MUUDETUD (05.11.2020 nr 27) Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid

MINISTRI MÄÄRUS Tallinn Kuupäev digitaalallkirjas nr 23 Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid Määruse kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 10 lõike 2 alusel. § 1. Määruse reguleerimisala (1) Määrus sätestab muinsuskaitseseaduses sätestatud riikliku kaitse eelduse hindamiseks vajalikud üldised kriteeriumid mälestise liikidele ja muinsuskaitsealale ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid. (2) Asi või maa-ala võib vastata mitmele, kuid ei pea vastama igale kriteeriumile. Kriteeriumid võivad olla erineva kaaluga. § 2. Riikliku kaitse üldised kriteeriumid Mälestise ja muinsuskaitseala riikliku kaitse hindamise kriteeriumid, mida kohaldatakse kõikidele mälestise liikide suhtes, on: 1) olulisus – hinnatakse kriitilises võrdluses teise analoogse asja või maa-alaga, kus selgub kõrgem väärtus, tähtsus või tähenduslikkus. Olulistel asjadel on määrav roll tavapärasega võrreldes; 2) selektiivsus – arvukate samatüübiliste asjade või maa-alade olemasolul kaitstakse esinduslikumaid, paremini säilinud ja kumuleeruva väärtusega asju. Riikliku kaitse kehtestamise püüdlus on ülevaatlik ajastuline, tüpoloogiline, inimloomingu erinevate praktikate, väljenduste ja väärtuste esindatus, kus riikliku kaitse alla võetud asjad või maa-alad esindavad väärtuslikumat osa kultuuripärandist; 3) originaalsubstantsi säilivus – arvestatakse asja algupärase kujunduse ja materjali säilivust. Originaalsubstantsi maksimaalne säilivus on oluline, kuid kultuuriväärtus võib olla ka seda kõrgem, mida vähem on originaalsubstantsi säilinud; 4) tehniline seisukord – oluline asja või maa-ala kasutust võimaldav asjaolu. Kaitse kohaldamisel on kultuuriväärtus tervikuna tehnilisest seisukorrast olulisem ning halb seisukord ei ole kaitse ala võtmise vastuargument. § 3. Ajaloomälestise kriteeriumid Ajaloomälestise riikliku kaitse hindamise kriteeriumid on: 1) tähtsus ajalooprotsessis – hinnatakse ehitise seost oluliste ajalooprotsesside ja sündmustega Euroopa, Eesti või piirkonna tasandil või Eesti ajaloos olulist osa etendanud sündmustega (hooned, mis on seotud Eesti Vabariigi tekkega või kus on paiknenud valitsusasutused nagu Riigikogu, valitsus, omavalitsused ja põhiseaduslikud institutsioonid) või on märgiline kogukonna kujunemises (rahvusliku ärkamise, kultuurilise, kogukondliku või majandusliku ühistegevusega seotud hooned, ühistegevuse korras ehitatud seltsimajad ning ühistute hooned) või hariduskorralduses (koolihooned, sealhulgas esimeste eesti kõrgkoolide peahooned, mis on mänginud olulist rolli ühiskonna arengus). Asjakohasel juhul tuuakse välja seos arhitektuuriajaloo oluliste protsessidega; 2) seos ajalooliste sündmuste või ühiskondlike protsessidega – ajaloolise, kunstilise ja kultuurilise väärtusega monumendid, mälestusmärgid, dekoratiivskulptuurid või muud rajatised, mis on säilinud oma algsel asukohal; 3) seos Vabadussõjaga – lahingupaigad, Eesti iseseisvuse eest langenute matmispaigad, taastatud Vabadussõja mälestussambad; 4) seos I või II maailmasõjaga (matmispaigad) või metsavendlusega; 5) seos Eesti ajaloos olulist rolli mänginud silmapaistvate haridus-, kultuuri-, majandus-, teadus- või riigitegelastega (matmispaigad, hauad, hauatähised); 6) seos kalmistukultuuri arenguga – kirikuaiad, kus on säilinud kirikuaiale iseloomulikud ajaloolised rajatised, haljastuselemendid ja/või hauatähised; pärast 1772. aastat kirikutesse ja kirikuaedadesse matmise keeldu rajatud kalmistud, kus on säilinud kalmistule iseloomulikud ajaloolised rajatised, haljastuselemendid ja hauatähised; hauarajatised, -tähised ja -piirded, kabelid, mille on ajalooline, kunstiline või käsitöönduslik väärtus; 7) seos ühiskondlike või pärimuslike traditsioonidega; 8) osaliselt või täielikult veealune asukoht, mis rõhutab veealuse keskkonna loodud säilimistingimusi ning keskkonna pakutavat erilist elamust (lautrikohad); 9) punktide 1–8 hindamisel võetakse arvesse asja või paiga autentsust, tehnilist seisukorda ja säilitatavust. § 4. Arheoloogiamälestise kriteeriumid Arheoloogiamälestise riikliku kaitse eelduse hindamise kriteeriumid on: 1) vanus ja asukoht – muinas-, kesk- ja/või uusajast ajaloolist teavet kandva või sisaldava asja asukoht, mis on ajalise mitmekesisuse ja -kihilisuse näitaja; 2) teabe teaduslik väärtus ja ainulaadsus – asi või maa-ala koosneb arheoloogilisest kultuurkihist, mis võib sisaldada ehitusjäänuseid, vrakke, inim- ja loomaluid, arheoloogilisi leide, sealhulgas töö- ja tarbeesemeid, tootmisjääke ja muud, või looduslikest objektidest või ladestustest, mis sisaldavad arheoloogilisi leide, inim- ja loomaluid või muud teaduslikku informatsiooni, mida pole võimalik saada teistest allikatest. Objektid on olulise tähtsusega inimühiskonna mineviku uurimisel, mõistmisel ja tõlgendamisel; 3) silmapaistvus ja erilisus – asi on väljapaistev maastikuelement või väljenduvad sellele objekti tüübile iseloomulikud tunnused eriti ilmekalt. Asi on ajaloolise pärimuse või maastikuelemendina käsitletav laiema tähendusega ühiskondliku või kogukondliku paigana; 4) funktsiooni järjepidevus – asja algne ja tänapäevane kasutusotstarve kattuvad; 5) kajastumine kirjalikes allikates ja hariduslik väärtus – asi, millest on olemas kirjalikult dokumenteeritud ajalooline pärimus või muud kirjalikud allikad, sealhulgas ajaloolised kaardid ja mille kohta on tehtud allikakriitiline analüüs; samuti tervikuna või suures osas läbi uuritud kultuuriväärtusega asi, kuid mis on tervikuna või osaliselt sellest teaduslikel uuringutel tuginevalt rekonstrueeritud; 6) säilitatavus – eelistatud on asja säilitamine algses asukohas; 7) osaliselt või täielikult veealune asukoht, mis rõhutab veealuse keskkonna loodud säilimistingimusi ning keskkonna pakutavat erilist elamust (uppunud vee-, õhu- ja muude sõidukite jäänused koos lasti, sisustuse ja tarbeesemetega; vee alla jäänud muistsed elupaigad, matmiskohad ja muu). § 5. Ehitismälestise kriteeriumid Ehitismälestise riikliku kaitse eelduse hindamise kriteeriumid on: 1) vanus: - vanem kui 1710 – Põhjasõja-eelseid ehitisi on säilinud väga vähe. Kõik ehitised, mille ehituskehandist suurem osa pärineb sellest ajast, tunnistatakse üldjuhul mälestiseks; - 1710–1870 – tööstusrevolutsiooni- ja raudtee-eelsed ehitised on haruldased ning selle perioodi ehitistest kaitstakse riiklikult neist suurt osa; - 1871–1991 – tsaariaegseid tööstusrevolutsiooni järgseid ja Eesti Vabariigi esimese iseseisvusperioodi ehitisi on säilinud suhteliselt palju, Nõukogude Liidu perioodist pärit hooneid on säilinud rohkesti, mistõttu riikliku kaitse alla arvatakse neist vaid kõige olulisemad näited; - noorem kui 1991 – hoonet kaitstakse riiklikult üksnes väga silmapaistva arhitektuurse väärtuse, -autorluse ja kumuleeruva kultuuriväärtuse korral; 2) arhitektuuriväärtus – silmapaistvalt kvaliteetne arhitektuur või maastikuarhitektuur; konstruktiivse, insenertehnilise, materjalikäsitlusliku disaini kõrge tase; 3) säilivus – rajamisaegne arhitektuurne lahendus ja konstruktsioonid on säilinud võimalikult terviklikult, hilisemad lisandused täiendavad algset; 4) autentsus – algupärase arhitektuurse lahenduse ja originaalsubstantsi säilivus, ehitise arengut ja kasutust kajastavate täienduste terviklikkus; 5) interjööri või sisseseade säilivus – elu- või ühiskondlike hoonete puhul arvestatakse tervikliku sisekujunduse, tööstushoonete puhul vastava sisseseade olemasolu ja säilivust; 6) funktsiooni järjepidevus – ehitis kannab edasi oma algset või hoonet väärtustavat funktsiooni, mis toetab ehitise säilimist. Selle puudumisel arvestatakse üldist kasutuspotentsiaali; 7) haruldus – ehitis on vastava liigi, ajastu või ehituskunsti stiili, meistrioskuste, materjalikäsitluse, tehnoloogia või muu sellise silmapaistev näide teatud piirkonnas (Eestis, maakonnas, asustatud punktis); 8) tüüpilisus – kunagi levinud ehitise liigi tüüpiline esindaja. Tüüpnäidete korral selgitatakse võrdluses analoogsetega välja paremini säilinud objektid; 9) tehnoloogiline uuenduslikkus – esmanäited arhitektuuri ja ehitustehnoloogia arengutest; 10) ümbritseva ajaloolise ruumilise (linnaehitusliku või maastikulise) keskkonna säilivus – eelistatakse ehitist, mis on säilinud toetavas keskkonnas. Oluline võib olla iseloomulike kaug- ja lähivaadete olemasolu (kui objekt on kavandatud kindlasse arhitektuursesse situatsiooni) või vaadeldavuse puudumine (kui objekti algne otstarve ei eeldanud vaadeldavust (pelgupaigad, militaarpärand, metsavendlusega seotud paigad)); 11) terviklikkus ehk ansamblilisus – ehitis kuulub ehitiste terviklikku kogumisse, mis moodustab ansambli, tööstushoonete puhul olulise osa tehnoloogilisest tervikust või on militaarrajatiste puhul osa kompleksist. Asjakohasel juhul, kui tegemist on osaga suuremast tervikust, hinnatakse, kas tervik on säilinud ja kas ehitis on tervikus asendamatu; 12) silmapaistev mõju või sümboolne tähendus – ehitis on seotud vastavas kohas asustuse tekke, selle planeeringu ja arenguga ning omab olulist tähendust kohalike eripärade ja ehitustraditsiooni kujundamisel. Ehitis on oma kontekstis tuntud sümbol või silmapaistev maamärk, osa paigamälust ja kogukonna identiteedist; 13) tähtsus ajalooprotsessis – ehitis on kaitsesihtotstarbelt märgiline ehitis või rajatis; 14) seos tuntud isikutega – ehitise on projekteerinud tuntud arhitekt, maastikuarhitekt, insener või ehitusmeister. Hoone autor(id) kuulub/kuuluvad Eesti arhitektuuriajaloo väljapaistvate esindajate hulka ja ehitis autori loomingu paremikku. Lisaväärtuseks on ehitise seos teiste ajalooliste isikutega; 15) osaliselt või täielikult veealune asukoht, mis rõhutab veealuse keskkonna loodud säilimistingimusi ning keskkonna pakutavat erilist elamust (sadamakohad, sillakohad ja muu); 16) pargi või muu maastikuarhitektuurse objekti mälestiseks tunnistamisel arvestatakse selle ruumilist struktuuri, kompositsiooni ja selle elemente, arhitektuurseid väikevorme ja pargiehitisi, veekogusid, puistu väärtust ja liigilisust ning vaadete süsteemi. § 6. Kunstimälestise kriteeriumid Kunstimälestise riikliku kaitse eelduse hindamise kriteeriumid on: 1) haruldus – asjal on ajalooline, esteetiline, teaduslik või sotsiaalne tähtsus ning on oma vanuse, liigi, päritolu, materjali, ikonograafia, säilivuse ja muu poolest unikaalne või kuulub väheste teadaolevate või säilinud eksemplaride hulka; 2) kunstiväärtus – arvestatakse asja kõrgetasemelist kunstilist teostust ja tähtsust kunstiajaloos; 3) päritolu – arvestatakse asja seoseid asukohaga ja omandisuhete teadaolevust; 4) vanus – arvestatakse asja teadaolevat vanust. Eestis võib leiduvuse mõttes eriti väärtuslikeks lugeda keskaegsed ja varauusaegsed esemed; 5) säilivus ja terviklikkus – arvestatakse, mil määral on originaalsubstants säilinud või restaureerimise käigus asendatud või asendatav; 6) kuulumine asjade kogumisse – arvestatakse, kas asi kuulub eesmärgipäraselt loodud või tekkinud asjade kogumisse (näiteks kirikuinventar, mööblikomplekt, serviis ja muu); 7) asja valmistaja – arvestatakse, kas valmistaja on asja juures oluline ja kas meister või ettevõte on äratuntav (märkide, säilinud kataloogide, stiilikriitika või muu sellise alusel); 8) osaliselt või täielikult veealune asukoht, mis rõhutab veealuse keskkonna loodud säilimistingimusi ning keskkonna pakutavat erilist elamust; 9) kasutatavus – arvestatakse, kas objekt on kasutusel algsel otstarbel või museaalse objektina, sealjuures on väärtuslikum esimene. § 7. Ajaloolise loodusliku pühapaiga kriteeriumid Ajaloolise loodusliku pühapaiga riikliku kaitse eelduse hindamise kriteeriumid on: 1) vanus – asja või maa-ala aktiivse kasutamise algus on allikakriitika alusel hinnatud 20. sajandist varasemaks; 2) kirjaliku ja/või pärimusliku teabe olemasolu – asja või maa-ala kohta on olemas ohverdamisele, pühakspidamisele, ravimisele, palvetamisele või muule usulisele või rituaalsele tegevusele viitavad ajaloolised andmed, sealhulgas arhiiviallikad ja ajaloolised kaardid, mille kohta on tehtud allikakriitiline analüüs, ja teadusliku uurimisega tegelevate haridus-, teadus- ja arendusasutuste korraldatud arheoloogilised, etnoloogilised ja folkloristlikud uurimistööd; 3) pärimuse või tavade järjepidevus – objekti kohta on kogukonnas säilinud teave selle kultuuri- ja/või usundiloolise tausta kohta, olenemata objekti tänasest kasutusest. § 8. Tehnikamälestise kriteeriumid Tehnikamälestise riikliku kaitse eelduse hindamise kriteeriumid on: 1) haruldus – asi, millel on ajalooline, esteetiline, teaduslik-tehniline või sotsiaalne tähtsus ning mis on oma vanuse, liigi, päritolu, materjali, valmistamise tehnoloogia, säilivuse, valmistamise piirkonna vms suhtes unikaalne või kuulub väheste teadaolevate/säilinud eksemplaride hulka. Võib kehtida nii unikaal- kui ka seeriatoodete kohta; 2) vanus – arvestatakse asja vanust, samuti vastavalt vanusele analoogsete asjade teadaolevat leiduvust ja säilivust; 3) päritolu – arvestatakse asja seoseid asukohaga (näiteks tööstusettevõtete sisseseaded, masinad) või kas omandisuhted (näiteks transpordivahendil) on teada. Samuti on oluline, kas asja valmistaja ja valmistamise koha kohta leidub andmeid; 4) seos ajaloos silmapaistvate isikutega – tuntud ajaloolistele isikutele kuulunud asjad (näiteks transpordivahendid, relvad); 5) seos teaduse, tehnika ja tootmise arenguga – teatud ajastutele, ajaloolistele tootmisprotsessidele ja muule iseloomulikud ning insenerimõtlemise arengut kajastavad asjad (näiteks Eestis kitsarööpmelise raudteega seotud objektid, relvad, sõjatehnika, tööstusettevõtete sisseseaded, töövahendid); 6) asja osaliselt või täielikult veealune asukoht, mis rõhutab veealuse keskkonna loodud säilimistingimusi ning keskkonna pakutavat erilist elamust. § 9. Muinsuskaitseala kriteeriumid (1) Muinsuskaitseala riikliku kaitse eelduse hindamise kriteeriumid on: 1) säilinud on ajalooline keskkond – annab tunnistust aja jooksul toimunud asustus-, arhitektuuri- ja kultuuriajaloolistest ning ühiskondlikest protsessidest. Ajalooline asustusmuster, tänavate ja/või kruntide või kõlvikute struktuur on maa-alal hästi loetav; 2) mälestiste ja/või väärtuslike ehitiste ja muude inimmõjul kujunenud objektide kontsentratsioon maa-alal – ajalooliselt väljakujunenud arhitektuuritraditsiooni (arhitektuuristiil, ehitusmahud ja nende liigendus, ehitus- ja viimistlusmaterjalid, arhitektuursed ja linnaruumi elemendid ning väikevormid) domineerimine maa-alal; 3) arheoloogiline kultuurkiht ja selles säilitamist väärivad ehituskonstruktsioonid, -detailid või -elemendid; 4) traditsioonilised maastikud, sealhulgas alale iseloomulikud haljastusviisid ja haljasalad, avatud maastikud, väärtuslikud loodusobjektid ja maastikuelemendid; 5) terviklikkus – hoonestus moodustab tervikliku linnaehitusliku kogumi ja miljöö, on tajutav tervikuna ning moodustab tähenduslikult seotud keskkonna. § 10. Muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid (1) Muinsuskaitsealal asuvad ehitised jagunevad kolme väärtusklassi: 1) väga väärtuslik ehitis; 2) väärtuslik ehitis; 2) muu ehitis. (2) Väga väärtuslik ehitis on: 1) muinsuskaitseala või selle arengut iseloomustav ja/või selle ehitustraditsiooni kujundanud ja/või silmapaistva mõjuga ehitis. Väärtusklassi määramisel võib arvestada arhitektuuriväärtust, linnaehituslikku mõju või kuulumist linnaehituslikku tervikusse, vanust, haruldust, tüüpilisust, autentsust ja sümboolset tähendust; 2) säilinud koos ehitusaegse ja põhimahus algupärase interjööriga või hilisema arhitektuuriajalooliselt silmapaistva interjööriga. Tööstushoone puhul on säilinud funktsioonile vastav algupärane sisseseade. Läbi uurimata, minimaalsete varasemate sekkumistega ning vähese olemasoleva teabega ajalooline ehitis, mille muude väärtuste kumulatiivsus võimaldab eeldada interjööri väärtuslikkust. (3) Väärtuslik ehitis on muinsuskaitseala iseloomustav ja/või selle ehitustraditsiooni kujundanud ja/või selle arengut mõjutanud ja/või silmapaistva mõjuga ehitis. Väärtusklassi määramisel arvestatakse arhitektuuriväärtust, linnaehituslikku mõju, vanust, haruldust, tüüpilisust, autentsust ja sümboolset tähendust. (4) Muu ehitis on muinsuskaitsealal asuv ehitis, mis ei vasta käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 kirjeldatud kriteeriumidele. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Tõnis Lukas Tarvi Sits minister kantsler  Kultuuriministri määruse „Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“ eelnõu seletuskiri 1. Sissejuhatus 1.1. Sisukokkuvõte Uus muinsuskaitseseaduse (edaspidi MuKS) jõustus 1. mail 2019. Selles on ette nähtud valdkonna eest vastutavale ministrile volitusnorm kehtestada määrusena mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid. Varem ei ole sellisel kujul kriteeriume ega väärtusklasse määrusega kehtestatud. Kriteeriumid, mida kaaluti mälestiseks tunnistamisel, olid leitavad Muinsuskaitseameti veebilehel, kuid need ei olnud ametliku dokumendina kehtestatud. Eelnõuga kehtestatakse mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid terviktekstina kultuuriministri määrusega. MuKS § 10 lg 1 sätestab riikliku kaitse eelduse. Riikliku kaitse alla võtmise eelduseks on, et kultuuriväärtusega asi või maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa, millel on teaduslik, ajalooline, kunstiline või muu kultuuriväärtus. Kultuuriväärtuse mõistet määrus ei defineeri. See on kokkuleppeliselt asjale omistatud tunnetuslik identiteeti kujundav side, mis võib olla seotud vanuse, traditsiooni, järjepidevuse, mälestuste, ajalookirjutuse, legendaarsuse, imetabasuse, vaimsuse, religioossuse, sümbolite, poliitika, patriotismi või rahvustundega; uurimustööl põhinev suhteline tehniline või kunstiline väärtus, mille puhul on kriitiliselt hinnatud objekti tähendust, teostust ja kontseptsiooni nii loomise, kasutamise kui ka kaasaja hetkel; haruldusväärtus, mis tõstab selle esile võrreldes sama tüüpi, sama autori, sama ajaperioodi objektidest tema harulduse, esinduslikkuse ja unikaalsuse poolest. Määruses antakse üldised kriteeriumid, mille alusel Muinsuskaitseamet kaalub asja või maa- ala riikliku kaitse alla võtmise ettepanekuid ning määratakse muinsuskaitseala kaitsekorras muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid. Kriteeriumid on üldine raamistik riikliku kaitse eelduste hindamisel ja valikute tegemisel, samuti annab see omanikele ja avalikkusele teada, milliseid asju mälestisena hinnatakse ja mida selle juures kaalutakse. Kultuuripärandi väärtushinnangud on ajas muutuvad. Seetõttu on otstarbekas anda määrusega kaitse alla võtmise üldised kriteeriumid, mis aitavad hinnata kaitse eelduste esinemist. Kaitse kriteeriumid esitatakse mälestise liikide kaupa, sest erinevat liiki asjade juures mängivad rolli erinevad aspektid. Eraldi kriteeriumid sätestatakse muinsuskaitseala kohta, kus muuhulgas kirjeldatakse muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtuste hindamist. Asja vastavust riikliku kaitse eeldusele hindab Muinsuskaitseamet enne mälestiseks tunnistamise menetluse algatamist, vastavust eeldusele hinnatakse kriteeriumite abil mälestise liikide kaupa menetluse käigus. Samuti kasutatakse kriteeriumite abi riikliku kaitse muutmise ja lõpetamise korral. Muinsuskaitsealal asuvate hoonete väärtusklassid on leevenduste tegemise aluseks muinsuskaitseala kaitsekorras. MuKS § 16 lõige 6 alusel selgitakse mälestiseks või muinsuskaitsealaks tunnistamise menetluses välja asja kultuuriväärtus (kriteeriumite abil), lisaks arvestatakse avalikku ja erahuvi ning kaitse kehtestamise põhjendatust. Asja väärtuse väljaselgitamisel lähtutakse väärtustest kogumis. Kui asi vastab mitme mälestise liigi kriteeriumitele, on võimalik see kaitse alla võtta mitme mälestise liigina. Enamike mälestise liikide juures (välja arvatud ajalooline looduslik pühapaik ja kunstimälestis) on üks võimalik kaalumise alus asja paiknemine osaliselt või täielikult veealuses keskkonnas. Sellisel juhul on asja hindamisel oluline vanus – 100 aasta piir. UNESCO veealuse kultuuripärandi kaitse konventsioonist tuleneb kohustus kaitsta veealust kultuuripärandit, mis on vähemalt 100 aastat olnud osaliselt või täielikult, ajutiselt või pidevalt vee all. MuKS valmistati ette selle konventsiooniga liitumist silmas pidades ning MuKS § 10 lõige 1 sätestab riikliku kaitse kehtestamise eelduseks rahvusvahelisest lepingust tuleneva kohustuse. Laevavrakid on rahvusvahelise tähtsusega kultuuripärand, mis on seotud mitme riigi ajalooga ja nende kaitse alla võtmisel arvestatakse muuhulgas võimalike päritoluriikide huvide ja kaitsepraktikatega. Laevavrakkide kaitse ja säilimise korraldamine on aga rannikuriigi kohustus. Veealuse kultuuripärandi suhtes kehtivaid erisusi on eelnõus kajastatud erinevate mälestise liikide juures. Määrus kehtestatakse muinsuskaitseseaduse § 10 lõike 2 alusel. 1.2. Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu on ette valmistanud Muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie (640 3050, [email protected]), Kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste osakonna muinsuskaitsenõunik Liina Jänes (628 2381, [email protected]) ning õigus- ja varahaldusosakonna juhataja Merle Põld (628 2347, [email protected]). Eelnõu ettevalmistamisel osalesid Eesti Kunstiakadeemia kunstikultuuri teaduskonna muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna eksperdid. Eelnõu on keeleliselt toimetanud Kultuuriministeeriumi kantselei sekretär-keeletoimetaja Anni Viirmets (628 2220, [email protected]). 2. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs Eelnõu koosneb 10 paragrahvist. Eelnõu paragrahvis 1 sätestatakse määruse reguleerimisala (lõige 1). Lõikes 2 täpsustatakse, et asi või maa-ala võib vastata mitmele, kuid ei pea vastama igale kriteeriumile. Kriteeriumid võivad olla erineva kaaluga. Näiteks võib asja arheoloogiamälestiseks tunnistamisel olla määrav roll asja vanusel, samas kui ehitismälestiseks on tunnistatud ka kõigest paarkümmend aastat vanu hooneid (näiteks Rahvusraamatukogu hoone). Asja vanus on vaid üks paljudest kriteeriumitest ja sel võib olla erinevate asjade puhul erinev kaal. Mõned kriteeriumid võivad olla teineteist välistavad, näiteks haruldus ja tüüpilisus. Haruldaste objektide kõrval võidakse väärtustada ka mingile piirkonnale või ajastule väga iseloomulikku ehk tüüpilist pärandit, näiteks saartel tuulikuid või 20. sajandi alguse vene õigeusu kirikute ikoone. Eelnõu paragrahvis 2 sätestatakse riikliku kaitse üldised kriteeriumid. Neid võetakse arvesse kõigi mälestise liikide ja muinsuskaitseala puhul. Sellisteks kriteeriumiteks on olulisus, selektiivsus, originaalsubstantsi säilivus ja tehniline seisukord. Punktides 1–4 avatakse nende kriteeriumite sisu. Eelnõu paragrahvis 3 sätestatakse ajaloomälestise riikliku kaitse hindamise kriteeriumid. Vastavalt MuKS § 11 lõikele 2 on ajaloomälestis poliitilise ja ühiskondliku protsessi, olulise ajaloosündmuse või silmapaistva ühiskonna- või kultuuritegelasega seotud asi või maa-ala. Ajaloomälestisteks võivad olla poliitiliste ja ühiskondlike protsesside, oluliste ajaloosündmuste, traditsioonilise eluviisi või silmapaistvate isikutega seotud paigad ja rajatised, sealhulgas Eesti Vabariigi tekkega seotud hooned, kus on toimunud olulised sündmused, paiknenud Riigikogu, valitsus, omavalitsused ja põhiseaduslikud institutsioonid; rahvusliku ärkamise, hariduse, ühis-, kultuuri- ja seltsitegevuse esmased asukohad; ajaloolise, kunstilise või kultuuriväärtusega monumendid või dekoratiivskulptuurid, sh taastatud Vabadussõja mälestussambad, kirikuaiad, kalmistud, hauarajatised, sh hauatähised ja -piirded, isikute hauad, sõjahauad, lahinguväljad (näiteks Vabadussõja Paju lahingu koht, II maailmasõja Sinimägede lahingu koht) ning muud ajaloosündmuste ja ühiskondlikke protsessidega seotud asjad ning paigad, traditsioonilise eluviisi ja -korraldusega seotud asjad ja paigad, ajalooliste rahvuslike, usuliste ühenduste ja kultuuriliste vähemusgruppidega seotud asjad ja paigad. Ajaloomälestised peegeldavad riigi ja ühiskonna arengut. Need kannavad ajaloomälu ja kujundavad seeläbi riigi või piirkonna identiteeti. Monumendid ja mälestusmärgid annavad edasi informatsiooni ühel või teisel ajajärgul mälestamisväärseks peetu kohta. Samuti kajastavad need Eesti monumentaalkunsti arengut. Kalmistud kannavad endas informatsiooni kultuuri ja kommete arengust, samuti kalmistukultuuri arenguetappidest läbi mitme sajandi. Ajaloomälestiste puhul omab tähtsust ka rahvusvahelistest lepingutest tulenev, näiteks Genfi konventsioonide kohaselt peab riik tagama sõjahaudade säilimise kuni riikidevaheliste sellesisuliste lepingute sõlmimiseni. Üldjuhul hävinud ja hiljem taastatud objekte mälestiseks ei tunnistata, kuid erand on tehtud Vabadussõja taastatud mälestussammastele, mis on Eesti iseseisvuse eest langenute mälestuseks püstitatud mälestusmärgid ja mis kannavad endas ühtlasi mälestust taasiseseisvumise ajal toimunud ühiskondlikest protsessidest. Ajaloomälestise riikliku kaitse hindamise kriteeriumid on tähtsus ajalooprotsessis, seos ajalooliste sündmuste või ühiskondlike protsessidega, seos Vabadussõjaga, seos I või II maailmasõja või metsavendlusega, seos Eesti ajaloos olulist rolli mänginud teadus- või riigitegelastega, seos kalmistukultuuri arenguga, ühiskondlike või pärimuslike traditsioonidega ning asukoht vee all. Punktides 1–8 avatakse nende kriteeriumite sisu. Eelnõu paragrahvis 4 sätestatakse arheoloogiamälestise riikliku kaitse hindamise kriteeriumid. Vastavalt MuKS § 11 lõikele 3 on arheoloogiamälestis inimtegevuse säile, asi või nende kogum ja muud jäljed, mis on kultuurmaastiku ajalise mitmekihilisuse näitajad ja mis annavad teaduslikku informatsiooni inimkonna ajaloo ning inimese suhte kohta looduskeskkonnaga. Arheoloogiamälestise oluline osa on arheoloogiline kultuurkiht. Arheoloogiamälestiseks võivad olla muinas-, kesk- ja uusaegsed kindlustatud ja kindlustamata elupaigad, eelkõige asulakohad, linnused jm kindlustused, kiriku- ja kabelivared või nende asemed, kivikalmed, kääpad, pelgupaigad, muud rajatised ja ehitised; matmispaigad, kultusekohad, sh lohukivid, ohvrikivid, -puud ja -allikad; piirikivid ja -tähised, labürindid; maaharimise ja tööndusega seotud kohad, sh muistsed põllud, rauasulatus- ja töötluskohad; laevahukukohad; muud inimtegevuse tulemusena muudetud paigad, sh teed, sillad, sadamakohad. Arheoloogiamälestised võivad paikneda nii maa peal (linnusevaremed, kultusekivid, maapealsete rajatistega matmispaigad jne), maa sees (asulakohad, maahaudadega matmispaigad jne) kui ka vee all (laevavrakid, sadamakohad). Maapealsete mälestiste puhul arvestatakse silmapaistvust maastikuobjektina ja maastikuelementide olemasolu, näiteks linnusel on säilinud vallikraav või kivikalme on maastikus selgelt eristatav. Arheoloogiamälestiseks võivad olla ka muud inimtegevuse säilmed, mis annavad teaduslikku informatsiooni inimkonna ajaloo ja inimese suhete kohta looduskeskkonnaga. Arheoloogiapärand on ajaloo uurimise allikas, kuid samuti näitavad hoitud ja hooldatud mälestised ruumi ajalist mitmekihilisust. Arheoloogiamälestisena on kaitse alla võetud hulk veealuseid objekte, kõige arvukamalt laevavrakke. Laevahukukohad koosnevad laeva enda jäänustest, lastist, sisustusest, tarbeesemetest ja meremeeste isiklikest asjadest, mis moodustavad vraki leiukohale iseloomuliku arheoloogilise kultuurkihi. Vrakid annavad informatsiooni nii laevaehituse, meresõidu, kaubanduse kui ka rahvusvaheliste suhete kohta erinevatel ajalooperioodidel. Sageli on laevavrakid ja uppunud õhusõidukid ka merehauad. Sel juhul kaalutakse kaitse vajadust ka noorematele kui 100-aastastele vrakkidele ehk enne 1945. aastat uppunud alustele. Arheoloogiamälestise riikliku kaitse hindamise kriteeriumid on vanus ja asukoht, teabe teaduslik väärtus ja ainulaadsus, silmapaistvus ja erilisus, funktsiooni järjepidevus, kajastumine kirjalikes allikates ja hariduslik väärtus, säilitatavus ning asukoht vee all. Punktides 1–8 avatakse nende kriteeriumite sisu. Sealjuures on otsustava tähtsusega asjas sisalduva teabe teaduslik väärtus ja ainulaadsus ning vanus – nii koos kui ka eraldi võetuna. Arheoloogiamälestiseks tunnistamise menetlemise eripära seisneb selles, et ilma mälestise ettepaneku ala läbi uurimata ei ole teabe teaduslikku väärtust ja ainulaadsust ning kultuuriväärtusega asja vanust võimalik tuvastada. Täielik läbi uurimine tähendab aga asja hävitamist. Seades esmaseks ülesandeks arheoloogiapärandi säilimise, tunnistatakse muistis mälestiseks piiratud teabe alusel, st väikesemahulise eeluuringu põhjal. Kindlasti ei ole kogu Eesti arheoloogiapärand veel avastatud: arheoloogiateaduse arenedes õpitakse nägema seni märkamatuks jäänud muistiseid, väga palju leiavad uusi muistiseid ka hobiotsijad ja tänu õnnelikule juhusele. Eelnõu paragrahvis 5 sätestatakse ehitismälestise riikliku kaitse hindamise kriteeriumid. Vastavalt MuKS § 11 lõikele 4 on ehitismälestis hoone koos selle interjööri, sealhulgas sisekujunduselementide ja hoone algse funktsiooniga seotud sisseseadega, rajatis või ehituslik kompleks, mis on oluline Eesti arhitektuuriajaloo ja ruumilise keskkonna arengu tähistaja ja mitmekesise elukeskkonna hoidja. Ehitismälestiseks võivad olla arhitektuuri- ja ehitusajaloolise väärtusega ehitised, sealhulgas elamud, avalikud hooned, tööstus-, sakraal- ja militaarehitised, maa-arhitektuur, pargid ja muud maastikuarhitektuuri objektid, arhitektuursed väikevormid; rajatised (sh teed, sillad, tööstuskorstnad); teaduse ja tehnika, samuti restaureerimispraktika arengut kajastavad ehitised; asustuse kujunemislugu kajastavad ehitised; tehnoloogiliselt uuenduslikud ehitised, sealhulgas arhitektuuristiili esimene näide (näiteks esimene betoonkoorikkatusega hoone, varaseim teadaolev kivitee vms); osaliselt või täielikult vee all säilinud sadamakohad, vee alla jäänud muistsed elupaigad ja sillakohad jm. Ehitismälestise kriteeriumid jagunevad mõtteliselt kolme gruppi: objektiga otseselt seotud väärtused (näiteks kujundus ja detailid), kontekstuaalsed väärtused (näiteks hoone paiknemine keskkonnas) ja assotsiatiivsed väärtused (näiteks ajaloo- ja sümbolväärtus). Eestis on ehitismälestisena kaitse alla võetud üle 5200 ehitise. Need on väga eriilmelised ja peegeldavad Eesti ajaloo erinevaid tahke. Üle 2000 ehitismälestise asub mõisakompleksides (mõisahäärberid, abihooned, pargid, piirdemüürid), samuti on kaitse all paljud ajaloolise ja arhitektuurse väärtusega sakraalhooned (kirikud, kabelid, tsässonad), haldushooned (vallamajad, raekojad), õppehooned, kindlused ja linnakindlustused, erinevate elamute näited arhailistest rehielamutest esinduslike kortermajadeni. Kõik väärtuslikud ehitised ei ole riiklikud mälestised, säilitamisväärset ehituspärandit on oluliselt rohkem ja neid on võimalik kaitsta ka kohalikul tasandil planeeringutega (planeerimisseaduse alusel). Uus MuKS kaotab tööstusmälestise liigi. See liik viidi seadusesse sisse 2011. aastal eesmärgiga anda võimalus utilitaarsemate tööstusarhitektuuri objektide eristamiseks ja nende spetsiifika väljatoomiseks võrreldes ehitis- või ajaloomälestistega. Praktikas ei osutunud see siiski vajalikuks, kuna tööstusega seotud hooned ja rajatised traditsiooniliselt on võetud muinsuskaitse alla ehitismälestistena. Alates tööstusmälestise liigi loomisest 2011 ei ole ühtki objekti tööstusmälestiseks tunnistatud. Selle asemel on 2019. aasta MuKS-es täpsustatud ehitismälestise sisu selliselt, et see katab ka tööstuslikke ehitisi. Tööstuspärandi hulka loetakse objektid alates 18. sajandi II poolest, mis ei välista ka industrialiseerimiseelse aja ja tehnoloogiate ajaloo uurimist. Ehitistena rakendatakse neile nii või teisiti ehitistele ja ehitamisele seatud piiranguid. Ehitismälestise riikliku kaitse hindamise kriteeriumid on vanus, arhitektuuriväärtus, säilivus, autentsus, interjööri või sisseseade säilivus, funktsiooni järjepidevus, haruldus, tüüpilisus, tehnoloogiline uuenduslikkus, vaadeldavus, terviklikkus ehk ansamblilisus, silmapaistev mõju või sümboolne tähendus, tähtsus ajalooprotsessis, seos tuntud isikutega ning asukoht vee all. Punktides 1–15 avatakse nende kriteeriumite sisu. Eelnõu paragrahvis 6 sätestatakse kunstimälestise riikliku kaitse hindamise kriteeriumid. Vastavalt MuKS-e § 11 lõikele 5 on kunstimälestis kunstilise, kultuurilise, usundilise, ajaloolise, etnoloogilise või teadusliku väärtusega vallasasi, asjade kogum, ehitise osa või ehitisest eemaldatud osa, mis peegeldab kunsti, käsitööoskuste või esteetika arengut ning kohalike traditsioonide ja kogukonnaga seotud protsesse. Kunstimälestiseks võivad olla kujutava või tarbekunsti teosed, kultuuriloolised, ajaloolised või etnograafilised asjad, sakraalesemed või sakraalkunsti teosed, kultuuriloolised ajaloolise väärtusega käsikirjad, trükised ning nende kogumid või kollektsioonid; ajaperioodile omased graafilise- või tootedisaini näited; muusikainstrumendid, ehitistest eemaldatud osad või monumentaalkunsti teosed. Kunstimälestiseks tunnistamisel on kõige olulisem kriteerium haruldus. Vajadusel kaalutakse teisi kriteeriume, seejuures on suurema kaaluga kriteeriumid päritolu, kunstiväärtus, vanus ning säilivus ja terviklikkus. Eestis on kunstimälestisena kaitse alla võetud üle 13 000 objekti. Tegu on kõige arvukama mälestise liigiga, moodustades poole kõigist mälestistest. Kõige rohkem on kaitse all sakraalobjekte, mis moodustavad u 85% kunstimälestistest. Nende hulka kuulub kirikusisustust, näiteks altareid ja kantsleid, altarimaale, ikoone, ikonostaase, erinevaid kirikutarvikuid armulauakarikatest ja küünlajalgadest lühtrite ja oreliprospektideni. Kirikuvara kõrval on kaitse all ka mööblit ja muid tarbeesemeid ning kujutava kunsti teoseid, näiteks maale ja dekoratiivskulptuure. Kunstimälestise riikliku kaitse hindamise kriteeriumid on haruldus, kunstiväärtus, päritolu, vanus, säilivus ja terviklikkus, kuulumine asjade kogumisse, asja valmistaja ning kasutatavus. Punktides 1–9 avatakse nende kriteeriumite sisu. Eelnõu paragrahvis 7 sätestatakse ajaloolise loodusliku pühapaiga riikliku kaitse hindamise kriteeriumid. Vastavalt MuKS-i § 11 lõikele 6 on ajalooline looduslik pühapaik olulise inimmõjuta rahvapärimuslik ohverdamise, pühakspidamise, ravimise, usulise või rituaalse tegevusega seotud asi või maa-ala. Ajaloolised looduslikud pühapaigad on olulised rahvapärimuskultuuri ning kohaliku identiteedi kandjad. Ajalooline looduslik pühapaik võib olla puu või puuderühm, sh ristipuud, lautsipuud, mets või osa sellest, sh ristimetsad, allikas, jõgi, oja vm veekogu, kivid või looduslikud kivide kogumid (kivikülvid), erinevad maastikuvormid nagu pangad, künkad, mäed ja orud, mida on kasutatud või kus on tegeldud ohverdamise, pühakspidamise, ravimise, usulise või rituaalse tegevusega. Ajalooliseks looduslikuks pühapaigaks tunnistamisel arvestatakse asja või maa-ala vanust (peab olema teadaolev 20. sajandist varasem kasutus), kirjaliku ja pärimusliku teabe olemasolu ning pärimuse või tavade järjepidevust. Viimase juures ei määrav pühapaiga tänane kasutus. Punktides 1–3 avatakse nende kriteeriumite sisu. Eelnõu paragrahvis 8 sätestatakse tehnikamälestise riikliku kaitse hindamise kriteeriumid. Vastavalt MuKS § 11 lõikele 7 on ajaloolise, tehnilise, teadusliku, kultuurilise või sotsiaalse väärtusega vallasasi või asjade kogum, mis kajastab ühiskonnas toimunud protsesse ning on majandus- ja sotsiaalajaloo, industrialiseerimise ja esteetika arengu näide. Tehnikamälestiseks võivad olla teaduse, tehnika ja tootmise arengut kajastavad masinad, seadmed või tooted ning nende asjade kogumid, millel on ajalooline, esteetiline, tehniline, kultuurilooline või muu väärtus. Tehnikamälestisena on kaitse all erinevad relvad, nt revolvrid, vintpüssid, kuulipildujad, kahurid, aga ka sõiduautod, raudteerajatised ning vedurid ja vagunid. Kokku on tehnikamälestisena kaitse all 50 objekti. Tegu on kõige väikesearvulisema mälestise liigiga. Tehnikamälestise riikliku kaitse hindamise kriteeriumid on haruldus, vanus, päritolu, seos ajaloos silmapaistvate isikutega, seos teaduse, tehnika ja tootmise arenguga, samuti asukoht vee all. Punktides 1–6 avatakse nende kriteeriumite sisu. 3. peatükk. Muinsuskaitseala riikliku kaitse kriteeriumid ja muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid. Eelnõu paragrahvis 9 sätestatakse muinsuskaitseala riikliku kaitse hindamise kriteeriumid. Vastavalt MuKS-i § 9 lõikele 1 on muinsuskaitseala muinsuskaitseseadusega sätestatud korras riigi kaitse alla võetud kultuuriväärtusega maa-ala, ajalooline asula või selle osa või inimese ja looduse koosmõjul väljakujunenud kultuurmaastik. Muinsuskaitseala võib koosneda ühest või mitmest perioodist pärit hoonetest ja rajatistest koos arheoloogilise kultuurkihi, loodusobjektide, tänavatevõrgu, teede, kõlvikute ning hoonestus- ja krundistruktuuriga. Muinsuskaitsealade eesmärk on konkreetse piiritletud maa-ala ehituspärandi ja -traditsioonide säilitamine ja jätkamine. Ühtmoodi väärtuslikeks peetakse nii ehitiste detaile, materjale ja mastaape kui ka nende paiknemist maastikul või kinnistul. Muinsuskaitsealade maapind sisaldab enamasti olulist arheoloogilist informatsiooni. Lisaks ajaloolisele tänavaruumile ja fassaadidekoorile on muinsuskaitsealadel sageli ka väga väärtuslike interjööridega hooneid. Viimaseid eristatakse väärtusklassi määramise abil. Piirkonna hindamine (eksperdihinnang) peab andma ülevaate: piirkonna haruldusest ja silmapaistvusest, eripäradest; selgitama omanikele, ettevõtetele ja elanikele säilitamise vajadust ja põhjuseid; andma ülevaate, kida kohalik kogukond piirkonna juures väärtustab; suurema arusaamise piirkonna iseloomust ja paiga vaimust, mida saaks kasutada planeerimisotsuste tegemisel; andma infot neile, kes soovivad piirkonda investeerida, uusarenduste soovitavate mahtude, kujunduse ja kasutuse kohta; andma ülevaate arheoloogiliselt väärtuslikest kohtadest ja suunama uusarendust vähemtundlikesse kohtadesse. Eestis on 12 muinsuskaitseala, millest enamik asub linnade ajaloolistes keskustes – Tallinnas, Valgas, Tartus, Pärnus, Võrus, Paides, Viljandis, Kuressaares, Rakveres, Haapsalus ja Lihulas. Esimene muinsuskaitseala loodi 1966. aastal Tallinnas, 1973. aastal kehtestati kaitsealad väiksemate linnade ajaloolistes keskustes. Teistest mõnevõrra erinev on Rebala muinsuskaitseala, mille eesmärgiks on kaitsta piirkonna ajaloolist põllumajandusmaastikku. Muinsuskaitsealade moodustamine ja regulatsiooni kehtestamine on vajalik kultuuriväärtusliku pärandi säilitamiseks ja arenguvõimaluste määramiseks ning alade kõrgekvaliteedilise elukeskkonna tagamiseks, seejuures mitte takistades arenguid ja ehitustegevust, vaid säilitades mitmekesise ja paljutähendusliku linnaruumi või maamaastiku. Üksikuid hooneid või väikseid hoonegruppe üldjuhul ei tunnistata muinsuskaitsealaks, nende kaitseks sobib paremini mälestiseks tunnistamine. Samuti ei tunnistata üldjuhul muinsuskaitsealaks alasid, mille kohalik omavalitsus on juba määranud planeerimiseseaduse alusel miljööalaks, kuna nende kaitse kohalikul tasandil on tagatud. Muinsuskaitseala riikliku kaitse hindamise kriteeriumid on säilinud on ajalooline keskkond, mälestiste ja/või väärtuslike ehitiste ja muude inimmõjul kujunenud objektide kontsentratsioon maa-alal, arheoloogiline kultuurkiht ja selles säilitamist väärivad ehituskonstruktsioonid, -detailid või -elemendid, traditsioonilised maastikud ning terviklikkus. Punktides 1–5 avatakse nende kriteeriumite sisu. Eelnõu paragrahvis 10 sätestatakse muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid. Muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklasside määramise eesmärk on anda erineva väärtusega ehitistele erinevad nõuded ja leevendused ning kajastada need muinsuskaitseala kaitsekorras (MuKS § 19 lg 5). Väärtusklasside määramise metoodikad on Muinsuskaitseametis olnud kasutusel erinevate ehituspiirkondade inventeerimisel, kuid ametliku dokumendina ei ole neid kinnitatud ega väärtusklasse siiani muinsuskaitseala põhimäärustes kajastatud. Muinsuskaitsealal asuvatele mälestiseks tunnistatud hoonetele väärtusklassi ei määrata, kuna neile on antud hinnang mälestiseks tunnistamisega. Muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid on: 1) väga väärtuslik ehitis. Esiteks hooned, mis iseloomustavad muinsuskaitseala või selle arengut, on kujundanud muinsuskaitseala ehitustraditsiooni või on alal asuv silmapaistva mõjuga hoone. Teiseks arvestatakse hoone interjööri säilivust ja väärtust. Vastavalt MuKS-i § 52 lõike 2 punktile 2 on hoone siseruumides on tööde tegemise luba nõutav, kui ehitis on hinnatud muinsuskaitseala kaitsekorras väga väärtuslikuks. Interjööri väärtuse hindamisel arvestatakse, kas see moodustab hoone arhitektuuriga silmapaistva terviku (on ehitusaegne, algupärane) või on iseseisva silmapaistva kunstiväärtusega (nn gesamtkunstwerk; hoone ehitusajast hilisem või stiililt erinev). Tööstushoone puhul hinnatakse, kas hoone funktsioonile vastav algupärane sisseseade on säilinud; 2) väärtuslik ehitis, mis on samaväärne eelmises punktis toodud hoonega, kuid mille puhul ei ole säilinud algupärane interjöör või mille interjöör ei vaja seadusega reguleerimist. 3) muu ehitis – see on muinsuskaitsealal asuv hoone, mis ei vasta kummalegi eelmisele punktile. 3. Eelnõu terminoloogia Eelnõuga ei võeta kasutusele uut terminoloogiat. 4. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõul ei ole puutumust Euroopa Liidu õigusega. 5. Eelnõu mõjud Regulatsiooniga kaasnevat mõju on hinnatud MuKS menetlemise käigus. Mälestiseks või muinsuskaitsealaks tunnistamise kriteeriumitele toimub Muinsuskaitseameti igapäevatööna Mälestise ja muinsuskaitseala kriteeriumite ning muinsuskaitseala ehitiste väärtusklasside sisustamine aitab ühtlustada ja muuta arusaadavaks riikliku kaitse kehtestamise põhimõtteid, samuti on need olulised mälestiste ja muinsuskaitsealade kaitse korra määratlemisel. 6. Eelnõu rakendamiseks vajalikud kulutused Määruse rakendamiseks ei ole vaja teha täiendavaid riigieelarvelisi kulutusi. Objektide kultuuriväärtuse ja vastavuse hindamine mälestiseks või muinsuskaitsealaks tunnistamise kriteeriumitele toimub Muinsuskaitseameti igapäevatööna. Muinsuskaitsealade kaitsekordade ettevalmistus, sh ehitiste väärtusklasside hindamine on mahukas töö, kuid sellega seotud lisavahendid on Muinsuskaitseametile eraldatud. 7. Määruse jõustumine Määrus jõustub üldises korras. 8. Eelnõu kooskõlastamine Eelnõu esitati kooskõlastamiseks ministeeriumidele ning arvamuse avaldamiseks Eesti Muinsuskaitse Seltsile ja Eesti Kunstiakadeemiale. Kooskõlastajate ja arvamuse esitajate märkused ning eelnõu koostajate vastused on esitatud järgnevas tabelis: Märkuse tegija Märkuse sisu Arvestamine/mittearvestamine Siseministeerium Eelnõu §-s 3 fikseerida eraldi ka Antud selgitus. pühakojad ja nende hindamise Eelnõu § 3 kehtestab kriteeriumid ajaloomälestise kriteeriumid. Pühakojad on võetud kaitse alla ehitismälestisena (§ 5). Ehitismälestise kriteeriumid katavad pühakodade väärtuste skaala ning määruse seletuskirjas on need ka eraldi nimetatud). Pühakoda ei ole iseseisev mälestise liik, vaid n-ö alaliik ehk hoonetüüp või -tüübid. Vanema kirikuarhitektuuri osas on ka enamus juba kaitse all. Valik on lünklik pigem 20. saj kirikuarhitektuuri ja väiksemate palvemajade osas (tsässonad, palvelad), kuid ka siin sobivad ehitismälestise kriteeriumid. Eelnõu seletuskirjas eelnõu § 3 Arvestatud. käsitlevas alajaotuses selgitada, Seletuskirja tekst ümber mida mõeldakse usuliste sõnastatud vastavalt vähemusgruppide all fraasis ettepanekule. „usuliste ja kultuuriliste vähemusgruppidega seotud asjad ja paigad“ või sõnastada see fraas järgmiselt: „usuliste ühenduste ja kultuuriliste vähemusgruppidega seotud asjad ja paigad.“ Rahandusministeerium Planeeringute osakonna nõunik Arvestatud. Andres Levaldi ettepanek: eelnõu Määruse seletuskirjas on § 5. Ehitismälestise kriteeriumid öeldud, et ehitismälestiseks  tuleks täiendada selliselt, et võivad olla ka pargid ja määruse tekstist oleks selgemalt maastikuarhitektuuri objektid. arusaadav, et ehitismälestiste alla Vastavalt ettepanekule on kuuluvad ka pargid ja määruse § 5 p 14 lisatud sõna maastikuarhitektuuri objektid. maastikuarhitekt ning sama Samal alusel vajab paragrahvi p 2 osas on maastikuarhitekti (aiakunstniku) arhitektuuriväärtuse selgitust nimetamisega täiendamist ka laiendatud ehitise (maastikuarhitektuuriteose) maastikuarhitektuurile. seos tuntud isikutega (§ 5 p 14). Eelnõust ega ka MuKS § 11 lg-s 4 sätestatud ehitismälestise mõistest ei ilmne, et pargid ja maastikuarhitektuuri objektid võivad kuuluda ehitismälestiste hulka. Täpsustus oleks vajalik ka arvestades seda, et ehitusseadustik defineerib ehitise mõiste (EhS § 3), mille alla näiteks pargid kuuluda ei saa. Seega palume kaaluda, kas määruses oleks võimalik ehitismälestise mõistet vastavalt eelpool toodule täpsustada. Eesti Linnade ja Segadust tekitab 2. ja 3. peatüki Arvestatud. Peatükkide Valdade Liit sõnastus. Jääb ebaselgeks, kas pealkirjad olid vigased ja riikliku kaitse hindamise võisid tekitada ebaselgust kriteeriumid, riikliku kaitse määruse sisu osas. Oleme üldised kriteeriumid ja riikliku parandanud määruse kaitse eelduse hindamise ülesehitust selliselt, et see oleks kriteeriumid on ühed ja samad või üheselt mõistetav. §-s 2 on erinevad mõisted või on üks toodud kriteeriumid, mis kriteerium teise kriteeriumi kehtivad kõigile mälestise eelduseks. liikidele ja muinsuskaitsealale. §-des 3–8 on toodud kriteeriumid, mis kehtivad konkreetse mälestise liigi kohta, § 9 sisaldab kriteeriume muinsuskaitseala kohta. Muinsuskaitsealal asuvatele Antud selgitus. ehitistele väärtusklasside Muinsuskaitseala ehitistele kehtestamine on uus võimalik väärtusklasside määramine ei omandikitsendus, mis võib endaga ole uus omandikitsendus. kaasa tuua kohustuse Vastupidi, väärtusklasside muinsuskaitsealal asuv rikutud määramise mõte sai alguse ehitis taastada (MUKS § 39 lg 1) mälestiste omanike seas läbi ja loa kohustuse ehitise viidud uuringust, mis tõi ühe siseruumides konserveerimis-, peamise probleemina välja restaureerimis- ja ehitamistööde mälestise suhtes kehtivate tegemisel (MUKS § 52 lg punkt piirangute ühetaolisuse, st et 2). erinevatele objektidele ja töödele lähenetakse enamasti ühesuguse rangusega ning kitsendused on samad. Seni kehtinud seaduse kohaselt oli leevenduste tegemine piiratud. Uues seaduses on loakohustus eristatud teatud mälestise liikide kaupa (näiteks kehtib teatud loakohustus üksnes arheoloogiamälestisel, ajaloolises looduslikus pühapaigas, pargis või kalmistul), samuti on võimalik teha erisusi muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklasside kaupa. Muinsuskaitseala ehitiste leevendusi saab teha muinsuskaitseala kaitsekorras. Ehitise väärtusklassiga on seotud interjööris tööde tegemise loakohustus, mis kehtib üksnes kõige kõrgema väärtusklassiga ehitistele (MuKS § 52 lg 2 p 2). Seni kehtis loakohustus muinsuskaitseala kõigi hoonete interjööridele. Ka ehitise taastamiskohustus, mis seni kehtis kõigile hoonetele, on edaspidi seotav hoone väärtusklassiga. Eelnõust ei selgu, kuidas Antud selgitus. väärtuslikuks või eriti Ehitiste väärtusklassid väärtuslikuks ehitiseks määratakse muinsuskaitseala tunnistamine käib ja kas ka kaitsekorras. Muinsuskaitseala „muuks ehitiseks“ on vaja eraldi kaitsekord kehtestatakse määramist, kelle pädevuses on muinsuskaitsealaks neid väärtusklasse määrata ja tunnistamise otsusega ja see millise protseduuriga (metoodika, pädevus on Vabariigi haldusakt, jms). Valitsusel (MuKS § 19 lg 3). Muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu valmistab ette Muinsuskaitseamet ja seda tehakse avatud menetluses (MuKS § 18 lg 1). Seletuskirjas puudub eelnõu Antud selgitus. jõustamisega kaasneva mõju Kultuurimälestiseks hinnang. tunnistamine ja mälestiseks  olemise lõpetamine on Muinsuskaitseameti igapäevase töö osa. See töö toimus ka seni kriteeriumite alusel, mis olid leitavad Muinsuskaitseameti veebilehel, kuid mis olid ametliku dokumendina kehtestamata. Uus muinsuskaitseseadus näeb ette nende kehtestamist ministri määrusega. Mööname, et muinsuskaitsealade kaitsekordade ettevalmistus on mahukas töö, kuid sellega seotud lisavahendid on Muinsuskaitseametile eraldatud. Seletuskirja on vastavalt täiendatud. Eraisik T. V. Määrus ei vasta Eesti Vabariigi Antud selgitus. Põhiseadusele. Haldusemenetluse seaduse (HMS) § 90 lg 1 alusel võib määruse anda seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. Eeltoodu on aluseks ka määruse õiguspärasuse hindamisel (HMS § 89 lg 1). MuKS § 10 lg 1 sätestab riikliku kaitse kehtestamise eelduse. Sama § lõige 2 annab valdkonna eest vastutavale ministrile volituse kehtestada määrusega kriteeriumid, mida haldusorgan peab kasutama riikliku kaitse eelduse hindamisel. Seega on tegemist kohustusliku suunisega haldusele MuKS § 10 lg 1 sätestatud määratlemata mõistete sisustamisel. Kõnealune määruse eelnõu on kooskõlas seadusest tuleneva volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. Arvamuses esitatud väide põhiseadusevastasusest on paljasõnaline. Määruses on lahendamata avalikes Antud selgitus. huvides seatud piirangute Mälestiseks/muinsuskaitsealaks kompenseerimine ja tunnistamise menetlus on proportsionaalsuse hindamine. haldusmenetlus. Samuti on seda mälestiseks/muinsuskaitsealaks tunnistamise õigusakti muutmise või kehtetuks tunnistamise menetlus. Haldusmenetluse läbiviimisel tuleb järgida nii HMS kui ka MuKS sellekohaseid erinorme. MuKS § 16 kohaselt tuleb menetluses välja selgitada asja kultuuriväärtus (see on vahetult seotud MuKS § 10 lg 1 sätestatud riikliku kaitse eelduse ning sama § lg 2 alusel kehtestatud kriteeriumitega, st kultuuriväärtuse välja- selgitamine toimub nende abil). Lisaks tuleb menetluses hinnata nii avalikku kui erahuvi (menetlusse kaastakse asja omanik jt asjaga seotud isikud) ning hinnata kaitse kehtestamise põhjendatust. Seejärel otsustatakse menetluse jätkamine või lõpetamine, arvestades kõiki eespool toodud asjaolusid. HMS § 3 lg 2 alusel peab halduse õigusakt (mälestiseks /muinsuskaitsealaks tunnistamine) olema kohane, vajalik ja proportsionaalne. Proportsionaalsuse põhimõtte olulisust rõhutab lisaks ka MuKS § 3 lg 8, mille kohaselt mälestisele ja muinsuskaitsealale suunatud riiklikes tegevustes lähtutakse avalike huvide ning igaühe õiguste ja vabaduste tasakaalustatuse ning proportsionaalsuse põhimõttest. Eeltoodust tulevalt on haldus oma tegevuses kindlalt proportsionaalsuse põhimõttega seotud ja peab seda oma tegevuses järgima.  Kompensatsiooni süsteemid mälestise/muinsuskaitsealal asuva ehitise omanikule on sätetatud MuKS-s. See ei ole kõnealuse määruse reguleerimisalas ja lähtuvalt volitusnormist ei ole see ka võimalik. Omanikul puudub võimalus Antud selgitus. õiglasele kohtumõistmisele. Mälestiseks/muinsuskaitsealaks Määruse tekstis vaja selgelt vaja tunnistamine, samuti välja tuua kohtukulude muutmine, kaitse lõpetamine hüvitamine, sätestades, et poolte on halduse üksikaktid kulud sh. ekspertiisideks kannab (haldusaktid), mis on muinsuskaitset korraldav asutus. vaidlustatavad halduskohtus. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg 1 tagab isikule õiguse esitada kaebus halduskohtusse oma õiguste kaitseks haldusorgani vastu (näiteks mälestiseks tunnistamise õigusakti tühistamise nõudega). Menetlusabi andmine on reguleeritud HKMS §-des 110– 119. Riigi poolt õigusabi, sh esindamine halduskohtumenetluses saamise tingimused ja kord on sätestatud riigi õigusabi seaduses.