Kiri

KONKURENTSIVÕIME KAVA „EESTI 2020“ (Heaks kiidetud Vabariigi Valitsuses …) 1 SISSEJUHATUS, ÜLEVAADE „EESTI 2020“ KAVAST Konkurentsivõime kava „Eesti 2020“ kiideti heaks 2011. aastal ning selles on kirjeldatud konkurentsivõime parandamiseks püstitatud eesmärgid 2015. ja 2020. aastaks. Lisaks sisaldab kava peamisi konkurentsivõime parandamiseks vajalikke tegevusi. Kava kaks keskset eesmärki on Eesti tootlikkuse ja tööhõive suurendamine. Lähiaastate peamine fookus on hariduse ja tööhõive valdkonnal, rõhuasetusega pikaajaliste ja noorte töötute tööturule integreerimisel ning oskuste arendamisel. Keskendutakse ka tootlikkuse kasvu toetavatele meetmetele ning ettevõtluskeskkonna parandamisele. „Eesti 2020“ uuendatakse valitsuse otsusega iga aasta aprilli lõpuks. 2019. aasta kevadel on kava uuendamise käigus võetud arvesse eesmärkide saavutamisega seotud indikaatorite statistikat, Euroopa poolaasta raames saadud riigipõhiseid soovitusi, ministeeriumidevahelisi arutelusid, Euroopa Liidu eelarveperioodi 2014–2020 toetuste kasutamise kava, samuti ametisse astuva valitsuskoalitsiooni tegevuskava prioriteete ning peaministri ja ministrite kohtumistel täpsustatud ülesandeid. „Eesti 2020“ elluviimise tegevuskava aastateks 2019–2020 on täiendatud uute meetmetega. Uuendamine toimub kooskõlas valitsuse tegevusprogrammi, riigi eelarvestrateegia ning stabiilsusprogrammiga. 2 MAJANDUSKASVU VÄLJAVAADETE ANALÜÜS Alates taasiseseisvumisest 1992. aastal on Eesti majanduse kogumaht kiiresti kasvanud. Erakordselt kiire oli Eesti majanduskasv aastatel 2001–2007. Eesti majanduse kohanemine algas juba 2007. aastal, mil majanduse kasvutempo hakkas majandustsükli pöördumise tõttu järk-järgult vähenema. 2008. aasta keskpaigani võis kohanemist pidada ootuspäraseks ning majanduse konkurentsivõimet parandavaks suundumuseks. Vahetult peale 2008. ja 2009. aasta majandussurutist oli majanduskasvu taastumine kiire, kuid järgnevatel aastatel jäi majanduskasv ootustele ja potentsiaalile alla. Aastatel 2013–2016 kasvas Eesti majandus keskmiselt umbes 2% aastas, suuresti tänu eratarbimisele, mida toetas reaalpalga ja tööhõive kasv ning madal tööpuudus. Tänu globaalse kaubavahetuse ja majandusaktiivsuse elavnemisele kiirenes kasv 2017. aastal 5%ni ja püsis vaatamata väliskeskkonna jahenemisele kiire ka 2018. aastal - 3,9%. Majanduskasv tugines 2018. aastal suuresti sisenõudlusele, aga seda toetas ka suurenenud väliskaubandus ja teenuste ekspordi jätkuv kasv. Sisenõudlust toetas palkade ja hõive kasv. Statistikaameti andmetel oli eelmisel aastal keskmine brutokuupalk 1310 eurot, mis oli 7,3% kõrgem kui 2017. aastal. Tööhõive kasvas 2018. aastal 0,9% võrra ning tööpuudus langes aasta kokkuvõttes 5,4%ni. Inflatsioon oli 2018. aastal laiapõhjaline, ulatudes 3,4%ni. Vaatamata inflatsioonile suurenes keskmise palgatöötaja reaalne ostujõud koguni 5,6% võrra. Netopalga kasvu suurendas 2018. aasta algusest rakendunud maksuvaba tulu muudatus. Mainitud tegurid tõid 2018. aastal kaasa eratarbimise 4,6%lise kasvu. Kaupade ja teenuste eksport suurenes 4,3% ning ekspordihinnad tõusid 2,4%. Ekspordi kasv ületas välisnõudlust nii reaalses kui ka nominaalses arvestuses, viidates ekspordi turuosa suurenemisele välisturgudel. Sarnaselt 2017. aastaga vedas ekspordi kasvu tugev teenuste sektor, kus eksport suurenes 5,6%. Kasv oli laiapõhjaline, tuginedes eelkõige veoteenuste ning info ja side teenuste ekspordikäibe kiirele kasvule. Eesti päritolu kaupadest vedas kasvu põlevkiviõli, puidutoodete ja puitehitiste, sideseadmete ning elektroonika väljaveomahtude suurenemine. Kaupade ja teenuste impordi kasv kiirenes 6,1%ni, tuginedes sisseostetud teenuste, kapitalikaupade ja vahetarbimiskaupade hoogsamale sisseveole. Tingituna tugevast impordist, vähenes jooksevkonto ülejääk 1,7%ni SKPst. Ettevõtete investeeringud on kriisi järel olnud tagasihoidlikud ja kasv ebaühtlane, kuid nende struktuur on muutunud teadmusmahukamaks. Vähenenud on kapitalimahukate hoonete osakaal ning kasvanud masinate ning eriti arvutite ja tarkvaraga seotud investeeringud, mis peaksid toetama tööviljakuse kasvu. 3 Joonis 1. Eesti reaalne konvergents ELiga (% EL28st) 90 80 70 60 50 40 30 SKP 19961997 per 1998 1999capita (PPS*) 20002001 Tööjõu 200220032004 tootlikkus 20052006 töötaja 20072008 kohta 20092010 Hinnatase** 201120122013 20142015 * PPS – ostujõu pariteedi alusel arvutatud SKP. ** Majapidamiste lõpptarbimiskulutuste hinnatase. Allikas: Eurostat Rahandusministeeriumi 2019. aasta kevadise prognoosi kohaselt aeglustub majanduskasv kooskõlas välisnõudluse aeglustumisega 3,1%ni ja edaspidi veidi alla 3%. Eksportiva tööstuse ja teeninduse kasv kahaneb, ettevõtete ja tarbijate ebakindluse suurenemine mõjutab pärssivalt investeerimis- ja tarbimisaktiivsust. Aeglustub nii kaupade kui ka teenuste eksport kasv, mis küündib tänavu 3,2%. Import suureneb sel aastal 3,8%, mida toetab nii ettevõtete investeerimisaktiivsuse suurenemine, kiirel palgafondi kasvul põhinev tugev eratarbimine kui ka siseturule suunatud tegevusalade kasv. Impordi kiirem kasv võrreldes ekspordiga toob kaasa jooksevkonto ülejäägi vähenemise 1,1%ni SKPst. Järgnevatel aastatel stabiliseerub jooksevkonto ülejääk 1% SKPst lähedal. 2019. aasta alguses inflatsioon aeglustus energia hinnatõusu pidurdumise ning aktsiisitõusude mõju vähenemise tõttu. Arvestades välistegurite tagasihoidlikumat panust ning maksumeetmete mõju vähenemist, võib lähiaastatel oodata 2% lähedast inflatsiooni. Majanduse jahtudes võib eeldada ka palgakasvu aeglustumist, kuid tööjõupuuduse tõttu püsib surve töötasu tõsta ka edaspidi. 2019. aasta palgakasvuks prognoosib Rahandusministeerium 6,4%, mis on veidi madalam kui eelmisel aastal. Alates 2020. aastast on põhjust oodata palgakasvu stabiliseerumist 5% lähedal, mis on kooskõlas majanduskasvuga. 2019. aastal kasvab eratarbimine 4,7%, kuna palgakasvu mõningase aeglustumise kompenseerib inflatsiooni oluline pidurdumine. 2020. aastast alates aga peaks tarbimise selgelt aeglustuma, kuna keskmise palga kasvutempo aeglustub, hõive kasvu võimalused ammenduvad ja inflatsioonil enam langusruumi ei ole. Vähenev tööealine rahvastik ning suhteliselt madalale tasemele langenud tööpuudus on viinud olukorrani, kus ettevõtetel on üha raskem leida uusi töötajaid. Kuigi Eesti rahvastiku ja tööealise elanikkonna vähenemisest on palju räägitud, siis ei ole see seni puudutanud aktiivsemat osa tööealistest ehk 25–64-aastaseid, kelle arv ei ole viimasel kümnel aastal vähenenud. Samas see trend muutub lähema paari aasta jooksul ning 1990ndatel vähenenud sündimuse tõttu hakkab tööturu mõttes aktiivsem vanuserühm (25–64-aastased) vähenema 5000–6000 inimese võrra aastas. 2019. aastal prognoositakse hõive mõõdukat, 0,9% kasvu, kuid 2020. aastal hõive kasv peatub ning pöördub langusesse alates 2021. aastast. Tööpuudus stabiliseerub prognoosiperioodil veidi allpool 6% taset. 4 Tabel 1. Valitud makromajanduslike näitajate muutused ja prognoos* (%) 2018 2019* 2020* 2021* 2022* 2023* SKP reaalkasv 3,9 3,1 2,7 2,7 2,6 2,5 Tarbijahinnaindeks 3,4 2,1 2,2 2,0 2,0 2,0 Tööhõive kasv 0,9 0,9 0 -0,1 -0,2 -0,2 Palga reaalkasv 4 4,2 3 2,9 2,9 2,9 Allikas: Rahandusministeeriumi 2019. aasta kevadine majandusprognoos Meetmete mõju prognoos „Eesti 2020“ koostamisel võeti „Euroopa 2020“ strateegia eesmärkide saavutamiseks märgatavalt ambitsioonikamad sihttasemed võrreldes 2011. aasta kevadise majandusprognoosiga. Sihtide seadmisel eeldati, et nende saavutamiseks on vaja rakendada uusi meetmeid ja ellu viia reforme. Meetmete ja reformide oodatud kogumõju peamistele majandusnäitajatele on kokku võetud järgnevas tabelis. Mõjuanalüüse ei ole pärast 2011. aastat uuendatud. Tabel 2. „Eesti 2020“ täitmise positiivne stsenaarium 2011. a baastasemetega võrreldes % 2011 2012 2013 2014 2015 2016 2017 2018 2019 2020 SKP reaalkasv 4,0 4,0 3,7 3,7 3,6 3,5 3,5 3,6 3,7 3,8 Tööviljakuse kasv 1,8 2,1 2,5 2,7 2,7 3,4 3,6 3,6 3,5 3,5 Hõivatute arvu kasv 2,2 1,9 1,1 1,0 0,9 0,0 -0,2 0,0 0,2 0,3 Töötuse määr 13,5 11,4 9,9 8,6 7,7 7,5 7,4 7,2 7,0 6,9 Ekspordi reaalkasv 15,9 5,5 8,2 9,1 9,7 9,3 9,2 9,2 9,1 9,0 Tootlikkus EL27st 69,6 70,1 70,7 71,6 72,4 73,8 75,4 76,9 78,4 80,0 Tööhõive määr, 20–64 67,8 69,1 70,1 71,2 72,5 73,0 73,5 74,3 75,1 76,0 a Osakaal 0,099 0,097 0,097 0,099 0,101 0,102 0,104 0,106 0,108 0,110 maailmakaubanduses Allikas: Rahandusministeerium ja Riigikantselei (2011. a kevad) 5 PIKAAJALISED MAJANDUSPOLIITIKA EESMÄRGID SKP kasvu mõjutavad kolm peamist tegurite rühma on järgmised: 1) demograafilised tegurid, 2) tööjõu rakendatuse tase (mis on suures osas kirjeldatud tööhõive taseme ning inimeste töötundide arvuga) ning 3) tunnitootlikkus. Eesti SKP kasvu mõjutasid kuni 2007. aastani ennekõike muudatused töötavate inimeste arvus ning tööjõu tootlikkuses. Majanduskriisile eelnenud SKP kasvule on kõige suuremat mõju avaldanud just tootlikkuse järjepidev tõus. Eesti tulevased demograafilised trendid sarnanevad Euroopa üldiste trendidega. Iibe langus 1990ndatel ei ole praeguseks tööealise elanikkonna osakaalu veel mõjutanud, kuid märkimisväärne mõju ilmneb juba lähiaastatel. Rahvastik väheneb põhiliselt tööealiste inimeste (15–64-aastaste) arvelt ning 20 aasta pärast elab Eurostati prognooside kohaselt Eestis üle 100 000 tööealise inimese vähem. Samas seab suhteliselt suur mittekodanike osakaal Eestis selged piirid välistööjõu sissetoomise võimalustele, mida mitmed Euroopa Liidu liikmesriigid on tööjõu pakkumise suurendamiseks kasutanud. Tabel 3. Tööealise elanikkonna muutus kuni 2030. aastani Tööealine Vähenemine võrreldes Tööealise elanikkonna elanikkond (15–64) 2010. aastaga vähenemine, % 2010 908 000 2020 843 000 -65 000 -7% 2030 801 000 -107 000 -12% Allikas: Eurostat, Euroopa Komisjoni „Ageing Report“ Majanduse mahu säilitamiseks vähemalt praegusel tasemel suureneb vajadus töötajate järele iga aastaga, mistõttu suureneb ka vajadus suurema tööhõive järele tulevikus. See omakorda tähendab vajadust suurendada hõive määra kõigis Eesti piirkondades. Kriisiaastatel langes Eestis tööhõive määr peale vahepealset kõrgtaset, kuid on kiiresti taastunud ja tõusnud Euroopa Liidu keskmisest kõrgemale. Nii on Eestil võimalik vähenevast tööealisesse vanusesse jõudvate noorte arvust hoolimata tööjõu rakendatuse taset märkimisväärselt taastada. Praegusest kõrgemaks kasvav tööhõive ning pikemas perspektiivis ka 65-aastaste ja vanemate elanike valmidus tööd teha peavad aitama tööealise elanikkonna vähenemist tasandada ning sellega peaks kaasnema ka osa tulevasest majanduskasvust. Eesti viimase 10 aasta keskmine tootlikkuse reaalkasv on olnud kiirem kui Euroopas keskmiselt (ka 2009. aasta langust arvesse võttes). Samas on SKP inimese kohta ELiga võrdluses jätkuvalt väike, mille peamiseks põhjuseks on just suhteliselt väike tootlikkus. Tootlikkuse madal tase on seotud nii väikese koguteguritootlikkuse 1 kui ka kapitalimahukusega. Sisuliselt tähendab see, et ettevõtted on vähe investeerinud, kasutatakse palju inimressurssi, valmistatakse suhteliselt odavat toodangut ning osutatakse väikese lisandväärtusega teenuseid. 1 Koguteguritootlikkuse all mõistetakse kõike seda, mis toimub majandusüksuste (peamiselt ettevõtete) sisemistes protsessides. Seda mõjutavad suurel määral tehnoloogia rakendamise tase, ettevõttesiseste protseduuride ökonoomsus, igapäevase juhtimise tõhusus jms. Inglise keeles total factor productivity. 6 Kiire tööealise elanikkonna vähenemine ning Eesti SKP komponentide analüüs näitab seda, et tööealised elanikud peaksid sõltumata piirkonnast või soost olema maksimaalselt hõivatud võimalikult suure lisandväärtusega ettevõtmistes. Seega on Eestil edasise kasvu väljavaadete kontekstis kaks peamist ja keskset eesmärki: - saavutada tootlikkuse kiire kasv nii suurema kapitalimahukuse kui ka suurema lisandväärtusega toodete ja teenuste kaudu; - hoida kõrget tööhõive taset. 2020. aastaks seatakse järgmised eesmärgid: Tõsta tööhõive määra vanusegrupis 20–64 Algtase 2010 Eesti eesmärk 2015 Eesti eesmärk 2020 66,4% 72% 76% Tööhõive näitaja poolest saavutas Eesti 2020. aastaks seatud eesmärgi 2015. aastal, kui hõive määr tõusis 2014. aastaga võrreldes 2,2 protsendipunkti võrra, jõudes 76,2%ni. 2015. aasta eesmärk oli saavutatud 2013. aastaks. 2016. aastal kõrge hõive määr säilis (76,3%), 2017. aastal kasvas 78,5%ni ning 2018. aastal 79,2%ni. Järgnevatel aastatel on oluline saavutatud taset hoida. Tõsta tootlikkust hõivatu kohta Euroopa Liidu keskmisega võrreldes Algtase 2009 Eesti eesmärk 2015 Eesti eesmärk 2020 65,8% 73% 80% Eelduseks võetakse siinkohal, et ELi tootlikkus kasvab keskmiselt üle 1% aastas, ning eesmärgiks, et Eesti tootlikkus hõivatu kohta kasvaks ligikaudu 2 protsendipunkti kiiremini kui ELi keskmine näitaja. Kuigi 2014. aastaks kasvas Eesti ettevõtete tootlikkus hõivatu kohta ELi keskmisega võrreldes 74,7%ni, langes see 2015. aastal taas 71,7%ni ning taastus enam-vähem alles 2017. aastaks, jõudes 74,4%ni. Edasine kasv on ettevõtetele tõsine proovikivi. Nende eesmärkide saavutamiseks tuleb jätkata ja edasi arendada senist poliitikat nii töötajate oskuste parandamiseks, tööjõu pakkumise suurendamiseks (sh välisspetsialistide kaasamise abil), erasektori teadus- ja arendustegevuse mahtude suurendamiseks, ettevõtlust toetava rahvusvahelisel tasemel infrastruktuuri arendamiseks kui ka investeeringute soodustamiseks (eriti ekspordipotentsiaaliga ja suurema lisandväärtusega valdkondades). 7 HARITUD RAHVAS JA SIDUS ÜHISKOND Hariduse ja sidusa ühiskonna laiema valdkonna all keskendub valitsuse poliitika tööturu toimimise teemadele, sh kõikide ühiskonnarühmade aktiivsele kaasamisele ühiskonnas ja kvalifitseeritud tööjõu pakkumisele ning hariduse kvaliteedile ja kättesaadavusele kõigil haridustasemetel. „EESTI 2020“ EESMÄRGID 2020. aastaks seatakse konkurentsivõime kavas „Eesti 2020“ järgmised põhieesmärgid: Vähendada põhihariduse või madalama haridustasemega õpinguid mittejätkavate noorte (18–24) osakaalu Algtase 2010 Eesti eesmärk 2015 Eesti eesmärk 2020 11,7% 11,0% 9,5% Eesmärgi saavutamiseks on vaja täielikult rakendada käimasolevad väljalangevust vähendavad ja edasiõppimist soodustavad poliitikamuudatused ning töötada välja lisameetmed. Eesmärgi saavutamisega väheneb haridustee varaste katkestajate arv ligikaudu 12 100 inimese võrra võrreldes 2009. aasta tasemega. Madala haridustasemega õpingud katkestanud 18–24-aastaste noorte osakaal oli 2017. aastal 10,8% ning 2018. aastal 11,3%. 2020. aasta eesmärgini jõudmine vajab pingutusi. Suurendada kolmanda taseme haridusega 30–34-aastaste inimeste osakaalu Algtase 2010 Eesti eesmärk 2015 Eesti eesmärk 2020 39,7% 40% 40% Eesmärk on seatud eeldusel, et pikemas perspektiivis on hariduspoliitika peamiseks suunaks kõrghariduse kvaliteedi ja rahvusvahelise konkurentsivõime parandamine. Eestis on kolmanda taseme haridusega inimeste osakaal viimase 10 aastaga märgatavalt suurenenud, kuna alates 2000. aastast on kõrgkooli lõpetajate arv järsult tõusnud (nn kõrgharidusbuum) ning viimastel aastatel stabiliseerinud. 2017. aastal moodustas kolmanda taseme haridusega 30– 34-aastaste inimeste osakaal esialgsetel andmetel Eestis 48,4%, mis tähendab märkimisväärset kasvu võrreldes 2016. aasta 45,4%ga. Aastal 2018 langes osakaal 47,2%ni. Eesmärk on küll saavutatud, aga nagu 2018. aasta tulemused näitavad, vajab kõrge taseme hoidmine edaspidigi tähelepanu. Vähendada suhtelise vaesuse määra peale sotsiaalseid siirdeid Algtase 2010 Eesti eesmärk 2015 Eesti eesmärk 2020 17,5% 16,5% 15% 2009. aasta oli majanduslanguse ja tööhõive vähenemise tingimustes langenud vaesuspiiri tõttu erandlik aasta. Seetõttu võeti eesmärgi seadmisel aluseks 2010. aasta andmed, mille järgi oli suhtelise vaesuse määr pärast sotsiaalseid siirdeid 17,5%. Vaesuspiiri tõus tööhõive ja sissetulekute suurenemise tulemusena tõstis suhtelise vaesuse määra 21,6%ni 2014. aastal. 2017. aastal oli suhtelise vaesuse määr Eestis 22,6%. 2015. aastaks seatud eesmärk – 16,5% – on jäänud saavutamata. 8 „Eesti 2020“ strateegias seab Eesti eesmärgiks suhtelise vaesuse määra vähendamise peamiselt tööhõive suurendamise ja rahvastiku üldise haridustaseme tõstmise kaudu. Eesti jaoks on oluline vähendada suhtelise vaesuse määra peale sotsiaalseid siirdeid 2020. aastaks 15%ni. Eraldi tähelepanu pööratakse laste vaesusele ja madalama sissetulekuga inimeste ning eakate toimetuleku suurendamisele sihipäraste sotsiaalpoliitika meetmetega – peretoetuste tõus, sh lasterikka pere toetuse lisandumine, elatisabiskeemi loomine, töötajate diferentseeritud tulumaksuvabastus, üksi elava pensionäri toetus jm. Suurendada täiskasvanute (25–64) elukestvas õppes osalemise määra Algtase 2010 Eesti eesmärk 2015 Eesti eesmärk 2020 10,9% 15% 20% Aastatel 2001–2006 oli Eesti täiskasvanute elukestvas õppes osalemine vahemikus 4–7%. 2008. aastal toimus murrang ja Eesti näitaja ületas ELi keskmist taset. 2009. aastal tõusis elukestvas õppes osalemise määr 10,5%ni. 2015. aastal oli näitaja 12,4%. Valitsus on seadnud eesmärgiks jõuda aastaks 2020 täiskasvanute osalemisega elukestvas õppes 20% tasemele. 2017. aastal oli elukestvas õppes osalemine kasvanud 17,2%ni ning 2018. aastal 19,7%ni. Viimastel aastatel on näitaja märgatavalt paranenud ning püstitatud eesmärgini jõudmine on realistlik. Eesmärgi saavutamise eelduseks on, et rakendatakse sisulisi ja rahalisi lisameetmeid täiskasvanute elukestvas õppes osalemise suurendamiseks ning meetmed jätkuksid ka peale tõukefondide rahastamisperioodi lõppemist. Nendeks on eelkõige täiskasvanute täiend- ja ümberõppe võimaluste laiendamine ja rahastamise suurendamine ning ilma keskhariduseta või erialase hariduseta täiskasvanutele tasemeõppe pakkumine. Oluline on, et õppevormid (sh näiteks e-õppe võimalused) ning tööandjad soodustaksid täiskasvanute õppimist. Vähendada eri- ja kutsealase hariduseta täiskasvanute (25–64) osakaalu Algtase 2010 Eesti eesmärk 2015 Eesti eesmärk 2020 32% 32% 30% Suur osa Eesti tööjõust (vanusegrupis 25–64) on kas põhi- või üldkeskharidusega ning ei oma erialast haridust (kutse- või kõrgharidus). 2010. aastal oli vastav näitaja 31,7%, mille põhjal sai seatud siht 30% aastaks 2020. 2015. aastal oli näitaja 28,9% Ilma erialase hariduseta isikute arv on kõige suurem vanusegrupis 25–44 aastat (2016. aastal 30%). 2017. aastal vähenes eri- ja kutsealase hariduseta täiskasvanute osakaal vanusegrupis 25–64 eluaastat 28,6%ni ning 2018. aastal 27,0%ni, millega on saavutatud eesmärgid nii 2015. kui ka 2020. aastaks. Pikaajalise töötuse määra vähendamine Algtase 2010 Eesti eesmärk 2015 Eesti eesmärk 2020 7,7% 4% 2,5% Majanduslangusest tingitud töökohtade vähenemise tõttu suurenes 2010. aastal hüppeliselt pikaajaliste töötute hulk. Kui 2008. aastal moodustasid pikaajalised töötud kõigist töötutest 31%, siis 2011. aastal 57% ja 2012. aastal 54%. Pikaajalise töötuse määr kogutööjõus on näidanud stabiilset langustendentsi. 2017. aastal moodustasid pikaajalised töötud kõigist 9 töötutest 33,5% ning pikaajalise töötuse määr oli 1,9%. 2018. aastal moodustasid pikaajalised töötud kõigist töötutest 24,9% ja pikaajalise töötuse määr langes 1,3%ni. Sellega on saavutatud nii 2015. kui ka 2020. aasta eesmärk ning edaspidi on oluline saavutatud taset hoida, pakkudes tõhusaid, aktiveerivaid ja oskuste arendamiseks mõeldud meetmeid. Noorte (15–24) töötuse määra vähendamine Algtase 2010 Eesti eesmärk 2015 Eesti eesmärk 2020 32,9% 15% 10% Töökohtade vähenemise tõttu majanduslanguse ajal suurenes keskmisest kiiremini noorte töötuse määr, ulatudes 2010. aastal 32,9%ni. Siiski hakkas näitaja seejärel jõudsalt vähenema. 2017. aastal oli noorte töötus 12,1% ning 2018. aastal 11,8%, mis on aga endiselt ülejäänud tööealise elanikkonnaga võrreldes üle kahe korra suurem. Eesmärgiks on viia noorte tööpuuduse määr vähemalt kriisieelsele tasemele (2007. aastal 10,1%). Selleks on plaanitud rakendada spetsiaalselt noortele mõeldud lisameetmeid (näiteks „EL noortegarantii“, alaealisi puudutavad töölepinguseaduse muudatused). Olulisel kohal on kvaliteetse hariduse ja noorsootöö pakkumine, koolist väljalangevuse ennetamiseks ja riskikäitumise vähendamiseks mõeldud meetmed, noorte varajane töökogemuse omandamine ning praktilise karjääriõppe ja ettevõtlusõppe arendamine, mis kokkuvõttes tagavad noorte parema ettevalmistuse tööturule sisenemiseks. Tööjõus osalemise määra suurendamine (vanusegrupp 15–64) Algtase 2010 Eesti eesmärk 2015 Eesti eesmärk 2020 73,4% 74% 75% Majanduskriisi ajal suurenenud tööpuudus on asendunud tööjõus osalemise määra stabiilse kasvuga: vähenenud on mitteaktiivse elanikkonna osakaal ja tööturule on liikunud sellest varem eemal olnud inimesed. Üheks selle põhjuseks on kindlasti töövõimereform, mille tulemusel on sisenenud tööturule varem mitteaktiivne sihtgrupp. 2017. aastal oli tööjõus osalemise määr 15–64 vanusegrupis 78,5% ning 2018. aastal 78,8%. Sellega on saavutatud nii 2015. kui ka 2020. aastaks seatud eesmärgid. VALITSUSE POLIITIKA PÕHISUUNAD Hariduse kvaliteet, kättesaadavus ja efektiivsus 1. Haridussüsteemi kvaliteedi parandamine ning kohandumine demograafiliste muutustega Demograafilisest arengust tulenev õpilaste arvu vähenemine mõjutab kõige enam gümnaasiumivõrku ning seejärel kõrgkoole. Põhikoolide ja kutseõppeasutuste arv on viimastel aastatel vähenenud ning seega kohandumine demograafilise arenguga on suurel määral toimunud. Et tagada tasakaal üldhariduse kvaliteedi ja kättesaadavuse vahel, peaks põhiharidus olema kättesaadav võimalikult kodu lähedal, gümnaasiumiharidus ja kutseõpe aga pigem maakondlikes tõmbekeskustes. 10 Samuti on vähenenud kõrgkoolide arv ning tulenevalt rangemate kvaliteedinõuete rakendamisest on kõrghariduses jõutud olukorrani, kus Eestis tegutsevad ainult sellised õppeasutused, kellel on õigus väljastada riiklikult tunnustatud diplomeid. Kõrgkoolidevaheline tööjaotus ja kompetentside koondamine on üks suuremaid kõrgharidussüsteemi reformi eesmärke. Üleminek tegevustoetuste süsteemile varasema riiklikul koolitustellimusel põhineva vastuvõtusüsteemi asemel aitab parandada kõrgharidussüsteemi efektiivsust ja tulemuslikkust ning suurendada rahastamist üliõpilase kohta. Vajaduspõhiste õppetoetuste rakendamine ning stipendiumide süsteemi laiendamine suurendab ligipääsu kõrgharidusele ja motiveerib noori õppima majanduse kasvuvaldkondades. Võrreldes ELi riikide keskmisega jätkab Eestis suhteliselt väike osakaal põhikooli lõpetajatest oma õpinguid kutsehariduses. Samas on nõudlus tööturu vajadustele vastava kvalifitseeritud oskustööjõu järele suur, täpsemat vajadust sektorite kaupa aitab kindlaks määrata käivitunud OSKA süsteem. Oluline on, et kutseharidussüsteem tagaks ettevõtete, ühiskonna ja inimese enda vajadustele vastavate erialade õpetamise. Kutsehariduse õppekavade arendamine väljundipõhisteks, tihedam koostöö teiste haridusasutustega, kvalifikatsiooniraamistiku rakendamine, kutseõppeasutuste muutmine kompetentsikeskusteks ning ettevõtjate kaasamine kutsehariduse valikute langetamisel toetavad kutsehariduse muutumist atraktiivsemaks ning enam ühiskonna vajadusi arvestavaks. Tähelepanu tuleb pöörata tuleviku tööturu vajadustele vastavate oskuste õpetamisele kõigil haridustasemetel. Nende oskuste omandamisel on roll ka praktikal ning (üli)õpilaste ja noorte mobiilsusel. Oluline on ettevõtete endi suurem panus õpipoisiõppesse ja praktikakorraldusse (sh kõrghariduses), mis aitab kaasa inimese kiiremale ja sujuvamale sisenemisele tööellu. Kuigi oskustöötajate järele on suur nõudlus, on probleemiks kutseõppe lõpetanute väike palk ning seetõttu ka suure hulga lõpetanute lahkumine välismaale (vt edukus tööturul HaridusSilm.ee). See pärsib omakorda valikute langetamist kutseõppe kasuks. Riigi haridussüsteemi tuleks vaadata tervikuna elukestva õppe eesmärkidest lähtuvalt, mis tähendaks muu hulgas kõikidel õppetasemetel õppekohtade planeerimist terviklikult. Noorte valikute suunamiseks ning väljalangevuse ja töötuse vähendamiseks tuleb arendada tugisüsteeme, sh õppenõustamist ja karjääriteenuseid (karjääriõpe, karjääriinfo ja karjäärinõustamine). Eesti keelest erineva emakeelega laste ja noorte konkurentsivõime tugevdamiseks on oluline parandada lasteaedades, põhikoolides, gümnaasiumides ja kutseõppeasutustes eesti keele õppe kvaliteeti. Lisaks on noorte ees seisvate ülesannetega toimetuleku toetamiseks oluline roll mitteformaalsel õppel ja noorsootööl. Noorte paremaks kohanemiseks tööeluga on üldhariduses vajalik lisaks faktiteadmistele järjest enam arendada loovust ja ettevõtlikkust ning kujundada kõiki võtmepädevusi. Sealjuures saab üldhariduses kujundatavaid pädevusi täiendada ja kinnistada huvihariduse ja noorsootöö (sh huvihariduse) abil. Tähelepanu tuleb pöörata õpilaste digioskuste arendamisele nii infoühiskonnas kodanikuna edukalt toimetulemiseks kui ka IT-oskusi eeldavate töökohtade jaoks. Tõhustada tuleb ka tugispetsialistide ettevalmistust, pakutava toe sisulist kvaliteeti ning kättesaadavust, sh kutseõppes. Kutsehariduses on oluline muuta koolide rahastamismudel senisest tulemuspõhisemaks. Gümnaasiumilõpetajate arvu vähenemine toob endaga kaasa vastuvõetute vähenemise bakalaureuse- ja rakenduskõrghariduslikus õppes ning keskharidusjärgses kutseõppes, aga ka magistritaseme õppes. Siiski on tudengite arv stabiliseerumas. Kõrgkoolidelt oodatakse edaspidi üha enam paindlikkust õppe korraldamisel, sealhulgas täiendõppe võimalusi. 11 Õpetajakoolitus peab tagama oskuse saavutada õppekava üldeesmärke ja kujundada õpilaste üldpädevusi. Õpetajahariduse ja esmase ettevalmistuse kvalitatiivne tase peab paranema ning hilisemat karjääri tuleks toetada arenguvajadustele vastava sisulise täiendkoolitusega. Õpetajate palgasüsteem peab soodustama õpetajate initsiatiivi, loovust ja professionaalset arengut, sh väärtustama õpetaja elukutset. Tagada tuleb piisav arv motiveeritud ja heade teadmistega loodusteaduste õpetajaid nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis, soodustada loodusteaduste õpetajaks õppida soovijate arvu kasvu ning luua võimalusi magistrikraadiga inimeste ümberõppeks valdkonna õpetajaks. Kutseõppe kvaliteedi tagamiseks on oluline tegeleda kiire kutseõpetajate järelkasvu tagamisega. Järgnevate aastate eelarvevahendite planeerimisel tuleb arvestada, et mõnes osas infrastruktuuri investeeringud vähenevad, kuna suur osa infrastruktuurist on juba loodud või renoveeritud. See võimaldab rohkem rahastada haridussüsteemi sisulisi arendusi. Samas tuleb silmas pidada, et püsikulud uue taristu ülalpidamiseks tekitavad eelarvele lisapingeid. Valitsussektori hariduskulud moodustasid 2017. aastal 5,8% SKPst ning on oluline, et hariduskulude osakaal riigieelarves ei kahaneks, vaid pigem püsiks vahemikus 6–7% SKPst. Rahvusvahelistumisest tingituna tuleb järgnevatel aastatel rohkem tähelepanu pöörata sisserändaja taustaga laste hariduse korraldamisele, lähtudes lõimumise eesmärkidest. Oluline on arvestada uusimmigrantide rahvusliku ja kultuurilise mitmekesisuse suurenemisega. Rahvusvahelise alus- ja üldhariduse kättesaadavus on eeltingimuseks väga hea kvalifikatsiooniga töötajate Eestisse tööle tulemisel. Valdkonnas planeeritud olulisemad reformid on üldhariduse koolivõrgu optimeerimine ning põhikooli ja gümnaasiumi selgem lahutamine, põhikooli ja gümnaasiumi riiklike õppekavade täielik rakendamine (sh nii õpetajate kui ka õpilaste digipädevuse arendamine), õpetajate palgatõusu jätkumine, erialase kutse- ja kõrghariduse kaudu saadavate oskuste ajakohastamine vastavalt tööturu vajadustele ja inimese karjäärivalikutele, tugispetsialistide arvu suurendamine kohaliku omavalitsuse üksustes, karjäärinõustamise süsteemi korrastamine, noorte huvihariduse ja huvitegevuse toetussüsteemi rakendamine jm. Loodud on võimalused rahvusvahelise üldhariduse (sh IB õppekavade rakendamine) laiendamiseks Tallinnas ja Tartus ning asutatud Euroopa kool Tallinnas. 2. Tööjõu väljaõppe vastavusse viimine nüüdisaegse tööturu vajadustega (sh kasutades paremini ELi siseturu ja teiste poliitikavaldkondade võimalusi) ning kutse- või kõrghariduse tasemel erialase haridusega inimeste osakaalu suurendamine Eesti tööjõust peaaegu 30% on kas põhi- või üldkeskharidusega ning ei oma erialast ettevalmistust kutse- ega kõrghariduse tasemel. Samal ajal nõuavad majandusstruktuuri muutustega kaasnevad uued töökohad töötajatelt kõrgemat haridustaset ning mitmekesiseid (sh rahvusvahelisi) pädevusi. Tööturu vajaduste ja inimeste oskuste paremaks ühitamiseks ning tööjõu tootlikkuse suurendamiseks on vaja tagada nüüdisaegsete oskustega töötajate järelkasv. Selleks on eelkõige vaja suurendada erialase, s.o kutse- või kõrgharidusega tööealiste inimeste osakaalu tööjõus. Eesti keelest erineva emakeelega elanike konkurentsivõime tugevdamiseks ja töövõimaluste suurendamiseks tuleb laiendada muu hulgas eesti keele õppe kättesaadavust ning parandada keeleõppe kvaliteeti. Selleks tuleb parandada nii formaalsete keelekursuste kui ka veebipõhiste kursuste kättesaadavust, arendada mitteformaalseid eesti keele õppe 12 võimalusi, ning toetada eesti keele õpetajate täiendkoolitusi ja järelkasvu. Nimetatud eesmärke aitab saavutada ka keelemajade avamine Narvas ja Tallinnas ja kaudselt ka lepingute sõlmimine tasuta eesti keele õppe pakkumiseks kodakondsust omandada soovivatele Eesti elanikele. Koolitusvajaduse täpsema sihi seadmiseks on vaja selget ja operatiivset teavet tööturu kohta. Inimeste oskuste ja tööturu tegelike vajaduste paremaks ühitamiseks käivitati 2015. aastal tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteem OSKA. OSKA võimaldab eraldiseisvad „koolitustellimuse“ komponendid siduda üheks süsteemselt toimivaks tervikuks ning luua koostööplatvorm tööturuosaliste kohta süsteemse teabe koondamiseks, et Eesti inimeste teadmiste ja oskuste kujundamine vastaks paremini tööandjate ja ühiskonna vajadustele. Edaspidi on oluline tagada OSKA ettepanekute edukas elluviimine, metoodika täiustamine ning järgmise perioodi jaoks rakendamise kontseptsiooni kujundamine. Tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteemi rakendamine parandab taseme- ja täiendõppe koolituspakkumise struktuuri, mahu ja sisu planeerimist, õppekavaarendust ja karjääriplaneerimist ning aitab ettevõtjaid oma töötajate oskuste arendamisel. Tööturu vajadustele vastavate oskuste ja haridusega inimesed leiavad suurema tõenäosusega rakendust, mis omakorda ennetab suure ja püsiva tööpuuduse tekkimist. Seetõttu on oluline, et pakutav haridus vastaks tööturu vajadustele. Uued tehnoloogiad ja IT-platvormid muudavad ettevõtete struktuuri ja toimimist, mis omakorda hägustab traditsioonilisi töö tegemise viise ning nõuab rohkem paindlikkust ja autonoomsust, võrreldes senise traditsioonilise töö tegemisega. Paindlikele töötamise vormidele on iseloomulikud ebatraditsioonilised tööajad ja töötamiskohad või ebaregulaarne töötegemine. Töölepingu seadus sisaldab küll selliseid töö tegemise vorme nagu kaugtöö ja renditöö, kuid on tuleviku töö väljakutseid arvestades suhteliselt konservatiivne. Selleks, et paindlike töövormide rakendamisel oleks töötegijale tagatud sotsiaalne kaitse, tuleb leida lisavõimalusi paindlike töövormide kasutamiseks töölepingu seaduse raames. Samas tuleb silmas pidada, et regulatsioon arvestaks tööturu osaliste huvidega ega oleks liialt kaldu ühe osalise kasuks. Ilma erialase hariduseta inimeste suure osakaalu peamisteks põhjusteks on noorte puhul üldkeskhariduse eelistamine kutseõppele ning suur haridustee katkestanute hulk. Viimastel aastatel on suurenenud nende noorte osakaal, kes peale üldkeskhariduse omandamist ei jätka oma haridusteed. Koolist väljalangemise ennetamiseks on oluline suurendada tugiteenuste kättesaadavust kohaliku omavalitsuse üksustes. Selleks, et toetada neid noori, kes ei õpi, ei tööta ega osale koolitusel (NEET-noored), viiakse ellu Eesti noortegarantii tegevuskava tegevusi, sh Noorte Tugila programmi. Lisaks on oluline jätkata noortegarantii tugisüsteemi kasutamist mitteaktiivsete noorte leidmiseks ja toetamiseks. Inimvara kvaliteeti ja konkurentsivõimet mõjutab koolist väljalangemine kõigil haridusastmeil, eriti suur on probleem kutse- ja kõrghariduse esimesel aastal. Kõrget väljalangevuse taset saab seostada õpilaste vähese töömaailma tundmisega ja õpioskuste puudumisega, mistõttu tehakse õppima asudes valesid erialavalikuid. Seetõttu on oluline suurendada probleemipõhise õppe juurutamist juba madalamates kooliastmetes, tegeleda praktilise õppe arendamisega kõrghariduses, suurendada ametiõppe populaarsust ning edasi arendada karjäärinõustamist ja seonduvaid teenuseid, mille eesmärk on tutvustada noortele eri erialasid. Oluline on jätkata tugiteenuste ning karjäärinõustamise 13 pakkumist eesmärgiga paremini toetada õpilaste haridustee- ja erialavalikuid. Lisaks on oluline edendada noorte võimalikult varajast töökogemuse saamist noorte lühiajalise töötamise soodustamisega. Senisest enam tuleb luua võimalusi ja toetada koostööd eri sektorite (riik, ettevõtjad, kõrgkoolid) vahel erialaselt juhitud ja kvaliteetseks praktikakorralduseks õpingute ajal, sh pakkuda praktikavõimalusi ka välisüliõpilastele, et soodustada ja toetada talendipoliitikat ning tippspetsialistide Eestisse tööle jäämist õpingute lõppedes. Samuti toetatakse lisaõppekohtade loomist töökohapõhises õppevormis. 3. Kõrghariduse rahvusvahelise konkurentsivõime suurendamine Eesti kõrgkoolid konkureerivad globaalsel kõrgharidusturul ning konkurents talentide pärast on tihe. Koos majandusliku heaolu kasvuga õpib järjest rohkem Eesti noori välisülikoolides, eelistatakse peamiselt Soome, Saksamaa ja Suurbritannia kõrgkoole. Mitmekülgsema hariduse saamisel on üliõpilaste mobiilsuse soodustamine suure tähtsusega. Samas tuleb tagada konkurentsivõimelise kõrghariduse pakkumine eelkõige Eestis. Praegustest üliõpilastest veedab 2,2% (2017. aasta andmed) osa õppeaastast mõnes väliskõrgkoolis (n-ö lühiajaline mobiilsus). Euroopa kõrgharidusruumis on eesmärgiks seatud, et 20% lõpetajatest oleks aastaks 2020 mobiilsuskogemusega (sh nii lühi- ja pikaajaline mobiilsus kui ka kogu kraadiõpe välismaal) – selle tasemeni on Eestis veel väga pikk tee. Kõrghariduse rahvusvahelistumise toetamisel on kolm peamist eesmärki. Esiteks loob see Eesti kõrgkoolide tudengitele võimaluse avardada silmaringi, omandada teises kultuurikeskkonnas elu- või professionaalne kogemus ning luua kontakte, mis on kõik olulised komponendid hilisemas tööelus üha enam rahvusvaheliseks muutuvas maailmas. Teiseks on oluline ka „rahvusvahelistumine kodus“ – Eesti majanduse jaoks olulistesse valdkondadesse talentide juurde meelitamine ehk koordineeritud talendipoliitika, mille möödapääsmatuks komponendiks on koostöö eri sektorite (riik, ettevõtjad, kõrgkoolid) vahel, välistudengitele praktikavõimaluste laiendamine ning õigusruumi tagamine, mis toetaks peale õpingute lõppu tulevaste tippspetsialistide Eestisse jäämist (2017. aastal jäi Eesti tööturule 25% 2016. aastal lõpetanud välisüliõpilastest). Eesti ühiskonnale on välisüliõpilased tähtsad, nii need, kes siit pärast õpinguid lahkuvad, kui ka need, kes siia edasi õppima või tööle jäävad. Lahkujatest võivad saada Eesti riigi, kultuuri ja majanduse „saadikud“ oma kodumaal, kes aitavad oma kontaktide kaudu kaasa meie arengule. Kolmandaks peame arvestama, et kõrghariduse ja teaduse konkurents ning kvaliteet on rahvusvahelised. Rahvusvaheline võrdlus on aluseks kvaliteedistandardile ja rahvusvaheline liikuvus loob võimalused värvata paremaid töötajaid. Välisõppejõudude aktiivsem tööleasumine Eesti kõrgkoolidesse on oluline, et anda võimalus rahvusvahelise keskkonnaga kokku puutuda ka neile meie üliõpilastele, kellel pole võimalik väliskõrgkoolis viibida. Välisõppejõudude paremaks lõimimiseks töö- ja õppekeskkonda tuleb neile luua võimalused teadustööks, samuti on oluline tagada vajalikud teenused nende peredele. Kõrghariduse rahvusvahelistumine hõlmab nii Eesti tudengitele ja õppejõududele mõeldud mobiilsusprogramme kui ka meetmeid välisüliõpilaste ja välisõppejõudude Eestisse tuleku soodustamiseks. Tänu erimeetmetele on viimastel aastatel suurenenud välistudengite vastuvõtt Eesti ülikoolides. 2018/2019. õppeaastal oli välistudengeid 5500 ehk 11% tudengkonnast. 14 Rahvusvahelistumise tegevuste toetamist tuleb jätkata, et suurendada kõrgkoolide rahvusvahelistumise võimekust ja seeläbi kaasata üha kõrgema tasemega välisüliõpilasi. Vajalik on selles suunas tegevusi edasi arendada ning muuta Eesti kõrgharidus välistudengitele atraktiivsemaks. Oluline on lisaks hariduse omandamisele luua välisüliõpilastele võimalused pärast kooli lõpetamist valitud erialadel Eestisse tööle jääda, eelkõige parendada praktika- ja töökohtade organiseerimist ning eesti keele õppe võimalusi välistudengitele. Et soodustada välistudengite ja teadlaste senisest aktiivsemat Eestisse asumist, on õigusraamistikus viimastel aastatel tehtud mitu muudatust, millega on lihtsustatud nii viisade kui ka elamislubade taotlemise protsessi, suurendatud pereliikmete kaasatoomise võimalusi ning loodud võimalus pärast õpingute või teadustöö lõppemist jätkata Eestis viibimist 270 päeva jooksul, et nt siin tööd otsida ja elamisluba uuel alusel taotleda. Samuti on parandatud üliõpilaste riiki sisenemise ja õpingute kõrvalt töötamise võimalusi ning soodustatud nende hilisemat siirdumist tööturule lihtsustatud elamisloa taotlemise tingimuste kaudu. Teadus- ja õpirände soodustamiseks on tehtud välismaalaste seaduses lisamuudatusi, mis võimaldavad mh liikmesriikidevahelist liikuvust. Oluline on tagada välisüliõpilastele ja -teadlastele mõeldud ülikoolide ning riiklikult pakutavate esmast kohanemist toetavate meetmete omavaheline kooskõla ja kombineeritus, vähendades seeläbi üleliigset dubleerimist ning tagades meetmete efektiivsuse ja jätkusuutlikkuse. Tööjõu pakkumine 4. Aktiivse tööturupoliitika mõju suurendamine ning rahastamise jätkusuutlikkus Et ennetada töötust ning lühendada töötuse kestust, on oluline parandada aktiivsete tööturumeetmete pakkumise efektiivsust ja suurendada nende mõju. Lähiaastatel on riskiks struktuurse tööpuuduse püsimine. Ida-Virumaa regionaalse olukorra parandamiseks loodi Ida-Virumaa programm, millega elavdatakse piirkonna majandust, arendatakse linnaruumi ja toetatakse tööhõive kaudu sissetulekute suurendamist. Alates 2019. aasta algusest pakutakse regionaalse tööpuuduse leevendamiseks kõrgema töötusega maakondades (Ida-Virumaa, Põlvamaa, Valgamaa, Võrumaa) piirkondliku töökoha loomise toetust. Samuti tuleb järgnevatel aastatel senisest rohkem tähelepanu pöörata noorte tööpuuduse ennetamisele ja vähendamisele. Siinkohal mängib olulist rolli koostöö kohaliku omavalitsuse üksustega (aktiveerimismeetmed, sotsiaalprobleemide lahendamine jne). Toetada tuleb ka noorte üleminekut haridusest tööturule. Meetmeid tuleb rakendada haridusest, tööturult ja koolitusest eemalejäänud noorte (nn NEET-noored) ülesleidmiseks ja aktiivsesse tegevusse tagasitoomiseks. Efektiivsemaks teenuseosutamiseks on oluline tihendada institutsionaalset koostööd ja määrata rollijaotus Haridus- ja Teadusministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi, töötukassa ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahel. Kutse- ja erialase hariduseta töötutele tuleb luua võimalused esmase tasemeõppes saadava kvalifikatsiooni omandamiseks. Esmast kvalifikatsiooni omavatele töötutele tuleb aga luua lisavõimalusi kõrgema või täiendava kvalifikatsiooni omandamiseks, mis tunduvalt parandaks nende edasist konkurentsivõimet tööjõuturul. Välja on töötatud meetmed töötuse ennetamiseks ja töötusperioodi lühendamiseks täiend- ning ümberõppe pakkumise abil. Tööhõiveprogrammist 2017–2020 pakutakse kolme uut oskuste parandamise meedet. Nii töötu kui ka töötaja võib saada toetust tasemeõppes osalemiseks. Töötaval inimesel on võimalik oma oskusi täiendada, kasutades selleks 15 koolituskaarti, ning töötajate oskuste arendamist toetatakse ka tööandjatele koolituskulude hüvitamise kaudu. Vajalik on praktikas tugevdada seost aktiivsete tööturumeetmete pakkumise ja inimestele makstavate hüvitiste/toetuste vahel eesmärgiga suurendada inimestes teadmist, et toetuste saamisega kaasneb inimese kohustus ise aktiivselt oma tööotsingute tulemuslikkusse panustada. Seetõttu täiendati toimetulekutoetuste süsteemi selliselt, et ka toetuse saamise ajal oleksid inimesed motiveeritud tööturul osalema. Aktiivse tööturupoliitika tulemuslikkuse hindamiseks on vaja jätkata süsteemse tööturuteenuste monitooringu ja mõju hindamisega. Samuti on kavas muuta kehtivat töötushüvitiste süsteemi eesmärgiga muuta hüvitiste süsteem paindlikumaks ning majanduse konjunktuuri arvestavamaks. Järjest vananeva tööjõu tõttu on tulevikus senisest enam vaja pakkuda meetmeid vanemaealiste inimeste tööturule tagasi aitamiseks ja tööturul püsimise toetamiseks. Samuti analüüsitakse levinumaid uusi töövorme eesmärgiga kaaluda võimalusi nende kasutuselevõtuks Eestis. Uued töövormid lubavad noortel tööturule paindlikumalt siseneda ning pakuvad alternatiivseid töötamise võimalusi ka ülejäänud vanuserühmadele. Oluline on vähendada soolist palgalõhet. Eestis kujuneb palgalõhe paljude tegurite koosmõjus – töö-, pere- ja eraelu ühitamise võimalused, naiste karjäärikatkestused, personalipraktika töökohal, soolise segregatsiooni olemasolu hariduses ja tööturul, haridusvalikud, ühiskonnas eksisteerivad hoiakud, normid ja väärtused. Seega on ka palgalõhe vähendamisel oluline keskenduda kõikidele nimetatud valdkondadele. Jätkatakse analüüsi- ja teavitustegevusi, mille eesmärk on suurendada ühiskonna ja erinevate sidusrühmade teadlikkust soolisest palgalõhest, selle põhjustest ja mõjust ning vähendamise võimalustest. Samuti soodustatakse läbipaistvate ja objektiivsetel kriteeriumidel põhinevate töö hindamise ja palgasüsteemide kasutuselevõttu. Luuakse digitööriist, mis aitab tööandjatel analüüsida soolise võrdõiguslikkuse olukorda organisatsioonis ning töötada välja lahendusi tuvastatud ebavõrdsuse kaotamiseks. Soolise palgalõhe selgitamata osa (moodustab 85% palgalõhest) põhjuste väljaselgitamiseks käivitati 2019. aasta alguses kolmeaastane uurimisprojekt, mille tulemusena töötatakse teaduslikult välja vahendid ja potentsiaalsed lahendused soolise palgalõhe vähendamiseks Eestis. Haridusvalikute mitmekesistamiseks ja tööturu soolise segregatsiooni vähendamiseks planeeritakse eelkõige kooliõpilaste ja karjäärinõustajate teadlikkuse suurendamiseks ja hoiakute muutmiseks mõeldud tegevusi. Väikelapse kasvatamise kõrvalt tööturule (taas)sisenemiseks ning töö- ja pereelu ühitamiseks tuleb suurendada kvaliteetse, taskukohase ja paindliku alushariduse ning lapsehoiuteenuse kättesaadavust. Samuti on tähtis piirkondlike vajaduste järgi toetada lasteaiakohtade loomist. Puudega laste vanemate hoolduskoormuse vähendamiseks ning tööhõives osalemiseks on vaja lastele pakkuda täiendavaid tugiteenuseid (hoiu-, tugiisiku- ja transporditeenust). Inimeste tööelus osalemise toetamiseks jätkatakse mitmekesise töökoha märgise kontseptsiooni rakendamise tegevustega, millega liitunud tööandjad arvestavad inimeste erinevustega ning tegelevad aktiivselt võrdse kohtlemise põhimõtte edendamisega. Mitmekesise töökoha märgise tegevused panustavad haavatavamate rühmade (sh vanemaealiste inimeste, noorte, vähemusrahvusest inimeste, langenud töövõime ja puuetega inimeste) tööhõive suurendamisse. 16 Endiselt on oluline töövõimereformi edukas elluviimine, mis tagaks süsteemi jätkusuutlikkuse – sealjuures säilitaks ja parandaks tööealise elanikkonna töövõimet, ennetaks töötust ja töövõime langust ning toetaks töötingimuste parandamist, inimese tööturule naasmist ja seal püsimist. Reformiga seatakse fookusesse tööealise vähenenud töövõimega inimese töövõime parim kasutamine, sealhulgas keskendutakse töövõime langusega ja puuetega inimestele mõeldud töölesaamist ja töötamist toetavatele meetmetele. Kavas on analüüsida võimalusi kehtiva töötervishoiu süsteemi muutmiseks ning üle vaadata tööõnnetuste ja -ohutuse valdkond eesmärgiga ennetada efektiivsemalt inimeste töövõime vähenemist ja püsiva töövõimetuse teket. Ülesandeks on võetud muuta praegune ebaefektiivne, keeruline, vähese tulemuslikkusega ning sageli dubleeriv taastusravi- ja rehabilitatsiooniteenuste süsteem kliendikesksemaks, pakkuda teenuseid olemasolevate ressurssidega otstarbekamalt ning muuta süsteem ühtseks arusaadavaks tervikuks. Paremini toimiv rehabilitatsioonisüsteem võimaldab abivajavatel inimestel suunduda kiiremini tagasi tööturule ja ühiskonda ning paljudel juhtudel väljuda ka rehabilitatsioonisüsteemist. Tööhõives osalemist takistab märkimisväärselt hoolduskoormus, mis võib olla tingitud nii laste kui ka puudega ja eakate pereliikmete eest hoolitsemisest. Seetõttu pööratakse endist viisi tähelepanu tööjõu pikaajalisest haigusest, töövõimetusest, puudest või hooldamiskohustustest tingitud tööturult eemalejäämise vähendamisele ja iseseisva toimetuleku parandamisele, mh täiendavate sihtotstarbeliste hoolekande- ja tugiteenuste pakkumise abil. Investeeringud elukeskkonda (sh ligipääsetavuse parandamine, universaalse disaini alase teadlikkuse suurendamine ja põhimõtete laiem kasutamine) ja sotsiaalteenustesse (sh sotsiaaltransporti) võimaldavad parandada nii puuetega inimeste ja eakate endi kui ka nende perekonnaliikmete igapäevast toimetulekut ning ligipääsu tööturuteenustele ja tööturule. Kohaliku omavalitsuse üksusi toetatakse sotsiaalteenuste arendamisel ja pakkumisel. Tähelepanu pööratakse sotsiaalvaldkonnas uuenduslike lahenduste (toodete, teenuste) väljatöötamisele ja katsetamisele, mis vähendavad hoolduskoormust, toetavad tööturule sisenemist või tööturul jätkamist ning erivajadustega inimese toimetulekut. Vähendamaks tööturul osalemist takistavat hoolduskoormust on esmajärjekorras asjakohane arendada kvaliteetsete teenuste pakkumist suurema hooldusvajadusega inimestele, et vähendada nende marginaliseerumist ning võimaldada nende pereliikmetel töö- ja ühiskondlikus elus osaleda. Samuti on vaja luua alused edaspidiseks valdkondade vahel koordineeritud teenuste osutamiseks. Nende eesmärkide saavutamiseks toetatakse esmaseid hoolduskoormuse vähendamise abinõusid. Loodud on uued riiklikud teenused – päeva- ja nädalahoid suures mahus hooldust, järelevalvet ja kõrvalabi vajavatele inimestele, päevahoid ja ööpäevaringne teenus äärmuslikult kahjustava käitumisega autismispektrihäirega inimestele. Eri sihtrühmadele mõeldud teenuseid arendatakse jätkuvalt. Parandatakse dementsuse diagnoosiga eakatele mõeldud teenuste kvaliteeti ja teenuste kättesaadavust. Panustatakse ka esmatasandi hoolduse koordinatsioonisüsteemi loomisesse, mis aitab suure ja keerulise hooldusvajadusega inimestel jõuda vajaliku abini õigel ajal. Hoolduskoormusega töötajate tööelus püsimise toetamiseks võimaldatakse sügava puudega isikute pereliikmetele täiendavaid tasustatud puhkusepäevi. Süsteemsemalt ja koordineeritumalt tuleb toetada ka kogukonnast lähtuvaid lahendusi hoolduskoormuse vähendamiseks ehk toetada kogukonnapõhiseid inimeselt-inimesele 17 lahendusi, mis tagavad hoolduskoormusega inimeste aktiivse osaluse kogukonna- ja tööelus, ning toetada kohaliku omavalitsuse üksuste ja vabatahtlike võrgustike koostöövormide kujunemist ja kujundamist. Seetõttu on piirkondlikul tasandil oluline panustada jätkusuutlike koostöösuhete edendamisele kohaliku omavalitsuse üksuste ja vabatahtlikke kaasavate ühenduste vahel. Et katsetada vabatahtlike rakendamist sotsiaalteenuste osutamisel ning eakate ja erivajadustega inimeste abistamisel, viiakse aastatel 2018–2020 Eesti eri piirkondades ellu katseprojekt. Projekti tulemusel töötatakse välja Eestile sobiv koostöömudel vabatahtlike rakendamiseks hoolekandesüsteemis. Juba 2011. aasta alguses jõustus seadusemuudatus, mille kohaselt on võimalik töötuskindlustusmaksetest laekuvaid vahendeid kasutada ka aktiivsete tööturumeetmete pakkumiseks. See on taganud pärast Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) 2007–2013 vahendite ammendumist aktiivse tööturupoliitika rahastamise jätkusuutlikkuse ning käesoleval perioodil on võimalik ESF vahendeid kasutada tööturuteenuste täiendamiseks ja vajaduse korral uute väljatöötamiseks ja osutamiseks. 5. Tervena elatud eluaastate suurendamine tervisekäitumise parandamise ja õnnetusjuhtumite edasise vähendamise ning tervishoiutaristu arendamise kaudu Tööealise elanikkonna hulgas põhjustavad suurt inimressursi kadu suures osas inimeste tervisekäitumisest tulenev tervisekaotus ja enneaegne suremus. Peamised tervisekaotuse põhjustajad on südame-veresoonkonnahaigused, kasvajad, vigastused ning vaimse tervise häired. Enam kui pool enneaegse suremuse ja haigestumuse tõttu kaotatud eluaastatest Eestis tuleneb riskiteguritest või riskikäitumisest (53%) (kõrge vererõhk, tasakaalustamata toitumine, alkoholi, narkootikumide ja tubaka tarvitamine ning liigne kehakaal). Tubaka ja alkoholi tarvitamine on viimasel aastakümnel vähenenud, kuid tõusev trend on ülekaalulisuse kasv. Tasakaalustamata toitumise ja vähese füüsilise aktiivsuse tulemusena on üle poole Eesti rahvastikust ülekaaluline, sh iga neljas 1. klassi õpilane. Kuigi alkoholi tarbimine on Eestis langustrendis, hukkub endiselt palju inimesi alkoholi tarvitamisest põhjustatud haiguste ning samuti narkootiliste ainete üledoosi tagajärjel. Tõusuteel on meeleolu- ja ärevushäired ning enesetapud moodustavad ligi 27% kogu vigastussurmadest. Inimeste positiivset tervisekäitumist mõjutab enim eri meetmete kompleksne pakkumine, mis sisaldab nii inimeste teadlikkuse suurendamist, vajalike teenuste pakkumist, liikumist soodustava ning haigusi ennetava keskkonna ja taristu kättesaadavust, piiravate ja soosivate õigusaktide kehtestamist kui ka nende täitmise tõhusat kontrollimehhanismi. Selline lähenemine on viimastel aastatel edukalt toiminud näiteks tule- ja veeohutuse valdkonnas, mis on kaasa toonud tulekahjudes ning uppumise tagajärjel hukkunute märkimisväärse vähenemise. Oluline reform oli ka terviseteadlikkuse, liiklusohutuse ja riskikäitumise ennetamise teemade lülitamine riiklikesse põhikooli ja gümnaasiumi õppekavadesse, eeskätt inimeseõpetuse ainekavasse, kuid läbiva teemana kõikide õppeainete kavadesse 2010. aasta alguses. Samuti on gümnaasiumi õppekava läbivaks teemaks tervis ja ohutus ning oluline on kehalise kasvatuse ainekava ümberkujundamine liikumisõpetuseks, mis läbiks kogu haridusteed. Laste ujumisoskuse parandamiseks ja uppumissurmade vähendamiseks uuendati kehalise kasvatuse ainekava, kus kehtestati uuendatud ja senisest mahukamat õpet võimaldav ujumise algõppe metoodika. 18 Riikliku õppekava läbiva teema „Tervis ja ohutus“ rakendamise ajakohastamiseks loodi kõikidele kooliastmetele ohutuse teemasid koondavad õpetajaraamatud. Asjatundjate koostatud ülesanded ja viited abistavad õpetajaid selles, kuidas tulemuslikult kujundada laste arusaamu ohutust käitumisest ja seda harjutada. Valitud teemasid, alates tervislikust toitumisest kuni hädaabikõne tegemiseni mistahes õnnetuse korral, on aine- ja klassiõpetajatel võimalik oma tundides käsitleda loodud õpiraamatute abil. Lähiaastatel on oluline suunata oma ressursid tööealise elanikkonna tervisekäitumise parandamisse ning vigastuste ja vigastussurmade ennetamisse. Ministeeriumide koostöös rakendatakse vigastushaigestumuse ja -surmade ennetamise poliitikat ning jätkatakse liiklusohutuse tagamiseks ja inimeste liikumisaktiivsuse soodustamiseks ja suurendamiseks kergliiklusteede arendamist. Senisest enam on vaja sihipäraselt tegeleda tervist toetava ja keskkonda säästva ruumiloomega. Liikumisaktiivsust soodustava taristu arendamiseks käivitati 2019. aastal regionaalsete tervisekeskuste programm, et luua üle-eestiline võrgustik kvaliteetsetest tervisekeskustest, kus on valgustatud liikumisrajad ja tehislume tootmise võime. Välja on töötatud toitumise ja liikumise roheline raamat, mille eesmärgiks on edendada tasakaalustatud toitumist ja regulaarset liikumisharrastust kogu elukaare vältel ning pikendada seeläbi tervena elatud eluiga. Alkoholitarbimine on Eestis alates 2013. aastast kuni 2017. aastani vähenenud 11,86 liitrilt 10,28 liitrile absoluutalkoholile 15-aastaste ja vanemate elanike kohta. Rahvastiku tervise arengukava 2009–2020 seab eesmärgiks vähendada alkoholi tarbimist alla 8 liitri absoluutalkoholi elaniku kohta (9,5 liitrit täiskasvanud (15-aastased ja vanemad) elaniku kohta), kuid seatud eesmärgid on endiselt saavutamata. Et ennetada ning vähendada alkoholi tarbimist ja sellest tingitud kahjusid, jätkatakse valitsuse heakskiidetud alkoholipoliitika rohelise raamatu elluviimist, st jõustatakse meetmed alkoholi kättesaadavuse vähendamiseks, salaalkoholi leviku tõkestamiseks, alkoholitarvitamisest ja -joobest tulenevate kahjude vähendamiseks, joobes juhtimise ennetamiseks, teadlikkuse suurendamiseks ning ravi ja nõustamisteenuste kättesaadavuse parandamiseks. Eesti on Euroopas esikohal narkootikumide tarvitamisest tingitud kahjude poolest. 2017. aastal hukkus narkootikumide tarvitamisest tingitud üledooside tõttu 110 inimest. Lisaks eelnevale on Eestis võrreldes ülejäänud Euroopa Liiduga suur ka uute HIVi juhtumite arv (2017. aastal 219 uut juhtu) ning narkootikumide tarvitamine 15–16-aastaste kooliõpilaste seas (2015. aastal oli mõnda narkootilist ainet tarvitanud 38%). Tervena elatud eluea pikendamiseks on oluline vähendada ka tubaka tarvitamisest tingitud kahjusid. Jätkatakse valitsuse heakskiidetud tubakapoliitika rohelise raamatu elluviimist, st nähakse ette tegevused suitsuvaba keskkonna tagamiseks, tubakatoodete atraktiivsuse vähendamiseks, tubakatoodetele alternatiivtoodete turustamise reguleerimiseks, tubakatoodete kättesaadavuse vähendamiseks alaealistele, tubakatarvitamise ennetamiseks, tubakasõltuvuse ravi ja tubakast loobumise nõustamisteenuste arendamiseks. Tööõnnetuste vähendamiseks ning tervist toetava töökeskkonna tagamiseks on vaja jätkata tööga seotud töövõime languse ennetamisega ning toetada töövõime kaoga inimeste tööturul osalemist. Analüüsimisel on poliitikaettepanekud, mis käsitlevad töövõimekao hüvitamist ning töövõimekaoga inimeste tööle jäämise ja tööle naasmise toetamist Eestis. Kavas on suurendada tõenduspõhiste tervisekontrollide ning sõeluuringute (nt vähi sõeluuringud) tegemise mahtu ja ulatust ning parandada osalemismäära, et tagada haiguste 19 võimalikult varajane avastamine ning ravi alustamine. 1. jaanuaril 2018. a jõustunud immuniseerimiskavaga asub riik rahastama tütarlaste vaktsineerimist inimese papilloomiviiruse (HPV) ehk emakakaelavähi vastu. Viimasel kümnel aastal on märkimisväärselt investeeritud tervishoiutaristu kvaliteedi parandamisse ja haiglavõrgu optimeerimisse. Vajalik on jätkata tervishoiutaristu arendamist, mis arvestaks vananeva ja väheneva elanikkonna vajaduste ja võimalustega. Selle eesmärgi saavutamiseks on oluline tagada esmatasandi tervishoiu tugevdamine ning välja arendada patsiendikeskne paikkondlik tervishoiu- ja sotsiaalteenuste integreeritud teenusmudel, mis tagab elanike vajadusi arvestava teenuste kättesaadavuse. Samuti on oluline haiglavõrgu optimaalse arengu edasine toetamine, mis võrgustikupõhise koostöö kaudu tagab kõigi piirkondade elanikele vajamineva eriarstiabi kättesaadavuse. Samuti tuleb arendada tervishoiu kvaliteedisüsteemi, sh välja töötada ja rakendada kvaliteedi mõõdikud. Tervishoiuteenuste kvaliteedi, kättesaadavuse ning efektiivsuse parandamisel on oluline roll eri e-tervise lahendustel. E-tervise ja personaalmeditsiini edasiarendamiseks on välja töötatud e-tervise riiklik strateegia. 20 KONKURENTSIVÕIMELINE ETTEVÕTLUSKESKKOND Valdkond hõlmab mitmeid suuri alavaldkondi, nagu teadus- ja arendustegevus, innovatsioonipoliitika, ettevõtlus ja ettevõtlikkus ning ettevõtete jaoks soodsa õiguskeskkonna ja avaliku infrastruktuuri (ennekõike transpordiühenduste) arendamine. „EESTI 2020“ EESMÄRGID 2020. aastaks seatakse järgmised eesmärgid: Tõsta teadus- ja arendustegevuse investeeringute taset Algtase 2009 Eesti eesmärk 2015 Eesti eesmärk 2020 1,42% 2% 3% Lähtudes varasematest arengusuundadest, võetud eesmärkidest ning viimastest majandusprognoosidest tähendaks see 2020. aastal teadus- ja arendustegevuse (TA) kogukulutusi ligikaudu 0,8 miljardit eurot, mis tähendaks TA mahtude pea neljakordistumist 2009. aastaga võrreldes, eeldades. et samal ajal oleks SKP nominaalväärtuses varasemast ligikaudu kaks korda suurem. Aastatel 2000–2009 oli Eesti keskmine aastane TA investeeringute taseme kasv 10,1%, mis oli Euroopa Liidu kõrgeim näitaja. Algselt madala võrdlustaseme tõttu oli kasv eriti kiire just erasektoris, aastas keskmiselt koguni 18,4%. Majanduskriisi ajal seadis valitsus eesmärgiks teha avaliku sektori investeeringuid algselt planeeritust ettepoole tuues ja suuremas mahus, et luua head alused erasektori TA investeeringute kasvuks, mis majanduskasvu taastudes taas hoogustuvad. Järjekindel TA poliitika kandis vilja, sest kriisiaastatel (2009) kahanesid TA kogukulutused märksa aeglasemalt kui SKP. Erasektori TA kulutused jäid aga peaaegu muutumatuks, millele 2010. aastal järgnes juba TA investeeringute 33% kasv õlitööstuse panuse märgatava suurenemise tõttu. Majandussurutise järgsetel aastatel kasvasid TA investeeringud jõudsalt, ületades 2011.-2012. aastal 2015. aastaks seatud 2%lise eesmärgi, kuid viimastel aastatel on TA kulutused väiksemad eriti erasektori madala investeerimisaktiivsuse tõttu. 2016. aastal ulatusid TA kulutused 1,25%ni ja 2017. aastal 1,29%ni SKPst. Langus on osaliselt seotud Euroopa Liidu tõukefondide uue perioodi käivitamisega. Osakaaluna SKPs on langenud erasektori TA kulud, 0,63%ni 2017. aastal. 2020. aasta eesmärk on suurendada neid 2%ni SKPst. Selleks motivatsioonimehhanismi loomine on märgatavalt raskem ülesanne kui riigi- ja kohalikest eelarvetest TA rahastamise suurendamine 1%ni SKPst. Suurendada Eesti ekspordi osatähtsust maailma kaubanduses Algtase 2009 Eesti eesmärk 2015 Eesti eesmärk 2020 0,085% 0,100% 0,110% Varasematel aastatel on Eesti ekspordi turuosa kasv kogu maailma kaupade ja teenuste ekspordis toimunud maailmakaubanduse kiire kasvu foonil. Arvestades majanduskasvu prognoosi, tähendab ekspordimahtude suurendamine eraldi eesmärgina ka ekspordi osakaalu tõusmist üle 120% Eesti SKPst, mis eeldab jooksevhindades üle 30 miljardi euro suurust ekspordimahtu aastas aastal 2020. Eesmärkide saavutamise eelduseks on, et Eesti ekspordimahud peavad kasvama maailma keskmisest kasvutempost 2–3 protsendipunkti võrra kiiremini. Sellist kasvu pole saavutada suudetud. 2017. aasta andmetel oli Eesti osakaal maailma kaubanduses (kaubad ja teenused kokku) 0,092%, mis on sama kui 2016. 21 aastal. Kasvanud on Eesti osakaal teenuste ekspordis (0,12%-lt 2015. a 0,13%-le 2017. a). Tööjõukulude kasv ei ületa tootlikkuse kasvutempot2 Algtase 2011 Eesti eesmärk 2015 Eesti eesmärk 2020 -2,8% 0% 0% Eelmise majandustsükli buumiaastail ületas tööjõukulude kasvutempo tootlikkuse oma. Majanduslanguse järel suurenesid välisnõudluse paranemise toel tööde mahud nii tööstussektoris kui ka enamikus teenindusharudes, misläbi müügitulud kasvasid ja kasumlikkus taastus. Oluline mõju oli ettevõtete tegevuskulude, eelkõige tööjõukulude kärpimisel, millega kaasnes efektiivsuse kasv ja konkurentsivõime suurenemine. Kui vahepealsetel aastatel ületas tööjõukulude kasv taas tootlikkuse kasvu, siis 2017. aastal kasvas tootlikkus mitme aasta järel esimest korda rohkem kui tööjõukulu. Reaalne tööjõuühiku kulu muutus oli 2017. aastal 1,7%. VALITSUSE POLIITIKA PÕHISUUNAD 6. Ettevõtete pikaajalist rahvusvahelise konkurentsivõime kasvu soodustava poliitika kujundamine Keskpikas perspektiivis senised ülesanded ettevõtluskeskkonna vallas märgatavalt ei muutu. Ettevõtlusega alustamine, ettevõtte arendamine ja efektiivsuse suurendamine, rahvusvahelistumine, innovatsioon ning koostöö on endiselt raamistikuks, milles areng võiks toimuda. Üldise suunana tuleb toetuspoliitikalt liikuda finantsmeetmete kasutamise suunas, mis võimaldab kaasata senisest enam avaliku ja erasektori vahendeid. Eesti jaoks on endiselt kõige olulisem tootlikkuse kasvu tagamine ning ettevõtjatele kapitali ligipääsu parandamine. Finantseerimisvõime küsimus muutub teravamaks ressursside piiratuse tõttu ettevõtete laienemis- ja kasvuetappides. Toetuspoliitika peaks soodustama ettevõtete kasvuambitsioonide elluviimist, aga ka protsesside tõhustamist. Suurt rõhku tuleb panna terviklike, ettevõtteid abistavate meetmepakettide väljatöötamisele. Eelduseks on ettevõtte vajaduste täpsem väljaselgitamine, pikemaajaline planeerimine ning toetuseks suunatud ressursside ja oskusteabe terviklik juhtimine. Kesksele kohale jäävad ka sobiliku tööjõu kättesaadavusega seotud küsimused, mis panevad proovile eelkõige haridussüsteemi kohandumisvõime ning suutlikkuse kasutada enam kvalifitseeritud välistööjõudu. Samm-sammult lihtsustatakse välistööjõu värbamist puudutavat regulatsiooni, et soodustada kvalifitseeritud tööjõu sisserännet. Aastate jooksul on juba ajakohastatud ja kavas on veelgi muuta välismaalaste Eestis elamist, töötamist ja õppimist puudutavat regulatsiooni, et see vastaks paremini praktikas ilmnenud vajadustele. Erilist tähelepanu pööratakse IKT-sektori tööjõupuuduse leevendamisele. Näiteks arvati 2017. aasta välismaalaste seaduse muudatustega IKT ametialade töötajad sisserände piirarvu alt välja. 2018. aastal jõustusid välismaalaste seaduse muudatused, mille tulemusena arvati sisserände piirarvu alt välja ka tippspetsialistid. Samuti pikendati ajutise tööjõupuuduse leevendamiseks lühiajalise töötamise kestust. 2 Reaalne tööjõuühikukulu muutus (jooksevhindades tööjõukulude osakaalu muutus loodud lisandväärtuses, nominaalses SKPs). 22 Ettevõtete eksport vajab kestvalt riigi toetust kõige laiemas mõttes ehk teisisõnu vajatakse nii nõustamisi, koolitusi kui ka otsetoetusmeetmeid ja tagatismeetmete jätkumist. Üha enam tuntakse puudust Eesti kui riigi järjepidevast tutvustamisest ekspordi sihtriikides, mida aitab parandada äridiplomaatia teenuste arendamine. Just Eesti välismajandushuvidest kantuna otsustati 2018. aastal avada uued välisesindused USA läänerannikul ning Araabia Ühendemiraatides. Eesti ettevõtluskeskkonda peetakse võrdluses teiste riikidega soodsate hulka kuuluvaks. Konkurentsivõime tugevdamiseks on vaja suuremat tähelepanu pöörata majandusarengut stimuleeriva õiguskeskkonna kujundamisele. Eri valdkondade poliitika ja õiguskeskkonna kujundamisel tuleb analüüsida kavandatavate algatuste või muudatuste mõju nii majandusele kui ka ettevõtetele, samuti tuleb hinnata regulatsioonidega kaasnevat koormust ja selle proportsionaalsust soovitavate eesmärkidega. Jätkuvalt tuleb tegeleda halduskoormuse süstemaatilise hindamise ja vähendamisega ning jätkata tööd, et muuta bürokraatia vähendamine püsivaks eesmärgiks. Selleks tugevdatakse nii ametnike kui ka valitsusväliste partnerite oskusi mõjusid hinnata. Olulisemateks meetmeteks probleemidega tegelemisel on finants- ja toetusmeetmed ettevõtete protsesside tõhustamiseks ning kasvuambitsioonide toetamiseks, kvaliteetne nõustamisteenus ja koolitus pikemaajaliste sihtide seadmiseks, tootearenduse toetamine. Jätkatakse meetmetega, mis on mõeldud ekspordi toetamiseks ja koostöö arendamiseks, et pakkuda riigi tuge ettevõtjatele välisturgudele minemisel. Eesti tööstuspoliitika roheline raamat ning IKT-sektori arenguprogramm aitavad kaasa digipöördele tööstussektoris. Tööstusettevõtjate lisandväärtuse kasvatamiseks toetatakse liitumisi võrkudega. Regulaarselt tuleb hinnata ettevõtlustoetuste mõjusid ning tegeleda ettevõtlustoetuste konsolideerimisega. 2018. aastal kiitis valitsus heaks ettevõtluse ja innovatsiooni valdkonna tõhustamiskava ettepanekud, millega parandatakse ettevõtluse ja innovatsiooni süsteemi strateegilist fookust, tõhustatakse juhtimist ning vähendatakse killustumist. 7. Keskkonna loomine senisest suuremas mahus ekspordipotentsiaaliga ja suurema lisandväärtusega sektoritesse suunatud otseste välisinvesteeringute Eestisse toomiseks Eestisse tehtavate välisinvesteeringute taseme kasvu jätkuv kindlustamine ja Eesti ekspordi arendamine sõltub suurel määral kvalifitseeritud tööjõu kättesaadavuse tagamisest. Puudus on nii oskustöölistest, keda vajavad kodumaised ja välisosalusega ettevõtted, kui ka inimestest, kes oleksid võimelised kindlustama ettevõtjate edu eksporditurgudel. Investorite meelitamiseks tuleb neile pakkuda atraktiivseid hüvesid, mis oleksid rahvusvahelises võrdluses konkurentsivõimelised. Kehtestatud on soodustused nii elektri kui ka gaasi suurtarbijatele, samas jätkatakse võimaluste otsimist veelgi konkurentsivõimelisema energiahinna pakkumise nimel. Käivitunud on programm soodsamate võimaluste pakkumiseks infrastruktuuri võrkudega liitumisel. Samuti on loodud võimalused tähtajalise elamisloa andmiseks suurinvestoritele ning lihtsustatud suurinvestori pereliikmete Eestisse elama asumist. Ka Eesti riigi üldine maine ja sotsiaalne keskkond peaksid järk-järgult muutuma eduteguriteks uute välisinvesteeringute sissetoomisel. Suure lisandväärtusega sektoritesse suunatud välisinvesteeringutel on suur mõju tarneahelate kujunemisele ning seeläbi võivad avaneda Eesti ettevõtjatele uued ekspordivõimalused. Samuti soodustavad sellised välisinvesteeringud teadmiste ja oskuste 23 siiret ning teadus- ja arendusmahukad investeeringud aitavad kaasa valdkonna kompetentsi paranemisele laiemalt. Välisinvesteeringute riiki meelitamisel konkureerib Eesti aktiivselt teiste riikidega, positsioneerides ennast pigem suuremat lisandväärtust loovate ning tarneahelaid soodustavate välisinvesteeringute sihtriigina. Selliste välisinvesteeringute Eestisse meelitamiseks peab Eesti rahvusvahelise kuvandi oluliseks osaks saama teadus ja teadmusmahukas ettevõtlus. Möödapääsmatu on tervikliku ja Eestit positiivses mõttes eristava investeerimiskeskkonna arendamine. Oluline on edendada Eesti ettevõtjate osutatavate finantsteenuste ja nendega seotud tugiteenuste eksporti ning tugevdada seeläbi Eesti finantssektorit, mis mängib samuti tähtsat rolli investeerimiskeskkonna atraktiivsuse suurendamisel. Meetmetena tuleb jätkata suurinvestoritele väärtuspakkumiste väljatöötamisega, tarneahelaid ergutava suurinvestorite toetusmeetmega, suurendada maakondlike arenduskeskuste ja kohaliku omavalitsuse üksuste võimet tegeleda regionaalse investorteenindusega, luua ingliskeelseid infomaterjale tööjõu palkamise soodustamiseks ning ühtse kontaktpunkti www.eesti.ee kasutamise lihtsustamiseks. Vaja on muuta suurinvestorile elamisloa andmise regulatsioon atraktiivsemaks. Oluline on ka tervikliku välisspetsialistide kaasamise tegevuskava rakendamine, võõrkeelse üldhariduse kättesaadavuse parandamine Eestis ning Eesti riigi tutvustamine sihtriikides. 8. Eelduste loomine erasektori teadus- ja arendustegevuse mahtude suurenemiseks ning innovatsiooni väljundite arvu suurendamiseks ja kvaliteedi parandamiseks Eesti ettevõtete TA investeeringud on tagasihoidlikud. Tuleb pingutada, et saavutada aastaks 2020 seatud eesmärk suurendada märkimisväärselt riigipoolset TA rahastamist ning luua motivatsioonimehhanismid erasektori TA investeeringute kasvuks. Avaliku sektori ülesanne on luua toetav keskkond, kus oleks piisavalt kõrgelt haritud inimesi ja rahvusvahelisi kontakte, atraktiivne töökeskkond, hea tasemega kõrgharidus ja teadus. Põhiline eesseisev ülesanne on ettevõtete innovatsioonivõimekuse kasvatamine. Selleks tuleb soodustada Eestis tegutsevate ettevõtete teadus- ja arendustegevust ning innovatsiooni, koostööd ülikoolide, teadusasutuste ja ettevõtete vahel ning pöörata tähelepanu teadus- ja arendusmahukate välisinvesteeringute Eestisse toomisele. Oluline on toetada süsteemselt nii noori innovaatilisi ettevõtteid, TA tegevustes kogenud ettevõtjaid kui ka suurendada Eesti suurimate tööandjate ja eksportööride arendustegevuse teadusmahukust. Kriitilist massi elujõulisi arendustegevusi vajame nii TA ja innovatsiooni „tootmise“ kui ka noorte innovaatiliste ettevõtete toetuse finantsmehhanismide tagamiseks. Nõudluse suurendamine TA ja innovatsiooni väljundite suhtes on suure tähtsusega, kuid see ei saa toimuda pelgalt ühe-kahe meetme ellukutsumise näol, vaid vajab terviklahendust, mis arvestaks valdkonna protsesse algusest lõpuni ehk uuringutest ja katsetustest kuni valmislahenduse turustamiseni. Sünergia loomiseks tuleb soodustada teadmiste ja oskuste mobiilsust ning parandada Eesti kui elukeskkonna atraktiivsust. Vaja on tagada Eesti ettevõtete ligipääs globaalsele riskikapitaliturule ja toetada seda. 24 Ettevõtete teadus- ja arendusvõimekuse ja riigi või piirkonna konkurentsivõime näitajates on oluline osa avaliku sektori TA kvaliteedil, sh ülikoolide tasemel rahvusvahelistes pingeridades, teadus- ja arendustöö efektiivsusel ning tulemuslikkusel. Avaliku sektori TA on aluseks ettevõtlusele vajaliku kõrge kvalifikatsiooniga inimressursi ettevalmistamiseks ja annab ka ligipääsu nüüdisaegsele teadus- ja arendustaristule. Akadeemiline tegevus on oluline lüli inimeste ja teadmiste kodumaisel ning rahvusvahelisel võrgustumisel, mis on üheks allikaks ettevõtluse innovatsioonivõimekuse suurendamisel ning suurema lisandväärtuse saavutamisel. Teadus- ja arendustöö ning innovatsioon sõltub tulevikus järjest enam suundumustest ELis ning Eesti võimekusest panustada rahvusvahelisse koostöösse, sh osalemine Euroopa teadusruumi raames ELi ühisalgatustes ja -programmides. Riigi majanduskasvu ja tööhõive ning sotsiaalse heaolu kasv sõltub järjest rohkem kõrghariduse, teaduse ja ettevõtluse omavahelisest läbipõimumisest ja sisulisest koostööst. Innovatsioonisüsteemi tuleb vaadelda kui ühtset tervikut (holistic model of innovation), mille eri osad sõltuvad mitmete komponentide vastastikusest mõjust. Eelmisel rahastamisperioodil pöörati Eestis rohkem tähelepanu üksikute innovatsioonisüsteemi komponentide (TA ja kõrghariduse ehituslik ja aparatuurne infrastruktuur, TA ja innovatsiooni inimressursi ja tugistruktuuride arendamine, rahvusvahelistumine, sh ühinemine rahvusvaheliste infrastruktuuridega) võimekuse arendamisele, milles saavutati ka märgatavat edu, kuigi oodatud mõju majanduse struktuuri muutustele jäi ebapiisavaks. Käesoleval perioodil on eesmärkideks juba varem loodud potentsiaali tõhus kasutamine Eesti arengu ja majanduskasvu heaks ning võtmeküsimuseks on just tervikliku innovatsioonisüsteemi efektiivne käivitamine. Riigikogus 2014. a jaanuaris heaks kiidetud järjekorras kolmanda teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2014–2020 „Teadmistepõhine Eesti“ üldeesmärk on luua soodsad tingimused tootlikkuse ja elatustaseme kasvuks, heaks hariduseks ja kultuuriks, Eesti kestmiseks ja arenguks. Strateegia on heas kooskõlas nii ELi 2020 reformikava kui ka Euroopa teadusruumi prioriteetidega. Et vähendada juhtivate ja areneva majandusega riikide vahelist innovatsioonilõhet, astub Eesti hädavajalikke samme saamaks osaks maailmale avatud Euroopa teadusruumist, kus teadlased, teaduslik teave ja tehnoloogia vabalt liiguvad ning mille kaudu liit ja liikmesriigid tugevdavad oma teaduslikku ja tehnoloogilist baasi, konkurentsivõimet ja võimet üheskoos lahendada suuri probleeme. Olles osa Euroopa teadusruumist, panustab ka Eesti selle ülesehitamisse oma riikliku teadus- ja innovatsioonisüsteemi tugevdamise kaudu. ELi teadusministrid on leppinud kokku, et riigid peavad looma riiklikud tegevuskavad Euroopa teadusruumi eesmärkide saavutamiseks – Eesti tegevuskava on kinnitatud TAI rakendusplaani koosseisus. Lisaks teadus- ja innovatsioonisüsteemi arendamisele osaletakse riikideüleses koostöös, sh Läänemere strateegia raames, avatud tööturu tagamiseks kohandatakse õiguslikku raamistikku teadlaste liikuvust, koolitamist ja karjäärivõimalusi takistavate tõkete kõrvaldamiseks ning teaduslike teadmiste rakendamiseks vajaliku juurdepääsu ja tehnoloogiate siirde tagamiseks. Et Eesti positsioon rahvusvahelises TA süsteemis (ja panus Euroopa teadusruumi arengusse) ei langeks, on vajalik TA ja innovatsioonisüsteemi tasakaalustatud areng. TA süsteemi võimekuse suurendamiseks tuleb jätkata teadussüsteemi reformimisega. See tähendab struktuurivahendite ja riigieelarveliste ressursside läbimõeldud ja efektiivset kasutamist teadus- ja arendustegevuste investeeringute rahastamisel ning struktuurivahendite perioodi lõppemise eel otstarbeka väljumisstrateegia rakendamist jätkuvatele tegevustele. Teaduse rahastamisel lähtutakse sihist saavutada baasfinantseerimise ja projektipõhise rahastamise 25 tasakaal tasemel 50/50, millele on suures osas suunatud ka teaduse märkimisväärne lisarahastus 2018. a riigieelarves. Jätkatakse teadusasutuste, ülikoolide ja kõrgkoolide võrgu konsolideerimisega. Tarvilike meetmetena rakendatakse ettevõtete vajadusi diagnoosivaid meetmeid, mis selgitavad välja võimalused ettevõtte konkurentsivõime parandamiseks parimal viisil. Vajaduse korral tuleb muuta riigihangete regulatsiooni, et see muutuks riigile oluliste valdkondade (innovatsioon, ressursisääst, disain, loomemajandus, kosmosetehnoloogiad, kohaliku ressurssi lisandväärtus) arengu üheks veduriks. Tuleb analüüsida ettevõtluse tugistruktuuride rahastamisvajadusi ja mõistlikku korraldust, arendada teadus- ja arendustegevuse tulemuslikkuse hindamise metoodikat, sh arendada ettevõtete TA investeeringute hindamise metoodikat, väärtustada teadlaskarjääris töötamist erasektoris, luua ettevõtjatele suunatud TA taristu kasutamist soodustavaid ning teaduse ja ettevõtete vahelise koostöö tugevdamise meetmeid. Konkreetsetest meetmetest suuremamahulised on rakendusuuringute toetus nutika spetsialiseerumise kasvuvaldkondades, tehnoloogia arenduskeskused ja klastrid. Kasvuambitsiooniga ettevõtetele on avatud ettevõtja arenguprogramm, mis tegeleb ettevõtte tervikliku toetamisega vastavalt diagnostika tulemustele. Alates 2018. aastast saavad tööstusettevõtted arendustegevusse investeerimiseks kasutada tootearenduse toetust. Uutest algatustest on plaanis liitumine CERNiga, mille kaudu Eesti ettevõtted saaksid pakkuda oma teadusmahukaid tooteid ja teenuseid rahvusvahelisse suurprojekti. Senisest süsteemsemalt kogutakse ettevõtjate haruliitudelt informatsiooni valdkondlike TA vajaduste kohta ja kasutatakse seda informatsiooni valdkondliku TA rahastamisel. Väljatöötamisel on toetus haruliitudele arendusnõunike palkamiseks ja arendusgrantide meede teadlastele oma teadustulemuste ettevõttele huvipakkuvasse faasi arendamiseks või vastavate eelduste olemasolu katsetamiseks. 9. Loomemajanduse, IKT ja teiste võtmetehnoloogiate potentsiaali laiem kasutamine teiste sektorite lisandväärtuse suurendamisel Loomemajanduse, IKT ja võtmetehnoloogiate potentsiaali suuremaks kasutamiseks tulevikus on vaja soodustada valdkondi integreerivaid tegevusi väljaõppe ja rahvusvahelistumise valdkondades, aga ka poliitikakujundamisel ja rahastamises. Täiendava lisandväärtuse loomiseks valdkondade koostoimest tuleb pöörata tähelepanu inimkapitali võimekuse suurendamisele kõige laiemas tähenduses. Edukate koostööplatvormide loomine eeldab valdkondade eripärasid arvestada oskavate inimeste ning soodsa keskkonna olemasolu. IKT ja teiste võtmetehnoloogiate ning loomesektori kui horisontaalsete valdkondade kasutamine teiste valdkondade protsesside parandamiseks või uute algatuste loomiseks vajab uuele tasemele viimiseks valdkondadevahelist kasutuselevõttu toetavat poliitikat ja meetmeid. Meetmetena tuleb endiselt suunata loomemajanduse tugistruktuuride arengut, täiustada välja töötatud loomeettevõtetele mõeldud ekspordivõime arendamise meedet, laiendades seda rahvusvahelistumise toetamisele laiemas tähenduses, mis hõlmab kultuuridiplomaatiat, kultuurivahetust ja kultuurieksporti. Soodustada tuleb loomeettevõtjate ja -organisatsioonide koostööd teiste sektoritega, rakendada meetmeid ettevõtjate, loomeinimeste ja IKT ning teiste valdkonna esindajate strateegilise koostöö soodustamiseks, viia ellu tegevused loomemajandusalase teadlikkuse ning teadmiste ja oskuste arendamiseks. Toetada tuleb Eesti teadus- ja arendusasutuste osalemist Horisont 2020 teaduskoostöö projektides, sh teaming’us. Luua tuleb alastrateegiad fookusvaldkondade suuremaks seostamiseks IKTga. 26 10. Teaduse inimressursi arendamine ning inseneride ja tippspetsialistide juurdekasvu tagamine Teadlaste ja tippspetsialistide juurdekasv sõltub paljuski doktoriõppe kvaliteedist ja doktoriõppesse astunute ja selle edukalt lõpetanute hulgast. Kuigi doktoriõppe korralduses on tehtud pea igal viimasel aastal muudatusi, on endiselt probleemiks doktoriõppe väike efektiivsus ja lõpetajate arv (võrreldes eesmärkidega ja ülikoolidega eelnevalt kokku lepituga). Selle põhjuseks on ühelt poolt doktorantide ebakindel sissetulek – doktoranditoetus on võrreldes keskmise palgaga või magistrikraadiga töötajate palgaga märksa madalam ning ülikoolide võime kaasata doktorante teadustöösse nooremteaduritena koos ootustele vastava palgaga on rahaliselt piiratud. Teiselt poolt on küsimus õpingute kvaliteedis ja vastavuses ühiskonna ootustele. Noore teadlase karjäärisüsteemi loomisel oli oluliseks sammuks seadusemuudatus, mis võimaldab sõlmida doktorandiga töölepingu töötamiseks teadlase ametipositsioonil nooremteadurina, tagades samad sotsiaalsed garantiid nagu tavapärase töölepinguga. Eesmärgiks on olnud doktoriõppe atraktiivsuse suurendamine ja võimalus tunnustada doktorante kui noori teadlasi, mitte üksnes kui üliõpilasi, ja soodustada nende teadustööle pühendumist. Riigi sihtotstarbeline rahastus on taganud nooremteaduri kohad üksikutele doktorantidele ja meede pole siiski loodetud määral rakendunud. Alates 1. septembrist 2015. a tagab riik toetuse saajatele senisest laiemad sotsiaalsed garantiid – maksed pensionifondi ja toetus võetakse arvesse vanemahüvitise arvestamisel. 1. jaanuarist 2018. a tõusis senine 422 euro suurune doktoranditoetus 660 euroni. Peale doktorantide sissetuleku suurendamise on vajalik rakendada lisameetmeid doktoriõppe kvaliteedi parandamiseks (sh rahvusvahelistumise kaudu), doktorantide ja juhendajate valiku parandamiseks ja õpingute edukaks lõpetamiseks. Doktorantide kiiremaks lõpetamiseks on vaja endiselt toetada doktorikoolide ja teaduse tippkeskuste tegevust, aga ka doktorantide rahvusvahelise ja sektoriteülese koostöö võimalusi. Edasiarendamist vajab teadustööde juhendamise korraldus ülikoolides ning võimekate juhendajate arvu suurendamine. Üheks potentsiaalseks juhendajate kasvulavaks võiksid olla välisõppejõudude ja -teadlaste osalusel Eestis loodavad uurimisrühmad, mis koondaksid olemasolevaid kompetentse. Kõrgelt kvalifitseeritud välisõppejõudude ja teadlaste Eestisse asumisel on sageli takistuseks olnud nii palgad, mis ei ole rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised, kui ka muud kandidaatide ringi piiravad reeglid. Vältida tuleks põhjendamata keelenõuete ja muude piirangute kehtestamist rahvusvaheliselt avatud konkurssidel teadustöötajate ametikohtade täitmiseks. Samuti tuleb jätkata toetava elukeskkonna loomisega, mis soodustaks välisspetsialistide Eestisse tulemist (rahvusvaheline haridus jm pereelu toetavad teenused, kohanemisprogrammi pakkumisega jätkamine, viisa/elamisloa taotlusprotsessi kiirendamine). Oluline on soodustada õppejõudude mobiilsust selle eri vormides. Väärtustada tuleks efektiivset juhendamist, kus juhendaja toetaks doktorandi lõpetamist ning oleks motiveeritud kvaliteetseks juhendamistööks tunnustuse ja karjääri kaudu. Vajalik on ka suurendada ettevõtlussektori panust doktoriõppesse, sh nii juhendamisse kui ka ettevõtlusõppe arendamisse. Soodustada tuleb akadeemilise ja ettevõtlussektori koostööd, arendades doktorantide, teadlaste ja õppejõudude võimeid teadustegevuse ja majandustegevuse ühitamisel, ning parandada seeläbi ettevõtlussektori konkurentsivõimet ja toetada 27 innovatsiooni. Samuti on eesmärgiks doktorikraadiga spetsialistide laialdasem rakendamine avalikus ja erasektoris. 11. Transpordi, IKT ja muu riigi pakutava ettevõtlust toetava elukeskkonna, taristu ja institutsioonide viimine rahvusvahelisele tasemele Eesti asukoha ja asustuse paiknemise tõttu on konkurentsivõimelisel tasemel ühendusvõimalused nii piiriüleselt kui ka riigisiseselt elu- ja ettevõtluskeskkonna jaoks väga olulised. Kohaliku tootmise ja teenuste arendamisel ei peaks avalike teenuste kättesaadavus hästitoimiva transpordi ja infovahetuse infrastruktuuri puhul asukoha eripäradest sõltuma. Suuremahulisi kaupu eksportivate sektorite jaoks on oluline tagada efektiivne ja konkurentsivõimeline riigisisene kaubavedu maanteetranspordil Põhjamaade eeskujul. Tööjõu areaalidest ja liikumissuundadest lähtuvalt vajavad eraldi tähelepanu eri transpordiliikide omavaheline parem koostoime ja ühenduskohad. Vajalik on ühistranspordi kasutajamugavuse tagamiseks ühtlustada sõiduplaane, aga ka rajada vastav infrastruktuur, mis võimaldab nii reisijate kui ka kaupade liikumist ühelt transpordiliigilt teisele, ning pikemas perspektiivis integreeritult kavandada taristut transpordiliikide alternatiivide vahel valimiseks. Rahvusvahelises võrdluses on Eesti jaoks transpordi infrastruktuuri, eriti piiriüleste ühendusteede tase olnud suhteliselt nõrk eelkõige kallite investeeringute ja majandusliku mittetasuvuse tõttu, mis tuleneb hõredast asustusest ja potentsiaalsete kasutajate vähesusest. Samadel põhjusel ei ole ka nüüdisaegsel tasemel IKT infrastruktuuri väljaarendamine kogu riiki katvana ilma riigi toetuseta võimalik. Eesti kui ettevõtlus-, teadus-, kultuuri- või hariduskeskkonna arengu ja rahvusvahelistumise jaoks on aga tegemist oluliste eelduste ja pudelikaeltega. Seetõttu on oluline pöörata enim tähelepanu rahvusvahelistele ühendusteedele, iseäranis lennuühendustele ja piiriületavatele raudteedele ja maanteedele. Tasakaalustatud regionaalse arengu huvides tuleb lisaks rahvusvahelistele maanteedele jätkata riigi kõrvalmaanteede tolmuvaba katte alla viimist, teha ettevalmistusi ühistranspordisüsteemide ühendamiseks ning jätkata kiire ja kvaliteetse internetiühenduse taristu väljaehitamist, sh toetab valitsus aastail 2019–2023 uue meetmega nn viimase miili ühenduste rajamist turutõrkepiirkondadesse. Selleks jätkatakse investeeringuid lennuliiklusala arendamiseks ja lennujaama taristusse, ajakohastatakse teedeehitusnõuded, jätkatakse koostööd naaberriikidega Rail Balticu uue riikidevahelise raudteeühenduse rajamiseks ja suurendatakse investeeringutega eri transpordiliikide ühenduskohtade turvalisust ja mugavust. Samuti jätkub koostöös telekommunikatsiooni operaatorettevõtetega ja sideettevõtjatega mastaapne projekt Eesti lairibaühendustega katmiseks. Sarnaselt muu Euroopa ja maailmaga võistlevad Eesti linnad ja piirkonnad rahvusvahelisel areenil investeeringute ja talentide pärast. Võidavad linnad ja paigad, mis pakuvad väga head elukeskkonda ning seeläbi parimat võimalikku elukvaliteeti ning arengu- ja karjäärivõimalusi. Eesti ettevõtluskeskkonna arengut toetab see, kui Eesti elukeskkond on atraktiivne ja hinnatud. Eesmärgiks tuleb seada see, et kõrgelt kvalifitseeritud kohalik ja välistööjõud eelistaks Eestit elu- ja tööpaigana ning et Eesti elukeskkond soodustaks nii kohaliku kompetentse tööjõu paigalejäämist kui ka kompetentsi importi mujalt maailmast. 28 Ettevõtlusalade rajamisel tuleb arvestada maailma majandusfoorumi raportis3 esile toodud põhimõtteid, mille kohaselt aitavad linnade konkurentsivõime tõusule kaasa muu hulgas linnakeskkonna kompaktsus – linlik tihedus (urban density) – ning valglinnastumise vältimine, tark infrastruktuur ja mugavad ühistranspordi kasutamise võimalused. Ruumi puudutavate otsuste puhul tuleb seetõttu läbivalt kaaluda valdkonnaüleseid ja ruumilisi mõjusid, otsuste kaalumisel tuleb võtta arvesse nende mõju ehitatud keskkonna ruumilisele arengule. Elukeskkonna kujundamisel põimuvad omavahel ruumiline planeerimine, arhitektuur ja ehitus. Konkurentsivõimelise elukeskkonna kavandamisel ja edasiarendamisel on oluline pöörata tähelepanu loodava ruumi – ehitatud keskkonna, sh avaliku ruumi – elukvaliteeti edendavale mitmekesisusele: võimalusterohkusele ja kvaliteedile. Valdkonna poliitikakujunduse ja koostöö parendamiseks esitas ruumiloome eksperdirühm valdkonna arendamiseks vajalikud poliitikaettepanekud. 3 http://www3.weforum.org/docs/GAC/2014/WEF_GAC_CompetitivenessOfCities_Report_2014.pdf 29 KESKKONNASÕBRALIK MAJANDUS JA ENERGEETIKA Keskkonnasõbraliku majanduse valdkond hõlmab Eesti energeetikasektori arendamise, eri sektorite energiasäästu ning majanduse üldise ressursisäästlikkuse eesmärke. „EESTI 2020“ EESMÄRGID 2020. aastaks seatakse järgmised eesmärgid: Kasvuhoonegaaside heitkoguste piirmäär võrreldes 2005. aasta tasemega4 2005 tase Eesti eesmärk 2015 Eesti eesmärk 2020 6024 tuhat tonni (+11% 6286 tuhat tonni 6346 tuhat tonni võrreldes 2005) * Reaalne heitkoguste tase ehk eesmärgi saavutamise lähtepunkt on hinnanguliselt 6144 tuhat tonni (2015. aasta heitkogus) Eesti eesmärgid kasvuhoonegaaside (edaspidi KHG) vähendamisel põhinevad Euroopa Liidu kliima- ja energiapoliitikal. EL on võtnud eesmärgiks vähendada aastaks 2020 KHG heidet 20% võrra 1990. aasta heitkoguste tasemega võrreldes. Heidet vähendatakse peamiselt kahe mehhanismi kombineerimise abil, milleks on ELi kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteem (edaspidi ELi HKS) ja riiklikud kohustused kauplemise süsteemi välistes sektorites. 2013. aastast eraldatakse ELi HKSi käitistele lubatud heitkoguste ühikuid enampakkumiste kaudu ja osaliselt tasuta ühtlustatud lähenemise alusel. ELi eesmärk on vähendada aastaks 2020 ELi HKSi kuuluvates sektorites heitkoguseid 21% võrreldes 2005. aasta heitkoguste tasemega. Riiklikud kohustused on seatud ELi HKSi välistes sektorites (hooned, transport, põllumajandus, väiksemahuline energeetika, jäätmed jm), v.a LULUCF5 sektor, kus Eesti KHG heide ei tohi aastaks 2020 suureneda enam kui 11% võrreldes 2005. aasta tasemega ning järgida tuleb iga-aastaseid piirmäärasid. Seni ei ole neid piirmäärasid ületatud. 2019. aasta andmetel (KHG inventuuris kajastatakse andmeid kahe aasta taguse aja kohta) oli kasvuhoonegaaside heide kauplemissüsteemi välistes sektorites 2017. aastal 6141 tuhat tonni CO2 ekvivalenti6. Atmosfääriõhu kaitse seadus sätestab raamistiku aastani 2020 kehtiva nn jagatud kohustuse otsuse kohaseks kauplemiseks teiste ELi liikmesriikidega. Praegused ELi kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärgid on seatud võrdluses riigi 2005. aasta heite tasemega. Pikemas vaates on aga Eesti kasvuhoonegaaside KHG heide 1990. aastast märkimisväärselt vähenenud peamiselt majanduse ümberstruktureerimise tõttu. Kui 1990. aastal oli KHGde arvestuslik heitkogus väljendatuna süsinikdioksiidi ekvivalendina ligikaudu 40 mln tonni, siis 2017. aastal oli kasvuhoonegaaside inventuuri kohaselt heide 20,8 mln tonni (v.a LULUCF sektor), mis tähendab ligikaudu 49% vähenemist võrreldes baasaastaga. 2017. aastal Riigikogus heaks kiidetud „Eesti kliimapoliitika põhialused aastani 2050“7 seab pikaajaliseks sihiks vähendada aastaks 2050 Eestis kasvuhoonegaaside heidet 4 Eesmärk kohaldub ELi heitkoguste kauplemissüsteemi välistele sektoritele. 5 Maakasutus, maakasutuse muutmine ja metsandus. 6 Süsinikdioksiidi ekvivalent on ühik, millega väljendatakse kasvuhoonegaaside kogust, mis on ümber arvutatud süsinikdioksiidi koguseks, kasutades globaalse soojendamise potentsiaali, mis on sätestatud Euroopa Komisjoni määruse (EL) nr 601/2012, millega kehtestatakse suunised Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ kohase kasvuhoonegaaside heite seire ja aruandluse kohta (ELT 181, 12.07.2012, lk 30–104), VI lisa punkti 3 tabelis 6. 7 http://www.envir.ee/et/eesmargid-tegevused/kliima/kliimapoliitika-pohialused-aastani-2050-0. 30 80% võrreldes 1990. aasta tasemega, mis tähendab kasvuhoonegaaside heite kahanemist 9 mln CO2 ekvivalendini 2050. aastaks. Seatud sihtide saavutamiseks on koostöös asjakohaste huvirühmade ja riigiasutustega koostatud pikaajalised valdkonnaülesed (kogu majandust hõlmavad) ja valdkondlikud poliitikasuunised. Taastuvenergia osakaalu suurendamine 25%ni energia lõpptarbimisest Algtase 2009 Eesti eesmärk 2015 Eesti eesmärk 2020 19,5% 23,6% 25% Eesti eesmärk on suurendada taastuvenergia osakaalu energia lõpptarbimises 25%ni aastaks 2020, mis eeldab muutusi kõikides sektorites. Praegu põhineb Eesti energeetikasektor veel suures mahus fossiilsetel kütustel, kuid viimastel aastatel on toimunud pidev taastuvenergia osakaalu suurenemine. 2017. aastal oli taastuvenergia osakaal lõpptarbimises 29,2%, mis tähendab, et aastaks 2020 seatud eesmärgi saavutamiseks tuleb vähemalt saavutatud taset hoida. Energiamajanduse arengukavaga on valitsus võtnud sihiks saavutada aastaks 2030 taastuvenergia osakaal 50% lõpptarbimisel. Märkimisväärselt on taastuvenergia osakaalu aidanud suurendada toetusmehhanismid taastuvatest energiaallikatest elektrit tootvatele soojuse ja elektri koostootmisjaamadele. Samas on soojusmajanduses endiselt mitmeid katlamajasid maagaasi või raske kütteõli baasil. Suur taastuvenergia potentsiaal on biokütustel baseeruvas elektri ja soojuse koostootmises ning tuuleenergias. Biokütusel põhineva elektri- ja soojuse koostootmise majanduslikult põhjendatud potentsiaal on suuresti kasutusele võetud. Lähiaastatel pööratakse peamine tähelepanu taastuvate energiaallikate kasutamise suurendamisele ka transpordisektoris. Energia lõpptarbimise taseme säilitamine 2010. aasta tasemel 2010 tase Eesti eesmärk 2015 Eesti eesmärk 2020 2818 ktoe 2986 ktoe 2818 ktoe Energiatarbe pikaajalisel prognoosimisel lähtub Eesti SKP muutustest ning sektoripõhisest arengust, mille tulemusena eeldatakse, et energia lõpptarbimine on 2020. aastal ligikaudu 3248 ktoe. Seda arvestades on Eesti seadnud eesmärgiks energia lõpptarbimise taseme säilitamise 2010. aasta tasemel (ligikaudu 2866 ktoe) ehk energia lõpptarbimise vähendamise ligikaudu 11% võrreldes 2020. aastaks prognoositud tasemega. 2017. aastal oli energia lõpptarbimine 2865 ktoe, mis tähendab, et aastaks 2020 seatud eesmärgi saavutamiseks tuleb vähemalt saavutatud taset hoida. Energiamajanduse arengukavaga on Eesti võtnud sihi, et 2030. aastaks ei ületa energia lõpptarbimine 2,75 mtoe aastas. Lõpptarbimise hoidmine 2010. aasta tasemel eeldab energiasäästu suurendamist pea kõikides sektorites, millest olulisemad on kodumajapidamised, tööstus, transport ja avalik sektor. Jätkata tuleb hoonete energiasäästu investeeringutega, samuti on oluline avaliku sektori eeskuju hoonete haldamisel ning rajamisel. Tööstuse energiasäästu aitab saavutada uute tehnoloogiate kasutuselevõtt. Transpordi energiakasutust saab ohjata transpordivajaduse vähendamise, ühistranspordi kasutuse suurendamise ja sõidukite ökonoomsuse suurendamisega. Sealjuures on oluline üldine teadlikkuse suurenemine ja sellest lähtuv tarbijakäitumise muutus. 31 VALITSUSE POLIITIKA PÕHISUUNAD 12. Energeetika pikaajaliste struktuursete muutuste elluviimine kooskõlas Eesti energiajulgeoleku ja energiasäästu eesmärkidega Üha enam kujuneb riigi konkurentsivõimet mõjutavaks faktoriks keskkonnasäästliku ja tõhusa energiasektori olemasolu. Rahvusvahelise kliimapoliitikaga sammu pidamisel ja majanduse energiamahukuse vähendamisel on seega oluline tagada ELi energia siseturu toimimine ja arvestada energiamajanduse riikliku arengukava elluviimisel viimastel aastatel toimunud muutustega energiaturul. Kõige suuremad probleemid peituvad elektrisektoris, kus praegu toodetakse ca 80% elektrienergiast põlevkivist. Lähikümnendi oluline märksõna on energiaallikate mitmekesistamine. See hõlmab nii elektri ja soojuse koostootmise laiendamist kui ka tuuleenergia, päikeseenergia ja biomassist toodetud energia osakaalu suurendamist. Eesti taastuvenergia tootjatele on loodud võimalused osaleda taastuvenergia direktiivis ettenähtud paindlikes koostöömehhanismides. Energiaallikate mitmekesistamise ja energiajulgeoleku seisukohast on oluline rajada piisavad energiaühendused. 2020. aasta lõpul valmib Eesti-Läti kolmas elektriühendus, 2019. aasta lõpus Eesti ja Soome gaasiühendus BalticConnector ning kokku on lepitud Balti riikide elektrivõrgu sünkroniseerimine Lääne-Euroopaga aastaks 2025. Kõik nimetatud projektid kajastuvad Euroopa Komisjoni kinnitatud Euroopa ühishuvi projektide nimekirjas. Jätkub Eesti ja Soome koostöö kahe riigi vahelise gaasiühenduse BalticConnectori vallas, mille rajamist on Euroopa Komisjon otsustanud toetada 75% maksimummääraga (kokku 187,5 mln eurot). Eesti-Läti elektriühendust otsustas Euroopa Komisjon rahastada 65% ulatuses. Koostöös naaberriikidega on algatatud tegevused Eesti elektrivõrgu sünkroniseerimiseks Euroopa sagedusalasse 2025. aastaks. Projekti esimeses faasis otsustas Euroopa Komisjon toetada Eesti sünkroniseerimist Mandri-Euroopa sagedusalaga 75% ulatuses. Mõlemad ühendused on kavas rajada 2020. aastaks. Eesti ja teiste ELi liikmesriikide elektritootjatele tuleb kindlustada võrdsed konkurentsitingimused võrreldes Euroopa Majanduspiirkonda mittekuuluvate riikide tootjatega. 2013. a jaanuarist on Eesti elektriturg täielikult avatud kõikidele elektritarbijatele. Gaasituru avamiseks on lõpuni viidud gaasivõrgu omandiline eraldamine. 2020. aastal käivitub Lätit, Eestit ja Soomet hõlmav ühine gaasituru piirkond. Gaasituru arendamisel on proovikiviks ühtsetel reeglitel toimiva Soomet ning Baltimaid hõlmava ühise turupiirkonna loomine aastaks 2020. 13. Majanduse üldise ressursi- ja energiamahukuse vähendamine Riigi konkurentsivõimet üha enam mõjutavaks teguriks on majanduse ressursi- ja energiamahukus ning eri sektorite võime saavutada ressursi- ja energiasäästu uute tehnoloogiate ja lahenduste kasutuselevõtuga. Majanduse ressursi- ja energiamahukuse vähendamine aitab riigil täita ka Pariisi kliimakokkuleppes võetud kohustusi kliimasoojenemise pidurdamiseks. ENERGIASÄÄST Energiasäästu on Eestis edendatud pea kõikides valdkondades, kuid rõhuasetused ja meetmete iseloom on olnud väga erinevad. Energiasäästu toetused on hoonete energiatõhusust 32 suurendavate eri meetmetega olnud väga tugevalt suunatud kodumajapidamistele. Investeeritud on nii kohaliku omavalitsuse kui ka riigi avalike hoonete energiasäästu. Soojamajanduses tuleb soodustada kaugküttelahenduste arendamist või üleminekut alternatiivsetele lokaalsetele küttelahendustele vastavalt sellele, milline lahendus on piirkonnas jätkusuutlikum ning millega oleks tagatud vastavus keskkonnanormidele. Transpordi energiakasutuse suunamise peamine hoob on olnud aktsiisimaksud, viimase 15 aasta jooksul on kütuseaktsiisi tõstetud kümnel korral. Lisaks on rakendatud transpordisektoris energiatõhusust parandavaid projekte rohelise investeerimisskeemi kaudu, millega on toetatud energiatõhusa ühistranspordi edendamist. Valitsus on võtnud suuna riigi sõidukipargi keskkonnasäästlikkuse parandamiseks. Kuna keskkonnasäästlikud sõidukid tarbivad enamasti ka vähem kütust, siis aitavad sõidukipargi keskkonnakoormuse vähendamiseks mõeldud meetmed kaasa ka energiasäästu eesmärkide saavutamisele. Praegune energia lõpptarbimise tase sektorites ja prognoos järgmiseks kümneks aastaks näitab, et suurim kasv ja ka sektoraalsete meetmete vajadus elektri, mootorikütuste ja muude kütuste kokkuhoiuks on kodumajapidamistes, tööstuses ja transpordisektoris. Jätkata tuleb korterelamute energiasäästu investeeringuid ning leida võimalusi laiendada riigipoolseid meetmeid ka eramajade energiasäästu edendamiseks. Tööstuses on praegu hinnanguliselt 30%line soojuse ja 10%line elektri kokkuhoiu potentsiaal, mille saavutamine eeldab nii tehnoloogia uuendamist kui ka teadlikkuse kasvu. Transpordi energiakasutust tuleb ohjata kolmes tegutsemissuunas – transpordivajaduse vähendamine, sh kaubavedude efektiivsemaks ning keskkonnasäästlikumaks muutmine ja sundliikumist vähendavad planeeringud, ühistranspordi kasutuse suurendamine ja sõidukite ökonoomsuse suurendamine. Eraldi tuleb käsitleda ka avaliku sektori energiatarvet, kuivõrd avaliku sektori käitumine peab andma eeskuju ülejäänud sektoritele. Horisontaalselt aitab kõikide sektorite energiasäästule kaasa intelligentse elektrivõrgu arendamise kaudu elektritarbimise juhtimise võime suurendamine Eestis. Targa võrgu kasutuselevõtt võimaldab vähendada energiakadusid energiaülekandel, optimeerida energiatootmist, arendada hajusat tootmist ning võrku ühendada suuremat taastuvenergia hulka. Täienenud funktsionaalsus elektrivõrgus võimaldab välja arendada uusi innovaatilisi teenuseid kõigile elektritarbijatele. RESSURSISÄÄST Jätkusuutliku majanduskasvu saavutamiseks tuleb jätkata senisest väiksema süsinikuheitega, ressursitõhusama, keskkonnasäästlikuma ja seeläbi konkurentsivõimelisema majandussüsteemi arendamist. Jätkusuutliku majanduskasvu tagamiseks on oluline edendada ringmajandust, kus hoitakse toorainet ringluses võimalikult kaua, toodete eluiga on võimalikult pikk ning jäätmeid tekitatakse võimalikult vähe. Kliimapoliitika kontekstis on oluline keskenduda kauplemise süsteemi väliste sektorite energia- ja ressursisäästu edendamisele. Algatatud on tööstusettevõtetele suunatud energia- ja ressursitõhususe meede, mis on mõeldud ressursi- ja energiasäästuvõimalustest teavitamiseks ning süsteemse ressursikasutuse analüüsi ja vastavate investeeringute soodustamiseks. Investeeringute eesmärk on vähendada ühe toodangu ühiku kohta kuluva ressursi kogust ja suurendada Eesti ressursitootlikkust. Ressursside efektiivsemale kasutamisele suunatud teadus- ja arendustegevuse toetamine ning uute lahenduste kasutusele võtmine aitab parandada majanduse rahvusvahelist konkurentsivõimet. Tegevustena on korraldatud 2016. ja 2018. aastal teavitusürituste sarju nii üldiste põhimõtete kui ka spetsiifiliste teemade kohta (näiteks jäätmed, energia, digitaliseerimine), sealhulgas on loodud 33 visuaalsed materjalid ja sõnumid. Tehakse personaalseid konsultatsioone ettevõtetes, et tutvustada ressursitõhususe meetme võimalusi. 49 ressursikasutuse spetsialisti on koolitatud ning praegu käib teine koolitustsükkel. 2654 auditit on lõpetatud ja 316 investeeringutaotlust positiivse otsuse saanud. Lisaks suunati SA Keskkonnainvesteeringute Keskus keskkonnaprogrammist lisavahendeid ökoinnovatsiooni teadlikkuse suurendamiseks. Selle raames luuakse portaal, tellitakse sisuturundust suhtlus- ja meediaportaalides ning lisaks valmib 2019. aasta alguses ringmajanduse portaal (ressurss.envir.ee), tehakse videoklippe ja virtuaalseid kursusi. 2017. aastal korraldati ringmajanduse põhimõtteid tutvustav ja kaasa mõtlema panev häkaton „Ringmajandus 2017“, mille võitjaks oli saepurust 3D printimine 3Cular. Korraldati ringmajanduse konverents „Kulud tuludeks“. 2018. aasta lõpus alustati ringmajanduse strateegia ja tegevuskava koostamisega ning korraldati esimene kaasamisüritus, uuringud ja detailsem töö jätkub, eesmärgiks on strateegia ja tegevuskava jõustada 2020. aasta lõpuks. Eesti valitsus on ellu viinud nn rohelist maksureformi, mille eesmärk on keskkonnamaksude osakaalu suurendamine ja tööjõumaksude vähendamine. Sama suunda tuleb hoida ka edaspidi, võttes arvesse eri sektorite kohanemisvõimalusi keskkonnasäästliku majanduse vajadustega. Uue keskkonnatasude kontseptsiooni koostamiseks valmib 2019. aasta sügiseks keskkonnakasutuse välismõjude rahasse hindamise analüüs. Ettepanekud esitatakse lähtudes põhimõttest, et ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime huvides on vaja tagada, et ettevõtjatele oleks ressursi- ja keskkonnatasude muutus piisavalt ette teada ega pärsiks nende rahvusvahelist konkurentsivõimet. Lisaks esitati 2018. aasta I pooles valitsuskabineti nõupidamisele 2016. aasta lõpus valminud põlevkivisektori optimaalse tasustamise uuringul põhinevad ettepanekud, mis käsitlesid põlevkivi eristavat hinnastamist sõltuvalt sellest toodetavast tootest. Süsinikdioksiidi hinna volatiilsus kasvas samas alates 2018. aasta esimesest poolest märgatavalt ning prognoositakse selle jätkumist. Lisaanalüüs näitas, et riigitulu maksimeerimise eesmärgil oleks erinev hinnastamine siiski ebaotstarbekas ning seda ei kehtestatud. Lisaanalüüsi alusel muudeti mõnel määral raske kütteõli hinnast sõltuvat hinnastamist. Sellest tulenevalt kiitis Vabariigi Valitsus 21. detsembri 2018. a istungil heaks uue 1% väävlisisaldusega raske kütteõli hinna ja põlevkivi kaevandamisõiguse tasumäärade sõltuvusastmestiku, mis hakkas kehtima alates 1. jaanuarist 2019. a ja seda tähtajatult. Analüüsi alusel töötatakse välja põlevkiviressursi tasustamise mudel, mis võtab arvesse ressursist loodavat väärtust ning seda mõjutavaid tegureid, et saavutada Eesti põlevkiviressursi väärindamise positiivne mõju Eesti majandusele aastatel 2018–2050. Samuti vajab tähelepanu keskkonnatasude järelevalve tõhusus ning keskkonnatasudest laekunud raha kasutamise efektiivsus. Selle suurendamiseks kiideti 2018. aasta teises pooles heaks muudatus, mille järgi edaspidi laekub riigieelarve seadusega kindlaks määratud osa keskkonnakasutuse tasudest Keskkonnaministeeriumi eelarvesse. Keskkonnaministeerium korraldab raha kasutamist endiselt SA Keskkonnainvesteeringute Keskus kaudu. See suurendab läbipaistvust ning vähendab töökoormust. Ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime huvides on vaja tagada, et ettevõtjatele oleks ressursi- ja keskkonnatasude muutus piisavalt ette teada ega pärsiks nende rahvusvahelist konkurentsivõimet. Eestis on arenenud jäätmete kogumistaristu ning kasvanud jäätmete taaskasutuse, sh ringlussevõtu osakaal. Siiski vajab juba loodud jäätmekäitlustaristu kohati täiendamist just teatud jäätmeliikide käitlusvõimsuste poolest ning uusi lahendusi, et aidata kaasa aastaks 2020 34 seatud jäätmete ringlussevõtu sihtarvude täitmisele. Seetõttu jätkatakse käimasoleval ELi rahastamisperioodil jäätmete korduskasutuseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu edendamise toetamisega. Toetatud on üht korduskasutuse, 11 jäätmejaama rajamise või laiendamise ning kaht biojäätmete ringlussevõtu projekti. Jäätmetekke vältimine, korduskasutuseks ettevalmistamine ja ringlussevõtt on prioriteetideks ka riigi jäätmekavas 2014–2020. Jäätmete ladestamise vähendamise ja ringlussevõtu edendamise kõrval tuleb edaspidi enam tähelepanu pöörata jäätmetekke vältimisele ja vähendamisele. Põlevkivitööstuses tekkivate jäätmete, nagu aheraine ja põlevkivituhk, suure osakaalu tõttu üldises jäätmetekkes on oluline leida neile eri taaskasutusviise ja suurendada nende materjalide taaskasutamist (nt aherainest toodetud killustiku laialdasem kasutus). Eesti looduslikud tingimused toetavad metsa- ja põllumajandusmaa kasutamise tõhustamist, mis loob eeldused taastuvressursside edasiseks väärindamiseks ja kasutamiseks toiduainete- ja puidutööstuses ning energeetikas. Metsa kasvupotentsiaali tuleb säilitada ning puidu kui taastuvressursi kasutuselevõttu kestliku kasutusmahu piires lihtsustada – soodustada suurema juurdekasvuga uue metsapõlve saamiseni viivaid uuendusraieid küpsetes majandusmetsades ning toetada sellele järgnevat metsa uuendamist ja kasvatamist. Metsade loodusväärtusi kaitstakse ning vastavalt nende olemasolule ja seisundile ajakohastatakse pidevalt kaitstavate alade olemit ja kaitsemeetmeid. Valdkonna teadus- ja arendustegevus peaks otsima lahendusi, kuidas Eestis taastuvressursse efektiivselt majandada ning olemasolevat biomassi väärindada ehk toota sellest võimalikult suure väärtusega tooteid. Üheks biomajanduse väljundiks on transpordisektori keskkonnamõju vähendamine, seda eelkõige biogaasi ulatuslikuma kasutamise näol transpordisektoris fossiilsete kütuste osakaalu vähendamiseks. Optimaalsemaks ressursikasutuseks ja keskkonnamõju vähendamiseks on oluline välja töötada ja rakendada meetmeid, millega arendatakse keskkonnasäästlikumat ühistransporti, kaubavedu, liikluskorraldust ja rohekoridore linnades. Ehitussektoris tuleb soodustada olelusringipõhist lähenemist. See tähendab eelkõige hoonete ehitamist ja rekonstrueerimist energiatõhusalt, ehitamisel taastuvate ja säästvate materjalide kasutamist ning ehitiste lammutamisel tekkinud jäätmete korduskasutamiseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu soodustamist. Jätkata tuleb maastikupilti kahjustavate ja kasutusest väljalangenud ehitiste (põllumajandus-, tööstus-, militaarehitiste) lammutamist ja sellest tekkinud jäätmete käitlemist, sealhulgas ringlussevõtu ja taaskasutuse soodustamist ning maa-ala koristamist. Tööstuse konkurentsivõime tagamiseks on vajalik tõhus ja turvaline juurdepääs toorainele ning tagada selle varustuskindlus8. Selleks, et maapõue ja seal leiduvaid loodusvarasid uuritaks ning kasutataks Eesti ühiskonnale võimalikult suurt väärtust looval moel, arvestades keskkonnaalaseid, sotsiaalseid, majanduslikke, geoloogilisi ja julgeoleku aspekte, võeti vastu arengudokument „Maapõuepoliitika põhialused aastani 2050“. Maavarade säästlikuks ja efektiivseks kasutamiseks loodi Eesti Geoloogiateenistus, mille ülesanne on maapõuealaste uuringute tegemine ning vastava kompetentsuse arendamine. Et tagada pikaajaline varustatus ökosüsteemiteenustega ja soodustada uute ettevõtlusvõimaluste loomist, eriti maapiirkondades, tuleb ökosüsteemide pakutavaid teenuseid majanduslikult õigesti väärtustada. Puhta ja loomuliku loodus- ja elukeskkonna säilitamine on muutumas Eesti eeliseks. Tõhusama ressursikasutusega ja loodussõbralikum 8 KOM(2011) 25 35 äritegevus on globaalses keskkonnaolude halvenemise olukorras muutumas oluliseks konkurentsivõime teguriks. Elurikkus kui looduskapital pakub majandustegevuseks vajalikke ökosüsteemi teenuseid (nt tolmeldamine ja vee puhastamine) ning elurikkuse vähenemine ohustab nende teenuste pakkumist. Ökosüsteemide säilitamiseks ning taastamiseks tuleb toetada investeeringuid kaitstavate liikide ja elupaikade säilitamiseks ning taastamiseks. Samuti on oluline ökosüsteemiteenuste väljaselgitamise metoodika väljatöötamine ja ökosüsteemiteenuste hindamine nende majanduslikku väärtust arvestavate ettevõtlusvõimaluste loomiseks. 36 JÄTKUSUUTLIK JA KOHANDUV RIIK Valdkond „Jätkusuutlik ja kohanduv riik“ hõlmab valitsuse tegevusi, mis aitavad suurendada makromajanduslikku stabiilsust ning luua üldiselt soodsat majanduskeskkonda, see tähendab peamiselt maksu- ja eelarvepoliitikat ning lisaks valitsussektori enda arendamisega seotud tegevusi. „EESTI 2020“ EESMÄRGID Valitsussektori struktuurselt tasandatud eelarveülejäägi hoidmine Algtase 2010 Eesti eesmärk 2015 Eesti eesmärk 2020 -0,3% (vastavalt 0,1% 0,2% riigieelarve seadusele) Valitsuse eesmärgiks on jätkusuutlik eelarvepoliitika. Riigieelarve maht on püsinud viimastel aastatel suhteliselt stabiilsena. Alates 2001. aastast ülejäägis olnud eelarve asendus majanduskriisi ajal 2008. ja 2009. aastal paariprotsendise defitsiidiga. Aastatel 2010 ja 2011 oli Eesti valitsussektor uuesti nominaalses ülejäägis, aastatel 2012 ja 2013 väikeses puudujäägis ning alates 2014. aastast taas ca pooleprotsendises ülejäägis. Samas struktuurses ülejäägis on eelarvepositsioon olnud juba 2009. aastast (v.a 2012 ja 2013). Riigieelarve seaduse muutmisega luuakse võimalus kasutada varasemate aastate struktuurset ülejääki kuni 0,5% ulatuses SKPst. 2017. aastal jäi struktuurne defitsiit 0,25% piiridesse. 2018. aastal tekkis jooksev defitsiit 0,5% ulatuses, mis seab täiendavaid piiranguid 2020. aasta riigieelarvele. VALITSUSE POLIITIKA PÕHISUUNAD 14. Aastaks 2014 ülejäägiga valitsussektori eelarvepositsioonini jõudmine ja selle säilitamine pikas perspektiivis Valitsus jätkab vastutsüklilise või neutraalse eelarvepoliitikaga ning keskpika perioodi eesmärgiks (medium-term objective, MTO) on mitte kavandada valitsussektori struktuurset eelarvepuudujääki üle 0,5 protsendi SKPst. Selliselt seatud eesmärk on kooskõlas majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepinguga (Treaty on Stability, Coordination and Governance in the Economic and Monetary Union) ning plaanitava riigieelarve baasseadusega, mis lubab eelarvet kavandada ka struktuurses puudujäägis olevana kuni 0,5 protsendi ulatuses SKPst varasemate ülejääkide arvelt. MTO seavad liikmesriigid endale ise vähemalt kolmeks aastaks ette ja peavad seda saavutama või vähemalt selle suunas liikuma, parandades struktuurset positsiooni 0,5% SKPst aastas. MTO muutmise vajadus tuleneb kavandatavast riigieelarve baasseaduse muudatusest, millega võimaldatakse koostada riigieelarve struktuurses puudujäägis kuni 0,5% SKPst, kuid seda ainult tingimusel, et eelnevatel aastatel on kumuleerunud ülejääk. Nii näiteks on eelarve aastate 2014–2020 keskmisena struktuurses tasakaalus ning arvestades, et seadus ei võimalda kumuleerunud ülejäägi puudumisel puudujäägiga eelarvet teha, siis jääb keskmine eelarvepositsioon ka pärast 2020. aastat kumulatiivselt struktuursesse tasakaalu. Eelarve- positsiooni planeerimine struktuursest positsioonist lähtuvalt võimaldab majandust stimuleerida ajal, mil majanduskasv on väike (nominaalne eelarve võib olla puudujäägis). Aastatel 2014–2015 saavutati nominaalse ülejäägi abil taas struktuurne ülejääk. Aastatel 2016–2017 pöördus see struktuurseks puudujäägiks, põhjuseks nominaalne puudujääk, mida 37 võimendas jõukohasest suuremaks paisunud majanduse maht (SKP lõhe). Struktuurne ülejääk püsib prognoosi kohaselt väiksemas mahus ka 2017. aastal. Järgnevatel aastatel on eesmärgiks seatud 0,5%ne struktuurne puudujääk ning 2020. aastal tasakaal, 2021. aastal 0,3%ne struktuurne puudujääk, et kompenseerida eelneval kolmel aastal tekkinud struktuurset ülejääki. Eelarve puudujääki laskmise arvel suurendatakse investeeringuid kokku 315 mln euro ulatuses kolme aasta jooksul. Eesmärkide saavutamisel jõutakse valitsussektori nominaalse eelarveülejäägini 0,2% SKPst 2020. aastal. Eelarveaasta kestel hoidutakse positiivsete lisaeelarvete koostamisest, võimalik maksutulu ülelaekumine suunatakse reservidesse. 15. Avaliku sektori sotsiaalkulutuste jätkusuutlikkuse parandamine tööealise elanikkonna vähenemise ja vanemaealiste osakaalu suurenemise tingimustes, kindlustades seejuures tulemusliku tervishoiu ning sihipärase ja tulemusliku sotsiaalpoliitika (sh vajalikud tugiteenused) Eestis nagu ka teistes arenenud riikides on probleemiks praeguste avaliku sektori sotsiaalkulutuste pikaajalise finantseerimisvõime tagamine. Selle muudavad keerulisemaks demograafilised muutused ehk tööealiste inimeste arvu vähenemine ja pensioniealiste arvu kasv. Sotsiaalkindlustussüsteemi kestliku rahastamise arendamiseks on vastu võetud otsused pensionisüsteemi pikaajalise arengu kohta, millega muudetakse pensioniiga, pensionivalemit ja pensioniindeksit. Eripensionid kaotatakse pika üleminekuperioodiga. Samuti on võetud suund II pensionisamba reeglite muutmisele. Muudatused tagavad pensionisüsteemi rahalise kestlikkuse ja solidaarsuse pikemas perspektiivis. Kavas on soodus- ja väljateenitud aastate pensionide reform. Edasi analüüsitakse ravikindlustuse ja töötuskindlustuse rahastamise võimalike muudatuste kujundamist, sealhulgas töövõimereformi elluviimise kontekstis. Tervena elatud aastatel ja tööturul pikemal osalemisel (ning tervislikel eluviisidel) on positiivne mõju sotsiaalkindlustussüsteemile. Seetõttu tuleb toimiva ravikindlustussüsteemi põhimõtteid tugevdades tagada kestlik rahastamine ka tulevikus. Sotsiaalteenuste deinstitutsionaliseerimise põhimõtete rakendamisega (alustades erihoolekandest) on võetud suund arendada koduses keskkonnas iseseisvat toimetulekut toetavate teenuste pakkumist ning ennetada institutsionaalsete teenuste osutamise vajadust. Suurte erihoolekandeasutuste reorganiseerimine väiksemateks üksusteks koos toetavate teenuste pakkumisega, kogukonnapõhiste teenuste arendamine ning paindlikud ja uuenduslikud lahendused aitavad efektiivsemalt ja tulemuslikumalt inimeste vajadustele vastata, vähendada probleemide tekkimist ja süvenemist ning ennetada kulude kasvu tulevikus. Tööealise elanikkonna vähenemise tõttu on süvenevaks probleemiks ka see, kuidas soodustada parimas tööeas isikute tööturul osalemist, kuid toetada ka laste saamist. Sel eesmärgil on muudetud vanemapuhkuste ja -hüvitiste süsteemi selliselt, et see võimaldab ühelt poolt vanematel paindlikult töö- ja pereelu ühitada ja teiselt poolt soodustada hoolduskoormuse ühtlasemat jagunemist mõlema vanema vahel. Võimalus kuni 19-kuulist vanemahüvitist välja võtta kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni lubab vanematel ajatada vanemahüvitise saamist nii, et nad saavad vajaduse korral ka osalise tööajaga töötada. Samuti on muudetud vanemahüvitisega samaaegse töötasu teenimine paindlikumaks, mistõttu on alates 1. märtsist 2018. a vanemahüvitise maksmise ajal võimalik teenida töist tulu kuni pool 38 vanemahüvitise ülempiirist, ilma et hüvitist vähendataks. Hoolduskoormuse ühtlasemaks jaotumiseks aitavad kaasa nii paindlikumad võimalused vanemapuhkusi ja -hüvitisi kasutada kui ka isadele individuaalse õiguse ehk isakuu kehtestamine. Selleks, et väikelastega lapsevanem saaks tööturul osaleda, vajab ta pere ja lapse vajadustest lähtuvat lapsehoiukohta. Euroopa Sotsiaalfondi toel on loodud ja luuakse aastatel 2015–2020 uusi lapsehoiukohti üle Eesti. Lisaks tavapärastele lapsehoiukohtadele toetatakse ka eriilmeliste lapsehoiukohtade loomist, mis vastaks ka näiteks ebastandardsetel aegadel töötavate lapsevanemate töökorraldusele. Samuti võimaldatakse tööandjatel luua lapsehoidu oma töötajate laste jaoks. Võimalus on ka luua erivajadustega lastele sobivaid lapsehoide või lasteaiarühmasid. Lisaks lapsehoiule toetatakse ja arendatakse peresõbralike töökohtade kultuuri, et ka tööandja oskaks luua töötajale pere- ja töötajasõbralikud tingimused tööl olles. 16. Konkurentsivõimet toetava eelarvepoliitikaga (kõrge tootlike kulude tase, eelarve paindlikkuse suurendamine, avaliku sektori palgakulude ohjamine, omavalitsuste tulubaasi planeerimine riigi eelarvestrateegias) jätkamine Võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega on Eestil suur tootlike kulutuste (investeeringud, hariduskulud, TA kulud jne) osakaal. Seda tuleks valitsussektori eelarvetes hoida ja vajaduse korral suurendada, sest need kulutused loovad uusi eeldusi majanduskasvuks ja suuremateks maksutuludeks. Eelarvete koostamisel jälgitakse tootlike kulude vastavaid osakaalusid, näiteks investeeringute või hariduskulutuste osatähtsust, ning kaalutakse lagede kehtestamist tegevuskuludele. Neid eesmärke võeti arvesse ka ELi eelarveraamistiku (2014– 2020) vahendite kasutamise läbirääkimistel, arvestades seejuures meetmete omavahelist paindlikumat seostatust ja ELi kaasfinantseerimise tulemuste mõju püsikuludele ning valmistudes toetustest väljumiseks. Väiksem fikseeritud ja tuludest sõltuvate kulude osakaal valitsussektori eelarves aitab paindlikumalt reageerida majanduses ja ühiskonnas aset leidvatele muudatustele ning tagada valdkonnapoliitika rahastamise vajaduse järgi. Nii näiteks eraldati eelarve paindlikkuse suurendamiseks kütuseaktsiis teehoiu kuludest. Keskpikas perspektiivis aitab tootlikkuse kasvuga kooskõlas olev avaliku sektori palgakulude kasv kindlustada Eesti konkurentsivõimet. Tootlikkuse kasvust kiirem palgakasv nõrgestab pikemal perioodil ettevõtete konkurentsivõimet, suurendab sisemaist inflatsioonisurvet ja tähendab omakorda suuremat survet valitsussektori kulutustele palkadega seotud siirete kaudu. 17. Töötamise ja kasumi teenimise maksude vähendamisega ning tarbimise ja keskkonna koormamise maksude suurendamisega jätkamine Töötasu ja kasumi suurem maksustamine pärsib majanduskasvu rohkem kui samas mahus tarbimise ja keskkonnakasutuse maksustamine. Seepärast tuleks maksustamise valdkonnas eelistada suunda tööjõumaksustamiselt (otsestelt maksudelt) tarbimise ja ressursikasutuse maksustamisele (kaudsetele maksudele). Samuti on ettevõtlust soosiv maksukeskkond geograafilise asukoha ja riigi maine kõrval üks olulisemaid tegureid, mis aitab otseseid välisinvesteeringuid riiki meelitada. Soodsad maksud määravad investeerimisotsused juhul, kui muud eeldused (baasinfrastruktuur, haridus, julgeolek) on teiste riikidega võrreldavalt tagatud. 39 Maksukorralduse muutmisel on oluline hinnata kavandatavate muudatuste eeldatavat mõju ja jätta puudutatavatele osalistele piisavalt aega muudatusteks valmistumiseks. Tööd tuleb jätkata ELi siseturu toimimist märgatavalt mõjutavate kaudsete maksude harmoneerimise ja erandite kaotamisega ELis. Otsesed maksud ja maksusüsteemid (määrad) peegeldavad iga riigi spetsiifilisi ja unikaalseid ühiskondlikke ja poliitilisi valikuid, seetõttu peab selles osas säilima liikmesriikide valikuvabaduse põhimõte. Eesti peab toetama 28nda süsteemina kavandatavat ettevõtete ühtset konsolideeritud tulumaksubaasi eeldusel, et see lihtsustab ettevõtluskeskkonna toimimist ja et sealjuures on võimalik säilitada meie praeguse ettevõtte tulumaksusüsteemi põhimõtted. Lihtsus, läbipaistvus, madalad halduskulud on Eestile võtmetähtsusega ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime hoidmisel ja suurendamisel. Võimalike kitsaskohtade märkamiseks ja nendega tegelemiseks tuleb analüüsida Eesti maksusüsteemi rahvusvahelist konkurentsivõimet, pöörates tähelepanu selle mõju eri sektoritele. 18. Valitsussektori kohandamine välis- ja sisekeskkonna muutustega Kahaneva rahvastiku tingimustes peab valitsussektor olema piisavalt paindlik ja muutustega kohanema. Oluline on, et valitsussektori töötajate arv oleks tasakaalus tööealise elanikkonna muutumise trendiga. Samal ajal peavad aga valitsusasutused tulema edukalt toime Eesti ees seisvate pikaajaliste ülesannetega ja kodanike kasvavate ootustega. Ümberkorralduste toetamiseks tõhustatakse avalike teenuste pakkumist, sh lihtsustatakse bürokraatlikke protsesse, vähendatakse ülemäärast administreerimist ning dubleerimist ametkondade vahel. Avaliku sektori siseste ümberkorralduste (sh ülesannete detsentraliseerimise sobilikes valdkondades), tõhusama teenusekorralduse ja e-lahenduste abil tagatakse tarbija vajadustele vastavate kvaliteetsete teenuste kättesaadavus üle Eesti. Haldusreformi järel on oluline teenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse parendamine ühinenud omavalitsustes. Et reageerida paindlikumalt probleemidele ning seada uusi rõhuasetusi, muudetakse valitsemiskorraldus paindlikumaks. Valitsemise läbipaistvus suurendab usaldust ja otsuste kvaliteeti, mistõttu on oluline jätkata poliitikakujundamise avatuse ja poliitikaalgatuste mõjude hindamise praktika tugevdamisega. Suurema õigusselguse tagamise ja ülereguleerimise vähendamise seisukohalt on oluline lähtuda õigusloomes ultima ratio põhimõttest, kaaludes iga algatuse puhul nii sisulist vajadust lisaregulatsiooni loomiseks või olemasoleva muutmiseks kui ka sellega kaasneva koormuse teket eri osalistele. Tuleb jätkata tööd, et muuta bürokraatia vähendamine püsivaks eesmärgiks. Andmevahetus ja teenuste osutamine peab olema lihtne, arusaadav ja mugav nüüdisaegsel viisil, mis vähendab andmeesitajate koormust ja aitab tugevdada ka riigi sisemise toimimise efektiivsust. Tuleb jätkata tööd digitaalse infovahetuse ja asjaajamise tugevdamisel ning andmete ühekordse küsimise põhimõtte rakendamisel, arendada eri andmekogujate koostööd ja infosüsteemide omavahelist andmevahetust, et suurendada nii andmete kvaliteeti ja andmevahetuse kiirust kui ka vähendada ebavajalikku koormust nii ettevõtetele kui ka riigile ning seda ka piiriüleselt. 40  SELETUSKIRI Vabariigi Valitsuse korralduse „„Konkurentsivõime kava „Eesti 2020“ ja selle tegevuskava aastateks 2019–2020 heakskiitmine“ eelnõu juurde Riigikantselei esitab konkurentsivõime kava „Eesti 2020“ ja selle tegevuskava aastateks 2019–2020 Vabariigi Valitsusele heakskiitmiseks Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõuna. Tegemist on Eesti riikliku reformikavaga strateegia „Euroopa 2020“ elluviimiseks, mis kiideti heaks 2011. aastal, ja seda uuendatakse iga aasta kevadel. Kava uuendatakse paralleelselt ja kooskõlas riigi eelarvestrateegia ning stabiilsusprogrammi koostamisega. Lisaks arvestatakse 2018. a suve ülemkogul kinnitatud riigipõhiseid soovitusi. „Eesti 2020“ tegevuskava aastateks 2019–2020 sisaldab: – ülevaadet tegevuskava ellurakendamisest, tuues esile olulisemad muudatused ja edusammud; – täiendusi „Eesti 2020“ tegevuskavva, võttes arvesse seni astutud samme, Euroopa poolaasta riigipõhiseid soovitusi ning kaasamisprotsessiga kogutud ettepanekuid. Tegevuskavas sisalduvad uued meetmed on kooskõlas stabiilsusprogrammi eesmärkidega ning valitsuse tegevusprogrammi ja riigi eelarvestrateegiaga. „Eesti 2020“ tegevuskava uuendamist ja elluviimist koordineerib Riigikantselei strateegiabüroo. Kava vahearuande koostamisse olid kaasatud sarnaselt varasemaga ka olulisemad sotsiaalpartnerite esindajad ja ministeeriumid. Seletuskirja on koostanud strateegiadirektori asetäitja Dmitri Burnašev (693 5623, [email protected]). 1. Kava uuendamise protsess „Eesti 2020“ koostamine on osa Euroopa poolaastaga (ingl k European Semester) rakendatud tugevamast majanduskoordinatsioonist Euroopa Liidus. Kõik Euroopa Liidu liikmesriigid esitavad igal kevadel komisjonile oma stabiilsus- või konvergentsiprogrammid ja riiklikud reformikavad (National Reform Program – NRP), milles tuuakse vastavalt esile eelarvepoliitika ja struktuurireformide prioriteedid. Reformikava sisaldab plaane „Euroopa 2020“ eesmärkide saavutamiseks ning Euroopa poolaasta protsessi soovituste arvessevõtmiseks (Eestis konkurentsivõime kava „Eesti 2020“ tegevuskava). Kava uuendamiseks konsulteeriti veebruaris-märtsis vastutavate ministeeriumide esindajatega Euroopa poolaasta protsessis nii tekstiosa kui ka tegevuskava täiendamiseks. Jaanuaris ja märtsis korraldati kaks kaasamisseminari sotsiaalpartneritele ning koguti nende kirjalikku tagasisidet. Kokku laekus tegevuskava uuendamiseks 81 ettepanekut sotsiaalpartneritelt ja 15 ettepanekut tegevuskava täiendamiseks ministeeriumide esindajatelt. Täiendavalt planeeritud tegevuste loetelu ja nende elluviimise ajakava järgmiste aastate kaupa on esialgne ning sõltub valitsuse tegevusprogrammi elluviimisest ja riigi eelarvestrateegia kinnitamisest. Ülevaatlikkuse huvides on „Eesti 2020“ tegevuskava tabelis esitatud info ka varem rakendatud meetmete kohta koos kommentaaridega nende ellurakendamise kohta. Samuti on toodud esile, missuguse riigipõhise soovitusega konkreetne meede või tegevus on seotud. Juba elluviidud või mitteasjakohased meetmed on kustutatud. 2. Kava edasine rakendamine Euroopa Komisjon annab oma hinnangu Eesti reformikavale ja varasemate soovituste arvessevõtmisele juunis. Juuni Euroopa Ülemkogu kohtumisel kinnitatakse plaanide täiendamiseks uued riigipõhised suunised, mida riigid peavad eelarve koostamise protsessis ja edasises tegevuses ning meetmete kujundamisel arvestama.  KORRALDUS Uuendatud „Konkurentsivõime kava „Eesti 2020““ ja selle tegevuskava aastateks 2019–2020 heakskiitmine Vabariigi Valitsuse seaduse § 30 lõike 31 alusel: 1. Kiita heaks uuendatud „Konkurentsivõime kava „Eesti 2020““ ja selle tegevuskava aastateks 2019–2020. 2. Riigikantseleil avaldada punktis 1 nimetatud dokumendid Vabariigi Valitsuse veebilehel. Jüri Ratas Peaminister Taimar Peterkop Riigisekretär  Ministeeriumid Meie: 02.05.2019 nr 7-2/19-00611-1 „Konkurentsivõime kava „Eesti 2020““ uuendamise eelnõu kooskõlastamine Riigikantselei esitab kooskõlastamiseks „Konkurentsivõime kava „Eesti 2020““ tekstiosa ja tegevuskava uuendamise eelnõu. Eelnõule on lisatud uuendatud „Konkurentsivõime kava „Eesti 2020““ ja selle tegevuskava aastateks 2019–2020. Palume kooskõlastada dokumendid 16. maiks 2019. a. (allkirjastatud digitaalselt) Taimar Peterkop Riigisekretär Lisad: 1. EE2020 korralduse eelnõu 2019 2. EE2020 seletuskiri 2019 3. EE2020 tekstiosa 2019-2020 4. EE2020 tegevuskava 2019-2020 5. Ülevaade EE2020 tegevuskava ellurakendamisest ja täiendustest Dmitri Burnašev [email protected] Stenbocki maja / Rahukohtu 3 / 15161 Tallinn / Estonia / registrikood 700004809 +372 693 5555 / [email protected] / www.riigikantselei.ee