavitamiskohustuse täitmine võimaldab riigil teavitada isikut tema suhtes kehtivast kohustusest. Samuti võimaldab see abinõu planeerida paremini kaitseväekohustuse rakendamist ning selle tagamiseks riigist lahkumise keelu kehtestamist, sest see võimaldab paremat ülevaadet isikutest, kes on Eestist lahkunud. Tegemist on vähe riivava abinõuga, mistõttu võib meedet pidada proportsionaalseks. § 35. Sideteenuste piiramine Paragrahv 35 annab kaitseolukorra lahendamist juhtivale asutusele volituse panna sideettevõtjale kohustuse piirata sideteenuse osutamist lõppkasutajale või juurdepääse sidevõrgule, kui see on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) preambuli punkti 11 kohaselt ei piira direktiivi sätted liikmesriikide võimalusi võtta vajalikke meetmeid selleks, et tagada oma oluliste turvalisusega seotud huvide kaitse, tagada avalik kord ja julgeolek, muu hulgas võivad riigi reguleerivad asutused kõnealuste meetmete raames kehtestada elektrooniliste sideteenuste osutajatele erikohustusi ja proportsionaalseid kohustusi. EL direktiivid, mis reguleerivad sideteenuste osutamist ja sidevõrkude toimimist, ei kehtesta aluseid kriisi olukorras piirangute seadmisele. Eeltoodu on põhjendatav ka liikmesriikide ainupädevusega riigi julgeoleku ja turvalisuse tagamisel.55 Sideteenuse osutamist Eestis reguleerib elektroonilise side seadus (ESS). Sideettevõtja on ESS § 2 punkti 5 kohaselt isik, kes osutab lõppkasutajale või teisele üldkasutatava elektroonilise side teenuse osutajale sideteenust. Sideteenuse osutamine toimub üldkasutatava elektroonilise side võrgu (edaspidi sidevõrk) kaudu. Lõppkasutaja on klient, kes ise ei osuta üldkasutatavat elektroonilise side teenust (ESS § 2 p 27). Sidevõrk on võrk, mille kaudu osutatakse sideteenust, mis võimaldab teabe edastamist elektroonilise side võrgu lõpp- punktide vahel (ESS § 2 p 71) ehk kliendile on loodud juurdepääs või võimalus juurdepääsuks üldkasutatavale elektroonilise side võrgule. Elektroonilise side võrk on ESS § 2 punkti 8 kohaselt ülekandesüsteem koos selle tööks vajalike lülitusseadmete ning muude tugisüsteemidega, mis võimaldab signaalide edastamist ja suunamist kaabli kaudu, samuti raadio, optiliste või muude elektromagnetiliste vahenditega. Muu hulgas on elektroonilise side võrgud, sõltumata nende kaudu edastatava informatsiooni iseloomust, satelliitvõrk, telefonivõrk, andmesidevõrk, mobiiltelefonivõrk, ringhäälinguvõrk, kaabellevivõrk ja elektrikaablisüsteem, kui seda kasutatakse signaalide edastamiseks või suunamiseks. 55 Euroopa Liidu lepingu artikli 4 punkt 2. Kättesaadav http://eur-lex.europa.eu/legal- content/ET/TXT/?uri=uriserv:OJ.C_.2016.202.01.0001.01.EST  75(340) Üldkasutatav elektroonilise side teenus (edaspidi sideteenus) on teenus, mida sideettevõtja pakub vastaval sideteenuse turul üldistel alustel kõikidele isikutele, ilma et isikud peaksid vastama mingitele neid teistest sarnastest isikutest eristavatele tunnustele. Teenus on üldkasutatav eelkõige siis, kui selle osutamine on kestev ja järjepidev ning seda pakutakse sisuliselt ühesugustel tingimustel (ESS § 2 p 68). Sideteenus on näiteks telefoniteenus, kaabelleviteenus, mobiiltelefoniteenus, andmesideteenus, virtuaalvõrguteenus. Siinjuures tuleb eristada elektroonilise side teenust, mis on teenus, mis seisneb kokkulepitud tingimustel tervikuna või peamiselt signaalide edastamises või suunamises elektroonilise side võrgu kaudu (ESS § 2 p 6) ehk nt võrguteenus, lairibateenus, multipleksimisteenus (meedia- ja andmesideteenuse ühtseks digitaalseks andmevooks muutmine ja edastamine). Sideteenuse osutamine lõppkasutajale toimub sideteenuse lepingu alusel. ESS kohustab sideteenuse lepingus sätestama tingimused, mis piiravad sideteenusele ja rakendusele juurdepääsu ning nende kasutamist. ESS ei kohusta sõnaselgelt lepingus määratlema, et sideteenust piiratakse, kui lõppkasutaja levitab teatud teavet või pakub sideteenuse kaudu teatud teenuseid, mis on õigusvastase sisuga või kujutavad ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. ESS § 2 punkt 48 defineerib sideteenuse osutamise piiramise, mis on seaduse või üldkasutatava elektroonilise side teenuse lepingu alusel üldkasutatava elektroonilise side teenuse osutamise või kasutamise osaline või täielik piiramine või peatamine üldkasutatava elektroonilise side teenuse lepingut üles ütlemata. ESS § 96 lg 1 punkti 15 kohaselt peab lõppkasutajaga sõlmitud sideteenuse lepingus sisalduma muu hulgas tingimused, mis piiravad sideteenusele ja rakendusele juurdepääsu ning nende kasutamist. ESS ega muud seadused ei täpsusta, millistel juhtudel tuleks sideettevõtjatel juurdepääsupiiranguid kohaldada. ESS võimaldab sideettevõtjatel leppida sideteenuse lepinguga kokku, millistel juhtudel on tegemist lepingu olulise rikkumisega, mis võivad kaasa tuua teenusele piirangute kehtestamise. ESS § 98 lg 9 annab Tehnilise Järelevale Ametile õiguse nõuda, et sideettevõtja piiraks kliendi juurdepääsu sideteenusele või kõne valimise võimalust numbrile, kui see on põhjendatud pettuse või väärkasutuse tõttu. Kuivõrd kliendi poolt ükskõik millise sisuga informatsiooni edastamine ei ole käsitletav pettuse või väärkasutusena, siis puudub Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil võimalus ESS-i alusel ettekirjutuse tegemiseks olukorras, kus kliendi edastatava teabe sisu põhjustab vajaduse piirangu seadmiseks – teabe edastamine kujutab ohtu riigi julgeolekule või avalikule korrale (vt ka eelnõu § 131 selgitust ESS § 98 täienduse kohta). Sideteenuste või sidevõrgule juurdepääsu piiramine omab vahetut mõju teenuse tarbijatele, kelle juurdepääsu sidevõrgule või sideteenusele piiratakse. Kuivõrd eelnõu §-s 35 sätestatud ettekirjutusega riivatakse isiku põhiõigusi, peab, lähtuvalt seadusliku aluse põhimõttest, ettekirjutuse andmise õigus tulema seadusest ning olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Eelnõu §-s 35 sätestatud meede võib riivata: 1) PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigust, sest ettekirjutusega võib piirata ettevõtja õigust oma omandiga vabalt ringi käia; 2) PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust, sest ettekirjutusega on võimalik seada piiranguid teenuse osutamisele. 3) PS §-s 45 sätestatud sõna- ehk väljendusvabadust, sest ettekirjutusega on võimalik piirata isikute ligipääsu sideteenustele ja -võrgule, sh sotsiaalmeediale. Meetme kohaldamise eesmärk on kaitseolukorra lahendamine ehk riigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra kaitse, mis on osa avalikust korrast. Punktides 1 ja 2 nimetatud õigused on lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõigused. Sõnavabadus on kvalifitseeritud seaduse reservatsiooniga põhiõigus, mida on õigus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste  76(340) õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Kaitseolukorra ajal piiratakse sõnavabadust avaliku korra ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Näiteks ulatuslike küberrünnakute korral võib olla vajadus kaitsta sidevõrke ning piirata sideteenust. Niisamuti võib olla vajadus seada prioriteete sidevõrgu kasutamisele ning määrata, millised asutused saavad esmajärjekorras kasutada näiteks telefon- või mobiilside võrku. Ka ilma erakorralist seisukorda või sõjaseisukorda välja kuulutamata on võimalik riigi julgeolekule, avalikule korrale tuginedes põhiõigusi ja -vabadusi piirata, kuid iga konkreetne piirang peab olema proportsionaalne ähvardava ohuga. Meede ei ole kehtivas õiguses uus. HOS § 33 lõikes 2 on eriolukorra juhile eriolukorra ajaks antud samasisuline volitus. Meede on eesmärgi saavutamiseks sobiv, sest kui riigil on kaitseolukorra ajal õigus teha ettekirjutus, kus määratakse kindlaks sideteenuse osutamise ja sidevõrgule juurdepääsu tingimused, peab ettevõtja teenust nendel tingimustel osutama. Kui ettevõtja seda ei tee, on võimalik rakendada haldussunnivahendeid. See tähendab, et meetme kaudu on võimalik eesmärk saavutada. Meede on vajalik, sest KorSis ja HOSis sätestatud meetmed ei ole piisavad ning ilma ettekirjutuseta ei ole võimalik eesmärki saavutada. HOS § 33 lg 2 sätestatud volitust on võimalik rakendada üksnes erikorras ning KorS §-de 28 ja 29 üldmeetmeid korrakaitselistel eesmärkidel. Meede on ka mõõdukas, kaitseolukord on sündmus, mis ähvardab kogu ühiskonda ja riigi eksistentsi ning mida ei ole või ei saa lahendada tavapäraste meetmetega. See tähendab, et ohus võib olla riigi julgeolek, põhiseaduslik kord, avalik kord ning väga paljude inimeste elu või tervis ning tekkida võib väga suur majanduslik kahju. Tegemist on suure ohuga, mille tõrjumiseks võib kasutada ka intensiivsemalt isiku põhiõigustesse sekkuvaid meetmeid. Selleks et põhiõiguste riive oleks piisavalt selge ja ettenähtav, on meetme kohaldamist kitsendatud. Ettekirjutusega ei tohi kaasneda meediateenuste piiramist sideettevõtja poolt. Meediateenuseid tohib jätkuvalt piirata meediateenuste seaduse alusel või erakorralise ja sõjaseisukorra väljakuulutamisel (vt eelnõu § 45– 46). § 36. Isikut tõendavate dokumentide kaasaskandmine Paragrahv 36 annab Vabariigi Valitsusele, kaitseolukorra juhile ja kaitseolukorra lahendamist juhtivale asutusele, samuti nende volitatud isikule volituse kohustada isikut avalikus kohas kaasas kandma isikut tõendavat või muud dokumenti. Kohaldatav meede on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks, avalikku korda ähvardava ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks, tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Isikut tõendavate dokumentide seadus ei kohusta isikut kaasas kandma isikut tõendavat või muud dokumenti, mille alusel oleks võimalik isik tuvastada. Isikut tõendava dokumendi kaasaskandmise ja haldusorganile esitamise kohustus on välismaalaste seadusest tulenevalt välismaalastel. Isiku tuvastamiseks ei saa dokumendi kaasaskandmise kohustust panna ka muu kehtiva seaduse alusel. Politsei või muu korrakaitseorgan võib KorS § 32 alusel tuvastada isikusamasususe. Isikusamasust võib tuvastada avalikku korda ähvardava ohu ennetamise või ohu kahtluse korral selle väljaselgitamise ja tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise eesmärgil. Isikusamasuse tuvastamiseks on korrakaitseorganil õigus peatada isik või sõiduk, milles isik viibib, ning nõuda temalt isikut tõendava dokumendi esitamist, samuti saada temalt ütlusi, mis võimaldavad isikusamasuse tuvastamist. Isikusamasuse tuvastamine võib toimuda kehtiva isikut tõendava dokumendi alusel või muul õiguspärasel viisil (nt päring rahvastikuregistrist või muust seaduse alusel loodud andmekogust).  77(340) Kaitseolukorra ajal on vajadus kiiresti tuvastada isikud, kes võivad olla potentsiaalseks ohuallikaks, sh kaitseolukorra eesmärke ohustavad isikud. Ohutuvastamise oluliseks komponendiks on avalikus kohas viibivate isikute isikusamasuse tuvastamise võimalus, kuna anonüümsus on avalikku korda ohustavate süütegude toimepanemist soodustav asjaolu. Isikusamasuse tuvastamine vaid isiku ütluste alusel ning sellega kaasneva andmekogudesse tehtavate päringute abil on aja- ja inimressursikulukas toiming. Lisaks oleks esitatud andmete õigsuse kontrollimine välitingimustes keerukas. Kaitseolukorras võib sideteenus olla märkimisväärselt häiritud, mis takistab kaugligipääsu korrakaitseasutuste käsutuses olevatele andmekogudele. Eelpool loetletud toimingud on kriisiolukorras äärmiselt koormavad ning ressursinappuse tingimustes satub ohtu isikute turvalisuse tagamine. Dokumentide kaasaskandmise kohustuse eesmärgiks on kaitseolukorra lahendamiseks, avalikku korda ähvardava ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks, tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks kiire isikute tuvastamine. Meetmega on võimalik saavutada soovitud eesmärki ning meede on isiku õigusi vähe riivav, mistõttu võib meedet pidada proportsionaalseks. Isik võib oma isikusamasust tuvastada nii isikut tõendava dokumendiga kui ka muu dokumendiga, mis võimaldab isiku tuvastamist. Isikusamasuse tuvastamiseks on vajalik isiku nime ja isikukoodi või selle puudumisel sünniaja kindlakstegemine. Haldusorgan võib isikut tõendavate dokumentide kaasaskandmise kohutuse panemise järel oma ülesannete täitmiseks tänavatel või muudes avalikes kohtades viibiva isiku isikusamasuse tuvastamiseks peatada, nõuda isikult isikusamasuse tuvastamist võimaldava dokumendi esitamist või kui isikul puudub vastav dokument, tuvastada isikusamasus muul õiguspärasel viisil, muu hulgas võib isiku toimetada isikusamasuse tuvastamiseks ametiruumi ning kohaldada isiku ja temaga kaasasolevate vallasasjade läbivaatust. Säte on sarnane KorS § 32 sätestatud isikusamasuse tuvastamisega kaasnevate meetmetega, kuid kuivõrd riigi kaitse tagamisel KorS ei kohaldu (KorS § 1 lg 6), on vastavad volitused esitatud ka eelnõus. Isikusamasususe tuvastamise volitus on kõigil haldusorganitel, kellel on vaja oma ülesannete täitmiseks kaitseolukorra ajal isiku isikusamasus tuvastada. § 37. Teadete ja õigusaktide avaldamise kohustus Paragrahv 37 sätestab massiteabevahendi valdajale, elektroonilise side ettevõtjale, aga ka füüsilisele kui ka juriidilisele isikule (sh avalik-õiguslik ja eraõiguslik juriidiline isik) kohustuse tagada kaitseolukorras kiire ja efektiivne teavitustöö. Kaitseolukorras on elanikkonna õigeaegne teavitamine erisugustest ohtudest ja sellest tingitud olukorrast ning selle lahendamiseks läbiviidavatest tegevustest kriitilise tähtsusega. Ohtudest ja nende ennetamiseks vajalike meetmete rakendamisest teavitamata jätmine võib tuua kaasa raskeid tagajärgi, näiteks evakuatsiooni õigeaegne alustamine aitab päästa tsiviilelanike elu ja tervist, teabe puudumine aga tõkestab selle eesmärgi saavutamist. Õigesti valitud massiteabevahendit (televisioon, päevalehed, online-meedia) kasutades jõuab teave oluliselt suurema osani elanikest kui ainult Riigi Teatajas, Avalikes Teadaannetes või riigiasutuste kodulehtedel avaldamise korral. Võttes arvesse asjaolu, et erinevate teavituskanalite (internetiportaalid, telekanalid, paberkandjal ajakirjandusväljaanded, mobiilisõnumid jne) kättesaadavus võib kriisiolukorras olla ebakindel, on Vabariigi Valitsusel, kaitseolukorra juhil, kaitseolukorda lahendaval asutusel või tema volitatud isikul vaja tagada samal ajal mitmesuguste teavituskanalite kasutamine, kindlustamaks sel viisil kaitseolukorra lahendamiseks vajaliku teabe jõudmise sihtrühmani. Kiiresti suure ringi isikuteni jõudev teave  78(340) võib olla väga vajalik nii riigi toimimise tagamiseks kui ka sõjalise tegevuse ettevalmistamise või hilisema korraldamise toetamiseks. § 38. Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajaks ette nähtud piirava meetme edasilükkamatu kohaldamine Paragrahv 38 sätestab erakorraliseks seisukorraks ja sõjaseisukorraks ette nähtud meetme kohaldamise võimaluse, kui see on vältimatult vajalik riigi iseseisvuse ja sõltumatuse, tema maa-ala, territoriaalvete või õhuruumi lahutamatu ja jagamatu terviklikkuse või põhiseaduslikku korra kaitseks, sealhulgas sellise ohu ärahoidmiseks (edaspidi edasilükkamatu piirav meede). Kaitseolukorda lahendavate asutuste vajadus rakendada tõhusalt ja eesmärgipäraselt isikute õigusi ja vabadusi piiravaid meetmeid ei sõltu konkreetse erikorra formaalsest väljakuulutamisest, vaid eksisteerivast ohust ja sellega seotud faktilistest asjaoludest. Kaitseolukorra lahendamine on aja poolest kriitiline tegevus. Sellest johtuvalt võib teatud põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete kohaldamine osutuda edasilükkamatult vajalikuks juba Riigikogus erakorralise või sõjaseisukorra kehtestamise otsustamise ajal. Näiteks kui teatud telekanalis edastatakse elanikkonna seas üleskutset mitte alluda võimude seaduslikele korraldustele ajal, kui Riigikogu arutab erakorralise seisukorra väljakuulutamist, võib osutuda edasilükkamatult vajalikuks piirata sellise telekanali edastatavat teavet. Meediateenuse piiramise eesmärk on sellisel juhul mh tõkestada vaenulikku mõjutustegevust ning Eesti Vabariigi vastast kihutustööd. Lisaks meediateenuse piiramisele kannab sellises olukorras samasugust eesmärki sidevahendite kasutamise ning teabe levitamise piiramine. Nimetatud meetmete kohaldamine on suunatud sellisel juhul eeskätt vastase psühholoogiliste operatsioonide ennetamisele ja tõkestamisele, et vältida kriisiolukorra destabiliseerumist. Nende meetmete kohaldamisega viivitamine seaks ohtu selle eesmärgi saavutamise. (meediateenuse piiramise kohta vt täpsemalt eelnõu § 45 selgitus). PSi kohaselt on riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides lubatud erakorralises seisukorras ja sõjaseisukorra ajal ulatuslikult piirata isikute õigusi ja vabadusi ning panna neile kohustusi (PS § 130). PSi vastuvõtmise ajal eksisteerinud ohud erinesid oma olemuselt ja realiseerumise kiiruselt tänapäevastest, seega oli õigustatud seadusandja soov lubada ulatuslikumaid piiranguid alles alates parlamendi (eriolukorra puhul valitsuse) legitiimse otsuse tegemisest. Erikordades ettenähtud põhiõiguste ja -vabaduste piirangute kohaldamise vajadus võib olla pakiline aga juba enne, kui Riigikogu jõuab formaalse erikorra välja kuulutada. PS ei välista, et PSi kohaselt võib põhimõtteliselt kõiki põhiõigusi, sealhulgas kvalifitseeritud ja ilma seaduse reservatsioonita põhiõigusi, piirata riigi julgeoleku ja avaliku korra või muul PSi preambulist või aluspõhimõtetest tuleneval eesmärgil. Põhiseaduse kommenteeritud väljaande kohaselt ka ilma §-des 128 ja 129 sätestatud korda kehtestamata õigustab sõjategevus või muu suurem oht riigi julgeolekule põhiõiguste ulatuslikumat piiramist, sest sellest tuleneb abstraktne oht avalikule korrale Seda eelkõige seetõttu, et reaalne sõjaline tegevus või kriis algab varem, kui jõutakse sõjaseisukord või erakorraline seisukord välja kuulutada.56 Selline erand volituste rakendamisel kiiretel juhtudel on ka nt Soome hädaolukorraks valmisoleku seaduses.57 Tegemist ei ole olemuslikult uue volitusnormiga, vaid samasuguse õiguse näeb ette kehtiv RiKS sõjaseisukorra ettepaneku arutamise ajaks. RiKS § 17 lõike 3 järgi võib sõjaseisukorraks ette nähtud riigikaitseülesandeid asuda täitma ning kehtestada ja kohaldada sõjaseisukorra ajaks 56 Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaanne. § 130 kommentaarid, punkt 2. Kättesaadav: https://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&ptid=143&p=130 57 Soome hädaolukorraks valmisoleku seaduse (soome keeles valmiuslaki) § 7 sätestab määruse andmiseks volituse, mis võimaldab alustada piiravate meetmete rakendamist kiiretel juhtudel.  79(340) ette nähtud piiravaid meetmeid juba sõjaseisukorra väljakuulutamise ettepaneku järel, kui see on vältimatult vajalik riigi julgeolekut ähvardava ohu kiireks ennetamiseks või tõrjumiseks. Ajal, kui Riigikogu arutab sõjaseisukorra väljakuulutamist, ei peatata sõjaseisukorra ajaks ette nähtud riigikaitseülesannete täitmist ja piiravate meetmete kohaldamist. Lõikega 1 antakse Vabariigi Valitsusele volitus otsustada edasilükkamatute meetmete kohaldamine ajal, kui Riigikogu arutab erikorra väljakuulutamist. Lisaks on edasilükkamatute meetmete kohaldamise eelduseks vältimatu vajadus kaitsta riigi iseseisvust ja sõltumatust, tema maa-ala, territoriaalvete või õhuruumi lahutamatut ja jagamatut terviklikkust või põhiseaduslikku korda, sealhulgas hoida ära selline oht. Kuivõrd sõjaseisukorra väljakuulutamise ettepaneku korral on Riigikogu diskretsioon PSi kohaselt redutseerunud nullini, siis on valitsusel edasilükkamatute meetmete kohaldamise otsuste tegemisel olemas kindlus, et sõjaseisukord kuulutatakse välja. Erakorralise seisukorra väljakuulutamise ettepaneku võib Riigikogu jätta heaks kiitmata. Kui erakorralise seisukorra väljakuulutamise ettepaneku esitab Riigikogule valitsus, siis peab valitsus olema juba ettepaneku esitamisel veendunud erakorralise seisukorra meetmete kohaldamise vajaduses (vt erakorralise seisukorra väljakuulutamise tingimusi). Kui väljakuulutamise ettepaneku teeb president, siis saab valitsus edasilükkamatute meetmete rakendamise otsustamisel võtta arvesse erakorralise seisukorra ettepaneku kohta Riigikaitse Nõukogus esitatud seisukohti. Põhiõiguste kaitse garantiina on lõikes 2 sätestatud, et juhul, kui Riigikogu otsustab jätta erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra välja kuulutamata, lõpetatakse edasilükkamatu piirava meetme kohaldamine viivitamata. See säte välistab äärmusliku abinõu põhjendamatult ulatusliku kohaldamise ning aitab kaasa põhiõiguste tagamisele. Analoogiliselt sätestab kehtiva RiKS § 17 lõige 4, et juhul kui Riigikogu otsustab jätta sõjaseisukorra välja kuulutamata, lõpetatakse sõjaseisukorra ajaks ette nähtud riigikaitseülesannete täitmine ning piiravate meetmete kohaldamine. Edasilükkamatu piirava meetme kohaldamisega tekitatud kahju hüvitatakse eelnõu riigivastutuse erisuste peatükis sätestatud tingimustel ja korras. Analoogne säte kahju hüvitamise osas on esitatud kehtiva RiKS § 17 lõikes 5. 3. jagu Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal kohaldatavad kaitseolukorra meetmed Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal kaitseolukorra meetmete kohaldamise üheks tingimuseks on kiire kaitseolukorra lahendamise vajadus. Oluline on silmas pidada, et juhul, kui erakorraline seisukord või sõjaseisukord on välja kuulutatud, on selle (ettepaneku ja väljakuulutamise) otsuse teinud organid kujundanud olemasoleva info põhjal seisukoha, et riigi ja elanike eksistentsi ähvardab vahetu oht, mistõttu on riigis vaja muu hulgas rakendada täiendavaid põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid. Põhiõiguste ja -vabaduste riivet õigustab seejuures riigi julgeoleku, avaliku korra, põhiseadusliku korra ja teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitse vajadus. Vabariigi Valitsusele on jäetud laialdased volitused, mis võimaldavad lähtuvalt situatsioonist määratleda, millal on vaja erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra aegseid kaitseolukorra meetmeid rakendada ja kelle suhtes meetmeid kohaldada. Lähtudes erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra abstraktsusest on asjakohane, et seaduses ei ole määratletud konkreetselt isikute ringi, kelle suhtes meetmeid võib rakendada. Konkreetne adressaat määratakse konkreetse piirangu kohaldamisel.  80(340) Erakorralises seisukorras ja sõjaseisukorras rakendatavad meetmed on oma sõnastuselt suurema abstraktsusastmega. Suurem abstraktsus võimaldab kehtestatud regulatsiooni piires kaalutleda paremini, kas, mis ulatuses ja kui kaua on vaja erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal piiranguid kehtestada. § 39. Isiku põhiõiguste ja -vabaduste piiramise üldvolitus Paragrahvis 39 sätestatakse, et kui erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal on riigi julgeoleku või avaliku korra kaitseks vaja kohaldada isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravat meedet, mida seaduses ei ole sätestatud, ning kõik muud seaduses sätestatud piiravad meetmed on ammendunud, võib Vabariigi Valitsus otsustada kohaldada seaduses sätestamata piiravat meedet nii kaua, kui see on eesmärgi täitmiseks vajalik. Siin tuleb silmas pidada, et üldvolituse alusel põhiõiguste ja -vabaduste piiramine on lubatud ainult Vabariigi Valitsuse otsusel. Vabariigi Valitsus võib volitada eelnimetatud põhiõigusi ja -vabadusi piirava meetme adressaadi suhtes vahetu kohaldamise haldusorganile. Ühtlasi täpsustatakse lõikega 2, et PS §-des 8 ja 11–18, § 20 lõikes 3, §-des 22 ning 23, § 24 lõigetes 2 ja 4, §-des 25, 27 ning 28, § 36 lõikes 2, §-des 40, 41 ja 49 ning § 51 lõikes 1 sätestatud põhiõigusi ja -vabadusi tohib piirata üksnes kooskõlas PS teise peatükiga. Säte on sarnane kehtiva RiKS § 19 lõikega 1. ErSSis puudub üldklausel põhiõiguste ja - vabaduste piiramiseks, mis võimaldaks ettenägematutes kiireloomulistes olukordades, kus on suurenenud oht põhiseaduslikule korrale, põhiõigusi ja -vabadusi piirata. Eelnõuga on põhiõiguste ja -vabaduste piiramise üldvolitust laiendatud ka erakorralise seisukorras ajale. Lähtuvalt erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väga volatiilsest olemusest on täidesaatval riigivõimul vajalik ulatuslikum kaalutlusruum põhiõiguste ja -vabaduste piiramiseks. Üldvolitus annab avalikule võimule seadusliku aluse ja ulatuslikuma kaalutlusruumi eripalgelistest ohtudest tingitud olukordades tegutsemiseks, kuivõrd seaduse tasemel ei ole võimalik ette näha kõiki meetmeid, mille kohaldamine võib olla kaitseolukorras vältimatult vajalik. Selleks et tagada sätte ja selle kohaldamise proportsionaalsus, sätestatakse eelnõus nõue, et üldvolitust võib rakendada üksnes erakorralises seisukorras ja sõjaseisukorras, kui seadustes sätestatud muud meetmed on ammendunud. Seejuures proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt tuleb valida sellised meetmed, mis isiku põhiõigusi ja -vabadusi võimalikult vähe piiravad. Üldvolituse kohaldamine on lubatud üksnes nii kaua, kui see on vältimatult vajalik. Üldvolituse kohaldamise legitiimseks eesmärgiks on riigi julgeoleku ja avaliku korra, sh põhiseadusliku korra kaitse. Üldvolituse ülemäärasele kasutamisele seabki piirid poroportsionaaluse põhimõtte järgimise kohustus ning halduskohtulik kontroll. § 40. Riigikaitselise töökohustusega isiku Eestist lahkumise piiramine Paragrahviga 40 sätestatakse täiendav Eestist lahkumise piiramine, mida võib kohaldada riigikaitselise töökohustusega isikute suhtes erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal. Riigikaitselise töökohustusega isikute riigist lahkumise piiramise põhiseaduslikuks aluseks on PS §-st 130 tulenev seadusereservatsioon, mis lubab erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides seada täiendavaid piiranguid. Säte on olemuslikult sarnane eelnõu §-ga 34, millega piiratakse kaitseväekohustuslaste Eestist lahkumist mobilisatsiooni läbiviimise eesmärgil. Erisus seisneb adressaatide ringis, kelleks  81(340) selle sätte puhul on erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra lahendamise seisukohalt olulise või võtmetähtsusega töötajad ja ametnikud. Nimetatud korraldust andes võib Vabariigi Valitsus määrata isikute kategooriad, kelle suhtes keeld kehtib. Samuti võib Vabariigi Valitsus määrata vajaduse korral keelu rakendamise erandid. Nii võib lahkumise keeld hõlmata näiteks pääste- ja politseiametnikke, aga ka elutähtsa teenuse osutaja töötajaid. Piirangu eesmärk on tagada riigikaitselise töökohustuse täitmine erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal. Kuna töökohustus on otseselt seotud asutuste ja isikute riigikaitseülesannete täitmisega, on riigist lahkumise piirang hädavajalik, tagamaks nende ülesannete täitmine riigikaitse eesmärgil. Vabariigi Valitsus ei ole kohustatud piirangut kehtestama, tegemist on lisavõimalusega, mida saab kasutada juhul, kui Vabariigi Valitsusel on teavet, et kriitiline hulk isikuid, kes on kohustatud riigikaitseülesandeid täitma, on asunud või võivad asuda riigist lahkuma. Töö- või teenistussuhtest tuleneva riigikaitselise töökohustusega isikule Eestist lahkumise keelu kehtestamisel on isik, kes asub väljaspool Eestit, kohusatud teavitama tööandjat. Tööandja teavitamine on vajalik, sest tööandja peab arvestust riigikaitselise töö- või ametikohal töötavate isikute üle. Paragrahviga sätestatav piirang ei ole olemuselt uus. Kehtiva RiKS § 15 lg 1 lubab riigikaitsekohustusega isikute riigist lahkumist piirata kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal, mida ei saa aga pidada PS §-ga 35 kooskõlas olevaks (vt eelnõu § 34 selgitus). § 41. Ühingu ja sihtasutuse tegevuse peatamine Paragrahvi 41 lõige 1 on volitusnorm ühingute ja sihtasutuste tegevuse peatamiseks erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal. Selles sätestatakse Vabariigi Valitsuse õigus peatada äriühingu, mittetulundusühingu või sihtasutuse tegevus, kui see on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks. Eelnõu § 41 lõikes 2 täpsustatakse, et erakonna ning töötajate ja tööandjate ühingu ja nende liitude tegevuse peatamise otsustab Riigikohus Vabariigi Valitsuse taotlusel viivitamata arvates taotluse saabumisest põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses sätestatud korras. Eelnõu rakendussätetega nähakse ette muudatused põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses (PSJKS), millega reguleeritakse erakonna ning töötajate ja tööandjate ühingu ning nende liitude tegevuse peatamise kohtumenetluslikku korda. Kehtiva ErSS § 19 järgi võib erakorralise seisukorra juht esitada Riigikohtule taotluse mittetulundusühingute ja nende liitude, sealhulgas erakondade ning töötajate ja tööandjate ühingute tegevuse peatamiseks erakorralise seisukorra lõppemiseni, põhjendades seda ühingu või selle liidu või erakonna Eesti põhiseaduslikku korda ohustava tegevusega. Riigikohus vaatab esitatud taotluse läbi kolme päeva jooksul, arvates taotluse saabumisest. Riigikohus otsustab ühingu või selle liidu või erakonna tegevuse peatamise erakorralise seisukorra lõppemiseni või jätab erakorralise seisukorra juhi taotluse rahuldamata. Kehtivas riigikaitseseaduses ei ole sellist õigust selgesõnaliselt sätestatud. Eelnõu § 41 lõikes 1 sätestatud volitusnorm võimaldab erinevalt kehtivast õigusest peatada mitte üksnes mittetulundusühingu või nende liitude, vaid ka äriühingu ja sihtasutuste tegevuse ning mitte üksnes erakorralise seisukorra, vaid ka sõjaseisukorra ajal. Võrreldes kehtiva õigusega on Vabariigi Valitsusele antud ka volitus peatada erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal äriühingu, mittetulundusühingu või sihtasutuse tegevus, v.a erakonna ja töötajate ja tööandjate ühingu tegevus, mille peatamise otsustab eelnõu järgi jätkuvalt  82(340) Riigikohus. Riigikohtus taotluse läbivaatamise korda riigikaitseseaduse eelnõus eraldi ei sätestata. Riigikohus menetleb taotlust, lähtudes PSJKSis sätestatud korrast. Ühingute ja sihtasutuste tegevuse peatamise eesmärgiks on erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamise põhjustanud kaitseolukorra lahendamine. Erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal võib esineda ka selliseid ühinguid ja sihtasutusi lisaks mittetulundusühingutele, kelle tegevus ei ole suunatud Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele, mis tooks kaasa ühingu sundlõpetamise (vt tsiviilseadustiku üldosa seadus § 40 lg 1 p 1, mittetulundusühingute seadus § 40 lg 1 p 1 ja 3, sihtasutuste seadus § 46 lg 1 p-d 1 ja 4, äriseadustiku § 203 lg 1 p 3 ja § 366 lg 1 p 4), kuid kelle tegevus võib takistada või takistab riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumist. Eelnimetatud eesmärgil sätestatakse eelnõus seaduslik alus ettevõtlus- ja ühinemisvabaduse piiramiseks. Erinevalt ühingu tegevuse lõpetamisest jääb peatamise kui olemuslikult ajutise tegevuskeelu korral ühing õigusliku subjektina alles ning ta saab oma tegevust pärast keelu lõppemist jätkata. Ühingu tegevuse peatamise tagajärjel ei saa ühing tegeleda ühegi tegevusalaga ega jätkata tegevust üheski majandusüksuses, st realiseerida oma õigusi või täita oma kohustusi (vt eelnõu § 50 selgitus). Kuivõrd eelnõu §-s 41 sätestatud meetmega riivatakse isiku põhiõigusi peab lähtuvalt seadusliku aluse põhimõttest meetme kohaldamise volitus tulema seadusest ning olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Eelnõu §-s 42 sätestatud meede võib riivata PS § 31 sätestatud ettevõtlusvabadust, sest meetmega on võimalik seada piiranguid ettevõtlusele; PS § 48 sätestatud ühinemisvabadust, sest meetmega võib piirata mittetulunduslike ühingute ja liitude tegutsemisvabadust, mis kuulub ühinemisvabaduse kaitsealasse. Ühinemisvabadus hõlmab ka õigust koonduda sihtasutustesse. PS § 48 järgi on keelatud sellised ühingud, liidud ja erakonnad, mille eesmärgid või tegevus on suunatud Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele või on muul viisil vastuolus kriminaalvastutust sätestava seadusega. Sellisel juhul võib PS § 48 järgi ainult kohus õiguserikkumise eest ühingu, liidu või erakonna tegevuse lõpetada või peatada, samuti teda trahvida. Ettevõtlus on tegevus, mille eesmärk on üldjuhul tulu saamine kauba tootmisest, müümisest, teenuste osutamisest, vara realiseerimisest jne. Ettevõtlusvabaduse tuumaks on Riigikohus pidanud riigi kohustust mitte teha põhjendamatuid takistusi ettevõtluseks. Ettevõtlusvabadust riivab seejuures iga abinõu, mis takistab, kahjustab või kõrvaldab mõne ettevõtlusega seotud tegevuse. Ettevõtlusvabaduse kaitseala riive toob kaasa selle vabaduse igasugune negatiivne mõjutamine avaliku võimu poolt. Ettevõtlusvabadus on lihtsa seaduse reservatsiooniga põhivabadus, kuivõrd seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra (PS § 31 teine lause). Ühinemisvabadus on kvalifitseeritud seaduse reservatsiooniga põhivabadus (vt PS § 48 lõiked 2–4 ning PS § 30 lg 2). Neid põhivabadusi võib piirata samuti PS § 130 alusel riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides. Sõja- või erakorralise seisukorra ajal piiratakse ettevõtlusvabadust ja ühinemisvabadust riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitseks. Meede on eesmärgi saavutamiseks sobiv, sest kui riik peatab haldusaktiga või Riigikohtu otsusega ühingu, sh erakonna, või sihtasutuse tegevuse, mis ei võimalda kiiret kaitseolukorra lahendamist, aitab see saavutada riigi julgeoleku kaitset kui legitiimset eesmärki. Kui ühing või sihtasutus oma tegevust siiski ei peata, on riigil võimalik rakendada haldussunnivahendeid.  83(340) Meede on vajalik, sest ühingute tegevuse aluseks olevad seadused ei sätesta võimalust ühingute või sihtasutuste tegevuse peatamiseks ning KorS-s sätestatud meetmed ei ole piisavad riigi julgeoleku kaitseks. Meede on ka mõõdukas. Meedet on võimalik rakendada üksnes erakorralises seisukorras või sõjaseisukorras, st juhtudel, kui tegemist on kogu ühiskonda ähvardava olukorraga (oht riigi julgeolekule, põhiseaduslikule korrale, väga paljude isikute elule ja tervisele jne) ning kaitseolukorda ei ole õnnestunud lahendada tavapäraste meetmetega. Meetmega ei lõpetata ühingu või sihtasutuse tegevust täielikult, vaid üksnes ajutiselt ja kindlaks määratud ajal. Avalik huvi ja kaitstavad õigushüved kaaluvad üles ettevõtlusvabaduse ja ühinguvabaduse täiendavad piirangud. § 42. Streikide ja töösulgude keelamine Paragrahv 42 sätestab streikide ja töösulgude keelamise volituse. Samasisuline volitus on sätestatud kehtiva RiKS § 20 lõikes 3 ja ErSS § 17 lg 1 punktis 5. Paragrahviga 42 ei sätestata uut põhiõiguste ja -vabaduste piiranguvolitust. Eelnõu sätestab streikide ja töösulgude keelamise erakorralises või sõjaseisukorras, lähtudes ajaloolisest kogemusest, et streike ja töösulgusid võib nii konventsionaalne kui ka teatud juhtudel mitteriiklik vastane (paramilitaarne terroristlik ühendus) kasutada hübriidsõjavahendina riigi kaitsevõime õõnestamiseks. Kriitilise tähtsusega majandusharude, näiteks toiduainete tootmine, korrapärane toimimine on kaitseolukorra lahendamise seisukohalt olulise tähtsusega. Sellest johtuvalt on eelnõu §-s 42 sätestatud piirava meetme kohaldamine proportsionaalne meede, kindlustamaks kaitseolukorra lahendamist. Käesoleva piirava meetme kohaldamisel tuleb arvestada, et peab olema täidetud tingimus, et streigi või töösulu korraldamine võib olla ohtlik riigi julgeolekule või põhiseaduslikule korrale. Ulatusliku piirangu esmane tingimus on erakorraline seisukord või sõjaseisukord ning ohu olemusest tingituna võib olla oluline erinevate ühiskonnaliikmete aktiivne osalus selle tõrjumises, muu hulgas oma tavapäraseid tööülesandeid täites. § 43. Avaliku ürituse ja koosoleku pidamise piiramine Paragrahv 43 sätestab, millistel juhtudel on kaitseolukorra lahendamist juhtival asutusel volitus piirata või keelata avalik üritus ja koosolek. Avalike ürituste ja koosolekute pidamine on tegevus, mille kaudu realiseeritakse kogunemisvabadust. Kehtivas õiguses on kogunemisvabaduse piiranguid võimalik seada nii KorSi, HOSi, RiKSi kui ka ErSSi alusel. Kogunemisvabaduse piirangud võivad olla selle keelamine (nt KorS § 62, HOS § 32 lg 1, ErSS § 17 lg 1 p 6, RiKS § 20 lg 2), laialisaatmine või muu lõpetamine (KorS § 73), osavõtjate arvu piiramine selle rahumeelsuse ja kontrollitavuse tagamiseks või üksikute isikute koosolekul osalemise või neil oma seisukohtade väljendamise keelamine (KorS § 71), samuti karistamine keelatud koosoleku korraldamise või sellel osalemise eest (KarS § 265) või koosoleku korraldamise eest seaduses sätestatud nõudeid rikkudes (KarS § 2641). Kogunemisvabaduse piiranguks on ka ettekirjutus viia koosolek läbi muul ajal või muus kohas, kui on korraldaja soovinud (KorS § 69)58. 58 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne. § 47 kommentaarid, punkt 10. Kättesaadav: https://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&ptid=52&p=47  84(340) ErSS § 17 lõike 1 punkti 6 järgi võib Vabariigi Valitsus erakorralise seisukorra ajal Eesti põhiseaduslikku korda ähvardava ohu kõrvaldamiseks keelata koosolekute, demonstratsioonide ja pikettide korraldamise ning muud isikute kogunemised avalikes kohtades. RiKS § 20 lõike 2 järgi võib Vabariigi Valitsus keelata avalikku korda ähvardava ohu ennetamiseks avalike ürituste ja koosolekute pidamise, sõltumata nende eesmärgist ning pidamise kohast. Ka see keeld võib kehtida kuni sõjaseisukorra lõppemiseni. RiKSi sätte kohta on riigikaitseõiguse revisjoni raames valminud analüüsis asutud seisukohale, et sätestatud piirangu kohaldamine seoses avalikku korda ähvardava ohuga ei ole piisav, sest avalikku korda ähvardav oht ei ole võrreldav sõjalise ohuga riigi ja elanike eksistentsile (s.t ilmselt ka riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardava ohuga), mis õigustab põhiõiguste laiaulatuslikumat piiramist. Avalike koosolekute absoluutset keelamist võimaldav norm ErSSis ja RiKSis võib riivata PS § 11 teise lausega sätestatud põhiseaduslikku printsiipi, mille kohaselt õiguste ja vabaduste piirangud ei tohi moonutada põhiõiguse olemust.59 Eelnõu §-s 43 toodud piirangu kohaldamisel tuleb arvestada põhimõtet, et kaitseolukorras jäävad kehtima ka eriseaduste alusel kehtestatud piirangud, kui nende kehtestamise aluseks olnud eeldused ei ole ära langenud. Tuleb arvestada, et avalike koosolekute piirangud on olulisel määral reguleeritud KorSis (§-d 61–73) ning KorS kohaldub ka kaitseolukorra ajal. KorS § 62 järgi on (automaatselt) keelatud korraldada või pidada koosolekut, mis: 1) on suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu või põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele; 2) õhutab vägivaldselt rikkuma Eesti Vabariigi territoriaalset terviklikkust; 3) õhutab vihkamist, vägivalda või diskrimineerimist rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundi alusel või 4) mille eesmärgiks on kuritegude toimepanemine või nendele õhutamine. KorS § 62 punktides 1 ja 2 nimetatud juhtumid ohustavad kaitseolukorra lahendamist ning seega kattuvad ka eelnõu § 43 sätte kohaldamise eesmärgiga, kuid ei kata seda täielikult. Tuleb silmas pidada, et KorSi §-de 69 ja 71 võimaldavad koosoleku aega ja kohta muuta või koosoleku keelata avalikku korda ähvardava ohuga seoses. Sellest johtuvalt on avalike ürituste ja koosolekute piiramine või nende keelamine eelnõu kohaselt täiendavalt lubatud kaitseolukorra lahendamiseks erakorralises või sõjaseisukorras riigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra kaitseks. Kuivõrd KorSi alusel on avalike koosolekute keelamine ja piiramine lubatud prefekti otsusega, siis on kaitseolukorras avaliku ürituse ja koosoleku piiramine lubatud kaitseolukorra lahendamist juhtiva asutuse haldusaktiga erinevalt teistest erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra meetmetest, mis eeldavad kas valitsuse otsust või vastavat volitust. § 44. Teabe levitamise keelamine Paragrahvis 44 sätestatakse, et Vabariigi Valitsus või tema volitatud haldusorgan võib erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal keelata teabe sõnas, trükis, pildis või muul viisil levitamise, kui see on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks. Võrreldes ErSS § 17 lõike 1 punktiga 7 ning RiKS § 20 lõikega 6, mis reguleerivad teatud sisuga teabe massiteabevahendistes edastamise piiramist, on eelnõus loobutud teabe edastamise sidumist konkreetse (massiteabe)vahendiga. Tehnoloogia kiire areng ja selle erinevate 59 Paloma Krõõt Tupay. Analüüs „Põhiseaduse riigikaitse ja sellega seoses eriolukorra ja erakorralise seisukorra regulatsiooni muutmise vajadus, riigi erikordade tervikregulatsioon ja kõrgendatud kaitsevalmidus ning põhiõiguste piirangute määratletus ja proportsionaalsus“, 2017, lk 69.  85(340) avaldumisvormide paljususe suurenemine toob kaasa pidevalt uute infoedastusvahendite kasutuselevõtu, mistõttu lähtutakse eelnõu tehnoloogianeutraalsest reguleerimisviisist. Tehnoloogianeutraalset regulatsiooni toetab ka EL. Tehnoloogilise vahendi nimetamine õigusaktis võib olla vajalik siis, kui seadusandja soovib erisuguseid tehnoloogialahendeid reguleerida erinevalt. Teabe levitamise ning teabe edastamise piiramisel (vt eelnõu § 46) ei ole vajalik tehnoloogiavahendite eristamine. See, kas teabe levitamiseks kasutatakse meediateenuseid, online- või trükiajakirjandust, ei ole primaarne. Igasugune teave, mida levitatakse sõnas, trükis, pildis või muul viisil ja mis seab ohtu kaitseolukorra lahendamise, võib kuuluda piiramisele. Teabe levitamise piiramisega riivatakse isikute informatsioonivabadust (PS § 44) ja väljendusvabadust (PS § 45), aga ka ettevõtlusvabadust (PS § 32). PS § 130 tulenevalt on riigi julgeoleku ja avaliku korra tagamise eesmärgil sõjaseisukorras ja erakorralises seisukorras õigustatud informatsiooni- ja väljendusvabaduse täiendav piiramine. Tänu laialdasele tehnilisteseadmete levikule ei ole info edastajateks enam üksnes meediateenuste pakkujad, vaid ka kõik isikud ehk kontroll edastatava teabe üle on muutunud mitmekülgseks. Interneti ekspansiivne levik on tõstnud sotsiaalmeedia osatähtsust ning muutnud selle üheks peamiseks kommunikatsioonivahendiks, mis võimaldab informatsiooni levitada, edastada ja vahetada ning omavahel suhelda sõltumata geograafilisest asukohast kiiremini kui kunagi varem. Võttes arvesse kõiki sõjalisi ja mittesõjalisi ründeid, võib riigi julgeolekut ähvardava ohu korral tõusta päevakorda avalikult levitatava teabe piiramise vajadus. Teatud põhiseaduslikku korda, territoriaalset terviklikkust või riiklikku iseseisvust ja sõltumatust ähvardava kriisi korral võib see olla väga vajalik. Peamised eesmärgid on sellisel juhul järgmised: • varjata riigi, sh relvajõudude tegevust vastase eest; • tõkestada vaenulikku mõjutustegevust ning Eesti Vabariigi vastast kihutustööd; • säilitada rahva kaitsetahet kui üht võitlusvõime komponenti.60 Tüüpnäide sellisest teabest on pildi või teksti abil edastatav teave Kaitseväe üksuste või sõidukite liikumisest ja paiknemisest, selleks võib aga olla ka näiteks teave riigi julgeoleku seisukohalt oluliste ehitiste või maa-alade (sh riigikaitseobjektide), nende seisundi või turvameetmete kohta.61 Piirangut tasakaalustab oluline avalik huvi tagada riigi julgeolek ja põhiseaduslik kord. Säte piirab proportsionaalselt isiku õigust teabe vabale levitamisele, kuna piirangut saab kehtestada vaid erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal, mis seob meetme kohaldamise riigi eksistentsiaalse ohuga. Intensiivselt põhiõigusi riivavate meetmete kehtestamise otsustamine peaks toimuma võimalikult kõrgel täidesaatva riigivõimu tasandil ning rakendamine võimalikult madalal. Kirjeldatud meede on üks selliseid, mistõttu on meetme kehtestajaks Vabariigi Valitsus või tema volitusel haldusorgan. Konkreetse isiku suhtes piirangu kehtestamise õiguse saab anda täidesaatva riigivõimu asutusele, kui on vajalik meetme kiireks rakendamiseks. Eelnõu jätab meetme kohaldajale õiguse määrata, millise sisuga (millist liiki) ja milliste vahendite kaudu levitatavat teavet piiratakse (valikudiskretsioon). Piirangu adressaate ei ole normis otsesõnu nimetatud, kuid normi eesmärgist on adressaatide ring tuletatav – massiteabevahendite valdajad ja massiteabevahendajad ning muud teabevaldajad. Proportsionaalsuse tagamiseks tuleb igal üksikjuhul eraldi hinnata, millise isiku ja millise teabe levitamine on ohtlik ning vajab piiramist. 60 Margit Gross. Analüüs „Meediateenuste ja sideteenuste piiramine avaliku julgeoleku ja avaliku korra kaitseks“, 2017, lk 7. 61 Peeter Papstel. Analüüs „Isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete ühtlustamine riigi julgeoleku tagamise eesmärgil“, 2017, lk 65.  86(340) Laialdasema kaalutlusõiguse jätmine meetme rakendajale on õigustatud, sest see, millist teavet on vaja täpsemalt piirata, on seotud iga kord konkreetse ohu ja selle ulatusega. Lähtuvalt muutuvatest julgeolekuohtudest võib riigil olla vajadus piirata väga erinevat liiki teavet. Oluline on seejuures, et piirangu seadmiseeesmärgiks saab olla üksnes kaitseolukorra lahendamise vajadus. § 45. Meediateenuse osutamise ja ajakirjandusväljaannete väljaandmise piiramine Paragrahvis 45 sätestatakse volitus keelata osaliselt või täielikult meediateenuste osutamise ja ajakirjandusväljaannete väljaandmise, kui nende vahendusel avalikustatav või edastatav teave võib takistada kaitseolukorra lahendamist. Säte on sarnane ErSS § 17 lõike 1 punktiga 8 ning RiKS § 20 lõikega 7, mis reguleerivad meediateenuste osutamise ning ajakirjandusväljaande väljaandmise piiramist. Täpsustatud on üksnes piirava meetme kohaldamise tingimusi. Säte seondub osaliselt eelnõu §-ga 44 (vt eelnõu § 44 selgitus), kuid piirangu ulatus ja intensiivsus on suurem, kuivõrd piirang puudutab vabameediat, mis on demokraatliku õigusriigi alustalasid ja üheks oluliseks tunnuseks. Sarnaselt eelnõu §-ga 44 riivab meediateenuse osutamise ja ajakirjandusväljaannete väljaandmise piirang informatsioonivabadust (PS § 44) ja väljendusvabadust (PS § 45), aga ka ettevõtlusvabadust (PS § 32). Väljendus- ja informatsioonivabadus on demokraatliku ühiskonna üks alusväärtusi ning aluseks mitmete teiste põhiõiguste ja -vabaduste realiseerimisele. Adekvaatselt ja vabalt toimiva avaliku elu ning seda peegeldava meedia eelduseks on üldine, vaba ja hästitoimiv väljendusvabadus ehk sõnavabadus ja informatsioonivabadus. Teisalt meediateenuste vahendusel jõuavad maailmas toimuvad sündmused, ideed ja arvamused kiiresti ja vahetult inimesteni. Meedia vahendab meile informatsiooni ja kirjeldusi olukordadest, mida me isiklikult ja vahetult ei oma ega koge. Meediateenuste ja ajakirjanduse kaudu saab mõjutada inimeste käitumist, hoiakuid ja väärtusi, mistõttu kasutavad osapooled, kelle eesmärgiks on levitada valitsus- ja riigivastaseid ideid ja arvamusi ning mõjutada elanikkonda, sh õhutada vaenu, erinevaid kommunikatsioonimeediumeid oma eesmärkide realiseerimiseks. Nüüdisaegses infoühiskonnas on traditsiooniliste meediakanalitele (televisioon, raadio, ajalehed jne) osatähtsus vähenemas, kuid mitte kadunud. Riivet õigustab sõjaseisukorra või erakorralise seisukorra väljakuulutamisest tulenevate riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardavate ohtude tõrjumise vajadus. Otsuse tegemisel tuleb lähtuda ohuhinnangutest ning põhiõiguste ja -vabaduste piiramise üldpõhimõtetest, nagu kohasus, vajalikkus, proportsionaalsus, eesmärgipärasus. Meediateenuste piiramisel ei saa valitsus seejuures kõrvale kalduda PS §-s 45 sätestatud nõudest, et Eestis ei ole tsensuur lubatud. Sarnaselt eelnõu §-ga 44 on meetme kohaldajaks Vabariigi Valitsus või tema volitatud haldusorgan (vt eelnõu § 44 selgitus). Eelnõu jätab Vabariigi Valitsusele suure kaalutlusruumis hinnata konkreetset riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardavat ohtu, selle tinginud asjaolusid ning vajadusi väljendus- ja informatsioonivabadust piirata. Konkreetsete piiravate meetmete kehtestamisel tuleb arvestada haldusmenetluse põhimõtetega. Seejuures peab piirangu kehtestamiseks olema vältimatu vajadus (meetme eesmärgipärasuse ja proportsionaalsuse tagamine). Piirangu adressaate ei ole normis otsesõnu nimetatud, kuid normi eesmärgist on adressaatide ring tuletatav – meediateenuse osutajad ja ajakirjandusväljaande väljaandjad.  87(340) Näiteks sõjaseisukorra ajal toimub üldjuhul riigi sõjaliseks kaitseks valmistumise viimane faas või juba riigi sõjaline kaitsmine, mistõttu võib mitmesuguse teabe avalikustamine kahjustada nii sõjalist kaitset kui teisi samavõrd olulisi riigikaitse põhisuundi (nt siseturvalisuse või elutähtsate teenuste toimimise tagamine). Niisamuti võib näiteks osutada vajalikuks anarhistliku iseloomuga ja mobilisatsiooni takistamisele üleskutsuva ajakirjanduseväljaande kättesaadavuse piiramine. Samuti konventsionaalse vastase seisukohti ja tegevust õigustava meediakanali tegevuse peatamine. Erakorralises seisukorra ja sõjaseisukorra ajal on põhjendatud riigikaitset ja selleks valmistumist puudutava teabe avaldamise piiramine meediakanalites eesmärgiga vältida kahju riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu ennetamisele või tõrjumisele. § 46. Teabele juurdepääsu piiramine Paragrahvis 46 sätestatakse volitus piirata juurdepääsu teabele, mida avaliku teabe seaduse alusel ei või tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks, kui see on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks. Säte on sarnane ErSS § 17 lõike 1 punktiga 16, mis võimaldab põhiseaduslikku korda ähvardava ohu kõrvaldamiseks keelata valitsusasutustel ja kohaliku omavalitsuse organitel teatud liiki informatsiooni andmise. Eelnõuga on ErSSis sätestatud meedet uuendatud lähtuvalt eelnõu üldpõhimõtetest ja avaliku teabe seadusest (AvTS). Teabe edastamise piirang riivab informatsioonivabadust (PS § 44), mis on ilma seadusereservatsioonita põhivabadus. PS §-st 130 tulenevalt on riigi julgeoleku ja avaliku korra tagamise eesmärgil sõjaseisukorras ja erakorralises seisukorras õigustatud PS §-st 44 tuleneva informatsioonivabaduse täiendav piiramine. Eelnõu § 46 järgi võib teabe edastamist täiendavalt piirata üksnes erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal, kui see on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks st riigi julgeoleku või põhiseadusliku korra kaitseks. Sarnaselt eelnõu §-dega 44 ja 45 on meetme kohaldajaks Vabariigi Valitsus või tema volitatud haldusorgan (vt eelnõu § 44 selgitus). AvTS reguleerib avalikule teabele juurdepääsu ning avalikule teabele piiratud juurdepääsu kehtestamist teabe asustusesiseks kasutamiseks tunnistamisega. AvTS § 35 lõigetes 1 ja 2 ning §-s 36 on vastavalt reguleeritud, millist teavet peab, võib ning ei tohi asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks (edaspidi AK teave) tunnistada. AvTS § 35 lõike 1 punktide 3– 62 ja 9 alusel tuleb AK teabeks tunnistada mitmesugust teavet, mille avalikuks tulek võib ohustada riigi julgeolekut. Samas AvTS § 36 loetelus võib olla riigi julgeoleku seisukohalt tundlikku teavet, mida ei või avalikustada nimelt suurema ohu ajal, mille realiseerumine tingib erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamise. Eriti ohtlik riigi julgeolekule võib olla avalikustada §-s 36 loetletud andmeid, mis võivad näiteks sõjaseisukorras anda vaenulikule välisriigile teavet Eesti riigi suutlikkuse, varude ja vahendite, aga ka elanikkonna kohta. Näiteks § 36 lõike 1 punktides 1–3 ja 9 nimetatud avaliku arvamuse küsitluse tulemused, üldistatud statistilised ülevaated, majandus- ja sotsiaalprognoosid, dokumendid riigi, kohaliku omavalitsuse üksuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku eelarvevahendite kasutamise ning eelarvest makstud tasude ja hüvitiste kohta.62 Eelnõuga luuakse eraldiseisev alus, mis võimaldab AvTS § 36 nimetatud teabe tunnistada AK teabeks erakorralises seisukorras ja sõjaseisukorra ajal kaitseolukorra lahendamise vajadustest lähtuvalt. 62 Peeter Papstel. Analüüs „Isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete ühtlustamine riigi julgeoleku tagamise eesmärgil“, 2017, lk 60.  88(340) § 47. Sidevahendite kasutamise piiramine Paragrahvi 47 järgi võib erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal piirata sidevahendite kasutamist, kui see on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks. Sidevahendite kasutamise piiramine on Vabariigi Valitsuse pädevuses, kuivõrd meetme kohaldamise tagajärjed võivad olla äärmiselt ulatuslikud ning piiranguga hõlmatud adressaatide ring praktiliselt terve ühiskond. Sidevahendite kasutamise pidev kasv kaasaja ühiskonnas on muutunud selliseks vahendiks, millega inimesed tagavad igapäevaelus oma esmavajadused, olukorras, kus mobiiltelefone kasutakse ka näiteks pangatoimingute tegemiseks, võib sidevahendite piiramine seada ohtu ka riigi majanduse toimimise. Seetõttu peab sidevahendite kasutamise piirang olema piisavalt kaalutud ning kaudne negatiivne mõju majandusele ning isikute igapäevaelule peab olema oluliselt väiksem kui kahju, mida piiranguga välditakse. Sätte mõtte kohaselt võib sidevahendite kasutamist piirata vaid juhul, kui see on vajalik sõjaseisukorras või erakorralise seisukorras olukorra lahendamiseks. Näiteks olukorras, kus sidevahendite vahendusel levitatakse teavet, mis ohustab riigi sõjalist kaitsmist või riigi julgeolekut (või on alust seda arvata).63 Valitsusele on antud võimalus volitada meedet kohaldama haldusorgan, kui ta seda mõistlikuks ja vajalikuks peab. Näiteks võib Vabariigi Valitsus delegeerida otsustamise PPA-le või sõjaseisukorras Kaitseväele. ESS kui elektroonilise side valdkonna üldseadus ja KorS kui korrakaitse valdkonna üldseadus sidevahendite piiramise aluseid ette ei näe. Sidevahendite kasutamise piirangud on spetsiifilised lähtudes konkreetsest valdkonnast. Näiteks on väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 2664 lõike 4 järgi väljasaatmiskeskuse juhataja volitatud väljasaadetava kirjavahetust, telefonikõnesid ja muude sidevahendite kasutamist piirama, kui see võib ohustada väljasaatmiskeskuse sisekorda või takistada väljasaatmise täideviimist. Vangistusseaduse ja selle alusel antud vangla sisekorraeeskirja kohaselt on kinnipeetaval keelatud vanglas mobiiltelefonid ning ja muud elektroonilised või tehnilised sidepidamisvahendid, sealhulgas raadiosaatjad, pihu- ja personaalarvutid, mille kaudu on võimalik infot edastada ja vastu võtta. Eelnõu § 47 on sarnane ErSS § 17 lõike 1 punktiga 14 ning RiKS § 20 lõikega 5, mis reguleerivad sidevahendite kasutamise piiramist erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal. Eelnõuga on täpsustatud üksnes piirava meetme kehtestamise tingimusi. Sidevahendite kasutamise piirang riivab informatsioonivabadust (PS § 44) ja väljendusvabadust (PS § 45). PS § 130 tulenevalt on riigi julgeoleku ja avaliku korra tagamise eesmärgil sõjaseisukorras ja erakorralises seisukorras õigustatud informatsioonivabaduse väljendusvabaduse täiendav piiramine. Sidevahendite kasutamise piiramist ei saa samastada sideteenuste piiramisega, sest sidevahend on defineerimata õigusmõiste, mida tuleb määratleda selle tavatähenduses. Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt on sidevahend (tehniline) vahend sidepidamiseks (arvuti, raadio, faks, televiisor, aga ka trükis). Sidevahendite piirangu adressaatide ring hõlmab eelnõu kohaselt küll praktiliselt tervet ühiskonda, kuid konkreetse piirangu seadmisel on Vabariigi Valitsusel või tema volitatud haldusorganil kohustus määrata täpsemalt adressaatide ring ning muud olulised piirangu 63 Peeter Papstel. Analüüs „Isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete ühtlustamine riigi julgeoleku tagamise eesmärgil“, 2017, lk 65. 64 Margit Gross. Analüüs „Meediateenuste ja sideteenuste piiramine avaliku julgeoleku ja avaliku korra kaitseks“, 2017, lk 114.  89(340) tingimused, näidates ära piirava meetme rakendamise kaalutlused ning tagades meetme proportsionaalsuse. Eelnõu ei täpsusta, milliste sidevahendite kasutamist on õigus piirata ja millisel viisil. Vabariigi Valitsusele on põhjendatult antud laialdane volitus otsustamaks, milliste sidevahendite kasutamist on vaja piirata. Konkreetse tehnoloogilise vahendi nimetamine seaduses ei taga hübriidohtudega võitlemisel vajalikku õiguslikku paindlikkust. Eelnõuga soovitakse luua tehnoloogianeutraalne regulatsioon (vt eelnõu § 44 selgitus). § 48. Sõnumisaladuse õiguse piiramine Paragrahv 48 annab Vabariigi Valitsusele volituse sõjaseisukorra või erakorralise seisukorra ajal piirata isiku õigust tema poolt või temale posti, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatava sõnumi saladusele julgeolekuasutuste seaduse (JAS) §-des 25 ja 27 sätestatud korras, kui see on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks. Kehtiv ErSS § 20 lg 3 punkt 6 annab sisekaitseülemale õiguse rakendada piiranguid nende isikute õigusele posti, telegraafi või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele, kelle suhtes on alust arvata, et nad oma tegevusega ohustavad Eesti põhiseaduslikku korda. Eelnõuga ei looda uut piiravat meedet. Eelnõu § 48 on ErSS § 20 lõike 3 punkti 6 volitust täpsustav norm. Eelnõu kohaselt võib Vabariigi Valitsus talle antud volituse edasi delegeerida julgeolekuasutusele, PPA-le ning Kaitseväele. Meetme kohaldajate ring on piiratud nende asutustega, kellel on ka tavaolukorras teadmised, oskused ja vahendid sõnumisaladuse piiramiseks. Ülesannete jätkuvuse põhimõtte kohaselt volitab Vabariigi Valitsus julgeolekuasutusi eelnõu §-s 48 sätestatud meedet kohaldama vaid juhul, kui julgeolekuasutusel puudub endal võimalus JASi alusel vastavat meedet kohaldada. Kehtivas õiguses on JASis sätestatud volitused sõnumisaladuse piiramiseks antud vaid kahele julgeolekuasutusele: Kaitsepolitseiametile ja Välisluureametile. Eriti sõjaseisukorra tingimustes võib osutuda möödapääsmatult vajalikuks kasutada ka PPA ning Kaitseväe vastavaid ressursse. Kehtivas õiguses ei ole piisava selgusega arvestatud PPA või Kaitseväe võimalustega, mis on tavaolukorras mõeldud jälitusteabe hankimiseks raske kuritegevuse tõkestamisel või Kaitseväe puhul teabe hankimiseks väljapool Eesti Vabariigi territooriumi asuva konventsionaalse vastase või missioonil viibiva Kaitseväe üksust ohustava teguri kohta. Samas võivad PPA ning Kaitseväe käsutuses olevad vahendid osutuda märkimisväärseks abiks kaitseolukorra lahendamiseks vajaliku teabe kogumisel erakorralises seisukorras ja sõjaseisukorras. Eelnõu säte võimaldab nii Kaitseväel kui PPA-l sarnaselt julgeolekuasutusele reageerida sõjaseisukorra ja erakorralises seisukorra ajal operatiivselt riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardavatele ohtudele. Meede võimaldab paindlikumalt kasutada legitiimse eesmärgi, kaitseolukorra lahendamise saavutamiseks riigiasutuste käsutuses olevaid kõiki vahendeid. PPA-le on hädaolukorra seaduse § 16 lõikest 3 tulenevalt pandud kohustus korraldada ulatuslik evakuatsioon. Evakuatsioon võib toimuda juba osaliselt seadusliku võimu kontrolli alt väljunud piirkonnas. Ulatusliku evakuatsiooni korraldamist võivad ohustada erinevad asjaolud, muu hulgas võib osutuda möödapääsmatuks tagada evakuatsiooni läbiviimine ja evakueeritavate julgeolek, kogudes selleks varjatult teavet julgeolekut ohustavate isikute kohta. Sarnaselt PPA-ga võib ka Kaitseväel tekkida kaitseolukorra lahendamisel olukordi, kus näiteks vägivallaga seotud massilise korratuse tõkestamiseks on vaja piirata nimetatud tegevusega seotud isikute õigust sõnumisaladusele. Sellise volituse delegeerimine Kaitseväele saab lähtuda vaid äärmisest vajadusest, kui asjaomane asutus ei saa õigel ajal või üldse mitte seda ülesannet  90(340) täita ja puuduvad muud vahendid ülesande täitmiseks (vt Kaitseväe kaasamise sätteid eelnõu § 144). Paragrahvis 48 sätestatud meede riivab õigust sõnumisaladusele. PS §-ga 43 tagatud õigus sõnumisaladusele hõlmab kõiki sõnumite edastamise viise ja juhtumeid. Erandeid võib kohtu loal teha kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks. Selle riive legitiimseks eesmärgiks võib pidada mh riigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra kaitset, mis avaldub JAS §-st 4 tulenevalt kuritegude tõkestamises. JASi alusel sõnumi saladusse sekkumiseks kohtult loa taotlemisel ja kohtul loa andmisel tuleb pidada silmas, et PS § 43 räägib kuriteo, mitte umbmääraselt kuritegevuse tõkestamisest. See tähendab, et sõnumi saladuse riive on lubatud tavaolukorras üksnes siis, kui julgeolekuasutusel on olemasoleva teabe pinnalt alust karta üldjoontes määratletud (konkreetset liiki) kuriteo ettevalmistamist või toimepanemist. Just seetõttu on JAS § 25 lõikes 2 sätestatud, et julgeolekuasutus võib oma pädevuse piires kuriteo tõkestamiseks piirata isiku õigust sõnumi saladusele, kui on olemas piisavad andmed ettevalmistatava või toimepandava kuriteo kohta. Julgeolekuasutuse tegevus peab ka julgeolekuohtude ennetamisel, milleks on julgeolekut ohustavate kuritegude tõkestamine, olema seotud üheaegselt nii ennetatava julgeolekuohuga (näiteks terrorism) kui ka konkreetse kuriteo koosseisuga (näiteks KarS § 237 – terrorikuritegu). Siiski võib esineda olukordi, kus kuritegu iseenesest ei kuulu julgeolekuasutuse uurimisalluvusse, kuid teo iseloom viitab võimalikule julgeolekuohu realiseerumisele. Sellise näitena võib tuua KarS §-ga 163 hõlmatud valimiste võltsimise, mis oma olemuselt ohustab õigusriigi aluseid ja kujutab seeläbi ka ohtu põhiseaduslikule korrale. PS § 130 alusel võib erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal seada riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitse eesmärgil täiendavaid piiranguid sõnumisaladusele. Eelnõu § 48 sätestatud meede on sobiv selle eesmärgi saavutamiseks, sest õiguse piiramine sõnumisaladusele, kui see on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks, aitab saavutada riigi julgeoleku kaitset sõjaseisukorra või erakorralise seisukorra ajal. Meedet tuleb abstraktselt, st mitte konkreetsetest asjaoludest lähtuvalt, hinnatuna pidada ka vajalikuks, sest puuduvad alternatiivsed abinõud, mis oleksid sõjaseisukorra või erakorralise seisukorra ajal kaitseolukorra lahendamiseks vajaliku teabe hankimiseks sama tõhusad. Meedet on võimalik rakendada üksnes erakorralises seisukorras või sõjaseisukorras, st juhtudel, kui tegemist on kogu ühiskonda ähvardava olukorraga ning kaitseolukorda ei ole õnnestunud lahendada tavapäraste meetmetega. Meetme rakendamisel tuleb järgida ka tavaolukorras kohaldatavat JASis sätestatud protseduuri. Meedet on võimalik rakendada üksnes kaitseolukorra lahendamiseks erakorralises seisukorras või sõjaseisukorra ajal, st juhtudel, kui tegemist on kogu ühiskonda ähvardava olukorraga ning kaitseolukorda ei ole õnnestunud lahendada tavapäraste meetmetega. Sarnaselt julgeolekuohtude ennetamisega ei ole kaitseolukorra lahendamiseks vajalikku tegevust võimalik ammendavalt siduda ennetavate kuritegude kataloogiga. Praktikas tähendab see siiski, et esineb piisavalt andmeid karistusseadustiku §-des 89–93, 95–97, 99, 1001, 101–104, 106– 108, 110-112, 231–239, 241–244, 246–247, 250–251, 254, 255–256, 258, 259, 263, 274 sätestatud kuritegude ettevalmistamise või toimepanemise kohta, mis annaks aluse kohaldada sõnumisaladust piiravat meedet, kuigi need tegevused ei ole veel jõudnud karistusõiguslikult karistatavasse ettevalmistamise staadiumisse. Lisaks on eelnõu säte sarnaselt JAS §-ga 4 suunatud loetletud kuritegude ennetamisele, mitte tõendite kogumisele. Loetletud kuriteokoosseisud on need, mis ohustavad otseselt riigi suveräänsust, põhiseaduslikku korda ning elanikkonna turvalisust. Erakorralises ning sõjaolukorras esinevad kiiret reageerimist vajavad edasilükkamatud juhud oluliselt sagedamini kui tavaolukorras. Üheks võimalikuks olukorraks võib olla näiteks vastase poolt kontrollitaval alal olukorra eskaleerimise eesmärgil tsiviilelanike vastu planeeritava petterünnaku kohta (nn vale lipu kasutamine, ing false flag operation) teabe hankimine  91(340) Kaitseväe luureüksuse poolt tehniliste vahendite abil. Sarnane olukord esineb erinevate luuredistsipliinide abil teabe kogumisel vastasega koostööd tegevate riigireeturite ja terroristide kohta. Nii konventsionaalse kui ka mitteriikliku vastase poolt kontrollitaval alal tegutsemine on tsiviilstruktuuridele liialt ohtlik ning neil puudub ka vastav ettevalmistus ning varustus. Sellises olukorras ei ole üldjuhul piisavalt aega taotleda sõnumisaladuse piiramiseks halduskohtu luba JAS § 27 lõikes 2 sätestatud korras. JAS § 27 lg 21 võimaldab edasilükkamatul juhul, kui esineb oht riigi julgeolekule või kui on olemas piisavad andmed ettevalmistatava või toimepandava kuriteo kohta ning nimetatud toiming on vajalik kuriteo tõkestamiseks ja ei ole võimalik taotleda halduskohtu luba JAS § 27 lõikes 2 sätestatud korras, teha toimingu halduskohtu loal, mis on antud taasesitamist võimaldaval viisil. Julgeolekuasutuse juht esitab loa aluseks oleva põhjendatud ja taasesitamist võimaldava taotluse halduskohtu esimehele või tema määratud halduskohtunikule esimesel võimalusel, kuid hiljemalt toimingu alustamisele järgneval päeval. Käesolevas paragrahvis sätestatud juhtudel esitab halduskohtule vastava taotluse vastavalt kas PPA peadirektor või Kaitseväe juhataja. Selline kord võimaldab ühelt poolt paindlikku reageerimist julgeolekuohtudele, tagades samal ajal piisava kohtuliku kontrolli põhiõiguste piiramise üle. § 49. Kodu, perekonna- ja eraelu puutumatuse õiguse piiramine Paragrahv 49 annab Vabariigi Valitsusele volituse piirata isiku kodu, perekonna- või eraelu puutumatust julgeolekuasutuste seaduse §-des 26 ja 27 sätestatud korras, kui see on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks. Vabariigi Valitsus võib talle antud volituse edasi delegeerida julgeolekuasutusele, PPA-le ning Kaitseväele. Sarnaselt eelnõu §-ga 48 on ka selle sätte eesmärgiks on tagada paindlikum ja erinevate asutuste käsutuses olevate vahendite efektiivne kasutamine sõjaseisukorras ja erakorralises seisukorras. Meedet on võimalik rakendada üksnes kaitseolukorra lahendamiseks erakorralises seisukorras või sõjaseisukorra ajal, st juhtudel, kui tegemist on kogu ühiskonda ähvardava olukorraga ning kaitseolukorda ei ole õnnestunud lahendada tavapäraste meetmetega (vt eelnõu § 48 selgitus). JAS § 26 lg 2 kohaselt võib julgeolekuasutuse ametnik oma pädevuse piires kuriteo tõkestamiseks siseneda isiku ruumi, hoonesse, piirdega alale, sõidukisse või arvutisüsteemi ilma isiku nõusolekuta ja neid läbi otsida julgeolekuasutuse juhi korraldusel riigi julgeoleku tagamiseks või kui on olemas piisavad andmed ettevalmistatava või toimepandava kuriteo kohta ning kui andmete kogumine on vajalik kuriteo tõkestamiseks. Varjatult teabe kogumiseks ja salvestamiseks tuleb taotleda kohtult luba vastavalt JAS §-le 27. Eelnõuga säilitatakse kodu, perekonna- või eraelu puutumatuse õiguse piiramisel sama kord. Kui JAS § 26 kohaselt on kodu, perekonna- või eraelu puutumatuse õiguse piiramise volitused üksnes julgeoleku asutustel ja üksnes kuriteo tõkestamiseks või kui on olemas piisavad andmed ettevalmistatava või toimepandava kuriteo kohta ning kui andmete kogumine on vajalik kuriteo tõkestamiseks. Eelnõu § 49 järgi antakse meetme kohaldamise õigus Vabariigi Valitsusele ning tema volitusel võib meedet rakendada ka politsei ja Kaitsevägi. Kuivõrd sätte kohaselt võib kodu, perekonna- või eraelu puutumatust piirata üldisemalt kaitseolukorra lahendamiseks, sh riigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra tagamiseks, siis võib Vabariigi Valitsus volitada ka julgeolekuasutust kohaldama eelnõu §-s 49 sätestatud meedet juhtudel, kui julgeolekuasutus ei saa kohaldada JAS § 26. Kuigi karistusseadustikus sätestatud riigi julgeolekut ohustavate kuritegude tõkestamine JAS § 4 mõttes on riigisiseselt Kaitsepolitseiameti ülesanne, on erakorralise või sõjaseisukorra ajal vaja arvestada olukorraga, kus kaitsepolitseiametnikud võivad objektiivsetel põhjustel olla  92(340) kaasatud kiireloomulisemate ülesannete täitmisse teistes piirkondades. Kaitsepolitseiametil ei pruugi olla võimalik täita oma ülesannet, koguda teavet kaitseolukorra lahendamist ohustavate kuritegude tõkestamiseks. Samas võib selline võimalus olla kriisipiirkonnas teiste ülesannete (näiteks evakuatsiooni korraldamise) täitmise eesmärgil viibivatel PPA või Kaitseväe üksustel (näiteks kaitseväeluuret teostaval struktuuriüksusel). Kriminaalpolitsei jälitusüksuste tegevus jälitustoimingutega tõendite kogumisel ei erine olemuslikult JASi alusel teostatavast teabe kogumisest ehk teabehankest. PPA võib jälitusasutusena vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 1263 lõikele 1 jälgida varjatult isikut, asja või paikkonda, koguda varjatult võrdlusmaterjali ja teha esmauuringuid, teostada varjatult asja läbivaatust ning asendada selle varjatult. Vastavalt KrMS § 1263 lõikele 5 on nimetatud jälitustoimingu tegemisel lubatud varjatult siseneda hoonesse, ruumi, sõidukisse, piirdega alale või arvutisüsteemi juhul, kui see on vältimatult vajalik jälitustoimingu eesmärgi saavutamiseks. Ka kaitseväeluure tugineb erinevate luuredistsipliinide kasutamisel samadele alustele. Tehniliste vahendite olemasolul ja varjatult informatsiooni hankimise võimalusel võivad mainitud asutused täita edasilükkamatutel ja erakorralistel asjaoludel püstitatud eesmärki- koguda teavet riigi julgeolekut ohustavate kuritegude ettevalmistamise kohta, mis võib olla oluline nii kuriteo tõkestamise kui hilisema tõendamise seisukohalt. Näitena võib siinkohal tuua Kaitseväe signaalluure vahendid, mida saab vajaduse korral kasutada teabe kogumiseks ka Eesti Vabariigi territooriumil, või kriminaalpolitsei käsutuses olevad tehnilised vahendid isikute varjatud jälgimiseks, mis on tavaolukorras kasutusel raske ja organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses. Riigi sõjalise kaitsmise või põhiseadusliku korra kaitsmise seisukohalt oleks väär jätta kasutamata vastavat kompetentsi ja vahendeid omavate asutuste võimekused, mis sarnanevad olulisel määral julgeolekuasutuste omadega. Volituste delegeerimisel PPA-le ning Kaitseväele tuleb lähtuda samas ultima ratio printsiibist. Kuivõrd meetmete kohaldajaks saab olla esmajärjekorras Vabariigi Valitsus ja üksnes tema volitusel politsei, Kaitsevägi või julgeolekuasutus, siis annab valitsus alati hinnangu, kas meetme kohaldamine on vajalik ja kellel peaks vastav volitus olema. Eelnõu käesolevas paragrahvis nimetatud volituse olemasolu on kriitilise tähtsusega olukorras, kus on vajalik koguda teavet näiteks vaenuliku väärinformatsiooni levitamise kohta, mis toob kaasa olukorra teravnemise ning seeläbi ka ohu inimeste elule ja tervisele. 2014. aastal alanud Venemaa agressioon Ukrainas on ilmekalt näidanud kaitseväe, julgeoleku ning politseiliste meetmete samaaegse rakendamise vajadust. Nii võib kaitseväe mehitamata õhusõidukite abil saadav pilt olla olulise tähtsusega PPA-le evakuatsiooni korraldamisel ning vaenlase huvides tegutsevate kuritegelike rühmituste raadiojaamade kaudu peetavate kõneluste salvestused vajalikud Kaitsepolitseiametile vastuluure ning põhiseadusliku korra kaitse korraldamisel. Nimetatud meede riivab PS §-s 26 sätestatud õigust eraelu ja §-s 33 sätestatud kodu puutumatusele. Nimetatud õigusi tohib muu hulgas piirata avaliku korra, teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. PS § 130 alusel võib erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal seada riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitse eesmärgil täiendavaid piiranguid kodu, perekonna- või eraelu puutumatuse. Meede on sobiv selle eesmärgi saavutamiseks, sest kodu, perekonna- või eraelu puutumatuse piiramine, kui see on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks, aitab saavutada riigi julgeoleku kaitset sõjaseisukorra või erakorralise seisukorra ajal. Meedet tuleb abstraktselt, st mitte konkreetsetest asjaoludest lähtuvalt, hinnatuna pidada ka vajalikuks, sest puuduvad alternatiivsed abinõud, mis oleksid sõja- või erakorralise seisukorra ajal kaitseolukorra lahendamiseks vajaliku teabe hankimiseks sama tõhusad. Meedet on võimalik rakendada üksnes erakorralises seisukorras või sõjaseisukorras, st juhtudel, kui tegemist on kogu ühiskonda ähvardava olukorraga ning kaitseolukorda ei ole õnnestunud lahendada tavapäraste meetmetega. Meetme rakendamisel  93(340) tuleb järgida ka tavaolukorras kohaldatavat JASis sätestatud protseduuri. Lähtuvalt eeltoodust saab meedet pidada eesmärgipäraseks ja proportsionaalseks. § 50. Majandustegevuse piiramine Paragrahvi 50 lõike 1 alusel võib Vabariigi Valitsus või tema volitatud haldusorgan erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal peatada osaliselt või täielikult ettevõtja majandustegevuse, kui see on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks. Ettevõtja on äriseadustiku § 1 järgi füüsiline isik, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kellele kaupade müük või teenuste osutamine on püsiv tegevus, ning äriseadustikus sätestatud äriühing. Erinevalt eelnõu §-st 41, mis reguleerib mittetulundusühingu, sihtasutuse ja äriühingu tegevuse peatamist, ei puuduta eelnõu § 50 lõige 1 ettevõtja kui juriidilise isiku tegevuse peatamist. Kõnealuse meetmega ei keela riik asjassepuutuvale isikule täielikult ettevõtlusega tegelemist, vaid piiratakse ajutiselt ettevõtlusvabadust sel teel, et peatatakse ettevõtja majandustegevus üksnes mõnel tema tegevusalal riigi julgeolekule ja põhiseaduslikule korrale lähtuva ohu tõrjumiseks. Tegemist on sellise õigusliku alusega ettevõtja tegevuse peatamiseks, mida MSÜS § 43 lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud volitusnormid ei sisalda. MSÜS § 67 järgi võib majandustegevust takistada, võttes riikliku järelevalve meetmeid, mis muudavad majandustegevuse edasise teostamise võimatuks. Selle tingimus on, et esineb kõrgendatud või oluline oht avalikule korrale. Kõrgendatud või olulise ohu olemasolu võib majandushaldusasutus eeldada MSÜS § 67 punktides 1–5 sätestatud juhtudel. Need alused majandustegevuse piiramiseks lähtuvad aga ohust avalikule korrale. MSÜSs ei ole viidatud majandustegevuse piiramise võimalusele sel alusel, et ohustatud on põhiseaduslik kord või riigi julgeolek. Seetõttu on vajalik sõja- ja erakorralise seisukorra tingimusteks ette näha täiendav äriühingu majandustegevuse piiramise alus. Lõige 1 on volitusnorm, mis võimaldab ettevõtja majandusüksuse tegevust peatada teatud valdkonnas osaliselt või täielikult. Näiteks, kui ettevõtja tegutseb jaekaubanduses ja tootmissektoris, saab ta jätkata kaupade tootmisega, kui riik peatab tema majandustegevuse jaekaubanduses. Selline ettevõtja majandustegevuse sihipärane peatamine riivab ettevõtlusvabadust vähem kui ühingu tegevuse üleüldine peatamine. Võrdluseks, ühingu tegevuse peatamisel eelnõu § 41 alusel ei saa ettevõtja ajutiselt tegutseda edasi üheski oma majandusharus. Nimetatud meede riivab ettevõtlusvabadust. PS §-ga 31 tagatud ettevõtlusvabaduse esemeline kaitseala hõlmab kõiki tegevusalasid ja elukutseid, mille puhul isik pakub enda nimel kaupu või teenuseid. Ettevõtlusvabadus on lihtsa seaduse reservatsiooniga põhivabadus (PS § 31 teine lause), mistõttu võib pidada selle riive legitiimseks eesmärgiks mh riigi julgeoleku kaitset. Meede on sobiv selle eesmärgi saavutamiseks, sest ettevõtja majandusüksuse tegevuse peatamine osaliselt või täielikult, kui see on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks, aitab saavutada riigi julgeoleku kaitset sõja- või erakorralise seisukorra ajal. Meedet tuleb abstraktselt, st mitte konktreetsetest asjaoludest lähtuvalt, hinnatuna pidada ka vajalikuks, sest puuduvad alternatiivsed abinõud, mis oleksid sõja- või erakorralise seisukorra ajal riigi julgeoleku kaitse suhtes sama tõhusad, kuid piiraksid isikute, esmajoones ettevõtjate põhiõigusi ja -vabadusi vähem. Kehtivas õiguses puudub ka volitusnorm ettevõtja majandusüksuse tegevuse peatamiseks ja KorSis sätestatud meetmed ei ole piisavad riigi julgeoleku kaitseks sõja- või erakorralise seisukorra ajal.  94(340) Ettevõtja majandusüksuse tegevuse peatamise võimaldamine on abstraktselt hinnatuna ka mõõdukas abinõu, sest avalik huvi kaitseolukorra lahendamiseks ja riigi julgeoleku kaitse võivad kaasa tuua olukorra, kus sellise piirangu kohaldamine on vältimatult vajalik ettevõtja suhtes. Meedet on võimalik rakendada üksnes erakorralises seisukorras või sõjaseisukorras, st juhul, kui tegemist on kogu ühiskonda ähvardava olukorraga ning kaitseolukorda ei ole õnnestunud lahendada tavapäraste meetmetega. Lõike 2 alusel võib Vabariigi Valitsus või tema volitatud haldusorgan erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal keelata osaliselt või täielikult teatud liiki või teatud tunnustele vastavate teenuste osutamise ning vallasasjade tootmise ja müügi, vallasasjade riiki sisseveo ja väljaveo riigist või teatud piirkonnast, kui see on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks, sh elanikkonna toimetulekuks. Vabariigi Valitsus võib panna sellise keelu või kohustuse äriseadustikust lähtuvalt ettevõtte omanikule või isikule, organile või kogule, kes tegelikult otsustab või saab otsustada selle tegevuse üle. Sarnaselt sätestab kehtiv RiKS § 20 lõige 4, et Vabariigi Valitsus võib kuni sõjaseisukorra lõppemiseni piirata teatud liiki või teatud tunnustele vastavate vallasasjade müüki, keelata nende väljaveo riigist või teatud piirkonnast, samuti määrata neile sundhindu juhul, kui need vallasasjad on vajalikud elanikkonna esmavajaduste rahuldamiseks või riigi sõjalise kaitsmise toetamiseks. ErSS § 17 lõike 1 punktid 11–13 seevastu kitsendavad riigi võimalusi kaubandustegevuse piiramiseks, võimaldades seda üksnes kindlat tüüpi kaupade suhtes (relvad, mürkained ja alkohoolsed joogid). Sõja- või erakorralise seisukorra ajal on tarvilik ettevõtlusvabaduse piiramiseks anda Vabariigi Valitsusele sarnaselt kehtiva RiKS § 20 lõikega 4 avar kaalutlusõigus, sest sõltuvalt ohust ja selle suurusest võib tekkida erinevaid kaubanduspiirangute kehtestamise vajadusi. Eelnõu kõnealune säte võimaldab seetõttu ulatuslikku kaalutlusõigust otsustamisel mh selle üle, milliste kaubaliikide suhtes kaubandustegevuse piiranguid kehtestada. Sellised kaubaliigid ei pruugi tingimata piirduda relvade või mürkainetega, vaid võivad hõlmata ka tavapäraseid kaupu, millest lähtub erakorralise seisukorra või seisukorra ajal aga oluline oht. Näiteks võivad sellised piirangud hõlmata väetist ja pürotehnikat, mida on võimalik kasutada lõhkeseadeldiste valmistamisel. Ettevõtjat saab ka kohustada tootma teatud kaupa või teenust eelnõu 5. peatüki 1. peatüki 1. jaotises sätestatud riigikaitseülesande õigusraamistiku alusel. Lõike 3 järgi võib Vabariigi Valitsus või tema volitatud minister erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal määrata müüdavate asjade kogused ja sundhinnad ning kehtestada asjade müügi erikorra. Sellesarnane volitusnorm on olemas nii erakorralise seisukorra kui ka sõjaseisukorra puhuks ka kehtivas õiguses: vastavalt ErSS § 17 lõike 1 punktides 12 ja 13 ja RiKS § 20 lõikes 4. Eelnõus ei ole loetletud nende kaupade liike või tunnuseid, mille müüki võib piirata, sest sõltuvalt kaitseolukorra asjaoludest võivad vastasel juhul loetelust põhjendamatult jääda välja sellised asjad, mille müügi piiramise vajadust ei osata tavaolukorras ette näha. Samuti ei saa riigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra kaitset tagada üksnes jaemüügi piiramisega. Kui eesmärk on vältida teatud kaupade kiiret läbimüüki ja nendega spekuleerimist või nende kättesaadavust elanikkonnale, tuleb võimaldada ka nende hulgimüügi piiramist. § 51. Hüvitiste ja toetuste maksmise peatamine ja vähendamine Paragrahvis 51 sätestatakse hüvitiste ja toetuste vähendamine erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal. Nimetatud olukordades võib riigil seoses erinevate kriitiliste tegevuste rahastamisega tekkida täiendav eelarvevahendite vajadus. Kuna sotsiaaltoetused ja -hüvitised ning sundkindlustushüvitised, sh ravikindlustushüvitised ja pensionid (edaspidi ka hüvitis) moodustavad märkimisväärse osa Eesti riigieelarvest, siis on üheks täiendavate rahaliste  95(340) vahendite saamise võimaluseks vähendada isikutele makstavate hüvitiste ja toetuste suurust (st maksta neid vähendatud suuruses) või äärmuslikumal juhul hüvitiste ja toetuste maksmine teatud ajaks peatada. Kehtivas õiguses puudub regulatsioon, kuidas riigi makstavaid toetusi ja hüvitisi vähendada või nende maksmine peatada olukorras, kus maksmiseks vajalikud riigi rahalised ressursid on ebapiisavad või puuduvad. Samuti puudub õiguslik selgus, kas ja kuidas erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal avalik-õiguslike asutuste (nagu Eesti Töötukassa ja Eesti Haigekassa) eelarvevahendeid ümber suunata. Riigi finantsvarade ja -reservide ümbersuunamiseks vajaliku õigusliku regulatsiooni puudumine võib aga seda ohtu riigi tuumikfunktsioonide täitmise ja riigi püsimajäämise. Toetuste ja hüvitiste vähendamisel või maksmise peatamisel tuleb siiski arvestada, et sellega ei saa jätta isikuid täiesti ainelisse puudusesse. Põhiseaduse § 28 sätestab, et Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul. Lõikes 1 sätestatakse loetelu nendest hüvitistest ja toetustest, mille suurust võib erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal vähendada või mille maksmise peatada, kui riigil tekib vajadus kasutada täiendavaid riigi rahalisi vahendeid kaitseolukorra lahendamiseks, sh riigi eelarvelise jätkusuutlikkuse tagamiseks, ning kui muud võimalused täiendavate rahaliste vahendite kasutusele võtmiseks puuduvad või nende saamine ei ole piisavalt kiiresti võimalik. Kuna kehtivate õigusaktide alusel makstakse väga palju erinevaid hüvitisi ja toetusi, ei ole lõikes 1 toodud ammendavat loetelu. Punktides 1–8 on loetletud peamised asendussissetuleku funktsiooni täitvad hüvitised. Muud riigieelarvest makstavad toetused ja hüvitised, mille eesmärk on valdavalt teatud spetsiifiliste kulude katmine või tegevuste soodustamine, on kokkuvõtvalt nimetatud punktis 9. Sellisteks toetusteks ja hüvitisteks võivad olla eriarsti lähtetoetus, mida makstakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel; riigi poolt makstav vanglast vabanemise toetus, mida makstakse vangistusseaduse alusel; represseeritu toetus, mida makstakse okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse alusel; sotsiaaltoetus sunniviisiliselt tuumakatastroofi tagajärgede likvideerimisele saadetud isikutele sotsiaalhoolkande seaduse alusel; olümpiavõitja riiklik toetus spordiseaduse alusel; üksi elava pensionäri toetus, mida makstakse sotsiaalhoolekande seaduse alusel; väljaspool ravijärjekorda osutatud tervishoiuteenuse hüvitis ja piiriülese tervishoiuteenuse hüvitis mida makstakse ravikindlustuse seaduse alusel; kuriteoohvri riiklik hüvitis, mida makstakse ohvriabi seaduse alusel; matusetoetus, mida makstakse sotsiaalhoolekande seaduse alusel jne. Millise skeemi alusel toetusi ja hüvitis vähendada, otsustab Vabariigi Valitsus kaalutlusõiguse alusel. Näiteks kas rakendada lõikes 2 ja 3 sätestatud meetmeid koos või eraldi. Lõikes 2 sätestatakse lõike 1 punktides 1–8 nimetatud hüvitiste ja toetuste suuruse vähendamise ulatus. Selle kohaselt võib nimetatud hüvitiste ja toetuste suurust vähendada kuni arvestusliku elatusmiinimumi suuruse summani ehk toimetuleku piirini. See tähendab, et isikutele, kellele määratud toetus või hüvitis on suurem kui elatusmiinimum, makstakse toetust või hüvitist elatusmiinimumi suuruses summas. Arvestusliku elatusmiinimumi arvutab kindla metoodika alusel välja Statistikaamet. Isikutele, kelle toetuse või hüvitise suurus on alla elatusmiinimumi, makstakse toetust või hüvitist selle määratud suuruses. Lõike 3 kohaselt võib lõike 1 punktis 9 nimetatud toetuste maksmise peatada kuni kolmeks kuuks või maksta kuni kolme kuu jooksul kuni 50 protsendi võrra vähendatuna. Kuna punktis 9 nimetatud toetused ei ole asendussissetulekud, vaid nendega kaetakse teatud spetsiifilisi lisakulusid (nt peretoetused laste kasvatamise ja õppimisega seotud kulude katmiseks, puuetega  96(340) inimeste sotsiaaltoetused puudest tulenevate lisakulude hüvitamiseks, üksi elava pensionäri toetus majandusliku toimetuleku parandamiseks, represseeritu toetus tervisekahjustuste hüvitamiseks jms) või soodustatakse teatud tegevusi (nt eriarsti lähtetoetus), siis nende puhul elatusmiinimumi nõuet ei kehtestata. See ei oleks ka otstarbekas, kuivõrd kehtivate õigusaktide alusel määratavate toetuste suurus on juba praegu valdavalt väiksem kui kehtiv elatusmiinimum. Riigikaitseks täiendavate rahaliste ressursside vajaduse korral võidakse neid toetusi senisest väiksemas suuruses (kuni 50 protsendi võrra vähendatuna) maksta või juhul, kui rahalisi ressursse veelgi napib, peatada toetuste maksmise kuni kolmeks kuuks. Lõikes 4 nähakse ette kõikide lõikes 1 nimetatud hüvitiste ja toetuste maksmise peatamine olukorras, kus lõigetes 2 ja 3 sätestatud meetmete rakendamise tulemusena on riigil jätkuvalt vaja kasutada täiendavaid riigi rahalisi vahendeid kaitseolukorra lahendamiseks, sh riigi eelarvelise jätkusuutlikkuse tagamiseks. See tähendab, et riik vajab tekkinud olukorra lahendamiseks kavandatust enam rahalisi vahendeid, kui seda võimaldas hüvitiste ja toetuste suuruse vähendamine ja toetuste maksmise kuni kolmeks kuuks peatamine või nende maksmine elatusmiinimumi suuruses summas. Sellisel juhul võidakse kõigi hüvitiste ja toetuste maksmine peatada. PS § 10 järgi on põhiseaduse aluspõhimõteteks inimväärikuse ja sotsiaalriigi põhimõtted 65. Inimväärseks saab elu pidada muu hulgas siis, kui inimese esmavajadused ehk vajadused toidule, riietele, hügieenile, tervishoiule, transpordile, eluasemele on rahuldatud ning ta saab ilma häbita ja diskrimineerimiseta osaleda aktiivselt igapäevaelus (inimene saab täita oma teisi põhiõigusi ja vabadusi). Kui inimese igapäevane toimetulek on kindlustatud, on üldjuhul tagatud ka tema inimväärikus.66 Teatud sotsiaalsed põhiõigused toetavad isikut, kui tema inimväärikus on juba ohus (nt õigus riigi abile puuduse korral või vältimatule abile), teised sotsiaalsed põhiõigused aitavad inimväärikuse riivet ennetada (nt lastega perekonna õigus toetusele). Kaitseolukorras peab riik minimaalselt tagama vältimatu abi, kõigi ennetavate meetmete rakendamine saab toimuda üksnes, siis kui riigil on selleks piisavalt vahendeid.67 Lõikes 5 sätestatakse riigi kohustus tagada hüvitiste ja toetuste maksmise peatamisel isikutele inimväärseks eluks minimaalselt vajalikud tingimused. Sellises olukorras tagatakse isikutele vaid toiduabi ja peavari ning vajaduse korral vältimatu abi osutamine (sh tagatakse hädavajalikud ravimid ja meditsiiniseadmed). Inimestele sissetuleku tagamine või vajaduste (nt toit supiköögist, ajutine eluase või majutus kohalikult omavalitsuselt) katmine elatusmiinimumi suuruses on kooskõlas põhiseadusega, mille kohaselt peab sotsiaalsete põhiõiguste osas olema tagatud isiku õigus minimaalselt vajalikele äraelamisvahenditele. Lõike 6 kohaselt kehtestab hüvitiste ja toetuste vähendamise või nende maksmise peatamise Vabariigi Valitsus määrusega. Määrus kehtestatakse erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal, kui otsustatakse toetusi ja hüvitisi vähendada või nende maksmine peatada. Erikorra tekkimisel hinnatakse esmalt toetuste ja hüvitiste senises mahus maksmise jätkamise võimalikkust. Vähendamise ulatus sõltub ennekõike sellest, kui pikaajaliseks olukorra kestus hinnatakse ning kui palju on kaitseolukorra lahendamiseks vaja lisaraha või -ressursse. Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal kasutatakse riigikaitse eesmärgil riigieelarve seadusega riigikaitseks eraldatud vahendeid. Riigieelarve seaduse § 45 lõike 1 muudatuse kohaselt on Vabariigi Valitsusel võimalik esitada pärast kaitseolukorra otsuse Riigikogu poolt heakskiitmist või mobilisatsiooni või 65 RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p-d 14 ja 16 66 RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 14; RKHKo 10.11.2003, 3-3-1-65-03, p 13 67 Vt täpsemalt Sotsiaalministeerium. Analüüs „Sotsiaalministeeriumi valitsemisala tasude vähendamine, hüvitised ja tagatised eriolukordade ajal“. 2018, lk 4–8.  97(340) sõjaseisukorra väljakuulutamist Riigikogule riigieelarve muutmise seaduse või lisaeelarve eelnõu ning otsustada vajaduse korral selle rakendamise üle kuni Riigikogu poolt küsimuse otsustamiseni. Enne Riigikogu poolt küsimuse otsustamist ei tohi tehtavate kulude kogumaht ületada 10% jooksva aasta riigieelarve kulude mahust (vt eelnõu § 156 selgitus). Riigil on võimalus võtta ka laenu ning kasutada stabiliseerimisreservi vahendeid. Stabiliseerimisreservi vahendeid on võimalik kasutada riigieelarve seaduse § 71 lõike 1 punkti 3 kohaselt eriolukorra, erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra või muu erakorralise olukorra või olulise mõjuga kriisi lahendamiseks, ennetamiseks või kollektiivse enesekaitse lepingus ettenähtud kohustuste täitmiseks. Tagatiste vähendamine saab kõne alla tulla siis, kui nimetatud vahendid on ära kulutatud ja riigikassas on vastavad vahendid otsas. Tagatiste vähendamine või peatamine sõltub aga juba konkreetsest olukorrast ja -vajadusest. Hüvitiste ja toetuste vähendamise vajaduse tekkimisel sätestatakse Vabariigi Valitsuse määruses, mida tuleb inimestele erikorra ajal tagada või mida tuleb võrreldes tavapärase olukorraga teha teisiti. Toetuste ja hüvitiste vähendamine ei ole põhjendatud iga erikorra liigi puhul, vaid üksnes siis, kui tegemist on kaitseolukorraga ja selle lahendamiseks väljakuulutatud erikorraga, kus küsimuse all on riigi eksistents. Näiteks ei saa hüvitiste ja toetuste vähendamise põhjuseks hädaolukord, kuivõrd tegemist oleks ebaproportsionaalse õiguste riivega. Käesolevas paragrahvis nimetatud vähendamise meetmeid võib sõltuvalt konkreetsest olukorrast rakendada nii järjestikku kui ka üheaegselt. Nii näiteks võidakse otsustada vähendada lõike 1 punktis 1 nimetatud asendussissetulekuid, ent sellega paralleelselt vähendada lõike 1 punktis 9 nimetatud toetusi või nende maksmine peatada. Ent pole ka välistatud nt ainult osa hüvitiste või toetuste suuruse vähendamine või maksmise peatamine. Lõike 7 järgi jätkatakse isikutele toetuse ja hüvitise maksmist seaduses sätestatud alustel ja korras, kui erakorralise seisukord ja sõjaseisukord lõpeb. Sättega luuakse isikutele kindlus, et makstavaid toetusi ja hüvitisi ei saa Vabariigi Valitsus oma otsusega muuta või nende maksmist permanentselt lõpetada. Seadusega kehtestatud toetuste ja hüvitiste muutmine on tavaolukorras seadusandliku võimu ülesanne. Vabariigi Valitsuse saab üksnes äärmise vajaduse korral ja piiratud ajal rakendada riigi eelarvevahendite ümbersuunamiseks lõikes 1 nimetatud abinõu. Kui riigi finantsseis ei võimalda isikutele hüvitiste ja toetuste maksmise jätkamist pärast kaitseolukorra lõppemist, tuleb valitsusel esitada Riigikogule seaduse eelnõu, millega muudetakse makstavaid hüvitisi ja toetusi. 5. peatükk Riigikaitselised kohustused Riigikaitselise kohustuse rakendamine on võtmetähtsusega, et tagada riigikaitseks vajalikud vahendid olukorras, kus riigil endal puuduvad olukorra lahendamiseks sobivad vahendid ja varud ning nende kasutusele võtmine ei ole tagatud ka tsiviilõiguslike lepingute kaudu. Siinkohal on oluline toetuse liikide järjestus ja hierarhia – kõigepealt ammendatakse riigivarast ja selle ümberjagamisest, lepingulistest suhetest ja muust sellisest tulenevad võimalused ning alles viimases järgus rakendatakse riigikaitselisi kohustusi. Riigikaitselised kohustused väljenduvad nii kaitseväekohustuse ja töökohustuse täitmises kui ka omandiõiguse riivega kaasnevas talumiskohustuses. Isikute riigikaitses osalemise viisid on reguleeritud eri seadustes. Eelnõuga reguleeritakse terviklikult riigikaitselased kohustused, v.a kaitseväeteenistusega seotud kohustused. 1. jagu Riigikaitseülesanded  98(340) Eesti julgeolekut ähvardava ohu kiireks ja edukaks tõrjumiseks on aga vaja, et iga asutus ja isik teaks oma riigikaitselisi kohustusi, nendega kaasnevaid ülesandeid ning suudaks neid täita. Riigikaitse arengukava järgi: „Laiapindse riigikaitse toimimise eeldusteks on riigikaitseliste ülesannete eelnev kindlaksmääramine ja selleks vajalike võimete loomine, ressursside ja võimete eesmärgipärane kasutamine, oluliste valitsusasutuste, põhiseaduslike institutsioonide või elutähtsate teenuste osutajate tegevuse toimimine kriisisituatsioonis või relvakonflikti ajal ning erinevate osaliste omavaheline ja koordineeritud koostöö. On oluline, et erinevad valitsusasutused või muud juriidilised isikud teavad, millist ülesannet nad peavad kriiside või relvakonfliktide ajal täitma. Samuti peab olema valmidus neid ülesandeid reaalselt täita ja vajaduse korral oma tavapäraseid tegevusi kiiresti ümber korraldada. Lihtsustatult öeldes on võimaliku kriisi või relvakonflikti puhkemisel sellega edukalt hakkama saamiseks oluline, et iga osaline täidab temale ettenähtud riigikaitselist ülesannet ja toetab teisi asutusi ühise eesmärgi saavutamiseks.”68 Riigi julgeolekut ähvardava ohu korral tuleb täita palju ülesandeid, et kaitsta Eesti iseseisvust ja sõltumatust, territooriumi terviklikkust, põhiseaduslikku korda ning ühiskonna elukorraldust. Kui asutus või isik teab täpselt, mis on need kriitilised ülesanded kaitseolukorras ning mille täitmist riik temalt ootab, siis on võimalik selle ülesande täitmiseks valmistuda. Vastupidisel juhul võib juhtuda, et isik ei ole suuteline riigi abistama ega ülesandeid vajalikus ulatuses täitma. Kehtiva regulatsiooni kohaselt ei ole oluline, et avalik ülesanne oleks konkreetselt riigikaitseülesandena määratletud. Ükskõik milline riigiasutuse või KOVi üksuse avalik ülesanne võib olla riigikaitseülesanne, kui see ülesanne aitab kaasa riigikaitse eesmärgi saavutamisele. Eelnõus on valitud suund, mille kohaselt on riigikaitseülesanded üksnes need ülesanded, mis on expressis verbis riigikaitseülesandena määratud või täitmiseks antud. Praegu on riigikaitseülesanded sõnaselgelt seatud vaid täidesaatva riigivõimu asutustele69 ning tervishoiuteenuse osutajatele (kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja üldarstiabi osutajatele)70 ja KOVidele71. On selge, et tervishoiuteenuse osutajad ei ole ainsad juriidilised isikud, kellel tuleb kaitseolukorras täita riigikaitseks vajalikke ülesandeid. Näiteks on elutähtsad teenused sellised teenused, millest sõltub kõikide teiste teenuste ning laiemalt kogu riigi ja ühiskonna toimimine. Need on näiteks elekter, side, teede korrashoid, aga ka kaugküte, sularaharinglus ning veega varustamine. Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal on elutähtsate teenuste osutamine hädavajalik nii Kaitseväele kui ka Eesti elanikele.72 KOVi puhul on seni olnud ebaselge, millised KOVi kõikidest ülesannetest on riigikaitseülesanded ja millised mitte. Kas KOVide riigikaitseülesanded on vaid KOKS § 6 lõikes 21 sätestatud ülesanded või kõik § 6 lõigetes 1–21 sätestatud ülesanded? RiKSi seletuskirja järgi võib järeldada, et kõik KOVi ülesanded on põhimõtteliselt ka 68 Vabariigi Valitsuse 29. juuni 2016. aasta korraldusega nr 193 kehtestatud riigikaitse arengukava 2017–2026 avalik osa, lk 5. Kättesaadav. https://www.valitsus.ee/sites/default/files/content-editors/arengukavad/rkak_2017_2026_avalik_osa.pdf. 69 Täidesaatva riigivõimu asutuste riigikaitseülesanded on kehtestatud riigi kaitsetegevuse kavas. Kehtiva riigi kaitsetegevuse kava võttis Vabariigi Valitsus vastu 1. juulil 2016. aasta korraldusega nr 244. Riigi kaitsetegevuse kava on salajase taseme riigisaladus. 70 Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse §-s 581 ning tervise- ja tööministri 28. märtsi 2016. aasta määruses nr 23 „Kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja üldarstiabi osutajate ülesanded riigikaitseks valmistumisel ning valmisoleku tasemed ja sisu kehtestatud ülesannete täitmiseks kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal ning hädaolukorra ohu korral ja hädaolukorra ajal”. 71 Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus § 6 lg 2 1. 72 Seda, et elutähtsate teenuste osutamine peaks olema määratud riigikaitseülesandena, leitakse ka Justiitsministeeriumi tellitud analüüsis „Riigikaitseülesanded ning avalike ülesannete, sh teenuste täitmine hädaolukorras või erikordade ajal“, Advokaadibüroo Eversheds Sutherland Ots & Co 2017, lk 24–25, 28–29, 31–32. Analüüs tervikuna on piiratud juurdepääsuga, ligipääsuks tuleb pöörduda Justiitsministeeriumi poole.  99(340) riigikaitseülesanded.73 KOVide ülesanded ei ole kaitseolukorra ajal võrdse kaaluga ning arvestades, et kaitseolukorra ajal napib ressursse kõikide ülesannete täitmiseks, on väga oluline kindlaks määrata, millised on need olulisemad ülesanded, mida KOV peab igal juhul täitma ning mis tingimustel ta seda tegema peab. Näiteks on KOKS § 6 lõigetes 2 ja 3 sätestatud ülesannetest elamu- ja kommunaalmajanduse ning kohalike teede ja tänavate korrashoiu korraldamine riigikaitse seisukohalt olulisem kui raamatukogude, rahvamajade, muuseumide ja spordibaaside korrashoiu tagamine. Nende probleemide lahendamiseks on esmalt eelnõus täpsustatud riigikaitseülesannete määratlust, riigikaitseülesannete määramise ja täitmise üldtingimusi ja korda, et seejärel rakendussätetes määrata kindlaks asutuste ja isikute konkreetsed riigikaitseülesanded. Ainult siis, kui riigikaitseülesannete olemus on selgelt määratletud, saab neid ka määrata ja täita. 1. jaotis Riigikaitseülesanne, selle määramine ja täitmine § 52. Riigikaitseülesanne Paragrahvis 52 sätestatakse riigikaitseülesande legaaldefinitsioon. Lõike 1 järgi on riigikaitseülesanne seadusega või selle alusel antud püsiv või ühekordne ülesanne, mida on vaja täita kaitseolukorra lahendamiseks või selle toetamiseks. Lõigetes 2 ja 3 täpsustatakse, mida peetakse silmas püsiva ja ühekordse riigikaitseülesande all. Püsiv riigikaitseülesanne on selline ülesanne, mis on füüsilisest isikust ettevõtjale (edaspidi FIE), juriidilisele isikule või täidesaatva riigivõimu asutusele enne kaitseolukorda määratud ning mille täitmiseks peab isik ja asutus looma valmiduse. Ühekordne riigikaitseülesanne määratakse kaitseolukorra ajal ning see ei ole isikule või asutusele ette teada. Üldreeglina määratakse riigikaitseülesanded enne kaitseolukorda, et isikud ja asutused saaksid luua vajaliku valmiduse, kuid ettenägematuteks juhtudeks on ette nähtud võimalus määrata ka ühekordseid ülesandeid. Põhimõtteliselt võiksid kõik riigikaitseülesanded olla määratud ex ante, sest mida paremini on kogu kaitseolukorra lahendamiseks vajalik tegevus läbi mõeldud ja selleks valmistutud, seda kiiremini on võimalik kaitseolukord lahendada. Kuigi riik koostab ohustsenaariumeid ning hindab, kuidas võib üks või teine kriis tekkida ja areneda, ei ole võimalik kõiki olukordi ette ennustada ja nendeks valmistuda. Vähetõenäoliste kriisiolukordade jaoks isikutele ja asutustele kohustuste panemine tooks kaasa aga põhjendamatult suure ettevõtlusvabaduse piiramise. Isikute õiguste proportsionaalseks piiramiseks on riigil eelnõu järgi võimalus ülesandeid ka vastavalt tekkinud olukorrale ühekordselt määrata. Riigikaitsülesandeid määratakse eelkõige täidesaatva riigivõimu asutustele ja juriidilistele isikutele, sh KOVidele ja teistele avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele (nt advokatuur – eelnõu § 123, Eesti Pank – § 127, Eesti Rahvusringhääling – § 128 ja Eesti Haigekassa – § 166 punktid 3 ja 7). Füüsilistele isikutele pannakse riigikaitselisi kohustusi töökohustuse instituudiga (vt eelnõu 5. ptk 2. jagu). Erandina võib riigikaitseülesandeid panna ka FIE-le. FIE ei ole küll juriidiline isik, kuid tegeleb ettevõtlusega talle kuuluva majandusüksuse kaudu. FIE- le riigikaitseülesande panemine võib olla vajalik, kui FIE pakub selliseid kaupu või teenuseid oma nimel, mis võivad olla vajalikud kaitseolukorra lahendamiseks või selle toetamiseks. 73 RiKSi seletuskirjas kirjeldatakse seda nii: „Peamine eeldus on see, et KOV-i üksus aitab riigikaitsele kaasa sellega, et täidab võimalikult suurt osa enda KOKS §-st 6 tulenevaid ülesannetest edasi ka kriisiajal. Seega on kõik KOVi üksuse riigikaitse toetamise eesmärgil täidetavad ülesanded ka riigikaitseülesanded käesoleva eelnõu tähenduses. See on ülioluline, tagamaks riigikaitse laia käsituse elluviimine ka kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal.” Riigikaitseseaduse eelnõu (SE 772) seletuskiri, lk 113. http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/444b1af3-5b34- 424d-bea0-2b211bb1a8b9/Riigikaitseseadus/  100(340) Näiteks FIE-le, kes pakub toitlustus- ja majutusteenust, võib panna ühekordse riigikaitseülesande tagada kaitseolukorra lahendamisel osalevate isikute majutus ja toitlustus. Kuivõrd isik pakub teenust oma majandus- ja kutsetegevuse raames ning tal peavad teenuse pakkumiseks olema vastavavad oskused ja load, siis ei kvalifitseeru ülesanne ühekordseks töökohustuseks. Riigikaitseülesande määratluses esitatakse kolm olulist tingimust, mis peavad olema täidetud, et ülesanne oleks käsitatav riigikaitseülesandena. Esiteks, ülesannet on vaja täita kaitseolukorra lahendamiseks või selle toetamiseks. Selline määratlus on küllalt lai ning seega on riigikaitseülesanneteks võimalik nimetada väga erinevaid ülesandeid. Oluline on see, et ülesannet oleks vaja täita selleks, et kaitseolukord lahendada (ehk säilitada Eesti riigi iseseisvus ja sõltumatus, tema territoriaalne terviklikkus, põhiseaduslik kord või kogu ühiskonna elukorraldus) või siis seda toetada. Toetamise alla mahub väga palju erinevaid ülesandeid. Riigikaitseülesandeks võib olla näiteks elektrienergia tootja kohustus toota elektrit, sest ilma elektrita ei ole võimalik hoida töös ühiskonnale hädavajalikke teenuseid, näiteks osutada arstiabi. Haiglatel on küll generaatorid, mis suudavad elektri teatud ajaks tagada, kuid generaatoritega ei saa elektrit tagada pikaajaliselt. See, et arstiabi ei ole võimalik ilma elektrita pikema aja jooksul osutada, tähendab omakorda, et ei ole võimalik opereerida viga saanud sõjaväelasi ega tsiviilisikuid, mis tähendab Eesti vastupanuvõime olulist langemist. See ohustab Eesti julgeolekut ja ka põhiseaduslikku korda, elanikkonna turvalisusest rääkimata. Seega on kaitseolukorra lahendamiseks vaja elektrienergia tootjatel toota elektrit ka kaitseolukorra ajal. Teiseks, kuna riigikaitseülesanne on selline ülesanne, mida täidetakse kaitseolukorra lahendamiseks või selle toetamiseks, tähendab see, et riigikaitseülesannet rakendatakse kaitseolukorra ajal ja mitte tavaolukorras. See ei tähenda, et sama ülesannet ei võiks isik või asutus täita ka tavapärase majandustegevuse käigus. Teisisõnu, riigikaitseülesanne on selline ülesanne, mida isik või asutus võib täita ka tavapäraselt (tihti täidabki), kuid kaitseolukorraks valmistuamisel on riik hinnanud oluliseks, et isik või asutus mõtleks läbi ja looks võimaluse täita teatud ülesandeid kaitseolukorra ajal, sh riigi poolt seatud tingimustel. Näiteks peab ka tavaolukorras elektrit tootma, kuid RiKSi järgi on oluline, kuidas toodetakse elektrit kaitseolukorra ajal, mis on selle tingimused, kuidas elanikkonnale ja ettevõtetele ning riigiasutustele elekter tagatakse jne. Seda, kuidas toodetakse elektrit tavaolukorras, ei ole RiKSi reguleerimisalas. Teenuste osutamist tavaolukorras (või tsiviilkriisi ajal) reguleerivad teised seadused, näiteks MsÜS ja HOS, aga ka väga paljud valdkondlikud seadused nagu elektrituruseadus jpt. Kui soovitakse seada tingimusi teenuse osutamisele tavaolukorras, tuleks vastavad tingimused sätestada seal. Kaitseolukorra ajal võib lisanduda asutustele ja isikutele ülesandeid, mida tavaolukorras ei täideta, kuid mis seonduvad asutuse ülesannete või tegevusalaga. Näiteks ei ole tavaolukorras vaja evakueerida väga paljusid inimesi, mis tähendab, et pole ka vajadust evakueeritute eest hoolitseda. Küll võidakse aga ulatuslikku evakuatsiooni läbi viia kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal ning selleks valmistumisel tuleb ka lahendada küsimus, kes ja kuidas evakueeritute eest hoolitseb. Kolmandaks, püsiva riigikaitseülesandena on käsitatav vaid see ülesanne, mis on otsesõnu isikule või asutusele seadusega või selle alusel sõnaselgelt määratud. Kehtiva RiKSi järgi on riigikaitseülesanded kõik ülesanded, mis on vajalikud riigikaitse eesmärgi saavutamiseks. RiKSi senise tõlgenduse järgi ei pidanud ülesanne olema nimetatud riigikaitseülesandeks selleks, et seda riigikaitseülesandeks pidada. Ebamäärasus riigikaitseülesannete määramisel ei taga piisavat valmisolekut ülesannete täitmiseks. Ühekordseid riigikaitseülesandeid enne kaitseolukorda ei määrata – ühekordsed riigikaitseülesanded määratakse ad hoc kaitseolukorra ajal.  101(340) Kokkuvõtteks, riigikaitseülesandeid võib olla kaht liiki: 1) ülesanded, mille täitmine peab olema kindlustatud nii tavaolukorras kui ka kaitseolukorras; 2) ülesanded, mille täitmist riik ei ole kaitseolukorras ette näinud, kuid mille täitmise vajadus tekib kaitseolukorra ajal. Igal juhul on aga riigikaitseülesande näol tegemist ülesandega, mida täidetakse just nimelt kaitseolukorra ajal ja mitte tavaolukorras. § 53. Valmisolek riigikaitseülesande täitmiseks Paragrahvi 53 lõikes 1 sätestatakse üldine põhimõte, et püsiva riigikaitseülesandega isik ja asutus peavad olema valmis talle määratud riigikaitseülesannet täitma. Püsiva riigikaitseülesannete määramise peamine eesmärk on tagada, et isikul või asutusel on piisavad vahendid, varud ja personal talle määratud ülesande koheseks ja kiireks täitmiseks. Riigikaitseülesannete kohese täitmise valmidus aitab suurema tõenäosusega vältida kriisi eskaleerumist ning kõige raskemate tagajärgede saabumist. Selleks et püsiva riigikaitseülesannetega isikud ja asutused saaksid oma ülesandeid täita, peavad nad olema selleks valmistunud ning läbi mõelnud, mida on neil ülesande täitmiseks vaja ja kuidas nad seda teevad. Piisavate vahendite olemasolu võib tähendada, et asutused ja isikud peavad soetama varusid või tagama varude olemasolu lepingutega. Riigikaitseülesannete määramisel on isikutel ja asutustel kohustus kulutada inim- ja materiaalset ressurssi riigikaitse seisukohalt väga olulise ülesande täitmise tagamiseks. Eelnõus ei sätestata täpselt, kuidas peab riigikaitseülesande täitmiseks valmistuma. See ei oleks ka võimalik, sest riigikaitseülesandeid on väga erinevaid ning ei ole võimalik ammendavalt ja täpselt sätestada, kuidas peab kõikideks püsivateks riigikaitseülesanneteks valmistuma. Riigikaitseülesannetega asutused ja isikud valmistuvad kaitseolukorraks ja selle lahendamiseks, lähtudes riigikaitse strateegilistest arengudokumentidest ja riigi kaitsetegevuse kavast. Samas on oluline tähele panna, et valmistumise nõudeid täpsustatakse seaduses või muus õigusaktis, millega riigikaitseülesanne määratakse. Näiteks TTKS § 581 lõike 3 alusel kehtestatud määruses on täpsustatud, mida peavad kiirabi ning statsionaarse eriarstiabi ja üldarstiabi osutajad riigikaitseks valmistumisel tegema. Näiteks tuleneb eelnimetatud määrusest kohustus korraldada personali kriisialast väljaõpet ning viia läbi õppuseid riigikaitseülesannete täitmise harjutamiseks.74 Kehtiva RiKS § 5 lõike 4 järgi peab riigikaitseülesandega asutus ja isik tagama oma riigikaitseülesannete täitmiseks vajalike vahendite ja varu olemasolu. RiKSi järgi ei ole kehtestatud täpsemat regulatsiooni, kuidas ülesannete täitmiseks valmistumine peab toimuma ning millised on ülesande täitmise nõuded. Lisaks ei ole kehtestatud keskset määrust riigikaitseliste varude moodustamise, uuendamise, hoidmise ja jaotamise kohta. Eelnõuga ei nähta samuti ette eraldi volitusnormi riigikaitse varudega seonduvalt. Täidesaatva riigivõimu asutuste riigikaitseülesannete täitmiseks vajalikud vahendid, sh varude moodustamine nähakse ette riigi kaitsetegevuse kavas lähtuvalt neile pandud riigikaitseülesannetest. Lisaks määratakse riigikaitsetegevuse kavas, kas on vaja moodustada varud üldise elanikkonna toimetuleku toetamiseks (nt toidu-, ravimivaru jne). Riigi kaitsetegevuse kavas täpsustatakse, millises ulatuses varud moodustatakse, kes on varude moodustamise eest vastutav ja kuidas toimub varudega seotud korraldus. 74 Tervise- ja tööministri 28. märtsi 2016. aasta määruse nr 23 „Kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja üldarstiabi osutajate ülesanded riigikaitseks valmistumisel ning valmisoleku tasemed ja sisu kehtestatud ülesannete täitmiseks kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal ning hädaolukorra ohu korral ja hädaolukorra ajal” § 2 lg 1 punkt 3.  102(340) Lõikes 3 täpsustatakse, et ühekordse riigikaitseülesandega isik täidab talle määratud ülesande olemasolevate vahendite ja personaliga. Kuna ühekordne riigikaitseülesanne antakse olukorrast lähtudes ning sellest ette teadmata, ei ole ka võimalik selle ülesande täitmiseks eelnevalt valmistuda ning ülesanne täidetakse olemasolevate vahendite ja personaliga. § 54. Püsiva riigikaitseülesande määramine Püsiva riigikaitseülesande määramise õiguslik alus tuleneb seadusest või seaduse alusel antud õigusaktist sõltuvalt asutuse ja isiku staatusest. Lõikes 1 sätestatakse, et püsiva riigikaitseülesande võib määrata: 1) täidesaatva riigivõimu asutusele – riigi kaitsetegevuse kavas (edaspidi ka KTK), 2) KOVile – seaduses, 3) eraõiguslikule ja avalik-õiguslikule juriidilisele isikule ning füüsilisest isikust ettevõtjale (edaspidi FIE) – seaduses või seaduse alusel. Täidesaatva riigivõimu asutustele määratakse riigikaitseülesanded KTKs. KTK on dokument, milles ohuhinnanguid arvestades määratakse täidesaatva riigivõimu asutuste riigikaitseülesandeid. Riigikaitseülesannete määramisel on eeldus, et need seonduvad ühel või teisel moel nende täitja hariliku tegevuse ning sellest tulenevalt tema pädevuse, kogemuse, vahendite ja võimetega. Täidesaatva riigivõimu asutuste puhul ei ole vaja, et riigikaitseülesanded otsustaks seadusandja, sest ülesande täitmiseks vajaliku pädevuse ja volitused on seadusandja juba seadusega määranud ning KTK-s seda ei muudeta. Vabariigi Valitsus otsustab enesekorraldusõigusest lähtudes ise, milliseid ülesandeid täidesaatva riigivõimu asutustele seatakse. Sellega välditakse ülereguleerimist, sest õiguse üldaktides ei sätestata seda, mida saab paindlikult otsustada halduse siseaktides. Kohalikele omavalitsustele määratakse riigikaitseülesanded üldreeglina seadusega. Riigikaitseülesanded tuleb üldreeglina, välja arvatud valitsusasutustele, ette näha seaduses. Selline reegel tuleneb PS §-st 154, mille järgi võib KOVile panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega. PSis kasutatud terminit „seaduse alusel” tuleb Riigikohtu praktika järgi tõlgendada nii, et „seadusandja peab ise otsustama kõik enesekorraldusõiguse /…/ piiramise seisukohast olulised küsimused. Täitevvõimule võib delegeerida /…/ seadusega kehtestatud piirangute täpsustamise.”75 See tähendab, et seadusandja peab seaduses määrama riigikaitseülesande, kuid seda võib täidesaatev võim täpsustada. Näiteks kui KOVile määratakse riigikaitseülesandeks osaleda evakuatsiooni läbiviimisel ning evakueeritute eest hoolitseda, siis nende ülesannete tingimusi võib täpsustada ka määruses. Samuti võib määruses ette näha, millised täpselt peavad olema evakuatsioonikohad, millise toitlustuse peab evakueeritutele tagama jne. Siinkohal on oluline juhtida tähelepanu sellele, et eelnõu järgi on KOVile võimalik anda ka ühekordseid riigikaitseülesandeid (vt eelnõu § 56 selgitus). Eraõiguslikule ja avalik-õiguslikule juriidilisele isikule ning füüsilisest isikust ettevõtjale võib riigikaitseülesande määrata seaduses või seaduse alusel. Et riigikaitseülesande määramine võib piirata isiku põhiõigusi ja -vabadusi, eelkõige ettevõtlusvabadust, peab piirangu seadma seadusandja ise või andma selleks volituse. PSis sätestatud ettevõtlusvabadust riivab avaliku võimu iga abinõu, mis takistab, kahjustab või kõrvaldab mõne ettevõtlusega seotud tegevuse.76 See tähendab, et kui riik soovib, et ettevõtja kaitseolukorras toodaks või pakuks kaupu või osutaks teenuseid, sh millisel viisil ja ulatuses seda teha tuleb, piirab see ettevõtja ettevõtlusvabadust. Sellise piirangu kehtestamiseks peab seetõttu olema seaduslik alus. 75 Riigikohtu 15. detsembri 2008. aasta otsus asjas 3-4-1-14-08, p 34. 76 Riigikohtu 28. aprilli 2000. aasta otsus asjas 3-4-1-6-2000, p 11.  103(340) Selline seaduslik alus võib olla seaduses otsesõnu sätestatud riigikaitseülesanne või siis volitusnorm, mille alusel võib täidesaatev riigivõim riigikaitseülesandeid määrata. Juriidilise isikule, v.a riik ja KOV, ning FIEle määratakse riigikaitseülesanne reeglina seaduses või selle alusel antud õigusaktis, mis reguleerib isiku tegevusala, eesmärki või ülesandeid. Avalik- õigusliku juriidilise isiku korral on selleks eelkõige tema kohta käiv seadus, eraõiguslike juriidiliste isikute ja FIEde korral võib see olla konkreetset valdkonda reguleeriv eriseadus, milles sätestatakse teatud tunnustele vastavatele isikutele ülesandeid. Näiteks otsustab TTKS § 581 lg 3 punkti 2 alusel töö- ja terviseminister määrusega kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja üldarstiabi osutajatele valmisoleku tasemed ja selle sisu riigikaitseülesannete täitmiseks kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal. Määruses on sätestatud, mis on valmisolekutasemed ning mis on tervishoiuteenuse osutaja ülesanne iga valmisoleku taseme kehtimise ajal. See tähendab, et seaduses on antud üldine volitusnorm määruse andmiseks ning määrusega on kehtestatud, millised on tervishoiuteenuse osutajate riigikaitseülesanded. Lõike 1 punktis 3 nimetatud „avalik-õiguslik juriidiline isik” tähendab muid, riigist ja KOVist eraldiseisvaid avalik-õiguslikke juriidilisi isikuid. Sellised avalik-õiguslikud juriidilised isikud on näiteks Eesti Haigekassa, Kaitseliit, ja Eesti Pank, advokatuur jne. Eelnõu rakendussätetega pannakse riigikaitseülesanded näiteks elutähtsa teenuse osutajatele, Eesti Haigekassale ja advokatuurile. Võrreldes kehtiva RiKSiga võib edaspidi riigikaitseülesandeid määrata ka FIEdele. Praeguse RiKSi järgi FIEdele riigikaitseülesandeid määrata ei saa, kuid ettevõtja suurus või suutlikkus ega tema tegevusvaldkond ei sõltu tema õiguslikust vormist. Näiteks võivad FIEd osutada elutähtsat teenust – praegu osutavad HOSi § 36 lõike 4 punktis 2 nimetatud kohaliku tee sõidetavuse tagamise ehk teekorrashoiu teenust ka FIEd. Seetõttu peaks olema võimalik riigikaitseülesandeid seada kõikidele ettevõtjatele nende juriidilisest vormist olenemata. Püsivate riigikaitseülesannete määramine on oluline eelkõige planeerimisprotsessis, sh näiteks käesoleva eelnõu 5. peatüki 2. jaos sätestatud riigikaitseliste ameti- ja töökohtade määramisel ning riigikaitselise töökohustuse rakendamisel. Lõike 2 järgi võib riigikaitseülesande ulatust ja täitmise tingimusi täpsustada KTKs. Kuna üldreeglina määratakse riigikaitseülesanded seaduses, sätestatakse need üsna üldsõnaliselt (vt nt eelnõu §-d 127, 128, 129, 130 jne). Samas võib olla vaja riigikaitseülesandega isikule ette näha täpsemaid juhtnööre ülesande täitmiseks või täpsustada ülesande täitmise tingimusi. Üks võimalus on seda teha seaduse alusel antud määruses. Samas võib olla vaja ülesannet täpsustada veelgi detailsemalt kui määruse normitehnika lubab või seostatuna konkreetsete riigi ülesannete või ohustsenaariumitega. Sel juhul on seda otstarbekas teha KTKs. KTK on üldiselt halduse siseakt, millega ei seata kohustusi haldusevälistele isikutele. Kui aga kaitsetegevuse kava puudutab ka halduseväliste isikute õigusi ja kohustusi ning on neile siduv, siis on vastav osa käsitatav sõltuvalt abstraktsusastmest kas haldusakti või määrusena. Kui kaitsetegevuse kavas täpsustatakse ühe või mitme konkreetse isiku ülesandeid (adressaat on individualiseeritav), on tegemist haldusaktiga (HMS § 51 lg 1). Samuti on tegemist haldusaktiga, kui KTKs täpsustatakse mitte konkreetsete, vaid üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikute ülesandeid. Sel juhul on tegemist üldkorraldusega (HMSi § 51 lg 2). Näiteks on kaitsetegevuse kava vastav osa käsitatav üldkorraldusena, kui täpsustatakse konkreetses KOVis asuvate ettevõtjate riigikaitseülesandeid, näiteks Pärnu toidutootjate ülesandeid. Samas kui kaitsetegevuse kavas täpsustatakse kõikide Eestis asuvate toidutootjate  104(340) riigikaitseülesandeid, võib vastav osa käsitatav määrusena, kui regulatsiooni on abstraktne sisaldades üldkohustuslikke käitumisreegleid, mida kohaldatakse piiritlemata arvul juhtudel. Õiguse üksik- ja üldaktide (ehk haldusaktide ja määruste) eristamine ei ole alati lihtne, aga seda peab Vabariigi Valitsus kaitsetegevuse kava kehtestamisel hindama. Vastavalt sellele, kas KTK osa, kus riigikaitseülesandeid täpsustatakse, on käsitatav haldusaktina või määrusena, tuleb ka seda osa vastavalt menetleda. Haldusaktide menetlemisel peab järgima HMSis sätestatud korda, määruste menetlemisel peab järgima HMSis ning VVSis ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud korda. Tasub tähele panna, et RiKSi eelnõus on nii haldusaktide kui õigustloovate aktide menetlemiseks ette nähtud erisused, mida saab menetlemisel kasutada. Samas kuivõrd eelnõus ei ole KTK määratletud õigusaktina vaid üksikaktina, siis peaks vältima KTKs abstraktsete õigusnormide kehtestamist ning järgima seadusandja poolt ette nähtud tegevusvormi. KTKs võib täpsustada nii ülesannet ennast kui selle täitmist. Näiteks võib täpsustada, mis ulatuses tuleks ülesannet täita. Kui KOVile peaks riigikaitseülesandeks olema määratud hoolitseda evakueeritute eest, võiks KTKs täpsustada, et ühe stsenaariumi korral peaks KOV olema valmis vastu võtma nii palju evakueerituid, teise korral nii palju. Aga võib ka täpsustada, kuidas KOV evakueerituid abistama peab, näiteks kellega koostööd tegema, kuidas varusid kasutama jne. KTK on seni olnud salajase taseme riigisaladus. KTK menetlemisel tuleb läbi mõelda, kuidas tagada riigisaladuse kaitse, kuid samas tagada püsiva riigikaitseülesandega isikutele ligipääs neid puudutavas osas. Üks võimalus on see, et riigikaitseülesandega isik, kelle ülesannet kavas täpsustatakse, taotleb endale juurdepääsuloa, talle tehakse vajalik julgeolekukontroll ning antakse ligipääs kava osale, mis teda puudutab. Teine võimalus on see, et riigikaitseülesannet täpsustav osa sõnastatakse selliselt, et seda teavet ei pea kaitsma riigisaladusena. Lõikes 3 sätestatakse, et püsiv riigikaitseülesanne määratakse isiku ülesannetest, tegevusalast või eesmärgist lähtudes. See on oluline põhimõte. Konkreetsele isikule määratav ülesanne peab olema seotud tema igapäevase tegevusega – sellega, milleks tal on vajalikud teadmised ja oskused ning vahendid ja personal. Lihtsustatult öeldes, riigikaitseülesande saaja peab suutma seda ka täita. Näiteks ei saa tervishoiuteenuse osutajale teha ülesandeks toitlustada abivajajaid või toidutootjale ülesandeks koostada ilmaennustusi. Eelöeldu aga ei tähenda, et riigikaitseülesanded ei võiks erineda asutuse, KOVi või ettevõtja igapäevastest ülesannetest. Nagu ülal märgitud (vt eelnõu § 52 selgitusi), võib riigikaitseülesanne olla ka selline ülesanne, mida isik igapäevaselt ei täida. Küll aga peavad need ülesanded olema otseselt või kaudselt seotud tema tavapäraste ülesannetega või tegevusvaldkonnaga. Näiteks tervishoiuteenuse osutajate ülesanded on põhimõtteliselt needsamad, mida nad täidavad tavaolukorraski, kuid kaitseolukorra ajal peavad nad seda tegema veidi teistsugustel tingimustel. Näiteks peab kiirabi osutaja aktiveerima täiendavaid kiirabibrigaade ning teenindama kriisipiirkonnas esmajärjekorras raske ja elutohtliku seisundiga inimesi. KOVide puhul osutavad nad ka muidu sotsiaalhoolekannet ning peavad tagama abivajajatele vältimatu sotsiaalabi, kuid kaitseolukorra ajal peavad nad seda tegema tavapärasest suuremas ulatuses. Lõike sõnastuses kasutatakse termineid „ülesanne”, „tegevusala” ja „eesmärk”, sest riigikaitseülesandega isik võib olla erinevas juriidilises vormis. Riigikaitseülesandeid võib määrata täidesaatva riigivõimu asutusele, KOVidele, eraõiguslikele ja avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele ning FIEdele. Kõikide puhul on nende pädevus (ehk miks on juriidiline isik moodustatud) avatud õigusaktides erinevalt. KOVide puhul nimetatakse seda üldiselt ülesanneteks, eraõiguslike juriidiliste isikute ja FIEde puhul tegevusalaks ja eesmärgiks.  105(340) Avalik-õiguslike juriidiliste isikute puhul kasutatakse ka enamjaolt terminit „eesmärk”, aga mõnel juhul on nimetatud ka „ülesandeid”. Lõike 3 sõnastus katab kõik need võimalused. § 55. Püsiva riigikaitseülesande täitmine Paragrahvis 55 sätestatakse püsiva riigikaitseülesande täitmisega seonduv. Püsiva riigikaitseülesande täitmise kohustuse tekkimisel tuleb eristada seda, kas tegemist on kaitseolukorraga või on kaitseolukorra lahendamiseks välja kuulutatud erakorraline seisukord või sõjaseisukord. Kaitseolukorra ajal (kui ei ole välja kuulutatud erakorralise või sõjaseisukorda) on lõike 1 järgi võimalik kaks varianti: 1) ülesandeid tuleb asuda täitma kaitseolukorra juhi või tema volitatud haldusorgani otsusel; 2) ülesandeid tuleb asuda täitma vastavalt eriseaduses sätestatule. Üldreeglina otsustab kaitseolukorra juht või tema volitatud haldusorgan, milliseid riigikaitseülesandeid ja millises korras täitma asutakse. Kaitseolukorra juht otsustab seejuures kaks küsimust: 1) milliseid ülesandeid täidetakse – näiteks kas KOV peab olema valmis pakkuma evakueeritud isikutele varjupaika või kriisinõustatmist. Seejuures võib määrata ka tingimused, mille saabumisel peab ülesannet täitma asuma; 2) kuidas seda tehakse – näiteks et KOV peab ülesande täitmisel arvestama vähemalt 1000 evakueerituga. Kuna volitusnorm on sõnastatud laialt („kuidas ülesannet täidetakse”), võib valitsus või tema volitatud ametiisik otsustada väga erinevate asjaolude üle, mida peab ülesande täitmisel arvestama. Kaitseolukorra juhil tuleb kaitseolukorra otsuse järgselt eraldi anda korraldus neile isikutele ja asutustele, kes peavad asuma püsivaid riigikaitseülesandeid täitma ning täpsustada millises korras seda teha tuleb. Nii on riigikaitseülesannete täitmine praegu lahendatud TTKSis, mille alusel on määratud tervishoiuteenuse osutajatele riigikaitseülesanded vastavalt valmisolekutasemele. Näiteks 1. taseme puhul aktiveerib kiirabi osutaja lisabrigaadid, 2. taseme puhul teenindab kiirabi osutaja kriisipiirkonnas eelkõige raske ja eluohtliku seisundiga seotud kiirabi väljakutseid jne. Seda, milliseid ülesandeid täitma peab ehk millist valmisolekutaset on vaja rakendada, otsustatakse vastavalt olukorrale. See tähendab, et tervishoiuteenuse osutajad ei hakka automaatselt olukorra väljakuulutamisel kindlaid ülesandeid täitma, vaid vastavalt olukorrale otsustatakse, millist valmisolekutaset on vaja rakendada. Riigikaitseülesande määramise kohta võib eriseaduses sätestada, et isik hakkab riigikaitseülesannet täitma kohe pärast Vabariigi Valitsus kaitseolukorra otsust. Selline võimalus tuleb kõne alla ennekõike siis, kui riigikaitseülesanne on määratud üldisemalt ning tegemist on ülesandega, mida isik ka tavaolukorras täidab. Sel juhul võib olla otstarbekas seaduses määrata, et isik peab ülesannet täitma hakkama kohe, sest ülesande täitmise vajadus ei sõltu konkreetse kaitseolukorra asjaoludest. Lõikes 2 on sätestatud erisus lõikest 1. Kui Riigikogu kuulutab kaitseolukorra lahendamiseks välja erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra, asub püsiva riigikaitseülesandega asutus või isik täitma kaitseolukorra ajaks ettenähtud riigikaitseülesandeid viivitamata, ilma täiendava kaitseolukorra juhi või tema volitatud haldusrogani korralduseta. Arvestades erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamisel esinevaid ohtusid, on ilmne, et asutustel ja isikutel tuleb asuda täitma riigikaitselisi ülesandeid. Eraldi ülesannete täitmiseks korralduse andmine võib aja poolest kriitilises olukorras põhjendamatult venitada kaitseolukorra lahendamist.  106(340) Lõigetes 3 ja 4 sätestatakse, et püsivaid riigikaitseülesandeid võib vähendada või nende täitmise peatada, kui nende täitmine ei ole vajalik kaitseolukorra lahendamiseks või selle toetamiseks. See, mis ulatuses peab riigikaitseülesandeid täitma, sõltub konkreetsest olukorrast ja riigi eesmärkidest sellel ajal. See tähendab, et kuigi eelnevalt võib olla määratud, et üks või teine isik või asutus peab täitma mingit ülesannet, ei pruugi seda tegelikus kriisiolukorras vaja olla või see võib lausa takistada kriisi lahendamist (näiteks on ülesande täitmiseks kasutatavat ressurssi vaja hoopis muu, olulisema ülesande täitmiseks). Seetõttu peab säilima paindlik lähenemine, nii et ka püsivate riigikaitseülesannete puhul on võimalik otsustada, et neid ei pea täitma või peab ülesandeid täitma väiksemas mahus, kui määratud. Kui näiteks Keskkonnaministeeriumile on antud riigikaitseülesandena kohustus tagada kaitseolukorras Kaitseväele pidev ajakohane ülevaade ilmaoludest, siis peab Keskkonnaministeerium seda kaitseolukorra otsuse järel tegema hakkama. Samas ei pruugi Kaitseväel olukorras, kus sõjategevust veel ei toimu, olla vajadust selle teabe järele. Riigikaitseülesannete täitmise vähendamine ja peatamine aitab kaitseolukorras kasutada ressursse tõhusalt ja sellises ulatuses, mis on vaja prioriteetsete ülesannete täitmiseks. Kaitseolukorra juht võib volitada haldusorganit tema eest otsustama riigikaitseülesannete täitmise aja, vähendamise ja peatamise. Näiteks võib peaminister anda vastavad volitused kaitseolukorra lahendamist juhtivale asutusele. Lõikes 5 sätestatakse selguse mõttes, et püsiva riigikaitseülesande täitmine lõpeb kaitseolukorra lõppemisel. See põhimõte tuleneb ka riigikaitseülesande legaaldefinitsioonist, mille järgi on riigikaitseülesanne selline ülesanne, mis on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks või selle toetamiseks. Kui kaitseolukord lõpeb, siis ei saa ka ülesanne enam selle lahendamiseks või selle lahendamise toetamiseks vajalik olla. § 56. Ühekordse riigikaitseülesande andmine Paragrahvis 56 sätestatakse ühekordse riigikaitseülesande andmine. Lõike 1 järgi võivad kaitseolukorra juht või kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus anda juriidilisele isikule, sh KOVile, või FIEle ühekordse riigikaitseülesande, lähtudes tema ülesannetest, tegevusalast või eesmärgist. Ühekordse riigikaitseülesande andmise eesmärgiks on luua täidesaatvale riigivõimule võimalus tsiviilsektori kaasamiseks vastavalt tekkinud kaitseolukorrale. Sarnane ühekordsete kohustuste panemise volitus on sätestatud ka kehtivas RiKS § 5 lg 3 ning RKSKS § 28. Erinevalt kehtivast õigusest on eelnõuga täpsustatud ühekordse riigikaitseülesande määramise tingimusi, ülesande adressaate ning ülesande andjaid. Lõikes on sätestatud kolm tingimust, mis peavad olema erakorralise riigikaitseülesande määramiseks täidetud: 1) ülesanne on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks või selle toetamiseks – selle eesmärgi alla mahub väga palju erinevaid ülesandeid. Näiteks evakueeritute või mobiliseeritute transportimine (mida on vaja teha kaitseolukorra lahendamiseks), toiduainete tootmine (kaitseolukorra lahendamise toetamiseks), majutusteenuste osutamine (olenevalt sihtrühmast kas kaitseolukorra lahendamiseks või selle toetamiseks) jne. Kuna kõiki vajalikke tegevusi ei ole kunagi võimalik lõpuni ette ennustada, sest kriisid on väga erinevad, peab eesmärk olema sõnastatud piisavalt laialt, et see hõlmaks kõiki vajaminevaid tegevusi; 2) ülesannet ei ole võimalik täidesaatva riigivõimu asutustel või vabatahtlikult kaasatavate isikute abil õigel ajal või piisvalt tulemuslikult täita – kui ülesannet saavad täita riik või vabatahtlikud, ei saa ülesannet kellelegi teisele määrata. Selle tingimuse eesmärk on  107(340) kaitsta haldusevälist isikut riigi eest, et riik ei delegeeriks oma ülesandeid kergekäeliselt olukorras, kus asutustel on olemas võimalused töö tegemiseks või on piisav arv vabatahtlikke või on piisavalt aega ülesande täitmiseks. Sisuliselt täpsustab tingimus proportsionaalsuse põhimõtet (täpsemalt selle vajalikkuse kriteeriumit); 3) ülesannet ei ole võimalik täita muul isikul, kellele on vastav avaliku halduse ülesanne delegeeritud või riigikaitseülesandena määratud – praktikas võib ette tulla olukord, kus riigikaitseülesanne on määratud konkreetsele ettevõtjale, kellel aga ei ole ühel või teisel põhjusel võimalik ülesannet täita. Kui aga ülesannet peab Eesti riigi ja ühiskonna kaitsmiseks siiski täitma, on vaja selle täitmine kuidagi tagada. Sel juhul võib olla vaja ülesanne määrata teisele ettevõtjale või ettevõtjate ringile, kes ülesannet täita saavad. Tingimuse eesmärk on jällegi kaitsta kolmandat isikut ning suunata riiki eelnevalt põhjalikult hindama, kas ülesannet on võimalik täita ka muul moel. Ühekordse riigikaitseülesande saab määrata FIEdele ja juriidilistele isikutele, sh KOVidele. Kuigi KOVidele määratakse riigikaitseülesanded üldreeglina seaduses, võib ka KOVide puhul tekkida olukord, kus kõiki vajaminevaid ülesandeid pole ette nähtud ning neile on vaja ülesandeid anda ad hoc. KOVidele peab olema võimalik kaitseolukorra ajal ülesandeid määrata, sest KOVid täidavad mitmeid tsiviilelanikele olulisi riigi avaliku halduse ülesandeid. KOVid on need, kes tunnevad kohalikke olusid, kellel on ülevaade piirkonnas olemasolevatest ressurssidest, kelle palgal on sotsiaaltöötajad jm personal, kelle teadmisi ja oskusi on kaitseolukorras vaja. KOVid on need, kes tavaolukorras osutavad abivajajatele abi, olgu selleks vältimatu sotsiaalabi, kriisinõustamine vms. KOVidel on sellise ülesande täitmiseks vajalikud vahendid ja personal. KOVidel on ka kaitseolukorra ajal oluline roll täita, seda ennekõike elanikkonna eest hoolitsemisel (vt eelnõu § 57). Seetõttu on oluline, et ka KOVidele oleks võimalik kaitseolukorra ajal anda ülesandeid, mille täitmise vajadust ei ole ette nähtud või mida ei ole muul põhjusel püsiva riigikaitseülesandena määratud. PS § 154 seab KOVidele riiklike ülesannete andmisel teatud piirangud: KOVidele on võimalik riiklikke ülesandeid anda kokkuleppel või seaduse alusel. Riigikohtu praktika järgi tähendab „seaduse alusel” üldreeglina seadust, määruses võib ülesandeid KOVidele delegeerida siis, kui need on seotud seadusest tulenevate ülesannete rakendamise seisukohalt ebaolulised küsimused ning selleks on sätestatud täpne, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses olev volitusnorm.77 Lisaks sellele võib täitevvõimule delegeerida seadusega kehtestatud piirangute täpsustamise.78 Seetõttu on oluline tähele panna, et ühekordse riigikaitseülesande võib anda, lähtudes isiku ülesannetest, tegevusalast või eesmärgist. See tähendab, et ühekordne ülesanne, mis KOVile määratakse, peab lähtuma KOVi ülesannetest. Ühekordse ülesandena ei saa KOVile anda sellist ülesannet, mida KOV sisuliselt muidu ei täida. Näiteks võiks ühekordse ülesandena KOVile määrata sõjapõgenike majutamise. KOVil on sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) alusel kohustus anda vältimatut sotsiaalabi igale tema territooriumil viibivale isikule, mitte ainult oma elanikele (SHS § 5 lg 2, 4 ja 5). Seega võib väita, et KOVil on kohustus pakkuda vältimatut sotsiaalabi (ehk riietust, majutust ja toitu) ka sõjapõgenikele, kui need tema territooriumil viibivad. Samas on selge, et kui sõjapõgenikke on palju, ületab nende eest hoolitsemine KOVide haldussuutlikkuse ning tegemist on ilmselt riikliku ülesandega. Kui riik soovib kaitseolukorra ajal selle KOVile delegeerida, võib seda teha ühekordse riigikaitseülesande andmisega. Sellega aga antakse KOVile selline ülesanne, mida KOV täidab ka tavaolukorras, ainult et väiksemas mahus. Seega ei ole tegemist intensiivse riivega ning sisuliselt tehakse KOVile ülesandeks täita KOVi olemuslikku ülesannet tavapärasest suuremas mahus. Seda, et ühekordne ülesanne antaks KOVi ülesannetest lähtudes, peab riik järgima iga kord, kui KOVile mõnd ülesannet delegeerida soovitakse. 77 Riigkohtu 16. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 160. 78 Riigikohtu 15. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-4-1-14-08, p 34.  108(340) Ühekordseid riigikaitseülesandeid ei määrata seaduse alusel valitsusasutustele, sest selleks ei ole vaja eraldi seaduslikku alust. Kui täidesaatva riigivõimu asutus peab mingit ülesannet täitma, võib talle vastava korralduse anda kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus, kaitseolukorra juht või Vabariigi Valitsus vastavalt juhtimisvolitustele (vt eelnõu §-d 21–24). Samasugune alus erinevate teenuste osutamiseks on sätestatud ka Soome hädaolukorraks valmisoleku seaduses (valmiuslaki)79, mille § 111 järgi võib kaitsevägi kohustada ettevõtteid, asutusi ning teisi teenuseosutajaid kaitseväele pakkuma toitlustus-, majutus-, parandus-, hooldus-, ehitus- ja muid sellesarnaseid teenuseid. Kuigi paragrahvis on loetletud osa pakutavatest teenustest, on tegemist siiski lahtise loeteluga, mille alusel on võimalik kohustada täitma väga erinevaid ülesandeid, mida kaitseväel võib vaja minna. Lisaks sellele on Soome valmiuslaki’s ette nähtud eraldi alused kaupade (§ 110) ja sõidukite pakkumiseks (§ 112). Lõikes 1 sätestatakse põhimõte, et ühekordne riigikaitseülesanne peab olema seotud isiku põhitegevusega, s.o tema tavapäraste ülesannete, eesmärgi või tegevusalaga. Sama põhimõte on sätestatud üldiselt ka püsiva riigikaitseülesande juures (eelnõu § 54 lõige 3). Selle sätte eesmärk on tagada, et isikul, kellele ülesanne määratakse, on selle täitmiseks vajalikud teadmised ja oskused ning vahendid ja personal. Lõike 2 järgi võib ühekordse riigikaitseülesande määrata kuni kaitseolukorra lõppemiseni. Termin „ühekordne riigikaitseülesanne” ei tähenda, et ülesanne peab saama täidetud ühe sooritusega. Näiteks ei pea piirduma toidutootja ülesanne kindla koguse toidu tootmisega. Ülesannet võib olla vaja täita siiski kogu kaitseolukorra kestuse ajal ning sooritust võib olla vaja korrata. Näiteks võib olla toidutootja ülesandeks toota oma tooteid teatud koguses teatud ajavahemike järel. Siiski ei ole võimalik ülesannet määrata pikemaks kui kaitseolukorra lõpuni. Kui kaitseolukord lõpetatakse, tähendab, et selle väljakuulutamise tinginud oht on tõrjutud ning enam ei saa isikuid samamoodi kohustada, sest ohtu, mis õigustab isikute õiguste riivet, enam pole. Niisamuti ei või ülesande täitmise kohustuse panemine olla tingimuslik. Näiteks ei või esitada korraldust, et juhul, kui esineb olukord X, siis isik peab asuma ülesannet täitma. Lõikes 3 täpsustatakse, millal ühekordne riigikaitseülesanne lõpeb. Eelnõu kohaselt lõpeb ühekordne riigikaitseülesanne haldusaktis määratud tähtaja möödumisel. Ühekordne riigikaitseülesanne lõpeb haldusaktis kindlaksmääratud ajal, olenemata sellest, kas ülesanne sai teostatud või mitte. Kui see ülesande täitmise tähtaeg möödub, ei pea enam ülesannet täitma. Kui haldusaktis ei ole määratud ülesande tähtaega, siis piiritleb tähtaja eelnõu § 56 lg 2. Ühekordne riigikaitseülesanne lõpeb ka ühekordse riigikaitseülesande andja otsusega. Ühekordse riigikaitseülesande andja peab lõpetama ühekordse riigikaitseülesande täitmise, kui ülesande täitmine ei ole enam vajalik või ülesanne on täidetud (vt eelnõu § 31 selgitus). Kolmas võimalus puudutab FIEsid. Kuna FIE on vormilt füüsiline, mitte juriidiline isik, siis FIE surma korral loetakse ühekordne riigikaitseülesanne lõppenuks, kuivõrd ühekordne töökohustus on lahutamatult seotud isikuga kellele töökohustus pandi. Eelnõus ei ole eraldi alusena sätestatud, et ühekordne riigikaitseülesanne lõpeb juriidilise isiku lõpetamisega. Juriidilise isiku lõpetamine ei ole niivõrd kiirelt toimuv protsess, kui füüsilise isiku surm, mis võib saabuda ootamatult. Juriidilise isiku lõppemiseks tuleb eelnevalt teha mitmeid toiminguid. Nimetatud aja sees saab haldusorgan kaaluda, kas ta paneb ühekordse riigikaitseülesande kellelegi teisele või täidab juriidiline isik oma kohustust kuni tema tegevuse lõpetamiseni. 2. jaotis Kohaliku omavalitsuse üksuse riigikaitseülesanded 79 Kättesaadav: https://www.finlex.fi/fi/laki/ajantasa/2011/20111552#L17P121  109(340) § 57. Kohaliku omavalitsuse üksuse riigikaitseülesanded Paragrahvis 57 sätestatakse KOVi riigikaitseülesanded. Lõike 1 punktis 1 sätestatakse KOVi riigikaitseülesandena kohustus aidata kaasa evakueerimisele ning hoolitseda evakueeritud inimeste eest. KOV peab ka kaitseolukorra ajal täitma seda ülesannet, mis on talle ette nähtud HOSis. Kõnesoleva eelnõuga muudetakse HOSi ning täpsustatakse KOVi ülesandeid, vastavaid muudatusi on selgitatud eelnõu § 134 juures. Punktis 2 sätestatakse KOVi riigikaitseülesanne korraldada sõjalise kaitse käigus kannatada saanud isikute ja sõjaaja ametikoha ülesandeid ja riigikaitselisi töö- ja teenistuskohustusi täitma asunud isikute perekondade sotsiaalhoolekannet. Tegemist ei ole uue ülesandega, seda ülesannet täidab KOV ka kehtiva KOKSi § 6 lõike 21 järgi. Kuna KOVide riigikaitseülesanded sätestatakse eelnõu järgi RiKSis, tõstetakse ülesanne KOKSist RiKSi. Punktis 3 sätestatakse KOVi riigikaitseülesandena kohustus tagada elutähtsate teenuste toi- mepidevus. KOVid korraldavad HOSi § 36 lõike 4 järgi kolme elutähtsa teenuse toimepide- vust: 1) kaugküttega varustamine; 2) kohaliku tee sõidetavuse tagamine; 3) veega varustamine ja kanalisatsioon. Tegemist on KOVi olemusliku ülesandega, sest KOV peab nimetatud teenused tagama KOKSi § 6 lõike 1 järgi. Kuna elutähtsad teenused on ühiskonna jaoks kõige olulisemad teenused, on oluline, et KOVidel oleks selge, et nemad peavad ka kaitseolukorra ajal tagama, et need teenused toimiksid. Lõike 2 järgi tuleb kaitseolukorra ajal tagada haavatavate isikute gruppidele vähemalt järgmiste sotsiaalteenuste kättesaadavus ja toimimine: ööpäevaringse majutusega üldhooldusteenuse osutamine üldhooldekodus ja ööpäevaringse majutusega asendushooldusteenuse osutamine asenduskodus, lapsehoiu teenus, varjupaigateenus ja vältimatu sotsiaalabi. Nt täiskasvanud on rindel ja nende hooldada olevatele lastele, puudega täiskasvanutele või vanuritele tuleb tagada hooldamine hooldajate rindel oleku ajaks. Tegemist on kohalike omavalitsuste poolt korraldatavate teenustega, mis on inimestele üldjuhul nende abitu seisundi tõttu elutähtsad ning seetõttu tuleb need kindlasti tagada ka kaitseolukorra ajal. Teiste KOV pakutavate sotsiaalteenuste kättesaadavus ei oma vahetut ohtu inimese elule, ei halvenda oluliselt tema tervisliku seisundit ega jäta inimest ebainimväärsesse abitusse olukorda. Seaduses mitte nimetatud sotsiaalteenuste jätkuvus sõltub KOVi enda rahalistest võimalustest ja valikutest. Kui sõjategevuse tõttu toimub evakuatsioon, siis sõjaaja ametikoha ülesandeid täitvate isikute hooldatavad pereliikmed evakueeritakse koos kõikide teiste evakuatsiooni piirkonnas olevate isikutega. Evakuatsioon viiakse läbi HOSi sätete alusel ning kõikide evakueeritute, kaasa arvatud hooldamist vajavate laste, puudega täiskasvanute ja vanurite, majutamise ja toitlustamise kulud hüvitatakse KOVile riigieelarvest. KOKS § 6 lg 1 nimetab omavalitsusüksuse ülesandena konkreetselt kohustuse korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuseid, -toetusi ja muud sotsiaalabi. Sotsiaalhoolekande seadus (SHS) sätestab tingimuse, et tuvastatud abivajaduse korral on KOVi üksus kohustatud korraldama  110(340) väljaspool kodu osutatavat ööpäevaringset üldhooldusteenust80 ja asendushooldusteenust81. Üldhooldusteenus ja asendushooldusteenus on sisuliselt inimesele elukohta pakkuvad asutusepõhised teenused, mille osutamist inimesele nende abitu seisundi tõttu ei saa lõpetada. KOV ei saa kaitseolukorra ajal loobuda ööpäevaringsest üldhooldusest ja asendushooldusest, küll aga saab ta piirata nt järelhooldust. KOVil tuleb läbi mõelda ja planeerida, kuidas tagada kaitseolukorra ajal hoolekandeasutustes vajaliku personali olemasolu (nt määrata vajalikud riigikaitselised töökohad). Ööpäevaringsetel hoolekandeteenustel on üldjuhul inimesed, kes ilma kõrvalise abita ei saa hakkama ning võivad olla nii enesele kui ka teistele ohtlikud, seega peab asutuse teenuse jätkudes olema tagatud vähemalt minimaalse personali olemasolu, lähtudes, millistele abi- või järelevalvevajadusega inimestele parajasti teenust osutatakse. Erikorra ajal võib tekkida vajadus evakueerida isikuid hoolekandeasutusest teise hoolekandeasustusse (nt eakad). Selleks peab olema loodud või kavandatud kohalikul omavalitsusel sisuline valmidus liigutada inimesi ühest territoriaalsest punktist teise. KOVi üksuse kohustuseks on korraldada varjupaigateenust, mille eesmärk on ajutise ööbimiskoha võimaluse kindlustamine täisealisele isikule, kes ei ole võimeline endale ööbimiskohta leidma. Ajutises ööbimiskohas peab olema tagatud voodikoht, pesemisvõimalus ja turvaline keskkond (SHS § 30 lg 1). Varjupaigateenuse osutamine peab olema tagatud ka kaitseolukorras, et isikutele oleks tagatud vähemalt ajutine ööbimiskoht. Vältimatu sotsiaalabi on SHSi kohaselt sotsiaalhoolekande osa (SHS § 4 p 1). KOVi kohustus korraldada isikule vältimatu sotsiaalabi andmist tuleneb SHS §-st 5, mille kohaselt peab nii isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne KOV kui ka see KOV, kelle haldusterritooriumil isik abi vajamise ajal viibib, korraldama isikule vältimatu sotsiaalabi andmise. Vältimatu sotsiaalabi peab tagama isikule, kes on sattunud sotsiaalselt abitusse olukorda elatusvahendite kaotuse või puudumise tõttu, tagama peab vähemalt toidu, riietuse ja ajutise majutuse (SHS § 8 lg 1). Vältimatu sotsiaalabi osutamise kohustus on KOVil seni, kuni isik ei ole enam elatusvahendite kaotuse või puudumise tõttu sotsiaalselt abitus olukorras (SHS § 8 lg 2). Seega kui isik satub äärmuslike sündmuste tõttu (tulekahju, loodusõnnetused, katastroofid jne) abitusse olukorda, kus ta ei suuda endale tagada peavarju ja toitu, peab KOV talle tagama ellujäämiseks vajaliku. Ka hädaolukorras, kaitseolukorras, sh erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal, peab KOV tagama vältimatu sotsiaalabi osutamise. Vältimatu sotsiaalabi andmise kohustus on KOVi iseseisev ülesanne, mida KOV peab täitma tulenevalt kõrgendatud avalikust huvist. Vältimatu sotsiaalabi osutamisel on KOVil laialdane otsustuspädevus ja kaalutlusruum, mis on piiratud üksnes ülesande täitmise kohustuslikkusega. KOVile on jäetud otsustusruum, kuidas täpselt ülesannet täita, milline on vältimatu sotsiaalabi osutamise täpne viis ja ulatus. Vältimatu sotsiaalabi tagamine toimub KOVi eelarvest, kuivõrd tegemist on KOVi ülesandega. Riigi kaitsetegevuse kavaga võib täpsustada, millistele tingimustele KOVi osutatav vältimatu sotsiaalabi peab vastama. Oluline on teenust korraldavatel KOVidel arvestada, et mõne teenuse osutamise peatamine või lõpetamine võib kaasa tuua vajaduse teistsuguste teenuste ehk eluliselt oluliste teenuste järele või vajaduse hakata teenuseid osutama uuele sihtgrupile. Näiteks abivahendite teenuse peatamise korral võib inimese toimetulek halveneda sedavõrd, et võib tekkida vajadus ööpäevaringse majutusega hoolduse järele. Samuti võib kohaliku omavalitsuse toetatavate 80 SHS § 20 lg 1 kohaselt väljaspool isiku kodu osutatav üldhooldusteenus on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on turvalise keskkonna ja toimetuleku tagamine täisealisele isikule, kes terviseseisundist, tegevusvõimest või elukeskkonnast tulenevatel põhjustel ei suuda kodustes tingimustes ajutiselt või püsivalt iseseisvalt toime tulla. 81 SHS § 455 lg 1 kohaselt asendushooldusteenus on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on pika- või lühiajaliselt lapse heaolu ja õiguste tagamine, lapsele tema põhivajaduste rahuldamiseks peresarnaste elutingimuste võimaldamine, lapsele turvalise ja arenguks soodsa elukeskkonna loomine ning lapse ettevalmistamine võimetekohaseks toimetulekuks täisealisena.  111(340) teenuste (nt isikliku abistaja teenus, sotsiaaltransporditeenus) peatamine viia mõningate juhtude korral olukorrani, mis on ohtlik inimese elule, halvendab oluliselt tervist või jätab inimese abitusse olukorda. Sellistel juhtudel tuleb inimesele vajalik abi tagada muul viisil vältimatu abi korras. Lõikes 3 täpsustatakse, et valitsus võib määrusega täpsustada lõike 1 punktis 1 nimetatud riigikaitseülesande täitmise nõudeid ja ülesande täitmiseks valmistumist. HOSis on ette nähtud, mida peab KOV ülesande täitmiseks valmistumisel tegema, samuti on KOVi kohustusi täpsustatud HOSi alusel kehtestatud määruses. Eelnõu järgi võib valitsus täpsustada, kuidas peab KOV ulatuslikule evakuatsioonile kaitseolukorra ajal kaasa aitama. See tähendab, et on võimalik, et KOV täidab kaitseolukorra ajal oma ülesannet veidi teistmoodi, kui hädaolukorras. Näiteks võib tekkida vajadus, et KOV peaks kaitseolukorra ajal olema valmis vastu võtma rohkem evakueerituid kui hädaolukorras või peab KOV olema valmis vastu võtma ka sõjapõgenikke, kes ei ole evakueeritud. Selliseid erisusi saab eelnõu järgi RiKSi alusel kehtestatud määruses täpsustada. Vormiliselt võib HOSi ja RiKSi volitusnormide alusel kehtestada ühe määruse. Lõikega 4 ja 5 sätestatakse volitusnormid, mille alusel kohaliku omavalitsuse üksuse organ saab kehtestada täpsemad nõuded kohaliku omavalitsuse osutatavatele elutähtsatele teenustele ja sotsiaalhoolekandeteenustele ning täpsustada KOVile määratud riigikaitseülesandeid. Elutähtsa teenuse osutaja ülesandeks on osutada elutähtsat teenust ka kaitseolukorra ajal. Seda peab ta tegema vastavalt HOSi alusel kehtestatud nõuetele, mida elutähtsa teenuste toimepidevust korraldav asutus võib HOSi alusel antavas määruses täpsustada lähtudes kaitseolukorrast. Näiteks kohalike teede sõidetavuse puhul võib sätestada, et lubatud on ajutised sõidetavuse takistused jne. Sotsiaalhoolekandeteenused ei ole HOSi järgi elutähtsad, mistõttu tuleb KOVil vastavad nõuded kehtestada. Nõuete kehtestamisel tuleb KOVil läbimõelda, mis viisil tagatakse teenuste osutamine, sealhulgas kui teenust osutatab lepingu alusel eraõiguslik juriidiline isik. Lisaks võib eelnõu § 54 lõike 2 järgi ülesande täitmise korda KTKs täpsustada. KTKs ei saa otsustada selle üle, kas KOVid peavad ülesannet täitma, kuid KTKs võib otsustada ülesande täitmise tingimuste üle. Näiteks võib KTKs vastavalt seal kirjeldatud ohustsenaariumitele määrata, kellele on kõige olulisem tagada vesi ja kanalisatsioon või kuidas saavad KOVid sõja ajal kohalike teede sõidetavust tagada siis, kui nende territooriumil käib sõjategevus, kellega peab koostööd tegema, kust saavad teavet ohtude kohta jne. Selliseid küsimusi võib KTKs täpsustada. § 58. Kohaliku omavalitsuse üksusele riigikaitseülesannete täitmisega tekkinud kulude hüvitamine Paragrahvis 58 sätestatakse, kuidas kaetakse KOVi riigikaitseülesannete täitmise kulud. Lõike 1 järgi kaetakse § 57 lõike 1 punktides 2 ja 3 ning lõikes 4 sätestatud ülesannete täitmise kulud KOVi eelarvest. Viidatud sätetes seatakse KOVidele kolm ülesannet: 1) korraldada sõjalise kaitse käigus kannatada saanud isikute, sõjaaja ametikoha ülesandeid ning riigikaitselisi töökohustusi täitma asunud isikute perekondade sotsiaalhoolekannet, 2) tagada elutähtsate teenuste toimepidevus ning 3) tagada § 57 lõikes 3 nimetatud sotsiaalhoolekandeteenused. Tegemist on KOVi olemuslike ülesannetega. KOKS § 6 lõike 1 järgi on KOVi ülesanne korraldada vallas või linnas sotsiaalhoolekannet ning kommunaalmajandust, veevarustust ja kanalisatsiooni ning valla või linna teede ehitamist ja korrashoidu (ehk KOVi korraldada  112(340) olevaid elutähtsaid teenuseid, nagu need on loetletud HOS § 36 lõikes 4). Seetõttu rahastatakse neid ka KOVi eelarvest. Lõikes 2 sätestatakse, et evakueeritute abistamise kulud kaetakse riigieelarvest. Tegemist on riikliku ülesandega, mille kulud tuleb katta riigieelarvest (PS § 154). 2. jagu Töökohustus 1. jaotis Töökohustuse üldised erisused § 59. Töökohustus Paragrahvi 59 kohaselt on töökohustus Eesti kodaniku või Eestis alaliselt või püsivalt elava füüsilise isiku kohustus teha asjaomase asutuse nõudel tema kasuks riigikaitselist tööd kaitseolukorra ajal, kui töötegemine on vajalik asutusele või isikule määratud või antud riigikaitseülesannete täitmiseks või selle toetamiseks või põhiseadusliku institutsiooni toimepidevuse tagamiseks. Isikule töökohustuse panemise kaudu tagatakse riigikaitseülesannetega isiku ja asutuse ning põhiseadusliku institutsiooni tegevuse jätkumine kaitseolukorra ajal, sh toetatakse nende riigikaitseks vajaliku avaliku võimu teostamisega seotud ülesannete täitmist olukordades, mis vajavad kiiret reageerimist või suuremahulist inimtööjõudu. Töökohustuse võib panna Eesti kodanikule või Eestis alaliselt või püsivalt elavale füüsilisele isikule. Välismaalase püsiv Eestis elamine välismaalaste seaduse § 6 tähenduses on välismaalase Eestis viibimine Eesti elamisloa või elamisõiguse alusel. Alaline elanik välismaalaste seaduse § 5 tähenduses on Eestis elav Eesti kodanik või Eestis elav välismaalane, kellel on pikaajalise elaniku elamisluba või alaline elamisõigus. Töökohustus ei ole oma olemuselt uus ning kehtivas RiKSis on töökohustus reguleeritud seaduse 5. peatüki 1. jaos. Eelnõuga ei tehta töökohustuse regulatsioonis ulatuslikke muudatusi. Võrreldes kehtiva RiKS §-ga 44 on eelnõus asendatud sundtöökohustuse mõiste ühekordse töökohustuse mõistega. Nimetatud muudatus tuleneb riigikaitseõiguse revisjoni aluseks olnud analüüsist, mille kohaselt tuvastati, et põhiseadusega on paremini kooskõlas kodanikukohustuse või ühekordse kohustuse mõiste. Ühekordne töökohustus on kodanikukohustus (ing civic duty), mille puhul ei kohaldu rahvusvaheline sundtöö keeld (vaata EIÕKi artikli 4 punkt 3.d ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 8 punkt iv). Samuti on paragrahvis täpsustatud, et töökohustuse panemiseks peab olema vajadus riigikaitseülesande täitmiseks või selle toetamiseks, enam ei ole nõutud, et sellise kohustuse panemiseks peab olema mitu riigikaitseülesannet. Töökohustuse võib panna eelnõu kohaselt ka siis, kui see on vajalik põhiseadusliku institutsiooni toimepidevuse tagamiseks. Töökohustuseks ei loeta tegevväelase poolt sõjaaja ametikoha ülesannete täitmist, ajateenistust, reservteenistust ja asendusteenistust sarnaselt kehtiva RiKS § 44 lõikega 2, sest tegemist on eriregulatsiooni alla käiva teenistuskohustusega. Samas võib töökohustus hõlmata tegevväelasi, kes täidavad rahuaja ametikoha ülesandeid, või Kaitseliidu liikmeid, kes ei ole sõjaaja ametikohale nimetatud või ei ole võetud tegevteenistusse sõjaaja ülesannete täitmiseks. Töökohustus jaguneb kaheks erinevaks kohustuseks: 1) töö- või teenistussuhteväline riigikaitseülesande täitmiseks või selle toetamiseks või põhiseadusliku institutsiooni toimepidevuse tagamiseks üksikjuhtumil vajalik töö (ühekordne töökohustus);  113(340) Ühekordne töökohustus on ühekordne otsus, millega isikut kohustatakse teatud tööd tegema. 2) töö- või teenistussuhtest tulenev kohustus, mis on vahetult seotud kaitseolukorra ajal riigikaitseülesande täitmise, sh elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamisega või põhiseadusliku institutsiooni toimepidevuse tagamisega (riigikaitseline töökohustus). Riigikaitseliste töökohtade loetelu või selle määramise alused kehtestab Vabariigi Valitsus. Sõltuvalt Vabariigi Valitsuse otsusest võib esineda olukord, kus samasuguse töö tegija on riigikaitselise töökohustusega ja teine ei ole. Riigikaitselise töökohustuse ulatuse määramisel hinnatakse ohuolukorrast lähtuvalt, milline on tööjõu vajadus asutusele või isikule pandud riigikaitseülesande täitmisega või põhiseadusliku institutsiooni toimepidevuse tagamisega. Riigikaitselise töökohustuse eesmärk on tagada riigikaitseülesannete täitmine ja põhiseadusliku institutsioonide toimimine ning sellega riigi korralduse ja ühiskonna toimimise jätkusuutlikkus. Riigikaitselise töö tegemise kohustus on kõigil riigikaitseliste ülesannetega ameti- või töökohal töötavatel isikutel. Riigikaitselise töökohustuse määramisega ei või muuta isiku tööülesandeid. Eelnõu nagu ka kehtiva RiKS § 44 lõike 5 järgi ei tohi ühekordset töökohustust rakendada tööandja ja töötaja vahelisest või sellega sarnanevast suhtest tulenevale tööle ning töökohustuse panemise eelduseks ei ole erialase väljaõppe või hariduse omamine. KorS § 16 annab korrakaitseorganile volituse kohustada muud isikut kui avaliku korra eest vastutavat isikut ohtu tõrjuma või korrarikkumist kõrvaldama. KorSi alusel saab korrakaitseorgan kohustada isikut ühekordse töö tegemiseks avaliku korra kaitse eesmärgil, samas kui RiKSi regulatsioon võimaldab kohustada isikut tööle ametiasutuse avaliku võimu teostamise toetamiseks kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal. RiKSi sundtöökohustuse regulatsiooni hinnates võib järeldada, et sundtöökohustuse eesmärk – ametiasutuse avaliku võimu teostamise toetamine – on ühtlasi avaliku korra kaitse. Ka RiKS § 53 lõike 3 punktis 1, mis reguleerib sundtöökohustust kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal, viidatakse tegevustele, mida võib pidada osaks avalikku korda ähvardava ohu tõrjumisest või korrarikkumise kõrvaldamisest: isikute ja vara transport, riigikaitseobjekti ettevalmistamine ja taristu korrastamine. Siiski tuleb arvestada, et seda tehakse riigi sõjalise kaitse korraldamise huvides. RiKSi ühekordse töökohustuse mõistet ja regulatsiooni on eelnõuga täpsustatud selliselt, et ühekordset tööülesannet rakendatakse riigikaitseülesande täitmiseks või selle toetamiseks või põhiseadusliku institutsiooni toimepidevuse tagamiseks. Sellega viiakse ühekordse töökohustuse sisu kooskõlla töökohustuse üldmõistega. Muudel juhtudel säilib võimalus kohustada isikut ühekordsele tööle KorSis või eriseadustes sätestatud alustel (vt eelnõu § 144 punkti 10 selgitus). Selleks et vältida kohustuste määramisel konfliktide tekkimist, peaks olema iga kord selge, kas tegu on riigikaitselise või korrakaitselise töökohustusega. Näiteks kui isikut kohustatakse tegema tööd sõjakahjustuse tõttu varisemisohtlikuks muutunud hoone turvaliseks muutmisel, on tegu korrakaitselise ülesandega. Teisalt kui samasugune tegu on vajalik selleks, et võimaldada tänaval Kaitseväele läbipääsu, on tegu riigikaitselise ülesandega. Probleem on selles, et nende näidete puhul on kohustuse panemiseks pädev organ ja selle seaduslik alus erinev ning õiguse rakendajal ja selle adressaadil peab olema võimalik täpselt aru saada, kes ja millisel õiguslikul alusel peab mida tegema. Kui eespool kirjeldatud küsimuses ei ole õigusselgust, võidakse isikule panna töökohustus valel alusel või jäetakse vajalik ülesanne üldse andmata, sest pädeva organi ametnikul puuduvad seadusest tulenevad üheselt mõistetavad käitumisjuhised. Samuti on võimalik, et mitu haldusorganit annab üksteisele vastukäivaid ülesandeid, paremal juhul põhjustab see viivitust kuni ülesannete kollisiooni lahendamiseni, halvemal juhul aga võib põhjustada selle, et mõlemad kriitilise tähtsusega ülesanded jäävad täitmata.  114(340) Riigikaitseline töökohustus ei ole võrreldes RiKS § 44 lõikega 4 eraldiseisvalt sisejulgeoleku ja põhiseadusliku korraga seotud. Riigikaitseline töökohustus on seotud riigikaitseülesannete täitmisega ja põhiseaduslike institutsioonide toimimise tagamisega. Nimetatud tegevused sisaldavad ka vajalikke ülesandeid, et tagada sisejulgeolek ja põhiseaduslik kord. Riigikaitseline töökohustus on seotud riigikaitseülesannete täitmisega ka elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamisel. Eelnõuga sätestatakse, et HOSis määratud elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamine on riigikaitseülesanne. Riigikaitseülesannetest lähtuvalt saab elutähtsa teenuse osutaja määrata riigikaitselised töökohad. 2. jaotis Riigikaitseline töökohustus § 60. Riigikaitselise töökohustusega ameti- ja töökoht Paragrahvis 60 sätestatakse riigikaitselise töökohustusega ametikohad ning täiendavate riigikaitseliste ameti- ja töökohtade moodustamise alused. Lõikes 1 tuuakse sarnaselt RiKS § 46 lõikega 1 loetelu ametikohtadest, millel asuval isikul on vastaval kohal töötamise algusest kuni selle lõppemiseni riigikaitseline töökohustus. Loetelu ei ole eelnõuga muudetud. Lõigetega 2 ja 3 antakse Vabariigi Valitsusele õigus kehtestada riigikaitse huvides täiendavaid ameti- ja töökohti, mis on vajalikud riigikaitse toimimiseks. Vabariigi Valitsus võib täiendavad ameti- ja töökohad kehtestada kindla loeteluna või kehtestada nende moodustamise ulatuse ja korra või näha ette mõlemad võimalused. Riigikaitselisi töökohti võib luua nii riigiasutustes, avalik-õigusliku juriidilise isiku juures ja muu juriidilise isiku (sh füüsilisest isikust ettevõtja) juures, kui neile on määratud riigikaitseülesanne või nad täidavad ülesandeid, et tagada põhiseadusliku institutsiooni toimepidevus. Vabariigi Valitsus kehtestab täiendava riigikaitselise töökohustusega ameti- ja töökohtade loetelu ning loetelu moodustamise, riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökoha loomise ning muutmise ja andmete esitamise korra määrusega. Kaitseolukorra ajal võib valitsus teha loetelus muudatusi. Võrreldes kehtiva RiKS §-ga 46 on lõikes 4 asendatud kõrgendatud kaitsevalmidus või sõjaseisukord kaitseolukorraga, mis hõlmab mõlemat nimetatud olukorda ning lisaks ka muid olukordi (erakorralist seisukorda, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni), mida eelnõus ettenähtud kaitseolukord hõlmab. § 61. Riigikaitselisest töökohustusest vabastamine Paragrahv 61 sätestab riigikaitselisest töökohustusest vabastatud isikud. Võrreldes kehtiva RiKS §-ga 47, mis näeb ette riigikaitselisest töökohustustest vabastamise alused, kõnesolevas sättes muudatusi ei ole tehtud. § 62. Riigikaitselise töökohustuse tekkimine Paragrahv 62 sätestab riigikaitselise töökohustuse tekkimise ja isiku teavitamise korra. Võrreldes kehtiva RiKS §-ga 48, mis näeb ette riigikaitselise töökohustuse tekkimise alused, kõnesolevas sättes muudatusi ei ole tehtud. Riigikaitseline töökohustus peaks kaasnema üldjuhul isikule, kui ta asub ameti- või töökohale. Samas võib riigikaitseline töökohustus tekkida ka pärast tööle- või ametikohale asumist, kui asutusele või isikule määratakse riigikaitseülesanne või ülesanne, millega kaasneb vajadus  115(340) määrata riigikaitseline ameti- või töökoht. Sellisel juhul loetaks töökohustus tekkinud vastavast otsusest arvates (valitsuse määrus, valitsuse korraldus või tööandja otsus). Riigikaitselise töökohustuse tekkimisest tuleb isikut teavitada riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohale asumisel või ameti- või töökoha riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohaks määramisel. Seega tuleb isiku riigikaitseline töökohustus välja tuua nt töölepingus tööülesannete kirjeldusena või ametijuhendis. Kui isiku ameti- või töökoht muutub tööl olemise ajal riigikaitseliseks, tuleb vajaduse korral muuta isikuga sõlmitud töölepingut või ametijuhendit. Kuna riigikaitseline töökohustus on seotud isiku tavapäraste ülesannetega ning eeldab olemasoleval ameti- või töökohal ülesannete täitmist ka kriisiolukorras, ei ole tegemist olulise teenistus- või tööülesannete muutusega. Isikul ei teki seetõttu õigust nõuda töölepingu lõpetamist või teenistusest vabastamist. Ameti- või töökoha riigikaitseliseks ameti- või töökohaks määramine ei eelda isiku nõusolekut. Juhul kui isik töötab mitme tööandja juures ja kõik tööandjad on isiku poolt täidetava ameti- või töökoha näinud ette riigikaitselise ametikohana, siis tekib isikule töökohustus vaid ameti- või töökoha suhtes, millelt saadavalt tasult peab tööandja mahaarvamisi tulumaksu seaduse § 42 lõigetes 1 ja 2 sätestatud korras. Teistel tööandjatel puudub õigus isiku kohustamiseks riigikaitseliseks tööks. Ehk riigikaitselise töökohustuse ameti- või töökohal võib panna tööandja, kes peab sellel ameti- või töökohal makstavalt palgalt või töötasult kinni tulumaksu. Kui isikul on mitu tööandjat, võib riigikaitselise töökohustuse määrata tööandja juures, kes peab kinni tulumaksu. Sellega välistatakse isiku kohustamine kahe tööandja poolt. § 63. Riigikaitselise töökohustuse lõppemine Paragrahv 63 sätestab riigikaitselise töökohustuse lõppemise alused ning riigikaitseliselt töö- ja ametikohalt vabastamise eriregulatsiooni. Kõnesolevas sättes võrreldes kehtiva RiKS §-ga 51, mis reguleerib riigikaitselise töökohustuse lõppemist, muudatusi ei ole tehtud, v.a muudatused, mis tulenevad eelnõu §-st 3, mis asendab senise kaitsevalmiduse astmed laiemalt sisustatud kaitseolukorra mõistega. Lõike 1 järgi töölepingu lõppemisel või ametikohalt vabastamise korral lõpeb ka riigikaitseline töökohustus. Kuna riigikaitseline töökohustus ei ole seotud isiku, vaid ameti- või töökohaga, siis teisele ameti- või töökohale asumisega ei jätku riigikaitseline töökohustus automaatselt. Näiteks kui isik vahetab asutusesiseselt ametikohta, siis eelmisel ametikohal olnud riigikaitseline töökohustus lõpeb ja isik ei pruugi enam oma uue ametikoha tõttu omada riigikaitselist töökohustust. Riigikaitselise töökohustuse saab isik, kes asub vabanenud ametikohale. Riigikaitseline töökohustus lõpeb ka siis, kui kui ameti- või töökoht, millel isik töötab, ei ole enam riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökoht. Lõikes 2 sätestatakse riigikaitselisel ameti- või töökohal töötava isiku töö- või teenistussuhte lõpetamise erisused võrreldes TLSis ja ATSis sätestatuga. Kaitseolukorra ajal on isik kohustatud töö- või teenistussuhte lõpetamise avalduse esitama tavapärase 30 päeva asemel 60 kalendripäeva ette. Sätte eesmärk on tagada sujuvam asutuse või ettevõtte töö jätkumine ning lühendada ajavahemikku, kui oluline töö- või ametikoht on täitmata. Eelnõu lõige 3 ei välista vabastamist lühema aja jooksul, kui tööandja ja töövõtja lühemas tähtajas kokku lepivad. Kui kokkulepet ei saavutata, on õigus nõuda lühema tähtaja jooksul ametikohalt vabastamist või töölepingu lõpetamist tööandjapoolse olulise rikkumise tõttu. Olulise rikkumisega on tegemist eelkõige siis, kui tööandja on kohelnud isikut ebaväärikalt või ähvardanud sellega või on lubatud seda teha kolmandatel isikutel või kui tööandja on viivitanud  116(340) põhipalga või töötasu maksmisega. Vabastamist ei saa nõuda, kui ei maksta muutuvpalka või töötaja on eeldanud preemiat. Lühema tähtaja nõudmine on lubatud ka olukorras, kus tööl jätkamine on seotud reaalse ohuga isiku kõlbelisusele ja heale nimele. Võrreldes TLSiga on välja jäetud viide elu ja tervist ähvardavale ohule, kuivõrd eriolukorraga kaasneb suurem risk. Erakorralist riigikaitselise töökohustusega ametikohalt vabastamist või töölepingu lõpetamist võib nõuda ka siis, kui isikul on selleks mõjuv põhjus. Sellisteks põhjusteks võib olla isiku terviseseisund või perekondlikud kohustused, millega isik ei saanud arvestada varem ning mis ei võimalda tal ameti- või töökohal ettenähtud tööd teha. Erakorralist töö- või teenistussuhte lõpetamist võib nõuda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui isik ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. 3. jaotis Ühekordne töökohustus § 64. Ühekordse töökohustuse panemine Paragrahviga 64 antakse valitsusasutusele ja kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutuse või tema volitatud isikule volitus panna riigikaitseülesande täitmiseks või selle toetamiseks või põhiseadusliku institutsiooni toimepidevuse tagamiseks füüsilisele isikule ühekordne töökohustus ning ühekordse töökohustuse panemise tingimused. Selles sättes on võrreldes kehtiva RiKS §-ga 53 tehtud täpsustusi, mis tulevad eelnõus kasutatavatest mõistetest (nt kaitseolukord, ühekordne töökohustus jne). Sättega ei ole laiendatud isikute ringi, kes on volitatud panema isikutele ühekordseid töökohustusi. Ühekordse töökohustuse võib isikule panna eeldusel, et isikul ei ole seadusest või halduslepingust tulenevaid riigikaitselisi kohustusi, töökohustus ei ole seotud isiku töö- või teenistussuhtega ning kohustuse täitmine ei nõua eriteadmisi. Näiteks võib ühekordse töökohustuse panijaks olla kohalik omavalitsus, kui sõjaseisukorra ajal on vaja korraldada kiiresti inimeste või kultuuriväärtuste evakueerimine. Töö- või teenistussuhtest tulenevat ühekordse töökohustusega sarnanevat tööd on käsitletud TLS § 44 lõikes 4 ja ATS § 39 lõikes 1. Ühekordse töökohustuse võib panna riigikaitseülesande täitmiseks või toetamiseks või põhiseadusliku institutsiooni toimepidevuse tagamiseks vaid juhul, kui seda rakendada sooviv asutus ei saa ise või vabatahtlikuna kaasatud isiku abil õigel ajal või piisavalt tulemuslikult ülesannet täita ning ühekordse töökohustuse täitmine ei tekita ebaproportsionaalselt suurt ohtu seda tegevale isikule või tema varale ega ole vastuolus isiku muude seadusest tulenevate kohustustega. Eeltoodu tähendab, et ühekordset töökohustust ei panda, kui asutusel on olemas võimalused töö tegemiseks või on piisav hulk vabatahtlikke või on piisavalt aega ülesande täitmiseks panemiseks. Näiteks sõjaseisukorra toimumisel ei või Kaitsevägi isikule ühekordset töökohustust panna, kui sama töö on võimalik teha tegevteenistujate abil. Erinevalt kehtiva RiKS § 53 lõikest 3 ei sätesta eelnõu § 64 lõige 1 eraldi, et ühekordse töökohustuse panemist võib kohaldada juhul, kui tegemist on vahetu vajadusega isikute ja vara transportimiseks, riigikaitseliste objektide ettevalmistamiseks või taristu korrastamiseks. Nimetatud tingimus on eelnõust välja jäetud, sest nimetatud ülesannete puhul on tegemist kas asutuste riigikaitseülesannetega, mis on niigi ühekordse töökohustuse panemise eelduseks, või on tegemist korrakaitseks vajalike tegevustega, kus kohalduvad KorSi isikute korrakaitsesse kaasamise sätted (vt ka eelnõu § 59 selgitus). Näiteks isikute riskipiirkonnast evakueerimine on politsei ülesanne. Kui politsei teeb seda riigikaitseülesannete täitmise tagamiseks, kohaldub kõnesolev paragrahv, kui korrakaitse eesmärgil, siis KorS.  117(340) Ühekordse töökohustuse parimaks täitmiseks peab kohustuse panija töökohustuse panemise otsustamisel arvesse võtma kohustatava isiku terviseseisundit ja muid olulisi asjaolusid, mis võivad mõjutada töö tegemist. Ühekordne töökohustus tuleb isikule teatavaks teha kirjalikult või suuliselt. Seejuures peab kohustuse panija (haldusorgan) veenduma, et isik ka kohustusest aru saab. Ühekordse töökohustuse võib teha isikule teatavaks vahetult või kaudselt. Vahetu teatamine eeldab, et kohustus tehakse teatavaks inimesele otse ühekordse töökohustuse panija poolt. Kaudne teatamine eeldab, et panija on oma kohustuse teatavaks teinud kolmandale isikule, kellega on inimesel töö- või teenistussuhe ja kes annab vastava teate edasi. Teisalt, kui ettevõtjal on kohustus näiteks viia riigikaitselise sundkoormisega koormatud veesõiduk sundkoormiste täitmisele pööramisel PPA määratud sadamasse, siis määrab ettevõtja juhtimisõigusega isiku, kes asub täitma Politsei- ja Piirivalveameti pandud ühekordset töökohustust (st toimetab veesõiduki ettenähtud kohta). Ühekordse töökohustuse võib panna isikule kuni 48 tunniks, kuid see ei tohi ületada töö tegemiseks või ülesande täitmiseks vajalikku aega. Näiteks, kui ülesanne täidetakse 36 tunni jooksul, ei või isikut kohustada sama ülesande tõttu olema töökohustuses veel 12 tundi eeldusel, et äkki võib veel abi vaja minna. Niisamuti ei või töökohustuse täitmise kohustuse panemine olla tingimuslik. Näiteks ei või esitada korraldust, et juhul, kui esineb olukord X, siis isik peab ilmuma ühekordset töökohustust täitma. Kui ühekordset töökohustust on vaja panna samale isikule korduvalt, tuleb panijal arvestada, et peale 48 tundi kestnud sundtöökohustuse täitmist tuleb võimaldada isikule puhkeaega ja arvestada isiku kohustustega, nt tema tavapärane töökohustus ja perekondlikud kohustused. Töökohustuse täitmise ajal tuleb isikule samuti anda mõistlikus ulatuses puhkeaega. Puhkeaeg võimaldab isikul taastuda ja aitab vältida võimalikke terviseriske. Ühekordset töökohustust täitvat isikut võib kohustada ilmuma töökohustust täitma koos vajalike töövahendite ja sõidukiga. Näiteks võib kohustada isikut tulema tee taastamise töödele oma autoga. Kui isik peab töökohustuse täitmiseks kaasa võtma ka oma labida, millega tööd teha, siis on lisaks ühekordse töökohustuse panemisele tegemist ka asja sundkasutusse võtmise kohustuse kohaldamisega. Ühekordse töökohustusega isikule tekkinud kulud hüvitatakse eelnõu § 108 kohaselt õiglase hüvitise maksmisega (vt eelnõu § 108 selgitus). § 65. Ühekordsest töökohustusest vabastamine Paragrahv 65 sätestab ühekordsest töökohustusest vabastamise alused. Ühekordset töökohustust ei või panna alla 18-aastasele isikule ehk alaealisele. Alaealised on haavatav elanikegrupp, kuivõrd nende võime erisuguste ülesannete täitmiseks, kriisiolukorras hakkamasaamiseks ei ole võrdväärne täiskasvanu omaga. Tulenevalt isikute haavatavusest ja täiendavast kaitsevajadusest on välistatud ühekordse töökohustuse panemine ka täielikult töövõimetule isikule, raske või sügava puudega isikule. Töökohustust ei või panna perekonnaelu ja alaealiste kaitse eesmärgil rasedus- ja sünnituspuhkusel olevale naissoost isikule, alla 12-aastase lapse sellele vanemale või hooldajale, kes osaleb lapse kasvatamises või hooldamises, ja puudega isiku hooldajale hoolduskohustuse täitmise ajal. Eelnõu keelab ühekordset töökohust panna alla 12-aastase lapse ühele vanematest või hooldajale, mistõttu ei saa vabastust nõuda isik, kes ei osale lapse kasvatamises või hooldamises. Töökohustuse täitmisele ei või kohustada välismaalast, keda rahvusvaheliste lepingute või rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normide alusel ei või selleks kohustada (nt diplomaadid, ajutiselt Eestis viibivad mitte Eesti residendid). Samuti on töökohustusest vabastatud Eestis ajutiselt viibiv  118(340) välismaalane, kelle püsielukoht ei ole Eesti (turist, ärireisija, laeva või õhusõiduki meeskonna liige vms). Lisaks ei panda töökohustust sõjaaja ametikoha ülesandeid täitvale kaitseväelasele ja riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal töötavale isikule, kui ühekordne töökohustus takistab riigikaitselise töökohustuse täitmist. Kui vabastamise alus ei ole selge, tõendatakse seda dokumendi alusel, seejuures on dokumendi esitamise kohustus vabastust saada soovival isikul. Võrreldes kehtiva RiKSiga on ühekordse töökohustuse täitmisest vabastatud kõik sõjaaja ametikoha ülesanded täitvad kaitseväelased, mitte ainult tegevväelased. Erand arvestab asjaolu, et ühekordset töökohustust võib rakendada kaitseolukorra ajal. Sarnaselt kaitseolukorra väliselt on ka kaitseolukorra ajal võimalik kohustada isikuid asuma kaitseväekohustust täitma. Reservis oleva isikud, kes õppekogunemise või lisaõppekogunemise käigu kutsutakse teenistusse, st nende sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma, on sellisel juhul reservteenistuses ning vastavalt KVTS § 5 lõikele 5 on nad reservväelased. Reservvälane täidavab tegevväelasega sarnaselt sõjaaja ametikoha ülesandeid, mistõttu tema teistsugune kohtlemine ei ole mõistlik. Iga kaitseväeteenistuses olev isik on kaitseväelane (KVTS § 3 lg 1), mistõttu tuleks sõjaaja ametikoha ülesanded täitvate kaitseväeteenistuses olevate isikute võrdse kohtlemise tagamiseks vabastada kõik kaitseväelased ühekordsest töökohustusest. Ühekordsest töökohustusest vabastatud isik võib vabatahtlikult osaleda sundtööga tehtava töö tegemisel. Töötegemise alustamisel peab ta arvestama, et vabatahtlikult võetud kohustus lõpeb ühekordse töökohustusega samadel alustel ja tal puudub õigus selle ühepoolseks lõpetamiseks. Erandiks võib pidada nt olukorda, kus alaealine osaleb lapsevanema nõusolekuta töö tegemisel, siis on lapsevanemal õigus nõuda alaealise vabastamist, kuivõrd eestkostjana ei ole ta lapse kaasamiseks nõusolekut andnud. § 66. Ühekordse töökohustusega isiku õigused Paragrahv 66 annab ühekordse töökohustusega isikule töösuhte säilimiseks kaitsegarantii ning paneb riigile kohustuse isiku hukkumise või surma korral tagada isiku inimväärikas viimsele teekonnale saatmine. Lõige 1 sätestab keelu lõpetada ühekordse töökohustusega isikuga tööleping või teenistussuhe põhjusel, et isik täidab ühekordset töökohustust ega tee samal ajal tööd tööandja kasuks. Säte ei piira töövõtja õigust teha tööandjale ettepanek töösuhte lõpetamiseks. Lõige 2 annab õiguse, et töökohustuse täitmisel hukkumise või saadud vigastuse või haigestumise tagajärjel saabunud surma korral korraldab riik isiku matused või katab isiku matuse korraldamise kulud. § 67. Ühekordse töökohustuse lõppemine Paragrahvis 67 sätestatake ühekordse töökohustuse lõppemise alused. Eelnõu kohaselt lõpeb ühekordse töökohustuse panemine haldusaktis määratud tähtaja möödumisel. Isiku ühekordne töökohustus lõpeb haldusaktis kindlaksmääratud tähtpäeval, olenemata sellest, kas töö iseenesest sai teostatud või mitte. Kui haldusaktis ei ole määratud töökohustuse tähtaega, siis piiritleb tähtaja eelnõu § 64 lõikes 4 ettenähtud 48-tunnine ajaline piirang. Sätte eesmärk on ühelt poolt anda isikule kindlus ja selgus, kui kaua ta võib olla hõivatud, ning teiselt poolt anda tööandjatele teavet töötajate hõivatuse kohta põhitöövälise tegevusega. Ühekordne töökohustus lõpeb ka töökohustuse panija või tema volitatud isiku otsusega. Otsus võidakse isikule anda suuliselt või kirjalikult, lähtudes kaitseolukorra ajal haldusakti vormistamise nõuetest (vt eelnõu § 77). Ühekordse töökohustuse panija peab lõpetama isiku töökohustuse, kui töökohustuse täitmine ei ole enam vajalik või ülesanne on täidetud (vt eelnõu § 31 selgitus).  119(340) Isiku surma korral loetakse ühekordne töökohustus lõppenuks, kuivõrd ühekordne töökohustus on lahutamatult seotud isikuga, kellele töökohustus pandi. 3. jagu Asja sundkasutus ja asja sundvõõrandamine Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks RKSKS ning seniste sundkoormiste kohta käivad asjakohased sätted integreeritakse kõnesolevasse eelnõusse. Kehtiv RKSKS pärineb 1995. aastast ning ei arvesta vahepeal õiguskorras toimunud ulatuslike ja süstemaatiliste muudatustega, mis tulenevad ennekõike RiKSist, HMSist, KorSist, VÕSist, samuti ei ole praegu võimalik rakendada ettevõtte sundvaldust äriseadustiku ja VÕSi raames. Eelnõuga on nimetatud üldseaduste kohalduvus ning nende erisused koondatud eelnõu vastavatesse peatükkidesse, mis reguleerivad mistahes kaitseolukorra meetmete kohaldamist. Näiteks sätestab eelnõu 6. peatükk haldusmenetluse erisused ja 10. peatükk riigivastutuse erisused kaitseolukorra ajal. Riigikaitsega (kitsamas tähenduses) seotud andmekogud on aga koondatud eraldi 7. peatükki andmekogude jakku. Eraldiseisvas seaduses dubleerivate normide esitamine oleks tarbetu ja võib rakendamisel tekitada vastuolusid. Kehtivas õiguses on riigikaitselised kohustused, isikutelt riigile vajalike asjade sundkasutusse võtmine ja asjade sundvõõrandamine, riigile kasuliku ühekordse töö tegemine ning riigikaitseülesannete täitmine reguleeritud eri seadustes eri alustel. RKSKSi § 2 kohaselt on koormised: 1) sundvõõrandamine (rekvireerimine); 2) sundkasutus ja sundvaldus; 3) veokohustus. Sundkoormiste määramise ja täitmise alused on sätestatud RKSKSis ja RiKSis. RiKSi jõustumisega 2016. aastal kaotati ära koormisena nimetatud töökohustus RKSKSis, analoogne meede sätestati RiKSis. Sundkoormiste regulatsiooni tervikuna ei uuendatud. RKSKSis puudub sundkoormise legaaldefinitsioon, loetletud on vaid koormiste liigid. Eelnõuga loobutakse sundkoormiste mõiste kasutamisest. Oma olemuselt on koormised riigikaitselised kohustused, mis väljenduvad omandi riivete talumiskohustuses. Sundkoormised sarnanevad oma olemuselt riikliku järelevalve meetmetega. PäästeSi, PPVSi, HOSi ja KorSi ning teiste eriseaduste alusel saab kohaldada riikliku järelevalve meetmetena asja sundvõõrandamist ja sundkasutusse võtmist. Sundkoormised eristuvad riikliku järelevalve meetmetest eelkõige oma eesmärgi poolest: nad on suunatud riigi sõjalise kaitse tagamisele, samas riikliku järelevalve meetmeid rakendatakse avaliku korra kaitseks. Sundkoormiste määramisel ja kohaldamisel ei ole tegemist ohutõrjelise ega ohuennetusliku (inspektsiooniline) riikliku järelevalvega, vaid riigi sõjalise kaitse ettevalmistamise ja sõjalise kaitse tagamise toetamisega. KorS § 1 lõike 6 järgi ei kohaldu KorS riigi sõjalisele kaitsmisele, sõjalise kaitse ettevalmistamisele, riigi rahvusvaheliste sõjalise kohustuse täitmisele ja julgeoleku tagamisele Kaitseväe julgeolekualal. Sõjalise riigikaitse valdkonnas on praktiline vajadus riivehalduse meetmete (asja sundkasutusse võtmine ja sundvõõrandamine) järgi olemas. Eelnõuga sätestatakse üksnes asja sundkasutusse võtmise ja asja sundvõõrandamise alused ja kord kujul, mis haakub RiKSi riigikaitseliste kohustuste ja KorSi meetmete loogikaga. Eelnõus on loobutud RKSKSis sätestatud veokohustuse reguleerimisest eraldi riigikaitselise kohustusena, kuna see partikularistlikult ning tarbetult reguleerib teatud liiki töökohustuse. Näiteks lisaks kohustusele anda riigi kasutusse sõiduk koos kohustusega sellega vedada võivad olla vajalikud veel mitmesugused asja kasutusse andmise ning sellega seotud töökohustused. Samalaadne vajadus kohaldada asja sundkasutust või sundvõõrandamist kombineeritult ühekordse töökohustusega võib ilmneda mistahes tehnilise vahendi ning seda kasutada oskava isiku puhul. Näiteks võib olla vaja kohustada kopaomanikku tegema traktoriga kaevetöid,  120(340) buldooseriomanikku tegema pinnasetöid, kraanajuhti tõstetöid, arvutiomanikku infotehnoloogilist tööd, laboririista omanikku laboritöid jne. Ebavajalik on kõigi selliste eri tehniliste vahendite teostamiseks luua eriliigilisi töökohustuse liike seaduses. Eelnõuga on ette nähtud, et sellisel juhul kohaldatakse isikule asja sundkasutust koos ühekordse töökohustusega, sõltumata konkreetsest tehnilisest abivahendist. RKSKS § 28 kohaselt on üks koormis (sundkasutuse alaliik) ettevõtte omanikule või valdajale kohustuslike riigikaitseliste ülesannete andmine, samas kui RiKS § 6 reguleerib riigikaitseülesannete määramist ja täitmist. RKSKS §-des 27–29 sätestatud ettevõtte sundkasutusega seotud võimalused kajastuvad eelnõu riigikaitseülesannete (vt eelnõu 5. ptk 1. jagu). Sundkaskasutuseks loetakse RKSKS § 29 järgi ka ettevõtte ajutist võtmist riigi valdusesse. Sellise eriregulatsiooni kohaldamine saab olla võimalik haldussunnimeetmena üksnes juhul, kui juriidiline isik peab tootma kaupa või pakkuma teenust talle määratud riigikaitseülesande raames, kuid ta seda ei tee. Esmalt tuleb võimalike haldussunnivahenditena kasutada ettevõtlusvabadust vähem piiravaid meetmeid, nt ettekirjutust, ning viimase abinõuna alles ettevõtte valduse ülevõtmist (vt eelnõu § 109 selgitus). Eelnõuga on oluliselt lihtsustatud asja sundkasutusse võtmiseks ja sundvõõrandamiseks volitatud haldusorganitega pädevuse regulatsiooni. Haldusorgani sisemist pädevuse jaotust ja detailseid ülesandeid ei ole seaduses eraldi sätestatud. Nt volitus rakendada asja sundkasutusse võtmist antakse Kaitseväele, mitte Kaitseväe juhatajale. Kaitseväe-sisese ülesannete jaotuse saab kindlaks määratakse Kaitseväe juht, kelleks KKS § 23 lg 1 kohaselt on Kaitseväe juhataja. Eelnõuga antakse pädevus Kaitseressursside Ametile, Kaitseväele ja valitsuse volitatud asutusele tervikuna – sellisel juhul tegutseb iga ametnik asutuse nimel ja asutusele antud volituste alusel lähtuvalt sisemisest pädevuse ja ülesannete jaotusest. RKSKSi alusel on kehtestatud riigikaitseliste sundkoormiste koondkava transpordivahendite kohta. Koondkava eesmärgiks on kinnitada varade nomenklatuur ja kogused, mis on lubatud riigikaitselise sundkoormisena Kaitseväe poolt kasutusele võtta alates kõrgendatud kaitsevalmiduse kehtestamisest. Koondkava alusel määravad Kaitseressursside Ameti praegu üldise kaitsevalmiduse ajal riigikaitselised sundkoormised. Muude vara liikide loetelusid ja koguseid ei ole kehtestatud. Eelnõus on loobutud seaduse tasemel riigikaitseliste sundkoormiste koondkava reguleerimisest. Nimetatud akt on haldusesisene planeerimisdokument, mille koostamist toetab tsiviiltoetuse register. Planeerimisdokumendi seaduse tasemel kohustuslikuna sätestamine pole vajalik. Eelnõuga kehtestatav asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise regulatsiooni peamine eesmärk on võimaldada kiiret, paindlikku ja tulemuslikku tsiviilsektori ressursside kaasamist kaitseolukorras. § 68. Asja sundkasutusse võtmine ja sundvõõrandamine Paragrahv 68 annab seadusliku aluse Kaitseväele ja Kaitseressursside Ametile asja sundkasutusse võtmiseks ja Vabariigi Valitsuse volitatud täidesaatva riigivõimu asutusele kaitseolukorra ajal võtta ajutiselt täidesaatva riigivõimu asutuse kasutusse isiku valduses olev asi ja see sundvõõrandada, kui asi kasutamise käigus tõenäoliselt hävineb või kui asi ei ole kasutusjärgselt muul objektiivsel põhjusel isikule tagastatav. Sätte lõikes 1 on esiteks nimetatud asja sundkasutusse võtmiseks ja sundvõõrandamiseks pädevad organid, nendeks on Kaitsevägi, Kaitseressursside Amet (KRA) või muu täidesaatva riigivõimu asutus. Vabariigi Valitsusele on jäetud paindlik võimalus anda täidesaatva riigivõimu asutusele volitus omandiõiguse riiveks. Näiteks kui valitsusasutusele on pandud  121(340) riigikaitseülesanne täitmine, võib sellega sagedasti kaasneda ka vajadus, et sama asutus saaks ka asja sundkasutamise kohustust määrata. Oluline on, kas asja on vaja kasutusse võtta või võõrandada riigikaitse- või korrakaitsefunktsiooni täitmiseks. Avaliku korda ähvardava ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks saab korrakaitseorgan rakendada alati KorSis sätestatud samasisulisi meetmeid (vt eelnõu § 144 punkti 6 selgitus). Just seetõttu, et korrakaitseorganitel on KorSist lähtuv volitus kõigis kriisiolukordades, on eelnõu §-s 68 nimetatud meetme kohaldamise volitus antud KRAle ja Kaitseväele, kes üldjuhul ei ole korrakaitseorganid ning kellel puuduvad riikliku järelevalve meetmete rakendamise volitused. Välistatud on asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise volituse andmine kohalikele omavalitsustele ja teistele haldusekandjatele. Ka KorSis kehtib põhimõte, mille järgi võivad omavalitsused ja muud haldusekandjad kasutada selliseid meetmeid, mis riivavad isikute õigusi ja vabadusi pigem vähe ja leebelt. Lisaks kaasneb asja sundkastusse võtmise ja sundvõõrandamisega vahetu sunni kohaldamise õigus. Riigi jõumonopoli õigus rakendada riigi nimel jõudu teise isiku vastu delegeerimine täidesaatvast riigivõimust väljapoole läheb tuumikülesannete delegeerimise keelu alla, sest tulenevalt riigi jõumonopolist erinevad riigivõimu organi volitused igamehe hädakaitseõigusest nii eelduste kui ka jõukasutuse lubatava ulatuse poolest.82 Teiseks on lõikes 1 sätestatud, et asja sundkasutus on lubatud ajutiselt ning üksnes kaitseolukorra ajal. Täiendavalt on lisatud tingimus, et meetme kohaldamine peab olema vältimatult vajalik kaitseolukorra lahendamiseks (nt sõjalise kaitse ettevalmistamiseks, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamiseks) või lisaõppekogunemise korraldamiseks. Samuti nähakse eelnõuga ette asja sundkasutus olukorras, kus see on vajalik rahvusvahelise sõjalise koostöö raames Eesti võetud kohustuste täitmiseks. Arvestades tänapäeva olukordade tekkimise ja sündmuste eskaleerumise kiirust peab Eestil ja liitlastel olema võimalus ka kiirelt reageerida. Näiteks võib liitlaste relvaõudude saabumine Eestisse toimuda enne kaitseolukorra tuvastamist, mistõttu ei pruugi saabuvate vägede paigutamiseks olla piisavalt ruumi olemasolevatel Kaitseväe objektidel või on julgeoleku kaalutulustel kavandatud paiknemine piirkondadesse, kus majutamiseks sobivad Kaitseväe objektid puuduvad. Eeltoodust lähtuvalt võib tekkida vajadus liitlaste majutamiseks ja nende varustuse ladustamiseks täiendavate maa-alade hõivamiseks. Nimetatud piirang on põhjendatud ja vajalik põhiseadusest tulenevalt, kuna niivõrd ulatuslik omandi põhiõiguse piirang eelnõus ettenähtud kujul ei oleks lubatav nn tavaolukorras. Eelnõu kohaselt toimub riigikaitseülesande täitmine üksnes kaitseolukorra ajal, seega on ka selle toetamine võimalik üksnes kaitseolukorra ajal. Näiteks võib toiduvaru laialijagamiseks olla vaja võtta sundkasutusse isikutele kuuluvaid transpordivahendeid. Lisaõppekogunemise võib lühialaliselt kokku kutsuda kaitseolukorra ajal või enne seda, nt olukorras, kus on vajalik võimalikule agressorile jõudu näidata (ing show of force). Lisaõppekogunemisi võib näiteks reservis olevatele isikutele korraldada ka vajaduse korral rahuajal mobilisatsioonivalmiduse kontrolliks. Eelnõuga nähakse ette, et kui lisaõppekogunemine korraldatakse kaitseolukorra ajal, siis võib selle läbiviimiseks samuti asju sundkasutusse võtta või võõrandada. Teatud juhtudel on asja sundkasutusse võtmisel juba teada, et asi kasutamise käigus hävineb või ei ole asi kasutusjärgselt muul objektiivsel põhjusel isikule tagastatav, sellisel juhul võib asja sundvõõrandada. Sellised asjad, mida ei ole võimalik tagastada, on äratarvitatavad asjad, mis otstarbekohasel kasutamisel lakkavad olemast, näiteks kütus, toit, vedelikud jne. Teatud juhtudel on asja kasutusele võtmisel juba teada, et see tõenäoliselt hävineb. Näiteks võetakse isikult kasutusele sõiduk, mida kasutatakse kaitsekilbina rahutuste mahasurumise ajal, kui märatsejad ründavad korrakaitseametnikke põlevate esemetega. Haldusorgan peab enne asja sundkasutusse võtmist hindama, kas asi on võimalik isikule tagastada või mitte. Kui hinnangu 82 R. Narits, T. Annus. M. Ernits. Põhiseaduse § 3 kommentaar, komm 5. Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiendatud väljaanne. Tallinn: Juura, 2017.  122(340) järgi tõenäosus asja tagastamiseks puudub või on vähene, siis võib haldusorgan asja kohe võõrandada. Tegemist on haldusorgani kaalutlusotsusega. Sundkasutusse võetud asi võetakse täidesaatva riigivõimu asutuse kasutusse, kuivõrd asja sundkasutuse eesmärgiks on riigi haldusülesande täitmisele kaasaaitamine. Niisamuti sundvõõrandatakse asi riigi omandisse. Võib esineda situatsioone, kus Kaitseväel või Kaitseressursside Ametil tekib edasilükkamatu vajadus asju sundvõõrandada või sundkasutusse võtta juba enne Vabariigi Valitsuse kaitseolukorra otsust. Tegemist on olukordadega, mille käigus on faktiliselt kaitseolukorra olemasolu tingimused täidetud ning ohu suurenemise vältimiseks on vaja kiiresti rakendada kaitseolukorra meetmeid, kuid kaitseolukorras olemise otsust ei ole Vabariigi Valitsus teinud ohtude kiire eskaleerumise tõttu. Selliseks olukorraks võib olla näiteks rahuajal väljastpoolt Eesti Vabariigi territooriumi Eesti riigi vastu suunatud äkkründe tõrjumine. KKS § 45 alusel võib Kaitsevägi rahuajal väljastpoolt Eesti Vabariigi territooriumi Eesti riigi vastu suunatud ründe tõrjumiseks ja riigi sõjaliseks kaitsmiseks kasutada jõudu. Lisaks sõjalise jõu kasutamisele võib sellise ründe tõrjumisel olla vaja võtta sundkasutusse või sundvõõrandada asju. Selliseks erandlikuks juhuks on loodud eelnõus fiktsioon, mille kohaselt juhul, kui asi võetakse sundkasutusse või sundvõõrandatakse edasilükkamatul juhul enne Vabariigi Valitsuse langetatud kaitseolukorra otsust, loetakse alates Vabariigi Valitsuse otsuse jõustumisest, et kaitseolukord esines juba asja sundkasutusse võtmise või asja sundvõõrandamise haldusakti andmise ajal. Kui Vabariigi Valitsus leiab, et tegemist ei olnud kaitseolukorraga, siis tuleb meetme kohaldamine lugeda õigusvastaseks tegevuseks ning tekkinud kahjud isikutele hüvitada. Tuleb rõhutada, et õigusvastane on üksnes meetme kohaldamine, mitte ohu tõrjumine tervikuna. Lisaks ei tähenda meetme õigusvastaseks lugemine ja võimaliku kahjunõude tekkimine, et riik esitab regressinõude meedet kohaldanud isiku vastu. Lisaks võib isikut kohustada toimetama sundkasutusse võetud või sundvõõrandatud asja kindlaksmääratud kohta, kui muud isikut vähem koormavad võimalused asja kohaletoimetamiseks puuduvad. Asja kohaletoimetamise kohustuse panemisel on tegemist ühekordse töökohustuse panemisega. Nii asja sundvõõrandamise, sundkasutusse võtmise kui ka sellega seotud töökohustuse täitmise eest makstakse isikule õiglast hüvitist eelnõu §-s 108 sätestatud tingimustel ja korras. Alates asja sundkasutusse võtmise haldusakti kehtima hakkamisest kuni selle kehtivuse lõppemiseni on isikul keelatud asja võõrandamine. Iga isiku kohustused asja sundkasutusse võtmisel või sundvõõrandamisel määratakse täpsemalt kindlaks haldusaktiga. Sätte eesmärgiks on vältida olukorda, kus isik pärast haldusakti kättesaamist võõrandab asja ning toimetab selle uue omaniku kätte. Keeld asja võõrandada ei kehti ajal, kui asja suhtes on tehtud üksnes eelnõu § 70 alusel eelotsus. Asja sundkasutusse võtmisel ja sundvõõrandamisel võib kasutada vahetut sundi eelnõus sätestatud alustel ja korras. Vahetu sunni kui haldussunnimeetme kohaldamise õigus on vajalik, et lõpetada kiiresti isiku õigusvastane käitumine ja hoida ära kahjulikud tagajärjed, mis võivad kaasneda meetme rakendamise viivitusega. RKSK § 33 nimetab koormisena veokohustuse, mis on riiklik kohustus sõiduki, ujuvvahendi või õhusõiduki omanikule või valdajale teha riigikaitseliste vajaduste tõttu vedusid koos juhi või meeskonnaga. Nimetatud sundkoormis kätkeb endas tegelikult kaht eraldiseisvat koormist: 1) asja sundkasutust ning 2) töökohustust. Muude masinate või seadmete puhul, mis võivad samuti riigikaitseks vajalikud olla, sellist erisätet ei ole. Eksisteerib mitu võimalikku varianti, kuidas tagada veokohustust kas eraldi koormise või mitme koormise kombinatsioonina. Näiteks  123(340) võib võtta vallasasja sundkasutusse ning määrata eraldi töökohustuse selle juhile (kelleks võib, aga ei pruugi olla sama isik, kes tavaliselt koormatavat masinat käitab). Teiseks võib seadusega kohustada teatud ettevõtjaid (näiteks transporditeenuse osutajaid) täitma veokohustust riigikaitseülesandena. Nimetatud kaalutlustel ei ole veokohustust eraldi riigikaitselise kohustusena sätestatud. § 69. Asja sundkasutusse võtmise ja asja sundvõõrandamise piirangud Paragrahv 69 sätestab, millised asjad ja milliste tingimuste esinemisel ei kuulu sundkasutusele võtmisele ja sundvõõrandamisele. Esiteks ei kuulu sundkasutusse võtmisele ja sundvõõrandamisele isiku vara, mis on mõeldud tema toimetuleku tagamiseks. Selliseks varaks on näiteks seitsmeks päevaks vajalikud toiduained temale ja tema perele, kinnistu omaniku või valdaja poolt varem soetatud varu ja vahendid, mis on mõeldud eluruumi kütmiseks üheks kütteperioodiks. Teiseks ei kuulu sundkasutusse võtmisele ja sundvõõrandamisele riigikaitseülesannete, sh elutähtsa teenuse osutamiseks vältimatult vajalikud asjad. Riigikaitseülesannete täitmiseks vajalikku asja ei saa riik enda kasutusse võtta või sundvõõrandada, kuivõrd asi on vältimatult vajalik kaitseolukorra ajal teenuse või ülesande toimepidevuse tagamiseks. Sellise erandi kehtestamist toetavad ka Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) 2016. aasta juunis toimunud Varssavi tippkohtumisel kokku lepitud vastupanuvõime arendamise põhimõtted83 (näiteks §-d 73 ja 135), mille kohaselt liikmesriigid peavad oluliseks elutähtsate teenuste toimepidevust ning panustavad toimepidevuse tagamisse. Kolmandaks ei kuulu sundkasutusse võtmisele ja sundvõõrandamisele usulise ühenduse usuliste talituse ja teenistuse korraldamiseks vajalik vallasasi. Kehtiva RKSKS § 16 p 2 näeb ette sarnase piirangu, mille kohaselt sundvõõrandamisele ei kuulu kirikute ja koguduste, usuühingute ning nende liitude vara, mida kasutatakse riitusteenistuseks. RKSKS § 23 viitenormi kaudu välistatakse samal alusel ka asja sundkasutusele võtmine. Eelnõuga säilitatakse samalaadne piirang, kuid „riitusteenistuse“ asemel kasutatakse väljendit „usulise talituse ja teenistuse korraldamiseks vajalik vallasasi“ Sellega on eelnõu terminoloogia viidud kooskõlla kehtiva kirikute ja koguduste seaduse (KiKoS) §-ga 3 lg 1, mis määratleb, et usulise ühenduse põhitegevus toimub talituse või teenistuse vormis. Sisuliselt aga määratleb kõnealune säte jätkuvalt seda, et sundkasutusse võtmisele või sundvõõrandamisele ei kuulu mitte igasugune usulisele ühendusele kuuluv vallasasi, vaid üksnes selline, mida kasutatakse usulise talituse või teenistuse korraldamiseks. Samuti on eelnõuga asendatud kehtiva RKSKS § 16 p 2 väljend „kirikute ja koguduste, usuühingute ning nende liitude“ terminiga „usuline ühendus“, viimaks sätet kooskõlla KiKoS § 2 lõikega 1, mille kohaselt usulised ühendused on kirikud, kogudused, koguduste liidud ja kloostrid ning välislepingu alusel tegutseva kiriku institutsioonid. Neljandaks ei kuulu sundkasutusse võtmisele ja sundvõõrandamisele välisriigi esindusele või selles töötavale isikule kuuluv asi. Samalaadse piirangu näevad ette kehtiva RKSKS § 16 punktid 2 ja 23, mille kohaselt ei kuulu sundvõõrandamisele või sundkasutusele võtmisele välisriikide saatkondadele, konsulaatidele, esindustele ja neis töötavatele välisriikide kodanikele kuuluv vara, mis on ametialaseks ja isiklikuks kasutamiseks. Välissuhtlemisseaduse (VäSS) § 9 lg 4 p 4 määratleb välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooni esinduse staatuse, sellest tulenevalt on uuendatud ka eelnõu sättes subjektide ringi, kelle asjad ei kuulu sundvõõrandamisele ega sundkasutusse võtmisele. VäSS § 5 lg 2 kohaselt on välisesindus kas diplomaatiline esindus, konsulaarasutus või erimissioon. Välisriigi esindus hõlmab kõiki neid 83 Warsaw Summit Communiqué. Kättesaadav: https://www.nato.int/cps/en/natohq/official_texts_133169.htm  124(340) mõisteid. Säte ise tuleneb rahvusvahelisest õigusest. Konsulaarsuhete Viini konventsiooni art 31 lg 4 kohaselt on konsulaarvaldused, nende sisustus ja muu vara ning sõidukid puutumatud riigikaitse ja ühiskondliku kasu eesmärgil sundvõõrandamise suhtes. Sama konventsiooni artikkel 52 vabastab konsulaarasutuse töötaja ka sundvõõrandamisega seotud või muudest sellesarnastest kohustustest. Diplomaatiliste suhete Viini konventsiooni art 22 lg 3 kohaselt on esinduse valdused, sisustus ja muu vara ning esinduse sõidukid puutumatud läbiotsimise, sundvõõrandamise, arestimise ja täitemenetluse suhtes. Sama konventsiooni artikkel 35 vabastab diplomaatilise esindaja ka sundvõõrandamisest ja muudest samalaadsetest kohustustest. Viiendaks ei kuulu sundkasutusse võtmisele ja sundvõõrandamisele asjad, mis rahvusvaheliste kokkulepete või rahvusvahelise õiguse normide alusel ei kuulu sundvõõrandamisele ja sundkasutusse võtmisele. Näiteks on Eesti Vabariik ühinenud NATO ning selle liikmesriikide esindajate ja rahvusvahelise personali staatuse kokkuleppega, mille art 6 kohaselt on organisatsiooni valdused on puutumatud ega kuulu läbiotsimisele, rekvireerimisele, konfiskeerimisele, sundvõõrandamisele ja on kaitstud muul moel sekkumise eest, olenemata sellest, kus ja kelle valduses vara asub. Samalaadsed piirangud võivad tuleneda ka muude rahvusvaheliste organisatsioonide liikmesusest, näiteks on Eesti ka ÜRO, Euroopa Liidu, Euroopa Nõukogu, OECD ja veel mitme muu rahvusvaheliste organisatsiooni liige. Samuti võivad puutumatuse klauslid tuleneda ka muud laadi rahvusvahelistest kokkulepetest, millega Eesti Vabariik ühinenud on. Samalaadne piirang sisaldub ka kehtiva RKSKS § 16 punktis 4. Eelnõu lõikega 2 on teatud asjadele seotud täiendavad kasutusele võtmise ja võõrandamise piirangud. Kultuuriväärtusega asja või arhivaali võib sundkasutusse võtta või sundvõõrandada vaid juhul, kui muul viisil ei ole võimalik riigikaitselist vajadust rahuldada ning võimalusel välditakse kultuuriväärtuse või arhivaali hävimist või kahjustamist. Kehtiva RKSKS § 16 punktid 1 ja 23 välistavad muuseumide ja arhiivide vara sundvõõrandamise või sundkasutusele võtmise. Nimetatud piirang on esiteks liiga lai, kuna hõlmab mistahes muuseumi või arhiivi omandis oleva vara sõltumata selle kultuuriväärtusest. Näiteks võib muuseumile või arhiivile kuuluda riigikaitseks vajalik ilma kultuuriväärtuseta, kuid muuseumi majandamiseks vajalik masin, kütus või mistahes muu vallasasi, mille sundvõõrandamise välistamine ei ole põhjendatud. Kultuuriväärtuse mõiste sätestab kehtivas õiguses muinsuskaitseseadus, muinsuskaitse alla võidakse võtta kultuuriväärtusega asi. Kehtivas õiguses sätestab kultuuriväärtuse mõiste samuti kultuuriväärtuste väljaveo, ekspordi ja sisseveo seaduse § 2. Muuseumiseaduse § 2 lg 2 seob museaali samuti kultuuriväärtuse mõistega. Teisalt ei ole põhjendatud kehtivas RKSKS-s sätestatud absoluutne keeld sellise asja sundkasutuseks, kuna muul moel ei oleks võimalik näiteks võtta sisse kaitsepositsiooni Tallinna vanalinna muinsuskaitsealuses hoones või kasutada näiteks kultuuriväärtusega vallasasja riigikaitseks. Eelnõusse on sisse jäetud ka arhiiviseaduse § 2 lõikest 2 tuleneva arhivaali välistus, kuigi praktikas ei saa arhivaale üldse riigikaitseks kasutada, kui siis ehk ainult hädaolukorras mingite ülimalt erandlike asjaolude kokkulangevuse korral, kui näiteks sissepiiratud arhiivis on vaja põletada põlevmaterjali ning midagi muud pole selleks võtta. Seega on eelnõus kultuuriväärtusega asja või arhivaali kaitse sätestatud erinevalt kehtivalt mitteabsoluutsena, s.t et teatud erandlikel juhtudel pole ka nende kasutamine riigikaitseks välistatud. Teiseks on piirang sätestatud asja tunnustest lähtuvalt, mitte enam selle muuseumile või arhiivile kuuluvuse tunnuse alusel. Sundkasutusse võib võtta ja sundvõõrandada võib isiku kasutuses oleva eluruumi juhul, kui talle on tagatud asenduseluruum. Soome hädaolukorraks valmisoleku seaduse (valmiuslaki)84 kohaselt võidakse eluruumi omanikku kohustada andma teada oma valdusest (§ 52), sealhulgas eluruumist, kus on rohkem kui üks ruum leibkonna liikme kohta (§ 53) ning eluruume võidakse 84 Kättesaadav: https://www.finlex.fi/fi/laki/ajantasa/2011/20111552#L17P121  125(340) kohustada andma üürile isikutele, kelle vajadus on suurim, vahendades seejuures üürilepingut omaniku ja üürniku vahel. Kui pooled ei jõua üürilepingu tingimustes kokkuleppele, määrab need ametiasutus. Üürisumma määratakse kindlaks vastavalt mõistliku kohaliku hinnataseme järgi (§ 54). Samuti on valmiuslaki kohaselt iga maa, veeala, hoone, ruumi või laoala omanik või valdaja on kohustatud andma Kaitseväele või Kaitseministeeriumile üle nende valduse. Eluruumi, mida kasutatakse püsivalt elamiseks, võidakse kohustada üle andma üksnes juhul, kui esinevad iseäranis kaalukad sõjalised põhjused (§113). Seejuures on kaitseväel õigus nimetatud esemete ümberkujundamiseks: ehitada neile ladusid, kindlustusrajatisi, teid ja muud riigikaitseks vajalikku. Saksa sundkoormiste seaduse (Bundesleistungsgesetz)85 § 3 lg 4 kohaselt võidakse riigikaitseks sundkasutusse võtta ka eluruum, kuid seda üksnes juhul, kui isikule on tagatud asendusmajutus. Seega ei ole põhjendatud eluruumide täielik välistamine sundkasutusele võtmisest, kuid see peaks olema viimane abinõu. Esmajoones tuleks riigikaitseks kasutusele võtta kõikvõimalikke selleks sobivaid mitteeluruume. Riigikaitse laia käsituse kohaselt on riigikaitseks oluline ka elanikkonna toimetulek kaitseolukorra ajal ning eluruumi kasutamise võimalus on toidu ja muu eluks hädavajaliku kõrval selle üks oluline osa. Ka sõjalise konflikti olukorras tuleb tagada tagala toimetulek ja toetus sõjategevusele ning kodutute tekkimine seoses asja sundkasutusega seda ei soodustaks. Seetõttu on eluruumi sundkasutus võimalik, kuid sel juhul tuleb tagada isikule riigi poolt asenduseluruum. Muu hulgas on asenduseluruumi leidmine võimalik näiteks sel teel, et võetakse sundkasutusse mõni teine eluruum, milles keegi sees ei ela. Esmajoones tuleb eluruumi sundkasutus kõne alla juhul, kui muu sobiv ruum tulenevalt olukorrast puudub. Eeltoodust lähtuvalt ei ole lõplikult välistatud eelloetletud asjade kasutusele võtmine või sundvõõrandamine. Näiteks kui elutähtsa teenuse osutamine on tagatud muude vahenditega või kui asja kasutamist ei toimu (näiteks ettevõtja on tegevuse suure riski tõttu lõpetanud) ning asja on vaja sõjalise kaitsevõime säilitamiseks, võib selle sundkasutusele võtta või sundvõõrandada. Täielikult on välistatud üksnes välisriigi esindusele ja neis töötavatele isikutele kuuluvad asjad ning asjad, mis rahvusvaheliste kokkulepete või rahvusvahelise õiguse normide alusel ei kuulu sundvõõrandamisele ja sundkasutusse võtmisele. § 70. Asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise eelotsus Paragrahviga 70 sätestatakse võimalus asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise määramiseks eelotsusega enne kaitseolukorda ja kaitseolukorra ajal. Kehtiva RKSKSi kohaselt sundkoormisi määratakse rahuajal või sõjaseisukorra ajal ning täidetakse sõjaseisukorra ajal, kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal. Eelnõus säilitatakse RKSKSi põhimõte, mille kohaselt toimub asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise otsustamine ning ka nende otsuste täideviimine reeglina kaitseolukorra ajal. Eelotsusega võib määrata kindlaks isikutele kuuluvad asjad, mis võivad olla vajalikud kaitseolukorra lahendamiseks, sealhulgas riigikaitseülesannete täitmise toetamiseks enne kaitseolukorda. Eelotsusega määratakse kindlaks eelkõige sõjaliseks kaitseks vajalikud tsiviilsektori vahendid. Teised täidesaatva riigivõimu asutused, kes osalevad avaliku korra kaitses, lähtuvad kriisiolukorra lahendamiseks vajalike erasektori vahendite kasutusele võtmisel KorSis ja teistes eriseadustes korrakaitseorganile ettenähtud volitustest. Avalikku korda ähvardavate ohtude tõrjumiseks on vaja, et korrakaitseorganitel oleks ülevaade erasektori ressurssidest, kuid mitte seada korrakaitsesündmusteks ja hädaolukordadeks valmistumisel nende kasutamisele prioriteete. Riikliku järelevalve üld- ja erimeetmeid rakendatakse avaliku 85 Bundesleistungsgesetz (BLG) § 3 Abs 4: Wohnräume, die für den unentbehrlichen Wohnbedarf des Besitzers und der zu seinem Hausstand gehörenden Personen erforderlich sind, dürfen nur angefordert werden, wenn ausreichende anderweitige Unterbringung gesichert ist.  126(340) korra kaitseks siis, kui vajadus tekib lähtuvalt asutusele antud piiravate meetmete kohaldamise volitustest. Eelnõu väljatöötamisel on lähtutud kehtivast õigusest. HOSi, PäästeSi ja PPVSi alusel ei eristata asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise määramist ja elluviimist – need toimuvad ühel ajal. RKSKSist ja RiKSist ei selgu otsesõnu, kellele ja mis eesmärkidel rahuajal sundkoormisi määratakse. RKSKSi (§-d 1, 3, 17, 24) ja RiKSi (§ 15 lg 2) eri sätete koosmõjust võib aga järeldada, et sundkoormisi määratakse riigi (sõjalise) kaitse eesmärkidest lähtuvalt. Erinevalt kaitseolukorra ajal asja sundkasutamisest või sundvõõrandamisest võib väljaspool kaitseolukorda eelotsuse teha üksnes Kaitseressursside Amet, kuivõrd eelotsused on vajalikud eelkõige sõjalise kaitse tagamiseks. Eelotsuse võib teha nii enne kaitseolukorda kui ka kaitseolukorra ajal. Eelotsusega määratakse enne asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise kohustuse panemist kindlaks isikutele kuuluvad asjad, mida riik võib vajada kaitseolukorra lahendamisel. Eelotsuses nimetatud asja kohta tehakse kanne tsiviiltoetuse registrisse (edaspidi TTR). Eelotsusega toimubki eelkõige valmistumine kaitseolukorraks ja riigikaitseülesannete täitmiseks. Eelotsuse ettenägemine asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise kohustuse panemiseks juba enne kaitseolukorda on vajalik selleks, et kaitseolukorra ajal oleks riik paremini ette valmistatud ning saaks tsiviilressursse kasutusele võtta võimalikult kiiresti, ilma et peaks eelnevalt hakkama neid alles välja selgitama ning igal üksikjuhtumil haldusaktina kehtestama. See võimaldab kriitilisel hetkel olulist ajasäästu. Samuti võimaldab see haldusakti adressaatidel paremini ette valmistuda ning kaitseolukorra ajal kiiremini oma kohustusi täita. Samuti on sellisel juhul võimalik pidada asja sundkasutuse või sundvõõrandamisega seotud õigusvaidlused ära rahuajal ning mitte kulutada selleks aega kriisisituatsioonis, milleks kaitseolukord reeglina on. Teoreetiliselt on ka sundkasutuse või sundvõõrandamise puhul võimalik mitmeaastane kohtuvaidlus läbi mitme kohtuastme, sealhulgas ka haldusakti täitmise peatamine kohtu poolt, mistõttu iseäranis juhul, kui sellist õigusvaidlust võib prognoosida, on mõttekas see protsess läbi teha juba enne kriisisituatsiooni. Teisalt säilib alati võimalus määrata kohustusi ka kaitseolukorra ajal. Näiteks võib kaitseolukorra ajal olla vajalik teha ettevalmistusi isikutele kuuluvate asjade kasutusele võtmiseks ja sundvõõrandamiseks, kui on antud prognoos, et olukord võib eskaleeruda ning kuulutatakse välja sõjaseisukord. Millises vahekorras ja mis ulatuses määrata asja sundkasutuse või sundvõõrandamise kohustust eelotsusega enne kaitseolukorda ning mis mahus ja millistele esemetele kaitseolukorra ajal, selleks on pädevate haldusorganite planeerimisdiskretsioon. Oma olemuselt on eelotsus samalaadne RKSKS § 3 alusel sundkoormise määramise haldusaktiga. Eelotsus on samuti haldusakt, mis võib olla antud ka üldkorraldusena. Eelotsus on haldusakt (vt HMS § 51 lg 1), kui konkreetset isikut (eelotsuse adressaat) kohustatakse olema valmis midagi tegema või mingit kohustust täitma (nt toimetama asi kindlaksmääratud kohta) või kui see on seotud asjaga ning asja igakordne omanik või valdaja on kohustatud olema valmis asja sundkasutusse andmiseks või asja sundvõõrandamiseks. Eelotsus on üldkorraldus (vt HMS § 51 lg 2), kui sellega määratakse asja sundvõõrandamise või sundkasutusse võtmise kohustus üldiste tunnuste alusel kindlaks määratud isikutele. Erinevalt haldusaktist on üldkorralduses adressaatide ring määratud kindlaks üldise tunnuse alusel. Üldkorralduse tunnuseks võib HMSi järgi olla ka asja avalik-õigusliku seisundi muutmine – haldusakt ei reguleeri isiku tegevust, vaid asja õiguslikku seisundit. Näiteks määratakse haridusasutused sõjaseisukorra või muu väljakuulutatud erikorra ajal evakuatsiooni korraldamisel kohaliku omavalitsuse hallatavateks objektideks. Üldkorraldus peab vastama kõigile haldusakti tunnustele ja vorminõuetele, sealhulgas olema põhjendatud ja sisaldama õiget vaidlustamisviidet. Üldkorraldusest on mõned erandid. Üldkorralduse adressaate ei pea ära kuulama (vt HMS § 40 lg 3 p 6), kuid üldkorralduse andmiseks võib olla vaja avatud menetlust  127(340) (vt HMS § 46 lg 1). Kui üldkorraldus ei ole vahetult tajutav, tuleks see avalikult teatavaks teha (vt HMS § 31 lg 1 p 2). Üldkorraldus on vahetult tajutav, kui see on näiteks edastatud sidevahendi või meedia kaudu. Üldkorraldust saab vaidlustada 30 päeva jooksul selle rakendamisest isiku suhtes või isikule sellest tuleneva kohustuse või piirangu tekkimisest.86 Eelnõu § 70 lõigetega 2 ja 3 säilitatakse RKSKS § 3 lõigetes 4 ja 5 sundkoormise määramise haldusaktile esitatud nõuded ja kõrvaltingimuse seadmise võimalused. Eelnõu lõike 2 järgi võib eelotsuses kehtestada kõrvaltingimusi, mida on vaja asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise kiireks ja paindlikuks täitmiseks. HMS § 53 lõike 1 kohaselt on kõrvaltingimus haldusakti põhiregulatsiooniga seotud lisakohustus või lisatingimus, samuti haldusakti kehtivusaja piiramine kindlaksmääratud tähtpäevast või tulevikus aset leida võivast sündmusest lähtudes või haldusakti hilisema muutmise, kehtetuks tunnistamise või kõrvaltingimuse kehtestamise võimaluse jätmine. HMS § 53 lõike 2 punkti 3 alusel võib haldusorgan kehtestada kõrvaltingimuse, kui haldusakti andmine tuleb otsustada kaalutlusõiguse alusel. Asja sundkasutusse võtmine või sundvõõrandamine toimub alati kaalutlusõiguse alusel. Lõige 2 täpsustab, mis kõrvaltingimusi võib Kaitseressursside Amet kehtestada. Kõrvaltingimuste kehtestamise otsustab haldusorgan samuti kaalutlusõiguse alusel ja üksnes nende asjade suhtes, kus peetakse vajalikuks adressaadi viivitamatut tegutsemist teatud asjaolude ilmnemisel (nt meedia kaudu teate avaldamisel) ja eeldatakse, et adressaat on sellisel juhul kohe valmis talle määratud kohustust täitma (sh on ta hoidnud vara korras, tal on vajalike erioskustega spetsialist vms). Erinormina välistab kavandatava § 71 lõige 2 muude kõrvaltingimuste kehtestamise, kuid ei välista hiljem kohustuse täitmise otsustamisel kõrvaltingimuste kehtestamist üldises korras. Näiteks võib juhtuda, et asja sundkasutusse võtmise määramise ajal ei näe ametiisik vajadust määrata kõrvaltingimusi, kuid viis aastat hiljem, kui koormist on vaja rakendada, on olukord muutunud ja oleks vaja määrata ka kõrvaltingimused.87 Lõikes 3 nimetatakse, mis andmed haldusaktis olema peavad. Eelotsuses nimetatakse kohustuse adressaat, kohustusega seotud objekt, kohustuse liik ja sisu ning muud kohustuse täitmisega seotud asjaolud. Tegemist ei ole lõpliku loeteluga, kui eelotsusega seatakse näiteks kõrvaltingimusi, peab eelotsusest nähtuma ka kõrvaltingimusega seonduv. Eelotsusel on HMS § 52 lg 1 p 2 kohaselt eelhaldusakti tähendus, mistõttu tema suhtes kohaldatakse haldusakti sätteid. Kaitseressursside Amet peab eelotsuse selle jõustumiseks asja omanikule ja valdajale teatavaks tegema pärast vastava otsuse tegemist (HMS § 61 lg 1). Lõikes 4 on ette nähtud, et eelotsuse tegemise haldusmenetluses võib Kaitseressursside Amet lisaks HMSis sätestatud menetlustoimingutele kohaldada järgmisi eelnõuga ettenähtud uurimistoiminguid, mis aitavad kaasa vajalike asjaolude väljaselgitamisele ning tõendite kogumisele: 1) isiku peatamine küsitlemiseks ning tema toimetamine ütluste või seletuste võtmiseks ametiruumi, kui on alust arvata, et isikul on haldusmenetluse läbiviimiseks olulist teavet; 2) andmete pärimine ja saamine riigi, kohaliku omavalitsuse üksuse või muu avalik-õigusliku juriidilise isiku või avalikke ülesandeid täitva eraõigusliku isiku andmekogust; 3) isikusamasuse tuvastamine isikut tõendava dokumendi alusel või küsitlemise teel; 4) vallasasja vaatlemine meeleliselt või tehnilise vahendi abil, sealhulgas uste avamine ja muude takistuste kõrvaldamine; 5) olukorra jäädvustamine pilti või heli salvestava seadmega; 86 Riigikaitseliste sundkoormiste seaduse muutmise seaduse 572 SE seletuskiri, lk 5. Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/97128d3f-8852-41a2-8437-0550ebe68585 87 Riigikaitseliste sundkoormiste seaduse muutmise seaduse 572 SE seletuskiri, lk 5. Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/97128d3f-8852-41a2-8437-0550ebe68585  128(340) 6) territooriumile, ehitisse või ruumi sisenemine, sealhulgas uste ja väravate avamine või muude takistuste kõrvaldamine; 7) territooriumi, ehitise või ruumi läbivaatamine, sealhulgas seal asuva vallasasja läbivaatamine ning uste ja väravate avamine või muude takistuste kõrvaldamine. § 71. Asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise menetlus Paragrahvis 71 on sätestatud asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise haldusmenetluse erisused, mis ei tulene eelnõu 6. ptk sätestatud haldusmenetluse erisustest ning mis kohalduvad üksnes nimetatud kahe riigikaitselise kohustuse määramisel. Asja sundkasutuse ja sundvõõrandamise sätete juures ei ole dubleerivalt reguleeritud neid haldusmenetluse erisusi, mis on juba sätestatud eelnõu 6. peatüki haldusmenetluse erisustes: haldusakti kättetoimetamise erisused, võimalus kohaldada riigikaitselisi kohustusi üldkorraldusega jms (vt eelnõu 6. peatüki selgitus). Lõikes 1 on sätestatud andmed, mis asja sundkasutusse võtmise või asja sundvõõrandamise haldusaktis peavad sisalduma. Nendeks on kohustuse adressaat, kohustusega seotud objekt, kohustuse liik ja sisu, kohustuse täitmise aeg ja koht ning muud kohustuse täitmisega seotud asjaolud. Tegemist ei ole lõpliku loeteluga. Haldusakt peab andma adressaadile selguse, mida, millal, kus ja kuidas ta peab tegema. Kui eelotsuses on kehtestatud kõrvaltingimusi ning nende rakendamise vajadus ei ole muutnud, siis sisaldab haldusakt otsust asuda eelotsuses sätestatud tingimustel. Kuna eelotsuse tegemise ajaga võrreldes võivad kohustuse täitmise tingimused olla muutunud, siis koos asja sundvõõrandamise või sundkasutusse võtmise otsusega tuleb reguleerida ka eelotsuse muutmist, arvestades HMSi §-des 64‒68 sätestatud tingimusi ja korda. Eelnõuga lisatavates sätetes ei ole sarnaselt kehtiva RKSKSi reguleeritud asja sundkasutusse võtmise või sunduvõõrandamise täitmise otsuses kõrvaltingimustega seonduvat. Kuna asja sundkasutusse võtmine või asja sundvõõrandamine otsustatakse kaalutlusõiguse alusel, võib haldusorgan HMS § 53 lõike 2 punkti 3 kohaselt kehtestada haldusaktis või üldkorralduses, millega otsustatakse asja sundvõõrandamine või sundkasutusse võtmine, ka kõrvaltingimuse kohaldamise. Eelnõus ei ole täpsustatud, mis kõrvaltingimusi võib haldusorgan kehtestada. Näiteks võib olla vajalik kehtestada kõrvaltingimusena kohustus tuua asi haldusorgani poolt kindlaksmääratud asukohta. Kõrvaltingimused võivad olla seotud ka asja hooldamise või säilitamisega ning teavitamisega. Lõikes 2 on ette nähtud erisus HMS § 63 lõike 2 punktist 2, mille kohaselt haldusakt, millest ei selgu selle adressaat, on tühine. Lõikes 2 on erandina ette nähtud võimalus, et kui asja omanikku või valdajat ei õnnestu vaatamata mõistlikele pingutustele kindlaks teha, võidakse asja sundkasutust või sundvõõrandamist kohaldada asja suhtes ka ilma haldusakti adressaati kindlaks tegemata. Sel juhul asi tagastatakse ning õiglane hüvitis makstakse välja isikule, kes tõendab enda õigust asjale. Kaitseolukorra ajal võib esineda situatsioone, kus on vaja riigikaitselisel eesmärgil võtta kasutusele asi, mille valdajat või omanikku ei õnnestu kindlaks teha. Näiteks juhul, kui on olemas küll liiklusvahend, kütus või muu asi, kuid selle omanik või valdaja on sõjategevuse tagajärjel hukkunud, evakueerunud või ei õnnestu muul põhjusel valdaja või omaniku isikut kindlaks teha, ei oleks võimalik asja riigikaitselistel eesmärkidel kasutusele võtta ilma kõnealust erandit sätestamata. Lõikes 3 on sätestatud, et asja sundkasutuse lõppemisel tagastatakse asi selle sundkasutusse andnud isikule või muule õigustatud isikule. Nimetatud säte määratleb, et alati ei pruugi isik, kes asja sundkasutusse andis, olla sama isik, kellel on õigus asi tagasi saada. Näiteks võidakse asi võtta sundkasutusse kolmanda isiku valdusest, kuid kuulub tagastamisele selle omanikule või muule isikule, kellel on õiguslik alus asja kasutamiseks.  129(340) Lõikes 4 on sätestatud, et kui asi on muutunud kasutuskõlbmatuks, võib isik loobuda tagastatava asja vastuvõtmisest. Nimetatud säte võimaldab isikul otsustada, kas ta soovib asja tagasi oma valdusesse või mitte. Seejuures asja kasutuskõlbmatuks muutumisel on isikul õigus saada õiglast hüvitist, kui riik ei otsusta kasutuskõlbmatuks muutunud asja asendada samaväärsega või ei esine muud õiglase hüvitise maksmist välistavad asjaolud (vt eelnõu § 108 lõiked 5 ja 6). Tagastatava asja vastuvõtmisest loobumine, asja üleandmine ja vastuvõtmine vormistatakse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (kirjalikult paberil, e-kirjaga, SMSiga jne). Kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm tähendab, et asja üleandmise-vastuvõtmise akt ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud, kuid peab sisaldama isikute nimesid, kes vastuvõtmis- üleandmistoimingu tegid (TsÜS § 79). Seejuures on oluline fikseerida asja nimetus, kogus ja muud olulised parameetrid, kuna nimetatud dokumendiga on asja valdajal või omanikul võimalik hiljem tõendada asjaolusid, mis on vajalikud asja sundkasutuse või sundvõõrandamisega seotud õiglase hüvitise maksmiseks või asja tagastamiseks. Eelnõuga ei ole kindlaks määratud, millised andmed aktis peavad sisalduma. Pooled saavad lähtuvalt üleantavast-vastuvõetavast asjast ja olukorrast otsustada, millised andmed akti kantakse. Lõikes 6 on sätestatud, et asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise üle peetakse keskset arvestust tsiviiltoetuse registris. Tsiviiltoetuse register on reguleeritud käesoleva eelnõu §-s 82. 6. peatükk Haldusmenetluse erisused kaitseolukorra ajal § 72. Haldusmenetluse üldised erisused Piirava meetme kohaldamise haldusakt antakse, toiming sooritatakse või haldusleping sõlmitakse üldjuhul vahetult konkreetse isiku suhtes või üldkorraldusega. Sellisel juhul teostab adressaat enda menetlusõigusi selle haldusakti andmise, toimingu sooritamise või halduslepingu sõlmimise haldusmenetluses (lõige 1). Seevastu kaitseolukorra meetme kohaldamine võib seisneda üksnes selles, et Vabariigi Valitsus või kaitseolukorra juht või muu haldusorgan üksnes lubab teatud liiki piirava meetme kohaldamise või teatud tunnustega isikute või asjaolude suhtes kohaldamise. Näiteks sätestatakse eelnõu § 29 lõikes 3, et Vabariigi Valitsus võib kaitseolukorra lahendamisel anda loa kohaldada kindlaks määratud kaitseolukorra meetmeid ning määrata nimetatud meetmeid kohaldama volitatud isikud ja asutused. Sätte alusel teostab adressaat enda menetlusõigusi selle haldusakti, toimingu või halduslepingu haldusmenetluses, millega kaitseolukorra meedet kohaldatakse vahetult tema suhtes. Haldusakti, millega lubati piirava meetme kohaldamine, isik eraldi eelhaldusaktina vaidlustama ei pea, vaid vajadusel kontrollitakse kaitseolukorra meetme lubamise haldusakti õiguspärasust seoses adressaadi suhtes vahetult antud haldusakti, sooritatud toimingu või sõlmitud halduslepinguga. Kaitseolukorra juht või kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus võib ise haldusorgani asemel anda haldusakti, sõlmida halduslepingu, muuta haldusakti või halduslepingut, tunnistada haldusakti või halduslepingu kehtetuks või peatada haldusakti või halduslepingu kehtivuse (eelnõu § 24 lg 1). Nimetatud juhtudel on haldusorganiks kaitseolukorra juht või kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus, kes talle antud volituste kaudu teostab enda pädevust juhtida kaitseolukorra lahendamist. Kaitseolukorra lahendamise juhtimine on eelkõige õigussuhe kaitseolukorra juhi või kaitseolukorra lahendamist juhtiva asutuse ning nende haldusorganite vahel, kelle haldusakte kaitseolukorra juhi või kaitseolukorra lahendamist juhtiva asutuse otsused puudutavad.  130(340) Kui kaitseolukorra juht või kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus tunnistab haldusakti kehtetuks, peatab või muudab haldusakti või annab haldusorgani asemel haldusakti, siis peaks tema ise viima läbi haldusmenetluse ja tagama menetlusosalise õigused. Arvestades, et selliseid haldusakte annab kaitseolukorra juht või kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus eelkõige kaitseolukorra lahendamise juhtimise raames paljude isikute suhtes, on menetlusõiguste ja - kohustuste teostamine raskendatud. Kaitseolukorra juhi ja kaitseolukorra lahendamist juhtiva asutuse haldusaktid ei ole mitte niivõrd suunatud konkreetse isiku õiguste ja kohustuste reguleerimiseks kui kaitseolukorra lahendamisele. Menetlusosaliste õiguste tagamine (menetlusest teavitamine, menetlusosalise ärakuulamine, menetluse selgitamine ja dokumentidega tutvumine jt) ei ole selles olukorras võimalik ning kõnesoleva eelnõuga on see oluliselt piiratud. Minimaalselt tuleb adressaate siiski haldusakti andmisest, toimingu sooritamisest või halduslepingu sõlmimisest või selle muutmisest, peatamisest või kehtetuks tunnistamisest teavitada, samuti võtta vastu kaasaaitamiskohustuse raames esitatud andmed ja tõendid ning analüüsida neid, hindama esitatud vastuväiteid, mis võivad mõjutada otsustamist sisuliselt jms. Neid menetlustoiminguid teeb erandlikult haldusorgan, kes seaduse järgi on pädev asja otsustama, mitte menetlust läbiviiv kaitseolukorra juht või kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus. § 73. Isikute ja asutuste kohustused haldusmenetluse läbiviimisel HMSis on menetlusosalise või muu isiku talumiskohustus teatud haldusmenetluse toimingute suhtes tuletatav haldusorgani volitusest see toiming sooritada (nt paikvaatlus või asitõendi vaatlus), aga pole kohustust aktiivselt kaasa aidata. Kaasaaitamiskohustus (HMS § 38 lg 3) on ainult menetlusosalisel ning temalgi niivõrd, kui haldusakti andmine, toimingu sooritamine või halduslepingu sõlmimine on selle menetlusosalise huvides. Kui menetlus toimub riigikaitse eesmärgil avalikes huvides, kaitseolukorra meetme kohaldamiseks või muu seadusest tuleneva kohustuse täitmiseks, siis tuleb selgelt määrata ka menetlusosaliste ja menetlusse kaasatud isikute kohustus aidata haldusmenetlusel kaasa. Eelkõige tähendab see nii menetlusosaliste kui ka muude isikute kohustust esitada täielikku ja tõest teavet, andmeid ja tõendeid haldusmenetluses tähtsust omava kohta, tagada tasuta või enda kulul juurdepääs tõendi kogumiseks territooriumile, ehitisse, ruumi või vallasasjale, abistada haldusorganit territooriumi, ehitise, ruumi või vallasasja läbivaatamisel, abistada haldusorganit proovi või näidise võtmisel, mõõtmise teostamisel või isikule kuuluva looma kinnipidamisel ja ohjeldamisel. Isikul on keelatud haldusorganit haldusmenetluse teostamiseks takistada või eksitada. HMS § 39 lg 1 kohaselt võib haldusorgan võtta tunnistajalt ütlusi ning eksperdilt arvamuse üksnes tunnistaja või eksperdi nõusolekul. HMS § 39 lõigete 4–6 järgi on haldusorgan või isik, kelle taotlusel tunnistaja või ekspert kaasati, kohustatud maksma tunnistajale ja eksperdile tasu nende ülesannete täitmise eest ning sõidu-, korteri- ja päevaraha. Seevastu riigikaitse eesmärgil läbiviidavas haldusmenetluses on tunnistaja kohustatud andma ütlusi ja ekspert on kohustatud andma arvamuse reeglina tasuta ja hüvitist saamata. Sellist erandit võib käsitleda isiku riigikaitselise kohustusena. Täielike ja tõeste ütluste andmine ning asjatundliku ja põhjaliku arvamuse andmine tuleb tagada eelkõige haldussunni ja karistuslike meetmetega. Samuti ei tulene HMSist isiku kohustust ilmuda istungile. HMS § 45 kohaselt võib haldusorgan arutada asja istungil, kui see on vajalik asja kiireks ja õigeks lahendamiseks. HMS § 42 lg 4 kohaselt võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata ja lõpetada haldusmenetluse, kui haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks taotluse esitanud isik jääb  131(340) menetlustoimingule mõjuva põhjuseta ilmumata. HMSist ei nähtu, kuidas tagab haldusorgan kutsutu ilmumise istungile siis, kui menetluse algatas haldusorgan avalikes huvides või seadusest tuleneva kohustuse täitmiseks. Eelnõus sätestatakse kutsega kutsutud isiku kohustus ilmuda istungile või muule menetlustoimingule. Selle kohustuse tagamiseks on võimalik kasutada haldussundi või kohustust rikkunud isikut karistada. § 74. Haldusorgani volitused haldusmenetluse läbiviimisel Isikul tuleb taluda haldusorgani poolt uurimistoimingute läbiviimist. Isiku haldusmenetluse läbiviimise kaasaaitamiskohustusest (eelnõu § 73) tuleb isiku talumiskohustus, st kohustus taluda tema suhtes haldusorgani kohaldatavaid uurimistoiminguid. Uurimistoimingud on sellised menetlustoimingud, mis sõltumata menetluse tulemina antavast haldusaktist, sõlmitavast halduslepingust või sooritatavast toimingust riivavad isiku põhiõigusi. Sisu poolest on uurimistoimingud sarnased riikliku järelevalve erimeetmetega (vt KorS §-d 30–52), kuid nende eesmärk ei ole iseseisvalt ohtu tõrjuda või rikkumist kõrvaldada, vaid üksnes selgitada välja asja sisuliseks lahendamiseks olulised asjaolud või koguda tõendeid. Haldusorgani volitused uurimistoimingute tegemiseks on sätestatud lõikes 1. Uurimistoimingud täpsustavad ja laiendavad haldusorgani volitusi haldusmenetluses ning haldusorganil on lisaks uurimistoimingutele volitus teha kõiki haldusmenetluse seaduses või muus seaduses sätestatud haldusmenetluse menetlustoiminguid (vt § 74 lg 1 punkt 10). Selles osas, milles uurimistoimingud langevad kokku mõne haldusmenetluse toimingu regulatsiooniga, on uurimistoimingute volitused erinormiks (nt volitus isiku küsitlemiseks annab aluse nõuda tunnistajalt ütluste andmist tema nõusolekust sõltumata, vrd HMS § 39 lõige 1). Uurimistoimingud annavad haldusorganile õigusliku aluse isiku küsitlemise eesmärgil peatamiseks ja ametiruumi toimetamiseks, andmete pärimiseks ja saamiseks andmekogudest, isikusamasuse tuvastamiseks, vallasasja vaatluseks ja olukorra jäädvustamiseks, proovide ja näidiste võtmiseks, mõõtmiste ja ekspertiisi teostamiseks ning vallasasja hoiule võtmiseks, valdusesse sisenemiseks ja selle läbivaatuseks. Erinevalt riikliku järelevalve meetme kohaldamisest, mis eeldavad konkreetsete eelduste tuvastamist haldusmenetluses enne riikliku järelevalve meetme kohaldamise otsustamist, võib uurimistoiminguid kohaldada pelgalt eesmärgiga saada asja sisuliseks lahendamiseks vajalikku teavet või tõendit. Seega ei too uurimistoimingute kohaldamine kaasa sellega seotud haldusmenetluse lõppemist ega asja sisulist lahendamist ning uurimistoimingute kohaldamise lubatavust saab vaidlustada ja hinnata ka selle tulemusena antava haldusakti vaidlustamise käigus. Üksnes juhul, kui isik leiab, et uurimistoimingu kohaldamine eraldiseisvalt rikkus tema põhiõigusi ja -vabadusi sõltumata asja sisulisest lahendist, saab ta uurimistoimingu kohaldamist vaidlustada. Uurimistoimingu kohaldamise vaidlustamine ega selle tühistamine ei too automaatselt kaasa haldusmenetluses antud haldusakti, sõlmitud halduslepingu või sooritatud toimingu kehtetust, vaid selle otsustab haldusorgan või -kohus eraldi (sh arvestades HMS § 58 sätestatut). Sekkuva halduse valdkonnas ei ole haldusorgani uurimistoimingute volitused piisavalt täpselt määratletud ning nende kasutamise tagamiseks puudub võimalus kohaldada sundi. Soodustava haldusmenetluse seisukohalt on üldiselt määratletud ning menetlusosalise enda algatusel või tunnistaja ja eksperdi nõusolekul põhinevad menetlustoimingud piisavad. Probleem kujuneb riivehalduse valdkonnas, kus riik sekkub omal algatusel ning isiku isiklikud ja varalised huvid on sageli sellega konfliktis. Seetõttu on vaja määratleda menetlustoimingu sooritamise õiguslik alus täpsemalt ning reguleerida selle tagamiseks haldussunni kasutamise võimalused. Piirava meetme ning muu riigikaitse eesmärgil antava haldusakti, sooritatava toimingu või sõlmitava halduslepingu õiguspärasus on lisaks menetlusosalisele ka avalikes huvides. Seega peab haldusorganil olema võimalus selgitada välja kõik piirava meetme või muu haldusakti andmiseks, toimingu sooritamiseks või halduslepingu sõlmimiseks olulised asjaolud.  132(340) Selleks on haldusorganil avaliku võimu volitused nõuda näiteks menetlusosaliselt, muult isikult või asutuselt seletuse andmist, andmete ja dokumentide esitamist või vastamist päringule riiklikus registris või muus andmekogus. Sellele volitusele vastab menetlusosaliste ning muude isikute ja asutuste kohustus anda andmeid ja tõendeid ning vastata päringutele. Nende suhtes saab kohustuse täitmise tagamiseks kasutada haldussundi. Juurdepääsupiiranguga andmete kogumine ja päringutele vastuste saamise tingimused ja kord on määratud muu hulgas sellega, kes on haldusorgan (kas tal on juurdepääsõigus või -luba) ning millisel eesmärgil neid päringuid tehakse ja andmeid kogutakse (nt kui haldusorgan on kaitseolukorra juht, siis peaministrina on tal sisuliselt piiramatu juurdepääs teabele ning ta saab teha otsuseid ka sellise teabe alusel, millele muu haldusorgan juurdepääsuõigust ei oma). Üldisteks eranditeks on kaitsja, pihi- ja arstisaladus, mille kohta ei saa päringuid esitada ega andmeid koguda, kui andmesubjekt selleks eraldi nõusolekut ei anna. Seda, milline on kõnesoleva sätte ja muu õigusnormi vahekord, tuleb otsustada igal üksikjuhtumil eraldi. Üheks andmete kogumise viisiks on isiku küsitlemine. Küsitlemine on reguleeritud KorS §- ga 30 ning seisneb eelkõige inimese peatamises ja temale küsimuste esitamises kohas, kus esineb ohukahtlus, oht või korrarikkumine. Küsitletaval on kohustus vastata küsimustele ning tema liikumisvabadust on piiratud seoses kohustusega vastata esitatud küsimustele (st ta ei või minna tema peatamiskohalt ära enne, kui korrakaitseorgan on peatamise lõpetanud). Ka eelnõus on peetud silmas olukorda, kus on vajalik riigikaitse eesmärgil või piirava meetme kohaldamiseks koguda andmeid isikutelt, kelle suhtes on alust arvata, et neil võib olla haldusmenetluses olulist teavet. Kui küsitluse käigus ilmneb, et isikul on haldusmenetluses olulist teavet, mille kohta on vaja protokollida tunnistaja ütlused, siis võetakse isikult tunnistajana ütlused kohapeal või toimetatakse ta sellel eesmärgil ametiruumi. Erinevalt KorS § 30 alusel toimuvast küsitlemisest ei ole eelnõus reguleeritud küsitlemise eesmärk ohu tõrjumine või rikkumise kõrvaldamine, vaid selle abil üksnes kogutakse andmeid ja tõendeid haldusasja sisuliselt õigeks lahendamiseks. HMS § 38 lg 2 kohaselt võib haldusorgan kasutada tõendina asitõendit, kuid ei ole reguleeritud, kuidas haldusorgan saab asitõendit vaadelda või millised on haldusorgani volitused asitõendi suhtes. Asitõendi vaatlus ei tekita õiguslikke probleeme, kui omanik lubab asitõendit vaadelda või tegemist on peremehetu asjaga. Asitõend võib olla mistahes ese, mille vaatlemise või millest proovi või näidise võtmise või mille kohta antud eksperdi arvamuse tulemusena on võimalik saada haldusmenetluses olulist teavet. Asitõendi vaatlus võib piirata omaniku õigust asja vallata, kasutada ja käsutada. Asitõendi vaatlus võib toimuda kohapeal, kuid haldusorgan võib võtta asitõendi ka hoiule selle hilisemaks põhjalikumaks vaatlemiseks. Kui ei ole vaja võtta asitõendina hoiule eset tervikuna, siis võib võtta sellest näidise või proovi. Vallasasja võib võtta hoiule või sellest võib võtta näidise või proovi ka siis, kui see on vajalik hiljem eksperdi arvamuse küsimiseks või ekspertiisimaterjaliks. Vallasasja hoiule võtmise eesmärk on tõendi kogumine, mitte piirava meetme rakendamine; nt võib sõiduki võtta hoiule selleks, et ekspert saaks hinnata sõiduki vastavust nõuetele (haldusmenetluses tähtsust omav asjaolu), mille tulemusena saab haldusorgan otsustada sõiduki omaniku suhtes veokohustuse või muu koormise rakendamise (piirava meetme kohaldamine). HMS § 38 lg 2 kohaselt võib haldusorgan tõendina teostada paikvaatluse, kuid ei ole reguleeritud, kuidas haldusorgan paikvaatlust võib teha ning millised on tema avaliku võimu volitused paikvaatluse tegemisel. Paikvaatluse tegemine võib piirata isiku õigust omandit vabalt vallata ja kasutada, aga ka kodu ja valduse puutumatust ning eraelu puutumatust. Paikvaatlusega ei ole õiguslikult probleeme, kui paikvaatlust tehakse avalikus kohas või asja omanik on lubanud haldusorganil paikvaatlust teha. Kui haldusmenetlus toimub haldusorgani algatusel avalikes huvides, siis peab haldusorganil olema asja omaniku tahtes sõltumatult  133(340) volitus siseneda paikvaatluse tegemiseks alale, ehitisse, ruumi või vallasasja ning vajadusel kõrvaldada selleks ka tõkkeid. Sellised volitused praegu HMSis puuduvad, kuid sarnaselt on reguleeritud KorS §-des 49 ja 50 valdusesse sisenemine ja valduse läbivaatus riikliku järelevalve meetmena. Paikvaatluse eesmärk on tõendi kogumine piirava meetme kohaldamise otsustamiseks, mitte piirava meetme rakendamine iseenesest; nt võib siseneda käitise territooriumile selleks, et välja selgitada selle käitise sobivus riigikaitseliste meetmete kohaldamiseks (haldusmenetlusest tähtsust omav asjaolu), mille tulemusena saab haldusorgan otsustada sundvalduse seadmise, sõjatehnika paigutamise või muu haldusakti andmise (kaitseolukorra meetme kohaldamine). Haldusmenetluse käigus võib tekkida vajadus tuvastada isikute isikusamasus ning fikseerida menetluse käigus kogutud teave pilti või heli salvestava seadmega. Selliste uurimistoimingute tegemiseks HMS samuti volitusi ette ei näe. Lõigetega 2 ja 3 nähakse ette haldussunnivahendid juhuks, kui isik ei täida uurimistoimingute läbiviimiseks kaasaaitamiskohustust. Haldusorgan võib sellisel juhul kohaldada isiku suhtes sunniraha või vahetut sundi. Vahetut sundi ei või kohaldada selgituste, ütluste ja arvamuste saamisel ning dokumentide nõudmisel. Kaitseolukorra meetme kohaldamise haldusmenetluse läbiviimisel ei pruugi meedet rakendaval haldusorganil endal olla võimalik või otstarbekas kõiki uurimistoiminguid ise kohaldada. Kaitseolukorra meetme kohaldamise volitus on üldjuhul Vabariigi Valitsusel, kaitseolukorra juhil või muul haldusorganil, samas kui kaitseolukorra meetme kohaldamise otsustamine põhineb sageli teabel, mille kogumine on tavaolukorras neile alluvate haldusorganite pädevuses (nt PPA, Päästeamet, Kaitsepolitseiamet jt). Nendel juhtudel on otstarbekas korraldada haldusmenetlus selliselt, et osa või kõiki kaitseolukorra meetme kohaldamise otsustamiseks vajalikke uurimistoiminguid kohaldavad neile alluvad haldusorganid. Kui kõrgemalseisev haldusorgan annab talle alluvale haldusorganile korralduse viia läbi tema asemel haldusmenetlus, siis on tegemist haldusorganite vahelise kaasamisega, mis nähakse ette halduskoostöö seaduse muudatusega (vt eelnõu § 133). Muid piiravaid meetmeid kohaldavad samad haldusorganid, kes on pädevad neid meetmeid kohaldama ka tavaolukorras ning nende puhul ei ole volitamine vajalik. Haldusakti resolutiivosa on haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa (HMS § 60 lg 2), mis on kohustuslik igaühe suhtes. Lisaks resolutiivosale peab haldusakt sisaldama HMS § 55 lõikes 4 nimetatud andmeid, HMS §-s 57 sätestatud vaidlustamisviidet ning HMS §-s 56 sätestatud põhjendusi. Kuna põhjenduste koostamine võib osutuda ajamahukaks, siis on edasilükkamatutel juhtudel lubatud haldusorganil teha kohe teatavaks üksnes haldusakti resolutiivosa koos nõutavate andmete ja vaidlustamisviitega. Haldusorgan esitab haldusakti põhjendused niipea, kui see on võimalik ehk viivitamata. Kaitseolukorra ajal võib olla põhjenduste koostamine ja esitamine objektiivselt võimalik alles õigusvaidluse käigus või pärast kaitseolukorra lõppemist sõltuvalt konkreetse juhtumi asjaoludest. § 75. Haldusakti ja muu dokumendi kättetoimetamine Haldusakti, kutse, teate või muu dokumendi kättetoimetamine kaitseolukorra ajal tavapärasel viisil ei pruugi olla piisavalt tõhus. Oluline on dokumendi kättetoimetamine võimalikult kiiresti ning viisil, et see jõuaks aegsasti kõigi isikuteni, kellele see teave on mõeldud. Sealjuures tuleb arvestada, et kaitseolukorra ajal ei pruugi isik viibida oma tavapärases elukohas ega pääseda juurde oma tavapärasele e-postile, mille tõttu peab haldusorganil olema võimalik dokumendid isikutele kätte toimetada muul võimalikult tõhusal viisil. Haldusakti kättetoimetamine muul viisil, kui see on reguleeritud haldusmenetluse seaduses, ei muuda põhimõtet, et koormav  134(340) haldusakt ei jõustu isikule teadmata tagaselja, vaid kindlustab kaitseolukorra, tingimustes haldusakti või selle olemasolu puudutava teabe jõudmise adressaadini. Sõltuvalt kättetoimetatavast haldusaktist, kutsest, teatest või muust dokumendist peab haldusorgan valima selle viisi, mille kaudu dokument kõige suurema tõenäosusega jõuab adressaadini või võimalikult suure hulga adressaatideni. Sätestatud on avatud loetelu kättetoimetamise võimalustest, mille tõttu võib haldusorgan meediateenuste või sideteenuste või muude selliste kanalite katkemise korral võtta kasutusele muid kohaseid meetmeid haldusaktide, kutsete, teadete ja muude dokumentide kättetoimetamiseks. Kõnesolevas lõikes sätestatud kättetoimetamise viisid ei pruugi tagada seda, et isik saab tegelikult haldusakti, kutse, teate või muu dokumendi kätte. Sellele vaatamata see haldusakt jõustub tema suhtes formaalselt või kutse loetakse kättetoimetatuks ning haldusorgan saab asuda vajaduse korral seda sundtäitma. Sundtäitmise viisi ja isiku suhtes kohaldatavate meetmete valikul peab haldusorgan arvestama muu hulgas sellega, kas isik on tegelikult haldusakti, kutse, teate või muu dokumendi kätte saanud ning millisel viisil see kätte toimetati. Näiteks kutse kättetoimetatuks lugemisega ei saa ilmumata jäänud isiku puhul järeldada, et tegemist oleks õigusrikkujaga või isik hoiaks kutses märgitud kohustusest kõrvale (viimane eeldab seda, et isik on tegelikult kutsest teada saanud ning otsustanud kutsest tulenevat mitte järgida), vaid need asjaolud tuleb eraldi süüteomenetluses või haldussunni kohaldamise meetme valikul välja selgitada. Küll annab see haldusorganile võimaluse hakata isikut taga otsima või teda sundtooma. HMS § 29 kohaselt võib haldusorgan dokumendi kätte toimetada tööpäeviti ajavahemikul kell 8.00– 20.00. Ajavahemikul kell 20.00–8.00 või puhkepäevadel võib dokumendi kätte toimetada adressaadi nõusolekul või viivitusest tuleneva kahju vältimiseks haldusorgani juhi loal. Muudel juhtudel võib isik keelduda dokumenti vastu võtmast. HMS §-des 28 ja 29 ei ole sätestatud piiranguid sellele, kus võib haldusakti või muu dokumendi kätte toimetada. Lõike 2 eesmärk on hoida ära võimalikud vaidlused selle üle, kas kättetoimetamise kohas ja ajal võis haldusakti või muud dokumenti kätte toimetada või mis on keeldumise tagajärjed. Kaitseolukorra meetme või muu piirava meetme kohaldamisel võib isik olla olulisel määral huvitatud selle meetme kohaldamise takistamisest. Lisaks majanduslikele motiividele võib isik poliitiliste või muude veendumuste tõttu püüda meetme kohaldamist takistada. Lõige 3 annab aluse haldusorganil kohaldada meedet selliselt, et isikule toimetatakse meetme kohaldamise haldusakt kätte meetme kohaldamise ajal või pärast meetme kohaldamist. Näiteks võib meediateenuse osutaja edastada avalikku korda ja riigi julgeolekut ohustava saate või teabe enne programmis märgitud aega, kui ta saaks ette teada haldusorgani kavatsusest selle teabe avaldamine keelata. Selline olukord on sarnane riikliku järelevalve meetmete kohaldamisega ohu tõrjumiseks või rikkumise kõrvaldamiseks, kuna ka nendes olukordades on vaja meedet kohaldada edasilükkamatult. Samuti tuleb arvestada, et kätte on võimalik toimetada kirjalikus vormis haldusakti, kuid kaitseolukorra meede või muu piirav meede võib olla antud muus vormis HMS § 55 lg 2 alusel. Kui haldusakt on antud suulises või muus vormis, siis ei kohaldata kõnesolevat sätet, vaid isik saab nõuda haldusakti kirjalikku väljastamist HMS § 55 lg 2 alusel. § 76. Menetlusosalise õiguste piiramine Kaitseolukorra lahendamise ajal võib esineda asjaolusid, kus piirava meetme kohaldamiseks on viivitamatu vajadus. Olukord on võrreldav riikliku järelevalve meetme kohaldamisega ohu tõrjumiseks või rikkumise kõrvaldamiseks, kui meedet on vaja kohaldada edasilükkamatult. Hea halduse põhimõtte tuumaks on selle isiku kaasamine menetlusse, kelle suhtes otsus tehakse. Kaasamine algab sellest, et asja ei otsustata tagaselja, vaid menetluse alustamisest teavitatakse isikut, talle selgitatakse menetlust ning tutvustatakse menetluses kogutud tõendeid  135(340) ja kuulatakse ära tema vastuväited. Sellega tagatakse isiku inimväärikas kohtlemine haldusmenetluses. Lõike 1 järgi võib haldusorgan teavitamiskohustuse, selgitamiskohustuse, dokumentidega tutvumise kohustuse, vastuväidete esitamise ja ärakuulamiskohustuse jätta täitmata või seda piirata. Hea halduse põhimõtte osaks olevate menetlusosalise õiguste piiramine on eelnõu lõike 1 kohaselt lubatav ja demokraatlikus ühiskonnas hädavajalik eelkõige järgmistel juhtudel: 1) piirava meetme kohaldamine tuleb otsustada viivitamata. Piirangu alus on sarnane HMS § 40 lõike 3 punktis 1 sätestatud ärakuulamisõiguse piiramise alusega ning on seotud meetme kohaldamise edasilükkamatusega. Kui piiravat meedet kohaldatakse vahetu ohu tõrjumiseks, siis ei ole üldjuhul võimalik tagada ühtegi menetlusosalise lõikes 1 nimetatud õigust, sest avalik huvi avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitseks kaalub isiku õiguste riive üles. Muudel juhtudel peab haldusorgan ka kiiretel juhtudel tagama menetlusosalistele nende õiguste kaitse niivõrd, kui see on piirava meetme kohaldamise asjaolusid arvestades võimalik; 2) menetlusosaline ei ole teada või see puudutab määratlemata hulka isikuid või paljusid isikuid, kelle kindlakstegemine ei ole mõistliku ajaga võimalik. Piirangu alus on sarnane HMS § 40 lõike 3 punktides 5 ja 6 sätestatud ärakuulamisõiguse piiramise alusega. Mõiste „määratlemata hulk“ tähendab seda, et meedet kohaldatakse asja õiguslikku seisundit reguleeriva üldkorraldusena. Seevastu „paljusid isikuid“ tähendab nii konkreetselt määratletud suurt hulka isikuid (individuaalne paljude adressaatidega haldusakt) kui ka üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratavaid isikuid (üldkorraldus). Mõistet „mõistliku ajaga“ tuleb käsitada määratlemata õigusmõistena ning see sõltub konkreetse piirava meetme kohaldamise asjaoludest. Eelkõige puudutab see olukorda, kus menetlusosalisi on võimalik välja selgitada, see tähendab, et ei ole tegemist viivitamatu vajadusega kohaldada meedet, aga isikute hulk, puuduvad andmed või muud asjaolud teevad haldusorgani lõikes 1 nimetatud kohustuste täitmise ajakulukaks ning raskendavad sellega piirava meetme õigeaegset kohaldamist. Mõlema eelnimetatud juhtumi esinemisel peab haldusorgan hindama enne menetlusõiguste piiramist, et menetlusosaliste õiguste tagamine ei mõjuta asja otsustamist. Kui haldusorgan teab, et mõne menetlusõiguse tagamine muudaks asja sisulist otsustamist, siis tuleb isikule võimaldada tema õiguste realiseerimine. Lõike eesmärgiks on võimaldada haldusorganil kiire haldusmenetluse läbiviimine, kui haldusorgan teab, mis on sisuliselt õige lahend. Sellises olukorras jätab haldusorgan tegemata paar menetlustoimingut, mida seadusandja nõuab, et haldusorgan tavaolukorras igal juhul teeks, et lahendi õigsuses veenduda. Menetlusosalise õiguste piiramise tõttu võib haldusorganil jääda asja lahendamisel tähelepanuta oluline asjaolu või teave. Näiteks asutakse kohaldama ühekordset töökohustust isiku suhtes, kes on sõiduki võõrandanud, kelle sõiduk on varastatud või hävinud. Kuna menetlusosalise õiguste piiramine on kõnesoleva sättega lubatud (st isik ei saa tugineda enda õiguste rikkumisele, mis on vaide või kaebuse lubatavuse eelduseks), siis peab menetlusosaline reeglina koos teabe, tõendi või vastuväite esitamisega taotlema haldusmenetluse uuendamist, mitte vaidlustama kohaldatud meetme õiguspärasust tühistamis- või tuvastamiskaebusega. Erinevalt vaidemenetlusest ja halduskohtumenetlusest lahendab menetluse uuendamise korral taotluse ja vajaduse korral viib läbi uuendatud haldusmenetluse asja otsustanud haldusorgan ise. Tavakorras uuendab haldusorgan haldusmenetluse vastavalt HMS § 44 lõikele 1. Kõnesoleva sätte alusel otsustab haldusorgan menetluse uuendamise kaalutlusõiguse alusel ning sõltumata menetluse uuendamise taotluse esitamise tähtaegadest. Samuti võib isik esitada menetluse uuendamise taotluse koos kohaste tõendite, andmete ja vastuväidetega ka haldussunni kohaldamise käigus või muus seotud menetluses ning sellisel juhul võib haldussunni  136(340) kohaldamise õiguspärasus sõltuda sellest, kas haldusorgan oleks uute asjaolude selgumise tõttu pidanud menetluse uuendama või mitte.88 § 77. Haldusakti vormistamine Üldiselt antakse haldusakt kirjalikus vormis (HMS § 55 lg 2) ning kirjaliku vormiga on võrdsustatud ka elektrooniline vorm (HMS § 5 lg 6). Kirjalikuks vormiks on ka digitaalselt allkirjastatud või ajatempliga varustatud haldusakti saatmine e-posti, andmekogu vms kaudu. Haldusakti edastamine allkirjastamata e-posti, SMSi vms kujul võib olla käsitletav pelgalt vormistusveana (st puudub HMS § 55 lg 4 ettenähtud rekvisiit „allkiri“), aga kui haldusakti andja ja andmise fakt ei ole usaldusväärselt tuvastatav, siis vormiveaga. Kuna piirava meetmega sekkutakse isiku põhiõigustesse ja -vabadustesse, siis on otsustus meetme kohaldamise kohta haldusakt. Selle haldusaktiga määratakse kindlaks isiku kohustus taluda piirava meetme kohaldamist ning muud kohustused või õiguste piirangud. Sarnaselt riikliku järelevalve meetmega ei ole alati võimalik vormistada kirjalikku haldusakti enne meetme kohaldamist. Vastavalt HMS § 55 lg 2 teisele ja kolmandale lausele võib edasilükkamatu korralduse tegemiseks anda haldusakti muus vormis ning isiku, kellel on selleks põhjendatud huvi, taotlusel tuleb muus vormis antud haldusakt tagantjärele viivituseta kirjalikult vormistada. Mõiste „muu vorm“ tähendab ükskõik millist muud viisi haldusakti tajuda. Muus vormis võib haldusakti anda märgi (nt liiklusmärk või muu silt), viipe või muu käeliigutusega (nt reguleerija märguanded), heli- või valgusmärgina (nt alarmsõiduki tuled ja helisignaal), suuliselt vahetult, telefoni või muu sidevahendi abil, heli- või videosalvestise, foto või filmina. Kirjalik vorm tähendab, et haldusakti kohta on koostatud dokument, mille sisu on autentselt võimalik taasesitada. Eeltoodud põhjusel tuleb muu vormina mõista ka nt teksti kuvamist ekraanil või selle projekteerimist pinnale või õhku. Lõikest 1 tulenevad järgmised erisused: 1) iga piirava meetme kohaldamist tuleb käsitada haldusaktina. Mistahes piirava meetme kohta haldusakti andmisel tuleb järgida haldusakti vormistamisele kehtivaid nõudeid (HMS §-d 55 ja 56) ning kõnesolevast paragrahvist (§ 77) tulenevaid erisusi; 2) haldusakti võib anda suulises või muus vormis edasilükkamatul juhul, mitte üksnes edasilükkamatu korralduse tegemiseks. Oluline on juhtumi lahendamise edasilükkamatus, mitte konkreetse korralduse andmise edasilükkamatus. See tagab, et juhtumi lahendamisel kohalduvad ühesugused vorminõuded kõigile piiravatele meetmetele; 3) haldusakti võib anda suulises või muus vormis ka massilistel juhtudel. Massilise juhuna tuleb käsitada väga paljude erinevate individuaalsete haldusaktide andmist või vajadust toimetada haldusakt kätte paljudele isikutele. Massilise juhuna võib mõista ka üldiste tunnustega määratud adressaatidele suunatud või territooriumi õiguslikku seisundit reguleeriva üldkorralduse andmist. Eristav tunnus on adressaatide või juhtumi kohta antavate individuaalsete haldusaktide paljusus; 4) isikul ei ole õigust nõuda õiguspäraselt muus vormis antud haldusakti vormistamist kirjalikult. HMS § 55 lg 2 kohaselt võib isik, kellel on selleks põhjendatud huvi, nõuda haldusakti vormistamist kirjalikus vormis. Selline nõudmine võib takistada kaitseolukorra kiiret lahendamist (st kui ajaliselt oli haldusorganil võimalik piirava meetme haldusakt anda kirjalikult, siis oleks ta seda pidanud tegema kohe). Samas võib haldusorgan, kui asjaolud on 88 vt nt RKHKo 11.04.2015, 3-3-1-72-14, p 15; RKHKm 27.10.2015, 3-3-1-31-15, p 12 jt.  137(340) muutunud, vormistada enda antud haldusaktid tagantjärele kirjalikult ja need menetlusosalistele saata – seda otsustab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel. Samuti ei ole välistatud, et haldusakti väljastamist või selle sisu ja andmise asjaolude tõendamist nõuab vaiet lahendav haldusorgan või kaebust lahendav kohus. Seetõttu on lõikes 1 sätestatud, et võimaluse korral haldusorgan salvestab või protokollib suulises või muus vormis antud haldusakti andmise, selle sisu ja adressaadile teatavaks tegemise. Kaitseolukorra ajal võivad haldusorgani ressursid olla sedavõrd piiratud, et eraldi dokumendina haldusakti andmine, isegi kui see sisaldab ainult resolutiivosa, nõutavaid andmeid ja vaidlustamisviidet, on ülemäära töömahukas. Sellisel juhul on otstarbekas lahendada taotlused, esildised ja muud avaldused, mis ei eelda eraldi haldusakti andmist, pelgalt pealdise tegemisega taotlusel, esildisel või muul dokumendil (resolutsioon). Infotehnoloogiliselt võib resolutsioon sisalduda ka andmekogus (nt dokumendiregister), kui see on menetluse aluseks oleva dokumendiga üheselt seostatav ja sellisena on võimalik resolutsiooni isikule kätte toimetada. Resolutsioon peab sisaldama lühidalt haldusakti põhisisu ja olulisemaid andmeid. Haldusakti vormistamine resolutsioonina ei välista, et isik nõuab haldusakti põhjenduste väljastamist enne vaide või kaebuse esitamist või põhjendused nõuab välja vaiet lahendav haldusorgan või kaebust lahendav halduskohus. Haldusakti vormistamine resolutsioonina on lubatav eelkõige nendel juhtudel, kui haldusorganil oleks HMS § 40 lõike 3 alusel alus jätta isik enne haldusakti andmist või koormava toimingu sooritamist ära kuulamata, see tähendab, kui otsustatakse isiku enda esitatud andmete alusel või taotlus rahuldatakse täies ulatuses. Kui haldusorgan keeldub isiku taotluse rahuldamisest, siis võib selle vormistada resolutsiooniga eelkõige juhul, kui keeldumise faktilise aluse saab märkida lühidalt resolutsiooni teksti, see nähtub muust dokumendist või on üldteada asjaolu. Haldusakti vormistamine resolutsioonina on lubatav ka kõigil neil juhtudel, kui seaduse kohaselt võib haldusorgan anda haldusakti ilma põhjendusteta (edasilükkamatutel juhtudel) või haldusorgan lõpetab tema enda algatusel algatatud haldusmenetluse. Selle paragrahvi lõikeid 3 ja 4 tuleb tõlgendada koostoimes. Lõikes 4 sätestatud haldusakti resolutsiooniga vormistamise ammendav loetelu ei välista haldusakti vormistamist resolutsioonina siis, kui haldusorgan märgib resolutsioonis kõik haldusakti andmed ning põhjendused. Kui haldusakti andmisel ei lähtuta § 77 lõikes 3 toodud erisustest, vaid kõik HMS §-de 55 ja 56 nõuded on resolutsiooni tekstis lühidalt ja vähimas nõutavas ulatuses täidetud, siis võib haldusorgan vormistada oma haldusakti resolutsioonina ka kõnesolevas lõikes toodud piiranguid järgimata. § 78. Haldusakti teadmiseks edastamine ja avaldamine Eelnõu § 10 kohaselt peab Välisministeerium rahvusvahelises lepingus sätestatud isikuid teavitama, kui kaitseolukorra ajal kaldutakse kõrvale rahvusvahelise lepinguga võetud kohustustest. Samuti peab eelnõu valdkonna eest vastutav minister teavitama Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni enne selliste piiravate meetmete rakendamist, mis võivad kahjustada siseturu toimimist Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 347 tähenduses. Seda, kas piirava meetme kohaldamine toob kaasa teavitamiskohustuse, saab kõige paremini hinnata meedet kohaldav haldusorgan siis, kui ta otsustab meetme kohaldamise. Eelnõu § 78 lõikes 1 sätestatud teavitamiskohustus ei tingi, et piiravat meedet kohaldav haldusorgan peaks kooskõlastama meetme kohaldamise Välisministeeriumi või teavitamiskohustusega ministriga või neid muul viisil kaasama. Kohustus on teavitada Välisministeeriumi ja vastavaid ministreid pärast piirava meetme kohaldamise otsustamist. See ei tähenda, et Välisministeeriumi või muud  138(340) vastavat ministeeriumi ei peaks muude ülesannete tõttu kaasama varasemas staadiumis selliste piiravate meetmete kohaldamise menetlusse, mis võivad tuua kaasa teavitamiskohustuse. Lõikega 2 antakse võimalus sätestada haldusaktis kohustus avaldada haldusakt viivitamata Riigi Teatajas. Kehtiva RiKS § 11 lõike 2 kohaselt kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni korraldamiseks ning sõjaseisukorra lahendamiseks antud haldusakt avaldatakse muutmata kujul hiljemalt selle avaldamiseks esitamisele järgneval päeval Riigi Teatajas. Sätte eesmärgiks on võimaldada isikutel, kelle põhiõigusi ja -vabadusi konkreetne haldusakt piirab, saada haldusaktist ning selle sisust enne selle jõustumist teada, eriti arvestades, et kehtestatud nõuete ja piirangute rikkumise eest on ette nähtud ka karistus. Samas võib isikule haldusakti eelnõu kohaselt kätte toimetada ka selle internetiportaalis avaldamisega, mis tähendab, et haldusakt võib jõustuda juba enne Riigi Teatajas avaldamist. Lähtuvalt eelnõu §-s 75 sätestatud kättetoimetamise eriregulatsioonist ei ole Riigi Teatajas vaja avaldada kõiki kaitseolukorra lahendamisega seotud haldusakte, vaid üksnes neid, mille puhul haldusorgan peab vajalikuks, et need oleksid laiemale isikute ringile kättesaadavad. § 79. Konkureerivate kohustuste kehtivus kaitseolukorra ajal Kui adressaat peab täitma mitut kohustust, mida ta ei saa korraga täita, siis on ta käitunud õiguspäraselt, kui ta täidab ühte kohustustest, mis on vähemalt sama oluline kui rikutud kohustus. Sellisel juhul ei saa võtta adressaati kohustuse rikkumise eest vastutusele, kuna tema käitumine ei olnud õigusvastane. Selleks et tagada riigikaitse toimimine, on oluline selgitada välja juba haldusakti andmise ajal sellise konkureeriva kohustuse esinemine, mille täitmine võib õigustada haldusaktiga antava kohustuse mittetäitmist. Konkureeriv kohustus võib seisneda nii õiguslikus keelus (st üks õigusakt kohustab selleks, mida teine keelab ning mõlemat ei saa samal ajal teha) või faktilises võimatuses (st ühest õigusaktist tuleneva kohustuse täitmine muudab faktiliselt võimatuks teise kohustuse täitmise, isegi kui õiguslikult on lubatud mõlemat teha). Konkureeriv kohustus on õiguslikult siduv ka haldusakti andvale haldusorganile ning ta ei saa seda teisest õigusaktist tulenevat kohustust pelgalt eirata, vaid peab menetluses arvestama. Lisaks on adressaadil endal kaasaaitamiskohustus, mille järgi ta peab haldusorganile teada andma kõik konkureerivad kohustused. Riigikaitse eesmärgil ei ole võimalik jätta pelgalt haldusakti adressaadi otsustada, millist konkureerivatest kohustustest ta täidab, vaid haldusorgan peab õigusliku või faktilise vastuolu ise lahendama. Lõikes 2 on loetelu haldusorgani võimalikest tegevusvariantidest konkureeriva kohustuse kõrvaldamisel. Millist meetodit haldusorgan kasutab, sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest. Haldusorgan võib võtta konkureeriva kohustuse täitmise üle ka siis, kui tegemist on põhimõtteliselt isikliku kohustusega (nt vanema kohustus hoolitseda lapse eest, pereliikme kohustus hoolitseda abivajava isiku eest), kuid mille täitmist on võimalik korraldada haldusorgani abil. Lõike punktid 1 ja 2 ei anna iseseisvalt õiguslikku alust teise haldusorgani või menetleva haldusorgani enda haldusakti kehtetuks tunnistamiseks või peatamiseks, vaid haldusorganil endal peab olema selleks seaduslik alus, mis tuleneb haldusakti andmist reguleerivast seadusest. Haldusorgan saab kasutada siin ka ametiabi ning taotleda haldusakti andmiseks pädevalt haldusorganilt ametiabi korras haldusakti kehtetuks tunnistamist või peatamist. Lõige 3 täiendab lõikes 2 nimetatud õiguslikke aluseid ning võimaldab haldusorganil määrata õiguslikult siduvalt kindlaks, kumba konkureerivatest kohustustest peab adressaat täitma. Säte on mõeldud eelkõige nendeks juhtudeks, kui konkureerivad kohustused tulenevad vahetult seadusest või määrusest. Erinevalt lõikes 2 sätestatust on lõikes 3 tegemist iseseisva avaliku võimu volitusega, mille alusel võib haldusorgan võtta üle kaalumise konkureerivate kohustuste vahel ning teha selle otsuse ära adressaadi eest. Sellega seoses võib haldusorganile minna üle  139(340) ka õiguslik vastutus konkureerivate kohustuste täitmata jätmise eest. Haldusaktiga õiguslikult siduva konkureeriva kohustuse kindlaksmääramisel võib haldusorgan ka täiendavalt võtta üle konkureeriva kohustuse täitmise või abistada adressaati konkureeriva kohustuse täitmise korraldamisel. § 80. Vaide esitamise ja läbivaatamise tähtaeg Paragrahv 80 sätestab vaide esitamise ja läbivaatamise tähtaja osas võrreldes HMSga erisused. HMS § 75 kohaselt tuleb vaie esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, millal isik vaidlustatavast haldusaktist või toimingust teada sai või oleks pidanud teada saama. HMS võimaldab seadustes vaidetähtaja osas sätestada erisusi. Kaitseolukorra ajal on oluline, et võimalikud vaided haldusorgani antud haldusakti või toimingu peale esitataks haldusorganile kiiremini kui tavaolukorras. Kaitseolukorras arenevad sündmused tavaolukorrast kiiremini ning seetõttu on võimalik haldusakti kehtetuks tunnistamise või toimingu lõpetamisega saada õiguskaitset üksnes suhteliselt lühikese aja jooksul. Lisaks isiku enda õiguskaitsele on vaide esitamise kaudu võimalik kõrvaldada ka objektiivselt õigusvastane haldusakt või lõpetada toiming ning see võib aidata kaasa kaitseolukorra õiguspärasele ja mõjusale lahendamisele (nt kui haldusorgan on haldusaktiga kohustanud isikut, kes ei ole kohustuse esemeks oleva vallasasja hävimise või võõrandamise tõttu objektiivselt või õiguslikult võimeline ettekirjutust täitma, siis on ka haldusorganil kaitseolukorra lahendamisel oluline teada, et tema antud haldusakti ei saa täita, vaatamata selle formaalsele või ka materiaalsele kehtivusele, ning saab õiget adressaati kohustada). Lõike 1 järgi tuleb kaitseolukorra ajal esitada vaie haldusorganile 10 päeva jooksul. HMS § 84 lg 1 järgi lahendatakse vaie 10 päeva jooksul arvates vaide edastamisest vaiet läbivaatavale haldusorganile. Vaide läbivaatamise tähtaega võib pikendada kuni 30 päeva võrra (HMS § 84 lg 2). HMS võimaldab seadustes vaide läbivaatamise tähtaja osas sätestata erisusi. Kaitseolukorra ajal on haldusorgani ressursid suunatud kaitseolukorra lahendamisele ning seetõttu võib 10-päevase ja ka 30-päevase tähtaja järgimine osutuda võimatuks. Peamine vaidemenetluse eesmärk on tagada, et kaitseolukorra lahendamiseks antud haldusaktid ja sooritatud toimingud oleksid täidetavad ja vastaksid kaitseolukorra lahendamise eesmärgile. Selleks et haldusorganil oleks võimalik keskenduda kaitseolukorra lahendamisele, on vaidemenetluse tähtaega lõikega 2 pikendatud 60 päevale. See võimaldab haldusorganil leida kaitseolukorra lahendamise kontekstis sobiva aja vaiete lahendamisega tegelemiseks, ilma et riigikaitse eesmärgid sellest kahjustatud saaksid. Eriti oluline on see siis, kui kaitseolukorra lahendamine toob kaasa suure hulga vaiete esitamise. 7. peatükk Isikuandmete töötlemine ja andmekogud 1. jagu Isikuandmete töötlemine § 81. Isikuandmete töötlemine Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 4 lõikes 2 sätestatakse: „Liit austab liikmesriikide võrdsust aluslepingute ees ning nende rahvuslikku identiteeti, mis on omane nende poliitilistele ja põhiseaduslikele põhistruktuuridele, sealhulgas piirkondlikule ja kohalikule omavalitsusele. Liit austab riigi põhifunktsioone, sealhulgas riigi territoriaalse terviklikkuse tagamist, avaliku korra säilitamist ja riigi julgeoleku kaitsmist. Eelkõige riigi julgeolek jääb iga liikmesriigi  140(340) ainuvastutusse.“89 Sellest tulenevalt ei kuulu isikuandmete kaitse selles osas, mis puudutab riigi julgeoleku tagamist, Euroopa Liidu pädevusse. Riigi julgeoleku valdkonnas saavad liikmesriigid suveräänselt kujundada isikuandmete kaitse regulatsiooni, arvestades põhimõtteid, mis sisalduvad Euroopa Nõukogu 28.01.1981 sõlmitud isikuandmete automatiseeritud töötlemisel isiku kaitse konventsioonis.90 Eelnõus reguleeritakse isikuandmete kaitset selles osas, mis vajab seadusliku aluse, olulisuse põhimõtte, hea halduse põhimõtte ja õigusselguse huvides õiguslikku reguleerimist. Lõige 1 sätestab üldnormi isikuandmete töötlemiseks, kui kohaldatakse kaitseolukorra meetmeid. Isikuandmeid võib töödelda ulatuses, mis on vajalik riigikaitselise kohustuse määramiseks, kuivõrd ka eelnõu 5. ptk-s esitatud riigikaitsekohustused on kaitseolukorra meetmed. Lõiked 2 ja 3 on lõiget 1 täpsustavad. Lõikes 2 antakse õigus töödelda isikuandmeid ühekordse töökohustuse panemise otsustamisel. Lõikega 3 nähakse ette, et asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise eelotsuse tegemisel ja kohaldamise otsustamisel võib töödelda sundkasutusse võetava ja sundvõõrandamisele kuuluva vara omaniku või valdaja isikuandmeid. Asja sundkasutusse võtmisel ja sundvõõrandamisel lähtutakse eelkõige varast, kuid kohustuse teatavaks tegemiseks ja täitmiseks on vaja teada omaniku või valdaja andmeid (ees- ja perekonnanimi, elu- ja/või asukoht, isikukood). Vastavat teavet hoitakse tsiviiltoetuse registris. Lõike 3 järgi tuleb isikuandmete töötlemisel järgida eelnõu §-s 30 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtet. Tegemist on õigusselgust tagava täpsustava sättega. 2. jagu Andmekogud § 82. Tsiviiltoetuse register Paragrahv 82 sätestab tsiviiltoetuse registriga seonduva. Tsiviiltoetuse register on loodud kehtiva RSKS § 42 alusel. Kõnesoleva paragrahviga säilitatakse tsiviiltoetuse register (TTR) RSKSis nimetatud eesmärkidel ning täiendatakse neid. TTRis peetakse arvestust riigikaitseks, vastuvõtva riigi toetuse osutamiseks, tsiviil-sõjaliseks koostööks, hädaolukorra ning muude korrakaitsesündmuse lahendamiseks vajalike vahendite, elutähtsa teenuse osutajate, riigikaitselisi ameti- ja töökohti omavate tööandjate, asja sundkasutusse võtmise ning asja sundvõõrandamise üle. Võrreldes kehtiva õigusega on TTRis võimalik arvestust pidada ka hädaolukorra ning muude politsei- või päästeülesande täitmiseks vajalike vahendite üle. Juba praegu kantakse TTRis andmeid, mida saab kasutada hädaolukorra või korrakaitsesündmuste lahendamisel. Enim on registri andmete kasutamise võimalusest võimalik kasu saada politseil ja Päästeametil (nt kütusehoidlate ja -tanklate andmed, masinate ja seadmete andmed, teede andmed, sadamate andmed jne). Päästeameti ja PPA sõnul on neil kindlaks tehtud sündmuste lahendamiseks võimalikud vajalikud lisaressursid, sealhulgas vabatahtlike ja võimalik vajaminev tsiviilisikute ressurss ning neid saab kasutada nii tavasündmuste kui ka hädaolukorra lahendamiseks. Nimetatud ressursside üle peab iga asutus ise arvestust. Tulevikus on TTRi andmeid võimalik täiendada, lähtudes ka hädaolukordade või korrakaitsesündmuste vajadustest. Kas ja millised täiendavad andmed TTRi kanda jäävad, täpsustatakse TTRi põhimääruse uuendamisel. Ühes andmekogus ühtse ülevaate pidamine aitab 89 Kättesaadav. https://www.ecb.europa.eu/ecb/legal/pdf/oj_c_2016_202_full_et_txt.pdf. 90 Ratifitseeritud Riigikogu 06.12.2000 seadusega; RT II 2001, 1, 3  141(340) kokku hoida riigi ressursse ning eri ametitel ei ole vaja isikute poole korduvalt pöörduda nende varade kaardistamiseks. Registri vastutavaks töötlejaks on jätkuvalt Kaitseressursside Amet. Võrreldes RKSKS § 42 ei kehtestata seadusega tsiviiltoetuse registri volitatud töötlejaid. Registri volitatud töötlejad määratakse üksnes Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud tsiviiltoetuse registri põhimääruses. § 83. Mobilisatsiooniregister Eelnõu paragrahvis 83 sätestatakse mobilisatsiooniregistriga seonduv. Sätet ei ole võrreldes kehtiva RiKS §-ga 25 muudetud. Kõnesoleva paragrahviga säilitatakse mobilisatsiooniregister RiKSis toodud eesmärkidel. Mobilisatsiooniregistri eesmärk on pidada arvestust sõjaaja ametikohtade täitmise ja riigi sõjaliseks kaitseks kasutatavate materiaalsete vahendite üle. Eelnõus tuuakse lisaks mobilisatsiooniregistri eesmärgile välja registris sisalduvate andmete üldine sisukirjeldus, mis peab aitama kaasa Kaitseväe sõjaaja mobilisatsiooni ladusale toimimisele. Eelnõu kohaselt sisaldab mobilisatsiooniregister andmeid sõjaaja üksuste kohta, üksustes olevate sõjaaja ametikohtade ja nende täitmise ja varustamise kohta. Tulenevalt andmetest, mida mobilisatsiooniregister sisaldab, töödeldakse andmekogus isikuandmeid, sealhulgas eriliiki isikuandmeid. Registri asutab ja põhimääruse kehtestab mobilisatsiooni ettevalmistamise ja korraldamise eest vastutav minister määrusega. Registri vastutav töötleja on Kaitseministeerium. 8. peatükk Rahvusvaheline sõjaline koostöö Kaheksas peatükk on jaotatud kolmeks jaoks, milles käsitletakse rahvusvahelise sõjalise koostöö üldnõudeid, rahvusvahelist sõjalist koostööd väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi, st Kaitseväe osalemist välisriigis toimuval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil ja rahvusvahelisel sõjalisel õppusel, ning rahvusvahelist sõjalist koostööd Eesti Vabariigi territooriumil, st välisriigi relvajõudude lubamist Eesti Vabariigi territooriumile, õhuruumi ja territoriaalvetesse. Rahvusvahelise sõjalise koostöö peatükist on välja jäetud rahvusvahelises sõjalises koostöös tekitatud kahju nõude menetlemise säte (vt kehtiv RiKS § 32), kuivõrd kahju hüvitamist puudutavad sätted on koondatud eelnõu 5. peatükki. Eelnõu vastavate sätete juures on eraldi välja toodud ka muudatused võrreldes kehtiva regulatsiooniga. 1. jagu Rahvusvahelise sõjalise koostöö üldnõuded § 84. Rahvusvaheline sõjaline koostöö Paragrahvi 84 lõige 1 sätestab ammendavalt, mida loetakse rahvusvahelises sõjalises koostöös osalemiseks. Rahvusvahelises sõjalises koostöös osalemine on: 1) Kaitseväe kasutamine rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil; 2) Kaitseväe osalemine rahvusvahelisel sõjalisel õppusel; 3) välisriigi relvajõudude Eesti Vabariigi territooriumil ajutise viibimise võimaldamine seadusega sätestatud alustel ja korras; 4) rahvusvahelise sõjalise peakorteri staatuse tunnustamine, peakorteri tegevuses osalemine ja selle tegevuse toetamine; 5) Eesti Vabariigi, rahvusvahelise organisatsiooni ja välisriigi ühiste kaitseprojektide kavandamine ning elluviimine.  142(340) Rahvusvaheline sõjaline operatsioon ei tähenda ilmtingimata relvakonflikti kahe riigi vahel. Rahvusvahelise sõjalise operatsiooni toimumine Eestis ei ole formaalselt seotud kehtiva kaitseolukorra või selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra või sõjaseisukorraga. Samuti võib Kaitsevägi välisriikides osaleda rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel, mis ei ole ühegi riigi vastu suunatud. Lõike 2 järgi ei kohaldata RiKSi rahvusvahelise sõjalise koostöö sätteid kaitseväelasele, kes töötab Eesti Vabariigi välisesinduses, ega välisriigi relvajõudude liikmele, kes töötab välisriigi diplomaatilises esinduses või konsulaarasutuses (nt kaitseatašeed). Nende isikute staatus on reguleeritud välisteenistuse seaduse ja teiste seadustega. Lõigete 3 ja 4 järgi toimub jõu kasutamine Kaitseväe poolt rahvusvahelises sõjalises koostöös ja käsuõiguse üleandmine ning vastuvõtmine Kaitseväe korralduse seaduses sätestatud korras. Lõiked 5 ja 6 sätestavad, et Eesti õigusakte kohaldatakse välisriigis viibivale kaitseväelasele, Kaitseväega töösuhtes olevale muule isikule ning temaga kaasas olevale ülalpeetavale ning Eesti Vabariigi territooriumil viibivale välisriigi relvajõudude liikmele, välisriigi relvajõude saatvale nende teenistuses olevale tsiviilisikule ja tema ülalpeetavale niivõrd, kuivõrd see on kooskõlas välislepinguga ning rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normidega. Lõikega 7 reguleeritakse välisriigi relvajõudude asjaomase asutuse õigust teostada oma riigi relvajõudude liikme ning tema ülalpeetava suhtes distsiplinaar- ja kriminaaljurisdiktsiooni Eesti Vabariigi territooriumil. Vastava õiguse teostamise aluseks on välisriigi relvajõudude asjaomasele asutusele selle riigi õigusaktidega antud volitus, mis peab olema kooskõlas asjakohase välislepingu ning rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normidega. Välisriigi relvajõudude õigust Eestis toime pandud tegevuste üle jurisdiktsiooni teostada reguleerib näiteks Põhja-Atlandi lepingu osalisriikide vahelist relvajõudude staatust reguleeriva kokkuleppe91 (NATO SOFA) VII artikkel ning selle täiendusena 17.01.2017 sõlmitud Eesti Vabariigi valitsuse ja Ameerika Ühendriikide valitsuse kaitsekoostöö kokkuleppe92 (Defense Cooperation Agreement - DCA) XII ja XIII artikkel. Samas on saatva riigi kriminaaljurisdiktsiooni teostamine vastuvõtva riigi territooriumil välistatud näiteks 15. detsembril 2008 jõustunud Eesti ja Saksamaa relvajõudude külastuste kokkuleppe93 artikli 6 lõike 5 järgi. Lõikega 8 antakse Kaitseväele kui asutusele volitus sõlmida rahvusvahelisi kokkuleppeid (nii õiguslikult siduvaid ametkondlikke välislepinguid kui õiguslikult mittesiduvaid poliitilisi kokkuleppeid) riigikaitse korraldamise eest vastutava ministri nõusolekul. § 85. Rahvusvaheline sõjaline operatsioon Paragrahvi sõnastust ei ole muudetud võrreldes kehtiva RiKS §-ga 30. Paragrahv 85 defineerib, mis on rahvusvaheline sõjaline operatsioon. Esiteks on rahvusvaheline sõjaline operatsioon Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) põhikirja artiklis 51 tunnustatud õigusel põhineva välislepinguga või muul viisil seaduslikult võetud kohustuse täitmiseks korraldatav kollektiivse enesekaitse operatsioon (edaspidi kollektiivse enesekaitse operatsioon) ning teiseks ÜRO põhikirja VI või VII peatükis sätestatu alusel rahu ja julgeoleku säilitamise või taastamise eesmärgil korraldatav sõjaline operatsioon ning 91 https://www.riigiteataja.ee/akt/814544 92 https://www.riigiteataja.ee/akt/216062017002 93 https://www.riigiteataja.ee/akt/13097978  143(340) rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normidega kooskõlas olev muu sõjaline operatsioon (edaspidi muu rahvusvaheline sõjaline operatsioon). ÜRO põhikirja artikli 51 järgi „[r]elvastatud kallaletungi puhul organisatsiooni liikmele ei piira käesolev põhikiri mingil määral võõrandamatut õigust individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele, kuni Julgeolekunõukogu ei võta rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks vajalikke meetmeid“. Paragrahvi 85 punkti 1 sõnastus viitab „artiklis 51 tunnustatud õigusele“, kuid Eesti Vabariik ei pea lähtuma ainult artiklis 51 toodud sõnastusest, vaid võib arvestada ka rahvusvahelise tavaõiguse arengut. Kollektiivse enesekaitse operatsioon on eelnõu § 85 punkti 1 tähenduses selline operatsioon, mille puhul Eesti Vabariik kasutab Kaitseväge teise riigi vastu suunatud relvastatud kallaletungi tõrjumiseks või teised riigid kasutavad enda relvajõudusid Eesti Vabariigi vastu suunatud rünnaku lõpetamiseks Eesti Vabariigi territooriumil. Kollektiivse enesekaitse operatsioon tuleb kõne alla juhul, kui riik, kes on langenud relvastanud rünnaku ohvriks, palub diplomaatiliste kanalite kaudu abi rahvusvaheliselt üldsuselt või konkreetselt Eesti riigilt. Eelnõu § 85 punkt 1 hõlmab nii Põhja-Atlandi lepingu artiklis 5 sätestatud kohustust kui ka Kaitseväe kasutamist selliste riikide kaitseks, kes ei ole NATO liikmesriigid, kui selleks annab loa Riigikogu eelnõu paragrahvi 91 lg 1 punkti 2 alusel. Eelnõu § 85 punkt 2 hõlmab muid rahvusvahelisi sõjalisi operatsioone, mis toimuvad ÜRO põhikirja VI või VII peatüki alusel ning muid rahvusvahelise tavaõiguse ja põhimõtetega kooskõlas olevaid operatsioone (nt vastuvõtva riigi nõusolekul toimuvad operatsioonid selle riigi territooriumil). Punkti 2 alusel võib Kaitseväge kasutada väga erinevat liiki sõjalistel operatsioonidel ning välisriigi relvajõud võivad toetada väga erinevaid Eesti territooriumil toimuvaid operatsioone. Kaitseväge kasutatakse näiteks ÜRO rahuvalvemissioonil UNIFIL Liibanonis, ÜRO rahuvalvemissioonil MINUSMA, ELi missioonil EUTM ning Prantsusmaa mässutõrjeoperatsioonil Barkhane Malis, ÜRO vaatlusmissioonil UNTSO Lähis-Idas ning väljaõppemissioonil Afganistanis ja Iraagis. 2. jagu Rahvusvaheline sõjaline koostöö väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi Eelnõu paragrahvid 86–87 sätestavad Kaitseväe kasutamise otsustamise rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel ning rahvusvahelisel sõjalisel õppusel osalemise otsustamise. Eelnõu §-de 86–88 sõnastust ei ole muudetud võrreldes kehtiva RiKS §-dega 31, 33 ja 34. § 86. Kaitseväe kasutamine kollektiivse enesekaitse operatsioonil Paragrahvis 86 sätestatakse Kaitseväe kollektiivse enesekaitse operatsioonil kasutamise reeglid. PS § 128 kohaselt otsustab Riigikogu Kaitseväe kasutamise Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel. Lähtuvalt PS-st on eelnõu § 87 lõikes 1 sätestatud, et Riigikogu otsustab Kaitseväe kasutamise kollektiivse enesekaitse operatsioonil. Riigikogu võib otsuse teha ratifitseerides kollektiivse enesekaitse põhimõtet sätestava välislepingu või teha üksikotsuse, kui nimetatud välislepingut ei ole sõlmitud. Kui Riigikogu on ratifitseerinud välislepingu, milles on kokku lepitud kollektiivse enesekaitse põhimõttes, ei pea Riigikogu selle kohta enam eraldi otsust tegema. Lõike 2 järgi annab korralduse alustada osalemist ning lõpetada üksuste osalemine kollektiivse enesekaitse operatsioonil ratifitseeritud välislepingu või Riigikogu üksikotsuse alusel Kaitseväele Vabariigi Valitsus. Nii tegutsetakse näiteks Põhja-Atlandi lepingu 5 artikli käivitamisel.  144(340) Nimetatud korraldus tehakse lõike 3 alusel viivitamata teatavaks Vabariigi Presidendile, Riigikogu juhatusele ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehele. § 87. Kaitseväe kasutamine muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil Paragrahvis 87 sätestatakse Kaitseväe muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil kasutamise reeglid. Lõike 1 järgi otsustab Riigikogu Kaitseväe kasutamise muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil igal üksikul juhul eraldi otsusega, välja arvatud lõigetes 2, 3, 5 ja 7 sätestatud juhtudel. Lõike 2 järgi ei tee Riigikogu Kaitseväe kasutamise kohta muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil eraldi otsust, kui kohustus kasutada Kaitseväge sellisel operatsioonil tuleneb ratifitseeritud välislepingust. Lõike 3 järgi otsustab Kaitseväe kasutamise muul rahvusvahelisel sõjalises operatsioonil rahvusvahelise organisatsiooni (NATO ja EL) või NATO liitlasriigi kiirreageerimisjõudude koosseisus Riigikogu enne Kaitseväe üksuse asumist kiirreageerimisvalmidusse. Riigikogu määrab rahvusvahelise organisatsiooni või liitlasriigi, kelle kiirreageerimisjõudude koosseisus väeüksus või allüksus tegutseb, ning kaitseväelaste piirarvu, kes võivad konkreetses rahvusvahelises sõjalises operatsioonis osaleda. Nii toimitakse näiteks NATO reageerimisjõu NRF (ing NATO Response Force) või Euroopa Liidu lahingugrupis osalemisel. Lõige 4 sätestab, et Riigikogu otsuse või välislepingu alusel annab kaitseminister kooskõlastatult välisministriga Kaitseväele korralduse alustada osalemist või lõpetada osalemine muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil. Korraldus tehakse viivitamata teatavaks Vabariigi Presidendile, Riigikogu juhatusele ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehele. Lõike 5 kohaselt määrab Riigikogu otsusega igaks aastaks kaitseväelaste piirarvu, kes võivad osaleda NATO või selle liikmesriigi, ELvõi ÜRO juhitaval muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil sellesse esmakordsel panustamisel. Kaitseväe edasine kasutamine samal operatsioonil otsustatakse kõnesoleva paragrahvi lõike 1 alusel üldkorras. Lõige 5 tagab paindlikkuse olukorras, kus Eesti soovib sõjaliselt panustada operatsiooni, kuhu hetkel veel ei panustata, ja otsus on vaja teha kiiresti. Eelduseks on, et tegemist on NATO, NATO liikmesriigi (siia alla kuuluvad ka nn tahtekoalitsioonid), ELi või ÜRO juhitava operatsiooniga ning et operatsioonile saadetava kontingendi suurus mahub Riigikogu antud piirarvu sisse. Riigikogu annab sellisele panustamisele heakskiidu tagantjärele – järgmise rotatsiooni korral on panustamise eelduseks Riigikogu otsus konkreetse operatsiooni toetamise kohta. Lõike 6 järgi annab sama paragrahvi lõikes 5 sätestatud Riigikogu otsuse (nn üldmandaadi) alusel Kaitseväele korralduse alustada osalemist või lõpetada osalemine muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil Vabariigi Valitsus, võttes arvesse Riigikogu riigikaitsekomisjoni seisukoha. Korraldus tehakse viivitamata teatavaks Vabariigi Presidendile, Riigikogu juhatusele ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehele. Lõike 7 järgi võib rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise sõjalise peakorteri juurde KVTS § 115 lõike 1 punktidele 1 (lühiajaline lähetus kuni kuus kuud) ja 4 (riiklike ülesannete täitmiseks välisriigis pikemalt kui kuus kuud) alusel lähetatud tegevväelane selle  145(340) rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise sõjalise peakorteri koosseisus osaleda rahvusvahelises sõjalises operatsioonis. Peakorterite all peetakse silmas püsivaid ja ka rahuajal toimivaid kehandeid, mis ei ole konkreetse sõjalise operatsiooni jaoks loodud, mitte operatsioonipiirkondades asuvaid staape, mille eesmärgiks on vastuvõtvas riigis rahu tagamine, vaatlemine, ülesehitus vms missioonipõhine tegevus ja mis oma laadilt on rahvusvahelised sõjalised operatsioonid, milles osalemise otsustab Riigikogu. § 88. Kaitseväe väljaspool Eesti Vabariigi territooriumit toimuval rahvusvahelisel sõjalisel õppusel osalemise otsustamine Paragrahvi järgi otsustab Kaitseväe osalemise väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi toimuval rahvusvahelisel sõjalisel õppusel riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister ehk kaitseminister. Kaitseministrile teeb ettepaneku lubada Kaitseväel väljaspool Eesti Vabariigi territooriumit toimuval rahvusvahelistel sõjalistel õppustel osaleda Kaitseväe juhataja kui Kaitseväe juht. Kaitseminister võib valitsuse liikmena konsulteerida peaministriga ühel või teisel õppusel osalemise üle ning vajaduse korral tõstatada küsimuse arutelu ka VVJK-s või valitsuse istungil. Paragrahvi sõnastust on muudetud võrreldes kehtiva RiKS §-ga 31. Kehtiva regulatsiooni järgi otsustas minister Kaitseväe osalemise ka Eestis toimuvatel rahvusvahelistel sõjalistel õppustel. Eelnõu koostamise ajaks on välisriikide relvajõud kaasatud Eestis toimuvatesse õppustesse sellisel määral, et säte kohalduks suurele osale Eestis toimuvatest sõjalistest õppustest. Kaitseministeeriumi valitsemisala senise praktika põhjal on hinnatud, et Eestis toimuvatel õppustel osalemine kuulub pigem Kaitseväe pädevusse ning ei vaja ministri otsust. Samas pole välistatud, et Kaitseväe juhataja konsulteerib vajadusel õppusel osalemise osas kaitseministriga. Kuna eelnimetatud muudatuse tulemusena on sätte mõjualas Kaitseväe tegevus vaid väljaspool Eesti territooriumi, on sätte asukohaks peatüki 2. jagu. 3. jagu Rahvusvaheline sõjaline koostöö Eesti Vabariigi territooriumil Eelnõu paragrahvid 89–97 reguleerivad välisriigi relvajõudude lubamist Eesti Vabariigi territooriumile ja siin viibimist. Eelnõu §-de 89–97 sõnastust ei ole muudetud võrreldes kehtiva RiKS §-dega 35–43. § 89. Välisriigi relvajõudude viibimine Eestis Paragrahvis 89 sätestatakse välisriigi relvajõudude Eestis viibimise alused ja eesmärgid. Välisriigi relvajõud võivad ajutiselt viibida Eesti Vabariigi territooriumil, kui selle eesmärk on: 1) osalemine rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil; 2) osalemine rahvusvahelisel sõjalisel õppusel; 3) osalemine rahvusvahelise sõjalise peakorteri tegevuses; 4) transiit; 5) ühiste kaitseprojektide kavandamine ja elluviimine. Muudel alustel ei ole lubatud välisriigi relvajõudude lubamine Eesti Vabariiki.  146(340) § 90. Välisriigi relvajõudude Eesti Vabariiki saabumine, Eesti Vabariigis viibimine ja Eesti Vabariigist lahkumine Paragrahvis 90 sätestatakse, et välisriigi relvajõudude Eesti Vabariiki saabumiseks on vajalik kohustusliku loa olemasolu, kehtestatakse riigis viibimise aluse ja aja kohta dokumenti märke tegemise kord ning piiriületuse ajast ja kohast teavitamise kord. Lõike 1 järgi peab välisriigi relvajõududel Eesti Vabariiki saabumiseks olema seaduse alusel antud luba. Loa võib anda kas ühe- või mitmekordseks piiriületuseks. Lõike 2 kohaselt teeb PPA märke välisriigi relvajõudude liikme või tema ülalpeetava poolt riigipiiri ületamisel esitatud dokumenti. Märge tehakse vastavalt antud loale ning märge ei oma iseseisvat õiguslikku tähendust ehk tegemist ei ole Eestis viibimise alusega. Riigis viibimise õiguslikuks aluseks on lõikes 1 nimetatud luba. Eelkõige on PPA toimingul tõendav iseloom. Märke võib teha ka pärast piiriületust esimesel võimalusel, kui seda ei saa teha piiri ületamisel. Eelkõige puudutab see Schengeni viisaruumis liikuvaid või lühikese teavitusajaga siia saabunud välisriigi relvajõudude liikmeid. Lõike 3 järgi ei tehta dokumenti märget, kui välisriigi relvajõudude Eesti Vabariigi territooriumil viibimise eesmärk on osaleda rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil või kui see ei ole praktilistel põhjustel võimalik. Tegemist on erandjuhtumitega, kus märke tegemiseks ei ole piisavalt aega. Üldjuhul tuleb tagada isiku staatuse tuvastamine Eesti tsiviilvõimude poolt. Kui siia saabuvate välisriigi relvajõudude eesmärk on osaleda rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil, siis takistaks üksuste kinni pidamine üksnes märke tegemise tõttu olukorra kiiret lahendamist. Samuti võib olla praktiliselt keeruline, kui siia saabuv üksus on märkimisväärselt suur. Lõiked 4 ja 5 sisaldavad volitusnorme. Lõike 4 alusel kehtestab välisriigi relvajõudude liikme ja ülalpeetava riigipiiri ületamisel esitatud dokumenti kantava Eestis viibimise aluse ja aja märke vormi sisejulgeoleku korraldamise valdkonna eest vastutav minister määrusega. Lõikega 5 antakse kaitseministrile volitus kehtestada Eesti Vabariiki saabuvate välisriigi relvajõudude, välisriigi relvajõudude liikme või tema ülalpeetava, sõidukite ja kauba hulgast ning planeeritava piiriületuse ning üle piiri toimetamise ajast ja kohast teavitamise kord. § 91. Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele riigis viibimise loa andmine Paragrahvis 91 sätestatakse Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil välisriigi relvajõududele riigis viibimise loa andmise pädevuse jaotus Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse vahel. Lõike 1 punkti 1 järgi otsustab rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele ajutise riigis viibimise loa andmise Vabariigi Valitsus, kui Eesti Vabariik ja asjaomane välisriik on kollektiivse enesekaitse põhimõtet sisaldava lepingu osalised, ning punkti 2 järgi nimetatud välislepingu puudumise korral Riigikogu oma otsusega. Lõigetega 2 ja 3 kohustatakse lõikes 1 tehtud otsusest viivitamata teavitama vastavalt Vabariigi Presidenti, Riigikogu juhatust, Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimeest ja Vabariigi Valitsust. Paragrahvis sätestatud korda kohaldatakse ka välisriigi relvajõudude Eesti Vabariigi territooriumil ajutisele viibimisele, mille eesmärk on osaleda muu riigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil (lõige 4).  147(340) § 92. Välisriigi relvajõududele Eesti Vabariigi territooriumil viibimise loa andmine muudel juhtudel Paragrahvis 92 sätestatakse välisriigi relvajõududele Eesti Vabariigi territooriumil viibimise loa andmine muudel juhtudel, mis ei ole kaetud §-ga 91. Paragrahvi järgi otsustab kaitseminister Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel õppusel osalemiseks, Eesti Vabariigi territooriumil rahvusvahelise sõjalise peakorteri tegevuses osalemiseks ning ühise kaitseprojekti elluviimiseks välisriigi relvajõududele ajutise viibimise loa andmise. § 93. Välisriigi relvajõudude transiit Paragrahvis 93 sätestatakse välisriigi relvajõudude transiidiga seonduv, sh transiidiloa andmisega seotud pädevuse ja volituste jaotus kaitseministri, Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu vahel. § 94. Välisriigi relvajõudude õigus kasutada jõudu Paragrahvis 94 sätestatakse, millistel tingimustel ja korras on Eesti Vabariigi territooriumil välisriigi relvajõududel õigus kasutada jõudu. Välisriigi relvajõud, kes viibivad Eesti Vabariigi territooriumil ning osalevad rahvusvahelisel sõjalise operatsioonil, võivad kasutada jõudu rahvusvahelise sõjalise operatsiooni eesmärkide täitmiseks (lõige 1). Üldjuhul seab rahvusvahelise sõjalise operatsiooni eesmärgid Eesti Vabariik, rahvusvaheline organisatsioon või välisriik. Riigikogu ja Vabariigi Valitsus saavad seada välisriigi relvajõudude Eesti Vabariigis jõu kasutamisele täiendavaid tingimusi. Lõike 2 järgi välisriigi relvajõud, kes viibivad Eesti Vabariigi territooriumil muudel juhtudel (sõjalisel õppusel osalemine, ühise kaitseprojekti läbiviimine, rahvusvahelise sõjalise peakorteri tegevuses osalemine, relvajõudude läbisõit Eestist) võivad kasutada jõudu, kui see on vajalik Kaitseväe toetamiseks rahuajal väljastpoolt Eesti riigi territooriumi Eesti riigi vastu suunatud ründe tõrjumisel (KKS § 46 lg 2). Kuivõrd tegemist on Kaitseväe toetuseks rahuajal toimuva tegevusega, siis peab jõu kasutamiseks loa andma KKS § 46 lõike 2 kohaselt riigikaitse valdkonna eest vastutav minister või Kaitseväe pädev ülem. Viimane on Vabariigi Valitsuse 27. novembri 2008. a määruse nr 162 § 2 lõike 1 kohaselt vahetult Eesti riigi vastu suunatud rünnet tuvastav tegevväelasest ülem või tema otsene ülem. Nimetatud Vabariigi Valitsuse määrus sätestab ka teatud piirid jõu kasutamisele. Tegemist on enesekaitse õiguse teostamisega, kuigi formaalselt ei pruugi rünnaku näol tegemist olla relvastatud kallaletungiga ÜRO põhikirja art 51 tähenduses. Lõike 3 järgi tuleb Riigikogul või Vabariigi Valitsusel vastavalt eelnõu §-le 91 viivitamata otsustada välisriigi relvajõudude edasine viibimine Eesti Vabariigi territooriumil situatsioonis, kus jõudu on kasutatud, või on tõenäoline, et seda kasutatakse § 94 lõike 2 alusel. Sellise olukorraga võib olla tegemist, kui ühele intsidendile järgneb või informatsiooni kohaselt järgnevad täiendavad rünnakud. Lõike 4 kohaselt lähtuvad välisriigi relvajõud jõu kasutamisel Eesti Vabariigi territooriumil välislepingutest, rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetest ja normidest, rahvusvahelise organisatsiooni ja välisriigi kehtestatud jõu kasutamise korrast ning Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse antud õigustest ning seatud piirangutest.  148(340) Lõike 4 järgi võib jõu kasutamise aluseks olla: 1) rahvusvaheline õigus – vastuvõtva riigi kutse ja sellega seotud tingimused, välislepingud, rahvusvaheline tavaõigus ja rahvusvahelise õiguse põhimõtted. Rahvusvahelise õiguse kohaselt on riigil õigus lubada oma territooriumile välisriigi relvajõude. Rahvusvaheline õigus aktsepteerib riigi kutset kui õiguslikku alust vastuvõtva riigi territooriumil viibimiseks. Vastav kutse võib olla riigi ühepoolne akt kui sisalduda ka rahvusvahelises kokkuleppes. Kokkuleppe sõlmimisel või riigis viibimise loa andmisel võib nii Riigikogu kui ka Vabariigi Valitsus seada loale eraldi tingimusi, mis reguleerivad välisriigi relvajõudude viibimist Eestis – piirkond, tegevuse eesmärgid, jõu kasutamise ulatus, teavitus jne. Nimetatud piirangud täpsustavad vastuvõtva riigi kutse tingimusi ning on seega teisele riigile siduvad. Lisaks kutsele ja sellega seotud tingimustele reguleerivad relvajõudude jõu kasutamist ka relvakonfliktiõigust ning inimõigusi käsitlevad välislepingud (nt Genfi konventsioonid ja nende lisaprotokollid, Euroopa Inimõiguste konventsioon), rahvusvaheline tavaõigus ning rahvusvahelise õiguse põhimõtted. NATO liikmesriikide puhul on Eesti Vabariigi territooriumile lubamine rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks jäetud Vabariigi Valitsusele, sest Riigikogu on ratifitseerinud juba kollektiivse enesekaitse põhimõtet sisaldava välislepingu. Vabariigi Valitsus võib vastavale loale seada ka tingimusi ja piiranguid, mis eelkõige Kaitseministeeriumi ja Välisministeeriumi kohta antakse edasi NATO liikmesriikidele; 2) operatiivdokumendid – relvajõududele siduvad korraldused (nt operatsiooniplaan ja jõu kasutamise reeglid (ing Rules of Engagement)). Jõu kasutamise reeglid on kehtestanud välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooni vastavat õigust omav organ ning need määratlevad, missugused on relvajõudude sekkumise ja piiravate meetmete kasutamise (sh jõu kasutamine) volitused. Jõu kasutamise reeglid ei võimalda relvajõududel kasutada vahendeid ja meetodeid, mis võiksid minna vastuollu poliitiliste eesmärkidega. Operatiivplaanide ja jõu kasutamise reeglitega saab üksnes piirata relvajõudude õigusi, mitte aga anda neile juurde volitusi, mida rahvusvaheline õigus või riigi seadused ei luba. Jõu kasutamise reeglid on kogumik sellest, mida relvajõud saavad ohu tõrjumiseks teha, kuid reeglid võivad olukorras olla erinevad ehk reeglite kehtestamisel tuleb tagada nende paindlik muutmine (nt teatud volitused on komponendi ülemal, mitte üksuse ülemal). NATO liikmesriigina annab Eesti Põhja-Atlandi Nõukogus oma nõusoleku NATO üksuste jõu kasutamise reeglitele. Kahepoolse abistamise korral lepitakse reeglid kokku abistamise kokkuleppega. § 95. Välisriigi relvajõudude liikme ja tema ülalpeetava Eesti Vabariigis viibimise seaduslik alus Paragrahv 95 reguleerib välisriigi relvajõudude liikme ja tema ülalpeetava Eesti Vabariigis viibimise seaduslikke aluseid. Välisriigi relvajõudude riigis viibimise luba on seaduslik alus ainult Eesti Vabariigi territooriumil viibimiseks (lõige 1). Välisriigi relvajõudude liikme ülalpeetaval on õigus Eestis viibida koos välisriigi relvajõudude liikmega ning ülalpeetaval on lubatud Eestis viibida ja töötada nimetatud loa kehtivusajal (lõige 2). Lõike 3 järgi võib välislepingus sätestatud juhul kaitseminister lubada ülalpeetaval viibida ja töötada Eestis loa kehtivusajast kauem. See tähendab, et Eesti riik peab olema välislepinguga  149(340) võtnud kohustuse anda mõnede isikute ülalpeetavatele eristaatus, peamiselt nende Eestis viibimise ja töötamise (ilma täiendavate protseduurideta ja välismaalaste seaduses ette nähtut kohaldamata) võimaldamise näol. Sellised juhud sätestab näiteks DCA VII artikli 4. lõige. Lõike 4 järgi loetakse isik ülalpeetavaks siis, kui ta on välislepingus ülalpeetavana määratletud. Näiteks NATO SOFA artikli 1punkti c järgi on ülalpeetav välisriigi relvajõudude ja tsiviilkoosseisu liikme abikaasa või laps, kes sõltub tema toetusest. § 96. Rahvusvahelises sõjalises koostöös osalev muu isik Paragrahvi 96 kohaselt kohaldatakse välislepinguga võetud kohustuste täitmiseks seaduse §- des 89–93 ja 95 välisriigi relvajõudude liikme ja tema ülalpeetava kohta sätestatut ka järgmistele isikutele, kelle puhul on Eesti välislepinguga vastavad kohustused võtnud: 1) välisriigi relvajõude saatvad nende teenistuses olevad tsiviilisikud (Eesti on eristaatuse tagamise kohustuse võtnud NATO SOFA, Põhja-Atlandi lepingu osaliste riikide ja programmis „Partnerlus rahu nimel“ osalevate riikide vahelise nende vägede staatust puudutava lepingu ehk PfP SOFA, DCA ning Eesti ja Saksamaa relvajõudude külastuste kokkuleppega), 2) rahvusvahelise sõjalise õppeasutuse personaliliikmed ja õppurid (Eesti on eristaatuse tagamise kohustuse võtnud Eesti Vabariigi valitsuse, Läti Vabariigi valitsuse ja Leedu Vabariigi valitsuse vahelise protokolliga Balti Kaitsekolledži ja tema isikkoosseisu staatuse kohta), 3) rahvusvaheliste sõjalise peakorteri personaliliikmed ja peakorterite lepingupartnerite töötajad (Eesti on eristaatuse tagamise kohustuse võtnud Eesti Vabariigi ning NATO Euroopa vägede kõrgema peakorteri ja NATO arenduse kõrgema ülemjuhataja peakorteri vahelise Pariisi protokolli lisakokkuleppega), 4) kõigi nimetatud isikute ülalpeetavad. Eesti territooriumil viibimise luba on Eestisse sisenemise eeltingimuseks küll ainult välisriigi relvajõudude liikmetele, kuid kõnesolevas paragrahvis sisalduv regulatsioon on vajalik, et anda selles nimetatud isikutele staatus, mida Eesti on kohustatud välislepingute alusel tagama. § 97. Lennu- ja laevaloa väljastamine Paragrahv 97 reguleerib lennu- ja laevalubade väljastamist. 9. peatükk Riigikaitseobjekt ja selle kaitse Üheksandas peatükis käsitletakse riigikaitse objektide jagunemist, riigikaitse objektiks määramist, riigikaitse objekti kaitse ettevalmistamist ning riigikaitse objekti valvet ja kaitset. Riigikaitse objekti ja selle kaitse peatüki sätteid ei ole muudetud võrreldes kehtiva RiKSi (§-d 83–87) regulatsiooniga. Ainuke muudatus on riigikaitse valvet ja kaitset reguleerivast paragrahvist välja jäetud säte, mille kohaselt võib riigikaitseobjekti kaitsesse kaasata Kaitseväge ja Kaitseliitu korrakaitseseaduse sätestatud alustel ja korras (vt kehtiv RiKS § 87 lg 5), kuivõrd Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamine on reguleeritud terviklikult KorSis (vt § 144 korrakaitseseaduse muudatuste punkt 9). Riigikaitseobjekti kaitse eesmärk on säilitada riigi tavapärane toimimine, elutähtsate teenuste toimepidevus, tagada sõjaliseks riigikaitseks ja siseturvalisuse tagamiseks vajalikud vahendid ning rahvusliku kultuuripärandi säilimine.  150(340) § 98. Riigikaitseobjekt Paragrahv 98 sätestab, millised objektid võivad olla riigikaitseobjektiks. Riigikaitseobjektiks võib olla maa-ala, ehitis (st hoone või rajatis) või seade, kui nende ründamise, hõivamise, kahjustamise või hävitamisega kaasneb oht riigi julgeolekule või kõrgendatud oht avalikule korrale ning ohu realiseerimine võib takistada riigi tavapärast toimimist, häirida riigi sõjalise kaitse korraldamist, sisejulgeoleku tagamist või elutähtsa teenuse toimepidevust või põhjustada rahvusliku kultuuripärandi hävimist. Riigikaitseobjektiks võib olla ka laias tähenduses avaliku korra tagamiseks oluline infrastruktuuriobjekt ning kultuuripärandi kaitse seisukohalt oluline objekt, näiteks suuremate riigimuuseumide hooned, Rahvusraamatukogu hoone, kultuurimälestised jms. Riigikaitseobjektid jagunevad objekti tüübist lähtuvalt kuude kategooriasse: 1) avaliku võimu organi kasutuses olev riigikaitseobjekt – nende hulka kuuluvad Eesti Vabariigi toimimise seisukohast olulised riigiasutuste objektid. Kategooriasse kuuluvad objektid, milles asuvad strateegilise tasandi juhtimisega seotud asutused (näiteks Vabariigi Valitsuse hoone, Siseministeeriumi hoone jms) või muud hooned, mida kasutatakse strateegilise tasandi otsuste tegemisel või nende heakskiitmisel (näiteks Riigikogu hoone). Kategooria nimetuses on kasutatud KorSis kasutusel olevat terminit „avaliku võimu organ“; 2) elutähtsa teenuse osutamisega seotud riigikaitseobjekt – sellesse kategooriasse kuuluvad objektid, mille ründamine võib olulisel määral kahjustada elutähtsa teenuse toimepidevust või põhjustada selle lakkamise; 3) avaliku korra tagamiseks oluline riigikaitseobjekt, sealhulgas objekt, mille kahjustamise või hävitamisega kaasneb isikute elu ja tervise, rahvusliku kultuuripärandi ja ühiskonna turvatunde kahjustamise oht – tegemist on laia kategooriaga, kuhu kuuluvad objektid, mis on vajalikud avaliku korra tagamiseks. Tegemist on n-ö pehmete sihtmärkidega, mille ründamise eesmärgiks ei ole riigiasutuste ja ametnike vastane rünnak, vaid võimalikult suure inimkahju või varalise kahju tekitamine hirmutamise eesmärgil (s.o klassikaline terroristlik tegevus). Nende objektide korral ei ole kaitse korraldamisel oluline mitte niivõrd füüsilise kaitse miinimummeetmete rakendamine, kuivõrd riskianalüüsi ja turvaplaani koostamine ning tulenevalt ohutasemest täiendavate turvameetmete rakendamine. Selle kategooria eesmärk on ka hõlmata kõik muud objektid, mida võib olla vaja kaitsta ning mis ei mahu muude kategooriate alla (näiteks teeinfrastruktuur – sillad, tunnelid vms). Muu hulgas on selles kategoorias võimalik hõlmata ka ehitisi, milles hoitakse riigikaitseülesanneteks vajalikke varusid. Ühtlasi on ka selle kategooria füüsilise kaitse miinimummeetmed ning rakendatavad täiendavad turvameetmed sellised, mis võimaldavad piisavat universaalsust, tagades siiski objekti kaitse; 4) sõjalise riigikaitse toimimisega seotud riigikaitseobjekt, sealhulgas riigikaitseline ehitis ehitusseadustiku tähenduses – kategoorias nimetatud objektidega on seotud erisused objektide projekteerimisel ja ehitamisel, mille tõttu on vajalik nende eristamine eraldi kategooriana; 5) julgeolekuasutuse kasutatav riigikaitseobjekt, sealhulgas julgeolekuasutuse ehitis ehitusseadustiku tähenduses – kategoorias nimetatud objektidega on seotud erisused objektide projekteerimisel ja ehitamisel, mistõttu on vajalik nende eristamine eraldi kategooriana; 6) siseturvalisuse tagamisega seotud riigikaitseobjekt. Siseturvalisuse tagamisega seotud riigikaitseobjekt eristamine on vajalik tulenevalt objektide kaitsevajadusest, mis on seotud objektil toimuvaga (seal paikneva informatsiooni, relvastuse, erivahenditega jms).  151(340) § 99. Alaliseks ja ajutiseks riigikaitseobjektiks määramine Paragrahv 99 reguleerib objekti riigikaitseobjektiks määramist. Riigikaitseobjekt saab olla vaid objekt, mis on riigikaitseobjektiks määratud. Objekti saab määrata alaliseks või ajutiseks riigikaitseobjektiks. Objekti määrab alaliseks riigikaitseobjektiks ning selle riigikaitseobjektiks olemise lõpetab Vabariigi Valitsus korraldusega. Objekti määrab ajutiseks riigikaitseobjektiks: 1) siseturvalisuse tagamise valdkonna eest vastutav minister ehk siseminister; 2) sõjalise riigikaitse toimimisega seotud või Kaitseministeeriumi valitsemisalas oleva julgeolekuasutuse kasutatava maa-ala, ehitise või seadme riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister ehk kaitseminister. Eelnõu kohaselt määratakse objekt riigikaitseobjektiks üksikaktiga ehk seda teeb Vabariigi Valitsus korraldusega või minister käskkirjaga.94 Objekti saab ajutiseks riigikaitseobjektiks määrata kaitseolukorra, sh kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal 180 päevaks ehk kuni kuueks kuuks, muudel juhtudel, kui ei ole tegemist kaitseolukorraga tavaolukorras, kuni kaheks kuuks. Ajutiseks riigikaitseobjektiks määramisel saab olla kaks eesmärki: objekti riigikaitseobjektiks määramise vajaduse kindlakstegemine või objekti erakorraline kaitsmine. Viimasel juhul on oluline tingimus, et lisaks peavad olema ammendunud muud kaitseabinõud või muude kaitseabinõude kohaldamine oleks ebamõistlikult koormav võrreldes saavutatava eesmärgiga. § 100. Riigikaitseobjekti kaitse korraldamine Paragrahv 100 reguleerib riigikaitseobjekti kaitse korraldamist. Eelnõus esitatakse üldpõhimõtted ning nende rakendamise korda täpsustatakse eelnõu § 102 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatavas riigikaitseobjekti kaitse korras. Muu hulgas võib selles ette näha, et teatud kategooriasse kuuluva või teatud tunnustele vastava riigikaitseobjekti suhtes ei kehti kõik käesolevas paragrahvis esitatud nõuded (nt teatud objektide korral ei pea koostama riskianalüüsi või turvaplaani või toimub selle koostamine lihtsustatud korras). Lõike 1 järgi koostatakse riigikaitseobjekti kaitse ettevalmistamiseks kaks dokumenti: 1) riskianalüüs, milles kirjeldatakse võimalikke riigikaitseobjekti ähvardavaid ründeid ja muid ohte, nende realiseerumise tõenäosust ja tagajärgi; 2) turvaplaan, kus on kirjas riskianalüüsist lähtudes objektil rakendatavad meetmed võimaliku ründe ennetamiseks, tõkestamiseks ja selle tagajärgede leevendamiseks. Nende dokumentide eesmärgiks on siduda võimalikku ohtu ning asutuse tegevuse eripära, sealhulgas võtta arvesse ka tehnilisi abinõusid, töökorralduslikke abinõusid ja füüsilise kaitse miinimummeetmeid. Turvaplaani kontrolliks korraldatavate õppuste eesmärgiks on kontrollida füüsilise kaitse meetmete protseduuride toimimist ning suutlikkuse olemasolu (lõige 2). Turvaõppuste läbiviimine võimaldab kontrollida, kas meetmed on rakendatud ning kas need täidavad oma eesmärki, st tuvastada puudusi ning neid likvideerida. 94 Riigikohtu üldkogu 31. mai 2011 otsus asjas nr 3-3-1-85-10, mis käsitles piirangute seadmist õigustloova aktiga.  152(340) Erinevatest objektide kategooriatest ja objekti eripärast ning sellest tulenevast rünnakuriskist lähtudes eristatakse objektil rakendatavaid füüsilise kaitse miinimummeetmeid ning rakendatavaid lisaturvameetmeid. Lisaturvameetmete rakendamisel lähtutakse objekti ohutasemest ja turvaplaanist. Ohutasemete rakendamine on vajalik võimalike rünnete ennetamiseks ning nende tagajärgede minimeerimiseks. Ohutaseme kehtestamine annab võimaluse objektil teha ettevalmistusi, kui pädevate asutuste ohuhinnangute või muu info põhjal on teatud olukorras rünnaku toimumine oluliselt tõenäolisem kui varem. Ohutasemete kehtestamise eesmärk on rünnete ennetamiseks või nende tagajärgede minimeerimiseks teha muudatusi töökorralduses või lisada täiendavaid füüsilise kaitse meetmeid. Riskianalüüsi, turvaplaani koostamise, turvaõppuste korraldamise ja füüsilise kaitse miinimummeetmete ning lisaturvameetmete rakendamise nõuded ja erisused, mis tulenevad riigikaitseobjekti kategooriast või tunnustest, nähakse ette riigikaitseobjekti kaitse korras. § 101. Riigikaitseobjekti valve ja kaitse Paragrahvis 101 sätestatakse riigikaitseobjekti valve ja kaitse korraldus. Üldise põhimõtte järgi korraldab valvet riigikaitseobjektil selle valdaja. Riigikaitseobjektil rakendatakse politsei valvet, kui objekt on lisatud esmalt PPVS § 3 lõike 4 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud politsei poolt valvatavate objektide loetellu. Nende objektide valve teostamise viisid määrab siseminister PPVS § 3 lõike 4 teise lause alusel käskkirjaga. Samuti sätestatakse eraldi, et riigikaitseobjektil rakendatakse Kaitseväe valvet, kui see on määratud Kaitseväe julgeolekualaks. Kaitseväe julgeolekuala kehtestamine toimub KVKS 6. peatükis sätestatud alustel ja korras. Kaitseväe julgeolekuala on KVKS § 50 kohaselt Kaitseväe territoorium, Kaitseväe laevad, õhusõidukid ja muud sõidukid, aga ka territoorium, mille Kaitseväe juhataja või tema poolt volitatud ülem on ajutiselt julgeolekualana määratlenud. Riigikaitseobjektil võib rakendada Kaitseliidu valvet KaLSis sätestatud korras (vt KaLS 8. peatükk). Riigikaitseobjekti kaitse toimub reeglina üldistel alustel, s.t esmalt peab riigikaitseobjekti valdaja täitma oma kohustusi. Riigikaitseobjekti ähvardava ohu väljaselgitamise ja tõrjumisega ning korrarikkumise kõrvaldamisega tegeleb aga vajaduse korral politsei kui üldkorrakaitseorgan, kes võib vajadusel riigikaitseobjektide kaitse tagamiseks kaasata KorSis sätestatud korras ka Kaitseväe või Kaitseliidu. § 102. Riigikaitseobjekti kaitse kord Paragrahvis 102 antakse Vabariigi Valitsusele volitus riigikaitseobjekti kaitse korra kehtestamiseks. Riigikaitseobjektide kaitse korraga täpsustatakse riigikaitseobjektiks määramise, riigikaitseobjekti kaitse ettevalmistamise, valve ja kaitsega seotud põhimõtteid ning kehtestatakse riigikaitseobjektiga seotud kohustuste täitmise kord. Vabariigi Valitsuse määruse kavand, mis vastab kehtivale Vabariigi Valitsuse 23.09.2016 määrusega nr 106 kehtestatud riigikaitseobjekti kaitse korrale, on lisatud kõnesolevale eelnõule. Riigikaitseobjekti kaitse korras sätestatakse: 1) maa-ala, ehitise või seadme ajutiseks riigikaitseobjektiks määramise kord; 2) valdaja kohustused ja valitsusasutuste ülesanded riigikaitseobjekti kaitse korraldamisel; 3) riigikaitseobjekti riskianalüüsi ja turvaplaani koostamise kord;  153(340) 4) riigikaitseobjektil turvaõppuste läbiviimise kord; 5) riigikaitseobjekti füüsilise kaitse miinimummeetmed, lisaturvameetmed ning objekti ohutasemed ja nende muutmise kord; 6) isikuandmete töötlemise nõuded riigikaitseobjekti kaitseabinõude kohaldamisel; 7) vajaduse korral muud riigikaitseobjekti kaitseabinõude kohaldamise nõuded. 10. peatükk Riigivastutuse erisused kaitseolukorra ajal Kahju hüvitamist reguleerivad üldseadustena VÕS ja RVastS. Lisaks nendele seadustele on kahju hüvitamine või talumiskohustusest tuleneva hüvitise maksmine reguleeritud veel mitmes seaduses, sealhulgas süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduses, kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduses, HOSis jm. Samuti reguleerivad kahju hüvitamist või hüvitise maksmist mitmed määrused, sealhulgas Vabariigi Valitsusse 22.06.2017 määrus nr 109 „Eriolukorra ajal asja sundvõõrandamise ja sundkasutuse eest hüvitise arvutamise ja maksmise kord“, Vabariigi Valitsuse 23.12.2010 määrus nr 187 „Abipolitseiniku ülesande täitmise tõttu abipolitseinikule või tema perekonnaliikmele tekitatud otsese varalise kahju hüvitamise tingimused ja kord“, Vabariigi Valitsuse 27.01.2011 määrus nr 18 „Päästetööl või demineerimistööl asja sundkasutusse võtmisega tekkinud kulude hüvitamise ulatus ja kord“ ja teised. Selleks et tagada riigivastutuse selge regulatsioon riigikaitse valdkonnas, on eelnõu § 1 lõikega 3 selgelt välistatud kaitseolukorra ajal tekitatud kahju hüvitamisel muude õigusaktide kohaldamine riigivastutuse valdkonnas. Kaitseolukorra ajal tekitatud kahjude hüvitamisele kohaldatakse kõnesoleva peatüki sätteid. Korrakaitsesse kaasamisel tekkinud kulude ja hüvitiste regulatsiooni ühtlustatakse KorSi muudatustega (vt eelnõu § 144). Eelnõus on nähtud ette kaks erinevat viisi, kuidas kaitseolukorra ajal tekitatud kahju isikule hüvitada ning tagada konkreetse isiku õiguskaitse. Sõltuvalt sellest, kas isikule tekitati kahju haldusorgani poolt või kaasnes kahju isikule pandud kohustuse täitmisega ning kas haldusorgani tegevus oli õigusvastane või õiguspärane, on eristatud varalise kahju hüvitamist ja õiglase hüvitise maksmist. Varalise kahju hüvitamisega on tegemist siis, kui haldusorgani poolt õigusvastaselt kohaldatud piirava meetmega või muu õigusvastase tegevusega on kahjustatud isiku elu, tervist või vara. Õiglase hüvitise maksmisega on tegemist siis, kui haldusorgani poolt õiguspäraselt kohaldatud piirava meetmega kaasneva koormuse proportsionaalsuse tagamiseks heastatakse talle osa sellest koormusest. § 103. Riigivastutuse põhimõtted kaitseolukorra ajal Paragrahv 103 sätestab riigivastutuse üldised põhimõtted kaitseolukorra ajal tekitatud kahju hüvitamisel. Kui eelnõu § 1 lõige 3 välistas RVastSi kohaldamise, siis lõikes 1 nähakse ette, et kaitseolukorra lahendamisega tekitatud kahju hüvitatakse eelnõus ja selle alusel sätestatud tingimustel ja korras. Eeltoodu tähendab, et kaitseolukorra ajal riikliku järelevalve käigus tekitatud kahju hüvitatakse samuti eelnõu alusel. Oluline on tegevuste eesmärk – kaitseolukorra lahendamine. Näiteks on Riigikogu välja kuulutanud erakorralise seisukorra, kuna Eesti Vabariigi mõni paikkond on isoleeritud vägivaldselt. Politsei rakendab riikliku järelevalve erimeetmeid, et tagada avalik kord, tekitades oma tegevusega isikutele kahju (nii õigusvastane kahju kui ka õiguspärane kahju). Kahju hüvitamisele kohaldatakse sellisel juhul mitte KorSi, vaid eelnõu 10. ptk-is sätestatut. Lõike 2 järgi ei hüvitata kahju, kui seaduses on nähtud ette õiglase hüvitise või sotsiaalse tagatise maksmine, samuti kui käesoleva seadusega on kahju hüvitamine välistatud.  154(340) Kaitseolukorra ajal ja selle lahendamiseks kohaldatud piiravate meetmetega põhjustatud või kaasnevat kahju võib isikule hüvitada mitmel viisil. Sõltuvalt sellest, kas isikule tekitati kahju haldusorgani poolt või kaasnes kahju isikule pandud kohustuse täitmisega ning kas haldusorgani tegevus oli õigusvastane või õiguspärane, on eristatud varalise kahju hüvitamist, õiglase hüvitise maksmist ning sotsiaalse tagatise väljamaksmist. Varalise kahju hüvitamisega on tegemist siis, kui haldusorgani poolt õigusvastaselt kohaldatud piirava meetmega on kahjustatud isiku elu, tervist või vara. Õiglase hüvitise maksmisega on tegemist, kui haldusorgani poolt õiguspäraselt kohaldatud piirava meetmega kaasneva koormuse proportsionaalsuse tagamiseks heastatakse talle osa sellest koormusest. Sotsiaalse tagatise väljamaksmisega on tegemist, kui piirava meetme kohaldamisega pannakse isik sellisesse olukorda, kus kõrgendatud riskist tulenevalt võib isikule tekkida kahju. Sotsiaalsed tagatised tulevad eelkõige muudest seadustest (nt sotsiaalsed tagatised vabatahtlikele päästjatele ja abipolitseinikele). § 104. Kaitseolukorra ajal tekkinud kahju hüvitamine Paragrahv 104 sätestab materiaalse kahju hüvitamise nõudeõiguse tingimused ja määratleb kahju hüvitamiseks kohustatud isiku. Riigivastutuse üldregulatsiooni sätestab riigivastutuse seadus. RVastS § 7 lõikest 1 tuleneb seaduse keskne põhimõte, et kahju hüvitamise ja tagajärje kõrvaldamise nõuet (sekundaarnõuet) saab esitada üldjuhul siis, kui isik on RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud õiguste kaitse ja taastamise nõude (primaarse nõude) esitamise võimaluse ammendanud või kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada. Riigivastutuse õiguses peab kannatanu ise aktiivselt tegema kõik endast sõltuva, et primaarnõue esitada. Kui kannatanu jätab põhjusel, mille eest ta ise vastutab, õiguste kaitse ja taastamise nõude esitamata või õigeaegselt esitamata, minetab ta ka kahju hüvitamise nõude esitamise võimaluse. Hüvitatakse nii otsene varaline kahju kui ka saamata jäänud tulu (RVastS § 8), samuti seaduses nimetatud mittevaraline kahju (RVastS § 9). RVastS § 11 lõigete 1 ja 3 kohaselt võib kannatanu nõuda avaliku võimu kandjalt haldusakti või toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist ning avaliku võimu kandja võib, sõltumata kannatanu tahtest, kõrvaldada tagajärjed, kui rahaline hüvitis oleks oluliselt suurem tagajärgede kõrvaldamise kuludest ja isikul pole kaalukat põhjust nõuda rahalist hüvitist. RVastS sätestab süüta vastutuse erinevalt VÕSist. Erandina hüvitatakse mittevaraline kahju üksnes süü tingimusel (RVastS § 9 lõige 1) ning saamata jäänud tulu ei hüvitata, kui kahju hüvitamiseks kohustatud isik tõendab, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi (RVastS § 13 lõige 2). Riigivastutuse korras kuulub hüvitamisele üksnes õigusvastaselt tekitatud kahju (v.a RVastS §-i 16 sätestatud juhul). ErSS § 5 kohaselt hüvitatakse Eesti põhiseaduslikku korda ähvardava ohu kõrvaldamisel tekitatud materiaalne kahju seadusega sätestatud alustel ja korras. ErSSis ei ole nähtud ette eraldi kahju hüvitamise ega õiglase hüvitise maksmise aluseid. Kuna tegemist on avaliku võimu teostamisel tekitatud kahjuga, siis kohaldub kahju hüvitamisel RVastS. Kehtiva RiKS § 13 lõikes 5 sätestatakse, et kaitsevalmiduse kõrgendamise otsuse ja selle heaks kiitmata jätmise otsuse vahelisel perioodil kõrgendatud kaitsevalmiduse ajaks ette nähtud riigi- kaitseülesannete täitmisega ja piiravate meetmete kohaldamisega tekitatud otsene varaline kahju hüvitatakse isikule riigivastutuse seaduses sätestatud tingimustel ja korras. RiKS § 13 lõige 5 on viiteline õigusnorm, mis seob omavahel kaitsevalmiduse kõrgendamise ja riigivastutuse regulatsioonid. Seetõttu tuleb kaitsevalmiduse kõrgendamise tõttu tekkinud kahju hüvitada RVastSis sätestatud üldistel tingimustel ja korras. Sarnaselt meetmetega, mida kohaldatakse, kui Riigikogu kiidab heaks kaitsevalmiduse kõrgendamise, tuleb sõjaseisukorra väljakuulutamise ettepaneku arutamise ajal riigikaitseülesannete täitmise ning piiravate  155(340) meetmete kohaldamisega tekitatud kahju hüvitada RVastSis sätestatud tingimustel ja korras (RiKS § 17 lg 5). RiKS ei tee sisulisi erandeid kahju ulatuse ega selle hüvitamise tingimuste ja korra suhtes võrreldes RVastSiga. Isikule hüvitatakse sundkoormisega tekitatud kahju seadusega sätestatud korras (RKSKS § 8 lõige 1). RKSKS ei näe ette kahju hüvitamise erisusi sõjaseisukorra ajaks. Riigikaitselise sundkoormisega isikule tekitatud kahju hüvitatakse RVastSi alusel (RKSKS § 8 lõige 11). Nii ErSSi kui ka RKSKSi ja RiKSi alusel tuleb tekkinud kahju hüvitada RVastSis sätestatud üldistel tingimustel ja korras, see tähendab et kahju hüvitamiseks tuleb tuvastada nii põhjuslik seos, haldusorgani tegevuse õigusvastasus kui ka mittevaralise kahju ja kaudse varalise kahju hüvitamisel süü, samuti peab isik kahju hüvitamise nõude esitamiseks olema esitanud RVastS § 7 lõike 1 kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamise, jätkuva koormava toimingu lõpetamise või haldusorgani otsustamiseks kohustamise nõude. Õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamisele aga kohaldub RVastS § 16 mõningate eranditega (nt RKSKS § 8 lg 2 välistab kahju hüvitamise, kui kahju on tekkinud sõjategevuse tõttu (RKSKS § 8 lõige 2)). Riigivastutuse üldregulatsiooni kohaldamine kaitseolukorras ei sobi, kuivõrd primaarnõuete esitamine võib olla õiguslikult, poliitiliselt või muul põhjusel problemaatiline. Samuti võib isikul endal kahju tõendamise kohustuse täitmine olla raskendatud – isikul puuduvad piisavad võimalused kahju tõendamiseks. Lähtuvalt eeltoodust on lõikes 1 sätestatud, et isikul on õigus nõuda kaitseolukorra lahendamisel õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist või tagajärgede kõrvaldamist. Erinevalt RVastS § 7 lõikes 1 sätestatust ei ole eelnõus kahju hüvitamise eelduseks õiguste kaitsmine RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil. See erisus on tingitud peamiselt vajadusest koondada riigi ressurss kaitseolukorra kiireks ja eesmärgipäraseks lahendamiseks. RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud esmase nõude esitamise kohustus on tõhus üksnes siis, kui sellise õiguskaitsevahendi kasutamisega kaasneb piirava meetme kehtivuse või täitmise peatamine. Paljudel juhtudel tuleb piirava meetme iseloomust lähtuvalt täita piirav meede kohe ning piiraval meetmel ei pruugi olla isiku jaoks kestvat mõju, mida saaks haldusakti kehtetuks tunnistamise või kestva toimingu lõpetamise nõudega kõrvalda (nt lühiajaline viibimiskeeld, asja sundkasutus vms). Isegi kui piiraval meetmel on kestev iseloom (nt pikaajaline viibimiskeeld, asja sundkasutus või sundvõõrandamine, töökohustus jne), siis kaaluvad kaitseolukorra ajal üldiselt avalikud huvid üles isiku õiguskaitse vajaduse ning piirava meetme kehtivuse või täitmise peatamine takistaks ülemäära kaitseolukorra lahendamist. Seega on isiku õiguskaitse võimalik eelkõige kahju hüvitamisega, kui piirava meetme kohaldamine oli õigusvastane, või õiglase hüvitise maksmisega, kui piirava meetme kohaldamine oli õiguspärane ja seaduses on nähtud ette õiglase hüvitise maksmine. Isik võib kahju hüvitamist nõuda, kui kahju on tekkinud talle haldusorgani või ühekordset töökohustust täitva isiku või muu, seaduse alusel kaitseolukorra lahendamisse kaasatud isiku poolt. Isikul ei ole alust nõuda riigilt kahju hüvitamist, kui kahju tekitanud osapool ei ole teada või kui kahju ei ole omistatav riigi või muu haldusekandja tegevusele. Eelnõuga säilitatakse isikule kohustus taotleda kahju hüvitamist ehk riik ei hüvita isikutele kahju automaatselt, nii nagu on sätestatud ka RVastSis. Küll võib haldusorganil olla kaitseolukorra ajal võrreldes tavaolukorraga suurem tõendamise ja tekitatud kahju üle arvestuse pidamise kohustus, kuna isikute enda võimalused endale tekitatud kahju tuvastada ja tõendada on piiratud. Näiteks on praeguses seaduses oluliselt lihtsustatud haldusakti kättetoimetamise regulatsiooni (vt eelnõu Error! Reference source not found.), mille tõttu õigusi piirav haldusakt võib jõustuda isegi siis, kui isik ei ole tegelikult enda õiguste piirangust teada saanud ega oska astuda vastusamme kahju ennetamiseks, selle vähendamiseks või enda õiguste kaitseks. Mida enam on haldusorgan  156(340) kõnesoleva seaduse alusel või muu seaduse alusel piiranud isiku menetlusõigusi ja õiguskaitse võimalusi, seda suurem on tema enda tõendamiskohustus. Kaitseolukorra, sh erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra lahendamiseks ning mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni korraldamiseks haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgan peab pidama arvestust tekitatud kahju kohta ning võimaluse korral heastama kahju esimesel võimalusel. Kaitseolukorra lahendamisega tekitatud kahju hüvitamise täpsemad tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega (vt eelnõu § 106 lg 4). Õigus kahju hüvitamisele (PS § 25) on seotud õigusvastase kahju tekitamisega. Kui tegu, millega kahju tekitati, oli õiguspärane, siis saab kahju hüvitamist nõuda üksnes RVastS §-s 16 sätestatud asjaoludel. RVastS § 16 lõike 3 kohaselt tuleb kahju hüvitamisel arvestada kahju tekkimise asjaolusid. Arvestades, et kaitseolukorra lahendamisel on isiku põhiõigusi ja - vabadusi erakordselt piiravate meetmete kohaldamine lubatud ning kaudselt toimub kaitseolukorra lahendamine ka isiku enda huvides, oleks kaitseolukorra ajal õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamine RVastS § 16 alusel ilmselt reeglina välistatud. Lõikes 2 sätestatakse üheselt, et kaitseolukorra lahendamisega õiguspäraselt tekitatud kahju ei hüvitata. Eelnõu § 104 järgi on kahju hüvitamise eeldused kokkuvõtvalt järgmised: 1) kahju olemasolu; 2) kahju on tekitanud haldusorgan või ühekordset töökohustust täitev isik või muu, seaduse alusel kaitseolukorra lahendamisse kaasatud isik; 3) kahju tekitamine on olnud õigusvastane; 4) kahju on tekitatud kaitseolukorra lahendamisel. Eelnõu §-s 108 on eraldi reguleeritud õiglase hüvitise maksmine nendel juhtudel, kui kaitseolukorra lahendamisega seoses on mõnele isikule pandud ebaproportsionaalselt suur kohustus. Õiglase hüvitise maksmise regulatsiooniga on hõlmatud kõik need juhtumid, kus eelnõu koostamisel võis näha ette õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamise vajaduse. Selle tõttu täidab õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamise range välistamine ka menetlusökonoomia põhimõtet, et selgelt vältida selliste tõenäoliselt perspektiivitute kaebuste esitamist. Lõike 4 kohaselt hüvitab kahju kannatanud isikule kahju selle hüvitamiseks kohustatud isik. Kahju hüvitamiseks kohustatud isik määratakse kindlaks RVastS §-s 12 sätestatud korras. RVastS § 12 lg 1 järgi on kahju kohustatud hüvitama avaliku võimu kandja (riik, KOV, muu avalik-õiguslik juriidiline isik), kelle tegevus oli kahju tekkimisega põhjuslikus seoses. Tegevusetusega tekitatud kahju on kohustatud hüvitama avaliku võimu kandja, kes oli õigusaktist tulenevalt kohustatud tegutsema, kuid seda ei teinud või ei teinud õigeaegselt. RVastS § 12 lõige 2 täpsustab kahjuhüvitise seost kahju tekitanud avaliku võimu kandja siseste suhetega. Kahju kannatanud isiku jaoks ei ole põhimõtteliselt tähtsust, millises sisesuhtes oli võimuorganiga isik, kes selle organi nimel tegutsedes talle kahju tekitas. Oluline on ainult põhjusliku seose olemasolu tegevuse vahel, mis tõi kaasa kahju tekkimise, ja selle tegevuse teostamine avaliku võimu ülesandel tegutseva isiku poolt. Seetõttu loetleb seadus erinevaid seoseid, mis võimukandja nimel tegutseval füüsilisel isikul võib olla. Eelkõige on kahju tekkimine tõenäoline subordinatsioonisuhtes, mida tekitavad avaliku võimu nimel tegutsedes ametnikud (teenistussuhe). Samas võib avaliku võimu nimel tegutseda ka temaga lepingulises suhtes olev füüsiline isik. Füüsiline isik, kes võimu nimel tegutseb, ei vastuta kahju kannatanud isiku ees personaalselt. RVastS lõige 3 sätestab vastutuse jaotuse mitme avaliku võimu kandja poolt kahju tekitamisel. Mitme võimukandja vastutuse korral vastutavad nad kahju tekitamise eest solidaarselt. Seega võib võlausaldaja nõuda solidaarvõla korral kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt kahju tekitanud võimukandjatelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Tagajärgede kõrvaldamisel võib tekkida olukord, kus kahju tekitanud avaliku võimu kandja ja tagajärgede kõrvaldamiseks vajaliku haldusakti andmiseks pädev haldusekandja ei lange  157(340) kokku. Sellisel juhul on tagajärgede kõrvaldamiseks vajaliku haldusakti või toimingu kohustatud andma või sooritama pädev avaliku võimu kandja (RVastS § 12 lg 3).95 Eelnõu lõike 4 teise lausega on ette nähtud erand RVastS §-st 12. Kui kahju tekitas füüsiline isik, kes täitis ühekordset töökohustust, hüvitab kahju avaliku võimu kandja, kes määras ühekordse töökohustuse. Isikule on jäetud lõikega 1 õigus kahju hüvitamise asemel nõuda talle tekitatud kahjulike tagajärgede kõrvaldamist. Lisaks on lõikega 3 antud kahju hüvitamiseks kohustatud isikule (avaliku võimu kandjale) õigus sõltumata isiku tahtest kõrvaldada kaitseolukorra lahendamisel antud haldusakti või sooritatud toiminguga tekitatud õigusvastased tagajärjed. RVastS § 11 lõike 2 kohaselt on avaliku võimu kandja tagajärgede kõrvaldamisel kohustatud rakendama kõiki õiguspäraseid abinõusid, sealhulgas andma haldusakte, sooritama toiminguid või esitama kolmanda isiku vastu eraõiguslikke nõudeid, kui selleks on olemas õiguslik alus ja tagajärgede kõrvaldamise kulud ei ületaks oluliselt rahalist hüvitist. Kaitseolukorra ajal tuleb üldjuhul seada isiku õigustega võrreldes esikohale kaitseolukorra lahendamise eesmärgid. Kaitseolukorra lahendamise eesmärkideks on eelkõige riigi ja selle institutsioonide säilitamine ja toimimise tagamine, elanikkonna kaitse ning elutähtsate teenuste toimimise tagamine. Õigusvastaselt antud haldusakti, sooritatud toimingu või sõlmitud halduslepingu tagajärgede kõrvaldamine kaitseolukorra ajal võib takistada muude kaitseolukorra meetmete ja piiravate toimingute sooritamist, eriti kui need haldusaktid, toimingud või halduslepingud on omavahel seotud. Kaitseolukorra ajal ei vähene avalik huvi selle vastu, et riigivõimu teostataks õiguspäraselt, aga selle kõrval on oluline avalik huvi kaitseolukorra asjaolude kõrvaldamiseks ning kaitseolukorra lahendamiseks. Erinevalt RVastS §-s 11 sätestatust ei ole esmatähtis see, kas tagajärgede kõrvaldamine on säästlikum kahju hüvitamisest, vaid see, kas tagajärgede kõrvaldamine on enam kooskõlas kaitseolukorra lahendamise eesmärgiga. Samas ei ole välistatud, et tagajärgede vahetu kõrvaldamine võib aidata oluliselt kaasa avalike vahendite paremale kasutamisele. Kahju hüvitama kohustatud isikule (avaliku võimu kandja) jäetakse kaalutlusõigus otsustada, kas ta hüvitab kahju või kõrvaldab muul viisil haldusakti või sooritatud toiminguga tekitatud õigusvastased tagajärjed. Avaliku võimu kandja võib põhimõtteliselt kasutada õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamiseks kõiki tema käsutuses olevaid õiguspäraseid vahendeid, faktilistest toimingutest kuni õiguslike nõuete esitamiseni kolmandate isikute vastu. See, et avaliku võimu kandja võib eelistada kahju hüvitamist tagajärgede kõrvaldamisele, ei tähenda, et isik jäetakse täielikult ilma riigi abita. Nii võib isikul olla õigus peavarjule ja toidule, ravile ja hooldusele olenemata sellest, kas avaliku võimu kandja otsustab õigusvastaselt tekitatud tagajärgi kõrvaldada või hüvitada kahju rahas. § 105. Hüvitatav kahju Paragrahv 105 sätestab hüvitamisele kuuluva kahju koosseisu, ulatuse, kahju hüvitamist välistavad asjaolud ning hüvitise suuruse määramise. Üldjuhul hüvitatakse kaitseolukorra ajal üksnes õigusvastaselt tekitatud otsene varaline kahju. Saamata jäänu tulu või mittevaralise kahju hüvitamine on võimalik vaid erandjuhtudel ning õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamine on välistatud (vt eelnõu § 104 lg 2). Samas on kaitseolukorra lahendamisel lubatud omandi ulatuslik piiramine ning selle kaudu on oluliselt 95 Mait Laaring. Riigivastutuse seaduse muutmisvajaduse analüüs. Tallinn, 2009, lk 44. Kättesaadav: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/elfinder/article_files/riigivastutuse_seaduse_muutmisvajaduse_analuus_2009_0.p df  158(340) piiratud ka isiku õigust saada hüvitist omandi hävimise, rikkumise või sellega seotud kasutus- ja käsutusõiguste piirangute korral (nt õiguspärases lahingutegevuses hoone hävimine ei ole õigusvastaselt tekitatud otsene varaline kahju). Piirang kehtib siiski ainult selle kahju korral, mida avaliku võimu kandja või avaliku võimu ülesannet täitev isik põhjustab. Näiteks, kui marodöörid lõhuvad vara, siis on omanikul võimalik esitada nende vastu VÕSis sätestatud tingimustel ja korras kahju hüvitamise nõue. Eraõiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamine ei kuulu riigivastutuse alla, sh kui riik tegutseb eraõiguslikus suhtes. Lõike 1 järgi hüvitatakse isikule otsene varaline kahju rahas. Otsene varaline kahju võib seisneda eelkõige varast ilmajäämises või selle hävinemises, asja rikkumises või selle väärtuse vähenemises, aga ka suurenenud kohustustes ja kuludes.96 Olulise piiranguna nähakse eelnõus ette kahju hüvitamine üksnes rahas. See on tingitud eelkõige asjaolust, et piiravate meetmete kohaldamisega seoses ei ole reeglina võimalik esitada tühistamis- ega kohustamisnõudeid (RVastS §-d 3, 4 ja 6) ning õigusvaidlust peetakse pärast kaitseolukorra lõppemist. Kaitseolukorra ajal on riigi ressursid koondatud eelkõike kaitseolukorra lahendamisele. Selline välistus ei tähenda, et haldusorgan ei võiks menetluse uuendamise (HMS § 44) ning haldusakti faktiliste tagajärgede kõrvaldamise või toimingu tagasitäitmisega (HMS § 85 punktid 1 ja 3) vähendada tekitatud kahju või kahju üldse kõrvaldada. Erinevalt riigivastutusest on haldusmenetluslike meetmete eesmärk kaitseolukorra lahendamine ning isiku õigusi kaitstakse üksnes niivõrd, kui see on kaitseolukorra lahendamise huvidega kooskõlas (nt kui asja sundkasutuse kohaldamisel on tekitatud asjale kahju, siis kõrvaldatakse see kahju eelkõige põhjusel, et kaitseolukorra lahendamiseks või muul avaliku korra eesmärgil on vajalik asja kasutamine ka pärast sundkasutust, seevastu kui õiguskaitse seisukohalt oleks asja parandamine vajalik eelkõige selleks, et taastada omaniku õigus asja kasutada). Kõneoleva paragrahvi lõikest 1 tulenevalt ei hüvitata reeglina saamata jäänud tulu. Arvestades, et kaitseolukorras on ohustatud riik ja ühiskond tervikuna, ei saa isikul olla õigustatud ootust tulu teenimisele, mille tõttu on saamata jäänud tulu hüvitamine üldjuhul välistatud. Saamata jäänud tulu hüvitamise piiramine on seotud peamiselt sellega, et kaitseolukorra ajal ei ole ühelegi isikule ettenähtav tulu saamine. Seetõttu peab isik kõigepealt tõendama, et ta oleks just kaitseolukorra tingimustes kindlasti saanud tulu. Teisalt ei taga riik kaitseolukorra tingimustes tulu kui omandi osa samal määral juba olemasoleva omandiga. Valdav osa õiguspäraselt kohaldatavaid piiravaid meetmeid vähendab isiku võimalust saada tulu. Isegi kui isikul jäi tuli saamata tema suhtes õigusvastaselt kohaldatud piirava meetme tõttu, ei ole välistatud, et selle piirava meetme asemel sama või muu piirava meetme õiguspärasel kohaldamisel sellist tagajärge ei oleks saabunud (nt kui isiku suhtes jäeti ühekordne töökohustus kohaldamata põhjusel, et ta juba täitis õigusvastaselt määratud veokohustust, tuleks jätta saamata jäänud tulu hüvitamata). Seetõttu on ka õigusvastaselt kohaldatud piirava meetme korral piiratud kahju hüvitamist juhtudega, kus saamata jäänud tulu hüvitamata jäämine oleks erakordselt ebaõiglane. Saamata jäänud tulu hüvitamine välistatakse täielikult, kui see tekkis seoses erakorralise seisukorra või sõjaseisukorraga. Koosmõjus PS §-dega 25 ja 130 ei saa seadusandja mittevaralise kahju hüvitamist täielikult välistada isegi erakorralises seisukorra ja sõjaseisukorra ajal. Küll aga saab seadusandja piirata mittevaralise kahju hüvitamise ulatust. Eelnõu lõikega 3 on oluliselt piiratud isiku õigust nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Mittevaralise kahju hüvitamist võib nõuda üksnes õigusvastaselt isiku surma põhjustamise, isikule kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise, piinamise, julma või alandava kohtlemise või isikult ebaseaduslikult vabaduse võtmise korra. Lõikes 3 tehakse viide VÕS § 134 lõikele 3, mille kohaselt võib isiku surma 96 Mait Laaring. Riigivastutuse seaduse muutmisvajaduse analüüs. Tallinn, 2009, lk 32. Kättesaadav: https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/elfinder/article_files/riigivastutuse_seaduse_muutmisvajaduse_analuus_2009_0.p df  159(340) põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Lõike 4 järgi kahju ei hüvitata, kui kahju kandmist võib oodata isikult üldise kodanikukohustuse osana. Üldise kodanikukohustusena tuleb mõista teatud õiguslikult määramata ühiskondlike ootuste täitmist (vrd eriti naiskodanike puhul PS §-ga 54). Välistatud on selle kahju hüvitamine, mis paratamatult kaasneb isikule sellise kohustuse täitmisega, mille täitmist oodatakse kaitseolukorra ajal igaühelt. Sääraseks kohustuseks võib olla nt eratee omaniku kohustus võimaldada oma tee kasutamist kaitseolukorra lahendamise eesmärgil, kannatanule või abivajajale abi andmisega seotud kulutusi vms. Sellised kohustused võivad tuleneda ka liikmesusest vabatahtlikus organisatsioonis või väljaõppest, isegi kui need ei ole riigikaitseülesande või töökohustusena määratletud. Kuigi kõnesolevas eelnõus on esitatud eriregulatsioon, katab see üldnormina ka riigikaitseliste kohustuste ning põhiõiguste ja - vabaduste piirangutega kaasnevad paratamatud kulud ja kahju. Säte lähtub põhimõttest, et riigikaitse on igaühe ja kõigi ühine kohustus, millega seotud kahju hüvitamine või õiglase hüvitise maksmine on võimalik erandjuhtudel. Lõike 5 järgi lähtutakse kahju hüvitise suuruse määramisel RVastS §-st 13. RVastS §-s 13 reguleeritakse asjaolusd, mida arvestatakse kahju hüvitise suuruse määramisel. Need asjaolud on kohased ka kaitseolukorra lahendamisel tekitatud kahju hüvitamisel. Näiteks RVastS § 13 lg 1 määrab kindlaks hüvitise suuruse kindlaksmääramise üldised kriteeriumid ja RVastS § 13 lg 2 järgi vabaneb avaliku võimu kandja vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Kahju hüvitamisel tuleb arvestada näiteks järgmisi asjaolusid: 1) kas põhiõiguste või -vabaduste piiramise põhjustas isik ise või aitas ta sellele kaasa; 2) kas põhiõiguste ja -vabaduste piiramine toimus avalikes või isiku enda huvides; 3) isiku talumis- ja tegevuskohustust ning seadusega sätestatud erilist kohtlemist; 4) millises osas tooks kahju hüvitamine kaasa avalike huvide või teiste isikute huvide kahjustamise. Eelkõige on kahju hüvitamine välistatud siis, kui isik ise enda tegevusega põhjustas selle olukorra, et tal tekkis kahju (nt üüris korteri isikutele, kes kavandavad terrorismikuritegu, riigivastast kuritegu vms ning kelle kinnipidamise käigus tekib korteris otsene varaline kahju). Eriti kaitseolukorra ajal on igaühel kõrgendatud hoolsuskohustus, et ta enda käitumisega ka kaudselt ei aitaks kaasa ega soodustaks raske kuriteo toimepanemist või muul viisil ei takistaks kaitseolukorra lahendamist. § 106. Kahju hüvitamise kord Paragrahv 106 sätestab kahju hüvitamise üldise korra, mida täpsustatakse lõike 4 alusel antava Vabariigi Valitsuse määrusega. Kahju hüvitamine on eelnõu § 106 järgi seotud isiku taotlusega. RVastS § 17 lõike 3 kohaselt tuleb taotlus või kaebus esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teadasaamisest aga kümne aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Kaitseolukorra lahendamisel tekitatud kahju hüvitamisel on lähtutud üldiselt samast kahjunõude esitamise tähtajast. Kahju hüvitamise tähtaeg on erinevalt RVastSist seatud sõltuvusse kahjust teada saamisega. Kui kaitseolukord kehtib pikemat aega ja isik ei saa selle aja jooksul nõuet esitada, siis saab kohus üldises korras tähtaja ennistada. Eelnõu koostamisel kaaluti ka tähtaja erisuste kehtestamist, sh tähtaja katkemist kuni kaitse olukorra lõppemiseni, pikemate tähtaegade kehtestamist jms, kuid loobuti sellest põhjendusel, et tähtaja ennistamise regulatsioon võimaldab kaitseolukorrast tulenevaid erisusi ja piiranguid piisavalt arvestada ja kaaluda igal  160(340) konkreetsel üksikjuhtumil ning see ei suurenda oluliselt kohtute koormust. Kaitseolukord on avar mõiste ning eri isikute tegevuspiirangud võivad sellel ajal väga erineda, sh ei pruugi paljude isikute jaoks õiguskaitseks taotluse, vaide või kaebuse halduskohtule esitamise võimalused olla tavaolukorraga võrreldes erinevad. Samas puudub sättes kahju esitamise nõude absoluutne tähtaeg, mida kohus ei saaks ennistada. Kui isik suudab kohtule tõendada, et ta enam kui kümne aasta jooksul ei saanud objektiivsetel ja mõjuvatel põhjustel kaebust esitada, siis võib halduskohtus tähtaja ennistada. RVastS § 12 lõike 2 kohaselt loetakse avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahjuks igasugune selle avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsilise isiku poolt vahetult põhjustatud kahju, sõltumata sellest, kas ülesandeid täideti teenistussuhte, lepingu, üksikkorralduse või muul alusel. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt vastutab füüsilisest või eraõiguslikust juriidilisest isikust avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju eest riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik, kes andis füüsilisele või eraõiguslikule juriidilisele isikule volitused avalike ülesannete täitmiseks, kui seadus ei sätesta teisiti. Lõikes 2 on lähtutud samast põhimõttest. Kui kahju tekitas füüsiline isik, kes täitis ühekordset töökohustust, või juriidiline isik, kes täitis haldusorgani volitusel avaliku halduse ülesannet, esitatakse taotlus haldusorganile, kes määras ühekordse töökohustuse või andis volituse avaliku halduse ülesande täitmiseks. Eriliigiliseks ülesandeks, mis ei pruugi kätkeda avaliku halduse ülesande täitmist, kuid on samavõrd oluline kaitseolukorra lahendamisel ja riigikaitse eesmärkide saavutamisel, on ühekordse töökohustuse täitmine. Eeldatakse, et ühekordse riigikaitseülesande täitmine on osa avaliku võimu kandja tegevusest, mille eest vastutab avaliku võimu kandja (RVastS § 12 lõiked 1–3). Sellest tulenevalt lahendab haldusorgan, kes määras ühekordse riigikaitseülesande, ka selle ülesande täitmisel tekitatud kahju hüvitamise. Kahju hüvitamise taotluse lahendamisel otsustab haldusorgan ka selle, kas ühekordset riigikaitseülesannet täites põhjustati kahju avaliku võimu kandja tegevuse käigus (RVastS § 12 lõige 1) või väljus avaliku võimu kandja määratud ühekordse riigikaitseülesande täitmise piirest. RVastS § 18 lõike 2 kohaselt lahendab haldusorgan kahju hüvitamise taotluse kahe kuu jooksul alates selle saamisest. Kaitseolukorra lahendamise ajal on avaliku võimu ressursid koondunud eelkõige kaitseolukorra lahendamiseks ning isiku huvi temale tekitatud kahju kiireks hüvitamiseks ei kaalu reeglina üles avalikku huvi kaitseolukorra kiireks ja mõjusaks lahendamiseks. Sellest tulenevalt on lõikes 3 nähtud ette tavaolukorrast pikem kahju hüvitamise taotluse lahendamise tähtaeg – üks aasta alates taotluse saamisest. Pikem tähtaeg on vajalik ka selleks, et kaitseolukorra lahendamise käigus on eelduslikult esitatud taotluste hulk tavaolukorraga võrreldes suurem ning suurenenud töömahu tõttu ei ole võimalik kõiki taotlusi tähtaegselt lahendada. Kaitseolukorra lahendamise tingimustes ei ole objektiivselt võimalik ka suunata ressursse taotluste lahendamisse, vaid keskenduda tuleb kaitseolukorra lahendamisele. Viimane võimaldab hoida ära uute kahjude tekkimist või tekkinud kahjude suurenemist ning on seetõttu nii avalikus kui ka kõigi võimalike mõjutatud isikute individuaalsetes huvides. Seevastu vajadus pikendada taotluste lahendamise tähtaega või võimalikud vaidlused taotluse lahendamise tähtaja pikendamise õiguspärasuse küsimustes üksnes suurendavad haldusorganite töökoormust ega aita tegelikult kaasa kõigi kahjude kiirele hüvitamisele või kaitseolukorra kiirele ja mõjusale lahendamisele. Kahju hüvitamise täpsemad tingimused ja kord kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega. Seadusega reguleeritakse kahju hüvitamisega seotud kõige olulisemad tingimused ja kord, kuid Vabariigi Valitsus saab määrusega neid tingimusi ja korda täpsustada. Õigusnorm kohustab Vabariigi Valitsust määrust kehtestama, aga jätab kaalutlusõiguse selle volituse sisustamiseks. § 107. Rahvusvahelise sõjalise koostöö käigus tekitatud kahju hüvitamine  161(340) Paragrahv 107 reguleerib rahvusvahelises sõjalises koostöös tekitatud kahju hüvitamist. Rahvusvaheline sõjaline koostöö on reguleeritud välislepingutega ning seetõttu lähtutakse kahju hüvitamise otsustamisel eelkõige välislepingutes sätestatust (lõige 1). Ka praegu on nt NATO liikmesriigi relvajõudude Eestis tekitatud kahju hüvitamine reguleeritud NATO SOFAga, mis vastavalt artikli XV punktile 1 kehtib ka relvakonflikti korral välislepingus sätestatud eranditega. Riigisisest õigust kohaldatakse üksnes siis, kui see on välislepingus ette nähtud. Välislepingutes ei määrata siiski kindlaks, millist riigisisest õigusakti kahju hüvitamisele kohaldatakse, vaid nähakse üksnes ette, millal millise riigi õigust kohaldatakse. Lõikes 1 on täpsustatud, et rahvusvahelise sõjalise koostöö käigus tekitatud kahju hüvitamisele kohaldatakse eelduslikult riigivastutuse seadust. Selle täpsustuse eesmärk on vältida võimalikke vaidlusi selle üle, kas kahju hüvitamisel juhul, kui välisleping näeb ette Eesti õiguse kohaldamise, tuleks kohaldada avalik-õiguslikku või eraõiguslikku regulatsiooni (eriti juhul, kui rahvusvahelise sõjalise koostöö raames kaasatud osapoole enda õiguskorras ei eristata tsiviil- ja haldusõigust). Rahvusvahelist sõjalist koostööd reguleerivas lepingus ei ole üldjuhul nimetatud konkreetset haldusorganit, vaid haldusorgani määrab lepingupool enda riigisisese õigusega. Kuna riiki esindab rahvusvahelises sõjalises koostöös eelkõige Kaitsevägi, siis on pädevus seadusega määratud Kaitseväele. Kaitsevägi määrab HMS § 8 lõike 1 alusel enda keskelt kindlaks isikud, kes tema nimel seda ülesannet täidavad. Selleks võib olla ükskõik milline kaitseväelane või muu Kaitseväega õigussuhtes olev isik. Kaitsevägi võib moodustada ka erinevaid tööorganeid (komisjon, nõukogu vms) või protseduure (kooskõlastamine, sanktsioneerimine vms), ilma et see mõjutaks haldusvälise isiku suhtes asja otsustamise pädevust. Kaitseväe sisemine töökorraldus ei ole seaduse reguleerimise esemeks, kuid Kaitseväe enda kehtestatud korralduse õiguspärasuse ja otstarbekuse üle saab teostada teenistuslikku järelevalvet üldises korras. Kehtivas õiguses on rahvusvahelise sõjalise koostöö käigus tekitatud kahju hüvitamise otsustusõigus samuti Kaitseväel, kuid see on seaduse asemel sätestatud määrusega.97 Riigikaitse, välissuhtluse või muudel poliitilistel kaalutlustel võib olla vaja hüvitada teatud juhtudel kahju ka siis, kui riik õiguslikult kahju eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu hüvitamisele. Kehtivas õiguses on õiguslik alus, mille kohaselt võib hüvitada kahju, mille eest Eesti riik ei vastuta, nähtud ette Vabariigi Valitsuse 11.11.2016 määruse nr 123 „Rahvusvahelises sõjalises koostöös tekitatud kahju nõude menetlemise, kahju hüvitamise ning kahjuhüvitisest loobumise kord“ § 1 lõikes 3. Selle määruse aluseks olevast volitusnormist ega kehtivast seadusest sellist kahju hüvitamise alust ei tulene. Seadusliku aluse põhimõttest tulenevalt ei saa määrusega sätestada erandeid seadusest tulenevate üldiste kahju hüvitamise aluste suhtes ning sellel põhjusel tuleb vastav säte viia üle seaduse teksti. Tegemist on formaalõigusliku muudatusega, mis ei muuda ex gratia hüvitatava kahju ulatust ega sisu. Sarnaselt kehtiva RiKS §-ga 32 nähakse lõikega 4 ette volitusnorm, mille alusel kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega rahvusvahelises sõjalises koostöös tekitatud kahju nõude menetlemise, kahju hüvitamise ning hüvitisest loobumise korra. Vabariigi Valitsus ei saa kehtestada täiendavaid õiguslikke aluseid kahju hüvitamiseks ega laiendada või piirata seadusest või välislepingust tulenevaid kahju hüvitamise aluseid. § 108. Õiglase hüvitise maksmine Paragrahviga 108 nähakse ette õiglase hüvitise maksmise alused ja kord. 97 Vt Vabariigi Valitsuse 11.11.2016 määruse nr 123 „Rahvusvahelises sõjalises koostöös tekitatud kahju nõude menetlemise, kahju hüvitamise ning kahjuhüvitisest loobumise kord“ § 3.  162(340) Avaliku võimu kandja vastutuse piiramisel tuleb eristada õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist ning talumis- või tegevuskohustuse ebavõrdsest jaotumisest tulenevat õiglase hüvitise maksmise kohustust. Õigus kahju hüvitamisele (PS § 25) on seotud õigusvastase kahju tekitamisega. Kui tegu, millega kahju tekitati, oli õiguspärane, siis saab tavaolukorras kahju hüvitamist nõuda RVastS §-s 16 sätestatud asjaoludel. Eelnõuga on õiguspäraselt tekitatud kahu hüvitamisest täielikult loobutud (vt eelnõu § 104 lg 2). Muus osas on isik kohustatud taluma riigi poolt õiguspäraselt avaliku võimu teostamist. Vaatamata sellele, et isikul ei ole õigust kahju hüvitamisele, võib seadusandja näha ette õiglase hüvitise maksmise, kui muul juhul oleks talumiskohustus isikule ülemäära koormav. Riigil ei ole kohustust hüvitada igasugust õiguspärase tegevusega tekitatud kahju, kuid õigusriigi põhimõtte kohaselt peab isikul olema võimalik saada kas või osalist hüvitist (õiglast hüvitist) juhul, kui tema õigusi on suures ulatuses piiratud, ilma et ta ise oleks selleks põhjust andnud. Samuti võib õiglase hüvitise maksmise küsimus tõusetuda ulatuslike piirangute ja kohustuse kehtestamisel, kui mõnele isikule kohalduv piirang või kohustus koormab teda ebavõrdselt teiste isikutega võrreldes. Seejuures tuleb arvestada, et õiguspärase tegevuse tagajärjel tekkiv kahju on osaliselt hõlmatud talumiskohustusega. Termin „õiglane hüvitis“ on PSis kasutusel seoses omandiõiguse sundvõõrandamisega. PS § 32 lõike 1 kohaselt võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Tegemist on ainsa põhiõigusega, mida põhiseadus kaitseb õiglase hüvitise tagatise abil. Omandipõhiõiguse riiveteks on omandi võõrandamine omaniku nõusolekuta ning muud omandiõiguse kitsendused ja riived.98 Õiglase hüvitise maksmine ei ole välistatud ka muude piiravate meetmete käigus tekitatud kahjude või kulude hüvitamisel, kui seadusandja soovib seda ette näha. Kui õigusvastase teoga tekitatud kahju hüvitamisel on lähtekohaks kannatanu õiguste täielik taastamine, mida võib seaduses sätestatud alustel ja ulatuses piirata, siis õiglane hüvitis ei pea korvama kogu tekitatud kahju, vaid arvestab ka õiguskorrast tulenevat talumiskohustust. Õiguspäraselt kahju tekitamise juhtudel on kaitseolukorras menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt mõistlik maksta õiglane hüvitis välja ilma konkreetset kahju ja selle suurust igal üksikjuhtumil tuvastamata. Õiglase hüvitise maksmise peamine eesmärk on vähendada põhiõiguste ja -vabaduste piirangust või isikule pandud kohustusest tulenevat koormust. Õiglase hüvitise maksmine vähendab isiku suhtes kohaldatud piirangu või kohustuse intensiivsust ja ulatust ning tagab, et selline piirang või kohustus on eesmärgi suhtes proportsionaalne. Hüvitist makstakse õiguspäraselt kohaldatud piirangu või kohustuse talumise eest. Õiglast hüvitist makstakse konkreetsetel seaduses sätestatud juhtudel, mitte üldiselt kahju hüvitamise alternatiivina. Õiglast hüvitist tuleb tasuda üksnes siis, kui see on võrdõiguslikkuse tagamiseks vajalik ja sellega vähendatakse üksikisikule või grupile riigi või ühiskonna huvides pandud eriti intensiivse kohustuse või piiranguga kaasnevat koormavat mõju. Õiglase hüvitise kontseptsioon ei ole õiguskorras uus. Eri seaduste alusel makstakse omandiõiguse riivest ja talumiskohustusest tulenevaid erinevate nimetustega hüvitisi, kuid nende olemus vastab õiglase hüvitise kontseptsioonile (vt nt PäästeS §-d 44–46, HOS §-d 29 ja 43, PPVS § 77 lg 7 ja § 8, RiKS § 55). Lõike 1 kohaselt on isikul õigus saada õiglast hüvitist järgmistel juhtudel: 1) ühekordse töökohustuse täitmise, 2) riigikaitseülesande täitmise ning 3) kaitseolukorra ajal isikule kuuluva asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise eest. Tegemist on suletud loeteluga, mis tähendab, et muudel juhtudel tuleb isikul taluda riigi või muu avaliku võimu kandja tegevust ilma kompensatsioonita. 98 Vt Kristi Aule Parmas. Analüüs „Riigivastutuse erisused kriisi ja erikorra ajal“. 2018, lk 25.  163(340) Erinevalt kahju hüvitamise regulatsioonist ei tule isikul õiglase hüvitise saamiseks esitada taotlust. Õiglast hüvitist makstakse kõigile isikutele, kellel on selleks õiguslik alus. Isikule jääb alati võimalus õiglasest hüvitisest loobuda. Kui lõike 1 kohaselt makstakse isikule õiglast hüvitist asja sundkasutusse võitmise või sundvõõrandamise eest kaitseolukorra ajal, siis lõike 2 kohaselt kohaldatakse sama regulatsiooni ka erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal korrakaitse eesmärgil asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise eest õiglase hüvitise maksmisele. Lõikega 2 välistatakse muude seaduste alusel omandiõiguse riivest tuleneva hüvitise maksmine, sh KorSi alusel (vt eelnõu § 144). Lõige tagab isikute ühetaolise ja võrdse kohtlemise erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal. Nii nagu kahju hüvitist, makstakse õiglast hüvitist üldiselt rahas. Samas ei pruugi õiglase hüvitise maksmine rahas olla isiku ega avaliku võimu kandja huvides. Rahas makstava õiglase hüvitise asemel võib määrata muu rahaliselt hinnatava toetuse või abi, kui see toetus või muu abi tagab isikule parema toimetuleku. Õiglase hüvitisena võib tagada isikule majutuse, toidu ja muu toimetuleku, osutada tervishoiu- ja rehabilitatsiooniteenust või tagada isiku ülalpeetavatele vajalikud teenused. Õiglase hüvitise maksmise eesmärk on vähendada kulu, kahju või muud koormavat mõju, mida põhiõiguse piirang või kohustus isikule tekitab. Õiglase hüvitise maksmine ei eelda seda, et isik tõendab kahju tekkimist või et kahju on üldse tekkinud. Küll välistab seadus õiglase hüvitise maksmise mõnel tüüpjuhul, kus isikule kahjulikku tagajärge ei teki. Eelkõige on selliseks tagajärjeks see, kui mõni muu isik võtab kohustuse täitmisega seotud kulu enda kanda. Nii ei maksta ühekordse töökohustuse täitmise eest isikule õiglast hüvitist, kui tööandja säilitab isikule töökohustuse täitmise ajaks tema senise töötasu. Ühekordse töökohustuse täitmine eest makstava õiglase hüvitise suurus sätestatakse lõike 9 alusel kehtestatavas Vabariigi Valitsuse määruses. Õiglase hüvitise suurust ei plaanita selles osas võrreldes kehtiva õigusega suurendada. Kehtiva Vabariigi Valitsuse 28.01.2016 määruse nr 12 „Sundtöökohustuse toetuse ulatus ja maksmise kord“ § 1 lg 2 alusel makstakse sundtöökohustust täitvale isikule toetust töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud tunnitasu alammäära summas iga sundtöökohustuse tunni eest. Riigikaitseülesande täitmisega võib isikule tekkida otseseid kulusid, mille hüvitamata jätmine oleks ebaproportsionaalne. Näiteks pannakse hotellile riigikaitseülesanne ehk kohustus toitlustada kaitseväelasi ja evakueerituid. Toitlustamisega tekib hotellile otsene kulu, milleks on toiduainete soetamine. Otseste kulude hüvitamata jätmine oleks ettevõtjale liigse talumiskohustuse panemine. Hotelli varaline kaotus oleks võrreldes teiste majutusettevõtetega ebaproportsionaalselt suur. Lõike 5 järgi hüvitatakse isikule riigikaitseülesande täitmisega tekkinud otsesed kulud õiglases ulatuses. Eelnõu järgi ei pea isikule hüvitama kõiki otseseid kulusid, hüvitise suurus peab olema õiglane. Niisamuti näeb lõige 6 ette, et isikule hüvitatakse asja sundkasutusse võtmise või asja sundvõõrandamisega tekkinud otsesed kulud õiglases ulatuses. Näiteks, kui võõrandatakse isikule kuuluvaid toiduaineid või kütust, siis on õigustatud asjade hüvitamine. Vabariigi Valitsus kehtestab eraldi määrusega, millises ulatuses toimub asjade sundkasutuse ja sundvõõrandamise korral õiglase hüvitise maksmine. Õiglast hüvitist ei pea maksma rahas, kui kahjustatud hüve on võimalik asendada teise samaväärsega. Eelkõige puudutab see asendatavaid asju. Kui sundkasutusse võetud asi on kaitseolukorra lahendamise käigus muutunud kasutamiskõlbmatuks, siis võib õiglase hüvitise asemel asendada selle samaväärse asjaga.  164(340) Reeglina makstakse õiglast hüvitist põhiõiguste ja -vabaduste piirangut leevendava meetmena ning see ei sõltu konkreetse isiku käitumisest piirangu talumise või kohustuse täitmise käigus. Siiski on asjaolusid, mille ilmnemisel ei ole isikule hüvitise maksmine kooskõlas hüvitise eesmärgiga. Üldiseks õiglase hüvitise maksmist välistavaks asjaoluks on võimalus saada hüvitist mujalt. Selleks võib olla lepingupartner, kindlustus, tööandja või teine isik, kes katab kulud, mis riigikaitselise ülesande täitmise, sundkasutuse või sundvõõrandamise tulemusena tekib. Välistus kehtib ka siis, kui isikul on võimalus saada hüvitist mujalt, sõltumata sellest, kas teine isik oma kohustust täidab (nt kui kindlustusselts keeldub hüvitist maksmast, siis ei anna see alust nõuda riigilt õiglast hüvitist, vaid isik peab lahendama vaidluse kindlustusandjaga). Lisaks on riigikaitseülesannete täitmise, asja sundkasutuse ja sundvõõrandamise eest õiglase hüvitise maksmine välistatud, kui kahju tekkis lahingutegevuse käigus. Riik ei saa võtta endale vastutust lahingutegevuse tõttu tekkinud kahju eest, isegi kui isik või tema vara asus lahingutegevuse piirkonnas riigikaitseülesande täitmise või vara suhtes kohaldatud sundkasutuse või sundvõõrandamise tõttu. Õiglase hüvitise maksmise täpsemad tingimused ja kord sätestatakse lõike 9 alusel kehtestatavas Vabariigi Valitsuse määruses. Õiglase hüvitisega tuleb saavutada tasakaal üldiste huvide ja isiku õiguste vahel ilma kahjuhüvitist maksmata. Lõikes 8 sätestatakse, kes on kohustatud õiglast hüvitist maksma. Üldjuhul maksab õiglast hüvitist riik. Kuivõrd riigikaitseülesannete täitmise ning asjade sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise korraldusi saab anda täidesaatva riigivõimu esindaja, siis maksab õiglast hüvitist isikule riik. Vabariigi Valitsus võib määrusega täpsustada, milline valitsusasutus on kohustatud makseid tegema. Kuivõrd ühekordseid ülesandeid saab lisaks valitsusasutustele anda ka kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutus, siis on õiglase hüvitise maksmise kohustus pandud sellele avaliku halduse kandjale, kes määras ühekordse töökohustuse. 11. peatükk Järelevalve 1. jagu Riigikaitseline järelevalve Kehtivas õiguses on siiani eristatud teenistuslikku järelevalvet, haldusjärelevalvet ja riiklikku järelevalvet. KorSi vastuvõtmisega kujundati põhimõtteline seisukoht, et riikliku järelevalve all mõistetakse eksternset järelevalvet, see tähendab, et selle eesmärgiks on ennetada ohtu, selgitada see välja ja tõrjuda või kõrvaldada korrarikkumine. Oht on KorSi kohaselt seotud avaliku korra kaitsega. KorSis sätestatud haldussunni meetmed (nt vahetu sund) ei ole seega kohaldatavad kaitseolukorras. Lisaks ei kohaldata KorSi Kaitseväe tegevusele riigi sõjalisel kaitsmisel ja sõjalise kaitse ettevalmistamisele (KorS § 1 lg 6). Riiklikust järelevalvest on eristatud teenistuslikku järelevalvet kui ühe haldusekandja (eelkõige riigi või KOVi) siseste, teenistuslikus alluvuses olevate organite vahelist järelevalvesuhet. Teenistusliku järelevalve sisu on riigiorganite puhul täpsemalt lahti kirjutatud VVS §-des 93– 101 ja KOVi organite puhul kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) §-s 66¹.99 Haldusjärelevalvet on siiani käsitletud haldusesisese (internse) järelevalve liigina, mille korral kontrollib üks haldusekandja (juriidiline või füüsiline isik, kes täidab avaliku halduse ülesannet) 99 Korrakaitseseaduse eelnõu (49 SE) seletuskiri, § 1 lõige 7. Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/8a9c2286-06fc-65d2-957b-bd9e11a940c4/Korrakaitseseadus  165(340) teise haldusekandja poolt haldusülesande täitmist, samuti sama haldusekandja organite vahel ja väljaspool alluvusvahekorda toimuvat seaduslikkuse ja otstarbekuse kontrolli.100 Teenistuslik järelevalve ja haldusjärelevalve regulatsioonid on kohaldatavad ka kaitseolukorras, kuigi need ei arvesta kaitseolukorra eripäradega. Kehtivas õiguses on puudu normid, mis reguleeriksid riigikaitse eesmärkidel rakendatud põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete täitmise tagamist ehk järelevalvet, mille puhul ei ole tegemist teenistusliku järelevalve, riikliku järelevalve või haldusjärelevalvega. Kõnesoleva jao sätted täidavad õiguskorras esineva tühimiku ning sätestavad vajalikud alusnormid järelevalve ja haldussunni kohaldamiseks kaitseolukorras. Eelnõus on kaitseolukorra meetmete tagamiseks läbiviidavat järelevalvet nimetatud riigikaitseliseks järelevalveks, mis eristab riikliku järelevalve ja haldusjärelevalve. § 109. Järelevalve kaitseolukorra meetmete täitmise üle Paragrahv 109 sätestab järelevalve kaitseolukorra meetmete täitmise üle. Lõike 1 järgi võib haldusorgan teha kaitseolukorra meetmete kohaldamisel talumiskohustuse täitmiseks ja püsiva riigikaitseülesande täitmise valmisoleku nõuete täitmiseks isikule ettekirjutuse. Ettekirjutusega määratakse kindlaks talumiskohustuse sisu ehk konkreetne tegu, mille isik peab tegema või millest ta peab hoiduma. Tegemist ei ole mitte algupärase isikut koormava haldusaktiga, vaid selle haldusakti täitmiseks kohaldatava meetmega. Ettekirjutuse kaudu suunab haldusorgan isikut selle poole, et isik täidaks oma põhiõigusi ja -vabadusi piiravat meedet selliselt, nagu haldusorgan peab seda nõuetekohaseks. Ettekirjutuse võib teha ka juhul, kui riigikaitseülesannetega isik ei täida riigikaitseülesannete valmisoleku nõudeid. Nimetatud alus ettekirjutuse tegemiseks on eraldi välja toodud, sest riigikaitseülesannete valmisoleku nõuete täitmine ei ole samastatav kaitseolukorra meetmete kohaldamisega ja nendest tuleneva talumiskohustusega. Lõike 2 kohaselt võib haldusorgan rakendada sellise ettekirjutuse täitmise tagamiseks, millega kohustatakse isikut tegema talumiskohustuse täitmiseks vajalik tegu või hoiduma teost või looma riigikaitseülesande täitmiseks vajalik valmisolek, asendustäitmist või sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses (AtSS) sätestatud korras. Sunniraha igakordse kohaldamise ülemmäär füüsilise isiku suhtes on kuni 9600 eurot ning juriidilise isiku suhtes kuni 30 000 eurot. Eelnõus on kasutatud samasugust õiguslikku lahendust kui KorS § 23 lõigetes 3 ja 4. Haldussunni kohaldamise eelduseks on see, et sundtäidetav haldusakt on piisavalt konkreetne. Kui kohaldatav põhiõiguse ja -vabaduse piirang ise võib olla suhteliselt üldine, siis eelnõu § 109 lõike 1 alusel antav ettekirjutus on konkreetne ning määratleb üheselt ja kontrollitavalt selle teo, mida isik peab tegema või millest hoiduma. Seetõttu on sundtäidetav just ettekirjutus piirangu talumiseks, mitte piirangut kohaldav haldusakt iseenesest. Ettekirjutuse täitmiseks võib kohaldada ka vahetut sundi. Selles osas on regulatsioon sarnane KorS § 28 lõikega 3. Kuna vahetu sund hõlmab mistahes asja, looma või inimese füüsilist mõjutamist, siis juhul, kui ettekirjutuse andmine ei ole võimalik kaitseolukorra lahendamise kiire vajaduse tõttu, võib vahetut sundi kohaldada ka ilma ettekirjutust tegemata (nt valdusesse sisenemiseks lõhkuma värava või aia vms). Vahetu sunni rakendamise alused ja kord on sätestatud eelnõu §-s 110. Sunnivahendeid ei rakendata mitte järgneva karistusena selle eest, et hoiatuses ettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja jooksul ettekirjutust ei täidetud, vaid ennetava eesmärgiga sundida adressaati ettekirjutust viivitamata täitma, et puuduks vajadus adressaadi 100 Ibid.  166(340) suhtes uuesti sama või mõnda muud sunnivahendit rakendada.101 Sunnivahendit kohaldatakse üksnes mahus, mis on ettekirjutuse täitmiseks minimaalselt vajalik, ja sunnivahendi kohaldamine lõpetatakse kohe, kui nõutav kohustus on täidetud. Riigikohus selgitab, et sunniraha ei ole karistus ja selle tasumise kohustus tekib alles siis, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata. Samuti ei ole sunniraha rakendamiseks tarvis vormistada uut otsust lisaks rikutud ettekirjutusele ja hoiatusele. Sunniraha võidakse ettekirjutuse jätkuva rikkumise korral määrata ka korduvalt.102 Sarnaselt KorS § 12 lõikega 3 ning AtSS §-ga 13 tuleb asendustäitmine või vahetu sunni kohaldamine alati protokollida. Protokollimine tagab, et hiljem oleks võimalik asendustäitmise või vahetu sunni kohaldamise fakti ja asjaolusid piisava täpsusega tuvastada nt kahjunõude esitamisel või muu õigusvaidluse korral. Asendustäitmise erijuhtumiks on Vabariigi Valitsuse või tema volitatud haldusorgani poolt erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal ettevõtte valduse ajutine ülevõtmine. Ettevõtte valdust võib ajutiselt üle võtta siis, kui ettevõtte omanikust juriidiline isik ei täida eelnõu § 29 lõikes 4 sätestatud talumiskohustust. Ettevõte on majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutseb, olenemata ettevõtja õiguslikust vormist. See hõlmab näiteks majandustegevusega füüsilisest isikust ettevõtjaid, äriühinguid ja ühendusi jne. Ettevõtte ülevõtmisel võetakse üle konkreetse ettevõtja majandusüksus, nt äriühingu tootmisüksus. Riik asub teostama kontrolli ainult ülevõetud majandusüksuse (ettevõtte) üle, riik ei võta üle kogu ettevõtja tegevust. Kui riik võtab üle ettevõtte valduse, siis asub riik majandusüksuse kaudu majandustegevusse. Näiteks kui riik võtab üle äriühingu tootmise ning tootmiseks on vaja osta toormaterjali, siis on riik lepingu pooleks. Ettevõtte valduse ülevõtmise võimalus on sätestatud ka kehtiva RKSKS §-s 29. § 110. Vahetu sund Paragrahvis 110 sätestatakse vahetu sunni kohaldamise alused ja kord. Termin „vahetu sund“ on määratletud sarnaselt KorS § 74 lõikes 1 sisalduva määratlusega. Termini määratlust on eelnõus korratud põhjusel, et riigikaitsele ega kaitseolukorra meetmetele KorSi ei kohaldata. Vahetu sund tähendab füüsilise isiku, looma või asja mõjutamist füüsilise jõu, erivahendi või relvaga. Relvadeks on tuli-, gaasi-, pneumo-, külm-, heit- ja elektrišoki-, hoiatus- ja signaalrelvad ning akustilised relvad. Relvadena võib kasutada mistahes ametirelva ja vajadusel ka tsiviilrelva (nt kui politseiametnikul ei ole võimalik edasilükkamatus olukorras kasutada teenistusrelva, siis võib ta olemasolu korral oma ülesannete täitmiseks kasutada ka isiklikku tsiviilrelva). Eelnõuga ei piirata erinevate relvade kasutamist. Füüsilise jõu kasutamine võib seisneda nii isiku või looma kinnihoidmises, tõukamises, löömises või muus teos, millega võib kaasneda valu või tervisekahjustus, aga ka asja füüsilises mõjutamises viisil, mille tõttu see võib puruneda, sellele võib tekkida kahjustus või muu püsiv või kõrvaldatav mõjutus (nt pelgalt lukustamata ukse avamine ei ole vahetu sund, aga ukse lahtilöömine selliselt, et selle lukk või muu osa saab või võib saada kahjustada, on vahetu sunni kohaldamine). Riigi osalemine relvakonfliktis või muus sõjategevuses on reguleeritud vahetust sunnist eraldi ning seetõttu vahetu sunni kohta sätestatud meetmeid sellisele tegevusele ei kohaldata. Lõikes 2 on korratud erivahendi määratlusena KorS § 74 lõike 2 sõnastust. Kordamine on vajalik eelnõu terviklikkuse ja õigusselguse huvides, sest „erivahendit“ on kasutatud ka teistes õigusaktides pisut erinevas määratluses (nt VangS § 701). Erivahend on mistahes asi või loom, 101 Tallinna Ringkonnakohtu 09.06.2009 otsus nr 3-08-118, p 10. 102 RKHK otsus nr 3-3-1-72-14, p 13.  167(340) mis on mõeldud looma või asja füüsiliseks mõjutamiseks ja mis ei ole relv. Erivahenditeks on nt ohjeldusvahendid (käerauad, jalarauad, sidumisvahendid jms), teenistuskoer või muu teenistusülesannete täitmiseks välja õpetatud loom, lõikevahendid ja muud tööriistad uste, akende ja muude takistuste kõrvaldamiseks. Tunnuse „füüsiline mõjutamine“ poolest on see sarnane relvaga. Erivahendiga kaasnev füüsiline mõjutus ei puugi olla vähem intensiivne võrreldes relvaga (nt löökrelva kasutamisega kaasnevad kahjustused võivad olla vähem ohtlikud võrreldes koera hammustusega), vaid tegemist on pigem formaalse erisusega. Iga teenistuses kasutatav asi või loom ei pruugi olla erivahend, kui selle kasutamise eesmärk või peamine otstarve ei ole isiku, looma või asja füüsiline mõjutamine (nt narkokoera peamine otstarve on üksnes narkootikumi olemasolu kahtluse tuvastamine ja tema kasutamine selle kahtluse väljaselgitamiseks ei ole erivahendi kasutamine). Oluline on eristada erivahendeid ja enesekaitsevahendeid. Enesekaitsevahendid on asjad, mida kasutatakse peamiselt ametniku enda turvalisuse tagamiseks. Enesekaitsevahendid on näiteks kaitsekiiver, kaitsevest, kaitsekilp, eririietus, kaitseprillid või kaitsemask (vt nt siseministri 04.06.2014 määrus nr 22 „Politseiametniku enesekaitsevahendite loetelu ja enesekaitsevahenditele esitatavad nõuded“ § 2). Eelnõus ei ole reguleeritud enesekaitsevahendeid, kuna erivahendi definitsioon iseenesest välistab need erivahendi määratluse alt ning see, milliseid enesekaitsevahendeid mingis riigikaitsega seotud olukorras kasutada, reguleerivad teised seadused või tingivad seda sündmuse faktilised asjaolud. Erivahendi kasutamine ei ole vahetu sunni kohaldamine. Vahetu sunni kohaldamise eeldused on sõnastatud sarnaselt KorS § 28 lõikega 3. Vahetut sundi võib kohaldada, kui sunniraha või asendustäitmise kohaldamise teel ei ole ettekirjutuse täitmine saavutatav või kui sunniraha ega asendustäitmise kohaldamine ei ole võimalik või otstarbekas. Sätte eesmärk on rõhutada, et vahetu sunni kohaldamine on viimane abinõu ning haldusorgan peab tegema kõik mõistliku selleks, et kaitseolukorra meedet kohaldada ettekirjutuse ja asendustäitmise või sunnirahaga. Oluliseks erinevuseks võrreldes KorS § 28 lõikega 3 on tingimus „kohaldamine ei ole otstarbekas“. Osaliselt väljendatakse sellega KorS § 76 lõikes 1 nimetatud tunnust „õigel ajal võimalik“. Otstarbekus on siiski ulatuslikum mõiste ning hõlmab ka seda, kas asendustäitmise või sunnirahaga üldse on võimalik või säästlik, tõhus või mõjus kaitseolukorra meetme eesmärki saavutada või kas sellega kaasnev viivitus on poliitiliselt või ühiskondlikult vastuvõetav. Lõike 4 järgi on vahetu sunni kohaldamise pädevus PPA-l, Kaitsepolitseiametil ja Kaitseväel. Nimetatud asutused saavad vahetut sundi kohaldada eelnõus sätestatud kaitseolukorra meetmete ja uurimistoimingute täitmise tagamisel. Muu haldusorgan võib vahetut sundi kohaldada, kui vastav volitus on talle eelnõuga antud (näiteks eelnõu § 68 lg 7 järgi võib ka Kaitseressursside Amet ja Vabariigi Valitsuse volitatud täidesaatva riigivõimu asutus asja sundvõõrandamisel või asja sundkasutusse võtmisel kohaldada vahetut sundi). See ei tähenda, et KorSi või muu eriseaduse alusel piirava meetme kohaldamiseks antud ettekirjutuse täitmiseks ei võiks muu seaduse alusel kohaldada vahetut sundi selles seaduses sätestatud pädeva korrakaitseorgani poolt. Sätte eesmärk on määrata RiKSi alusel uurimistoimingu või kaitseolukorra meetme talumiseks tehtud või muu ettekirjutuse täitmiseks vahetut sundi kohaldama pädevad haldusorganid. Sarnaselt KorS §-ga 78 tuleb lõike 5 järgi enne vahetu sunni kohaldamist isikut hoiatada. Hoiatamine võib olla nii kirjalik, suuline kui ka muus vormis väljendatud (nt märgi, signaali või hoiatuslasuga). Hoiatamise kohustust ei ole, kui isikut ei ole võimalik hoiatada (nt vahetu sunni kohaldamine on seotud ründe tõrjumisega). Lisaks olukorrast tingitud hoiatamise võimatusele võib hoiatamine olla välistatud ka seoses kaitseolukorra lahendamise kiire vajadusega. Vahetu sunni kohaldamiseks ei ole see, kui ametiisik tõrjub tema enda või teise  168(340) isiku vastu suunatud rünnet, välja arvatud siis, kui ametiisiku ametiülesandeks on selliste rünnete tõrjumine, vaid sellisel juhul tegutseb isik hädakaitse seisundis. Samuti ei ole tegemist vahetu sunniga, kui isikud tegutsevad hädaseisundis (nt varustusest eraldatud ametiisikud tapavad looma toiduks, et vältida näljasurma). Ka kaitseolukorra lahendamisel kehtib KorS §-s 77 sätestatud põhimõte, et vahetu sunni kohaldamisel vigastada saanud isikule tuleb esimesel võimalusel tagada esmaabi andmine. Vahetu sunni kohaldamise eesmärk ei ole ühelgi juhul isikule valu, kannatuste või vigastuse põhjustamine, vaid tegemist võib olla vahetu sunni kohaldamisega kaasneva paratamatu tagajärjega. Haldusorgani ülesanne on leevendada isiku kannatusi ja tagada talle kohane esmaabi niipea, kui see on olukorda arvestades võimalik. Eelnõuga ei nähta ette, et vahetu sunni rakendamine tuleks alati protokollida. Protokolli koostamise vajaduse otsustab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel (HMS 18 lg 1). Eelkõige tuleb haldusorganil vahetu sunni kohaldamine protokollida, kui sellega võib kaasneda hiljem õigusvaidlus. Protokollimine tagab võimaluse tõendada vahetu sunni rakendamise asjaolusid – kelle suhtes, millal ja millisel õiguslikul alusel vahetut sundi rakendati, kui kaua sundi rakendati jms. Haldusorgan peab protokollima vahetu sunni kohaldamise ulatuses, mis on protokollimise eesmärki arvestades vajalik. Selle, millises ulatuses vahetu sunni kohaldamine protokollida, otsustab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel (HMS § 5 lõiked 1 ja 2), arvestades HMS § 18 lõikes 2 sätestatut. § 111. Järelevalve kohaliku omavalitsuse üksuse püsivate riigikaitseülesannete üle Paragrahviga 111 sätestatakse järelevalvepädevus KOV üksuse püsivate riigikaitseülesannete täitmise üle. Eristada tuleb järelevalvet püsivate riigikaitseülesannete valmisoleku nõuete ja kaitseolukorras püsivate riigikaitseülesannete täitmise üle. Valmisoleku nõuded on kehtestatud eesmärgiga tagada KOVi võime täita riigikaitseülesandeid kaitseolukorra ajal. Valmisoleku nõuete üle tuleb teha järelevalvet perioodiliselt enne kaitseolukorda. Kaitseolukorra ajal tuleb samuti tagada, et riigikaitseülesandeid õigusaktide kohaselt täidetaks. Lõikes 1 on sätestatud järelevalve kohaliku omavalitsuse üksuse püsivate riigikaitseülesannete üle. Kohaliku omavalitsuse üksusele pandud püsivate riigikaitseülesannete valmisoleku nõuete ja püsivate riigikaitseülesannete täitmise üle teeb järelevalvet kas PPA, Sotisaalkindlustusamet või Päästeamet lähtuvalt täidetavast ülesandest. Järelevalvepädevuse määramisel on lähtutud tavapärasest järelevalve korraldusest (vt ka eelnõu § 134 punktid 29–31). Püsivate riigikaitseülesannete täitmise nõuete üle, mis on sätestatud eriseadustes või nende alusel antud õigusaktides, tehakse järelevalvet eriseaduses sätestatud korras. Näiteks elutähtsa teenuse osutamise kui riigikaitseülesande täitmise valmisoleku nõuete üle tehakse järelevalvet HOSi alusel. Eesti Panga seaduse § 9 lg 1 kohaselt teostab Eesti Panga Nõukogu järelevalvet Eesti Panga kogu tegevuse üle st ka Eesti Panga riigikaitseülesannete valmisoleku nõuete täitmise üle. Kaitseolukorra meetmed on eelnõu § 29 lõike 1 järgi muu hulgas ka riigikaitseülesanded. Kaitseolukorra meetmete kohaldamisel on kohaldatavad eelnõu 6. peatükis sätestatud haldusmenetluse erisused, v.a püsivate riigikaitseülesannete määramine, mis toimub seadusega või seduse alusel antud õigusaktiga. Eelnõu § 29 lõike 4 järgi on isikul kohustus taluda tema suhtes kohaldatavaid kaitseolukorra meetmeid. See tähendab, et ka riigikaitseülesandega isikul on kaasaaitamiskohustused (eelnõu § 73) ning tema suhtes on kohaldatavad eelnõu § 74 lõikes 1 sätestatud uurimistoimingud. Seejuures on oluline silmas pidada, et kaitseolukorra meetme kohaldamine on üksnes riigikaitseülesande, sh nii püsiva kui ka ühekordse riigikaitseülesande  169(340) täitmine. Kuivõrd riigikaitseülesande täitmiseks valmisoleku loomine ei ole käsitatav kaitseolukorra meetme kohaldamisena, siis ei ole valmisoleku nõuete järelevalvemenetluses automaatselt kohaldatavad eelnõu § 74 lõikes 1 sätestatud volitused. Paragrahvi 111 lõikega 2 sätestatakse, et püsiva riigikaitseülesande täitmise valmisoleku nõuete ja püsiva riigikaitseülesande täitmise üle järelevalve teostamisel võib rakendada eelnõu § 74 lõikes 1 sätestatud uurimistoiminguid. Lisaks tuleb järelevalvemenetluses lähtuda ka HMSi ja AtSSi menetlusreeglitest, kui eelnõus ei ole sätestatud erisusi. 2. jagu Riiklik ja haldusjärelevalve § 112. Riikliku ja haldusjärelevalve tegemine Paragrahv 112 sätestab riigikaitseobjekti valve ja kaitsega seotud nõuete täitmise üle järelevalve tegemiseks pädevad asutused ning meetmed, mida võib järelevalve käigus rakendada. Riigikaitseobjektidele esitatud nõuete täitmise üle järelevalve on kas haldusjärelevalve või riiklik järelevalve, olenevalt sellest, kes on riigikaitseobjekti valdaja. Riigikaitseobjektide valdajatele eelnõu §-des 100–102 sätestatud nõuete täitmise üle teeb riiklikku ja haldusjärelevalvet Kaitsepolitseiamet, sõjalise riigikaitse toimimisega seotud ja Kaitseministeeriumi valitsemisalas oleva julgeolekuasutuse kasutuses olevate riigikaitseobjektide üle erandina Kaitsevägi. Järelevalvepädevust ei ole võrreldes kehtiva RiKS § 88 eelnõuga muudetud. § 113. Riikliku järelevalve erimeetmed Paragrahvis 113 määratakse riikliku järelevalve erimeetmed ja sunniraha. Korrakaitseorgan võib eelnõus sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks kohaldada KorS §-des 30–32 ja 49–53 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras. Need on: küsitlemine ja dokumentide nõudmine, kutse ja sundtoomine, isikusamastuse tuvastamine, vallasasja läbivaatus, valdusesse sisenemine, valduse läbivaatus, vallasasja hoiule võtmine, hoiule võetud vallasasja müümine või hävitamine. Riikliku järelevalve teostamisel võib kohaldada vastavalt JASis või KKSis isikuandmete töötlemise kohta sätestatut. Riikliku järelevalve teostamise raames rakendatakse ka julgeolekuasutustele isikuandmete kaitse üldmäärust JASis või KKSis sätestatud erisustega. Ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib järelevalveasutus rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Sunniraha kohaldamise igakordne ülemmäär on 2000 eurot. Sunniraha määra ei ole võrreldes kehtiva sunniraha määraga (RiKS § 89 lg 2) muudetud. 3. jagu Järelevalve õigusaktide põhiseaduslikkuse ja seaduslikkuse üle kaitseolukorra ajal § 114. Järelevalve kaitseolukorras tehtud otsuste üle Kaitseolukorraga seotud konstitutiivsete ehk riigivõimu korraldavate otsuste vaidlustamine ei saa riigi julgeoleku huvides alluda üldisele korraldusele. Lõike 1 järgi teeb õiguskantsler järelevalvet erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamise ja lõpetamise otsuse ning Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele riigis viibimise loa  170(340) andmise otsuse põhiseadusele ja seadustele vastavus üle. Nimetatud otsused puudutavad vahetult põhiseaduslikke suhteid ning tegemist on põhiseaduslike institutsioonide üksikotsustega, mis tehakse põhiseadusele tuginedes. Põhiseaduslike institutsioonide poolt põhiseadusega määratud pädevuse kasutamist ei loeta avalikuks ülesandeks haldusmenetluse mõistes, kuna avalikke ülesandeid haldusõiguse mõistes määratakse formaalsete seaduste tasandil, mistõttu ei ole nimetatud otsused käsitletavad haldusaktidena. Kaitseolukorra määramise ja lõpetamise otsus on aga üldkorraldus, kuivõrd see antakse eelnõu alusel täidesaatvale riigivõimule pandud riigikaitsefunktsiooni täitmise raames. Vastavalt PSJKSile teeb ka tavaolukorras Riigikogu ja Vabariigi Presidendi otsuste üle järelevalvet Riigikohus. Kehtiv PSJKS võimaldab aga Riigikogu ja Vabariigi Presidendi otsuste üle väga piiratud järelevalvet. Eelnõu ja PSJKS muudatustega antakse Riigikohtule täiendav pädevus teostada põhiseaduslikkuse järelevalvet ka Riigikogu erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamise ja lõpetamise otsuse ning Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele riigis viibimise loa andmise otsuse üle ning presidendi sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni väljakuulutamise otsuse üle. Õiguskantsler teeb nimetatud otsuste üle järelevalvet sarnaselt õigustloovate aktide järelevalvega, arvestades kaitseolukorra kiire lahendamise vajadustest tulenevate erisustega. Peamiseks erinevuseks on see, et õiguskantsler teeb järelevalvet erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamise ja lõpetamise otsuse ning Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele riigis viibimise loa andmise otsuse üle viivitamata. Õiguskantsler peab andma hinnangu nimetatud otsustele kohe, kui need vastu võetakse. Kui õiguskantsler leiab, et erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamise ja lõpetamise otsus või Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele riigis viibimise loa andmise otsus on kas täielikult või osaliselt põhiseaduse, seaduse või välislepinguga vastuolus, teeb ta otsuse vastu võtnud organile ettepaneku viia otsus või selle säte viivitamata kooskõlla põhiseaduse ja seadusega. Õiguskantsler võib eelnimetatud ettepanekuga koos teha otsuse vastu võtnud organile ettepaneku peatada otsuse toime kuni selle põhiseaduse, seaduse või välislepinguga kooskõlla viimiseni. Kui otsuse vastu võtnud organ ei vii otsust viivitamata põhiseaduse või seadusega kooskõlla, esitab õiguskantsler viivitamata Riigikohtule taotluse tunnistada otsus või selle säte kehtetuks. Kui kohus kohtuasja menetlemisel leiab, et erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamise ja lõpetamise otsus ning Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele riigis viibimise loa andmise otsus on vastuolus põhiseaduse või seadusega, siis peatab kohus asja menetlemise ning esitab Riigikohtule taotluse tunnistada otsus või selle säte kehtetuks. Riigikohus lahendab taotluse vastavalt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse 3. peatükile, mis sätestab Riigikogu, Riigikogu juhatuse ja Vabariigi Presidendi otsuste peale kaebuste esitamise ja lahendamise korra (vt eelnõu § 154 selgitus). Eelnõus ei ole sätestatud kohtuotsuse tegemise aega, vaid kohaldub PSJKS §-st 22 tulenev kohustus lahendada kaebus viivitamata pärast nõuetekohase kaebuse saamist.  171(340) Vabariigi Valitsuse kaitseolukorra otsuse näol on tegemist siseaktiga, kui otsus puudutab üksnes riigikaitseülesannetega asutuste ja isikute tegevust ja juhtimisvolituste rakendamist. Riigikaitseülesannete täitmine toob kaasa isikute töökohustuste, sh ühekordse töökohustuse tekkimise. Erinevalt riigikaitseülesande täitmisest koormab töökohustuse täitmine otseselt füüsilise isiku põhiõigust vabale eneseteostusele (PS § 19), töötamise vabadusele (PS § 29 lõige 2) ning tegevusala, elukutse ja töökoha valikule (PS § 29 lõige 1). Kuigi töökohustuse paneb isikule vahetult riigikaitseülesandega asutus või isik, on selle eelduseks (eelhaldusaktiks) Vabariigi Valitsuse otsus kaitsevalmiduse kõrgendamise kohta. Seega osas, mille kohaselt riigikaitseülesande täitmine toob kaasa töökohustuse rakendamise, on tegemist haldusaktiga. Lisaks riigikaitseülesannete täitmisele võib kaitseolukorra ajal kohaldada muid kaitseolukorra meetmeid (vt 4. peatüki 2. jagu ja 5. peatüki 3. jagu). Kaitsevalmiduse ajal võib võtta sundkasutusse või sundvõõrandada asju, piirata riigist lahkumist, samuti kohustada massiteabevahendi valdajat, elektroonilise side ettevõtjat ning muud isikut avaldama või edastama teateid ja õigusakte jne. Seega on kaitseolukorra otsus ka eelhaldusaktiks 4. peatüki 2. jao ja 5. peatüki alusel kohaldatavate kohustuste kehtestamisele ning seega haldusaktiks (üldkorraldus), mis riivab isiku õigusi ja vabadusi. Eelnõus sätestatakse kaebeõiguse piirang, millest tulenevalt ei saa esitada vaiet haldusorganile ega kaebust halduskohtule üksnes kaitseolukorra saabumise ja lõpetamise otsuse peale. Vabariigi Valitsuse otsust kaitseolukorra saabumise ja lõppemise kohta saab vaide- või halduskohtumenetluses vaidlustada üksnes koos põhihaldusakti, halduslepingu või toimingu vaidlustamisega. See vähendab vaidluste hulka ja halduskohtute töökoormust selle võrra, et isikud ei pea vaidlustama eelnimetatud otsuseid eelhaldusaktidena selleks, et ennetada või hiljem vaidlustada nende suhtes konkreetselt antavat haldusakti. Samuti on kaitseolukorra saabumise ja lõpetamise otsus sageli liiga üldine, et kohus saaks seda hinnata eraldi konkreetsest õigusvaidlusest, milles sellel otsusel on õiguslik tähendus asja lahendamisel. § 115. Järelevalve kaitseolukorras vastuvõetud õigustloovate aktide üle Paragrahviga 115 sätestatakse kaitseolukorra ajal erikord õigustloovate aktide üle järelevalve tegemisel. Eelnõu § 115 on sarnane kehtiva ErSS §-ga 40, mis sätestab järelevalve erakorralist seisukorda korraldavate õigustloovate aktide seaduslikkuse üle. Järelevalvet kaitseolukorra ajal vastuvõetud õigustloovate aktide põhiseadusele, seadustele ja välislepingutele vastavuse üle teeb õiguskantsler õiguskantsleri seaduse 3. peatükis sätestatud tingimustel ja korras kõnesolevas seaduses sätestatud erisustega. Põhimõtteliselt ei erine õiguskantsleri pädevus ega volitused õigustloovate aktide järelevalve tegmisel nendest, mis tal on tavakorra ajal. Erisused on peamiselt seotud menetlustähtaegadega. Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal tuleb õiguskantsleri esitatud ettepanekud täita viivitamata. Kaitseolukorra lahendamisel on vaja lahendada õiguslikud vaidlused võimalikult kiiresti, ühetaoliselt ja lõplikult. Kui õiguskantsler leiab, et erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal vastuvõetud õigustloov akt või selle säte seab ohtu füüsiliste isikute elu või tervise või rikub rahvusvahelise praktika järgi jõustunud või Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingut, võib õiguskantsler teha õigustloova akti vastu võtnud organile ettepaneku peatada selle toime kuni põhiseaduse, seadusega või välislepinguga kooskõlla viimiseni. Õigustloova akti vastu võtnud organ peatab õigustloova akti või selle sätte toime viivitamata pärast õiguskantsleri ettepaneku saamist. Muudel juhtudel, kui inimese elu ja tervis ei ole ohus või pole tegemist rahvusvahelise õiguse rikkumisega, kohaldatakse lõigetes 3–5 sätestatud korda ja tähtaegu.  172(340) Lõigete 3–5 järgi teeb õiguskantsler, kui ta leiab, et erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal vastuvõetud õigustloov akt kas täielikult või osaliselt ei vasta põhiseadusele, seadusele või välislepingule, akti vastu võtnud organile ettepaneku viia akt või selle säte viivitamata kooskõlla põhiseaduse, seaduse või välislepinguga. Kui õigustloova akti vastuvõtnud organ ei ole õiguskantsleri määratud tähtpäevaks akti põhiseaduse, seaduse või välislepinguga kooskõlla viidud, teeb õiguskantsler viivitamata Riigikohtule ettepaneku tunnistada õigustloov akt või selle säte kehtetuks. Riigikohus lahendab taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse õigustloovate aktide põhiseaduslikkuse järelevalve (2. peatükk) sätestatud korras. 12. peatükk Vastutus § 116. Kaitseolukorra lahendamiseks antud haldusakti täitmata jätmine Paragrahvis 116 sätestatakse vastutus kaitseolukorra lahendamiseks antud põhiõiguste ja - vabaduste piiranguid kehtestava haldusakti täitmata jätmise eest. Eelnõu kohaselt karistatakse selle eest füüsilist isikut rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. Kaitseolukorra lahendamiseks võib kohaldada kaitseolukorra meetmeid ehk eelnõu 4. peatüki 2. ja 3. jaos sätestatud põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid ning riigikaitselisi kohustusi (eelnõu 5. peatükk). Paragrahv 116 sätestab vastutuse kaitseolukorra meetmete täitmata jätmise eest, mille kohaldamise alused on sätestatud eelnõu 4. peatüki 2. ja 3. jaos. Riigikaitseliste kohustuste täitmisega seotud vastutus on reguleeritud eelnõu §-des 117–120. Eelnõuga nähakse ette maksimaalsed võimalikud karistuse määrad, s.o füüsilistele isikutele 300 trahviühikut ja juriidilistele isikutel kuni 400 000 eurot. Rahatrahvi maksimummäärade kehtestamine on vajalik, arvestades käesoleva seaduse eesmärke ja selle alusel kaitstud õigushüvede olulisust. Karistuse määra valikul on lähtutud eesmärgiks hoida ära tulevasi õigusrikkumisi nii konkreetse süüdlase kui ka teiste ühiskonnaliikmete poolt. Lisaks ei tähenda maksimummäära olemasolu, et reaalselt kohaldatav rahatrahv oleks tingimata maksimaalne lubatav. Kuivõrd kaitseolukorra meetmed, mille puhul karistusõiguslik vastutus on ette nähtud, on väga erinevad (nt liikumisvabaduse piiramine, väljendusvabaduse piiramine, ettevõtlusvabaduse piiramine), siis peab jääma kohtuvälisele menetlejale võimalikult suur kaalutlusõigus, et kohaldatavad karistused vastaksid proportsionaalsuse põhimõttele. Kehtivas õiguses on sarnased vastutuse sätted ette nähtud RiKS §-ga 91 ning ErSS §-ga 33. § 117. Ühekordse riigikaitseülesande täitmata jätmine Paragrahvis 117 sätestatakse vastutus ühekordse riigikaitseülesande täitmata jätmise eest. Ühekordse riigikaitseülesande võib määrata eelnõu § 56 alusel ning selleks võib olla ükskõik milline ülesanne, mida on vaja täita kaitseolukorra lahendamiseks või selle toetamiseks. Kui isik ülesannet ei täida või teeb seda väiksemaks ulatuses või tingimustele mittevastavalt, võib FIEt karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut (s.o kuni 1200 eurot) või arestiga, juriidilist isikut rahatrahviga kuni 400 000 eurot. Rahatrahvide määrad on seatud maksimaalses ulatuses, mida karistusseadustik lubab (KarS § 47), sest riigikaitseülesande täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine võib tuua kaasa väga suure kahju, ohustada Eesti riigi julgeolekut, põhiseaduslikku korda ja elanikkonda. Näiteks on ettevõtjale tehtud ülesandeks toota kindel kogus toiduaineid, et toita evakueerituid. Kui ettevõtja seda ei täida, võib ohtu sattuda tuhandete  173(340) inimeste elu ja tervis, kes on pidanud oma kodust lahkuma ning keda ei ole võimalik toita. Seetõttu on oluline, et isikud, kellele ühekordne riigikaitseülesanne määratakse, seda ka teeksid. Kõrgemad trahvimäärad aitavad preventiivselt neid selleks sundida. Riigikaitseülesanded on määratud täidesaatva riigivõimu asutustele ja kohaliku omavalitsuse üksustele, eraõiguslikele ning avalik-õiguslike juriidiliste isikutele, kes neid ka täidavad. KarS § 14 lg 3 järgi ei kohaldata riigile, kohaliku omavalitsuse üksusele ja avalik-õiguslikule juriidilisele isikule süüteovastutust. KarS § 14 lg 3 järgi ei kohaldata riigile, kohaliku omavalitsuse üksusele ja avalik-õiguslikule juriidilisele isikule süüteovastutust. Eraõiguslike juriidiliste isikute ja FIEde karistusõigusliku vastutuse eesmärk on süüteo toime pannud juriidilisele isikule etteheite tegemine ning karistatavate tegude ärahoidmine tulevikus. Kehtivas õiguses on RKSKS §-s 423 sätestatud väärteovastutus (rahatrahv 300 trahviühikut) muu hulgas juhul, kui sundkasutusse võtmisel takistatakse ametiisikut. RKSKS hõlmab sundkasutusena ka ettevõtte sundkasutust. Ettevõtte sundkasutus on muu hulgas ettevõtte omanikule või valdajale kohustuslike riigikaitseülesannete andmine. Eelnõuga laiendatakse rahatrahvi määramise alust. Rahatrahvi saab eelnõuga määrata ühekordse riigikaitseülesande täitmata või mittenõuetekohase jätmise eest. See, kas tegevuse käigus takistatakse ametiisikut või välditakse kohustuse täitmist muul viisil, ei ole karistuse määramisel oluline, primaarne on isiku tegevuse või tegevusetusega kaasnev lõpptulemus. Lisaks diferentseeritakse karistuse määrasid lähtuvalt isiku juriidilisest staatusest. § 118. Ühekordse töökohustuse täitmata jätmine Paragrahvis 118 sätestatakse karistus ühekordse töökohustuse täitmata jätmise eest. Karistuse kohaldamise alust on erinevate tingimustega kitsendatud. Ühekordse töökohustuse täitmata jätmine võib seisneda töökohustusest kõrvalehoidmises või selle täitmisest keeldumises või töökohustuse täitmise võimatusest teavitamata jätmises. Isiku suhtes ei saa kohaldada väärteovastutust juhul, kui isik täidab töökohustust mittenõuetekohaselt. Isikut, kes jätab talle pandud ühekordse töökohustuse täitmata või ei ilmu kohustust täitma või ei teavita asjaoludest, mis taksitavad ülesande täitmist, võib eelnõu kohaselt karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühiku ulatuses. Isikut võib karistada üksnes siis, kui ta jättis kohustuse täitmata mõjuva põhjuseta. Korduvalt ühekordsele töökohustuse täitmisele ilmumata jätmise korral karistatakse isikut juba kuni 30-päevase arestiga. Tegemist ei ole uue väärteokoosseisuga, sarnane koosseis on sätestatud kehtiva RiKS §-s 93. Erinevalt kehtiva RiKS §-st 93 on väärteokorras karistatav ka ühekordse töökohustuse täitmise võimatusest teatamata jätmine. Eelnõu § 65 sätestab alused, millal isik on ühekordsest töökohustusest vabastatud. Kui isikule on teada, et esineb ühekordsest töökohustusest vabastamise alus, siis tuleb tal sellest teavitada haldusorganit, kes soovib talle töökohustust panna. Kui isik ei teata sellistest asjaoludest, peab ta arvestama võimaliku väärteokaristusega. § 119. Riigikaitselise töökohustuse täitmata jätmine Paragrahviga 119 sätestataks eraldi vastutuse alus riigikaitselise töökohustuse täitmata jätmise või selle täitmise võimatusest teatamata jätmise eest. Sarnaselt ühekordse töökohustuse täitmata jätmisega võib riigikaitselise töökohustuse täitmata jätmine seisneda töökohustusest kõrvalehoidumises või selle täitmisest keeldumises, mitte aga mittenõuetekohases täitmises. Sarnaselt ühekordse töökohustuse täitmata jätmisega karistada isikut riigikaitselise töökohustuse täitmata jätmise eest rahatrahviga 300 trahviühikut ja korduva kõrvalehoidmise eest arestiga kuni 30 päeva. Erinevalt ühekordse töökohustese täitmata jätmisest saab  174(340) riigikaitselisel ameti- või töökohal töötavat isikut karistada olenevalt sellest, kas tal esines kohustuse täitmata jätmiseks mõjuv põhjus. Riigikaitselisel ameti- või töökohal töötavad isikud täidavad kaitseolukorra lahendamisel olulisi ülesandeid ning neilt oodatakse suuremat panust ja vastutust oma tegevuses. Tegemist ei ole täiesti uue väärteokoosseisuga, sarnane koosseis on sätestatud kehtiva RiKS §- s 94. Erinevalt kehtiva RiKS §-st 94 on väärteokorras karistatav ka töökohustuse täitmise võimatusest teatamata jätmine. Isikul on töö- või teenistussuhtest tulenevalt kohustus teavitada, kui ta ei saa täita kohustusi, mis tööandja on talle pannud. Nimetatud teavitamiskohustuse rikkumise korral võib isikule määrata väärteokaristuse. Riigikaitseline töökohustus tuleb isiku ameti- või töökohast. Kui isik ei täida oma ameti- või töökohast tulenevaid töökohustusi nõuetekohaselt, saab tema suhtes kohaldada ka tööõiguses ettenähtud vastutuse sätteid. Näiteks ametnikule saab teenistuskohustuste süülise rikkumise korral määrata distsiplinaarkaristuse ATSis sätestatud alustel ja korras. § 120. Asja sundvõõrandamise ja asja sundkasutamisele võtmise takistamine Paragrahvis 120 sätestatakse karistus asja sundvõõrandamise või asja sundkasutamisele võtmise takistamise eest. Isikut võib karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, kui ta takistab ametiisikut asja sundvõõrandamisel või sundkasutusele võtmisel. Juriidilise isiku karistuse ülemmäär on kuni 400 000 eurot. Tegemist ei ole uue väärteokoosseisuga, samasisuline koosseis on sätestatud kehtiva RKSKS §-s 423, mille kohaselt kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal riigikaitseliseks vajaduseks vara sundvõõrandamise ja sundkasutusele võtmise õigusega ametiisiku tegevuse takistamise eest vara sundvõõrandamisel, sundkasutusele või sundvaldusesse võtmisel karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Erinevalt RKSKSist on eelnõuga ettenähtud erinev karistuse määr juriidilistele isikutele. Rahatrahvide määrad on seatud maksimaalses ulatuses, kuivõrd tegemist on kaitseolukorra lahendamisega, kus iga viivitus võib kaasa tuua suure kahju. Lisaks eelnõu paragrahvis 120 sätestatud väärteokoosseisule säilib KarS § 261 koosseis, mille järgi asja kasutusse andmise või asja sundvõõrandamise kohustuse täitmata jätmise või selle täitmise võimatusest teatamata jätmise eest kaitseolukorra ajal võidakse määrata kuriteokaristus. § 121. Riigikaitseobjekti füüsilise kaitse nõuete rikkumine Paragrahvis 121 sätestatakse karistus riigikaitseobjekti füüsilise kaitse meetmete rikkumise eest. Riigikaitseobjekti füüsilise kaitse nõuete rikkumise eest riigikaitseobjekti valdaja töötaja või ametniku poolt karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut. Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot. Tegemist ei ole uue väärteokoosseisuga, samasisuline koosseis on sätestatud kehtiva RiKS §-s 95. Võrreldes RiKS §-ga 95 on eelnõuga suurendatud juriidilise isikule määratava rahatrahvi ülemmäära poole maksimummäärani ehk 6400 eurolt 20 000 eurole. Kõrgendatud ülemmäär ei tähenda, et reaalselt kohaldatav rahatrahv oleks tingimata kõrgem sellest, mida sama teo eest on kehtivas õiguses võimalik kohaldada. Riigikaitsenõuete mittetäitmisel võib teatud juhtudel sattuda ohtu riigikaitseobjekt ning olla raskendatud selle kaitse tagamine. Olenevalt ohust, mis nõuete rikkumisega kaasnes või võib kaasneda, on väärteomenetlejal senisest suurem kaalutlusõigus karistuse määramisel.  175(340) § 122. Menetlus Paragrahv 122 määrab kindlaks eelnõu §-des 116–121 sätestatud väärtegude kohtuvälised menetlejad. Väärtegude menetlusele kohaldatakse KarSi üldosa ja väärteomenetluse seadustiku sätteid. Lõike 1 järgi menetleb kaitseolukorra ajal eelnõu 4. peatüki 2. ja 3. jaos sätestatud kaitseolukorra meetme kohaldamise haldusakti täitmata jätmisega seotud rikkumisi PPA. Vastav kohtuvälise menetleja pädevus on PPA-le antud ka kehtiva RiKS § 96 lõikega 1 ja ErSS § 351 lõikega 2. Lõike 2 järgi menetleb riigikaitseülesande täitmata jätmist ministeerium, kelle valitsemisalasse kuuluv riigikaitseülesanne täitmata jäetakse. Näiteks oletame, et sõjaseisukorra ajal on tekkinud suur hulk sisepõgenikke, kes pöörduvad evakuatsioonikohtadesse abi saamiseks. Neid on aga nii palju, et nende toitmiseks ei piisa toiduvarudest ning vaja on kohustada toidutootjaid lisatoitu tootma. Siseminister, kelle valitsemisalasse kuulub ulatusliku evakuatsiooni korraldamine, saab teabe PPA-lt, kes ulatuslikku evakuatsiooni korraldab. Tema annab selle teabe ka kaitseolukorra juhile ning palub valitsusel vajalikud ühekordsed riigikaitseülesanded määrata. Kuna ülesanne on määratud Siseministeeriumi valitsemisalasse kuuluva probleemi lahendamiseks, kes peab jälgima, et ülesannet täidetakse ning probleem laheneks, peaks Siseministeeriumil olema õigus algatada väärteomenetlus, kui ülesannet ei täideta. Niisamuti, kui näiteks sideettevõtja ei taga sideteenuse osutamist, mis on tema püsiv riigikaitseülesanne, peab väärteomenetluse läbiviimise pädevus olema Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil, kelle valitsemisalasse kuulub sideteenuste toimepidevuse tagamine. Lõike 3 järgi menetleb ühekordse töökohustuse täitmata jätmisega seotud rikkumist ühekordse töökohustuse pannud valitsusasutus või valla- või linnavalitsus, kelle käsutuses on teave, mis võimaldab tuvastada, kas tegemist on süüteokoosseisule vastava, õigusvastase ja süülise teoga. Vastav kohtuvälise menetleja pädevus on valitsusasutusele, valla- ja linnavalitsusele antud ka kehtiva RiKS § 96 lõikega 3. Lõike 4 järgi menetleb riigikaitselise töökohustuse täitmata jätmisega seotud rikkumist kas ministeerium, mille valitsemisalasse kuulub küsimus, mille täitmiseks riigikaitseline ameti- või töökoht on moodustatud, või valla- ja linnavalitsus tema korraldatava elutähtsa teenuse osutaja juures moodustatud riigikaitselise ameti- või töökoha korral. Võrreldes kehtiva RiKS § 96 lõikega 4 on eelnõu § 122 lõikega 4 menetluspädevust täiendatud. Riigikaitselise töökohustuse täitmata jätmist võib menetleda ministeerium, kui tema valitsemisalasse kuulub riigikaitselise ülesandega ameti- või töökoht või kui riigikaitselise ülesandega ameti- või töökoht on sellise asutuse või isiku koosseisus, kelle ülesanded seonduvad vastava ministeeriumi valitsemisalaga. Näiteks Keskkonnaministeeriumi Infotehnoloogiakeskuses on määratud riigikaitselased töökohad ning keskus kuulub Keskkonnaministeeriumi valitsemisalasse. Seega kui Keskkonnaministeeriumi Infotehnoloogiakeskuse töötaja jätab täitmata oma riigikaitselise töökohustuse, viib väärteomenetluse läbi Keskkonnaministeerium. Teise versiooni kohaselt on näiteks elektrienergia jaotus- ja müügiettevõte elutähtsa teenuse osutaja, kellel on ühtlasi riigikaitseülesanne tagada elektrienergiaga varustatus ka kaitseolukorras. Ülesande täitmiseks on elektrienergia jaotus- ja müügiettevõte määranud ettevõtte siseselt kindlaks riigikaitselised töökohad. Elektrienergia varustamise kui elutähtsate teenuste toimepidevust korraldab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on seega kohtuväliseks menetlejaks, kui nimetatud elektrienergia jaotus- ja müügiettevõttes ei täida töötaja oma riigikaitselist töökohustust.  176(340) Kui riigikaitseline töökoht on moodustatud kaugküttega varustamise, kohaliku tee sõidetavuse tagamiseks ning veega varustamise ja kanalisatsiooni teenuse osutaja juures, siis on riigikaitselise töökohustuse rikkumist pädev väärteokorras menetlema valla- või linnavalitsus, kellel lasub vastutus korraldada elutähtsa teenuse toimepidevust. Näiteks kui Tallinna Vesi on määranud riigikaitselased töökohad ning nimetatud töökohal töötav isik ei täida oma riigikaitselisi töökohustusi, menetleb tema rikkumist Tallinna Linnavalitsus. Lõike 5 järgi menetleb PPA üldjuhul asja sundvõõrandamise ja sundkasutusse võtmise takistamisega seotud rikkumisi. Kaitsevägi menetleb väärtegu üksnes juhul, kui asi võetakse sundkasutusse või sundvõõrandatakse Kaitseväe või Kaitseressursside Ameti poolt. Lõike 6 järgi menetleb riigikaitseobjekti füüsilise kaitse meetmete rikkumist sõltuvalt objektist: 1) Kaitsepolitseiamet; 2) sõjalise riigikaitse toimimisega seotud ja Kaitseministeeriumi valitsemisalas oleva julgeolekuasutuse kasutuses olevate riigikaitseobjektide osas Kaitsevägi. Võrreldes kehtiva RiKS § 96 lõiget 5 eelnõu § 122 lõikega 6, ei ole menetluspädevus muutunud. 13. peatükk Rakendussätted § 123. Advokatuuriseaduse muutmine Paragrahviga 123 muudetakse advokatuuriseadust (AdvS). AdvSi täiendatakse advokaadi uue, advokaatuurist väljaheitmise alusega. Nimetatud aluse rakendamist nähakse ette olukorras, kui riigis toimuvad nt massirahutused või vandaalitsemised ja erakorralist olukorda ei ole veel välja kuulutatud või on seda juba tehtud. Võib tekkida olukord kui lühikese aja jooksul peetakse kinni suur hulk inimesi ja samuti lühikese aja jooksul tuleb teha palju esmaseid menetlustoiminguid. Nendele isikutele peab olema tagatud kaitseõigus. Riigi õigusabi osutamise korraldamine on kaebaja avalik-õiguslik kohustus ning riigi õigusabi osutamine on advokaatide avalik-õiguslik kohustus. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 18 lg 1 ja AdvS 641 lõikest 1 tulenevalt nimetab riigi õigusabi osutava advokaadi advokatuuri juhatus või tema määratud isik ning advokaat ei või üldjuhul sellest keelduda. Keelduda võib advokaat ülesandest üksnes RÕSis sätestatud juhul. Seega on riigi õigusabi osutamine kohustuslik igale advokatuuri liikmele ning see kujutab endast avalik-õigusliku kohustuse miinimumstandardit. Praegu advokatuuri juhatuse kujundatud standard, mille kohaselt osutavad riigi õigusabi üksnes need advokaadid, kes on selleks ise soovi avaldanud (ca 150 advokaati, neist väiksem osa tegeleb kriminaalasjadega), ei ole sellistes olukordades operatiivselt reageerimiseks piisav. Sellistes erandlikes olukordades, kui advokatuuri juhatusel lasub seadusest tulenev kohustus (AdvS § 641) tagada riigi õigusabi katkematu korraldus ja selle osutamine, samuti mõistlik kättesaadavus, võib tekkida advokatuuri juhatusel objektiivne vajadus kohustada kaitseõigust tagama suur hulk advokaate, kes tavapäraselt riigi õigusabi osutamisega ei tegele. Kehtiv seadus võimaldab advokaadi suhtes, kes keeldub riigi õigusabi osutamisest seadusliku aluseta, läbi viia küll aukohtumenetluse, kuid selle tulemina saab advokaat üldjuhul kutsetegevust jätkata, nt karistada saab noomitusega või ei määrata üldse karistust, kuigi rikkumine tuvastatakse. Kuid arvestades kaitseõiguse tagamise olulisust kõnesolevas olukorras, samuti ülekaalukat avalikku huvi teenuse saamiseks, ei ole advokaadi käitumist, kus ta mõjuva põhjuseta keeldub oma seaduses tuleneva kohustuse täitmisest, võimalik aktsepteerida ja lubada vastutustundetu käitumisega isikul edaspidi advokaadina tegutseda.  177(340) Lisatavat advokaadi advokatuurist väljaheitmise alust saab rakendada juhtudel, kui advokaadile, kellele riigi õigusabi osutamise ülesanne on määratud, on nimetatud kohustus ka teatavaks tehtud. Kui advokaadile ei õnnestu teatada, et talle on määratud riigi õigusabi osutamise ülesanne ja ta seetõttu ei asu ülesannet täitma, siis see ei saa olla advokatuurist väljaheitmise aluseks. Advokaat võib keelduda talle määratud riigi õigusabi ülesande täitmisest üksnes mõjuval põhjusel. Mõjuvaks põhjuseks võib olla nt advokaadi haigestumine või advokaadi viibimine välisriigis. Viimane siiski vaid sellisel juhul, kui advokaadil ei ole piisavalt kiiresti (selleks, et asuda õigel ajal täitma talle määratud riigi õigusabi ülesannet) Eestisse võimalik naasta, nt lennuliiklus on peatatud. Samas ei ole välisriigis viibimine piisavaks põhjuseks juhul, kui advokaat viibib isikliku autoga nt Lätis. Sellisel juhul on tal ilmselt võimalik operatiivselt koju tagasi jõuda. Mõjuvaid põhjuseid, mille tõttu advokaat saab keelduda talle määratud riigi õigusabi osutamise ülesandest, seadus ei loetle. Erinevates olukordades võivad need olla erinevad ja seetõttu ei ole vaja ega ka võimalik kõiki põhjuseid üksikasjalikult seaduses loetleda. Lähtuda tuleks igal konkreetsel juhul konkreetsest olukorrast. § 124. Atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmine Paragrahviga 124 muudetakse atmosfääriõhu kaitse seadust (AÕKS). Punktiga 1 täiendatakse AÕKSi uue paragrahviga 341, millega seatakse riigikaitseülesanne Eesti Keskkonnauuringute Keskusele (EKUK). EKUKi riigikaitseülesandeks on osutada sisuliselt välisõhu kvaliteedi seire ja varajase hoiatamise teenust, mis oli ka eelmise, enne 2017. aastat kehtinud HOSi järgi elutähtis teenus, mille toimimist korraldas Keskkonnaministeerium (alates 2017. aastast ei ole teenus enam HOSi mõttes elutähtis). Ülesande kirjeldamisel on lähtutud eelmise HOSi alusel kehtestatud määrusest.103 Selle määruse § 5 lõikes 1 sätestati, et „õhuseire ja varajase hoiatamise teenus on välisõhu kaitse seaduse §-s 14 määratletud välisõhu kvaliteedi hindamine”. Tegemist on küllalt laia ülesandega, mis sisuliselt hõlmab kogu õhukvaliteedi taseme hindamist. Ainsana on riigikaitseülesande kirjeldusest välja jäetud indikaatormõõtmised, mille puhul ei pea järgima tavapäraseid rangeid nõudeid. Erinevalt varem kehtinud teenuse kirjeldusele on ülesande kirjeldusest välja jäetud ka avalikkuse teavitamine, sest AÕKSi järgi teavitab avalikkust õhukvaliteedist Keskkonnaministeerium ise, mistõttu ei peaks olema tegemist EKUKi ülesandega. Tähelepanu tuleks pöörata ka sellele, et eelnõus kavandatud sõnastuse järgi võib riigikaitseülesande täitjaks olla põhimõtteliselt iga mõõtja, kes AÕKSi kohaselt õhukvaliteeti hindab. Enne 2017. aastat (kui jõustus uus HOS ning kõnealune teenus arvati elutähtsate teenuste seast välja), olid EKUKile kehtivad nõuded sätestatud ülalviidatud ministri määruses. Peale seda, kui määrus kehtetuks muutus, andis keskkonnaminister käskkirja, kus EKUKile samad nõuded seati. Ka eelnõu järgi sätestatakse riigikaitseülesande täitmise nõuded keskkonnaministri haldusaktiga, et mitte tekitada asjatut bürokraatiat ning et EKUKi teenuse reguleerimisel saaks jätkata senist praktikat. Punktidega 2 ja 3 määratakse kindlaks, kuidas tehakse riigikaitseülesande täitmise üle järelevalvet. Riigikaitseülesande täitmise üle ei saa teha riiklikku järelevalvet, mille pädevus on sätestatud AÕKSi §-s 217, sest KorSi tähenduses on riikliku järelevalve eesmärk avalikku korda ähvardavate ohtude ennetamine, väljaselgitamine, tõrjumine ja kõrvaldamine. Avaliku korra kaitse KorSi tähenduses ei hõlma riigikaitset RiKSi tähenduses. Riigikaitse on suunatud eelkõige välise rahu tagamisele ning jääb avaliku korra kaitsealast välja, sest avaliku korra kaitse tähendab ennekõike sisemise rahu kaitset. Riigikaitseülesande täitmise nõuete üle tehtav järelevalve on riigikaitseline järelevalve (vt eelnõu §-de 109–111 selgitusi). 103 Keskkonnaministri 28. detsembri 2015. a määrus nr 74 „Keskkonnaministeeriumi korraldatavate elutähtsate teenuste kirjeldus ja toimepidevuse nõuded”.  178(340) Et riigikaitseülesanne määratakse valdkondlikus seaduses ja mitte RiKSis, tuleb ka järelevalvepädevus sätestada seaduses, millega riigikaitseülesanne määratakse. Seetõttu määratakse AÕKSis, et EKUKi riigikaitseülesande täitmise üle teeb järelevalvet Keskkonnainspektsioon. Keskkonnainspektsioon teeb EKUKi üle ka riiklikku järelevalvet, mistõttu ei kaasne Keskkonnainspektsioonile täiesti uusi ülesandeid. Lisaks järelevalvepädevusele sätestatakse AÕKSis järelevalve läbiviimiseks volitused. Keskkonnainspektsioon võib riigikaitselise järelevalve tegemisel kohaldada RiKSi §-des 109 ja 110 sätestatud meetmeid ehk teha EKUKile ettekirjutuse riigikaitseülesande või riigikaitseülesande valmisoleku nõuete täitmiseks ning kohaldada vajaduse korral sunniraha ja vahetut sundi. Lisaks sellele võib Keskkonnainspektsioon kohaldada RiKSi § 74 lõikes 1 sätestatud uurimistoiminguid (vt § 74 selgitused). Nendeks on: 1) isiku peatamine küsitlemiseks ning tema toimetamine ütluste või seletuste võtmiseks ametiruumi, kui on alust arvata, et isikul on haldusmenetluse läbiviimiseks olulist teavet; 2) andmete pärimine ja saamine riigi, kohaliku omavalitsuse üksuse või muu avalik-õigusliku juriidilise isiku või avalikke ülesandeid täitva eraõigusliku isiku andmekogust; 3) isikusamasuse tuvastamine isikut tõendava dokumendi alusel või küsitlemise teel; 4) vallasasja vaatlemine meeleliselt või tehnilise vahendi abil, sealhulgas uste avamine ja muude takistuste kõrvaldamine; 5) olukorra jäädvustamine pilti või heli salvestava seadmega; 6) proovide ja näidiste võtmine, mõõtmiste või ekspertiisi teostamine; 7) vallasasja hoiule võtmine; 8) territooriumile, ehitisse või ruumi sisenemine, sealhulgas uste ja väravate avamine või muude takistuste kõrvaldamine; 9) territooriumi, ehitise või ruumi läbivaatamine, sealhulgas seal asuva vallasasja läbivaatamine ning uste ja väravate avamine või muude takistuste kõrvaldamine. Õhukvaliteedi taseme hindamine on nii elanikkonna kui riigiasutuste jaoks väga vajalik teenus, mille osutamine peab olema igal juhul tagatud. Uurimisvolitused võimaldavad Keskkonnainspektsioonil välja selgitada kas riigikaitseülesande valmisoleku nõudeid täidetakse või kas riigikaitseülesannet täidetakse ettenähtud ulatuses ja tingimustel. Kui riigikaitseülesannet ei täideta, võib olla raskendatud kaitseolukorra lahendamine ning sellekaudu ka ohus Eesti riigi iseseisvus ja sõltumatus ning muud ülalnimetatud hüved. Kui riigkaitseülesannete valmisoleku nõudeid ei täideta, ei ole tagatud ülesande täitmine kaitseolukorras. Punktiga 4 nähakse ette väärteokoosseis riigikaitseülesande täitmata jätmise eest. Nagu öeldud, on riigikaitseülesanne selline ülesanne, mida on vaja täita, et kriis lahendada. Seetõttu on oluline kindlustada, et seda riigikaitseülesande valmisoleku nõudeid ja määratud ülesannet kindlasti täidetaks, ning selleks nähakse ette ka võimalus isikut karistada, kui valmisoleku nõudeid või riigikaitseülesannet ei täideta, seda tehakse väiksemas mahus või tingimustele mittevastava täitmise eest. Säte on sõnastatud sarnaselt ühekordse riigikaitseülesande täitmata jätmise väärteokoosseisuga (vt eelnõu § 117 selgitus). Punktiga 5 määratakse riigikaitseülesande täitmata jätmise väärteo kohtuväliseks menetlejaksn Keskkonnainspektsioon. § 125. Autoveoseaduse muutmine Paragrahviga 125 muudetakse autoveo seadust tulenevalt ErSSi ja RKSKSi kehtetuks tunnistamisega.  179(340) Autoveoseaduse § 1 lõike 5 muudatus tuleneb RKSKSi kehtetuks tunnistamisest. Eelnõuga loobutakse riigikaitseliste sundkoormiste mõiste kasutamisest ning eelnõus ei nähta enam eraldi ette veokohustust. Veokohustus on eelnõu kohaselt hõlmatud ühekordse töökohustusega või riigikaitseülesandega. Autoveoseaduse § 36 lg 4 punktis 4 ei tehta enam viiteid seadustele, vaid konkreetsetele sündmustele või erikordadele. Muudatus on seotud ka erakorralise seisukorra seaduse kehtetuks tunnistamisega. § 126. Avaliku teabe seaduse muutmine Avaliku teabe seaduse paragrahvi 35 lõike 1 punkti 6 muudetakse seoses RKSKSi kehtetuks tunnistamisega ning riigikaitseliste sundkoormiste mõiste kasutamisest loobumisega. Teave tuleb tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks, kui see puudutab riigikaitseseaduse alusel kohaldatud asja sundkasutusse võtmise ja asja sundvõõrandamise kohustust. Muudatusega ei laiendata teabele juurdepääsupiiranguid. § 127. Eesti Panga seaduse muutmine Paragrahviga 127 muudetakse Eesti Panga seadust. Punktiga 1 määratakse Eesti Pangale riigikaitseülesanded, milleks on Euroopa Ühenduse rahapoliitika kujundamisele kaasaaitamine ning Euroopa Keskpanga nõukogu poolt määratletud rahapoliitika elluviimine, ametlike välisvaluutareservide hoidmine ja juhtimine, finantssüsteemi stabiilsusele kaasaaitamine, maksesüsteemide tõhusale toimimisele kaasaaitamine, sularaharingluse korraldamine, europangatähtede emiteerimisele kaasaaitamine ja euromüntide emiteerimine ning oma ülesannete täitmiseks vajaliku statistika kogumine ja avaldamine kaitseolukorra ajal. Nimetatud ülesandeid täidab Eesti Pank ka Eesti Panga seaduse (§ 2 lg 2) ning elutähtsate teenuste toimepidevust korraldava asutusena HOSi alusel.104 Loeteltud ülesannete järjepidev täitmine on vajalik kõigis kriisiolukordades. Näiteks Eesti Panga ülesanne välisvaluutareservide hoidmisel ning sularaharingluse korraldamisel on tagada Eesti elanikele ja ettevõtetele piisav välisvaluutareserv ja sularahavaru. Makseteenuste toimimisele kaasaaitamise eesmärgiks on tagada raha ülekanded. Finantssüsteemi stabiilsuse toetamise eesmärk on hoida ära finantskriise, kuid kriisiennetustöö juures jääb siiski alles finantskriisi tõenäosus, mis kindlasti kasvab julgeolekukriisi olukorras. Finantssüsteemi tõrked võivad tekkida väga ootamatult ning kanduda kiiresti edasi teistele turgudele ja turuosalistele. Finantssüsteemi stabiilsuse tagamise üheks meetmeks on pankadele likviidsuse tagamine, mille korraldamiseks on oluline nii siseriiklik kui rahvusvaheline koostöö. Seetõttu on oluline tagada hea ettevalmistus sellistes olukordades käitumiseks. Seadusega ei määrata täpsemalt, milliseid tegevusi peab Eesti Pank riigikaitseülesannete täitmiseks valmistumisel läbiviima. Eesti Pank on põhiseaduslik institutsioon, mistõttu antakse Eesti Panga presidendile volitus riigikaitseülesandeid ja nende täitmise nõudeid täpsustada oma määrusega. Punktiga 2 muudetakse Eesti Panga seaduse § 112 lõiget 6. Kehtiva Eesti Panga seaduse järgi tuleb juhul, kui Eesti Panga Nõukogu esimehe või Eesti Panga presidendi volitused on lõppenud ennetähtaegselt, julgeolekukontroll Eesti Panga Nõukogu esimehe või Eesti Panga presidendi kandidaadi suhtes teostada ühe kuu jooksul. Seda tähtaega võib teatud asjaolude ilmnemisel pikendada ühe kuu võrra, loa selleks annab VVJK. Sellist lahendust ei saa pidada õnnestunuks, seda kahel põhjusel. 104 HOS § 36 lg 3 järgi korraldab Eesti Pank makseteenuse ja sularaharingule toimepidevust.  180(340) Esiteks ei ole asjakohane lahendus, kus loa julgeolekukontrolli tähtaja pikendamiseks annab VVJK. VVJK koosneb ministritest, kes peaksid VVJKs arutama strateegilisi küsimusi ning mitte seda, kas konkreetse isiku suhtes teostatava julgeolekukontrolli tähtaega võib pikendada või mitte. Võib eeldada, et seadusandja on soovinud anda pikendamise otsuse poliitilisele tasandile. Samas ei ole selge, miks on see vajalik. Julgeolekukontrolli tähtaega võib Eesti Panga seaduse § 112 lõikes 6 toodud juhtudel pikendada siis, kui: 1) julgeolekukontrolli teostamiseks ei ole ühe kuu jooksul arvates dokumentide nõuetekohasest esitamisest olnud võimalik juurdepääsuloa taotlejaga vestlust läbi viia taotlejast olenevatel mõjuvatel põhjustel; 2) juurdepääsuloa andmise otsustamisel on vaja tugineda välisriigist pärinevale teabele; 3) julgeolekukontrolli käigus kogutud teabest tuleneb, et järgneva ühe kuu jooksul võivad tõenäoliselt ilmneda juurdepääsuloa andmisest keeldumise alused; 4) julgeolekukontrolli käigus kogutud teabest tuleneb, et järgneva ühe kuu jooksul võivad kontrollitava isiku suhtes juurdepääsuloa andmisest keeldumise alused ära langeda. Tegemist ei ole poliitiliselt tundlike küsimustega, mille kaudu oleks võimalik kuidagi Eesti Panga presidendi või nõukogu esimehe sisulisse määramisse sekkuda. Tegemist on selliste alustega, mille puhul on ka tavajuhul võimalik julgeolekukontrolli tähtaega pikendada ning selle otsuse võib teha julgeolekukontrolli teostav asutus ise (ehk üldreeglina Kaitsepolitseiamet või üksikutel juhtudel Välisluureamet). Teisisõnu, kui Eesti Panga presidendi või nõukogu esimehe volitused lõpevad tavalises korras (ja mitte ennetähtaegselt), võib uue kandidaadi suhtes julgeolekukontrolli tähtaja pikendamise otsustada samuti Kaitsepolitseiamet ise. Ei ole mõistetav, miks peaks siis, kui eelmise presidendi või nõukogu esimehe volitused on lõppenud ennetähtaegselt, selle otsuse tegema VVJK kui ministritest koosnev valitsuskomisjon. Selline lahendus ei ole ka kooskõlas VVJK üldise pädevusega. Seetõttu antakse eelnõuga see VVJK ülesanne üle julgeolekukontrolli teostava asutuse ehk Kaitsepolitseiameti juhile. Eelnõu järgi teavitab Kaitsepolitseiameti juht tähtaja pikendamisest Vabariigi Presidenti, asjaomaseid valitsuskomisjone ning Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni. Sellise teavitamise kohustuse kaudu tagatakse, et kõik Eesti Panga presidendi ja nõukogu esimehe ametisse nimetamisega või nende üle järelevalve teostamisega seotud isikud on teadlikud, et julgeolekukontroll võtab kauem aega. Teiseks ei ole praktikas võimalik põhjalikku julgeolekukontrolli läbi viia ühe kuu jooksul. Kuigi võib mõista, et praeguse tähtaja eesmärk on tagada, et põhiseadusliku institutsiooni juhi koht ei jääks pikaks ajaks täitmata, on siiski oluline meeles pidada, et uus president või nõukogu esimees nimetatakse ametisse kogu järgmiseks ametiajaks (nõukogu esimehe puhul viieks aastaks, presidendi puhul seitsmeks aastaks) ning selleks saab olla vaid isik, kellel on ametikohaks vajalikud isikuomadused ning kelle tegevus ei võiks kujutada ohtu Eesti julgeolekule. Seetõttu on oluline, et julgeolekukontroll viidaks läbi vähemalt tavapärase põhjalikkusega ning seda ei ole võimalik vaid ühe kuu jooksul teha. Seetõttu pikendatakse eelnõuga julgeolekukontrolli tähtaega ühelt kuult kolme kuuni. Tähtaega on võimalik pikendada siiski vaid ühe kuu võrra, nagu praegugi, et kindlustada, et Eesti Panga presidendi või nõukogu esimehe ametikoht ei jääks liiga pikaks ajaks täitmata julgeolekukontrolli venimise tõttu. § 128. Eesti Rahvusringhäälingu seaduse muutmine Eesti Rahvusringhäälingu seaduse § 5 täiendatakse sättega, mis määrab Eesti Rahvusringhäälingule (ERR) riigikaitseülesande. ERRi riigikaitseülesanne on tagada adekvaatse informatsiooni operatiivne edastamine elanikkonda või riiklust ohustavates olukordades kaitseolukorra ajal. ERRi riigikaitseülesande täitmine kaitseolukorras on vajalik kriisi- ning valitsuskommunikatsiooni tagamiseks Eestis ja välismaal. ERR tagab  181(340) riigikaitseülesande raames televisiooni, raadio ning interneti kaudu edastatava audio, video ning tekstilise materjali loomise ning edastamise kriisi kohta nii Eestis kui Eestist väljapoole. Riigikaitseülesannet täidetakse tavapärases teleülekande, raadioülekande ning veebiformaadi standardis, kui Vabariigi Valitsus ei ole riigi kaitsetegevuse kavaga sätestanud teistsuguseid toimepidevuse nõudeid. § 129. Ehitusseadustiku muutmine Paragrahviga 129 muudetakse ehitusseadustikku. Punktiga 1 sätestatakse riigi- ja kohalikke teid korras hoidvate ettevõtjate riigikaitseülesanded. Riigikaitseülesanne sätestatakse vaid nendele teehooldusettevõtetele, kes on elutähtsa teenuse osutajad HOSi tähenduses (edaspidi ETO). Nendeks on kõik riigiteid hooldavad ettevõtted ning need KOVi teid hooldavad ettevõtted, kes tegutsevad tiheasustusalal vähemalt 10 000 elanikuga KOVis. Nende riigikaitseülesandeks on osutada elutähtsat teenust ka kaitseolukorra ajal. Seni ei ole neile ega ka muudele ETOdele (välja arvatud vältimatu arstiabi puhul) riigikaitseülesandeid seatud. Eelnõuga soovitakse seda teha, et oleks selge, et ka kaitseolukorra ajal peavad ETOd elutähtsaid teenuseid osutama. See aitab kindlustada, et ühiskonnale kõige olulisemad teenused on olemas ka kriisiolukorras. ETO peab riigikaitseülesannet täitma ehk elutähtsat teenust osutama vastavalt HOSis sätes- tatud nõuetele. Esimeses lauses esitatud viide, et teenust peab osutama HOSi alusel määratud nõuete kohaselt, ei tähenda uut volitusnormi täiendavate nõuete kehtestamiseks. See tähendab, et neidsamu nõudeid, millest ETO on pidanud lähtuma tavaolukorras või hädaolukorras, kohaldatakse ka siis, kui ETO osutab teenust kaitseolukorra ajal. Seejuures on oluline tähele panna, et HOSi § 37 lõike 2 alusel kehtestatavas määruses tuleb tegelikult juba praegu arvestada rohkemate kriisiolukordadega kui vaid hädaolukorraga. Määruses peab HOSi järgi kehtestama nõuded teenuse tasemele ning valmisolekule osutada teenust hädaolukorras või muus sarnases olukorras (HOS § 37 lg 3 p 2). Sealhulgas tuleb määrata, millised protsessid, ehitised, seadmed ja muud vahendid ning milline personal peab olemas olema, et tagada teenuse osutamine hädaolukorra või muu sellesarnase olukorra ajal (HOSi § 37 lg 4 p 1). See tähendab, et seadusandja on suunanud elutähtsa teenuse korraldajaid mõtlema määruse kehtestamisel laiemalt ning hõlmama ka muid ohte kui need, mis võivad põhjustada hädaolukorra. Nendest nõuetest peab ETO ka riigikaitseülesande täitmisel lähtuma. Eelöeldust hoolimata täpsustatakse teises lauses, et HOSi alusel kehtestatud määruses täpsustatakse riigikaitseülesannet ja selle täitmise nõudeid. See tähendab, et HOSi alusel võib kehtestada erisusi kaitseolukorra ajaks võrreldes tava- või hädaolukorraga. Selline võimalus on oluline, sest on võimalik, et kõiki elutähtsaid teenuseid ei pea kaitseolukorra ajal täitma samas mahus või sama kvaliteediga nagu muidu. Näiteks teehoolduse puhul ei pruugi olla võimalik tagada, et teed hoitakse vabad tavapärase kvaliteediga, sest ettevõtetel võib nappida personali ja vahendeid, et teenust samal tasemel edasi osutada (kuigi ideaalis on ettevõtja siiski oma ressursi nii planeerinud, et ka kriisi ajal on võimalik teenuse taset hoida). Võib ette kujutada, et selleks, et tagada võimalikult paljude teede võimalikult hea korrashoid, võib olla vaja teha mööndusi teehoolduse kvaliteedis. Elutähtsa teenuse toimepidevust korraldavad asutused (edaspidi ETKA) peavad iga teenuse puhul hindama, kas selliseid erisusi on vaja seada ning millised need peaksid olema. Eelnõus määratakse riigikaitseülesanded kõikidele ETOdele. Selleks on eelnõu §-des 130 (elektrituruseaduse muutmine), 131 (elektroonilise side seaduse muutmine), 136 (isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmine), 141 (kaugkütteseaduse muutmine), 145 (krediidiasutuste seaduse muutmine), 148 (maagaasiseaduse muutmine), 170 (vedelkütuse  182(340) seaduse muutmine) ja 174 (ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse muutmine) kavandatud vajalikud muudatused. Kõikide ETOde riigikaitseülesandeks on osutada elutähtsat teenust kaitseolukorra ajal ning teha seda vastavalt HOSi alusel kehtestatud nõuetele, kas siis koos riigikaitseülesande täitmiseks ette nähtud erisustega või mitte. Punktis 2 sätestatakse, et järelevalvet riigikaitseülesande valmisoleku nõuete ja täitmise üle tehakse HOSis sätestatud alustel ja korras. HOSi on kavas eelnõuga muuta ja seal vajalik riigikaitselise järelevalve pädevus sätestada (vt § 134 punktid 32 ja 35). Üldreeglina sätestatakse järelevalve selles seaduses, kus sätestatakse nõuded, mille üle järelevalvet tehakse. Kuigi ETOde riigikaitseülesanded määratakse valdkondlikes seadustes (nt EhSis), kehtestatakse riigikaitseülesande täitmise täpsemad nõuded HOSi alusel määruses. Seda kõikide ETOde puhul. Seetõttu on HOSis kõikidele ETOdele kehtestatud ühesugused riigikaitseülesande täitmise järelevalve reeglid. Selline lahendus tagab õigusselguse, sest kõik elutähtsa teenuse osutamise nõuded (nii hädaolukorras kui ka kaitseolukorras) ja nende üle järelevalve tegemine on sätestatud ühes õigusaktis – HOSis ja selle alusel. § 130. Elektrituruseaduse muutmine Paragrahviga 130 muudetakse elektrituruseadust. Punktiga 1 seatakse riigikaitseülesanded elektri-ettevõtetele, kes on ETOd. Nendeks on: 1) tootja, kelle elektrijaama netovõimsus on suurem kui 200 MW; 2) liinivaldaja, kelle riigipiiri ületava elektriliini ülekandevõimsus on suurem kui 100 MW; 3) põhivõrguettevõtja; 4) võrguettevõtja, kelle jaotusvõrguga on ühendatud üle 10 000 tarbija. Säte on sõnastatud samamoodi nagu ehitusseadustiku muutmise puhul (vt eelnõu § 129 selgitus). ETO ülesandeks on osutada elutähtsat teenust ka kaitseolukorra ajal. Seda peab ta tegema vastavalt HOSi alusel kehtestatud nõuetele, mida ETKA võib täpsustada. Punktiga 2 sätestatakse, et järelevalvet riigikaitseülesande valmisoleku nõuete ja täitmise üle tehakse HOSis sätestatud alustel ja korras. Selline lahendus nähakse ette kõikide ETOde puhul. Säte on sõnastatud samamoodi nagu ehitusseadustiku muutmise puhul (vt eelnõu § 129 selgitus). § 131. Elektroonilise side seaduse muutmine Paragrahvi 131 punktiga 1 muudetakse elektroonilise side seadust ning seatakse riigikaitseülesanne sideettevõtjatele, kelle teenust tarbib vähemalt 10 000 lõppkasutajat. Säte on sõnastatud samamoodi nagu ehitusseadustiku muutmise puhul (vt eelnõu § 129 selgitus). ETO ülesandeks on osutada elutähtsat teenust ka kaitseolukorra ajal. Seda peab ta tegema vastavalt HOSi alusel kehtestatud nõuetele, mida ETKA võib täpsustada. Punktiga 2 täiendatakse ESS § 98 lõikega 10, milles sätestatakse Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti õigus ettekirjutusega nõuda, et sideettevõtja piiraks sideteenuse osutamist lõppkasutajale või juurdepääsu sidevõrgule, kui see kahjustab avalikku korda ähvardava kõrgendatud ohu väljaselgitamist või tõrjumist. Erinevalt kehtivast ESS § 98 lõikest 9, mille järgi on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil õigus sideettevõtjalt nõuda, et ta piiraks kliendi juurdepääsu sideteenusele või kõne valimise võimalust numbrile, kui see on põhjendatud pettuse või väärkasutuse tõttu, antakse praeguse muudatusega ESS §i 98 lisatava lõikega 10 Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametiole õigus nõuda sideteenuse osutamise  183(340) piiramist ka selleks, et välja selgitada või tõrjuda kõrgendatud ohtu, sh ohtu isiku elule, kehalisele puutumatusele ja füüsilisele vabadusele (vt KorS § 5 lõige 4). Kõnealust ettekirjutust ei saaks sideettevõtja suhtes teha KorS § 28 alusel, sest sideettevõtja puhul ei pruugi olla tegemist avaliku korra eest vastutatava isikuga KorS § 15 tähenduses. Kui nt sidevõrgu või sideteenuste kaudu edastatakse teavet, mis kahjustab avalikku korda ähvardava kõrgendatud ohu väljaselgitamist või tõrjumist, on avaliku korra eest vastutav isik eelkõige teenuse lõppkasutaja. ESSi lisatava § 98 lõikes 10 sätestatu on seega KorS §-s 28 nimetatud ettekirjutuse tegemise kui üldmeetme eriregulatsioon, mille alusel Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet võib teha ettekirjutuse muu kui avaliku korra eest vastutava isiku suhtes. Kui sideettevõtja ei peaks suutma või saama õigel ajal sideteenuse osutamist lõppkasutajale piirata ning see kahjustab jätkuvalt avalikku korda ähvardava kõrgendatud ohu tõrjumist, võib Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet kui pädev korrakaitseorgan KorS § 29 lg 1 järgi ise piirata sideteenuse osutamist lõppkasutajatele või juurdepääsu sidevõrgule. Kuna tegemist on kaalutlusõiguse alusel tehtava otsusega, on enne asjassepuutuva ettekirjutuse tegemist tarvis veenduda, et muu hulgas võetakse arvesse kõiki otsuse tegemise seisukohast olulisi asjaolusid ja meetme rakendamine on vältimatult vajalik, et välja selgitada või tõrjuda avalikku korda ähvardavat kõrgendatud ohtu. Punktiga 3 sätestatakse, et järelevalvet riigikaitseülesande valmisoleku nõuete ja täitmise üle tehakse HOSis sätestatud alustel ja korras. Selline lahendus nähakse ette kõikide ETOde puhul. Säte on sõnastatud samamoodi nagu ehitusseadustiku muutmise puhul (vt eelnõu § 129 selgitus). § 132. Erakorralise seisukorra seaduse kehtetuks tunnistamine Paragrahviga 132 tunnistatakse kehtetuks erakorralise seisukorra seadus. Eesti õigussüsteemis on mitmeid seadusi, mis kõik reguleerivad riigikaitsega seonduvat, ent mis ei ole seni piisavalt selgelt omavahel seostatud. Riigikaitseõiguse õigusliku regulatsiooni killustamise vältimiseks ja süsteemsuse tagamiseks koondatakse riigi sõjalise kaitse ja muud riigi julgeolekut puudutavad regulatsioonid võimalikult vähestesse loogiliselt süstematiseeritud õigusaktidesse, et vältida õigusliku regulatsiooni dubleerimist ning üksteisele vastukäivaid õigusnorme. Erakorralise seisukorra seadus tunnistatakse kehtetuks ning erakorralise seisukorra regulatsioon viiakse riigikaitseseadusesse, mis kujundatakse eelnõuga riigikaitseõiguse üldseaduseks. § 133. Halduskoostöö seaduse muutmine Paragrahviga § 133 täiendatakse halduskoostöö seadust (HKTS): parandatakse ning muudetakse veelgi paindlikumaks haldusorganite vaheline kaasamine haldusülesande täitmisse. Luuakse võimalus, millega üks haldusorgan kaasab teise haldusorgani oma haldusülesande täitmisse (nn kaasamine). Kaasamist tuntakse Saksa õiguses terminina „organilaen“ (sks organleihe) ja see iseloomustab eelkõige haldusekandjate vahelise pädevusjaotuse paindlikkuse tagamise meetmeid105. Eesti õiguses ei ole terminit „organilaen“ omaks võetud. Näiteks KorS § 161 ja § 162, HOS § 34 ja § 35, ErSS § 15 ja § 151 ja teistes seadustes on samas või sarnases tähenduses kasutatud terminit „kaasamine“. 105 Näiteks reguleeritakse finantshaldusseaduse §-s 5b, et liit võib halduslepinguga volitada oma ülesannete täitmist liidumaadele või liidumaa avalik-õiguslikule isikule (Finanzverwaltungsgesetz’i (FVG) §-s 5b sätestatakse: „Durch Verwaltungsvereinbarung mit dem jeweiligen Land kann der Bund die Leitung und Erledigung seiner Bauaufgaben im Wege der Organleihe Landesbehörden sowie Landesbetrieben, Sondervermögen des Landes und landesunmittelbaren juristischen Personen des öffentlichen Rechts übertragen. Die Verwaltungsvereinbarung muss vorsehen, dass die Landesbehörden die Anordnungen des fachlich zuständigen Bundesministeriums zu befolgen haben.“)  184(340) Kaasamise ja ametiabi peamine erinevus seisneb selles, et ametiabi andmisel täidab ametiabi andja tema enda pädevuses olevaid ülesandeid, samas kui kaasamisel täidab kaasatav haldusorgan kaasava haldusorgani pädevuses olevaid ülesandeid. Seega ametiabi korral haldusorganite pädevusjaotus ei muutu, aga kaasamise korral tekib kaasataval haldusorganil kaasava haldusorgani pädevus ning sellega seotud avaliku võimu volitused. Kui ametiabi andev haldusorgan on ametiabi taotlejast täiesti sõltumatu, siis kaasamise korral allutatakse kaasatav haldusorgan, tema üksus, ametnik või ressurss kaasava haldusorgani juhtimisele. Samuti ei vastuta ametiabi taotleja ametiabi andja tekitatud kahju eest, samas kui kaasamisel vastutab kaasav haldusorgan kaasatava haldusorgani või tema teenistuja tekitatud kahju eest nii, nagu oma teenistuja tekitatud kahju eest. Erinevalt ametiabist on kaasamine mõeldud eelkõige kahe haldusorgani vahelise koostöö püsivaks korraldamiseks. Sellest tulenevalt tuleb kaasamise korral vajaduse korral muuta haldusülesande rahastamist, määrata kindlaks alluvus ja korraldada järelevalve jms. Kaasamine võib olla ka lühiajaline, kuid hõlmab siiski püsivat ülesannete täitmist, alluvust ja koostööd konkreetse olukorra lahendamisel. Seega ka lühiajalise kaasamise korral hõlmab see mitmete erinevate toimingute sooritamist, mis on kõik hõlmatud kaasamise eesmärgist ning tulenevad kaasamise juhtumi asjaoludest. Kaasamise puhul on oluline erinevus võrreldes ametiabiga selles, et kaasamise puhul on kaasav haldusorgan kogu ulatuses täidetava ülesande „peremees“, s.t et ülesande täitmise vastutus ja kontrollimise pädevus lasub kogu koostöö kestel kaasaval haldusorganil. Kaasamine erineb oluliselt haldusorganite koostööst haldusülesannete täitmisel. Koostöö korral täidab iga haldusorgan oma pädevuses olevaid haldusülesandeid neile antud avaliku võimu volituste piires, pidades silmas üksnes oma tegevuse eesmärke. Näiteks liiklusõnnetuse korral reguleerib politsei liiklust ja tuvastab võimaliku süüteo asjaolusid, kiirabi osutab tervishoiuteenust ning pääste teeb kannatanute sõidukist väljaaitamisel ning reostuse kõrvaldamisel päästetöid – kõigi eelnimetatud haldusorganite eesmärgid võivad olla pisut erinevad ning koostöös üksnes kooskõlastatakse oma tegevusi niivõrd, et võimalikult vähe häirida teise haldusorgani ülesannete täitmist või toetada eesmärkide ühisosa. Koostöö tegemine on vormivaba, kuna selle raames ei muutu haldusorganite pädevus ega tee haldusorganid midagi sellist, mida nad seaduse järgi niikuinii selles olukorras tegema ei peaks, siis ei ole koostöö tegemiseks konkreetset õiguslikku alust ehk volitusnormi vaja. Mõnes seaduses on haldusorganite koostööd või selle üksikut aspekti siiski reguleeritud. Sellise regulatsiooni heaks näiteks on ka teavitamise põhimõte (vt nt KorS § 6 lg 6 –järelevalveesildis). Kuna kaasamine tähendab alati erandi tegemist seadusega või seaduse alusel määratud pädevusjaotusest haldusorganite vahel, siis eeldab kaasamine selgesõnalist volitusnormi. Seadusandja peab andma üheselt mõistetava volituse määruse, haldusakti või halduslepinguga teise haldusorgani kaasamiseks. HKTS § 1 lõikes 1 reguleeritakse seaduse reguleerimisala. Eelnõu § 133 punktiga 1 täiendatakse seaduse reguleerimisala haldusorganite vahelise kaasamise ja haldusülesannete ajutise üleandmise aluste ja korraga, mis lisatakse seadusesse eelnõu sama paragrahvi punktiga 2. Seaduse reguleerimisala on vaja täiendada sellepärast, et seadusesse lisatakse kaks uut seni reguleerimata õiguse instituuti, mitte ei muudeta pelgalt olemasolevaid instituute. Selle tulemusel muutub ka seaduse reguleerimisala avaramaks. Eelnõu § 133 punktiga 2 täiendatakse HKTSi uue, haldusorganite vahelise kaasamise ja haldusülesannete ajutise üleandmise peatükiga (§-d 201–202). HKTS § 201 lg 1 sätestab haldusorganite vahelise kaasamise üldpõhimõtted. Kaasamine on haldusorganite vaheline  185(340) õigussuhe, kus kaasatav haldusorgan inkorporeeritakse kaasava haldusorgani organisatsiooni ja juhtimisalluvusse konkreetse eesmärgi saavutamiseks. Selline eesmärk võib olla püsivat laadi (nt riikliku ülesande täitmine valdkonnas, mis on tihedalt seotud kohaliku elu küsimustega, nt sotsiaalteenused, või kohaliku ülesande täitmine valdkonnas, mis on tihedalt seotud riikliku ülesandega, nt varem kehtinud müügimaksu kogumine), aga see võib olla ka ajaliselt piiratud või lühiajaline eesmärk (nt kaitseolukorra lahendamine, ulatuslike pääste- ja otsingutööde tegemine, ulatusliku evakuatsiooni läbiviimine vms). Kaasav haldusorgan otsustab kaasatava haldusorgani kaasamise enda pädevuses oleva haldusülesande lahendamisse. Kaasataval haldusorganil endal ei pea selles valdkonnas olema mingit pädevust ega avaliku võimu volitusi. Pigem on tegemist kaasatava haldusorgani kui täiendava ressursi kasutamisega. Kui haldusülesande lahendamine, milleks teine haldusorgan kaasatakse, eeldab spetsiifilisi teadmisi ja oskusi, siis peab kaasatava haldusorgani teenistujatel olema ka vastav kvalifikatsioon või läbitud väljaõpe. Kuna kaasatava haldusorgani teenistujad inkorporeeritakse kaasamise ajal kaasatava haldusorgani organisatsiooni, siis tuleb kaasamisel arvestada kaasava haldusorgani teenistujatele esitatavaid kvalifikatsiooni ja muid nõudmisi niivõrd, kui see on kaasamise käigus täidetavate ülesannete seisukohalt asjakohane (vt täpsemalt allpool). Kuigi kaasamisel täidab kaasatav haldusorgan eelkõige kaasava haldusorgani osana viimase haldusülesannet, ei ole välistatud, et samal ajal täidetakse ka oma seadusest tulenevaid ülesandeid (nt kohaliku omavalitsuse üksuse sotsiaalametnik otsustab nii riikliku sotsiaaltoetuse maksmise kui ka täiendavate kohalike sotsiaaltoetuste maksmise) – sellisel juhul tuleb alluvuse, pädevuse, avaliku võimu volituste, rahastamise ja järelevalve küsimused otsustada konkreetsest täidetavast haldusülesandest lähtuvalt. HKTS § 201 lg 2. Kaasamine toimub avaliku võimu sisese õigussuhtena. Seetõttu allub kaasamine reeglitele, mis iseloomustavad haldusekandja siseseid ja haldusekandjate vahelisi suhteid. Eelkõige ei ole võimalik selles olukorras rääkida kellegi põhiõiguste ega -vabaduste piiramisest, sest õigussuhte subjektid ei ole põhiõiguste kandjad. Üheks haldusesiseste suhete põhimõtteks on ka alluvuskorra põhimõte. Alluvuskorras on kõrgemal haldusorganil ulatuslik sekkumise volitus alluva haldusorgani tegevusse, kui seadusega ei ole seda piiratud. Eelkõige väljendub see sekkumine teenistuslikus järelevalves (VVS § 49 lg 1 p 4 ja §-d 93–100) ja korralduste andmise pädevuses (VVS § 49 lg 1 p 3). Eelnõus on täiendatud seda volitusega kaasata alluv asutus oma haldusülesannete täitmisesse. Eelnõus antakse igale haldusorganile (kõrgem asutus) üldine volitus otsustada alluva asutuse kaasamine oma haldusülesannete täitmisesse. Kaasamine võib seisneda nii otsustamiseks teabe kogumises, analüüsimises kui ka otsuse kavandi ettevalmistamises, aga ka haldusorgani nimel menetluse terviklikus läbiviimises. Haldusorgan võib alati kaasata alluva asutuse, v.a kui seadusest ei tulene, et haldusorgan peab ise täitma haldusülesande või on kaasamine selgesõnaliselt keelatud. Ka viimasel juhul ei ole reeglina välistatud alluva haldusorgani kaasamine normivabadesse ettevalmistavatesse tegevustesse. Alluvus võib olla nii organisatsiooniline, funktsionaalne kui ka operatiivne – oluline on see, et õigusaktidest tuleneb kahe haldusorgani omavaheline subordinatsioonisuhe. Kõige tavalisem on organisatsiooniline alluvus ehk teenistuslik alluvus, nt alluvad ametid ja inspektsioonid ministeeriumile, valla- või linnavalitsuse ametiasutused ja hallatavad asutused alluvad valla- või linnavalitsusele jne). Funktsionaalse alluvusega on tegemist siis, kui konkreetse ülesande täitmisel on üks haldusorgan pädev andma teistele haldusorganitele õiguslikult siduvaid juhiseid ja teostama järelevalvet (nt kui valla- või linnavolikogu teeb valla- või linnavalitsusele ülesandeks õigusakti eelnõu väljatöötamise, siis võib ta kaasata valla- või linnavalitsuse selle  186(340) õigusakti menetlusega seotud tegevustesse, nt avaliku väljapaneku korraldamisse). Operatiivne alluvus väljendub eelkõige konkreetse juhtumi või olukorra lahendamisel (nt päästetööde juhi pädevus anda õiguslikult siduvaid korraldusi kõigile päästetööl osalevatele haldusorganitele, kaitseolukorra juhi pädevus anda kaitseolukorra lahendamisega seotud korraldusi kõigile haldusorganitele jne). Kuna alluvus on iseenesest seadusega või seaduse alusel kindlaks määratud, siis alluvuskorras kaasamisel puudub vajadus täpsema volitusnormi järele. HKTS § 201 lg 3. Kui haldusorganite vahel puudub alluvuskord, siis võib kaasamise otsustada seaduse või halduslepingu alusel. Seaduse alusel kaasamine toimub vahetult seadusega, milles määratakse ühe haldusorgani pädevuses oleva ülesande vahetuks täitjaks teine haldusorgan. Sellisel juhul tekib kaasamise õigussuhe vahetult seaduse alusel ning haldusakti ei pea andma ega halduslepingut sõlmima. Seaduse alusel kaasamine võib seisneda ka selles, et seadusega antakse kaasavale haldusorganile volitus haldusaktiga ühepoolselt otsustada teise haldusorgani kaasamine haldusülesande täitmisesse ning kaasataval haldusorganil on kohustus kaasamise korral osaleda teise haldusorgani ülesande täitmises. Sellisel juhul peab kaasatav haldusorgan pelgalt seaduse alusel tagama, et tema teenistujatel on kaasamisel täitetavate ülesannete jaoks vajalik kvalifikatsioon või läbitud väljaõpe, ning kaasaval haldusorganil on pädevus teostada järelevalvet selle üle, et kaasatav haldusorgan on võimeline kaasamise korral haldusülesannet täitma. Seaduse alusel kaasamine on ette nähtud eelnõu § 144 punktis 9 (KorS §-d 822–825) Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamiseks. Seadusandja võib anda volitusnormi ka pelgalt halduslepingu sõlmimiseks (sõnaselge volitus halduslepingu sõlmimiseks). Igal juhul peab seadusest avalduma seadusandja tahe lubada haldusülesande täitmist kaasamise teel. Halduslepingu põhisisuks on haldusülesanne, mille täitmises kaasatav haldusorgan osaleb, ning kaasamise üksikasjad (nõuded teenistujatele, nõuded varustusele, kaasamise täpsem korraldus, korralduste andmise ja juhtimise korraldus, järelevalve teostamise korraldus, rahastamise korraldus jms). Lisaks sellele võib halduslepingus paindlikult reguleerida muid kaasamise seisukohalt olulisi üksikasju (nt kaasatava haldusorgani teenistujate osalemine kaasava haldusorgani teenistujate väljaõppes, varustuse ühine soetamine, ühine ohutusjuhendite koostamine jms). HKTS § 201 lg 4. Haldusülesande täitmisse kaasamisel muutub kaasatava haldusorgani pädevus ja avaliku võimu volitused ning ta on pädev selles osas, milleks ta kaasati haldusülesande täitmisesse, teostama kaasatava haldusorgani pädevust ja avaliku võimu volitusi. Pädevusi ja volitusi, mis kaasamisel tekivad, võib eriseadustega alati täiendavalt kitsendada (nt riikliku järelevalve meetmete, vahetu sunni kohaldamine jne). Funktsionaalses mõttes muutub kaasatav haldusorgan kaasava haldusorgani osaks. See tähendab, et seadusega ega kaasamise aluseks oleva haldusakti või halduslepinguga ei määrata kindlaks kaasatava haldusorgani pädevusi. Seadusega või selle alusel on määratud kindlaks üksnes kaasava haldusorgani pädevus ja avaliku võimu volitused. Kaasamise selline regulatsioon võimaldab oluliselt vähendada regulatsiooni mahtu ning muuta regulatsiooni lihtsamaks ja selgemaks. Puudub vajadus korrata pädevusnorme või norme, mis reguleerivad avaliku võimu teostamise volitusi, menetluskorda või vorminõudeid kaasatava haldusorgani jaoks, vaid need on kõik määratud üks kord kaasava haldusorgani suhtes. Ka isikute jaoks on selgem ja lihtsam, kui kaasataval haldusorganil on kaasava haldusorgani pädevus ja volitused, sest isiku jaoks tegutsevad nad nagu üks haldusorgan (nt kui politsei kaasab vanglateenistuse massirahutuste ohjamisse, siis isiku jaoks teostab avalikku võimu politsei, sõltumata sellest, kas konkreetsel teenistujal on teenistussuhe PPA või vanglaga). HKTS § 201 lg 5. Eelarve selguse huvides arvestatakse haldusülesande täitmise kulud selle haldusorgani eelarves, kelle pädevuses on konkreetse haldusülesande täitmine. Reeglina on  187(340) haldusorgan ise pädev otsustama, kas ta suurendab oma vahetuid ressursse (nt võtab teenistusse rohkem teenistujaid, kaasab vabatahtlikke, volitab haldusülesande täitmise eraõiguslikule isikule või kaasab vajadusel teise haldusorgani) ning eelarve kavandamisel on oluline just haldusülesande täimise kulud. Selle tõttu kavandab kaasav haldusorgan kõik haldusülesande täitmisega seotud kulud ning rahastab ka kaasamisel kaasatava haldusorgani kulud. See tagab, et – sõltumata konkreetse haldusülesande täitmise korraldusest – on haldusülesande täitmise kulud eelarvestatud ja kantud lähtuvalt haldusülesande sisust (sh haldusülesande kuuluvusest riiklike ülesannete või kohaliku elu küsimuste hulka). Kulude katmine kaasava haldusorgani eelarvest välistab ka võimalikud majanduslikud moonutused, mis vastupidisel juhtumil võiksid tekkida (nt kui kohaliku maksu kogumise kulud jääksid kaasamise korral riikliku maksuhalduri kanda, siis võiks see mõjutada kohaliku omavalitsuse üksust kehtestama ka selliseid kohalikke makse, mille laekumisest saadav tulu on selle maksu arvestamise ja kogumise kuludest väiksem). Kaasamine võib olla siiski majanduslikult otstarbekas, kuna osa kulusid võivad olla mastaabiefekti tõttu väiksemad või ülekantavad (nt puudub vajadus eraldi riist- ja tarkvara ostmiseks vms). HKTS § 201 lg 6. Kaasamise üheks oluliseks tunnuseks on kaasatava haldusorgani allumine kaasavale haldusorganile. Tegemist on eelkõige funktsionaalse ja operatiivse alluvusega ning see ei puuduta teenistuja teenistussuhtest tulenevaid õigusi ja kohustusi. Alluvussuhe on oluline seetõttu, et haldusülesande täitmine oleks ühetaoline ja kõiki isikuid koheldaks ühte moodi (nt kõigile arvestatakse sotsiaaltoetus ühtedel tingimustel, sama metoodika alusel ning vaidlused lahendatakse ühetaoliselt). Operatiivse alluvuse korral on esmatähtis juhtumi terviklik ja kiire lahendamine (nt otsingutööde korraldamine, kaitseolukorra lahendamine vms). Erinevalt kaasamisest on ametiabi osutamisel ametiabi andev haldusorgan ametiabi taotlejast sõltumatu ega allu viimase korraldustele ega järelevalvele. Sellel põhjusel saab ametiabi andev haldusorgan ise määrata haldusakti andmise või toimingu sooritamise tähtaja, prioriteedid ja muud üksikasjad. Samuti võib iga ametiabi andva haldusorgani praktika erineda teise haldusorgani ja tema üle teenistuslikku järelevalvet teostava haldusorgani praktikast. Kaasatava haldusorgani allumine kaasavale haldusorganile ei puuduta teenistuja teenistussuhtest tulenevaid õigusi ja kohustusi. Kui kaasamise korral on vajalik teenistuja puhkuse katkestamine, teenistusülesannete ümberkorraldamine või asendaja määramine, siis need on kõik kaasatava haldusorgani kui ametiasutuse ja tööandja kohustused. Samuti kui kaasatud teenistuja haigestub, sureb või on muul põhjusel teenistusest kõrvaldatud (nt avaliku võimu volituste peatumine, riigikaitseülesande täitmine jt), siis peab kaasatav haldusorgan määrama teenistujale asendaja, kes osaleb kaasatava ülesande täitmisel. HKTS § 201 lg 7. Teise haldusorgani kaasamisel jääb haldusvälise isiku ees haldusülesande täitmise ja selle täitmise käigus tekitatud kahju eest õiguslikult vastutavaks see haldusorgan, kelle pädevuses haldusülesande täitmine on (kaasav haldusorgan). See põhimõte väljendab RVastS § 12 lõikes 2 sätestatud ülevõetud vastutuse põhimõtet. Selle põhimõtte kohaselt loetakse avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahjuks igasugune selle avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsilise isiku poolt vahetult põhjustatud kahju, sõltumata sellest, kas ülesandeid täideti teenistussuhte, lepingu, üksikkorralduse või muul alusel. Selliseks aluseks on ka kaasamisest tulenev õigussuhte kaasatava haldusorgani ja tema teenistuja ja kaasava haldusorgani vahel. Haldusülesande lahendamist korraldab ja järelevalvet teostab kaasav haldusorgan ning seetõttu lasub kaasava haldusorganil ka vastutus kaasatava haldusorgani ja tema teenistuja tekitatud kahju eest. Kaasav haldusorgan kannab vastutust üksnes haldusvälises suhtes ning kaasava ja kaasatava haldusorgani omavahelises suhtes vastutab kahju eest see haldusorgan või teenistuja, kes vahetult kahju põhjustas.  188(340) Üldjoontes eristatakse tsiviil- ja riigivastutust, vastutust avaliku korra tagamise eest ja karistusõiguslikku vastutust. Vastavalt KarS § 14 ei saa haldusekandjat (riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik) võtta kriminaal- või väärteomenetluses vastutusele. Küll on haldusekandja võrdselt eraõigusliku juriidilise isiku ja füüsilise isikuga enda tegevusest ja vallatavast asjast lähtuvalt avaliku korra eest vastutav isik, st peab järgima õigusaktist tulenevaid nõudeid ja tagama ohutuse (KorS § 15). Avaliku korra eest vastutava isikuna peab kaasav haldusorgan tagama, et ka kaasatav haldusorgan ja tema teenistuja järgiksid kehtivat õigust ja käituksid ohutult. Lisaks vastutab eelnõu ja RVastS § 12 lg 2 järgi kaasav haldusorgan ka haldusülesande täitmisel tekitatud kahju eest. Kaasav haldusorgan peab tagama, et haldusülesande täitmisel antavad haldusaktid ja sooritatavad toimingud on õiguspärased – vaided esitatakse ja lahendatakse nii, nagu oleks haldusaktid andnud või toimingud sooritanud kaasav haldusorgan ise. HKTS § 201 lg 8. Seaduse alusel kaasamine võib toimuda eo ipso seaduses sätestatud asjaolude ilmnemisel või olla seadusandja poolt pädevus- ja menetlusnormidega ette nähtud. Seaduse alusel kaasamisega on tegemist ka siis, kui seadusandja on andnud kaasavale haldusorganile pädevuse ühepoolselt haldusaktiga otsustada teise haldusorgani kaasamise. Seaduses sätestatud juhtudel on kaasamine kohustuslik ning kaasav haldusorgan peab kaasatava haldusorgani kaasama (nt kui seadusega on nähtud ette, et riiklikku sotsiaalteenust osutatakse kohaliku omavalitsuse üksuse haldusorgani kaudu, siis ei saa riik ise osutada sama teenust oma haldusorgani kaudu). Kui kaasamine on nähtud ette seadusega, siis on kaasaval ja kaasataval haldusorganil volitus sõlmida haldusleping selliste küsimuste kindlaksmääramiseks, mis ei tulene seadusest. Siiski tuleb arvestada, et kaasamise otsustamisel saab kaasav haldusorgan määrata suures osas kindlaks, millises ulatuses, milliste ülesannete täitmiseks, millise varustusega jne ta teise haldusorgani kaasab. Halduslepinguga ei saa seda piirata ega siduvalt kokku leppida, kuna haldusülesande täitmise või konkreetse lahendatava juhtumi asjaolud võivad tingida teistsuguse vajaduse. Pigem lepitakse halduslepinguga kokku valmisoleku tagamise tingimused, sh kui paljudele teenistujatele millise väljaõppe peab kaasatav haldusorgan tagama, millise varustuse peab hankima jms. Kui seadusega on osutatava teenuse puhul ulatuslik kaalutlusõigus, siis saavad haldusorganid leppida kokku teenuse osutamise tingimustes. HKTS § 201 lg 9. Halduslepinguga teise haldusorgani kaasamine on kaasava ja kaasatava haldusorgani kaalutlusotsus. Erinevalt seaduse alusel teise haldusorgani kaasamisest on halduslepingu alusel kaasamisel ka kaasataval haldusorganil pädevus otsustada, kas ta soovib osaleda haldusülesande täitmisel või mitte ning viimasel juhul keelduda halduslepingu sõlmimisest. Eelkõige toimub halduslepinguga teise haldusorgani kaasamine omavalitsuslike haldusülesannete täitmisesse. Omavalitsuslikud on haldusülesanded, mille täitmise ja tingimused määrab haldusorgan iseseisvalt (autonoomselt) või seadusega määratud kaalutlusõiguse raames. Omavalitsuslikud on eelkõige need haldusülesanded, mille keskvalitsuse sekkumisest sõltumatuks täitmiseks on avalik-õiguslik juriidiline isik põhiseaduse või seadusega moodustatud (nt ülikoolide pädevus otsustada õppe- ja teadustöö sisu üle, kohaliku omavalitsuse üksuse pädevus otsustada kohaliku elu küsimuste üle jt). Omavalitsusliku haldusülesande täitmisele võib kaasata teise haldusorgani halduslepinguga, ilma et selleks peaks seaduses olema konkreetne volitusnorm. Riiklikuks haldusülesandeks on eelkõige need haldusülesanded, mida riigivõimu teostamiseks või isiku põhiõiguste ja -vabaduste tagamiseks peab riik reguleerima seadusega ja täitma reeglina vahetu riigihalduse kaudu (nt riigikaitse, süütegude menetlemine, riigi julgeoleku tagamine jmt). Selliste haldusülesannete täitmiseks pädevad haldusorganid on seadusega selgelt  189(340) määratud ning seetõttu peab ka halduslepinguga teise haldusorgani kaasamine olema reguleeritud seadusega. Sellise halduslepingu sõlmimiseks peab seaduses olema selgesõnaline volitusnorm, mis lubab halduslepinguga kaasata teist haldusorganit. Peamine erinevus seaduse alusel teise haldusorgani kaasamisest on see, et kaasatav haldusorgan saab keelduda haldusülesande täitmisel osalemisest, samas kui seaduse alusel kaasamisel tal sellist õigust ei ole. HKTS § 202 sätestab haldusülesande ajutise üleandmise. Teise haldusorgani kaasamine on võimalik ka selliselt, et kaasatav haldusorgan tegutseb kohapeal iseseisvalt või vastavalt kaasava haldusorgani juhistele. Sellist kaasamist on eelnõus nimetatud haldusülesande ajutiseks üleandmiseks. Haldusülesannete ajutine üleandmine seisneb teise haldusorgani volitamises lühiajaliselt täitma volitava haldusorgani pädevuses olevat haldusülesannet volitavale haldusorganile seadusega antud avaliku võimu volitustega. Erinevalt kaasamisest ei ole haldusülesannet volitaval haldusorganil kontrolli- ega järelevalvepädevust, sest eelduslikult on volitamise aluseks asjaolu, et pädev haldusorgan ei ole ise võimeline või ei ole ta õigel ajal võimeline tegutsema. Haldusülesande ajutine üleandmine ei tähenda siiski juhtimis- ja järelevalvepädevuse täielikku puudumist, vaid see on oluliselt kitsendatud (nt võib volitada politsei esimesena sündmuskohale jõudnud päästemeeskonda pidama kahtlustatavat kinni kuni patrulli kohalejõudmiseni, otsustades sealjuures sündmuskoha kirjelduse põhjal, kes on kõige tõenäolisemalt kahtlustatav ja andes päästemeeskonnale vajalikud juhised). Selle üle, millises osas on kaasamist reguleerivad sätted haldusülesande ajutisel üleandmisel kohaldatavad, tuleb lähtuda konkreetse juhtumi asjaoludest või täpsustada see eriseadustes. Edasilükkamatutel juhtudel haldusülesande üleandmine vastab ühiskonna ootusele, et mistahes ametiisik, kes viibib sündmuskohal, reageerib juhtunule. Pädev haldusorgan saab otsustada, kas ta on võimeline ise õigel ajal juhtumile reageerima, kaasab teise haldusorgani või volitab teise haldusorgani ajutiselt haldusülesannet täitma. § 134. Hädaolukorra seaduse muutmine Paragrahviga 134 muudetakse hädaolukorra seadust. HOSis tehtavad muudatused on ühelt poolt seotud juhtimiskorralduse muutmisega, teisalt aga kriisireguleerimise koordineerimise korraldusega. Muudatustega antakse Siseministeeriumi pädevused, volitused ja ülesanded kriisireguleerimise koordineerimisel üle Vabariigi Valitsusele ja Riigikantseleile. Tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas on väga oluline, et kriisideks valmistumisel ja elanikkonnakaitse planeerimisel arvestatakse kõiki ohte hõlmavat strateegiat. Vaatamata erinevatele ohtudele (looduslik, terroristlik, sõjaline jne) vajab riik ja ühiskond kriisidega toimetulekuks sarnaseid lahendusi, näiteks ennetamine ja valmistumine, ühtsed reageerimispõhimõtted, elanikkonna ettevalmistamine jne. Oluline on keskselt ja koordineeritult hinnata ja suunata igasuguste kriiside lahendamiseks vajalike võimaluste arendamist, tegevuste ja ressursside planeerimist, sh ressursside ristkasutust, elutähtsate teenuste ja riigiasutuste toimimist. Kaitseolukordadeks ja hädaolukordadeks valmistumine sisaldab kattuvaid tegevusi, mida planeeritakse ja juhitakse erinevalt. Hädaolukordadeks valmistumine toimub riskianalüüside ja hädaolukorra plaanide alusel, riigikaitseks valmistumine ohuhinnangute, riigikaitse arengukava ja riigikaitsetegevuse kava alusel. Samas on vaja nimetatud tegevused siduda tervikuks, et tekiks selgus võimaluste arendamises ja prioriteetide seadmises. Lisaks toovad erinevad kriisideks valmistumise regulatsioonid asutustele kaasa kattuvaid tegevusi (nt võimaluste ja vahendite planeerimine). Kriisireguleerimist koordineerib Siseministeerium (HOS § 7), riigikaitse planeerimist juhib Vabariigi Valitsus ja koordineerib Vabariigi Valitsuse  190(340) julgeolekukomisjon (RiKS § 4 lg 1 p 1) ja Riigikantselei (RiKS § 7 lg 2 ja 3). Erinevad koordineerimis- ja planeerimissüsteemid ei loo kõige paremini valmisolekut ega taga kiiret tegutsemist kriisiolukorras. Hädaolukordadeks ja riigikaitselisteks olukordadeks valmistumise süsteemi integreermise vajadusele on juhtinud tähelepanu ka Riigikontroll106. Punktidega 1 ja 2 muudetakse HOSi reguleerimisala sätteid. HOS § 1 lõike 3 järgi ei reguleeri HOS riigi julgeolekut ega põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumiseks valmistumist. Riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardavaks ohuks valmistumist ja nende lahendamist reguleerivad kehtivas õiguses RiKS, JAS ja ErSS. Riigi julgeolekut ähvardavateks ohtudeks valmistumisega seonduvat täpsustatakse „Riigikaitse arengukavas 2017–2026“ ja riigi kaitsetegevuse kavas. Samas puudub ErSSis või on äärmiselt piiratud spetsiifiline eriregulatsioon, mis reguleeriks põhiseaduslikku korda ähvardavaks ohuks valmistumist.107 Põhiseaduslikku korda ähvardav oht võib tuleneda näiteks terroristlikust tegevusest, mis ilmneb hädaolukorra lahendamisel. Sellisel juhul ei pruugi tegemist olla sellise ohuga põhiseaduslikule korrale, mis tooks kaasa kaitseolukorra – puudub oht riigi eksistentsile. Igasugune konstitutsiooniliste normide mittetunnustamine või nende eiramine kujutab ohtu põhiseaduslikule korrale, kuid ohu ulatus võib olla seejuures väga väike. Niisamuti mis tahes tegevus, mis on suunatud riigi säilimise ja toimimise vastu, ohustab riigi julgeolekut, kuid tegevusega kaasnev oht võib olla väga erinev. Eelnõuga on HOS § 1 lõiget 2 täpsustatud selliselt, et ka riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardavaks ohuks valmistumisel kohaldatakse HOSi niivõrd, kuivõrd riigikaitseseadus ei sätesta teisiti. Sellega tagatakse, et põhiseaduslikku korda ja riigi julgeolekut ähvardavateks ohtudeks valmistumise toimub kas HOSi või RiKSi alusel ning puuduvad nn hallid alad, kus teatud ohtudeks ei valmistuta ainuüksi põhjusel, et puudub regulatsioon. Muudatusega ei välistata riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardavateks ohtudeks valmistumist HOSis täielikult, valmistumine käib eelkõige RiKSi alusel ja nendes küsimustes, mida RiKS ei reguleeri (näiteks terroristlikud rünnakud vms), HOSi alusel. Lõike 2 täpsustusega seonduvalt tunnistatakse kehtetuks HOS § 1 lg 3. Lisaks tulenevalt kõrgendatud kaitsevalmiduse loobumisega ning kaitseolukorra legaaldefinitsiooni kasutusele võtmisega asendatakse lõikes 2 tekstiosa „erakorralise seisukorra, kõrgendatud kaitsevalmiduse ja sõjaseisukorra ajal“ tekstiosaga „kaitseolukorra ja selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal“. Erinevate hädaolukordade põhjustajaks võib olla nii hooletus kui pahatahtlikkus. Pahatahtlike sündmuste tekkimise taga on paljudes olukordades terroristlikud grupeeringud. Näitena võib tuua suurõnnetuse keemiaettevõttes, mille tagajärjel tekib kemikaali reostus ja satub ohtu paljude inimeste tervis. Sellise õnnetuse võib põhjustada nii töötaja hooletus (Hazardous materials sündmus), aga ka terroristlik tegevus (CBRN sündmus), mida on sündmuse algfaasis väga raske eristada. Oluline on, et selliseks sündmuseks oleks riik valmistunud. HOSi vaates tähendab selliseks sündmuseks valmistumine näiteks hädaolukorra lahendamise plaani (edaspidi HOLP) tegemist, kus mõeldakse läbi ka evakuatsioon, reostuse likvideerimine, arstiabi osutamine jne. Vabariigi Valitsuse 26. juuli 2018. aasta määruse „Hädaolukorrad, mille kohta tuleb koostada nende lahendamise plaan ja mille puhul korraldada riskikommunikatsiooni, ning hädaolukordade lahendamist juhtivad asutused“ kohaselt juhib Kaitsepolitseiamet hädaolukorra lahendamist, kui Kaitsepolitseiametil on põhjendatud alus 106 Riigikontrolli aruanne „Riigi tegevus sisejulgeolekut ohustavateks hädaolukordadeks valmistumisel (aruande kokkuvõte)“. Tallinn, 19.06.2018. Kättesaadav: https://www.riigikontroll.ee/tabid/206/Audit/2467/Area/20/language/et-EE/Default.aspx 107 ErSS § 7 sätestab üksnes, et Eesti põhiseaduslikku korda ähvardavast ohust teavitatakse viivitamata Vabariigi Presidenti, Vabariigi Valitsust ning Riigikaitse Nõukogu ja Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni liikmeid.  191(340) arvata, on teada või hädaolukorra lahendamisel ilmneb, et hädaolukorra on põhjustanud terroristlik tegevus. Põhimõte, et HOSi kohaldatakse ka kaitseolukorra ja selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal niivõrd, kuivõrd RiKS ei sätesta teisiti, on sisuliselt kehtestatud ka kehtivas HOSis. See tähendab, et HOSi kohaldatakse nimetatud erikordade ajal, kui see on olukorra lahendamiseks vajalik ja RiKS seda ei keela. HOSis sätestatud võimalusi, näiteks rakendada HOLPi või korraldada ulatuslikku evakuatsiooni HOSi reeglite järgi, võib olla (olenevalt sündmusest) vajalik ja peab olema võimalik kasutada ka siis, kui on vaja tõrjuda näiteks riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardavat ohtu. Näitena võib välja tuua olukorra, kus Eestis on pikka aega kestnud vägivaldsete rahutuste tõttu välja kuulutatud erakorraline seisukord, aga samal ajal on ka Lääne-Eestis ulatuslikud üleujutused. Üleujutuste tõttu on katkenud paljudele elanikele hädavajalike teenuste osutamine, inimesed on sunnitud kodudest lahkuma jne. Selle olukorra lahendamiseks kuulutatakse Lääne- Eestis välja eriolukord. Sisuliselt kehtib Lääne-Eestis seega kaks erikorda: erakorraline seisukord ja eriolukord. Erakorralist seisukorda puudutavates küsimustes lähtutakse RiKSist, eriolukorda puudutavates küsimustes HOSist. Kui eriolukord kehtib samal ajal kaitseolukorraga, sealhulgas kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorraga või sõjaseisukorraga, allub eriolukorra lahendamist juhtiv asutus RiKS § 19 lõikes 4 sätestatud kaitseolukorra lahendamist juhtivale asutusele (vt eelnõu § 134 punkt 21). Punktiga 3 tunnistatakse kehtetuks HOSi sätted, kus sätestatakse VVKK ülesanded. VVKK puhul on tema ülesanded juba praegu peaaegu täielikult määruses sätestatud ning HOSis on tema roll avatud väga üldsõnaliselt (HOS § 4). Eelmises, kuni 2017. aastani kehtinud HOSis olid VVKK ülesanded väga detailselt avatud, kuid uues HOSis sellest loobuti. Seda tehti just põhjusel, et valitsusel oleks võimalik oma otsuseid paindlikult teha ning seadusandja ei pea valitsusele ette kirjutama, kuidas valitsuskomisjonide tööd korraldada või millal peab nendega konsulteerima. Valitsusel peaks aga olema võimalus oma tööd veelgi paindlikumalt korraldada, sealhulgas otsustada, kas ja milliseid tööorganeid ta kriisiolukorraks valmistumiseks ja lahendamiseks vajab ning millised on nende organite pädevused. See tagab, et valitsus saab kriisi tekkides sellele kiiresti reageerida, ühtse seisukoha võimalikult kiiresti kujundada ning selle ka presidendile ja Riigikogule esitada. Samuti otsustada, kas ja milliseid valitsuskomisjone kriisideks valmistumiseks asutada. Kriisireguleerimise valdkonnas on oluline detsentraliseerituse põhimõte, mille järgi vastutab iga asutus ja isik oma valdkonna kriisireguleerimisülesannete täitmise eest (HOS § 3 lg 1). See tähendab, et Eestis ei ole keskset kriisireguleerimisasutust, vaid igas valdkonnas korraldab nende ülesannete täitmist selle valdkonna eest vastutav asutus. Sellise detsentraliseeritud süsteemi puhul on oluline kriisireguleerimistegevuse koordineerimine, et asutused tegutseksid samu eesmärke silmas pidades. Praegu kehtiva regulatsiooni kohaselt teeb seda Siseministeerium (HOS § 7). HOSi muudatuste tulemusel (vt HOS muudatuse punktid 4–6, 15, 25, 29–31) antakse kriisireguleerimise juhtimise pädevus Vabariigi Valitsusele ja kriisireguleerimisvaldkonda hakkab koordineerimima Riigikantselei (vt eelnõu § 169 punktid 3 ja 4). Eelnõuga jäetakse Vabariigi Valitsusele vabadus otsustada, kas kriisireguleerimisvaldkonna koordineerimiseks on vaja moodustada lisaks VVJKle ka kriisikomisjon või mitte. Seda enam, et seadusandja ei ole praegu selgelt ette näinud, mida VVKK koordineerimisel täpsemalt tegema peab. Seega on otstarbekam, et valitsus otsustab, kuidas on kõige parem kriisireguleerimispoliitikat ellu viia ning milliseid koostöökogusid (nt nõukogu, komisjon vm) selleks on vaja moodustada. Selleks tunnistatakse kehtetuks HOSi sätted, kus nähakse ette VVKK moodustamine ja ülesanded.  192(340) Vabariigi Valitsusel on VVS § 21 alusel õigus moodustada selliseid valitsuskomisjone, mida ta vajalikuks peab. Kui nimetatud sätted kehtetuks tunnistatakse, muutub kehtetuks Vabariigi Valitsuse 22. juuni 2017. aasta määrus nr 111 „Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon” ning peab muutma järgmisi määruseid: 1) Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2011. aasta määrus nr 77 „Alarm- ja jälitussõidukite loetelu, nende tähistamise ja liiklemise kord”; 2) Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. aasta määrus nr 5 „Päästesündmusel osalevate riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste ning isikute koostöö kord”; 3) majandus- ja kommunikatsiooniministri 21. septembri 2005. aasta määrus nr 109 „Nõuded elektromagnetilisele kiirgusele ja raadioside piiramisele”. Nimetatud määruste muutmise kavandid on seletuskirjale lisatud. Punktide 4 ja 5 kohaselt muudetakse § 5 lõikeid 1 ja 3. Muudatus on seotud Riigikantseleile kriisireguleerimise koordineerimise pädevuse andmisega. Hetkel juhivad regionaalsete kriisikomisjonide tööd Päästeameti päästekeskused ning nende põhimäärused, töökorraldus jm tehnilised üksikasjad on kehtestatud siseministri määrusega. Kuivõrd muudatuse tulemusena ei koordineeri Siseministeerium enam kriisireguleerimisvaldkonda, siis on otstarbekas anda regionaalsete kriisikomisjonide moodustamine ja nende põhimääruste kehtestamise ülesanne Päästeametile. Täpsemad kriisikomisjoni ülesanded nähakse ette Päästeameti peadirektori käskkirjas. Punkti 6 järgi muudetakse HOS § 7 ning sätestatakse, et Vabariigi Valitsus juhib kriisireguleerimispoliitika väljatöötamist ja selle elluviimist. Vabariigi Valitsus juhib kriisireguleerimispoliitika kujundamist strateegilisel tasandil. VVSi muudatuse kohaselt (vt eelnõu § 169 punkt 3 ja 4) hakkab Siseministeeriumi asemel kriisireguleerimispoliitika väljatöötamise ja selle elluviimise koordineerimise eest vastutama Riigikantselei. Kuivõrd riigikaitse laia käsituse rakendumise sisuks on integreeritud planeerimine erinevateks riiki ja ühiskonda ähvardavateks ohtudeks, on asjakohane viia kogu kriisireguleerimispoliitika koordineerimine Vabariigi Valitsuse juurde, täpsemalt Vabariigi Valitsuse juures oleva Riigikantselei alla. Hädaolukorra ennetamiseks, hädaolukorraks valmisoleku parandamiseks ja hädaolukorra lahendamiseks on vajalik mitme asutuse või nende kaasatud isikute kooskõlastatud tegevus. Kuna kaasatud asutused asuvad eri ministeeriumite valitsemisalas, on kriisireguleerimistegevuste (riskianalüüsi koostamine, HOLPide koostamine jne) edukaks elluviimiseks vajalik ministeeriumite ühine koostöö ja tegevuste omavaheline koordineerimine. Vabariigi Valitsus saab Riigikantselei kaudu, kes juhib ka riigikaitse planeerimist108, muudatuste tulemusel paremini ühendada omavahel kaitseolukordadeks ja hädaolukordadeks valmistumise juhtimise ja korralduse. Seejuures ei kao põhimõte, mille kohaselt iga ministeerium ja asutus vastutab kriisireguleerimise eest oma vastutusalas. Riigikantselei ülesanded jäävad sarnaseks tänaste Siseministeeriumi ülesannetega. See tähendab, et Riigikantselei suunab asutuste tegevust üldiselt, riigi tasandil, ministeerium aga teeb seda täpsemalt oma valitsemisalas ning vastutab selle eest, et vajalikud kriisireguleerimisülesanded oleksid täidetud. Riigikantselei ülesanded on seotud ennekõike kriisireguleerimispoliitika kujundamisega. Kriisireguleermispoliitika kujundamine tähendab, et Riigikantselei töötab välja strateegilised eesmärgid ja kavandab tegevused strateegiliste eesmärkide saavutamiseks. Näiteks töötab Riigikantselei välja põhimõtted, kuidas hädaolukorraks valmistutakse, ning 108 VVS § 77 lõike 1 punkti 13 kohaselt juhib Riigikantselei riigi julgeolekuolukorra analüüsimist ja hindamist ning riigikaitse planeerimist, koordineerib täidesaatva riigivõimu asutuste tegevust riigikaitse arendamisel ja korraldamisel ning korraldab psühholoogilist kaitset.  193(340) jälgib, et kriisireguleerimistegevused oleksid omavahel kooskõlas riigikaitseks valmistumise tegevustega. Tervikliku kriisideks valmisoleku korralduse osas leiab näiteid ka välisriikide praktikast. Näiteks Soomes on hädaolukordade lahendamise plaanide koostamine, riskide maandamine ja leevendamine ning muud valmisoleku tegevused vastavalt vastutusalale riigiasutuste, avalik- õiguslike asutuste, riigiettevõtete, kohalike omavalitsuste või nende ühenduste ja keskvalitsuse ülesandeks. Hädaolukordadeks valmisolekut juhib, koordineerib ja selle üle teeb järelevalvet valitsus ehk Riigikantselei (Valtioneuvosto) ning iga ministeerium oma vastutusvaldkonnas. Alates 2011. aastast kehtib Soomes ühtne hädaolukordadeks valmisoleku seadus (Valmiuslaki) 109 , mis käsitleb hädaolukorrana relvastatud või sellega tagajärgedelt võrdväärset rünnakut ja selle ohtu, elanikkonna toimetulekut, riigi majanduse aluseid ohustavat sündmust, suurõnnetust või raskete tagajärgedega nakkushaigust (vt Valmiuslaki § 3). Lisaks sellele kehtib Soomes kaitseolukorra seadus (Puolustustilalaki110), mis koos eelviidatud seadusega moodustavadki tervikliku hädaolukordadeks valmisoleku käsitluse. Suurbritannias võeti ühtne seadus hädaolukordadeks valmistumiseks, elanikkonna kaitsmiseks ja ühiskonna vastupanuvõime tõstmiseks vastu 2004. aastal (Civil Contingencies Act)111. Nimetatud seaduse § 1 käsitleb hädaolukorrana nii sündmust või olukorda, mis põhjustab suurt kahju inimestele, varale ja keskkonnale kui ka sõda ja terrorismi, mis põhjustab suurt kahju julgeolekule. Kuigi üldjuhul lähtutakse Suurbritannias hädaolukordade lahendamisel subsidiaarsuse põhimõttest, on teatud juhtudel vajalik ka keskvõimu (Cabinet Office) sekkumine. Keskvõimu valmisolek hõlmab näiteks kriisijuhtimise keskkondade valmisoleku tagamist, suurõnnetustele reageerimise koordineerimist, valitsuse olukorrateadlikkuse tagamist ja kiire otsustusprotsessi kindlustamist kriiside korral, integreeritud kriisireguleerimise toimimise tagamist ning valdkonna juhendmaterjalide ja strateegiliste planeerimisdokumentide koostamist. Punktiga 7 muudetakse HOS-st rakendusaktide kehtestajat. Kehtiva HOSi alusel on siseminister kehtestanud järgmised rakendusaktid: 1) HOS § 9 lõike 3 alusel kehtestatud määrus „ Hädaolukorra riski hindamise nõuded ja riskianalüüsi koostamise kord“; 2) HOS § 15 lõike 8 alusel kehtestatud määrus „Hädaolukorra lahendamise plaani nõuded ja koostamise kord“; 3) HOS § 18 lõike 4 alusel kehtestatud määrus „Kriisireguleerimisõppuse läbiviimisele ning õppuse korraldamisele esitatavad nõuded“; 4) HOS § 39 lõike 5 alusel kehtestatud määrus „Elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani, nende koostamise ning plaani kasutuselevõtmise nõuded ja kord“. Muudatuse kohaselt kehtestatakse nimetatud rakendusaktid Vabariigi Valitsuse määrustena. Nimetatud määruste muutmise kavandid on seletuskirjale lisatud. Punktiga 8 jäetakse HOS § 13 välja viide eriolukorra tööde juhile, kuivõrd eelnõu kohaselt loobutakse eriolukorra tööde ja eriolukorra tööde juhi regulatsioonist tulenevalt juhtimisstruktuuri korrastamisest. Punkti 9 järgi antakse hädaolukorra lahendamist juhtivale asutusele juhtimisvolitused. Hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus võib hädaolukorra lahendamiseks anda täidesaatva riigivõimu asutusele, kohaliku omavalitsuse üksusele või muule avaliku võimu kandjale korraldusi, mis on vajalikud hädaolukorra lahendamiseks. Korralduse võib anda ka haldusaktiga või halduslepinguga või seadusega haldusülesannet täitma volitatud füüsilisele või 109 Valmiuslaki (1552/2011). Kättesaadav: http://www.finlex.fi/fi/laki/ajantasa/2011/20111552 110 Puolustustilaki (1083/1991). Kättesaadav: http://www.finlex.fi/fi/laki/ajantasa/1991/19911083 111 Civil Contingencies Act. Kättesaadav: https://www.legislation.gov.uk/ukpga/2004/36/contents  194(340) eraõiguslikule juriidilisele isikule. Põhiseaduslikele institutsioonidele võib anda korralduse juhul, kui see on vajalik nende toimepidevuse tagamiseks (näiteks võib kohtutele anda korralduse kohtumajast evakueeruda, kui kohtumajas viibimine kujutab ohtu isikute elule või tervisele). Korralduste andmisel tuleb arvestada nende asutuste ja isikute pädevust ning volitusi. Korraldused võivad seisneda kohustuses anda haldusakt, sooritada, peatada või lõpetada toiming, aga ka toimingu sooritamise keelus. Korraldus tuleb täita viivitamata, kuid hiljemalt hädaolukorra lahendamist juhtiva asutuse määratud tähtaja jooksul. Hädaolukorra lahendamist juhtiva asutuse korraldused on haldusesisesed aktid, millele ei kohaldata HMSi. Kui eriolukorda ei ole välja kuulutatud, ei ole HOSi kohaselt hädaolukorra lahendamist juhtival asutusel haldusesiseste korralduste andmise õigust ehk käsuõigust kõigi avaliku halduse ülesannete täitjate üle. Näiteks ei saa anda KOVile korraldusi, kui ta ei täida või ei täida õigel ajal oma kohustusi seoses hädaolukorra lahendamisega (näiteks ei aita kaasa isikute evakueerimisele ning evakueeritute majutamisele ja toitlustamisele) ning avalik-õiguslikele ja eraõiguslikele juriidilistele isikutele, kes täidavad avaliku halduse ülesandeid (teenuseosutajad). Hädaolukorra lahendamise juhtimisstruktuur ja hädaolukorra lahendamisel osalevate asutuste või isikute ülesanded on reguleeritud HOLPis (HOS § 15 lõige 2). HOLPid ei anna juhtivasutusele hädaolukorraks vajalikke korralduste andmise volitusi. Mõnede asutuste korralduste andmise volitus tuleneb eriseadustest. Näiteks on tervisehoiuteenuste korraldamise seaduse § 59 lõike 6 järgi hädaolukorra meditsiinijuhil õigus anda hädaolukorra lahendamiseks korraldusi tervishoiuteenuse osutajatele tegevuse ümberkorraldamiseks ning eraõiguslikele juriidilistele isikutele, arvestades nende pädevust ja volitusi. PäästeS § 6 lõige 4 sätestab, et päästetöö juhil või demineerimistöö juhil on õigus anda päästetööl või demineerimistööl korraldusi teistele riigi- ja KOVi asutustele ning eraõiguslikele juriidilistele isikutele, arvestades nende asutuste ja isikute pädevust ning volitusi. PäästeSis on päästesündmuse lahendamiseks loodud selge käsuliin, mis kohaldub HOS § 1 lõike 4 kaudu ka hädaolukorra lahendamisele, mida juhib Päästeamet. Avaliku halduse ülesannete täitjate tegevuse ja koostöö koordineerimiseks hädaolukordade lahendamisel sätestatakse haldusesiseste korralduste andmise õigus seaduse tasandil laiemalt kõigile hädaolukorra lahendamist juhtivatele asutustele. HOSis sätestatavad juhtimisvolitused ja nende kohaldamise kord on sarnased kaitseolukorra lahendamist juhtiva asutuse juhtimisvolitustega (eelnõu § 21), kuid neid on piiratud lähtuvalt hädaolukorra lahendamise iseloomust. Punktiga 11 täpsustatakse HOS §-s 16 sätestatud ulatusliku evakuatsiooni olemusest tulenevalt selle otsustamist. HOS § 16 muudatusega säilitatakse ulatusliku evakuatsiooni mõiste kehtivas HOS toodud kujul. Ulatuslik evakuatsioon on hädaolukorra või selle ohu korral toimuv elanikkonna ajutine ümberpaigutamine ohustatud alalt ohutusse asukohta. Ulatuslik evakuatsioon võib toimuda: 1) elanikkonna vabatahtliku lahkumise alusel (vabatahtlik evakuatsioon); 2) viibimiskeelu kohaldamise tagamiseks (kohustuslik evakuatsioon). Evakuatsiooni otsustajate ja korraldaja pädevust võrreldes kehtiva HOS §16 eelnõuga ei muudeta. Evakuatsioon toimub hädaolukorra lahendamist juhtiva asutuse või hädaolukorra lahendamisel osaleva asutuse otsusel. Evakuatsiooni läbiviimiseks antakse elanikele soovitus ohualast lahkuda või rakendatakse viibimiskeeldu. Vabatahtliku evakuatsiooni korral antakse elanikele üksnes soovitus piirkonnast lahkuda (teavitustoiming), kohustusliku evakuatsiooni korral kohaldatakse viibimiskeelu tagamiseks vahetut sundi, kui isikud ei täida viibimiskeeldu vabatahtlikult. Sõltumata sellest, kes evakuatsiooni vajaduse otsustab, viib evakuatsiooni läbi  195(340) PPA. PPA võib evakuatsiooni korraldada ise või kaasata vajaduse korral evakuatsiooni läbiviimiseks teiste asutuste isikuid ja vahendeid. Eelnõuga viiakse HOS § 16 sõnastus paremini kooskõlla KorSiga. Punktiga 12 täpsustatakse KOVi ülesandeid, mida ta peab täitma ulatuslikul evakuatsioonil osalemisel ning evakueeritute eest hoolitsemisel. Abi osutamine evakuatsiooni korral peab olema universaalne kohustus kõikidele KOVidele, sest just KOVidel on abi osutamiseks vajalikud ressursid ja võimalused. Näiteks on KOVil kõige parem ülevaade võimalikest kohtadest, kuhu saab inimesed evakueerida ja kus neid majutada. KOVile seatakse sisuliselt kolm ülesannet: 1) aidata kaasa KOVi territooriumil viibivate isikute evakueerimisele; 2) korraldada evakueeritud isikutele vähemalt toit ja ajutine majutus ning 3) tagada selleks vajalikud evakuatsioonikohad. Esimene ülesanne on üldine KOVi ülesanne, mis hõlmab erinevaid tegevusi, millega KOV saab korrakaitseorganeid aidata. KOV ei otsusta kehtiva õiguse järgi, millal ja keda evakueerida, ega evakueeri ise ühtki oma elanikku või sealviibijat, kuid KOVi käsutuses võib olla näiteks teave selle kohta, kus viibivad erivajadustega inimesed, eakad jne, kes võivad evakueerimisel täiendavat abi vajada, milliste kohalike oludega oleks evakueerimisel vaja arvestada, millised on kohalikud ettevõtted, kelle poole võiks abi saamiseks pöörduda jne. Seetõttu on oluline, et KOV on evakueerimisse kaasatud ja aitab sellele kaasa. Selle ülesande puhul on oluline tähele panna, et KOV peab kaasa aitama mitte ainult oma elanike evakueerimisele, vaid kõikide tema territooriumil viibivate isikute evakueerimisele. Kui inimesed on vaja ohu tõttu evakueerida, ei ole oluline, kas ohtu sattunu on selle KOVi elanik või mitte; korrakaitseorganid evakueerivad kõik ohtu sattunud olenemata nende kodakondsusest, elukohast vms. See ülesanne on KOVil ka praegu ning selles midagi ei muudeta. Teine ja kolmas ülesanne täpsustavad seni kehtinud kohustust aidata kaasa evakueeritute majutamisele ja toitlustamisele. KOVi ülesanded evakueerimisel osalemisel on põhimõtteliselt muutmata kujul kehtinud alates 2002. aastast, kui võeti vastu rahuaja riigikaitse seadus (1995. aastal vastu võetud rahuaja riigikaitse seaduse järgi oli evakueerimiseks ning evakueeritute abistamiseks valmistumine ja evakueerimise korraldamine valitsuse ülesanne). 2016. aastal RiKSi jõustumisel tõsteti see ülesanne muutmata kujul rahuaja riigikaitse seadusest KOKSi. Samal ajal töötati Siseministeeriumis välja uut HOSi eelnõu, kus sooviti reguleerida evakueerimist hädaolukorra ajal. KOVi kohustused nii rahuaja riigikaitse seaduses kui KOKSis puudutasid vaid sõjaaega; reguleeritud ei olnud seda, kas ja kuidas osaleb KOV hädaolukorra ajal inimeste evakueerimisel. Niisiis sätestati 2017. aastal vastu võetud HOS § 16 lõikes 4, et KOV aitab kaasa evakueerimisele ning evakueeritute majutamisele ja toitlustamisele. Sätte sõnastus oli põhimõtteliselt sama, nagu see kunagi rahuaja riigikaitse seaduses kehtestati (ainsa erandina oli välja jäetud kohustus aidata kaasa arstiabi andmisele, sest praktikas KOV seda ülesannet ei täida). HOS § 16 lg 4 sõnastus on aga väga üldine ning jätab KOVi täpsemad ülesanded siiski lahtiseks. Selline ebaselge olukord on kaasa toonud probleemi, et KOVide valmisolek evakueerimisel abistada on väga erineval tasemel. On KOVe, kes on võimelised evakueeritutele vajalikku abi pakkuma, ja teisi, kes selleks valmis ei ole. Kui riik ei täpsustada, mida KOVid peavad evakueerimisel tegema ning kuidas evakueerituid abistama, ei saa ka oodata, et KOVid mõistaksid oma kohustusi ühtmoodi ja oleksid nende täitmiseks võrdselt valmis. Seetõttu on oluline täpsustada, mida tähendab alates 2002. aastast kehtestatud üldine ülesanne. Seda, kui oluline on see, et riik ja KOVid oleksid valmis inimesi ohu korral evakueerima ja nende eest  196(340) hoolitsema, on rõhutatud ka mitmes strateegiadokumendis.112 Julgeolekupoliitika üks eesmärke on elanikkonna turvalisus,113 üks (ja oluline) osa sellest on valmisolek elanikke ohu eest evakueerida ning evakueeritute eest hoolitseda. Selle kindlustamiseks on oluline KOVide ülesanded täpsemalt avada, et oleks selge, mida peavad KOVid evakueerimisele kaasaaitamisel tegema ja et nad oskaksid selleks valmistuda. Täpsustatud HOS § 16 lõigete 4 ja 41 järgi peab KOV korraldama evakueeritud isikutele vähemalt toidu ja ajutise majutuse ning tagama selleks vajalikud evakuatsioonikohad, mis on ohutu koht piisava suurusega hoones, kus on inimese viibimiseks sobiv temperatuur ja muud vajalikud tingimused. KOV peab selle ülesande täitmiseks valmistumisel määrama kindlaks evakuatsioonikohad ning tagama, et evakuatsioonikohas oleks võimalik pakkuda vähemalt toitu ja ajutist majutust. Evakuatsioonikohtadeks sobivad kultuurimajad, koolimajad, spordisaalid, ühiselamud jms hooned, kus on olemas inimeste ajutise kogunemise ja majutamise tingimused (tualetid, pesemisvõimalused jms). Igas KOVis on sellised hooned olemas – KOVid peavad läbi mõtlema, milliseid hooneid saab evakuatsioonikohtadena kasutada ning need kaardistama. Ka praegu kehtiva HOSi ning selle alusel kehtestatud määruse järgi peavad KOVid hädaolukordadeks valmisolekuks evakuatsioonikohad kindlaks määrama. Selleks peavad KOVid koos PPAga koostama evakuatsioonikohtade plaani, kuhu märgitakse evakuatsioonikohtade põhilised andmed, majutus- ja hügieenitingimused jms. Esimesed plaanid pidid KOVid koostama 2018. aasta 1. juuliks. Praeguseks on plaanid esitanud 84% KOVidest. Lisaks sellele, et KOV peab läbi mõtlema, kuhu saab evakueeritud paigutada, peaks ta ka plaanima, kuidas on võimalik evakuatsioonikohas evakueeritutele toitu ja majutust tagada. Väga oluline on tähele panna, et kui seni kehtinud HOSi sõnastuse järgi pidi KOV ulatusliku evakuatsiooni läbiviimisel evakueeritute majutamisele ja toitlustamisele kaasa aitama, siis nüüd peab KOV evakuatsiooni korral abivajajatele vähemalt toidu ja ajutise majutuse korraldama. See tähendab, et KOV ise vastutab selle eest, et abivajajatel oleksid vajalikud tingimused. Selleks peaks KOV hindama, milliseid tema territooriumil tegutsevaid ettevõtjaid oleks võimalik evakueeritute abistamisse kaasata ning vajaduse korral sõlmima vajalikke eellepinguid. Seadusega ei panda KOVidele otsest kohustust eelnevaid lepinguid sõlmida, vaid iga KOV peab ise hindama, kuidas kõige paremini evakueeritute abistamiseks valmistuda. Kindlasti ei tähenda KOVi kohustus seda, et iga KOV peaks looma varud abivajajte abistamiseks. Kuna KOV peab toidu ja ajutise majutuse ise korraldama, peab ta eelnevalt läbi mõtlema, kuidas ta seda teeb, seejuures saab KOV kasutada ametiabi. Kui KOV on oma ülesannete täitmiseks valmistunud, on tal võimalik ka evakueeritutele abi pakkuda. See on sisuliselt vältimatu sotsiaalabi osutamine olukorras, kus isik on abitus olukorras ning tal puuduvad sel hetkel elatusvahendid. Sotsiaalhoolekandeseaduse (SHS) § 8 112 „Elanikkonnakaitse kontseptsioon”, Riigikantselei ja Siseministeerium 2018, lk 49 jj. Kättesaadav: https://riigikantselei.ee/sites/default/files/content- editors/organisatsioon/failid/rakkeryhmad/elanikkonnakaitse_kontseptsioon_15.02.2018.pdf. „Siseturvalisuse arengukava 2015–2020”, Siseministeerium, lk 79. Kättesaadav: https://www.siseministeerium.ee/sites/default/files/dokumendid/Arengukavad/siseturvalisuse_arengukava_2015- 2020_kodulehele.pdf. Riigikaitse arnegukavas evakuatsiooni küsimusi eraldi ei käsitleta, kuid märgitakse, et riigi ja ühiskonna toimepidevuse kindlustamiseks töötatakse välja elanikkonnakaitse kontseptsioon ja viiakse ellu elanike kaitseks vajalikke tegevusi. Elanikkonnakaitse kontseptsioonis on evakueerimist siis juba põhjalikumalt käsitletud ja vastavad ettepanekud esitatud. Vabariigi Valitsuse 29. juuni 2017. a korraldusega nr 193 kehtestatud „Riigikaitse arengukava 2017–2026: arengukava avalik osa”, lk 2. Kättesaadav: https://www.valitsus.ee/sites/default/files/content-editors/arengukavad/rkak_2017_2026_avalik_osa.pdf. 113 Riigikogu 31. mai 2017. a otsusega heaks kiidetud „Eesti julgeolekupoliitika alused”, lk 2. Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/3060/6201/7002/395XIII_RK_o_Lisa.pdf#.  197(340) lõike 1 kohaselt peab KOV osutama isikule, kes on sattunud sotsiaalselt abitusse olukorda elatusvahendite kaotuse või puudumise tõttu, vältimatut sotsiaalabi, mis tagab vähemalt toidu, riietuse ja ajutise majutuse. Seega kui isik satub äärmuslike sündmuste tõttu (tulekahju, loodusõnnetused, katastroofid jne) abitusse olukorda, kus ta ei suuda endale tagada peavarju ja toitu, peab KOV talle ka praegu SHSi järgi tagama ellujäämiseks vajaliku. Ka evakuatsiooni korral, olenemata sellest, kas see toimub hädaolukorras, eriolukorras, erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra või muu sündmuse ajal, peab KOV korraldama vajaliku ellujäämiseks ehk põhimõtteliselt tagama vältimatu sotsiaalabi osutamise abivajajatele. Kohustus osutada vältimatut sotsiaalabi kehtestati 2001. aastal, kui vastava regulatsiooniga täiendati SHSi. SHSi muutmise seaduse eelnõu seletuskiri selgitas vältimatu sotsiaalabi regulatsiooni eesmärki järgmiselt: „Sotsiaalhoolekande seaduse senine sätestus ei taga sotsiaalset kaitset isikutele, kes on sattunud ekstreemsesse situatsiooni, vajades seetõttu ajutiselt elatusvahendeid, toitu, hädapärast riietust või peavarju. Puudub vältimatu sotsiaalabi mõiste, selle saamise õigustatud subjektide määratlus ja regulatsioon. Vältimatu sotsiaalabi andmine on seni reguleerimata. Käesolev seadus sätestab vältimatu sotsiaalabi kõigile Eestis viibivatele isikutele ja näeb ette, et valla- või linnavalitsused korraldavad selle abi tagamise vastavalt tekkinud olukorrale.“.114 Kuigi vältimatut sotsiaalabi peab seaduse järgi pakkuma kõikidele KOVi territooriumil viibivatele isikutele, on vältimatu sotsiaalabi instituudi eesmärk olnud ilmselt hoolitseda siiski KOVi oma elanike eest, kes ei suuda endale piisavaid elatusvahendeid tagada. SHSis kehtestatud vältimatu sotsiaalabi andmise kohustus on omavalitsuslik ülesanne tavaolukorras, kus abivajajate ring on piiritletud üksikute juhtumitega. SHSis ei ole vältimatu sotsiaalabi ulatuse määratlemisel peetud silmas hädaolukorra või kaitseolukorra tingimustes läbiviidava suure mastaabilise evakuatsiooni korral isikute vältimatut abistamist majutuse ja toitlustamise korraldamisel. Seetõttu on evakuatsiooni tingimustes vältimatu abi andmisel vajalik hinnata, kas ülesanne on omavalitsuslik või riiklik. Ülesande olemuse riiklik või omavalitsuslik hindamisel tuleb lähtuda kohustuslike kohaliku omavalitsuse ülesannete ja kohaliku omavalitsuse üksuste täidetavate riiklike ülesannete piiritlemise juhendist115. Kõigepealt tuleb tuvastada, kas ülesandel on riigielu korraldamise juur. Ulatusliku evakuatsiooni otsustab hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus või hädaolukorra lahendamisel osalev asutus oma pädevuse piires (vt HOS muudatuste punkt 11). Ulatusliku evakuatsiooni saab otsustada ka KOV, kui hädaolukorra on põhjustanud elutähtsa teenuse raske tagajärgedega või pikaajaline katkestus (nt veega varustamise katkestus). Evakuatsiooni korraldab PPA. KOV täidab evakuatsiooni korral abistavat rolli ega saa otsustada kas, kui kaua ja kuidas evakuatsiooni korraldada. Riigi jaoks on oluline, et igas KOVis hoolitsetaks evakueeritute eest ning olenemata sellest, millisesse KOVi inimesed evakueeritakse, on neile tagatud esmavajalikud tingimused. Kui tegemist on hädaolukorraga või kaitseolukorraga. Evakueeritud tuuakse selleks ette nähtud kohta ja KOV tagab evakueeritud isikutele majutamise võimalused ja toidu. Kuna KOVil ei ole ülesande täitmisel kaalutlusõigust, on eeldatavasti tegu riikliku ülesandega. Ulatuslik evakuatsioon puudutab eeldatavasti ühest KOVist suuremat territooriumi ja puudutab rohkemaid inimesi kui ühe KOVi elanikud (kõik evakuatsiooni alla kuuluval territooriumil viibivad isikud olenemata elukoha KOVist ning kõik välismaalased). Kui KOV täidab 114 Seletuskiri sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse eelnõu juurde, punkt 2. Kättesaadav VIISist, Vabariigi Valitsuse 30.01.2001 istung, päevakorra punkt 3. 115 https://www.rahandusministeerium.ee/sites/default/files/document_files/kov/kov_ulesannete_ja_kov_riiklike_ul esannete_piiritlemise_juhend.pdf.  198(340) ülesannet rohkemate inimeste kui oma elanikud huvides, on eeldatavasti tegemist riikliku ülesandega. Kuna evakuatsioon on eeldatavasti ühe KOVi territooriumi ületav, siis evakueeritute suure arvu tõttu võivad toitlustamise ja majutamisega seotud kulud olla KOVi jaoks sedavõrd suured, et nende katmisel võib ohtu sattuda ülejäänud seadusega pandud omavalitsuslike ülesannete täitmise finantseerimine. Kui riik peab igal juhul tulema KOVile appi ülesandega seotud kulude katmisel, on eeldatavasti tegemist riikliku ülesandega. Eelpool nimetatud asjaolude tõttu tuleb evakuatsiooni korral evakueeritavate toidu ja majutuse korraldamine määrata põhiseaduse § 154 lg 2 mõistes KOVi täidetavaks riiklikuks ülesandeks ning hüvitada KOVidele kulud riigieelarvest Kõnealusel juhul antaksegi eelnõuga riiklik ülesanne täitmiseks KOVile ning selle kulud kaetakse riigieelarvest (vt HOSi muudatuse punkt 13). Evakuatsiooni olukorras kannab KOV kõigepealt evakueeritute majutamise ja toitlustamise kulud ning pärast kulude katmist riik hüvitab kulud dokumentide alusel. Riikliku ülesande alla käib ka evakuatsiooni tarbeks nö eellepingutes ette nähtud majutamise ja toitlustamise kulude katmine. Evakuatsioonipaikade väljaselgitamise ja vajadusel eellepingute sõlmimisega seotud KOVi töötaja tööjõukulu ei ole seotud riikliku ülesandega, sest KOVil on kaalutlusõigus valida evakuatsiooniks valmistumised viisid. Punkti 14 järgi võib politsei kohaldada KorS §-des 30, 32, 35, 441, 45–52 ja 531 riikliku järelevalve erimeetmeid, st evakuatsiooni korraldamisel küsitleda isikuid ja nõuda neilt dokumente, tuvastada isikusamasust, kohaldada sõiduki peatamist, isiku kinnipidamist, valdusesse sisenemist ja selle läbivaatust jne. Võrreldes kehtiva õigusega on politseile antud õigus kohaldada ka liikumispiirangut, asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise meedet. Nimetatud meetmed lisatakse KorSi kõnesoleva eelnõuga (vt eelnõu § 144). Neid volitusi täidab PPA HOSis kui eriseaduses sätestatud ülesande täitmiseks erikorrakaitseorganina (sarnaselt nt RiPSi ja LSiga) ning seetõttu tuleb need säilitada ka regulatsiooni täpsustades. Punktiga 15 täpsustatakse ka HOS § 16 lõikes 6 esitatud volitusnormi ning sätestatakse, et määrusega ei kehtestata mitte ainult ulatusliku evakuatsiooni läbiviimise nõudeid, vaid ka selleks valmistumise nõudeid. Tegemist on sõnase täpsustusega, et oleks selge, mille reguleerimiseks on Vabariigi Valitsusele volitus antud. Punktiga 16 muudetakse HOS § 18 lõiget 3. Kehtiva HOS § 18 lõike 3 kohaselt peab Siseministeerium vähemalt üks kord nelja aasta jooksul korraldama hädaolukorra lahendamise õppuse. Muudatuse tulemusel on õppuse korraldaja Vabariigi Valitsus, täpsemalt valitsuse juures olev Riigikantselei. Riigikantselei on seni regulaarselt korraldanud valitsusele riigikaitseõppusi, näiteks NATO kriisiõppus CMX raames. Õppusel on osalenud mitmed ministeeriumid oma valitsemisala asutustega, lisaks Kaitseministeeriumile ka Siseministeerium, Välisiministeerium, Sotsiaalministeerium, Majandus-ja Kommunikatsiooniministeerium jt. Kriisideks valmisolek on nii laiapindse riigikaitse kui ka kriisireguleerimise üks peamisi ülesandeid ning keskselt koordineeritud õppused toetavad selle eesmärgi täitmist. Punktiga 17 täiendatakse eriolukorra väljakuulutamise tingimusi. Iga loodusõnnetuse, katastroofi või nakkushaiguse leviku tõttu ei kuulutata välja eriolukorda – tegemist on poliitilise otsusega. Eestis ei ole seni ühegi hädaolukorra lahendamiseks eriolukorda välja kuulutatud, kuigi teoreetiliselt oleks 2010. aasta lumetormi Monika ja 2005. aasta jaanuaritormi tagajärgede  199(340) kõrvaldamiseks või sigade Aafrika katku leviku tõkestamiseks 2015. ja 2016. aastal võidud seda teha. HOS § 19 lõike 1 kohaselt on eriolukorra väljakuulutamine seotud kahe alternatiivse kriteeriumiga, nimelt hädaolukorda ei ole võimalik lahendada: 1) ilma HOSis sätestatud eriolukorra juhtimiskorralduseta või 2) eriolukorra meetmeid rakendamata. HOS § 19 lg 1 muudatusega lisatakse, et loodusõnnetusest, katastroofist või nakkushaiguse levikust põhjustatud hädaolukorra lahendamiseks võib välja kuulutada eriolukorra, kui on vajadus rakendada täiendavaid finantsjuhtimise abinõusid. 2018. aasta suvel oli erakordne põud tulenevalt kuumadest ilmastikuoludest. Põllumajandusettevõtjad kannatasid looduskatastroofist tulenevalt suuri finantskahjusid. Vabariigi Valitsus saab kasutada valitsuse reservi vahendeid ettenägematuteks kuludeks, investeeringuteks ja finantseerimistehinguteks, mida ei ole võimalik riigieelarve eelnõu menetlemisel planeerida (riigieelarve seaduse § 58 lg 1). Vabariigi Valitsus reservi saab valitsus kasutada olenemata kriisiolukorrast. Stabiliseerimisreserv on samuti ette nähtud finantsreserv kriisiolukordadeks (sh eriolukorra, erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra või muu erakorralise olukorra või olulise mõjuga kriisi lahendamiseks või ennetamiseks või kollektiivse enesekaitse lepingus ettenähtud kohustuste täitmiseks) (riigieelarve seaduse § 71 lg 1). Reservi võib kasutusele võtta Riigikogu otsuse alusel vaid erandjuhtudel (riigieelarve seaduse § 73). Eeltoodust lähtuvalt saab riigisiseseid reserve kasutada ka ilma erikorda välja kuulutamata. Samas näiteks annab katastroofiolukorra väljakuulutamine võimaluse mitte rakendada põllumajandusettevõtete suhtes Euroopa Liidu õigusest tulenevaid karistusmeetmeid toetustingimuste täitmata jätmisel. Lisaks saab eriolukorra väljakuulutamisel esitada Euroopa Komisjoni palve lubada otsetoetuste ettemaksed varem välja maksta. Punkti 19 muudatusega loobutakse eriolukorra väljakuulutamisel eriolukorra väljakuulutamise korralduse sisu regulatsioonist ning täpsustakse, et Vabariigi Valitsus kuulutab eriolukorra välja kogu riigis või ühe või mitme maakonna või kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil oma korraldusega (punkt 18). Punktidega 20 ja 21 muudetakse eriolukorra lahendamise juhtimise korraldust. Kehtiva HOSi järgi rakendatakse eriolukorra lahendamisel hädaolukorra lahendamise juhtimiskorraldust HOSis sätestatud eriolukorra lahendamise erisustega. Eriolukorras väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamist juhib ja koordineerib Vabariigi Valitsuse määratud minister, kes allub valitsusele ja on temale aruandekohustuslik (HOS § 24 lõiked 1 ja 3). Eriolukorra juhi valimisel lähtutakse sellest, kelle vastutusalasse eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamine kõige otsesemalt kuulub.116 Tegemist on erisusega võrreldes muude hädaolukordade lahendamisega, kus hädaolukorra juhiks on Vabariigi Valitsuse määratud täidesaatva riigivõimu asutus või elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus (HOS § 14 lõige 1). Kuna eriolukorra juht on minister, kes kannab küll poliitilist vastutust olukorra lahendamise eest, kuid ei täida tavaolukorras rakenduslikku haldusfunktsiooni, määrab eriolukorra juht ühe või mitu eriolukorra tööde juhti, kes tegelevad kriisi vahetu lahendamisega. Eriolukorra tööde juht on üldjuhul isik, kes asus juba hädaolukorra tekkides seda hädaolukorra juhtimisstruktuuride abil juhtima ning kes allub teenistuslikult ministrile (eriolukorra juhile). Kuna eriolukorra tööde juht on ühtlasi ka hädaolukorra juht, laienevad eriolukorra tööde juhile hädaolukorra juhi volitused ning ta täidab samu ülesandeid, mida täidab hädaolukorra juht.117 Eriolukorra tööde juhi või juhtide määramisel lähtutakse põhimõttest, et enne eriolukorra väljakuulutamist moodustatud hädaolukorra lahendamise 116 Hädaolukorra seaduse eelnõu (205 SE) seletuskiri, lk 63. Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/6e396188-c9c2-4673-9fb6-ad324ec9a36c. 117 Vabariigi Valitsuse 22. juuni 2017. aasta määrus nr 112 „Hädaolukorra lahendamise juhtimise, lahendamisel osalevate asutuste ja isikute koostöö, avalikkuse teavitamise ja asutustevahelise teabevahetuse ning ulatusliku evakuatsiooni läbiviimise nõuded ja kord“, § 1 lõige 2 ja § 2 lõige 3.  200(340) juhtimisstruktuuri muudetakse võimalikult vähe, et üleminek hädaolukorra lahendamise juhtimiselt eriolukorra lahendamise juhtimisele oleks võimalikult sujuv.118 Tavaolukorras on minister valitsuse liige (PS § 88) ning ministeeriumi ja selle valitsemisala juht (PS § 94 lõige 2), kes allub peaministri juhtimisele (PS § 93, VVS § 36 lõike 2 punkt 4), valitsuse suunistele (PS § 87 punkt 2), vastutab valitsuse kujundatud poliitika elluviimise eest oma valitsemisalas ning on aruandekohustuslik valitsuse, peaministri ja Riigikogu ees (VVS § 36 lõike 2 punkt 3 ja § 49 lõike 1 punkt 13, PS § 74). Ministri pädevuses on korraldada temale alluva ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvaid küsimusi. Ministril on võimuvolitused tema valitsemisalasse kuuluvate asutuste ja küsimuste korraldamiseks ning ta ei vaja selleks erivolitusi. Hädaolukorra lahendamise juhtimisstruktuuri ei ole vaja eriolukorra väljakuulutamisel muuta. Tagatud peab olema sujuv üleminek hädaolukorra lahendamiselt eriolukorra lahendamisele. HOS § 24 muudatusega muudetakse hädaolukorra lahendamiseks väljakuulutatud eriolukorras hädaolukorra juhtimiskorraldust ning loobutakse ministri tasandi juhtimisest. Eriolukorra lahendamist juhib hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus. Vabariigi Valitsus määrab eriolukorra lahendamist juhtiva asutuse siis, kui hädaolukorra lahendamise juhtivaks asutuseks on kohaliku omavalitsuse üksus. Eriolukorra puhul on tegemist teatud tingimustele vastava hädaolukorraga. Eriolukorra väljakuulutamine on poliitiline otsus. Eriolukorra väljakuulutamisega deklareerib valitsus avalikkusele, et riiki on tabanud ulatuslik kriisiolukord, kuid sellega ei kaasne olemuslikke muudatusi hädaolukorra lahendamise korralduses. Punkti 22 muudatus on tingitud asjaolust, et eelnõu kohaselt loobutakse eriolukorra tööde ja eriolukorra tööde juhi regulatsioonist tulenevalt juhtimisstruktuuri korrastamisest. Punktiga 23 tunnistatakse kehtetuks HOS 4. peatüki 3. jagu, milles on sätestatud eriolukorra ajal rakendatavad meetmed: töökohustus, vallasasja sundvõõrandamine, asja sundkasutus, valduses eriolukorra tööde tegemine jne. Kuna nimetatud peatüki 3. jaos sätestatud meetmed on osa riiklikust järelevalvest, on seadusele süstemaatiliselt lähenedes kohane need sätestada HOS 7. peatükis. Asjakohastel juhtudel sätestatakse seni HOS 4. peatüki 3. jaos reguleeritud riikliku järelevalve meetmed üldisemalt KorSis. Näiteks on kehtivas, kuid eelnõuga kehtetuks tunnistatavas HOS §-des 27–29 sätestatud volitusnorm ja kord eriolukorra tööde käigus asja sundkasutusse võtmiseks ja vallasasja sundvõõrandamiseks. Asja sundkasutusse võtmist ja sundvõõrandamist reguleerib erimeetmena eelnõu § 144 punktiga 7 KorSi lisatav § 531. KorSi nimetatud paragrahvist tuleb volitusnorm korrakaitseorganile asja sundkasutusse võtmiseks või sundvõõrandamiseks ka hädaolukorras ning selle lahendamiseks väljakuulutatud eriolukorras. Asja sundvõõrandamise ja sundkasutusse võtmisega seotud kulud hüvitatakse eelnõu § 144 punktiga 11 KorS § 83 lõigetega 7 ja 8 lisatavate sätete alusel. Lisaks täiendatakse KorSi §-ga 441, milles sätestatakse liikumispiirangu erimeetmed (vt eelnõu § 144 punkt 6), mistõttu ei kehtestata HOSiga enam liikumisvabaduse piirangute erisusi (vt kehtiva HOS § 31). HOS ei sätestata erinevalt kehtiva HOS §-st 32 avalike koosolekute ja avalike ürituste pidamise piiranguid. Avalike koosolekute ja ürituste piiramisel lähtutakse KorSi regulatsioonist (KorS §-d 61–62, 69–73), mis annab palju võimalusi koosolekute keelamiseks ja lõpetamiseks. Samuti näeb kehtiva HOS §-s 26 sätestatud töökohustuse regulatsiooni puhul eelnõu § 144 punkt 9 ette KorSi täiendamise §-ga 821. Tegemist on volitusnormiga muu füüsilise isiku kui avaliku korra eest vastutava isiku kaasamiseks korrakaitsesse ja see uus üldnorm hõlmab ka 118 Hädaolukorra seaduse eelnõu (205 SE) seletuskiri, lk 64. Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/6e396188-c9c2-4673-9fb6-ad324ec9a36c.  201(340) seni HOS §-s 26 sätestatud erinormi regulatsiooni. Näiteks võib hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus kui korrakaitseorgan kaasata füüsilist isikut hädaolukorra lahendamisse korrakaitseseadusesse eelnõuga lisatava § 821 alusel. Punktiga 25 muudetakse HOS § 40 lõiget 6. Kui kehtiva HOSi kohaselt pidi elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus või tema määratud asutus edastama toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani teadmiseks Siseministeeriumile, siis eelnõu kohaselt tuleb need edastada Riigikantseleile vastava nõude esitamisel. Muudatus on seotud kriisireguleerimisvaldkonna koordineerimise pädevuse ja ülesannete üleviimisega Siseministeeriumist Vabariigi Valitsuse juures olevale Riigikantseleile. Punktidega 29–34 muudetakse HOS 7. peatükki. Eelnõu 7. peatükki koondatakse kõik haldus- ja riikliku järelevalvega seotud sätted. Kuivõrd kriisireguleerimise terviklik koordineerimine liigub Siseministeeriumist Vabariigi Valitsuse juures olevale Riigikantseleile, siis muudetakse vastavalt ka järelevalvepädevust. Punkti 29 kohaselt tunnistatakse kehtetuks üldine järelevalvepädevus, mis seni oli Siseministeeriumil. Siseministeerium teeb kehtiva HOSi järgi haldusjärelevalvet erinevate hädaolukordade ennetamise, valmistumise ja lahendamise nõuete täitmise üle. Näiteks peab HOS § 45 lg 1 punkti 1 alusel Siseministeerium tegema haldusjärelevalvet elutähtsa teenuse toimepidevust korraldavate asutuste (edaspidi ETKA) ülesannete täitmise, hädaolukorra riskide hindamise, hädaolukorra lahendamise plaanide koostamise, riskikommunikatsiooni korraldamise, kriisireguleerimisõppuste korraldamise ning muude HOSis või selle alusel kehtestatud õigusaktide täitmise üle. Praktikas on nimetatud ülesanded seotud eelkõige täidesaatva riigivõimu asutustega, kelle üle haldusjärelevalve teostamine ei ole tulemuslik. Erimeelsuste või seadusega pandud kohustuste mittetäitmise korral on küsimused lahendatavad eelkõige koostöö korras. Eelnõuga on loobutud üldise järelevalve pädevuse määratlemisest. Valitsusasutuste ja nende hallatavate riigiasutuste tegevuse seaduslikkuse ja otstarbekuse tagamiseks korraldatakse teenistuslikku järelevalvet (VVS § 93 lg 1). Teenistuslikku järelevalvet teostatakse alluvuse korras (VVS § 93 lg 4). Vabariigi Valitsus valvab ministeeriumi ja Riigikantselei tegevuse seaduslikkuse ja otstarbekuse üle (VVS § 94 lg 1) ning minister valvab ministeeriumi struktuuriüksuste, ministeeriumi valitsemisala valitsusasutuste ja nende ametiisikute, samuti muude ministeeriumi hallatavate riigiasutuste tegevuse seaduslikkuse ja otstarbekuse üle (VVS § 95 lg 1). Seega Sotsiaalministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kui ETKA kohustuste täitmise üle saab jätkuvalt järelevalvet teha teenistusliku järelevalve sätete alusel. Eesti Panga seaduse § 9 lg 1 kohaselt teeb Eesti Panga kui ETKA kohustuste täitmise üle ka täna järelevalvet Eesti Panga Nõukogu. Täiendava pädevuse mõnele muule haldusorganile andmine tekitab vastuolu Eesti Panga seadusega. Kohaliku omavalitsuse üksuste üle jääb järelevalvet tegema Päästeamet, nagu ka kehtiv HOS seda lubab. Eelnõus tuuakse Päästeameti järelevalvepädevus sõnaselgelt välja (punktis 30), kuivõrd järelevalvepädevust ei saa enam määrata Siseministeerium. Päästeameti jaoks ei ole tegemist uue ülesandega, kuna juba praegu täidab Päästeamet neid ülesandeid siseministri käskkirja alusel. Täpsemalt teeb Päästeamet järelevalvet järgmiste HOSiga seatud ülesannete täitmise üle:  § 6 lg 5 - omavalitsusüksuse kriisikomisjoni põhimääruse kehtestamine;  § 6 lg 3 p 2 - omavalitsusüksuse kriisikomisjoni tegevusest kokkuvõtte ja järgmise aasta tööplaani esitamine regionaalsele kriisikomisjonile.  § 37 lg 2 - elutähtsa teenuse kirjelduse ja elutähtsa teenuse toimepidevuse nõuete kehtestamine määrusega;  202(340)  § 37 lg 1 p 4 - elutähtsa teenuse osutaja toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani kinnitamine;  § 37 lg 1 p 5 - hädaolukorra lahendamise plaani koostamine; kriisireguleerimisõppuse korraldamine; riskikommunikatsiooni korraldamine. Punktiga 30 antakse evakuatsiooni läbiviimise nõuete täitmise järelevalve pädevus PPA-le. Evakuatsiooni läbiviimist korraldab PPA ise, kuid evakuatsiooni korraldamisele aitab kaasa kohaliku omavalitsuse üksus, kellele pannakse HOSiga ka täpsemad kohustused (vt punktid 12, 13 ja 15). Tegemist on uue ülesandega PPA-le, kuid sellega ei kaasne olulisi muudatusi PPA tegevuses, kuivõrd ka täna on kohalikul omavalitsusel evakuatsiooniga seonduvad kohustused, mille raames toimub PPA-ga koostöö. Kehtiva HOSi järgi olid eriolukorras rakendatavad riikliku järelevalve erimeetmed sätestatud 4. peatüki 3. jaos, mis eelnõuga tunnistatakse kehtetuks. Eelnõu punktiga 32 lisatakse kehtivasse HOS §-i 45 kaks uut pädevusnormi. Lõikega 3 lisatakse pädevusnorm, mille alusel saab hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus teha hädaolukorra lahendamisel riikliku järelevalvet, sh selgitada välja ohtu, seda tõrjuda ja korrarikkumist kõrvaldada. Kehtivas HOSis puudub säte, mis annaks hädaolukorra lahendamist juhtivale asutusel riikliku järelevalve pädevuse. Hädaolukorra lahendamist juhtivate asutuste riikliku järelevalve pädevus on seni tulnud nende tegevuse aluseks olevatest eriseadustest. Kõigil hädaolukorda juhtivatel asutustel ei ole eriseadusest tulenevat riikliku järelevalve pädevust kõigi vajalike meetmetega, mistõttu on mõistlik sätestada vastav üldnorm HOSis. Näiteks on Riigi Infosüsteemide Ametil (RIA) küll nn inspektsioonilise järelevalve pädevus küberturvalisuse seaduse alusel, kuid nimetatud seadusest ei tule RIA pädevust hädaolukordade lahendamisel piiravate meetmete kehtestamiseks (nn ohutõrjeline järelevalvepädevus). Lõikega 4 sätestatakse, et ETOde riigikaitseülesannete valmisoleku ja täitmise nõuete üle teeb järelevalvet ETKA või tema volitatud asutus, finantsjärelevalve subjektide suhtes Finantsinspektsioon, nagu ka riikliku järelevalve puhul. Kõikide elutähtsate teenuste puhul (v.a tervishoiuvaldkonnas, kus TTKSis on riigikaitseülesanded täpsemalt reguleeritud), sätestatakse valdkondlikus seaduses, et ETO riigikaitseülesanne on osutada elutähtsat teenust vastavalt HOSis ja selle alusel kehtestatud määrustes sätestatud nõuetele. ETKA täpsustab HOSi alusel kehtestatavas määruses riigikaitseülesande valmisoleku nõudeid ja selle täitmist. Lähtuvalt eeltoodust sätestatakse ka järelevalve nende ülesannete täitmise üle HOSis ja mitte valdkondlikus seaduses. Kehtivas HOSis on sätestatud kes teeb haldus- ja riikliku järelevalvet ETO kohustuste täitmise üle. Kuna riigikaitseülesande täitmise üle tehtav järelevalve ei ole riiklik järelevalve (vt §-de 109 ja 124 selgitused), tuleb HOSis eraldi sätestada riigikaitselise järelevalve pädevus ning järelevalve läbiviimiseks vajalikud volitused. Punktiga 35 sätestatakse, et ETO riigikaitseülesande täitmise üle järelevalve tegemisel võib ETKA ja Finantsinspektsioon kasutada RiKSi §-des 109-110 sätestatud sunnivahendeid ehk teha ETOle ettekirjutuse ja selle mittetäitmisel määrata sunniraha või kohaldada vahetut sundi. Lisaks antakse ETKAle ja Finantsinspektsioonile volitus kohaldada järelevalve teemisel RiKS § 74 lõikes 1 sätestatud uurimistoiminguid. Uurimisvolitused võimaldavad välja selgitada kas ETO täidab riigikaitseülesande valmisoleku nõudeid või kas ta täidab riigikaitseülesannet kaitseolukorra ajal ettenähtud ulatuses ja tingimustel. Kui riigikaitseülesannet ei täideta, võib olla raskendatud kaitseolukorra lahendamine ning sellekaudu ka ohus Eesti riigi iseseisvus ja sõltumatus ning muud ülalnimetatud hüved. Kui riigkaitseülesannete valmisoleku nõudeid ei täideta, ei ole tagatud elutähtsate teenuste toimepidevus kaitseolukorras. Elutähtsad teenused on n-ö alusteenused, mille toimimisest sõltub riigi ja ühiskonna toimimine tervikuna. Elutähtsad on need teenused, mis on hädavajalikud nii ettevõtetele, riigiasutustele kui ka inimestele, et rahuldada nende esmavajadused ning tagada elu ja tervis. Need teenused moodustavad kõigi  203(340) meie harjumuspäraste teenuste vundamendi, ilma milleta ei saa ühiskond meile tuttaval kujul toimida. Seega on hädavajalik, et need teenused kaitseolukorra ajal toimiksid, ning selle eesmärgi saavutamiseks peab olema võimalik kohaldada vajalikke järelevalvemeetmeid. Punktiga 36 sätestatakse väärteokoosseis ETO riigikaitseülesande täitmata jätmise puhuks. Kehtivas HOSis on ettenähtud vastutus ETO kohustuste rikkumise eest tavaolukorras, kuid see süüteokoosseis ei hõlma selgelt seda, kui ETO ei täida riigikaitseülesannet või täidab seda väiksemas ulatuses ja tingimustele mittevastavalt. HOSi lisatav väärteokoosseis lubab ETO sel juhul vastutusele võtta, kuna on oluline tagada, et riigikaitseülesandeid kui kriisiolukorras riigi ja ühiskonna kaitsmiseks hädavajalikke ülesandeid täidetaks. Väärteokoosseis on sõnastatud RiKSi § 117 eeskujul. Karistatav on tegevusetus ehk see, kui ETO ei täida oma kohustust osutada kaitseolukorra ajal elutähtsat teenust vastavalt ETKA kehtestatud tingimustele. HOS §-s 49 on juba sätestatud väärteokoosseis ETO kohustuste rikkumise puhuks. Samas ei kata HOS §-s 49 sätestatud koosseis elutähtsa teenuse osutamist kaitseolukorra ajal ning ka kõik HOSi §-s 38 loetletud kohustused ei ole kaitseolukorra ajal aktuaalsed. Näiteks ei peaks HOS §-s 491 sätestatava koosseisuga olema kaetud riskianalüüsi ja toimepidevuse plaani mittekoostamine (HOSi § 38 lg 1 punktis 1 sätestatud ETO kohustus) või mitteosalemine hädaolukorra lahendamises (HOSi § 38 lg 1 punktis 5 sätestatud kohustus). Nende kohustuste rikkumise eest saab ETO vastutusele võtta HOS § 49 alusel. Väärteo korras peaks olema eraldi karistatav kõige olulisem osa ETO ülesannetest kaitseolukorra ajal – see, kui ETO ei täida oma riigikaitseülesannet või ei tee seda nõuetekohaselt. Paragrahvi 491 alusel on karistatav vaid püsiva riigikaitseülesande täitmata jätmine või selle väiksemas ulatuses või tingimustele mittevastav täitmine. Kui ETOle on määratud ühekordne riigikaitseülesanne, on selle täitmata jätmine karistatav RiKSi § 117 alusel. Punktiga 38 sätestatakse, et HOS §-s 491 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja on ETKA, kes vastavat teenust korraldab, finantsjärelevalve subjektide puhul Finantsinspektsioon. ETKA on see, kes teeb järelevalvet ETO riigikaitseülesande täitmise üle ning ETKA peaks olema ka see, kellel on õigus ülesande täitmata jätmise puhul seda sanktsioneerida. Punktiga 33 lisatakse kehtivasse HOS §-i 46 lõige 2, millega sätestatakse erimeetmed, mida võib hädaolukorda juhtiv asutus hädaolukorra lahendamiseks kohaldada lisaks HOS § 46 lõikes 1 sätestatud erimeetmetele, mida on volitatud kohaldama kõik HOSi alusel haldus- ja riikliku järelevalvet tegevad asutused. Nimelt on hädaolukorra lahendamist juhtival asutusel tarvis volitust enamate meetmete kasutamiseks kui need, mis on sätestatud KorS §-des 30–32, 49 ja 50–53. Hädaolukorra lahendamist juhtivale asutusele antakse lisaks õigus kohaldada KorS §- des 44-441 ja §-s 531 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid KorSis sätestatud alusel ja korras. Nendeks erimeetmeteks on viibimiskeelu seadmine KorS § 44 alusel, samuti liikumispiirangu kohaldamine KorSi eelnõuga lisatava § 441 alusel ning asja sundkasutusse võtmine või sundvõõrandamine KorSi eelnõuga lisatava § 531 alusel. Eriolukorra juht, eriolukorra tööde juht või teatud juhtudel ka eriolukorra juhi määratud ametiisik on kehtiva HOSi järgi volitatud selliseid meetmeid kohaldama §-de 27–29 ja 31 alusel. Punktiga 34 lisatakse HOS 7. peatükki § 461, milles sätestatakse riikliku järelevalve erisused. Nimetatud paragrahvi lõike 1 järgi võib hädaolukorra lahendamist juhtiva asutuse ametiisik anda KorS § 45 lõigetes 1 ja 2 sätestatud korras märguande sõiduki, maastikusõiduki või veesõiduki peatamiseks, kui see on vajalik hädaolukorra lahendamiseks. Vajadus sellise meetme kohaldamiseks võib esineda näiteks juhul, kui sõiduki peatamata jätmisel rikuks sõidukijuht KorS § 44 alusel hädaolukorra lahendamiseks kohaldatud viibimiskeeldu. Lõikes 2 sätestatakse hädaolukorra lahendamist juhtiva asutuse jaoks volitusnorm siseneda valdaja nõusolekuta tema valdusesse, kui see on vajalik hädaolukorra lahendamiseks. Selline  204(340) volitusnorm on tarvilik, sest KorS § 50 lõiked 1 ja 2 on õiguslikuks aluseks politseile valdusesse sisenemiseks, kuid muu korrakaitseorgan võib nimetatud normides sätestatud korras valdusesse siseneda üksnes eriseaduses sätestatud alusel. Samal põhjusel on lõikes 3 sätestatud hädaolukorra lahendamist juhtiva asutuse õigus siseneda halduskohtu loata valdaja eluruumi, kui see on vältimatult vajalik hädaolukorra lahendamiseks. Nii lõikes 2 kui ka lõikes 3 sätestatud alusel valdusesse sisenemisel tuleb valdajat esimesel võimalusel teavitada valdusesse sisenemisest, kui tema isik on tuvastatav. Samuti tuleb tagada kuni valdaja, muu õigustatud isiku või politsei saabumiseni valduse valve, kui valdusesse sisenemise tagajärjel jääb valduses valveta oluline varaline väärtus. Samad volitused on olemas näiteks päästeasutusel (PäästeS § 132 lõiked 2 ja 3), kuid need puuduvad teistel hädaolukorra lahendamist juhtivatel asutustel. Punktiga 34 lisatakse HOS-i § 462, mis oma sisult vastab kehtiva HOS §-le 33. Muudatus on normitehniline, kuid vajalik selleks, et riikliku järelevalve meetmed oleksid koondatud ühte peatükki. Eelnevaga seoses tunnistatakse punktiga 28 kehtetuks HOS §-d 43 ja 44, milles on sätestatud eriolukorra tööle rakendatud füüsilise isiku tasustamise kord ja sotsiaalsed tagatised. Analoogiline õigusraamistik sätestatakse eelnõuga KorS 6. peatüki uues 2. jaos, millega eelnõu järgi reguleeritakse mitte üksnes eriolukorra töösse, vaid laiemalt korrakaitsesse kaasatud füüsilise isiku õigusi, sh õigust tasule ja sotsiaalsetele tagatistele. Seoses füüsilise isiku sotsiaalsete tagatiste regulatsiooni HOSis kehtetuks tunnistamisega muudetakse ka HOS 6. peatüki pealkirja (punkti 26 muudatus). Punktiga 27 tunnistatakse kehtetuks HOS § 42 punkt 3, mis reguleerib valduses eriolukorra tööde tegemisel tekitatud kahju hüvitamist. Eriolukorra tööde tegemise volitust HOSis eraldi ei sätestata. Eriolukorra tööd (lammutustööd, puude maharaiumine ja veekogude tõkestamine jne) on hõlmatud konkreetsete meetmete kohaldamisega. Näiteks valdusesse sisenemise ja läbivaatuse meede sisaldab ka võimalust lammutustööde tegemiseks või puude maharaiumiseks. Lähtuvalt PS § 25 ei saa riik täielikult välistada õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist. Õigusvastaselt ja õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamisel tuleb lähtuda RVastSist. RVastS 13 lõike 3 kohaselt vabaneb avaliku võimu kandja vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest näiteks ka juhul, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Riigikohus on leidnud järgmist: „Kui kahju ei olnud ka vajaliku hoolsuse korral välditav, siis saab kahjuhüvitise ulatust vähendada või avaliku võimu kandja vastutusest vabastada.“119 Teises asjas on kohus leidnud, et „Hüvitise vähendamine juhul, kui kahju täielik hüvitamine oleks ebaõiglane, on üldpõhimõte, mis kehtib nii õiguspäraselt kui ka õigusvastaselt tekitatud kahju puhul. Seetõttu on RVastS § 16 lg 3 põhimõtteliselt kohaldatav ka HMS § 67 lg-s 3 sätestatud hüvitise piiramise alusena, kuid seda tuleb kohaldada HMS § 67 lg 3 eripära ja eesmärke arvestades.“120 Õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamine ja selle piirangud on reguleeritud RiigiVS §-s 16. Punktidega 24 tunnistatakse HOSi 4. peatüki 4. jagu „Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamine eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamisse“ seoses Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist puudutava regulatsiooni korrastamisega (vt täpsemaid selgitusi KorSi muutmise paragrahvi 144 juures) kehtetuks. Asjaomased sätted viiakse üle KorSi 6. peatükki. Kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamisse ning selle raames riiklikku järelevalvesse KorSis sätestatud tingimustel ja korras. Punktiga 37 muudetakse HOS § 51 selliselt, et väärteo korras on karistatav eriolukorra ajal hädaolukorra lahendamist juhtiva asutus riikliku järelevalve meetme kohaldamise haldusakti 119 RKHKo 26.02.2015 nr 3-3-1-80-14, punkt 11. 120 RKHKo 08.05.2015 nr 3-3-1-9-14, punkt 55.  205(340) täitmata jätmine. Sätet on täpsustatud lähtuvalt HOS 4. peatüki kehtetuks tunnistamisega. Karistuse määrasid võrreldes kehtiva HOS § 51 ei muudeta. § 135. Isikuandmete kaitse seaduse muutmine Paragrahviga 135 muudetakse isikuandmete kaitse seadust (IKS). Muudatused on analoogsed Eesti Panga seaduse muutmisega, mis on kavandatud eelnõu §-s 127. Ka IKSi puhul ei ole selge, miks on seadusandja andnud VVJK-le ülesande otsustada, millal võib pikendada Andmekaitse Inspektsiooni juhi kandidaadi suhtes tehtava julgeolekukontrolli tähtaega, kui eelmise juhi volitused on lõppenud ennetähtaegselt. Eelnõu järgi otsustab julgeolekukontrolli tähtaja pikendamise üle julgeolekukontrolli teostava asutuse ehk Kaitsepolitseiameti juht. Nagu Eesti Panga presidendi ja nõukogu esimehe puhul, pikendatakse ka Andmekaitse Inspektsiooni juhi puhul julgeolekukontrolli tähtaega ühelt kuult kolmeni. Erinevalt aga Eesti Panga seaduse muutmisest peab julgeolekukontrolli tähtaja pikendamisest teavitama lisaks Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjonile Vabariigi Valitsust ja Riigikogu põhiseaduskomisjoni. Seda seetõttu, et Andmekaitse Inspektsiooni juhi nimetab ametisse Vabariigi Valitsus (ja mitte president, nagu Eesti Panga puhul), kuulates ära Riigikogu põhiseaduskomisjoni seisukoha. Selle kaudu on tagatud, et kõik ametisse nimetamisega seotud isikud on teadlikud, et julgeolekukontroll võtab tavapärasest kauem aega. § 136. Isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmine Parargahviga 136 seatakse riigikaitseülesanne isikut tõendavatele dokumentidele kantud sertifikaadiga digitaalset tuvastamist ja digitaalset allkirjastamist võimaldava sertifitseerimis- teenuse osutajale. Säte on sõnastatud samamoodi, nagu ehitusseadustiku muutmise puhul (vt eelnõu § 129 selgitus). ETO ülesandeks on osutada elutähtsat teenust ka kaitseolukorra ajal. Seda peab ta tegema vastavalt HOSi alusel kehtestatud nõuetele, mida ETKA võib täpsustada. Lisaks sätestatakse, et järelevalvet riigikaitseülesande valmisoleku nõuete ja täitmise üle tehakse HOSis sätestatud alustel ja korras. Selline lahendus nähakse ette kõikide ETOde puhul. Säte on sõnastatud samamoodi nagu ehitusseadustiku muutmise puhul (vt eelnõu § 129 selgitus). § 137. Julgeolekuasutuste seaduse muutmine Paragrahvi 137 punktiga 1 tunnistatakse kehtetuks JAS § 10. JAS §-s 10 sätestatakse praegu VVJK ülesanded. Neid on JAS § 10 lõigete 1 ja 2 järgi neli: 6) julgeolekuasutuste tegevuse koordineerimine; 7) riigi julgeolekuolukorra analüüsimine ja hindamine; 8) riigi julgeolekualase teabe vajaduste kindlaksmääramine; 9) VVJK-le edastatud riigikaitsealase teabe edastamine teistele riigiasutustele. Kõik nimetatud ülesanded on sellised, mida ei pea kehtestama seadusandja ning need võib sätestada määruses. Nagu eelnõu § 8 selgitustes märgitud, soovitakse eelnõuga anda Vabariigi Valitsusele VVJK töö korraldamisel võimalikult palju vabadust. See tähendab, et kõik VVJK ülesanded, mida ei pea otsustama seadusandja, sätestatakse edaspidi määruses. JAS § 10 lõikes 1 sätestatud ülesanded on kavas edaspidi sätestada VVJK põhimääruses. VVJK põhimääruses sätestatakse ka JAS § 10 lõikes 2 sätestatud põhimõte, et vajaduse korral peab VVJK edastama talle esitatud teavet Vabariigi Valitsusele, asjaomastele valitsusasutustele, Vabariigi Presidendile, Riigikogu esimehele ja asjaomastele Riigikogu komisjonidele. VVJK põhimääruse kavand on seletuskirjale lisatud (vt lisa 3).  206(340) Punktiga 2 muudetakse JAS § 21 lõiget 2 ning sätestatakse selgelt Kaitsepolitseiameti politseiametniku volitus on kuriteo tõkestamiseks kohaldada riikliku järelevalve erimeetmeid ning vahetut sundi korrakaitseseaduses sätestatud alustel ja korras. Kuritegude tõkestamine JAS-i tähenduses on KorS § 1 lõike 5 kohaselt osa korrakaitseülesande täitmisest, millele tuleb kohaldada ka KorS-is sätestatut. Teiselt poolt peab julgeolekuasutuste tegevuses olema võimalik eristada kuritegude tõkestamist muude ülesannete täitmisest (kriminaalmenetluse läbiviimise kõrval eelkõige nn teabehankelisest tegevusest), millele KorS ei laiene. Ka õiguskantsler on leidnud, et JAS § 21 lõikest 2 praegu tulenevast selgemat sätestamist vajavad julgeolekuasutustele lubatud korrakaitseliste meetmete hulk ja kohaldamise alused.121 Kehtiv JAS § 21 lõige 2 ei täpsusta, milliste ülesannete täitmiseks on Kaitsepolitseiametil õigus meetmeid ja vahetut sundi kohaldada. Lisaks ei ole sätte sõnastusest üheselt arusaadav, kas Kaitsepolitseiamet on üldkorrakaitseorgan või mitte. KorSi kohaselt on ainult üldkorrakaitseorganil ehk politseil ilma erimeetmetele konkreetselt viitamata kõigi meetmete kohaldamise õigus ja nende täitmise tagamiseks õigus kohaldada vahetut sundi. Kaitsepolitseiamet ei ole ega ei peaks olema KorSi alusel üldkorrakaitseorgan, vaid erikorrakaitseorgan. Kors § 1 p 5 kohaselt käesolevat seadust ei kohaldata julgeolekuasutuste tegevusele julgeolekuasutuste seadusest tulenevate ülesannete täitmisel, välja arvatud kuriteo tõkestamine. KorS § 6 lg 1 kohaselt on korrakaitseorgan seaduse või määrusega riikliku järelevalve ülesannet täitma volitatud asutus, kogu või isik. KorS § 2 lõike 4 kohaselt riiklik järelevalve on korrakaitseorgani tegevus eesmärgiga ennetada ohtu, selgitada see välja ja tõrjuda või kõrvaldada korrarikkumine. Seega ei muutu Kaitsepolitsei, kui amet, ega Kaitsepolitsei politseiametnik üldkorrakaitseorganiks. Kuna erikorrakaitseorgani pädevused ja volitused peavad olema erisedusest tulenevad, siis tuleb see selgelt sätestada julgeolekuasutuste seaduses. § 138. Kaitseliidu seaduse muutmine Paragrahv 138 punktidega 1, 2 ja 7 tehakse muudatused KaLSis seoses Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist puudutava regulatsiooni korrastamisega (vt eelnõu § 144 selgitusi KorS §-de 822–825 kohta). Asjaomased sätted viiakse üle KorSi 6. peatükki, mistõttu säilitatakse KaLS § 4 lõikes 2 üksnes viide, mille järgi võib Kaitseliitu kaasata riiklikku järelevalvesse KorSis sätestatud tingimustel ja korras. Samuti tunnistatakse kehtetuks KaLS § 4 lõikes 3 sätestatud volitusnorm Vabariigi Valitsuse määruse „Kaitseliidu kaasamise tingimused ja korra küberturvalisuse tagamisel“ andmiseks, sest ka seda teemat reguleeritakse edaspidi KorSi alusel antud ühtses määruses. Ühtlasi sätestatakse kooskõlas KorSi muudatustega, et KaLS § 4 lõike 2 alusel riiklikku järelevalvesse kaasamisel võib kasutada kaasava korrakaitseorgani erivahendeid KorSis sätestatud tingimustel ja korras. Punktis 3 kavandatud muudatusega määratakse Kaitseliidu kui avalik-õigusliku juriidilise isiku riigikaitseülesanded. Need on KaLS § 4 lõike 1 punktides 2–4 sätestatud järgmised ülesanded: riigi sõjalise kaitse võime ettevalmistamine, Eesti elanike turvalisuse suurendamises ja tagamises osalemine ning tegevliikmetele sõjaväelise väljaõppe andmine KVTS § 6 lõike 3 alusel Kaitseväe juhataja kehtestatud korras. Riigikaitseülesandeid täidetakse kaitseolukorra lahendamiseks või selle toetamiseks. Kaitseolukorra tingib üldjuhul oht Eesti riigi iseseisvusele ja sõltumatusele, territoriaalsele terviklikkusele, põhiseaduslikule korrale või kogu ühiskonna elukorraldusele ning teatud juhul tuleb selle lahendamiseks välja kuulutada erakorraline seisukord või sõjaseisukord, mille lahendamine eeldab kogu riigi pühendunud panustamist. Selles tulenevalt peavad riigikaitseülesannetega asutused ja isikud kaitseolukorra ajal kõrvale 121 Õiguskantsleri 24.07.2015 kiri nr 18-2/150881/1503270. Kättesaadav https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_arvamus__julgeolekuasutuste_seaduse_ning _politsei_ja_piirivalve_seaduse_muutmise_seaduse_eelnou_valjatootamise_kavatsus.pdf  207(340) jätma või vähemas mahus täima riigikaitse seisukohalt vähem tähtsaid ülesandeid ning keskenduma kõige kriitilisematele. Seetõttu sätestatakse käesolevas eelnõus Kaitseliidu riigikaitseülesannetena üksnes kolm kõige olulisemat KaLS § 4 lõikes 1 loetletud ülesannet. Riigikaitseülesannetena ei määrata Eesti kodanike isamaaliste ja rahvuslike tunnete tugevdamisel, kaitsetahte säilitamisel ja kasvatamisel osalemist, muu väljaõppe ja koolituse andmist, kehakultuuri ja spordi väärtustamist elanikkonna hulgas ning riigikaitseobjektide ja riigikaitse eesmärgil kasutatava vara ning Eesti välisesinduste valve tagamist. Kaitseliidu kolmest riigikaitseülesandest kaks on suunatud Kaitseväe riigi sõjalise kaitsega seotud ülesannete toetamisele, sest neid täites valmistab Kaitseliit ette sõjalise kaitse võimet ja nõutud väljaõppe saanud isikuid selleks, et Kaitsevägi saaks asuda riiki sõjaliselt kaitsma. Kolmas, Eesti elanike turvalisuse suurendamises ja tagamises osalemine on oluliselt laiem ülesanne ning katab nii riigi sisemise kui välise rahu kaitsmises osalemist, millest üks või teine on olulisem sõltuvalt kaitseolukorra ja selle tinginud ohu eripärast. Punktidega 4 ja 5 tehtavad muudatused on normitehnilised ning tingitud kaitseväeteenistust puudutava regulatsiooni kaitseväeteenistuse seadusesse üleviimisega. Sõjaaja ametikohale nimetatud Kaitseliidu tegevliikmel on kohustus asuda mobilisatsiooni korral täitma oma sõjaaja ametikoha ülesandeid. Punktiga 6 lisatakse KaLS §i 321 lõige 7, millega viidatakse KVTSile, kus on reguleeritud kaitseväekohustuslase ja kaitseväekohustuseta sõjaaja ametikohale nimetatud isiku asumine sõjaaja ametikoha ülesannete täitmisele mobilisatsiooni korral. KVTSi lisatakse peatükk 91, kus reguleeritakse kaitseväekohustuse täitmine kaitseolukorra ajal, sh kaitseväeteenistusse kutsumine mobilisatsiooni ajal. Lõike lisamine aitab kaasa õigusselguse loomisele. § 139. Kaitseväe korralduse seaduse muutmine Paragrahviga 139 tehakse muudatused KKS §-s 3 seoses Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist puudutava regulatsiooni korrastamisega (vt eelnõu § 144 selgitusi KorS §-de 822–825 kohta). Asjaomased sätted viiakse üle KorSi 6. peatükki, mistõttu tunnistatakse KKS § 3 lõiked 12–3 kehtetuks ning säilitatakse KKS § 3 lõikes 11 üksnes viide, mille järgi võib Kaitseväge kaasata riiklikku järelevalvesse KorSis sätestatud tingimustel ja korras. Sõjaväepolitseile antakse riikliku järelevalve teostamisel volitus rakendada ka eelnõuga KorSi lisatatud erimeetmeid: 1) asja sundkasutusse võtmine ja sundvõõrandamine ja 2) liikumispiirangu kehtestamine. Nimetatud erimeetmete kohaldamine võib olla vajalik ka sõjaväepolitsei ülesannete täitmisel. Punktiga 3 parandatakse KKS §-s 481 ebatäpne viide. § 140. Kaitseväeteenistuse seaduse muutmine Paragrahviga 140 tehakse muudatused KVTSi seoses RiKSi 5. peatüki 2. jaos olevate kaitseväeteenistuse erisätete ületoomisega KVTSi. Revisjoni käigus leiti, et KVTSi sätted tuleks RiKSist välja võtta ja tõsta KVTSi. Kaitseväeteenistuse erisätted reguleerivad teenistuse jätkumist ja lõppemist kaitseolukorra ajal kui ka tegevteenistusse võtmist sõjaseisukorra ajal ning tegevteenistuse erisusi kaitseolukorra, ajal (nt sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma asunud tegevväelase palgaastmestik, tervisenõuded, puhkuse katkestamine jt). Eelnõuga reguleeritakse teenistusalaste tagatistega seonduv sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal (nt sõjaseisukorra ajal ei ole võimalik tagada rahalisi hüvesid ja teenuseid samas mahus nagu rahuajal) ning  208(340) kaitseväeteenistuse erisused pärast sõjaseisukorra lõppenuks kuulutamist (tegevteenistusest vabastamine, tingimustega teenistusse jätmine). Punktiga 1 muudetakse KVTS § 5 lõike 3 sõnastust, lisades teksti sõnad „ ja lisaõppekogunemine“ et lisaõppekogunemise puhul oleks üheselt arusaadav, et reservteenistus toimub nii õppekogunemisel kui ka lisaõppekogunemisel. Punktidega 2 ja 3 täiendatakse § 22 lõikega 11 ja paragrahvi 23 lõikega 3, mis sätestab erinormid sõjaväelise auastme andmise ja auastme muutmise kohta. Sätted põhinevad RiKS §- l 58. Mobilisatsiooni, demobilisatsiooni ja sõjaseisukorra ajal on oluline tagada tegevteenistuses olevate isikute pädevuse, sh juhtimispädevuse võimalikult selge eristamine auastme järgi. Sõjaväeline auaste näitab isiku oskuste ja juhtimispädevuse taset organisatsioonis, nii võib tuua lihtsustatult paralleele, et näiteks leitnant on pädev juhtima rühma, kapten on pädev juhtima kompaniid ja kolonelleitnant pataljoni. Tegevväealaste määramine ametikohtadele võib kaasa tuua vajaduse anda neile ametikoha funktsioonidele vastav sõjaväeline auaste, selleks nähakse ette sõjaseisukorra ajal lihtsustatud korras sõjaväelise auastme andmine. Sõjaseisukorra ajal ei kehti sõjaväelise auastme andmisel KVTSis toodud sõjaväelise auastme haridusnõuded, auastme vanus, ametikohale vastavuse hindamise nõue ning samuti ajutise sõjaväelise auastme andmise sätted. Auastme andmiseks, alandamiseks ja äravõtmiseks pädevad isikud jäävad samaks, mis on KVTS §-s 21, ehk rahuaja auastme andmise, alandamise ja äravõtmise pädevus kehtib ka sõjaseisukorra ajal. Lisaks KVTS §-s 23 toodule nähakse lisatud lõikega 3 ette, et sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal võib alandada tegevväelase auastet süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel. Süüdimõistev kohtuotsus ei pea tooma kaasa isiku tegevteenistusest vabastamist, samas nähakse võimalusena ette vääritult käitunud tegevväelase auastme alandamist distsiplineeriva meetmena, mida võib rakendada lisaks muudele karistustele. Erinevus võrreldes rahuajaga on vajalik, et tagada katkematu sõjaväeline juhtimine sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni tingimustes. Punktidega 4 ja 5 sätestatakse erikord arstlike komisjonide töös kaitseolukorra ajaks. Punktiga 4 loetakse seaduse § 29 tekst lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2. Lõike 2 sõnastus põhineb RiKS § 59 lõikel 1. Kaitseolukorra ajal otsustab aja- ja asendusteenistusse asumise peatumise valdkonna eest vastutav minister ehk kaitseminister ja sõjaseisukorra väljakuulutamisel peatub ajateenistusse ja asendusteenistusse kutsumine. Kutsealuste ajateenistusse ja asendusteenistusse kutsumise peatumisel puudub vajadus Kaitseressursside Ameti (KRA) arstlike komisjonide töö jätkamiseks. KRA arstlike komisjonide liikmed on üldjuhul püsivas töösuhtes muu tervishoiuteenust osutava ettevõttega ja eelduslikult ei ole neil suureneva töökoormuse tingimustes võimalus jätkata KRA arstliku komisjoni liikme funktsioonide täitmist. Punktiga 5 täiendatakse seaduse § 30 lõiget 1 punktiga 11, mille sõnastus põhineb RiKS § 59 lõikel 4. Kaitseväe arstlik komisjon jätkab tegevust tervisekahjustuse saanud kaitseväelaste terviseseisundi hindamisel vastavalt kehtivatele tervisenõuetele ning KRA arstliku komisjoni tegevuse peatumisel hindab ka asendusteenistuja ja kaitseväekohustust võtta sooviva isiku terviseseisundi vastavust kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele ehk rahuaja tervisenõuetele. Kaitseväekohustust võtta soovivate isikutena on kõnealuses sättes silmas peetud neid isikuid, kes soovivad kaitseväekohustuse võtta alaliselt ning peavad seetõttu vastama kaitseväeteenistuse seaduse alusel kehtestatud rahuaegsetele tervisenõuetele. Punktidega 6–8 täiendatakse seadust §-ga 39¹, §i 33 lõikega 1¹ ja §i 37 lõigetega 7 ja 8. Muudatused põhinevad RiKS § 60 sätetel, mis reguleerivad aja- ja asendusteenistusse asumise  209(340) korraldamist kaitseolukorra ajal. Kaitseolukorra ajal võidakse vajadusel viia Kaitseväe valmidus kõrgendatud tasemele, mis eeldab tegevväelaste töö ümberkorraldamist, mille tulemusel väheneb inimressurss tavapärase ajateenijate väljaõppetegevuse korraldamiseks. Sõjaseisukorra väljakuulutamisel peatub aja- ja asendusteenistusse asumine, kuna Kaitsevägi on asunud või asumas täitma talle ettenähtud sõjaaja ülesandeid ja tavapärane rahuaegne tegevus, reservüksuste väljaõpe ja sõjategevuseks ettevalmistus peatub. Kaitseolukorra ajal otsustab ajateenistusse asumise peatumise kaitseminister, kes võib vajaduse korral kuulata ära Kaitseväe juhataja hinnangu. Lähtuvalt olukorrast ja võimaliku kriisi ulatusest ja kestusest võib Kaitseväes valmiduse tõstmisel tekkida olukord, kus ajateenistust ei ole võimalik eelnevalt kinnitatud mahus ja ajal läbi viia. Kaitseväe võimet ajateenistuse läbiviimiseks hindab Kaitsevägi ise ja võib sellest lähtuvalt teha kaitseministrile ettepaneku ajateenistusse asumise peatamiseks või enne kaitseolukorda määrusega kehtestatud ajateenistusse asumise tähtaegade, ajateenistuse kestuse ja kutsealuste arvulise jagunemise ajateenijate väljaõppega tegelevate struktuuriüksuste vahel muutmiseks. Olenevalt olukorrast ja kõrgendatud kaitsevalmiduse kestusest võib osutuda vajalikuks täiendav ajateenistuse kutsumine kaitseolukorra ajal. Kui määruse muudatusega suurendatakse kutsealuste arvu või muudetakse ajateenistusse asumise aega varasemaks, peab muudatuse jõustumise ja ajateenistusse asumise tähtpäeva vahele jääma vähemalt 180 päeva. KRA otsus ajateenistusse kutsumise, ajateenistusse asumise aja ja ajateenistuskoha kohta tehakse kutsealusele teatavaks hiljemalt 120 päeva enne ajateenistusse asumise tähtpäeva. Lühemate tähtaegade kehtestamine tagab vajadusel vajaliku paindlikkuse ajateenistuse korraldamisel lähtuvalt kujunevast julgeolekuolukorrast, samas jätab mõistliku aja kutsealusele elukorralduslike muutuste tegemiseks. Kutsealuse, kelle suhtes enne aja- ja asendusteenistusse asumise peatumist on KRA teinud otsuse aja- või asendusteenistusse asumise, aja- või asendusteenistusse asumise aja ja teenistuskoha kohta, lükkub aja- või asendusteenistusse asumine edasi kaitseolukorra aja võrra, kuid mitte kauem kui isiku 28- aastaseks saamiseni. Kutsealusele, kes on saanud ajateenistusse asumise otsuse, teavitab KRA pärast aja- ja asendusteenistusse asumise peatumise lõppemist ajateenistusse kutsumise muudatustest ehk uuest ajateenistusse asumise ajast ja kohast. KRA saab teha kutsealuse osas uue otsuse kui on olemas kehtiv kaitseministri määrus, millega on kehtestatud uued ajateenistusse asumise tähtajad. Ajateenistusse asumise peatamine peatab ka asendusteenistusse asumise, kuna tegemist on samaväärse kohustuse täitmisega. KRA lõpetab kaitseolukorra ajal ajateenistusse asumise peatamisel või sõjaseisukorra väljakuulutamisel KVTS § 33 lõikes 1 sätestatud ülesannete täitmise ehk KRA ei menetle enam aja- ja asendusteenistusse kutsumist. Punktidega 9–11 täiendatakse seaduse § 46 lõigete 3 ja 4 teksti ning lisatakse paragrahvi lõige 31. Muudatused põhinevad RiKS § 63 lõigete 2–4 sõnastusel ja reguleerivad ajateenistuse jätkumisega seonduvat. Kaitseolukorra ajal võib Vabariigi Valitsus pikendada korraldusega lühema kui 12-kuulise ajateenistuse kestust 12 kuu pikkuseks ajateenistuseks. Lähtuvalt olukorrast ja ajateenijate väljaõppetsüklist võib olla vajadus ajateenijaid rakendada Kaitseväes sel ajal toetava üksusena lisaõppekogunemise korraldamisel või muudes funktsioonides. Olukorra normaliseerumisel ja pärast kaitseolukorra lõppemist vabastatakse ajateenijad teenistusest esimesel võimalusel. Vajaduse korral võib kaitseolukorra ajal riigikaitse huvidest lähtuvalt lühendada ajateenistuse kestust või siis ajateenistus lõpetada. Näiteks võib tekkida olukord, kus Kaitsevägi peab viima kiiresti läbi suuremahulise mobilisatsiooni ajal, mil ajateenistusse asunud on äsja alustanud väljaõppega, sellisel juhul ei pruugi Kaitseväel olla ressursse väljaõppega jätkamiseks ja võib osutuda vajalikuks ajateenijad koju saata. Samuti võib tekkida olukord, kus ajateenijad on saanud vajaliku väljaõppe ja on vaja rakendada neid sõjaliste ülesannete täitmisel, sellisel juhul on võimalik lühendada ajateenistuse kestust ja lugeda nende ajateenistus läbituks. Ajateenistuse kestuse pikendamise, lühendamise või ajateenistuse lõpetamise otsustab Vabariigi Valitsus korraldusega.  210(340) Punktidega 12 ja 13 täiendatakse seadust §-dega 541 ja 561, mis põhinevad RiKS § 61 lõigete 1 ja 2 ning § 64 sõnastusel. Paragrahv 541 sätestab ajateenija puhkuse erisused kaitseolukorra ajal. Kaitseolukorra ajal on Kaitseväe juhatajal õigus ajateenija puhkus katkestada ning kutsuda ta teenistusülesandeid täitma. Sõjaseisukorra väljakuulutamine katkestab kõigi ajateenijate puhkused ning ajateenija on kohustatud viivitamata ilmuma sõjaaja ametikoha asukohta või teise talle teatavaks tehtud asukohta. Paragrahv 561 sätestab ajateenistuse lõppemise alused sõjaseisukorra ajal. Sõjaseisukorra väljakuulutamisel loetakse ajateenija ajateenistus lõppenuks ning ajateenija nimetatakse kolme tööpäeva jooksul sõjaaja ametikohale või vabastatakse kaitseväeteenistusest. Sõjaaja ametikohale nimetatud ajateenija loetakse tegevväelaseks. Ajateenija vabastamisest või sõjaaja ametikohale nimetamisest teavitatakse KRAd. Sõjaseisukorra väljakuulutamisel asuvad kõik tegevväelased täitma sõjaaja ametikoha ülesandeid, mis ei näe ette ajateenijate väljaõppe läbiviimist. Olenevalt ajateenijate väljaõppetasemest võib ajateenijat nimetada sõjaaja ametikohale, millega ta muutub tegevväelaseks. Ajateenijate staatuse muutumisest teavitatakse KRAd, kes teeb vastavasisulise kande kaitseväekohustuslaste registrisse. Ajateenijate nimetamise sõjaaja ametikohale peab tegema kolme päeva jooksul, see tagab kiire otsustamise ja Kaitseväe vabanemise ülesandest, mis ei ole seotud sõjalise tegevusega. Kui ajateenijaid ei soovita või ei ole vaja nimetada neid sõjaaja ametikohale, vabastatakse nad kaitseväeteenistusest ja arvatakse reservi. Punktiga 14 muudetakse §i 57 lõigete 1 ja 2 sõnastust. Muudatusega koondatakse KRA teavitamised ühte paragrahvi. Kaitsevägi teavitab KRAd ajateenijate staatuse muutumisest (nt kaitseväeteenistusest vabastamisest või ajateenija ajateenistusest lõppemisest ja tema nimetamisest sõjaaja ametikohale jt) kes teeb vastavasisulise kande kaitseväekohustuslaste registrisse. On oluline mainida, et ajateenija suhtes tehtud otsusest peab Kaitsevägi igal juhul KRAd teavitama. Punktidega 15–17 sätestatakse asendusteenistusega seonduv kaitseolukorra ajal. Punktidega 15 ja 16 täiendatakse seaduse § 59 lõigetega 2¹ ja 4, mis põhinevad RiKS § 65 lõigetel 5-6 ja mis sätestavad asendusteenistuskohaga seonduva. Kui asendusteenistuja teenistuskohaks olev asutus oma tegevuse lõpetab või peatab, on teenistuskoht kohustatud sellest viivitamata teavitama KRAd, kes määrab asendusteenistujale uue teenistuskoha. KRA-l on õigus muuta asendusteenistuja teenistuskohta kaitseolukorra ajal riigikaitse huvides. Näiteks võib kaitseolukorra ajal olukord kiiresti muutuda ja võib olla vaja asendusteenistuja teenistuskohaks olevast hooldekodust inimesed evakueerida ja paigutada teise hooldekodusse, mistõttu muutub ka hooldajate ja abipersonali töökoht ning seeläbi ka asendusteenistuja teenistuskoht. Punktiga 17 täiendatakse seaduse § 60 lõigetega 3 ja 4, mis põhinevad RiKS § 65 lõigete 3 ja 4 sõnastusel ja mis sätestavad asendusteenistuse jätkumisega seonduva. Kaitseolukorra ajal võib riigikaitse huvidest lähtuvalt lühendada asendusteenistuse kestust või asendusteenistus lõpetada, vastava otsuse teeb Vabariigi Valitsus korraldusega. Sarnaselt ajateenistusega võib kaitseolukorra ajal asendusteenistuse läbiviimine olla ajaliselt piiratud või selle läbiviimine üldse võimatu. Näiteks võib olla vajadus saata asendusteenistuse valinud kutsealuseid suuremas hulgas appi asutustesse, mis tegelevad päästesündmuse lahendamisega lühemateks perioodideks kui 12 kuud. Punktidega 18–23 täiendatakse ja muudetakse reservteenistuse peatüki paragrahve, lisades RiKSist lisaõppekogunemist reguleerivaid sätteid, mis põhinevad RiKS §-del 68, 70 ja 72, õppekogunemise sätete juurde. Punktiga 18 asendatakse seaduse § 69 lõikes 1 sõna „reservteenistusse“ sõnaga „õppekogunemisele“, et oleks selgelt aru saada, et see lõige on mõeldud õppekogunemise kohta. Punktiga 19 täiendatakse § 69 lõikega 1¹, mille kohaselt ei arvata lisaõppekogunemisel osalemise aega sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud õppekogunemise kestuse hulka. KVTSi kohaselt võib ohvitseri kutsuda reservis oleku ajal õppekogunemisele kokku kuni 12 kuuks, allohvitseri kokku kuni üheksaks kuuks ja sõduri  211(340) kokku kuni kuueks kuuks. Samuti ei arvestata sõjalise valmisoleku tõstmisel KVTSis sätestatud lisaõppekogunemise kestuse piiranguid (st lisaõppekogunemine võib ohvitserile kesta kauem kui 30, allohvitserile üle 21 ja sõdurile üle 14 päeva). Erand on vajalik, kuna lisaõppekogunemise korraldamise vajadus võib olla tingitud erakorralistest asjaoludest ja kõrgendatud julgeolekuriskist. Nendel juhtudel peab riigile jääma võimalus korraldada reservüksuste valmisoleku tõstmiseks lisaõppekogunemisi ja seda lähtuvalt kriisiolukorrast tingitud vajadusele, sealhulgas ajalise kestuse osas. Seejuures võib olla vajalik ka nende reservis olevate isikute kaasamine, kelle puhul ei ole võimalik KVTS-s kehtestatud õppekogunemiste kestuse piiranguid arvestada, sest nad on oma rahuaegse kaitseväeteenistuskohustuse täitnud. Punktiga 20 tunnistatakse § 69 lõige 2 kehtetuks, kuna sama sisuga muudatus on tehtud juba eelnõu punktiga 1, mille kohaselt on lisaõppekogunemine samuti reservteenistus. Punktiga 21 sätestatakse, et lisaõppekogunemine on Kaitseväe korraldatav mobilisatsioonivalmiduse kontroll, mille jooksul võib läbi viia sõjaväelist väljaõpet. Riiki ähvardava ohu korral võib tekkida vajadus tõhustada ja suurendada reservis olevate isikute sõjaväelist väljaõpet, muuta väljaõppe aega ja harjutada kaitseväelaste koostegevust kõrgendatud ohu korral, et tagada riigikaitseliste struktuuride operatiivne valmisolek reageerida tegelikule ohule. Lisaõppekogunemise ajal sõjaaja ametikoha ülesannete täitmist alustavad tegevväelased määrab Kaitseväe juhataja. On oluline mainida, et kui lisaõppekogunemine viiakse läbi rahu ajal, siis lisaõppekogunemise ajal sõjaaja ametikoha ülesandeid täitvale tegevväelasele kehtivad kõik KVTSis rahuaja ametikohal ettenähtud õigused, kohustused ja tagatised, sh palgakorralduse normid. Samuti ei ole tegevväelased sellisel juhul vabastatud oma rahuaja ametikoha ülesannete täitmisest. Punktiga 22 tunnistatakse kehtetuks seaduse § 69 lõige 4, kuna Kaitseväe ülesannete täitmisesse (nt õppekogunemise läbiviimisele) Kaitseliidu kaasamine on reguleeritud Kaitseliidu seaduses). Punktiga 23 asendatakse seaduse § 70 pealkirjas ning lõigetes 1 ja 2 sõna „õppekogunemisele“ sõnaga „reservteenistusse“, muudatuse kohaselt reguleeritakse paragrahvis õppekogunemisele ja lisaõppekogunemisele kutsumisega seonduvat. Punktiga 24 asendatakse paragrahvi 70 lõikes 2, § 74 lõigetes 1 ja 4, § 76 lõigetes 1–3, § 77 lõigetes 2–3 ja § 79 lõigetes 1–2, § 98 lõikes 6 ja § 99 lõikes 4 sõnad „Kaitseväe juhataja volitatud struktuuriüksuse ülem“ sõnadega „Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülem“. Muudatusega lisatakse paindlikkust valitsusasutuse sees Kaitseväe juhataja poolt ülesannete delegeerimisel. Kaitseväe nimel otsuse tegemine ei ole alati mõistlik anda üksnes struktuuriüksuse ülemale. Näiteks pataljoni ülem või olla seotud riigi kaitsmiseks oluliste ülesannetega ja sellel ajal ei pruugi tal olla aega teiste toimingute tegemiseks. Seega on volituse laiendamisel positiivne mõju Kaitseväe ülesannete täitmisele kriitilistes olukordades. Punktidega 25 ja 26 täiendatakse § 70 lõiget 3 punktiga 11 ja § 70 lõike 3 punktid 2–4 tunnistatakse kehtetuks. Paragrahvi 70 lõike 3 punktides 2–4 on riigikaitseseaduse (kehtiv RiKS § 46 lg 1) alusel riigikaitselise töökohustusega ametikohad sõnastuses välja toodud, nt Riigikogu, Vabariigi Valitsuse või Euroopa Parlamendi liige. Uus punkt 11 viitab RiKS eelnõu § 60 lõikes 1 sätestatud riigikaitselise töökohustusega ametikohtadele, mis on Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse liikme, Riigikogu liikme, Euroopa Parlamendi liikme, riigikontrolöri, õiguskantsleri, riigisekretäri, Riigikohtu esimehe ja riigikohtuniku, ringkonna-, maa- ning halduskohtu esimehe, Eesti Panga Nõukogu esimehe ja Eesti Panga presidendi, vallavanema ning linnapea ametikoht. Muudatusega laiendatakse ka isikute ringi, keda ei kutsuta õppekogunemisele, nt riigikohtunikud, ringkonna-, maa- ning halduskohtu esimehed, Eesti Panga Nõukogu esimees ja Eesti Panga president. Riigikaitse toimimine on tervik, kus lisaks sõjalistele funktsioonidele on oluline tagada ka teiste riigi jaoks oluliste institutsioonide toimine. RiKSis on toodud ametikohtade loetelu, mis on juba hinnatud kriitiliseks riigi toimimise tagamise seisukohast – nendel ametikohtadel teenivad isikud peavad kriitilistes  212(340) olukordades jätkama igal juhul oma seniseid ülesandeid. Arvestades nende ametikohtade positsiooni, ei ole otstarbekas nendel teenivaid isikuid õppekogunemisele kutsuda. Punktiga 27 täiendatakse §i 70 lõigetega 4–6. Lõiked 4 ja 5 sätestavad, keda ei kutsuta lisaõppekogunemisele. Lisaõppekogunemisele kutsumise osas kehtivad õppekogunemisele kutsumise alused (§ 70 lõikes 3) ja täiendavalt ainult lisaõppekogunemisi puudutav alus, mis on riigikaitseseaduse § 60 lõike 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määruse kohaselt riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal töötamine. Riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal võivad olla ka elutähtsat teenust osutava asutuse või ettevõtte töötajad, kelle tööpanus on oluline elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamiseks. Lisaõppekogunemine erineb õppekogunemisest oma eesmärgi poolest. Erinevalt õppekogunemisest ei kutsuta lisaõppekogunemisele kõiki riigikaitselisel ametikohtadel töötavaid isikuid. Kuna lisaõppekogunemisel harjutatakse mobilisatsiooni läbiviimist on oluline tagada võimalikult reaalse olukorra lähedane keskkond. Kuna riigikaitselisel töökohal olevaid isikuid ei mobiliseerita, ei ole nende kutsumine lisaõppekogunemisele põhjendatud. Lisaõppekogunemise kokkukutsumise eelduseks on eelkõige koos väljaõppe saanud üksuste lahinguvõime kontroll, seetõttu nähakse ette, et lisaõppekogunemise kokkukutsumise ajal kinnipidamiskohas viibiv või arestis olev kaitseväekohustuslane peab pärast kinnipidamiselt vabanemist või aresti alt vabanemist ilmuma lisaõppekogunemisele. Seega ei ole nt lisaõppekogunemise esimesel päeval väärteo eest aresti kandev kaitseväekohustuslane vabastatud osalemise kohustusest, vaid kohustuse täitmine lükkub edasi kuni tema vabanemiseni. Samas ei pikene lisaõppekogunemisel osalemine eemalviibimise aja võrra, vaid kohustus osaleda lõpeb lisaõppekogunemise lõppemisega. Seega kui isik peetakse politseiasutuse poolt kinni kogu lisaõppekogunemise ajaks, siis ei ole kinnipeetul pärast vabanemist enam kohustust Kaitseväkke ilmuda. Kaitsevägi saab teabe isiku kinnipidamise kohta vastavatest andmekogudest. Lõige 6 sätestab, et reservis olev isik on kohustatud ilmuma reservteenistusse õppekogunemisel või lisaõppekogunemisel osalemise kutses märgitud ajal ja kohas. Punktiga 28 täiendataks seadust §-ga 701, lisades õppekogunemise ja lisaõppekogunemise kutse kättetoimetamise sätted. Lisaõppekogunemise kutse kättetoimetamise sätted põhinevad suures osas RiKS § 69 lisaõppekogunemise kutsumise sätetel. Õppekogunemisel osalemise kutse toimetatakse reservis olevale isikule kätte vähemalt 120 päeva enne õppekogunemist. Lisaõppekogunemisel osalemise kutse võib reservis olevale isikule kätte toimetada vahetult enne lisaõppekogunemist või selle ajal. Kutse võib kätte toimetada elektrooniliselt nt e-posti teel, kui on teada isiku e-posti aadress. Lisaõppekogunemise teate võib avaldada ka üleriigilises ajalehes või tele- ja raadioprogrammis või interneti vahendusel. Interneti vahendusel teavitamine annab laialdasi võimalusi viia teade eri internetiportaalide ja suhtlusvõrgustike kasutajatele. Nimetatud võimalused tagavad, et kõik reservis olevad isikud, keda oodatakse lisaõppekogunemisele, saaksid teate kätte võimalikult kiiresti ja ühe ajal, võttes arvesse ka kutsumise tekitanud olukorra kriitilisust. Lisaõppekogunemisel osalemise kutse saatmise ja teate avaldamisega käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud viisil loetakse lisaõppekogunemisel osalemise kutse reservis olevale isikule kättetoimetatuks. Kui otsustatakse teate avaldamine ajalehes või tele- ja raadioprogrammides või interneti vahendusel, võib teates ära nimetada näiteks ainult sõjaaja üksuste tunnused, mille ametikohtadele määratud reservis olevate isikute suhtes lisaõppekogunemise kutse kehtib. Selline üldine teate avaldamine on kooskõlas kohustusega teavitada reservis olevat isikut tema sõjaaja ametikohast, üksusest ja kogunemiskohast. Teave oma sõjaaja ametikohast, üksusest ja kogunemiskohast on isikule kättesaadav ka kaitseväekohustuslaste registris internetiportaali E- riik kaudu. Individuaalse kutsumise vältimisega tagatakse vajalike üksuste kiire formeerimine kindlaksmääratud ajal ja kohas, sest Kaitsevägi ei valmista ette lihtsalt reservväelasi, vaid üksusepõhist operatiivstruktuuri.  213(340) Punktiga 29 muudetakse seaduse § 73. Muudatused põhinevad RiKS § 68 sätetel. Muudatuse kohaselt on paragrahvi pealkirja „Õppekogunemise kestus“ asemel selguse mõttes „Reservteenistuse kestus, aeg ja selles olevate reservväelaste arv“. Samuti on muudetud lõike 1 sissejuhatavat lauset, mille kohaselt on varasema „õppekogunemise kestuse“ asemel „reservväelane osaleda õppekogunemisel järjest“, mis toob täiendavat selgust. Lõike 1 punktide 1–3 sõnastust ei ole muudetud. Paragrahvi uus lõige 2 sätestab, et reservväelane võib osaleda lisaõppekogunemisel järjest kuni 60 päeva. See tagab lisaõppekogunemisel osalejale teadlikkuse oma kohustuse kestusest ja aitab rakendada vajalikke ümberkorraldusi. Samas on see piisavalt pikk aeg, mille jooksul on võimalik saavutada lisaõppekogunemisele kutsutud üksuste lahinguvalmidus ja vajalik reageerimisvalmidus. Sarnaselt õppekogunemistega kutsutakse lisaõppekogunemisele terviklikud üksused ja vajaduse korral on võimalik kutsuda õppekogunemisele täiendavaid üksusi, kui osal üksustest täitub lisaõppekogunemisel osalemise ajaline piir, selliselt on tagatud Kaitseväe vajalik valmisolek. Lõikega 3 sätestatakse, et õppekogunemise aja ja sellel osalevate reservväelaste piirarvu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Määruses kehtestatakse õppekogunemisel osalevate reservväelaste arv põhimõttel, et see on reservväelaste hulk, mis õppekogunemisel osaleda võib. Kaitsevägi võib saata õppekogunemisel osalemise kutseid välja rohkemale arvule reservis olevatele isikutele arvestusega, et teatud hulk reservis olevaid isikuid ei saa õppekogunemisel osaleda kas tervise või muul KVTSis toodud alusel. Lõikega 4 sätestatakse, et lisaõppekogunemise aja ja sellel osalevate reservväelaste arvu kehtestab Vabariigi Valitsus korraldusega, mis tagab tsiviilkontrolli ja annab valitsusele võimaluse hinnata lisaõppekogunemise eesmärki ja sellele kuluvat ressurssi. Siin on samuti oluline ära märkida, et lisaõppekogunemise kestus seatakse ettenähtud ülesande eeldusliku täitmise aja ulatuses. Kui lisaõppekogunemise eesmärk saavutatakse varem, on Kaitseväel õigus lisaõppekogunemisel osalevad reservväelaste lisaõppekogunemine varem lõpetada. Kuna lisaõppekogunemine võib olla seotud pikemaks perioodiks seotud eesmärgi täitmisega võib Kaitsevägi lisaõppekogunemise raames kutsuda lisaõppekogunemisele uusi üksusi, vabastades eelnevad üksused õppekogunemisest. Seega võib ühe õppekogunemise raames viia läbi mitme üksuse mobilisatsioonivalmiduse kontrolli ületamata korralduses ettenähtud reservväelaste piirarvu. Punktiga 30 muudetakse seaduse § 75, mille uueks pealkirjaks saab „Reservväelase kohustused ja piirangud“. Paragrahvi teksti on muudetud nii, et sätted kehtiksid õppekogunemise ja ka lisaõppekogunemise kohta. Reservis oleval isikul peavad reservteenistusse ilmumisel olema kaasas õppekogunemisele või lisaõppekogunemisele kutsumise teates nimetatud esemed ja dokumendid. Reservteenistuses ei või reservväelasel olla ajateenijale keelatud esemeid. Reservteenistuses on reservväelasel keelatud levitada oma poliitilisi vaateid. Punktiga 31 asendatakse seaduse § 76 pealkirjas sõnad „õppekogunemisel ja lisaõppekogunemisel“ sõnaga „reservteenistuses“, et paragrahv kohalduks osaliselt ka lisaõppekogunemisele. Lisaõppekogunemiselt vabastamise alused tuginevad RiKS § 70 sätetele. Punktiga 32 tunnistatakse paragrahvi 76 lõike 1 punkt 6 ja punktid 6–8 kehtetuks. Punktis 6 nimetatud õppekogunemisel osalemise kohustusest vabastamise alus liigub § 76 lõikesse 3. Õppekogunemise läbiviimine planeeritakse pikema perioodi peale ette arvestades sõjaaja üksuste ettevalmistamise plaane. Riigikaitseseaduse eelnõu § 60 lõikes 1 nimetatud riigikaitselise töökohustusega ametikohal teenivad isikud on kas eluaegse ametisse nimetamisega või ettenähtud tähtajaga ja omavad olulist rolli riigi toimise tagamisse ning nende isikute ring on ajas etteteadvalt vähe muutuv. Riigikaitseseaduse § 60 lõike 3 alusel antud Vabariigi Valitsuse määruse kohaselt riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal  214(340) teenivate või töötavate isikute ring on oluliselt laiem ja nendel ameti- ja töökohtadel liikuvas on samuti oluliselt suurem. Seega ei ole riigikaitseseaduse § 60 lõike 3 alusel antud Vabariigi Valitsuse määruse kohaselt riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal teeniva või töötava isiku automaatne vabastamine õppekogunemiselt põhjendatud. Näiteks võib reservis olev isik riigikaitselise töökohutusega ameti- või töökohalt lahkuda teatud aja möödudes ja tema mobiliseerimisele ei ole enam piiranguid. Samuti on oluline juhtida tähelepanu, et ka ühe tööandja juures võivad olla nii riigikaitselise töökohustusega kui töökohustuseta ameti- või töökohad ning rahu ajal ei pruugi olla vajadus kriitiliste ülesannete täitmiseks sarnaselt eeldatava kriisiga. Õppekogunemiselt vabastamine muutub õppekogunemist korraldava ülema kaalutlusotsuseks mille aluseks on riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökoha tööandja konkreetne vajadus. § 76 lõike 1 punktide 7-8 kehtetuks tunnistamine on seotud lisatava punktiga 9. Punktides 7-8 olid riigikaitselise töökohustusega ametikohad sõnastuses välja toodud, nt Riigikogu, Vabariigi Valitsuse või Euroopa Parlamendi liige. Uus punkt 9 viitab RiKS eelnõu § 60 lõikes 1 sätestatud riigikaitselise töökohustusega ametikohtadele, vt selgitust järgmise punkti alt. Punktiga 33 täiendatakse § 76 lõiget 1 uue punktiga 9, mille kohaselt vabastab reservis oleva isiku õppekogunemisel osalemise kohustusest Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülem, kui isik asub riigikaitseseaduse § 60 lõikes 1 nimetatud riigikaitselise töökohustusega ametikohale. Need ametikohad on Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse liikme, Riigikogu liikme, Euroopa Parlamendi liikme, riigikontrolöri, õiguskantsleri, riigisekretäri, Riigikohtu esimehe ja riigikohtuniku, ringkonna-, maa- ning halduskohtu esimehe, Eesti Panga Nõukogu esimehe ja Eesti Panga presidendi, vallavanema ning linnapea ametikoht. Sarnaselt punktis 25 toodud selgitusele on muudatuse kohaselt isikute ring, keda õppekogunemiselt vabastatakse, laiem. Vt punkti 25 selgitust. Punktiga 34 lisatakse § 76 lõikesse 1 punkt 10, mille kohaselt vabastab reservis oleva isiku õppekogunemisel osalemise kohustusest Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülem, kui isik on rasedus- ja sünnituspuhkusel, lapsendaja- või lapsehoolduspuhkusel. Eestile on omane väga tugev toetus perele ja eelkõige tugi laste kasvatamisse. Kuigi riigikaitse on olulise tähtsusega, on veel olulisem, et see mõjutaks võimalikult vähe laste heaolu just nende esimestel eluaastatel. Seega nähakse ette, et õppekogunemisest vabastatakse ka reservis olev isik, kes on rasedus- ja sünnituspuhkusel, lapsendaja- või lapsehoolduspuhkusel. Muudatus lähtub samadest printsiipidest kutsealuse ajateenistusest vabastamisest kui ta kasvatab alla 3- aastast last (KVTS § 41 lg 1 p 1). Samuti on lähtutud asjaolust, et mobilisatsiooni korral ei pea teenistusse ilmuma ja sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma asuma tegevväelane, kes on rasedus- ja sünnituspuhkusel, lapsendaja- või lapsehoolduspuhkusel. Punktiga 35 asendatakse paragrahvi 76 lõike 2 sissejuhatavas lauseosas sõnad „õppekogunemisel osalemisest“ sõnadega „reservteenistuses osalemise kohustusest“, kuna lõige kohaldub õppekogunemisele ja lisaõppekogunemisele. Punktidega 36 ja 37 asendatakse paragrahvi 76 lõike 2 punktis 1 ja lõike 2 punktis 2 ning § 79 lõike 1 punktis 1 sõna „õppekogunemise“ sõnaga „reservteenistuse“ vastavas käändes, et muudetavad sätted kohalduksid õppekogunemisele ja lisaõppekogunemisele. Punktiga 38 täiendatakse § 76 lõiget 3 punktiga 4, mis sätestab, et Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülem võib reservis oleva isiku õppekogunemisel osalemise kohustusest vabastada, kui isik töötab riigikaitseseaduse § 60 lõike 3 alusel antud Vabariigi Valitsuse määruse kohaselt riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal ning isiku reservteenistuses viibimise tõttu võib olla oluliselt mõjutatud tööandja riigikaitse ülesande täitmine. Sarnaselt punktis 32 toodud selgitusele võib Kaitsevägi riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal teeniva või  215(340) töötava reservis oleva isiku vabastada õppekogunemise osalemise kohustusest kui sellega võib kaasneda tema tööandja riigikaitselise ülesande täitmine. Vt punkti 32 selgitust. Punktiga 39 täiendatakse seaduse § 76 lõikega 3¹ lisaõppekogunemisel osalemise kohustusest vabastamise alustega. Osaliselt on vabastamise alused üle võetud RiKS §-st 70. Reservis oleva isiku vabastab lisaõppekogunemisel osalemise kohustusest Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülem, kui reservis olev isik ei ole Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülema määratud arsti otsuse kohaselt oma terviseseisundi tõttu võimeline lisaõppekogunemisel osalema. Lisaõppekogunemisel osalemise kohustusest vabastatakse reservis olev isik, kui ta on rasedus- ja sünnituspuhkusel, lapsendaja- või lapsehoolduspuhkusel. Vt punkti 34 selgitust. Punktiga 40 täiendatakse 76 täiendatakse lõikega 32, mis sätestab et lisaõppekogunemisel osalemise kohustusest võib Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülem reservis oleva isiku vabastada ka siis, kui isik ei saa lisaõppekogunemisel osaleda muul mõjuval põhjusel. Lisaõppekogunemine viiakse läbi lühikese etteteatamise tähtajaga, seega ei ole reservis oleval isikul aega oma plaane ümber korraldada. Näiteks võib isik olla läinud just reisile või on tööl välisriigis. On oluline et isik võtaks ühendust Kaitseväega ettenähtud viisil ja annaks teada olulistest takistustest, mis ei võimalda tal lisaõppekogunemisele ettenähtud ajaks jõuda. Kaitsevägi peab igal üksikul juhul kaaluma, kas põhjused on piisavad, et reservis olev isik vabastada lisaõppekogunemise osalemise kohustusest. Punktiga 41 jäetakse § 76 lõikest 4 välja lause, mis sätestab, et Kaitseväe juhataja volitatud struktuuriüksuse ülemal on õigus nõuda lisateavet. Lisateavet, nt tõendite ja andmete esitamist (HMS § 38), on haldusmenetluses taotleja taotluse lahendamiseks haldusorganil õigus küsida, seda ei ole vaja eriseaduses eraldi välja tuua. Lisaks muudetakse viidet lõike 1 punktidele, tulenevalt punktide kehtetuks tunnistamisest ja täiendavat punktide lisamisest. Viitesse on lisatud uus punkt 9, mille alusel tuleb esitada reservis oleval isikul, kes on rasedus- ja sünnituspuhkusel, lapsendaja- või lapsehoolduspuhkusel taotlus õppekogunemisel osalemise kohustusest vabastamiseks ja vastavat asjaolu tõendav dokument. Punktiga 42 täiendatakse § 76 lõikega 6, mis sätestab, et sama paragrahvi lõigetes 2, 31 ja 32 sätestatud asjaoludel (nt terviseseisundi tõttu) lisaõppekogunemisel osalemise kohustusest vabastamist sooviv reservis olev isik peab esitama taotluse ja vastavat asjaolu tõendava dokumendi viivitamata pärast lisaõppekogunemisel osalemise kutse saamist. Punktiga 43 sätestatakse õppekogunemisel osalemise kohustuse muutumisega seonduv. Seadust täiendatakse paragrahviga 761, mis põhineb RiKS § 66 sõnastusel ja reguleerib reservis oleva isiku õppekogunemisele kutsumist kaitseolukorra, välja arvatud sõjaseisukorra ajal. Sel ajal otsustab KVTS § 73 lõike 3 alusel kaitseministri määrusega ettenähtud õppekogunemise toimumise Kaitseväe juhataja, teavitades sellest ka kaitseministrit. Väljaõpet tegevaid tegevväelasi võib sellises olukorras olla vaja kasutada teistes ülesannetes ning võib olla vajadus kutsuda õppekogunemisele hoopis teine üksus, kui plaanilisele õppekogunemisele kutsutav. Kaitsevägi saab vajaminevaid üksusi kutsuda lisaõppekogunemisele. Õppekogunemiste ära jätmine vähendab oluliselt Kaitseväe halduskoormust ja võimaldab vahendeid suunata kriisi lahendamisele. Samas kui plaaniline õppekogunemine toetab Kaitseväe valmiduse tõstmist, saab neid jätkuvalt läbi viia. Õppekogunemise mittetoimumisest teavitatakse reservis olevat isikut samamoodi lisaõppekogunemisele kutsumisega. Sõjaseisukorra ajal reservis olevaid isikuid planeeritud tavapärasele õppekogunemisele ei kutsuta. Reservis olev isik, kes on saanud enne sõjaseisukorra väljakuulutamist kutse plaanilisel õppekogunemisel osaleda, ei pea sõjaseisukorra ajal ilmuma õppekogunemise kutsel märgitud ajal õppekogunemise kohta. Nimetatud õppekogunemise kutse on sõjaseisukorra väljakuulutamise algusest alates kehtetu. Sõjaseisukorra väljakuulutamise järel loetakse reservteenistus lõppenuks ja reservväelane  216(340) nimetatakse kas kolme tööpäeva jooksul sõjaaja ametikohale või vabastatakse kaitseväeteenistusest. Sõjaaja ametikohale nimetatud reservväelane loetakse tegevväelaseks. Punktiga 44 muudetakse § 77 lõike 1 sõnastust. Muudatuse järgi teeb reservväelasele vastavalt vajadusele arstliku läbivaatuse Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülema määratud arst 24 tunni jooksul kogunemiskohta saabumisest arvates. Kogunemiskoht hõlmab nii õppekogunemisele kui lisaõppekogunemisele kogunemise kohta. Läbivaatuse eesmärk on tuvastada reservväelase terviseseisundiga seotud asjaolusid, mis ei võimalda õppekogunemise ajal kaitseväeteenistuses ettenähtud teenistusülesandeid täita. Praktikas on nimetatud läbivaatuse tegemine kõikidele õppekogunemisele ilmunud reservväelastele raskesti teostatav, kuna lühikese aja jooksul tuleb läbivaatus teha väga suurele hulgale reservväelastele, kuid selleks vajalikku meditsiinipersonali ja diagnostikavõimalusi on kohapeal äärmiselt vähe. Pikema etteteatamisega korraldatavate õppekogunemiste korral on isikul võimalus eelnevalt teavitada oma terviseseisundi muutumisest ning vajaduse korral läbida tervisenõuetele vastavuse hindamine arstlikus komisjonis, mistõttu ei ole alati kõikidele kohale ilmunud reservväelastele arstlikku läbivaatust vaja teha. Muudatuse ettepanek oli kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduse väljatöötamiskavatsuses, mis oli eelnõude infosüsteemis kooskõlastusel veebruar-märts 2019 (EIS toimik 19-0188). Punktiga 45 muudetakse § 78 sellises sõnastuses, et see kohalduks ka lisaõppekogunemisele. Muudatused põhinevad RiKS § 72 sätetel. Muudatuse kohaselt lõpeb reservteenistus: 1) reservteenistuse kestuse lõppemisega; 2) reservväelase reservteenistusest vabastamisega; 3) isiku nimetamisega riigikaitseseaduse § 60 lõikes 1 nimetatud riigikaitselise töökohustusega ametikohale; 4) reservväelase surma korral; 5) reservväelase teadmata kadunuks jäämise korral; 6) sellise kohtuotsuse jõustumise korral, millega mõistetakse reservväelasele vabadusekaotuslik karistus. Reservväelase surma korral loetakse reservteenistus lõppenuks tema surmale järgnenud päevast alates. Reservväelase teadmata kadunuks jäämise korral, kui Politsei- ja Piirivalveamet ei ole suutnud tema asukohta kindlaks teha 12 kuu jooksul, loetakse reservteenistus lõppenuks päeval, kui Politsei- ja Piirivalveametile isiku kadumisest teatati. Punktiga 46 muudetakse seaduse § 79 pealkirja ja lõike 1 teksti nii, et need kohalduksid ka lisaõppekogunemisele. Punktiga 47 täiendatakse seaduse § 79 lõikega 21, mis põhineb RiKS § 67 sõnastusel. Kaitseolukorra ajal on Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülema otsustada Kaitseväe huvides reservväelase õppekogunemiselt vabastamine. Punktiga 48 tunnistatakse kehtetuks § 79 lõike 3 teine lause, mis sätestab, et Kaitseväe juhataja volitatud struktuuriüksuse ülemal on õigus nõuda lisateavet. Lisateavet, nt tõendite ja andmete esitamist, on taotleja taotluse lahendamiseks haldusmenetluses haldusorganil õigus küsida, seda ei ole vaja eriseaduses eraldi välja tuua. Punktiga 49 täiendatakse § 79 lõigetega 4 ja 5. Täiendusega lisatakse paragrahvi lisaõppekogunemiselt vabastamise aluseid, mis põhinevad RiKS § 70 sätetel. Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülem võib isiku lisaõppekogunemiselt vabastada, kui ta ei ole arsti otsuse kohaselt oma terviseseisundi tõttu võimeline lisaõppekogunemisel osalema. Isiku võib  217(340) lisaõppekogunemiselt vabastada ka muul mõjuval põhjusel. Lisaõppekogunemiselt vabastamist sooviv isik peab esitama taotluse ja vastavat asjaolu tõendava dokumendi. Punktidega 50-52 muudetakse seaduse § 80. Muudatusega lisatakse RiKS § 71 sätted (reservväelase tagatised lisaõppekogunemise ajal) §i 80 ehk õppekogunemisel osalemise tagatiste paragrahvi ja sõnastatakse ümber nii, et sätted kohalduksid õppekogunemisele ja lisaõppekogunemisele. Lisaõppekogunemisel osalemise tagatised jäävad samaks. Muudatused puudutavad reservteenistusse kutsutud isikule toetuse maksmist, sõidukulu hüvitamist, reservteenistuse läbiviimise ajal tasuta transpordi, majutuse ja toitlustuse tagamist. Punktiga 53 täiendatakse seadust peatükiga 91 „Kaitseväekohustuse täitmine kaitseolukorra ajal“. Lisatud peatüki esimene jagu sätestab kaitseväeteenistuse, sealhulgas tegevteenistuse erisused kaitseolukorra ajal. Lisatud § 1561 sätestab kaitseväeteenistuse nõuete rakendamise, mis põhineb RiKS § 57 lõigetel 6 ja 7. Kaitseolukorra ajal tuleb kaitseväeteenistus korraldada ümber ning seetõttu on lisatud sätted, mis reguleerivad tavapärasest kaitseväeteenistuse korraldusest erinevat korda. Samal ajal kehtivad KVTS sätted edasi, mille kohta ei ole kirjutatud, et neid ei kohaldata või ei ole erinorme kirjutatud. Nähakse ette erisusi KVTSi kohaldamisel. Erisused avalduvad kahel moel: üldised erisused, mis kehtivad näiteks täpsemalt sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal, ning erisused, mis kehtivad sõjaaja ametikoha ülesandeid täitvale tegevväelasele. Ettenähtud erisused võimaldavad Kaitseväel paindlikult ja ressursisäästlikult asuda ettenähtud ülesandeid täitma. Oluline on välja tuua asjaolu, et mobilisatsiooni korral Kaitseväe võime administreerida rahuaja protseduure väheneb, kuna keskendutakse peamiselt sõjaliste ülesannete täitmisele, mis nõuavad täiendavaid ressursse nii materjalide kui tegevväelaste näol. Näiteks ei kohaldu sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal tegevväelastele ettenähtud teenistusalased tagatised, mis on toodud KVTS 11. peatükis, täpsemalt §des 192–2041. Asudes sõjaaja ülesandeid täitma, k.a mobilisatsioon, ei ole Kaitseväel täiendavat võimet tagada kõiki teenistusalaseid tagatisi, peamine eesmärk on tagada formeeritud üksustele ülesannete täitmiseks vajalik toitlustus, meditsiiniabi, riietus jms. Arvestades võimalusega, et sõjaaja ametikoha ülesannete täitmisele asumine võib toimuda erinevates riigikaitseseisundites, nähakse eelnõus sõjaaja ülesannete täitmisele asunud tegevväelastele ette teenistuskorralduslikud erinevused. Näiteks ei kohaldu nende puhul kõik KVTS-s toodud lähetuste sätted – riigisisest lähetust ei toimu ja lihtsustatakse välislähetusse saatmist. Palgakorralduses nähakse ette erinevusi ja sõjaaja ametikoha ülesannete täitmisele asunud tegevväelast ei nimetata ega vabastata rahuaja ametikohalt. Sõjaaja ametikohale asunud tegevväelasele ei kehti rahuaegsed töö- ja puhkeaja regulatsioonid jne. Erisuste tegemine on vajalik sõjaaja ametikoha ülesannete täitmisele asunud tegevväelaste teenistuskorralduse lihtsustamiseks, mis aitab tagada Kaitseväe üksuste valmiduse sõjaliste ülesannete täitmisel. Lisatud §-ga 1562 sätestatakse tegevteenistuse nõuete rakendamine, mis põhineb RiKS § 57 lõigetel 2 ja 3 ning § 75 lõikel 1. Sõjaseisukorra ajal asuvad kõik tegevväelased sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma, välja arvatud tegevväelased, kelle puhul teeb Kaitseväe juhataja otsuse suunamise jätkumise kohta või peatatud tegevteenistussuhte peatumise jätkumise kohta. On tavapärane, et osa tegevväelasi on rahuajal suunatud väljapoole Kaitseväge sõjaväelise auastmeta ameti- või töökohale, see tagab vajaliku oskusteabe olemasolu eri valdkondades, mis on seotud riigikaitsega. Lähtuvalt olukorrast ja suunatud tegevväelase ülesannete iseloomust võib Kaitseväe juhataja otsustada tegevväelase suunamise jätkumise, näiteks on tegevväelased suunatud Kaitseministeeriumi ameti- või töökohtadele nii ministeeriumi tavapäraseid ülesandeid täitma kui kaitseatašeedeks välisriikidesse. Mitmel juhul on kindlasti põhjendatud tegevväelase suunamise jätkumine.  218(340) Samuti võib Kaitseväe juhataja otsustada teenistussuhte peatumise jätkumise ka juhul, kui tegevväelane osaleb näiteks rahvusvahelisel tsiviilmissioonil. Sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma asunud kaitseväelaste sõjaväelise auastmega rahuaja ametikohale nimetamist ja ametikohalt vabastamist ei toimu, kuna Kaitsevägi on asunud/asumas täitma talle ettenähtud sõjaaja ülesandeid ja tavapärane rahuaegne tegevus, reservüksuste väljaõpe ja sõjategevuseks ettevalmistus, peatub või toimub teistsuguses mahus. Samuti on oluline rahuaegse tegevuse administratiivkoormuse vähenemine, mille arvelt teostatakse sõjaaja üksuste administreerimist: teenistusse võtmist, ametikohale määramist jms. Kaitseolukorra ajal võib tekkida vajadus edasilükkamatute teenistusülesannete täitmiseks kutsuda tagasi suunatud tegevväelane ja lõpetada tegevteenistussuhte peatumine. Tegevväelane, kes on suunatud sõjaväelise auastmeta ameti- või töökohale teise asutusse, või kellega on peatatud teenistussuhe kas tegevväelase soovil, distsiplinaarmenetluse ajaks, rahvusvahelisel tsiviilmissioonil osalemiseks, välisteenistuses viibimise ajaks või muudel juhtudel, peab olema valmis tagasikutsumiseks edasilükkamatute teenistusülesannete täitmiseks. Tegevväelase suunamise lõpetamise ja tagasikutsumise otsustuspädevus on antud Kaitseväe juhatajale. Kaitseolukorra ajal on sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma asunud tegevväelased vabastatud oma rahuaja ametikoha ülesannete täitmisest. Kui rahuaja ametikohal teeniv tegevväelane määratakse (näiteks lisaõppekogunemise ajal või mobilisatsiooni korral) kaitseolukorra ajal täitma sõjaaja ametikoha ülesandeid, eeldatakse, et tema tegevus on sellest hetkest suunatud riigi sõjalisele kaitsmisele ning sellises olukorras kehtivad tema osas ka täiendavad piirangud. Näiteks ei kohaldu talle enam töö- ja puhkeaja reeglid ning ta on pidevalt Kaitseväe käsutada. Sellises olukorras ei pruugi tegevväelane olla võimeline täitma seniseid rahuaegseid ülesandeid. Samuti ei kohaldu tegevväelasele tema rahuaja ametikoha ametijuhendis toodu. Lisatud §-ga 1563 sätestatakse vabatahtlike tegevteenistusse võtmine sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni ajal. Sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni ajal võib võtta tähtajatult tegevteenistusse sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma isiku, kes: 1) on täieliku teovõimega; 2) on lõpetanud põhikooli 2. kooliastme; 3) vastab tegevväelase tervisenõuetele; 4) omab nõutavaid oskusi ja väljaõpet; 5) on vähemalt 18-aastane; 6) ei ole jõudnud riikliku pensionikindlustuse seaduses sätestatud vanaduspensioniikka. Vabatahtlikult tegevteenistusse võtmise tingimused sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni ajal ning põhinevad RiKS §ide 73–74 ja sõnastusel. Vajaliku oskusteabega kaitseväekohustuseta isiku võib sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni ajal tegevteenistusse sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma võtta, kui see on vajalik Kaitseväele pandud ülesannete täitmiseks. Näiteks võib selliseks olukorraks olla juhtum kus kaitseväekohustuseta isik, kes on vajalike insenertehniliste teadmistega, soovib osaleda tegevväelasena Kaitseväe ridades ja sellist oskusteavet on Kaitseväele vaja. Samuti võib tekkida olukordi kus Kaitseväe ridades soovib sõjategevuses osaleda välisriigi kodanik. Täiendavalt võib soovida vabatahtlikult tegevteenistusse asuda ka eelneva väljaõppega reservis olev isik. Arvestades reservüksuste väljaõppemahtu ja Kaitseväe kiirreageerimisstruktuuri põhivalmidus- ja täiendreservi mahtu, mis on kokku u 110 000 inimest, on täiendavalt teenistusse võetavad läbinud sõjaväelise väljaõppe kas ajateenistuses või tegevteenistuses, kuid ei kuulu konkreetse mobilisatsiooni alla. Vabatahtlikult tegevteenistusse võetavatele oskuste osas konkreetseid nõudeid kehtestata – oluline on, et isik omaks Kaitseväele vajalike oskusi ja väljaõpet sh keelenõuet suhtlemiseks, mis ei pruugi olla eesti keel. Juba täna toimub teatud tasemel Kaitseväe tegevus inglise keeles, seega ei ole  219(340) mõtteks seada piirangut üksnes eesti keele valdamisele. Samuti peab isik vastama tegevväelase sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni aja tervisenõuetele ning olema vähemalt 18 aastat vana ja täieliku teovõimega. Tegevteenistusse sõjaaja ametikoha ülesannete täitmiseks ei või võtta riikliku pensionikindlustuse seaduses (RPKS) ettenähtud vanaduspensioni east vanemat isikut. Vanaduspensionieana mõistetakse RPKS § 7 lõike 1 punktis 1 sätestatud meeste vanust, kes on saanud 63-aastaseks ja naiste vanust vastavalt sünniaastale, millega näiteks aastal 1952 sündinud naise vanaduspensioniiga saabuks 62 aasta ja 6 kuu vanuselt. 01.01.2017. aastal jõustus RPKS § 7 muudatus, millega tõstetakse vanaduspensioniea vanuselist piiri 65 eluaastani, tõstmine toimub järk-järgult. Tegevteenistusse võtmise otsustab Kaitsevägi, lähtudes Kaitseväe vajadustest, nt milliste oskuste ja väljaõppega inimest on neil teenistusse vaja võtta. Teenistusse võtmise nõuetele vastavust hindab Kaitsevägi. Isik väljendab oma vaba tahet ja soovi tegevteenistusse asumiseks taasesitamist võimaldava avaldusega. Kaitseväekohustuseta isik võetakse tegevteenistusse sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma tähtajatult. Isiku tegevteenistusse võtmisest teavitatakse Kaitseressursside Ametit, kus kantakse vabatahtlikult tegevteenistusse võetud isiku andmed kaitseväekohustuslaste registrisse kaitseväekohustust võtta sooviva isiku andmetena. Tegevteenistusest vabastamisel kustutatakse vabatahtliku isiku andmed kaitseväekohustuslaste registrist. Isiku sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni ajal tegevteenistusse võtmise korra kehtestab Kaitseväe juhataja. Lisatud §-ga 1564 sätestatakse tegevväelase töö- ja puhkeaja ning puhkuse erisused, mis põhinevad RiKS § 61 sõnastusel. Kaitseolukorra ajal sõjaaja ametikoha ülesandeid täitva tegevväelase suhtes ei kohaldata avaliku teenistuse seaduse tööaega, töö tegemise aja piirangut, tööaja korraldust, valveaega, ületunnitööd, ööajal ja riigipühal tehtavat tööd, puhkeaega ja tööaja lühendamist reguleerivaid sätteid. Eelnõuga antakse Kaitseväe juhatajale volitused sõjaaja ametikoha ülesandeid täitva tegevväelase töökorralduse, sealhulgas töö- ja puhkeaja korraldamiseks. Nimetatud erandi tegemine on vajalik, kuna nt sõjaseisukorra ajal ei ole võimalik pidada arvestust tööaja ning igapäevase ja iganädalase puhkeaja kohta. Sellistes olukordades suureneb Kaitseväe isikkoosseis sel teel, et reservväelased on kohustatud täitma sõjaaja ametikoha ülesandeid. See omakorda eeldab teenistusega kaasneva asjaajamise muutmist igasuguste arvestuste lihtsustamise abil, mis võrreldes rahuaja koosseisuga omakorda vähendab proportsionaalselt vajadust personalitööd tegeva isikkoosseisu järgi. Oma tegevuste planeerimisel ja rakendamisel peab Kaitsevägi tagama tegevväelastele olukorrast lähtuvalt mõistliku puhkeaja, näiteks staabitööd tegevale tegevväelasele on võimalik tagada regulaarne puhkamisvõimalus, samas aga ülesannet täitval manööverüksusel ei pruugi olla võimalust tagada puhkamisvõimalust 24, 48 või isegi 72 tunni jooksul, üksusel on võimalik puhata alles tegevuse intensiivsuse langemisel või alles peale ülesande täitmist. Kaitseolukorra ajal otsustab tegevväelase puhkuse katkestamise Kaitseväe juhataja, kuna sel ajal ei pruugi olla vajadust kõigi tegevväelaste puhkuse katkestamiseks, vajadus võib olla üksustel või teatud ametikohtadel teenival tegevväelastel. Sõjaseisukorra väljakuulutamine katkestab kõik tegevväelaste puhkused ning kõik tegevväelased on kohustatud viivitamata ilmuma neile teatavaks tehtud sõjaaja ametikoha asukohta või teise varem teatavaks tehtud asukohta. Aktiivses teenistuses olevate isikute kiireloomuline tagasipöördumine oma teenistuskohta tagab operatiivsuse ja võimaldab juba rivis olevat koosseisu kasutada esmaste ohtude tõrjumisel ning mobilisatsiooni läbiviimisel. Tegevväelase rasedus- ja sünnituspuhkus, lapsendajapuhkus ja lapsehoolduspuhkus ei katke, kuna need on vahetult seotud lapse saamise või väikelapse hooldamisega. Kaitseväe juhataja poolt kehtestatavas sõjaaja ametikoha ülesandeid täitva tegevväelase töökorralduse ning töö- ja puhkeaja korras on võimalik täpsustada puhkeaegadega seonduvat. Sõjaaja ametikoha  220(340) ülesannete täitmise aega ei arvestata tegevväelase rahuaja ametikoha põhipuhkuse andmise õiguse aluseks oleva aja hulka, mis tähendab, et puhkusepäevi selle aja eest ei kogune. Lisatud § 1565 sätestab tegevväelase lähetamisega seonduva ja tugineb RiKS § 75 sätetele. Nähakse ette sõjaaja ametikoha ülesandeid täitva tegevväelaste lähetuskorraldus, mis arvestab asjaoluga, et sõjaaja ametikoha ülesandeid täitvat tegevväelast riigisiseselt ei lähetata, kuna sõjaaja ametikoha asukohana on käsitletav kogu riigi territoorium. Välisriiki lähetamise puhul peab eemal viibimine olema seotud antud korraldustega, ülesannete täitmisega jms. Eelnõuga antakse Kaitseväe juhatajale volitus kehtestada sõjaväelise ametikoha ülesandeid täitva tegevväelase lähetamise ja lähetusega seotud kulude hüvitamine, kui tegevväelane lähetatakse välisriiki lühiajaliselt või seal riiklikke ülesandeid täitma kauemaks kui kuueks kuuks. Lähetusega seotud kulud ja lähetusse saatmise kord võivad sõltuda paljuski kujunevast olukorrast ja vajadustest, Kaitseväe juhatajal on võimalik kehtestada sobiv regulatsioon välislähetuste administreerimiseks, tagades samas tegevväelaste teadlikkuse lähetusega seotud kulude katmisest. Ühe muudatusena nähakse ette, et sõjaaja ametikoha ülesandeid täitva tegevväelase lähetamisel päevaraha ei maksta. Erisätte ajendiks on asjaolu, et sõjaaja ametikoha ülesandeid täitvale tegevväelasele kaetakse kõik teenistusega seotud kulud, sh majutus, toitlustus ja riidevarustus, seega ei ole põhjendatud päevaraha maksmine, kuna kulu kaetakse otse Kaitseväe poolt. Lisatud § 1566 sätestab sõjaaja ametikoha ülesandeid täitva tegevväelase teenistusalaste piirangutega seonduva ja tugineb RiKS § 76 sätetele, mis sätestab teenistusalased piirangud sõjaaja ametikoha ülesannete täitmisele asunud tegevväelasele. Tegevväelase teenistusvälisele tegevusele piirangute seadmisel on arvestatud PS sätestatuga ja asjaoluga, et tegevväelane kui sõjalise jõu kasutamise võimalusega riigiteenistuja panustaks oma aega ja energiat teenistusülesannete täitmisele, ta peab oma otsustes olema erapooletu ega tohi olla mõjutatud teenistusega mitteseotud ülesannetest. Vastavalt PS §-le 125 ei või tegevväelane osa võtta ühegi erakonna tegevusest, mis omakorda eeldab ka talle usaldatud võimu kasutamata jätmist ühe või teise erakonna kasuks, sealhulgas ei tohi tegevväelane tegeleda poliitiliste vaadete levitamisega. Kui rahuajal on tegevväelasel lubatud töötada väljaspool teenistusülesannete täitmist tasu eest, siis sõjaaja ametikoha ülesannete täitmisele asunud tegevväelasel tuleb rakendada oma aeg ja energia maksimaalselt teenistusülesannete täitmisele, mistõttu ei ole tal lubatud sel ajal töötada väljaspool teenistusülesannete täitmist muul töö- või ametikohal. See tähendab ka seda, et sõjaaja ametikoha ülesandeid täitev tegevväelane ei saa täita ülesandeid osakoormusega. Toimingute, tehingute või otsuste tegemisel peab tegevväelane järgima korruptsioonivastases seaduses sätestatut. Sõjaaja ametikoha ülesandeid täitev tegevväelane ei tohi streikida või osaleda muudes surveaktsioonides, mis häirivad sõjalise riigikaitse korraldamist. Tegevväelasel on keelatud streikida ka rahuajal ja streigikeeld põhineb ATS-is sätestatud ametniku streigikeelule (ATS § 59). Lisaks streigikeelule on sätestatud, et tegevväelane ei tohi osaleda ka muudes surveaktsioonides, mis häirivad sõjalise riigikaitse korraldamist. Tegevteenistus on avaliku teenistuse eriliik ja tegevväelane teostab avalikku võimu riigikaitse tegevuse kaudu, mis on ka riigi üks tuumikfunktsioone ning seetõttu ei ole tegevväelasel lubatud sõjaaja ametikoha ülesandeid täites streikida ega osaleda surveaktsioonides. Sõjaaja ametikoha ülesandeid täitval isikul on õigus keelduda kaitseväeteenistusvälise töö tegemisest. Avalikus teenistuses oleva isiku avaliku võimu teostamise õigus peatub tema ametikohal selleks ajaks, kui isik täidab sõjaaja ametikoha ülesandeid Kaitseväes. Sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma asunud tegevväelane ei tohi töötada väljaspool teenistusülesannete täitmist muul ameti- või töökohal, mistõttu tuli eelnõus lähtuvalt TLS-i loogikast ja ATS-i  221(340) loogikast sätestada töötajatele õigus keelduda kaitseväeteenistusvälise töö tegemisest ning ametnikele avaliku võimu teostamise õiguse peatamine. TLS § 19 sätestab näiteks, et töötajal on õigus keelduda töö tegemisest, kui ta kasutab puhkust, kui ta on ajutiselt töövõimetu, kui ta on ajateenistuses või asendusteenistuses või osaleb õppekogunemisel jne. ATS § 83 sätestab näiteks, et ametniku avaliku võimu teostamise õigus peatub puhkuse ajaks, ajutise töövõimetuse ajaks, aja- või asendusteenistuses viibimise ajaks, õppekogunemise ajaks ja ajaks, kui reservväelane ei saa mobilisatsiooni tõttu täita oma teenistusülesandeid, ajaks, kui ametnik on arestis või vahi all jne. Lisatud § 1567 sätestab sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma asunud tegevväelase palgaga seonduva ja tugineb RiKS § 77 sätetel. Sõjaaja ametikoha ülesandeid täitva tegevväelase palgaastmestiku ja Kaitseväe juhataja sõjaaja ametikoha palga kehtestab valdkonna eest vastutav minister, ehk kaitseminister määrusega. Riigikaitse arengukava kohaselt nähakse rahuajal ette teenistuses 3600 tegevväelast ja vastavalt sellele on arvestatud ka eelarvelised vahendid palgakuludeks. Kaitseväe kiirreageerimisvalmiduse struktuuri mahtu arvestades kasvaksid rahuaja palgakorralduse kohaselt kulutused tegevväelaste palkadele sõjaajal märkimisväärselt. Arvestades vahendite piiratust, võib see osutuda riigile üle jõu käivaks. Et täita riigikaitseülesandeid ja samal ajal tulla toime kasvavate kuludega, nähakse ette sõjaaja ametikoha ülesandeid täitvatele tegevväelastele erineva palgaastmestiku kehtestamine, mis võib olla madalam kui rahuajal. Sarnaselt teiste tegevväelaste palga muutmisega on ette nähtud ka Kaitseväe juhataja palga vähendamine: erinevalt KVTS-i regulatsioonist nähakse eelnõus ette, et Kaitseväe juhataja sõjaaja ametikoha palga määrab kaitseminister, kuna tegemist on eriolukorraga ja ei ole mõistlik jätta seda halduskoormust Vabariigi Valitsuse kanda. Oluline on välja tuua veel asjaolu, et mobilisatsiooni ja sõjaseisukorra ajal tagab Kaitsevägi sõjaaja ametikoha ülesandeid täitvatele tegevväelastele majutuse ja toitlustuse, mis suurendab Kaitseväe kulutusi tegevväelastele veelgi, samas jäävad tegevväelastel endil need kulutused osaliselt kandmata. Palga maksmise tingimused ja korra kehtestab Kaitseväe juhataja, kes saab ette näha palgaastmestiku kohaldamise lähtuvalt sõjaaja ametikoha ülesannete iseloomust ja ametikoha positsioonist Kaitseväe struktuuris. Samuti on Kaitseväe juhatajal pädevus kehtestada palga maksmise perioodilisus ja viis, näiteks ei pruugi olla võimalik maksta palka kord kuus, vaid seda võib olla vaja teha sagedamini või maksta palk välja sularahas, kuna elektrooniliselt ei pruugi palga maksmine osutuda võimalikuks. Lisatud § 1568 sätestab sõjaaja ametikoha ülesandeid täitva tegevväelase tegevteenistussuhte lõppemise alused ja tugineb RiKS § 78 sätetele. Sel ajal ei saa tegevväelane lahkuda tegevteenistusest omal soovil, samuti ei ole tegevteenistussuhte lõppemise aluseks rahuaja ametikoha nõuetele mittevastavus, koondamine jm. Tegevväelase teenistussuhe lõpeb tema surma korral. Samuti vabastatakse tegevteenistusest tegevväelane, kes nimetatakse Riigikogu, Euroopa Parlamendi või Vabariigi Valitsuse liikmeks. Tegevväelase vabastamise aluseks on tegevväelase terviseseisundi mittevastavus tegevväelase teenistusülesannete täitmise tervisenõuetele, tervisenõuetele vastavust hindab Kaitseväe arstlik komisjon. Tegevteenistus lõpeb riikliku pensionikindlustuse seaduses sätestatud vanaduspensioniea saabumisel. Tegevväelase võib vabastada ka Kaitseväe ettepanekul, näiteks kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda isikul teenistust jätkata, tegevväelase ametikoha funktsiooni äralangemisel. Selliseid olukordi võib esineda, kus teatud üksuste tegevus lõppeb või lõpetatakse ja tegevväelasele ei ole teist ametikohta pakkuda või kui sõjaseisukorra järgselt hakatakse mobiliseeritud üksusi demobiliseerima, see tähendab tegevväelasi teenistusest vabastama, või asuvad nad täitma rahuaja ametikoha ülesandeid. Tegevväelane vabastatakse tegevväelase teadmata kadunuks jäämise korral või süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel, kui kohtuotsusega mõisteti tegevväelasele karistus, mis välistab tegevteenistuses jätkamise.  222(340) Tegevteenistussuhte lõpetab riigi kaitseseisundi kehtivuse ajal sarnaselt rahuajale Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülem KVTS § 139 lõikes 2 sätestatu kohaselt. Lisaks eelnevalt toodud tegevteenistussuhte lõppemise alustele võib Kaitseväe juhataja ametikohal oleva tegevväelase vabastada Vabariigi Valitsuse ettepanekul, Kaitseväe juhataja asetäitja, Kaitseväe peastaabi ülema, väeliigi ülema, väejuhatuse ülema ning luurekeskuse ülema võib vabastada kaitseministri ettepanekul. Kaitseväe juhataja, Kaitseväe juhataja asetäitja, Kaitseväe peastaabi ülema, väeliigi ülema, väejuhatuse ülema ja luurekeskuse ülema tegevteenistusest vabastamine jõustub sõjaaja ametikohalt vabastamise päevast arvates. Mobilisatsiooni ja sõjaseisukorra ajal sõjaaja ametikoha ülesandeid täitnud tegevväelase tegevteenistusest vabastamisel maksab Kaitsevägi lõpparve hiljemalt teenistusest vabastamise päeval. Juhul kui kutsealused võeti tegevteenistusse mobilisatsiooni ja sõjaseisukorra ajal, nende tegevteenistusest vabastamise järel neid uuesti ajateenistusse ei kutsuta ning nende ajateenistus loetakse lõppenuks kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud korras. Ei ole mõistlik ega otstarbekohane kutsuda rahuaja kehtestamisel ajateenistusse väljaõppe eesmärgil endiseid tegevväelasi, kellele on antud juba vajalik väljaõpe ja kellel on olemas sõjapidamises praktilised kogemused. Lisatud § 1569 sätestab kaitseväeteenistuse korralduse erinevused pärast sõjaseisukorra lõppenuks kuulutamist või demobilisatsiooni väljakuulutamist ja tugineb RiKS § 80 sätetele. Sõjaseisukorra lõppemisel või demobilisatsiooni väljakuulutamisel hakatakse Kaitseväe struktuure viima sõjaajast rahuaega vastavalt olukorrale ja sellega hakatakse mobiliseeritud üksusi või lisaõppekogunemisele kutsutud üksusi demobiliseerima või kaitseväelasi teenistusest vabastama. Selle protsessiga kaasneb ka vabatahtlikult tegevteenistusse sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma võetud isikute teenistusest vabastamine vastavalt olukorrale Kaitseväe ettepanekul. Teenistusest vabastamine tehakse isikule teatavaks vähemalt 14 kalendripäeva ette, see tagab tegevväelasele piisava aja teenistussuhte lõpetamisega seotud toimingute sooritamiseks ja isiklike asjade planeerimiseks. Vajaduse korral ja isiku valmisolekul võib Kaitsevägi võtta sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni ajal tegevteenistusse võetud isiku tähtajaliselt tegevteenistusse tähtajaga kuni viis aastat, kui ta vastab KVTS §-s 83 sätestatud tegevteenistusse võtmise nõuetele (on täieliku teovõimega ja vähemalt põhiharidusega 18–60-aastane Eesti kodanik, kaitseväekohustuslane, vastab tegevväelase tervisenõuetele, on nõutava füüsilise ettevalmistusega, valdab eesti keelt nõutaval tasemel) ja KVTS §-s 92 sätestatud rahuaja ametikoha nõuetele (nõutav sõjaväeline auaste, ettenähtud taseme riigisaladusele juurdepääsu luba jt), välja arvatud ametikohal nõutav haridus ja sõjaväeline väljaõpe. Isik, kes on olnud tegevteenistuses nt sõjaseisukorra ajal ja omandanud Kaitseväele vajalikud oskused, võib osutuda oluliseks ressursiks Kaitseväe tegevuse jätkusuutlikkuse tagamisel. Kui teenistusest vabastatud isikul puudub tema auastmele vastav haridus või rahuaja ametikohal ettenähtud haridus ja sõjaväeline väljaõpe, siis tähtajaliselt tegevteenistusse võtmisel neid puudusi ei arvestata, vaid antakse aega puudused kõrvaldada. Näiteks võib tuua vabatahtlikult teenistusse võetud allohvitseri, kes määrati ohvitseri (kompaniiülema) ametikohale, kuna ta näitas üles initsiatiivi ja oskust üksust juhtida, samal ajal puudus tal kõrgharidus, mis on ette nähtud ohvitseridele rahuajal, ja ka vajalik sõjaväeline väljaõpe. Tähtajaliselt tegevteenistusse võetud tegevväelasel tuleb selle tegevteenistustähtaja jooksul omandada haridus ja sõjaväeline väljaõpe. Kui tegevväelane ei omanda tegevteenistustähtaja jooksul nõutavat haridust ja sõjaväelist väljaõpet, siis lõpeb tegevväelase teenistussuhe tegevteenistuse tähtaja lõppemisel. Teenistustähtaega ei pikendata.  223(340) Isik vabastatakse tegevteenistusest hüvitiseta, st ilma koondamishüvitiseta või muu täiendava hüvitiseta, väljateenitud sõjaaja ametikoha palk makstakse välja. Enne sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma kohustamist rahuaja ametikohal teeninud tegevväelane jätkab tegevteenistuses Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülema poolt nimetatud rahuaja ametikohal. Sobiva rahuaja ametikoha puudumisel vabastatakse isik Kaitseväe ettepanekul tegevteenistusest, teatades talle sellest ette vähemalt 14 päeva. 2 jagu sätestab kaitseväeteenistusse kutsumise mobilisatsiooni ajal. Lisatud § 15610 sätestab õiguse mobilisatsiooni väljakuulutamise järel kutsuda sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma vähemalt 18-aastasi kaitseväekohustuslasi ning sõjaaja ametikohale nimetatud kaitseväekohustuseta isikuid (nt sõjaaja ametikohale nimetatud Kaitseliidu tegevliige). Tegevteenistusse asumise kohustus tehakse isikule teatavaks mobilisatsioonikäsuga. Erinevalt lisaõppekogunemisest võib tegevteenistusse kutsuda ka kutsealuseid, kes saavad väljaõppe tegevteenistusse asumise järel. Enne mobilisatsiooni kaitseväeteenistuses olnud tegevväelane ja ajateenija ning reservväelane kohustatakse sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma Kaitseväe juhataja mobilisatsioonikäsuga. Kui mobilisatsioon on välja kuulutatud enne sõjaseisukorra väljakuulutamist, peab Kaitseväe juhataja mobilisatsioonikäsu andmisel arvestama riigikaitseseaduse § 17 lõike 3 alusel antud Vabariigi Valitsuse korralduses sätestatut (Vabariigi Valitsus määrab korraldusega mobilisatsiooni väljakuulutamise järel sõjalises tegevuses osaleva Kaitseväe isikkoosseisu suuruse või osalevad Kaitseväe üksused). Mobilisatsiooni korral otsustab kaitseväelase ettenähtud sõjaaja ametikohale asumise Kaitseväe juhataja. Enne sõjaseisukorda ei pruugi olukorrast lähtudes olla vaja, et kõik kaitseväelased asuksid kohe sõjaaja ametikohale. Selline olukord võib esineda näiteks juhul, kui rakendub NATO artikkel 5 mõne teise NATO liikmesriiki tabanud ründe korral, siis võib olla vaja asuda sõjaaja ametikohale üksustes või teatud ametikohtadel teenivatel kaitseväelastel. Mobilisatsiooni käigus kohustatakse kaitseväekohustuslasi ja sõjaaja ametikohale nimetatud kaitseväekohustuseta isikuid asuma sõjaväelise auastmega sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma. Mobilisatsiooni väljakuulutamise järel otsustab sõjalises tegevuses osalevate üksuste arvu Vabariigi Valitsus korraldusega, mille järel otsustab Kaitseväe juhataja kaitseväelase sõjaaja ametikoha ülesannetele täitmisele asumise. Ka mobilisatsiooni väljakuulutamise järel ei pruugi olenevalt olukorrast olla vaja, et kõik kaitseväelased asuksid täitma sõjaaja ametikoha ülesandeid. Mobilisatsioonikäsk toimetatakse isikule kätte sarnaselt lisaõppekogunemisele kutsumisega (vaata punkti 24, § 701 selgituse alt). Ajateenistuses ja tegevteenistuses ning reservteenistuses olevatele isikutele tehakse Kaitseväe juhataja mobilisatsioonikäsk ehk tema kohustus asuda täitma sõjaaja ülesandeid teatavaks suuliselt või taasesitamist võimaldavas vormis. Mobilisatsioonikäsu saanud isik on kohustatud ilmuma talle varem teatavaks tehtud või mobilisatsioonikäsus näidatud kogunemiskohta ettenähtud tähtpäevaks. KVTS-i kohaselt teavitatakse rahuajal reservis olevat isikut ja sõjaaja ametikohale nimetatud kaitseväekohuseta isikut sõjaaja ametikohale nimetamisest, teates märgitakse ka sõjaaja ametikoha asukoht, mis on ühtlasi kogunemiskohaks. Kogunemiskohta ilmumisel peavad isikul olema kaasas valdkonna eest vastutava ministri, ehk kaitseministri kehtestatud määruses loetletud dokumendid ja esemed, mis talle on teatavaks tehtud. Kogunemiskohta saabudes hindab kaitseväekohustuslase ja sõjaaja ametikohale nimetatud kaitseväekohustuseta isiku vastavust tegevväelase tervisenõuetele vastavalt vajadusele Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülema määratud arst. Ulatuslike ning lühikese etteteatamisega formeeritavate üksuste puhul on arstliku läbivaatuse tegemine kõikidele isikutele liialt aeganõudev selle järele puudub ka vajadust. Kogunemiskohas tehtava arstliku läbivaatuse eesmärk on seega tuvastada selliseid terviseprobleeme, mis võivad takistada sõjaaja ülesannete täitmist. Ettenähtud kogunemiskohta peavad ilmuma ka sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma kohustatud tegevväelased, ajateenijad  224(340) ja reservväelased ning sõjaaja ametikohale nimetatud kaitseväekohustuseta isikud. Välisriigis viibiv kaitseväekohustuslane ja sõjaaja ametikohale nimetatud kaitseväekohustuseta isik on kohustatud mobilisatsioonikäsus ettenähtud tähtpäeval ilmuma kogunemiskohta Eestis või viivitamata võtma ühendust lähima Eesti Vabariigi välisesindusega. Lisatud §-s 15611 käsitletakse kohustusi, kui isikul ei ole võimalik kogunemiskohta ilmuda, paragrahv tugineb RiKS § 82 tekstile. Mobilisatsioonikäsu saanud kaitseväekohustuslane ja sõjaaja ametikohale nimetatud kaitseväekohustuseta isik on kogunemiskohta ilmumata jätmisel kohustatud viivitamata teatama Kaitseväele või välisriigis viibimisel Eesti Vabariigi välisesindusele põhjused, mis takistavad temal ilmuda kogunemiskohta või Eesti Vabariigi välisesindusse või muusse välisesinduse määratud kohta. See on vajalik, kuna Kaitsevägi on arvestanud nimetatud isikute osavõtu ja panusega ning igal isikul on kindel ülesanne sõjaaja struktuuris. Mõjuva põhjuse olemasolu korral, kui isikul ei ole võimalik õigel ajal kohale jõuda, saadetakse mobilisatsioonikäsk järgmisele reservis olevale isikule. Kogunemiskohta või Eesti Vabariigi välisesindusse või muusse välisesinduse määratud kohta ilmumata jätmist põhjendavaks takistuseks on isiku: 1) raske haigus, mis ei võimalda kogunemiskohta ilmuda; 2) viibimine rasedus- ja sünnituspuhkusel, lapsendaja- või lapsehoolduspuhkusel 3) töötamine riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal; 4) viibimine vahi all; 5) vabadusekaotusliku karistuse kandmine; 6) transpordivahendi kasutamise võimaluse puudumine välisriigis viibimise korral. Kui loetletud asjaolusid ei esine või asjaolu langeb ära, on kaitseväekohustuslane ja sõjaaja ametikohale nimetatud kaitseväekohustuseta isik kohustatud ilmuma Kaitseväkke või Eesti Vabariigi välisesindusse või muusse välisesinduse määratud kohta. Kui isik ei ilmu eespool nimetatud asjaolude tõttu kogunemiskohta, välisesindusse või välisesinduse määratud kohta, siis peab ta ilmumata jätmist põhjendava takistuse esinemist tõendama. Kaitsevägi või välisesindus otsustab esitatud tõendite põhjal, kas isiku kogunemiskohta ilmumata jätmine oli põhjendatud või mitte. Välisesindust ei pea teavitama juhul, kui isik on vahi all või kannab vabadusekaotuslikku karistust või tema haigus ei võimalda teavitamist. Vahi all viibimise või vabadusekaotusliku karistuse kandmise korral eeldatakse, et isik ei saa kinnipidamisest tulenevalt teadet kätte ning tal ei ole ka võimalik kinnipidamise lõpuni teenistusse ilmuda. Samas rahvusvahelise tava kohaselt teavitatakse välisriigi kodaniku kinnipidamisel vastava riigi välisesindust, mistõttu võib olla teave isiku asukohast juba riigile teada. Teavitamiskohustuse täitmata jätmisel loetakse, et isik on jätnud kogunemiskohta ilmumata ja teda võib selle eest karistada ning rakendada sundtoomist. Punktiga 54 täiendatakse seaduse 10. peatüki 3. jagu §-ga 1771, mis sätestab sõjaaja ametikoha ülesandeid täitvale tegevväelasele distsiplinaarkaristuse kohaldamise sõjaseisukorra ajal ning tugineb RiKS § 79 sätetele. Kaitseväe distsiplinaarsüsteem kehtib edasi sarnaselt rahuajaga ka sõjaseisukorra ajal. Kehtiv distsiplinaarmenetluse kord, mida Kaitseväes igapäevaselt rakendatakse, tagab kaitseväelase põhiõiguste kaitse ja on praktikas lihtsalt administreeritav. Samuti on oluline, et Kaitseväes tegutsevad üksuste ülemad rahuajal omandatud distsiplinaarmenetluse oskuste põhjal ja neid oskusi saab sujuvalt edasi rakendada ka sõjaseisukorra ajal. Erinev saab eelnõu kohaselt olema distsiplinaarkaristuste kohaldamine sõjaaja ametikoha ülesandeid täitvale tegevväelastele, kelle suhtes peaks saama kohaldada kõiki KVTS §-s 168 toodud distsiplinaarkaristusi (noomitus, rahatrahv, distsiplinaararest, Kaitseväe teenetemärgi äravõtmine jt), sealhulgas rahuajal ainult ajateenijatele rakendatavat distsiplinaartoimkonda.  225(340) Tegevväelase võib kõrvaldada sõjaaja ametikohalt distsiplinaarmenetluse ajaks, kui see osutub vajalikuks menetluse asjaolusid ja käiku arvestades. Ametikohalt kõrvaldamine saab toimuda kahel viisil: 1) distsiplinaarmenetluse all olev tegevväelane viiakse teisele ametikohale; 2) distsiplinaarmenetluse all olev tegevväelane vabastatakse kõigist teenistusega seotud ülesannete täitmisest. Kahe võimaluse sätestamine jätab otsustajale hinnata, kas menetluse huvides on piisav teisele ametikohale viimine või on vaja tegevväelane teenistusülesannetest üldse vabastada, et ta ei saaks menetlust takistada või mõjutada. Teenistusülesannetest vabastamist tuleb kaaluda olukordades, kus menetluse tagajärjel võib tekkida vajadus tegevväelane tegevteenistusest vabastada. Ametikohalt kõrvaldamise otsuse, sealhulgas kõrvaldamise viisi, peab tegema ametikoha struktuuriüksuse ülem. Teisele sõjaaja ametikohale viimisel distsiplinaarmenetluse ajaks säilitakse tegevväelasele tema senine palk. Lisaks võib tegevväelase viia teisele ametikohale koos senise palga säilitamisega, kui tema teenistusalase tegevuse suhtes on algatatud kriminaaluurimine ning kui uurimise aluseks oleva süüteo eest võib süüdlasele määrata karistusseadustiku 15. peatükis või 17. peatüki 2. jaos või §-de 435 ja 447 alusel vähemalt kuni viieaastase vangistuse. Kui ei ole võimalik isikut teisele ametikohale viia (nt struktuuriüksuses puudub vaba koht), siis võib ülem erandina teisele sõjaaja ametikohale viimise asemel anda tegevväelasele ametikohaväliseid tööülesandeid, vabastades ta senise ametikoha teenistusülesannete täitmisest osaliselt või täielikult. Teenistusülesannete täitmisest vabastatud tegevväelasele säilitatakse aja eest, millal ta oli teenistusülesannete täitmisest vabastatud, tema senine palk 50 protsendi ulatuses. Tegevväelase teenistusülesannete täitmisest vabastamise või teisele ametikohale viimise otsustab tegevväelase teenistuskoha ülem. Punktiga 55 täiendatakse seaduse 11. peatükki §-ga 2042, mis reguleerib teenistusalaste tagatistega seonduvat sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal ning mis tugineb RiKS § 62 sätetele. Sõjaaja ametikoha ülesandeid täitvale kaitseväelasele tagatakse mobilisatsiooni, demobilisatsiooni ja sõjaseisukorra ajal toitlustus, varustus, sh riidevarustus, ja majutusvõimalus vastavalt olukorrale ja võimalusele. Samuti tagatakse meditsiiniabi vastavalt olukorrale. Üldjuhul tagatakse meditsiiniabi kohe, kuid lahingsituatsioonides võib esineda olukordi, kus meditsiiniabi osutamine ei pruugi olla võimalik ja abi tagatakse esimesel võimalusel pärast takistavate asjaolude äralangemist. Sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal rahuaja ametikoha ülesandeid täitvale kaitseväelasele ja asendusteenistujale tagatakse meditsiiniabi, arvestades teenistusülesannete täitmise asukohta, iseloomu, kestust ja muid tingimusi. Asendusteenistujale tagatakse vajaduse korral tervishoiuteenused, meditsiiniseadmed ja ravimid ravikindlustuse seaduse alusel. Kaitsevägi tagab nimetatud meditsiiniabi võimalustest lähtuvalt, näiteks sõjaseisukorra ajal võib olla võimalik anda ainult esmast arstiabi ja toimetada vigastatu haiglasse, kus jätkatakse ravi. Sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal teenistuskohustuse täitmise tõttu hukkunud kaitseväelase matmise korraldab Kaitsevägi. Matmise korraldus oleneb samuti Kaitseväe võimalustest ja olukorrast. Sõjaseisukorra ajal ei ole kindlasti võimalik korraldada kulukaid matuseid, minimaalse kohustusena sätestatakse, et Kaitsevägi korraldab teenistuskohustuse täitmise tõttu hukkunud kaitseväelase maha matmise. Pärast sõjaseisukorra lõppenuks kuulutamist või demobilisatsiooni lõppu tagatakse kaitseväeteenistuse seaduse §-de 111–112 (tööandja eluruumi andmine, ümberasumise hüvitis ja ümberasumise kulu hüvitamine), §-de 193–196 (tervishoiuteenused, meditsiiniseadmed, ravimid ja raviga seotud kulu, psühholoogiline abi ja sotsiaalteenused, püsiva töövõimetuse või puudega seotud lisakulu, hüvitis hukkumise või töövõimetuse korral) ning §-de 198–201 (toetus rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil teenistusülesannete täitmise tõttu tervisekahjustuse saanud tegevväelasele, rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil teenistusülesannete täitmise tõttu  226(340) hukkunud või püsiva tervisekahjustuse saanud tegevväelase pereliikmete sotsiaalnõustamine, psühholoogiline abi ja taastusravi, õppekulu hüvitamine ja tööandja eluruumi kasutamine tegevteenistuse lõppemisel) nimetatud tagatisi vastavalt riigi rahalistele vahenditele ja muudele asjaoludele. Eeldatavasti ei ole pärast kriisi lahendamist, kui mobiliseeritud kaitseväekohustuslased on demobiliseeritud või peale sõjaseisukorra lõppenuks kuulutamist ei ole riigil samavõrra rahalisi vahendeid kui rahuajal, mistõttu on ette nähtud, et nimetatud tagatisi tagatakse vastavalt võimalustele ehk vastavalt riigi rahalistele vahenditele ja muudele võimalustele. Näiteks tööandja eluruumi andmise puhul võib olla olukord, kus tööandja eluruumid on saanud kahjustusi või hävinud ja rahaliselt ei ole võimalik uusi eluruume kohe soetada. Punktiga 56 asendatakse paragrahvi 224 pealkirjas sõna „õppekogunemisele“ sõnaga „reservteenistusse“, et paragrahv kohalduks nii õppekogunemisele kui ka lisaõppekogunemisele. Lisaõppekogunemise osa tugineb RiKS § 92 sätetele. Sarnaselt õppekogunemisega võib lisaõppekogunemisele ilmumata jätmise eest karistada kaitseväekohustuslast rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga Punktiga 57 täiendatakse seaduse 16. peatükki §-ga 2261, mis sätestab võimaluse sundtoomise kasutamiseks kaitseväekohustuslase suhtes, kes hoiab kõrvale lisaõppekogunemisel osalemise kohustusest või mobilisatsioonikäsuga saadud kohustusest asuda kaitseväeteenistusse. Paragrahv tugineb RiKS § 90 sätetele. Sundtoomise sätete juures võeti aluseks kriminaalmenetluse seaduse §-s 139 sätestatu, arvestades RiKS-is sätestatud sundtoomise eesmärgi eripära. Sundtoodud isik võetakse kaitseväeteenistusse. Sundtoomise alternatiivina kaaluti rahatrahvi kohaldamist, kuid arvestades, et lisaõppekogunemise ja mobilisatsiooni korral on oluline isik ning trahvi kohaldamine on aeganõudev ega taga isiku väeossa ilmumist, peeti vajalikuks sundtoomise kohaldamist. Sundtoomise käigus võib eesmärgi saavutamiseks kasutada KorS §-des 45–51 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid ning 5. peatükis sätestatud vahetut sundi. Sundtoomist kohaldab Politsei- ja Piirivalveamet. Sundtoomist võib teostada ka Kaitsevägi, kui Kaitsevägi on saanud teada lisaõppekogunemisest või mobilisatsioonist kõrvale hoidva kaitseväekohustuslase asukoha. Sundtoomist võib kohaldada, kui on alust arvata, et isik hoiab kõrvale lisaõppekogunemisel osalemisest või sõjaaja ametikoha ülesannete täitmisele asumisest. Sundtoomist ei kohaldata kaitseväekohustuslaste suhtes, kes on vabastatud lisaõppekogunemisest või kogunemiskohta ilmumise kohustusest ja kelle ilmumata jäämine loetakse põhjendatuks. Sundtoomiseks koostab Kaitseväe juhataja või tema volitatud tegevväelane sundtoomise määruse, milles märgib sundtoomisele allutatud isiku nime, isikukoodi või sünniaja, teadaoleva elu- või asukoha ning töökoha või õppeasutuse nimetuse, sundtoomise põhjuse ning määruse täitmise aja ja koha, kuhu isik toimetada. Isikul, kelle suhtes sundkoormist kohaldatakse, võimaldatakse teavitada oma lähedasi Kaitseväkke toimetamisest. § 141. Kaugkütteseaduse muutmine Paragrahvi 141 punktiga 1 muudetakse kaugkütteseadust ning määratakse riigikaitseülesanne soojusettevõtetele, kes on ETOd. Nendeks on: • soojuse tootjad, kelle tootmise prognoositav maht aastas on vähemalt 50 000 MWh, kes tegutsevad võrgupiirkonnas, mille aastane müügimaht on vähemalt 50 000 MWh, ja kes osutavad teenust vähemalt 10 000 elanikuga kohaliku omavalitsuse üksuses; • võrguettevõtjast soojusettevõtjad, kes tegutsevad võrgupiirkonnas, mille aastane müügimaht on vähemalt 50 000 MWh, ja kes osutavad teenust vähemalt 10 000 elanikuga kohaliku omavalitsuse üksuses.  227(340) Säte on sõnastatud samamoodi, nagu ehitusseadustiku muutmise puhul (vt eelnõu § 129 selgitus). ETO ülesandeks on osutada elutähtsat teenust ka kaitseolukorra ajal. Seda peab ta tegema vastavalt HOSi alusel kehtestatud nõuetele, mida ETKA võib täpsustada. Punktiga 2 sätestatakse, et järelevalvet riigikaitseülesande valmisoleku nõuete ja täitmise üle tehakse HOSis sätestatud alustel ja korras. Selline lahendus nähakse ette kõikide ETOde puhul. Säte on sõnastatud samamoodi nagu ehitusseadustiku muutmise puhul (vt eelnõu § 129 selgitus). § 142. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmine Paragrahviga 142 tunnistatakse kehtetuks KOKS § 6 lõige 21, kus on seni sätestatud KOVide riigikaitseülesanded. KOKS reguleerib omavalitsuste sisemist korraldust ehk seda, kuidas KOVe juhitakse, kuidas on korraldatud KOVi organite töö, millised on omavalitsus-teenistuse erisused jne. KOVide valdkondlikud ülesanded on üldjuhul reguleeritud valdkondlikes seadustes. Seetõttu sätestatakse KOVide riigikaitseülesanded edaspidi RiKSis (vt eenõu §-d 57–58) . § 143. Kohtute seaduse muutmine Paragrahviga 143 muudetakse kohtute seadust, milles on sätestatud samasugune regulatsioon nagu Eesti Panga seaduse §-s 112, mida muudetakse eelnõu §-ga 127. Kohtute seaduses on sätestatud, et kui Riigikohtu esimehe volitused lõpevad ennetähtaegselt, võib kandidaadi suhtes tehtava julgeolekukontrolli tähtaega pikendada VVJK loal. Ka kohtute seaduse puhul, nagu ka Eesti Panga seaduse puhul, ei ole selge, miks peaks selle otsuse tegema VVJK. Eelnõu järgi otsustab julgeolekukontrolli tähtaja pikendamise üle julgeolekukontrolli teostava asutuse ehk Kaitsepolitseiameti juht. Samuti pikendatakse julgeolekukontrolli tähtaega ühelt kuult kolmeni, sest ühe kuuga ei ole võimalik praktikas põhjalikku julgeolekukontrolli läbi viia. Pikendada võib seda tähtaega ühe kuu võrra. Pikendamisest teavitatakse presidenti, asjaomaseid valitsuskomisjone ning Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni. Selle kaudu on kõik ametisse nimetamise (Riigikohtu esimehe nimetab ametisse Riigikogu presidendi ettepanekul) ja järelevalvega seotud isikud teadlikud julgeolekukontrolli tähtaja pikendamisest. § 144. Korrakaitseseaduse muutmine Paragrahviga 144 muudetakse KorSi. Peamisteks muudatusteks on kahe erimeetme, liikumispiirangu ning asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise, kehtestamine, korrakaitseülesannete täitmisesse kaasamise regulatsiooni uuendamine ning hüvitiste sätestamine. Punktiga 1 tunnistatakse kehtetuks KorS §-d 16–162. Sätete sisu viiakse KorS 6. peatükki, mis reguleerib riigi korrakaitseülesande täitmisele kaasamist. See muudatus on vajalik, et luua õigusselgust korrakaitsesse kaasamise õigusraamistikku. Korrakaitseülesande täitmisele kaasamise normid on kehtivas õiguses killustatud mitme eriseaduse vahel (ErSS, HOS, KaLS, KKS, PäästeS, PPVS, RiKS). Samuti on KorSis eneseski korrakaitsesse kaasamise regulatsioon killustatud, sest muu isiku kui avaliku korra eest vastutava isiku kohustuslik korrakaitsesse kaasamine on reguleeritud KorS §-ga 16, mitte korrakaitsesse kaasamisele pühendatud KorSi 6. peatükis. Sama puudutab KorS §-e 161 ja 162, milles reguleeritakse Kaitseväe ja Kaitseliidu korrakaitsesse kaasamist. Punktiga 2 tunnistatakse kehtetuks KorS § 23 lg 2. KorS § 23 lõige 2 sätestab, et KorS §-des 26, 30, 32, 34, 351 ja 44 ning § 47 lõike 1 punktides 1, 3 ja 4 sätestatud riikliku järelevalve  228(340) meetmeid võib kohaldada ka isiku suhtes, keda ei ole alust pidada avaliku korra eest vastutavaks isikuks. Muudatus kõrvaldab kehtivast õigusest olulise ebaselguse. Kehtiva KorS § 23 lõikel 2 puudub otsene regulatiivne sisu, kuid see loob kunstlikult väärarvamuse, et iga korrakaitseseaduse 3. peatüki 3. jaos sätestatud erimeetme puhul tuleb rangelt kontrollida, kas meetme adressaadi materiaalne staatus vastab KorS §-s 15 sätestatud avaliku korra eest vastutavale isikule. Tegelikkuses on erimeetmete eesmärk ja mõte luua spetsiaalsed sekkumisvolitused vastavalt elulistele standardjuhtumitele. Nimelt on sääraste juhtumite puhul seadusandja vaikimisi juba eeldanud, et tegemist olukorraga, kus sekkumine peab olema võimalik ning seda vaatamata tõsiasjale, kas meetmega riivatakse avaliku korra eest vastutavaks isikuks kvalifitseeruva inimese õigusi või mitte. Iga standardiseeritud erimeetme puhul ei ole vaja hinnata, kas meetme adressaadiks on parasjagu avaliku korra eest vastutav isik või mitte. Punktiga 3 tunnistatakse kehtetuks KorS § 25, mille kohaselt tuleb teatud juhtudel hankida riikliku järelevalve meetmete rakendamiseks ministrilt luba. Nimetatud norm jäetakse välja kahel põhjusel. Esiteks lähtub KorS ekslikust § 25 eeldusest, et iga korrakaitselist riikliku järelevalve meedet tohib rakendada vaid isiku suhtes, kes kvalifitseerub avaliku korra eest vastutavaks isikuks KorS § 15 tähenduses (vt punkti 2 muudatuse selgitus). Teiseks on tegemist praktilisest vaatest ebaõnnestunud normiga, sest üldiselt ei peaks seadusandja nõudma ministrilt sekkumist valitsusasutuse sisulisse otsustusprotsessi. Kuigi arusaadavalt on soovitud saavutada ministri poliitiline vastutus võimaliku ülemäärase sekkumise korral politsei poolt, ei ole sellist preventiivset loakonstruktsiooni vaja. Minister vastutab enda valitsemisalas toimuva eest poliitiliselt niikuinii. Pigem võib ministri preventiivne loaregulatsioon osutuda praktikas ohtude vastu võitlemisel pärssivaks teguriks, seda eriti kriisiaegadel (nt kaitseolukorra lahendamine). Punktiga 4 parandatakse viited, mis tulenevad korrakaitseülesannete täitmisesse kaasamise regulatsiooni muudatustest. Punktiga 5 muudetakse KorS § 44 lõike 1 punkti 3 ja lisatakse, et politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan võib kohaldada viibimiskeeldu lisaks kõrgendatud ohu väljaselgitamisele või tõrjumisele ka selle ennetamiseks (vt mõistete kohta KorS § 5 lõiked 4 ja 7). Kõnesolev muudatus on vajalik, et aidata ära hoida selliseid potentsiaalseid ohte, mis kaasnevad näiteks isiku viibimisega õhukesel mere- või siseveekogu jääl. Sellistel puhkudel keelu seadmine veekogul viibimiseks võimaldab vähendada tõenäosust, et isikud enda ja teiste elu ning tervist ohtu seades jääle suunduvad. Jääl viibimise keelu eesmärk on vältida isiku ettekavatsemata sattumist vette ja seega päästesündmust. Sellisel juhul ei tegele korrakaitseorgan ohu tõrjumisega, vaid keeld kehtestatakse pigem ennetavalt, pikaajalise kogemuse ja ohuprognooside alusel. Kehtiva KorS § 44 lõike 1 järgi kehtestatakse viibimiskeeld aga muu hulgas isiku elu või tervist ähvardava vahetu ohu korral või kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks, kuid mitte selle ennetamiseks. Punktiga 6 täiendatakse KorSi §-ga 441, mis sätestab aluse ja korra liikumispiirangu kohaldamiseks. KorS § 441 lõige 1 on volitusnorm, mis võimaldab kaalutlusõigust kasutades politseil või seaduses sätestatud juhul muul korrakaitseorganil ajutiselt keelata isikul teatud territooriumil liikumise või sellelt lahkumise isiku elu või tervist ähvardava vahetu ohu korral, ülekaaluka avaliku huvi kaitseks või kõrgendatud ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks. Kavandatav liikumispiirang võimaldab küsida, miks on see vajalik, kui KorS § 44 näeb juba ette viibimiskeelu. Liikumispiirangut tuleb siiski eristada KorS §-s 44 sätestatud viibimiskeelu abinõust.  229(340) KorS § 44 lõike 1 järgi saab kohaldada viibimiskeeldu kindla isiku või koha suhtes. KorS § 44 viibimiskeelu sisuks on mitu liikumisvabaduse keeldu: 1) keeld viibida teatud kohas; 2) keeld läheneda teatud kohale; 3) keeld viibida teatud isiku läheduses; 4) läbipääsukeeld. Nimetatud keelud on tagatavad järgmiste kohustustega - lahkuda teatud kohast; mitte läheneda teatud kohale või mitte läheneda teatud isikule. Viibimiskeeluna aga ei ole käsitletav viibimiskohustus, nt mitte lahkuda ruumist, elukohast, linnast vms. KorSi lisatav § 441 ei võimalda kohaldada liikumispiirangut isikule lähenemise vältimiseks, küll aga selleks, et hoida isikut eemal teatud kohast. Erinevalt viibimiskeelust võimaldabki KorS §-s 441 nimetatud liikumispiirang kohustada isikut viibima teatud kohas, nt siseruumides, elukohas või linnas. Olemuslikult on viibimiskeeld ja KorS §-s 441 nimetatud liikumispiirang ometi sarnased, sest mõlemad abinõud piiravad PS §-ga 34 tagatud põhiõigust vabalt liikuda ja elukohta valida. Tegemist on kvalifitseeritud seaduse reservatsiooniga põhiõigusega, sest seda võib seaduses sätestatud juhtudel ja korras piirata teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, riigikaitse huvides, loodusõnnetuse ja katastroofi korral, nakkushaiguse leviku tõkestamiseks, looduskeskkonna kaitseks, alaealise või vaimuhaige järelevalvetuse ärahoidmiseks ja kriminaalasja menetluse tagamiseks. KorSi lisatavas §-s 441 sätestatud liikumispiirang vastab abstraktselt hinnatuna proportsionaalsuse põhimõttele. Ta on sobiv, sest aitab kaasa riigi julgeoleku tagamisele ja avaliku korra kaitsele. Ta on ka vajalik, sest eriolukorras ei pruugi esineda muid, isiku põhiõigusi ja -vabadusi vähem riivavaid meetmeid, mis aitaksid eelnimetatud legitiimseid eesmärke sama tõhusalt saavutada. Kõnealune meede võimaldab keelata isikul viibida igal pool mujal kui teatud kohas. Siinjuures, nagu ka meetme mõõdukuse kontekstis, tuleb silmas pidada, et sellist liikumisvabaduse piirangut võimaldab kohaldada kehtiva HOS § 31 lõige 3, mis koos ülejäänud 4. peatüki 3. jaoga tunnistatakse aga käesoleva eelnõuga kehtetuks. Sellist abinõu võib olla aga möödapääsmatult tarvis kohaldada ka muudel juhtudel kui loodusõnnetuse, katastroofi või nakkushaigusest tuleneva eriolukorra ajal. Lisaks võimaldab KorS § 441 alusel liikumispiirangu kehtestamine täita eriolukorra ajal koostoimes KorS §-s 44 sätestatud viibimiskeeluga sama eesmärki, milleks erakorralise seisukorra tingimustes oli ette nähtud ErSS § 17 lõike 1 punktis 3 sätestatud politseitund. Politseitunni kehtestamisel oli võimalik keelata kindlaksmääratud ajavahemikul viibimine tänavatel ja muudes avalikes kohtades ilma selleks eraldi väljaantava läbipääsuloata ja isikut tõendava dokumendita. ErSS § 17 lõike 1 punkt 3 tunnistatakse kõnesoleva eelnõu järgi koos ülejäänud ErSSiga kehtetuks, kuid vajadus sellise meetme potentsiaalse kohaldamise järele püsib ning meedet võib olla vaja rakendada juba enne erakorralist seisukorda. Meetme mõõdukuse tagamiseks sätestatakse KorS § 441 lõigetes 2–5 täpsemad tingimused ja kord, kuidas kõnealust liikumispiirangut kohaldada. Esiteks on korrakaitseorgan kohustatud viivitamata teavitama avalikkust liikumispiirangu territooriumist ning selle kehtestamisest ja lõpetamisest. Teiseks, liikumispiirangut võib kohaldada üksnes niikaua, kuni langeb ära lõikes 1 nimetatud legitiimne alus, s.t isiku elu või tervist ähvardava vahetu ohu korral, ülekaaluka avaliku huvi kaitseks või kõrgendatud ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks. Kolmandaks, liikumispiirangut võib kohaldada üksnes prefekti või muu korrakaitseorgani juhi loal. Kuna haldusorgan on sellisena määratletud isikupõhiselt, ei saa prefekt või korrakaitseorgani juht oma kõnealust otsustusõigust edasi delegeerida sisepädevuspõhiselt mõnele oma alluvale korrakaitseametnikule. Samuti ei või liikumispiirangut rikkuva isiku suhtes kohaldada vahetut sundi kergekäeliselt, vaid üksnes siis ja niikaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu.  230(340) Liikumispiirangut ei lisata KorS § 44 täienduseks, kuna sellisel juhul saaksid selle meetme rakendamise õigused automaatselt kõik need korrakaitseorganid, kellel on valdkondliku seaduse alusel õigus kohaldada KorS § 44. Seadusandja peab edaspidi iga üksikut juhtumit eraldi kaaluma ja otsustama, kas liikumispiirangu andmise volituse andmine on õigustatud või mitte. Punktiga 7 lisatakse KorSi § 531, millega sätestatakse uus õiguslik alus ja kord asja sundkasutusse võtmiseks ning sundvõõrandamiseks. Kehtivas KorSis on sätestatud volitusnorm asja sundkasutusse võtmiseks KorS § 16 lõikes 1. KorS § 16 on suunatud reguleerima aga isiku korrakaitsesse kaasamist (vt ülal punkti 1 selgitused), mitte asja sundkasutusse võtmist. KorS § 16 lõikes 1 on sätestatud isiku korrakaitsesse kaasamise kontekstis muu hulgas, et isikut võib samuti kohustada ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks vajalikku eset korrakaitseorgani kasutusse andma. Tegemist on aga olemuselt eraldiseisva riikliku järelevalve meetmega, mis eeskätt seaduslikkuse põhimõttest tulenevalt ja õigusselguse eesmärgil vajab sätestamist eraldi normis. Kummatigi tuleks asja sundkasutusse võtmise õiguslik alus sätestada riikliku järelevalve meetmeid reguleerivas KorSi 3. peatükis, mitte KorSi üldsätetes (1. peatükk), kus see riikliku järelevalve meetme volitusnorm praegu paikneb. Probleemiks on seegi, et kehtivas KorSis on reguleerimata asja sundkasutusse võtmise kord. Lisaks on asja sundkasutusse võtmise ning sundvõõrandamise alused ning kord kehtivas õiguses sätestatud mitmes eriseaduses: HOSis, PäästeSis ja PPVSis. Olemuslikult on need eriregulatsioonid ühetaolised. Eeskätt dubleerimise vältimiseks ja õigusselguse tagamiseks sätestatakse ühtne õigusraamistik asja sundkasutusse võtmiseks ja sundvõõrandamiseks KorSi 3. peatükis. Asjaomased eriregulatsioonid tunnistatakse kõnesoleva eelnõuga kehtetuks. Eeltoodust lähtuvalt sätestatakse KorS § 531 lõikega 1, et politsei või muu seaduses sätestatud korrakaitseorgan võib võtta ajutiselt enda kasutusse isiku valduses oleva asja juhul, kui see on vältimatult vajalik ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. PS § 32 omandiõiguse kitsendust ei õigusta seega mistahes korrakaitseorgani kaalutlus, vaid üksnes konkreetse juhtumi ja olustiku vajadusele vastav objektiinve järeldus, et see on vältimatult vajalik. See on olemuslikult seotud KorS § 29 lõikes 1 sätestatud reegliga, mille järgi võib juhul, kui avaliku korra eest vastutavat isikut ei ole või kui isik ei saa või ei saa õigel ajal ohtu tõrjuda või korrarikkumist kõrvaldada, asuda pädev korrakaitseorgan ise kohaldama meetmeid ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks, kasutades vajaduse korral ametiabi või kaasates muid isikuid. KorS § 531 lõikes 1 sätestatakse tingimus, mille järgi sundkasutusse võtmine on lubatud, kui see on ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks vältimatult vajalik. Lähtuvalt proportsionaalsuse põhimõttest ja sellest tulenevast vajalikkuse kriteeriumist võib asja sundkasutusse võtta üksnes juhul, kui muud võimalused asja kasutamiseks puuduvad või oleksid ebamõistlikud koormavad (vt kehtiva HOS § 27 lõige 1 ja PäästeS § 20 lõige 1). Antud sättega on korrakaitseõigusel võimalus võtta enda kasutusse näiteks sündmuse lahendamiseks vajalikke seadmeid ja abivahendeid. Asja sundkasutusse võtmisel peab igal konkreetsel juhul vältima seda, et meetme kohaldamisega ei tekitataks isikule ebaproportsionaalselt suurt kahju. Erinevalt kehtiva KorS § 16 lõikest 2, PäästeS § 20 lõikest 2, PPVS § 77 lõikest 4 ning HOS § 28 lõikest 2 ei sätestata KorS §-s 531 eraldi piirangut sundkasutusse võtmise ajalisele kestusele. Sellise ajalise piirangu kehtestamine ei ole vajalik, sest asja sundkasutusse võtmisel KorS § 531 alusel kehtib KorS § 7 punktis 3 sätestatud põhimõte, mille järgi kohaldab korrakaitseorgan riikliku järelevalve meedet vaid nii kaua, kui selle eesmärk on saavutatud või seda ei ole enam  231(340) võimalik saavutada. Teisisõnu lõpeb asja sundkasutus pädeva korrakaitseorgani määratud ajal, kuid mitte hiljem, kui on ära langenud asjaolud, mis olid aluseks pädeval korrakaitseorganil meetmete kohaldamiseks, s.t oht on tõrjutud või korrarikkumine on kõrvaldatud. KorS § 531 lõike 2 järgi võib politsei või muu seaduses sätestatud korrakaitseorgan sundvõõrandada sundkasutusse võetava asja riigi omandisse, kui asi kasutamise käigus tõenäoliselt hävineb või kui asi ei ole kasutusjärgselt muul objektiivsel põhjusel isikule tagastatav. Sellised asjad on näiteks äratarvitatavad asjad (kütteaine, toit, ravim, vesi, liiv, materjalid jne). Kui on teada, et asja kasutatakse selliseks tegevuseks, mille käigus asi suure tõenäosusega hävineb, siis tuleb asi sundvõõrandada. Korrakaitseorgan peab enne asja sundkasutusse võtmist kaaluma, kas sundkasutussse võetav asi tuleks sundvõõrandada. KorS § 531 lõike 3 kohaselt võib politsei või muu seaduses sätestatud korrakaitseorgan kohustada isikut toimetama sundkasutusse võetava või sundvõõrandatava asja kindlaksmääratud kohta, kui muud isikut vähem koormavad võimalused asja kohale toimetamiseks puuduvad (vt PPVS § 77 lõige 5, PäästeS § 20 lõige 3, HOS § 29 lõige 2). Sel alusel võib füüsilist isikut kohustada juhul, kui see ei tekita isikule ebaproportsionaalselt suurt ohtu ega ole vastuolus isiku muude seadusest tulenevate kohustustega. Sarnaselt kehtiva õigusega sätestatakse KorS § 531 lõikes 4, et asja sundkasutusse võtmisel ja sundvõõrandamisel võib kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vajalik. Lõikes 5 nähakse ette sundkasutusse võtmise protokollimise kohustus ja lõikes 6 loetletakse asjad, mis ei kuulu sundkasutusse võtmisele ega sundvõõrandamisele. Eelnõuga sätestatakse ühtlasi KorSis asjakohane õigusraamistik asja sundkasutusse võtmisega ja sundvõõrandamisega tekkinud kulude hüvitamiseks (vt allpool punkti 10 seletused). Punktiga 8 lisatakse KorS §-i 63 punkt 11, milles sätestatakse uus alus koosoleku pidamise keelamiseks. Olemuslikult on sel alusel võimalik diskretsiooniotsuse põhjal koosolekut keelata või kohustada muutma selle pidamise aega või kohta ka kehtiva KorS § 69 lõike 1 punkti 2 ja KorS § 72 lõike 1 punkti 2 alusel. Praeguse muudatusega keelatakse aga imperatiivselt erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal koosoleku pidamine riigikaitseobjektile ja riigikaitselisele ehitisele lähemal kui 500 meetrit. See alus täiendab KorS § 63 punktides 1–4 sätestatud juhte, mil on eos keelatud pidada koosolekut: eriti ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku alal, piiripunktis ja Euroopa Liidu välispiirile lähemal kui 100 meetrit, üle 1000-voldise nimipingega elektripaigaldise kaitsevööndis või muus kohas, kus see on seadusega keelatud. Kõnealuse muudatusega piiratakse PS §-s 47 sätestatud igaüheõigust eelneva loata rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada. Tegemist on kvalifitseeritud seaduse reservatsiooniga põhiõigusega, sest seda võib seaduses sätestatud juhtudel ja korras piirata riigi julgeoleku, avaliku korra, kõlbluse, liiklusohutuse ja koosolekust osavõtjate ohutuse tagamiseks ning nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Erinevalt ErSS § 17 lõike 1 punktist 6 ja RiKS § 20 lõikest 2 tagab KorS § 63 punktis 5 sätestatud meetme kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, et välistatud on koosoleku keelamine mittelegitiimsel eesmärgil. KorS § 63 punktis 11 sätestatud meedet saab kohaldada üksnes riigi julgeoleku tagamiseks ja vältimaks kahju põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumisele. Meede on eelnimetatud legitiimse eesmärgi saavutamiseks sobiv, sest aitab riigi julgeoleku tagamisele kaasa. Meetme vajalikkus ja mõõdukus johtuvad sellest, et tegemist on võrdlemisi väheintensiivse koosolekuvabaduse piiranguga, arvestades et lähedus riigikaitseobjektile ja riigikaitselisele ehitisele on määratud meetri täpsusega (mitte nt määratlemata õigusmõistena)  232(340) ja 500 meetri laiust raadiust tuleks pidada optimaalseks tasakaaluks ühelt poolt koosolekuvabaduse teostamise ja teiselt poolt potentsiaalselt põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumise ja riigi julgeoleku tagamise vahel. Erinevalt ülejäänud KorS §-s 63 sätestatud keelatud koosoleku alustest kohaldub kõnealune piirang üksnes erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal. See piirang võimaldab ka välistada võimaluse, et provokaatorite tegevuse tulemusel eskaleerub rahumeelne kogunemine ja tekib oht niihästi riigikaitselisele ehitisele või riigikaitseobjektile kui ka potentsiaalselt kogunemisest osavõtnud isikute elule ja tervisele. Punktiga 9 muudetakse KorS § 69 lõike 1 punkti 2 ning sätestatakse, et prefekt võib kohustada koosoleku korraldajat muutma koosoleku pidamise aega või kohta, kui see on vältimatu, et hoida ära oluline või kõrgendatud vahetu oht või seda tõrjuda. Kehtiv KorS § 69 lõike 1 punkt 2 näeb sellise õigusliku tagajärje ette vaid kõrgendatud vahetu ohu ärahoidmise või selle tõrjumise korral. Sarnaselt eelkäsitletud KorS § 63 punktis 5 sätestatava meetmega riivab kõnealune muudatus PS §-s 47 sätestatud igaüheõigust eelneva loata rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada. Praegusel juhul tuleb pidada muudatust vajalikuks, et aidata kaasa teiste isikute elu ja tervise ning laiemalt avaliku korra kaitsele tingimustes, kus loodusõnnetusest, katastroofist või nakkushaiguse levikust põhjustatud hädaolukorra tõttu on HOS § 19 lõike 1 alusel välja kuulutatud eriolukord. Eeldused eriolukorra väljakuulutamiseks nimetatud alusel ei kätke nimelt üksnes vahetut kõrgendatud ohtu, vaid ka võimalust, et tegemist on üksnes vahetu olulise ohuga. Seetõttu on vajalik, et eriolukorra tingimustes võib prefekt kohustada koosoleku korraldajat muutma koosoleku pidamise aega või kohta, kui see on vältimatu, et hoida ära ka oluline vahetu oht või seda tõrjuda. Eelnimetatud asjassepuutuvad mõisted on defineeritud KorS §-s 5. KorS § 5 lõike 3 järgi on oluline oht isiku tervisele, olulise väärtusega varalisele hüvele, keskkonnale või KorS § 5 lõikes 4 nimetamata kuriteo toimepanemise oht. KorS § 5 lõike 4 järgi on kõrgendatud oht isiku elule, kehalisele puutumatusele, füüsilisele vabadusele, suure väärtusega varalisele hüvele, suure keskkonnakahju tekkimise oht või karistusseadustiku 15. peatükis sätestatud esimese astme kuriteo või 22. peatükis sätestatud kuriteo toimepanemise oht. Vahetu oht on KorS § 5 lõike 5 kohaselt olukord, kus korrarikkumine leiab juba aset või on suur tõenäosus, et see kohe algab. Kõnealuse muudatusega luuakse eelnevast tulenevalt õiguslik alus, et kohustada koosoleku korraldajat muutma koosoleku pidamise aega või kohta, kui ta soovib seda korraldada näiteks eriolukorra piirkonnas sellise eriolukorra ajal, mis ei ole välja kuulutatud vahetu kõrgendatud ohu tõrjumiseks, vaid vahetu olulise ohu tõrjumiseks. Silmas tuleb pidada, et tegemist pole imperatiivse keelunormiga, vaid diskretsioonilise sättega. Seetõttu tuleb prefektil kaalutlusõigust teostada kooskõlas eelnimetatud volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (HMS § 4 lõige 2). Nimetatud diskretsiooniõiguse väärkasutamise vältimiseks on antud üksnes prefektile õigus KorS § 69 lõike 1 punkti 2 alusel kohustada koosoleku korraldajat muutma koosoleku pidamise aega või kohta. Kuna haldusorgan on sellisena määratletud isikupõhiselt, ei saa prefekt oma kõnealust otsustusõigust edasi delegeerida sisepädevuspõhiselt teisele korrakaitseametnikule. Punktiga 10 muudetakse põhjalikult KorSi 6. peatükki, mis reguleerib riigi korrakaitseülesande täitmisse kaasamist. KorS-i 6. peatükk hõlmab hetkel samas vaid üht paragrahvi, s.o § 82, mis on volitusnorm muu isiku kui avaliku korra eest vastutava isiku  233(340) kaasamiseks riigi korrakaitseülesande täitmisse korrakaitselepingu alusel. See paragrahv jääb endisel kujul kehtima. KorSi 6. peatüki uues, 1. jaos „Korrakaitsesse kaasamine“ sätestatakse (lisaks kehtivale §-le 82) alused ja kord §-s 821 ka muu füüsilise isiku kui avaliku korra eest vastutava isiku kaasamiseks korrakaitsesse ning §-des 822–825 Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamiseks korrakaitsesse. Eelnõuga koondatakse korrakaitsesse kaasamist reguleerivad sätted võimalikult suurel määral KorSi, lähtudes põhimõttest, et KorS on avaliku korra kaitset reguleeriv üldseadus, millele tuginevad eriseadused. KorSi 6. peatükis visandatud muudatustega kaotatakse samasisuliste sätete killustatus eriseaduste ja KorSi vahel. Sel viisil tagatakse suurem õigusselgus, mis on kõnealuste normide operatiivsel rakendamisel hädavajalik. Samadel kaalutlustel sätestatakse KorSi 6. peatükis uuena 2. jagu, mis reguleerib füüsilise isiku õigusi, kes on kaasatud KorS § 821 alusel korrakaitsesse. Seeläbi peaasjalikult taasesitatakse uues vormis seni HOSis ja PäästeSis sätestatud korrakaitsesse kaasatud füüsilise isiku sotsiaalseid tagatisi puudutav regulatsioon. Kõnealused HOSi ja PäästeSi sätted tunnistatakse kõnesoleva eelnõuga kehtetuks. Nimelt põhineb kõnesoleva eelnõuga loodav KorS-i 6. peatüki 2. jagu HOS §-l 44 „Eriolukorra tööle rakendatud isiku sotsiaalsed tagatised“ ja PäästeS §-l 41 „Vabatahtliku päästja sotsiaalsed tagatised“. Nii HOS § 44 kui ka PäästeS § 41 koosnevad 17 lõikest. KorS 6. peatüki 2. jaos on hoidutud sellisest vormistusest. Selle asemel on sätestatud kuus paragrahvi, mis on küll analoogilise sisuga kui HOS § 44 või PäästeS § 41 17 asjassepuutuvat lõiget. Nimelt sätestatakse KorS §-des 826–8211 töölepingu ülesütlemise või teenistussuhte lõpetamise keeld, ravi- ja ravimikulude hüvitamise alused, alused hüvitise saamiseks osalise või puuduva töövõime tekkimisel, alused hüvitise saamiseks korrakaitsesse kaasatud isiku hukkumisel, samuti erandid eelnimetatud juhtudel hüvitise saamise õiguse suhtes ja ka korra eelnimetatud hüvitiste ja kulude määramiseks ning maksmiseks. Punktidega 1 ja 10 muudetakse muu hulgas KorSi sätteid, mis reguleerivad Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist avaliku korra kaitsesse. Kõnesoleva eelnõu üks eesmärke on korrastada Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist puudutavat regulatsiooni. Seni leidub kaasamist puudutavaid sätteid lisaks KorSile ka ErSSis, HOSis, KaLSis, KKSis, PäästeSis, PPVSis ning RiKSis. Muudatuste eesmärk on koondada võimalikult suur osa sätteid KorSi ning jätta teistesse seadustesse üksnes õigusselgust parandavad viited. Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamisel on riigi üldine eesmärk võimaldada relvajõudude (sealhulgas Kaitseliidu kui vabatahtlikkusel põhineva riigikaitseorganisatsiooni) võimalikult kiiret ja paindlikku osalemist avaliku korra ja põhiseadusliku korra kaitses juhul, kui avalikku korda või põhiseaduslikku korda tagava asutuse ressursid on ammendunud, need puuduvad või asutus ei saa ise õigel ajal reageerida. Tuleb arvesse võtta, et PS ei sätesta, kas ja millal võib Kaitseliitu ja Kaitseväge riigisisese rahu tagamiseks kasutada ning kes sellise otsuse peaks langetama. See on andnud seadusandjale kõnealuse regulatsiooni kehtestamisel suhteliselt suure vabaduse. Kõnesolevas eelnõus on arvestatud varem teada olnud praktikas ilmnenud probleeme, riigikaitseõiguse revisjoni raames koostatud analüüsis tehtud tähelepanekuid, õiguskantsleri 2009. ja 2014. aastal tehtud märkusi ja suuniseid ning eelnõule eelnenud kontseptsiooni kooskõlastamisel ministeeriumide esitatud seisukohti. Muudatuste üldine eesmärk on võimaldada Kaitseväe ja Kaitseliidu paindlikku kaasamist korrakaitseorganite ülesannete täitmisse viisil, mis ei takista nende põhiülesannete täitmist ning väldiks ka kuritarvitusi.  234(340) Ühtlasi on seatud eesmärgiks, et sarnaselt kehtiva õigusega peab Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamise regulatsioon toetama järgmistele ohtudele reageerimist: terrorioht, massiline sisseränne ja ulatuslikku evakuatsiooni tingivad ohud. Samuti peetakse vajalikuks kindlustada, et riiklikus järelevalves osalevad Kaitsevägi ja Kaitseliit saaksid osaleda oluliste objektide ja isikute ning piiri kaitses, samuti massiliste korratuste ärahoidmises ja kõrvaldamises. Kehtivas KorSis reguleerivad Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist §-d 161 ja 162. Eelnõu punkti 1 järgi tunnistatakse need kehtetuks ning sätestatakse Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise alused ning kord KorSi 6. peatüki 1. jaos esitatud §-des 822–825. Muu hulgas tuginetakse nende sõnastamisel käesoleva eelnõuga HKTSi lisatavale 31. peatükile, eeskätt §-le 201, milles antakse õiguslik raam (pädevused, volitused, alluvus, vastutus, rahastamine) haldusorganite vaheliseks haldusülesande täitmisse kaasamiseks. Muu hulgas sätestatakse HKTS § 201 lõikes 6, et haldusorganit on võimalik kaasata seaduse alusel, s.t juhul, kui see on seaduses ette nähtud. Kõnesoleva KorSi muudatusega nähaksegi selline võimalus seaduses ette. Sellega kooskõlas muudetakse ka HOSi, KaLSi, KKSi, LSi, PäästeSi ja PPVSi. Punktiga 10 lisatakse KorSi 6. peatükki muu hulgas Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist reguleerivad §-d 822–825, mis põhinevad senistel KorS §-del 161 ja 162 ning korrakaitseorganite ning Kaitseväe ja Kaitseliidu tegevust reguleerivate seaduste asjaomastel sätetel. Eelnõuga koondatakse sätted võimalikult suurel määral KorSi, lähtudes põhimõttest, et KorS on avaliku korra kaitset reguleeriv üldseadus, millele tuginevad eriseadused. Muudatusega kaotatakse samasisuliste sätete killustatus ning tagatakse seeläbi suurem õigusselgus, mis on kõnealuste normide operatiivsel rakendamisel hädavajalik. KorS § 822. Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamine riiklikku järelevalvesse Lõike 1 järgi võib Kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata riiklikku järelevalvesse juhul ja nii kaua, kui korrakaitseorgan ei saa ise ega vabatahtlikult kaasatud isiku abil õigel ajal või piisavalt tulemuslikult olulist või kõrgendatud ohtu ennetada, välja selgitada, tõrjuda või korrarikkumist kõrvaldada. Selles sättes on ühendatud viis olulist kaasamise tingimust. Esiteks kasutatakse eelnõus läbivalt sõnastust, mille järgi võib Kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata riiklikku järelevalvesse. See erineb kehtivast õigusest, mille järgi kaasatakse Kaitsevägi ja Kaitseliit avaliku korra kaitsesse. KorSi järgi on avaliku korra kaitse eelkõige avaliku korra eest vastutava isiku ülesanne. Avaliku korra eest vastutav isik on see, kes on põhjustanud ohukahtluse või ohu, rikub avalikku korda või on põhjustanud sellise olukorra tekkimise võimaluse, mille realiseerumisel tekib oht või ohukahtlus. Alles seejärel, kui vastutavat isikut ei ole või kui tema tegevus korrakaitseülesande täitmisel ei ole piisav või muul põhjusel eesmärgipärane, on korrakaitse pädeva korrakaitseorgani ülesanne. See, milles osalevad korrakaitseorgani võimetuse korral Kaitsevägi ja Kaitseliit, on riiklik järelevalve ehk korrakaitseorgani tegevus, mille sisu ja eesmärk on ennetada ohtu, selgitada oht välja, tõrjuda oht või kõrvaldada ohust tingitud avaliku korra rikkumine. Seega sätestatakse eelnõus selgelt, et Kaitseväge ja Kaitseliitu kaasatakse mitte avaliku korra eest vastutava isiku ülesandeid täitma vaid kindla korrakaitseorgani alluvusse riikliku järelevalve teostamist toetama. Teiseks säilitatakse muudetud sõnastuses KorS § 161 lõike 5 ultima ratio põhimõte, mille järgi on kaasamine lubatud viimase võimalusena, s.t üksnes juhul, kui asjaomane asutus ei saa õigel ajal või üldse mitte seda ülesannet täita ja puuduvad muud vahendid ülesande täitmiseks. Kaasamise korral tuleb alati arvestada, et relvajõudude peamine ülesanne on riigi sõjaline kaitse  235(340) ning vajaduste kattuvuse korral tuleb eelistada selle ülesande täitmist. Samuti tuleb silmas pidada, et relvajõudude kasutamine kõnealustel juhtudel on lubatud ainult ultima ratio olukorras, seega üksnes juhul, kui korrakaitseorgan on võtnud kasutusele kõik oma käsutuses olevad isikud, sealhulgas kaasatavad vabatahtlikud (eeskätt abipolitseinikud ja vabatahtlikud päästjad), ja vahendid (sealhulgas riigivara ning eraõiguslike isikute vara, mida on võimalik võtta ajutiselt kasutusse) ning nendega ei ole ikkagi võimalik piisava tulemuslikkusega olukorda lahendada. Tuleb arvestada, et käesoleva lõike tingimustele ei vasta juhtumid, kui korrakaitseorgani ülesannete täitmiseks on teadlikult jäetud piisav hulk isikuid ja vahendeid planeerimata. Kolmandaks sätestatakse samas lauses, et Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamine on lubatud ainult nii kaua, kui korrakaitseorgani võimetus püsib. Seega pannakse lisaks kaasamise tingimusele paika ka kaasamise lõpetamise tingimus. Seega sätestatakse, et kaasamine tuleb ennetähtaegselt lõpetada niipea, kui korrakaitseorgani võimetus on ära langenud (näiteks väheneb oht niivõrd, et seda saab taas oma jõududega tõrjuda või lisandub vajalikke vahendeid või puhanud vabatahtlikke). Neljandaks nähakse ette, et riikliku järelevalve ülesanne, millesse võib Kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata, võib seisneda nii avalikku korda ähvardava ohu ennetamises, väljaselgitamises, tõrjumises või korrarikkumise kõrvaldamises. Kõik nimetatud tegevused võivad olla korrakaitseorgani ülesanded ning mitmed lõikes 2 loetletud ülesannetest ei piirdu üksnes ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamisega. Kõige laiem neist on ohu ennetamine, s.t KorS § 5 lõike 7 järgi see osa korrakaitsest, kus puudub ohukahtlus, kuid saab pidada võimalikuks olukorda, mille realiseerumisel tekib ohukahtlus või oht. Ohu ennetamise aluseks on ohuprognoos. Ohu ennetamine on muu hulgas teabe kogumine, vahetamine ja analüüs, toimingute kavandamine ja elluviimine ning riikliku järelevalve meetmete kohaldamine avalikku korda tulevikus ähvardada võivate ohtude tõrjumiseks, sealhulgas süütegude ennetamine. Seda, et ohu ennetamisse kaasamine võiks muutuda liiga ulatuslikuks, võimaldavad vältida kõnesoleva lõike teised tingimused ning lõikes 2 esitatud korrakaitseülesannete loetelu. Viiendaks määratakse, et oht, mille ennetamises, väljaselgitamises, tõrjumises või mille realiseerumisel korrarikkumise kõrvaldamises osaletakse, peab olema oluline või kõrgendatud oht. Oluline oht on KorS § 5 lõike 3 järgi oht isiku tervisele, olulise väärtusega varalisele hüvele, keskkonnale või ülalnimetamata kuriteo toimepanemise oht. Kõrgendatud oht on KorS § 5 lõike 4 järgi oht isiku elule, kehalisele puutumatusele, füüsilisele vabadusele, suure väärtusega varalisele hüvele, suure keskkonnakahju tekkimise oht või KarSi 15. peatükis (riigivastased süüteod) sätestatud esimese astme kuriteo või 22. peatükis (üldohtlikud süüteod) sätestatud kuriteo toimepanemise oht. See tingimus aitab piirata Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise juhtumeid nendega, mis vajavad ohu olemuse tõttu ka tegelikult aktiivset lisajõu kaasamist, ning vältida seda, et kaasamist taotletaks või otsustataks liiga kergekäeliselt. Lõike 2 järgi võib Kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata järgmiste riikliku järelevalve ülesannete täitmisse: 1) otsingu- ja päästetöö, sealhulgas merereostuse likvideerimine, ning demineerimistöö; 2) eriolukorra lahendamise; 3) liikluse korraldamine ja reguleerimine hädaolukorra ja kaitseolukorra ajal; 4) riigipiiri valvamine; 5) PPVSis ja selle alusel määratud isikute kaitsmine ja objektide valvamine ning riigikaitseobjektide kaitsmine; 6) ühiskonna toimimise seisukohast oluliste võrgu- ja infosüsteemide kaitsmine;  236(340) 7) riigivastaste, avaliku rahu vastaste ning üldohtlike süütegude toimepanemise ohu ennetamine, väljaselgitamine, tõrjumine ja korrarikkumise kõrvaldamine. Eelnevalt koostatud analüüsis jõuti järeldusele, et kõik ülesanded, millesse kaasamine on vajalik ja võimalik, on riikliku järelevalve ülesanded. Käesolevas eelnõus on ülesandeid täpsustatud, nende sõnastusi vajaduse korral laiendades või kitsendades, ilma et kaoks fookus tegelikelt vajadustelt. Järgnevalt selgitatakse lõike 2 punkte ükshaaval. Otsingu- ja päästetöö, sealhulgas merereostuse likvideerimine, ning demineerimistöö. Otsingu- ja päästetöösse, sealhulgas merereostuse likvideerimisse, ning demineerimistöösse kaasamine on võimalik ka kehtiva õiguse järgi. PäästeSi § 311 lõike 1 ja KKSi § 3 lõike 12 punkti 2 järgi võib Kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata päästesündmuse lahendamisse. Sellega on hõlmatud nii päästetöö kui demineerimistöö. Päästesündmus aga on PäästeSi § 3 lõike 1 järgi ootamatu olukord, mis vahetult ohustab füüsikaliste või keemiliste protsesside kaudu inimese elu, tervist, vara või keskkonda tulekahju, loodusõnnetuse, plahvatuse, liiklusõnnetuse, keskkonna reostuse või muu sarnase olukorra korral. Päästetöö PäästeSi tähenduses on PäästeS § 3 lõike 1 järgi päästesündmuse toimumisel, ohu tõrjumisel ja kõrvaldamisel ning päästesündmuse tagajärgede leevendamisel viivitamata rakendatavad, vältimatud ja edasilükkamatud tegevused. Demineerimistöö PäästeSi tähenduses PäästeS § 3 lõike 12 järgi on pommiohu, lahingumoona ohu ja plahvatusohu tõrjumisega seotud tegevus. KKS § 3 lõike 12 punkti 3 järgi kaasatakse Kaitsevägi vajaduse korral muu hulgas PPVSi § 3 lõike 1 punktides 4 ja 5 sätestatud politsei ülesannete täitmisse. Need ülesanded on otsingu- ja päästetöö tegemine ning merereostuse avastamise ja likvideerimise korraldamine sise- ja territoriaalmeres, majandusvööndis, Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel ning muus piiriveekogus ning otsingutööde tegemine maismaal lennuõnnetuse korral. Kõik nimetatud ülesanded on koondatud kõnesolevasse punkti, nimetades täpselt täidetavaid ülesandeid ning vältides terminit „päästesündmuse lahendamine“. Kaasavad korrakaitseorganid on Päästeamet ja PPA. Hädaolukorra lahendamiseks väljakuulutatud eriolukorra lahendamine. HOS § 34 lõike 1 punkti 1, KKS § 3 lõike 12 punkti 1 järgi ja KaLS § 4 lõike 2 punkti 2 järgi kaasatakse Kaitsevägi ja Kaitseliit vajaduse korral eriolukorra tööde tegemisse. Eriolukorra tööd on HOS § 25 lõike 1 järgi tööd eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks, sealhulgas tööd kannatanutele ja abivajajatele abi osutamiseks ning tööd ulatusliku evakuatsiooni läbiviimiseks. Käesoleva eelnõu § 134 punktiga 16 tunnistatakse kehtetuks HOS § 25, kuivõrd eriolukorra lahendamisel rakendatakse hädaolukorra lahendamise juhtimiskorraldust. On ilmne, et valdav osa eriolukorra lahendamiseks vajalikest ülesannetest on eelneva punktiga juba kaetud, kuid arusaamatuste vältimiseks juhul, kui Kaitseväge ja Kaitseliitu on vaja kaasata näiteks kannatanutele ja abivajajatele abi osutamiseks, säilitatakse iseseisvalt kõnesolev punkt. Kaasav korrakaitseorgan sõltub eriolukorra olemusest. Liikluse korraldamine ja reguleerimine hädaolukorra ja kaitseolukorra ajal. HOS § 34 lõike 1 punkti 2, KKS § 3 lõike 11 punkti 3 järgi ja KaLS § 4 lõike 2 punkti 2 järgi kaasatakse Kaitsevägi ja Kaitseliit vajaduse korral liikluse korraldamisse ja turvalisuse tagamisse eriolukorra piirkonnas. Seda ülesannet täpsustatakse, tuues liikluse korraldamise juurde ka liikluse reguleerimise. Turvalisuse tagamine on kaetud aga teiste selles lõikes loetletud ülesannetega. LS § 6 lõike 1 järgi on liikluse korraldamise eesmärk tagada häireteta, sujuv, võimalikult kiire, ohutu ja keskkonda minimaalselt kahjustav liiklus. Seega ei hõlma see liikluse reguleerimist. LS § 8 lõike 1 järgi reguleerib reguleerija (LS § 2 punkti 67 järgi liiklust suunav või peatav isik) liiklust juhul, kui seda on vaja teha liikluskorraldusvahendite märguannetest erineval viisil või kui olemasolevad liikluskorraldusvahendid ei taga teatud ajavahemikul liikluse normaalset kulgu, liiklustakistuste või -ummikute korral, samuti muudel juhtudel, kui liiklus on häiritud. Seega juhul, kui liikluskorraldusvahendid ei anna soovitud  237(340) tulemust, võib pädev isik asuda liiklust reguleerima. LS § 8 lõike 3 järgi reguleerib liiklust politseiametnik või abipolitseinik, kes on saanud sellekohase väljaõppe. Lisatud on loetelu isikutest, kes võivad pärast väljaõppe läbimist ja omandatud pädevuse piires samuti liiklust reguleerida. Muu hulgas on selliseks isikuks Kaitseväe ja Kaitseliidu reguleerija Kaitseväe ja Kaitseliidu sõidukite kolonni liikluses osalemise korral. Sellest võib järeldada, et eriolukorra ajal ei ole liikluse korraldamises osaleval kaitseväelasel või Kaitseliidu liikmel õigust osaleda liikluse reguleerimises muul juhul. Osaliselt võiks seda võimaldada LS § 8 lõike 3 punkt 2, mille järgi võib liiklust reguleerida ka päästetöösse kaasatud isik, aga ainult juhul, kui eriolukorra ajal osalevad Kaitsevägi ja Kaitseliit päästetöös ning seega ka üksnes päästesündmuse piirkonnas. Samuti tuleb arvestada, et eriolukorra lahendamine hõlmab ka muid tegevusi peale päästetöö. Kehtiva õiguse teine puudujääk on asjaolu, et vajadus kaasata Kaitseväge või Kaitseliitu liikluse korraldamisse ja reguleerimisse ei teki niivõrd eriolukorra (või ka erakorralise seisukorra) ajal, vaid juba varem, ohu suurenedes. Seetõttu sätestatakse, et kaasamine on võimalik nii hädaolukorra kui ka kaitseolukorra ajal. Muudatusega kooskõlas täiendatakse LS § 8 lõiget 3 uue punktiga, millega lisatakse kaitseväelane ja Kaitseliidu liige nende isikute loetellu, kes võivad asjaomase väljaõppe korral omandatud pädevuse piires liiklust reguleerida. Kaasav korrakaitseorgan sõltub hädaolukorra või kaitseolukorra olemusest. Riigipiiri valvamine. KorSi § 161 lõike 1 punkti 3 järgi võib Kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata riigipiiri või ajutise kontrolljoone ebaseadusliku ületamise ennetamisse ja tõkestamisse, sealhulgas juhtudel, kui Vabariigi Valitsus või valdkonna eest vastutav minister on otsustanud: 1) riigipiiri seaduse (RiPS) §-s 17 nimetatud juhul ajutiselt piirata või peatada riigipiiri ületamise; 2) RiPS §-s 113 nimetatud juhul kehtestada piirikontrolli ja riigipiiri valvamise sisepiiril. RiPS §-des 113 ja 17 nimetatud otsuseid võib teha avaliku korra või riikliku julgeoleku tagamiseks või rahva tervist ohustada võiva olukorra ennetamiseks või lahendamiseks. Riigipiiri ületamist võib ajutiselt piirata või peatada ka välisriigi palvel. Samas viitab KorSi kõnealuse sätte sõnastuses kasutatud sõna „sealhulgas“, et Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise eeldus ei ole üksnes riigipiiri ületamise piiramine või peatamine või sisepiiril piirikontrolli ja riigipiiri valvamise kehtestamine. Arvestades, et siin on esitatud sisuliselt näidisloetelu kõige kriitilisematest juhtudest, kui politsei koormus suureneb hüppeliselt ning tekivad reaalsed eeldused relvajõudude kaasamise kui äärmise abinõu rakendamiseks, on viited RiPSile pigem üleliigsed. Eelnevat arvestades võib avaliku korra kaitse eesmärgil kaasamise otsustada ka juhul, kui kumbagi eelnimetatud olukorda ei ole. Sel juhul piirab otsust üksnes tingimus, et asjaomane asutus ei ole võimeline kas õigel ajal või üldse mitte seda ülesannet täitma ja selleks puuduvad ka muud vahendid. RiPSi § 9 lõike 1 järgi on riigipiiri valvamine politsei patrull- ja vaatlustegevus maismaal, merel ja piiriveekogudel eesmärgiga ennetada, selgitada välja ja tõkestada selleks mitte ettenähtud kohas ja ajal toimuvat piiriületust ning piiriülest kuritegevust, sealhulgas isikute ja kauba ühendusevälisest riigist Eestisse ja Eestist ühendusevälisesse riiki ebaseaduslikku toimetamist territoriaal- ja sisemerel ning piiriveekogudel, ja riigis viibimise õiguslikke aluseid kontrollida. RiPSi § 22 lõike 2 järgi laienevad riigipiiri valvamise, kaitsmise ja ületamise tingimused ning kord, piirirežiim ja vastutus piirirežiimi rikkumise eest ka ajutisele kontrolljoonele. Ajutine kontrolljoon on sama paragrahvi lõike 1 järgi katkematu mõtteline joon ja seda mööda kulgev vertikaaltasapind, mis eraldab Eesti jurisdiktsioonile alluvat Eesti territooriumi sellele mittealluvast Eesti osast. PPVS § 3 lõike 1 punkti 6 järgi on üks politsei ülesandeid piirivalve valdkonna asjade korraldamine (sisuliselt ning ka PPA põhimääruse järgi: piirihaldus). Riigipiiri või ajutise kontrolljoone ebaseadusliku ületamise ennetamine ja tõkestamine moodustab kogu piirivalve valdkonna korraldamisest üksnes väga kitsa osa, mis paigutub mõtteliselt riigipiiri ja ajutise kontrolljoonega seotud korrakaitse alla. Võib eeldada,  238(340) et kõnealuse süüteo ennetamiseks ja tõkestamiseks on Kaitseväel ja Kaitseliidul õigus osaleda riigipiiri (ja ajutise kontrolljoone) valvamises, s.t nii patrull- kui vaatlustegevuses kui ka riigis viibimise õiguslike aluste kontrollimises eesmärgiga ennetada ja tõkestada ebaseaduslikku piiri- või kontrolljooneületust. Samuti võib sõnastusest järeldada, et säte ei anna õigust kaasata Kaitseväge ja Kaitseliitu piirikontrolli tegemisse, milleks neil ilmselt puudub ka vajalik kvalifikatsioon. RiPS § 11 lõike 2 järgi kontrollib politsei piirikontrollis riigipiiri ületamise kontrollimisel isikuid ja tuvastab, kas isikule võib anda loa riigipiiri ületamiseks. Isikute kontroll hõlmab isiku dokumentide, viibimisaluste, pagasi ja transpordivahendi kontrolli. Samas tuleb tunnistada, et osalevate isikute ülesanded ja nende piirid ei ole KorSi § 161 lõike 1 punktist 3 üheselt arusaadavad. Seega on kaasatud Kaitseväe ja Kaitseliidu volituste ulatuse täpsemaks määramiseks otstarbekam kasutada RiPSi terminit „riigipiiri valvamine“. Kehtivas õiguses muudab riigipiiriga seotud ülesannetes osalemise õiguse ulatuse tuvastamine eriti keerukaks see, et KKS § 3 lõike 12 punkti 3 ja selles viidatud PPVS § 3 lõike 1 punkti 6 järgi võib Kaitseväge kaasata vajaduse korral ilma vahetu sunni kohaldamise õiguseta piirivalve valdkonna asjade korraldamisse. Selle ülesandega PPVSis on kokku võetud kõik PPA ülesanded, mis seonduvad riigipiiri ja piirirežiimiga. Kaitseväe ja Kaitseliidu mis tahes sedalaadi ülesannetesse kaasamine ei ole tegelikult mõistlik ega võimalik. Eelnevast tulenevalt sätestatakse, et Kaitseväge ja Kaitseliitu võib kaasata riigipiiri valvamisse. Kaasav korrakaitseorgan on PPA. PPVSis ja selle alusel määratud isikute kaitsmine ja objektide valvamine ning riigikaitseobjektide kaitsmine. KKS § 3 lõike 12 punkti 3, KaLS § 4 lõike 2 punkti 6 ja nendes viidatud PPVS § 3 lõike 1 punkti 8 järgi võib Kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata teatud politsei kaitstavate isikute kaitsmisse ja valvatavate objektide valvamisse. Politsei kaitstavad isikud on Vabariigi President ja tema perekond, samuti seaduses sätestatud juhul ametist lahkunud president, peaminister, välisriigi riigipead, valitsusjuhid ja välisministrid. Lisaks neile saab PPA peadirektor määrata PPVS § 3 lõike 3 alusel käskkirjaga ajutiselt kaitstavad isikud. Politsei valvatavate objektide nimistu kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. PPVSi § 3 lõike 42 alusel võib PPA peadirektor kehtestada käskkirjaga lisaks määruses nimetatud objektidele ajutiselt valvatavate objektide loetelu. Reeglina on PPA peadirektori käskkirja alusel kaitstavate isikute loetelus kõrged väliskülalised, hinnanguliselt 80–100 isikut aastas. See ülesanne seondub olulisel määral teise ülesandega, millesse saab Kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata KorSi § 161 lõike 1 punktide 1 ja 2 alusel. Need on KarSi §-des 237, 246 ja 266 nimetatud kuritegude ehk rahvusvaheliselt kaitstud isiku elu ja tervise vastu suunatud ründe, omavolilise sissetungi ja terrorikuriteo ennetamine ja tõkestamine ning riigikaitseobjektivastase ründe ennetamine ja tõkestamine. Eelnevast tulenevalt sätestatakse, et Kaitseväge ja Kaitseliitu võib kaasata PPVSis ja selle alusel määratud isikute kaitsmisse ja objektide valvamisse ning riigikaitseobjektide kaitsmisse. Kaasav korrakaitseorgan on PPA. Ühiskonna toimimise seisukohast oluliste võrgu- ja infosüsteemide kaitsmine. KaLS § 4 lõike 2 punkti 4 järgi kaasatakse Kaitseliit vajaduse korral küberturvalisuse tagamisele pädeva ametiasutuse juhtimisel. Sama paragrahvi lõike 3 alusel on Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud Kaitseliidu kaasamise tingimused ja kord küberturvalisuse tagamisel. Määruse § 1 lõigete 2 ja 4 järgi on küberturvalisuse tagamine selle määruse tähenduses riigi toimimise või elutähtsa teenuse jaoks vajaliku info- ja kommunikatsioonitehnoloogia taristu toimepidevuse tagamiseks või toimepidevust ohustavate ohtude tõrjumiseks aktiivsete või passiivsete meetmete võtmine, milleks võib muu hulgas olla: 1) info- ja kommunikatsioonitehnoloogia lahenduste turvatestimine;  239(340) 2) digitaalse informatsiooni monitoorimine ja analüüsimine; 3) nuhkvara, pahavara ja arvutiviiruse analüüsimine. Samas on ilmne, et määruses esitatud avatud loetelu ei kirjelda kõiki ohu tõrjumiseks vajalikke meetmeid, eriti aktiivseid meetmeid. Lisaks tuleb arvestada teiste õigusaktidega, eeskätt 2018. aastal jõustunud küberturvalisuse seadusega (KüTS), milles küberturvalisust ei ole soovitud defineerida, kuid mille § 1 lõikes 1 sätestatud reguleerimisala hõlmab ühiskonna toimimise seisukohast oluliste ning riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse võrgu- ja infosüsteemide pidamise nõudeid, vastutust ja järelevalvet ning küberintsidentide ennetamise ja lahendamise aluseid. KüTS § 14 lõike 1 järgi teeb KüTSis ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmise üle riiklikku ja haldusjärelevalvet Riigi Infosüsteemi Amet, kes on kõnealuses kontekstis korrakaitseorgan. Eelnevast tulenevalt sätestatakse, et Kaitseväge ja Kaitseliitu võib kaasata ühiskonna toimimise seisukohast oluliste võrgu- ja infosüsteemide kaitsmisse. Kaasav korrakaitseorgan on Riigi Infosüsteemi Amet. Riigivastaste, avaliku rahu vastaste ning üldohtlike süütegude toimepanemise ohu ennetamine, väljaselgitamine, tõrjumine ja korrarikkumise kõrvaldamine. KorS § 161 lõike 1 punkti 1 järgi võib Kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata KarS §-des 237, 246 ja 266 nimetatud kuritegude ennetamisse või tõkestamisse. KarSi struktuuris jagunevad viidatud kuriteod erinevatesse peatükkidesse, see tähendab üldistatult, et kuriteoga kahjustatakse erinevaid õigushüvesid. Jaotus on järgmine: - § 237 (terrorikuritegu) – süüteod riigivõimu vastu (15. ptk 3. jagu); - § 246 (rünne rahvusvaheliselt kaitstud isiku elule ja tervisele) – süüteod välisriigi ja rahvusvahelise organisatsiooni vastu (15. ptk 4. jagu); - § 266 (omavoliline sissetung ja lahkumisnõude täitmata jätmine) – avaliku korra vastased süüteod (16. ptk 2. jagu). Varem on loetelusse kuulunud ka KarS §-d 240 (riigi- või kohaliku omavalitsuse ametiruumi tungimine) ja 248 (diplomaatilist puutumatust omavale maa-alale, hoonesse ja ruumi tungimine), mis on nn karistusõiguse revisjoni tagajärjel alates 1. jaanuarist 2015 kehtetud ning ühendatud §-ga 266. Kuriteo ennetamine ja tõkestamine hõlmab nii kuriteo toimepanemisele eelnevat faasi kui ka juba käimasoleva kuriteosündmuse tõkestamist. Sellise ülesannete kirjeldusega kaasnevad erinevad probleemid, mida on pikemalt käsitletud eelnõu aluseks olevas analüüsis. Analüüsis leiti, et konkreetsetele KarSi kuriteokoosseisudele viitamine ei võimalda mõistlikult hinnata kaasamise vajadust ning võib piirata osaleva Kaitseväe ja Kaitseliidu sooritust, suurendades riski, et neile antud võimuvolitusi korrakaitses osaledes tahtmatult ületatakse. Sättest lähtuv eeldus, et kaasamist otsustades on teada, milliseid kuritegusid avalikku korda rikkudes toime panema hakatakse, võib teatud juhtudel täituda. Samas võib situatsioonikirjeldus olla sisult piisavalt kaalukas, et otsustada kiire kaasamine (nt kirjeldatakse piisavalt täpselt potentsiaalselt kahjustatavat õigushüve või tõenäoliste õigusrikkujate suurt hulka, vahendeid jne), kuid mitte piisavalt täpne potentsiaalselt toimepandavate süütegude koosseisude kirjeldamisel. Konkreetne KarSis sätestatud kuriteokoosseis selgub aga alles kriminaalmenetluse käigus, mille oluline osa on tõendamine. Kuriteokoosseis on üks tõendamiseseme asjaolusid. Tõendamise käigus kujuneb kohtul veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. Kõiki neid probleeme ei saa ennetada ka sündmuspaigal viibiv, situatsiooniteadlik ja osalejatele korraldusi andev ametiisik, kellel on tõenäoliselt ülevaade teatud õigushüvede kahjustamisest, kuid mitte sellest, millist konkreetset süütegu potentsiaalselt toime pannakse. Samuti on võimalik, et avaliku korra vastane tegu, mida püüti ennetada ja tõkestada, kvalifitseeritakse selliseks väärteoks, mis on sätestatud mõnes muus KarSi paragrahvis või muus seaduses. Ühtlasi jõuti järelduseni, et eesmärgipärasem on kirjeldada õigushüvesid, mida ähvardavat ohtu ennetatakse, välja selgitatakse või tõrjutakse, või nimetada teatud süütegusid KarSi peatükkide täpsusega.  240(340) Eelnevast tulenevalt sätestatakse, et Kaitseväge ja Kaitseliitu võib kaasata riigivastaste (KarS 15. ptk), avaliku rahu vastaste (KarS 16. ptk) ning üldohtlike (KarS 22. ptk) süütegude toimepanemise ohu ennetamisse, väljaselgitamisse, tõrjumisse ja korrarikkumise kõrvaldamisse. Kaasav korrakaitseorgan on üldjuhul PPA, kuid teatud süütegude puhul võib see olla ka Kaitsepolitseiamet. Lõike 3 järgi on riiklikku järelevalvesse kaasatav kaitseväelane ja Kaitseliidu liige allutatud käsuõigusega ülemale või juhile, kes saab korraldusi korrakaitseorganilt. Säte on kooskõlas HKTS § 201 lõikega 4, mille järgi allub kaasatav haldusorgan kaasavale haldusorganile, kes võib anda tema tegevuse suunamiseks ja korraldamiseks korraldusi ja juhiseid. Sellega säilitatakse senine alluvuse ja korralduste saamise põhimõte, mis väljendub muu hulgas Vabariigi Valitsuse 18. detsembri 2015. a määruse nr 144 „Kaitseväe ja Kaitseliidu politsei ülesannete täitmisse, päästesündmuse lahendamisse ning eriolukorra tööde tegemisse kaasamise kord“ § 5 lõigetes 1 ja 2 ning KorS § 161 lõike 6 punktis 5. Lõike 4 järgi võib riiklikku järelevalvesse kaasatav Kaitsevägi või Kaitseliit kohaldada riikliku järelevalve meetmeid ja vahetut sundi juhul, kui ta on kaasatud KorS § 824 lõike 2 punkti 3 alusel riikliku järelevalve meetmete ja vahetu sunni kohaldamise volitusega. Sellega säilitatakse senine põhimõte, mille järgi eristatakse Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist vahetu sunni kohaldamise volitusega ja ilma selleta. Võrreldes kehtiva õigusega täpsustatakse põhimõtet, et nii riikliku järelevalve erimeetmed kui ka nende tagamiseks vajalik vahetu sund eeldavad sellekohast volitust. Lõike 5 järgi võib riikliku järelevalve meetmete kohaldamise volitusega kaasatud Kaitsevägi või Kaitseliit kohaldada: 1) politsei korraldusel merepäästetöösse kaasatuna KorS §-des 30 ja 50 sätestatud erimeetmeid; 2) politsei korraldusel muudesse ülesannetesse kaasatuna KorS §-des 28 ja 30, § 32 lõigetes 1– 3, §-des 38 ja 42, § 45 lõikes 1 ning §-des 46–52 sätestatud erimeetmeid; 3) päästeasutuse korraldusel KorS §-des 50 ja 51 sätestatud erimeetmeid. Vabariigi Valitsus võib kaasamise otsuse tegemisel piirata Kaitseväe ja Kaitseliidu volitusi riikliku järelevalve meetmete kohaldamisel. Kehtivas õiguses ei ole kaasatava Kaitseväe ja Kaitseliidu riikliku järelevalve meetmete volituste ulatust määratud. See tähendab, et kaitseväelane või Kaitseliidu tegevliige võib kohaldada vahetut sundi korrakaitseametniku korraldusel ning abistada korrakaitseametnikku vahetu sunni kohaldamisel, kuid tal ei ole volitust kohaldada riikliku järelevalve erimeetmeid (sealhulgas tavapärased meetmed nagu küsitlemine, valdusesse sisenemine ja valduse läbivaatus, isikusamasuse tuvastamine). Näiteks ei ole koos politseiametnikuga patrulltegevuses osaleval kaitseväelasel või Kaitseliidu liikmel volitusi isikusamasuse tuvastamiseks. Seevastu on sama ülesannet täitvatele vabatahtlikele (näiteks abipolitseinikud, vabatahtlikud päästjad) vajalikus ulatuses volitused antud. Kuna puuduvad volitused meetmeid rakendada, ei ole võimalik Kaitseväge ja Kaitseliitu avaliku korra kaitsel võimalikult tõhusalt kasutada, sest nendega koos peavad tegevuses osalema korrakaitseorgani ametnikud, kellel on erimeetme kohaldamise volitus. Näiteks kui kaitseväelast või Kaitseliidu liiget soovitakse kasutada teatud ala perimeetri kontrollimiseks, sealhulgas sisenejate läbivaatuseks ja nende dokumentide kontrollimiseks, ei saa ta seda teha, vaid selleks peab siiski kohal olema ka korrakaitseorgani ametnik. Kui aga meetme rakendamiseks on vaja kohaldada vahetut sundi, on kaasatud kaitseväelasel või Kaitseliidu liikmel selle kohaldamise volitus olemas. Selline ülesannete jaotus toob kaasa ressursikulu ning takistab avalikku korda ähvardava ohu operatiivset ennetamist või tõrjumist.  241(340) Eelnõus on arvesse võetud, et politsei (eeskätt PPA) saab oma ülesannete täitmisel kasutada abipolitseinikke ja vabatahtlikke merepäästjaid ning päästeasutus (eeskätt Päästeamet) oma ülesannete täitmisel vabatahtlikke päästjaid, kelle ammendumisel peaksid kaasuma Kaitsevägi ja Kaitseliit. Kõik grupid on sellised, kelle igapäevatöösse riikliku järelevalve erimeetmete rakendamine ei kuulu, kuid kellel on läbitud nende piiratud mahus rakendamiseks vajalik väljaõpe ning antud seda arvesse võttes ka piiratud ulatuses erimeetmete kohaldamise volitus. Seetõttu on käesolevas eelnõus tuginetud PPVS §-le 1084, ApolS §-le 16 ja PäästeS §-le 38. Säte loob ühtlasi erandi eelnõuga HKTSi lisatava § 201 lõikest 2, mille järgi on kaasataval haldusorganil (täiel määral) kaasava haldusorgani pädevus ja volitused. Lõike 6 järgi on vahetu sunni kohaldamise volitusega kaasatud Kaitseväel ja Kaitseliidul õigus kanda ja kasutada kaasava korrakaitseorgani erivahendit ning RelvS § 3 lõike 2 nimetatud relva. Vabariigi Valitsus võib kaasamise otsuse tegemisel piirata Kaitseväe ja Kaitseliidu erivahendite ja relvade kandmise ja kasutamise volitusi. Säte on sarnane KorS § 162 lõikega 5, kuid sõnastust on laiendatud ja õigusselguse mõttes täpsustatud. See tähendab, et lubatud erivahendid tulenevad korrakaitseorganile seadusega antud erivahendite loetelust, mis sõltub konkreetse riikliku järelevalve ülesande vajadusest. Kaitseväe ja Kaitseliidu põhiülesannete täitmiseks KKSi ja KaLSiga lubatud erivahendid on piiratud ning ei võimalda kõigil juhtudel tulemuslikult riikliku järelevalve ülesande täitmisse kaasuda. Samuti võib eelnõu järgi vajadusel kasutada ametirelva, st nii teenistusrelva (s.t relva, mis on ette nähtud avalikku võimu teostavatele valitsusasutustele, kohaliku omavalitsuse organitele ja asutustele ning kohtutele teenistusülesannete täitmiseks ning sisekaitselisele rakenduskõrgkoolile õppetööks ja teenistusülesande täitmiseks) kui ka sõjaväerelva (s.t relva, mis on ette nähtud Kaitseministeeriumi valitsemisala asutustele teenistusülesannete või teenistuskohustuste täitmiseks – järelikult Kaitseväele omast relva, millega on tehtud sõjaväelist väljaõpet). Selge alus ametirelva kasutamiseks võimaldab kaasatud kaitseväelastel ja Kaitseliidu liikmetel täita kaasamise eesmärki paremini, sest nad saavad kasutada relva, mille käsitsemisega nad on harjunud. Samuti võib ilmneda avalikku korda ähvardav oht, mille proportsionaalseks tõrjumiseks on vaja suurema tulejõuga või muul moel eriotstarbelisi relvi, mis on olemas Kaitseväel, kuid mitte korrakaitseorganil. Sättega antakse kaasamise otsustajatele võimalus määrata (või jätta määramata) relvad ja erivahendid sõltuvalt ohust ja kaasatavate oskustest. KorS § 823. Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamise tingimused Lõike 1 järgi võib riiklikku järelevalvesse kaasata kaitseväelast ja Kaitseliidu liiget, kes on läbinud korrakaitseorgani korraldatud kaitseväelase ja Kaitseliidu liikme riiklikku järelevalvesse kaasamise väljaõppe ja omandanud selle tulemusena asjaomase ülesande täitmiseks ning selle raames riikliku järelevalve meetmete ja vahetu sunni kohaldamiseks vajalikud teadmised, oskused ja hoiakud (edaspidi õpiväljundid). KorS § 162 lõike 6, HOS § 35 lõike 5 ja ErSS § 151 lõike 5 järgi võib vahetu sunni kohaldamise õigusega kaasata vaid selle konkreetse ülesande täitmiseks vajaliku väljaõppe läbinud kaitseväelase või Kaitseliidu tegevliikme. Seaduses ei ole sätestatud täpsemaid väljaõppenõudeid või volitusnormi kehtestada need määrusega, seega ei pruugi osalevate kaitseväelaste ja Kaitseliidu liikmete kvalifikatsioon olla ülesandele ja volitustele vastav ega ka kontrollitav. Samas on siseministri määrustega kehtestatud väljaõppenõuded vabatahtlikele korrakaitses osalejatele (abipolitseinikud, vabatahtlikud päästjad ja merepäästjad), kes samamoodi kaasatud kaitseväelaste ja Kaitseliidu liikmetega ei ole teenistuses.  242(340) Väljaõppenõuete ebaselgus võib tuua kaasa selle, et vahetut sundi kohaldab isik, kellel puudub selge arusaam selle proportsionaalsusnõudest või selleks lubatud vahenditest. Tuleb arvestada, et sõjalise väljaõppe käigus õpitud reeglid sõjalise jõu kasutamisest ei ole samaväärsed korrakaitseorgani vahetu sunni kohaldamise reeglitega, seetõttu on hädavajalik, et kaasatud isik oskaks neid eristada. Rakendades vahetut sundi piiratud teadmiste ja oskustega, võib kaitseväelane või Kaitseliidu liige teha isikule või asjale lubamatut kahju. Nii võib ta panna toime süüteo ning ka kaasamise eesmärk võib jääda täitmata. Eelnevast tulenevalt sätestatakse eelnõus, et ülesande täitmisse kaasataval isikul peavad olema omandatud kindlad teadmised, oskused ja hoiakud, mis sätestatakse täpsemalt KorS § 825 alusel kehtestatavas määruses. Kaitseväelase ja Kaitseliidu liikme riiklikku järelevalvesse kaasamise väljaõpet korraldab korrakaitseorgan, st korrakaitseorgan võib väljaõpet ise teha või kasutada selleks teisi väljaõppeasutusi. Väljaõppe korraldusega seotud küsimused reguleeritakse eraldi määrusega. Lõike 2 järgi peab riiklikku järelevalvesse kaasatav kaitseväelane ja Kaitseliidu liige kandma vormiriietust koos eritunnusega. Riiklikus järelevalves kasutatav Kaitseväe või Kaitseliidu sõiduk tähistatakse eritunnusega. KorS § 162 lõike 3 järgi peab korrakaitseülesande täitmisel osalev kaitseväelane ja Kaitseliidu tegevliige peab kandma vormiriietust koos ohutusvestiga. Ohutusvestil ning kasutataval Kaitseväe ja Kaitseliidu sõidukil peab olema selgelt nähtav tähistus. Valdkonna eest vastutav minister võib teha vormiriietuse ja ohutusvesti kandmisel ja sõiduki tähistamisel erandeid, kui see on vajalik kaasatud isiku ohutuse tagamiseks. Sama paragrahvi lõike 4 järgi on valdkonna eest vastutav minister (siseminister) kehtestanud määrusega ohutusvesti ja tähistuse kirjelduse, kasutamise nõuded ning vormiriietuse ja ohutusvesti kandmise erandid. Selle lõike 1 järgi on ohutusvest isikukaitsevahendile kehtestatud nõuetele vastav kollast või oranži värvi ning helkurpaeltega märguriietus, millele on lõikes 2 nimetatud tingimustele vastavalt kantud sõna „KORRAKAITSE“. Sellise ohutusvesti kandmise mõte on eelkõige suurendada isiku märgatavust. See aga ei pruugi olla igas kindlas situatsioonis oluline. Küll aga peab olema võimalik tuvastada, millised isikud osalevad korrakaitseorgani ülesannete täitmises. Vormiriietuse kandmise nõue on vajalik selleks, et oleks võimalik aru saada, millised osalejad pärinevad relvajõududest ehk Kaitseväest ja Kaitseliidust. Seetõttu tasub hinnata siseturvalisuse valdkonna õigusakte ning leida neist analoogsed nõuded, millest eeskuju võttes saaks muuta osalevate kaitseväelaste ja Kaitseliidu liikmete ning nende sõidukite tähistamise nõuded rohkem praktilistele vajadustele vastavaks. Sellised eritunnused on abipolitseinikel ning vabatahtlikel päästjatel ja merepäästjatel. Seetõttu loobutakse kõnealuses lõikes tähistuse nõudest, kuid määratakse, et vormiriietust kantakse koos eritunnusega. Lõike 3 järgi võib ülesande iseloomust tuleneval erandjuhul korrakaitseorgani loal loobuda vormiriietuse kandmisest ja eritunnuse kasutamisest. Sellega säilitatakse üldjoontes senine siseministri 11. jaanuari 2016. a määruse nr 3 „Avaliku korra kaitses osaleva kaitseväelase ja Kaitseliidu tegevliikme ohutusvesti ning kasutatava Kaitseväe ja Kaitseliidu sõiduki tähistuse kirjeldus, kasutamise nõuded ning vormiriietuse ja ohutusvesti kandmise ja sõiduki tähistamise erandid“ §-s 3 sätestatud põhimõte, mille järgi võib tähistamise erandeid teha juhul, kui see on vajalik kaasatud isiku ohutuse tagamiseks. KorS § 824. Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamise otsustamine ja lõpetamine Lõike 1 järgi otsustab Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamise:  243(340) 1) Kaitseväe juhataja või tema volitatud ülem juhul, kui Kaitsevägi kaasatakse ilma korrakaitseorgani riikliku järelevalve meetmete ja vahetu sunni kohaldamise volituseta; 2) Kaitseliidu ülem või tema volitatud isik juhul, kui Kaitseliit kaasatakse ilma korrakaitseorgani riikliku järelevalve meetmete ja vahetu sunni kohaldamise volituseta; 3) Vabariigi Valitsus korraldusega juhul, kui Kaitsevägi või Kaitseliit kaasatakse korrakaitseorgani riikliku järelevalve meetmete ja vahetu sunni kohaldamise volitusega. Seejuures on vajalik eelnev Vabariigi Presidendi nõusolek. Enne Vabariigi Valitsuse otsuse tegamist tuleb saada ka Vabariigi Presidendilt nõusolek. Vabariigi Presidendi nõusolek on vajalik ka kehtiva õiguse kohaselt. Ka kehtivates seadustes lähtutakse sellesarnasest põhimõttest, mille järgi eristatakse Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist vahetu sunni kohaldamise volitusega ja ilma selleta. Seetõttu erineb ka kaasamise otsustamise kord. Vahetu sunni kohaldamise volituseta kaasamise otsus tehakse ametkondlikul tasandil. Sellise kaasamise otsustab Kaitseväe juhataja või Kaitseliidu ülem või nende volitatud isik korrakaitseorgani taotlusel. Vahetu sunni kohaldamise, sealhulgas füüsilise jõu, relva ja erivahendi kasutamise volitusega kaasamise otsus tehakse poliitilisel tasandil. Asjaomase ettepaneku teeb Vabariigi Valitsusele avaliku korra kaitsmise valdkonna eest vastutav minister, kes kooskõlastab selle enne riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutava ministriga. Sellise kaasamise otsustab Vabariigi Valitsus Vabariigi Presidendi nõusolekul korraldusega. Ühelegi ministrile ei ole aga relvajõudude kaasamise otsustusõigust antud. Vahetu sunni kohaldamise õigusega kaasamiseks on võimalik teha üksnes kollektiivne otsus, mille eeldus on Vabariigi Valitsuse otsustusvõimelise koosseisu kogunemine. Seejuures peab kaitseminister olema valitsuse otsuse ettevalmistamisse kaasatud ning saama anda oma arvamuse. Siiski ei ole põhjust reguleerida seda seaduses ning eelnõuga jäetakse välja senine KorS § 161 lõige 3, mille järgi teeb Vabariigi Valitsusele ettepaneku kaasata Kaitseväge või Kaitseliitu (vahetu sunni kohaldamise volitusega) avaliku korra kaitsmise valdkonna eest vastutav minister, s.t siseminister, ning mille järgi kooskõlastatakse ettepanek eelnevalt riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutava ministriga, s.t kaitseministriga. Selle reguleerimine jääb täidesaatva riigivõimu sisemiseks asjaks. Eelkõige lahendab selle küsimuse Vabariigi Valitsuse 13. jaanuari 2011. a määrus nr 10 „Vabariigi Valitsuse reglement“, mille § 6 lõike 1 järgi tuleb enne ministri määruse andmist või õigusakti eelnõu või muu küsimuse Vabariigi Valitsusele esitamist see kooskõlastada teiste ministeeriumide ja Riigikantseleiga, kui neile on eelnõus ette nähtud kohustusi või kui esitatav eelnõu puudutab nende valitsemisala või ülesandeid. Kehtivas õiguses on Kaitseväe ja Kaitseliidu vahetu sunni volituseta kaasamise taotlemist reguleeritud Vabariigi Valitsuse 18. detsembri 2015. a määruse nr 144 „Kaitseväe ja Kaitseliidu politsei ülesannete täitmisse, päästesündmuse lahendamisse ning eriolukorra tööde tegemisse kaasamise kord“ §-s 3. Selles on määratud korrakaitseorganid, kes taotluse esitavad, ning taotluse sisunõuded. Täpsem taotlemise kord jääb ka edaspidi määruse sisuks. Taotluse esitamine võimaldab paremini hinnata kaasamise vajadust, mis vajab põhjendamist isegi kiireloomulistel juhtudel, sest selle tagajärjeks on Kaitseministeeriumi valitsemisalasse kuuluvate isikute ja vahendite koormamine. Eelnõus sätestatakse Kaitseväe juhataja võimalus volitada enda eest otsust tegema talle otseselt või vahetult alluvat ülemat ning Kaitseliidu ülema võimalus volitada otsust tegema muud isikut (nt Kaitseliidu liiget, Kaitseliidus rahuaja ametikohal olevat tegevväelast või Kaitseliidus töölepingu alusel töötavat isikut). Erinevalt kehtivast seadusest sätestatakse selgesõnaliselt, et lisaks vahetu sunni kohaldamise volitustele saavad Kaitsevägi ja Kaitseliit ka riikliku järelevalve meetmete kohaldamise volituse üksnes Vabariigi Valitsuse otsuse alusel.  244(340) Lõike 2 järgi teavitatakse Vabariigi Valitsuse kaasamise otsusest viivitamata Riigikogu juhatust ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimeest. Riigikogu teavitamise kohustus on sätestatud ka kehtiva KorS § 162 lõikes 2. Lõike 3 järgi määratakse Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamise otsustamisel muu hulgas: 1) kaasatavate kaitseväelaste ja Kaitseliidu liikmete koguarv või selle ülempiir; 2) kaasamise tähtaeg, mis ei või iga kord ületada kolme kuud; 3) vajaduse korral lubatud riikliku järelevalve meetmed, relvad ja erivahendid. KorS § 161 lõike 6 järgi märgitakse Vabariigi Valitsuse korralduses muu hulgas: 1) ülesanne, mille täitmisse Kaitseväge või Kaitseliitu kaasatakse; 2) ülesande täitmisel osalevate kaitseväelaste või Kaitseliidu tegevliikmete arv või arvu ülempiir; 3) Kaitseväe või Kaitseliidu kaasamise tähtaeg; 4) territoorium, kus Kaitsevägi või Kaitseliit oma ülesannet täidab; 5) ametiisik või -isikud, kellele ülesande täitmisel osalevad kaitseväelased või Kaitseliidu tegevliikmed allutatakse. Nendest säilitatakse kaasatavate arvu, tähtaja ning meetmete, relvade ja erivahendite määramise nõue. Territooriumi ning ametiisiku määramine on osutunud praktikas ebavajalikuks ning isegi piiravaks. Täpne alluvus on kaasava korrakaitseorgani sisese korralduse küsimus. Eelnõuga seatakse eesmärgiks, et kaasatavate kaitseväelaste või Kaitseliidu liikmete arv määratakse kaasamise otsuses nii, et see oleks üheselt arusaadav (kaasatavate koguarv või ülempiir või igal ajal olemasolevate kaasatavate arv). See on praktikas tekitanud arusaamatusi, sest osalejate arv ei pruugi tähendada igal ajahetkel korrakaitseorgani käsutuses olevate isikute arvu (pidades silmas, et osalevad kaitseväelased ja Kaitseliidu liikmed vajavad puhkust ja roteerumist ning võimalused Kaitseliidu kui vabatahtlikkusel põhineva organisatsiooni liikmeskonna kohustamiseks on piiratud. Kindlasti tuleb arvestada, et Vabariigi Valitsuse korraldusega ei kohustata Kaitseministeeriumi võimaldama kindlat arvu isikuid, vaid vastupidi, määratakse nende isikute maksimumarv, keda korrakaitseülesande täitmisel võib (korraga) kasutada. Kaasamise tähtaja nõue muudetakse paindlikumaks, sätestades, et kaasamise otsuses määratakse kaasamise tähtaeg, mis ei või iga kord ületada kolme kuud. Sellega nähakse ette võimalus pikendada kaasamist pärast selle tähtaja lõppu, järgides algset kaasamise protseduuri, sealhulgas põhjendada kaasamise vajalikkust ning hinnata põhjendusi. Tähtaja pikendamise otsustab organ, kes tegi algse kaasamise otsuse. Selle lahendusega loobutakse KorS § 161 lõikes 4 sätestatud piirangust, et Kaitseväge ja Kaitseliitu võib kaasata kõige kauem 30 päevaks ning Vabariigi Valitsus ei või lubada uut kaasamist sama juhtumi lahendamiseks. Lõike 5 järgi võib kaasamise otsustanud organ (s.t Kaitseväe juhataja, Kaitseliidu ülem, Vabariigi Valitsus) kaasamise ennetähtaegselt lõpetada juhul, kui jätkuv Kaitseväe või Kaitseliidu jätkuv kaasamine takistaks oluliselt Kaitseväe või Kaitseliidu põhiülesannete täitmist, teavitades sellest enne korrakaitseorganit. Kaasamise üldine tingimus on asjaomase asutuse (korrakaitseorgani) võimetus ülesannet õigel ajal või üldse mitte täita, samuti see, et ülesande täitmiseks puuduvad muud vahendid (ultima ratio). Võib eeldada, et selle tingimuse äralangemine on ka üks kaasamise lõppemise aluseid. Samuti lõpeb kaasamine otsuses määratud tähtaja lõppemisel. Kehtivas õiguses ei ole  245(340) täpsustatud, kuidas toimub osalemise ennetähtaegne lõpetamine või lõppemine juhul, kui osalemine hakkab takistama Kaitseväe või Kaitseliidu (riigi sõjalise kaitse ja selle ettevalmistamisega vahetult seotud) põhiülesannete täitmist, sealhulgas juhul, kui Kaitsevägi asub kasutama jõudu riigi sõjaliseks kaitsmiseks KKS §-des 45–46 sätestatu kohaselt. Vaatamata sellele, et Kaitsevägi on kaasatud avaliku korra kaitsesse, säilib Kaitseväel kohustus tagada riigi sõjaline kaitse. Kui Kaitsevägi asuks ootamatult täitma oma põhiülesannet, jääks täitmata kaasamise eesmärk ning võib (taas) suureneda oht, mille ennetamisse või tõrjumisse Kaitsevägi või Kaitseliit kaasati. Selge kord Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise ennetähtaegseks lõpetamiseks võimaldab oma vahendeid ja tegevusi paremini planeerida nii korrakaitseorganitel kui ka Kaitseväel ja Kaitseliidul ning täita seega paremini riigikaitse eesmärki. Eelnõuga nähakse ette, et ennetähtaegsest lõpetamisest tuleb enne teavitada kaasavat korrakaitseorganit. See võimaldab korrakaitseorganil oma tegevust ümber korraldada nii, et ülesande täitmine ei saaks liigselt kahjustatud. KorS § 825. Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamise kord Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamise korras sätestatakse: 1) riiklikku järelevalvesse kaasamise taotlemise ja otsustamise täpsem kord; 2) riiklikku järelevalvesse kaasatavate kaitseväelaste ja Kaitseliidu liikmete alluvuse küsimused; 3) kaitseväelase ja Kaitseliidu liikme riiklikku järelevalvesse kaasamise väljaõppe kord, õpiväljundite kirjeldus või õppekava; 4) eritunnuse kirjeldus ja kasutamise nõuded; 5) riiklikku järelevalvesse kaasamisega kaasneva kulu hüvitamise kord. Kehtivas õiguses reguleeritakse kaasamise tehnilisemaid küsimusi Vabariigi Valitsuse 18. detsembri 2015. a määrusega nr 144 „Kaitseväe ja Kaitseliidu politsei ülesannete täitmisse, päästesündmuse lahendamisse ning eriolukorra tööde tegemisse kaasamise kord“. See puudutab aga üksnes ilma vahetu sunni kohaldamise volituseta kaasamist. Seoses sellega, et eelnõu järgi koondatakse kõik olulised kaasamist puudutavad sätted ühtlustatud kujul KorSi, sätestatakse sealsamas ka volitusnorm ühtse Vabariigi Valitsuse määruse andmiseks ning määratakse selle peamised sisunõuded, sealhulgas kaasamise taotlemise ja otsustamise täpsem kord, alluvuse küsimused, väljaõppenõuded ja korraldus, eritunnuse kirjeldus ja kasutamise nõuded (mis praegu on eraldi siseministri määruses) ning kulu hüvitamise kord. Väljaõppenõuete koostamisel tuleb eeskujuks võtta vabatahtlikele kehtestatud väljaõppenõuded, kuid arvestada Kaitseväe ja Kaitseliidu põhiülesannete ning kaasamisel täidetavate ülesannete eripäraga, samuti tegeliku vajadusega. Punktiga 11 täiendatakse KorS §-i 83 lõigetega 51 ja 52, milles nähakse ette kulude hüvitamine seoses asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamisega. Asja sundkasutusse võtmisega ja sundvõõrandamisega tekkinud kulud hüvitab asja sundkasutusse võtmist taotlenud korrakaitseorgan. Sarnaselt kahju hüvitamisega ei hüvitata kulusid siis, kui asja sundkasutamine või sundvõõrandamine toimus isiku enda huvides, kui isik võib saada kulude hüvitist mujalt (nt kindlustuselt) või kui isik oleks ise olnud kohustatud asja sellel eesmärgil ja viisil kasutama. Asja kasutamine isiku huvides peab olema seotud konkreetse isiku abistamisega, mitte üldise huviga avaliku korra säilimise vastu (nt võetakse isiku sõiduk sundkasutusse selleks, et isik ja tema pere ohutusse kohta evakueerida). Kui isik on ise vastutav selle ohu eest, mille tõrjumiseks, või rikkumise eest, mille kõrvaldamiseks asi sundkasutusse võeti või sundvõõrandati, siis talle kulusid ei hüvitata, kuna õiguslikult oleks isik olnud ise  246(340) kohustatud kasutama oma asja ohu tõrjumiseks või rikkumise kõrvaldamiseks (nt tulekahjule reageerinud päästja kasutab korteri kustutamiseks seal olevat tulekustutit). KorS § 83 lõikes 52 sätestatakse, et kulude ulatuse, arvestamise ja hüvitamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Sarnaselt näevad kehtivas õiguses HOS § 29 lõige 5, PääseS § 44 ja PPVS § 77 lõige 8 ette, et asja sundkasutusse võtmisega tekkinud kulude hüvitamise ulatuse ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. KorS § 83 lõike 52 alusel kehtestatava määruse regulatsiooni väljatöötamisel võetakse aluseks kehtiv õigus. Asja sundkasutuse või sundvõõrandamise korral maksab riik hüvitist, mille suurus vastab asja harilikule väärtusele selle kohaliku keskmise müügihinna (turuhinna) alusel. Samuti lähtutakse sellest, et asja sundkasutusse võtmise korral maksab riik hüvitist asja sundkasutusse võtmisega tekkinud otseste kulude ulatuses ning kui sundkasutusse võetud asi on riikliku järelevalve käigus muutunud kasutamiskõlbmatuks, siis asendatakse see samaväärse asjaga või hüvitatakse omanikule asja harilik väärtus (vt ka PäästeS § 44 lõige 1, HOS § 29 lõige 4). Asja sundkasutusse võtmisega tekkinud kulude hüvitamisel lähtutakse põhimõttest, et teatud juhul võib korrakaitseorgan taotleda kulu hüvitamiseks vahendeid Vabariigi Valitsuse reservist (sama põhimõte kehtivas PäästeSis). See põhimõte sisaldub ka riigieelarve seaduse § 58 lõikes 1, mille järgi võib Vabariigi Valitsuse reservi vahendeid kasutada mh ettenägematuteks kuludeks, mida ei ole võimalik riigieelarve eelnõu menetlemisel planeerida. Vabariigi Valitsuse määruse nr 123 „Vabariigi Valitsuse reservist vahendite eraldamise ja eraldatud vahendite kasutamise kord“ § 2 punkti 1 järgi saavad esitada taotlusi reservist vahendite eraldamiseks mh ministeeriumid oma valitsemis- või haldusala ja oma valdkonna ettenägematuteks kuludeks. Punktiga 12 täiendatakse seadust §-ga 831, mille lõikes 1 sätestatakse, et isikul, kes on kaasatud korrakaitsesse või keda on kohustatud tooma korrakaitseorganile asja, mis võetakse sundkasutusse või sundvõõrandatakse, on õigus saada korrakaitsesse kaasamist taotlenud korrakaitseorganilt hüvitist korrakaitses osaletud aja ja kaasamisega tekkinud otseste kulude eest. Analoogiline õigus on kehtivas õiguses eriolukorra töösse rakendatud isikul HOS § 43 lõike 1 alusel. Samuti on PäästeS §-des 45 ja 46 sätestatud alused ja kord päästetöösse rakendatud füüsilisele isikule tasu ja tekkinud kulude eest hüvitise makmiseks. KorS § 831 lõikes 2 sätestatakse volitusnorm Vabariigi Valitsusele asjakohaste hüvitiste ulatuse ning korra kehtestamiseks. Korrakaitsesse kaasatud isikule töötatud aja eest hüvitise maksmisel juhindutakse töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud tunnitasu alammäära summast iga töötatud tunni eest (analoogiliselt reguleeritud HOS § 43 lg 2 alusel Vabariigi Valitsuse kehtestatud määruses nr 110 „Eriolukorra tööle rakendatud isikule toetuse maksmise ulatus ja kord“ § 1 lõikes 2). § 145. Krediidiasutuste seaduse muutmine Paragrahviga 145 punktiga 1 muudetakse krediidiasutuste seadust ning seatakse riigikaitseülesanne krediidiasutustele, kes on ETOd HOSi tähenduses. ETOdeks on krediidiasutused ja välisriigi krediidiasutuste filiaalid, kes on täitnud vähemalt ühe järgmistest tingimustest:  tema osutatava teenuse katkemine või lõpetamine mõjutab märkimisväärselt Eesti finantsturu stabiilsust ning makse- ja arveldussüsteemi järjepidevat toimimist;  tema klientide arv moodustab märkimisväärse osa Eestis finantsteenuseid kasutavate klientide arvust;  247(340)  tema Eestis kaasatud hoiuste turuosa ületab kümmet protsenti krediidiasutuste kaasatud hoiuste kogumahust. Säte on sõnastatud samamoodi nagu ehitusseadustiku muutmise puhul (vt eelnõu § 129 selgitus). ETO ülesandeks on osutada elutähtsat teenust ka kaitseolukorra ajal. Seda peab ta tegema vastavalt HOSi alusel kehtestatud nõuetele, mida ETKA võib täpsustada. Punktiga 2 sätestatakse, et järelevalvet riigikaitseülesande valmisoleku nõuete ja täitmise üle tehakse HOSis sätestatud alustel ja korras. Selline lahendus nähakse ette kõikide ETOde puhul. Säte on sõnastatud samamoodi nagu ehitusseadustiku muutmise puhul (vt eelnõu § 129 selgitus). § 146. Kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse muutmine Tulenevalt kõrgendatud kaitsevalmiduse loobumisega ning kaitseolukorra legaaldefinitsiooni kasutusele võtmisega asendatakse kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse §-s 41 pealkirjas ja lõikes 1 tekstiosa „kõrgendatud kaitsevalmiduse ja sõjaseisukorra ajal“ tekstiosaga „kaitseolukorra ja selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal“. § 147. Liiklusseaduse muutmine Paragrahviga 147 punktiga 1 muudetakse LSi seoses Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist puudutava regulatsiooni korrastamisega (vt § 144 punkti 10 selgitus). Muu hulgas sätestatakse KorSi lisatava § 822 lõike 2 punktis 3, et Kaitseväge ja Kaitseliitu võib kaasata liikluse korraldamisse ja reguleerimisse hädaolukorra ja kaitseolukorra ajal. Sellega kooskõlas täiendatakse LS § 8 lõiget 3 punktiga 11, mille järgi võib teiste seas liiklust reguleerida korrakaitseorgani poolt riiklikku järelevalvesse kaasatud Kaitseväe või Kaitseliidu reguleerija hädaolukorra ja kaitseolukorra ajal. Selle tingimus on omandatud pädevus ja asjaomane väljaõpe. Uue sätte sõnastamisel on tuginetud LS § 8 lõike 3 punkti 1 sõnastusele. Punktiga 2 tehakse LSi § 99 lõikes 2 normitehniline muudatus. Lisaks muudetakse punktiga 3 LS § 1906 lg 2 punkti 4 (teekasutustasu tagastamise alused) selliselt, et senine punkt 4 tekstiosa „veoautoga on täidetud riigikaitselise sundkoormise kohustust“ asendatakse tekstiosaga „veoautoga on täidetud riigikaitseülesannet või töökohustust.“ Nimetatud muudatus tuleneb RKSKSi kehtetuks tunnistamisest ning sundkoormiste termini kaotamisest. Veoautoga võidakse eelnõu kohaselt kaitseolukorra ajal täita kas riigikaitseülesannet või töökohustust. Nimetatud juhtudel peab säilima võimalus taotleda teekasutustasu tagastamist. § 148. Maagaasiseaduse muutmine Paragrahvi 148 punktiga 1 muudetakse maagaasiseadust (MGS) ning sätestatakse riigikaitseülesanne võrguettevõtjatele, kes on ETOd HOSi tähenduses. ETOdeks on võrguettevõtjad:  kes osutavad gaasivõrgus ülekandeteenust;  kelle jaotusvõrguga on ühendatud üle 10 000 tarbija. Säte on sõnastatud samamoodi nagu ehitusseadustiku muutmise puhul (vt eelnõu § 129 selgitus). ETO ülesandeks on osutada elutähtsat teenust ka kaitseolukorra ajal. Seda peab ta tegema vastavalt HOSi alusel kehtestatud nõuetele, mida ETKA võib täpsustada.  248(340) Punktidega 2–3 jäetakse MGSist välja viited Vabariigi Valitsuse kriisikomisjonile. Muudatused on seotud sellega, et VVKK moodustamine jäetakse täielikult Vabariigi Valitsuse otsustada. See tähendab, et seaduses ei saa enam VVKK-le ühtki kohustust või ülesannet ette näha. Kehtivas MGSis on aga kolmes sättes VVKK-le mingi roll antud: 1) Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium teavitab VVKKd Euroopa Komisjoni otsusest, millega rakendatakse meetmeid varustuskindluse tagamiseks, ja kavandatavatest meetmetest (MGS § 262 lg 21); 2) Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium teavitab VVKKd, kui varustuskindlus on taastatud (MGS § 262 lg 41); 3) majandus- ja taristuminister esitab ennetava tegevuskava gaasi varustuskindlust mõjutavate riskide vähendamiseks ning tarnehäirega toimetuleku kava VVKKle teadmiseks (MGS § 263 lg 2). Nagu näha, reguleeritakse MGSi kõnealustes sätetes VVKK teavitamist. See tähendab, et nende sätete eesmärk on tagada, et VVKKs esindatud asutused oleksid teadlikud ELi meetmetest, varustuskindluse taastamise olukorrast ja erinevatest varustuskindluse tagamise kavadest. Sellist teavitamist võib korraldada VVKK või muude komisjonide kaudu, kui seda on otstarbekas nii korraldada, kuid seda ei pea nii tegema ega seaduses nii täpselt kindlaks määrama. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium peaks ise otsustama, kuidas mingis olukorras on kõige parem teavitamist korraldada ning keda teavitama peab. Seega asendatakse kõikides ülalviidatud sätetes, et VVKK asemel teavitatakse asjaomaseid asutusi. Punktiga 4 sätestatakse, et järelevalvet riigikaitseülesande valmisoleku nõuete ja täitmise üle tehakse HOSis sätestatud alustel ja korras. Selline lahendus nähakse ette kõikide ETOde puhul. Säte on sõnastatud samamoodi nagu ehitusseadustiku muutmise puhul (vt eelnõu § 129 selgitus). § 149. Maksukorralduse seaduse muutmine Paragrahviga 149 muudetakse maksukorralduse seaduse (MKS) maksusaladuse erisusi reguleeriva § 29 punkte 53–55 seoses eelnõu ja teiste seaduste muudatustega. MKS § 29 punktis 53 asendatakse tekstiosa „riigikaitseliste sundkoormiste seaduse alusel riigikaitselise sundkoormise määramiseks ja teatavaks tegemiseks“ tekstiosaga „riigikaitseseaduses sätestatud riigikaitseülesande määramiseks ja täitmise tagamiseks, riigikaitseseaduses sätestatud asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise otsustamiseks ja täitmise tagamiseks“. Nimetatud muudatus tuleneb otseselt RKSKSi kehtetuks tunnistamisest, millest lähtuvalt ei kasutata eelnõus enam sundkoormiste terminit Sundkoormiste asemel on eelnõu 5. ptk-s sätestatud riigikaitseliste kohustustena riigikaitseülesannete, töökohustuse ning asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise meetmed. MKS § 29 punktist 54 jäetakse välja viide RiKSile, kuivõrd kaitseväeteenistusalased küsimused reguleeritakse terviklikult KVTSis (vt eelnõu § 140). MKS § 29 punkti 55 täpsustatakse ning viiakse see vastavusse eelnõuga, HOSi ja KorSi muudatustega. Eelnõuga asendatakse termin „sundtöökohustus“ terminiga „ühekordne töökohustus“ (vt eelnõu §-d 59 ja 64). HOSi muudatustega (vt eelnõu § 134) jäetakse HOSist välja töökohustuse sätted. Korrakaitseülesande täitmisele, mis hõlmab ka eriolukorra põhjustanud hädaolukorra lahendamist, saab isikuid edaspidi kaasata KorS § 821 alusel.  249(340) § 150. Meediateenuste seaduse muutmine Paragrahviga 151 täiendatakse meediateenuste seaduse (MeeTS) § 21 kohustusega säilitada kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal edastatud programmi salvestisi kaitseolukorra lõppemiseni. Raadio- ja telesaadetel on kaitseolukorras oluline mõju ühiskonnas meeleolude kujundamisel. Meediakanalite tegevuse monitoorimine on otseselt seotud riigi inforuumi kaitse ning ühiskonna stabiilsuse hoidmisega. Kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal on oluline seirata ja omada ülevaadet vähemalt Eesti tegevusloaga meediakanalite programmi sisu kohta kuni kaitseolukorra lõppemiseni. Saadud teave võimaldab vajaduse korral kiiresti reageerida vaenulikule mõjutustegevusele ning tuvastada õigusrikkumisi. Kaitseolukord võib kesta pikemalt kui 20 päeva (nt erakorralise seisukorra võib välja kuulutada kuni kolmeks kuuks), mistõttu on oluline sätestada meediateenuste seaduses erisus, mis kohustab programmi salvestisi säilitama tavapärase 20 päeva asemel (MeeTS § 21 lg 2) kuni kaitseolukorra lõppemiseni. Kuivõrd televisiooni- ja raadioteenuse osutajad salvestavad ka kehtiva MeetSi alusel programmi, siis ei nõua salvestiste pikemaajalisem säilitamine olulisi lisainvesteeringuid. Võrdluseks, näiteks Lätis on pandud meediateenuse osutajatele kohustus salvestada kogu edastatav programm, v.a taasedastatavad programmid, sellise kvaliteediga, mis lubab selgelt ja ühemõtteliselt kindlaks teha iga programmi sisu. Salvestisi tuleb säilitada vähemalt kolm kuud alates programmi edastamisest. Eraldi on sätestatud, et saated, mida edastatakse valimiskampaania ajal või enne rahvahääletust, seaduse algatuse kampaania või parlamendi laialisaatmise kampaania ajal, tuleb säilitada kogu vastava perioodi ajal ja mitte vähem kui kolm kuud pärast nimetatud perioodi. Salvestiste koopiad tuleb esitada Läti meediaregulaatorile (Riikliku Elektroonilise Massimeedia Nõukogu), kohtule, prokuratuurile, teistele uurimisasutustele ja pädevatele täidesaatva riigivõimu asutustele nende nõudmisel tasuta.122 Tavapärane 20-päevase programmi salvestiste säilitamise kohustus kaitseolukorras ei ole piisav, et tuvastada hiljem rikkumise asjaolud. § 151. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muutmine Paragrahviga 151 muudetakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadust (NETS) ja viiakse see kooskõlla eelnõu KorSi muudatusega. Punktiga 1 muudetakse NETS § 27 lõiget 1 ja sätestatakse, et karantiin on viibimiskeeld KorSi tähenduses. Kõnealuse viibimiskeelu kohaldamisega tõkestatakse nakkushaiguse levikut. Tegemist on liikumisvabaduse piiramise legitiimse eesmärgiga PS § 34 järgi. Kuna sellise viibimiskeelu puhul on täidetud KorS § 44 lõike 1 punktides 1 ja 3 sätestatud tingimused (tõrjutakse isikute elu või tervist ähvardavat vahetut ohtu), lisatakse kõnealuse muudatusega NETS § 27 lõikesse 1 selge viide, et tegemist on viibimiskeeluga KorSi mõttes. Punktiga 2 muudetakse NETS § 27 lõiget 3, mis sätestab kehtival kujul, et karantiini kehtestab KOVi üksus Terviseameti piirkondliku talituse ettepanekul. Samas on NETS § 18 lõike 1 järgi nakkushaiguste ennetamise, seire ja tõrje valdkonnas pädev asutus Terviseamet. Sellest ja samas lõikes esitatud loetelust nähtub, et nakkushaiguse leviku tõkestamisel on Terviseamet korrakaitseorgan KorSi tähenduses. Eeltoodust lähtuvalt sätestatakse eelnõuga, et karantiini kehtestab ja lõpetab Terviseamet, mitte KOVi üksus. Punktiga 3 tunnistatakse kehtetuks NETS § 27 lõige 5, mis sätestab kehtival kujul, et karantiini lõpetab KOVi üksus Terviseameti piirkondliku talituse ettepanekul, kui 122 Elektroonilise massimeedia seadus, artikkel 29. Kättesaadav: http://neplpadome.lv/en/assets/documents/anglu/Electronic%20Mass%20Media%20Law%2012.2014.pdf  250(340) nakkushaiguse levik on tõkestatud, nakkushaiguse tõrje nõuded on täidetud ja haiguskolle kahjutustatud. Seadusest jäetakse sellega ühtlasi välja tingimus karantiini lõpetamiseks, sest see on selgelt tuletatav NETS § 27 lõikes 1 nimetatud karantiini eesmärgist ning KorS § 44 lõikes 4 sätestatud viibimiskeelu kehtivuse tingimusest. Neist nähtub selgelt, et karantiin kehtib kuni inimeste elu ja tervist ähvardava nakkushaiguse ohu äralangemiseni. Punktiga 4 muudetakse NETS § 27 lõiget 6, mis sätestab kehtival kujul, et karantiininõuete kehtestamine ja nende kehtivuse lõpetamine tehakse teatavaks massiteabevahendite kaudu. Sättest ei selgu, kas eesmärk on teavitada isikuid karantiini või karantiininõuete kehtestamisest. Seetõttu täpsustatakse kõnealuse punktiga, et teave karantiini kehtestamise ja lõpetamise kohta avaldatakse viivitamata massiteabevahendis ja Terviseameti veebilehel. Massiteabevahendis teavitamine on vajalik, sest haiguskolde tähistamine ei ole territooriumi suuruse, selle võimaliku muutumise ning operatiivset reageerimist nõudva juhtumi tõttu sageli võimalik. Terviseameti veebilehel karantiini kehtestamisest ja lõpetamisest teavitamine aitab kaasa teabe levikule ning võimaldab elanikkonnal tutvuda karantiini nõuetega. Punktiga 5 muudetakse NETS § 45 ja sätestatakse selles, et korrakaitseorgan võib NETSis sätestatud riikliku järelevalve teostamiseks kohaldada KorS §-des 30, 31, 32, 441, 49, 50 ja 531 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid KorSis sätestatud alusel ja korras. Seeläbi täiendatakse kõnealuse muudatusega nimetatud loetelu viitega kõnesoleva eelnõuga KorSi lisatavatele §-dele 441 ja 531, milles sätestatakse õiguslik alus ja kord liikumispiirangu ja asja sundkasutusse võtmiseks ning sundvõõrandamiseks (vt täpsemad selgitused KorSi muutmise § 144 juures). § 152. Perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse muutmine Perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusesse lisatakse täiendavad muudatused. Perehüvitiste seaduses jõustuvad 2022. aasta 1. aprillil terminoloogilised muudatused, mille järgi asendatakse termin „rasedus- ja sünnituspuhkus“ terminiga „emapuhkus“ ning termin „lapsehoolduspuhkus“ terminiga „vanemapuhkus“. Lähtuvalt eelnõust on vaja nimetatud terminoloogilised muudatused teha uue RiKSi ning KorSi ja KVTSi lisatavates sätetes. Täiendavalt sätestatakse, et puhkust ei katkestata ka isapuhkuse kasutamise korral. KVTSi osas esitatakse perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduses § 6 tekst tervikuna uuesti. Paragrahvi 6 teksti on lisatud uued punktid, millega muudetaks termineid KVTSi § 76 lõike 1 punktis 10, § 76 lõike 31 punktis 2; §1564 lõikes 4 ja § 15611 lõike 2 punktis 2. Uued punktid KVTS §-is 76 puudutavad lisatud õppekogunemiselt ja lisaõppekogunemiselt vabastamise aluseid, mis on seotud isiku viibimisega rasedus- ja sünnituspuhkusel, lapsendaja- või lapsehoolduspuhkusel. KVTS 1564 lõikes 4 on RiKSist KVTSi üle toodud säte, mille kohaselt ei katkestata kaitseolukorra ajal tegevväelase rasedus- ja sünnituspuhkust, lapsendaja- ega lapsehoolduspuhkust. KVTS § 15611 lõike 2 punkti 2 on lisatud mobilisatsioonikäsu saanud kaitseväekohustuslase ja sõjaaja ametikohale nimetatud kaitseväekohustuseta isiku kogunemiskohta ilmumata jätmist põhjendava takistusena isiku viibimine rasedus- ja sünnituspuhkusel, lapsendaja- või lapsehoolduspuhkusel. § 153. Politsei ja piirivalve seaduse muutmine Punktiga 1 muudetakse PPVSi seoses Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist puudutava regulatsiooni korrastamisega (vt täpsemad selgitusedi KorSi muutmise paragrahvi juures).  251(340) PPVS § 3 täiendatakse lõikega 8, mille järgi võib Kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata politsei ülesannete täitmisse ja selle raames riiklikku järelevalvesse KorSis sätestatud tingimustel ja korras. Muudatus tehakse õigusselguse eesmärgil. Samasugune viide KorSile lisatakse teiste kaasavate korrakaitseorganite ülesandeid reguleerivatesse seadustesse (HOS, PäästeS). Punktiga 2 tunnistatakse kehtetuks PPVS § 77 lõiked 3–8. Need sätted reguleerivad asja sundkasutusse võtmist otsingu- või päästetöödeks merel või piiriveekogus, sh kohustust meede protokollida, kohustust toimetada vallasasi selle üleandmiseks määratud kohta ja sundkasutusse võtmisega tekkinud kulude hüvitamise korda. Analoogilised eriregulatsioonid sisalduvad ka HOSis ja PäästeSis. Kuna olemuslikult on need eriregulatsioonid ühetaolised, sätestatakse dubleerimise vältimiseks selge õigusraamistik asja sundkasutusse võtmiseks ja sundvõõrandamiseks KorSi kui korrakaitse üldseaduse 3. peatükis (vt täpsemad selgitused KorSi muutmise § 144 juures). Punktiga 3 tunnistatakse kehtetuks PPVS § 1084 lõige 41, milles on sätestatud vabatahtliku merepäästja õigus kohaldada merepäästetööl PPVS §-s 77 sätestatud riikliku järelevalve erimeedet asja sundkasutusse võtmiseks. Sellega seoses muudetakse punktiga 4 PPVS § 1084 lõiget 5 ja sätestatakse selles viitega KorS §-le 531 vabatahtliku merepäästja õigus kohaldada asja sundkasutusse võtmise erimeedet, sest kehtiv alus nimetatud erimeetme kohaldamiseks tunnistatakse eelnõuga kehtetuks (vt ülal punkti 2 seletused). § 154. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse muutmine Paragrahviga 154 muudetakse PSJKS-i. Punktiga 1 sätestatakse sõnaselgelt Riigikohtu pädevus lahendada taotlusi peatada või lõpetada erakonna tegevus või peatada töötajate ja tööandjate ühingu või selle liidu tegevus. Kehtiva õiguse kohaselt tulenes Riigikohtu asjakohane pädevus ErSSist. Punktiga 3 täiendatakse PSJKS § 3 uue lõikega ning sätestatakse, et kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal otsustab erakonna ning töötajate ja tööandjate ühingu või selle liidu tegevuse peatamise põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium. Kui eelnimetatud ühingu või selle liidu või erakonna tegevus ohustab riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda, hindab kolleegium Vabariigi Valitsuse taotluse üle otsustamisel mh seda, kas selle tegevuse peatamine sobib riigi julgeoleku kaitse eesmärgiga ning kas ei esine teisi abinõusid, mis oleksid eesmärgi saavutamise seisukohast sama tõhusad, kuid piiraksid erakonna või töötajate või tööandjate ühingu või selle liidu põhiõigusi ja - vabadusi vähem. Kohtumenetlust reguleerivates seadustes puuduvad normid, mis reguleeriksid seda, kuidas lahendatakse taotlusi erakonna ning töötajate ja tööandjate ühingu või selle liidu tegevuse peatamiseks sõja- või erakorralise seisukorra lõppemiseni. Kuigi õigus analoogilise taotluse esitamiseks on peaministrile kui erakorralise seisukorra juhile antud ka kehtiva ErSS § 19 lõike 1 alusel, on jäänud selgusetuks, kas eelnimetatud taotlust lahendab Riigikohtu halduskolleegium või põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium. Kuna rahuajal on erakonna tegevuse lõpetamise taotluse lahendamine põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi pädevuses, on otstarbekas sätestada kolleegiumi õigus lahendada erakonna tegevuse peatamise taotlus ka erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal. Tegemist ei ole erakonna lõpetamise taotlusega, mille lahendamine on PSJKS § 3 lõike 4 järgi ainult Riigikohtu üldkogu pädevuses. Erakonna tegevuse peatamise taotluse lahendamine põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi poolt ei ole vastuolus PSJKS § 3 lõikega 4, sest  252(340) kolleegium otsustab mitte erakonna lõpetamise, vaid erakonna tegevuse peatamise üle erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra lõppemiseni, mis on vähem piiravam meede. Erakonna ning töötajate ja tööandjate ühingu või selle liidu tegevuse sõja- või erakorralise seisukorra ajaks peatamise taotluse lahendamine on kiireloomuline. Kehtiva ErSS § 19 lõige 2 annab Riigikohtule taotluse lahendamiseks kolme päeva pikkuse tähtaja. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumis vaadatakse erakonna peatamise taotlus läbi viieliikmelises koosseisus (PSJKS § 3 lg 2), mis võimaldab sellist taotlust lahendada erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra tingimustest lähtuvalt viivitamatult. Samuti on sõja- või erakorralise seisukorra ajal vaja viivitamata lahendada ka töötajate ning tööandjate tegevuse peatamise taotlusi. Sellest johtuvalt ei nähta eelnõus ette konkreetset taotluse lahendamise tähtaega, vaid sätestatakse, et Riigikohus lahendab erakonna tegevuse peatamise või lõpetamise või töötajate ja tööandjate ühingu või selle liidu tegevuse peatamise taotluse viivitamata pärast nõuetekohase taotluse saamist. Sõja- või erakorralise seisukorra lõppemisel on Riigikohtu üldkogul võimalik Vabariigi Valitsuse vastava taotluse esitamise korral põhjalikumalt kaaluda kehtiva PSJKS 5. peatükis sätestatud õigusraamistiku alusel, kas on põhjendatud ja vajalik lõpetada erakonna tegevus, mis oli eelnevalt peatatud. Üldkogu vaatab PSJKS § 3 lõike 5 järgi asja läbi vähemalt üheteistkümneliikmelises koosseisus. Kehtiva PSJKS 5. peatükk (§-d 23–36) reguleerib vaid erakonna tegevuse lõpetamist. PSJKS muudatuse punktidega 16–20 täiendatakse PSJKS 5. peatüki osa, millega reguleeritakse ka erakonna ja töötajate ning tööandjate ühingute või nende liitude tegevuse peatamist. Paragrahviga 321 antakse Vabariigi Valitsusele õigus esitada Riigikohtule taotlus peatada erakonna ning töötajate ja tööandjate ühingu või selle liidu tegevus, kui see on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks. Sellega seoses muudetakse ka PSJKS paragrahve 33–36, mis käsitlevad menetlusosalisi sellises põhiseaduslikkuse järelevalve asjas, selle asja lahendamise tähtaega, menetluse uuendamist ja Riigikohtu volitusi asja lahendamisel. PSJKS muudatuse punktid 2 ja 4–15 on seotud eelnõu §-dega 114 ja 115, sätestades sh PSJKS § 2 lõikes 11 Riigikohtu pädevuse teha põhiseaduslikkuse järelevalve korras kaitseolukorras tehtud otsuste ja vastuvõetud õigustloovate aktide üle järelevalvet. Kehtiva PSJKS 3. peatükk (§-d 16–24) reguleerib vaid kaebuste esitamist Riigikogu, Riigikogu juhatuse ja Vabariigi Presidendi otsuste peale. PSJKS muudatuste punktidega 4–15 täiendatakse PSJKS 3. peatüki osas, millega nähakse ette ka õiguskantsleri ja kohtute õigus taotleda Riigikohtult Riigikogu erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni väljakuulutamise või lõpetamise otsuse, Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele riigis viibimise loa andmise otsuse ning Vabariigi Presidendi sõjaseisukorra või mobilisatsiooni väljakuulutamise otsuse põhiseaduslikkuse kontrolli ja selle otsuse tühistamist. § 155. Päästeseaduse muutmine Paragrahviga 155 muudetakse päästeseadust seoses kaitseolukorra termini kasutusele võtmisega, erakorralise seisukorra seaduse kehtetuks tunnistamisega ning KorSis tehtavate muudatustega (vt eelnõu § 144). Punkiga 1 tunnistatakse kehtetuks PäästeS § 1 lõige 3. Kehtiv PäästeS § 1 lg 3 sätestab, et päästeasutuse tegevuse korralduse erisused sätestavad erakorralise seisukorra seadus ja hädaolukorra seadus. Muudatus on ajendatud sellest, et erakorralise seisukorra seadus tunnistatakse kehtetuks ja eriolukorda reguleerivad sätted viiakse riigikaitseseadusesse. Samas  253(340) kehtiv ErSS ja HOS ei sätesta päästeasutusele konkreetseid ülesandeid. Erikorra ajal kehtib ülesannete jätkuvuse põhimõte, mille kohaselt asutused täidavad üldjuhul oma tavapäraseid ülesandeid. Samuti sätestab PäästeS § 5 lg 1 p 9 ja § 11 p 2, et päästeasutuse ülesanne on ka muude seadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevate ülesannete täitmine. Seega oma sisult ei ole PäästeS § 1 lg 3 regulatiivset tähendust omav säte ning selle esitamine PäästeSis ei ole vajalik. Punktiga 2 ja 6 muudetakse PäästeSi seoses Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist puudutava regulatsiooni korrastamisega (vt selgitusi KorSi muutmise § 144 juures). PäästeS § 5 täiendatakse lõikega 5, mille järgi võib Kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata päästeasutuse ülesannete täitmisse ja selle raames riiklikku järelevalvesse KorSis sätestatud tingimustel ja korras. Punktiga 6 tunnistatakse kehtetuks 61. peatükk „Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamine päästesündmuse lahendamisse“, sealhulgas volitusnorm ilma vahetu sunni kohaldamise volituseta kaasamist puudutava Vabariigi Valitsuse määruse andmiseks. Punktiga 3 muudetakse PäästeS § 131 lõiget 1. Tegemist on volitusnormiga, milles on sätestatud Päästeameti õigus kohaldada KorSis sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid. Käesoleva muudatusega täiendatakse nende erimeetmete nimistut eelnõuga KorSi lisatavates §-des 441 ja 531 sätestatud liikumispiirangu kohaldamise ning asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise volituse võrra. Asja sundkasutusse võtmise volitus on Päästeametil ka kehtiva PäästeS § 20 alusel, mis tunnistatakse sarnaselt HOSi asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise eriregulatsiooniga kõnesoleva eelnõuga kehtetuks ning sätestatakse asjakohane üldnorm KorS §-s 531 (vt täpsemad selgitusede KorSi muutmise § 144 juures). Samuti antakse selle muudatusega Päästeametile volitus kohaldada KorS § 441 alusel liikumispiirangut, millega võib ajutiselt keelata isikul teatud territooriumil liikumise või sellelt lahkumise isiku elu või tervist ähvardava vahetu ohu korral, ülekaaluka avaliku huvi kaitseks või kõrgendatud ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks (vt täpsemad selgitused KorSi muutmise § 144 juures). Punktiga 4 muudetakse PäästeS § 132 lõiget 1. Kehtiva PäästeS § 132 lõike 1 järgi võib Päästeamet päästesündmuse vältimiseks keelata jääle mineku, kuid sätte sõnastusest nähtub, et selle eesmärk on ühtlasi vältida isiku viibimist kohas, kus tema elule, tervisele või keskkonnale võib (jää murdumise tõttu) esineda oht. Seetõttu sätestatakse PäästeS § 132 lõikes 1 selgelt, et Päästeamet võib keelata ka päästesündmuse ennetamiseks siseveekogu jääl viibimise. Nii käesoleva eelnõuga muudetava KorS § 44 lõike 1 punktis 3 sätestatud viibimiskeelu meetme (vt täpsemad selgitused KorSi muutmise § 144 juures) kui ka kõnealuse PäästeS § 132 lõikes 1 sätestatud analoogilise viibimiskeelu meetme peamine eesmärk on ennetada, selgitada välja ja tõrjuda kõrgendatud ohtu. Päästesündmus ei seostu aga üksnes kõrgendatud ohuga, vaid hõlmab ka korrarikkumisi, sh olukordi, kus esineb oht isiku tervisele, kuid mitte elule. Sellest lähtuvalt sätestatakse PäästeS § 132 lõikes 1 riikliku järelevalve erisus ja kinnitatakse Päästeameti volitust niihästi kõrgendatud kui ka olulise ohu ennetamiseks (sõltumata sellest, kas selline oht on vahetu) kehtestada siseveekogu jääl viibimise keeld. Kehtivas sõnastuses võib PäästeS § 132 lõike 1 järgi üksnes Päästeamet, mitte mõni teine haldusorgan keelata päästesündmuse vältimiseks jääle mineku siseveekogul. Kõnealuse muudatusega antakse siseveekogu jääl viibimise keelu kohaldamise õigus Päästeameti kõrval ka KOVi üksusele. Selline õigus on KOVi üksusel praegugi olemas VeeS § 18 lõike 5 alusel, kuid nimetatud sätet muudetakse kõnesoleva eelnõuga olulisel määral, mh jääb sellest sättest välja KOVi üksuse õigus keelata veekogu jääle minek (vt täpsemad selgitused VeeSi muutmise § 171 juures).  254(340) Punktiga 5 tunnistatakse kehtetuks PäästeS §-d 19–21. Nimetatud normid reguleerivad isiku rakendamist päästetööle, asja sundkasutusse võtmist ja lammutustöö, kaevetöö, raie ja tõkestustule tegemist ning kraavide, ojade ja jõgede tõkestamist. Seoses asjassepuutuvate üldnormide sätestamisega KorSis puudub vajadus nende eriregulatsioonide säilitamiseks PäästeSis. PäästeS § 19 reguleerib isiku rakendamist päästetööle. Selles on mh sätestatud, milliseid isikuid võib päästetööle rakendada, kui kauaks neid võib kaasata ja millised on neile selle tulemusel kohalduvad sotsiaalsed tagatised. Kõnesoleva eelnõuga lisatakse KorSi § 821, milles sätestatakse alus ja kord muu füüsilise isiku kui avaliku korra eest vastutava isiku kaasamiseks korrakaitsesse, sh päästetööle. KorS 6. peatüki 2. jaos reguleeritakse korrakaitsesse kaasatud füüsilise isiku õigusi. PäästeS § 20 reguleerib asja sundkasutusse võtmist päästetööl, sh kohustust meede protokollida ja kohustust toimetada vallasasi selle üleandmiseks määratud kohta. Analoogilised eriregulatsioonid sisalduvad ka HOSis ja PPVSis. Kuna olemuslikult on need eriregulatsioonid ühetaolised, sätestatakse dubleerimise vältimiseks selge õigusraamistik asja sundkasutusse võtmiseks ja sundvõõrandamiseks KorSi kui korrakaitse üldseaduse 3. peatükis (vt täpsemad selgitused KorSi muutmise § 144 juures). PäästeS §-s 21 on sätestatud Päästeameti õigus teha valdaja nõusolekuta tema kinnisasjal, ehitises või ruumis lammutustöid, kaevetöid, maha raiuda puid, teha tõkestustuld, tõkestada kraave, ojasid või jõgesid ning teha muid samalaadseid vajalikke tegevusi, kui see on vältimatult vajalik päästetööks või demineerimistööks. Tegemist on Päästeameti õigusega sooritada päästesündmuse toimumisel, ohu tõrjumisel ja kõrvaldamisel ning päästesündmuse tagajärgede leevendamisel edasilükkamatuid ja vältimatult vajalikke toiminguid. Neid toimingud võib Päästeamet teha ka KorS järgi, kuna need vastavad vahetu sunni kohaldamise tunnustele KorS § 74 lõike 1 järgi. Kehtivas PäästeS §-s 21 nimetatud lammutustööde jms puhul on olemuslikult tegemist asja mõjutamisega füüsilise jõu või erivahendiga. Vahetu sunni kohaldamise pädevus on Päästeametil PäästeS § 241 lõike 1 alusel niigi olemas. Praktikas võib hoopis tekkida vaidlus, kas päästeseaduse norm on KorS kitsendav erinorm. Seetõttu pole PäästeS § 21 volitusnorm, vaid vahetu sunni kohaldamisvõimaluste kirjeldus päästesündmuse kontekstis. Kuna PäästeS §-l 21 regulatiivsus puudub, tunnistatakse see kehtetuks. Punktiga 7 tunnistatakse kehtetuks PäästeS § 44, milles on sätestatud asja sundkasutusest tekkinud kulude hüvitamise õigusraamistik. Kuna kõnesoleva eelnõuga sätestatakse KorSi kui korrakaitse üldseaduse 3. peatükis asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise õigusraamistik mh päästesündmuse kontekstis, reguleeritakse KorSi §-i 83 lisatavates lõigetes 7 ja 8 asja sundkasutusest tekkinud kulude hüvitamist (vt täpsemad selgitused KorSi muutmise § 144 juures). Punktidega 8 ja 9 muudetakse PäästeS § 45 lõikeid 1 ja 2 ning § 46 selliselt, et nende reguleerimisalast eemaldatakse see osa, mis puudutab eelnõuga kehtetuks tunnistatava PäästeS § 19 alusel päästetööle rakendatud füüsilisele isikule kulude hüvitamist ja tasu maksmise aluseid ning korda. Nimetatud muudatus tuleneb sellest, et eelnõuga lisatakse KorS-i § 831, millega nähakse ette korrakaitsesse kaasatud isiku õigus saada hüvitist korrakaitses osaletud aja ja kaasamisega tekkinud otseste kulude eest (vt täpsemad selgitused KorSi muutmise § 144 juures). See hõlmab ühtlasi seni PäästeS § 45 lõigetes 1 ja 2 ning §-s 46 sätestatud isiku õigust saada päästetööle rakendamisel selle eest tasu ja kulude hüvitist. PäästeS §-des 45 ja 46 sätestatud muudatused muudavad ka Vabariigi Valitsuse 9. septembri 2010 määruse nr 134 „Ulatusliku või pikaajalise päästetöö või demineerimistööga seotud kulude hüvitamise ja tasu  255(340) maksmise ulatus ja kord“ aluseks olevaid volitusnorme. Nimetatud määrus tuleb tunnistada kehtetuks ning selle asemel anda uus määrus (vt rakendusakti kavand seletuskirja lisas). Punktiga 10 täiendatakse PäästeS §-i 48 sõnaga „õiguspäraselt“. Selle tulemusel loetakse juriidilisele või füüsilisele isikule Päästeameti poolt õiguspäraselt tekitatud kahju õnnetusest põhjustatud kahjuks, kui see on tekitatud päästesündmuse käigus PäästeS §-s 21 nimetatud töödega ning KorS §-des 49, 50 ja 52 nimetatud meetmete kohaldamise käigus. Täielik kahju hüvitamine õigusvastaselt tekitatud kahju puhul ei ole kooskõlas PS-ga § 25, mis sätestab igaühe õiguse talle õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisele. § 156. Riigieelarve seaduse muutmine Tulenevalt termini „kõrgendatud kaitsevalmidus“ loobumisest ning kaitseolukorra legaaldefinitsiooni kasutusele võtmisega muudetakse punktidega 1–3 RES § 45 lõikeid 1–3. Tegemist on üksnes terminoloogiliste muudatustega. Punktidega 4 ja 5 täpsustatakse riigieelarve väljamaksete tingimuste kehtestamist hädaolukorras ja kaitseolukorras. Kehtivas RESis on sätestatud prioriteedid riigikassast väljamaksete tegemiseks, kui on aset leidnud ulatuslik või kiire majanduslangus, finantskriis, tulude kavandatust väiksem laekumine või on tegemist ulatuslike häiretega arveldussüsteemides. Riigi jaoks on sellisel juhul prioriteetsed maksed, mis tagavad riigi toimimise hädaolukorras, erakorralise seisukorras, eriolukorras ja sõjaolukorras; võlakohustuste täitmise; pensionide ja toetuste väljamaksmise; KOVidele, Haigekassale ja Töötukassale edasiantava maksu väljamaksmise ja väljamaksed põhiseaduslikele institutsioonidele. Lisaks on prioriteetne riigikassas oma raha hoidvate sihtasutuste, Haigekassa ja Töötukassa väljamaksete tegemine. Samas kaitseolukorra, sh selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra, eriolukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamise, ajal ei pruugi eelpool nimetatud väljamaksete prioriteetsus olla kohane, kui riigil on piiratud koguses raha oma kohustuste täitmiseks ning toimub hüvituste ja toetuste vähendamine või nende väljamaksete ajutine peatamine. Riigi toimimise tagamiseks sellises komplitseeritud olukorras võib osutuda vajalikuks kehtiva prioriteetsete maksete nimekirja täpsustamine ning lisatingimuste seadmine. Eelnõuga nähakse ette, et vajadusel võib Vabariigi Valitsus määrata tingimused riigikassast kõigi (sh oma raha riigikassas hoidvate isikute) väljamaksete tegemiseks kaitseolukorra ajal selliselt, et oleks tagatud riigi toimimine ja isikutele minimaalse sissetulekute või vajaduste katmine. Punktidega 6 ja 7 antakse Vabariigi Valitsusele õigus volitada ministrit kehtestama riigi rahavoo juhtimise põhimõtteid ja stabiliseerimisreservi haldamise ja sellega seonduvate finantsriskide juhtimise põhimõtteid. Eelkõige võib olla vajalik anda vastavad volitused rahandusministrile erakorralises seisukorras või sõjaseisukorras. Rahuajaks kehtestatud riigi rahavoo juhtimise ja stabiliseerimisreservi haldamise põhimõtted ei pruugi olla asja- ja ajakohased kaitseolukorra ja selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal ning võivad vajada operatiivset muutmist (nt suured muutused Eesti pankade krediidireitingutes, vajadus hoiustada raha suures ulatuses Eesti Pangas, Euroopa Keskpangas või mujal, jms). Vabariigi Valitsuse antud volitused lähtuvad põhimõttest, et Vabariigi Valitsus võib seadusega tema pädevusse antud küsimuse otsustamise delegeerida peaministrile, ministrile või Vabariigi Valitsuse moodustatud kollegiaalorganile. Nimetatud põhimõte on kavas sätestada ka uues VVSis, mis on hetkel välja töötamisel. § 157. Riigikaitseliste sundkoormiste seaduse kehtetuks tunnistamine  256(340) RKSKS tunnistatakse kehtetuks, kuna selle asjakohased sätted on muudetud kujul integreeritud eelnõu teksti. Kehtiv RKSKS pärineb 1995. aastast ning ei arvesta vahepeal õiguskorras toimunud ulatuslikke ja süstemaatilisi muudatusi, mis tulenevad ennekõike RiKSist, HMSist, KorSist, VÕSist. Eelnõuga on nimetatud üldseaduste kohalduvus ning nende erisused koondatud eelnõu vastavatesse peatükkidesse, mis reguleerivad mistahes kaitseolukorra meetmete kohaldamist. § 158. Riigikaitseseaduse kehtetuks tunnistamine Paragrahviga 158 tunnistatakse kehtetuks seni kehtinud RiKS. § 159. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmine Paragrahviga 159 viiakse Riigikogu kodu- ja töökorra seadus (RKKTS) kooskõlla eelnõuga. Eelkõige on muudatused tingitud kõrgendatud kaitsevalmiduse mõiste kasutamisest loobumisest ning kaitseolukorra mõiste kasutusele võtmisest ning ErSSi kehtetuks tunnistamisest. Punktiga 1 lisatakse RKKTS § 49 lõige, mis sätestab Riigikogu täiendava istungi viivitamatu kokkukutsumise korralise istungjärgu ajal, kui Vabariigi Valitsus või Vabariigi President on esitanud Riigikogule ettepaneku kuulutada välja erakorraline seisukord või kui Vabariigi President on esitanud Riigikogule ettepaneku kuulutada välja sõjaseisukord, mobilisatsioon või demobilisatsioon. Kehtivas õiguses reguleerib ErSS § 13 lg 3 Riigikogu kokkukutsumist, kui esitatakse ettepanek erakorralise seisukorra väljakuulutamiseks. Riigikogu töökorda puudutavad küsimused, sh erisused peaksid õigusselguse huvides olema koondatud RKKTSi. Punktiga 3 täiendatakse RKKTS § 56 lõikega 61, mille kohaselt Riigikogu täiskogu töönädala või täiendava istungi päevakorda võib täiendada pärast selle kinnitamist ka siis, kui tegemist on otsuse eelnõuga, mis on seotud Eesti Vabariigi territooriumil või muu riigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele ajutise riigis viibimise loa andmisega. Küsimus võetakse arutamisele esimesel võimalusel. Välisriigi relvajõudude Eesti territooriumil viibimine on loapõhine. Põhja-Atlandi lepingu osalisriikide puhul on loa väljastajaks Vabariigi Valitsus, kuid teiste võimalike liitlaste puhul on vajalik Riigikogu otsus. Riigikogu otsuse vastuvõtmiseks erakorralisel istungil või täiendaval istungil on vajalik vähemalt 51 Riigikogu liikme kohalolek. Otsuste menetlemise kiirendamiseks nähakse ette analoogselt erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamisega kinnitatud päevakorra täiendamise võimalus, kusjuures vastavad küsimused võetakse arutamisele esimesel võimalusel. Punktiga 4 muudetakse RKKTS §-i 118 pealkirja ja lõiget 1 selliselt, et Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele riigis viibimise loa andmist menetletakse samadel alustel nagu erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamist käsitleva otsuse eelnõu. Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele riigis viibimise loa andmise vajadus võib olla riiki ähvardavatest ohtudest tulenevalt kiireloomuline, mistõttu on vaja otsuse eelnõu menetleda kiireloomuliselt: ühel lugemisel ja ilma juhtivkomisjoni määramata. Mitmes ELi riigis on ette nähtud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajaks kiirem eelnõude menetlemise kord. Muudatusettepanekud on ajendatud vajadusest tagada erikordade (eelkõige erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra) ajal kiirem seadusloome ning õigeaegne Riigikogu otsuste vastuvõtmine. Muudatusettepanekutega soovitakse jääda ka erakorralise seisukorras ja  257(340) sõjaseisukorras tavapärase seadusloome menetluse raamidesse, kuid tagada menetluslike erisustega, et neid eelnõusid, mis vajavad kiiret vastuvõtmist (nt riigieelarvega seotud muudatused, maksudega seotud muudatused, teenuse vähendamine või peatamine), menetletaks kiirendatud korras. Seetõttu teevad eelnõu autorid Riigikogule ettepaneku täiendada RKKTSi veel järgmiste sätetega: 1) paragrahvi § 48 täiendada lõikega 2 järgmises sõnastuses: „(2) Riigikogu töö ajagraafikut võib Riigikogu juhatuse otsusega muuta erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal.“; 2) paragrahvi 49 täiendada lõikega 4 järgmises sõnastuses: „(4) Riigikogu esimees kutsub Riigikogu täiendava istungi kokku viivitamata, kui korralise istungjärgu ajal on Vabariigi Valitsus või Vabariigi President esitanud Riigikogule ettepaneku kuulutada välja erakorraline seisukord või kui Vabariigi President on esitanud Riigikogule ettepaneku kuulutada välja sõjaseisukord, mobilisatsioon või demobilisatsioon.“; 3) paragrahvi 52 täiendada lõikega 2 järgmises sõnastuses: „(2) Erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamiseks kokku kutsutud erakorralise istungjärgu töö ajagraafiku kehtestab Riigikogu juhatus.“; 4) paragrahvi 55 täiendada lõikega 11 järgmises sõnastuses: „(11) Riigikogu täiendava istungi päevakord ei kuulu kinnitamisele, kui päevakorras on üksnes käesoleva seaduse §-s 118 sätestatud otsuse menetlemine.“; RKKTSi tuleks lisada säte, millega ei ole vaja täiendava istungi päevakorda kinnitada, kui päevakorras on üksnes erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni väljakuulutamine või Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele riigis viibimise loa andmine. 5) paragrahvi § 99 täiendada lõikega 11: „(11) Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal võib Riigikogu juhatus määrata eelnõule teistsuguse muudatusettepanekute esitamise tähtaja.“; Erakorralises seisukorras või sõjaseisukorras peab eelnõude menetlus toimuma tavapärase seadusloome menetlust järgides. Erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal võib aga tekkida põhiseadusliku korra ja riigi julgeoleku tagamiseks vajadus võtta vastu kiireloomulisi eelnõusid (nii seaduseelnõu kui ka Riigikogu otsus). Eelnõu kiireks menetlemiseks antakse Riigikogu juhatusele volitus määrata muudatusettepanekute esitamise tähtaeg. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg ei peaks sõltuma üksnes juhtivkomisjoni ettepanekust, kuivõrd komisjonis ei pruugita leida konsensust. 6) paragrahvi 116 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Seadluse kinnitamise või tühistamise seaduse eelnõu lugemise käigus esineb ettekandega Vabariigi President või peaminister või tema volitusel mõni teine Vabariigi Valitsuse liige. Riigikogu liige võib esitada ettekandjale ühe suulise küsimuse.“; Kui Riigikogu on kokku tulnud, esitab president seadluse parlamendile, kes võtab viivitamata vastu selle kinnitamise või tühistamise seaduse (PS § 109 lg 2). President esitab seadluse Riigikogule selle kokkutulemise päeval (VPTS § 17). Koos seadlusega esitab president Riigikogule Vabariigi Presidendi seadluse kinnitamise või tühistamise seaduse eelnõu (RKKTS  258(340) § 90 lg 2). Olukorras, kus president on välja andnud seadluse, peab ka presidendil kui akti andjal olema võimalus esineda ettekandega Riigikogu ees. 7) paragrahvi 118 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(3) Otsuse-eelnõu lugemise käigus esineb ettekandega Vabariigi President, peaminister või tema volitusel mõni teine Vabariigi Valitsuse liige. Riigikogu liige võib esitada ettekandjale ühe suulise küsimuse.“. Muudatus on seotud RKKTS § 116 lg 3 muudatusega. Lõike 3 järgi antakse lisaks peaministrile või tema volitatud valitsusliikmele ka presidendile õigus esineda ettekandega. PS § 128 lõike 1 alusel kuulutab Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul välja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni. Eesti põhiseaduslikku korda ähvardava ohu puhul võib Riigikogu Vabariigi Presidendi või Vabariigi Valitsuse ettepanekul välja kuulutada erakorralise seisukorra kogu riigis maksimaalselt kolmeks kuuks (PS § 129 lg 1). Kui sõjaseisukorra või erakorralise seisukorra väljakuulutamise ettepaneku tegija on Vabariigi President, siis peab ka temal olema võimalus esineda ettekandega Riigikogu ees. Seejuures peab olema välistatud, et ettekande esitavad nii Vabariigi President kui ka peaminister. Ettekandega peaks esmajärjekorras esinema see isik, kes on ettepaneku esitaja. § 160. Riigikontrolli seaduse muutmine Paragrahviga 160 muudetakse Riigikontrolli seadust, milles on sätestatud samasugune regulatsioon nagu Eesti Panga seaduse §-s 112, mida muudetakse eelnõu §-ga 127. Riigikontrolli seaduses on sätestatud, et kui riigikontrolöri volitused lõpevad ennetähtaegselt, võib kandidaadi suhtes tehtava julgeolekukontrolli tähtaega pikendada VVJK loal. Ka sellel juhul, nagu ka Eesti Panga seaduse, IKSi ja kohtute seaduse puhul, ei ole selge, miks peaks selle otsuse tegema VVJK. Eelnõu järgi otsustab julgeolekukontrolli tähtaja pikendamise üle julgeolekukontrolli teostava asutuse ehk Kaitsepolitseiameti juht. Samuti pikendatakse julgeolekukontrolli tähtaega ühelt kuult kolmeni, sest ühe kuuga ei ole võimalik praktikas põhjalikku julgeolekukontrolli läbi viia. Pikendada võib seda tähtaega ühe kuu võrra. Pikendamisest teavitatakse presidenti, asjaomaseid valitsuskomisjone ning Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni. Selle kaudu on kõik ametisse nimetamise (riigikontrolöri nimetab ametisse Riigikogu presidendi ettepanekul) ja järelevalvega seotud isikud teadlikud julgeolekukontrolli tähtaja pikendamisest. § 161. Riigipiiri seaduse muutmine Paragrahviga 161 muudetakse riigipiiri seadust (edaspidi RiPS) ning viiakse see kooskõlla eelnõu ja KorSi muudatustega. Punktiga 1 muudetakse RiPS § 96 lõiget 2. Kehtiva RiPS § 96 lõike 2 järgi on PPA peadirektori määratud politseiametnikul õigus ohtlike ilmastikuolude tõttu ajutiselt keelata isikute minek piiriveekogudele ja sisemerele või nende jääle navigatsiooniks või liikluseks. Jalakäijate liikumine ei toimu samas navigatsiooni eesmärgil. Liiklusseaduse § 2 punkti 28 järgi on liiklus jalakäija või sõiduki liikumine ja paiknemine teel ning liikluseks loetakse ka kariloomade ajamist ja ratsutamist. Seega ei ole isiku liikumine jääl osa liiklusest, v.a kui isik viibib jääteel. Kehtival kujul ei nähtu seega RiPS § 96 lõikest 2 selgelt, kas selle alusel saab PPA keelata lisaks sõidukitele ka jalakäijate viibimise jääl. RiPS § 96 lõike 2 muutmisega sätestatakse selgelt viibimiskeelu piirangu eesmärk. Nimelt on üks selle abinõu eesmärk sama PäästeS § 132 lõike 1 alusel kohaldatava viibimiskeeluga, s.o vältida päästesündmust. Piiriveekogul, sisemerel või selle jääl toimuva päästesündmuse puhul  259(340) on selle lahendamine PPVS § 3 lõike 1 punkti 4 järgi PPA ülesanne. Erinevalt PäästeS § 132 lõikest 1 on samas RiPS § 96 lõike 2 teine oluline eesmärk vältida ohtlike ilmastikuolude korral piiriveekogule või selle jääle sattumise korral tahtmatult kaasneda võivat ebaseaduslikku piiri- või ajutise kontrolljoone ületust. Eeltoodu tõttu sätestatakse selles PPA õigus kohaldada viibimiskeeldu piiriveekogul, sisemerel või selle jääl isiku elu või tervist ähvardava ohu ennetamiseks või tõrjumiseks või piirirežiimi rikkumise ennetamiseks. Punktiga 2 muudetakse RiKS § 11 lõiget 8 seoses termini „kõrgendatud kaitsevalmidus“ loobumisega ning „kaitseolukorra“ legaaldefinitsiooni kasutusele võtmisega. Muu hulgas ei nimetata eraldi mobilisatsiooni, sest see on hõlmatud kaitseolukorrga. § 162. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmine Paragrahviga 162 muudetakse RSVSi. Muudatused on seotud VVJK ülesannete seadustest väljavõtmisega. Eelnõu koostamisel vaadati üle kõik VVJK seadustes sätestatud kohustused ning analüüsiti, milliseid neid VVJK tegelikult täidab või peaks täitma ning mis ülesanded peaks olema sätestatud seaduse asemel määruses. Seda selleks, et anda valitsusele võimalus paindlikult oma tööd korraldada ning ise otsustada, kuidas ta soovib valitsuskomisjone ka- sutada (vt ka eelnõu § 8 selgitused). Punktis 1 muudetakse RSVS § 22 lg 2 punkti 4, § 23 lg 3 punkti 4 ning § 52 lg 1 punkti 7. Viidatud punktides sätestatakse Kaitsepolitseiameti, Luurekeskuse (ehk Kaitseväe põhimääruses määratud struktuuriüksus, nagu see on RSVSis nimetatud), Välisluureameti ja riigi julgeoleku volitatud esindaja kohustus teha VVJK-le ettepanekuid puuduste kõrvaldamiseks ja õigusrikkumiste vältimiseks. Selline regulatsioon ei ole päris täpne, sest VVJK kui valitsuskomisjon ei menetle selliseid ettepanekuid; seda teeb siiski vastav ministeerium või Riigikantselei. Seetõttu peaks ka ettepanekud esitama just neile ja mitte VVJK-le. Riigikantselei või ministeerium saavad ettepanekud viia VVJK istungile, kui VVJK peaks neid arutama. Seetõttu asendatakse kõnealustes RSVSi sätetes VVJK ministeeriumi ja Riigikantseleiga. Punktiga 2 tunnistatakse kehtetuks RSVS § 24, kus on reguleeritud VVJK pädevust riigikaitse korraldamisel. RSVS § 24 järgi on neid ülesandeid neli: 1. VVJK nõustab Vabariigi Valitsust riigisaladuse kaitse korraldamisel (RSVS § 24 p 1); 2. VVJK vaatab läbi avaldusi ja kaebusi ministri poolt RSVSi ja selle alusel antud õigusaktide ebaseadusliku kohaldamise või kohaldamata jätmise kohta ning informeerib Vabariigi Valitsust läbivaatamise tulemustest (RSVSi § 24 p 2); 3. VVJK annab Vabariigi Valitsusele vajaduse korral arvamuse riigisaladust käsitleva õi- gusakti ja välislepingu eelnõu kohta (RSVSi § 24 p 3); 4. VVJK annab arvamusi riigisaladuse salastatuse ennetähtaegsel kustutamisel, salastamistähtaja pikendamisel ning salastamisaluse, -taseme ja -tähtaja muutmisel (RSVS § 24 p 4). Kõik ülesanded on praegu kavas sätestada VVJK põhimääruses, sest ükski neist ülesannetest pole selline, mille üle peab otsustama seadusandja. Siiski tuleb põhimääruse muutmise eelnõu koostamisel ja menetlemisel täiendavalt hinnata, kas VVJK neid ülesandeid sellisel kujul täitma peaks. Näiteks tuleks hinnata, kas konkreetsete kaebuste ja avalduste läbivaatamine peaks olema VVJK ülesanne. VVJK peaks ennekõike tegelema üldiste, strateegiliste teemadega ning mitte konkreetseid kaasusi puudutavate küsimustega. Kui mingil detailsemal küsimusel on laiem mõju või selle lahendamine nõuab põhimõttelisi otsuseid riigisaladuse kaitse korralduse kohta, võib selle küsimuse VVJK-le arutamiseks esitada, kuid VVJK ei peaks tõenäoliselt arutama iga õigusakti ebaseaduslikku kohaldamist või kohaldamata jätmist. Samuti tuleks  260(340) VVJK põhimääruse muutmise eelnõu koostamisel ja menetlemisel täiendavalt hinnata, kas osa praegu RSVSis sätestatud ülesandeid tuleks sätestada mitte VVJK põhimääruses, vaid hoopis RSVSi alusel kehtestatud riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse korras, mis on samuti Vabariigi Valitsuse määrus. Praegu on selguse huvides kõik VVJK ülesanded plaanis lisada VVJK põhimäärusesse, aga ei saa välistada, et peab muutma ka viidatud kaitse korda. Punktiga 3 muudetakse RSVS § 38 lg 3 punkti 3, mille järgi peab teavitama teabevaldajat, Kaitsepolitseiametit ning VVJKd, kui hävitatakse salastatud teabekandja ootamatult tekkinud olukorras, kus teabekandjat ei ole võimalik kaitsta juurdepääsuõiguseta isiku juurdepääsu eest ühelgi muul viisil ning kui selle juurdepääsuga kaasneks tõenäoliselt oluline kahju Eesti Vabariigi julgeolekule. Ei ole põhjust, miks oleks vaja lisaks Kaitsepolitseiametile ning teabevaldajale teavitada ka VVJKd. Kaitsepolitseiamet on vajaliku pädevusega asutus, kes peaks tegelema kõikide riigisaladusega seotud vahejuhtumitega. Kui Kaitsepolitseiamet leiab juhtumit menetledes, et sellest peaksid olema teadlikud ka poliitikud, on neil võimalik VVJKd teavitada. Seetõttu võetakse sättest välja viide VVJK-le. § 163. Riigi Teataja seaduse muutmine Paragrahviga 163 muudetakse Riigi Teataja seaduse § 9 lõikes 21 sätestatud õigusaktide loetelu, mis tuleb esitada viivitamatault Riigi Teatajas avaldamiseks. Loetelu on muudetud lähtuvalt eelnõu §-st 11 ja § 78 lõikest 2, mille kohaselt Vabariigi Valitsuse kaitseolukorra ja selle lõpetamise otsus, Riigikogu erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamise ja lõpetamise otsus, Vabariigi Presidendi sõjaseisukorra ning mobilisatsiooni väljakuulutamise otsus ja kaitseolukorra lahendamiseks korraldamiseks antud haldusakt, kui see on haldusaktiga ette nähtud, avaldatakse muutmata kujul hiljemalt selle avaldamiseks esitamisele järgneval päeval Riigi Teatajas. § 164. Riigivaraseaduse muutmine Paragrahviga 164 täiendatakse riigivaraseadust sätetega, mis võimaldavad hädaolukorras ja kaitseolukorra riigivara lihtsamini üle anda või kasutada. Riigivaraseaduse teist peatükki, mis käsitleb riigivara valitsemise üleandmist teisele riigivara valitsejale, täiendatakse erisätetega, mis reguleerivad erisusi hädaolukorras ja kaitseolukorras riigivara valitsemisele andmisel või kinnisasjade kasutusse andmisel ühelt riigivara valitsejalt teisele või mõnele muule täidesaatva riigivõimu asutusele. Kui kehtiva riigivaraseaduse sätted näevad ette tavaolukorras riigivara valitsemise üleandmise valitsejate omavahelisel kokkuleppel, siis muudatustega nähakse ette, et hädaolukorras ja kaitseolukorras otsustab küsimuse vastava olukorra lahendamist juhtiv asutus. Erisus nähakse ette ka selles osas, et vallasasju võidakse anda üle alaliselt või ajutiselt. Kinnisasjade korral ei peeta eelnõu kohaselt otstarbekaks anda üle valitsemist, vaid kavandatakse kinnisasi anda ajutiselt teisele täidesaatva riigivõimu asutusele kasutamiseks hädaolukorra või kaitseolukorra kestmise ajaks. Kinnisasjade alaline üleandmine ei ole lihtsustatud korras kaitseolukorras vajalik. Vallasasjade alaline üleandmine võib olla vajalik siis, kui juba üleandmisel on teada, et olukord kestab kauem või kui antakse üle äratarvitatavaid asju, mida ei ole võimalik tagastada (kütust, aineid vms). Samas kui on väärtuslikud vallasasjad, näiteks õhusõiduk, siis on mõistlik see senisele riigivara valitsejale tagasi anda, sest muidu peaks riigivara valitseja vajaduse korral sellise vara uuesti omandama.  261(340) Kuna vara valitsemise ja kasutusse andmise erisused nõuavad ka riigivaraseaduse §-s 13 sätestatust erinevat riigivara üleandmise vormistamist, samuti kasutusse antud kinnisvara või üleantud vallasvara tagastamise, asendamise või kulude hüvitamise regulatsiooni, siis on eelnõu kohaselt peetud otstarbekaks anda volitusnorm Vabariigi Valitsusele kehtestada määrusega hädaolukorras ja kaitseolukorras riigivara valitsemise üleandmise ning ajutisse kasutusse võtmise, tagastamise ja kulude hüvitamise kord. Vabariigi Valitsuse otsustada jääb, kas ja millises ulatuses üle antud ja tagastamata jäetud või äratarvitatud vara vastavale riigivara valitsejale asendatakse või väärtus hüvitatakse. § 165. Riigi õigusabi seaduse muutmine Paragrahvi 165 muudetakse riigi õigusabi seadust (RÕS) ning sätestatakse, et riigi õigusabi osutamine füüsilisele isikule kaitseolukorra ajal on riigikaitseülesanne. Riik peab teatud juhtudel tagama isikule riigi õigusabi. Riigi õigusabi tähendab üldiselt seda, et isik saab õigusteenust riigi kulul (kuigi teatud juhtudel võib kohus määrata, et isik peab kulu täielikult või osaliselt katma). Riigi õigusabi eesmärk on tagada, et isikud, kes ei suuda endale majanduslikel põhjustel vajalikku õigusabi muretseda, saavad siiski asjatundlikku õigusteenust, et oma õigusi kohtus kaitsta. Üldiselt peab riigi õigusabi taotlema, st et isik peab ise avaldama soovi riigi õigusabi saada. Riigi õigusabi ei pea taotlema siis, kui isik ei ole kokkuleppel endale kaitsjat valinud, kuid kelle kriminaal- või väärteoasjas on kaitsja osavõtt kohustuslik (nt kui kuritegu on toime pandud alaealisena, isik ei ole võimalik puude tõttu end ise kaitsma jne). Sel juhul on riik kohustatud isikule riigi õigusabi muretsema hoolimata sellest, kas isik seda taotleb või mitte. Riigi õigusabi on oluline riigipoolne garantii tagamaks, et kõikidel inimestel oleks võimalik enda õigusi kaitsta, olenemata oma rahalisest olukorrast. Kuna kaitseolukorras, sh erakorralise või sõjaseisukorra ajal, on võimalik isiku põhiõigusi ja -vabadusi tavaolukorrast intensiivsemalt riivata, on eriti oluline tagada, et kõikidel nendel, kelle õigusi riivatakse, oleks võimalik oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda või end riigi vastu kohtus kaitsta. Selleks on oluline, et ka kaitseolukorras osutataks riigi õigusabi ning riigi õigusabi osutajad oleksid selleks valmis. Riigi õigusabi osutavad RÕSi § 5 järgi advokaadid. Advokaadi, kes riigi õigusabi osutab, nimetab Eesti Advokatuur (RÕSi § 18 lg 1). Advokatuur on ka see, kes riigi õigusabi osutamist korraldab ning advokaatide kaudu riigi õigusabi osutamise tagab (advokatuuriseaduse § 3 p 5). See tähendab, et ka riigikaitseülesande täitmisel on oluline, et nii advokaadid kui advokatuur täidaksid oma rolli – konkreetne advokaat on see, kes riigikaitseülesannet täidab, ning advokatuur see, kes selle täitmist korraldab. Seega on nii advokaadil kui advokatuuril kaitseolukorras täita oma ülesanne. Riigi õigusabi osutamise kui riigikaitseülesande puhul on oluline tähele panna, et riigikaitseülesandeks on riigi õigusabi osutamine ainult füüsilistele isikutele. Riigi õigusabi on RÕS § 6 järgi õigus saada: 1. füüsilisel isikul, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut; 2. kriminaalmenetluses füüsilisest isikust kahtlustataval või süüdistataval (tema majanduslikust seisundist sõltumata), kes ei ole kaitsjat valinud kokkuleppel, välja arvatud kriminaalmenetluse seadustiku §-s 441 ja § 227 lõikes 5 sätestatud juhtudel, ja kelle kriminaalasjas on kaitsja osavõtt seaduse järgi kohustuslik või kes taotleb kaitsja osavõttu;  262(340) 3. väärteoasja kohtumenetluses füüsilisest isikust menetlusalusel isikul (oma majanduslikust seisundist sõltumata), kes ei ole kaitsjat valinud kokkuleppel ja kelle väärteoasjas on kaitsja osavõtt seaduse järgi kohustuslik; 4. lapsel lapse elatise asjas (tema majanduslikust seisundist sõltumata); 5. kriminaalmenetluses piiratud teovõimega kannatanul (oma majanduslikust seisundist sõltumata), kui: a) asjaoludest tulenevalt võib eeldada, et kannatanu seadusliku esindaja huvid on vastuolus kannatanu huvidega; b) alaealine kannatanu on perekonnast eraldatud; c) kannatanu on saatjata alaealine välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse tähenduses; 6. maksejõuetul mittetulundusühingul või sihtasutusel, kes taotleb riigi õigusabi keskkonnakaitse või tarbijakaitse valdkonnas või riigi õigusabi andmiseks esineb muu ülekaalukas avalik huvi paljude inimeste seadusega kaitstud õiguste võimaliku kahjustamise vältimiseks; 7. kriminaalmenetluses kahtlustatavana või süüdistatavana juriidilisel isikul, kes ei ole kaitsjat valinud kokkuleppel, välja arvatud kriminaalmenetluse seadustiku §-s 441 ja § 227 lõikes 5 sätestatud juhtudel, ja kelle kriminaalasjas on kaitsja osavõtt seaduse järgi kohustuslik või kes taotleb kaitsja osavõttu; 8. väärteoasja kohtumenetluses juriidilisel isikul, kes ei ole kaitsjat valinud kokkuleppel ja kelle väärteoasjas on kaitsja osavõtt seaduse järgi kohustuslik. Nagu näha, siis enamjaolt osutatakse riigi õigusabi füüsilistele isikutele ning juriidilistel isikutel on õigus riigi õigusabi saada vaid teatud juhtudel. Seega on riigi õigusabi instituudi eesmärk kaitsta ennekõike füüsilisi isikuid. Füüsiliste isikute puhul võib õigusabita jäämine tähendada kõige olulisemate põhiõiguste intensiivset riivet. Näiteks kui füüsilisel isikul ei ole võimalik kriminaalmenetluses saada vajalikku kaitset, võib see tähendada vabadusekaotust. Kui aga juriidilisel isikul ei ole võimalik õigusabi saada, võib see küll viia tema õiguste riivamiseni, kuid see ei ole nii intensiivne. Näiteks kui juriidilist isikut ei kaitsta kriminaalmenetluses, võib see viia likvideerimise või rahalise karistuseni, mis kahtlemata riivab selle isiku õigusi, kuid ei tekita nii palju kahju nagu pikaaegne vabadusekaotus füüsilise isiku puhul. Kuna kriisi ajal on oluline tagada, et ressursse kasutatakse vaid kõige olulisemate ülesannete täitmiseks, seatakse riigikaitseülesandena kohustuseks osutada riigi õigusabi vaid füüsilistele isikutele. Kõnealuste riigikaitseülesannete täitmine ei tähenda sisuliselt muud kui seda, et ka kaitseolukorra ajal peab osutama riigi õigusabi. Õigusabi osutamisel kehtivad samad reeglid nagu tavaolukorraski. Seega sisuliselt ei muutu ei advokaatide ega advokatuuri jaoks midagi. Ainus muudatus advokaatide ja advokatuuri jaoks on see, et nad peavad arvestama, et peavad oma ülesandeid täitma ka kriisi ajal. Selle, kuidas kaitseolukorras riigi õigusabi osutamine tagatakse, otsustab advokatuur ise. Riigikaitseülesanded määratakse kaitseolukorra ajaks. Et kaitseolukorra lahendamiseks võib välja kuulutada erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra, tähendab see, et advokaadid ja advokatuur peavad oma ülesandeid täitma ka erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal. § 166. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmine Paragrahviga 166 muudetakse tervishoiuteenuste korraldamist seadust. Punktiga 1 täpsustatakse, et elutähtsa teenuse osutajad on üksnes need kiirabibrigaadi pidajad, kellega on Eesti Haigekassa sõlminud kiirabi rahastamise lepingu, et tagada õigusselgus. Praktikas täidavadki elutähtsa teenuse toimepidevuse nõudeid üksnes lepingulised  263(340) kiirabibrigaadi pidajad. Teised kiirabiprigaadi pidajad, kes omavad küll kiirabi osutamise tegevusluba, ei pea vastama kiirabi toimepidevuse nõuetele, kuna nende valmisolek ei ole ööpäevaringne ja neile ei anna Häirekeskus väljasõidukorraldusi. Nimetatud kiirabibrigaadid teevad näiteks meditsiinilist transporti, ürituste turvamist jne. Ebaproportsionaalne oleks nõuda absoluutselt kõikidelt tegevusluba omavatelt kiirabibrigaadi pidajatelt, et nad vastaksid igapäevaselt elutähtsa teenuse osutajale kehtestatud nõuetele (tagama valmisoleku, tegema riskianalüüse ja plaane, korraldama õppuseid jne), kui nad ei osuta kiirabiteenust üldistel alustel elanikkonnale. Punktiga 2 parandatakse § 52 lg 1 punktis 2 esitatud viide riigkaitseseadusele. Punktiga 3 muudetakse TTKS § 52 lg 1 punkti 7. Punkti muudetakse seoses „kõrgendatud kaitsevalmidusest“ loobumisega ning kaitseolukorra legaaldefinitsiooni kasutusele võtmisega. Lisaks jäetakse muudatusega välja, et Sotsiaalministeerium rahastab tervishoiuteenuse osutaja tegevusvaru moodustamist ja uuendamist. Tervishoiuteenuse osutaja teenuse osutamiseks ehk toimepidevuse tagamiseks vajalikku varu soetamist rahastatakse Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelu kaudu. Punktis 4 kavandatud muudatusega täpsustatakse TTKS § 52 lg 31. Eesti Haigekassa tasub edaspidi ravikindlustusega hõlmatud ja ravikindlustusega hõlmamata isikule osutatud vältimatu abi eest riigieelarves ravikindlustuseks ja ja Eesti Haigekassa eelarves ettenähtud vahenditest. Kulude katmine toimub samal jaotuspõhimõttel, mis on üldiselt TTKS § 6 lõigetes 3 ja 4 sätestatud. Kohustusliku ravikindlustusega kindlustatud isikule ja temaga võrdsustatud isikule osutatud vältimatu abi eest tasutakse riigieelarves ravikindlustuseks ettenähtud vahenditest. Ravikindlustusega hõlmamata isikule osutatud vältimatu abi eest tasutakse Eesti Haigekassa eelarvest. See tähendab, et esmalt suunatakse Eesti Haigekassa eelarvevahendeid vastavalt vajadusele sektorisiseselt osutatud vältimatu abi eest tasumiseks. Kui Eesti Haigekassa eelarvet seoses kaitseolukorras tekkivate muude kulutuste arvelt vähendatakse, siis tuleb kulud vajaduse korral katta Vabariigi Valitsuse reservist. Kriiside lahendamisega kaasnevad kulud on ettenägematud kulud, mida ei ole võimalik riigieelarve planeerimisprotsessis ette näha. Punktiga 5 muudetakse TTKS § 56 lõike 1 punkti 11 selliselt, et valdkonna eest vastutav minister kehtestab lisaks varu moodustamise, hoidmise, kasutamise, kontrollimise, uuendamise, täiendamise ja aruandluse korrale ka selle, kes võib olla varu hoidja. Varu moodustajaks jääb endiselt Terviseamet. Seniseks varu hoidjaks on olnud SA Tartu Ülikooli Kliinikum, kes kuulub piirkondlike haiglate hulka ning kellega on Terviseametil sõlmitud varu hoidmise leping kuni 2020. aastani. Kuna moodustatud varu asub füüsiliselt ühes asukohas, siis julgeoleku kaalutlustel soovitakse varu hoidmist laiendada vähemalt kahte või enamasse asukohta. Kuni 30.06.2017. a kehtinud Vabariigi Valitsuse 10. juuli 2002. a määruse nr 222 „Tervishoiukorraldus hädaolukorras“ kohaselt võisid varu hoidjateks olla piirkondlikud haiglad (Tartu Ülikooli Kliinikum, Põhja- Eesti Regionaalhaigla ja Tallinna Lastehaigla), kellel on olnud piisav võime varu füüsiliselt laos hoida ja haigla kaudu igapäeva käibe varus olevaid ravimeid ja tarvikuid uuendada (st kasutatakse varus olevat ja asendatakse need uutega – toimub ringlus). See tagab ressursside kasutamise optimaalsuse ja annab hoidjatele teatud kindluse investeeringute tegemiseks. Lisaks on kriisiolukorras kõige suurem koormus just suurematel haiglatel (piirkondlikud, aga ka keskhaiglad) ja ka rohkem brigaade omavatel kiirabibrigaadi pidajatel, seega on mõistlik eelpositsioneerida võimalikult palju varudest nende teenuseosutajate juurde, kellel reaalselt kriisiolukorras on suurenenud ravimite ja tarvikute vajadus, ning kellel on võimalus transportida vajaduse korral varu ka teistele tervishoiuteenuse osutajatele.  264(340) Punkiga 6 tunnistatakse kehtetuks TTKS § 574, mis sätestas tervishoiuteenuse osutaja tegevusvaru. Seni on riik andnud teenuseosutajale projektipõhiselt raha varu soetamiseks, sõlminud lepingu varu hoidmiseks, kuid tagatud ei ole olnud selle varu uuendamise mehhanism. See on omakorda viinud selleni, et varu on aastatega amortiseerunud ja seda ei kasutata ning kantakse järjest maha. Seega edaspidi luuakse varude tagamiseks uus kontseptsioon, mille kohaselt senine tervishoiuteenuse osutaja tegevusvaru on edaspidi juriidilises mõistes riigi tegevusvaru, st et riik on rahastanud teenuseosutaja varu soetamist ja uuendamist, kuid tegemist on riigi omandiga ning see on eelpositsioneerinud varu kriisiolukorras kiiremaks kasutusele võtuks teenuseosutaja juurde. Siiski ei ole juriidiliselt tegemist teenuseosutaja enda varuga. Riik peab tagama lepingutega, et varu uuendamine on korraldatud. Kõik tervishoiuvaldkonna elutähtsa teenuse osutajad (nendeks on haiglavõrgu haiglad ja kiirabibrigaadi pidajad) peavad tagama aga oma teenuse jätkusuutlikuse kas 72 tunniks (piirkondlik ja keskhaigla ning kiirabibrigaadi pidaja) või 16 tunniks (üld- ja kohalik haigla). Kuna üheks toimepidevust ohustavaks riskiks on ka varustuse ahela tarnehäired või katkestus, siis tuleb selle ennetamiseks ja maandamiseks tagada ka teatud varu olemasolu. See on juriidiliselt teenuseosutaja enda varu, mille eest tasub Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste hindade kaudu. Muudatus võimaldab luua õigusselgust koos selge omandi- ja vastutusjaotusega ning luua optimaalse lahenduse, et varu reaalselt ka uuendatakse, mitte ei kanta hiljem maha. Punkti 7 muudatused tulenevad „kõrgendatud kaitsevalmiduse“ loobumisest ning kaitseolukorra legaaldefinitsiooni kasutusele võtmisest. TTKS §-s 581 ja selle pealkirjas asendatakse läbivalt tekstiosa „kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni“ tekstiosaga „kaitseolukorra ja selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra“. Punktis 8 kavandatud muudatusega määratakse Eesti Haigekassale kui avalik-õiguslikule juriidilisele isikule riigikaitseülesandeks tagada kaitseolukorra ajal ravikindlustatusega hõlmatud isikule ja ravikindlustusega hõlmamata isikule osutatud vältimatu abi eest tasumine. Seda põhjusel, et avalik-õigusliku juriidilise isiku tegevus lähtub õigusruumis sätestatust. Kuna valdkonna eest vastutaval ministril ehk sotsialministril on õigus kaitseolukorra ajal piirata tervishoiuteenuste kättesaadavust ja langetada kvaliteeti, selleks et tagada vältimatu abi osutamine vaid nendele patsientidele, kes seda vajavad123. Samuti võib kaitseolukorra ajal kasvada vältimatu abi vajavate patsientide hulk tavapärasest oluliselt suuremaks, seega on oluline vabastada ressurssi mittekriitiliste patsientide arvelt. Näiteks peatatakse vajaduse korral plaaniline ravi, mitte vältimatut abi vajavad patsiendid suunatakse perearsti juurde, perearstid peatavad ennetavad tegevused, pikendavad vajadusel vastuvõtuaega jm. Nende meetmete rakendamiseks kehtestatakse kaitseolukorras vajaduse korral tervishoius valmisoleku tasemed (1–3). See omakorda tähendab, et ka Eesti Haigekassa ja teenuseosutajate vahelises rahastamislepingus kokkulepitud ravijuhtude mahud muutuvad, eelkõige suureneb vältimatu abi osutamisega seotud tervishoiuteenuste maht. Seega peab Eesti Haigekassal olema alust ka lepingut muuta ja öelda, et rahastatakse tõesti vaid vältimatu abi osutamist. Punktis 9 muudetakse TTKS § 581 lg 4 punkti 1. Kehtiva õiguse järgi kavandab Terviseamet tervishoiu riigikaitseks valmistumisel koostöös Kaitseministeeriumiga ja kooskõlastatult 123 Tervise- ja tööministri 28. märtsi 2016. a määrus nr 23 „Kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja üldarstiabi osutajate ülesanded riigikaitseks valmistumisel ning valmisoleku tasemed ja sisu kehtestatud ülesannete täitmiseks kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal ning hädaolukorra ohu korral ja hädaolukorra ajal“.  265(340) VVJKga tervishoiuteenuste osutamiseks vajaliku tervishoiuvaru moodustamist ja kasutamist. Säte lisati TTKSi kehtiva RiKSiga. 2009. aastal jõustus HOS, milles nähti ette riigi tegevusvarude moodustamine. Üks riigi tegevusvaru oli ka tervishoiuvaru, mille moodustamise eest vastutas Sotsiaalministeerium. Praktikas tegeles varu moodustamise ja hoidmisega Terviseamet. Riigi tegevusvaru eesmärk oli ja on leevendada hädaolukordade tagajärgi. See tähendab, et need varud moodustatakse ennekõike hädaolukordade lahendamist silmas pidades ja mitte riigikaitselisi vajadusi arvestades. 2016. aasta jaanuaris jõustus praegune RiKS, milles nähti ette nn riigikaitseliste varude moodustamine (RiKSi § 5 lg 4). RiKSi jõustumise valguses kerkis küsimus, kas riigis peaks nüüd moodustama kaks eraldi riiklikku tervishoiuvaru või piisab ühe varu moodustamisest, mida oleks võimalik nii tsiviil- kui riigikaitselistes kriisides. 2016. aastal sooviti vähemalt tervishoiuvaruga teha nii, et füüsiliselt võiks moodustada ühe varu, mis kataks nii hädaolukordadeks kui sõjaolukorras valmistumise vajadused. Nagu kirjeldatakse seda RiKSi seletuskirjas: „Eelnõu kohaselt ei nähta ette riigikaitseliste tervishoiuvarude moodustamist eraldi varuliigina, vaid olemasolevate varude (hädaolukordadeks valmisoleku tagamiseks loodud riigi tervishoiuvaru ja tervishoiuteenuse osutajate tegevusvaru) osas tuleb arvestada ka riigikaitse vajadustega. Sel põhjusel on eelnõus ette nähtud Kaitseministeeriumi kaasamine riigikaitseliste tervishoiuvarude planeerimisse.”124 Seega oli Kaitseministeeriumi kaasamine tervishoiuvaru planeerimisse vajalik selleks, et tagada, et varu moodustamisel on arvestatud ka riigikaitse vajadusi. Samas ei põhjendatud seletuskirjas kuidagi seda, miks on varu moodustamisse ja kasutamisse vaja kaasata VVJK. Sellist põhjust ongi raske leida. Ühegi teise varu liigi moodustamisse ja kasutamisse ei kaasata sellisel viisil teisi ministreid. Kui seadusandja või riigi tegevusvaru puhul Vabariigi Valitsus on otsustanud, et üks või teine riiklik varu moodustatakse, ei ole vaja varu moodustamisel ja kasutamisel selliseid poliitilisi otsuseid teha, mille tõttu oleks vaja kaasata VVJKd. Piisab sellest, kui VVJK-le tehakse varu moodutsamisest või kasutamisest ülevaade, kui VVJK seda vajalikuks peab. Seda on ka praktikas tehtud. Seetõttu ei ole vaja sellist bürokraatlikku kohustuslikku kooskõlastamist ning TTKS § 581 lg 4 punktist 1 jäetakse välja kohustus tervishoiuvaru moodustamine ja kasutamine VVJKga kooskõlastada. Lisaks ühtlustatakse muudatusega riigi poolt tervishoiuvaldkonnas moodustatud varu tähistamiseks kasutatavaid mõisteid. Moodustatakse üks varu nii hädaolukorra seaduse kui ka riigikaitseseaduse alusel, võttes arvesse erinevate olukordade võimalikke stsenaariumeid ja abivajajate profiili. Muudatus võimaldab luua õigusselgust. Punktiga 11 reguleeritakse järelevalve tegemist TTKSi §-s 581 sätestatud riigikaitseülesannete täitmise ning nendeks valmistumise üle. Eelnõu §-de 109 ja 124 juures on selgitatud, mis ei saa riigikaitseülesannete üle tehtava järelevalve puhul rääkida riiklikust järelevalvest, vaid tegemist on eraldi järelevalveliigiga – riigikaitselise järelevalvega. Et tervishoiuteenuste osutajate riigikaitseülesanded on sätestatud TTKSis, tuleb TTKSis sätestada, kuidas tehakse riigikaitseülesannete valmisoleku ja täitmise nõuete üle järelevalvet. Nii riigikaitseülesande täitmise kui selleks valmistumise üle teeb järelevalvet Terviseamet, kes teeb TTKSi § 60 järgi ka riiklikku järelevalvet tervishoiuteenuste osutajate üle. Terviseamet võib riigikaitselise järelevalve tegemisel kohaldada RiKSi §-des 109 ja 110 sätestatud sunnivahendeid ning § 74 lõikes 1 sätestatud uurimistoiminguid. Tervishoiuteenuste osutajad, kes on TTKSi järgi kohustatud täitma riigikaitseülesandeid (vt TTKS § 581) tagavad isikutele kaitseolukorras nende elu ja tervise kaitse. Kuidas ja mis ulatuses seda tehakse ning kuidas selleks valmistutakse on sätestatud TTKSis ja selle alusel antud õigusaktides. Kui tervishoiuteenuse osutaja riigikaitseülesannet ei täida, võib olla raskendatud kaitseolukorra 124 Riigikaitseseaduse seletuskiri, lk 121. Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/444b1af3-5b34-424d- bea0-2b211bb1a8b9.  266(340) lahendamine ning sellekaudu ka ohus Eesti riigi iseseisvus ja sõltumatus ning muud õigushüved. Kui riigkaitseülesannete valmisoleku nõudeid ei täideta, ei ole tagatud tervishoiuteenuste osutamine kaitseolukorras. Tervishoiuteenuste osutajate riigikaitseülesannete täitmise tagamiseks peavad olema kehtestatud vajalikud järelevalvemeetmed. Selleks antakse Terviseametile õigus kohaldada kõiki RiKSis ette nähtud sunnivahendeid ja uurimistoiminguid. § 167. Turvaseaduse muutmine Paragrahvi 167 punktiga 1 täiendatakse turvaseadust ning sätestatakse, et selline turvaettevõtja, kes osutab raha ja väärtpaberite veo teenust krediidiasutusele, kes on ETO, on omakorda HOSi § 36 lg 3 punktis 2 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja. Muudatuse eesmärk on kogu HOSis sätestatud elutähtsa teenuse – sularaharingluse – tervikuna toimimise tagamine. Sularaharinglus on elutähtis teenus, mida kasutades saavad kliendid maksekontole sularaha sisse maksta ja maksekontolt sularaha välja võtta. Eestis võtavad kasutajad automaadist sularaha keskmiselt umbes 3 miljonil korral kuus. Sularaha väljastamiseks on Eestis kokku 746 sularahaautomaati. Peale automaatide saavad kliendid sularaha oma kodupanga kontoritest, millest 52 tegeleb sularahatehingutega. COOP Pangal on ligikaudu 350 kaupluses ning Olerex- il 82 teenindusjaamas sularaha kassast väljavõtmise võimalus, mis parandavad sularaha kättesaadavust maakohtades. Suurem osa sularaha väljastamisest toimub Eestis pangaautomaatide kaudu (ca 90%). Pangaautomaadid kuuluvad neljale ETOst pangale (SEB Pank, Swedbank, Luminor Bank ja LHV Pank)125. Pangaautomaatide täitmine sularahaga toimub ühe teenuse osutaja poolt, milleks on AS G4S Eesti. Lisaks sularahaga varustamisele teeb G4S ka automaatide hooldust ja seisukorra monitooringut. Pangaautomaatide täitmiseks sularahaga on logistiline protsess, mis koosneb sularaha hoiustamisest, sorteerimisest ja -veost. Sularahaveoga seotud riskide juhtimiseks ja teenuse toimepidevuse tagamiseks on vajalikud väljaõppe läbinud spetsialistid, spetsiaalse varustusega veokid ja standardile vastavad sularaha konteinerid. Sularahaveo teenuse osutamise katkemisel ei ole võimalik teenust üle võtta või asendada tundide ega päevadega. Sularahaveo teenusest sõltuvad kõik sularahaoperatsioonidega tegelevad pangad, seega on sularaharingluse toimepidevuse tagamisel sularahavedu kriitilise tähtsusega tegevus. HOSi kohaselt peab elutähtsa teenuse toimimise tagama ETO, kelleks sularaharingluse puhul on neli ETOde loetelusse kuuluvat panka. Elutähtsa teenuse osutamiseks vajalike tegevuste sisseostmisel saab pank seada partnerile lepinguga kriteeriume ja teenuse osutamise nõudeid, kuid turusituatsioonis ei pruugi see tagada täielikku vastavust HOSi nõuetele. Pealegi ei ole elutähtsa teenuse osutajal ega elutähtsa teenuse toimepidevust korraldaval asutusel võimalust sisseostetava teenuse osutajat kontrollida. Samuti ei ole reguleeritud infovahetus ega tegutsemine kriiside olukorras. Suurema ulatusega kriisi korral (nt tänavarahutus, küberrünne) võib partner üldse teenuse osutamisest ja koostööst loobuda. Selleks, et vastutus asjakohaselt ja proportsionaalselt jagada ning elutähtsa teenuse toiempidevus tagada, tuleb ETOks nimetada ka krediidiasutustele, kes on ETOd, sularaharingluse tagamiseks sularahavedu osutavad ettevõtted. ETOks määramisest tulenevad ettevõtjale järgmised kohustused: 1. koostada elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüs ja plaan; 2. rakendada elutähtsa teenuse katkestusi ennetavaid meetmeid, sealhulgas vähendama sõltuvust teistest elutähtsatest teenustest, olulisematest lepingupartneritest, tarnijatest ning 125 Eesti Panga Presidendi 13. juuli 2018. a määruse nr 7 „Makseteenuse ja sularaharingluse kirjeldus ja toimepidevuse nõuded” § 2.  267(340) infosüsteemidest tehniliste süsteemide, lepingute, personali ja muude teenuse osutamiseks oluliste vahendite dubleerimise, alternatiivsete lahenduste kasutamise, vajalike vahendite omamise ja nende varumise ning muu sellise kaudu – selle kohustuse täpsemad nõuded kehtestab Eesti Pank HOSi § 37 lõike 2 alusel määrusega; 3. tagada hädaolukorra või muu sarnase olukorra ajal, sealhulgas tehnilise rikke ning tarne ja teise elutähtsa teenuse katkestuse korral, enda osutatava teenuse järjepideva toimimise ja kiire taastamise võime – selle kohustuse täpsemad nõuded kehtestab Eesti Pank HOSi § 37 lõike 2 alusel määrusega; 4. teavitada viivitamata Eesti Panka elutähtsa teenuse katkestusest, katkestuse ohust, elutähtsa teenuse toimepidevust oluliselt häirivast sündmusest või sellise sündmuse toimumise vahetust ohust – selle kohustuse täpsemad nõuded kehtestab Eesti Pank HOSi § 37 lõike 2 alusel määrusega; 5. osalema hädaolukorra lahendamises hädaolukorra lahendamise plaani (edaspidi HOLP) kohaselt – HOLP on kõikide hädaolukorra lahendamisel osalevate asutuste ja isikute kokkulepe, kuidas hädaolukorda lahendatakse (HOSi § 15). Selle koostamist juhib Eesti Pank, kes määrab ka, millal loetakse elutähtsa teenuse katkestus hädaolukorraks; 6. anda Eesti Pangale tema nõudmisel teavet elutähtsa teenuse osutamise kohta; 7. korraldada enda osutatava elutähtsa teenuse toimepidevuse kontrollimiseks õppusi vähemalt üks kord kahe aasta jooksul. Nii kommertspangad kui Eesti Pank on oma sisemise toimepidevuse korraldamise raames kaasanud oma partnereid, sh G4S-i osalema riskianalüüsides ja toimepidevuse planeerimises. Samuti on aastate jooksul läbi viidud mitmeid teste erinevate riskistsenaariumide kontrollimiseks ja koostöö harjutamiseks. Sellised analüüsid ja õppused on lähtunud peamiselt tehnilistest tõrgetest ja taristu katkestustest. Hädaolukorrad ja julgeoleku kriisid on administratiivsete piirangute ja puuduliku motivatsiooni tõttu vaatluse alt välja jäänud. Elutähtsa teenuse osutajast turvaettevõtjale määratakse ka riigikaitseülesanne, milleks on osutada teenust ka kaitseolukorra ajal. Ka selle ülesande täpsemad nõuded määrab Eesti Pank HOSi § 37 lõike 2 alusel. Punktiga 3 sätestatakse, et järelevalvet riigikaitseülesande valmisoleku nõuete ja täitmise üle tehakse HOSis sätestatud alustel ja korras. Selline lahendus nähakse ette kõikide ETOde puhul. Säte on sõnastatud samamoodi nagu ehitusseadustiku muutmise puhul (vt eelnõu § 129 selgitus). Punktiga 2 parandatakse riigikaitseseaduse viide. § 168. Töötuskindlustuse seaduse muutmine Paragrahviga 168 muudetakse töötuskindlustuse seadust ning seatakse Eesti Töötukassale kui avalik õiguslik juriidilisele isikule riigikaitseülesanded. Töötukassale riigikaitseülesanneteks määramisel on lähtutud põhimõttest, et isikule tuleks tagada asendussissetulek töötuse perioodiks, samuti töövõime vähenemise ulatuses. Töötukassa peab tagama, et kaitseolukorra ajal oleks võimalik maksta töötutoetust, töötuskindlustushüvitist, maksejõuetushüvitist ja koondamishüvitist, ja töövõimetoetust. Selleks et hüvitisi või toetusi maksta, tuleb tagada töötute, töövõime, töötuskindlustuse seaduse alusel kindlustatute ning töötushüvitiste ja töövõimetoetuse maksmise üle arvestuse pidamine. Lähtutud on põhimõttest, et isikule peab olema tagatud asendussissetulek töötuse perioodiks või ajaks, kus isiku tervisekahju tõttu on tema töövõime vähenenud. Lisaks peab Töötukassa tagama sotsiaalmaksu maksmine vastavalt sotsiaalmaksu seaduses sätestatud tingimustele. Sotsiaalmaksu tasumine mõjutab nii ravikindlustuskaitse kehtivust kui ka näiteks isiku tulevasi teisi makseid (nt pension vms).  268(340) Töötukassale riigikaitseülesannete määramisega tagatakse isikule sissetulekuallikas, millele tal on olnud õigustatud ootus ning millest ilma jätmine võib seada isiku võrreldes teistega tunduvalt ebasoodsamasse olukorda või tuua kaasa toimetulekuraskused. § 169. Vabariigi Valitsuse seaduse muutmine Paragrahviga 169 muudetakse VVSi. Punktiga 1 sätestatakse vähendatud kvooruminõue lisaks riigi julgeolekut ähvardava ohu olukorrale ka põhiseaduslikku korda ähvardava vahetu ohu või muude riigikaitset puudutavate kiireloomuliste küsimuste korral. VVS § 16 lõike 2 kohaselt on Vabariigi Valitsus otsustusvõimeline, kui istungist võtab osa peale peaministri vähemalt pool valitsuse koosseisust, seega kvoorumi võib moodustada kuni kaheksa liiget, kui valitsusse kuulub maksimaalne arv liikmeid (15). VVS § 16 lõikes 2 1 nähti RiKSi jõustumisel ette erand, mille kohaselt on riigi julgeolekut ähvardava vahetu ohu korral Vabariigi Valitsus otsustusvõimeline, kui istungist võtab peale peaministri osa vähemalt kaks ministrit. Vabariigi Valitsus saab seega legitiimseid otsuseid vastu võtta vähendatud koosseisus ehk kolmeliikmelisena. Tavapärasest erinev kvooruminõue on ette nähtud üksnes olukorraks, kui esineb riigi julgeolekut ähvardav vahetu oht. Vähendatud kvoorumiga otsuste vastuvõtmine võib olla vajalik ka muudes erandolukordades, kus vajalikul arvul ministritel ei ole võimalik valitsuse istungist osa võtta, kuid kiire otsuse tegemine on hädavajalik. Tavapärane kvooruminõue võib osutuda piiravaks eriolukorra väljakuulutamisel (näiteks loodusõnnetustest tingitud olukord ei võimalda ministritel füüsiliselt ega sidevahendite vahendusel istungist osa võtta) või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu korral. Seega praegune regulatsioon on liiga kitsas, et tõhusalt reageerida ohtudele ja neid tõrjuda, mistõttu on sätte laiendamine vajalik. Andes Vabariigi Valitsusele võimaluse võtta vastu otsuseid vähendatud kvoorumiga, on tagatud piisav paindlikkus ja kiirus ohtudele reageerimisel ja nende tõrjumisel. Punktiga 2 viiakse VVS § 37 lg 5 kooskõlla eelnõu § 11 lõikega 2 ja Riigi Teataja seaduse muudatustega (vt eelnõu § 163), mis võimaldavad teatud kaitseolukorra lahendamiseks antud õigusaktide erandkorras jõustumist ja avaldamist. Punktiga 3 muudetakse VVS § 60 lõikes 1 ja asendatakse läbivalt sõna „riigikaitse“ sõnadega „riigi sõjaline kaitse“ vastavas käändes. Muudatus põhineb juba kehtiva RiKSiga rakendataval ning Eesti julgeolekupoliitika alustes ja riigikaitse arengukavas 2017–2026 käsitletud riigikaitse laial käsitusel, mille järgi rakendatakse riigikaitse eesmärgi saavutamiseks kogu ühiskonda ning riigi vahendeid ja varusid. Seega ei ole riigikaitse ja riigi sõjaline kaitse Eesti õigusaktides enam sünonüümid, mistõttu vajab täpsustamist ka VVS. Eelnõu järgi on Kaitseministeeriumi valitsemisalas muu hulgas riigi sõjalise kaitse korraldamine ja seoses sellega ettepanekute tegemine riigi sõjalise kaitse poliitika kujundamiseks ning riigi sõjalise kaitse elluviimine. Kaitseministeeriumi valitsemisalas on Kaitsevägi, mille peamised ülesanded on riigi sõjaline kaitsmine ja osalemine kollektiivses enesekaitses ning nendeks valmistumine, samuti osalemine rahvusvahelises sõjalises koostöös. Samuti Kaitseministeeriumi valitsemisalas olevate Kaitseressursside Ameti ja Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse ülesanded on üldistatult seotud Kaitseväe ülesannete täitmiseks tingimuste loomisega. Laias tähenduses riigikaitse planeerimist juhib ning täidesaatva riigivõimu asutuste tegevust riigikaitse arendamisel ja korraldamisel koordineerib juba praegu kehtiva VVS § 77 lõike 1 punkti 13 järgi Riigikantselei. Punktid 4 ja 6 on seotud kriisireguleerimise kavandamise ja koordineerimise ülesannete üleviimisega Siseministeeriumist Riigikantseleisse. Kehtiva VVS § 66 lõike 1 kohaselt on Siseministeeriumi valitsemisalas mh ka riigi kriisireguleerimise arengu kavandamine ja koordineerimine. Kuivõrd kriisireguleerimise kavandamine ja koordineerimine viiakse eelnõu  269(340) kohaselt Vabariigi Valitsuse juures oleva Riigikantselei pädevusse, siis tuleb sellest tulenevalt muuta ka VVS § 66 lõiget 1 ja vastav ülesanne sealt välja jätta. VVS § 77 lõiget 1 täiendatakse punktiga 14, mille kohaselt töötab Riigikantselei edaspidi välja riigi kriisireguleerimispoliitikat ja koordineerib selle elluviimist (vt pikem selgitus § 134 juures). Punktiga 5 täpsustatakse, et Riigikantselei korraldab lisaks psühholoogilisele kaitsele ka julgeoleku- ja riigikaitse valdkonna strateegilist kommunikatsiooni. Strateegiline kommunikatsioon tähendab riigi tegevuse planeerimist ning koondamist ühtseks kommunikatiivseks tervikuks ja selle edastamist ühiskonnale. Eesti julgeolekupoliitika alused ja riigikaitse arengukava 2017–2026 määratlevad strateegilise kommunikatsiooni ühena kuuest laiapindse riigikaitse arendussuunast. Psühholoogiline kaitse tegeleb ühiskonna teavitamisega ja teadlikkuse suurendamisega infotegevusest, mis on suunatud Eesti põhiseadusliku korra ning ühiskonna väärtuste ja väärtushinnangute vastu. Strateegiline kommunikatsioon ja psühholoogiline kaitse täiendavad teineteist. Kui psühholoogilise kaitse teavitusmeetmed on suuresti reaktiivsed, siis strateegiline kommunikatsioon peab kriisiaegses võimendatud infomüras olema suuteline jõudma ühiskonnani, aga ka välismaiste sihtrühmadeni.126 Praktikas täidab Riigikantselei kommunikatsioonibüroo juba praegu julgeoleku- ja riigikaitse valdkonna strateegilise kommunikatsiooniga seotud ülesandeid. § 170. Vedelkütuse seaduse muutmine Paragrahvi 170 punktiga 1 muudetakse vedelkütuse seadust ning seatakse riigikaitseülesanne kütuse müüjale, kes omab kümmet või enamat tanklat ja kelle tanklad asuvad vähemalt kolmes maakonnas. Säte on sõnastatud samamoodi nagu ehitusseadustiku muutmise puhul (vt eelnõu § 129 selgitus). ETO ülesandeks on osutada elutähtsat teenust ka kaitseolukorra ajal. Seda peab ta tegema vastavalt HOSi alusel kehtestatud nõuetele, mida ETKA võib täpsustada. Punktiga 2 sätestatakse, et järelevalvet riigikaitseülesande valmisoleku nõuete ja täitmise üle tehakse HOSis sätestatud alustel ja korras. Selline lahendus nähakse ette kõikide ETOde puhul. Säte on sõnastatud samamoodi nagu ehitusseadustiku muutmise puhul (vt eelnõu § 129 selgitus). § 171. Veeseaduse muutmine Eelnõuga muudetakse VeeS § 184 lõiget 1, milles nähakse ette KOVi üksuse pädevus reguleerida liiklemist ja viibimist avalikul ja avalikult kasutataval veekogul. Eelnõuga täpsustatakse VeeS § 184 lõike 1 punktide 1–4 sõnastust, kuid ei tehta nendes punktides sisulisi muudatusi. VeeS § 184 lõikest 1 on muudatusega jäetud välja punkt 5, mis annab KOVi üksusele õiguse kehtestada jääle mineku keeld isikute ohutuse tagamiseks. Samasugune säte on PäästeSis ja RiPSis, mille järgi saavad jääle mineku keeldu kohaldada vastavalt Päästeamet ning PPA. Õigusselguse eesmärgil tunnistatakse VeeS § 184 lõike 1 punkt 5 kehtetuks. Sellega seoses täiendatakse PäästeS § 132 lõiget 1, kus sätestatakse lisaks Päästeametile ka KOVi üksuse pädevus kehtestada päästesündmuse vältimiseks siseveekogu jääl viibimise keeldu (vt täpsem selgitus PäästeS muutmise § 155 juures). § 172. Välissuhtlemisseaduse muutmine Paragrahviga 172 muudetakse välissuhtelmisseaduse sätteid, mis reguleerivad julgeolekupoliitika aluste väljatöötamist. Punktiga 1 tunnistatakse kehtetuks § 9 lg 1 punkt 3, mille järgi töötab Välisministeerium välja koos asjaomaste ministeeriumidega 126 Eesti julgeolekupoliitika alused, lk 19–20. Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/3060/6201/7002/395XIII_RK_o_Lisa.pdf#  270(340) julgeolekupoliitika alused. Punktiga 2 täiendatakse §-i 10, mille lõikega 11 pannakse julgeolekupoliitika aluste väljatöötamise kohustus Riigikantseleile. Muudatusega viiakse välissuhtlemisseadus kooskõlla tegeliku praktigaga ning eelnõu § 6 lõikega 3, mille järgi riigikaitse strateegiliste arengudokumentide ja riigi kaitsetegevuse kava koostamist koordineerib Riigikantselei. § 173. Õiguskantsleri seaduse muutmine Paragrahviga 173 muudetakse õiguskantsleri seadust seos õiguskantsleri järelevalvepädevuse suurendamisega ning VVJK ülesannete uuendamisega. Punktiga 1 täiendatakse ÕKS § 1 lõikega 12, milles nimetatakse õiguskantsleri pädevusena ka eelnõu §-s 114 sätestatud pädevus teha järelevalvet Riigikogu erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamise ja lõpetamise otsuse ning Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele riigis viibimise loa andmise otsuse põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle eelnõu §-s 114 sätestatud tingimustel ja korras. Järelevalve teostamise tingimusi ja korda ÕKSis ei taasesitata. Punktiga 2 muudetakse õiguskantsleri seadust, milles on sätestatud samasugune regulatsioon nagu Eesti Panga seaduse §-s 112, mida muudetakse eelnõu §-ga 127. Õiguskantsleri seaduses on sätestatud, et kui õiguskantsleri volitused lõpevad ennetähtaegselt, võib kandidaadi suhtes tehtava julgeolekukontrolli tähtaega pikendada VVJK loal. Ka sel juhul, nagu ka Eesti Panga seaduse, IKSi, kohtute seaduse ja Riigikontrolli seaduse puhul, ei ole selge, miks peaks selle otsuse tegema VVJK. Eelnõu järgi otsustab julgeolekukontrolli tähtaja pikendamise julgeolekukontrolli teostava asutuse ehk Kaitsepolitseiameti juht. Samuti pikendatakse julgeolekukontrolli tähtaega ühelt kuult kolmeni, sest ühe kuuga ei ole praktikas võimalik põhjalikku julgeolekukontrolli teha. Pikendada võib seda tähtaega ühe kuu võrra. Pikendamisest teavitatakse Vabariigi Presidenti, asjaomaseid valitsuskomisjone ning Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni. Selle kaudu on kõik ametisse nimetamise (õiguskantsleri nimetab ametisse presidendi ettepanekul Riigikogu) ja järelevalvega seotud isikud teadlikud julgeolekukontrolli tähtaja pikendamisest. § 174. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse muutmine Paragrahvi 174 punktiga 1 muudetakse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadust ning seatakse riigi-kaitseülesanne vee-ettevõtjale, kes osutab teenust vähemalt 10 000 elanikuga kohaliku omavalitsuse üksuses ning kes osutab teenust ühisveevärgi- ja kanalisatsioonisüsteemi kaudu, millega on ühendatud vähemalt 10 000 elanikku. Säte on sõnastatud samamoodi nagu ehi- tusseadustiku muutmise puhul (vt eelnõu § 129 selgitus). ETO ülesandeks on osutada elutähtsat teenust ka kaitseolukorra ajal. Seda peab ta tegema vastavalt HOSi alusel kehtestatud nõuetele, mida ETKA võib täpsustada. Näiteks ühisveevärgi puhul võib sätestada, et lubatud on ajutised katkestused, väiksem veerõhk jne. Punktiga 2 sätestatakse, et järelevalvet riigikaitseülesande valmisoleku nõuete ja täitmise üle tehakse HOSis sätestatud alustel ja korras. Selline lahendus nähakse ette kõikide ETOde puhul. Säte on sõnastatud samamoodi nagu ehitusseadustiku muutmise puhul (vt eelnõu § 129 selgitus). 4. Eelnõu terminoloogia Eelnõus kasutatakse järgmisi uusi termineid.  271(340) Kaitseolukord –sündmus või sündmuste ahel: 1) mille tagajärjed ohustavad vahetult Eesti riigi iseseisvust ja sõltumatust, territoriaalset terviklikkust, põhiseaduslikku korda või kogu ühiskonna elukorraldust ning 2) mille lahendamine ei ole võimalik käesolevas seaduses sätestatud alustel ja korras juhtimiskorraldust ning isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid rakendamata ning isikuid, vahendeid ja varusid kaasamata; 2) millega kaasneb vajadus osaleda kollektiivse enesekaitse operatsioonil; 3) millega kaasneb vajadus korraldada mobilisatsioon või demobilisatsioon (vt eelnõu § 3 selgitus). Püsiv riigikaitseülesanne – seaduse või selle alusel riigikaitseülesandena määratud ja täidetav ülesanne (vt eelnõu § 52 selgitus). Strateegiline kommunikatsioon – riigi poliitiliste, majanduslike ja riigikaitseliste sõnumite ja tegevuse plaanimine, selle koondamine ühtseks informatiivseks tervikuks ning selle edastamine ühiskonnale.127 Ühekordne riigikaitseülesanne – käesoleva seaduse alusel üksikjuhtumil antud konkreetne ülesanne (vt eelnõu § 52 selgitus). Ühekordne töökohustus – töö- või teenistussuhteväline riigikaitsülesande täitmiseks või selle toetamiseks üksikjuhtumil vajalik töö. Ühekordset töökohustust ei või rakendada tööandja ja töötaja vahelisest või sellesarnasest suhtest tulenevale tööle. Ühekordse töökohustuse panemise eelduseks ei ole erialase väljaõppe või hariduse omamine (vt eelnõu § 59 selgitus). Õiglane hüvitis – ühekordse töökohustuse, riigikaitseülesande täitmise ning kaitseolukorra ajal isikule kuuluva asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise eest makstav hüvitis (vt eelnõu § 108 selgitus). 5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõu ei ole otseses puutumuses rahvusvahelise ega Euroopa Liidu (edaspidi EL) õiguse normidega, kuid on nendega seotud. Eelnõul on puutumus: 1) Euroopa Liidu lepinguga; 2) Euroopa Liidu toimimise lepinguga (ELTL); 3) Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga; 4) Euroopa sotsiaalhartaga; 5) Euroopa inimõiguste konventsiooniga (EIÕK); 6) kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise paktiga (KPÕK); 7) ILO konventsioonidega. Euroopa Liidu lepingu art 4 punkti 4 kohaselt austab Euroopa Liit liikmesriikide põhifunktsioone, sealhulgas riigi territoriaalse terviklikkuse tagamist, avaliku korra säilitamist ja riigi julgeoleku kaitsmist. Eelkõige riigi julgeolek jääb iga liikmesriigi ainuvastutusse. Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art 5 lõikele 2 tegutseb liit kooskõlas pädevuse andmise põhimõttega aluslepingutes seatud eesmärkide saavutamiseks talle liikmesriikide poolt aluslepingutega antud pädevuse piires. Pädevus, mida aluslepingutega ei ole liidule antud, kuulub liikmesriikidele. ELTL artikli 346 järgi võib iga liikmesriik võtta selliseid meetmeid, mida ta peab vajalikuks oma oluliste julgeolekuhuvide kaitseks. Seejuures 127 Eesti julgeolekupoliitika alused, lk 19. Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/3060/6201/7002/395XIII_RK_o_Lisa.pdf#  272(340) konsulteerivad liikmesriigid omavahel, et astuda koos vajalikke samme, selleks et takistada siseturu toimimise kahjustamist meetmete tõttu, mida mõni liikmesriik võib olla sunnitud tarvitusele võtma tõsiste õiguskorda kahjustada võivate riigisiseste häirete puhul, sõja või endas sõjaohtu kätkeva tõsise rahvusvahelise pinge korral või selleks, et täita endale rahu ja rahvusvahelise julgeoleku säilitamiseks võetud kohustusi (ELTL art 247). ELTL lubab inimeste, kapitali, teenuste ja kaupade vaba liikumist piirata, kui piirangud on õigustatud muu hulgas avaliku korra või riigi julgeoleku seisukohalt; inimeste, loomade või taimede elu ja tervise kaitsmiseks (vt ELTL art 36, art 45 lg 3, art-d 52, 62). Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala küsimustes on Euroopa Liidul legislatiivne pädevus, kuid liikmesriikidele on säilitatud täidesaatva võimu pädevus, st austatakse põhiõigusi ning liikmesriikide erinevaid õigussüsteeme ja -traditsioone (ELTL art 67). Veelgi enam, ELTL art 72 järgi vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala ELTL regulatsioon ei mõjuta liikmesriikidel nende kohustuste täitmist, mis on seotud avaliku korra säilitamise ja sisejulgeoleku kaitsmisega. ELTL art 347 järgi tuleb teavitada ja konsulteerida teiste liikmesriike, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoniga, kui kehtestatakse selliseid piiravaid meetmeid, mis toovad kaasa ELi õiguse kitsendamise. EIÕKi artikli 15 lõike 1 kohaselt võib riik taganeda rahva eluvõimet ähvardavas olukorras konventsiooniga võetud kohustustest ulatuses, mis on olukorra tõsiduse tõttu vältimatult vajalikud. Artikli 15 kolmanda lõigu kohaselt on lepinguosalistel kohustus teavitada Euroopa Nõukogu hädaolukorrast, selle põhjustest ning selle raames võetud abinõudest (meetmetest), kui olukorra raames taganetakse EIÕKiga võetud kohustustest. KPÕRP artikli 4 lõige 1 sätestab sarnaselt EIÕK artikliga 15 õiguse taganeda paktiga võetud kohustustest, kui olukord on sedavõrd terav, et ähvardab rahva elukäiku. Sama paragrahvi lõige 3 paneb kohustuse, et ÜRO kaudu teavitatakse paktiga liitunud riike rakendatud abinõudest, mis toovad kaasa KPÕRPi kohustuste derogatsiooni. EIÕK artiklit 15 ja KPÕRP artiklit 4 ei kohaldata automaatselt, vaid selle aktiveerimiseks on vaja riigil teha teavitamistoiminguid. ÜRO põhikirja artikli 51 kohaselt tuleb meetmetest, mis organisatsiooni liikmed on võtnud enesekaitseõiguse rakendamiseks, teatada viivitamata ÜRO Julgeolekunõukogule.128 Eelnõu § 10 lõikes 1 sätestatakse, et kui kaitseolukorra ajal kaldutakse kõrvale rahvusvahelise lepinguga võetud isikute õiguste ja vabaduste kaitse kohustusest, siis korraldab Välisministeerium rahvusvahelises lepingus sätestatud isikute teavitamise. 5.2. Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni teavitamine (eelnõu § 10 lõiked 2–4) ELi õigust puudutab eelnõu § 10, kus sätestatakse Euroopa Lidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni teavitamise kord. See säte on eelnõusse lisatud ELTLi artiklitest 347 ja 348 tulenevalt. Artikli 347 järgi peavad liikmesriigid omavahel konsulteerima, et takistada siseturu toimimise kahjustamist meetmete tõttu, mida mõni liikmesriik võib olla sunnitud tarvitusele võtma sõja jms olukordade korral. Selliseid konsultatsioone peaks pidama mitte riikide vahel eraldi, vaid kasutades ELi institutsioone. Selleks on sobiv institutsioon ELi Nõukogu. Lisaks on ELTL artikli 348 esimeses lauses sätestatud, et sellistest meetmetest tulenevalt kahjustatakse konkurentsitingimusi siseturus, uurib komisjon koos asjaomase riigiga, kuidas nimetatud viia kooskõlla ELi õigusega. Sellest artiklist järeldub, et lisaks EL Nõukogule on vaja teavitada ka 128 ÜRO põhikirja artikkel 51 sätestab: „Relvastatud kallaletungi puhul organisatsiooni liikmele ei piira käesolev põhikiri mingil määral võõrandamatut õigust individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele, kuni Julgeolekunõukogu ei võta rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks vajalikke meetmeid. Meetmetest, mis organisatsiooni liikmed on võtnud enesekaitseõiguse rakendamiseks, tuleb viivitamatult teatada Julgeolekunõukogule ja need ei tohi mingil viisil riivata Julgeolekunõukogule käesolevas põhikirjas ettenähtud volitusi ja vastutust igal ajal selliste aktsioonide ettevõtmiseks, mida ta peab vajalikuks rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks või taastamiseks.“  273(340) Euroopa Komisjoni, sest artikli rakendamise eelduseks on see, et komisjon on asjaoludest teadlik. Seetõttu sätestatakse eelnõus, et kui kaitseolukorra ajal on vaja rakendada meetmeid, mis võivad kahjustada siseturu toimimist ELTL artikli 347 tähenduses, teavitatakse Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni sellistest meetmetest. Nii komisjoni kui nõukogu teavitamist korraldab valdkonna eest vastutav minister. Eelnõus sätestatud teavitamise korda ei kohaldata siis, kui ELi või Eesti õiguses on nõukogu ja komisjoni teavitamist reguleeritud RiKSist erinevalt. Selline välistus on oluline, sest kuigi ELTLi artikleid 347 ja 348 võib kohaldada ka siis, kui meetmete rakendamine on reguleeritud teiseses õiguses, võib vastavas direktiivis või määruses olla ette nähtud eraldi teavitamise kord. Sel juhul tuleb lähtuda sellest erinormides sätestatud korrast. 5.3. Majandustegevuse piiramine (eelnõu § 50) ELTL art 36 näeb ette, et art-te 34 ja 35 sätted ei välista ekspordi, impordi või transiitkaupade suhtes kehtestatud keelde või piiranguid, kui need on õigustatud muu hulgas avaliku korra või avaliku julgeoleku seisukohalt või inimeste, loomade või taimede elu ja tervise kaitsmiseks. Avaliku julgeolekuga on hõlmatud meetmed, mis on suunatud riigi sisemise ja välimise turvalisuse kaitsele, st meetmed on vajalikud „riigi eksisteerimiseks, kuna mitte üksnes riigi majandus vaid ka riigi institutsioonide ja oluliste avalike teenuste toimimine ja elanike ellujäämine sõltub kaupade kättesaadavusest“. Sellised keelud või piirangud ei või kujutada endast siiski suvalist diskrimineerimisvahendit või liikmesriikidevahelise kaubanduse varjatud piiramist. ELTL art 37 kohaselt peavad liikmesriigid riigi poolt otseselt või kaudselt rakendatavate kaupade hankimis- ja turustamistingimuste korral tagama, et tingimused ei tooks kaasa diskrimineerimist eri liikmesriikide isikute vahel. Eesti poolt rakendatavad meetmed ei tohi viia eri liikmesriikidest pärit ettevõtjate põhjendamatu erineva kohtlemiseni, kuid ebavõrdne kohtlemine on lubatud, kui see on vajalik julgeoleku tagamiseks ja inimelude kaitseks. Sundkorras rakendatavaid meetmeid tuleks pigem rakendada üksnes siis, kui turupõhised meetmed ei toimi ning ka nende puhul peavad reeglid kehtima võrdselt kõigi EL liikmesriikide ettevõtjate suhtes, kes soovivad Eesti turul tegutseda. Avaliku julgeoleku tagamiseks on võimalik ette näha ajutise iseloomuga ekspordi- ja impordikeelde. Majandustegevuse piirangute ja kaitseolukorra meetmete kohaldamise regulatsiooni väljatöötamisel on arvestatud ELTLi põhimõtteid. 5.4. Hüvitiste ja toetuste maksmise peatamine ja vähendamine (eelnõu § 51) Toetuste ja hüvitiste vähendamisega on seotud parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta, mis on Eestile siduvaks rahvusvaheliseks lepinguks, mis reguleerib sotsiaalseid õigusi ja sotsiaalkaitse taset. Hüvitiste tasemed on määratletud Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksis. Parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta artikkel F sätestab kohustustest taganemise sõja või muu hädaolukorra ajal järgmiselt: „1. Sõja või muu hädaolukorra ajal, mis ähvardab kogu rahvuse olemasolu, võib lepingupool võtta meetmeid, taganedes käesoleva harta järgsetest kohustustest ulatuses, mis on kindlas vastavuses olukorra hädaohtlikkusega tingimusel, et niisugused meetmed ei ole vastuolus lepingupoolte muude rahvusvahelise õiguse järgsete kohustustega. 2. Sellist taganemisõigust kasutanud lepingupool annab mõistliku ajavahemiku jooksul Euroopa Nõukogu peasekretärile täieliku informatsiooni võetud meetmetest ning selle põhjustest. Samuti peab lepingupool peasekretärile teatama, kui niisuguste meetmete toime on lõppenud ning ta täidab vastuvõetud harta sätteid taas täies ulatuses.“ Hüvitiste ja toetuste vähendamise ja maksmise peatamise sätete väljatöötamisel on võetud arvesse Euroopa sotsiaalharta sätteid.  274(340) 6. Seaduse mõjud Riigikaitseõiguse muudatuste kontseptsiooni koostamisel tehti esmane mõjude hindamine kõikide oluliste muudatuste kaupa. Kõnesoleva eelnõu mõjude hindamisega täpsustakse esialgselt tuvastatud mõjusid, hinnatakse täiendavaid mõjusid ning esitatakse terviklik kokkuvõte üldistest eelnõukohase seaduse rakendamisega seotud mõjudest. Järgnevalt on selgitatud eelnõu peamisi mõjusid. Mõju valdkonnad on määratud Vabariigi Valitsuse 22.12.2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ § 46 lõike 1 ning Justiitsministeeriumi ja Riigikantselei 2012. a juhendi „Mõjude hindamise metoodika“ järgi. Esitatud on peatükkide kaupa need muudatused, kus mõju avaldumine on tuvastatud. 6.1. Eelnõu üldised mõjud Eesti lähtub riigikaitses laiast käsitusest129, mille kohaselt võimalike mittesõjaliste ja sõjaliste julgeolekuohtudega hakkama saamiseks panustavad riigikaitsesse vastavalt oma pädevusele nii sõjalise riigikaitse valdkonna kui ka tsiviilvaldkonna esindajad.130 Julgeoleku valdkonna väljakutsetest peavad Eesti elanikud aasta-aastalt üha tõenäolisemaks organiseeritud rünnakut Eesti riiklike infosüsteemide vastu ehk nn küberrünnakut (väga või küllalt tõenäoline 67% küsitletute arvates).131 Olulisuselt teisele kohale tõusis valeuudiste levik (65%) ja kolmandal kohal on tõenäoliseks hinnatud mõne välisriigi sekkumist Eesti poliitika või majanduse mõjutamiseks oma huvides (58%).132 Eelnõu eesmärgiks on ajakohastada ja ühtlustada riigikaitset puudutavaid sätteid, võttes arvesse nüüdisaegseid julgeolekuohtusid ja tehnoloogia arengut, et teostada tõhusat heidutust, efektiivselt tõrjuda ohtusid ning kiirelt ja paindlikult reageerida nii sõjalistele kui ka mittesõjalistele rünnetele. Kuivõrd eelnõuga parandatakse riigi valmisolekut kaitseolukorra lahendamiseks ja kaitseolukorra lahendamise tõhusust, avaldab see kaudset positiivset mõju nii sotsiaal-, julgeoleku-, majandus- kui ka looduskeskkonnale. Nimelt võimaldab parem valmisolek kaitseolukordadeks ja oskus lahendada olukorda kiiresti vähendada kahju inimeste elule, tervisele ja toimetulekule, riigi julgeolekule, majandusele ja looduskeskkonnale. Muudatuste puhul, mille sihtrühmaks on riigiasutused ja KOVi üksused, avaldub mõju loetletud valdkondadele kaudselt. Muudatuste puhul, milles luuakse ähvardavate ohtude ulatusest ja kahjustatavate õigushüvede olulisusest lähtuv isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravate meetmete süsteem ning võimaldatakse kiiret, paindlikku ja tulemuslikku tsiviilsektori ressursside kaasamist kaitseolukorra, hädaolukorra ja korrakaitsesündmuste ajal, avaldub mõju sotsiaal-, julgeoleku-, majandus- ja looduskeskkonnale otseselt. Ainult siis, kui igaüks teab, mida ta peab kaitseolukorra ajal tegema, on võimalik riigi julgeolekut, põhiseaduslikku korda ja elanikkonna turvalisust ähvardavaid ohte kiiresti tõrjuda. Kuna eelnõul ei ole otsest või kaudset mõju mõne üksiku ega paljude piirkondade arengule ega regionaalpoliitika eesmärkidele, on eelnõu mõju regionaalarengule hinnatud olematuks. 6.2. Olulisemate muudatuste analüüs 129 Eesti julgeolekupoliitika alused, lk 3. Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/3060/6201/7002/395XIII_RK_o_Lisa.pdf# 130 Vabariigi Valitsuse 29.06.2017 korralduse nr 193 heaks kiidetud „Riigikaitse arengukava 2017–2026“, lk 5. Kättesaadav: https://riigikantselei.ee/sites/default/files/content-editors/Failid/rkak_2017_2026_avalik_osa.pdf 131 Turu-uuringute AS, Juhan Kivirähk (sügis 2018) „Avalik arvamus ja riigikaitse“ lk 25. Kättesaadav: http://www.kaitseministeerium.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/avalik_arvamus_ja_riigikaitse_oktoober_2018.pdf (25.03.2019). 132 Ibid.  275(340) Järgnevalt on analüüsitud eelnõus kavandatud muudatuste mõju eelnõu peatükkide kaupa ning nimetatud on need muudatused, kus mõju avaldumine on tuvastatud. Rakendussätete mõju hindamine on hõlmatud eelnõu muude peatükkide mõju hindamisega. I .Üldsätted 1. Kavandatav muudatus: kaitseolukorra legaaldefinitsiooni kasutusele võtmine Kaitseolukorra mõistega eristatakse selgelt hädaolukordasid ja muid tsiviilkriise nendest olukordadest, mis võivad ohustada Eesti Vabariigi iseseisvust, sõltumatust, territoriaalset terviklikkust või põhiseaduslikku korda või ühiskonna elukorraldust. Eelnõu loob selge seose olukorra ja selle lahendamiseks väljakuulutatava erikorra vahel. Mõju valdkond: sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju Mõju sihtrühm: inimesed, kelle tegevust kaitseolukorra väljakuulutamine otseselt või kaudselt puudutab Kaitseolukorra määratlemine võimaldab rakendada kõiki õigusriigile kohaseid põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid ja juhtimiskorraldust ning kaasata tsiviilsektori vahendeid ja varusid, et kindlustada demokraatliku riigikorra püsimine ning pöörduda võimalikult kiiresti tagasi rahuaegse riigikorralduse juurde. Tulenevalt kaitseolukorra määratlemise eesmärkidest on kaitseolukorra määratlemisest mõjutatud kaudselt kogu elanikkond133 (olenevalt kriisi ulatusest). Kriisi käigus on võimalik rakendada põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid, kahjustada võib saada inimeste vara, saamata võib jääda ka tulu, kui inimestel ei ole võimalik kriisi tõttu tööle minna, kannatada inimeste tervis ja toimetulek. Kui kaitseolukorra ja selle lahendamiseks väljakuulutatava erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra lahendamiseks vajalikud otsused tehakse õigel ajal ja viivitamata, kulutamata aega mitmete erikordade tõlgendamisele, siis on võimalik kriis kiiremini lahendada ning inimestele tekkiv kahju on väiksem. Legaaldefinitsiooni kehtestamine võimaldab selgemini määratleda kaitseolukorda ja seega paremini tõrjuda ohtu, sh inimeste tervisele ja turvalisusele. Muudatusel on positiivne mõju – kaitseolukorra selge määratlemine ja elanikkonna kaitseks meetmete võtmise lihtsustamine. Mõju sagedus on väike, sest muudatus avaldab mõju vaid kriisi ajal ehk väga harva ning muudatus ei nõua tavaolukorras sihtrühmalt käitumise muutmist. Mõju valdkond: mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele Mõju sihtrühm: Vabariigi Valitsus, Vabariigi President, Riigikogu, ministeeriumid, asutused ja organisatsioonid, kes osalevad erikorra lahendamisel Sihtrühma täpne suurus sõltub suurel määral ohust, millele reageeritakse. Arvestades, et kaitseolukorra abil saavutatakse riigi ja ühiskonna võime ja valmisolek end kaitsta, on kaudseks sihtrühmaks kogu elanikkond. Riigikaitse tõhus käivitumine ja toimimine riiki ähvardava ohu korral loob eeldused võimaliku kriisi eskaleerumine ära hoida või ohule reageerida. Ühtne terviklik eriolukordade ja nende lahendamiseks väljakuulutatavate erikordade raamistik, mis toetab riigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra tagamist, võimaldab paindlikult võimalikule ohule reageerida. Terviklik 133 Eestis elas 01.01.2019 seisuga 1 323 820 inimest, vt Statistikaamet. Eesti rahvaarv kasvas eelmisel aastal, 16. 01.2019.  276(340) erikordade süsteemi regulatsioon teeb võimalikuks tulla toime nüüdisaegsete julgeolekuohtudega ning võimaldab riigil teostada tõhusat kaitset. Selged, paindlikud ja tõhusalt rakendatavad regulatsioonid on osa heidutusest, mis näitavad valmisolekut ohtudele reageerida. Legaaldefinitsioonist tulenevalt võib sündmuse määratleda kaitseolukorraks ka siis, kui sellega kaasneb vajadus osaleda kollektiivse enesekaitse operatsioonil. Kuivõrd NATO liikmesriigina on Eestil kohustus toetada teisi riike sõjaliste vahenditega, aitab regulatsioon selgemini neid kohustusi täita ning tõstab riigi usaldusväärsust välissuhtluses. Muudatusel on positiivne mõju: ühtne terviklik olukordade ja nende lahendamiseks väljakuulutatavate erikordade raamistik toetab riigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra tagamist. Samuti muutuvad selgemaks erikorraga kaasnevad erivolitused ning riigikorraldus. Mõju sagedus ja ulatus on väikesed, kuivõrd muudatus ei nõua sihtrühmalt tavaolukorras oma käitumise muutmist ning mõju avaldub üksnes kriisi ajal ehk väga harva. Mõju valdkond: mõju majandusele Mõju sihtrühm: ettevõtjad, keda võib kaitseolukord otseselt mõjutada Eestis on majanduslikult aktiivselt tegutsevaid ettevõtjaid 131 650.134 Kaitseolukorra täpsustamise kaudu on ettevõtjatele selgem, millistes olukordades on riigil õigus sekkuda näiteks ettevõtlusvabadusse, kehtestada piiravaid meetmeid, koormisi jne. Tõenäoliselt on kaitseolukorra olemasolust mõjutatud ennekõike need ettevõtjad, kes on seotud riigikaitseliste ülesannete täitmisega, nende hulgas elutähtsat teenust osutavad ettevõtjad, kelleks on: - teehooldusettevõtjatest:  kõik riigiteid hooldavad ettevõtjad ning  need KOVi teid hooldavad ettevõtjkad, kes tegutsevad tiheasustusalal vähemalt 10 000 elanikuga KOVis; - elektriettevõtjatest:  tootjad, kelle elektrijaama netovõimsus on suurem kui 200 MW;  liinivaldajad, kelle riigipiiri ületava elektriliini ülekandevõimsus on suurem kui 100 MW;  põhivõrguettevõtjad;  võrguettevõtjad, kelle jaotusvõrguga on ühendatud üle 10 000 tarbija;  sideettevõtjad, kelle teenust tarbib vähemalt 10 000 lõppkasutajat;  isikut tõendavatele dokumentidele kantud sertifikaadiga digitaalset tuvastamist ja digitaalset allkirjastamist võimaldava sertifitseerimisteenuse osutaja; - soojusettevõtetest:  soojuse tootjad, kelle tootmise prognoositav maht aastas on vähemalt 50 000 MWh, kes tegutsevad võrgupiirkonnas, mille aastane müügimaht on vähemalt 50 000 MWh, ja kes osutavad teenust vähemalt 10 000 elanikuga KOVi üksuses;  võrguettevõtjast soojusettevõtjad, kes tegutsevad võrgupiirkonnas, mille aastane müügimaht on vähemalt 50 000 MWh, ja kes osutavad teenust vähemalt 10 000 elanikuga KOVi üksuses; 134 Statistikaameti andmebaas. ER021: Statistilisse profiili kuuluvad üksused õigusliku vormi ja haldusüksuse järgi, haldusjaotus 24. jaanuari 2019. aasta seisuga.  277(340) -krediidiasutused ja välisriigi krediidiasutuste filiaalid, kes on täitnud vähemalt ühe järgmistest tingimustest:  kelle osutatava teenuse katkemine või lõpetamine mõjutab märkimisväärselt Eesti finantsturu stabiilsust ning makse- ja arveldussüsteemi järjepidevat toimimist;  kelle klientide arv moodustab märkimisväärse osa Eestis finantsteenuseid kasutavate klientide arvust;  kelle Eestis kaasatud hoiuste turuosa ületab kümme protsenti krediidiasutuste kaasatud hoiuste kogumahust; - võrguettevõtjad:  kes osutavad gaasivõrgus ülekandeteenust;  kelle jaotusvõrguga on ühendatud üle 10 000 tarbija; - kütuse müüjad, kes omavad kümmet või enamat tanklat ja kelle tanklad asuvad vähemalt kolmes maakonnas; - vee-ettevõtjad, kes osutavad teenust vähemalt 10 000 elanikuga KOVi üksuses ning kes osutavad teenust ühisveevärgi- ja kanalisatsioonisüsteemi kaudu, millega on ühendatud vähemalt 10 000 elanikku. Kokku on ETOsid 130–140. Tegemist on seega väikese sihtrühmaga (ettevõtjaid kokku on 131 650). Lisaks ETOdele võib muudatus puudutada ka ettevõtjaid, kellele määratakse kaitseolukorras ühekordseid riigikaitselisi ülesandeid. Kuna aga ühekordsete riigikaitseliste ülesannete määratlemine sõltub tekkinud kriisiolukorra vajadustest, ei ole võimalik sihtrühma suurust täpselt määratleda. Samuti ei ole võimalik prognoosida nende mõjutatud ettevõtjate hulka, kelle majandustegevus on kriisiolukorras häiritud. Võib eeldada, et väiksemate kriiside korral mõjutab muudatus väiksemat hulka ettevõtjaid ja suurema kriisi korral suuremat osa. Kuivõrd Eestis ei ole seni olnud ulatuslikke kriisiolukordi, mis tingiksid kaitseolukorraga samaväärse erikorra rakendamist, on mõju esinemise sagedus väike ja ebatõenäoline. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi asutuste korraldusele Mõju sihtrühm: ministeeriumid, asutused ja organisatsioonid, kes osalevad erikorra lahendamisel Mõju avaldub neile asutustele, kes osalevad erikorra lahendamisel ning kellele antakse olukorra lahendamiseks eripädevus ja -volitused. Sihtrühmast suurim mõju on nendele asutustele, kelle põhiülesanne on avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamine: Politsei- ja Piirivalveamet (PPA; politseiametniku ametikohti 4283), Päästeamet (päästeametniku ametikohti 845 ja töökohti 1475, sealhulgas päästetöötaja töökohti 1333), Kaitsepolitseiamet (koosseis salastatud Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007. aasta määruse nr 262 „Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kord” § 7 lõike 6 punkti 1 alusel), Kaitseministeeriumi valitsemisala, Vabariigi Valitsus, Keskkonnaamet, Terviseamet jt. Sihtrühma suurus on keskmine, st kuni 50% riigiasutustest ja KOVidest135. Kaitseolukorraks valmistumise regulatsiooni puhul lähtutakse samadest põhimõtetest nagu riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardavateks ohtudeks valmistumise ja tõrjumise korral. Nii vähendatakse erinevate õigusnormide tõlgendamisele kuluvat aega ja tõhustatakse asutuste töökorraldust. Kaitseolukorra ja erakorralise seisukorra ning sõjaseisukorra vahelise täpse seose loomine muudab selgemaks, millal ja mis tingimustel erakorraline seisukord või sõjaseisukord välja kuulutada ning missugune eripädevus ja missugused erivolitused asutustele ja 135 Statistikaameti andmetel töötas avalikus sektoris 2018. aastal 155 500 inimest.  278(340) institutsioonidele tekivad. Seega võimaldab muudatus puudutatud asutustel kiiresti ja tõhusalt ohtudele reageerida. Lisaks tagatakse, et seadustes kehtestatud piirangud erikorras ja kaitseolukorras võimaldaks riigil kriisiajal piisavalt paindlikult ohte tõrjuda ja rikkumisi kõrvaldada. Erikordade täpsustamisega kaasnevad väljaõppe kulud asutustele, kelle eripädevust ja -volitusi täpsustatakse. Kuna erikordade täpsustamisega ei kaasne ulatuslikke muudatusi asutuste töökorralduses, on tegemist kuluga, mis mahub asutuste tavapärase täienduskoolituse eelarve raamidesse. Muudatus ei nõua sihtrühmalt oma käitumise muutmist. Mõju ulatus ja sagedus on väikesed, sest muudatus avaldab peamiselt mõju vaid seaduse jõustumise ajal, kui sihtrühmal tuleb uue regulatsiooniga tutvuda ja töökorraldust selle järgi täpsustada. II. Riigikaitse planeerimine ja korraldus 1. Kavandatav muudatus: Riigikaitse Nõukoguga (RKN) seotud muudatused RKNiga seotud muudatuste eesmärk on tagada, et isikutel, kes osalevad erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamisel, on ajakohane ja täpne teave sündmuste kohta, ning võimaldada kriisiolukorra lahendamiseks vajalikke strateegilisi-poliitilisi otsuseid kiiremini teha. Selleks on ette nähtud kaks muudatust: 1) sätestatakse olukorrad, millal peab RKNi kokku kutsuma ning riigi julgeolekut käsitlevaid küsimusi arutama, ning 2) vähendatakse RKNi koosseisu. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi asutuste korraldusele Mõju sihtrühm (A): Vabariigi President, Vabariigi Valitsus ja Riigikogu Mõjutatud sihtrühma suurus on vähem kui 5% kõikidest riigiasutustest (keskvalitsuse alla kuuluvaid riigiasutusi on umbes 300 ning muudatus puudutab üksnes Vabariigi Presidenti, Vabariigi Valitsust ja Riigikogu), seega on sihtrühm väike. Mõju ulatus on samuti väike, sest riigikaitse küsimusi arutatakse RKNis ka praegu ning sihtrühm ei pea oma käitumist muutma. Muudatuste jõustumisel ei lisandu RKNile uusi ülesandeid. Mõju sagedus on väike, sest muudatus avaldab mõju vaid jõustumise ajal, kui RKNi koosseisu vähendatakse ning puudutatud asutused ja isikud peavad läbi mõtlema, kuidas kohustuslikus olukorras RKN kokku kutsuda. Muudatusega ei piirata Vabariigi Presidendi otsustusõigust, kuivõrd Vabariigi President ei ole kohustatud ettepaneku tegemisel või tegemata jätmisel lähtuma RKNi arvamusest. Muudatusel on positiivne mõju: kiirendada kriisiolukorra ohjamiseks vajalikku otsustusprotsessi. Otsustamist kiirendatakse dubleerivate protsesside vähendamisega, mitte ei muudeta protsesse vähem põhjalikuks ega jäeta protsessist välja otsustamiseks olulisi tegevusi. Protsessid muudab kiiremaks see, et edaspidi on selgem, millal peab RKNis küsimusi arutama, ning see, et RKNis esitatakse ühtne valitsuse seisukoht. Seejuures tõhustatakse protsesse ka sellega, et RKNi istungi võib sõltuvalt olukorra pakilisusest pidada sidevahendite teel. Mõju sihtrühm (B): riigiasutused, keda võib otsustega viivitamine otseselt mõjutada Muudatus võib mõjutada neid riigiasutusi, kes võivad potentsiaalselt kahju kanda siis, kui kriisi lahendamiseks olulisi otsuseid võimalikult kiiresti vastu ei võeta. Kui erakorraline seisukord suudetakse välja kuulutada õigel ajal ning vajalikke erimeetmeid saab rakendada enne olukorra  279(340) eskaleerumist, on võimalik kriis kiiremini lahendada ja kõige raskemad tagajärjed ära hoida. Kui aga erakorralise seisukorra väljakuulutamine viibib, võib olukord kiiresti eskaleeruda, vägivald levida ning kannatada saada inimesed, kes on olukorra ohjamisse kaasatud, sealhulgas politsei- ning muud ametnikud. Politsei ressursid võivad olukorra pikaajalise lahendamise tõttu ammenduda ning politseil ei pruugi olla võimalik tagada muude ülesannete täitmist (vajalikud patrullid jms). Erakorralise seisukorra väljakuulutamisega viivitamise mõju rahutuste esinemise korral võib avalduda ka Kaitseministeeriumi valitsemisalas juhul, kui olukorra lahendamiseks on vaja kaasata Kaitseväge ja Kaitseliitu. Kehtiva õiguse järgi võib jõu kasutamise õigusega Kaitseväge ja Kaitseliitu vägivaldse rahutuse tõkestamiseks kaasata erakorralises seisukorras, kuid mitte tavaolukorras. Seega ei saa jõu kasutamise õigusega Kaitseväge või Kaitseliitu massiohjesse kaasata enne, kui erakorraline seisukord on välja kuulutatud. Kui see otsus viibib, võivad vägivaldsed rahutused üha süveneda ning kui lõpuks erakorraline seisukord välja kuulutatakse ja Kaitsevägi või Kaitseliit olukorra lahendamisse kaasatakse, peab tõenäoliselt kaasama suurema hulga kaitseväelasi või kaitseliitlasi kui sellel ajal, kui erakorralise seisukorra väljakuulutamise vajadus tekkis. Samuti võib mõju riigiasutustele avalduda ka selles, et kui otsuste tegemine viibib ning rahutused laienevad, ei jõua riigiasutused vajalikkeud teenuseid kasutada. Näiteks võidakse rahutuste käigus lõhkuda sideteenuste osutamiseks vajalikku taristut, mida ei ole võimalik rahutuste tõttu kohe parandada. Rahutuste käigus võidakse riigiasutusi ka rünnata, mis tekitab neile majanduslikku kahju, aga võib ka nende töötajad turvalisuse tagamiseks koju saata. Kui oletada, et rahutustega kaasnevad ka riigiasutuste vastu suunatud küberrünnakud (nagu näiteks 2007. aasta aprillirahutuste ajal), võib olla häiritud riigiasutuste infosüsteemide töö. Seega võib otsuste venimine riigiasutusi mõjutada mitmel moel. Kui otsused on võimalik õigel ajal teha ning olukorra eskaleerumine ära hoida, võib eeldada, et vähemalt osa kahjust jääb olemata. Muudatusel on positiivne mõju: kiirendada otsuste tegemist ja seega vältida kriisi eskaleerumist ning võimalikke kahjusid. Mõju ulatus ja sagedus on väikesed, sest muudatus avaldab mõju vaid kriisi ajal ehk väga harva ega nõua sihtrühmalt oma käitumise muutmist. Mõju sihtrühm (C): Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees, Riigikogu väliskomisjoni esimees, välisminister, kaitseminister, rahandusminister, siseminister, justiitsminister, majandus- ja taristuminister ning Kaitseväe juhataja Kehtiva RiKS § 3 lõike 3 järgi kuuluvad RKNi Riigikogu esimees, Riigikogu riigikaitsekomisjoni ja väliskomisjoni esimees, peaminister, riigikaitsega seotud valdkondade eest vastutavad ministrid ning Kaitseväe juhataja. RKNi koosseisu vähendamine avaldab mõju nendele RKNi liikmetele, kes enam RKNi koosseisu ei kuulu. Eelnõu § 7 lõike 3 järgi kuuluvad RKNi seadusjärgselt vaid Riigikogu esimees ja peaminister ning ülejäänud koosseisu liikmed määrab Vabariigi President. Negatiivsete mõjude risk võib väljenduda selles, et isikud, kes saavad praegu teavet RKNi kaudu, peavad juhul, kui enam RKNi ei kuulu, selleks leidma alternatiivse viisi. Samas on negatiivse mõju esinemise tõenäosus väike, kuna nii peaminister valitsuse esindajana kui ka Riigikogu esimees Riigikogu esindajana peavad enne RKNi istungit kujundama esindatavate asutuste ühtse seisukoha. See tähendab, et Riigikogu esimees ja peaminister peavad seisukoha kujundamiseks igal juhul Riigikogu ja valitsuse liikmetega infot vahetama, mistõttu võib arvata, et praktikas muudatus teabevahetuses probleeme ei tekita.  280(340) Mõju sagedus ja ulatus on samuti väikesed, sest muudatus avaldab mõju vaid regulatsiooni jõustumise ajal ega põhjusta sihtrühma käitumises olulisi muudatusi. Mõju valdkond: mõju majandusele Mõju sihtrühm (A): ettevõtjad, keda võib otsuste tegemisega viivitamine otseselt mõjutada Kui kriisiolukorra lahendamiseks olulisi poliitilisi otsuseid ei tehta õigel ajal, võib see mõjutada Eestis tegutsevate ettevõtjate136 tegevust, sest kriisiolukorra jätkuv kestmine ja võimalik eskaleerumine võivad takistada ettevõtjate tegevust ning põhjustada neile majanduslikku kahju. Majanduslik kahju ulatuslike rahutuste korral võib ettevõtetele avalduda näiteks selles, et ohtu satub ettevõtete vara, ettevõtetel ei ole võimalik oma teenuseid osutada või tooteid müüa, nende töötajatel ei ole võimalik tööle tulla turvalisuse kaalutlustel jne. Sihtrühma suurus sõltub kriisi ulatusest. Näiteks laekus pärast 2007. a aprilli rahutusi Rahandusministeeriumile kokku 313 kahju hüvitamise taotlust 27 miljoni krooni ulatuses, mille hulgas oli ka füüsiliste isikute taotlusi, ning kahju hüvitati 232 ettevõtjale. 2007. a aprillirahutuste puhul tuleb meeles pidada, et see ei olnud kriis, mille lahendamiseks oleks tulnud välja kuulutada kaitseolukord. Eelnevast tulenevalt võib eeldada, et kaitseolukorras on ilmselt tegemist laiaulatusliku kriisiga, mille puhul on kahju kannatajaid rohkem kui 2007. a aprillirahutuste ajal. Muudatusel on positiivne mõju: kiirendada kaitseolukorra lahendamiseks vajalike otsuste tegemist. Kui otsused on võimalik õigel ajal teha, on suurema tõenäosusega võimalik kriis kiiresti lahendada ning kahju vähendada. Samuti on väikesed mõju ulatus ja sagedus, sest muudatus avaldab mõju vaid kriisi ajal ehk väga harva ning muudatus ei nõua sihtrühmalt käitumise muutmist. Mõju valdkond: sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju Mõju sihtrühm: inimesed, keda võib otsuste tegemisega viivitamine otseselt mõjutada Kui otsuseid ei tehta õigel ajal ning kriisi lahendamine seetõttu viibib, võib see mitmel viisil mõjutada leibkondade toimetulekut. Näiteks hüvitati 2007. a aprillirahutustega tekitatud kahju füüsilistele isikutele 1,8 miljoni krooni ulatuses. Kui kriisi lahendamiseks vajalikud strateegilised otsused tehakse õigel ajal ja viivitamata, on võimalik kriis kiiremini lahendada ning inimestele tekkiv kahju on väiksem. Mõju sihtrühma suurus sõltub kriisi ulatusest. Otsest mõju avaldab muudatus nendele, kes kriisi lahendamise viivitamise tõttu tegelikku kahju kannavad. See tähendab, et sihtrühm hõlmab neid inimesi, kelle vara kriisi venimise tõttu hävib, kellel ei ole võimalik tööle minna ja kellel jääb seetõttu tulu saamata, kes saavad vigastada jne. Kui otsused on võimalik õigel ajal teha, on suurema tõenäosusega võimalik kriis kiiresti lahendada ning kahju vähendada. Mõju ulatus ja sagedus on väikesed, sest muudatus avaldab mõju vaid kriisi ajal ehk väga harva ega nõua sihtrühmalt tavaolukorras oma käitumise muutmist. 2. Kavandatav muudatus: Vabariigi Valitsuse Julgeolekukomisjoni (VVJK) ülesannete muutmine 136 Statistikaameti andmetele oli majanduslikult aktiivseid ettevõtjaid 131 650.  281(340) Eelnõuga tõstetakse suur osa seni seaduses sätestatud ülesannetest VVJK põhimäärusesse. VVJK-lt on plaanis ära võtta järgmised ülesanded: 1) Kaitsepolitseiamet, Luurekeskus, Välisluureamet ja riigi julgeoleku volitatud esindaja on kohustatud tegema VVJK-le ettepanekuid riigisaladuse valdkonnas puuduste kõrvaldamiseks ja õigusrikkumiste vältimiseks – sätestatakse, et ettepanekud tehakse Riigikantseleile ja vastavale ministeeriumile; 2) Kui Eesti Panga Nõukogu esimehe või Eesti Panga presidendi, Andmekaitse Inspektsiooni juhi, Riigikohtu esimehe, riigikontrolöri või õiguskantsleri volitused on lõppenud ennetähtaegselt, tuleb julgeolekukontroll uue kandidaadi suhtes teostada ühe kuu jooksul, kuid seda tähtaega võib pikendada ühe kuu võrra VVJK loal – ülesanded on kavas anda julgeolekukontrolli teostava asutuse juhile; 3) Tervieamet kavandab kooskõlastatult VVJKga tervishoiuteenuste osutamiseks vajaliku tervishoiuvaru moodustamist ja kasutamist – ülesanne on kavas välja jätta. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi asutuste korraldusele Mõju sihtrühm (A): VVJK VVJK liikmed on peaminister, ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister, justiitsminister, kaitseminister, majandus- ja taristuminister, rahandusminister, siseminister ja välisminister. Sihtrühma suurus on seega väiksem kui 5% avaliku sektori asutustest. Muudatusel on positiivne mõju VVJK töökoormusele, mis väheneb. Muudatuste mõju ulatus on väike, kuna muudatus ei nõua sihtrühmalt käitumise muutmist ega töö ümberkorraldamist. Mõju sageduse võib samuti hinnata väikeseks, sest tegemist on loomult ebaregulaarselt lahendatavate olukordadega. Mõju sihtrühm (B): Riigikantselei, Kaitseministeerium, Siseministeerium Muudatus avaldab mõju nendele asutustele, kes hakkavad VVJK asemel ülesandeid lahendama. Sihtrühma hulka kuuluvad Riigikantselei, Kaitseministeerium ja Siseministeerium, seega sihtrühma suurus on väike (vähem kui 5% kõikidest avaliku sektori asutustest). Kuna VVJK istungite päevakorrad on riigisaladus, ei saa välja tuua, kui palju on VVJK Riigikantselei, Kaitseministeeriumi ja Siseministeeriumi ülesannete hulka liikuvaid ettepanekuid arutanud, aga kuna tegemist on loomult ebaregulaarselt lahendatavate olukordadega, võib eeldada, et sihtrühma töökoormus ei kasva märkimisväärselt. Seega võib mõju sageduse lugeda väikeseks. Mõju ulatus on väike, sest praktikas tegeleb valitsusasutuste esitatavate ettepanekute menetlemisega kas Riigikantselei või asjakohane ministeerium, mis kuulub nende asutuste tavapäraste ülesannete hulka. Seetõttu ei too muudatus kaasa sihtrühma töökorralduse või käitumise muutust. Mõju sihtrühm (C): Kaitsepolitseiamet Lisaks ministeeriumitele ja Riigikantseleile avaldab muudatus mõju ka Kaitsepolitseiameti juhile, kelle luba on vaja julgeolekukontrolli tähtaja pikendamiseks siis, kui õiguskantsleri, Eesti Panga presidendi või nõukogu esimehe, riigikontrolöri, Riigikohtu esimehe või Andmekaitse Inspektsiooni juhi volitused on ennetähtaegselt lõppenud. Mõju sihtrühm on seega väike (alla 5% avaliku sektori asutustest). Selliseid juhtumeid, kus uuele kandidaadile osutub vajalikuks teha uus julgeolekukontroll, mille tähtaega on vaja pikendada, on esinenud  282(340) üksikjuhtumitena 1994., 1998., 2002., 2004. ja 2018. aastal. Muudatus avaldab seega mõju harva ja ebareeglipäraselt, mis tähendab, et mõju sagedus on väike. Mõju ulatus ja negatiivsete mõjude risk on väikesed, sest Kaitsepolitseiamet täidab nimetatud ülesannet ka praegu ning kuna muudatus avaldab mõju väga harva, ei ole ette näha asutuse töökoormuse kasvu. Julgeolekukontrolli tähtaja pikendamine on vajalik selleks, et kontrollida oleks võimalikult põhjalikult ning et Kaitsepolitseiametil oleks võimalik oma tööd paremini planeerida. III. Kaitseolukorra lahendamine 1. Kavandatav muudatus: juhtimiskorraldus Eelnõuga täpsustatakse Vabariigi Valitsuse ja peaministri rolli kaitseolukorra lahendamisel ning suurendatakse kaitseolukorra lahendamist juhtivate asutuste volitusi. VVS muudatusega nähakse ette ka Vabariigi Valitsuse vähendatud kvooruminõue põhiseaduslikku korda ähvardava vahetu ohu või muude riigikaitset puudutavate kiireloomuliste küsimuste korral. HKTSis sätestatakse haldusesisese kaasamise tingimused ja kord, mis võimaldab riigi ressursside tõhusat ja efektiivset kasutamist nii tavaolukorras, hädaolukorras kui ka kaitseolukorras. Mõju valdkond: mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele Mõju sihtrühm: riigi elanikud Sihtrühma täpset suurust ei ole võimalik hinnata, sest see sõltub suurel määral ohust, millele reageeritakse. Võib eeldada, et suuremate kriiside korral on mõjutatud suurem osa elanikkonnast ning väiksemate kriiside puhul avaldub otsene mõju väiksele sihtrühmale. Muudatus mõjutab riigi üldist julgeolekut, kuna tõhusa juhtimisega on võimalik kriise ennetada ja ohtusid kiiresti tõrjuda nii hädaolukorras kui ka kaitseolukorras ja kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal. Muudatused võimaldavad riigil reageerida kiiresti ja efektiivselt nii sõjalistele kui ka mittesõjalistele rünnetele, tagades sellega paremini elanike turvalisuse. Meetmete kohaldamise sagedust võib pidada väikeseks, sest asjassepuutuvaid juhtimismeetmeid ei ole alates ErSSi ja RiKSi jõustumisest olnud vaja kohaldada. Muudatuste kohaselt lähtutakse korralduste andmisel ülesannete jäävuse põhimõttest ning riiklikus juhtimises ei toimu olemuslikke muudatusi. Sihtrühmal ei ole seega vaja oma käitumist muudatuse tõttu kohandada. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi asutuste korraldusele Mõju sihtrühm: peaminister, Vabariigi Valitsus, Riigikogu, Kaitseväe juhataja, hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus (enamasti Päästeamet või PPA), riigikaitseülesannetega asutus, minister (näiteks siseminister, kaitseminister) Muudatusega vähendatakse kattuvaid pädevusi, mis omakorda vähendab asutuste töökoormust, kuna ei kulutata aega kattuvate pädevuste tõlgendamisele, ning võimaldab riiki ohustavates olukordades tõhusalt tegutseda. Muudatuste kohaselt saab selgemaks, kellel ja milliseid meetmeid on õigus kohaldada. Seega kaasneb muudatusega positiivne mõju, kuna korrastatakse ja ühtlustatakse kõigi kriisiolukordade juhtimiskorraldust ning kõrvaldatakse kattuvatest  283(340) pädevustest tulenevad vastuolud. Samuti tagatakse juhtimise riiklik koordineeritus, allutades juhtimise kindlale otsustustasandile. Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra juhtimispädevuse ja -volituste ühtlustamine ning sätestamine ühes seaduses ja nende kehtima jätmine erakorralisest seisukorrast sõjaseisukorda ülemineku korral suurendab riigi võimet ohtudele kiiresti reageerida ning neid tõrjuda. Sama eesmärki täidab Vabariigi Valitsusele võimaluse andmine võtta vastu otsuseid vähendatud kvoorumiga. Sihtrühma täpne määratlemine on keeruline, kuna see sõltub suuresti kaitseolukorrast ja kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra iseloomust ja ulatusest Arvestades, et kattuvaid pädevusi täpsustatakse oluliselt, siis suure tõenäosusega on muudatustest mõjutatud riigiasutuste hulk veel väiksem. Mõju avaldumise sagedus on väike, kuna juhtimismeetmeid kohaldatakse üksnes kaitseolukorra ja kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal. Arvestades, et riigikaitse juhtimissüsteemi korrastamisel lähtutakse ülesannete (pädevuse) jäävuse põhimõttest, siis ei toimu riigi juhtimises olulisi muutusi. Kõik asutused ja isikud täidavad oma rahuaegseid ülesandeid (omavad vastavat pädevust ja volitusi) ka kaitseolukorra ja kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal. Juhtimissüsteemi täpsustamisega kaasneb üksnes kulu väljaõppe tegemiseks. Samas teeb mõjutatud sihtrühm väljaõpet ja õppusi (sealhulgas täienduskoolitusi) olukorra lahendamise võime kontrollimiseks ka praegu. Seega ei kaasne muudatusega olulisi kulusid, mis väljuksid tavapäraste täiendkoolituste kulude eelarvest. 2. Kavandatav muudatus: erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamise ja lõpetamise tingimuste täpsustamine Eelnõuga täpsustatakse erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamise tingimusi ja korraldust. Erakorraline seisukord kuulutatakse välja Eesti põhiseaduslikku korda (riigi aluspõhimõtteid) ähvardava ohu korral. Sõjaseisukord kuulutatakse välja, kui esineb oht Eesti riigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu – oht riigi eksistentsile ja rahva säilimisele. Lisaks sätestatakse eelnõus erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra lõpetamise korraldus, mis kehtivas õiguses puudub. Mõju valdkond: sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju Mõju sihtrühm: riigi elanikkond Kui erakorraline seisukord või sõjaseisukord välja kuulutatakse, on nende mõju kodanike igapäevaelule märkimisväärne ning nõuab asutustelt adekvaatsete meetmete leidmist, et hoida ära riigisiseseid korratusi. Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamine võib mõjutada kõiki Eesti elanikke, kuna olukorra väljakuulutamisega on riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides lubatud seadusega ettenähtud juhtudel ja korras piirata isikute õigusi ja vabadusi ning panna neile kohustusi. Sihtrühma täpne suurus sõltub olulisel määral ohust, millele reageeritakse. Kui kaitseolukorra ja selle lahendamiseks väljakuulutatava erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra lahendamiseks vajalikud otsused tehakse õigel ajal ja viivitamata, kulutamata aega erinevate erikordade tõlgendamisele, siis on võimalik kriis kiiremini lahendada ning kahju  284(340) on väiksem. Muudatusel on positiivne mõju: tagatakse elanikkonna kaitse nii väliste kui ka siseste ohtude tõrjumisel. Mõju ulatus ja sagedus on väikesed, sest muudatus avaldab mõju vaid kriisiolukorra ajal ehk väga harva ning muudatus ei nõua tavaolukorras sihtrühmalt oma käitumise muutmist. Mõju valdkond: mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele Mõju sihtrühm: Vabariigi Valitsus, Vabariigi President ja Riigikogu ning asutused ja organisatsioonid, kes osalevad kaitseolukorra lahendamiseks erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamisel, ning asutus või institutsioon, mis hakkab täitma rahvusvahelist teavitamiskohustust Erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamine on eeldus mitmete meetmete ning tavapärasest erineva juhtimiskorralduse kohaldamiseks. Kui erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamise tingimusi täpsustada selliselt, et see võimaldab erinevatele ohtudele kiiresti reageerida, sealhulgas vajalikke abinõusid rakendada, siis suureneb riigi üldine julgeolek. Sihtrühmast suurim mõju on nendele asutustele, kelle põhiülesanne on avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamine ning kellele kaasnevad volitused erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamisega kohaldada põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid ning juhtimisvolitusi. Sellised asutused on PPA, Kaitsepolitseiamet, Kaitseministeeriumi valitsemisala asutused jt. Sihtrühma hulgas on ka Vabariigi Valitsus, Vabariigi President ja Riigikogu, kuna kõik need institutsioonid täidavad erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamisel kindlaksmääratud ülesandeid (PS §-d 128 ja 129). Kuna kõik asutuse teenistujad ei ole erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamisega seotud, võib sihtrühma suuruse hinnata pigem väikeseks. Muudatuse mõju on positiivne, kuna muudatusettepanekuga täpsustatakse seaduses erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra lõpetamise tingimusi, et põhiõiguste ja -vabaduste piiramine, mis on erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamise üks tagajärgi, oleks võimalikult minimaalne ja proportsionaalne. Samuti on positiivne mõju see, et asutuste jaoks muutub selgemaks, missuguse olukorra väljakuulutamise ettepanek ette valmistada ja Riigikogule esitada. See omakorda aitab Riigikogul teha kiiremini otsuseid olukorra väljakuulutamiseks, et võtta vajaduse korral kasutusele vastavad põhiõigusi ja -vabadusi piiravad meetmed ning juhtimisvolitused. Mõju valdkond: mõju majandusele Mõju sihtrühm: ettevõtjad, keda erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamine võib mõjutada Erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamine võib takistada ettevõtjate tegevust, sh Eesti ettevõtjate rahvusvahelist konkurentsivõimet, ning põhjustada neile majanduslikku kahju, kui näiteks ettevõtjatel ei ole võimalik oma teenuseid osutada või tooteid müüa, nende töötajatel ei ole võimalik tööle tulla või on see liiga ohtlik jne. Samuti tekib erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamisega võimalus seada ettevõtjatele koormisi ja rakendada nende suhtes meetmeid, mis riivavad ettevõtlusvabadust. Muudatusel on positiivne mõju. tagada kriisiolukorra tõhus ja kiire lahendamine. Mõju ulatus ja sagedus on väikesed, sest muudatus avaldab mõju vaid kriisiolukorra ajal ehk väga harva ning ka siis ei puuduta see kõiki ettevõtteid. Eestis ei ole kordagi olnud vaja  285(340) erakorralist seisukorda või sõjaseisukorda välja kuulutada. Erakorralisest seisukorrast või sõjaseisukorrast on mõjutatud eelkõige need ettevõtjad, kes saavad riiki kriisiolukorra lahendamisel abistada, st riigikaitseliste ülesannetega ettevõtjad, nende hulgas elutähtsat teenust osutavad ettevõtjad, kelleks on: - teehooldusettevõtjatest:  kõik riigiteid hooldavad ettevõtjad ning  need KOVi teid hooldavad ettevõtjkad, kes tegutsevad tiheasustusalal vähemalt 10 000 elanikuga KOVis; - elektriettevõtjatest:  tootjad, kelle elektrijaama netovõimsus on suurem kui 200 MW;  liinivaldajad, kelle riigipiiri ületava elektriliini ülekandevõimsus on suurem kui 100 MW;  põhivõrguettevõtjad;  võrguettevõtjad, kelle jaotusvõrguga on ühendatud üle 10 000 tarbija;  sideettevõtjad, kelle teenust tarbib vähemalt 10 000 lõppkasutajat;  isikut tõendavatele dokumentidele kantud sertifikaadiga digitaalset tuvastamist ja digitaalset allkirjastamist võimaldava sertifitseerimisteenuse osutaja; - soojusettevõtetest:  soojuse tootjad, kelle tootmise prognoositav maht aastas on vähemalt 50 000 MWh, kes tegutsevad võrgupiirkonnas, mille aastane müügimaht on vähemalt 50 000 MWh, ja kes osutavad teenust vähemalt 10 000 elanikuga KOVi üksuses;  võrguettevõtjast soojusettevõtjad, kes tegutsevad võrgupiirkonnas, mille aastane müügimaht on vähemalt 50 000 MWh, ja kes osutavad teenust vähemalt 10 000 elanikuga KOVi üksuses; - krediidiasutused ja välisriigi krediidiasutuste filiaalid, kes on täitnud vähemalt ühe järgmistest tingimustest:  kelle osutatava teenuse katkemine või lõpetamine mõjutab märkimisväärselt Eesti finantsturu stabiilsust ning makse- ja arveldussüsteemi järjepidevat toimimist;  kelle klientide arv moodustab märkimisväärse osa Eestis finantsteenuseid kasutavate klientide arvust;  kelle Eestis kaasatud hoiuste turuosa ületab kümme protsenti krediidiasutuste kaasatud hoiuste kogumahust; - võrguettevõtjad:  kes osutavad gaasivõrgus ülekandeteenust;  kelle jaotusvõrguga on ühendatud üle 10 000 tarbija; - kütuse müüjad, kes omavad kümmet või enamat tanklat ja kelle tanklad asuvad vähemalt kolmes maakonnas; - vee-ettevõtjad, kes osutavad teenust vähemalt 10 000 elanikuga KOVi üksuses ning kes osutavad teenust ühisveevärgi- ja kanalisatsioonisüsteemi kaudu, millega on ühendatud vähemalt 10 000 elanikku. Kokku on ETOsid 130–140. Tegemist on seega väikese sihtrühmaga (ettevõtjaid kokku on 131 650). Lisaks ETOdele võib muudatus puudutada ka ettevõtjaid, kellele määratakse kaitseolukorras ühekordseid riigikaitselisi ülesandeid. Kuna aga ühekordsete riigikaitseliste ülesannete määratlemine sõltub tekkinud kriisiolukorra vajadustest, ei ole võimalik sihtrühma suurust täpselt määratleda. Võib eeldada, et väiksemate kriiside korral mõjutab muudatus väiksemat hulka ettevõtjaid ja suurema kriisi korral suuremat osa. Mõju ulatus on väike, sest ettevõtjatelt ei eeldata rahuajal oma tegevuse muutmist.  286(340) Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi asutuste korraldusele Mõju sihtrühm: ministeeriumid, asutused ja organisatsioonid, kes on seotud erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamisega, ning Välisministeerium, kes hakkab täitma rahvusvahelist teavitamiskohustust Muudatustega täpsustatakse erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamise tingimusi. Muudatusel on positiivne mõju, kuna eeldatavasti väheneb muudatuse tagajärjel kaitseolukorda lahendavate asutuste töökoormus, sest ei kulutata aega erinevate erikordade tõlgendamisele. Täites Eestile siduvates välislepingutes sätestatud kohustust teavitada erikorra ajal võetud meetmetest välislepingu hoiulevõtjat, kaasneb Välisministeeriumile töökoormus, kuid sisuliselt täidab Välisministeerium sellist ülesannet ka praegu. Seega on mõju ulatus väike. Muudatuse mõju sagedus on väike, kuna teavitamiskohustust tuleb täita üksnes põhiseaduslikku korda või riigi julgeolekut ähvardava ohu korral. Muudatusega ei kaasne Välisministeeriumile lisakulu. IV. Kaitseolukorra meetmed 1. Kavandatav muudatus: korrakaitseliste sündmuste ja kaitseolukorra ajal kohaldatavate meetmete eristamine Muudatusega eristatakse õigusraamistikus selgelt meetmed, mida on lubatud kohaldada korrakaitseliste sündmuste ja hädaolukorra ajal, sellistest meetmetest, mida on lubatud kohaldada riigi julgeolekut ja põhiseaduslikku korda ähvardava ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks ning olukorra tagajärgede kõrvaldamiseks kaitseolukorras. Näiteks on selge, et vahetu sunni kasutamine või dokumendi kontroll korrakaitselise sündmuse ajal erineb olulisel määral sellistest invasiivsetest meetmetest nagu Eestist lahkumise piiramine, sideteenuste piiramine, streikide ja töösulgude keelamine (vt nt eelnõu §-d 40, 42 ja 47). Ühtlasi vähendatakse asjassepuutuvas õigusraamistikus dubleerimist. Selleks koondatakse eelnõuga korrakaitsesündmuste ja hädaolukordade raames kohaldatavate samasisuliste riikliku järelevalve meetmete alused KorSi ning kaotatakse eriseadustest dubleerivad meetmed. Muudatusega ei kehtestata uusi piiravaid meetmeid, vaid korrastatakse olemasolevate meetmete koosseise ning paiknemist seadustes. Muudatusega soovitakse tagada, et kiiret reageerimist vajavas kriisiolukorras oleks riigiasutustel selge, kellel, millal ja milliseid meetmeid on olukorra lahendamisel võimalik kohaldada. Muudatusega korrastatakse kogu riigikaitseõiguse piiravate meetmete regulatsiooni, mis teeb normide rakendamise arusaadavamaks. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi asutuste korraldusele, nende kuludele ja tuludele Mõju sihtrühm: Vabariigi Valitsus ja valitsusasutused Mõju on neile valitsusasutustele, kes kehtestavad ja kohaldavad meetmeid sündmuse, hädaolukorra ja kaitseolukorra lahendamisel. Mõju on ka Vabariigi Valitsusele, kes kaitseolukorra ajal saab otsustada enamiku piiravate meetmete kohaldamise üle (vt eelnõu § 34 jj). Sihtrühmast suurim mõju on nendele asutustele, kelle põhiülesanne on avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamine, sh PPA (politseiametniku ametikohti 4283), Päästeamet (päästeametniku  287(340) ametikohti 845), Kaitsepolitseiamet (koosseis salastatud),137 Kaitseressursside Amet (ametikohti 58), Kaitsevägi (tegevteenistujaid 3287) jt. Sihtrühma täpset suurust ei ole võimalik hinnata, kuna asutuste koosseisudes ei ole võimalik eristada, millised avaliku võimu ülesandeid täitvad ametnikud on volitatud kohaldama piiravaid meetmeid. Mõju ulatus on väike, sest muudatusega korrastatakse piiravate meetmete süsteemi, tagades meetmete õigusliku regulatsiooni süsteemsuse ja terviklikkuse, mitte ei looda uut piiravate meetmete süsteemi. Muudatus mõjutab asutuste töökorraldust, eelkõige kaasneb muudatusega sisemiste protseduuride täpsustamine. Mõju avaldamise sagedus on samuti väike, sest hädaolukorra lahendamiseks ei ole Eestis seni välja kuulutatud eriolukorda, niisamuti ei ole esinenud sellist ohtu põhiseaduslikule korrale ega riigi julgeolekule, mis oleks tinginud erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamise ja vastavate erimeetmete kohaldamise. Eestis on ulatuslikke kriisiolukordi seni esinenud vähe.138 Dubleerivate meetmete kaotamine ning meetmete eristamine nende intensiivsuse, ulatuse ning kaitstavate õigushüvede olulisuse alusel võimaldab Vabariigi Valitsusel ja valitsusasutustel paremini tagada meetmete proportsionaalsust. Korrastatud meetmete süsteem loob ka meetmete kehtestajate ja kohaldajate pädevuse jaotuses selguse, seega on muudatusel positiivne mõju. Ebasoovitavate negatiivsete mõjude risk on väike, sest uuendatud regulatsiooni kehtima hakkamisel likvideeritakse kehtivad vastuolud meetmete kehtestamisel ja kohaldamisel. Muudatuste tagajärjel ei toimu riigiasutuste korralduses ega pädevuste ja volituste jaotuses olemuslikke muudatusi, mis võiks kaasa tuua uusi kulusid. Küll aga kaasneb muudatustega meetme kehtestajatele ja kohaldajatele ühekordne koolituskulu regulatsiooni tundmaõppimiseks. Koolitustega seotud kulud kaetakse asutuste eelarvest. Mõju valdkond: sotsiaalsed mõjud Mõju sihtrühm: isikud, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse Muudatus puudutab üksnes neid isikuid, kelle suhtes tekib vajadus piiravaid meetmeid kohaldada. Olenevalt kriisi ulatusest võivad sihtrühma hulka kuuluda kõik Eestis viibivad isikud, nt sõjaseisukorras liikumispiirangute kohaldamise korral. Uuringute järgi on 57% eestlasi nõus, et turvalisuse, julgeoleku või terroriakti ärahoidmise huvides piiratakse mõningaid nende õigusi, samas kui veerand elanikkonnast sellega ei nõustu.139 Seega nõustub enamus eestlastest sellega, et isikute õiguste piiramine on kriisi ohjeldamiseks vajalik. Kriisi ajal on piiravate meetmete kohaldamine vajalik kriisi kiiremaks lahendamiseks ja seega elanikkonna elu, tervise ja heaolu kaitseks. Eelnõus ettenähtud muudatusega on isikutel selgem, kes, millal ja mille alusel võib nende õigusi ja vabadusi piirata. Mõju ulatust võib pidada väikeseks, sest isikud ei pea oma käitumist muudatuse tõttu kohandama – piiravate meetmete süsteemi selgemaks muutmine ei too kaasa põhimõttelisi muudatusi praegu kehtivas regulatsioonis. Mõju sagedus on väike, kuna muudatus avaldab mõju vaid kaitseolukorras. Mõju valdkond: mõju majandusele 137 Vabariigi Valitsuse 20.12. 2007 määruse nr 262 „Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kord” § 7 lg 6 p 1. 138 Vt Siseministeerium. Hädaolukorra seaduse käsiraamat. Eestis aastatel 1992–2016 juhtunud suuremad sündmused. Tallinn, 2018, lk 145–148. 139 Turu-uuringute AS. Avaliku arvamuse uuring inimõigustest Eestis. Inimõiguste Instituut, 2016, lk 34.  288(340) Mõju sihtrühm: ettevõtjad, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse Majanduslik mõju võib avalduda nendele ettevõtjatele, kelle suhtes on riigil vaja kohaldada piiravaid meetmeid. Näiteks võib erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal keelata osaliselt või täielikult teatud liiki või teatud tunnustele vastavate teenuste osutamise ning vallasasjade tootmise ja müügi, vallasasjade riiki sisseveo ja väljaveo riigist või teatud piirkonnast, kui see on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks, sh elanikkonna toimetulekuks. Samuti on võimalik erakorralise abinõuna ettevõtte majandustegevus peatada. KorS § 44 alusel viibimiskeelu kehtestamine võib takistada viibimiskeelu piirkonda jäävate ettevõtete töötajatel tööletulekut ning sellega võib katkeda nende ettevõtete tootmisprotsess või teenuste osutamine. Eestis on 2018. a seisuga majanduslikult aktiivseid ettevõtjaid 131 650 ning muudatus võib potentsiaalselt puudutada kõiki ettevõtjaid, sõltudes siiski kriisi ulatusest. Neist ajakirjandusmaastikul tegutsevaid ettevõtteid võib enam puudutada erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal meediateenuse osutamise ja ajakirjandusväljaande väljaandmise keelamine osaliselt või täielikult, kui nende vahendusel avalikustatav või edastatav teave võib takistada kaitseolukorra lahendamist. Tegemist ei ole samas uue meetmega (vt analoogilised volitusnormid ErSS § 17 lõike 1 punktis 8 ning RiKS § 20 lõikes 7). Muudatuse eesmärgiks on muuta piirvate meetmete kohaldamine selgemaks ja kiiremaks. Meetmete kiirem kohaldamine, sh dubleerivate meetmete välistamine, aitab kriisiolukorras vähendada ettevõtetele tekkivat kahju. Kuna eelnõuga ei tehta olemuslikke muudatusi praegu kehtivas regulatsioonis, on muudatuste ulatus samuti väike. Muudatuste sagedust võib pidada väikeseks, kuna piiravate meetmete ulatuslik kohaldamine nähakse ette üksnes erikorra ajal, mille esinemissagedus on äärmiselt väike. 2. KorSi kavandatav muudatus: riikliku järelevalve meetmete täiendamine ja täpsustamine Asja sundkasutusse võtmise ning sundvõõrandamise regulatsioon on kehtivas õiguses sätestatud mitmes eriseaduses: HOSis, PäästeSis ja PPVSis. Dubleerimise vältimiseks ja õigusselguse tagamiseks sätestatakse ühtne õigusraamistik asja sundkasutusse võtmiseks ja sundvõõrandamiseks, nagu ka selle eest õiglase hüvitise tasumiseks KorSi 3. peatükis. KorSi 6. peatükis reguleeritakse üksikasjalikumalt seni KorS §-s 16 sätestatud isiku korrakaitsesse kaasamise abinõu, nagu ka sellega kaasnevaid sotsiaalseid tagatisi. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi asutuste korraldusele, nende kuludele ja tuludele Mõju sihtrühm: korrakaitseorganid Muudatus mõjutab neid korrakaitseorganeid, kes kehtestavad ja kohaldavad meetmeid sündmuse, hädaolukorra ja kaitseolukorra lahendamisel. Muudatus puudutab 24 ametiasutusest kuni poolt, 4 inspektsioonist vaid Keskkonnainspektsiooni, muudest asutustest vanglaid ja Kaitseväge ning 79 KOVi üksust. Ametiasutustest puudutab muudatus eelkõige PPAd ja Päästeametit. Muudatuse sihtrühma täpset suurust ei saa välja tuua, kuna puuduvad andmed meetmete kohaldamise pädevusega ametikohtade kohta. Muudatusel on positiivne mõju korrakaitseorganite tegevusele. Täpsemad ja ajakohased viibimiskeelu, liikumispiirangu, evakuatsiooni, asjade sundkasutamise ja sundvõõrandamise,  289(340) töökohustuse panemise ning avalike koosolekute korraldamise ja pidamise sätted annavad kriisiolukorda lahendavatele asutustele ja isikutele selged tegutsemisvolitused. Muudatustega ei kaasne korrakaitseorganite töökorralduses olulisi muudatusi. Asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamise meedet volitatakse kohaldama nii politseid kui ka teisi korrakaitseorganeid, kuid sellisel kohaldajate ringi avardamisel ei ole märkimisväärset mõju asutuste töökorraldusele. Mõju sagedus on väike, kuna piiravaid meetmeid ei rakendata ka praegu sageli. Päästeamet rakendas isikute suhtes asja sundkasutusse võtmist nii 2016. kui ka 2017. aastal vaid korra ning lammutus- või kaevetöid ja kraavide, ojade ja jõgede tõkestamist kasutas samal ajal kokku viiel korral.140 Asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamisega seotud kulud hüvitab see korrakaitseorgan, kes asja sundkasutusse võtmist või sundvõõrandamist taotles. Kulude hüvitis asja sundkasutusse võtmisel ja sundvõõrandamisel on ette nähtud ka kehtiva PäästeSi, PPVSi ja HOSiga. Eelnõu alusel kehtestab Vabariigi Valitsus määruse, milles määratakse hüvitise suurus, kuid kulude hüvitise ulatust ei plaanita suurendada. Töökohustuse, asja sundvõõrandamise ja asja sundkasutusse võtmisega seotud kulude suurus riigieelarvele või KOVi eelarvele sõltub mh sellest, kui tihti kaitseolukord või selle lahendamiseks erakorraline seisukord või sõjaseisukord välja kuulutatakse, nagu ka sellest, kui paljude isikute suhtes kohaldatakse töökohustust, asja sundvõõrandamist, asja sundkasutust ning kui pikaks ajaks selliseid kohustusi isikutele pannakse. Detailset kulude prognoosi ei saa seetõttu esitada. Meetmete kehtestamise ja kohaldamise aluste ning korra muutustega võib kaasneda meetme kehtestajatele ja kohaldajatele ühekordne koolituskulu, mis kaetakse asutuste eelarvest. Mõju valdkond: sotsiaalsed mõjud Mõju sihtrühm: isikud, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse Muudatused puudutavad avaliku korra eest vastutavaid isikuid ja muid isikuid, keda võidakse avaliku korra kaitsesse kaasata. Sihtrühma suurus sõltub sellest, millise ulatusega kriis tekib ning millises ulatuses piiravaid meetmeid tuleb kohaldada. Seega ei saa sihtrühma täpset suurust prognoosida. Muudatuste eesmärk on ennekõike täpsustada olemasolevaid piiravate meetmete koosseise. Eelkirjeldatud muudatustest eristub mõneti KorSi täiendamine §-ga 441. Seda võib pidada uueks volitusnormiks, mis erinevalt KorS §-s 44 reguleeritud viibimiskeelu meetmest võimaldab korrakaitseorganil kohustada isikut viibima teatud kohas, nt siseruumides, elukohas või linnas. Sellist isiku liikumisvabadust piiravat abinõu võib olla vaja kohaldada mh loodusõnnetuse, katastroofi või nakkushaigusest tuleneva eriolukorra ajal. Olemuslikult on viibimiskeeld ja KorS §-s 441 nimetatud liikumispiirang ometi sarnased. Mõlemad meetmed riivavad isikute liikumisvabadust. Erinevatest põhiõigustest ja -vabadustest paistavad inimesed enim nõustuvat julgeoleku ja turvalisuse huvides just oma liikumisvabaduse piiramisega.141 Muudatustega kaasneb positiivne mõju isikutele, kelle üle riiklikku järelevalvet teostatakse, sest regulatsioon muutub selgemaks, süsteemsemaks ning põhiõigusi tõhusamini tagavaks. Muudatused ei too kaasa meetmete sagedasemat kohaldamist ning muudatustega kohanemiseks ei ole vaja isikutel oma käitumist muuta. Seega on mõju avaldumise ulatus ja sagedus väikesed. 140 Päästeameti dokumendihaldussüsteem Delta. 141 Turu-uuringute AS 2016, osundatud töö, lk 35.  290(340) Mõju valdkond: mõju majandusele Mõju sihtrühm: ettevõtjad, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse Muudatused puudutavad ettevõtjaid, kes võivad olla avaliku korra eest vastutavad isikud või kes kaasatakse muu isikuna avaliku korra kaitsesse. Muudatuste sihtrühm hõlmab potentsiaalselt küll kõiki 131 650 majanduslikult aktiivset ettevõtjat,142 kuid tegelikult kohaldatakse meetmeid üksnes äärmise vajaduse korral, kiireloomulist kohaldamist nõudvas olukorras ja väheste ettevõtjate suhtes. Kuna ettevõtjate kaasamise vajadus sõltub tekkinud kriisiolukorra iseloomust, ei ole võimalik prognoosida täpselt, millised ettevõtjad on muudatusest mõjutatud. Muudatusega täpsustakse mh viibimiskeelu ja KorS §-i 441 lisatava liikumispiirangu regulatsioone ning sätestatakse KorS §-s 531 asja sundkasutamise ja sundvõõrandamise sätestamine riikliku järelevalve erimeetmena, mis võivad mõjutada ettevõtjate tegevust. Asjade sundkasutusse võtmist ja sundvõõrandamist käsitlevad muudatused puudutavad eelkõige vara valdajaid ja omanikke. Näiteks võib kriisiolukorras tekkida vajadus kasutada transpordivahendit. Aktiivselt tegutsevaid transpordiettevõtjaid on majandustegevuse registri kohaselt 553, kellega on seotud 3803 sõidukit.143 Võib eeldada, et kriisiolukorras võib olla vaja nende ettevõtjate vara kasutamisele piiranguid seada, kuid ilmselgelt mitte kõigile korraga. Konkreetse riive ulatus sõltub kriisiolukorrast, sh selle ulatusest ja asukohast. Muudatuste ulatus ja sagedus on väikesed. Kehtiva õigusraamistikuga võrreldes ei nähta muudatustega ettevõtjate suhtes ette uusi piiravaid meetmeid, vaid täpsustatakse olemasolevaid. Muudatused ei too kaasa meetmete sagedasemat kohaldamist ning muudatustega kohanemiseks ei ole vaja ettevõtjatel oma käitumist muuta. Muudatustega kaasneb positiivne mõju ettevõtjatele, kelle üle riiklikku järelevalvet teostatakse, sest regulatsioon muutub selgemaks, süsteemsemaks ning põhiõigusi tõhusamalt tagavaks. 3. Kavandatav muudatus: põhiseaduslikku korda ja riigi julgeolekut ähvardavate ohtudega seotud piiravad meetmed Kaitseolukorda lahendavatele asutustele ja isikutele antakse selged tegutsemisvolitused põhiseaduslikku korda ähvardava ohu ennetamiseks, et hoida võimalikult varajases faasis ära sündmuste järkjärguline laienemine. Muudatusega ei kaasne täiesti uute piiravate meetmete loomist, vaid kõrgendatud kaitsevalmiduse ajaks ettenähtud piiravaid meetmeid täpsustatakse ning sätestatakse, et neid võib kohaldada kaitseolukorra lahendamiseks. Eelkirjeldatud meetmetest eristub võrreldes kehtiva õigusraamistikuga olulise muudatusena põhiseaduslikku korda või riigi julgeolekut ohustava mittetulundusühingu või sihtasutuse tegevuse peatamine. Selline abinõu on seni olnud võimalik erakorralise seisukorra ajal, kuid eelnõuga võimaldatakse selle meetme kohaldamist ka kaitseolukorra ajal. Lisaks on võrreldes teiste kaitseolukorra ajal kohaldatavate piiravate meetmetega sisustatud ja täiendatud olulisemal määral abinõu, mis puudutab kaitseolukorras jälitustegevusega kodu, perekonna- või eraelu puutumatuse ja sõnumisaladuse õiguse piiramist. Eelnõuga antakse Vabariigi Valitsusele õigus volitada julgeolekuasutust, PPA-d ning Kaitseväge erakorralises seisukorra ja sõjaolukorras piirama isikute õigust kodu, perekonna- 142 Statistikaamet 24.01.2019, osundatud töö. 143 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Majandustegevuse register. Kättesaadav: https://mtr.mkm.ee/juriidiline_isik.  291(340) või eraelu puutumatusele või sõnumisaladusele, kui see on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks. Samasugune volitus on kehtestatud erakorralise seisukorra ajaks sisekaitseülemale kehtivas ErSS § 20 lg 3 punktis 6, kuid selles pole täpsustatud, milliseid asutusi võib sisekaitseülem edasi volitada nimetatud meedet täitma. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste korraldusele, riigiasutuste kuludele ja tuludele Mõju sihtrühm (A): Vabariigi Valitsus Muudatusega täpsustatakse Vabariigi Valitsuse volitusi ja sellega ei kaasne valitsuse tegevuses ümberkorraldusi, kuna ka kehtiva ErSS § 20 lg 3 punkti 6 järgi on sisekaitseülemal sarnane volitus olemas. Seega on mõju ulatus väike. Muudatusega ei väljuta kehtiva julgeolekuasutuste seaduse (JAS) § 27 lõikes 1 kehtestatud kohtuliku kontrolli põhimõttest. Otsused sõnumisaladust piiravate meetmete kohaldamise kohta allutatakse jätkuvalt kohtulikule kontrollile. Muudatus ei too kaasa mõju riigiasutuste kuludele ja tuludele, kuna vajalikud vahendid on nimetatud asutustel olemas ka praegu ning tegemist ei ole põhimõttelise muudatusega, vaid kehtiva õiguse täpsustamisega. Mõju sagedus on väike, sest Eestis ei ole senini olukorra lahendamiseks ulatuslikke piiranguid kehtestatud ja siiani pole tekkinud vajadust kaitsevalmidust kõrgendada või erakorralist seisukorda või sõjaseisukorda kehtestada. Mõju sihtrühm (B): kaitseolukorda lahendavad valitsusasutused Muudatus avaldab mõju kaitseolukorda lahendavatele valitsusasutustele, kes saavad pärast valitsuse otsust meetmete kehtestamise kohta asuda isikute suhtes piiravaid meetmeid rakendama. Muudatuse sihtrühm on väike, sest puudutab kõigist valitsusasutustest eelkõige PPA-d, Kaitsepolitseiametit, Välisluureametit ja Kaitseväge, kellest PPA ning Kaitsepolitseiamet on riigi julgeolekut ja avalikku korda ohustavate hädaolukordade lahendamisel juhtivad asutused ning ülesannete jäävuse põhimõtte kohaselt täidavad samu ülesandeid ka kaitseolukorras. Sätte jõustumisega kaasnevad valitsusasutuste pädevuse ja volituste jaotuses muudatused, mille tulemusena saavad PPA ning Kaitsevägi pädevuse kohaldada JASis sätestatud meetmeid. Praegugi JASi alusel tegutseva Välisluureameti vahendeid saab muudatuse tulemusena õigusselgemalt rakendada riigisiseste julgeolekuohtude ennetamiseks. Muudatusel on positiivne mõju, sest kaitseolukorda lahendavad asutused saavad võtta tõhusalt kasutusele vajalikke abinõusid kriisiolukorra lahendamiseks. Näiteks saab vajadusel isikute varjatud jälgimiseks ja organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses kasutada kriminaalpolitsei käsutuses olevaid tehnilisi vahendeid. Samuti on võimalik kõnealuse volitusnormi alusel kasutada Kaitseväe signaalluure vahendeid. Peale täiendusõppe kulude ei kaasne muudatusega riigile ettenähtavaid täiendavaid kulusid, sest vajalikud vahendid ning meetmeid kohaldav isikkoosseis on asjassepuutuvates asutustes olemas. Mõju ulatus sõltub kriisiolukorra lahendamiseks võetavate meetmete rakendamise vajadusest. Mõju sagedus on väga väike, kuna meetmeid rakendatakse kaitseolukorras. Mõju valdkond: sotsiaalsed mõjud  292(340) Mõju sihtrühm: isikud, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse Esmapilgul võib nimetatud säte hõlmata olulisel hulgal isikuid, kes viibivad piirkonnas, kus on kaitseolukorra lahendamiseks vaja kõnealuseid piiravaid meetmeid kohaldada. Samas on selliseid meetmeid võimalik kohaldada üksnes erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal selliste väheste isikute suhtes, kelle kohta on laekunud piisaval määral andmeid, et nende tegevus ohustab riigi julgeolekut, sh kaitseolukorra lahendamist. Kui selliste isikute suhtes on vältimatult vajalik koguda infot jälitustegevusega, avaldub neile mõju privaatsuse olulises vähenemises, sest lähtuvalt olukorra raskusest on tarvis asjakohasel määral piirata nende õigus kodu, perekonna- või eraelu puutumatusele või sõnumisaladusele. Kuigi julgeolekuasutuste poolt teostatud kohtu luba nõudvate toimingute statistika on salastatud, näitab võrdluseks toodud jälitusasutuste jälitustoimingute arv selgelt sihtgrupi väiksust. 2017. aastal anti kohtu ja prokuratuuri poolt 3154 jälitusluba, mis hõlmab 917 luba sõnumisaladuse piiramiseks.144 Mõju sagedus on samuti väga väike, kuna mõju esineb vaid kaitseolukorra ajal. Mõju ulatus on väike, kuna muudatus ei too kaasa sihtrühma käitumise muutumist. 4. Kavandatav muudatus: ühingu ja sihtasutuse tegevuse peatamine kaitseolukorra ajal Eelnõu §-ga 41 luuakse õiguslik alus, mis võimaldab Vabariigi Valitsusel erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal peatada äriühingu, mittetulundusühingu või sihtasutuse tegevuse, kui see on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks. Volitusnorm võimaldab erinevalt kehtivast õigusest peatada mitte üksnes mittetulundusühingu või nende liitude, vaid ka äriühingu ja sihtasutuste tegevuse ning mitte üksnes erakorralise seisukorra, vaid ka sõjaseisukorra ajal. Võrreldes kehtiva õigusega on Vabariigi Valitsusele antud ka volitus peatada erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal äriühingu, mittetulundusühingu või sihtasutuse tegevus, v.a erakonna ja töötajate ja tööandjate ühingu tegevus, mille peatamise otsustab eelnõu järgi jätkuvalt Riigikohus. Riigikohus menetleb taotlust, lähtudes PSJKSis sätestatud korrast. Muudatus on vajalik, sest ka äriühingud ja sihtasutused, mitte ainult mittetulundusühingud ja nende liidud, võivad kujutada ohtu riigi julgeolekule ja põhiseaduslikule korrale. Mõju valdkond: mõju majandusele Mõju sihtrühm: äriühingud ning mittetulundusühingud ja sihtasutused, kelle suhtes meetmeid kohaldatakse Äriühingute tegevuse peatamise meetme sätestamisel on mõju äriühingutele (108 615).145 Mittetulundusühingute, sh erakondade ja sihtasutuste tegevuse peatamine erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal mõjutab nii mittetulundusühinguid (26 857)146, sealhulgas nii erakondi (11)147 kui ka sihtasutusi (670).148 144 Justiitsministeeriumi aruanne jälitusstatistikast 2017. Kättesaadav: https://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/jalitusstatistika_aruanne_2017.pdf. 145 Statistikaamet 24.01.2019, osundatud töö. 146 Statistikaameti andmebaas. ER007: Statistilisse profiili kuuluvad üksused õigusliku vormi ja haldusüksuse järgi, haldusjaotus 1. jaanuari 2018. aasta seisuga. Kättesaadav: http://pub.stat.ee/px-web.2001/Database/Majandus/10Majandusuksused/08Uldandmed/08Uldandmed.asp. 147 Äriregister, 23.05.2018. Kättesaadav: https://ariregister.rik.ee/erakonnad?lang=est. 148 Statistikaameti andmebaas. ER007, osundatud töö.  293(340) Mõju tekkimise eeldus on äriühingu või mittetulundusühingu, sh erakonna või sihtasutuse tegevus, millega ohustatakse või takistatakse riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumist. Muudatusega seotud sihtrühma tegelik suurus on seega väike, sest enamik äriühinguid ei ohusta ega takista ohu tõrjumist. Muudatus puudutab samuti ilmselt vaid üksikuid mittetulundusühinguid ja sihtasutusi, kelle tegevus takistab ohu tõrjumist või soodustab kriisi süvenemist. Eelnõuga ei kaasne äriühingutele, mittetulundusühingutele ja sihtasutustele vajadust majandustegevuses muudatusi teha. Kui äriühingud järgivad olukorra lahendamiseks antavaid korraldusi ja hoiduvad ohustamast riigi tavapärast toimimist, ei kaasne sihtrühmale muudatuse tõttu vajadust oma käitumist kaitseolukorras muuta. Ettevõtja majandustegevuse peatamise või keelamise otsustamine lihtsustatud menetluskorda järgides toimuks üksnes kaitseolukorra lahendamiseks väljakuulutatud erakorralises seisukorras või sõjaseisukorras, mistõttu on muudatuse mõju sagedus väike. Kaitseolukorrasarnast või sellega ligilähedast olukorda ei ole seni Eestis tekkinud ning sellise olukorra tekkimise tõenäosus on väike. Mõju on pigem negatiivne, sest olukorra lahendamiseks rakendatavate meetmetega piiratakse äriühingute ettevõtlusvabadust ja mittetulundusühingute ning sihtasutuste ühinemisvabadust. Erinevalt ühingu tegevuse lõpetamisest jääb aga peatamise kui olemuslikult ajutise tegevuskeelu korral ühing õigusliku subjektina alles ning ta saab oma tegevust pärast keelu lõppemist jätkata. Kriisiolukorra kiire lahendamine, mis mh taastab majanduse ja ühiskonna tavapärase toimimise, on äriühingu, mittetulundusühingu ja sihtasutuse huvides ning kaalub abstraktselt hinnatuna üles piirangutest tulenevad kitsendused, õigustades ettevõtlusvabaduse piiramist. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste korraldusele, riigiasutuste kuludele ja tuludele Mõju sihtrühm: Riigikohus Muudatus mõjutab Riigikohut, kuna muudatuse kohaselt peab Riigikohus hakkama hindama taotlusi peatada või lõpetada erakonna tegevus või peatada töötajate ja tööandjate ühingu või selle liidu tegevus. Tegemist ei ole samas uue pädevusega, sest kehtiva õiguse kohaselt tulenes Riigikohtu vastav pädevus ErSSist. Riigikohtul on ka praegu pädevus PSJKSi alusel lahendada taotlusi erakonna tegevuse lõpetamiseks, küll aga mitte peatamiseks. Muudatuste mõju ulatust võib pidada väikeseks, sest Riigikohtu töökorralduses muutusi ei tehta. Muudatusega ei kaasne Riigikohtule kulusid. Taotluse läbivaatamise menetlus lähtub peaasjalikult kehtivast õigusest. Muudatus võib teatud määral Riigikohtu töökoormust kriisiolukorras suurendada, kuid on äärmiselt ebatõenäoline, et mittetulundusühingute ja sihtasutuste peatamise ja lõpetamise taotlusi hakatakse erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal esitama massiliselt. Mõju esinemise sagedus on väike, sest muudatus avaldab mõju ainult siis, kui kuulutatakse vastavalt välja kas erakorraline seisukord või sõjaseisukord. 5. Kavandatav muudatus: piiravate meetmete kohaldamine kaitseolukorras erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra väljakuulutamise ettepaneku menetlemise ajal Eelnõu kohaselt võimaldatakse Vabariigi Valitsusel erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamise ettepaneku järel haldusaktiga otsustada sõjaseisukorraks ja erakorraliseks seisukorraks ettenähtud piiravate meetmete kohaldamine juba enne erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamist, kui see on vältimatult vajalik riigi iseseisvuse ja sõltumatuse, tema maa-ala, territoriaalvete või õhuruumi lahutamatu ja jagamatu terviklikkuse või põhiseaduslikku korra kaitseks, sealhulgas sellise ohu ärahoidmiseks.  294(340) Samasugune erand on kehtestatud ka kehtiva RiKS § 17 lõikes 3 sõjaseisukorra ajaks, kuid ilma kontrollimehhanismideta. Eelnõuga nähakse ette Riigikogu kontroll eespool nimetatud meetmete kohaldamise üle. Seeläbi vähendatakse piiravate meetmete ülemäärase kohaldamise võimalust. Samuti sätestatakse eelnõuga edasilükkamatu piirava meetme kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamise alused. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste korraldusele, riigiasutuste kuludele ja tuludele Mõju sihtrühm (A): Vabariigi Valitsus Vabariigi Valitsuse volitust edasilükkamatut piiravat meedet kohaldada üksnes täpsustatakse, mitte ei suurendata, sest ka kehtiva RiKS §17 lõike 3 järgi on valitsusel sarnane volitus. Muudatusega ei kaasne valitsuse tegevuses ümberkorraldusi. Seega on mõju ulatus väike. Muudatusega allutatakse valitsuse otsused meetmete kehtestamise kohta parlamentaarsele kontrollile. See ei piira valitsuse tegevust kriisiolukorra lahendamisel, küll aga tagab ulatuslike põhiõiguste ja -vabaduste piiramise üle demokraatliku järelevalve. Muudatusega kaasneb seega positiivne mõju. Mõju sagedus on väike, sest muudatus avaldab mõju ainult siis, kui tekib põhiseaduslikku korda või riigi julgeolekut ähvardav oht. Siiani pole tekkinud vajadust kaitsevalmidust kõrgendada või kehtestada erakorralist seisukorda või sõjaseisukorda. Mõju sihtrühm (B): kaitseolukorda lahendavad valitsusasutused Muudatus avaldab mõju kaitseolukorda lahendavatele valitsusasutustele, kes saavad asuda isikute suhtes edasilükkamatuid piiravaid meetmeid rakendama. Muudatuse sihtrühm on väike, sest puudutab kõigist valitsusasutustest eelkõige PPA-d, Päästeametit, Keskkonnaametit, Terviseametit, Riigi Infosüsteemide Ametit (RIA) ning Veterinaar- ja Toiduametit (VTA), kes on hädaolukordade lahendamisel juhtivad asutused ning ülesannete jäävuse põhimõtte kohaselt täidavad samu ülesandeid ka kaitseolukorras. Muudatus puudutab ka Kaitsepolitseiametit. Muudatusega ei kaasne muudatusi valitsusasutuste pädevuse ja volituste jaotuses. Muudatusel on positiivne mõju, sest kaitseolukorda lahendavad asutused saavad võtta tõhusalt kasutusele vajalikke abinõusid kriisiolukorra lahendamiseks. Näiteks saab RIA erakorralise seisukorra väljakuulutamise ettepaneku menetlemise ajal, kui valitsus on otsustanud kaubandustegevuse piirangute kehtestamise, kohustada kõiki ettevõtteid kindlustama elektrooniliste info- ja sidesüsteemide toimivus ning hoidma nendele suunatud rünnakute tõrjumiseks Eestis oma süsteeme või nende osasid, mis on hädavajalikud eluliselt tähtsate ühiskondlike teenuste toimimiseks. Kuna edasilükkamatuid piiravaid meetmeid on võimalik kehtestada ja kohaldada ka kehtiva õiguse alusel, siis olulisi lisakulusid nimetatud muudatustega ei kaasne. Mõju sagedus on väike, sest muudatus avaldab mõju ainult siis, kui tekib põhiseaduslikku korda või riigi julgeolekut ähvardav oht. Siiani pole tekkinud vajadust kaitsevalmidust kõrgendada või kehtestada erakorralist seisukorda või sõjaseisukorda. Mõju valdkond: mõju majandusele ja sotsiaalsed mõjud Mõju sihtrühm: isikud, kelle suhtes meetmeid kohaldatakse  295(340) Muudatus mõjutab riigi elanikke ja kaudselt kõiki tegutsevaid ettevõtjaid (131 650 majanduslikult aktiivset ettevõtjat),149 mittetulundusühinguid (üle 26 000) ja sihtasutusi (670).150 Kuna meetmeid ei kohaldata kõigi eespool nimetatud isikute suhtes korraga, vaid üksnes äärmise vajaduse korral kiireloomulises olukorras, siis on tegelik mõjutatud isikute arv tõenäoliselt väike. Mõju täpset sithrühma ei ole võimalik prognoosida, kuna see sõltub tekkinud kriisiolukorra ulatusest, iseloomust ja selle lahendamiseks vajalike meetmete võtmisest. Muudatuste mõju ulatus on väike. Kui täidesaatva riigivõimu asutused saavad kriisiolukorra lahendada enne selle laiahaardeliseks ja pikaajaliseks muutumist, siis aitab see lühema aja jooksul taastada ettevõtete tegevuse, mis võib olla kriisi tõttu seiskunud. Muudatused võimaldavad ära hoida suuremat majanduskahju. Samuti võimaldab edasilükkamatute piiravate meetmete kohaldamise võimaldamine kiiremini taastada tavapärase ühiskonnakorralduse ning minimeerida kriisiolukorrast tulenevat kahju riigi elanikele. Muudatused ei too kaasa meetmete sagedasemat kohaldamist ning nendega kohanemiseks ei ole elanikel ega ettevõtjatel vaja oma praegust tegevust muuta. Muudatusega ei laiendata meetmeid ega looda põhimõtteliselt uut volitusnormi, vaid täpsustatakse juba kehtiva RiKS §17 lõikes 3 sätestatud valitsuse õigust kohaldada edasilükkamatuid piiravaid meetmeid. Mõju majandusele ja elanikele on selle muudatuse puhul pigem positiivne, sest võrreldes kehtiva õigusraamistikuga sätestatakse selgelt parlamentaarne kontroll edasilükkamatu piirava meetme kohaldamise otsuse suhtes. V. Riigikaitselised kohustused 1. Kavandatav muudatus: riigikaitseülesande määratlemine Püsiv riigikaitseülesanne defineeritakse sellise ülesandena, mis on füüsilisest isikust ettevõtjale (FIE), juriidilisele isikule või täidesaatva riigivõimu asutusele enne kaitseolukorda seadusega või seaduse alusel määratud ning mille täitmiseks peab isik ja asutus looma valmiduse. Reeglina määratakse riigikaitseülesanded enne kaitseolukorda, et isikud ja asutused saaksid luua vajaliku valmiduse, kuid ettenägematuteks juhtudeks on sätestatud võimalus määrata ka ühekordseid ülesandeid. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi asutuste korraldusele Mõju sihtrühm: riigikaitseülesannetega KOVi asutused, riigiasutused ja teised avalik- õiguslikud juriidilised isikud Riigikaitseülesannete definitsiooni täpsustamine iseenesest ei loo kellelegi õigusi ega kohustusi, kuigi selline täpsustus võib mõjutada riigikaitseülesannetega asutusi, kellele on seni olnud ebaselge, mida riigikaitseülesande all mõeldakse. Lahendusettepaneku elluviimisel ei muutu sihtrühma käitumine oluliselt. Tegemist ei ole regulatiivse normi, vaid legaaldefinitsiooni kehtestamisega. See tähendab, et see norm ei loo sihtrühmale uusi õigusi ega kohustusi ning sihtrühm ei pea muudatuse tõttu oma käitumist muutma. Ka mõju avaldumise sagedus on väike, sest muudatus avaldab mõju vaid jõustumise ajal. Ebasoovitavaid mõjusid ei kaasne, sest muudatuse eesmärk on selgitada riigikaitseülesande sisu ja täpsustada definitsiooni, st luua valmisolek riigikaitseülesande täitmiseks. Mõjutatud sihtrühma suurust on keeruline täpselt hinnata, sest praegu ei ole selge, millised on need 149 Majanduslikult aktiivsed ettevõtted õigusliku vormi järgi, aasta. Statistikaamet, 24.01.2019. Kättesaadav: https://www.stat.ee/68773. 150 Statistikaameti andmebaas. ER007, osundatud töö.  296(340) asutused, kellel on riigikaitseülesanded. Iseenesest võivad kõik avalik-õiguslikud asutused ja KOVid riigikaitseülesannetega asutused olla, sest kõikide nende tegevus on suunatud Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse ning territoriaalse terviklikkuse kaitsmisele. Samas on selge, et tegelikult täidaksid riigikaitseülesandeid siiski vaid need asutused, kellele on need ülesanded seaduse alusel pandud. Tõenäoliselt on neid asutusi vähem kui pool kõikidest riigiasutustest ja KOVidest ning avalik-õiguslikest juriidilistest isikutest. 2. Kavandatav muudatus: püsiva riigikaitseülesande määramise korra kehtestamine Püsivate riigikaitseülesannete määramise korra sätestamine ei avalda mõju üheski mõju valdkonnas. Mõju avaldab see, kui üks või teine ülesanne riigikaitseülesandeks määratakse ning seda tuleb hinnata vastava eelnõu koostamisel. Näiteks kui on kavas sätestada, et leivatehased peavad sõjaseisukorras tootma kindla koguse leiba või olema valmis müüma riigile kindla osa toodangust kokkulepitud hinnaga, tuleb hinnata, kuidas avaldab selline muudatus mõju tootmisettevõtetele, Eesti elanikele ja riigiasutustele. Mõju valdkond: mõju majandusele Mõju sihtrühm: FIEd Esmapilgul võib tunduda, et muudatus avaldab mõju kõikidele FIEdele, kellele võib edaspidi määrata riigikaitseülesandeid. Statistikaameti andmetel on Eestis 23 035 FIEt. Siiski avaldub mõju alles siis, kui neile konkreetne riigikaitseülesanne seaduse alusel määratakse. Näiteks kui riigikaitseülesandeks soovitakse määrata kohalike teede korrashoiu teenus, mida osutavad ka FIEd, tuleb muudatuse mõju analüüsida vastava eelnõu koostamisel. Seetõttu puudub eelnõus kavandatud muudatuse majanduslik mõju. 3. Kavandatav muudatus: ühekordse riigikaitseülesande määramine Üldjuhul määratakse riigikaitseülesanded eelnevalt seadustes ja määrustes. Ühekordseid riigikaitseülesandeid määratakse vaid siis, kui on vaja täita ülesandeid, mida ei olnud võimalik ette näha ja neid eelnevalt määrata. Mõju valdkond: mõju majandusele Mõju sihtrühm: ettevõtjad, kellele ühekordne riigikaitseülesanne määratakse Muudatus avaldab mõju nendele ettevõtjatele, kellele ühekordne riigikaitseülesanne määratakse ning kes peavad riigikaitseülesande täitmiseks kasutama oma vahendeid. Sihtrühma on raske määratleda, sest muudatuse eesmärk on sätestada ettenägematuteks olukordadeks alused, kuidas määratakse riigikaitseülesandeid. Ühekordne riigikaitseülesanne võib hõlmata ettevõtja tegevusalast või eesmärgist lähtuvalt mistahes ülesannet, mis on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks või selle toetamiseks. Ühekordne riigikaitseülesanne määratakse kaitseolukorra ajal vastavalt tekkinud vajadusele. Seetõttu on keeruline hinnata, millised on olukorrad, kus on vaja ühekordseid ülesandeid määrata, ja kellele neid määratakse. Sihtrühma suuruse saab kaudselt tuletada, hinnates, kui palju on Eestis selliseid ettevõtteid, kes osutavad kogu ühiskonnale vajalikke teenuseid. Kõige olulisemad on ühiskonna toimimiseks elutähtsad teenused. Elutähtsa teenuse osutajaid on Eestis 2018. aasta alguse seisuga umbes umbes 130–140. Lisaks nendele osutavad ühiskonna jaoks eriti olulisi teenuseid ka üldhuviteenuse osutajad. Üldhuviteenuse osutajad on  297(340) automaatselt kõik elutähtsa teenuse osutajad, aga ka muud ettevõtjad, kes on seaduses üldhuviteenuse osutajana määratud. Nendeks on: - vedajad, kes teostavad liinivedu 40 000 elanikuga või suuremas KOVis – üle 40 000 elaniku oli 2018. aasta alguse seisuga Tallinnas, Narvas, Pärnus ja Tartus. 151 Tallinnas osutavad liinivedu kaks vedajat (Tallinna Linnatranspordi AS ja MRP Linna Liinid OÜ)152, Narvas üks (Atko bussiliinid)153, Pärnus üks (AS Sebe)154 ning Tartus üks (alates 1. jaanuarist 2019 AS GoBus)155. Kokku 5 vedajat; - vedajad, kes teostavad liinivedu Eesti mandri ning Saaremaa, Hiiumaa ja Muhumaa vahelistel parvlaevaliinidel – kokku 2 vedajat (TS Laevad OÜ ja OÜ TS Shipping)156; - universaalse postiteenuse osutajad – universaalset postiteenust osutab Eestis üks ettevõte (AS Eesti Post)157; - vähemalt 40 000 elanikuga KOVis olmejäätmete veo teenust osutavad ettevõtjad – Tallinnas on jäätmevedajaid viis (Ragn-Sells AS, Eesti Keskkonnateenused AS, Ekovir OÜ, Tallinna Jäätmekeskus, Tallinna Jäätme Taaskasutuskeskus)158, Narvas üks (OÜ Ekovir)159, Pärnus üks (Ragn-Sells AS)160 ning Tartus kolm (OÜ Ekovir, Eesti Keskkonnateenused AS ja Ragn-Sells AS)161. Kokku on ettevõtteid, kes osutavad jäätmeveo teenust üle 40 000 elanikuga KOVis Eesti peale neli; - kohalikke teid korras hoidvad ettevõtjad – avalikest allikatest ei ole võimalik täpset nimekirja leida. Tallinnas osutavad teehooldust seitse ettevõtjat (AS Eesti Keskkonnateenused, OÜ Jaaksoni Linnahooldus, OÜ N&V, Tallinna Teede AS, Upakkterminal EV OÜ, Tänavapuhastuse AS, Tallinna Teede AS)162. Võib eeldada, et Tallinnas kui Eesti suurimas KOVis on teenuseosutajaid kõige rohkem ning teistes KOVides on vähemalt keskmiselt teenuseosutajaid vähem. Seega võib eeldada, et maksimaalselt on Eesti peale 553 kohalike teede hooldusega tegelevat ettevõtjat. Samuti tuleb arvestada, et kui nad osutavad teenust üle 10 000 elanikuga KOVis, on nad ka elutähtsa teenuse osutajad. See tähendab, et need ettevõtjad kajastuvad juba elutähtsa teenuse osutajate arvus. Sihtrühma suuruse hindamisel võib seega aluseks võtta suurusjärgu maksimaalselt 500 ettevõtjat üle Eesti; - maagaasi võrguettevõtjad – kokku 24163; - loakohustusega tegevusalal tegutsevad võrguettevõtjad – kokku umbes 35164; - vee-ettevõtjad – iga KOV määrab vee-ettevõtja, see tähendab, et vee-ettevõtjaid on Eestis kuni 79. Kuigi mõned vee-ettevõtjad osutavad teenust mitmes KOVis ning osa vee-ettevõtjatest on ka elutähtsa teenuse osutajad ja seetõttu arvestatud juba elutähtsa 151 Eesti Statistikaameti andmed, RV0240: rahvastik soo, vanuse ja 2017. aasta haldusreformi järgse elukoha järgi. Kättesaadavad: http://pub.stat.ee/px- web.2001/Database/Rahvastik/01Rahvastikunaitajad_ja_koosseis/04Rahvaarv_ja_rahvastiku_koosseis/04Rahvaarv_ja_rahva stiku_koosseis.asp. 152 Tallinna linna koduleht. Kättesaadav: https://www.tallinn.ee/Teenus-Uhistranspordi-teenus-busside,-trammide-ja- trollidega. 153 Narva linna koduleht. Kättesaadav: http://www.narva.ee/ee/vasakpoolsed/transport/. 154 „Pärnus hakkab sõitma 23 uut linnaliini bussi” – err.ee uudised, 08.02.2017. Kättesaadav: https://www.err.ee/582140/parnus-hakkab-soitma-23-uut-linnaliini-bussi. 155 Tartu linna koduleht. Kättesaadav: https://www.tartu.ee/et/bussiliiklus. 156 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi koduleht. Kättesaadav: https://www.mkm.ee/et/tegevused- eesmargid/transport/merendus. 157 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi koduleht. Kättesaadav: https://www.mkm.ee/et/tegevused-eesmargid/post. 158 Tallinna linna koduleht. Kättesaadav: https://www.tallinn.ee/est/keskkond/Korraldatud-jaatmevedu-5 159 Narva linna koduleht. Kättesaadav: http://www.narva.ee/ee/linnakodanikule/uudised/page:9277. 160 Pärnu linna koduleht. Kättesaadav: http://parnu.ee/index.php/linnakodanikule/keskkond- majandus/jaatmemajandus/korraldatud-jaatmevedu. 161 Tartu linna koduleht. Kättesaadav: https://www.tartu.ee/et/korraldatud-olmejaatmevedu. 162 Tallinna linna koduleht. Kättesaadav: https://www.tallinn.ee/est/Kommunaalameti-poolt-tellitav-linnapuhastus Kodulehe kaardirakendus. Kättesaadav: http://kaart.tallinn.ee/Tallinn/Show?REQUEST=Main&BG=0&BBOX=526342.5,6576263.8,556207.5,6600936.2&LAYER S=1242&STYLES=&lang=est&WIDTH=1440&HEIGHT=734. 163 „Eesti territooriumil gaasi jaotamise teenust osutavate võrguettevõtjate nimekiri”, Konkurentsiamet. Kättesaadav: http://www.konkurentsiamet.ee/public/18_02_05_Vorguettevotjad_gaasiturul.pdf. 164 Elektrilevi koduleht. Kättesaadav: https://www.elektrilevi.ee/elektriturg.  298(340) teenuse osutajate arvu sees, võib sihtrühma suuruse määramiseks lugeda, et neid on maksimaalselt 79; - võrguettevõtjast soojusettevõtja – täpset nimekirja ei ole võimalik avalikest allikatest leida, kuid et ühes võrgupiirkonnas osutab teenust üks võrguettevõtja ning et Eestis on umbes 230 võrgupiirkonda165, võib eeldada, et ka selliseid ettevõtjaid on maksimaalselt 230; - multipleksimisteenuse osutajad ja sideettevõtjad, kes osutavad kaabelleviteenust – suuremaid teenuseosutajaid on Eestis kolm (Telia, Elisa ja STV)166. Elutähtsate ja üldhuviteenuse osutajaid võib seega Eestis olla maksimaalselt kuni 1100. Loetletud ettevõtjad on ühiskonna toimimiseks kõige olulisemate tegevusaladega ning võib eeldada, et kui tekib vajadus riigikaitseülesandeid määrata, siis just neile. Seega on sihtrühma suurus väike (Eestis on kokku 131 650 ettevõtjat). Muudatus ei nõua sihtrühmalt käitumise muutmist, sest kuna tegemist on ülesandega, mis määratakse olukorrast tulenevalt, ei ole võimalik selle täitmiseks valmistuda. Samas on oluline, et ülesande saab määrata ainult seoses ettevõtja tegevusalaga. See tähendab, et ettevõtja ei pea oma käitumises midagi muutma; ettevõtja teeb oma igapäevaseid tegevusi, kuid teeb seda riigi määratud tingimustel. Seega on muudatuse mõju ulatus väike. Mõju sagedus on samuti väike, sest muudatus avaldab mõju ainult siis, kui ühekordne riigikaitseülesanne määratakse. Seda on võimalik teha kaitseolukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal. Kuna nende väljakuulutamise tõenäosus on väga väike, avaldub mõju ebareeglipäraselt ja harva. Muudatusega kaasneb negatiivsete mõjude risk, sest riigile antakse õigus seada ettevõtjatele kohustusi, mis on neile koormav. Seejuures tuleb aga arvestada mitut olulist asjaolu. Esiteks seatakse riigikaitseülesanded ka ettevõtjate endi kaitseks. Ettevõtjad saavad ettevõtlusvabadust teostada vabalt valitud tegevusalal, vabalt valitud vormis ja viisil siis, kui Eesti riik ning ühiskond püsivad. Riigikaitseülesandeid saab määrata kaitseolukorra lahendamiseks või selle toetamiseks, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamiseks, st et ülesanded määratakse sisuliselt Eesti riiki või ühiskonda ohustava ohu tõrjumiseks. Et eelnõu järgi on ülesande seadmine lubatud vaid kindlatel tingimustel ning seejuures peab järgima haldusmenetluse põhimõtteid, on selge, et seda saab teha vaid siis, kui ülesande täitmine on vajalik ning ilma selleta võib ohtu sattuda Eesti püsimajäämine. Seega on ülesannete seadmine ja täitmine ka ettevõtjate endi huvides. Teiseks on ettevõtjatel võimalik nõuda ülesande täitmise eest hüvitist. See tähendab, et ettevõtja ei täida ülesannet tasuta, vaid saab selle eest õiglast hüvitist. Nii võib tekkida isegi olukord, kus ettevõtja tulud on paremini kindlustatud võrreldes olukorraga, kus ühekordset riigikaitseülesannet ei oleks määratud. Mõju valdkond: sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju Mõju sihtrühm: inimesed, keda riigikaitseülesande täitmine või täitmata jätmine otseselt mõjutab Ühekordse riigikaitseülesande täitmine võib avaldada mõju inimeste tervisele, kui täidetakse ülesannet, mis on seotud meditsiinisüsteemiga, evakueeritute või vigastatute eest hoolitsemisega vms. Mõju sihtrühma suurus sõltub kriisi ulatusest. Otsest mõju avaldab muudatus nendele, kes ülesannete mittetäitmise tõttu tegelikku kahju kannaksid. See tähendab, 165 Konkurentsiameti koduleht. Kättesaadav: http://www.konkurentsiamet.ee/index.php?id=27530. 166 „Elektroonilise side ülevaade – I kvartal 2018”, Tehnilise Järelevalve Amet, lk 8. Kättesaadav: https://www.tja.ee/sites/default/files/content-editors/Sideulevaated/elektroonilise_side_ulevaade_i_kv_2018.pdf.  299(340) et sihtrühm hõlmab neid inimesi, kes asuvad kriisi piirkonnas ja vajavad õigel ajal abi. On ebatõenäoline, et neid inimesi on rohkem kui pool Eesti elanikkonnast. Muudatusel on positiivne mõju: kui riigil on võimalik nõuda kõigi kriisi lahendamiseks vajalike ülesannete täitmist, on suurema tõenäosusega võimalik kriis kiiresti lahendada ning kahju vähendada. Samuti on väikesed mõju ulatus ja sagedus, sest muudatus avaldab mõju vaid kriisi ajal ehk väga harva ega nõua sihtrühmalt tavaolukorras oma käitumise muutmist. 4. Kavandatav muudatus: riigikaitseülesande täitmine Muudatuse järgi võib riigikaitseülesandeid asuda täitma kahel viisil: 1) kaitseolukorra juht või kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus otsustab kaitseolukorra ajal, milliseid riigikaitseülesandeid on vaja täita; 2) riigikaitseülesandeid asutakse täitma n-ö automaatselt riigikaitselise olukorra väljakuulutamisel (ilma vastava otsuseta). Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi asutuste korraldusele Mõju sihtrühm: kaitseolukorra juht või kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus, kes otsustab, milliseid riigikaitseülesandeid täidetakse Kehtiva RiKSi järgi asutakse riigikaitseülesandeid täitma automaatselt, kui kaitsevalmidust kõrgendatakse või kuulutatakse välja sõjaseisukord. See tähendab, et täiendavat otsust ülesannete täitmise kohta ei tehta. Eelnõu järgi peab seda tegema, kui eelnevalt ei ole määratud, et riigikaitseülesannet asutakse automaatselt täitma siis, kui kaitseolukord välja kuulutatakse. Muudatus toob seega kaasa täiendava töökoormuse asutusele, kes peab kõnealuse otsuse tegema. Mõju sihtrühm on väike, sest muudatus puudutab vaid kaitseolukorra juhti ehk peaministrit ning kaitseolukorra lahendamist juhtivat asutust. Sihtrühm on väiksem kui 5% avaliku sektori töötajatest, keda oli 2018. aasta seisuga 155 500. Muudatus avaldab mõju vaid kaitseolukorra väljakuulutamisel. Kuna seda juhtub ebareeglipäraselt ja väga harva, on mõju sagedus väike. Ka mõju ulatus on väike – muudatus ei too kaasa asutuste töö ümberkorraldamist. Üld- ja haldusaktide menetlemine ja vormistamine on osa ametiasutuste igapäevasest tööst ning see ei too endaga kaasa vajadust personali koolitada, vajalikke arvutiprogramme soetada, infosüsteeme arendada vms. Muudatus võib kaasa tuua töökoormuse kasvu, mis kaasneb sellega, et kaitseolukorra juht (sh teenindava asutusena Riigikantselei) ja kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus on kohustatud hindama, milliseid riigikaitseülesandeid on olukorrast tulenevalt vaja täita, ning vastava otsuse vormistama. Samas aga võimaldab muudatus võrreldes praeguse olukorraga vältida kulu, mis tekiks sellest, kui kohustatud isikud asuvad automaatselt oma riigikaitseülesandeid täitma, olenemata sellest, kas ülesannete täitmine on olukorrast tulenevalt vajalik, ning riik peab hakkama ülesandeid vähendama, andes selleks vajalikke haldusakte. Eelnevast tulenevalt säästab muudatus aega, mis kuluks riigikaitseülesannete vähendamisele, et vajalikke ressursse ei kulutataks ülesannete täitmisele, mida tegelikult vaja ei ole. 5. Kavandatav muudatus: riigikaitseülesannete määramine elutähtsate teenuste osutajatele (ETO)  300(340) Eelnõu järgi seatakse kõikidele ETOdele riigikaitseülesanded. Seda tehakse kõikides valdkondades ühtmoodi: ETOde riigikaitseülesanne on osutada elutähtsat teenust kaitseolukorra ajal. Ülesande täitmisel tuleb järgida HOSi alusel kehtestatud nõudeid, millest ETOd peavad lähtuma ka tavaolukorras. Kui vaja, võib elutähtsat teenust korraldav asutus kehtestada erisusi ning sätestada täpsustavaid nõudeid, mida tuleb ülesande täitmisel arvestada. Mõju valdkond: mõju majandusele Mõju sihtrühm: ETOd ETOdele riigikaitseülesannete määramine võib mõjutada nende halduskoormust. Muudatused puudutavad ETOsid, kelleks on: - teehooldusettevõtjatest:  kõik riigiteid hooldavad ettevõtjad ning  need KOVi teid hooldavad ettevõtjkad, kes tegutsevad tiheasustusalal vähemalt 10 000 elanikuga KOVis; - elektriettevõtjatest:  tootjad, kelle elektrijaama netovõimsus on suurem kui 200 MW;  liinivaldajad, kelle riigipiiri ületava elektriliini ülekandevõimsus on suurem kui 100 MW;  põhivõrguettevõtjad;  võrguettevõtjad, kelle jaotusvõrguga on ühendatud üle 10 000 tarbija;  sideettevõtjad, kelle teenust tarbib vähemalt 10 000 lõppkasutajat;  isikut tõendavatele dokumentidele kantud sertifikaadiga digitaalset tuvastamist ja digitaalset allkirjastamist võimaldava sertifitseerimisteenuse osutaja; - soojusettevõtetest:  soojuse tootjad, kelle tootmise prognoositav maht aastas on vähemalt 50 000 MWh, kes tegutsevad võrgupiirkonnas, mille aastane müügimaht on vähemalt 50 000 MWh, ja kes osutavad teenust vähemalt 10 000 elanikuga KOVi üksuses;  võrguettevõtjast soojusettevõtjad, kes tegutsevad võrgupiirkonnas, mille aastane müügimaht on vähemalt 50 000 MWh, ja kes osutavad teenust vähemalt 10 000 elanikuga KOVi üksuses; - krediidiasutused ja välisriigi krediidiasutuste filiaalid, kes on täitnud vähemalt ühe järgmistest tingimustest:  kelle osutatava teenuse katkemine või lõpetamine mõjutab märkimisväärselt Eesti finantsturu stabiilsust ning makse- ja arveldussüsteemi järjepidevat toimimist;  kelle klientide arv moodustab märkimisväärse osa Eestis finantsteenuseid kasutavate klientide arvust;  kelle Eestis kaasatud hoiuste turuosa ületab kümme protsenti krediidiasutuste kaasatud hoiuste kogumahust; - võrguettevõtjad:  kes osutavad gaasivõrgus ülekandeteenust;  kelle jaotusvõrguga on ühendatud üle 10 000 tarbija; - kütuse müüjad, kes omavad kümmet või enamat tanklat ja kelle tanklad asuvad vähemalt kolmes maakonnas; - vee-ettevõtjad, kes osutavad teenust vähemalt 10 000 elanikuga KOVi üksuses ning kes osutavad teenust ühisveevärgi- ja kanalisatsioonisüsteemi kaudu, millega on ühendatud vähemalt 10 000 elanikku.  301(340) Kokku on ETOsid 130–140.167 Tegemist on seega väikese sihtrühmaga (ettevõtteid kokku on 131 650). ETOdele riigikaitseülesannete seadmine ei mõjuta ETOde töökorraldust. Muudatustega ei seata elutähtsate teenuste osutamisele uusi nõudeid ega kehtestata uusi kohustusi. Nõudeid teenusele võib määrata iga elutähtsat teenust korraldav asutus HOSi alusel kehtestatava määruse kohaselt. Kui elutähtsat teenust korraldav asutus soovib ETOdele seada täiendavaid nõudeid või neid vähendada, tuleb selle mõju hinnata vastava eelnõu koostamisel. Eelnõus ei nähta ette erisusi HOSi alusel seatud kohustustest, mida ETOd peavad juba praegu täitma. Muu hulgas on HOSis sätestatud, et elutähtsat teenust korraldav asutus määrab nõuded teenuse tasemele ja valmisolekule osutada teenust ka teiste teenuste katkestuse korral, sh missugused protsessid, ehitised, seadmed ja muud vahendid ning missugune personal peab olemas olema, et tagada teenuse osutamine. Riigikaitseülesannete määramise kaudu ei teki ETOdel uusi kohustusi, ETOdele on HOSi alusel kriisiks valmisoleku nõuded määratud, millest nad peavad ka riigikaitseülesande täitmisel lähtuma (kui elutähtsat teenust korraldav asutus ei ole kehtestanud nendest erisusi). Seega ei mõjuta eelnõus sätestatu ETOde käitumist ja mõju ulatus on väike. Mõju sagedus on samuti väike, sest mõju avaldub vaid kaitseolukorra ajal, mida tuleb ette väga harva. Negatiivsete mõjude risk on väike, sest muudatuse eesmärk on muuta õiguslik olukord ETOde jaoks selgemaks. Regulatsioonil on positiivne mõju, kuna see aitab ETO-l kriisiolukorraks paremini valmistuda. Praegu on ETOde jaoks mõnevõrra ebaselge, kuidas nad peavad kaitseolukorras oma teenuseid osutama ning millisest regulatsioonist lähtuma. Muudatus aitab lahendada ka probleemi, et olukorras, kus ETOdele ei ole riigikaitseülesandeid määratud, ei saa nende töökohti määrata riigikaitselisteks töökohtadeks. See, et ETO juures oleksid selgelt määratud riigikaitselised töökohad, on aga väga oluline selleks, et teenuse osutamiseks vajalik personal oma tööülesandeid täidaks ja teenust oleks üldse võimalik osutada. ETOdele riigikaitseülesannete määramise kaudu kirjeldatud probleem laheneb. 6. Kavandatav muudatus: riigikaitseülesannete määramine KOVidele KOVidele pannakse kohustus korraldada sotsiaalhoolekannet, tagada elutähtsate teenuste toimepidevus ning aidata kaasa ulatusliku evakuatsiooni läbiviimisele. Üldiselt on tegemist ülesannetega, mida KOVid täidavad juba praegu. Põhjalikumalt on muudetud KOVi ülesandeid ja rolli ulatusliku evakuatsiooni läbiviimisel. 6.1. KOVi ülesanded evakuatsiooni läbi viimisel Edaspidi täidab KOV järgmisi ülesandeid: 1) aitab kaasa KOVi territooriumil viibivate isikute evakueerimisele (see ülesanne on olemas ka praegu); 2) korraldab evakueeritud isikutele toidu ja ajutise majutuse ning tagab selleks vajalikud evakuatsioonikohad. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi asutuste korraldusele Mõju sihtrühm: KOVid Muudatus avaldab mõju KOVidele, sest KOVidele lisandub ülesandeid. Muudatus mõjutab kõiki KOVe (79). Et avalikust sektorist moodustab u 86% valitsussektor, siis KOVid 167 Siseministeerium. Hädaolukorra seaduse käsiraamat. Tallinn, 2018, lk 109. Kättesaadav: https://www.siseministeerium.ee/sites/default/files/dokumendid/Kriisireguleerimine/hos_kasiraamat_veebi.pdf.  302(340) moodustavad selgelt vähem kui poole kogu avalikust sektorist. Tegemist on seega kuni keskmise sihtrühmaga. Muudatus avaldab ennekõike mõju siis, kui KOV peab evakueeritute eest hoolitsema, st juhul, kui tekkinud on hädaolukord või kaitseolukord ning läbi on viidud ulatuslik evakuatsioon. Selline olukord võib tekkida väga harva. Kaitseolukorra stsenaariumid on riigisaladus ning seetõttu neid käesolevas analüüsis kasutada ei saa. Võrdluseks võib aga tuua, et selliseid hädaolukordi, mille puhul võib olla vaja inimesi evakueerida, tuleb samuti ette väga harva. Eestis on suuremad evakuatsioonid olnud 2005. aasta jaanuaris Lääne-Eesti üleujutuse ajal Pärnus, kus päästeti üle 300 inimese ja iseseisvalt evakueerus piirkonnast üle 500 inimese, ning „Monika“ lumetormi ajal Padaorus 2010. aastal, kui riigimaanteele jäi lõksu üle 200 sõiduki, kokku päästeti ligikaudu 600 inimest. 2018. aastal valminud hädaolukorra riskianalüüsides käsitletud stsenaariumite alusel võib välja tuua järgmised sündmused, millega võib kaasneda vajadus evakueerida. Ülevaade evakuatsiooniga seotud sündmustest, evakueeritavate arvust, evakuatsiooni kestusest ja sündmuse juhtumise tõenäosus on esitatud järgmises tabelis.168 Vajadus Evakueerimi Vajadus Evakueerimi Sündmuse korraldada se majutus- st vajavate juhtumise evakueerimi kestus kohtade inimeste arv tõenäosus ne päevades järele Päästesündmus Üleujutus Pärnus 48 t 1 × 20– Plaanitav 10 000 7+* Jah pärast 50 a Kõrghoone tulekahju Kohe 500 1+ Jah 1 × 5–20 a masskannatanutega Doominoefektiga õnnetus Muuga Kohe 4 500 7+ Jah 1 × 100+ a sadamas, suurõnnetuse ohuga ettevõttes Politseisündmus Äkkrünnak laulupeol Kohe 90 000 1 Ei 1 × 5–20 a ja selle rongkäigus Äkkrünnak reisilaeval Kohe 1 200 1 Jah 1 × 5–20 a Massiline korratus 1 × 20– asümmeetrilise Kohe 10 000 7+ Jah 50 a tegevusena Tulekahju reisilaeval Kohe 2 000 1 Jah 1 × 5–20 a Reisilaeva ja 1 × 20– naftatankeri Kohe 2 000 1 Jah 50 a kokkupõrge merel Kiirgus- või tuumaõnnetus 168 Ulatusliku evakuatsiooni kontseptsioon. Siseministeerium. 2018, lk 9.  303(340) Piiriülene tuumaõnnetus, radioaktiivne pilv 1 × 50– naaberriikide Plaanitav 50 000 7+ Jah 100 a tuumaelektrijaamast levib Eestisse mõne tunniga Riigisisese tekkepõhjusega – Kohe 500 7+ Jah 1 × 5–20 a juhuslik radioaktiivse aine konteineri leid Nagu näha, on hädaolukorrad, mille ajal on vaja viia läbi ulatuslik evakuatsioon, prognoositavalt Eestis väga harvad ja ebareeglipärased. Hädaolukorrast veelgi väiksema tõenäosusega esineb relvakonflikt vm sellesarnane sündmus, mille lahendamiseks on vaja välja kuulutada kaitseolukord. Muudatus avaldab mõju seeläbi, et KOVid peavad valmistuma oma ülesannete täitmiseks kriisiolukorras. Eelnevast tulenevalt peavad KOVid kaardistama evakuatsioonikohad ning tagama, et seal oleks võimalik evakueeritutele toitu ja majutust pakkuda. Evakuatsioonikohtade kaardistamine tähendab väiksemates omavalitsustes 1-2 objekti ja suuremates 50–60 objekti väljaselgitamist. Seegi, kuidas tagada evakueeritutele evakuatsioonikohas vajalikud tingimused, ei vaja pidevat planeerimist, vaid piisab sellest, kui KOV hindab paralleelselt evakuatsioonikohtade kaardistamisega, milliseid ettevõtjaid saab evakueeritute abistamisse kaasata, kust saada vajalikke ressursse jne. Kui KOVid sõlmivad eellepinguid, nõuab aega lepingute ettevalmistamine ja läbirääkimine. Lepingute sõlmimisele kuluv aeg sõltub konkreetsest lepingust. Kui KOV on enne selliseid lepinguid sõlminud, on kulub lepingu ettevalmistamiseks veelgi vähem aega. KOVide jaoks ei ole seejuures tegemist uue kohustusega. 2017. aastal jõustunud HOSi ning selle alusel kehtestatud rakendusakti järgi peavad kõik KOVid evakuatsioonikohad kaardistama ning on soovitatud läbi mõelda ka tingimuste tagamine. 2018. aasta septembri seisuga oli seda teinud 84% KOVidest. Seega on valdav enamus KOVidest selle kohustuse juba täitnud. Liiatigi on KOVide ülesandeks vältimatu sotsiaalabi andmine, mis on olemuslikult sama, kui evakueeritutele toidu ja majutuskoha tagamine. See tähendab, et KOVis on vajalike oskuste ja teadmistega personal juba olemas ning KOV ei pea hakkama täitma täiesti uut ülesannet. Kokkuvõttes on mõju ulatus väike. Mõju sagedus on samuti väike – mõju avaldub muudatuste jõustumise ajal, kui KOVid kaardistavad evakuatsioonikohad ja plaanivad ressursid evakuatsioonikohtades vajalike tingimuste tagamiseks. Negatiivsete mõjude riski võib pidada väikeseks. Õigusliku olukorra täpsustamine aitab KOVidel oma tegevust paremini planeerida. Vähene negatiivne mõju võib avalduda selles, et KOVi töötajad peavad ühekordse tööülesandena kaardistama evakuatsioonikohad ning läbi mõtlema, kuidas seal vajalikke tingimusi tagada. Samas ei ole tegemist uue kohustusega. Mõju valdkond: sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju Mõju sihtrühm: evakueeritud inimesed Muudatus avaldab mõju nendele inimestele, keda evakueeritakse, sest KOVid saavad pärast muudatuse jõustumist nende abistamiseks paremini valmistuda. Mida paremini on KOV  304(340) võimeline evakueeritute eest hoolitsema, seda paremini on võimalik ka evakueeritute vaimset ja füüsilist tervist kaitsta. Muudatuse jõustumisel ei muutu sihtrühma käitumises midagi, mistõttu on mõju ulatus väike. Mõju sagedus on samuti väike, sest mõju avaldub vaid kriisiolukorras ehk harva169. Mõjutatud sihtrühma suurus sõltub kriisiolukorra ulatusest, kaudselt võib olla mõjutatud kogu elanikkond (Eestis oli 1. jaanuari 2019. a seisuga 1 323 820 elanikku). 6.2. KOVi riigikaitseülesanded seoses sotsiaal- ja tervishoiuteenuste osutamisega eriolukorras Muudatusega määratletakse, et erikorra ajal tagatakse inimestele riigi ja KOV üksuste poolt korraldatavate elutähtsate sotsiaal- ja tervishoiuteenuste kättesaadavus. KOVi kohustus on tagada kaitseolukorra ajal haavatavate isikute gruppidele vähemalt järgmiste sotsiaalteenuste kättesaadavus ja toimimine: ööpäevaringse majutusega üldhooldusteenuse osutamine ja ööpäevaringse majutusega asendushooldusteenuse osutamine asenduskodus, varjupaigateenus, vältimatu sotsiaalabi ja KOVi üksuste pakutav kriisinõustamine. Samuti peab KOV otsustama, kuidas toimub teiste sotsiaalteenuste osutamise piiramine või peatamine, arvestades, et eriolukorras võib tekkida vajadus uute sotsiaalteenuste või meetmete rakendamiseks. Sotsiaalministeerium on kohustatud tagama elutähtsa teenusena elanikkonnale vähemalt vältimatu abi osutamise. Eriolukorras suunatakse vajaduse korral kogu olemasolev ressurss ainult nendeks tegevusteks, mis on vajalikud eelkõige vältimatu abi osutamiseks. Lähtuvalt olukorrast ja kannatanute arvust võib valdkonna eest vastutav minister (tervise- ja tööminister) selleks kehtestada ajutised tervishoiuteenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse piirangud ning tervishoiuteenuste osutamisele tavapärasest erinevaid ajutisi nõudeid. Sel teel on võimalik vabastada etapiti plaaniliste ja mitteerakorraliste tervishoiuteenuste rahastamise arvelt lisaressurssi, et katta suurenenud kulutusi vältimatu abi (erakorralise abi) osutamiseks tavapärasest suuremas mahus. Samuti peatatakse tervishoius mitmed ennetavad tegevused (nt sõeluuringute teostamine). Mõju valdkond: sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju Mõju sihtrühm: sotsiaal- ja tervishoiuteenuste saajad Eriolukordades riigi või KOV poolt korraldatavate teenuste piiramine või nende osutamise peatamise õigus võib puudutada kõiki Eesti elanikke, kuid täpsem sihtrühma suurus oleneb sellest, milliste teenuste osutamine peatakse või milliste teenuste osutamist vähendatakse. Mõju ulatus sõltub sellest, milliste teenuste osutamist vähendatakse või peatakse. Mõju sagedust võib hinnata väikeseks, sest muudatus avaldab mõju ainult hädaolukorra või selle lahendamiseks välja kuulutatud eriolukorra, kaitseolukorra või selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorraline seisukorra või sõjaseisukorra ajal. Ebasoovitavate mõjude risk on maandatud sellega, et muudatustega on loodud kord ja süsteem, mille alusel võib piirata teenuste kättesaadavust ning määratletakse need teenused, mille puudumine ei oma vahetut ohtu inimese elule, ei halvenda oluliselt tema terviseseisundit ega jäta inimest ebainimlikku abitusse olukorda. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi asutuste korraldusele ning avaliku sektori kuludele ja tuludele 169 Vt tabelit ülal, mis kirjeldab evakueerimise vajadust põhjustavate hädaolukordade prognoositavat esinemissagedust.  305(340) Mõju sihtrühm (A): riigiasutused ja avalik-õiguslikud asutused Mõju on neile asutustele, kes korraldavad sotsiaalteenuste ja tervishoiuteenuste osutamist. Mõju on ka Vabariigi Valitsusele, sest riigi korraldatavate sotsiaalteenuste ja tervishoiuteenuste vähendamise ja peatamise otsustab valitsus. Lisaks tuleb arvestada, et eriolukorra ajal võivad ka riigiasutused täita lisaülesandeid või muuta senist teenuse korraldamist. Muudatuse kohaselt on asjakohane viia kõigi lastega seotud KOVi korraldatavate teenuste koordineerimine üle Sotsiaalkindlustusametisse, mis eeldab Sotsiaalkindlustusameti töökorralduse ja protseduuride muutmist. Sihtrühmast suurim mõju on seega nendele asutustele, kelle ülesandeks on vastavate sotsiaalteenuste ja/või tervishoiuteenuste osutamist korraldada (Sotsiaalkindlustusamet, Eesti Haigekassa, Terviseamet). Kõikide riigiasutustega võrreldes moodustab otseselt mõjutatud asutuste arv väikese osa kogu sihtrühmast. Mõju ulatus on väike – muudatuste tagajärjel ei muutu asutuste tavapärane töökorraldus. Teenuste osutamise piiramiseks on vaja luua vastavad protseduurid, mis võimaldaksid teenuse saamise tingimusi muuta (sh kujundada ümber aktiivsusnõudeid tööturuteenuste osutamisel). Samuti on vaja luua regulatsioon, kuidas tagada hoolekande- ja tervishoiuasutustes vajaliku personali olemasolu, kuivõrd asutuses viibijad ei pruugi ilma kõrvalise abita hakkama saada ning võivad mõningal juhul olla nii enesele kui ka teistele ohtlikud. Mõju sagedust võib hinnata väikeseks, sest muudatus avaldab mõju ainult hädaolukorra või selle lahendamiseks välja kuulutatud eriolukorra, kaitseolukorra või selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal. Mõju sihtrühm (B): KOVi üksused Mõju avaldub KOVidele, kes korraldavad teatavate teenuste osutamist. Kuna kehtiv regulatsioon ei määratle, milliseid sotsiaalteenuseid on vaja ka eriolukorras osutada, on oluline määratleda need sotsiaalteenused, mida KOV peab osutama ehk millised on need inimestele elutähtsad riigi ja KOVi korraldatavad sotsiaalteenused, mille kättesaadavus tuleb tagada ka eriolukorras. Sarnaselt Vabariigi Valitsusega peab olema ka KOVidel võimalik otsuseid vastu võtta järkjärguliselt, näiteks piirata mitmete toetavate teenuste kättesaadavust või piirata teenuste saajate hulka. Teenuste korraldamisel on vaja protseduurides arvestada, et eriolukorra ajal võib tekkida vajadus evakueerida isikuid hoolekandeasutusest teise hoolekandeasutusse ning tagada tuleb ka piisav personal sotsiaalteenuse osutamisel. Oluline on teenust korraldavatel osapooltel arvestada, et osade teenuste osutamise peatamine või lõpetamine võib kaasa tuua vajaduse teistsuguste teenuste ehk eluliselt oluliste teenuste järele ja/või vajaduse hakata teenuseid osutama uuele sihtgrupile. Näiteks abivahendite teenuse peatamise korral võib inimese toimetulek halveneda sedavõrd, et võib tekkida vajadus ööpäevaringe majutusega hoolduse järele. Samuti võib KOVi toetavate teenuste, näiteks isikliku abistaja teenuse või sotsiaaltransporditeenuse peatamine põhjustada mõningal juhul olukorra, mis on ohtlik inimese elule, halvendab oluliselt tervist või jätab inimese ebainimlikku abitusse seisu. Sellistel juhtudel tuleb tagada muul viisil vältimatu abi korras inimesele vajalik abi. KOVide kulutusi võib eriolukorras mõjutada see, et uusi sotsiaalteenuseid või muud abi võib olla vaja osutada olukorras, kus riigi poolt makstavaid hüvitisi ja toetusi vähendatakse või nende maksmine peatatakse. Lisaks võib eriolukorras Vabariigi Valitsus otsustada anda KOVi  306(340) üksustele lisaülesandeid, mille täitmiseks on vaja suunata omavalitsuse eelarvesse vastavaid vahendeid. Seega on negatiivsete mõjude risk KOVidele olemas. Samas on riski realiseerumise tõenäosus madal, kuivõrd negatiivsed mõjud KOVidele avalduvad üksnes ulatuslike ja pikemaajaliste kriiside puhul. Muudatus ei tingi KOVide töökorralduse muutust tavaolukorras. Eeldades, et muudatus avaldab suurimat mõju ainult ulatusliku kriisi korral, mida ei ole senini esinenud, võib nii mõju ulatust, mõjutatud sihtrühma suurust kui ka mõju avaldamise sagedust hinnata väikeseks. Mõju valdkond: mõju majandusele Mõju sihtrühm: sotsiaal- ja tervishoiuteenuseid osutavad ettevõtjad (teenuseosutajad) Majanduslik mõju võib avalduda nendele ettevõtjatele, kes osutavad sotsiaal- ja/või tervishoiuteenuseid, mille osutamist piiratakse või peatatakse. 2017. a seisuga oli tervishoiu ja sotsiaalhoolekande valdkonnas tegutsevaid ettevõtjaid kokku 1586, mis moodustab väikese osa kõikidest aktiivsetest ettevõtjatest (kokku 131 650). Otseselt mõjutatud sihtrühma täpne suurus sõltub kriisiolukorra ulatusest. Teenuseosutajal on vaja teha muudatusi oma protseduurides, et tagada hoolekande- ja tervishoiuasutustes vajaliku personali olemasolu ka kriisiolukordades. Lisaks on vaja teenuseosutajal arvestada, et erikorra ajal võib tekkida vajadus inimeste evakueerimiseks hoolekande- või tervishoiuasutustest ning selleks peab olema valmidus transportida inimesed ühest asutusest teise. Lisaks tekib ka erasektori teenuseosutajatel kohustus võtta vastu evakueeritud piirkonnast inimesi. Seega kaasneb muudatustega halduskoormus ettevõtjatele, kuna ettevõtjad peavad plaanima ressursid ja koostama tegevuskava võimalikuks kriisiolukorraks. Mõju sagedust võib hinnata väikeseks, sest muudatus avaldab mõju ainult hädaolukorra või selle lahendamiseks välja kuulutatud eriolukorra, kaitseolukorra või selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorraline seisukorra või sõjaseisukorra ajal. Mõju ulatus sõltub kriisi ulatusest. Muudatus ei nõua tavaolukorras ettevõtjatelt oma tegevuse ümberkorraldamist, mistõttu tavaolukorras ei kasva ettevõtjate halduskoormus. 7. Kavandatav muudatus: töökohustuse, asja sundkasutuse ja sundvõõrandamise regulatsioon 7.1. Riigikaitseliste kohustuste määramine ja täitmine Muudatusega reguleeritakse asja sundkasutus, asja sundvõõrandamine ning töökohustus RiKSis kui riigikaitselised kohustused. Koormistena mõistetud riigikaitselisi kohustusi hakatakse kohaldama üksnes vältimatu vajaduse korral, kui muud ressursid on ammendatud ning seaduses nähakse täpsemini ette juhud, millal ei ole asja sundvõõrandamine või sundkasutusse võtmine lubatud. Praegune koormiste regulatsioon koondatakse RiKSi ning RKSKS tunnistatakse eraldiseisva seadusena kehtetuks. Samuti eristatakse riigikaitseks vajaliku töö tegemine selgelt KorSi alusel ohu tõrjumiseks tehtavast kohustuslikust tööst. Muudatustega vähendatakse ühtlasi sõjalise kaitsega seotud riigikaitseliste kohustuste määramiseks ja kohaldamiseks pädevate haldusorganite hulka oluliselt, andes selleks pädevuse vaid Kaitseressursside Ametile ja Kaitseväele.  307(340) Mõju valdkond: mõju riigi julgeolekule ja välissuhtlusele ning sotsiaalsed, sealhulgas demograafilised mõjud Mõju sihtrühm: riigi elanikud Seniste riigikaitseliste sundkoormiste reguleerimine riigikaitseliste kohustustena terviklikult RiKSis loob vajalikud eeldused, et kaitseolukorras, erakorralises seisukorras või sõjaseisukorras oleks võimalikult tõhusalt ning samas isiku põhiõigusi arvestades tagatud tsiviilressursside kaasamine riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardava ohu tõrjumisse. Kõrvaldatud on vastuolud RKSKSi ja RiKSi ning teiste seaduste vahel, et vältida seda, et haldusorganid annavad ühele ja samale riigikaitselise kohustuse adressaadile vastukäivaid ülesandeid. Teoreetiliselt võib riigikaitselise kohustuse täitmiseks kohustada peaaegu igaüht riigi elanikest. Tegelikult on mõjutatud sihtrühm sellest oluliselt väiksem ning sõltub kriisiolukorra tõsidusest, ulatusest ja kestusest. Väikesemahulise ja lühiajalise kriisi korral on sihtrühm väga väike, piirdudes näiteks üksikute isikutega, kelle vara või tööjõudu võidakse koormata. Samas ulatusliku, täiemahulise ja pikaajalise sõja korral on puudutatud sihtrühm suurem ja võib teoreetiliselt puudutada igaüht. Riskistsenaariumid põhiseaduslikku korda ning riigi julgeolekut kahjustavate kriisiolukordade kohta on piiratud juurdepääsuga või riigisaladusega kaitstud teave. Samuti on piiratud juurdepääsuga teave määratud sundkoormiste arv. Riigikaitseliste sundkoormiste koondkava lisaga on kinnitatud transpordivahendite kasutamise koondkava170, kuid selle lisa on asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teave. Nimetatud regulatiivsete piirangute tõttu ei saa siinkohal esile tuua riskistsenaariume ning statistikat selle kohta, kui palju on siiani riigikaitselisi sundkoormisi määratud. Erinevalt tavaolukorras rakendatavatest seadustest võetakse koormised kasutusele üksnes kaitseolukorras või selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal. Selliseid juhtumeid ei ole taasiseseisvunud Eesti Vabariigis siiani ette tulnud, seega on mõju sagedus väike. Kui mõju peaks siiski avalduma, toob see isikutele kaasa väiksemaid või suuremaid põhiõiguste riiveid, mis seisneb riigikaitse eesmärgil isikutele kuuluva vara sundkasutamises või sundvõõrandamises, samuti töökohustuse täitmises. Kaitseolukorras tekib isikul tema jaoks ebasoovitava mõju talumiskohustus üldise hüvangu jaoks, et hoida ära riigile ja isikule endale tekkivat suuremat kahju. Muudatusel on positiivne mõju – tsiviilressursside õigeaegse kasutusele võtmisega on võimalik kriisi kiiremini ja tõhusamalt ohjata, vältides suurema kahju tekkimist elanikkonna tervisele, majanduslikule ja sotsiaalsele olukorrale. Mõju ulatus kaitseolukorras sõltub kriisi ulatusest. Kuna ka kehtivas õiguses on sätestatud õiguslikud alused asjade sundkasutusse võtmiseks ja sundvõõrandamiseks ning töökohustuse panemiseks, siis muudatustega ei kaasne olulist mõju sihtrühmale. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi asutuste korraldusele, nende kuludele ja tuludele Mõju sihtrühm: Kaitsevägi, Kaitseressursside Amet ning Kaitseministeerium Muudatustega kitsendatakse oluliselt nende haldusorganite hulka, kes on pädevad koormisi määrama ja kohaldama. See loob selgema vastutuse ning vähendab eos normikollisioone ja - 170 Vabariigi Valitsuse 13. oktoobri 2016. aasta korraldus nr 332 “Riigikaitseliste sundkoormiste koondkava kinnitamine” lisa “Riigikaitseliste sundkoormiste koondkava transpordivahendite kohta” (asutusesiseseks kasutamiseks).  308(340) konflikte, mis võivad tekkida praeguse regulatsiooni puhul. Kaitseministeerium vabaneb kohustusest anda koormiste kohaldamise üksikjuhtumite kohta haldusakte ning saab seetõttu keskenduda oma põhiülesannete täitmisele. Muudatustega ei kaasne riigiasutuste või KOVi asutuste ümberkorraldamist või muudatusi nende töökorralduses. Muudatusega kaasneb tavapärane riigiametnike koolituskulu uue regulatsiooni tundmaõppimiseks, mis mahub iga asutuse koolituseelarvesse. Seega on mõju ulatus väike. Samuti on mõju esinemise sagedus väike, kuna mõju esineb ainult regulatsiooni jõustumise ajal. Mõju valdkond: mõju majandusele või muu otsene või kaudne mõju Mõju sihtrühm: ettevõtjad ja elanikud Muudatus võib teoreetiliselt mõjutada kõiki elanikke ning iga 131 650 majanduslikult aktiivset ettevõtjat.171 Sihtrühma suurus sõltub kriisiolukorra ulatusest, kuid tõenäoliselt ei avaldu mõju kõigile elanikele ja ettevõtjatele, kuna kõigi vara suhtes tõenäoliselt riigikaitselisi kohustusi ei seata ega töökohustusi määrata. Samuti on mõju esinemise sagedus väike, kuna muudatus avaldab mõju üksnes kaitseolukorras. Riigikaitseliste sundkoormiste reguleerimine riigikaitseliste kohustustena RiKSis tähendab seda, et riik ei hangi kriisiolukorraks kõikvõimalikke varusid, vaid loob kavandatud õigusliku regulatsiooni abil õigusliku mehhanismi, kuidas vajaduse korral kaasata tsiviilsektori ressursse. Need on üldjuhul kriisi tekkimise ajal Eesti Vabariigi territooriumil asuvad asjad (nt seadmed, toiduained, tooraine), siin tegutsevate ettevõtjate ja füüsiliste isikute tööpanus. See, kas piirdutakse üksikute sõidukite kasutamisega või ulatuslikumalt transpordivahendite või tootmisseadmete sundkasutusega, sõltub sellest, milline kriis tekib ja kui kaua see kestab. Muudatusel on positiivne mõju, kuna asjade sundkasutuse võimalus kujuneb maksumaksjale odavamaks kui alternatiivne olukord, kus riik asuks kõikvõimalikke varusid oma vahenditest igaks juhuks soetama. Esiteks oleks varude mahtu ja sortimenti raske prognoosida, teiseks tuleks muidu kasutuna seisvaid seadmeid regulaarselt hooldada või piiratud tarbimisajaga varusid regulaarselt uuendada. Muudatuse mõju majandusele on seega positiivne: välditakse maksukoormuse ebamõistlikku tõstmist selleks, et riik saaks kõiki varusid kaitseolukorraks ette varuda, mis omakorda võimaldab majandusel normaalselt areneda. 7.2. Riigikaitseliste kohustuste määramise ja täitmisega seotud haldusmenetlus Eelnõuga võimaldatakse organil, kes määrab või täidab koormisena riigikaitselist kohustust, kohaldada selle tegevuse läbiviimiseks vajalikke isiku õigusi riivavaid menetluslikke toiminguid, näiteks küsitlemine, valdusesse sisenemine, valduse läbivaatus, vallasasja läbivaatus, viibimiskeelu seadmine. Mõju valdkond: mõju riigi üldisele julgeolekule ja välissuhetele Mõju sihtrühm: koormisi kohaldav haldusorgan 171 Statistikaameti andmebaas. ER007: Statistilisse profiili kuuluvad üksused õigusliku vormi ja haldusüksuse järgi, haldusjaotus 1. jaanuari 2018. aasta seisuga. Kättesaadav: http://pub.stat.ee/px- web.2001/Database/Majandus/10Majandusuksused/08Uldandmed/08Uldandmed.asp.  309(340) Koormisi kohaldav haldusorgan on ennekõike Kaitsevägi. Mõju seisneb ennekõike selles, et koormise kohaldamisel riigikaitselise kohustusena on Kaitseväel seaduslik võimalus selle kohustuse täitmist ka tegelikult tagada. Muudatusega luuakse võimalus kaitseolukorda tõhusamalt lahendada. Näiteks ei piisa asja sundkasutuse puhul praegusest regulatsioonist, kus selline õigus ja kohustus on küll ette nähtud, kuid puudub seadusest tulenev volitus rakendada vajalikke toetavaid meetmeid. Nii võib olla riigikaitseks vajaliku traktori sundkasutusele võtmiseks vaja tuvastada asja omaniku isikusamasus, siseneda valdusesse, vaadata valdus läbi, teha ettekirjutus ning vajaduse korral kasutada vahetut sundi ehk füüsilist jõudu. Kui kirjeldatud toetavate meetmete kasutamist ei ole seaduses ette nähtud, puudub Kaitseväel seaduslik võimalus tsiviilsektori ressursse kasutusele võtta, välja arvatud juhul, kui isik, kelle suhtes koormist rakendatakse, on tuvastatud ning koormise rakendamisega kohe vabatahtlikult nõus ega peida oma vara. Muudatusel on positiivne mõju, kuna võimaldab kaitseolukorra lahendamiseks võetavate meetmete täitmist tagada, seega panustab muudatus kaitseolukorra lahendamisse. Mõju sagedus on väike, sest mõju avaldub üksnes kaitseolukorras. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi asutuste korraldusele, nende kuludele ja tuludele Mõju sihtrühm: Kaitsevägi, Kaitseressursside Amet ja korrakaitseorganid Muudatuse tulemusena on üheselt selge, et RiKSi alusel riigikaitselise kohustuse panemine, sh koormisena, ei ole korrakaitseline ülesanne ning seega langeb ära risk, et riigikaitselise kohustuse panemisel lähevad segamini PPA kui üldkorrakaitseorgani ning Kaitseväe õigused, kohustused ja ressursid. Seega on riigikaitselise kohustuse kohaldamiseks pädev Kaitsevägi. Muude RiKSis ettenähtud haldusorganite ning politsei ülesanne see ei ole, välja arvatud juhul, kui õigusliku aluse olemasolu korral kaasatakse politsei ametiabi korras. Muudatuse sihtrühm on seega väike, alla 5 % avaliku sektori asutustest. Muudatus võimaldab kriisiks paremini valmistuda ning kriisi tekkimisel seda kiiresti ja tõhusalt lahendada, sest täpsustatakse sihtrühma ülesandeid ja volitusi. Seega vähendatakse ajakulu, mis kaasneks kriisiolukorras kattuvate pädevuste tõlgendamisega. Muudatuse tõttu ei ole sihtrühmal vaja oma käitumist muuta. Muudatusega kaasneb tavapärane täienduskoolituse vajadus, mis kaetakse asutuste eelarvest. Mõju valdkond: mõju majandusele, samuti sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju või muu otsene või kaudne mõju Mõju sihtrühm: ettevõtjad ja elanikud Muudatus võib teoreetiliselt mõjutada kõiki elanikke ning iga 131 650 majanduslikult aktiivset ettevõtjat,172 Tõenäoliselt mõjutab muudatus aga väikest hulka elanikest ja ettevõtjatest, kuna kõigi suhtes tõenäoliselt piiravaid meetmeid ei kohaldata ega viida läbi menetlustoiminguid. Mõju esinemise sagedus on väike, kuna muudatus avaldab mõju üksnes kaitseolukorras. Muudatusel puudub otsene mõju majandusele. Kaudne positiivne mõju majandusele seisneb aga selles, et muudatuste abil on võimalik kriise tõhusamalt lahendada. Mida tõhusamalt õnnestub kriisi levikule piir panna ja see lõplikult lahendada, seda väiksem on kahju 172 Statistikaameti andmebaas. ER007: Statistilisse profiili kuuluvad üksused õigusliku vormi ja haldusüksuse järgi, haldusjaotus 1. jaanuari 2018. aasta seisuga. Kättesaadav: http://pub.stat.ee/px- web.2001/Database/Majandus/10Majandusuksused/08Uldandmed/08Uldandmed.asp.  310(340) majandusele ning seda kiiremini on võimalik puudutatud ettevõtjatel ja töötajatel naasta oma igapäevatöö ehk majandusliku lisandväärtuse loomise juurde. Samuti aitab kriisi tõhusam lahendamine vähendada kahju inimeste tervisele ja toimetulekule. 8. Kavandatav muudatus: tervishoiuteenuse osutaja varu elutähtsa teenuse toimepidevuse kontseptsioon Seni on riik andnud teenuseosutajale raha varu soetamiseks ja varu hoidmiseks, kuid tagatud ei ole olnud selle varu uuendamise mehhanism. See on omakorda viinud selleni, et varu on aastatega amortiseerunud, seda ei kasutata ning kantakse maha. Muudatusega luuakse varude tagamise osas uus kontseptsioon, mille kohaselt senine tervishoiuteenuse osutaja tegevusvaru on edaspidi juriidilises mõistes riigi tegevusvaru. Riik rahastab varu soetamist ja uuendamist teenuseosutaja poolt. Tegemist on riigi omandiga, mis on eelpositsioneeritud teenuseosutaja juurde kriisiolukorras kiiremaks kasutuselevõtmiseks. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi asutuste korraldusele ning avaliku sektori kuludele ja tuludele Mõju sihtrühm: Eesti Haigekassa ja Terviseamet kui riigi tegevusvaru moodustaja Tegemist ei ole otseselt uue õigusega, sest elutähtsa teenuse toimepidevuse kontseptsioon, sh varude tagamine, kehtib alates 2018. a aprillist. Muudatus loob eelkõige õigusselgust ja annab selged alused varu tagamisele, sh selle rahastamisallikatele. Sellest tulenevalt võib lugeda mõju ulatust väikeseks, kuivõrd muudatusega ei kaasne muutusi sihtrühma töökorralduses ega - koormuses. Muudatusel on positiivsed mõjud sihtrühmale, kuna varude uuendamine korraldatakse senisest tõhusamalt. Mõju valdkond: mõju majandusele Mõju sihtrühm (A): tervishoiuvaldkonna elutähtsa teenuse osutajad, kellel on Eesti Haigekassaga leping (20 HVA haiglat ja 11 kiirabibrigaadi pidajat) Tegemist ei ole uue õigusega, sest elutähtsa teenuse toimepidevuse kontseptsioon, sh varude tagamine, kehtib 2018. a aprillist. Muudatus loob eelkõige õigusselgust ja annab selged alused varu tagamisele, sh selle rahastamisallikatele. Sellest tulenevalt võib lugeda mõju ulatust väikeseks, kuivõrd muudatusega ei kaasne muutusi ettevõtjate töökorralduses ega halduskoormuses. Muudatus võimaldab luua õigusselgust koos selge omandi- ja vastutusjaotusega ning luua optimaalse lahenduse, et varu reaalselt ka uuendatakse, mitte ei kanta hiljem maha. Mõju sihtrühm (B): võimalikud varude hoidjad, kelleks on suuremad haiglad või kiirabibrigaadi pidajad Mõju avaldub nendele teenuseosutajatele, kes hakkavad varu hoidma. Mõju avaldub sõltuvalt sellest, kes varu hoidma hakkavad, kui suures mahus ravimeid ja tarvikuid hoitakse, kas on vaja teha lisainvesteeringuid või mitte jms. Täpsem mõjude analüüs tehakse valdkonna eest vastutava ministri määruse väljatöötamise käigus. VI. Haldusmenetluse erisused kaitseolukorra ajal 1. Kavandatav muudatus: haldusmenetluse erisuste kehtestamine  311(340) Kaitseolukorra lahendamisel kehtivad järgmised haldusmenetluse erisused: 1) menetlustoimingute sooritamise tagamiseks on võimalik teha isikule ettekirjutus kaasaaitamiskohustuse täitmiseks ning kohaldada haldussundi; 2) kaitseolukorra lahendamisel antavad konstitutiivsed haldusaktid ei ole eraldiseisvalt halduskohtus vaidlustatavad, vaid neid saab vaidlustada üksnes isiku suhtes kohaldatava piirangu vaidlustamise käigus; 3) haldusakti võib anda ilma põhjendava osata või vormistada resolutsioonina menetlusdokumendil, kui põhjendatud haldusakti või eraldi dokumendina vormistatud haldusakti andmine pole võimalik või menetlusosalise õiguskaitseks vajalik; 4) haldusorgan on volitatud peatama konkureerivatest õigussuhetest tuleneva kohustuse täitmise või muul viisil reguleerima konkureerivat õigussuhet, et tõhusalt ennetada või tõrjuda riigi julgeolekut ähvardavat ohtu. Mõju valdkond: sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju Mõju sihtrühm: elanikkond Muudatusega tagatakse isikute õiguskindlus, et konkureerivate kohustuste korral või riigikaitseliste ülesannete täitmise tõttu ei kaota nad oma omandit ega tööd ning saavad pärast kriisiolukorra möödumist naasta oma tavapärase elu juurde. Selgemad menetlusreeglid suurendavad kindlustunnet, et õiguste võimaliku rikkumise korral on võimalik saada tegelikku kohtulikku õiguskaitset, ilma et vaidluse põhiraskus langeks erinevatele menetlus- ja pädevusnormide ebaselgusest tulenevate protsessuaalsete küsimuste lahendamisele. Kuna mõju avaldub eelkõige kaitseolukorra või selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal ning niivõrd, kuivõrd konkreetne kriisiolukord või erikorra lahendamine eeldab meetmete kohaldamist, siis on selle mõju hindamise ulatus raskendatud. Arvestades, et kaitseolukorra või selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra esinemine on vähetõenäoline ning seda esineb väga harva, on muudatuste mõju sihtrühmale väike ega eelda sihtrühmalt regulatsiooniga kohanemist. Lisaks, kuna ettepanekud puudutavad eelkõige regulatsiooni täpsustamist, sõltub nende mõju ka isikute õigusteadlikkusest, valmisolekust meetmete kohaldamist vaidlustada ja kohtute hoiakust menetlusnormide rikkumiste tagajärgedesse. Mõju valdkond: mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele Mõju sihtrühm (A): Kaitsevägi, erikorra juhid, riigikaitseülesandeid täitvad isikud ja asutused, teised haldusorganid Mõju on suurem nende haldusorganite tegevusele, kelle põhiülesanne on kriisiolukorraks valmistuda ja sellele reageerida (Kaitsevägi, PPA, Päästeamet, kiirabi ja teised operatiivselt reageerivad üksused). Muudatuste tulemusel suureneb selgus, milline on kriisiolukorra lahendamisega seotud haldusorganite pädevus, avaliku võimu volitused ning missugust menetluskorda rakendatakse. Muudatused puudutavad haldusmenetluse reegleid selles osas, mis parendab haldusaktide andmist ja toimingute sooritamist erikorra lahendamise vajadustest lähtuvalt, kuid tagab samas õiguspäraste ja hea halduse põhimõttele vastavate haldusaktide andmise. Õigusselgus on vajalik haldusorganile, et ta võiks olla kindel, et isik on saanud oma kohustusest teadlikuks ja asub seda täitma või on talle pandud kohustuse vaidlustanud. Kõige enam takistabki haldusülesannete täitmist see, kui haldusorganid ei ole teadlikud, kas isik üldse on  312(340) subjektiivselt oma kohustustest teada saanud ja saab asuda kohustust täitma. Kuigi menetluse õigusselgus ja isikutele pandud kohustuste tegelik täitmine on haldusorganitele väga oluline, avaldub tõenäoliselt see mõju väga harva, kuna kaitseolukorra või selle lahendamiseks väljakuulutatava erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra esinemise sagedus on väga väike. Mõju sihtrühm (B): kaitseväekohustuslased, vabatahtlikult riigikaitsesse kaasatud isikud Muudatused haldusmenetluses suurendavad õigusselgust kaitseväekohustuslase ja vabatahtlikult riigikaitsesse kaasatud isiku suhtes. Muudatused lihtsustavad ja kiirendavad isiku jaoks menetlust ja suurendavad kindlust selles osas, kas ja milline kohustus tema suhtes kehtib. Muudatused võimaldavad haldusorganil lahendada konflikti riigikaitselise kohustuse ja muu juriidilise kohustuse vahel selleks, et isik saaks oma muid kohustusi rikkumata või süütegu toime panemata täita oma riigikaitselisi kohustusi ning naasta pärast kohustuste täitmist endise elu juurde. Muudatuste mõju sihtrühmale, muudatuse ulatus, sagedus ja negatiivne mõju sihtrühmale sõltuvad suurel määral ohust, millele reageeritakse, ning sellest, kelle suhtes ja kui intensiivselt oht realiseerub. Eelduslikult on kaitseolukorra tekkimise võimalus väike ja seetõttu tuleb ka mõju hinnata väikseks. Mõju valdkond: mõju majandusele Mõju sihtrühm: ettevõtjad, mittetulundusühingud ja sihtasutused Eestis on majanduslikult aktiivselt tegutsevaid ettevõtjaid 131 650, mittetulundusühinguid üle 39 000 ja sihtasutusi üle 600. Puutumus on seotud kriisiolukorra ulatuse ja olemusega. Muudatused täpsustavad erikorra ajal antavate haldusaktide tingimusi ja korda. Haldusaktid, mis võivad ettevõtjaid puudutada (näiteks koormiste määramine, müügi- ja ekspordipiirangud), muutuvad muudatuste järel ka ettevõtja jaoks selgemaks ja ettenähtavamaks, sest täpsustatakse neid mõjutavate haldusaktide andmise tingimusi ja korda. Kuna muudatustega ei ole kavas sisuliselt suurendada ega kitsendada volitusi, mis tulenevad kehtivast õigusest, ning eeldusel, et haldusorgan oleks ka kehtiva õiguse alusel andnud õiguspärase haldusakti, siis otsene mõju ettevõtjatele puudub (vastupidise eelduse korral paraneksid ettevõtjate võimalused kaitsta oma õigusi ülemääraste meetmete kohaldamise eest). Võrreldes kehtiva õigusega võivad muudatused sisuliselt parendada ettevõtluskeskkonda, sest riigikaitselise kohustuse panemisel peab haldusorgan arvestama ettevõtja muude kohustustega ning vajaduse korral haldusaktiga need muud kohustused riigikaitselise kohustuse täitmise ajaks peatama. Näiteks otsustama, kas veokohustusega seotud sõidukijuht peab täitma veokohustust või kaitseväekohustust või kas ettevõtja peab jätkama elanikkonna kaitseks vajalikku tootmist või täitma riigikaitseks vajalikku koormist. Sellega võetakse ettevõtjalt ka vastutus kollideeruvate kohustuste täitmata jätmise eest, välja arvatud juhul, kui ettevõtja pidi sellist olukorda muu kohustuse võtmisel ette nägema või tekitas kohustuste kollisiooni tahtlikult. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi korraldusele Mõju sihtrühm: riigiasutused ja KOVid Muudatused ei mõjuta riigiasutuste ega KOVide korraldust. Riigiasutuste ja KOVide juhtidel on muudatuste järel suurem kindlus, et nende haldusaktid täidetakse või vaidlused lahendatakse kiiresti ning see tagab õiguskindluse haldusülesannete täitmisel. Riigiasutused ja KOVid peavad oma õigusaktide väljatöötamise korralduses arvestama võimalusega, et kriisiolukorras on vaja õigusakte välja töötada ja menetleda kiirendatud korras. Kaitseolukorra ajal mõjutavad  313(340) kavandatavad muudatused eelkõige Kaitseväge, kaitseolukorra juhti ning kaasatud haldusorganeid. Mõju seisneb eelkõige selles, et osapooled teavad paremini oma avaliku võimu volitusi, õigusi ja kohustusi ning tõenäoliselt on seetõttu õiguslikke vaidlusi ja eriarvamusi vähem. Muul ajal muudatused sihtrühma ei puuduta. VII. Isikuandmete töötlemine ja andmekogud Kavandatav muudatus: riigikaitseks vajalike vahendite üle arvestuse pidamine Riigikaitseks ja tsiviilkriisideks vajalike tsiviiltoetuse varude üle arvestuse pidamine koondatakse ühte registrisse. Mõju valdkond: mõju riigi üldisele julgeolekule ja välissuhetele Kõigi tsiviilressursside koondamine ühte tsiviiltoetuse registrisse (TTR) võimaldab paremini planeerida riigi tsiviilressursse nii hädaolukorraks kui ka kaitseolukorraks. Üks ja seesama tehniline vahend, olgu selleks laev või õhusõiduk, võib olenevalt olukorrast olla vajalik nii hädaolukorra, eriolukorra kui ka kaitseolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra lahendamiseks. Kavandatud muudatuste kohaselt tuleb näiteks teatud veesõiduk kanda ühte registrisse, mitte eraldi Kaitseressursside Ameti hallatavasse tsiviiltoetuse registrisse ning eraldi ka PPA vastavasse andmekogusse. Teiseks on nii võimalik näha, kas teine organ on konkreetse asja juba kasutusse võtnud või mitte. See on kriisi kiireks ja tõhusaks lahendamiseks väga oluline. Kui näiteks Kaitsevägi näeb, et teine haldusorgan on juba konkreetse laeva akuutse reostuse tõrjumiseks kaasanud, ei hakka ta kulutama aega selle laevaomanikuga kontakteerumise ning selle asjaolu väljaselgitamisele, vaid saab võimaluse korral valida riigikaitselise ülesande täitmiseks kohe teise, vaba laeva. Selle tulemusena tugevneb riigi julgeolek seetõttu, et ollakse kriisiolukorraks paremini valmis ning kriisi tekkimisel suudetakse see tõhusamalt lahendada. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi asutuste korraldusele, nende kuludele ja tuludele Teiste asutuste peetavate tsiviilressursside kohta teabe koondamine Kaitseressursside Ameti peetavasse tsiviiltoetuse registrisse võib tuua kaasa infosüsteemi arendamise kulu, samuti võib olla vaja töökorraldust muuta. Ennekõike kaasneb kulu PPA-le ning Päästeametile, samuti Kaitseressursside Ametile. Kaitseressursside Ameti andmetel arvestab nende praegune tsiviiltoetuste registri platvormi arendus juba muudatusest tulenevate lisanõudmistega. Kulu täpset suurust on võimalik hinnata eelnõu koostamise käigus pärast seda, kui asjaomased asutused on esitanud esialgsed kalkulatsioonid. Mõju valdkond: mõju elu- ja looduskeskkonnale Otsene mõju looduskeskkonnale puudub. Kaudne mõju võib samas olla märgatav. Näiteks keskkonnakatastroofi ning sõjalise konflikti samaaegse esinemise korral on võimalik kiiresti vajalik tsiviilressurss kaasata, ilma et mitu erinevat haldusorganit hakkaksid sama sundkasutatava eseme suhtes üksteist välistavaid korraldusi andma, sellega aega kaotama ning lõppkokkuvõttes riskima sellega, et ajakriitilise ülesande täitmine venib või jääb sootuks täitmata. Mõju elu- ja looduskkeskkonnale avaldub sel moel, et kavandatud muudatusega on võimalik kaasata vajalik tsiviilressurss ilma viivituseta, seetõttu on võimalik näiteks keskkonnakahju kiiremini kontrolli alla saada või likvideerida. See avaldab looduskeskkonnale positiivset mõju, sest praegusega võrreldes võib tsiviilressursi kaasamine viibida või ei suudeta seda ülesannete kollisiooni tõttu üldse kaasata.  314(340) Mõju valdkond: mõju majandusele, samuti sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju, või muu otsene või kaudne mõju Mõju majandusele on ennekõike kaudne: kui tsiviilressursside koondamise tõttu tsiviiltoetuse registrisse on eelmistes punktides kirjeldatu kohaselt võimalik tagada kriisiolukorra tunduvalt tõhusam ja kiirem lahendamine, võib sellel olla väga suur mõju riigi majandusele, sotsiaalsele, sealhulgas demograafilisele olukorrale. Looduskatastroofi või sõjalise konflikti kiire ja tõhus lahendamine võimaldab naasta normaalse majandustegevuse juurde ning vältida edasisi kahjusid, hoida ära inimkaotusi ning seega mõjutada positiivselt demograafilist olukorda. Samuti võimaldab see inimestel taastada normaalse sotsiaalse elu, näiteks naasta igapäevatöö ning spordi, kultuuri- ja vabaajategevuste juurde, samuti kasutada tavapäraselt kriisist mõjutatud geograafilist ala. VIII. Rahvusvaheline sõjaline koostöö Rahvusvahelise sõjalise koostöö peatükki ja selle sätteid ei ole muudetud võrreldes kehtiva regulatsiooniga, mistõttu eelnõu vastava peatüki mõjusid ei analüüsita. IX. Riigikaitseobjekt ja selle kaitse Riigikaitseobjekti ja selle kaitse peatüki sätteid ei ole muudetud võrreldes kehtiva regulatsiooniga, mistõttu eelnõu selle peatüki mõjusid ei analüüsita. X. Riigivastutuse erisused kaitseolukorra ajal Kavandatav muudatus: riigivastutuse ja kahju hüvitamise erisuste kehtestamine Kaitseolukorra lahendamisel kehtivad järgmised riigivastutuse ja kahju hüvitamise erisused: 1) kahju hüvitamine reguleeritakse riigikaitseseadusega ning riigivastutuse seadust, võlaõigusseadust või muud seadust kohaldatakse ainult viidatud juhtudel; 2) välistatakse hüvitise maksmine selles osas, milles isik ise vastutab tekkinud kahju eest või saab tulu; 3) õiglase hüvitise maksmise alused ja kaalutlused määratakse seadusega kindlaks ja eristatakse kahju hüvitamisest; 4) nähakse ette eraldi õiguslik alus maksta hüvitist rahvusvahelise relvakonflikti käigus poliitilistel kaalutlustel; 5) täpsustatakse kahju hüvitamist rahvusvahelise sõjalise koostöö raamides ja vastuvõtja riigi kohustusi kahju hüvitamisel. Mõju valdkond: sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju Mõju sihtrühm: elanikkond Muudatused lihtsustavad õiglase hüvitise maksmist juhul, kui konkreetset isikut koormatakse riigikaitse huvides ülemäära või koheldakse teistest oluliselt erinevalt. Selles osas, milles muudatustega tagatakse õiguskindlus isikutele, et väga ulatuslike piirangute või koormiste korral ei kaota nad enda omandit ja tööd ning saavad pärast kriisiolukorra möödumist naasta oma tavapärase elu juurde, suurendab see üldist kindlustunnet ning sotsiaalset sidusust. Muudatustega tagatakse isiku õiguskaitse nendel juhtudel, kui tema õigusi on kaitseolukorra või selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal  315(340) (erisustega ka eriolukorra ajal) õigusvastaselt rikutud või õiguspärase meetmega kahjustatud. Eelkõige tähendab see tõendamiskoormuse vähendamist või selle ülekandmist haldusorganile. Eelnevast tulenevalt on muudatustel positiivne mõju sihtrühmale. Muudatus avaldab mõju üksnes kaitseolukorras. Seega on mõju sagedus väike ja mõju esinemine ebatõenäoline. Mõju ulatus sõltub kriisi ulatusest, mistõttu ei ole seda võimalik täpselt prognoosida. Mõju valdkond: mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele Mõju sihtrühm: Kaitsevägi, erikorra juhid, riigikaitseliste ülesannetega isikud ja asutused, teised haldusorganid Muudatused lihtsustavad ex gratia ja õiglase hüvitise maksmist selliselt, et relvakonfliktis osalemise, kaitseolukorra ja selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal kohaldatud meetmed on ja näivad õiglased. Seetõttu on eeldatavalt vastuseis nendele meetmetele väiksem, elanikud on valmis enam koostööd tegema ja panustama ning välditakse ka ülearuseid kohtuvaidlusi (nt kahju hüvitise suuruse küsimuses). Mõju ulatus sihtrühmale sõltub suurel määral ohust, millele reageeritakse, ning kelle suhtes ja kui intensiivselt oht realiseerub. Mõju avaldub üksnes kaitseolukorras, mistõttu on mõju avaldumise sagedus väike ning ebatõenäoline. Mõju valdkond: mõju majandusele Mõju sihtrühm: ettevõtjad Eestis on majanduslikult aktiivselt tegutsevaid ettevõtjaid Statistikaameti andmetel 131 650, mittetulundusühinguid üle 39 000 ja sihtasutusi üle 600. Puutumus on seotud kriisiolukorra ulatuse ja olemusega. Hüvitised on nähtud ette juhuks, kui mõnda konkreetset ettevõtjat kahjustatakse teistest enam või ta minetab täielikult võimaluse enda majandustegevuse valdkonnas edasi tegutseda. Muudatuse kohaselt suurendatakse ettevõtjate kindlust, et neile makstakse õiglast hüvitist olukorras, kus nad on kandnud kriisiolukorra lahendamiseks ebaproportsionaalseid kulusid. Selle tulemusel on selgemini määratud nende äririskid ning talumiskohustuse piirid. Nii muutub Eesti investeerimiskeskkonnana läbinähtavamaks ja prognoositavamaks. Seega on muudatusel positiivne mõju. Mõju esinemise sagedus on väike ja selle esinemine ebatõenäoline, kuna mõju avaldub üksnes kriisiolukorras. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi asutuste korraldusele Mõju sihtrühm: riigiasutused, KOVid Täpsustatakse riigivastutuse aluseid ning õiglase hüvitise maksmise regulatsiooni. Paljudel juhtudel on kavas asendada õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamise üldised alused seaduses selgelt määratud õiglase hüvitise regulatsiooniga. See lihtsustab hüvitise väljamaksmise korda, vähendab hüvitise suurusega seotud vaidlusi ning suurendab ettenähtavust väljamakstavate hüvitiste suuruse puhul. Eespool nimetatud muudatused mõjutavad mõningal määral riigi tegevust, sest täpsustuvad nii õiguslikud alused kui ka vastutuse raamid. Väheneb regulatsiooni ebaselgus ja seetõttu ka võimalike õigusvaidluste hulk. Õiglase hüvitise regulatsiooniga  316(340) väheneb kahju hüvitamise nõuete hulk ja sellele kuluv töökoormus. Muudatustega ei laiendata riigivastutust, vaid pigem täpsustatakse selle aluseid ja piire. Mõju valdkond: muu otsene või kaudne mõju Mõju sihtrühm: põhiõiguste ja -vabaduste kandjad Muudatuste eesmärk on täpsustada isikute põhiõigustesse ja -vabadustesse sekkumise tingimusi ja korda. Muudatused täpsustavad PS § 32 jt alusel makstava õiglase hüvitise regulatsiooni ning laiendavad seda teistele põhiõiguste ja -vabaduste piiramise juhtudele, kui isiku suhtes kohalduv piirang või koormis on ülemäärane või koormab teda teiste isikutega võrreldes ebavõrdselt. See ei kitsenda PS § 25 alusel õigust hüvitisele õigusvastaselt tekitatud kahju eest, kuid erikord võimaldab menetlust isiku jaoks lihtsustada ja esitada nõue siis, kui kriisiolukorra või erikorra asjaolud on ära langenud. Muudatused mõjutavad põhiõiguste ja -vabaduste kandjate õigust kahju hüvitamisele ja õiglasele hüvitisele (PS §-d 12, 25, 32 jt), muutes kahju hüvitamise või õiglase hüvitise maksmise tingimused oluliselt selgemaks. XI. Järelevalve Eelnõu §-ga 114 sätestatakse uus menetluskord konstitutsiooniliste otsuste kohtulikuks kontrolliks. Selle järgi teeb erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamise ja lõpetamise otsuse ning Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele riigis viibimise loa andmise üle põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle järelevalvet õiguskantsler. Õiguskantsler võib vaidlustada konstitutsioonilise otsuse otse Riigikohtus ning kohustada akti vastu võtnud organit viivitamata viima otsuse kooskõlla põhiseadusega ja seadusega. Mõju valdkond: mõjud riigiasutuste ja KOVi asutuste korraldusele Mõju sihtrühm: riigiasutused ja KOVid Muudatuste rakendamiseks peavad riigiasutused ja KOVid olema vajaduse korral valmis kujundama kiiresti seisukoha õiguskantsleri algatatud normikontrolli aluseks oleva õigusakti suhtes. See tähendab vajadust vaadata üle enda tavapärane töökord ja näha selles ette erandid kiireloomuliste muudatuste tegemiseks. Samas tuleb olenemata kõnealustest muudatustest näha kriisiolukorra jaoks ette eraldi töökorraldus asjade kiireks otsustamiseks. Õiguskantsleri seisukohtadele reageerimine ja normikontrolli kohta arvamuse kujundamine on pelgalt osa sellest üldisest töökorraldusest. Kaitseolukorra õigusaktide põhiseaduslikkuse järelevalve erikord tagab põhiseaduslikkuse ja õigusselguse väiksema ressursiga. Mõju olulisus sihtrühmale sõltub suurel määral ohust, millele reageeritakse, ning sellest, kelle suhtes ja kui intensiivselt oht realiseerub. Mõju valdkond: muu otsene või kaudne mõju Sihtrühm: põhiõiguste ja -vabaduste kandjad Muudatused tagavad selle, et ulatuslikuma ja tõsisemate põhiõigusi ja -vabadusi riivavate meetmete puhul ei jääda ootama seda, et adressaat suudaks enda õigusi tõhusalt mitmes kohtuastmes kaitsta, vaid põhiseaduspärasuse kontroll toimub kiiresti ja võimalikult kõrgel riiklikul tasemel. Kaitseolukorras antud õigusaktide põhiseaduslikkuse järelevalve erikord tagab põhiseaduslikkuse ja õigusselguse väiksema ressursiga. Õiguskantsleri algatatud ja  317(340) vahetult Riigikohtus lahendatav põhiseaduslikkuse kontroll tagab, et teised kohtuastmed kohtumenetluses ning haldusorganid vaide- või muus kohtuvälises menetluses ei pea uuesti hindama või seadma kahtluse alla Riigikohtu kontrollitud õigusaktide põhiseaduspärasust. Mõju avaldumine sihtrühmale sõltub suurel määral sellest, kui palju on vaja erandlikke menetlusreegleid rakendada ja mil määral erineb nende rakendamise olukord. XII. Vastutus Vastutuse peatükis on sätestatud väärteokoosseisud ja -karistused RiKSis sätestatud kohustuste täitmata jätmise sanktsioneerimiseks. Võrreldes kehtiva õigusega on peamiste muudatustena tõstetud rahatrahvide määrasid maksimaalse lubatud piirini juriidiliste isikute jaoks. Samuti muudetakse karistatavaks ühekordse töökohustuse ja riigikaitselise töökohustuse täitmise võimatusest teavitamata jätmine. Muudatus on väheoluline, kuna karistusmäärade tõstmine maksimaalse lubatuni ei tähenda automaatselt nende kohaldamist. Igasugune karistuse kohaldamine peab jälgima proportsionaalsuse põhimõtet, mistõttu rahatrahv määratakse vastavalt rikkumise raskusele. Rahatrahvide määrad on seatud maksimaalses ulatuses, mida karistusseadustik lubab (KarS § 47), sest RiKSis sätestatud kohustuste täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine võib tuua kaasa väga suure kahju, ohustada Eesti riigi julgeolekut, põhiseaduslikku korda ja elanikkonda. XII. Rakendussätted 1. HOSi kavandatav muudatus: kriisireguleerimise koordineerimine (vastutava asutuse muutmine) Muudatusega koondatakse erinevad kriisideks valmistumisega seotud tegevused ühte kohta – Siseministeeriumist Vabariigi Valitsuse juurde Riigikantseleisse. Mõju valdkond: sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju Mõju sihtrühm: Eesti elanikkond Muudatus annab võimaluse tegeleda edaspidi üheaegselt nii hädaolukordadeks kui ka kaitseolukorraks valmistumisega. See omakorda võimaldab paremini koordineerida eri asutuste tööd ning tõsta elanike teadlikkust, oskusi ja valmisolekut mistahes üleriigilise mõjuga kriisiolukorraks, milleks võib olla tsiviilkriis (näiteks loodusõnnetus, katastroof), terroristilik tegevus või sõjaline konflikt. Samuti aitab muudatus tõsta riigi valmisolekut kriisiolukordi lahendada. Muudatuse tagajärjel on elanikkonna kaitse nii väliste kui ka siseste ohtude tõrjumisel koondatud ühe asutuse alla. See tõhustab omakorda kriisidele reageerimist ja nende lahendamist, aidates seega vähendada võimalikku kriisiolukorras tekkivat kahju elanikkonnale. Mõju ulatus ja sagedus on väikesed, sest muudatus avaldab mõju vaid kriisi ajal ehk väga harva ning muudatus ei nõua sihtrühmalt käitumise muutmist. Kaudselt võib muudatus mõjutada kõiki Eesti inimesi (olenevalt kriisi ulatusest). Mõju valdkond: mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele  318(340) Mõju sihtrühm: Vabariigi Valitsus, Vabariigi President, Riigikogu, ministeeriumid, asutused ja organisatsioonid, kes osalevad erikorra lahendamisel Muudatusel on otsene mõju neile asutustele, kes osalevad hädaolukorraks või kaitseolukorraks valmistumisel või selle lahendamisel. Muudatuse tulemusel on võimalik tõhustada tsiviil- sõjalise koostöö juhtimisstruktuuride ja protseduurireeglite toimimist ning neid õppustel regulaarselt harjutada. Muudatusel on positiivne mõju – ühtne terviklik lähenemine olukordadele toetab riigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra tagamist. Samuti toetab osapoolte ülesannete ja rollide täpsustamine kriisiolukordades suhtlemist meie partneritega välisriikides, kuna on lihtsam selgitada osapoolte rolli kriisiolukordades. Muudatuse mõju ulatus ja sagedus on väikesed, sest muudatus avaldab mõju vaid kriisi ajal ehk väga harva. Mõju valdkond: mõju majandusele Mõju sihtrühm: ettevõtted, kellele on seatud hädaolukorra seadusega (HOS) ülesanded (elutähtsat teenust osutavad ettevõtted) Muudatuste sihtrühmaks on elutähtsat teenust osutavad ettevõtted, keda on u 150. Seega võib sihtrühma suurust pidada väikeseks (majanduslikult aktiivseid ettevõtjaid kokku on 131 650). Muudatuse mõju ettevõtjatele avaldub selles, et muutub asutus, kes koordineerib elutähtsate teenustega seotud tegevusi ning kellel on õigus oma koordineeriva ülesande täitmiseks saada informatsiooni ning õigus tutvuda ettevõtja toimepidevuse plaani ja riskianalüüsiga (Siseministeeriumi asemel on edaspidi õigustatud asutus Riigikantselei). Negatiivsete mõjude risk on väike, sest muudatusega ei muutu ettevõtjate halduskoormus ega mõju avaldumise sagedus. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi asutuste korraldusele Mõju sihtrühm: ministeeriumid, asutused ja organisatsioonid, kes osalevad hädaolukorraks valmisoleku tõstmisel ja erikorra lahendamisel Mõju avaldub neile asutustele, kellele on HOSi alusel pandud ülesandeks osaleda hädaolukorraks valmisoleku tõstmisel ja erikorra lahendamisel. Need asutused on järgmised:  hädaolukorra riskianalüüsi koostamist juhtivad asutused on Päästeamet, PPA, RIA, Keskkonnaamet, Terviseamet, VTA;  hädaolukorra lahendamise plaanide koostamist juhivad Päästeamet, PPA, Terviseamet, RIA, Keskkonnaamet, VTA ja Kaitsepolitseiamet;  hädaolukorra riskikommunikatsiooni korraldamise eest vastutavad asutused on PPA, Päästeamet, Keskkonnaamet, VTA, Kaitsepolitseiamet, Riigi Infosüsteemi Amet ja Terviseamet ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Sotsiaalministeerium, Eesti Pank ja KOV, kelle korraldatavat teenust osutab elutähtsa teenuse osutaja ja kelle territooriumil elab rohkem kui 10 000 elanikku;  elutähtsa teenuse toimepidevust korraldavad asutused on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Sotsiaalministeerium, Eesti Pank ning 34 KOVi. Sihtrühma suurus on väike, riigiasutuste ja KOVide hulka arvestades vähem kui 5%.  319(340) Kõik nimetatud asutused peavad korraldama ka õppusi, kuid asutuste seisukohast pole tegu uute ülesannetega. Muudatuse tulemusel läheb asutuste tegevust koordineeriv roll Siseministeeriumilt üle Riigikantseleile. Muudatusel on oluline positiivne mõju, kuna keskne tegevuste koordineerimine annab võimaluse ühendada kriisireguleerimise laiapindse riigikaitse raames tehtavaga ning seeläbi vähendada ülesannete dubleerimist kui ka sellega kaasnevat töökoormust. Muudatuse mõju sagedus on keskmine, kuna vastutavad asutused puutuvad hädaolukorraks valmistumisega seotud tegevustega kokku regulaarselt. Samas ei ole tegemist asutuste jaoks uute ülesannetega. Muudatus ei nõua sihtrühmalt oma käitumise muutmist. 2. KorSi kavandatav muudatus: Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise õigusraamistiku korrastamine Eelnõuga korrastatakse ja täpsustatakse Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise aluseid ehk korrakaitseorgani ülesandeid, mille täitmisse võib Kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata. Kaitseväele ja Kaitseliidule antakse volitused kohaldada lisaks vahetule sunnile ka riikliku järelevalve erimeetmeid (nt küsitlemine, valdusesse sisenemine, valduse läbivaatus jne) lähtuvalt ülesannetest, mille täitmises osaletakse. Eelnõuga ühtlustatakse kaasamise aluseid ja täpsustatakse kaasamise otsustamise ja lõpetamise tingimusi ning korda Mõju valdkond: mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele Mõju sihtrühm: elanikkond Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise selge ning paindlikult ja tõhusalt rakendatav õigusraamistik loob riigile võimaluse reageerida avalikku korda või põhiseaduslikku korda ähvardavale ohule nii, et selle ennetamise, väljaselgitamise ja tõrjumise abil välditakse ohu suurenemist või riigi julgeolekut ähvardava ohu teket. Kaitseväe ja Kaitseliidu tulemuslik kaasamine aitab vähendada tõenäosust, et algselt siseturvalisuse valdkonda kuuluv oht suureneb ning areneb ohuks, mis võib kahjustada kogu riiki ja selle elanikkonda. Uuendatud regulatsiooni rakendamisega on võimalik neutraliseerida suurem osa ohte enne seda, kui tekib vajadus kuulutada välja erakorraline seisukord või sõjaseisukord, mis kahjustaks riigi julgeolekut rohkem. Selge ning paindlikult ja tõhusalt rakendatav siseturvalisuse tagamise regulatsioon on ühtlasi osa heidutusest, mis näitab riigi head võimekust erinevatele ohtudele reageerida. Selle abil tugevdab Eesti oma mainet NATO ja Euroopa Liidu tõsiselt võetava liikmena ning hea partnerina julgeolekualases koostöös. Kõige sellega aidatakse kaasa Eesti julgeolekupoliitika põhieesmärkide täitmisele, kindlustades Eesti riigi iseseisvust ja sõltumatust, rahva ja riigi kestmist, territoriaalset terviklikkust, põhiseaduslikku korda ja elanikkonna turvalisust. Seega on muudatustel kaudne positiivne mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele. Muudatused, millega täpsustatakse kaasamise otsustamise ning lõpetamise tingimusi ja korda, võimaldavad kaasata Kaitseväge ja Kaitseliitu riigi julgeoleku seisukohalt kriitilistel juhtudel kiiremini ja nii kaua, kui see on eesmärgi täitmiseks vajalik. Samuti on võimalik lõpetada kaasamine kõigile pooltele ühtemoodi arusaadavatel alustel. Seetõttu on võimalik kiirelt suurenevat ohtu asuda vajalikus mahus vahenditega õigel ajal tõrjuma või seda ennetama. Seega võimaldab kaasamise tingimuste ja korra täpsustamine vähendada avalikku korda ähvardavat ohtu, mis kaasneks juhul, kui kaasamise otsustamine ja lõpetamine viibiks. Muudatuste otsese mõju ulatus ei ole suur, sest sihtrühma käitumine ei muutu märkimisväärselt. Otsese mõju avaldumise sagedus ei ole suur, sest regulatsiooni ei rakendata pidevalt, vaid viimase abinõuna harva esineva ohu korral. Ebasoovitatavate mõjude kaasnemise risk on väike,  320(340) sest Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamine ei koorma riigi elanikke rohkem kui korrakaitseorganite tegevus. Kaudse mõju sihtrühma kuuluvad kõik riigi elanikud, otsese mõju sihtrühma suurus sõltub suurel määral ohust, millele reageeritakse. Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi korraldusele Mõju sihtrühm: ministeeriumid, kes osalevad Kaitseväe ja Kaitseliidu ning välisriigi relvajõudude kaasamise otsuste ettevalmistamises, samuti korrakaitseorganid Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise aluseid muudetakse ühtsemaks ja selgemaks. Seetõttu väheneb kaasamist planeerivate ja sellekohaseid otsuseid ettevalmistavate ametnike ja töötajate töökoormus ning ajakulu sätete rakendamisel, sh õiguslike eriarvamuste lahendamisel. Peamiselt on sellest mõjutatud Kaitseministeerium ja Siseministeerium. Vähesel määral võivad olla mõjutatud teised ministeeriumid juhul, kui tegemist on nende valdkonda puudutava eriolukorra lahendamisega. Selgem nende ülesannete loetelu, mille täitmisse võib Kaitseväge või Kaitseliitu kaasata, võimaldab Siseministeeriumil koos valitsemisala asutustega täpsemalt planeerida korrakaitseorganite ülesandeid ning selleks vajalikku isikkoosseisu ja vahendeid. Muudatuste mõju ulatus ei ole suur, sest sihtrühma käitumine ei muutu märkimisväärselt. Mõju avaldumise sagedus ei ole suur, sest regulatsiooni ei rakendata pidevalt, vaid viimase abinõuna harva esineva ohu korral. Mõju sihtrühma suurus on väike, sest muudatuste rakendamine mõjutab 11 ministeeriumist vaid kahte. Samuti mõjutab muudatuste rakendamine väga väikest osa ministeeriumide ning nende ametnike ja töötajate kõigist ülesannetest. Ka muudatuste rakendamine hõlmab väga väikest osa riigiasutustest (Eestis on kokku 24 ametit ja 4 inspektsiooni), kelle ülesannete täitmisse Kaitseväge või Kaitseliitu kaasatakse, ning vaid väikest hulka mõjutatud asutuste ning nende ametnike ja töötajate ülesannetest. Ebasoovitatavate mõjude kaasnemise risk on väike, sest muudatuse eesmärk on kergendada regulatsiooni rakendamist. 3. KorSi kavandatav muudatus: Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise regulatsiooni korrastamise raames relvade ja erivahendite kasutamise ning erimeetmete rakendamise täpsustamine Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi korraldusele Mõju sihtrühm: korrakaitseorgan, kelle korrakaitseülesande täitmisse Kaitsevägi või Kaitseliit kaasatakse Muudatused, millega täpsustatakse kaasamise raames relvade ja erivahendite kasutamist ning erimeetmete rakendamist, võimaldavad kaasata Kaitseväge ja Kaitseliitu tulemuslikumalt, sest nende rakendamisel saavad kaasatud kaitseväelased ja Kaitseliidu liikmed osaleda senisest tõhusamalt korrakaitseorgani ülesannete täitmises. Väljaõppenõuete täpsustamine võimaldab valmistada ette kaitseväelasi ja Kaitseliidu liikmeid, kellel on korrakaitseorganiga üsna samaväärsed teadmised avaliku korra kaitsest ja selleks lubatud meetmetest, korrakaitseorgani ülesannete täitmisel kasutatavatest vahenditest ja nende proportsionaalsest kasutamisest. Kõik kõnealused muudatused võimaldavad kiirendada ohu ennetamist või tõrjumist, sest kaasatakse ülesande täitmiseks võimalikult hästi ettevalmistatud ja varustatud isikuid, kes seetõttu täidavad ülesannet tõhusamalt. Selle tagajärg on jällegi korrakaitseorgani vahendite kokkuhoid, sest oht ennetatakse või tõrjutakse kiiremini. Muudatuste mõju ulatus ei ole suur, sest sihtrühma toimimine ei muutu märkimisväärselt. Eeldatavasti peavad täpsustatud nõuetele vastava väljaõppe korraldamises osalema lisaks  321(340) Kaitseväele ja Kaitseliidule ka korrakaitseorgani ametnikud. Väljaõppega kaasneb kulu, mille peaks katma korrakaitseorgan kui väljaõppest huvitatud pool. Tuleb aga silmas pidada, et need vajadused ei tulene vahetult seadusest, vaid alles selle alusel antavast rakendusaktist, millega määratakse väljaõppe maht. Mõju avaldumise sagedus on väike, sest regulatsiooni ei rakendata pidevalt, vaid viimase abinõuna harva esineva ohu korral. Samuti ei toimu ka siis iga kaasamine relva ja erivahendi kasutamise ja erimeetmete kohaldamise volitusega. Mõju sihtrühma suurus on väike, sest muudatuste rakendamine hõlmab väga väikest osa riigiasutustest ning väikest hulka mõjutatud asutuste ning nende ametnike ja töötajate ülesannetest. Mõjutatud sihtrühm on ametnikud, kes peavad korraldama või läbima väljaõpet. See moodustab sihtrühmast väikese osa. Kui muudatuste tagajärjel saavad kaasatud kaitseväelased ja Kaitseliidu liikmed kasutada tõhusamalt relvi, erivahendeid ja erimeetmeid, suureneb risk nende väärkasutuseks ja sellel oleks negatiivne mõju ka korrakaitseorganile ja täidetava korrakaitseülesande tulemuslikkusele. Samas vähendab seda nõuetele vastav väljaõpe ning korrakaitseorgani kontroll kaasatute üle. Seega on ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk väike. 4. TTKS kavandatav muudatus: Eesti Haigekassale riigikaitseülesande määramine Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi korraldusele Sihtrühm: Eesti Haigekassa Eesti Haigekassale riigikaitseülesannete määramine võib mõjutada tema töökoormust. Muudatusega pannakse Eesti Haigekassale riigikaitseülesanne tagada kaitseolukorra ajal ravikindlustusega hõlmatud ja ravikindlustusega hõlmamata isikule osutatud vältimatu abi eest tasumine. Haigekassal tekib kohustus tagada valmisolek eelnimetatud ülesande täitmiseks kaitseolukorra ajal. Haigekassale riigikaitseülesannete seadmine ei mõjuta tema töökorraldust. Muudatustega ei seata haigekassale uusi nõudeid ega kehtestata uusi kohustusi. Ravikindlustusega hõlmatud ja ravikindlustusega hõlmamata isikule osutatud vältimatu abi eest tasumine on haigekassa ülesanne ka kehtiva õiguse kohaselt. Seega ei mõjuta eelnõus sätestatu haigekassa käitumist ja mõju ulatus on väike. Mõju sagedus on samuti väike, sest mõju avaldub vaid kaitseolukorra ajal, mille esinemise tõenäosus on väike. Negatiivsete mõjude risk on väike, sest muudatuse eesmärk on muuta õiguslik olukord jaoks selgemaks. Regulatsioonil on positiivne mõju, kuna see aitab haigekassal kaitseolukorraks paremini valmistuda. Praegu ei ole selge, millised on haigekassa tuumikfunktsioonid ning kuidas haigekassa peab kaitseolukorras oma teenuseid osutama. Muudatus aitab lahendada ka probleemi, et olukorras, kus haigekassale ei ole riigikaitseülesandeid määratud, ei saa nende töökohti määrata riigikaitselisteks töökohtadeks. See, et haigekassa juures oleksid selgelt määratud riigikaitselised töökohad, on aga väga oluline selleks, et teenuse osutamiseks vajalik personal oma tööülesandeid täidaks ja teenust oleks üldse võimalik osutada. Haigekassale riigikaitseülesannete määramise kaudu kirjeldatud probleem laheneb. Mõju valdkond: sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju Mõju sihtrühm: ravikindlustusega hõlmatud ja ravikindlustusega hõlmamata isikud Muudatus avaldab positiivset mõju kõigile neile isikutele, kellel on õigus saada haigekassalt hüvitist. Muudatusega tagatakse paremini isikutele seadustes ettenähtud hüvitiste maksmine ka  322(340) kaitseolukorras. Muudatusega ei eelda hüvitise saajate käitumises muudatusi, mistõttu on muudatuse mõju ulatus väike. Mõju sagedus on samuti väike, sest mõju avaldub vaid kaitseolukorra ajal, mille esinemise tõenäosus on väike. Mõjutatud sihtrühma suurus sõltub sellest, millises ulatuses jätkab riik hüvitiste maksmist. 5. Töötuskindlustuse seaduse kavandatav muudatus: Eesti Töötukassale riigikaitseülesannete määramine Mõju valdkond: mõju riigiasutuste ja KOVi korraldusele Sihtrühm: Eesti Töötukassa Eesti Töötukaasa riigikaitseülesannete määramine võib mõjutada tema töökoormust. Muudatusega pannakse töötukassale riigikaitseülesanded, mille järgi tuleb tagada kaitseolukorra ajal töötutoetuse, töötuskindlustushüvitise, maksejõuetushüvitise ja koondamishüvitise, töötutoetuse ja töövõimetoetuse maksmine ja maksmiseks vajaliku arvestuse pidamine. Töötukassal tekib kohustus tagada valmisolek eelnimetatud ülesannete täitmiseks ka kaitseolukorra ajal. Töötukassale riigikaitseülesannete seadmine ei mõjuta tema töökorraldust. Muudatustega ei seata töötukassale uusi nõudeid ega kehtestata uusi kohustusi. Töötukassale pandavad riigikaitseülesanded on ülesanded, mida töötukassa täidab töötuskindlustuse seaduse ja tööturuteenuste ja -toetuste seaduse alusel ka tavaolukorras. Seega ei mõjuta eelnõus sätestatu töötukassa käitumist ja mõju ulatus on väike. Mõju sagedus on samuti väike, sest mõju avaldub vaid kaitseolukorra ajal, mille esinemise tõenäosus on väike. Negatiivsete mõjude risk on samuti väike, sest muudatuse eesmärk on muuta õiguslik olukord töötukassa jaoks selgemaks. Regulatsioonil on positiivne mõju, kuna see aitab töötukassal kaitseolukorraks paremini valmistuda. Praegu ei ole selge, millised on töötukassa tuumikfunktsioonid ning kuidas töötukassa peab kaitseolukorras oma ülesandeid täitma. Muudatus aitab lahendada ka probleemi, et olukorras, kus töötukassale ei ole riigikaitseülesandeid määratud, ei saa nende töökohti määrata riigikaitselisteks töökohtadeks. See, et töötukassa juures oleksid selgelt määratud riigikaitselised töökohad, on oluline selleks, et teenuse osutamiseks vajalik personal oma tööülesandeid täidaks ja teenuseid oleks üldse võimalik osutada. Töötukassale riigikaitseülesannete määramise kaudu kirjeldatud probleem laheneb. Mõju valdkond: sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju Mõju sihtrühm: töötud ja kindlustatud isikud Muudatus avaldab positiivset mõju kõigile neile isikutele, kellel on õigus saada töötukassalt hüvitist või teenuseid. Muudatusega tagatakse paremini isikutele seadustes ettenähtud hüvitiste maksmine ka kaitseolukorras. Töötukassale riigikaitseülesannete määramisega tagatakse isikule sissetulekuallikas, millest ilma jätmine võib seada isiku võrreldes teistega tunduvalt ebasoodsamasse olukorda või tuua kaasa toimetulekuraskused. Muudatusega ei too kaasa töötu või kindlustatud isiku käitumises muudatusi, mistõttu on muudatuse mõju ulatus väike. Mõju sagedus on samuti väike, sest mõju avaldub vaid kaitseolukorra ajal, mille esinemise tõenäosus on väike. Mõjutatud sihtrühma suurus sõltub sellest, millises ulatuses jätkab riik hüvitiste ja toetuste maksmist.  323(340) 6. Turvaseaduse kavandatav muudatus: sularahaveo teenuse osutajate elutähtsa teenuse osutajateks nimetamine ning neile riigikaitseülesannete määramine Sularahaveo teenuse osutajate nimetamine ETOks parandab riigi valmisolekut võimalikeks hädaolukordadeks sealhulgas valmisolekut julgeoleku kriisiga toime tulekuks. Otseselt parandab see pankade võimalust kriiside ennetamise kavandamiseks toimepidevuse riskianalüüside, plaanide ja erinevate meetmete kavandamisel. Finantsinspektsiooni tehtava järelevalve kaudu suureneb kindlustunne, et elutähtsa teenuse toimepidevus on piisaval tasemel tagatud. Mõju valdkond: mõju majandusele Sihtrühm: sularahaveo teenuse osutaja Eelnõuga nimetatakse ETOks sularahaveo teostaja. Sellega kaasnevad talle järgmised kohustused: 1. koostada elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüs ja plaan; 2. rakendada elutähtsa teenuse katkestusi ennetavaid meetmeid – selle kohustuse täpsemad nõuded kehtestab Eesti Pank HOSi § 37 lõike 2 alusel määrusega ning vastavaid mõjusid tuleb analüüsida määruse kehtestamisel või muutmisel; 3. tagada hädaolukorra või muu sellesarnase olukorra ajal enda osutatava teenuse järjepideva toimimise ja kiire taastamise võime – selle kohustuse täpsemad nõuded kehtestab Eesti Pank HOSi § 37 lõike 2 alusel määrusega ning vastavaid mõjusid tuleb analüüsida määruse kehtestamisel või muutmisel; 4. teavitada viivitamata Eesti Panka elutähtsa teenuse katkestusest, katkestuse ohust, elutähtsa teenuse toimepidevust oluliselt häirivast sündmusest või sellise sündmuse toimumise vahetust ohust – selle kohustuse täpsemad nõuded kehtestab Eesti Pank HOSi § 37 lõike 2 alusel määrusega ning vastavaid mõjusid tuleb analüüsida määruse kehtestamisel või muutmisel; 5. osaleda hädaolukorra lahendamises hädaolukorra lahendamise plaani (edaspidi HOLP) kohaselt; 6. anda Eesti Pangale tema nõudmisel teavet elutähtsa teenuse osutamise kohta; 7. korraldada enda osutatava elutähtsa teenuse toimepidevuse kontrollimiseks õppusi vähemalt üks kord kahe aasta jooksul. Eelnõus kavandatud muudatus avaldab seega sularahaveo teostajale mõju mitmel moel, kuid osa mõjusid tuleb analüüsida Eesti Panga määruse kehtestamisel või muutmisel, sest seal sätestatakse sisuliselt, mida üks või teine HOSis üldiselt sätestatud kohustus tähendab. RiKSi eelnõu raames saab hinnata, kuidas avaldab sularahaveo teostajale mõju kohustus korraldada õppusi, koostada riskianalüüs ja plaan, osaleda hädaolukorra lahendamises ning anda Eesti Pangale teavet. Selguse mõttes analüüsitakse mõju iga kohustuse raames eraldi. Mõju sihtrühm on iga kohustuse puhul väike, sest muudatus avaldab mõju ainult ühele ettevõttele – ASile G4S. 1. Õppuste korraldamine ETOd peavad üks kord kahe aasta jooksul korraldama õppuse, et veenduda oma teenuse toimepidevuse plaani asjakohasuses. Õppuse kulud kaetakse ettevõtte omavahenditest. Õppuseid on sularahavedava ettevõttega korraldanud nii krediidiasutused kui elutähtsa teenuse korraldaja ka varem, tegemist ei ole sisuliselt uue kohustusega. Seetõttu see mõju ei avalda. 2. Riskianalüüsi ja plaani koostamine  324(340) ETOdel on kohustus koostada toimepidevuse riskianalüüs ja plaan ning kooskõlastada need ETKAga. See võib suurendada sularahavedaja halduskoormust. Seetõttu on negatiivsete mõjude risk keskmine. Riskianalüüsi ja plaani koostab sularahavedaja juba praegu, kuid need ei vasta HOS alusel kehtestatud metoodikale ega nõuetele. Samuti ei kata olemasolev riskianalüüs kõiki hädaolukordades ilmnevaid riske. Seega tuleb sularahavedajal riskianalüüsi täiendada ja selle alusel asjakohastada ka plaani. Mõju ulatus on väike, sest sularahavedaja käitumine kavandatava muudatuste tõttu oluliselt ei muutu. Muudatus ei tekita kohanemisraskusi, sest AS G4S on ka enne sellist riskianalüüsi ja plaani koostanud. Mõju sagedus on samuti väike, sest ETO peab riskianalüüsi ja plaani uuendama vaid vajaduse korral. Oluline on see, et ETO-l oleks ajakohane riskianalüüs ja toimepidevuse plaan. Seega on kokkupuude muudatusega harv ja ebaregulaarne. 3. Hädaolukorra lahendamises osalemine vastavalt HOLPile Sularahavedaja peab edaspidi osalema hädaolukorra lahendamises HOLPi kohaselt. Sisuliselt on siin tegemist kahe kohustusega: kõigepealt osaleda HOLPi koostamisel ning hädaolukorra korral osaleda selle lahendamisel vastavalt HOLPile. HOLP on riigiasutuste ja ETOde kokkulepe selle kohta, kuidas hädaolukorda lahendatakse. Selle koostamist juhib Eesti Pank. Oluline on aga see, et tegemist on kokkuleppega. See tähendab, et ETO peab olema nõus sellega, mis HOLPis kokku lepitakse. HOLPi koostamise ajal on ETO-l võimalik tagada, et HOLPis sätestatakse tema tegevused realistlikult ning sobivalt. See tähendab, et hädaolukorra ajal peab ETO täitma neid kohustusi, millega ta on eelnevalt nõustunud. Seega on negatiivsete mõjude risk väike. Mõju sagedus on samuti väike, sest hädaolukordi toimub väga harva ning HOLP koostatakse ühe korra ja uuendatakse edaspidi siis, kui selleks on vajadus. Mõju ulatuse võib lugeda väikseks, sest ETO käitumises ei toimu sisulist muudatust ning see ei põhjusta kohanemisraskusi. G4S-i on kaasatud nii riskide analüüsimisse kui toimepidevuse plaanide koostamisse. Kui toimepidevuse plaan kirjeldab, kuidas käitutakse teenuse katkestuse korral konkreetses ettevõttes, siis HOLP kirjeldab sedasama riigi tasandil (ja suurema katkestuse puhul). Olemuselt on HOLP samasugune nagu toimepidevuse plaan – dokument, milles kirjeldatakse, kuidas tuleb katkestuse korral käituda. 4. Eesti Pangale teabe andmine See kohustus ei too kaasa mitte mingit muutust ettevõtte käitumises. G4S peab turvaettevõtjana ka praegu teavet andma eri riigiasutustele. Eesti Panga õigus G4S-ilt teavet küsida ei too kaasa mingit sisuliselt uut kohustust. Seega see kohustus sihtrühmale mõju ei avalda. 7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud Üldised tegevused ja kulud Eelnõuga ja muudatuste rakendamisega kaasneb kohustus töötada välja rakendusaktid (vt seletuskirja punkt 8). Rakendusaktid tuleb koostada Kaitseministeeriumil, Siseministeeriumil, Sotsiaalministeeriumil, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil ning Riigikantseleil. Eelnõu ja muudatuste rakendamisega kaasneb asutustele ja isikutele, kelle ülesandeid, pädevust ja volitusi täiendatakse või muudetakse, vajadus viia ennast uue regulatsiooni ja muudatustega  325(340) kurssi. Sellega võib kaasneda täiendava väljaõppe kulu. Samas ei ole tegemist püsikuluga, vaid ühekordse kuluga, mis mahub tavapärase täienduskoolituse raamidesse. Täienduskoolitustega seotud kulud kaetakse asutuste ja isikute eelarvest. Riigikaitse planeerimine ja korraldus Riigikaitse planeerimises ja korralduses tehakse täpsustav muudatus Riigikantselei pädevuses oleva riigikaitse strateegiliste arengudokumentide väljatöötamisel ning suurendatakse Vabariigi Valitsuse enesekorraldusõigust ja paindlikkust riigikaitsega seotud küsimuste arutamisel. Vabariigi Presidendile jäetakse samuti paindlik otsustusõigus Riigikaitse Nõukogu koosseisu määramisel. Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni ja Riigikaitse Nõukogu töömahu suurenemist ja sellega seonduvat kulude kasvu ette ei nähta. Kriisireguleerimise koordineerimine Kriisireguleerimise koordineerimise ülesannete üleviimisel Siseministeeriumist Riigikantseleisse riigile täiendavaid kulusid ei kaasne, kuna muudatus tehakse nendevahelise töö ümberkorraldamiseks nimetatud asutustele eraldatud eelarve piires. Praegu on Siseministeeriumi pääste- ja kriisireguleerimispoliitika osakonnas (PKPO) kriisireguleerimisega seotud 6 ametikohta. Kriisireguleerimise koordineerimise funktsiooni üleviimisega Riigikantseleisse on kavas 5 ametikohta viia Riigikantseleisse. Siseministeeriumi PKPO-sse jääb üks kriisireguleerimisega seotud ametikoht. Nimetatud ametikoha kaudu täidetakse Siseministeeriumi valitsemaisala kriisireguleerimisega seotud funktsioone. Koos ametikohtade üleviimisega antakse Riigikantseleile üle ka ametikohtadega seotud tööjõu- ja majanduskulud kokku 223 000 eurot, millest tööjõukulud on 205 000 eurot ning majanduskulud 18 000 eurot). Muudatusega ei kaasne ka täiendavat kulu Päästeametile, kuna juba praegu teeb Päästeamet haldusjärelevalvet siseministri käskkirja alusel kohaliku omavalitsuse üksuste kriisireguleerimisega seotud tegevuste täitmise üle. Kaitseolukorra lahendamine Kaitseolukorra üle otsustamise õiguse andmisega Vabariigi Valitsusele ei kaasne täiendavaid tegevusi. Tegemist on Vabariigi Valitsuse üksikotsusega, mis tehakse vastavalt Vabariigi Valitsuse töökorrale, võttes arvesse kaitseolukorrast tulenevaid erisusi. Riigikogu ja Vabariigi Presidendi kaitseolukorrast teavitamisega ei kaasne samuti täiendavaid tegevusi ja kulusid, kuivõrd Riigikogu ja Vabariigi Presidenti informeeritakse riigikaitsega seotud küsimustest ka kehtiva õiguse alusel jooksvalt. Rahvusvaheliste organisatsioonide ning Eeuroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni teavitamine Rahvusvahelistest lepingutest tulenev teavitamiskohustus pannakse eelnõuga Välisministeeriumile. Kuivõrd Välisministeerium täidab seda kohustust ka kehtiva välissuhtlemisseaduse alusel, ei kaasne eelnõus sätestatud kohustusega Välisministeeriumile lisategevusi ja kulusid. Eelnõu kohaselt pannakse vastava valdkonna ministrile kohustus korraldada Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni teavitamine sellistest isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravatest meetmetest, mis võivad kahjustada siseturu toimimist Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 347 tähenduses. Sellist teavitamiskohustust peaksid ministeeriumid täitma ka praegu, mistõttu ei kaasne eelnõuga ministeeriumitele täiendavaid tegevusi ja kulusid. Kaitseolukorra juhtimine Eelnõuga luuakse selge pädevuse ja volituste jaotus Vabariigi Valitsuse, kaitseolukorra juhi (peaministri) ja kaitseolukorra lahendamist juhtivate asutuste vahel. Muudatuste eesmärk on suurendada tegevuste tõhusust ning seda on võimalik teha olemasolevate vahendite piires.  326(340) Muudatusega ei kaasne otseseid kulusid. Kulud võivad kaasneda juhul, kui uut juhtimiskorraldust, sh pädevust ja volitusi, soovitakse harjutada näiteks õppuse käigus. Kuna riigikaitsega ja kriisireguleerimisega seotud õppused toimuvadki teatud reeglipärasusega, siis on võimalik uut juhtimiskorraldust ja volituste kohaldamist harjutada nende raames. Riigikaitseülesanded Elutähtsate teenuste toimepidevust korraldavatel asutustel tekib eelnõuga kohustus kehtestada nõuded elutähtsa teenuse osutajatele püsiva riigikaitseülesande täitmiseks ning teha järelevalvet nimetatud nõuete ja ülesannete täitmise üle. Vajaduse korral tuleb elutähtsa teenuse toimepidevust korraldaval asutusel täpsustada seadusega kehtestatud püsivat riigikaitseülesannet. Rakendusaktide eelnõude koostamise kulu kaetakse vastava elutähtsa teenuse toimepidevust korraldava asutuse eelarvest. Kuid tegemist ei ole täiesti uue ülesandega. Elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus on kehtiva HOS § 37 kohaselt kohustatud niikuinii kehtestama elutähtsa teenuse toimepidevuse nõuded. Nimetatud nõuete kehtestamise raames tuleb täiendavalt läbi mõelda riigikaitse aspektid. Seetõttu ei näe eelnõu koostajad, et eelnõukohase seaduse rakendamisega kaasneks kulude kasv. Elutähtsate teenuste osutajate kulud võivad kasvada, kui neile pannakse täiendavaid nõudeid, mis erinevad praegu HOSiga pandud toimepidevuse nõuetest. Nõuete kehtestamisel, tuleb nõuete kehtestajale eraldi hinnata, millised on püsiva riigikaitseülesande valmisoleku nõuete seadmisega kaasnevad kulud. Riigikaitseülesannete täitmise valmisoleku nõuete kontrollimisega kaasneb lisaülesanne järelevalve tegijatele. Järelevalve käigus tuleb hinnata, kas püsiva riigikaitseülesandega asutused ja isikud on loonud vajaliku valmisoleku. Kuivõrd järelevalve kohustus pannakse eeldatavasti asutustele, kes ka praegu HOSi alusel kontrollivad elutähtsate teenuste toimepidevuse nõudeid, siis ei kaasne ülesande täitmisega tegevuskulude kasvu. Menetlustoimingud saab läbi viia ühe järelevalvemenetluse käigus. Kokkuvõtteks, eelnõus täpsustatakse elutähtsa teenuse toimepidevust korraldava asutuse kohustusi püsiva riigikaitseülesande valmisoleku nõuete seadmisel ja järelevalve tegemisel, selle tulemusena võib suureneda töökoormus vaid juhul, kui asutused või KOVid nende ülesannetega praegu sisuliselt ei tegele. Riigikaitseülesanne seatakse ka Eesti Keskkonnauuringute Keskusele, Eesti Haigekassale, Eesti Pangale, Eesti Rahvusringhäälingule, Eesti Töötukassale ja Eesti Advokatuurile. Ühelegi neist ei kaasne sellega märkimisväärset lisakulu, sest kõik nimetatud täidavad neid ülesandeid juba praegu, eelnõuga sätestatakse neile kohustus ülesannet täita ka kaitseolukorra ajal. Väike lisakulu võib tekkida seetõttu, et nad peavad eelnevalt läbi mõtlema, kuidas oma ülesandeid ka kaitseolukorra ajal täita, see võib nõuda lisatööd. Eesti Haigekassa on avalik-õiguslik juriidiline isik, kelle riigikaitseülesanne on tagada vältimatu abi eest tasumine olenemata olukorrast. See tähendab, et suuremat lisakulu haigekassale ei kaasne, sest haigekassa on juba nende küsimustega tegelenud. Eesti Töötukass on samuti avalik-õiguslik juriidiline isik, kellele riigikaitseülesannete panemine olulist lisakulu kaasa ei too, sest ka töötukassa täidab riigikaitseülesannetena määratud funktsioone igapäevaselt. Eesti Pangal on kohustus täita igapäevaselt ülesandeid, mis eelnõu kohaselt määratakse ka riigikaitselisteks. Sama on EKAga: EKA oli eelmise, enne 2017. aastat kehtinud HOSi järgi elutähtsa teenuse osutaja, kes pidi olema valmis teenust mis tahes olukorras osutama ning olema valmistunud selleks, et teenus ei katkeks või oleks katkenud võimalikult lühikeseks ajaks. Need nõuded, mis eelmise HOSi ajal kehtestati, kehtestati peale uue HOSi jõustumist keskkonnaministri haldusaktiga ning need kehtivad praeguseni. Seega on Eesti Pank ja EKA juba valmistunud selleks, et ülesannet oleks võimalik igas olukorras täita. Advokatuurile võib kaasneda väike lisakulu, kuivõrd on vaja läbi  327(340) mõelda, kuidas riigi õigusabi iga kriisi ajal tagada. See ei erine aga sisuliselt tavalisest teenuse osutamise planeerimisest, mistõttu ei ole ette näha suurt töökoormuse kasvu. ERRile ei ole varem riigikaitseülesandeid määratud, seetõttu võivad kaitseolukorras ülesande täitmiseks valmistumisega kaasneda teatud täiendavad kulud. Täpsemad kulud selguvad pärast valmisoleku plaani/kava koostamist. KOVi riigikaitseülesanded Eelnõu järgi tuleb riigieelarvest rahastada KOVi ülesannet osaleda ulatusliku evakuatsiooni läbiviimisel. Eelnõu järgi on KOVil sisuliselt kolm ülesannet, mida ta peab ulatusliku evakuatsiooni läbiviimisel täitma: 1) aitama kaasa KOVi territooriumil viibivate isikute evakueerimisele (see ülesanne on KOVil ka praegu); 2) korraldama evakueeritud isikutele toiduja ajutise majutusening 3) tagama vajalikud evakuatsioonikohad. Enne sündmuse toimimist KOVidele otseseid kulusid ei teki. Valmistumise käigus peavad nad kaardistama evakuatsioonikohad ning tagama, et seal oleks võimalik evaueeritutele toitu ja majutust pakkuda. Tegemist on ühekordse tegevusega, KOV ei pea sellega regulaarselt tegelema. Evakuatsioonikohtade kaardistamine tähendab väiksemates omavalitsusüksustes umbes 1-2 objekti ja suuremates kuni 50–60 objekti väljaselgitamist. Seega võiks omavalitsuse piires ühel ametnikul kuluda ligikaudu 1–3 tööpäeva. 2018. aasta septembri seisuga olid esimese kaardistuse teinud 84% KOVidest ning neile ei tekitanud see raskusi. Ka see, kuidas tagada evakueeritutele evakuatsioonikohas vajalikud tingimused, ei vaja pidevat tööd, vaid piisab sellest, kui KOV mõtleb koos evakuatsioonikohtade kaardistamisega läbi, milliseid teenuseosutajaid saab evakueeritute abistamisse kaasata, kes hoolitseks toitlustamise eest, kust saada vajalikke ressursse jne. Kui KOVid sõlmivad eellepinguid, nõuab aega lepingute ettevalmistamine ja läbirääkimine. Lepingute sõlmimisele kuluv aeg sõltub konkreetsest lepingust, kuid võib eeldada, et see võtab kokku kuni paar nädalat. Kõiki neid tegevusi teeb KOV oma tavapärase töö raames. Kui toimub sündmus, mille tõttu on vaja läbi viia ulatuslik evakuatsioon, võivad KOVidel tekkida kulud, mille peab katma riigieelarvest. Nende kulude katmist saab taotleda Vabariigi Valitsuse reservist. Kuna kriisiolukorrad, mille ajal on vaja inimesi evakueerida, võivad olla väga erinevad, on raske täpselt prognoosida, kui suured võivad olla kaasnevad kulud. Evakueerituid võib olla sadades, aga ka tuhandetes. On raske täpselt öelda, kui suur kulu kaasneb ühe evakueerituga, sest evakuatsioon võib kesta tundidest nädalate või kuudeni. Kui 2010. aasta detsembris päästeti lumetormi „Monika” tõttu inimesed, kes olid jäänud Padaorus autodesse lõksu, korraldas päästetute toitlustamist ja majutamist Viru-Nigula vallavalitsus, kes taotles Vabariigi Valitsuse reservist kulude katteks 1605 eurot ja 72 senti (661,42 eurot personalikulude ning 944,3 eurot majandamiskulude katteks).173 Selle info põhjal on raske täpselt hinnata, kui palju kulus ühe evakueeritu kohta, sest kokku evakueeriti 177 inimest (umbes kella 18 seisuga), aga evakueeritute arv sõltus kellaajast (kella 14ks oli evakueerituid umbes 90) ning peaaegu kõik lahkusid kella 22ks, ööbima jäi vaid üks inimene.174 Padaoru kogemusest lähtudes maksis ühe evakueeritud inimese abistamine umbes 12 tunni jooksul (eeldusel et esimesed inimesed evakueeriti umbes kella 10 ajal hommikul) keskmiselt 9 eurot 173 Seletuskiri Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu „Raha eraldamine“ juurde, lk 2. Vabariigi Valitsus eraldas raha 10. märtsi 2011. aasta korraldusega nr 121. 174 Ratt, K. „Liinibussis lumevangis olnud üliõpilane: olime tunde teadmatuses” – Postimees, 10.12.2010, https://www.postimees.ee/355386/liinibussis-lumevangis-olnud-uliopilane-olime-tunde-teadmatuses. Sulbi, R. „Padaorus vajab evakueerimist veel umbes 300 inimest” – Postimees, 10.12.2010, https://ilmajaam.postimees.ee/355568/padaorus-vajab- evakueerimist-veel-umbes-300-inimest?_ga=2.35258021.543182462.1538498068-462466989.1502539019. Sulbi, R. „Padaorus lumevangi jäänud inimesed said vabaks – Postimees, 10.12.2010, https://ilmajaam.postimees.ee/355671/padaorus- lumevangi-jaanud-inimesed-said-vabaks.  328(340) ja 7 senti, ööpäevas oleks see siis 18 eurot ja 14 senti. Aga nagu öeldud, ei viibinud kõik inimesed kogu see aeg evakuatsioonis, mistõttu ei saa seda järeldust pidada täielikult usutavaks. Samuti võib kulude prognoosimiseks hinnata KOVide kulusid vältimatule sotsiaalabile. Tallinna linna 2018. aasta eelarves on 60 kodutute öömaja koha tagamiseks ette nähtud 150 810 eurot ning supiköögiteenustele on planeeritud 155 050 eurot. Ühe koha maksumus öömajas on seega öö kohta 6,89 eurot; toiduportsjoni maksumus 1,82 eurot.175 Eeldusel et inimese kohta planeeritakse kolm toidukorda päevas, võiks ühe evakueeritu majutamine ja toitlustamine maksta umbes 12,35 eurot (6,89 + 3*1,82). Kuigi seejuures tuleb arvestada, et lühiajalise lepingu puhul võib teenuse maksumus olla veidi kõrgem. Ka PPA on hinnanud oma ligikaudseid kulusid evakueeritute majutamiseks. PPA-l on praegu sõlmitud lepingud toitlustajate, kaupluste ning hulgiladudega, mis tagavad üle Eesti nii sooja toidu, esmase toidupaki (küpsised, šokolaadid, vesi) kui ka joogivee. Olemasolevate lepingute alusel on ühe inimese 24 t toitlustuse hind ühe inimese kohta 15 eurot + km. See tähendab, et toitlustus 10 000 inimesele 48 tunniks maksab ligi 360 000 eurot. Siiski on võimatu täpselt ette ennustada, kui palju on tulevikus aset leidva sündmuse ajal vaja inimesi evakueerida. Kuna riigikaitseliste olukordade stsenaariumid on riigisaladus, ei saa sellele infole tugineda. Kui eeldada, et evakueeritaks kuni 10 000 inimest, maksaks üks ööpäev riigile 123 500 eurot (lähtudes Tallinna teenuste hindadest). Kui lähtuda PPA hinnangutest, võiks üks ööpäev 10 000 evakueeritu majutamiseks ja toitlustamiseks maksta 180 000 eurot. Peab arvestama, et olenevalt sellest, kuidas evakueeritud majutatakse, lisandub sellele kulule majutamise hind. Pikemaajalisel majutamisel (rohkem kui 12 tundi), on vaja tagada evakueeritavatele magamiseks vajalikud vahendid, mõningatel juhtutel (evakueeritavad on väikelapsed, vanemad inimesed vms) on magamiskohti vaja isegi varem. KOVi pakutavates evakuatsioonikohtades puuduvad enamasti magamiskohad (voodid, madratsid või matid) ning magamistarbed (tekid, padjad). See tähendab, et selleks, et neid kohti kasutusele võtta majutuskohtadena pikemaks kui 12 tundi, on vaja tagada evakueeritavatele nii magamistarvikud kui ka magamisalused (voodid, matid). Kui võtta aluseks magamistarvetena magamismatt ning kerge magamiskott, siis magamismati ja -koti keskmised hinnad on praegu kokku umbes 20 eurot (+ km). See tähendab, et 10 000 inimese magamistarvete maksumus on kokku 240 000 eurot. Kui evakueeritud paigutatakse majutusasutustesse, on 10 000 inimese paigutamise hind 48 tunni kohta umbes 940 000 eurot. Seega oleneb valitud lahendustest, kui suur on evakueeritute eest hoolitsemise kulu. KOVile tekkinud otsesed kulud kaetakse riigieelarvest koos teiste kriisi lahendamisega seotud kuludega. Nende katmist saab taotleda Vabariigi Valitsuse reservist. Lisaks pannakse eelnõuga KOVidele kohustus tagada vähemalt järgmiste teenuste toimimine: 1) ööpäevaringse majutusega üldhooldusteenuse osutamine üldhooldekodus; 2) ööpäevaringse majutusega asendushooldusteenuse osutamine asenduskodus; 3) varjupaigateenus; 4) vältimatu sotsiaalabi. Nimetatud sotsiaalteenuste kättesaadavus on isikutele nende abitu seisundi tõttu elutähtis. Tegu on kohalike omavalitsuste ülesannetega, mida tuleb täita igapäevaselt ja milleks peab olema KOVi eelarves raha planeeritud. Need riigikaitseülesanded ei eelda riigieelarvest täiendavate vahendite suunamist KOVidele. Kaitseolukorra ajal suurenevat vajadust teenuste järeleja selleks vajalikku eelarvekatet saab KOV vajaduse korral planeerida suletavatest teenustest vabanevast eelarvest. 175 Tallinna linna 2018. aasta eelarve eelnõu seletuskiri, lk 137. Kättesaadav: https://www.tallinn.ee/est/eelarve.  329(340) Täidesaatvate riigivõimu asutuste püsivate riigikaitseülesannete täitmiseks vajalikud vahendid ja varud Riigile kaasnevate kulude suurus sõltub varude suurusest ja sellest, kas varud ostetakse riigi omandisse või tagatakse lepingulistel alustel (st varu kuulub ettevõtjale ning riik maksab selle eest, et mingi kokkuleppeline kogus on pidevalt saadaval, samuti kaetakse kasutusse mineva kauba kulu) ning millisel hulgal vajatakse vahendeid kaitseolukorra lahendamiseks. Täidesaatva riigivõimu asutuste püsivad riigikaitseülesanded ja nende täitmiseks vajalikud vahendid ja varud määratakse kindlaks riigi kaitsetegevuse kavas, eelnõuga ei kaasne täiendavate varude moodustamise või vahendite soetamise kohustust ja seega ka kulusid. Kaitseolukorra meetmed ja haldusmenetluse erisused Kaitseolukorra meetmete süsteemse ja tervikliku õiguskorra loomisega ei toimu riigiasutuste korralduses ega pädevuste ja volituste jaotuses olemuslikke muudatusi, mis võiks kaasa tuua lisakulusid. Kaitseolukorra meetmete kehtestamine ei too iseenesest kaasa riigi ja kohaliku omavalitsuse asutustele täiendavaid kulusid peale ühekordse kulu, mis kaasneb täiendusõppega. Täiendusõppe kulud kaetakse asutuste eelarvest. Kuna kulud tekivad eelkõige kaitseolukorra või selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal ning niivõrd, kuivõrd konkreetne olukord eeldab meetmete kohaldamist, siis on kulude prognoosimine raskendatud. Arvestades, et kaitseolukorra või selle lahendamiseks väljakuulutatud erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra esinemine on vähetõenäoline ning kõiki lubatud meetmeid ei ole suure tõenäosusega vaja rakendada, on meetmete kohaldamisega kaasnev kulu väike. Tsiviiltoetuse register Eelnõuga loobutakse sundkoormiste mõiste kasutamisest. RKSKSi sundkoormised sätestatakse eelnõus eraldi asja sundkasutusse võtmise ja asja sundvõõrandamise meetmena. Lähtuvalt eeltoodust tuleb TTRi põhimääruses sätestatud andmete loetelusid täpsustada. Eelnõu § 82 lg 2 kohaselt peetakse lisaks RKSKS § 42 lõikes 1 sätestatule TTRis arvestust hädaolukorra ning muude korrakaitsesündmuste lahendamiseks vajalike vahendite üle. Kui hädaolukorra ning muude korrakaitsesündmuste lahendamiseks on vaja TTRis töödelda täiendavaid andmeid, siis tuleb ka TTRi põhimääruses esitada vastavate registrisse kantavate andmete loetelud. Muudatused TTRi andmetes võiva tuua kaasa vajaduse täiendada TTRi vastavaid andmevälju ja teha muid infotehnoloogilisi arendusi. Samuti võib muudatustega tekkida vajadus teha töökorralduslikke muudatusi Kaitseressursside Ameti, PPA ning Päästeameti töös ning viia läbi vastavaid koolitusi, et ka PPA ning Päästeamet oskaksid kasutada TTRi võimalusi ja sisestada registrisse vajalikke ressursse. Teisalt võib vabaneda teatav ressurss, mis PPA-l ning Päästeametil on seni kulunud samalaadsete ressursside üle arvestuse pidamiseks ning vastavate infotehnoloogiliste süsteemide arendamiseks. TTRiga seotud muudatusteks vajalik ressurss tuleb Kaitseressursside Ametile eraldada riigieelarvega. Kaitseministeerium on järgmiseks 4 aastaks planeerinud TTRi arendustöödeks ligikaudu 60 000 aastas, st nelja aasta peale kokku 240 000, eeldusel et registrisse kantavate täiendavate andmetega seoses ei ole mahukad arendused vajalikud ning uutele volitatud töötlejatele (nt PPA ja Päästeamet) antakse juurdepääs tänase tehnilise lahenduse baasil. Kui PPA ja PäA soovivad näiteks, et TTRi andmed oleksid kättesaadavad veebipõhiselt kaugtöökohal (nt politseisõiduk või päästesõiduk), siis on arendussumma suurem. Kui võtta arvesse, et TTRi ja töötamise registri andmevahetuse korraldamine läks maksma u 150 000, siis PPAga ja Päästeametiga andmevahetuse loomine on eelduslikult kulukam, sest edastatavate andmete hulk on suurem.  330(340) Ühe vaheregistriga andmevahetuse võimaluse loomise hinnaks on seni tehtud arenduste põhjal u 200 000. Seega kulu Siseministeeriumi valitsemisala eelarvele oleks u 400 000. Oluline on, et Siseministeeriumi maksimaalne arvestuslik kulu on seotud TTRi andmete võimaliku kättesaadavaks tegemisega veebipõhiselt. Sellise täiendava funktsionaalsuse väljaarendamine ei ole otseselt vajalik RiKSi eelnõu jõustumise ajaks, vaid seda on võimalik teha ka hiljem vastavalt riigieelarve rahalistele võimalustele ning arendusplaanidele. Kui on täpsustatud Siseministeerium soovid ja nende soove arvestav lähteülesanne, saab Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskust (SMIT) kaasates anda täpsema kalkulatsiooni. Õiglane hüvitis Eelnõus sätestatud õiglase hüvitise maksmise kohustusega kaasneb riigile või kohalikele omavalitsustele (ühekordse töökohustuse rakendamisel) kulu. Muudatusega seotud kulude suurus riigieelarvele või KOVi eelarvele sõltub sellest:  kui tihti kaitseolukord või selle lahendamiseks erakorraline seisukord või sõjaseisukord välja kuulutatakse;  kui paljude isikute suhtes kohaldatakse töökohustust, asja sundvõõrandamist, asja sundkasutust või riigikaitseülesandeid ning  kui pikaks ajaks kohustusi pannakse. Detailset kulude prognoosi ei saa seletuskirjas eeltoodu põhjustel esitada. Õiguskantsleripoolne järelevalve Õiguskantslerile lisandub täiendav pädevus: konstitutsiooniliste otsuste põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle järelevalve tegemine. Täiendav pädevus ei too kaasa otseseid kulusid. Õiguskantsler toetab ka kehtiva õiguse alusel põhiseaduslikkuse ja seadustele vastavuse järelevalvet, mistõttu täiendava pädevuse lisandumisega ei kaasne eriväljaõppe vajadust. Kaitseolukorrasarnast või sellega ligilähedast olukorda ei ole seni Eestis tekkinud ning sellise olukorra tekkimise tõenäosus on väike. Seega ei ole ette näha olulist õiguskantsleri töökoormuse kasvu ja täiendavaid kulusid. Riikliku järelevalve meetmed KorSi muudatusega lisatakse kolm meedet: liikumispiirang, asja sundkasutusse võtmine ja sundvõõrandamine. Lisaks nähakse KorSiga ette, et asja sundvõõrandamise ja sundkasutusse võtmisega tekkinud kulud hüvitatakse. Kuivõrd tegemist ei ole täiesti uute meetmetega ning kulude hüvitamise kohustusega, siis ei esitata põhjalikku kulude analüüsi. Asja sundkasutusse võtmise ja sundvõõrandamisega seotud kulud hüvitab see korrakaitseorgan, kes asja sundkasutusse võtmist või sundvõõrandamist taotles. Kulude hüvitis asja sundkasutusse võtmisel ja sundvõõrandamisel on ette nähtud ka kehtiva PäästeSi, PPVSi ja HOSiga. Eelnõu kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus määruse, kus määratakse hüvitise suurus. Kulude hüvitise ulatust ei plaanita suurendada. Kulude hüvitamise kohustus tekib alles asja sundkasutusse võtmisel või sundvõõrandamisel, mistõttu peab korrakaitseorgan korralduse andmisel arvestama hilisema kulude hüvitamise kohustusega. Võttes arvesse nt Päästeameti statistikat, siis kohaldatakse asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise meedet väga harvadel juhtudel (2016. ja 2017. aastal kohaldati asja sundkasutusse võtmise meedet ühel korral). Korrakaitsesse kaasatud füüsilise isiku õigused Eelnõuga ei muudeta kehtivas PäästeSis ja HOSis päästesündmustel või eriolukorra lahendamisel osalevate isikute sotsiaalsete tagatiste ja kulude katmise regulatsiooni. Korrakaitseorganil tuleb füüsiliste isikute korrakaitseülesannete täitmisele kaasamisel arvestada kulude hüvitamise ja sotsiaalsete tagatiste kohustusega. Riigieelarvest kulude tegemine ja kulude katmine on reguleeritud RESiga. Eelnõu lähtub nimetatud seaduse põhimõtetest. Korrakaitseorganite eeldatavad kulud sõltuvad sellest, kui palju esineb selliseid korrakaitsesündmusi, kus on vaja kaasta füüsilisi isikuid.  331(340) 8. Rakendusaktid Seaduse rakendamiseks peab kehtestama järgmised uued rakendusaktid või kehtivate rakendusaktide uued terviktekstid: 1) Vabariigi Valitsuse määrus „Julgeolekukomisjoni põhimäärus“ eelnõu § 8 lõike 2 alusel; 2) Vabariigi Valitsuse määrus „Täiendavate riigikaitselise töökohustusega ameti- ja töökohtade loetelu ning loetelu moodustamise, riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökoha loomise ning muutmise ja andmete esitamise kord“ eelnõu § 60 lg 3 alusel; 3) Vabariigi Valitsuse määrus „Täiendavate riigikaitseliste töökohtade moodustamine elutähtsa teenuse osutaja juures, loetelu moodustamise ja muutmise ning andmete esitamise kord“ eelnõu § 60 lg 3 alusel; 4) Vabariigi Valitsuse määrus „Tsiviiltoetuse registri põhimäärus“ eelnõu § 82 lg 4 alusel; 5) Siseministri määrus „Välisriigi relvajõudude liikme ja tema ülalpeetava poolt riigipiiri ületamisel esitatud dokumenti kantava Eestis viibimise aluse ja aja märke vorm“ eelnõu § 90 lg 4 alusel; 6) Kaitseministri määrus „Välisriigi relvajõudude, välisriigi relvajõudude liikme ja tema ülalpeetava piiriületusest ning relvajõudude sõidukite ja kauba üle piiri toimetamisest teavitamise kord“ eelnõu § 90 lg 5 alusel; 7) Vabariigi Valitsuse määrus „Välisriigi sõjalaevale territoriaal- või sisevetesse sisenemise loa ning välisriigi riiklikule õhusõidukile õhuruumi sisenemise loa andmise kord“ eelnõu § 97 lg 2 alusel; 8) Vabariigi Valitsuse määrus „Kaitseolukorra lahendamisega tekitatud kahju hüvitamise täpsemad tingimused ja kord“ eelnõu § 106 lg 4 alusel; 9) Vabariigi Valitsuse määrus „Rahvusvahelises sõjalises koostöös tekitatud kahju nõude menetlemise, kahju hüvitamise ning kahjuhüvitisest loobumise kord“ eelnõu § 107 lg 4 alusel; 10) Vabariigi Valitsuse määrus „Õiglase hüvitise maksmise täpsemad tingimused ja kord“ eelnõu § 108 lg 9 alusel; 11) Vabariigi Valitsuse määrus „Volituste andmine püsivate riigikaitseülesannete üle järelevalve tegemiseks“ eelnõu § 111 lg 1 punktide 1 ja 2 alusel; 12) Kaitseministri määrus „Mobilisatsiooniregistri põhimäärus“ eelnõu § 83 lg 5 alusel; 13) Kaitseministri määrus „Tegevväelase sõjaaja ametikohtade palgaastmestik ja Kaitseväe juhataja sõjaaja ametikoha palk“ KVTS § 1568 lg 1 alusel; 14) Kaitseministri määrus „Mobilisatsiooni ajal kogunemiskohta ilmumisel kaasas olevate dokumentide ja esemete loetelu“ KVTS § 15611 lg 5 alusel; 15) Vabariigi Valitsuse määrus „Kaitseväe ja Kaitseliidu riiklikku järelevalvesse kaasamise kord“ KorS § 825 lg 1 alusel; 16) Vabariigi Valitsuse määrus „Korrakaitsesse kaasatud isiku hukkumise, surma või osalise või puuduva töövõime korral makstava hüvitise ja kulude arvutamise, määramise ning maksmise kord ja ulatus“ KorS § 8210 lg 1 alusel; 17) Vabariigi Valitsuse määrus „Riikliku järelevalve käigus asja sundkasutusse võtmisega ja sundvõõrandamisega tekkinud kulude hüvitamise ulatus ja kord“ KorS § 83 lg 52 alusel; 18) Vabariigi Valitsuse määrus „Korrakaitsesse kaasatud isikule hüvitiste maksmise ulatus ja kord“ KorS § 831 lg 2 alusel. 19) Vabariigi Valitsuse määrus „Ulatusliku või pikaajalise päästetöö või demineerimistööga seotud kulude hüvitamise ja tasu maksmise ulatus ja kord“ PäästeS § 45 lõike 2, § 46 lõike 2 ja § 47 lõike 3 alusel;  332(340) 20) Vabariigi Valitsuse määrus „Hädaolukorras ja kaitseolukorras riigivara valitsemise üleandmine või ajutisse kasutusse võtmise, tagastamise ja kulude hüvitamise kord“ RVS § 12 lg 8 alusel; 21) Vabariigi Valitsuse määrus „Hädaolukorra riski hindamise nõuded ja riskianalüüsi koostamise kord“ HOS § 9 lõike 3 alusel; 22) Vabariigi Valitsuse määrus „Hädaolukorra lahendamise plaani nõuded ja koostamise kord“ HOS § 15 lõike 8 alusel; 23) Vabariigi Valitsuse määrus „Kriisireguleerimisõppuse läbiviimisele ning õppuse korraldamisele esitatavad nõuded“ HOS § 18 lõike 4 alusel; 24) Vabariigi Valitsuse määrus „Elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüsi ja plaani, nende koostamise ning plaani kasutuselevõtmise nõuded ja kord“ HOS § 39 lõike 5 alusel. Rakendusaktide kavandid on lisatud seletuskirjale (vt lisa 3). Lisaks peab Vabariigi Valitsus RiKS § 19 lõike 4 ja HOS § 45 lõike 1 punkti 1 (eelnõu § 134 punkti 29 muudatus) alusel kehtestama uue korralduse. Eelnõu jõustumisel seadusena tuleb muuta järgmisi Vabariigi Valitsuse määruseid: 1) Vabariigi Valitsuse 20.12.2018 määrust nr 119 „Kiirabi, haiglate, pääste- ja politseiasutuste ning Terviseameti kiirabialase koostöö kord“; 2) Vabariigi Valitsuse 22.06.2017 määrust nr 109 „Eriolukorra ajal asja sundvõõrandamise ja sundkasutuse eest hüvitise arvutamise ja maksmise kord“; 3) Vabariigi Valitsuse 22.06.2017 määrust nr 112 „Hädaolukorra lahendamise juhtimise, lahendamisel osalevate asutuste ja isikute koostöö, avalikkuse teavitamise ja asutustevahelise teabevahetuse ning ulatusliku evakuatsiooni läbiviimise nõuded ja kord“; 4) Vabariigi Valitsuse 23.09.2016 määrust nr 106 „Riigikaitseobjekti kaitse kord”; 5) Vabariigi Valitsuse 31.05.2012 määrust nr 39 „Siseministeeriumi põhimäärus“; 6) Vabariigi Valitsuse 17.11.2011 määrust nr 140 „Riigikantselei põhimäärus“; 7) Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määrust nr 77 „Alarm- ja jälitussõidukite loetelu, nende tähistamise ja liiklemise kord”; 8) Vabariigi Valitsuse 06.01.2011 määrust nr 5 „Päästesündmusel osalevate riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste ning isikute koostöö kord”; 9) Vabariigi Valitsuse 20.12.2007 määrust nr 262 „Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse kord“; 10) Vabariigi Valitsuse 27.04.2004 määrust nr 151 „Kaitseministeeriumi põhimäärus“; 11) Vabariigi Valitsuse 01.04.2004 määrust nr 95 “Riiklikult tagatud elamumajanduslaenude sihtgrupid ja laenutagatiste ülempiirid“; Rakendusaktide kavandid on lisatud seletuskirjale (vt lisa 3). Punktis 5 esitatud määruse valmistab ette Siseministeerium, punktis 6 esitatud määruse Riigikantselei, punktis 10 esitatud määruse p Kaitseministeerium. Punktide 5, 6 ja 10 rakendusaktide kavandeid ei ole seletuskirjale lisatud. Eelnõu jõustumisel seadusena tuleb muuta järgmisi kaitseministri määruseid: 1) kaitseministri 19.12.2016 määrust nr 26 „Kaitseväe ja Kaitseliidu sõitjate ning veose veo kord“; 2) kaitseministri 06.07.2016 määrust nr 12 „Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse põhimäärus“; 3) kaitseministri 26.02.2013 määrust nr 9 „Arstlike komisjonide moodustamise ja koosseisu kinnitamise korra ning komisjonide töökorra, komisjoni liikmete töö tasustamise ulatuse ja korra ning kaitseväekohustuslase ja kaitseväekohustust võtta  333(340) sooviva isiku arstlikule läbivaatusele ja terviseuuringule suunamise ning nende eest tasumise korra kinnitamine“; 4) kaitseministri 22.08.2016 määrust nr 16 „Kaitseliidu liikme püsiva töövõimetuse, selle ulatuse ja põhjuse tuvastamise tingimused ja kord“; 5) kaitseministri 3. juuli 2014 määrust nr 19 „Välisluureameti põhimäärus”; 6) kaitseministri 27.03.2013 määrust nr 25 „Kaitseressursside Ameti põhimäärus“. Rakendusaktide kavandid on lisatud seletuskirjale (vt lisa 3). Punktis 6 esitatud määruse valmistab ette Kaitseministeerium (rakendusakti kavandit pole seletuskirjale lisatud). Eelnõu jõustumisel seadusena tuleb muuta järgmisi teiste ministrite määruseid: 1) majandus- ja kommunikatsiooniministri 21.09.2005 määrust nr 109 „Nõuded elektromagnetilisele kiirgusele ja raadioside piiramisele”; 2) siseministri 29.10.2014 määrust nr 46 „Kaitsepolitseiameti põhimäärus”; 3) sotsiaalministri 06.11.2009 määrust nr 82 „Terviseameti põhimäärus“; 4) tervise- ja tööministri 28.03.2016 määrust nr 23 „Kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja üldarstiabi osutajate ülesanded riigikaitseks valmistumisel ning valmisoleku tasemed ja sisu kehtestatud ülesannete täitmiseks kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal ning hädaolukorra ohu korral ja hädaolukorra ajal“; 5) tervise- ja tööministri 18.12.2018 määrust nr 65 „Kiirabibrigaadi koosseisu ja varustuse nõuded ning tööjuhend“; 6) tervise- ja tööministri 20.12.2018 määrust nr 72 „Kiirabi eest tasumise kord, kiirabibrigaadi pidajale makstava tasu arvutamise metoodika ja kiirabi hind ning meditsiinilise kaugkonsultatsiooni teenuse eest makstava tasu arvutamise metoodika ja selle teenuse hind“. Rakendusaktide kavandid on lisatud seletuskirjale (vt lisa 3). Eelnõu jõustumisega muutuvad kehtetuks järgmised rakendusaktid, mille uuesti kehtestamiseks pole eelnõus sätestatud volitusnormi: 1) Vabariigi Valitsuse 19.05.2016 määrus nr 56 „Riigi kaitsetegevuse kava koostamise, elluviimise, aruandluse, hindamise ja muutmise kord“ (kehtestatud RiKS § 7 lg 5 alusel); 2) Vabariigi Valitsuse 22.06.2017 määrus nr 111 „Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni põhimäärus“ (kehtestatud HOS § 4 lg 3 alusel); 3) Vabariigi Valitsuse 22.06.2017 määrus nr 110 „Eriolukorra tööle rakendatud isikule toetuse maksmise ulatus ja kord“ (kehtestatud HOS § 43 lg 2 alusel); 4) Vabariigi Valitsuse 06.06.2017 määrus nr 24 „Isikule eriolukorra ajal tema vara sundvõõrandamisest või sundkasutusest tekkinud kulude hüvitamise kord“ (kehtestatud HOS § 45 lõike 3 alusel); 5) Vabariigi Valitsuse 18.12.2015 määrus nr 144 „Kaitseväe ja Kaitseliidu politsei ülesannete täitmisse, päästesündmuse lahendamisse ning eriolukorra tööde tegemisse kaasamise kord“ (kehtestatud HOS § 34 lõike 2, KaLS § 4 lõike 3, KKS § 3 lõike 3 ja PäästeS § 311 lõike 2 alusel); 6) Vabariigi Valitsuse 03.07.2014 määrus nr 108 „Kaitseliidu kaasamise tingimused ja kord küberturvalisuse tagamisel“ (kehtestatud KaLS § 4 lõike 3 alusel); 7) Vabariigi Valitsuse 27.01.2011 määrus nr 18 „Päästetööl või demineerimistööl asja sundkasutusse võtmisega tekkinud kulude hüvitamise ulatus ja kord“ (kehtestatud PäästeS § 44 lõike 2 alusel); 8) Vabariigi Valitsuse 05.07.2004 määrus nr 238 „Riigivara ümberjaotamise kord“ (kehtestatud RKSKS § 9 punkti 4 alusel);  334(340) 9) siseministri 06.06.2017 määrus nr 23 „Regionaalsete kriisikomisjonide põhimäärus (kehtestatud HOS § 5 lg 3); 10) siseministri määrus „Eriolukorra tööle rakendatud isiku hukkumise, surma või osalise või puuduva töövõime korral makstava hüvitise ja kulude arvutamise ning hüvitise määramise ja maksmise kord“ (kehtestatud HOS § 44 lg 16 alusel); 11) siseministri määrus „Avaliku korra kaitses osaleva kaitseväelase ja Kaitseliidu tegevliikme ohutusvesti ning kasutatava Kaitseväe ja Kaitseliidu sõiduki tähistuse kirjeldus, kasutamise nõuded ning vormiriietuse ja ohutusvesti kandmise ja sõiduki tähistamise erandid“ (kehtestatud KorS § 162 lg 4 alusel). 9. Seaduse jõustumine Paragrahvis 175 kavandatakse seaduse jõustumine. Seadus jõustub 1. juulil 2020. aastal. See jätab normi adressaatidele pool aastat seaduse eeldatavast vastuvõtmisest selle jõustumiseni. Tegemist on piisava ajavahemikuga, mis jääb seaduse avaldamise ja jõustumise vahele, et võtta vastu seaduse kohaldamiseks vajalikud rakendusaktid ning muuta senist halduspraktikat. 10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon Eelnõu kooskõlastatakse eelnõude infosüsteemi EIS kaudu ministeeriumitega, Riigikantselei ning Eesti Linnade ja Valdade Liiduga. Eelnõu esitatakse arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, Riigiprokuratuurile, Õiguskantsleri Kantseleile, Vabariigi Presidendi Kantseleile, Riigikontrollile, Finantsinspektsioonile, Eesti Pangale, Eesti Haigekassale, Eesti Advokatuurile, Eesti Töötukassale, Eesti Juristide Liidule, Eesti Reservohvitseride Kogule, Eesti Turvaettevõtete Liidule ja Kaitseliidule. Eelnõu väljatöötamise käigus jätkuvad riigikaitseõiguse revisjoni komisjoni koosolekud, kuhu on kaasatud ka riigikaitse valdkonna eksperdid. ___________________________________________________________________________ Algatab Vabariigi Valitsus ………….…....2019 (allkirjastatud digitaalselt) …………………………. Lisa 1. Kriisiolukordadega seotud otsused (RiKS, HOS, KKS) 335(340) SÜNDMUS ETTEPANEKU TEGIJA OTSUSTAJA OTSUSE TULEMUS LISATINGIMU TEAVITAJA S Esineb oht Hädaolukorra lahendamist paljude inimeste elule või tervisele, juhtiv asutus Esineb hädaolukord suur varaline kahju, suur keskkonnakahju või tõsised ja ulatuslikud häired elutähtsa teenuse toimepidevuses Vabariigi Valitsus Eriolukord on välja kuulutatud Ei saa lahendada ilma erilise Esineb hädaolukord, juhtimiskorraldus mis on põhjustatud loodusõnnetusest, e või meetmeteta katastroofist või nakkushaiguse levikust Vabariigi Valitsus Esineb kaitseolukord Esineb vahetu oht Kaitsevägi kasutab jõudu Eesti riigi iseseisvusele ja sõltumatusele, territoriaalsele terviklikkusele, (1) Kaitseminister PS korrale või kogu ühiskonna elukorraldusele Kaitsevägi (2) Kaitseväe pädev ülem Sõjaseisukord on välja kuulutatud Rahuajal toimub Eesti vastu suunatud Vabariigi President relvastatud rünne või agressioon Mobilisatsioon on välja kuulutatud Ei saa lahendada ilma eriliste Esineb kaitseolukord, juhtimisvolituste mis on põhjustatud või meetmeteta Riigikogu Vabariigi President Eesti riigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud relvastatud rünnakust või sellega samaväärsest rünnakust või agressioonist või nende ohust Vabariigi President Riigikogu Erakorraline seisukord Ei saa lahendada ilma eriliste on välja kuulutatud Esineb kaitseolukord, juhtimisvolituste mis on põhjustatud või meetmeteta PS korda ähvardavast ohust Vabariigi Valitsus (ning puudub sõjaseisukorra väljakuulutamise alus)  336(340) SÜNDMUS ETTEPANEKU TEGIJA OTSUSTAJA OTSUSE TULEMUS Eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud Eriolukord hädaolukorra lahendamiseks ei ole enam vaja Vabariigi Valitsus on lõpetatud rakendada erilist juhtimiskorraldust või meetmeid Kaitseolukorra põhjustanud asjaolud Kaitseolukord (sh vajadus rakendada erilisi juhtimisvolitusi või Vabariigi Valitsus on lõppenud meetmeid) on ära langenud Mobilisatsiooni väljakuulutamise põhjus Riigikogu Demobilisatsioon on ära langenud Vabariigi President on välja kuulutatud Vabariigi President Sõjaseisukorra väljakuulutamise põhjus Riigikogu Sõjaseisukord on ära langenud on lõpetatud Vabariigi Valitsus Vabariigi President Riigikogu Erakorraline seisukord Erakorralise seisukorra väljakuulutamise põhjus on lõpetatud on ära langenud Vabariigi Valitsus  337(340) Lisa 2. Volitused põhiõiguste ja -vabaduste piiramiseks VOLITUSNORMID PÕHIÕIGUSTE JA -VABADUSTE PIIRAMISEKS KAITSEOLUKORRAS176 Eeldused Sündmus või sündmuste ahel mis ohustab:  vahetult Eesti riigi iseseisvust ja sõltumatust,  territoriaalset terviklikkust,  põhiseaduslikku korda  kogu ühiskonna elukorraldust  millega kaasneb vajadus osaleda kollektiivse enesekaitse operatsioonil või  millega kaasneb vajadus korraldada mobilisatsioon või demobilisatsioon. NB! Kaitseolukorra lahendamiseks VÕIB välja kuulutada erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra. Ettepanek - Väljakuulutaja Vabariigi Valitsus, teavitades viivitamata Riigikogu ja Vabariigi Presidenti. Piirkond Kogu riik Aeg Kuni vajaduse möödumiseni, ajaline piirang puudub. Riigi õigused Säte, pealkiri Piiratav põhiõigus Sätte sõnastus Eestist lahkumise Õigus riigist lahkuda (PS § 35) Vabariigi Valitsus võib: piiramine  mobilisatsiooni ettevalmistamisel ja (RiKS § 34 lg 1) korraldamisel kehtestada piirangud Eestist lahkumisel vähemalt 18- aastasele kaitseväekohuslasele ning sõjaaja ametikohale nimetatud kaitseväekohustuseta Kaitseliidu tegevliikmele, kui see on vajalik mobilisatsioonikäsu täitmata jätmise või kaitseväeteenistusest kõrvalehoidumise vältimiseks. (§ 34 lg 1). Sideteenuste Õigus omandi puutumatusele (PS Kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus piiramine (RiKS § 35) § 32) võib: Õigus tegeleda ettevõtlusega (PS §  panna sideettevõtjale kohustuse 31) piirata sideteenuse osutamist Õigus sõna- ehk lõppkasutajale või juurdepääsu väljendusvabadusele (PS § 45) sidevõrgule, kui see on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks. NB! Meetmega ei tohi kaasneda piirangut meediateenusele. Isikut tõendavate Õigus vabalt liikuda (PS § 34) Vabariigi Valitsus, kaitseolukorra juht ja dokumentide kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus, kaasaskandmise samuti nende volitatud isik: kohustus (RiKS § 36 lg  võib kohustada isikut avalikes 1) kohtades kaasas kandma isikut tõendavat või muud isikusamasuse tuvastamist võimaldavat dokumenti, kui see on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks, avalikku korda ähvardava ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks, tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks.. Meedet kohaldav haldusorgan: 176 Kaitseolukorras ei või kohaldada erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra abinõusid, mis on sätestatud RiKS 4. ptk 3. jaos, v.a kui see on vältimatult vajalik riigi iseseisvuse ja sõltumatuse, tema maa-ala, territoriaalvete või õhuruumi lahutamatu ja jagamatu terviklikkuse või põhiseaduslikku korra kaitseks, sealhulgas sellise ohu ära hoidmiseks (RiKS § 38).  338(340)  võib kaitseolukorra ajal tänavatel või muudes avalikes kohtades viibiva isiku isikusamasuse tuvastamiseks peatada, nõuda isikult isikusamasuse tuvastamist võimaldava dokumendi esitamist või kui isikul puudub vastav dokument, tuvastada isikusamasus muul õiguspärasel viisil, mh võib isiku toimetada isikusamasuse tuvastami-seks ametiruumi ning kohaldada isiku ja temaga kaasas olevate vallasasjade suhtes läbivaatust. Teadete ja õigusaktide Õigus tegeleda ettevõtlusega (PS § Vabariigi Valitsus, kaitseolukorra juht ja avaldamise kohustus 31) kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus, (RiKS § 37) samuti nende volitatud isik:  võivad kaitseolukorra ajal kohustada massiteabevahendi valdajat, elektroonilise side ettevõtjat ning muud isikut avaldama või edastama tasuta, muutmata kujul ja viivitamata või ettenähtud ajal kaitseolukorra lahendamiseks või lisaõppekogunemise korraldamiseks vajalikke teateid ning seaduses sätestatud juhul õigusakte. VOLITUSNORMID PÕHIÕIGUSTE JA -VABADUSTE PIIRAMISEKS ERAKORRALISES SEISUKORRAS JA SÕJASEISUKORRAS177 Eeldused Erakorraline seisukord. Eesti põhiseaduslikku korda ähvardav oht. Sõjaseisukord. Eesti riigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud:  relvastatud rünnak;  sellega samaväärne rünnak;  agressioon;  eelpool loetletud juhtumite oht. Ettepanek Erakorraline seisukord: Vabariigi Valitsus või Vabariigi President Sõjaseisukord: Vabariigi President Väljakuulutaja Erakorraline seisukord: Riigikogu Sõjaseisukord: Riigikogu või Vabariigi President (PS § 128) Piirkond Kogu riik Aeg Erakorraline seisukord kuni kolm kuud. Sõjaseisukord kuni vajaduse möödumiseni, ajaline piirang puudub. Riigi õigused Loetelus olevaid meetmeid võib kohaldada erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal, kui see on vajalik kaitseolukorra lahendamiseks. Säte, pealkiri Piiratav põhiõigus Sätte sõnastus Riigikaitselise Õigus riigist lahkuda (PS § 35) Vabariigi Valitsus: töökohustusega isiku 177 Erakorralises seisukorras või sõjaseisukorras võib kohaldada jätkuvalt RiKS 4. ptk 2. jaos sätestatud kaitseolukorra ajal kohaldatavaid isikute põhiõigusi ja -vabadusi piiravaid meetmeid.  339(340) Eestist lahkumise  võib kehtestada piirangud Eestist piiramine lahkumisele riigikaitselise (RiKS § 40 lg 1) töökohustusega isikule. Ühingu ja sihtasutuse Õigus ettevõtlus-vabadusele ja Vabariigi Valitsus: tegevuse peatamine ühinemisvabadusele (PS § 31 ja  võib peatada äriühingu, (RiKS § 41, PSJKS) § 48) mittetulundusühingu või sihtasutuse tegevuse  võib esitada Riigikohtule taotluse erakonna ning töötajate ja tööandjate ühingu tegevuse peatamiseks Streikide ja töösulgude Õigus streikida Vabariigi Valitsus võib : keelamine (PS § 29)  keelata streigid ja töösulud; (RiKS § 42)  keelata nende korraldamise sõltumata asutusest ja organisatsioonist, Avaliku ürituse ja Õigus vabalt koguneda (PS § Kaitseolukorra lahendamist juhtiv asutus koosoleku pidamise 47) võib: piiramine (RiKS § 43)  kohustada avaliku ürituse või koosoleku pidajat muutma selle aega ja kohta ;  keelata avaliku ürituse või koosoleku pidamise. Teabe levitamise Õigus informatsioonile (PS § Vabariigi Valitsus või tema volitatud keelamine (RiKS § 44) 44) haldusorgan võib:  keelata teabe sõnas, trükis, pildis Õigus väljendus-vabadusele või muul viisil levitamise. (PS § 45) Õigus tegeleda ettevõtlusega (PS § 31) Meediateenuse Õigus informatsioonile (PS § Vabariigi Valitsus või tema volitatud osutamise ja 44) haldusorgan võib: ajakirjandusväljaannete  keelata osaliselt või täielikult väljaandmise piiramine Õigus väljendus-vabadusele meediateenuse osutamise ja (RiKS § 45) (PS § 45) ajakirjandusväljaande väljaandmise, kui nende Õigus tegeleda ettevõtlusega vahendusel avalikustatav või (PS § 31) edastatav teave võib takistada kaitseolukorra lahendamist.. Teabele juurdepääsu Õigus informatsioonile (PS § Vabariigi Valitsus või tema volitatud piiramine (RiKS § 46) 44) haldusorgan võib:  piirata juurdepääsu teabele, mida avaliku teabe seaduse alusel ei või tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks. Sidevahendite Õigus informatsioonile (PS § Vabariigi Valitsus või tema volitatud kasutamise piiramine 44) haldusorgan võib: (RiKS § 47)  piirata sidevahendite kasutamist. Õigus väljendus-vabadusele (PS § 45) Sõnumisaladuse õiguse Õigus sõnumi-saladusele (PS § Vabariigi Valitsus või tema volitusel piiramine (RiKS § 48) 43) politsei, julgeolekuasutus või Kaitsevägi võib:  piirata isiku õigust tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatava sõnumi saladusele JAS § 25 lõikes 3 sätestatud viisil ja §-s 27 sätestatud korras.  340(340) Kodu, perekonna- ja Õigus eraelu puutumatusele Vabariigi Valitsus või tema volitusel eraelu puutumatuse (PS § 26 ) politsei, julgeolekuasutus või Kaitsevägi õiguse piiramine (RiKS § võib: 49) Õigus kodu puutumatusele (PS  piirata isiku õigust kodu, § 33) perekonna- või eraelu puutumatusele JAS § 26 lõikes 3 sätestatud viisil ja §-s 27 sätestatud korras. Majandustegevuse Õigus tegeleda ettevõtlusega Vabariigi Valitsus või tema volitatud piiramine (RiKS § 50) (PS § 31) haldusorgan võib:  peatada osaliselt või täielikult ettevõtja majandustegevuse;  keelata osaliselt või täielikult teatud liiki või teatud tunnustele vastavate teenuste osutamise ning vallasasjade tootmise ja müügi, vallasasjade riiki sisseveo ja väljaveo riigist või teatud piirkonnast,  määrata müüdavate vallasasjade kogused ja sundhinnad ning kehtestada nende müügi erikorra. Hüvitiste ja toetuste Õigus sotsiaalsele kaitsele ja Vabariigi Valitsus võib: suuruse vähendamine või inimväärikusele (PS § 10)  vähendada riigieelarvest nende peatamine makstavate toetuste ja hüvitiste Õigus tervise kaitsele ja riigi suurust või peatada nende abile vanaduse, töövõimetuse, maksmise, sh pensioni, toitjakaotuse ja puuduse toimetulekutoetuse, korral (PS § 28) vanemahüvitise, töövõimetoetuse, töötuskindlustushüvitise, töötutoetuse, ajutise töövõimetuse hüvitise, tööõnnetusest või kutsehaigusest tingitud kahjuhüvitise. NB! Toetuste ja hüvitiste vähendamine ja peatamine on lubatud, kui on vaja kasutada täiendavaid riigi rahalisi vahendeid kaitseolukorra lahendamiseks, sealhulgas riigi eelarvelise jätkusuutlikkuse tagamiseks, ning muud võimalused täiendavate rahaliste vahendite kasutusele võtmiseks puuduvad või nende saamine ei ole piisavalt kiiresti võimalik. Üldvolitus (RiKS § 39) PS §-des 8 ja 11–18, § 20 lõikes Vabariigi Valitsus võib: 3, §-des 22 ja 23, § 24 lõigetes 2  riigi julgeoleku või avaliku korra ja 4, §-des 25, 27 ja 28, § 36 kaitseks kohaldada isiku põhiõigusi lõikes 2, §-des 40, 41 ja 49 ning ja -vabadusi piiravat meedet, mida § 51 lõikes 1 nimetatud seaduses ei ole sätestatud, kui kõik põhiõigusi ja -vabadusi piirata muud seaduses sätestatud piiravad kooskõlas Eesti Vabariigi meetmed on ammendunud. Meedet põhiseadusega. võib kohaldada nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vajalik. NB! Vabariigi Valitsus võib volitada eelnimetatud põhiõigusi ja -vabadusi piirava meetme adressaadi suhtes vahetu kohaldamise haldusorganile. EISi teade Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine. Eelnõu toimik: JUM/19-0629 - Riigikaitseseadus Kohustuslikud kooskõlastajad: Kaitseministeerium; Rahandusministeerium; Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium; Siseministeerium; Sotsiaalministeerium; Eesti Linnade ja Valdade Liit; Haridus- ja Teadusministeerium; Maaeluministeerium; Riigikantselei; Kultuuriministeerium; Keskkonnaministeerium; Välisministeerium Kooskõlastajad: Arvamuse andjad: Vabariigi Presidendi Kantselei; Eesti Pank; Õiguskantsleri Kantselei; Riigikohus; Riigikontroll Kooskõlastamise tähtaeg: 23.08.2019 23:59 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/52b68462-1871-4618-9a95-c8530c33773d Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/52b68462-1871-4618-9a95-c8530c33773d?activity=1 Eelnõude infosüsteem (EIS) http://eelnoud.valitsus.ee/main