Kiri

Vabariigi Valitsuse 8. aprilli 2010. a määruse nr 46 „Nõuded riigi osaluse valitsemise ning asutaja- ja liikmeõiguste teostamise aruannete sisule ning nende esitamise kord ja vormid“ lisa 2 SIHTASUTUSE TEGEVUSEESMÄRGID SIHTASUTUS: SA Eesti Kontsert Eesti Kontsert jätkab aastani 2022 samas mahus professionaalsete ja kõrge kunstiväärtuslike kontsertide ja festivalide korraldamisega üle Eesti tagades senisest PÕHIKIRJALINE EESMÄRK 1: suurema efektiivsuse. TEGEVUSEESMÄRK 1.1: Kvaliteetse kultuurielamuse igapäevane kättesaadavuse tagamine igale Eesti elanikule EESMÄRGI ALGTASE SOOVITAV LÕPPTASE SEOS ARENGUKAVAGA Aastas korraldatakse ca 1 000 kontserti rohkem kui sajas paigas üle Eesti (sh ca 300 koolikontserti ja ca 170 kontserti programmi Muusika Eestimaale raames), Eesmärgi tase aruandeaastale eelneva majandusaasta lõpu seisuga samuti kontserdid välisriikides. Strateegiline eesmärk nr.1 2018 2019 2020 2021 2022 TULEMUSINDIKAATOR Eesmärk Tulemus Eesmärk Eesmärk Eesmärk Eesmärk 1.1.1 Kontsertide arv aastas 1100 1 177 1100 1100 1100 1100 1.1.2 sh koolikontserdid 300 400 300 300 300 300 sh kontserdid maakondaes 170 325 170 170 170 170 sh festivalid 10 8 10 10 10 10 … sh sarjad 12 10 12 12 12 12 sh muud kontserdid 608 434 608 608 608 608 TEGEVUSEESMÄRK 1.2: Järgmine samast põhikirjalisest eesmärgist tulenev eesmärk, kui neid on mitu PÕHIKIRJALINE EESMÄRK 2: Eesti Kontserdi kui organisatsiooni väärtus kasvab tänu usaldusväärse kaubamärgi tuntuse hoidmisele ja arendamisele. TEGEVUSEESMÄRK 2.1: Publikuarvu suurenemine 3% EESMÄRGI ALGTASE SOOVITAV LÕPPTASE SEOS ARENGUKAVAGA Strateegiline eesmärk nr.2 2022 2018 2019 2020 2021 TULEMUSINDIKAATOR Eesmärk Tulemus Eesmärk Eesmärk Eesmärk Eesmärk Publikuarvu suurenemine 3% 2.1.1 aastas 190 550 228 625 200 000 205 000 210 000 215 000 2.1.2 4 uudisteose tellimine aastas 4 4 4 4 4 4 1 koolikontserdiprojekt koostööd 2.1.3 Põhjamaadega 1 1 2.1.4 Resideeruva helilooja programm 1 1 1 1 1 1 Rahvusvahelise noorte muusikute 2.1.5 suvekooli algatamine Jõhvis 1 1 1 Lojaalsusprogrammiga liitunute arv 2.1.6 10 000 1 1 1 Professionaalse turuuuringu 2.1.7 läbiviimise programmi käivitamine 1 PÕHIKIRJALINE EESMÄRK 3: Eesti interpreedi ekspordivõimalused suurenevad. TEGEVUSEESMÄRK 1.1: Eesti interpreedile suunatud ekspordivõimalused suurenevad EESMÄRGI ALGTASE SOOVITAV LÕPPTASE SEOS ARENGUKAVAGA Eesmärgi tase aruandeaastale eelneva majandusaasta lõpu seisuga Strateegiline eesmärk nr.3 2018 2019 2020 2021 2022 TULEMUSINDIKAATOR Eesmärk Tulemus Eesmärk Eesmärk Eesmärk Eesmärk Eesti Rahvusmeeskoor osaleb vähemalt 6 kontserdiprojektis aastas väljaspool 3.1.1 Eestit 6 22 6 6 6 6 Hortus Musicus annab vähemalt 10 3.1.2 kontserdiprojekti aastas väljaspool Eestit 10 35 10 10 10 10 Peterburi Jaani kiriku kontserdihooajas toimub 12 Eesti Kontserdi poolt korraldatavat kontserti ning vähemalt 80 3.1.3 kohapeal korraldatavat kontserti. 92 28 92 92 92 92 Erinevate show-case’ide korraldamine maailma erinevatele kontserdikorraldajatele ja 3.1.4 muusikamanageridele. 1 1 1 1 Põhjused eesmärkide saavutamata jäämise kohta Üldine hinnang eesmärkide saavutamise kohta Planeeritud tegevuskava on ellu viidud planeeritud mahtudes.  Eesti Kontserdi tegevus aastal 2018 Eesti Kontserdi 2018 aasta kontserttegevusele vajutas kaheldamatult väga positiivse pitseri Eesti Vabariigi 100. aasta juubeliprogramm, mis eelkõige väljendus suurenenud muusikaekspordis, mõistagi riigi toetusel. Kui alustada Eesti Kontserdi kollektiividest, siis Eesti Rahvusmeeskoor viibis oma kontsertidega viiel erineval välisreisil, mille jooksul anti kokku 21 kontserti, ehk ca kolmandik aasta jooksul antud kontsertide arvust. Püüdes küll mitte vähendada ühegi kontserdi olulisust, oleks siinkohal paslik ära mainida ülesastumised Dresdeni Kulturpalastis koos Dresdeni Filharmoonia orkestriga, kavas Dmitri Šostakovitš sümfoonia nr 13 “Babi Jar”, dirigent Michael Sanderling. Märtsis toimus pikem turnee Hiinas, Hong-Kongis ja Singapuris koos Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga, dirigendiks Leif Segerstam ning septembris pikem kontserditurnee Jaapanis, mille jooksul anti koos Nippon Hoso Kyokai Jaapani rahvusringhäälingu sümfooniaorkestriga kaks väljamüüdud kontserti Tokyos, NHK 3800 kohalises kontserdisaalis Sibeliuse „Kullervoga“, dirigendiks Paavo Järvi. Ansambel Hortus Musicus osales juubeliaastaga seoses juulikuus Festivalil Ogrody Muzyzcne / Muusikaaiad, Varssavi kuningalossi õuel, ning andis 29.detsmbril kontserdi Santa Maria in Campitelli kirikus Roomas, Itaalias, mis oli ühtlasi EV100 välisprogrammi lõppürituseks. Lisaks sellele toimusid aasta jooksul Hortus Musicuse kontserdid Rootsis, Venemaal, Mallorcal ja Armeenias. Vokaalansambel Estonian Voices esines jaanuaris NewYorgis mainekal APAP showcase festivalil ning Londoni A Cappella Festivalil, Kings Place’l. Theodor Sink (tšello), Sten Heinoja (klaver) osalesid New Yorgi kammermuusika festivalil, Rahvusooper Estonia poistekoor andis kaks kontserto Berliini Konzerthaus’is ning Tallinna Poistekoor Shanghai Rahvusvahelisel Kunstifestivalil. Ühe olulise märgina EV100 välissündmuste seas võib esile tuua Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni ühisteose “Aadama passioon” etendused 27.-29. märtsini Berliini Konzerthaus’is. Rahvusvahelise kooseisuga lavastusgrupi Eestipoolseks panuseks oli Eesti Filharmoonia Kammerkoori, näitlejate ja korraldusmeeskonna osalus, dirigent Tõnu Kaljuste. Juubeliaasta rikastas tuntavalt ka kohalikku kontseridelu, mille esimeseks märgiks oli 16. Jaanuaril Estonia kontserdisaalis toimunud Eesti Festivaliorkestri kontsert. Paavo Järvi eestvedamisel loodud uue orkestri, mis nüüdseks juba aasta jagu Euroopa olulisi kontserdisaale vallutanud, ülesastumine, solistiks Viktoria Mullova (viiul), tõi hetkeks Eesti maailma muusikaavalikkuse tähelepanu tulipunkti. Oluliseks sündmuseks kontserdil oli Erkki-Sven Tüüri 9.sümfoonia maailma esiettekanne. Teos, mille kohta helilooja ise kõneles: "Kõik saab alguse sügavast ürghoovusest, sealt bassiregistris toimuvatest ülemhelide värelusest hakkab vaikselt elu tekkima. Mulle on üldse omane, et abstraktsest kõlast hakkavad aegamööda välja imbuma mingid konkreetsemad motiivid, mis omakorda annavad ainest edasisele arengule. Siin toimub täpselt seesama asi, kasvavas tempos, kasvavas intensiivsuses hakkab see draama ennast lahti kerima. Aga pealkirja kohta tahaks selgituseks öelda, et nii rahvuse kui ka omariikluse teke on seotud tohutu hulga lugudega, mis moodustavad tõeliselt mütoloogilise kihistuse. Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul on hea mõtiskleda ka selle müüdikogumi kõige erinevamate kihtide üle ja miks mitte saada selleks emotsionaalset kütust ühest seesugusest sümfoonilisest orkestriteosest." (EK Ajakiri "Aplaus" nr 21, intervjueerinud Madis Jürgen). Traditsioonilise „MustonenFesti“ külalisteks olid 2018 aastal kaks suuremat orkestrit. Traditsiooniliselt avakontserdil esineva Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri asemel olid seekord kohale sõitnud lätlaste esinduskollektiivid - Riiklik Segakoor Latvija ja Läti Rahvuslik Sümfooniaorkester, kes kandsid ette Penderecki oratooriumi „Dies illa“ (esiettekanne Eestis) ja Beethoveni Üheksanda sümfoonia d-moll. Programmi koostaja Andres Mustonen on nimetanud Pendereckit tänapäeva Beethoveniks, sest „just Penderecki kirjutab praegu kõige monumentaalsemaid teoseid maailmas“. „Dies illa“ on 82-aastase Penderecki 2014. aastal kirjutatud teos, mille esmaettekandel Brüsselis (2014) osales 1300 lauljat ning dirigendipuldis seisis Andres Mustonen. Olgugi, et Mustoneni ja Krzysztof Pendereckit seob aastakümneid väldanud koostöö ja oli loota autori osalemist avakontserdil, jäi ta siiski tervislikele põhjustele viidates tulemata. Ülejäänud MustonenFesti esinejatest võib esile tuua rahvusvahelise klaveriansambli (Jeroen van Veen (Holland), Vjatšeslav Poprugin (Holland/Venemaa), Aleksei Zujev (Venemaa) ja Aleksei Ljubimov (Austria/Venemaa) kontserti, kus kava keskmes oli hollandlase Simeon ten Holti kultuseteos „Canto Ostinato“ neljale kaverile. Hollandi autori meditatiivne teos, mis järgib eelkõihe Terry Riley ja teiste minimalistide traditsioone. Kontserdikava koostas ansambli üks liikmetest, vene muusika armastatud korüfee Aleksei Ljubimov, vana ja uue muusika traditsioonide käilakuju Venemaal, kes osales ka kõige esimesel MustonenFestil – toona Tallinna Barokkmuusikafestivalil 29 aastat tagasi. Veebruari jäävad ka mitmed kammerlikumad kontserdid, mille ühiseks lüliks oli soov luua koos erinevate visuaalsete lahendustega publiku jaoks ühine tervik - Villu Veski (saksofon) ja Tiit Kalluste (akordion) kava ”Nordic Passion” koos videokunstnik Taavi Varmi visuaalidega 8.-11. veebruarini kontserdimajades Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Jõhvis. Ivo Lille (saksofon) ja Jakko Maltise (klahvpillid) ambientlik kava „Science of Silence“ (Vaikuse teadus), kus oli kaastegev liivakunstnik Madli Luuk ja sarja ”Helisevad šedöövrid Kadriorus“ kontsert Jakob Peäske (fagott), Mikk Langeproon (akordion) ja Henry Zibo (akordion) mille osaks oli Aleksander Grinev maali ”Paljukäeline tantsijanna” (1927) esitlus kunstiajaloolase Kerttu Männiste poolt. Siiski leidis kriitika olevat sellise tegevuse vähemalt antud kontsertide näite varal mitte alati põhjendatud olevat, mis annab edaspidiseks suunise sarnaste kontsertide produtseerimisel otsida rohkem sisulisi ja orgaanilisi seoseid esitatava muusika ja seda saatva visuaalse kujunduse vahel. „Nii mõnegi külastatud kontserdi (enamasti väiksema distantsiga) puhul oli märgata tendentsi ühendada eri kunstiliike. Enamasti on muusika kõrval see teine just visuaalkunst. Eks kunstimuuseumid täidavad ka kontserdisaali funktsiooni, mistõttu sedalaadi ühendus on ju mõistetav. (Publikunappus valitseb vist ka kunstisaalides.) Eesti Kontsert korraldab Kadrioru kunstimuuseumis sarja „Helisevad šedöövrid“ ning Kumus „Kumu galeriides“ … Mingi kõrvalkunstiliigi lisamine kontserdile (või vastupidi) ei õigusta ennast enamasti, kuna nende kahe liigi vahel ei teki kunstiväärtuslikku suhet. Näiteks Ivo Lille kontserdil „Science of Silence“ (miks küll ingliskeelne?) kujutas liivakunstnik Madli Luuk üheselt seda, millest muusika „rääkis“. Niisiis, kui mulle öeldakse, et lugu räägib ürgsuseihalusest, siis näidatakse metsikut loodust ja indiaanlast (muusika oli stiililt midagi ambient-popi ja uussiira vahepealset ning lasi ennast täita sellega, mida teose kohta öeldi või mis mõtteid sellele projitseeriti). Oluliselt paremini mõjusid Taavi Varmi abstraktsemat laadi originaalvisuaalid Villu Veski kontserdil „Nordic Passion“. Sellegipoolest ei läbistanud kunstiliigid teineteist, vaid kulgesid paralleelselt“. (Saale Konsap „Sirp“ 09.03.2018) Märtsis andis Estonia kontseridaaalis ja Vanemuise kontserdimajas kontserdi Serbia viiuldaja Nemanja Radulovic, kes oli Eestis juba teistkordselt, seekord koos oma ansambliga (viiul) “Devil’s Trills” (“Kuraditrillerid”), ning suutis ilmselt tänu oma rahvusvahelisele tuntusele ja oskuslikule reklaamikampaaniale tagada täissaalid nii Tallinnas kui Tartus. Kriitika suhtus kontserti aga teatava sapisusega, nähes muusika taga liiga palju turunduse kõrvu. „Klassikalise muusika turundajad armastavad ühtelugu kõnelda teatud “uuest” muusikutüübist, kes pidavat endas koondama kõiki seni puudunud omadusi ja hüvesid: piire ja raame lõhkuv, stiile segav, energiline nagu patareitoitel jänes, laiale kuulajaskonnale mõistetav. „…“ Lahendust nähakse klassikalise muusika mütoloogia ja popkultuuri retrolike elementide ühendamises. See on tajutav ka Radulovitši puhul, kellest on plaadiümbristel ja pressifotodel püütud teha midagi tulipilgulise Paganini ja kuue-seitsmekümnendate nahkpükstes rokkmuusiku vahepealset. Mingil seletamatul põhjusel on produktsioonifirmad veendunud, et niisugune kuvand tõmbab kaasa seni võrdlemisi klassikaleiget nooremapoolset kuulajaskonda. Radulovitš paistab siiski olevat näide sellest, kuidas turundusbumerang lendab plaanitud sihtmärgist kauge kaarega mööda, aga pöördub siis tagasi ja tabab hoopis teist märklauda otse kümnesse. Kui artist oskab peale kõige muu ka hästi viiulit mängida, siis loomulikult seda parem. Radulovitši ülesastumine koos viieliikmelise keelpilliansambliga Kuraditrillerid (The Devil’s Trills) oli õigupoolest tavapärane, ehkki veidi suureks puhutud žestidega kammerkontsert“. (Aare Tool „Muusika aprill 2018) Kevadhooaja kava jäi küll suurema rahvusvahelise sümfooniaorkestrita, siiski mahtusid kavasse kaks väiksemat orkestrit väljastpoolt Eestit: Suure Reede kontsertide rahvusvahelise koosseisu moodustasid Kammerkoor Collegium Musicale ja Wroclavi NFM Leopoldinum Orkester (Poola), kontsertmeister Karol Kaminski. Nii Eestis kui ka Poolas ühiselt antud kontsertide kavas olid kõrvuti Pawel Szymanki ja Henryk Mikolaj Górecki teostega Tõnu Kõrvitsa „Stabat Mater“ (2014) ja Erkki-Sven Tüüri „Reekviem“ (1994), dirigent Endrik Üksvärav. Sarnase valemi järgi oli kokku pandud ka Eesti Rahvusmeeskoori ja Leedu kammerorkestri ühine kontserdituur, mille raames toimusid kontserdid jaanuarikuus Klaipedas, Kaunases ja Vilniuses ning aprilli lõpul Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Jõhvis. Kolme Balti helilooja Peteris Vasksi, Just Janulyt ja Erkki-Sven Tüüri teostega kava kujunes enamuses paikadest (v.a. Tartu) ka hooaja lõppkontserdiks, saavutamata küll loodetud publikurohkust. Üleüldiselt tuleb enesekriitiliselt tunnistada, et 2018 aasta kevadhooaja kava jäi mitmes aspektis kahvatumaks kui esialgselt planeeritud. Kindlasti oli suures osas selle põhjuseks 2017 aasta lõpul kinnitatud kärpekava, mille tulemusena oldi sunnitud viimasel hetkel loobuma mitmest varem kavva planeeritud kulukast, samas tähelepanuväärsest projektist. Kärpekava omakorda oli aga põhjustatud eelarve pingelisest seisust, mis oli akumuleerunud juba 2017 aasta kevadest, mil kavas olid mitmed kulukad välisorkestrite kontserdid, mis toona loodetud piletitulu ei tootnud. Samuti võib teatava peataoleku põhjuseks tuua pooleaastast perioodi ilma asutuse peaprodutsendita – Madis Kolk lõpetas oma tegevuse Eesti Kontserdis 2017 aasta juunis, Lauri Aav asus ametisse 2017 aasta detsembris. Eesti Kontserdi suvine kava jaotus traditsiooniliselt arvukate muusikafestivalide vahel: Teist korda toimunud Haapsalu Tšaikovski festival (28.-30. juuni) nautis tunduvalt leebemaid klimaatilisi olusid kui aasta varem ning ükski kontsert ära ei jäänud. Festivali peakülalisteks olid Peterburi Riiklik Akadeemiline Koorikapell, koor kel vanust 540 aastat. „Üks maailma vanimatest kooridest tõi neljapäevaõhtuse toomkiriku puupüsti rahvast täis. Lisaks pinkidel istujatele, olid istekohad tekitatud ka vahekäiku. Koor esines võimsalt. Tundus, et toomkirik jääb koori häälevõimsusele väikeseks. Laul ei tulnud mitte ainult koori poolt, vaid seda oli täis terve kirik ja seda, kust heli tuli, polnud võimalik tuvastada, vaid see tuli kõikjalt – eest, kus koor esines, tagant ja isegi laest. „See pole koor, see on ime,“ ütles üks kontserdikülastajatest“. (Malle-Liisa Raigla „Lääne Elu“ 29 juuni 2018) Samuti Peterburi Suur Sümfooniaorkester, Vanemuise teatri rahvusvahelise balletitrupi solistid, Eesti juurtega Peterburis elav pianist Peeter Laul, Priit Volmer (bass, RO Estonia), René Soom (bariton, RO Estonia), telekonkursi Klassikatähed 2018 finalistid ning Tim Kliphuis Trio (Holland) koos Tallinna Muusikakeskkooli orkestriga. Festival „7 linna muusika“ 29. juuni -15. juuli Ida-Virumaal tähistas 20. aasta juubelit. Festivali algne idee – seitse päeva, seitse kontserti, seitse linna – on aegade jooksul täienenud ning tänaseks on “7 linna muusika” kujunenud suursündmuseks Ida-Virumaa põnevates kontserdipaikades. Seoses juubeliga otsustasid korraldajad välja tulla 20 kontserdiga, milledest osade esinejad kattusid Haapsalu Tšaikovski Festivali külaliskollektiividega. Hortus Musicuse traditsiooniline festival „In Horto Regis“ toimus nende koduses väravatornis 4.-7. juulini, juba kaheksandat korda. Sõna otseses mõttes kammerliku atmosfääriga festival, kus kitsastes oludes saab muusikat nautida sisuliselt muusikute kõrval istudes. XIII Pärnu ooperipäevad (5.-7. juuli Pärnu kontserdimaja) on peale vahepealset detsembrikuist toimumisaega tagasi kolinud suvepealinna sündmuste kalendrisse. Erakordne nn butiikfestival, kõigi ooperifestivalide seas, sest ooperiteatrid kes sinna kutsutud on pigem kammerlikud ja eripärased kui suured ooperimajad ja ka repertuaar on korraldajatel reeglina valitud ooperite seast mida Eestis varem pole mängitud. Seekordseks külaliseks kutsutud Boris Pokrovski nimelise Moskva Kammermuusikateatri valikuga tõmbasid korraldajad mitmes mõttes jackpoti. Esiteks selgus maikuus, pärast lepingu sõlmimist ootamatult, et teater lõpetab senisel kujul tegevuse ning Venemaa ooperielu ümberkorralduste raames saab tast Moskva Suure Teatri üks osakond. Seega puht-juriidiliselt oli Pärnu Ooperipäevade külalisteatriks Moskva Suur teater. Veel põnevam oli aga see, et ühe lavastusena oli teatril kaasas Lev Trotski viimastest päevadest jutustav Kalevi Aho ooper „Frida ja Diego“, mille lavastas Arne Mikk, ning mis esietendus Moskvas 2017 aasta lõpus. Lisaks Kalevi Aho ooperile oli kava Gioacchino Rossini suhteliselt harva kuuldav ooper „Türklane Itaalias“ ning Ooperipäevade traditsiooniline gala „Maailma maitsed”. „Juuli alguse Pärnu ooperipäevadele on 15 aasta jooksul kujundatud Saaremaa sõsarfestivalist selgelt eristuv nägu. Kuressaares promeneerivad mööda punast vaipa ooperikummardajate hordid, kes veedavad aromaatset konjakit rüübates vaatusepikkusi vaheaegu. Suvepealinna publik pole nii rohke ega püüdlikult glamuurne, kuigi nende etenduste valikut võib julgelt iseloomustada üle ekspluateeritud omadussõnaga „eksklusiivne“. Tänu Pärnu festivalile pikeneb igal aastal Eesti esiettekannete rida ja avardub publiku nägemisulatus. Peale julguse serveerida tundmatuid teoseid on tänavu XIII korda peetud festivali kvaliteedimärk eeskätt kammerteater. Olgugi et Pärnu kontserdimaja pole just black box’i mõõtu, võimaldavad sealne atmosfäär ja vokaalile soodne akustika – minu subjektiivse arvamuse põhjal isegi Eesti parim – täielikult mõjule pääseda just intiimsetel lavastuste“l. Anne Prommik „Sirp“ 20 juuli) XI Saaremaa ooperipäevad (19.-28. juuli 2018) olid suuremad, pikemad, publikurohkemad ja kulukamad kui ei kunagi varem. Paljuski asjaolude kokkulangevuse tõttu võõrustasid ooperipäevad kahte välisteatrit – Shanghai ooperiteatrit ja Ungari Riigiooperit. Lisaks oli kohal teater Vanemuine Tauno Aintsi lasteooperiga "Guugelmuugelpunktkomm". Shanghai ooperiteatri 225 liikmeline trupi esituses jõudis Saaremaa lavalaudadele nii klassikat kui ka uudisteoseid. Georges Bize't ooper "Carmen", kus tegi kaasa Saaremaa lastekoor, suurejooneline tantsugala „Mere unelm“ ning Wen Deqingi kaasaegne ooper "Riskantne mäng", mida on lisaks esietendusele Amadeuse festivalil Genfis mängitud ka Savonlinna ooperipäevadel. „Orkestriauku piiludes võis näha Kesk-Euroopa ooperimajadega võrreldes lausa kohatult noortest pillimeestest-naistest koosnevat orkestrit. Kõrva torkas nende täpne mäng, kindlus ja selgus. Peale solistide ja dirigendi kutsuti etenduse lõpus lavale kummardama ka orkestri kontsertmeister, kes oli ovatsioone igati väärt. Publik, kelle hulgas viibisid ka peaaegu kõik Eesti kultuuriministrid, kargas tunnustavalt püsti ja lahkus rahulolevalt lämbesse öhe, nobedamatel kaenlas lauljatelt publiku hulka heidetud lillebuketid“. (Anne Prommik „Sirp“ 27.juuli) Ungari Riigiooperi kavas oli Mozarti „Figaro pulm“, Verdi „La Traviata“ ning Johann Straussi „Mustlasparun“. Ooperipäevad lõpetas traditsiooniline Alexela Ooperigala, kus kõrvuti Ungari Riigiooperiga osalistega olid laval ka Shanghai ooperiteatri solistid, kelle esituses sai kuulda duetti Evald Aava „Vikerlastest“, Eesti esimesest ooperist, mille esietendusest möödus tänavu 2018 septembris 90 aastat. „Saaremaa Ooperipäevade programmi selgrooks on alati olnud piiritaguste ooperikompaniide külalistetendused. Seni olid Kuressaares üles astunud USA, Venemaa, Itaalia, Saksamaa, Türgi, Gruusia, Poola, Ukraina, Soome ja Läti ooperitrupid. Tänavu lisandusid neile Shanghai ooperiteater Hiinast ja Ungari Riigiooper Budapestist. Mis on sobiv hetk tõdemiseks, et me elame imelistel aegadel – meie endi silme all sünnivad asjad, mille toimumise fakti tunnistamisel kipub selge talupojamõistus kohati tõrkuma. Üks sellistest on kätketud järgnevasse lihtlausesse: Hiina Rahvavabariigi 25 miljoni elanikuga suurlinna esindusteater andis 225-liikmelise trupiga kolm etendust Eesti Vabariigi tsivilisatsiooni leviala piiril paikneva väikesaare 13 000 elanikuga pealinnas“. (Alvar Loog „Postimees“ 2 august 2018) Sügishooaja omamoodi märksõnaks said kahe maailmatasemel sümfooniaorkestri kontserdid. Külaskäigud, mis paljuski said võimalikuks tänu Eesti Vabariigi juubeliga seotud sõbralikele žhestidele. Hooaja avakontserdil Tallinnas astus 29.septembril Estonia kontserdisaali lavale Konzerthausorchester Berlin, (loodud 1952. aastal kui Berliini sümfooniaorkester) kes saavutas tunnustuse ja rahvusvahelise tuntuse peadirigendi Kurt Sanderlingi (1960–1977) käe all. Alates hooajast 2017/18 on orkestri esimene külalisdirigent Juraj Valuha, kes oli ka hooaja avakontserdil Tallinnas orkestri ees. Kavas oli Otto Nicolai Avamäng ooperile „Windsori lõbusad naised” , Beethoveni Sümfoonia nr 3, op. 55 „Eroica“ ning Joseph Jongeni Sinfonia concertante orelile ja orkestrile, mille solistiks briljantse tehnika ja tugeva muusikalise tunnetusega Läti organist Iveta Apkalna, kes soleeris enda kaasatoodud orelil, kuna Estonia kontserdisaali oreli tehniline seisukord nõudlike teoste esitamist ei võimalda. Kultuuriministeeriumi komisjon lükkas Eesti Kontserdi oreliremondiks kuluva raha taotluse tagasi. „Kuulnud Jongeni teose peatsest ettekandest Eestis, tabas mind naiivne lootuspuhang, et tunnustatud organisti külaskäik annab ehk põhjust kohendada meie kontserdisaali oreli seisukorda. Ent Estonia orelil ei kõlanud õhtu jooksul ainuski vile! Iveta Apkalna mängis hoopis Lätist laenatud elektroonilisel orelil. Milliseid sajatusi lausuks seepeale Rudolf Tobias, kes ligemale sajandi eest (sama saali silmas pidades) kirjutas: “Viled paneme püsti! Pagana pihta! Las hüüavad! Las maksab, mis maksab. Komplektne modern kontsertorel annab meile võimaluse ühest tähtsast kunstiharust täielikku pilti ja esteetilist maitsmist saada. Orelisümfoonia olgu lipukiri! Las kärisevad deemonlikud algjõulised bassid! Las värisevad heledad keelteviisid!” „…“ Põgus järelepärimine paljastas, et täna selle pilli kohta enam “komplektne” ega “modern” öelda ei saa: tarvis olevat täielikku lahtivõtmist, põhjalikku puhastamist ja mitmete mehhanismide uutmist. Ei teagi öelda, kelle suunas süüdistavalt näppu viibutada“. (Taavi Hark ajakiri „Muusika“ november 218) Nii 2018. aasta kui ka mitmete eelnevate ja ka järgnevate aastate märkimisväärsemaks sündmuseks julgks aga pidada Ajakirja Gramophone poolt maailma parimaks sümfooniaorkestriks tunnistatud Royal Concertgebouw Orchestra kontserti Estonia kontserdisaalis 9 novembril. Loomulikult on edetabelitega muusikavaldkonnas asjalood kindlasti subjektiivsed, samas on ajakiri Gramophone selles valdkonnas üks autoriteetsemaid hindajaid. Katse keerukusest, asetada paremusjärjestusse maailma sümfooniaorkestrid annab ilmselt tunnistust ka selle aktsiooni toimumissagedus.Nii pärineb mainitud edetabel aastast 2008, ning hilisemad mõõduvõtmised puuduvad. Eitada ei saa aga fakti, et tollase edetabeli kõrgeima koha hõivas Royal Concertgebouw Orchestra, Berliini ja Viini Filharmoonikute ees. Orkester jõudis Eestisse 130 tegutsemisaastaga seotud juubelituuri “RCO meets Europe” raames, mil anti kontserte kõigi Euroopa liidu liikmesriikide pealinnades. Orkester on võtnud südameasjaks noorte muusikute kaasamise ning turnee jooksul viidi läbi kaasamisprojekt “Side by Side” – igas külastatavas riigis esitas Royal Concertgebouw Orchestra ühe teose kohalike noorte muusikutega. Eestis said legendaarse orkestriga koos musitseerida Tallinna Muusikakeskkooli Sümfooniaorkestri noored. Sama aasta augustis ootamatult vallandatud Daniel Gatti asemel juhatas orkestrit Tallinnas Dima Slobodenjuk ning kavas oli Alexander von Zemlinsky „Lõbus avamäng“ ("Eine Lustspielouvertüre") , Richard Straussi Sümfooniline poeem "Don Juan" Alban Bergi Sonaat op. 1 (arr. Verbey) ning Richard Strauss Sümfooniline poeem "Surm ja kirgastumine" ("Tod und Verklärung"). „Hea kolleeg professor Matti Reimann on teinud statistikat ja jõudnud järeldusele, et selle maailma tipporkestrid, nagu Berliini filharmoonikud, külastavad Eestit üks kord sajandis. Aeg on alustada uut ajavõttu – 9. novembril külastas esmakordselt Eestit Amsterdami kuningliku Concertgebouw orkester. „…“ Richard Straussi sümfooniline poeem “Don Juan” on üks neid helitöid, mis näitab orkestri kvaliteeti. Esitus nõuab orkestri ülimat virtuoossust, seda nii tehnilisest, kõlalisest kui eriti ansamblilisest aspektist ja kõike skaalal: on – ei ole. Kusjuures täiesti talutavad on needki esitused, kus mõnda neist ei ole. Kui piiritult aus olla, siis absoluuti polegi vist elusalt kuulnud. Nüüd olen. Siit hakkas ka mõttes sisuga täituma hinnang, miks RCO-d maailmas nii kõrgelt koteeritakse“. (Toomas Velmet ajakiri „Muusika“ detsember 2018) Sügishooaja teise suurema märksõnana tuleb nimetada XI rahvusvahelist festival KLAVER 2018 Balti- ja Põhjamaade suurim klaverifestival sündis 1998. aastal selle asutaja ja kunstilise juhi pianist Lauri Väinmaa visioonist ja soovist tuua Eesti muusikapublikuni siin veel tundmatuid suurepäraseid pianiste ja tutvustada maailma muusikaelus puhuvaid värskeid tuuli. Pärast kümmet Lauri Väinmaa kunstilisel juhtimisel toimunud festivali oli seekordse festivali kunstiliseks juhiks Sten Lassmann. „Tänavune klaverifestival tuli teisiti kui kõik varasemad, sest festivali algataja ja kauaaegne kunstiline juht pianist Lauri Väinmaa andis teatepulga üle nooremale kolleegile Sten Lassmannile. Kõrvalseisjale polnud festivali korralduses küll suuri muutusi märgata, esinejate tase oli jätkuvalt kõrge, kavad läbimõeldud ja põnevaid seoseid tekitavad. Tundus siiski, et varasemate festivalidega võrreldes olid vähem esindatud Prantsusmaa klaverimängu traditsioonid ja Venemaaltki ei olnud sel korral ühtegi esinejat“. (Jorma Toots ajakiri „Muusika“ november 2018) Esmakordselt toimusid nii klaverifestivali ava- kui lõppkontsert koos Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga, solistideks vastavalt klaveriduo Katia ja Marielle Labèque (Prantsusmaa), dirigent Olari Elts ning Sten Lassmann, dirigent Vello Pähn. „Festivali lõppkontserdil oli laval taas ERSO, nüüd koos dirigent Vello Pähnaga. Kontserdi teises pooles soleeris orkestri ees festivali kunstiline juht Sten Lassmann, kes tegi seda suurepäraselt. Prokofjevi klaverikontsert nr 2 kõlas tema esituses võimsa energia ja laitmatu tehnilise üleolekuga. Kokkuvõttes tunduski, et suure pauguga lõppenud festivali viimane kontsert oli avakontserdist paremgi tänu väga õnnestunud kavavalikule nii klaverikontserdi kui sellele eelnenud Debussy ja Stravinski teoste poolest“. (Jorma Toots ajakiri „Muusika“ november 2018) Nagu ka varasemal kümnel korral õnnestus festivali korraldajatel Eestisse meelitada kaasaegse klaverimuusika absoluutseid tippe. Seekord olid nendeks Leif Ove Andsnes, kes oli samal hooajal New Yorgi Filharmoonikute resideeruv artist, andes kontserte Lincolni Keskuses ja teistes maailma esindussaalides ning vanameister Rudolf Buchbinder, 71-aastasena endiselt tippvormis ning annab igal nädalal paar-kolm kontserti üle maailma. Algselt imelapsena Viinis furoori tekitanud „Rudist“ on nüüdseks saanud klaverimaailma gigant. „Jorma Toots: Rudolf Buchbinder Austriast on tuntud eeskätt saksa ja austria muusika esitajana. Tema muusikaline biograafia on aukartust äratavalt esinduslik ja kruvis kontserdieelsed ootused väga kõrgele. Kavas olnud šedöövrid Bachilt, Beethovenilt ja Schubertilt ei valmistanud 71-aastasele maestrole igatahes mingeid raskusi. Ootuspäraselt kõrge kõlakultuur kandis esitust algusest lõpuni ja jätkus lisapaladeski. „…“ Andsnesi ülimalt tõsise ja keskendunud mängu puhul hämmastas kõige enam tema võime olla erakordse intensiivsuse ja detailirohkusega kohal igas hetkes ja vormida samal ajal kõigist neist hetkedest hiiglaslikke monoliitseid tervikuid. Ta ei tee midagi lihtsalt selleks, et publikule meele järgi olla, tema väljendus on väga aus ja küllap selle tõttu on teda kerge ja huvitav kuulata ka täiesti võõra teose puhul, mida tõestas Leoš Janáceki väikevormidest koosneva tsükli “Rohtunud rajal” ettekanne. Lisaks suurtele orkestrikontsertidele ilmestasid sügishooaega mitmed uued kammermuusikaga seotud kontserdisarjad, mitmedki neist uuenduslikud ning alles enda kohta otsivad, väljamüüdud saalidest hoolimata. Sarja „Tehnoloogia ja muusika“ avakontsert „U: ja VR 360 Vaata enda ümber, vaata enda sisse“ ühendas endas Eesti heliloojate uudisteosed koos spetsiaalselt sinna juurde filmitud virtuaal-reaalse videomaailmaga, mis nähtav vaid läbi VR-prillide. „See oli kõige parem kontsert, kus ma olen käinud. See ei pruugi tähendada, et see oleks olnud üleüldse kõige parem, aga kuna ma unustan palju, siis hõivas ansambel U: oma esitusega nüüd minu peas kõige parema kontserdi koha. Mu kirg, hobi ja töö on heli ja helikunst ning U: suutis täita kõik soovid ja unelmad, mis saavad ühel audiofiilil ja helinautijal naturaalsete pillidega esitatud uue muusika kontserdi suhtes üldse olla.“…“ Muusika polnud aga ainus, mis sel kontserdil pakkuda oli. 15 aastat muusikalisi eksperimente paneb tegijad tahtma rohkem: vallutada rohkem meeli, viia oma kuulaja veel sügavamale rännakule. Veidi on selles ehk ka tahtmist oma kuulaja üle domineerida. See võib olla ka usk, et ollakse nii hea, et see annab õiguse võtta saali tulnud kliendilt kõik õigused tolle emotsioonide ja tajude üle. See on tahe kontrollida iga aspekti ja olla kindel, et inimese enda ettekujutus ei liiguks teist rada pidi kui kunstnik on ette näinud. Nii sünnib perfektne, kõikehõlmav, omnipotentne teos“. (Andrus Aaslaid „Sirp“ 16 november 2018) Kontserdisari „Mängud alateadvusega“ viis aga kuulajad muusika, teaduse ja psühholoogia puutepunkte avastama. Esitatavat nauditi, süvenemist soodustavas keskkonnas, kus ümbritsev on viidud miinimumini, istudes ümber interpreedi mugavatel kotttoolidel. Pärast kontserti toimus vestlus publiku, muusikaterapeudi ja esinejaga ootustest ja kogetust. Traditsioonilisematest uutest kontserdisarjadest sügishooajas olgu mainitud „Eesti ajastud“ ja „Vene salong“ mõlemad Ajaloomuusemi erinevates hoonetes Maarjamäel ja vanalinnas. Kokkuvõttes võib 2018 aastat Eesti Kontserdi elus lugeda üsna turbulentseks, mis algas suhteliselt ilmetu ja hüpliku kevadhooajaga ning jätkus märksa sisukama sügishooajaga, kus siiski probleeme külastatavusega mitmete kontsertide juures. (eelkõige festival „Klaver“) Sügishooaega jäi varjutama pikale veninud Eesti Kontserdi uue juhatuse liikme valimisprotsess. Pideva meediahuvi kaasnähtusena võimendusid mitmed varem uudiskünnist mitte ületanud Eesti Kontserdi probleemid, nii finantsilised kui ka „Hortus Musicuse“ halduslikud juhtumid, mis paratamatult tekitasid asutusele tugevaid mainekujunduslikke haavu, eelkõige tundlike muusikaringkondade silmis. Probleem, millega kindlasti järgnevate aastate jooksul tuleb tõsiselt ja järjekindlalt tegeleda. Kertu Orro SA Eesti Kontsert Juhatuse liige